VVV sihtasutuse elektroonilist kuukirja VVV veerud Nr 7-8.- 2016 saad lugeda meie kodulehelt http://www.vvvs.ee

____________________________________

Elektrooniline kuukiri Nr 7-8. Juuli/august 2016

______________________________________________ Vapramäe–Vellavere-Vitipalu Sihtasutus www.vvvs.ee

_____________________________________________

PEAGI ASETLEIDVAD SÜNDMUSED JA UUDISED 17. september kell 11.00 matkapäev Metssiga Matkapäev metssigade elust. Kogenemine nn. Mahlamäe risti, Elva-Vitipalu Maastikukaitseala viida juurde, sealt sõidame edasi juhendamisel matka alguspunkti. Selga ilmale vastav riietus.Registreerimine tel: 5178912 (Karin) Retkejuhid Karin ja Kairit Raud. 24. september kell 21.00 matkapäev hilisõhtune seiklus GPS’iga Retkejuhid Lauri Toim ja Taive Pärnmäe. Registreeri: lauri@luua.ee Matkapäeva matkad on tasuta. Toetab Vapramäe-Vellavere-Vitipalu SA.

Tule osalema Vapramäe Loodusmaja majamängus

Majamängu mängimiseks tuleb tulla Vapramäele kohapeale ja tähelepanelikult läbi uurida kõik meie loodusmajas

olevad ekspositsiooni osad. Tegemist põneva mänguga, kus avastamist jagub nii suurele kui väikesele.

Auhinnad osalejate vahel loosime välja aasta lõpus.

Tule osalema H2O külastusmängus!- aega veel 30-septembrini

Tartu- ja Jõgevamaa loodus-ja teaduskeskused ühinevad suureks suviseks külastusmänguks

H2O külastusmäng pakub meelelahutuslikku ja harivat koosolemist. Mängu teema - vesi - on valitud merekultuuri

aastale mõeldes. “Kas Kuul on meresid? Kes on vesineitsik? Miks kopral vesi kõrva ei lähe? Neile ja paljudele teistele

küsimustele leiad vastused mängides,” kinnitab külastusmängu patroon Mart Noorma. “On ju tore, kui lõbusalt veedetud

aeg toob ka uusi teadmisi. Igast keskusest nopib külastaja uue

infokillu vee kohta, saades lõpuks tervikpildi veeringest”.

Külastusmängus osalevad: Tartu loodusmaja, Jääaja Keskus, Vapramäe

Loodusmaja, Tartu Tähetorn, RMK Elistvere loomapark, Järvemuuseum,

Alatskivi Looduskeskus, Teaduskeskus AHHAA, Tartu Ülikooli

Loodusmuuseum, Tartu Ülikooli botaanikaaed, Luua Metsanduskooli

puukool-arboreetum ja püsinäitus „Peipsi järve elu tuba".

Kokku 2000 euro väärtuses auhindu on välja pannud Sajutu seikluspark Valmieras, Tartu Terminal, Kalevipoja Koda,

teater Vanemuine, Vudila mängumaa, A Le Coq, Lõunakeskus, mängus osalevad külastuskeskused ja

mitmed teised.

Lisainfo mängu kohta: www.jaaaeg.ee/kulastusmang ja Facebookis - H2O külastusmäng

Mängu tutvustav videoklipp:

https://www.youtube.com/watch?v=UnUyh61t-2Y&feature=share

Kutsume osalema VVV fotokonkursil „Märka mind“- tähtaeg 1. Oktoober 2016- KONKURSI JUUBELIAASTA!

KONKURSI EESMÄRK on märgata ja jäädvustada looduses väiksemaid elus või eluta looduse elemente või midagi

sellist, mida tavaliselt ei kohata. Olgu need siis putukad, linnud, loomad, taimed, seened, marjad, lehed või midagi

täiesti eriskummalist. Ka maastikus võib leida erilisi nähtuseid. Oluline on, et see, mida pildistad, nõuab eraldi

märkamist või millel on eriline saamislugu.

Osaleda saab kolmes vanuseklassis:

Kuni 11 aastased

12-16 aastased

17 aastased ja vanemad

VVV Fotokonkurss Märka Mind 2015 peaauhind „Uudishimulik rebasekutsikas“ (Foto: K. Lehepuu)

Konkurss kestab 1. oktoobrini 2016. Konkursi peaauhind on 320 euro väärtuses. Vanuseklasside võitjale on auhind 64

euro väärtuses. Eraldi auhinnad Elva puhkepiirkonnas tehtud fotodele ja talvistele fotodele. Žürii töös osalevad

loodusfotograafid Arne Ader ja Urmas Tartes. Tutvu fotokonkursi tingimustega kodulehel http://www.vvvs.ee/?484

Info telefonil 52 54 172 või triinu@vvvs.ee

Fotokonkurssi toetavad SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, Eesti Kultuurkapitali Tartumaa ekspertgrupp,

Loodusajakiri MTÜ, .

_____________________________________________________________________________________________ VVV TEGEVUSED

6. augustil kell 11.00 matkasarja kolmas matk- jalgsimatk teemal kohalik tooraine, toit 6. augustil toimus matkasarja kolmas matk Külaaseme külaplatsil. Matka teemaks oli kohalik tooraine, toit. Matkasime Külaaseme külateedel, saime teada kohalikust toorainest, sealkandis kasvatavast, kuidas eristada teravilju, õppisime suvetaimi, maitsesime pihlakateed. Kohaliku toidu degusteerimislauale panid välja oma tooted Rõngu pagar, Luke Farmimeierei OÜ ja A. Le. Coq. Nii mõnigi matkaline leidis uue lemmiku Rõngu pagari kamabatooni, Leopoldi palli või ploom shokolaadis näol. Luke Farmimeierei juustudest degustreeriti kiiremini tuhajuust, suur hulk matkalisi kiitis köömnejuustu. Nii mõnelegi tuli üllatusena, et Vitamineral Wateri tootjaks on A. Le. Coq. Selge on see, et kohalikul toidul on parem maitse, seda saab tarbida hooajaliselt, seal on rohkem toitaineid, sellega toetame kohalikku majandust ning tekib ka vähem atmosväärisaastet. Suur tänu kõigile toetajatele, osalejatele ja Külaaseme külaplatsi omanikele külalislahkuse eest! Toetasid SA Keskkonnainvesteeringute Keskus, A. Le. Coq, Rõngu pagar, Luke Farmimeierei OÜ ja Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutus

Fotod: T. Pertels

14.-20. Augustini toimus õpperetk Poola VVVS retkejuhid õppisid Masuuria järvistus ja Belovezje maastikukaitsealal

Foto: T. Pertels

Teadjamad tabasid juba ära, et jutt käib Poolast, kus just neis paigus viibisid 14.-20. augustini õppereisil sihtasutuse retkejuhid ja mõned loodusesõbrad lisaks – kokku kaksteist matkalist, lisaks grupijuht Valdo Kangur Seiklusringist (www.seiklusring.ee). Poolast oli enamikul meist õnnestunud varem Euroopasse reisides lihtsalt läbi sõita, mõnelgi olid muljed jäänud tosina aasta taha, kui Poola tundus tavakodanikule kahtlasevõitu peatuspaik olevat. Seda suurem rõõm oli avastada tänast heal järjel olevat ilusat maad, mis rikas kultuuri ja mitmekesise looduse poolest. Valdo Kangur viis meid samadele radadele, kus kuus aastat tagasi olid käinud Raplamaa geograafia-bioloogiaõpetajad. Häid üllatusi jagus Poolas ka Valdo-sugusele matkahaile. Reisisime niisiis Põhja-Poolas endise Preisimaa piiril, tänases Masuurias. Sealsed moreenmaasikud on tõesti kenad, nentisime koos geoloogist Valdoga. Veerud, voored ja kuplid meenutasid kord rohkem Vooremaad, siis jälle Võrumaa kuppelmaastikke. Esimene pikem peatuspaik oli Giżycko linnas, sakslastele tuntud kui Lötzen, kus elab ligi 30 tuhat inimest. Venemaa piirist (Kaliningradi oblastist) neljakümne kilomeetri kaugusele jäävat Giżyckot peetakse Masuuria järvistu (poola keeles Jeziora Mazurskie) südameks, kuna linn asub järvede keskel, Poola suuruselt teise järve Mamry ääres (järv koosneb tegelikult kuuest omavahel ühenduses olevast järvest (pindala 104 km2, kuni 44 m sügav, 33 saart)). Kaugele ei jää ka Poola suurim järv Śniardwy (pindala 113,8 km2) koos 8 väikese saarega. Meil õnnestus paadisõidul läbida nii Mamry kui temaga ühenduses oleva Dargini järv. Linnuelustik järvedel on üsna tavapärane, silma jäid kormoranid, naerukajakad, hõbe- ja hallhaigrud, luiged, tutkad, laugud, tuttpütid, sinikael-pardid, kullilised. Nägime oma silmaga, et Masuuria järvistu on silmapaistvalt populaarne purjetajate hulgas. Sisevetel purjetamise teevad lihtsaks ohtrad kanalid, millega järved ja jõed on omavahel ühendatud ja mis moodustavad hästilaevatatava veeteede võrgustiku. Arutasime, et Eestis on selles vallas veel kõvasti arenemisruumi. Neljatunnise laevasõidu lõppedes matkasime metsadesse, kus peidus palju betooni ja muid saladusi. Teame, et Poola on mõlemas maailmasõjas ja sõdades üldse üks Euroopa enimkannatanud riike. Teise maailmsõja ajal oli Poolas oli 17 koonduslaagrit, metsade keskel on tänini säilinud sakslaste armee kindralstaabi punkrid - jõulised ja salapärased raudbetoonehitised nagu Mamerkis, mida näidatakse turistidele, loomulikult ka meile, ja kus käivad ka poolakad ise. Poola siseturism, sealhulgas loodusturism, on muuseas väga heal järjel, kodumaa looduskaunite paikade tundmine on rahvuslik auasi. Kõikjal, kus käisime, kohtasime kõige rohkem poolakaid endid, seejärel sakslasi, näpuotsaga teisi rahvusi. Mamerki punkrite juures said julgemad kontrollida, kui hea vaade ümbruskonnale on 36 meetri kõrgusest teraskonstruktsiooniga vaatetornist. Vaade, mis tornist avanes, haaras nii järve kui põldusid ja oli keskmiselt metsane, samas tuleb lisada, et torni kõikumine oli kindlasti üle keskmise. Poola sisevetevõrgu kunagiste arenguambitsioonide tunnistaja on 54 km pikkune Ostróda – Elblagi, ehk Masuuria kanal, mis valmis 1852.aastal, et ühendada Lääne-Masuuria järvi ja Balti merd. Kanalis tasakaalustati lüüside ja ülevedude abil enam kui 110 meetrist vete kõrguste vahet, aga teise maailmsõja tõttu Balti mereni see kanal ei ulatu.

Masuuri kanali viimase, väga võimsa lüüsi juures saime oma silmaga idee vägevust ja aegade ning huvide pöördumise paratamatust tunnistada. Mitu päeva meie koduks olnud Giżyckos ja ümbruskonnas on palju erineva köögiga söögikohti. Esimesel õhtul juhatas giid Jarek meid oma sõbra kalarestorani õhtustama. Sõime väga maitsvat linaski suppi, praetud rääbist ja suitsetatud forelli - kõik püütud siitsamast järvest. Söökidega jätkates - poola hapu supp valge vorstiga, kartulipannkoogid ning magustoiduks pelmeenid mustika toormoosiga, oli põnev menüü, millega Giżycko jahisadamas tähistasin meie reisi Preisimaa päevade lõppemist. Vilja tellis sel puhul poola traditsioonilise koogi, mis näeb taldrikul välja nagu väiksemat sorti installatsioon, koosnedes kokku kuivatatud imeõhukestest biskviidikihtidest, mis omavahel ribadena kujunditeks sätitud. Eriliseks söömaajaks oli ka põhjust, sest järgmisel päeval ootas ees põhisihtpunkt - Belovežje rahvuspark. Belovežje – Poola ja Valgevenega kahasse Białowieża maastikukaitsealast (pl Puzcza Bialowieska ja vn Belavezhkaya Pushcha) on Valgevenes 376, Poolas 105 km². 57% kogu pargist on sihtkaitsevöönd pidades silmas eelkõige euroopa piisonite ürgse elukeskkonna kaitset. Valgevene piirini on Belovežjest linnulennul kolm kilomeetrit ja giidi jutu järgi olla sinna ehitatud kõrge tara, et ükski piison ega muu loom piiri ei ületaks. 2012. aastal kirjutab „Postimees“, et 20 000 aastat tagasi olid piisonid levinud üle kogu Euroopa. Põllumajanduse arenemise, metsade maharaiumise ja küttimise tulemusena nende arv langes ning 18. sajandi lõpuks elas euroopa piisoneid vaid Kaukaasias ja Białowieża ürgmetsas. 1921. aastal, kui järele oli jäänud vaid 54 piisonit, võeti loomad riikliku kaitse alla ja kuninglik jahipiirkond ja kaitseala nimetati 1923. aastal ümber rahvuspargiks. Tänaseks elab Belovezje laantes Poola poolel ligi 700 piisonit, kogu Euroopas aga neli tuhat. Belovežje keskmeks on samanimeline küla, mille keskmeks omakorda tänane loodukeskus, mis paikneb kunagise vene tsaaride jahilossi kohal. Looduskeskus näeb kena värske välja – renoveeritud kümmekond aastat tagasi Euroopa Liidu tõukefondide abiga. Lisaks 44 majutuskohale, kus muide ei ole telekat ja ka mitte mobiililevi, on majas juhtkonna ruumid, konverentsisaal, infopunkt, loodumuuseum ja ka restoran. Rahvuspargis on 25 km tähistatud matkaradu ja 14 km jagu rattamarsruute. Looduskeskust ümbritseb liigirikas jahilossi park, kus pärast muuseumikülastust tegime oma esimese jalutuskäigu giid Bogdani saatel.

Foto: L. Toim Ürgmets ja piisonid Enne veel, kui ürgmetsa ja sihtkaitsevööndisse matkama läksime, tegime tutvust Belovežje külaga, kus elab 1800 inimest, aga külastab aasta jooksul 150 tuhat. Seepärast on igati loomulik, et iga teine majake pakub majutust või kehakinnitust ja tänavatel peetakse igasugu müügilette. Pakuti suveniiridest ja kohalikust meest kuni antikvaarsete esemeteni. Enamik suveniire kujutas muidugi piisonit, olgu puust, rauast, kivist, plastist lambavillast või riidest – piison on selle piirkonna kangelane. Teisel päeval rändasime peamiselt laudteel ja vaatasime reservaadis elavaid näidisisendeid (hirved, piisonid, hundid, kitsed metssead, tarpanid jt – kõik, kes sealmail ka vabas looduses ringi liiguvad). Selline kunstlik väljanäitus tõsisele loodusesõbrale mingi eriline vaatamisväärsus muidugi pole, aga õppimiseks igati sobiv koht sellegipoolest.

Sihtkaitsealal võtsime ette pikema marsruudi, mis oli ligi 13 kilomeetrit ja kulges läbi ürgmetsa, mis on seda ala katnud mitmeid tuhandeid aastaid, mõnede puude vanus võis kohati olla 500 aastat või enam. Musta lepa lodumets, segamets, silmakriipivalt palju üraskitest kahjustatud kuuski. Eestimaalasi võlusid hariliku valge pöögi salud, sest meie laiuskraadil see puu eriti ei kodune. Valge pöök on võõrliik, kes tapab alusmetsa ja nii kõndisime valge pöögi metsas kui läbipaistvas rohelises toas. Ilus ja natuke õudne ka. Retkel nägin esmakordselt puuvõõrikut. Külli, kes kõike teab, ütles, et seda on nähtud ka Eestis, aga harva. Külli inspireeris ka meie inglisekeelset giidi Bogdani nii, et tegime peatuse iga seenemoodustise juures ja arutasime pikalt nende ladinkeelseid nimetusi. Seentega ei suutnud ma järge pidada ei inglise ega ka ladina keeles, puudega läks paremini: Fraxinus excelsior, Quercus robur, Tilia cordata, Tilia platyphyllos, Carpinus betulus; Pinus sylvestris, Picea abies; Betula jt Peatusime ürgsete pärnade, saarte ja tammede juures – puud nagu loodusmälestised, nii neid ka nimetatakse. Ühispildi tegime koos Euroopa kõrgeima, 34 meetrise saarega. Oli tõesti uhke. Pärast pikka rännupäeva saime veidi aega hinge tõmmata ja tukkuda, sest ees ootas varahommikune piisonite otsing vabas looduses. Kell neli öösel jaotusime kahte gruppi. Meie bussi giid manitses meid metsas kiirustama ja tasa olema. Sõitsime mööda heinamaad, seejärel kõndisime, lõpuks kahlasime kastemärjas rohus kuni –tsst! – seal nad olidki –nägime umbes 200-300 meetri kaugusel heinamaalt tõusvas udus oma viitteist piisonit, kes esialgu väga häirimatult einestasid. Oli vanemaid pulle, oli noori ja oli emaseid ning vasikaid. Binoklisilmgi ei haaranud kõiki korraga. Mõne aja pärast tuul pöördus ja piisonid haistsid meie lähedalolu, muutusid ärevaks ja kadusid üsna ruttu puude varju. Pärast päiksetõusu sõitsime pikalt mööda metsi ja vaatluspaiku, aga piisoneid rohkem ei näinud. Lohutuseks viis giid meid ühe vana ja sõltumatu eraku – piison viikingi juurde, kes ühe küla ääres heinamaal häirimatult heina nosides pakub juba aastaid lohutust kõigile, kel mujal vabas looduses tema sugulasi näha pole õnnestunud. Kui kohtusime teise grupiga, selgus, et nemad nägid suures valges koguni 50ne pealist karja. Vägev! Viimase päeva Belovežjes pühendasime jälle külale. Lauri laenutas ratta ja sõitis läbi kõik linnuvaatlustornid ja muud vaatamisväärsused, käisime Geaga kohalikku looduskooli väisamas. Meil lubati majas ringi vaadata, aga küsida polnud kellegi käest – koolivaheaeg ju! Pärast rändasid Gea ja Triinu üheksa kilomeetrit kadunud rongijaama otsides. Leidsid neid lõpuks mitu ja olid väga rahul. Mina kallistasin vahelduseks kolmesaja-aastasi tammesid, Külli ja Siiri otsustasid suveniirilettidele inventuuri teha, Taive ja Kristiina käisid samuti linnuvaatlustorne testimas, Mats muudkui pildistas, Aare puhkas ja meie bussi kaardilugeja Andres jälgis wifis olümpiauudiseid, Vilja kõndis kaart näpus oma radu. Valdo sõitis koguni kuhugi küla taha. Eesti taasiseseisvuspäeva hommikul pakkisime end bussidesse ja asusime tagasiteele. „Mis kohe meelde tuleb, kui ütled Poola,“ küsisime bussis. Siin on mõned vastused: sõbralik rahvas, vanad poola põllutöömasinad, puhtad ja lillelised linnad, odavad hinnad, palvetamiskohad külade sissesõidul, piisonid vabas ürglooduses, Preisimaa, saksa ehituskultuur, võimsad lüüsid ja purjekatest täidetud järved ja jõed. Reibas reisjuht ning suurepärane matkaseltskond.

Eeva Kumberg

26.augustil kell 14.00 toimub õpetajate õppepäev Vapramäe Loodusmajas Õppepäevast võttis osa 40 lähipiirkonna kooli-lasteaia õpetajat, kaugemad külastajad olid pärit Viljandimaalt. Meie õppepäeval tutvustasime õppeprogrammidele tulemise korda, registreerumist, programmide hinda ja loodusmajas olevaid õppevahendeid. Programmi kuulus ka majamängu läbitegemine ja fotokonkurss „Märka mind“ eelmise aasta valikfotode vaatamine.

27. augustil kell 11.00 toimub matkapäev „mida näen kui vaatan“ Augustikuu viimasel laupäeval toimus Vapramäel matkapäev „Mida näen kui vaatan“. Retkel vesteldi loodusest ja saadi teada, kuidas loodust vaadelda läbi fotosilma, kuulati lugusid Vapramäe tekkeloost ja Kuninga pärnast. Koos retkejuhiga uuriti Vapramäe maastikku, erinevaid taimi, vilju, putukaid, kahepaikseid, seeni, samblaid, samblikke, puukoort ja -lehti. Seejärel püüti koos leida erinevaid looduse värve, midagi huvitavat, erilist, sakilist, krobelist, pehmet, salapärast, õudsat… Kõigil oli ülesanne midagi jäädvustada oma fotoaparaati või nutiseadmesse. Retk lõppes retkeliste parimate fotode vaatlemisega ja fotolugude vestmisega. Kõikidel osalejatel oli võimalus saada vähemalt üks hea foto eelseisvaks VVV SA juubeliaasta fotokonkursiks „Märka mind“, mille eesmärgiks on märgata ja jäädvustada looduses väiksemaid elus või eluta looduse elemente või midagi sellist, mida tavaliselt ei kohata.

Evelin Toom

Fotod: E. Toom

27.augustil kell 18.00 toimub matkapäev „Sügis looduses“ Matkapäev toimus Elva-Vitipalu kaitsealal. Räägiti sügisestel teemadel: miks lehed kolletuvad, määrati leitud seened, lisaks roniti madalseiklusrajal. Matk lõppes seeneroa valmistamisega lõkkel, viimased matkalised lahkusid pea pimedas.

______________________________________________________________________________________________

VVV LOODUSÕPE

Valmistuge VVV Fotokonkursiks-

„Suur teeleasumise ärevus“ Foto Karin Kivi Vanuseklass kuni 11 eluaastat. Žürii esiletõstmine.

______________________________________________

VVV rahastatud projektid ja lõppenud projektid

______________________________________________

Uusi projekte ei lisandunud.

_______________________________________________________________________________ VVV temaatilised ja seiklusmatkad, ekskursioonid Elva Puhkepiirkonnas _______________________________________________________________________________ VVV SA pakub välja mitmeid temaatilisi matku ja seiklusmatkade pakette ning erinevaid huvitavaid võimalusi looduses nii suurtele kui väikestele tähtpäevade pidamiseks. Mida kujutavad endast matkapaketid: Loe kilokaloreid, Muistsete eestlaste jaanipäeva jälil või Saatus on nagu lillkapsapea, mis kasvab võrselt igas suunas, saad teada, kui külastad meie kodulehekülge. Kui soovid pidada laste sünnipäevapidu looduse keskel, võid tutvuda meie sünnipäevapeode Mereröövlid aarete jahil

või Väikese nõia sünnipäevapidu kirjeldustega. Uudsena pakume ka mitmeid seiklusi täiskasvanutele, kus teiste seas võib pidada nii aarete kui fotojahti. Romantikat ihkajatele pakume paketti Laternaga öises metsas. Kui soovid täpsemalt tutvuda meie matkapakettidega, siis leiad need meie kodulehelt: http://www.vvvs.ee/?219. Küsi julgesti infot ka telefonilt 5254172, 5088359. Kui soovid meie juures sisustada terve päeva, siis marsruudid ja pakkumised leiad meie kodulehelt http://www.vvvs.ee/?728

______________________________________________ Liitu meie fännileheküljega: http://www.facebook.com/VVVSA Kui soovid liituda meie listiga, kuhu saadame uudiseid ja teateid, siis saad seda teha meie kodulehel www.vvvs.ee Värsket infot meie tegemistest leiad VVV SA kodulehelt www.vvvs.ee VVV õppeprogrammid leiad meie kodulehelt http://www.vvvs.ee/?214. VVV matkapaketid leiad meie kodulehelt http://www.vvvs.ee/?219

Vapramäe-Vellavere-Vitipalu Sihtasutus on mittetulundusühing,

mis moodustati 1999. aastal. Asutajaliikmed on Nõo, Konguta ja

Palupera vallad, Elva linn, Tartu Maaspordi Liit ja kolm eraisikut.

Hiljem liitus Rõngu vald. Sihtasutuse eesmärk on Vapramäe,

Vellavere ja Elva-Vitipalu maastikukaitsealade baasil kompleksse ja

säästliku majandamisviisi kaudu puhkamisvõimaluste loomine,

arvestades iga kaitseala omapära ja võimalusi. Sihtasutus

propageerib rohelist mõttelaadi ja loodusvaimsust. Olulisel kohal SA

tegevuses on loodushariduse edendamine piirkonnas.