KESTVUS “ Kestvus Kehtetus · 2017-11-06 · Järgnev kirjutis tegeleb minu isikliku hirmuga...
Transcript of KESTVUS “ Kestvus Kehtetus · 2017-11-06 · Järgnev kirjutis tegeleb minu isikliku hirmuga...
Eesti Kunstiakadeemia
Skulptuuri ja installatsiooni osakond
Madlen Hirtentreu
“ KESTVUS “
Kestvus Kehtetus
Magistritöö
Juhendaja: David Vseviov (PhD)
Konsultant: Kirill Tulin
Tallinn 2017
Autorideklaratsioon:
Kinnitan, et:
1. käesolev magistritöö on minu isikliku töö tulemus, seda ei ole kellegi teise poolt varem (kaitsmisele) esitatud;
2. kõik magistritöö koostamisel kasutatud teiste autorite tööd (teosed), olulised seisukohad ja mistahes muudest allikatest pärinevad andmed on magistritöös nõuetekohaselt viidatud;
3. luban Eesti Kunstiakadeemial avaldada oma magistritöö repositooriumis, kus see muutub üldusele kättesaadavaks interneti vahendusel.
Ülaltoodust lähtudes selgitan, et:• käesoleva magistritöö koostamise ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste
loomisega seotud isiklikud autoriõigused kuuluvad minule kui magistritöö autorile ja magistritööga varalisi õigusi käsutatakse vastavalt Eesti Kunstiakadeemias kehtivale korrale;
• kuivõrd repositooriumis avaldatud magistritööga on võimalik tutvuda piiramatul isikute ringil, eeldan, et minu magistritööga tutvuja järgib seadusi, muid õigusaktide ja häid tavasid heas usus, ausalt ja teiste isikute õigusi austavalt ning hoolivalt. Keelatud on käesoleva magistritöö ja selles sisalduvate ja/või kirjeldatud teoste kopeerimine, plagieerimine ning mistahes muu autoriõigusi rikkuv kasutamine.
„ .... ” ......................................... 2017. a.
................................................................. magistritöö autori nimi ja allkiri
Töö vastab magistritööle esitatud nõuetele :
„ .... ” ......................................... 2017.a.
..................................................................magistritöö juhendaja allkiri, akadeemiline või teaduskraad
! 2
SISUKORD
Sissejuhatus 4 ..................................................................................................................
1. Mütoloogiline nihe 5 .................................................................................................1.1. Mütoloogiline alus 5 .........................................................................................................1.2. Mnemosyne ambivalentsus 6 ..........................................................................................1.3. Mäli aprioorne minevik; fiktsioon 7 ..............................................................................
2. Kujutluse lõks; kollektiivne mälu 8 ..........................................................................2.1. Paineline paljas elu 11 ......................................................................................................
3. Võõrandumine 12 .......................................................................................................3.1. Universaalne vundament 13 ............................................................................................3.2. ”KULDNE AEG” 14 ........................................................................................................
4. Müütilisuse ülekanne ajajadas 15 ...........................................................................
5. Teose kirjeldus 18 .......................................................................................................5.1. Tehniline teostus 20 ..........................................................................................................
Kokkuvõte 21 ...................................................................................................................
Teose dokumentatsioon 25 ..............................................................................................
Allikad 29.........................................................................................................................
! 3
Sissejuhatus
Käesolev magistritöö on iseseisev loominguline projekt, mida saadab kirjalik ning
teose problemaatikaga suhestuv, seda täiendav ja selgitav viidetega varustatud tekst.
Minu magistritöö tegeleb mälu problemaatika uurimusega. Analüüsi alustalaks olen
valinud antiikse mälu käsitlusviisi _(“loomulik” ja “kunstlik”). Ajateljel antiik- 1
tänapäev.
Arhailine käsitlusviisi valik oli paljuski määratud jälgede otsinguga ajalistes nihetes
alustades Vana-Kreekast. Olles Euroopa kultuuriruumi alustalaks, mõjutab ta tänaseni
läbi lünkade meie kultuurilist mälu.
Kirjutise eesmärgiks on uurida, kuidas säilitada subjekti vabadus mäluruumis, milles
toimuvad pidevad ajalised ülekirjutamised ja nihked. Peamine küsimus on, kas
kollektiivse mälu survest ja ülekirjutistest hoolimata on subjektil võimalik säilitada
kontakt “loomuliku” müütilise mäluga (kaasasündinud ning instinktiivselt kasutatav). 2
Teoreetilise osa eesmärgiks on jätkata praktilise teosele eelnenud ja järgnenud mõtteid
ning ühtlasi edasi arendada teemakäsitlusi.
Näituseteos “Kestvus” on skulpturaalne installatsioon, mis koosneb surnud lõpuga
tunnelist, mille sisse on installeeritud üheksa fragmentaarset osa, mis viitavad Vana-
Kreeka käsitlusele üheksast muusast, kes kandsid kunagi kaitsejumalannaliku rolli
kunstide, teaduste ja vaimse tegevuse eest. Fragmendid esinevad ruumis nihetena, 3
pean vajalikuks märkida , et tegemist ei ole imitatsiooniga.
Antiikkreeklased eristasid kahte tüüpi mälu: “loomulik” ja “kunstlik”, esimene on kaasasündinud ning instinktiivselt kasutatav, 1
teine ehk kunstlik on treenitav ning välja arendatud läbi mnemooniliste töötamisviiside.
Folkl pärimuslik kujutelm millegi tekkimisest.2
Mälu tütred, Muusad olid kunstide, teaduste ja vaimse tegevuse kaitsejumalannad.3 Erato-armastusluule, Euterpe- lüürika, Kalliope- eepiline luule, Kleio-ajalugu, Melpomene- tragöödia, Polyhymnia- jumalatele määratud laulude muusa, Terpsichore- tants, Thaleia- komöödia, Urania-astronoomia.
! 4
Järgnev kirjutis tegeleb minu isikliku hirmuga küsimuses, kas mälu, mida oman, on
ikka oma, eriti arvestades jõudu, millega domineerib “loomuliku” mälu üle “kunstlik”
ehk ülekirjutatud ja treenitav mälu. Pean paslikuks üle korrata, et siinne tehisliku
mälu käsitlus pärineb Antiiksest käsitlusviisist.
Antud töö on ülesehitatud viiest teemaarenduslikust peatükist, lõppedes kuuendas
peatükis näituseteose kirjeldamisega.
1. Mütoloogiline nihe
1.1. Mütoloogiline alus
Antiik-Kreeka kultuur on olnud Euroopa kultuuriruumi aluseks, minevikuline
kultuuriruum tekitab tänases päevas siiani nihkeid ning lünki, mis omakorda
mõjutavad tänaseni meie arusaama kultuurist kui sellisest.
Vana-Kreeka mütoloogia aluseks oli Kaos, religioonis puudus tsentraliseeritud kultus,
inimesed kogesid igapäeva elus jumaliku ja püha olemasolu kõikjal. Looduse toimine
ja korrapära lähtus paljuski jumalate kohalolust, filosoofiliste narratiivide kaudu.
Sõna hieros pärineb kreeka keelesest (ἱερός) Püha.
Püha ei olnud miski, mis oli kauge ja kättesaamatu vaid pigem iseloomustas seda
pidev kultuuriga arvestamise kohalolu nii isiklikus kui avalikus elus. Pühaduse
kogemuse oli paljuski seotud üleloomulike jõudude kohalolu imaginaarse tajumisega
Hoides niiviisi inimest kontaktis “metsikusega”.
! 5
1.2. Mnemosyne ambivalentsus
Sõna mnemooniline tuleneb Antiik-kreekakeelsest sõnast mnēmonikos ‘µνηµονικός’
tähendades mäluga samastuma, mäletama, olles omakorda suguluses Mnemosyne’i
(kreeka keeles “Μνηµοσύνη” ehk ‘mäletus ja mälu ) ehk mälestuse ja mäluga.
Mnemosyne oli ühtlasi Vana-Kreeka mütoloogias Mälu jumalanna, kellel oli 9 tütart,
muusat_kes seisid kaitsejumalannadena kunstide, teaduste ja vaimse tegevuse eest.
Antiikkreeklased eristasid kunagi kahte tüüpi mälu: “loomulik” ja “kunstlik”, esimene
on kaasasündinud ning instinktiivselt kasutatav, teine ehk kunstlik on treenitav ning
välja arendatud läbi mnemooniliste töötamisviiside.
Tsivilisatsioon (ladinakeeles civilis, kodanikesse puutuv, üldkasulik) on inimese poolt
loodud ühiskond (kunstlik) piiritletud ruum. Tsivilisatsiooni tekke tähistas ühtlasi
loova kultuuri üleminekut tarbijalikule eluviisile, , ehk mille arenguga leiutati enam
vahendeid, mida asetada enda ja loodusliku vahele, täiustades seeläbi vahendeid
lõpmatult . 4
Sotsialiseerumisprotsessist välja arenenud kultuuriliselt treenitav mälu on inimesele
ohtlikum ja ahistavam, kui seda on loomulik mälu. Eelkõige arvestades seda, et
kunstlik mälu on vaid vahend, millel on suur ja pidev arenemisvõime. Siinkohal võib
näitena tuua Maastiku allutamist ideoloogiliste ja poliitiliste nähtuste alla, mis
tasahaavu alates 16ndast sajandist koos maastikumaali ilmnemisega vaatepilti,
identiteeti ning kultuurilist mälu vormima hakkas.
Ahistavam peamiselt seetõttu, et oma pidevale arengule on tal võime omistada
domineerivus “loodusliku” mälu üle, mis omakorda võib tagajärjena viia inimese
psüühilisele lõhestatusele, mil indiviid oma loomuliku mälu kestast kaugeneb.
Sellest kontekstist lähtuvalt toimub ka edaspidine teemaarendus, paljuski arutlen
kunstliku ja loodusliku mälu vahekorra üle. Paslikum oleks vast küsida kas üldse
Nikolai Berdjajev, Inimese orjusest ja vabadusest, lk 134.4
! 6
looduslik mälu enam eksisteerib ning kui jaa, siis millises aegruumis?
Kunstlik mälu ehk sotsiaalse mälu dominantsus ühiskonnas on söönud välja subjekti
vabaduse ruumis, mis mind huvitab aga on subjekti vabaduse otsing ajas.
1.3. Mäli aprioorne minevik; fiktsioon
Kaks aastat tagasi kogesin hüpnoosi seisundit.
Hüpnoosi , kreeka keeles (hypnos – uni kreeka k) on kunstlikult esile manatud 5
unetaoline seisund, mida iseloomustab kõrge vastuvõtlikkus sisendusele. Eraldi
rõhutaksin uuesti sõnu kunstlik ja sisend. 6
Seisund millesse mind viidi, viis mind tagasi lapsepõlve mälestustesse, kuid samal
integreeris sinna mälu-pilte hilisemast ajajärgust ning fiktsiooni, mis sinna ei
kuulunud. Sessiooni lõpuks olin hüpnoosi teel läinud tagasi lapsepõlve ja omandanud
kogemuse, kus olevik esines minevikus. Hüpnootilise
seisundi all kogetud mälupilt kirjutas osaliselt eelneva mälestuse üle, õigemini, tekitas
kaks paralleelselt mälu; tulemiks oli petlik fiktsioon, kaks parallelselt ja osalt
põikuvat mälupilti.
Üks, mida mäletasin enne sessiooni ja teine, mille osaliseks sain seisundi all. Tekkis
äratundmine piltide erinevustest ja võõrandumine iseenda mälust. Olevik nihutas
mineviku paigast.
Kunstlikkul teel (hüpnoos - teadusaru) tekkinud mälestus tekitas mingisuguse
valevalu, millest ma eelnevalt teadlik polnud, viimane lokaliseerus loomulikus mälus,
ning intensiivistus oma tehislikkuses.
Mingil määral olin langenud “kujutluse lõksu”, halutsinatsioonsesse mälupilti, mil
puhas mälu ja ettekujutus vormisid fiktsiooni ehk pool-hallutsinatsioonse jalgraja.
Hüpnootilisi ja transiseisundeid on osatud esile kutsuda mitmetes traditsioonilistes kultuurides. Hüpnoosiga tänapäeva mõistes 5
hakkas esimesena tegelema 18. sajandi Austria ravitseja Franz Mesmer,
Knstlik mälu ehk treenitav ja manipuleeritav vahend.6
! 7
2. Kujutluse lõks; kollektiivne mälu
Eesolevast mainituna jätkan peamiselt kujutluse lõksu ja valemälestuse terminiga
liikudes järgnevalt kultuurmaastiku kujunemiste ning kollektiivse mälu suunal. Pean 7
siinkohal vajalikuks lähemalt lahti seletada mida pean silmas kujutluse lõksu ja
valemälestuse all - kunstlikul teel tekkinud mälupildid, ehk treenitatavad mälupildid,
mis on lisavahendina loodud väljaspool loomuliku mälu protsessi.
Prantuse päritolu sotsioloog Maurice Halbwachs tõi 1920. aastatel käibele mõiste
“kollektiivne mälu” . Tema uuendus seisnes peamiselt mälu tõlgendamises
ühiskondliku nähtusena, ta väitis, et individuaalne mälu on paljuski sõltuv
ühiskondlikust raamistikust, mis üheltpoolt varjutab individuaalset mäletamist ja
teisalt rekonstrueerib kollektiivselt pilti ühisest minevikust. 8
Ruumiline pööre määratles seega ruumi moondumist neutraalselt taustalt poliitiiliseks
ja ideoloogiliseks nähtuseks, mis hakkas peegeldama ühiskonda ja sealseid suhteid. 9
Halbwaschsi huvi ruumi rolli vastu mälestuste vahendaja ja kujundajana, väljendus
paljuski tema uurimuses evangeeliumide topograafiast Püha Maal, kus ta kõneles
mälestuste “lokaliseerimistest”(Halbwachs 1997: 235).
Oma käsitlustes rõhutab autor materiaalsete nähtuste (palverännuteed, hauad, ehitised
jpt) tähtsust mineviku kohta käivate teadmiste edasi kandmisel ning ühtlasi
Kultuurmaastiku kontseptsioon pärineb 16.sajandi maastikumaalidelt. Akadeemiliselt kasutas terminit 7
kultuurmaastik geograaf Otto Schlüter.
Maurice Halbwachs, koostanud Linda Kaljundi ja Helen Sooväli- Sepping, Maastiku ja mälu uurimusi, lk 15.8
Maurice Halbwachs, La Mémoire collective, 1950, Linda Kaljundi ja Helen Sooväli- Sepping, Maastiku ja mälu 9uurimusi, lk 15.
! 8
demonstreerib seeläbi nende rakendamist võimupüüdluste teenistusse, lokaliseerides
mälestusi vastavalt “ruumile”.
“Maastiku” tõus ise sai alguse renessansiajal, tähistades seeläbi uuenduslikku suhet
inimese ja keskkonna vahel, mida kujundas paljuski areng teaduses, kunstis ning
riikluse ja kolonialismi laienemine. Maastiku on sellest ajast saati põimunud fataalselt
ideloogilised ja poliitilised nähtused, mis tasahaaval on vormimas meie “vaatepilti” ja
identiteeti ning kultuurilist mälu. 10
Järgnevalt liigun teemaarenduses üle maastikult laagrimaastikule, tuues näitena Primo
Levi teose “If This is a Man”.
Primo Levi(1919-1987), Itaalia juudi päritolu keemik, kirjanik ning Holokaustist
pääsenu, tegeles oma elupäevade lõpuni mälestuste pideva ülekirjutamisega, asetades
paljuski fiktsiooni üle kultuuriliste teadmiste. Läbi erinevate tunnistajate moondus ka
tema mälestus kogetust. Täpsustades, otsustas Levi kirjutamise kaudu integreerida
fiktsiooni tegelike mälestustega, olles tegelikkuses kaotanud üleelamiste kaudu oma
pärimusliku identiteedi.
Primo Levi jaoks olid aastad 1943-1945 saatuslikud tema loome ja elu jaoks. Kahe
aasta jooksul koges ta üleelamisi Auschwitzis, erinevates Venemaa põgenikelaagrites
ning natsistlikes laagrites.
1946.aastal kirjutas Levi raamatu “If This is a Man”, lahates teoses oma
koonduslaagri mälestusi.
Autori peamine tung oli kirjutada üles isiklikud kogemused ja mälestused läbielatust,
perioodist mil tema identiteet lõhenes. Teose vältel oli läbivaks teemaks“ mis on
inimene?”, puudutades seejuures paljuski isikliku identiteedi erroreid ja pakilist
vajadust pärida oma päritolu kohta laagris, kus paratamatult oldi kaotatud oma
identideet, minevik ja igasugune vaade tulevikule.
Oli alles vaid tühi vaakum, ei olnud isegi kultuurmaastikku, mis kuidagigi
olemuslikult kas või identiteedi üles kirjutaks.
Maastiku ja Mälu uurimusi, Linda Kaljundi ja Helen Sooväli- Sepping, lk 20.10
! 9
Levi teosest jäi peaasjalikult kõlama mõte, mis tähendab olla inimene, kui kogu
identiteet on eemaldatud, ning sind ei olekski enam.
Sealt koorub minu jaoks aga mõttearenduslikult välja vabaduse otsing aegruumis,
arvan, et vaid laagriruumi sitatsioonis on võimalik täielikult lõhestada inimene
psüühiliselt, nii et tal kaob igasugune tahe ja huvi otsimaks mingisugustki vabadust
aegruumis.
Autor kirjeldas laagris toimunut kui masinat, mis taandas inimesed koletisteks.
Ohvrid olid moraalselt laastatud, jäetud ilma igasuguse juureta. Puhas identiteedi
purunemine ning korruptsioon, nähtamatu kurja käe all. Kõik kannatanud olid
mentaalselt ühendatud sisemise laastatuse tõttu.
Raamat oli kirjutatud pealtnäha autobiograafiana, tegelikkuses aga olid paljud faktid
autori poolt fiktsiooniga asendatud. Levi otsustas kirjutada mittefaktipõhise teose,
segades olnu fiktsiooniga, asetades maski lõustale, pääsemaks tegelikust valust, mis
mattus psüühilisse valusse, lõhestatud identiteeti. Kujutades niiviisi intersubjektiivselt
enda Teist olemust.
Mattes fiktsiooniga ahistatus, kirjutades mälu üle nii, et tegelik “loomulik” mälestus
varjuks valemälestuse alla, saavutamaks teatud vabadus ahistatuses.
Itaalia filosoofi, Giorgio Agambeni jaoks oli Primo Levi juhtum laagriruum ehk
absoluutseim biopoliitiline ruum, mis eales loodud. 11
Biopoliitika algab hetkel, mil võim sekkub loomulikkusse, looduslikkusse tasandile
ehk kui poliitilise praktika keskmesse asetatakse inimese käitumine, keha ja
psüühika. 20.sajandil totaalselt välja arenenud biopoliitika pole autori sõnul muu kui 12
halastamatu ja metoodiline katse laiendades lõhe, mis hävitab rahva identiteete.
Esimesena kasutas mõistet biopoliitika rootslane Rudolph Kjellén 1920. aastal oma raamatus 11
„Grundriss zu einem System der Politik” (Leipzig: Rudolf Leipzig Hirzel).
Esposito Roberto, 2008: lk 16–17.12
! 10
2.1. Paineline paljas elu
Suveräänsus kui biopoliitika struktuur, mitte ainult ei kehtesta piire, vaid ähmastab
neid, väljaarvava sissearvamise kaudu on inimese poliitiline elu võimalik taandada
biopoliitiliseks eksistentsiks. Tänu sellele saab palja elu (ohverdatav, tapetav,
täielikult võimule allutatud elu) tootmine võimalikuks, sest indiviidi ühiskondlik,
poliitiline, kultuuriline identiteet taandatakse bioloogilisele eksistentsile või aetakse
sootuks viimasega segamini.(Giorgio Agamben, Homo Sacer, 123)
Mis saab seega ühiskondliku narratiivi lagunemisel, kui kollektiivne identiteet
mureneb, ühiskond muundub “Muselmanniks” ning territooriumist saab Primo Levi
mainitud laagrisituatsioon?
Ruum, kus toimub pidev identiteetide lõhestumine, mälu nihestamine, toimub
totaalne vaimu nüristumine ja vaimuhullus. Tekib maastikuruum, kus toimub pidev
autismi ja paranoia vahel pendeldamine, olles täis konfliktseid uskumusi 13
Ruumis, kus toimub indiviidi tasandil pidev tähenduse otsimine, ülekirjutamine,
ideelised muudatused, nihestades ja lõhestades identiteeti seesmiselt.
Kapitalism(või mis iganes nimi anda valitsevale protsessile) ei ole seega pelgalt
tootmise sundvõõrandamine, vaid peaasjalikult keele kui niisuguse, inimese
kommunikatiivse ning keelelise olemuse võõrandumine juurest , rahva väljajuurimine
oma eluasemest keeles. 14
Jüri Lipping, Raamat nimega Iha, 2016.13
Giorgio Agamben, Homo Sacer, lk 212-214.14
! 11
3. Võõrandumine
Elasin vahepeal 3 aastat Itaalias, kus ühtlasi bakalauruse tegin. Psüühiliselt mõjus see
kummastavalt, pidev eksiilis ja muuseumis elamine tekitas totaalse libaruumi , kuhu
justkui kinni sai jäädud.
Paratamatult tärkasid sealse aja jooksul tugevad nihked kuuluvuse osas, osaliselt
süüdimatu olek võõras kultuuriruumis sünnitas lõppkokkuvõttes mingisuguse hägusa
unenäotaolise tsooni, kus vastutus oli ebamäärane.
Sealne lõputöö käsitles lühiuurimust nostalgiast ja vaimuhullusest, mis paljuski tol
hetkel ka minu sisemise kliimaga kokku läks, st millega samastuda isiklikul tasandil
oskasin. Peamiselt uurisin nostalgia ja protonostalgia ( igatsus aja järele, mida ei ole
kogetud) ja sealt ilmneva vaimuhulluse pärusmaid ning ühtlasi kuidas kapitalism on
kunagisest vaimuhullusest väljaarendanud teenistusliku pulgakommi.
Nostalgia pärineb kreekakeelsest sõnast ‘nóstos’, tähendades kojutulekut, homeeriline
sõna ἄλγος (álgos) tähistab valu. Nostalgia mõiste pani 1688.aastal kirja Šveitsi
päritolu raviarst Johannes Hofner, nimetades seda sõnaga“Schweizerheimwek”.
Impulss nimetatule tuli šveitsi palgasõduritelt, kes kodumaaigatsusest väärkujutlusi
kogema hakkasid. Nostalgia tootis psüühilist traumat haigete seas, tekitades eksklikke
kujutelmi ja kannatusi, mille tagajärjel kaotati kontakt füüsilise kohalolekuga.
Nostalgist tuleneva vaimuhullusse ja šveitsi sõdurite psüühiliste läbielamistega saab
paljuski paralleele tõmmata Primo Levi laagrisituatsioonis kogetuga, siinkohal
mõeldes eelkõige sarnasusele lõhestatud seesmiselt ja kollektiivselt ühtsel
“maastikul”.
! 12
Lõputeoseks ise oli teos, (pikalt sellel ei peatuks), kuid kindlasti loob ta sideme mu
kunstipraktikas, ühesõnaga video käsitles vaimuhullu otsinguid läbi maastiku juurte
juurde, rännates seeläbi pealtnäha seosetute ja osalisest seotud piltide kaudu
andmebaasi, vaakumisse(ladina vacuum 'tühi').
3.1. Universaalne vundament
Johann Gottfried von Herder, oli 18.sajandil elanud saksa kirjanik ja filosoof, kes
uskus enese pühendamisest isaamaalisesse tegevusse, olles veendumusel, et kultuur
põhineb keele vaimul. Kaotades oma isamaalisuse, kaotab inimene ka iseenese ning
koos sellega maailma enese kõrvalt. Ta oli protestantlik pastor, kes jäi truuks iseenda
kristlikule universialismile. 15
Autor tõstatas küsimuse universaalse vundamendi kohta, ning kuidas seeläbi mitte
lõhestuda indiviidina?
Oma teoses “Ideen zur Philosophie der Geschicte der Menschheit” pöörab Herder
suurt tähelepanu Jumala “rahvastele, kes jäävad vendadeks ihuliselt, kuid eristuvad
radikaalselt keeleliselt ja kultuuriliselt” . Herderi sõnul, ei oma kliimast ja kommetest
tingitud erinevused suurt tähtsust, kuivõrd tähtis on vundamendile toetumine, oma
juurtele truu olek.
Arusaam rahvusest ja identiteedist on tänu orientalismile alates 19.sajandist
üleilmseid nihkeid tekitanud ning see on omakorda aidanud lõhestumisele kaasa. 16
Abstraktne universalism on seega struktuurne probleem. Nimelt teevad abstraktsed
poliitilised õigused võimatuks rääkida konkreetsetest kogukondadest ühes nende
eripäraste muredega, kuna õiguste universaalsus tekitab mulje, et igasugune
spetsiifilisest identideedist rääkimine taastoodab takistusi vabariikliku ideaali ees.
Romantikute poolt sätestatud nähtamatu vundamendi kontseptsioon toetus pigem
emotsionaalsele, instinktiivse ja intiimsetele püüdlustele kuivõrd intellektuaalsetele
uurimustele. Lähtudes peamiselt mütoloogiast kui teadusest.
Herder, Johann Gottfried , “Ideen zur Philosophie der Geschicte der Menschheit”15
Intervjuu Camille Robcisiga. Ilmunud Vikerkaares nr 3 , 2016.16
! 13
Võõruse mõistest, tärkas ühtlasi ka heterogeenne mõiste “mitteteadvus”, mis on
ühteaegu inimese sügav side oma loomuse sügavamate süvakihtidega, ehk ühtlasi
kujutluse taga peituv tahe.
3.2. ”KULDNE AEG”
Järgnevalt toon näitena, Meelis Friedenthal ulmedüstoopilise teose “Kuldne aeg”,
mille puhul võib mainida üledramatiseerivat, kuid kindlasti mitte välistatud käsitlust
tulevikuhorsondil. Teoses kujutatud peategelastelt on röövitud esivanemad, ajalooline
mälu, selgepiiriline kultuuriline taust ning vabadus. Esinevad pidevad nihked
mäluruumis ja segased ajalooteadmised.
Inimkond omab fragmentaarset kultuutrilist mälu, elu koordineerijateks on dotsendid,
katastroofi järel välja ilmunud masinad, kelle eesmärgiks on kokku lappida
kultuuriline ühtsus ja looduslik diversiteet, Masinad kasutavad selleks säilinud
informatsiooni varemeid. Väljapääsutee peitub mütoloogias, müütilisest taustast
tulenevatest ettekuulutustes.
Friedenthal jõuab teose lõpul lahenduseni, kuidas päästa vaktsiini-vajav indiviid,
taasluues side mütoloogiaga, käivitades seeläbi inimeste ajalooline sidusus ja viies
seeläbi identiteet juuretni.
Siinkohal meenub mees lähedalt omast metsast, Hasso Krull, kes elas läbi
postmodernismi ja poststruktualismi, kolides seejärel Triksteri juurde.
Pidevalt fiktiivsemaks muutuvas maailmas vajub unustusse isiklik ja kultuuriline
sünd, kus sisemistest kinnismõtetest on kujunemas välised hallutsinatsioonid.
Võim imandub salakavalalt kollektiivsesse mälusse, muutes seeläbi inimese ilma
! 14
juureta Musellmanniks või pachucoks (maskeeringut kandev agressiivne 17 18
lõhestunud mehhiklane ,kes on kaotanud päritolu), kes kaebleb tänaval oma ahistatuse
üle.
4. Müütilisuse ülekanne ajajadas
Kuidas seega säilitada teatud vabadus iseenda mäluruumis nii, et pinnas alt ei läheks
ja skisofreenia peale ei kipuks, kõik need mõtted koonduvad seega teatava surma
kogemuse juurde.
Gooti novellides on kirjeldatud olustikku, kus kahtlustatakse , et surnud ei olegi
tegelikult surnud, ning nad pöörduvad tagasi, et kõndida elavate seas.
Ühesõnaga, küsimus on selles, kuidas suhestuda kummitustega olevikus, nii et nad
saavad oma kadunud keele tagasi olevikulises printsiibis. Kummitusteks on need, kes
toovad mineviku olevikku ja meie ülesandeks jääb kogeda nende olevikulist pilku-
mille läbi toimub mõistmine, ülekanne olevikust minevikku. Eelnev vegetatiivne
mõttearendus oli seega näide sellest kuidas mitte võõranduda täielikult müütide
“surnud keelest”.
Siinkohal meenub mütoloogiline vahelepõige Põhjala mütoloogiast pärit Yggdrasili
(“hirmutav ratsu”, “Yggri- Odini ratsu), ilmapuu mis hoidis üheksat maailma koos.
Mütoloogiast pärinev narratiiv ütleb, et Odin riputas end üheksaks päevaks Yggdrasili
otsa, et õppida niiviisi surnute saladusi, surnud keele varjatud tähendusi.
Hiljuti külastasin Uppsala lähistel Viikingite pühapaiku, Yggdrasili kuskil kujutatud ei
olnud, olles liialt “Püha” kandudes ajas edasi vaid läbi narratiivide ja surnud keele.
Giorgio Agamben”Elav surnu, keda laagrielu on ilma jätnud kõigest, mis eristab inimest loomast või taimest”.17
Octavio Paz-i käsitluses pachuco.18
! 15
Arhiiv, mis teravneb virtuaalseks tervikuks, mille kaudu paradigmaatilised
lühiühendused võimalikuks saavad. Müüdi üldtunnustatud omadus on tema pidev
allutatus tsüklilisele ajale. Alateadvuse kaudu muutub korraga tajutavaks teatav
eksistentsi ebakõla, liigestest lahti olemise seiskunud ja tontlik atmosfäär, milles
omakorda teravndub eimiski, aeg tardub paigale, keele side maailmaga katkeb, taju
väli avaneb.
Ameerika ikoon avangardi-maastikul, Hollis Frampton(1935- 1984), kelle filme võiks
nimetada sõnadega; jõhker, otsekohene, hulljulge, ajudega. Mees nupuga.
Mustvalge film “Ordinary Matter” (1972) on näide, kuidas isiklik mälu sulandub
ajaloolisesse mäluruumi ja rännaku teel tekib aegruumis ühendus aegadetagustega.
Frampton põimib videos isiklikke (fragmenteeritud) mälupilte kultuuriliste
mälupiltidega, tulemina tekib ladus ajaline rännak aegruumis.
Alustades Salisbury kloostrist kui suletud alast, jõudes Brooklyini sillani(side-
ühendus) lõpetades Stonehenge juures.
Frampton Hollis, "Ordinary Matter" 1972
! 16
Alateadvusest käivituvad teatud piltide rännakud, mis moodustavad terviku, kus aeg
kui selline kaob. Pildid Framptoni isiklikust mäluruumist liituvad ajatute ja
universaalsete piltidega nii, et tekib ajaline sidusus, ajaloolise müütilisuse kohaolu.
Mulle imponeerib see teos peamiselt seetõttu, et mu enese taotlus kunstipraktikas on
saavutada selle laadne ajaline ülekanne, alustades isiklikust tasandist/vastutusest,
lootuses käivitada seeläbi alateadvuse ränne ajalisel koherantsusel kollektiivses
plaanis.
!
Frampton Hollis, Nostalgia, 1972
Eelnev lause kõlab paraja klišeena, sentimentaalsena, kuid võtan süüks. Jätkan
Framptoni näitel 38-minutilise filmiga Nostalgia( 1971). Film koosneb kahjustatud
vaevu äratuntavatest mustvalgetest fotodest, mis on pärit kunstniku enda varajasteist
loominguaastatest. Filmi vältel asetab Frampton ükshaaval fotod kuumale põlevale
taldrikule, kuniks foto kaamera ees põleb ja suits kaamera ees tuure kogub kõlab
helilindilt vaikse hääle saatel autori isiklikud lood fotode kohta. Helilindilt tulenevad
! 17
narratiivlood alustavad alati enne foto ilmumist kaamerasilma ette, hääl ja pilt on
seega teatavas nihkes, mis tekitab minule teatava “tontliku” seose, kus minevik ja
olevik kohtuvad. Sel hetkel kui foto veel tasahaavu leekides jõudu kogub, algab
jaanitule saatel musta tossu valguses helilindilt alles eesoleva pildi narratiiv.
Manipuleeriv ja ühtlasi väänlev teos, mis siiani kummitab. Sest olles ühtaegu
agressiivne tekitab ta ka hapruse, mil määral taas ajaline ruum moondus ja tekkis
teatav ülekanne.
5. Teose kirjeldus
Teos kujutab endast surnud lõpuga tunneli-laadset ruumi, mille sisse on installeeritud
üheksa saviskulptuuri.
Skulptuuraalsed fragmendid esinevad ruumis osalt laest alla rippudes, osaliselt
asetatuna seinale. Iga teos on kohtvalgusega välja valgustatud.
Iga fragment omab nime, vastavalt Vana-Kreeka mütoloogiast pärit Muusale,
fikseerides seeläbi algset narratiivi. Nimedeks on vastavalt Erato, Euterpe, Calliope,
Clio, Melpomene, Polyhymnia, Terpsichore, Thaleia ja Urania. Nimede
väljatoomisega püüan luua seose müüdi tera muldakülvamisega, lootuses et ehk idu
ka tärkab.
Oluline on mainida, et esinevate skulptuuride näol ei ole tegemist imitatsiooniga,
kujutlemaks Muusasid nagu neid kunagi oldi kujutatud.
Teos tegeleb ülekanduvustega ruumilises plaanis, esitledes sealt kanduvaid nihkeid,
manipulatsioone, võõrandumist, kuid võimalusel ka kaudseid äratundmisi.
Püüd on tekitada ajaline ülekanne ruumis, jättes fiktsiooni vabaks, kuid toetudes siiski
selgele aluspinnale.
Osaliselt on see ka eksperiment vaatajaga, fragmendid on poolikud, avatud
tõlgendustele, ühtegi tervikut ja täielikult äratuntavat ja “puhast” skulptuuri füüsilisel
kujul ei esine.
! 18
Olulist rolli teoses mängib materjalikasutus, milleks on savi. Siinkohal põhjendan savi
kui materjalikasutust teoses. Savi on plastiline ja ajale reageeriv, mäluline materjal,
mis ennast vastavalt looduslikele tingimustele talletab, ülekirjutab või sootuks kaotab.
Üks esimesi isetekkinud materjale, eelajalooliselt oli savitahvel esimene meedium,
millele keel jäädvustati ja millest kultuur ajast-aega rändama hakkas.
Teose skulptuuri fragmendid on osaliselt põletamata, mis tähendab ühtlasi seda, et nad
on protsessis ehk näitusesaalis muutuvad.
Materjalivalik nagu ma eespool mainisin oli tahtlik, et näidata savile iseloomulikku
haprust, ausust, alandlikkust ja kaduvust. Korraga võib kõik olla ja järgmisel
momendil võib kõik mitteolla. Savi on ajast ja tingimustest sõltuv, dokumenteeriv,
kandes seeläbi endas aega ja jälgi.
Savi-skulptuur valmib ajas ning on osaliselt autori kontrolli alt väljas, pragude
esinemine ja osaline murenemine on materjali töö, Reaalses ajas loomulikel
tingimustel arhiveeriv olles mõjutatud ümbritsevast keskkonnast.
Haprus loomes illustreerib rebendatust lõputus füüsilises eksistentsi mõistes.
Tekitades nihke, eksimuse, mis on ajalises mõistes vältimatu.
! 19
!
Fragment näitusetööst “Melpomene”, 2017
5.1. Tehniline teostus
Ruumi on ehitatud mustaks värvitud ühe sissepääsuga tunnel, mille suuruseks on
6,7x2,7,1,2m.
Saviskulptuurid ripuvad trossidelt laest, osad skulptuurid on asetatud seinale.
Iga fragment on kohtvalgustiga iseseisvalt välja valgustatud.
! 20
Kokkuvõte
Käesolev magistritöö tegeles peasjalikult mälu uurimusega Antiik-tänapäev teljel.
Kirjutise aluspinnaks valisin antiikse mälu käsitlusviisi (“loomulik” ja “kunstlik”).
Kirjutises otsisin kunstliku mälu esiletõusu ja tagajärgi, samal ajal taotledes
loomulikku mälu ülekannet ajalises deformatsioonis.
Olles tänapäeva teljel liikunud aina kaugemale loomulikust mälust, jõudes seeläbi
aina lähemale totaalse kunstliku mälu kasutamisse, mille tagajärgedel võib ilmneda, et
oleme liikumas surnud lõpu- laadsesse tsooni, täis rusuvust ja segadust tekitavaid
mälutühimikke.
Mattes seeläbi subjekti loomuliku, tajumusliku mäluruumi, milles on säilinud veel
ajalised ülekanded müütilise mäluga.
Esitasin mälu kirjutises matuserituaali vormis, mis on sarnane ülesehituselt
näituseteosega “Kestvus”.
Eesoleva kirjutises argumenteerisin, kuidas olenemata kollektiivse mälu survest ning
pidevast ülekirjutamistest tulenevatest nihetest säilitada “loomulik” mäluline
ülekanne.
Mälu teemakäsitlus kirjutises avanes indiviidilt kollektiivsele, puudutades identiteedi,
kultuurmaastiku ja biopoliitilise ruumi käsitlust.
Töö oli ülesehitatud neljast teemaarenduslikust peatükist, lõpetades näituseteose
“Kestvus” kirjeldusega.
Esimene peatükk “Mütoloogiline nihe” arutles Vana-Kreeka mütoloogiast tulenevat
Mnemosyne ehk mälu ambivalentset olekut. Peatükk esitas kunstliku ehk sotsiaalse
mälu dominatsust loodusliku mälu üle.
Teine peatükk ” Kujutluse lõks” tegeles mäluliste nihetega ruumis. Ühtlasi käsitledes
ruumilist pööret ja maastiku põimunud ideoloogilisi nähtuseid, mis pidevalt
! 21
(taas)vormivad meie vaatepiltit ja kultuurilist mälu.
Kolmandas peatükis “Võõrandumine” käsitlesin nostalgiat ja vaimuhullust,
puudutades seejärel universaalse vundamendi käsitlust ning luues vabaduse ruumis
lähtudes Friedenthali teosest “Kuldne aeg”.
Neljas peatükk käsitles “surnud keele” ehk müütide äratundmist olevikus, säilitades
seeläbi vabaduse subjekt mäluruumis, mille suurimaks vabaduseks on jätkata
müütilisuse ülekannet ajajadas.
Kirjutise struktuur oli ülesehitatud arhiivi formaadis , mis osalt dokumenteeris
praktilise osale eelnenud ja järgnenud mõtteid, teemakäsitlusi ja arendusi.
Kas mälu mida oman, on ikka oma, pole eal olnud oma, kuid indiviidi vabadus
aegruumis on säilinud, kuniks kollektiivne mälu ja maastik ei ahistada teda
psühholoogiliselt.
Hirm, kuidas mitte lõhestuda pidevates mälulistes nihetes indiviidina on universaalne
küsimus, kuid vabadus müütilise mälu ees on juba vastutus individuaalses plaanis.
! 22
SUMMARY
“Permanence”
This master’s thesis is a textural archive which deals with the study of memory and
problems which one have and still emerge. The timeline in which I started the
investigation was Ancient Greek- Today. An archaic approach was largely determined
by the choice of time shifts in search of traces of starting from Ancient Greece. Being
a European culture mainstay, it affects the present day through the gaps in our cultural
memory.
The main question what I pursued is to consider how to maintain the freedom of the
subject's memory space, which will be held constant and shifts in time overrides.
Whether it is possible to maintain out of the collective and rewritable memory
pressure nevertheless able to maintain contact with the subject "natural" mythical
memory (innate and instinctive to use). The conclusion what I detected is that one can
only be free in its own extrasensory perception, by kick-starting subconsciousness.
The theoretical part aim was to archive practical ‘s works thoughts and concepts
which followed throughout the process of making adding the treatment development
of the subject.
During the reasearch I beated around the fundaments of artificial memory, and the
consequences , while requesting the transfer of the natural temporal memory
deformities.
After today's axis has moved farther natural memory, thereby reaching ever closer to
total artificial memory usage, resulting in the encounter that we are moving in the
catastrophe-like zone, full of confusing and depressive memory space. Hereby I need
to mention that I was not interested in artificial memory as something outside of
human being but rather contrived to train the memory, involving the shifts which
occur when cultural landscape, collective and cultural memory ends up in bloody
hands.
Burying thus subject of natural, perceptual memory, where mythical memory and
collective unconscious still lies throughout time and space.
! 23
In afore writing I presented a memory in the form of writings burial rituals, which
connects the writing part to practical work.
The practical work “Permanence” is a sculptural installation that consists of one-way
tunnel, which has been installed in nine fragmentary sculptures, which refer to the
treatment of the nine muses of ancient Greece. The fragments are present in the 19
room shifts, I consider it necessary to note that the fragments are not imitating any
original.
Room presents itself in the form of burial rituals. where the lost are torn to pieces,
buried, dislocated and individual body parts arranged in the form of a dim space.
The fragmented sculptures are all made out of clay, which maintains a symbolic
meaning throughout the artwork. Clay is dependent on the time and conditions,
documenting thereby time and traces, archiving the language and shifts which occur
through time and by the surrounding environment.
Clay sculptures in the artwork are completed in time, and in a way are out of the
author's control, the occurrence of cracks and partial disintegration of the material
work in real time under natural conditions.
Material in the work Illustrates the fragility of laceration in endlessness existence.
Inflicting shift of errors, which in datal terms stands inevitable.
They were considered the source of the knowledge embodied in the poetry, lyric songs, and myths that were related orally for 19
centuries in these ancient cultures
! 24
Teose dokumentatsioon
!
! 25
!
!
! 26
!
! 27
!
! 28
Allikad
Meos, Indrek, Antiikfilosoofia, Tallinn-Tartu- 2000
Agamben ,Giorgio , Homo Sacer, Suveräänne võim ja paljas elu, Tallinn, 2009
Bergson, Henri, Aine ja Mälu, Tallinn, 2007
Kaljundi, Linda ja Sooväli-Sepping, Helen , Maastik ja Mälu, Pärandiloome
arengujooni Eestis,TLÜ Kirjastus, 2014
Farr, Ian Documents of Contemporary Art, Memory, 2012
Herzog, Werner, “Where the Green Ants dream”, 100’ ,1984
Levi, Primo. (1990). If this is a man. 1st ed. Stockport, U.K.: National Library for the
Blind.
Esposito, Roberto „Bios: Biopolitics and Philosophy”. Tõlkinud Timothy Campbell.
Minneapolis: University of Minnesota Press, 2008.
Said, Edward “ Orientalism”, 1979
Rancière, J. Disagreement. Politics and Philosophy. Minneapolis, 1999, lk 16.
Lipping, Jüri Suveräänsus sealpool riiki. – Vikerkaar 2010, nr 6, lk 40–65
Puumeister ,Ott. Biopoliitika kui võim elu üle ja elu enese võim, artikkel, Tallinn
2011
Tomberg, Jaak ja Lipping, Jüri Teispool punast ja sinist tabletti: virtuaalsus
tegelikkuse substantsina. – Kunstiteaduslikke Uurimusi 2006, nr 4, lk 11–29;
Friedenthal , Meelis: „Kuldne aeg". „Tuum", 2005. 190 lk.
Frampton, Hollis, Ordinary Matter(1972) 36’ , Nostalgia (1971) 38’
The Encyclopedia of Ancient Myths and Culture, Quantum Publishing,London,
2003
! 29