LIUSTIKE PÄRANDUS LÕUNA-SOOMES JA PÕHJA · PDF fileKlimaatiliselt on...

LIUSTIKE PÄRANDUSLÕUNA-SOOMES JA

PÕHJA-EESTIS

Tallinna Tehnikaülikooli Geoloogia Instituut

Turu Ülikooli geoloogiaosakond

LIUSTIKE PÄRANDUSLÕUNA-SOOMES JA

PÕHJA-EESTIS

Tallinn 2007

Koostajad: AntoRaukas AtteKarhima

Täname: TiitHang ReetKarukäpp SiimVeski

Toimetaja: MTÜGEOGuideBaltoscandia

Kujundus: AndresAbe

Joonised: HeikkiBauert,IngaKalistru

Fotod: HeikkiBauert,AtteKarhima,AntoRaukas,GennadiBaranov

Esikaas: JärvederikasVooremaa,esiplaanilSoitsjärv

Tagakaas: Tarvanpäälinnus(Rakveres)ehitatioosilaele

©MTÜGEOGuideBaltoscandia,2007

Raamatu väljaandmist kaasfinantseerisid:EuroopaRegionaalarenguFond,EestiVabariigiSiseministeerium ja TTÜ Geoloogia InstituutINTERREGIIIALõuna-SoomejaEestiprogrammiraames.

Liustike pärandus Lõuna-Soomes ja Põhja-Eestis. MTÜ GEOGuide Baltoscandia. Tallinn, 2007.

ISBN978-9985-9834-7-8

LIUSTIKE PÄRANDUS LÕUNA-SOOMES JA PÕHJA-EESTIS 3

Põhjamaade maastikud on kau-

nid ja kordumatud. Meie kahe naa-

bermaa nüüdispinnamoe on suuresti

kujundanudmandrijää.Tänapäevalon

ligikaudu 15 miljonit ruutkilomeetrit

maismaastja7–8%Maailmamerepin-

nast kaetud jääga, kuid maksimaalse

jäätumiseajaloli jäägakaetudkoguni

45 miljonit ruutkilomeetrit ehk tervelt

30%maismaast ja suurosapooluste-

lähedasestmerest.KliimaonMaalkor-

duvalt muutunud, kord soojenemise,

kordjahenemisesuunas.Sedaonpõh-

justanudpaljudMaavälis-(Maaasend

Päikesesüsteemis ja Päikesesüsteemi

asend galaktilisel orbiidil, päikesekiir-

guse muutumine jpm.) ja sisetegu-

rid (ookeanide ja mandrite jaotumus,

litosfäärikihtide ümberpaiknemine,

vulkaanide tegevus, Maa magnet-

väli ning pöörlemis- ja tiirlemiskiirus,

lumi- ja jääkate, ookeanivee keemi-

line koostis ja temperatuur, hoovused

jpm.).Teatavalkõrguselmeretasemest

on Maa pinnale langev tahkete sade-

mete hulk ja sulamisveega ärakan-

tav ning aurustuv veehulk võrdsed.

Aastate jooksulsellestpiiristkõrgemal

kuhjunud lumi raskuse mõjul tiheneb

ja muutub sõmerlumeks ehk firniks

tihedusega umbes 0.6 g/cm3. Sellel

voolav sulamisvesi ja vihmavesi tihen-

davadfirniveelgi,sellestkaovadpoorid

ja ta muutub liustikujääks tihedusega

0.85–0.9g/cm3.Raskusjõumõjulhak-

kab liustik liikuma.Selleks,et toimuks

liikuminelaugelnõlval,peabjääpaksus

olema ligikaudu 60–65 m, kuid kalla-

kulpiisab liikumiseks vaidmõnemeet-

risest jää paksusest. Jää on plastiline

jaliigubkihiti,mistõttutavõibliikuda

isegimöödanõlvaülespoolejaületada

suuri takistusi. Mida paksem on jää,

sedakiireminihakkavadliikumatemast

väljapressitud liustikukeeled ja seda

kaugemalenadulatuvad.Soojadepõh-

jakihtidega liustikud liiguvad kiiremini

kuitugevastikülmunudliustikud.

Maageoloogilisesminevikusonolnud

vägasuurijakestvaidjääaeguningjää-

vaheaegu.PraegumeelameKvaternaari

ajastul,misalgaspärastNeogeeniajas-

tut umbes 2,5 miljonit aastat tagasi.

KlimaatiliseltonKvaternaarolnudväga

rahutujaebastabiilne,jääaegadekogu-

hulkameeiteagi.SoomesjaEestison

teada neist vaid noorimate setteid,

ülejäänud on siit lõunapoolsetele ala-

dele minema kantud. Selgesti eris-

tuvad Holsteini (380000–240000) ja

Eemi (125000–90000 a.t.) jäävaheaja

ning Elsteri (600000–380000 a.t.),

Saale (240000–130000) ja Weichseli

(90000–10000 a.t.) jääaja setted,

mis Eestis kannavad kohalikke nime-

sid: Karuküla ja Prangli jäävaheaeg

ningSangaste,UgandijaJärvajääaeg.

1000014CaastattähistabPleistotseeni

(jääaja) ja Holotseeni (pärastjääaja)

rahvusvaheliselt kokkulepitud piiri.

Paleogeograafiliseltalgaspärastjääaeg

loomulikultkõikjalerinevalajal.Näiteks

Lõuna-Eestis sulas jää juba 13000–

12000 14C aastat tagasi, mil Soome

oliveelpaksujääkatteall.Praegume

elame jäävaheaja teisel poolel ja uue

jääaja ootuses, mida meie silmad küll

õnnekseinäe.Lisaksjäävaheaegadele

olid ka lühemaaegsed soojaperioodid,

milliseid kutsutakse interstadiaalideks.

Põhjamaades ja Lääne-Euroopas on

eristatud Brörupi ja Odderade inter-

stadiaale,ülejäänudonkohaliku täht-

susega.

Liustikulise morfogeneesi põhi-jooned

Mandriliustikud kujundasid Soomes ja

Baltimaadeserinevaidsetetejapinna-

vormidekooslusi,miskõigeüldisemalt

jaotuvadkolmerühma:

1)Liustikekulutustasandikudkristalsete

kivimiteavamusel;

2) Moreenitasandikud üleminekulisel

kulutus-kuhjealal;

3)Kuhjelisedliustikusulamisveetekkeli-

sedtasandikudliustikuservaaladel.

Mandrijää maksimaalne levik Weichseli jääajal

4


Kõigi loetletud suurjaotuste piires on

loomulikult väga palju erinevaid väik-

semaid kulutus- ja kuhjevorme, mis

näiliselt paiknevad üsna kaootiliselt.

Tegelikultonsiingiselgedseaduspära-

sused.Viimasemandrijää taandumisel

eristuvadkolmetappi:dani-(enamkui

13000), goti- (13000–10000) ja fini-

glatsiaal(vähem10000a.t.),millistest

igaühelolierinevpinnamoodikujundav

toime.Esimeses (näit.Leedus)kujune-

sid võimsad marginaalsed künnised.

Gotiglatsiaalis, mil kujunesid Läti ja

Eesti liustikutekkelised pinnavormid,

oli liustik oma aktiivsuse säilitamiseks

veel piisavalt paks, kuid selle liiku-

mine kohandus juba olulisel määral

aluspõhja liigestatud reljeefiga ning

kujundas eriilmelisi kulutus-kuhje-

vorme. Olulisteks suurvormideks olid

ulatuslikudliustikunõodjanendevahe-

lisedliustikutekkelisedsaarkõrgustikud.

Finiglatsiaalis(Soomes)kujunesidpikad

radiaalsed kulutusnõod, kus praegu

on sageli järved ja soodningarvukad

pikioosid. Esineb ka suuri otsamo-

reene ja glatsiofluviaalseid deltasid,

näit.Salpausselkämoodustised.

Skandinaavia liustikulolidseegaradi-

aalseid vorme kujundavad liustiku-

voolud ja -keeled, mis mugandusid

liustikunõgudele (näit. Peipsi nõgu) ja

jätsidendavahelejäälahkmealad(näit.

Pandiverekõrgustik).Kuidpinnavormid

paiknevadvarasema jääkilbi suhteska

kontsentriliselt, tähistades mandrijää

kestvamaid seisakuid. Selliselt kont-

sentriliselt paiknevaid liustiku kestva-

maid seisakuid tähistavaid setete suu-

remapaksusegavööndeidnimetatakse

mandrijääservamoodustisteks.

Mandrijää servamoodustiste levik Soomes: 1 – Salpausselkä I, 2 – Salpaus-selkä II, 3 – Salpausselkä III, 4 – Kesk-Soome servamoodustised, 5 – Pielis-järve servamoodustised

0 100 km

1

2

3

4

5

Maatõus

Maakoorpolekunagitäielikustasakaa-

luasendis.Ühedpiirkonnadkerkivadja

teisedvajuvad.Lõuna-SoomejaPõhja-

Eesti kerkivad üsna nobedasti ja kõik

selledetailidpoleveelkaugeltkiselged.

Kõigeenamlevinudarvamusekohaselt

loetakse maapinna tõusu põhjuseks

jääaegademõju,mis rikkusmaakoore

isostaatilise tasakaalu. Pealetunginud

liustikukoorma all maapind vajus,

pärast sellest koormast vabanemist

hakkas aga kerkima. Selline kompen-

satsioonilinekerkimineoliesialguväga

kiire,hiljemaeglustus.Kõigepaksem,

ligikaudu3km,olijääBotnialahepiir-

konnas,kusmaapindvajus800–1000

meetrit.Peaaegupoolkilomeetritker-

Kaasaegse maatõusu isojooned (mm/aastas). Taustafoto: Image courtesy of MODIS Rapid Response Project at NASA/GSFC

6


kismaakoorjubasulavajajärjestõhe-

nevajääall.Pärastjäälõplikkusulamist

kerkis maapind Botnia lahe ümbruses

veeloma200–300meetrit,Põhja-Eestis

umbes75meetrit.Maakoorekerkimise

tõttu vabanes Läänemere nõos olnud

vete alt üha uusi alasid, pikenesid

jõed, kujunesid meie arvukad saared

jalaiud,merelahedmuutusidjärvedeks

jahiljemsoodeks.Maakergejätkubka

praegu, kõige kiiremini – 9 mm/aas-

tas Botnia lahe põhjaosas. Hankos ja

Kõpu poolsaarel Hiiumaal on kerge

umbes 3 mm/aastas ja Edela-Soomes

ning Kirde-Eestis kõigest millimeeter

aastas. Oletatakse, et lähema 7000–

12000 aasta jooksul kerkib maapind

veel100–150meetrivõrra.Kuidonka

teisiarvamusi,millekohaseltjääsurvest

tingitudglatsioisostaatiline kergepea-

tus juba umbes 5000 aastat tagasi ja

edaspidi jätkub konstantse kiirusega

aeglane kerge juba tektooniliste jõu-

dudemõjul.

Läänemere sünd ja areng

SuurosaEestimaastjaLõuna-Soomest

on merest sündinud. See sünd on

seotud viimase jääaja liustike taandu-

misega, mil liustikuserva ees kujune-

sid ulatuslikud jääpaisjärved, kust vesi

suundusookeanisuunas.Pärastkoha-

like jääpaisjärvede ühinemist kujunes

Läänemere nõos ja seda ümbritseva-

telaladelmagedaveelineBaltipaisjärv,

mis eksisteeris umbes 12000–1030014C aastat tagasi. Järve veepind oli

ookeanitasemest umbes 25 m kõr-

gem.KuimandrijäätaandusBillingeni

mäestKesk-Rootsispõhjapoole,murd-

sid võimsad veevoolud tee kitsuke-

sestmaasillastläbijatungisidookeani.

Veetase alanes kiiresti ja ookeaniveed

tungisid järve, mistõttu kujunes soo-

lakaveeline Joldiameri. See eksisteeris

vaid lühikestaega jaumbes9500a.t.

eraldus maatõusu tõttu ookeanist.

Kujunes Antsülusjärv, mis liustiku jät-

kuva sulamise ja jõgede sissevoolu

tõttuoliesialgutransgressiivne,hiljem

aga madalduv veekogu, mis umbes

8000 a.t. ühines taas ookeaniga.

Kujunes soolakaveeline Litoriinameri,

mille viimast 4000 aastat kutsutakse

Limneamereks. Erivanuselised mere-

setted ja meretekkelised pinnavormid

lasuvad liustikutekkelistel setetel ja

pinnavormidel ning merelained on

murrutanudneissekaastanguid.Kõige

võimsamad rannavormid on kuju-

nenud Balti paisjärve, Antsülusjärve ja

Litoriinamere pealetungifaasidel, mil

maatõusustmõjutatudrannajoonpüsis

pikkaaegaenam-vähemühelkõrgusel,

soodustadeskuhjumistjakulutustsuh-

teliselt kitsal alal. Paljudes kohtades,

eriti moreenrannal, lükkas merejää

kokkusuurirahne.Selliseidkivivalle ja

kiviväljukutsutakseSoomeskuradiväl-

jadeks.

8

Man

dri

jää

po

olt

ko

hal

e to

od

ud

rän

d-

rah

nu

d P

edas

saar

e n

eem

el, L

ahem

aa

Jaagarahu lademe avamusel, näiteks

Kirblas,Lihulas,Saleveresjm.,kusnad

moodustavad hiiglaslikke ihkkeelte

taolisi vorme. Järsuastangunakerkiva

kaljuvooreloodetipulleiamealatikõva

biohermi, aeglaselt madalduv kagu-

poolne osa koosneb aga pehmetest

kihilistest dolokividest ja merglitest

ning on kaetud moreeni ja mereliste

kruusadega.

Jäätekkeliste kõrguvate pinnavormide

vahele või lähedusse jäävad kulutus-

nõod ja -vagumused. Kulutusnõod

on ovaalsed või piklikud enam-vähem

suletud nõod, mida jää on liikudes

sügavdanud. Kulutusvagumused on

pikemadjaavatudotstegaorulaadsed

pinnavormid, näiteks Võrtsjärve ja

Peipsinõgu.Liustikukulutusorgenime-

tatakseruhiorgudeks.Needonliustike

toimelsügavnenudjalaienenudvanad

Liustikutekkelised pinnavormid

Pealetungiv liustik hävitas varasemad

pinnavormidvõikujundasneid tund-

matuseni ümber. Liustikukünde tule-

musenavarasempinnamoodtasandus.

Liustikule ette jäänud aluspõhjalised

künkadsaidovaalse,mõneti leivapätsi

meenutava kuju. Liustikust peaaegu

voolujooneliseks lihvitud kaljusid kut-

sutakse silekaljudeks ehk ”oina-

peadeks”.”Oinapeadeks”sellepärast,

etjäätulekupoolnenõlvonneiltavali-

seltlaugejasile,vastasnõlvagajärskja

ebatasane, vahel lainjasnaguvill oina

laubal. Silekaljud paiknevad enamasti

rühmiti, moodustades silekaljustikke.

Paljud saarterühmad Lõuna-Soome

skäärrannikul kujutavad endast mere

pooltüleujutatudsilekaljustikke.Eestis

on rohkesti silekaljusid (kaljuvoori)

Silekaljud Hanko rannal


jõeorud.SellisedonpaljudPõhja-Eesti

vanad orud, milliste nõlvu ja põhja

liustikonnühkinud.Etjääliikumisteele

sattusid erineva kõvadusega kivimid,

onjääkündeorgudepõhikohatiastme-

line, seal leidub laiendeid ja korrapä-

ratu kujuga süvendeid.Ka klindilahed

on suured jääkündeorud, sest nende

nüüdiskuju pärineb eeskätt viimasest

jääajast.

Mandrijää pisikulutusvorme – jää-

kriime – kohtame kõvade kivimite

pinnal kõikjal, kus aluspõhja lihvitud

pind ei ole nimetamisväärselt mure-

nenud. Jääkriime tekitasid mandri-

jäässe haardunud teravad kivid, mis

koos jääga liikusid mööda aluspõhja

pealispinda. Suurenedes kujunevad

neist kündevaod, kuni paarikümne

sentimeetrilaiusedjaligikümnesenti-

meetrisügavusedvaod,midaliustikku

surutud kivid on ebaühtlase kõvadu-

sega aluspõhjakivimitesse voolinud.

Jää ja aluspõhja vahele jäänud kivide

veeremisel võivad mandrijää liikumise

suunas tekkida ridastikku augukesed,

midanimetataksehõõrdelohkudeks.

Omapärasedmandrijääkulutuseväike-

vormid on ka ihkkeeled, mis vastan-

dina jääkriimudele, kündevagudele

ja hõõrdelohkudele on jääst siledaks

kulutatud pindade kõrguvad vormid.

Needontekkinudaluspõhjakivimislei-

duvate kõvade suletiste taha pärast

ümbritsevakivimikulutumist.

Liustikultlaskuvatejugadetoimelkuju-

nesidovaalsedvõiümmargusedmitme

Ihkkeeltega rifflubjakivi pealispind Vasalemma karjääris

10

meetri sügavused hiiukirnud, mille

põhjal on enamasti rohkesti veeriseid.

Kuulus on Soomes Askolas kaheküm-

nest kirnust koosnev rühm, millistest

suurima läbimõõt on 4,2 ja sügavus

10,3m.

Ulatuslikel aladel kujundas liustik

moreenitasandikud. Need liivsavise

või saviliivase pinnakattega viljakad

aladonkujunenudvanareljeefitasan-

dikulistel kohtadel, kusjuures moree-

nist pinnakatte paksus võib ulatuda

mõnekümnest sentimeetrist kümme-

konna meetrini. Moreenitasandike

pind on enamasti lainjas, mis on tin-

gitud allolevate kivimipindade eba-

tasasusest või moreeni ebaühtlasest

paksusest. Moreen koosneb väga eri-

neva suurusega koostisosadest, ala-

tes savist kuni hiidrahnudeni. Jääga

onkohale kantudkaBaltimaade suu-

rima ümbermõõduga (58 m) Muuga

Kabelikivi.Edasiliikuvaliustikuallkuju-

nebpõhjamoreen,millealumine,maa-

pinnaga vahetus kontaktis olev osa

rikastub jääkünde tagajärjel pidevalt

uute murendproduktidega. Mandrijää

kauakestval liikumisel tungibosapõh-

jamoreenist plastse ja kihtidena lii-

kuva liustiku sisse, andes aluse sise-

moreenile. See võib liustiku sulamisel

jõudakaliustikupinnale,moodustades

pinnamoreeni. Pärast liustiku sulamist

saab põhja- ja sisemoreenist põhimo-

reen, pinnamoreenist aga jämedama

koresegaablatsioonimoreen.

Ülem-Ordoviitsiumi lubjakive kattev moreen Vasalemma karjääris


TARTU

VÕRU

VALGA

OTEPÄÄ

KARULA

HAANJA –

KÕRGUSTIK

KÕRGUSTIK

KÕRGUSTIK

ALUKSNE

OTEPÄÄ

KARULA

HAANJA –

KÕRGUSTIK

KÕRGUSTIK

KÕRGUSTIK

ALUKSNE

liustike liikumis-suunadkõrgustike piiridkesk- ja väike-

künklik reljeef

suurkünklik reljeefja lavamõhnad otsamoreenidpeamine veeriste

suund moreenis

12

Mandrijää liikumine Otepää ja Haanja saarkõrgustike kujunemise ajal (koos-tanud Reet Karukäpp)


Moreenonsagekakünklikusmaastikus,

otsamoreenides ja voortes. Künklik

moreenreljeef on väga erineva mor-

foloogia, ehituse ja kujunemislooga.

See võib tähistada jääserva pikema-

ajalisi seisakuid ja ajutisi pealetunge,

kuidkujunebhoopissagedaminijäätu-

miskeskusegaühendusekaotanudird-

jääs,nagunäiteksVikajärvi–Kemijärvi

piirkonnasPõhja-Soomes,kusnadhõl-

mavad600ruutkilomeetrisuuruseala.

Eestisonkünklikumaastikupõhilisteks

levialadeksOtepääjaHaanjakõrgustik,

kuidmoreenkünkaidesinebkaKarulas,

Pandivere kõrgustikul ja Sakala kõr-

gustikulõunaosas,piiratumaltmujalgi.

Künkad moodustavad sageli kaarjaid

kogumikke, olles seega ülemineku-

vormideks künkliku moreenmaastiku

ja liustiku serva ääristanud otsamo-

reenide vahel. Viimased jaotatakse

vastavalt tekkele surve- ja kuhjeotsa-

moreenideks. Survemoreenid koosne-

vad liustiku poolt kokkulükatud, väga

erinevakoostisegasetetest:moreenist,

kruusast, liivast, aluspõhjakivimitest

jm., mis kõik on kurdudesse surutud

võiüksteisepealelükatudjasegitam-

bitud. Kuhjeotsamoreenide kujune-

mineonmärksarahulikum.Needmoo-

dustuvadolukorras,kusjääsulamineja

lisandumineontasakaalus.Jäästsuru-

taksejärk-järgultväljamoreeniläätsed.

Tegu oleks nagu transportöörlindiga,

mis pidevalt veab materjali mingile

kindlalejoonele.Suurimadotsamoree-

nid on Lõuna-Soomes Salpausselkä ja

Eestis Lääne-Saaremaa kõrgustik, mis

onkümneidkilomeetreidpikad.Sageli

on otsamoreenidel suuri rändrahne ja

sölle. Väiksematest otsamoreenidest

on Eestis tuntuimad Tamsalu raudtee-

jaamastNaisteväljakülanikulgevmõne

meetri kõrgune otsamoreen, mis on

kujunenud paeastangu servale, Vatku

otsamoreen Pandivere kõrgustikul ja

Kiisa otsamoreen Viljandist läänes.

Kuid kõige ilmekam survemoreen on

siiski Vaivara Sinimäed, mille tuumiku

moodustavad paekaldast lahti kistud

hiiglaslikud lubjakivipangased. Sellest

otsamoreenist, kui turismiobjektist,

tulebmeil juttuhiljem. Pealeotsamo-

reenide leidub ka liustikukeelte vahe-

lisi radiaalmoreene, suhteliselt kitsaid

moreenistkoosnevaidpikivorme.

Iseloomulikeksliustikutekkelistekspõik-

vormideks on De Geeri moreenid,

mis on kuhjunud liustiku serva esistes

paralleelsetes lõhedes. Nad on harili-

kultkuni5mkõrged,10–50mlaiad

ja mõnisada meetrit pikad, moodus-

tades ulatuslikke kogumikke. Soomes

on neid rohkesti Vaasa linna lähistel

Raippaluotos, Eestis on neid teada

Saadjärvevoorestikudistaalosas.

Väga tuntud-teatud jää voolitud vor-

mid on mandrijää liikumise suunas

asetsevad pikliku ja voolujoonelise,

leivapätsi meenutava kujuga voo-

red. Nende ristiprofiil on sümmeetri-

line, pikiprofiil aga ebasümmeetriline.

Mandrijääpoolne (proksimaalne) osa

on vastaspoolest (distaalsest) kõrgem

ja järsem.Osavoorikoosnebtäielikult

moreenist, teistel on sees aluspõhja-

kivimitest koosnev tuum, mille taga

ja hiljem ka ees algas liikuvas jääs

setete kuhjumine. Harvem on voortes

liiva jakruusa.Vooredesinevadtavali-

seltrühmiti,moodustadesvoorestikke.

Eesti tuntuim voorestik on Saadjärve

suurvoorestik (Vooremaa), kus voorte

pikkus ulatub 13 kilomeetrini (Laiuse

voor)jasuhtelinekõrgus50–60meet-

rini (Laiuse ja Sootaga voor). Voorte

vahel on paralleelsed ja kitsad soos-

tunud nõod, milles mõnikord asuvad

järved (Saadjärv, Raigastvere järv jt.).

Soomes on kaunid voorestikud Savos

ja Kuhmos. Voorte nõlvadel ja lage-

del esineb kohati kausjaid nõgusid,

mida Saadjärve voorestikus peetakse

Kalevipojasilmaveekaussideks.Nende

teket seletatakse mattunud jääpan-

kadesulamisega.

Väga mitmekesiseid setteid ja pinna-

vorme kujundas liustiku sulamisvesi.

Need jaotuvad liustikujõgede ja lius-

tikujärvede moodustisteks.Vesi voolas

niiliustikuall,pealkuikaliustikusees

olnud koobastikes. Kui veega kantud

setted kuhjusid jääjärvedes, siis moo-

dustusidglatsiofluviaalseddeltad.Kui

liustiku ees laius maismaa, siis seal

voolanud arvukad ojad ja jõekesed

kordühinesid,kordliitusidningkujun-

dasiddistaalsessuunasmadalduvaidlii-

vastjakruusastkoosnevaidkoonusjaid

tasandikke, milliseid kutsutakse san-duriteks.Varemkujunenudvagumus-

tes kuhjusid orusandurid. Jääservale

lähemalonsettedpaksemadja jäme-

dateralisemad,kohatileidubsealisegi

rahne.Nii deltades, sandurites kui ka

orusandurites valdab distaalses suu-

nas langevkallakkihilisus, kuidkohati

Voorestiku läbilõige

14

esinebka teisikihilisuse tüüpe.Setete

sorteeritusonhalbjapurdosakesedon

väheümardunud. Suured glatsiofluvi-

aalsed deltad on Tallinnas Mustamäel

ja Männikul ning Tallinna ning Kunda

vahemikus.Needontähtsadehitusliiva

ja-kruusavaramud.

Liustikujõelised setted võivad kuh-

juda ka jääveerulistes liustikualustes,

-pealsetes, -esistes ja -sisestes jõgesid

meenutavatessängides.Seljuhulkuju-

nevadümbritsevate jääseinte sulamise

järel looklevad, kuni 30 - 40 m kõr-

gused (Neeruti, Iisaku) järsunõlvalised,

raudteetammi meenutavad vallselja-

kud ehk oosid. Pikioosid (radiaalsed

oosid) on jää liikumise (taandumise)

suunalised,liustikuservaeeskujunenud

põikoosid(Risti-Palivere)selleleagaristi.

Eestis seostatakse oose nagu voorigi

Kalevipojavägitükkidega,lugedesneid

tema künnivagudeks. Enamasti koos-

nevad oosid kruusast ja liivast, kuid

Sandurtasandiku kujunemine


sageli onneis kamunakaid ja koguni

rahne. Oosid moodustavad kümnete

kilomeetritepikkusioosistikkejaoosis-

tuid, vahel ka omavahel põimuvaid

kogumikke. Palju kauneid oose on

EestisLääne-Virumaal.

Eestis ja Lõuna-Soomes on palju eri-

kujulisiliivastjakruusast,harvemsavi-

katest setetest koosnevaid mõhnu.

Mõhnadoneeskättkünkad jakuplid,

harvem vallikujulised ja lavajad vor-

mid, oosid seevastu pikad seljakud.

Kui piiri panek on raske, nimetame

sellist vormi oosmõhnaks. Mõhnad

ontavaliselt irdjääpäranduseks. Irdjää

pankade vahel, kuid ka jääpankade

pealvõiseeskujunesidväikesedjärve-

kesed, kuhu jäistelt nõlvadelt kuhjus

liiva ning savi, mis pärast ümbritseva

jääsulamistjäikatvamütsinavaremku-

junenudmoreenküngastelevõiiseseis-

valt tasasele alale. Eristatakse järvelise

tekkega savikas-aleuriitse koostisega

limnomõhnu, vooluveetekkelisi fluvio-

mõhnuningkeerulisekoostisegasega-

mõhnu, mille alumine osa koosneb

Oosi tekeOosi teke

16


Mõhnastiku teke

Hilis-Dryases,kuikliimaäkkijahenesja

jää taanduminepeatus.Salpausselkä I

ja II kulgevad paralleelsete ahelikena

Edela-SoomestPõhja-Karjalasse.Kogu

vööndi pikkus on 600 km ja laius

20–50km.Kõigepõhjapoolsemkolmas

Salpausselkäonligikaudu200kmpikk.

Ahelike suhteline kõrgus on umbes

20m,kuidkohati60–80m.Ahelikud

kujunesidjääservaostsillatoorseledasi-

tagasi liikumiselningnendeehituson

väga keeruline. Lisaks glatsiofluviaal-

setele setetele leidub neis moreeni,

aleuriitijasavi.

näiteks jääjärvetekkelistest, ülemine

osa aga liustikujõetekkelistest setetest

või vastupidi. Mõnikord vahelduvad

pinnavormislimno-jafluvioglatsiaalsed

settedpaljukordseltniivertikaal-kuika

horisontaalsuunas.Mõnedelmõhnadel

leidub moreeni. Siis nimetatakse neid

moreenkattega mõhnadeks. Mõhnad

moodustavad järvederohkeidmõhnas-

tikke.Järvioneritirohkesti Illukaehk

KurtnamõhnastikusKirde-Eestis.

Kõige kuulsamateks ja võimsamateks

jää sulamisveetekkelistekspinnavormi-

deks vaadeldaval alal on kahtlemata

kolm Salpausselkä ahelikku Lõuna-

Soomes. Neist esimesed kujunesidLiivakarjäär Kiikalannummis,

Salpausselkä III ahelikul

18

Jääjärvede looming

Jää sulas ja liustiku sulamisvesi otsis

teed ookeani poole, kuid esialgu oldi

kõikjalookeanistjäälaamadegaäralõi-

gatud. Seetõttu kujunesid taanduva

liustiku ette suured jahedaveelised ja

elustikuvaesed jääpaisjärved. Vastavalt

jää taandumisele või ajutisele peale-

tungile järvede veetase muutus. Neis

järvedeskuhjusidviirsavid,mispraegu

katavad Põhja- ja Lääne-Eestis ning

Lõuna-Soomesulatuslikkealasid.Suvel

kantijärvedesserikkalikusulamisveega

rohkestisettematerjali,millejämedam,

liivakas-aleuriidikas osa settis kohe,

peenem, savikam komponent jäi aga

hõljuma ja settis jääkaanega kaetud

veekogudes talvel, kui settematerjali

juurdevool praktiliselt puudus. Seega

moodustus ühe aasta jooksul kaks

ebaühtlaseterasuuruse,värvusejapak-

susega kihikest, mis kokku annavad

aastavarvi. Varvide loendamise põhjal

on võimalik määrata konkreetse set-

tekompleksi kuhjumiskiirust, erinevate

kohtade läbilõigete rööbistamise teel

agamandrijäätaandumiseaega,kiirust

ningisegiabsoluutsetvanustkalendri-

aastates. Seda rootsi teadlase Gerard

deGeeripooltväljatöötatudmeetodit

nimetataksevarvomeetriaks.


Viiruline savi. Foto: Gennadi Baranov

ta seejärel umbes 40 m sügavusel

mattub savide alla. Kirdes jätkub ser-

vamoodustis Hankost Tammisaari ja

LohjaniningHollola Sairakkalani,kus

tapöördubitta.

Tulliniemi rannikul on rohkesti huvita-

vaidrannavalle,abrasiooniastanguidja

tuuletekkelisi vorme. Siin me näeme,

kuidastaimedliiguvadmeresttõusnud

liivadele ja hakkavad neid kinnistama.

Ranna idaosas on Pallbobergeti kalju,

kus veepiiril on kauneid poleeritud

pindu. Rannal on ka mitmeid ränd-

kive,millistestkõigemeeldejäävamon

rabakivirahn otse Pallbobergeti kaljul.

Tõenäoliselt on see mandrijääga siia

toodud enam kui 100 km kaugu-

sel paiknevast Laitila rabakivimassiivist

Turulinnastpõhjas.

Lõuna-Soome liustikumälestised

Hanko piirkond

TulliniemirannikulHankoneemeede-

laosaskerkibmerestSalpausselkäIahe-

lik, mis kujunes Balti paisjärve eksis-

teerimiseajal.Merelainedjahoovused

onahelikkutugevastiräsinudjatasan-

danud. Erodeeritud materjal on set-

tinudneemelõunaosas.SalpausselkäI

kulgebläbiHankolinnajamöödateda

kulgeb Hankonieme maantee. Kuid

omatasasusetõttuontedakohatiraske

eristada rannasetetest. Ka Tulliniemi

rannas valdavad litoraali setted, kuid

sadamaalal eristuvad siiski mandrijää

sulamisveesetted. Tulliniemist edelas

jätkub Salpausselkä I 15 kilomeetrit

veeallkuniBengtskärituletornini,kus

Vaade Pallbobergeti kaljult Tulliniemi liivarannale

20


fluvi

ogla

tsia

alse

dse

tted

rann

aset

ted

(liiv

,kr

uus)

alus

põhj

alis

edk

ivim

id

mor

een

savi

aleu

riit

1.K

råku

dden

ihiiu

kirn

2.T

ullin

iem

ija

Pallb

ober

get

3.P

uist

ovuo

rihi

iuki

rn

4.H

iiuki

rnud

Täk

tom

is

5.L

iival

uite

dLa

ppoh

jas

6.R

anna

vall

Lapp

ohja

s

1 • • 2• 3

•4

•5

•6

HA

NK

OTÄ

KTO

M

LAPP

OH

JA

22

jaÖsterfjärdenit.Täktbuktenonpraegu

küll veel laht, kuid Österfjärdenist

läänes on ta juba muutunud nn glo-

järveks. Glo-järv on merest eraldunud

järv, kuhu tugevate tormidega tun-

gib soolakasmerevesi.Kattrumpani ja

Österfjärdi vahel on Västerfjärdi glo-

järv. Täktomi lahedonväikesed,kuid

siinsellõunarannikulonkasuurijärve-

deks muutuvaid lahtesid. 2000 aasta

pärastmuutubkaBotnia laht suureks

järveks,juhulkuiKvarkeniümbrusjät-

kabkerkimist.

KaTäktomisonhiiukirnusid. Täktomi

teelt on tähis Lövkullani teele, kuson

liustikupoolt lihvitudaluskorrapaljand

15 hiiukirnuga. Enamus hiiukirnudest

onväikesed,kuidsuurimaläbimõõton

1.6mjasügavus3meetrit.

Hanko linnas ja lähikonnas on roh-

kesti jää poolt lihvitud jääkriimudega

kaetud aluskorrapaljandeid, näiteks

Puistovuoris ja Kolavikeni rannal.

Puistovuorisonkamõjuvhiiukirn,mille

läbimõõton1,2m ja sügavus2,5m.

SinnaviibHankokasiino juurestalgav

tähistatudrada.Kappelisadamastidas

on kalju veelgi suurema Kråkuddens

hiiukirnuga,mille läbimõõton3m ja

kasügavusüle3meetri.Sinnaontähis

Länsitielt.

Täktomi ümbrus

Täktomist lõunas on suurepärane

näide, kuidas kerkival rannikul lähe-

vad merelahed üle rannikujärve-

deks. Kattrumpan, Västerfjärden,

Österfjärden ja Täktbukten olid mere-

lahed,miserinevatelaegadeleraldusid

merest.Täktomintiestalgavadväikesed

teed viivad matkajat nende endiste

lahtede juurde. Långörintie viib teid

väikese Kattrumpani sadama juurde.

Tee kulgeb piki madala oosi harja.

Sadamas on kitsas neem, mis ühen-

dabLångörenikaljutmandriga.Kaljust

lõunasulatuboosmerre.Kattrumpani

lahelonmeregavaidkitsasühendusja

sadade aastate jooksul tuli seda paa-

tide läbisõiduks süvendada. Selliseid

aeglaseltjärvedeksmuutuvaidlahtesid

kutsutaksesiinfladadeks.

KobbeniteeviibteidKobbenikünkale,

kustsaabvaadelda Täktbukteni lahte

Hiiukirn Puistovuoris


Hiiukirnud Täktomis

Maapinna tõusu tõttu merest eraldunud Österfjärdeni glo-järv. Foto: Atte Karhima

Lappohja külast läänes on Koverhari

teeLappohjaranda,kusasubsuurtai-

mestikuga kattunud luide. Luite järsk

alttuulenõlv algab parkimisplatsilt ja

rannaleviivradakaardubümberluite.

Luide on 1,5 kilomeetrit pikk ja 5–7

meetrit kõrge. Rannajoonega paral-

leelneluiteahelikonkujunenudtuge-

vatetuultegarannaltkantudsettema-

terjalist. Kohati puhub tuul siin prae-

gugiveelsetteidümber.SalpausselkäI

lähedasedmerestkerkivadtasasedlii-

vikud on suurepäraseks tuiskliiva läh-

tealaks.Hankoneemepiirkonnas,eriti

selle idaküljel Lappohja, Sandöträsketi

ja Tvärminne vahemikus on rohkesti

tuiskliivajaluiteid.

Lappohja ümbrus

HankoLappohjas,vähemkuikilomeetri

kaugusel Warmuseumist Tammisaari

poole on Salpausselkä rannavall. See

paikneb Hankonieme tee ja raudtee

vahel.Tejõuatesinna,kuipöörateHan-

konieme teelt Ruukki ristteel Satama

teele ja seejärel kohe vasakule vanale

teetammile.SiinonSalpausselkäIvaid

kitsasaluskorrapaljanditevahelpaiknev

ahelik. Rannavall kulgeb Salpausselkä

ahelikuga samas sihis ja jätkub kirdes

ligikaudu 1,3 km. Paljandite suurus ja

kujuonvarieeruv,edelaosasonvormid

väiksemad ja ümardunud, mujal suu-

remad ja teravamakandilised. Leidub

mitmeid suuri rändrahne. Rannavall

kujunes Litoriinamere alguses ja paik-

neb20–25meetritülemerepinna.Salpausselkä I rannavall Lappohjas.

Foto: Atte Karhima

24

Kiikalannummi ja Hyyppärä ümbrus

Salpausselkä III ahelik kujunes Joldia-

mere staadiumil. Kiikalannummis, Kii-

kalast ligikaudu 5 km idas on selle

tüüplevila, mis on geoloogiliselt väga

mitmekesine.Siinesinevadlaiadglatsio-

fluviaalsed deltad, sanduriväljad, ird-

jäävormid jaerinevadsupraakvaatsed

setted (savid ja aleuriidid). Arvukad

liiva- ja kruusaaugud loovad hea või-

maluseSalpausselkäIIIahelikusiseehi-

tuseuurimiseks.

HyyppäräsLammenjärvistidasonmul-

jetavaldavsöllideesinemisala.Lihtsaim

tee sinna jõudmiseks on Kultalähde

allika juurest, kus te Suomusjärvi -

Kiikala teelt ära pööravalt Oinasjärve

teelt, leiateviida.Alalon lihtne likuda

ja rohkete radade tõttu on ta väga

sobiv matkajatele. Hyyppäräs on

sügavad ja järsuveerulised söllid ning

suured liiva- ja kruusakünkad. Söllid

kujunesidirdjääspärastglatsiofluviaal-

setesse setetesse mattunud jääpan-

kade sulamist. Sölle on rohkesti just

oosidejaservamoodustistelähikonnas.

KultalähdeallikajuurestLammenjärvist

põhjapool viib jalgrada Lammenharju

oosile.Lammenharjuoosonklassika-

line pikk ja kitsas järsunõlvaline oos,

mis tõuseb ümbritsevast maastikust

kuni 25 m kõrgemale. Lammenharju

oos on loode-kagu sihiline, mis ühtib

mandrijääliikumisesuunaga.Oosinäh-

tavosaonvaidmõnikilomeeterpikk,

kui temast kirdes ja kagus on sama-

sihilisi lühemaid ahelikke, mis lubab

oletada, et oos on osaliselt mattunud

nooremate savide, aleuriitide ja turba

alla.

Lammenharju oos Hyyppäräs


oosilaeleganõlvadel,siisvõibarvata,

et ta kujunes irdjää avalõhes. Kruusa

võtuga on oosi rikutud, kuid alates

1957.aastastonoosipõhjaotsloodus-

kaitseall.

KaunijapuhtaveeliseUljastejärvepin-

dalaon60ha.Järvon5,6msügavja

arvatavasti kujunenud glatsiokarstilise

tekkega nõos. Lähikonnas on ka mit-

meidväiksemaidkomeetoose,millised

ontõenäoliseltkujunenuddeltateooria

kohaselt, näidates mandrijää taandu-

mise aastarütme. Uljaste on popu-

laarne turismipiirkond, kus korralda-

takse ka looduskaitsjate ja matkajate

kokkutulekuid.

Liustikuvormid Põhja-Eestis

Uljaste järv ja oos

Põhja-Eestis on kõige enamlevinud

glatsiofluviaalseteks pinnavormideks

piki- ja põikoosid. Pandivere staa-

diumi ajal kujunenud Uljaste pikioos

on 9 km pikk ja koosneb peamiselt

kruusast(30–40%)jaliivast(40–55%),

millele lisandub veeriseid ja munakaid

(10–20%),pisut(5%)kaaleuriiti.Oos

on võrdlemisi lai ja tema tasasel lael

on kuni12 m sügavusi glatsiokarstilisi

nõgusid. Oos on sümmeetrilise risti-

läbilõikega ja tema mõlemad nõlvad

on järsud. Oosi kõrgus on 18–22 m.

Setetekihilisusonmuutlik,kuidvaldab

põimkihilisus. Kuna moreeni pole ei

Glatsiokarstilised nõod Uljaste oosi lael (all) ja Uljaste komeetoos (pare-mal)

26

Saadjärve voorestik (Vooremaa)

Voorestikon55kmpikkjaproksimaal-

sesloodeosasmaksimaalselt27kmlai.

Distaalseskaguotsasonvoorestikulaius

kõigest5km.Voorestikusonligikaudu

120 voort. Nende suurus ja kuju on

väga mitmesugune. Lisaks tüüpilistele

kõrgema proksimaalse otsaga leiva-

pätsikujulistelevoorteleonisomeetrilisi

ja piklikke voori ning kokkukasvanud

liitvoori. Voorestiku loodeosas valda-

vadsuuredjalamedadvoored,mison

7–13kmpikad,1–3,5kmlaiadjakuni

60mkõrged.Voorestikukaguosassee-

vastu valdavad väiksemad,piklikumad

ja järsunõlvalisemadvoored.Voorestik

kujunesülePandiverekõrgustikuliiku-

nudpaksujääga.

Kvaternaarisetete paksus voortes on

60–70 m, kuid kui arvesse võtta ka

voorestikku läbivad mattunud orud,

siis üle 100 m. Siin esinevad Kesk- ja

Ülem-Pleistotseeni setted.Onkindlaks

tehtudElsteri,SaalejakaksWeichseli

jäätumise moreeni. Voorestiku lõuna-

osast Kõrvekülast on leitud Holsteini

jäävaheaja setteid. Kuni 15 m pak-

sused Holotseeni setted on esindatud

liiva, kruusa, aleuriidi, sapropeeli, jär-

velubjajaturbaga.

Voorestik läheb distaalses otsas suju-

valtülekünklikuksmoreenmaastikuks.

Vooremaadilmestavadpikadvoorteva-

helisedjärved.Siinonpaljukultuuri-ja

loodusmälestisi, milliseid muistendites

seostataksesageliKalevipojaga.

Vaivara Sinimäed

VaivaraSinimäedonsuurrändpangas,

mille mandrijää paekalda seinast lahti

murdis ja 4–5 km lõuna poole tassis.

Oma praeguses asukohas tähistavad

nad viimase jäätumise Pandivere staa-

Vaade Vaivara Sinimägedele. Esiplaanil Pargimägi

28


Vaade voorele Raigastvere vaatetornist. Foto Anto Raukas

Tugevasti kaldu Kesk-Ordoviitsiumi lubjakivid Pargimäel

looga. 1944. aasta suvel võitles siin

paljurahvuselise üksuse koosseisus

Eesti Leegion, kes püüdis peatada

ülekaalukate jõududega pealetungi-

vatPunaarmeed.Vaivarasurnuaiason

15500 nõukogude sõjamehe hauad.

Kokku kaotas Punaarmee Sinimägede

ümbrusesligi60000võitlejat.Mõlemaid

võitlevaid pooli on meeles peetud.

Tornimäel on mälestusmärk nõuko-

gude võitlejatele, Põrguhauamäel aga

Saksaarmeesvõidelnuile.1959.aastal

loodi siin ajalooliste monumentide ja

loodusmälestistekaitseksVaivaramaas-

tikukaitseala,millesuuruson79ha.

diumiservaasendit.Kokkuonsiinkolm

tasasest maastikust 40–50 m kõrgu-

selekerkivatkaugelenähtavatseljakut

(Tornimägi70m,Põrguhauamägi83m

ja Pargimägi 85,5 m ü.m.p.). Alam-

Ordoviitsiumi pankad on Tornimäe

läänenõlval kohati vertikaalsed, teisal

aga kurdudesse pressitud. Mandrijää

toimest kõnelevad lubjakivipankade

vahele surutud moreenikihid. Kuid

mägesid on loetud ka tektoonilisteks.

Glatsiotektoonilise tekkeviisi kasuks

räägibsee,etseljandikepõhjanõlvalon

tegu surveotsamoreeniga, mis läheb

üleglatsiofluviaalseksdeltaksjalõpuks

jääpaisjärvetasandikuks.

Lisaks suurepärastele liustiku hiid-

jõudu demonstreerivatele paljandi-

teleonSinimäedkarikkamilitaaraja-

SÕNASELETUSI

Aleuriit e. möll –0.01–0.1mmläbimõõdugaterakestestkoosnevpurdsete

Ablatsioonimoreen– liustikupinnaledasikantudpurdmaterjal,mishiljemkuhjub liustikuall jaseestransporditudpõhimoreenile

Delta–jõetasanelehviku-ehkkolmnurgakujulinesuudmeala

Distaalne–liustikuservastkaugemosa,vastandubproksimaalseleosale

Eoolne e. eooliline–tuuletekkeline

Erosioon–uuristamine,vooluvetepinnamoodikulutavtegevus

Fjord–mereveepooltüleujutatudpikkjakitsasliustikuorusuudmelaht

Geomorfoloogia–teadusMaapinnamoest

Glatsiaalsed pinnavormid–liustikutekkelisedpinnavormid

Glatsiaalsed setted–liustikusetted

30


Jääaeg–ajavahemik,millevältelsuurtosaMaapinnastkatsidliustikud

Jäävaheaeg–jääaegadevahelinesoeaeg

Jääpaisjärv–järv,milleliustikonpaisutanudomaservajamaapinnalolevatakistusevahele

Kaljuvoor–mandrijääkulutuselaluspõhjakivimitesttekkinudliustikuliikumisesuunalineovaalsepõhijoonisegapositiivnepinnavorm

Karjäär e. avakaevandus–maavarapealmaakaevandamisekoht

Liivik–enamastitasane,vahelkalainjasjalohkudestliigestatudkruusa-jaliivatasandik;tekkeviisijärgi liustikuservaeesolevas veekogus settinudglatsiofluviaalnedelta võimaismaal jääservaeesilma kindla sängita laialt voolanud sulamisvee settekuhjatis sandur; on ka tuule- ja jõetekkelisiliivikuid

Liustikujõesetted e. glatsiofluviaalsed setted–liustikuall,sees,pealvõiselleservaeesvoo-lanudjõeskuhjunudkihilisedsetted

Liustikujärvesetted –jääpaisjärvedejateistejääjärvedesetted,nt.viirsavi

Luide –tuulegaedasikantudliivastkuhjatudpinnavorm

Mandrijää – suurt maa-ala hõlmav väheliikuv jääkate,mis koosnebpeaaegu liikumatutest jää-kilpidestjaaktiivsetestliustikukeeltest

Moreen–liustikupooltkaasatoodudjakuhjatud,erinevasuurusega,sorteerimatajaümardumataosakestestkoosnevsete,moodustabmoreenitasandikkejaliustikuservaesiseidotsamoreene

Mõhn–ümarapõhiplaanigamandrijääsulamisveesetetestkoosnevküngas,harilikultpaiknevadrühmitimõhnastikena

Nõlv–positiivsepinnavormikallakkülg

Oos e. vallseljak– liustikujõesetetestkoosnevpiklik seljak,mis liitumiselmoodustabkümnetekilomeetritepikkusioosiahelikke;eristatakseliustikuliikumissuunalisipikioosejaliustikuservaesi-seidpõikoose

Otsamoreen– liustikuservaeeskujunenudvaldavaltmoreenistkoosnevsurvelinevõikuhjelinepinnavorm

Paljand –koht,kuskivimidvõisettedavanevadmaapinnal;selleksvõibollalooduslikastangvõiinimtekkelinepinnavorm(nt.paemurd)

Pinnakate–aluspõhjakivimitellasuvadKvaternaarisetted

Rändrahn–mandrijääpooltomaesialgsestasukohastkaugelekantudsuurkivi

Silekalju–kulumiskindlatestkristalsetestkivimitestkoosnevkaljurünkvõiküngas,milleliustikujääonsiledakslihvinud;moodustavadrannikumereskaljusaarie.skääre;Eestiskutsutakseka“oina-peadeks”

Veer–negatiivsepinnavormi(oru,lohu,nõo)küljeksolevkaldpind

Viirsavi–jääjärvedessettinudpeeneteralineviirulinesete,milleaastakihtide(varvide)loendamisel

saabmääratalasundikuhjumiseaegajamandrijäätaandumisekliirust.

KIRJANDUST

Arold,I.2005.Eestimaastikud.TartuÜlikooliKirjastus,Tartu.453lk.

GeologyandMineralResourcesofEstonia(compiledandeditedbyA.RaukasandA.Teedumäe).EstonianAcademyPublishers,Tallinn,436p.

Hirvas,H.,Huhta,P.,Korhonen,R.,Virkki,H.,Karivalo,L.2004.Jääkaudenjäljet.Kiertonäyttelynopasvihko.MetsähallitusjaGeologiantutkimuskeskus.

Kajak, K. 1995. Eesti kvaternaarisetete kaart. Mõõtkava 1: 2 500 000. Eesti Geoloogiakeskus,Tallinn,20lk+kaart.

Kielosto,S.,Kukkonen,M.,Sten,C.-G.jaBackman,B.1996.HangonjaPerniönkartta-alueidenmaaperä.Maaperäkarttojenselitykset,lehdet2011ja2012.Suomengeologinenkartta1:100000.Geologiantutkimuskeskus.Espoo.

Koivisto,M.(Toim).2004.Jääkaudet.WSOY.Porvoo2004.

Liivrand, E. 1991. Biostratigraphy of the Pleistocene deposits in Estonia and correlations in theBaltic region. Stockholm University, Department of Quaternary Research, Report 19 (Doctoralthesis),114p.

Miidel,A.,Paap,Ü.,Raukas,A.,Rähni,E.1969.OntheoriginoftheVaivaraHills(Sinimäed)inNEEstonia.EestiNSVTAToimetised.Keemia.Geoloogia,18,4,370-376 (venekeeles inglisekeelseresümeega).

Palmu,J.-P.1999.SedimentaryenvironmentoftheSecondSalpausselkäicemarginaldepositsintheKarkkila-LoppiareainsouthwesternFinland.Tutkimusraportti148.Geologiantutkimuskeskus.Espoo.

Raukas, A. 1978. Pleistocene deposits of the Estonian SSR. Valgus, Tallinn 310 p. (vene keelesinglisekeelseresümeega).

Raukas,A.1986.DeglaciationoftheGulfofFinlandandadjoiningareas.Bull.Geol.Soc.Finland,58,2,21-33.

Raukas,A.1988.Eestimaaviimastelaastamiljonitel.Valgus,Tallinn,279lk.

Raukas,A.1995.Estonia–alandofbigbouldersandrafts.QuestionesGeographicae,4.AdamMickiewiczUniversityPress,Poznan,247-253.

Raukas,A.,Hyvärinen,H.1992.GeologyoftheGulfofFinland.EstonianAcademyofSciences,Tallinn,422p.(venekeelesinglisekeelseresümeega).

Raukas,A.,Rähni,E.,Miidel,A.1971.MarginalglacialformationsinNorthEstonia.Valgus,Tallinn,226p.(venekeelesinglisekeelseresümeega).

Saarnisto,M.,Rainio,H.,Kutvonen,H.(Toim.).1994.Salpausselkäjajääkaudet.Opas36GeologiantutkimuskeskusjaLahdenkaupunginmuseo.

Salonen,V.-P.,Eronen,M.,Saarnisto,M.2002.Käytännönmaaperägeologia.Kirja-Aurora,Turku2002.

Saltikoff, B. (edit).2002. FOREGS 2002 Excursion Guide: South-western Finland – geology andhistory.Guide50.GeologicalSurveyofFinland.Espoo.

Taipale,K., Saarnisto,M.1991.Tulivuorista jääkausiin–Suomenmaankamarankehitys.WSOY.Porvoo1991.

Taipale,K.,ParviainenJ.T.1995.Jokamiehengeologia.KirjayhtymäOy,Helsinki.

Tikkanen,M.&Oksanen,J.2002.LateWeichselianandHoloceneshoredisplacementhistoryoftheBalticSeainFinland.Fennia180:1-2.

Virtasalo, J. J. 2006: Late-Weichselian – Flandrian depositional history of the Archipelago Sea,northernBalticSea.AcademicDissertation,DepartmentofGeology,UniversityofTurku.AnnalesUniversitatisTurkuensis,Ser.AII196.156s.

ISBN978-9985-9834-7-8

LIUSTIKE PÄRANDUS LÕUNA-SOOMES JA PÕHJA · PDF fileKlimaatiliselt on...

Documents

Transcript of LIUSTIKE PÄRANDUS LÕUNA-SOOMES JA PÕHJA · PDF fileKlimaatiliselt on...