HAAVATUD TERVIKLIKKUSE MNGUD

27.07.2015

Tnavuse vihmase suvevaheaja sisse mahtusid mul kaks rgitust. Esimene neist sndis Vladislav Ivanovit Redjuhhiniga - VIRiga veedetavate neljapevahommikute tiksumisse tekkinud rtmihire. VIR nimelt vttis ktte ja elas lbi oma kolmanda infarkti. Meie rtmis thendas see kahte kohtumist ilma temata, seejrel kahendalast pausi, siis 13. kokkusaamist Hangoutsis ja uut pausindalat. Aga see thendas ka meie 13.kokkusaamise lespanekut VIRi noraamatusse ja sealt vhemalt he uue sbra lisandumist minu noraamatusse. Lubage tutvustada: Tamara Petrovna Fokina (s. 1941), Saraatovis elav kolmanda plve metodoloog, VIRi ks kaasautoreid ja volgarse likooli auprofessor. Tema 22 aastat tagasi avaldatud artikkel tuli mulle sel suvel ktte kui ks vga igeaegne kirjatkk. Sest oleme ju meie oma klubis teise tegevusaasta jooksul, eriti just viimasel ajal, judnud terviklikkuse ksimuse manu. Vtsin ette T.Fokina artikli eestistamise, kuna minu meelest on see ks lahe, tlkimatute snademngudega lbipikitud ( , koosOlemise thenduses jmt) ja meie klubis varem arutatuga hsti haakuv jutt situatsioonist, kuhu maailm ja meie, kes me seda mista pame, tnaseks pevaks sattunud oleme.

..

//. . : / . . .. . , 1993, .13-22

Isiksust ei saa postmoderni situatsioonis vaadelda kui sellest situatsioonist endast sltumatut ja vaid seda reflekteerivat. Isiksus ja situatsioon justkui kasvavad teineteisest lbi , isiksus kehastab ja toidab situatsiooni oma elava eluga. Jrelikult pole postmodernism mitte vaid historiosoofia, vaid ka antropoloogia ja metafsika miste, mis lubab knelda postmodernlikust Olemisest, postmodernlikust Isiksusest ja ehk isegi postmodernlikust Jumalast , aga vastavalt ka Mitteolemisest, Isiksusetusest ja Demonismist. Pame neist positsioonidest mtestada, mis juhtub isiksusega postmodernis, millise Uue (vi lihtsalt omaprase ) vljakutse esitab talle Aeg. Omamata vimalust vaadata sellise mtestamise kiki suundi, mida saaks abstraktselt vlja tuua vi mratleda, peatume ratsionaalsuse, terviklikkuse (totaalsuse) ja diskursiivsuse probleemil. Tpsemalt huvitavad meid mitte probleemid ise, vaid ksimus sellest, mis on juhtunud ratsionaalsuse , diskursuse ja isiksuse terviklikkusega.

ldisel kujul on vastus sellele ksimusele selline: postmoderni lhtesituatsiooniks on htsuse lagunemine, paljususe heakskiit, totaalsuse kui sellise vananenus, selle repressiivse iseloomu avastamine , osade lahtiaheldamine, vimatus melda mingisugusest genereerivast htsustusest. he snaga laialijooks.

Vaatame selle laialijooksu avaldumist esmalt ksimuses selle kohta, mida thendab suhtuda maailma ratsionaalselt, millised on praegu kirjutatud (ja kirjutamata ) ratsionaalsuse reeglid, normid. Praegu see on alates XX sajandi 60ndatest aastatest ( postmodern) . Moderni enese kui Uusaja ideaalide purustamise me dateerime XIX sajandi 40ndate aastatega , aga selle juba tekkinud vormid ( klassikaline modern) XX sajandi algusega, sellest ajast kui Jumal suri.

Ratsionaalsus llitab endasse kindla mistmise, phjendamise, kirjeldamise. Mistmine kui vaimse ja praktilise maailma omaksvtu viis (ratsionaalsuse tuum), phjendamine kui testuse, mistetu selgitamise viis, kirjeldamine kui mistetu ja testatu struktureerimine, edasiandmine, kinnistamine.

Ratsionaalsuse tuum pole tahke, vaid nagu tuumale kohane, liikuv, muutlik ja ses mttes ajalooline, suhteline, ebakindel. Sellest annab tunnistust kik see, mida me teame mistmisest tnu hermeneutika jupingutustele. Ratsionaalsus avaldab end erinevuses, see kvaliseerib (omadustab). hed selle tbid prmustuvad, ilmutavad oma piire, neile vahetuseks (vi neist vi krvu nendega ) tulevad teised: sgavamad mistmise poolest, lihvitumad testatuse poolest ja hoolikamalt pakitud edasiandmiseks ja kinnistamiseks.

On teada, et mistmise fundamentaalsete struktuuride muutumine on kllaltki haruldane protsess Kuid on ka teada, et see on sageli (liig sageli) esinev sndmus kui inimeste enda pingutus , nende soov (taltsutamatu tahtmine) kirjutada le ajaloo palimpseste , lhata rahu. XX sajandil toimus leminek klassikaliselt mitteklassikalisele ratsionaalsusele , selle lne nidistelt idamaistele ja lpuks, modernilt postmodernile.

Riskides jda vaid katalogiseerijaks , kirjeldame meie poolt mrgitud leminekuid. igemini leminekut ennast kirjeldada veel ei nnestu, nnestub vaid osutada binaarsetele opositsioonidele. Kumbki opositsiooni klgedest justkui fikseeriks kindla tsentreerituse , mistmise haaratuse ajalooliste eelistuste poolt. Tsentreeritus esineb kui aja jlg, selle toon.

Klassikaline ratsionaalsus eeldab thelepanu keskendumist psivusele, korrale, homogeensusele, tasakaalule, lineaarsusele. Mitteklassikaline ratsionaalsus, vastupidi, fikseerib korrastamatuse, ebapsivuse, mitmekesisuse, tasakaalutuse, mittelineaarsuse. Klassikaline maailmapilt esineb kui dnaamika seaduste, range (Laplacei) phjuslikkuse, absoluutse aja ja subjektituse pilt. Mitteklassikaline pilt, vastupidi, phineb statistilistel seadustel, uuel determinismil, ajalisusel ja fundamentaalselt krvaldamatul subjekti-vaatleja juuresolul. Neid opositsioone on kige phjalikumalt ksitletud M.K. Mamardavili tdes (1).

Lne ratsionaalsus lhtub sellest, et mista see thendab anda korduv, eksperimentaalselt kirjeldatud tulemus. Seda iseloomustab isiksusetus ja samal ajal antropotsentrism ( mitte tegelikult eemaldunud subjekti varjatud egoism). Ida ratsionaalsus eeldab, et mista thendab maailma sisseelamist, tajuda enda svaosadust sellega ja enda unikaalsust. Isiksuslik alus imbub maailma enesesse kui sellega vrdsuurune , aga mitte kui telg vi kese. Ls peab vimalikuks puhtalt raamatulikku hendumist tarkusega , kuna teadmine on mitteisikuline ja autonoomne. Tlge hest keelekoodist teise vib anda mtte adekvaatse transleerimise. Aga tekstivline vaikimine omab mttevaakumit. Ida eeldab, et just petaja on varjatud, mittefikseeritud teadmise kandja, mis annab teadmisele mtte ja terviklikkuse, sestap on mistahes tlge vaid mtte tipuke, aga vaikimine on thtsaim selle saavutamise viis, mtte () maksimum.

Lnes esineb teadus kui tpilise vljatoomine, ainuline on keeles vljendamatu, teaduse eesmrk on tde, millel on vrtus vaid selle praktilises panuses, tunnetus ja klblus on eraldatud ja phihool seisneb te ja eksituse eristamises. Idas on iga teadmise eesmrgiks selle alusel eluvrtuste vljattamine, millel pole otsest praktilist kasu, ainulise intersubjektiivse ngemise, introspektsiooni meetodite ehitamine. Tunnetus on klbelise tiustumise tee ja selle phiprobleemiks on hea ja kurja vahekord.

Lnele on omane keskendumine keele atomaarsel iseloomul , mis on transleerimise, vljendumise, fikseerimise vahendiks. Siin on snonmide ja metafooride kasutamine phinev mistelistele seostele. Ida aga tugineb hieroglfilise mrgi algsele terviklikkusele , teksti kujundlikule terviklikkusele, mille thendused hargnevad assotsiatsioonide phjal. Hieroglf sisaldab endas thendust (), ta on eesmrgi ja miste htsuseks.

Lnes vivad eesmrk ja vahend mitte htida, kuna need on atomaarse, fragmentaarse maailma elementideks, sellel phineb tehnilise ja inimliku keskkonna, tehnoloogiate ja emotsionaal-isiksusliku elu vastuolu. Selle resultaadiks on ekstravertiivsus, jrkjrguline vanade ja uute vrtuste koosklastamatus. Uus Zeit peab alati olema uus, uuenev, muu. Idas on vahend vaid eesmrgi lahtipratud sisu, mis eeldab inimese, tema hinge ja elukeskkonna vastavust, selle minimaalset destruktsiooni. Ida on intravertiivne, ta pdleb mitte uue ja nooruslikkuse poole, vaid vanade, traditsiooniliste vrtuste sgavamale saavutamisele (2).

Lpuks taasesitame modernismi ja postmodernismi binaarsete opositsioonide baastabeli ( Ihab Hassani jrgi). Need on jrgmised:

https://en.wikipedia.org/wiki/Ihab_Hassan#Hassan.27s_table_of_differences_between_modernism_and_postmodernism

Romantism/smbolism Patafsika/dadaism

Kinnine, suletud vorm Avatud, lahtine vorm

Eesmrk - Mng

Kavatsus Juhus

Hierarhia -Anarhia

Meisterlikkus/logos Ammendatus/vaikimine

Kunstiteos/lpetatud teos - Protsess/perfomans/ hppening

Distants Osavtt

Looming/totaalsus/sntees - Dekonstruktsioon/antitees

Kohalolu Puudumine

Tsentreerimine Hajumine

anr/piirid Tekst/intertekst

Semantika Retoorika

Paradigma -Sntagma

Hpotaksis - Parataksis

Metafoor -Metonmia

Selektsioon Kombinatsioon

Juured/sgavus -Risoom/pind

Interpretatsioon/tlgendus - Interpretatsiooni vastu/ebaige tlgendus

Thistatav Thistav

Lugemine Kiri

Jutustamine /suur ajalugu Antijutustamine / vike lugu

Phikood - Ideolekt

Smptoom Soov

Tp Mutant

Fallotsentrism Polmorfism/andrognism

Paranoia - Skisofreenia

Allikad/phjused Erinevus/ jlg

Jumal- Isa - Pha vaim

Metafsika - Iroonia

Mratus -Mramatus

Transtsendentne - Immanentne (3)

Ratsionaalsuse katalogiseerimine ja selle vhemalt kuue tbi avastamine (klassikaline, mitteklassikaline, ida, lne, modernistlik ja postmodernistlik) ei pruugi iseenesest kanda erilist mtet, kuigi meile nib, et need on esmakordselt iseloomustatud he ja sama uurimisvlja sees. Kuid thtsam on vastata ksimusele: Aga mida see kik thendab? Kuus tpi, vib-olla ka rohkem, vib-olla vhem, aga mis edasi? Aga edasi on meie arust jrgmine. Vastavalt tiendatavuse printsiibile, mis algselt ttati vlja kasutuseks fsikas, kuid sai seejrel metafsilise tlgenduse loogikate, kultuuride dialoogi printsiibina , kik need ratsionaalsuse tbid on vrdvrsed oma ratsionaliseeriva vimekuse poolest, vrdselt klbulikud maailma omaksvtuks, selle mistmiseks , omavad hesugust suhet Jumalasse ( Kasutades L. Ranke vljendust). Sellist situatsiooni nimetatakse multiparadigmaalseks.

Suur paradigma on laiali jooksnud hulgaks vikesteks, millest igaks on hea omal ajal ja omas kohas. See asjaolu - mitte vaid gnoseoloogia (maailma mistmise viiside) koosolu, vaid ka ontoloogiline koosolu (sobtie), mis puudutab inimese olemise aluseid. he paradigma valitsemise aega vaatas M.Heidegger kui maailmapildi aega. Sel puhul maailma meldakse (ja see eksisteerib) kui objekti, aga inimest kui subjekti, kes asub maailma aluses ( on end pannud aluseks) ja mrab selle saatust (4).

Nd on olukord muutunud - saabub piltide aeg, mis murendab maailma kildudeks. Subjekt selle klassikalises mttes kaob, tema koha vtab partikulaarne vike subjekt, mis on aluseks vaid oma jaosmaale.

Suur subjekt on alati maailma keskpunktis, selle keskpaigas, vike on alati serva peal, marginaalses positsioonis ja, mis peathtis, leminekusituatsioonis, transtsendeerumas, raminekul oma jaosmaalt, oma "jaost. leminek thendab, et ks maailmamistmine vahetub teisega. See vahetus pole mingi elektroni mberhppamine orbiidilt orbiidile (hel kadus, teisel ilmus), vaid lbikik , millel on oma kronotoop. Subjekt ei hppa le, vaid veereb, teostab omaksvtvat- lahtipsvat omandamist (5).

Nagu igesti mrgib J.Lotman, kultuuris liiguvad selle erinevad plastid eri kiirustega. Aeglaselt arenevas hiskonnas on see erinevus mrgatav vaid vga vhestele, aga XX sajandil suudab seda vaadelda isegi enesega rahulolev keskprasus. Ja ta ei j enam enesega rahulolevaks: tal tekib piinav maailmapiltide prituse tunne, mberprlemine, peapritus. Seejuures pole see ilmselt kaos, korralagedus, vaid mingi ebatavaline erineva kord, mingi igasugusus, mistahesus. Maailmapildid meenutavad kaardipakki, aga uhke transtsendentaalne uusaegne subjekt - mngurit, kes januneb vidu jrele ja kardab kaotada, kui ei sattu ktte see kaart (see maailmakaart). Kikumine kahe binaarse opositsiooni vahel (oletagem, et hea ja kurja) asendub vndumise-kikumisega mda kiki opositsioone, lbi nende . Pendel muutub ruletiks, eesmrgid asenduvad mnguga (vt lal postmoderni tunnuseid).

Vaatame nd laialijooksu nhtust diskursuse, knelemise saatuste vaatepunktist. Kasutame nende saatuste kirjeldusi R.Barti ja J.-F. Lyotardi poolt. Nad rhutavad, et inimese ja mrgi vahel kib igavene sda, kuna keel on samaaegselt struktuurselt korrastatud ja lputu. Mistahes tekst on lpetamata, teda toodetakse meie silme all. Keel ja reaalsus on eos mitteadekvaatsed, mis klvab inimesse rahutust, pdu petta, taltsutada seda mitteadekvaatsust. Sestap siirdub M.Heidegger puhta kneluse otsingutele (leides seda mnede poeetide, niteks Georg Trakli ja Friedrich Hlderlini tekstides) (6). R.Bart peab srast otsingut kasutuks, kuna keel sunnib meid rkima, ta on vimu kodu , aga mitte olemise kodu, keele piiride taha pole vljapsu. Keelt vib murda, paljastada ainult seestpoolt, veiderdamise, keelega mngimise kaudu (7).

Nihutada tekste, prgatada neid omavahel, rhuda selle nihke jule selline peab olema kneleva ja kirjutava positsioon. Snad pole ilma nota, nad on lbinud kasutuste hulga, kannavad endas kortsutusi, mrasid, lhnu, plekke

Keel - see on kood pluss selle ajalugu (J.Lotman). htne rahvuslik keel jookseb laiali hulgaks sotsiolektideks, ideolektideks, diskursuse anriteks. Srast laialijooksu hinnatakse kui headtegevat, kuna see ei anna vimalust mitte helegi diskursuse tbile, mitte helegi narratsioonile saada suureks, ilmutada oma terroristlikku olemust. Tnu jumalale, enam ei usuta metanarratsioone, neid ei eksisteeri, universaalset diskursust pole olemas, on vaid keelemngud, nagu kinnitas oma suurima autoriteediga L.Wittgenstein.

Ilmselge teksti vim kutsub vlja pdluse seda maha heita vi vhendada. Tee selleks - teksti nestamine seestpoolt, selle dekonstruktsioon. J. Derrida ja tema jrgijad on vlja ttanud erilise filosoofilise tehnika tks diskursusega , mis vimaldab avastada, vlja peilida selle metafsilise nela ja selle vlja rebida , nidates mistahes teksti absoluutsele tele pretendeerimise naeruvrsust.

Niisiis, diskursusega leiab aset seesama , mis ratsionaalsusegagi. Analoogia phjal nimetame selle situatsiooni multidiskursiivseks.

Isiksus osutub mberpiiratuks, erinevate tekstide ja erinevate tekstikihtide loogilises ringis olevaks. Ideolektid ja sotsiolektid, suured ja vikesed narratsioonid, hpertekst, fenotekst ja genotekst, kontekst ja alltekst jne. Millel pidama jda, millise setteni dekonstrueerida? Mingisuguse kohustuse selle kohta vib vtta endale vaid inimene ise , vttes enda jaoks mingisuguse reegli, st asudes mngima diskursusega ( st jlle kinnitades postmoderni!).

Vaatame lpuks laialijooksu kui isiksusliku olemise sndmust telises thenduses. Pdes reformida traditsioonilist inimese mistmist toonitab S.Kierkegaard Kartuses ja vrinas, et usurtli Aabrami loost ei tohi vlja jtta Kartust. Milles on selle eksistentsiaalne allikas? Seda toidab fundamentaalne mdapsmatus minna mele, kus peab aset leidma ohvritoomine, st jllegi mitte hpe tavaolekust ohverduse olekusse, vaid lbiminek.

See lbiminek omab oma kronotoopi, vimalust tagasi prduda, kokku keerata, mitte leida jne, tundes hirmu sellest, et Jumala mrguanne vib olla valesti mistetud . Kierkegaardi metafoori on hiljem fundamentaalselt lbi ttatud, eriti M.Heideggeri ontoloogias, kuid selle olemus on silinud. Inimene kui Dasein on lastud juuresolusse ja on mratud ulatuma (millegi vahel) ja kestma (sellest selleni). Olemise pragu esineb kui vabaduse ja valiku kronotoop, kui hirmu kronotoop, kuna on vimalik vale valik, mitteteline eksistents, nende eristamatus, hirm mitte ra tunda, segi ajada, teha vale kik. Isiksus asetseb (kib, lbib) transtsendentse ja immanentse (taevase ja maise, kosmilise ja kultuurse, jumaliku ja ihuliku jne) vahel. Vahel: mitte litsutuna nagu raamatu lehtede vi ukse tahvlite vahele, vaid mingis avatud horisondis (olgu vi pilukeses) vabaduse ruumis. Jrelikult, isiksus eksisteerib mitte kvaliteedis, vaid kvaliseerumises ( J.Bhme), mitte kui valmis olend, vaid eristuvuses, eristunuses. Horisont, eluilm see on koht, kus leiab aset valik.

Immanentses valitseb looduslik determinism, elu avaldub kui enesekohane protsess , aga transtsendentses valitseb tius, totaalsus ja Absoluudi tiuslikkus. Vahel on vabaduse, isiklike kikude, valiku, transtsendeerimise, pdlemise, endaehituse aeg ja koht.

Eluilma ruum ja aeg ei j kunagi ei tiesti thjaks, ega tiesti tidetuks. Sellest saab mtiskleda ksnes protsessikeeles, selles on alati mngur ja vimalus teha kik. Vaat misprast on fraas Ma kaotasin sama vimatu nagu fraas Ma olen surnud (8). Neid ei saa vlja elda.

Seega, mng hendab immanentse ja transtsendentse. Ta on see distants, mille peab lbima, vttes enda kanda kindlad reeglid. Mng ka eraldab immanentset ja transtsendentset, kuivrd vastasel juhul ei oleks neid vimalik eristada ja nad sulaksid hte mingiks eristamatuseks (kskiksuseks) (vene keeles ravnoduije vrdhingelisus). Ei mngi nhtavasti vaid see ( T.F. kasutab siin kesksugu- vene To, saksa Es ), kes teeb esimese kigu (algse kreatiivse hppe) ja viimase kigu (olemise lpetus). Esimeses ja viimases kigus pole reeglit, kuivrd esimese tegija vtab endale Kik, viimase kiguga aga ei vta endale Mittemidagi.

Srast esimest ja viimast kiku omistatakse kas Loodusele (kes midagi pani toime mletamatutel aegadel) vi Jumalale . Kik lejnu on inimlikud asjad, liiga inimlikud (lepakkumine!).

Kui arvestada isiksuse unikaalsust mitte vaid Looduse ja Jumala, vaid ka Teise palge ees, siis osutub, et kommunikatsioon eeldab liikumist, lbipsemise jupingutust Minalt Sinale. Selles lbipsus pole ka psu reeglitest, mida Mina ja Sina vtavad endale, st pole psu mngust. Mng hendab ja eristab Mina ja Sina kahevitluses (-), partiis, mis tuleb ra mngida.

Lpuks, ka isiksust tema endaga hendab mng. Kui inimene on eristuvus, elav liikumine, siis on see pidev raminek iseendast Teise, telise iseenda juurde. Mina kvaliseerib, mngib. Mngu puudumine on paradiisisndsus , see on viibimine eneseidentsuses (aga see pole pri-bvanie -juurdekasv, saabumine, nagu pribvajet , st kasvab kuu, kasvab kasum, saabub sadamasse aurik).

Niisiis, inimliku ja transtsendentse vahel, Mina ja Sina (Teise) vahel, Mina ja Mina (Teise) vahel on MNG. Kuid see vide pole ammuilma originaalne, see oli teada juba antiigis, B. Pascalile ja J.Huizingale ning paljudele teistele. Originaalne on, et see on saanud teatavaks KIGILE. On leidnud aset mngu banaliserumine, aga koos sellega paratamatu halvasti lbimeldud reeglite banaliseerumine (nepravilnje pravila). Igaks (kutsumusega vi ilma, valmis vi mittevalmisolev) tunneb ennast Metafsilise mngurina, st tunneb endal olevat igust, tunneb end igustatuna.

Isiksus on mbritsetud omaenese rollide poolt, millest igaks nib olevat lahtimnguks kttesaadav, ilma et sel oleks mingit eelist vi puudust teiste rollide ees. Isiksus osutub hajutatuks oma rollide vahel , ta pole terviklikkus, vaid just mitteterviklikkus, pole mitmeklgsus, vaid mosaiik (9).Kige kttesaadavus ja vimatus juda (seista serval) teeb isiksuse phimtteliselt lookuslik-lakuunseks moodustiseks, mingiks discontinuite. Siin vahelduvad keskendatus (lookus) ja omandamata thjus (lakuun). Isiksus on mitte-tis, mitte-totaalne, tal on alati kuhu liikuda, kvaleerida. Riskime seda situatsiooni analoogia phjal nimetada MULTIPERSONAALSUSEKS.

Niisiis seisneb aja vljakutse, jooksva situatsiooni omapra multi ekspansioonis: situatsioon on multiparadigmaalne, multidiskursiivne, multipersonaalne. Mis siis fikseerub selles vites: katastroof (ontoloogiline, gnoseoloogiline, eksistentsiaalne) vi sndmus (sobtije), st loominguline saamine selle loitmises endas ( ja vaat tuhk) ? Fikseerub nagu alati, Vi! Kas vi, Entweder Oder. Nagu rkis S.Kierkegaard, lootusetus selles, et alati jb lootus.

Postmoderni isiksusel on kaks teed: alla anda vi le kia. Esimene seisneb skisoidse ilmasolemise tunnistamise normaalseks, terveks. Sellise isiksuse kogemuse totaalsus on lhestunud kolmeks: katkevus suhetes maailmaga, diskursusega ja iseendaga, nii-elda haavatud terviklikkus (10).

Teine tee: katsuda kinni hoida mitteterviklikkust ja kasutada seda ansina. letada saatust, mtestades seda. Vtta end kui mitteterviklikkust, kigi oma lookuste ja lakuunidega, katkevustega, vastuoludega, paradoksidega, kentauride ja nkineitsitega. Suuta kinni hoida seda protsessilisust, sndmuslikkust ja kasutada seda kui anssi loominguks ja kommunikatsiooniks. Kuna vaid hajunud (hajameelne) isiksus omab anssi osutuda olevat mitte seal, kus ta on harjunud olema ja mitte sellega, kellega on harjunud. Olemata totaalselt lpetatud, terviklik, on ta suuteline lbi kasvama, juurde veerema Teiseni.

Niisiis, oma terviklikkuses haavatud isiksus on keerulise ja paradoksaalse lesande ees: hoida koos mitteterviklikkust, korjata kokku hajuvat ja laialijooksvat, hirimata nende protsessilisust. Mitte lasta Mina laguneda, sumbuda immanentsesse (naturaalsesse) vi aurustuda transtsendentseni (jumalikuni).

Kuigi see vib nida pealesurutuna, vib mitteterviklikkust kinni hoida vaid mngu abil, mngu endaga mngimise abil. On muidugi kateine kik, kuid seda me enesele praegu keelame. Me ei pstita ldse ksimust maailmapiltide suhtest Reaalsusesse, diskursustel Thistatavasse, isiksusel - Jumalasse. Me jme paljususe, mitmehlsuse, mitmenolisuse ringi (ringlemisse). tleme vaid, et selle (ringi) taga midagi on , kuid see ei saa olla vaadeldud kui kindluse garantii, generaliseeriva htsuse allikas. Vib-olla pole Jumal surnud, kuid mrku ei anna. Meil endil kui mngima lastutel tuleb teha panused.

Maailm laguneb, kui teda mitte kinni hoida eksistentsiaalse jupingutusega - elada, hermeneutilise jupingutusega - mista, fenomenoloogilise jupingutusega - hoida mtet, dekonstruktiivse jupingutusega - kige selle le naerda.

1. Kirjandus:

2. .. . , 1984

3. .. . . ., 1991. .102-105

4. .. : .// . 1993.-3. .5-6

5. . .// . ., 1986. .104-105

6. . . ., 1991. .96

7. .. , 1991. .7

8. . .// . . . ., 1989. .550

9. . .// . 1992. 3. .165

10. . . .. 1973 .37-39

11. . .// . 1992. 3. .165