KAUBA MÄRGISTUS

AKTIIVÕPE

Heldi Kikas

2

ÕPPETUND

Õppetund on õppetöö korraldamise põhivorm.

Mida tuleb õppetunni läbiviimisel arvestada?

3

ÕPPEMEETOD

Õppemeetod on õpetaja ja õppija ühistegevusena realiseeruv õppetunnetuse viis mingi õppe-eesmärgi saavutamiseks. (Tarraste 2003)

4

ÕPPEMEETOD - ajalooliselt(1)

Ajalooliselt on õppemeetodeid liigitatud väga erinevalt.

Enne II maailmasõda eristati seletus-, praktika-, töö-, heuristiline-, uurimis-, ja laborimeetodeid (Mahmutov 1981).

5

ÕPPEMEETOD – ajalooliselt(2)

1930. aastail hakati meetodiks lugema toiminguid, teabe (info) edastamise konkreetseid võtteid ja vorme.

Tekkisid tolle aja kohta uued õppemeetodid: jutustus, vestlus, ettenäitamine, näitlik selgitamine, kooliloeng, ekskursioon ja laboritöö.(Mahmutov 1981:112)

Selliselt juhindusid kõik õpetajad kuni 1970. aastateni välja.

6

ÕPPEMEETOD - ajalooliselt(3)

Õppemeetodite tunnetusliku olemuse avamisele hakkasid 1970-ndate aastate keskel tähelepanu pöörama I. Lerner ja M. Skatkin, kes on liigitanud meetodid järgnevalt - nn „didaktiliste meetodite süsteem" (Mahmutov 1989: 113):

Illustreeritud seletuse meetod (ehk info-reproduktiivne)

Reproduktiivne meetod Probleemesituse meetod Osalise otsingu meetod ehk heuristiline meetod Uurimismeetod

7

TÄNASED SEISUKOHAD(1)

Edgar Krull (Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat 2000) on õppemeetodeid klassifitseerinud järgmiselt:

õpetajakesksed õppemeetodid (loeng, jutustus ja seletus);

kooperatiivsed õppemeetodid (õpilaste küsitlemine ja vestlus, rühmatöö, klassidiskussioon, ajurünnak);

iseseisva töö meetodid (õpilaste iseseisev töö tunnus, kodutöö, pikaajalised õppeülesanded ja -projektid).

8

TÄNASED SEISUKOHAD(2):

Tarmo Salumaa ja Mati Talvik (Ajakohastatud õppemeetodid 2004) on neid liigitanud järgmiselt:

õpilaste individuaalsele tööle suunatud meetodid (õpilaste individuaalne töö tunnis, kodutööd, referaatide ja esseede koostamine, iseseisev töö kirjandusega ning uurimuslikud tegevused);

klassis õpirühmadele suunatud meetodid (rühmatöö, õpiring, mosaiikrühm);

suurele õpilasgrupile suunatud meetodid (loeng, vestlus, diskussioon, selgitus ja demonstreerimine);

multifunktsionaalsed meetodid (harjutamine, mängud, õppekäik, projektõpe ja probleemõpe).

9

PROBLEEMÕPE (1)

Heuristilise (otsingulise) õppemeetodi olemus seisneb selles, et uusi seoseid nähtuste vahel, seaduspärasusi jne ei avasta mitte õpetaja koos õppijatega, vaid seda teevad õppijad ise õpetaja suunamisel (Kõverjalg 1995: 17).

Uurimismeetodi puhul läheneb õppetunnetus struktuurselt teaduslikule tunnetusele (tunnetustegevuslikult kõrgeim vorm). Sel juhul koguvad õppijad ise fakte katsete, vaatluste ja kirjanduse läbitöötamise teel, analüüsivad, kirjeldavad ja seletavad saadud tulemusi ning teevad nendest vajalikke järeldusi. Õppijate arutluse käiku ja järelduste õigsust kontrollib ja hindab õpetaja vestluse või uurimistöö tulemuste suulise või kirjaliku esituse alusel (Kõverjalg 1995: 17)

10

PROBLEEMÕPE

Probleemõppe üldmeetodid

1. Monoloogimeetod

2. Arutlusmeetod

3. Dialoogimeetod

4. Heuristilise vestluse meetod

5. Uurimismeetod

6. Algoritmmeetod

7. Programmülesannete meetod

11

PROBLEEMÕPE (2)

Programmülesannete meetodi puhul antakse õppematerjal õppijatele osade kaupa. Väga oluline on tagasiside.

Peamised tunnused: Õpetaja tegevuses: õppematerjali jaotamine

sammudeks ning igale "portsionile" kontrollküsimuste ja ülesannete püstitamine õppijate iseseisva tegutsemise ja tagasisideme saamiseks;

Õppijate tegevuses: tegutsemine etteantud programmi (info→tagasiside→täiendav info→jne) alusel.

12

KOOSTÖÖ

Õpetamismeetod - Õpimeetod Teadustusmeetod – Jäljendusmeetod Seletusmeetod - Reproduktiivne meetodSeletus- ja virgutusmeetod - Osalise otsingu meetodVirgutusmeetod - OtsingumeetodJuhendusmeetod - Praktikameetod

13

PROBLEEMÕPE (3)

Binaarmeetodite süsteem. Õppemeetodite binaarse iseloomu määrab ära nende realiseerimisel erinev iseloom õpetaja tegevusel (õpetamismeetod) ja õppija tegevusel (õpimeetod).

Õpetaja tegevus kutsub esile õppija tegevuse.

See meetodite süsteem lähtub sellest, et õpilane on õppeprotsessis aktiivne subjekt. (Mahmutov 1981: 114)

14

PROBLEEMÕPPE KOKKUVÕTE

Probleemõppemeetodite süsteem kujutab endast üld- ja binaarmeetodite orgaanilist seost.

Probleemõppemeetodite süsteem rajaneb meetodi ja sisu orgaanilise seose ning hariduse sotisaalsete eesmärkide, õpetaja tegevuse liikide ja õpetatavate teadmiste ning tegevusvõtete omandamise seaduspärasuste ühtsuse ideel.

Meetodi ülesanne on õpetada, virgutada, kasvatada ning arendada. (Mahmutov 1981: 114)

15

PROBLEEMTUND

Õppetunni probleemsuse tunnuseks on otsingulise tegevuse etapid tema struktuuris, mistõttu moodustavadki probleemtunni struktuuri sisu (Mahmutov 1981: 163):

* Probleemsituatsiooni teke ja probleemi püstitamine* Oletuste tegemine ja hüpoteesi põhjendamine* Hüpoteesi tõestamine* Probleemide lahendamise õigsuse kontroll.

AKTIIVÕPE - (action learning)

Kasvatuslik protsess, kus õpitakse läbi oma tegevuse ja kogemuse parandamaks oma sooritust ja oskusi. Õppimine = teadmised + küsimused

Aktiivõpe käsitleb õppimist protsessina, mis algab kogemuste hankimisega, jätkub kogemuste aruteluga ja järelduste tegemisega. Järelduste põhjal tehakse otsuseid edasiseks tegevuseks, mis on omakorda allikas uutele kogemustele

16

17

18

KASUTATUD KIRJANDUS Krull, E. (2000). Pedagoogilise psühholoogia käsiraamat. Tartu: Tartu

Ülikooli Kirjastus Kõverjalg, A. (1989). Kutseõppe didaktika ja psühholoogia. Tallinn:

Valgus Kõverjalg, A. (1995).Õppeprotsessi aktiviseerimine. Probleemõpe. Tallinn:

Eesti Riigikaitse Akadeemia. Maanso, V. Unt, I. (2003). Valik ülddidaktika termineid. Tallinn: Tallinna

Pedagoogikaülikooli Kirjastus Mahmutov, M. (1981). Probleemõpe koolis. Tallinn: Valgus Salumaa,S. Talvik, M. (2004). Ajakohastatud õppemeetodid. Tallinn:

Merlecons ja Ko OÜ Sirk, M. (2008). Teooriaõppetund. Tallinn:E – õpiobjekt BeSt rep. Tarraste, A (1998). Teooriaõppedidaktika. [Loengukonspekt] Tallinn:

Tallinna Pedagoogikaülikool Tarraste, A (2003). Kutseõppe ülddidaktika. [Loengukonspekt] Tallinn:

Tallinna Pedagoogikaülikool Jessipov, B. P. (1970). Didaktika alused. Tallinn: Valgus  

19

RÜHMATÖÖ ÜLESANDED:

Etteantud kaubagrupis rühmas olemasoleva teabe kaardistamine.

Uurida, millist infot kannab: deodorandi märgistus; soki- sukatoodete märgistus; juustehooldusvahendi märgistus; pesupesemistoote märgistus? Tulenevalt sellest anna kaubale

kasutamissoovitus, otsi alternatiive.

Probleem, millele keegi ei tea “õiget” lahendust

Toimub rühmatöö osalejad on “pühendunud”, tekib koostöösünergia rühmaliikmete vahel

Esitatakse rühmatöö TULEMUS Rühmatöö tulemus on unikaalne Rühmatöö tulemus on igal juhul “õige” Rühmtöö tulemus on argumenteeritud (sügavamad

otsingud) Rühmaliikmed tunnetavad oma osalust ja selle

tähtsust tulemuse saavutamisel.

20

TAGASISIDE(1):

TUGEVUSED: Tekkis kogum nö igaühe teadmistest – rühmateadmus Kõigil rühmaliikmeil oli võimalus end rakendada Võimalus suhelda ja juhendamist saada oma rühma ülesande piires otse juhendajalt

NÕRKUSED: Hilinejatel oli raske endale rakendust leida “Võõras” materjal on ehmatav

OHUD: Hilisem liitumine rühmaga jätab lünki ülesande eesmärgi mõistmisse Iga rühma liikmeni ei jõua teadmine om a osast ülesande lahendamisel Kui puudub selgus oma tegevusest, võib kaduda huvi, tekkida asjatu pinge

VÕIMALUSED: Koos uue teadmise avastamine Uue teadmise interpreteerimine iseendale, oma rühmas ja kogu grupile Osasaamine uuest teadmisest , selle omaksvõtmine Õppida paremini tundma oma kaaslasi

21

TAGASISIDE (2)

KOKKUVÕTE:

- Aktiivõpe võimaldab kontsentreeritult anda edasi võrreldamatult palju enam kui sama materjali loenguline kuulamine samas ajaühikus

- Aktiivõpe “paneb” õpilase õppeprotsessis osalisena tegutsema

- Aktiivõpe eeldab õpetajalt tunniks ettevalmistumisel hoolikat töö, nägemaks nö suurt pilti ja kõiki võimalikke värve (olukordi) seal.

22

PÜÜA PÄIKEST PÄEVA!

TÄNUD! Julget ja edukat tegutsemist!

23

24