SISSEJUHATUS SEMIOOTIKASSE

SOSE O1.137Silvi Salupere

10.loeng

Umberto Eco

Mõistab ideoloogia all kõike seda, millega nii või teisiti on tuttav vastuvõtja ja see sotsiaalne grupp, kuhu ta kuulub. Psühholoogiliste ootuste süsteemid, kõik tema intellektuaalsed oskused, elukogemus, moraalsed põhimõtted. Asub väljaspool semioloogilist universumit. Kuid saame sellest teadlikuks, kui asetame koodi.

RETOORIKA JA IDEOLOOGIA (Barthes)

Märgid saadavad meid ideoloogia juurde ja ideoloogia märkide juurde.

Semiootika kui teadus suhetest koodide ja teadete vahel tegeleb pideva ideoloogiate, mis varjuvad retoorikate taha, väljaselgitamisega.

Roland Barthes: ideoloogia — eriline märgiline ühendus, mida iseloomustab:

esindab teatud kindla grupi huve imperialism, tung universaalsusele ideoloogia on agressiivne ja peale sundiva

loomusega ideoloogiatele on omane naturaliseeriv filosoofia:

ei tunnista end sotsiaalsete faktorite kokkulangevuse sünnitiseks, vaid peavad end ajaloo ja inimkonna loomuliku arengu tulemuseks ja enamasti finišiks

stereotüüpilisus ehk püüe kindla ja püsiva maailmapildi poole.

Barthes. Kodanliku müüdi retoorilised figuurid

Vaktsiin tunnistab mõningaid lokaalseid lüüasaamisi (avangard, lapsik irratsionaalsus)

Ajaloota jätmine (toob kaasa inimese vastutamatuse)

Identifitseerimine (väikekodanlane ei suuda ette kujutada Teist: pisikesed päti, mõrtsuka, homo simulaakrumid; eksootika)

Tautoloogia (põgenemine, kui seletusi napib) Ei-egalus (ma ei taha ei seda ega toda) Kvaliteedi kvantifitseerimine (raha,

emotsioonide hulk) Nentimine (müüt püüab saada vanasõnaks)

Nad ei tea seda, aga nad teevad seda. Karl Marx. Kapital. Nad teavad suurepäraselt, aga teevad seda ikkagi.

Peter Sloterdijk. Küünilise mõistuse kriitika. 1983.

Slavoj Žižek. Ideoloogia ülev objekt. 1989.

Teun A. van Dijk. Ideoloogia. Multidistiplinaarne käsitlus. 1998. Ideoloogia on grupi liikmete ühiste sotsiaalsete representatsioonide alus.

Ideoloogia

Stuart Hall. Ideoloogia probleem: marksism ilma

garantiideta. 1983.

Ideoloogia all mõistan ma mentaalseid raamistikke – keeli, kontseptsioone, kategooriaid, metafoore ja representeerimissüsteeme – , mida eri klassid ja sotsiaalsed grupid kasutavad ühiskonnas toimuva mõtestamiseks, mõistmiseks ja mõistetavaks tegemiseks.

R. Barthes. Konnotatsioon on otseselt seotud ideoloogiaga. Konnotatiivseid tähendusi iseloomustab:

võimelisus kinnituma mitte ainult keeleühendite, vaid ka materiaalsete objektide külge

varjatus, kuid omavad võimet aktualiseeruda võime kontekstist lähtuvalt kiiresti märki siseneda või

väljuda difuussus ehk läbipõimitus omavahel. Märk võib

korraga omada mitut konnotatiivset tähendust ja samas võib konnotatiivne tähendus omada mitut märki

agressiivsus — konnotatiivsed tähendused tahavad allutada endale denotatiivseid tähendusi.

R. Barthes „Kujundi retoorika“ analüüsib kolme tüüpi sõnumit, mida sisaldab endas reklaamkujutis:

keeleline teade (allkiri reklaami all + verbaalsed elemendid, mis on lülitatud kujutisse)

denotatiivne kujutis („bukvaalne“): kujutatud objektid (võrk toiduainetega)

kujundi retoorika (kujutise „konnotatiivne“ tähendus): denotatiivsed märgid moodustavad „figuurid“ (konnotaatorid), mis seostatakse teatud sümboolsete väärtuste või kultuuriliste tähendustega.

Retooriline või konnotatiivne teade ehitatakse üles nendesamade märkide põhjal, millel ka denotatiivne, „naturaliseeritakse“ denotatiivse teate abil.

Barthes leiab antud reklaamkujutises järgmised retoorilised tähendused:

„kodune rikkus“ — seotud käiguga turule, värske, looduslikku päritolu toiduga (sellele viitab võrgu asend, millest produktid justkui välja pudenevad, aga samuti produktide valik ise)

itaalialisus (turistlike stereotüüpide kasutamine) — tomatid ja paprika kui itaalia päritolu toiduained, firma Panzani nimetus, pakendite kolmevärvilisus (itaalia lipuvärvid?)

kompleksteenindus — eri tüüpi objektide ühendamine (näit tomatisousti purk ja värsked tomatid)

vaikelu esteetiline tähendus (projektsioon maalikunstile), mis annab reklaamile soliidsuse ja „vaimsuse“ hõngu.

Robin P. Fawcett:Süsteemvõrgustikud, koodid ja universumitunnetus

Suhtlemise kognitiivse mudeli raames on seost

- keele ja teiste semiootiliste süsteemide (eriti nende, mida ma nimetan ‘tuum’koodideks)

- ülejäänud kultuuri kui isiku universumitunnetuse osa vahel

kõige parem mõista süsteemvõrgustike kui käitumises (eriti kommunikatiivses) valikute modelleerimise vahendi mõiste kaudu.

Taoline lähenemine on orienteeritud rohkem psühholoogiliselt kui sotsioloogiliselt.

universumitunnetus

See pole tunnetus üheski kindlas või määratletud mõttes: see on oletuste sasipundar, tihti emotsionaalse värvinguga ning see muutub pidevalt. See on isiku ‘subjektiivne reaalsus’, kui kasutada Bergeri ja Luckmani terminit.

‘universum’ - tunnetuse kõikehaarav olemus: see on kõik, mida inimene tunneb, kui tahes avara või tühisena see ka ei esine. /vrd semiosfäär/

Kaks kontrastidimensiooni universumitunnetuses

piirdume kahe kultuuri defineerimiseks kõige enam sobivaga:

**lühiajaline ja pikaajaline teadmine**kultuuritunnetus mis on ühine teiste

sotsiaalse grupi liikmetega, mida me võime kujutada trükitud raamatutena ja isiku idiosünkraatlik tunnetus, millest võib mõelda kui käsikirjalistest märkmetest mustandivihikus

Kultuur on niisiis sotsiaalselt jagatud tunnetus

ning see on tüüpiliselt pikaajaline teadmine (kuigi võib mõelda lühiajalise sotsiaalselt jagatud teadmiste juhtudest, eriti kui sotsiaalne grupp on väike, nagu eeldab joonis)..

mitte kogu tunnetus pole kultuuriline: meil on suur ja oluline idiosünkraatliku tunnetuse varu ning mõnikord võib olla raske tõmmata piiri selle ja väikese sotsiaalse grupi nagu abielupaar või Scilly Saarte kommunistlik partei (mis minu teada pole suurem) pool-idiosünkraatliku kultuuritunnetuse vahele.

suhtlemise mudel keele ja kultuuri mõistestikus, 4 komponenti

vajaduste registreerimise vahendidprobleemilahendajavõimalike käitumisprogrammide varu

(kus valikuid modelleeritakse süsteem-võrgustikes)

universumitunnetus

probleemilahendaja peab valima käitumise alternatiivsete valikute vahel. Küsimus on: ‘Kuidas see valib?’

süsteemvõrgustik ainult modelleerib potentsiaalset käitumist, kuid kui me tahame mõista, miks organism käitub teatud moel aktuaalsel juhul, tuleb meil mõista, et probleemilahendaja valib olemasolevate käitumisvalikute vahel pärast olemasoleva situatsiooni mitmete komponentide sobitamist selle universumitunnetuse pikaajalisemate aspektidega.

Modelleeriv süsteem

võimaldab inimesel tajuda, seletada ja mõjutada ümbritsevat maailma

selle abil inimene töötleb, vahendab ja talletab infot maailma kohta

Modelleerimises sisaldub idee maailmast, kus keskkond on vastastikuses suhtes mingi teise süsteemiga (ind. organism, arvuti, kollektiiv) ja kus keskkonna peegeldus kontrollib selle süsteemi kommunikatiivset käitumist (Thomas Sebeok)

J. Lotman. Eessõna “Kultuurisemiootikale” 1990 Primaarseteks modelleerivateks süsteemideksnimetatakse lihtsamaid semiootilisi

struktuure: alates sümptomatoloogiast ja kõigist

signaalidest, mida küberneetika paigutab «musta kasti» väljundisse, ja lõpetades liiklusmärkide, zoosemiootika ja parasemiootika ning selle kihi kohal kõrguva loomulike keelte süsteemiga — maailma kõigi elavate ja surnud keeltega.

Sekundaarseteks modelleerivateks süsteemideks

nimetame aga keerulisemaid semiootilisi struktuure: kunstide keeli, rituaalikeelt, rahvuskultuuride ja usundite ning mütoloogia semiootilisi süsteeme — kõike seda, mida sisaldab endas «kultuuri» keeruline mõiste.

Sekundaarsete modelleerivate süsteemide semiootika ongi kultuurisemiootika.

Sekundaarne modelleeriv süsteem

semiootiline superstruktuur, mis on loodud esimese astme modelleerivat süsteemi kasutades

kõik inimkultuurid sisaldavad vähemalt kaht teisest modelleerivat süsteemi: visuaalset ja verbaalset, ikoonilist ja sümboolset. Kuid hierarhiseerivad erinevalt