VANA-ROOMA MÕISTED

Kaar - ühenduskonstruktsioon, mille roomlased täiuslikkuseni välja arendasid.

Triumfikaar - e võidukaar, Rooma võidukaile väejuhtidele ehitatud monumentaalne auvärav

Võlv - kinniste ruumide kumer kate.

Kuppel - võlvi põhimõttel ehitatud poolkerakujuline kattekonstruktsioon.

Arkaad- sammastele või piilaritele toetuv kaaristu., kannab laevõlve või seina.

Akvedukt - veejuhe.

Pilaster - neljakandiline eenduv seinasammas.

Kassettlagi - korrapäraselt raamistatud kassettidest tasapinnaline või võlvitud lagi.

Profaanarhitektuur - ilmaliku otstarbega arhitektuur, võrdluseks on Sakraalarhitektuur - religioosne arhitektuur.

Termid - avalik saun Vana-Roomas.

Foorum - turuplats, kohtu- ja koosolekuväljak Vana-Roomas.

Monument - mälestus- või ausammas, minevikumälestis.

VANA-ROOMA KUNST

Mõned tähtsamad valitsejad Roomas:

Julius Caesar (Caesari Foorum, Circus Maximus)

Augustus (31.e.m.a.- 14 a m.a.j.) (Pont-du-Card)

Flavius (69-96 m.a.j.) (Colosseum, Tituse Triumfikaar)

Trajanus (98-117 m.a.j. ) (Trajanuse foorum, Basilica Ulpia)

Hadrianus (117-138 m.a.j.) (Pantenon, Hadrianuse värav)

Antonius (138 m.a.j.) (Caracalla termid)

Constantinus (337 m.a.j.) (Constantinuse basiilika ja Triumfikaar)

III sajandil e.m.a. kuulub terve Itaalia roomlastele. Rooma ühendas kogu antiikmaailma oma võimu alla. Roomlased olid peamiselt sõdurid ja administraatorid. Mis puutub kunstilisse arengusse, siis sai see sündida ainult tänu roomlaste domineerimisele ja vallutamissõdadele. Samal ajal kui roomlased sõdisid, vallutas hellenistlik kultuur rooma. Rooma kunst oli ametlik kunst mitte nagu Kreekas, kus domineeris rahvakunst. Varasemal ajal on roomlased mõjutatud etruskidest (asusid Kesk- ja Põhja Itaalias), hiljem aga täielikult kreeklastest. Ka enamik Itaalias töötanud kunstnikke olid tegelikult kreeklased. Kõige tähelepanuväärsem on rooma ehituskunst aga ka portree ja ajalooline reljeef on omapärased.

ROOMA ARHITEKTUUR

Rooma vanimad ehitused meenutavad etruskide ehituskunsti, mis olid roomlastele suureks eeskujuks.

Arhitektuuri arengule said määravaks ehitustehnilised uuendused, eriti lubjamördi laiaulatuslik kasutuselevõtt. Lubjamört saadi kiviklibu, vulkaanilise tolmu ja vee kokkusegamisel ning oli väga vastupidav. Samuti kasutati ehitamise juures ka põletatud telliseid. Sellised materjalid võimaldasid rakendada võlvimistehnikat. Valitsevaks muutusid uued konstruktsioonid, millest tähtsamad on kaared, võlvid ja kuplid. Ruumid kaeti kas lihtsa silindervõlviga või ristvõlviga, mis saadi kahe silindervõlvi ristumisel. Sammas kaotas seega oma senise ülesande ja seda hakati kasutama kui

kaunistavat elementi. Sambaid ühendati kaartega, mis moodustasid kaaristu e arkaadi. Väga kuulus on Prantsusmaal asetsev veejuhe e akvedukt Pont-du-Gard. See on säilinud tänase päevani. Kaart kasutati seintes olevate uste ja akende katmiseks, selle lihtsaim vorm on poolringikujuline kivirida. Ümmarguse ruumi puhul kasutati poolkerakujulist kuplit.

Akveduktid ehk veejuhtmed kuuluvad Rooma ehitustehnika kõige eriomasemate saavutuste hulka. Need on suurejoonelised rajatised, mille kaudu varustati linna veega. Kui kaare ja võlvi ehitamisega seotud tehnilised raskused olid ületatud, jäi kõige olulisemaks probleemiks puhta vee katkematu juurdevoolu tagamine läbi ebatasase, suure kõrgusevahega maastiku. Allikast voolav vesi juhiti maa-alusesse käiku, mille kalle jäi samaks kogu oma pikkuses. Et vee voolamiseks oluline kalle püsiks, rajasid rooma ehitusmeistrid julgelt teostatud tunneleid, mida õhutati ja peeti korras kaevude kaudu. Vee juhtimiseks üle maapinna ebatasasuste rajati üle orgude veejuhet kandvaid kaaristuid ja tohutute mõõtmetega sildkanaleid. Linna piiril koguti vesi hoidlatesse, kus ta voolas linna veevärki, mis oli ehitatud tinast või põletatud savist valmistatud torudest. Selle kaudu jaotati vesi eluhoonetesse, termidesse, avalikesse saunadesse, tiikidesse, eramajadesse, aedadesse ja purskkaevudesse. Veejutmeid ehitasid eeskätt orjad ja müürsepad. Nad hoidsid neid korras ja parandasid jooksvalt. Suur abi oli ka akvedukte kavandanud inseneridest, kes peaaegu eranditult kuulusid sõjaväe koosseisu. Pikemad akveduktid on 60-90 kilomeetrit pikad ( Anio Vetus ja Aqua Marcia) ja need tõid Rooma linnaelanikele iga päev kuni miljon kuupmeetrit vett.

Kes ehitasid akvedukte ja milline oli nende tööpõhimõte?

Ehitamisel taotleti peamiselt suurejoonelisust ja toredust. Sammas, mis Kreekas täitis kindlat ülesannet, oli Roomas vaid uhkuseks. Tihti liigendati sammaste, pilastrite (neljatahuline poolsammas) ja poolsammastega suuri lagedaid seinapindu. Laed kaunistati kassettidega.

Arhitektuuris oli valitsevaks kodanlik e profaanarhitektuur. Religioossete ehitiste tähtsus oli väiksem.

Rooma kuulsaim kuppelehitis on marsi väljakul asuv Panteon - kõikidele jumalatele pühendatud tempel. Panteoni puhul oli väga tähtsal kohal just sisevaade, 43,5 meetri kõrgune kuppel katab 43,5 meetrist ruumi. Panteoni kuppel toetub võimsale silindrikujulisele kuue meetri paksusele telliskivimüürile. Seest näeb Panteon välja nagu suur ümmargune saal, mis toetub 18 roosale ja hallile egiptuse graniidist sambale. Selle sees olija asub nagu määratu suure kera keskpunktis: ehitajad on selle rajanud kui kosmose sümboolse võrdkuju. Lagi on valmistatud kassettidest, mis on valmistatud vulkaanilisest tuhast ja tuffist saadud segust koos tsemendiga. Ümara saali seintes paiknevad süvendid e orvad, millesse on paigutatud jumalate kujud. Ülal kupli keskel asub ava, suur OCULUS (silm, kupli kõrgeimas punktis asuv ava, mille kaudu hoonesse pääses õhk ja valgus), kust toredale mosaiikpõrandale langeb ere valgusvoog. Mõju on vapustav. Arvatakse, et Panteon võib kaaluda üle 5000 tonni.

Proovi kirjeldada Panteoni nii seest kui väljastpoolt

Rooma keisrid lasid rahva rõõmuks ehitada teatreid ja tsirkusehooneid, millest kuulsam on Colosseum, asukohaga Roomas. Mahutab ligi 70 000 inimest. See on neljakorruseline - kolm alumist korrust koosneb kaarteridadest (arkaadidest). Neljanda korruse seinapind on liigendatud pilastritega. Kaarte vahele on paigutatud poolsambad, mis alumisel korrusel on dooria, teisel joonia ja kolmandal korintose stiilis.

Suure tähtsusega asutusteks Roomas olid saunad e termid, sest linnas oli vähe maju, kus oli võimalik end pesta. Peale pesemise, massaazi ja auruvannide käidi seal ka inimestega kohtumas, lõbusalt aega veetmas, võimlemas, uudiseid kuulamas, mängimas, jalutamas ja koosolekuid pidamas. Hoonesse sisenenjal on võimalus valida, kas minna lahtiriietamisruumi või pöörduda võimlemisväljakule. Pärast jõuharjutuste sooritamist mindi sauna ja basseini suplema. Vaheldumisi läbiti kuumad ja külmad ruumid: esmalt tuli kuuma leiliga ruum, seejärel mõnus vann, siis värskendati end üleminekuruumis, kus valmistati end ette järsuks temperatuurimuutuseks basseini külmas vees. Pärast võidi külastada ilusalonge, kus puhastati keha ja hõõruti ihu igasuguste õlide ja palsamitega ning tehti massaazi. Termid avati hilishommikul ja suleti pimeduse saabudes. Rahvas- enam kui 1600 inimest päevas -pääses termidesse tasuta, avamisest anti teada kellahelinaga. Nii mehed kui naised võisid käia termides kümblemas ja võimlemas üheskoos. Ehkki see oli lubatud, eelistasid paljud naised kasutada siiski ainult naistele eraldatud ala. Termide sisekujunduses kasutati kõige kallimaid materjale. Kuulsad on näiteks keiser Caracalla ehitatud termid Roomas. Termid olid hiigelsuured, asusid u 12 hektari suurusel maa-alal.

Mida tehti pärast saunaskäiku?

Kas mehed ja naised võisid koos kümblemas käia?

Väga levinud olid mälestisehitisi oli triumfikaared. Need olid ilma praktilise ülesandeta ehitised ja mitte hooned, vaid monumendid. Triumfikaares on 3 või vahest ka 1 ümarkaarega müüriava ja näeb välja nagu suur müür. Dekoreeriti sammaste, poolsammaste ja pilastritega ning reljeefidega võitlusstseenidest või vallutusretkedest. Triumfikaari püstitati kuulsatele väejuhtidele ja suurte võitude tähistamiseks. Tuntuim on keiser Titusele pühendatud Tituse Triumfikaar Roomas.

Roomlastel õnnestus hästi ka suurte väljakute kujundamine. Neid nimetati foorumiteks. Foorum oli nii rahvakoosolekute kui ka kauplemise paik. Hommikust peale tungles seal rahvahulk. Jõukad ärimehed tulid sinna oma asju ajama, seal tegutsesid rahavahetajad, liigkasuvõtjad, vahetalitajad ja nõustajad, kaubeldi soosingu, klientide ja rahaga... Seal toimusid ka tähtsate isikute matused ja liikusid ringi linna kuulsaimad kodanikud. Kella kahe paiku pärast keskpäeva, kui ametiasutused suleti, muutus väljak üha rahvarohkemaks. Vanasti kuulutati foorumil asetsevates hoonetes välja seadusi, peeti kohut, korraldati valimisi ja usulisi ning ilmalikke kombetalitlusi. Pidustuste ajaks püstitati foorumile rajatised mängude ja etenduste korraldamiseks; hiljem ehitati nende jaoks amfiteatrid, tsirkused ja staadionid. Foorumi ümber oli varemalt ka palju vilkalt kaubitsevaid poode, mis hiljem samuti kadusid. Hilisemal ajal jäigi foorum eeskätt keisrivõimuga seotud ürituste jaoks.

Mis oli Foorumi platsil sajandeid tagasi?

Palju sajandeid tagasi, enne kui sellest sai foorumi asupaik, kasutati seda ala matusepaigana. Palatinuse ja Kapitooliumi esimesed asukad põletasid oma surnuid tuleriidal, pärast surnu tuhastamist maeti põrm siia. Kui selle paiga ümber oli tekkinud juba linn, matmine lõpetati, sest roomlastel puudus tava matta oma surnuid linna piiridesse.

Samuti olid roomlased head teede-ehitajad ja sildade konstrueerijad. Tänavad oli sillutatud suurte kiviplaatidega, majades oli veevärk, keskküte ja kanalisatsioon. Kõige paremini on säilinud tolleaegsed linnad ja ehitised Pompejis. See linn mattus 79 a m.a.j. Vesuuvi vulkaanipurskest tulnud laava ja tuha alla ning konserveerusid mitmeteks sajanditeks peaaegu tervetena laava sisse. Alles 18. sajandil alustati selle linna väljakaevamist.

Üks kuulsamaid Rooma arhitekte oli APOLLODOROS Damaskusest.

ROOMA SKULPTUURIKUNST

Algul domineerisid roomlaste skulptuuris kreeka meistrid. Rooma meistrid matkisid kreeklasi ja nagu ei julgenudki algul oma uute ideede ja originaalsusega algust teha. Roomlased võtsid üle Kreeka mütoloogia ja hakkasid ka oma jumalaid Kreeka eeskujude järgi kujutama. Samuti veeti vallutatud Kreekast ka palju kunstiteoseid sõjasaagina sisse. Nii vallutaski kogu kreeka kunst Rooma. Kreeka kunst sai ülikute suurmoeks, igaüks tahtis seda omada ja kui ei jätkunud originaale, lasti teha täpseid koopiaid.

Figuuride ja reljeefide puhul matkiti otseselt kreeklasi, portreekunstis aga saavutati suurem iseseisvus. Rooma portreed jälgisid rohkem inimese iseloomu ja sisemaailma. Ei kardetud näidata inimest sellisena nagu ta oli ja välja tuua tema füüsilist ebatäislikkust. Kombeks oli säilitada ka inimeste surimaske. Rooma ühiskond hindas kõrgelt riigimehi ja väejuhte, mistõttu aitasid mälestust neist jäädvustada portreebüstid.

Et peale ülikute ja riigimeeste taheti jäädvustada ka tähtsaid sündmusi ja sõjalisi võite, arenes edasi ka reljeefikunst. Reljeefidel kujutati sündmusi võimalikult tõepäraselt. Väejuhtide figuur on tavaliselt teiste inimeste hulgast esile tõstetud. Tähtsust näitab väejuhi ilmekas poos ja kompositsioon.

Püstitati ka monumente, algul väejuhtidele, hiljem ka keisrite auks. Nad koosnesid alusest (pjedestaalist) ja portreebüstist või seisvast figuurist. Neist kuulsaim on Trajanuse sammas, mida spiraalina kattis reljeefiriba keisri sõjaliste võitudega. Samba ümbermõõt on 3,70 m ja kõrgus peaaegu 30 m. Ta on üleni kaunistatud marmorreljeefiga, mis kulgeb spiraalina alt üles ja kujutab sündmusi, mis leidsid aset keisri võidukal sõjaretkel riigi kirdepiiri ohustanud daaklaste vastu. Tarjanuse samba sisse on paigutatud tema tuhk, nii on sammas ühtlasi tema hauakamber ja hauamonument. Peale selle asub samba sees müüripiludest valgust saav keerdtrepp, mis viib samba tipuni, kus seisab keisri pronkskuju. Arvatakse, et Traianus maksis samba ehitamise eest daaklastelt võidetud kullaga.

Mida kujutatakse Trajanuse sambal?

ROOMA MAALIKUNST

Rooma maalikunsti tunneme eelkõige seinamaalide põhjal, mida eriti rohkearvuliselt on leitud Pompejist. Valitses täiesti looduslähedane laad. Suurepäraselt osati edasi anda keerulisi liigutusi ja inimkeha proportsioone. Kehasid modelleeriti tugevalt valguse ja varju abil. Kompositsioon on vaba ja loomulik. Suurt tähelepanu pöörati ruumilise illusiooni loomisele.

Maalide motiivid on võetud mütoloogiast või ajaloost. Eelistati värvikaid, elurõõmsaid ja mõnikord isegi pikantseid stseene. Seinamaalidel oli eeskätt dekoratiivne iseloom. Peale figuuride maaliti

seinale ka arhitektuurielemente ja ornamente. Sageli maaliti seinale uks ja sellest avanev vaade aeda või teise ruumi.

Portreede puhul lähtuti samuti inimese iseloomu ja isikupära väljatoomisest.

KREEKA JA ROOMA JUMALANNAD

Zeus - Jupiter (taeva-, vihma- ja piksejumal)

Poseidon - Neptunus (maapõue- ja tormide jumal)

Hades - Pluto (allilma- ja surnute jumal)

Athena - Minerva (tarkuse-, kunsti- ja sõjajumalanna)

Apollon - Apollo (valguse- ja päikesejumal)

Artemis - Diana (jahi-, viljakuse-, abiellumis- ja sünnitusjumalanna)

Aphrodite - Venus (armastuse ja õnne jumalanna)

Hermes - Mercurius (karja, rändurite ja varaste jumal)

Demeter - Ceres (viljakuse ja viljajumalanna)

Persephone - Proerpina (viljakusjumalanna)

Dionysos - Baccus (algselt viljakus-, hiljem veinijumal)

Kronos - Saturnus (päikesejumal)

Hestia - Vesta (pere- ja kodukolde jumalanna)

Hera - Juno (taeva-, abielu-ja sünnitusjumalanna; Jupiteri abikaasa)

ROOMA LINNA RAJAMINE

Kesk-Itaalias Tiberi jõe kallastel elas vanaajal Latiini rahvas. Nad kõnelesid ladina keelt. Tiberi jõe kaldale rajasid latiinid Rooma linna. Roomlased uskusid, et nende linna rajas Romulus. Hiljem arvestasid Rooma õpetlased välja, et see oli toimunud aastal 753 eKr. Pärimuse järgi olid Romulus ja tema kaksikvend Remus kohaliku kuninga tütre Rhea Silvia ja roomlaste sõjajumala pojad. Nende kuri onu oli õige kuninga minema kihutanud ja ise valitsejaks hakanud. Kartes, et poisid suureks sirgudes ta võimult kukutavad, käskis julm valitseja vastsündinud kaksikud Tiberi jõkke heita. Kuid korv, millesse nad pandi, kandus jõevooluga kaldale. Lahke emahunt võttis poisid oma hoole alla ja imetas neid seni, kuni üks karjus nad leidis ja oma majas üles kasvatas. Sirgunud suureks, tapsid noormehed oma õela onu ja otsustasid seejärel üheskoos uue linna rajada. Kuid juba selle ettevõtmise laguses puhkes vendade vahel tüli ja Romulus tappis Remuse. Linna ehitas üles Romulus ja nimetas selle enda järgi Roomaks.

Niisugune on lugu rooma linna rajamisest. See on suures osas muidugi muinasjutuline. Kuid tänapäeval on teadlased kindlaks teinud, et Rooma on tõesti tekkinud umbes sel ajal, nagu vanaajal arvati. Ja mine tea, võib olla on selles jutustuses tõtt rohkemgi.

Romulus oli esimene kuningas Roomas. Kokku valitses seal seitse kunigat. Esimeste kuningate ajal rajati sild üle Tiberi jõe. Kolm viimast kuningat olid päritolult etruskid. Nende ajal muutus Rooma tõeliseks linnaks. Viimane, seitsmes kuningas olevat olnud ülbe ja ülekohtune valitseja. Aastal 509 eKr tõusis rahvas kuninga vastu üles ja ajas ta minema. Sellest ajast sai alguse Rooma vabariik. Vabariigiks nimetatakse riigikorda, kus riiki juhtivad ametnikud valitakse. Rooma vabariigis otsustas kõiki tähsamaid asju suursugustest meestest koosnev nõukogu - SENAT. Senat juhtis riigi igapäevapoliitikat, kuulutas sõdu ja leppis rahulepinguid. Senati otsused olid kõigile kohustuslikud. Senatil oli mitusada liiget ehk senaatorit. Kes sai senaatoriks, oli sellel kohal surmani. Senaatorid olid rahva hulgas suure au sees.

VANA-ROOMA EHITISMÄLESTISED

COLOSSEUM

APPIUSE TEE

CIRCUS MAXIMUS

COLOSSEUM

Colosseumi ehitamise idee mõtles välja imperaator Vespasian ja ehitamist alustati juba tema valitsemise ajal. Siiski lõpetati see alles 80. a-l p.Kr. tema poegade: Tituse ja Dominitiani poolt. Colosseum oli Rooma impeeriumi suurim arhitektuuriline saavutus ja seda kasutati ühtlasi kui mudelit ka kõikide teiste amfiteatrite ehitamiseks tol ajal. Colosseumi ülemine osa oli algselt puidust ehitatud, kuid 223. a-l asendati see kiviga. Selle väline karkass ja -osa asendati suurte allikalubja plokkidega, mis on üks lubjakivi liikidest. Ülejäänud ehitis asendati pehmema, kergema kiviga, mis hiljem marmoriga kaeti . Et pealtvaatajaid päikese ja vihma eest kaitsta, kaeti Colosseum suure eemaldatava purikatusega. See ehitati 240 puuprussi abil, mis paigutati väljapoole seinte külge. Purikatuse paigaldamiseks vajati meremehi, kes komandeeriti Misenum´i mereväebaasist Naapoli lahest.

Colosseum on 50. meetri kõrgune ja jaguneb neljaks korruseks. Colosseumi fassaadil on kasutatud kolme tüüpi sambaid: Dooria, Joonia ja Korintose. Ehitise ülemine osa sisaldas varem väikeseid kujukesi (statuette), mis kahjuks pole tänaseni säilinud. Väljaspoolt olid Colosseumi sambad ehitatud kindlate reeglite järgi: Dooria sambad asusid esimesel korrusel, sest need olid kõige raskemad, teisel korrusel Joonia sambad ja kolmandal Korintose sambad, neljandat korrust ilustasid pilastrid (neljakandiline eenduv seinasammas).

Colosseumi interjöör koosnes areenist, mis oli mõõtmetega 76X46 meetrit ja selle põrand oli kas puidust või trambitud liivast. Istmed olid jaotatud klasside kaupa, nii et kõrgemal ja tagapool istusid vähem tähtsad inimesed. See-eest oli aga sissepääs kõigile prii.

Colosseum suutis vastu võtta 70 000 inimest , kes tulid pealt vaatama gladiaatorite võitlusi ja metsloomade jahtimist. Selleks, et pealtvaatajaid kaitsta, olid areeni ümber veetud metallvõrguga teibad, mis naelutati kinni elevandi kihvadega. Ülevalt oli võrk kaetud merevaigust rullidega, nii et loomad ei suutnud jalgel püsida ja üle tara inimeste sekka hüpata. Et aga inimesed veelgi turvalisemalt saaksid show`d jälgida, olid alati ka ambujad vibudega tara ääres julgestuseks.

Viimane show peeti Colosseumis 523. aastal p.Kr. Ostrogooti (ida-) kuninga Theodori valitsemise ajal. Kuna gladiaatorite võitlused keelati ära juba 438. aastal p.Kr (peaaegu 40 aastat enne impeeriumi langemist), siis seisnes viimane show ainult loomade jahtimises.

APPIUSE TEE

(PEATEE KREEKASSE)

Appiuse tee on vanim ja kõige kuulsaim tee, mis ehitati vanade roomlaste poolt. See ehitati aasatl 312 e.Kr. Rooma tsensori Appius Claudius Caesuse poolt. Tee läks Servise müürist Roomast Capuasse. See läbis Appise Foorumi ja Terracina ja lõpus laiendati see Brundisiumi, nüüd kutsutavasse Brindisisesse.

Peamine tee (Appiuse tee) Kreekasse oli rohkem kui 560 km pikk. Tee ehitati kuuetahulistest kividest ja sillutis pandi siledale pinnale ning tugevdati mördiga. Roomast Terracinani on tee peaaegu otse ehitatud, hoolimata järskudest kallakutest Albani mäel ja soodest Pontinis. Rooma lähedal oli tee ääristatud haudadega, millest mõned on tänaseni säilinud. Teatud osad sellest teest on siiani kasutusel. Tee on kuulus ka Spartacuse tõttu, kes peale mässu koos teiste orjadega tee äärde risti löödi.

Appiuse tee, nagu ka enamus teisi Rooma teesid, on rajatud kompaktsele mullast vundamendile koos väikese kihi kividega mördi sees. Mördi peal oli tugev täidis, ilmselt jäme kruus, seejärel kivitahvlitest pind kõige peal. Mõlemale poole tee äärde rajati tugiseinad ja kaevati kraavid.

CIRCUS MAXIMUS

(peamine meelelahutuspaik Roomas)

Circus Maximus oli antiikse Rooma tsirkus ja teatrilava, Palatini ja Aventini mägede vahelisel alal. See oli peamiseks meelelahutuspaigaks aastatest 600 e.Kr kuni Rooma Impeeriumi varajaste päevadeni. Hiljem taastas ja suurendas selle mõõtmeid keiser Julius Caesar.

Välimiste mõõtmete järgi on Circus Maximus 610 m pikk ja 190 m lai, areen ise aga 564 m pikk ja 85 m lai. Tsirkusel oli kolm rida tõusuga istmeid ja see võis mahutada umbes 200 000 pealtvaatajat. Circus Maximumis peeti atleetide võistlusi ja võiduajamisi hobukaarikutega kuni kuuenda sajandini p.Kr.

Rooma tsirkus sarnanes väga palju kreeka hipodroomidega. Gladiaatorite võitlusi metsloomade ja inimestega, mida peeti tavaliselt amfiteatrites, peeti mõnikord ka tsirkustes. Kogu areen oli ümbritsetud päästjatest, välja arvatud lõpuosa, kus seisid hobused ja kaarikud. Tsirkuse keskel, ulatudes peaaegu ühest äärest teiseni, asus madal sein, mille ümber sõitsid ratsutajad ja kaarikud.

Rooma elanikkond küsis tihti poliitilistelt kandidaatidelt "leiba ja tsirkust". Üks Rooma väejuht - Suur Pompey sponsoreeris aastal 55 e.Kr viis päeva kestvaid tsirkusemänge, mille jooksul tapeti 500 lõvi ja 20 elevanti. Alates Rooma Impeeriumi langemisest kuni renessansi lõpuni tassiti tsirkuse-ehitised tükkhaaval laiali. Ainult mõned märgid tsirkuste olemasolust on veel säilinud.

Vana-Kreeka ajajärk kestis 2000 eKr-30eKr. Alates II sajandist hakkas Rooma riik Itaalias oma võimu järk-järgult ida poole laiendama, 146 eKr. langes Kreeka Rooma võimu alla. Suur ja tugev Rooma oli kultuuriliselt Kreekast väga mõjutatud, kreeka alfabeedi põhjal kujundati oma tähestik, nad old tugevalt mõjutatud nende jumalatest ja müütidest, kirjandusest, filosoofiast ning üldisest elulaadist.

Nii Kreekas kui ka Roomas sõltus laste kasvatus ja harimini perekonna rikkusest ja positsioonist. Kui Roomas pöörati alguses hariduses tähelepanu pigem praktilisusele ja sinna kuulus ka sõjaline suunitlus, siis Kreekas tegeleti väga palju filosofeerimisega. Kreeka kultuuri eeskujul hakati aja jooksul ka Roomas vaimsele haridusele rohkem tähelepanu pöörama. Vaesemates peredes saadeti pojad kooli kirjatarkust õppima, rikkamad aga õppisid koduõpetaja käe all.Suursugustel peredel oli poistest eesmärk avaliku elu silmapaistvat tegelast kasvatada. Roomas õpiti ka Kreeka keelt ja kultuuri.

Rooma ja Kreeka ühiskond oli orjanduslik. Orjadesse suhtuti mõlemas riigis kui varandusse, millega omanikud võisid oma suva järgi ringi käia. Orjade tapmine oli siiski linnriikides keelatud. Orje kasutati peamiselt abilistena oma pereliikmete tööjõu kõrval. Kreekas jäeti orjadele kõige raskemad ja ebameeldivamad ülesanded. Orjad tegid kõige kurnavamaid töid, näiteks töötasid kaevandustes. Seevastu Roomas oli orjadel hoopis parem elu. Peremehed usaldasid orjadele vastutusrikkaid ülesandeid, vahel isegi peremehed sõbrunesid orjadega. Ori võis käituda nagu vaba inimenegi ja omada varadust, kuigi tema isik ja varandus kuulusid endiselt peremehele. Sageli lasti orje isegi vabaks. Mõned orjad, kellel oli võimalik raha teenida, ostsid end vabaks. Mõned vabastati tänutäheks ustava teenistuse eest või lihtsalt heast südamest. Vabakslastutest said Rooma kodanikud, nad püüdsid orjaseisusest pääseda, tegid hoolsalt tööd, kogusid varandust ja püüdsid ühiskonnas võimalikult kõrgele tõusta. Seetõttu said paljudest vabakslastutest rikkad ja mõjukad inimesed. Mõned tõusid koguni keisrite usaldusalusteks.

Perekond ja naise positsioon Kreekas ja Roomas oli enamjaolt sarnane. Perekond oli patriarhaalne nii roomlastel kui kreeklastel. Naised olid seaduse silmis isa, abikaasa või mõne meessugulase eestkoste all. Perekonnas kogu võimutäius kuulus pereisale. Naistel puudusid poliitilised õigused. Kreekas tavaliselt abielu lepiti kokku tulevase äia ja peigmehe vahel. Abielu võis vastavalt kokkuleppele ka lahutada. Sel juhul tuli naise kaasavara tema suguseltsile tagastada ja naine läks taas oma isa eestkoste alla. Roomas oli võimalik abielu lahutada ja teatud juhtudel koguni iseseisvat, ühestki mehest sõltumatut elu elada. Kreekas selline asi polnud naistel võimalik. Kreekas naistel puudusid kodanikuõigused. Avalikus elus osalesid naised suhteliselt vähe, käies enamasti vaid usupuhastustel. Naise koht oli kodus, ta hoolitses majapidamise eest ja kasvatas lapsi. Naiselt nõuti ranget monogaamsust, kuid mees võis luua suhteid ka väljaspool abielu orjataride või prostituutidega. Seevastu Roomas polnud naised avalikust elust täiesti kõrvale jäetud. Peremees ja perenaine võtsid koos vastu külalisi ja tegid ühiseid vastuvisiite.

Roomlaste religioon sarnanes Kreeka omaga. Roomlased austasid loodusjõude ja vaime. Igal asjal või elusolendil oli hing. Kuid sama olulised kui vaimud olid roomlastele ka inimesekujulised jumalad, kelle puhul oli selgelt tunda kreeklaste mõju, nad olid kujutatud Kreeka jumalate sarnastena, aga nimed muudeti roomapärasteks. Näiteks Kreeka peajumalat Zeusist sai Jupiter, sõjajumal Aresest aga Mars.

Kuna Roomas tegeleti pidevalt vallutustega ja oma piiride laiendamisega, siis oli Marisl ka tähtsam koht jumalate seas, kui rahulikulikumas Kreekas. Nii Kreekas kui ka Roomas olid inimeste ja jumalate vahelise suhtluse vahendajaks preester, nad viisid läbi usupidustusi, ohverdamisi ja tegelesid ka ennustuskunstiga. Roomas oli preestritel ka riigi tasandil tähtis roll, nad olid nimelt ka riigiametnikud, Kreekas jäi preestrite roll aga pigem ainult usuvahendamisega seotuks.

Vana-Kreeka arhitektuuris oli tähtsaim sammastega templite ehitamine (tavaliselt marmorist). Kuulsamad olid jumalanna Athena tempel Parthenon ja peajumal Zeusi tempel. Roomlased jäljendasid paljuski kreeklasi, uuenduseks olid, tänu lubjamördi kusutuselevõtule, aga võlvid, triumfikaared ning kuppelehitised. Kuigi stiililt olid ehitised sarnased, oli ehituskunsti tehnoloogia siiski Roomas kõrgemalt arenenud, ehitised oli võimsamad, suurejoonelisemad. Rajati teid, nt. 4. sajandil eKr ehitati sõjaliselt tähtis maantee Roomast lõunasse - Via Appia ja sildu. Rooma linnades oli ka veevarustus ja kanalisatsioon.

Roomlased võtsid küll palju üle Kreeka ehituskunstist, kuid üsna pea nad küündisid oma eelkäijatest kõrgemale. Sarmaselt kreeklastele kaunistati ehitiste välispind ning interjöör kreekapäraste sammaste ja poolsammastega. Peamine ehitusmaterjal oli tellis, mis pidulikumatel hoonetel kaeti marmoriga. Rooma ehitisi eristavad kreeklaste omast kaarte, võlvide ja kuplite olemasolu, mille konstrueerimine sai võimalikuks tänu lubjamördi kasutuselevõtule. Üldjoontes on Rooma ja Kreeka ehituskunst sama, kuid Roomas oli see rohkem välja arenenud

aatrium - avatud katusega keskne ruum Itaalia ja Vana-Rooma elamus.

akvedukt - Sillataoline veejuhe, millega Rooma vett juhiti. Kuulsaim on Pont du Gard.

amfiteater - ovaalse põhiplaaniga ehitis avalikeks vaatemängudeks Vana-Roomas, seal peeti enamasti gladiaatorite võitlusi.

Tuntuim on Colosseum.

apostel - usukuulutaja, nt Paulus, Peetrus. Kristuse juudid.

augur - riigi poolt määratud preester, kes tegeles ennustamisega.

Circus Maximus - Tuntuim hipodroom, kus peeti neljahobuse kaarikute võidusõite.

cloaca maxima - Rooma kanalisatsiooni süsteem, mis juhtis reoveed Tiberisse.

Colosseum - antiikaja suurim amfiteater, mis mahutas 50 000 pealtvaatajat.

diktaator - määrati ametisse konsulite ja senati kokkuleppel vaid siis, kui riiki ähvardas tõsine oht. Sai ametis olla kuni pool aastat, sel ajal kuulus talle piiramatu võim.

divide et impera - põhimõte, mille järgi roomlased kohtlesid alistatud rahvaid : iga alistatud rahvaga sõlmiti eraldi kokkulepe, ei surutud peale ühesuguseid alistumistingimusi.

foorum - Vana - Rooma poliitilise ja kohtuliku elu keskus, linnaväljakud teede ristumiskohas, tähtsaim Forum Romanum.

gallid – Gallia keldi asukad; vanaaja rahvas Lääne-Euroopas.

geenius - Maokujuline kaitsevaim, kes edendas soojätkamist ja tagas seega perekonna püsimise.

gladiaator - orjaseisuses või vaba elukutseline mõõgavõitleja, kes esines Vana-Roomas peetud avalikel mängudel.

imperaator - tiitel, mida hakkasid kasutama Rooma valitsejad keisririigi ajal, hakkas tähistama keiserliku võimu kandjat.

“Jaga ja valitse” – põhimõte - alistatud rahvastega sõlmiti kokkuleppeid, mitte ei surutud peale ühesuguseid alistumistingimusi. Alistatud rahvastel oli võimalik säilitada oma usk, keel ja tavad, samuti elu- ja valitsemiskorraldus

klient - vaene kodanik; sai patroonilt kasutamiseks maad ja pidi patrooni heaks koormisi kandma ja temaga koos sõjaretkedel käima; lubas olla patroonile ustav; toaetas patrooni rahvakoosolekul.

komiits - rahvakoosolek Vana-Roomas.

konsulid - kõrgeimad magistraadid, kellele kuulus kõrgeim võim riigis.

kuuria - Vana-Rooma rahvajaotusrühm.

laar - esivanemate hing

latifundiumid - Paljudes piirkondades kujunenud ulatuslikud, orjatööl põhinevad suurmaavaldused.

leegion - Rooma sõjaväe peamine väeüksus.

limes Romanus - Rooma riigipiir.

magistraat - kõrge riigiametnik Roomas, kes valiti rahvakoosolekul enamasti üheks aastaks.

metseen - rikas isik, kes toetas Vana-Roomas kultuuri.

munitsiipium – elanikud said Rooma kodakondsuse, kuid linnad säilitasid kohaliku omavalitsuse

nobiliteet - Rooma ülemkiht, nii suursugused patriitsi- kui ka plebeiperekonnad, kust pärinesid magistraadid ja senaatorid.

nuumen - elujõud, mis on igas looduslikus asjas/olendis eraldi olemas.

panteon - Vana - Rooma jumalate tempel, mis on antiikaja suurim kuppelehitis ning Rooma vanim kupliga ehitis.

patriits - muistsest suguvõsast pärit suursugune roomlane, Rooma vabariigi algusaegadel kuulus kogu võim riigis patriitsidele; hiljem muutus patriitsi tiitel aunimetuseks.

patroon – rikas isik, kes võttis enda kaitse alla vaese (kliendi), andes talle maad ning nõudes temalt koormisi.

pax Romana- ehk 'rooma rahu' nime all tuntakse pikka suhteliselt rahulikku perioodi Rooma riigis

Piibel - ristiusu püha raamat, mis koosneb Vanast ja Uuest Testamendist.

piiskop - Koguduse juht, nn järelevaataja

plebei - Vana-Rooma lihtrahva liige; Rooma vabariigi algul olid plebeid riigivõimust kõrvale jäetud, kuid aja jooksul võitsid nad kätte patriitsidega võrdsed õigused.

pontifeks - tähtsam preester

pontifex maximus - ülempreester, tähtsaim preester

Populus Romanus - Rooma rahvas

preetor - Järgnes tähtsuselt konsulile, keda võis vajaduse korral asendada. Tähtsaim ülesanne oli korraldada õigusemõistmist, kuid võisid juhtida ka sõjaväge.

presbüter - koguduse juht, nn vanem

princeps - liider või esimene.Ebakindel tiitel mida kasutati Roomas keisrite poolt aastatel 27-305 p. Kr

proletaar - vaene Rooma kodanik, kes oli vabastatud sõjavekohustusest.

provints – roomlaste alistatud piirkond väljaspool Itaaliat; valitses asehaldur; maksud

Rahvatribuun - Vana-Rooma riigiametnik, kaitses algul plebeide ja hiljem kõigi kodanike õigusi.

res Publica - Vana-Rooma riigikord, kus valitsemisest võttis osa peaaegu kogu rahvas; kuna Rooma oli pikka aega vabariik, siis hakkas res Publica aja jooksul tähistama just vabariiklikku korraldust.

senaator - senati liige. isik, kes on valitud valijaskonna poolt senatisse. Mõningad poliitilised vormid lubavad ka senaatori määramist teatud kriteeriumite alusel. Ajalooliselt on ka teada juhtumeid, kus monarhilise riigikorra puhul määras senaatoreid kuningas.

senat - valitsev nõukogu, mis koosnes u 300 liikmest ehk senaatorist. Kujundas nii riigi sise- kui ka välispoliitikat, juhtis sõjandust ja rahaasju.

sibüll - Antiikne naisennustaja, prohvetiandega preestrinna. Sibüllid olid surelikud või ka surelike ja nümfide järeltulijad ning elasid sageli väga vanaks.

term - kümblusasutus, avalik saun.

triibus - territoriaalne haldusüksus Vana-Roomas.

triumfikaar - monumentaalne auvärav suure võidu või väejuhi auks.

tsensor - Valiti endiste konsulite hulgast viieks aastaks. Ülesandeks oli kodanike loenduse korraldamine ja senaatorite nimekirja koostamine.

Via Appia - kuulsaim Rooma maantee, see ühendas Rooma Brindisi, Apuulia, Kagu-Itaalias.

Hunnid olid Sise-Aasiast pärit karjakasvatajate rändhõimud. Rassilt arvatakse, et mongoloidid.

Vandaalid olid idagermaani hõim või hõimurühm, kes tungis hilisesse Rooma riiki ning moodustas Põhja-Aafrikas riigi pealinnaga Kartaagos.

Sinod-kirikukogu, et arutada tähtsaid usu- ja kirikuasju ning kuhu kogunesid piiskopid ja metropoliidid kogu Vana-Rooma riigist

kodanik-riigi, kui vaba kogukonna täieõiguslik liige

Kuidas kajastuvad Rooma riiklus, elulaad ja mõtteviis Rooma kultuuris?

Riik ja religioon olid roomlaste silmis lahutamatud:

•Riigi edu sõltus jumalate heasoovlikkusest ning seetõttu oli jumalate austamine üks riigi olulisemaid ülesandeid.

•Loomulik oli, et tähtsamad pühamud olid kindlalt riigi kontrolli all.

•Usupidustused olid riiklikud ühisettevõtmised.

•Preestrid olid riigiametnikud, kuid erinevalt teistest ametnikest valiti nemad enamasti eluks ajaks.

Rooma kultuuri erilisust toetab ja tingib roomlaste ka kreeklaste erinev maailmavaade.

•Roomlased ei tundnud personifitseeritud jumalaid.

•Nende jumalad olid üksikutes vormides inimese, eeskätt aga ühiskondliku tegevuse võrdkujud, nad olid mõistuse looming, mitte elava fantaasia vili.

•Roomas oli isiksus riigi vastand, nende omavahelised suhted olid selgelt reglementeeritud rooma õiguses - selline suhtumine mõjutas kõiki elualasid.

•Roomlaste elulaad oli suures osas militaristlik.

•Sõjavägi oli Rooma riigi võimsuse aluseks, sõjaväelaste kätte oli kogunenud võim ja isegi linnad olid ehitatud välislaagrite eeskujul.

•Vergiliuse lause : "Las teised rahvad vormivad marmorist elavaid nägusid, Rooma on kutsutud ja seatud valitsema allaheidetud ja vallutatud linnade üle".

Leida etruskide ühiskonnakorraldusest ja usundist sarnasusi Egiptuse, Mesopotaamia ja Kreeka tsivilisatsiooniga

•Sarnaselt Egiptuse, Mesopotaamia ja Kreeka tsivilisatsioonidega kujundasid ka etruskid oma tähestiku kreeka alfabeedi põhjal.

•Nii Mesopotaamias kui ka Etruurias olid linnriigid.

•Etruskidel oli palju jumalaid nagu ka teistes religioonides, nii mõnigi neist oli kreeklastelt üle võetud.

•Kreeka ja etruskide religioonis nähti surmajärgses elus alati head, vastupidiselt Mesopotaamia religioonile.

•Etruskide ja Mesopotaamia tsivilisatsioonis usuti ennetesse.

•Võrreldes teiste tsivilisatsioonidega, oli etruskidel naiste positsioon ühiskonnas tunduvalt kõrgem.

•Etruskidel kui ka kreeklastel oli orjanduslik ühiskond. Orjadesse suhtuti kui varandusse, millega omanik võis oma suva järgi ümber käia.

•Etruskid ja egiptlased matsid oma surnuid hauakambritesse.

Leida Osirise ja Jeesuse Kristuse ühisjooni!

.Keegi ei ole kindel, et Osiris ja Jeesus olemas olid neid nimetatakse mütoloogilisteks olenditeks.

2.Kohtumõistja oli allilma jumal Osiris, kel abiks 42 jumalat.

Matteuse evangeeliumi järgi on Jeesuse sugupuus 42 põlve. Mt 1,17: “Niisiis on Aabrahamist Taavetini kokku neliteist sugupõlve ja Taavetist Paabeli vangipõlveni neliteist sugupõlve ja Paabeli vangipõlvest Kristuseni samuti neliteist sugupõlve.”

3.Egiptlastel oli 25. detsember jumal Osirise poja Horuse sünnipäev, kes sündis umbes 3000 aastat enne Kristust. Jõululaupäev ehk Jeesuse Kristuse sünnipüha on 24. detsembril. Kristuslapse sündi tähistatakse jõuluööl vastu esimest jõulupüha. Ühtekokku on 3 jõulupüha - 25.-27. detsember.

Detsembris hakati Jeesuse Kristuse sünnipüha tähistama alles 4.sajandil. Esimene teade 25. detsembril tähistatud jõuludest pärineb 336. aastast Roomas.

4.Horuse sünnihetke tähistas heleda tähe süttimine idataevas, Jeesus Kristust kujutatakse taevas. 5.Ristija Johannest ja Ingel kuulutasid Jeesuse Kristuse tulekut ette, rääkisid Jeesuse Kristuse esimesest tulemisest, ehk sünnist.

Osirise sünni ajal lausus vali hääl, mis kõlas üle kogu maailma: “On sündinud terve maa valitseja!”. Aja jooksul täitusid Osirise kohta käivad ennustused ning temast kujunes võimas ja tark kuningas, kelle valitsemise ajal sai Egiptus heaks riigiks.

6.Hilisema müüdi järgi tappis Osirise tema vend Seth ja raius tükkideks, kuid Osirise abikaasa Isis äratas oma mehe jumal Anubise abiga ellu. Osiris jäi allilma valitsejaks ning kohtumõistjaks surnute üle.

Jeesus Kristus löödi risti, kahe päeva pärast tõusis ta sarnaselt Osirisega surnuist üles. Jeesus Kristust peetakse maailma valitsejaks taevas.

7.Kindlaks on määranud kaks Rumeenia astronoomi, et kell kolm pärastlõunal reedel, 3. aprillil 33. Aastal suri Jeesus Kristus, ka Osiris suri reedel, mõlemad tõusid vähem, kui viie päeva pärast surnuist üles. Jeesus Kristus kahe päeva ja Osiris kolme päeva pärast.

8.Kuna Isist on kujutatud läbi aastatuhandete koos lapsega, Horosega, keda Isis imetab, siis on loodud hiljem seoseid ka kristluses kesksel kohal oleva Neitsi Maarjaga, kes imetab Jeesust. Nii on

tänu sarnasusele välja pakutud, et Isise kultuse kadumist kristlikust Euroopast saab seostada tema moonudumisega Neitsi Maarjaks.

9."Osirise Silm" on sümbol, mida ohtralt on kasutatud Kristluses (nn - Jumala kõike nägev silm) ja ka vabamüürlaste sümboolikas. Kuu oli Egiptuses nii “Horuse silm” kui ka päikese ehk “Osirise silm”.

10.Kirjalike tekstide põhjal pole võimalik välja selgitada, kus või millal teda kummardama hakati. Igatahes on selge, et Osirise kultus on märksa vanem kui mistahes tekst.

Kogu kuujumalate ja -jumalannade galerii: Päike (Isa), Kuu (Ema) ja Mercurius-Thoth (Poeg) moodustasid vanimate egiptlaste kolmainsuse, ja nad personifitseerusid (isikustusid) Osiriseks, Isiseks ja Thoth - Hermeseks. kõik nad näivad oma vormilt olevat sama kui kristlik Kolmainsus, nad on kõik nii oma “Emad”, “Pojad” kui “Abikaasad”. Kõikides ususüsteemides on jumalates ühendatud isa, poja ja abikaasa toimimine ning jumalannad muudeti meheliku jumala naiseks, emaks ja õeks. Seega, oli mõlemal kasutusel, nn. kristlik Kolmainsus.

11.Aja jooksul ennustused täitusid Osirise kohta ning temast kujunes võimas ja tark kuningas, kelle valitsemise ajal sai Egiptus heaks riigiks. Teda kummardati, austati ja ülistati nagu käituti ka Jeesuse Kristusega. Enne elasid inimesed nagu metslaslased Osiris asus neid tsiviliseerima, tema andis rahvale seadustiku, õpetas neid maad harima ning selgitas, millised riitused sobivad jumalate kummardamiseks. Pannud Egiptuses maksma seaduse ja korra, rändas Osiris kaugetesse maadesse, et jätkata seal inimeste tsiviliseerimist. Barbarid jumaldasid koguni maapinda, millel ta kõndis. Jeesus Kristus rändas samamoodi maailmas ringi.

Mille poolest olid kreeka ja rooma usund omavahel lähedased, mille poolest erinevad?

Sarnasused

•Riigi edu sõltus jumalate heasoovlikkusest ning seetõttu oli jumalate ausatamine üks riikide olulisemaid ülesandeid. Jumalad käsutasid loodusjõude ja vahel koguni kehastasid neid. Ent samavõrd seisid nad ühiskondlikke väärtuste ja moraali kaitsel.

•Nii Roomal kui Kreekal oli lõpmata palju jumalaid. Osa jumalaist kandis hoolt mõne konkreetse inimliku tegevusvaldkonna eest (nt. põlluharimine, sõjapidamine, käsitöö)

•Inimesekujulised jumalad, inimestest eristas jumalaid eelkõige vägi ja surematus.

•Ohvrite toomine jumalatele.

•Korraldati usupidustusi.

•Ehitati templeid ja pühamuid. Templite juures vabas õhus peeti rituaale.

•Mõlemad usundid olid polüteistlikud. st. oli palju jumalaid, keda austada.

•Roomlased olid oma jumalad Kreeklastelt üle võtnud, paljudel juhtudel olid isegi nimed sarnased.

•Ennete tõlgendamine - lindude lennu järgi ennustamine. Ohvritalituste sujuvusest ja ohvriloomade käitumisest võis välja lugeda Jumala poolt määratut ning Jumalad võisid ilmutada oma tahet selle kaudu.

•Loodeti jumalate abil saavutada igavene elu pärast surma.

Erinevused

•Kreekas pärinesid preestrid enamasti kindlatest suursugustest suguvõsadest. Preestrid ei moodustanud omaette seisust, vaid elasid aristokraatide tavapärast elu.

•Roomas olid preestrid riigiametnikud, kuid erinevalt teistest ametnikest valiti nemad enamasti eluks ajaks.

•Roomas jagunesid preestrid ülesannete järgi mitmesse kolleegiumi. Tähtsaim oli 16-liikmeline pontifekside kolleegium, mida juhtis ülempreester pontifex maximus .

•Roomlaste tähtsamad pühamud olid kindlalt riigi kontrolli all, usupidustused aga riiklikud ühisettevõtmised.

•Kreekas olid pühamud ühe või teise polise võimu all, preestrid korraldasid rituaale terve kogukonna nimel.

•Kristlased olid ranged monoteistid. Nende meelest olid kõik muud jumalused põlastusväärt ebajumalad, kelle austamine oleks tähendanud oma usust lahtiütlemist.

•Roomas oli kristlus keelatud.

Mille poolest sobis keisririik impeeriumi valitsemiseks paremini kui vabariik

•Keisririik kaitses üha enam võrdselt kõigi impeeriumi elanike huve. Varase keisririigi lõpul anti kodakondsus kõigile vabadele meestele. Sellega kadusid kõik kodakondsusega kaasnevad eelised ja kodakondsusel polnud Rooma riigis enam tähtsust.

•Kõiki kodanikke ei olnud vaja kaasata rahvakoosolekutele, otsused tehti kitsamas ringkonnas, kuna kõigil impeeriumi kodanikel polnud võimalik rahvakoosolekutel osaleda. Paljud kodanikud ei pruukinud oma elu jooksul kordagi roomas käia.

Talupojad olid laostunud, kujunenud oli palgaarmee, riik oli kasvanud liiga suureks. Rooma läinud talupoegadest oli saanud proletariaadid. Rahvakoosolek koosnes nüüd seetõttu proletariaatidest ning neid ei korraldatud enam.

Millest olid tingitud ida-ja lääneprovintside erinevused?

1.Idaprovints oli rohkem arenenud ning suuremate kauplemis võimalustega kui seda oli lääneprovints.

Idaprovints Kreeka keel, vabad talupojad, suured ja rikkad kaubalinnad ning kõrge kultuuritase.

Lääneprovints

Ladina keel, talupojad sõltuvuses suurmaa omanikest, väiksemad ja nooremad linnad, tugev Rooma kultuuri mõju kohalikele. Ida- ja lääneprovintside erinevused olid eelkõige tingitud majandusest, ühiskonna arengust, kultuuritasemest ja roomapärastumisest.

Mis asjaolud aitasid kaasa ristiusu levikule Rooma riigis?

Kristlust ehk ristiusku levitasid mitmed usukuulutajad ehk apostlid, kelle seas olid tähtsaimad Peetrus ja Paulus. Peetrus oli Jeesuse lähikaaslane - jünger - juba õpetaja eluajal. Pärast tolle surma rändas ta Rooma, kus pani hilisema pärimuse järgi aluse kristlikule kogudusele ja sai esimeseks Rooma piiskopiks.

Paulus seevastu pöördus ristiuskus alles pärast Jeesuse surma, ja temast sai kõige mõjukam kristluse levitaja Rooma riigis. Ta rändas Süürias, Väike-Aasias ja Kreekas, igal pool seletas ta Jeesuse õpetuse olemust ja võitis usule uusi pooldajaid. Paulus rõhutas, et Jeesuse õpetus pole mõeldud ainult juutidele, vaid kõigile rahvastele. Sel moel aitas ta tõhusalt kaasa kristluse levikule Rooma riigi idaosa, peamiselt kreeka keelt kõneleva elanikkonna seas.

Kristlus oli populaarne, kuna :

1.Kristlusega kaasnes lunastus igaühele.

2.Kristlasi kiusati taga - neile kasvas ümber märtri oreool.

3.Kristlus oli salliv kõigi rahvaste seas.

4.Kristlus oli vaba pedantsetest eeskirjadest.

5.Ristiusu järgijate vastastikune hoolekanne äratas poolehoidu.

6.Rooma impeeriumis osati kõikjal kreeka keelt - uue testamendi keelt.

7.Usk oli kõigile: nii vaesetele kui ka rikastele, sõltumata soost, rahvusest ning sotsiaalsest positsioonist. Kes soovis usuga ühte saada, sai ka selle võimaluse.

Rooma kultuur - kas Kreeka kultuur ladina keeles?

Mõiste kultuur hõlmab enda alla väga paljusid erinevaid aspekte, näiteks teater, kirjandus, haridus, religioon, kunst jne. Vana-Kreeka ja Vana-Rooma kultuuride vahele pannakse väga sageli paralleelsuse märk. Kultuuride sarnasust on eelkõige mõjutanud nende geograafiline asukoht - asuvad ju need kaks piirkonda üksteisele üsna lähedal. Seetõttu on Vana-Kreeka ja Vana-Rooma antiikaja kultuuri hakatud nimetama antiikkultuuriks.

Varasest Rooma religioonist ja vaimukultuurist on teada väga vähe. See pärandus pikka aega suuliselt, Oma pärimusi hakkasid roomlased üles kirjutama aga alles 3. sajandil eKr, kreeklaste mõjul. Kõik varasem on seetõttu teada hoopis hilisemate autorite teoste kaudu. Need aga kirjutati ajal, mil paljud muistsed traditisoonid olid juba unustusse vajumas. Roomlaste religioon ja kombed sarnanesid kreeklaste ja etruskide omadega. Seetõttu võib üldjoontes väita, et Rooma kultuur on suuresti välja arenenud Kreeka kultuurist.

Kreekast alguse saanud teater levis kiirelt ka Rooma. Seal kuulusid teatrietendused avalike mängude kavva lisaks hobuste võidusõitudele ja gladiaatorite võitlustele, kuid need polnud nii populaarsed. Etenduste sisudes oli tunda tugevaid Kreeka mõjutusi, Kreeka eeskujusid sulandati rahvapärastesse naljamängudesse. Rooma teatrietendused jäidki rahva naerutamise ja lõbustamise vahendiks, ega käsitlenud tõsiseid probleeme, nagu seda leidus Kreeka draamas. Suur osa näitemängudest olid

hellenistliku Kreeka komöödiate roomapärased mugandused. Ka enamus näidendi tegelastest olid kreeklased, end kuna kujutati igapäevasest elust teadaolevaid tüüpe, siis tundis Rooma publik neis hõlpsasti ära ka iseennast. Süžeedki kajastasid igapäevaelus ettetulevadi koomilisi olukordi. Tegelaskujudena esinesid rumalad ja ihned vanamehed, kergemeelsed noorukid, prostituudid, hooplevad sõjamehed, orjad jt. Kasutati igapäevast, lopsakat kõnepruuki, kus sageli esines ka ebaviisakaid ütlemisi. Välisilmelt oli Rooma teater samuti üsna kreekapärane. Lava ja pealtvaatajate istekohad olid varasemal perioodil enamasti puust. Esimesed kivist teatrid rajati rooma alles vabariigi lõpul. Erinevalt Kreekast puudus Rooma teatril koor. Näitlejate dialoogid vaheldusid seal hoopis laulupartiide ehk aariatega. Näitlejate ühiskondlik positsioon oli Roomas madal ja nende hulgas oli isegi orje. Seega mängis suuresti Rooma teatri kujunemisel ka Kreeka teater.

Vaimsele hariduselule hakati aja jooksul rohkem tähelepanu pöörama eeskätt Kreeka kultuuri mõjul. Enamik roomlasi saatis oma pojad või vahel ka tütred kooli kirjatarkust õppima. Rikkamad võisid võtta koduõpetaja. Õpiti kreeka keelt ja kultuuri, mille tundmist peeti enesestmõistetavaks, samuti rooma kirjandust ja ajalugu. Üsna tavaline oli saata poisid Kreekasse mõne tuntud õpetlase juurde ennast täiendama ja ka kõnekunsti õppima. Homerose eeskujul hakkasid ka roomlased looma ajalooteemalisi eeposeid, pühendades need peamiselt Puunia sõdadele. Kreeklastelt õppides kujundasid Roomlased järk-järgult oma originaalse kirjanduse. Seega võib öelda, et Rooma hariduselus oli Kreekal suur roll.

Suurel määral oli sarnasusi jumalates. Roomlased võtsid kreeklastelt üle jumalad ja seejärel muutsid nende nimed. Näiteks toon Kreeka jumala Zeusi, keda peeti taeva-, tormi- ja piksejumalaks ning jumalate valitsejaks. Roomlased nimetasid ta Jupiteriks. Veel võib välja tuua sõjajumala, keda Kreekas kutsuti Areseks, kuid Roomas Marsiks. Neid jumalaid on veel mitmeid, kuid juba need kaks näitavad ära, et kreeklaste mõju Rooma jumalatele on üpris suur.

Ehituskunstis võtsid roomlased samuti paljudes asjades õppust Kreeka hellenismiperioodi ehituskunstist, kuid küündisid peagi eelkäijatest märksa kõrgemale. Juba vabariigi ajal hakati Roomas rajama kivist teid ja sildu, aga ka monumentaalseid veejuhtmeid - akvedukte-, mis varustasid linnu joogiveega. Keisririigi ajal levisid taolised olme-ehitised kõikjal impeeriumis. Kreekas seevastu pandi ehituskunsti põhirõhk templiehitusele. Rooma ehituskunsti tipp saavutati keisririigi ajal. Peamise ehitusmaterjalina kasutasid roomlased tellist, pidulikumate ehitiste puhul kaeti see marmoriga. Roomast sai alguse ka kaarte, võlvide ja kuplite konstrueerimine, need on ka suurimad erinevused, mis eristavad Rooma ehitisi varasematest, kreeklaste rajatutest. Ehitiste välispind ja interjöör kaunistati aga endiselt kreekapäraste sammaste ning poolsammastega. See näide tõestab, et roomlased mitte ainult ei "ahvinud" kreeklasi oma kultuuris, vaid arendasid seda edasi vastavalt võimalustele ja üldisele arengutasemele.

Kreeka kultuur oli roomlaste poolt üle võetud ja oma kasuks muudetud. Roomlased võtsid paljudes valdkondades lihtsalt kreeklastelt tarkusi üle. Alati on kergem teistelt asju maha teha, kui ise kõik välja mõelda.

Tooge näiteid, mis muutus Rooma valitsemises, kui kehtestati keisrivõim?

•Loobuti rahvakoosolekute kokkukutsumisest.

•Riigi tegelik juhtimine koondus nüüd valitseja kätte, kes kokkuleppeliselt nimetati keisriks.

•Valitsejal oli korraga mitu ametit, millest ükski eraldi võimutäiust ei andnud, kuid kõik kokku tegid temast riigi tegeliku juhi.

•Tähtsamate provintside asevalitsejana käsutas keiser kõiki Rooma vägesid.

•Rahvatribuunina oli keisril vetoõigus kõigi magistraatide otsuste üle.

•Senatist sa keisririigi ajal valitseja nõuandja.

•Magistrandid viisid ellu keisri otsuseid.

Võrrelge Rooma riigi varase ja hilise keisririigi perioodi võimu-, sõjaväe-ja seisuslikku korraldust

Varase keisririigi periood Hilise keisririigi perioodValitsejal oli korraga mitu ametit, millest ükski eraldi võimutäiust ei andnud, kuid kõik kokku tegid temast riigi tegeliku juhi.

Keisrid olid piiramatu võimuga valitsejad.

Senat oli valitseja nõuandja ja magistraadid viisid ellu keisri otsuseid, koosnes suursugustest ja autoriteetsetest meestest, tähtis roll poliitilises elus.

Senaatoriseisus säilitas küll kõrge ühiskondliku positsiooni, kuid võimalust riigiasjade otsustamisel kaasa rääkida senatil enam polnud.

Rooma kodanikud jagunesid kahte õiguslikult selgelt eristatud klassi: patriitsideks ja plebeideks.

Elanikkond jagunes kahte põhiseisusesse; auväärsed ja madalad.

Võrrelge Sparta, Ateena ja Rooma riigikorda. Millised kaks sarnanevad teineteisega rohkem? Põhjendada!

ROOMA riigikord

Seda juhtis senat (ametnikud+senaatorid), see kuulutas sõdu, otsustas raha üle jne. Senaatori amet oli eluaegne, palka ei saanud; ametnikud valiti üheks aastaks, igal ametikohal oli kaks inimest. Tähtsaimad ametnikud olid konsulid – sõjaväejuhid. Nende järgi nimetati aastaid. Olid veel preetorid ehk kohtumõistjad.

Erakorralistes oludes määrati pooleks aastaks ametisse diktaator. Roomas toimis ka rahvakoosolek, mille tähtsus oli tegelikult üpris väike. Uusi seadusi algatada ei tohtinud, seal võis hääletada senati seaduseelnõu poolt või vastu. Võim oli tegelikult eliidi käes. Kodanikud jagunesid selgelt: plebeid (vaesed) ja patriitsid (rikkad)

Pärast rahvatribuuni valimisi olukord kahe kihi vahel parenes.

ATEENA riigikord

Ateena demokraatia oli varaseim tuntud demokraatia. Ka teistes Kreeka linnades oli demokraatiaid, kuid need erinesid Ateena omast ning ükski neist polnud ka nii võimas. Ateena demokraatia oli unikaalne otsedemokraatia eksperiment, kus inimesed ei valinud endale esindajaid, vaid hääletasid ise seaduste poolt. Tähtsamad riigiasjad otsustati Ateenas rahvakoosolekul. Rahvakoosolekust võisid osa võtta kõik kodanikud. Kodanikuks loeti täisealist meest, kes ei olnud välismaalane. Kodanikel olid kõigil võrdsed õigused. Kodanikul oli õigus lisaks riigiasjade otsustamisele ka teenida mõnes riigiametis või tegutseda kohtunikuna. Kohtunike ja riigiametnike kohad tõmmati loosiga, seega oli võimalik ka vaesematel isikutel nendele kohtadele pääseda. Ateenas oli orjastamine keelatud.

SPARTA riigikord

Sparta riiki juhtisid üheaegselt kaks päritava võimuga kuningat. Nemad täitsid preestrikohustusi ja neile allus sõjavägi. Teistes valdkondades juhtis riiki 30-liikmeline vanematenõukogu geruusia ja kodanike hulgast valitavad riigiametnikud 5 efrooni. Kõigi spartiaatide koosolek ütles aga otsuste vastuvõtmisel lõpliku sõna. Suurem osa Lakoonika asukatest ,perioigidest, olid küll vabad, kuid neil puudusid poliitilised õigused. Heloodid olid aga spartiaatide maaorjad. Et neid kontrolli all hoida kehtestati Spartas kodanike kasvatamise süsteem. Spartas pidid poisid juba seitsmeaastaselt kodust lahkuma, kuna neid treeniti elukutselisteks sõjameesteks. Sparta oli range sisemise korraldusega riik. Esiplaanil olid riigi huvid ning seetõttu olid kodanike õigused ohvriks toodud. Spartas polnud kunagi esinenud türanniat ning seda on peetud hästi korraldatud riigi musternäidiseks.

Arvan, et Ateena ja Rooma riigikorrad sarnanevad üksteisega.

Roomlased ise nimetasid oma riiki res publica.

Rooma riigiorganitena tegutsesid senat, rahvakoosolekud ja riigiametnikud ehk magistraadid. Magistraadid, kes valiti rahvakoosolekul üheks aastaks, olid kollegiaalsed. See tähendas et igasse ametisse valiti korraga vähemalt 2 inimest. Ametisse tuli kandideerida kindlas järjekorras. Tasu nendel kohtadel ei makstud, sest riigi teenimist peeti kodaniku aukohuseks. Kõrgeimad magistraadid olid kaks konsulit, kes pidid eeskätt juhtima sõjaväge. Neid saatis 12 auvahti. Konsulite järgi nimetati aastaid. Preetorid tegelesid õigusemõistmisega, kuid võisid sammuti sõjaväge juhtida ja vajaduse korral konsulit asendada. Tsensorite ametiaeg kestis 5 aastat. Neid valiti endiste konsulite hulgast. Tsensorid korraldasid kodanike loendust ja koostasid senaatorite nimekirja. Kui riiki ähvardas hädaoht siis võis konsul kokkuleppel senatiga määrata piiratud ajaks ametisse piiramatu võimuga diktaatori.

Aristokraatias kuulus võim aristokraatidest riigiametnikele ja nõukogule ning rahvakoosolekul puudus eriline tähtsus. Algselt oli Ateena polis korraldatud tavapärase aristokraatiaga. Olukord muutus 594 eKr, kui riigimees, seaduseandja ja poeet Solon tegi aristokraatlikes seadustes mõningaid kärpeid ja andis lihtrahvale suurema kaasarääkimisvõimaluse riigiasjades. Nii kujunes 5.saj. Ateenas, Periklesega riigi eesotsas, tugevalt demokraatlik riik. Kogu võimutähtsus kuulus kodanikele. Kodanikkonna Ateenas moodustasid kõik täiskasvanud Atika põliselanikest mehed. Kõigil kodanikel oli õigus osaleda rahvakoosolekutel ja esineda oma ettepanekutega. Riigielu koosolekute vahel korraldas 500-liikmeline nõukogu ja teised ametnikud, kelle seast valiti välja 10 strateegi. Igal aastal määrati ametisse 6000 kohtunikku. Kohtunikud, riigiametnikud ja ka nõukogu liikmed määrati ametisse liisu teel, valitud kanditaatide seast. Kui Ateena riigikord muutus ajapikku demokraatlikuks, siis Spartas valitses kindel aristokraatia. Riigi eesotsas oli üheaegselt kaks päritava võimuga kuningat, kellele allus sõjavägi. Kuningad täitsid ka riigi kõrgema preestri kohuseid. 30-liikmeline vanemate nõukogu (geruusia) juhtis riiki muudes valdkondades. Geruusia liikmed pidid olema vähemalt 60-aastased.

Ateena kodanike hulka ei kuulunud naised, orjad ega võõramaalased. Raha riigikorralduse heaks laekus enamasti maksudena Ateena liitlastelt ja võõramaalastelt, ka sadamatollidest. Aristokraate ei tõrjutud täielikult kõrvale. Tänu nende haridusele ja jõukusele, oli neil aega poliitikale pühenduda ning kõnepidamisoskus võimaldas neil lihtkodanikest paremini riigiasjades kaasa rääkida. Ateenas oli seega otsene, vahendamata demokraatia.