Suviodra umbrohtumus ja terasaak sõltuvalt ......teaduskatseid mahe- ja tavaviljeluse külvikorras...

Tallinna Reaalkool

Suviodra umbrohtumus ja terasaak sõltuvalt

mullaharimisviisist mahe- ja tavaviljeluses

Uurimistöö

Liisa Sakerman

11.c

Juhendajad:

MSc Karli Sepp

PhD Marje Särekanno

õp Erkki Otsman

Tallinn 2016

Sisukord

Sissejuhatus ........................................................................................................................................... 4

1. Uurimisteema ülevaade ........................................................................................................... 7

1.1 Tava-‐ ja mahepõllumajanduse iseloomustus .......................................................... 7

1.2 Umbrohud ja nende bioloogia ....................................................................................... 8

1.2.1 Umbrohtude kahjulik mõju .................................................................................... 8

1.2.2 Umbrohtude generatiivne ja vegetatiivne paljunemine ......................... 10

1.3 Umbrohtude jaotus nende agrobioloogiliste rühmade alusel ...................... 12

1.3.1 Lühiealised umbrohud .......................................................................................... 13

1.3.2 Pikaealised umbrohud .............................................................................................. 15

1.4 Külvikord ja selle ülesanne .............................................................................................. 17

1.4.1 Külvikorra mõju kultuuride saagikusele ja umbrohtumusele ................. 17

1.4.2 Haljasväetised külvikorras ...................................................................................... 18

1.4.2 Vahekultuurid külvikorras ...................................................................................... 19

1.5 Umbrohtude otsene tõrje ............................................................................................. 19

1.5.1 Umbrohtude tõrje mullaharimisega ............................................................... 20

1.6 Odra kasvamine Eestis mahe-‐ ja tavapõllumajanduses .................................. 22

2. Katseala kirjeldus ja metoodika ........................................................................................ 24

3. Uurimistulemuste analüüs .................................................................................................. 29

3.1. Vegetatiivselt levivate ja lühieliste umbrohtude toormass ja arv

katsevariantides .......................................................................................................................... 29

3.2. Domineerivad umbrohuliigid katsevariantides .................................................... 33

3.3. Umbrohuliikide arv katsevariantides ........................................................................ 36

3.4. Peamiste vegetatiivselt levivate umbrohtude osakaal VLU toormassist ja

arvust ................................................................................................................................................ 37

Kokkuvõte ........................................................................................................................................... 39

Kasutatud materjalid ...................................................................................................................... 41

Lühendite loetelu ............................................................................................................................. 44

Lisa 1. Kuusiku Katsekeskuse mahe-‐ ja tavakülvikorra katsefaktorite ja –lappide

paigutus ................................................................................................................................................ 45

Lisa 2. Katses määratud umbrohtude nimekiri .................................................................. 46

Resümee ............................................................................................................................................... 47

The weediness of spring barley and cereal yield depending on tillage by both organic

and traditional agricultural standards .......................................................................................... 49

4

Sissejuhatus

Antud uurimistöö teemaks on suviodra umbrohtumus ja terasaak sõltuvalt mullaharimisviisist

mahe- ja tavaviljeluses. Töö on seotud Põllumajandusuuringute Keskuse (edaspidi PMK)

2003. aastal Kuusiku katsekeskuses alustatud mahe- ja tavaviljelust võrdleva

kompleksuuringuga ja selle umbrohtumuse osaga. Tegemist on pikaajalise

külvikorrakatsetega, mille eesmärkideks on selgitada erinevate külvikordade ja

maaviljeluslike võtete (mullaharimine, külviaeg, orgaanilise väetise kasutamine) ning

viljelusviiside (mahe-, tavaviljelus) mõju mullaviljakusele, umbrohtumusele ja kultuuride

saagikusele. Katsetulemusi ja saadud järeldusi kasutatakse Eesti Maaelu Arengukava (MAK

2014-2020) mahepõllumajanduse ja keskonnasõbraliku majandamise meetmete igaaastase

seire ja püsihindamise teostamisel ning põllumajandustootjate koolitamisel. (Sepp 2015: 282)

Uurimistöö teema valikul lähtus autor põhimõttest, et teema oleks veel vähe uuritud, kuid

siiski aktuaalne. Mahepõllumajandus on nii Eestis kui maailmas järjest populaarsemaks

muutuv tootmisviis. Ühelt poolt on see seotud inimeste sooviga süüa ökoloogiliselt puhast

toitu, samas süveneb üha enam ka vajadus säästa keskkonda ja nii tuleb otsida üha uusi

võimalusi kuidas toota keskkonnasõbralikumalt. Samuti oli autorile oluline, et töö tulemusi

oleks võimalik kasutada ka edaspidi ning nendest oleks laiemat kasu.

Põllumajandustootmises on üheks suuremaks probleemiks põllukultuuride umbrohtumuse

kontrolli alla saamine. Seda tehakse ühelt poolt agronoomiliselt põhjendatud viljavaheldusega

külvikordades, kus kultuuride vaheldus põllul ise on surveks umbrohtudele. Teiselt poolt

tõrjutakse umbrohtu põllul sobivate mullaharimisvõtetega. Kolmandaks kasutatakse

umbrohtude hävitamiseks keemilist umbrohutõrjet. Maheviljeluses pole keemiline

umbrohutõrje lubatud, kuna keemilised herbitsiidid võivad mõjuda kahjulikult keskkonnale.

Seega kontrollitakse maheviljeluses umbrohtumust peamiselt külvikorra ja

mullaharimisvõtetega. (Ibid.: 282)

5

Eestis ei olnud enne Kuusiku kompleksuuringu alustamist (2003. a) rajatud pikaajalisi

teaduskatseid mahe- ja tavaviljeluse külvikorras kasutatavate mullaharimisviiside ja erinevate

külvikordade kompleksse võrdlemise kohta. Ka teistes riikides on tehtud vähe selliseid

katseid, kus maheviljeluse korral võrreldakse maaviljeluses kasutatavaid põhilisi

mullaharimisviise ühes katses koos. Kuusikul teostatavas kompleksuuringus võrreldakse

pindmist ehk ilma künnita mullaharimist, ainult kündmist ja tüü- ehk kõrrekoorimist koos

künniga (edaspidi tüükoorimine ja künd). Eelnimetatud mullaharimisviisidel on erinev mõju

umbrohtude tõrjumisele. Tüü- ehk kõrrekoorimist umbrohtumusele on Eestis uuritud varem

tavaviljeluse tingimustes. Pindmist mullaharimist, mida kasutatakse laialdaselt tavaviljeluses

kui vähem kulukat harimisviisi, pole piisavalt uuritud maheviljeluse tingimustes. Nimelt pole

täpselt teada, kas pindmine harimine soodustab maheviljeluses umbrohtumust või mitte.

Antud uurimistöös analüüsitakse 2015. aasta Kuusiku kompleksuuringu külvkikorrakatses

kultuuri suvioder umbrohtumust ja terasaaki, mis kasvas teraviljade üksteisele järgnemisel

kolmanda aasta teraviljana.

Eeltoodust lähtuvalt püstitati käesolevaks uurimistööks järgmised eesmärgid:

• selgitada erinevate mullaharimisviiside: pindmise mullaharimise; kündmise;

tüükoorimise ja kündmise koosmõju umbrohtumusele suviodras mahe- ja

tavaviljeluses;

• selgitada mullaharimisviiside mõju domineerivatele umbrohuliikidele mahe- ja

tavaviljeluses;

• selgitada umbrohtumuse mõju suviodra terasaagile mahe- ja tavaviljeluses.

Uurimistöös püstitati järgnevad hüpoteesid

• teraviljade üksteisele järgnevuse kolmandal aastal on suviodra kogu umbrohtumus

tüükoorimise ja künni kooskasutamise mullaharimisviisi korral väike nii mahe- kui

tavaviljeluses;

• tüükoorimise ja künni mullaharimisviisi kooskasutamisel tõrjutakse tõhusalt

vegetatiivselt levivaid umbrohte, kuid lühiealiste umbrohtude osakaal suureneb nii

mahe- kui tavaviljeluses;

• suviodra saak on suurem tüükoorimise ja künni kooskasutamise mullaharimisviisi

korral nii mahe- kui tavaviljeluses.

6

Antud uurimistöö on jaotatud kolmeks peatükiks. Esimene peatükk sisaldab uurimisteema

ülevaadet kirjanduse põhjal, mis käsitleb mahe- ja tavapõllumajanduse iseloomustust,

umbrohtude ja nende peamiste agrobioloogiliste rühmade ülevaadet, külvikorra ülesannet

umbrohutõrjes, otsese tõrje tähtsust ning odrakasvatust Eesti teraviljakasvatuses. Teises

peatükis tutvustatakse katse metoodikat ning kirjeldatakse katseala. Kolmas peatükk koosneb

uurimistulemustest ja nende analüüsist.

Autor soovib uurimistöö eduka valmimise eest tänada oma suurepäraseid juhendajaid

Põllumajandusuuringute Keskuse peaspetsialiste Karli Seppa ja Marje Särekannot, kes

osalesid pühendunult uurimistöö valmimises: aitasid autoril teemat valida ja mõista,

võimaldasid praktilise osa jaoks katsetes kaastegev olla ning olid igapidi nõu ja jõuga abiks.

Tänusõnad ka õpetaja Erkki Otsmanile julgustamise, põhjaliku tagasiside ja soovituste ning

töö vormistamisel ja viimistlemisel abiks olemise eest.

7

1. Uurimisteema ülevaade

1.1 Tava-‐ ja mahepõllumajanduse iseloomustus

Tavapõllumajandus hõlmab sünteetiliste keemiliste väetiste, keemiliste taimekaitsevahendite

(edaspidi pestitsiidid) ning geneetiliselt muundatud organismide kasutamist (Appropedia

2015 s.v. conventional farming). Peale põllukultuuri kasvatamist võivad kasutatud

kemikaalide jäägid säilida mullas ja keskkonnas väga pikka aega. Kuigi sünteetiliste sisendite

abil saab lühiajaliselt lahendada erinevaid põllumajanduslikke probleeme, ei mõju need tihti

sama ohutult keskkonnale ja inimestele. (Pertsjonok: 2009)

Mahe- ehk ökoloogiline põllumajandus (edaspidi mahepõllumajandus) on tasakaalustatud

toitaineringel ja suures osas kohalike taastuvate ressursside kasutamisel põhinev

loodushoidlik tootmisviis (Carllson et al. 2001: 6). Mahepõllumajanduslik tootmine erineb

tavapõllumajanduslikust tootmisest peamiselt selle poolest, et mahekasvatuses ei kasutata

keemilisi mineraalväetiseid ja taimekaitsevahendeid (Edesi et al. 2009: 55).

Mahepõllumajandust iseloomustab püüd leida tavapõllumajanduses tekkinud probleemidele

alternatiivseid lahendusi, mis on vastuvõetavad nii keskkonnakaitselisest kui ka

majanduslikust aspektist. Mahepõllumajandusettevõtte majandamisel on põhimõtteks toimida

kooskõlas loodusega, mitte looduse arvel. (Carllson et al. 2001: 6)

Eduka maheviljeluse eelduseks on arusaam, et toidu tootmine on pigem ökoloogiline kui

tehniline protsess. Põllumajandus erineb juba oma olemuselt teistest tootmisharudest. Olles

tihedalt seotud ümbritseva keskkonnaga, on ta ökosüsteemi osa. Seetõttu kirjeldatakse

põllumajandusettevõtet sageli kui ühtset agroökosüsteemi. (Ibid: 6)

Tavapõllumajanduses on agroökosüsteemid aja jooksul järjest lihtsustunud, suunaks on

võetud üldine tootmise intensiivistamine ning kitsas spetsialiseerumine. Mahepõllumajandus

lähtub ökoloogilisest printsiibist, et keerukamad ja mitmekesisemad ökosüsteemid on

stabiilsemad. Kasvatatakse paljusid eri kultuure ning eri liiki loomi, säilitatakse looduslikke

alasid, soodustatakse mitmekesise elustikuga põldude servaalade teket. Otstarbekas on põllul

8

kasvatada erinevaid sorte, sest aja jooksul muutub sortide kahjustuskindlus. Kasvataja jaoks

vähendab see ka majanduslikke riske, sest ühel sordil kahjustuste esinemisel, võib teine

(esimese asendamisel) anda rikkaliku saagi. (Mis on mahepõllumajandus?: 2009)

Mahepõllumajanduse üks määratlusi võikski olla järgmine: see on intensiivne informatsiooni,

mitte kemikaalide kasutamise poolest. Mahepõllumajandus ei tähenda pöördumist minevikku.

See on traditsiooniliste põllumajandusmeetodite ning uusima teadusliku ja tehnoloogilise

teabe vastastikku toetav ning tugevdav koostoime. (Carllson et al. 2001: 7)

1.2 Umbrohud ja nende bioloogia

Umbrohtudeks nimetatakse suure konkurentsivõimega taimi, mida inimesed ei kultiveeri,

kuid mis on ajalooliselt kohanenud kultuurtaimede kasvutingimustega, kasvavad nendega

koos ja vähendavad saaki. Umbrohud levivad igasugusel haritaval ja kasutusel oleval maal,

millest tuleneb ka vajadus neid hävitada. Umbrohutõrjet raskendab umbrohtude liigiline

mitmekesisus, mis tekitab suure kohanemisvõime erinevate kasvutingimustega. (Older 1999:

166)

1.2.1 Umbrohtude kahjulik mõju

Umbrohtude tekitatud kahju on erinev. Nad võivad põhjustada mitte ainult kultuurtaimede

saagi vähenemist, vaid isegi selle täielikku hävimist. Paljud katsetulemused ja praktilised

kogemused on näidanud, et tõrje ärajätmisel on umbrohtudest tingitud saagikadu Eesti

teraviljakasvatuses keskmiselt 15- 20%, tugeva umbrohtumuse puhul aga veelgi suurem.

(Ibid.: 166)

Umbrohtude kahjuliku mõju tegurid on järgmised:

1. Konkurents kultuurtaimedega kasvupinna ja –ruumi pärast, mis algab kohe pärast

kultuurtaimede ja umbrohtude tärkamist. Sõltuvalt kultuurtaimede ja umbrohtude

liikide algarenemise iseärasustest, idanemiskeskkonna tingimustest ja rakendatud

agrotehnikast võivad ülekaalu saavutada ühe või teise poole esindajad.

(Vipper 1989: 97) Kui umbrohte ei hävitata, võivad nad jõuliselt kasvada ja

teraviljataimedest kasvus ette jõuda ning neid varjata. Kui kultuurtaimedele on

algarenemisel loodud soodsad kasvutingimused, siis suudavad nad ise varjata ja

lämmatada umbrohte (Older 1999: 166) Et põllul poleks ruumi umbrohtudele,

9

kasvatatakse sageli eri liike põllukultuure koos. Nii tekib põllul tihedam

kultuurtaimede seis ja nad omastavad mullast toitaineid paremini ning annavad

suurema saagi. Koos sobib kasvatada pealis- ja alustaimi nagu teraviljad, ristikud ja

kõrrelised heintaimed, kaer ja kaunviljad. Liikide vahel peab seejuures olema sobiv

tasakaal, vastasel juhul võib üks liik teist alla suruda ja lämmatada. Selleks tuleb eri

taimeliikide koos kasvatamisel valida sobiv külvisegu. (Karmin, Lepajõe 1991: 23,

24)

2. Konkurents kultuurtaimedega valguse, vee ja toitainete pärast. Need kolm

kasvutegurit on kultuurtaimedele vajalikud kindlates vahekordades, mistõttu nendest

ühe vähesuse korral pole taimed võimelised ka teisi vajalikul määral kasutama, isegi

kui neid on külluses. Umbrohtude vee-ja toitainetarvidus on enamasti suurem kui

kultuurtaimedel ning nad omastavad neid aineid paremini. Laialehelised ja ülarinde

umbrohud halvendavad oluliselt kultuurtaimede valgustatust ning pärsivad sellega ka

fotosünteesi. (Vipper 1989: 97, 98)

3. Umbrohud alandavad mulla temperatuuri. Esiteks kulutavad umbrohud

transpiratsiooni käigus palju soojust. Teiseks varjavad umbrohutaimed mullapinda

päikesekiirte eest. (Ibid: 98) Eriti tähtis on, et juba algarenemisel hoitakse

kultuurtaimed umbrohupuhtana. Soojemas mullas, mis paremini õhustatud ja

küllaldaselt niiske, on intensiivsem ka bakteriaalne tegevus. Selle tagajärjel tekib

mullas rohkem kultuurtaimedele kättesaadavaid toitaineid. Jahedamas kliimas

suureneb mullatemperatuuri tõusuga enamikul taimedel maapealsete osade kogus, eriti

kultuuridel, mis on soojusnõudlikumad. (Karmin, Lepajõe 1991: 25, 26)

4. Umbrohud levitavad taimehaigusi ja –kahjureid. Paljud umbrohuliigid on haiguste ja

kahjurite levitajateks või vaheperemeesteks. Nii kahjustavad kõrrerooste, kõrreliste

jahukaste ja paljud teised haigused ühel ajal nii kultuurkõrrelisi kui ka kõrrelisi

umbrohte. (Vipper 1989: 98) Taliteraviljade kahjurid, nagu rootsi kärbes ja viljasääsk

munevad kõrrelistele umbrohtudele, soodustades nende kahjurite levikut. Mõned

kahjurid elavad enne umbrohtudel, siis lähevad üle kultuurtaimedele. (Older 1999:

167)

5. Umbrohud halvendavad taimekasvatussaaduste kvaliteeti ja kaubanduslikku väärtust.

Umbrohuseemnete esinemine rukki ja nisu hulgas halvendab leiva- ja saiatoodete

küpsetus- ja maitseomadusi. Näiteks rukkilustet sisaldavast rukkijahust valmistatud

leib kuivab ruttu kõvaks ja on halva maitsega. (Vipper 1989: 98) Mitmete umbrohtude

seemned on mürgised nii inimestele kui ka loomadele. Näiteks äiaka (nisulille)

10

seemnete väike hulk jahvatatavas teraviljas muudab jahu mürgiseks. (Older 1999:

167)

6. Umbrohud raskendavad põllumajanduslike tööde läbiviimist, suurendavad kulutusi ja

tõstavad toodangu omahinda. Umbrohtunud põllul on raskendatud külvi-,

mullaharimis- ja koristustööd, halveneb tööde kvaliteet ja väheneb saak.

Umbrohtumine soodustab ka teravilja lamandumist, mis omakorda veelgi suurendab

saagikadusid. (Vipper 1989: 99) Lamandunud vili ei kaota üksnes oma väärtust, vaid

paratamatult suurenevad ka saagikaod ning koristuskulud. Umbrohtunud põllult

pekstud viljas leidub alati umbrohuseemneid ning –lehtede ja –varte tükke, mille tõttu

vilja puhastamisel kulub rohkem tööjõudu ja kuivatamisel kütust. (Older 1999: 167)

7. Umbrohtude allelopaatiline mõju. Paljude umbrohtude juureeritised ja laguproduktid

pärsivad kultuurtaimede kasvu ning arengut. Nii on kindlaks tehtud, et orasheina

juureeritised pidurdavad rapsi, lutserni jt. kultuuride idandite kasvu. Ka kassitapu ja

põldohaka juureeritiste kahjulikkus on selgesti täheldatav. (Vipper 1989: 99)

8. Umbrohtumus vähendab muldade viljelusväärtust. Mida suurem on muldade

umbrohtumus, seda väiksem on muldade viljelusväärtus- mullaviljakus ja kultuuride

saagikus. Eriti tugeva umbrohtumuse korral võib kultuuride saak väheneda sedavõrd,

et nende kasvatamine muutub mittetasuvaks. (Ibid.: 99)

Eelnevast ilmneb, et umbrohud põhjustavad kasvatatavate kultuuride saagi langust, kvaliteedi

halvenemist ja omahinna tõusu. Leedu professor P. Lazauskas jõudis oma pikaajaliste katsete

tulemusel järeldusele, et kultuurtaimede ja umbrohtude esinemises valitseb kindel

seaduspärasus: ühe või teise mulla pinnaühikul kasvav kultuurtaimede ja umbrohtude mass

kokku on enam- vähem konstantne. Nimelt: mida suurem on umbrohtude mass, seda väiksem

on kultuuride mass ja vastupidi. (Older 1999: 167)

1.2.2 Umbrohtude generatiivne ja vegetatiivne paljunemine

Paljunemisviisilt jagunevad umbrohud kahte rühma: 1) generatiivselt (seemnetega)

paljunevad; 2) generatiivselt ja vegetatiivselt (vegetatiivsed paljunemisorganid: juur, vars,

leht) paljunevad. Esimesse kuuluvad lühiealised umbrohud (kestus 1-2 aastat), teise

mitmeaastased e. pikaealised umbrohud. (Karmin, Lepajõe 1991: 9)

Umbrohuseemned on enamasti väikesed ja nende arv ühe taime kohta võib olla väga suur, mis

on nende bioloogilise kohanemise iseärasus. Erinevate autorite andmed umbrohutaime

11

seemnete keskmise arvu kohta on väga erinevad. See on seletatav asjaoluga, et seemnete arv

sõltub mullastikust, ilmastikust ja paljudest teistest teguritest. A. I. Maltsevi järgi võib

soodsates kasvutingimustes anda rukkilill 6680, konnatatar 11200, piim-ohakas 19000,

põldohakas 35 550, kesalill 54000, hiirekõrv 73000, valge hanemalts 100000, harilik puju

143000 seemet. Need arvud näitavad, milline tohutu potentsiaalne võimalus on umbrohtudel

seemnetega paljuneda ja levida ning milline tähtsus on seda vältida. (Older 1999: 168)

Umbrohuseemned võivad levida varisemise teel, langedes mullapinnale, või kandudes laiali

tuule, vee, loomade ja lindude abil. Mittevarisenud seemned satuvad koos koristatud saagiga

aita. Vee abil levivad seemned siis, kui kevadised veed või tugevad suvised vihmad kannavad

neid mööda nõlvu koos mullaga madalamatesse kohtadesse. Põllule jäetud viljapeksujäätmed

puhub tuul sageli laiali koos seal esinevate umbrohuseemnetega. (Karmin, Lepajõe 1991: 10)

Paljude umbrohtude seemned läbivad koos söötadega looma seedekanali, ilma et seejuures

kaotaksid idanevust. Ka linnud võivad umbrohtude seemneid süües neid levitada. Samuti

loomasöödana ja allapanuna läheb teatud hulk umbrohuseemneid sõnnikusse ja sealt põllule.

(Ibid.: 10)

Kõikide umbrohuliikide seemned ei idane üheaegselt. Osad liigid idanevad kohe pärast mulda

sattumist, osad liigid vajavad enne idanemist teatavat puhkeaega. Puhkus pidurdab seemnete

tärkamist taime arengule ebasoodsal ajal. Umbrohuliikide seemned võivad mullas

eluvõimelisena püsida erineva aja vältel. Mõned neist hävivad 1-2 aastaga, teised aga võivad

sügavale mulda sattununa säilida eluvõimelisena aastaid, alustades idanemist pärast sattumist

pindmisesse kihti. (Older 1999: 169)

Enamikul tüüpilistel põlluumbrohtude seemnetel võib idanevus säilida 56-80 kuud. Mida

sügavamale on seemned sisse küntud, seda kauem ja paremini nad mullas säilivad. Enamik

umbrohuseemneid on künnikihis (0-30 cm), ainult väike osa allpool. Sügavamale pääsevad

umbrohuseemned vihmausside ja teiste mullas elunevate loomade uuristatud käikude kaudu.

(Ibid.: 169)

Mulla umbrohuseemnete varu (mulla künnikihis esinevate eluvõimeliste umbrohuseemnete

arv) sõltub külvikorrast, mullaharimisest, väetamisest, külvise kvaliteedist ja umbrohutõrjest.

Seepärast on arusaadav, et mitme autori poolt antud umbrohuseemnete varu näitajad

varieeruvad väga suurtes piirides, alates mõnekümnest miljonist kuni nelja miljardini hektari

12

kohta. Mulla umbrohuseemnete varu väheneb oluliselt seemnete osalise idanemise ning mulla

mikroorganismide elutegevuse tagajärjel (isepuhastumise teel). Mullaharimine muudab

üldreeglina mulla bioloogilised protsessid intensiivsemaks. Haritud mullas idaneb rohkem

umbrohuseemneid võrreldes harimata mullaga. Tärganud umbrohte saab hävitada

mullaharimise ja keemiliste herbitsiididega (umbrohutõrjevahendid), nii saab umbrohuseemne

varu mullas vähendada. Mulda viidav sõnnik võib olenevalt tootmisviisist olla samuti

umbrohtuseemnete levitaja. Kuumkäärimata (anaeroobsetes tingimustes toodetud) sõnnikus

umbrohuseemned idanevust ei kaota ja sellise sõnniku mulda viimisel suureneb

idanemisvõimeliste umbrohuseemnete hulk mullas oluliselt. (Older 1999: 169, 170)

Kuumkäärinud ehk aeroobsetes tingimustes (50-75°C) toodetud tihendatud sõnnikus kaotab

aga enamus umbrohuseemneid idanevuse. Sellised tingimused valitsevad kõdusõnnikus ja

kompostides. (Kärblane 1996: 121-123)

Vegetatiivselt paljunevad mitmeaastased umbrohud lehe-, varre- või juureosade kaudu mullas

või mullapinnal. Mullas olevad varreosad juurduvad ning varresõlmedest kasvavad

mullapinnale võrsed. Mullapinnal paljunevad umbrohud maapealsete võsunditega, mis

juurduvad ja mille võrsesõlmedest arendavad uued taimed. (Karmin, Lepajõe 1991: 16)

1.3 Umbrohtude jaotus nende agrobioloogiliste rühmade alusel

Umbrohutõrjeks on vaja tunda umbrohtude bioloogiat. Ühesuguse paljunemise ja eluviisiga

umbrohud alluvad ühesugusele agrotehnilisele tõrjele. Umbrohtude agrobioloogilistesse

rühmadesse klassifitseerimine võimaldab saada parema ülevaate umbrohtude mitmekesisusest

ning kergendab nende tõrjet. Eestis levinud umbrohuliikide arv on üle 300. (Karmin, Lepajõe

1991: 171)

Eestis kasutatava klassifitseerimise süsteemi järgi jaotatakse umbrohud toitumisviisi järgi

kahte rühma: parasiit- ja mitteparasiitumbrohud (vt. Joonis 1). Parasiitrühma umbrohte Eesti

teraviljapõldudel peaaegu ei esine, kui mitte arvestada kohati harva ettetulevaid

poolparasiitseid umbrohte, nagu tiivutu robirohi (Rhinanthus apterus) ja põld- härghein

(Melampyrum arvense). Sellepärast neid siin rohkem ei käsitleta. (Ibid.: 39)

Mitteparasiitumbrohtudel on rohelised lehed, arenenud juurestik ja nad toituvad iseseisvalt.

Arenemistsükli kestuse järgi rühmitatakse umbrohud lühiealisteks ja mitmeaastasteks ehk

13

pikaealisteks. Ligilähedase arenemistsükli alusel jagunevad umbrohud veel omakorda

alarühmadesse. (Karmin, Lepajõe 1991: 39)

Joonis 1. Umbrohtude agrobioloogiline jaotus

Allikas: Maaviljelus. Konspekt maasikuehituse erialale.

1.3.1 Lühiealised umbrohud

Lühiealised umbrohud paljunevad peamiselt seemnetega, nende eluiga kestab üks kuni kaks

aastat ja lõpeb peale viljakandmist. Lühiealised umbrohud jaotatakse ühe- ja kaheaastasteks

umbrohtudeks. (Karmin, Lepajõe 1991: 39).

Üheaastased umbrohud

Üheaastased umbrohud jagunevad eluea järgi suviumbrohtudeks ning talvituvateks ja

taliumbrohtudeks (Ibid.: 39).

14

Suviumbrohud

Suviumbrohtude rühm on võrdlemisi liigirikas. Suviumbrohud tärkavad ja kannavad vilja

samal vegetatsiooniperioodil. Sügisel tärganud taimed vilja ei kanna ja hukkuvad. Enamik

lühiealiste umbrohtude seemneid sügisel ei idane; nad idanevad järgmisel kevadel ja veelgi

hiljem. Omapäraseks bioloogiliseks iseärasuseks on see, et enamiku liikide arenguperioodi

pikkus muutub sõltuvalt kasvutingimustest. Näiteks hilisema tärkamise korral (juulis) valmib

nende liikide seeme palju lühema aja jooksul kui varasema (mais) tärkamise korral. (Vipper

1989: 119, 120)

Teraviljades esinevad sellest rühmast sagedamini järgmised liigid: põldsinep (Sinapis

arvensis), valge hanemalts (Chenopodium album), harilik malts (Artiplex patula), harilik

nälghein (Spergula arvensis), harilik kirburohi (Polygonum persicaria), kahar kirburohi

(Polygonum lapathifolium), kirju kõrvik (Galeopsis speciosa), kare kõrvik (Galeopsis

tetrahit), harilik piimalill (Euphorbia helioscopia), harilik punand (Fumaria officinalis),

konnatatar (Polygonum convolvulus), lõhnav kummel (Matricaria matricaroides), tuulekaer

(Avena fatua) (teravilja käsiraamat). (Older 1999: 172)

Talvituvad- ja taliumbrohud

Kui talvituvad umbrohud tärkavad kevadel või suve algul, kannavad nad vilja samal

kasvuperioodil, sarnanedes seega suviumbrohtudega. Kui umbrohud tärkavad suve teisel

poolel või sügisel, moodustavad nad erinevalt suviumbrohtudest lehekodariku ja talvituvad.

Järgmise aasta varakevadel jätkavad nad kasvu ja viljuvad. Need umbrohud esinevad nii suvi-

kui taliviljades. (Older 1999: 172)

Taliumbrohud esimesel aastal ei õitse, moodustavad sügiseks lehekodariku ning võrsuvad.

Järgmisel aastal valmivad seemned üheaegselt teraviljadega. Rühma tuntumateks esindajateks

on: põld-litterhein (Thlaspi arvense), harilik hiirekõrv (Capsella bursa-pastoris), vesihein

(Stellaria media), rukkiluste (Bromus secalinus), harilik rukkihein ehk rukki- kastehein

(Apera spica-venti), põldkannike (Viola arvensis), rukkilill (Centaurea cyanus), harilik

kesalill (Matricaria inodora), põld- lõosilm (Myosotis arvensis), verev iminõges (Lamium

purpureum), põldmailane (Veronika arvensis) (Older 1999: 172).

15

Kaheaastased umbrohud

Kaheaastased umbrohud vajavad erinevalt talvituvatest umbrohtudest kahte kasvuperioodi.

Nad õitsevad ja kannavad vilja tavaliselt üks kord eluea vältel. Esimesel aastal moodustavad

nad lehekodariku ja suure toitainerikka juurestiku, teisel aastal õitsevad ja kannavad vilja.

Sügisel tärganud umbrohud kannavad vilja alles kolmandal aastal. Kui viljakanne on

takistatud, võivad nad seemet anda alles mitme aasta pärast, paljunevad peamiselt

seemnetega. (Karmin, Lepajõe 1999: 73)

1.3.2 Pikaealised umbrohud

Mitmeaastased umbrohud paljunevad seemnetega (generatiivselt) ja vegetatiivselt (lehe-,

varre- või juureosadega) ning kannavad oma eluea jooksul korduvalt vilja. Pärast

viljakandmist taime maapealsed osad enamasti surevad. Talvituvate vegetatiivsete osade

pungadest arenevad järgmisel aastal viljuvad osad. Olenevalt vegetatiivosade paljunemise

intensiivsusest jaotatakse mitmeaastased umbrohud vegetatiivselt vähelevivateks ehk

paikseteks ja peamiselt vegetatiivselt levivateks ehk rändlikeks umbrohtudeks. (Ibid.: 78)

Paiksed ehk vegetatiivselt vähelevivad umbrohud

Paiksed umbrohud on oma eluea jooksul seotud kindla kasvukohaga, kuhu nad on juurdunud,

vegetatiivselt levivad vähe. Paiksed umbrohud jaotatakse järgmistesse alarühmadesse:

sammasjuurelised, narmasjuurelised, puhmikulised kõrsheinad, mugul-ja sibulumbrohud.

(Ibid.: 78)

Sammasjuurelised

Pikaealised sammasjuurelised umbrohud erinevad lühiealistest sammasjuurelistest selle

poolest, et pärast viljumist juur ei sure, vaid moodustab järgmisel kasvuperioodil uusi

maapealseid osi ja viljakandmine kordub. Need umbrohud paljunevad peamiselt seemnetega.

Vegetatiivselt paljunevad siis, kui sammasjuurt mullaharimisel tükeldatakse ja elujõulisi

kasvupungi omavad juuretükid satuvad soodsatesse kasvutingimustesse. Uuenevad igal aastal

sel teel, et vegetatsiooniperioodil kogunevad uued toitained sammasjuuresse ning sügisel

moodustuvad uued talvituvad pungad. (Vipper 1989: 136)

Sammasjuurelistest võivad teraviljades esineda põhiliselt harilik tõlkjas (Bunias orienthalis)

ja põldpuju (Artemisia campestris) (Older 1999: 173).

16

Narmasjuurelised, puhmikulised ning mugul- ja sibulumbrohud meil teraviljades tavaliselt ei

kasva (Older 1999: 173).

Rändlikud ehk vegetatiivselt levivad umbrohud

Rändlikel umbrohtudel on vegetatiivse paljunemise organid, mille morfoloogiliste iseärasuste

ja nendest tulenevate levikuviiside järgi jaotatakse rändlikud umbrohud järgmistesse

rühmadesse: võsundilised (maapealsete võsunditega levivad) umbrohud, risoomidega (mullas

paiknevate võsunditega levivad) umbrohud ja roomjuurelised umbrohud (Karmin, Lepajõe

1991: 101)

Võsundilised umbrohud

Võsundilistel moodustuvad maapealsed võsundid lamavatest vartest, mille sõlmekohad

juurduvad ning tekib uus taim. Need umbrohud levivad sageli just niisketel huumusrikastel

aladel. Kohati võib nendest esineda teraviljades hanijalga (Potentilla anserine) ja hariliku

maajalga (Glechoma hederacea). (Older 1999: 173)

Risoomidega umbrohud

Mullas levivad roomavad varreosad ehk risoomid asetsevad enam-vähem mullapinnaga

rööbiti. Lülilised risoomid kannavad sõlmedel soomusjaid lehemoodustisi ja nende pungi, mis

võivad olla kas puhkeolekus või arenevad neist lisajuured, püstised võrsed ja uued rõhtsad

risoomid. Risoomi vanemad osad surevad järk-järgult. Mullapinnale jõudnud võrse muutub

iseseisvaks taimeks. Risoomidega umbrohtude kiire paljunemine raskendab nende tõrjet.

Risoomide tükeldamine ja edasikandmine mullaharimisel soodustab nende levikut.

Paljunevad massiliselt ka seemnetega. (Vipper 1989: 151, 152)

Risoomidega ja seemnetega paljunevate umbrohtude bioloogia ja paljunemisviiside hea

tundmise puhul on võimalik valida õige tõrjetaktika ja selle abil neid edukalt põllult välja

tõrjuda. Siia rühma kuuluvad mitmed tülikad, teraviljades laialt levinud ning suurt kahju

tekitavad umbrohud, nagu harilik orashein (Elymus repens), põldosi (Equisetum arvense),

paiseleht (Tussilago farfara), valge iminõges (Lamium album), põldmünt (Mentha arvensis),

soo-nõianõges (Stachys palustris). (Older 1999: 173)

17

Roomjuurelised umbrohud

Sellesse agrobioloogilisse rühma kuuluvad mitmed liigid tülikamatest ja raskemini

tõrjutavatest põlluumbrohtudest. Levivad vegetatiivselt, paljunevad peamiselt mullas

peajuurest rõhtsalt kasvavate külgjuurtega, millel on võime moodustada lisapungi. Mitmes

suunas kasvavatest külgjuurtest arenevad nii laiali levivad võsud kui ka uued peajuured.

Roomavate juurte tükeldamine ja laialikandmine mullaharimisel soodustab nende umbrohtude

paljunemist. Peale vegetatiivse paljunemise levivad roomjuurelised umbrohud ulatuslikult ka

seemnetega, mis veelgi raskendab nende tõrjet. (Vipper 1989: 158)

Teraviljades esinevad neist sagedasti: põldohakas (Cirsium arvense), põld-piimohakas

(Sonchus arvensis), harilik kassitapp (Convolvulus arvensis) (Older 1999: 173).

1.4 Külvikord ja selle ülesanne

Kultuuride süsteemikindel paiknemine ruumiliselt ja järgnemine üksteisele ajaliselt kindlal

maa-alal (põldudel ehk külvikorraväljadel), moodustab külvikorra. Külvikord on ülesehitatud

viljavahelduse põhimõttel ja ette planeeritud pikemaks ajaks. Seda perioodi, millega

külvikorra kõik kultuurid on läbinud teatud külvikorravälja (põllu või põllumassiivi osa),

nimetatakse rotatsiooniks. (Lauringson, Talgre 2014a)

Põllukülvikorra kestus on tavaliselt viis kuni seitse aastat, harva ka rohkem. Lühema kui

viieaastase külvikorra rakendamine ei ole soovitatav taimekaitselisest seisukohast. (Carlsson

et al. 2001: 46)

Külvikorra üks põhitunnuseid on kultuuride mitmekesisus. Üksteise järele paigutatakse

erinevate botaaniliste omaduste ja erineva toitainetevajadusega kultuurid. Soovitavalt peavad

külvikorras sisalduma liblikõielised taimed. (Carlsson et al. 2001: 46).

Kultuuride saagikus on seda suurem, mida agrobioloogiliselt põhjendatum on kultuuride

vaheldumine konkreetsel kasvukohal (Lauringson, Talgre 2014a).

1.4.1 Külvikorra mõju kultuuride saagikusele ja umbrohtumusele

Monokultuuri (ühe ja sama kultuuri järjest kasvatamine) asemel viljavaheldust rakendades

saab tõhusamalt kasutada mulla ja väetiste toitaineid (tõsta saagikust), taastada ja parandada

18

mulla füüsikalisi omadusi ja vähendada umbrohtumist ning tõkestada taimehaiguste ja –

kahjurite levikut (Karmin, Lepajõe 1991: 164).

Ühetaoliste nõudmistega botaaniliselt lähedaste liikide liiga sagedane kasvatamine soodustab

teatud umbrohtude või umbrohukoosluste massilist levikut. Umbrohtude ulatuslik levik nõuab

sageli spetsiaalsete, nende tõrjet soodustavate külvikordade sisseviimist. Väga hea

umbrohtude allasuruja on ristiku ja kõrreliste segu, mille kasvatamine võimaldab jagu saada

näiteks ohakast. Kaer allakülvatud liblikõielistega surub alla orasheina leviku jne. (Carlsson et

al. 2001: 47)

1.4.2 Haljasväetised külvikorras

Külvikorda soovitatakse planeerida selliseid põllukultuure, mis muudaksid huumusbilansi

positiivsemaks ning täiendaksid järjepidevalt mulla orgaanilise aine varu. Mulda viidava

orgaanilise aine arvel paraneb muldade huumusseisund, sellest tulenevalt ka mulla

toiterežiim, struktuursus, füüsikalised ja hüdrofüüsikalised omadused. Rikkalik orgaanilise

aine muldaviimine mõjub soodsalt mulla elustikule ja mulla bioloogilisele aktiivsusele.

Haljasväetiste toimel väheneb savimuldade sidusus ja paraneb veeläbilaskvus. (Lauringson,

Talgre 2014b)

Tugevama juurekavaga liblikõielised transpordivad sügavamatest mullakihtidest künnikihti

mineraalseid toiteelemente (Ibid.).

Maheviljeluses on liblikõieliste haljasväetiskultuuride kasvatamine peamine võimalus

rikastada mulda lämmastikuga. Seejuures on oluline ka see, et liblikõielised kultuurid on

võimelised raskemini lahustuvat fosforit ja kaaliumit võrreldes teraviljadega paremini

omastama ja biomassi mulda kündes muutuvad toitained ka teraviljadele kättesaadavamaks.

Haljasväetiste mõju olulistele mulla keemilistele ja füüsikalistele omadustele ei piirdu ainult

ühe aastaga, mõju võib kesta mitu aastat. Lühiajalise liblikõieliste haljasväetiskultuuride

kasvatamisega ei saa me oluliselt muuta mulla toitainete sisaldust, kuid nende regulaarsel

kasvatamisel külvikorras, saame parandada taimede toitumist. Liblikõieliste kultuuride

ulatuslikum kasvatamine külvikorras on vajalik eeskätt huumusevaestel ja puuduliku

mikrobioloogilise tegevusega muldadel. (Lauringson, Talgre 2014b)

19

1.4.2 Vahekultuurid külvikorras

Vahekultuure kasvatatakse külvikorras pärast põhikultuure ja neid peetakse mullaviljakuse

suurendamise ja mullaelu aktiveerijatena väga olulisteks. Vahekultuuride ülesandeks on mulla

orgaanilise ainega rikastamine, -struktuuri säilitamine ja parandamine, erosiooni vältimine,

mulla mikroorganismide ja vihmausside elutegevuse soodustamine, umbrohtude

allasurumine, haiguste ja kahjurite leviku takistamine, allelopaatiliste mõjutuste vähendamine

ning mükoriisa arengu soodustamine. Vahekultuuride poolt mullast seotud toitained on

järgnevatele kultuuridele paremini kättesaadavad. (Talgre 2013: 17, 18)

Vahekultuuride kasvatamine on eriti oluline teraviljarohkes külvikorras, et vähendada

teraviljade negatiivset mõju ja katkestada haiguste arengutsükkel. Ristõielistes (nii juurtes kui

taime rohelises osas) moodustuvad glükosinolaadid pidurdavad järgnevate teraviljade

juuremädanike arengut. Samas tuleks vahekultuuride valikul arvestada nende sobivusega

külvikorras kasvatatavate kultuuride järjestusega (sama liik ei ole üldjuhul parim eelvili).

Botaaniliselt sarnaseid liike ei tohi haiguste ja kahjurite leviku tõttu kasvatada liiga sageli.

Ristõieliste kultuuride vahe peaks olema vähemalt 3 aastat. (Lauringson, Talgre 2014c)

Veel on leitud, et sügisel kasvav vahekultuur (nn püüdjakultuur) tarvitab vihmavett,

vähendades vee liikumist mullas ning sellega ka toitainete leostumist (toitainete väljauhtumist

künnikihist). (Ibid.)

Üheks võimaluseks lämmastiku leostumist vähendada on kavandada külvikord nii, et kõik

külvikorra väljad oleks talvel taimestikuga kaetud. Taliteravilja ja mitmeaastaste heintaimede

kõrval on võimalus kasvatada ka vahekultuure, mis külvatakse kohe pärast põhikultuuri

koristamist (kasvuperioodi pikkus peaks olema vähemalt 50 päeva) ning küntakse mulda

kevadel (või vahetult enne maa külmumist sügisel). Vahekultuure külvatakse enamasti

teraviljade järel. (Lauringson, Talgre 2014c)

Vahekultuure saab edukalt kasvatada ka minimeeritud mullaharimist ja otsekülvi kasutades

(Ibid.).

1.5 Umbrohtude otsene tõrje

Umbrohtude otsene tõrje tähendab nende hävitamist mullaharimise, kõplamise, kitkumise,

niitmise jne teel või herbitsiidide (umbrohutõrjevahendid) abil. Otsese tõrje kolm põhimõtet

20

on: 1) umbrohuseemnete idanema meelitamine ja hävitamine, 2) umbrohtude väljakurnamine,

3) umbrohtude tõrjumine keemiliste taimekaitsevahenditega. (Karmin, Lepajõe 1991: 166)

Keemiline tõrje võib sobivate herbitsiidide kasutamisel hävitada umbrohte tõhusamalt kui

mullaharimine, kuid loodushoiust lähtudes tuleb herbitsiidide kasutamist piirata ja kasutada

kemikaale vaid seal, kus teised tõrjevõtted on väheefektiivsed (Ibid.: 166).

1.5.1 Umbrohtude tõrje mullaharimisega

Mullaharimise ülesandeks on taimede kasvamiseks soodsa pinnase loomine ja umbrohtude

ning taimehaiguste ja kahjurite hävitamine. Osade mullaharimisvõtetega (-viisidega)

hävitatakse umbrohte tõhusalt, osadega vähetõhusalt. Mullaharimise üksikvõtted kokku

moodustavad mullaharimissüsteemi. Erinevate harimisvõtete rakendamine süsteemina tagab

tavaliselt eduka umbrohutõrje. Sel juhul võib loobuda keemilise tõrje kasutamisest.

Umbrohtude tõrjumise tõhusamad harimisvõtted on umbrohtude äestamine, tüükoorimine

koos künniga ja kultuuride vaheltharimine. (Karmin, Lepajõe 1991: 166, 167)

Umbrohtude äestamine

Umbrohud on idandifaasis väga tundlikud mistahes mehhaanilise häirimise suhtes. Siis saab

neid tõhusalt hävitada näiteks äestamise abil. Äestamisel tõmbavad äkkepulgad umbrohu

õrnad idujuured kergesti puruks, hävitades kogu umbrohu. Teravilja idujuuri äestamine eriti ei

kahjusta, kuna need on tugevamad ja seemne küljes tugevamini kinni. Seetõttu sobib

äestamine kõige paremini seemnetega paljunevate lühiealiste umbrohtude hävitamiseks. (Ibid:

174, 175)

Tüükoorimine koos künniga

Tüükoorimise tulemused sõltuvad koorimise ajast, sügavusest, koorimisriista valikust ja

umbrohtude liigilisest koosseisust (Karmin, Lepajõe 1991: 167).

Kui põllul kasvab peamiselt lühiealisi seemnetega paljunevaid umbrohtusid, tuleb põldu peale

teravilja koristamist koorida 5-7 cm sügavuselt ketaskoorliga või kerge randaaliga. Selle

tegevusega viiakse mullapinnal leiduvad umbrohuseemned mulla niiskemasse kihti ja kuni

40% neist hakkab idanema (ülejäänud on puhkeolekus), ühtlasi hakkavad idanema või

kõdunema ka pealmisest mullakihist pinnale kerkivad umbrohuseemned. Vajadusel

21

korratakse koorimist 2-3 nädala pärast. Koorimise järel tärganud umbrohud ja varuainete

kulutamisega nõrgendatud vegetatiivselt levivad umbrohud hävitatakse järgneva

sügiskünniga. Kui põllul kasvab arvukalt mitmeaastaseid umbrohte, nagu põldpiimohakas,

harilik orashein, põldmünt jt, siis kooritakse 8-10 cm sügavuselt näiteks raske randaali või

kergadraga, et tükeldada umbrohtude vegetatiivosad ja sundida umbrohtusid kulutama

talveperioodiks kogutavaid varuaineid uute võrsete ja lehtede moodustamiseks. (Ibid: 167,

168)

Sellele järgneb mõne nädala pärast sügiskünd, millega surutakse koorimisega nõrgestatud

vegetatiivselt levivad umbrohud alla või hävitatakse (Ibid: 170, 171).

Tüükoorimine eraldi on sisuliselt pindmine mullaharimine. Kui pindmist mullaharimist ja

kündmist tehakse eraldi üksikvõttena (mitte koos), võivad nad olla vegetatiivselt levivate

umbrohtude tõrjumisel vähetõhusad, sest umbrohtude vegetatiivosi üksnes tükeldadatkse,

kuid ei kurnata välja. (Sepp et al. 2014: 84)

Vaheltharimine

Vaheltaharimist tehakse spetsiaalsete vahelharimiskultivaatoritega kartuli, juur-,

köögiviljapõldudel ning ka teraviljadel laia reavahe külvi korral kultuurtaimede kasvu ajal

umbrohtude tärkamise järgselt mitu korda. Selle harimisvõttega hävitatakse nii seemnetest

tärganud kui ka vegetatiivselt paljunevaid umbrohte. (Carllson et al. 2001: 77)

Keemiline umbrohutõrje

Paljudel juhtudel ei anna mullaharimine ja mehaaniline tõrje küllalt tõhusaid tulemusi ning

vaja on kasutada keemilisi umbrohutõrjevahendeid – herbitsiide. Herbitsiidid kuuluvad

taimekahjustajate tõrjeks kasutatavate keemiliste preparaatide – pestitsiidide hulka. (Sepp

2015: 282)

Herbitsiidid jagunevad üldhävitava või valiva toimega preparaatideks. Üldhävitava toimega

herbitsiidid hävitavad kõiki taimi (glüfosaadid), valiva toimega herbitsiidid ainult teatud

kindlat liiki taimi (näiteks ainult kõrrelisi või ainult kaheidulisi umbrohte jne), jättes teised

taimed kahjustamata. Üldhävitava toimega herbitsiide kasutatakse tugevasti umbrohtunud

põldudel, kesadel ja jäätmaal Keemilise taimekaitsevahendi kasutamisel avalduv mõju sõltub

preparaadi keemilisest koostisest, kasutamise kogusest, töötlemise ajast ja viisist, taimede

22

kasvufaasist, biokeemilistest ja morfoloogilistest iseärasustest ning õhuniiskusest ja

temperatuurist. Umbrohtude resistentsus herbitsiidide suhtes ei ole konstantne, vaid

dünaamiline. See tähendab, et umbrohud kohanevad herbitsiididega. Vältimaks resistentsuse

teket, ei tohiks ühte liiki herbitsiidi põllul järjest pikemat aega kasutada, neid tuleb vahetada.

(Sooväli 2011: 18)

1.6 Odra kasvamine Eestis mahe-‐ ja tavapõllumajanduses

Peamised teraviljakultuurid, mida Eestis kasvatatakse, on nisu, oder, rukis, kaer. Otra

kasvatatakse Eestis peamiselt loomakasvatuse söödaks, ühtlasi on oder nisu ja rapsiga

võrreldes varem valmiv ning ilmastikuolude ja mullastiku suhtes vähemnõudlikum kultuur.

(Eesti teraviljasektori arengukava...: 2014)

Odrale sobivad kasvamiseks üldreeglina jahedad ja niisked ilmad; varajane külv ja jahe

temperatuurirežiim (kuni +15 oC) tärkamisjärgsel perioodil soodustavad tugeva juurestiku

arenemist ja võrsumist. Ka kõrsumisest loomiseni vajab oder jahedat (kuni 20 oC), pilvist ja

sademeterohket ilma. Niiskuse suhtes on oder suhteliselt vähenõudlik. Idanemiseks vajab

vähem vett kui teised teraviljad. Mida viljakam on muld ja parem agrotehnika, seda

ökonoomsemalt oder vett kasutab. (Eesti põllu- ja maamajanduse nõudeteenistuse

kodulehekülg)

Odra juurestik on vähemarenenud kui kaeral ning ta vajab kiire kasvu ja suhteliselt väikese

juurestiku tõttu rohkesti toitaineid. Eriti tundlik on oder toitainete puuduse suhtes kasvu

alguses. (Ibid.)

2013. aastaks oli odra kasvupind Eestis võrreldes 1992. aastaga vähenenud ~50%, viimase

kümne aastaga on kasvupind pigem stabiliseerunud (joonis 2.). Kasvupinna vähenemist on

eelkõige mõjutanud loomakasvatusliku tootmise vähenemine ning nisu hinna kõrgem tase

turul, millest tulenevalt on hakatud suuremat tähelepanu pöörama nisu kasvatamisele. 2013.

aastal toodeti otra 439,0 tuhat tonni ning keskmine saagikus oli 3,3 tonni hektarilt. (Eesti

teraviljasektori arengukava...: 2014) 2015. aastal moodustas odra saak 36% kogu

teraviljasaagist Eestis. Otra kasvatati 131 400 hektaril, mis oli 4% suurem kui 2014. aastal

(Mullu saadi rekordiline…: 2016)

23

Joonis 2. Odra saak, kasvupind ja saagikus aastatel 2004–2013

Allikas: SA, PM arvutused

Maheotra kasvatatakse Eestis vähem, kui tavaotra. Maheodra kasvupind varieerus aastate

lõikes (joonis 3). 2014. aastal kasvatati maheotra 3,5 tuhandel hektaril, saak oli 3,9 tuhat tonni

ja saagikus 1,3 tonni hektarilt. (MEM arvutused, Maaeluministeerium)

2014. aastal moodustas oder 11% kogu maheteraviljast. Maheotra kasvatas 170 tootjat (2013.

aastal 176 tootjat). (Mahedana müüdud toodangu…2015: 18)

Joonis 3. Maheodra kasvupind ja saagikus aastatel 2006-2014

Allikas: MEM arvutused

127.2 144.2 142 136.1 136.5 140.7 104.8 118.3 109 133

0

500

1000

1500

2000

2500

3000

3500

0

100

200

300

400

500

2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013

Saag

ikus

, kg/

ha

Kas

vupi

nd tu

h ha

Sa

ak tu

h to

nni

Saak Kasvupind Saagikus

2,3 2,7

2,1

3,2 3,7 4,1 3,9

2,8

3,5

0

500

1000

1500

2000

0

1

2

3

4

5

2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014

Saagikus, kg/ha

Kasvupind tuh ha

Saak tuh tonni

Saak Kasvupind Saagikus

24

2. Katseala kirjeldus ja metoodika

Antud uurimistöö valmimiseks vajalikud andmed koguti PMK Kuusiku katsekeskuses, Rapla

vallas, Raplamaal 2015. aastal korraldatud pikaajalistest mahe- ja tavaviljelust võrdlevast

külvikorrakatsetest (joonis 4). Metoodika väljatöötajaks on Karli Sepp. Antud külvikord oli

planeeritud viie väljalise söödakülvikorrana, kus kasutati järgnevat viljavaheldust:

1. esimese aasta punase ristiku rohke põldhein;

2. teise aasta punase ristiku rohke põldhein;

3. suvinisu;

4. segavili (hernes või suvivikk+ kaer);

5. suvioder põldheina allakülviga.

Antud uurimistööks vajalikud andmed koguti külvikorra nn viienda aasta väljalt, kus kasvas

uurimistöös uuritav kultuur suvioder (sort “Maali”) põldheina allkülviga.

Joonis 4. Kuusiku Katsekeskuse asukoht

Allikas: Põllumajandusuuringute Keskuse kodulehekülg

25

Uurimistöös võrreldi kuut erinevat suviodra viljelusviisi (mahe- ja tavaviljelus) ja

mullaharimisviisi (pindmine harimine, kündmine, tüükoorimine koos künniga) koostoime

varianti:

1. MP- maheviljelus, pindmine harimine;

2. MK- maheviljelus, kündmine;

3. MKK- maheviljelus, tüükoorimine koos künniga;

4. TP- tavaviljelus, pindmine harimine;

5. TK- tavaviljelus, kündmine;

6. TKK- tavaviljelus, tüükoorimine koos künniga.

Pindmine mullaharimine, kündmine ja tüükoorimise ja kündmise kooskasutamine on Eestis

kõige levinumad sügisesed mullaharimisviisid. Need kolm mullaharimisviisi võeti katsesse,

kuna varem ei oldud neid koos mahe- ja tavaviljeluses ühes katses uuritud. Lisaks mõjutavad

need mullaharimised peale umbrohtumuse erinevalt ka mulla viljakuse füüsikalisi ja

bioloogilisi näitajaid. Seda kõike võimaldabki katse uurida. (Sepp 2015: 495)

Katseväljal on kokku 48 katselappi. Ühe katselapi suurus oli 75 m2 ja katsevälja suurus 0,36

ha (lisa 1; joonis 5). Uurimustöös analüüsitakse 6 eelpooltoodud varianti, kusjuures iga

variant oli kaheksas korduses (6 x 8 = 48 katselappi) Tavaviljeluse katsevariante eristas

maheviljeluse varintidest see, et tavaviljeluses väetati suviotra mineraalväetistega ja pritsiti

täiendavalt umbrohutõrjeks herbitsiidide seguga (MCPB ja Basagran).

Uuringuala paikneb keskmise liivsavilõimisega rähkmullal. Rähkmuld on üks enam levinud

mullatüüp Põhja–Eesti ja Saaremaa põllumajandusettevõtetes, ülejäänud piirkondades leidub

seda vähem. Omastatava fosfori ning kaaliumi sisaldus (Melich-3 järgi) oli keskmine ja

mikroelementide sisaldus madal, pH oli neutraalne. Huumusesisaldus (Tjurini järgi) oli

keskmine.. Selline mullaviljakuse tase peaks olema suhteliselt tavaline suure hulga

maheviljelejate põllumaadel Eestis. (Sepp 2015: 282)

26

Joonis 5. Kuusiku katsekeskuse katsepõllu 4. väli – suvioder, põldheina allakülviga

Allikas: Autorikogu

Umbrohu andmete kogumine toimus 2015. aasta juulis. Katselapid olid märgistatud katsevälja

äärtest tokkidega (7,5x10 m). Umbrohtude määramiseks asetati katselapile ruudukujuline

raam suurusega 50x50cm ning odra ja põldheina vahelt korjati välja kõik umbrohud (joonis

6). Iga katselapi kohta oli tehti üks proov.

Joonis 6. Umbrohtude kogumiseks kasutatud raam

Allikas: Autorikogu

27

Järgmiseks kogutud umbrohuproovid sorteeriti ning määrati liigiti (osadel juhtudel ka

perekonniti) katsevariantide kaupa (joonis 7). Umbrohud loendati ning nende maapealsete

osade toormass kaaluti (joonis 8). Kogutud andmed sisestati spetsiaalsesse Exceli

tabelarvutuste tabelisse (nn andmebaasi), kus neid hiljem töödeldi.

Terasaagi koristus põllul ning kogu terasaagi kuivatamine, puhastamine ja sorteerimine

toimus augustis. Umbrohtude maapealne toormass ja suviodra terasaak arvestati andmete

edasiseks analüüsimiseks ümber katselapi saagilt kg hektari kohta (kg/ha) ja umbrohtude arv

tükkides hektari kohta (tk/ha). Andmeid analüüsiti statistiliselt dispersioonanalüüsi (ANOVA)

ja korrelatsioonanüüsi alusel.

Joonis 7. Umbrohtude sorteerimine ja määramine

Allikas: Autorikogu

28

Joonis 8. Umbrohtude massi määramine

Allikas: Autorikogu

29

3. Uurimistulemuste analüüs

3.1. Vegetatiivselt levivate ja lühieliste umbrohtude toormass ja arv

katsevariantides

Suviodras oli maheviljeluses kogu umbrohtude toormass (vegetatiivselt levivad ja lühiealised

umbrohud) kõige väiksem koorimise ja künni kooskasutamisel (joonis 9). Koorimise ja künni

koosmõjul oli kogu umbrohtude toormass ligi 2,4 korda väiksem kui ainult kündmisel ning

4,6 korda väiksem kui pindmisel mullaharimisel. Kõige paremini tõrjuti maheviljeluses

mullaharimisega vegetatiivselt levivaid umbrohte (VLU). Kündmisega vähenes VLU

toormass võrreldes pindmise mullaharimisega 2,6 korda ning koorimise ja künni

kooskasutamisel isegi 24 korda. Maheviljeluses erines umbrohtude kogutoormass kõigi kolme

harimisviisi vahel ka statistiliselt usutavalt (LSD test, p<0.05).

Kogu umbrohtumuse toormass vähenes põhiliselt vegetatiivselt levivate umbrohtude

toormassi vähenemise tõttu. Seega on väga oluline põlluharimisel keskenduda vegetatiivselt

levivate umbrohtude tõrjumisele. Lühiealiste umbrohtude toormass erinevate

mullaharimisviiside kasutamisel märkimisväärselt ei erinenud. Siiski ilmnes, et tüükoorimise

ja künni koosmõjul suurenes LEU toormass veidi võrreldes pindmise mullaharimisega.

Põhjuseks võis olla, et VLU allasurumisel saavad LEU juurde vaba kasvuruumi. Eelnevatel

aastatel on katses LEU toormass suurenenud tüükoorimise ja künni koosmõjul märgatavalt

võrreldes pindmise mullaharimise ja ainult kündmisega (Sepp et al. 2014: 88).

Tavaviljeluses oli umbrohtude toormass kokku kõige väiksem ainult kündmisel. See oli 2,3

korda väiksem kui pindmisel harimisel ning 1,3 korda väiksem kui tüükoorimisel ja

kündmisel koos. Tavaviljeluses ei erinenud umbrohtude kogutoormass harimisviide vahel

statistiliselt oluliselt (LSD-test, p>0,05). Kuid kõigi tavaviljeluse variantide umbrohtude

kogutoormass oli statistiliselt oluliselt väiksem võrreldes maheviljeluse pindmise harimisega

(p<0,05). Samuti oli tavaviljeluses ainult kündmisel ning tüükoorimisel koos künniga

umbrohtude toormass oluliselt väiksem kui maheviljeluse ainult küntud variandis (p<0,05).

30

Ühegi tavaviljeluse variandi umbrohtumus ei erinenud usutavalt maheviljeluse kooritud ja

küntud variandi umbrohtumusest (p>0,05).

Vegetatiivselt levivate umbrohtude toormass oli väike juba pindmise harimise juures ja

vähenes peaaegu olematuks kündmise ja koorimise ning kündmise harimisiiside kasutamisel.

Lühiealiste umbrohtude toormass oli kõige suurem pindmise harimise puhul. Kündmisel

vähenes see võrreldes pindmise harimisega üle 3 korra, kuid tüükoorimise ja künni koosmõju

variandis tõusis lühiealiste umbrohtude arv võrreldes künni variandiga hoopis 1,5 korda.

* Nende tulpade vahel joonisel, mille kohal on erinev täht, esineb statistiliselt usutav umbrohtude kogutoormassi

erinevus LSD-testi alusel, p<0,05

Joonis 9. Vegetatiivselt levivate umbrohtude ja lühiealiste umbrohtude toormass ja terasaak erinevate

mullaharimisviiside ja viljelusviiside kasutamisel

Allikas: Autori andmed

4075

1561

168 112 18 12

716

908

862 1075 310 499

1579

2753 2814

4435 4610 4754

0

1000

2000

3000

4000

5000

6000

MP MK MKK TP TK TKK

kg/ha

VLU toormass LEU toormass Terasaak

a

b

c bc

c c

31

Maheviljeluses oli pindmisel mullaharimisel kogu umbrohtude toormass 4 korda suurem kui

tavaviljeluses, kündmisel 7,5 korda ning koorimisel koos künniga umbrohtumus 2 korda

suurem. Oluliselt väiksem umbrohtuvus võrreldes maheviljelusega tulenes sellest, et

tavaviljeluses tehti umbrohutõrjet ka keemiliselt. Katses pritsiti umbrohte mai lõpus

herbitsiidide seguga MCPB ja Basagran. Herbitsiididega pritsimine vähendas võrreldes

maheviljelusega oluliselt VLU osakaalu. LEU osakaal vähenes vähem. Samas maheviljeluse

kündmise ja koorimise kooskasutamisel oli kogu umbrohtude toormass isegi väiksem kui

tavaviljeluse pindmisel mullaharimisel, mis näitab tüükoorimise ja künni koosmõju tõhusust

maheviljeluses.

Suviodra terasaak oli kõige väiksem maheviljeluses pindmise mullaharimise korral, kus oli ka

kogu umbrohtumus kõige suurem. Ainult kündmise ning koorimise ja kündmise koosmõju

variandi saagierinevus oli väike nii mahe- kui tavaviljeluses. Tüükoorimise ja künni

kooskasutamisel oli odra terasaak maheviljeluses koguni 78% suurem ja tavaviljeluses 7,2%

suurem kui pindmisel mullaharimisel. Terasaak koorimise ja kündmisega koos oli aga siiski

tavaviljeluses ligi 69% suurem kui maheviljeluses sama mullaharimisviisi kasutades.

Lineaarne korrelatsioonanalüüs umbrohtude kogutoormassi ja terasaagi vahel näitas, et

umbrohtude toormassi suurenemise ja terasaagi vähenemise vahel esines statistiliselt tugev

seos (r=-0,73 ; p<0.05).

32

* Nende tulpade vahel joonisel, mille kohal on erinev täht, esineb statistiliselt usutav umbrohtude koguarvu

erinevus LSD-testi alusel, p<0,05

Joonis 10. Vegetatiivselt levivate umbrohtude ja lühiealiste umbrohtude arv katsevariantides sõltuvalt

mullaharimisviisist


Maheviljeluses oli umbrohtude arv kõigi kolme harimisviisi puhul kokku suuremate

erinevusteta (joonis 10). Siin puudusid ka statistiliselt olulised erinevused harimisviiside

vahel (LSD test, p>0,05). VLU arv oli maheviljeluses kõige väiksem koorimise ja kündmise

kooskasutamisel- ligikaudu kolm korda väiksem kui pindmisel harimisel ja ainult kündmisel.

LEU arv oli aga koorimise ja künni koosmõjul suurenenud nagu toormasski. See võib olla

tingitud sellest, et koorimisel ja kündmisel koos toodi umbrohuseemned sügavamatest

mullakihtidest pinnale ning need hakkasid arenema suurendades umbrohtude arvu. Samuti

tekkis VLU väljatõrjumisel LEU rohkem kasvuruumi, mis võis samuti soodustada LEU

seemnete suuremat idanemist.

795000 705000 210000 110000 65000 15000

2185000 2505000

2755000

2300000

1085000

1865000

0

500000

1000000

1500000

2000000

2500000

3000000

3500000

MP MK MKK TP TK TKK

tk/ha

VLU arv LEU arv

a

b

c

ac

33

Tavaviljeluses oli kõigi umbrohtude arv kõige väiksem ainult kündmisel, 2 korda väiksem kui

pindmisel harimisel ja 1,5 korda kui koorimisel ja kündmisel koos. Selle harimisviisi juures

erines umbrohtude arv statistiliselt oluliselt ka teiste tavaviljeluse harimisviiside, samuti

maheviljeluse umbrohtude koguarvu suhtes (p<0,05). Samuti oli tavaviljeluse tüükoorimise ja

künni variandi umbrohtude koguarv statistiliselt oluliselt väiksem maheviljeluse variantide

umbrohtumusest (p<0,05). Tavaviljeluse pindmise harimise umbrohtude koguarv aga

maheviljeluse variantidega võrreldes statistiliselt oluliselt ei erinenud (p>0,05).

VLU arv oli ühtemoodi väike kõigi kolme harimisviisi puhul, mis oli õnnestunud

herbitsiididega alla suruda. LEU arv oli kõige väiksem ainult kündmist kasutades, ligikaudu 2

korda väiksem kui pindmisel mullaharimisel. Koorimise ja kündmise kooskasutamisel aga

LEU arv võrreldes ainult kündmisega hoopis kasvas, suurendades ka kogu umbrohtude arvu

sellel katsevariandil. Põhjuseks võis jällegi olla selle harimisviisi omadus lühiealisi umbrohte

pinnakihti tuua ning idanema meelitada.

Umbrohtude arv oli kõigi mullaharimisviiside puhul tavaviljeluses väiksem kui

maheviljeluses. See näitab, et maheviljeluses ei ole võimalik umbrohtude arvu kontrolli all

hoida samaväärselt tavaviljelusega, kus kasutatakse keemilisi umbrohutõrjevahendeid.

Koorimise ja kündmise kooskasutamisel oli kogu umbrohtude arv maheviljeluses 1,5 korda

suurem kui tavaviljeluses sama mullaharimisviisi kasutades.

3.2. Domineerivad umbrohuliigid katsevariantides

Maheviljeluses esines VLU rühmast kõige enam harilikku orasheina (Elymus repens), põld-

piimohakat (Sonchus arvensis) ning põldohakat (Cirsium arvense) (joonis 11). Neid

nimetatakse dominantumbrohtudeks. Kõige rohkem esines neid kolme liiki kokku pindmisel

harimisel. Pindmisel harimisel oli domineerivaks liigiks põldohakas, ületades orasheina massi

3 kordselt ning põld- piimohaka massi 4,4 kordselt. Ainult kündes oli samuti kõige suurem

toormass põldohakal, mis oli keskmiselt 2 korda suurem kui orasheina ja põld- piimohaka

toormassid. Koorimise ja künni kooskasutamisel aga oli õnnestunud domineerivaid

vegetatiivselt levivaid umbrohte üpris hästi alla suruda. Orasheina toormass oli vähenenud 4

korda võrreldes pindmise harimise ja ainult kündmisega, põld- piimohaka toormass oli

vähenenud 6 korda võrreldes pindmise harimisega ja 10 korda võrreldes kündmisega. Ning

põldohaka toormass oli vähenenud nendest kolmest umbrohuliigist kõige rohkem, võrreldes

pindmise harimisega 34,5 korda ja kündmisega 21 korda. Seega toimis koorimise ja künni

34

koosmõju domineerivate umbrohtude tõrjumisel kõige paremini, kuna umbrohud kurnati

paljunemisorganite läbilõikamisega ja künniga sügavale mulda matmise ning talviste

varuainete ära kulutamisega välja.

Joonis 11. Peamiste vegetatiivselt levivate umbrohtude toormass katsevariantides sõltuvalt mullaharimisviisist


Tavaviljeluses pindmisel harimisel ning ainult künni variantides esines ainult orasheina.

Koorimise ja künni kooskasutamisel orasheina ei leidunud, seal esines ainult väga

minimaalselt põld-piimohakat. Põldohakat ei olnud tavaviljeluses mitte üheski kolmest

katsevariandist.

409 387

93 112 88 0

262

440

42 0 0 4

1175

723

34 0 0 0 0

200

400

600

800

1000

1200

1400

MP MK MKK TP TK TKK

kg/ha

Orasheina toormass Põld-‐piimohaka toormass Põldohaka toormass

35

Joonis 12. Peamiste vegetatiivselt levivate umbrohtude arv katsevariantides sõltuvalt mullaharimisviisist


VLU rühma umbrohtudest oli maheviljeluses ülekaalukalt kõigis kolmes viljelusviisis

suurima arvuga orashein (joonis 12). Orasheina arvukus oli pindmisel harimisel ja ainult

kündmisel peaaegu sama, koorimise ja kündmise kooskasutamisel vähenes see aga 3,5 korda.

Põld-piimohakat ja põldohakat leidus aga arvukuse järgi arvestades palju vähem. Pindmisel

harimisel oli põld-piimohakat 5,5 ja põldohakat 7,8 korda vähem kui orasheina. Ainult

koorimisel oli põld-piimohakat 4,4 korda ja põldohakat lausa 21,8 korda vähem kui orasheina.

Koorimise ja kündmise koosmõjul oli põld-piimohaka arv 3,1 korda ja põldohaka arv 31

korda väiksem orasheina arvust. Põld-piimohaka arv oli suurim ainult kündmisel, olles 2,5

korda suurem kui koorimise ja kündmise kooskasutamisel. Põldohaka arv vähenes kündmise

ja koorimise koosmõjul väga väikeseks ja oli 14 korda väiksem kui pindmisel mullaharimisel

ja 5 korda väiksem kui ainult kündmisel.

Tavaviljeluses pindmisel mullaharimisel ja ainult künnil ainukese dominantumbrohuna

esinenud orasheina, arv oli vastavalt 1,4 ja 2,4 korda väiksem kui orasheina arv maheviljeluse

koorimisel koos künniga.

550000 545000

155000 110000

65000

0

100000 125000

50000 0 0 10000

70000 25000 5000 0 0 0

0

100000

200000

300000

400000

500000

600000

MP MK MKK TP TK TKK

tk/ha

Orashein Põld-‐ piimohakas Põldohakas

36

Tulemused näitasid, et arvuliselt oli kõige rohkem ja kõige suuremaks probleemiks harilik

orashein, mida esines viies katsevariandis kuuest. Sellele umbrohule ei mõjunud ka katses

kasutatud herbitsiidide segu (MCPB ja Basagaran). Arvuliselt kõige vähem leidus katses

põldohakat, mis oli aga kokku kõige suurema toormassiga. Katsetulemused näitasid, et VLU

rühma dominantseid umbrohte, mis saagile suuremat kahju tekitavad, sai edukalt kontrolli all

hoida ka ainult tüükoorimist ja kündi kooskasutades ilma herbitsiidita.

3.3. Umbrohuliikide arv katsevariantides

Joonis 13. Erinevate vegetatiivselt levivate umbrohtude ja lühiealiste umbrohtude liikide arv katsevariantides

sõltuvalt mullaharimisviisist (lisa 2)


Maheviljeluses leidus nii pindmisel mullaharimisel kui ainult kündmisel kokku 4 erinevat

vegetatiivselt levivat umbrohuliiki (joonis 13). Kündmisel koos koorimisega 2,5 erinevat

vegetatiivselt levivat umbrohuliiki. Kuigi liigiliselt oli lühiealisi umbrohte keskmiselt 3 korda

rohkem, vähenes ka nende liikide esinemine koorimise ja künni kooskasutamisel.

4 4

2.5

1 1 1

12 11.5

10.5

9.5

9

10.5

0

2

4

6

8

10

12

14

MP MK MKK TP TK TKK

tk/ha

VLU

LEU

37

Tavaviljeluses leidus igas katsevariandis ainult üks vegetatiivselt leviv umbrohuliik.

Lühiealiste umbrohuliikide (LEU) arv oli tavaviljeluses pindmisel mullaharimisel ja ainult

koorimisel väiksem võrreldes liikide arvudega maheviljeluse samasuguse mullaharimisega

katsevariantidega.

3.4. Peamiste vegetatiivselt levivate umbrohtude osakaal VLU toormassist ja arvust

Kolm lühiealiste umbrohtude põhilist dominantliiki olid roomav madar (Gallium aparine),

põldmailane (Veronica arvensis) ja põldkonnatatar (Fallopia convolvulvus).

Joonis 14. Peamiste vegetatiivselt levivate umbrohtude osakaal VLU toormassist katsealal


Hariliku orasheina, põld-piimohaka ja põldohaka toormass moodustas katsealal kokku üle 2/3

kõikide vegetatiivselt levivate umbrohtude toormassist (joonis 14). Massiliselt kõige suurem

kolmest domineerivast umbrohuliigist oli põldohakas, moodustades kogu vegetatiivselt

levivate umbrohtude toormassist umbes ühe kolmandiku. Kõige väiksema toormassiga oli

põld-piimohakas, moodustades kogu umbrohtude toormassist 13%, orasheina toormass

moodustas 18% VLU toormassist. Kõik ülejäänud vegetatiivselt paljunevad umbrohud

moodustasid kokku 1/3 kogu VLU toormassist.

18%

13%

32%

37%

Orashein

Põld-‐piimohakas

Põldohakas

Muud vegetatiivselt levivad umbrohud

38

Joonis 15. Peamiste vegetatiivselt levivate umbrohtude osakaal VLU arvust


Kõige suurema arvulise levikuga oli orashein, moodustades koguni 75% kogu VLU arvust

(joonis 15). Põld- piimohakas moodustas 15% VLU arvust ning põldohakas kolmest

domineerivast umbrohuliigist kõige vähem (5%). Selgus, et kuigi põldohakas oli

umbrohtudest kõige suurema toormassiga, siis arvuliselt teda palju ei ole. Seega domineeris

põldohakas teiste umbrohtude seas just toormassiga. Orasheina puhul domineeris arv,

toormass oli tagasihoidlik. Põldohaka ja muude vegetatiivselt levivate umbrohtude osakaal

VLU koguarvust oli väiksem.

75%

15%

5% 5%

Orashein

Põld-‐piimohakas

Põldohakas

Muud vegetatiivselt levivad umbrohud

39

Kokkuvõte

Antud uurimistöö eesmärkideks oli selgitada erinevate mullaharimisviiside (pindmine

mullaharimine; kündmine; tüükoorimine koos künniga) mõju kogu umbrohtumusele ja

domineerivatele umbrohuliikidele ning terasaagile, suviodra mahe- ja tavaviljeluse

tingimustes kasvatamisel. Kõik püstitatud eesmärgid said täidetud. Erinevate harimisviiside

toimimist kirjeldati teooriaosas, uurimistöö praktilises osas analüüsiti mullaharimisviiside

mõju kogu umbrohtumusele, domineerivatele umbrohuliikidele ja terasaagile.

Uurimistöös püstitati kolm hüpoteesi:



tavaviljeluses;

• tüükoorimise ja künni mullaharimisviisi kooskasutamisel tõrjutakse tõhusalt

vegetatiivselt levivaid umbrohte, kuid lühiealiste umbrohtude osakaal suureneb nii

mahe- kui tavaviljeluses;

• suviodra saak on suurem tüükoorimise ja künni kooskasutamise mullaharimisviisi

korral nii mahe- kui tavaviljeluses.

Esimene püstitatud hüpotees leidis analüüsi tulemustel osaliselt kinnitust. Suviodra kogu

umbrohtumus oli väike tüükoorimise ja künni kooskasutamisel maheviljeluses, tavaviljeluses

oli sama mullaharimisviisi kasutamisel kogu umbrohtumus aga suurem, võrreldes ainult

küntud variandi tulemustega. Suviodra kogu umbrohtude toormass ja arv maheviljluses osutus

kõige väiksemaks koorimise ja künni kooskasutamisel, tavaviljeluses ainult kündmisel. Samas

ei olnud tavaviljeluse erinevate katsevariantide umbrohtude toormassi erinevus suur.

Täielikult leidis kinnitust teine hüpotees. Tüükoorimise ja künni kooskasutamisel tõrjuti

edukalt vegetatiivselt levivaid umbrohte ja seda nii suviodra tava- kui maheviljeluse

tingimustes kasvatamisel. Suurem oli eelnimetatud harimisviisi efekt maheviljeluses. Näiteks

vähenes koorimise ja künni kooskasutamisel vegetatiivselt levivate umbrohtude toormass

40

maheviljeluses, võrreldes pindmise harimisega, 24 korda. Kuna tavaviljeluses kasutati

umbrohtude allasurumiseks täiendavalt keemilist tõrjet, oli igati põhjendatud et vegetatiivselt

levivate umbrohtude toormass ja arv jäid tunduvalt väikemaks võrreldes maheviljeluse sama

variandi tulemustega. Lühiealiste umbrohtude arv aga suurenes tüükoorimise ja künni

koosmõjul nii mahe- kui tavaviljeluses. Maheviljeluses esines vegetatiivselt levivatest

umbrohtudest kõige enam harilikku orasheina, põld-piimohakat ning põldohakat.

Tavaviljeluses koorimise ja künni kooskasutamisel orasheina ei leidunud, seal esines ainult

väga minimaalselt põld-piimohakat. Kolm lühiealiste umbrohtude põhilist dominantliiki olid

roomav madar, põldmailane ja põldkonnatatar. Tüükoorimisel koos künniga maheviljeluses ja

tavaviljeluses oli umbrohuliikide arv väiksem kui maheviljeluses pindmisel harimisel ja

kündmisel.

Kinnitust leidis ka kolmas hüpotees. Suviodra terasaak oli suurim tüükoorimise ja kündmise

kooskasutamisel nii mahe- kui tavaviljeluses. Lineaarne korrelatsioonanalüüs umbrohtude

kogutoormassi ja terasaagi vahel näitas, et umbrohtude toormassi suurenemise ja terasaagi

vähenemise vahel esines statistiliselt tugev seos. Kobineeritud harimisviisi kasutamine

võimaldas vähendada odra umbrohtumust, see omakorda võimaldas kasutada odra taimedel

rohkem valgust, kasvuruumi ja omastada kasvuks vajalikke toiteelemente, mille tulemusena

saak suurenes.

Käesolevast tööst selgus, et odra terasaak oli tavaviljeluses märkimisväärselt suurem kui

maheviljeluses, samas oli surve keskonnale (ei kasutata mineraalväetiseid ja keemilisi

taimekaitsevahendeid) maheviljeluses tunduvalt väiksem. Edasiseks uurimisküsimuseks võiks

olla: “Kuidas ja mida peaks muutma maheteravilja kasvatamisel, et tõsta teravilja saagikust

tasemini, et see tootjatele majanduslikult tasuv oleks?”.

41

Kasutatud materjalid

Appropedia. (2015) Conventional farming

Carlsson, L.-B., Ellermäe, O., Kuldkepp, P., Leming, R., Lund, V., Põldma, P., Redman, M.,

Tamm, U., Viil, P., Mikk, M. (2001) Mahepõllumajanduse alused. Eesti Mahepõllumajanduse

Sihtasutus. Tartumaa: AS Triip

Edesi, L., Järvan, M., Paivel, M. (2009) Agronoomia 2009. Jõgeva: Jõgeva Sordiaretuse

Instituut

Heinsoo, J., Jaama E., Jõudu, J., Reimets E., Viilberg, K. (1986) Taimekasvatus. Tallinn:

Valgus

Karmin, M., Lepajõe, J. (1991) Umbrohud ja nende tõrje. Tallinn: Valgus

Kärblane, H. (1996) Taimede toitumise ja väetamise käsiraamat. Tallinn: Eesti Vabariigi

Põllumajandusministeerium

Lauringson, E., Talgre, L. (2014a) Külvikordade, viljavahelduse üldistest alustest. Eesti

Põllu- ja Maamajanduse nõuandeteenistuse kodulehekülg. Loetud:

http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/kulvikord/kulvikordade-viljavahelduse-

uldistest-alustest, 09.10.2015

Lauringson, E., Talgre, L. (2014b) Haljasväetised külvikorras. Eesti Põllu- ja Maamajanduse

nõuandeteenistuse kodulehekülg. Loetud:

http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/kulvikord/haljasvaetised-kulvikorras,

09.10.2015

Lauringson, E., Talgre, L. (2014c) Vahekultuurid külvikorras. Eesti Põllu- ja Maamajanduse

nõuandeteenistuse kodulehekülg. Loetud:

http://www.pikk.ee/valdkonnad/taimekasvatus/kulvikord/vahekultuurid-kulvikorras,

22.10.2015

42

Maaeluministeeriumi andmed. Teraviljatööstus. Loetud: http://www.agri.ee/et/eesmargid-

tegevused/pollumajandus-ja-toiduturg/ulevaated/teraviljatoostus, 26.01.2016

Mahedana müüdud toodangu osakaal mahepõllumajandustoodete toodangust Eestis 2014.

aastal (2015). Tallinn: Eesti Konjunktuuriinstituut

Mis on mahepõllumajandus? Maheklubi kodulehekülg. Loetud:

http://www.maheklubi.ee/mison, 12.08.2015

Mullu saadi rekordiline teraviljasaak (2016). Statistikaameti kodulehekülg. Loetud:

https://www.stat.ee/277611, 14.02.2015

Older, H. (1999) Teraviljakasvatuse käsiraamat. Saku: AS Rebellis

Otsus, A. [joonis 1] (2004) Maaviljelus. Konspekt maastikuehituse erialale. Loetud:

https://luua.kovtp.ee/documents/105873/1600210/Maaviljelus.pdf/57b4bd73-f9a1-4624-ab28-

760575b380bf, 28.08.2015

Pertsjonok, N. (2009) Põllumajandusest maailmas. [Powerpoint] Loetud: 28.08.2015

Põllumajandusministeerium (2014) Arengukava. Eesti teraviljasektori arengukava aastateks

2014–2020. Saku

Põllumajandusuuringute Keskuse kodulehekülg. Loetud:

http://pmk.agri.ee/index.php?valik=520&keel=1&template=template2kontakt.html,

14.02.2016

Sepp, K., Lauringson, E., Talgre, L., Särekanno, M., Kanger, J. (2014) Viljavaheldus ja

sügisene mullaharimise viis terakultuuride umbrohtumuse mõjutajana maheviljeluses.

Konverentsi kogumik: Teaduselt mahepõllumajandusele. Tartu: EMÜ

Sepp, K. (2015) Kompleksuuring Mahe- ja Tavaviljelusest. Eesti Maaelu Arengukava 2007–

2013 2. telje püsihindamisaruanne 2014. aasta kohta. Saku: Põllumajandusuuringute keskus,

lk 282- 296, 495

Sooväli, P. (2011) Integreeritud taimekaitse kasutamine odral ja kaeral. [Doktoritöö]

43

Statistikaameti andmebaas. Majandus. Põllumajandus. Loetud: http://pub.stat.ee/px-

web.2001/Database/Majandus/13PELLUMAJANDUS/13PELLUMAJANDUS.asp,

26.01.2016

Talgre, L. (2013) Erinevate haljasväetiskultuuride bioproduktsioon ja mõju järgnevate

kultuuride saagile. [Doktoritöö]

Vipper, H. (1989) Maaviljeluse praktikum. Tallinn: Valgus

44

Lühendite loetelu

LEU- lühiealised umbrohud

LSD-test- Vähima olulise erinevuse test (LSD – Least Significant Difference)

MAK- Eesti Maaelu Arengukava

MEM- Maaeluministeerium

MK- maheviljelus, kündmine;

MKK- maheviljelus, tüükoorimine koos künniga

MP- maheviljelus, pindmine harimine

PM- Põllumajandusministeerium

PMK- Põllumajandusuuringute keskus

SA- Statistikaamer

TK- tavaviljelus, kündmine

TKK- tavaviljelus, tüükoorimine koos künniga

TP- tavaviljelus, pindmine harimine

VLU- vegetatiivselt levivad umbrohud

45

Lisa 1. Kuusiku Katsekeskuse mahe-‐ ja tavakülvikorra katsefaktorite

ja –lappide paigutus

Allikas: PMK Põllumajandusuuringute büroo

46

Lisa 2. Katses määratud umbrohtude nimekiri

Vegetatiivselt levivad umbrohud:

Harilik orashein (Elymus repens)

Paiseleht (Tussilago farfara)

Põldohakas (Cirsium arvense)

Põld-piimohakas (Sonchus arvensis)

Soo-nõianõges (Stachys palustris)

Harilik võilill (Taraxacum officinale)

Lühiealised umbrohud:

Harilik piimalill (Euphorbia helioscopia)

Harilik punand (Fumaria officinalis)

Harilik hiirekõrv (Capsella bursa-pastoris)

Harilik kassitapp (Convolvulus arvensis)

Harilik linnurohi (Polygonum arenastrum)

Kellukas (perekond)

Kõrvik (perekond)

Põldmailane (Veronika arvensis)

Punane; valge pusurohi (Silene dioica; Silene alba)

Põldkannike (Viola arvensis)

Põldkonnatatar (Fallopia convolvulvus)

Põld-litterhein (Thlaspi arvense)

Põldsinep (Sinapis arvensis)

Roomav madar (Galium aparine)

Tuulekaer (Avena fatua)

Valge hanemalts (Chenopodium album)

Verev iminõges (Lamium purpureum)

Vesihein (Stellaria media) Allikas: Autori andmed

47

Resümee

Antud uurimistöö teemaks on suviodra umbrohtumus ja terasaak sõltuvalt mullaharimisviisist

mahe- ja tavaviljeluses. Töö on seotud Põllumajandusuuringute Keskuse 2003. aastal Kuusiku

katsekeskuses alustatud mahe- ja tavaviljelust võrdleva kompleksuuringuga ja selle

umbrohtumuse osaga. Uurimus on aktuaalne, sest mahepõllumajandus on nii Eestis kui

maailmas järjest populaarsemaks muutuv tootmisviis. Soovitakse leida üha uusi võimalusi

keskkonnasõbralikumalikumaks tootmiseks.

Töö eesmärkideks oli selgitada pindmise mullaharimise, kündmise ning tüükoorimise ja künni

kooskasutamise mõju kogu umbrohtumusele ja domineerivatele umbrohuliikidele ning

terasaagile suviodra mahe- ja tavaviljeluse tingimustes kasvatamisel.

Uurimistöös püstitati järgnevad hüpoteesid



tavaviljeluses;

• tüükoorimise ja künni mullaharimisviisi kooskasutamisel tõrjutakse tõhusalt vegetatiivselt

levivaid umbrohte, kuid lühiealiste umbrohtude osakaal suureneb nii mahe- kui tavaviljeluses;

• suviodra saak on suurem tüükoorimise ja künni kooskasutamise mullaharimisviisi korral nii

mahe- kui tavaviljeluses.

Hüpoteeside kontrollimiseks võeti 48-lt suviodra katselapilt umbrohuproovid, mis määrati

liigiliselt katsevariantide kaupa, umbrohud loendati ja määrati nende maapealne toormass.

Suviodra terasaak koristati, kuivatati, puhastati ja sorteeriti. Analüüsiti umbrohtumuse ja

mullaharimisviiside ning saagi ja mullaharimisviiside vahelisi seoseid.

Töö käigus leidsid kinnitust kaks hüpoteesi, üks hüpotees sai tõestatud osaliselt. Suviodra

kogu umbrohtude toormass ja arv maheviljeluses osutus kõige väiksemaks koorimise ja künni

48

kooskasutamisel, tavaviljeluses ainult kündmisel. Kuigi selle mullaharimisviisiga tõrjuti

edukalt vegetatiivselt levivaid umbrohte, suurenes lühiealiste umbrohtude osakaal. Suviodra

terasaak oli suurim tüükoorimise ja kündmise kooskasutamisel nii mahe- kui tavaviljeluses.

Edasiseks uurimisküsimuseks võiks olla: “Kuidas ja mida peaks muutma maheteravilja

kasvatamisel, et tõsta teravilja saagikust tasemini, et see tootjatele majanduslikult tasuv

oleks?”.

49

The weediness of spring barley and cereal yield depending on

tillage by both organic and traditional agricultural standards

The purpose of this paper is the weediness of spring barley and cereal yield depending on

tillage by both organic and traditional agricultural standards. The study is related to the

comparative complex research of organic and traditional agriculture and to its part of

weediness of it started at Kuusiku Testing Centre of Agricultural Research Centre at 2003.

The reseach is actual because the organic agriculture has become an increasingly popular

production method both in Estonia and over the world. It is important to seek new ways of

environmentally friendlier production methods.

The objective of the present study is to explain the effects of surface cultivation, plowing and

stubble cultivation with plowing on the entire weediness and dominant weed species, and

cereal yield of spring barley in organic and traditional cultivation conditions.. ct

The following hypotheses were set

• the total weediness of spring barley using stubble cultivation and plowing method in the

third sequence year is small both in the organic and traditional agriculture;

• vegetative propagation weeds are effectively repelled using stubblecultivation and plowing

together, but the proportion of short-lived weeds increases both in the organic and traditional

agriculture;

• using stubble cultivation and plowing together, spring barley yield is higher both in organic

and traditional agriculture.

The hypotheses were tested by taking weed samples from 48 plots of spring barley, the

species of which were determined by the test versions, the weeds were counted and their

ground crude mass was identified. The spring barley yield was harvested, dried, cleaned and

sorted. The connection between weediness and soil cultivation methods on the one side and

50

the connection between the yield and soil cultivation methods on the other side were

analyzed.

The study confirmed two hypotheses, one hypothesis was proved in part. In the organic

agriculture, the total crude mass and the number of spring barley weeds proved to be the

smallest with the use of the peeling with plowing, in traditional agriculture only using

plowing. Altough using this agricutural method, vegetative propagation weeds were

successfully repelled, the proportion of short-lived weeds increased. The yield of spring

barley grain was the highest using stubble cultivation and plowing together using both the

organic and traditional methods.

Further research questions might be: How and what should be changed in the organic cereal

production to increase grain yields up to the level, where it would be economically profitable

for producers.

Suviodra umbrohtumus ja terasaak sõltuvalt ......teaduskatseid mahe- ja tavaviljeluse külvikorras...

Documents

Transcript of Suviodra umbrohtumus ja terasaak sõltuvalt ......teaduskatseid mahe- ja tavaviljeluse külvikorras...