1

Koostanud © Euroopa Komisjon (keskkonna peadirektoraat) Märts 2008

Vee raamdirektiiviga kehtestatakse õigusraamistik puhta vee kaitsmiseks ja taastamiseks kogu Euroopas ning tagatakse pikaajaline ja säästev veekasutus. (Direktiivi ametlik pealkiri on „Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. oktoobri 2000. aasta direktiiv 2000/60/EÜ, millega kehtestatakse ühenduse veepoliitika alane tegevusraamistik”.)

Direktiiviga kehtestatakse vesikondadel, st looduslikel geograafilistel ja hüdroloogilistel üksustel, põhinev uuenduslik lähenemisviis veemajandusele ning nähakse liikmesriikidele veeökosüsteemide kaitsmiseks ette konkreetsed tähtajad. Direktiivis käsitletakse maismaa pinnavett, üleminekuvett, rannikuvett ja põhjavett ning sellega kehtestatakse uuenduslikud veemajanduse põhimõtted, sh üldsuse osalemine kavandamises ja majanduslikud lähenemisviisid.

Direktiivi artiklis 9 kutsutakse üles katma veeteenuste osutamise kulusid. Artiklis 5 nõutakse veekasutuse majandusanalüüsi tegemist ja III lisas on loetletud andmed, mida liikmesriigid peaksid selles analüüsis käsitlema. Euroopa Komisjon võttis 2000. aastal vastu teatise veeressursi säästvamat kasutamist toetava

hinnapoliitika kohta, milles on sätestatud direktiivi artikli 9 rakendamise tegevuskava.

Veealane märgukiri nr 5

Majanduslikud kaalutlused veepoliitikas: Euroopa vete väärtus

Veealased märgukirjad vee raamdirektiivi rakendamise kohta

Vee raamdirektiiviga kehtestatakse Euroopa vete

majandamise majanduslikud põhimõtted ja meetodid.

See on ELi esimene veealane õigusakt, mis ühendab

meetmed majanduslike kaalutlustega. Mitmes

liikmesriigis on direktiivi majanduslikud kaalutlused

toonud kaasa uue lähenemisviisi veemajandusele.

Vee raamdirektiivis on sätestatud kaks olulist

majanduslikku põhimõtet. Esiteks kutsutakse

veekasutajaid – tööstust, põllumajandusettevõtjaid ja

kodumajapidamisi – üles kandma saadud veeteenuste

kulusid. Teiseks kutsutakse liikmesriike üles kasutama

oma veeressursi hindamisel (st iseloomustamisel)

majandusanalüüsi ning hindama oluliste otsuste

tegemisel nii alternatiivide kulutasuvust kui ka kulusid ja

tulusid.

Kulude katmine

Üks direktiivi olulisi uuendusi on nõue küsida veeteenuste – näiteks puhta joogiveega varustamise, põllumajandusmaade niisutamise, hüdroelektri- ja reoveepuhastusjaamade veehoidlate – eest hinda, milles kajastuvad teenuste osutamise kulud.

Direktiivi kohaselt tuleb katta mitmesugused kulud. Hind, mida kasutajad vee eest tasuvad, peaks katma vee tarnimise ja puhastamisega seotud tegevus- ja

hoolduskulud ning infrastruktuuri investeeringud. Direktiivis minnakse veelgi kaugemale ja nõutakse, et kasutajate makstavad hinnad kataksid ka keskkonna- ja ressursikulud. See on oluline samm, et rakendada põhimõtet, mille kohaselt saastajad ja kasutajad peavad

maksma kasutatavate loodusvarade ja tekitatava kahju eest.

Keskkonnakulud hõlmavad ökosüsteemidele tekitatud kahju, näiteks kaladele ning jõgede faunale ja floorale kahjulikku reostust. Inimeste tarbeks vee võtmisel on tagajärjed, näiteks jõgede ja järvede veetaseme langus, ja see võib kahjustada ökosüsteeme. Need kulud ei kajastu tingimata bilansis, kuid on mõõdetavad (vt majandusanalüüsi vahendeid käsitlev kast).

Kui veeressurss on osaliselt või täielikult ammendatud ja teiste kasutajate jaoks jääb vähem vett, siis ressursi hind tõuseb. Ressursikulude katmine on eriti oluline

vesikondades, kus vett napib (vt veenappust käsitlev kast).

Vaja on hooldust: rasvade, õlide ja määrdeainete kogunemine Ühendkuningriigi kanalisatsioonis

2 Koostanud © Euroopa Komisjon (keskkonna peadirektoraat) Märts 2008

Majandusanalüüsi vahendid Liikmesriigid saavad direktiivi rakendamisel kasutada mitut majanduslikku meetodit ja vahendit. Peamised vahendid on järgmised.

Kulude ja tulude hindamine. Majandusanalüüs sõltub hinnangkuludest ja -tuludest. Paljusid kulusid ja tulusid on lihtne arvutada. Näiteks on lihtne arvutada olemasolevate veevarustussüsteemide hoolduskulusid ja uute veevarustus- või reoveepuhastussüsteemide investeerimiskulusid. Täielikuks majandusanalüüsiks tuleks hinnata ka otseseid tulusid, näiteks joogivee töötlemise kulude vähenemist allavoolu, kui jõkke lastakse vähem reostust. Arvesse tuleks võtta ka kaudset tulu, mis saadakse puhtamast rannikuveest, mis suurendab turismi.

Muud puhtast veest saadavat tulu on raskem mõõta. Harrastuskaluritele on kasulik, kui jõe seisund paraneb ja seal on rohkem kala. Kohalikud elanikud tunnevad rõõmu reostamata ja terve ökosüsteemiga jõgedest. Paljusid kodanikke ELi eri paigus rõõmustab Doonau, Reini ja teiste suurte Euroopa jõgede seisundi paranemine. Kõnealuste tulude ja veeprobleemidega seotud kulude hindamiseks saab kasutada hindamismeetodeid. Selline meetod on näiteks keskkonna eest maksmise valmidust käsitlevad uuringud. Mõnes liikmesriigis on astutud samme nende meetodite kasutamiseks majandusanalüüsis, et toetada veemajandusega seotud otsuseid.

Kulutasuvuse analüüsis käsitletakse teatava eesmärgi saavutamiseks võimalike alternatiivsete meetmete kulusid, mis võimaldab valida kõige kulutõhusama lahenduse.

Kulude-tulude analüüsis võrreldakse meetme üldisi kulusid ja tulusid. See võib olla kasulik direktiivist tulenevate otsuste tegemisel, näiteks ebaproportsionaalsuse kindlaksmääramisel, mida on kirjeldatud eraldi kastis.

Nende meetodite kohta võib saada lisateavet vee raamdirektiivi esimesest juhisdokumendist „Economics and the Environment”. 2007. aasta uurimuses „Costs and benefits relating to the implementation of the Water Framework Directive, with special focus on agriculture” käsitletakse liikmesriikide kogemusi direktiivi rakendamise kogukulude ja -tulude hindamisel.

Esimesed sammud Nagu neist näidetest ilmneb, on kulude katmise kehtestamine liikmesriikide ülesanne ja neil on seda tehes siseriiklikest tingimustest olenevalt teatav paindlikkus.

Kulukatmismehhanismide sisseseadmisel alustatakse igas liikmesriigis veekasutuse ning iga vesikonna koormuse ja mõjutatuse majandusanalüüsist. Liikmesriikide 2005. aasta aruannetest nende vesikondade omaduste kohta ilmnes, et mitu liikmesriiki ei esitanud täielikke majanduslikke andmeid, eriti tööstus- ja põllumajandustarbijate ning veeteenuste ressursi- ja keskkonnakulude kohta. Tulemused näitavad, et kodumajapidamised katavad mitmes liikmesriigis suure osa nende veega varustamise kuludest.

Enamik liikmesriike peavad veel palju ära tegema, et kehtestada veehinnapoliitika määratud ajaks ehk 2010. aastaks.

Nende põhimõtete täielikuks rakendamiseks tuleb liikmesriikidel arvesse võtta kõik veeressursse kasutavad tegevused. Säästvat veekasutust ei taga

see, kui kaetakse üksnes teatavate tegevuste kulud. Põhjavett kasutavad ühised veesüsteemid ning üksikud tehased ja põllumajandusettevõtted annavad neisse kuludesse piisava panuse.

Direktiivis märgitakse, et veehinna kujundamisel tuleb

luua stiimulid veeressursi tõhusaks kasutamiseks. Kui kasutajad kannavad kasutatava vee tegelikud kulud, raiskavad nad seda kindlasti vähem. See suurendab majanduslikku tõhusust ja vähendab riigiasutuste finantskoormust, parandades samal ajal keskkonda.

Liikmesriigid on seda lähenemisviisi rakendama hakanud. Ühendkuningriigis puuduvad paljudes majapidamistes veemõõtjad ja veetarbimise tasud ei ole seotud kasutusmääraga. Valitsuse 2008. aasta strateegia Inglismaa jaoks näeb veekasutuse

tõhustamiseks ette mõõtmise suurendamise, et tagada vee piisav kättesaadavus, võttes arvesse rahvaarvu tulevast kasvu ja kliimamuutusi. Prantsusmaal peavad niisutusseadmed olema varustatud veemõõtjaga, kui nende veetarbimine ületab teatava künnise. Aastatel

2000–2003 suurenes veemõõtjaga seadmete osakaal 54%-lt 71%-le, hõlmates 85% kogu niisutatavast alast. Portugal on veenappusega võitlemiseks tõstnud põllumajandus- ja tööstustarbijate jaoks veehindu.

3 Koostanud © Euroopa Komisjon (keskkonna peadirektoraat) Märts 2008

Vee raamdirektiivi üldeesmärk on saavutada 2015. aastaks kõigi veekogude hea seisund. Liikmesriikidel on teatud tingimustel lubatud seda tähtaega teatavate veekogude suhtes pikendada, kui eesmärkide saavutamine 2015. aastaks oleks ebaproportsionaalselt kulukas. Samuti võivad liikmesriigid seada teatava veekogu suhtes tagasihoidlikumad eesmärgid, kui hea seisundi saavutamine on ebaproportsionaalselt kulukas või tehniliselt teostamatu. Erand peab vastama rangetele kriteeriumidele, sealhulgas ebapro-portsionaalse kulukuse kriteerium.

Direktiiv näeb nimetatud kriteeriumi täitmise kontrolli ette ka muude veemajandusega seotud otsuste puhul, näiteks tehisveekogude või oluliselt muudetud veekogude määratlemisel (vt seda teemat käsitlev veealane märgukiri nr 4).

Ebaproportsionaalsuse hindamiseks tuleb kulusid ja tulusid võrrelda nii kvalitatiivselt kui ka kvantitatiivselt. Üldiselt ollakse seisukohal, et kulud on ebaproportsionaalsed, kui need ületavad tulusid olulisel määral.

Kulude ja tulude õige vahekord

Veenappus ja põud on kogu Euroopas üha süvenev probleem.

Probleemid on tavaliselt suurimad Vahemereäärsetes piirkondades, kuid neid on siiski tunda kogu ELis. 2005. aasta suur põud mõjutas isegi nii kaugel põhjas asuvaid riike kui Taani.

Veenappus – kui nõudlus ületab säästva kasutustaseme – mõjutab rohkem kui 10% ELi elanikkonnast ja peaaegu 20% selle territooriumist. Põud on seevastu veeressursside ajutine vähenemine sademete vähesuse tõttu. Põudade arv on viimase 30 aasta jooksul kasvanud ja 2003. aastal mõjutasid põuad rohkem kui 100 miljonit inimest kogu Euroopas.

On oodata, et kliimamuutused suurendavad lähiaastatel nii veenappust kui ka põua esinemist.

Euroopa Komisjon kutsus 2007. aastal üles võtma ühismeetmeid, et võidelda Euroopa Liidus veenappuse ja põua probleemiga. Ta rõhutas, et ebatõhus veehinnapoliitika on mitmes piirkonnas toetanud veeressursi halba majandamist.

Komisjon rõhutas oma soovitustes vajadust vee raamdirektiiv täielikult rakendada ja töötada välja põhimõttest „kasutaja maksab” lähtuv parem hinnapoliitika, mis toetab tõhusat veekasutust ja teeb lõpu asjatutele kadudele.

Veenappuse ja põuaga võitlemist toetav hinnapoliitika

Tavaliselt ollakse väga valmis maksma puhta suplusvee ja puhaste randade eest.

4 Koostanud © Euroopa Komisjon (keskkonna peadirektoraat) ET - ISBN 978-92-79-14789-0

Põhjaliku analüüsi vajadus Direktiivi kohaselt toetab majandusanalüüs ka liikmesriikide tööd vesikonna majandamiskavade koostamisel. Neil majandamiskavadel – mis peavad valmima 2009. aastaks – on keskne roll Euroopa vete kõrge kvaliteedi tagamisel 2015. aastaks.

Liikmesriigid peavad vesikonna kavade koostamiseks hindama võimalike eri meetmete rakendamise kulusid. Hinnangute abil tehakse kindlaks kõige kulutasuvamad meetmed, millega suudetakse veekogude seisundit sedavõrd parandada, et need saavutavad vähemalt hea seisundi. Kõik veekogud peavad selle seisundi saavutama keemilise reostuse osas. Pinnaveekogude puhul tuleb tagada nende ökosüsteemide tervis ja põhjavee puhul on eriti oluline säästev ressursikasutus. (Lisateavet nende eesmärkide kohta saab veealastest märgukirjadest nr 2 ja 3, mis käsitlevad vastavalt pinna- ja põhjavett.)

Liikmesriikidel on nende eesmärkide saavutamiseks hulk meetmeid. Nad võivad algatada uusi investeerimisprojekte, rakendada uusi õigusakte, luua majanduslikke vahendeid ning sõlmida reostajatega kokkuleppeid. Mõni meede võib nõuda kulukaid investeeringuid. Alternatiivsete meetmete kulutasuvuse majandusanalüüs on ülitähtis otstarbeka rahakasutuse tagamiseks. Kui liikmesriigid järgivad täielikult seda lähenemisviisi, saab direktiivi rakendamise kogukulusid oluliselt vähendada.

Liikmesriikidel on lubatud 2015. aasta eesmärgi saavutamine edasi lükata või seada tagasihoidlikum eesmärk, kui nad suudavad rangete kriteeriumide alusel põhjendada, et teatava veekogu puhul kaasneksid eesmärgi saavutamisega ebaproportsionaalselt suured kulud. Seda kirjeldatakse leheküljel 3 paiknevas kastis.

Liikmesriigid peavad prognoosima pikaajalist veevarustust ja -nõudlust iga vesikonna tulevase rahvaarvu ja majanduslike stsenaariumide põhjal. Need stsenaariumid on olulised, et teha kindlaks koormuse oodatavad muutused – rahvaarvu kasvu või põllumajandustootmise muutuste tõttu – ning kliimamuutuste hinnanguline mõju tulevastele veeoludele.

2005. aasta aruannetes esitas üksikasjaliku tulevikustsenaariumi vaid mõni liikmesriik. Näiteks esitasid Madalmaad mitme valgalapiirkonna (sealhulgas Reini delta, kus asuvad sellised suurlinnad nagu Amsterdam) kohta rahvaarvu kasvu ning peamiste põllumajandus- ja tööstussektorite prognoosi kuni 2015. aastani.

Lisateabe saamiseks vee raamdirektiivi ja Euroopa vete kohta vaadake Euroopa veeteabesüsteemi (WISE) veebisaiti aadressil http://water.europa.eu. Lisateavet annavad ka Euroopa Komisjoni veekaitsealased veebilehed, mis on seotud Euroopa veeteabesüsteemiga, vt http://ec.europa.eu/environment/water/index_en.htm. Komisjoni lehtedel on lingid liikmesriikide veebisaitidele ja juhisdokumentidele. Esimeses juhisdokumendis kirjeldatakse majanduslike kaalutluste kasutamist direktiivis.

Euroopa vete väärtus

Direktiivis on sätestatud mõned majandusanalüüsi elemendid. Analüüsi kasulikkuse tagamiseks tuleb liikmesriikidel see ühendada teaduslike ja tehniliste analüüsidega, mida nad peavad tegema. Majandusanalüüsi tulemusi tuleb selgelt tutvustada, et võimaldada avalikku arutelu ja tagada kogu vesikondadele avalduva asjakohase mõju arvessevõtmine.

Vee raamdirektiiviga kehtestatakse majanduslikud meetodid vee kvaliteedi parandamiseks, keskendudes samal ajal vee laiemale ja tihti mittemateriaalsele väärtusele. Direktiivi preambulis on sätestatud, et „vesi ei ole tavaline kaup, vaid pigem pärand, mida tuleb hoida, kaitsta ja sellisena käsitleda”.