770

Tiit Aleksejev. Leegionärid. Loomin-gu Raamatukogu 2010, nr 20. Tal-linn: SA Kultuurileht, 2010. 56 lk.

Kirjaniku jaoks on iga lugu isiklik. Kuimitte enne kirjutama hakkamist, siiskirjutamise ajal muutuvad lood isikli-kuks. Mõned lood on muidugi hingele jaihule lähemal kui teised. Ajaloolane,diplomaat ja kirjanik Tiit Aleksejev onandnud näidendi vormi loole, mis onotsapidi seotud tema perekonnaga ningmis on autorile tuttav juba lapsepõlvestalates. Nagu Eesti keeruka ajaloo taus-tal kipubki olema, ei ole tegu just liht-sa ega kauni looga, vaid see jutustabhalbadest ja väga halbadest valikutest,kaotusvalust ning mäletamise taagast,mis on aga ometi kergem teadmatusestja võimetusest mäletada.

Aga kõigest õiges järjekorras. TiitAleksejevi värske teos ei ole žanriltnovell, millega autor kirjandusse tuli(1999. aastal ilmus ajakirjas Looming„Tartu rahu”, mis pälvis ka ajakirjaaastapreemia), ega romaan, mis on tal-le toonud tänini suurimat tähelepanu –pean eelkõige silmas autori teistromaani, Esimesest ristisõjast kõnele-vat „Palverändu”, mille järg peaksvarsti ilmuma –, vaid hoopis näidend.Tavalise pikkuse ja üsna klassikaliseülesehitusega teatritükk, mille pealkirion laenatud II sajandil eKr elanud Roo-ma kirjanikult Terentiuselt. Kuid mui-dugi ei räägi Aleksejev Rooma leegionä-ridest – muide, möödaminnes nimetabta Rooma, täpsemalt Caesari leegionä-re ka oma kirjanduslikus debüüdis1 –,

vaid Saksa mundris eesti soost leegio-näridest, ehitades aga oma narratiiviüles antiiksele eeskujule toetudes.

Terentiuse „Leegionärid” räägib nel-jast sõdurist, kes annavad ühise vande,„et kui keegi neist langema peaks, siismaetakse ta nagu kord ja kohus…” (lk37), sest roomlastele oli usuliste kom-mete täitmine väga oluline ja kellegimatmine ilma õigete riitusteta olihäbistav ning jättis nõnda maetusajaks aastaks ekslema elavate- ja sur-nuteilma vahele, kust paadimees nadalles nimetatud aja möödudes kaasatohtis võtta. Terentiuse roomlastegajuhtub nõnda, et kolm neist langevad,neljas aga põgeneb lahinguväljalt, saa-mata võimalust hoolitseda oma hukku-nud vandevendade eest. Teose lõpusläheb ta rikka ja lugupeetud mehenalahinguväljale tagasi ning jääb ootamaoma surnud kaaslasi .

Aleksejev ei jutusta mitte müütilis-test meestest – kuigi nimede Esimene,Teine ja Kolmas Leegionär järgi võiksnii arvata –, vaid tunnistab järelsõnas,et „Minu isapoolsest suguvõsast sõdisSinimägedel kolm meest” (lk 54), kellestsaavad 1944. aasta 21. septembril Por-kuni lahingus langenud eesti soostRelva-SS-i võitlejad, „Leegionäride”peategelased.

Alguses ilmuvad nad lugeja ettesõnatult, autori juhtnöörides näidendilavastajale, kus Aleksejev selgitab, kui-das peaksid näitlejad publikule kõige-pealt paistma: hallide, pea vormitutekogudena kesk hämarust. See on tuge-valt sümboolne, ometi oskab autor väl-tida imalust ja klišeesid. Tegelasedärkavad ellu, tehes seda aegamisi, are-

RAAMATUID

VARJUDE VABASTAMISE KUNST

1 T. A l e k s e j e v, Tartu rahu. – Looming1999, nr 7, lk 1026.

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 770

nedes ning muutudes põnevamaksmonoloogide ja dialoogide kaudu, miskord ägenevad, kord muutuvad agarahulikumateks, katkendlikumateks,unenäolisemateks. Aleksejev annabmeestele järgemööda sõna, lastes neiljutustada oma lugu ning selgitadamotiive, mis ajendasid neid tõmbamaselga Saksa mundrit ja osalema 1944.aasta suvel ja sügisel Eesti pinnal toi-munud tõrjelahingutes.

Saame teada, et meeste motiivid olidväga erinevad, osalt sugugi mitte idee-lised, samal ajal ka mitte kättemaksu-himust pimestatud, vaid kohati täiestiargised ja isiklikud. Nii kõneleb üksmeestest oma unistusest arhitektikssaada, mis aga oleks tähendanud kõrg-hariduse omandamist. Õppemaksu jaokstal raha polnud ning ta lasi end võludaSaksa võimude lubadusest omandadatasuta kõrgharidus pärast sõja võidukatlõppu, Endsieg’i .

Kui Terentiusel oli neli leegionäri,kellest kolm langes, siis võiks küsida,kus on Aleksejevi neljas leegionär: taräägib ju kogu aeg kolmest. Vahepealsaab küll sõna ka Suur-Einar, kes asubsamas kohas kus langenud leegionärid,kuid teises ajas – elavate ilmas.

Suur-Einaril pole kuuekümne kuueaasta taguste sündmustega midagipistmist. Kuid see on nii vaid esialgu.Õige pea hakkavad selguma algusesvarjule jäävad seosed. Selles mõttes ontegu tõesti vägagi Eesti looga: kõik onkõigiga seotud ning iga ots jõuablõpuks ikka algusesse tagasi lihtsalt selpõhjusel, et iga ajaloolise sündmusegaseotud eesti inimeste ring on niivõrdahas. Nõnda tuleb üsna pea välja, etSuur-Einar on ühe leegionäri vend.Kunagi oli ta väike, nii väike, et eimäletagi välihalli selga tõmmanud ven-nast suurt midagi, kuid nüüd on tavana mees, kes on üle elanud kõik ajadja jõudnud meie kaasaega, et mõtiskle-da omaenese ja oma venna elu üle, mil-lest on jäädavalt saanud möödanik.

Kuid mitte möödanik, millega teharahu. See viibki Aleksejevi loo peamiseteema juurde: selleks on mäletamise jamittemäletamise vahe. Autor sedastabnäidendi järelsõnas, et „on ehk mõistlikteatud lood ära rääkida ja nad seejärelajaloolastele jätta” (lk 54). Nii distant-seerib väljaõppinud medievist end XXsajandi valupunktide teadusliku jaobjektiivse lahkaja rollist ning kesken-dub üsna isiklikule ülesandele: senivaid lapsepõlvelegendi staatuses olnudleegionimeestele liha luudele kasvata-misele, et müütilistest ning sellisenakoormavatest – kes teab, vahest isegiunenägusid, ja kui mitte Aleksejeviisiklikke, siis eesti rahva kollektiivseidunenägusid külastavatest2 – tegelas-test saaksid inimesed nagu meie.

Ja kuna ei asjade täpse teostumise,meeste leegionisse astumise, nende tee-nistuskäigu ega langemise detailid polelõpuni selged, siis siin lasubki kohustuskirjanikul. Ta haarab kinni ainesest,mille tuumik on isiklik ja subjektiivne,ning annab sellele vormi, millel on lühi-dusele vaatamata olemas suur üldis-tusjõud. Ei räägi ju Esimene, Teine egaKolmas Leegionär, samuti ka Suur-Einar, ainult isiklikke lugusid, vaidlugusid, mis ühel või teisel viisil puudu-tavad meid kõiki. Olgu selleks siis sõjashukkunud vanaisad või vanaonud, sõja-järgsel ajal üleskasvanud põlvkonnakannatused ja raskused ning muidugisõjajärgse tegelikkusega silmitsi seis-mine, mis nõudis igalt enesest vähegilugupidavalt inimeselt pidevalt raskeidotsuseid kollaboratsiooni ja olgu võisisemise vastupanu vahel. Just viima-sega puutus näidendi tegelastest kokkuSuur-Einar oma igapäevases elus, kustei puudunud vabaduse äravõtmise tun-netamine ega KGB-laste kohalolu.

Nõnda jääb õhku rippuma küsimus:kelle saatus oli lõpuks kergem? Kas

771

2 Vt selle kohta: T. J õ g e d a, Eestlasteviha tuleneb Teise ilmasõja traumadest. –Eesti Ekspress 22. VII 2010.

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 771

Pärtel Haliste. Hagerist Hellaseni.Koostaja Ivo Volt. Eesti mõttelugu90. Tartu: Ilmamaa, 2009. 384 lk.

„Eesti mõtteloo” sarjas ilmunud veidivähem kui saja väljaande seas täien-dab Pärtel Haliste artiklite kogumikseda teemavaldkonda, mis puudutabantiikajaga seotud uurimusi ja nendeosa eesti vaimukultuuri arengus. Kogu-mik sisaldab Haliste teaduslikke japopulaarteaduslikke artikleid, samutipublitsistikat ja arvustusi.

Pärtel Haliste oli nii teadlane kui kapublitsist, kes oma erialastes rohkemvõi vähem spetsialiseeritud artiklitesarutles ka ühiskonda poliitikas, majan-duses, hariduses jne laiemalt puuduta-vate probleemide üle. Seega leiametema artiklitest peale klassikalist filo-loogiat käsitleva ainese mõtteid, misavardavad meie ettekujutust kahemaailmasõja vahelisest ajast, problee-midest ühiskonnas ja kultuuris.

Pärtel Haliste nimi pole autorinavahest nii tuntud, kui seda on mituteist, kelle teosed on samas sarjas ilmu-nud. Pigem on ta teatud ja hinnatudesmajoones klassikaliste filoloogideseas. Eesti kultuurilukku jääb Haliste

esmajoones antiikaja uurijana ja tut-vustajana. Samal ajal on ta oma elukäi-guga ühe põlvkonna eesti haritlasteiseloomulik esindaja.

Nagu mitu teist eesti teadus- jakultuuriinimest, sai ka Haliste erialasekõrghariduse Peterburis tolle aja silma-paistvate ja rahvusvaheliselt tunnusta-tud professorite käe all. Haliste puhulvõib näha edasipüüdlikkust ja kiindu-must oma erialasse, kuid ka paljudeleeestlastele osaks saanud traagilist saa-tust (ta hukkus, põgenedes 1944. aastallaevaga Vene vägede eest).

Pärtel Haliste oli esimene eestlasestklassikaline filoloog, tema tegevus lan-ges kahe maailmasõja vahelisse perioo-di. Tema huvi keskmes oli kreeka kul-tuur, ajalugu ja kirjandus ning ta tegut-ses pikemat aega Tartu Ülikoolis kree-ka filoloogia professori kohusetäitjana,1937. aastast aga erakorralise professo-rina. Lühiülevaate saab Haliste elukäi-gust raamatu koostaja Ivo Voldi kirjuta-tud eessõnast, põhjalikum teave leidubkogumikus „Kakssada aastat klassika-list filoloogiat Eestis” (koostanud ja toi-metanud Ivo Volt, Tartu: Tartu Ülikoo-li Kirjastus, 2003; vt I. Voldi artikkel„Pärtel Haliste (1890–1944): esimene

772

lahinguväljal langemine polnud mittelunastav? Mis siis, et ühishauda mat-mist ei saa vanade roomlaste ega meieenda mõõdupuude järgi pidada vääri-kaks, pääsesid need mehed nii Siberivangilaagritest kui ka alandavast elustühes suuremas, Nõukogude Liidu nimekandnud vangilaagris.

Nendele küsimustele pole tegelikultvastust ning Tiit Aleksejev ei püüa kaneelata liiga suurt tükki. Ta vaid vihjabnimetatud probleemidele, aga on ju sel-ge, et nende kallal peabki iga lugeja – jaehk millalgi ka iga teatrikülastaja – ise

vaeva nägema. Kuid loodetavasti jubarahulikumalt, kas ilma kibestuseta võivähemalt suurema hingerahuga, sestnagu Aleksejev elegantselt demonstree-rib, jõuab iga lugu millalgi ringigaalgusesse tagasi ning sellest liiga palju-de kõrvalharude otsimine ajaks inime-sed ainult hulluks, ja muidugi ka põh-jusel, et ehk on tõesti mõistlik mõnedlood ära rääkida ning jätta nad seejärelajaloolastele. Ja kui paljud lood ootavadveel alles oma jutustamise järge…

P E E T E R H E L M E

ANTIIKAJA UURIMISEST EESTI KULTUURILooS

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 772

eestlasest klassikalise filoloogia õppe-jõud”, lk 77–98). Nimetatud artiklitesvõib tutvuda Haliste erialase kujune-misteega, teda juhendanud professoriteja mõjukate teadlastega, kes ta seisu-kohtade kujunemisele kaasa aitasid.

Kreekas ja Roomas pandi alus euroo-pa kultuurile, kujunes välja kirjanduskogu žanride mitmekesisuses, pandipaika filosoofia, õigusteaduse, poliitika,eetika jm põhimõtted. Rääkides keele-teaduslikes terminites, võib antiikajasnäha euroopalikku kultuuri kooshoid-vat grammatikat. Läbi kõigi ajaloo-perioodide on klassikatraditsioon aval-dunud mitmekesistes vormides, andeseripärase näo teatrile, spordile, arhitek-tuurile, aga ka mõttelaadile üldisemalt.Seda kõike tajus ka Pärtel Haliste,väljendades seda nii oma erialastesartiklites kui ka laiemale üldsuselemääratud populaarsetes kirjutistes.

Teadusliku uurimismeetodi osas jär-gib Haliste XIX sajandil väljakujune-nud historistliku analüüsi põhimõtteid.Artiklis „Vana ajaloo uurimise meetod”(lk 55–73) rõhutab ta ajaloonähtustekontekstipõhise uurimise tähtsust, mil-le puhul üksiknähtust tuleb vaadeldaselle ajaloolisel foonil ja arvestada üld-kultuurilisi aspekte. Ajaloolase ja filo-loogi ühiseks ülesandeks on vaadeldavõrdlevalt kultuuriloolisi nähtusi jakasutada ära ajalooteaduses ning uutekeelte ja kirjanduste uurimisel tekki-vaid uuemaid arenguid.

Haliste kogumikus esitatud teadus-artiklid kuuluvad pigem ajaloo valdkon-da, kui tegelevad filoloogiliste küsimus-tega. Ta jätkab saeculum historicum’iksnimetatud XIX sajandi ajaloouurimisetraditsioone, vahendades ja tutvustadesuusi arheoloogilisi leide ja käsitledesneis leiduvaid andmeid antiikaja kohta.Eriti palju uut materjali andis XIXsajandi teisel poolel arenema hakanudpapüroloogia, mille tähtsust tutvustabka Haliste oma artiklites. Vana ajaloouurimise meetoditest andis ta ülevaate

Akadeemilises Ajaloo Seltsis peetudettekandes ja selle alusel koostatudartiklis, kus keskendub poliitilise ja sot-siaalse ajaloo ainesele, tuues ühe näite-na oma uurimuse Platoni teose „Seadu-sed” riigikorralduslike külgede kohta(lk 70–72) – sellel teemal pidi valmimaka doktoriväitekiri.

Kuigi Haliste huvikeskmes oli meeto-dite käsitlemine ajalooteaduses, vaatlesta sellega seoses ka filoloogilisi küsimu-si. Ta puudutab muuhulgas XIX sajan-di keskset poleemikaobjekti, nn Home-rose küsimust, milles kirjanduslugupõimub ajaloo ja kultuurilooga. Veidikummastav on, et Haliste ei nimetasealjuures probleemi tõstatajat Fried-rich A. Wolfi. Kindlasti väärinuks Wolfnimetamist ka klassikalise filoloogiakui teadusala idee alusepanijana. Justtema toonitas tervikkäsitluse olulisustja kultuuri erinevate aspektide vahelis-te seoste arvestamise vajadust – mõte,mida Haliste ise erinevates artikliteskorduvalt esile toob. Wolfi nime aga meartiklitest ei leia. Siin võib põhjusekspidada teadusloos üsnagi intrigeerivatnähtust, kus idee algataja järglastehulgas kerkib esile erilise mõjuvõimuja autoritaarsusega isik, kelle seisu-kohad varjutavad kõik varasema(antud juhul on selliseks isikuks Ulrichvon Wilamowitz-Moellendorff, kelleleHaliste ka korduvalt viitab).

Pärtel Haliste kõneleb Euroopa helle-notsentrilisest kultuuriringist, millekajastusi me võime jälgida ka erineva-te Euroopa maade uuemates arengutes.Just see temaatika on saanud valitse-vaks uurimisobjektiks XX sajandi vii-mastel kümnenditel. Selle uurimissuu-na väljundid on andnud põhjapanevaidtöid antiikaja pärandi ja klassikalisetraditsiooni kohta kuni praeguse hetke-ni välja.

Vaadeldes Pärtel Haliste pärandit,tuleks kõrgelt hinnata tema võrdlev-kultuuriloolist lähenemist antiikajale,samuti Kreeka ja Rooma pärandi

773

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 773

tähendust eesti kultuurile. Piltlikultkirjeldab ta antiikaja kultuuri horison-taalse tasapinnana, millest eralduvadüksikud vertikaalid, mille kauduantiikaja kultuur ja selle uurimine val-gub uude Euroopasse (lk 60).

Võib nõustuda Ivo Voldiga, kes hin-dab eriti kõrgelt Haliste artiklit „Klas-si[ka]line haridus ja eesti kultuuriarendamise probleeme” (lk 86–104),mis ilmus 1934. aastal. Haliste vaatlebseal Eestit Lääne-Euroopa kultuuripiir-konna osana. Viimase puhul peab taoluliseks kolme aspekti: Kreeka ja Roo-ma pärandit, kristlust ja rahvuslust.Nende kolme teguri omavaheliste seos-te mõistmine on tänapäeval vähemaltsama tähtis kui artikli ilmumise ajal.Praegu, Euroopa Liidu liikmena, sõltubeestlaste enesepildi moodustumine jaoma identiteedi tunnetamine samutinende kolme teguri kõrvutavast jälgimi-sest ja tundmisest. Sealjuures peabnendevahelise tasakaalu leidmine ole-ma ka meie ajal hariduse ja kultuuriedendamise aluseks. Seega on PärtelHaliste vaatenurk nimetatud artiklisvägagi tänapäevane.

Toetudes tuntud klassikalise filoloogiWerner Jaegeri teesile kultuuriteadlik-kusest kui kesksest ja kõrgeimast väär-tusest inimese olemuses ja tegutsemi-ses, arendab Haliste ideed Lääne-Eu-roopa väärtuste ja vaimuelu arenemiseallikatest ja nende tähtsusest. Kultuu-rikontaktide kontekstis on sel puhulhuvitav vaadelda Kreeka mõju room-lastele nii keeles kui ka kirjanduses (lk90–94), sest selle tulemusena kujunesvälja üks olulisemaid mõisteid euroopakultuuris – humanism. Eesti paigutu-mist sellesse arengupilti kannab lää-nestumise idee, mis tähendab kultuuri-teadlikkuse tõstmist kesksele kohalehariduses ja mõtteviisis. Peamisekseesmärgiks peab Haliste sõnul olemakontaktide saavutamine lääne kultuurikõrgsaavutustega, peamiselt inglise,prantsuse ja saksa kultuuri kaudu.

Haliste ise pooldab orienteerumistprantsuse vaimule, mida tema kuiklassikalise filoloogi puhul võib hästimõista. Rahvuslikel ja poliitilistel kaa-lutlustel peab ta tähtsaks sidemetearendamist Inglismaaga. Torkab silma,et saksa mõju arvestamise puhul on taüsna reserveeritud, milles võib aimata1920.–1930. aastate suundumusi vaba-neda saksa kultuuri mõju alt. Rääkideshumanitaarsest haridusest, väidabHaliste, et on põhjusi, miks Saksamaa-ga arvestamisest tuleks koguni loobuda.

Märkimist väärib Haliste püüdlusrõhutada klassikalise hariduse täht-sust ja ladina ning ka kreeka keeleõppimise vajadust. See on talle südame-lähedane teema ja siin sekkub ta omaaja poleemikasse hariduse arengusuun-dade üle. Ladina keeles näeb ta omakaasaja Lääne-Euroopa keelte edukaomandamise alust. Eesti Kultuuri Sõp-rade Koondises 1933. aastal peetudettekandes toob ta positiivse näitenaHollandi, kus kõrgel tasemel klassikali-ne haridus toetab uute keelte oskust, niiet peaaegu iga haritlane kõneleb kolmevõõrkeelt (inglise, prantsuse ja saksa –lk 103). Antiikaja tundmise vajadust jaaktuaalsust toonitab Haliste ka ühis-konnaelu puhul, kus mõisted auctori-

tas, disciplina, pietas, fides, integritas

(autoriteet, korrastatus, kohusetunne,ustavus, ausus) on sama tähtsad naguantiigiski. Teemat käsitleb ta ka popu-laarsemal kujul Üliõpilaslehes, kusvaidleb vastu levinud arvamustele, etladina ja kreeka keele tähtsus vähenebja koolid teevad õigesti, kui need õppe-ainete seast välja tõrjuvad. Halistemöönab, et reaalharudes pole vanadekeelte õpetamine tõepoolest vajalik,kuid humanitaarselt haritud inimeseleon need püsiva tähtsusega. Just kreekaja ladina keel teevad võimalikuksantiikaja kultuurile lähenemise. Seeaga pole eesmärk iseeneses, vaid vajalikkaasaja Euroopa kultuuri arengutemõistmiseks (lk 222). Näiteks ei saa

774

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 774

ilma antiiksete eeskujude tundmisetatäielikult aru ka uuemast kirjandusest.Isegi siis, kui tõlked oleks olemas, eisaa need päriselt asendada originaale.Haliste toonitab ka aegumatut tõde, etrahva suurus sõltub tema vaimse kul-tuuri sügavusest ja suurusest. Eestirahva kultuuriline areng toetub euroo-pa kultuuri sisu ja vaimuga tutvumise-le. Oma seisukohtadele leiab Halistetoetust ka maailmapoliitikast, refereeri-des Inglise peaministri kõnet antiik-autorite tundmise tähtsusest.

Pärtel Haliste artiklid ei ilmunudtema eluajal rahvusvahelistes ajakirja-des. Postuumselt avaldas tema uuri-mistöö tulemused Ervin Roos Rootsisklassikalise filoloogia ajakirjas Eranos,tuues need nii rahvusvahelisse käibes-se. Võib ainult kahju tunda, et ta tead-lasetee nii traagiliselt katkes ning dok-toritöö jäi kaitsmata.

Pärtel Haliste publitsistika ei käsitlemitte ainult antiikaja küsimusi, vaidseal tuleb selgesti välja ka tema ühis-kondlik hoiak. Nii ongi artiklikogus vas-tavas alajaotuses paigutatud esimeselekohale Postimehes ilmunud artikkel„Lahti Vene mõju alt!” (1922). Selles kir-jatükis kurdab Haliste liiga tugeva jaikka püsiva vene mõju üle, mis takistabnii rahvuslikku arengut kui ka lähene-mist Lääne-Euroopale (lk 159). Eitama-ta vene kultuuri väärtusi ja oma võlgavene teadusele, näeb ta ka sealse hari-duse, poliitika ja moraali bürokraatlik-kust ja kitsarinnalisust. Eestis soodustasVenemaa idealiseerimist omal ajal soovvabaneda saksa mõju alt. Haliste tooboma kogemustest ka näite, kus väike-rahvaste suhtes üleolev ja agressiivnesuhtumine pole võõras isegi vene intelli-gentsile (jutt Georgia okupeerimisest –lk 160). Haliste rõhutab ka vajadustkasutada teaduses eesti keelt, mis tolajal, eestikeelse ülikooli algusaastatel,oli eriti päevakorral.

Publitsistika valdkonda kuulub kaosa Haliste artikleid, mis tutvustavad

antiikaja teoseid ja nende autoreid,samuti antiigiuurijaid. Hinnangutes onHaliste üsnagi kinni oma aja levinudseisukohtades. Olgu siin näitena too-dud artikkel Horatiuse 2000. sünniaas-tapäeva puhul (lk 105–109). Halistetõstab esile Horatiuse luule vormilisiväärtusi ning poliitilist tausta, lõpuksnimetab siiski ka luuletaja humanistlik-ku külge. Tõepoolest, alles XX sajanditeisel poolel hakati rohkem tähelepanupöörama Horatiuse luule isiklikule too-nile, nüanssidele sõpruse, armastuse,naiste jne käsitlemisel.

Haliste reageerib ka antiikautoriteteoste toomisele teatrilavale, arvusta-des Sophoklese „Antigone” lavastust.Oma kirjutises tutvustab ta kreekatragöödia olemust ja kangelaste karak-terite tähtsust traagilise elutunnetuseesiletoomisel. Väärib märkimist, et tatsiteerib ka Friedrich Nietzsche teost„Tragöödia sünd” ja seda just kannatu-se ülevuse iseloomustamisel. Nietzschetnimetab ta ka Horatiusest ja antiikkir-jandusest üldiselt kõneldes. Tragöödia-ga seoses on Nietzsche mainimine sedatähelepanuväärsem, et 1926. aastal,kui artikkel ilmus, polnud klassikalistefiloloogide seas heaks tooniks tedanimetada: oli ju Nietzsche nende seaspõlu all (selline suhtumine toetus tolleaja suurimale autoriteedile filoloogiasU. von Wilamowitz-Moellendorffile).

Et Pärtel Haliste mõte liikus laiemassotsiaalses sfääris, seda näitavad artik-lid, kus ta võtab sõna oma aja täht-sündmuste ja ühiskonnailmingute pu-hul, kõrvutades neid antiikaja nähtus-tega. 1924. aasta Pariisi olümpiamän-gud ajendavad teda kirjutama antiikajaspordimängudest. Artikkel Postimehesannab elava pildi Vana-Kreeka spor-dist ja Olümpias peetud pidustustest(lk 211–216). Ka sellise ühiskonnapahenagu hangeldamise puhul leiab Halisteparalleele antiikajast, näidates, kuidasKreekas ja Roomas püüdis riik ohjataviljaga spekuleerimist. Tänapäevaselt

775

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 775

Eberhard Winkler, Karl Pajusalu.Salis-livisches Wörterbuch. (Linguis-tica Uralica. Supplementary Series.Volume 3.) Tallinn: Teaduste Akadee-mia Kirjastus, 2009. 272 lk.

Eberhard Winkleri (esmajoones) ja KarlPajusalu Salatsi liivi sõnaraamat onesimesel pilgul päris usutamatu näh-tus: kuidas on võimalik nii napi allik-materjali põhjal kokku panna sõnaraa-mat, mis kohe tuleb arvata läänemere-soome keelte vältimatu põhikirjandusehulka? Ometi on see õnnestunud.

Eberhard Winkleri ja Karl Pajusalusõnaraamatutöö on edukas olnud justseetõttu, et võimatut on peetud võima-likuks: kõiki Salatsi liivi materjaliriis-meid kokku korjates on saavutatud

kriitiline mass, millega on loodud baasnii sõnaraamatule kui ka kavatsetava-le sünkroonsele ja ajaloolisele gramma-tikale ja võib-olla ka sõnaühenditeköitele.

Sõnaraamatu materjaliks on umbes8500 grammatilist vormi, mis on süste-matiseeritud napilt poolteiseks tuhan-deks sõnaartikliks, mis omakorda onkoondatud 660 etümoloogiliselt põhjen-datavaks lemmaks. Enesestmõisteta-valt leiab iga pikem kunagi talletatudsõnaühend kasutamist mitmes erine-vas seoses. Seda pole just palju, agasiiski kaugelt rohkem, kui liivi keeletundjad on Salatsi liivi keelest seninioodata osanud. Üheks selle sõnaraama-tu kaheldamatuks väärtuseks ongikogu Salatsi liivi materjali kokkukogu-

776

kõlab ka näide, kuidas äritsejad kasuta-sid ära riigipoolset toetust ja petsid väl-ja riskihüvitisi (lk 218–219).

Väärib tunnustust kogumiku koosta-ja Ivo Voldi töö: ta on asjatundlikultmaterjali kaante vahele kogunud ja sel-le ülevaatliku saatesõnaga varustanud,samuti saksakeelsed artiklid eesti keel-de tõlkinud (kaks artiklit ajakirjastEranos ja üks Rootsi Eesti TeaduslikuSeltsi väljaandest). Väljaandja koosta-tud Pärtel Haliste bibliograafia annabsüstemaatilise ülevaate autori päran-dist. Selle tulemusena on meie eesväärtuslik materjal klassikauurimusteajaloost, sellega seotud probleemidestja isikutest. Lugedes tekkis ainult väi-ke küsitavus Gruusia päritolu klassika-lise filoloogi Grigol Tsereteli nime kirja-pildi suhtes: antud on nimekuju Zerete-li, mis läheb lahku eesti keeleskasutatud varasemast transliteratsioo-nitavast.

Hinnates Pärtel Haliste pärandittänapäeva seisukohalt, tuleb toonitada

esmalt tema teeneid klassikalise filo-loogia edendamisel Eestis ja ajakohaseerialaraamatukogu arendamisel. Kaua-aegse ladina ja kreeka keele õpetajaLalla Grossi meenutuste järgi oli Halis-te meelistegevuseks just raamatukogu-ga tegelemine. Tema vaated antiikajaajaloolisele taustale ja selle uurimiseallikatele on pädevad ka praegusel ajal.Muidugi on ajaga muutunud osa kir-jandusteoste ja mütoloogia interpretee-rimist puudutavaid seisukohti (nt Sop-hoklese religioossuse kohta).

Pärtel Halistet tuleb eriti hinnatakui ühiskondliku arvamuse kujundajatja lääne orientatsiooni veendunudkaitsjat. Tema seisukohad tunduvadajakohastena ka ta tekste tänapäevallugedes.

Niisiis võib tunda heameelt, et PärtelHaliste kirjatööde kogumik on lugejanijõudnud, avades ühe olulise tahu Eestikultuuriloos.

A N N E L I L L

PEAAEgU USUTAMATU LIIVI SõNARAAMAT

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 776

mine, nii et liivihuvilisel pole enamvaja seda materjali välja kurnata Lau-ri Kettuneni liivi sõnaraamatust,1 kuspealegi täpsemad allikaviited puudu-vad.

Sõnaraamatu sissejuhatuseks onhuviga loetav ülevaade Salatsi liivi kee-lematerjalide kirjapanekutest ja kirja-panejatest. Kahjuks tuleb Salatsi liiviuurimisloo varasemate käsitlejate (PaulAriste, Eduard Vääri) järel ka Eber-hard Winkleril tõdeda, et XIX sajandisuurimad läänemeresoome keelte uuri-jad A. J. Sjögren ja F. J. Wiedemann onkogutud keelematerjali ühtlustanud(„normeerinud”). Näiteks on viited kat-kehäälikule kaduma läinud.

Kuigi see on Salatsi liivi keele suhtesebaõiglane, on siiski olnud paratamatu,et liivi keele uurimise raskuspunkt onolnud Kuramaa liivi keelel. Alles Wink-leri ja Pajusalu sõnaraamat annab pil-di, kui erinevad need geograafiliseltlahutatud liivi keeled on (olnud). Eber-hard Winkler on Salatsi liivi keelegategelnud kaua ja põhjalikult. Seetõttuon mõistetav tema püüd anda selleleläänemeresoome keelte uurimisväljalnähtavam positsioon. Päris põhjenda-tud ei ole siiski Winkleri väide, etSalatsi liivi keel on Kuramaa liivi keelesuhtes primaarne ja Kuramaa liivi keelsekundaarne (sissejuhatus lk 29 jj).Pigem on nad lihtsalt erinevad.

Ühes mõttes näib Salatsi liivi keeltõesti olevat liivilikum kui Kuramaa lii-vi keel: viimases on liivi tüvega sõnadkunstlikud, sealne rahvas on rºandalist

’randlased’ või kalà-mi’ed ’kalamehed’;Salatsi liivi sõnaraamatu põhjal onSalatsi liivi keeles aga Lªıb raust, Lªıbmºa, Lªıb mies, lªıbi kiel ’liivi rahvas (plnom), Liivimaa, liivi mees, liivi keel’.2

Salatsi liivi keel tüpoloogiliselt

Sõnaraamatu lugemine kergitab keele-tüpoloogia seisukohalt küsimuse, kasehk Salatsi liivi keele kiiremal hääbu-misel pole ka keelesiseseid funktsio-naalseid põhjusi. Selline küsimusepüs-titus on ohtlik, sest kuidas seda argu-menteerida? Aga siiski.

Kui liikuda läänemeresoome keelteareaalis põhjast lõuna suunas, siis onpilt selline: soome keel on suhteliselthästi säilitanud esialgset aglutinatiivsetkeeletüüpi, milles morfoloogiline ana-lüüsitavus on läbipaistev; eesti keel ontunduvalt flektiivsem, morfoloogilisitähendusi ei saa paljudes muuttüüpi-des seostada selgelt piiritletud morfoloo-giliste tunnustega, tüvevariantidesseinkorporeeritakse ka grammatilisi tä-hendusi (nt jalg : jala : jalga : jalgu :jalu; metsa II vältes ja `metsa III väl-tes); struktuurne homonüümia muudabvormi identifitseerimise tihti võima-tuks (nt palu – kas nom, gen, part võihoopis pl part pala : palu?, teos – kasseesütlevad tegu : teo/s või tigu : teo/s võisg nom teos?).

Lõunaeesti keel on veelgi flektiivsem(mõnigi eesti kirjakeele flektiivne tüüpon lõunaeesti päritolu): flektiivsustlisab näiteks mõnes verbi muuttüübisoleviku ja mineviku eristamine tüvevälteerinevusele toetudes [mu `varjas,

väikest latsekest (olevik) ja mu varjas

(lihtminevik): varja + mediaalse verbioleviku tunnus -s sg 3. isikus, vs va∑rja

+ lihtminevikus tunnus -s; sünkroonsesanalüüsis taandub vormide äratundmi-ne välteerinevusele]. Lõunaeesti flek-tiivsust suurendab näiteks ka oleviku jamineviku vastandamine üksnes palata-lisatsiooni abil: olevik ta võtt, ta and,lihtminevik ta võtÍt, ta aÉnd.

Kuramaa liivi keel on (hoolimataenamiku laadivaheldustüüpide puudu-

777

1 L. K e t t u n e n, Livisches Wörterbuchmit grammatischer Einleitung. (LexicaSocietatis Fenno-Ugricae V). Helsinki: Suo-malais-Ugrilainen Seura, 1938.

2 Tutvustatava sõnaraamatu keelenäitedon püütud edasi anda sellisel kujul, nagunad sõnaraamatus esinevad, kõiki variante

pole ära toodud. Teised keelenäited on kirju-tatud võimalikult lihtsas kirjaviisis, millesthääldus oleks väljaloetav.

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 777

misest) omakorda lõunaeesti keelestkiflektiivsem, tüvevariantide vaheldumi-ne järgib otse germaani ablaudi ja um-laudi tüpoloogiaid (täm : tam : tºomõd

’tammepuu, nom, gen, pl nom’). Salatsiliivi keeles on sõnavormid veelgi lühe-mad ja nüsitumad, grammatiline homo-nüümia on siin kohati äärmuslik: var

tulÍ var leb läb ’varas tuli vara läbiakna’ – laused võivad olla kaks kordaväiksema silpide arvuga kui eesti jasoome keeles. Kuramaa liivi keeles onverbivormide paradigmas ainsuse 1. ja3. isik homonüümsed nii olevikus (ma

lugùb, ta lugùb) kui ka lihtminevikus(ma lugìz, ta lugìz) ning mitmuse 2. ja3. isik lihtminevikus (teg lugist, ne

lugist). Salatsi liivi keeles näib verbivormide

homonüümia olevat veelgi laialdasem:olevikus võib ka mitmuse 3. isik ollahomonüümne ainsuse 1. ja 3. isikuga(mitte kõigis näidetes, aga nt urgub

’põgeneda, ennast peita, oleviku sg 1. ja3. ning variandina ka pl 3. isik’); infi-niitsed verbivormid on kulunud miini-mumlühiduseni aij ’ajada’, urg ’põgene-da, ennast peita’, pid(d) ’pidada’, liht-minevik pidÍ ~ pid, 2. isiku käskivkõneviis pida ~ pid. Tüpoloogiliselt int-rigeerivaid näiteid on palju.

Isegi morfoloogilise analüüsitavusekorral võib sõnavorm olla lühenenudäärmise võimaluseni: mietk ’mees, plkom: mie/t/k = mees/te/ga’; rºak ’raha,sg kom: rºa/k = raha/ga’, püsk ’püss, sgkom püssi/ga’, sudk ’susi, sg kom’ jne.

Hea Kuramaa liivi keele oskusegagioleks ilma saksakeelse tõlketa Salatsiliivi näidetest tihti raske aru saada,mõnikord saaks tõenäoselt aru valesti(s.t, ei saaks aru, uskudes, et vorm onarusaadav) ja mõnikord jätab ka saksa-keelne tõlge tähenduse ebaselgeks.

Kerkib küsimus, missuguse piirinivõib keel häälikuliselt redutseeruda,selleks et olla kõigis eluvaldkondadesfunktsionaalne? Igapäevaelus toimibselline keel keelevälise konteksti toel,

aga väljaspool asjastatud olmekonteks-ti ei paljasta keeleline kontekstki alatiselget tähendust, üksikvorm aga on üli-tihti homonüümne. Võib-olla annabSalatsi liivi materjali kättesaadavakstegemine põhjuse arutleda selle üle, kuierinevad on läänemeresoome keele-variandid kontekstivaba analüüsitavusealusel? Võib-olla saab seda isegi mõõta.Minu arust on skaala äärmistes punkti-des soome kirjakeel ja Salatsi liivi keel.

Kui häälikumuutused on analüüsita-vust (ikoonilisust) liiga palju ähmasta-nud, siis hakkab keel oma funktsio-naalsust taastama. Aga keel saab ene-seregulatsiooni rakendada ainult siis,kui tal jätkub sotsiaalset elujõudu. Ees-ti keeles võime praegu jälgida mitutkigrammatikamuutust, mis taastavadmorfoloogilist ikoonilisust (nt kaktu-

se/i/d ja eestlase/i/d, isa/t ja tädi/t). Kuiaga keeleühiskond satub assimileeri-missurve alla, nagu juhtus liivi keelega,siis ei anta talle funktsionaalse vitaal-suse taastamiseks enam aega, sest seeseostub põlvkondade vahetumisega jaon palju aastakümneid vältav protsess.Liivi keel(t)es on põhjust läti verbipre-fiksite ulatuslikku kasutuselevõttu kä-sitada lühenemise ühe vastukaalumeh-hanismina. Aga põhiliselt seostuvadliivi keel(t)es põlvkonnavahetused kakeelevahetusega.

Lemmad ja etümoloogia

Materjali organiseerimine etümoloogili-selt põhjendatud lemmadesse on vägamõistlik. Läti verbiprefiksite (aga neidon oma tosinkond) ning liivi eneseadverbide möll verbivormides lööksalfabeetilises järjestuses esitatu niilaiali, et kaoks igasugune ülevaadesõnapesast, samuti ähmastuksid lätimõjud (vt nt sõnapesa läed, läeb ’minna,läheb’ lk 114 jj: verbitüve kasutataksekoos kuue läti prefiksiga ja lisaks onveel sõnaühendeid kaheksa liivi määr-sõnaga).

778

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 778

Mõningad lemmad tekitavad siiskiküsimuse, kui kaugele sõnade ja tähen-duste etümologiseeritud kokkuviimiselminna. Näiteks kiel ’keel (mõlemastähenduses, Zunge ja Sprache)’ ja kiel-

da ’keelata’ on ühes sõnapesas üsnaharjumatu, kuigi nende sõnade hääliku-line kattuvus ulatub lapi keeleni välja;funktsionaalselt erinevad on ka leb ’lä-bi’ ja läb ’aken, avaus’, samuti mis jamit ’mis; mitu, kui (palju)?’, se ~ sie, sªıt~ s ªıd ’see; siit’ jt s-iga algavad koha-määrsõnad.

Kuid näiteks unn ’uni’ (lk 208 jj) näi-tab probleemi, millega sõnaraamatukoostajad on silmitsi. Isegi kui tahta’uni (magamine), unenägu’ ja ’unustada’panna eraldi lemmadesse, siis oleks seeebapraktiline olukorras, kus ’unustada’on esindatud üksnes läti prefiksiga ver-biga aisunn ning sama prefiksiline verbesineb magamise tähenduses: aisunn

maggum ’magama jääma’. Alfabeetiliselt lähestikuseid märk-

sõnu oleks seevastu lihtne paigutadajärjestikustesse lemmadesse: vald ’va-badus, meelevald, riik, piirkond, rik-kus’, määrsõna vallis ’lahti, valla, ava-tud’, vallisnika ’vaba inimene’, valiks

’valitseda, majandada, kodustada’ (lk215) esindavad tänapäevases keelesüsna kaugeid tähendusi. Ühelt poolt onhea, et nende sõnade ühte lemmassepaigutamine annab ka etümoloogilisivihjeid, teiselt poolt on siin siiski kaetümoloogilisi probleeme. Soome valta

ja valtakunta, mille vasteteks varasemaeesti kirjakeele Meie Isa palvetes onriik ja rikkus (rickus; mõnes arvamusesloetud kui riikus), ning nende seosedgermaani keeltes riiki, rikkust ja valit-semist tähendavate sõnadega on etü-moloogiline põnevik, aga sõnapesadenaorganiseeritud üldsõnaraamatus mevist ei tahaks otsida sõnu riik, rikkus,vald, vallaline, `valla ühe sõnapesaalt.3

Kindlasti on liiga kaugele mindud,haarates ühte lemmasse tapp nii ’tappa,surmata’ tähenduses kui ka tähenduses’tappida (nt nõusid)’, need ei kuulu etü-moloogiliselt kokku. Seevastu etümo-loogiliselt kokku kuuluvad ved ’vedada’ning selle tuletised vediks ’veis (veo-loom)’ ja saruvedikst ’sarvilised veised,pl nom’ on paigutatud eraldi järjesti-kustesse lemmadesse.

Niisuguseid alternatiive ei leiakskuigi palju ka kiuslik retsensent. Sõna-raamatu ülesehitus lemmadena onõnnestunud ning ka Eberhard Winklerise mainib sissejuhatuses (lk 32), etsõnade etümoloogiline ühendamine eiole alati ühemõtteliselt selge.

Salatsi liivi keele iseärasusi

Jutuks olnud sõnavormide lühenemineja häälikukaod muudavad Salatsi liivifonotaktika häälduslikult ja kuuldeliseeristatavuse poolest üsna raskeks:ammedk ’hammas, pl kom’, amatst

’kõik, pl elat’, arandk ’rõivas, pl kom’,nädaltk ’nädal, pl kom’, ukst ’uks, sgpart’. Silbi- ja sõnalõpulised konsonant-ühendid on teiste läänemeresoome kee-levariantidega võrreldes päris rasked.

Labialiseeritust puutuvad hääliku-muutused (ü ja ö labialiseerituse kadu-mine) on Kuramaa liivi ja Salatsi liivikeeles erinevad, aga usutavasti on nadmõlemas liivi keele variandis suhteli-selt hilised: Kuramaal ü > i ja ö > e (üö

> ie, üks > ikš), Salatsi liivi keeles sage-damini ü > ju- (üks > juks ~ jukš), kuidmitte järjekindlalt; ka on Salatsi liiviallikad eri aegadest.

Noomeni grammatikas on daativifunktsiooniga kääne Kuramaa liivi kee-

779

3 Vrd Suomen sanojen alkuperä. Etymo-loginen sanakirja III. R–Ö. (SuomalaisenKirjallisuuden Seuran toimituksia 556,

Kotimaisten kielten tutkimuskeskuksen jul-kaisuja 62.) Helsinki: Suomalaisen Kirjalli-suuden Seura, Kotimaisten kielten tutki-muskeskus, 2000, lk 73, 77, 400–403;K. H a b i c h t, V.-L. K i n g i s e p p, U. P i r -s o, K. P r i l l o p, Georg Mülleri jutlustesõnastik. (Tartu Ülikooli eesti keele õppe-tooli toimetised 12.) Tartu: Tartu Ülikool,2000, lk 294–296, 393, 395.

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 779

les n-lõpuline minnõn sidàm podùb

’mul süda valutab’), Salatsi liivi keelesl-lõpuline (minnel šuda podub, minnel

om armist täm pärast ’ma tunnen tallekaasa, mul on kaastunne tema pärast’).Kui see on eesti mõju, siis on sellespunktis raske Kuramaa liivi keelt pida-da sekundaarseks.

Tagasõnast kujunenud komitatiiv onka Salatsi liivi keeles saanud iseseisvaarengu, mis pigem sarnaneb eesti kaasa-ütleva kui Kuramaa liivi keele komita-tiiviga. Läänemeresoome areaalis onkomitatiivi areng silmatorkavalt mit-mekesine: soome teidän kanssa(nne),vanemas eesti kirjakeeles palwe kaas

(Georg Mülleril), põhja- ja lõunaeestikeeles sageli koos kaassõnadega kasuta-tav ga-kaasaütlev (sinuga koos ~ koos

sinuga, ühes sinuga ~ sinuga ühes, üten

sinuga ~ sinuga üten), Kuramaa liivikeeles translatiiviga kattuv -ks (Emma

jelàb ibistõks ’Emma töötab hobuste-ga’); Salatsi liivi keeles on sellest järelüksnes -k (mädk ’meiega’).

Verbi grammatikas on mõndagihuvitavat, nt supiini (ma-infinitiivi)komitatiiv: väst ’kiirustada’ : västamak

’kiirustades, kiiruga (kiirustamaga)’.Isikuvormide homonüümiast oli jubajuttu. Potentsiaal esineb materjalisainult ’tegema’ tähendusega verbist:tienes (lk 195 jj): et see võis tõepoolestolla potentsiaali vorm, sellele osutabvormi parafraseerimine konditsionaali-ga tieks (lk 196). Pole ka Kuramaa liivikeeles muud potentsiaali kui abiverbigalªıb- ~ lªıd- ~ lªıb- ~ lªım- ~ lªıt- ~ lªıbõd väl-jendatud futuuri ja võimalikkuse var-jund. Salatsi liivi potentsiaalivorm agaon ne-tunnusega, nagu ka soome keelesja eesti potentsiaalirudimentides.

Salatsi liivi lihtmineviku vormidetähelepanelik jälgimine paljastab häm-mastava sarnasuse lõunaeesti lihtmi-neviku väljendamise tüpoloogiaga: kõr-vuti eksisteerivad s-iline minevik, pala-talisatsiooni abil väljendatud minevikning on ka näiteid mõlema mooduse

kasutamisest sama verbi puhul (nagunt lõunaeesti ta aÉnd ~ ta andse).is-minevik: joudis ’jõudis’, juoksis

’jooksis’, kadiz ’kadus’, kargis ’kargas’,kieldis ’keelas, salgas’, kuolis ’koolis,suri’, kºulis ’kuulis’, kutsis ’kutsus’, las-

kis ’laskis’, sulis ’sulas’ jt.Palatalisatsiooniline lihtminevik

(nagu lõunaeesti olevik ta and, minevikta aÉnd): jelÍ ’elas, töötas’, tulÍ ’tuli’, etÍ ~jätÍ ’jättis’, paÉn(Én) ’pani’, pätÍ ’pettis’, palÍ’küsis, palus’, sadÍ ’sadas, kukkus’, salÍ’hammustas, salvas’, valÍ ’valas’, vedÍ’vedas, tõmbas’ jt.

Kuigi palatalisatsioon on Kuramaaliivi keele foneetikas tavaline, ei kasu-tata seda erinevalt Salatsi liivi ja lõuna-eesti keelest grammatilise tähenduseeristamiseks.

Mõlemad minevikud: kostÍ ~ kostis

’vastas’, pidÍ ~ pid ’pidas’, tapiz ~ taÉp’tappis (kas ka tappimise tähenduses?)’.

Sõnatuletus (võib-olla ka liitsõna-moodustus) erineb Salatsi liivi keelesmõnes punktis kindlasti Kuramaa liivikeelest. Esimesena torkab silma Salat-si liivi i-deminutiivide suur hulk:jämmi ’emane, emake’, kaÉnki ~ kantÍi’kanake’, kutški ’kutsikas’, nurmki

’nurmeke’, pinnki ’penike (koerake)’,raški ~ raštÍi ’raasike’, pütki ’pütsik’,veiški ’väitseke’ jpt. Ka Kettuneni liivisõnaraamatus toodud i-deminutiivideston suurem osa märgitud salatsiliivilis-teks.

Lugesin sõnaraamatus kokku vähe-malt 23 seda tüüpi deminutiivi. Mõnedneist võivad olla laenud või võõrmõjuli-sed (puÉnki ’tatt, lima’ < lt puÏnÏki), kuidkindel on, et i-deminutiivide tuletus onolnud produktiivne. Siin tuleb meeldeka lõunaeesti paralleel: ei öelda võta

see väike kauss, vaid võta see kausike;kausike on omaette mõiste.

Mõni sõnaühend on Kuramaa liivija Salatsi liivi keeles silmatorkavaltühtmoodi: s ºur izand ’mõisahärra’ (lk63), mõni erineb, isegi kui sõnaühen-di loomise tüpoloogia on sama: Salatsi

780

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 780

liivi keeles on idatuule nimeks mütsa

t ºul ’metsatuul’, Kuramaal ’maakaaretuul’,4 kägu on Salatsi liivi keeles nälga-

kulÍ (mida eesti murded vist ei tunne),Linnutee on Salatsi liivi keeles touvi

räk ’taevane tee’, Kuramaal lªındõd-riek

’lindude tee’. Omapärane on ka Salatsiliivi kulde tob ’tiisikus’ (lk 91, Kura-maal rªında-te’b ’rinnatõbi’). Siin on kapõhjust väikeseks kahtluseks: lemmaall kulde tob on antud kuola ~ kuol

’koolda’ (lk 91), seega tähendusega’koolmise haigus’; üleskirjutuse järgivõiks see haigus kuuluda ka lemmassekull ’kuluda’, tähenduse seletuseksoleks siis ’ärakulumise tõbi’ (lk 91, vrdlk 89).

Mõningad sõnaühendid oleksid tõl-kevastes vajanud võib-olla ulatusliku-mat selgitust: k ªıled juod on võib-ollapigem ’kihlust jooma’ kui ’kihluma’, ül

läed ’übersetzen, hinübersetzen’ (lk115) jääb arusaamatuks.

Huvitavad vastandtähendused onmärgitud sõna šudali juurde: üheltpoolt ’herzlich; südamlik’ ja teiselt poolt’böse; tige’. Lõunaeesti keelealal tähen-dab suure südamega äkilise iseloomugavõi ka pikka viha pidavat inimest;kirjakeeles on see sõnaühend hakanudvõõraste eeskujude mõjul tähendamasuuremeelset, heldet inimest; šudali

juures viitena antud lõunaeesti süändä

on tõlgitud ’erzürnen; vihastama’; tul-nuks ehk lisada ka tähendus ’julgema,tihkama’.

Läbivalt on sõnaraamatus esindatudvana arvude väljendamine: puol toist

’poolteist’, puol kolmt ’kaks ja pool’,puol nellänt ’kolm ja pool’, puol vªınt ’ne-li ja pool’, puol seismt ’kuus ja pool’,puol kºadiksmet ’seitse ja pool’, puol tÍu-

mund ’üheksa ja pool, pool kümmet’,juks nelä ’kolmkümmend üks’.

KeelekontaktidSalatsi liivi sõnaraamatus

Ootuspäraselt pakub sõnaraamatmaterjali tõlkelaenuliste sõnaühenditening eesti, läti ja saksa otseste laen-sõnade kohta. Järgnevas esitatakseainult mõningaid näiteid, mis sellistenaKuramaa liivi keeles nähtavasti puu-duvad.

Ühetaolisused eesti keelega. Ris-kantne oleks väita, et Salatsi liivi kee-les on eesti keelega ühiseid püsiühen-deid, mis Kuramaa liivi keeles puudu-vad. Võib-olla on sellised näiteks jutt

aij ’lobisema’, taga ajaj ’tagaajaja’, jull

tulla ~ ül tull ’üles tulla (äikese kohta)’. Leida Salatsi liivi sõnaraamatust

püsiühendeid, mis on ühised eesti jaKuramaa liivi keelega, on hoopiskergem: abin ajami ’habemeajamine’,suud ann ’suud anda’, julle kazz ’üleskasvada’ (lk 80; siin muidugi ka saksaauf-), çsuda podub ’süda valutab’, ’jooks-ma’ lekkimise tähenduses, kriev usk

’vene usk’ jpt, mis kõnelevad selle poolt,et liivi ja eesti keele püsiühendid onvastastikku sagedamini tõlgitavad kuinäiteks soome ja liivi keele püsiühen-did.

Winkleri ja Pajusalu sõnaraamat onregistreerinud Salatsi liivi keelest ja lii-vi aladega külgnenud eesti murretestühiseid sõnu: Mulgi ja Tartu murde ira

’tiirane’ (ka ira inemine) võib olla samasõna mis Salatsi liivi ira ’täkk’; Salatsiliivi küza ’pahameel’, vrd Häädemeestekõsa (nagu ka Kuramaa liivi keeles);oza, vrd Saarde osa ’liha’ (Kuramaalvoza); taber (Kuramaal tabàr) ’saba’,vrd Halliste tobar; lõunaeesti keeleskijuba ununemas olev täu ’kops’ jt.

Salatsi liivi sugulussõnavaras esine-vad kod väu ’koduväi’ (Kuramaa liivikeeles tidarmiez ’tütremees’), väumiez

(Kuramaal sellisena puudub); peikil

mies ’peigmees’ (Kuramaal puudub).Lõunaeesti sugulussõnavara erisõnadsõdse ja lell Salatsi liivi keeles siiski

781

4 L. K e t t u n e n, Livisches Wörterbuchmit grammatischer Einleitung, lk 229b.

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 781

puuduvad, seal on isasüzar ja isavelÍ(lk 62).

Noomeni grammatikast on juba mai-nitud väliskohakäände (daativi) sarna-sust eesti keelega: anna mil vuit leib

’anna mulle võileib’, minnel ab uo ’mi-nul ei ole’.

Läti mõjud. Päris paljud läti laenudon Kuramaa liivi ja Salatsi liivi keelelühised (B, D, G all on enamik kirjeidsellised) nagu ka verbiprefiksid ja nimi-sõnaliide -nika. Millest siis järeldada, etSalatsi liivi keel on primaarsem kuiKuramaa liivi keel? Palju keskalam-saksa või baltisaksa sõnu on liivi keelekahte põhivarianti tulnud läti keelevahendusel, kuid on siiski tähelepanu-väärne, et suur hulk sellistest laenudeston liivi keele kahel variandil ühised.5

Huvitav Salatsi liivi sõna on kºargeds

’päikesetõus, päikese üleskargamine’(Kettuneni järgi on päikese üleskarga-mine läti tõlkelaen: saule lec ’päike kar-gab’;6 Seppo Suhoneni väga põhjalikustläti laenude nimistust see sõna nähta-vasti puudub7).

Küsimusele, kas palataliseeritud ve-laarklusiili vaheldumine (või asendu-mine) palataliseeritud dentaalklusiiliga(k > tÍ, Ég > dÍ), on läti mõju, tuleb näh-tavasti vastata jaatavalt, kuigi sellineprotsess on üldfoneetikas hästi tuntud.Palataliseeritud k ja tÍ vaheldumist onisegi sõnaalgulises positsioonis vägalaialdaselt: nt külg ~ tÍulg ’külg’, käla ~

tÍäla ’kell’, kunab ~ tÍunab ’künnab’, kakuzub ~ tÍuzub ’küsib’, kum ~ tÍum

’kümme’, tÍula ’küla’, kulm ~ tÍulm

’külm’, tÍutab ’kütab’ jpt. Sõnaalgulises asendis on k palatali-

seerumine ja seejärel tÍ-ga asendumine(või vaheldumine) eriti sagedane ees-

vokaalide ees, sõnalõpulises asendisaga varasema eesvokaalse tüvevokaaliees: leštÍ ’lesk’, paltÍ ’pal Ík’, latÍtÍ ’müts,kübar, sm lakki’, penk ~ pentÍ ’pink’,se Ég Ég ~ sedÍdÍ ’segada, eksitada’ jt. Agavelaarklusiili palataliseerumist (võivaheldumist palataliseeritud dentaal-klusiiliga) esineb ka teistes positsiooni-des: nt ºaÉgist ~ ºadÍist ’aastane, pl nom’,jog adÍ ’jõekallas’, märn aÉg ’merekallas’,rügi/d ~ rüdÍi/d ’rukis, pl nom, lõuna-eesti rügä’ poiški ~ poištÍi ’poisike, poja-ke’, poigi ~ poitÍi ’pojake’, tulki ~ tultÍi’tuluke’ jpt.

See foneetika joon on üks Salatsi lii-vi keele silmatorkavaid erisusi.

Saksa keele mõjude paralleelsusedläti, liivi ja eesti keeles vajaksid eri-uurimust: kindlasti on nii Salatsi liivikui ka Kuramaa liivi keeles saksamõjusid, mida eesti keeles ei esine(juhunäitena pitka ºaig ’Langeweile’).

Kokkuvõtteks

Kas kõik sõnaseletused selles sõnaraa-matus on piisavad, seda on riskantneotsustada, aga väikesi juhuvigu polemõtet nii põhimõttelise tähtsusega töötutvustuses märkidagi (loovutan omavähesed märkused autoritele). Mõnivarasem viga on selles sõnaraamatusparandatud, näiteks ko çzalist (lk 86)tähendus ’kosilased’ on Kettuneni liivisõnaraamatus õigesti, aga Salatsi liivisõnale viidates ka valesti: ’kihlus’8 –eksitus on kergesti seletatav.

Äärmiselt vajalik on saksakeelneindeks (30 lk kolmes veerus), mis onigati korralik töö. Indeksi põhjal onkergem jälgida näiteks ka läti, saksa jaliivi (läänemeresoome) verbiprefiksaal-suse kattumisi.

Autorid on välja hõiganud sünkrooni-lise ja ajaloolise grammatika köited.Ilmunud sõnaraamat laseb uskuda, et

782

5 Vt ka S. S u h o n e n, Die jungen letti-schen Lehnwörter im Livischen. (Suoma-lais-Ugrilaisen Seuran toimituksia 154.) Hel-sinki: Suomalais-Ugrilainen Seura, 1973.

6 L. K e t t u n e n, Livisches Wörterbuchmit grammatischer Einleitung, lk 106b.

7 Vt S. S u h o n e n, Die jungen lettischenLehnwörter im Livischen.

8 Vt L. K e t t u n e n, Livisches Wörter-buch mit grammatischer Einleitung (vasta-valt lk 174b ja 146a).

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 782

Margit Langemets. Nimisõna süste-maatiline polüseemia eesti keeles jaselle esitus eesti keelevaras. Tallinn:Eesti Keele Sihtasutus, 2010. 318 lk.

Margit Langemetsa raamat „Nimisõnasüstemaatiline polüseemia eesti keelesja selle esitus eestikeelses keelevaras”,mis põhineb tema samanimelisel dokto-ritööl, on põhjalik uurimus ühest täna-päeva semantika ja leksikograafia olu-lisemast probleemist, polüseemiast. Sõ-nade mitmetähenduslikkus on olnudsemantika uurimisobjektiks muidugialati, aga eriti viimaste aegade tähen-dusõpetus peab polüseemiat keele kesk-seks omaduseks. Kuidas saab inimenekeelt kasutades hakkama sellega, etsõnadel on palju tähendusi? Kuidas mearu saame, mida vestluskaaslane ühevõi teise sõnaga on mõelnud? Kuidasolemasolevaid tähendusi siiski piiritle-takse: pole ju sõnal mis tahes tähendu-sed, vaid ikka ainult teatav hulk? Kaiga sõnaraamatu koostaja on sunnitudmõtlema selle üle, kuidas ja mida erine-vate tähendustena esitada.

Eesti keeleteaduses on küll olnudüksikute sõnade polüseemia käsitlusi,samuti on aegade jooksul eri keeletead-lastel olnud polüseemiale erinevaidvaatenurki, mida Margit Langemetsoma väitekirjas ka tutvustab. Kogu„Eesti keele seletava sõnaraamatu”

(EKSS) põhjal on ta teinud ka ülevaateeesti sõnavara polüseemiast tervikuna:kõikide sõnade polüseemiaindeks onainult 1,08, mis tundub väga üllatavigaühele, kes on lugenud hulganisti rik-kaliku tähendusstruktuuriga sagedastesõnade kohta, kuid pole mõelnud selle-le, et keele sõnavara valdava osa moo-dustavad harvemini kasutatavad mono-seemsed sõnad (millest suur osa on liit-sõnad).

Raamatu põhiosa koosneb polüsee-mia süvauurimusest EKSS-i valimi põh-jal: vaatluse all on „Eesti keele seletavasõnaraamatu” lihtnimisõnade kirjedvahemikus T–tinakas, kokku 843 märk-sõna). M. Langemets on ette võtnudselle, mida mitte igaüks ei söandaks:läinud ilmekate üksiknäidete juurestläbiva, iga sõna arvesse võtva uurimu-se juurde. Mis tahes keeleteaduse alalon see alati raske, sest ikka ja jälle sel-gub, et iga keeleline nähtus on skalaar-ne ja sisaldab tüüpilisi ja ebatüüpilisijuhtumeid. Juba esimene ülevaadevalimi polüseemiast annab huvitavalisatulemuse terve EKSS-i sõnavaraüldülevaate juurde: eesti nimisõnadeston polüseemne vaid iga viies lihtsõna(nende hulgas on ka tuletised), liitsõnadon oodatult valdavalt monoseemsed.

Uurimus toetub eelkõige James Pus-tejovsky 1995. aastal esitatud genera-tiivse leksikoni ja süstemaatilise polü-

783

sellised tööd on võimalikud. Selle järeltäidab Salatsi liivi keel läänemeresoo-me keelte uurimises senini paratamatu-sena tundunud lünga.

Salatsi liivi grammatika tegemiselvõiks olla suureks abiks pöördsõnastik.Näiteks tuleks pöördsõnastikus koheilmsiks i-lõpuliste deminutiivide suurhulk võrrelduna Kuramaa liivi keelega.Heaks eeskujuks on Robert Hinderlingi

„Rückläufiges estnisches Wörterbuch –Eesti keele pöördsõnaraamat” (Bay-reuth: Universität Bayreuth, 1979).Salatsi liivi materjali koguhulk on niiväike, et selle maksimaalne ärakasuta-mine on vajalik ja võimalik. Ning nagunüüd tõestatud, ka tulemuslik.

M AT I H I N T

UURIMUS NIMISõNA VõIMSUSEST

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 783

seemia käsitlusele, sellest paradigmaston ka pärit analüüsi mõistestik. J. Pus-tejovsky generatiivse leksikoni teooriapõhiidee on see, et igal sõnal on süste-maatiliselt potentsiaalsete tähendustehulk, mis sünnib nelja kvaalisuhtekaudu. Need neli kvaalisuhet on liigi-,moodustaja-, eesmärgi- ja põhjussuhe.Pustejovsky arendab tegelikult edasiUriel Weinreichi kontrastiivse ja komp-lementaarse polüseemia ideed: kuikontrastiivse polüseemia puhul eristu-vad sõna tähendused selgelt, siis komp-lementaarse polüseemia puhul kattu-vad sõna tähendused suures ja olulisesosas ja võivad tekstis esineda nii, etpolegi teada, millisega komplementaar-setest tähendustest on tegemist. Komp-lementaarsed tähendused on sagelisüstemaatilisel viisil seotud. Polüsee-mia süstemaatilisusest (ehk regulaar-susest) kirjutas 1970. aastatel ka JuriApresjan, kelle tööde kaudu oli nähtustuttav ka eesti keeleteaduses. Süste-maatilise polüseemia tüüpilised näitedon taimenime kasutamine vilja ja toidu-aine tähenduses (näiteks kurk, tomat,

porgand, kartul), samuti võivad asutus-te nimetused (kool, teater, pank jms)tähistada nii ehitist, institutsiooni kuika kollektiivi. Lause Mulle meeldib see

teater võib viidata teatrihoonele, selleteatri lavastustele, näitlejatele ja kõige-le muule sellega seonduvale, keelekasu-taja ei peagi otsustama, millist neisttähendustest parajasti tarvitada, vaidvõib neid käsitleda tervikuna. NaguLangemets polüseemia teoreetilisesülevaates ka toonitab, uurib ta väitekir-jas tegelikult monoseemia ja polüsee-mia piiriala: ühelt poolt on sõnaraama-tutes küll kombeks süstemaatilist polü-seemiat esitada eri tähendustena, kuidneid tuleks vaadelda siiski teisiti kuipolüseemse sõna kontrastiivseid tähen-dusi.

Teoreetiliselt määrav on Langemetsaväitekirjas polüseemia liigitamine,sealhulgas metonüümia ja metafoori

eristus. Ta on uurinud metonüümilistpolüseemiat, võrdsustades seda üldiseltsüstemaatilisega. Samal ajal on siin-seal tekstis vihjeid ka sellele, et meta-fooriline polüseemia võib kasutada kor-duvaid malle, ja see on tegelikult katänapäevase mõistemetafoori teooriaaluspostulaate: metafoor on mõistestus-mehhanism, mis oma korduvates must-rites moodustab mõtlemise ja keelealustala. Näiteks on üks paremini tun-tud metafooriliike KEHAOSA ON ESEME

OSA (tassi kõrv, kinganina, õunasüda),mis on oma korduvuses samuti teatavasmõttes süstemaatiline. Samal ajal onmetafoorne polüseemia siiski üldjuhulkontrastiivne (lause mõistmisel on vajateada, kas kõneldakse tassi või inimesekõrvast, mõlemat korraga ei ole võima-lik mõelda), mistõttu jääb see Lange-metsa vaatluse alt välja. Huvitav onseegi, et valimis vaadeldud polüseemia-juhtudest oli metafoorseid vaid 100,sellal kui metonüümseid oli 380 (lk174). Seega on metonüümia polüseemiaseisukohalt palju olulisem mehhanism,kui seda näiteks mõistemetafoori teoo-rias siiani on arvatud.

Uurimuse see osa, mis on otseseltmaterjalipõhine, on tegelikult meta-semantika selles mõttes, et ei uuritasõnade tähendusi, vaid nende EKSS-isesitamist ehk leksikograafi otsustusi.Lootuses, et leksikograafid on teinudoma tööd hästi, võime tulemusi siiskipidada ka keele kirjelduseks. Tõsi, aeg-ajalt on keeleteaduses leksikograafikeelepädevuse tavalisust ka kahtlusealla pandud ja arvatud, et eksperdi kir-jeldus erineb olulisel määral tavainime-se omast. Mingis mõttes satub koguLangemetsa väitekiri siin vastuollu:ühelt poolt loodetakse süstemaatilisepolüseemia käsitluse abil leida vahen-deid, kuidas sõnaraamatuid paremaksteha, seega on ideaalne sõnaraamatsüstemaatiline; teiselt poolt ei saa meaga sugugi kindlad olla, et keelekasuta-ja ise ja ta keel nii süstemaatilised

784

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 784

oleksid. Mida siis peaks sõnaraamatesitama: kas süsteemi või tegelikkukeelt?

Polüseemsete sõnade tähendused onM. Langemets klassifitseerinud J. Pus-tejovsky generatiivse leksikoni mude-list laenatud liigisuhte kategooriateabil (näiteks ESE, SEISUND, TOIT, SÜND-MUS jms), seejärel on käsitletud kate-gooriate paare, mis esinevad sama sõnapolüseemiamustris. Kõik kategooriad eiole läbipaistvad (näiteks on raskeotsustada, mida mõeldakse kategooria-te ABSTRAKTNE või ESITUS all) ja see ras-kendab kohati arusaamist, kuid põhja-lik lugeja leiab lisadest kõikide kate-gooriate määratlused hõlpsasti. Lõpuksesitatakse statistiline kokkuvõte, milletulemusel saame näiteks teada, et kõi-ge sagedamini esinevad valimis polü-seemiamallid TEGEVUS–TEGU/KÕNETEGU

(nt tahtmine, teretus) ja TEGEVUS–ABSTR/KONKR (nt taotlus, tasu, teene).

Põhjalikumalt analüüsib M. Lange-mets neid sõnu, mille tähenduste hul-gas leidub ESEME kategooriasse kuuluvtähendus, sest ESE on valimis kõige sa-gedasem semantiline liigisuhe. Selgub,et esemesõnad on tüüpiliselt tüvisõnad,mitte tuletised, et ESE on tüüpiliseltpolüseemse sõna esimene tähendus,semantiline liigisuhe ESE on väga gene-ratiivse loomuga, s.t moodustab paljuerinevaid polüseemiamalle, kuid eelkõi-ge just metonüümia, mitte metafoorialusel jms.

Huvitav on mitmeski kohas käsitle-tav nimisõna tähenduse sündmusenaesitamine, mis on vastuolus traditsioo-

nilise ettekujutusega nimisõnast kuitüüpiliselt eset või isikut (igal juhulmittetemporaalset entiteeti) tähista-vast sõnast. Pustejovsky kvaalistruk-tuuri ülevaates rõhutab Langemets, et„nimisõna tõlgendatakse sündmusena”(lk 98), ning lisab hiljem, et „nimisõnasemantiline ulatus on nii võimas, etpaindub üsna loomulikult väljendamaväga paljut, mis situatsiooniga kaas-neb” (lk 222). Neid mõtteid edasi aren-dades võib lugeja jõuda keele kõige ole-muslikumate probleemide juurde: nimi-sõna eelkõige referentsiaalset aktikandva sõnaliigina saab suhtlusfunkt-sioonis tihti hakkama kogu suhtlusakti-ga, sest entiteeti nimetades kaasnebsellega ka kogu sündmuse nimetamine.Meie ettekujutus keelest on traditsioo-niliselt väga süntaktiline ja lause kesk-mes on loomulikult verb. Langemetsaväitekiri tuletab meelde, et nimisõnatame siiski hakkama ei saa, sest suur osatähendusest tuleb lausesse just sellekaudu.

Peale EKSS-i materjali analüüsiantakse raamatus ülevaade ka muudekeelte sõnastikest ja andmebaasidest,mis süstemaatilist polüseemiat esita-vad (nn kolm eeskuju: CoreLex,SIMPLE ja hollandi keele andmebaas).

Margit Langemetsa raamatut saabkasutada ka süstemaatilise polüseemiakäsiraamatuna. Olles oma uurimis-ainese kombel süstemaatiline, on takindlasti huvitav nii leksikograafile kuika semantikateoreetikule.

R E N AT E PA J U S A L U

785

RAAMATUID 10-10_Layout 1 01.10.10 12:17 Page 785