Regionaalne SKP piirkondade ja majandussektoritejärgi

2014

Maaettevõtluse bürooPõllumajandusministeerium

27.02.2014

2

SISUKORD

1. Kasutatavad mõisted…………………………………………….…………..3

2. Majanduse üldolukorra lühikirjeldus…………………………………….….5

3. Regionaalne sisemajanduse koguprodukt…………………………….……10

4. Regionaalne SKP majandussektorite lõikes…………………………..……18

5. Palgatöötaja kuukeskmine brototulu……………………………………….25

6. Piirkondade SKP elaniku kohta, ekvivalentnetosissetulek ja vaesuse määr…….........................................................................................29

7. Piirkondade probleemid…………………………………………………....36

8. Kokkuvõtteks………………………………………………………….…...42

3

1. KASUTATAVAD MÕISTED

Lisandväärtus – rahvamajanduse arvepidamise süsteemi SNA (System of National Accounts) tootmismeetodil arvutatakse toodangu ja vahetarbimise vahena rahalises väärtuses.

SKP-sisemajanduse koguprodukt (Gross Domestic Product, GDP) eratarbimine + investeeringud + avaliku sektori (valitsuse) tarbimine + eksport – import. Sisemajanduse koguprodukti moodustab ainult mingi riigi või piirkonna territooriumil mingi ajaühiku jooksul toodetud lõpptoodete ja -teenuste väärtuste (lisaväärtuse) summa.

Regionaalne sisemajanduse koguprodukt (RSKP) - piirkonna majanduse arengut ning rikkust mõõtev üldistav näitaja. Piirkondade RSKP-de summa turuhindades võrdub riigi SKP-ga turuhindades.

Eesti piirkondlike üksuste statistiline klassifikaator järgib ELi vastava klassifikaatori NUTS / “Nomenclature of territorial units for statistics“/ ülesehituse põhimõtteid.

Eesti NUTS 3 piirkondlikeks üksusteks on :Põhja-Eesti: Harju maakond (sh Tallinn);Kesk-Eesti: Järva, Lääne-Viru, Rapla maakond;Kirde-Eesti: Ida-Viru maakond;Lääne-Eesti: Hiiu, Lääne, Pärnu, Saare maakond;Lõuna-Eesti: Jõgeva, Põlva, Tartu, Valga, Viljandi, Võru maakond.

Primaarsektor - põllumajandus, jahindus ja metsamajandus; kalapüük.

Sekundaarsektor - mäetööstus; töötlev tööstus; elektrienergia-, gaasi- ja veevarustus; ehitus.

Tertsiaarsektor - hulgi- ja jaekaubandus; hotellid ja restoranid; veondus, laondus ja side; finantsvahendus; kinnisvara, rentimine ja äritegevus; avalik haldus ja riigikaitse, kohustuslik sotsiaalkindlustus; haridus; tervishoid ja sotsiaalhoolekanne; muu ühiskonna-, sotsiaal- ja isikuteenindus.

Brutokuupalk sisaldab kahte liiki tasusid - tasu töötatud aja eest ja tasu mittetöötatud aja eest koos kohustuslike maksetega (tulumaks, töötuskindlustusmakse ja kohustatud isiku kohustusliku kogumispensioni makse). Brutopalgas kajastub ka mitterahaline ehk loonustasu (nt toit ja jook, tööandja auto kasutamise kulud oma tarbeks jm).

Keskmine brutokuupalk on tasu tegelikult tötatud aja eest ja tasu mittetöötatud aja eest, mille summa on jagatud täistööajale taandatud töötajate keskmise arvuga.

4

Ettevõtlusaktiivsus - majanduslikult aktiivsete üksuste, s.h äriühingute, füüsilisest isikust ettevõtjate, asutuste, mittetulundusühingute arv 1000 elaniku kohta.

Suhtelise vaesuse määr on inimeste osatähtsus, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam. Suhtelise vaesuse piir on 60 % leibkonnaliikmete aasta ekvivalentnetosissetuleku mediaanist.

Ekvivalentnetosissetulek on sissetulek leibkonnaliikme kui tarbimisühiku kohta. Selle arvutamise aluseks on leibkonna netosissetulek (palgatöö eest ja individuaalsest töisest tegevusest saadud sissetuleku, omanditulu, sotsiaalsete siirete, teistelt leibkondadelt saadud regulaarsete rahaliste maksete ja enammakstud tulumaksu tagastuse summa, kust on maha arvatud leibkonna tehtud regulaarsed rahalised maksed teistele leibkondadele, varalt tasutud maksud ja tulumaksu juurdemaksed), mis jagatakse leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga. Esimese täiskasvanud leibkonnaliikme tarbimiskaal on 1, iga järgmise täiskasvanu oma 0,5 ja ülalpeetava lapse oma 0,3.

Mediaan on sissetulekute tase, mis jagab sissetuleku saajad kaheks võrdseks grupiks — 50% mediaanist madalama ja 50% kõrgema sissetulekuga grupp.

Esimese taseme haridus - alg ja põhiharidus.

Kolmanda taseme haridus – keskeri- või tehnikumiharidus pärast keskharidust, kutsekõrgharidus, rakenduskõrgharidus, diplomiõpe, bakalaureus, magister või doktor.

Linnalised asulad - linnad, vallasisesed linnad ja alevid.

Maa-asulad - alevikud ja külad.

Majanduse tegevusala määratakse EMTAK-i järgi. Eesti majanduse tegevusalade klassifikaator EMTAK 2008 on Euroopa Ühenduse majandustegevusalade statistilise klassifikaatori NACE Rev.2 Eesti rahvuslik versioon. Paljudel juhtudel on EMTAK neljanda taseme tegevusala väga üldine, mistõttu ongi loodud juurde lisatase s.o EMTAK viies tase – Eesti rahvuslik tase. Viies tase on ühtlasi aluseks korrektse tegevusalakoodi lõplikul valikul. EMTAK koos selgitustega on kättesaadav nii paberil kui võrguväljaandena eesti ja inglise keeles aadressil http://www.eer.ee/emtak.phtml.

EUROSTAT- Euroopa Liidu Statistikaamet.

OECD - Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon.

PP – protsendipunkt.

UNCTAD - ÜRO Kaubanduse ja Arengukonverents (UN Conference on Trade and Development). Eesti osaleb UNCTAD tegevuses eelkõige Euroopa Liidu ühtse tegevuse kaudu.

5

2. MAJANDUSE ÜLDOLUKORRA LÜHIKIRJELDUS

Eesti majanduses loodav lisandväärtus on 2000. aastast alates oluliselt kasvanud. Kümne aastaga on vahe Euroopa Liidu keskmise kasvuga paranenud ligi 17 protsendipunkti võrra, kuigi mõningase tagasilöögi põhjustas 2008. aastal alanud globaalne majanduslangus. Kriisieelsel perioodil võis Eesti majanduse jaoks pidada jõukohaseks ca 6% majanduskasvu, kuid tegelikkuses ulatus see kohati üle 10%. Kasv tugines nii kiirel välisraha sissevoolul kui ka kohalike majandusagentide üleüldisel optimismil, mis paisutas sisenõudluse oluliselt suuremaks kogutoodangust ja sissetulekutest.

Tabel 1. Lisandväärtus jooksevhindades 2007 - 2012, miljonit eurot2007 2008 2009 2010 2011 2012

Lisandväärtus kokku 14 083.4 14 512.7 11 947.2 12 482.6 13 899,9 14 738,0Neto-tootemaksud 1 986.0 1 791.5 1 892.4 1 840.1 2 051,4 2 260,2SKP turuhindades 16 069.4 16 304.2 13 969.7 14 371.1 15 951,4 16 998,2Allikas: Statistikaamet.

2008. aasta sügisel puhkenud globaalne finantskriis võimendas alanud majanduse tsüklilisest käitumisest tulenevat majanduslangust veelgi. Majanduslanguse põhi jäi 2009. aasta III kvartalisse. IV kvartali SKP oli eelmisest kvartalist juba 1 % võrra suurem. SKP aastased muutused pöördusid positiivseks 2010. aasta teises kvartalis ning 2010. aasta majanduskasvuks kujunes 3,1 %. 2011. aasta majanduskasvuks oli 6,9 %.

Vaatamata toodangumahtude suurele vähenemisele aastatel 2008 - 2009 oli majanduse põhilistel tegevusaladel loodud lisandväärtus märkimisväärselt suurem 2000. aasta vastavatest näitajatest. Protsentuaalselt suurim lisandväärtuse kasv on perioodil 2000 - 2009 leidnud aset tegevusaladel tervishoid ja sotsiaalhoolekanne (kasv ligikaudu 3 korda), sotsiaal- ja isikuteenindusega seonduvad tegevused (2,8 korda), avalik haldus ja riigikaitse (2,75 korda) ning ehitus (2,6 korda). Arvestades aga ka tööhõive struktuurseid muutusi (ehk käsitledes tunnitootlikkust), on suurim lisandväärtuse kasv toimunud kinnisvaraalases tegevuses (3,3 korda), mäetööstuses (3 korda) ja elektrienergia ning gaasiga varustamises (2,9 korda). Ettevõtlusaktiivsus on aastatel 2005–2010 positiivse trendina suurenenud kõigis Eesti maakondades. Kõige rohkem majanduslikult aktiivseid ettevõtteid elanike kohta oli 2010. aasta seisuga registreeritud Harju (103 ettevõtet 1000 elaniku kohta) ning Hiiu ja Saare maakonnas (vastavalt 83 ja 80 ettevõtet). Tunduvalt väiksem oli ettevõtlusaktiivsus aga Ida-Viru maakonnas (vaid 35 ettevõtet 1000 elaniku kohta), mis on tingitud eeskätt sellest, et tegemist on suurtööstuste piirkonnaga. Madalam ettevõtlusaktiivsus torkab silma ka Kagu-Eestis ja Järva maakonnas. Samas torkab silma selge seaduspärasus, et kiirem kasv on toimunud just nendes maakondades, kus ettevõtlusaktiivsus on olnud kõrgem ka varem. Seega, erinevalt SKP-st, on piirkondlikud erinevused ettevõtlusaktiivsuses paraku viimaste aastate jooksul kasvanud.Et suurendada kõigi piirkondade panust majanduskasvu ja ohjata noorte väljarännet väljastpoolt suuremaid linnapiirkondi, oli ja on hädavajalik luua edaspidi uusi kõrgema lisandväärtusega töökohti väljapoole Tallinna ja Tartu linnapiirkonda. Oluliseks sammuks piirkondade ettevõtluskeskkonna edendamisel on olnud regionaalarengu programmide

6

koostamine, et arendada välja piirkondlike kompetentsikeskuste võrgustik ja rajada piirkondlikke tööstusalasid väljapoole Tallinna ja Tartut.Need alad peaksid tulevikus enda ümber koondama uusi tootlikke ja perspektiivseid töökohti ning ettevõtteid. Paratamatult on majanduskasvu ja aktiivsema ettevõtluse koondumine suurematesse keskuskohtadesse teatud sotsiaal-majanduslikus arengufaasis loomulik protsess, mida on väga keeruline ohjata ükskõik milliste meetmetega sekkudes. Kõrgemat lisandväärtust loov majandus kipub tekkima paratamatult sinna, kus on suurem institutsionaalne tihedus ja kuhu on koondunud suurem kriitiline mass elanikke või tarbijaid. Riigi kui terviku majanduse konkurentsivõime ja kogutulu huvides ei pruugi majanduskasvu geograafiline hajutamine olla kõige otstarbekam ka juhul, kui see saavutatakse keskuskohtade majanduse pidurdamise hinnaga.

Vaadates, kuidas jaotub SKP suurus riigi eri osade vahel muudes riikides (EC 2010; OECD 2011), ei ole Eesti puhul tegemist mingi iseärasusega. Seetõttu seisneb väljakutse saavutada ruumiliselt enam tasakaalustatud majandusareng praegu suuresti selles, kuivõrd edukalt suudetakse turgutada kõrgemat lisandväärtust loovat majandust eeskätt tööjõuareaalide keskustes väljaspool Tallinna.

Majanduse buumifaasis kiirelt kasvanud lisandväärtus finantsvahenduses oli 2009. aastal taas oluliselt madalama osatähtsusega. SKP languse taga oli põhiliselt töötlev tööstus, sh suure osatähtsusega sektorites metalltoodete, ehitusmaterjali ning elektriseadmete tootmise vähenemine. Märkimisväärne negatiivne mõju SKP-le oli ka ehituse ning jae- ja hulgikaubanduse mahtude kiirel kahanemisel.Tõsiseks puuduseks on asjaolu, et meil on välja arendamata analoogselt Põhjamaadega regionaalsed innovatsiooni-süsteemid, mis koondaksid aja jooksul regioonis kogutud teadmised ja oskused, arendaks välisturgudel konkurentsivõimelisi tooteid ja teenuseid ning toetaks regiooni rahvusvahelistumist. Suurema panuse 2010. aasta SKP kasvu andis töötlev tööstus, mille lisandväärtus kasvas peamiselt tugeva ekspordi arvel. SKP kasvule avaldas mõju ka elektrienergi-, gaasi- ja veevarustuse ning finantsvahenduse lisandväärtuse kasv.

Finantsvahenduse lisandväärtus kasvas 2010. aastal peamiselt pankade teenustasutulude ja netointressitulu kasvu mõjul. SKP kasvu pidurdas ehituse ning valdavalt turuvälise toodanguga tegevusalade (avalik haldus ja riigikaitse, haridus, tervishoid ja sotsiaalhoolekanne) lisandväärtuse vähenemine. Kõige enam vähenes lisandväärtus ehituses. Ehitustegevuse langus oli eelkõige tingitud elamuehitusmahtude vähenemisest kohalikul ehitusturul.

Eesti majandus on alates 2011. aasta algusest kasvanud oodatust kiiremini. Aasta lõpul oli majanduse kasvuhoog raugemas, määramatus väliskeskkonnas suurenenud ning Eestija ka ülejäänud Euroopa riikide edasine käekäik sõltus kriisiolukorra lahenemisest mitme euroalariigi võlakirjaturul. 2011. aasta majanduskasv ulatus 8,3%-ni. Eesti sisemajanduse koguprodukt oleks pidanud kasvama Rahandusministeeriumi (edaspidi RM) 2012. aasta suvise prognoosi põhistsenaariumi kohaselt 2012. aastal 2,2% ja 2013. aastal 3%. Tegelikuks 2012. aasta majanduskasvuks kujunes 3,2%. Eelmisel kahel aastal tingis SKP kasvu eeskätt töötleva tööstuse tegevusala lisandväärtuse suurenemine. 2012. aastal aga pidurdas töötlev tööstus SKP kasvu oluliselt, mille peamine põhjus oli arvutite, elektroonika- ja optikaseadmete ning toiduainete tootmise

7

tegevusalade lisandväärtuse vähenemine. Majanduskasvu toetas oluliselt sisemajanduse nõudlus, mis kasvas 8%.2012. aastal ületas tööstustoodang eelmise aasta taseme ligi pooltes tööstusharudes. Positiivselt mõjutasid toodangu kasvu suurema osatähtsusega tööstusharud – puidutöötlemine, toiduainete- ja elektriseadmete tootmine, kus toodang suurenes võrreldes 2011. aastaga vastavalt 2%, 1% ja 5% võrra. Negatiivselt mõjutas toodangu kasvu langus metalltoodete, kemikaalide, mööbli ja mootorsõidukite tootmises.

Rahandusministeeriumi 2013. aasta septembri alguses avaldatud SKP kasvu hinnanguks oli 1,5%, kasv peamiselt sisenõudluse toel ning oodatakse kasvu kiirenemist 2014. aastal tänu ekspordi lisanduvale panusele 3,6%ni. ESA esialgsel hinnangul jäi Eesti SKP maht neljandas kvartalis aastatagusele tasemele ja kogu 2013. aasta majanduskasvuks kujunes 0,8 protsenti.Kriisi põhi on läbitud (vt. joonis 1) ning Rahandusministeeriumi (RM) prognoosi kohaselt languseelsele SKP reaalsele tasemele jõuame tagasi 2015. aastal (SKP nominaalsele tasemele 2013. aastal).

Joonis 1. SKP taseme muutused 2001 - 2012 ja prognoosid 2013 - 2017, %

Allikas ja joonis: Rahandusministeerium.

Aastaks 2015 oodatakse 3,5%-st kasvu. 2016-2017 aastateks kiireneb majanduskasv vastavalt 3,6%ni ja 3,8%ni. Kasvu vedajaks jääb eksport, kuid sisenõudluse tugi peaks taas suurenema. Prognoosi kohaselt jääb aastane SKP ELis 2013. aastal samaks, mis eelmisel aastal (0,5%), euroalal väheneb aga 0,4%. Samas on oodata, et majanduskasv kiireneb järk-järgult, jõudes 2014. aastal ELi lõikes 1,4% ja euroalal 1,1%ni ning 2015. aastal vastavalt 1,9% ja 1,7%ni.

Eesti Panga hinnangul oli Eesti inflatsioon 2011. aasta juulis laiapõhjaline: kallinesid nii toiduained, energia kui ka mitmed teenustegrupid, nimetades hinnataset mõjutavate oluliste teguritena kõrgeid toormehindu ja kasvavat sisetarbimist. Statistikaameti andmetel olid kaubad 2011. aasta novembris 2010. aasta novembriga võrreldes 4,2% ja teenused 4,1% kallimad. Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavad hinnad olid eelmise aasta novembriga võrreldes tõusnud 7,3% ja mittereguleeritavad hinnad 3,1%. RM-i 2013. a suvise prognoosi kohaselt alaneb tarbijahindade (THI) tõus 2012. aasta 3,9%lt 2013. aastal 3,2%ni ning 2014. aastal 2,7%ni. Inflatsiooni alanemist selle aasta teisel poolel soodustab välistegurite, nagu naftahindadest sõltuvate kütuse ja soojuse,

8

mõju vähenemine aastataguse kõrge võrdlusbaasi ning septembris toimuva haridusteenuste odavnemise tõttu.2011. aasta oli pöördepunktiks investeerimises, mil kolm aastat kestnud investeeringute vähenemine võrreldes eelmise aastaga pöördus taas kasvule. Ettevõtted investeerisid 3,1 miljardit eurot - poole rohkem kui aasta varem. Sarnaselt 2010. aastaga investeeriti põhiliselt masinatesse ja seadmetesse, hoonete ja rajatiste ehitamisse ning rekonstrueerimisse. Suuremad investeerijad olid töötleva tööstuse, energeetika- ning veonduse ja laonduse ettevõtted, nende kolme tegevusala ettevõtted tegid üle poole ettevõtete koguinvesteeringutest. Võrreldes 2010. aastaga vähenesid vaid investeeringud maasse.

Joonis 2. Ettevõtlussektori investeeringud materiaalsesse põhivarasse (k.a kapitalirent), 2005–2012 (mln eurot)

Allikas: Statistikaamet.

Seejuures on ettevõtjad ettevaatlikud ja pankurite hinnangul investeerimisel kaalutlevamad. Investeeringuid julgetakse teha siis, kui aeg on rohkem küps, hoolikamalt mõeldakse ette. Põhiline on, et investeeritakse enamasti siis, kui on suurem omakapitali osa olemas või saadakse kaasata EASi või Kredex-it. Ettevõtete investeeringute kasv jätkus teist aastat järjest. Ettevõtted investeerisid 2012. aastal 3,4 miljardit eurot ehk 10% rohkem kui aasta varem. Sarnaselt 2011. aastaga investeeriti põhiliselt masinatesse ja seadmetesse, hoonete ja rajatiste ehitamisse ning rekonstrueerimisse. Suuremad investeerijad olid energeetika-, töötleva tööstuse ning veonduse ja laonduse ettevõtted, kes tegid poole ettevõtete koguinvesteeringutest. Võrreldes 2011. aastaga vähenesid investeeringud vaid transpordivahenditesse ja arvutisüsteemidesse. Teised investeeringud suurenesid, neist enim investeeringud maasse (37%).

Eesti Panga kodulehelt1 on näha, et 2013. aasta III kvartalis tehti Eestisse otseinvesteeringuid 428 miljoni euro eest ehk 72,6% enam kui aasta varem. Suurema osa neist investeeringutest moodustasid reinvesteeritud tulud ehk siis kasum, mida välisomanikud koheselt välja ei võtnud: 340 miljonit ehk 79,4%. 152,5 miljoni eest tuli Eestisse muud välisinvestorite raha, eelkõige siia antud laenud ja tütarettevõtetelt võetud

1 Eesti Pank, Eesti majanduse kvartalinäitajad uuendatud 10.12.2013; http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/830/treeMenu/MAJANDUSKOOND

9

laenude tagasimaksed. Põhikapitali tehtud investeeringud olid aga miinuses 64,1 miljoni euroga, mis tähendab, et välisinvesteeringud Eestisse vähenesid.Vaatamata välisinvesteeringute suhteliselt suurele rollile majanduses ei ole meil õnnestunud riiki tuua rahvusvaheliste kaubamärkide pea- või regioonikontoreid ega strateegilisi arenduskeskusi.

Töötlevas tööstuses on Eestis enam investeeritud materiaalsesse põhivarasse kesk- ja madal-tehnoloogilises sektoris. Investeeringute mahu ja tõhususe2 (ühe euro lisandväärtuse loomiseks tehtud investeeringud materiaalsesse põhivarasse) poolest jääme näiteks Saksamaast ja Iirimaalt maha üle kahe korra, kõrgtehnoloogiasektoris kolm korda.Eesti Panga analüüsi3 andmetel suurenes välisotseinvesteeringute positsioon Eestis kuue kvartaliga (2011. a viimasest kvartalist 2013. a teise kvartalini) 14,6%. Samal ajal kasvas Eesti SKP jooksevhindades 10,6%. Eestisse 2012. aastal tehtud välismaiste otseinvesteeringute puhul on eelistatumad tegevusalad finants- ja kindlustustegevus (24,4%), töötlev tööstus (16,4%) ja kinnisvara (15,5%) ning hulgi- ja jaekaubandus (12,5%). Umbes 50% otseinvesteeringutest on teinud Rootsi ja Soome investorid. Otseinvesteeringute positsioon 2012. aasta 4. kvartalis oli 14,3 miljardit eurot, mis on 1,5 miljardi võrra rohkem kui eelmise aasta samas kvartalis.Välismaale tehtud Eesti otseinvesteeringute positsioon on 2012. aastal võrreldes varasema aastaga oluliselt suurenenud (4 389,5 miljonit eurot). Välismaale otseinvesteeringute tegemisel eelistati kõige rohkem veondust ja laondust, kutse-, teadus- ja tehnikategevust ning finants- ja kindlustustegevust. Eesti investorid investeerisid 2012. aastal kõige rohkem Küprosele - 1 258,7 miljonit eurot (kaks korda rohkem võrreldes eelneva aastaga), ning Lätti (755,3 miljonit) ja Leetu (867,8 miljonit eurot).

Tänu paranenud kassavoogudele on ettevõtted ja erasektor asunud koguma puhvrit. Hoiused on kasvanud kõigis gruppides. Samas on Eestis tegutsevate pankadel piisav kapitaliseeritus ning paranenud hoiuste ja laenude suhe loovad hea aluse edaspidiseks ettevõtete ja majapidamiste rahastamiseks.

Joonis 3. Tööstustoodangu mahuindeksi muutused, 2004-2012, Mahuindeks 2005=100

Allikas ja joonis: RM, Statistikaamet.

2 „Kõrgema lisandväärtusega ja TA&I-mahukate välisinvesteeringute kaasamine Eesti innovatsioonipoliitika osana“; 2013, www.technopolis-group.com 3 Eesti Pank: välismaine kapital ei põgene Eestist. 09.12.2013; http://www.e24.ee/2624596/eesti-pank-valismaine-kapital-ei-pogene-eestist

10

Rahvastiku ja kapitali koondumine suurematesse keskustesse ja nende tagamaadele on oluliselt vähendanud Eestisisest regionaalset tasakaalustatust. Harjumaa, Tartumaa ja Pärnumaa suhteliselt soodsad regionaalarengu näitajad on otseselt seotud vastavate keskuslinnade seisundiga. Ida-Virumaa probleeme on põhjustanud tööstuslinnade suurte tööstusettevõtete restruktureerimise raskused. Piirkondadevaheliste erinevuste vähendamine on üks Euroopa Liidu sisese sidususe arendamise põhieesmärke. Eesti riigisisest suurt piirkondadevahelist erinevust tõi esile hiljutine OECD majandusraport. Alljärgnevalt on püütud anda lühike ülevaade piirkondlikust arengust ja sellega seotud probleemidest.

Paljud ettevõtjate probleemid on seotud tõsist muret tekitava asjaoluga, et Eestist on lühikese ajaga lahkunud umbes 10% tööealisest elanikkonnast. Rahvastikuregistri andmetel loob 2012. aasta seisuga välismaal lisandväärtust ja maksab makse juba peaaegu 83 000 Eesti kodanikku. Kui 2009. aastal rändas Eestist välja alla 5 000 inimese, siis 2012. aastal 10 800 isikut. Väljarände kasvu põhjuseks võib olla ka järelemineku efekt: ülejäänud pereliikmed järgnevad teise riiki varem tööle suundunud pereemale või -isale. Sellisel juhul on väljarännanuid veelgi keerulisem Eestisse tagasi tuua.Eesti on juba ilma jäänud märkimisväärsest osast maksumaksjast ja paljudel siseturul tegutsevatel ettevõtjatel on oluliselt vähem toodete ja teenuste tarbijaid. Alustaval ettevõttel on samas järjest väiksem valik leida endale sobivat kvalifitseeritud tööjõudu. Väljarände peamiseks põhjuseks on palgataseme suur erinevus Eesti ja Euroopa riikide vahel. Pakutav töötasu jääb meil kolm-neli korda alla võimalustele Soomes, Rootsis või Saksamaal. Noortel on enamuses hea inglise, soome jt võõrkeelte oskus, paljudel ka konkurentsivõimeline haridus, samal ajal neid ei hoia siin pere ja kodu. Soome statistikaameti migratsiooni-uuringu andmetel elas Soomes 2012. aasta lõpu seisuga 39 763 Eesti kodanikku. Soomes elavatest Eesti kodanikest oli 2012. aasta lõpu seisuga tööealisi 79%, lapsi vanuses 0-14 oli 17,8% ja pensionäre (vanemad kui 64 aastat) 3,2%. Enne Eesti liitumist ELiga ehk 2003. aasta lõpus elas Soomes 13 397 Eesti kodanikku.

3. REGIONAALNE SISEMAJANDUSE KOGUPRODUKT

Eesti regionaalpoliitika tähtsaim dokument on Eesti regionaalarengu strateegia 2005-2015, kus on märgitud, et üldeesmargiks on kõigi piirkondade jätkusuutliku arengu tagamine, tuginedes regioonide piirkonnasisestele arengueeldustele ja eripärale ning pealinnaregiooni ja teiste linnapiirkondade konkurentsivõime kvalitatiivsele arendamisele. Strateegiaga saab tutvuda Siseministeeriumi kodulehel http://www.siseministeerium.ee/public/EESTI_REGIONAALARENGU_STRATEEGIA_2005___2015.doc. Riigi regionaalpoliitika meetmete üldeesmärgi poole liikumise jälgimiseks kasutatakse nelja mõõdikut:

1. Harju maakonna rahvastiku osatähtsus püsib alla 41% Eesti elanikkonnast;2. Põhja-Eesti sisemajanduse koguprodukti osatähtsuse kasv pidurdub ja püsib alla

70% Eesti SKP-st;3. ühegi maakonna aastakeskmine tööhõive (mõõdetuna tööhõive määrana vastavalt

Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni metoodikale) ei ole madalam kui 45%;4. ühegi maakonna keskmine elatustase (mõõdetuna leibkonnaliikme kuukeskmise

netosissetulekuna) ei ole madalam kui 61% kõrgeimast maakondlikust näitajast.

11

Strateegia esimene eesmärk on täitmata – Harju maakonna rahvastiku osatähtsus oli 2013. aasta alguses 42,7 %. Seejuures oli Harju maakonna rahvastiku osatähtsus Eesti kogurahvastikus viimastel aastatel kasvanud keskeltläbi 1,5 protsendipunkti (PP) võrra aastas.

Harju maakonna kõrval on viimastel aastatel kasvanud veel vaid Tartu maakonna rahvastiku osatähtsus. Kõikide ülejäänud maakondade rahvastiku osatähtsus Eesti elanikkonnas on aga jätkanud langevat trendi. Tervelt 11 maakonnas on rahvaarv kahanenud aastatel 2009–2013 enam kui 10% (seejuures elas Järvamaal, Hiiumaal ja Jõgevamaal 2013. aastal rahvastikuregistri andmetel vastavalt 17,1%, 16,8% ja 16,6% vähem elanikke kui 2009. aastal).Teine eesmärk on senini täidetud – 2009. aastal oli Harju maakonna osatähtsus 61,1% Eesti SKP-st, kuid 2010. aastal vähenes 0,4PP ja oli 2007-2008 aastate tasemel (59,7%). Tootlike töökohtade vähesus ja madal ettevõtlusaktiivsus väljaspool Tallinna ja Tartut on kitsaskohaks riigi majandusarengule tervikuna, kuna muude piirkondade panus riigi SKP-sse ja eksporti on senini jäänud tagasihoidlikuks.Aastakeskmine tööhõive määr oli alla kriitilist piiri (45%) 2005. aastal Jõgeva maakonnas (44,5%), aastatel 2006-2012 oli see kõigis maakondades sellest piirist suurem.

Kaasa on aidanud asjaolu, et viimastel aastatel on maapiirkondade tööjõu mobiilsus märgatavalt kasvanud. Eelkõige seoses töökohtade vähesusega maapiirkondades ja traditsioonilise põllumajandussektori tootlikkuse kiire kasvuga on suurenenud tööalane pendelränne maalt linna. Kõigi maa-asulates elavate töötajate summeerimisel selgub, et 60% neist töötab linnades registreeritud tööandjate juures. Linnadest pärit töötajatel on maa-asula tööandja poolt loodud töökoht 12% juhtudel. Maa-asulate elanikel, kes töötavad linnade tööandjate töökohtadel, on tulud oluliselt kõrgemad kui samas asulas ja vallas asuva tööandja juures.4

Kui 2005. aastal oli maa-asulate hõivatutest pooltel põhitöökoht ja elukoht samas kohas, siis 2012. aastal aga ainult 40,9%-l. 2005. aastal töötas linnades 66,6 tuhat maainimest (41% hõivatutest), 2012. aastal juba 80,2 tuhat (44,2%). Märgatavalt on kasvanud välismaal töötavate maainimeste arv – 2005. aasta 1,1 tuhandest (0,7% hõivatutest) kuni 2012. aasta 7,7 tuhandeni (4,2%). Kokku on aastate 2005-2012 jooksul välismaal töötavate Eesti inimeste arv suurenenud 5,7 tuhandest kuni 25,8 tuhandeni, mis moodustas vastavalt ja 0,9% ja 4,1% hõivatutest. Linnaliste asulate hõivatutest töötas 2012. aastal välismaal 18,1 tuhat (4,1%).

Strateegia neljas mõõdik – leibkonnaliikme keskmine kuusissetulek suurenes 2004-2007. aastatel 303 eurost kuni 528 euroni ehk 1,7 korda. Alla kriitilise piiri oli kuusissetulek 2004. aastal Valga maakonnas – 225 eurot (58,9% Harju maakonna omast) ja 2007. aastal Põlva maakonnas – 377 eurot (59,6% Harju maakonna keskmisest). Aastal 2008 kasvas keskmine kuusissetulek 72,8 euro võrra (+13,8%), kuid 2008. aastaga võrreldes majanduslanguse tõttu vähenes 2010. aastaks 53 euro võrra (-8,8%).2007. aastal oli Harju ja Tartu maakonna leibkonnaliikme keskmine kuusissetulek üle Eesti keskmise. 2008. aastal oli keskmine kuusissetulek üle riigi keskmise (601 eurot) ainult Harjumaal (+23,7%), 2009. aastal Harjumaal (+20,7%) ja Tartumaal (+2,8%) ning 2010. aastal Harjumaal (+18,8%), Läänemaal (+0,7%) ja Tartumaal (+4,3%).

4 Maaelu arengu aruanne, 2011.

12

Ülejäänud maakondades oli kõnealune näitaja alla Eesti keskmise, kuid ei ületanud kriitilist piiri. Harjumaa 2010. aasta keskmise kuusissetulekuga (651 eurot) võrreldes moodustas Valgamaa näitaja 61,9%, Ida-Virumaa 63,3% ja Põlvamaa oma 64,9%.

Peamised piirkondlikud erinevused olid pealinna regiooni (Tallinn ja Harju maakond) ja ülejäänud Eesti vahel. Seepärast on ka regionaalarengu strateegia neljast mõõdikust kaks seotud Harju maakonna osatähtsusega Eestis. Rahvastiku jätkuv koondumine linnapiirkondadesse toob ühiskonnale tervikuna kaasa täiendavaid kulutusi – vajaduse täiendava infrastruktuuri järele, kasvava surve looduskeskkonnale ning mitmete sotsiaalsete probleemide teravnemise.

Harju maakonna SKP osatähtsuse vähenemist Eesti SKP-s 2007. ja 2008. aastal lähemalt vaadates näeme, et selle taga oli Tallinna linna osatähtsuse langus, sest kui vaadata Harju maakonda Tallinnata, ei olnud selle piirkonna osatähtsus vähenenud. Harju maakond Tallinnata toodab SKP-d rohkem kui ükski Eesti maakond. Tartu maakonnaga (koos linnaga) on aga maht peaaegu võrdne (2009. aastal vastavalt 1 419 ja 1 410 miljonit eurot). Kuna värskemad andmed puuduvad, saab piirkondi võrrelda 2010. aasta näitajate põhjal. 2010. aastal oli SKP jooksevhindades kõige suurem Põhja-Eestis – 8,55 miljardit eurot. Kuna 2005. aastal oli Põhja-Eesti SKP 6,6 miljardit eurot, siis on tegemist märgatava kasvuga. Olulist mõju avaldas aga majanduskriis, mistõttu näiteks 2008. aastaga võrreldes, mil piirkonna SKP oli 9,7 miljardit eurot, SKP on vähenenud.

Tabel 2. Regionaalne sisemajanduse koguprodukt jooksevhindades 2005 – 2010, (miljonit eurot)

Aasta Põhja-Eesti

Lääne-Eesti

Kirde-Eesti

Kesk-Eesti

Lõuna-Eesti

Eesti kokku

SKP

200520062007200820092010

6 543,68 104,69 329,89 743,58 462.68 553.1

981,41 126,11 317,01 333,11 093.01 153.1

906,01 006,11 198,213 14,71 046.41 184.2

740,4858,51 040,91025,3824.6922.8

2 010,32 295,52 740,32 887,62 413.02 509.5

11 181,713 390,815 627,216 304,213 839.614 322.7

Regiooni osatähtsus, %

200520062007200820092010

58,560,659,759,761,159,7

8,88,48,48,27,98,1

8,17,57,78,17,68,3

6,66,46,76,36,06,4

18,017,117,517,717,417,5

100,0100,0100,0100,0100,0100.0

Allikas: Statistikaamet

Aastate 2005 – 2010 jooksul on kasvanud ainult Põhja-Eesti (+1,2 protsendipunkti) ja Kirde-Eesti (+0,2pp) osatähtsus ning vähenenud ülejäänud piirkondade oma (Lääne-Eesti (-0,7pp), Lõuna-Eesti (-0,5) ning Kesk-Eesti (-0,2pp). Piirkondlikud erinevused sisemajanduse koguprodukti osas on eelnimetatud aastatel sisuliselt säilinud.Kui 2005. aastal moodustas Põhja-Eesti SKP 58,5% riigi SKP-st, Lääne-Eesti SKP 8,8%, Kirde-Eesti SKP 8,1%, Kesk-Eesti SKP 6,6% ja Lõuna-Eesti SKP 18% riigi SKP-st, siis 2010. aasta vastavad näitajad olid 59,7%, 8,1%, 8,3%, 6,4% ja 17,5%.

13

Joonis 4. Regionaalse SKP osatähtsus 2005-2010, %

Allikas: Statistikaamet

Statistikaameti andmetel loodi 2008. aastal Harju, Tartu ja Ida-Viru maakonnas 78% ja 2009. aastal 78,8% kogu Eesti SKP-st. Nende kolme maakonna summaarne osatähtsus kogu Eesti SKP-st on 2010. aastal vähenenud kuni 78,1%-ni.Maakondade elu- ja ettevõtlustingimustes toimunud muutused (sealhulgas põllumajanduse osatähtsuse langus) ning linnaliste piirkondade kiire areng on põhjustanud nii rahvastiku kui majandustegevuse koondumise suurematesse keskustesse ja nende lähitagamaadele.Riik ei ole senini küllaldasel määral arvestanud, et ühiskonna seisukohalt on rahvamajandusele tervikuna rohkem kasu väärtusi loovast tootmisest (põllumajandus, metsandus, kalandus, töötlev tööstus, keemia- ja metallitööstus jne.) ja eksportivatest et-tevõtetest, kui näiteks sõidu- ja veoautode, toiduainete või tarbekaupade maaletoojatest.

Tallinna ja Harjumaa majanduse kasv on mõistetav, tegemist on Eesti suurema tõmbekeskusega. Lisaks logistilisele eelisele on ettevõtetel siin kasutada ka 41 protsenti Eesti tööjõust, mis on ettevõtete loomise ja arengu seisukohast väga tähtis. Üle poole Eesti ettevõtetest on registreeritud Harju maakonda. Harju maakonna ettevõtete osatähtsus Eesti ettevõtete koguarvus kasvab aeglaselt, aga pidevalt.

Tabel 3. Regionaalse SKP osatähtsus riigi SKP-st maakonniti, 2005 – 2010 (%)2005 2006 2007 2008 2009 2010

Harju maakond 58,5 60,5 59,7 59,6 61,1 59,7..Tallinn 48,8 50,4 49,2 49,2 50,9 48,8Hiiu maakond 0,5 0,5 0,4 0,4 0,5 0,4Ida-Viru maakond 8,1 7,5 7,7 8,1 7,6 8,3Jõgeva maakond 1,3 1,2 1,2 1,2 1,2 1,2Järva maakond 1,7 1,7 1,7 1,6 1,4 1,6Lääne maakond 1,3 1,3 1,2 1,2 1,2 1,3Lääne-Viru maakond 3,4 3,2 3,4 3,4 3,1 3,4Põlva maakond 1,1 1,1 1,2 1,1 1,1 1,1Pärnu maakond 5,1 4,9 5,0 4,7 4,5 4,4

14

Rapla maakond 1,5 1,5 1,5 1,4 1,4 1,4Saare maakond 1,8 1,8 1,7 1,8 1,7 1,9Tartu maakond 10,2 9,8 10,0 10,3 10,1 10,1..Tartu linn 8,5 8,1 8,2 8,4 8,0 7,9Valga maakond 1,4 1,3 1,3 1,2 1,3 1,2Viljandi maakond 2,5 2,3 2,3 2,3 2,2 2,4Võru maakond 1,5 1,4 1,5 1,5 1,5 1,5

Allikas: Statistikaamet

Üle poole riigi SKP-st luuakse jätkuvalt Harju maakonnas, 2008. aastal 59,6% ja 2009. aastal 61,1% ning 2010. aastal 59,7%. Enamiku teiste maakondade panus jäi 2010. aastal vahemikku 1–2% ning vaid Tartu (10,1%), Ida-Viru (8,3%) ning Pärnu (4,4%) maakond suutsid oluliselt rohkem rikkust luua.Harju maakonna osatähtsus oli 2007. ja 2008. aastal järk-järgult vähenenud Ida-Viru ja Tartu maakonna osatähtsuse kasvu tõttu, kuid 2009. aastal vähenes nimetatud maakondade ja Järva, Lääne-Viru ning Pärnu maakonna osatähtsus. 2010. aastal kasvas taas Ida-Viru (+0,7PP), Lääne-Viru (+0,3PP), Saare ja Viljandi (+0,2PP) maakonna osatähtsus.

Statistikaameti andmetel on Eestile iseloomulik, et neis maakondades, mille SKP osatähtsus riigi SKPs on suur, on põllumajanduse osatähtsus väga väike. Neis maakondades aga, mille SKP osatähtsus riigi SKPs on kõige väiksem, on olukord vastupidine.

Joonis 5. Regionaalse SKP osatähtsus riigi SKP-st maakonniti 2005-2010 (%)

Allikas: Statistikaamet

Üksikettevõtjate panus on märkimisväärselt suurem põllumajanduses, kuid ka näiteks kinnisvaraalases tegevuses ja muudes teenindavates tegevustes. Kui vaadelda ainult palgatöötajatega ettevõtteid, siis enamikus maakondades ei ole näiteks põllumajandus enam tegevusala, kus tegutseb kõige enam ettevõtteid.

15

Sarnaselt ülejäänud Euroopale Eestis on üldtrendiks olnud tööstustootmise väljaviimine linnadest, kusjuures ettevõtjate asukohaeelistusteks on sageli linnalähedased piirkonnad. Maa-asustust toidavad Euroopa Liidu ühtne põllumajanduspoliitika ja „rohelise“ majanduse kasv, aga ka toiduainete hindade prognoositav tõus. See võib kindlustada mõnevõrra maaelu majanduslikku baasi, kuid ei loo oluliselt uusi töökohti.5

Ida-Virumaa osatähtsuse vähenemine 2006. aastal on seletatav sealsete tööstusettevõtete sulgemisega. 2008. aastal mõjutas Ida-Viru maakonna SKP osatähtsuse kasvu maakonna tööstussektori osatähtsuse suurenemine. Tartu maakonna SKP osatähtsuse kasvu mõjutas teenindussektori osatähtsuse kasv. Halvas seisus on Põlva, Ida-Viru, Jõgeva ja Rapla maakond, kuna neis maakondades on paljudel tööealistel hädavajalik kusagil mujal tööl käia. Kõige väiksema SKP osatähtsusega maakondadeks olid Hiiu ja Põlva (osatähtsus SKP-s vastavalt 0,4% ja 1,1%).

2008, 2009 ja 2010. aastal loodi Eesti SKP-st vastavalt 10,3%, 10,1% ja 10,1% Tartu ning 8,1%, 7,6% ja 8,3% Ida-Viru maakonnas.

Eesti kõikides maakondades (v.a Ida-Viru) on suurima osatähtsusega teenindussektor. Läbi aastate on jälgitav trend, et primaarsektori osatähtsus maakondades väheneb tööstus- ja teenindussektori kasuks. Kolme suurema SKP-ga maakonna hulka kuuluvas Ida-Viru maakonnas on aga ligi pool kogu lisandväärtusest loodud tööstussektoris.Teistest eristuvad Harju ja Tartu maakond, kus ainsana on tegevusalade esikolmikus kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus. Selle tegevusala alla kuuluvad ka arhitekti ja inseneritegevused, juriidilised toimingud ja arvepidamine, aga ka teadus- ja arendustegevus, kus vajatakse kõige enam kõrgharidusega inimesi.

Harju ja Tartu maakond eristuvadki teistest maakondadest tunduvalt suurema kõrgharidusega inimeste osatähtsuse poolest rahvastikus ja seal on hõivatute seas ka suhteliselt kõige rohkem tippspetsialiste. Suur osa neist on pärit mujalt maakondadest, kust gümnaasiumi lõpetamise järel on mindud kas Tallinnasse või Tartusse ülikooli ning üsna suure tõenäosusega on jäädud pärast samasse piirkonda ka tööle. Nii kaovadki maakondadest pärit noored haritud Harju- ja Tartumaale ning suureneb vastav Harju ja Tartu maakonna eelisseisund.

Pärnu maakonna SKP osatähtsus on aastate 2005-2010 jooksul vähenenud 5,1%-st kuni 4,4,%-ni. Sama perioodi jooksul on primaarsektori osatähtsus lisandväärtuses kasvanud 5,7%-st kuni 7,3%-ni, sekundaarsektori osatähtsus vähenenud 33,5%-lt kuni 31,8%-ni ning tertsiaarsektori oma kasvanud 60,8%-st kuni 60,9%-ni.

MTA andmetel oli 2012. aastal maakonna kogukäive 1,57 mld eurot, Eesti maksustatud käive 911 mln eurot, makstud käibemaks kokku 13 mln eurot. Seejuures maksid hulgikaubandusettevõtted 218 miljonilise kogukäive juures käibemaksu ainult 0,2 mln eurot, kuid jaekaubanduse omad 92 miljonilise käive juures 3,3 miljonit käibemaksu. Metallitoodete tootjad maksid 120 miljonilise käibe juures käibemaksu 8,5 miljonit eurot.

5 Üleriigiline planeering „Eesti 2030+“.

16

Tabel 4 kajastab maakondade SKP-d elaniku kohta 2005. ja 2010. aastal ja seda, kui suure osa see moodustab Eesti keskmisest. Kuna SKP elaniku kohta on antud jooksevhindades, siis ei ole kaks aastat omavahel otseselt võrreldavad, sest hinnamõjusid ei ole kõrvaldatud.Objektiivsem näitaja on osatähtsus Eesti keskmises. Enamikus maakondades on see näitaja kümne aastaga vähenenud. See tähendab, et need maakonnad on arenenud keskmisega võrreldes aeglasemalt.

Tabel 4. SKP elaniku kohta maakonna järgi, 2005, 2010 (eurot)2005 2010

SKP elanikukohta

% Eestikeskmisest

SKP elanikukohta

% Eestikeskmisest

Harju maakond 12 812,3 154,2 16 214,8 151,7..Tallinn 14 077,1 169,5 17 497,9 163,7Hiiu maakond 5 269,7 63,4 6 166,5 57,7Ida-Viru maakond 5 043,7 60,7 7 044,9 65,9Jõgeva maakond 3 681,2 44,3 4 747,4 44,4Järva maakond 4 498,9 54,2 6 360,1 59,5Lääne maakond 5 089,2 61,3 6 591,8 61,7Lääne-Viru maakond 5 849,4 70,4 7 334,6 68,6Põlva maakond 3 839,8 46,2 4 879,3 45,7Pärnu maakond 6 351,0 76,5 7 190,6 67,3Rapla maakond 4 391,7 52,9 5 537,7 51,8Saare maakond 5 656,6 68,1 7 966,6 74,5Tartu maakond 7 437,1 89,5 9 641,4 90,2Valga maakond 4 277,1 51,5 5 189,7 48,6Viljandi maakond 4 754,2 57,2 6 226,4 58,3Võru maakond 4 238,8 51,0 5 721,4 53,5EESTI 8 306,8 100,0 10 687,3 100,0

Allikas: EESTI PIIRKONDLIK ARENG 2013, Statistikaamet.

Eesti keskmist tõstab oluliselt Harju maakonna kiire areng, samuti on kiiremini arenenud Tartu ja Saare maakond. Harju maakonna ning Tallinna SKP elaniku kohta olid 2010. aastal ainsad Eesti keskmisest kõrgemad näitajad (vastavalt 151,7% ja 163,7%). Võrreldes Tallinna ja Harju maakonda, on näha, et mõlema SKP elaniku kohta on viie aastaga vähenenud võrreldes Eesti keskmisega, kuid Tallinna oma vähenes 5,8PP, samas aga Harjumaa näitaja ainult veidi (-2,5PP). Seda võiks osaliselt selgitada asjaoluga, et peale elanike liikumise Tallinna lähiümbrusesse on sinna liikunud ka märgatav osa majandustegevusest.

2010. aastal olid suurima SKP-ga elaniku kohta Harju, Tartu ja Saare ning Lääne-Viru maakond. Ka Tartu maakond, eriti Tartu linn, on Harjumaa kõrval üsna edumeelne ja aktiivne, kuna seal asub edukas ja jätkusuutlik ülikool, paljud riigiasutused ning seal on piisavalt haritud tööjõudu, et luua uusi ettevõtteid. Saare maakond on hoolimata oma kaugusest Tallinnast kasutanud hästi ära oma võimalusi turismi valdkonna arendamiseks, samuti asub seal mitmeid edukaid tootmisettevõtteid.

Kõige madalam SKP elaniku kohta oli 2010. aastal Jõgeva maakonnas (4 747,4 eurot, peaaegu 3,5 korda väiksem suurimast, Harju maakonna näitajast). Alla poole Eesti

17

keskmisest oli veel Põlva (45,7%) ja Valga (48,6%) maakonna SKP elaniku kohta. Põlva ja Valga maakonna arengut mõjutab negatiivselt nende paiknemine pealinnast kaugel.

Niisugused suured erinevused on nii väikeses riigis nagu Eesti suureks probleemiks, kuna tekitavad ebavõrdsust, pärsivad infrastruktuuri ja tööstuse arengut, vähendavad vähem arenenud piirkondade heaolu jms. Mida suuremaks muutuvad üleriigilised tõmbekeskused, seda atraktiivsemaks muutuvad nad ettevõtetele ja inimestele ning nende piirkondade osatähtsus suureneb veelgi ning seda keerukam on perifeeria ettevõtetel konkurentsis püsida ja areneda.

Eesti SKP elaniku kohta ostujõu standardi järgi suurenes 2002. aasta 50%-st kuni 70%-ni EL-27 riikide keskmisest (100%), mis aga majanduskriisi tõttu vähenes aastatel 2009-201 kuni 64%-ni, mis 2011. aastal suurenes 67%-ni ning 2012. aastal 70,3%-ni ehk tagasi 2007. aasta tasemeni (EL-28).

Joonis 5. Eesti SKP elaniku kohta ostujõu standardi järgi (EL-27 = 100), 2002–2012

Allikas: EUROSTAT.

Eesti SKP ostujõu standardis elaniku kohta oli 2012. aastal 18 000, EL-28 näitaja aga 25 600. Naabrite näitajad: Soome 29 100, Rootsi 32 700, Läti 14 700 ja Leedu 17 900. Kõige kõrgemad näitajad: Luksemburg (67 000), Austria (33 300) ja Iirimaa (33 200). Maha jääjate hulgas on: Bulgaaria (12 100), Rumeenia (12 600), Läti (14 700), Horvaatia (15 600) ning Poola 16 800.

Eesti SKP suurendamine sõltub võimest kasvatada Eesti majanduse konkurentsivõimet. Olulisemad sellest on ettevõtete ekspordivõimekuse suurendamine ja arendustegevuse laiendamine, töötajate haridustaseme tõstmine ja oskuste parandamine ning rahvusvaheliselt toetava infrastruktuuri arendamine. Majanduse efektiivsuse suurendamise eelduseks on kõrgema lisandväärtusega toodete ja teenuste osatähtsuse kasv.

18

4. REGIONAALNE SKP MAJANDUSSEKTORITE LÕIKES

Üle kahe kolmandiku kogu lisandväärtusest (68,27%) toodeti 2010. aastal teeninduses, 28,42% tööstuses ja ehituses ning 3,31% põllu- ja metsamajanduses ning kalapüügis.

Tabel 5. Lisandväärtuse osatähtsus sektorite lõikes jooksevhindades, 2005 ja 2010

2005 2010

Lisandväärtuse suurus, miljonit

eurot

Osatähtsus, % Lisandväärtuse suurus, miljonit

eurot

Osatähtsus, %

Kogu Eesti 9 895,53 100,0 12 482.63 100,0Primaarsektor

349,01 3,53 413.62 3,31Sekundaarsektor 2 829,69 28,59 3 547.86 28,42

Tertsiaarsektor 6 716,82 67,88 8 521.15 68,27Allikas: Statistikaamet

Võrreldes 2005. aastaga on esmasektori lisandväärtus 2010. aastal kasvanud 64,6 miljoni euro võrra (+18,5%), kuid osatähtsus riigi SKP-s on vähenenud (vähenemine 0,21PP), töötleva tööstuse lisandväärtus suurenenud on 718,2 miljoni euro võrra (+25,4%), kuid osatähtsus on vähenenud (-0,17PP) ning teeninduse lisandväärtus on samal ajal suurenenud 1 804,3 miljoni euro võrra (+26,9%), kuid osatähtsuse kasv moodustas ainult 0,39 protsendipunkti.

Joonis 6. Regionaalse lisandväärtuse osatähtsus jooksevhindades majandussektorite järgi, 2005 - 2010, %

Allikas: Statistikaamet.

Statistikaameti andmetel on Eestile iseloomulik, et neis maakondades, mille SKT osatähtsus riigi SKTs on suur, on põllumajanduse osatähtsus väga väike. Neis maakondades aga, mille SKT osatähtsus riigi SKTs on kõige väiksem, on olukord vastupidine.

19

Jõgeva, Põlva ja Hiiu maakonnas oli primaarsektori osatähtsus 2010. aastal vastavalt 20,0, 17,1 ja 18,1% ning teeninduse osatähtsus vastavalt 54,6, 53,4 ja 52,1%. Harju maakonna lisandväärtusest toodeti aga 79,0 protsendi ulatuses teeninduses ning ainult 0,9 protsenti põllumajanduses.

Tabel 6. Regionaalne SKP jooksevhindades, 2010Majandussektor, tegevusvaldkond Väärtus jooksev-

hindades, miljonit eurot

Osatähtsus, %

Kogu Eesti Primaarsektor 413.62 3,31Sekundaarsektor 3 547.86 28,42..mäetööstus ja töötlev tööstus 2 165.11 17,3..energeetika, gaasi- ja veevarustus 646.71 5,2..ehitus 736.04 5,9Tertsiaarsektor 8 521.15 68,3..äriteenused...* 6 197.94 49,7..avalik haldus ja riigikaitse...* 2 323.21 18,6Lisandväärtus kokku 12 482.63 100

Neto-tootemaksud 1 840.07 ..SKP turuhindades 14 322.70 ..

Põhja-Eesti Primaarsektor 70.73 0,9Sekundaarsektor 1 721.93 23,1..mäetööstus ja töötlev tööstus 974.85 13,1..energeetika, gaasi- ja veevarustus 335.97 4,5..ehitus 411.10 5,5Tertsiaarsektor 5 661.62 76,0..äriteenused...* 4 319.16 57,9..avalik haldus ja riigikaitse...* 1 342.46 18,0Lisandväärtus kokku 7 454.27 100Neto-tootemaksud 1 098.84 ..SKP turuhindades 8 553.10 ..

Lääne-Eesti Primaarsektor 78.81 7,8Sekundaarsektor 329.14 32,8..mäetööstus ja töötlev tööstus 216.76 21,6..energeetika, gaasi- ja veevarustus 17.77 1,8..ehitus 94.61 9,4Tertsiaarsektor 596.99 59,4..äriteenused...* 419.75 41,8..avalik haldus ja riigikaitse...* 177.24 17,6Lisandväärtus kokku 1 004.95 100Neto-tootemaksud 148.14 ..SKP turuhindades 1 153.09 ..

Kirde-Eesti Primaarsektor 16.81 1,6Sekundaarsektor 561.57 54,4..mäetööstus ja töötlev tööstus 305.22 29,6..energeetika, gaasi- ja veevarustus 223.77 21,7..ehitus 32.58 3,2Tertsiaarsektor 453.72 44,0..äriteenused...* 296.47 28,7..avalik haldus ja riigikaitse...* 157.25 15,2

20

Lisandväärtus kokku 1 032.09 100Neto-tootemaksud 152.14 ..SKP turuhindades 1 184.24 ..

Kesk-Eesti Primaarsektor 85.39 10,6Sekundaarsektor 313.14 38,9..mäetööstus ja töötlev tööstus 250.06 31,1..energeetika, gaasi- ja veevarustus 9.90 1,2..ehitus 53.18 6,6Tertsiaarsektor 405.72 50,4..äriteenused...* 272.74 33,9..avalik haldus ja riigikaitse...* 132.98 16,5Lisandväärtus kokku 804.25 100Neto-tootemaksud 118.56 ..SKP turuhindades 922.81 ..

Lõuna-Eesti Primaarsektor 161.88 7,4Sekundaarsektor 622.09 28,4..mäetööstus ja töötlev tööstus 418.22 19,1..energeetika, gaasi- ja veevarustus 59.30 2,7..ehitus 144.57 6,6Tertsiaarsektor 1 403.09 64,2..äriteenused...* 889.82 40,7..avalik haldus ja riigikaitse...* 513.28 23,5Lisandväärtus kokku 2 187.06 100Neto-tootemaksud 322.40 ..SKP turuhindades 2 509.46 ..

Märkus: Komponent/ Tegevusala (EMTAK 2008).. äriteenused** (G-N) Hulgi- ja jaekaubandus; mootorsõidukite ja mootorrataste remont; veondus ja laondus; majutus ja toitlustus; info ja side; finants- ja kindlustustegevus; kinnisvaraalane tegevus; kutse-, teadus- ja tehnikaalane tegevus; haldus- ja abitegevusedKomponent/ Tegevusala (EMTAK 2008) ..avalik haldus, haridus, tervishoid; muud teenused** (O-S) Avalik haldus ja riigikaitse; kohustuslik sotsiaalkindlustus; haridus; tervishoid ja sotsiaalhoolekanne; kunst, meelelahutus ja vaba aeg; muud teenindavad tegevusedAllikas: Statistikaamet.

Tartu maakonnas moodustas teenindussektor 71,1 ning primaarsektor 3,0 protsenti. Tartu toimib kogu Lõuna-Eesti haridus-, teadus-, kultuuri- ja teeninduskeskusena ja töötajate igapäevane pendelränne ulatub Tõrva-Võrust kuni Mustvee-Põltsamaani.

Hariduse, teaduse, tervishoiu, kultuuri ja uute tehnoloogiate alal on Tartus Eesti parimad ja isegi unikaalsed oskused (bio-, meditsiini- ja keskkonnatehnoloogia, tarkvaraarendus jne). Neid teadmisi ja oskusi ei ole aga suudetud vajalikul määral rakendada ja arendada ning vahendada. Tulemuseks on, et need teadjad ja oskajad inimesed leiavad sageli rakenduse mujal.

Kolme suurema SKP-ga maakonna hulka kuuluvas Ida-Viru maakonnas toodeti üle poole lisandväärtusest (54,4%) sekundaarsektoris. See peegeldab mäetööstuse, elektrienergia ja töötleva tööstuse olulist rolli selle maakonna majandustegevuses. Primaarsektori osatähtsus oli Ida-Viru maakonnas tagasihoidlik (1,6%).

Siseministeeriumi tellimisel Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli teadlaste 2008/2009. aastatel tehtud uuringu “Eesti regioonide majandusstruktuuri muutuste prognoos“ raames on prognoositud piirkondade võimalikku tulevast spetsialiseerumist. Uuringu

21

materjalidega saab tutvuda Siseministeeriumi kodulehel: http://www.siseministeerium.ee/majandusuuring/Kvaliteetsete kohalike avalike teenuste kättesaadavus on ebaühtlane, infrastruktuur on piirkondades sageli vananenud ja ebaökonoomne, seda nii linnalistes (nt. linnalähedased vallad) kui ka perifeeriapiirkondades. Vähese majandusaktiivsuse ja elanikkonna madala maksejõuga kaasnevad teenuste kättesaadavuse halvenemine ja infrastruktuuride ebarahuldav olukord peamiselt maapiirkondades. Seega on maaelu sõlmprobleem inimestele kvaliteetsete teenuste kättesaadavuse kindlustamine aja ja asukoha suhtes. Maakonnakeskustes ja väikelinnades on küll paljud igapäevased teenused suudetud säilitada, kuid riigiteenuste osa on nende osas vähendatud.Avalike teenuste infrastruktuur ei suuda tagada ääremaa elanikele Eesti ulatuses konkurentsivõimelisi üldharidus- ja vaba aja võimalusi. Vähene on maakondlike keskuste roll piirkonna innovatsioonivõimekuse tugevdamisel ning erinevat tüüpi võrgustike arendamisel, samuti võime luua konkurentsivõimelisi tingimusi teadmismahukamatele investeeringutele. Senini panustavad paljud ettevõtjad odavale tööjõule ja allhankele, kuna puuduvad vahendid ning paljudel ka soov ja organiseerimisvõime, et investeerida kaasaegsetesse, tootlikumatesse seadmetesse ja suuremat lisandväärtust andvatesse toodetesse.

Kohalike omavalitsuste eelarvete maht on viimastel aastatel oluliselt vähenenud nii maksulaekumiste vähenemisest, kui riigieelarvest eraldatavate sihtotstarbeliste toetuste kärpimistest. Sellises olukorras ei olnud omavalitsused enam suutelised tegema vajalikke investeeringuid, osutama elanikkonnale teenuseid nõutaval tasemel ning ei tulnud toime kasvavate sotsiaalvaldkonna kulude katmisega. Erinevalt Euroopas toimuvast regionaalse halduse tugevdamisest on meil seda aga nõrgendatud.

Õigem oleks analüüsida, mida ja millistes tingimustes Eestis toodetakse, mille turustamise pealt ettevõtjad, töölised ja riik tõsiseltvõetavat raha teeniks. Tööstuses ja teeninduses töötavad inimesed peaksid saama normaalset palka, mille pealt laekuks riigile arvestatavas koguses maksuraha. Ei hoia siin töötajaid ka asjaolu, et Eesti töötajad on võimalike tööst põhjustatud tervisekahjustuste pärast muu Euroopaga võrreldes enam mures. Oma tervist või turvalisust peab töö tõttu ohustatuks 38,5% töötajatest (EL-is keskmiselt 24,2%)6. Kui EL-is keskmiselt on oma tööd tervisele ohuks pidavate inimeste osatähtsus kümne aastaga vähenenud veerandi võrra, siis Eestis minimaalselt, poolteist protsendipunkti.Kuni paljud ettevõtjad panustavad odavale tööjõule ja allhankele ning ei taga normaalseid töötingimusi, lahkuvad massidena tööealised inimesed, tühjenevad maa-asulad, alevikud, alevid ja väikelinnad, väikestes kohtades hääbuvad lasteaiad ja koolid, suletakse postkontoreid, juuksurisalonge, kauplusi, pangakontoreid, likvideeritakse pangaautomaate, sündimus langeb üha madalamale, elanikkond vananeb ja sotsiaalsed probleemid kuhjuvad.

EL jagab projektiraha küll keskkonnaobjektidele, küll erinevatele infrastruktuuriobjektidele (maanteed, liiklussõlmed, sadamad, raudteed ja nende sõlmjaamad), rahvamajadele, mänguväljakutele, küla kiikudele, ürituste korraldamisele jne. Hästi iseloomustab olukorda pankur Indrek Neivelt7: “ Peataolek – nii oleks kõige 6 Sotsiaaltrendid.6. TÖÖTAMINE JA ELUKVALITEET; http://www.stat.ee/65393 7 http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/indrek-neivelt-uskumatu-lugu-nagu-lollidemaal-elaks.d?id=65056194

22

parem iseloomustada praegust aega Euroopas. Samas on tunda, et vanaviisi ei saa elu enam kaua jätkuda. Mööda Eestimaad sõites torkab kahjuks silma, et tüüpiline Eesti maakoht on selline, kus pidulikult avatakse Euroopa rahaga ehitatud veepuhastussüsteem ja kergliiklustee, ning samas suletakse kool. Sest euroraha antakse konkreetsete projektide jaoks ja “raha tuleb ju ära kulutada“. Praegu saame me Euroopast raha, et ehitada midagi sellist, mida me eriti ei vaja või siis vähemalt oma raha eest ei ehitaks. Varsti hakkame raudteed Berliinini ehitama. Ikka selleks, et Euroopa suurtootjad saaksid meile ronge müüa. Lennureisijaid meil Berliini ei jätku ja oma lennukompaniile me lendamise eest peale ei tohi maksta. Aga selle eest eraldatakse meile varsti Brüsselist mingist teisest rahakotist raha uue raudtee ehitamiseks. Minul tekib küll küsimus, et kas rongiliiklusele tohib pärast peale maksta?Uskumatu lugu. Nagu Lollidemaal elaks. Isegi kunagised ENSV Plaanikomitee otsused tunduvad selle kõrval suhteliselt mõistlikud.“

Neid seisukohti jagab ka Eesti Panga nõukogu liige, majandusteadlane, professor ja akadeemik Urmas Varblane, kes andis järgmise hinnangu: “Süsteem soodustab seda, et sa paned hirmsa raha masinatesse ja rajatistesse, kus töötaks inimesed, kellel oleks väga madal palk. Meil läheb SKT ja eurotoetused betooni, asfalti ja masinatesse. Inimestel pole nende kõrval väärtust.“ Ettevõtete tulumaksuvabastus on ka üks põhjus, miks maksukoorem on Eestis kiivas: tööjõud on kõrgemini maksustatud kui vara. See on oluline tegur selles et „millegipärast“ riigil raha ei jätku.Akadeemik8 andis juba 05.06.2012 oma esinemisel seminaril "Meie ja Maailm" järgmise hinnangu Eesti riigi eelarvestrateegiale 2013-2016:* “2013-2015 vähenevad EL toetused => kaob Eesti riigil investeerimisvõime (nt. 2016 a. investeeringuid 3 korda vähem kui 2011);*Sisuliselt soovitakse ajada “Rehepapi” poliitikat – püüame Euroopa rahadega kompenseerida oma riigi vähest tulude loomise võimekust;*Oodatakse uut Euroopa Liidu rahastamisperioodi, et saaks jätkata senist maksupoliitikat ja majanduspoliitikat laiemalt;*Tootlikkuse tõstmise kui sisulise probleemiga tegeldakse abstraktse eesmärgina, kuid tootlikkuse suurendamise terviklik meetmestik puudub.“

Mis kasu on euroraha abil rajatud seltsimajast, kergliiklusteest või kultuurikeskusest, kui pole inimesi, kes neid objekte vajaksid ning kes oleksid võimelised neid üleval pidama.

Tallinna laululava ruumides 27.11.2013 SA Eesti Koostöö Kogu konverentsil9 „Eesti kui väikeriik – eelised, puudused ja võimalused” ütles akadeemik Urmas Varblane oma ettekandes, et maailma 60 jõukama riigi hulgas on väikeriikide osakaal 1/3. Seega on palju edukaid väikeriike. Eesti on selles loetelus 47. kohal. Ettekandja rõhutas TEGEVUSTE PRIORITISEERIMIST – väga selgelt tuleb arvestada, mida suudetakse teha ja mida mitte. Väikeriigil peab olema suur paindlikkus riigisiseselt ressursside

8 Urmas Varblane, Tartu Ülikool; KUHU SUUNDUB MAAILMA JA EESTI MAJANDUS? https://viljandi.maavalitsus.ee/documents/788867/2241153/Maailmamajandus+ja+Eesti+-+Urmas+Varblane.pdf

9 „Eesti kui väikeriik – eelised, puudused ja võimalused”; Urmas Varblane, http://www.kogu.ee/wp-content/uploads/2013/11/Väikeriigid-Tallinn-27.11Lõplik_Varblane.pdf

23

ümberpaigutamisel, kombineerimisel, ühendamine selgelt määratletud ülesannete lahendamisel, mis haaravad paljude ministeeriumide valdkondi samaaegselt. Ressursside piiratuse tingimustes peab olema väga tugev seostatus rahvusvaheliste väärtusahelatega: a) majanduse avatus läbi rahvusvahelise kaubanduse; b) kapitali ligi tõmbamisvõime – välisinvesteeringud olulised; c) kodumaiste ettevõtete toetamine muutumaks rahvusvaheliste väärtusahelate juhtideks.

Kokkuvõttes tõi esineja välja alljärgnevat:*Riigi väiksus nii võimalus kui takistus - kuid ületatav arengutakistus; *Edu on toonud väga sihipärane ressursside kombineerimine (koostöö erinevate valdkondade ministeeriumide, ettevõtjate ja teadusasutuste vahel); *Oluline on riigi poolne oskuslik õppimisprotsessi käivitamine ja juhtimine; *Võimalikult mitmekesised seosed ülejäänud maailmaga.

Paraku ei näe paljud tähtsad tegelased seda, et Eestis puudub tõsiselt võetav kõrgtehnoloogiline tootmine ja selle käivitamiseks ei tohi sentigi euroraha kasutada. Miks? Kes siis ostaks Euroopa vanade rikaste riikide monopoolset ja kallist toodangut, kui uued liikmesriigid saaks kaasaegse tööstuse jalule aitamiseks raha. Sellise olukorra püsimist ilmestab pilk töötunni tootlikkusele (vt joonis 7), kust joonistub välja pea kolmekordne erinevus EL 27 liikmesriigi keskmisega, rikkamatest riikidest rääkimata.

Joonis 7. Tööjõu tootlikkus (eurot töötunni kohta), 2000–2012

Allikas: EUROSTAT, www.technopolis-group.com.

Investeeringute mahu ja tõhususe (ühe euro lisandväärtuse loomiseks tehtud investeeringud materiaalsesse põhivarasse) poolest jääme näiteks Saksamaast ja Iirimaalt maha üle kahe korra, kõrgtehnoloogiasektoris kolm korda.Ei peaks just väga tark olema saamaks aru et niisuguses süsteemis oleme ette määratud virelema ja jätkuvalt vaesuma. Esiteks, olles suures osas allhankija, on paljuski emafirmade teha, kuidas kajastatakse toodang raamatupidamises ning kui palju väärtust juurde toodetakse.

24

Tartu Ülikooli majandusprofessori Raul Eametsa10 arvamus: “Osa asju, mida Eestis tehakse on isegi suhteliselt kõrgtehnoloogilised, näiteks elektroonikatööstuses, aga kasum läheb Eestist välja. Meie teeme siin odava tööjõuga valmis, aga kasumi paneb taskusse see firma, kes allhanke tellis. Raha ei jää Eestisse.“ Võib olla vabalt nii, et lisandunud väärtus on 0, sest nii on kontserni raamatupidamises kasulikum kajastada. Seega töötajad oleks nagu suuresti ebaefektiivsed, ehkki rabavad keel vestil ja tegelik lisandunud väärtus on raamatupidamislikust 3…5 korda suurem. Ei ole mingi saladus, et Eestis lihtsalt ei ole piisavalt rahvuslikku kapitali.Ja senine praktika näitab, et väliskapital ei tule meile siia oskustööjõudu kasvatama ja kõrgintellektuaalset tootmist juurutama. Seda teevad nad edukalt oma kodumaal.

Näiteks, 2014. aasta sügiseks kerkib Tallinna lähedal asuvasse Rae tööstusparki Šveitsi kinnisvaraettevõtte Swiss Property11 „majatehas”, kus saab tööd kuni 250 inimest. Juba järgmise aasta kevadel valmib seal esimene nelja korteriga luksuslik mitmepereelamu, mis osade kaupa ja suurte veokitega Zürichi järve kaldale eksporditakse ja seal kokku pannakse. 200 m²-ste korterite hinnad algavad 20 000 eurost ruutmeetri kohta. Eestisse tuleb ettevõte Šveitsi kinnisvaraärimehe Oliver Wolfensbergeri sõnul ainult madalate tööjõukulude (tööjõud on siin kuus korda odavam kui Šveitsis) ja kõrge tööjõu kvaliteedi pärast. Kui Šveitsis kulub maja hinnast 80% ehitajate palkadeks ja ainult 20% moodustavad ehitusmaterjalide kulud, siis Eestis saavad nad palju rohkem just materjalide kvaliteeti panustada. Samal ajal ta lisas, et “meie maksame töötajatele hästi ja motiveerime eri boonustega”.

Maksebilansi finantsvoode andmetel viidi aga aastatel 2008-12 Eesti majandusest maksuvabalt välja kümme miljardit eurot, mis kriisi suurust ja sellele järgneva perioodi riske oluliselt suurendasid (allikas: EP Statistika maksebilanss). 2000. aastal jõustatud ettevõtte tulumaksuvabastus reinvesteeritud kasumilt on ühtlasi üks neid nurgakive, millel baseerub selle idee väärkasutamine, kus seotud isikud ja samasse kontserni kuuluvad äriühingud viivad jaotamata kasumit ettevõtetest ja Eesti riigist välja (nn „muud investeeringud“) ilma seda sihipäraselt kasutamata, kui ka neilt makse maksmata. See aga tähendab, et tööga loodud lisandväärtus viiakse oma enamuses Eesti riigist maksuvabalt välja peremehe tasku. Koju jääb tööliste madal töötasu, sellega aga jõukat riiki ei ole võimalik rajada. Sellise kahjurliku majandamise tulemusena ei ole Eesti tööjõu tootlikkus töötaja kohta EL 27 liikmesriigi keskmisega võrreldes viimased seitse aastat sisuliselt kasvanud. Kui 2007. aastal moodustas tootlikkus 66,6% EL 27 keskmisest, siis 2012. aastal vaid pool protsenti rohkem.

Ettevõtja Harjumaalt Mart Ojasalu andis järgmise hinnangu tekkinud olukorrale: ”Praeguse olukorra põhjused ulatuvad aega, kui Lääne investoreid meelitati meie riiki eestlaste odavat tööjõudu reklaamides. Kodumaistel ettevõtetel lasti samal ajal rahulikult 10 Professor Eamets: „Uus aasta toob palgatõusu.“, Maaleht 08.11.2012. http://www.maaleht.ee/news/uudised/eestiuudised/taismahus-professor-eamets-uus-aasta-toob-palgatousu.d?id=65229146

11 Maailma rikastele luksuskortereid ehitav ärimees toob tootmise Eestisse. 11.02.2014. Ärileht; http://arileht.delfi.ee/news/uudised/maailma-rikastele-luksuskortereid-ehitav-arimees-toob-tootmise-eestisse.d?id=67785891

25

hääbuda, sest valitsuste suunaks oli Lääne investoritele ülisoodsa maksupoliitika kujundamine ja kasumite vaba väljavedu nn muude investeeringute nimetuse all.Ebakompetentne valitsus peale retoorika lahendusi ei paku. Eestlaste väljaränne näitab Reformierakonna majanduspoliitika krahhi, mis on riigi vaesumise olulisem põhjus. Sest kui pole tööinimesi, pole ka rikkust tulemas.”

Investeeringute mahu ja tõhususe (ühe euro lisandväärtuse loomiseks tehtud investeeringud materiaalsesse põhivarasse) poolest jääme näiteks Saksamaast ja Iirimaalt maha üle kahe korra, kõrgtehnoloogiasektoris kolm korda.

Enne kriisi toodeti Eestis vaba kapitali aastas 1,7…1,8 miljardit eurot, 2009. aastal oli netosääst ainult 834,3 miljonit, mis praeguseks on tagasi 1,8 miljardi tasemel. Sellega saaks rajada vahest ühe intellektuaalse tootmisettevõtte, sedagi ainult juhul, kui see raha kõik ühtekokku koguda. Senistest välisettevõtete investeeringutest on enim läinud finants- ja kindlustusvaldkonda (24%) ning töötlevasse tööstusesse (16% - eelkõige toiduaine- ja elektroonikatööstusesse).Vaatamata välisinvesteeringute suhteliselt suurele rollile majanduses ei ole meil õnnestunud riiki tuua rahvusvaheliste kaubamärkide pea- või regioonikontoreid ega strateegilisi arenduskeskusi.

5. PALGATÖÖTAJA KUUKESKMINE BRUTOTULU

Millisest tööle pühendumisest ja lojaalsusest tööandjale saab rääkida, kui tööandja poolt makstav madal palk ei võimalda väljaspool suuremaid linnu isegi elementaarset toimetulekut kuni järgmise palgapäevani. ESA andmetel saab Eestis keskmisest palgast madalamat palka 70% töötajatest. Seda asjaolu ja õiglase töötasu ning õiglase miinimumpalga mõistet ignoreerivad paljude uuringute, analüüside, ülevaadete ja kirjutiste autorid. Tavatsetakse vaadelda palgakasvu numbreid, keskmist palka, nn töötajate efektiivsust, lisandväärtust jne. Olukorra sisuline analüüs koos põhjuste väljatoomisega jääb tavaliselt ikkagi tegemata. Jäetakse märkimata, et pakutav töötasu jääb meil kolm-neli korda alla võimalustele Soomes, Rootsis või Saksamaal. Kapitalikummardajatest ettevõtjad näevad oma maailmavaates vaid seda, et eesmärk on ära anda võimalikult vähe ja teenida seejuures võimalikult palju, toimub kasuminumbrite tagaajamine (eriti tütarfirmade puhul). Selliste tegelaste huvi on töötajad, kelle pealt saab kokku hoida töötasustamise, maksude, töötingimuste ja -vahendite, töö- ja puhkeajanõuete, keskkonnakaitse ja muude nõuete eiramise pealt. Tagajärjeks on paljude töötajate väljaränne ning nn tööjõupuudus. Selle palga ja töötingimuste eest, mida ettevõtjad pakuvad, ei soovi inimesed tööle minna.

Kvalifitseeritud töölistest tööotsijad tahavad pakutavast paremat tööd ja suuremat sissetulekut. Levinud on palgasoovid 1 200…1 500 eurot. Paljud ettevõtjad ei suuda või ei soovigi oma firmades teha tootlikke ümberkorraldusi (nt investeerida töötajate täiendkoolitusse, uute toodete arendusse, kasutada innovaatilisi ja uuemaid tehnilisi lahendusi, või vahetada ebaefektiivne andetu juhtkond ning tõsta tööviljakust või orienteeruda oma äritegevus ümber tänasele turusituatsioonile vastavaks ning viia normaalne töösuhtekorraldus töölepingutesse), mis võimaldaks kasvatada töötajatele pakutavaid palku tasemele, kus inimestel tööle minek end võrreldes alternatiividega ära

26

tasuks. Ettevõtjad räägivad odava tööjõu sissetoomisest kuna on päris tugev palgasurve, kuid nemad ei näe oma ninaotsast kaugemale - need töötajad lahkuvad siit tavaliselt peale paariaastast töötamist edasi parematele teenimismaadele, kuhu praegugi lahkuvad eestlased massiliselt. Näiteks – üks kuulus ettevõte tõi möödunud aastal sisse keevitajaid Ukrainast. Pool aastat hiljem olid nad kõik kadunud - palk ei olnud piisav. Neile anti elamiseks firma poolt korter, tehti soodustusi kuidas osati, kuid ei miskit. Ettevõtte senised keevitajad aga läksid enne ukrainlaste sissetoomist Soome tööle - palgavahe kuuekordne. Nii, et meie "kehvavõitu" keevitaja tööviljakus ja palk kasvas hetkega naaberriigis kuuekordseks. Järeldus: kui ettevõtja ei maksa õiglast palka, siis lähevad töötajad lihtsalt minema.Kas Eesti peaks saama immigrantide transiitmaaks? Võib-olla peaks Eesti kaaluma hoopis tarkade ja vastutustundlike tööandjate sissetoomist, sest muul juhul lähevad eestlased lihtsalt ise välismaale nende targemate tööandjate juurde. Seni kuni Eestis endale 10 000 EUR või suuremaid netopalkasid maksvad ettevõtete juhid räägivad tõsimeeli, kuidas haritud ja heade kogemustega töötajale normaalse palga maksmiseks raha ikka üldse ei ole, ei hakkagi midagi muutuma.

Vabaturumajanduses aga ei peagi tööjõudu sisse tooma. Kui tööjõuturul on palgasurve suur, siis turg on suuteline ise seda reguleerima. Kui palk on kasvanud piisavalt, hakkavad Soomes, Rootsis ja Norras töötavad meie omad mõtlema tagasipöördumisele. Rääkida EL sees tööjõu puudusest on ausalt öeldes kummaline. Mis puutub kohaliku tööjõu hinda, siis vabaturg on see, mida me viimased 20 aastat oleme tahtnud ja kummardanud. Väljaspool EL-i pärit võõrtöölise palk peab ületama Eesti keskmist, muidu tööluba ei saa. Seega lihttöölisi väljastpoolt sisse tuua ei anna, ELi seest neid aga lihtsalt ei leia (elukallidus, hinnatase ja makstav palk ning töötingimused ei ole omavahel talutavas seoses).

2013. aasta lõpul Palgainfo Agentuuri12 ja partnerite küsitletud ligi 13 000 töövõtjast jäi ligi kümnendiku netopalgasoov alla 550 euro. Neljandiku vastajate netotöötasusoov jäi alla 520 euro. Palgaootuste uuringu kohaselt on madalama palgasooviga ametialadeks kioski- ja turumüüjad, piletimüüja, köögiabiline, kiirtoitlustusketi abitööline, postisorteerija ja/või kättetoimetaja, abiline või koristaja kontoris, koduabiline, müüja-kassiir, letitöötaja toitlustuses, kelner või ettekandja. Kõige madalama palgasooviga ametialadel soovitakse netopalgaks 400 kuni 650 eurot.

Kõige kõrgema palgasooviga ametialadeks on suurettevõtte tegevdirektor, finantsvahenduse ja/või kindlustusteenuste juht, info ja kommunikatsioonitehnoloogia juht, strateegilise planeerimise juht, elektrienergia ja/või soojuse tootmise juht, finantsala juht, ehitusjuht, panga või kindlustuse osakonnajuhataja, väikeettevõtte juht, tarkvara arenduse projektijuht. Kõige kõrgema palgasooviga ametialadel soovitakse netopalgaks 1 450 kuni 4 500 eurot.  Töötajad ja tööotsijad, kes hindasid oma palgasoovi keskmisest kõrgemaks, põhjendasid seda oma parema haridusega, heade oskustega ja kogemustega ning töö keerukuse ning suure vastutusega.Uuring tõi välja, et töövõtjate soovitud netopalk erineb saadavast palgast 34-40%, olles madalapalgaliste töötajate puhul 150-180 eurot kõrgem praegusest palgast

12 Kui rahul olete oma palgaga? http://www.aripaev.ee/article/2014/2/5/video-kui-rahul-olete-oma-palgaga

27

kõrgemapalgaliste puhul on vahe 400-500 eurot13. Enamus (94%) töövõtjatest on valmis vahetama töökohta, kui põhipalk on soovitud tasemel. Uuringu tulemused näitasid, et tööandjate kavandatud põhipalga kasv jäi uuringus osalenud organisatsioonides erinevates ametirühmades sagedamini 5-6% piiridesse.Regionaalne tasakaalustamatus avaldub eelkõige regionaalsetes erinevustes elanikkonna sissetulekute, majandusliku aktiivsuse ja tööpuuduse osas. Erinevused on maakonniti märkimisväärsed - väljaspool suuremaid linnu on elatustase madalam ning tegevusvõimalused piiratud ja ühekülgsed.

Regionaalseid erinevused Eesti elanike elatustasemes mõõdetuna palgatöötaja keskmise brutotuluna on viimastel aastatel vähenenud (tabel 7).

Tabel 7. Palgatöötaja kuukeskmine brutotulu 2005 - 2012, eurot2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012

Kogu Eesti 501,8 582,1 704,7 805,6 770,6 766,8 797,7 844,4Põhja-Eesti 577,1 666,3 800,6 908,9 872,9 861,9 892,7 946,3Kesk-Eesti 459,4 540,2 658,8 747,9 703,2 699,2 731,4 773,6Kirde-Eesti 377,4 430,8 535,8 639,9 625,8 642,3 674,9 716,0Lääne-Eesti 462,3 542,7 656,9 744,8 700,0 695,5 723,8 762,9Lõuna-Eesti 461,2 539,5 657,0 752,7 713,4 711,8 740,3 779,7Allikas: Statistikaamet

Statistikaamet arvutab keskmist brutokuupalka järgmiselt: brutokuupalkade kogusumma (tasu töötatud aja eest + tasu mittetöötatud aja eest) jagatakse täistööajale taandatud töötajate keskmise arvuga. Statistikaameti edastatav näitaja on seega suurem kui summa, mis inimesed tegelikult kätte saavad, sest amet arvutab kõik palgad ümber täistööajale.

Avaldatud keskmised brutokuupalgad on taandatud täistööajaga töötajale, et oleks võimalik võrrelda palku tööaja pikkusest olenemata.

Joonis 6. Palgatöötaja kuukeskmine brutotulu 2005-2012, eurot

Allikas: Statistikaamet.

13 Palgauuring: töövõtja unistab pea poole suuremast palgast. http://www.aripaev.ee/?PublicationId=c23a88fc-3b3e-4701-bda8-d5c9082b6432

28

Andmete analüüsist selgub, et ca 65% palgatöötajatest saab keskmist brutokuupalka või sellest vähem ning 35% üle keskmise. Riigi keskmiselt on perioodi 2005-2010 jooksul palgatöötaja kuukeskmine brutotulu suurenenud 52,8%, kõrgema sissetulekuga Põhja-Eestis 49,3% ja madalama sissetulekuga Kirde-Eestis aga 70,2%.Kui 2005. aastal oli Põhja-Eesti palgatöötaja kuukeskmine brutotulu 15% riigi keskmisest kõrgem, siis 2008. aastal 12,8% ja 2010. aastal 12,4% ning 2011. aastal 11,9%.2005. aastal oli kõige madalama sissetulekuga Kirde-Eestis keskmine palgatööst teenitud tulu Eesti keskmisest tasemest 33% väiksem, kuid 2010 ja 2011. aastal see vahe vähenes ja oli vastavalt 19,4% ja 15,4%.

Palgatöötaja kuukeskmine brutotulu suurenes 2011. aastal 4% võrra (+30,9 eurot), Põhja-Eesti palgatöötaja kuukeskmine tulu kasvas 3,6% (+30,8 eurot) ja Kirde-Eestis 5,1% (+32,6 eurot). 2012. aasta kasvuks kujunes 5,8% (+46,7 eurot), kusjuures Põhja-Eesti tulu kasvas 6% (+53,6 eurot) ja Kirde-Eestis 6,1% (+41,1 eurot).Sissetulekute piirkondlike erinevuste vähenemist on eeldatavalt paljuski mõjutanud ka rahvastiku mobiilsuse suurenemine, eeskätt tööalase pendelrände ulatuse kasv suurematesse keskustesse.

Keskmine brutokuupalk oli 2011. aastal 839 eurot ja tõusis varasema aastaga võrreldes 5,9%. 2011. aastal oli keskmine brutotunnipalk 5,04 eurot ja tõusis varasema aastaga võrreldes 5,4%. Ka reaalpalk tõusis pärast kaheaastast langust. Keskmine brutokuupalk ja -tunnipalk tõusid 2011. aastal kõige enam kinnisvaraalases tegevuses, vastavalt 11,4% ja 13,3%. 2010. aastal langesid sellel tegevusalal palgad kõige enam ning madala võrdlusbaasi tõttu oli 2011. aastal ka tõus kõige suurem. Keskmine brutokuupalk oli 2011. aastal avalikus sektoris 853 eurot ja erasektoris 834 eurot. 2010. aastaga võrreldes tõusis keskmine brutokuupalk avalikus sektoris 3,9% ja erasektoris 6,8%. Avaliku sektori alla kuuluvad ka riigi ja kohaliku omavalitsuse omanduses olevad äriühingud.

2012. aastal keskmine palk tõusis 887 euroni (+5,7%) ning jõudis 2013. aasta I kvartalis 900 euroni. 2012. aasta I kvartaliga võrreldes tõusis keskmine brutokuupalk 6,3%. Tõusev brutopalk ei pruugi tähendada inimeste ostujõu kasvu, juhul kui hinnatõus on palgatõusust kiirem.

Joonis 7. Brutokuupalga ja reaalpalga muutus, 2008. a II kv – 2013. a I kv.

Allikas ja joonis: Statistikaamet.

29

Võrreldes 2011. aastaga tõusis kuukeskmine brutotulu kõige rohkem Järva maakonnas (6,7%) ja kõige vähem Saare maakonnas (4,8%).Madalaimat tulu teenisid Valga maakonna palgatöötajad, nende brutotulu moodustas 74% Harju maakonna näitajast. Viimastel aastatel on vahe kõrgeima ja madalaima maakonna tulu väärtuse vahel püsinud stabiilsena.Kõige kõrgem on keskmine brutokuupalk info ja side tegevusalal, kus oli 2012. aastal keskmisest brutokuupalgast 1,6 korda suurem palk. Tema kannul oli väga väikese palgavahega finants- ja kindlustustegevus. Kõige madalam oli keskmine brutokuupalk endiselt muudes teenindavates tegevustes (498 eurot), kuigi ka sel tegevusalal 2011. aastaga võrreldes palk tõusis 6,5%. Muudes teenindavates tegevustes oli brutokuupalk ligi kolm korda väiksem kui info ja side tegevusalal.Avalikus sektoris oli keskmine brutokuupalk kõrgem kui erasektoris, kuid erinevus palgatasemes on vähenenud. Keskmine brutokuupalk avalikus sektoris oli 2012. aastal 896 eurot ja erasektoris 883 eurot. 2011. aastaga võrreldes tõusis keskmine brutokuupalk avalikus sektoris 5,1% ja erasektoris 6,0%.

Keskmisest palgast madalamat palka saab Eestis 70% töötajatest, ca 20% on keskmise palga saajaid ja ülejäänud 10% on kõrgepalgalised, kes seda müstilist keskmist upitavad.Reaalpalk, milles on arvesse võetud tarbijahinnaindeksi muutuse mõju, tõusis 2012. aastal 1,7% ning 2013. aasta I kvartalis varasema aasta sama ajaga võrreldes 2,7%. Reaalpalk tõusis seitsmendat kvartalit järjest. Reaalpalga kasvutempo on olnud siiski üsna mõõdukas, mistõttu oma toimetulekut heaks hindavate inimeste osatähtsus pole oluliselt suurenenud. Samuti on olnud palgakasv tegevus- ja ametiala lõikes ebaühtlane.

Õiglane töötasu Euroopa Nõukogu mõistes on väga täpselt määratletud. See on töötasu, mis moodustab vähemalt 68% riigi keskmisest palgast (ca 603 eurot) ning alla selle teenivate inimeste arv ei tohi ületada 5%.Euroopa sotsiaalharta artikli 4 lõike 1 alusel peab õiglane miinimumpalk moodustama vähemalt 60% keskmisest netopalgast (508 eurot), Eestis on see aga ca 44%.

6. PIIRKONDADE SKP ELANIKU KOHTA, EKVIVALENTNETOSISSETULEK JA VAESUSE MÄÄR

Piirkonnas loodud SKP iseloomustab eelkõige piirkonna majandusarengut, ent ei kajasta heaolu. Piirkonna SKP ei kajasta elanike tulusid ja kulusid, hariduse ja tervishoiu kättesaadavust jms, küll aga võimaldab hinnata piirkondade vahelise jõukuse jagunemist ja on sobiv näitaja regionaalpoliitika eesmärkide püstitamiseks ning nende saavutamise efektiivsuse mõõtmiseks.

SKP ühe elaniku kohta on aastate 2005-2008 jooksul kasvanud keskmiselt 1,45 korda. Kasv on olnud regiooniti ühtlane: Põhja-Eestis ja Kirde-Eestis 1,5, Lõuna-Eestis, Lääne-Eestis ja Kesk-Eestis 1,4 korda. Põhja-Eestis ületas SKP elaniku kohta riigi keskmist näitajat 1,5 korda.  

30

Tabel 8. Piirkondade SKP elaniku kohta, 2005-2010Aasta Põhja-

EestiLääne-Eesti

Kirde-Eesti

Kesk-Eesti

Lõuna-Eesti

Eesti kokku

Aastakeskminerahvaarv

200520062007200820092010

521176521730522712524 107525 721526 505

162477161877161333160921160617160470

173276172262171233170204169172168656

141366140863140449140113139816139674

347802346815345945345330344945344822

1 3460971 3435471 3416721 3406751 3402711 340127

SKP elaniku kohta, eurot

200520062007200820092010

12 55515 53417 84918 36316 09716 245

6 0406 9578 1698 2435 8757 186

5 2295 8416 9977 7096 1857 022

5 2386 0957 4117 2515 0916 607

5 7806 6197 9218 2636 0397 278

8 3079 96711 64812 11010 32610 688

2010/2005, % x 128,2 97,3 118,3 97,2 104,5 124,3SKP elaniku kohta, % Eesti keskmisest

200520062007200820092010

151,1155,9153,2152,8155,9152,0

72,769,870,168,656,967,2

62,958,660,164,259,965,9

63,161,163,660,349,361,8

69,666,468,068,858,568,1

100,0100,0100,0100,0100,0100,0

Allikas: Statistikaamet.

Kui 2005. aastal oli Põhja-Eestis SKP elaniku kohta 151,1% Eesti keskmisest, siis 2009. aastal 155,9%, mis 2010. aastal vähenes 152%-ni (perioodil kokku +0,9PP). Kirde-Eesti vastavad arvud olid 62,9% ja 59,9% ning 65,7% (+2,8PP). Ülejäänud piirkondades on aastate 2005-2010 jooksul SKP elaniku kohta (mõõdetuna protsentides Eesti keskmisest) langenud Lääne-Eestis 5,5 protsendipunkti, Kesk-Eestis 1,3 ja Lõuna-Eestis 1,5 PP, moodustades 2010. aastal vastavalt 67,2%, 61,8% ja 68,1% Eesti keskmisest.

Harju maakonnale (152,0% Eesti keskmisest) järgnesid Lõuna-Eesti (68,1%), Lääne-Eesti (67,2%), Kirde-Eesti (65,9%) ja Kesk-Eesti (61,8%).

2010. aastal oli Eesti SKP elaniku kohta14 64% EL-i keskmisest, kuid 2007. aastal oli see näitaja 70%, kuna majanduskriisi ajal aastatel 2008-2009 vähenes Eesti SKP kiiremini, kui EL-i keskmine. 2010. aastal oli SKP elaniku kohta EL-i keskmisega võrreldes suurim Luksemburgis (283%), Hollandis (134%) ja Iirimaal (128%). Väikseima SKP-ga elaniku kohta olid Bulgaaria (43%) ja Rumeenia (45%), kus see oli alla poole EL-i keskmisest.

2010. aastal elanikkonna sissetulek vähenes ja aasta keskmine tööpuudus kasvas. Siirded (riiklikud toetused ja pensionid) aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oli 2010. aasta suhtelise vaesuse määr koguni 41,1%

14 ESA kogumik „Säästva arengu näitajad“, Tallinn, 2011.

31

(2009. aastal 40,8%). Leibkonna tüübi järgi on suhtelise vaesuse määr aasta jooksul tõusnud kõige rohkem üksiku üle 65-aastase leibkonnas (9,8 protsendipunkti võrra) ning vähenenud vähemalt kolme lapsega paari leibkonnas (4,2 protsendipunkti võrra).

2010. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 280 eurot (2009. aastal 286 eurot). Võrreldes 2009. aastaga elanike sissetulekud vähenesid, see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri langemise kuue euro võrra. 2010. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,3 korda. 2011. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 299 eurot. Võrreldes 2010. aastaga elanike sissetulekud suurenesid, see põhjustas omakorda suhtelise vaesuse piiri tõusmise üheksateist euro võrra. 2011. aastal

Tabel 9. Aasta ekvivalentnetosissetulek piirkonniti, 2005-2011, eurodes2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011

Kogu Eesti 4354,62 5303,9 6333,00 7206,36 6781,92 6570,37 7129,81Põhja-Eesti 5389,29 6624,76 7602,42 8915,80 8189,25 7806,74 8505,41Kesk-Eesti 3760,37 4728,44 5833,47 6206,27 6016,39 5753,77 6264,54Kirde-Eesti 3149,31 3704,70 4775,09 5377,46 5198,51 4939,54 5202,86Lääne-Eesti 3775,13 4617,17 5639,95 6206,20 6056,65 6244,99 6484,67Lõuna-Eesti 3905,13 4648,17 5695,68 6361,13 6042,46 5941,35 6584,36

Allikas: Statistikaamet.

erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,4 korda. Vaatamata sellele, et püsiv töökoht vähendab vaesusesse langemise ohtu kõige enam, tuleb vaesust kogeda ka paljudel palgatöötajatel. Eestis oli 2011. aastal 7% palgatöötajaid, kes elasid vaesuses hoolimata sellest, et neil oli püsiv töökoht15.

Joonis 8. Aasta ekvivalentnetosissetulek piirkonniti, 2005-2011, eurot

Allikas: Statistikaamet.

15 Suhtelises vaesuses elas 2011. aastal kuuendik elanikest. Tiiu-Liisa Laes, Statistikablogi, 19.12.2012. http://statistikaamet.wordpress.com/2012/12/19/suhtelises-vaesuses-elas-2011-aastal-kuuendik-elanikest/

32

Eesti aasta keskmine ekvivalentnetosissetulek on aastate 2005-2011 jooksul suurenenud 4 354,6 eurost kuni 7 129,8 euroni ehk 1,6 korda. Seejuures on kõige väiksema sissetulekuga Kirde-Eestis on kasv olnud mõnevõrra suurem (1,65 korda), kuid jääb riigi keskmisest 1 927 euro ehk 27% võrra madalamaks. Kõige suurema netosissetulekuga Põhja-Eestis suurenes aastasissetulek 1,58 korda, jäädes endiselt 19,3% Eesti keskmisest kõrgemaks. Lääne-Eestis oli vaadeldava perioodi ekvivalentnetosissetulek kasvanud 1,72 korda, millega vähenes mahajäämus riigi keskmisega võrreldes 10,3%-lt kuni 9,1%-ni.

Suhtelise vaesuse näitaja kohaselt on vaene isik, kelle ekvivalentnetosissetulek on alla 60% riigi mediaanekvivalentsissetulekust, mis 2010. aastal moodustas 5 598 eurot leibkonnaliikme kohta. Sellest 60%, ehk suhtelise vaesuse piir oli 3 359 eurot tarbija kohta. Seega elasid 2010. aastal suhtelises vaesuses need, kelle ekvivalentnetosissetulek oli alla 280 euro kuus.Sarnaselt varasemate aastatega oli 2010. aastal märgata, et suhtelises vaesuses elavate nooremate inimeste osatähtsus kasvas ning 65-aastaste ja vanemate osatähtsus vähenes. 2010. aastal elas 22% 18–24-aastastest ning 13% 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses. Oluliseks põhjuseks on noorema vanuserühma kõrge töötus ning pensioniealiste stabiilsem sissetulek võrreldes teiste vanuserühmadega.Võrreldes varasema aastaga oli 2011. aastal märgata, et suhtelises vaesuses elavate nooremate inimeste osatähtsus vähenes ning 65-aastaste ja vanemate osatähtsus suurenes. 2011. aastal elas 21% 18–24-aastastest ning 17% 65-aastastest ja vanematest suhtelises vaesuses (2010. aastal vastavalt 22% ja 13%). Oluliseks põhjuseks on noorema vanuserühma töötuse vähenemine.

Leibkonna tüübi järgi oli suhtelise vaesuse määr 2010. aasta jooksul tõusnud kõige rohkem vähemalt kolme lapsega paari leibkonnas (7,2 protsendipunkti võrra) ning vähenenud üksiku üle 65-aastase leibkonnas (6,9 protsendipunkti võrra). Suhtelise vaesuse määr on 2011. aasta jooksul tõusnud kõige rohkem üksiku üle 65-aastase leibkonnas (9,8 protsendipunkti võrra) ning vähenenud vähemalt kolme lapsega paari leibkonnas (4,2 protsendipunkti võrra).

2012. aastal elanikkonna sissetulek suurenes, samas suurenes ka sissetulekute ebavõrdsus. Suhtelises vaesuses elas 2012. aastal 18,7%. Elanikkonnast (+1,2PP). Siirded (riiklikud toetused ja pensionid) aitasid takistada vaesusesse langemist, sest nende mittearvestamisel sissetulekute hulka oleks suhtelises vaesuses elanud 39,6% ja absoluutse vaesuses 31,3% elanikkonnast. 2012. aastal elas suhtelises vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 329 eurot (2011. aastal 299 eurot) ning absoluutses vaesuses inimene, kelle kuu ekvivalentnetosissetulek oli väiksem kui 196 eurot (2011. aastal 186 eurot). 2012. aastal erinesid elanikkonna vaeseima ja rikkaima viiendiku sissetulekud 5,5 korda.

Haridustase mõjutab suhtelisse vaesusse jäämise riski oluliselt. Põhi- või madalama haridusega inimestest iga kolmas kuulus sissetuleku poolest vaeseimasse ja vaid iga kuueteistkümnes rikkaimasse sissetulekuviiendikku. Samal ajal kuulus kolmandik kõrgharidusega inimestest rikkaima viiendiku hulka. Seetõttu on ka kõrgemalt haritud inimeste vaesuse määr (7,5%) üle kolme korra väiksem kui põhi- või madalama haridusega inimestel (25,7%). Hea haridus on oluline vaesuse vältimise eeldus.

33

Suhtelise vaesuse määr on aastatel 2005 - 2010 vähenenud Eestis 0,8 protsendipunkti ja EL27 riikides keskmiselt 0,1 protsendipunkti võrra. Parem oli olukord 2009. aastal kui suhtelise vaesuse määr alanes eelneva aastaga võrreldes 3,9 pp. võrra. 2010. aastal suurenes suhtelise vaesuse määr kuni 17,5%-ni, suurenedes 1,7 protsendipunkti. Suhtelises vaesuses elas ka 2011. aastal 17,5% Eesti elanikkonnast.

Piirkondlikus võrdluses on Kirde-Eesti elanikel suhtelise vaesuse määr ligi kolm korda kõrgem kui Põhja-Eesti elanikel. Samuti on maaelanikel vaesuses elamise risk oluliselt suurem (1,3 korda) kui linnaelanikel.

Põhja-Eestis oli paremal järjel olevate inimeste kontsentratsioon elanike seas kõrgeim — suhtelise vaesuse määr, mis näitab isikute osatähtsust, kelle ekvivalentnetosissetulek on suhtelise vaesuse piirist madalam, on 2005. aasta 11,9% -lt vähenenud 2009. aastal 10,1%-ni, mis 2010. aastal aga suurenes 10,4%-ni ning 2011. aastal 10,6%-ni.

Tabel 10. Suhtelise vaesuse määr, 2005–2011, %2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011

Kogu Eesti 18,3 19,4 19,5 19,7 15,8 17,5 17,5Põhja-Eesti 11,9 11,1 11,1 11,3 10,1 10,4 10,6Kesk-Eesti 22,9 22,7 23 24,3 18,3 23,1 20,2Kirde-Eesti 27,9 32,6 31,6 30,8 24,6 29,7 29,4Lääne-Eesti 19,6 21,6 23,8 24,1 19,2 15,9 20,1Lõuna-Eesti 20,8 23 22,8 23,2 17,7 20,8 20,2Linnaline asula 15,5 16,5 16,9 17,5 13,8 15,8 15,8Maa-asula 24,7 25,8 25,3 24,7 20,5 21,3 21,4

Allikas: Statistikaamet, EUROSTAT.

Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus, olles 2005. aastal 19,6 ja 22,9% vahel ning 2011. aastal 20,1 ja 20,2% piirides. Kõige suurem vaesuse määr oli 2006 ja 2007. aastal Kirde-Eestis – vastavalt 32,6 ja 31,6%, mis 2009. aastal vähenes 24,6%-ni, kuid oli ka 2010. ja 2011. aastal ülejäänud piirkondade omast kõrgem (vastavalt 29,7% ja 29,4%). Madalama suhtelise vaesuse määra poolest järgnes Põhja-Eestile Lääne-Eesti, kus vaesuse määr oli 2010. aastal 15,9% (vähenemine 3,3 PP), mis 2011. aastal aga suurenes 20,1%-ni.

Kõige madalam suhtelise vaesuse määr oli samal ajal Tallinnas (10,3 ja 10,2%), Harjumaal (10,4 ja 10,6%) ja Tartumaal (16% ja 16,7%). Saaremaal vähenes nimetatud ajavahemikul vaesuse määr 17,4%-st kuni 14,0%-ni. 2010. aastal lisandus siia Lääne maakond (12,7%), kus vaesuse määr aga kasvas 2011. aastal 21,0%-ni. 2010 ja 2011. aastal oli vaeseid rohkem Ida-Viru-, Valga- ja Põlva- ning Jõgevamaal, kus suhtelise vaesuse määr oli vastavalt 29,7%, 25,8 ning 25,4%. 2010. aastal lisandus vaesemate hulka ka Võru maakond (25,2%).

34

Joonis 9. Suhtelise vaesuse määr, 2005–2011, %

Allikas: Statistikaamet.

Linnalistes asulates oli vaeste proportsioon aastatel 2005-2008 suhteliselt ühtlaselt alla riigi keskmise, olles 15,5....17,5% piirides. Kõrgem vaeste osatähtsus (17,5%) oli 2008. aastal, mis 2009. aastal alanes 13,8%-ni, kuid järgnevatel aastatel suurenes vastavalt 15,9%-ni ja 15,8%-ni.

Maa-asulates oli vaesemaid inimesi märksa enam - suhtelise vaesuse määr aastatel 2005-2008 oli 24,7.... 25,8% vahel, mis 2009. aastal küll vähenes 20,5%-ni, kuid jäi riigi keskmisest 4,7 PP võrra suuremaks. 2010. aasta vastavad maa-asulate näitajad olid 21,3% ja 3,8 PP. 2011. aastal oli maa-asulates vaesuse määraks 21,4%.Ääremaadel võib juba täheldada ulatuslikku sotsiaal-majanduslikku marginaliseerumist (s.t. mittetöötava ja abimajapidamises hõivatud tööealise elanikkonna keskmisest kõrgemat taset). Peamised vaesuse regionaalsed riskid on madalapalgaliste töökohtade domineerimine ning kõrge tööpuudus. Elamine madala toimetulekuressursiga regioonis tähendab olulist leibkondliku ja indiviidivaesuse riski.Vaesus ja ebapiisav haridustase on otseselt omavahel seotud ning madala haridustasemega töötajaid on veel suhteliselt palju just suurema suhtelise vaesusega piirkondades. 2011. aastal moodustas Eestis esimese haridustasemega või madalamaga (algharidus) tööjõu osatähtsus 10,4% ja kolmanda haridustasemega (kesk- ja kõrgharidus) tööjõu osatähtsus 36,1%. Maa-asulate vastavad arvud olid 13,7 % ja 28,5%, linnades aga 9,1% ja 39,2%. Kirde-Eesti esimese ja kolmanda haridustaseme osatähtsused olid 8,7 ja 29,0%, Põhja-Eestis 7,9 ja 43,4%, Lõuna-Eestis 12,1 ja 34,5%, Lääne-Eestis 13,3 ja 27,5% ning Kesk-Eestis 16,0 ja 26,3%.

EL27 keskmine suhtelise vaesuse määr on vaadeldava perioodi jooksul olnud stabiilselt 16,3...16,7% piirides. Naaberriikidest on parem olukord Soomes, kus on vaesuse määr suurenenud 2005. aasta 11,7%-lt kuni 13,8%-ni 2009. aastal, mis seejärel 2010. aastal

vähenes 13,1%-ni. Leedus oli suhtelise vaesuse määr kogu perioodi jooksul ühtlane, kõikudes 19,1 ja 20,7% vahel. Lätis on vaesuse määr suurenenud 2005. aasta 19,8%-lt kuni 25,7%-ni 2009. aastal, mis edaspidi vähenes järgmisel aastal 21,3%-ni.

2011. aastal oli Eesti elaniku keskmine ekvivalentnetosissetulek16 (leibkonna sissetulek, mis on jagatud leibkonnaliikmete tarbimiskaalude summaga) 594 eurot kuus ehk 46 eurot 16 Vaata viide 7. http://statistikaamet.wordpress.com/2012/12/19/suhtelises-vaesuses-elas-2011-aastal-kuuendik-elanikest/

35

rohkem kui aasta varem. Linnaelaniku keskmine sissetulek kuus oli 609 eurot ja maaelanikul 561 eurot. Vahe on 48 eurot ehk linnaelaniku sissetulek oli 9% suurem. Samas on sissetulekud linnas ja maal viimastel aastatel ühtlustunud. Kolm aastat varem oli sissetulekute erinevus 16%. 

Sissetuleku põhjal jagatakse elanikud viide kvintiili — esimeses on madalaima sissetulekuga inimesed ja viiendas kõrgeima sissetulekuga.

Joonis 10. Elanikkond sissetulekukvintiili ja elukoha järgi, 2011

Allikas ja joonis: Statistikaamet.

Piirkonniti oli rikkamate inimeste kontsentratsioon kõrgem Põhja-Eestis, kus 54% elanikest kuulus kõrgema sissetulekuga elanikkonna hulka (viiendasse või neljandasse kvintiili). Kirde-Eestis kuulus aga 59% elanikest madalama sissetulekuga elanikkonna hulka (esimesse või teise kvintiili). Kesk-, Lääne- ja Lõuna-Eestis oli võrdlemisi ühtlane sissetulekujaotus. Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal oli aga madalama sissetulekuga inimesi rohkem kui kõrgema sissetulekuga inimesi.Maaelanike vaesuse määr on aastate jooksul olnud kuni kümme protsendipunkti kõrgem kui linnaelanikel. 2011. aastal oli maaelanike (alevik, küla) vaesuse määr 21,4% ja linnaelanikel (linn ja alev) 15,8%. Samas on erinevus viimase kaheksa aasta jooksul märgatavalt vähenenud. Kui 2004. aastal oli vahe 11 protsendipunkti, siis 2011. aastal viis protsendipunkti. Põhjuseks on see, et ka suurema sissetulekuga leibkonnad eelistavad üha enam elamiskohana looduslähedast elukeskkonda. Selle nimel ollakse nõus läbima pikemaid vahemaid linna töölesõiduks ja paljudel juhtudel aitab IT-vahendite kasutamine teha tasuvat tööd ka kodust lahkumata. 

Eurotsooni 17 liikmesriigi seas on kõige vaesemad eestlased ja slovakid, kui võtta aluseks inimestele kuuluv vara, selgub Rootsi ärilehe Dagens Industri uuringust. Credit Suisse ja Oxfordi ülikooli teostatud uuringus vaadeldi varade väärtust 2012. aastal. Eesti majapidamises oli keskmiselt varasid 21 000 euro eest. Antud statistika kohaselt oleme eurotsoonis üks vaesemaid riike – meist kehvemini läheb vaid slovakkidel, kellel on inimese kohta vara 19 000 eurot. Esimese kuue seas olid näiteks Luxembourg (119 000 eurot), Prantsusmaa (206 000 eurot), Belgia (181 000 eurot) ja Austria (139 000 eurot). Soome asus tabelis kümnendal kohal, keskmisel soomlasel on vara 113 000 euro väärtuses.

36

Majanduskoostöö ja arengu organisatsiooni OECD17 01.10.2012 avaldatud majandusülevaates kiidetakse Eestit kriisist kiire taastumise eest, kuid kitsaskohtadeks on märgitud pikaajaline töötus, noorte ebapiisav haridus, vaesus, laste vaesusrisk. Samuti on majanduse struktuuris toimunud muutused, mis vajavad teist liiki oskustega tööjõudu kui on tänastel töötutel. 32% Eesti tööealisest elanikkonnast on ilma kvalifikatsioonita ning vähese ettevalmistuse ja madala kvalifikatsiooniga tööjõu osakaal on OECD riikidest Eestis üks kõrgemaid, nendib raport.

OECD peasekretär Jose Angel Gurria18 märkis ära oma kohtumisel Eesti peaministriga, et eriti suureks läks kriisi ajal noorte, mitte-eestlaste ja väikese ettevalmistusega inimeste töötuse osakaal – vastavalt 22, 18 ja 26 protsenti -”Liiga paljud noored lahkuvad koolist diplomita. Sellest ei kaota ainult noored, vaid ka Eesti.” Tööturu olukorda tuleb parandada vaesusriski vältimiseks. Inimeste osakaal, kes elasid allpool vaesuspiiri, kasvas aastatel 2007–2010 6,5 protsendilt 11,7 protsendile. „Vaesus taastoodab end, see on igal pool nii,“ selgitas Gurria, miks on oluline mahajäänuid järele aidata. Vaesuses elavate laste hulk on veel kaks korda suurem elanikkonna keskmisest ning 19 euro suurune üldine lastetoetus ei aita kuigi palju vaesusriski vähendada.

2010. aastal oli laste (0-17 a) suhtelise vaesuse määr 19,5, 2011. aastal 17%. 2010. aastal elas suhtelises vaesuses 47 674 last ja 2011. aastal 41 731 last. Laste vaesuse määr langes 2,5 protsendipunkti ehk 5 943 last oli võrreldes eelneva aastaga vähem vaesuses.

Eesti kulutused toimetulekutoetustele on teiste liikmesriikidega võrreldes väga tagasihoidlikud. Kui mujal kulutatakse selleks üks protsent sisemajanduse kogutoodangust, siis Eestis kulus 2010. aastal toetusteks ainut 0,1 protsenti. Läbiv soovitus Eesti toetuste süsteeme analüüsides on väheste ressursside sihipärasem kasutamine eelkõige nende abistamiseks, kes on kõige suuremas puuduses.Raport nendib, et ebavõrdsus Eesti ühiskonnas on üks suuremaid Euroopas, kuid samas maksude ja toetuste efektiivsus selle ebavõrdsuse vähendamiseks üks madalamaid Euroopas. Saksamaal maksavad kõige rikkamad tulumaksu 45 %, Rootsis kuni 61 %, meil 21 %, OECD hinnangul on meie rikkamate vanemahüvitised luksuslikud.Samuti soovitab OECD Eestil ümber mõelda 2015. aastaks kavandatud üksikisiku tulumaksu määra langetamise 21 protsendilt 20%-le ning tõsta selle asemel maksuvaba miinimumi, mis on Eestis praegu teiste riikidega võrreldes madal.

7. PIIRKONDADE PROBLEEMID

OECD andmetel19 kuulub Eesti nende riikide hulka, kus kodanikud leiavad, et neid ei kaasata piisavalt poliitikate kujundamisse ning see väljendub usalduse puudumises. Kui näiteks 60% Põhjamaade elanikest usaldab oma riigi valitsust, siis Eestis vaevalt 20%. Ligikaudu 59% OECD riikide elanikest väidab, et on oma praeguse eluga rahul. Hollandi, Taani ja Soome elanikud on kõige rahulolevamad, samas kui Eestis on oma eluga rahul vähem kui kolmandik inimestest. Suur ja aktiivne osa ühiskonnast on

17http://www.oecd.org/economy/economicsurveysandcountrysurveillance/economicsurveyofestonia2011.htm . 18 http://www.e24.ee/992004/eesti-peaks-keskenduma-nuud-abivajajatele. 19 HEAOLU JA ELUKVALITEEDI MÕÕTMISEST OECD NÄITAJATE PÕHJAL; EESTI STATISTIKA KVARTALIKIRI 4/11.

37

kaotanud usu sellesse, et valitsus üldisest hüvest lähtub, kodanike väärikusest ja heaolust hoolib.

Statistikaameti andmetel oli 2010. aastal Eesti elaniku oodatav eluiga sünnimomendil 75,8 aastat, naistel vastavalt 80,5 aastat ja meestel 70,6 aastat (Rannala 2011). OECD riikides on keskmine eluea pikkus 79,5 aastat. Kui enamikes OECD riikides hindavad inimesed oma tervist heaks, siis Eesti on kahjuks nende riikide hulgas, kus hinnangud tervisele ei ole head. Pikaajaline haigus vaevab peaaegu iga teist täiskasvanut (Taidre 2011).

Eesti viimase aja valitsused ei ole suutnud täita oma põhilist ülesannet: teenida rahvast ja muuta rahva elu paremaks ning väärikaks. "Nähtamatu käsi" ehk vaba turumajandus ei taha teada ega hooli sellisest väärtusest nagu eesti rahva püsimine. Riigijuhtide jaoks peab see aga põhiseadusest tulenevalt olema kõige olulisem eesmärk. Paljudes möödalaskmistes näevad tunnustatud eksperdid, et asi pole mitte riigi rahalistes võimalustes, vaid tahtmises ja hoolimises. Väljarännanute arvu pidev kasv näitab, et meie rahvas soovib ja vajab inimkesksemat poliitikat. Eesti riik peab tagama inimväärsed elutingimused igas linnas ja vallas, igas alevis, alevikus ja külas, mitte keskenduma ainult väljavalitud tõmbekeskustele (näiteks, poliitilistes ringkondades levinud käegalöömise mentaliteet, mida esindab ka regionaalministri haldusreformi mudel ja arutelud "kestliku kahanemise" võimalikkuse üle). Kui Eesti Vabariik tagas palju vaesematel aegadel põhikoolide ja vaid mõnekümne õpilasega gümnaasiumiastmete ülalpidamise, siis kuidas on võimalik juhtpoliitikutel väita, et Euroopa Liidu liikmena ei ole me enam selleks suutelised? 18.04.2011 avaldatud OECD analüüsi andmetel on sissetulekult Eesti elanikud OECD liikmete seas tagant viiendad, meist tagapool on Poola, Mehhiko, Türgi ja viimasena Tšiili. Kolmandik Eesti inimestest puutub kokku raskustega toidu, rendi, laenu ja muude argikulutuste eest maksmisel, mis viib Eesti vaeste riikide hulka. Valitsus on vähendanud ja külmutanud aastateks seni niigi EL kõige madalamal tasemel olnud paljude töötajate palgad. 12 kvartalit järjest kõrge inflatsiooni tõttu on toimunud reaalpalga langus. Eestis oli 2010. aastal, näiteks, miinimumpalk 290 eurot, Lätis ja Leedus vastavalt 285,92 ja 231,70 eurot, kuid sügavas majanduskriisis olevas Kreekas 876,62 eurot. Keskmine tööjõukulu kuus oli meil 2010. aastal 1 091 eurot, Lätis ja Leedus vastavalt 794 ja 802 eurot ning Soomes 3 977 eurot.

Suureks probleemiks on, et paljudes külades, alevites ja väikelinnades puuduvad märkimisväärsed oskused peale põllumajanduse, maastikuhoolduse, kohaliku väiketööstuse (põhiliselt metsa-puidutooted, kohalik toit), käsitöö, puhke- ja turismimajanduse ning nõrgavõitu teenindussektori. Valdav osa maapiirkonna ettevõtetest on väikesed, nende investeerimise, laienemise ja töökohtade loomise võime on kesine ning konkurentsivõime ebapiisav.

Eestis töötab liialt palju inimesi valdkondades, mille tootlikkuse potentsiaal pole ka arenenud riikides suur (õmblus-, tekstiili-, puidu- ja mööblitööstuses, lihtsate teenuste pakkumisel ja jaekaubanduses). Töötlevas tööstuses on Eestis enam investeeritud materiaalsesse põhivarasse kesk- ja madal-tehnoloogilises sektoris. Eesti arengu paradoksiks on küsimus, miks ei ole suhteliselt korras makronäitajate kontekstis toimunud arengunihkeid ettevõtete äritegevuse iseloomus – ja miks ei ole kasvanud nende keerukus ja rahvusvaheline strateegiline roll?

38

Sellise olukorra püsimist ilmestab pilk tööjõutootlikkusele ja majanduse struktuurile, kust joonistub välja paljukordne erinevus EL 27 liikmesriigi keskmisega, rikkamatest riikidest rääkimata.

Joonis 11. Eesti ja Soome tööjõu tootlikkus, 2010, tuhat eurot

Allikas: EUROSTAT. Märkus: KT- kõrgtehnoloogiline; KKT- kesk-kõrg.; KMT- kesk-madal; MT- madal; TMK- teadusmahukad kõrgtehnoloogilised.

Näiteks, majanduse struktuuri suurt erinevust Soomest20 näitavad ka tööhõive absoluutarvud: kui madaltehnoloogilises tööstuses on erinevus 2,25 korda, siis kõrgtehnoloogilises tööstuses 7,02 korda; keskkõrgtehnoloogilises tööstuses 6,66 korda; teadmusmahukates teenustes 5,81 korda Soome kasuks (töötajate arvu vahe on ca 4 korda).Eesti majanduse väljavaadet raskendab tõsiasi, et isegi kui meie tootlikkus tõuseks sektorite kaupa Soome tasemele, siis jääb absoluuttulem põhjanaabritele märgatavalt alla.Soome majanduse struktuuri saavutamiseks on meil kõrgtehnoloogilises või teadmus-mahukas tootmises ja teenustes puudu nii ca 30 000 töötajat kui ka ca 30 000 töökohta.

Peale eespool kirjeldatu piirab äärealade majanduse kasvu võrreldes teistega suur kaugus Tallinnast, väiksus ning olemasoleva tööjõu suhteliselt madal haridustase. Kahaneva elanikkonnaga maapiirkondades on halvenenud nii tehniline kui ka sotsiaalne infrastruktuur, mis oluliselt vähendab nende piirkondade atraktiivsust ettevõtjaile ja potentsiaalseile elanikele.

Mõnevõrra paremas olukorras on suuremate linnade majandus, kuhu on koondunud nii teadmised kui ka töökohad. Näitena on alljärgnevalt ära toodud lühiülevaade Tartu konkurentsivõime kohta.

20 „Kõrgema lisandväärtusega ja TA&I-mahukate välisinvesteeringute kaasamine Eesti innovatsioonipoliitika osana“. Katrin Männik (Technopolis Group Tallinn), Ott Pärna (Estonian Investment Corporation ESTCORP) www.technopolis-group.com

39

Tartu ülikool ja Tartu teaduspark tegid ühisuuringu21 «Tartu ja Lõuna-Eesti konkurentsivõime ja kasvualade analüüs», mis näitab, et Tartul on mitmes vallas, näiteks meditsiiniteenustes, suur kasutamata potentsiaal. Uuring käsitleb perioodi 2002–2011. Väga selgelt tõuseb Tartus esile joogitööstus, mis annab poole Eesti vastava haru lisandväärtusest, annab tööd veerandile selle haru töötajatest ja on ka väga tugev eksportija. Teine tugev tööstusharu on trükindus, kirjastamine, mis annab tööd viiendikule selle haru töötajatest Eestis, ka käibe ja lisandväärtuse osas oluline haru.

Tartus on aga tööstusharusid, mille osatähtsus on vähenenud. Näiteks mööblitööstus ja rõivatööstus. Rõivatööstuses jäi töökohti 700 võrra vähemaks, lisaks mööblitööstuses tuhat kohta – terve Tarmeko likvideeriti.

Tartu tööstus on võrreldes kümne aasta tagusega koomale tõmbunud, teenuste osa aga kasvanud. Eriti silmapaistev on programmeerimise rida. Tartu on selles valdkonnas väga tugev, juurde on tehtud 600 töökohta. Sinna kuuluvad näiteks Playtech ja Regio.Teine suur kasvaja oli teadus- ja arendustegevus. Siia kuuluvad OÜ Tervisliku Piima Biotehnoloogia Arenduskeskus ja Nanotehnoloogia Arenduskeskus. Tartu linna majandusvaldkondade puhul oli 2011. aastal suurim osakaal kutse-, teadus- ja tehnikaalase tegevuse valdkonnas (14%) ja kinnisvara alases tegevuses (11%). Esimeses valdkonnas toimus perioodil ka kõige suurem osakaalu kasv – 6 protsendipunkti võrra ja järjekorras teine kasv oli tervishoius ja sotsiaalhoolekandes 4 protsendipunkti.

Juurde on tulnud töökohti metallitoodete tootmises, peaaegu 600. Kasvanud on haagiste ja mootorsõidukite osade äri: Respo Haagised, tungraudade tegijad ja veel mitmed. Ka puidutööstuses on tulnud lisaks paarsada töökohta.

Metalliettevõtted on uuringu järgi olnud tõusjad mahu mõttes: Tartu osa Eesti üldises mahus kasvas kolmelt protsendilt üheteistkümnele, Lõuna-Eestis tervikuna kümnelt viieteistkümnele. Aga lisandväärtuse loojaina jäävad siinsed metallifirmad valdkondade esiviisikust välja. Probleem on selles, et Tartu metallifirmad on olnud allhankefirmad ja nendeks ka jäänud, mistõttu paljud metallifirmad toodavad teiste jaoks ega saa kogu tootmisahela kasumit endale. Seega oleks vaja saada ise allhanke tellijaks ja lõpptoote müüjaks.

Enim on perioodil 2002-2011 kahanenud Lõuna-Eesti osakaal elektrienergia (-17%), kunsti ja meelelahutuse (-15%) ning muude teenindavate tegevuste osas (-6%).

2011. aasta märtsikuus esitleti OECD hindamisdokumenti ja anti soovitusi: „Eesti. Ühtsema valitsemise poole.“ Tegemist on autoriteetse ja kõrge kvaliteediga uuringuga Eesti juhtimisest ja valitsemisest. OECD sõnum on selge: väiksuse ja negatiivsete demograafiliste arengutrendide tõttu ei saa Eesti endale lubada killustatust ning peab püüdlema nn ühtse valitsemise poole, mis annab kokkuhoiu ja efektiivsuse.

Piirkondade probleemid, osalt ka kasutamata arengu eeldused, on:

21 «Tartu ja Lõuna-Eesti konkurentsivõime ja kasvualade analüüs», http://www.teaduspark.ee/UserFiles/Projektid/CCIC/Tartu%20ja%20L%C3%B5una-Eesti%20konkurentsiv%C3%B5ime%20ja%20kasvualade%20anal%C3%BC%C3%BCs.pdf

40

Eesti äärealade elanike madalad sissetulekud. Kirde-Eesti ja Kesk-Eesti elanike suhtelise vaesuse määr on vastavalt ligi kolm ja kaks korda kõrgem kui Põhja-Eesti elanikel. Maaelanikel on vaesuses elamise risk oluliselt suurem (1,3 korda) kui linnaelanikel.

Madalad kulutused toimetulekutoetustele. Kolmandik Eesti inimestest puutub kokku raskustega toidu, rendi, laenu ja muude argikulutuste eest maksmisel;

Regionaalpoliitika kujundamisel puudub ühine pilt ja suund ning piirkondade terviklik arendamine (meetmete täiendavus). Lahendamist vajavad probleemid on laiemad kui ühe ministeeriumi või asutuse pädevuspiirid ning väljatöötamata ja rakendamata on ühtse valitsemise kontseptsioon;

Erinevate valdkondade toetusmeetmete sihistamisel ebapiisav arvestamine nende võimaliku kompleksse mõjuga piirkondade arengu tasakaalustamisel, riski- piirkondade eelistamata jätmine rahastamisotsuste tegemisel;

Eesti-sisesed suured regionaalsed arenguerinevused. Piirkondlikud erinevused sisemajanduse koguprodukti osas on süvenenud;

Ühekülgne majandusstruktuur, arendustegevuse alarahastamine. Ettevõtete väiksus, turupositsiooni nõrkus, võlakoormuse kasv ja krediidiprobleemid;

Ettevõtjate ebapiisav ettevõtlikkus, ettevõtete tehnoloogiline mahajäämus ja madal ettevõtluskultuur, vähene lisandväärtus ning aeglane kohandumine muutunud tingimustes;

Puudulik tugiinfrastruktuur, ettevõtevahelise koostöö ja ühistegevuse nõrkus ning vähesed lisateenused. Välja on arendamata regionaalsed innovatsioonisüsteemid;

Kaupade ja teenuste administratiivselt reguleeritavate hindade suur kasv; Töötajate ebapiisav haridustase; vajalike oskustega inimeste puudus; madal

tootlikkus ja kasumlikkus töötaja kohta; Töökohtade kadumine äärealadel, suur tööpuudus, majanduslikult mitteaktiivse

rahvastiku suur osakaal, rahvastiku vananemine, noorte äravool; Traditsioonilise oskusteabe ja kohalike ressursside vähene ärakasutamine; Tagasihoidlik kogukondlik aktiivsus ja kaasatus piirkonna arendustegevusse; Peamiste kaubanduspartnerite majandusolukorra ebastabiilsus, mistõttu nõudlus

Eesti ekspordi järele võib väheneda. Kohalike omavalitsuste tulubaasi vähendamine, mis on muutunud oluliseks

kitsakohaks. Avalike teenuste vähene kättesaadavus ning vastava infrastruktuuri (sh. kiire internetiühendus) mittevastavus kaasaja nõuetele ning kujunenud arengusituatsioonile;

Kultuuri- ja loodusobjektide potentsiaali rakendamist kohaliku arengu edendamiseks on seni takistanud nende tehniline seisukord, vähene ligipääsetavus ja eksponeeritus, puudulik varustatus tugiinfrastruktuuriga, vähesed lisateenused, samuti objektide nõrk omavaheline sidustatus ja ebapiisav omavaheline ja rahvusvaheline koostöö.

Linnades oli vaeste ja rikaste proportsioon võrdsem, maal olid vaesemad inimesed enamuses. Vähese majandusaktiivsuse ja elanikkonna madala maksejõuga kaasnevad teenuste kättesaadavuse halvenemine ja infrastruktuuride ebarahuldav olukord on peamiselt maapiirkondades.Olukorras, kus elanike arv on väike ja ettevõtted mikro-, väikese- või keskmise suurusega, mängib olulist rolli kohaliku kogukonna elujõulisus. Ühistegevus, heakord ja seltsimajad

41

saavad teoks tänu ühistele pingutustele, riigi, kohalike omavalitsuste ja ettevõtjate ning külaliikumise koostööle.

Välisinvesteeringud panustavad majandusarengusse mitte ainult läbi kapitali juurdevoolu ning uute oskuste ning tehnoloogiate maaletoomise, vaid välisomanduses või välisosalusega ettevõtted on ka kaks korda tõenäolisemalt tugevamad eksportijad22. Eesti potentsiaali tulevikus OVIsid hankida peab aga UNCTAD madalaks (75. rahvusvaheline positsioon), osaliselt on see põhjendatav riigi väiksemahuliste ressurssidega.Välisosalusega ettevõttel on tugevam ekspordistrateegia osatähtsus ning järjekindlus ekspordiga tegelemisel. Taolistel eksportööridel on ka parem juurdepääs turustusekanalitele ja ekspordialasele oskusteabele ning teise riigi turule sisenemist tõkestavad barjäärid mängivad väiksemat rolli. Samal ajal aga raskendab Eesti tänast olukorda asjaolu, et töötlevasse tööstusesse investeerinud välisinvestorid on tulnud siia suures osas hinnaeelisele ja madalatele palgakuludele tuginedes. See eelis on aga ressursside piiratuse tingimustes kadumas.Paljud need ettevõtted paiknevad maapiirkonnas. Tulevikus määrab piirkonna arengut kvaliteetne elukeskkond, ettevõtjate, omavalitsuste ja avaliku sektori aktiivne koostöö ja senini veel kasutamata omanäolise arengupotentsiaali väljaarendamine ning kogukonna-sisesed sidemed. Tallinna jt. linnadesse ning välismaale rändab rahvas turvatunde puudumisest, madalate palkade tõttu ja töötusest ning pidevast elutingimuste õõnestamisest (päästeenistus, politsei, kiirabi, postiteenus jms. on "ära optimeeritud".

Praktiliselt on selge, et keskmisel eesti töötegijal ei ole mingit võimalust osta seda, mida peetakse inimväärse elu aluseks, isegi kommunaalmaksudega on raskusi, sageli on võimatu ka võlgadest lahti saada. Enamuse jaoks on Euroopa standarditele vastav heaolu kättesaamatult kaugel. Paljud pered ei pea sõnaraamatust järele vaatama, mida tähendab väljend “nälg näpistab”. Olukord on nii hulluks läinud, et üle 80 000 tööjõulist inimest on otsustanud kodukandist lahkuda. Välismaal elab 82 700 Eesti kodanikku. Swedbanki hinnangul elab umbes 25 000 Eesti töötegijat pendlielu: äripäevadel töö Soomes, Rootsis või mujal välismaal ning nädalavahetused kodus pere juures. Osa nendest inimestest kolivadki välismaale. Pendeldajad tulevad peamiselt ehitus-, transpordi- ja tervishoiusektorist.

Lahenduseks on euroopalik ärikultuur, ettevõtjate ja töövõtjate õige haridus ja haritus ning väärikus omavahelistes suhetes. Samuti ka palkade ühtlustamine, oskuste ja vastutusega vastavusse viimine ning mõõduline kooskõla madalapalgaliste ja kõrgepalgaliste vahel. See oleks kahtlemata tingimuseks, milleta me väärikusest ja aususest Eesti Vabariigis rääkida ei saa.

Prantsuse filosoof-kirjanik Jean Jacques Rousseau ütles juba kaks ja pool sajandit tagasi: ”Poliitika eesmärgiks on ühiskonna heaolu. Halvim valitsus on see, mille alluvuses rahvas väheneb ja välja sureb. Kui kogu maa välisest hiilgusest hoolimata tühjeneb, siis ei saa tõsi olla, et kõik läheb hästi.” 17 ühiskonnategelase pöördumises23 (sh Juhan Kivirähk, Marju Lauristin, Rein Raud, Marek Tamm, Tõnu Viik jt), on kirjutatud:„Võimulolijad ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha; võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks; usalduse kadu erakondade vastu on hakanud ohustama kogu 22 VKE uuring 200823 „Eesti Päevaleht“, 14.11.2012.

42

Eesti poliitilist süsteemi.“ Kehtib autoritaarsele riigikorrale omane arusaam, et "õigeid" otsuseid ja "õigeid" ettepanekuid võivad teha ainult "õige" erakonna liikmed. Suur hulk inimesi on poliitikas ja poliitikutes pettunud. Rahvas näeb, et vigade tunnistamise ja vastutuse võtmise asemel eelistatakse valetamist, keerutamist ja vastutusest kõrvale hiilimist.

Säilinud on suured regionaalsed arenguerinevused, mis on kohati isegi süvenenud. Riik ei ole senini suutnud tagada piirkondade terviklikku arendamist ja küllaldasel määral ergutada eraettevõtlust Eesti vähem arenenud aladel ning ei ole arvestanud, et ühiskonna seisukohalt on rahvamajandusele tervikuna rohkem kasu väärtusi loovast tootmisest (põllumajandus, metsandus, kalandus, töötlev tööstus, keemia- ja metallitööstus jne.) ja eksportivatest ettevõtetest, kui näiteks sõidu- ja veoautode, toiduainete või tarbekaupade maaletoojatest.

9. KOKKUVÕTTEKS

Eesti-sisesed regionaalsed arenguerinevused on põhiliselt pikema aja jooksul kujunenud erineva majandusliku spetsialiseerumise, tööjõu kvalifikatsiooni ja olemasolu, samuti ka finantsressursside kättesaadavuse ja välismajandussuhete erinevuste tulemus. Peamised piirkondlikud erinevused on pealinna regiooni (Tallinn ja Harju maakond) ja ülejäänud Eesti vahel.

Viimaste aastate statistika näitab selgelt majandustegevuse jätkuvat koondumist Tallinnasse ja selle lähiümbrusesse. Veel vaid Ida-Viru maakond on suutnud kasvatada oma majandust Eesti keskmisest kiiremini. Harju maakonna osatähtsus Eesti majanduses on jätkuvalt väga suur (59,7%), mis on negatiivne faktor riigi kui terviku stabiilset arengut silmas pidades, sest nii suur tõmbekeskus takistab muude piirkondade arengut.

Põhja-Eestis ja Ida-Virumaal on ülekaalus erinevad kapitalimahukad tegevusalad: metalli töötlemine, elektrienergia tootmine, põlevkivi- ja keemiatööstus, erinevate masinate ja seadmete tootmine.

Harju ja Tartu maakond erinevad teistest maakondadest märgatavalt suurema kõrgharidusega inimeste osatähtsuse poolest ning hõivatute seas on rohkem tippspetsialiste. Suur osa neist on pärit mujalt maakondadest, mis omakorda suurendab Harju ja Tartu maakonna eelist. Kõige paremad teenimisvõimalused on Harju maakonnas, mõnevõrra väiksemad võimalused on Tartu maakonnas. Palju väiksemad teenimisvõimalused on kõigis teistes maakondades.

Kagu- ja Lääne-Eestis on olulisemal kohal erinevad ressursimahukad töötleva tööstuse tegevusalad. Kui Hiiu, Jõgeva ja Põlva maakonnas oli primaarsektori osatähtsus 13,5 – 15,5 protsenti, siis Harju maakonna lisandväärtusest toodeti aga 74,8 protsendi ulatuses teeninduses ning ainult 0,8 protsenti primaarsektoris.

Teadmistemahukam ja õppimisvõimelisem majandus omab parimat perspektiivi suuremates arenevates keskustes. On võimalik järeldada, et nii teadmised kui ka töökohad

43

koonduvad ka edaspidi keskustesse ning Eestis kujunevad välja tugevad funktsionaalsed linnapiirkonnad. Piirkondade arengu pikemaajalist jätkusuutlikkust ning piirkondade majanduse rahvusvahelist konkurentsivõimet hakkab edaspidi mõjutama peamiselt kasvupiirkondades toimuv.

Rahvastiku jätkuv koondumine linnapiirkondadesse toob ühiskonnale tervikuna kaasa täiendavaid kulutusi – vajaduse täiendava infrastruktuuri järele, kasvava surve loodus-keskkonnale ning mitmete sotsiaalsete probleemide teravnemise.

OECD soovitas Eestil suurendada ettevõtluse ja innovatsiooni toetusprogrammide efektiivsust ning ergutada eraettevõtlust Eesti vähem arenenud aladel, parandades näiteks laenude kättesaadavust väikestele ja keskmise suurusega ettevõtetele. Samal ajal toimub Eestis ettevõtete ressursside koondamine läbi sektoraalse või klastri-spetsiifilise lähenemise, mis on vajalik eelkõige kriitilise massi saavutamiseks ning tulenevalt Eesti siseturu ja ettevõtete väiksusest nõuab rahvusvahelistel turgudel konkureerimine paratamatult jõudude ühendamist. OECD 2012. aasta sügisprognoosis oodati Eesti majanduskasvuks aastatel 2012-2014 vastavalt 3,1, 3,7 ja 3,4%, mis ületas oluliselt veel järgmisel aastal majanduslanguses oleva eurotsooni kasvuväljavaateid. OECD muutis aga 2013. aasta lõpus Eesti majanduskasvu hinnangu pessimistlikumaks ning pakkus nüüd 2013. aasta kasvuks ainult 1%. Eesti 2014. aasta majanduskasvuks kujuneb OECD prognoosi järgi 2,4% ning järgmise aasta kasvuks 4%. Peamiste riskidena Eestis näeb OECD kaubanduspartnerite aeglasemat taastumist, oodatust väiksemat kasvu Venemaal ja eeldatust suuremat väljarännet.

Tulevikuperspektiivid on suhteliselt ebakindlad kodumaise kapitali põhistel ettevõtetel, kes täidavad väikesi üksiktellimisi ja kellel puuduvad võimalused hankida tootlikkuse tõstmiseks vajalikke kõrgtehnoloogilisi sisseseadeid ning kujuneda oma kaubamärkidega välisturu olulisteks turuosalisteks. Suure majanduskasvu ajal kompenseerisid kiire kasv ja odav raha juhtimisvead, praegusel pärast majanduse kiiret jahtumist taastumise ajal aga enam mitte. Võti peitub meie ekspordi sisus: kas ekspordime tööd või teadmisi. Ainult töö eest tänases maailmas palju ei maksta. Ka kõrgtehnoloogiliste toodete hinnas moodustab tööliste töö kauba väärtusest väikese osa. Enamik väärtusest luuakse laborites ja konstrueerimisbüroodes ning veel enam firmade müügiosakondades. Kahjuks aga meie eksport enamikul juhtudest neid komponente ei sisalda.

Riigi regionaalpoliitikal on üheskoos ruumilise planeerimisega seejuures harukondlikke poliitikaid omavahel seostav, neid täiendav ning nende regionaalset mõju koordineeriv roll. Oma regionaalse mõju ulatuse tõttu on harukondlikest poliitikatest kesksel kohal eeskätt transpordi ja -sidevõrkude väljaarendamine ning ühistranspordi korraldus, ettevõtlusele finantsabi ning tugiteenuste osutamine, haridus- ja teadusasutuste võrgustiku väljaarendamine, tööturuteenused ja inimressursi arendamine, kaitsealade kavandamine, kohalike omavalitsuste ning regionaalhalduse süsteemi korraldus. Eri valdkonnapoliitikate osalusel tuleb kujundada ühtne tervik riigi regionaalarengu suunamisel.

Regionaalpoliitika orientatsiooni oleks otstarbekas suunata ühtlasi ka tööhõiveks tingimuste loomisele ning erasektori kaasamisele piirkondlikku arendustegevusse.

44

Regionaalarengu meetmete kavandamisel ja elluviimisel tuleb ilmselt rohkem arvestada tõmbekeskuste ja tagamaade vastastikust sõltuvust ning keskuste kaalukat rolli edasises piirkondlikus arengus. Ühtlasi peame toetusmeetmete sihistamisel arvestama nende võimaliku kompleksse mõjuga piirkondade arengu tasakaalustamisele ning eelistama riskipiirkondi rahastamisotsuste tegemisel.

Kompetentsikeskustest on kasu nii Eesti erinevate sektorite ettevõtetele kui ka piirkondade arengule tervikuna. Senistest teadus-arendustegevusele suunatud toetustest on Eestis ligikaudu 90% läinud Tallinnas ja Tartus asuvatele organisatsioonidele. Piirkondades juba väljakujunenud valdkondi ja traditsioone arvestades otsustas EAS 2011. aasta detsembris toetada 3,19 miljoni euroga puidutöötlemise ja mööblitootmise kompetentsikeskuse rajamist Väimelasse, 3,19 miljoni euroga Targa Maja kompetentsikeskuse rajamist Rakverre, 3,19 miljoni euroga terviseedenduse ja rehabilitatsiooni kompetentsikeskuse rajamist Haapsallu ja 3 miljoni euroga põlevkivi kompetentsikeskuse rajamist Kohtla-Järvele.

Ekspertide seisukohalt oli Eesti suurimaks veaks odavale allhanketööstusele orienteeritud majandusmudeli valik ja sellest tulenevad suured möödalaskmised hariduse stimuleerimises. Kõige selle tulemusena puudub meil inimressurss kaasaegse kõrge lisandväärtusega tootmisele üleminekuks.

Meil räägitakse millegipärast töötaja efektiivsusest, tegelikult ei sõltu see töötajast vaid peamiselt tööandjast, tootmise liigist, toodangust, tehnoloogiast ja teadusmahukusest, töö organiseeritusest, suhtumisest töötajatesse ja õiglasest töötasustamisest, müügitöö efektiivsusest ning töökorraldusest. Probleemiks ei ole tavaliselt mitte niivõrd töötajate oskused või töökus, vaid madalatehnoloogiline toodang, nõrk arendustegevus ja toodetud lisandväärtuse ning müügitulu (millega lisandunud väärtus edasi müüakse) suuruse omavaheline ebasoodne suhe. Paljuski on emafirma teha, kuidas allhankena tehtud tööd kajastada kontserni raamatupidamises.

Tähtis on võtta arvesse majanduspotentsiaali trendi, tööjõu väljarännet ja vaesusriski dünaamikat. Meie majandusmehhanism on lünklik ja teadustühine, maksupettused ning kasumite maksustamata piiri taha toimetamised on saanud võimalikuks tänu meie maksuseaduste puudulikkusele (EL Komisjoni ja OECD hinnang), välismaiste pankade ahnusele ning järelvalve jõuetusele ja tegevusetusele. Eestis on korporatsioonide kasumite maksustamine väga hägusloogiliselt/mitteratsionaalselt keerukalt omapärane ja selle mikrokomplekssuse tõttu meil kehtib legaalne 0-kasumimaks (võiks öelda kapitalitulude rahvuslikult ebaõiglaselt kõlvatu rahvusvaheline maksukonkurentsi maksuparadiis)24.Liikmesriikide eelarvelaekumised kaotavat maksupettuste tõttu EK hinnangul üle triljoni aastas25, seejuures lõviosa sellest just hargmaiste äriühingute nn hübriid-finantsinstrumentidega mittelegaalsetes hägusloogilistes skeemitustes. EL Komisjonil on käsil nn Meta GDP Agenda, mille üks põhikontseptsioone seisneb selles et mitte GDP ning ekspordi kasvuindikaatorid ei ole rahvuslike majanduste peamisteks arengukriteeriumideks – vaid et olulisemad on tähtsuse tõusu järigi nt: rahvuslike tulude (eriti netotulude, EUROSTAT-is NNI) – eratarbimine – hõive – majanduspotentsiaali 24 Ülo Ennuste, “Niisiis, ärgakem“, 06.01.2014; http://uloennuste.wordpress.com/25http://ec.europa.eu/taxation_customs/resources/documents/taxation/vat/key_documents/ legislation_proposed/com(2013)814_en.pdf

45

trend – Aktuaalse Individuaalse Konsumptsiooni (EUROSTAT AIC) – Tõelise Progressi (GPI)26 – Rahvusliku Heaolu Jätkusuutlikkus – jne olekute ning dünaamika/evolutsiooni indikaatorid.Meil neid tõsiseid vigu ei ole aga sisuliselt veel tunnistatud, parandama hakkamisest rääkimata.

Majanduskasvu ja töökohtade seisukohalt on järjest tähtsam, missuguseid tegevusi ettevõtted tootmisahelas teevad. Iga euro kodumaise tootmissisendi kohta kasutatakse Eestis 0,7 euro eest välismaist tootmissisendit. EL-s on imporditud vahetarbimise osatähtsus kõrgem ainult Luksemburgis, Iirimaal ja Ungaris (Backer, Yamano, 2012). Paljud tootmisahelad on muutunud globaalseks, mis võimaldab suurendada spetsialiseerumist, tootlikkust ja ka konkurentsivõimet, samuti ka vähendada palgatulude osakaalu majanduslikus kogutulus (SKP-s). Eestis on töötajatele mineva tulu osakaal olnud 2007-2012. aastatel suhteliselt stabiilne (46…51%).

Vaatamata majanduskasvu piirkondlike erinevuste mõningasele vähenemisele koondub aktiivsem majandustegevus jätkuvalt enamjaolt pealinnaregiooni ja teistesse suurematesse keskustesse, mistõttu jääb muude piirkondade panus riigi SKP-sse liiga tagasihoidlikuks. Eraldi tähelepanu vajab ka senise kiire valglinnastumisega kaasnenud probleemide lahendamine ja selle negatiivsete mõjude vältimine edaspidi (läbi tervikliku transpordikorralduse, infrastruktuuride ja teenuste planeerimise, muudatuste seadusandluses jmt).

Töötleva tööstuse ekspordi pöördumine kiirele kasvule 2010. aasta alguses tõstis Eesti majanduse madalseisust välja. Sellele aitas kaasa eelkõige arenevate turgude tugev nõudlus, mis omakorda toetas meie ekspordipartnerite majandusi. Nii Rootsi, Saksamaa, Soome kui Läti majandusarengud ületasid varasemaid ootusi. Lisaks välisnõudluse kasvule tugevdas Eesti rahvusvahelist konkurentsivõimet raske majandusolukorra poolt peale surutud kulude vähendamine, mis aitas tõsta tootlikkust ning on parandanud ettevõtete kasumlikkust. Oluliseks teguriks osutus Eesti elektroonikatööstuse potentsiaali efektiivne ja jõuline kasutamine Rootsi kaudu liikuvas ekspordiahelas. Investeerimisvõimalusi piiravad aga ebapiisavad kasumid ning ettevaatlik finantssektor. Investeeringuid toetab avalik sektor ELi abirahade kaudu.

Majanduskasvu toetas 2012. aastal siiski eelkõige tugev sisenõudlus, mis põhjustas impordi kiirema kasvu ekspordiga võrreldes, mille tagajärjel muutub netoekspordi panus kasvu negatiivseks. 2013. aastal ootas RM ekspordi kasvu kiirenemist seoses välisnõudluse suurenemisega. Statistikaameti andmetel27 aga vähenes 2013. aastal kaupade eksport jooksevhindades 2012. aastaga võrreldes 2% ja import 1%, teatab. Ekspordi vähenemine 2013. aastal võrreldes 2012. aastaga oli peamiselt tingitud mineraalsete toodete ning metalli ja

26 http://www.eestipank.ee/kalender/2013-aasta-iii-kvartali-maksebilansi-ja-rahvusvahelise-investeerimispositsiooni-statistika-koos-06122013; Ida Kubiszewski, Robert Costanza, Carol Franco, Philip Lawn, John Talberth, Tim Jackson, Camille Aylmer. 2013. “Beyond GDP: Measuring and achieving global genuine progress” – Ecological Economics 93 (2013) 57-68

27 “Möödunud aastal Eesti kaubavahetus vähenes.“ http://www.stat.ee/72534

46

metalltoodete väljaveo kahanemisest (langus vastavalt 31% ja 14%). 2013. aastal eksporditi enim elektriseadmeid (20% Eesti koguekspordist), mineraalseid tooteid (sh bensiin, põlevkiviõli, elektrienergia) (11%) ning põllumajandussaadusi ja toidukaupu (10%). Peamised riigid, kuhu Eestist 2013. aastal kaupu eksporditi, olid Rootsi (17% Eesti koguekspordist), Soome (16%) ja Venemaa (11%). Rootsi eksporditi enim elektriseadmeid ning puitu ja puittooteid, Soome elektriseadmeid ja mööblit, Venemaale mehaanilisi seadmeid ning põllumajandussaadusi ja toidukaupu. Enim vähenes eksport USA-sse ja Venemaale (langus vastavalt 39% ja 7%), suurenes aga eksport Lätti ja Soome (kasv vastavalt 16% ja 8%).Ekspordihinnad langesid 2013. aastal võrreldes 2012. aastaga 1,1% ja impordihinnad 1,6%. Viimane ekspordi- ja impordihindade aastane langus oli 2009. aastal.

Kaubavahetus kahanes mullu pärast kolmeaastast kasvuperioodi. 2013. aastal eksporditi Eestist kaupu jooksevhindades 12,3 miljardi euro väärtuses ja imporditi Eestisse 13,7 miljardi euro eest. Kaubavahetuse puudujääk oli 1,4 miljardit eurot (2012. aastal 1,3 miljardit). Suurim ülejääk tekkis Eestil kaubavahetuses Rootsi ja Venemaaga ning suurim puudujääk kaubavahetuses Saksamaa ja Leeduga.

Majandus on elavnemas ning esmajoones on positiivseid muutusi oodata töötleva tööstuse ja metaliitooteid tootvate ning hulgi- ja jaekaubanduse tegevusala ettevõtetes.Ekspordi konkurentsivõime odava tööjõu baasil võib väheneda, kui palgad kasvavad ning ei tõuse vajalikul määral toodete kvaliteet ja tööjõu tootlikkus ning ettevõtete kasumlikkus. Samuti kui ei suudeta tagada konkurentsivõimelist elu- ja töökeskkonda kõrgema kvalifikatsiooniga spetsialistidele, mis tingib nende lahkumise.

Palgad kasvavad ekspertide arvates eelkõige eksportivates sektorites, nagu töötlev tööstus ja ka ekspordile suunatud teenindus. Seetõttu on endiselt väga oluline, millised on arengud Euroopa ja maailma majanduses. Iga suurem tagasilöök võib kaasa tuua uue majanduslanguse eksportturgudel ja takistada ka meie majanduse kasvu.

Piirkonna arengut mõjutavad otseselt mitmed poliitikad (regionaal-, tööhõive-, sotsiaal-, majandus-, finants-, maksu- ja tollipoliitika jne), mis senini ei ole suutnud osutada vajalikku tähelepanu piirkondade arendamisele. Optimistlike prognooside kohaselt on võimalik saavutada majanduse selline arendamise tase, et maaelanikkonnal oleks lähiümbruses (15-20 km raadiuses) võimalik leida normaalset teenistust pakkuv töökoht.

Kuna piirkondlik areng on iseenesest horisontaalne protsess ehk valdkondade arengute ruumiliste väljundite keerukas summa, siis on erinevatel valdkonnapoliitikatel piirkondlikule arengule väga selge mõju. Seepärast on ekspertide seisukohalt oluline, et edaspidi aitaksid piirkondliku arengu ja regionaalpoliitika eesmärke tõhusamalt ellu viia

ka muud valdkonnapoliitikad. Lisaks ÜPP raames teostatava maaeluarengu poliitikale on vaja teiste maapiirkondi mõjutavate poliitikate suuremat tähelepanu struktuursele arengule ja kohalike arenguvõimaluste ärakasutamisele.

47

Eesti regionaalarengu strateegias 2005–2015 on välja toodud, et tasakaalustatud regionaalne areng on jäänud saavutamata rahaliste vahendite puudumise ja sektoraalsete poliitikate vähese koordineerimise tõttu. Inimesed ja majandus koonduvad Tallinna piirkonda ja see trend on intensiivistumas. Seega Eesti regionaalpoliitika pole olnud efektiivne.28

EL edukamate riikide kogemustest võib järeldada, et riigi heaolu kasvu aluseks ei saa olla tulevikult laenatud heaolu ja ainult arenenud sisekaubandus. Kõikidele valdkondadele tuleb tähelepanu pöörata tasakaalustatult ja otstarbekusest ning vajadusest lähtudes. Euroopa paljude riikide praegune olukord näitab, et rahalise jätkusuutlikkuse unarusse jätmine ei taga kestvat arengut. Esmajoones peab olema ettevõtlik, hästi tasustatud ja motiveeritud ning haritud rahvas, suurenema peaks ka kohalike omavalitsuste roll piirkondade sotsiaalmajanduslikus arengus.

Tulemuseks peaks moodustuma regionaalselt tasakaalustatud ja arenenud tööstus-, põllumajandus- ja teenindussektorid, laialdane väliskaubavahetus ja tark, ettenägelik ja rahvast hooliv ning tõhus valitsus, kes suudab seda kõike oskuslikult suunata ja vajaduse korral toetada ning tulevikusuundumisi ja arenguvõimalusi vajaliku täpsusega prognoosida, jätkusuutlikku poliitikat kujundada ning vastavalt sellele ka vastutustundlikult tegutseda.

28 EV Siseministeerium. Eesti regionaalarengu strateegia 2004–2015. Tallinn.