RIIGIKOHUS · 2017-01-05 · 6 3.2 Karistuse põhjendamise kohustus Karistus peab olema...

RIIGIKOHUS

ÕIGUSTEABE OSAKOND

Karistuse kohaldamise etapid Eesti kohtupraktikas

Analüüs

Mervi Kruusamäe

kohtupraktika analüütik

Tartu

Oktoober 2012

2

SISUKORD

SISSEJUHATUS ................................................................................................................................ 4

2. Analüüsi eesmärk ja alusmaterjalid ................................................................................................ 4

3. Uuritud valdkonda reguleerivad õigusnormid ja teemaga seotud muud materjalid ....................... 5

3.1 Materiaalõiguslik regulatsioon ................................................................................................. 5

3.2 Karistuse põhjendamise kohustus ............................................................................................ 6

4. Karistusraamid ............................................................................................................................... 6

5. Süü kui karistuse kohaldamise alus ................................................................................................ 7

5.1 Süü suurust mõjutavad asjaolud ............................................................................................... 7

5.2 Süü ja selle suurus Riigikohtu praktikas .................................................................................. 7

5.2.1 Süü kui karistuse kohaldamise alus ................................................................................... 7

5.2.2 Süü suurust mõjutavad objektiivsed ja subjektiivsed asjaolud ......................................... 8

5.3 Süü ja selle suurus maa- ja ringkonnakohtu praktikas ........................................................... 11

5.3.1 Süü kui karistuse kohaldamise alus ..................................................................................... 11

5.3.2 Süü suurust mõjutavad objektiivsed asjaolud ................................................................. 12

5.3.3 Süü suurust mõjutavad subjektiivsed asjaolud ................................................................ 16

6. Karistuse eesmärgid: eri- ja üldpreventsioon ............................................................................... 18

6.1 Preventsioonide sisu ............................................................................................................... 18

6.2 Karistuse eesmärgid Riigikohtu praktikas .............................................................................. 19

6.2.1 Eripreventsioon ja isik ..................................................................................................... 19

6.2.2 Üldpreventsioon .............................................................................................................. 20

6.3 Karistuse eesmärgid maa- ja ringkonnakohtu praktikas ........................................................ 21

6.3.1 Eripreventsioon ja isik ..................................................................................................... 21

6.3.2 Eripreventsiooni realiseerumine ...................................................................................... 22

6.3.3 Eripreventiivset prognoosi mõjutavad asjaolud .............................................................. 23

6.3.4 Üldpreventsiooni realiseerumine ..................................................................................... 24

6.3.5 Üldpreventsioon ja isikust lähtuv oht õiguskorrale ......................................................... 26

6.3.6 Muud tähelepanekud ....................................................................................................... 27

7. Põhikaristuse mõistmine – karistuse kohaldamise mudelid ......................................................... 27

7.1 Karistusliigi ja -määra valik ................................................................................................... 27

7.2 Karistusliigi ja -määra valiku põhimõtted Riigikohtu praktikas ............................................ 28

7.2.1 Üldised põhimõtted ......................................................................................................... 28

7.2.2 Karistusliigi valik alternatiivse sanktsiooni korral .......................................................... 30

7.3 Karistusliigi valiku põhjendamine maa- ja ringkonnakohtu praktikas ................................... 31

7.3.1 Üldised tähelepanekud .................................................................................................... 31

3

7.3.2 Karistusliigi valikut mõjutavad tegurid ........................................................................... 33

7.4 Karistusmäära valikut mõjutavad tegurid .............................................................................. 38

7.4. 1 Karistusmäära valiku lähtepunkt – sanktsiooni keskmine määr või sanktsiooni esimene

kolmandik ................................................................................................................................. 38

7.4.2 Karistusmäära valik üheliigilise sanktsiooni korral ........................................................ 39

7.4.3 Karistusmäära valik alternatiivse sanktsiooni korral ...................................................... 40

7.4.4 Muud tähelepanekud ....................................................................................................... 40

8. KOKKUVÕTE ............................................................................................................................. 42

8.1 Karistusraamid ....................................................................................................................... 42

8.2 Süü .......................................................................................................................................... 42

8.3 Preventsioonid ehk karistuse eesmärgid ................................................................................ 44

8.3.1 Eripreventsioon ............................................................................................................... 44

8.3.2 Üldpreventsioon .............................................................................................................. 44

8.4 Karistusliigi ja -määra valik ................................................................................................... 45

8.4.1 Karistusliigi valiku põhimõtted ....................................................................................... 45

8.4.2 Karistusmäära valiku põhimõtted.................................................................................... 46

8.5 Karistuse põhjendamisega seonduvad tähelepanekud ............................................................ 47

4

SISSEJUHATUS

Rakendades karistust, kaitseb karistusõigus ühiskonna põhiväärtusi ja õiguskorda kahel viisil:

esiteks repressiivselt, st tehtud ülekohtu eest tasudes ehk kätte makstes, ja teiseks preventiivselt

ehk ülekohut ära hoides.1

Karistuse kohaldamine on väärtusotsustus, milles kohus võrdleb seadusandja hinnangut teole isiku

teoga. Ent eriosa vastava paragrahvi eest ettenähtud sanktsiooni raamidesse mahtuv karistus ei ole

veel õiglane ja seaduslik. Karistuse mõistmine seisneb olemasolevate variantide ja raamide piires

õige, st õiglase ja õiguslikult põhjendatud karistuse tuvastamises ja mõistmises.2

1. septembril 2012. a möödus kümme aastat karistusseadustiku (edaspidi KarS) jõustumisest3,

millega kehtestati euroopalik süüpõhimõttele rajatud karistusõigus. Koos sellega sätestati Eesti kui

suveräänse õigusriigi karistusvõimu teostamise põhimõtted. Karistusseadustikus on karistuse

kohaldamise alused esitatud kindlas hierarhilises süsteemis. Prof J. Sootak on märkinud, et

püramiidi tipus on isiku süü kui õigusriiklikult isiku karistamise põhistatuse lähtepunkt. Ka

ülejäänud KarS § 56 lg-s 1 nimetatud alused – karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning

eri- ja üldpreventsioon kui karistuse eesmärgid – kuuluvad kindlasse süsteemi. Siit ilmneb, et ka

kohus peaks sellest süsteemist kinni pidama ja analüüsima karistuse kohaldamise aluseid kindla

mudeli järgi.

Seega on karistuse kohaldamine protsess, mida saab jaotada etappidesse.4 Praegune analüüs

käsitleb vaid kohustuslikke etappe – karistusraamide ning süü ja selle suuruse kindlakstegemine,

karistuse eesmärkide ehk preventsioonide kaalumine ja põhikaristuse kohaldamine.

2. Analüüsi eesmärk ja alusmaterjalid

Analüüsi ülesanne on uurida kohtupraktikas valitsevaid seisukohti KarS §-s 56 sätestatud karistuse

kohaldamise aluste kohta karistuse kohaldamise etappide kaupa.

Analüüsis uuritakse kohtute seisukohti järgmistes etappides:

• karistusraam

• süü ja seda iseloomustavad asjaolud

• karistuse eesmärgid ehk preventsioonid

• karistusliigi ja -määra valik.

Lisaks karistuse kohaldamise materiaalõiguslikele küsimustele vaadeldakse ka seda, kuidas kohtud

järgivad karistuse põhjendamise nõuet.

Analüüs puudutab täiskasvanud füüsilisele isikule põhikaristuse mõistmist kriminaalasjades.

Analüüsi aluseks on võetud nii üld- kui ka lühimenetluse asju, sest neis menetlustes mõistetakse

1 J. Sootak. Karistusõiguse alused. Tallinn: Juura 2003, lk 19.

2 J. Sootak. Sanktsiooniõigus, lk 114, vnr 11.

3 https://www.riigiteataja.ee/akt/104042012003

4 J. Sootak. Sanktsiooniõigus, lk 115, vnr 12; P. Pikamäe, L. Kivi. Karistusõiguse põhiprobleeme. Õppematerjal

kohtunikele 2003. Tartu 2004, lk 53.

https://www.riigiteataja.ee/akt/104042012003

5

karistust samade põhimõtete järgi.5 Analüüs ei kajasta karistuse kohaldamise (määramise)

probleeme väärteomenetluses maa- ja ringkonnakohtus. Riigikohtu praktikale väärteoasjades on

viidatud. Uuritud on maa- ja ringkonnakohtu praktikat aastatel 2008 kuni 2011 ja 2012. a esimesel

poolaastal. Riigikohtu olulisemad otsused uuritavas vallas pärinevad valdavalt aastast 2003.

Kriminaalkoodeksi-aegsele Riigikohtu praktikale on viidatud küsimustes, mis on ka

karistusseadustiku järgi aktsepteeritavad. Aluseks on võetud juhusliku valiku alusel kohtulahendid,

mis olid analüüsi koostajale kättesaadavad kohtuinfosüsteemi (KIS) vahendusel. Üldjuhul

viidatakse analüüsis tüüpjuhtumitele, vajadusel tõstetakse esile ka üksikuid otsuseid.

Analüüsis esitatud seisukohtadel ei ole siduvat mõju ja need ei ole käsitatavad Riigikohtu

seisukohana. Riigikohus võtab õiguslikke seisukohti vaid kohtulahendis.

3. Uuritud valdkonda reguleerivad õigusnormid ja teemaga seotud muud materjalid

3.1 Materiaalõiguslik regulatsioon

Karistuse kohaldamise etappi jõudes on kohus eelnevalt teinud kindlaks, et isiku tegu vastab

kuriteokoosseisu tunnustele, õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole ja isik on kuriteo

toimepanemises süüdi.

Karistuse kohaldamine peab läbima kindlad etapid. Kitsamas tähenduses tähendab see

karistusraamide kindlakstegemist, süü piiride tuvastamist, preventsioonide ehk karistuse

eesmärkide kaalumist ja viimaks põhikaristuse mõistmist vastavalt karistuse kohaldamise mudelile.

Karistuse mõistmine laiemas tähenduses on lisakaristuse mõistmine, liitkaristuse moodustamine,

karistuse asendamine ja karistusest vabastamine, ent neid etappe praegune analüüs ei käsitle.

Õiguskirjanduses on välja pakutud kontrollskeem, millest kinnipidamine aitab karistuse

kohaldamisel vältida juhuslikkust ning soodustab stabiilse ja õiguslikult argumenteeritud

karistuspraktika väljakujunemist.6

Karistuse kohaldamise alused sätestab KarS § 56, mille 1. lõike kohaselt on karistamise alus süü.

Karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada

süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Sama

paragrahvi 2. lõike kohaselt võib kohus mõista vangistust ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole

võimalik saavutada kergema karistusega. Kui karistusseadustiku eriosa paragrahv, mille järgi isik

süüdi mõistetakse, võimaldab vangistuse kõrval mõista ka kergema karistuse, peab kohus otsuses

vangistuse mõistmist põhistama. KarS §-d 57 ja 58 sätestavad karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud, millega kohtul tuleb igal juhul arvestada.7

5 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11.

6 P. Pikamäe, L. Kivi. Karistusõiguse põhiprobleeme. Õppematerjal kohtunikele 2003. Tartu 2004, lk 53.

7 Mõistagi juhul, kui kohus need tuvastab.

6

3.2 Karistuse põhjendamise kohustus

Karistus peab olema nõuetekohaselt põhjendatud. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 312

lg-d 4 ja 5 nõuavad, et süüdimõistva kohtuotsuse põhistavas osas esitatakse muu hulgas karistust

kergendavad ja raskendavad asjaolud ja süüdistatavale mõistetava karistuse motiivid.

Kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09 on Riigikohus selgitanud, et kohus peab karistuse mõistmisel

juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest.8 Karistuse

põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on tegemist

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.9

Eeltoodu ei välista, et otsust tehes lahendab kohtunik karistuse kohaldamise erinevate etappide

küsimusi koos ja samaaegselt, kuid kohtuotsuse põhjendavas osas peavad need küsimused olema

esitatud süsteemselt ja otsuse lugejale jälgitavalt.

4. Karistusraamid

Karistuse sisuline põhjendamine algab karistusraamist: karistusliigi üldosaline raam, eriosa

sanktsioonist tulenev raam ja seaduses ettenähtud alustel korrigeeritud raam. Viimane

moodustatakse üldosas ettenähtud juhtudel KarS § 60 lg-tes 2–4 toodud alustel. Praeguses

analüüsis korrigeeritud karistusraamiga seonduvat ei uurita.

Karistuse mõistmise esimene samm on karistusliigi üldosast tuleneva karistusraami ja eriosast

tuleneva karistusraami10

kindlakstegemine. Kohus peab neist kindlasti lähtuma, kuid normi, mis

kohustaks sanktsiooni üldraami kohtuotsusesse kirja panema, ei ole.

Uuritud lahendite põhjal saab tõdeda, et üldjuhul märgivad kohtud kohtuotsusesse vastava

sanktsiooni karistusraami. Näiteks kriminaalasjas nr 1-10-6149 märkis Viru Maakohus esmalt, et

KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest karistatakse rahalise karistuse või

kuni kolmeaastase vangistusega. Seejärel põhjendas, miks ei ole võimalik karistada isikut rahalise

karistusega.11

Alati ei pea kohtud vajalikuks karistusraami kohtuotsuses välja tuua.12

Üldraami märkimine kohtuotsusesse tagab aga selle jälgitavuse ja aitab paremini mõista kohtu

järeldusi karistusliigi ja -määra kohta. Karistusraami esitamine kohtuotsuses on loogiline algus

liikumaks karistuse kohaldamise järgmisesse, s.o süü suuruse kindlakstegemise etappi.

8 Näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09.

9 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. mai 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-27-08.

10 Näiteks rahalise karistuse raamid tulenevad vaid karistusseadustiku üldosast. Mõnes eriosa paragrahvis ettenähtud

vangistuse alammäär tuleneb samuti üldosast (näiteks KarS § 199 lg 1).

11 Viru Maakohtu 7. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-6149.

12 Näiteks Harju Maakohtu 8. juuni 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-6568.

7

5. Süü kui karistuse kohaldamise alus

Teinud kindlaks karistusraamid, läheb kohus karistuse kohaldamise teise etappi ja asub hindama

süü suurust. Süü annab KarS § 56 järgi aluse isiku karistamiseks ja määrab üldjoontes ära, milline

peab kohaldatav karistus olema. Karistuse kohaldamise etapis tuleb kohtul hinnata KarS § 56 lg 1

alusel süü kvantitatiivset sisu karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude ning süüd

mõjutavate muude asjaolude kaudu. Karistuse mõistmise etapis ei ole enam asjakohane arutleda

selle üle, kas isik on kuriteos süüdi (KarS § 32 lg 1) ega tõdeda, et süüd välistavaid asjaolusid ei

ole. Need küsimused peavad olema lahendatud juba deliktistruktuuri tasandil.

5.1 Süü suurust mõjutavad asjaolud

Õiguskirjanduses on liigitatud süü suurust mõjutavad asjaolud objektiivseteks ja subjektiivseteks.

Neist esimese all vaadeldakse tegu, tagajärge ning isiku käitumist enne ja pärast kuritegu. Süü

suurust on võimalik mõõta ka teo etteheidetavust ja tagajärje ebaõigust hinnates, arvestades samas

süüdlase käitumist enne ja pärast tegu. Subjektiivse tunnusena on vaadeldav kuriteo motiiv,

eesmärk ja teos avalduv negatiivne suhtumine normi.13

Süü suurust saavad mõjutada süüteoga

seotud asjaolud.

Karistusseadustiku järgi on süü suurus mõõdetav eelkõige karistust kergendavate (KarS § 57) ja

raskendavate asjaolude (KarS § 58) abil. Nimetatud asjaolud iseloomustavad teo toimepanemise

viise, motiive, isiku käitumist pärast kuritegu või suhtumist oma teosse. Seadusandja on sätestanud

karistust kergendavad asjaolud lahtise loeteluna (KarS § 57 lg 2), mis tähendab kohtu jaoks

suuremaid võimalusi karistuse individualiseerimisel. Karistust raskendavad asjaolud on sätestatud

küll ammendavalt, ent Riigikohtu praktika on asunud toetama süü laiendatud käsitlust ja leidnud, et

süüd suurendavana võib vaadelda ka KarS §-s 58 loetlemata asjaolusid.14

Karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude kõrval näitavad süü suurust ka teo

koosseisupärasuses ja õigusvastasuses sisalduv ebaõigus ja taunitavus kui süü suurust mõjutavad

näitajad.15

KarS § 56 lg 1 teine lause nõuab, et karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise

korral tuleb neid arvestada. Kriminaalmenetluse seadustiku § 312 p 4 kohaselt tuleb need ka

süüdimõistva kohtuotsuse põhiossa märkida.

5.2 Süü ja selle suurus Riigikohtu praktikas

5.2.1 Süü kui karistuse kohaldamise alus

Riigikohus on rõhutanud süü tähendust karistuse mõistmisel. On selgitatud, et süü on karistuse

esmane alus, st, millisel määral on tegu isikule etteheidetav.16

13

J. Sootak. Sanktsiooniõigus, lk 120, vnr 28.

14 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. oktoobri 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-3-14-03, milles loeti varalise kasu

saamise eesmärk narkootilise aine edasiandmisel (KarS § 183) õiguslikult eriti taunitavaks ja seetõttu karistati

süüdistatavat vangistusega maksimaalmääras.


16 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06; 24. aprilli 2009. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09 ; 18. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-18-11.

8

Kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06 tõdes kriminaalkolleegium, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus

pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra

sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.17

Kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-18-11 on selgitatud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb

karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb

esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja

tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates

ning raskendavates asjaoludes.18

5.2.2 Süü suurust mõjutavad objektiivsed ja subjektiivsed asjaolud

● Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud

Kriminaalasjas nr 3-1-1-33-07 leiti, et maa- ja ringkonnakohtutel tuleb järgida nõuet, et karistuse

mõistmisel arvesse võetavad kergendavad ja raskendavad asjaolud peavad tulenema kriminaalasja

materjalidest ja olema kontrollitavad. Need tuleb esitada kohtuotsuses arusaadaval moel.19

Kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11 märgiti täiendavalt, et KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust

kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu

sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud.20

Kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07 on kriminaalkolleegium sedastanud, et KarS § 56 sätestab

karistamise alusena isiku süü, mille suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri. Viidatud

lahendis selgitati, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal

juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega eesmärgiga

teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida

konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke.21

Samal seisukohal on Riigikohtu üldkogu, selgitades väärteoasjas nr 3-1-1-116-09, et isikule

mõistetav karistus sõltub süü suurusest.22

KarS § 57 lg 2 lubab kohtul arvesse võtta ka KarS § 57 lg-s 1 nimetamata asjaolusid.

Kriminaalasjas nr 3-1-1-2-06 on kriminaalkolleegium selgitanud, et KarS § 57 lg-s 1 nimetamata

17

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06.

18 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-18-11.

19 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. septembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-07.

20 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11. Vaata ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. mai 2007. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07.


22 Riigikohtu üldkogu 18. mai 2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-116-09.

9

asjaolu arvestamine kergendava asjaoluna tähendab seda, et see asjaolu on isiku süüd vähendav,

või näitab, et isiku mõjutamiseks edasistest rikkumistest hoiduma on põhjendatud ka kergema

karistuse kohaldamine.23

● Teo toimepanemise asjaolud

Riigikohus on võtnud kasutusele süü laia tähenduse, leides, et karistuse mõistmisse tuleb kaasata

kõik teo toimepanemise asjaolud.24

Ka Riigikohtu üldkogu on väärteoasjas nr 3-1-1-116-09

selgitanud, et isikule mõistetav karistus sõltub süü suurusest, mis on omakorda vahetult seotud talle

etteheidetava teo asjaoludega ja nendele antava õigusliku hinnanguga.25

Narkosüütegude puhul on Riigikohus märkinud, et teo asjaoludena tuleb hinnata alati seda, mitmel

korral isik narkootilist ainet omandas ja millisel eesmärgil ta seda tegi. Õiguslikult eriliselt taunitav

on korduvalt narkootilise aine edasiandmine pikaajalise varalise kasu saamise eesmärgil.26

Kriminaalasjas nr 3-1-1-83-09 leidis kriminaalkolleegium, et liiklussüütegudes näitab süü suurust

liiklusnõuete rikkumise ulatus ja saabunud tagajärje raskus (kolme inimese surm ja ühe inimese

raske tervisekahjustus).27

Varavastaste süütegude puhul iseloomustab süüd ka omastatud või varastatud vara väärtus.

Kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10 leiti näiteks, et teo toimepanemise asjaolud, sh omastatud vara

rahaline väärtus, ei võimalda kohaldada isikule rahalist karistust.28

Kriminaalasjas nr 3-1-2-2-11 lähtus Riigikohtu üldkogu süü suurust hinnates käideldud

amfetamiini suurest kogusest ja leidis, et isiku süü suurusele kuriteo toimepanemise eest

KarS § 184 lg 2 p 1 järgi29

vastab viie aasta ja kümne kuu pikkune vangistus.30

Kriminaalasjas nr 3-1-1-7-11 selgitas kolleegium, et kohus peab ka kuritegude ideaalkogumi eest

karistust mõistes lähtuma eelkõige isiku süü suurusest, mis sellisel puhul väljendub küll ühes teos,

kuid sisaldab kahele süüteokoosseisule vastavat ebaõigust.31

23

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. aprilli 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-2-06.

24 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-12-06 leiti, et süü juures tuleb

arvestada ka kannatanu osa kuriteosündmuses.




28 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-15-10.

29 KarS § 184 lg 2 sanktsioon näeb karistusena ette kolm kuni viisteist aastat vangistust.

30 Riigikohtu üldkogu 10. aprilli 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-2-2-11.

31 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11. Vaata ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 16. märtsi 2011. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-5-11.

10

● Isiku käitumise eriline küünilisus, õiguskorda eirav meelestatus, õiguskorra korduv või

süstemaatiline rikkumine

Kriminaalasjas nr 3-1-1-32-09 märkis kriminaalkolleegium, et isik oli talle süüksarvatud tegude

toimepanemise ajal teises kriminaalasjas kohtu alla antud narkootilise aine valmistamiseks vajaliku

lähteaine valmistamise eest. Asjaolu, et ka sellises olukorras pani ta uuesti toime raske

rahvatervisevastase kuriteo, viitab isiku erilisele künismile ja õiguskorda eiravale meelestatusele.

Isikult äravõetud erinevate narkootiliste ainete kogus, mis ületas mitme äravõetud narkootilise aine

puhul kümneid kordi suure koguse piiri, on samuti tema süü suurust rõhutav asjaolu.32

Kriminaalasjas nr 3-1-1-57-09 nõustus kriminaalkolleegium isikule mõistetud 7-aastase

vangistusega KarS § 256 lg 1 järgi.33

Kolleegium leidis, et isiku loodud ja juhitud kuritegelik

ühendus tegutses pikema aja vältel ja selle eesmärk oli narkootiliste ainete, s.o määramata hulga

isikute tervist kahjustavate ainete süstemaatiline levitamine. Seega on isiku süü suurus piisav

õigustamaks talle kohtute poolt mõistetud seitsme aasta pikkust vangistust.34

● Kuriteo episoodide arv, isiku teadlik käitumine, kannatanu käitumine

Kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11 selgitas kriminaalkolleegium, et süüdistatavale konkreetse

karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd

kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava

teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms).35

Viidatud lahendis märkis kolleegium, et

kergendavale asjaolule lisaks tulnuks süü juures hinnata ka seda, et isikut süüdistati vaid ühe

kuriteo toimepanemises ja ta oli kriminaalkorras karistamata. Kuritegu pandi toime olmekonflikti

käigus ja selle ajendiks oli kannatanu solvang. Süüdistatav käituski alkoholijoobes vägivaldselt,

mistõttu ei olnud kannatanu ründamine juhuslik.

● Kuriteoga rünnatud õigushüve olulisus

Kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11 leidis kriminaalkolleegium, et arvestades toimepandud kuriteo

raskust ja sellega rünnatud õigushüve olulisust, isiku keskset rolli grupilises kuriteos, mis seisnes

suures koguses narkootilise aine valmistamises ning edasiandmises, samuti süüdistatava isikut

iseloomustavaid andmeid, on tema süü suur ja seetõttu tuleb teda karistada vangistusega üle

sanktsiooni keskmise määra.36

Kriminaalasjas nr 3-1-1-158-05 on kolleegium selgitanud, et tulirelva ja laskemoonaga seotud

kuritegu on abstraktne ohudelikt. Kuna juba neist esemeist tulenev abstraktne oht on olemuslikult

32

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-32-09.

33 KarS § 255 lg 1 näeb karistusena ette viis kuni viisteist aastat vangistust.

34 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. jaanuari 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-57-09.


36 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 8. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-38-11.

11

erinev, on seadusandja laialt sätestanud ka võimaliku sanktsiooni, milleks on rahaline karistus või

kuni kolm aastat vangistust. Karistuse mõistmisel antud sätte alusel tuleb seega erilise

tähelepanelikkusega vaagida teo tehiolusid ning hinnata, millise kaalukusega oli konkreetse eseme

käitlemine õigushüve kahjustamise seisukohalt. Üldjuhul on antud koosseisu tähenduses tulirelv

õigushüve enam kahjustava olemusega kui laskemoon. Seejuures võib tähendus olla sellistel

tunnustel nagu eseme käitlemise eesmärk, valduse tekkimise asjaolud, kogus jne. Samuti tuleb

arvestada, millise ohtlikkuse astmega esemega on tegemist. Kui isiku käitumises puuduvad

vahetult kuritegu raskendavalt iseloomustavad asjaolud, eseme valdus on pigem juhuslikku laadi,

tegemist on vähese ohtlikkusastmega esemega (tuleb arvestada ka asjaolu, et eseme tsiviilkäive ei

ole põhimõtteliselt keelatud, vaid piiratud) ning selle kogus on minimaalne, tuleb sanktsiooniliigi

valikul üldjuhul esmalt vaagida rahalist karistust.37

Isiku süü hindamisel kaalutavad asjaolud on kriminaalkolleegium võtnud kokku

kriminaalasjas nr 3-1-1-76-12.38

Viidatud lahendis on kirjas, et karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on isikule mõistetava karistuse

aluseks tema süü. Lisaks arvestatakse karistuse mõistmisel ka süüdlase isikut iseloomustavaid

andmeid ja õiguskorra huvisid. Isiku süü hindamisel tuleb lähtuda eelkõige asjas tuvastatud

faktilistest asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti KarS §-s 57 sätestatud

karistust kergendavatest ja KarS §-s 58 loetletud karistust raskendavatest asjaoludest. Näiteks tuleb

juhul, kui isik on kriminaalasja esemeks oleva ühe või mitme teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu

erinevat kvalifitseerivat tunnust, hinnata tema süüd üldjuhul suureks. Samuti võivad süü suurust

iseloomustada isiku teopanus grupiviisilise teo puhul, koosseisupärase käitumise süstemaatilisus,

tagajärje raskus, samuti kannatanu isik ja tema käitumine teo toimepanemise ajal. Lisaks kuriteo

koosseisuga hõlmatud asjaoludele peab kohus süü suuruse hindamisel arvestama isiku käitumist

vahetult enne ja pärast kuriteo toimepanemist, kuna ka see näitab süüdistatava suhtumist

kaitstavasse õigushüvesse.

5.3 Süü ja selle suurus maa- ja ringkonnakohtu praktikas

5.3.1 Süü kui karistuse kohaldamise alus

Kohtupraktikas on leitud, et karistuse kohaldamine süüpõhimõtte alusel tähendab avalikku

hukkamõistu tehtud teo eest.39

Välja on öeldud karistusõiguse oluline põhimõte, et karistuse raskus

sõltub eelkõige süü suurusest.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-11-723 leidis Harju Maakohus, et reaalse vangistuse kohaldamine

kujutab endast süüdistatava õigusseisundi kõige tõsisemat riivet. Vangistus ei tohtivat tekitada

isikule rohkem minetusi, kui see süü suurusest tulenevalt on vajalik.40

37

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. märtsi 2006. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-158-05 (koos viidetega varasemale

kohtupraktikale).

38 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. oktoobri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-12 (koos viidetega

varasemale kohtupraktikale).

39 Näiteks Viru Maakohtu 9. märtsi 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-2410, milles leiti, et karistuse sisu on avalik

hukkamõist kuriteo eest.

40 Harju Maakohtu 3. juuni 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-723.

12

Kriminaalasjas nr 1-08-13813 on Tartu Ringkonnakohus sõnaselgelt märkinud, et konkreetsele

isikule mõistetav karistus ei tohi ületada süü suurusest tulenevaid piire. Siiski leiti, et

eripreventiivse eesmärgiga võib õigustada karistust, mis jääb süü alumisest piirist madalamale, sest

ebaõiglane oleks süüle vastav, kuid eripreventiivselt kahjulikult mõjuv karistus. Rõhutati, et

mõistetav karistus ei tohi langeda alla piiri, mida ühiskond tunnetaks ebaõiglaselt leebena.41

Mitmetes otsustes käsitleti KarS § 56 lg-s 1 sätestatud süüd pelgalt süüdiolemisena KarS § 32 järgi.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-08-10171 on Pärnu Maakohus märkinud, et karistuse mõistmisel

arvestatakse süüdistatavate süüdiolemist, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti

võimalust mõjutada süüdlasi edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

huvisid.42

Tallinna Ringkonnakohus eeltoodud seisukohta ei jaga ja selgitab kriminaalasjas nr 1-09-3703, et

süü KarS § 56 mõttes ei pea silmas nn karistamise aluseks olevat süüd (kui karistatavuse eeldust

KarS 2. ptk 3. jao mõttes), vaid toimepandud (teo)ebaõiguse määra ja individuaalset

etteheidetavust. Tegemist on seega süüga nn laias tähenduses, mis hõlmab laia asjaolude ringi.43

Lisaks seaduses sätestatud kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele tuleb arvestada ka

karistuse üld- ja eripreventiivseid eesmärke – võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma

süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kuid süü mõiste selles laias

tähenduses hõlmab vältimatult ka tegu ennast. Kohus leidis, et tegu ongi karistusõigusliku etteheite

tegemise esmane alus (karistusõigus kui teokaristusõigus). Tähendust omab just teo toimepanemise

konkreetne viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise

ohtlikkusele, mis on samuti objektiivne kategooria.44

On näiteid, kus kohus arutleb karistuse kohaldamise etapis süüd välistavate asjaolude üle.45

See on

ebaõige, sest nimetatud küsimus peab olema lahendatud juba deliktistruktuuri tasandil.

5.3.2 Süü suurust mõjutavad objektiivsed asjaolud

● Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud

Riigikohtu praktikast on teada, et süü suurus on hinnatav ka KarS §-des 57 ja 58 sätestatud

karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude abil. Maa- ja ringkonnakohtu lahenditest ilmnes

aga, et karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid käsitatakse sageli süüst eraldiseisvana.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-09-18539 on Harju Maakohus märkinud, et karistuse mõistmisel

tuleks lisaks kergendavatele ja raskendatavatele asjaoludele arvestada ka süü suurust, süüdistatava

rolli kuriteos.46

41

Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-13813.

42 Näiteks Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-10171.

43 Vaata ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. aprilli 2006. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-12-06 27 ja 12. oktoobri

2012. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-76-12.

44 Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-3703.

45 Vaata näiteks Tartu Ringkonnakohtu 29. aprilli 2009. a otsust kriminaalasjas nr 1-08-10895.

46 Harju Maakohtu 22. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-18539.

13

Kriminaalasjas nr 1-10-11292 on Tallinna Ringkonnakohus märkinud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt

on karistamise alus isiku süü. See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo

eest. Kohus leidis, et karistuse mõistmisel tuleb eelkõige arvestada süüdistatava süü suurust ning

alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.47

Eeltoodu kinnitab, et kohtupraktikas ei mõisteta ühtemoodi, mida KarS § 56 lg 1 esimene lause

sisuliselt tähendab. Kohtud on jätnud tähelepanuta Riigikohtu seisukoha, et ka kergendavad ja

raskendavad asjaolud näitavadki süü suurust ja neid tuleb hinnata koos teiste süürelevantsete

asjaoludega. Süüle tuleb anda hinnang ka siis, kui seaduses sätestatud kergendavaid või

raskendavaid asjaolusid ei tuvastata. Riigikohtu praktikast lähtuvalt tuleb siis analüüsida isiku süüd

teiste süüd iseloomustavate tunnuste, sh süüteo toimepanemise asjaolude ja neile antava õigusliku

hinnangu põhjal.48

Karistust kergendav asjaolu – puhtsüdamlik kahetsus

Praeguses analüüsis ei uurita KarS § 57 ja § 58 sisulist kohaldamispraktikat, ent mõningad

tähelepanekud selles vallas saab siiski teha.

Kõige sagedamini võetakse karistuse mõistmise juures arvesse KarS § 57 lg 1 p 3 alt-s 2 märgitud

puhtsüdamlikku kahetsust. Riigikohus on selgitanud, et kohtuistungil enda süüditunnistamine ei ole

karistust kergendav asjaolu KarS 57 lg 1 järgi.49

Ka ringkonnakohtud on rõhutanud, et kuriteo

tunnistamine ei ole KarS § 57 lg-s 1 nimetatud asjaolu, mida tuleks karistuse mõistmisel

obligatoorselt arvesse võtta.50

Ent maakohtute praktika on selles küsimuses ebaühtlane.

Kriminaalasjas nr 1-09-17760 leidis Viru Maakohus, et karistust kergendavaks asjaoluks võib

lugeda süü puhtsüdamlikku kahetsust ainult formaalselt. Tegelikult isik oma süüd ei kahetsenud

ning karistuse vältimise soovil üritas kohtu ja eeluurimise silmis vähendada oma kuritegelikku

rolli. Süüdistatav on varem kohtulikult karistamata. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei

tuvastanud. Arvestades süüdistatava juhtivat rolli, samuti asjaolu, et narkokuriteod on eriti

ühiskonnaohtlikud süüteod, mis soosivad teiste kuritegude toimepanemist ja haiguste levikut, pidas

kohus otstarbekaks karistada teda reaalse vangistusega. 51

Analüüsi autor märgib, et eeltoodud kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas karistust

kergendav asjaolu siiski tuvastati või mitte ja kas seda karistuse mõistmise juures arvestati.

Kohtuotsuse põhjendatuse huvides oleks mõistlik otsusesse kirja panna ka viide KarS § 57 või § 58

47

Tallinna Ringkonnakohtu 9. mai 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-11292.

48 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07 , 18. aprilli 2011. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-18-11 ja 12. oktoobri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-12. Vaata ka Harju Maakohtu

30. märtsi 2011. a otsust kriminaalasjas nr 1-11-1779.


50 Näiteks Tallinna Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-16101.


14

konkreetsele sättele, mille alusel seaduses nimetatud asjaolud isiku süüd suurendavad või

vähendavad.

Sageli peetakse vajalikuks rõhutada, et isik oma süüd ei tunnista.52

Analüüsi autor märgib, et süü mittetunnistamine tähendab eelkõige seda, et kergendav asjaolu –

puhtsüdamlik kahetsus – puudub. Mingit täiendavat, süüd suurendavat mõõdet sellel olla ei tohiks.

Küll aga võib see anda kohtule pidepunkti eripreventiivse prognoosi tegemisel.

● Süü suurust iseloomustava asjaoluna on arvestatud ka kuriteo koosseisuliste raskendavate

tunnuste hulka.53

● Isiku kuritegeliku käitumise intensiivsus, kuriteoepisoodide arv, teopanus, teo

toimepanemise viis.

Näiteks on kriminaalasjas nr 1-11-3507 Harju Maakohus märkinud, et süü juures on tähtis

konkreetne teo toimepanemise viis.54

Kriminaalasjas nr 1-09-18539 leidis Harju Maakohus, et karistuse mõistmisel tuleb lisaks

kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele arvestada ka süü suurust, st isiku rolli kuriteos. Leiti,

et isik on jätkanud kangekaelselt kuritegude toimepanemist ühe ja sama kannatanu vastu. Märgiti,

et kannatanult vabaduse võtmine oli teopildilt äärmiselt julm. Kannatanu suleti inimtühjas paigas

ruumi, kuhu kõrvalised isikud nii lihtsalt ei satu. Oli külm aeg. Võimalikud rasked tagajärjed jäid

saabumata vaid kannatanu enda pingutuse tõttu. Isik oli vabaduse võtmise idee algataja ja kuriteo

toimepanemisel liidrirollis.55

Viidatud lahend kinnitab järeldust, et karistust kergendavad asjaolud on midagi iseseisvat, mitte

aga osa süüst KarS § 56 lg 1 järgi. Siit ilmneb ebakõla Riigikohtu seisukohaga, et ka kõnesolevad

asjaolud on süü suuruse näitajad.56

On leitud, et alkoholijoove soodustab kuriteo toimepanemist, sest see suurendab süüdistatava

agressiivsust.57

● Kuriteoga tekitatud tagajärg (vigastuste iseloom, vägivalla intensiivsus), kannatanute arv

ja vanus.

Vägivallaga seotud kuritegude puhul mõjutab süüd kannatanute arv, vanus, rakendatud vägivalla

iseloom ja põhjustatud tagajärg. 58

52

Näiteks Viru Maakohtu 14. juuli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-2826.

53 Harju Maakohtu 28. veebruari 2012. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-1058.


55 Näiteks Harju Maakohtu 22. aprilli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-18539; Harju Maakohtu 18. detsembri

2007. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-2147; Pärnu Maakohtu 20. märtsi 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-14625.


57 Näiteks Pärnu Maakohtu 13. detsembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-3129.


15

Näiteks kriminaalasjas nr 1-11-1779 on Harju Maakohus sedastanud, et karistuse määra valikul

peab kohus lähtuma eelkõige süü suurusest ja kuriteoga põhjustatud tagajärjest. Süü suurust näitab

kasutatud vägivalla intensiivsus.59

Kriminaalasjas nr 1-10-5424 on Harju Maakohus märkinud, et isik vägistas neli noort inimest

(14-aastane, 16-aastane, 18-aastane ja 21-aastane). Lisaks vägistamistele, mis on kannatanule

äärmiselt alandav ja psüühiliselt raskelt üleelatav sündmus, suutis isik oma ähvardustega külvata

neisse ka hirmu oma lähedaste pärast. Ta ei hoolinud kannatanute palvetest ega pööranud mingit

tähelepanu nende vanusele. Ühe kannatanu suhtes kohaldatud vägivald oli äärmiselt jõhker, samuti

oli ohtlik ja põhjustas kannatanutele suurt valu näkku pihustatud gaas. Ühtegi kuritegu isik ei

tunnistanud, kannatanutelt andestust ei palunud. KarS § 141 lg 2 järgi oleks karistatav ka ainult

teistkordne vägistamine. Isik on vägistanud neli ohvrit, kellest kaks olid alaealised. Karistust

kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Kohus karistas isikut vangistusega

maksimaalmääras, sest väiksem karistus ei vastaks tema süü suurusele ning oleks vastuolus ka

õiguskorra kaitsmise huvidega. Kohus ei pidanud võimalikuks vähendada süü suurusest tulenevat

maksimaalmääras karistust eripreventiivsel eesmärgil.60

Kriminaalasjas nr 1-11-1779 on Harju Maakohus märkinud, et vaatamata karistust kergendavate

ja raskendavate asjaolude puudumisele peab kohus olulisimaks karistuse määra mõjutavaks

asjaoluks isiku süü suurust. Süüdistatavat süüdistatakse vaid ühe varguse episoodis, millega ei

tekitatud olulist varalist kahju. Kohus leidis, et isiku süü ei ole nii suur, et see tingiks talle karistuse

mõistmise ettenähtud sanktsiooni keskmise määra lähedal. Kohus pidas õigeks mõista karistus

oluliselt alla sanktsiooni keskmist määra.61

Kriminaalasjas nr 1-08-7793 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et isik on süüdi mõistetud kuues

kuriteoepisoodis. Kõigil kordadel ründas süüdistatav vanemaealisi naisi, kasutades nende suhtes

põhjendamatult rasket füüsilist vägivalda. Kohus nõustus prokuröriga, et väljaspool KarS § 58 p 3

(süüteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes) on nimetatud asjaolud täiendavalt hinnatavad

erilise küünilisusena, mis teeb toimepandud kuriteod õiguslikult iseäranis taunitavaks.62

● Kuriteoga rünnatud õigushüve tähtsus

Kriminaalasjas nr 1-09-7295 leidis Tartu Maakohus, et põhiseaduse § 16 kohaselt on igaühel

õigus elule ja meelevaldselt ei tohi kelleltki elu võtta. Süüdistatav on rünnanud teise inimese kõige

väärtuslikumat hüve, s.o elu. Isik ründas selle inimese elu, kes temale endale elu andis. Seda

arvestades leidis kohus, et isiku süü on väga suur.63

59

Harju Maakohtu 30. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-1779 isiku süüdistuses KarS § 200 lg 2 p 7 järgi.

60 Harju Maakohtu 15. oktoobri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-5424.

61 Harju Maakohtu 30. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-1779 isiku süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 4 järgi.

62 Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-7793.

63 Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-7295.

16

● Kuriteoliigi esinemissagedus

Kriminaalasjas nr 1-09-9050 arvestas Harju Maakohus isiku süü juures ka seda, et

KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritav kuritegu kuulub rahvatervisevastaste süütegude hulka ja

narkootikumidega seotud kuriteod on käesoleval ajal ühiskonnas väga levinud.64

● Kuriteo ohtlikkus

Kriminaalasjas nr 1-11-3507 märkis Harju Maakohus, et süü hindamisel on tähtis konkreetne teo

toimepanemise viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo

toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivne kategooria.65

Sama seisukoht on kirjas

Tallinna Ringkonnakohtu otsuses kriminaalasjas nr 1-09-3703.66

● Süüdistatava käitumine pärast kuritegu

Tartu Maakohus märkis kriminaalasjas nr 1-09-7295, et isiku käitumine pärast kuritegu ei mõjuta

otseselt teo ebaõigust ega süüd, sest need on juba realiseerunud. Siiski võttis kohus arvesse, et isik

tappis oma ema hilisõhtul. Suhtudes täiesti ükskõikselt maas lamava ema saatusesse, viibis ta veel

poolteist päeva koos tapetuga samas korteris. Samas varjas isik trepikojas olijate eest, et korteris on

ka tema surnud ema, ning väitis, et viimane on kodust lahkunud.67

Riigikohus on siiski rõhutanud, et süüdistatava teojärgne käitumine võib mõjutada süü suurust.68

Analüüsi autor märgib, et isiku teojärgne käitumine vähendab tema süüd näiteks KarS § 57 lg-s 1

sätestatud juhul, ent teosüüd see asjaolu enam tõepoolest ei mõjuta.

● Kannatanu käitumine

Teo toimepanija süüd vähendab pisut see, kui kannatanu käitumine soodustab kuritegeliku olukorra

tekkimist. Näiteks kriminaalasjas nr 1-09-9806 arvestaski Viru Maakohus süüdlase karistamisel

seda, et oma pojaga alkoholi tarvitades asetas kannatanu end ise olukorda, milles võivad konfliktid

kergesti tekkida.69

5.3.3 Süü suurust mõjutavad subjektiivsed asjaolud

● Kuriteo toimepanemise motiivid ja eesmärgid

Kriminaalasjas nr 1-09-3703 märkis Tallinna Ringkonnakohus, et tuleb rangelt eristada teo

õiguslikku kvalifikatsiooni ning teo toimepanemisega kaasnevaid sisemisi vms täiendavaid

motiive, mis viivad individuaalsel juhul isiku kuriteo toimepanemiseni. Tegemist ei ole

KarS §-s 59 sätestatud kergendava või raskendava asjaolu korduvarvestamise keelu rikkumisega,

64

Harju Maakohtu 23. oktoobri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-9050.



67 Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-7295.

68 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11 ja 12. oktoobri 2012. a

otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-12.

69 Viru Maakohtu 6. jaanuari 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-9806.

17

kui süü suuruse hindamisel võetakse uuesti vaagimisele teo esile kutsunud sisemised (nt eriliselt

taunitavad) motiivid – kui isiku mingi käitumine paigutatakse eriosa konkreetse koosseisu alla, siis

on sellega öeldud vaid see, kas ja millise sätte alusel on mingi tegu/tagajärg isikule omistatav;

õigusjärelmite kohaldamise seisukohalt hinnatakse süü tähenduses aga seda, millises ulatuses ning

asjaoludel on tegu/tagajärg isikule süüks arvatav. Kui isik tunnistatakse süüdi nt omakasu motiivil

toimepandud mõrvas, saab karistuse mõistmisel seega täiendavalt argumenteerida (raskendava)

asjaoluga, et raha sooviti saada narkootikumide omandamiseks või hasartmänguvõlgade

kustutamiseks. Ringkonnakohus rõhutas, et maakohus ei ole süüdistatavale teistkordselt ette

heitnud raha omastamise soovi; maakohus on lugenud eriliselt taunitavaks selle, et nimetatud

soovist kantuna suunas isik teo omaenda lähedase (vanaema) vastu. Kuigi inimelude väärtus ei ole

karistusõiguslikult n-ö astmestatav, on see siiski vaieldamatult tehiolu, millel on tähendus karistuse

mõistmisel, ning sellisena on maakohus seda ka käsitlenud.70

● Kuritegude süstemaatiline toimepanemine elatusvahendite teenimise eesmärgil, negatiivne

hoiak ühiskonnas – kas eluviisisüü teosüü kõrval?

Kriminaalasjas nr 1-12-1058 asus Harju Maakohus seisukohale, et isikule tuleb mõista reaalne

vangistus. Leiti, et isiku süü on suur. Varasemad karistused ei ole sundinud teda hoiduma uutest

süütegudest. Süüdistatava pikaajaline ja süstemaatiline varavastaste kuritegude toimepanemine

kahjustab õiguskorra huvisid. Isiku eluviis näitab, et kellegi põhiseadusega tagatud omandi kaitse

ei ole tegelikult tagatud, sest ta varastab elatusvahendite saamiseks. 71

Kriminaalasjas nr 1-10-11992 leidis Tallinna Ringkonnakohus, et lisaks varastatud asja

väärtusele tuleb süü suuruse hindamisel arvestada ka seda, et eelmise süüdimõistva otsuse

tegemisest oli möödunud vaid 10 päeva.72

Maa- ja ringkonnakohtute praktikast ilmneb, et karistuse mõistmisel rõhutatakse, et isik paneb

kuritegusid toime süstemaatiliselt elatusvahendite teenimise eesmärgil. Leitakse, et isik on

kuritegeliku eluviisiga. Analüüs kinnitab, et kohus arvestab selle asjaoluga alati. Ei saa aga teha

järeldust, et kohtupraktika on asunud tunnustama teosüü kõrval ka eluviisisüüd.73

Sõnaselget

järeldust, et kuritegelik eluviis oleks vaadeldav süü suuruse näitajana, uuritud lahenditest silma ei

jäänud. Kohtupraktikas käsitletakse kuritegelikku eluviisi vaid karistuse eripreventiivseid eesmärke

prognoosides ja alternatiivse sanktsiooni korral vangistust kohaldades.

Analüüsi autor leiab, et kuritegelikku eluviisi võiks siiski ka süü juures hinnata, sest see viitab

selgelt õiguskorda eiravale meelestatusele, mis on ka Riigikohtu seisukohalt süü suuruse näitaja.74

See oleks põhjendatud näiteks juhtudel, kui isiku teosüü on suhteliselt tagasihoidlik, ent tema

eluhoiak on negatiivne, eluviis kuritegelik. Kõige enam käsitleti isiku kuritegelikku eluviisi

karistuse mõistmisel süstemaatilise varguse eest.

70

Tallinna Ringkonnakohtu 17. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-3703.

71 Harju Maakohtu 28. veebruari 2012. a otsus kriminaalasjas nr 1-12-1058.

72 Tallinna Ringkonnakohtu 24. jaanuari 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-11992.

73 Vaata lähemalt J. Sootak. Kaks aastat karistusseadustikku: uus õigus ja uued probleemid? – Juridica 2005, I, lk 35–

44.


18

● Tahtlus kui karistuse kohaldamise alus

Kuni 31. detsembrini 2003 kehtis KarS § 56 lg 1 redaktsioon, mille kohaselt pidi kohus arvestama

karistuse kohaldamise iseseisva alusena ka tahtluse ja ettevaatamatuse liiki. 2004. aasta 1. jaanuaril

jõustunud karistusseadustiku muudatustega jäeti need tunnused seadusest välja.75

Uuritud lahenditest ilmnes, et eeltoodud seadusemuudatus kohtupraktikat ei mõjutanud. Maa- ja

ringkonnakohtud arvestavad jätkuvalt tahtluse liiki ka karistuse mõistmise iseseisva alusena.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-09-6292 märkis Viru Maakohus lihtsalt, et karistuse mõistmisel

arvestatakse muu hulgas ka seda, et isik pani toime kuriteo kaudse tahtlusega.76

Pärnu Maakohtu otsuses kriminaalasjas nr 1-09-20617 on kirjas, et isik pani kuriteo toime

esmakordselt, kuid teadlikult ja tahtlikult ning seda tuleb karistuse mõistmisel arvesse võtta.77

Kriminaalasjas nr 1-097955 mõistis Viru Maakohus süüdlasele tapmise eest karistuse

minimaalmääras põhjendusel, et isik pani teo toime kaudse tahtlusega ja ta kahetseb.78

Sellest

lahendist võib aru saada, et tahtluse kergem liik näitab väiksemat süüd. Kahetsuse

puhtsüdamlikkust ei ole aga kohus hinnanud.

Kriminaalasjas nr 1-09-3703 selgitas Tallinna Ringkonnakohus, et tahtluse liik ongi süü suurust

mõjutav tegur. Kohus märkis, et kuigi KarS § 56 ei tee otsesõnu viidet tahtluse ja ettevaatamatuse

liigi arvestamisele karistuse mõistmisel, on tegemist jätkuvalt asjaoluga, mida tuleb kaasata süü

laia mõistesse. On arusaadav, et süü suurus on suurem, kui isiku eesmärgiks oligi teatud kahjuliku

tagajärje põhjustamine (kavatsetus) või ta üksnes möönis seda. Täiendavalt arvestatakse ka teo

toimepanemise üldisi motiive (ja seda näiteks eraldi KarS § 58 p-s 1 sätestatud „muust madalast

motiivist“, mis on iseseisev karistust raskendav asjaolu). Siinkohal tulevad arvesse ka erinevad

sotsiaaleetilised asjaolud, näiteks see, et teatud viisil toimimine on inimlikult enam arusaadav,

samal ajal kui väliselt sarnane käitumine on täiendavate/erinevate tehiolude taustal enam

hukkamõistetav.79

6. Karistuse eesmärgid: eri- ja üldpreventsioon

6.1 Preventsioonide sisu

Karistusseadustiku § 56 lg 1 ls 2 alt-de 2 ja 3 kohaselt arvestatakse karistuse mõistmisel võimalust

mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Neist esimene sätestab karistuse eripreventiivse ja teine üldpreventiivse eesmärgi. Preventsioone

tuleb vaadelda karistuse kohaldamise iseseisva etapina süü piiride hindamise järel. Selles etapis

75

Riigi Teataja I 2003, 83, 557.

76 Viru Maakohtu 30. septembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-6292; Pärnu Maakohtu 12. juuli 2010. a otsus

kriminaalasjas nr 1-09-20617.

77 Pärnu Maakohtu 12. juuli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-20617.

78 Viru Maakohtu 7. mai 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-097955.


19

püüab kohus prognoosida, milline karistus on efektiivseim, hoidmaks ära isiku järgmise süüteo,

pidades silmas ka kogu ühiskonna kaitsmise eesmärki.

Õiguskirjanduses märgitakse, et eripreventsioon realiseerub kolmes vormis: hirmutamine,

parandamine ja kindlustamine.80

Hirmutamine tähendab karistuse kaudu süüdlase taunimist. Parandamine tähendab süüdlase

mõjutamist, et ta uusi kuritegusid toime ei paneks. Kindlustamine tähendab kurjategija isoleerimist

üldsuse kaitsmiseks.81

Õiguskirjanduses märgitakse, et positiivne üldpreventsioon peab kinnitama inimeste usku normi

kehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu.82

Üldpreventsiooni ülesanne on näidata karistusõigust

ühiskonda kaitsva institutsioonina, millel on ka kindlustuseesmärk, mida ei tohi aga realiseerida

süü piire ületavalt. Välja on pakutud karistuse kohaldamise mudel, mille kohaselt võiks positiivne

üldpreventsioon tähistada süü piire arvestava karistuse alammäära.83

6.2 Karistuse eesmärgid Riigikohtu praktikas

6.2.1 Eripreventsioon ja isik

Isik ei ole KarS § 56 lg 1 järgi iseseisev (teost lahutatud) karistuse kohaldamise alus. See aga ei

tähenda, et karistuse mõistmisel saaks jätta isiku üldse tähelepanuta. Õiguskirjanduses on asutud

seisukohale, et süüpõhimõttele rajatud karistusõiguse järgi ei ole võimalik konkreetsest teost

lähtuvat süüetteheidet mõõta teo toimepanija isiksuse omapärasid arvestamata.84

Isik on täiesti

iseseisev alus karistusest vabastamise etapis KarS § 73 ja § 74 alusel, ent praeguses analüüsis seda

etappi sisuliselt ei käsitleta.

Kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03 asus ka Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et erinevalt

KrK §-s 36 sätestatust ei nähta KarS § 56 lg-s 1 enam ette süüdlase isiku arvestamist karistuse

mõistmise iseseisva alusena. See tähendab muu hulgas ka seda, et varasemaid karistatusi saab uue

karistuse mõistmisel arvestada üksnes tingimusel, et need ei ole karistusregistrist kustutatud ja et

need on uue kuriteoga seotud.85

Kohus peab põhistama, millist konkreetset mõju varasem süütegu

mõistetavale karistusele avaldab.86

Kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04 on kriminaalkolleegium selgitanud, et KarS § 56 lg 1 kohaselt on

karistamise aluseks ja seega ka põhiliseks kriteeriumiks üksnes isiku süü. Kuid sama lõike teisest

lausest selgub, et karistuse mõistmisel tuleb peale aluse arvestada ka teisi asjaolusid, sh ka

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise

80

J. Sootak. Sanktsiooniõigus, lk 133, vnr 65-66.

81 Samas, lk 54, vnr 115.

82 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koost J. Sootak ja P. Pikamäe. 3., täiendatud ja ümbertöötatud

väljaanne. Tallinn: Juura 2009, § 56, komm 10.

83 J. Sootak. Sanktsiooniõigus, lk 135, vnr 74-75.

84 J. Sootak. Looming või aritmeetika? Süüdlase isiku arvestamine karistuse mõistmisel. – Juridica 1997, I, lk 34.


86 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. septembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-33-07.

20

huvisid. Seega tuleb kohtutel karistuse mõistmisel silmas pidada ka karistuse kohaldamise

eesmärke. Igasugune mõjustamine toimub isiksuse, tema hoiakute muutmise kaudu. Seetõttu peab

karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks – prognoosimaks, milline karistus on

efektiivseim, mõjustamaks süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma – arvestama ka

süüdlase isikut.87

Kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06 on Riigikohtu kriminaalkolleegium selgitanud isiku tähendust

karistuse mõistmisel veelgi laiemalt. Kolleegium märkis, et karistamise alus sisaldub KarS §-s 56,

kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki esimese jao

kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo

toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava

põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt

tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik

kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Viimati öeldu

tähendab eelkõige keeldu hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama

hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis.88

Kriminaalasjas nr 3-1-1-11-10 kordas kriminaalkolleegium varem öeldut, et KarS § 56 lg 1

kohaselt on karistamise alus isiku süü. Karistust mõistes tuleb esmajoones lähtuda toimepandud

teost ning üldjuhul ei või süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning

määra valiku aluseks. Siiski tuleb lähtuvalt karistuse eripreventiivsetest eesmärkidest vältimatult

arvestada ka süüdistatava isikut.89

Uuemast Riigikohtu praktikast leiab aga otsuse kriminaalasjas nr 3-1-1-13-11, milles on isikut

iseloomustavaid andmeid vaadeldud karistuse kohaldamise iseseisva alusena süü ja õiguskorra

kaitsmise huvi kõrval. Hinnatud on isiku eelnevaid kuritegusid ja karistusi uue kuriteo valguses ja

jõutud järeldusele, et isikul väljakujunenud kuritegelik elustiil ja eelmiste karistuste olematu mõju

tingib raskeimat karistust.90

Analüüsi autorile tundub, et viidatud lahendis on hinnatud isiku

elustiili (eluviisi) ja sellest tulenevat ohtu ühiskonnale preventsioonide, mitte süü raames.

6.2.2 Üldpreventsioon

Riigikohus on rõhutanud korduvalt KarS § 56 lg-st 1 tulenevat kohustust arvestada karistuse

mõistmisel ka õiguskorra kaitsmise huve. Riigikohus näeb üldpreventsioonina riigipoolset

reaktsiooni, mis annaks õiguse adressaatidele selge signaali näiteks sellest, et

liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi

poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega.91

87

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-40-04.

88 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06.

89 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. märtsi 2010. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-11-10.



21

Õiguskorra kaitsmise huvidega ja süü suurusega on põhjendatud pikaajalise reaalse vangistuse

kohaldamist rahvatervisevastase kuriteo ja mitme hukkunuga liiklussüüteo eest.92

Ühiskonnas enam levinud kuriteoliigi puhul on rõhutatud vajadust mõista reaalne vangistus

üldpreventiivsel kaalutlusel.93

Ka üldohtlike kuritegude eest peetakse õigeks mõista reaalne

vangistus üldpreventiivsel kaalutlusel.94

Riigikohus ei ole aga analüüsinud õiguskirjanduses pakutud mudelit, mille järgi on positiivse

üldpreventsiooni ülesanne fikseerida süü piire arvestava karistuse alammäär.95

Kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-76-12 on selgitatud põhjalikult nii eri- kui

ka üldpreventsiooni tähendust eelkõige eluaegse vangistuse mõistmisel. Viidatud lahendis leidis

kriminaalkolleegium, et isiku poolt regulaarselt ja süstemaatiliselt kuritegude toimepanemine,

samuti tema teos väljenduv ükskõiksus ja lugupidamatus õiguskorra ning selle õigushüvedena

kaitstavate põhiväärtuste suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt

range karistuse mõistmiseks. Kohtud on asjas õigesti tuvastanud X-i käitumises ka täieliku

lugupidamatuse elu kui olulise õigushüve ja õiguskorra kui terviku vastu. Süüdistatava õigusnorme

eirav käitumine on muutunud tavapäraseks ja teda on kriminaalkorras karistatud 12 ning

väärteomenetluses 17 korda. Lisaks mõrvadele on X praeguses kriminaalasjas tunnistatud süüdi

mitmes varavastases ja isikuvastases kuriteos, mis iseloomustavad tema ühiskonnavastast

käitumist. Seejuures ei ole tähtsust asjaolul, et süüdistatavat pole isikuvastaste tegude eest varem

karistatud. X-i toimepandud mõrvad olid kantud omakasu motiivist, ta oli võõra vara hõivamiseks

valmis põhjustama teise isiku surma. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi käigus on X-il tuvastatud

alkoholisõltuvus ja düssotsiaalne isiksusehäire, mida iseloomustab püsiv vastutustundetu hoiak ja

sotsiaalsete normide eiramine. Arvestades X-i vanust ja väljakujunenud väärtushinnanguid, samuti

suhtumist enda teosse, puudub tal perspektiiv tähtajalise vangistusega õiguskuuleka käitumise

väljakujundamiseks. Seega on kriminaalasjas sedastatavad erakordsed preventiivsed eeldused X-ile

eluaegse vangistuse mõistmiseks ja kergem karistus ei tagaks õiguskorra kaitset.96

6.3 Karistuse eesmärgid maa- ja ringkonnakohtu praktikas

6.3.1 Eripreventsioon ja isik

Riigikohtu lahenditest on teada, et eripreventiivset prognoosi tehes on isikuga arvestamine

vältimatu. Uuemas Riigikohtu praktikas on isik isegi karistuse mõistmise iseseisva alusena välja

toodud.97

Ka maa- ja ringkonnakohtute otsustes märgitakse tihti, et isik on KarS § 56 sätete alusel karistuse

kohaldamise alus.

92

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. oktoobri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-83-09 ja 28. aprilli 2009. a otsus

kriminaalasjas nr 3-1-1-32-09.

93 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 1998. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-2-98.

94 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. detsembri 1997. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-124-97.




22

Tüüpiline näide on kriminaalasi nr 1-08-7760, milles Pärnu Maakohus on arvestanud karistuse

mõistmisel eelkõige isiku süüd. Samuti on võetud arvesse toimepandud kuritegude raskust ja laadi,

vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, kohtualuse isikut ja võimalusi mõjutada teda

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning õiguskorra kaitsmise huvisid.98

6.3.2 Eripreventsiooni realiseerumine

Klassikalises karistusõiguses on karistuse eripreventiivne eesmärk isiku mõjutamine ja selle kaudu

õiguskuulekale eluviisile suunamine, ent mitte tema kasvatamine pedagoogilises tähenduses. Vaid

alaealise isiku karistamisel on Riigikohus rõhutanud vajadust noort inimest kasvatada ja

kompenseerida pedagoogilist puudujääki.99

Kohtupraktikas on esindatud arusaam, et ka täiskasvanud isikule peab karistus mõjuma

kasvatuslikult.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-11-3507 märkis Harju Maakohus, et sanktsiooni alammääras

mõistetud karistus ei avaldaks isikule kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses.

Kohus leidis, et lähtuda tuleb ühiskonna kaitsmise huvidest ja seetõttu ei olevat põhjendatud

karistuse mõistmine sanktsiooni alammääras. Kohus leidis, et lähtudes õiguskorra kaitsmise

huvidest ei ole ka perekonna olemasolu piisav argument, et mõista süüdistatavale karistus

sanktsiooni alammääras. Perekond oli süüdistataval olemas ka kuriteo toimepanemise ajal ning see

ei hoidnud ära käitumist kriminaalõiguslikult etteheidetaval viisil.100

Valdavalt on kohtud seisukohal, et karistamise esmane eesmärk on isiku mõjutamine ja suunamine

õiguskuulekale elule.101

Kriminaalasjas nr 1-10-94409 selgitas Pärnu Maakohus, et karistuse kohaldamine süüpõhimõtte

alusel tähendab ühiskonna avalikku hukkamõistu tehtud teo eest. Sellele lisanduvad karistuse

eesmärgid. Kohus selgitas, et süüdimõistva kohtuotsuse raames tehtav karistusotsustus peab andma

adekvaatse hinnangu etteheidetavale teole ühiskonnas aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis

ning motiveerima süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud

isikutevahelise suhtlemise reeglite järgimisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise ja

vara mitteohustamisele tulevikus. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja

toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku

positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest.102

Uuritud lahenditest ilmnes, et kohtud üldjuhul järgivad Riigikohtu seisukohti preventsioonide

kohta, kuid on ka ise selles vallas kohtupraktikat arendanud.

98

Pärnu Maakohtu 10. juuni 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-7760.

99 Näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06 p 15.2;

7. detsembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-76-07.


101 Näiteks Harju Maakohtu 15. oktoobri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-1044.

102 Pärnu Maakohtu 20. septembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-9409.

23

Näiteks kriminaalasjas nr 1-10-4190 on Tartu Ringkonnakohus selgitanud, et karistuse

mõistmine on olemasolevate variantide ja raamide piires õige, st õiglase ja õiguslikult põhjendatud,

karistuse tuvastamine ja süüdistatavale mõistmine. Õiguskirjanduses ja kohtupraktikas on esitatud

seisukoht, et kohus peab orienteeruma karistuse mõistmisel keskmisele karistusele, mitte

sanktsioonis ettenähtud karistuse alam- või ülemmäärale. Vangistuse määra valikul tuleb

õigustatult rõhutada asjaolu, et ka süüdistatava varasemad kuriteod on seotud vägivallaga, mistõttu

peab uus karistus avaldama eripreventiivset mõju. Seetõttu pidas ringkonnakohus põhjendatuks

karistada isikut KarS § 119 lg 1 järgi vangistusega ülemmäära lähedaselt. Ringkonnakohus märkis,

et karistusseadustiku mõtte kohaselt karistusõigusliku hinnangu andmisel tuleb keskenduda

põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse

liigi ja määra valiku aluseks. Samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga

eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt, sest kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda

vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Mõistes

isikule tema süü suurusest tulenevalt karistuse, realiseeritakse olenevalt konkreetsest olukorrast ka

üld- ja eripreventsioonid. Süüd mõjutab esmalt teo objekt – kaasinimese tervis. Süüdistatava poolt

käesoleva kuriteo toimepanemisel ei kaasnenud kannatanule pöördumatud või muud rasked

tagajärjed. Süüdistatav on koheselt pärast kannatanule vigastuse tekitamist osutanud aktiivset abi,

kutsudes kiirabi ja hiljem palunud kannatanult andestust. Ringkonnakohus rõhutas, et jätkuvalt on

vajadus kaitsta õiguskorda ja seega sotsiaalset kooselu sel teel, et kaitsta ühiskonda

tervisevastaseid kuritegusid toimepannud isikute isoleerimisega.103

Eeltoodust tuleneb, et lisaks süüle rõhutatakse ka karistuse eesmärke. Eripreventiivse eesmärgina

mõistetakse isiku kasvatamist, mõjutamist, hoiakute muutmist. Karistus saab olla efektiivne vaid

siis, kui võetakse arvesse ka konkreetseid isikuomadusi. On leitud, et olenevalt konkreetsest

olukorrast realiseeruvad süü suurusest lähtuva karistuse mõistmisega ka preventsioonid, kuid alati

ei pruugi see nii olla.

6.3.3 Eripreventiivset prognoosi mõjutavad asjaolud

• Isiku varasem karistatus

Isiku varasemat karistatust või selle puudumist märgiti uuritud lahendites alati. Karistuse

mõistmisel märgiti üldjuhul, millist liiki süütegusid on isik varem toime pannud.104

Arvestades

teoseotuse nõuet, leiti näiteks Tallinna Ringkonnakohtu otsuses kriminaalasjas nr 1-08-7793

asjakohaselt, et isik, kes on toime pannud seitsme eaka naise röövimise, on ka varem karistatud

eaka kannatanu ründamise eest röövimise eesmärgil.105

Kohtupraktikas on välja kujunenud arusaam, kuidas hinnata uue karistuse mõistmisel varasemate

samalaadsete kuritegude eest mõistetud karistuste ebapiisavat mõju.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-10-15461 leidis Harju Maakohus, et isikule on esitatud süüdistus

kuues episoodis, mis on toime pandud vähem kui kuu jooksul. Süüdistatav ei ole õiguskuulekas

ega ole varasematest karistustest järeldusi teinud. Isik jätkas varavastaste kuritegude

103

Tartu Ringkonnakohtu 18. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-4190.

104 Näiteks Pärnu Maakohtu 13. detsembri 2010. a otsuses kriminaalasjas nr 1-10-3129 süüdistuses KarS § 120 ja § 121

järgi märkis kohus, et isikut on neli korda karistatud vägivaldsete kuritegude eest, millest järeldub, et tal on kalduvus

käituda vägivaldselt.

105 Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-7793.

24

toimepanemist ka karistusest vabanemise järel. Talle on kohaldatud rahalist karistust ja vangistust

ning teda on vangistusest tingimisi ennetähtaegselt vabastatud. Sellele vaatamata on isik katseajal

toime pannud uusi varavastaseid kuritegusid. Seega ei ole ükski senine meede süüdistatavat

mõjutanud ning ta on jätkanud varavastaste süütegude toimepanemist. Isikule mõisteti vangistus

reaalselt.106

Samas saab tuua näiteid, kus karistuse mõistmisel vaid mainitakse, mitu korda on isikut väär- või

kuriteo eest karistatud. Näiteks kriminaalasjas nr 1-07-12096 on Harju Maakohus lakooniliselt

märkinud, et isikut on karistatud kriminaalkorras seitse korda. Väärteo korras on teda karistatud

korduvalt.107

Viidatud lahendis ei ole kohus maininud, milliseid konkreetseid süütegusid oli isik

varem toime pannud. Sellised lahendid ei ole aga kooskõlas Riigikohtu praktikas tunnustatud

teoseotuse nõudega.108

● Isiku tervislik seisund on karistuse eesmärkide juures vaatluse all üsna tihti.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-08-7760 arvestas Pärnu Maakohus seda, et isik on varem

kriminaalkorras karistamata. Samuti arvestati isiku tervislikku seisundit, mis kohtu arvates võis

teatud määral mõjutada tema käitumist. Kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktist nähtus, et süüdistataval

on kerge vaimne alaareng, situatsioonitaju on lihtsakoeline, häiritud on arutlus- ja järeldusvõime.

Kohus leidis, et arvestades süüdistatava süü suurust ja tema isikut, võib mõista talle karistuse

sanktsiooni alammäära lähedal.109

6.3.4 Üldpreventsiooni realiseerumine

Kohtupraktikast nähtub, et õiguskorra kaitsmise huve analüüsitakse napilt. Märkimisväärse rühma

moodustavad otsused, milles vaid formaalselt märgitakse, et muu hulgas võetakse karistuse

mõistmisel arvesse ka õiguskorra kaitsmise huve. Üldpreventsiooni sisulist mõju konkreetsele

karistusele alati ei avata.110

Samas leidub ka selliseid kriminaalasju, milles kohus on rõhutanud karistuse liigi ja määra valikul

just üldpreventsiooni keskset rolli.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-10-11543 nõustus Tallinna Ringkonnakohus prokuröriga, et süü

suuruse juures tuleb arvestada õiguskorra kaitsmise huvidega üldpreventsiooni tähenduses, kuivõrd

karistuse peamise eesmärgi, ühiskonna kaitsmise sotsiaalkahjulike tegude eest ning ühiselu

elementaarsete väärtuste kaitsmise, peab tagama üldpreventsioon. Kohus leidis, et teisalt peab

üldpreventsioon olema suunatud kannatanutele, näidates neile tehtud ülekohtu heastamist ja õiguse

taastamist. Kohus leidis, et süüdistatavale mõistetav karistus on mitu korda lühem ajast, mille

106

Harju Maakohtu 7. detsembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-15461.

107 Harju Maakohtu 25. mai 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-12096.

108 Näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 7. detsembri 2007. a otsuse p 11.1.

109 Pärnu Maakohtu 10. juuni 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-7760.

110 Näiteks Tartu Maakohtu 13. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-11208.

25

kestel ta oma pereliikmete suhtes jõhkrat vägivalda tarvitas ja niimoodi nende elusid rikkus.111

Viidatud lahendis on aga kahetsusväärselt aetud segi süü ja karistamise eesmärgid ning vaetud

üldpreventsiooni kui süü suuruse näitajat.

Uuritud lahenditest ilmneb, et üldpreventsioon peab kindlustama ühiskonnaliikmete usku, et teatud

kuriteod, mis väga laiaulatuslikult mõjutavad ühiskonnas kokkulepitud käitumisreegleid, väärivad

juba ainuüksi seetõttu raskemat karistust. Näiteks kriminaalasjas nr 1-11-3507 leidis Harju

Maakohus just üldpreventiivsel kaalutlusel, et karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude

puudumise korral ei saa narkokuriteo eest mõistetav karistus jääda sanktsiooni alammäära

lähedale.112

Õigusteooriast on teada, et üldpreventsiooni roll on fikseerida süü piiridest lähtuva karistuse

alammäär.113

Seda põhimõtet on tunnustanud ka Tallinna Ringkonnakohus kriminaalasjas

nr-1-08-14936, märkides, et süü piiridesse jääva karistuse leidmisel on üldpreventsioonil eelkõige

karistuse alammäära fikseeriv roll. Silmas pidades, et üldpreventsioon peab olema muu hulgas

suunatud ka kannatanule, näitamaks talle tehtud ülekohtu heastamist ja õiguse taastamist.

Mõistetav karistus ei tohiks olla ka alla üldsuse poolt veel tunnistatavat miinimumi.114

Riigikohus ei ole sellel teemal seisukohta võtnud.

Kriminaalasjas nr 1-11-5311 asus Viru Maakohus seisukohale, et karistuse eripreventiivse mõju

kõrval tuleb arvestada vajadusega kaitsta ühiskonda üldiselt. Kuriteo toimepannud isiku

karistamisel edastatakse süüdlasele ühiskonna sõnum, et tema süütegu ei jää karistamiseta. Selliselt

rahuldatakse ühiskonna ootusi ja kaitstakse õiguskorda üldises mõttes.115

Selles lahendist võib aru saada, et karistuse eripreventiivset eesmärki arvestades realiseerub ka

üldpreventsioon.

Kuritegelik elustiil tingib vältimatult vajaduse kaitsta ühiskonda selliste isikute eest. Näiteks

kriminaalasjas nr 1-08-7793 märkis Harju Maakohus, et süüdistatav pani lühikese ajavahemiku

jooksul toime kuus rasket esimese astme kuritegu. Tegemist oli süstemaatilise käitumisega

rahaliste vahendite hankimise eesmärgil – röövimine oli isiku alatise sissetuleku allikas. Riikliku

süüdistajaga soostuvalt märkis kohus, et tegemist on sisuliselt väljakujunenud kuritegeliku

käitumisharjumusega, mis teeb mõistetava karistuse juures iseäranis kaalukaks õiguskorra

kaitsmise huvide argumendi.116

Kriminaalasjas nr 1-10-15834 leidis Pärnu Maakohus samuti, et KarS § 121 järgi süüdistatav isik

on varem neljal korral kriminaalkorras karistatud, neist viimasel korral ka KarS § 121 järgi. Uue

111

Tallinna Ringkonnakohtu 21. detsembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-11543.



114 Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-14936.

115 Viru Maakohtu 21. novembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-5311.

116 Tallinna Ringkonnakohtu 29. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr1-08-7793.

26

kuriteo pani ta toime eelmise kohtuotsuse järgi määratud katseajal. Pärast eelmist kohtuotsust on

isikut karistatud ka rahatrahviga, mis on tasumata. Varasemate kohtuotsustega on talle mõistetud

ka rahaline karistus, samuti tingimuslik vangistus. Isikul töökohta ei ole. Nende asjaolude tõttu ei

jõudnud kohus veendumusele, et süüdistatav suudab edaspidi käituda õiguskuulekalt ega põhjusta

tulevikus ühiskonnas kahjulikke tagajärgi. Isikule mõisteti reaalne vangistus, mida põhjendati ka

vajadusega kaitsta õiguskorda.117

Põhimõtteliselt samasugusele seisukohale on jõudnud ka Tartu Ringkonnakohus kriminaalasjas

nr 1-11-958. Kohus leidis, et üldpreventiivsetest kaalutlustest ja prognoosist eripreventiivsete

eesmärkide saavutamiseks, on põhjendatud isiku karistamine KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8 ja 9 järgi

alammäärast mõnevõrra ülenevalt. Otsuses selgitati, et lähtuda tuleb ka õiguskorra kaitsmise

huvidest, kus määratav karistus peab avaldama õiglase karistuse mõju, mis kinnitab inimeste usku

normikehtivusse ja usaldust õiguskorra vastu. On vaja kaitsta õiguskorda, isoleerides sotsiaalse

kooselu reegleid eiravad isikud, kes panevad süstemaatiliselt toime varavastaseid kuritegusid.

Ringkonnakohus rõhutas, et õiguskorra kaitsmise huvides antakse selle lahendiga kindel signaal

isikutele, kes otsustavad ausa töötegemise asemel rikastuda võõraste vallasasjade ebaseadusliku

omastamise teel.118

Toodud näites on kohus tunnustanud positiivse üldpreventsiooni kõrval ka negatiivset

üldpreventsiooni, mida aga karistusseadustik ei sätesta.119

6.3.5 Üldpreventsioon ja isikust lähtuv oht õiguskorrale

Uuritud kohtulahendite hulgas leidus ka selliseid, milles küll märgiti, et karistuse mõistmisel

kaalutakse eelkõige tegu ja selle etteheidetavuse määra, ent lõplik otsustus karistuse raskendamise

suunas tehti isikust lähtuva ohu põhjal. Neil juhtudel rõhutati eriliselt vajadust kaitsta ühiskonda

ohtliku isiku eest.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-10-7862 leidis Pärnu Maakohus, et isikust lähtuv oht on karistuse

kohaldamise alus KarS § 56 lg 1 järgi. Kohus märkis, et isik ei ole teinud varasematest karistustest

järeldusi, millest võiks välja lugeda tema tõsikindlat kavatsust pöörduda ühiskonnas heade

kommete, tavade ja normide järgimisele, ning pani toime järjekordse süüteo, millest järeldub, et

süüdistatav on endiselt ühiskonnale ja õiguskorrale ohtlik, mida tuleb KarS § 56 lg 1 kohaselt

karistuse mõistmisel arvestada.120

Analüüsi autori arvates saab kehtiva seaduse kohaselt hinnata isikust lähtuvat ohtu vaid

preventsioonide kontekstis, jäädes süü suurusega piiritletud raamidesse. Seda ohtu ei tohi segi

ajada konkreetset teosüüd ületava ohuga, mis võib realiseeruda tulevikus. Viimati nimetatud ohu

kõrvaldamiseks sätestas seadusandja KarS § 872 (karistusjärgne kinnipidamine), mis tunnistati

117

Pärnu Maakohtu 10. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-15834.

118 Tartu Ringkonnakohtu 20. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-958.

119 Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koost J. Sootak ja P. Pikamäe. 3., täiendatud ja ümbertöötatud


120 Pärnu Maakohtu 1. detsembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-7862.

27

Riigikohtu üldkogu otsusega põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks.121

Seega peab isik ja

temast lähtuv oht olema maandatud siiski KarS § 56 sätete raamides.

6.3.6 Muud tähelepanekud

Uuritud kohtupraktikast saab tuua näiteid, kus karistuse eesmärke ei ole üldse hinnatud.

Näiteks on jäänud karistuse eesmärgid sisuliselt tähelepanuta Tartu Maakohtu otsuses

kriminaalasjas nr 1-07-6016. Selles otsuses märgitakse formaalselt, et karistuse mõistmisel võtab

kohus arvesse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi

hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Edasi loetletakse isiku

varasemad väär- ja kuriteokaristused. Siis sedastatakse, et isik on toime pannud teise astme kuriteo

KarS § 121 järgi ja kaks esimese astme väga rasket isikuvastast kuritegu KarS § 114 p-de 1 ja 4

järgi. Kuriteod on toime pandud alkoholijoobes. Oma kuritegusid süüdistatav ei tunnistanud ega

kahetsenud. Isikul on diagnoositud alkoholismi esimene staadium, kuid ise ta selles probleemi ei

näe. Süüdistatavat iseloomustavatest andmetest nähtus veel, et enne vahistamist töötas ta ühes

munitsipaalettevõttes. Kohus karistas isikut KarS § 121 järgi vangistusega sanktsiooni ülemmääras,

sest ta pani kuriteod toime kolme naissoost isiku suhtes, kes olid temast füüsiliselt ja vaimselt

nõrgemad. KarS § 114 p-de 1 ja 4 järgi mõistis kohus isikule pikaajalise vangistuse, sest

süüdistatav tappis kaks naist, kellest ühe peitis nii, et teda ei saadudki maha matta. Toimepandud

kuritegusid isik ei tunnistanud ega kahetsenud. 122

Analüüsi autor märgib, et viidatud lahendis on kohus vaaginud isiku süüd iseloomustavaid

asjaolusid kummagi kuriteo osas. Kahetsuse puudumist mainitakse otsuses korduvalt, kuid KarS

§ 56 lg-s 1 sätestatud preventsioonid on jäänud täiesti tähelepanuta. Karistuse põhjendusest ei ole

võimalik aru saada, milline tähendus on teabel isiku alkoholiprobleemide ja enne vahistamist

töötamise kohta. On võimalik, et süü suurus üksi määrabki karistuse raskuse (näiteks mõrv mitme

koosseisulise raskendava asjaoluga). Sellisel juhul realiseeruvad ka preventiivsed eesmärgid vaid

pikaajalises reaalses vangistuses. Ent siis tuleb kohtuotsuses seda küsimust eraldi analüüsida.123

7. Põhikaristuse mõistmine – karistuse kohaldamise mudelid

7.1 Karistusliigi ja -määra valik

Karistuse kohaldamise otsustavaim etapp on põhikaristuse mõistmine, st karistusliigi ja -määra

valimine. Õige valiku tegemisel tuleb teada nende sisulist tähendust. Riigikohus on selgitanud, et

karistusliik ja -määr on karistusõiguse erineva sisuga mõisted: karistusliik väljendab karistuse

kvalitatiivset tunnust, mis määrab karistuse olemuse; karistusmäär on aga karistusliigisisene

kvantitatiivne tunnus, mis määrab konkreetse karistusliigi kohaldamise ulatuse.124

Karistusliiki on vaja põhjendada siis, kui isikut süüdistatakse kuriteos, mille karistusseadustiku

eriosa vastava paragrahvi sanktsioon on alternatiivne. Karistusliik otsustatakse KarS § 56 lg-te 1 ja

121

Vaata lähemalt Riigikohtu üldkogu 21. juuni 2011. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10.

122 Tartu Maakohtu 10. detsembri 2007. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-6016.

123 Nii on toiminud Tallinna Ringkonnakohus 21. detsembri 2011. a otsuses kriminaalasjas nr 1-10-11543.


28

2 koostoimes. Üheliigilise sanktsiooni korral seda probleemi ei tõusetu. Neil juhtudel põhjendab

kohus KarS § 56 lg 1 sätete alusel karistusmäära valikut. Iseseisvaid põhjendusi on vaja esitada

siis, kui kohus otsustab, et isik tuleb mõistetud karistusest tingimuslikult vabastada.

Selle etapiga on seotud ka karistusest tingimuslik vabastamine. Riigikohus on selgitanud, et

karistusest vabastamine ei ole iseseisev karistuse liik. Esmalt otsustab kohus karistusseadustiku

4. peatüki sätete põhjal karistuse raskuse ja alles siis kaalub vajadusel sellest vabastamist

karistusseadustiku 5. peatüki järgi.125

Praeguses analüüsis karistusest vabastamise praktikat

lähemalt ei vaadelda.

KarS § 56 lg 1 loetleb karistuse kohaldamise alused, tõstes esile isiku süü. Samas seadusandja ei

kirjelda, millise süsteemi järgi tuleb neid sisult erinevaid asjaolusid analüüsida, et lõplik karistus

oleks seaduslik, õiglane ja individualiseeritud. Õiguskirjanduses pakutakse mitmeid karistuse

kohaldamise mudeleid, kuid samas leitakse, et ükski neist ei ole täiuslik karistuse kohaldamise

aluste sisemise antinoomia ületamiseks.126

Karistusseadustik on kehtinud kümme aastat. Selle aja jooksul on Riigikohus selgitanud mitmeid

põhimõtteid, mida kohtud peavad karistusseadustiku järgi karistusliigi ja -määra valikul järgima.

Kõnesolevas etapis annab kohus koondhinnangu kõikidele eelnevates etappides ilmnenud

asjaoludele ja selle põhjal otsustab, millist karistust on isikule õige kohaldada.

7.2 Karistusliigi ja -määra valiku põhimõtted Riigikohtu praktikas

7.2.1 Üldised põhimõtted

Juba 2003. aastal asus Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et karistuse kohaldamine ei ole

täiel määral taandatav õigusküsimuse lahendamiseks. Kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03 selgitas

kriminaalkolleegium, et karistuse kohaldamisel tuleb täpselt järgida vastavaid karistusõiguse

sätteid, kuid õiguslikke piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on pigem siiski kohtuniku

siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus.127

Karistuse mõistmist on Riigikohus käsitanud õigusliku toiminguna, millele avaldab teatavat mõju

ka kohtuniku siseveendumus.128

Samas on rõhutatud, et karistuse mõistmise juures on

meelevaldsus välistatud.129

Kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07 on kriminaalkolleegium varem öeldut konkretiseerinud ja leidnud,

et karistuse küsimuse otsustamine ehk karistuse mõistmine kui kohtumenetluse üks osa tugineb

kahtlemata tõendamise tulemile – sellele, millised asjaolud tunnistab kohus tõendatuks. Samas on

kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatuga karistamise aluseks isiku süü, mitte aga pelgalt kohtu poolt

125

Vaata Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. oktoobri 2010. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-66-10.

126 Vaata lähemalt: J. Sootak. Sanktsiooniõigus, lk-del 136–142 antakse ülevaade mänguruumi, punktkaristuse,

kohaväärtuse jt teooriatest.


128 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09.


29

tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Nii eeskätt karistusseadustiku 4. peatükist kui ka

KrMS § 306 lg 1 p-dest 5–8 ja 10 lähtudes tuleb kohtul karistuse küsimuse otsustamisel arvestada

oluliselt suurema hulga faktoritega, kui seda on kuriteo faktiliste asjaolude tõendamise tulem.

Kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja

menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära

valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise

küsimus.130

Riigikohus on kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11 selgitanud sedagi, et karistuse mõistmist

puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmine

on vaadeldav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KarS § 339 lg 1 p 7 tähenduses.131

Karistuse kohaldamise üldisi küsimusi on kriminaalkolleegium selgitanud põhjalikumalt

kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06. Viidatud lahendis on kirjas, et karistamise alus sisaldub

KarS §-s 56, kuid mõistetavalt tuleb karistuse kohaldamisel järgida karistusseadustiku IV peatüki

esimese jao kõigis paragrahvides sätestatut. Karistusseadustiku §-st 56 lähtudes peab kohus pärast

kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava

põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Karistusseadustiku mõtte kohaselt

tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik

kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistusliigi ning -määra valiku aluseks. Viimati öeldu tähendab

eelkõige keeldu hakata karistusliigi ja -määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis

süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis. Süü suurusest lähtumise

kohustus karistusliigi ja -määra valikul ei tähenda siiski seda, et karistusseadustik keelaks

absoluutselt süüdistatava isiku arvestamise karistuse kohaldamisel. Vastupidi: karistusseadustiku

mõtte ja mitmete konkreetsete sätete kohaselt ei tohiks karistuse kohaldamisel lisaks süü suurusele

jätta täiendavalt arvestamata ka teoga lahutamatult seotud isikulisi asjaolusid. Nii tuleb karistuse

mõistmisel kooskõlas KarS § 56 lg 1 teises lauses sisalduva kolmanda alternatiiviga vältimatult

arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik

mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku

omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks

(prognoosimaks, milline karistus võiks efektiivseimalt välistada edaspidi süütegude

toimepanemist) arvestama ka süüdlase isikut. Kriminaalkolleegium tõdes ka seda, et karistuse

kohaldamine ja karistusest tingimuslik vabastamine toimud erinevatel alustel, mistõttu tuleb neil ka

otsuses vahet teha. Samas rõhutati, et karistusest tingimuslik vabastamine ei ole iseseisev karistuse

liik. 132

Kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07 on kriminaalkolleegium selgitanud süü tähendust karistuse

mõistmisel ja leidnud, et süü suurus määrab võimaliku karistuse ülempiiri karistuse

130

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07.

131 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11 ja selles otsuses viidatud

teised lahendid.


30

kohaldamisel.133

Põhimõtteliselt kinnitab seda seisukohta ka Riigikohtu üldkogu otsus

väärteoasjas nr 3-1-1-116-09.134

Kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11 on kriminaalkolleegium kirjeldanud juba täpsemalt mudelit,

millest peaks kohus sanktsioonimäära leidmisel lähtuma. Otsuses märgitakse, et süüdistatavale

konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt

süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud

(nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava

karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.135

Kriminaalasjas nr 3-1-1-13-11 on põhjendatud eluaegse vangistuse mõistmist süüle ja isiku

kuritegelikule elustiilile lisaks ka üldpreventiivse eesmärgiga anda ühiskonnale selge signaal, et

kolme inimese tapmine väärib raskeimat võimalikku karistust.136

Viidatud otsustest võib järeldada, milline on Riigikohtu arusaam karistuse kohaldamise mudelist.

Neist võib välja lugeda mudeli nii üheliigilise kui ka alternatiivse sanktsiooni jaoks.

Kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-77-11 on kirjeldatud konkreetset mudelit karistusmäära

tuvastamiseks üheliigilise sanktsiooni korral.

Kuigi ühelt poolt on kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et süü suurus määrab karistuse

ülemise piiri, on teisalt leitud, et süüle vastava karistuse võimalikku ülempiiri on siiski võimalik

korrigeerida nii raskemas kui ka kergemas suunas. Riigikohtu otsusest kriminaalasjas nr 3-1-1-

77-11 ilmneb, et süü suurusest tulenevaid karistuse piire saab nihutada raskemas suunas näiteks

juhul, kui eripreventiivne prognoos on halb või kui seda nõuab ühiskonna kaitsmise huvi. Karistuse

mõistmisel tuleb kohtutel arvestada ka karistuse üldpreventiivset eesmärki anda ühiskonnale selge

signaal, et raskeima kuriteo eest mõistetaksegi raskeim karistus. Riigikohtu eeltoodud praktikast ei

leia aga ühest vastust küsimusele, kas preventsioonid peavad realiseeruma süü piirides või mitte.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on vääramatult seda meelt, et KarS § 56 lg-s 1 sätestatud asjaolude

kaalumise algpunkt on vastava sanktsiooni keskmine määr.137

7.2.2 Karistusliigi valik alternatiivse sanktsiooni korral

Riigikohtu praktika kohaselt on kohtunikul karistusmäära otsustamisel küllaltki suur

otsustamisvabadus, kuid karistusliigi valiku puhul ei ole seda eraldi rõhutatud.

133

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07.




137 Viimati rõhutas kriminaalkolleegium seda seisukohta 24. oktoobri 2011. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11.

31

KarS § 56 lg-s 1 sätestatud asjaolude kõrval peab kohus arvestama ka KarS § 56 lg 2 sätteid, mille

kohaselt võib vangistust mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada

kergema karistusega. Rahalise karistuse asemel vangistuse mõistmist peab kohus täiendavalt

põhjendama. Nende sätete omavahelises koostoimes otsustab kohus karistusliigi alternatiivse

sanktsiooni korral.

Riigikohus on seisukohal, et KarS § 56 lg 2 võimaldab vangistust mõista ainult siis, kui karistuse

eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega.

Kriminaalasjas nr 3-1-1-24-07 on kriminaalkolleegium selgitanud, et KarS § 56 lg 2 kohaselt on

vangistuse mõistmine põhjendatud, kui kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt

ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Viidatud kriminaalasjas on

kriminaalkolleegium leidnud, et vangistuse kohaldamine süüdistuses KarS § 121 järgi on

põhjendatud, sest isikud on varem korduvalt nii kriminaal- kui ka väärteo korras karistatud. Üks

süüdistatavatest pani teise inimese kehalise väärkohtlemise toime katseajal, olles tingimisi enne

tähtaega vabastatud eelmise vangistuse kandmiselt. Teo asjaolud ja isikud ei jätnud kohtule muud

võimalust, kui karistada neid vangistusega.138

Kriminaalasjas nr 3-1-1-158-05 on kriminaalkolleegium asunud seisukohale, et kui isiku

käitumises puuduvad vahetult kuritegu raskendavalt iseloomustavad asjaolud ja isik on varem

kriminaalkorras karistamata, tuleb alternatiivse sanktsiooni korral üldjuhul vaagida esmalt rahalist

karistust.139

Kriminaalasjas nr 3-1-1-100-07 on leitud, et kui isikul puudub sissetulek ja tal on varasem

rahatrahv tasumata, ei ole rahalise karistuse mõistmine õige.140

Seega saab kohus mõista rahalist karistust vaid siis, kui isikul on selleks vastavad materiaalsed

vahendid.

Eeltoodust järeldub, et süü suurus ei ole alati karistusliigi valiku esmane alus. Vangistus võib olla

põhjendatud ka siis, kui konkreetne teosüü on väga väike (näiteks pudeli õlle varguse katse, mis on

toimepandud vähemalt kolmandat korda). Kuid isiku eelnev karistatus, rahaliste karistuste või

trahvide maksmata jätmine või sissetuleku puudumine näitab, et uue kuriteo eest taas rahalise

karistuse mõistmine ei täida karistuse preventiivset eesmärki, sest rahalise karistuse täitmine on

võimatu või eelmised karistused on end ammendanud. Seega peab uus karistus olema eelmisest

karmim ja isikule kohaldatakse vangistust.

7.3 Karistusliigi valiku põhjendamine maa- ja ringkonnakohtu praktikas

7.3.1 Üldised tähelepanekud

Uuritud lahenditest ilmnes, et maa- ja ringkonnakohtud arvestavad karistusliigi ja -määra valikul

Riigikohtu praktikat süü ja preventsioonide kohta. Üldjuhul neist juhindutakse ja neile viidatakse

138

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-24-07.



32

asjakohaselt.141

Kohtud pööravad karistusliigi ja -määra valikul erilist tähelepanu isikule. Seejuures

on erilise vaatluse all isiku varasem karistatus ja tema majanduslik seis.

Tuleb aga tõdeda, et kohtuotsustes on põhikaristuse analüüs kohati süsteemitu. Kohtupraktikas ei

ole välja kujunenud päris ühtset mudelit põhikaristuse mõistmiseks, st millisel positsioonil

asetsevad süü ja preventsioonid. Üldjuhul alustavad kohtud karistuse põhjendamist KarS § 56 lg 1

sätete refereerimisega. Lisaks KarS §-s 56 sätestatule lisatakse sageli eraldiseisvalt isik ning

mõningatel juhtudel isegi kuriteo laad ja ohtlikkus. Karistuse kohaldamise etappe ei käsitleta alati

loogilises järjekorras.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-09-3784 selgitas Tartu Maakohus karistuse mõistmisel esmalt hoopis

üldpreventsiooni ja seejärel eripreventsiooni tähendust. Alles siis käsitleti karistust kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid. Viimaks nõustus kohus prokuröri pakutud karistusliigi ja -määraga,

näitamata kohtuotsuse põhjendavas osas, millise konkreetse karistuse kohus ise mõistab.142

Sageli ei selgu karistuse põhjendustest, milliseid loetletud asjaolusid vaadeldi süü ja milliseid

preventsioonide juures ning millistel alustel isik lõpuks karistusest tingimuslikult vabastati.

Näiteks on Harju Maakohus kriminaalasjas nr 1-10-13222 otsuse resolutiivosas märkinud

järgmist: „KarS § 56 alusel arvestab kohus süüdistatava süüd, karistust kergendavaid ja

raskendavaid asja-olusid. Karistust kergendavad ja karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

Kohus ei aktsepteeri tema kahetsust, kuna pärast esimese episoodiga seonduvat ülekuulamist ta

kahetses juhtunut, kuid veebruaris 2010 a. tarvitas arsti ettekirjutuseta narkootilist ainet ja teda

karistati selle teo eest rahatrahviga 1200 krooni. Sellest karistusest järeldust tegemata uuesti

tarvitab narkootilist ainet ja paneb toime uue tahtliku kuriteo. Kriminaalasja menetlemisel on

järgitud lühimenetluse sätteid, süüdistatava enda süüditunnistamine ning lühimenetluse

kohaldamisega nõustumine oli tema tõeline tahte avaldus. Kohus arvestab süüdistatava

kriminaalkorras karistamatust, töökoha ja iseseisva sissetuleku puudumist, tema ütluste kohaselt

õpingute eriala omandamisel, kuid tõenduslikku dokumenti ei esitanud, iseloomustava infoga

selles, et varem narkootiliste ainete tarvitamise eest ilma arsti ettekirjutuseta ja väärtegude

toimepanemiste eest rahatrahvidega karistamist, narkootiliste ainete tarvitamist ilma arsti

ettekirjutuseta ja nende tarvitamise mõjul reaalset võimalust avaliku korra ja kaaskodanike ohtu

seadmises, politseinikele elanikelt laekunud info kontrollimist ja aktiivset ning kohusetundlikku

suhtumist avaliku korra kaitsel ja süüdistatava kinnipidamisel võimaliku liiklusõnnetuse

ärahoidmisel, kohus leiab, et teda tuleb karistada vangistusega.“ 143

Viidatud otsuse resolutiivosast ilmnes, et isikule mõisteti KarS § 424 järgi ja KrMS § 238 lg 2

alusel karistuseks kolm kuud vangistust tingimisi 18-kuulise katseajaga.

141

Näiteks Harju Maakohtu 18. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-6405 või Tallinna Ringkonnakohtu

17. novembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-3703.

142 Tartu Maakohtu 13. augusti 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-3784. Otsusest ei nähtu, kuidas mõistetud

karistusega realiseeriti preventsioonid, mida kohus esmalt eriti rõhutanud oli.

143 Harju Maakohtu 3. novembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-13222.

33

Analüüsi autor märgib, et eeltoodud otsusest ei nähtu karistuse mõistmine etappide kaupa.

KarS §-s 56 toodud asjaolud on esitatud süsteemitult. Loetletud asjaoludest ei ole võimalik aru

saada kohtu hinnangut süüle ja preventsioonidele ning nende konkreetset mõju mõistetud

karistusele (näiteks isiku kinnipidamisega seonduv). Isiku karistusest vabastamise fakt selgub aga

alles otsuse resolutiivosast.

Tüüpiline näide on ka Harju Maakohtu otsus kriminaalasjas nr 1-10-11992, milles kohus arvestas

karistuse mõistmisel isikut, süü suurust, toimepandud kuriteo laadi ja ohtlikkust, vastutust

raskendavate asjaolude puudumist. Kergendav asjaolu oli puhtsüdamlik kahetsus. Märgiti, et

süüdistatav on varem kriminaalkorras karistatud. Uus tegu on II astme kuritegu, mis pandi toime

katseajal. Isikul on kindel elukoht, kuid ta ei tööta. Kohus karistas teda KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25

lg 2 järgi kuuekuulise vangistusega.144

Ka sellest otsusest ei selgu, milliseid asjaolusid hinnati karistuse mõistmisel süü ja milliseid

preventsioonide juures. Kohus ei põhjendanud sõnagagi karistusliigi valikut ega maininud otsuse

põhjendavas osas konkreetset karistusmäära. Tuleb märkida, et kuriteo laad ja ohtlikkus olid

karistuse mõistmise iseseisvad alused kriminaalkoodeksi § 36 järgi145

, kuid 1. septembril 2002

jõustunud karistusseadustik selliseid aluseid ei nimeta. Kui neid asjaolusid arvestatakse, tuleks

näidata, millisel KarS § 56 lg-s 1 sätestatud alusel seda tehakse.

Uuritud lahendite hulgas oli neidki, milles kohus ei analüüsinud üldse karistuse mõistmist, küll aga

selgitas põhjalikult sellest vabastamise põhjusi.146

Analüüsi autor leiab, et kui eriosa sanktsioon näeb ette vaid vangistuse, ei ole asjakohane kohtu

järeldus, et isikule tuleb karistusliigina mõista vangistus.147

Üheliigilise sanktsiooni korral on

selline järeldus tarbetu, küll aga võib osutuda vajalikuks põhjendada näiteks seda, miks

mõistetakse vangistus reaalselt. Mõistagi tuleb põhjendada valitud karistusmäära. Arusaamatuks

jääb seegi, milleks lisatakse kohtuotsusesse Riigikohtu seisukohti alaealise süüdistatava

karistamise erisuste kohta, kuigi karistus mõistetakse hoopis pensionärile.148

7.3.2 Karistusliigi valikut mõjutavad tegurid

Karistusliigi valikut on vaja põhjendada siis, kui isikut süüdistatakse kuriteos, mille

karistusseadustiku eriosa vastava paragrahvi sanktsioon on alternatiivne.

144

Harju Maakohtu 17. septembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-11992 (KarS § 199 lg 2 p 9 sanktsioon näeb

karistusena ette rahalise karistuse või kuni viieaastase vangistuse).

145 https://www.riigiteataja.ee/akt/184289. KrK § 36 teise lause kohaselt pidi kohus arvestama karistuse mõistmisel

toimepandud kuriteo raskust ja laadi, süüdlase isikut ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid.

146 Harju Maakohtu 18. mai 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-5068.

147 Näiteks on Harju Maakohtu 20. mai 2005. a otsuses kriminaalasjas nr 1-09-2000 põhjendatud, miks mõistetakse

isikule KarS § 113 järgi vangistus. Otsuse põhjendavas osas ei ole aga karistusmäära üldse vaetud.

148 Viru Maakohtu 21. novembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-5311.

34

• Süü suurus

Uuritud kohtulahendites põhjendati karistusliigi valikut eelkõige süü suurusega harva. Mõned

näited saab siiski tuua. Näiteks leidis Viru Maakohus kriminaalasjas nr 1-04-171, et süü suurus ei

võimalda mõista sanktsioonis ettenähtud kergemat karistusliiki, sest süüdistatav pani toime

majandusalase kuriteo, millega põhjustas riigile kahju.149

Kohtupraktikas ei peeta rahalise karistuse mõistmist võimalikuks ka siis, kui liikluskuriteoga

põhjustati kannatanu surm ja kaks isikut sai raskeid kehavigastusi.150

Ka neis kriminaalasjades, milles isiku süü on piisavalt suur, rõhutati raskema karistusliigi valikul

vaid isikut iseloomustavaid asjaolusid. 151

Tüüpiline näide karistusliigi valikut mõjutavate asjaolude kohta on Harju Maakohtu otsus

kriminaalasjas nr 1-10-15461. Viidatud otsuses arvestas kohus karistuse mõistmisel isiku süü

suurust, toimepandud kuritegude laadi ja ohtlikkust, süüdistatava isikut ning karistust raskendavate

ja kergendavate asjaolude puudumist. Kohus märkis, et isik paneb toime vargusi süstemaatiliselt.

Teda on ka varem karistatud vabadust piirava karistusega. Isik jätkas varastamist, tehes kõik

enesest sõltuva, et järjekordne vangistus muutuks vältimatuks. Süüdistatavale inkrimineeritud

kuriteo (KarS § 199 lg 2 p-d 7–9) toimepanemise eest on karistusena ette nähtud rahaline karistus

või vangistus kuni 5 aastat. Kriminaaltoimiku andmetel puudub süüdistataval alaline sissetulek,

millele viitab ka järjestikuste varavastaste kuritegude toimepanemine. Seega tuleb karistusliigi

valikul lähtuda asjaolust, et süüdistataval puuduvad sissetulekud, mis võimaldaks rahalist karistust

tasuda, mistõttu on rahalise karistuse kohaldamine süüdistatava suhtes välistatud. Seetõttu tuleb

kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtuvalt on

süüdistatavat varem kriminaalkorras karistatud kuus korda. Käesolevas kriminaalasjas on esitatud

süüdistus kuues episoodis, mis on toime pandud vähem kui kuu jooksul, ning varavastaste

kuritegude toimepanemist jätkas ta lühikese ajavahemiku möödudes eelmise karistuse

ärakandmiselt vabanemisest. Need andmed viitavad sellele, et süüdistatav ei ole õiguskuulekas ega

ole varasematest karistustest järeldusi teinud. Süüdistatava suhtes on kohaldatud nii rahalist

karistust, mõistetud karistuse tingimisi kohaldamata jätmist ning teda on tingimisi ennetähtaegselt

vangistuse ärakandmiselt vabastatud. Sellele vaatamata on ta katseajal toime pannud uusi

varavastaseid kuritegusid ja kohaldamata jäetud karistused on liitkaristustena täitmisele pööratud.

Seetõttu ei sobi süüdistatav ka kriminaalhooldusele, kuivõrd on küllaldane eeldus arvata, et ta

käituks kriminaalhooldust takistavalt ja jätkaks varavastaste kuritegude toimepanemist, mida ta on

aastate vältel järjekindlalt suutnud tõestada. Seega ei ole ükski senine mõjutusvahend süüdistatavat

mõjutanud ning ta on jätkanud varavastaste süütegude toimepanemist. Seetõttu leidis kohus, et

süüdistatavale mõistetav karistus kuulub reaalsele ärakandmisele. Karistuse määra valikul lähtub

kohus episoodide rohkusest ja tekitatud varaliste kahjude suurusest. Süüdistatavale inkrimineeritud

kahest kuriteost jäid kaks katse staadiumisse ja varalist kahju ei tekkinud, milline asjaolu vähendab

mõningal määral süü suurust. Samas viis ta neli vargust lõpule ja tekitas neljale isikule varalist

149

Näiteks Viru Maakohtu 17. oktoobri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 1-04-171 ja Tartu Maakohtu 28. jaanuari 2008

otsus kriminaalasjas nr 1-07-10078.

150 Tartu Maakohtu 20. mai 2008. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-16363.

151 Näiteks Harju Maakohtu 20. jaanuari 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-9443.

35

kahju, mis senini on hüvitamata vaatamata süüdistatava lubadusele lõpetada varguste

toimepanemine ja hüvitada tekitatud kahjud. Süüdistatav tekitas ühele kannatanule varalise kahju,

mis peaaegu ulatus olulise varalise kahjuni. Seetõttu pidas kohus võimalikuks mõista

süüdistatavale karistus sanktsiooni alammäära lähedal ja alla sanktsiooni keskmist määra.152

Toodud näitest ilmneb, et kohus on hinnanud süü suhteliselt suureks (palju episoode ja varalise

kahju ulatus), mis peakski olema vangistuse mõistmise põhiline argument, sest KarS § 56 lg 2

sätted ei tühista KarS § 56 lg 1 sätteid. 153

Analüüsi autori arvates tähendab see, et üldjuhul peaks

just suur süü välistama rahalise karistuse. Negatiivne eripreventiivne prognoos vaid toetab seda

valikut, näidates KarS § 56 lg 2 alusel, et konkreetsel juhul ei täidaks rahaline karistus oma

eesmärki ja eelnevad karistused on ammendunud. Kohtud aga seavad ka neil juhtudel esikohale

vaid isiku varasema elukäigu, tasumata rahalised karistused ja sissetuleku puudumise, jättes

karistusliigi valiku juures teost lähtuva süü üldse kõrvale. Süü suurust hinnatakse alles

karistusmäära juures.

• Isikut iseloomustavad andmed – varasem karistatus, sissetuleku olemasolu või selle

puudumine, töötus, materiaalsed kohustused riigi ees

Valdavas osas uuritud lahenditest valitigi karistusliik eripreventiivse prognoosi põhjal. Kui isiku

teosüü oli väike, mainiti karistusliigi valikul KarS § 56 lg-s 1 sätestatud süüd, kuid valik vangistuse

ja rahalise karistuse vahel tehti KarS § 56 lg 2 sätete põhjal. Seejuures viidati Riigikohtu

praktikale, mille kohaselt on vangistuse mõistmine põhjendatud siis, kui kergemaliigiliste

karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud.154

Maa- ja ringkonnakohtud järgivad Riigikohtu seisukohta, et kui isikul puudub sissetulek ja tal on

varasem rahatrahv tasumata, ei ole rahalise karistuse mõistmine õige.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-07-16223 leidis Tartu Maakohus, et isiku karistamine rahalise

karistusega KarS § 199 lg 2 p 4 järgi ei ole mõistlik, sest teda on varem korduvalt karistatud

väärtegude toimepanemise eest ja mõistetud karistused on valdavalt tasumata.155

Maa- ja ringkonnakohtud mõistavad vangistust ka neile, kellel puudub karistuse mõistmise ajal

legaalne sissetulek, hoolimata sellest, et ta on varem kriminaalkorras karistamata.

Näiteks otsustas Harju Maakohus kriminaalasjas nr 1-10-16508, et süüdistatava käitumine nädala

jooksul näitab pigem seda, et tal on eesmärk saada elatusvahendeid võõra vara arvelt. Süüdistatava

sihikindel käitumine välistab kohtu arvates kahetsuse olemasolu. Süüdistatavale KarS § 199 lg 2

p 9 ja § 25 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest on karistusena ette nähtud

152

Harju Maakohtu 7. detsembri 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-15461.

153 Vaata J. Sootak. Sanktsiooniõigus, lk 147, vnr 114.


155 Tartu Maakohtu 19. mai 2008. a otsus kriminaalasjas nr 1-07-16223.

36

rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastat. Kriminaaltoimiku andmetel puudub süüdistataval

alaline töökoht ja sissetulek, millele viitab ka süüdistatava varavastane käitumine. Sellised asjaolud

aga välistavad kohtu arvates võimaluse mõista karistuseks rahalist karistust, kuivõrd süüdistataval

puuduvad legaalsed vahendid sellise karistuse tasumiseks. Arvestades süüdistatava majanduslikku

olukorda ja kuriteo laadi, leiab kohus, et süüdistatava suhtes tuleb kohaldada isiku vabadust

piiravat karistust. Kohus rõhutas, et isik on varem kriminaalkorras karistamata. Süüdistus on

esitatud vaid ühes episoodis, rünne oli suunatud väheväärtusliku vara vastu ja kannatanule varguse

katsega kahju ei tekkinud. Süüdistatava süü ei ole kuigi suur, seetõttu mõisteti karistus alammäära

lähedal. Kuivõrd süüdistatava käitumises puudusid karistust raskendavad asjaolud ja teda ei ole

varem kohtu poolt karistatud, leidis kohus, et karistuse võib jätta süüdistatava suhtes kohaldamata,

lootuses, et määratav katseaeg sunnib teda hoiduma uute süütegude toimepanemisest katseaja

kestel. Kuivõrd süüdistatav ei ole varem kohtu poolt karistatud ja teda on karistatud väärteo korras

mõned korrad, siis pole vaja teda allutada käitumiskontrollile ning süüdistatava suhtes võib

kohaldada KarS § 73 lg 1 ja 3 sätteid.156

Kohtud leiavad, et vangistus võib olla põhjendatud ka siis, kui isiku rahalised sissetulekud ei ole

kohtule teada. Töökoha olemasolu peab isik kohtule tõendama.157

Näiteks kriminaalasjas nr 1-10-6149 leidis Viru Maakohus, et KarS § 121 järgi kvalifitseeritava

kuriteo toimepanemise eest karistatakse rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.

Isikut ei ole võimalik karistada rahalise karistusega, sest kohtul ei ole andmeid tema tegeliku

sissetuleku ja elatustaseme kohta. Kohtule esitatud iseloomustustest tulenevalt on süüdistatav

regulaarselt osutanud materiaalset abi spordiga tegelevatele klubidele. Kriminaalasjas avaldatud

tõenditest nähtub, et ta tegeleb ka maja renoveerimisega, mistõttu kohus leiab, et käesoleval juhul

ei ole karistuse eripreventiivseid eesmärke võimalik saavutada rahalise karistusega, vältimaks tema

poolt uuesti analoogsete kuritegude toimepanemist ning kaitsmaks õiguskorda. Isikut ei ole varem

kriminaalkorras karistatud ning arvestades tema süü suurust ja seda, et tegemist oli üheepisoodilise

kuriteoga, peab kohus põhjendatuks karistada teda vangistusega alla keskmist määra, s.o

vangistusega 3 kuud. Kohus vabastas isiku karistuse kandmisest KarS § 73 lg 1 alusel.158

Alati ei välista isiku raske majanduslik olukord rahalist karistust, kuigi isikut on ka varem

kriminaalkorras karistatud.159

● Karistustundlikkus

Kuigi karistustundlikkus ei ole iseseisev karistuse kohaldamise alus karistusõiguse järgi, on sellega

arvestamine siiski asjakohane. Õiguskirjanduses on leitud, et erinevad isikud taluvad karistusi

erinevalt, ja mida tundlikum isik on, seda väiksemat karistust ta vajab.160

Uuritud kohtupraktikast

seda terminit silma ei jäänud, küll aga saab teha järelduse, et sisuliselt kaalutakse isiku

karistustundlikkust efektiivseima karistuse leidmisel.

156

Harju Maakohtu 5. jaanuari 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-16508.

157 Harju Maakohtu 8. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-1915.


159 Näiteks Harju Maakohtu 15. juuli 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-8301.

160 Lähemalt: J. Sootak. Sanktsiooniõigus, lk 134, vnr 73.

37

Alternatiividest kergema karistuse valiku põhimõtteid on selgitanud Tallinna Ringkonnakohus

kriminaalasjas nr 1-10-16849, märkides järgmist: „Kohtukolleegium leiab, et fakti, et X on

tasunud temale varem väärtegude eest mõistetud rahatrahvid ja suutis tasuda ka arutatava kuriteoga

seonduvalt tekitatud materiaalse kahju ca 88000 krooni, ei saa kasutada tema vastu ning

põhjendada sellega temale vangistuse mõistmist väites, et materiaalsed väljaminekud ei ole tema

jaoks probleemiks ja ei mõjuta teda tulevikus hoiduma kuritegude toimepanemisest.

Kohtupraktikas kinnistunud arusaamade järgi põhjendatakse tavaliselt nende kuritegude eest, kus

sanktsioon näeb ette vangistuse kõrval ka rahalise karistuse vangistuse mõistmist just sellega, et

isikul puudub sissetulek või et ta ei ole varem mõistetud rahatrahve tasunud. Ei saa pidada õigeks

olukorda, kus ühed ja samad asjaolud on aluseks, miks kohus mõistab isikutele erinevad karistused

– ühel juhul rahalise karistuse, teisel juhul vangistuse. Olenemata, kui materiaalselt kindlustatud

isik on, saab ta aru, et sellised väljaminekud nagu X-l tuleb kanda seoses kahju tekitamisega ja

rahalise karistusega, on ilmselgelt mõttetud väljaminekud ning neid on võimalik vältida purjus

peaga rooli istumata. Kohtukolleegium arvestab X-le karistusmäära valikul tema süüd, mis

tulenevad konkreetse kuriteo tehioludest – joobeaste raskus, kahju tekitamine aga samuti tema

suhtumist õiguskorda – varasematest rahatrahvidest järelduste mittetegemine. Kergendava

asjaoluna arvestab kohtukolleegium süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust. Neid asjaolusid

arvestades peab kohtukolleegium võimalikuks mõista X-le rahalise karistuse alla sanktsiooni

keskmäära, kuid tunduvalt üle sanktsiooni alammäära.” 161

Analüüsi autori arvates võib viidatud lahendist välja lugeda ringkonnakohtu arusaama, kas ja

kuidas peaks kohus arvestama isiku karistustundlikkust karistuse mõistmisel. Kui mõistetud

karistusega kaasnevad varalised kitsendused on piisavalt suured, võib rahaline karistus mõjutada

eripreventiivselt ka sellist isikut, kelle sissetulek on keskmisest suurem. Valitsev arusaam, et

raskem karistus on põhjendatud siis, kui varasemad karistused on end ammendanud, põhineb ju

sisuliselt samuti hinnangul, kuidas on varasemad karistused isikule mõjunud. Korduvalt

kuritegusid toimepannud isikute karistustundlikkus on enamasti väga väike, mistõttu ongi

põhjendatud raskema karistuse mõistmine.

● Karistusliik ja üldpreventsioon

Sageli rõhutatakse karistusliiki valides eripreventsiooni kõrval ka üldpreventsiooni. Näiteks leidis

Harju Maakohus kriminaalasjas nr 1-11-2313, et süüdistatavat on võimalik mõjutada edaspidi

süütegude toimepanemisi vältima üksnes temale reaalse vangistuse mõistmisega, kuivõrd karistuse

mõistmisel tuleb arvestada ka õiguskorra kaitsmise huvisid. Antud juhul on aga isik korduvalt

karistatud varavastaste süütegude toimepanemise eest ning iga kord lühikese aja jooksul pärast

karistuse kandmisest vabanemist toime pannud uued kuriteod. Isiku karistatus ei ole kordagi

kustunud. Samas tuleb arvesse võtta ka konkreetse kuriteo asjaolusid – varastatud on üks

mobiiltelefon, mille asukoha süüdistatav ise teada andis. Telefon tagastati kannatanule, tsiviilhagi

ei ole. Arvestades eripreventiivseid eesmärke ja õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse

üldpreventsiooni tähenduses, leidis kohus kõiki asjaolusid arvesse võttes, et isikut karistada

vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra.162

161

Tallinna Ringkonnakohtu 25. aprilli 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-16849.

162 Harju Maakohtu 14. märtsi 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-11-2313, millega karistati isikut KarS § 199 lg 2

p-de 5 ja 9 ja KrMS § 238 lg 2 alusel 8-kuulise vangistusega.

38

Kokkuvõtvalt nähtub kohtupraktikast, et karistusliigi valikul hinnatakse karistuse kohaldamise

etappe järgmiselt: esmalt otsustatakse karistuse eemärkide põhjal karistusliik ja seejärel süü

suuruse põhjal karistusmäär. Karistusliik valitakse KarS § 56 lg-s 2 sätestatu alusel, arvestades

Riigikohtu eespool vaadeldud praktikat selles vallas. Üldjuhul ei põhjendata raskemat liiki karistust

süü suurusega, vaid sellega, et isik ei ole ilmselgelt võimeline rahalist karistust kandma (näiteks

vanadus- või invaliidsuspensionär, puudub iseseisev sissetulek, kohtul ei ole usaldusväärseid

andmeid isiku tööhõive kohta, isiku materiaalsed kohustused riigi ees on niigi suured jmt).

Seejuures tõdevad kohtud sageli, et eelmised karistused ei ole isikule mingit preventiivset mõju

avaldanud ja ta on jätkanud süütegude toimepanemist. Rahalise karistuse asemel vangistuse

mõistmist põhjendatakse ka vajadusega kaitsta õiguskorda. Viimane argument on eriti aktuaalne

isikute karistamisel süstemaatiliste varguste eest. Seega on kohtupraktika võtnud omaks mudeli,

mille järgi määrab karistusliigi eelkõige eripreventsioon KarS § 56 lg 2 alusel.

7.4 Karistusmäära valikut mõjutavad tegurid

Riigikohtu praktikast on teada, et isikule mõistetav lõplik karistusmäär ei ole pelgalt õigusküsimus,

ent analüüsi autori arvates on kohtud hakanud seda seisukohta tõlgendama liiga laialt. Näiteks on

Tallinna Ringkonnakohus kriminaalasjas nr 1-08-1493 leidnud, et karistuse mõistmine on

kohtuniku väärtusotsustus. Karistuse leidmisel mänguruumi piires ei olevat tegemist mitte punkte

või kriipse sisaldava joonise ega ka arvutusega, vaid kohtuniku väärtushinnanguga. Samuti ei

olevat olemas teaduslikku meetodit, mille abil seda väärtushinnangut selliselt mõõta, et saada

vastusena kontrollitav tulemus ehk üks ja ainuõige karistus. 163

Vaatamata eeltoodud lahendis märgitule, ei tohiks analüüsi autori arvates jääda kõlama arusaam,

nagu oleks karistuse mõistmine üksnes kohtuniku väärtusotsustus, mille konkreetne tulem ei alluks

üldse mingile õiguslikule regulatsioonile ega kontrollile kõrgema astme kohtus. Siinkohal tuleb

meenutada Riigikohtu seisukohta, et kohus peab ka karistuse mõistmisel juhinduma asjakohastest

materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest. 164

7.4.1 Karistusmäära valiku lähtepunkt – sanktsiooni keskmine määr või sanktsiooni esimene kolmandik

Keskmisest karistusmäärast lähtumise nõue tuleneb Riigikohtu praktikast. Ka maa- ja

ringkonnakohtud on teinud otsuseid, milles on sõnaselgelt kirjas, et karistusmäära lähtepunkt on

sanktsiooni keskmine määr.165

Ent uuritud lahendite hulgas leidus ka sootuks teistsuguseid

seisukohti.

Näiteks leidis Tallinna Ringkonnakohus kriminaalasjas nr 1-08-14936, et väljakujunenud

kohtupraktikas ja ka karistusõiguse teoorias heaks kiidetud põhimõtetest lähtuvalt tuleb

karistusmäära valiku lähtepunktiks võtta mitte sanktsiooni keskmine määr, vaid esimene

kolmandik, millele järgnevalt tuvastatakse karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning

163


164 Näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09.

165 Näiteks Harju Maakohtu 6. septembri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-15851; Tartu Ringkonnakohtu 18. aprilli

2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-4190.

39

muud süü suurust määravad asjaolud.166

Seda seisukohta on korranud ka Pärnu Maakohus

kriminaalasjas nr 1-09-1476.167

Analüüs aga ei kinnita väidet, nagu oleks kohtupraktikas välja kujunenud arusaam, et

karistusmäära valiku lähtepunktiks tuleb võtta esimene kolmandik.

7.4.2 Karistusmäära valik üheliigilise sanktsiooni korral

Karistusmäära valik tuleb otsustada KarS § 56 lg 1 alusel, pidades silmas ka käesoleva analüüsi

punktis 7.2 toodud Riigikohtu seisukohti.

Uuritud lahenditest ei ilmnenud aga ühtset hinnangut Riigikohtu seisukohale, et süü suurus määrab

võimaliku karistuse ülempiiri karistuse kohaldamisel.168

Seda põhimõtet on tunnustanud Tartu

Ringkonnakohus kriminaalasjas nr 1-08-13813, märkides otsuses sõnaselgelt, et konkreetsele

isikule mõistetav karistus ei tohi ületada süü suurusest tulenevaid piire. Leiti, et eripreventiivse

eesmärgiga võib õigustada karistust, mis jääb süü alumisest piirist madalamale, sest ebaõiglane

oleks süüle vastav, kuid eripreventiivselt kahjulikult mõjuv karistus. Rõhutati, et mõistetav karistus

ei tohi langeda alla piiri, mida ühiskond tunnetaks ebaõiglaselt leebena.169

Viidatud otsusest nähtub, et väljapakutud mudeli järgi määrab süü karistuse ülemise piiri ja

preventsioonid peavad realiseeruma selle raames. Välistatud ei ole karistus alla süü alumist piiri,

kuid siis seab karistuse alumise piiri üldpreventsioon.

Uuritud otsuste põhjendused ei võimalda selles küsimuses üldistavaid järeldusi teha. Võib

järeldada, et üldjuhul lähtutakse siiski mudelist, mida Riigikohus on kirjeldanud kriminaalasjas

nr 3-1-1-77-11. Osutatud otsuses märgitakse, et süüdistatavale konkreetse karistuse valimiseks

tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt süüd kergendavad ja raskendavad

asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu

käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja

üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.170

Siit saab teha järelduse, et alati ei pruugi

preventsioonid realiseeruda süü piirides. Üldpreventsiooni roll fikseerida süü piiridest lähtuva

karistuse alammäär on ringkonnakohtu praktikas küll kajastatud,171

kuid laiemat käsitlust uuritud

lahenditest ei ilmne.

Kohtupraktikast jäi silma karistusmäära põhjenduste ja järelduste teatav formaalsus ja süsteemitus.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-09-1061 karistas Harju Maakohus isikut KarS § 141 lg 2 p 1 järgi

vangistusega seitsmeks aastaks. Maakohus märkis, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada kuriteo

raskust. Isik kuritarvitas seksuaalselt 8-aastast last, keda ta oli kasvatanud alates kolmandast

elukuust. Sellega rünnati kannatanu seksuaalset enesemääramisõigust raskeimal moel.

166


167 Pärnu Maakohtu 14. jaanuari 2011. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-1476.


169 Tartu Ringkonnakohtu 2. septembri 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-13813.


171 Tallinna Ringkonnakohtu 27. mai 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-14936.

40

Karistusseadustik näeb KarS § 141 lg 2 p 1 eest karistusena ette vangistuse kuuest kuni 15 aastani.

Prokurör palus süüdistatavat karistada seitsmeaastase vangistusega. Kohus nõustus prokuröri

ettepanekuga. Sanktsioonis ettenähtud miinimumkaristuse kohaldamine ei olevat põhjendatud, sest

puuduvad karistust kergendavad asjaolud ja on üks karistust raskendav asjaolu – süüteo

toimepanemine isiku suhtes, kes on süüdlasest perekondlikus sõltuvuses (KarS § 58 p 4). Kohus

märkis, et süüdistatav oli elanud perekonnas ajast, mil kannatanu oli kolmekuune. Süüdistatav käis

tööl ja pidas last majanduslikult ülal, tegeles temaga nagu oma lapsega. Prokuröri poolt küsitud

karistusest raskema karistuse mõistmine ei ole kohtu arvates põhjendatud, sest isikul puuduvad

kehtivad kriminaalkaristused. Kohtu arvates on seitse aastat vangistust küllalt pikk aeg oma teo üle

järele mõtlemiseks ja edaspidi selliste tegude toimepanemisest hoidumiseks.172

Viidatud otsuses on kohus on hinnanud süü suurust. On tuvastatud üks karistust raskendav asjaolu,

kergendavaid asjaolusid ei olnud, kuid lõplik karistus jäi ikka alammäära lähedale, st tunduvalt alla

sanktsiooni keskmist määra. Võib vaid oletada, et karistusmäära valikul taandus teosüü

eripreventsiooni ees ning määravaks sai kohtu prognoos, et isiku mõjutamiseks piisab

miinimumilähedasest karistusest. Samuti võib vaid oletada, et kohus ei lähtunud sanktsiooni

keskmisest määrast, vaid sanktsiooni esimesest kolmandikust. Oletuslikult realiseerus mõistetud

karistuses ka üldpreventsioon.

7.4.3 Karistusmäära valik alternatiivse sanktsiooni korral

Analüüsi punktis 7.3.2 selgus, et alternatiivse sanktsiooni korral otsustatakse karistusmäär

enamasti süü ja seda iseloomustavate asjaolude põhjal. Eripreventsioon on juba karistusliigi valiku

juures n-ö ära tarvitatud.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-11-1779 leidis Harju Maakohus, et süüdistatava suhtes, kes on küll

varem kohtulikult karistamata, on rahalise karistuse kohaldamine välistatud, sest tal puuduvad

piisavad rahalised vahendid. Seetõttu tuleb kohaldada isiku vabadust piiravat karistust. Samas

vaatamata süüdistatava käitumises karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisele

pidas kohus olulisimaks karistuse määra mõjutavaks asjaoluks süü suurust. Kohus märkis, et isikut

süüdistatakse vaid ühes varguse episoodis, millega ei tekitatud olulist varalist kahju. Süüdistatava

süü ei ole nii suur, et see tingiks süüdistatavale karistuse mõistmise ettenähtud sanktsiooni

keskmise määra lähedasena ning kohus pidas võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse oluliselt

alla ettenähtud sanktsiooni keskmist määra.173

7.4.4 Muud tähelepanekud

Konkreetse karistusmäära valikul jälgitakse üldist kohtupraktikat samasuguste kuritegude kohta.

Vähestel juhtudel märgitakse seda ka kohtuotsuses.174

172

Harju Maakohtu 27. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-1061.


174 Harju Maakohtu 29. märtsi 2011. a otsuses kriminaalasjas nr 1-11-1795 põhjendati karistusmäära valikut ka

ebaseaduslikult käideldud narkoaine kogusega. Mõistetavat karistust võrreldi Riigikohtu ja maakohtute praktikas

väljakujunenud karistusmääradega samasuguse koguse narkoaine käitlemise eest.

41

Kui isiku kuriteod moodustavad kuritegude reaalkogumi, mille moodustavad nii alternatiivse kui

ka üheliigilise sanktsiooniga kuriteod, mõistetakse sageli kõikide kuritegude eest samaliigilised

üksikkaristused.175

Karistuse mõistmisel kuritegude reaalkogumi eest tuleb kõiki üksikkaristusi põhjendada. Üldjuhul

seda tehti, kuid ilmnes ka asju, kus näiteks isikut karistati nelja eriosa erineva paragrahvi järgi, ent

põhjendustes puudutati karistusmäära valikut vaid raskema paragrahvi eest.176

On näiteid, kus kuritegude reaalkogumi korral üksikkaristuste määrasid ei põhjendatud üldse.

Näiteks kriminaalasjas nr 1-08-10171 mõistis Pärnu Maakohus süüdi neli isikut kuritegude

reaalkogumi eest, ent otsuse põhjendavas osas mõistetud üksikkaristuste määrasid ei käsitletud.177

Osas lahendites oli lõplik karistusmäär kirjas vaid kohtuotsuse resolutiivosas.178

Ilmnes ka vastuolusid karistusmäära põhistuse ja resolutiivosas kohaldatud määra vahel. Näiteks

analüüsiti Harju Maakohtu otsuses kriminaalasjas nr 1-12-263 põhistavas osas väga põhjalikult

kõiki KarS § 56 lg-s 1 sätestatud aluseid. Selle põhjal tehti kokkuvõtlik järeldus, et isikule tuleb

mõista karistuseks KarS § 200 lg 2 p-de 4 ja 8 järgi (sanktsioon 3–15 aastat vangistust) reaalne

vangistus sanktsiooni keskmises määras. Kohtuotsuse resolutiivosa järgi mõisteti aga karistuseks

seitse aastat vangistust, mis on keskmisest määrast kergem.179

Analüüsi autor leiab, et eeltoodud olukorras ei ole tegemist küll KrMS § 339 lg 1 p-s 7 toodud

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis tooks vältimatult kaasa kohtuotsuse tühistamise,

ent kui vastuoluliselt sõnastatud otsusega mõistetakse isikule resolutiivosas põhistava osaga

võrreldes raskem karistus, võiks kohtule ette heita põhjendamata kohtuotsuse tegemist.

Uuritud lahendite põhjal ei ole võimalik kindlalt väita, kas karistuse kohaldamise aluste kaalumist

alustatakse alati vastava sanktsiooni keskmisest määrast, nagu Riigikohus seda õigeks peab.

Kindlate järelduste tegemine selles vallas on raskendatud, sest kõikides lahendites ei ole seda

küsimust eraldi vaetud. Pigem kohaldub kohtupraktikas nn sanktsiooni keskmise määra põhimõte.

Analüüsi autori arvates peab otsusest olema võimalik igal juhul aru saada, mis alusel mõistetakse

karistus oluliselt alla või üle keskmist määra. Ka õiguskirjanduses on leitud, et mida lähemal

asetseb valitud karistusmäär võimalikule ülem- või alammäärale, seda enam tuleb kohtul oma

järeldust põhjendada.180

Kogumi moodustavate kuritegude eest üksikkaristuste mõistmisel mingeid

erandeid kehtestatud ei ole, seega tuleb neid põhjendada üldises korras.

Ei saa õigeks pidada arusaama, et seaduses sätestatud sanktsiooni piirides mõistetud karistus ongi

seaduslik karistus.181

175

Näiteks Harju Maakohtu 18. veebruari 2009. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-6405.

176 Näiteks Harju Maakohtu 11. juuni 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-09-495.

177 Pärnu Maakohtu 30. detsembri 2008. a otsus kriminaalasjas nr 1-08-10171.

178 Näiteks Harju Maakohtu 27. augusti 2010. a otsus kriminaalasjas nr 1-10-9342.


180 J. Sootak. Sanktsiooniõigus, lk 146-147, vnr 113.

181 Tallinna Ringkonnakohtu 24. novembri 2009. a otsusega jäeti isikule mõistetud karistused muutmata

põhjendusega, et need on mõistetud seaduses kehtestatud sanktsioonide piirides ja liitkaristus on moodustatud õigesti.

42

8. KOKKUVÕTE

8.1 Karistusraamid

Karistuse mõistmise esimene etapp – karistusraamide kindlakstegemine – on süüdimõistva

kohtuotsuse tegemise korral vältimatu. Üldraami kohtuotsusesse märkimise kohustus ei tulene

otseselt ühestki seadusest, kuid selle lisamine sinna tagab kohtuotsuse jälgitavuse ja aitab paremini

mõista kohtu järeldusi karistusliigi ja -määra kohta. Karistusraami esitamine kohtuotsuses on

loogiline algus liikumaks karistuse kohaldamise järgmistesse etappidesse. Analüüs näitas, et

enamasti seda ka tehti.

8.2 Süü

Riigikohus on arusaamisel, et karistuse kohaldamise etapis on süü kvantitatiivselt mõõdetav. Ka

Tallinna Ringkonnakohus on seisukohal, et KarS § 56 lg-st 1 tulenevalt ei ole süü vaid

süüdiolemine KarS § 32 tähenduses. Süül on kvantitatiivne mõõde, mida tuleb iga isiku ja tema teo

puhul eraldi hinnata.

Analüüs näitas aga, et osa maa- ja ka ringkonnakohtu praktikast käsitab KarS § 56 lg-s 1 sätestatud

süüd siiski pelgalt süüdiolemisena KarS § 32 järgi. On näiteid, kus kohtud arutlevad süüd

välistavate asjaolude üle alles karistuse kohaldamise etapis. Analüüsi autori arvates ei saa seda

õigeks pidada, sest kõnesolev küsimus lahendatakse juba enne karistuse mõistmist, s.o

deliktistruktuuri tasandil.

Riigikohtu praktika järgi tuleb isiku süü hindamisel lähtuda eelkõige asjas tuvastatud faktilistest

asjaoludest ja nendes kajastuvast teo ebaõiguse mahust, samuti teo toimepanemisega seotud

kergendavatest (KarS § 57) ja raskendavatest asjaoludest (KarS § 58), et teha kindlaks karistuse

konkreetne liik ja määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides.

Maa- ja ringkonnakohtud küll kirjeldavad karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, ent

sageli ei viita, millise KarS § 57 või § 58 sätte alusel nad seda tegid. Kui kohus kergendab karistust

KarS § 57 lg-s 1 loetlemata alusel, ei ole alati kohtuotsuses kirjas, et kohaldatakse KarS § 57 lg-s 2

sätestatud võimalust. Kergendavate ja raskendavate asjaoludega saab arvestada vaid siis, kui need

esinevad. Kui neid ei tuvastata, oleks õige märkida, et kõnesolevaid asjaolusid ei esine. Seetõttu on

sõnastus, et kohus võtab karistuse mõistmisel arvesse raskendavate või kergendavate asjaolude

puudumist, mõneti eksitav. Kergendavate asjaolude puudumine ei ole vaadeldav süüd

suurendavana. Raskendavate asjaolude puudumine omakorda ei kergenda süüd.

Seisukoht, nagu oleks süü KarS § 56 lg 1 tähenduses pelgalt vaid süüdiolemine, on toonud kaasa

selle, et karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei vaadelda süü suuruse näitajatena, vaid

sellest eraldi. Näiteks märgiti kohtupraktikas sageli, et kohus arvestab lisaks süüle ka karistust

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. Siit ilmneb, et kohtupraktikas ei ole välja kujunenud päris

ühtset arusaama, mida ikkagi tähendab süü KarS § 56 lg 1 tähenduses.

43

Riigikohus on selgitanud, et karistuse mõistmisel saab lähtuda süüst selle laias tähenduses, mis

tähendab, et karistuse mõistmisse kaasatakse teo toimepanemise asjaolud. Analüüsi autor leiab, et

nimetatud asjaolud võimaldavad hinnata süü suurust ka siis, kui karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud üldse puuduvad.

Analüüs näitas, et süü suuruse juures on võetud arvesse järgmisi objektiivseid asjaolusid:

süüdistatava käitumise erisused (kuritegeliku käitumise intensiivsus, teopanus, teo toimepanemise

viis); koosseisuliste raskendavate asjaolude hulk; kuriteoga tekitatud tagajärg (vigastuste iseloom),

kannatanute arv ja vanus; kuriteoga rünnatud õigushüve olulisus; kuriteo ohtlikkus; kuriteoliigi

esinemissagedus; ebaseaduslikult käideldud narkootilise aine kogus ja kordade arv

narkokuritegudes; liiklusnõuete rikkumise ulatus ja saabunud tagajärg liikluskuritegudes;

omastatud või varastatud vara väärtus varavastastes kuritegudes; kannatanu käitumine ja

süüdistatava teojärgne käitumine.

Süü suurust mõjutavad ka subjektiivsed tunnused, mille all mõistetakse kuriteo toimeopanemise

motiive, eesmärke ja negatiivset eluhoiakut.

Kohtupraktikast nähtus, et karistuse mõistmisel võetakse sageli arvesse ka tahtluse liiki, kuigi

2004. aasta 1. jaanuaril jõustunud karistusseadustiku muudatustega jäeti tahtluse ja ettevaatamatuse

liik KarS § 56 lg-st 1 välja.

Tallinna Ringkonnakohus möönab, et kuigi KarS § 56 ei tee otsesõnu viidet tahtluse ja

ettevaatamatuse liigi arvestamisele karistuse mõistmisel, on tegemist jätkuvalt asjaoluga, mida

tuleb kaasata süü laia mõistesse. Leitakse, et süü suurus on suurem, kui isiku eesmärgiks oligi

teatud kahjuliku tagajärje põhjustamine (kavatsetus) või ta üksnes möönis seda.

Uuritud lahenditest ilmnes, et karistuse mõistmisel arvestatakse sellega, kas kuritegu pandi toime

esmakordselt või tehakse seda süstemaatiliselt elatusvahendite teenimise, st omakasulisel

eesmärgil. Rõhutati ka isiku negatiivset eluhoiakut ja suhtumist õiguskorda. Sõnaselget järeldust, et

ka kuritegelik eluviis (negatiivne eluhoiak) oleks süü suuruse näitaja laias tähenduses, maa- ja

ringkonnakohtu lahenditest silma ei jäänud. Kuritegelikku eluviisi käsitletakse valdavalt siiski

karistuse eripreventiivseid eesmärke prognoosides ja alternatiivse sanktsiooni korral vangistust

kohaldades. Analüüs kinnitas, et praktikas on sellel asjaolul üldjuhul karistust raskendav mõju.

Analüüsi autor leiab, et kuritegelikku eluviisi võiks lisaks preventsioonidele hinnata ka süü juures,

sest vaieldamatult viitab see õiguskorda eiravale meelestatusele, mida on ka Riigikohus süü

suuruse juures maininud.

Karistuse mõistmise juures märgitakse iseseisva alusena ka kuriteo laadi ja ohtlikkust. Tuleb

märkida, et kuriteo laad ja ohtlikkus olid tõepoolest karistuse mõistmise iseseisvad alused

kriminaalkoodeksi § 36 järgi, kuid 1. septembril 2002 jõustunud karistusseadustik selliseid aluseid

enam eraldi ette ei näe. Karistuse põhjendustest võis aru saada, et neid asjaolusid hinnati teo

toimepanemise asjaoludena süü laia tähenduse järgi.

Analüüs näitas, et osas lahendites oli hinnang süüle formaalne või puudus üldse. Kohtuotsusesse

kantakse sageli KarS § 56 lg 1 tekst lisandusega, et kohus kõigist neist alustest ka juhindub. Siis

keskendutakse isikule ja tema varasemale karistatusele ning seejärel märgitakse karistusliik ja

-määr. Selline praktika kinnitab, et karistusseadustiku kümneaastase kehtimise järel ei ole meil

välja kujunenud päris ühtset arusaama, mida ikkagi tähendab süü KarS § 56 lg 1 tähenduses.

44

Klassikalisele süüpõhimõttele rajatud karistusõiguse põhimõte, et ainult isiku individuaalne süü on

karistamise alus, on kohtupraktikas omaks võetud, ent arusaama, et karistamise etapis on vaja süüd

karistusliigi ja -määra valikut silmas pidades ka kvantitatiivselt hinnata, veel mitte alati.

8.3 Preventsioonid ehk karistuse eesmärgid

8.3.1 Eripreventsioon

Analüüs kinnitas üheselt valitsevat põhimõtet, et süü kõrval tuleb obligatoorselt arvestada ka

karistuse eesmärke. Karistuse eripreventiivse eesmärgina mõistetakse täiskasvanud isiku

kasvatamist, mõjutamist, hoiakute muutmist. Analüüs näitas, et kohtupraktika tunnustab

eripreventsiooni realiseerumist parandamise ehk mõjutamise vormis.

On välja kujunenud ühtne arusaam, et uue kuriteo ärahoidmise võimalust saab kaaluda vaid

süüdistatava isiku kaudu. Mõistetav karistus on efektiivne vaid siis, kui võetakse arvesse ka

konkreetseid isikuomadusi. Tulevikku suunatud prognoosi karistuse efektiivsuse kohta saab teha

vaid isiku eelnevat elukäiku, eelkõige tema süütegusid, hinnates.

Analüüs näitas, et keskne küsimus, milline karistus hoiab ära isiku uue süüteo, lahendatakse

üldjuhul selle põhjal, kas isik on varem süüteo korras karistatud või mitte. Kõikides uuritud

lahendites isiku karistatust või selle puudumist ka mainiti. Riigikohtu praktikast tulenevat

teoseotuse nõuet, et isiku varasemad karistused ei tohi olla kustunud ja need peavad olema uue

kuriteoga seotud, alamaastme kohtud alati ei järgi.

Analüüs kinnitas sedagi, et kohtupraktikas on isik kujunenud karistuse kohaldamise iseseisvaks

aluseks. Isikut iseloomustavate andmete analüüsimisel ei tehta alati vahet karistuse mõistmise ja

sellest vabastamise vahel.182

8.3.2 Üldpreventsioon

Uuritud kohtupraktikast ilmnes, et õiguskorra kaitsmise eemärke vaetakse napilt. Leidus hulk

otsuseid, milles vaid märgiti, et muu hulgas võetakse karistuse mõistmisel arvesse ka õiguskorra

kaitsmise huve. Kuidas see konkreetset karistust mõjutab, neist otsustest ei selgunud.

Samas oli kriminaalasju, milles kohus rõhutas karistusliigi ja -määra valikul just üldpreventsiooni

keskset rolli. Neil juhtudel isoleeriti ühiskonnast raskeid ja korduvaid kuritegusid toimepannud

isikud ka õiguskorra kaitsmise eesmärgil.

Mitmes kriminaalasjas hinnati karistuse mõistmisel asjakohaselt tegu ja selle etteheidetavuse määra

ehk süüd (sh teo ohtlikkust), kuid lõplik otsustus karistuse raskendamise suunas tehti mitte süü,

vaid isikust lähtuva ohu põhjal. Neil juhtudel rõhutati eriliselt vajadust kaitsta ühiskonda ohtliku

isiku eest.

182

Nende etappide erinevus seisneb selles, et karistusest tingimuslikul vabastamisel KarS § 73 ja § 75 järgi on isik

seadusest tulenev iseseisev alus, ent KarS § 56 lg 1 järgi see nii ei ole.

45

Analüüsi autori arvates saab kehtiva karistusõiguse alusel hinnata isikust lähtuvat ohtu

preventsioonide kontekstis, jäädes siiski süü suurusega piiritletud karistusraami. Kõnesolevat ohtu

ei saa vaadelda konkreetset teosüüd ületava ohuna, mille kõrvaldamiseks sätestas seadusandja

KarS § 872 (karistusjärgne kinnipidamine), kuid mis tunnistati Riigikohtu üldkogu otsusega

kriminaalasjas nr 3-4-1-16-10 põhiseadusevastaseks meetmeks. Seega isik ja temast lähtuv oht

peab olema analüüsitud ja maandatud siiski KarS § 56 sätete raamides.

Kohtupraktikas on mainitud mudelit, et süü suurus üksi määrab karistuse raskuse ja selle piires

realiseeruvad ka preventsioonid. Tunnustatakse ka negatiivset üldpreventsiooni, mida aga

karistusseadustik ei sätesta.183

8.4 Karistusliigi ja -määra valik

Karistuse mõistmise otsustavaimas etapis otsustab kohus esmalt karistusliigi ja seejärel

karistusmäära küsimuse, arvestades eelnevates etappides hinnatud süüd ja preventsioone, sh isikut

iseloomustavaid asjaolusid, mis on teoga seotud. Kõnesolevas etapis annab kohus koondhinnangu

eelnevates etappides ilmnenud asjaoludele süü ja preventsioonide kohta.

Analüüs näitas, et maa- ja ringkonnakohtud on teadlikud Riigikohtu praktikast süü ja

preventsioonide (eriti isiku) tähenduse kohta karistusliigi ja -määra valikul. Üldjuhul neist

juhindutakse ja neile viidatakse asjakohaselt.

8.4.1 Karistusliigi valiku põhimõtted

Karistusliigi valikut põhjendatakse süü suurusega harva. Kohtud pööravad karistusliigi ja -määra

valikul suurt tähelepanu isikule. Seejuures on erilise vaatluse all isiku varasem karistatus ja tema

majanduslik seis. Ka neis kriminaalasjades, milles isiku süü on suur, rõhutatakse raskema

karistusliigi valikul vaid isikut iseloomustavaid asjaolusid. Ka neil juhtudel seavad kohtud

esikohale vaid isiku varasema elukäigu, tasumata rahalised karistused ja sissetuleku puudumise,

jättes teost lähtuva süü kõrvale. Süü suurust hinnatakse alles karistusmäära juures.

Analüüs näitas, et karistusliigi valikul hinnatakse karistuse kohaldamise etappe järgmiselt: esmalt

otsustatakse karistuse eemärgid, mille põhjal valitakse karistusliik. Seejärel antakse hinnang süü

suurusele ja otsustatakse karistusmäär. Üldjuhul valitaksegi karistusliik KarS § 56 lg-s 2 sätestatu

alusel, arvestades Riigikohtu eespool vaadeldud praktikat selles vallas.

Raskemat liiki karistust kohaldatakse ka väikese süü korral, põhjendusel, et isik ilmselgelt ei ole

võimeline rahalist karistust täitma (näiteks vanadus- või invaliidsuspensionär, puudub iseseisev

sissetulek, kohtul ei ole usaldusväärseid andmeid isiku tööhõive kohta, isiku materiaalsed

kohustused riigi ees on niigi suured jmt). Seejuures tõdevad kohtud sageli, et eelmised karistused ei

183

Karistusseadustik. Kommenteeritud väljaanne. Koost J. Sootak ja P. Pikamäe. 3., täiendatud ja ümbertöötatud


46

ole isikule mingit preventiivset mõju avaldanud ja ta on jätkanud süütegude toimepanemist.

Vangistuse mõistmist rahalise karistuse asemel põhjendatakse ka vajadusega kaitsta õiguskorda.

Viimane argument on eriti aktuaalne isikute karistamisel süstemaatiliste varguste eest.

Analüüsi põhjal saab teha järelduse, et isiku karistustundlikkust meie kohtupraktikas otsesõnu ei

hinnata. Küll aga on leitud, et kui mõistetud karistusega kaasnevad varalised kitsendused on

piisavalt suured, võib rahaline karistus mõjutada eripreventiivselt ka sellist isikut, kelle sissetulek

on keskmisest suurem. Valitsev arusaam, et raskem karistus on põhjendatud siis, kui varasemad

karistused on end ammendanud põhineb ju sisuliselt samuti hinnangul, kuidas varasemad

karistused on isikule mõjunud. Korduvalt kuritegusid toimepannud isikute karistustundlikkus on

enamasti väga väike, mistõttu ongi põhjendatud neile raskema karistuse mõistmine.

Analüüs näitas, et Eesti kohtupraktika on võtnud omaks mudeli, mille järgi määrab karistusliigi

eelkõige eripreventsioon KarS § 56 lg 2 alusel.

8.4.2 Karistusmäära valiku põhimõtted

Analüüs näitas, et karistusmäära valikul lähtutakse pigem mudelist, mida Riigikohus on

kirjeldanud kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11. Osutatud otsuses märgitakse, et süüdistatavale

konkreetse karistuse valimiseks tuvastatakse sanktsioonivahemiku keskmisest lähtudes järgnevalt

süüd kergendavad ja raskendavad asjaolud ning muud süü suurust määravad asjaolud (nt

süüdistatava teojärgne käitumine, kannatanu käitumine jms). Selliselt saadud süüle vastava

karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.184

Sellest järeldub, et süüle vastava karistuse võimalikku ülemmäära on võimalik korrigeerida nii

raskemas kui ka kergemas suunas. Süü suurusest tulenevaid karistuse piire saab nihutada raskemas

suunas näiteks juhul, kui eripreventiivne prognoos on halb või kui seda nõuab ühiskonna kaitsmise

huvi.

Kirjeldatud karistuse kohaldamise mudel ei haaku aga Riigikohtu kriminaalkolleegiumi ja üldkogu

seisukohaga, et KarS §-s 56 sätestatud süü on karistamise alus ja selle suurus määrab võimaliku

karistuse ülempiiri.185

Analüüs näitas, et olenevalt konkreetsest olukorrast võib raske kuriteo puhul süü suurus üksi

määrata karistuse raskuse. Süü suuruse põhjal määratud karistuses realiseeruvad ka preventsioonid.

Üldpreventsiooni roll fikseerida süü piiridest lähtuva karistuse alammäär on ringkonnakohtu

praktikas küll kajastatud, kuid selle põhimõtte laiemat käsitlust uuritud lahenditest ei ilmnenud.

184

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11.

185 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. mai 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-14-07 ja Riigikohtu üldkogu 18. mai

2010. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-116-09.

47

Analüüsist ilmnes, et alternatiivse sanktsiooni korral otsustatakse karistusmäär üldjuhul süü suurust

näitavate asjaolude põhjal, sest eripreventsiooni kohta käivad asjaolud on karistusliigi valiku juures

n-ö ära tarvitatud.

Riigikohtu praktikast tuleneb põhimõte, et karistusmäära valikul tuleb lähtuda sanktsiooni

keskmisest määrast. Analüüs näitas, et maa- ja ringkonnakohtud on teinud otsuseid, mis seda

seisukohta sõnaselgelt tunnustavad. Seevastu esineb ka sootuks teistsugune arusaam, mille kohaselt

ei ole lähtepunkt sanktsiooni keskmine määr, vaid selle esimene kolmandik. Tuleb tõdeda, et

kohtupraktikas on mõlemad seisukohad õiguslikult põhjendamata.

8.5 Karistuse põhjendamisega seonduvad tähelepanekud

Kriminaalmenetluse seadustiku § 312 lg-d 4 ja 5 nõuavad, et süüdimõistva kohtuotsuse põhistavas

osas esitatakse muu hulgas karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud ning süüdistatavale

mõistetava karistuse motiivid.

Kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09 on Riigikohus selgitanud, et kuigi kohus peab karistuse

mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest ja

esitama vastavalt KrMS § 312 p-le 5 mõistetava karistuse kohta põhistused, on sellistest õiguslikest

piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku

siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus.186

Riigikohus on seni olnud seda meelt, et

karistuse põhjendused on kohtuotsuse oluline osa ja kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmisel on

tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.187

Analüüs näitas, et vaatamata eeltoodud nõuetele tehakse kohtupraktikas ka selliseid otsuseid, kuhu

kantakse lihtsalt KarS § 56 lg 1 tekst, seejärel vaadeldakse isiku varasemat karistatust ja muid

isikuga seonduvaid asjaolusid ning lõpuks märgitakse, millist liiki karistust ja millises määras

kohaldatakse.

Kuigi karistusseadustik on kehtinud kümme aastat, ei ole karistuse põhjendustest täielikult

kadunud asjaolud, mis olid karistuse kohaldamise iseseisvad alused kriminaalkoodeksi järgi, kuid

karistusseadustiku järgi seda enam ei ole – näiteks kuriteo raskus ja laad (KrK § 36) või isiku

karistatus üldises plaanis (KrK § 38 lg 1). Maa- ja ringkonnakohtud arvestavad jätkuvalt ka

tahtluse liiki karistuse kohaldamise iseseisva alusena süü laia tähenduse järgi.

Riigikohus on seisukohal, et lõplik karistusmäär ei ole pelgalt õigusküsimus, ent analüüs näitas, et

seda seisukohta on hakatud tõlgendama kohati liiga laialt ja mõningatel juhtudel ei esitata ühtki

argumenti mõistetud karistusmäära kohta. Seetõttu ei ole võimalik kindlalt väita, kas karistust

mõjutavate asjaolude kaalumist alustatakse alati vastava sanktsiooni keskmisest määrast, nagu seda

peab õigeks Riigikohus, või mitte. Uuritud otsuste põhjal võib vaid oletada, et nullpunktiks

võetakse ka vastava sanktsiooni esimene kolmandik.

186

Näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. aprilli 2009. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-09.


48

Reaalkogumi moodustavate kuritegude eest üksikkaristuste mõistmisel seaduses mingeid erandeid

ei ole. Analüüs aga näitas, et osal juhtudel kuritegude reaalkogumi korral üksikkaristuste määrasid

ei põhjendatud üldse või põhjendati ainult raskema kuriteo eest mõistetavat karistust või KarS § 64

lg 1 alusel mõistetavat liitkaristust.

Analüüsi autori arvates ei tohiks karistusmäära juures arvesse võetavate asjaolude analüüs

moonutada karistuse mõistmise kui väärtusotsustuse olemust ega kitsendada kohtuniku vääramatut

õigust lähtuda seejuures ka õiguslikule regulatsioonile allumatust sisekaemusest. Küll aga

parandaks see kohtuotsuse põhjendatust ja jälgitavust ning annaks kõrgema astme kohtutele

parema võimaluse karistuse seaduslikkust kontrollida.

Samas ei ole võimalik analüüsi põhjal väita seda, et karistuse raskust kaaludes jätab kohtunik ka

tegelikult mõned KarS §-s 56 sätestatud asjaolud kaalumata. Analüüs näitas, et see osa karistuse

mõistmise protsessist, mis kohtuotsusesse reaalselt kirja pannakse, võib küll kohati olla lünklik ja

mõneti süsteemitu, kuid lõplik karistus võib siiski olla õiglane. Sellise olukorra vältimiseks ongi

õiguskirjanduses välja pakutud karistuse kohaldamise kontrollskeem, mida võiks kohtuotsuses

karistuse põhjenduste esitamisel rohkem järgida.188

188

P. Pikamäe, L. Kivi. Karistusõiguse põhiprobleeme. Õppematerjal kohtunikele 2003. Tartu 2004, lk 53.

RIIGIKOHUS · 2017-01-05 · 6 3.2 Karistuse põhjendamise kohustus Karistus peab olema...

Documents

Transcript of RIIGIKOHUS · 2017-01-05 · 6 3.2 Karistuse põhjendamise kohustus Karistus peab olema...