Laagna

Laagnal olnud alati palju usse, aga eriliselt armastasid rästikud just seda küngast, vana pererahvas rääkis, et neil polnud koera vaja, neil olid valvuriks omad kodurästikud.

Pole seda mägegi enam mis merele paistis ja kus meie ja naaberriigi vanemad suuri riigiplaane pidasid, selle asemel on järv. Aga kolmekuuse legendi kantakse edasi põhjapoolse künka kolme kuusega ja säilitatud kohanimega.

Lalli Kristoff sai Laagna mõisast talu teenete eest Vabadussõjas. Talu nimeks võeti Kiviristi, kuna tee ääres talu kohal seisis kivist rist.

Rahvasuu räägib, et laeva kapten olla käskjalale kihlveos oma laeva kaotanud, mispeale kapten ta maha lõi, vaene lööper maeti tee äärde ja hauale pandi paekivist rist.

Kruusakarjäär on täitunud veega, karjääri läänenõlvale on rajatud puhkeasutus, nüüd kutsutakse seda kunagist Laagna mäge ja endist kruusakarjääri Laagna tiigiks.

See kaev asus mõisa tarbeaia osas, siit on leitud hulgaliselt klaasi-ja potikilde.

Kinnikasvanud turbavõtukoht.

Viimati kasutati sovhoosi ajal, seda turvast veeti põhiliselt lautade juurde loomadele allapanuks aga ka aiandite katmikaladele Sinimäel ja Kudrukülas.

Rajati koos Tuleviku asundusega ca 1937.a.

Maaparandustööde käigus 1960-ndatel aastatel likvideeriti ülekäik ja kaotati ühendustee Laagnalt Tuleviku-Repniku teele.

1919.a. Vabadussõja tumm tunnistaja, nägi kuidas eestlased tapsid eestlasi eduka Utria dessandi verises lahingus kommunaaridega.

Algselt mõisaait, hiljem kuulus Leetsare perele, ka sovhoosi ajal kasutuses aidana. Sõda purustas, osaliselt taastatud.

Esmamärgitud 1498.a., kui Kuydenurme mõis.

Laagna, saksa k. Lagena ilmub kirjapilti 1666.a.

Mõisade kruntimise ajal müüs Laagna mõisnik häärberi ehitusmaterjaliks.

Mõisas on kaks korda peatunud Katarina II.

Vanem kool piirneb igast ilmakaarest kruusakarjääriga.

Kauaaegseks õpetajaks oli August Martin.

Hilisem kool paiknes kahes majas, neist idapoolne alles, seda kasutatakse elumajana, täies elujõus on kooli väravapostide juurde istutatud lehised.

1980.a. olümpiamängude eel lammutati ühena mittevajalikest endisaegade tunnistajatest, hoone ise oli hästi säilinud.

Enne mõisa rehehoonet asus selle koha peal kõrts. Pärast sõda oli rahvamaja ja raamatukogu, näidati kino - saal mahutas ca 200 inimest. Viimasena sovhoosi väetisehoidla.

Hoone on taastatud esialgsel kujul.

Hoonest läänes on säilinud põlispuude grupp.

1999.aastast kasutusel seltsimajana.

18.saj. rajatud park, alles vahtrad, pärnad, lehised ja paju. Ilus hobuserauakujuline tiik, keskel saar. Osaliselt säilinud piirdemüür, hästi jälgitav vana teedesüsteem.

Müürid, vaheseinad ja uste-akende avad säilinud, 8m läänes arvatavasti aida müürid, mille lääneotsas säilinud 20m kiviaeda.

Hoone on seisnud tühjana viimased 15 aastat, enne seda oli seal kauplus ja postkontor, vahetult enne viimast tulekahju Dima baar.

Sula Villem, kelle maa peal veski asus oli ise möldriks, vahva mees ja riided olid tal alati jahused.

Vundamendile on rajatud kuur, jahuveskina töötas kuni 1960-ndate aastateni.

1969.a. pöörduti Narva eesti kooli poole palvega aidata üles leida hukkunud kommunaaride laibad, selle koha pealt toonased 10.klassi õpilased nad ümbermatmiseks üles kaevasid.

Ümbermatmise kohale Laagna parki püstitati mälestuskivi.