Aastalõpu uudiskiri 31.12.2015

oma kolleegi, talle lähemale tulla

ja meid veelgi enam ühtseks töö-

perekonnaks liita.

Lugemisrõõmu ja head vana

aasta lõppu!

Kommunikatsiooniosakond

Aasta on kohe lõppemas. Pole

enam palju aega jäänud üksteiselt

küsida, et räägi palun, kuidas Sul

see aasta läks?

Tegime Teile aastalõpu uudiskirja

eriväljaandes väikese ülevaate

meie inimeste mõtetest, tunne-

test, saavutustest aga ka mure-

kohtadest. Need on siirad aasta-

lõpumõtted ja parimad soovid

Loodame väga, et aastalõpu sisse-

vaade inimestesse ja nende saavu-

tustesse aitab igaühel tunnustada

Head kolleegid!

Aastalõpu intervjuu peadirektor Kuno Tammearuga

Räägib Kuno Tammearu, peadirektor

Peadirektor Kuno Tammearu sõnul on

2015. aasta olnud tööalaselt hea aasta.

Üheks oluliseks sammuks on aastate 2015

– 2025 strateegia tegevustega alusta-

mine ning teine personalistrateegia valmi-

mine. „Sel aastal olen osalenud paljudel

koolitustel ning samuti arutanud teiste

juhtidega, mis on andnud kinnitust ja pee-

geldusi teistelt, et meie asutuse strateegia,

mis peaks ühiskonda muutma, on õige

suund. Oleme viimased kolm aastat seisnud

põhinäitajate (näiteks hukkunute arv ja

tulekahjude arv) mõttes paigal, aeg on ha-

kata süsteemselt tegema asju uutmoodi

liikumaks strateegiliste eesmärkide poole,“

ütleb peadirektor. Uuel aastal on eesmär-

giks uued lahendused meie tegevustes, et

oleksime ühiskonnas mõjusamad ning kulu-

efektiivsemad ehk kuidas kasutada meile

eraldatud vahendeid otstarbekalt nii, et

tulu inimestele oleks suurim.

Üldise strateegia osa on ka personalistra-

teegia. „Päästeameti inimesed on kõige tähtsamad

ehk siis MEIE oleme need inimesed, kes Eestit tur-

valisemaks muudavad.“ See, kuidas need üksteist

toetama hakkavad, on selgelt järgmise aasta ees-

märgid – et päästeamet oleks hea tööandja ja et

kõik saaksid panustada meie visiooni ellu viimisele.

See kõik koosneb paljudest alustaladest nagu juhti-

de koolitamine, fookuseesmärkide täitmine ka

tugistruktuurides ning uudsete lahenduste leidmine

otstarbekaks majandamiseks. Strateegia

täitmise esimesest aastast ütleb Kuno

Tammearu kokkuvõtvalt: „Arvata, et

esimesel aastal midagi tegema ei pea, see

on vale. Kui tahad õigeks ajaks kohale

jõuda, siis hakka varem minema. Seega

arvan, et hea vundament on laotud, kuid

vajame muutusi, sest me pole saavutanud

soovitud tulemusi.“

Aastalõpu erinumber

31.12.2015 (nr 114)

P ä ä s t e a m e t i u u d i s k i r i

Küsisime inimestelt:

- Mis oli tähtsat aastal 2015?

- Millised on saa-vutused ja kus on arenguruumi?

- Millise tundega lähed uude aastasse?

ning laide külastades hakkas mind lumma-

ma nende eraldatus, puutumatus ja samas

kõige seal elutseva võitlusvaim ning eluta-

he. Väikesaartest on mulle kõige sügava-

male hinge pugenud Kesselaid, kus veedan

võimalikult palju oma vähesest vabast

ajast.

Kuidagi märkamatult õõtsudes on see

võimas, kord rahulik - kord ettearvamatu,

meri ka mind lõpuks endasse tõmmanud.

Küsimustele vastab Ivar Kaldasaun, Lääne

päästekeskuse juht

Mis oli Sinu jaoks tähtis aastal 2015?

2006. aastal Lääne-Eestisse tööle ja Pär-

nusse elama asudes tekkis uue teemana

minu ellu meri. Esimestel aastatel piirdu-

sin pigem nii Pärnu kui teiste lääneranniku

kuurortlinnade võludega ja püüdsin päris

merele ronimisest eemale hoida. Paraku

viis töö mind nii veele kui ka suurematele

ja väiksematele saartele. Just väikesaari

Sel aastal murdusin, andsin järgi rannarahva

lahutamatu kaaslase kutsele ja nautisin nii

tuule vilinat jahi masti trossides, lainetel

põrkavat kaatrit kui ka kaarditööd väikelae-

vajuhi kursustel.

Sel aastal seadustati ka Päästeameti reagee-

rimine rannikuäärsetele mereõnnetustele.

2015. aastal sain palju nii merele kui ka

erinevatele saartele ja see aasta jääb minule

meelde just mereaastana.

Minu mereaasta

2

Päästeamet i uudisk ir i

Mis puutub isiklikku ellu 2015. aastal, ütleb

peadirektor, et on olnud häid ja mitte nii

häid asju. Väga oluliseks kordaminekuks

peab ta seda, et poeg astus Tartu ülikooli

keskkonnatehnoloogia ja geoloogia erialale.

Kuigi töö ja isikliku elu suhe on just eriti

aasta lõpul töö poole kaldu, on alati väga

oluline just spordi jaoks aega leida.

„Vaimne ja füüsiline tegevus peab elus ole-

ma tasakaalus! Liikumine aitab koguda mõt-

teid ja näha asju teises valguses. Minu jaoks

on heaks näiteks jalgrattasõit!“

Uuel aastal rohkem isiklikku suhtle-

mist

Kui rääkida, mida teha uuel aastal teisiti või

paremini , tunnistab Kuno Tammearu, et

me pole ennetusalaste partnerite suunal

piisavalt teinud. „Me ei tunne neid piisavalt

hästi isiklikult. Võrdluseks võin tuua, et

reageerivate asutuste partnereid tunnen

ma isiklikult ja loodud oli hea usalduslik

vundament, kuid ennetusalaste partnerid

peame alles endaga ühte paati saama. See ei

tähenda, et meil ei tohiks partneritega

eriarvamusi olla, sest ka peredes võib lahk-

helisid ette tulla. Aga inimlik ja isiklik suht-

lemine on väga tähtis, sest eelkõige oleme

inimesed mitte ametnikud! Ainult nii saab

„igaühe kaasabil“ saab toimida. Seega, me

pole sel aastal olnud piisavalt süsteemsed ja

usun, et järgmisel aastal oleme paremad.“

Niisiis rõhutab peadirektor igas valdkonnas

suhtlemises partneritega ja omavahel –

suhtleme rohkem otse ja isiklikumalt, ainult

nii loome usalduse, mille pealt head tööd

teha!

Kui Päästeameti strateegiast on 1/10 osas

juba möödas, siis personalistrateegia toob

uuel aastal kaasa palju uusi tegevusi. Kõik

selle nimel, et meie inimesed oleks paremi-

ni hoitud – näiteks algab tuleviku liidrite

programm algab ja koolitama hakatakse

keskastme juhte. See jällegi näide isiklikust

suhtumisest inimestesse. Kui juhid hoiavad

ja hoolivad oma alluvatest, on inspireerivad

ja eestvedavad, saavutame soovitud ees-

märgid. Kui töötajate rahulolu paraneb,

muutub ka Eesti turvalisemaks elukohaks

kõigile.

Isiklikus elus sooviks peadirektor, et ette

võetud asjad läheksid hästi ning et oleks

rohkem aega perele ja sõpradele. Ja et

oleks mahti reisida ja õppida hoopis täiesti

uut, mis poleks tööga seotud. Sellised koge-

mused panevad tegema asju teisiti ning

kohtumine uute inimestega toob uusi mõtteid.

Oma töiste teemade kokkuvõtteks ütleb Ku-

no Tammearu: „Ma siiralt usun, et viime

Päästeameti visiooni ellu! Teen oma elus ai-

nult neid asju, millesse päriselt ka usun – see-

ga teeme õiget asja, kui liigume oma strateegia

eesmärgi poole! Aastal 2016 teeme selle poo-

le jõulisemaid samme ja otsime uusi lahendusi,

et me ei jääks viimase kolme aasta tulemuste-

ga samale tasemele. Meil peab olema julgust

muutuda kõigepealt ise mõjusamaks ja efek-

tiivsemaks, siis saame muuta ka Eestit.“

Küsis Helen Kari

Aastast 2015 on üks

meeldejäävamaid mõtteid

dalai-laamalt: „Samal ajal kui

räägid, siis mõelda ei saa.“”

3

31.12.2015 (nr 114)

Millised tööalased saavutused välja

tooksid ja miks olid just need olulised?

2015 oli hea aasta. Kõik meie strateegilised

näitajad on Lääne päästekeskuse haldusalal

endiselt Põhjamaade kursil.

Ajaliselt küll väga põgusale kogemusele

tuginedes, tahan positiivse arenguna välja

tuua ka Raplamaa korrapidamisgrupi sulge-

mise. Mul on hea meel, et meil õnnestus

kõigi korrapidajatega kokkuleppele saada

nende jätkamise osas ja nende panus uutes

rollides on juba lühikese ajaga tuntav. Eriti

tõhusalt tõuseb esile vahetustega korrapi-

dajate asemel igapäevaselt toimetava pääs-

tetööde valdkonna tegija olemasolu maa-

konna tasandil.

Töövõiduna tahaks välja tuua ka rahvusva-

helise koostöölepingu sõlmimist, millega on

pärast Euroopa Liidu projektitoetuste lõp-

pemist tagatud BFC (Balti riikide ühine

suuremahulise pumpamise meeskond)

meeskonna elujõulisus. Lepinguga said paika

nii ühised treeningpõhimõtted kui ka rea-

geerimise alused ning see moodustab kindla

vundamendi BFC järgmisteks missiooni-

deks.

Minu jaoks on olnud väga oluliseks töövõi-

duks ka meie merele reageerimise seadusta-

mine. Esmareageerijatena oleme reageerinud

ka merele kogu aeg. Vahepealsed aastad, kui

niigi vähest varustust napimaks jäi ja meil üha

tihedamini tuli õnnetuse korral pelgalt kaldal

seismisega piirduda, olid valusad.

Õnneks viisid need valusad aastad meid täna-

se tulemuseni. Ka selle aasta numbrid räägi-

vad selgelt meie tõhususest. 80% juhtudest

kui meid kaasatakse, oleme oma järelveetava-

te kergete alustega esimesena kohal. Seeläbi

õigustame iga merepäästesse investeeritud

senti, sest mereäärsed komandod päästavad

merel rohkem elusid kui maa peal.

Loomulikult tahan esile tõsta ka riskikodude

probleemide personaalset nõustamist. Võtsi-

me sel aastal mitmete kõige kriitilisemas

seisus kodude ohutumaks muutmise oma

südame asjaks. Olles ise eestvedajaks, kaasa-

sime erinevaid partnereid ja küll kohalike

ettevõtjate, omavalitsuste või vabatahtlike

toel korda kõige kehvemad küttekolded ja

elektrisüsteemid. Kuigi sellega kaasnes kriiti-

ka, et miks me teeme sotsiaalvaldkonna ja

omavalitsuse tööd, siis sellise raamidest välja-

poole tegutsemisega muutsime me päri-

selt inimeste elu turvalisemaks ja see

kajastus ka meie strateegilistes näitajates.

Millise tundega lähed uude aastas-

se?

Ärevustundega, sest mul on sees sama

tunne, mis 2006. aastal kui asusin pääste-

keskust juhtima.

Mind paneb muretsema käär Eesti kesk-

mise palga ja päästja palga vahel. See

peegeldab nii ühiskonna arengut kui ka

prioriteete ning seab väga kõrged ootu-

sed meie lähiaastate juhtimisotsustele.

Peame otsima paremaid lahendusi, pea-

me tegema rohkem koostööd poliitiku-

tega, aga peame kindlasti ka oma töökor-

raldust muutma hakkama.

Juhina on hea märgata meie paranenud

analüüsivõimekust, mis võimaldab piira-

tud võimaluste juures nii uut päästehni-

kat paigutada kui ka struktuure korrasta-

da ilma elupäästet halvendamata. Ma väga

loodan, et me ei pea enam kunagi tege-

ma sellist koondamist, kus joonlaua põhi-

mõttel tuleb igast valdkonnast võtta

maha üks ametikoht, vaid saame edaspi-

dist muutuste planeerimisel lähtuda mõ-

judest.

Mulle tundub, et järgmisest aastast saab

tugivaldkondade ja põhivaldkondade

koostööaasta. Tugivaldkonnad on oma

esimeste täistsentraliseeritud aastate

vältel erinevat töökorraldust katsetanud

ja sellega ei ole alati olnud lihtne leppida,

sest igaüks tahaks ju kohe ja praegu

ideaalselt toimivat tugisüsteemi. Mulle

tundub, et viimaste aastate ponnistused

hakkavad järgmisel aastal vilja kandma ja

mitmed kriitilised koostöökohad tugitee-

nuste osutamisel loksuvad paika.

Head turvalist 2016. aastat!

Küsis Kristi Kais

Räägib Jarmo Juhanson, Narva

päästekomando pealik

2015. aasta oli väga huvitav. Võib öelda, et see

oli nagu teatud mõttes verstapost, kust algas uus

etapp minu elus. Juunikuus lõpetasin Sisekaitse-

akadeemia, mille tulemusel on nüüd mul ette

näidata kõrgharidust tõendav dokument. Elu ise

tõi üsna ruttu sellele ka nii öelda rakenduse –

septembris sai minust Narva päästekomando

pealik. Pean seda tunnustuseks— mulle usaldati

see vastutusrikas töö, teen seda hea meelega ja

pühendumusega. Uue ametikoha vastu võtmi-

ne vajas kaalumist ja mõtlemist, kuid nüüd,

aasta lõpus, julgen öelda, et see oli õige valik.

Mind on Narvas hästi vastu võetud, mehed on

väga abivalmid ja toetavad. Aasta lõpus nimeta-

ti Narva komando ka parimaks ennetuskoman-

doks, see oli väga meeldiv.

Sellest aastast jääb eredalt meelde ka Eliitko-

mando võistlused, kus sel aastal sain veel osa-

leda. Panin kokku oma meeskonna ja tulemus-

tega jõudsime me välja ka pealinna. See on

väga äge võistlus ja mul on natuke

kahju, et komandopealikuna ma sel-

lest järgmisel aastal osa võtta ei saa.

Töö ja eraelu käivad ikka koos… ka

eraeluliselt on olnud hea aasta. Mind

on rõõmustanud iga väike asi, edasi-

minek ja saavutus, mis on tulnud

minu 3-aastasel erivajadusega lapsel.

Ta on olnud väga vapper ja tubli

poiss, kes vaatamata mitmetele ope-

ratsioonidele ja pikaajalisele ravile

oskab tunda rõõmu igast väikesest

asjast. Veel tänagi meenutab ta Ida

päästekeskuse jõulupidu, kus jõulu-

vana saabus laste juurde laskudes alla

toruliftist.

Uuelt 2016. aastalt ootan, et kõik

sujuks ja läheks õiget rada pidi. Et

tööl oleks kõik korras ja ka mu pere

oleks õnnelik. Head vana aasta lõppu

ja vahvat uut 2016. aastat kõigile!

Jarmo on pildil vasakult teine Eliitko-

mando võistlusel meeskonnaga Küsis Helen Tammets

Päästja Jarmo Juhansoni aasta

Lõuna päästekeskus jätkab 2016. aastal rahulikku liikumist

Räägib Mart Haljaste, Lõuna päästekeskuse juht

Suur muutus tööelus oli tänu Margo edasiliikumisele ja

Margo üle on siiralt hea meel. Hea, et saan jätkata tema

loodud traditsioone.

Rõõmu valmistasid uued ja paremad töötingimused, saime

ka uut tehnikat. Meeldib, et päästjad on kodukülastusi

südamega võtnud.

Kui kõik väga kokku jookseb, tuleb osata ennast välja lüli-

tada probleemidest, et puhanult ja värskelt uuesti mõelda.

Välja lülitada aitab hea seltskond.

Uuel aastal sooviks rahulikult jätkata eesmärkide poole

liikumist, sest eesmärgid on meil ju väga selged. Tuleb

püüda üle olla ees ootavatest raskustest.

Küsis Astra Pintson-Käo

4


Räägib Kalvar Tammine, Lõuna-Eesti pommi-

grupi juhataja

2015. aasta demineerimiskeskuse pommi-

gruppide juhatajate hulgast parimaks vali-

tud Kalvar Tammine Lõuna regioonist

ütles esimese asjana, et uude Tartu pääs-

tehoonesse kolimisega muutus nende töös

praktiliselt kõik. Kogu aasta vältel sisustati

õppeklass, kus on nüüd lõhkekehade

reaalsed näidised, mida varem pidi kooli-

des käies piiratud hulgal kaasa tassima ning

kus on endisega võrreldes ennetustööks

ideaalsed tingimused. Sama saab ütelda ka

demineerijate ettevalmistuse ja treenimise

kohta.

“Nüüd on meil soe garaaž, kus saame

igal ajal privaatsetes oludes oma harjutusi

teha ning pommirobotitega töötamist

treenida. Ka õppetorni kasutasime esime-

sel poolaastal tõenäoliselt päästjatest roh-

kemgi, et harjutada lõhkekehade kahjutuks

tegemist ja pommiülikonnas tegutsemist

korrusmajades ning kõrgustes töötades.

Rohkem tahtis harjumist see, et inimesi on

majas palju ümber ning töövõtetega seo-

tud tundliku info vahetamisel peab sellega

arvestama.

Tartus olles on oluliselt lihtsam ja kiirem

nii reageerimine linnas aset leidvatele

keerulisematele sündmustele kui ka asja-

ajamine. Aasta jooksu sõitsin muidu puh-

talt nõupidamiste ja muude asjaajamiste

pärast Luunja valla ja Tartu vahel autoga

maha umbkaudu 3000 kilomeetrit.

Südikus viis sihile

Uue kogemuse ja osalt ka töövõidu, mis

meeskonna ühtsust kasvatas, pakkus hea

kaaslase ja alluva töötervisekontrollil mää-

ratud piirangu muutmine. Septembris öeldi

mehele, et ta ei saa nägemise halvenemise

tõttu enam demineerijana töötada. Kui-

võrd kõrvalekalle kehtestatud normist oli

minimaalne, siis otsustasin otsida võimalu-

si, kuidas kogenud töötajat meie jaoks

alles hoida. Selleks sai nõu otsitud nii töö-

inspektsioonist, töötervishoiukomisjonist

ja lõpuks isegi sotsiaalministeeriumist. Det-

sembris leidsimegi võimaluse küsida teise

arsti arvamust, kelle otsuse järgi mehel edasi

lubati töötada. Probleemi lahendamise käigus

selgus mitmeid senise töötervisekontrolli

süsteemi ja kehtestatud tervisekriteeriumite-

ga seotud küsitavusi, mille lahendamiseks

uuel aastal kindlasti tööd edasi tuleb teha.

Rõõm oli kogeda juhtkonna toetust, mille

abil korduvaid tervisekontrolle rahastati ja

ettevõtmisega lõpuni julgustati minema. Pret-

sedent aitab loodetavasti tulevikus nii pääst-

jate kui demineerijate tervisenõudeid nende

tegelike tööülesannetega paremini vastavusse

viia. See näitab ka, et otsesel juhil tasub alati

teha maksimum, et oma meeskonda alles

hoida.

Demineerija professionaalsus ning meeskon-

naga kokkutöötamine kujuneb välja

umbes 10 aasta jooksul. Juba see an-

nab selgelt aimu, kui kasulik on koge-

mustega oskustöötajaid maksimaalselt

kaua ametis hoida. Pealegi on kogu

Eestis inimeste põud ja iga organisat-

sioon pingutab oma inimeste hoidmi-

se nimel, mis osas kindlasti ka meil on

rohkem võimalusi ja arenguruumi.

Perekond lisab motivatsiooni

head tööd teha

Väga hea meel on kodus 11-aastase

tütre Eva Kristine üle, kes on oma

koolis, Tartu Kivilinna koolis, paljude-

le eeskujuks. Ta osales mitmetel ma-

temaatikaolümpiaadidel, Eva

Kristinele anti tiitel „Kõige sõbrali-

kum klassikaaslane“ ning lisaks on ta

1. klassi õpilaste mentor ja nõuandja

tiitliga „Kõige suurem sõber“. Tead-

mine, et tütre jaoks on teiste abista-

mine oluline, loob ka kodus sooja

tunde ja teisalt innustab pingutama, et

talle vääriline isa olla.

Lõuna-Eesti pommigrupi demineerija-

te nimel soovin kõigile uueks aastaks

rohkem usaldust teineteise vastu!

Selleks tuleb ühelt poolt rohkem

rääkida teisalt jälle osata kuulata ning

mõtelda enne, kui järeldusi teha ja

tegutseda.“

Küsis Marek Kiik

Demineerijatel on palju uusi harjutusvõimalusi

“Lõuna-Eesti pommigrupi

demineerijate nimel soovin

kõigile uueks aastaks

rohkem usaldust teineteise

vastu! Selleks tuleb ühelt

poolt rohkem rääkida teisalt

jälle osata kuulata ning

mõtelda enne, kui järeldusi

teha ja tegutseda.“

5

31 .12 .2015 (nr 114)

Räägib Kairi Rikko, peadirektori asetäitja

2015. aasta kõige tähtsamaks sündmuseks

tuleb kindlasti pidada personalistrateegia

loomist ja sellega kaasnenud nauditavat koos-

tööprotsessi. Kutsusime sellesse protsessi

osalema üle 60 inimese eri valdkondadest ja

kõik ka osalesid. Väljatöötamisel osale-

jad said kaasa rääkida ja öelda välja enda

jaoks olulised asjad. Näen, et valminud perso-

nalistrateegia on väga meie enda nägu. Hin-

dan kõrgelt seda, et kolleegid eri valdkonda-

dest olid valmis aitama. Kindlasti on see

2015. aasta üks meeldejäävamaim koostöö.

Teiseks suureks sammuks 2015. aastal võib

pidada tegevusi mida on tehtud teenuste

kvaliteedi juhtimiseks. Oleme loonud süstee-

mi , mille järgi on võimalik kõigi teenuste

osutamise taset hinnata. Uuel aastal hakkame

siis teenustega rahulolu juba reaalselt mõõt-

ma. See, et meie tegevused oleksid mõõde-

tavad, see on suur asi – võimalus teenust

kindlate mõõdikute järgi hinnata an-

nab olulist tagasisidet nii ühiskonnale kui ka

organisatsiooni sisse.

Kolmas edukas samm tugivaldkondade jaoks

oli siseteeninduse kontseptsiooni väljatööta-

mine. See on huvitav projekt, mis peaks veel-

gi kasvatama organisatsiooni sisest rahulolu

ja samas aitab jälgida teenuste osutamise

kvaliteeti ning koguda statistikat kitsaskohta-

de kohta. Siseteeninduse kontseptsiooni raken-

damise käigus on plaan võtta järgmisel aastal

kasutusele veebikeskkond, mille kaudu töötajad

saavad haldusosakonna pakutavate siseteenus-

te osas oma vajadustest ja probleemidest teada

anda. „Tunnen, et tugivaldkonnas on väga

palju tööd tehtud. Aastaks seatud eesmärgid

on saavutatud. Tunnen suurt tänulikkust ja

uhkust oma meeskonna üle, “ võtab Kairi kokku

kõikide saavutuste loetelu.

Õppetund elu haprusest

See aasta jääb meelde ka aastana, kus suvel

juhtunud traagiline sündmus tuletas ühe meie

kolleegi ootamatu lahkumisega taaskord meel-

de elu haprust. Me ei tohiks inimesi endi kõrval

võtta iseenesestmõistetavana, sest miski siin

elus ei ole iseenesestmõistetav. Seega suvel

meie suurest töökast perest lahkunud Madis oli

mööduval aastal meile omamoodi sõnumitooja

– just selles osas, et üksteist on vaja hoida

ja märgata. Eks igapäeva kiiruses kipub see

kahjuks vahel ununema.

On palju väikeseid häid asju, millest rõõ-

mu tunda

Pean väga oluliseks, et inimesed oskaksid rõõmu

tunda väikestest asjadest. Just väikesed asjad ja

õnnestumised on tihti käivitajateks suurtele

edulugudele. Näiteks meeldib mulle väga, et

PÄA võistkond osaleb Ajujahi võistlustel ja on

väga hea meel, et olem hoo sisse saanud inno-

vatsiooniprotsessile.

Samuti on erakordne, et sel aastal võtsime

kasutusele mitu uut kaasaegsete töötingimus-

tega hoonet, millega oleme loonud võimalu-

sed osutada parimat teenust – Tartus, Lasna-

mäel, Vormsil, Võrus, Häädemeestel.

Nii et lisaks headele inimsuhetele on Pääste-

ametis küllaldaselt asju, millest rõõmu tunda.

Uued ja põnevad väljakutsed 2016

Lähenev aasta saab olema põnev. 2016. aastaks

on mul ootus, et personalistrateegia tegevuska-

vas olevad tegevused läheksid ellu, juba jaanua-

ris käivitub esimene suur tegevus — alustab

Tuleviku Liidri arendusprogramm. On ääretult

oluline mõelda pikemalt ette ja kasvata-

da juhtidele mantlipärijaid.

Siis on meil tulemas hästi põnevad uued tee-

mad mis on seotud PÄA toimepidevuse tagami-

se teemaga. Organisatsiooni toimepidevuse

teema on taaskord võimalus eri valdkondade

vahel koostööd teha!

Ühe suure protsessi koordineerimine tu-

leb samuti juba jaanuarist minu lauale – PÄA

palga-, personali- ja finantsarvestuse konsoli-

deerimine Riigi Tugiteenuste Keskuse alla.

Põnevust tekitav roll

Uueks aastaks sooviksin kõigile kolleegidele

tugevat tervist, hoidke ennast ja oma kolleege!

Näidake üksteise suhtes üles rohkem hoolivust

ja toetust. See on tõeliselt oluline. Ja et kõigi

kolleegide lähedastel läheks uuel aastal hästi.

Ka mind ootavad uuel aastal ees suured muu-

tused, nimelt saan ma kevadel vanaemaks. Kü-

simusele, kuidas Kairi selleks rolliks valmis on,

vastab ta: „Muidugi, ma olen valmis ja ma arvan,

et minust saab äge vanaema! Tahaksin lapselap-

sele pühendada palju armastust ja aega!“

Kui seni on töötajal õigus võtta alaealise lapse-

ga koos aja veetmiseks nö lapsepäevi, siis mine

tea, äkki on meil tulevikus ka mõni ametlik

vaba päev lapselapsega olemiseks.

Positiivne ootusärevus uue aasta osas on

igaljuhul õhus.

Küsis Birgit Kermes

3 suurt mõõdetavat sammu edasi

6


Räägivad Margus Mossin, Tõivo Tim Nõlvak,

Jevgeni Novikov ja Bronek Järve (pildil vasakult

paremale), Pärnu komando III vahtkond

Pärnu komando kolmanda vahtkonna me-

hed Margus Mossin, Tõivo Tim Nõlvak,

Jevgeni Novikov ja Bronek Järve võtavad

enne jõule aasta kokku ning jagavad oma

mõtteid.

2015. aasta suurim võit nende jaoks oli, et

vahi mehed on kõik elus ja terved. Mõned

tööõnnetused on küll ette tulnud, kuid õn-

neks on aasta olnud meie jaoks soosiv.

Selle eest on põhjust tänulik olla küll ja veel.

Sõna, millega võiks nende arust iseloomus-

tada möödunud aastat, oleks kindlasti

“kiire”.

Konkreetselt tuuakse välja mõned väikse-

mad ja toredamad sündmused. Näiteks, kui

üks vahi meestest tegi oma kallimale abielu-

ettepaneku ning sai “Jah” sõna. Lisaks läks

üks meestest päästekooli ning ühiselt sai

koju toodud ka võit jalgpallis. Isiklikust elust

mehed rääkima ei kipu, kuid selgub, et ka

eraelus on sel aastal olnud saavutusi, näiteks

majade ehitamine ning jalgpallikohtuniku ja -

treeneri töö.

Läinud aastal tuli juurde üks teenus, mida

Pärnu päästjad peavad osutama hakkama

ning läbisid selleks ka kaks merepääste kur-

sust. “Kursus oli põnev ja pani ennast ületa-

ma,” ütleb vahepeal arutelus osalenud, kuid

peagi väljakutsele tormanud Antti Lääts.

Merepääste lisandumine on meeste arvates

pigem koormav, sest pidevalt lisanduvad

erinevad teenused, kuid samas palk ei tõuse.

“Pigem kannatab töö kvaliteet,” ollakse

ühel meelel. Väga vähe on mehi, kes lisaks

päästetööle midagi muud kõrvalt ei tee.

Niimoodi mitme paiga vahel harjuda ning

ennast ja aega jagada on raske ja nädala

töötunnid on utoopiliselt kõrged. Juba see

tekitab tegelikult nördimust, et peab üldse

teine töö kõrval olema, kuid muud üle ei

jää, sest pääste palgaga üksinda on raske ära

elada.

Päästetöödel pole kunagi rutiini

Seda tööd ei tehta palga pärast, vaid mille-

gi suurema nimel. Päästjana töötamine ei

ole kunagi rutiinne, sest kõik tööpäevad

on erinevad. Kui küsida, mida möödunud

aastast kõige rohkem õpiti, vastatakse, et

iga päev ja iga sündmusega õpitakse alati

juurde. Elu on erinev ja kõik sündmused

on ka erinevad.

Meestele jäävad rohkem meelde need

sündmused, mis on olnud ärevamad või

vajanud kiiret reageerimist. “Töö on niigi

ohtlik,” ütleb vahi rühmapealik Tõivo Tim

Nõlvak. Välja tuuakse Pärnu Haigla sünd-

mus jaanuarist, mõni keemiasündmus ja

suurem majapõleng, kus oli eluohtlik teha

päästetöid.

“Kui vahetus lõppeb, siis ei võeta tööd

koju kaasa,” ütleb Jevgeni Novikov. “Sa

eladki seda elu ainult siin ja sellel hetkel,”

lisab ta. Mehed räägivad, et rasketest het-

kedest ja pingetest saadakse üle huumori

abil ja üksteist lõõpides. Suuremate häda-

dega tegeletakse mujal.

Muutus rahva mentaliteedis

Küsimusele, kas inimeste tänusõnad ka sel

aastal kuidagi meeles on olnud, vastatakse,

et rahva suhtumine on üldiselt muutunud.

Kui varem toodi tihti kommikarpe, mee-

neid või valati üle tänusõnade ja soojade

kallistustega, siis nüüd võetakse kõike väga

elementaarselt. “Olime kahe autoga kahel

erineval sündmusel, ühed käisid väikese

poisi jalga radiaatori vahelt paari minutiga

välja võtmas ja teised eemaldasid samal

ajal mitu tundi teele langenud puid. Kiita

said need, kes poissi aitasid,” ütleb Bronek

Järve. Pigem tuleb meeste sõnul olla täna-

päeval ettevaatlik sellega, et kiitmise ase-

mel laita ei saaks.

Pilguheit uude aastasse

Meeste hulgas tuleb välja huvitav tendents

– keegi ei anna uusaastalubadusi.

Peale pikka küsitlemist lisab siiski Tõivo

“Luban uuel aastal rohkem puhata,”

milles teised mehed muidugi kahtlevad,

sest tegu on ju päästjatega.

Mida uuest aastast veel oodata? Mehed

ütlevad jällegi head ja tugevat tervist ning

et kõik oleksid ikka terved. Samuti soovi-

takse veelgi enam elude päästmist.

Mehed toovad välja, et uuel aastal soovik-

sid nad paremaid sportimisvõimalusi ja

varustust. Algus on juba tehtud, sest ko-

mandos on uus redelauto ja natuke uut

spordivarustust. Mehed julgevad unistada

tasuta ujumisest või ühistest saalitrenni-

dest. Samuti on rühmapealiku sõnul nende

mehed töötanud välja häid päästetöödel

kasutatavaid töövahendeid ja taktikaid.

“Mõnikord võiks olla rohkem märkamist

ja tunnustamist ja meie ettepanekutega

rohkem arvestamist,” lisab ta.

Intervjuu lõppu ütlevad mehed, et soovi-

vad kõikidele häid jõule ja rahulikku uut

aastat.

Küsis Katariina Vaabel

Päästjate aasta võidud ja kaotused

7

31 .12 .2015 (nr 114)

Räägib Mati Käo, Lõuna päästekeskuse menet-

lusbüroo juhataja

Mis oli sellel aastal märkimisväärset,

mis meelde jäi?

Me oleme nüüd terve aasta olnud uues

majas, kus on palju paremad tingimused, aga

kui tuleb neljakesi ära teha viie inimese töö,

siis ei ole sellest uuest majast tolku.

Tööalaselt suuremad saavutused on kindlas-

ti meeskonna toimima saamine ja meie

erialase suuna käimalükkamine.

Meelde jäi veel väga positiivse elamusena

traditsiooniks muutunud kevadine Hawaii

rattalaager Portugalis ja suvine suurprojekt

– maale sauna ehitamine. Rõõmu võibki

tunda eelkõige väikestest pisiasjadest – et

saan tegeleda asjadega, mis mulle endale

meeldivad. Meil on keskuses väga toredad

väikese pundi ühisüritused: öösuusatamine,

rattamatk, mälumäng. Seltskond keskuses

on väga hea.

Mis oli selle aasta nö õppetund?

Selle aasta õppetund – pauk võib tulla sealt,

kust ei oota. Sind tabavad ebameeldivad

ootamatused, milleks ei oska valmis olla.

Millist kogemust hindad ise kõige roh-

kem?

Sellest aastast ei tule midagi meelde. Mõni

aasta tagasi toimunud ekspertide vahetuse

programm Saksamaal oli asjalik. Meie konna-

tiigis ei õpi nii palju. Vaja on rohkem koge-

muste vahetamist. Siiski võib öelda, et me

oleme saanud oma tööd hästi teha. Nii hästi,

kui hetkel võimalik.

Kui välja tuua midagi konkreetset, siis selleks

on tulekahjude tekkepõhjuste täpsem välja

selgitamine, see aitab paremini teistel oma

tööd teha. Näiteks ennetada. Nad teavad,

kuhu teravik suunata.

Kuidas Sa raskustega hakkama said?

Raskustega võitlesin. Ja nendega ka, kes

neid raskusi tekitasid. Raskused selleks

ongi, et neid võita. Vahel tuleb ka leppida,

aru saada, asju ümber hinnata – võib-olla

see ei olegi raskus, vaid lihtsalt väljakutse.

Tuleb osata puhata, aeg maha võtta, mitte

ennast lõhki joosta. Lõõgastumiseks sobib

hea seltskond, sport, saun. Tööalaste

probleemide puhul on kindlasti toeks

lähimad kolleegid.

Mis on uue aasta tunded ja ootused?

Segased tunded. On teadmatus, mis saab

puuduvast töötajast, valvetest. Lootus

jääb, et probleemid lahenevad, aga ma ei

saa ise just väga palju selleks teha.

Ootan kindlust tuleviku ees, stabiilsust, et

asi paraneks.”

Mati soovib, et kõigil lähedastel läheks

hästi – et tervis vastu peaks, eriti vaimne.

Et „pean“ asjade kõrval saaks tegeleda

„soovin“ asjadega. Et töö- ja eraelus oleks

heas mõttes rutiin – siis võiks jälle mõne

suurema projekti ette võtta.

Küsis Astra Pintson-Käo

Räägib Ailar Holzmann, Ida päästekeskuse juht

Ida päästekeskuse juhiga vesteldes jääb selgelt kõlama üks: oluline

on kokkuvõttes kõigi töötajate panus! „Pean üheks 2015. aasta

olulisemaks asjaks peadirektori hinnangut Ida päästekeskuse teh-

tud tööle ja inimeste töösse suhtumisse.“ See hinnang oli, tsiteeri-

Menetlejad tunnevad rõõmu pisiasjadest

Ida päästekeskus tunnetab jõulist edasiminekut

8


des peadirektorit :“ Ida on hea, Ida on tõesti hea, Ida töötajate suhtu-

mine on samuti hea.“ Selline hinnang on Ida päästekeskuse ja ameti

Virumaa töötajatele väga suur tunnustus.

„Meid, meie suhtumist ja meie tehtud tööd kiideti, oleme rahul,“ lisas

Ida päästekeskuse juht.

„Ma arvan, et Ida päästekeskuse teenistujate individuaalse ja mees-

kondliku töö sooritused näitavad tulemusi strateegia eesmärkide saa-

vutamisel paari-kolme aasta pärast. Minu hinnangul on 2015. aastal

tehtu ja 2016. tööplaani pandud ülesanded õiged ja tulemusi toovad,“

sõnas Ailar.

Keskuse juht tunneb end uude aastasse minnes teotahtelise ja saavu-

tusmeelsena, ja selle tunde tekitab organisatsiooni terve hingamine,

selged eesmärgid ning teenistujate meelsus.

Küsis Lili Lillepea

Räägib Alo Tammsalu, peadirektori ase-

täitja

Aastate jooksul on töö Päästeametis

õpetanud Alole väga palju olulist ja

2015. aastal on kõik õpitu rakendunud

tema isiklikus elus. „Esitasin endale

küsimuse, et kuhu ma lõpuks ikkagi

tahan jõuda ja millistesse asjadesse

maailmas veel panustada. Kas kuskil on

veel mõni puu, mille otsa ma ei ole

roninud, kuid tahaksin ronida?“ illust-

reeris Alo oma mõtet põneva metafoo-

riga. 2016. aastal on Alo otsustanud

panustada lisaks oma põhitööle ka ter-

vise valdkonda.

Tõuke ja inspiratsiooni elumuutuseks

andsid uued teadmised tervislikest elu-

viisidest ja mõistmine, et just selle vald-

konna areng kindlustab meile tulevikus

pikaealisuse ja kõrge elukvaliteedi. Aga

kes meist ei tahaks kaua täisväärtuslik-

ku elu elada? Alo on otsustanud tervis-

like eluviiside propageerimisse oma

panuse anda, seda tänuväärset tööd on

ta alustanud juba Päästeametis. “Mul on

väga hea meel, et kogu meie organisat-

sioon on hakanud teadlikult tegelema ka

inimeste tervisega ja see tegevus läheb

järjest põhjalikumaks. Alates iseenda iga-

päevase vormishoidmise propageerimisest

lõpetades tervisliku toitumise alase nõu-

ga,” selgitab ta.

Julge õnne kojutooja

Alo filosoofia on, et kui tahad midagi saa-

vutada, pead ise selle heaks midagi tegema.

Õnn ei ole juhuse küsimus, juhuseid ei ole

olemas. Kõige rohkem tabab õnn neid

inimesi, kes teevad selle heaks tööd. See

on oma elu juhtimine. „Päästeametis on

sama asi, me peame ise olema aktiivsed.

Sina pead ise minema edu juurde. Me ki-

pume kritiseerima, et mina ei tea, mulle ei

anta infot. Aga seda tuleb ise otsida, tuleb

ise võtta juhtroll oma elus,“ julgustab Alo

olema sihikindel. „Kõikidel inimestel on

oma eesmärgid ja kui need lähevad kokku

asutuse eesmärkidega, siis see on õnn -

asutuse ja inimese ühine õnn.“ Kuid samas

lisab ta ka kavalalt: „Aga kahe puu otsa

korraga ronida ei saa, tuleb valida ja riski-

da.“

Organisatsioonilises mõttes on Alo arva-

tes ülioluline, et inimesed samastaksid

ennast organisatsiooniga ning et üles-

anded oleksid piisavalt ambitsioonikad,

kuid siiski jõukohased. Töökeskkond

peaks tema sõnul olema nagu teine

pere või teine kodu, kus perepea on

kokku leppinud ühise liikumissuuna.

Kui inimene on õnnelik, siis läheb asu-

tusel ka hästi. Organisatsioonis, kus

töötavad õnnetud inimesed, ei saa

kunagi hästi minna. See on tasakaalu

küsimus. Tasakaalu leidmiseks tuleks

alustada nõu andmisega iseendale ja

siis kuulata seda nõu. See ei ole lihtne,

kuid on kindlasti vajalik.

Uhke Päästeameti üle

Päästeameti üle tunneb Alo suurt hea-

meelt. „Olen väga uhke, et läbi 15 000

kodukülastuse oleme päriselt ka muu-

tumas ennetavaks organisatsiooniks.

Hea meel on näha, et meie mõtteviis

ei ole enam selline, et jumala pärast,

mina küll ei taha seda teha, see ei ole

minu osakonna asi. Pigem juurdub uus

suhtumine, kus ollakse valmis tegema

natuke rohkem kui oodatud ja panus-

tama seeläbi ühiselt suurde organisat-

siooni pilti,“ toob Alo näiteid positiiv-

setest suundumustest. Ta toob välja ka

oma valdkondades uuel aastal alguse

saavad täiesti uued suunad – kriisiregu-

leerimine mõtleb, kuidas elanik võiks

iseseisvalt hakkama saada erinevate

olukordadega. Samuti on üleval küsi-

mus, kuidas Päästeamet ise hakkama

saab ja oma toimepidevuse tagab. Vana

teemana on endisel laual partnerkom-

munikatsiooni tõhustamine. Täna peab

Päästeamet vaatama eelkõige suurt

Tasakaalu leidmine teeb inimese õnnelikuks

9

31 .12 .2015 (nr 114)

pilti ja mõtlema, kuidas kõik Eesti inime-

sed endaga kaasa tulema panna.

Iga asi on millekski hea – oluline on

seda näha ja mõista

Alo võtab väga paljusid asju elus õppetun-

nina. „Minu elufilosoofia on - ma ei kaota

kunagi, ma kas võidan või õpin ning iga

ebaõnnestumine ongi võimalus õppida. Iga

asi on millegi jaoks hea, me ei pruugi veel

näha kui heade võimalusteni see halb asi

võib meid juhatada. Halva asja headust on

võimalik tunnistada ainult tagantjärgi,“

mõtiskleb ta. Näiteks sellest aastast mõjus

Alole väga motiveerivalt visiit Bulgaariasse,

mis näitas, kui hästi me arenenud oleme ja

see oli väga positiivne avastus ning võrd-

lusmoment. Inimesed peavad tihti enda

käegakatsutavaid asju elementaarseteks ja

ei mõista enam, kui kaugele juba on jõu-

tud. „Me oleme väga tublid olnud ja head

tööd teinud. Me oleme päris mitmes ko-

has raputanud ühiskonda – toimetuleku-

toetuste ja elektrita jäänud perede teema.

Loodan, et suudame ka edaspidi panna

inimesi silmi avama ja seeläbi oleme

päästnud mitme inimese elu või kodu,“

on Alo optimistlik.

Muutused kui loomulik protsess

Tihtilugu kritiseeritakse muutusi ja võe-

takse neid kui turvalise elu rikkujaid. Te-

gelikult võib muudatuste aktsepteerimi-

ses seisneda inimese õnn. Alo soovitab

võtta muutusi kui võimalust, kõik uued

olukorrad annavad võimaluse areneda.

Tema arvates on absoluutselt igas asjas

võimalik leida see positiivne, mis viib

edasi. Lootus, et tuleb aeg, kus muutusi

ei tehta, on illusioon. Pigem peaks muret-

sema panema aeg, kui muutusi ei toimu.

„Jah, muutused on ohtlikud, kuid rutiin

tapab, “ nendib Alo. Ise on ta inspirat-

siooni muutusteks saanud raamatutest

ning lugenud sellel aastal rohkem raama-

tuid kui kogu oma ülejäänud elu jooksul

kokku. Selleks on vaja lihtsalt võtta aega,

näiteks igal hommikul pool tundi lugemi-

seks. Raamat annab edasi ühe inimese

elutarkused ja nii on võimalik nädalatega

ammutada paljude väga tarkade ini-

meste kogemusi. Ka Alo elus on ol-

nud läbi aegade raamatuid, mille juur-

de ikka ja jälle oma mõtetes ja mõ-

tisklustes tagasi pöördub. Üks neist

on kindlasti Napoleon Hilli

“Mõtlemist muutes rikkaks. “ See

raamat sobib tema sõnul igaks välja-

kutseks inimese elus - ükskõik, mis

hetkel kaane avad, ikka saad abi.

Kui küsida Alolt uue aasta soovide

kohta, toob ta esiti välja kaks märksõ-

na - vähem ego ja rohkem hoolivust.

Ja täiendab: „Soovin, et inimesed

teeksid rohkem seda, mida Sinult ei

oodata. Samas ei tohi ära unustada

iseennast – tööpäev ei ole ööpäev, et

sul on ka pere, tervis, isiklik aeg, ho-

bid, sportimine ja muu. Meie ise ole-

me kõige olulisemad ja kõige kese.

Hoiame iseennast hästi töökorras ja

kõik muu asetub ka paigale. Edukat

uut aastat, armsad kolleegid!“

Küsis Birgit Kermes

10


Komandopealiku töine ja mitmekesine aasta

Räägib Janno Vool, Jõhvi päästekomando koman-

dopealik

2015. aasta oli töine aasta. Tegemist oli palju –

igapäevatöö, laagrite korraldamine, tegevus

vabatahtlike rindel, päästeala noortering. Lühi-

dalt öeldes oli mitmekesine ja tegus aasta.

Sellest aastast võtan kaasa palju kogemusi. Sain

töötada väga erinevate inimestega, osa võtta

nii regiooni kui ka üle-Eestiliste laagrite korral-

damisest. Sain tõestust teadmisele, et hea

meeskonnaga saab alati kõik asjad tehtud.

Loomulikult tuleb ette ka raskusi, aga siis on

hea nali alati päästerõngaks.

Kui rääkida sellest, mis jääb läinud aastats

kripeldama, siis mainiksin Jõhvi redelautot. See

jõudis Eestisse esimesena, aga paraku pole ta

siiani komandosse jõudnud. Loodetavasti

2016.aastal see masin tuleb ja jääb, aitab pääst-

jatel tööd teha pikki aastaid.

Uuelt aastalt ootan, et kõik alustatud teg-

emised jätkuksid ning jõuaksid püstitatud

eesmärkideni. Et mehed komandos oleksid

terved ning neil oleks hea tööd teha ja ka

tööst vaba aeg oleks tore. Oma perele soovin

kannatlikku meelt, sest ma tean, et olen en-

dale võtnud nii palju töid ja tegemisi et ko-

duste jaoks pole mind ehk piisavalt. Luban, et

kogu vaba aja, nii palju kui seda on, pühendan

oma perele.

Mulle meeldib see ütlus: “hundid söönud ja

lambad terved.” Tore kui ka eraelus ja töises

plaanis oleks piltlikult öeldes just nii.

Küsis Helen Tammets

Positiivsed muutused teevad rõõmsaks

11

31 .12 .2015 (nr 114)

Räägib Arvi Uustalu, Lõuna päästekeskuse

kriisireguleerimise büroo juhataja


Neis asju, mis on olnud tööalaselt tähtsad ja

mis on olnud 2015. aasta märksõnad, on

päris palju. Üks on kindlasti sigade aafrika

katk, mis puudutas just Lõuna regiooni nii

kriisikomisjoni kui päästjate tasandil. Täiesti

uus kogemus, et kuhu päästet kaasatakse.

Teine märksõna on Werrex. Väga võimas

koostöö kogemus, kus olid koos Lõuna-Eesti

parimad tegijad. Eriliseks teeb nii õppuse kui

ka kogemuse selle mitmetahulisus. Kuus

erinevat sisejulgeoleku teemat erinevate

asutuste koostöös, aga ka Lõuna

päästekeskuse sisene väga ladus koostöö.

Kindlasti selle aasta eduprojekt tervikuna.

Kolmas märksõna võiks olla sisseelamine

uude majja ja töökeskkonna muutus. See on

tervikuna minu arvates väga hästi mõjunud.

Meie oma büroo inimesed on ka sellesse

kõvasti panustanud.

Kindlasti soovin esile tuua ka uute inimeste

tuleku kriisi valdkonda. Igas regioonis on

olnud mingi muutus või liikumine. Vahva on

näha uusi noori inimesi kriisireguleerimises.

Isiklikus plaanis läheb tavapäraselt.

Mis võiks olla nende saavutuste ühine

nimetaja?

Ma arvan, et see on koostöö. Ühine

tegemine — see on jõud. Nii keskuse kui

koostööpartnerite võtmes. Üksi on väga kee-

ruline kriisireguleerimises midagi suurt saavu-

tada.

Kriisireguleerimine ongi koostöö ja võrgustik.

Mis sind motiveerib või käivitab?

Motiveerib kohusetunne ja vastutustunne. Eriti,

kui on kaasatud palju koostööpartnereid. Miini-

muniga ei tohi leppida, tuleb olla ambitsiooni-

kam. Samuti keskustevaheline väike konkurets,

aga see on positiivne. See on käimatõmbav

jõud. Motiveerib kindlasti ka erialane välis-

kogemuse omandamine, et näha suuremat

rahvusvahelist pilti. Loomulikult motiveerib

kollektiiv ja seda kõigil tasanditel. Kriisi val-

dkonnas kokku on väga väärt seltskond. Lõu-

nas on hästi omamoodi meeskond, igaühel on

oma eripära, mis muudab meeskonna tuge-

vamaks. Meil on olnud keskusega ka väga

meeleolukaid ühiseid üritusi, mis süvendavad

meeskonnavaimu.

Ja minu jaoks on lapsed kindlasti käimatõmbav

jõud. Kui nad panevad käed ümber kaela, siis

mida veel tahta! Ja kui nad ütlevad, kui tore issi

neil on!

Mis olid Sinu jaoks selle aasta õppetun-

nid?

Üks õppetund, mille sain, on infoga

ringikäimine. Et kui ettevaatlikult tuleb seda

kohelda. Näiteks ümberkorralduste puhul, kui

midagi ei ole veel selge, siis kas üldse või kel-

lele mida rääkida. Võib üsna valusalt näppu

lõigata. See ei peaks nii olema, aga in-

imesed võtavad asju isiklikult. Ka kõrvalt-

vaatajana võib sattuda väga ebamugavasse

olukorda, täiesti pahaaimamatult. See

paneb mõtlema vastutustundlikumalt infoga

ümberkäima. Ja kindlasti peab suhtlema

rohkem inimesega, tundma huvi tema

rõõmude ja murede vastu. Ma isegi saan

oma pingeid maandada kolleegidele toe-

tudes, keda rohkem usaldan.

Lapsed õpetavad kannatlikkust. Kui näed,

et väikesel inimesel on tuju paha ja

emotsioonid käivad üle pea, siis kuidas

mitte sellega kaasa minna ja jääda ra-

hulikuks. Võtad lapse kaissu ja kallistad ja

kui suur probleem on möödas, saab mure

lahti rääkida ja edasi minna. See tuleb

kindlasti täiskasvanute maailma kaasa võtta.

Võtta rahulikult ja mitte olla üle-

emotsionaalne. Kindlasti on nii õpetlik ja

vajalik ka koos lapsega õppimine, kooli-

raskustest üle saamine ja toeks olemine.

Mis kõige enam rõõmu tegi?

Ikka lapsed. Kõik see, mis ma enne ütlesin,

laste kallistus ja nendega koosolemine.

Üks väga armas ja vahetu kogemus oli see,

kui mu noorema lapse lasteaiarühm käis

uues majas külas. Nublu oli kohal ja

suitsuandurist räägiti. Ja pärast kodudes

kõik kontrollisid, kas neil on kodud ses

mõttes korras.

Mida tegid hetkedel kui oli tõesti

raske? Mis aitas üle saada?

Väga raskeid hetki tõttöelda ei meenugi.

Oli hetki, kus oli palju tööalast stressi, ja

eks kõigil on isiklikus plaanis kehvemaid

hetki. Aga sellisel puhul aitab mõtteviis, et

see on ajutine ja see läheb mööda. Ja nii

ongi.

Millise tundega lähed uude aastasse?

Me oleme oma valdkonna mõttes jäänud

elanikust kaugele, oleme ajanud rohkem

asutustevahelist tugevat koostööd. Pean

silmas eelkõige Lõuna regiooni. Me pole

12


käinud ohutuspäevadel, õpetanud inimestele,

kuidas paremini hakkama saada või tutvusta-

nud, mida me teeme. See on uue aasta

märksõna mulle endale ja minu meeskonnale.

Siin aga ootaks ka keskseid suuniseid, kuidas

seda kõige paremini teha ja kuulaks ka teiste

kogemusi.

Kriisireguleerimise valdkond on pidevas

muutuses ja arengus. Ja seepärast peab

pidevalt niiöelda kätt pulsil hoidma.

Mis plaanid Sul on uuel aastal? Mida

soovid, et uus aasta toob?

Ikka püüda ennast teostada, saada paremaks

inimeseks. Võib-olla anda mõned lubadused.

Näiteks, jätaks suitsetamise maha. Kindlasti

soovin, et kõik laabuks nii tööalaselt kui

isiklikus plaanis. Et oleks toredaid suhteid ja

vähe kriise. Suures pildis soovin, et

julgeolekupoliitiline olukord ei lähe

hullemaks ja et kärpekava läheks võimalikult

valutult ja mõistusepäraselt. See peaks

olema hästi sisuline ja avatud suhtumise-

ga. Et mõeldaks läbi, millist turvalisust riik

inimesele pakkuda tahab. Tegelikult on

väga oluline ühiskonna sidususe võtmes

inimeste turvatunnet tõsta.

Uusaasta soov oleks: vähem kriise igas

mõttes!

Küsis Evelin Uibokand

2015. aasta oli Põhjas kultuuri, koostöö ja pehmete väärtuste aasta

Kirjutab Priit Laos, Põhja päästekeskuse juht

Põhja regiooni elanike arv on lähenemas

600 000 piirile (153 617 väljaspool Tallinna

ning 439 654 Tallinnas) ning oma 6 linna ja 17

vallaga on Harjumaa konkurentsitult suurima

rahvaarvuga maakond. See toob kaasa kasvavad

riskid ning suuremad väljakutsed Põhja pääste-

keskusele.

Lasnamäe komando on kujunenud ko-

duks

Meie võimuses on otseselt või kaudselt mõju-

tada 78% tulekahjude tekkepõhjusteks oleva-

test teguritest. See on meie vastutus ja kohus-

tus ning tegevuse peamine suund 2016. Pääste-

sündmused saavad enamasti alguse pisiasjadest

ja pisiasjade kaudu on neid võimalik ka ära

hoida. See tähendab detailset ning analüütilisel

infol põhinevat ennetustöö planeerimist ning

järelevalve teostamist.

2015. aasta oli Põhjas organisatsiooni, kultuuri,

koostöö ja pehmete muutuste aasta. Mustamäe

päästekomando ümberkorraldamine ja lõpeta-

mine ning Lasnamäe päästekomando alustami-

ne. Tänaseks LAS väljakutsete arv ületanud

1000 piiri. Lisaks operatiivsele võimekusele ja

komando selgele vajadusele Lasnamäel on

sealsest komandost kujunenud omamoodi

kodu. Nii päästjatele, kes seal igapäevaselt

turvalisust hoiavad, kui ka erinevatele ürituste-

le, nõupidamistele, tegevustele, töötubadele.

Seal tahetakse olla. Mäletate seda – just nagu

plaanisime. Lasnamäe päästekomando on

kodu! See on meie ühine saavutus ja edu-

projekt 2015.

Vabatahtlikud=meie

2014. aastal ütlesime, et „Vabatahtlikud on

meie head koostööpartnerid“. Täna see

loosung enam senisel kujul ei kehti. Vaba-

tahtlikud = meie. Seni erinevad päästesüs-

teemid on põhjalikult kokku kasvanud ja

see õmblus, kus kohas lõpeb kutseline

pääste ja algab vabatahtlik on vaevumärga-

tav. Ühine valveteenistus ÜVT mis sai Põh-

jast alguse, on tänaseks on argipäev ja elab

oma elu. Nii Eestis kui Põhjas. Koos Lasna-

mäe avamisega alustasime ka seal. ÜVT on

muutunud osaks meie teenistusest. Vaba-

tahtlike ja kutseliste ühine toimetamine on

meie ühine saavutus.

Muutused toimusid ka Põhja päästekesku-

se juhtimises. Vahetus kriisivaldkonna juht.

Vahetus tuleohutuskontrolli valdkonna

juht. Värskendust vajavad nii inimesed, kui

ka valdkonnad. Uued juhid, uued mõtted,

uus hingamine. Nii tuleohutuskontrollis,

kriisis, kui ka Nõmme ja Lilleküla pääste-

komandodes. Neid päästekomandosid

ootab ka lähiaastatel ees suured muudatu-

sed töökeskkonna osas. Komandohooned

renoveeritakse põhjalikult ning uued peali-

kud on oma komandode arendamisel

eesliinil.

Meie sporditraditsioonid olid jätkuvalt au

sees. Kõrghoone Kuningas tuleb tradit-

siooniliselt Põhjast. Spartakiaadi 7 osa-

võistlusel osales kokku 360 inimest. See on

populaarne ja vahva üritus. Lilleküla, Kesklin-

na, Nõmme päästekomandod – tublid võit-

jad. Ka teised – tublid kaasalööjad. Koos

tegime. Usun, et Põhja ambitsioonide hulka

kuulub ka Eliitkomando 2016 tiitel. Selle tiitli

nõudjaid on aga palju ning see nõuab taht-

mist, pühendumist ja sisu. Usun, et Põhjal on

see olemas.

13

31 .12 .2015 (nr 114)

Korrapidamisgruppide reformi peeti küll

Põhjat mittepuudutavaks, aga tegelikult on see

ka meie jaoks märgilise tähendusega. Rapla

korrapidamisgrupi likvideerimisega reageeri-

vad Põhja korrapidajad Raplamaa poole seni-

sest rohkem. Kas Raplamaa ja Põhja vahel

tekivad ka muud seosed, on veel vara rääkida.

EST-USAR õppused tõid suure edutun-

de

EST-USAR on INSARAG nõuetele vastava

Eesti otsingu- ja päästemeeskonna kauba-

märk. See 2015. Aastaks seatud eesmärk sai

100% täidetud. Ja see on suuresti just Põhja

päästekeskuse edulugu. Tänan kõiki asjaosali-

si. Tegevused USAR liinis jätkuvad. Eestil,

Päästeametil ja Põhja päästekeskusel on ole-

mas rahvusvaheliselt aktsepteeritud USAR

meeskond ja kindlasti oleme oluliselt paremad

nüüd ka kodumaises reageerimises.

Uued redelid on reaalsus. Põhjas on nüüdsest

kasutuses 2 redelit ja brontotõstuk Pikk Ro-

bert. Linn on kindlasti paremini kaitstud.

Ootused aastaks 2016

2016 tuleb suuresti muudatuste ja oluliste

otsuste aasta. Päästeameti koosseis muutub

väiksemaks. Komandode võrgustiku saatus on

tuleviku perspektiivis samuti kaalukausil ja

pole välistatud, et suured otsused tehakse

just tuleval aastal. Riigisektori töötajate arv

väheneb järjekindlalt.

„Tark kahanemine“ muutub kandvaks ideeks

ja meie Põhjas oleme selle põhimõtte kindlad

toetajad. Ressursi ümberpaigutamine peab

olema seotud piirkondlike riskide ja tuleviku

arengutega.

Erika projekt realiseerub ning Põhjast saab

ainus päästekeskus, kus kogu kontor on koos

ühes hoones, ühes töökeskkonnas, ühes info-

ruumis. Sünergia.

Lilleküla ja Nõmme päästekomandode reno-

veerimine on suurim käimasolev projekt, mis

puudutab Põhja päästekomandosid. Kindlasti

kulub aega rohkem, kui aasta, aga ellu viidud

peavad need projektid saama.

Veelgi rohkem ja täpsemaid kodukülas-

tusi

Kodukülastuste mõju ei ole täna piisav stra-

teegias toodud eesmärkide saavutamiseks

pikemas perspektiivis ja muutused on vajali-

kud. Sihime järgmisel aastal kodude külasta-

misel senisest täpsemini, käime rohkemates

kodudes ning laiendame fookust mitte ainult

eluruumide nõustamise osas, vaid vaatame

üle kogu majapidamise, mis asub eluruumi

„ümber“ ja on sellega seoses. Samuti külastavad

kodusid lisaks päästjatele ka kõik teised. Iga

Põhja päästekeskuse töötaja (komandopealikust

keskuse juhini) käib nõustamas vähemalt kahte

sihtgruppi kuuluvat kodu.

Päästeameti eesmärkide saavutamise võti on

tuleohutuskultuuri alane üldine teadlikkuse

tõus. Panustame rohkem päästeala õppesse nii

otsesel kui kaudsel moel. Muudame koolitused

laiapõhjaliseks ning suurendame koolitatavate

arvu. ATeS valeväljakutsete osas on negatiiv-

seks trendiks kujunemas ATeS süsteemide

omanike hoolimatus. Ettevõtted teevad pääste-

õppusi ja isegi ei vaevu enam Häirekeskust

teavitama, süsteemid lastakse häiresse ja pääst-

jad reageerivad In Real. See on lubamatu. Võit-

leme ATeS valeväljakutsetega nii süsteemide

omanike, hooldajate kui ka avaliku arvamuse

muutmise kaudu - tegemist ei ole „naljaka olu-

korraga“ ja päästeressursi ilma põhjuseta hõiva-

mine on tõsine probleem. Meie „relvadeks“ on

valeväljakutsete tõhus menetlemine ja laiapõhja-

line kommunikatsioon.

Tulekahjude suur arv Põhja regioonis on jätku-

valt probleem ning 2016 aastal keskendume ka

sellele teemale. Jätkame võitlust kasutuseta

hoonetes toimuvate tulekahjude arvu vähenda-

miseks ning kasutame selleks nii regulaarset

kontrolli (reidid) koostöös päästeala vabatahtli-

ke, linna esindajate, politsei ja munitsipaalpolit-

seiga. Samuti rakendame jõulist menetlemist ja

avalikku kommunikatsiooni. Meie sõnum –

kasutuseta hooned peavad linnapildist kaduma,

need tuleb kas lammutada või kasutusele võtta

– elab juba oma elu ja on osa selleteemai-

sest avalikust arvamusest. Kopli liinidel toimuv

on positiivne näide sellest. Sinna arendatakse

uus kortermajadest koosnev elupiirkond ning

sealsete kummitusmajade kadumine

avaldab otseses positiivset mõju Tallinna

tulekahjude arvule ja tagajärgedele.

Kindlasti on loetletud tegevused vaid

üks osa Põhja päästekeskuse 2016 tege-

mistest. Aga selge on see, et nii nagu

Päästeameti strateegia kandev põhimõte

on …igaühe kaasabil, siis sama põhimõ-

te kehtib ka Põhja regiooni ohutuse

hoidmisel ja päästekeskuse arendamisel.

Igaühe kaasabil parem Põhja pääs-

tekeskus ja turvalisem aasta 2016!

Kaugemale tulevikku vaadates läheneb

ju ka aasta 2018, mille esimesel poolaas-

tal saab Eestist Euroopa Liidu eesistuja

riik.

Just Põhja regioonis toimub lõviosa

eesistumisega seotud suurtest sündmus-

test ja kaalukatest nõupidamistest. Ak-

tiivne valmistumine selleks vastutusrik-

kaks perioodiks algab juba 2016. aastal

ning Põhja on igal juhul eesliinil.

Mina olen aastavahetuse eel kohe lõp-

peva aastaga rahul ja vaatan uudishimu

ning ootusärevusega juba 2016. Aastas-

se ja mul on siiralt hea meel Põhja pääs-

tekeskuse senise käekäigu üle. Meie

ühise panuse üle. Ja Põhja inimeste üle.

Aitäh teile kõigile.

Järgmiseks aastaks soovin kõikide kok-

kulepete täitumist (ennekõike just

RKAS-i poole vaadates). Samuti hulgali-

selt uusi ja häid ideid ning nende elluvii-

mist Põhja regiooni turvalisuse nimel.

Analüüse, planeerimist, mõtlemist ning

proaktiivsust elluviimisel. Ja vähem ope-

ratiivtööd loomulikult ka.

Räägib Tauno Suurkivi, peadirektori asetäitja

Kuidas meenutad mööduvat aastat?

Organisatsiooni märksõnad 2015. aastast, mis

minule kindlasti meelde jäävad, on operatiiv-

korrapidajate ümberkorraldus, uute päästeau-

tode hange ja selle lõpp ning demineerimise

mõistes järjekordsed rekordid lahingmoona

leidmisel. Vabatahtluse poole pealt teeb hea-

meelt, et positiivsed trendid vabatahtliku init-

siatiivi rakendamisel jätkuvad.

Saan kohe 43 aastat vanaks. 2017. aastal tule-

vad meie teenistusse 83 päästeautot, mille

kasutuseaks on ette nähtud 25 aastat. Ehk siis

tegelikult kuni minu pensionile minekuni, eel-

dusel, et pensioniiga algab siis kuskil 69 eluaas-

tast, jääbki autopark selliseks. Ma küll ei tea,

kas ma jään päästeteenistusse kuni pensionini,

aga oletusel, et ma jääksin, siis need autod said

minu ajal alguse (tähenduses siis kõik need

hanked ja muu) ja minuga nad ka teenistuse

lõpetavad. Teistpidi on see tõesti suurim ühe-

kordne investeering päästeametisse, mis üldse

kunagi on tehtud. Autod ei ole küll veel kohal,

aga väga suured tänusõnad neile, kes seda

hanget tegid. Teha nii suur hange – 27, 7 mil-

jonit, 83 autot –ilma, et oleks tulnud vaidlustu-

si. Palju väiksemaid asju vaidlustatakse Eestis.

Hanke kuulutas küll välja ministeerium, aga

kogu sisu töö oli siin tehtud. See näitab, et see

oli väga hästi ettevalmistatud hange. See ei ole

see, et tegime 2015 ära. See kujundab pääste-

teenistuse näo järgnevaks 25 aastaks.

Mulle kohutavalt meeldib mööduvast aastast ka

see, et päriselt läks käima päästjate kodukülas-

tamise rutiin. 15 000 kodukülastust – see tun-

dub päris ambitsioonikas hüpe võrreldes eel-

miste aastatega. See on komandodes lõpuks

hästi vastu võetud, seda loetakse päästjate töö

pärisosaks, mitte kellegi teise töö ärategemi-

seks. Ja see, et me oleme oma meestega, seal-

hulgas vabatahtlike päästjate kaasabil, külasta-

nud 15 000 kodu, on võti ühiskonna turvalisuse

suurendamisel ka tulevikus. 2015. aasta on toi-

munud murrang selles suhtumises. Minu arust

komandode ennetuslikumaks muutumine ongi

just nüüd saanud paisu tagant välja ja läheb siit

mühinal edasi. Meie kuvand peab muutuma

reageerivast ennetavaks, et komandodest saaks

kogukonna turvakultuuri kese.

Millised on sinu isiklikud tööalased korda-

minekud?

Eelmisest aastast meeldis mulle väga see, et

ma käisin läbi kõik Eesti päästekomandod ja

pommigrupid. See küll algas 2014. aasta ok-

toobris, aga peaasjalikult jäi see 2015. aastasse.

Ma isiklikult kohtusin pea kõikide töötajatega,

kes külastuse päeval tööl olid. Mõnedes koh-

tades oli kogu koosseis olemas, ka vaba vahe-

tuse mehed. Mul on tänu sellele hästi hea

visuaalne pilt oma vastutusalast. Ma tean, mis

autodega me sõidame, ma tean, mis riided

meil seljas on, mis mured meil on. Ma läksin

meeste juurde ja kuulasin esmalt neid. Lasin

esimesed viis minutit küsida absoluutselt kõi-

ke, mida mehed soovisid ja panin tahvlile kirja.

Tavaliselt tuli 6 – 10 põhiteemat, mitte küll

küsimusena, kuid teemapüstitustena. Siis ühe

tunni ja viisteist minutit tegime tahvlile tekki-

nud teemadel improviseeritud arutelu. Selgita-

sin, miks mõned asjad on nii nagu nad on ja

miks mõned asjad ei ole nii nagu nad võiks

olla. Ma ei tea, kui palju sellest oli organisat-

sioonile – inimestele abi. Ma loodan, et oli, aga

minule, kui suhteliselt värskele juhile, oli sel-

lest palju abi. Ma arvan, et mul on nüüd päris

hea ja selge arusaam, mis on meie inimeste

peamised mured ja ka rõõmud. Oleme jõud-

nud ka ühisele arvamusele selles, kui palju meil

asju hästi on. Sellist külastamise rutiini kavat-

sen ma tingimata jätkata. Loen seda mitte

ühekordseks kampaaniaks, vaid oma töö põhi-

osaks. Uut ringi alustan juba 2016. aasta keva-

del.

Meenub sulle ka midagi, mis mehed on

öelnud, et on hästi?

Näiteks väga palju kiidetakse komandode si-

sest ühtehoidmist. Tihti, kui mõnes kohas

käisin, tehti lõunat üheskoos. Kui oligi lõuna

aeg, siis kutsuti ka mind sööma. Mida öeldak-

se, on see, et tegelikult inimestele läheb kor-

da, et me oleme ühiskonnas usaldusväärsed.

Ollakse oma päästja ameti üle uhked ning

tõdetakse, et päästetehnika on meil juba päris

Tauno Suurkivi aasta

“Meie kuvand peab muutuma

reageerivast ennetavaks, et komandodest

saaks kogukonna turvakultuuri kese.”

14


15

31 .12 .2015 (nr 114)

hea. Meil jääb sellisest pudipadist nagu

päästekindad jms puudu, aga suures plaanis

tehnika, millega me töötame, on täitsa hea,

samuti pole komandodel väga viga.

Väikesed meenutused isiklikus plaa-

nis?

Kui ma isiklikust elust mõtlen, siis on raske

midagi esile tuua. Kui mu lapsed sündisid

aastatel 2012 ja 2014, siis keeruline on

sinna midagi kõrvale panna. Nendel aasta-

tel on juba midagi suurt ära olnud, 2015.

aasta on olnud ränk lapsekasvatamise ja

isaks olemise töö. Kõige meeldejäävam oli

vast see, kuidas siduda väikeste laste isa

roll ja teiselt poolt töötegemine. Arvesta-

des ka seda, et mul on töökohast geograa-

filine kaugus, elan Rakveres. Mul on olnud

igasugused tööalaseid väljakutseid oma 20

aasta staaži juures, aga sellist väljakutset

polegi olnud. See on midagi uut, mida ma

varem pole kogenud. Ühelt poolt üsna

kurnav, teiselt poolt selline väljakutsuv ja

põnev. Eriliselt meenub, et käisin oma

väiksema lapsega, kes on 3-aastane, esi-

mest korda reisimas – Horvaatias, Bosnias,

vanas Jugoslaavias, ühesõnaga Balkanil.

Lihtsalt see, kuidas üks laps nopib reisilt

hoopis teisi asju kui täiskasvanu. Ma olen

Balkanil käinud umbes 10 korda, nii töö

kui era asjus. Mulle väga meeldib see piir-

kond. Vaatan seal mägesid ja muud. Laps

vaatab hoopis teisi asju. Elasime veinimõisa

kõrval asuvas kodumajutuses ja seal peeti

igasugu loomi. Nii kui mina räägin talle

Horvaatiast, siis tema räägib mulle eesli-

test. Seal olid eeslid, neid oli neli: isa, ema

ja kaks väikest eeslipoega, kes olid omava-

hel väikese vanusevahega. Identne meie

perekond. Need eeslid said seal kohe ni-

med – issi, emme, Marten ja Sander. Ta

räägib sellest siiamaani. See näitabki, et

miks reisida kuskile kaugele. Selliseid samu

emotsioone on tegelikult kodus olemas.

Laps võtab seda hoopis teisti. Ma ei ole

kunagi mõelnud, et selliselt reisimiselt

võiks koju kaasa võtta seda tüüpi emot-

sioone.

Vaata, kui vähe on vaja lapsel. Kas

sellist asja saaks kuidagi ka igapäeva

ellu tuua?

Me võib olla tahame oma lapsi ja võib olla

siis ka iseennast külvata üle uute mingisu-

guste elamuste ja emotsioonidega. Ja siis

see on nagu lumevall, et selleks, et saada

uut emotsiooni, on vaja, et see emot-

sioon oleks veel suurem ja järgmine kord

veel suurem. Samas me ei tea, kui kauge-

le me välja jõuame. Lapse kaudu me mär-

kame, et hoopis palju pisemad ja elulähe-

dasemad asjad on palju olulisemad. Lapse

jaoks oli see eesel.

Mida toob uus aasta?

Uuelt aastalt ma loodan, et aastal 2016

saavutame tuleshukkunute ajaloolise

vähemusrekordi. Et kogu ühiskond ülla-

tab nii ennast kui meid ja see number on

äkki alla 40. Me peame otsima teistsugu-

seid viise, kuidas ühiskonnas turvalisust

luua. Me tegime midagi, mis tõi meid

160lt 50le. Ja nüüd oleme me selle 50

platool mitmeid aastaid olnud ja ei ole

sealt edasi liikunud. 2016. aastal peame

tegelikult päästeameti sees otsa vaatama

mitte niivõrd oma suurusele, kuivõrd

oma tegevustele. Mis need tegevused on,

mis toovad järgmise hüppe, äkki me pea-

me tegema midagi teisti?! Einstein ütles

midagi sellist, et tehes samu asju ja lootes

sellest teisi tulemusi, on täielik lollus. Kui

sa teed sama asja, siis sa ei saa teistsugust

tulemust. Sa oled rumal, kui sa niimoodi

mõtled. Me peame maha istuma ja mõtle-

ma, et mida me peame tegema teisti, et

saada teistsuguseid tulemusi. 2016. aasta

on see koht. Esiteks on meil strateegia

olemas. Me näeme, et me oleme sellel

platool. Vot, 2016. aasta on endasse vaa-

tamise aeg. Mida tuleks teha teisti, et

saada jälle paisu tagant välja, et tules huk-

kuks vähem inimesi. Me teeme palju asju

õigesti, aga on muud tegurid. Kuidas meid

ümber korraldada selliseks, et me vastaksi-

me uutele väljakutsetele. See on kindlasti

hästi suur võtmeküsimus ja see ei ole ainult

asutuse juhtidele, vaid kogu organisatsiooni-

le – mida teha teisti? Kuidas korraldada enda

tegevus ümber?

Kas see rakendub ka kuidagi eraellu,

on sul endal mõnda eesmärki?

Ma ostsin endale uue jalgratta, esindan pääs-

teameti võistkonda Eesti rattamaratonide

sarjas koos peadirektori ja teiste kolleegide-

ga. Tahan järgmisel aastal olla veel parem

rattasõitja, kui ma sel aastal olin. Lapsed

kasvavad suuremaks ja selle kaudu jääb võib

olla rohkem aega ka iseendale, treeningutele

pühendamiseks. Mulle hirmsasti meeldib

tervisesport ja väljas aega viita. See on küll

selline eraeluline eesmärk, äkki jääb rohkem

aega, mitte küll lõivu makstes töö ja pereelu

pealt, aga natuke rohkem soovin küll sporti

teha. Kutsun kõiki endaga koos sportima.

Tahaks rohkem mitmekülgsust ja tulla roh-

kem tervisespordi juurde tagasi. Me jääme

kogu aeg vanemaks, meie organisatsioon

jääb vanemaks, voolavus on väike, organisat-

siooni keskmine vanus kogu aeg tõuseb.

Mida inimene ise selleks teha saab, et karjää-

ri lõpuni tugev olla? Tehke rohkem sporti,

toituge tervislikumalt ja nautige värsket

õhku. Mina teen seda ja tehke teie ka!

Uudiskirjas olev info on mõeldud teadmiseks Päästeameti

teenistujatele.

Juba ilmunud uudiskirjad leiad PAI avalehelt paremast ülanurgast.

Uudiskirja koostas kommunikatsiooniosakond.

Millised tööalased saavutused välja

tooksid ja miks just need olid olulised?

See pole küll personaalselt minu saavutus,

aga ühe suurema projektina tooksin välja, et

on toimunud Päästeameti ja Sisekaitseaka-

deemia suurem lõimumine arenduse ja koo-

lituse valdkonnas. Kõige rohkem heameelt

tekitab 2016. aastal käivituv

päästemeeskonna vanemate juhtimiskompe-

tentside arendamis- ja hindamisprotsess.

See protsess annab võimaluse süstema-

tiseeritult mõista meie päästetööde juhtide

tugevusi ja nõrkuseid, neid välja tuua ning

Vastab Andres Mumma, Põhja päästekeskuse

vanemoperatiivkorrapidaja


Sellest aastast on meelde jäänud suurem

ebastabiilsus maailmaasjades. Seda sai

tunnetada ka oma nahal. Viimasest aastast

jääbki kõige rohkem meelde ühiskonna

suurem lõhenemine, see tegi tegelikult ka

enda päris ärevaks. Üks suurim õppetund

on kindlasti see, et informatsioon peab

olema ennetav. Situatsiooniteadlikkus on

tihtipeale küllaltki madal nendel, kes

peaksid ennetavalt ühiskonnale laialdasi

probleeme lahti seletama. Näitena võib

tuua ühiskonnas resonantsi ja lõhestumist

tekitanud pagulasteema, mille kohta otsus-

tajatel oli info olemas juba 2014. aasta

suvel. Ühiskonda hakkas see lõhestama

alles 2015. aasta kevadel. Tegelikult oli

aega inimesi selleks ette valmistada niisiis

piisavalt. Praeguseks hetkeks on mingi osa

inimestest ennast sulgenud teatud tõek-

spidamistesse ning nüüdseks on prak-

tiliselt võimatu nende hoiakuid ümber

kujundada.

nõrkusi arendada. Läbi selle peaks

minema paremaks kogu teenus. Kind-

lasti on plaan arendus- ja hindamis-

protsessi teostada läbi kõikide juhtimis-

tasandite. See tõstaks esile meie tuge-

vused ja nõrkused ka strateegilisel

tasandil. Need on hetkel veel suhteliselt

kaardistamata. Teisest küljest parandaks

see organisatsiooni sidusust erinevate

juhtimistasandite vahel. Kõikide

juhtimiskompetentsi arendatakse ja

hinnatakse sarnaselt. Juhtimistasanditel

ei tohi olla suhtumist meie ja nemad,

seda kõik peabki parandama ennekõike

just koostöö.

Millise tundega lähed uude

aastasse?

Uude aastasse lähen sama tundega nagu

igasse uude päeva. Igapäevane ootus nii

ühiskonna kui meie organisatsiooni

mõistes oleks sidususe suurenda-

mine. Ma väga loodan, et ma saan

Sisekaitseakadeemias erinevate osa-

poolte kokkutoomisele ning diskus-

siooni tekitamisele kaasa aidata.

Küsis Indrek Hirs

Andres Mumma panustab koostööle

15

Aastalõpu uudiskiri 31.12.2015

Documents

Transcript of Aastalõpu uudiskiri 31.12.2015