Diskursuseteooriad Ja Praktikad-7.Loeng

Diskursuse teooriad ja praktikad. 7. loeng. Andreas Ventsel

1

7. loeng. DISKURSUS JA RETOORIKA

Kui diskursuse all mõista “ajalooliselt spetsiifilist tähenduse süsteemi, mis on kätketud

mingisse:

• sotsiaalsete praktikate,

• institutsioonide ja

• organisatsioonide kogumisse”(Raik 2003: 24),

siis võib öelda, et kogu inimlik reaalsus on tähenduslik ja konstitueeritud:

• normide,

• süsteemide,

• reeglite ja

• jagatud tõdede poolt, mida taastoodetakse ja transformeeritakse sotsiaalse tegevuse

kaudu.

Seega on kõik diskursiivsed praktikad põhimõtteliselt tõlgitavad loomulikku keelde, mille

vahendusel konstrueeritakse nende tähendus.

Võib öelda, et keel on selleks põhivahendiks, mille abil luuakse “tunnetuslik ja

kontseptuaalne maailm” — tegelikkuse hüpoteetiline kujutis, mida piiritleb teatud

ühiskonnas/kultuuris elavate indiviidide teadvustatud horisont. Tuletagem siinkohal meelde

van Dijki, kes pidas ideoloogiliste seisukohtade efektiivsemaks meediumiks just keelt.

Maailm kui selline (Ding an sich kantiaanlikus mõttes) ei kõnele. Kõneleme ainult meie

— keele kasutajad. Maailm võib olla küll meie uskumuste põhjuseks, “…kuid ta ei saa

meile kõnelemiseks keelt ette panna. Ainult teised inimesed saavad seda teha” (Rorty 1999:

27).

Mõjutades ja muutes inimese keelemaailma, saab mõjutada tema tegevust, s.o

teadvustatud või teadvustamata orienteerumist maailmas (Ušakin 1995: 144). Tuleme korraks

poliitika juurde ja kujutame ette olukorda, kus on meil vaja masse mobiliseerida. On selge, et

selline tegevus eeldab diskursusesse kaasatud subjektidelt teatud konsensust seal ringlevate

mõistete sisu ja nende omavaheliste suhete asjus, mille alusel saaks diskursus üldse

eksisteerida kui kommunikatsiooniväli.


2

Toome näite: Vladimir Hlebkin viitab oma raamatus Rituaal nõukogude kultuuris

kahekümnendate keskpaigas Nõukogude Venes tehtud uurimusele, milles selgitati

ajakirjanduse lugemust lihtrahva seas ja nende arusaamist seal kohatavatest terminitest.

Siinkohal mõned näited tulemustest: nii näiteks defineeriti

“pioneeri” selleks, kes trummi lööb;

“klassivaenlast” kui mingisse parteisse kuuluvat inimest;

“elementi” silmapaistva isiksusena; initsiatiiv, rahvusena;

“CCCP”- ühismajanduse nõukoguna; paviljoni lihtsa asjakesena (kuna keegi polnud

seda enne näinud).

Rahva ettekujutus käibivatest lööksõnadest sarnanes eelkõige igapäevaelus ettetulevate

tähendustega (Hlebkin 1993: 52). See tähendab, et mobiliseerimaks masse võitlusse

klassivaba ühiskonna nimel, on ennekõike vajalik, et massid suudaksid tähenduslikena tajuda

diskursuses kasutatavaid termineid ja mõisteid.

Seega, olenavalt situatsioonist - sõja tingimustes või arutleva demokraatia korral - on

siin tegemist erinevate strateegiatega. Valitud strateegiate funktsiooniks oleks:

• redutseerida mõtteid ja lubada domineerival diskursusel eristada ajalooliselt

oluline ajalooliselt ebaolulisest. Siin tuleb rõhutada, et poliitilise diskursuse

suhted teiste diskursustega olenevad ühiskondlike suhete laadist.

• Ning üheks funktsiooniks oleks ühtlasi seeläbi kontrollida

interpretatsioonivälja

Üheks selliseks viisiks maailma mõista läbi keeletegevuse on retooriliste strateegiate

kasutamine. Retooriliste struktuuride (nt metafoor, eufism, iroonia ja kontrast) ja

strateegiate peamine funktsioon on juhtida seda, kuidas vastuvõtja diskursusest aru saab.

Lähtudes van Dijkist, siis ka kaudselt mentaalseid mudeleid.

Negatiivset arvamust saab võimendada vaimuka metafooriga, mis pärineb negatiivselt

tähendusväljalt (nt kirjeldades välisgrupi liikmeid kui loomi – koeri, rotte), sama tasandi

võrdlusega või hüperbooliga (tsivilisatsiooni katastroof), mis välisgrupi negatiivseid omadusi

kirjeldab.

Kordamine, näiteks süntaktiline parallelism, riim või alliteratsioon, aitavad tõmmata

tähelepanu diskursuse semantilistele omadustele ning suurendada võimalust et see jääb

pikemaks ajaks diskursuses käibima (Dijk)


3

Seega oleks mõtekas teha väike ekskurss selle mõiste juurde. Me ei hakka üksikasjalikult

rääkima eri retoorilistest võtetest, vaid nimetame ja kirjeldame neid lühidalt loengu lõpus.

Pearõhk, kuidas retoorika on diskursusega ja seega ka kogu tähendusliku reaalsusega

(objektiivsusega) seotud

Retoorika (kr. rhētorikē)

Retoorika (sealhulgas poliitilise) ajaloolised tekkimise tingimused.

Retoorika tekkis antiik-Kreekas ja arendati edasi Vanas-Roomas.

Ametlik legend: tekkis ~ V saj. e.Kr. Sitsiilias, kui oli kukutatud järjekordne türann ja

taastatud mingi demokraatlik õiguskord. Tekkis mingi institutsioon, mis tegeles

ebaseaduslikult võõrandatud maade tagastamisega. Dokumentatsioon oli puudulik, ainsaks

allikaks mälu ja inimeste soov õigluse järele. --> 3 valdkonda –

juriidika,

geomeetria ja

retoorika, mis selle probleemiga tegelema hakkasid.

Retoorika algne funktsioon – tõeväärse selgitamine sõnade abil. Enamus retoorika võtteid

kasutusel ka mujal, aga teistel eesmärkidel. Unikaalseks teeb orienteeritus tõele: eesmärk –

tõde, materjal – tekst, vahend – retoorika. Cicero arutab oma ühes traktaadis ülekuulamise

tehnika üle – see on retoorika (muuhulgas pole mõtet ülekuulatavat piinata – mitte

humaansetel, vaid praktilistel kaalutlustel – sest see raiskab aega, ja paneb ülekuulatava

rääkima seda, mida kuulda tahetakse, ja mitte tõde).

Siin võib kohe küsida, miks see nii on, sest polnud ju õhtumaad ainsad, kelle elanikud

rääkida oskasid. Eelkõige tingitud riigikorra eripärast:

• polislik demokraatia erines oluliselt Hiina ja India ühiskondadest, kus samuti tegeleti

tollal verbaalse eneseväljenduse küsimustega. India süllogismi õpetus oli tingitud

dogmaatika vaidlustega religiooni vallas. Hiina Taoistlik “muutuste raamat” pakkus

samuti süntaktilisi normatiive õigeks mõtluseks, kuid siin jõuamegi peamise erinevuse

juurde: retoorika ei ole mitte tõene või õige rääkimise kunst, vaid tõepärane, usutav

kõne. Retooriline teooria tekib enne Aristotelest; kõrgpunkt hellenismi ajal.


4

• Hiina ja India ühiskondades rääkisid juba need, kes omasid autoriteeti ja ning

poliitilis-administreeriva tegevuse põhjenduseks oli autoriteedi öeldud tõde.

Kreekas ja Roomas aga alles rahvas arvas kõne usutavuse kriteeriumi järgi

kellele õigus jääb. Ning kohtus võis kaotajaks jääda nii süüdistaja kui

süüdistatav. NB! Retoorilist usutavust peeti, vähemasti Aristotelese järgi isegi

tähtsamaks kaalukeeleks valiku langetamisel, kui materiaalset tunnistust.

• Kuid oleks vale arvata, et kogu kreeka mõtte traditsioon jagas seda arvamust:

Platon pidas (sofistidega vaieldes) retoorikat nö valetamise kunstiks ning ei

saanud kuidagi õigustada tõenäolist enda filosoofia raames: siit ka tema

riigikontseptsioon filosoof-riigimehega, kes tõde teab, eesotsas. Platon esindab

keele mõistmise traditsiooni, mida hiljem arendasid nt varajane Wittgenstein.

• Polislik võrdsus vabade meeste vahel ja orjanduslik riigikord. Said tegeleda loba

ajamisega.

• Keskajal, vaatamat sellele et retoorika kuulus vabade kunstide alamliiki koos

grammatika ja dialektikaga, oli tema asend juba oluliselt muutunud. Ühiskond

oli hierarhiseerunud ja feodaalide omavaheliseks kommunikatsiooni vahendiks

pigem mõõk. Levis küll kirikuisade seas, kuid seal arenev välja homileetika on

ülesehituselt monoloogiline ning tema kasutusvaldkond on eelkõige pidulik,

(paraad)retoorika. Homileet on kui prohvet, kelle tõde ei kuulu vaidlustamisele.

Siin pole vaja õigustada oma seisukoha paremust, vaid see üksnes ära seletada.

Tõde oli teada.

• Uus tõus sai retoorikale osaks valgustusajal ja eriti 20 sajandil. Miks nii?

1. Hakkasid kaduma hierarhiad, mida peeti Jumala poolt

põhjendatuks.

2. Töölisklassi politiseerumine ja valijaskonna laienemine.

3. Jõu asemel tuli veenmine. Ideoloogiad.

4. Kommunikatsiooni vahendite ja sellest lähtuvalt ideede plahvatuslik

tõus.

• Informatsiooniühiskonna eripärad 20 sajandil:

1. Dünaamilis-evolutsiooniliste maailmamudelite asemele tulid

informatsioonilised maailmamudelid, mis seadsid eesmärgiks

tasakaalu säilitamise. Nt klassiühtsus osutus müüdiks ja kuna

evolutsioonilist üleminekut sotsialismile ja sealt kommunismile ei


5

teostunud, siis kaasaegne ühiskond lepitab retooriliste vahenditega (kuid

mitte ainult: palk on ka oluline) antagonismid.

2. termin “informatsioon” ei tähistanud enam tühja sõnakõlksu, vaid

seda vaadati kui olulist ühiskondlikku ressurssi (II MS kui esimene

informatsioonisõda enigmakoodide ja muuga). Keegi ei sea enam

akadeemilisel tasandil kahtluse alla ühiskonna konstrueeritust, mille

üheks oluliseks vahendiks on keel.

Retoorika 20. sajandi II poolel

Vaatamata eelpool (informaatika tõus) kirjeldatule, oli kahekümnendate sajandi keskpaigal

retoorika suhteliselt kiduras olukorras.Retoorikat mõisteti pika aja vältel kui distsipliini, mis

on lõplikult jäänud minevikku. Tuntuim antiik- ja keskaja poeetika tundja M. L. Gasparov

lõpetas oma artikli „retoorika” „Lühikeses kirjandusentsüklopeedias sõnadega”: „Tänapäeva

kirjandusteaduses terminit „retoorika” ei kasutata”. See avaldus ilmus aastal 1971.

Samal ajal juba 1960ndatel hakkas huvi klassikalise retoorika ja neoretoorika vastu pidevalt

tõusma seoses tekstigrammatika ja lingvistilise proosateooria arenguga. Tänapäeval on see

juba laialdane ja tormiliselt arenev teaduharu, mis loendab oma rüpes kümneid monograafiaid

ja sadu artikleid paljudes keeltes.

On õigeaegne arutleda tema põhiprobleemide üle. Avame järgnevalt läbi vastanduste selle

termini tähendus välja

1. „Retoorika” on eelkõige antiik- ja keskaja kirjandusteooria termin. Mõiste sisu avaneb

kolme vastanduse süsteemis:

a) vastanduses «poeetika — retoorika» mõistetakse retoorikat proosakõnekunstina erinevalt

luulekõnekunstist;

b) vastandus «tavaline, ilustamata, loomulik kõne — kunstlik, ilustatud, kirjanduslik kõne»

avas retoorika kui ilukõne-, eelkõige oraatorikunsti;

c) suhestuses «retoorika — hermeneutika», s.o. «teadus teksti loomisest — teadus teksti

tõlgendamisest» käsitletakse retoorikat reeglite kogumina, kui teksti sünnimehhanismi. Siit ka


6

retoorika «tehnoloogiline» ja klassifitseeriv loomus ning praktiline suunitlus, mis tingis

definitsioonide süsteemi komplitseerumise õitsenguperioodil. Lisaks oli retoorika määratud

rääkijale, mitte kuulajale, tekstide loojate õpetatud auditooriumile, mitte massidele, kellele

noid tekste esitati.

2. Nüüdisaegne poeetika ja semiootika ja diskursuse teooria kasutab mõistet «retoorika»

põhiliselt kolmes tähenduses:

a) lingvistilises — kui kõne ülesehituse reegleid fraasiülesel tasandil, ülefraasilist

jutustusstruktuuri;

b) «poeetilist semantikat» — ülekantud tähenduste tüüpe, nn. kujundiretoorikat uuriva

teadusharu nimetusena;

e) kui «tekstipoeetikat», s.o. tekstisiseseid suhteid ja tekstide kui terviklike semiootiliste

üksuste sotsiaalseid funktsioone käsitlevat poeetika osa. Viimast ühenduses eelmainitutega

vaadeldakse nüüdisteaduses nn. üldretoorika alusena. Näeme ise et siin on palju kokkupuute

punkte ka erinevate diskursuse määratlustega ja diskursuse formeerumisreeglitega.

• Klassikaliselt (antiigist alates) peetakse retoorika all silmas veenmiskunsti, mis on

määratletud teatud kindlate reeglite kogumi poolt. Quintilianusel keeruline süsteem:

1) inventio, leiutamine. Probleem

2) jaotamine – järjestus, sidustus, gradatsioon

3) sõnastus

4) meeldejätmine (Kõne peab meelde jääma nii esitajale kui kuulajale).

Mnemotehnikas olulised rütm ja kooskõla. Kreeka värss – kvantiteeriv ja

riimita. Riim tekkis proosas, mnemotehnilistel kaalutlustel. homeoteleuton -

lõppude sarnasus. Ka rõhuline rütm just proosa element. Ladina traditsioonis

eristati rütmi ja meetrumit (rütm seostus rõhulisusega proosas ja meetrum

kvantiteeriva värsiga). Kõne pidi olema rütmiline, aga mitte kõlama

värssidena, mis tekitanuks koomilise efekti.

5) esitlus (defektsuse seostamine jumalikkusega; kõneoskuse nägemine mitte anni

vaid õpitud tehnikana, kunstina – ka kogelejast võib oraator saada, ja ta ei ütle:

“ee, seda et...”).


7

Vastavalt oma pragmaatilisele loomusele jaguneb retoorika kindlalt määratletud

kõnetüüpideks, mille spetsiifika määrab ära kõne eesmärkide püstitus. Peamised retoorika

kõnetüübid on:

• poliitiline kõne,

• kohtukõne ning

• pidulik ehk paraadkõne.

Meid huvitab ennekõike poliitiline retoorika. Poliitiline retoorika eristub teistest

kõnepraktikatest eelkõige seeläbi, et selle kaudu fikseeritakse ametlik poliitiline

seisukoht ja intellektuaalsed raamid, millest lähtuvalt : kirjeldatakse, tunnetatakse ja

eriti oluline muudetakse ümbritsevat maailma .

Austria uurija Ruth Wodak arvates asub poliitiline keel justkui kahe pooluse

pingeväljas: ühelt poolt on see funktsionaalselt tingitud, teiselt poolt allutatud kindla

grupi žargoonile koos sinna kuuluva ideoloogilise maailmavaatega.

Poliitiline retoorika peab seega täitma vastukäivaid eesmärke:

• olema üheaegselt nii arusaadav ja mõistetav (kooskõlas propagandistlike

ülesannetega),

• kui ka orienteeruma kindlale grupile (ajaloolistel ja sotsiaal-psühholoogilistel

põhjustel)” (Wodak 1998: 24)

Poliitilise retoorika temaatiline eristumine määrab ära tema retoorilise spetsiifika.

Eelkõige on poliitiline retoorika: nõuandev ja seega suunatud tulevikku. VASTAB

LENINLIKULE KÜSIMUSELE: MIDA TEHA?

Selles loengus vaadeldakse üksnes verbaalset retoorikat. Seega ei käsitleta ekstraverbaalset

retoorikat (nt žestikuleerimine). Samuti on hetkel oluline visuaalretoorika,mis laias laastus

osutab retoorika võtete rakendamisele visuaalsete representatsioonide konstrueerimisel

(”Defining visual rhetorics” 2004 (ed. Hill & Helmers))

Retoorika liigitus

Selguse huvides võib retoorikat vaadelda kahest aspektist.

• Esiteks, retoorika kui kõnepraktika, mis hõlmab retoorikat kui kõnelist veenmiskunsti

ja selle õpetamist.


8

• Teiseks, retoorika kui distsipliin. Viimase puhul saab retoorikast rääkida kui

deskriptiivsest ja normatiivsest instantsist (Lachmann 2001: 6).

Tänu normatiivsele mõõtmele saab retoorikast rääkida kui teisesest grammatikast ja

määratleda retoorika sotsio-kultuuriline funktsioon. Seega võib öelda, et retoorika

funktsioneerib niiöelda metasüsteemina, mis konsolideerib ühiskonda ja kujundab selle

eneseteadvust.

Retoorika kui deskriptiiv-normatiivne märkide ja märgisuhete süsteem laseb seda

vaadelda sotsiaalsete ja esteetiliste väärtuste kultuurisisese korrelaadina (Lachmann

2001: 9). Siit võib teha järelduse, et nt poliitiline retoorika kui spetsiifilise retoorika

funktsioon ja tähtsus ühiskonna üldises kommunikatsiooniruumis määrab ja mõjutab ka keele

arengut. Laclau diskursuse koondumine ”tühja tähistaja” ümber ja ühiskondlikkuse

kokkuõmblemine, ehk vastuolude tasandamine on retooriline akt enne kõike.

Kaks võimalikku viisi retoorika ja diskursuse suhestamiseks.

1. retoorika ja keele suhe. Võime öelda, et retoorika on keele suhtes

teisene süsteem ja asetub niiöelda loomuliku keelele kui midagi välist.

Kasutades semiootika sõnavara, siis võiks retoorika olla sekundaarne

modelleeriv süsteem.

2. Teine võimlaus on, et keele olemus ongi retooriline, st see pole midagi

välist, niiöelda lisand loomulikus keeles, vaid on igasuguse verbaalse

keelekasutuse esmane tasand. Siit tuleb järeldus, et loomulik keel ise on

teataval viisil retooriline konstruktsioon.

Kui me lepime viimase seisukohaga, siis viib see meid tagasi diskursuse ja nö reaalsuse

vahekorrani. Kui nõustuda radikaalse konstruktivismi ideega, siis diskursus on objektiivsuse

ainuke paik (Laclau). Me ei eelda mingit diskursuse aluseks olevat reaalsust, vaid ütleme, et

kogu objektiivsus konstrueeritakse diskursuse pinnal. Mitte midagi ei konstitueerita

väljaspool diskursust ja siinkohal on oluline rõhutada, et tegu pole klassikalise debatiga


9

realistide ja idealistide vahel. Nagu Laclau ise tabavalt ühes näites ütleb: ta ei eita, et

maavärin eksisteerib. Kuid kas maavärin saab tähenduse kui Jumala viha või loodusõnnetus,

see sõltub diskursiivsest struktureeritusest, diskursuse formatsioonist (Laclau and Mouffe

1985: 108).

Paul de Man

Strukturalistlikest muutustest saab alguse ka dekonstruktiivne retoorika, mis on vastuolus nii

traditsioonilise kui strukturaalse retoorikaga ning mida esindab peaasjalikult Paul de Man

(Lotman 2005). Paul de Mani panus seisnes kahes peamises saavutuses:

o esimene on retoorika – või pigem retoorilisuse – välja laiendamine keele

tervikule [ensemble], selle muutmine keele kui sellise konstitutiivseks

dimensiooniks.

o Teiseks romantilise traditsiooni dominantsete troopide – nagu sümbol ja

metafoor – dekonstrueerimine, näidates tagasihoidlikumate troopide

infrastruktuuri, millel igasugune totaliseeriv efekt põhineb (De Man 1979).

Ses mõttes ületab üldine retoorika – mis paratamatult sisaldab endas performatiivset

dimensiooni – kõik kohalikud piirded [boundary] ning saab ühiskondlikkuse [social] enda

struktureerimisega samaulatuslikuks. See tähendab, et igasugune diskursuse formeerumine

saab toimuda läbi retooriliste aktide.

Iga poliitiline institutsioon, iga poliitilise analüüsi kategooria näitab end täna otsustamatute

keelemängude asukohana. Kõigi poliitiliste erinevuste või identiteetite üledetermineeritud

loomus [nature] avab ruumi üldistatud tropoloogilisele liikumisele.

Mis on troop.

Traditsioonilises retoorikas räägitakse “sõna põhitähenduse muutmise võtetest” kui troopidest.

Troop on piltlik võte väljenduse mõjuvuse saavutamiseks (tropos kreeka k – pööre, suund;

sõnade tähenduse ebatavaline seostamine). Troobis on sõnad ebatavaliselt, semantiliselt

kaheplaaniliselt seotud.

Kuid näiteks Lotman vaatab troobile natuke teistsugusel viisil. Tema jaoks moodustab

troobi põhimõtteliselt seostamatute tähendusühikute paar, mis mingi konteksti piires

suhestatakse kui adekvaatsed. Ses mõttes pole troop sugugi teksti vormiehe, mõtteväline

aplikatsioon, vaid loomingulise mõtlemise olemuslik atribuut, ning tema tegevussfäär on


10

kunstivallast avaramgi. Troop kuulub loomingu kui niisuguse juurde üldse.. Põhilised

kõnekujundid ehk troobid ning nende alaliigid on järgnevad:

• Metafoor ehk ülekanne on ühele nähtusele või objektile kuuluvate omaduste, tunnuste

ülekandmine teisele sarnasuse alusel, nõnda et põhikujundite asemele tuleb uus.

Metafoori iseloomustab öeldu ja mõeldu lahknemine. Nt kuusirp: taevakeha.

o Metafoori liike on personifitseerimine ehk isikustamine – elusa olendi,

inimese omaduste ja võimete omistamine asjadele või nähtustele. Nt laisad

lained;

o Metafoori liik on ka allegooria ehk mõistukuju – abstraktse mõiste kujutus

konkreetse kaudu. Nt eesel tähenduses 'rumal ja põikpäine inimene',

(seltskonna)lõvi;

o Eelmisele lähedane metafoori liik on sümbol ehk võrdkuju -- üldist ja

abstraktset väljendav ja tähistav üksik ja konkreetne, üldist elustav meeleline

kujund. Nt ootab valget laeva 'tal on sellised ootused ja lootused, mille

täideminekuks pole väljavaateid', Gallia kukk 'Prantsusmaa'.

o

• Teine levinud tähendusülekanne on metonüümia -- sõna või väljendi kasutus uudses

ajalise, ruumilise, põhjusliku, päritolulise vm suhte alusel ülekantud tähenduses. Nt

autori nimi tema teose asemel (seda sõna Wiedemannis ei ole, näitusel oli isegi kuus

Goyat), anum sisu asemel (katel keeb), iseloomulik ese inimese asemel (uustulnukas

kaotas maailma kolmandale reketile) jne.

Metonüümia liike on sünekdohh -- tähenduse ülekanne kvantiteedisuhte alusel. Nt

osa või üksiktunnus terviku asemel (Kreml 'Venemaa'), tervik osa asemel (maailm

'ümbritsevad inimesed' ei taha mu murest midagi teada), konkreetne arv ebamäärase

tähenduses (toon sulle tuhat tervist 'palju tervisi').

• Epiteet - Moodsas retoorikas on epiteet tavaliselt omadussõna. Epiteet ja sõna

annavad kokku vormeli. Vormelit ei moodustata, ta on juba olemas. Arhailine maailm,

kus epiteedid tekivad, on konstantsete omaduste maailm. Epiteet on obligatoorne

element – ja ei mingit originaalitsemist! Eesmärgiks pole informatiivsus, vaid ilu

(negatiivsel kangelasel on negatiivsed epiteedid; koleda kirjeldamine koleda kaudu on

ilus); eesmärgiks on väljendada, kuidas asjad on, mitte kuidas nad näivad. (Homerosel


11

on Achilleus alati välejalgne, ka paigal seistes, ja Odysseus alati teravamõtteline, ka

lollidesse lõksudesse minnes). Kinnisepiteet aktiveerib kollektiivse mälu.

Epiteet on seotud nimetamisega – kui heiti ja kenning on ümberütlemine, siis

epiteet on laiendatud nimetamine. Objekti nimetatakse ja tuuakse välja tema olulised

omadused. Epiteeti ei kasutata väheoluliste asjade kohta.

o Võrdlus on seotud nii nimetamise kui parafraseerimisega. ld. comparatio; ingl.

grammatiline võrdlus comparison, troop – simile. teooria pärineb Aristoteleselt

– tema arvates tegu tähtsaima troobiga. võrdlus koosneb neljast komponendist:

1) keda või mida võrreldakse

2) millega võrreldakse

3) võrdluse alus

4) koopula

Traditsiooniline võrdlus ei seostu originaalsusega, vaid toob välja objekti olulisi omadusi, et

need paremini meelde jääks. (Ametlikult modernset ja traditsioonilist võrdlust ei eristata, kuna

igas võrdluses on olemas uudsusepotentsiaal) Võrdlus töötab parafraasiga vastassuunas.

Esteetiline põhimõte – mida ootamatum, seda parem.

On olemas võrdlusi, mis väljendab võrdluse mõttetust (nt. “Nüüd võrdlesid Jumala

andi härjasilmaga”, eesmärgiks partneri halvustamine; tegu on kahekordse halvustamisega,

sest halvustatakse ka härjasilma).

“Mis on lubatud Jupiterile, pole lubatud härjale”. Jupiter saab olla härg (Europet

röövides), aga mitte vastupidi (samas jupiteril ei kõlba daami röövida, küll aga härjal). See,

millega võrreldakse, justkui projitseerib oma omadused sellele, mida võrreldakse (eriti

teravalt tuleb välja, kui tegu pole täisvõrdluse vaid metafooriga). Tegelikult on vastupidi,

võrreldava objekti omadused projitseeritakse hoopis millelegi, mis sama omadust võib evida

(nt. punasus roosile) aga ilmtingimata ei pruugi (süütu siga osutub olema Savisaare moodi).

Võrdlust võib mõista kui epiteedi järgmist astet. Kuigi traditsioonilist ja modernset

varianti võrdlusest ei eristata, võib märgata ühelt poolt vormelilaadsete ja teisalt

originaalsusele pretendeerivate võrdluste olemasolu.

Nagu epiteediski, leksikaliseeritakse mingi tunnus, aga võrdlus rõhutab teadaolevat tunnust

tugevamini. Võrdlus on vabam kui epiteet – sama tunnust võib välja tuua erinevate aluste


12

kaudu. Võrdlus rajaneb kultuurikonventsioonidel (ja need võivad muutuda). Paljud

kinnisvõrdlused pärit Aisoposelt.

o Hüperbool ‘bola’ – kandma, viskama; ‘hüper’ – üle, ümber. Kui lähtuda ainult

ülekandest, poleks metafoori ja hüperbooli vahel võimalik vahet teha.

Hüperbool tekib, kui objekti a mingit omadust tõstetakse esile ja

suurendatakse. Hüperbool sarnaneb epiteedi ja võrdlusega; erinevalt epiteedist

esiletõstetavat tunnust modifitseeritakse; võrdluse puhul omadus, mille alusel

võrreldakse, on millegi poolest erakordne. Hüperboolist räägib Aristoteles

“Poeetika” kolmandas köites. Talle see ei meeldi, nimetab külmaks ja

kõmbiliseks. Hüperbool sobivat noortele, aga mitte vanadele ja auväärsetele

meestele. Aristoteles leiab, et liialdamine ei too tõde esile (mis peaks olema

troobi ülesanne), vaid moonutab seda.

o Moodne hüperbool. Hüperboolil on hea retooriline karjäär; moodne kõne on

paljuski hüperbooliline – rõhutav ja liialdav. Traditsiooniline hüperbool räägib

sageli asjast, mille omadus on liialdatud, moodne tihtilugu tegevustest.

Aristotelesel on kogu troobikäsitlus nimisõnakeskne; moodne hüperbool

kaldub seostuma verbide ja situatsioonidega.

o Litootes - Hüpebooliga paaris käsitletakse tema vastandit - litootes – vähendus.

Asja lähemalt uurides selgub, et neid on kahte liiki ja mitte alati pole tegu

vähendusega. Normaalne juhtum – “maja oli marjasuurune”; “lõin

kolmkümmend tükki maha, see on minu tagasihoidlik panus,” pole mitte

vähendus.

Nii litotes kui hüperbool on seotud inimesega. Litootese puhul Aristoteles külmuse üle

ei kurda ja vanusepiiranguid ei esita. Sisuliselt rajaneb litotes hüperboolil – seda kasutatakse,

kui mingi omadus on seotud millegi erakordsega -, aga litootese mehhanism on keerulisem.

Hüperbool on mingi tunnuse suurendamine, aga teist tüüpi litootes indutseerib mingi

lisatunnuse (nt. kõneleja tagasihoidlikkus või hooplemistahe).

3 poliitilise retoorika tüüpi

Graver iseloomustab poliitilise verbaalse tegevuse tüüpe nimetedes neid tüüpe tinglikult :


13

• riigimehe,

• demagoogi ja

• karismaatilise liidri retoorikaks.

Riigimees apelleerib oma kõnes eelkõige publiku ratsionaalsele ja hinnangulisele,

mitte niivõrd emotsionaalsetele omadustele. Selle kõne edukuse tagab, kas publik suudab

tabada kõnes sisalduvad ratsionaalsed põhjendused käimasolevatele protsessidele, millele

püütakse kõnes lahendust leida. Poliitik püüab seletada, põhjendada, kirjeldada poliitilise elu

sündmusi.

Demagoogi kohta võib öelda, et tema ei oma mingeid kindlaid piire oma

printsipiaalsele “printsiibitusele”. Kuna siin on tegevuse eesmärk üksnes igahinnaga võita

publiku tähelepanu ja mõju sellele, siis on siin lubatud kõiksugu võtted juhul kui nad ainult

oma eesmärki, st efektiivset mõju, täidavad. Ja erinevalt riigimehest, iseloomustab demagoogi

kõnet just nimelt apelleerimine publiku emotsioonidele ja tunnetele, mis kannavad enamasti

mitte-ratsionaalset pitserit.

Karismaatiline liider teeb panuse tunnetele, mis on iseloomulikud suurele hulgale

inimestele, kuid mida need rea erinevatel põhjustel kas ei taha või ei saa avaldada. Tuntud

võteteks on niisuguste ideede kasutamine nagu:

• “suur rahvus-suur riik” (Stalini Marxi interpreteering! Mussolini Rooma

tsivilisatsiooni ihalus, kuid paraku ei õnnestunud tal luau itaalastest roomlasi Hitleri

sõnul)

• “Rahvuslik uuestisünd” “rahvusliku häbi, alanduse jne” taustal. Siin tuleb rõhutada, et

need liidrid laiendavad kaost, et selle valgusel tuua esile enda revolutsioonilisus ja

messianism. Kuidas Hitler rõhutas nn “noalööki selga”, mille andsid nii sotsialistid kui

valitsev võim.

Retoorika taassünd 1960-70

Neoretoorika alusmõisteteks on metafoor vs. metonüümia (kõik muud troobid on neist

tuletatavad) ja ajupoolkerade erinev funktsioneerimine.Tõsi, tänapäeval ei lokaliseerita


14

erinevaid kodeerimismehhanismi nii üksüheselt kas vasakule või paremale ajapoolkerale, vaid

räägitakse lihtsalt kahest kodeerimissüsteemist, mis on hajutaud kogu ajul.

Alates 60-ndatest oluline pööre lingvistikas, mis varem oli olnud asemantiline. Kirjeldatav

objekt suureneb, tekivad tekstilingvistika (diskursuse analüüs ja Harrise tekstistruktuuri

uuringud, mis tuvastasid, et lausete vahel valitsevad regulaarsed seosed, mis baseeruvad

enamasti mingil retoorilisel võttel, nt. anafooril) ja generatiivne grammatika.

1963. a. tõid Katz ja Fodor generatiivsesse grammatikasse sisse semantika. Kasutasid

strukt. lingv. ideed, et iga lekseem on tähenduselementide kompleks. Lause koosneb

vahetutest moodustajatest. Mida üldisem tähendus, seda elementaarsem. Hakati otsima

elementaartähendusi e. semantilisi primitiive, uskudes, et on olemas semantilised

distinktiivtunnused (nagu fonoloogias, kus 12 tunnuse varal saab kõik maailma keeled ära

kirjeldada). Jõuti järeldusele, et võimalus tähendusi samamoodi osadeks võtta on liiga

optimistlik töötati välja elementaartähenduse mõiste.

Elementaartähendusi on kahte liiki:

1) markerid – universaalsed, süsteemsed, ühised kõigile inimkeeltele

2) distinktorid – mittesüsteemsed, rohkearvulised, spetsiifilised

Markeritevaheline korrespondents on lauses kohustuslik. Semantilised ebakõlad on lubatud

ainult siis, kui tegu troopidega (troobi all mõtlesid metafoori), mis Katzi ja Fodori arvates on

anomaalsed nähtused ja marginaalsed. Katzi ja Fodori tegevus näitas igal juhul, et semantika

on süsteemne ja süntaktiline, mitte amorfne infokogum.

Kognitiivne lingvistika ja retoorika

Kõige lähemale kognitiivsele lingvistikale jõuab saksa lingvist Harald Weinrich. 1966. ilmub

Uriel Weinrichi artikkel “Explorations on Semantic Theory”, milles ta esitab alternatiivse

semantikamudeli Teoreetilistes aruteludes analüüsib Weinrich lingvistilisi väljendeid mitte

isoleeritult, vaid kontseptuaalse metafoori süsteemis, moodustades nö juhtmetafoore.

Ilmekamad näited: ELU – REIS, ABIELU – SÕIDUK, ARMASTUS – SÕDA ja paljud

teised. Weinrich mõistab metafoori keelelisel tasandil, mitte kognitiivsel. (Jäkel 1997)

1950. aastatel kognitiivse revolutsiooni alguses pöördus teadlaste tähelepanu biheivioristliku

kultuuri- ja teadusmudelilt vaimsuse mõistele [ingl.k. mind] – püüdes teadusesse, kuid eelkõige

psühholoogiasse tagasi tuua inimese mentaalne sisemaailm – inimese intentsionaalsed


15

seisundid, tahe, soovid ja kujutelmad. Kognitiivteadustest kõige massilisemad mõõtmed

omandanud kognitiivse ehk tunnetusliku lingvistika sünniajaks võib pidada 1970. aastate

lõpupoolt. Suund kasvas välja lingvistide töödest, kes huvitatuna keelest ja vaimu seosest ei

järginud tendentsi seletada lingvistilisi mustreid kui keelestruktuuri iseärasusi. Haldur Õim

selgitab:

Kognitiivne suund sündis vastandumisest tollal keeleteaduses valitsenud generatiivsele

grammatikale, mille looja Noam Chomsky üks põhiteese oli ja on, et ehkki keel (mille tuumaks

on süntaks) ja inimese keelevõime on eripärased mentaalsed struktuurid, on nad autonoomsed

ega sõltu inimese teistest mentaalsetest struktuuridest ega ka näiteks keele rollist

suhtlusvahendina. (Õim 2008: 620)

Algselt generatiivse grammatika raames, hiljem sellest eemaldudes tegelesid kognitiivsed

lingvistid põhiliselt semantikaga ning formuleerisid kognitiivse lingvistika põhiteesi: keel on

inimesel tähenduste väljendamiseks, tähendused aga ei moodusta mingit omaette, teadmistest,

kogemustest jne sõltumatut süsteemi. (Õim 2008: 620)

Senise abstraktse süsteemi asemel hakati keelt nägema inimese kognitiivse võimena s.o

keelevõimena. Tähelepanu keskendub keeleteate sisule, mida peeti keele poolt vormitavaks.

Samuti tingis uus definitsioon muutuse uurimise rõhuasetuses. Kognitiivse lähenemise

eripäraks peetakse inimese kaasamist keeleprotsessi ning keeleprotsessi inim(mõistuse)

keskseks muutumist.

Kognitiivse lingvistika või täpsemalt kognitiivse semantika üheks alusepanijaks, idee kaitsjaks

ja arendajaks tuleks pidada George Lakoff’i. Nii võib kaasaegse metafooriteooria juuri

esmakordselt näha kognitiivse ehk tunnetusliku lingvistika esilekerkimisega.

George Lakoff metafooriteooria

Kaasaegne metafooriteooria tundub esmapilgul pealkirjas suure metafoorina: kaasaegne, aga

mitukümmend aastat vana; metafoor(iteooria), aga sisaldab kõiki võimalikke kõne- ja

mõttekujundeid. Lakoffi teooria on katsumus traditsioonilisele figuratiivse-sõnasõnalise

kõnekujundite-eristamisele teooriale. Üüratu metafoorilise süsteemi avastamine Michal

Reddy (1979) tööga juhtmetafooridest (conduit-metaphores) on hävitanud traditsioonilised

valearusaamad literal-figurative opositsioonil baseeruvast metafoorisüsteemist (Lakoff: 1992:


16

204) (nt. Tavakohane keelekasutus on täielikult sõnasõnaline (literal) ja pole sugugi

metafoorne; keele grammatikas kasutatavad mõisted on kõik sõnasõnalised ja pole sugugi

metafoorseid)

Kuna vana literal-metaphorical eristus baseerus oletustel, mis osutusid valeks, tuli vanad

väärtused on ümberväärtustada: “need mõisted, mida ei saa haarata mõistemetafooriga

(conceptual metaphor) tuleks kutsuda kirjalikuks” (205). Laused nagu “the cat is on the mat”,

pole Lakoffi kirjelduses metafoorilised. Sellega settib Lakoffi metafooriteooria kontseptsioon:

konkreetsest füüsilisest eksistentsist eemaldunud, kõneledes abstraktsioonidest või

emotsioonidest, metafooriline taju saab selle normiks (ja mõisteks). (Lakoff 1992)

Raamatu “Philosophy in the Flesh” (Lakoff ja Johnson 1999: 3) päris alguses võtavad autorid metafoorikesksena alanud kognitivistikaharu pea 20-aastase arengu tulemused kokku kolmes lühikeses teesis:

The mind is inherently embodied.

Thought is mostly unconscious.

Abstract concepts are largely metaphorical.

Kognitiivsest lingvistikast välja kasvanud teooria väidab, et metafoor pole pelgalt

kõnekujund. Kaasaegse metafooriteooria arendaja George Lakoff’i järgi on metafoor

ennekõike kontseptuaalne, konventsionaalne ning osake tavalisest mõtte- ja keelesüsteemist.

„Lühidalt öeldes ei peitu metafoor keeles, vaid viisis, kuidas me üht valdkonda läbi teise kontseptualiseerime“ (Lakoff 1994: 202).

Tegemist on George Lakoffi ja Mark Johnsoni esitatud kontseptsiooniga, mille järgi:

1) metafoor ei ole sõnade, vaid on mõistete omadus;

2) metafoori eesmärgiks on mõistetest paremini aru saada ja mitte ainult kunstipärane

või esteetiline väljendumine;

3) tihti ei rajane metafoor sarnasusel;

4) metafoore kasutavad igapäevaelus kõik inimesed;

5) metafoor ei ole liigne keeleline kaunistus, vaid inimmõtlemise ja arutlemise vältimatu

protsess. (1980: 3)


17

Mõistemetafooride puhul on oluline, et nn allikvaldkonna struktuur ja omadused kanduvad

kas täielikult või osaliselt edasi ka sihtvaldkonda. Lakoffi populaarseimaks näiteks on

raamatus Metafoorid millega elame armastuse ja elu kontseptualiseerimine teekonna

terminites. Nii omandavad kõneaktid „Vaata kui kaugele me oleme jõudnud!“, „See ei saa

enam niiviisi edasi minna!“, „Meie suhe on jooksnud tupikusse!“, „Nende armastus jooksis

karile!“ kaardistuse ARMASTUS ON RÄNNAK omadused, millest võib järeldada, et

eksisteerib mingi üldine printsiip, mille järgi saab armastust kirjeldada rännaku(te) valdkonna

mõistetes.

Kui mõistemetafoorid on juhtumid, kus üht valdkonda on kirjeldatud teise terminites,

siis teine Lakoffi ja Johnsoni kategooria – orientatsioonilised metafoorid organiseerivad

kontseptuaalsuste süsteemi ruumilist liigendust. Neid metafoore kutsuvad Lakoff ja Johnson

orientatsioonilisteks metafoorideks, kuna „enamik neist tegelevad ruumilise orientatsiooniga:

üleval-all, sees-väljas, ees-taga, sees-väljas, sügav-madal, tsenter-perifeeria.“ (1980: 14)

Moodustuvad seosed näiteks ÕNNELIK ON ÜLEVAL/KURB ON ALL; TERVIS JA ELU

ON ÜLEVAL/HAIGUS JA SURM ON ALL; ROHKEM ON ÜLES/VÄHEM ON ALLA ja

HEA ON ÜLEVAL/HALB ON ALL. Nende metafooride süsteemsus ilmneb juba foneetikast,

kus näiteks sõna „üles“ on palataliseeritud kõrgema rõhuga üles, vastupidiselt „alla“. Samuti

seostub püstine kehaasend positiivsete, elus väärtustega, loid ja „ära vajunud“ positsioon aga

depressiooni ja kurbusega. (Lakoff, Johnson 1980: 15)

Tähelepanu väärib, et kui vertikaalse telje metafoorid on staatilised, toetudes objektide

omavahelisele ruumisuhtele, siis horisontaalse orientatsiooniga metafoorid on kõik seotud

horisontaalteljel liikumisega ja ajaga, näiteks SÜNDMUSTE KÄIK ON LIIKUMINE EDASI

samuti ka AEG ON LIIKUMINE.

Näiteid metafooridest:

- ‘argument’ – vaidlus. Vaidlus on sõda (sõnasõda). Metafoorid mõjutavad meie arusaama

vaidlusest rohkem kui akadeemilise diskussiooni reeglid. ‘shot’ – tabav v. lööv ütlus; “aga ma

talle andsin” jne. Kasutatav troop on tegelikult võrdlus.

- ‘time is money’ – aeg on raha. (Ka see on võrdlus) Aega saab raisata, aeg on omand, aeg on

jagatav. Jällegi seos meie ruumilise kogemusega. “Thank you for your time”

- informatsioon kui substants, mida saab valada, sisu ja vorm. Ka seda võib omada, vallata.

XIX saj. ja ka XX alguses peeti enesestmõistetavaks, et informatsioon on ühtlasi kohustus


18

seda jagada. Valdaja kui meedium, mitte kui pank. Metafoorika muutub koos sotsiaalse

praktikaga.

- autoriteet kui materiaalne substants. Autoriteedil on ruumilised parameetrid ja mass

(‘suurmees’, ‘kaalukas sõna’) Autoriteet on kaotatav, aga mitte leitav. Autoriteet paneb sõna

maksma. Usaldus on erinevalt autoriteedist transitiivne.

- ruumilised suhted kehtivad ka emotsionaalsete hinnangute kohta - Hea: kõrge, suur,

kõrgeauline, ülik; halb – madal, alatu. Positiivne areng kulgeb ülesmäge. Inglid, lehed ja raha

väärtus langevad. (Inflatsioon oli algselt termodünaamika termin, nüüd on globaalne

metafoor.)

Lakoffi film

Mõjutamispsühholoogia

Järgnevalt lähenetakse samale probleemile psühholoogia aspektist. Selle aluseks on võetud

Talis Bachmani raamat Reklaamipsühholoogia. Kuid nagu autor ise teose lõppsõnas ütleb: on

täiesti mõistetav ”et asendades sõna reklaam sõnaga propaganda, saab seda raamatut ka

ideoloogilis-poliitilise psühholoogia mõjutamise alase materjalina kasutada”(Bachman 1994:

341).

• Nimetused ja sõnavalik-millelegi meeldiva nime(tuse) andmine, tingib ka selle

nähtuse või objekti suhtes meeldiva psühholoogilise efekti saavutamise, st. nime valents

kandub üle selle nime poolt tähistavale objektile. Seejuures jäävad meeldivust väljendavad

sõnad paremini meelde (Tulving 1994: 51). Siin võib eristada: esiteks, isikunimesid, mille

puhul on soovitav selle hea kõla ja soodne kõrvaltähendus. Selles mõttes sobisid nõukogude

riigimeeste pseudonüümid eriti mõjupsühholoogia aspektist: Stalin (vene kl. teras), Molotov

(v.k. vasar) kõlasid hoopis võimukamalt kui Dzhugasvili või Skrjabin. Teiseks, välja

mõeldud ehk kombineeritud nimed. Nõukogude ideoloogia sildistas ja lahterdas

(ümbernimetas) teaduslikule maailmavaatele omaselt kogu kogetava ümbruse. Kolmandaks,

initsiaalid ja lühendid. Nõukogude võimu märgistasid sellised lühendid nagu ENSV, EKP,

NKVD, ÜK(b)P jne, kuigi mõjupsühholoogia seisukohast ei peeta neid eriti efektiivseks.

Üheks võtteks nimevalikul ja üksikute sõnade rolli tõstmisel tekstis on ambivalentsete sõnade,

sünonüümide ja homonüümide kasutamine. Sellise võttega suurendatakse tähendusvälja, mis


19

ühtlasi võimaldab teate vastuvõtjat mõjustada tegema järeldusi, mis otseselt teates ei sisaldu,

kuid mida adressaat ometi teeb (Bachman 1995: 185-189).

• Teatekeele stiil ja laad. Propagandateate sõnum esitatakse enamast sellises laadis,

et temas sisaldub teatud lubadus selle vastuvõtjale ning selle edastamiseks kasutatakse

direktiivset (suunavat) keelt. Teate struktuur on ülesehitatud nii, et käesoleva hetkega seoses

peab vastuvõtjal olema teatud vajadus või ebakindlus (teadmatus), mis saab lahenduse

propageeritava nähtuse läbi. Poliitilises retoorikas ilmneb see eriti valimiseelsete lubaduste

näol. Edastavate psühholoogiliste kategooriate hulga kuuluvad ootus, lootus ja ärevus

(Bachman 1995: 189-194). Näide: “Kuidas (direktiivsus) eestlased saaksid tõsta (tulevikku

suunatus) iivet”. Nõukogude ideoloogia pakkus selles mõttes juba oma eshatoloogilisest

struktuurist lähtuvalt mõjupsühholoogia musternäidet.

• Keelekasutuse tugev degradatsioon, mis väljendub fraaside või tähenduste vales

kasutamises, mille eesmärgiks ebamäärase, kuid toonilt soodsa suhtumise saavutamine

(Bachman 1995: 193). Sarnast efekti võib muideks märgata ka George Orwelli “1984”-s

kirjeldatud newspeak`iga, mille eesmärgiks oli psüühika totaalne kontroll ja kus kasutati

selliseid mõtetuid ja vastuolulisi väljendeid nagu “sõda on rahu” või “meie võidame, sest

meie võtame sõda kui igavest” (Orwell 1990).

• Teate mõjukuse sõltuvus teates sisalduvate argumentide kvaliteedist (veenvusest,

loogilisusest, arusaadavusest ehk argumendid, mis kutsuvad vastuvõtjas esile positiivse

teemakohase propageeritavat objekti soodsalt arvustava mõtlemise): kvaliteetsem

argumentatsioon omab suuremat positiivset mõju adressaadile, võrreldes vähemkvaliteetsega,

kusjuures see seaduspära ilmneb selgesti just tugeva osalusmääraga tingimustes, st olukorras,

kus inimene on huvitatud teate sisust ja on nõus raiskama selle mõistmiseks vaimseid

ressursse. Kuid siinkohal on oluline tähele panna, et objektiivne organiseeritus ehk teksti

mõistete kategoriseerimine ja hierariseerimine sõltub tajutud sõnadevahelisest mõtestatud

seosest ja nende mõtekate seoste arvust (Tulving 1994: 46-50). Seega peavad tekstis

organiseeritud sõnad ja mõisted enne olema mõistetud, kinnitades olulist põhimõtet: see, kui

hästi inimene suudab midagi omandada, sõltub suuresti sellest, mida inimene selle kohta juba

teab. Seda meeldejäämise efekti saab seletada mällu kodeerimise terminiga. Sõnade

kodeerimine tähenduse kaudu (süvakodeerimine) jätab mällu sügavama, püsivama ja

eristatavama mälujälje kui kodeerimine, mis toimub sõnade kõla või kuju järgi (Tulving 1994:

50). Muutuv poliitiline situatsioon on just aeg, kus inimene vajab informatsiooni maailmas

orienteerumiseks. Ajakirjandus pakkus 1940nda teisel poole ühe võimaliku - nõukoguliku -

skeemi selleks. Mälu aspektist tagab teate enda objektiivne organiseeritus selle teate lihtsama


20

meeldejätmise mällu (Tulving 1994: 45). Kuid siinkohal on oluline tähele panna, et

objektiivne organiseeritus ehk teksti mõistete kategoriseerimine ja hierariseerimine sõltub

tajutud sõnadevahelisest mõtestatud seosest ja nende mõtekate seoste arvust (Tulving 1994:

46-50). Seega peavad tekstis organiseeritud sõnad ja mõisted enne olema mõistetud,

kinnitades olulist põhimõtet: see, kui hästi inimene suudab midagi omandada, sõltub suuresti

sellest, mida inimene selle kohta juba teab. Seda meeldejäämise efekti saab seletada mällu

kodeerimise terminiga. Sõnade kodeerimine tähenduse kaudu (süvakodeerimine) jätab mällu

sügavama, püsivama ja eristatavama mälujälje kui kodeerimine, mis toimub sõnade kõla või

kuju järgi (Tulving 1994: 50). Iseküsimus, kas nõukogude propaganda poolt tarvitatud sõnad,

nt. plutokraatlik klikk, olid nö. keskmisele eestlasele mõistetavad. Vladimir Hlebkin viitab

oma raamatus Rituaal nõukogude kultuuris kahekümnendate keskpaigas Nõukogude Venes

tehtud uurimusele, milles selgitati ajakirjanduse lugemust lihtrahva seas ja nende arusaamist

seal kohatavatest terminitest. Siinkohal mõned näited tulemustest: nii näiteks defineeriti

pioneeri selleks, kes trummi lööb; klassivaenlast kui mingisse parteisse kuuluvat inimest;

elementi silmapaistva isiksusena; initsiatiiv, rahvusena; CCCP- ühismajanduse nõukoguna;

paviljoni lihtsa asjakesena (kuna keegi polnud seda enne näinud). Rahva ettekujutus

käibivatest lööksõnadest sarnanes eelkõige igapäevaelus ettetulevate tähendustega (Hlebkin

1993: 52). On vale teha täpselt sama üldistus vaadeldavas Eesti situatsioonis, kuid igal juhul

on see ilmekaks näiteks, et sõnade mõttekas organiseeritus tekstis eeldab ennekõike sõnade

enda tähenduslikku ja konteksti sobituvat ühtsust.

• Teate mõjukuse sõltuvus teate vastuvõtu kordadest (kordustest, sagedusest).

Totaalpropaganda tingimustes, kus ümbritsev väliskeskkond oli nõukogulike loosungitega

kaetud nii tänaval kui ajakirjanduse veergudel, saab korduse küsimus eriti olulise tähenduse.

Mõjupsühholoogia uurimuste järgi tagavad kordused teate maksimaalse mõju üksnes alguses,

hiljem mõju langeb. Kuid siinkohal on seaduspära, et tugevamate argumentidega (vt. eelmine

punkt) teate puhul suureneb teatega nõustumine korduste arvuga (kuni teate kulumiseni).

Mälu aspektist korduste arv aga suurendab meelespidamist (Tulving 1994: 40-41).

• Teate mõjukuse sõltuvus teate saatja autoriteedist. Appeleerimine ühiskonnas

väljakujunenud arvamusliidritele või oma ala asjatundjatele. Nõukogude ideoloogias oli

kohustuslik viidata marksismi-leninismi klassikutele ja tähtsamatele parteitöötajatele.

Moodustus viitamishierarhia, mille esituumiku moodustasid 1940 ndatel Marx, Engels, Lenin

ja Stalin, kelle tsitaatidega “tõestati” hierarhias madalamal asuvate ideoloogide lausumised.

Nõukogude ideoloogia totaalse iseloomu tõttu sobisid nimetatud autoriteetide seisukohad

kinnitama peaaegu igas ühiskonna valdkonnas kujunevaid arvamusi.


21

• Teate sõltuvus adressaadi emotsionaalsest seisundist teate subjekti, teates sisalduva

informatsiooni suhtes jne. teate vastuvõtu ajal. Sellist eelnevat emotsionaalset seisundit saab

neutraliseerida vastavalt emotsionaalse seisundi iseloomu arvestades. Nt. adressaadi suhtumist

veenmisesse (mis kasutab paratamatult pragmaatilisi võtteid) kui sellisesse saab muuta

ilmsete pragmaatiliste võtete neutraliseerimise teel (teaduskeel, mis üles ehitatud suuresti

informeemidele).

• Teate mõju sõltuvus sotsiaalsest ja individuaalsest tähtsusest teate saajale.

Ideoloogia puhul, mis andis tegelikkuse intepreteerimise tingimused, peaks ideaalis teate

sotsiaalne olulisus olema kõrgeim.

• Paremini meenuvad teates esimestena ja viimastena kasutatud ühikud (Bachman

1994: 164). Hilisemas analüüsis näeme, et seda võtet kasutati nõukogude propagandas

meelsasti, eriti mis puutub teksti lõpus esinevatesse tervitustesse parteile, juhtidele jne.

Diskursuseteooriad Ja Praktikad-7.Loeng

Documents

Transcript of Diskursuseteooriad Ja Praktikad-7.Loeng