Tiigrihüpe 1997-2006

1995.a. Toomas Hendrik Ilves ja Jaak Aaviksoo otsustasid, et ühiskonna arengu

huvides on viimane aeg hakata Eesti haridussüsteemi infotehnoloogia abil

ajakohastama. Selleks ajaks arvutid juba olid paljudes Eesti koolides, mõnes koolis

isegi juba modemiga sissehelistamisvõimalus. Kaarel Tarand, kes sel ajal

Haridusministeeriumis töötas, pakkus välja Tiigrihüpe nime. 21. veebruaril 1996.a.

President Lennart Meri ametlikult kuulutas välja Tiigrihüppe Programmi. 21.

veebruaril 1997.a. loodi Tiigrihüppe Sihtasutus, mille missiooniks sai abistada

õpetajaid ja koolijuhte koolielu ajakohastamisel info- ja kommunikatsioonitehnoloogia

kaasabil.

Tiigrihüppe Programmist (1997-2000) arenes Tiigrihüpe Pluss Programm (2001-

2005) ja sellest omakorda Õppiv Tiiger (2006-2009). Arvutitelt ja internetiühendustelt

on raskuskese liikunud õpetajakoolitusele, elektroonsetele õppematerjalidele ja

rahvusvahelisele koostööle.

1997

Esimene suurem ülesastumine toimus aprillis arvutimessil Kompuuter „97, kus

Tiigrihüppe tutvustamiseks pandi üles 65-ruutmeetrine boks 17 arvutitöökohaga.

Neljal messipäeval näidati külastajatele õpitarkvaraprogramme, räägiti

simulatsioonimängudest ja IT rakendamisest koolis ning sellestki, et ahvatleva

tehnoloogia lummuses ei tohi unustada emakeelt ja rahvuskultuuri.

31. augustil oli läbiviidud koos arvutifirmaga MicroLink Tallinna Raekoja platsil

suurüritus „Pühapäev internetis koos tiigriga”. Pandi üles 100 arvutit ning valiti

abilisteks välja 50 nutikat kooliõpilast. Ürituseks tunniplaanis „aineteks” olid

interaktiivsed tunnid arvuti algõppes, interneti kasutamises, kodulehekülje tegemises,

elektronposti saatmises ja internetipanganduses.

Olid valitud 18 Tiigrihüppe koordinaatorit kõikides maakondades.

Selleks ajaks Haridusministeerium oli juba mitu aastat jaganud koolidele arvuteid

projektikonkursside kaudu, otsuseid tegi uhke nimega seltskond – Infotehnoloogia

Rakenduskomitee. Otsustati kasutada esialgu sama süsteemi, kuid kutsuti kokku ka

infotehnoloogia töörühma, keda juhtis Erkki Leego, et välja töötada jätkusuutlik ja

otstarbekas moodus koolide arvutiparkide loomiseks ning täiendamiseks. Aasta

jooksul viidi läbi kolm hanget – kokku said koolid kogu Eestis 743 arvutit. Vaadati üle

koolide internetiühendused – aasta alguses oli ühendus või elektronposti võimalus

modemi abil olemas 150 koolil 600-st, ainult 10 koolil oli olemas interneti

püsiühendus. Koos EENet‟iga õnnestus ehitada püsiühendus veel paarikümnesse

kooli, modemiga ühenduse said ligi 100 kooli. Maakonniti oli aasta lõpuks

andmesidevõrku ühendatud koolide osakaal väga erinev. Rohkem kui poolte

internetiühenduses olevate koolidega paistis silma Tartu maakond, kõige vähem

ühendusi oli aga Tallinnas.

Aasta alguses oli ekspertide hinnangul arvutiga põgusalt kokku puutunud 6000-7000

õpetajat 16000-st. Kohe oli selge, et tuleb alustada arvutialast algkoolitust. Otsustati,

et suhteliselt lühikese aja jooksul suure hulga õpetajate koolitamiseks on vaja

koolitajate võrgustikku ning arvutiklasse. Kõikides maakondades leiti nii koolitajaid kui

koolid, kes lubasid heameelega oma arvutiklasse kasutada. Aasta jooksul osales

Tiigrihüppe arvutialases 40- tunnises tasuta algkoolituses 3818 õpetajat. Avastati, et

paljudes koolides töötas arvutiõpetajana erialase ettevalmistuseta inimesi ning

seetõttu otsustati toetada õpetajate osalemist Tartu Ülikooli arvutiõpetajate

kutsekursustel. Minu abiga lõpetasid 1997.a. esimesed kursused 25 inimest, sügisel

asus arvutiõpetaja lisaeriala õppima juba 50 aineõpetajat.

Kuulutati välja õpitarkvara ostukonkursi programmidele, mis tõlkimist ei vajanud –

valituks osutusid inglise keele õppe programm Euro Plus+ ning reaalainete ja

loodusteaduste õppeprogramm MathSoft Study Works for Schools. Maakondlikud

koordinaatorid aitasid välja valida koolid, kes programmi said ning viisid need ka ise

kohale. Algas ka töö programmidega „Eesti selgroogsed”, „Eesti geograafi a CD”,

„Eesti kirjandus tekstides 1917-1928”, „Eesti keele käsiraamat Internetis” jne.

Leidsid toetuse kaks väga head projekti:

loodusteemaline projekt „Tere, Kevad!”, mille käigus integreeriti tavalisi

õppemeetodeid, uurimis- ja projektitööd, vaatlusi looduses ja infotehnoloogiat

ja mis juba teisel aastal sai rahvusvaheliseks;

uurimisprojekt GLOBE, mida aitas toetada ka Ameerika Saatkond ja mis

ühendas 60 riigi lapsi, õpetajaid ja teadlasi keskkonnaprobleemide

tundmaõppimisel ja põhjalikumate teadmiste omandamisel loodusteadustes ja

matemaatikas.

1998

Viidi läbi uuring ”Eesti tiigrihüpe 21. sajandisse”. Uuringu läbiviijad jõudsid

järeldusele, et Eesti lähiaastate kandev ideoloogia võiks olla Tiigrihüppe idee

laienemine kõigis eluvaldkondades.

Laste suure arvutihuvi tõttu ei jätkunud õpetajatele koolide arvutiklassides enam

kohti. Aktiivsemad 546 õpetajat said soetada 2-aastase soodusliisinguga koduarvuti.

Ka internetiühenduste ehitamisega hakkasin jõudma Eestimaa kõigisse nurkadesse.

Kõikidele koolidele osteti programmid Encarta World Atlas ja Encarta 99 Deluxe.

Mõlemad programmid paistsid silma hea sisulise ja tehnilise teostusega, neid sai

kasutada erinevates ainetes – geograafi as, ajaloos, kultuuriloos, loodusainetes,

keeleõppes jm. Aidati kaasa programmide „Eesti ajalugu”, „Väike eesti kirjanduslugu”

ja „Eesti Taimed” valmimisele.

Jätkasid arvuti algkursused aineõpetajatele ning toetati õpetajate osalemist ka

ülikoolide ja firmade korraldatavatel keerukamatel koolitustel, kus olid teemadeks

arvuti kasutamine bioloogia-, keemia-, füüsika- ja matemaatikatunnis, teadmiste

testimine arvutil, arvuti kasutamine majandusõppes. Nendel koolitustel osales kokku

üle 300 õpetaja. Toetati ligi 100 juba töötava või tulevase süsteemiadministraatori

õpinguid Tartu Ülikoolis ja koolitusfirmas IT Koolitus. Sügisel jagati õpetajate ja

koolijuhtidega teadmisi infotehnoloogia kasutamisest õppetöös PHARE ISE

konverentsil Telemaatika‟98.

Enne kooliaasta algust asuti teele suuremale tuurile üle Eesti maakondade.

Maakonnakeskustes pandi püsti suured telgid koos internetiühenduses arvutitega,

peati loenguid, viidi läbi võistlusi, valmistati virtuaalset ajalehte. Kõik soovijad said

tasuta tutvuda infotehnoloogia võimalustega ja kuulata tarkade inimeste loenguid.

Sel aastal oli korraldatud ka esimene aastakonverents kooliinimestele, kus päeva

jooksul kuulati ettekandeid nii kodu- kui ka välismaistelt esinejatelt, kes kõik rääkisid

infoühiskonnast, ja sellest, kui oluline on selles haridussüsteemi roll.

1999

Oli kätte jõudnud aeg muuta koolide IKT infrastruktuuri finantseerimise põhimõtteid ja

anda koolidele rohkem otsustusvabadust. Need omavalitsused, kellele koolide

arvutipargi täiendamine oli prioriteet, said minu käest toetust sama suures summas

nagu nad ise investeerisid. Kellelt ja millist infotehnoloogiat osta, võisid otsustada

Tiigrihüppe töörühmad koostöös koolidega kohapeal.

Viidi läbi projektikonkursi „Arvuti õpetajate tuppa” – 159 õpetajat said enda kasutusse

multimeedia-arvutid. Otsustati luua Õpetaja Võrguvärav – koht, kus õpetajad

virtuaalselt kohtuvad, leiavad ja jagavad infot ning õppematerjale. Mõeldud-tehtud –

Õpetaja Võrguvärav sai veebikeskkonnana teoks.

Organiseeriti ligi 100 koolituskursust, mille raames erinevate ainete õpetajad

omandasid õpitarkvara kasutamise ja hindamise, internetis informatsiooni hankimise

ning õppematerjalide ettevalmistamise oskusi.

Eelmisel suvel korraldatud esimesel Tiigrituuril nähtud suur uudishimulike hulk õhutas

edasi tuuritama. Seekordne üritus alapealkirjaga „Internet võimaldab” sai teoks taas

kaheksas Eesti maakonnas. Tuuri patrooniks sai tollane president Lennart Meri, kes

lausus avasõnad videokonverentsi teel. Lisaks traditsioonilisele tegevusele toimus

tuuri raames esimest korda strateegiaseminar, mille eesmärgiks oli tutvustada

firmade ja omavalitsuste juhtidele infotehnoloogiaalaseid juhtimisstrateegiaid.

Tiigrituuri unikaalsusest ja muugi maailma suurest huvist selle vastu andis tunnistust

rahvusvahelisel konkursil „The Global Bangemann Challenge” kategoorias „Võrdsed

võimalused interneti kasutamisel” saadud filmi-Oscariga võrdväärne auhind.

Teistkordselt aastakonverentsi korraldati Viljandis. Konverentsil “Tiigrihüpe –

informatsiooni kiir- või umbtee?” osales 200 inimest. Jaak Aaviksoo, kes oli sel ajal

Tiigrihüppe üldjuht, rõhutas oma ettekandes, et Tiigrihüppe eesmärk pole koolide

varustamine arvutitega, vaid kogu riigi ja ühiskonna ümberkorraldus. See peab

väljuma kooliseinte vahelt ja hõlmama kogu avaliku sektori.

2000

1997.a. alanud Tiigrihüppe programmis ees olid selged sihid – sajandi lõpuks arvutid

kooli, koolid internetivõrku, tarviline tarkvara arvuteisse ja kasutusoskus õpetajaile.

Selle saavutamiseks oli 2000. aastaks kulunud paljude inimeste tööd ja aega, raha

aga märgatavalt vähem kui teistes Euroopa riikides. Sajandivahetuse lähenedes tehti

kokkuvõtteid tööst ning saadi järgmised tulemused – Tiigrihüppe kaasabil oli Eesti

16000 õpetajast 10900 saanud arvutialase algkoolituse; koolidele soetati kokku 61

nimetust õpitarkvara, millest 39 olid eestikeelsed; projektikonkursside kaudu toetati

172 arendus- ja koolitusprojekti; efektiivselt oli käima läinud omavalitsuste toega

arvutihangete ühisfinantseerimine. Tuli hakata planeerima edasisi tegevusi.

Telliti esimene mahukas uuring „Tiiger luubis”, et hinnata infotehnoloogia mõju

õppeprotsessile üldhariduskoolis.

Et arvutikasutusega liialdamine avaldab mõju lapse tervisele, teavitati sellest kõiki

koole trükisega „Töötingimused üldhariduskoolide arvutiklassides ja õpilaste

terviseuuring”, et õpetajad teaksid sellega arvestada.

Uue arengukava „Tiigrihüpe Pluss” põhimõtteid tutvustati seekord Pärnus toimunud

aastakonverentsil „Tiigrihüpe – ootused ja tegelikkus”. Tundus, et enamik osalejaid

mõistis – programmi fookus on muutumas, arvuti on vahend, mitte eesmärk. Seda

enam, et 2000. aastaks arvutid olid viidud kõigisse Eesti koolidesse. 75% koolidest

oli interneti püsiühendus ja ülejäänutel sissehelistamisvõimalus, mis tähendas, et

esmakordselt olid kõik Eesti koolid kaabli kaudu maailmaga ühenduses. Selles faktis

nähti võimalust liikumiseks järgmisesse Tiigrihüppe programmi etappi tagamaks IKT

pädevus kõigile õpilastele ja õpetajatele.

Kooli arvutite ja interneti toomisega oli avardatud õpikeskkonna mõiste, õppetöö

kandus osaliselt klassiruumist ja õpikute-töövihikute juurest väljapoole kooli, sh

virtuaalsesse keskkonda. Harjumuspärase õppetöö kõrval hakkasid tähtsustuma

projekt- ja aktiivõppe meetodid. Just sellised meetodid, mida kasutab Tago Sarapuu

oma looduskeskkonda simuleerivas mängus „Tiigriretk Eestimaal”. Jätkati Eesti-

teemaliste materjalide loomise toetamist: “Eesti muusika”, “Berta – interaktiivne

rahvakalender”, “Noored ja narkomaania”.

Aasta jooksul osales kursustel ligi 900 õpetajat, käsitleti õpitarkvaraprogrammide

rakendamist õppetöös, tehti tunnikavu ja töölehti, arendati ainemetoodikaid, enamik

koolitusel osalenud õpetajatest jättis endast jälje internetti omaloodud õppematerjali

näol.

2001

Vabariigi Valitsus kinnitas Tiigrihüpe Pluss arengukava. Tiigrihüpe Pluss

arengukavas seati esikohale IKT-alase pädevuse arendamine õpilastel, õpetajatel ja

haridusametnikel. Olulisemate tegevustena kavandati elektrooniliste õppematerjalide

loomist, täiendkoolitust ja õpetajate koostööd ning kogemustevahetuse toetamist. Ka

koolide arvutipark vajas kaasajastamist.

Konkursid “Tunnikavade koostamine” ja “Arvuti ainetunnis” pakkusid õpetajatele

võimaluse koostada oma aine tunnikavad, millesse oli integreeritud IKT-vahendite ja

õpitarkvara kasutamine. Konkursi tulemusena said 167 aineõpetajat oma kasutusse

multimeedia-arvuti.

Koostöös Intel Corporation-iga oli kohendatud 40-tunnise koolituskursuse „Arvuti

koolis”õppekava Eesti oludele vastavaks ja alustatud uue suuremahulise kursusega

kogu Eestis. Õppekavas oli õppematerjalide ja veebilehekülje loomine,

internetiressursside ning õpi- ja standardtarkvara kasutamine, e-posti võimalused ja

IKT õppetöö administreerimisel. Hea uudis oli see, et alates 2001.a. märtsikuust said

koolijuhid õpetajate ametijärkude säilitamisel või tõstmisel arvestada õpetaja IKT-

alast pädevust.

Oli kätte jõudnud aeg eestikeelse õpetajatele suunatud virtuaalse õppekeskkonna

loomiseks, mille võttis oma südameasjaks Hans Põldoja. Õppekeskkond sai nimeks

VIKO.

Mitme aasta jooksul jälgiti kas ja kuidas kasutavad õpetajad Õpetajate Võrguväravat

ning avastati, et õpetajad ei tundnud seal ennast mugavalt. Koos Sten Tamkiviga

disainiti võrguväravast Koolielu, mis arenes kiiresti mahukaks haridusportaaliks,

kohtumispaigaks nii õpetajatele, koolijuhtidele kui ka õpilastele ja lapsevanematele.

Oma viiendale sünnipäevale kutsuti külalisi Austraaliast, Soomest, Leedust, Taanist

ja Venemaalt. Oli läbi viidud konverents „Väljakutsed ja võimalused”, kus arutleti, kas

IKT jõudmine kooli oli parandanud õppimise ja õpetamise kvaliteeti või hoopis

muutnud õpetaja elu keerulisemaks; mis on sarnast ja mis erinevat Tiigrihüppe

programmi ja analoogsete programmide vahel siin- ja sealpool ookeani. Jõuti

järeldusele, et eri maade kooliinimestel on palju ühist, mistõttu peaks rohkem

kogemusi vahetama, et vältida vigu ja õppida õnnestumistest.

2002

Viidi läbi konkursi “Arvuti kooliraamatukogule”, mille käigus said 136 kooli

multimeedia-arvutid ja spetsiaalse raamatukogutarkvara. Aastaga toimus suur hüppe

interneti püsiühenduse viimisel koolidesse, kasv oli 63%-lt 90%-le. Uueks

probleemiks osutusid koolidele internetis liikuvad viirused ja rünnakud

arvutivõrkudele.

Kutsuti kokku Tartu Ülikooli ja Tallinna Pedagoogikaülikooli teadlased, et viia läbi

uuring “IKT ja Eesti koolikultuur”, selgitamaks välja, mis takistab uute tehnoloogiate

õppetöösse integreerimist.

Hoo oli sisse saanud 40-tunnine koolitusprojekt „Arvuti koolis”. Juba esimene

tagasiside näitas, et õpetajate valmisolek IKT kasutamiseks on koolituse käigus

märgatavalt tõusnud.

Kõikidesse koolidesse oli saadetud liiklusmäng „Siia-sinna läbi linna”, mis on

kasutatav liiklusõpetuse abimaterjalina. Alates 1997. aastast oli Tiigrihüppe kaasabil

koolidesse jõudnud juba üle 100 erineva nimetuse originaalset, tõlgitud ja

muukeelset õpitarkvara. Tartu Ülikooli teadlastel paluti välja selgitada, milline on

nende materjalide kasutamise sagedus ja üldised ootused. Uuringu pealkirjaks sai

„Õpitarkvara rakendused Eesti üldhariduskoolis”.

Aastakonverents oli korraldatud koos Briti Nõukoguga, kes toetas Suurbritannia

õpetajate ja ekspertide konverentsil osalemist. Konverentsi lõppteesides tõid

osalejad välja ettepanekud olukorra parandamiseks. Mõned nendest oli sellised:

kõikidesse õpetajakoolituse õppekavadesse tuleb sisse viia kaasaegsete IKT-

vahendite metoodika ja didaktika; on vaja välja töötada õpetajate

haridustehnoloogilise pädevuse standard ja rakendumise kord; õpitarkvara ning

internetis olevad ja spetsialistide hinnatud õppematerjalid peavad saama sama

staatuse õpikute, töövihikute jm õppevahenditega.

2003

Viidud läbi projektid „Sülearvuti + arvutiprojektor kooli” (tingimuseks, et koolis peab

vähemalt kolm aineõpetajat olema valmis läbi viima avatud tundi IKT-d kasutades

ning jagama oma kogemust teiste õpetajatega) ning „Arvuti lasteaiaõpetajale”

(tingimuseks oli see, et vähemalt kaks õpetajat oleksid läbinud „Arvuti koolis”

kursuse).

Õpilaste IKT-alast pädevust aitas hinnata Riikliku Eksami ja Kvalifikatsioonikeskuse

informaatika nõukogu, kes töötas välja tasemetöö põhimõtted ja hindamisalused.

Selle põhjal viidi läbi 9. klassidele katseline tasemetöö, kus osales 1123 õpilast 60

koolist.

Aasta tagasi alustatud õpitarkvara uuringu tulemused üllatasid: suur osa informaatika

ja aineõpetajatest ei teadnudki, et nende koolis on olemas minu antud tarkvara pea

kõigis ainetes. Selgus ka see, et kõige usinamalt kasutasid arvutiklasse ainetundide

läbiviimisel 9. klassi bioloogia- ja 12. Klassi geograafi a- ja bioloogiaõpetajad, nemad

andsid ka IKT-vahendite kasutamist nõudvaid kodutöid.

2003. aastal täienes loodava tarkvara nimekiri selliste materjalidega nagu

õpikeskkond “Noor loodusuurija”, “T-Algebra”, “Rahvakultuur”, “Põhikooli

loodusainete uurimusliku õppe mudelid” jt. Osade maakondade koolid said endale

koguteose “Eesti” CD-versiooni, mis paberil nägi ilmavalgust aastatel 1920-1940.

Oma kodukoha ajaja kultuurilugu on vaja tunda.

2004

Arvutiprojektor hakkas muutuma tavaliseks töövahendiks, meie ellu oli tulnud

puutetundlik tahvel. Tartu Emajõe Kooli, kus õpivad nägemispuudega lapsed, rajati

tehnopargi punkt ja helikirjas õppematerjalide valmistamiseks. Mait Laasi ning

Nukufilmi Lastestuudioga koolitati välja emakeele, kunstiõpetuse, arvuti- ja

käsitööõpetajad, et nelja ainetunni ühistööna saaksid õpilased hakata tegema

animafilme. Selleks vajalike digitaalsete kaamerate ostu finantseerisin 50% ulatuses.

Koos Mikk Ranna ja Kinobussiga viidi läbi filmitöötubasid.

Keeruka nimega kursusel DigiDidaktika omandasid õpetajad IKT-ga seotud didaktilisi

ja metoodilisi oskusi. Veebipõhiste ainetundide läbiviimist eestikeelsetes

keskkondades IVA ja VIKO õpetasid Tallinna Pedagoogikaülikooli

Haridustehnoloogia keskuse spetsialistid.´

Tulid välja mängud „Tähetaevas“ ja „Kustuti“.

Esimese rahvusvahelise projektikogemuse saadi juba eelmisel aastal, kui Euroopa

Kevadpäeval osales Eestist 13 kooli. European Schoolneti eestvedamisel tähistatav

Kevadpäev oli pedagoogiline projekt, kus käsitleti Euroopa Liidu temaatikat. Eesti

koolides olid arvutid ja internet 2004. aastaks õpilaste ning õpetajate jaoks

igapäevased töövahendid, mistõttu oli ühinemine projektiga Sõpruskoolid Euroopas

ehk eTwinning sujuv. Projekt võimaldab õpetajatel suhelda kolleegidega virtuaalses

mitmekeelses keskkonnas, vahetada pedagoogilisi kogemusi ja luua õppematerjale.

Uuring Tiiger Luubis 2 keskendus trendidele ja muutustele arvutikasutuses. Selgus,

et õpetajate juurdepääs internetile oli edenenud kiiremini kui õpilaste oma, e-posti

kasutuses oli tõusnud nii kasutajate hulk kui ka kasutussagedus, arvutikasutus oli

õppetöö muutnud mitmekesisemaks ning õpetajate oskused märgatavalt paranenud.

Probleemiks oli endiselt arvutite juurutamine aineõpetusse, mis omakorda sõltus nii

koolide sisemisest töökorraldusest kui ka riiklikust õppekavast.

2005

Viieaastane töökava oli suures osas täidetud: 75% Eesti õpetajatest läbis IKT

jätkukoolituse „Arvuti koolis”; üleriigilised katselised infotehnoloogia tasemetööd

näitasid, et üle 90% õppuritest on omandanud eeldatava IKT pädevuse; koolidesse

oli jõudnud ligi 100 nimetust õpitarkvara; 50% õpetajatest kasutas haridusinfo ja

õppematerjalide saamiseks haridusportaale. Aga ikka tunnetati vajadust

jätkustrateegia järele, et muuta IKT veelgi enam koolielu loomulikuks osaks vahendi,

mitte eesmärgina.

Tiigrihüppe maakondlike koolituskeskuste võrgustikus hakkas toimetama 23

aineõpetajat, kes olid muude koolituste seas läbinud ka täiskasvanukoolituse

põhialused. Kutsuti appi 25 kooli kogu Eestist, varustati nad puutetahvlite,

projektorite ja arvutitega ning leppiti kokku, et järgmise kolme aasta jooksul

moodustavad nemad maakondlike koolituskeskuste võrgustiku. Ka koolijuhtide IKT

koolitus sai sel aastal hoo sisse, sest just koolijuhist oleneb, kui innovaatiline on kool

ja kui eesmärgipäraselt tehnoloogiat kasutatakse.

Teist aastat järjest osteti koolidesse tarkvara Kidspiration/Inspiration. Mõlema

programmi teeb eriliseks see, et nad toetavad kõige olulisemat – õppima õppimist,

aitavad õpitavat meelde jätta seoste ja seaduspärasuste leidmise teel ning

võimaldavad neid piltlikult ette kujutada. Projekt “Ampser” tõestas, et arvuti ja

interneti vahendusel on võimalik õppida tervislikult toituma. Tartu Ülikooli

loodusteaduste didaktika lektoraat alustas suure ja mahuka e-õppe materjali „Mudelid

gümnaasiumibioloogias” loomist ning pedagoogikaja ajaloohuviliste rõõmuks sai

valmis põhjalik internetilehekülg Johannes Käisi elust ja loomingust. Sel aastal

hakkati süvenema ka õpiobjektide temaatikasse.

Alates 2005.a. Tiigrihüpe esindab Eestit Euroopa Koolidevõrgustikus (EUN e

European Schoolnet), olles vahendajaks ja koostööpartneriks mitmes

haridusuuenduslikus projektis.

2006

Uue arengukava nimeks sai Õppiv Tiiger 2006-2009. Eesmärgiks oli arendada välja

veebipõhised õpihaldussüsteemid ning muuta need koos digitaalsete

õppematerjalidega koolidele kättesaadavaks õpiobjektide aida ja vahendusplatvormi

kaudu. Samuti levitada uudseid e-õppe teenuseid, viia läbi veebipõhiseid

koolidevahelisi õpiprojekte ja võistlusi ning toetada õpetajate virtuaalsete

praktikakogukondade teket. Ning mis peamine – muuta e-õpe koolide igapäevase

õppekorralduse, õppekavade ja õpetajakoolituse loomulikuks osaks.

Alates 2006. aastast alustati koolide IKT-vahendite uuendamist

projektikonkurssidega, mis olid suunatud otse üldhariduskoolidele. Eeldati, et

vähemalt 2/3 õpetajatest oli läbinud IKT-alase metoodilise koolituse, et õpetajad ja

õpilased osalesid kohalikes ja rahvusvahelistes projektides, kus kasutati ühe

vahendina infotehnoloogiat. Koolipidaja/omanik lisab juurde sama suure summa.

Algatati neli uut õpetajakoolituse projekti – DigiTiiger, Projektipaun, TehnoTiiger ja

AnimaTiiger.

Õpitarkvara mõiste on aastatega muutunud. Mahukate CD-de asemele on tekkinud

õpikeskkonnad, kuhu õpetajad saavad talletada enda loodud õppematerjale.

Õppematerjal omakorda võib koosneda mitmest väiksest õpiobjektist. Nii Eesti kui ka

teiste riikide õpetajad on loonud hulgaliselt digitaalseid õppematerjale, mida nad

võiks oma töös kasutada, kui need oleksid koondatud ühte kasutajasõbralikku

vahenduskeskkonda. Sellise keskkonna loomine ja katsetamine on alanud üle-

euroopalise 3-aastase arendusprojekti Calibrate raames, kus osales ka Tiigrihüpe.

Aga see pole veel kaugeltki kõik. Tehnoloogia muutub väga kiiresti, ja pole välistatud,

et varsti saab lisaks arvutitele kasutada õppetööks ka mobiiltelefone ja GPS-

seadmeid. Tiigrihüpe osaleb koos teiste Euroopa riikidega uurimisprojektis eMapps.

com, kus sellele küsimusele vastust otsitakse. Laste ja õpetajatega seda juba Rocca-

al-Mare Vabaõhumuuseumis katsetatud, ja lastele see meeldis. Õnnestus

integreerida geograafia, ajalugu, kunsti- ja muusikaõpetus, ning infotehnoloogia oli

selles ettevõtmises just õiges kohas – vahendi, mitte eesmärgina.

Allikad:

Tiigrihüppe Sihtasutus

Tiigrihüpe: 1997-2007