Sodur nr 2, 2016
description
Transcript of Sodur nr 2, 2016
E E S T I S Õ J A N D U S A J A K I R I
Nr 2 (89) 2016
Elupäästjad lahinguväljal
Gaasimask peatab nähtamatu surma
MägiKarabahhis lahendust ei paista
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
32 / 2016
Sisukord4 Eesti uudised
6 Välisuudised
14 Sammud soomusmanöövri-võime pooleJalaväe soomuk on hea, jalaväe lahingumasin parem, aga lahinguvälja valitsevad tankid. Jätkub teema Eesti kaitseväe liikumisest soomusmanöövrivõime keerulisel teel.
18 Daewoo K11 DAW – kas iga jalaväelase tulevikurelv?Ameeriklaste OICW projekt luua kahe eri rauaga ründerelv, millega tulistada NATO 5,56 × 45 mm tavamoona ja 20 mm granaate, peatati rohkete vigade tõttu. Kui kaugele jõuavad sama ideega lõunakorealased?
22 Ulmelise välimusega XM25 püüab muuta lahingu käikuKuidas loodi relv, mis sai patrullis käijate lemmikuks.
23 Kellele on vaja jõu kasutamise reegleid?Sellest kirjutab kaptenmajor Taavi Urb oma arvamusloos.
24 Korrakaitse lahingupiirkonnas oli karm ja vastuolulinePärast ala lahinguga vallutamist on vaja hõivatud piirkonnas kord tagada. Kuidas sai sellega hakkama ukrainlaste eripataljon Tšernigiv, sellest kirjutab Igor Kopõtin.
30 Kaitseväe pilk taevasseTänapäeva radari ja seiretehnika areneb kiiresti ja Eesti õhuväes moderniseeritakse radareid pidevalt. Kuidas õhuseire toimib, milline õhupilt meie kohal välja näeb ja kuidas seda analüüsitakse, sellest räägib Alar Laats.
34 Mägi-Karabahhi konfl ikt numbritesVastamisi on väikesed ja võrdsed, kelle selja taga suured poisid. Ülevaade konfl ikti osapoolte relvajõududest, nende suurematest liitlastest ja relvamüüjatest annab vihjeid ka suurriikide huvidest selles küsimuses.
36 Mägi-Karabahhi Gordioni sõlmKonfl iktil on kirju ja verine ajalugu, teemat aitab kommenteerida Mart Nutt.
42 Kanada soomusvägede Afganistani õppetunnidSuure tankiüksuse lahingukogemustest ja kõigest üksuse toimimiseks vajalikust räägib Kanada relvajõudude major Trevor Cadieu.
49 Veterani surma põhjusedKarget statistikat Andres Siplaselt kaitseministeeriumist.
52 Gaasimask peatab nähtamatu surma
Andres Meose põhjalik ülevaade gaasimaskide ajaloost tänapäevani.
60 Eesti laskurkorpus Kuramaa märtsipealetungis 1945Veristest ja mõttetutest heitlustest Saksa väegrupi Nord ja Punaarmee vahel Kuramaa põrgus paar kuud enne sõja lõppu kirjutab Hanno Ojalo.
66 RaamatututvustusIlmus raamat eesti sõdurite traagilisest saatusest 1945. aasta Tšehhimaal.
Väljaandja kaitseväe peastaapToimetus Juhkentali 58, 15007 Tallinn
Tegevtoimetaja Sverre Lasn [email protected] / 717 2164Toimetaja reservmajor Ivar Jõesaar [email protected] / 717 1922Keeletoimetaja Kairi VihmanKujundaja Meelis PillerTrükitud ASi Vaba Maa trükikojas Kaanefoto Ardi Hallismaa Ajakiri Sõdur tänab kolltn René Innost, vvbl Margus Truud, nvbl Aune Survat, nvbl Kätlin Pärnapuud ja vsrs Priit Pulverit kaasabi eest kaanefoto lavastamisel.
8 Elupäästjad lahinguväljalKatastroofi meditsiini keskuse arst-lektor kapten Indrek Oliveti räägib lahingus kannatada saanutele meditsiinilise abi andmise tähtsusest ja sellest, kuidas koolitada iga ajateenija oma kaaslast sellisel raskel hetkel aitama.
MAT
HIS
BO
GEN
S
4
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
EESTI UUDISED
Eesti suhtekorraldajate liit (EPRA) autasustas märtsi keskel õppuse Siil 2015 mainekampaaniat 2015. aasta suhtekorral
dusauhindade eripreemiaga. Preemia üleandmisel toodi välja, et õppuse Siil 2015 mainekampaania on hea näide sellest, kuidas avaliku sektori asutus on efektiivselt kasutanud kõiki erasektori turunduskommunikatsiooni meetodeid. Õppuse Siil 2015 mainekampaania kestis kokku 11 kuud, kampaania eesmärk oli suurendada reservväelaste osalust õppusel ning saavutada laiema
Õppuse Siil 2015 mainekampaania võitis suhtekorralduse eripreemia
avalikkuse toetus õppusele ja reservväele põhinevale riigikaitse mudelile.
Õppuse Siil 2015 mainekampaaniat planeerisid ja juhtisid kaitseväe peastaabi strateegilise kommunikatsiooni osakonna kaitseväelased. Õppuse ajal panustasid kampaaniasse ja meediasuhtlusesse ka kommunikatsioonivaldkonna reservväelased. Varem on kaitseväge suhtekorraldusauhinnaga autasustatud 2014. aastal, kui tunnustati kaitseministeeriumit ja kaitseväge Eesti esimese veteranipäeva kommunikatsiooni eest.
IG
A
O K A S
L
OE
B
Tartus Raekoja platsil 19. aprillil peetud tseremoonial annetas Tartu linn 2. jalaväebrigaadile lipu. Kaitseväe juhataja kindral
leitnant Riho Terrase sõnul on kaitseväe ja Tartu linna side pikaaegne ning seega on Tartu linn 2. jalaväebrigaadi lipu annetajana parim valik. Tartu linnapea Urmas Klaasi sõnul on Tartu linn lipu annetamise üle uhke ning loodab nii lippu kui 2. jalaväebrigaadi kaitseväelasi näha ka Tartu linnale olulistel tähtpäevadel.
Tartu Raekoja platsil toimunud rivistusel osales üle 800 ajateenija ja tegevväelase 2. jalaväebrigaadi staabist, Kuperjanovi jalaväepataljonist ja tagalapataljonist. Esines kaitseväe orkester ning pärast rivistust oli huvilistel võimalik tutvuda 2. jalaväebrigaadi relvastuse ja varustuse näitusega ning maitsta sõdurisuppi.
2. jalaväebrigaad võttis üle ajaloolise Sakala partisanide pataljoni lipu, vapi
ja rinnamärgi. Sakala Partisanide Rügement tegutses edasi ka pärast Vabadussõja lõppu, olles üks reservjalaväerügement, mis valmistus kaitsma Eesti vabariiki. 2. jalaväebrigaad soovib jätka
ta sama tugeva tegevväelastest ja reservväelastest koosneva võitlusvõimelise ja kõrge moraaliga väeüksusena, toetudes Sakala Partisanide Rügemendi loodud väärtustele.
Tartu linn annetas 2. jalaväebrigaadile lipu
Mereväekooli poolt läbi viidud mereväe esimese poolaasta suurim koostööharjutus algas 18. aprillil. Kahe
nädala vältel tegutsesid ühiselt ajateenijad, mereväe põhikursuse kadetid ja tegevteenistujad ning harjutusele olid kaasatud mereväe laevastiku sõjalaevad,
vahipataljon, õhuvägi ning politsei ja piirivalveamet.
Harjutuse esimesel nädalal viidi läbi laevadevahelisi manöövriharjutusi, õhu ja pealveesihtmärkide laskmisi, vintsimis ning öiseid navigatsiooniharjutusi. Nädal lõppes vahipataljoni toel toimunud väekaitseharjutusega, kus sa
damas mängiti läbi avatud laeva ürituse käigus ettetulevaid olukordi. Harjutuse teise nädala keskmeks oli miinitõrje harjutamine asümmeetrilise ohu tingimustes. Õhuväe kopter etendas vastast õhurünnakutel mereväe laevadele ning politsei ja piirivalveameti kopter toetas laevu evakueerimisharjutusel.
Mereväes algas poolaasta suurim koostööharjutus
SILV
ER M
IKIV
ER
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
5
Kuperjanovi pataljoni miinipildurid harjutasid koos liitlastegaVõrumaal Tsiatsungõlmaal lõppes 24. märtsil neli päeva kestnud Kuperjanovi jalaväepataljoni miinipildujapatarei õppus Sula, kus ligi 120 ajateenijat harjutas jalaväerühma kaitselahingu pidamist koos liitlastega. Praegu Eestis teenivate Ühendriikide 2. ratsaväerügemendi 3. eskadroni sõdurite kasutuses olevate soomustransportööridega Stryker harjutati kaitsesse asumist ning rünnaku tõrjumist. Liitlased täitsid õppusel vastase rolli.
Pioneerid rajasid Järva maleva kaitseliitlastele kaevikuliini1. jalaväebrigaadi pioneeripataljoni ligi 170 ajateenijat rajasid rasketehnikat kasutades märtsi viimasel nädalal Järvamaale Nurmsi lennuvälja lähistele Kaitseliidu Järva malevale mõeldud õppe positsioonid koos jooksukraavide ja laskepesadega. Kogu tööd juhtisid ajateenijatest nooremallohvitserid. Lisaks kaevikuliini ehitamisele rajas pioneerikompanii tehnikarühm alale ligipääsu lihtsustamiseks ka uue teelõigu.
Pioneerikompanii ajateenijad said laagris ettevalmistuse välikindlustuste rajamiseks nii jalaväele kui ka soomukitele. Lisaks vastast takistavate miiniväljade ning tõkete rajamisele õpiti ka oma üksuste liikumist toetavate teede ja sildade ehitamist ja miinide demineerimist.
Kaitsevägi hangib 120 mm miinipildujate laskemoonaKaitsevägi ja Iisraeli firma Elbit Systems allkirjastasid 31. märtsil raamlepingu, mille alusel tarnib viimane järgnevate aastate jooksul kaitseväele 120 mm miinipildujate moona.
„Hangitav moon on täiesti uus ning NATO standarditele vastav, see tagab moonale pikema kasutusea ning kvaliteetsemad omadused,“ ütles kaitseväe poolt lepingu allkirjastanud toetuse väejuhatuse ülema asetäitja kaptenleitnant Roman Lukas.
Lepingu alusel tarnitavate miinide kogus on piisav kaitseväe laskemoonavarude tagamiseks ning väljaõppe läbiviimiseks, esimene saadetis laskemoona saabub käesoleval aastal. Esimese tarne maksumus on veidi üle 2 miljoni euro.
SoomeIiri ühispataljonis teenivad Eesti kaitseväelased naasid 20. märtsil ÜRO baasist 650, mis asub Liibanoni ja Iisraeli
eraldaval sinisel joonel, ja jätkavad patrullimist pataljoni põhibaasist 245.
„Kaks kuud ÜRO baasis 650 möödusid rühma jaoks väga töiselt, sest lisaks tavapärasele patrullimisele tuli tegeleda laagrivalvega ning osa üksusest oli ka pidevalt valmisolekus, et reageerida intsidentidele, mis sinise joone ümbruses toimuda võivad. Rühm sai nende ülesannetega hästi hakkama,“ ütles Estpla20 ülem nooremleitnant Priit Lillemets.
Koos staabiohvitseridega teenib Liibanonis ÜRO rahuvalvemissioonil
UNIFIL ligi 40 Eesti kaitseväelast, kellest suurema osa moodustab rühmasuurune üksus, mis on komplekteeritud peamiselt Scoutspataljoni Bkompanii baasil. Eesti jalaväerühm on osa SoomeIiri pataljonist.
Eestis algas 19. aprillil NATO kahepäevane õhuväeharjutus Ramstein Alloy 1, et arendada Balti õhuturbes osalevate õhu
väelaste koostööd. Õppusel harjutati nii õhulahingute pidamist, sideprobleemidega lennuki otsimist ja eskortimist kui ka tulejuhtide ja lennuki pilootide koostööd. Õppusel osalevad lahingulennukid harjutasid lähenemisi tsiviillennuväljadele, Balti õhuruumis viibis õppuse ajal ka NATO eel
Ämaris korraldati kaheksa riigi õhuväelaste koostööharjutus
hoiatuse ja õhuruumi juhtimise lennuk AWACS E3. Samuti korraldati Ämari lennubaasi lähistel lennupääste õppus, millest võttis osa ka politsei ja piirivalveameti lennusalk helikopteriga AW139.
Eesti õhuväe ülema kolonel Jaak Tarieni sõnul osalesid ka käesoleval aastal lisaks Eesti, Leedu, Belgia, Hispaania, Poola ja Briti õhuväelastele õppusel meie partnerriikide Rootsi ning Soome õhuväed.
Eesti jalaväelased Liibanonis naasid siniselt joonelt põhibaasi
EESTI UUDISED
SIIM
VER
NER
TED
ERRO
LAN
D M
URO
F
6
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
MAAILM
2 Harop UA tegi lahingudebüüdi Mägi-Karabahhis
Aserbaidžaani relvajõud kasutasid Iisraeli päritoluga Harop/Harpy 2 mehitamata õhusõidukit (unmanned aircraft ehk UA) esmakordselt sõjaolukorras Armeenia positsioonide vastu. 4. aprillil YouTube’i postitatud videos näeb Israel Aerospace Industries (IAI) Haropi UAd, mis leiab maapinnal oleva sihtmärgi ja lukustub sellele, eesmärgiga sihtmärk hävitada. Tabamuse hetke varjab mäeahelik ja plahvatust näha pole. Samas kinnitavad sellise rünnaku toimumist mitu kohalikku meediaväljaannet, kelle raportite kohaselt tabas Harop rindejoone läheduses Armeenia vabatahtlikke transportivat bussi, tappes viiskuus võitlejat.
Harop on kamikazetüüpi mehitamata õhusõiduk, mis stardib maapinnal asuvast konteinerist tahkel kütusel töötava kiirendi abil ja selle tiivad volditakse õhus automaatselt lahti. Haropit liigutab edasi propeller, mille paneb tööle rootormootor. UA kiirus on umbes 185 km/h ja maksimaalne lennuula
Heckler & Koch võitis 1. aprillil ilmunud teate kohaselt 44,5 miljoni USA dollari suuruse lepingu, et konstrueerida
Ameerika Ühendriikide relvajõudude jaoks kompaktne poolautomaatne täpsusrelv (Compact SemiAutomatic Sniper System ehk CSASS).
Saksa relvatootja tuli võitjaks seitsme pakkumise hulgas, mis on ilmselt seotud ka H&K plaanidega täiustada kogu USA maaväe 7.62 mm kaliibriga M110 poolautomaatseid täpsusrelvi.
Lepingu kohaselt testitakse kõigepealt 30 relva ja kui nende kvaliteet ja operatsioonivõime vastab nõutule, tarnib H&K USA maaväele kokku kuni 3643 uut täpsusrelva, sest neid
1 Heckler & Koch valmistab ameeriklastele uue täpsusrelva
tus üle 500 km. Otsenähtavuse puhul saab operaator UAd juhtida kuni 150 km ulatuses.Sihtmärkide leidmiseks kasutavad Haropi IAI Tamam POP200 operaatorid elektrooptilisi ja infrapuna (EO/IR) sensoreid. Harop saab rünnata sihtmärki oma 15 kg kaaluva kildlõhkepeaga nii maaga paralleelselt kui ka vertikaalselt väga erineva nurga alt.
3 Poola maaväele mobiilsed 120 mm miinipildujasüsteemid
Poola allkirjastab 320–375 miljoni USA dollari suuruse lepingu 96 iseliikuva 120 mm RAK miinipildujasüsteemi hankeks. Viieaastane leping Huta Stalowa Wolaga (HSW) allkirjastatakse tõenäoliselt aprilli lõpus.
Leping katab kaheksa miinipildujakompanii varustamist uue RAK 120 mm miinipildujasüsteemiga, mis paigaldatakse Rosomak 8 × 8 kerele, mis on Poola variant Patria AMVst. Tellimuses on kokku 64 RAK M120K miinipildujasõidukit ja 32 AWD toetussõidukit. Masinad jaotatakse igas kompaniis kahte rühma, igas rühmas
neli M120Kd ja AWD pluss kaks AWD toetussõidukit kompaniiülemale ja tema asetäitjale.Esimene kompanii saab varustusega komplekteeritud käesoleva aasta jooksul. Järgnevalt varustatakse samamoodi kaks kompaniid aastas ja kõik miinipildujasüsteemid ja toetussõidukid antakse Poola maaväele üle aastaks 2020.
Iga kompanii juurde lisatakse hiljem ka luurerühm, mis varustatakse nelja 4 × 4 AWR luuresõidukiga, ja logistikarühm, kelle käsutuses on kolm või neli AWA 8 × 8 laskemoona vedavat toetusmasinat, mis baseeruvad Jelcz P882.D53 8 × 8 veokil. Iga kompanii saab ka mobiilse töökoja.
4 Prantsusmaa tellib armeele esimesed Sagem Patrollerid
Prantsusmaa allkirjastas 5. aprillil lepingu mehitamata õhusõidukite Sagem Patrolleri hankeks, et tõsta oma armee UAvõimekust. 300 miljoni euro suurune leping sisaldab kahte Patrolleri süsteemi, milles mõlemas viis mehitamata õhusõidukit ja maapealne juhtimiskeskus. Lisaks sisaldub hinnas veel kaks maapealset juhtimiskeskust, mis on mõeldud väljaõppeks, ja 12aastane leping süsteemide hooldamiseks.
Esimesi moodsaid süsteeme oodatakse aastaks 2018, kui need vahetavad välja praegu kasutatavad Sagem Sperwer UAd, mis on olnud kasutusel juba 2004. aastast.
Oktoobris 2014 väljendas Prantsuse armee juht kindral Pierre de Villiers avalikult soovi sõlmida leping Thalesiga ja omandada nende UAd Watchkeeper. Siiski otsustati korraldada konkurss, mille võitis hoopis Sagem, kes kasutas Ecarys ehk exStemme S15 purilennukil põhinevat lennuvahendit.
Patrollerit on praegu võimalik tellida kahes modifi katsioonis – elektroopti-lise infrapunaandurite ja radariga ning hiljem ka elektroonilise luure (ELINT) varustustasemega.
Peatselt erru saadetav UA Sperwer kaalub 330 kg, alustab lendu katapuldilt lastes ja maandub langevarjuga õhkpatjadele. Patroller kaalub kolm korda rohkem ja vajab
16
sooviti hankida vähemalt võrdses koguses praegu kasutusel olevate H&K M110tega.
Heckler & Kochi teadaandes märgitakse, et uus CSASS võimaldab M110 võrreldes efektiivsemalt täita erinevaid ülesandeid, sest on töökindlam, täpsem ja ergonoomilisem. Relva kaalu ja pikkust on vähendatud, täiustatud on katte materjale, päästikut, käepidet, kaba ja optikat, vähendatud tagasilööki, lisatud on parem summuti ja suurendatud relva modulaarsust.
Jane’s Infantry Weaponsi andmetel on H&K G28 tsiviilkasutuses oleva MR308 ehk Distinguished Match Rifl e’i (DMR762) edasiarendus. G28 on kasutusel ka Saksamaa relvajõududes.
6 MAAILM
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
7Kokkuvõtted ajakirjast Jane’s Defence Weekly (aprill 2016)
nii õhku tõusmiseks kui ka maandumiseks lennurada. Sagemi väitel suudab Patroller läbi viia 15 tundi kestva õhuoperatsiooni ja tema tegevusulatus on 150 km. Prantsusmaa armee oleks rahul olnud juba ka sellega, kui uus UA suudab õhus püsida 8 tundi.
Konkursi võitmisel mängis rolli ka Sagemi välja käidud lubadus, et hanke võidu korral loob see Prantsusmaal 300 uut töökohta ja annab tegevust 25 kohalikule fi rmale.
5 Venemaa saatis Süüriasse uued ründekopterid
Satelliidipildid näitavad, et 31. märtsil saabusid 30 km Homsi linnast kagus asuvasse AlShayrati õhubaasi neli Venemaa Föderatsiooni Ka52 Alligatori ja kolm Mi28N Night Hunteri helikopterit. AlShayrati oli varem kasutatud vene Mi24 ja Mi35 helikopterite tugipunktina. Lisaks võimekale õhuväegrupile AlShayratis on Venemaa lähetanud ründekoptereid ka Tiyase õhuväebaasi. Abkhazian News Network Agency (ANNA) avalikustas 3. aprillil videod, milles on näha kahe Vene Mi24P ründekopteri ja ühe Mi8 transpordikopteri õhkutõusmist Tiyasi baasist. Vähemalt üks Mi24P kandis rakette.
Esmakordselt märgati Ka52 ja Mi28N koptereid Süüria Vene õhuväe põhibaasis Hmeimimis 17. märtsil avalikkuseni jõudnud videos. Venemaa ei ole avaldanud andmeid selle kohta, mitu kopterit piirkonda kokku on lähetatud. Venemaa kaitseministeeriumi videotel on näha, kuidas kaks Ka52 kopterit sooritavad korduvaid raketirünnakuid AlQaryatayni lähistel. 3. aprillil teatas Süüria valitsus, et nende väed on linnas „täielikult taastanud julgeoleku ja stabiilsuse“ ja hävitanud seal kõik Daeshi võitlejad.
6 USA ja Venemaa tülis Su-30 müügi tõttu Iraanile
USA ja Venemaa pole ühte meelt selles, kas Suhhoi Su30 Flanker ründelennukite müümine Iraanile on legaalne. USA valitsus teatas 5. aprillil, et kavatseb kasutada vetoõigust ÜRO Julgeolekunõukogus sellise tehingu blokeerimiseks. Venemaa valitsuse
samal päeval antud vastulauses väidetakse, et selle juhtumi puhul ei saa vetostamist kasutada.
USA asekantsler Thomas Shannon ütles Ameerika Ühendriikide senati väliskomisjon istungil, et ÜRO Julgeolekunõukogu resolutsiooni 2231 kohaselt on Su30 hävitaja müük Iraanile ilma ÜRO Julgeolekunõukogu nõusolekuta keelatud.
Venemaa välisministeeriumi relvakontrolli osakonna juhataja Mihhail Uljanovi sõnul aga pole resolutsioonis sellise eksporditehingu keelu kohta midagi öeldud.
Lahkheli Washingtoni ja Moskva vahel sai alguse veebruaris avalikustatud raportist, mille kohaselt otsis Iraan võimalust viimase generatsiooni Su30 omandamiseks. Kokkuleppe tingimustes sätestati, et Iraani vastu suunatud tavarelvastuse müügi keeld jääb püsima veel viieks aastaks pärast lepingu allkirjastamist 18. oktoobril 2015 või kuni rahvusvaheline tuumaenergia agentuuri (IAEA) raporti avalikustamiseni, mis kinnitab, et Iraan on lepingutingimusi täitnud. Seega oleks Iraanil keelatud osta Su30 hävitajaid kuni 18. oktoobrini 2020 ilma ÜRO Julgeolekunõukogu ühehäälse nõusolekuta.
Kuna ÜRO relvaembargo ei laiene kaitseotstarbeliste militaarsüsteemide peale, mis võimaldas Iraanil osta Venemaal S300 õhukaitsesüsteeme, sõltub ka Su30 ostu legaalsus sellest, kas nimetatud ründelennukeid saab liigitada kaitserelvade alla. Kuigi Su30 lennukitel on ilmselgelt olemas ründevõimekus, väidavad nii Venemaa kui ka Iraan, et neid kasutatakse antud juhul vaid õhukaitse eesmärgil.
1ründekopteri Mi28N Night Hunter kaotasid Venemaa Föderatsiooni relvajõud aprilli algul Süürias Homsi linna lähedal, kui kopter tehnilistel põhjustel alla kukkus. Kopteri mõlemad piloodid hukkusid.
2Ameerika Ühendriikide õhujõudude (USAF) strateegilist pommitajat B52H Stratofortress jõudsid 9. aprillil Katari, et alustada õhulöökidega Süürias ja Iraagis asuvate Daeshi positsioonide pihta.
500Textroni taktikalist soomustatud patrullautot saabuvad Kanada armee käsutusse. Masinad on relvastatud nii 40 mm automaatgranaadiheitjaga kui ka C6 FN MAG 7.62 × 5.1 mm kuulipildujaga.
20uut komposiitsoomusega moderniseeritud BTR82A lahingumasinat tellisid Venemaa Föderatsiooni relvajõud oma maavägedele. Väliselt meenutavad uued soomustransportöörid oma vanemat venda BTR80A. Kokku on Venemaa maavägede ja merejalaväe käsutuses umbes 2000 BTR80 põlvkonna soomustransportööri.
12transpordikopterit CH47F Chinook tellis Holland endale 308 miljoni USA dollari eest Boeingi tehasest. Holland soovib lähiaastatel täiendada oma õhujõudusid kokku 17 Chinooki kopteriga.
235
4
Ühendriikide õhujõudude (USAF) strateegilist pommitajat B52H
Textroni taktikalist
automaatgranaadiheitjaga kui ka C6 FN MAG 7.62 × 5.1 mm kuulipildujaga.
uut komposiitsoomusega
12transpordikopterit CH47F Chinook
6
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
9FOOKUS
Üks meditsiinioskuste kontrollijaid õppusel Siil oli kaitseväe ühendatud õppeasutuste sõja ja katastroofimeditsiini keskuse arstlektor kapten
Indrek Olveti.Nii on kapten Olvetil hea ülevaade
sellest, kuidas ajateenijad tulevad toime iseenda ja lahingus kannatanud kaaslase abistamisega. Tema hinnangul jääb see, kuidas õpetatakse kannatanuga hakkamasaamist ajateenistuses, paljudele reservväelastele kogu elu jooksul kõige otsesemaks kokkupuuteks inimelude päästmise tehnikaga. Just nendele teadmistele tugineb edaspidi nende tegevus kriitilises olukorras, kas või liiklusõnnetuse kannatanuid abistades. Ja vastupidi, kui lahingus kannatanu käsitlemise alusteadmised saamata jäävad, võib reservväelane edaspidi tahtmatult teha fataalseid vigu.
Hinnates haavatute käsitlemist senistel Kevadtormidel ja Siilil, ütleb kapten Olveti, et oskused on olnud seinast seina. On olnud üksusi, kus kannatanud pikutavad kraavipervel, kiiver peast võetud, ning ülem vaatab vaid kella, millal haavatuaeg otsa saab ning mehed sõjapidamise juurde tagasi pöörduvad. Kurb, kui need ajateenijad lähevad reservi teadmisega, et just nii mu vägi mind pihtasaamise korral aitabki. Samas kõrval on olnud üksusi, kus järgitakse korrektselt lahinguvigastatu käsitluse põhimõtteid alates tavavõitlejatest kuni parameedikuteni. Samuti organiseeritakse kannatanute korrektne transport kõrgemasse ravietappi. Ometi peaksid üksuste väljaõppekavad ja ülemate ettevalmistus olema ühesugused.
Kapten Olveti kinnitusel pole kannatanu elu päästmine lahinguväljal, kui tema elutähtsad organid pole pöördumatult kahjustatud, juhul kui järgida korrektselt vastavat algoritmi, mingi raketiteadus. Olulisemate toimingutega saab hakkama võitleja ise, tema lahingu paariline või jaosanitar. Taktikalise lahingus kannatanu käsitlemise süs
teemi (TCCC – Tactical Combat Casua-lity Care) võib kokku võtta lihtsalt: õige tegevus õigel ajal.
MOGADISHU TÕI ARUSAAMISETaktikalisel lahingus kannatanu käsitlemisel pole ette näidata liiga pikka aja lugu. Ameeriklastel on sellealane väljaõpe alates 1996. aastast. Alguses juurutati see vaid eriüksustes. Näiteks USA 75. ranger’ite rügemendis oli taktikaline lahingus kannatanu käsitlus osa väljaõppe rutiinist ja seda õppisid kõik, reamehest kindralini. Tulemust saab kirjeldada matemaatiliselt. Selles üksuses oli välditavatesse lahinguvigastustesse suremus 3–5%, samal ajal kui USA armee tavaüksustes, kus taktikalise lahinguvigastatu käsitluse alast meditsiiniväljaõpet ei antud, oli see protsent 24. Praegu on TCCC kogu USA armee taktikalise väljaõppe loogiline osa ja nad harjutavad seda palju.
Ameerika sõjaväejuhid on tunnistanud, et omamoodi murdepunktiks sai Mogadishu 1993. aasta operatsiooni sündmustik. Võiks ju arvata, et USAs on paljude vereohvritega kogemusi saadud juba vähemalt aastast 1941. Kuid üks asi on elude hinnaga saadud kogemused, sootuks teine aga arusaamine, et on asju, mida elude säästmiseks peab teadma igaüks. Mõistmine, et meditsiiniline tegevus peab olema integreeritud taktikalisse tegevusse, tuli alles pärast Mogadishut (vaata ka filmi „Allatulistatud Black Hawk“). Haavatu taktikalises olukorras pole eraldi meditsiiniprobleem, vaid see on ka taktikaline probleem. Kannatanu abistamine võibki olla osa üksuse missioonist. Sellest ajast alates on eriväelaste põhimõte, et kõik peavad neid asju oskama, viidud järjekindlalt kõigi USA ja ka näiteks Ühendkuningriigi sõjaväelasteni.
Kapten Olveti meenutas, et USAs käis neile kursusel kõnelemas üks paljude lahingumedalitega autasustatud kapral, kes ütles, et te võite olla väga vinged arstidõed, aga kui te sõidate punktist A punkti B ja kolonn satub varitsusele, siis olete te kõik sõdurid ja peate teadma, mida teha taktikalises olukorras. Siis ei saa öelda, et sorri, mina olen mõnus tagalamees ega tea midagi. Samamoo
Kesk Kevadtormi lahingumöllu astub ajateenija ligi õppuse kontrollija ning teatab, et nii või naasuguse sõjas ette tuleva paratamatu asjaolu tõttu on võitleja saanud siia või sinna haavata ning nüüd … Jah, mis nüüd saab?
Ivar Jõesaar
Kannatanu käsitlemine ROLE2 meditsiiniüksuses.
10
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
di peavad kõik, reamehest kindralini, teadma taktikalise lahingus kannatanu käsitlemise põhimõtteid.
Eesti kaitsevägi sai lahingus kannatanute käsitlemise kogemused Iraagis ja Afganistanis. Sealt on pärit ka reaalsed kogemused, mis juhtub siis, kui ülem on liiga kindel, et midagi ei juhtu, ja ometi saadakse patrullis haavata. Afganistanis kujunes välja rutiin, et enne baasist väljaminekut planeeriti alati ka meditsiinitegevus. Rühmaülemad tahtsid olla ootamatusteks valmis ja nõudsid, et mehed teaksid, mida vajaduse korral teha, ning harjutaksid oma tegevust läbi vähemalt kord kuus.
Kapten Olveti hinnangul on tunda, et ka väljaspool Scoutspataljoni teenivate Afganistani veteranide lahingukogemuse autoriteet maksab. Nemad teavad põhireegleid ning õpetavad ja drillivad oma ajateenijaid. Eriti paistab see välja nendest üksustest pärit meeste puhul, kus tuli tegeleda päris haavatutega.
Eesti kaitsevägi alustas taktikalise lahingus kannatanu käsitlemise süsteemi juurutamisega piisavalt aegsasti ja areng selles vallas on olemas. Küll aga jäid õppusel Siil silma liiga suured käärid üksuste vahel. Kui kõik teeksid valesti, oleks teine asi, aga kui ühes üksuses kõik toimib ja teist üksust isegi ei huvita see teema, siis on siin mõtlemise koht.
KANGELASARMEEVastupidise näitena USA ja Ühendkuningriigi sõjaväele võiks tuua Ukraina armee, keda oli nõukaaja traditsioonide kohaselt välja õpetatud kangelasteks. Nende üksikvõitlejate meditsiiniteadmised olid nullilähedased. Sellise võitjaarmee mentaliteediga sattusid nad nüüd sõtta. Kui selgus, et kohe võit ei tulegi, tekkis arusaam, et on vaja oluliselt paremat meditsiinisüsteemi kui olemasolev on. Kapten Olveti sõnul olid ukrainlased KVÜÕA korraldatud lahingu meditsiini kursust kuulates alguses tõsiselt hämmingus, et kas nii saab ka või. Loomulikult olid nad ka ise omi haavatuid päästes palju ära teinud, aga neil polnud kindlat süsteemi. Kursuse korraldajad arvasid algul, et ukrainlased teevad nalja, rääkides, et kui võitleja saab haavata, saadetakse keegi teda ära tooma. Kui see saab ka haavata, saadetakse järgmine ja … üle kolme ei saadeta.
Erinevalt kangelasprintsiibist on taktikalise lahingus kannatanu käsitlemise põhiprintsiibiks, et see tegevus ei tohi juurde tuua uusi haavatuid. Tihti saab sõdur päästa ennast ise, kasutades sel
leks lihtsaid vahendeid, nagu näiteks žgutt. Kui ukrainlased, kellel alguses polnud korralikku tänapäevast üksikvõitleja varustust, hakkasid positsioonidel rutiinselt kandma kuuliveste ja kiivreid, vähenes neil oluliselt miinipilduja ja Gradi kildudest haavatasaamise tõttu võitlusvõime kaotanud võitlejate hulk.
Kapten Olveti on veendunud, et Ukraina sõjaväemeedikute õpetamine on olnud kasulik mõlemale osapoolele. Kui sõjaväelastele heidetakse tihti ette, et õppusel harjutatakse eelmist sõda, siis ukrainlastel on pakkuda väga väärtuslik kogemus praegusest konventsionaalsest konfliktist. Ukraina konflikt teeb ka meile selgeks, et kui on sõda, võivad kõik haavata saada. Elude päästmiseks vajalik süsteem peab olema viidud iga meheni. Kui liita siia meie kaitseväe
Iraagist ja Afganistanist kaasa toodud sõnum, et meditsiin on oluline, ja kogemused, kuidas taktikalist lahingus kannatanu käsitlemist praktikas läbi viia, oleme kriisiolukorraks palju paremini ette valmistatud. Kuigi jah, Afganistani kogemuse baasil tekkis kohati pettekujutlus, et haavatasaamise korral saabub üsna kiiresti kohale evakuatsioonikopter ja kannatanu transporditakse kohe kiiresti kirurgilise ravi etappi.
KUIDAS MAHTUDA VÄLJAÕPPEKAVASSE?Eesti kaitseväes korraldati esimene taktikalise lahingus kannatanu käsitlemise kursus meedikuile 2007. aastal KVÜÕAs. Ka sõjakoolis hakati sellest kadettidele rääkima umbes samal ajal. Seega ei tarvitse nüüdsed pataljoniülemad, kes lõpetasid sõjakooli varem, sellest midagi teadagi. Kui aga pataljoni ülem saab aru, et meditsiin on oluline, ja ütleb, et ta tahab, et tal oleks korralik toimiv meditsiinisüsteem, siis kompaniiülemadrühmaülemad ja nende abid peaksid juba teadma, mida selle loomiseks teha.
Ka ajateenijad saavad viimastel aastatel juba baasväljaõppekursuse käigus teada, kuidas lahinguolukorras ennast ja oma lahingupaarilist või jaokaaslasi haavatasaamisel esmaselt abistada. Iseasi, kui palju neid toiminguid Kevadtormile eelnevatel kuudel uuesti läbi harjutatakse.
Teoreetiliselt on kõik lihtne. Tuleb läbi teha „abi tule all“faas ja taktikalise abi faas, ka abi evakuatsioonil on üks osa kannatanu käsitlusest. Nende põhimõtete eiramine võib reaalolukorras vastase tule all päädida nii kannatanute kui ka valesti tegutsevate abistajate surmaga. Nii mõneski üksuses võivad võitlejad seda kõike ka osata, aga et Kevadtormil on kohati keskseks stsenaariumijärgse eesmärgi saavutamine, siis kipub haavatutega tegelemine jääma kohati teisejärguliseks. Samas on sõja ja katastroofimeditsiini keskuse (SKMK) meeskond selle nimel vaeva näinud, et see muutuks, ning õppuse stsenaariumisse planeeritaks sisse ka haavatud ning nende evakuatsiooniprotsess kõrgemasse ravietappi. Et Kevadtormi õppusel hinnatakse ajateenijate välja õppeprotsessi tulemust, siis peab sellealane väljaõpe kindlasti olema üks eelneva väljaõppe osa.
Kapten Olveti sõnul on väljaõppeplaanis formaalselt näpuga järge ajaval ülemal muidugi õigus, Exceli tabelis pole ühtki tühja rida, kuhu lisada meditsiiniväljaõpet. Aga kui rühm lä
FOOKUS
Erinevalt kangelasprintsii-bist on taktikalise lahingus kannatanu käsitlemise põhiprintsiip, et see tegevus ei tohi juurde tuua uusi haavatuid.
CSCATTTC – Command and Control – juhtimine: kriisiolukorras peab sündmuskohal olema kindel juht. Tema ülesanne on kogu tegevust kontrollida ning selgeid ja konkreetseid käske anda.S – Safety – ohutus: ala peab olema ohutu. Lahinguolukorras tähendab see seda, et vastane peab olema tulega maha surutud. Vastasel juhul on väga suur tõenäosus uute kannatanute tekkeks.C – Communication – kommunikatsioon, side: sündmuskoha juhil peab olema side kõrgemate üksustega ning samuti peab toimima ka kohalolijate vahel side ja info liikumine.A – Assessment – olukorra hindamine: mis on toimunud, esialgne info kannatanute kohta, kas on vaja lisajõude.T – Triage – triaaž: selektsioon õnnetuskohal.T – Treatment – ravi: piirdub vaid elupäästva esmaabiga: kannatanu esmane ja teisene ülevaatus.T – Transport – transport: transpordi tellimine, kannatanute transpordiks ettevalmistamine.
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
11
heb näiteks laskma ja laskeväljal mahub tegutsema kaks jagu, siis otsitakse kolmandale jaole ajatäidet. Sama hästi kui laadida kuulipildujalinte, teha relva drille või kätekõverdusi, võiksid nad harjutada kannatanu esmast ülevaatust, sealhulgas žguti pealepanekut. Rühma parameedik on nooremallohvitser, kes on saanud nooremallohvitseride kursusel pedagoogilist ettevalmistust ja võib vabalt seda õpet läbi viia. Kui ta iga kord teeb meditsiinilisi drille kas või pool tundi, siis kujuneb välja rutiin. Ning need oskused on lahinguolukorras vähemalt sama olulised kui õige relvakäsitsus, laetud kuulipildujalindid või sportlikud lihased.
Kapten Olveti sõnul püsib kaitseväes riviohvitseride ja allohvitseride seas visalt arusaam, et meditsiin, see on mingi meedikute asi. „Ei pea olema arsti ega õe eriharidusega, et õpetada žguti käsitsemist. Mujal maailmas teevad seda jalaväeinstruktorid ning taktikalist lahingus kannatanu abistamist „tule all“ faasis oskab vastava väljaõppe saanud jalaväeinstruktor kindlasti paremini õpetada kui meedik.“
SKMK eesmärk on jõuda sinnamaale, et tulevikus hakkaksid ka meie jalaväeinstruktorid lahingus kannatanu abistamise drille läbi viima, integreerides seda muu väljaõppe sisse. Mõni jaoõppe episood võikski olla keskendatud haavatuga tegelemisele. Näiteks on teemaks jagu rünnakul. Jagu võtab mingi positsiooni ära. Üks mees saab haavata raskemalt, teine kergemalt ja ongi tegevust kõigile. Ka üksuse ülem peab mõtlema, mis ma nüüd teen, keda kuidas infor
meerin, kuidas ülesanded ümber jaotan, kuhu evakuatsiooni planeerin. Kui ajateenijal tekib arusaam, et selline väljaõpe võib puudutada mingis olukorras teda ennast, ongi oluline eesmärk saavutatud.
RESERVÜKSUSI TULEB JÄRELE AIDATAReservõppekogunemine toob kokku eri aastakäikude mehed ning nende meditsiinialane väljaõpe on väga ebaühtlane. Siili kogemus oli kapten Olveti sõnul kohati väga nukker: haavatu võis olla maas pikali ja terve üksus kõndis mööda: keegi lihtsalt ei teadnud, mida peaks tegema.
Reservväelaste liidendamisega on kogetud raskusi ka pataljoni sidumispunktis. Meditsiinirühma ülem on tavaliselt ajateenijast aspirant, kes pole saanud spetsiifilist meditsiinitaktikalist väljaõpet. Nii keskenduvad nad sageli sellele, mida nad oskavad, ehk jalaväelisele tegevusele: ringkaitsepositsioonid, maskeerimine, relvakäsitsus, mida on samuti vaja, kuid mis siiski pole selles üksuses peamine. Samas unustatakse, mis on tegelikult selle meditsiiniüksuse eesmärk ehk vastavale üksusele meditsiini tagamine. Kui meditsiiniüksuse ülem ei tea ega tunne ka huvi, millise erialaga (arst, õde) on tema üksusele juurde lisatud reservväelased, ei jäta see toimuvast just parimat muljet.
MASSILISTE KANNATANUTE JUHTUMÕppuste kontrollimisel on kapten Olveti sõnul näha, kui pole massiliste kannatanute olukorra plaani. Kui kuskil on
mitteharjumuslikes oludes tegutsemas hulk inimesi, peab tegevuse korraldajal olema ka massiliste kannatanute plaan. See, et kaitseväes pole 10–20 raske kannatanuga õnnetust juhtunud, on meie õnn, aga ka õnnetus, sest uinutab valmisolekut. Siilil oli näha, milline segadus puhkeb, kui plaani pole ja tekitatakse massilisi kannatanuid.
Masskannatanute situatsiooni plaani koostamisel on kindlad algoritmid (ingliskeelse akronüümina CSCATTT): juhtimine, ohutus, side, olukorra hindamine, triaaž, elupäästev esmaabi ja transport peavad olema läbi mõeldud iga suure ürituse ja rahvakogunemise puhul. Juhused on väga lollid ja halvad asjad juhtuvad siis, kui sa neile kõige vähem mõtled. Asjad, mida sa läbi harjutad, nii ei juhtu, ja asjad, mida sa jätad läbi harjutamata, juhtuvadki.
Näiteks sõjakoolis püstitatakse õhuväe kadettidele teoreetiline olukord, kus nad vastutavad Kevadtormi VIPpäeva eest. Liitlaste kopteriga veetakse vippe Ämarist metsa demopäevale ja maandumisvea tõttu kukub kopter läheduses asuvasse telklinnakusse. Selles olukorras ei piisa vastutava ohvitseri vastusest, et me kutsume metsa kiirabi. Õhuväelased said läbi arutada, kuidas CSCATTT sellises olukorras toimib.
Kapten Olveti sõnul on algoritmipõhine tegevus oluline näiteks kannatanu esmase ülevaatuse juures.
Kannatanu esmase ülevaatuse eesmärgiks on leida ja lahendada eluohtlikud seisundid, milleks on: verejooksud, hingamisteede sulgus, hingamismehaa
FOOKUS
KRIS
TJAN
KO
STAB
I
Kannatanu saabub dr Indrek Olveti nõudliku pilgu all ROLE2 üksusse, et läbi viia triaaž.
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
12 FOOKUS
nika probleemid, vereringeprobleemid, teadvusseisundi probleemid ning alajahtumine. Selleks, et kogu see tegevus saaks tehtud õiges järjekorras, tuleb järgida kindlat algoritmi: C ABCDE.
Selle esmase ülevaatuse algoritmi alusel on katastroofiliste verejooksude sulgemine kõige prioriteetsem. Samuti tuleb alguses kohe üle kontrollida kõik eelnevalt asetatud sidemed ja žgutid. Edasi tegeletakse hingamisteede, hingamismehaanika, vereringe, teadvusseisundi ning hüpotermia ärahoidmisega.
C – katastroofilised verejooksud!A – hingamisteed vajadusel nende
avamine ja avatuna hoidmine;B – hingamismehaanika – lahtise
õhkrinna korral selle sulgemine, ventiilpingelise õhkrinna kahtluse korral kannatanu kiire transport meediku juurde.
C – vereringe kontroll – pulsi katsumist alustatakse randmelt – kui seal pole pulssi tunda, siis vajab kannatanu kiiret meediku abi.
D – teadvusseisundi kontroll kasutades AVPU skaalat (A – teadvusel, vastab adekvaatselt; V – kannatanu reageerib häälele aga ei vasta küsimustele; P – kannatanu reageerib valule; U – kannatanu ei reageeri ühelegi ärritusele). Mida kehvem on tulemus, seda kiiremini vajab kannatanu abi.
E – kannatanu tuleb alati soojalt kinni katta, unustamata seda ka selja tagant teha.
Inimestel, kes ei tegele iga päev inimelude päästmisega, on kannatanute abistamisel palju abi, kui vajaduse tekkimisel on taskust võtta vastavasisuline juhend kas näiteks lamineeritud lehena või siis nutitelefonis oleva rakendusena. Ka ukrainlased said Tartust kaasa sellise lamineeritud C ABCDEi tegevuste tutvustusega lehed ning lubasid neid enda juures rakendama hakata. See töötab igal juhul paremini kui olukord, kus sa pead kriisiolukorras hakkama kramplikult meelde tuletama, et mida ma nüüd inimelu päästmiseks kunagi ammu õigupoolest õppisingi. Lahinguväljal tapavad väga lihtsad asjad ning samuti saab väga lihtsate meetoditega kannatanu päästa. Pigem juhtub lahinguväljal sageli seda, et mingi oluline liigutus jäetakse tegemata. Kui ikka verejooksu ei peatata, siis pärast viiendat liitrit jääb see ise seisma. Aga ka inimene on surnud.
JÄTKUVALT RIVISAmeeriklaste ja inglaste kogemusest ning teadmistest haavatute käsitlemisel on meil veel palju õppida. Kapten
Käsil on haava õmblemise peen töö.
KRIS
TJAN
KO
STAB
I
13
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
FOOKUS
Kapten Olveti loetleb mõningaid erinevatel õppustel silma jäänud ja reaalolukorras ilmselt fataalse lõpuga olukordi.
Kui üksusel on meditsiinievakuatsioonisõiduk ning üksuse rännaku ajaks tõstetakse see täis suvalist varustust, siis üksuse varitsusele sattudes pole kannatadasaanuile võimalik kiiresti abi anda ega neid pataljoni sidumispunkti transportida.
Sõiduki meeskond peab teadma, mis on MEDEVACi sõiduki eesmärk ning ülemad peavad andma neile selge käsu, mida nad eri olukordades teevad. Kui toimub kannatanute evakuatsioon, siis tähendab see, et elupäästev tegevus peab toimuma vajadusel ka sõidu ajal meditsiinisõidukis. Parameediku töö pole juhi kõrval raadiosidet pidada ja kaarti lugeda.
Kui evakuatsioonimasinad on antud juurde teistele üksustele, siis tuleb masina meeskondade ülematele selgitada, kuidas nad pärast kannatanute viimist pataljoni sidumispunkti üksuse juurde tagasi jõuavad. Kui pole raadioühendust, olgu vähemalt mobiilinumbrid, et teada saada, kuhu üksus on liikunud.
Evakuatsioonisõidukite meeskondadel peab olema korralik kaart, et nad teaksid, kas sõidavad omade või vastase alal.
Kui üksusesse oodatakse evakuatsioonisõidukit, tuleb keegi sellele vastu saata. Sõdur, kes on vastu saadetud, peab masina meeskonnale korrektselt märku andma, mitte lihtsalt metsaserval seisma. Kui terve põld on laigulisi täis, ei hakka masina meeskond igaühelt küsima, kas teie tellisite evakuatsiooni. Meil sõidetakse sageli kuni vastaseni välja ja siis tullakse tagurpidi tagasi. Nii muutub evakuatsioonisõiduk ise sihtmärgiks.
Ja veel, nii õppusel kui ka tegelikus olukorras on oluline meditsiiniluure. See tähendab, et rahulikul ajal vaadatakse üle haiglate asukohad, juurdepääsud, autode parkimise kohad jne. Tänu Kevadtormile me näiteks teame, et evakuatsiooniUNIMOG ei mahu sõitma Võru haigla kiirabi kaare alla. Napilt läks, et selle teadasaamise käigus autole furgooni katus peale jäi. Reaalses olukorras pole sellist asja kellelgi aega uurida. Meditsiiniluure peab selliste asjade välistamiseks juba eelnevalt selgitama, milliste masinatega kuhu sõita saab ja kas kannatanu tuleb autolt maha võtta enne kaart või kaare all.
Tähelepanekuid õppustelt
Olveti sõnul on ameeriklased teinud oma Afganistani kogemuste põhjal head taktikalise lahingus kannatanu veebi lehed, kust meedikuil on võimalik lugeda, mida täpselt tehti mingil konkreetsel juhul ning kui hästi või halvasti mõjutas tehtu lõpptulemust. Tehtud vigu analüüsitakse, mitte ei üritata süüdlast otsida või määrata. Samuti rõhutatakse seda, mida tehti õigesti.
Eestile oli iga kannatanu eelkõige suur tragöödia. Paraku on tagajärjeks ka see, et juhtunuga seostuv info sageli salastatakse ja seda ei saa kasutada õppe materjalina. Kapten Olveti on veendunud, et ka meil on aeg oma materjalid läbi töötada, neist õppida ja toota omi õppeväärtusega juhtumikirjeldusi, et ei säiliks vaid suuline kogemus ja kõmuajakirjanduse kajastused. Brittide eeskujul on meie meedikud kasutanud õppustel amputeeritud jalgadega Afganistani sõja veterane. Nende vigastuste kohta on olemas korralik kirjeldus, sest iga haavatuga käis põllult haiglani kaasas brittide dokumentatsioon. On olemas röntgenipildid ja haavatute nõusolek. Ajateenijatest parameedikute reaktsioon sellistele realistlikele õppustele on väga meeldejääv. Muidu on ajateenijal ikka arvamus, et miinile astunud haavatut tähistab terve põlve külge seotud kummijalg. Aga kui autolt tõstetakse maha reaalne jalutu mees, kellele on tehtud korralik amputatsioonimulaaž ja kui see haavatu veel ise räägib, mis temaga on, ja õpetab, kuidas ja kui kõvasti tuleb žgutti panna, et veri tegelikult ka kinni jääks, siis jääb selline kogemus parameedikule eluks ajaks meelde.
Vigastatud on kapten Olveti sõnul väga tänuväärsed väljaõppepartnerid. USA ja Ühendkuningriigi uuringud näitavad, et vigastatute kasutamine õppustel mõjub üldjuhul hästi ka nende endi psüühikale. Nad näevad, et on süsteemile kasulikud ja saavad oma kogemuse abil aidata ära hoida järgmisi vigastusi või isegi säästa mõne elu.
Kangelassüsteem, kust me oma ajaloo tõttu tuleme, oli ebainimlik. Heal juhul võisid saada postuumselt medali. Kapten Olveti on rahul, et kaitseväe meditsiiniettevalmistus on välja jõudnud inimlikku süsteemi ja inimliku mõõtme annab ka see, et kord vigastada saanu tuleb meiega kaasa lõpuni. Iga sõjaväelane võib ühel hetkel haavata saada ja siis peame me kõik olema valmis õigesti tegutsema.
Õppusel hinnati realistlikuks grimeeritud „kannatanute“ peal, millist haiglaeelset esmaabi nad vajavad.
MAT
HIS
BO
GEN
S
14
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
SOOMUSMANÖÖVRIVÕIME
NATO doktriinist lähtudes võib maaväeväe üksused jagada kolmeks: kerged, keskmised ja rasked (inglise keeles vastavalt light, medium,
heavy forces). Kergeüksuste hulka kuulub näiteks strateegilise mobiilsusega kergejalavägi, mida on võimalik õhuvahenditega transportida pea kõikjale, kuid selle kaitstus ning tulejõud on nõrgad. Keskmiste üksuste hulka kuuluvad motoriseeritud jalaväeüksused, näiteks praegu SISU XA188 soomukeid kasutav Scoutspataljon, millel on teatud tulejõud, kaitstus ja operatiivne ning taktikaline mobiilsus, kuid mitte raskeüksustega samal tasemel. Raskeüksuste tulejõud on piisav, et vastase tegevus halvata, samal ajal on üksus hea liikuvusega, suudab lahinguväljal kiirelt manööverdada ning tema kasutatavad soomukid pakuvad jala väele piisavalt kaitset.
Tulenevalt parematest omadustest on raskeüksused võrreldes keskmiste ja kergeüksustega oma tegevuses lahinguväljal palju agressiivsemad, ründavama iseloomuga ning võimaldavad kasutada teistsuguseid taktikalisi lahendusi. Eesti ostetud soomuk CV9035 pakub tavaliste soomustransportööride ja paljude eri jalaväe lahingumasinatega võrreldes meeskonnale paremat kaitset, mis võimaldab sellel lahingutegevusest vahetult osa võtta. Kui praegu kaitseväes kasutusel olev SISU XA188 pakub teatavat kaitset vastase keskmiste otsetule
relvade eest vaid piiratud määral ning jalavägi on sunnitud kontakti sattudes kohe jalastuma, siis CV9035 meeskond jalastub alles viimasel võimalusel, et kasutada maksimaalselt ära masina tulejõudu ning soomuskaitset.
Roomikutel liikuva CV9035 maastikuläbivus on arusaadavalt parem kui ratastel SISU XA188 oma. Seejuures on tähelepanuväärne, et tänu roomikuile on CV9035 erisurve pinnasele väiksem kui keskmise inimese oma. Võrreldes soomustransportööridega on maastikuläbivus jalaväe lahingumasinate puhul palju olulisem kriteerium, sest kui soomustransportöör on mõeldud jalaväe lahinguväljale transportimiseks, siis jalaväe lahingumasin peab sõdureid ka lahinguväljal kiiresti edasi viima.
CV9035 suudab sujuvalt liikuda nii sügavas lumes, poris kui ka soostunud aladel, vaid kergemate sildade ületami
Kaitsevägi liigub järjekindlalt soomusmanöövrivõime poole
Sander MändojaREAMEES
1. JALAVÄEBRIGAADI
TEABEOHVITSER
Eesti kaitseväes on pikalt räägitud soomusmanöövrivõime arendamise vajalikkusest ning samuti on see sisse kirjutatud plaanides ja arengukavades. Seoses Hollandist hangitavate jalaväe lahingumasinatega CV9035 on sõnadest paberil saamas reaalsus ning kaitsevägi tegemas suurt arenguhüpet edasi.
15
SÕD
UR N
R 1 (88) 2016
SOOMUSMANÖÖVRIVÕIME
sel võib mõningal juhul probleemiks saada tema üle 30tonnine mass.
SOOMUSJÕUD ARENEB JÄRK-JÄRGULTKeskmisest üksusest raskeüksuseks muutuv Scoutspataljon relvastatakse jala väe lahingumasinatega, mis tähendab, et CV9035 vahetab välja praegu kasutusel olevad SISU XA188 ratassoomukid. See aga ei tähenda, et Pasid kaitseväest kaoksid: SISU XA180 ning XA188 soomukitega relvastatakse 1. jalaväebrigaadi kaks jalaväepataljoni, Viru ja Kalevi pataljonid, mis kokkuvõttes tähendab, et 1. jalaväebrigaadi koosseisus on tulevikus üks mehhaniseeritud ning kaks motoriseeritud jalaväepataljoni. Lisaks jalaväe lahingumasinatele saab Scoutspataljon enda käsutusse ka samal platvormil olevad toetussoomukid, mis ehitatakse ümber Norrast hangitud CV90 soomukitest.
Toetussoomukite hulka kuuluvad näiteks tulejuhtimis, miinipilduja, kannatanu evakuatsiooni ja relvameeskondade ning laskemoona transportimiseks mõeldud soomukid.
1. jalaväebrigaadi ülema kolonelleitnant VeikoVello Palmi sõnul ei tähenda jalaväe lahingumasinate hankimine mingil juhul seda, et kaitsevägi on tankide soetamise kavadest loobunud. „Brigaadiülema ja hingelt tankistina loodan, et tulevikus kuulub 1. jalaväebrigaadi koosseisu ka oma tankiüksus. Jalaväe lahingumasinate tugevdamine tankidega võimaldab lahinguväljal käituda veelgi agressiivsemalt ja otsustavamalt,“ ütleb kolonelleitnant Palm.
Samas leiab brigaadiülem, et jalaväe lahingumasinate juurutamisest alustamine oli õige otsus, sest praegu Scoutspataljoni relvastuses olevad SISU XA soomustransportöörid on võrreldes CV9035ga üsna piiratud liikuvusega
CV9035 on jalaväe lahingumasinatest üks moodsamaid ning sobib Eesti oludesse väga hästi, maastikuläbivuses on ta võrdne või edestab isegi lahingutanke. Koos otsin-gu-hävitus (hunter-killer) sihtimissüsteemi ning programmeeritava laske-moonaga kujutab CV9035 tõsist ohtu ükskõik milli-sele vastasele kuuluvale sihtmärgile.
ARD
I HAL
LISM
AAScoutspataljoni teenistuses on SISU XA-188 soomukid, millel pole raskeüksustega samaväärset võimekust ja tulejõudu.
16
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
ning suudaksid lahinguväljal tankidele vaid piiratud toetust pakkuda ja seega ei võimaldaks tankidel kogu manöövrivõimet kasutusele võtta. „Alati ei ole vaja tanki võimast pearelva või ülitugevat soomust, piisab lihtsalt suurest tulejõust ja heast soomuskaitsest ning seetõttu on moodne jalaväe lahingumasin teatud olukorras isegi universaalsem kui tank,“ resümeerib kolonelleitnant Palm.
Soomusmanöövrivõime täielikuks rakendamiseks lahinguväljal toetavad jalaväe lahingumasinatega relvastatud Scoutspataljoni brigaadi kaudtule ja tankitõrjeüksused, õhutoetuse tagavad liitlaste õhuväeüksused. CV9035 on jalaväe lahingumasinatest üks moodsamaid ning sobib Eesti oludesse väga hästi, maastikuläbivuses on ta võrdne või edestab isegi lahingutanke. Koos otsinguhä
16
ning suudaksid lahinguväljal tankidele vaid piiratud toetust pakkuda ja seega
Soomusmanöövrivõime täielikuks
„Loodan, et tulevikus kuulub 1. jalaväebrigaadi koosseisu ka oma tankiüksus. Jalaväe lahingumasinate tugevdamine tankidega võimaldab lahinguväljal käituda veelgi agressiivsemalt ja otsustavamalt,“ ütleb kolonelleitnant Veiko-Vello Palm.
vitus (hunter-killer) sihtimissüsteemi ning programmeeritava laskemoonaga kujutab CV9035 tõsist ohtu ükskõik millisele vastasele kuuluvale sihtmärgile.
Soomusmanöövrivõime arendamine ei piirdu siiski vaid tehnika soetamisega. Vaja on koolitada juhid ja mehaanikud, kes hakkavad lahingumasinaid käsitsema, õpetada üksuste ülemaid soomusväge taktikaliselt kasutama,
ARD
I HAL
LISM
AA
CV9035 suudab tankidele juba tõhusat toetust pakkuda ja suurendab märgatavalt meie üksuste tulejõudu.
ARHIIV
SOOMUSMANÖÖVRIVÕIME
luua kallite sõjamasinate hooldamiseks ja hoidmiseks vajalik taristu ning sobivad väljaõppetingimused. Praegu viibib osa CV9035 kasutama hakkavatest kaitseväelastest koolitusel Hollandis, tulevikus hakkab soomusüksuste väljaõpet koordineerima 1. jalaväebrigaadi alluvusse loodud soomuskool.
Kolonelleitnant Palmi sõnul on Scoutspataljoni muutmine motoriseeritud üksusest mehhaniseeritud üksuseks juba alanud: „Praegu oleme ettevalmistuse etapis, koolitades spetsialiste ja luues tingimusi ülemineku sujuvaks jätkumiseks. Scoutspataljoni ümberrelvastamine toimub allüksuste ehk kompaniide kaupa ning esimesega alustame juba selle aasta lõpus. Kõigepealt koolitatakse lahingumasinate spetsialistid ja meeskonnad ning seejärel alustatakse jalaväeüksuste väljaõpetamisega.“ Pärast esimese väljaõppetsükli lõppemist on tulevastel ajateenijatel samuti võimalik CV9035 väljaõpet saada.
Scoutspataljoni isikkoosseisu jaoks tähendab CV9035 relvastusse võtmine kolimist Paldiskist Tapale. Ümberpaiknemise põhjuseks on Tapa linnaku lähedus kaitseväe keskpolügoonile, kus hakkab toimuma suur osa üksuse väljaõppest. Lisaks ehitatakse Tapale jalaväe lahingumasinate hoolduseks ning hoiustamiseks vajalik taristu ja rajatakse lähiharjutusala linnaku äärde.
TELLI SÕDUR KOJU!HEA KAITSEVÄELANE,tule liitu ajakirja Sõdur lugejaskonnaga!Sõdur on sõjandusajakiri, kus saavad sõna oma ala asjatundjad riigikaitse alal ja Eesti kaitseväe juhtivkoosseis. Ajakiri tutvustab NATO üksuste, sealhulgas ka Eesti kaitseväe tegemisi, toob lugejani moodsa-te relvasüsteemide, sõduripsühholoogia, taktika ja strateegia viimase aja arengud, regionaalsete konfliktide analüüsid, sõjameditsiinis toimuva ja julgeolekupolii-tilised ülevaated. Unustatud pole sõjandus-ajalugu ja meie kaitseväe algusaegadega seotud temaatikat.
Aastas ilmub kuus ajakirjanumbrit ja kaitseväelasele on ajakirja tellimine TASUTA!
AJAKIRJA SÕDUR TELLIMISEKS saada vastav sooviavaldus meiliaadressile [email protected], märgi ära oma nimi, kontaktandmed ja aadress, kuhu ajakirja soovid saada.
Ajakirja Sõdur järgmist, 2016. aasta kolmandat numbrit juba tehakse. Sinu jaoks!
SÕDUR KOJU!tule liitu ajakirja Sõdur lugejaskonnaga!Sõdur on sõjandusajakiri, kus saavad sõna oma ala asjatundjad riigikaitse alal ja Eesti kaitseväe juhtivkoosseis. Ajakiri tutvustab NATO üksuste, sealhulgas ka Eesti kaitseväe tegemisi, toob lugejani moodsa-te relvasüsteemide, sõduripsühholoogia, taktika ja strateegia viimase aja arengud, regionaalsete konfliktide analüüsid, sõjameditsiinis toimuva ja julgeolekupolii-tilised ülevaated. Unustatud pole sõjandus-ajalugu ja meie kaitseväe algusaegadega
ajakirjanumbrit ja kaitseväelasele on ajakirja tellimine
AJAKIRJA SÕDUR TELLIMISEKSsaada vastav sooviavaldus meiliaadressile
, märgi ära oma nimi, , märgi ära oma nimi,
Ajakirja Sõdur järgmist, 2016. aasta kolmandat numbrit juba tehakse.
Mistahes soomuk on parem kui tavaline auto, aga lahinguvälja kuningas on siiski rasketank. Pildil sakslaste Leopard 2A6.
18
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
18 TULEVIKURELVAD
Daewoo K11 DAW – kas iga jalaväelase tulevikurelv?
Kas oleks hea idee konstrueerida jalaväelasele relv, mille eri raudadest saab vaenlase
pihta täiesti erineva moonaga vaheldumisi tulistada? Kui vastane on kirbul, läheb
käiku ühes salves olev 5,56 × 45 mm NATO tavamoon, kui ta aga varje taha peitub,
võtavad tema väljasuitsetamise töö enda peale teises salves olevad 20 × 30 mm õhus
lõhkevad eelprogrammeeritavad granaadid. Geniaalne! Või siiski mitte …?
Sverre Lasn
Alar Viidalepp
K11 DAE on relv nagu ulmefi lmist, aga selle suurus ja keerukus asetab tema kasutamis-mugavuse suure küsimärgi alla.
ARH
IIV
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
19TULEVIKURELVAD
Sellise relva loomise võimalusi on püüdnud välja selgitada nii USA kui ka mitme teise maa, sealhulgas LõunaKorea relvakonstruktorid. Korealaste arendustöö
tulemusena sündis S&T Daewoo K11 DAW ehk Dual-barrel Air-burst Weapon.
Korea arendajate laual olev multifunktsionaalne relv käib üsna sama jalga varasema ameeriklaste projektiga luua OICW (Objective Individual Combat Weapon), mis püüdis endas ühendada kaks relva: tavalist NATO 5.56 × 45 mm moona kasutava relvaraua kohal asub 20 × 30 mm granaate tulistav laskeseade. Sellised granaadid olid küll väiksemad kui laialt kasutamist leidnud 40 mm granaadid, kuid siiski piisavalt võimsad, et olla efektiivsed. Relva täpsuse suurendamiseks lisati sellele digitaalne sihtimissüsteem.
Ameeriklaste tellimusel kulutati OICW arendamisele sadu miljoneid dollareid ja projekt ületas korduvalt nii aja kui ka eelarvelimiidid. Lõpuks OICW projekt peatati, kuid arenduse tulemusena sündinud prototüüpidest said relvakonstruktorite jaoks järgmiste samalaadsete projektide inspiratsiooniallikad.
DAEWOO VÕTAB KÄSILE DAW-I PROJEKTIAastast 1981 tegutsev Daewoo Precision oli üks ameeriklaste ideest tuld võtnud relvastusetootjaid, kes kahte moona laskvat relvasüsteemi arendama asus. Tegu ei ole tundmatu fi rmaga, vaid tootjaga, kes on kuulsust kogunud automaatide K1 ja K2 ning kergekuulipilduja K3 valmistajana ja konstrueerinud varemgi hea disainiga usaldusväärseid relvi. Kuigi Daewoo Precisioni välja töötatud relvad näivad esmapilgul nii mõnegi olemasoleva tootega väga sarnased – näiteks nende kergekuulipilduja K3 näib vihjavat FN Minimi/M249le – pole suuremat osa nende nimetatud kahe relva osadest võimalik omavahel vahetada. Daewoo on välja mõelnud oma relvade disaini jaoks unikaalsed lahendused, mis samas pole põrmugi vähem töökindlad. Sellest annab tunnistust fakt, et K3 on LõunaKorea armee üksuste üks põhilisi kergekuulipildujaid.
Daewoo poolt käima lükatud K11 arendamine kõndis ameeriklaste OICW projekti jälgedes. 5.56 mm tavamoonale lisaks võimaldab K11 välja tulistada ka 20 × 30 mm kaliibriga nii õhus kui ka sihtmärgiga kokkupuutel plahvatavaid
automaadil aga ei töötanud korralikult üksiklaskudega tulerežiimilt automaattule režiimile ümberlülitamine.
„Igasuguste eri tõrgetega relvade arv ületas 20%, see on lahinguolukorras täiesti lubamatu,“ kommenteeris selliseid nukraid tulemusi üks Korea kaitseministeeriumi ametnik.
ARENDAMINE LÄKS VAREMGI ÜLE KIVIDE JA KÄNDUDETeated, et korealased arendavad K11nimelist relva, hakkasid liikuma 2006. aastal. Relv anti aastal 2008 Korea relvajõududele testida ja aastaks 2010 sai Korea armeest esimene maailmas, kes asus oma jalaväeüksusi sellise uut tüüpi ründe automaadiga varustama. Sama aasta mais tellisid ka Araabia Ühendemiraadid endale prooviks 40 relvast koosneva partii, makstes ühe K11 eest 14 000 USA dollarit, mis tegi kogu partii eest kokku veidi üle poole miljoni dollari.
Juba järgmise aasta märtsiks oli selge, et K11 disain vajab suuri muudatusi, sest koguni 15 praktikas kasutamist leidnud relva 39st andsid tõrkeid või leidus neil muid ohtlikke kontruktsioonivigu. Laskmise ajal kippusid liikuma relvarauad, probleeme oli päästikusüsteemiga, lasersihiku läätsed läksid seespoolt uduseks ja tekkisid tõrked, kui relva püüti üksiklaskude režiimilt automaattule režiimile ümber lülitada. LõunaKorea relvatootjate sõnul õnnestus neil relva konstruktsiooni muutmise teel nimetatud vigadest vabaneda ja aas
granaate, mida sai programmeerida lõhkema müüride taha või hoonetesse varjunud vastaste kohal. Ühe sellise ründeautomaadi hind on hinnanguliselt 15 miljonit woni ehk 12 900 USA dollarit.
Korea relvaarendajad hooplesid, et K11 oleks esimene selline kõrgtehnoloogiline ründerelv, millega jalaväeüksused varustatakse. Ametlikult esitleti uut imerelva esimest korda Abu Dhabi IDEX 2009 relvanäitusel 2009. aasta veebruaris. Tuledesäras stendil nägi relv välja nagu ahhetamapanev ese tulevikust, kuid millised olid vastukajad tema praktikas kasutamise järel? Korea kaitseväe memodest selgub, et paarkümmend sellist ründeautomaati leidsid kasutamist Afganistani konfl iktis ja relvaga opereerimisel tekkis kaheksa eri tüüpi tõrget, millest paljud olid seotud lasersihikute ja teiste sihtimisseadmetega. Näiteks ei vedanud välja pimedas tulistamisel abistama pidanud kaugusemõõdikud või olid vigased lasersihikute läätsed. Kahel automaadil kiilus relvarauda kinni moon või tekkisid tõrked programmeeritavate sütikutega, viiel
K11 DAW Lõuna-Korea sõduri käes – tegu on üsna suure relvaga.
Korea relvaarendajad hooplesid, et K-11 oleks esimene selline kõrgtehnoloogiline ründerelv, millega jalaväe-üksused varustatakse.
ARH
IIV
20
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
taks 2014 oli parandatud disainiga relvi toodetud 4000 tükki, mis kõik ka samal aastal armeele üle anti.
2014. aasta septembris peatas aga relva tootmise tõsine viga tulekontrollisüsteemis, kuid taas lubasid arendajad, et viga saab hiljemalt 2016. aasta lõpuks kõrvaldatud. Praegu võibki realvateatmikest lugeda, et „Daewoo K11 DAW arendamise staatus on advanced deve-lopment“, mis võiks siis tähendada umbes seda, et relva arendamine on lõppjärgus, kuid see pole valmis.
NATUKE K11 DISAINIST JA ERGONOOMIKASTK11 süsteem koosneb kolmest põhilisest komponendist – 5.56 mm automaadist, 20 × 30 mm granaadilaskeseadmest ja integreeritud laserkaugusemõõdikust koos laskemoona programmeeriva ja sütikuid aktiveeriva süsteemiga. Relva konstruktsioon on hästi läbi mõeldud ja päästikusüsteem paigaldatud mugavalt ja relva kasutaja jaoks intuitiivselt leitavale kohale.
Tuleümberseadur asetseb relva vasemal küljel enamike lääne relvadega sarnases standardses kohas ja on neljaasendiline, kuid ettevaatust! – asendite nimetused on korea keeles. Tulerežiime saab hõlpsalt pöidlaga muuta. Kuigi seaduri asukoht ja ka disain tunduvad harjumuspärased, ilmnesid siiski selged erinevused teistest relvadest, sest kella 9 olevale „safe“ asendile järgnevad
tegreeritud padrunikestasuunaja, mis sarnaneb nii suuruselt kui ka kujult M4 automaadi padrunikestasuunajaga.
GRANAADID ANNAVAD MITU VÕIMALUSTK11 20 × 30 mm granaadilaskesüsteemi kasutab 405 mm pikkust vintrauda ja selle moon asub viis granaati mahutavas salves. Granaadiheitja laadimiseks sisestatakse granaatidega täidetud salv salvepessa ja tõmmatakse süsteemi vinnastushoob taha. Seejärel lükatakse vinnastushoob ette, mis suunab 20 mm moona salvest lukukotta. Selline laadimissüsteem on väga sarnane tavalise poltlukuga vintpüssiga. 20 × 30 mm moona tulistades on päästik kaheastmeline ja päästikukäik mõnevõrra pikk, mis on iseloomulik paljudele bull-puptüüpi relvadele, mis kasutavad tulistamiseks ülekandesüsteeme.
Granaate toodab K11 jaoks tuntud Korea laskemoonatootja Poongsan, kelle PMC laskemoon on müügil ka USAs.
Lisaks õppemoonale, kus lõhkeaine puudub, on saadaval nelja eri tüüpi 20 mm granaate: taimeriga,
viivitusaja järel õhus lõhkevad, sihtmärgi tabamisel lõhkevad ja HighExplosive (HE) lõhkepeaga granaadid. Lisaks kolmele põhiseadistusele on laskemoona
sisse programmeeritud ka automaatse enesehävituse säte. Granaatide kasutamise eri sätteid saab
programmeerida ja aktiveerida, kasutades selleks koos sihtimisseadmega kolme spetsiaalset nuppu, mis asetsevad kaugusemõõdiku nupu kõrval.
20 mm moona plahvatuse programmeerimiseks saab kasutada vasakpool
TULEVIKURELVAD
Juba algusest peale hakkas ka K11 lahinglaskmistel tõrkeid andma ja hoolimata relvatootja püüetest on olukord kestnud juba aastaid.
ARH
IIV
PMC laskemoon on müügil ka USAs. Lisaks õppemoonale, kus lõhkeaine puudub, on saadaval nelja eri tüüpi 20 mm granaate: taimeriga,
viivitusaja järel õhus lõhkevad, sihtmärgi tabamisel lõhkevad ja HighExplosive (HE) lõhkepeaga granaadid. Lisaks kolmele põhiseadistusele on laskemoona
sisse programmeeritud ka automaatse enesehävituse säte. Granaatide kasutamise eri sätteid saab
programmeerida ja aktiveerida, kasaab hõlpsalt pöidlaga muuta. Kuigi seaduri asukoht ja ka disain tunduvad
sutades selleks koos sihtimisseadmega kolme spetsiaalset nuppu, mis asetsevad
komponendist – 5.56 mm automaadist, 20 × 30 mm granaadilaskeseadmest ja integreeritud laserkaugusemõõdikust koos laskemoona programmeeriva ja sütikuid aktiveeriva süsteemiga. Relva konstruktsioon on hästi läbi mõeldud ja päästikusüsteem paigaldatud mugavalt ja relva
Tuleümberseadur asetseb relva vasemal küljel enamike lääne relvadega sarnases standardses kohas ja on neljaasendiline, kuid ettevaatust! – asendite nimetused on korea keeles. Tulerežiime saab hõlpsalt pöidlaga muuta. Kuigi
Korea laskemoonatootja Poongsan, kelle PMC laskemoon on müügil ka USAs. 20 × 30 mm granaadilaskeseadmest ja
integreeritud laserkaugusemõõdikust koos laskemoona programmeeriva ja sütikuid aktiveeriva süsteemiga. Relva konstruktsioon on hästi läbi mõeldud ja päästikusüsteem paigaldatud
Tuleümberseadur asetseb relva vasemal küljel enamike lääne relvadega sarnases standardses kohas ja on neljaasendiline, kuid ettevaatust! – asendite nimetused on korea keeles. Tulerežiime saab hõlpsalt pöidlaga muuta. Kuigi
PMC laskemoon on müügil ka USAs. Lisaks õppemoonale, kus lõhkeaine puudub, on saadaval nelja eri tüüpi 20 mm granaate: taimeriga,
lõhkepeaga granaadid. Lisaks kolmele põhiseadistusele on laskemoona
sisse programmeeritud ka automaatse enesehävituse säte. Granaatide kasutamise eri sätteid saab
programmeerida ja aktiveerida, kasutades selleks koos sihtimisseadmega
Ameeriklaste kulukas projekt luua OICW läks üle kivide ja kändude ning peatati lõpuks täiesti.
ARH
IIV
K11 DAW tehnilised andmed kasutatav laskemoon ründeautomaadil 5.45 × 45 NATO, granaadiheitjal 20 × 30 B salve maht ründeautomaadil 30 padrunit, granaadiheitjal 5 granaati laadimata relva kaal 6,1 kg automaadi vintraua pikkus 310 mm, granaadiheitjal 405 mm sihtimisseadmed: infrapunasihik, laserkaugusemõõtja, digitaalse skaalaga optiline sihik
ARH
IIVAR
HIIV
kolm on unikaalsed. Liigutades seadurit vastupäeva kella 6 asendisse, töötab relv kolmelasuliste valangute režiimil. Testlaskmiste sooritajate sõnul on selliste valangute tagasilöök üsna kerge, mis võimaldas relva hõlpsalt terve valangu jooksul sihtmärgil hoida.
Nihutades seaduri kella 3 asendisse, on relv lülitatud režiimi, milles iga päästikuvajutusega tehakse üksiklask. Viies tuleümberseaduri kell 12 olevasse asendisse, aktiveerub 20 × 30 mm granaadilaskesüsteem ja sama päästikuga, mis võimaldab kasutada ka 5.56 mm moona, on nüüd võimalik välja lasta tagumises salves olevaid 20 mm granaate. Samaaegselt granaate ja 5.56 moona välja tulistada ei saa.
Tavamoona kasutamise vinnastushoob asub päästiku kohal päästikuga samal joonel relva vasakul küljel. Padrunikestad väljuvad relva paremal küljel olevast kestaheiteavast, kuhu on in
21
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
Bullpup ehk kuidas teha relv lühemaks ilma relvaraua pikkust vähendamataK11 kasutab bullpuptüüpi salveasetust. Bullpup märgib sellist relvakonstruktsiooni, kus salv asub päästikusüsteemist tagapool. Selline lahendus aitab relvaraua pikkuse samaks jätta, kuid lühendada relva mõõtmeid. Selline geniaalne disain säilitab relva tulejõu ja täpsuse, vähendades samas relva pikkust ja kaalu, mis teeb selle kaasaskandmise palju lihtsamaks ja mugavamaks.
Sõna bullpup päritolu ei ole täpselt teada. 1957. aastal kasutati seda näiteks õhukese salvega täpsusrelva kohta. Kuna tegu on äärmiselt huvitava lahendusega, püüab ajakiri Sõdur lähitulevikus bull-puptüüpi relvi ja nende arendamise ajalugu pikema artikliga tutvustada.
Bullpuptüüpi relvade huvitavamad esindajad on näiteks Belgi tootja FB Herstali valmistatud FN90, milles number 90 tähendab väljatöötamisaastat. FN90 kasutab 5.7 × 28 mm moona ja selle padrunisalv asub hoopis relva peal. Veel võiks nimetada brittide SA80t või austerlaste Steyr AUGi, mille mõlema salves tavaline NATO 5.56 × 45 mm moon. Prantslased kasutavad senimaani oma kuulsat juba 1967. aastal disainitud FAMAS (Fusil d‘Assaut de la Manufacture d‘Armes de SaintÉtienne) bullpuppüstolkuulipildujat.
Suurema kaliibriga bullpuptüüpi relvi kasutavad näiteks ka USA ja teiste riikide snaiprid.
Bullpup ehk Bullpup ehk Bullpupkuidas teha relv lühemaks Bullpupkuidas teha relv lühemaks BullpupBullpup ehk Bullpup ehk Bullpup
FN90
SA80
FAMAS
Steyr AUG
set ovaalset nuppu relva laesääre küljes. Nupul olev horisontaalne vagu aitab nuppu tabada ja tuvastada ka ilma sellele pilku pööramata. Kui tuleümberseadur on kella 12 suunas näitavas asendis, saab relva kasutaja vajutada programmeerimisnuppu, mille järel kuvatakse sihiku ülemises vasakus nurgas (praegu küll veel ainult koreakeelne) tekst, mis näitab, milline sütikurežiim parajasti valitud on.
Granaatide kõige tavalisem valik on „point detonation“, mille korral plahvatab moon sihtmärgiga kokkupuutel. Sütikurežiimi valik „point detonation-de-lay“ on mõeldud pehmete või õhukeste sihtmärkide läbistamiseks ja moona plahvatamiseks sihtmärgi sees või taga. Viimane „airburst“säte lubab tulistajal programmeerida moona plahvatama mingil kindlal lennu hetkel. Selliste viivitusrežiimil välja tulistatud granaatide efektiivseks kasutamiseks võib laskja näiteks programmeerida 20 mm moona plahvatuse kaugusmõõdiku paika pandud punkti ees või taga.
Kaks vertikaalset nuppu relva eesmise käepideme juures lubavad plahvatuse toimumise punkti kaugust muuta ühemeetriste sammudega. Sel moel on laskjal võimalik näiteks määrata kaugus suletud ukseni ja plahvatuse punkti sobivalt muutes valida võimalus, et „point detonation-delay“sättega moon läbistab ukse ja plahvatab mõned meetrid majas seespool.
Keerulisemaks muutub olukord aga siis, kui laskemoon küll programmeeritakse, aga seda ei tulistata 2 minuti jooksul välja. Sellisel juhul deaktiveerib granaat ennast ise, kuid relva kasutaja peab 5 minutit ootama, et moonas olev elektriline laeng täielikult kaoks ja seda oleks võimalik uuesti programmeerida. Ühelt poolt võib just see viis minutit lahinguolukorras osutuda kriitiliseks viivituseks, teiselt poolt on keeruline tagada, et stressirohkes lahingukontaktis suudab sõdur kindlasti kõiki selliseid ajaintervalle jälgida.
Kui granaadid tulistatakse või satuvad pehmesse sihtmärki nagu muda või liiv jne ja kohe ei detoneeru, aktiveerub granaadi sütikus olev automaatne turvalisusmehhanism ja moon õhib ennast kahe sekundi jooksul pärast täielikku peatumist, mis tagab, et lahinguväljale ei jää õhkimata granaate.
Ameerika OICW probleemid olid muuseas lõhkemise järel tekkinud fragmentide suurus ja nende hajumisraadius ehk teisiti öeldes olid 20 mm
moona fragmendid liiga väiksed, et olla efektiivsed. Lisaks ei sisaldanud granaadid piisavalt lõhkeainet, et nende ümber tekiks efektiivne tappev raadius. Pealegi liikusid OICW relval „air-burst“sätet kasutades füüsikaseaduste tõttu suur osa granaadi fragmentidest vertikaalselt sihtmärgist eemale, muutes need ebaefektiivseteks. Just need kolm suuremat probleemi põhjustasidki Ameerika OICW programmi nurjumise. Seda, kas Poongsan on sellised probleemid Korea päritolu K11 20 mm moona valmistamisel lahendanud, ei ole veel teada.
OPTIKA KUI RELVA HINGViimasena heidame põgusa pilgu K11 sihtimisseadmetele, mis on selle relva hing. Kui K11 DAW leiab rakendamist päevasel ajal, saab kasutada optilist sihikut, millele tekib digitaalne skaala. Pimedas saab kasutusele võtta infrapunasensoriga (IR) sihiku, laserkaugusemõõtja ja laskekeha ballistikat automaatselt hindava arvutisüsteemi, mis töötab patareitoitel.
Kuigi sihiku skaalal on sihtimiseks mitu punkti, on selle kõige tähtsam osa suunaga ülespoole olev Vkujuline kujund sihiku alumises keskmises osas. See on punkt, kuhu on suunatud kaugusemõõdik. Sihtimiseks on vaja asetada kujundi tipp sihtmärgile, aktiveerida kaugusemõõdik ja tekibki punane sihikujoonestik. Kaugusemõõdiku aktiveerimiseks vajutatakse nuppu, mis asub relva eesmise käepideme parema külje juures. Nupu külgedel asuvad kaks väikest serva võimaldavad selle tunnetamist ka ilma nuppu vaatamata.
MIDA KOKKUVÕTTEKS K11 KOHTA ÖELDAKas K11 võiks olla iga sõduri abimees tuleviku lahinguväljadel? Pigem siiski mitte. Samas ei saa võtta ka väga kategooriliselt eitavat seisukohta, sest kuigi K11 on oma 6,1 kg kaaluga üsna raske, võib sellise relva jaoks leiduda ka oma nišš, sest K11 DAW võimekus tulistada eelprogrammeeritavat moona varjunud vastaste pihta on taktikalises mõttes läbimurdeline lähenemine ja paneb ka vastased nuputama vastukäike oma kaitsepositsioonide rajamisel. Ka viivitusega plahvatama programmeeritud moona võimekus läbistada kergemaid varjeid ja kinnises ruumis initsieeruda võib leida laialdasemat kasutamist. Igal juhul tasub korea relvaarendajate ponnistustel silm peal hoida.
TULEVIKURELVAD
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
TERRORISM
Aastani 2021 on armee arvestanud XM25 arendamisel üle 100 miljoni USA dollari suuruse välja minekuga, annab teada ajakiri IHS Defence
Weekly. Ameerika sõjaväelased on arvamusel, et varustades selle relvaga jagudest suuremad üksused, võivad sellised üksused tulevikus olla suutelised kallutama lahingu lõpptulemuse sama suurte või isegi suuremate vastase jõudude vastu enda kasuks, sest lisaks tavapärasele jalaväe taktikale võimaldab XM25 lüüa rivist välja ka kaugemal varjete taga püsiva vastase elavjõu.
Relva tootja Orbital ATK väitel on XM25ga võimalik hävitada seina taga, laskepesas või raskesti ligipääsetavatel positsioonidel asuvad vastase sõdurid.
Tootja sõnul on relva efektiivse tule ulatus kuni 1000 meetrit, see peaks panema vastaspoole tõsiselt oma kaitsevõimalusi kaaluma, sest tema pihta hakkavad lendama eelprogrammeeritud 25 mm granaadid, mida saab panna õhus lõhkema nii sihtmärgi kohal, ees kui ka taga, muutes lõhkemiskohta kolmemeetrise sammuga. Granaadid programmeeritakse ja nad arvutavad automaatselt välja määratud lõhkemiskauguse, lugedes enda spiraalse keerlemise kordi pärast väljatulistamist. Ühe relva konstrueerija Richard Audette’i sõnul on XM25 pikk samm edasi, sest tegu on esimese kergrelvaga, mis kasutab nn tarka tehnoloogiat.
Kui USA vägedes kasutusel oleva M203 granaadiheitja efektiivne tuleulatus on umbes 150 ja maksimaalne 350
Ulmelise välimusega XM25 püüab muuta lahingu käikuKahte eri relva omavahel ühendada püüdvad arendused liiguvad oma teed, kuid need tulevikku suunatud projektid on inspireerinud näiteks sellise relva nagu ameeriklaste XM25 Counter Defi lade Target Engagement (CDTE) System loomist.
meetrit, siis XM25 suudab vastast efektiivselt mõjutada kuni 600 meetri kauguseni. Samuti on näidanud testid, et XM25 on 300% efektiivsem kui teised samalaadsed jao tasemel kasutatavad granaadiheitjad.
USA armee on nimetatud relva saanud testida ka lahinguoludes Afganistanis 2010. aastal. Praktikas saadud vastukaja ei ole enam nii rõõmustav kui tootja kiidulaul. Nimelt kurtsid relva kasutanud jalaväelased military.com lehe andmetel selle liigse kaalu üle, lisaks poldud rahul 25 mm granaatide tulejõuga, mistõttu ei soovitud loobuda oma seni harjumuspäraste M4A1 auto maatide kasutamisest XM25 kasuks. Samas kiideti, et näiteks patrullis ootamatult tekkinud tulekontakti korral suudeti seda relva kasutades kontakt kiiresti ja edukalt lõpetada, mistõttu relva proovinud sõdurid lahkusid temast kahjutundega, kui see kästi edasi anda järgmisele testijale.
XM25 tehnilised andmedSalve asetus bullpupKaliiber 25 × 40 mmLaadimata relva kaal 6,35 kgPikkus 749 mmGranaadi algkiirus 210 m/sEfektiivne laskekaugus 600 mMaksimaalne laskekaugus 1000 mGranaate salves 5 tk
Allikad: military.com, The Diplomat, IHS Defence Weekly
22
XM25 meeldis eriti neile ameerika sõdureile, kes pidid tihti patrullis käima.
ARH
IIV
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
ARVAMUS 23
JÕUKASUTUSREEGLID ON ALATI PIIRAVADEnamik nõustub tänapäeval Carl von Clausewitzi seisukohaga, et sõda on poliitika jätk. Sellest järeldub, et sõjaväelased peavad järgima poliitilise juhtkonna eesmärke ja kasutama meetodeid, mis neid toetavad. Kui ka eesmärk võib pühitseda abinõu, ei tohi abinõud eesmärgile vastu töötada. (Vaenuliku küla puruks pommitamine ilmselt ei toeta eesmärki kohalike elanike südameid võita.) Siin sekkuvadki jõu kasutamise reeglid, mis ei luba sõjaväelastel kasutada vahendeid, mis võiksid poliitilistele eesmärkidele vastu töötada. Eriti oluline on see tänapäeva konfl iktides, kus sõjaväge kasutatakse ja inimesed hukkuvad, aga keegi ei taha sõna „sõda“ suhu võtta; kus rohkem saavutatakse ähvardamise kui reaalse vägivallaga ning keegi ei taha pilli päris lõhki ajada või vähemalt mitte selles süüdi jääda.
Jõu kasutamise reeglid saavad sõjaväelaste õigusi ainult pii
Kellele on vaja jõu kasutamise reegleid?
Taavi UrbKAPTENMAJOR
Jõu kasutamise reeglid (rules of engage-ment, ROE) põhjustavad sageli peavalu. Sõjaväelastest ülemad leiavad tihti, et jõukasutusreeglid on liiga piiravad. Samal ajal kahtlustab riigi tsiviiljuhtkond, et sõjaväelastele on antud liiga vabad käed.
rata. Need ei saa anda õigusi, mis juba pole antud riigi seadustega ja vähemalt demokraatlikes riikides ei saa jõu kasutamise reeglid lubada midagi, mis pole lubatud rahvusvahelise õigusega. Kui riigi seadused ei luba kasutada sõjaväge rahvarahutuste mahasurumiseks, ei saa seda lubada ka jõu kasutamise reeglid. Samas ei saa jõu kasutamise reeglid kunagi keelata enesekaitset.
JÕUKASUTUSREEGLID PEAVAD LÄHTUMA OLUKORRASTUniversaalseid jõu kasutamise reegleid ei ole võimalik luua. Neid tuleb alati kohandada vastavalt muutunud oludele. Võimalik on küll luua võimalike jõukasutusreeglite nimekiri, kust sobivad välja valida. See on NATO tasemel olemas MC 362/1 „NATO Rules of Engagement“ näol. Jõu kasutamise reeglid peavad arvestama keskkonna eripära. Näiteks pole merel midagi peale hakata õigusega peatada (maismaa)sõidukit ja reisijate pagasit läbi otsida. Küll aga on oluline teda, millistel asjaoludel võib teise riigi laeva peatada ja läbi otsida ning kui suurt jõudu tohib seejuures kasutada. Jõu kasutamise reeglid ei tohi olla liiga ranged ega ka liiga leebed ning vajadusel peab saama neid operatiivselt täiendada. Sageli lahendatakse see nii, et teatud õigusi ei anta otse üksuse ülemale, vaid komponendi või sihtüksuse ülemale, kes siis saab jõulisemaks tegutsemiseks loa anda.
KELLELE ON VAJA JÕU KASUTAMISE REEGLEID?Vastus kõlab: nii riigi valitsusele kui ka sõjaväelastele. Jõu kasutamise reeglid annavad riigi tsiviiljuhtkonnale kindluse, et sõjaväelased ei kasuta liigses agaruses meetmeid, mis võiks poliitilisi eesmärke kahjustada. Sõjaväelastele annavad jõu kasutamise reeglid kindluse, et nad ei saa ettevaatamatusest sõda käivitada ja neid ei süüdistata oma volituste ületamises või kohustuste täitmatajätmises. See kõik toimib muidugi ainult siis, kui jõu kasutamise reeglid on oludele vastavad ja on olemas töökindel süsteem nende kiireks täiendamiseks.
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
Ukraina regulaararmee alustas 2014. aasta juunis pealetungi, selle tulemusel vabastati separatistide relvaformeeringutest kümned
asustatud punktid ja arvestatavad territooriumid. Pealetunginud vägede tagalas tekkis vajadus kontrollida kohalikke elanikke, et välja selgitada end seaduse eest varjavad separatistid, kinni püüda desertöörid ja marodöörid, kontrollida Ukraina armee vahetus tagalas liikuvat tsiviil ja sõjaväetransporti ning võidelda kurjategijate vastu. End korruptsiooniga diskrediteerinud, valdavalt separatiste toetanud ja kriminaalse maailmaga läbipõimunud tavamiilits ei olnud usaldusväärne ega suutnud IdaUkrainas sellist laadi ülesandeid täita. Põhiküsimuseks sai, kuidas Ukrainal õnnestub sellelaadsed probleemid lahendada ATO raames, mille käigus muutus politseioperatsioon ulatuslikuks sõjategevuseks.
ERIÜLESANDELISTE MIILITSAPATALJONIDE MOODUSTAMINE2014. aasta algul toimunud aurevolutsiooni (Революція Гідності) tulemusel süvenes rahva umbusaldus kor
isamaaliselt meelestatud vabatahtlikest. Uute miilitsapataljonide tuumikuks said tihti Maidani omakaitse sotnjad ja ülemateks Maidani aktivistid. Nende võitlustahe oli suur, kuid sõjaline ja politseialane väljaõpe olematu.
2014. aasta aprillis andis siseminister Arsen Avakov korralduse luua üle kogu riigi miilitsa eripataljonid (Батальйон Патрульної Служби Милиції Особливого Призначення).1 Kahe kuuga loodi 22 sellist siseministeeriumi alluvusse kuuluvat väeosa, mille ülesanne oli tagada kord ATO tsoonis ja milles praeguseni on teenistuses olnud umbes 3000 vabatahtlikku.
Vabatahtlik miilitsa eripataljon Tšernigiv loodi 2014. aasta mais Maidani omakaitse 14. sotnja Vabad Inimesed baasil. Pataljoni formeerijaks ja ülemaks sai nimetatud omakaitsesotnja ülem Roman Põtskiv2, kes tõusis esile revolutsioonilainel ja nagu paljude teistegi vabatahtlike pataljonide ülemate puhul ei teatud ka Põtskivi taustast kuigi palju. Tema enda sõnul puudus tal sõjaline ja politseiline haridus ning varasem sõjalise juhtimise kogemus, mida ta kompenseeris entusiasmi, liidriomaduste ja isamaalisusega.3
PATALJONI ORGANISATSIOON, ETTEVALMISTUS JA ÜLESANDEDÜksus formeeriti Tšernigivi linnas endise miilitsajaoskonna territooriumil, kust saadi ka relvastus ja varustus. Võitlejatele anti välja suvise teenistusvormi komplekt, mille käisel must pataljoni embleem ja jope seljal kollane silt „siseministeeriumi eriüksus“. Sooje riideid esialgu polnud ja sõdurid pidid öösiti lahingupiirkonnas külmetama. Alles mitme kuu pärast riietati pataljoni võitlejad vabatahtlike varustajate abiga laigulisse välivormi.
Nappis allüksuste varustust ja kõigile ei jätkunud isegi välitelke. Puudus
Korrakaitse lahingupiirkonnas oli karm ja vastuolulineUkraina vabatahtliku miilitsa eripataljoni Tšernigiv tegevus 2014. a maist septembrini
Korrakaitse sõjategevuse piirkonnas on tagalakaitse seisukohast oluline ja kuulub paljudes riikides kas sõjaväepolitsei või sõjaväestatud tsiviilpolitsei pädevusse. Lahingutegevuse hoogustamise ja terrorivastase operatsiooni (ATO) algusega langesid ulatuslikud alad IdaUkrainas kaosesse, anarhiasse ja vägivalda, pärast nende üle kontrolli saavutamist tuli piirkonnas uuesti taastada sisekord.
Igor Kopõtin KVÜÕA SÕJAAJALOO
LEKTOR
1 В Україні створено 30 спецпідрозділів особливого призначення, – Арсен Аваков, Національна поліція України, 17.06.2014, www.npu.gov.ua/uk/publish/
article/1079861 (15.03.2016)
2 Олена Сидоренко, Поствоєнний синдром спецбатальйону „Чернігів“, BBC Україна, 15.09.2014,
www.bbc.com/ukrainian/entertainment/2014/09/
140915_battalion_chernigiv_vs (15.03.2016)
3 Как майдановец Роман Пыцкив c эксберкутовцами спасает жизни в зоне АТО, Фокус, 24.08.2014, https://focus.ua/society/313804/
(15.03.2016)
rumpeerunud miilitsa vastu, kes paistis silma ebaprofessionaalsuse ja alla käinud moraaliga. Miilitsa eri üksuste vastu tekkis koguni viha, sest rahutuste mahasurumisel Maidanil paistis erilise julmuse poolest silma miilitsa eriüksus Berkut, mille liikmed põgenesid pärast revolutsiooni enamasti IdaUkrainasse ja liitusid separatistidega.
Terrorivastase operatsiooni alustamine Luganski ja Donetski oblastis tekitas Ukraina võimudele vajaduse usaldusväärsete paramilitaarsete korrakaitseüksuste järele, kes suudaksid täita ATO tsoonis politseifunktsioone. Selliseid üksusi sai revolutsioonilises olukorras luua üksnes väljaspoolt endist miilitsa teenistust pärit
24 SÕDA UKRAINAS
Tekst on koostatud Tšernigivi patal-joni veteranidega 2016. aasta 3. märtsil toimunud vestluse põhjal. Ükski veteran oma nime avaldama ei nõustunud, kuid autorile on nimed teada.
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
25SÕDA UKRAINAS
Väeosa loomise algusaegadel väga ebaühtlases vormis miilitsapataljon Tšernigiv nägi paari kuu möödudes palju ühtsem välja.
ARH
IIV
sõjaväetransport, välja arvatud mõned UAZi bussid ehk nn tabletid ja BTRid, mistõttu oldi sunnitud kasutama lahingupiirkonnas kohalikelt ära võetud tsiviilbusse ja veokeid. Sõdurite veoks kasutati isegi KrAZ kallurit, mille kõrged poordid küll varjasid laskesektorit, kuid teisalt kaitsesid isikkoosseisu kildude ja kergerelvade tule eest.
Relvastusse kuulusid algul üksnes käsitulirelvad – 5,45 mm AKS74U, PM püstolid ning mõned üksikud RPK ja SVD. Isikkoosseisu väljaõpe kestis 10 päeva, sest IdaUkrainas arenenud olukord nõudis kiiret sekkumist. Väljaõppes piirduti vaid sõduri algoskuste õpetamisega – valdavalt käsitulirelvade käsitsemisega. Pataljoni esimesteks liikmeteks said 46 Maidani omakaitse ja Tšernigivi oblasti vabatahtlikku, kes 16. mail 2014 pärast 10päevast väljaõpet andsid truudusevande, said relvad ja erimiilitsate töötõendid.
Eripataljoni ülesandeks sai esialgu Tšernigivi linnas patrullimine, avaliku korra tagamine ja põhiseadusliku korra kaitsmine. Tšernigivi eripära seisneb muuhulgas selles, et linn asub vaid 137 km kaugusel Vene piirist ja linnaelanikud olid valdavalt venemeelsed.
Kui olukord Donbassis hakkas väljuma ukrainlaste kontrolli alt, otsustati saata sinna sisekaitse ja mässutõrje korraldamiseks miilitsa eripataljonid. Otsust põhjendati asjaoluga, et suur osa Donetski ja Luganski miilitsatest vahetas poolt ja astus separatistide teenistusse. Probleemses regioonis oma kohale jäänud miilitsaid ei usaldatud üldse.
Enne operatsiooni algust moodustati Tšernigivi miilitsapataljonis kaks kompaniid, igas kolm rühma. Pataljoni isikkoosseisu suurendati 300 võitlejani ja selle esimeseks lahinguülesandeks sai ATO tsoonis Luganski oblastis korrakaitse (ППС – патрульнопостова
служба) korraldamine, lisaülesandeks aga korra kehtestamine ja separatistide aktiivsed otsingud kuni riigipiirini välja.
LAHINGUTEE JA TAKTIKAMiilitsa eripataljon Tšernigiv saabus ATO tsooni 2014. aasta mai keskel ja koondus Svatoves. Pataljon otsis ja puhastas separatistidest (зачистка) Kreminna asula ja sisenes Ukraina armee järel pärast lahingut Rubižne alevisse, mille lõuna ja kagupiiril mehitati valvepostid ja otsiti separatiste. Järgmisena aidati sooritada läbimurre Lõssõtšanskis separatistidest sissepiiratud Ukraina Rahvuskaardi üksusteni ja linna lahinguga vallutamise järel otsiti Lõssõtšanskis ja Sjeverodonetskis separatiste. Augustiks jõudis pataljon Luganski linna kirdeservas ja teisel pool Donetsi jõge asuvasse Stanõtsja Luganskasse, kus sattus mitu korda kaitsepositsioonidel asuvate vastaste tankirünnakute ja
26
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
suurtükitule alla. Tšernigivi erimiilitsad tegutsesid Stanõtsja Luganskas vahetustega poolteist aastat kuni nende lõpliku roteerumiseni 21. detsembril 2015.4
Põhiliselt patrullis pataljon Ukraina armee poolt vabastatud alevites, otsis varjunud separatiste, mehitas kontrollposte ja kontrollis autotransporti, kuid mõnikord rakendati lahingute pataljoni allüksusi olude sunnil ka jalaväena.
Üldjuhul liikus Tšernigiv teise lainena regulaararmee järel. Kui regulaararmee asustatud punkti lahinguga vallutas, sisenes miilitsapataljon asulasse elanikkonda filtreerima. Totaalne passikontroll ei andnud üldjuhul tulemusi, sest paljudel elanikel ei olnud passe kaasas. Maainimesed põhjendasid dokumentide puudumist loomade karjamaale viimise, lehma lüpsmise või naabrite külastamisega.
Varjatud separatistide väljaselgitamisel kontrolliti keha kolme tunnuse järgi: automaadi tagasilöögi jälg õlal ja vill käelabal automaadi püstolkäepidemest, automaadi heitegaasidest parema silma all kerge kollakas plekk, taldadel villid sõdurisaabastest. Kontrollimise ajal ei piiratud asulaid sisse ning polnud luba siseneda hoovidesse ja majadesse. Kokku võeti kinni üle 40 isiku, keda kahtlustati separatismis ning leiti hulgaliselt relvapeidikuid ja laskemoona.5
Tihti polnud miilitsapataljoni üksustel julgestust, mistõttu satuti vastase varitsusse ja tule alla. ATO esimesel etapil valitses kaos ning side pataljoni juhtkonna ja liikmete vahel oli kehv.
Kontrollpostide mehitamisel määrati postile korraga 4, 6 või 12 sõdurit. Üldjuhul anti postil olnud miilitsatele kaasa raadiojaam või signaalpüstol. Kuigi tunnussõna oli kokku lepitud, valitses omade väljaselgitamisel segadus.
Veteranide sõnul jõid nad iga päev viina, selleks oli mitu põhjust. Esiteks oli viin kergesti kättesaadav ja seda pakkusid kohalikud elanikud, teiseks oli lahingustress nii suur, et üleelatud šoki maandamiseks ja närvide rahustamiseks võeti enne magama minekut „po stakanu“. See tähendas, et üksuses oli nõrk distsipliin ja ebaprofessionaalne juhtimine ning puudus ka sõdurite igasugune psühholoogiline ettevalmistus. Lisaks esines olulisi väärnähtusi, näi
teks müüsid allüksuste ülemad vastasele informatsiooni või vahetati relvi toidu ja viina vastu. Sellepärast polnud ime, kui pataljoniülem avastas vallutatud separatistide staabist Sjeverodonetskist pataljoni liikmete nimekirja ja telefoninumbreid. Üksuse võitlejate telefonidele tuli muuhulgas pidevalt ähvardava sisuga sõnumeid.
Pataljoni juhtimine oli kehv, pataljoni ülem liikus üldjuhul kolonni ees linnamaasturil ja viibis seal ka lahingute ajal. Mõnikord ülem jalastus ja liikus asetäitjaga koos ahelikus, riskides nii oma eluga. Siiski oli ta alati sõdurite hulgas kohal ja jagas korraldusi nii suuliselt kui ka mobiiltelefoni teel.
KOOSTÖÖ TEISTE ÜKSUSTEGAUkraina regulaararmee üksustega saavutati üldjoontes hea koostöö. Kui armee separatistide üksused asulast välja
lõi, asus erimiilits kohe tegelema puhastusega, mida ametlikult nimetati passikontrolliks.
Koostöö naabrite, eriti Rahvuskaardiga, oli siiski mõnevõrra puudulik, põhjustades vahejuhtumeid. Näiteks Sjeverodonetski juures nägi Tšernigivi pataljoni kontrollpostil öösel kümneid järjestikuseid signaalrakette, kuid ei reageerinud sellele. Hommikul selgus, et Tšernigivi pataljonile täienduseks saadetud Rahvuskaardi üksuse tsiviilbussidega liikunud sõdurid olid sattunud varitsusse. Kuna neil ei olnud sidepidamisvahendeid, üritasid nad tulutult anda punaste rakettidega hädasignaale. Puuduliku markeerimise ja üldise kaose tõttu esines ka sõbraliku tule juhtumeid.
Kaitses tegi Tšernigivi pataljon tihedat koostööd armee suurtükiväega. Stanõtsja Luganskas kaitsesse asunud tšernigivlasi toetasid liikursuurtükid
4 Чергова ротація бійців спецбатальйону „Чернігів“ вирушили в зону проведення антитерористичної операції захищати суверенітет та територіальну
цілісність України, Національна поліція України, 21.12.2015, www.npu.gov.ua/uk/publish/artic
le/993598 (15.03.2016)
5 Как майдановец Роман Пыцкив c эксберкутовцами спасает жизни в зоне АТО, Фокус, 24.08.2014,
https://focus.ua/society/313804/ (15.03.2016)
SÕDA UKRAINAS
Haruldane kaader Tšernigivi eripataljoni võitlejatest rahulikul hetkel.
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
27
2S1 Gvozdika. Pataljoni vaatlusposti andmetel tabasid liikursuurtükid Luganski linnas korrusmajadesse paigutatud separatistide tulepunkte ja üldiselt piisas kahestkolmest Gvozdika tabamusest, et üheksakordne maja kokku variseks.
SUHTED KOHALIKE ELANIKEGAKuigi valdavalt olid kohalikud elanikud Tšernigivi pataljoni operatsioonialas meelestatud Ukrainavastaselt, pakkusid nad sõduritele ja erimiilitsatele juua ja süüa. Tšernigivi pataljonis seda ette ei tulnud, kuid naaberüksustes esines mürgitamise juhtumeid. Mürgitada saamise ohtu trotsides võtsid võitlejad kohalikelt sööke ja jooke meelsasti vastu, sest üksused said sooja toitu äärmiselt harva ja ebaregulaarselt. Pataljoniülema keeldu kohalikelt juua vastu võtta eirati lihtsal põhjusel – patrullida BTRis lahinguva
rustuses 30 °C juures ilma piisava veevaruta osutus võitlejatele piinaks. Pataljoniülemale heideti seejuures ette, et oma kliimaseadmega varustatud maasturis ei mõistnud ta lihtsõduri muresid.
Esines juhtumeid, kus sõduritele kontrollpostile süüa toonud kohalikud osutusid salakuulajateks – näiteks üks lahket mutike, kes tõi sõduritele süüa, luges samal ajal Ukraina võitlejaid üle. Vahel ei varjanud kohalikud oma poolehoidu separatistidele. Kord ajas kohalik mees Ukraina erimiilitsad segamini separatistliku LNRi võitlejatega. Ta kiitis ukrainlastele separatiste, kahetsedes, et ei saanud nendega liituda, sest oli mobilisatsiooni ajal kodust ära. Selle eest andsid miilitsad talle peksa.
Ukraina sõjaväelased, vabatahtlikud ja miilitsapataljoni võitlejad kohalikesse väga soojalt ei suhtunud. Esines vahejuhtumeid, kus oma üksuse vajaduste rahuldamiseks võeti kohalikelt raha, väärtesemeid ja transpordivahendeid. Vahel tegid miilitsad ja vabatahtlikud Aidari p a t a l j o n i s t tühjaks mõne poe ja murdsid sisse eram aj a d e s s e , kust viidi oma kontrol lp ost ide ehitamiseks ära metallväravaid ja ehituskonstr u kt s i o on e . Kui kohalikud sellisele tegevusele vastupanu osutasid, võisid nad saada süüdistuse separatismis ja nad vahistati. Kuigi üldjuhul anti vahistatud üle pataljoni kureerinud SBU ohvitseri kätte, jäi mõnikord nende edasine saatus selgusetuks.
Piirkonnas, kus toimusid intensiivsed lahingud või rindejoon jäi püsima, lahkusid kohalikud ise, see võimaldas takistamatult marodööritseda. Asi kulmineerus 2015. aasta suvel, kui pataljon sai süüdistuse katuse pakkumises ja sala kaubaveo soosimises.6
Kuna pataljoni operatsioonialas levisid ainult Venemaa või separatistide telekanalid Lugansk24, RTR Rossija ja LifeNews ning Ukraina kanalid sinna ei ulatunud, oldi sunnitud vaatama vastase propagandat. Olukorra parandamiseks peksti teleritel relvakabadega lihtsalt kineskoobid sisse.
KELLE VASTU TULI SÕDIDA?Üksikute mässajate asemel ootas Ukraina erimiilitsaid ja sõjaväelasi üpris hästi relvastatud, varustatud, väljaõpetatud ja organiseeritud vastane, kelle seas võis olla ka venemaalasi ja kasakaid. Vastane kasutas nn elava kilbi taktikat – oma sõjaliste eesmärkide saavutamiseks kasutati valdavalt Ukrainavastaselt meelestatud kohalikke elanikke, eriti luures ja tulejuhtimises. Kohalike majadesse rajati tulepositsioone ja kasutati nende transpordivahendeid.
Tšernigivi pataljoni praktikasse kuulus juhtum, kus tuli leida ühest külast
regulaarselt tulistanud üksik automaatgranaadiheitja
AGS17. Asula läbikammimine ei andnud tulemusi. Vestlusest kohalikega selgus, et kasakad võtsid kõrvalkülast kohaliku ettevõtja väikebussi, paigutasid sinna relva, liikusid tulepositsioonile,
kus väikebussi tagauksed avati ja
tuli avati otse autost. Pärast mitut valangut
vahetati positsiooni või sõideti minema. Külajut
tu kontrollima läinud miilitsate erigrupp avastas väikebussi omaniku,
pani püsti varitsuse ja võttis bussile järele tulnud kasakad vangi.
Stanõtsja Luganskas paigutasid separatistid tulepositsioonid elumajadesse ja korrusmajade korteritesse, et provotseerida ukrainlasi avama majade pihta tuld. Ka vastase tulejuhid juhtisid tihti miinipilduja ja suurtükiväetuld otse korrusmajadest. Juulis ja augustis 2014. aastal anti pealetungivate Ukraina vägede pihta massiivset suurtüki ja reaktiivmiinipildujatuld riigipiiri tagant.
2014. aasta augustis sai Tšernigivi ülesandeks kammida läbi ulatusli
6 Батальйон „Чернігів“ у повному складі повернувся додому, Портал Чернигова, 23.06.2015, www.go
rod.cn.ua/news/fotoivideo/64931batalioncher
nigivupovnomuskladipovernuvsjadodomu.
html (15.03.2016)
SÕDA UKRAINAS
ARH
IIV
Vahel tegid miilitsad ja vabatahtlikud Aidari
r u kt s i o on e . Kui kohalikud sellisele tegevusele vastupanu osutasid, võisid nad saada süüdistuse separatismis ja nad vahistati. Kuigi üldjuhul anti vahistatud üle pataljoni kureerinud SBU ohvitseri kät
regulaarselt tulistanud üksik automaatgranaadiheitja
AGS17. Asula
positsioonile, kus väikebussi
tagauksed avati ja tuli avati otse autost.
Pärast mitut valangut vahetati positsiooni või
sõideti minema. Külajuttu kontrollima läinud miilitsate
erigrupp avastas väikebussi omaniku,
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
28
kud metsad Stanõtsja Luganskast idas kuni riigipiirini välja. Osutus raskeks määrata kindlaks operatsiooniala, sest orientiire nappis ja riigipiir polnud üldse tähistatud. Tšernigivlased liikusid mööda teid ja metsasihte, vältides võimalusel metsa sisenemist, sest Ilovaiski lahingute ajal saadi teavet Venemaa Föderatsiooni regulaararme üksuste sisenemisest Ukraina territooriumile. Metsas nähti soomustehnika roomikute jälgi, kuuldi tankimootorite müra ja nähti Vene eraldusmärkidega koptereid, mis tõid venelastele metsalagendikele logistilist toetust.
Kuigi miilitsad ei sattunud miiniväljadele, kardeti metsas liikudes traatmiine. Võttes arvesse oma üksuse nõrka jõudu, otsustati venelastega lahingutesse mitte astuda ja taganeda operatsiooni lähtealale Stanõtsja Luganskas. Patrullimise ajal esines massilist käsu eiramist, kui erimiilitsad ei soovinud oma elu pärast kartes patrulli minna.7
organiseeritud, relvastatud ja varustatud separatistidega. Vastane, kes kasutas suurtükiväge ja soomustehnikat ning kellega liitus Venemaa regulaararmee, sundis vabatahtlikest koosnenud miilitsa eripataljoni rakendama kui motiveeritud jalaväeüksust, milleks miilitsapataljoni võitlejad ei olnud aga valmis.
JÄRELDUSEDATO esimese etapi puhul oli mõistetav üldine kaos Ukraina vägede koondamises, ümberpaigutamises, tegevuse koordineerimises ja juhtimises. Just see põhjustas nõrga koostöö eri väeliikide ja ministeeriumite alluvuses olnud üksuste vahel. Miilitsa eripataljonide loomine patriootlikest vabatahtlikest oli kahtlemata õige otsus. Ukraina regulaararmee järel teise lainena tegutsedes suudeti lahingutegevuse esimesel etapil siiski täita piiratud määral sisekaitse ja mässutõrjeülesandeid. Miilitsa eripataljoni nõrkuseks võib pidada erimiilitsate vähest sõjalist ja politseialast väljaõpet ja varustust. Olematu juhtimiskultuuri tõttu tehti tihti taktikalisi vigu, näiteks ei piiratud separatistide otsingul operatsiooniala kunagi sisse, keelu tõttu ei sisenetud üldjuhul eramajadesse, passikontroll muutus fi ktiivseks. ATO tsoonis valmistuti läbi viima politseioperatsiooni, kuid põrkuti hästi
7 21 боец батальона „Чернигов“ отказался патрулировать Луганщину – Аваков, Независимое
бюро новостей, 09.06.2014, http://nbnews.com.ua/
ua/news/123725 (15.03.2016)
Loe veel:Marge Sillaste, Militaarpsühholoogid vahetasid Ukrainas töökogemusi. Sõdur nr 4, 2015, lk 19–22.Igor Kopõtin, Ukraina sõjaväemeedikud: eestlaste nõuanded täiendavad meie sõjas saadud kogemusi. Sõdur nr 5, 2015, lk 3233.Igor Kopõtin, „Ukraina – üle kõige!“ – Ukraina vabatahtlik korpus Paremsektor. Sõdur nr 5, 2015, lk 44–50.
ARH
IIV
Tunnistus käes ja eripataljoni võitlejad on operatsioonialale saatmiseks valmis.
SÕDA UKRAINAS
29VÄLJAÕPESÕ
DU
R NR 2 (89) 2016
Kes on erioperatsioonide meedik ehk 18D, nagu neid kommuunis kutsutakse? Miks ja kas ta erineb teistest?
Ennekõike on 18D meeskonnas operaator nagu kõik teised, ta peab lahingut, oskab sidepidamist, lõhkab uksi ja valdab eri taktikaid. Erioperatsioonide meeskonnas peavad kõik mehed valdama taktikalist esmaabi ja suutma võimaliku kannatanu puhul peatada verejooksud, tagada, et hingamisteed on vabad ja kannatanud hingab, kaitsma kannatanut külma ja võimalike lisakahjustuste eest. Samuti peab iga operaator oskama anda valuravi, tagama vajadusel veeniteed ja oskama kannatanu transportimise eri viise. Kõik see on tihtipeale tavaüksuste juures olevate meedikute töö, EOG operaatorite jaoks on see kohustuslik teadmiste miinimum.
Mis teeb aga erioperatsioonide meedikust erilise ja lahinguväljadel hinnatud spetsialisti, on eelnev põhjalik ja kõrgetasemeline väljaõpe.
Tee erioperatsioonide meeskonna meedikuks algab kahe nädala pikkuse Valikuga sarnaselt iga EOG ridadesse soovijaga. Pärast seda tuleb läbida operaatori jaoks vajalik väljaõpe, mis sisaldab oskusi maal, vees ja õhus toimetulekuks. Esimene kokkupuude meditsiiniga on tavaliselt parameediku kursus, mis toimub Ameerika Ühendriikides, see hõlmab neljakuulist väljaõpet, kus koolitatakse spetsialist TCCC (tactical combat casualty care) alal. Sellel kursusel õpitakse lähemalt tundma ingliskeelset meditsiinilist terminoloogiat ja lahingumeditsiini algtõdesid.
Järgmine etapp on JSOMTC (joint special operations medical training center). See on ainulaadne kool maailmas, mis asub Ameerikas Fort Braggis. Keskuses toimub USA ja tema partnerriikide eriüksuste meedikute väljaõpe. Seda peetakse SF (special forces) erialadest vast kõige keerulisemaks, aga kindlasti ka huvitavamaks, latt on kõrge ja koolist väljalangevate meeste protsent on 40 juures. Eestlased on olnud seal siiani heas kirjas ja hästi hakkama saanud. Väljaõpe kestab ligikaudu 10 kuud ja omandatakse põhjalikke teadmisi anatoomia ja füsioloogia vallas, mis on hea meediku teadmiste alustalad, samuti farmakoloogia ja patoloogia kohta. Loomulikult on suur rõhk traumadel. Täpset väljaõpet ei ole võimalik seonduvalt töö eripäraga siia kirja panna, aga nagu juba mainitud, on tegu maailma mainekama sõjaväemeditsiini keskusega.
Kooli lõpetajaid ootab ees austusväärne koht meeskonnas. Meedik ei ole lihtsalt keegi, kes tegeleb kuulihaavade ja väljaväänatud jäsemetega, vaid tema kanda ja hoolitseda on meeskonna üldine tervis, meeskond peab teda usaldama. 18D on teeninud õigustatult ära ka austuse Ameerika haiglates, kus tehakse praktikaid, neid tunnustatakse professionaalsuse ja kiiruse tõttu. Haigla praktikatel töötab 18D erakorralise meditsiini osakonnas (EMO) ja on üks esimesi abiandjaid, kui raske traumahaige jõuab kiirabiga haiglasse. 18D peab olema suuteline intubeerima (paigaldama hingamisteede tagamiseks vajaliku toru inimese trahheas), tegema väiksemaid kirurgilisi lõikusi nagu krikotüretoomia, pleuradrenaaž, haavade õmblemine jne. Meedikuid harjutatakse töötama stressi tingimustes, seega eelistavad EMO arstid endale abilisteks mitte tavalistest meditsiinikoolidest pärit residente, vaid 18D meedikuid.
Töötades lahingutingimustes, on 18D käsutuses alati kõige tänapäevasemad meditsiinitarvikud, kuid nad on õppinud töötama ka olematute vahen-ditega ja improviseerima, et tagada kannatanu stabiliseerimine.
Üks suuremaid erinevusi tavaüksuste meedikutest on see, et 18D peab olema suuteline ka patsienti pikemalt ravima ja stabiilsena hoidma. Tihti töötatakse tingimustes, kus evakutsiooniks kulub päevi ja piirkonna parim arstiabi on 18D ise. On esinenud olukordi, kus tuleb ise ehitada kiirabiauto, et tagada kannatanu võimalikult mugav transport. Aafrikas võib 18D leida ennast olukorrast, kus lähim kvaliteetne haigla asub 1000 km kaugusel ja õhutranspordi tellimine on võimatu. 18D professionaalsus annab meeskonnale teadmise ja julguse, et haavata saamisel on nad parimates kätes ja nende tervise eest kantakse maksimaalset hoolt.
18D teadmised leiavad rakendust ka taktikalises plaanis. Afganistanis või Aafrikas mõne külavanema lapse ravimise eest võib üksus saada vastutasuks kasulikku teavet ja võita kohalike elanike usalduse.
Kokkuvõtteks võiks öelda, et 18D on nii füüsilises kui ka vaimses mõttes esmaklassiline sõdur. Ta on maailmas praegu parim esimene meditsiiniline abi keset kaost ja lahingutegevust. Vajadusel võib ta olla surmav vaenlaste ja elupäästja omade jaoks.
Järgneva kirjutisega üritan anda edasi, kes on erioperat-
sioonide meedik. Enamasti kangastub inimestele sõnaga meedik fi lmidest paljunähtud
stseen, kus haavatu karjub meeleheitlikult meediku järele
ja taamal jooksevad mehed kanderaamiga. Kahjuks on
aastal 2016 endiselt paljudes arengumaades meediku täht-sus lahinguväljal ja sõjapida-
mises alahinnatud. Jätkuvad konfl iktid ja valusad kriisi-
õppetunnid on tõstnud meedi-ku osatähtsuse lahinguüksus-
te juures esimesele kohale.
30
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
30
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
ÕHUVÄGI
Möödunud aasta jaanuaris avati pidulikult Otepää lähedal Tõikamäel Eesti kaitse väe uus radarpost, mis on varusta
tud Th alesRaytheon Systemsi moodsa eelhoiatusradariga Ground Master 403. 2013. aasta märtsis avati samasuguse radariga varustatud radarpost Muhus. Veelgi varem, 2003. aastal, avati Kellaveres kaitseväe esimene moodne radarpost, kus töötab fi rma Lockheed Martini radar TPS77 ning 2004 alustas tööd ASR8 radariga varustatud radarpost Ämaris. Lisaks sellele on õhuseiredivisjoni käsutuses passiivseiresüsteem.
EESTI KAITSEVÄE RADAPOSTIDE VÕRGUSTIKNagu eelnevast võib järeldada, on õhuväe kasutuses eri tüüpi radareid ja seiresüsteeme. Põhiliselt jagunevad need aktiivradariteks ja passiivseteks seiresüsteemideks. Aktiivradar ehk primaarradar saadab välja elektromagnetlaine impulsse, mis lendavalt objektilt tagasi peegeldudes annavad radarile märku lendavast objektist. Primaarradareid on samuti erinevaid, näiteks kahedimensiooniline (2D)radar on suuteline määrama vaid sihtmärgi asukoha ja kiiruse, kuid ei tuvasta kõrgust. Kolme dimensiooniline (3D) seevastu lisab ka sihtmärgi täpse kõrguse. Üldjuhul on primaarradari komplektis ka sekundaarradar, mis erinevalt primaarradarist ei kuula objektilt tagasitulnud peegeldusi, vaid saadab välja küsiva signaali: kes sa oled? Selle peale vastab transponderiga varustatud õhusõiduk talle laekunud päringule nö infopaketiga, mille hulka võib muuhulgas kuuluda lennuvahendile tsiviillennujuhtimise poolt eraldatud neljakohaline tunnuskood ja info õhusõiduki kõrguse kohta.
Kuna radar teab, kuhu sellel hetkel tema antenn on suunatud, arvutab ta signaali lähtekoha järgi välja ka lennuvahendi suuna ja kiiruse.
Militaarlennukite transponderitel on veel täiendavad militaarsed töörežiimid, mida tunnevad ära vaid vastavate seadmetega varustatud oma kaitseväe radarid ning mida kasutatakse eriolukordades. Lisaks aktiivradarile on olemas ka passiivne seiresüsteem, mis ise midagi välja ei kiirga, vaid registreerib ja analüüsib lennuvahenditest ning teistest elektroonilistest seadmetest eralduvat raadiokiirgust (tavaliselt kiirgavad kõik lendavad objektid rohkemal või vähemal määral unikaalset elektromagnetilist kiirgust).
Niisiis, Ämaris paikneva radari maksimaalne tegevusraadius on umbes 160 kilomeetrit ning teiste aktiivradarite suurim tegevusraadius ligi 470 kilomeetrit. Lugeja võib maakaardil sirkliga ise meie maksimaalse radarkatte piirjooned paika panna. Muidugi ei tohi unustada, et maakera on ümmargune, seega kõikjal kumer ning kumeruse taha peaaegu sirgjooneliselt levivad raadiolained ei jõua, kui üksikud ilmastikust tulenevad anomaaliad välja arvata. Seetõttu sõltub radari nägemiskaugus objekti kõrgusest. Madalal lendavaid lennukeid eriti kaugelt ei näe.
Tänapäeva radari ja üldse seiretehnika areneb ülipikkade sammudega, sest tegu on suures osas arvutustehnikaga ja seepärast moderniseeritakse ka Eesti õhuväes radareid pidevalt. Ühe
seiresüsteemi eluiga ilma uuenduseta on ligikaudu 10 aastat. Seega ei saa öelda, et üks või teine radar on nüüd lõplikult valmis, sest pidev täiendamine on juba radaritesse nö geneetiliselt sisse programmeeritud. Samas võib praegu väita, et kõik Eesti õhuväe radarid on värskelt soetatud, läbinud või kohe läbimas oma elutsükli uuenduskuuri ning seega tagavad järgneva 10 aasta jooksul väga hea seire ja eelhoiatusvõime.
See, et meil on radarpostide võrgustik ja radarkate paigas, ei tähenda sugugi, et me ka kohe teame, kes Eesti õhuruumis lendavad. Sensoritelt tulev info on alles esimene etapp, ning seda tuleb analüüsida.
TÖÖDELDUD ÕHUPILTNiisiis, radar saadab välja elektromagnetilise signaali, mis peegeldub tagasi uuritavalt objektilt ning mille radar siis vastu võtab ja registreerib. Selliselt saame teada Eesti õhuruumis liikuvate objektide asukohad, kõrgused ning kiirused. Samas ei ütle aga radar iseenesest täpselt, mida need radarikonsoolil täpiga tähistatud õhuruumis lendavad objektid endast kujutavad. Seepärast ongi õhuseire põhiülesanne lisaks lennu vahendite avastamisele ka kindlaks teha, kellegamillega on tegu. Õhuseireks, s.t tuvastamaks lendavaid objekte, tuleb appi Ämaris paiknev õhuseiredivisjoni õhuoperatsioonide juhtimiskeskus (ÕJKe), kuhu kogu Eesti ja osaliselt ka LätiLeedu radaritelt saadud informatsioon reaalajas koondub.
Siin analüüsitakse seda teavet, kasutades sealjuures veel täiendavaid infoallikaid nagu lennuplaaniinformatsioon ja raadioside piirkondliku tsiviillennujuhtimisüksusega (Lennuliiklusteeninduse AS) ning lõpptulemusena identifi tseeritakse kõik õhuruumis olevad objektid. Erialases keelepruugis öeldes luuakse meie õhuruumi tuvastatud õhupilt, nn RAP (recognised air picture). See annab Eesti riigile täpse ning usaldusväärse teabe meie õhuruumis toimuvast, aga ka sellest, mis suure tõenäosusega siin lähitulevikus toimuma hakkab. Kui sellest informatsioonist endiselt ei piisa lendava objekti täie kindlusega tuvastamiseks, on võimalus veel ka kaasata
DR Alar Laats
Tänapäeva radari ja seiretehnika areneb kiiresti ja ka Eesti õhuväes moderniseeritakse radareid pidevalt. Kuidas õhuseire toimib, milline õhupilt meie kohal välja näeb ja kuidas seda analüüsitakse, sellest käesolevas artiklis juttu tulebki.
Kaitseväe pilk taevasse
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
31
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
31ÕHUVÄGI
NATO õhuturbehävitajaid visuaalseks tuvastamiseks. Tuvastatud õhupilt on ülioluline riigi julgeoleku seisu kohast, kuid vähemalt sama oluline on ta ka lennuohutuse tagamiseks. Nii näiteks saab kaitseväe õhuseire aidata tsiviillennujuhtimist, kui Venemaa Föderatsiooni militaarlennukid ennast varjates Soome lahe kohal lendavad ja tavapärast lennutegevust ohustavad. Tsiviilmaailmas nähakse ainult neid õhusõidukeid, mis on varustatud transponderiga ja millel on see ka sisse lülitatud.
Eesti õhuruumi täpne ja usaldusväärne pilt on oluline ka meie liitlastest naabritele ning tervele NATO integreeritud õhu ja raketikaitse süsteemile (NATINAMDS), mille osa me oleme.
JÄLJE LOOMINETänapäeval on tuvastatud õhupildi loomine kujuteldamatu arvutisüsteemideta. Eesti õhuseire kasutab NATOs
kõige enam levinud tarkvarasüsteemi MASE (MultiAEGIS1 Site Emulator). MASEi tarkavara ei ole vaja ainult töödeldud õhupildi loomiseks, vaid ta võimaldab ka lahinguolukorras juhtida õhuruumis eri relvasüsteeme, näiteks hävitajaid või õhutõrjerakette. Lisaks sellele saab MASE hakkama õhupildi ja muu vajaliku info edastamisega teistele NATO üksustele ja institutsioonidele.2
Tuvastatud õhupilt koosneb nö seire tarkvara jälgedest (track) seireoperaatori ekraanil. Kui radarite töötlemata informatsioon õhuoperatsioonide juhtimiskeskuse arvutiekraanidele jõuab, on seal kasutatav seiretarkvara MASE võimeline iseseisvalt või operaatori sekkumisel radari esmastele jälgedele (plot) lisama täiendava seiresüsteemi jälje (track). Vahe nn plot’i ja track’i vahel seisneb selles, et esimese puhul saame rääkida radaritelt saabunud info kuvamisest, viimasele aga
saab seireoperaator lisada täiendavat informatsiooni lennuvahendi kutsungi, tüübi, siht ja lähtekoha näol, mis kogumis annavad aluse süsteemijäljele identiteedi määramiseks. Neid identiteete, mida lendavale objektile määrata, on mitu ning igal ühel neist on unikaalne sümbol, mida kasutatakse NATOs standardselt. Ehk siis meie ÕJKes määratud identiteet on üheselt mõistetav kogu NATO integreeritud õhu ja raketikaitse süsteemis. Identiteet määrab lendava objekti staatuse ning ütleb, kas selle lendava objektiga on vaja teha veel lisatoiminguid. Jälje staatus määrab, millisesse kategooriasse ta kuulub, näiteks võib ta olla NATO lennuk, võib olla sõbralik või neutraalne, aga ta võib olla ka ebasõbralik. Kui ikoon ütleb, et see vajab identifi tseerimist, siis tuleb seda ka ilmtingimata teha. Ükski Eesti õhuruumis lendav lennuvahend ei saa jääda tuvastamata.
Talveöö Kellavere radarpostil.RA
IMO
RO
ON
ET
33
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
Õhuruumi pilti, mis sisaldab täielikult identifitseeritud objekte, nimetaksegi tuvastatud õhupildiks.
IDENTIFITSEERIJAD, JÄLJETOOTJAD JA TEISEDEesti õhuväe käsutuses on maailmatasemel seire ja sidevahendid ning moodne tarkvara. Ometi on kogu õhuseiresüsteemi võtmeks ikkagi neid süsteeme ja seadmeid käitavad inimesed. Ka professionaalsete õhuseirespetsialistide osas ei pruugi meie õhuseiredivisjon piinlikkust tunda.
Õhuoperatsioonide juhtimiskeskus, algul tuntud õhusuveräänsuskeskuse nime all, alustas oma tegevust 2000. aasta oktoobris. Esialgu töötati vaid tööpäevadel, kuid juba järgmise aasta 1. jaanuarist läks keskus üle pidevale lahinguvalve töörežiimile. Sellest ajast alates pole olnud hetkegi, kui õhuväelased poleks jälginud Eesti õhuruumis toimuvat. Alates 2003. aastast tekkis meil Kellavere radarposti avamisega reaalne võime näha ka neid lennuvahendeid, mis end näidata ei soovinud. Sellest ajast alates pole vältinud valvsate õhuväelaste pilku ükski õhusõiduk Eesti õhuruumis ning selle lähiümbruses.
Õhuseire lahinguvalvemeeskond koosneb põhiliselt kahte liiki spetsialistidest. Siin on seireoperaatorid (IDO – identification operator), kes hoolitsevad
selle eest, et ükski meie õhuruumis olev lennuvahend tähelepanuta ning vajaliku identifitseerimiseta ei jääks. See tähendab, et tuleb kindlaks teha, kellega on tegu ning sellega määratleda lennuvahendi staatus – sõbralik, neutraalne, või siis ebasõbralik. Viimase puhul on üldjuhul vaja NATO õhuturbehävitaja visuaalset tuvastuslendu. Ja lõpuks on olemas jäljetootmisohvitserid (TPO – track production officer), kes seiremeeskonna ülematena vastutavad oma vahetuses kogu seiretegevuse eest ning kelle ülesanne on ka teistele NATO üksustele infot jagada.
Lisaks ööpäevaringsetele valvekordadele tuleb õhuseirespetsialistidel osaleda mitut sorti õppustel ja harjutustel nagu ülejäänud kaitseväelastelgi. Õhuseire õppused on muidugi isemoodi. Tavaliselt on tegu nn sünteetiliste õppustega, mis seisnevad selles, et selle sama MASE tarkavara abil luuakse ekraanidele õhuruumist reaalsuselähedasi kriitilisi olukordi, mille lahendamiseks peavad operaatorid õigesti tegutsema ning probleeme ennetama. Sellised sünteetilised harjutused ei puudutada vaid Eesti õhuruumi, vaid võivad ka haarata kõigi Balti riikide õhuruumi või lausa suurt osa NATO õhuruumist.
Eesti õhuseire algusaegadel võtsid meie seirespetsialistide koolitamise enda peale sõbralike riikide õhuväed.
Nüüd on meie õhuoperatsioonide juhtimiskeskusel piisavalt kõrge kvalifikatsiooniga spetsialiste, kes taastoodavad kvalifitseeritud järelkasvu juba ise.
Lõpetuseks veel paari sõnaga nendest „teistest“. ÕJKe ei saaks täita oma ülesandeid kui õhuseiredivisjoni õhuseire insenertehniline grupp ei tagaks ööpäevaringselt seireinformatsiooni edastamist või NATO õhuturbehävitajate kontrollimiseks vajalikke raadioside ühendusi ÕJKesse. Ainult tänu nende meeste ja naiste suurele panusele saavad ÕJKe operaatorid särada rambivalguses. Kuid nendest lähemalt võibolla juba mõnes teises artiklis.
Artikli valmimisele on palju kaasa aidanud majorid Fredi Karu, Hardi Lämmergas ja Mati Kuppar. Selle eest suur tänu.
Märkused:
1 AEGIS – Airbourne Early Warning Ground
Environment Integration Segment.
2 Eesti õhuvägi koos teiste NATO õhuväge
dega on teel uuele tervet NATO Euroopa
kontinenti hõlmavale õhuseire ja juhtimis
süsteemile nimega ACCS (Air Command and
Control System), mis on oluline nii õhu kui
ka raketitõrjeks. Vt A. Laats, „Eesti ja Poola
õhuväed on lähedased liitlased“. Sõdur 2015
nr 1, lk 48.
Siin jälgitakse Eesti taevast.
ÕHUVÄGI
AND
RES
RIIS
AAR
AND
RII V
YTV
YTSK
Y
Mägi-Karabahhi konfl ikt numbrites: rinnutsi koos on väiksed ja võrdsed, kelle selja taga suured poisid
Teine Vene baas asub Erebuni lennuväljal, mis asub Jerevani keskusest 7 km lõunas. Lennuvälja kasutatakse nii sõja kui ka tsiviillennunduse jaoks ja on koduks Venemaa Föderatsiooni 3624. õhubaasi MiG29s eskadrillidele ja Mi24P ründekopteritele. Lennuvälja kasutavad ka Venemaa sõjaväe transpordikopterid Mi8MT ja Mi8SMV.
Venemaa on Armeenia suurim sõjaline liitlane, kellel 120 kilomeetrit Armeenia pealinnast Jerevanist põhja pool Gyimris asub sõjaväebaas nr 102 (Transkaukaasia sõjaväebaas). Ametlikult viibib baasis veidi üle 3000 Vene sõjaväelase ja suur hulk rasketehnikat, sealhulgas 74 tanki, umbes 150 soomustransportööri, 84 suurtükki või haubitsat, 18 MiG29 hävitajat ja paar S300 õhutõrjerakettide patareid. Eri allikatele tuginedes on aga baasi isikkoosseis kasvanud üle 5000.
raudteegaasi ja naftatorujuhtmedmaanteepiir
Armeenia
Pealinn JerevanRahvaarv 3 027 000Pindala 29 743 km2
SKP u 20 mld USDKaitseeelarve 447 mln USD (2013)
Armeenia relvajõud*
51 580228720
19
47 98
1241616
318
sõdurit, millele lisandub peaaegu 5000 isikut paramilitaarsetes rühmitustesT80, T54/55 tanki
BMP1, BMP1K, BMP2, BRM1K, BTR60, BTR70, BTR80 ning luure ja toetusmasinad
Soltam K6 120 mm miinipildujat
BM21 GRAD raketilaskekompleksi
152 mm Akatsiya ja 122 mm Gvozdika iseliikuvat suurtükki, 2A36 GiatsintB ja T12 suurtükkiD20 ja D30 haubitsat
lennukit Su25 ja MiG25
Mi24 ründekopterit
Il76 transpordilennukit
Mi8 transpordihelikopterit
Jalavägi on varustatud AK74 automaatidega, reservil on kasutada vanemad Kalašnikovi mudelid, lisaks Vene päritolu Makarovi püstolid, SVD snaiprivintpüssid ja 7,62 mm PK kergekuulipildujad (Пулемёт Калашникова), Vene päritolu 12,7 mm Kordi ja NSV raske kuulipildujad, AGS17 ja AGS30 30 mm granaadiheitjad, RPG7 ja SPG9 tankitõrjeraketiheitjad, 9M113 Konkurss 135 mm, 9K114 Šturm 130 mm ja MILANi 103 mm keskmaa tankitõrjekompleksid.Armeenia õhutõrje kasutab nii Strela2 kui ka Strela10 kaasaskantavad õhutõrjeraketisüsteeme, pindõhktüüpi rakette S75 Dvina ja mobiilseid 9K33 Osa taktikalisi õhutõrjesüsteeme, kaasaskantavaid 9K38 Igla1, Igla1E ja IglaS õhutõrjerakette. MANPADSidele lisandub arvukalt mobiilseid õhutõrjeraketisüsteeme.
Armeenlaste raskerelvastusele lisanduvad vähesel määral Iskander, BM30 Smertš, BM27 Uragan, WM80 ja WM120 mitmelasulised raketisüsteemid, õhujõude toetavad 18 venelaste MiG29 reaktiivhävitajat, mis paiknevad Gyumris Venemaa 120. sõjaväebaasis.
Relvade müüjad armeenlastele: Venemaa Uruguay
Hiina Kreeka Ukraina Iraan Valgevene
Serbia Prantsusmaa Süüria
Suuremad liitlased: Venemaa, Iraan
Aserbaidžaan
Pealinn BakuuRahvaarv 9 593 000Pindala 86 600 km2
SKP 64 mld USDKaitseeelarve 1,46 mld USD (2016)
Aserbaidžaani relvajõud*
67 000106
39
20
190
250
620840290400
619900
sõdurit, kellest 8000 teenib õhutõrjes ja õhuvägedesMiG21, MiG23, Su24, Su25 ja MiG29 ründelennukitMi35M ja Mi24 ründekopteritMi8 ja Mi2 transpordikopterit, millele lisanduvad Il76 transpordilennukid jakerged L29, L39 ja Jakovlevi õppelennukidiseliikuvat suurtükki, mille hulka kuuluvad 2S3 Akatsiya, 2S1 Gvozdika, 2S7 Pion, 2S19 Msta, ATMOS 2000, T-155 FırtınaMLRSi, mille hulka kuuluvad TOS1, BM30 Smerch, T122 Sakarya, T300 Kasırga, LAR-160 ja BM-21 GRAD-idT90, T72, T55 tankiBMP3, BMP2, BMP1/BMP1K, BMD1, BTR80, BTR70, BTR60, BTR3, BTRD, BRDM2D20, D30 haubitsat ja pukseeritavat välikahurit2B14 Podnos 82 mm miinipildujat2B11 Sani ja MO120RT61 120 mm miinipildujateri otstarbega toetussõidukit, millest kolmandik on Türgist saadud Otokar Cobrad
Ka Aserbaidžaanil on küllaltki tõhus õhutõrje, mille tugitalad on vähemalt kaks patareid S300PMU2, raketisüsteemid ja samuti kaks patareid S200 raketisüsteeme, lisaks vähemal määral muid mobiilseid õhutõrje raketisüsteeme.
Jalavägi on põhiliselt varustatud AK74M automaatidega, millele lisandub kirju pilv eri automaate nagu AKM, M16, Heckler & Koch G3 ja mitu teist. Riigi eriväelased kasutavad lisaks veel Iisraeli päritolu IMI Tavor TAR21 ja ameeriklaste M4 Carabine automaate. Lisaks on kasutusel Vene päritolu Makarovi püstolid, PSL, Remingtoni ja Dragunovi snaiprivintpüssid, 7,62 mm PK RPK74 kergekuulipildujad, DShK 1938 (ДШК, for Дегтярёва-Шпагина Крупнокалиберный) ja NSVL 12,7 mm raskekuulipildujad, AGS30 30 mm granaadiheitjad, RPG7 ja B300 tankitõrje raketiheitjad, 9M133 Kornet, 9K111 Fagot, 9M113 Konkurs tankitõrjekompleksid.
Relvade müüjad aseritele: Venemaa Türgi Iisrael Ameerika Ühendriigid
Ukraina Valgevene Saksamaa Prantsusmaa Hiina Malaisia
Suuremad liitlased: Türgi, kellega 2009. aasta detsembris sõlmiti leping relvastuse ja sõjalise otstarbega sõidukite tarnimiseks, lääne standardite kohaseks isikkoosseisu väljaõpetamiseks ja isegi Türgi üksuste appi saatmiseks, kui Aserbaidžaanil peaks taas puhkema relvastatud vastas-seis Armeeniaga MägiKarabahhi küsimustes.
Mägi-Karabahhi konfl ikt numbrites: rinnutsi koos on väiksed ja võrdsed, kelle selja taga suured poisid
Mägi-Karabahh
Pealinn StepanakertRahvaarv 146 000Pindala 4400 km2
Mägi-Karabahhi relvajõud*
21 000 316324322
44
210
sõdurit (MägiKarabahhi elanikkond on vaid umbes 145 000!)
tanki
erinevat soomukit
vähemalt 122 mm kaliibriga või suuremat suurtükki ja haubitsat
MLRSi, enamik neist BM21 GRADid
Su25 ründelennukit
Mi24 ja Mi8 kopterit (millest ühe Mi24 lasid küll 12. novembril 2014 aserid alla)
MägiKarabahhi sõjajõudude kasutada on suur hulk moodsat kaasaskantavat õhutõrjerelvastust, õhuvaatluseks ja luureks moderniseeritud Krunk UAsid. Jalavägi kasutab AK74 automaate, reserv on varustatud vanemate Kalašnikovi mudelitega. Arvukalt on Makarovi püstoleid, PK kergekuulipildujaid ja Armeenia armeelt saadud RPG7 tankitõrjerakette. Kogu MägiKarabahhi riigikaitse on tugevalt seotud Armeenia sõjajõududega.
Sarsangi veehoidla on rajatud Tertari jõele 1976. aastal. 575 miljonit kuupmeetrit vett mahutav 14,2 km2 pindalaga veehoidla hoiab töös 50megavatise võimsusega MägiKarabahhi vabariigi kontrolli all olevat Sarsangi hüdroelektrijaama, mis katab poole tunnustamata vabariigi elektrivajadusest. Veehoidlal asuv tamm on 125 m kõrgune.
Põhjus, miks veehoidla MägiKarabahhi ja Aserbaidžaani vahel paksu verd tekitab, peitub suuresti selles, et veehoidla varustas kastmisveega rohkem kui 100 000 hektari suurust põllumajandusega seotud ala Aserbaidžaanis, kuid nüüd on veevarustus suveperioodil katkendlik või puudub hoopis. Kuigi MägiKarabahh on paar korda pakkunud Aserbaidžaanile veehoidla mõistlikku ühiskasutamist, ei ole kokkuleppeni erinevatel enamasti poliitilistel põhjustel siiski jõutud.
* Ära toodud arvud on ligikaudsed, sest eri allikate andmetes esinevad osapoolte relvajõudude hindamisel erinevused, mis võivad olla tekkinud andmete esitamise erinevatest ajahetkedest.
36
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
Nimetus MägiKarabahh pärineb 20. sajandist, sest ajalooliselt tuntakse piirkonda armeeniakeelse nime Artsahhi all. Artsahh kuulus juba
paar tuhat aastat tagasi Armeenia kuningriigi provintside hulka ja armeenlaste väitel on umbes sama vana ka sealne armeenia päritolu elanikkond.
Sellise käsitlusega ei nõustu Aserbaidžaan, kelle väitel on tegu põlise Pärsia alaga. Nii Armeenia kui ka Aserbaidžaani praegused alad langesid kunagi korduvalt Pärsia valitsemise alla, kuigi Armeenia püüdis piirkonda kindlustada. 4. sajandi lõpus kontrollis Artsahhi praeguse Aserbaidžaani aladel asunud ja pärslastest sõltuv Albaania riik. Kui Pärsia nõrgenes, hakkasid piirkonnas võimutsema araablased ja see oli kristlaste usulise tagakiusamise ja vägivaldsete ümberkorralduste ajajärk.
9. sajandil tekkis praeguse MägiKarabahhi aladel armeenlaste valitsetav Hatšeni vürstiriik, 11. sajandist juba Artsahhi kuningriik, mille paiskas põrmu 13. sajandil toimunud mongolite sissetung. Enamvähem samasse perioodi jääb ka türklaste sissetung Artsahhi naaberaladele Kaspia kaldal, mille tulemusel kujunes hiljem välja nüüdne türgikeelne aserbaidžaanide rahvus.
MägiKarabahhi Gordioni sõlmNõukogude Liidu lagunemine on tuha alt välja meelitanud kunagisel nõukogude võimu all olnud alal podisenud konfl iktikolde, mida raudne režiim vaos hoidis – Armeenia ja Aserbaidžaani vahel hõõguva MägiKarabahhi küsimuse. Kas lahendus selles keerulise ajaloolise tagamaaga tülis on võimalik ja milline see oleks, seda ajakiri Sõdur 2016. aasta aprilli alguses piirkonnas taaspuhkenud sõjategevuse taustal uuribki.
Sverre Lasn
37
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
nud Kaukaasia ossa, kus nad asendasid sõja eest aastatel 1795–1827 Georgiasse põgenenud paarikümne tuhande inimese suurust armeenia kogukonda.
Selline on kiirpilk piirkonna väga keerulisele ajaloolisele taustale. Kuna siinne elanikkond on sajandite jooksul näinud nii palju ümberrahvastamisi, sundislamiseerimist, rahvaste segunemist ja omavahelisi konflikte, osutus uute piiride tõmbamine 20. sajandi alguses kaelamurdvaks ülesandeks. 20. sajandi alguses puhkenud vastasseisu taga on kindlasti ka piirkonna suurvõimude huvid ja rindejoon jooksis nii usu kui ka rahvuste vahelt.
TÄNAPÄEVA ULATUV KONFLIKT HAKKAB PIIRJOONI VÕTMA1890. aastal asutasid Kristapor Mikaeljan, Stepan Zorian ja Simon Zavarjan Georgia pealinnas Thbilisis sotsialistliku partei Dašnaktshuthjun ehk Armeenia revolutsioonilise föderatsiooni ehk Armeenia revolutsioonilise liidu. Erakonna eesmärgiks sai armeenlastele laialdase autonoomia ja ideaalis omariikluse saavutamine IdaTürgis, põlgamata oma eesmärkide saavutamiseks ära ka relvastatud võitlust. Dašnaktshuthjuni liikmeid hakati nimetama dašnakkideks ja kuna dašnakkide üheks eesmärgiks sai Armeenia ajalooliste alade ühendamine, oli nende tegevusse kokkupõrge aserbaidžaanide ja türklastega sisse programmeeritud.
Pärast 1905. aastal Jaapanile kaotatud sõda puhkes Venemaal revolutsioon ja sellest põhjustatud segaduse taustal toimusid Kaukaasias aastatel 1905–1907 vägivaldsed kokkupõrked aserbaidžaa
nide ja armeenlaste vahel. Kõige verisemad sündmused leidsid aset 1905. aasta veebruaris Bakuus ja jätkusid mais Nahhitševanis, augustis Sushas ja novembris Elizavetopolis. Nimetatud linnad ja ka Bakuu naftaväljade infrastruktuur said kokkupõrgete käigus kõvasti kannatada, lisaks rüüstati või purustati üle saja armeenia ja paarsada aserbaidžaani väiksemat asulat.
Hollandlasest ajaloolane ja filosoof Van der Leeuw kirjutab kokkupõrgetest Bakuus: ühtede allikate sõnul käivitas vastastikuse vägivalla tatarlastest koolipoisi ja poepidaja tapmine armeenlaste poolt. Teiste allikate sõnul alustasid konflikti aserbaidžaanid, kes tapsid mitu relvastamata armeenlast, andes sellega armeenlastele põhjuse veriseks kättemaksuks. Erinevatel andmetel hukkus Bakuu kokkupõrgetes üle kahesaja armeenlase ja üle saja sai vigastada, aserbaidžaanide hulgas oli hukkunuid ja vigastatuid samuti üle paarisaja.
Mais jätkus vägivald Nahhitševanis, kus Pärsiast üle piiri smugeldatud relvadega varustatud aserid asusid põletama armeenlaste ärisid ja tapma armeenlasi, keda õnnestus kätte saada. Umbes 50 armeenlast tapeti ja mitu neist põletati poodidesse sisse. Samaaegselt asusid maapiirkonnas segaasustusega külades tatarlased (kuni 1918. aastani tuntigi aserbaidžaanide nime all Kaukaasia tatarlased) ründama oma armeenlastest naabreid. Kokku hukkus 239 armeenlast ja armeenlaste kättemaksuaktsiooni käigus 36 tatarlast. Sama stsenaarium kordus briti ajakirjaniku Thomas de Waali sõnul Sushas, kus tapetuid ja vigastatuid oli umbes 300, neist kaks kol
KONFLIKT
Kuni 15. sajandini korraldasid Karabahhis asju mongolid ja hiljem türklastest sissetungijad, kuid 16. sajandi alguses langes pea kogu TagaKaukaasia jälle pärslaste, praegusel juhul Safaviidide riigi võimu alla. 18. sajandi keskpaigaks oli välja kujunenud türklaste Karabahhi khaaniriik praeguste Artsahhi ja LõunaArmeenia aladel, mis omakorda likvideeriti Venemaa sissetungi tulemusel 1822. aastaks. Ka kõik ümbruskonna väiksemad khaaniriigid alistati üksteise järel Venemaa poolt.
10. veebruaril 1828 sõlmisid TsaariVenemaa ja tänapäeva Iraani eelkäija Pärsia Turkmentšai rahulepingu, milles määrati Venemaa ja Pärsia uueks piiriks Ararati tasandikul voolav Araksi jõgi, Pärsia kaotas õiguse Kaspia merel laevastikku omada ja see õigus läks üle Venemaale. Leping puudutas ka armeenlasi, kellele anti õigus kolida Pärsia Aserbaidžaani aladelt Venemaa võimu alla lange
SCAN
PIX
SCAN
PIXMägi-Karabahhi kaitsejõudude
liikmed hoidmas 6. aprillil 2016 oma positsioone Mataghisi küla lähedal.
Armeenia kaitsejõudude raskesuurtükid sirutavad ähvardavalt oma torusid taevasse Martuni lähedal, foto on tehtud 8. aprillil 2016.
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
38
mandikku tatarlased, sest seekord olid armeenlased hambuni relvastatud. Relvastatud rünnakutest aserbaidžaanide vastu võtsid aktiivselt osa dašnakid.
1915. AASTA GENOTSIID JA ARMEENIA DEMOKRAATLIKU VABARIIGI SÜNDTürgi ametliku ajalookäsitluse kohaselt toimus Esimese maailmasõja ajal ja järel endise Osmani impeeriumi aladel rahvusgruppide vaheline vaenutegevus, kus hukkus 300 000 – 500 000 armeenlast ning vähemalt sama palju türklasi, kelle tapmisele aitasid kaasa armeenlased ja venelased. Armeenia pool peab aastatel 1915–1917 toimunud sündmusi aga puhtakujuliseks genotsiidiks, mille käigus hukkus hinnanguliselt 0,6–1,5 miljonit armeenlast, lisaks tabas rünnak ka kreeklasi ja assüürlasi.
Esimese maailmasõja ajal toimunud TsaariVenemaa vägede edukas pealetung Kaukaasias, LääneArmeenia okupeerimine ja seal ajutise administratsiooni rajamine andis armeenlastele lootust LääneArmeenia vabanemiseks Osmanite Türgi valitsuse alt. Vene vägedesse värvatud Armeenia pataljonide abiga oli Vene armee tunginud Kaukaasia rindel 1916. aastaks kuni Erzerumi linnani ja pealetung jätkus isegi pärast keiser Nikolai II kukutamist 1917. aasta veebruarirevolutsiooni käigus. Ajutise valitsuse ajal otsustati ametlikult Türgi Armeeniaks nimetatud LääneArmeeniale määrata kindralkomissar ja jaotada see nelja ringkonda: Trapezund, Erzurum, Bitlis ja Van. Võtmepositsioonidele said armeenlased, kuid pärast Venemaa 1917. aasta oktoobris toimunud revolutsiooni puhkes tüli uue hooga ja olukord hakkas kiiresti armeenlaste kahjuks halvenema. Jõhkrad vastasseisud kestsid 1918. aastast kuni 1922. aastani ja tapatalgutest osa võtvate relvastatud jõukude kokkupõrked segunesid eri riikide regulaararmee üksuste poolt läbi viidud operatsioonidega. Piirkonnas tegutsesid suuremal või vähemal määral nii Türgi, Nõukogude Venemaa kui ka brittide väed.
1918. aasta veebruaris ühinesid armeenlased, georglased ja moslemid vastumeelselt TagaKaukaasia föderatsiooni, et piirkonna jaotamise ja valitsemise küsimusi ühiselt lahendada. Vastuolud olid väga suured. 3. märtsil 1918 sõlmitud BrestLitovski rahuga väljus Venemaa sõjast ja türklased said loa võtta taas üle LääneArmeenia alad, samuti Batumi ning Vene Armeenia Karsi ja Ardahani provintsid. Salasta
tud lepingupunkt kohustas armeenlasi ja venelasi oma väed nii Lääne kui ka IdaArmeenias demobiliseerima. Türgi armee alustas võimalust ära kasutades edasiliikumist ja jõudis märtsis Erzerumi ja aprillis Karsi.
Dašnakkide juhtimisel kuulutati 28. mail 1918 välja Armeenia demokraatlik vabariik, mis suutis türklaste pealetungi Jerevani all seisma panna.
Siinkohal võib mainida, et 1918. aastal pidasid Georgia ja Armeenia omavahel maha lühikese sõja Lori maakonna ja selle armeenlastega asustatud lähialade üle.
Olukorda pingestas Türgist Armeeniasse saabunud suur põgenik arv. Hinnanguliselt oli eri riikidest saabunud põgenike koguarv üle 800 000, neist 300 000 olid saabunud Türgist. 1918. aasta raske talve jooksul suri nälga ja haiguste tagajärjel 150 000 – 180 000 põgenikku, enne kui 1919. aasta kevadel jõudis Ameerika LähisIda abikomitee esimene toiduabisaadetis Batumisse. Briti armee transportis toiduabi Jerevani ja olukord hakkas leevenema.
10. augustil 1920 kirjutasid liitlasriigid ja Osmani Türgi impeerium Prantsusmaal alla Sèvres’i rahulepingule, mille üks klausel käis ka Armeenia kohta: kõik rahulepingu osapooled lubasid tunnistada vaba ja sõltumatut Armeenia riiki, mille piiride tõmbamine jäeti USA presidendi Woodrow Wilsoni ja USA riigidepartemangu hooleks. 22. novembril esitatud uute piiride ettepanek oleks andnud Armeeniale juurdepääsu Mustale merele, samuti ulatusliku osa Osmanite impeeriumi idaprovintsidest.
Selle peale reageeris Türgi rahvuslik liikumine väitega, et türklasi koheldakse Armeenia demokraatlikus vabariigis halvasti ja 20. septembril 1920 tungis Türgi kindral Kazım Karabekir Sarıkamışi piirkonda. Vastuseks kuulutas Armeenia 24. septembril Türgile sõja. Armeenia ja Türgi väed pidasid Oltu, Sarikamişi, Karsi ja Gjumri piirkonnas maha verised lahingud. Mustafa Kemal Atatürk otsis samal ajal liitu Nõu kogude valitsusega ja peagi hakkas Türgi revolutsionääridele saabuma abisaadetisi, sest väidetavalt mängisid bolševikud mõttega, et ka Türgi võib tulevikus muutuda kommunistliku maailmakorralduse osaks.
Punaarmee alustas sissetungi Armeeniasse 29. novembril 1920 ega kohanud praktiliselt mingit vastupanu. 2. detsembril jõudsid bolševikud Jerevani ja Armeenia otsustas liituda Nõukogu
de mõjualaga tingimusel, et Nõukogude Venemaa kaitseb Armeenia allesjäänud territooriumi pealetungiva Türgi armee eest. Armeenia demokraatlik vabariik lõpetas oma tegevuse, Türgi poolt okupeeritud piirkonnad jäid NõukogudeTürgi Karsi rahulepinguga suuremalt osalt Türgile. MägiKarabahhi liidendas Stalin aga Aserbaidžaani NSVga.
PUNANE KURDISTAN EHK КУРДИСТАНСКИЙ УЕЗД
Vähetuntud ajalooline episood on Nõukogude Venemaa avantüür Iraani põhja ja Türgi idaosas asunud kurde oma eesmärkide täitmiseks rakendada. MägiKarabahhi ja Armeenia vahel eksisteeris kuus aastat kurdide administratiivüksus nimega Punane Kurdistan ehk kurdi keeles Кöрдьстана Сор, mille keskus asus Lachinis. 7. juulil 1923 loodud üksus oli elupaigaks šiiidi kurdidele, erinevalt valdavalt sunniitidest
KONFLIKT
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
39KONFLIKT
kurdidest, kes asustasid Nahhitševani ja selle ümbruskonna alasid. Punases Kurdistanis elas 1926. aasta andmetel 51 426 inimest, kellest etnilisi kurde 72,3% ehk 37 182. Kogu nimetatud ala rahvastikust pidas 92,5% oma emakeeleks turgi ehk aserbaidžaani keelt.
Punasest Kurdistanist pidi saama präänik nii Iraani kui ka Türgi kurdide liikumise oma mõju alla saamiseks, kuid pärast mõningast eksperimenteerimist otsustati projekt lõpetada, kui Nõukogude Liidu välisministeerium kurtis pidevalt halvenevate suhete üle Iraani ja Türgiga. Seetõttu otsustati 23. juulil 1930 administratiivüksus likvideerida, suurem osa kurde deporteeriti Kasahstani ja sama saatus tabas 1944. aastal ka Georgias elanud kurde.
Traagilise loo lõpunoodina kuulutas grupp kurde eesotsas Wekîl Mustafayeviga 1992. aastal, kui Armeenia üksused olid saavutanud kontrolli Lachini üle,
välja Kurdi vabariigi, kuigi piirkonnas kunagi elanud kurdid ja nende järeltulijad olid juba ammu leidnud endale uued elupaigad kas Aserbaidžaanis või mujal. Wekîl Mustafayev ise palus Itaaliast asüüli.
NÕUKOGUDE AEG JA SELLE SEGADUST KÜLVAV LÕPPPärast Teist maailmasõda püüdsid nii Aserbaidžaan kui ka Armeenia Stalinit mõjutada TagaKaukaasia eri rahvusest enamikuga elanikkonnaga piirkondi või ajalooliselt ühe või teise vabariigi juurde kuulunud alasid vastava nõudmise esitajale määrama. Küsimus puudutas ka MägiKarabahhi, mis sel ajal kuulus Aserbaidžaani koosseisu. MägiKarabahhi kuuluvus jäeti muutmata, küll aga küüditati Armeeniast suur hulk aserbaidžaanidest põlluharijaid Aserbaidžaani ja välismaalt saabus Armeeniasse tagasi umbes 90 000 armeenlast.
Mitte ainult Aserbaidžaani ei puistanud „kõigi rahvaste isa“ Stalini raske käsi, vaid näiteks juunis 1948 küüditati 58 000 Musta mere rannikul elanud kreeklast ja Armeenia dašnakki Kasahstani.
Kangutamine MägiKarabahhi kuuluvuse küsimuses kerkis uuesti üles pärast Stalini surma. Kommunistliku režiimi surve all jäi olukord siiski nii Hruštšovi kui ka Brežnevi ajal muutmata ja tüli hõõgus vaikselt tuha all edasi.
Nõukogude Liidus Gorbatšovi algatusel kestva uutmise ja võimu detsentraliseerimise tuultes pöördus 1988. aastal peamiselt armeenlastega asustatud MägiKarabahhi ANSV nõukogu nii keskvõimu, Armeenia NSV kui ka Aserbaidžaani NSV juhtkonna poole palvega lülitada MägiKarabahh Armeenia NSV koosseisu. Kommunistliku partei keskkomitee vastas keeldumisega, mis viis massiliste väljaastumisteni
SCAN
PIX
2014. aasta augusti alguses tehtud foto näitab Aserbaidžaani tankikolonni liikumas Agdami suunas. Järgmisel nädalal jooksul toimusid Mägi-Karabahhi piiril Armeenia ja Aserbaidžaani vägede vahel intensiivsed tulevahetused.
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
40
Jerevanis ja Stepanakertis. Nii armeenia kui ka aserite kogukonna hulgas toimus hulk vägivaldseid pogromme, näiteks Sumgaitis, Bakuus ja Kirovabadis.
20. veebruaril toimus Stepanakertis kümnete tuhandete osavõtjatega meeleavaldus MägiKarabahhi Armeeniaga liitumise toetuseks, millele aserbaidžaanid vastasid 27. veebruaril Bakuu lähedal Sumgaidis kolm päeva kestnud verise pogrommiga, mille käigus tapeti mitukümmend armeenlast, vigastatuid oli sadu. Miilits püüdis asjata olukorda kontrolli alla saada, kuid vägivalla suutsid lõpetada alles soomukite toel Sumgaiti sisenenud regulaararmee üksused. Armeenlased sidusid toimunu kohe 1915. aasta armeenlaste genotsiidiga.
1989. aasta detsembris kirjutasid Armeenia ja MägiKarabahhi esindajad alla viimase Armeenia koosseisu lülitamise leppele, millele Aserbaidžaan reageeris suurtükitule avamisega üle MägiKarabahhi piiride. Vastasseis kogus tuure ja 1991. aprilli lõpus ja mai alguses viisid Aserbaidžaani OMONi ja
Nõukogude Liidu sisekaitsevägede üksused kolme nädala jooksul läbi operatsiooni Rõngas (Кольцо), mille käigus tapeti üle saja armeenlase ja tühjendati elanikkonnast 24 armeenlaste küla.
Kui 1991. aasta augustis Moskvas toimunud putš ebaõnnestus, kuulutati 2. septembril 1991 Stepankertis välja MägiKarabahhi vabariik. Aserbaidžaan kuulutas otsuse ebaseaduslikuks ja kehtetuks. Puhkenud sõjategevuse käigus tapeti eri andmeil 15 000 – 30 000 inimest, vigastatuid oli üle 25 000, suured piirkonnad jäid täiesti inimtühjaks. Genotsiidi ja etnilise puhastuse süüdistused olid vastastikused. Näiteks peavad aserbaidžaanid 1992. aasta aprilli lõpus toimunud Xocalı linna vallutamist puhtakujuliseks genotsiidiks. Xocalı pommitati armeenlaste poolt raskerelvadest maatasa ja umbes 2500 aserbaidžaanidest elanikku üritas põgeneda lähedal asuvasse Ağdami linna. Kokku hukkus tapatalgutes üle 600 rahuliku elaniku, pooltuhat sai vigastada, 1275 võeti pantvangi ja teadmata kadunuks jäi 150 inimest.
Aprillist novembrini 1993 võttis ÜRO vastu neli resolutsiooni, milles nõuti MägiKarabahhis vägivalla lõpetamist. 5. mail 1994 kirjutasid konflikti kolm osapoolt Biškekis alla vaherahule, mille tulemusena Aserbaidžaan de facto kaotas kontrolli suurema osa MägiKarabahhi üle. Viimase kahekümne aasta jooksul on MägiKarabahhi piiril toimunud lugematu arv intsidente, milles ühe või teise poole tules on olnud ka hukkunuid.
MägiKarabahhis põrkuvad kaks rahvusvahelise õiguse põhimõtet. Riikide territoriaalse terviklikkuse põhimõttest lähtudes on see Aserbaidžaani osa, sest NSV Liit saadeti laiali nii, et liiduvabariikide omavahelised piirid muudeti riigi piirideks. Samas on MägiKarabahhi elanikest valdav osa armeenlased ja neil peab olema enesemääramisõigus. Seega on küsimus, kellel peaks olema õigus otsustada MägiKarabahhi staatuse üle, vastuseta. Armeenia seisukoht on, et staatuse peab otsustama Mägi Karabahhi rahvas. Aserbaidžaan on nõustunud lahendama probleemi küll
KONFLIKTKA
REN
MIN
ASYA
N /
SC
ANPI
X
Mägi-Karabahhis otse kontaktjoonel Aserbaidžaaniga on Armeenia kaitsejõudude sõdur suunanud oma snaiprirelva Aserbaidžaani positsioonide suunas.
41
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
läbirääkimiste teel, kuid tingimusel, et MägiKarabahh jääb Aserbaidžaani osaks. Seega valitseb jätkuvalt tupikseis.
Paraku ei ole MägiKarabahhi staatusest huvitatud ainult Armeenia ja Aserbaidžaan. Selles piirkonnas põrkuvad ka naaberriikide – Venemaa, Türgi ja Iraani geopoliitilised huvid. Venemaa ei ole tegelikult kunagi leppinud NSV Liidu lagunemisega ja püüab luua endistes liiduvabariikides sillapäid, mida ta kontrollib. MägiKarabahh on üks niisugustest enklaavidest. MägiKarabahhi enda jõududest ei piisa selle piirkonna eristaatuse säilitamiseks, isegi siis, kui Armeenia neid kõigi oma jõududega toetaks. Seega on Venemaa sõjaline kohalolu võtmetähtsusega status quo säilimisele piirkonnas, mis ühtlasi võimaldab Venemaal kontrollida regiooni ka laiemalt.
Türgi on vormiliselt distantseerunud MägiKarabahhi konfliktist, kuid on samas pidevalt rõhutanud, et peab seda piirkonda Aserbaidžaanile kuuluvaks ning valitsevat režiimi Armeenia okupatsiooniks. Alles aprilli alguses avaldas
Türgi president Recep Tayyip Erdoğan veendumust, et Aserbaidžaan saab MägiKarabahhi tagasi, siiski täpsustamata, millal ja mis moel. Türgil ja Aserbaidžaanil on tihe ajalooline ja kultuuriline side, mida iseloomustab ka väga lähedane keel. Armeenlastega on Türgil olnud aga sajanditepikkused pinged, nii usulisel, rahvuslikul kui ka sotsiaalsel pinnal. Iraan on sajandeid olnud Türgi rivaal. Aserbaidžaanis on Iraanil aga mitu kokku puutepunkti. Esmalt arvukas aserbaidžaani vähemus LoodeIraanis, aga ka ühine usk – šiiidiislam. Paraku suunab islamistliku Iraani tegevust pigem pragmatism kui usuline vendlus. Kristlik Armeenia on Iraanile sobiv enklaav, mis hoiab Türgit ja Aserbaidžaani kokku puutumast. Iraan toetabki Armeeniat oma teiste naabrite vastu. Otseselt ei ole Iraan MägiKarabahhi konflikti sekkunud ja ilmselt seda ei tee ka juhul, kuni see külmutatud konflikt kuumaks ei paisu, kuid Iraani toetusele on Armeenial põhjust loota küll.
Kuivõrd Iraani ja Venemaa huvid selles piirkonnas kokku langevad, on seni hüpoteetiline küsimus. Iraan on huvitatud küll iseseisvast Armeeniast, kuid mitte Venemaa mõju suurenemisest sellel alal. Seetõttu on Iraan ja Venemaa siiski pigem konkurendid kui liitlased, see aga ei välista nende mõlema toetust ja abi Armeeniale ja mõistvat suhtumist status quo’le MägiKarabahhis.
Tulles küsimuse juurde, kas olukord MägiKarabahhis leiab lahenduse või jääb see konflikt aastakümneteks (või kauemakski) vinduma, siis palju valguskiiri siin ei paista. Aegajalt on spekuleeritud sõjalise lahenduse võimalusega. Aserbaidžaan on Armeeniast mitu korda suurem riik ja tema sõjaline võimsus ületab Armeeniat samuti mitmekordselt. Sellest võib järeldada, et Aserbaidžaanil on ilmselt sõjaline võimekus MägiKarabahh sõjalisel teel tagasi vallutada ja võibolla ka tagatipuks Armeenia. Samas võib olla kindel, et Venemaa ei lase sellel sündida ja ilmselt saab ka Bakuu aru, et sõjaline lahendus ei anna soovitud tulemust. Status quo aga ei vasta Armeenia ega Aserbaidžaani huvidele. See hoiab mõlemat riiki külmutatud konflikti pantvangis ja kahjustab eriti Armeeniat, kellel on suhtlemine ja kaubandus ära lõigatud nii Türgi kui ka Aserbaidžaani suunal. Teisisõnu, Armeenia on suurel määral isolatsioonis, see pärsib tema arengut.
Seitsekaheksa aastat tagasi tekkis lootus Türgi ja Armeenia suhete mõ
ningasele soojenemisele. Mingil määral olid selle taga Ameerika Ühendriigid, kes avaldasid mõlemale riigile survet lahendada erimeelsused 1915. aasta konflikti suhtes ja oma suhted normaliseerida. Türgi võttis toru ja pakkus Armeeniale selleteemalisi läbirääkimisi. Kompromissivalmidust näitas üles ka Armeenia. Aserbaidžaan jälgis protsessi murelikult, kuid on täiesti selge, et kui Türgi ja Armeenia suhted normaliseeruvad, on see võti ka Armeenia ja Aserbaidžaani konflikti lahendamiseks. Ent veelgi murelikumalt jälgis arengut Venemaa, kes ei olnud põrmugi huvitatud Armeenia ja Türgi suhete paranemisest. Pole täpselt teada, millise sõnumi Venemaa Armeenia juhtkonnale saatis, kuid lähenemine katkestati järsult.
Milline võiks olla kaugemas perspektiivis MägiKarabahhi staatus, millega nii Armeenia kui ka Aserbaidžaan võiksid raske südamega nõustuda, aga kindlasti mitte rahul olla? Näiteks jääks MägiKarabahh vormiliselt Aserbaidžaani koosseisu, kuid saab ulatusliku omavalitsuse, mis on võrreldav rootsikeelse Ahvenamaa autonoomiaga Soome koosseisus.
Paraku on viimastel nädalatel olukord MägiKarabahhis hoopiski teravnenud ja kümned inimesed on relvastatud kokkupõrgetes hukkunud. Intsidentide põhjus pole täpselt teada. Võimalike variantidena on välja pakutud nii juhuslikku tuleavamist piiril olevate sõdurite vahel, mis kasvas üle suuremaks kokkupõrkeks, kui ka soovi lahendada „võiduka“ konflikti abil sise probleeme. On ju teada, et nii Aserbaidžaanil kui ka Armeenial on tõsiseid majandusraskusi. Aserbaidžaanile on valusalt mõjunud nafta hinna langus, mis mõjutab sama valusalt ka Venemaad ja Iraani. Ei saa siiski välistada ka Vene ja Türgi suhete järsku halvenemist pärast seda, kui Türgi tulistas alla tema piiri rikkunud Vene hävitaja. Arvestades võimalikku VeneTürgi sõja katastroofilist tagajärge mõlemale riigile, võidakse tõepoolest nii mõelda, et kahe suurriigi probleeme lahendada teiste riikide territooriumil lokaalse sõja vormis, mida on ju ajaloos ennegi juhtunud. Ent nende riikide jaoks, kelle territooriumil teised sõja korraldavad, on tagajärjed traagilised. Armeenial ja Aserbaidžaanil on nii mõndagi teha, et sellist arengut vältida.
Artikli autor tänab ajaloolast ja rah-vusvaheliste suhete doktorit Mart Nutti asjatundlike kommentaaride ja täien-duste eest.
KONFLIKT
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
Kanada soomusvägede
Afganistani õppetunnid
Kanada relvajõudude juhtkond on veendunud, et soomustatud raskerelvastusel on jõutasakaalu hoidmisel otseses
lahingutegevuses väga suur tähtsus. 2006. aasta oktoobris saadeti Afganistani Leopardi tankid ja soomustatud inse
nerisõidukid, mis seal edukalt tegutsema asusid.
CAN
ADIA
N A
RMED
FO
RCES
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
43TEISTE KOGEMUS
Kanada soomusüksused hakkasid LõunaAfganistanis pakkuma jalaväele suurepärast kaitset. Just tankide toel oli jalaväel võimalik väga keerulistes
maastikuoludes fanaatiline ja meelekindel vaenlane lähivõitluses hävitada.
Samas ei pea Kanada soomusjõude domineerivaks väeliigiks ja viimase aja lahingukogemused tõestavad, et ülekaalu saavutamiseks on oluline eri väeliike kombineerida. Väljaõpe ja sõjaliste operatsioonide tegevus peaks just sellisest seisukohast lähtuma.
OPERATSIOONI TAUSTPärast pikaleveninud operatsiooni LõunaAfganistanis seisis Kanada 1. pataljoni printsess Patricia nimeline jalaväerühm 2006. aasta kevadel silmitsi mässuliste tegevuse olulise intensiivistumisega Kandahari provintsi Panjwayi ja Zhari piirkonnas. Kuigi tihedas koostöös Afganistani rahvusarmeega suudeti vaenlase tegevust takistada, kinnitasid uued Talibani jõud regioonis kanda kohe pärast iga nende vastu suunatud operatsiooni lõppu. Taliban oleks saanud kirja olulise infovõidu, kui nad oleksid suutnud kõnealustele aladele püsima jääda. Rahvusvahelised julgeolekuabijõud ehk ISAF (International Stabilization Assistance Force) poleks ilma kohalike elanike usalduse ja toetuseta suutnud väljakuulutatud riigi ülesehitusmissiooni täita. Selle pärast saigi 2006. aastal sõjatandrile saabunud Kanada tankieskadron ülesande puhastada Panjwayi ja Zhari piirkonnad Medusanimelise operatsiooni käigus Talibani võitlejatest.
Erinevalt oma tavataktikast, mis põhines väikeste üksuste sooritatud varitsusrünnakutel, otsustas Taliban Pashmulis paigale jääda ja kaitsepositsioonid sisse võtta tiheda taimestikuga kaetud viinamarja ja moonipõldudel. Talibani võitlejad mineerisid kõik piirkonna teed või katsid juurdepääsud otsetulega.
Kanadalaste rühmaülem kolonelleitnant Omer Lavoie mõistis kohe, et vaenlase väljatõrjumiseks on hädavajalik taastada oma üksuste mobiilsus. Kuna tema käsutuses soomukeid polnud, kasutas ta teede puhastamiseks
buldoosereid, et sõduritel oleks võimalik mässulistele läheneda. Selline taktika osutus äärmiselt tõhusaks. Buldooserid liikusid edasi raskekahurväe ja lennuväe õhulöökide toel, võimaldades jalaväel vallutada strateegiliselt tähtsad kohad ja vastase vastupanu maha suruda. 13. septembriks 2006 olid Pashmulis ja Zharis tegutsevad Talibani võitlejad kas tapetud, alla andnud või piirkonnast põgenema sunnitud.
Kuigi operatsioon Medusa osutus edukaks, oli selge, et operatsioonide läbiviimisel on eri relvaliikide koostöö väga oluline. Kolonelleitnant Lavoie hinnangul oli tankidel ja soomustatud insenerisõidukitel Talibanivastases võitluses kindel koht, sest tihti tegutses Taliban ka ise konventsionaalseid sõjapidamismeetodeid kasutades.
Kanada relvajõud ja valitsus nõustusid kolonelleitnandi hinnanguga. Kanada brigaadikindral David Fraser tegi valitsusele taotluse saata seni Afganistanis rahvusvahelist ülesehitusmeeskonda kaitsvale jalaväekompaniile lisaks eskadroni Leopard C2 tanke ja soomustatud insenerivägesid.
Armee sai ülesande moodustada 15 tankist koosnev eskadron ja soomustatud inseneriüksus, kanda hoolt väljaõppe eest ja tagada üksustele suutlikkus jõuda maailmas eri paigus positsioonidele kuue nädala jooksul alates käsu saamisest.
KANADA SOOMUSVÄED JÕUAVAD KOHALEKui Afganistani saabunud tankid 2. detsembril 2006 edasiliikumist alustasid, hakkasid nad etendama väljapaistvat osa kõigis Kanada üksuste läbiviidavates sõjalistes operatsioonides. Tankide esmane ülesanne oli sisse võtta positsioonid, kust tulega toetada edasi liikuvaid jalaväekompaniisid. Tankid moodustasid lahingurühma tuumiku, mis pidi olema suuteline läbi viima operatsioone kogu Kanada vastutada olevas piirkonnas. Talibani mässulised said peagi tunda Leopardi 105 mm pea relva tulejõudu, kui nende Zhari piirkon
da imbunud varitsusrühmad üritasid Kanada üksuste kindlustatud punkte granaadiheitjate ja kaudtulega rünnata. Täpsed mürsutabamused pühkisid nad lihtsalt maapinnalt.
Olles julgestanud Siah Choy piirkonna, ühines Kanada tankieskadron Ameerika eriüksuse ja Kanada luureeskadroniga, et haarata initsiatiiv ja viia vastase jõud DowreyArghandabi poolsaarel tasakaalust välja. Kanada eskadron jäi sõjatandrile peaaegu terveks kuuks ja hakkis vastaseid HelmandiKandahari provintsipiiril. Lisaks sellele abistati Afganistani riiklikke julge olekujõude mässuliste väljatõrjumisel HowzeMadadist ja Sangsarist.
Kuigi spetsiifiliste ülesannete jaoks säilitati tankiüksuse terviklikkus, tegeldi pidevalt kahe ülesandega, mis jagasid üksuse kaheks: neljast tankist koosnevad kaks rühma ja eskadroni peakorter moodustas võitlusrühma Akompaniiga, samal ajal kui kolmas tankirühm anti operatsioonipiirkonnas teise allüksuse käsutusse.
Tankid ei tegutsenud kunagi iseseisvalt, vaid kombineeritult teiste üksustega ja sellise taktika eelised olid ilmsed. Tankieskadroni ülem juhtis operatsioone sissemurdmise etapil. Ala puhastamise ja positsiooni korrastamise etappidel läks juhtimine üle jalaväekompanii komandöridele. Hoolimata sellest, et operatsioonide planeerijad olid algul tankiüksuse teiste eriüksuste koosseisu jagamise vastu, sest kartsid kahjustada tankieskadroni lahinguvõimet, on sellisel viisil organiseerumisest nüüdseks saanud Kanada lahingurühmade toetamise eeskuju.
Operatsiooni Achilleus ajal tundis rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude reservpataljon tankide üle suurt heameelt, sest Leopardi miiniatru sai kasutada teiste veokite ja nende meeskondade ära toomiseks veel Nõukogude Liidu Afganistani invasiooni aegadest pärinevatelt miiniväljadelt.
Alates 2007. aasta maist on tankieskadron pidevalt toetanud Kanada ja Afganistani jalaväge lähivõitluses Talibaniga. Koos kahurväe, inseneri üksuste, ründelennuväe ja motoriseeritud üksustega on löödud mässulisi Zhari ringkonna HowzeMadadi, Nalghami ja Sangsari piirkonnas, kus viinamarjakasvandused ja punkrid muutsid teiste sõidukitega liikumise eriti raskeks.
Ründavate mässuliste hävitamiseks kasutavad Leopardi tankimeeskonnad edukalt 105 mm HESHi (high explosive
Trevor Cadieu MAJOR
KANADA RELVAJÕUD
Tankid ei tegutsenud kunagi iseseisvalt, vaid kombineeritult teiste üksustega ja sellise taktika eelised olid ilmsed.
44
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
TEISTE KOGEMUS
squash head) mürske ja pakuvad jalaväekompaniidele tuletoetust, kuid veelgi olulisemad on tankide rullikud ja adrad, mis aitavad puhastada teid isevalmistatud lõhkekehadest ja rajada miiniväljadesse läbipääse. Tankide tohutust panusest Kanada operatsioonipiirkonnas annab tunnistust see, et juba on muutunud rutiiniks moodustada Aeskadronist rühmasuurusi või väiksemaid üksusi, mis jalaväekompaniidega liidetakse, kuid samas teeb selline tankide detsentraliseeritud kasutamine tankiüksuse lahinguvõime säilitamise keeruliseks.
Soomusüksuse operatsioone mõjutas märkimisväärselt ka Afganistani suve äärmuslik kuumus. Leopard C2l pole kliimaseadet ega hüdraulilisi tankitorni juhtimissüsteeme. Kui välistemperatuur tõusis päikese käes 50 °Cni, siis tankimeeskonnad pidid taluma peaaegu 65 °C ulatuvat kuuma. Lahinguoperatsioone püüti läbi viia öösel või varahommikul, et kasutada ära jahedamat ilma. Kasutusele võeti jahutusvestid ja tagasiside sõduritelt oli suurepärane, sest tänu vesijahutusega vestidele langes meeskonnaliikmete keskmine kehatemperatuur oluliselt ja see aitas taluda lahingutegevust pikema aja jooksul. Beskadroni sõdurid töötasid iga tanki jaoks välja improviseeritud tolmukaitse, et vähendada mulla ja prahi sattumist tanki väljalasketorudesse. Need täiustused mitmekordistasid ala, kus Leopard töötada suutis.
SOOMUSVÄGEDE „PUUDUSED“Peagi pärast Kanada valitsuse otsust saata Leopardid Afganistani kiirustasid sõjandusasjatundjad seda kritiseerima. Briti Columbia ülikooli politoloogiaprofessor Michael D. Wallace argumenteeris oma artiklis „Leopard Tanks and the Deadly Dilemmas of the Canadian Mission in Afghanistan“, et „1960ndatel konstrueeritud Leopard 1 C2 lahingus kasutamise riskid on suuremad kui nende Kanada üksustele Afganistanis pakutav lisakaitse.“1
Wallace pidas tankide saatmist valeotsuseks, sest nood olevat kaitsetud juhitavate tankitõrjerakettide ja isevalmistatud lõhkeseadmete ehk IEDde vastu. Kuigi Wallace’il oli selles õigus, kui ütles: „... isegi kõige moodsamad tankid ei suuda vastu panna kõigile erinevatele rünnakutele,“ eiras ta tõsiasja, et lahinguväljal ei ole ega ole kunagi olnudki relva, mis oleks vaenlase rünnakutele täiesti immuunne.
Jalaväe kaitseks Afganistani lähetatud Leopardi tankid on praegu koalitsioonijõudude kõige turvalisemad masinad. Kui on võimalus kasutada raskeväe eeliseid, oleks rumal jätta tankid kui võtmetähtsusega relvaliik teadlikult valikust välja ja asuda mässulistega võitlema viisil, mida nood Afganistani karmides maastikuolude harjunud võitlejad ise kasutavad. Kuigi kontsentreeritud rünnakud ja moodsad tankitõrjerelvad on tankidele ohtlikud, on tankimeeskondade ellujäämisvõimalused siiski suured ja jalaväele pakutav tugi kaheldamatu.
Hr Wallace ja teised kriitikud on väitnud, et Kanada tankide kasutamine võib põhjustada kaaskahjustusi, mis pööravad kohalikud elanikud välismaalaste vastu ja isoleerivad sõdurid tsiviil elanikest. On tõsi, et NATO sõjaliste operatsioonide tagajärjel on hukkunud ka süütuid tsiviilelanikke ja kahjustatud infrastruktuure. Kuigi see räägib tankide kasutamise kahjuks, on täiesti alusetu selline süüdistus, nagu oleks tankide kasutamine kohalikke elanikke rohkem heidutanud kui muud relvasüsteemid.
Üheksa kuud kestnud lahingutegevuse käigus on Kandahari provintsis Kanada tankide tulega hävitatud kümneid mässulisi, kuid tsiviilohvreid pole. Täpsete ja sihtmärke eristatavate tulejuhtimissüsteemidega varustatud Leopardi tankid on vähendanud vajadust ebatäpsete õhurünnakute ja sageli sama ebatäpse kaudtule järele. Vastupidiselt kartustele on tankide Afganistani saabumise järel suurenenud kohaliku elanikkonna toetus Kanada vägedele, piirkond on muutunud stabiilsemaks ja Taliban on saanud selge sõnumi, et NATOl on nüüd võimekus neid endale sobival hetkel ja kohas rünnata.
Selgus, et tankide kasutamine on kaaskahjustusi Kanada operatsioonipiirkonnas hoopis vähendanud, sest tänu suuremale heidutusele on sõjalisi operatsioone vähem vaja. Kuigi tankiüksuse ülim soov oleks vaenlasega kohtuda keset tühja kõrbe, peituvad Talibani võitlejad tiheda taimestikuga viinamarjaistandustes, linnades asuvates punkrites ning kasutavad sageli naisi ja lapsi elava kilbina, mis raskendab õhurünnakute ja suurtükitule kasutamist.
Kahjude vähendamiseks teevad tanki üksuse juhid kaaskahjustuste hinnangu ja kasutavad satelliidifotosid, et vältida hooneid, milles võivad asuda inimesed. Tule avamise reeglistik mää
ratleb selgelt relvad, mida linnalahingus võib kasutada. Võimalusel püütakse likvideerida kahjustused, mida soomukite manööverdamine niisutussüsteemidele ja põllumaadele tekitatud on.
Ka ei vasta tõele väide, et soomusvägede kiire ületoomine pole võimalik, sest armee suutis 15 tankist koosneva eskadroni ja soomusjõudude insenerirühma kuue päeva jooksul kokku panna ja ümber paigutada.
Enne suure transpordilennuki C17 Globemaster omandamist ei olnud Kanada relvajõududel strateegilise õhuveo võimekust. See mõjutas kõikide militaarsõidukite logistikat, sest näiteks lennuki C130 Hercules abil võib teatud sõidukeid küll lühemate vahemaade taha transportida, kuid kindlasti mitte nii kaugele kui Kanadast otse Afganistani. See sundis Kanada rasketehnikat liigutama samamoodi nagu tankiparki: kas meritsi või strateegilise õhuveo abil. Kanada Leopardid siirdi 2006. aasta oktoobris Afganistani liisitud Vene An124 Antonovi ja USA õhujõudude C17 Globemasteri abil. Hiljuti omandatud
CAN
ADIA
N A
RMED
FO
RCES
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
TEISTE KOGEMUS
ta läbi ohtlikud mäekurud ja kitsad läbipääsukohad.
Soomusjõudude tähtsust tänapäevastes operatsioonides ei seata kahtluse alla, kuid eri võimaluste üle tanke grupeerida ja kasutada käivad tulised vaidlused. Kas otsetule koondamiseks tuleks tankieskadroni terviklikkus säilitada või tuleks soomusväed detsentraliseerida ja lisada jalaväerühmadele, et tagada jalaväelastele kaitse keerulisel maastikul ja linnas? Vastus neile küsimustele on mõlema lahenduse vahepeal. Möödas on ajad, mil soomusväe väikseim taktikaline üksus pidi olema eskadron. Sõdimine Afganistani linnades ja raskel maastikul sundis vägesid detsentraliseerima. Vaenulikule tulele avatud jalaväerühmadel polnud piisavalt tulejõudu, et hästi kaitstud ja maskeeritud vaenlase positsioonid hävitada. Tankid tagasid selle ülesande täitmise, isegi kui see tähendas ressursside hajutamist.
On olemas logistilised ja taktikalised piirangud, mis nõuavad tankirühma hoidmist vähemalt miinimumtasemel, sest Afganistani karmides tingimustes kipuvad tankid rikki minema ja nende õigeaegne lahinguväljalt äratoimetamine oleneb sellest, kui kiiresti on võimalik kasutada toetusmasinaid. Tabamuse saanud tanki lahingutandrilt kättesaamiseks on vaja teist tanki või soomustatud pioneerveokit, samal ajal kui rühma kaks ülejäänud tanki katavad äravedu.
Eskadroni jagamine rohkem kui kaheks tekitab ka muid probleeme. Kuna tankieskadroni koosseisu kuulub ainult kaks kvalifitseeritud Leopardi tehnikut, kes hoiavad korras side ja tulejuhtimissüsteeme, väheneb üksuse lahinguvõime oluliselt, kui see osaleb korraga mitmes operatsioonis. Praktilised kogemused näitasid, et puudujäägid hooldustöödes suurenesid hüppeliselt, kui allüksus tegutses samal ajal rohkem kui kahes kohas. Kuna kvalifitseeritud tehnikuid ei jätkunud, jäi ennetav hooldus tegemata, selle tagajärjel kannatas masinate tegutsemisvõime.
neli C17 õhuhiiglast aitasid aga muuta Kanada relvajõud liitlastest vähem sõltuvaks.
VANAD TÕED KORRATAKSE ÜLEKuigi tankid tagavad lahingurühmale suurema tulejõu, kaitstuse ja liikuvuse, on nad lahingupiirkonnas iseseisvaks tegutsemiseks liiga haavatavad. Jalavägi ja soomusväed tagavad vastastikku üksteise julgeoleku.
Jalaväge ei tohiks saata võitlusse enne, kui tema kaitseks on tarvitusele võetud kõik abinõud. Afganistanis on vaenlane suutnud otsekontaktis tappa vaid üksikuid Kanada sõdureid. Suurem osa Kanada võitlejaid on saanud vigastada või surma teel lahingusse, hukkudes miinide, isetehtud lõhkekehade ja fanaatiliste enesetapupommitajate rünnakute tulemusel. Sellepärast otsivad Kanada insenerid soomusüksuste toel kiirustama
1 Michael Wallace. „Leopard Tanks and the Deadly
Dilemmas of the Canadian Mission to Afghanistan“,
Canadian Centre for Policy Alternatives Foreign
Policy Series, (2. kd, 1. number, veebruar 2007),
http://policyalternatives.ca/documents/Natio
nal_Office_Pubs/2007/Leopard_Tanks.pdf
45
Pidevalt abistas tankiüksust suur mobiilne töökoda koos vajaliku tehnikaga pukseerimiseks ja kulunud osade vahetamiseks.
46
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
Veel enam tekitas muret olukord, kus tankid muutusid jalaväelastele tegelikult koormaks, kuna väärtuslik ressurss jagunes lahingurühma vahel liiga hõredalt. Saanud ülesande toetada mitut operatsiooni ja maadeldes samal ajal masinapargi hooldusprobleemidega, seisis Aeskadron kogu 2007. aasta juuni silmitsi katsumusega, kuidas leida piisavalt soomukeid kiirreageerimisjõududele antud ülesannete täitmiseks. Näiteks sai Aeskadron ülesande eraldada jalaväekompaniile kaks tanki, et tugevdada kontrollpunkti, mida Taliban oli ootamatult rünnanud. Kuna kõik adrad ja rullikud olid mujal kasutuses, olid tankimeeskonnad sunnitud riskantsed liikumisteed puhastama neist lihtsalt üle sõites, kusjuures üks tankidest jäi sügavasse kuivanud jõesängi kinni. Kinni jäänud Leopardi välja tõmmata üritades lakkas teise tanki mootor töötamast, mis sundis jalaväekompanii pimedani lisajõude ootama.
Alates tankide ühinemisest Kanada lahinguüksusega on võitlusrühma juhtidena tegutsevad jalaväekompanii üle
mad jätnud operatsiooni edasiliikumise ja sissemurde etapid tankieskadroni ülema hooleks, sest on ülimalt oluline, et seda lahingufaasi juhiks keegi, kes mõistab tankide keerulisel maastikul kasutamise peensusi.
Mistahes vanuses tankide hooldamine on äärmiselt töömahukas. Afganistani ümberpaigutatud Leopardi tanki eskadroni lahinguvõime säilitamiseks eraldati neile eriešelon, mis on varustatud kütuse, laskemoona ja tarvikute veokitega, sõidukitega tankide lahingu väljalt evakueerimiseks ja mobiilse ambulantsiga. Ühelegi teisele väeosale ei ole Afganistanis eriešeloni määratud.
Tankieskadroni ešeloni juhtivaid kohti täidavad traditsiooniliselt soomusvägede liikmed. Leopardi tanke hästi tundvate spetsialistidena on nad saanud väljaõppe soomusüksuses töötamiseks ja mõistavad üksuse toetusvajadust ja taktikat. Nii suutis ešelon 2006. aasta detsembris nobedasti eri tüüpi 105 mm laskemoona sortida ja laiali vedada, osutada abi erakorralisel
tankihooldusel ja ette näha Leopardi masinapargi konkreetseid kütuse ja määrdeainevajadusi.
VÄLJAÕPE JA TANKIÜKSUSE ÜLEVIIMINETankiüksuse individuaalne väljaõpe keskendub meeste füüsilise vormi ja võitlusoskuste täiustamisele: laskmistäpsus, lahingus haavata saanute eest hoolitsemine ja spetsiifilised ametioskused nagu sõiduki juhtimine ja pearelva käsitsemise oskus.
Üksuse kollektiivne väljaõpe lihvib allüksuse ülemate oskusi sünkroonida lahingurelvi ja kombineerida oma vahel väeüksuste tegevust. Koolitus algab tankijalaväeüksuse koostöö tutvustamisest, annab ülevaate Leopardi võimalustest ja ohutusabinõudest, ühistest drillidest, taktikalisest liikumisest, sidepidamisest ja sihtmärgi määramisest. Viimistletakse lahingurühma oskusi konventsionaalsetes operatsioonides nagu pealetung, sh rünnak keerulisel maastikul, kaitse ja vastumanöövrid; edasiliikumine kontaktini ja pettetege
Leopardi ette kinnitatud sahk aitas tasandada nii pinnast kui ka pakkus lisakaitset tanki teele jäävate lõhkekehade vastu.
TEISTE KOGEMUSC
ANAD
IAN
ARM
ED F
ORC
ES
47
SÕD
UR N
R 1 (88) 2016
vused. Rühmi harjutatakse lahendama lahingu käigus tekkivaid probleeme nagu sõidukite rikked ja äravedu, tegevus miinide korral ja IEDrünnakud, enesetapurünnakud, varitsused ja haavatute evakueerimine. Sõdurid ja juhid peavad olema kursis omavahel kombineeritud eri tüüpi üksuste taktikaga ja seda nii öisel kui ka päevasel ajal.
Spetsiifiline väljaõpe selgitab sõduritele LõunaAfganistanis valitseva kolme peamise ohugrupi vahelist dünaamikat ja suhteid: Taliban, narkoüksused ja hõimuvõitlejate rühmitused, kusjuures väljaõpe käsitleb just kõike seda, millega Afganistani saabuvad võitlejad peavad praktikas silmitsi seisma.
Kuigi Afganistani saabuva tankieskadroni põhiülesandeks sai keerulisel maastikul Kanada üksuste mobiilsuse taastamine, olid saabumiseelse väljaõppe võimalused tankiseadmete kasutamist täiuslikumaks lihvida piiratud. Rasket maastikku uuriti satelliidipiltide abil ja viidi läbi üllatusmomente sisaldavaid sõjamänge, milles üritati vaenlaselt võtta maastikueelis ja hoida lahingutegevuse tekitatud kaaskahjustused minimaalsed. Ülimalt tähtis oli juba varem juurutada lahingu planeerimiseks vajalikud oskused, et tanki ülem ei hakkaks viinamarjapõllust läbipääsu otsimist õppima alles siis, kui ta esimest korda vaenlasega kokku puutub. Samuti peaks meeskonnal olema võimalus juba Kanadas väljaõpet läbides kasutada tanki põhirelva päris moonaga, tehes seda võimalikult Afganistani maastikku ja ehitisi jäljendavas keskkonnas.
Missioonieelse väljaõppe järel tankid ja ehitusmasinad puhastati, remonditi, asendati vedrustus ja paigaldati MEXASe lisasoomustus. Tankid viidi Edmontoni rahvusvahelisest lennujaamast tsiviiltranspordilennuki An124 Antonoviga Kõrgõzstanis asuvasse Manasi vahebaasi, kus nad laaditi edasitoimetamiseks USAFi C17 Globemasteri lennukitele. Afganistanis oli Kanada vastutusalale saabunud 17 tankil ja 4 saatemasinal vastas meeskonnad ja tankide lahtikonserveerijad, kes kõik olid varasema Afganistani missiooni kogemusega.
Tulevaste operatsioonide planeerimiseks oli oluline hinnata, mida täpselt Leopardi masinapark kogu operatsiooni kestel oma lahinguvõime säilitamiseks vajab. MEXASe soomustuse lisamisel ja veokite remontimisel läks Kanadas kaduma suur hulk tööriistu, meeskonna ja ohutusvarustust. Kuna varuosa
de, tööriistade, kütuse ja määrdeainete vajadust ei hinnatud Kanadas õigesti, siis saabus kriitilise tähtsusega varustus Afganistani hilinemisega. Alles 2006. aasta novembri lõpus saabus täiskogus 105 mm laskemoona, selle puudumine oli takistanud eskadroni õigeaegset üleviimist.
Kuigi meedia armastab efektseid pilte transpordilennukist väljaveerevatest tankidest, peavad enne neid kohale jõudma pioneeriveokid ja mobiilsed remondisõidukid, mis on täis tuubitud eritööriistu, kütust, määrdeaineid ja varu osasid, millest piisab 30 operatsioonipäevaks. Ilma sellise toetuseta oleksid tankid peagi kasutud. Tugimeeskonda peavad juhtima soomusväe ohvitser ja vanemhooldustehnik, kellel võiks ideaalis olla varasem samalaadne soomusüksuse ületoomise kogemus.
Liikumist väljaspool alalist baasi peetakse lahinguoperatsiooniks ja seega väljastatakse käsud kõigi selliste tegevuste kohta NATO standardset käsuformaati kasutades. Terroritõrjeoperatsioonide keerukust arvestades viidi läbi üksuse ületoomisõppus, mille käigus mängiti läbi võimalikud misjuhtubkuistsenaariumid, kasutati läbipääsuteede planeerimiseks satelliidipilte, selgitati välja andmed kõigi teadaolevate miiniväljade ja võimalike isetehtud lõhkeseadmete kohta. Pärast missiooni hankisid ülem või nooremstaabiohvitser rühmadelt tagasisidet täiustamist vajavate valdkondade kohta, et vajalikke tegevusi järgmiste samalaadsete operatsioonide jaoks täiustada.
TAKTIKA JA PSÜHHOLOOGILINE EFEKTTank Leopard C2 võimaldab vaenlast täpse otsetulega tabada kuni nelja kilomeetri kauguselt. See on kaks korda enam Kanada soomukitele paigaldatud 25 mm M242 kuulipildujate efektiivse
tule ulatus. Seetõttu ei soovinud Taliban Leoparditega avamaastikul kokku puutuda, eelistades varjumist kas viinamarjade kuivatamiseks mõeldud hüttidesse või betoneeritud punkritesse. Enne Leopardide saabumist ei suutnud soomukid isegi massiivse raskekuulipildujatule toel Talibani vastu märkimisväärset edu saavutada ja Kanada üksused olid sageli sunnitud kasutama õhulööke või riskima jalaväelaste tuletsooni saatmisega, et keset vastase tankitõrjerakettide plahvatusi läbipääse rajada.
Üks Leopard C2 105 mm HESHmürsk suutis aga punkri seina tekitada rohkem kui 5–6meetri suuruse avause. Kuigi jalaväe roll läbimurde ja puhastusoperatsioonides jäi suureks, oli mõttekas saata jalavägi lahingualasse alles siis, kui vaenlase vastupanu oli distantsilt HESHmürskude abil maha surutud. Sellise taktika kasutamine vähendas jala väe kaotusi mässuliste otsetule läbi oluliselt. Lähidistantsilt osutusid mässuliste mahasurumisel tõhusaks tankidele paigaldatud ja enamasti õhutõrjeks mõeldud 7,62 mm kuulipildujad.
Sageli arvatakse ekslikult, et tank on mõeldud põhiliselt vastase soomukite tõrjumiseks. Taliban üritas ära kasutada ratasveokitele läbimatu maastiku eelist. Nad üritasid ära arvata rahvusvaheliste julgeolekuabijõudude üksuste lähenemisteekonnad ja kasutada ründajapõgenetaktikat, mis tähendab varitsusest rünnakut käsirelvade ja granaadiheitjate või isetehtud lõhkeseadmetega ja isegi enesetapurünnakute kasutamist. Neljast tankist koosnev Leopardide üksus on varustatud buldooserihõlma, miinirulliku ja adraga, mille abil suutsid tankid ületada ratassõidukitele läbimatuid viinamarja ja marihuaana põlde ja puhastada miinivälju. Tankide ja soomustatud insenerisõidukite loodud uued lähenemisteed muutsid mässulistele oma positsioonide kaitsmise palju raskemaks ja vähendasid samal ajal ohtu koalitsioonisõduritele. Vaenlane löödi tasakaalust välja, sest ta ei teadnud, kust võitlusrühm edasi liigub, lisaks moodustasid tankid linnades kavandatud puhastusoperatsioonides jalaväe ümber nn terasest kaitseringi. Tankieskadrone sai kasutada keeruliselt maastikult haavatute ja rikkis sõidukite äratoomiseks.
Mehhaniseeritud võitlusrühmad liikusid kolonnis, mille eesotsas olid tankid, välja arvatud juhtudel, kui oldi absoluutselt kindlad, et miine ja isetehtud lõhkekehasid teel ei ole. Juhul, kui mässuliste sissepiiramiseks või oma haavatute ära
TEISTE KOGEMUS
Neljast tankist koosnev Leopardide üksus on varustatud buldooserihõlma, miinirulliku ja -adraga, mille abil suutsid tankid ületada ratassõidukitele läbimatuid marihuaanapõlde ja puhastada miinivälju.
48
toomiseks oli vaja läbida keeruline maastik, üritasid rühmad rajada kaks läbipääsu, et tagada endale liikumis vabadus. Iga 50 meetri järel aeti läbipääsul sisse hoovõtukohad, mis aitasid liikumisteed pioneeri ja meditsiinisõidukitele takistustest vabad hoida. Kui võitlusrühmal ei olnud võimalik läbipääsuteed kogu operatsiooni ajal jälgida, lahkuti alalt teist liikumisteed mööda või kontrolliti tee uuesti tankiatradega üle. Just tankiadrad on teinud kahjutuks väga palju miine, päästes niimoodi koalitsiooni sõdurite elud, aga keeruliseks on osutunud sõdurite kaitsmine kauglõhatavate isetehtud lõhkekehade eest. Lisaks võttis rullikute paigaldamine kaua aega ja nende pööramisraadius oli suur.
Leopard C2 on varustatud MEXASe lisasoomustusega, mis kaitseb tõhusalt otsetabamusega kildmürskude eest. Ühtlasi on Leopard 2A6M varustatud tankitorni lisakaitsega ja täiustatud on tankipõhja kaitset, mis vähendas miinide ja isetehtud lõhkeseadmete põhjustatud ohtu. Tänu sellistele abinõudele on Afganistani siirdud Leopardi tan
kid ja nende meeskonnad üle elanud arvukalt isetehtud lõhkeseadmete ja tankitõrjemiinide plahvatusi, RPG7 otsetabamusi ja enesetapurünnakuid, mis teist suguste masinate puhul oleksid lõppenud fataalsete tagajärgedega.
Hästi teada on tankide psühholoogiline mõju. Leopardide suur tulejõud ja pakutav soomuskaitse suurendas Kanada üksuste võitlusvaimu ja pealetungivalmidust. Tankide võimekus koostöös teiste üksustega vähendas oluliselt vaenlase aktiivsust. Luureandmed kinnitavad, et Talibani lihtvõitlejad tundsid tankide ees kabuhirmu ja olid tihti soomusüksustega kaetud koalitsioonijõudude ründamise vastu.
JÄRGMINE ETAPP: SOOMUSÜKSUSTE ARENDAMINEKuigi Leopard C2d näitasid lahingutes väga häid tulemusi, hakkasid need 30 aasta vanused sõjamasinad ajale jalgu jääma. Sellest, kui oluliseks peetakse soomusüksuste arendamist, andis märku Kanada valitsuse 2007. aasta aprillis tehtud otsus kiita heaks 20 Leopard 2A6M liisimine Saksa armeelt. Tehingule järgnes hollandlastelt 100 Leopard 2A4 ja 2A6 ostmine.
Leopard 2 ei ole veel lahingutes proovitud, kuid paljud riigid peavad seda maailma parimaks tankiks. Leopard 2 kaalub üle 60 tonni, on varustatud muljetavaldava 1500 hj mootoriga – võrdluseks, Leopard C2 mootor oli vaid 830 hj – ja L55 120 mm sileraudse kahuriga. Tankitorni liigutav elektrimootor võimaldab kahurit külgsuunas kiiremi
ni pöörata. Temperatuur tanki sees on oluliselt väikesem, aga mis kõige tähtsam: Leopard 2A6M tagab meeskonnale parima kaitse miinide ja isetehtud lõhkeseadmete eest.
Siiski pole uutele tankidele paigaldatud veel kõiki tehnilisi uuendusi nagu miinitraalid, buldooseri käpad ja saabunud pole eriotstarbeline lahingumoon. Kuni selliste probleemide lahendamiseni kaaluvad Kanada sõjaväelased Leopard C2 ja Leopard 2 üheaegset kasutamist.
KOKKUVÕTEAfganistanis 18 kuud kestnud pidev lahingutegevus kinnitas Kanada armee professionaalsust. Kõige ilmsem üle korratud õppetundidest oli eri väeliikide kombineerimise tähtsus ning tankide ja soomustatud insenerisõidukite suur roll nüüdisaegses operatsiooni keskkonnas. Selgus ka, et hinnati üle oma võimekust kõiki keerukas lahingukeskkonnas peituvaid ohte ja vaenlase kavatsusi ette näha.
Mitu sõjaväe arendajat ja soomusjõudude kriitikut väitsid, et tankide tähtsus väheneb pidevalt ja seda mitmel põhjusel: neid on kallis pidada, siirmine on kulukas ja keeruline, raskel maastikul ja linnades on nad ohtudele avatud. Tähele panekud olid küll õiged, kuid kõik see kehtis ka suurema osa teiste väeliikide kohta, eriti kui neid iseseisvalt kasutada. Tankid võimaldasid suuremat tulejõudu, kaitset, taktikalist mobiilsust, psühholoogilist mõju ja on muutunud tänu sellistele omadustele Kanada armeele väga oluliseks relvaliigiks.
Autorist
Major Trevor Cadieu on soomusrügemendi
Lord Strathcona’s Horse (Royal Canadians)
ülema asetäitja. Major Cadieu saabus hiljuti
oma teiselt Afganistani missioonilt, kus ta
juhtis Beskadroni Leopardi tankieskadroni ja
Kanada kuningliku rügemendi lahingurühma
1. pataljoni suurepäraseid sõdureid.
Leopard 2A6 pearelva tulejõud on hirmuäratav ja seda said tunda ka Kanada tankiüksuse vastased.
TEISTE KOGEMUSC
ANAD
IAN
ARM
ED F
ORC
ES
Andmed analüüsi jaoks pärinevad kaitseväe personali andmebaasi Baltpers alusel moodustatud veteranide andmebaasist ja tervise arengu instituudis
hoitavast surma põhjuste registrist. Tulenevalt isikuandmete kaitse põhimõtetest oli andmebaase võimalik võrrelda vaid isikustamata kujul.
VALIMKokku 2800 veteranist on praeguseks surnud 65 isikut, nende seas on ka üks naine. Nende 65 isiku surma põhjuseid oli võimalik kontrollida surma aja, diagnoosi ja asukoha lõikes. Surnud isikute keskmine sünniaasta on 1977, kuid kuna surmasid ei ole selles analüüsis võimalik isikustada, siis ei saa keskmist vanust tuvastada.
Kuna surma põhjuste register kasutab alginfona arstlikke teatisi, siis on mõistetav, et välismaal aset leidnud surmade puhul ei pruugi arstlikud teatised Eestisse laekuda või need ei pruugi olla võrreldavad siinsete teatistega. Seega
oli laekunud surma põhjuste registrisse vaid 60 arstlikku teatist. Mõne ilmselgelt teadaoleva surma osas täiendasin andmeid ise.
Märkusena olgu öeldud, et tõenäoliselt erinevad veteranist õhuväelane ja veteranist maaväelane sotsiaaldemograafiliste karakteristikute poolest teineteisest märksa enam kui mitteveteranist maaväelane veteranist maaväelasest. Sellegipoolest lähtume kaitseväe ja Kaitseliidu veterani mõistest. Samas moodustubki vaatlusalune grupp eelkõige maaväelastest, erandiks mõni mereväelane ja logistik.
Teise märkusena tuleb juhtida tähelepanu sellele, et kuivõrd kaitseväe personalitöö andmebaasi Baltpers on sisestatud 1990ndatesse puutuvaid andmeid käsitsi tagasiulatuvalt, siis võivad need olla selle perioodi kohta puudulikud ehk
et mõni surm võib olla valimist välja jäänud. Ning kui me mäletame 1990ndatest arvukalt enesetappe (11 ajateenijat ja 5 kaadrikaitseväelast), siis selles analüüsis neid juhtumeid ei vaadelda, kuna need isikud ei olnud veteranid.
Selle valimi juures tuleb rõhutada ka seda, et 2800 veteranist on teenistusest lahkunud ligi 1500 ning kuna paljud nendest tegid seda juba aastaid tagasi, siis pole kaitseväel jooksvat ülevaadet nende tervislikust seisundist ega tervisekäitumisest. Kindlasti on need 1500 isikut hoopis teiste tervislikku seisundit kujundavate tegurite mõjuväljas kui 1000 teenistuses olevat veterani. Nendel põhjustel on analüüs veteranide surmade iseloomu kirjeldav, mitte teenistusalaseid probleeme lahkav. Ehk teiste sõnadega – kuna veteranide grupp ei ole homogeenne, siis tuleb see artikkel toime veteranide kogugrupi surmade kirjeldamisega, kuid sügavamate järelduste tegemiseks tuleb juhtumeid vaadelda eraldi.
SURMADE JAOTUS AJA, PÕHJUSTE JA ASUKOHA ALUSELJoonisel 1 toon ära surmade ajalise jaotuse. Kuna veteranideks loetakse ka Eestis teenistuses hukkunud isikuid ja nende peresid, siis mõjutab 1990ndate
Veteranide surma põhjusedArtikli eesmärk on anda ülevaade veteranide surma põhjustest ja nende jaotusest asukoha, aja ja teenistuslikkuse kategooria alusel.
Andres Siplane KAITSEMINISTEERIUMI
SOTSIAALVALDKONNA
NÕUNIK
Joonis 1. Veteranide surmade ajaline jaotus.
14
12
10
8
6
4
2
0
1994 1996 1998 2000 2002 2004 2006 2008 2010 2012 2014
hukkunud teenistuses surnud
SÕD
UR N
R 1 (88) 2016
49ANALÜÜS
1997. aasta oli teenistuses hukkunuid arvestades eriti raske.
50
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
ANALÜÜS
kodu
missioonipiirkond
muu
raviasutus
teenistus Eestis
19%
12%
33% 27%
9%
Joonis 3. Veteranide surmade asukohad.
surmade pilti Kurkse tragöödia. Kuna veterani mõiste ja veteranide andmebaas on projitseeritud tagasiulatuvalt 1990ndatesse ning sel ajal oli välismissioonil teeninute arv väikene ning pildilt puuduvad teenistusvälised surmad, saame me rääkida normaliseeritumast pildist alates sajandivahetusest.
Tähelepanu tuleb juhtida sellele, et alates aastast 2004 hakkavad tooni andma surmad operatsioonipiirkonnas. Meie jaoks oli see uudne nähtus, aga samas muutis meid sarnasemaks oma NATO liitlastega.
Vaadeldaval perioodil on aset leidnud 33 teenistusalast hukkumist ning 29 teenistusvälist surma. Kuna mõne surma kohta pole arstlikke teatisi laekunud ning seega ei ole teada nende surmade aega ja põhjust, siis jäävad need järgnevatest joonistest välja.
Joonisel 2 on toodud surma põhjused rahvusvaheliste haiguste klassifikaatori 10. versiooni (RHK10) alusel, kusjuures nende klassifikaatorite nimetusi on siinkohal rahvapärasemaks lühendatud.
Taas annab olulist tooni Kurkse tragöödia, mis muudab uppumise nii
teenistusalaste surmade kui ka kõigi surmade lõikes esikohal olevaks. Teisel kohal on veteranide enesetapud 11 juhtumiga ning kolmandal sõjategevus 10 juhtumiga. Kui tavapäraselt loetakse missioonil hukkunute arvuks 12, siis see näitaja on küll korrektne, kuid üks surma põhjus oli infarkt ning teine liiklusvahendiga seotud õnnetus ja seetõttu on vaid 10 surma puhul loetud põhjuseks sõjategevust.
Kui soovida näha niiöelda tavapärase rahuaegse kaitseväeteenistuse juures aset leidvaid surmasid, siis tuleks eemaldada Kurkse ja missioonipiirkondadega seonduvad surmad ning sellisel juhul pääseksid mõjule liiklusega (n = 3), kukkumisega (2), tulirelvadega (1), insuldi/infarkti (2) ja uppumisega (1) seotud surmad.
Veteranide grupi vananedes hakkavad teenistusväliste surmade seas tooni andma samad põhjused nagu need on tsiviilühiskonnas tervikuna (osakaal oleks siis nende puhul tähtsuse järjekorras: infarktid, õnnetused, kasvajad, enese tapud ja mürgistused). Et praegu tuli läbi ajada isikustamata andmetega, siis ei saa me veteranide surma põhjuste vanusjaotust kontrollida, kuid võib arvata, et nende seas on üle 50aastaseid isikuid veel üsna vähe.
Joonisel 3 on toodud veteranide surma asukohad. Tavapäraselt jaotatakse need kolmeks: kodu, raviasutus
Joonis 2. Surma põhjused.
0 2 4 6 8 10 12 14 18
õnnetus tulirelvaga
sõjategevus
enesetapp
narko
muud loodusjõud
külmumine
uppumine
käsirelvalask
liiklus
muu põhjus
infarkt / insult
vähk
teenistuslikud surmad surmad
Suure traagilise jõnksu statistikas põhjustas 1997. aastal toimunud Kurkse suurõnnetus.
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
51ANALÜÜS
ja muu. Kaitseväeteenistuse eripära arvestades lisasin kaks kategooriat: teenistus Eestis ja missioonipiirkond. Nendest esimene esindab ka kõige sagedasemaid juhtumeid – Eestis teenistuses aset leidnud surmasid on absoluutarvuna 21.
Ühiskonnas tervikuna on tavapärane, et nooremas vanusegrupis domineerib surma kohana „muu“ ning vananedes asendub see kas raviasutuse või koduga. Seega jättes kõrvale teenistuslikud surmad, on veteranide surmade asukohad omased pigem noorematele.
VETERANIDE ENESETAPUDNATO militaarsuitsiidide töörühm on defineerinud militaarsuitsiidina militaarteenistuja tahtliku enda tapmise akti. Artikli vaateväljas on aga Eesti veteranide enesetapud, mis sisaldavad nii teenistuses olnud kui ka teenistusest lahkunud isikuid. Samuti on olnud vaadeldaval perioodil Eestis enesetappe, mille on sooritanud militaarteenistujad, kes ei ole aga olnud veterani staatuse kandjad ega ole seetõttu selle analüüsi vaateväljas. Seega ei ole järgnevalt käsitletud enesetapud võrreldavad standardiseeritud NATO militaarsuitsiide puudutavate andmetega.
Tabelis 1 toon ära veteranide enesetappude ajalise jaotuse. Kokku on aset leidnud 11 veteranide enesetappu ning need on jaotunud ajaliselt üsna võrdselt.
Mõnikord on arvatud, et kurnav Afganistani missioon on põhjustanud rohkelt veteranide suitsiide. Tegelikult on selle missiooniga seotud vaid kaks suitsiidi. Ülejäänud tabelis 1 toodud suitsiididest on ühe sooritanud Iraagi, ühe Kosovo ja ühe KeskAafrika vabariigis teeninud veteran, kuid mitte ühegi puhul neist ei saa lugeda missiooni suitsiidi keskseks põhjustajaks. Kuus ülejäänud suitsiidi on sooritanud veteranid, kes olid suitsiidi ajaks teenistusest lahkunud ja seetõttu puudub nende asjaolude kohta täpsem info.
Enesetappude rahvusvaheliseks võrdluse ühikuks on enesetappude arv 100 000 isiku kohta aastas. Veteranide enesetappude arv on taoliseks võrdluseks ebapiisav ja annaks tulemuseks mõnel aastal 0 ja ühel aastal 70 suitsiidi 100 000 kohta. Kui aga vaadelda tervet 15 aasta pikkust perioodi, siis saab suurte mööndustega väita, et veteranide enese tappude kordaja on olnud 26/100 000 kohta. See on oluliselt
Adekvaatsem on siiski võrrelda vastava võrdlusgrupiga Eestis ja ajalises mõõtmes.
Erinevates ühiskondades on väga erinevad suitsiidikordajad ning veteranide suitsiidid peegeldavad siiski suures osas terve ühiskonna suitsidaalset käitumist. Näiteks Iisraelis on meeste enesetappude kordaja 9,8/100 000 kohta ning militaarsuitsiide 8,5/100 000 teenistuses oleva isiku kohta. Samas aga on USA meeste keskmine suitsiidikordaja 18/100 000 kohta ning militaarteenistujate kordaja 30/100 000 kohta. USA veteranide suitsiidide käsitlemine viib aga meid libedale teele, sest veteranide osakaal ühiskonnas on 6% (Eesti veteranide osakaal elanikkonnast on 0,2%) ja ilmselgelt ei ole aasta(kümne)id pärast teenistuse lõppu isiku veteranistaatus võimaliku suitsidaalse käitumise kõige määravam faktor. Suuremate riikide relva jõudude näitel saab ka seda öelda, et militaarsuitsiidide arvukus kõigub ajas oluliselt rohkem kui koguelanikkonna suitsiidide kordaja.
KOKKUVÕTTEKSVeteranide surmade vaatlemisel pääsevad kaitseväe väiksuse tõttu mõjule teatud tüüpi sündmused (Kurkse) ja operatsioonid (eelkõige ISAF). Kuna veteranide grupp ei ole veel jõudnud vanemasse ikka, siis on teenistusväliste surmade struktuur veel omane nooremale põlvkonnale.
Samuti tuleb arvestada, et veteranide grupp ei ole homogeenne. See koosneb kolmest üsna erinevast osast: 1) teenistuses olevad veteranid; 2) teenistusest lahkunud veteranid ja 3) teenistuses püsiva vigastuse saanud ajateenijad. Kui praeguses mahus välismissioonide jätkudes võib oodata teise grupi kasvamist ning muuhulgas ka veteranide keskmise vanuse kasvu, siis uute suurte missioonide lansseerimise puhul hakkab veteranide keskmine iga hoopis noorenema ning see mõjutab loomulikult ka veteranide surmade üldpilti.
Oluliseks avastuseks tuleb lugeda tõika, et veteranide enesetappude arv on oluliselt väiksem võrreldava elanikkonna grupi omast tervikuna.
Veteranide surmade olukorra kohta ei saa anda hinnangut, et kas see on hea või halb. Küll aga on esialgne visand olukorra kohta nüüd olemas. Kindlasti aga tuleks jätkuvalt tegeleda sellealaste analüüsidega.
aasta enesetappude arv
2000 1
2001
2002
2003
2004 1
2005 1
2006
2007 1
2008 1
2009
2010 1
2011 2
2012 1
2013
2014 1
2015 1
kokku 11
Tabel 1. Veteranide enesetapud ajaliselt.
Tabel 2. Veteranide suitsiidide meetodid.
meetod arv
Ebaselge tahtlusega käsirelvalask
3
Tahtlik enesekahjustus täpsustamata viisil
1
Tahtlik enesekahjustus liikuva objekti ette hüppamisega
1
Tahtlik enesekahjustus poomise, kägistamise ja lämmatamisega
6
vähem kui Eestis vastavas vanusgrupis meeste suitsiidide kordaja vaadeldaval 15aastasel ajal tervikuna. Selleks, et küündida Eesti vastavas vanusgrupis meeste keskmiseni, pidanuks vaadeldaval ajal veteranide seas aset leidma 11 suitsiidi asemel 18 suitsiidi.
Tabelis 2 toon ära veteranide enesetappude meetodid. Nii nagu ka ühiskonnas tervikuna, on meeste seas levinuim enesetappude meetod poomine. Veteranide seas on teisel kohal tulirelva kasutamine ning nii on see ka meeste seas tervikuna.
Kuna Eesti kaitseväe ja Kaitseliidu veterani mõistele ei ole teistes riikides analoogset, siis on raske ka neid näitajaid panna rahvusvahelisse konteksti.
52
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
ÜLEVAADE
Gaasimask päästis nii inimeste kui ka loomade elu. Pildil on gaasimask küll koera kaitsmas, kuid väga tihti üritati samal moel päästa ka varustamise vedamiseks hädavajalikke hobuseid.
ARH
IIV
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
53ÜLEVAADE
Gaasimaskid jagunevad fi ltreerivateks ja isoleerivateks maskideks. Filtreeriva gaasimaski kasutamine eeldab keskkonda, kus õhu
hapnik on vabalt saadaval ja kahjulikke lisandeid esineb koguses, mida sorbent on võimeline endaga siduma.
FILTREERIV GAASIMASKEsimesed katsetused töötada välja seade hingamisteede kaitsmiseks tehti juba 19. sajandi algul tsiviiltööstuses, kus tekkis vajadus kaitsta ohtlike kutsealade nagu mäe ja keemiatööstuse töölisi. Aastatel 1838–1841 kasutati Peterburi Iisaku katedraali kuplite kuldamisel klaasist kiivreid, mille alla juhiti vooliku kaudu õhku. See oli tõeliselt ohtlik töö, sest hoolimata kaitsevahendite kasutamisest hukkus sellel ajal 60 kuldajat. 19. sajandi keskpaigaks oli leiutatud sissehingatava õhu tolmust puhastamiseks lihtne respiraator ja selle täiustatud mudel, milles riidekihtide vahel paiknes absorbeeriv söekiht.
Esimeses maailmasõjas võeti 1915. aasta algul kasutusele mürgised gaasid, peamiselt kloor, ja nii tekkis pakiline vajadus individuaalsete kaitsevahendite järele. Huvitaval kombel alustasid sõjaväelased nende loomist praktiliselt nullist, pööramata mingit tähelepanud juba olemasolevale tsiviilkogemusele. Esimene kaitsevahend oli lihtne riideriba, mille külge oli õmmeldud vatitampoon, seda asendas hädakorral tampooniga haavaside. Tampoon niisutati vee, uriini, söögisooda või naatriumhüposulfi ti
(Na2S2O3) lahusega ja seoti riideriba abil suu ja nina ette. Sakslaste ettevalmistus oli veidi tõhusam – nemad kasutasid analoogset näomaski, millele lisati silmade kaitseks prillid.
Kloori vastu kaitses isegi veega niisutatud vatitampoon päris hästi, kuna vees kloor suures osas lahustus ja hingamisteedesse ei jõudnud. Temperatuuril 25 °C lahustub ühes liitris vees 3,26 g (1,125 liitrit) gaasilist kloori, koori vesilahus sisaldab molekulaarset kloori, soolhapet ja hüpokloorishapet. Kopsudesse jõudnud gaasilise kloori toksilise toime eest vastutab peamiselt soolhape.
Cl2 + H2O → HCl +HClOAluselised kemikaalid neutraliseeri
sid kloori, muutes selle täiesti ohutuks. Väga hästi toimis immutusvahendina kusi, kuna selles leidunud karbamiid ja viimasest tekkinud ammoniaak moodustasid molekulaarse klooriga või kloorhapetega ohutuid soolasid:
HCl + NH3 → NH4ClAga isegi nii lihtsa vahendi kasutu
selevõtt ei läinud tõrgeteta. Esimesed tampoonid tehti ilma riideribadeta ja sõdur pidi neid käega näo ees hoidma. Kuna ühe vaba käega sõdimine osutus ebaefektiivseks, lisati maski näo ees hoidmiseks riideriba. 1915. aasta
keskpaigaks tootsid liitlased miljoneid tampoonmaske, kuid kahjuks unustati sõdureid informeerida vajadusest neid enne kasutamist niisutada, see muutis kaitsevahendid toimetuks.
Vigadest õpiti ja sõduritele hakati jagama näomaske, mis olid eelnevalt niisutatud söögisooda ja naatriumtiosulfaadi vesilahuses, millele oli lisatud glütserooli. Selline mask säilis kummeeritud riidesse pakituna pikka aega niiske ja töövõimelisena. Arengu käigus said näomaskid silmaavadega koti kuju, millega kaeti kogu pea, silmaavad kaeti klaasi või tselluloidiga või kasutati samadest materjalidest kaitseprille. See oli siiski tupiktee, sest aluselise ühendiga immutatud niiske fi lter kaitses küll kloori eest, kuid oli väheefektiivne uuemate mürkainete nagu fosgeeni ja oksendamist esilekutsuvate arseeniderivaatide suhtes. Fosgeeni eest kaitseks lisati maskile naatriumfenolaadi ja hiljem urotropiiniga (heksametüleentetramiiniga) immutatud kiht, kaitseks sinihappe vastu nikkelsulfaadiga immutatud kiht, kuid läbi mitmekihilise kanga muutus hingamine raskeks ja halvenes soojusvahetus. Kõige arenenumatele fi ltermaskidele lisati klapp ja huulik, sõdur hingas sisse nina ja välja huuliku kaudu. Nii välditi maski enneaegset riknemist väljahingatavas õhus leiduva niiskuse toimel. Parimad seda tüüpi maskid suutsid neutraliseerida kuni ühe grammi fosgeeni.
1915. aasta sügiseks püüdsid sakslased olukorda lahendada sel teel, et eraldasid fi lterelemendi näomaskist ja kinnitasid plekist purgikujulise fi ltri
Andres MeosTÜ FARMAATSIA-
INSTITUUDI ÕPPEJÕUD
Gaasimask peatab nähtamatu surma
Gaasimask on juba paarsada aastat vana leiutis. Keemia rünnaku korral on ta siiani peamine individuaalne kaitsevahend. Gaasimaski kombineeritakse tõhusamaks kaitseks vastava riietusega, see võib lihtsamal juhul olla tavaline sõja väevorm või tsiviilriietus, millel on varruka ja sääre otsad teibiga kinni
tõmmatud ning sellele lisanduvad kummikud ja kindad.
54 ÜLEVAADE
keermega maski külge. Filter ehk kurn oli täidetud mõnemillimeetrise läbimõõduga diatomiitmulla või pimsskivi graanulitega, mis olid immutatud kaaliumkarbonaadi lahusega ja kaetud õhukese puusöekihiga. Näomaski olid integreeritud kaitseprillid, kuid tegu ei olnud veel tänapäevase gaasimaskiga, kuna mürkaineid neutraliseeriti analoogselt märgade näomaskidega keemiliselt ja mask pakkus kaitset vaid kloori ja vähesel määral fosgeeni vastu. Sakslaste konstruktsioon ületas aga eelnevaid maske kasutamismugavuse poolest tunduvalt: maski kahjulik ruum oli väiksem, läbi uut tüüpi filtri oli kergem hingata, seda polnud vaja niisutada ja vajadusel sai läbitöötatud filtri kiiresti uue vastu vahetada. Maski kahjulik ruum (ingl k mask harmful space, vene k вредное пространство противогаза) on ruum näomaski sees, kus väljahingatud õhk võib seguneda sissehingatava õhuga ja uuesti hingamisteedesse sattuda.
1916. aasta alguseks jõuti peaaegu kõigis sõdivates riikides tõdemuseni, et mürkaineid on efektiivsem siduda sorbendiga kui neid keemiliselt neutraliseerida. Sorbendiks sobis kõige paremini aktiveeritud süsi, mida saadi tavalise puusöe töötlemisel ülekuumendatud (600–800 °С) veeauruga. Idee kasutada gaasimaskis aktiivsütt pakuti välja Vene maal juba 1915. aastal ja järgmise aasta alguseks oli nn ZelinskyKummanti gaasimaski tootenäidis olemas.
Samal ajal töötati Venemaal ka konkureeriva projekti ehk nn Oldenburgi printsi maski kallal, kus mürkainete sidujana kasutati natroonlupja (naatriumhüdroksiidi ja kaltsiumkarbonaadi segu) koos aktiivsöega. See projekt läkski käiku, kuid osutus täielikuks läbikukkumiseks ja Vene armee sai oma aja kohta väga edumeelse – kummist näomask, efektiivne filterelement – ZelinskyKummanti gaasimaski alles 1916. aasta lõpuks.
Esimese tänapäevase gaasimaski võtsid kasutusele sakslased 1916. aasta veebruaris. Selle näokate oli valmistatud nahast, filterelement koosnes kolmest kihist – alumises kaaliumkarbonaadiga immutatud diatomiitmulla graanulid, keskmises aktiivsüsi ja ülemises urotropiiniga immutatud diatomiitmuld. Diatomiitmuld, mida tänapäeva olmes tuntakse kui kassiliiva, toimis lisaks oma keemilise aine kandja funktsioonile ka absorbendina, kuigi see oli aktiiv
söe omast tunduvalt vähem efektiivne. Kuna hingamisteid oli vaja lisaks gaasidele kaitsta ka suitsu või mürkaineosakeste eest, lisati kurnale hiljem kartongist nn suitsu või aerosoolifilter. 1917. aasta Vene ja Saksa gaasimaskid suutsid välisõhu 1% fosgeenisisalduse korral tagada kaitse 5 minuti jooksul, Inglise mask aga 30 minuti jooksul.
1918. aasta algul muudeti Saksa maski kurna konstruktsiooni: suurendati alumise kihi arvel aktiivsöe kogust 33 grammilt 58 grammini ja jäeti alles selle peal olev keemiline sorbendikiht, mis sidus aktiivsöes lagunenud mürkainete jääke. Nii saadi Esimese maailmasõja kõige kergem ja mugavam gaasimask, mis efektiivsuselt jäi küll alla nii Briti kui ka Vene näidistele, sest ZelinskyKum
manti gaasimaski kurn sisaldas 250 g aktiivsütt, Briti 1918. aasta kevadel kasutusele võetud kolmekihilise kurna alumine kiht 210 g aktiivsütt, keskmine kiht 150 g keemilist sorbenti (granuleeritud natroonlubja ja kaaliumpermanganaadi segu tsemendi ja diatomiitmullaga) ja ülemine 100 g aktiivsütt. Sorbeeriva aine koguse tõttu oli läbi Briti maski raske hingata, seetõttu toodi selle konstruktsiooni eraldi väljahingamisklapp, mis vältis ka filterelemendi täidise riknemist väljahingatavas õhus leiduva süsihappegaasi ja niiskuse toimel. Saksa ja Briti gaasimaski näol olid sündinud ka kaks kurna kinnituse meetodit – Saksa maski kerge kurn kinnitus otse näomaskile, Briti maski rasket kurna kanti spetsiaalses kotis rinnal või seljal ja see oli näo
Joonis 3. Veteranide surmade asukohad.
Saksamaa gaasimaskid. 1. niiske mask 1915. a august-september, 2. koeramask, 3. hobusemask, 4. filtritega varustatud kastid tuvide hoidmiseks (sõdur kannab 1916. a gaasi maski), 5. peahaavaga inimese mask. Pildid raamatust J. Simon, R. Hook (2007)
55ÜLEVAADE
maskiga ühendatud gofreeritud vooliku abil.
Põhimõtteliselt oli gaasimask valmis saanud ja seda on muudetud järjest mugavamaks ja kergemaks, kuid midagi revolutsioonilist pole tänini juurde leiutatud. Kui enne Teist maailmasõda andsid tooni peamiselt sakslased, siis pärast seda on moelooja roll läinud USA kätte. Gaasimask koosneb kahest komponendist – näomaskist ja kurnast, ning viimast nimetatakse sageli ka filtriks või filterelemendiks. Kurn võib olla näomaskiga ühendatud kas otse või gofreeritud vooliku abil. Viimasel juhul kantakse kurna eraldi kandekotis. Eriti tsiviilmaskide puhul täidab kandekott sageli ka tolmufiltri rolli, mis väldib radioaktiivse tolmu sattumise gaasimaski
kurna. Näomaski materjal on tavaliselt keemiliselt inertne kummisegu, millesse on integreeritud kaitseprillid, mille klaasid on tehtud tavaliselt purunematust polükarbonaadist või purunematust klaasist. Näomaskis on kaks klappi: sisse ja väljahingamisklapp. Teatud maskitüüpide korral saab kurna vahetada ka saastatud keskkonnas, kuna klapid kaitsevad välisõhu sissetungi eest. Näomask võib olla varustatud lisa seadmetega, näiteks membraaniga, mis võimaldab läbi maski arusaadavalt kõnelda, ja joogivoolikuga, mida saab spetsiaalse vahelüli abil kinnitada joogipudelile. Enamasti kinnitub näomask pähe üle kukla käivate rihmade abil, kattes lõua, näo ja osaliselt lauba ning jättes vabaks kõrvad. Enne Teist maa
ilmasõda hakkasid levima näomaskid, kus kummikotitaoline ilma rihmadeta näomask kattis nii kõrvad kui ka kukla. Mudel oli eriti populaarne endises Nõukogude Liidus, kuid viimasel ajal on ka seal jäädud rihmkinnitusega ja kõrvu vabaks jätva näomaski juurde.
Gaasimaski kurn tagab kaitse kõikide tänapäevaste sõjamürkide eest. Selle kaks peamist komponenti on kartongist aerosoolifilter ja granuleeritud aktiivsöest absorbent, võivad olla lisatud ka keemilise sorbendi kihid. Tavaline kurn suudab sorbeerida ligikaudu letaalses kontsentratsioonis olevaid mürkaineid kuni 24 tunni jooksul. Gaasimaskiga ühendamata kurn on suletud keermestatud korgiga, kurna põhjas olevat õhuvõtuava sulgeb kummikork. Õhuvõtuava
Briti gaasimask (SBR – Small Box Respirator), välja töötatud 1916. aasta aprillis, masskasutuses 1917. aasta jaanuarist. Samast ajast kasutusel ka USA Euroopa vägedes.
Teise maailmasõja aegne Nõukogude armee gaasimask aastast 1941 (противогаз МТ-4 (ШМ-1)), välja töötatud 1938. a.
Eesti gaasimask aastast 1940, maski tootja on OÜ Delta, filtri tootja ETK tehas. Mask jäljendab Saksa gaasimaske.
Eestis Arsenali tehases valmistatud gaasimask aastast 1941. Briti stii-lis mask on kombineeritud Vene stiilis kurnaga.
56
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
ÜLEVAADE
on kaetud ka siis, kui kurn on ühendatud otse näomaskiga või selle õhuvoolikuga. Kork hoiab kurna hermeetiliselt suletuna ja kaitseb säilitamisel selle sisu riknemise eest. Enne kasutamist tuleb õhuvõtuava kindlasti vabastada!
Möödunud sajandi 40.–60. aastatel massiliselt toodetud gaasimaskide, näiteks tänapäeval väga levinud nõukogude GP5 tsiviilgaasimaskide, aerosoolifiltrid sisaldasid filtri massist ~10% asbesti. Kuigi tehniliselt korras kurna konstruktsioon välistab asbesti sattumise hingamisteedesse, on selliste kurnade kasutamine tänapäeval keelatud.
Ainus laialtlevinud mürkaine, mille eest standardne gaasimask ei kaitse, on süsinikoksiid (CO), rahvakeeli vingugaas. Süsinikoksiidi esinemise korral ühendatakse kurna õhuvõtu avasse nn hopkaliitpadrun. Hopkaliit kujutab endast mangaan(IV)oksiidi ja vask(II)oksiidi segu, näiteks vahekorras 60 : 40. Segu toimib katalüsaatorina, tingides süsinikoksiidi oksüdeerumise õhuhapniku toimel süsinikdioksiidini.
2CO + O2 → 2CO2Reaktsioonist annab tunnistust hop
kaliitpadruni soojenemine.NB! Enamik tänapäevaseid gaasi
maske ei kaitse ka üldlevinud tööstusgaaside nagu kloor ja ammoniaak eest. Taolises keskkonnas töötamisel soovitatakse kasutada isoleerivaid gaasimaske. Mõningal määral on tegu taandarenguga – võrreldes Esimese maailmasõja aegsete maskidega on tänapäeva maskid tuunitud pisargaasi ja peamiste sõjagaaside nagu ipriitide ja neuroparalüütilise toimega mürkainete kaitseks. Suurtes kogustes kloori või muid toksilisi tööstusgaase pole need võimelised siduma.
KASUTAMISMUGAVUS SUNDIS GAASIMASKE EDASI ARENDAMAGaasimaski arengu üks peamine stiimul on olnud selle kasutamismugavus. Tsiviilkaitsemaski mugavus pole eriti oluline, tsiviilisik peab maskis kas varjendis istuma või saastatud alast välja liikuma. Mask peab talle sobima ja tagama kaitse soovitavalt pikema aja jooksul. Sõdur seevastu peab maskis lahingut pidama, sooritama suurt kehalist koormust ja suurt hapnikutarvet põhjustavaid tegevusi, olema võimeline kasutama tehnikat ja relvi, kuulama käsklusi ja sidet pidama ning ümbruskonda visuaalselt kontrollima. Seetõttu on järjest paranenud moodsate maskide vaateväli ja kommunikatsioonivõime.
Gaasimaski üks olulisemaid para
Ameerika M40 gaasimaski kurna C2A1 läbi-lõige. Põhjas oleva ava kaudu sisenev õhk läbib kurrutatud tahkete osakeste/aerosoo-lifiltri, seejärel aktiivsöekihi ning viimaks õhukese söeosakestefiltri.
meetreid on hingamistakistus. Viimane jaguneb sissehingamistakistuseks (ingl k inspiratory resistance) ja väljahingamistakistuseks (expiratory resistance). Esimene võrdub sissehingamisel maski sees tekkiva negatiivse rõhuga välisrõhu suhtes, teine väljahingamisel tekkiva ülerõhuga. Uurimuste järgi ei tunne 90% isikutest ebamugavust, kui sissehingamistakistus ei ületa 139 mmH2O, väljahingamistakistus peab alati olema vähemalt 23 korda väiksem kui sissehingamistakistus. Viimane pole üldjuhul ka probleem, sest sisse hingatakse läbi filterelemendi, välja hingatakse aga läbi väljahingamis klapi, mille takistus on minimaalne. Ühik mmH2O (millimeetrit veesammast) on kaunis väike suurus, võrdluseks 10 000 mmH2O = 760 mmHg = 1013 mbar = 101,3 kPa. Hingamistakistus sõltub sissehingatava õhu kogusest ja võib suureneda raske füüsilise koormuse tõttu võrreldes rahuolekuga kümneid kordi – meesterahval rahuolek (voodis lebamine) 67 L/min, kerge füüsiline koormus (kontoritöö, kõndimine) 15–30 L/min, suur füüsiline koormus (mäkketõus, jooksmine) 70–100 L/min. Seega võib mask, mis sobib hästi varjendis istumiseks, olla täiesti
sobimatu maastikul lahinguvarustuses tegutsevale sõdurile.
Tänapäeval hinnatakse hingamistakistust enamasti hingamise minutimahu (inhalation rate) 85 L/min (liitrit minutis juures). Ameerika rahvusliku töökaitse ja tervishoiuinstituudi (The National Institute for Occupational Safety and Health (NIOSH)) soovituse kohaselt ei tohi kasutaja pikaajalise töövõime tagamiseks gaasimaski filtri sissehingamistakistus ületada 50 mmH2O minutimahu 85 L/min juures. Üks võimalus sissehingamistakistust vähendada on kasutada ühe filterelemendi asemel kahte, nii väheneb takistus umbes kaks korda. Just sellest loogikast lähtudes töötati välja USA mask M17, mis kuni M50 väljatöötamiseni jäi üheks kõige väiksema sissehingamistakistusega gaasimaskiks maailmas. Laborikatsete tulemusel leiti, et M17 sissehingamistakistus oli keskmiselt 71 mmH2O, samas selle järglaste M40 ja MCU2/P vastav parameeter oli 81 mmH2O. Välja hingamistakistus kõikus kõikide maskide korral piirides 18–30 mmH2O.
Gaasimaskide valik tänapäeval on väga kirju, sama kirju on nende nomenklatuur. Kuna gaasimask koosneb näomaskist ja kurnast, siis üldjuhul on neil eraldi tähistus. Gaasimaski tähistus sõltub sellest, millisest näomaskist ja kurnast see on koostatud. Eriti kirju on Nõukogude Liidus kasutatud nomenklatuur. Pärast sõda oli selle armees kasutusel paarkümmend eri näomaski ja kurnatüüpi, andes kokku umbes sada gaasimaskimudelit. Tsiviilgaasimaskide arv oli tublisti väiksem, koosnedes põhiliselt kahest mudelist GP4 ja GP5 (GP e ГП – Гражданский Противогаз). GP4 näomask oli voolikuga ühendatud kurnaga, mask kattis ainult nägu ja kinnitus pähe rihmade abil. Seda toodeti aastatel 1955–1974 kümnetes miljonites, olles suuremaarvulisemaid gaasimaskimudeleid Nõukogude Liidus. Teise maailmasõja aegse armee gaasimaski derivaadi GP5 näomask kattis kogu pead ja selle kurn kinnitus otse maski külge, seda toodeti koos modifikatsiooniga GP5M aastatel 1962–1989. Mask kaalus 1,09 kg ja säilitas töövõime väga laias temperatuurivahemikus − miinus 40 kuni pluss 114 °C. Hiljuti Poolas läbiviidud uuringute põhjal leiti, et ettenähtud tingimustes hoitud GP5 on võimeline mürk ainete eest kaitsma 24 tunni jooksul. GP 5M armees kasutatud analoog oli teist tüüpi kurnaga, mis kinnitus maskile vooliku abil
Gaasimaski kasutamist õpetatakse sõduri baasõppes, lähtuvalt varustusest. Põhimõtteliselt on selle etapid järgmised:1. Käsu „gaas“ korral sulgeda silmad ja mitte hingata.2. Võtta kotist gaasimask, hoides teise käega selle kotti (kurn ei tohi olla korgiga suletud).3. Suruda lõug maski ja tõmmata kahe käega selle rakmed suunaga alt üles üle pea.4. Hingata järsult välja, veenduda, et mask katab nägu õhukindlalt.
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
57ÜLEVAADE
Vasakul nõukogude tsiivilkaitse-gaasimask ГП-4у, paremal ГП-5.
Vasakul nõukogude armee gaasimask ПМК-3 (käibel 21. saj algusest), paremal ПМК-2 (käibel alates 1980).
USA armee gaasimask M9A1.
ja selle levinumaid markeeringuid oli ПМГ 2. Tänapäeva Venemaal kasutusel olev tsiviilkaitsemask GP7 on tootmises 1980ndate algusest. Selle näomask jätab vabaks kõrvad ja kurn kinnitub otse maskile. Mask on varustatud kõneseadmega ja selle versioon GP7V (ГП7В) veevoolikuga, mida saab kinnitada välipudelile. GP7le funktsionaalselt sarnane armeemudel kannab tähist ПМК2 ja on tootmises 1980. aastast, selle modifikatsioon ПМК3 on käibel sajandivahetusest.
Põhimõtteliselt saab armees ja tsiviilkaitses kasutatavaid gaasimaske vajadusel üksteisega asendada. Armeemaskid on üldjuhul suurema kurnaga ja varustatud suhtlemis ja joomisvõimalusega ning neid toodetakse kuni kolmes suuruses. Tsiviilkaitsemaskid peavad sobima erinevatele inimestele – eri vanuses mehed, naised, lapsed – vastavalt on nende numbrivalik suurem. Vene tsiviilkaitsemaske toodetakse näiteks viies suuruses, mis on markeeritud alates väiksemast 0 kuni 4. Ligikaudselt võib näomaski säilivusajaks lugeda 20 aastat, kurna säilivusajaks 10 aastat.
Lääneriikides kasutusel olevate gaasi maskide arengut võib vaadelda USA näitel. Esimene tänapäevane gaasimask oli USA armees kasutusel 1949. aastast kuni 1960. alguseni nimetuste M9 ja M9A1 all. Mask valmistati naturaalkummist, kurn kinnitus maski vasakule küljele 60 mm keerme abil. M9 modifikatsioonid jätkasid teenistust kuni 1990ndate alguseni USA keemiarelvareostuse likvideerimise ja keemiarelva hävitamise üksustes. Maskile on iseloomulik õhukanalite disainist tingitud ümmargune jäme nina. M9 kopeeriti paljudes maades, näiteks selle Soome analoog kandis nimetust M61, Jugoslaavia koopia aga M1. Viimast kasutati massiliselt ka kuni Saddam Husseini režiimi lõpuni Iraagi armees.
M9 järglane M17 võeti tootmisse 1959. aastal ja oli USA armees kasutusel kuni 1990ndate alguseni. Idee oli asendada olemasolev gaasimask kergema ja mugavamaga. Tegu oli tavapärasest erineva disainiga, filtreerivad elemendid paigutusid näomaski sisse, kummagi põse kohale. Nõukogude päritolu analoogse disainiga gaasimask ПБФ sai kiiresti hüüdnime Hamster. Maski oli integreeritud membraan, mis võimaldas kaaslastega arusaadavalt suhelda, seda toodeti kolmes suuruses ja kasutajad võtsid selle hästi vastu. Peamiseks puuduseks peeti seda, et filtreid oli võiUSA armee gaasimask M17.
58
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
matu ilma maski eest võtmata asendada. 1966. aastal lisati modifikatsioonile M17A1 joogivoolik ja spetsiaalne toru kunstliku hingamise tegemiseks, 1983. aasta modifikatsiooniga M17A2 loobuti kunstliku hingamise torust ja lisati veel üks suurus (extra small). 1993. aastal loobuti armees M17 kasutamisest, kuid see on senini paralleelselt M9A1ga käibel tsiviilkaitsemaskina.
M17 asendajaks ei leitud kõiki osapooli rahuldavat lahendust, seetõttu võeti USA armees 1990. keskpaigaks kasutusele gaasimask M40, lennuväes ja laevastikus MCU2/P. M40 oli tagasi minek tavadisaini juurde – silikoonkummist valmistatud näomaski küljele kinnitati kurn. Silikoonkumm tagas näonaha parema hermetiseerimise kui tavaline kumm. Kurna sai sõltuvalt sellest, kummast õlast püssi lasta, kinnitada kas vasakule või paremale poole. Rääkimist võimaldavad membraanid paigutusid kurna vastasküljele. Eesmisele membraanile võis paigutada adap teri, millega sai ühenduda raadiosidesüsteemi. M40 on komplekteeritud joogivoolikuga, mida saab ühendada joogipudeliga või muu vastava adapteriga varustatud anumaga. Kuna M40 näomaski silikoonkumm laguneb ipriitide toimel, kasutatakse seda koos spetsiaalse butüülkummist kattega.
M40nega samal ajal USA laevastikus ja õhujõududes kasutusele võetud gaasimask MCU2/P oli analoogselt esimesega valmistatud silikoonkummist. Maskil on küljele kinnitatud kurn ja kahe prilliklaasi asemel panoraamvaatega terviklik optiline element.
ÜLEVAADE
USA maavägede gaasimask M40.
USA laevastiku ja õhujõudude gaasimask MCU-2/P.
USA armee gaasimask M50 ( Joint Service General Purpose Mask).
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
59
Nii M40 kui ka MCU2/P puuduseks on näomaski materjal silikoonkumm, kuna see pole stabiilne ipriitide suhtes. Lagunemise vältimiseks komplekteeriti gaasimaskid butüülkummist kaitsekattega.
Alates detsembrist 2009 läksid USA relvastatud jõud üle uuele gaasimaskile M50, mis töötati välja programmi Joint Service General Purpose Mask raames. Uus mask vahetab välja M40 ja tõenäoliselt ka MCU2/P. Tegu on kompaktse ja üsna kerge (~900 g) butüül ja silikoonkummi segust valmistatud gaasi maskiga, mille filterelemendid on bajonettühendusega kinnitatud maski mõlemale küljele. Selline konstruktsioon vähendab võrreldes eelnevate maskidega hingamistakistust 50% ja selle filterelemendid on saastatud keskkonnas vahetatavad. Kahe tavapärase klaasi asemel on maskil üks panoraamvaatega painduv ja kriimustuskindel optiline element. Optilisele elemendile saab kinnitada eraldi filtreid või nägemist korrigeerivaid prilliklaase. Mask on varustatud kõnemembraani, elektroonilise kommunikatsioonipordi ning joogivoolikuga. M50 toodetakse kolmes suuruses ja mitmes modifikatsioonis sõltuvalt spetsiifilistest vajadustest – näiteks M51 on mõeldud kasutamiseks lahingumasinates, M53 eriüksustes. Mask tagab kaitse 24 tunni jooksul tüüpiliste sõjamürkide nagu närvigaasid ja ipriidid eest. Mürgiste gaaside puhul on kaitsev toime lühemaajalisem, näiteks vesiniktsüaniidi korral on see vähemalt 45 minutit ja fosgeeni korral vähemalt 100 minutit.
ISOLEERIV GAASIMASKKeskkondades, kus hapnikku napib või mürgiste gaaside kontsentratsioon on väga kõrge – veealune tegevus, tulekahjud, toksiliste gaaside lekete likvideerimine – kasutatakse isoleerivat gaasimaski. Isoleeriv gaasimask on seade, kus hingamistegevuse tagab autonoomne hapnikuvaru. Ehituselt jagunevad isoleerivad gaasimaskid kolme gruppi: suruõhku kasutavad, suruhapnikku kasutavad ja keemilisel reaktsioonil hapnikku genereerivad seadmed. Suru õhku kasutav isoleeriv gaasimask on sisuliselt akvalang, läbi reduktori hingatakse sisse balloonist pärit õhku ja välja hingatakse ümbritsevasse keskkonda. Süsteemi puudus on üsna suur kaal, eeliseks aga lihtsus ja töökindlus. See süsteem on laialt levinud tsiviilkäibes – tuletõrjujatel ja mäepäästeteenistuses.
Militaarkasutuses on enimlevinud seadmed, kus hingatakse suletud süsteemis ja autonoomse hapnikuvaru abil asendatakse ainult ärakulutatud hapnik (ingl k rebreather). Selline aparaat on kompaktsem, kuna hapnikku kulutatakse palju säästvamalt kui suruõhuseadmes. Normaalrõhul ja rahuolekus vajab inimese põhiainevahetus umbes 0,25 liitrit/min hapnikku, õhku hingatakse sisse keskmiselt 6 L/min. Seega kasutatakse ära veidi üle 20% sissehingatavast hapnikust. Kui sissehingatavas õhus on keskmiselt 21% hapnikku, siis väljahingatavas ligikaudu 16%. Siit tulenevalt võimaldab regeneratiivne süsteem vähendada vajaminevat hapnikukogust 45 korda. Väljahingatavas õhus olevast süsihappegaasist on vaja lahti saada, kuna alates kontsentratsioonist ~3% tekitab see lämbumistunde ja hakkab mõjuma toksiliselt.
Süsihappegaas ja veeaur seotakse regeneratiivpadrunis spetsiaalsete reaktiivide abil. Tuntuim meetod on neutraliseerida seda aluseliste omadustega ühenditega, kuna süsinikdioksiid on
ÜLEVAADE
happeliste omadustega. Võib kasutada näiteks reaktsiooni kaltsiumoksiidi ehk kustutamata lubjaga, mille tagajärjel tekib kaltsiumkarbonaat (kriit). CaO on võimeline siduma nii süsinikoksiidi kui ka veeauru:
CaO + CO2 → CaCO3CaO + H2O → Ca(OH)2Ca(OH)2 + CO2 → CaCO3 +H2OSeadme peamised komponendid
on hapnikuballoon (rõhk tavaliselt 150 atm), regeneratiivpadrun, hingamiskott mahuga ~5 liitrit, reduktorventiil, mis tagab hapnikuvoolu hingamiskotti, ja hingamiskotiga ühendatud näomask. Balloon, hingamiskott ja regeneratiivpadrun moodustavad metallkesta pakitud tervikliku ploki. Väljahingatav õhk satub väljahingamisklapi kaudu regeneratiivpadrunisse, sealt hingamiskotti, kus seda rikastatakse läbi reduktori hapnikuga ning hingatakse sissehingamisklapi kaudu uuesti sisse. Pärast kasutamist on hapnikuballoon vaja hapnikuga taas täita ja vahetada regeneratiivpadrun.
Keemilise hapnikugeneraatoriga seade on kõige kompaktsem isoleeriva gaasimaski tüüp. See koosneb regeneratiivpadrunist, hingamiskotist ja näomaskist. Selle süsteemi regeneratiivpadrun erineb eelmisest, kuna siin on vaja lisaks süsinikdioksiidi sidumisele ka hapnikku genereerida. Võimalik on kasutada näiteks naatriumsuperoksiidi:
4NaO2 + 2CO2 → 2Na2CO3 + 3O24NaO2 + 2H2O → 4NaOH + 3O22NaOH + CO2 → Na2CO3 + H2OEnne kasutamist on regeneratiivpad
run vaja käivitada spetsiaalse käiviti abil, käivitumisest annab tunnistust padruni temperatuuri tõus. Hapniku generaator on ühekordselt kasutatav, pärast käivitamist on see sõltumata kasutatud ressursist vaja uue vastu vahetada. Seadmes toimub nn pendelhingamine – väljahingamisel läbib vee ja süsinikdioksiidirikas õhk regeneratiivpadruni, vabaneb selles süsinikdioksiidist ja rikastub hapnikuga ning satub hingamiskotti. Hingamiskotist hingatakse hapnikuga rikastatud õhk uuesti sisse.
Isoleeriva gaasimaski kasutusaeg sõltub füüsilisest koormusest ja veealuse tegevuse korral sügavusest, üldjuhul jääb see vahemikku 1–5 tundi. Enamik isoleerivaid maske on kasutatavad ka vee all, näiteks avariiliseks väljumiseks uppunud soomustehnikast. NB! Hapniku generaatorit ja eriti hapnikuballooni keermesliideseid on plahvatusohu tõttu keelatud õlitada!
Nõukogude isoleeriv hapnikuballooniga gaasimask (Изолирующий подводно-сухопутный аппарат (ИПСА).
Kasutatud kirjandus:
Beyond Pepper Spray: The Complete Guide
To Chemical Agents, Delivery Systems, And
Protective Masks. Michael E. Conti, Paladin
Press 2002
Medical Aspects of Chemical Warfare.
Defense Dept., Army, Office of the Surgeon
General, Borden Institute, 2008
Understanding, Assessing, and Responding
to Terrorism: Protecting Critical Infrastructure
and Personnel. Brian T. Bennett, 2007.
60
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
SÕJAAJALUGU
Kuramaal äralõigatud Saksa väegrupi purustamiseks võeti 1944. aasta oktoobrist kuni 1945. aasta aprillini ette kuus suuremat pealetungioperat
siooni, milles osales mõlemalt poolelt kokku ligi miljon sõjameest. Rindeolukord meenutas Esimese maailmasõja aegset läänerinnet, kus BritiPrantsuse väed üritasid aastatel 1915–1917 asjatult murda Saksa positsioone, kuid piirduti vaid kitsamates lõikudes mõnekilomeetriste edasitungimistega.
Saksakeelses ajalookirjanduses kuuenda Kuramaa lahingu nimetuse saanud operatsioonis, mis toimus 17. märtsist aprilli alguseni, osales ka 8. eesti laskurkorpus. Pealetungikatsed lõppesid aprilli algul järgmiste tulemustega. 2. Balti rinde, alates 1. aprillist Leningradi rinde Kuramaa grupi, väed olid ränkade kaotuste hinnaga surunud sakslasi tagasi kümmekond kilomeetrit, seejuures ei õnnestunud vallutada ühtki suuremat asulat. Püstitatud eesmärkide täitmata jätmist tunnistavad ka NSV Liidu ja Venemaa ajaloolased.
Sombused ja udused ilmad, vihma ja lörtsisajud, soine metsamaastik, teede puudus – kõik see osutas, et valitud ruumis oli pealetungiplaan ebaotstarbekas ja nimetatud probleemid olid ilmselged juba enne rünnaku algust.
EESTI LASKURKORPUS LIIGUB KURAMAALEVaatame nüüd meie laskurkorpuslaste osalemist selles nurjunud pealetungis. Kõigepealt toome ära tolleaegse korpuse struktuuri, juhid ja isikkoosseisu. Põhilised väekoondised olid kaks laskurdiviisi (vt tabel 1 lk 63).
2. Balti rinde poliitosakonna aruandest 42. armee poliitosakonna ülemale 17. märtsist 1945 loeme, et eesti laskurkorpuse väeosad olid enne pealetungi algust võitlusvõimelised ja valmis täitma neile antavaid ülesandeid. Korpus oli isikkoosseisuga täielikult komplekteeritud, laskurdiviisis 8000‒9000 meest, igas diviisi 9 laskurroodus 110‒140 meest. Komandöride ja poliittöötajatega oli korpus täielikult komplekteeritud, rahvuselt oli 80‒85% isikkoosseisust eestlased ning 15‒20% venelased. Hinnangu kohaselt oli ligi 50% diviiside isikkoosseisust juba lahingutest osa võtnud ja diviisid relvastatud vastavalt ettenähtud koosseisudele.
Kiiruga mobiliseeritud ja pooliku väljaõppega täiendus ei olnud muidugi ainult eesti laskurkorpuse probleem, sama mure oli ka Punaarmee läti ja leedu rahvusväeosadel.
Sarnaselt Eestiga varjasid ka Lätis ja Leedus tuhanded mobiliseerimiseas mehed end metsas ja moodustasid Punaarmee vormi selga saanud, kuid sealt deserteerinud meestega metsavendade põhiosa.
7. märtsil andis 2. Balti rinde juhatus eesti korpusele korralduse liikuda marsi korras Leedu Mažeikiai piirkonnast 85 kilomeetrit itta Lätimaale ja asuda Auce linnast 7‒12 km põhja pool kindralleitnant Vladimir Sviridovile alluva 42. armee koosseisu. Teekonda
rindele kirjeldavad laskurkorpuslased kui erilist katsumust. Ilm oli kohutav, edasi liiguti öösiti jalgsi ja mehed olid nii väsinud, et magasid käies. Paljud haigestusid.
Eesti väekoondisega samal päeval viidi 42. armee koosseisu üle ka Punaarmee 130. läti laskurkorpus, kes oli just äsja kandnud suuri kaotusi ja välja kurnatud 4. kuni 13. märtsini toimunud pealetungilahingutes. Kosumiseks ja ridade koondamiseks jäeti neile vaid mõned päevad. Koos moodustasid värske eesti ja nõrgem läti korpus 42. armee löögigrupi, mille ülesanne oli koos grupist edela pool paikneva 10. kaardiväearmeega, mida juhatas kindralpolkovnik Mihhail Kazakov, ümber piirata ja hävitada Saksa üksused Salduse piirkonnas ning pealetungi arendades vallutada Liepāja. Eesmärk tundub seniseid pealetunge ja rakendatud jõudusid arvestades täiesti utoopiline ja nagu praktikas selgus – ka täiesti teostamatu.
LÄHTEPOSITSIOONIL ENNE SUURPEALETUNGIKogu eesti laskurkorpuse sõjategevus märtsis arenes üsna väikesel hõredasti asustatud maaalal, mis jääb tänapäeva Läti Brocēni rajooni (Brocēnu novads) piiresse Salduse linnast kagu pool.
Lahingukäsu sai eesti laskurkorpus 14. märtsil 1945, asudes kohe sisse võtma positsioone KleinaseBaltezersi järve joonel. 16. märtsiks olid korpuse üksused asunud rünnakupositsioonidele. Armee staabilt saadud lahingukäsu kohaselt pidi korpus andma pealöögi oma parema tiivaga ja murdma läbi vastase kaitse Blidene jaama ‒ Ereni joonel ja koostöös 130. läti laskurkorpusega jõudma IldesEzersi järve joonele. Pärast Remte mõisa ‒ Salduse joone saavutamist kavatses 42. armee juhatus läbimurdesse paisata 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpuse, mis selle ajani kuulus 2. ešeloni. Kuni 23. märtsini kuulus korpuse operatiivalluvuses teise ešeloni ka 51. kaardiväe laskurdiviis, mis aga 23. kaardiväe laskurkorpuse koosseisu tagasi viidi.
Suurtükivägi oli armee löögigru
Eesti laskurkorpus Kuramaa märtsipealetungis 1945
Hanno Ojalo
Oktoobris 1944 lõikas Punaarmee Kuramaal ülejäänud idarindest ära Saksa väegrupi Nord. Vaatamata korduvatele katsetele ei õnnestunud siiski Saksa vägesid purustada ja väegruppi likvideerida. Nord pidas vastu kuni sõja lõpuni ja pani relvad maha alles SuurSaksamaa kapituleerumisel 9. mail 1945.
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
61SÕJAAJALUGU
pil võimas. Eesti laskurkorpuse tulejõu tugevdamiseks moodustati ajutine suurtüki väegrupp, kuhu korpuse suurtükiväele anti juurde kuus suurtükiväepolku ja kaks suurtükiväebrigaadi. Koosseisude järgi kuulus suurtükiväebrigaadi 34 divisjoni või 23 polku 24 kuni 76 suurtükiga, suurtükiväepolku 12‒36 suurtükki. Ettevalmistava suurtükitule ajal oli korpuse käsutuses ka vasakpoolse naabri, 85. laskurdiviisi suurtükivägi. Suurtükiväe tihedust läbimurdelõigus selgitab tabel 3.
Lisaks oli korpuse pealetungi toetamiseks ette nähtud kaks tankibrigaadi. Korpuse ründelõigu paremal tiival kontaktis 130. läti laskurkorpusega pidi ründama 7. laskurdiviis – esimeses ešelonis 354., teises 300. ja diviisi reservis 27. laskurpolk, ülesandega murda läbi vastase kaitse KleinaseBaltezersi järve joonel, vallutada Kaulaci (Kaulicase) mõis ning jõuda StrautniekiSkajauni mõisa jooneni. 7. laskurdiviis pidi vastase kaitse läbi murdma umbes 600 m laiusel rindel, milleks diviisi tugevdati 738. suurtükiväe ja 478. miinipildujapolguga ning 87. suurtükiväebrigaadi kahe raskehaubitsadivisjoniga.
Paremat tiiba kindlustas Punaarmee 43. läti kaardiväe laskurdiviis. Eesti korpuse naaber vasakul tiival oli Puna
armee 122. laskurkorpus, kes läks pealetungile Ciecere järve ja 249. diviisi vahel 1,5 km laiusel rindel. Ette rutates võib mainida, et selle korpuse pealetung ebaõnnestus täielikult ja ta ei suutnud praktiliselt kilomeetritki edasi tungida, see tekitas eestlastele lisaprobleeme.
Punaarmee luureandmete kohaselt asusid 16. märtsil 1945 teisel pool rindejoont eesti laskurkorpuse vastas sakslaste 329. ja 218. jalaväediviis, tankibrigaad Kurland ja mõned väiksemad väeosad – kokku 13 jalaväepataljoni 253 kuulipildujaga, 90 suurtükki, 38 miinipildujat ja 54 mitmesugust soomusmasinat. Jõgede ja orgudega läbipõimitud metsane ja soine maastik pakkus vaenlasele soodsaid kaitsepositsioone. Küngastel ja kõrgendikel asuvad hoonetegrupid, enamikus kiviehitised, olid muudetud tugevateks vastupanusõlmedeks. Peavastupanuliini moodustasid 23 pidevat, maastikule hästi sobitatud kaevikuteliini. Selliseid positsioone oli 45 km vahemaadega kolmneli ja neid kaitsti jalaväe vähesuse tõttu põhimõttel: kaitsesse kiilunud pealetungivaid jõude püüti algul käsi ja raskerelvade tulega looduslike ja kunstlike tõkete rägastikus peatada ja seejärel tankide või liikursuurtükkide toel tagasi lüüa.
Korpuse vasakul tiival ründav 249. laskurdiviis, mille esimese ešeloni moo
dustasid 925. ja 921. laskurpolk ja teise 917. laskurpolk, pidi murdma läbi vastase kaitse Baltezersi järvest lääne pool ning arendada pealetungi põhjasuunas. Diviisi teise ešeloni jäeti 917. laskurpolk. Pealöögi suunda oli tugevdatud suurtükiväe ja jalaväe ründegrupiga, kuhu kuulus neli 152 mm haubitsat, neli 45 mm tankitõrjekahurit, 120 mm miini pildujate patarei, 6 liikursuurtükki, automaaturite rood ja sapöörirühm.
PEALETUNG ALGABPealetung pidi algama 16. märtsil 1945, kuid lükati halva nähtavuse tõttu edasi järgmisele päevale. Ka järgmisel päeval, 17. märtsil, algas pealetung 30minutilise suurtükitule ettevalmistuse järel, mille käigus lasti välja üle 50 000 mürsu ja miini, tiheda lumesaju tõttu kella 9.15 asemel alles kell 13.
Tulelöök oli küll võimas, ent sakslaste kaitsepositsioonide hävitamiseks väheefektiivne. Nimelt ei suutnud eesti suurtükiväelased rindel oldud lühikese aja jooksul metsasel tugevasti soostunud maastikul täpselt kindlaks teha vastase kaitseliini eesjoont, rääkimata juba sihtmärkide luurest. Laskeandmed vastase oletatavate tulepunktide kohta valmistati ette ainult kaardi järgi, seetõttu jäid paljud tulepunktid terveks ja rünnaku
Valter Paluvere joonistus korpusepoiste rindeleminekust kirjeldab ilmekalt 1945. aasta märtsis Kuramaal valitsenud raskeid olusid.
62
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
SÕJAAJALUGU
le asunud korpuse jalaväge võttis vastu vastase tihe kuuli ja miinipildujatuli.
Seetõttu viidi juba poolteist tundi pärast rünnaku algust kell 14.30 lahingusse 7. laskurdiviisi teine ešelon – 300. laskurpolk. Kell 16 jõuti Jelgava–Liepāja raudteeni ning 18.30 tungiti üle raudtee. Kella 19.30–20.00 vahel sooritas vastane vasakult tiivalt soomusrongi tulega toetatud kompaniisuuruste jõududega tugeva vasturünnaku, mis tagasi tõrjuti ning jätkati aeglast edasiliikumist. 7. laskurdiviisi üksused murdsid esimesel pealetungipäeval 2 km laiusel lõigul kuni 3 km sügavusele vaenlase kaitsesse.
Laskurkorpuse võitlejad nägid kurja vaeva nii rünnates kui ka vallutatud positsioonidel ööbides, sest lisaks saksa täpsuslaskurite tule all olemisele muutusid läbimärjaks ka riided ja jalad, sest maa lume all oli vett täis, lõkketuld aga teha ei tohtinud ja riided külmusid seljas.
17. märtsi õhtul jõudsid Punaarmee läbimurde riivistamiseks 300. polgu lõigus rindele Läti 19. SSdiviisi esimesed allüksused, seega tuli nüüd sõdida lisaks sakslastele ka Saksa sõjaväes võitlevate läti rahvusväeosadega.
Samaaegselt 7. diviisiga korpuse vasakul tiival 925. ja 921. polguga pealetungile asunud 249. laskurdiviis saavutas vaid väikest edu. Selle diviisi pealetungi takistasid vaenlase tugevad vasturünnakud, raudteel kurseeriva Saksa soomusrongi number 26 (EisenbahnPanzerzug 26)
tabav tuli ja vasakpoolse naabri ehk 122. laskurkorpuse väeosade mahajäämine. Nii tuli eesti diviisil katta oma jõududega ka vasakut tiiba, mis väeosa jõude nõrgestas ja killustas. Ka eesti laskurkorpuse parempoolne naaber – 43. läti kaardiväediviis – ei saavutanud esimesel päeval nimetamisväärset edu ja jäi 7. eesti diviisist maha.
Nõukogude poole andmetest ei selgu, mitu päeva nimetatud Saksa soomusrong rindel tegutses, kuid erinevate kinnituste kohaselt saadi segajast lahti kas suurtükiväelaste tabava tulega või sapööride abil, kes õhkisid osa raudteetammist.
PEALETUNG JÄTKUB. BLĪDENE RAUDTEEJAAMA VALLUTAMINE18. märtsil jätkas 7. laskurdiviisi 300. laskurpolgu 1. pataljon parempoolse naabri – lätlaste 43. laskurdiviisi abistamiseks rünnakut. Pärast 20minutilist suurtükitule ettevalmistust alustati kell 11.20 liikumist piki raudteed itta, Blīdene raudteejaama suunas. Samas piirkonnas asusid veel sama nimega asula ja Pilsblīdene mõis.
Sundinud vasturünnaku ette võtnud vastase taanduma, jõudsid korpuse üksused kella 15ks Blīdene raudteejaama joonele, kusjuures 354. laskurpolk oli sunnitud peatuma Kaulaci mõisa ees. Kell 16.45 viidi 354. laskurpolgu lõigus Kaulaci vallutamiseks lahingusse ka
7. tankibrigaadi allüksused, kuid tankid jäid porisse kinni, kandsid tõsiseid kaotusi ja edu ei saavutanud. Brigaadi relvastuses olid välismaise päritoluga (tõenäoliselt USA) tankid.
Hästi kaitstud tugevate kivihoonetega Blīdene raudteejaama vallutamine kestis 300. polgu 1. pataljonil terve päeva ning nõudis rohket suurtükiväe ja reaktiivmiinipildujate kaasamist. Pärast lõunat vallutati raudteejaamast mõne kilomeetri kaugusel paiknev Pilsblīdene mõis.
Sakslased kaitsesid visalt ja püüdsid mõisa tagasi vallutada.
Pärast 18. märtsi keskööd jõudsid kohale mõned Punaarmee tankid, kes asusid pealetungi toetama, kuid sellest hoolimata õnnestus jaama territoorium vallutada alles 19. märtsil kella 4 paiku varahommikul. Edasi põhja poole tungida enam ei suudetud.
Huvitava on märkida, et raudteejaama vallutamise au himustavad endale ka 917. laskurpolgu võitlejad ja 43. läti kaardiväediviisi sõdurid, seega võisid sündmuses osaleda ka nemad.
Blīdene raudteejaama vallutamisel langes 18. märtsi hommikul ka 300. polgu 1. pataljoni 1. roodu 2. rühma komandör kommunistlik noor leitnant Jakob Kunder, kes esildise kohaselt vaenlase dzotti (või blindaaži) rünnates haavata sai, oma kehaga laskeava kattis ja kellele postuumselt omistati Nõukogude Liidu kangelase aunimetus.
Nõukogude väed olid 1945. aastal koondanud Kuramaale tohutu suurtükiväe. 8. eesti ja 130. läti laskurkorpuse 6,5 km pikkuses läbimurdelõigus ulatus suurtükkide ja miinipildujate koguarv 1121-ni. Paari päevaga tulistati Saksa vägede positsioonide vastu välja muljetavaldavad 60 000 eri kaliibriga mürsku.
RIIG
IARH
IIV
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
63
Kuramaa lahingute ajal oli väeosade komandörkoosseis järgmine:
KORPUSE JUHTKONDkomandör kindralleitnant Lembit Pärn, asetäitja poliitalal polkovnik August Pusta, staabiülem kindralmajor Jaan Lukas, tagalaülem polkovnik Jaan Luks, suurtükiväeülem polkovnik Karl Aru
DIVIISIDE JA POLKUDE JUHTKONNAD 7. diviis, kindralmajor Karl Allikas, 27. laskurpolk, polkovnik Elmar Horn, 300. laskurpolk, alampolkovnik Ilmar Paul, 354. laskurpolk, polkovnik Vassili Võrk, 23. suurtükiväepolk, alampolkovnik Arnold Poolus, 249. diviis, kindralmajor Johan Lombak, 917. laskurpolk, alampolkovnik Peeter Liivak, 921. laskurpolk, polkovnik Olav Mullas, 925. laskurpolk, polkovnik Peeter Lepp, 779. suurtükiväepolk, alampolkovnik Kaarel Uibo
7. laskurdiviis, mille koosseisus olid:
27. laskurpolk300. laskurpolk354. laskurpolk482. luurerood23. suurtükiväepolk283. üksik hävitustankitõrjedivisjon36. sapööripataljon118. üksik sidepataljon86. meditsiiniline sanitaarpataljon70. üksik keemiakaitserood39. autotranspordirood
249. laskurdiviis, mille koosseisus olid:
917. laskurpolk921. laskurpolk925. laskurpolk328. luurerood779. suurtükiväepolk307. üksik hävitustankitõrjedivisjon417. sapööripataljon669. üksik sidepataljon267. meditsiiniline sanitaarpataljon243. üksik keemiakaitserood65. autotranspordirood
Lisaks olid korpuse juhatuse otsealluvuses sellised väeosad:
85. korpusesuurtükiväepolk, 28. üksik sapööripataljon, 49. üksik sidepataljon, 8. eesti laskurkorpuse üksik tõkestussalk.
Reserv ja väljaõppeüksused, millest saabusid korpusse lisajõude langenute ja haavatute asendamiseks, ei kuulunud otseselt korpuse koosseisu ja paiknesid Eestis. Need olid 1. eesti üksik taga varalaskurpolk (paiknes algul Narvas, siis Tartus) ja 8. eesti laskurkorpuse eesti tagavaralaskurpataljon.
Tabel 1.
Korpuse isikkoosseis Korpuse sõjameeste arv 25. jaanuaril 1945(ilma tagavaraväeosadeta)
Pärast raskeid kaotusi Eesti – eriti Saaremaa – vallutamisel ja pärast mobiliseeritute lisandumist oli mehi 20 000 ja 30 000 vahel. Kokku oli Punaarmees sel ajal üle 34 111 mehe. Arvestada võib, et nagu eelmistelgi aastatel, oli 2000–3000 eestlast tegelikult muudes Punaarmee väeosades.
7. laskurdiviis 9391
249. laskurdiviis 9365
korpuse juhtkond ja korpuse eriüksused 1347
kokku 20 103
Tabel 2.
SÕJAAJALUGU
Eesti laskurkorpuse sõjategevuspiirkond Kuramaa rindel 1945. aasta märtsis.
rindejoon 17.03 hommikul
8. eesti laskurkorpuse ja lähemate naabrite peamised löögisuunad 17.–19.03.1945
rindejoon 17.03 õhtul
rindejoon 18.03 õhtul
rindejoon 19.03 õhtul
peamised löögisuunad 21.–24.03.1945
Saksa vägede peamiste vastulöökide suunadSaksa vägede soomusrong
rindejoon operatsiooni lõpuks
eesti laskurkorpuse paiknemisrajoonid 9.–12.05.1945
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
64 SÕJAAJALUGU
Samal ajal jätkas 249. laskurdiviis aeglast edasiliikumist põhja suunas piki Baltezersi järve läänekalda metsast ala. Viinud päeva teisel poolel oma paremal tiival lahingusse ka 917. laskurpolgu, jõuti õhtuks raudteetammi joonele. Paraku ei saadud tankidelt abi, sest raskete teeolude ja armee esimese ešeloni vähese edu tõttu ei viidud sel päeval lahingusse 3. kaardiväe mehhaniseeritud korpust, kes pidi asuma selles suunas edu savutama.
KAULACI MÕISA VALLUTAMINEPärast kahepäevast pealetungi grupeeriti ööl vastu 19. märtsi korpuse jõude ümber. Kaulaci (eestikeelne mugandus; läti keeles Kaulices muiža, saksa keeles Kaulitzen) mõisa all toppama jäänud 7. diviisi 354. laskurpolk viidi teise ešeloni kosuma, teda asendas seni diviisi reservis olnud 27. laskurpolk, kes koos 300. laskurpolguga pidi 7. tankibrigaadi toel arendama pealetungi Kaulaci suunas. 19. märtsil kell 12.05 alustas eesti korpus kogu rindel uut rünnakut. 27. laskurpolgu esimene rünnak Kaulacile löödi tagasi, kuid kell 16 korratud rünnakuga haarati mõis külgedelt, kell 20 õnnestus Kaulacisse sisse tungida ja sakslaste vastupanu murti kella 22ks. Diviis liikus päeva jooksul edasi 1‒1,5 kilomeetrit ning laiendas rinnet umbes kilomeetri võrra.
Saksa kaitse kriitiline olukord Kaulaci all sundis reservide puudumise tõttu mujalt ära tooma ja sellesse rinde
lõiku saatma abivägesid, kes vasturünnakutega eesti laskurkorpuse edasiliikumise seisma panid. 249. laskurdiviis, kes ümbergrupeerumise käigus oli ööl vastu 19. märtsi üle võtnud osa 7. laskurdiviisi pealetungisektorist, jätkas aeglast edasiliikumist põhja suunas, jõudes päeva lõpuks idaläänesuunalise maanteeni. Seoses vasakpoolse naabri 122. laskurkorpuse suutmatusega edasi liikuda, tuli diviisi tiiva kindlustamiseks 20. märtsil 921. laskurpolk pöörata tiivaga läände. Diviis murdis küll sellel päeval läbi vastase põhipositsiooni, kuid peatati Vikstrauti mõisa suunalt tulnud tugevate vasturünnakutega.
21. märtsil läbiviidud uue ümbergrupeerimisega võttis 249. laskurdiviis paremal tiival üle osa 7. laskurdiviisi ründe lõigust, mille diviisi rinne laienes 6,5 kilomeetrini.
PEALETUNG TAKERDUB, 20.–23. MÄRTS42. armee staap nõudis kiiremaid edusamme. Eesti ja läti laskurkorpustele anti käsk arendada 21. märtsil pealetungi Remte mõisa suunas, milleks samal päeval viidi 7. laskurdiviisi paremal tiival lahingusse eesti korpusele allutatud 51. kaardiväe laskurdiviis. 42. armee komandör V. Sviridov nõudis, et murtaks läbi vaenlase peakaitsevöönd, mille kahte esimesse kaitsepositsiooni eestlased olid eelmistel lahingupäevadel sisse kiilunud, seejärel tuli plaani kohaselt viia
läbimurdesse Remte mõisa ja Salduse vahelise maantee joonelt kindralleitnant V. Obuhhovi 3. mehhaniseeritud korpus. Pärast kell 9.15 alanud 30minutilist ettevalmistustuld, mille käigus lasti välja üle 50 000 mürsu ja miini – see on üle 4000 mürsu ja miini minutis – asusid korpuse üksused kell 10 pealetungile, kuid liikusid päeva lõpuks edasi väga vähe. Kaardiväelased 7. laskurdiviisi paremal tiival edu ei saavutanud ja tõmbusid lähtepositsioonile tagasi.
Ööl vastu 22. märtsi vahetati rapitud 27. laskurpolk eesliinilt vahepeal korrastatud 354. laskurpolgu vastu välja ja viidi lõuna poole raudteed diviisi reservi.
22. märtsi hommikul, pärast pooletunnilist suurtükiväe ettevalmistustuld, mille jooksul vastase positsioonide pihta tulistati välja veel 60 000 mürsku ja miini, jätkati uuesti rünnakuid. Lahing kestis kogu päeva. Vaenlase raevukat vastupanu ja korduvaid vasturünnakuid likvideerides liikusid 300. ja 354. laskurpolgu roodud umbes kilomeetri võrra edasi, jõudes õhtuks KatarjagiVikstrauti lähistele.
22. märtsi õhtupoolikul saadeti 7. laskurdiviisist korpusekomandör kindralleitnant Lembit Pärna korraldusel väidetavalt juba Vikstrauti mõisa vallutanud 249. laskurdiviisi 917. laskurpolguga sidet looma ja vajadusel mõisa vallutama 354. laskurpolgu 7. rood kapten H. Varendi juhtimisel. Rood murdis vastase asetusest läbi ja kadus. Hiljem
Laskurkorpuse juhtkond. Keskel Lembit Pärn.
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
65SÕJAAJALUGU
selgus, et vaenlane oli piiranud enamiku võitlejaid eesotsas roodu komandöriga Vikstrauti mõisas sisse. Osa neist langes, osa sattus vaenlase kätte vangi.
Kahe diviisi koostöös üritatud rünnakukatse Kaulaci mõisast põhjasuunas asuvasse metsamassiivi löödi tagasi.
VIIMANE PEALETUNGIKATSE23. märtsil tegi 42. armee juhatus viimase katse vastase kaitsest läbi murda, saates eesti korpuse paremal tiival lahingusse armee reservis olnud 23. kaardi väe laskurkorpuse, kelle ülesanne oli jõuda Remte joonele. 7. eesti laskurdiviisi, kes tõrjus sel päeval mitu vastase vasturünnakut, paremal tiival läksid rünnakule kahe kaardiväediviisi väeosad. Loodetud edu jäi tulemata.
Lisaks sakslastelätlaste vihasele vastu panule seiskas eesti laskurkorpuse edasiliikumise ka ilmastik. Polkovnik Vassili Külaotsa sõnul olid märtsi lõpu sulailmad muutnud pinnase põhjatuks mülkaks, kuhu jäid kinni mitte ainult autod, vaid ka hobuveokid. Soomusmasinad olid vähesed teed põhjani segi pööranud. Korpuse järelvedu oli raskendatud, kohati tuli laskemoona lausa käsitsi kohale tassida. Samasugused probleemid olid ka läti laskurkorpusel. Siinjuures ei maksa unustada, et samade raskustega olid pidevalt hädas ka Kuramaa kaitsjad, kelle probleemidele lisandus kütusepuudus – juba 1944. aasta sügisest oli bensiinimootoriga autosid lubatud kasutada vaid aktiivse lahingutegevuse perioodil.
25. märtsist lõpetas eesti laskurkorpuse vastane vasturünnakud ja rinne jäi paigale.
KAITSEPOSITSIOONIDEL, 24.–31. MÄRTSKindral Pärna käsul jäid 7. laskurdiviisi 300. ja 354. laskurpolgud 24. märtsi õhtul kaitsele seal, kuhu nad olid jõudnud. 27. laskurpolk toodi diviisi paremale tiivale ja rajas kaitseliini enamvähem BlideneKaulaci üldjoonel. Sama tegi ka 249. laskurdiviis.
Laskurkorpuslased pingutasid tõsiselt, et uutel positsioonidel maasse kaevuda. Töö käis 25.‒31. märtsini. Pimedatel, poristel öödel, võimaluste piirides ka udustel päevadel kaevasid ja süvendasid võitlejad tranšeesid, ühendasid üksikuid laskurpesi ja nende gruppe üheks katkematuks kaevikute jooneks. Kohati nihutati seda ette, vaenlase poole, kohati tõmmati tagasi, et saada paremat vaatlus ja laskeala. Esimese tranšee taha kaevati teine joon, mis ühendati
esimesega, tagalasse viidi aga ühenduskraavid. Ehitati tulepesi kuulipildujaile ja tankitõrjerelvadele, positsioone miini pildujatele. Tähtsamail suundadel rühmitati kõik need fortifikatsioonielemendid toetuspunktideks ja vastupanusõlmedeks. Sapöörid juhatasid vaatlus ja komandopunktide ehitamist ning panid ohtlikele suundadele miine. Kõik ehitised moondati hoolikalt.
Rööbiti kõigi nende töödega jälgiti pidevalt ja teraselt vaenlase tegevust. Öösiti käidi luureretkedel, et kursis olla vastase jõudude ja relvade paigutuse ja tulevikukavatsustega ning õigel ajal vastuabinõud tarvitusele võtta. Täpsuslaskurid võtsid kirbule ettevaatamatuid vaenlase sõdureid. Kontrolliti ja täpsustati eesti suurtükiväelaste tulesüsteemi: igale tulepositsioonile asetati vastav relv ja tehti sellest proovilaske, märkides seejuures ära kaugused ning sihikuseaded. Juurdeveo ja evakuatsiooni hõlbustamiseks ning varudega manööverdamise kergendamiseks ehitati palkteid, mis kulgesid nii paralleelselt rindega kui ka tagalasse suuremate magistraalideni.
Ligi nädala ehk 30. märtsini püsis eesti laskurkorpus kaitses. 31. märtsil andis armeejuhataja käsu korpus rindelt tagasi tõmmata ja 2. aprilli õhtuks olid kõik eesti üksused rindelt lahkunud.
Läti laskurkorpuse edutud rünnakukatsed jätkusid siiski veel kuni 27. märtsini. 29. märtsil viidi Punaarmees teenivate lätlaste verest tühjaksjooksnud väekoondis rindelt ära teise ešeloni kosuma.
TULEMUSED JA HINNANGUDArmeesuurtükiväe ja tankidega tugevdatud laskurkorpuse jaoks ei olnud 7 km laiune ja kuni 6 km sügavune sissemurre Saksa kaitseliinidesse kuue päeva jooksul eriti kiiduväärt tulemus. Arvestades ebasoodsat maastikku ja kevadist teedelagunemist võib seda siiski optimaalseks pidada. Murti läbi sakslaste peakaitsevööndi kolmest kaitsepositsioonist ja tekitati talle suuri kaotusi. On küllaltki tõenäoline, et sakslastelätlaste kaotused võisid olla samas suurusjärgus eesti korpuse omadega. Rohkem võib uskuda sõjavangide ja võetud trofeede arvu, kuigi osa relvastusest võis olla purustatud või kasutuskõlbmatu. Eesti laskurkorpus võttis vangi 105 vastase sõjaväelast, trofeedeks saadi 3 tanki, 2 ründekahurit, 5 soomustransportööri, 18 suurtükki, 9 miinipildujat, 6 leegiheitjat, 8 raske ja 38 kergekuulipildujat, 253 vintpüssi, 109 püstolkuulipildujat, 5 autot ning muud lahingumoona ja varustust.
Kahenädalastes lahingutes kaotas eesti laskurkorpus 1072 meest surnutena ja teadmata kadunutena ning 4953 haavatutena, kellest 174 surid. Kaotused jagunesid 7. ja 249. diviisi vahel enamvähem võrdselt. Paarkümmend meest võis ka vastase kätte vangi langeda.
Kahenädalastes lahingutes kaotas laskurkorpus 30% oma koosseisust, kuigi osa kergelt haavata saanutest võis rivvi jääda või kiiresti naasta. Arvestades, et tagalaüksused – staabid, voorid, osaliselt suurtükivägi ja side – moodustasid koosseisust kolmandiku, kasvab kaotuste protsent jalaväeüksustes umbes 43ni ehk teiste sõnadega sai kergemalt või raskemalt haavata peaaegu iga teine eesliinil olnud jalaväelane.
Pikemat aega lahingutes olnud läti laskurkorpuse diviiside kaotused olid märksa raskemad. Lühida ja tabava kokkuvõtte osavõtja ja elukutselise ohvitseri silmade läbi teeb 60 aastat hiljem 8. eesti laskurkorpuse ajaloo Kuramaa lahingute perioodist erupolkovnik A. Timberg: „Meile, ohvitseridele, polnud siis ja ka pole praegu arusaadav, miks ilma vajaliku ettevalmistuseta, ilma vastase kaitse luureta alanud kevadise teedelagunemise ajal saadeti peaaegu käigu pealt pealetungile meie suured jõud. Oodatud tulemust me sellega ei saavutanud, kahenädalaste ägedate lahingutega liikusime edasi üpris vähe. Pealetungivad üksused ja väekoondised kandsid märkimisväärseid kaotusi isikkoosseisus ja tehnikas.“
Teisest küljest ei saa eitada, et nendes rasketes tingimustes suutis eesti laskurkorpus end siiski 7 kilomeetri sügavuselt Saksa kaitseliinidesse sisse murda – võimalik, et rohkemat ei oleks suutnud ükskõik milline teine väeosa. Korpusepoisid näitasid end korralike sõjameestena, kahju vaid, et tuli sõdida võõraste huvide eest naaberrahva sõduritega.
Kuigi NSV Liidu perioodil püüti laskurkorpuse Kuramaa pealetungi esitada suure võiduna, oli tegelikult tegu täiesti mõttetu ja kaotusterohke episoodiga, millel ei olnud ei sakslaste Kuramaa väegrupile ega ka kogu sõja käigule vähimatki mõju. Kuues Kuramaa lahing lõppes järjekordselt sakslaste tõrjevõiduga ja eesti laskurkorpuse jaoks kaotusega.
Õnneks rohkem laskurkorpuslastel selles sõjas lahingusse astuda ei tulnud, suuremaid pealetunge Punaarmee grupeering Kuramaal ei üritanud. 8.9. mail 1945 SuurSaksamaa kapituleerus ja relvad pani maha ka väegrupp Kurland.
66
SÕD
UR N
R 2 (89) 2016
TUTVUSTUS
Tšehhi põrguks hakati nimetama lühikest aega 1945. aasta mais, kui Sileesia rindel paiknev Eesti diviis lootis pärast Saksamaa tingimusteta kapituleerumist
pealetungiva Punaarmee eest põgeneda ja läbi Tšehhimaa jõuda USA vägedeni, kes olid vallutanud Baierimaa ja jõudnud juba Tšehhimaa lääneserva. Tšehhi vastupanuvõitlejad, kes olid 1. mail alustanud sakslastevastast ülestõusu, nõudsid eestlastelt relvade loovutamist ja vaatamata lubadustele nad seejärel läbi lasta vangistati eesti sõjamehed ja anti seejärel üle kohale jõudnud Punaarmee üksustele. Seda saatsid tapmised, röövimised ja piinamised. Väike osa diviisi sõjameestest pääses siiski Läände, suurem osa aga viidi sõjavangidena NSV Liitu. Kui palju eestlasi Tšehhi põrgus hukkus, on täpselt kindlaks tegemata. On pakutud numbreid 300st kuni 3000ni, kuid usaldusväärsem on pigem väiksem arv.
Nimetuse Tšehhi põrgu tekkimist on raske täpselt kindlaks teha, kuid raamatusse sai see raiutud ühe Eesti diviisi allohvitseri Juhan Lindströmi Kanadas 1960. aastal ilmunud mälestusteraamatus, mis kandiski nime „Tšehhi põrgus“. Lindströmi ladusalt kirjutatud emotsionaalses ja mõtisklevas laadis raamat on kujunenud omamoodi tüvitekstiks, mis sisaldab endas suurema osa Tšehhi põrgule iseloomulikke sündmusi.
Raamat algab eestlaste tegevuse kirjeldamisega Saksa sõjaväes 1944. aasta oktoobrist kuni 1945. aasta maini. Neuhammeri väljaõppelaagris moodustati uuesti 20. SSvägede diviis, kuhu kuulus umbes 10 000 – 11 000 eestlast, ja saadeti jaanuaris Sileesia rindele, kus vaheaegadega võideldi kuni 8. maini 1945, kus satuti märtsikuus piiramisrõngasse Oppelni (tänapäeval Opole) piirkonnas ja murti sealt suurte kaotustega välja. Vaid diviisi tagavararügement viidi 1945. aasta kevadel Sileesiast Taani, kus selle väeosa meestel õnnestus end sama aasta mais inglastele vangi anda.
Miks levib Tšehhi põrgu kohta palju legende? Väga paljud eriti jubedad hirmu ja õudusjutud, mis sealsete sündmuste kohta liikusid, ei pärine sündmuste pealtnägijatelt, vaid heal juhul tuttavatelt või tuttavate tuttavatelt või olid lihtsalt kuuldused. Loomulikult toimus sel ajal nii Tšehhimaal kui ka mujal IdaEuroopas kohutavaid asju, ebainimlikke vägivalla ja inimsusevastaseid kuri tegusid. Selles raamatus on autor kõik episoodid jaganud kaheks. Esimeses kategoorias on sündmused, mida jutustaja isiklikult läbi elas või oma silmaga pealt nägi. Teise kategooriasse kuuluvad aga kas tuttavatelt või võõrastelt inimestelt kuuldud lood.
Raamatut kirjutades otsis autor raamatutest, artiklitest, intervjuudest ja internetist allikaid, põhiliselt Tšehhi põrgu läbi elanud inimeste mälestusi. Pikemalt või lühemalt on kasutatud ligi 50 eesti mehe mälestusi, kes enamjaolt
olid sõjaväelased, kuid nende hulgas on ka eesti tsiviilpõgenikke.
Tervikpilti toimunud traagilistest sündmustest on keeruline kokku panna. Tšehhimaa oli ja on praegugi suur, eestlased hajusid toimuvas rahvasterändamises laiali ja puutusid kokku paljude kohalikega. Oli tšehhe või sudeedisakslasi, kes neid igati aitasid, ja oli neid, kes eestlasi tapsid ja piinasid. Paljudest tapetutest ei jäänud mingeid andmeid ja nad maeti sinnasamasse anonüümsete Saksa vormis sõduritena.
Raamatus on eraldi vaadeldud eestlaste vangistamist, vangisolekut ja sealt pääsemist, samuti põgenemisjuhtumeid. Arutletud on alternatiivsete võimaluste üle – kas diviis oleks suutnud soodsatel asjaoludel relvadega läbi murda kuni USA vägedeni.
Enamik Eesti diviisi sõjamehi lahkus juba mõne nädala jooksul 1945. aasta mais neile ebasõbralikult territooriumilt, kus nüüd oli taastatud Tšehhoslovakkia riik. Kel rohkem vedas, see pääses lääneriikide okupatsioonitsoonidesse Saksamaal (ligi 700 meest). Enamik aga (4000–5000 meest) pidi veetma poolteist aastat sõjavangistuses Venemaal või mitu aastat Poolas. Osavamad ehk napilt sadakond pääsesid ka kohe koju Eestisse.
Raamatus on lühidalt kirjeldatud ka tšehhide ajalugu ja tegevust Teises maailmasõjas ning saksatšehhi vaenu juuri, tutvustatud 1945. aasta nn maiülestõusu – see on Tšehhi ajaloos oluline ja positiivne sündmus – ja millisena nägid tšehhid lääne poole rühkivat Saksa sõjaväe ja põgenike massi, kellest eestlased moodustasid mikroskoopilise osa.
Üks tuntumaid Tšehhi põrgu ohvreid Paul Maitla tapeti ja maeti Nymburki linna territooriumile, kuid kui palju eesti sõjamehi nimetutesse ühishaudadesse maeti, jääbki ilmselt selgusetuks. Autori suurim soov on selle raamatuga püstitada omamoodi mälestusmärk neile eesti sõjameestele, kes pidid kurja saatuse keerdkäikude tõttu jätma oma elu neile võõras sõjas ja puhkavad nimetutes haudades Tšehhimaa mullas.
Eesti sõjameeste põrgulikud päevad
• Hanno Ojalo• Sileesiast Tšehhi põrgusse 1945• 208 lk• Kirjastus Ammukaar OÜ