RAHUTOOJA: UUDISEID BOSNIAST Nr. 82: suvi 2014 (Jael puusaag)

TÄNU JA PALVE: * meie topeltkolimine läks hästi * nüüd kohtume ini-mestega, kes meid mäle-tavad 10 aasta tagant * Jumal andis mulle “uued prillid” * veeuputus jäi Bihaćisse tulemata, mujal ka taastustööd laabuvad PALVETA: - et me kogudus oleks valguseks ja soolaks oma ümbruskonnas - Sanski Most´i kogudusele jõudu jätkamiseks rasketes oludes - et Billy ja Jess võiksid “lõpetada oma võidujooksu” tugevalt

Õnnistatud lähenevaid Nelipühi ja ristikoguduse sünnipäeva! Bihaćis, 05.06.2014 Kui fantastiline on see, et “meie kõik... kuuleme räägitavat meie endi keeles Jumala suuri asju” (Ap.t.2:11)! Nüüdki oleme koos ühe suure perena, erinevatest keeltest, kultuuridest ja maailmanurkadest, teenimas koos sama Jumalat! Kui me veebruaris-märtsis endile uut korterit otsisime, oli iga peremehe esimene küsimus: “Kes seal elama hakkab?” Mu vastus oli: “Kolm naist, üks KOREAST, üks BARBADOSELT ja üks EESTIST.”(Pildil oleme kolmekesi oma uue kodu rõdul.) Esimesest üllatusest üle saades oli majaomanike järgmine küsimus: “Kuidas nii erinevad inimesed koos elada saavad??” Meie vastus oli: “ME KÕIK ARMASTAME SAMA JUMALAT ja Tema aitab meil ka üksteist armastada!”

Mai viimasel nädalal tuli meile viieks päevaks appi OM-i TRANSIITRÜHM (pildil): 7 noort 6 erinevast riigist, kes koos reisivad poole aasta jooksul Euroopas, aidates erinevaid kogudusi mitmetes riikides. Bihaćisse-jõudmise ajaks olid nad teel olnud juba üle nelja kuu. Meie vastsisseseatud uus kogudusemaja oli neile tõeliseks õnnistuseks! Esimest korda nelja kuu jooksul oli terve maja nende kasutada ning õhtuti said nad segamatult omavahel koos olla! Mujal oli ööbimine alati peredes või mitmes erinevas kohas. Nende rühmajuht John (pildil keskel ruudulises särgis) ütles: “See oli meile tõeline kingitus taevast! Enamus meist on tegelikult vaiksemat tüüpi ning pidev suhtlemine on väga väsitav!”

Me oleme Jumalale väga tänulikud nii oma uue kodu kui kogudusemaja eest! Minu jaoks on tohutult põnev, et oleme tagasi täpselt samas piirkonnas, kus alustasime oma koguduse tööd 17 aastat tagasi! Vahepeal olime mitu aastat sellest naabruskonnast ära– nüüd on põnev kohata aastatetaguseid tuttavaid. Ühel päeval läksime oma külalistega siinsele mänguväljakule, et lapsi ja vanemaid kutsuda meie õhtusele üritusele. Üks pereema tuli koos oma sõbranna ja kahe noorema lapsega. Temaga rääkima hakates kuulsin, et tema kaks vanemat last olid käinud 2002. AASTAL MINU LASTEKLUBIS!! Nüüd siis, 12 aastat hiljem, oli ta kõhklematult valmis tulema meie uuele üritusele, sest “ma tean sind, minu lapsed olid kogu aeg sinuga koos”! Jumala veskid jahvatavad pikkamööda– aga nii tore on mõnikord näha, kuidas vili vahepeal kasvanud on!

Lastega mängimas samas kohas: ülemine pilt on aastast 2005, alumine eelmisest nädalast

Aprillis läksime Bihaćist viiekesi Balkanimaade kristlikule naistekonverentsile “Kuninga tütred”. Jumal tegi seal meie kõigi eludes suuri asju, muuhulgas andis mulle “UUED PRILLID”. Juba ammu tundsin, et mu võime kaastundlikult ja osavõtlikult vajadustes inimesi kuulata oli muutunud nullilähedaseks. Mind ärritas, kui nad oma probleemidega minu juurde tulid– sageli oodates, et mina neile valmis lahendusi pakuksin. Jumal näitas mulle, et mu “vanad prillid” on pikast kasutamisest määrdunud ja katkised– seetõttu on pilt hägune ja pingutamisest tekib peavalu. Uued “halastuse prillid” tähendavad aga, et võin abivajajatele vaadata nii, nagu Jumal neid näeb. Ma ei saa lahendada nende probleeme, aga vähemalt saan kuulata, julgustada, palvetada! Keegi ei saa teha kõike, aga igaüks saab teha midagi! Konverentsil anti meile kõigile käevõrud (pildil), tekstiga: “Tee midagi!” Kannan seda nüüd iga päev füüsilise meenutusena, et

Jumal andis mulle uued prillid, aga mina pean neid kaasas kandma, puhastama, ning nende “ettepanemiseks” aega võtma– mitte kohe reageerima oma häguse pildi järgi! Heaks praktiliseks õppetunniks selle kohta said õige pea UUDISED ÜLEUJUTUSTEST BOSNIAS. Bihać jäi uputustsoonist välja, aga me naaberlinnas Sanski Most´is oli kaks päeva 70% linnast vee all. Pildil näidatav veetase oli üks madalamaid: mitmel pool oli vee kõrgus üle kahe meetri. Sanski Most´i väike kristlasgrupp nägi Jumala imet: kogudusemaja hoov oli vett täis kuni uksekõrguse trepiastmeni, aga sisse ei tulnud. Nende naabrite kodudes mõlemal pool kahjustas vesi tublisti ka siseruume! Nad ise kommenteerisid seda sõnadega, et ingel pani nende uksepakule käe ette! Kuna Sanski Most on meile kõige lähem kogudus, nö naaber (kahe tunni tee kaugusel), otsustasime oma kristlaskonnaga neid aidata: panime kokku eriannetuse ning palusime inimestel tuua puhastusvahendeid. Meie kohalikud kristlased elavad kõik väga vaestes oludes, paljud ilma regulaarse sissetulekuta. Uskusime siiski, et kui igaüks toob natuke, siis kokku saame päris palju!

Meie rühmas on ka jälle muutuste aeg. BILLY, JESS ja ANABELL (pildil koos Vikiga) lähevad septembris tagasi Ameerikasse. Järgnev on tsitaat nende kirjast sõpradele:

“Meil on ainult 3,5 kuud aega Bosnias olla. Kuidas seda parimal viisil kasutada? Kuidas teha kindlaks, et KRISTUS on see, mis inimestele meist meelde jääb? Kuidas pakkida kokku oma elu ja ütelda nii paljudele head aega? Praegu tundub see kõik võimatuna, aga me teame, et Kristuses on kõik võimalik, Tema kontrollib olukorda, mitte meie. Aga palvetage meie eest, sest need järgnevad kolm kuud on meile rasked, emotsionaalselt tihti nagu karussellil!” Palvetame meiegi! ÕNNISTUSI SOOVIDES: JAEL PUUSAAG

AADRESS: TO-17/9; OZ-I; 77000 Bihać; Bosnia-Hertsegoviina EMAIL: jaelpuusaag@yahoo.com MOBIIL: +387-61-418821 ANNETUSED: Eesti Evangeeliumi Kristlaste ja Baptistide Koguduste Liit;

Swedbank a/a EE57 2200 0011 2022 7335 SELGITUS: JAEL PUUSAAGI TÖÖ BOSNIAS

See konverentsilt saadud käevõru on nüüd mulle meenutuseks “uusi prille kanda”

Pereisa Jasko näitab, kui kõrgele tõusis vesi nende linnas kooliseinal uputuse esimesel päeval

Ja tõesti, annetuse suurus ületas oodatu ning muu toodu täitis mitu suurt kotti. Järgmisel päeval läksime ise sinna kogutut ära viima. Võtsime ka aega, et koos palvetada ning üksteist julgustada. Viki, nende praegune juht (vasakul pildil beebiga) ütles: “MEILE SUURIMAKS ABIKS OLI SEE, ET TE TULITE. Materiaalne on vähemtähtis, aga koos palvetamine oli võimas!”