Esseekesed õppimisest 61.08.2013

ÕPI ELUST ENESEST!„Õpi elust enesest, see on tõde igavest!“ Seda tarkusetera mäletan selgesti Kampmanni Kooli Lugemise raamatust. Sain selle tädipojalt oma valdusse, kui 1944.aasta jaanuaris sõja jalust Narvast Tartu vanaema majakesse sisse sadasime. See raamat oli esimene õpik, millega ma oma elus kokku puutusin. Olin siis viieaastane ja lugemise mingite ilusate värviliste piltidega lasteraamatute abiga „ammu“ selgeks saanud. Selles õpikus oli osa jutte trükitud keerukate gooti tähtedega ja nendest ülekäimine nõudis esialgu tõsist pingutust. Õpikus toodud õpetussõnad ja tarkuseterad on mul siiamaani selgesti meeles. Kes püüab kõigest väest, saab üle igast mäest! Vara üles, hilja voodi, nõnda rikkus tuppa toodi! Hea sõna võidab võõra väe! Ja muidugi see „Õpi elust enesest, see on tõde igavest!“

Elust enesest õppida on kõige õigem, aga ka kõige raskem. Lausa tapvalt raske vahel. Sest õnnetus ei hüüa tulles. Võib lausa tappa. Ja kui ei tapa, ei pruugi ka tugevaks teha. Võib hoopis eluks ajaks sandiks teha. Ja kui otse õnnetust ei tule, siis tuleb pika ilu peale ikka lõpuks pill takkaotsa. Või siis astud juba ei tea mitmendat korda sama reha otsa. Kuigi paberid justkui kõik korras ja diplomid taskus. Nii et, ettevaatust selle elust enesest õppimisega! Ettevaatus on tarkuse ema!

Õpetaja ametinimega ega diplomiga elust õppimise oskust ei tõesta. Vaata et just „õpetatud õpetajad“ on nii mõnigi kord, eriti veel siis, kui nad oma elu jooksul koolide seinte vahelt välja polegi saanud, parimad näitlikud õppevahendid negatiivses mõttes. Eks ole ju ka koolielu koht, kust paljut eluks tarvilikku saadakse nii-öelda õppekava väliselt . Aga ka tõelised suured õpetajad ei tegele enese väikeste koopiate vorpimisega. Nende käe alt tulevad, õigemini, nende pesast lendavad välja omanäolised oma teed lendavad tiivulised.

Nii andis ka mu kõige suurem õpetaja GP mulle kätte otsa, kuidas minna oma teed. Kuidas teha seda, mis temagi, aga vastupidi sellele, kuidas tema seda tegi. Muidugi mõista ei käinud see nii, et GP oleks mingitki moodi märku andnud, et tee sina vastupidi sellega, kuidas mina seda teen. Ta tegi seda oma teistsugusega. Temal tuli see tavatuolemine suurepäraselt välja. Ja kuigi seal Vene mõttetegevuse lahinguväljal oli palju meie Eesti kultuuri täiesti sobimatut ja isiklikult mulle vastuvõetamatut, oli kogu sealne atmosfäär täis loomingulisust ja põnevust. See oli tõepoolest stalkerlik Tsoonis olemine, kus iga hetk võis tabada mingi oht. Nii seda GP ka otsesõnu ise kirjeldas. Mulle see miinivälja metafoor ei istunud. Kui hakkasin ise mõttetalguid korraldama, tundsin pigem end kärestikulisel jõel parvega sõitjana. Seal on kive ja käänakuid. Aga on ka kindlad kaldad. Ja kuigi vool sind veab üha uute ootamatuste poole, ei kao tunne, et kokku hoides ja ühiselt pingutades me tuleme parve juhtimisega toime ja „veame end sest supist välja“. Selles mõttes on mõttetalgud kujutanud endast tõelist „elusat elu“ ja erinenud nagu päev ööst standardsetesse õppeplaanidesse raamitud ja õppevormidesse surutud konveierist. „Elus elu“ tähendab siin just seda, mida Merab Mamardashvili oma loenguis „Tee topoloogia“ kirjeldab kui neid momente, millal inimene „sähvatustena“ justkui pidevast surnudolekust kirgastavateks hetkedeks ärkab. Nn klassikalised

õppevormid - aineõpetuse klassitunni vorm ja ülikooli loeng-seminar-praktikum-rida - tunduvad selle kõrval õppurile sunniviisil konservide söötmisena, mille „parim enne“ ammu möödas.

Eelmises esseekeses rääkisin sellest, kuidas mul mõttetalgutel toimunu vaevata ja pikaks ajaks meelde jääb. Aga see on muidugi kogu selle protsessi „kõrvalprodukt“. Jutt või meenutused sellest, mis ühel või teisel mõttetalgul või rotaatoris toimus, on vaid „kooruke“. Asja „iva“ ehk „õpetus“ seisab saadud kogemusliku teadmise rakenduslikkuses, kasutatavuses vahetult nii „seal ja siis“ kui „siin ja praegu“. Selles seisabki kogemusega seotud teadmuse suur erinevus sellest „konservide söötmisest“. Vaat selles mõttes õppimist – elust enesest saadavast kogemusest tarviliku teadmuse sünteesimise kunsti – tuleb kaasaegses „haridussüsteemis“ haruharva ette. Seda ei anna kindlasti mingid teaduslikud monograafiad, st targad raamatud, kus seletamatul moel sündinud avastused on üritatud kirja panna loogiliste sammude jadana. Justkui nad oleksidki niimoodi „kujunenud“. Midagi sarnast tehakse ka tänapäeva ärikoolituses, kus edukaiks osutunud ärimeeste või firmade riski-, ebaõnne-, vedamiste ja äparduste jne jms elulugudest sõelutakse teistele õpetuseks välja tegelikkusest väga kaugel olevad edulood, mis selle järgi „edukaks õppijaid“ vaid eduks vajalikest eksitustest puhastatud eksiteele juhatavad.