Otsingute aastad: sündmused, meenutused ja mõtted · 2019. 9. 24. · 8 Esiisade juured Sangastes...

K Ü L I M

K

VambolaRaudsepp

Otsinguteaastad: sündmused, meenutusedja mõtted

Autoriõigus: Vambola Raudsepp, 2013

Käesolev raamat on kaitstud autoriõigusega vastavalt autoriõiguse seadusele. Raamatu ja selle osade kasutamine, sealhulgas paljundamine, levitamine, kandmine andmekandjale, lülitamine elektroonilistesse andmebaasidesse jne, võib toimuda autori eelneval nõusolekul.

Toimetus: kirjastus Külim

www.kylim.ee

ISBN 978-9985-9892-4-1

Meenutusi teekaaslastele,kelle käekäik on mulle tähtis olnud.

SaateksHead teekaaslased! Oleme kõik üksteisega seotud, elanud samas ajas ja keskkonnas, jaganud samu rõõme ja muresid, vaimseid ja ainelisi väärtusi. Ja samas oleme elanud kõik eri-nevat elu, millest johtuvad ka erinevad elu lood.

OOO

Käesolev kirjatükk on minu lugu, mis on kirjutatud arusaami-ses, et mind on mõjutanud nii mu ajalised tee- ja eakaaslased ning keskkond kui ka esivanemad ja nende kaasaegsed. Raske tõestada, kuid lahkunud elavad meis ja meie lahkunutes. Seega ühe inimese lugu hõlmab minevikku sügavuti, aastasadade taha, mis aitab paremini mõista ennekõike ennast, aga ka olnut ja tänapäeva.

Olen aastakümneid töötanud ülikoolis ja olnud selle aja jooksul seotud umbes kolme tuhande õppuriga, ennekõike üliõpilastega, kuid ka õppuritega mitmesugustes õppevormides väljaspool ülikooli (üksikkursused, rühmaõppused). Muidugi oli mul soov tutvuda iga inimesega lähemalt, teada n-ö nende elu lugu ja jälgida nende edaspidist käekäiku. Paraku pole see puht füüsili-selt võimalik. Aga siiski õnnestus mul üsna paljudele süstida peale teadus- ja erialahuvi ka huvi teadusfilosoofia, genealoogia ja koduloo vastu. Palju tänu tagasiside eest!

Meie teadmised igapäevaelust, eksistentsist planeedil Maa kuni arusaamiseni Kõiksusest on liiga napid, et võtta resoluutseid seisukohti ja teha väga põhjapanevaid järeldusi. Ütlen aus-alt, et ma ei mõista nn võitlevaid ateiste. Minu arusaamiste

kohaselt on loomisakt jumalik ilmutus, millesse suhtumine kujundab isiksuse maailmapildi ja -vaate. Kuidas keegi seda tõlgendab või sellesse suhtub, jäägu talle vabadus ise otsus-tada. Imikust kasvab isiksus, kuid hiljem tekib soov muutuda minatuks, sest ainult siis saab märgata kõike, kuid ise jääd märkamatuks.

Head teekaaslased! Kutsun teid paariks tunniks kaasa oma eluradadele, s.o rohkem kui 70 aastat kestvale rännakule.

Koorastes, aastal 2013 Lugupidavalt Teie

Vambola Raudsepp.

Sisukord

Saateks 3

In brevi 6

Esiisade juured Sangastes 8

Vanavanaisa ja tema järglased Lustivere talus 12

Lapsepõlv isamajas 20

Vanemad, vanavanemad ja koduküla 20 Õpingud põhikoolis 24

Keskkooli-, instituudi- ja esimesed tööaastad 32

Keskkooliaeg Antslas 32

Tudengiaastad Tallinnas 34

Esimene töökoht Valgas 37

Töö õppejõuna Tartu Ülikoolis 44

Teaduskraadid ennekõike 45

Töö kraaditaotlejatega ja uurimissuuna juhendajana 48

Õppetöö ümberkorraldamine. Uued teadussidemed 55

Hetked emeriitprofessorina 68

Aforismid ja mõtteterad 76

6 7

In breviJa nõnda ma nägin, et ei ole midagi paremat, kui et

inimene on oma töö juures rõõmus, kuna see on tema osa.

Vana Testament, Koguja 3/22

Vambola Raudsepp*

© Esiisade juured alates Põhjasõjast© 24. mai 1941 – sünnidaatum© 1894–1935 – vanavanemad ja nende järglased Lustivere

talus© 1941–1956 – lapsepõlv isamajas© 1956–1968 – keskooli-, instituudi- ja esimesed tööaastad© 1968–2006 – õppejõud Tartu Ülikoolis© 1971 – majanduskandidaat© 1983 – majandusdoktor© 1985 – professor© 2006 – ... emeriitprofessor

* Fotod pärinevad Vambola Raudsepa isiklikest kogudest.

6 7

Sügis. Värvide erakordsus ja kontrastid viivad mõtted elukesk-konna Loojale, Suure Tundmatu loomingule. Loomingule, kus maine elukorraldus ja inimese piiratud valikud on jäetud paraku igaühe enda mureks.

Edasiminekuks otsib inimene alati oma tee algust, seda siis lapsepõlvest. Praegugi veel meenub kauge lapseea erutus koo-liteel, kärsitus tarkuste juurde, mis pidid andma inimesele Looja loomingu sügavama mõistmise ja oskuse siin maailmas hakkama saada. Noorusaastatega maailm avardus, kuid alatiseks jäid pil-did ja lõhnad kodukohast, möödanikust, milleks olid esimeste sügiskülmade värskendav hingus, varahommikune sätendav, kahutanud maa ning jääkirmes lompide kargus. Fantaasialen-nuks keskkond missugune!

Aeg läks ja tegelikkus paigutas kõik isemoodi. Mõistsin juba vara-kult üht: minu valikuid hakkavad ahistama varase noorusaja, s.o sõjaaegsete ja -järgsete aastate kasvukeskkond, ennekõike aineliste võimaluste nappus ja lõpuks noorusaja ajaline piiratus. Varastel noorusaastatel unistasin saada filoloogiks, isegi kirjan-ikuks või teoloogiks. Nii ei läinud ja muidugi on sellest kahju.

Elu juhtis mind hoopis teistele radadele. Rahuldusin oma kit-samate, tol ajal vabal tahtel tehtud ratsionaalsete valikutega. Edaspidises elus ei juhtunud seda, et võimaluste ahtad piirid oleksid suutnud kahandada minu tegutsemisvajadust ja -tahet nii valitud erialal kui ka teistes valdkondades.

Märkamatult sisenesin keskikka, tol ajal ülimalt rasketesse ja vastuolulistesse aastatesse. Aina ajanappus ja kiirus! Kui palju jäi tegemata: kuid kas üks maine rändaja, otsija suudabki kõiki radu kõige otstarbekamal viisil omal jalal läbi tallata?

Lõpuks väsime, siis astume oma valitud rajalt kõrvale, jääme puhkama, meenutama... Tunnistagem: kõik juhtunu on toimunud ju lähiajas ja vaevalt oleme suutelised täielikult mõistma iseen-nast, saati siis veel teisi, või olla mõistetud teiste poolt.

8 9Esiisade juured Sangastes

Esiisade juured Sangastes© 1695–1697 – Suur näljahäda, viiendik Eesti elanikest suri

nälga© 1725. a elas Eestis 220 000 inimest, 1881. a ligikaudu 890 000© 1797 – hakati eestlasi Vene kroonusse nekrutiks võtma© 1845 – talupojad hakkasid massiliselt üle minema vene

õigeusku© 1850 – algas talude ulatuslik päriseksostmine

Me otsime igapäevasaginas omaenese mina ka oma juurte, oma sugupuu uurimise kaudu. Sugupuu ehk põlvnemislu-gu tekitab omajagu lootustandvaid mõtteid. Inimene nagu püüaks oma lühikest maist elu pikendada esivanemate elu kaasamise kaudu. See on justkui elu enne oma päris elu. Samas ta püüab koostatud sugupuud edastada tulevastele põlvkondadele, et elada edasi oma järglaste ettekujutustes ja mõtetes. See on siis elu pärast oma maist elu.

OOO

Isapoolne sugulusliin (seni mulle teadaolevalt) alates Põhjasõja aastaist on seotud Piisaste ja selle lähiküladega Sangastes. Aas-tail 1708–1709 räsis küla ikaldus, hiljem, 1710–1712, lisandus ikaldusele ja sõjarüüstele veel katk, mis sai alguse Poolast ja jõudis Riia kaudu Sangastesse. Külad tühjenesid. Seega on ime, et mu isapoolne sugulusliin sel ajal ei katkenud.

Minu Sangaste esivanemad esinevad kirjalikes allikates (en-nekõike kirikuraamatud) peaasjalikult talunime ja eesnimega. Raudsepa perekonnanime (varem Schmidt) hakkas kandma minu vanaisa vanaisa Tiit. Läbi seitsme põlvkonna Põhjasõja aegadest tänapäevani on järjepidevus selline:

Henno (1720–1783) ⇒ Peeter (1764–1821) ⇒ Tiit (1808–1893) ⇒ Peeter (1850–1905) ⇒ Gustav (1882–1935) ⇒ Richard (1910 –1971) ⇒ Vambola (1941–...)

8 9Esiisade juured Sangastes

Henno (1720–1783) elas Käärige talus ja teda teatigi Käärige Hennona. Kohalikud väidavad talu nime tulevat sõnast Kerike, s.t kiriku talu. Tõepoolest, talu lähedal olevat olnud puukirik. Henno abiellus Maiga (1719–1787) ja neil oli kolm poega: Ju-han, Teovil ja Peeter. Kõige nooremast, s.o Peetrist minu otsene sugulusliin jätkus. Tallu peremeheks jäi Teovil. Edaspidi, kuna eesnimed korduvad, on vahetegemiseks lisatud samanimelistele isikutele sünni- ja surmadaatumid.

Sangaste kiriku altar. Siit algas esiisade tee pereellu

Hennost ajas tagasi kaugemale on sugupuu uurimine seotud tõsiste raskustega, kuid küsitav on, kas Henno vanemad ja vanavanemad olid ikka n-ö põlised Sangaste elanikud. Kui ma 1960. aastatel hakkasin oma Sangaste sugupuud uurima, oli Raudseppade esiisade kohta käibel kaks versiooni: nad pidasid end kas Rootsi sõduri järeltulijateks või Saksamaalt siia elama asunud uustulnuka järglasteks. Kuna neil oli perekonnanimi (Schmidt) varem, kui Eestis üldiselt perekonnanimed tarvitusele võeti, siis tulevad arvesse mõlemad variandid, mis teineteist ei välista. Asus ju Sangastes enne Hummuli lahingut Rootsi väe

10 Esiisade juured Sangastes 11Esiisade juured Sangastes

välilaager, kus abijõuna kasutati kohalikke noormehi või mehi. Miks ei võinud üks neist olla Saksamaalt pärit pere liige? Pealegi abiellusid Piisaste küla Raudsepad enamasti naaberkülade nei-dudega.

Peeter (1764–1821) elas kogu oma elu Käärige Henno talus ja oli hiljem ka selle talu peremees. Ta oli kaks korda abielus. Esimese abikaasa Evaga (1766–1794) oli Peetril kaks last, Ann ja Juhan. Sangaste koguduse kirikuraamatus on Juhani perekonnanimeks veel märgitud Schmidt, mis hiljem on asendatud perekonnan-imega Raudsepp. Ehkki Juhan oli küla sepp, on siiski küsitav, kas sel on seos ka tema perekonnanimega. Peetri teiseks naiseks oli Juuli (1773–1830) ja neil oli kuus last (Kilian, Peeter, Henno, Juul, Ott ja Tiit). Teadmata põhjusel surid lapsed Kilian, Peeter, Henno ja Juul 1821. aastal. Tiit hakkas kandma perekonnanime Raudsepp ja temast alates muutus sugupuu uurimine palju liht-samaks.

Sangaste kihelkonnas pandi 1820. aastatel Raudsepa nime 15 mõisas ja sel ajal olid nad suure tõenäosusega omavahel sugu-lased, sest nii nõudis ka tegelikult seadus ühes kihelkonnas sama nime saajate suhtes. Muidugi hiljem sugulussidemed põimusid läbi mitmete liinide kaudu ning neid on praegu genealoogilistes uuringutes üsna huvitav lahti harutada.

Peetri poeg Tiit Raudsepp (1808–1893) elas algul Käärige Henno talus, kuid hiljem (alates ca 1880. aastast) Peerna Hansi (nüüdne Piirnatsi) talus. Ta abiellus Tiiu Vahteriga (1813–1890) ja neil oli seitse last (Juhan, Mari, Juul, Ott, Liis, Peeter ja Jaan), nendest Mari, Juul ja Jaan surid väga noorelt, lapsena.

Tiit ja Tiiu on maetud Sangaste kalmistule ja samale platsile ka nende poeg Juhan, kelle haual on kauakestev raudrist koos nimetahvliga. Muide, hauaplats on sama vana kui kalmistu ise, mistõttu samale platsile on mitmeid pealematmisi. 2008. a det-sembris tähistasime Tiidu 200. sünniaastapäeva.

10 Esiisade juured Sangastes 11Esiisade juured Sangastes

Aastatel 1845–1848 siirdus Sangastes pool elanikkonda õigeusku, kuid Piisaste küla Raudsepad jäid luterlasteks. 1850. a tabas küla raske näljahäda ja aastail 1850–1860 toimus suur väljaränne Sangastest Venemaale Velikije Luki, Samaara ja Tomski ümb-russe. Kuna aga Raudsepad olid kinnistunud oma taludesse, siis nende hulgas väljarändajaid ei leidunud. Seega ei teinud nad kaasa ka tollal nii levinud usuvahetust.

Raudseppade hauaplatsid asuvad Sangaste kalmistul

Oma vanaisa nime kandev Peeter Raudsepp (1850–1905) elas algul Käärige, hiljem aga Peerna Hansi talus, kus ta oli pereme-heks aastail 1882–1894. Ta abiellus Ann Vaheriga (1855–1920) ja neil oli seitse last (Liis, Juhan, Jaan, Gustav, Peeter, Julius ja Minna), kusjuures täisealiseks said vaid Liis ja Gustav, teised lapsed surid imikueas. Sellest talust võeti ka nekruteid Vene kroonusse.

12 13Vanavanaisa ja tema järglased Lustivere talus

Vanavanaisa ja tema järglased Lustivere talus

© 1862 – ilmus Kalevipoeg© 1866 – uus vallaseadus pani aluse talurahva omavalitsusele© 1887 – vallakoolid muudeti venekeelseteks© 1898 – loodi esimene ühistu Restu-Madisel© 1914 – puhkes Esimene maailmasõda© 1918 24. veebruar – kuulutati välja Eesti Vabariik

Eestlane on alati kalliks pidanud oma kodu, eriti maakodu. Tal peab olema oma põllulapp, metsasiil, veekogu kas tiigi, oja või järvena ja kask koduõuel. Eks kõige selle omamise nimel rännati ka võõrsile. Samas tekkisid talude päriseksost-mise ajal laialdased võimalused oma kodu loomiseks Eestis. Edumeelsemad noored kasutasid neid võimalusi agaralt.

OOO

Peetri eluajal (1850–1905) talude päriseksostmine hoogustus Sangastes ja seda eriti Mulgimaalt sisserännanud noorte toel. Peeter ise ostis kahest mõisa renditalust koosneva 42,9 ha suuruse talukoha järelmaksuga 3600 rubla eest hoopis Kärgula mõisalt Hänikes (maaüksus Lustivere 47, kinnistu 2703). Tol ajal räägiti, et see hind ületanud tublisti talukoha tegelikku väärtust, mistõttu kohalikud talupojad ei olnud huvitatud nende talude päriseksostmisest. Mõisniku ahnus? Kärgula mõisnikust von Siversist räägiti nii mõndagi ebameeldivat, sh eriti tema hoolimatust, lausa julmast talupoegade kohtlemisest. Samal ajal olevat mõisnik von Sivers väga põhjalikult uurinud, kellele tasub talukoht müüa. Ju siis Peeter tundus talle usaldusväärsena, sest ta oli olnud Sangastes taluperemees. Ostudokumentidele on Peeter kirjutanud oma allkirja selgelt loetava käekirjaga. Minu vanaisa Gustavi sõnade kohaselt olnud Peeter tolle aja kohta väga edumeelne, kiire taipamise ja hea lugemusega.

12 13Vanavanaisa ja tema järglased Lustivere talus

Peeter lahkus lõplikult Sangastest 1894. a ja liitus luterlasena Ur-vaste Püha Urbanuse kogudusega. Ostetud talukoha nimeks sai Lustivere, ehkki kohalikud kutsusid seda kohta veel kaua vana rentniku Jäätsi perekonnanime järgi. Praktiliselt kümne aasta jooksul ehitati välja talukoha hoonestik, sh elumaja, laut, rehi, ait, kelder, puukuur jm, hariti üles ja kraavitati põllud, korrastati teed. See oli hiiglaslik töö, mis tehti peaasjalikult hobujõul ja käsitsi. Muide, Peetri endises kodus Peerna Hansil (Piirnatsil) tegeldi muuhulgas ka hobuste kasvatamisega müügiks, mistõttu Lustiveres oli tol ajal kaks tööhobust. Kui nõukogude võim kollek-tiviseerimise aastatel võttis talu Sõmerpalu sovhoosi valdusse, sai sovhoos korras põllumaa, metsa ja heinamaa, aga ka hooned ja loomad.

Peetri tervise murdis ebaloomulikult raske töö, ta suri 1905. a 55-aastaselt. Tema naine Ann elas veel viisteist aastat lesena peamiselt Lustivere talus. Peeter ja Ann on maetud Osula Prassimäe kalmistule, hauaplats on alati korras ning plaatidel sünni- ja surmadaatumid, nii nagu soovisid nad ise ja lähisu-gulased.

Peeter ja Ann Raudsepa hauaplats Osula Prassimäe kalmistul

14 Vanavanaisa ja tema järglased Lustivere talus 15Vanavanaisa ja tema järglased Lustivere talus

Peetri poeg Gustav Raudsepp (1882–1935) elas Peerna Hansi (Piirnatsi) talus, kuid hiljem, aastail 1894–1935 Lustivere talus kuni surmani. Ta oli seotud Urvaste kirikuga ja tegi seal kohuse-tundlikult kogudusetööd. Gustav abiellus 1907. a Kadri Kinguga (1878–1916), kes oli pärit Paistu kihelkonnast Kildi talust. Neil oli kolm last: Richard (1910–1971), Friedrich (suri imikuna 1913. a) ja surnult sündinud tütar (25.01.1916). Tütre sünnitamisel paraku suri ka Kadri ise.

Gustav Raudsepp (1882–1935), Lustivere talu peremees

Kadri Kingu-Raudsepp (1878–1916) tõi Lustivere tallu korraliku kaasavara oma isakodust (Kildi talust), mis oli tol ajal suhteliselt heal järjel Mulgimaa talu. Kadrit tunti väga sihikindla ja tööka pereemandana ning Hänike külas oli ta väga lugupeetud talu-perenaine.

Pärast oma isa (Peetri) surma sai Gustavist Lustivere talu pe-remees, ehkki mitte nii edukas nagu tema isast eelkäija. Ta oli rohkem vaimu- kui praktiline teoinimene. Gustav võttis


osa Esimesest maailmasõjast, kus ta oli seotud varustamise ja raudteetranspordiga. Seega rindel ta ei viibinud ja sõjaaastatest rääkis ta väga vähe.

Kadri Raudsepp (1878–1916), Lustivere talu perenaine

Pärast Kadri surma abiellus Gustav teist korda, seekord El-Alii-de Solomiga, kes oli Kadri õe (Mari) tütar. Mõneti võis see olla isegi n-ö sundabielu, sest ei tahetud talu minekut võõraste kätte. Gustavil ja El-Aliidel oli kolm last (Olev, Albert ja Harri), kus-juures Harri suri lapseeas. Paraku kujunes see abielu Gustavile väga keeruliseks, lausa õnnetuks (abikaasade suur vanusevahe, tallu asus elama kogu Solomite suguvõsa jms). Raskeks löögiks oli poeg Harri surm kuueaastase lapsena. Noore naise poolne perevägivald kestis jätkuvalt, mis äratas isegi lähinaabrite tähelepanu. Gustav lahkus vabasurma 1935. a ja ta on maetud Osula Prassimäe kalmistule oma ema kõrvale.

Minu isa Richard Raudsepp (1910–1971) rääkis, et Gustav oli lapsena hellahingeline, sageli endasse tõmbunud, sügavalt re-ligioosne inimene, kes armastas ja hindas kirikus tehtavat. Ta tundis isiklikult noort Marie Heibergi, kelle luuletustest oli ta vaimustatud. Ta luges Kalevipoega ja tundis sügavat austust Kreutzwaldi vastu.


Marie Heibergi büst Urvaste kirikuaias

Gustav püüdis ka ise luuleridu kokku panna, kirjutas n-ö saht-lisse ja häbenes neid teistele näidata. Paraku asjata, sest mõned luuletused, mis ta kirjutas mõni aeg enne oma traagilist surma, on üsna õnnestunud (Isatalu, Rahu helin jt). Luuletuses Isatalu annab ta realistliku pildi oma keerulisest eluteest ja tunnetest:

Isatalu

Mind koduõue aheldand mingi vägi,põllud-aasad ja taamal sinav Munamägi.Siin emast-isast mälestusi imelisi, kuis vikerkaare võluvärvis inimesi.

Kaaren kord sahmas üle sumeda salu:isa põllul astund, rinnus valu,rohule igavest uinund.Veel mul mõned suved ja talvedki anti,siis mu vana ema, naine ja poegkiOsula Prassimäe kalmule kanti.

Pärast uut peret ja Päikest sain näha,varavalgest öösse tööd aina teha.Rehest rukis laata, laudast liha,


talu aina kurnas-vaenas võlaviha.Oh, oli see küll koidus, ehas või öös,mõtted mul mullas, mures ja töös.

Veel koduõue aheldand mind mingi vägi;Matuoja, metsatukk ja taamal sinavMunamägi.Mus murtud mälestused raske kui tina,surmavalu suigutavadSangaste kuplid siia ei sina.

Raudseppade peres tunnetati, et kultuur ja kirjasõna tulevad kirikust, mistõttu sageli meenutati ristimisi, leeri- ja laulatus-talitusi, mis toimusid Sangaste Püha Andrease kirikus. Hiljem, Lustivere talus, oldi juba seotud Urvaste Püha Urbanuse ki-rikuga ja viimasele on pühendatud ka Gustavi luuletus Rahu helin. Prassimäe kalmistuga on seotud luuletused Kastepärlis mälestus ja Püha jõe palve.

Gustav Raudsepp (vasakul) naabertalude peremeestega


Minu vanaisa mängis kannelt ja kuna naabertalu peremehed valdasid viiulimängu, siis koosviibimisel võis neid tihti näha koos musitseerimas.

Minu isa Richard Raudsepp (1910–1971) sündis oma isakodus ja tema lapsepõlv kuni kuuenda eluaastani oli õnnelik, s.o ni-ikaua kuni elas tema ema Kadri. Järgnesid aga vaeslapseaastad, sest tema isa Gustav oli tahte- ja otsustusvõimetu oma noore naise ees. El-Aliide tähelepanu oli pööratud vaid oma poegadele Olevile ja Albertile.

Richard Raudsepp Lustivere talus (1913)

Richard õppis Kärgula koolis, kusjuures hinded olid väga head, kuid paraku edasiõppimine ei tulnud kõne allagi. Tal oli kaunis lauluhääl ja ta esines koolipidudel, mida ta ka hiljem uhkus-tundega alati meenutas. Ta mängis oma isa kandlel tolle aja menulugusid.

Pärast kaitseväest vabanemist 1933. a abiellus Richard Liidia-Adeele Pikk’aga (1914–1993) ja nad lahkusid mõneks ajaks Lustiverest. Hiljem, pärast Gustavi surma, Lustivere talu jagati pärijate vahel kaheks: a- (32,8 ha) ja b-osaks (10,62 ha). B-osale ehitas Richard maja, mis valmis 1937. a, ja elas palju aastaid oma kodus kuni elama asumiseni Antslasse 1959. a. Muide, 1937. a


taotleti b-osale Kolga talu nime, kuid see nimi jäi väga lühiaja-liseks. Richard töötas aastaid raudteelasena, algul Sõmerpalu ja lõpuks Antsla raudteejaamas.

Richard Raudsepp Eesti Kaitseväes (1932)

Emast veel niipalju, et ta (Liidia-Adeele) sündis vahetult en-ne Esimese maailmasõja algust kaheksanda lapsena üheksa-lapselisse perekonda. Ta kasvas üles Antslas ja käis seal ka algkoolis. Abielus Richardiga sündis tal viis last (Einart, Jaan, Endla, Kalev ja Vambola), kes kõik olid lapsepõlves seotud oma isakoduga (tol ajal Lustivere b). Erinevatel aegadel lahkusid nad kõik siit ja asusid elama linnadesse.

Liidia-Adeele Raudsepp sõjaaastatel (1942)

20 21Lapsepülv isamajas

Lapsepõlv isamajas© 1941 22. juuni – algas Saksa-Nõukogude Liidu sõda© 1949 25. märts – suurküüditamine© 1949 kevad – hoogustus ulatuslik sundkollektiviseerimine© 1945-1950 – Eesti elanikkond kasvas muulaste arvel 170 000

inimese võrra© 1951 – Ameerika Hääl hakkas edastama eestikeelseid saateid

Inimese mälupildid lapse- ja koolipõlvest seonduvad tema vanematega, isa ja emaga. Õnnelikud on need, kelle lapse-põlves on elus veel vanavanemad. See kindlustab sugupuu järjepidavuse. Mina nägin ainult oma emapoolseid vanavane-maid, Jaani ja Minnat, isapoolsed vanavanemad Gustav ja Kadri olid surnud juba enne minu sündi. Muidugi oleksin väga tahtnud ka neid näha ja veel vanavanaisa, seda töökat ja tahtejõulist Peetrit, Lustivere talu rajajat. Kahjuks ka fotod on säilinud üksnes vanematest ja vanavanematest, nende vanematest pole aga ühtegi pilti.

OOO

Vanemad, vanavanemad ja kodukülaMinu ema Liidia-Adeele vanemad ja vanavanemad olid pärit Vana-Antsla vallast, ema isa Jaan Pikk (1877–1968) sündis ja kasvas Pika talus. Ta oli õigeusklik, kelle vanemad olid läbi teinud usuvahetuse, et saada Venemaal maad. Nii juhtuski, ta elas perega mõnda aega Toropetsi lähistel Ptitsino mõisas, oli seal nn mõisavalitseja, sisuliselt tööde korraldaja. Ta võeti nekrutiks, tegi kaasa soldatina Esimeses mailmasõjas Poola rinnetel, kuid haavatuna naasis koju Antslasse. Ta ehitas Antsla linna maja, kus elas surmani.

Minu vanaisa Jaanile meeldis sageli pikalt-laialt jutustada oma värvikast eluteest. Ta oli musikaalne, mängis külasimmanitel

Lapsepõlv isamajas© 1941 22. juuni – algas Saksa-Nõukogude Liidu sõda© 1949 25. märts – suurküüditamine© 1949 kevad – hoogustus ulatuslik sundkollektiviseerimine© 1945-1950 – Eesti elanikkond kasvas muulaste arvel 170 000

inimese võrra© 1951 – Ameerika Hääl hakkas edastama eestikeelseid saateid

Inimese mälupildid lapse- ja koolipõlvest seonduvad tema vanematega, isa ja emaga. Õnnelikud on need, kelle lapse-põlves on elus veel vanavanemad. See kindlustab sugupuu järjepidavuse. Mina nägin ainult oma emapoolseid vanavane-maid, Jaani ja Minnat, isapoolsed vanavanemad Gustav ja Kadri olid surnud juba enne minu sündi. Muidugi oleksin väga tahtnud ka neid näha ja veel vanavanaisa, seda töökat ja tahtejõulist Peetrit, Lustivere talu rajajat. Kahjuks ka fotod on säilinud üksnes vanematest ja vanavanematest, nende vanematest pole aga ühtegi pilti.

OOO

Vanemad, vanavanemad ja kodukülaMinu ema Liidia-Adeele vanemad ja vanavanemad olid pärit Vana-Antsla vallast, ema isa Jaan Pikk (1877–1968) sündis ja kasvas Pika talus. Ta oli õigeusklik, kelle vanemad olid läbi teinud usuvahetuse, et saada Venemaal maad. Nii juhtuski, ta elas perega mõnda aega Toropetsi lähistel Ptitsino mõisas, oli seal nn mõisavalitseja, sisuliselt tööde korraldaja. Ta võeti nekrutiks, tegi kaasa soldatina Esimeses mailmasõjas Poola rinnetel, kuid haavatuna naasis koju Antslasse. Ta ehitas Antsla linna maja, kus elas surmani.

Minu vanaisa Jaanile meeldis sageli pikalt-laialt jutustada oma värvikast eluteest. Ta oli musikaalne, mängis külasimmanitel

20 21Lapsepülv isamajas

omavalmistatud kandlel ja komponeeris ise kirikulaule. Ta oli keeltehuviline, valdas peale eesti keele vabalt vene keelt, kuid sai hakkama ka saksakeelsete vestlustega. Nii Jaan Pikk kui ka ta naine Minna-Melanie (1873–1954) on maetud Antsla Kraavi kalmistule.

Seoses vanemate ja vanavanematega väidetakse, et käitumis-harjumused ja iseloom on suures osas päritavad, pealegi ge-neetiliselt võivad lapsed oma esivanemate haiguslugude varal hinnata oma haigestumisriski mitmesugustesse haigustesse. Selles osas võib ütelda, et minu sugupuus on olnud mitmeid suhteliselt pika elueaga inimesi, kuid ennekõike on nad olnud paiksed kodurajajad ja -hoidjad, sihikindlad, töökad, kuid samas ka romantikud.

Jaan Pikk (1877–1968)

Ma ise olen sündinud 24. mail 1941. a kaksikute tähtkujus mao-aastal Sõmerpalu vallas Võrumaal raudteelase pojana. Võib-olla ongi mingi kaksikelu saatnud mind läbi aastakümnete. Varajased lapsepõlveaastad möödusid isamajas, mis asus eemal suurema-test teedest ning oli kagu-lõuna-edela kaares ümbritsetud metsa-dega. Mõneti hea, sest võhivõõraid eksis sinna harva. Esimesed sündmused (ikka seoses sõjaga) meenuvad ajast, mil olin umbes

22 Lapsepõlv isamajas 23Lapsepülv isamajas

kolmeaastane. Nagu sõjaaja lastel ikka on minulgi nendest ae-gadest rõõmsaid meenutusi väga napilt.

Ebameeldivalt meeldejäävad olid 1944. a augustilahingud, mil sakslased lahkusid ja venelased võtsid kogu Kagu-Eesti oma valdusse. Jäime tol ajal ohtlikku rindetsooni, kuna rinne Sõmer-palu-Linnamäe-Sangaste liinil liikus paar korda edasi-tagasi. Olid tulekahjud, mõned Hänike küla talud hävinesid. Õhtupimeduses jälgisime toast aga üht suuremat tulekuma põhjakaares, mille kohta vanemad inimesed ütlesid, et põleb Tartu linn ja võib-olla ka ülikool. See sündmus tõi paljudele pisarad silma.

Raudseppadest isa poolvennad Olev ja Albert mobiliseeriti vene sõjaväkke. Sõja lõppedes Olev tuli koju, kuid Albert pidi valekaebuse alusel vangistatuna palju aastaid veetma Vorkuta vangilaagris.

Edasi meenuvad metsavendluse teke, 1949. a suurküüditamine, kolhoseerimine ja Eesti sovjetiseerimine. Vaesus, väiklus, tigedus, seadusetus, omavoli, mõrvad, nuhkimine, pealekaebamine – seda kõike oli liiga palju ühele väikesele inimesehakatisele, kes selle tunnistajaks nii sageli tahtmatult pidi olema. Võib-olla oleks parem ja õiglasem, kui ma tollaseid üksikasju lihtsalt ei kirjeldakski. Säästame tulevasi põlvkondi tolle aja õudustest.

Masendav oli üleüldine vaesus. Eriti raskes olukorras olid palju-lapselised pered, kelle olukorra leevendamiseks ei teinud riik mitte vähimatki. Puudust tunti kõikidest toiduainetest, rääkimata igapäevasest leivast. Kui sõjajärgsetel aastatel poleks kiirustatud kollektiviseerimisega ja oleksid säilinud talud, poleks olukord olnud nii väljakannatamatu. Olukorda teravdas metsavendlus, mis oli minu koduvallas elujõuline veel 1950. aastate algul.

Kõik läks halvemuse suunas. Vanematele inimestele jäi mulje, et Eesti oma suhteliselt heal järjel oleva kapitalistliku põllumajan-dusega oli sattunud feodalismi, naturaalmajandusse selle kõige


halvemas vormis. Lapsedki võisid omakeskis arutleda, kas näljahädade korraldamine oligi nõukogude võimu paratamatu kaasnähtus. Lootusetusest olukorrast ei tohtinud sõnagi paotada, kohe olid organid platsis.

Hauakivi metsavendadele Osula Prassimäe kalmistul

Meenuvad tolle aja imetlusväärsed eesti emad, sageli üksikemad, kes suutsid toita, panna riidesse ja koolitada oma lapsed. Mis kõige ülekohtusem: paljulapseliste perede loomaomanikud pidid riigile ära andma normipiima ja -liha, loomanahku jms, selle eest midagi vastu saamata. Üksnes kohustused riigi ees!

Pärast sõjaaastaid elas palju inimesi maal, sest linnades oli ko-hati olukord veel raskem. Minu koduküla (Pudru-Soovere-Piisi) tosinas majapidamises elas üle kuuekümne inimese, sealhulgas mitu sõjajalust põgenenud ingerisoome perekonda. Tulijate lapsed õppisid koos eesti lastega Kurenurme koolis ja nendel keeleprobleeme polnud. Paraku aga küüditati need perekonnad pärast 1947. a Eestist peaasjalikult Siberisse, Kesk-Aasiasse ja mujale. Tol ajal õppisin ingerisoome lastelt soome igapäeva-keelt.


Kui ma 1949. a sügisel Kurenurme koolis käima hakkasin, olid pooled esimese klassi õpilastest ilma isata, kelle nad kaotasid sundmobiliseeritutena sõjas, aga ka metsavendade kuuli läbi. Oli karm aeg. Minu isal läks paremini, sest ta hakkas juba 1944. aastal tööle raudteel ja seega sundmobilisatsiooni alla ei kuu-lunud. Küll aga töötas ta 1941. a Kohtla-Järvel kaevurina ja ta mobiliseeriti Vene sõjaväkke. Venemaale suunduvat ešeloni pom-mitasid Narva lähistel Saksa lennukid, otsetabamused peatasid rongi ja isa, ehkki saanud tugeva põrutuse, põgenes metsa. Läbi paljude ohtude, läbides suurema osa teest öösiti jalgsi, jõudis ta Narva lähistelt Võrumaale koju isatallu. Põrutusest saadud õlavalu vaevas teda aga kuni surmani.

Õpingud põhikoolisKurenurme kool oli tol ajal suhteliselt edumeelne maakool ja seda tänu noorele tarmukale direktorile Arkadi Reigole. Paraku nii nagu siis kombeks oli, jäi õppimine koolilapse enda hooleks, õpetajatel oli enamuses n-ö kontrolli funktsioon. Sellest johtus ka klassikursust kordama jäänud õpilaste suur arv. Kurb ja üle-kohtune nähtus.

Esimesse klassi astujatest jõudis kooli normaalajal lõpetada umbes kolmandik. Mulle oli see täiesti arusaamatu siis ja praegugi. Koolis ju käidi kuus päeva nädalas, mistõttu õpeta-miseks oli ajafond küllaldane. Emad tõid esimesel koolipäeval oma pisipõnnid käekõrval kooli võrdlemisi korralikult riides ja võileib paunas. Seega kodu poolt olid lapsed õppetööks valmis. Valmis aga ei olnud mitmed erihariduseta õpetajad, kelle suht-lemisoskus lastega oli kohati vägivaldne. Ei taha siin meenutada Ilmar Reimanit, kes noore mehena ei saanud vist ise ka aru, kuhu ta oli sattunud. Samas aga südamlikud õpetajad olid Helene Kaska, Asta Veri jt, kelle õppeainetes edasijõudmise protsent lähenes sajale.


Kool määrast paljuski lapse edasise käekäigu. Küll aga nende nn väljalangenute edasine elutee osutus edukaks tänu töökusele ja arenguvõimele kas siis mehhanisaatoritena, veduri- ja auto-juhtidena vms elualadel.

Kurenurme kooli kauaaegsed õpetajad Asta ja Uno Veri (1950. a-d)

Õppetöö koolis, aga ka elukorraldus külas võinuksid olla hoopis teistsugused. Oli ka Kurenurme lähikülades endise Eesti vabarii-gi aegseid ülikooliharidusega õpetajaid, kuid neid ei võetud tööle, sest mõnel oli mees põgenenud välismaale, teisel aga langenud Saksa sõjaväe sõdurina jms. Noorsugu pidid ju kasvatama ideo-loogiliselt laitmatud puhta minevikuga õpetajad! Olgugi, et mõnel neist „puhastest” õpetajatest puudus üldse soodumus tööks õpetajana. Nii pididki need „valed” haritud inimesed tegema kõige lihtsamat käsitsitööd laudas või põllul ja õpetasid need, kes võinuks hoopis midagi muud teha.

Küla vanemad inimesed heitsid 1950ndatel nalja, et nüüd ela-takse taas 1850ndates, mil isegi mõisnikud said aru oma ma-japidamise ebatõhususest. Ja kes selles n-ö uues nõukogude ühiskonnas ruulisid? Harimatus ja ülbus! End paruniks pidav inimollus maal, oli ta siis vedruvankriga sõitev sovhoosi osakon-najuhataja või KGB töövõtteid harrastav eneseimetleja koolis. Neid iseloomustamaks liikus vemmalvärsse... /varem külas


kuldilõikaja, nüüd vallas rahvajuhtija/... Taolisi „korra kehtes-tajaid“ jagus, tagajärjed aga olid masendavad.

Mäletan, kuidas äsja loodud Kurenurme kolhoosi Sõrametsa laudast tassiti välja nälga surnud loomi. Neid oli püütud küll kuuseokstega turgutada, kuid edutult. Alatoitumine valitses ka paljudes kodudes, eriti ingerisoomlaste peredes. Võttis ju sundkollektiviseerimine Ukrainas ja Lõuna-Venemaal kümneid miljoneid inimelusid ning seda teati, mistõttu jäi arusaama-tuks: miks seda kõike oli vaja korrata sõjajärgses Eestis? Ehkki olukord siin nii hulluks ei kujunenud kui Ukrainas või Lõuna-Venemaal, olid tagajärjed inimesi traumeerivad.

Üteldakse, et ega ükski vihmapiisk ei tunne endal vastutust üle-ujutuse eest. Põhjendus: aeg oli niisugune, kõik tegid nii ja kõik olid sellised! Aga oli ka tol ajal üksikuid inimesi, kes julgesid võtta vastutuse oma maa ja rahva ees ning nendes kohtades oli igapäevaelu palju talutavam.

Mul endal koolis erilisi raskusi ei olnud, sest enne esimesse klassi minekut olin vanemate vendade ja õe kooliraamatutest kõik tarviliku juba teise klassi tasemel omandanud, s.t lugesin, arvutasin, korrutustabel oli peas jms. Küll oli aga pahandusi sellega, et kippusin liiga palju küsima, puht uudishimust. Aga paljudele küsimustele ei saanudki vastust anda ja mõned küsimused võisid olla ju provokatiivsed.

Kooli õnnetuseks oli kunstlikult loodud nö vaimne vaakum, kus kardeti kõike ja kõiki. Isegi seintel olid kõrvad! Esimese klassi õpilasena tundsin, kuidas koolipere, aga ka ümbruskonna külad olid šokis 1949. a suurküüditamise järel ning sellele järgnenud repressioonidest. Õpetamine koolis piirdus primitiivsete kooli-tundidega, kus aine esitati võimalikult kuivalt ja ühekülgselt. Kellele on vaja mõtlevat inimest? Mulle ei meenu ühtegi õpetaja vestlust õpilasega, mis oleks arendanud õppuri silmaringi või


maailmavaadet. (Iseküsimus on selles, kas materialistlik-ateistlik õpetus võimaldabki kujundada modernset maailmavaadet?).

Kurenurme kooli 3.nda klassi õpilased koos klassijuhatajaga (1952)

Kõik õpetajad kartsid end natukenegi avada, näidata end isik-susena. Oli ka erandeid. Näiteks õpetas meile vene keelt inimene, kes oskas nelja keelt, nimelt vene, eesti, läti ja saksa keelt, ning oli rännanud mitmes välisriigis. Seda õpetajat iseloomustas rõhutatud tagasihoidlikkus ja endasse tõmbumine. Vaid paaril korral näitas ta oma läti ja saksa keele oskust, kui oli tekkinud praktiline vajadus. Tol ajal võõrkeelte oskaja oli väga kahtlane isik, sest ta võis olla ju välisriigi spioon. Vaat nii!

Harilikult räägitakse ka pioneeriks olemise aastatest, kuid nendest aegadest ei mäleta ma õieti midagi. Enamikule las-test seoti lihtsalt kaelarätt kaela, välja arvatud need lapsed,

maailmavaadet. (Iseküsimus on selles, kas materialistlik-ateistlik õpetus võimaldabki kujundada modernset maailmavaadet?).

Kurenurme kooli 3.nda klassi õpilased koos klassijuhatajaga (1952)

Kõik õpetajad kartsid end natukenegi avada, näidata end isik-susena. Oli ka erandeid. Näiteks õpetas meile vene keelt inimene, kes oskas nelja keelt, nimelt vene, eesti, läti ja saksa keelt, ning oli rännanud mitmes välisriigis. Seda õpetajat iseloomustas rõhutatud tagasihoidlikkus ja endasse tõmbumine. Vaid paaril korral näitas ta oma läti ja saksa keele oskust, kui oli tekkinud praktiline vajadus. Tol ajal võõrkeelte oskaja oli väga kahtlane isik, sest ta võis olla ju välisriigi spioon. Vaat nii!

Harilikult räägitakse ka pioneeriks olemise aastatest, kuid nendest aegadest ei mäleta ma õieti midagi. Enamikule las-test seoti lihtsalt kaelarätt kaela, välja arvatud need lapsed,


kelle vanemad/isad olid seotud Saksa sõjaväega või põgenenud välismaale. Pioneeriks hakkamine oli kooli direktori karm käsk, millele ei tohtinud vastu vaielda mitte keegi, rääkimata algklassi õpilasest. Vahest korraldati ka mingisuguseid üritusi, kuid mulle ei meenu ühtegi, sest võib-olla ma nendes ei osalenudki.

1940nate lõpuaastatel oli meie maakodus raadio ja tänu välis-saatjatele saime realistliku pildi maailmas toimuvast. Sellest, mida raadiost teada saime, tuli vanemate karmi käsu kohaselt vaikida ja veel kord vaikida. Mitmed naabrid käisid meie met-saäärses maakodus välissaateid kuulamas. Meenuvad omalaadse ilmavaatega naabrimehed, nagu Karl Leok, Aleksander Toom jt, kelle arutelud olid sügavamõttelised ja elulised. Tol ajal Eesti ajalehtedes ja raadios räägiti ainult töövõitudest ja helgest tulevikust, mille toob kommunism. Tähendab, elada tuli vaid tuleviku nimel! Sama jutt oli ka koolis. Välissaateid segati, kuid millegipärast meie metsaäärne kodu jäi segamismürast kõrvale ja nii saime kõiki saateid kuulata. Kuidagi rusuvalt mõjus see kaksikmoraal, kui kodus räägiti-kuulati ühte, avalikkuses teist juttu. Küll aga üsna sageli tabas lapsemõistus ära, et ega need õpetajadki kõike usu, mida räägivad. Vanadel inimestel säilis kindel usk, et Eesti vabaneb ja just tänu Ameerika Ühendrii-kidele. Oma osa oli selles välisraadiol, eriti aga Ameerika Hääle saadetel.

Aastatega olukord mõnevõrra paranes, eriti pärast Stalini surma 1953. a, kuid ega sellepärast mingit sulaaega saabunud. Hea oli see, et mul oli võimalus 1950ndate algul vaadata Hänikes, kuhu käis rändkino, väga häid nn trofeefilme, mis oli saadud Sak-samaalt sõjasaagiks. Muidugi olid need filmid tol ajal lastele vaatamiseks keelatud, kuid ega seda ka nii rangelt järgitud. Isegi ei saa aru, miks nad lastele keelatud olid. Miks laps ei tohtinud vaadata filmi Anna Kareninast, kuid samal ajal võis vaadata ve-rist Stalingradi lahingut või Berliini langemist?


Nendel aastatel hakkasin sügavamat huvi tundma koduloo vastu, panin kirja kohalikke ütlusi, mõtteteri ja muistendeid. Eeskujuks olid vanaisa Gustavi märkused ja ülestähendused, mida minu isa hoolsalt hoidis oma tagatoa lauasahtlis. Seal oli luuleridu, ilmavaatlusi ja mitmeid koduloolisi materjale. Paraku suur osa nendest läksid kaduma pärast minu lahkumist isakodust, kuid mõned säilisid. Üheks paremaks pidasin muistendit Karjasoo tekkest, s.t jutustust „Karjasoo kaksikutest”, aga ka mõningaid luuletusi. Muide, muistend Karjasoo kaksikutest leidis koha ka Sõmerpalu valla aabitsalugudes.

Sõmerpalu valla aabitsalood

Algkooliajal veetsin palju meeldivaid hetki malelaua taga. Oli siis Paul Keres veel oma tippvormis, asjaolu mis tiivustas paljusid Eesti koolinoori. Huvi male vastu on säilinud tänaseni, eriti probleemmale osas.

Veel ühest seigast. Teismelisena märkasin, et mul olid arenenud teatud selgeltnägemise võimed, mis sageli avaldusid spon-taanselt. Pealegi, miks kriitilistel hetketel löövad inimestel välja teadmised ja oskused, mida tal varem pole olnud? Mõningal


määral on need igal inimesel. Näiteks võisin ma päevi varem ette ära ütelda, millise hindega oli õpetaja hinnanud minu kontrolltöö ja isegi kuskohal see hinne vihikus seisis. Samuti mulle mõjus ja mõjub ka praegu väga halvasti pahade inimeste negatiivne energia. Ega ma nende võimete üle õnnelik pole ol-nud. On parem, kui ei tea, mis ees ootab, missuguse inimesega kohtud ja mida see inimene tunneb või mõtleb. Kuna aga mul puudusid võimalused end selles suunas edasi arendada (puudus oma guru, vajalik kirjandus jms), siis aegamööda kõnesolevad võimed taandarenesid.

Meie maakodu n-ö kodukirikuks oli Urvaste kirik, kus käisin pühapäeviti koos vanematega mõned korrad. Muljed olid vapus-tavad: võimas hoone, orelimäng, koorilaulud ja kantslijutlus, mis puudutas sügavuti iga kirikusse tulnud inimese hinge. Koduteel pärast jumalateenistust vaikiti kaua, oldi oma mõtetega.

Aastaid hiljem (1986, pildil keskel) koos Kurenurme kooli õpetajatega


Lapsepõlv maal hakkas läbi saama. Kooliteadmised sain Kure-nurme koolis sellisel tasemel, et 1956. a sügisel võisin astuda Antsla Keskkooli. Mõtted liikusid ka mõne põllumajandusteh-nikumi suunas, kuid lõpuks jäi peale ikkagi keskkool.

Nagu hiljem selgus, jätsin keskkooli minekuga igavesti hüvasti oma maakoduga ja uueks koduks sai äsja isa ehitatud maja Antslas. Olingi maal juba kõigest kohapealsest üle või välja kasvanud ja õnneks edasiõppimisele, ennekõike keskkooli õhu-tas mind ema. Tundsin möödanikust kurbust, õigemini küll sügavat ängistust. Eks üliõnnelikud lapsepõlved võivad olla vaid muinasjuttudes, aga kõik ilus jäi võrratult kaugele ühest Võrumaa maakodust.

32 33Keskkooli-, instituudi- ja esimesed tööaastad

Keskooli-, instituudi- ja esimesed tööaastad

© 1957–1965 – Eesti NSV Rahvamajandusnõukogude eksisteerimise aeg

© 1957 – NSV Liidus lennutati kosmosesse esimene sputnik© 1959 21. jaanuar – haldusjaotusega kaotati Antsla rajoon© 1964 – Uno Mereste asus tööle TPI-sse kateedrijuhatajana© 1964 – tagandati Nikita Hruštšov, millega lõppes nn sulaaeg

Kui palju noor inimene võib, saab ja peab iseseisvalt omal käel õppima ning kuivõrd see on tõhus? On jäänud kuskilt loetust meelde üks mõte: inimene võib omal käel kui tahes palju õppida, kuid miski ei asenda klassikalist haridust. Seo-ses sellega on mind alati paelunud uushumanistide katsed uuendada klassikalist haridust, kus esikohale seati antiikkul-tuur kui isikut kujundav tegur, eesmärgiks mõtlemise, estee-tilise maitse ja maailmavaate arendamine. Eks iseseisvalt, omal käel saab nii mõndagi teha, kuid olgem ausad, minu kaasaegsed on sellest tõelisest haritusest ilma jäänud. Pea-legi olid 20. sajandil reaal- ja polütehniline haridus klassika-lise hariduse juba lõplikult kõrvale tõrjunud.

OOO

Keskkooliaeg AntslasAntsla Keskkooli tunti tol ajal kui arenevat ja edumeelset ra-joonikeskuse keskkooli. Koolile andsid jumet sellised kogenenud ja tuntud õpetajad nagu Eduard Aarna (eesti keel ja kirjandus), Johannes Martin (inglise keel), Karl Veri (ajalugu), Aksel Kersna (kehaline kasvatus) jt. Paraku kooli aineline baas oli veel nõrk ja see määras paljuski õppeprotsessi taseme. Muidugi toimis ka noorte kasvatamine marksistliku materialismi ja võitleva ateismi vaimus. Ehkki õpetajad püüdsid nõukogulikku äärmust vältida, andis end tunda tugev sovjetlik lähenemisviis igas õppeaines.

32 33Keskkooli-, instituudi- ja esimesed tööaastad

Antsla Keskkooli XII lend (1960)

Kooli ja linna raamatukogud pakkusid küllaldaselt lugemisvara, mida ka agaralt kasutasin. Õnneks oli tol ajal müügil suhteliselt odava hinnaga väga häid raamatuid, mida ka jõudumööda omale soetasin. Nagu ikka sellele eale omane, otsisin ka mina elu mõtet, vastust küsimusele vaimust, hingest ja täiuslikust maailmapil-dist. Püüdsin mõista piiblit: elu on püha, ta on looduse arengu kõrgeim aste ja ometi teame sellest kõige olulisemast nii vähe! Läbi memuaaride elasin sügavalt kaasa Lev Tolstoi, Ivan Tur-genevi, Nikolai Gogoli jt otsingutele ja eneseleidmistele. Paraku viis see kõik masendusse ja enesessetõmbumiseni.

Õnnetuseks nii ma elasin suurema osa oma keskkooliajast n-ö virtuaalmaailmas, tegin seda, mis hetkel mulle huvi pakkus ning kooli suhtusin sageli külma ükskõiksusega. Ilmselt samuti suhtus kool ka minusse, nii et tunded olid vastastikku tasakaalus. Mind hämmastas see, kui vähesed ja pealiskaudsed olid inimeste n-ö entsüklopeedilised teadmised. Seda püüti isegi varjata, selle ase-mel et end täiendada. Mäletan, kuidas õpetaja võis hingepõhjani vihastuda, kui õpilane palus tal mõnda mõistet defineerida ja

34 Keskkooli-, instituudi- ja esimesed tööaastad 35Keskkooli-, instituudi- ja esimesed tööaastad

siis lahti mõtestada. Sama ka võõrsõnadele eesikeelsete vastete andmisega. Milline kergendus valdas meid kõiki, kui ilmus „Võõrsõnade leksikoni” esimene trükk.

Õppimisega, sealhulgas reaalainetega, mul raskusi ei tekkinud, kuid nad ei tundunud ka nii huvitavad, et võinuks selles suunas kõrgkoolis õpinguid jätkata. Elukaugeks jäi eriti keemia. Üldse ei meeldinud joonestamine ja kehalise kasvatuse tunnid tundusid mõttetühistena. Küll aga keskooli viimases klassis hakkasin sü-gavamat huvi tundma humanitaarainete, eriti ühiskonna ja selle toimimise filosoofiliste probleemide vastu. Paraku aga baseerus NSV Liidus ühiskonnaõpetus vaid marksistlik-leninlikul teoorial, mis rõhutalt pidi olema ainuõige, ega jätnud diskussioonivõi-malusi, mistõttu huvi sovjetliku ühiskonnaõpetuse vastu kadus kiiresti. Elulisem tundus majandusteooria ja edasiõppimise valik langeski sellele.

Lõpuklassis, kevadel, astus enamik õpilasi komsomoli, sest teatati, et kõrgkooli sisseastumisavaldust ilma komsomoli soo-vituseta vastu ei võeta. Ja me uskusime seda, paraku. Mingit komsomolitööd ei saanudki enam olla, sest kooliaeg sai kohe läbi.

Neli keskkoolis veedetud aastat möödusid kiiresti, küpsustun-nistus oli käes ja lõpuks hüvasti Antsla ja isamaja. Ees ootas Tallinn, ehkki enam oleks soovinud, et mõne ülikooli filiaal asunuks Viljandis, Pärnus, Valgas või mujal, seega eemal Tallin-nast.

Tudengiaastad TallinnasTallinna Polütehnilise Instituudi (TPI, praegu Tallinna Teh-nikaülikool, TTÜ) majandusteaduskonda astusin 1961. a sügisel, sest haigused võtsid ühe vahepealse aasta. Kahjuks ei läinud TPI-s kohe lahti tõsiseks õppetööks, vaid esmakursuslased suu-


nati hoopis tööle tehasesse Volta. Niisiis töötasin ma seal ühe aasta lukksepana. Õppetöö toimus õhtuti. Hiljem selline kord muudeti, kuid millegipärast pidime just meie kaasa tegema kõik Hruštšovi-aegsed nõmedused.

Omaette küsimuseks oli see, miks majandusharidust üldse anti tehnilise kõrgkooli juures? Tartu Ülikooliga võrreldes valitses Tallinna Polütehnilises Instituudis n-ö tehase õhkkond. Puudus avarus, mida püüdsin omamoodi kompenseerida. Käisin aasta jooksul peaaegu kõigil teatrietendustel, näitustel, muuseumides, kõikvõimalikel kohtumistel kirjanikega vms, mida siis Tallinn pakkus.

Majandustudengina Tallinnas (1962)

Tol ajal nappis TPI majandusteaduskonnas pädevaid majan-dusõppejõude, mistõttu nii mõnedki õppeained kaeti külalis-õppejõududega, ennekõike Tartu Ülikoolist, TA Majanduse Instituudist ja mitmest ministeeriumist. Õppejõud, dekaan Eduard Inti (majandusteooria), kateedrijuhataja Juhan Vaabel (finantsõigus), Vello Volt (majandusanalüüs), Maimu Saarepera (majandusstatistika), Harry Räämet (raamatupidamisteooria),


hiljem Uno Mereste (statistika üldteooria) jt andsid oma pari-ma.

Rakenduslik suund, eriti raamatupidamise ja majandusanalüüsi alal, oli tugev ja see tuli kasuks hiljem igapäevatöises majan-duspraktikas. Mõnevõrra vastuolulisena meenutatakse professor akadeemik Juhan Vaabelit, tema omapärast loengute pidamise viisi, s.o sagedasi teemast kõrvalekaldumisi ja mõtteterade pil-lamisi, kuid sellega lepiti. Akadeemiku veidrused! Õppetöös raskusi ei tekkinud ja mis kõige tähtsam: olin kogu stuudiumi aja stipendiumi saajate hulgas.

TPI kateedrijuhataja akadeemik Juhan Vaabel (1960ndatel)

Südantliigutav seik: eestimeelsed TPI majandusõppejõud paistsid silma oma erilise heasoovlikkusega ja tahtega anda Eestile oma rahvusest majandusteadlased. Võib-olla alles praegu mõistame, kui tähtis tol ajal oli Eestile oma haritlaskonna kujundamine, eestikeelse majandusõppe kindlustamine ja vabariigi ettevõtetes ning ministeeriumides eestikeelse asjaajamise säilitamine.


Aga kõik võinuks minna ka teisiti. Venemaal ja teistes liiduva-bariikides majandushariduse saanud venekeelseid noori jätkus neil enda, aga vajadusel ka Eesti tarvis. Pangad ja paljud minis-teeriumid olid juba lausvenekeelsed ning teha jäi vaid üks samm üldise venestamise suunas. Võis kerkida küsimus eesti keele ja Eesti haritlaskonna jätkusuutlikkusest. Täname neid õppejõude, kes suutsid vältida võimalikku musta stsenaariumi.

Kõik arenes läbi raskuste ja see oli mõistetav. Kui TPI majan-dusteaduskonnas õppetöö (loengud, praktikumid, seminarid) olid üldiselt nõutaval tasemel, siis kahjuks teadustööle pöörati vähe tähelepanu. Ka teadustöö tarvis esilekerkivaid andekaid noori nappis. Teaduskraadi omandanud noored õppejõud tu-lid hiljem, siis kui ma juba TPI lõpetanud olin. Suured muu-tused teadustöö korraldamises toimusid seoses Uno Mereste asumisega tööle Tartu Ülikoolist TPI-sse kateedrijuhatajaks. Põhitähelepanu hakati pöörama teadusuuringute metodoloogi-ale, andmetöötlusele, täpse terminoloogia kasutamisele ja tehtud uurimistöö järeldustele ning nende rakendamisvõimalustele.

Kõik see juhtus alles siis, kui minu stuudiumiaeg hakkas lõp-pema. Kahjuks olin jäänud millegist väga vajalikust ilma, mida hiljem tuli omal käel juurde õppida. Muide, Uno Merestega säilisid mul kontaktid ka siis, mil koostasin oma väitekirju ning tema abi ja nõuanded olid siis väga väärtuslikud. Ja veel, juba tol ajal paistis Uno Mereste silma oma eriliselt meeldiva käitu-miskultuuri ja -kommetega, millele lisandusid laialdased tead-mised, nii et teda võis pidada tõeliseks teadlasaristokraadiks.

Esimene töökoht ValgasLõpetasin TPI majandusteaduskonna 1966. a (vt ka Tallinna Polütehniline Instituut 1936–86, Valgus, 1986, lk 349) ning mind suunati tööle Valka. Olin seal juba olnud pikaajalisel õp-pepraktikal, nimelt õmblusvabrikus. Seega linn oli tuttav ja mis


meeldivam, isakodule Antslas üsna lähedal. Olin tol ajal endale juba mootorratta soetanud ja 35 kilomeetrit sõitu Valgast koju Antslasse tundus naljaasjana. Valgas ehitusettevõttes töötasin algul finantsist-ökonomistina, hiljem pearaamatupidajana (vt täpsemalt Eesti Majanduse Biograafiline Leksikon, Ilo, 2003, lk 411). Töö oli vastuoluline, raske ja närviline.

Probleem seisnes selles, et ehitusettevõte oli pidevalt kahjumis ja tehtud tööde maht oli väike, tol ajal üteldi, et ei täitnud ehi-tustööde plaani. Kõik juhtus mitte niivõrd ettevõtte töötajate süü läbi kui aegunud ja vigaste ehituse eelarvete tõttu, mille alusel töötati. Raskusi oli ehitusettevõtte varustamisega vajalike materjalide ja tarinditega.

Raske oli raamatupidamisarvestust korraldada nii, et säilinuks ettevõtte vara. Plaanimajanduse tingimustes saadeti ehituset-tevõttele palju praakdetaile ja -materjale. Üldise defitsiidi korral oli see võimalik. Esines vargusi. Puudusi olid dokumendikäibe korraldamisel, kuid see ei sõltunud mitte ehitusettevõttest, vaid ennekõike tarnijatest, pangast, postiteenustest jms.

Materiaalselt vastutavatel isikutel tekkisid mitmel põhjusel suured puudujäägid, millest tulenesid ka ebameeldivad koh-tuprotsessid ja mis kahetsusväärsem, protsessid harilikult lõp-pesid süüdlastelt suurte summade väljamõistmisega. Ettevõtet puistasid pidevalt revidendid. Mõned nendest olid eriti ebameel-divad, lausa robustsed, sest nad ütlesid otse, et olid varem töö-tanud KGB-s ja tunnevad ka ülekuulamisvõtteid. Õnneks nii kaugele asjad ei läinud.

Masendav oli tolle aja plaanimajanduspraktika vastavalt nn no-menklatuuri poolt valitud juhtivkaadriga. Aga see eriliste voli-tustega kaader otsustas kõik! Arusaadavalt töö pearaamatupida-jana sellistes tingimustes pakkus vähe rahuldust. Seepärast hak-kasin otsima edasiõppimise võimalusi, ennekõike aspirantuuris


kas siis Tallinnas, Tartus, Riias, Moskvas või mujal. Samal ajal ängistas Valga kui tüüpiline väikelinn oma suletuse (läheduses asusid Vene sõjaväebaasid) ja väikeste probleemidega. Õnneks naaberlinna Valka omapära (keel, kultuur, ajalugu, kombed) leevendas seda üksluisust.

Oli ka meeldivaid hetki. Tööalaselt meeldejäävad oma intelli-gentsusega olid ettevõtte juhataja Jaan Lauk, peainsener Aare Kittask, pearaamatupidaja asetäitja Ruth Kikas-Rüga jt, kuid eriti meeldivaks kolleegiks sai mulle plaaniõkonomist Aleksander Lilje (Peeter Lilje isa). Ta valdas mitut keelt, sh vene, läti ja saksa keelt, ning ega ma neid enam loetleda suudagi, ilmselt sai ta hakkama ka prantsuse keelega. Moodsalt öeldes, temast sai mulle n-ö vaimne isa, kes jagas pidevalt tarkusi oma eluko-gemustest. Ta soovitas mul tingimata edasi õppida, sest tema enda õpingud välismaal (Prantsusmaal?) jäid katki seoses Eesti vägivaldse liitmisega NSV Liidu koosseisu. Ja kuna Lilje ise oli olnud õppejõuks Valga Arve- ja Plaanindustehnikumis, siis läbi oma õpilaste oskas ta väärtustada haridust. Muide, Aleksander Lilje oli töötanud Valga tehnikumis koos minu tulevase pika-ajalise kolleegi Ülo Kaueriga.

Õuduste õudus, mida peab tahtmatult ikka ja taas meenutama, on see, et 1960ndatel juhiti Eestis ehitust ohjeldamatu sõimu, vihkamise ja ähvardustega. Vapra sõimajana tunti trusti juhata-jat seltsimees Võrset, kellele peale koosolekutel vallandunud sõimuhoogusid meeldis kaadriga n-ö manööverdada, s.t keegi kaotas koha, kedagi määrati uuele kohale jne.

Kui rääkida üldse nendest kõrgetest ülemustest, siis ma ei mõista, kuidas küll neid endisi enkavedeelasi pärast NKVD/KGB reorganiseerimist jätkus kõikjale, igasse juhtivorganisse. Sellest johtuvalt valitses ka trustile alluvates ettevõtetes üldine hirm ja ängistus trusti ülemuste ees. Siinjuures meenutan tänutundega Tartu Põllumajandusehituse trusti pearaamatupidajat Tamara


Paršinat, kes oma otsekohesusega julges vastu seista nende endiste enkavedeelaste sigatsemistele. Vapper intelligentne erudeeritud daam! Oskas laitmatult mitut keelt ja olevat olnud kõrges auastmes sõjaväelase naine (?). Aastaid tagasi kurbusega kuulsin, et ta oli suhteliselt noorena surnud vähki. Muidugi, praegusele põlvkonnale on kõik see möödanik arusaamatu, kuid mulle jääb arusaamatuks Eesti Vabariigi väga leebe suhtumine endistesse KGB töötajatesse ja nende abimeestesse.

Seega unistus pääseda läbi uute õpingute akadeemilisele tööle oli põhjendatud ja selle täitumine tähendanuks loterii peavõitu. Lootusetust seisust tekivad eesmärgid ja perspektiivid, mis on nii omane ühele veel 20ndates aastates noorele.

Pärast Valga-aastaid Tartusse

Valgast ära, aga kuhu? Tol ajal oli Valga-Valkale tõmbekeskuseks hoopis Riia, mistõttu sidemed Tallinna ja üldse Eestiga jäid mul mõneks ajaks nõrgaks. Suheldes Eestist väljapoole, paranesid minu keeleoskused, eriti vene keele alal, mis oli väga tähtis, vajalik siis ja edaspidi. Läti keeles võisin lugeda ajalehti ja seda keeleoskust läks mul hiljem vaja, kui tekkisid sügavamad sidemed Läti Ülikooli majandusteadlastega. Raskem oli inglise keelega, sest keeleoskus areneb ennekõike keelekeskkonnas.


Aga inglise keel on teaduskeelena number üks. Ühesõnaga, Läti ajalugu, kultuur, keel ja elukeskkond pakkusid suurt huvi, aga ka vaheldust väikelinna üksluisusele. Riia tundus võrratuna!

Niisiis õppisin Valgas kortermajas õhtuti pärast tööd filosoofiat, inglise keelt ja rahandusteooriat eesmärgiga sooritada nõutavad kraaditaotlemise eksamid eksternina. Olin teadlik sellisest või-malusest, kuid ma veel ei teadnud, kus see õnnestub. Kõik oli veel lahtine, ehkki juba Läti Teaduste Akadeemia Majanduse instituudis leidsin üsna heasoovlikku suhtumist sinna aspiran-tuuri astumise asjus.

Veel ühest seigast. Nimelt oma esimesed õpetajatöö kogemused sain hoopis Valgas. Toona vajas sealne õhtukeskkool mõnda tun-niandjat ja nii ma siis nõustusin töötama õhtuti tunnitasu alusel paar õppeveerandit. Muidugi oli see hulljulge samm, tulin sellest varemõpitu varal välja, kuid korrata enam küll ei taha. Nüüd olen veendunud, et õpetamise tarvis tuleb selle distsipliiniga väga põhjalikult tegelda, vajaduse korral isegi teadustööd teha. Aga nii läks, üks kogemus tuli juurde.

Nagu edaspidi selgus, olid mu edasiõppimiseks seatud sihid ratsionaalsed, s.t vajalikeks eksamiteks valmistamine pidi ole-ma esmatähtis. Ühtäkki, see oli 1968. a sügisel, tekkis mul konkreetne võimalus asuda tööle Tartu Ülikooli rahanduse ja krediidi kateedri assistendi ametikohale. Võimalus oli, kuid ma ei teadnud, kas see mul õnnestub.

Töövestlus toimus kateedrijuhataja Raimund Hagelbergiga, kes oli siis vaid 41-aastane, kuid juba majandusdoktor ja professor, kes oli hästi tuntud Moskva, Peterburi, Helsingi, Vilnuse, Riia jt ülikoolide ja instituutide rahandusteadlaste hulgas. Samas oli ta TÜ majandusteaduskonnas üldse suureks autoriteediks ja eesku-juks noorematele kolleegidele. Valgast pärit rahanduse eriala tu-dengid rääkisid tol ajal Raimund Hagelbergist kõige paremat kui


sisukast ja erudeeritud professorist. Kartsin eelseisvat vestlust, kuid nagu selgus, oli tegemist korrektse, targa ja heasoovliku inimesega. Kõik laabus, võib ütelda – õnnestus! Hiljem töötasin Hagelbergi alluvuses 14 aastat, aastast 1968 kuni aastani 1982, mil ta asus tööle Eesti Teaduste Akadeemiasse.

Assistendina (tagareas vasakul) rahanduse ja krediidi kateedris (1969)

Olin 1963. aastal tudengina abiellunud Agnessa Rüütliga ning meie pojad Peeter ja Priit sündisid siis, kui juba töötasin üli-koolis. Mõlemad pojad lõpetasid Tartu Ülikooli majandustea-duskonna.


Agnessa Rüütli-Raudsepp

Elasime Tartus aastail 1972–2004, seega 32 aastat, ning Peeter ja Priit kasvasid tartlastena ning omandasid siin ka hariduse. Pärast nii pikki linnas elatud aastaid tundub elu maakodus üli-malt vaba ja kosutavana.

Otsingute aastad: sündmused, meenutused ja mõtted · 2019. 9. 24. · 8 Esiisade juured Sangastes...

Documents

Transcript of Otsingute aastad: sündmused, meenutused ja mõtted · 2019. 9. 24. · 8 Esiisade juured Sangastes...