TALLINNA TEHNIKAÜLIKOOL

Majandusteaduskond

Ärikorralduse instituut

Turunduse õppetool

Taivo Nigol

INTERNET: DÜSTOOPIAD

Referaat

Tallinn 2011

Töö on kirjutatud iseseisvalt ning kõikidele kasutatud allikatele on viidatud.

Allkiri: Taivo Nigol

Kuupäev: 3. oktoober 2011

Üliõpilase kood: 111842IABMM

Üliõpilase e-posti aadress: taivo77@gmail.com

SISUKORD

Sissejuhatus ............................................................................................................................................................. 4

1. Ideed kestavad – vahendid muutuvad ................................................................................................ 5

2. Digitaalsed düstoopiad meelelahutuses ............................................................................................ 7

3. Singulaarsus .................................................................................................................................................. 8

4. Küborgid meie hulgas .............................................................................................................................. 10

5. Privaatsuse surm ....................................................................................................................................... 12

Kokkuvõte .............................................................................................................................................................. 16

Kasutatud allikad ................................................................................................................................................ 18

SISSEJUHATUS

Uue tehnoloogia mõju on paljude erinevate tahkudega. Paraku kõiki tahke on raske või

isegi võimatu ette näha, kuigi tagantjärgi on lihtne tark olla ja öelda, et tegemist oli

ilmsete arengutega.

Utoopia on veendumus, et tulevik võib olla fundamentaalselt parem olevikust. Utoopia

vastandiks võiks olla düstoopia - ühiskond või koht mille ebatäiuslikkus on perfektne

või mille kurjus on ideaalne. (Runnel, Vengerfeldt 2002)

Kujutlus põrgust:

Kujutle, et sul ei ole kusagil peidupaika, kusagil privaatsust. Kujutle, et kõike,

mida sa teed jälgitakse ja salvestatakse 'nende' poolt. Kujutle, et sa iial ei tea,

kas seda täiuslikku salvestust sinu elust ka kunagi vaadatakse - kõik, mida sa

tead, on, et nii võib olla. (Jordan 1999, 197)

Proovides täpsemalt düstoopiat defineerida, võtame appi Wikipedia - düstoopia ehk

antiutoopia ehk kakotoopia on fiktiivne ühiskond, samuti seda kujutav teos, mida

iseloomustab totalitarism ning rõhuvad sotsiaalse kontrolli vahendid (aktiivsete või

passiivsetena).

Düstoopia definitsiooniliselt on utoopia vastand, kuid huvitavaks teeb sellise ühiskonna

see, et teda võidakse püüda peita utoopia maski taha. Selliseid näiteid leiab düstoopia

klassikalistest teostest. Kaks olulisemat nende hulgast on Aldos Huxley 1931 aastal

ilmunud romaan „Brave New World“ ning George Orwelli 1949. aastal ilmunud

„1984“. Kaasajale lähemale liikudes leiame utoopilisena näiva düstoopia Larry ja Andy

Wachowski filmisaagast Matrix (esimene Matrix’i film jõudis kinolinadele 1999.

aastal).

Düstoopiliste teoste autorid paigutavad tegevuse sageli tulevikku või alternatiivsesse

ajaliini, seetõttu on paljud neist teostest ühtlasi teadusliku ulme ja alternatiivajaloo

teosed. Selliseid ühiskondi kujutatakse tihti politseiühiskondadena, kus on piiramata

võim elanike üle. Digitaalsetes düstoopiates on reaalse politseiniku tihti välja

vahetanud tehisintellekt – meenutame siinkohal agent Smith’i Matrix’i saagast.

5

Termin düstoopia võeti kasutusele 19. sajandi lõpupoolel Briti filosoofide poolt.

Esimene teadaolev selle sõna kasutus pärineb Oxfordi inglise sõnaraamatu andmetel

John Stuart Milli kõnest 1868. aastal , milles Mill mõistis hukka briti valitsuse Iirimaa

maapoliitika osas. Selles kõnes ütles Mill, et valitsuse lähenemist oleks liiga meelitav

nimetada utoopiliseks. Õigem oleks öelda selle kohta düstoopia või kakotoopia.

Kirjanduses muutus düstoopiliste ühiskondade kirjeldamine eriti populaareks pärast

Teise maailmasõja lõppu. Brian Sfinas’i artikli „Düstoopilise kirjanduse ajalugu“ ja

California Ülikooli professori William Warner’i ülevaate „Düstoopia ja ulmekirjandus“

põhjal iseloomustasid 20. sajandi düstoopilist kirjandust järgmised põhipunktid:

Hierarhiline sotsiaalne süsteem, kus piirjooned kõrgklassi, keskklassi ja

alamklassi vahel on väga selgelt paika pandud ning ühest teise liikumine pigem

range erand. Lühidalt öeldes on tegemist range kastisüsteemiga.

Propaganda ja haridussüsteem teenivad kastisüsteemi ning selle tugevdamise

eesmärke.

Individuaalse kadumine.

Pidev järelevalve politsei- ja teiste jõustruktuuride poolt.

Kuigi ajad on muutunud ning mõnede märgilise tähendusega düstoopiliste teoste

kirjutamisest juba pea sajand möödunud, siis nagu hiljem näeme, hirmud düstoopiliste

nähtuste osas digitaalses maailmas on jäänud paljuski samasugusteks. Küberruum on

hoolimata kriitikute skeptilistest hoiakutest kujunenud tänapäeva utoopiliste ja

düstoopiliste kujutelmade kandjaks.

1. IDEED KESTAVAD – VAHENDID MUUTUVAD

Digitaalse ajastu pealetungiga on uued lähenemised ja võimalused meie maailmapilti ja

käitumismudeleid kiiresti muutnud. Digitaalsus on jõudnud kõikjale ning küberruum

ümbritseb arenenud ühiskondades inimesi aina rohkem. Meid võidakse jälgida ja

jälgitaksegi näiteks „anonüümse statistika“ tegemise ettekäändel oludes, kus me ei oska

seda kahtlustadagi. Digitaalsus mitte üksi, vaid kogutud digitaalsete andmete pidev

voog keskserveritesse ehk pilve, muudab kahtlustavateks juba mitte ainult üksikuid

vandenõuteoreetikuid, vaid ka tõsiseltvõetavaid teadlasi, spetsialiste või arvamus-

6

liidreid. Algselt vaid ulmejuttude või – filmide valdkonda jäänud kartused näivad

ohustavat inimkonda aina tõsisemalt ja kiiremini.

Bertolt Brecht (20-nda sajandi saksa poeet ja näitekirjanik) on öelnud:

„Tänapäeval iga uus leiutis on tulnud suurte rõõmuhõisete saatel. Varsti aga

muutuvad need hirmukarjeteks“.

Vt. lähemalt http://www.famousquotes.com/author/bertolt-brecht/.

Digitaalsed õudusunenäod hõlmavad laia ampluaad teemasid, milledest mõningatele

pöörame hilisemates peatükkides ka põhjalikumalt tähelepanu. Nimekirja aluseks on

Caslon Analytics’i ülevaade digitaalsetest keskkondadest ja düstoopiatest.

Tehnoloogiline singulaarsus – selle all mõtleme tehisintellekti võimekust

ületada inimese intellekti tase.

Privaatsuse surm – see võib olla kas riiklike või eraorganisatsioonide tegevuste

tagajärg. Tihti tuuakse siinkohal võrdlusena välja panoptiline ruum.

Füüsilise terviklikkuse kaotus – muuhulgas biotehnoloogia aina laialdasem

kasutuselevõtt. Legendaarne ameerika futuroloog ja leiutaja Ray Kurzweil on

ühes oma ettekandes väitnud, et 1000-aastane inimene on juba sündinud (Vaarik

2010). Õõvastava näitena võib siinkohal vastukaaluks aga tuua ühe düstoopilise

filmi, kus inimkloone kasvatati „pärisinimeste“ jaoks varuorganite laona.

Individuaalse otsustusvabaduse vähenemine – seda läbi erinevate automaat-

otsuste vastuvõtusüsteemide juurutamise ning robotsüsteemide kasutuselevõtu.

Küberterroristide rünnakud infosüsteemidele – pessimistlikes ennustustes

võivad need päädida katastroofidega alates globaalsest finantskriisist kuni

tuumaelektrijaamade õhkulaskmisteni.

Valitsuste ja kohalike omavalitsuste võimu nõrgenemine läbi

globaliseerumise – juhtimine ja ülesanded võetakse hiilivalt üle suurte

rahvusvaheliste organisatsioonide või ettevõtete poolt.

Kultuuriliste erinevuste kadumine – eraldi ohuna tasub siinkohal välja tuua, et

kuna Internet on informatsiooni liikumise või liigutamise vahend, siis teadmiste

erineval määral ja tasemel jagamine selles võib muuta mingid kindlad

ideoloogiad domineerivamateks. Seeläbi aga muuta teiste kultuuride

7

mõtlemisviise ja käitumismustreid. See pole küll midagi uut ning massimeedia

globaliseerumine on seda ohtu juba varasemalt kinnitanud, kuid Internet kui

tõeline informatsiooni kiirtee toob selle probleemi teravamalt ja kiiremini esile

kui traditsiooniline meedia .

Mõningate traditsiooniliste tööstusharude väljasuretamine võrgustunud

Inteneti maailmas – failivahetuspioneeri Napsterit võib tuua siinkohal näitena,

kes justkui oli esimene barbar traditsioonilise meelelahutustööstuse uksel,

võideldes vanade mõtteviiside ja rahateenimismudelite vastu.

Inimeste võõrandumine reaalelulistest suhetest ja tegevustest – inimesed

eelistavad juba praegu suhelda rohkem näiteks mobiiltelefonide vahendusel, kui

näost-näkku või mängida arvutimänge värskes õhus potipõllumajanduse

viljelemise asemel.

2. DIGITAALSED DÜSTOOPIAD MEELELAHUTUSES

Digitaalsete utoopiate ja düstoopiate levik filmitööstusesse sõi tõelise hoo sisse eelmise

sajandi 80-ndatel aastatel, olles kannustatud tehnoutopistide terminitest ja fantaasia-

maailmadest. Toome siinkohal mõned näited filmidest, mis düstoopilisi ühiskondi

kirjeldavad, iseloomustamaks ohtusid mida nähti või nähakse digitaalse tehnoloogia

arengus.

1995. aastal linastus William Gibsoni käsikirja alusel film Johnny Mnemonic, mille

peategelaseks oli infokuller, kes infosõdade ajastul oma peas infot ühest kohast teise

toimetab. Tema mälumahtu mõõdetakse gigabaitides ning mahu kahekordistamiseks

loobub ta ühest osast isiklikust mälust — lapsepõlvemälestustest. Johnny Mnemonic

muutub lapsepõlvest loobudes vähem inimlikumaks ja aina enam masina sarnaseks.

Samas filmis figureerib veel teinegi tehnoloogilise eksistentsi kujutis — suurfirma

Pharmakomi arvutivõrkudesse kopeeritud, aga tegelikult juba surnud naisjuhi närvi-

süsteem.

Tuntuimate sarnase temaatikaga filmide seas on ka 1999. aastal linastunud The Matrix.

Filmi peategelane elas, sellest ise teadmata, juhtmetega masina külge ühendatult riiulis,

täielikult arvutiprogrammi kontrolli all. Reaalsuses olid masinad juba maailma

vallutanud ja kasutasid inimesi energiaallikatena.

8

Mõlema filmi süžeed on üles ehitatud inimese ja tehnoloogia suhetele ning käsitlevad

seda dehumaniseerivast aspektist — tehnoloogia vahendusel edasi eksisteeriv inimene

muutub aina rohkem masinaks. (Runnel, Vengerfeldt 2001)

Lisaks hirmule, et masinad meie üle võimust võtavad, on seotud Internetiga ka

privaatsuse kadumise hirm. Küberruum võib muutuda ülimaks jälgimissüsteemiks või

repressioonivahendiks, mille tulemuseks on õudusunenägu totalitaarsest ühiskonnast,

kus kõike mitte ainult ei jälgita ja ei salvestata, vaid kus ka kõik tegevused, mida

peetakse normaalsest kõrvalekalduvaks, on väärt lähemat uurimist. Digitaalsesse

maailma tungivad needsamad liberaalse demokraatliku maailma kummitused, kes

kordavad virtuaalsel sosinal samu hirme, mis on tuntud ka Orwelli „1984” teoses Suure

Vennana. (Jordan 1999, 200)

Orwelli kõike jälgiva Suure Venna hirm on küberruumi üsna sügavalt juurdunud.

Tõsiasi, et on võimalik luua andmebaase, kuhu salvestatakse sinu iga liigutus, on toonud

infoühiskonna uurijate võrdlustesse ka Foucault’ panoptikumi mõiste (Poster 1990).

Panoptikum nimelt on vangla, mille eesmärgiks on inimese pidev jälgimine ilma tema

enda teadmata ning jälgimise võimalikkuse kaudu muuta inimese käitumist üldistele

normidele vastavaks.

3. SINGULAARSUS

Futuroloogias tähendab tehnoloogiline singulaarsus hetke ajas, millest alates tehno-

loogiline areng hakkab kulgema inimestele hoomamatul ning kujuteldamatul moel ning

kiirusel.

Singulaarsus kui tulevikustsenaarium, esindab inimkonna ennustatava tehnoloogilise

arengu sündmuste horisonti, millest teisel pool ei pruugi praegused tulevikumudelid

enam usaldusväärsed olla, sest need järgnevad tugeva tehisintellekti ehk täiustatud

inimmõistuse loomisele. (Inseneeria 2009)

Wikipedia andmetel põhineb tehnoloogilise singulaarsuse ennustus statistilistel

andmetel, mis näitavad eksponentsiaalset kasvu mitmetes inimtsivilisatsiooni vald-

kondades. Ideed käsitleti esmalt 1950-ndatel ning märksa laiemalt juba 1980-ndatel

Vernor Vinge poolt. Singulaarsuse kätte jõudmise oletatav kuupäev kõigub alates paari

9

aasta kaugusest tulevikust kuni paari sajandi kauguse tulevikuni. Futuroloogide poolt

pakutakse kõige enam selleks hetkeks 21. sajandi kolmekümnendaid aastaid. Kuigi kas

singulaarsus üldse saabub on ebaselge. Samuti on raskusi ennustamisega, mis võib

hakata juhtuma peale singulaarsuse hetke kättejõudmist.

Tehnoloogiline singulaarsus on lähedalt seotud ka teiste singulaarsuste mõistetega. Selle

kiirendus ja matemaatiline mudel on sarnased matemaatilisele singulaarsusele - punkt,

kus matemaatiline funktsioon saavutab lõpmatuse. Selle mõjud ühiskonnale on

tinglikult sarnased gravitatsioonilisele singulaarsusele - must auk, millest mitte mingi

informatsioon ei jõua väljaspool sündmuste horisonti asuva vaatlejani.

Nagu aga ka juba mainitud, siis kitsamalt tähistab tehnoloogiline singulaarsus inimesest

targema mõistuse tekkimist ning sellele järgnevat järjest võimenduvat tehnoloogilist

arengut. (Wikipedia)

Juba 1950. aastatel tsiteeris matemaatik Stanislaw Ulam legendaarset informatsiooni-

teoreetikut John von Neumanni, kes olevat öelnud:

“Üha kiirem tehniline progress ... jätab mulje, et läheneme oma liigi ajaloos

mingile üliolulisele singulaarsusele, pärast mida ei saa inimkonna

eksisteerimine praegusel kujul enam jätkuda.”

1965. aastal kirjeldas statistik I. J. Good tänapäeva singulaarsusele sarnanevat mõistet

oma teoses “Mõtisklusi esimese ultraintelligentse masina teemadel”:

“Ultraintelligentne masin on masin, mis ületab kaugelt iga ükskõik kui targa

inimese kõiki vaimseid tegevusi. Kuna sääraste masinate väljamõtlemine on üks

neist vaimsetest tegevustest, oskaks ultraintelligentne masin välja mõelda veel

paremaid masinaid. Kahtlemata leiaks aset nn mõistuse plahvatus ja inim-

mõistus jääks sellele lootusetult alla. Seega on esimene ultraintelligentne masin

inimese viimane vajalik leiutis.”

Aastal 2000 asutasid tehisintellekti-uurija Eliezer Yudkowsky ja ettevõtja Brian Atkins

Singulaarsuse Instituudi, mis asub Palo Altos Kalifornias ja tegeleb tehisintellekti ja

masinaeetika uuringutega ning mille eesmärk on aidata välja töötada inimesest targemat

mõistust. Instituudi veebisaidil ütleb Yudkowski:

10

“Singulaarsus on suurem kui tohutult suur, aga ta võib alguse saada millestki

väikesest. Kui eksisteerib üks inimese omast targem mõistus, on selle mõistuse

jaoks kergem luua veel targemaid mõistusi. Selles suhtes sarnaneb

singulaarsuse dünaamika teistele juhtudele, kus väikestele põhjustele võivad

järgneda suured tagajärjed: reas esimese doominokivi ümberlükkamine, laviini

vallandumine kruusakivikesest, teraval tipul balansseeriva asja tasakaalust

väljaviimine. Vaja on vaid üht tehnoloogiat – tehisintellekti, aju-arvuti liidest või

ehk hoopis midagi ennustamatut –, mis suudab areneda nii kaugele, et loob

inimese omast targema mõistuse. See üksainus tehnoloogiline areng on

võrreldav esimese ennast taastootva orgaanilise molekuliga, millest tekkis elu

Maal.”

Singulaarsuse ideel endal on ka tugevaid kriitikuid, kes ei eita küll singulaarsuse

võimalust, kuid hoiatavad selle võimalike tagajärgede eest. Raamatus „You Are Not A

Gadget“, kirjeldab Jaron Lanier, et singulaarsuse ülistamine on ohtlik kahel põhjusel.

Esiteks, tehnoloogial ei ole põhimõtteliselt moraali ning ta ei ole seetõttu ei hea ega

halb. Seepärast ei saa öelda, et võimalik singulaarsus on kuidagi kindlasti inimeste jaoks

hea (nagu ei saa ka öelda, et see on ilmtingimata halb). Moraali puudumise tõttu on see

protsess kontrollimatu. Teiseks, kui me usume, et singulaarsus on lähedal ning head

masinad võtavad meie eest juhtimise üle, juhtub meiega sama asi, mis

religioonifanaatikuga, kes loobub igapäevaasjadele mõtlemast, kuna paradiis on nagunii

lähedal. Kas me tahaksime, et tuumajaama töötaja istuks käed rüpes, sest singulaarsus

on tulemas? (Vaarik 2010)

4. KÜBORGID MEIE HULGAS

Inimese ja masina sümbioosis võib homo sapiens tundmatuseni muutuda. 1970-ndate

telesarjas “Kuue miljoni dollari mees” anti vigastatud testpiloodile harilike jalgade-käte

asemele supervõimsad robotjäsemed ning tema ühte silma asendas väike, võimas

kaamera. Tema oli aga alles üks esimesi pikas reas. 1987-ndal aastal toodi filmilinale

Robocop – film millele vändati 2 järge, mille põhjal loodi mitu teleseriaali, arvutimäng

ning koomiksiraamatuseeria. Järgnesid Batmani ja Spidermani saagad. Sisuliselt nende

tegelaskujude näol on tegemist küborgitega – inimese ja masina sümbioosid.

11

Algsetes tuleviku-utoopiates keskenduti sellele, et võimsamaks muuta inimese füüsist,

kuid nägemis- ja kuulmisvõime, aru, mälu jm. vaimsed kapatsiteedid jäid enamasti

muutmata. Nagu pea kõigi tulevikuennustustega, nii ei ole selleski valdkonnas asjad

ettekujutuste moodi täide läinud. Küborgi temaatika on küll arenenud, kuid aeglaselt, ja

hoopiski mitte robotjäsemete- või organite suunas. Praeguse aja tehnoloogiale ei ole

nende massehitamine veel päriselt võimalik.

Sestap ei ole üllatav, et viimase paarikümne aasta jooksul on teadlaste pilgud nihkunud

hoopis inimese liitmisele kaamerate, mikrofonide ja nendega ühendatud arvutiga.

Niisugust asja saab teha kahel moel: kas välise kaadervärgi külgeriputamisega (näiteks

riietesse ehitatud arvutid, mis on sõjaväe jaoks juba praegu väga oluline ja reaalne

teema) või aju otsesidestamisega elektroonikaga. (Tammet 2005)

Välise kaadervärgi külgeriputamise pioneeriks oli omaaegne Massachusettsi

tehnoloogiainstituudi (MIT) doktorant Steve Mann. Praeguseks on mees saanud

Toronto Ülikooli professoriks. Steve kandis ühel oma eluperioodil pea küljes pidevalt

videokaameraid ja mikrofone, ning nägi oma kuvarprillidega ainult seda pilti, mis

kaameratest tuli. Kogu kaameratest ja mikrofonidest tulnud videomaterjal salvestati,

ning Steve võis tagantjärele vaadata täpselt seda, mida ta varem tegelikult oli näinud.

Steve´i riietesse ehitatud arvuti töötles prillidesse tulevat pilti reaalajas ning võimaldas

sinna lisaks kuvada täiendavat infot, või hoopis asendada ümbritsev pilt mingi muu,

hetkel vajalikuma infoga. Enamik aega tuli pilt otse pähe kinnitatud videokaameratest,

ning Steve sai vabalt oma varustusega linnas igapäevast elu elada. Prillkuvarite ja

kaamera küljes oli aga lisaks veel võimsa raadioühenduse abil Internetti ühendatud

arvuti. Selle kaudu sai Steve näiteks kohvikusabas igavuse peletamiseks ajalehti lugeda,

televiisorit ja muusikat kuulata-vaadata, portatiivse klaviatuuri kaudu tööd teha või

teiste võrgukasutajatega suhelda. Enda poolt nähtava sai ta ka suunata teistele

nägemiseks. Arvuti kaudu sai kaamerast tulevat pilti reaalajas töödelda, suurendades

soovi korral näiteks kontrastsust, muutes tumedust/heledust ja märkides ära erilist huvi

pakkuvaid objekte.

Kui kõik nähtu kogu aeg arvutisse salvestada, ja tehnoloogia seda juba võimaldab, siis

tekib inimesel seniolematult võimas mehaaniline lisamälu. Lisamälust saab kasvõi

aastate möödudes käigupealt vaadata, mida omanik mingil suvalisel lõunatunnil

12

õigupoolest nägi ning läbi elas. Märkmete tegemine paberile ning turismifotograafia

muutuvad justkui mõttetuteks. Arvuti suudab videomälust üles otsida aastatetagused

hetked, mil omanik nägi teatud inimest, kuulis teatud sõnu või häält. Videomällu saab

salvestada lapsepõlve. Igapäeva elustiili on võimalik muuta kardinaalselt.

Kõik see tekitab muidugi hiigelhulga vastamata küsimusi, kasvõi privaatsuse ja eetika

teemadel. Ühiskond, kus kaamerakandmine on muudetud kohustuslikuks, oleks

pöörasem kui Orwelli kuulsad düstoopiad. Vastupidi, teatud olukordades (näiteks

ametnikega suheldes) on avalik kantav kaamera võimsaks isiklikuks kaitsevahendiks.

Keegi ei pruugi teada, on kaamera sisse lülitatud või ei, ning kas on üldse tegu kalli

päriskaameraga või imeodava plastist pseudokaameraga. Steve Mann ennustas, et

arvutid, kaamerad, mikrofonid ja klaviatuurid muutuvad lahutamatuks osaks riietusest.

Steve Manni projekti põnevaim komponent oli maailma jaoks Steve nähtava pildi ja

kuuldavate helide pidev saatmine labori arvutitesse - sealt sai igal hetkel näha täpselt

sedasama, mida Steve parajasti nägi ja kuulis (kuniks kaamera polnud välja lülitatud,

mõistagi). Lisaks saadeti kõik kogu aeg Interneti kaudu avalikkusele - kui Steve

parajasti oma riistapuuga ringi kõndis, võis seda iga interneti-kasutaja kindlalt aadressilt

näha. (Tammet 1996)

Käsitletud teema juhatab meid sujuvalt järgmise peatükini. Kui inimeste

igapäevaliikumised on massiliselt salvestatud küberruumi lõpututesse ladudesse, siis

nutikate andmekaevandusalgoritmide kaudu üksikisiku minevikupuzzle kokkupanemine

võib osutuda „suurevennaliku“ düstoopia leebeks sissejuhatuseks.

5. PRIVAATSUSE SURM

Steve Manni projekti juures tekitas õõvastust kogu info salvestuste kättesaadavus

ükskõik kellele maakeral – oluline oli vaid Internetti ühendatud masina olemasolu.

Tuletame ka meelde, et see konkreetne eksperiment toimus juba 15 aastat tagasi. 2011-

ndaks aastaks oleme aga seitsmepenikoormasaabastega sellest digitaalses mõistes

keskajast privaatsuse kadumise kiirteel edasi liikunud.

Enneolematult suur hulk andmeid on digitaalsel kujul tänapäeval olemas, tehes

lihtsamaks ja vähem kulukamaks andmetele juurdepääsu, nende analüüsimise ja

13

järelduste tegemise. Tihti on meil võimalik vaid paari otsingusõnaga üksteisest teada

saada hoopis rohkem detaile, kui varem isegi ette kujutasime. Suure musta kollina

hirmutab meid aga teadmatus, kui palju informatsiooni meie kohta üldse olemas on ning

kes ja kus on selle info valdajad.

Digitaalselt on arhiveeritud määratu hulk informatsiooni meie kohta. Seda nimekirja

võime alustada infoga meie hariduse, tervise, maksevõime või tööalase karjääri kohta.

Arhiveerimata ei jää ka meie pangatehingute info või meie telefoni kasutuse ajalugu.

Nimekirja võiks jätkata veel vägagi pikalt. See kõik kasvatab digitaalse info hulka

kolossaalselt iga sekundiga. Peame aga panema tähele, et andmete kogumine ja

salvestamine toimub era- või riiklike organisatsioonide poolt erinevate turvalisuse ja

administreerimise nõuete alusel, milledest tavainimesel ülevaade puudub. Mida aga

teame on see, kuivõrd massiliselt on toimunud viimasel ajal andmete lekkimisi.

Kõige mastaapsem 2011. aasta andmeleke oli Sony suutmatus tagada kaitse oma

kasutajate isikuandmetele mh. krediitkaardi andmetele. Sony Playstation võrgu

andmeleke puudutas kuni 70 miljoni kasutaja andmeid. (Hill 2011)

Võib küll tunduda, et väikese Eesti andmetega on kõik korras, kuid 28. septembri 2011

ETV saade Pealtnägija tõi päevavalgele Eesti Interneti Sihtasutuse suutmatuse tagada

nende käsutusse usaldatud isikuandmete (muuhulgas elukohtade aadressid,

mobiiltelefonide numbrid jms.) kaitse. Küberruumi peiduurgastesse võis rännata 60 000

Eesti domeeniomaniku andmed.

Veel ühe viimase aja näitena privaatsuse probleemi kohta 2011. aasta sügisel saame

tuua Google’i ja Facebook’i sõja pseudonüümide kasutamise vastu Internetis, mis on

tekitanud võrguinimestes suure pahameeletormi. Kasutajatelt nõutakse kontosid tehes

reaalsete nimede sisestamist. Vastasel korral võib järgneda konto keelustamine.

Põhjusena kumab läbi firmade püüd saada võimalikult palju isiku käitumiste kohta

teada, et jagada suunatud reklaami ja kontrollida kasutajaklikke. Mida rohkem inimene

ühe konto alt oma tegevusi suurettevõtete võrgustikes teeb, seda suurem ja kvaliteetsem

hulk andmeid on neil analüüsida.

Võitluses anonüümsuse vastu kasutakse meetodeid, mida võib isegi lugeda õigusta-

matuteks. Austraalia tehnoloogiakommentaator Stilgherrian, kes kirjutab väljaannetele

14

ZDNet, Crikey ja ABC, on oma nime ametikult juba 30 aastat tagasi mononüümiks

muutnud. Hiljuti avastas ta, et tema Google+ profiil oli tehnoloogihiiu poolt muudetud

mitteaktiivseks. Stilgherriani sõnul pole võimalik saada Google’ilt täpset põhjust, kas

keelu põhjuseks on mononüüm või ebaharilik nimi. Kompanii selgitus piirdub vaid

väitega, et nimi ei sobi nende poliitikaga. Miks aga Google võitleb nii aktiivselt

reaalsete nimede kasutamise eest, isegi vigade hinnaga? Stilgherrian usub, et Google

tahab meie päris nimesid sellepärast, et see teeb kergemaks sõpradel sinu leidmise ja

lubab Google’il kvaliteetsemat andmekaevandust personaliseeritud reklaamide

näitamisel. Ta lisab, et inimestel on mitmeid identiteete – kodus, tööl ja erinevates

suhtevõrgustikes. See on nii ning see on normaalne. Inimesed ei soovi paljastada oma

identiteedi erinevaid tahke kõikidele inimgruppidele kuhu nad kuuluvad. Näitena võib

tuua gay politseiniku väikeses linnas, kes ei soovi paljastada, et ta on gay ning seetõttu

eelistab online’s olla pseudonüümi all.

Teiselt poolt aga Facebooki looja ja CEO Mark Zuckerberg usub, et anonüümsus

internetis on määratud kaduma. Sellega nõustub Google’i nõukogu liige ning endine

CEO Eric Schmidt väites, et anonüümsus internetis on ohtlik ning et Google+ on

„identiteedi teenus“, kus on oluline teada, et vastaspool on reaalne isik, mitte aga koer,

identiteedivaras või spämmer. Schmidt’i sõnul valitsused üle maailma peavad lõpuks

tegema lõpu anonüümsusele internetis. (Grubb 2011)

Need laused kõlavad hirmutavatena. Kas tõesti aina enam ei saa me lähtuda

privaatsusest kui fundamentaalsest inimõigusest?

Aprillis 2011 lahvatas üle maailma skandaal, kui avalikustati, kuivõrd massiliselt

kogutakse privaatsust puudutavaid andmeid suurfirmade poolt meie poolt kasutatavatest

mobiilsetest seadmetest. Skandaal sai alguse Apple’i nutitelefonist iPhone, kuid hiljem

selgus, et andmeid koguvad ka Androidil põhinevad erinevate tootjate telefonid.

Skandaal suudeti küll summutada rõhutades, et andmeid kogutakse anonüümsetena,

kuid Suure Venna teooria sai taas tuult tiibadesse. Kahtlusi süvendas ka suurfirmade

keerutamine. Algselt teatati, et iPhone’i kogutud andmed jäävad telefoni ja neid ei

edastata tootjafirmale, kuid selle väite lükkas uudisteagentuur Reuters ümber. Google

nõustus alles mitmeid päevi hiljem oma kommentaari andma. Ettevõtte esindaja ütles

intervjuus Wall Street Journalile, et Android telefonide kogutavad andmed jõuavad

15

nendeni anonüümselt ja saadud informatsiooni ei ole võimalik siduda konkreetse

kasutajaga ega tema muude andmetega. Asukohta andmeid edastades saab iga telefon

unikaalse identifitseerimiskoodi, mis aga näiteks telefoni algseadeid taastades

muudetakse. Seetõttu polevat võimalik konkreetset kasutajat telefoni kogutud ja

edastatud informatsiooniga seostada. (Proos 2011)

Anonüümsuse väide on muidugi nii Apple’i kui Google’i puhul vaieldav. On ju

mobiiltelefon üks personaalsemaid seadmeid, mida praegu kasutatakse. Telefoni on

salvestatud suur hulk isiklikku informatsiooni. Andmete sidumise keerukuse väide

tundub sulepeast välja imetuna, kuna telefoni salvestatud liikumised on siiski pärit

konkreetsest telefonist ning seeläbi seotud ka konkreetse telefoninumbriga. Arvata võib,

et kogutud info pole kindlasti anonüümne ja pigem on küsimus selles, kuidas andmete

valdajad infoga ümber käivad. Segane on ka see, kas telefoni on võimalik seadistada nii,

et see ei edastaks asukoha andmeid?

PC World’i sõnul on telefonil võimalik vastav teenus välja lülitada ja siis ei koguta

andmeid telefoni asukoha kohta. Samas väheneb seeläbi telefoni funktsionaalsus, kuna

paljud rakendused eeldavad ka nende teenuste kasutamist. Hiina uudisteagentuur

Xinhua aga väidab, et iPhone kogub andmeid ka siis, kui kõik vastavad teenused on

välja lülitatud. Seda kinnitava katse on teinud ka Wall Street Journal. Lahku lähevad ka

arvamused andmete kogumise problemaatilisuse kohta. Privaatsust ülimalt hindavad

inimesed leiavad, et see on lubamatu, samas kui teiste arvates ei ole see mingi

probleem. (Proos 2011)

Tundub, et teine leer on jäänud praegu ka domineerima, kuna teema on maha

rahunenud, kuid reaalselt ei Apple ega Google oma poliitikat andmekogumise osas

muutnud pole. Kuna telefoni asukoha andmeid koguvad juba vähemalt kaks

nutitelefonide maailmas juhtivat tegijat, võib kindel olla, et sellel tegevusel on ärilised

eesmärgid. Nii Apple kui ka Google jälgivad ja kaardistavad telefoni kasutajate

liikumisharjumusi. Nendele andmetele tuginedes on võimalik töötada välja aina uusi,

telefonikasutaja asukohast lähtuvaid tooteid ja teenuseid. Äriliselt geniaalne, kuid kas

oleme kasutajatena ikka nõus osalema eksperimendis, mille tulemusi pole me suutelised

aimamagi?

16

Maailmad, mille manasid meile esile George Orwell raamatus „1984“ või Aldous

Huxley raamatus „Brave New World“, meenutavad pessimistide arvates juba õige varsti

seda maailma, kus elame. Orwell kirjeldas ühiskonda, kus iga liigutus meie privaatses

elus on võimude poolt monitooritud ning kontrollitud läbi hirmu külvamise. Huxley,

teiselt poolt, aga kirjeldas maailma, kus järelvalvet polnudki vaja, sest võimude poolt

pakutavad lõputud meelelahutused tegid inimestest marionettnukud. Läbi õigesti

suunatud meelelahutuste ja vajaduste teadmise mõjutati inimesi mõtlema „õiges

suunas“. Kas oleme juba rohkete meelelahutusteenuste kasutajatena tegemas omi

samme, et mõelda „õiges suunas“?

KOKKUVÕTE

Internetiuuringuid iseloomustab terminite ülekoormatus vanade või argi-

kommunikatsioonist tulenevate tähendustega. Lähenemised võetakse üle klassikalisest

uurimistest, kuid raamid, mis me vanade terminite kasutamisega kaasa saame, panevad

meid ka nendes raamides mõtlema. Terminoloogia ja aksioomid mõjutavad seda, kuidas

me ümbritsevat reaalsust kirjeldame ja ka seda, kuidas me reaalsust mõistame. Samuti

kuidas tulevikku ennustame.

Info– ja kommunikatsioonitehnoloogia mõjudega tegeleval uurimissuunal on kalduvus

rääkida oma uurimisobjektist progressi ja regressi terminites. Selline terminoloogiline

raamistik näib suunavat omakorda ootusi tehnoloogia suhtes. Interneti arengut nähakse

deterministlikus võtmes, kas progressiivse või regressiivsena: kõik muutub tänu

tehnoloogiatele paremaks, või vastupidi, tehnoloogia põhjustab pöördumatuid

negatiivseid muutusi. (Jordan 1999: 205–207)

Kas me kaldume oma kartustes või ootustes liiga äärmustesse, või vastupidi ei suuda

isegi ette kujutada digitaalse tehnoloogia reaalset mõju inimkonna käitumismudelitele

või isegi olemasolule? See on küsimus, millele objektiivsetest faktides lähtuvalt pole

võimalik vastust anda. Täppisteaduslikke meetodeid pole kellelgi pakkuda ning ainus

millele saame loota on inimkonna terve mõistus, millega vältida düstoopiate

väljatungimist mõttemängude võrgutavast vallast meie igapäevaellu.

Lõpetan Daniel Vaariku tsitaadiga 2010 aasta artiklist Singulaarsust oodates:

17

Vaadates kõike seda tehnoloogiat võimalikult kainelt, tuleb nentida, et

põhimõtteliselt me (inimesed) jätkame seda, mida Prometheus tegi (varastas

jumalatelt tule), kisume lahti seda, mis pole päris lubatud (Pandora laegas),

lendame seal, kus Ikaros (päikesele liiga lähedal) ning teeme diile nagu Faust

(kellegi või millegagi, mis on meist palju võimekam ja kelle moraal on meie

omast erinev).

18

KASUTATUD ALLIKAD

Arthur, C. (2011). iPhone Keeps Record of Everywhere You Go. – The Guardian, 20.

aprill 2011. [WWW]

http://www.guardian.co.uk/technology/2011/apr/20/iphone-tracking-prompts-

privacy-fears (26.09.2011)

Caslon Analytics. (2004). Digital Environments – Digital Dystopias. [WWW]

http://www.caslon.com.au/digitalguide3.htm (26.09.2011)

Grubb, B. (2011). Death of Anonymity Online. [WWW]

http://www.stuff.co.nz/technology/digital-living/5568152/Death-of-anonymity-

online (26.09.2011)

Hill, K. (2011). How do we deal with data breaches? – Forbes, 5. september 2011.

[WWW] http://www.forbes.com/sites/kashmirhill/2011/05/09/how-do-we-deal-

with-data-breaches (26.09.2011)

Inseneeria. (2009). Üks tulevikustsenaariume: Mis on singulaarsus? – Inseneeria,

september 2009. [WWW]

http://inseneeria.eas.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=174%

3Aueks-tulevikustsenaariume-mis-on-singulaarsus&catid=50%3Aseptember-

2009&Itemid=27 (26.09.2011)

Jordan, T. (1999). Cyberpower: the culture and politics of cyberspace and the Internet.

London & New York: Routledge.

Kullasepp, K. (2011). Nutitelefon kogub ja säilitab info seadme asukoha kohta.

[WWW] http://www.vanglaplaneet.ee/uudised/2011/04/26/Nutitelefon-kogub-

ja-sailitab-info-seadme-asukoha-

kohta?BLOG_SID=e8e5a8e6be4269fb6cb10d560d570b38 (26.09.2011)

Lopategui, J. (2010). Digital Dystopia. USA: Lulu Press.

Poster, M. (1990). The Mode of Information. Poststructuralism and Social Context.

Chicago: The University of Chicago Press.

Runnel, P., Vengerfeldt, P. (2002). Internet - küberkosmosest Internetimajanduseni:

terminid ja utoopiad-düstoopiad Interneti uurimise kontektis. – Arvutimaailm,

veebruar 2002. [WWW] http://www.ria.ee/lib/am-2001-2005/2215_6A5.HTM

(26.09.2011)

Tammet, T. (2005). Inimese ja masina sümbioos. – Eesti Päevaleht, 19. august 2005.

[WWW] http://www.epl.ee/news/arvamus/tanel-tammet-inimese-ja-masina-

sumbioos.d?id=51017376 (26.09.2011)

Tammet, T. (1996). Mees, kes elab küborgi nahas. – Eesti Päevaleht, 10. aprill 1996.

[WWW] http://www.epl.ee/news/kultuur/mees-kes-elab-kuborgi-

nahas.d?id=50725313 (26.09.2011)

19

Vaarik, D. (2010). Singulaarsust oodates. [WWW]

http://memokraat.ee/2010/08/singulaarsust-oodates (26.09.2011)

Warner, W. (2011). Dystopia and Science Fiction: Blade Runner, Brazil and Beyond

(or, Who’s Dystopia Is It?) (or, Dystopia is in the Eyes of the (frightened)

Beholder). [WWW] http://dc-

mrg.english.ucsb.edu/WarnerTeach/E192/bladerunner/Dystopia.Blade.Runner.H

offpauir.htm (26.09.2011)

Wikipedia. [WWW] http://en.wikipedia.org (26.09.2011)