SIDUS(?)TEKST TRADITSIOONIST JA INNOVATSIOONIST

Detsember 2010

Lõppev, 2010.aasta oli Eestis kuulutatud lugemisaastaks. Seda võib ühelt poolt vaadata kui 1935.aastal alanud traditsiooni jätku. 1935 oli nimelt esimene Eesti raamatuaasta. Kui aga meenutada, et 2009.aasta oli meil innovatsiooniaasta, siis peaks 2010.aasta puhul traditsiooni jätkamise kõrval ära märkima, et kõik selle traditsiooni eelmised esindajad kandsid raamatuaasta nime. Seega oli 2010 raamatuaastate reas ikka mitmes mõttes innovatsioon. Kõigepealt selles mõttes, et kui kõik eelmised meie esimese trükise Wanradt-Koelli katekismuse (1535) juubelitele pühendatud aastad ( 1935, 1970, 2000) seoti raamatu kui tarkuse allikaga, kui teatud kindlat tüüpi kultuuritraditsiooni esindajaga, siis 2010. aasta oli häälestatud lugemise traditsiooni (taas-) väärtustamisele meie rahva hulgas. Ja lausa sümboolse tähenduse saab aasta lõpus Tiit Hennoste poolt pakutud idee viia meie laste õpikud üle ajalooliselt paberkandjalt hiljuti turule tulnud elektroonilistele lugeritele. Seega oli 2010 küll lugemisaasta, aga samas ka raamatuinnovatsiooniaasta.

Miks ma oma talgujate aastalõpumõtiskluse kahe eelmise aasta „tiitlitega“ siduda tahan? Eks ikka sellepärast, et ka talgujate möödunud aasta on olnud üks suur traditsiooni ja innovatsiooni, jäämise ja saamise läbipõimumine. Mis on meist selle aastaga saanud? Mis on olnud ja jäänud? Mis on tulnud ja saanud? Mis on jäänud igimuutuvaks? Mis on saanud igikestvaks? Kas selliseid küsimusi on üldse mõtet tõstatada? Eriti veel praegusel masulisel ajal? Ja eriti veel talgujate seltskonnas, kes ju peaks oma positiivse dialektika lainetel olema helge tuleviku rajaleidjate avangardiks?

Mööduva aasta statistilist kokkuvõtet tehes sai veidi uhkeldatud sellega, kui palju erinevaid üritusi sai korraldatud, kuivõrd suur oli neis internetikeskkonnas korraldatute osakaal, milliseid tehnilisi ja metoodilisi uuendusi õnnestus katsetada jne jms. Teiste sõnadega, aasta olulise tulemusena sai välja toodud talgujate tehnoloogilise meisterlikkuse tõusu. Kui 20.detsembri dekadnikul Filippõtš kaebas ODI-7 nõrkuse üle tehnoloogia vallas, siis mina leidsin, et virtuaalklaster paistis silma just tehnoloogiliste saavutustega. Filippõtši ettepanek järgmisteks kolmikkokkusaamisteks ( Talgujad - Navigatsija- Sibirski Putj) oligi keskenduda ekspertidena kolmnurgale Tehnoloogia-Mäng-Areng. Tänu Gennadi Tšeurini toetusele sain meie jätkukokkusaamised ümber orienteerida teemale „Traditsioon“.

Miks ma pean vajalikuks laienenud EURA suunamist traditsiooni probleemidele? Eelkõige sellepärast, et hoida meid kõiki tagasi ohtlikult teelt, mis seotud püüdlusega hakata arengut „õigesti“, st tehnoloogiliselt juhtima. Selle eest on hoiatanud juba oma poolteist aastakümmet tagasi S.Popov oma töös katastroofiajastu mõtlemisest: http://www.ckp.ru/biblio/p/popov/odi_mvzr.htm

Ta on värvikalt kirjeldanud ohte, mis on seotud sellega, kui tehnoloogiline organisatsiooni vorm kantakse tootmisest üle kogu ühiskonna elukorraldusele, kui lähtutakse ideest, et on võimalik ehitada „õige“ ühiskonna juhtimise süsteemi ja et selline „õige“ üldse eksisteerib. S. Popov toob näidetena sellisest ettekujutusest nii sotsialismi kui fašismi. Ka kasvava

ökoloogilise ohu taga näeb ta organisatsiooni tehnoloogilise vormi valitsemist, mis tehnoloogia olemust ennast mittetunnetavana ei suuda seada ka tema kasutamisele piiranguid.

S Popov toob välja mõtlemise arengus kolm faasi:

I faas mõtlemises on seotav Aristotelese loogikaga kui olemuste väljarehkendamise instrumendiga, mis võimaldab teha tõeseid otsustusi maailma kohta –nii nähtava (Füüsika) kui mittenähtava (Metafüüsika) kohta.

II faas seostub uue , alla 400 aasta vanuse Euroopa teadusega , mil mõtlemine hakkab kujutama endast ideaalsete olemuste loomise viisi. Mõtlemine hakkab teadmisi tootma. Areneb tehniline inseneeria. Tekib võimalus muuta maailma vastavalt teaduse poolt kujundatud ideaalsetele ettekujutustele. Siit pärinebki illusioon, väidab Popov, et maailm ongi mõtlemisele vastavalt korraldatud.

III faas - mõtlemine kui uute maailmade loomise viisi on sünnitanud katastroofiajastu . Kui kuni XX sajandini võib ühe põlvkonna jooksul aset leidvate sündmuste käiku tajuda kui regulaarset, reeglipäraselt toimuvat, siis katastroofide maailma sattunud inimene peab üle elama seniste elusüsteemide purunemise, kusjuures tema nö „tsiviliseeritud teadvus“ säilib. Ta peab mitte ainult et ellu jääma, vaid ka mitte manduma, säilitama senise tsiviliseerituse taseme. Küsimus on nüüd selles, et regulaarselt (reeglipäraselt V.R.) korraldatud mõtlemine pole enam suuteline omandama, omaks võtma (osvoitj) maailma sündmusi. Inimestel tekib seda proovides absurdi, seejärel katastroofi taju. XIX sajandi lõpus-XX sajandi alguses tuli kätte olukord, kus näiteks see, mida tegid varem üksikud (nt hiigelriigi pööramine Lenini ja Co poolt), on saanud sadade tuhandete tegevuseks. Katastroofid on muutunud igapäevasteks. Ka nende ärahoidmisega tegelemisest on saanud töö ja tegevusala.

Et osaleda uues, katastroofilises maailmas on vaja varasemast erinevat, teist tüüpi mõtlemist. Selle loogiliseks aluseks on S. Popovi järgi :

Maailmad, mis tekivad kui ontoloogiliste ja kultuuriliste olemuste elu ruumid;

Situatsioon ja selles iseorganiseerumise vahendid (sealhulgas meetod, mõistetuna kui „tee“ kaoses);

Skeemid kui maailma loomise viis, nende äravõitmise instrument ja neis rändamise vahend.

Sellise mõtlemise resultaat on UUS ELUKORD, UUED MAAILMAD..

Popovi teravmeelse mõttearenduse järgi ei muuda vana mõtlemise tüübi teisejärguliseks mitte reaalne asjade käik. Otse vastupidi –monistliku ja regulatiivse mõtlemise kujunenud ideaalid on sünnitanud oma hauakaevaja. Selleks hauakaevajaks on tootmise tehnoloogilise vormi ja juhtimise (управление) idee. Tehnoloogilise organisatsiooni vorm on tootmisest väljunud ja enda alla haaranud kogu elu.

Eeltoodu ei tähenda tehnoloogilisele lähenemisele kui sellisele üldse kriipsu peale tõmbamist. Tehnoloogial on hindamatu roll seal, kus on võimalik ta rakendada inimese teenistusse kui vahend inimese loomingulisele tegevusele pühendatava vaba aja

suurendamiseks. Tingimustes, kus balli juhivad (Popovi metafoor- V.R.) poliitikud, sõjardid, infosüsteemide valdajad, finantsmagnaadid jt jääb teadlastele ja muudele spetsialistidele, kes ei mõista katastroofide tegelikke põhjusi ja kellele maailm näib endiselt seaduspärase ja regulaarsena, „professionaalsete kretiinide“ roll lõpututes ekspertide, nõunike, analüütikute jmt ridades. Kriitikavabalt end ekspertide hulka arvates ja mitte ennast laiemas sotsiokultuurilises süsteemis määratledes on ka meil oht sattuda ülalkirjeldatud seltskonna täiendajateks.

Tervete maade ja rahvaste tehnologiseerimise püüdele vastavad inimesed S.Popovi järgi kahel põhilisel moel:

1. Kus mitmesuguste võtetega (k.a. haridus) on õnnestunud minimiseerida selliseid inimlikke võimeid nagu võime seada endale isiklikke eesmärke, reflekteerida ja mängida, seal toimuvad katkematud „ masside ülestõusud“. Sellised rahvarahutuste lained võistlevad viimasel ajal oma esinemise sageduse ja ulatuse poolest juba üha sagenevate looduskatastroofidega ja haaravad selliseid tsiviliseeritud riike nagu Prantsusmaa, Kreeka, Portugal, Soome jt. Kord halvab liiklust lumetorm, kord lennutöötajate streik, kord tekitab tõrkeid toidu kohalesaabumisel üleujutus, kord autojuhtide streik.

2. Seal, kus pole õnnestunud inimese muutmine mittereflekteerivaks olesklejaks, toimub tervete rahvaste tagasipöördumine kultuurse, kuid „mittetsiviliseeritud“ elu poole, sh rahvusluse ja usulise fundamentalismi poole.

G.S. Tšeurini põhjamaisele traditsioonilisele kultuurile tuginev „Siberi tee“ on just üks sedalaadi katsetest ära pöörata ühiskonna „tsiviliseeritud“ tehnologiseerimise mainstreamilt. Ka talgujate ideelise kogukondlikkuse ja sellega vahetult seotud koolkondlikkuse , Vaba Intellektuaalse Kapitali põhimõtted kuuluvad samasse arengusuunda. Kõige positiivse juures, mida sellised liikumised endast kujutavad, on oht eralduda „ülejäänud laiast maailmast“, kapselduda ennast teistest paremaks pidavaks seltskonnaks või sektiks. Juba ülalnimetatud usuline fundamentalism on piisavalt hirmutavaks näiteks, miks peaks ka selle arengutee valikul olema väga ettevaatlik.

Ühiskonnakorralduse totaalse tehnologiseerimise ja sellele end vastandavale traditsioonide „fundeerimisele“ kaasaegses ühiskonnas saab ja tuleb nö „peale ehitada“ neid ületav ühiskonna elukorralduse paradigma. See ületamine (ikka hegellikus Aufheben , снятие tähenduses) tähendab ühest küljest lahtiütlemist aastasadadega kultuuris (nii ida kui lääne) juurdunud isikukultuslikust ajalookäsitlusest. Praeguses võrgustunud maailmas on minu veendumuse järgi ankoronism kollektiivse vaimse loomingu (eriti teadusliku, tehnilise jms) produktide üksühene sidumine üksiku indiviidiga. Kui poliitikas, äris, kaubanduses, tootmises juba hakatakse aru saama ja hukka mõistma indiviidikeskset lähenemist, liberalistlikku paradigmat, mille järgi parim ühiskonnakorraldus on üksikisiku vabadusi ülimaks

pidav, siis samad teadlased või filosoofid, kes seda paradigmat hukka mõistavad, tunneksid end ülimalt ja ebaõiglaselt ahistatud olevat, kui keegi paneks kahtluse alla nende õiguse iseenda ainuomandiks pidada oma selleteemalist artiklit. Väga vaimukalt võrdleb semiootik Valdur Mikita teaduslikke avastusi geneetiliste mutatsioonidega. Seega mutant peaks sel juhul omama õigust kuulutada end mutatsiooni autoriks! Tänapäeva dünaamilises maailmas peaks autorlus kui selline olema rakendatav mitte väiksemate subjektide kui koolkondade kohta.

F. Capra:paneb ette mittehierarhilise fleksibiilse juhtimisstiili kõigi osaliste tugeva partitsipatsiooniga, et organismi elus hoida. Elusas võrgustikus häiritused absorbeeritakse, mille läbi võrgustik end muudab . Erinevus deterministlikust, juhitavast masinast: Elusorganisme ainult häiritakse väljastpoolt, aga mitte ei reguleerita. Organismi muutused pole ettearvatavad, on ses mõttes autonoomsed, häiritustele reageerivad neile omasel iseorganiseeruval moel.

Eelnev jutt olekski see põhjendus ja lähtealus, miks on tekkinud vajadus pöörduda traditsiooni ja innovatsiooni mõistete ja nende vahekorra avamisele. Nagu eespool nägime, on võrdselt hukatuslikud nii ultratraditsiooniline kui paduinnovatsiooniline eluhoiak. Ajalooline praktika või „kaine talupojatarkus“ õpetab, et mõttekas on otsida kuldset keskteed nenede kahe äärmuse vahel. Väga lihtsustatul öeldes; innoveerida traditsioone ja traditsioneerides innovatsioone.

Eesti keeles on traditsiooni vasteteks pakutud tava, pärimust ja kommet ja seletatud neid kui ajaloolise materjali suulist või eeskuju najal edasiandmist inimeste ja põlvkondade vahel. Traditsioonile omistatakse sageli konservatiivne, sotsiaalset süsteemi säilitav ja stabiliseeriv roll, sotsiokultuuriliste uuenduste aeglustaja ja piiraja roll.

Kõige paremini talgujate metodoloogiaga haakuva sissejuhatuse traditsiooni mõistesse leidsin saksa vikipeediast, kus tuuakse välja traditsiooni mõiste kaks põhitähendust:

traditsioon kui kultuuripärand (Traditum)

traditsiooniprotsess, nn tradeerimine (Tradere), mis tegelikult ongi traditsiooni kui kultuuri pärandi aluseks.

Suurepäraselt kannab viimast traditsiooni mõiste tähendust Thomas Moruse ülipopulaarseks saanud võrdlus: Traditsioon pole mitte tuha alalhoidmine, vaid leegi edasiandmine. Eks ju ladinakeelne tradere tähendagi edasiandmist. Väga hästi sobib seda Thomas Moruse mõttepärli täiendama kaasaegse prantsuse filosoofi Alain de Benoist´ mõte, et traditsioon on meistri ja tema õpilase suhetes sama, mis pärilikkus vanema ja lapse puhul.

Saksa vikipeedia ei jäta tradeerimise vahendite hulgast välja kirja ega piira üleantavat vaid nn „ajaloolise materjaliga“. Tradeerimisse on seega haaratud kogu kasvatusprotsess, mitte vaid eeskuju järgimine ja mänguline järeleaimamine. Oma sisult on traditsioon kui kultuuripärand samuti kõikehaarav: alates teadmistest ja oskustest kuni moraalinormideni, alates lihtsatest tervitusžestidest kuni kõrgkultuuri pärliteni.

20.detsembri klubiõhtul rääkis Endrik „elavatest mõistetest“. Mulle tundub, et järgnenud arutelus jõudsime väga lähedale Thomas Moruse tulekandmise kujundile. On ju iga mõiste kultuurist „pärit“ ja elus hoitav vaid elavas kommunikatsiooniprotsessis. Võtame kasvõi Platoni politeia, mis 2009. aasta novembrist, st ODI-6 päevist on Tartu-Jekaterinburgi ideelise kogukonna jaoks saanud tõeliseks elavaks mõisteks. Tradeerimise keeles rääkides andis Tartu virtuaalrühm kui tradent (edasiandja) tollal Jekaterinburgi tiimile kui aktsipiendile (aktiivsele vastuvõtjale) üle omapoolse interpretatsiooni Platoni poolt selle sõnaga iseloomustatud ühiskonnakorraldusele. Vene vastuvõtjate interpretatsioon politeiast kui ühest eesti ühiskonnakorralduse kontseptsioonist elab ja kandub Navigatsija kogukonnas edasi (Neil seal Eestis on välja arendatud täiesti teistsugune ühiskonnakorralduse kontseptsioon võrreldes meie demokraatiakontseptsiooniga, see on Politeia kontseptsioon, mis lähtub Platonist). Ja nagu kuulatav muusikateos, saab ka elav mõiste iga interpreedi esituses uue ja kordumatu elu ja iga kuulaja poolt ainuomase vastuvõtu. Ühine on see, et nii muusikapala kui elav mõiste elatakse läbi. Erinevate inimeste poolt erinevalt. Kellele on need haaravad, kellele sütitavad, keda suhteliselt külmaks jätvad, keda ärritavad. Peamine on aga see, et see edasikandumise protsess pole mitte mehhaaniline, kiretu, masinalik „käiamine“, vaid inimlik, unikaalne, mitmevariantne taasloomine. Veel sügavamalt on seda loomeprotsessi osanud kirjeldada Edward Bond nn Sündmuse teatri (Theater Event) olemust avades:

Loomine on võimalik ainult siis, kui kujutlusvõime ja mõistus teineteist üheaegselt vastastikku mõjutavad. Draama dramatiseerib publiku. Publik ei muutu tema objektiks, sest nad on tähenduse looja. Selles seisnebki draama võim: hetkeks näinuks maailm end nagu teistsugusena — ja sellel on ka praktilised tulemused.

Siin ongi nähtavasti üks pöördepunkt, kust võiks hakata hargnema mõttetalgute selge oma juhtlõng orgtegevuslike mängudega võrreldes. Seal, kus G.P. ja tema traditsioonilised (sic!) järgijad liiguvad megamasinaliku tehnologiseerimise ja arengu juhtimise teed, valib mõttetalguliikumine traditsiooniliste kaunite kunstide laadse mõttevabaduse. See valik pole aga midagi muud kui vabaduse-traagika draama valimine.

Kui Filippõtši kolmnurgas(Tehnoloogia-Mäng-Areng) asendada Tehnoloogia (Tehnika) peaaegu sünonüümiga „Kunst“ või sõnaga „Looming“, siis mis muutub? Kolmnurgas Looming-Mäng-Areng muutub mõttetuks rääkida juhtimisest (upravlenije, manageerimise tähenduses) ja tõuseks esile Vabadus millekski. Vabadus murda kaanoneid, luua uus traditsioon. Traditsioon on ka paradigmade muutmine, mis tuleb elavate mõistete vabast mängust. Tähenduste ümbermängimine. Saavaks jäämine . Jäävaks saamine. (Werden-Bleiben ja Stanovlenije-Ostavlenije) Kunstiline mõtlemine kui katastroofiline mõtlemine, kui mängu loov mõtlemine. S.Popov kirjeldabki katastroofilist mõtlemist kui omamoodi mängu

saamise (selle loomise, kaasosaluse, „ilmumise“) skeemi. Mängu mõiste paigutab S. Popov eelkultuurilise iseloomuga, Maailma-moodustavate mõistete hulka: Kannatus, Armastus, Mäng. Need on mõisted, mille „realiseerimine“ eeldab inimese ilmset osavõttu . Ei mängu, ei kannatuse ega armastuse mõistest mõista inimene mõhkugi neid ise läbi elamata. Elavad mõisted, tähendab.Vrd. autopoieetiliste süsteemide korral das Tun= das Bleiben, st tegemine=olemine. NB! See tähendab, et ka koondbaasskeemi alumisel real olev Olemine=tegemine.

Tunnistan, et tegin eelmises lõigus S.Popovi mõttearenduses ühe omavolilise muudatuse. Popov kirjutab: insenerlik (katastroofiline) mõtlemine. Minul on: Katastroofiline (kunstiline) mõtlemine. Siin võib tunduda, et erinevus on põhimõtteline ja suur. Kui aga silmas pidada, et praegu käib jutt teadmise organiseerimisest, siis Popov eristabki insenerlikku mõtlemist teaduslikust sellega, et kui teaduslik organiseerib teadmist aineliselt (objekt-meetod), siis insenerlik distsiplinaarselt (mõiste-skeem). Kunstiline aga ei piirdu vaid skemaatilisega, vaid kujundlikuga selle kogu mitmekesisuses, alates tõepoolest insenerlikest skeemidest. Eks ju isegi Bachi fuugasid või „Hästitempereeritud klaverit“ ole kirjeldatud (ja õigusega) kui omamoodi insenerlikke skeeme.

Küsimus on aga just selles, et kui me rõõmsalt ja uhkelt oleme jõudnud selle „lõppastmeni taandamiseni“, siis oleme ühtlasi sellest elavast maailmast välja pigistanud järjekordse surnud skeemi. Mis on rakendatav … järgmiste elavate maailmade suretamiseks.

Kui me leppisime Gennadi Tšeuriniga kokku, et järgmisel kokkusaamisel käsitleme traditsiooni, siis Gennadi Semjonõtš rõhutas eriti seda, et me kõik tooks välja selle, miks on seda vaja, miks ilma selleta pole võimalik edasi elada. Ma oskan täna selle kohta öelda vaid niipalju, et olen jõudnud järjekordsele teelahkmele, et aeg paistab olevat saabunud, kus mulle antakse uus nägemine. Kus eelmine nägemine on küllastunud või ammendunud. Nii on see saamine ja jäämine mul alati käinud.

Ma olen seni vaadanud ikkagi asju (just nimelt asju) looduslooliselt ja „siitpoolt“. Nagu tadžikk õppeplaani- altpoolt ülespoole. Ka sisulise mõistmise astmeil „progresseerudes“. Läänemeelselt. Läänelikule kui „omasele“ oskasin vastandada „idaliku“ ja kirjeldada ida-lääs ehk parem-vasakpoolkeralist mõtlemist kui nende poolkerade vahelist dialoogi. Sellele lisaks panin musta-aafrikaliku energetiseeriva, alateadvusliku „alge“, mis sellele dialoogile emotsionaalse aluspõhja annab. Põhjamaine „tšuktši“ kultuur oli mu jaoks olemas vaid anekdootlikus vormis. Kuni Gennadi Semjonovitši kirjelduseni tõelistes ekstreemolukordades käitumisest. Kus mõtlemine peab kogu aeg käima reaalsituatiivselt, aga mitte „mängult“. Kus Alibe ja Belibe ei joo „näiteks“ praegu teed, sest praegu ei jooda teed. Sest see, kes joob praegu teed, teeb endale karuteene. Praegu tuleb teha muud ja tehakse muud. Seda õpetab elu, st maailm, st aegruum, mille orgaaniliseks osaks ollakse. See Alibe ja Belibe näide on mul meeles traditsionaalsete kultuuride uurijast klubivenna Peeter Tulviste jutust kui näide sellest, et traditsionaalsete kultuuride esindajad ei ole valmis (suutelised??) lahendama nende enda reaalsest elust väljaspool olevaid loogikaülesandeid. Näide oligi selline: Nganassaanile antakse ülesanne: A ja B joovad alati koos teed. A joob praegu teed. Mida teeb praegu B?

Nganassaani vastus: B on praegu jahil. Ka A on jahil. Nad ei joo praegu kumbki teed. Praegu ei joo keegi teed. Selline küsimuse püsitus on järelikult nganassaani loogikas mõttetu.

KUS SEE KULTUUR ASUB? Ilmselt ütlevad siin üles senised mudelid diskreetses ja hologrammilises režiimis toimuvate mõtlemisaktide dialoogist ja neid protsesse aktiveerivast hüpotaalamusest. Siin, neis ekstreemtingimustes ja situatsioonides, mida käsitleb Gennadi Semjonovitš, tuleb ilmselt aluseks võtta eelkultuurilised mõisted, st armastuse, kannatuse ja mängu. Seda ehk võib võrrelda eneseületajaliku sportliku pingutuse seisus rakenduvaga, kus esiplaanile tõuseb meelte täielik avanemine . Seega vajuvad tahaplaanile sellised kõrgtsivilisatsiooni tingimustes tähtsad „kompetentsid“ nagu IQ, EQ ja SQ, st intellektuaalne tarkus, tundetarkus või sotsiaalne tarkus. Ma nimetaksin selle põhjamaise tarkuse orgaaniliseks tarkuseks, tähistamaks kõigi meelte poolt saadava info interpreteerimist oma organismi kui tervikuga. NB! See on Varesa ja Maturana poolt Santiago-teoorias määratletud kui kõigele elusale omane Kognitsioon!

See orgaaniline intelligentsus (OI) on selle taga, miks traditsionaalse kultuuri esindajad ei oska tundras ära eksida ega suuda mõista, kuidas lääne tarkusega akadeemik läheb mingit taime otsima sinna, kuhu iga nende lapski oskab mitte minna. Sest seal ju see taim ei kasva!

Kui see orgaanilise intelligentsuse (intuitsiooni) mudel vastab tegelikkusele, st on katastroofilise mõtlemise adekvaatne peegeldus, siis ei saa ta enam olla üksikajuline parem-vasakpoolkeraline, vaid „inimkarjaline“, st kogukonnaline, grupiline, sünergiline. Kui käsitella kogukonda iseorganiseeruva süsteemina, siis saab mõistetavaks traditsioonilise kultuuri võimekus. See tuleneb bifurkatsioonilistest kvaliteedihüpetest, on sotsiokultuuriline, st sotsiaalsituatiivne ja kultuurivoos (ajas) kulgev. Polüloogne. Jäävsaamislik, saavjäävuslik . Orgaaniline intelligentsus = pea taevas, jalad maas, süda rahvas.

Kui lähtuda Varela ja Maturana nn Autopoiesise e. Santiago-teooriast (1972), siis tunnetusprotsess, kognitsioon identifitseerub eluprotsessiga. Vaim, vastupidiselt Descartes`i kontseptsioonile, pole mitte dualistlik, mateeriast sõltumatu substraat, vaid protsess, mis läbi aju kui spetsiifilise struktuuri läbi töötatakse – Vaimule vastab protsess ja ajule struktuur. Seejuures närvisüsteem, immuunsüsteem ja hormonaalne endokriinsüsteem töötavad tihedalt koos ja moodustavad koos kognitiivse võrgustiku. Kognitsioon on Santiago teooria järgi maailmaloomine läbi eluprotsessi. Humberto Maturana: Leben ist Wissen. Elu on teadmine. Veelkord: Iga elusolend (mitte vaid inimene V.R. !) loob sõltuvalt oma struktuurist omaenese (maa)ilma. Inimlikud struktuurid on üksteisega sarnased. Neil on ühine abstraktne keel. Neil on ühine kultuur. Selle läbi saab võimalikuks eri (maa)ilmade ühinemine ühiseks ELUILMAKS.

Autopoiesis ( iseendakreatsioon, eneseloomine, eneseehitamine, самосотворение)- elusolendite, sh ka inimese organisatsioon loob produktina iseennast ilma jagunemiseta tootjaks ja produktiks. Ei pea omama närvisüsteemi. Autopoieetiline süsteem on nt rakk. DNA on tekst, mis loeb ja kirjutab ennast ise.