Saage tuttavakS...

Matilda

Michael

Preili Mesi

Proua ja härra

koirohi

Bruce Iirlane

amanda

Ripstiib

Proua

Sõnniste

ROALD DAHLI RAAMATUD

KIRJASTUSELT DRAAKON & KUU

lastele

Charlie ja Suur Klaaskabiin

Charlie ja šokolaadivabrik

George’i Imeline Arstirohi

James ja hiigelvirsik

Kaelkirjak, Pelku ja mina

Matilda

Nõiad

täiskasvanuile

Keegi sinu moodi

Kiisu-kiisu

Sinu kord

MATILDA

ROALD DAHL Illustreerinud Quentin Blake

Tõlkinud Leelo Märjamaa

Draakon & Kuu

There’s more to Roald Dahl than great stories . . .Did you know that 10% of author royalties*

from this book go to help the work of the Roald Dahl charities?

Roald Dahl is famous for his stories and rhymes, but much less well known is how often he went out of his way to help seriously ill children. Today Roald Dahl’s Marvellous Children’s Charity continues his fantastic work by helping thousands of children with neurological or blood conditions - causes very dear to Roald Dahl’s heart. It provides vital support such as nurses, equip-ment and all-important fun for children in the UK, and helps children every-where through pioneering research.

Can you do something marvellous to help others? Find out how at www.roalddahlcharity.org

The Roald Dahl Museum and Story Centre, based in Great Missenden just outside London, is in the Buckinghamshire village where Roald Dahl lived and wrote. At the heart of the Museum, intended to inspire

a love of reading and writing, is his unique archive of letters and manuscripts, As well as two fun-packed biographical galleries, the Museum boasts an inter- active Story Centre, and is now the home of his famous writing hut. It is a place for the family, teachers and their pupils to explore the exciting world of creativity and literacy. www.roalddahlmuseum.org

Roald Dahl’s Marvellous Children’s Charity is a registered charity no: 1137409The Roald Dahl Museum and Story Centre (RDMSC) is a registered charity no. 1085853.The Roald Dahl Charitable Trust, a newly established charity, supports the work of RDMCC and RDMSC.* Donated royalties are net of commis sion

Originaal: MATILDAText copyright © Roald Dahl, 1988

This edition published by arrangement with David Higham Associates LtdIllustrations copyright © Quentin Blake, 1988

This edition published by arrangement with AP Watt LimitedTõlge © Leelo Märjamaa, 1999, 2013

Trükitud trükikojas PrintonKordustrükk

ISBN 978-9949-9192-9-1Draakon & Kuu

Viru 16, pk 1a, 10140 Tallinnwww.draakonkuu.com

Raamatuid levitavad Rahva Raamat ja ApolloKülastage Roald Dahli kodulehte www.roalddahl.com

MICHAELILE JA LUCYLE

Sisukord

Raamatuteneelaja 7Härra Koirohi, suur autoärimees 22

Kaabu ja liim 30Kummitus 38

Aritmeetika 49Plaatinablond mees 56

Preili Mesi 66Sõnniste 82

Lapsevanemad 90Vasaraheide 101

Bruce Iirlane ja tort 117Lavender 134

Iganädalane kontroll 141Esimene ime 159

Teine ime 170Preili Mee majake 177Preili Mee jutustus 193

Nimed 206Treening 210

Kolmas ime 215Uus kodu 227

• 7 •

Raamatuteneelaja

Emad ja isad on naljakad olevused: olgu nende laps kas või kõige vastikum väike pärdik, keda üldse ette võib kuju- tada, nemad peavad teda ikka imeliseks. Mõned vanemad on veelgi hullemad. Imetlus pimes-tab neid niivõrd, et neil õnnestub end veenda isegi oma lapse geniaalsetes võimetes. Ent sellest kõigest pole midagi, maailm lihtsalt on kord niisugune! Alles siis kui needsamad lapsevanemad meile oma mõttetute järeltulijate andekusest hakkavad rääkima, tõstame kisa: “Tooge kauss! See ajab südame pahaks!”

• 8 •

Tõsiselt saavad kannatada kooliõpetajad, kes on sunnitud uhkust täis vanemate seda laadi loba kuulama, kuid tuleb ka nende kord, kui on aeg semestri lõputunnistusi kirjutada. Kui mina oleksin õpetaja, siis ma alles näitaksin lastele ja nende kergeusklikele vanematele. “Teie poeg Maximilian,” kirjutaksin ma, “on täielik sossike. Ma loodan, et teil on perefirma, kuhu te ta tööle saate sokutada, kui ta kooli lõpetab, sest kusagile mujale teda kohe kindlasti ei võeta.” Või kui oleksin sel päeval lüürilises tujus, kirjutaksin hoopis: “On selgunud huvitav tõsiasi: rohutirtsudel on kuulmisorganid kummalgi pool kõhtu. Selle järgi otsustades, kuidas teie tütar Vanessa möödunud semestril õppis, puuduvad temal kuulmisorganid hoopistükkis.”

• 9 •

Ma võiksin isegi sügavamale loodusteadusesse sukelduda ja öelda: “Tsikaad veedab kuus aastat tõuguna maa sees ja kõigesti kuus päeva iseendana päikese ja õhu käes. Teie poeg Wilfred on kuus aastat koolis tõuguna veetnud ning me ootame ikka veel tema nukust koorumist.” Mõni eriti vastik väike tüdruk võib õhutada mind ütlema: “Fiona on niisama graatsiline ja ilus nagu jäämägi, kuid erinevalt jäämäest ei peitu tema pealispinna varjus mitte

kui midagi.” Ma arvan, et mulle pakuks tõelist naudingut lontruste klassile semesti lõpus tunnistusi välja kirjutada. Kuid aitab sellest! Meil tuleb looga edasi minna!

• 10 •

Vahetevahel võib kohata vanemaid, kes kuuluvad tei-se äärmusse. Niisugused ei ilmuta oma laste vastu üldse mingit huvi ning see on muidugi palju hullem kui narru-

seni armastamine. Just säärased lapseva-nemad olid härra ja proua Koirohi. Neil oli Michaeli-nimeline poeg ja Matilda-nimeline tütar. Vanemad ei pidanud Matildat rohkemaks ega vähemaks kui

kärnaks. Kärn on midagi niisugust, mida peab lihtsalt taluma, kuni tuleb aeg see ära kiskuda ja minema visata. Härra ja proua Koirohi ootasid kangesti seda aega, mil nad saavad oma väikese tütre enda küljest

lahti kiskuda ja minema visata, kõige meelsamini mõnda teise maakonda või koguni kaugemale. Pole kuigi hea, kui vanemad kohtlevad oma tavalist last, nagu oleks ta kärn või muhk, kuid veelgi halvem on, kui laps on ebatavaline – ma pean silmas ülitundlikkust ja andekust. Matilda oli mõlemat, kuid üle kõige oli ta andekas. Ta oli nii taibukas ja nii kärme õppima, et see oleks pidanud ka poole aruga vanematele selge olema. Kuid härra ja proua Koirohi olid mõlemad nii taipamatud ja iseenda väikesesse rumalasse maailma mässitud, et nad ei suutnud oma tütre juures midagi ebatavalist märgata. Ausalt öeldes kahtlen ma, kas nad sedagi oleksid märganud, kui Matilda murtud jalaga uksest sisse oleks roomanud.

Michael oli täiesti tavaline poiss, kuid tema õde, nagu ma ütlesin, oli selline, kes sinu silmad imestusest suu-reks ajaks. Poolteiseaastaselt rääkis ta perfektselt ja teadis niisama palju sõnu kui enamik täiskasvanuid. Selle ase-mel et oma tütart kiita, kutsusid härra ja proua Koiro-hi teda lärmakaks tatraveskiks ja teatasid otsustavalt, et väikesi tüdrukuid ei tohi näha ega kuulda olla. Kolmeselt oli Matilda kodus vedelevaid ajalehti ja ajakirju uurides iseseisvalt lugema õppinud. Nelja-aastaselt suutis ta juba nii kiiresti ja kenasti lugeda, et hakkas raamatute järele igatsema. Ainus tolle õpetatud pere raamat kuulus emale ja kandis pealkirja “Lihtne toiduvalmistamine” ning kui Matilda oli selle kaanest kaaneni läbi lugenud ja kõik ret-septid pähe õppinud, jõudis ta otsusele,et tahab midagi huvitavamat lugeda.

• 12 •

“Issi,” ütles ta, “kas sa saaksid mulle ühe raamatu osta?”

“Raamatu?” küsis too. “Milleks sulle seda pagana raa-matut vaja on?”

“Lugemiseks, issi.”“Jumala eest, mis siis telekal viga on? Meil on tore

kolmekümne sentimeetrise ekraaniga telekas ning sina tu-led raamatut küsima! Sa oled üks rikutud laps, mu tüdruk.”

Pea igal argipäeva pärastlõunal jäeti Matilda üksi koju. Tema vend (viis aastat vanem) oli koolis, isa tööl ja ema kaheteist kilomeetri kaugusel asuvas linnas bingot mängimas. Proua Koirohi oli bingost niivõrd haaratud, et ta mängis seda viiel õhtul nädalas. Sel pärastlõunal, mil isa oli keeldunud raamatut ostmast, otsustas Matilda omapead küla raamatukokku jalutada. Kohale jõudnud, tutvustas ta end raamatukoguhoidjale proua Sabinale. Ta

• 13 •

küsis, kas ta võib natuke aega istuda ja mõnda raamatut lugeda. Proua Sabin, kes oli küll natuke hämmastunud, et nii tilluke tüdruk ilma vanemateta saabus, ütles talle sellegipoolest, et ta on teretulnud.

“Vabandage, kus on lasteraamatud?” küsis Matilda.“Seal alumistel riiulitel,” vastas proua Sabin. “Kas sa

tahad, et ma aitan sul mõne ilusa raamatu leida, sellise, milles on palju pilte?”

“Ei, aitäh,” ütles Matilda. “Ma arvan, et ma saan ise hakkama.”

Sellest ajast peale, igal pärastlõunal, kui ema oli bin-got mängima läinud, vänderdas Matilda raamatukokku. See jalutuskäik nõudis ainult kümme minutit ning andis talle võimaluse kaks õndsat tundi hubases nurgas omaette istuda ja ühe raamatu teise järel neelata. Kui ta oli läbi lugenud viimase kui ühe lasteraamatu, hakkas ta midagi muud otsides ringi uitama.

Proua Sabin, kes oli tüdrukut paar nädalat võlutult jälginud, tõusis nüüd oma laua tagant ja läks tema juurde. “Kas ma saan sind aidata, Matilda?” küsis ta.

“Ma mõtlen mida veel lugeda,” ütles Matilda. “Olen kõik lasteraamatud läbi lugenud.”

“Sa pead silmas, et oled kõik pildid üle vaadanud?”“Jah, kuid ma olen nad ka läbi lugenud.”Proua Sabin vaatas Matilda poole alla ning Matilda

vaatas proua Sabinale vastu.“Minu meelest olid mõned küll väga kehvad,” ütles

Matilda, “kuid mõned olid head ka. Kõige rohkem

• 15 •

Proua Sabin oli rabatud. “Kui vana sa täpsemalt oled, Matilda?” küsis ta. “Nelja aasta ja kolme kuune,” ütles Matilda. Proua Sabin oli rabatud rohkem kui kunagi varem, kuid ta oskas seda varjata. “Mis laadi raamatut sa veel lugeda sooviksid?” küsis ta. “Ühte tõeliselt head raamatut, mida täiskasvanud loe-vad. Mõnda kuulsat raamatut. Ma ei tea nende pealkirju.” Proua Sabin vaatas pikkamööda riiulid üle. Ta ei teadnud hästi, mida sellele lapsele pakkuda. Kuidas, küsis ta endalt, valida kuulsat täiskasvanute raamatut nelja-aas-tasele tüdrukule? Alguses mõtles ta pakkuda üht noorte teismeliste armulugu, kirjutatud viieteistkümneaastastele koolitüdrukutele, kuid miskipärast leidis ta end vaistli-kult sellest riiulist mööda kõndivat. “Proovi seda,” ütles ta lõpuks. “See on väga kuulus ja väga hea raamat. Kui see on liiga pikk, siis ütle ainult, ja ma otsin sulle midagi lühemat ja lihtsamat.” ““Suured lootused”,” luges Matilda, “Charles Dic-kens. Ma prooviksin seda lugeda.” Ma olen ilmselt hull, ütles proua Sabin endale, kuid Matildale lausus: “Muidugi võid sa seda proovida.” Järgmiste õhtupoolikute jooksul suutis proua Sabin vaevu oma silmi pöörata väikeselt tüdrukult, kes istus tundide kaupa suures tugitoolis ruumi kaugeimas nurgas, raamat süles. Raamatu sülletoetamine osutus

meeldis mulle “Salaaed”. See oli nii salapärane – kinniste uste taga tuba ja kõrge seina taga aed.”

• 16 •

hädavajalikuks, kuna see oli lapsele ülevalhoidmiseks liiga raske, mis tähendas, et Matilda pidi end lugemiseks ettepoole kallutama. Oli veider vaatepilt, kui see tilluke inimene istus, jalad kõrgel põranda kohal, üleni kaasa kistud Pipist ja vanast preili Havishamist ja tema ämblikuvõrku mähkunud majast ning maagilisest lummusest, mille Dickens, see suurepärane jutustaja, oma sõnadesse oli kudunud. Ainus lugejapoolne liigutus oli aeg-ajalt kätt tõsta, et lehte keerata, ning proua Sabin oli iga kord kurb, kui tuli aeg saali teise otsa kõndida ja öelda: “Kell saab kümne minuti pärast viis, Matilda.” Esimesel nädalal küsis proua Sabin Matildalt: “Kas ema toob sind iga päev siia ja viib koju tagasi?” “Mu ema läheb igal pärastlõunal Aylesburysse bingot mängima,” ütles Matilda. “Ta ei tea, et ma siin käin.” “Kuid see ei ole kohe kindlasti õige,” ütles proua Sa-bin. “Ma arvan, et on parem, kui sa temalt luba küsid.” “Ma parem ei küsi,” ütles Matilda. “Talle ei meeldi raamatute lugemine. Ja isale ka mitte.” “Aga mis sa nende arvates igal pärastlõunal tühjas ma-jas teed?” “Vedelen niisama ja vaatan telekat.” “Arusaadav.” “Mu ema tegelikult ei muretse selle pärast, mida ma teen,” ütles Matilda natuke kurvalt. Proua Sabin oli küll mures lapse ohutuse pärast, kel tuli mööda tiheda liiklusega küla peatänavat kõndida ja sõiduteed ületada, kuid ta otsustas asjasse mitte sekkuda.”

Matilda luges “Suured lootused”, mis oli nelisada üksteist lehekülge pikk, ühe nädalaga läbi. “Mulle meel-dis see väga,” ütles ta proua Sabinale. “Kas härra Dickens on veel midagi kirjutanud?” “Päris palju,” ütles proua Sabin, kes oli rabatud. “Kas ma valin sulle mõne teise raamatu?”

• 18 •

Kuue kuu jooksul luges Matilda proua Sabina valvsa ja osavõtliku pilgu all läbi järgnevad raamatud:

Charles Dickens “Nicholas Nickleby” Charles Dickens “Oliver Twist” Charlotte Brontë “Jane Eyre” Jane Austen “Uhkus ja eelarvamus” Thomas Hardy “D’Urberville’ide Tess” Mary Webb “Mullaks saanud” Rudyard Kipling “Kim” H. G. Wells “Nähtamatu inimene” Ernest Hemingway “Vanamees ja meri” William Faulkner “Hälin ja raev” John Steinbeck “Vihakobarad” J. B. Priestley “Head seltsimehed” Graham Greene “Brightoni karamell” George Orwell “Loomade farm”

See oli muljetavaldav nimekiri. Proua Sabin oli imes-tunud ja elevuses, ometi ei lasknud ta end sellest kõigest täielikult kaasa haarata, ning küllap see oli hea. Iga teine oleks selle väikese lapse saavutusi nähes tõenäoliselt tund-nud kiusatust asjast suurt kära teha ja uudisest üle küla ning kaugemalegi pasundada, kuid mitte proua Sabin. Tema tegeles oma asjadega. Ta oli juba ammu aru saanud, et võõraste laste ellu ei tasunud end segada. “Härra Hemingway räägib paljust, millest ma aru ei saa,” ütles Matilda. “Eriti meeste ja naiste kohta. Kuid

see meeldib mulle ometi. See, kuidas ta jutustab, mõjub mulle nii, nagu oleksin ise seal ja vaataksin pealt, kuidas kõik toimub.” “Hea kirjanik paneb sind alati niiviisi tundma,” ütles proua Sabin. “Ja ära muretse, kui sa millestki aru ei saa. Ära pinguta, lase sõnadel nagu muusikal enda ümber hõljuda.” “Just, seda ma teen.” “Kas sa teadsid, et raamatukogust saab koju kaasa laenutada?” “Ei teadnud,” ütles Matilda. “Kas ka mina saaksin seda teha?” “Muidugi,” ütles proua Sabin. “Kui sa oled raamatu välja valinud, siis too see minu kätte, et ma saaksin selle üles märkida, ning siis võid seda kaks nädalat enda käes hoida. Kui soovid, võid ka rohkem kui ühe raamatu võtta.”

Sellest ajast peale külastas Matilda raamatukogu ai-nult korra nädalas, et võtta uusi raamatuid ja tagastada vanu. Tema väikesest magamistoast sai lugemissaal ning seal ta istus ja luges pea kõik pärastlõunad, kruus sooja šokolaadiga käeulatuses. Ta ei olnud veel küllalt pikk, et köögis riiuliteni ulatada, kuid kojas oli väike kast, mil-le ta sisse tõi ja millele ta astus, et kätte saada, mida tal parajasti vaja läks. Enamasti oli see soe šokolaad, mille segamiseks tuli eelnevalt pliidil keedupotis piima soo-jendada, vahel aga eelistas ta pakisuppe. Nii mõnus oli pärastlõunatundidel tühjas majas oma väikeses toas is-tuda ja lugeda, soe jook käeulatuses. Raamatud kandsid teda uutesse maailmadesse ja tutvustasid talle hämmasta-vaid inimesi ja nende põnevat elu. Ta seilas endisaegsetel purjelaevadel koos Joseph Conradiga. Ta käis Ernest He-mingwayga Aafrikas ja Rudyard Kiplingiga Indias. Ta rändas läbi kogu maailma, istudes samal aja ühes Inglise külakeses oma väikeses toas.