Õppekava kinnitatud - Rakvere Ametikool | Meistrid on ... · ja riiklike ainenõukogude poolt...

Õppeasutus: Rakvere Ametikool

Õppeasutuse kood: 70003840

Aadress: Piiri 8, Rakvere, 44316

Telefon/Faks: 329 5031

e-post: [email protected]

Õppekavarühm : Ehitus ja tsiviilrajatised ISCED 97 liigituse järgi

Õppekava: Keskkonnatehnika lukksepp nimetus eesti keeles

Plumber nimetus inglise keeles

Kutseõppe liik: kutsekeskharidusõpe

Õppekava maht õppenädalates: 120 õn

Õppekeel: eesti keel

Kinnitan Hannes Mets kooli direktori nimi, allkiri

käskkirja nr 1.1-1/122, 03.juuli 2008 pitsat

Kooskõlastatud

kooli õppenõukogu protokoll nr 5, 18.juuni 2008 koosoleku protokolli nr, kuupäev

kooli nõukogu protokoll nr 9, 03.juuli 2008 koosoleku protokolli nr, kuupäev

Kontaktisik Anne Loos nimi, allkiri

õppedirektor amet

[email protected], 3295033 kontaktandmed (telefon, e-post, faks)

Registreeritud Eesti Hariduse Infosüsteemis 08.jaanuar 2009

kuupäev

Õppekava kood 84320

Rakvere Ametikool Keskkonnatehnika lukksepp

2

Sisukord

I ÜLDOSA 4

ÕPPEKAVA KOOSTAMISE ALUS 4

ÕPPEKAVA EESMÄRGID JA ÜLESANDED 4

NÕUDED ÕPINGUTE ALUSTAMISEKS 4

KUTSESTANDARDIST TULENEVAD KUTSEOSKUSNÕUDED 5 KUTSEKIRJELDUS 5

ÕPPEKAVA STRUKTUUR 8 PRAKTIKAKORRALDUS 10 VALIKÕPINGUTE VALIKU VÕIMALUSED JA TINGIMUSED 10

ÜLDISED HINDAMISE PÕHIMÕTTED 11

NÕUDED ÕPINGUTE LÕPETAMISEKS 13

ÕPPEKAVA KOOSTAJAD 13 ÕPPEKAVA MOODULITE KIRJELDUSED 14 II ÜLDÕPINGUD 14

1. MAJANDUSE JA ETTEVÕTLUSE ALUSED 14

2. TÖÖSEADUSANDLUSE ALUSED 15

3. SUHTLEMISE JA ASJAAJAMISE ALUSED 16

4. ARVUTIÕPETUS 17

5. ERIALANE VÕÕRKEEL 18 III PÕHIÕPINGUD 20

6. JOONESTAMINE 20

7. TÖÖ- JA KESKKONNAOHUTUS 21

8. EHITUSFÜÜSIKA 23

9. EHITAMISE ALUSED 24

10. EHITUSMATERJALID- JA KONSTRUKTSIOONID 26

11. EHITUSMÕÕDISTAMINE 28

12. RENOVEERIMISE ALUSED 29

13. LUKKSEPATÖÖD 31

14. KEEVITUSTÖÖD 32

15. HÜDRAULIKA ALUSED 34

16. VEEVÄRGITÖÖD 35

17. KANALISATSIOONITÖÖD 37

18. SANITAARTEHNILISTE SEADMETE PAIGALDAMINE 39

19. VENTILATSIOONITÖÖD 40

20. HOONESISESED KÜTTESÜSTEEMID 42

21. PRAKTIKA 44 IV VALIKÕPINGUD 46

22. TEHNOLOOGIAÜLESANDED 46

23. KLIENDITEENINDUS 47

24. PRAKTILINE KEEVITAMINE 48

25. PLAATIMISTÖÖD 49

26. KESKKONNATEHNIKA MATERJALID 51

27. TEHNOSÜSTEEMIDE HOOLDUS 52 KUTSEHARIDUSLIK LÕPUEKSAM 54 V ÜLDHARIDUSAINED 56

1. EESTI KEEL 56

2. KIRJANDUS 58

3. VÕÕRKEEL 60

4. MATEMAATIKA 65

5. FÜÜSIKA 68


3

6. KEEMIA 71

7. GEOGRAAFIA 74

8. BIOLOOGIA 78

9. AJALUGU 82

10. INIMESEÕPETUS 85

11. ÜHISKONNAÕPETUS 87

12. MUUSIKA 90

13. KUNST 92

14. KEHALINE KASVATUS 94

LISA 1 ÕPPEBAASI KIRJELDUS 97

LISA 2 TÖÖALASE TEGEVUSE EELKOKKULEPE* 98

LISA 3 PRAKTIKANDI ISELOOMUSTUS 99

LISA 4 PRAKTIKA ARUANNE 100

LISA 5 ÕPITULEMUSTE HINDAMINE PRAKTILISES ÕPPES 101

LISA 6 ÕPETAJAD 102


4

I ÜLDOSA

ÕPPEKAVA KOOSTAMISE ALUS

Õppekava koostamise aluseks on haridus- ja teadusministri 14. märtsi 2008. a määrus nr 20

„Ehituserialade riiklik õppekava” ja Keskkonnatehnika lukksepp I kutsestandard (Ehituse, kinnisvara

ja geomaatika kutsenõukogu 19/14. juunil 2005. a).

Kohustuslike üldharidusainete õppesisu koostamisel on lähtutud „Põhikooli ja gümnaasiumi riikliku

õppekava” (VV määrus nr. 56, 25. jaanuar 2002) alusel Riikliku Eksami- ja Kvalifikatsioonikeskuse

ja riiklike ainenõukogude poolt kutseõppeasutustele kohandatud materjalist.

ÕPPEKAVA EESMÄRGID JA ÜLESANDED

Õppekavaga kehtestatud kutseõppe eesmärk on võimaldada õppijal omandada teadmisi, oskusi ja

hoiakuid töötamiseks ehitus- ja kinnisvarahooldusettevõtetes ning luua eeldused õpingute jätkamiseks

ja elukestvaks õppeks.

Õppekavaga kehtestatud kutseõppe ülesandeks on ette valmistada selline töötaja, kes:

1) väärtustab oma kutseala ning arendab oma kutseoskusi;

2) oskab oma tööd planeerida, teostada, hinnata ja arendada;

3) oskab iseseisvalt rakendada oma kutse- ja erialaseid teadmisi ning oskusi erinevates

tööolukordades;

4) on orienteeritud heade õpi- ja töötulemuste saavutamisele;

5) vastutab enda ja kaastöötajate turvalisuse eest, tuleb toime ohuolukordades;

6) töötab tervist ja keskkonda säästvalt;

7) oskab teha eetilisi ja seadusekohaseid valikuid ning on vastutusvõimeline;

8) tuleb toime multikultuurses keskkonnas;

9) oskab suhelda ja on valmis meeskonnatööks;

10) oskab hankida ja analüüsida teavet.

NÕUDED ÕPINGUTE ALUSTAMISEKS

Keskkonnatehnika lukksepa eriala õppekava alusel võib õppima asuda isik, kes on omandanud

põhihariduse. Lähtutakse Rakvere Ametikooli uute õpilaste vastuvõtu eeskirjadest.

Sisseastumiseks vajalikud dokumendid:

1. Avaldus kooli astumiseks (täidetakse isiklikult kohapeal);

2. Lapsevanema (hooldaja) kirjalik nõusolek, kui õpilaskandidaat on alaealine;

3. Haridust tõendav dokument (põhikooli lõputunnistus) või selle notariaalselt kinnitatud koopia;

4. Meditsiiniline tõend erialale sobivuse kohta;

5. Isikut tõendav dokument (pass/ ID kaart);

6. 4 fotot (3X4 cm).


5

KUTSESTANDARDIST TULENEVAD KUTSEOSKUSNÕUDED

Kutseoskusnõuded on määratletud Keskkonnatehnika lukksepp I kutsestandardiga

Kutsekirjeldus

Keskkonnatehnika lukksepp paigaldab, hooldab, reguleerib, remondib ja demonteerib ehitiste kütte-,

vee- ja kanalisatsioonitorustikke ning -seadmeid. Ta töötab tavaliselt keskkonnatehnika ettevõttes.

Keskkonnatehnika lukkseppi vajatakse ka ehitus- ja energiaettevõtetes ning kinnisvarahooldusega

tegelevates firmades.

Põhilised tööülesanded

Torude, ühenduste, armatuuri, küttesüsteemide, vee- ja kanalisatsioonitorustike lõikamine,

ühendamine, painutamine, monteerimine, isoleerimine, katsetamine ja hooldamine.

Oma tööülesannete täitmisel kasutab keskkonnatehnika lukksepp torupainutusmehhanisme,

mõõteseadmeid ja teisi vajalikke tööriistu.

Kutsealal töötamist toetav ja sageli vajalik lisaoskus on keevitamine.

Töid teostades peab ta järgima töökultuuri üldtunnustatud põhimõtteid.

Soovitavad isikuomadused on ruumiline kujutlusvõime, etteplaneerimisoskus, koostöövalmidus,

täpsus ja hoolikus.

Vajalik on normaalne füüsiline vorm, kõrgusetaluvus ja hea nägemine.

Üldoskused ja –teadmised

Majandus Majanduse põhimõisted

Ettevõtluse põhialused

Tööõigus Suhtlemisoskus

Töökeskkonna ohutus Töötervishoid ja tööhügieen

Tuleohutus ning tulekustutusvahendid

Elektriohutus

Jäätmekäitlus, keskkonnaohutus

Esmaabi

Keeleoskus (eestikeelne kutsealane sõnavara)

Põhioskused ja -teadmised

Kõigile ehitusvaldkonna kutsetele ühised:

Hea ehitustava tundmine ja tööle ning sellega seotud materjalidele kehtestatud nõuete tundmine

Tööohutus ehitustöödel

Ohutustehnilised normatiivid ehitustöödel

Põhilised ohuallikad ehitusobjektidel, nende määratlemine, äratundmine ja vältimine või

kõrvaldamine

Pääste- ja kaitsevahendite kasutamine

Tegutsemine tööõnnetuse korral

Oma töö nõuetekohane ja ohutu korraldamine

Materjalikulu ja tööaja arvestamine

Ehitusjooniste lugemine

Ehitusmõõtmine

Peamiste ehituslike mõõtmete mahamärkimine


6

Kõrgusmärkide ülekandmine

Lihtsamate ehitusmõõteriistade kasutamine

Ehitamise üldpõhimõtted

Ehitustööde korraldus Eesti Vabariigis

Ehituse üldmõisted ja -terminid

Ehitamise etapid, konstruktsioonid, tüüpehitised

Põhilised ehitusmaterjalid ja nende omadused

Põhilised ehitustööriistad ja masinad

Troppimisoskus

Kutsealased põhioskused ja -teadmised

Tuletööde tuleohutusnõuete tundmine ja järgimine

Soojustehnika alused

Hüdraulika alused

Torude valmistamisel kasutatavate materjalide omadused, töötlemine ja markeerimine

Metalltorud

Plasttorud

Muud torud (näit. keraamilised, betoon-, puit-, klaastorud jne.)

Keskkonnatehnika süsteemid, seadmete ja aparaatide tööpõhimõtted

Enamkasutatavate tööriistade käsitsemine ja hooldamine

Lukksepa põhitööd

Torulukksepatööd

Torude ühendamistehnoloogiad ja selleks kasutatavad materjalid

Hoonetarindite ettevalmistamine keskkonnatehnika süsteemide paigaldamiseks

Lekkeotsingu põhimõtted, meetodid ja seadmed

Rõhu all olevate süsteemidega töötamine

Küttesüsteemide tundmine, paigaldamine ja hooldamine

Soojustehnika põhialused ja energiaallikad

Torustike soojuspaisumise kompenseerimisvõimalused

Keskkütte liigid ja tööpõhimõtted

Keskkütteliigid ja eriseadmed, küttekehad

Torusüsteemid

Vesikeskküttesüsteemide seadmed

Tsirkulatsioonipumbad

Paisumis- ja kaitseseadmed ning küttesüsteemi reguleerimisseadmed

Kaugküttesüsteemid

Õlikütte seadmed

Gaasküttesüsteemid

Veevärgi tundmine, paigaldamine ja hooldamine

Veevärgi põhiskeem, liigid, veeallikad ja veehaarded

Veevärgis kasutatavad materjalid ja seadmed

Hoone veevärk ja ühisveevärk

Veemõõdusõlmed ja veearvestid

Veetorustiku paigaldamine ja isoleerimine

Kodumasinate ja sanitaarseadmete paigaldamine ning kanalisatsiooni- ja veevõrguga ühendamine

Surveseadmed, pumbad ja nende varustus

Tuletõrjevõrgud ja kustutusseadmed

Kanalisatsioonisüsteemide tundmine, paigaldamine ja hooldamine

Kanalisatsioonisüsteemi liigid

Kanalisatsioonitorud ja ühendusosad

Hoonete kanalisatsioonisüsteemid ja –seadmed

Kanalisatsioonitorustike puhastusseadmed

Kanalisatsioonipumbad


7

Heitvete puhastamise viisid

Gaasivarustussüsteemide tundmine, paigaldamine ja hooldamine

Gaasivarustussüsteemide liigid, maagaasi ja vedelgaasivarustus

Gaasipaigaldiseks sobivad materjalid ja seadmed

Hoone gaasipaigaldis, gaasiarvestid

Gaasiseadmete paigaldamine ning gaasipaigaldisse ühendamine

Töötavate gaasisüsteemide remonttööde ja hoolduse iseärasused

Lisaoskused ja -teadmised

Keevitamine standardi EVS-EN 287-1 järgi

Toru katse ühel järgnevatest keevitusviisidest: käsikaarkeevitus 111, või gaaskeevitus 311 vastavalt

standardile EN 24063

põhimaterjali grupp W01, (3<t<12,25>D>150)

Suruõhusüsteemide tundmine, paigaldamine

Basseiniseadmete tundmine, paigaldamine, hooldamine

Sisetuletõrjesüsteemide tundmine, paigaldamine, hooldamine

Niisutussüsteemide tundmine, paigaldamine, hooldamine

Põllumajandusega seotud torustike paigaldamine

Isiksuseomadused ja võimed

Loogiline mõtlemine

Ruumiline kujutlusvõime

Visuaalne mälu

Kontsentreerumisvõime

Kohanemisvõime : keskkonnataluvus, pingetaluvus, stressitaluvus

Koostöövalmidus

Otsustus- ja vastutusvõime

Teenindusvalmidus

Õpivõime

Füüsilise koormuse taluvus ja pingetaluvusvõime

Liigutuste täpsus, kiirus ja hea koordinatsioon

Hea nägemine

Kõrgusetaluvus


8

ÕPPEKAVA STRUKTUUR

Õppemaht keskkonnatehnika lukksepa erialal koos kutsekeskhariduse omandamisega on 3 aastat ehk

120 õppenädalat.

Üks õppeaasta sisaldab 40 õppenädalat. Üks õppenädal vastab 40 tunnile mistahes viisil õpilase poolt

õpinguteks kulutatud tööle.

Keskkonnatehnika lukksepa õppekava jaguneb õppeperioodideks koolis ja ettevõttes. Koolis toimub

teoreetiline väljaõpe ja praktiline õpe kooli töökojas, praktika toimub ettevõtetes. Kutseõppe

auditoorse ja praktilise töö maht on 59 õppenädalat, praktika maht on 24 õppenädalat.

Õppekava on üles ehitatud moodulpõhiselt, kusjuures õpinguperioodid koolis vahelduvad praktikaga

- õpinguperioodidega ettevõtetes.

Moodulid jaotuvad üld-, põhi- ja valikõpingute mooduliteks. Moodulite kirjeldustes esitatakse

mooduli nimetus; mooduli maht; õppe-eesmärgid; nõuded mooduli alustamiseks; õppe sisu;

õpitulemused; hindamise põhimõtted.

Üldõpingute moodulid (moodulid 1 - 5) on kogu koolitust läbivad moodulid, mis aitavad tagada

õppija sotsiaalse valmisoleku toimetulekuks töös ja elus.

Põhiõpingute moodulid (moodulid 6 - 21) moodustavad kutse- või erialal tegutsemiseks vajalike

teadmiste ja oskuste kogumi.

Valikõpingute moodulid (moodulid 22 - 27) laiendavad ja täiendavad põhiõpingutes omandatud

teadmisi ja oskusi.

Teine ja kolmas õppeaasta sisaldavad praktikat so juhendaja juhendamisel reaalses töökeskkonnas

(ettevõttes) tehtavat praktilist tööd. Praktika kogumaht on 24 õppenädalat. Praktikaetapid jagunevad

vastavalt I etapp – 4 õppenädalat; II etapp – 8 õppenädalat (IIõa) ja III etapp - 12 õppenädalat (III

õa). Õppekavas on määratletud praktika eesmärgid, oodatavad tulemused ning õpilase iseseisvuse ja

vastutuse määr erinevatel etappidel.

Üldhariduslikud õpingud mahuga 40 õppenädalat kestavad läbi kolme õppeaasta vastavalt 15, 14 ja

11 õn. Õppekava moodulite ning üldharidulike õppeainete nimetused ja maht ning ajaline jaotus

õppeaastati on esitatud tabelis.


9

Jrk

nr

Moodulite/

üldharidusainete nimetused

Kogu-

maht

(õn)

Maht (õn)1.

õppeaastal

Maht (õn) 2.

õppeaastal

Maht (õn) 3.

õppeaastal

Au

dit

oo

rne

ja

pra

kti

lin

e tö

ö

Pra

kti

ka

Ko

kk

u

Au

dit

oo

rne

ja

pra

kti

lin

e tö

ö

Pra

kti

ka

Ko

kk

u

Au

dit

oo

rne

ja

pra

kti

lin

e tö

ö

Pra

kti

ka

Ko

kk

u

Üldõpingud

1 Majanduse ja ettevõtluse alused 1 0 1 1

2 Tööseadusandluse alused 1 0 1 1

3 Suhtlemise ja asjaajamise alused 1 0 0 1 1

4 Arvutiõpetus 2 0 2 2

5 Erialane võõrkeel 2 0 2 2

Üldõpingud kokku 7 0 0 0 6 0 6 1 0 1

Põhiõpingud

6 Joonestamine 2 2 2 0 0

7 Töö-ja keskkonnaohutus 1 1 1 0 0

8 Ehitusfüüsika 1 0 1 1 0

9 Ehitamise alused 2 2 2 0 0

10 Ehitusmaterjalid ja -

konstruktsioonid 3 0 3 3 0

11 Ehitusmõõdistamine 1 1 1 0 0 0

12 Renoveerimise alused 1 0 0 1 1

13 Lukksepatööd 3 3 3 0 0

14 Keevitustööd 3 3 3 0 0

15 Hüdraulika alused 1 0 0 1 1

16 Veevärgitööd 4 4 4 0 0

17 Kanalisatsioonitööd 4 0 4 4 0

18 Sanitaartehniliste seadmete

paigaldamine 1 1 1 0 0

19 Ventilatsioonitööd 3 0 0 3 3

20 Hoonesisesed küttesüsteemid 4 0 0 4 4

21

A Praktika I 4 0 4 4 0 0

21

B Praktika II 8 0 8 8 0

21

C Praktika III 12 0 0 12 12

Kutsehariduslik lõpueksam 1 0 0 1 1

Põhiõpingud kokku 59 17 0 17 8 12 20 10 12 22

Valikõpingud õpilasel on kohustuslik läbida 14õn ulatuses valikaineid ( tabelis toodud 17 õn hulgast)

22 Tehnoloogiaülesanded 1 1 1 0 0

23 Klienditeenindus 1 0 0 1 1

24 Praktiline keevitamine 6 6 6 0 0

25 Plaatimistööd 4 0 0 4 4

26 Keskkonnatehnika materjalid 1 1 1 0 0

27 Tehnosüsteemide hooldustööd 4 4 4

Üldharidusõpingud

Eesti keel 4 2 2 1 1 1 1

Kirjandus 2 0 1 1 1 1

Võõrkeel 3 1 1 1 1 1 1


10

Vene keel 3 2 2 1 1 0

Matemaatika 5 2 2 2 2 1 1

Füüsika 4 2 2 2 2 0

Keemia 3 2 2 1 1 0

Geograafia 1 1 1 0 0

Bioloogia 3 0 1 1 2 2

Ajalugu 4 2 2 2 2 0

Inimeseõpetus 1 0 0 1 1

Ühiskonnaõpetus 1 0 0 1 1

Muusika 1 0 0 1 1

Kunst 2 0 1 1 1 1

Kehaline kasvatus 3 1 1 1 1 1 1

Üldharidusõpingud kokku 40 15 0 15 14 0 14 11 0 11

Õpingud kokku 120 40 0 40 28 12 40

30 (32) 10

40 (42)

Praktikakorraldus

Praktikaga taotletakse, et õppija oskab rakendada teoreetilise õppe käigus omandatud teadmisi

praktikaettevõttes konkreetsete tööülesannete täitmisel. Tutvub erialale iseloomulike tööülesannete ja

töökeskkonnaga, ettevõtte struktuuri, sisekorra, töökorralduse, meeskonnatöö põhimõtetega,

tehnilisele dokumentatsioonile esitatavate nõuetega, kvaliteedi- ja tööohutuse nõuetega.

Praktika koosneb 24 õn praktikast ettevõttes, mis on jaotatud kolme etappi. Praktikad viiakse läbi II

(4 +8 = 12 õn) ja III õppeaastal (12õn).

Valikõpingute valiku võimalused ja tingimused

Kolme õppeaasta jooksul peab õpilane läbima 14 õn ulatuses keskkonnatehnika lukksepa eriala

õppekavas sisalduvad valikõppeained 17 õn hulgast. Lisaks on õpilasel lubatud asendada 3 õn

ulatuses valikaineid ainetega teiste kutsekoolide sama eriala akrediteeritud õppekavadest. Aine tuleb

läbida e-õppe vormis. Selleks teeb õpilane jooksva õppeaasta alguses põhjendatud taotluse

õppedirektorile, kes langetab otsuse valiku sobivuse kohta.


11

ÜLDISED HINDAMISE PÕHIMÕTTED

Õpitulemuste hindamise aluseks on Rakvere Ametikooli õppekorralduseeskiri.

Hindamine toimub kogu õppeperioodi vältel. Hinnatakse õpitulemusi ja nende taset. Hindamise

aluseks on õpitulemused moodulite ainetes.

Õpitulemusi hindavad aineõpetajad, õpilane ja praktikajuhendajad.

Hindamise eesmärgid ja ülesanded

Anda teavet õpiedukuse ja käitumise kohta õpilasele, tema vanematele ja õpetajatele;

anda teavet õppekava moodulites määratletud õpitulemuste ja mooduli eesmärkide saavutatuse kohta;

motiveerida õpilast sihikindlalt õppima;

suunata õpilasel adekvaatse enesehinnangu kujunemist, tema arengut õppinud töötajaks ja edasist

haridustee valikut;

suunata õpetaja tegevust õpilase õppimise ja arengu toetamisel;

anda koolile tagasisidet koolitusalase tegevuse tulemustest;

anda teavet tööandjale õpilase ametioskuste tasemest;

suunata õpilast järgima üldtunnustatud käitumis- ja kõlblusnorme ning täitma kooli kodukorra

nõudeid.

Hindamise ülesandeid ja eesmärke, hindamispõhimõtteid, hinde kujunemise aluseid ja nende

rakendamist tutvustatakse kõigile õpilasetele ja hindamises osalejatele õpingute alguses. Õpilasel on

õigus saada teavet hindamise korra ja hinnete kohta õpetajatelt ja klassijuhatajalt.

Hindamise põhimõtted

Õpitulemuste hindamine jaguneb:

Protsessihindamine - igapäevase õppetöö hindamine protsessihinnete ja tulemushinnetega

(kontrolltöö, test, arvestus või muu suuremahuline teadmiste ja oskuste kontroll teema läbimise järel).

Üksiktulemuste hindamisel arvestatakse õpilase arengut ja nõutavate õpitulemuste saavutatust.

Hindamise objektid ja meetodid valib õpetaja. Protsessihinnete alusel pannakse välja osa

kokkuvõtvatest hinnetest (kui moodul/õppeaine läbitakse ühe õppetöögraafikus määratletud perioodi

jooksul).

Perioodi hindamine - toetub protsessihindamisele. Perioodi hindamine toimub õppetöögraafikus

ette nähtud perioodide järel. Hinded kantakse õppetöö päevikusse ja õpinguraamatusse. Perioodi

hinnete alusel pannakse välja osa kokkuvõtvatest hinnetest (kui moodul/õppeaine läbitakse rohkem

kui ühe õppetöögraafikus määratletud perioodi jooksul).

Kokkuvõttev hindamine ehk koondhinne - õpitulemuste saavutatusele hinnangu andmine mooduli

või õppeaine läbimise järel. Koondhinneteks võivad olla aastahinne, moodulihinne, üldharidusliku

õppeaine aastahinnete koondhinne, praktikal ja töökeskkonnas saadud hinnangute koondhinne.

Kokkuvõtvad hinded kantakse õppetöö päevikusse, õppijakaardile, õpinguraamtusse ning

lõputunnistuse hinnetelehele.

Hindamine kavandatakse mooduli/õppeaine ulatuses, selle vormid ja vahendid valivad

mooduli/õppeaine õpetamisel osalevad õpetajad. Nõutavad õpitulemused, nende omandatuse

kontrollimise aja ja viisi ning hindamise põhimõtted tehakse õpilastele teatavaks mooduli/õppeaine

alguses.


12

Viisid teadmiste ja oskuste omandatuse tõendamiseks

Praktilised/laboratoorsed tööd;

testid, arvestused ja eksamid;

suulised esitlused, audio-, video- või graafilised esitlused;

praktika läbimine, praktikaaruannete koostamine ja nende kaitsmine;

projektülesannete, õpimapi koostamine jm alternatiivsete tõenduste esitamine.

Numbrilise hindamise skaala

Numbriliselt hinnatakse õpitulemusi viiepallisüsteemis, kus 3, 4, 5 loetakse positiivseks tulemuseks

ning hinded “1“ ja “2“ mitterahuldavaks tulemuseks ehk õppevõlgnevuseks. Erivajadustega õpilastele

rakendatakse individuaalset hindamisnormi.

Kutsealaste õpingute osas lähtutakse hindamisel eeskätt kutseoskuste tasemetest: keskendutakse

õigetele töömeetoditele, töövahendite ja seadmete käsitsemisele ja tundmisele, materjalide tundmisele

ja töötlemisoskusele, tööprotsesside õigele sooritamisele, tööohutusnõuete täitmisele ja õpitava tööga

seotud teadmistele.

Hindega «5» («väga hea») hinnatakse suulist vastust (esitust), kirjalikku või praktilist tööd, praktilist

tegevust või selle tulemust (edaspidi õpitulemus), kui see on täiel määral õppekava nõuetele vastav.

Kui õpitulemuse hindamisel kasutatakse punktiarvestust, hinnatakse õpitulemust hindega «5», kui

õpilane on saanud 90–100% maksimaalselt võimalikust punktide arvust.

Hindega «4» («hea») hinnatakse õpitulemust, kui see on üldiselt õppekava nõuetele vastav, kuid pole

täielik või esineb väiksemaid eksimusi. Kui õpitulemuse hindamisel kasutatakse punktiarvestust,

hinnatakse õpitulemust hindega «4», kui õpilane on saanud 70–89% maksimaalselt võimalikust

punktide arvust.

Hindega «3» («rahuldav») hinnatakse õpitulemust, kui see on üldiselt õppekava nõuetele vastav,

kuid esineb puudusi ja vigu. Kui õpitulemuse hindamisel kasutatakse punktiarvestust, hinnatakse

õpitulemust hindega «3», kui õpilane on saanud 45–69% maksimaalselt võimalikust punktide arvust.

Hindega «2» («puudulik») hinnatakse õpitulemust, kui see on osaliselt õppekava nõuetele vastav,

esineb olulisi puudusi ja vigu. Kui õpitulemuse hindamisel kasutatakse punktiarvestust, hinnatakse

õpitulemust hindega «2», kui õpilane on saanud 20–44% maksimaalselt võimalikust punktide arvust.

Hindega «1» («nõrk») hinnatakse õpitulemust, kui see ei vasta õppekava nõuetele. Kui õpitulemuse

hindamisel kasutatakse punktiarvestust, hinnatakse õpitulemust hindega «1», kui õpilane on saanud

0–19% maksimaalselt võimalikust punktide arvust.

Kui teadmisi ja oskusi on hinnatud hindega «puudulik» või «nõrk» või on õpilane jäänud hindamata,

antakse õpilasele võimalus järelevastamiseks või järeltöö sooritamiseks kümne tööpäeva jooksul.

Koondhinnangu keskkonnatehnika lukksepa eriala õpilase oskuste ja teadmiste tasemele annab eriala

lõpueksam (komplekseksam).

Praktika koondhinne (ettevõttes läbi viidav praktika) kujuneb praktikaaruannete kaitsmisel ja

koondhinde praktikale määrab kooli poolt direktori käskkirjaga kinnitatud komisjon.

Praktikaaruannete kaitsmise kohta vormistatakse protokoll.

Praktiliste tööde hindamisel (õppekeskkonnas) antakse hinnang konkreetsele tööprotsessile ja

tulemusele. Praktika hindamine toimub vastavalt praktika hindamise juhendile.


13

NÕUDED ÕPINGUTE LÕPETAMISEKS

Eksamid

Kutseõppeasutus loetakse lõpetatuks pärast õppekava täitmist täies mahus, sealhulgas erialase

lõpueksami sooritamist positiivsele hindele (väga hea, hea, rahuldav).

Keskkonnatehnika lukksepa õppekava täieliku läbimise korral omandab õpilane kutsekeskhariduse.

Kooli lõpetajale antakse Eesti Vabariigi Kutseõppeasutuse lõputunnistus ja hinneteleht, mis

võimaldavad asuda tööle keskkonnatehnika lukksepa erialal.

Õppekavajärgsed eksamid:

I õppeaastal II õppeaastal III õppeaastal

Veevärgitööd Kanalisatsioonitööd Eesti keel

Matemaatika

Kutsehariduslik lõpueksam

Lõpueksam koosneb teoreetilisest osast, kus kontrollitakse tööde tehnoloogia tundmist, teadmisi

töökeskkonnaohutusest ja lahendatakse rakendusliku sisuga ülesandeid ning praktilisest osast, kus

õpilased täidavad eksamipiletiga saadud praktilise ülesande, milline on koostatud põhiõpingute

moodulite alusel. Praktiline eksam kestab ühe õppenädala ja viiakse läbi kooli õppelaboris eelnevalt

loositud järjekorra alusel.

ÕPPEKAVA KOOSTAJAD

Leonid Pai erialaõpetaja [email protected]

Merike Jukka üldainete osakonnajuhataja [email protected]

Arne Ild osakonnajuhataja [email protected]

mailto:[email protected]




14

ÕPPEKAVA MOODULITE KIRJELDUSED

II ÜLDÕPINGUD

1. MAJANDUSE JA ETTEVÕTLUSE ALUSED

1õn (1T)

1. Eesmärk

Õpetusega taotletakse, et õppija:

• omandab ettekujutuse majanduse ja ettevõtluse alustest;

• saab ülevaate majanduses ja ettevõtluses kasutatavate mõistete olemusest ja sisust.

2. Nõuded mooduli alustamiseks

Puuduvad.

3. Õppesisu

3.1. MAJANDUSE ALUSED. Vajadused ja ressursid. Majanduse põhiküsimused. Nõudluse

ja pakkumise mehhanism. Eraomand, hinnasüsteem ja konkurents. Valitsuse roll ja

funktsioonid: riigieelarve, maksud ja nende olemus. Eesti majanduse arengusuunad.

Majanduslik stabiilsus: SKP, RKP, tööturg, tööpuudus. Pank ja pangateenused. Ettevõtte

juhtimissüsteem (kvaliteet, keskkond, tööohutus – ISO standardid).

3.2. ETTEVÕTLUSE ALUSED. Ettevõte, ettevõtja, ettevõtlus. Ühistegevuse põhimõtted.

Äriühing, mittetulundusühing ja füüsilisest isikust ettevõtja. Ettevõtte loomise etapid.

Ettevõtte juhtimine. Tootmine ja teenidus: toode ja toodang, püsiv- ja muutuvkulud, kasum ja

käive. Turunduse põhialused ja turundusmeetmestik. Ettevõtte finantseerimine. Aruandlus.

Väikeettevõtte äriplaan. FIE-na tegutsemise põhireeglid.

4. Õpitulemused

Õppija teab ja tunneb:

Eesti majanduse arengusuundi ühtses Euroopa Liidu majandusruumis;

ühiskonnas toimuvaid majandusprotsesse ja majandustegevuses osalejate erinevaid rolle

(tarbija ja majapidamine, ettevõte, riik);

erinevate ettevõtlusvormide eeliseid ja puudusi ning turukonkurentsiga seonduvaid

põhimõisteid;

mõistete nõudlus ja pakkumine omavahelisi seoseid;

ühistegevuse põhimõtteid ja ühistulise ettevõtluse olemust;

ettevõtte finantseerimise ja administreerimise üldpõhimõtteid;

äriplaani koostamise põhimõtteid;

ISO- standarditele baseeruva ettevõtte juhtimissüsteemi ülesehituse põhimõtteid

oskab:

Hinnata enda valikuid majandusotsustena;

Seostada nõudlust ja pakkumist igapäevaelus toimuvaga;

Hinnata enda valikuid ettevõtjana või palgatöötajana;

Leida vajalikku infot ja tuge ettevõtlusega alustamiseks ja selles osalemiseks;

Leida enda vajadustele vastavad pangateenused ja investeerimisvõimalused

Hindamine

Hinnatakse:

• majanduses ja ettevõtluses kasutatavate mõistete ja FIE-na tegutsemise põhimõtete

tundmist;


15

• teadmisi ettevõtte äriplaani koostamise põhimõtete kohta.

Moodul lõpeb kokkuvõtliku hindega, mis on õpiprotsessi hinnete ja arvestuslike tööde kaalutud

keskmine hinne.

2. TÖÖSEADUSANDLUSE ALUSED

1õn (1T)

1. Eesmärk


• omandab ettekujutuse töösuhteid reguleerivatest õigusaktidest;

• mõistab oma vastutust, õigusi ja kohustusi töösuhetes.


Puuduvad.

3. Õppesisu

3.1. LEPINGULISED SUHTED. Füüsilised ja juriidilised isikud. Tehingu mõiste ja vorm.

Lepingu mõiste. Lepingute liigid, sisu ja sõlmimise kord. Volitus ja volikiri. Tähtaeg ja

tähtpäev. Ametijuhend.

Töölepingu pooled, nende õigused ja kohustused Töölepingu kohustuslikud tingimused.

Määratud ja määramata ajaks töölepingu sõlmimine. Katseaeg. Töölepingu peatumine ja

muutmine. Üleviimine teisele tööle. Töölepingu lõpetamine. Töölepingu tühistamine ja

kehtetuks tunnistamine.

Kollektiivleping. Kollektiivlepingu pooled ja selle sõlmimise kord. Töövaidluste

lahendamine. Töötajate usaldusisik. Töötüli liigid. Streik ja töösulg. Seaduslikust streigist

osavõtjate tööalased õigused.

3.2. TÖÖ-JA PUHKEAEG. Töö- ja puhkeaeg. Töönorm, tööpäev, töönädal, töövahetus.

Ületunnitöö. Töötamine puhkepäevadel, rahvus- ja riigipühadel.

Puhkuse liigid: põhi- ja lisapuhkus, palgata- ja osaliselt tasustatav puhkus, vanemapuhkused,

õppepuhkus ja nende andmise kord. Puhkuse tasustamine. Puhkuse kasutamist takistavad

asjaolud ja puhkuse katkestamine.

3.3. TÖÖ TASUSTAMISE ALUSED. Palk, põhi- ja keskmine palk, lisatasu ja juurdemaksed.

Palgatingimuste kehtestamine ja palga maksmise kord. Töö tasustamine eritingimustes.

Tagatised ja hüvitused. Kinnipidamised palgast. Sotsiaalsed tagatised: toetused,

pensionisüsteem. Materiaalne vastutus tööõigussuhetes.

4. Õpitulemused


• peamisi töösuhteid reguleerivaid õigusakte ja tunneb neid ulatuses, mis on vajalik

tööle asumiseks;

• töölepingu poolte seadusega sätestatud õigusi ja kohustusi;

• töölepingu sõlmimise, muutmise ja lõpetamise aluseid;

• palga ja puhkuse arvestamise aluseid;

• tööjõukulu kujunemise ja palga arvestamise aluseid;

• töö- ja puhkeaja korraldust ja arvestamise aluseid;

• töötingimuste kollektiivse kujundamise aluseid;

• töösuhete pinnalt tekkinud vaidluste lahendamise võimalusi;

• oma tegevusvaldkonna seadusandliku reguleerimise vajalikkust;

oskab:

• kasutada vastavat õppe- ja teatmekirjandust.


16

5. Hindamine

Hinnatakse ja hinne kujuneb:

• õppesisuga määratud õpitulemuste saavutatust töösuhteid reguleerivate õigusaktide

kohta ulatuses, mis on vajalik tööle asumiseks.

Töölepingu sõlmimiseks vajalike õigusaktide tundmist – 60%

Töötaja vastutust puudutavate õigusaktide tundmist – 40%

3. SUHTLEMISE JA ASJAAJAMISE ALUSED

1õn (1T)

1. Eesmärk


• omandab ettekujutuse suhtlemise olemusest ja viisidest;

• õpib valima sobivat suhtlemisviisi ja suudab kontrollida oma käitumist;

• õpib vältima stressi ja saab ülevaate stressiga toimetuleku võimalustest.

omandab enamkasutatatavate ametkirjade vormistamisoskuse


Puuduvad.

3. Õppesisu

3.1. SUHTLEMISE OLEMUS. Suhtlemisvajadused ja –ülesanded. Verbaalne ja

mitteverbaalne suhtlemine. Vahetu- ja vahendatud suhtlemine. Ametlik ja mitteametlik

suhtlemine. Koosolekud ja läbirääkimised. Kirjalik suhtlemine. Suhtlemisbarjäär ja hirm.

Isikutaju eripära ja seda mõjutavad tegurid. Positiivne minapilt. Tõepärane enesehinnang.

3.2. KÄITUMINE SUHTLEMISSITUATSIOONIDES. Positiivse mulje loomine.

Käitumisviisid. Agressiivne, alistuv ja eirav käitumine. Kehtestav käitumine. Erinevad

suhtlemissituatsioonid. Veaolukorrad ja nende tekkepõhjused. Toimetulek veaolukordades.

Meeskonnatöö.

3.3. TOIMETULEK STRESSIGA. Pingete tekkepõhjused. Stress ja seda põhjustavad tegurid.

Tööstress. Läbipõlemine. Toimetulek pingete ja stressiga.

3.4. AMETKIRJADE KOOSTAMINE JA VORMISTAMINE

Avalduse, elulookirjelduse (CV), iseloomustuse, seletuskirja

koostamise ja vormistamise nõuded arvutil ja paberkandjal Asjaajamise alused ja -kord.

Dokumendi koostamis- ja vorminõuded. Internetist ja muudest allikatest hangitud

informatsiooni süstematiseerimine, töötlemine ja säilitamine. Ametikirjade (algatuskiri,

vastuskiri, tellimiskiri, kaaskiri, volikiri ja vabanduskiri) koostamise ja vormistamise nõuded

arvutil ja paberkandjal.

4. Õpitulemused


esmamulje tähtsust ja oskab edastada positiivset esmamuljet;

meeskonnatöö iseärasusi ja tähtsust ning oskab töötada meeskonnas;

võimalusi tööpinge ja stressi maandamiseks ning oskab tõepäraselt ennast hinnata;

tunneb dokumendi koostamis- ja vorminõudeid (dokumendiplangid, dokumendi rekvisiidid,

dokumendi vormistamise protseduur);

oskab:

käituda vastastikust suhtlemist toetaval viisil, suhtlemisprotsessi alustada ja lõpetada;

kasutada suhtlemisel kommunikatsioonivahendeid, sh järgib telefonisuhtluse põhinõudeid;

tähelepanelikult kuulata;


17

ennast väljendada suulises ja kirjalikus suhtluses ning kehakeelt;

teha parendusettepanekuid;

süstematiseerida, töödelda ja säilitada internetist ja muudest allikatest hangitud

informatsiooni;

koostada ja vormistada avaldust, elulookirjeldust (CV), iseloomustust, seletuskirja;

kasutada õppe- ja teatmekirjandust

5. Hindamine

hinne kujuneb:

suhtlemise olemuse tundmist - 20%

meeskonnatöö iseärasuste ja tähtsuse tundmist – 60%

võimaluste tundmist tööpinge ja stressi maandamiseks – 20%

4. ARVUTIÕPETUS

2õn (1T 1P)

1. Eesmärk


• omandab oskused teksti- ja tabelitöötlustarkvara kasutamiseks.

• õpib tundma teksti- ja tabelitöötluse põhioperatsioone, mis on seotud teksti või tabeli

loomise, kujundamise ja vormistamisega;

• omandab enamkasutatavate ametkirjade vormistamisoskuse.


On omandanud arvutikasutamise oskused algtasemel.

3. Õppesisu

3.1. TEKSTITÖÖTLUS. Arvuti sisend- ja väljundseadmed. Ülevaade operatsioonisüsteemist,

andmekaitse põhimõtetest. Failihalduse põhimõisted ja määrangud. Dokumendi avamine,

muutmine ja salvestamine. Uue dokumendi loomine ja salvestamine. Abiteabe kasutamine.

Dokumendi sulgemine. Erinevate dokumendi vaadete kasutamine. Tööriistariba muutmine.

Dokumendi salvestamine veebis publitseerimiseks. Andmete sisestamine ja lisamine.

Andmete märgistamine, kopeerimine, teisaldamine ja kustutamine. Otsing ja teksti

asendamine. Teksti kujundamise põhivõtted. Teksti vormindamine. Tabulatsiooni

positsioonide paigaldamine. Dokumendi malli kasutamine. Stiilid ja leheküljed. Päise ja jaluse

lisamine. Õigekiri ja selle kontroll. Lehekülje vorming. Pildi ja objekti lisamine dokumendile.

Avalduse, elulookirjelduse (CV), iseloomustuse, seletuskirja koostamise ja vormistamise

nõuded arvutil. Dokumendi printimine.

3.2. TABELITÖÖTLUS. Tabeli avamine, muutmine ja salvestamine. Tabeli loomine.

Abiteabe kasutamine. Põhihäälestuse ja tööriistariba muutmine. Andmete sh. valemite

sisestamine lahtrisse. Lahtri, lahtritest koosneva ploki, rea ja veeru märgistamine. Tabeli

kopeerimine, teisaldamine, kustutamine. Otsimine ja asendamine tabelis. Ridade ja veergude

lisamine, nende laiuse ja kõrguse muutmine. Andmete sorteerimine. Andmeseeriate

kasutamine. Aritmeetika valemid. Absoluutne ja suhteline aadress. Töötamine lihtsamate

funktsioonidega. Tabelite vormindamine. Õigekirja kontrolli kasutamine. Päise ja jaluse

lisamine. Objektide ja diagrammide lisamine tabelisse. Dokumendi printimine.

3.3. INFOOTSINGUD. Veebibrauseri käivitamine ja sulgemine. Veebilehekülje avamine aadressi

(URL-i) kasutades. Infootsingud veebis. Veebis navigeerimine, info kopeerimine ja

salvestamine. Otsimootorite kasutamine. Järjehoidja loomine ja kasutamine. Elektronposti


18

kasutamine Meileri käivitamine. Postkasti avamine. Elektronkirja koostamine ja saatmine.

Signatuuri koostamine ja kasutamine. Manuse (attachment) lisamine kirjale. Kirja lugemine ja

vastamine. Aadressraamatu kasutamine, uue kontakti lisamine, aadressiloendi loomine,

saabunud kirjast aadressi lisamine. Postkasti haldamine.

4. Õpitulemused

Õppija teab ja tunneb :

arvuti riistvara ja ohutusnõudeid kuvariga töötamisel;

interneti olemust ja selles peituvaid ohte;

e- kirja olemust ja nõudeid selle koostamiseks ning oskab seda koostada ja saata;

teksti- ja tabelitöötluse põhinõudeid;

infootsingu võimalusi erialase teabe hankimiseks;

dokumendiplangile ja dokumentide rekvisiitidele esitatavaid nõudeid;

algatuskirja, vastuskirja, tellimiskirja, kaaskirja, volikirja ja vabanduskirja koostamise

nõudeid

oskab:

käivitada arvutit, Windous`i programme ning tegutseda dialoogiaknas;

luua, avada, muuta, salvestada ja trükkida dokumenti ja tabelit;

kasutada enamkasutatavaid tabelarvutusfunktsioone ja põhilisi aritmeetilisi tehteid;

lisada teksti või tabelisse objekte ja diagramme;

otsida internetist erialast informatsiooni, seda töödelda ja salvestada;

kasutada vastavat õppe- ja teatmekirjandust;

koostada ja vormistada arvutil avaldust, elulookirjeldust (CV), iseloomustust, seletuskirja

5. Hindamine

Hinnatakse õpiprotsessi; arvestuslikud tööd avalduse, elulookirjelduse (CV), iseloomustuse,

seletuskirja vormistamise oskuse kohta arvutil ja paberkandjal ; koondtöö, mis koosneb erialase teabe

hankimisest interneti vahendusel (60%) ja materjalikulu arvutusi sisaldava tabeli koostamises (40%)

Moodul lõpeb kokkuvõtliku hindega, mis on mooduli osade eest välja pandud hinnete koondhinne.

5. ERIALANE VÕÕRKEEL

2õn (1T 1P)

1. Eesmärk


• omandab erialaga seotud võõrkeelse sõnavara, mõisted ja terminid;

• omandab teadmised tööde tehnoloogilise järjekorra kirjeldamiseks võõrkeeles;

• omandab erialaste tekstide mõistmiseks vajalike teabeallikate kasutamise oskuse;

• täiendab võõrkeele oskust suhtlustasandil.


On omandanud õpitava võõrkeele algtaseme.

Õppesisu

2.6.1 ERIALASED MÕISTED JA TERMINID. Erialaga seotud mõisted ja terminid. Mõistete

tasemel ehituses enamkasutatavad materjalid. Esmaabi andmisel kasutatavaid väljendeid

Tööoperatsioonide järjekord ehitus- ja viimistlustöödel.

2.6.2 ENAMKASUTATAVATE TÖÖVAHENDITE NIMETUSED.

Ehitus- ja viimistlustöödel enamkasutatavate tööriistade nimetused ja nende põhilised funktsioonid


19

2.6.3 KASUTUSJUHENDID. Enese väljendamine võõras keelekeskkonnas. Sõnaraamatu abiga

erialaste võõrkeelsete tekstide lugemine (seadmed, viimistlusmaterjalid, furnituuri ja liideste

kasutusjuhendid jms) ning nende tähenduse mõistmine. Võõrkeelse erialakirjanduse

kasutamine ja tekstide tõlkimine sõnaraamatu abil. Võõrkeeles avalduse, elulookirjelduse,

seletuskirja ja kinnituskirja koostamine ja vormistamine.

Sõnaraamatute ja erialaste teabeallikate kasutamine.

Õpitulemused


võõrkeelseid erialaga seotud mõisteid

töövahendite nimetusi

ehitamise etappe

töövahendite ja enamkasutatavate ehitus- ja viimistlusmaterjalide nimetusi

esmaabi andmisel kasutatavat sõnavara ja väljendeid

oskab:

ennast väljendada võõras keelekeskkonnas

lugeda sõnaraamatu abiga erialaseid võõrkeelseid tekste (seadmete, materjalide

kasutusjuhendid jms) ning saab aru nende tähendusest

kasutada võõrkeelset erialakirjandust ja on võimeline tõlkima tekste sõnaraamatu abil

oskab koostada ja vormistada võõrkeeles avaldust, elulookirjeldust (CV), seletuskirja ja

kinnituskirja

kirjeldada ehitamise põhietappe ja tööoperatsioonide järjekorda oma erialal

kasutada sõnaraamatuid ja erialaseid teabeallikaid.

Hindamine

Hinnatakse erialase sõnavara tundmist ja tööde tehnoloogilise järjekorra kirjeldamise oskust

võõrkeeles; ametkirjade koostamise ja vormistamise oskust ja enesetutvustamise oskust s.h ka

telefonivestlusel; erialaste tekstide tõlkimise oskust.

Moodul lõpeb kokkuvõtliku hindega, mis on õpiprotsessi hinnete ja arvestuslike tööde

kaalutud keskmine hinne.


20

III PÕHIÕPINGUD

6. JOONESTAMINE

2õn (1T 1P)

1. Eesmärk


• omandab algteadmised joonestamisest ja joonise vormistamise nõuetest;

• omandab tööjooniste ja skeemide lugemise oskuse;

• õpib koostama lihtsamaid eskiisjooniseid.


Puuduvad.

3. Õppesisu

3.1. JOONESTAMISE ALUSED. Joonestusvahendid ja nende valikukriteeriumid. Formaadid,

mõõtkavad. Joonise vormistamise nõuded. Normkiri ja kirjanurk. Joonte liigid ja sujuvühendid.

Projektsiooni mõiste ja liigid. Ristprojektsiooni ja kaldprojektsiooni erinevused. Detaili kaks- ja

kolmvaade. Lõiked: ristlõiked, kohtlõiked, liht- ja liitlõiked. Kujutised ja nende liigid. Joonise

mõõtmestamine.

Aksonomeetria. Tasapinnaliste kujundite ja geomeetriliste kehade joonestamine ristisomeetrias.

Nõuded eskiisjoonisele. Eskiisi koostamine ja vormistamine. Eskiisi järgi tööjooniste koostamine.

3.2. EHITUSJOONESTAMINE. Jooniste klassifikatsioon. Eskiisi, koostejoonise, tükitabeli mõiste.

Kujutiste vabakäeline skitseerimine aksonomeetrias. Tehnilises dokumentatsioonis kasutatavad

tingmärgid, leppemärgid, lihtsustused. Jooniste vormistamine.

Plaanid: asendiplaan, põhiplaan, korruste plaanid, mõõtketid, märkteljed. Lõiked, sõlmed,

detailjoonised. Põhiplaani eskiis-joonis. Kandekonstruktsioonide (metall-, betoon-,

puitkonstruktsioonid) kujutamine joonisel. Tootejoonised. Montaažijoonised. Lihtsamate ehituslike

eskiiside koostamine. Ehitusmahu arvestamine jooniste järgi.

Õpitulemused


jooniste koostamisel kasutatavaid standardeid;

jooniste vormistamise nõudeid – formaadid, mõõtkavad, joonte liigid jms;

jooniste mõõtmestamise nõudeid;

üldnõudeid tehnilise joonise koostamisel;

ehitusalastel joonistel kasutatavaid kujutisi ja tingmärke;

kandekonstruktsioonide (metall-, betoon-, puitkonstruktsioonid) kujutamise põhiõtteid joonisel

keskkonnatehnika jooniste eripära

hoone põhiplaane, lõikeid

oskab:

lugeda arhitektuur-ehituslikke tööjooniseid ja skeeme (lugeda plaanilt mõõtmeid ja lõigetelt

kõrgusi);

leida jooniselt vajalikke andmeid;

keskkonnatehnika joonistelt lugeda isomeetrilisi torustike skeeme ning mõõte- ja

reguleerseadmete jooniseid;

visandada ehituslikke eskiise;

kanda korrektselt joonisele mõõtmeid ja tingmärke;

arvutada joonise jätgi ehitusmahtu ning materjalide vajadust;

kasutada õppe- ja teatmekirjandust


21

Hindamine

Hinnatakse:

• eskiisjoonise koostamise, mõõtmestamise ja vormistamise oskust;

• detaili kaks- ja kolmvaate ning lõigete joonestamise oskust;

• koostejooniselt mõõtmete leidmise ja koostejooniste järgi tükitabelite koostamise oskust.

Moodul lõpeb kokkuvõtliku hindega, mis on selle mooduli osade eest välja pandud hinnete

koondhinne.

7. TÖÖ- JA KESKKONNAOHUTUS

1õn (1T)

1. Eesmärk Õpetusega taotletakse, et õppija:

omandab teadmised töökeskkonna mõjust töötaja tervisele;

omandab teadmised ja oskused, mis aitavad tagada enda ja kaastöötajate turvalisuse

ehitusplatsil;

õpib tundma ökonoomse materjalikasutamise põhimõtteid, mis tagavad keskkonda säästva

ehitustegevuse, samuti esmaabi võtteid ja vahendeid;

saab ettekujutuse, kuidas toimida tööõnnetuse korral.


Puuduvad.

3. Õppesisu

3.1. TÖÖTERVISHOID JA TÖÖOHUTUS. Töökeskkond: üldnõuded, töökoht, manuaalsed ja

elektrilised töövahendid. Tööohutuse ja töötervishoiu tagamise meetmed. Töökeskkonna ohutegurid

(peamised ohuallikad ehitusobjektil) ja ohutusjuhendid. Tervisekontroll. Tööandja ja töötaja

kohustused õigused ja vastutus. Turvalisus. Isikukaitsevahendid ja nende õige kasutamine. Töötaja

väärtegevusest tulenevad ohud ja nende mõju töökeskkonnale, kaastöötajatele. Õnnetusoht ja

käitumine ohuolukorras. Tööõnnetus ja kutsehaigus. Ergonoomia.

3.2. ESMAABI. Tegutsemine õnnetuspaigal- vigastuse suuruse kindlakstegemine ja olukorra

hindamine, otsuse langetamine, tegutsemine. Esmaabivõtted: lämbumise, uppumise haavandite,

vereringehäirete, põrutuse, venituste, verejooksude, mürgituse, võõrkehade, luumurdude, põletuse,

teadvusekaotuse puhul. Esmaabi vahendid töökohal.

3.3. TULE- JA ELEKTRIOHUTUS. Ülevaade ehitusel kasutatavatest elektrilistest käsitööriistadest ja

seadmetest ,elektrilised lihvijad (nurga-, lint- ja taldlihvija), elektrilised ketaslõikurid, segumasinad

jms.) nende üldine ehitus (mootor, reduktor, lõikeorgan), ohutu kasutamine. Seadmete

kasutusjuhendid. Energiajaotusinstallatsioonid, nende liik, võimsus ja kasutamistingimused. Ajutised

juhtmestikud ehitusobjektil. Esmaabi elektrilöögi korral.

Tehnilise protsessi või tootmistegevuse tuleohu liigitus ehitustöödel. Nõuded tuleohutuse

korraldamisele. Tuleohutusnõuded territooriumile ja ehitisele. Tuleohutusnõuded

elektrijuhtmestikele. Tuleohutusalane sissejuhatav, esmane ja täiendav juhendamine.

2.7.4. KESKKOND JA SÄÄSTEV ARENG. Looduslike protsesside seotus ja tasakaal.

Keskkonnareostuse ennetamise ja vältimise võimalusi töökeskkonnas ja olmes. Keskkonnastrateegia

ja säästva arengu põhimõtted. Rahvusvaheline keskkonnakaitsealane koostöö. Eesti Vabariigi osalus

rahvusvahelistes keskkonnalepetes.

Keskkonnaprobleemid Eestis. Säästev areng. Säästva arengu kontseptsioon. Agenda 21 ja


22

säästva arengu programm.

2.7.5. JÄÄTMEMAJANDUS

Jäätmete teke ja liigitus. Ohtlikud jäätmed. Jäätmetekke vähendamine, materjalisäästvad töövõtted,

töökultuur. Jäätmehooldus ja esmane käitlus. Jäätmete ladustamise kohad.

Õpitulemused


tööandja ja töövõtja õigusi ja kohustusi töökeskkonna ohutuse tagamisel;

peamisi ohuallikaid ehitusobjektil;

esmaabi üldisi põhimõtteid;

üldisi keskkonnaprobleeme ja säästva arengu põhimõtteid;

keskkonnareostuse ennetamise ja vältimise võimalusi töökeskkonnas ning olmes;

ehitustöödel kasutatavaid elektrilisi käsitööriistu, mehhanisme ja seadmeid ning nende ohutu

kasutamise nõudeid;

elektri- ja tuleohutusnõudeid ehitustöödel ja töötamisel elektriliste masinate ja

mehhanismidega;

nõudeid ajutistele juhtmestikele ehitusplatsil (ohutus, pinge, maandus);

elektrivoolu mõju inimorganismile;

esmaabi võtteid elektrilöögi korral;

tulekahju levikut takistavate abinõude kavandamise tingimusi;

nõudeid tuleohutuse korraldamisele;

tuleohutusnõudeid elektriseadmetele;

esmaseid tulekustutusvahendeid ja nende kasutamise tingimusi;

ülevaatlikult signaal- ja tulekustutussüsteeme ja nende toimimise põhimõtteid;

jäätmekäitluse vajadust;

ergonoomiliste töövõtete vajalikkust;

oma väärtegevusest tulenevaid võimalikke riske looduskeskkonnale;

teab keskkonnajuhtimissüsteemi põhimõtteid ja vajalikkust

materjalide korduvkasutamise võimakusi ning säästva ja jätkusuutliku arengu põhimõtteid

oskab:

hinnata töökeskkonna ohutegureid, suudab neid vältida ja/või nende mõju vähendada;

tegutseda tööõnnetuse olukorras ja vajadusel anda esmaabi;

vältida oma tegevusest tulenevaid võimalikke ohte endale, kaastöötajatele ja

looduskeskkonnale;

järgida kutsealaga seonduvaid töötervishoiu- ja tööhügieeninõudeid, tööohutusnõudeid,

ergonoomilisi soovitusi töökoha kavandamisel ja töö organiseerimisel;

käituda ohuolukorras ning kekkonnareostuse korral;

leida ja kasutada teavet töökeskkonda reguleerivatest õigusaktidest ning läbib tule- ja

tööohutusalase sissejuhatava juhendamise;

töötada ennast ja keskkonda säästvalt;

kasutada õppe- ja teatmekirjandust.

Hindamine

Hinnatakse töökeskkonnale esitatavate nõuete ja ohutegurite, tööohutuse ja

töötervishoiunõuete, säästva arengu põhimõtete ja keskkonnareostuse vältimise võimaluste

tundmist; töökeskkonna ohutuse tagamisel töövõtja ja tööandja kohustuste, vastutuse ja õiguste

tundmist ja esmaabi andmise oskust. Õpitulemusi hinnatakse õpilase suuliste, praktiliste tööde ja/või

kirjalike tegevuste alusel. Hinnatakse teadmiste ja oskuste omandatust.

Moodul lõpeb kokkuvõtliku hindega, mis on õpiprotsessi hinnete ja arvestuslike tööde

kaalutud keskmine hinne.


23

8. EHITUSFÜÜSIKA

1õn (1P)

1. Eesmärk


• arendab ruumikujutlust praktiliste tööde kaudu ja omandab vilumuse mõõtühikute

teisendamisel SI-süsteemis;

• omandab kogemuse tasandi ja ruumigeomeetria rakendamise võimalustest erialaste

ülesannete lahendamisel sealhulgas etteantud joonise järgi vajalike materjalikoguste

arvutamise oskuse.


Puuduvad.

3. Õppesisu

3.1. STAATIKA ALUSED. Jõud tehnikas, nende kujutamine vektorina. Jõudude liitmine ja

lahutamine. Toereaktsioonide ja sisejõudude määramine mitmesuguste lihtsate

ehituskonstruktsioonide puhul. Lihttala, konsooltala, seina ja posti koormamisel tekkivad

jõud ja nende jaotus ( tõmbe-, surve- ja neutraaltsoon). Piirsituatsioon enne purunemist.

Konstruktsioonide tugevdamise võimalused. Lihtsamate tõstemehhanismide (kangid, plokid,

talid, tungrauad, vintsid) tööprintsiip. Kangi põhimõtte kasutamine tehnikas. Lihtsate

arvutuste sooritamine kangi, tali ja tungraua puhul.

3.2. SOOJAFÜÜSIKA ALUSED.

Soojusjuhtivuse olemus, soojuse levimine tahkes, vedelas ja

gaasilises keskkonnas, soojuskiirgus ja konvektsioon, nende tähtsus ehituses. Hoone

piirdekonstruktsioonide soojusjuhtivuse ja soojapidavus. Erinevate seinatüüpide

soojapidavuse võrdlemine. Soojustuse paiknemine välispiirdes (soojustus väljaspool, keskel

või seespool) Temperatuuri muutumise graafiku konstrueerimine mitmekihilistes välispiiretes.

Soojapidavuse arvutamine erinevate välispiirde konstruktsioonide korral. Niiskus- ja

kastepunkt, nende teke ja vältimise võimalused.

.3.3. PIIRETE HELIPIDAVUS.

Müra mõju inimorganismile. Müra mõõtmise ühikud. Õhu- ja löögimüra,

selle leviku moodused ja tõkestamise võimalused. Heli. Helisagedus ja lainepikkus. Resonants ja selle

mõju. Kaja mõiste. Kaja vältimise võimalused ruumides.

3.4. ELEKTRIVOOL JA VALGUSTUS

Voolutugevus, elektritakistus, takistid, vooluallikad. Vooluring: Ohmi seadus vooluringi osa ja

koguvooluringi kohta, jada- ja rööpühenduse seadused. Elektrivoolu töö ja võimsus. Pinge, võimsuse,

voolutugevuse, takistuse arvutamine lähtudes seostest.

3.5 KESKKONNAPARAMEETRITE MÕÕTMINE

Mõõteriistad, nende omadused, käsitsemine ja ohtusnõuded

Normparameetrite leidmine ja võrdlemine

4. Õpitulemused


ehitusfüüsika olemust ja mõisteid;

ehitusfüüsikas kasutatavaid suurusi, nende tähiseid ja mõõtühikuid;

erialaga seonduvaid tähtsamaid seoseid staatikast, soojafüüsikast, akustikast, elektrivoolust ja

valgustusest;

soojusjuhtivuse olemust, soojuse levimise võimalusi tahkes, vedelas ja gaasilises keskkonnas;

jõudude jaotust ehituskonstruktsioonides;

soojuskiirguse ja konvektsiooni tähtsust ehituses;


24

õhu- ja löögimüra leviku mooduseid ja tõkestamise võimalusi ehituskonstruktsioonides ja

ruumides;

niiskus- ja kastepunkti mõistet, nende vältimise võimalusi;

niiskuse leviku ja selle takistamise võimalusi;

elektriliste parameetrite vahelisi seoseid;

elektrivoolu toimete rakendusi ja kasutamise võimalusi;

ruumide valgustusele esitatavaid nõudeid

oskab:

arvutada erinevate konstruktsioonide soojapidavust;

leida ehituskonstruktsioonide tugevdamist vajavaid piirkondi (kohti);

leida võimalusi ehituskonstruktsioonide mürapidavuse tõstmiseks;

mõõta erinevaid töö- ja elukeskkonda mõjutavaid parameetreid ning võrrelda neid

normidega;

kasutada enamlevinud mõõteriistu ja järgida ohutusnõudeid töötamisel mõõteriistadega;

mõõta piirdekonstruktsioonide soojajuhtivust ja mürataset ruumides;

lahendada erialaga seonduvaud füüsikalisi küsimus- ja arvutusülesandeid;

kasutada vastavat õppe- ja teatmekirjandust.

5. Hindamine

Hinnatakse erialaga seonduvate matemaatiliste seoste tundmist ja rakendamisoskust sealhulgas:

• mõõtühikute teisendamise oskust SI süsteemis;

• protsentarvutuse rakendamisoskust materjalikulu ja -mahu arvutuste teostamisel;

• ehituslike konstruktsioonide ümbermõõdu, pindala ja ruumala ning materjalide mahu ja kulu

arvutamise oskust vastavalt tööjoonisele.

• mooduli hinde moodustab õpitulemuste eest saadud hinnete kaalutud keskmine.

9. EHITAMISE ALUSED

2õn (2T)

1. Eesmärk


• omandab teadmised ehitusalasest mõistetest ja terminoloogiast, hoonete konstruktsioonidest

ja ehitamise etappidest, kvaliteedinõuetest;

• saab ülevaade ehitustööde korraldusest Eesti Vabariigis, kutseoskusnõuetest, ja ehitustöid

reguleerivatest seadusandlikest aktidest;

• õpib tundma enamkasutatavaid ehitustööriistu ja –masinaid (s.h. tõstemehhanismid) ning saab ülevaate

töö ohutuks korraldamiseks ehitusplatsil.

• omandab teadmised nõuetest montaazitöödele ja troppimisele

• tuvub õppekäikudel tegeliku tööga ehitus- ja kinnisvarahooldusettevõtetes.


Puuduvad.

3. Õppesisu

3.1. EHITUSALASED MÕISTED

Ehitise ja ehitamise mõisted. Kutsestandardid. Hea ehitustava (Eesti Ehitusteave ET-1 0207-0068) ja

kvaliteedinõuded ehitustöödel (RYL lähtuvalt). Ehitustööde korraldus Eesti Vabariigis (planeerimine,

projekteerimine, ehitusluba, ehitusjärelevalve). Hoonete põhikonstruktsioonid (ehitusalused,

vundamendid, seinad, vahelaed, põrandad, katused) ja kommunikatsioonid (torustikud, side, elekter).

Ehitiste liigitus (otstarve, korruselisus, karkassi tüüp jms). Ehituselemendid. Ülevaade ehitusmaterjalide

liigitusest ja omadustest. Ehitusmaterjalide tootmine Eestis.


25

3.2. EHITUSTEGEVUSE ÕIGUSLIK REGULATSIOON JA KVALITEEDINÕUDED

Kutsestandardid. Hea ehitustava (Eesti Ehitusteave ET-1 0207-0068) ja kvaliteedinõuded ehitustöödel

(RYL lähtuvalt). Ehitustööde korraldus Eesti Vabariigis (planeerimine, projekteerimine, ehitusluba,

ehitusjärelevalve).

3.3 EHITUSTÖÖDE ORGANISEERIMISE PÕHIMÕTTED

Ehitustööde organiseerimine (sh. ehituslikud piirangud hoonestusalal). Ehitamise etapid. Ehituskestvust ja

-kvaliteeti mõjutavad tegurid Töötaja juhendamine ja väljaõpe töökohal. Ohtlike tööde loetelu ehituses.

Ehitustöö ohutu korraldamine. Ohumärgid ning nende kasutamine ehitusplatsil. Töötervishoiule ja

tööohutusele esitatavad nõuded. Ajutiste teede rajamise põhinõuded.

3.4 EHITUSEL KASUTATAVAD MASINAD JA VÄIKEMEHHANISMID (SH

TÕSTEMEHHANISMID)

Ülevaade ehitusel kasutatavatest masinatest ja väikemehhanismidest, nende valiku, kasutamise ja

hoolduse üldised põhimõtted. Tõstemehhanismid. Kraanade valiku alused, nende paigutuse ja rajatavate

ehitistega sidumise põhimõtted ehitusplatsil. Torn- ja noolkraanade mõjupiirkonnad ja ohutsoonid.

Kraanade töö piirangud ning erinõuded töötamisel hoonete, elektriliinide ja süvendite läheduses.

Ehitustõstukid, nende valik ja paigutuste põhimõtted. Ehitusplatsi transpordi liigitus ja korraldus.

3.5 NÕUDED MONTAAžITÖÖDELE JA TROPPIMISELE

Montaažitöödel kasutatavad mõisted, tööetapid ja tööalase juhendamise kord. Puit-, metall- ja

betoonelementide montaaži põhimõtted. Materjalide, konstruktsioonide ja nende elementide objektil

vastuvõtu ja ladustamise nõuded. Troppimise põhimõtted ja tööohutus. Signaalid troppimisel.

Monteeritavate tellingute ja töölavade paigaldamise nõuded.

3.6 ÕPPEKÄIGUD EHITUS- JA KINNISVARAHOOLDUSETTEVÕTETESSE

Ehitusobjekti ja kinnisvarahooldusettevõtete külastus.

4. Õpitulemused


• ehitusalaseid mõisteid ja terminoloogiat;

• ülevaatlikult ehitustööde korraldust reguleerivaid seadusandlikke akte;

• nõudeid töö ohutuks korraldamiseks ehitusplatsil;

• tähtsamaid ehitusel kasutatavaid tööriistu ja masinaid, nende kasutusalasid;

• põhilisi ehituskonstruktsioone ja nende ehitamiseks kasutatavaid materjale;

• ehitusmaterjalide korduvkasutamise võimalusi;

• ülevaatlikult ehitusmaterjalide tööstuslikust tootmisest Eesti Vabariigis;

• ehituse kvaliteeti mõjutavaid tegureid;

• ohumärguannete tüüpe ja nende kasutamise nõudeid töökohas;

• töötervishoiule ja tööohutusele esitatavaid nõudeid ehitustöödel;

oskab:

• orienteeruda ehitusala reguleerivates seadusandlikes aktides ja normdokumentides;

• nimetada hoonete konstruktsioone;

• kirjeldada ehitustööde korraldust ja ehitamise etappe;


5. Hindamine

Hinnatakse:

• ülevaatlikke teadmisi hoonete konstruktsioonide, ehitamise etappide ja ehitustöödel

kasutatavate tööriistade ja masinate tundmise kohta;

• töötervishoiu- ja tööohutusnõuete tundmist ehitustöödel.

Mooduli hinde moodustab õpitulemuste eest saadud hinnete kaalutud keskmine.


26

10. EHITUSMATERJALID- JA KONSTRUKTSIOONID

3õn (3T)

1. Eesmärk


saab ülevaate ehitusel kasutatavatest ehitusmaterjalide liigitusest;

omandab teadmised ehitusmaterjalide omadustest ja kasutusalast.

omandab teadmised põhilistest ehituskonstruktsioonidest, nende ehitamisel kasutatavatest

materjalidest ning konstruktsioonide paigaldamise põhimõtetest.

2. Nõuded mooduli alustamiseks Läbitud on moodul „Ehitamise alused”

3. Õppesisu

3.1. MATERJALI PÕHIOMADUSED. Materjalide füüsikalised omadused (mahumass, poorsus,

hügroskoopsus, veeimavus, aurutihedus, akustilised omadused). Termilised omadused (külmakindlus,

soojajuhtivus, soojamahtuvus, tulepüsivus ja tulekindlus). Mehhaanilised omadused (tugevus ja selle

alaliigid, kõvadus, hõõrduvus, kuluvus, plastsus, elastsus, haprus, löögitugevus).

3.2. PUIT- JA PUIDUPÕHISED MATERJALID. Puidu liigid, omadused, kvaliteedinõuded;

puitmaterjali klassifikatsioon (ümarmaterjal, saematerjal, pooltooted, puitdetailid ja plaatmaterjal) ja

kasutusala. Puidukaitsevahendid ja nende kasutusala.

3.3. TEHIS- JA LOODUSKIVIMATERJALID. Looduslikud kivimaterjalid: kivimite

klassifikatsioon, koostis, liigitus omadused ja kasutusalad. Tehiskivimaterjalid: keraamilised

materjalid (savitellised, katusekivid, plaadid, keramsiit, ahjupotid jms), valmistamine, omadused ja

kasutusala; põletamata tehiskivimaterjalid (silikaatsiittooted, betoontooted sh raudbetoon) tootmine,

omadused, liigitus ja kasutusala.

3.4. METALLMATERJALID. Mustad metallid: teras ja malm, profiilid. Mustade metallide

kasutusala. Värvilised metallid ja nende sulamid, nende omadused ja kasutusala. Metallide

korrosioon ja kaitse.

3.5. MINERAALSED SIDEAINED. Lubi, kips, tsement ja savi- nende omadused, kasutusala.

3.6. PLASTMATERJALID. Ehitustöödel enamkasutatavad PVC, PE, PP materjalid, nende omadused

ja kasutusala.

3.7. EHITUSSEGUD. Mördisegu, selle omadused ja kasutusalad. Betoonisegude liigitus, omadused,

valmistamine ja kasutusala. Kuivsegud liigitus ja kasutusalad.

3.8. SOOJUSTUS- JA HÜDROISOLATSIOONIMATERJALID. Soojusisolatsioonimaterjalid:

Plaatmaterjalid; rullmaterjalid; villad; koorikud; vahud nende omadused ja kasutusalad.

Hüdroisolatsioonimaterjalid: Tõrvad, kleepmastiksid, emulsioonid- omadused, kasutusalad;

katusekatte materjalid ; asfaltbetoonid nende omadused ja liigitus

3.9. VIIMISTLUSMATERJALID. Tasandussegud, pahtlid, kitid, vesi- ja veevabad värvid,

puidukaitsevahendid (õlid, lakid, peitsid, vahad jms), liimid, rullmaterjalid, plaatmaterjalid nende

liigitus omadused, ja kasutusalad.

3.10. KESKONNATEHNIKA MATERJALID. Torude liigitus, standardid, markeeringud, kasutusala

sõltuvalt voolukiirusest ja vee omadustest (temperatuur, happelisus).Toruliitmike koostamise

põhimõtted. Torustike korrosioonikaitse ja –tõrje vahendid ning nende kasutusala 3.11. EHITUSE ALUSED JA VUNDAMENDID. Looduslikud- ja tehisalused. Vundamendid ja nende

liigitus teostuse (laotavad, valatavad, monteeritavad vundamendid jne), materjali ja konstruktsiooni järgi.

Lint-, post-, plaat-, vaivundamendid, nende eripära ja kasutusala. Nõuded vundamentide konstruktsioonile

ja paigaldamisele.

3.12. SEINAKONSTRUKTSIOONID. Seinte liigitus materjali, struktuuri, töötamise iseloomu (kandev-,

mittekandev sein) ja asukoha järgi. Tellisseinad, looduskivist seinad, väikeplokkidest seinad, puitkilp- ja

puitsõrestikseinad, paneelidest seinad, nõuded nende konstruktsioonile ja püstitamisele.


27

Sõrestikvaheseinad ja täidisvaheseinad. Nõuded vaheseinte konstruktsioonile ja kvaliteedile. Meetmed

seinte helikindluse ja soojapidavuse kindlustamiseks. Konstruktsioonide tulekindlus.

3.13. VAHELAED. Raudbetoon ja puittaladega vahelaed. Nõuded konstruktsioonile ja paigaldamisele.

Puitlagede vooderdamine. Ripplagede paigaldamise nõuded. Vahelagede soojus- ja heliisolatsioon.

Konstruktsioonide tulekindlus.

3.14. PÕRANDAD. Monoliitpõrandad ja puitpõrandad, nende konstruktsioonid. Kvaliteedinõuded

põrandakonstruktsioonide paigaldamisele. Põrandate soojustamine. Konstruktsioonide tulekindlus.

Ülevaade põrandakattematerjalidest, nende paigaldamise nõuded.

3.15.AVATÄITED. Akende kuju, proportsioonid, standardmõõdud. Liht-, paaris-, ja mantelraamidega

aknaplokid. Aknaraamide sobituvus. Aknaplokkide puitseina ja kiviseina paigaldamise nõuded.

Aknapiitade- ja raamide tihendamine. Katuseaknad, nende paigaldamise nõuded. Ukse kuju, mõõtmed ja

avamise viis. Tähtsamad sise- ja välisukse tüübid. Ukseplokid: uksepiidad, piirlauad, lävipakk ja ukseleht.

Sileuks, tahveluks, manteltahvlitega uks, pendeluks ja lükanduks, nende erinevused ja paigaldamise

nõuded.

Väravate tüübid ja nende paigaldamise nõuded. Puitmaterjalist piirdeaedade püstitamise nõuded

3.16 TREPID Trepi väliskuju ja ehitusviis. Trepi mõõtmed ja astmete moodustamine. Puittrepid,

metallkonstruktsioonidel trepid ja raudbetoonist trepid. Avariitrepid ja tuletõrjeredelid. Treppide

ehitamise ja paigaldamise nõuded.

3.17. KATUSED. Katuse liigitus kuju ja kattematerjali järgi. Katuse kande- ja kattekonstruktsioonid.

Minimaalsed lubatavad kalded. Ülevaade katusekattematerjalidest (puit-, kivi-, plekk- rullmaterjalid jms)

ja nende paigaldamise tehnoloogiast. Katuslaed ja mansardkatused, nende eripära ja kasutusala.

3.18 MATERJALIDE MAHU JA KULUARVUTUSED Arvestada tööks vajaminevat materjali kulu rakendades kooli matemaatikast tuntud pindala ja

protsentarvutuse eeskirju.

4. Õpitulemused


ehitusmaterjalide liigitust;

ehitusmaterjalide füüsikalisi, keemilisi ja mehhaanilisi omadusi ning neid iseloomustavaid

näitajaid;

erinevate materjalide kasutusala ja valiku põhimõtteid töötingimustest lähtuvalt;

nõudeid ehitusmaterjalide hoiustamisele ja ladustamisele;

ehitiste konstruktsioone;

aluste ja vundamentide liigitust, vundamentide tüüpe, nende rajamise põhimõtteid ja kasutatavaid

materjale;

ehituse aluse ja vundamendi, samuti hoone konstruktsiooni ja vundamendi tüübi vahelisi

sõltuvusi;

nõudeid raudbetoonist, puidust ning terastaladega vahelagede püstitamisele;

nõudeid vahelagedele soojustamisele ja heliisolatsioonile;

konstruktsioonide tulekindluse tagamise võimalusi;

vahelagede traditsioonilisi ja tänapäevaseid konstruktsioone;

ripplagede konstruktsioone ja ehitamise põhimõtteid;

põrandate konstruktsioone, nende ehitamise nõudeid;

nõudeid põrandate aluskihtidele, soojustamisele ja heliisolatsioonile;

tänapäevaseid ja traditsioonilisi põrandakattematerjale ja nende paigaldamise nõudeid;

seinte, sh vaheseinte liigitust materjalide, konstruktsiooni, asukoha ja töötamise iseloomu järgi,

erinevast materjalist seinte konstruktsioone ja nende püstitamise tehnologiat, nõudeid seinte

soojustusele, tulekindlusele ja heliisolatsioonile;

aknaplokkide tüüpe, nende paigaldamise ning kinnitamise põhimõtteid puit- ja kivimaterjalist

avadesse;

aknapiitade ja raamide tihendamisel kasutatavaid materjale;

katuseakende paigaldamise nõudeid;


28

tähtsamaid sise- ja välisuste tüüpe, uksehingi ja –suluseid, nende paigaldamise nõudeid ja

vahetamise tingimusi;

ülevaatlikult katuse kande- jakattekonstruktsioone, katuste minimaalseid lubatavaid kaldeid;

tänapäevaseid ja traditsioonilisi katusekattematerjale ja nende paigaldamise nõudeid;

nõudeid katuste soojustus-, tuulutus- ning hüdroisolatsioonikihtide paigutusele, katuslagede

ehituse eripära;

erinõudeid töötamisel ehitusmälestistel;

keskkonnatehnika paigaldamise ja kommunikatsioonitrasside rajamise järjekorda;

töö- ja keskkonnaohutuse nõudeid mullatööde teostamisel;

oskab:

seostada materjali omadusi kasutusalaga;

valida materjale vastavalt nende kasutamise tingimustele;

arvestada materjalikulu vastavalt;

leida informatsiooni materjalide kasutusjuhenditest;

kirjeldada enamkasutatavaid vundamendi, seinte, vahelagede, põrandate ja katuste

konstruktsioone;

kirjeldada ehitiste konstruktsioonide paigaldamise tehnoloogilist järjekorda;

selgitada töötervishoiu- ja tööohutusnõudeid erinevatel ehitustööde etappidel;

kasutada õppe- ja teatmekirjandust.

5. Hindamine

Hinnatakse:

ehitusmaterjalide liigituse tundmist;

oskust seostada materjali omadusi kasutusalaga.

ehitiste konstruktsioonide kirjeldamise oskust ja nende paigaldamise tehnoloogilise

järjekorra tundmist.

Iga õppesisus loetletud teema lõpus sooritatakse arvestuslik töö. Mooduli hinne kujuneb nende

tööde kaalutud keskmisest hindest.

11. EHITUSMÕÕDISTAMINE

1õn (1P)

1. Eesmärgid


saab ülevaate ehitusmõõdistamise olemusest, selle üldnõuetest ja reeglitest;

õpib tundma topograafiliste plaanide leppemärke, mõõdistamisel kasutatavaid mõõteriistu,

märkimisseadmeid

omandab teadmised ehitise elementide mõõdistamisest ja mahamärkimisest looduses.


Läbitud on moodul “Joonestamine”.

3. Õppesisu

3.1. ÜLEVAADE GEODEESIA ALUSTEST JA MÕÕDISTAMISE TEHNOLOOGIATEST.

Geodeesia mõiste ja tähtsus. Kartograafilised projektsioonid. Topograafiline plaan ja kaart. Plaanide

leppemärgid. Mõõtkava ja mõõtmed. Mõõdusuhe ja joonmõõt. Reeperid, kõrgusmärgid.

Kaardikirjad. Pikiprofiili koostamine. Mõõtmise ja märkimise reeglid ja põhimõtted. Mõõdistamisel


29

enamkasutatavad mõõteriistad, märkimisseadmed ja –vahendid (sh lasermõõteriistad). Ohutusnõuded

mõõtevahenditega töötamisel. Horisontaal ja vertikaalmõõdistamine (sh kõrguste ülekandmine).

3.2. PRAKTILINE TÖÖ. Nivelleerimine optiliste seadmete kasutamisega; ehituselementide

mahamärkimine ja ülemõõtmine. Ehituselementide kontrollmõõdistamine (täisnurgad, akna- ja

ukseava suurus jms). Töötamine lihtsamate ehitusel kasutatavate mõõteriistadega.

4. Õpitulemused


geodeesia olemust;

mõõdistamise ja märkimise üldreeglid ja põhimõisted;

erinevaid mõõteriistu ja märkimisseadmeid;

tööohutusnõudeid mõõtmisriistadega töötamisel;

omab ülevaadet ehitusmõõdistamise tehnoloogiast ja ehitise elementide mahamärkimise

võtetest;

oskab:

leida plaanidelt hoone asukoha ja välisvõrkude plaanidelt võrkude ehituse ja asukoha;

meeskonna liikmena korraldada nõuetekohaselt oma töökohta;

valida, kasutada ja hooldada töövahendeid;

orienteerida joont maastikul;

kanda üle kõrgusmärke;

kasutada lihtsamaid mõõteriistu ja märkimisseadmed;

teostada mõõtmisi mõõtelindi ja nivelliiriga;

teostada piketaaži;

märkida etteantud kaldega nõlva looduses;

loodida mullet ja mõõta selle laiust;

teostada ehitise elementide kontrollmõõdistamist;

mõõdistada ehitusmälestiste detaile ja koostada skemaatilisi mõõtmisjooniseid;

töötada ennast ja keskkonda säästvalt;

kasutada vastavat õppe- ja teatmekirjandust.

5. Hindamine

Hinnatakse: • horisontaal- ja vertikaalmõõdistamise tehnoloogia tundmist;

• mõõteriistade tundmist ja kasutamisoskust;

• lihtsamate objektide mahamärkimise ja kontrollmõõdistamise oskust. Teoreetilisi teadmisi hinnatakse mooduli jooksul protsessihinnetega ja mooduli lõpul kogu materjali

hõlmava lõputestiga.

Oskusi hinnatakse praktiliste tööde sooritamisel. Moodulit hinnatakse teoreetiliste teadmiste ja

praktiliste oskuste koondhindega.

12. RENOVEERIMISE ALUSED

1õn (1T)

1. Eesmärk


• omandab teadmised keskkonnasäästliku renoveerimise põhimõtetest, hoonete ja ehitiste

sagedamini esinevatest kahjustustest, nende kõrvaldamise võimalustest;

• omandab ettekujutuse ehitusstiilide ja –mälestiste olulisematest tunnusjoontest ja saab


30

ülevaate muinsuskaitsealast tegevust reguleerivast seadusandlusest Eesti Vabariigis ning

hoone tehnilise seisundi hindamise meetoditest;

• saab ülevaate probleemidest ja ohtudest ning nende elimineerimise võimalustest

lammutustöödel.


Läbitud on moodulid “Ehitamise alused”, „Ehitusmaterjalid ja -konstruktsioonid”.

3. Õppesisu

3.1. HOONETE EHITUSLOOLINE ÜLEVAADE. Ehitusstiilide iseloomulikud jooned. Puitelamu

ajalooline kujunemine. Kivihoonete areng. Ehitusmälestiste tunnused. Ülevaade ehitustegevust

reguleerivatest muinsuskaitsealastest õigusaktidest.

3.2.HOONETE SEISUKORRA UURIMINE JA HINDAMINE. Hoonete füüsiline ja moraalne

vananemine. Ehitiste levinumad kahjustused. Hoone tehnilise seisukorra hindamise meetodid ja

võtted: visuaalne hindamine, laboratoorne uurimine. Tarindite (alused ja vundamendid, seinad,

vahelaed, katused) seisukorra ja kandevõime hindamismeetodid.

3.3. KESKKONNASÄÄSTLIKU RENOVEERIMISE PÕHIMÕTTED. Renoveerimise eesmärgid ja

ökoloogilised

aspektid. Renoveerimisel kasutatavad terminid ja mõisted. Remonditööde põhimõtted. Uute ja

vanade materjalide ühtesobivus. Võimalused materjalide korduvkasutamiseks, kulud ja kokkuhoid,

korduvkasutamise tehnoloogia. Keskkonnakaitse ja säästva arengu põhimõtted.

3.4. HOONETE LAMMUTAMINE. Ehituslikud piirangud hoonestusalal Probleemid ja ohud

lammutustöödel. Töökorraldus lammutustöödel. Töö- ja tuleohutusnõuded. Töövahendid.

Lammutusmeetodid. Tarindite demontaaž. Demontaaži järjekord ja võtted. Puidu kaitse. Asbesti

lammutamine, hallituskahjustusega ehitiseosa lammutamine. Materjalide sorteerimine.

Lammutusmaterjalide korduvkasutus.

4. Õpitulemused


• ülevaatlikult ehitusmälestiste ja -stiilide iseloomulikke tunnusjooni;

• ehitiste restaureerimise ja remonditööde põhimõtteid;

• ehitusmälestiste tunnuseid ja muinsuskaitse korraldusega seonduvat Eesti Vabariigis;

• ehitiste ja materjalide levinumaid kahjustusi, nende tekkepõhjuseid ja vältimise võimalusi;

• konstruktsioonide (alused ja vundamendid, seinad, vahelaed, katused) seisukorra ja kandevõime

hindamismeetodeid;

• probleeme ja ohtusid renoveerimis- ja lammutustöödel;

• töökorraldust, töö- ja tuleohutusnõudeid lammutustöödel;

• konstruktsioonide demontaaži järjekorda ja võtteid;

• materjalide korduvkasutamise võimalusi ja tehnoloogiat;

oskab:

• leida infot ja kasutada vastavat õppe- ja teatmekirjandust, selgitada välja konstruktsioonide kahjustuste

põhjusi, visuaalselt hinnata ehitise või konkreetse konstruktsiooni tehnilist seisukorda;

• kirjeldada probleeme ja ohte lammutustöödel.

5. Hindamine:

Hinnatakse:

• keskkonnasäästliku renoveerimise põhimõtete ja ehitusmälestiste iseloomulike tunnusjoonte tundmist;

• ehitusstiilide iseloomustamise oskust;

• töökorralduse, töö- ja tuleohutusnõuete, tarindite demontaaži järjekorra ja võtete tundmist

lammutustöödel.

• teoreetilisi teadmisi hinnatakse mooduli jooksul protsessihinnetega ja mooduli lõpul kogu materjali

hõlmava lõputestiga.


31

13. LUKKSEPATÖÖD

3õn (1T/2P)

1. Eesmärk


• õpib kasutama ja hooldama lukksepatöödel kasutatavaid töövahendeid;

• omandab teadmised tööde tehnoloogiast, tööohutusnõuetest ja oskused lihtsamate

lukksepa- ja plekksepatööde teostamiseks.

2. Nõuded õpingute alustamiseks

Puuduvad.

3. Õppesisu

3.1. MATERJALID JA TÖÖVAHENDID. Lukksepatöödel kasutatavad töövahendid ja seadmed.

Põhiandmed metallide kohta. Mustad metallid (konstruktsioonterased, tööriistaterased, legeerterased,

malmid). Värvilised metallid ja sulamid. Metallide ja sulamite füüsikalised, keemilised, mehaanilised

ja töötlemisega seonduvad omadused. Standardid, markeeringud. Metallide termilise ja mehaanilise

töötlemise põhimõtted.

3.2. LUKKSEPATÖÖD. Oma töökoha korraldamine. Materjalide valik ja tööks

ettevalmistamine. Tasandiline ja ruumiline märkimine. Lukksepa töövahendid. Tööriistade sh

elektriliste käsitööriistade kasutamine ja hooldamine. Õiged ja ohutud töövõtted. Tööde

tehnoloogiline järjekord lukksepatöödel: metalli painutamine ja õgvendamine, raiumine ja

lõikamine, viilimine, puurimine, keermestamine, neetimine, lihtsamad lihvimistööd. Torude

lõikamine, painutamine ja terastorude keermetamine. Mõõteriistade (nihiku, kruviku jms.)

kasutamine. Kvaliteedinõuded ja kontrolltoimingud. Lõiketööd pleki-, vibro- ja otsakäärid

ning ketaslõikuriga. Ketaslõikuri lõikeketta valiku põhimõtted ja vahetamine. Puurimistööd.

Puuride valik ja vahetamine. Akudrelli ohutu kasutamine. Kontrolltoimingute teostamine.

Tule- ja elektriohutuse nõuded. Töötervishoiu ja tööohutusnõuded lukksepatöödel.

3.2 ERIALASED ARVUTUSÜLESANDED. Arvutada toorikute pikkused ümar –ja lattmaterjalide

painutusoperatsioonide teostamisel. Arvutusülesanded neetide toorikute pikkusemõõtude valimisel

lähtudes materjali paksusest ja needi läbimõõdust.

4. Õpitulemused


• lukksepa töövahendeid;

• lukksepatöödel kasutatavaid materjale;

• lukksepa töövõtteid;

• keskkonnasäästliku toimimise põhimõtteid;

• tööohutuse ja töötervishoiunõudeid lukksepatöödel;

oskab:

• korraldada nõuetekohaselt oma töökohta;

• valida ja hooldada töövahendeid

• valida lukksepatöödeks vajalike materjale

• arvestada materjalikulu

• järgida töökultuuri nõudeid;

• valida detailide töötlemise mooduseid;

• teostada lihtsaid lukksepatöid: viilimine, puurimine (s.h. puuri teritamine),

keermestamine, lõikamine, painutamine, valtsimine

• kasutada nihikut, kruvikut ja teisi mõõteriistu;

• järgida töötervishoiu, tööohutuse, tuleohutuse ja elektriohutuse nõudeid lukksepatöödel;

teostada vajalikke kontrolltoiminguid ja hinnata tööde vastavust kvaliteedinõuetele;

• töötada ennast ja keskkonda säästvalt.


32

5. Hindamine

Hinnatakse õppesisu omandatust õpitulemustega määratud ulatuses.

Lukksepatöödel tuleb sooritada järgmised proovitööd:

• lihtsa toote (täring, vasar vms) valmistamine vastavalt etteantud joonisele. Töö peab

sisaldama ruumilist märkimist, viilimist, puurimist, keermetamist.

• veatu torukeerme lõikamine terastorule DN15...DN25.

Mooduli hinne kujuneb:

70% - praktiline proovitöö

10% - mõõteriistade kasutus

20% - test teooriast

Mooduli hinne on perioodihinnete keskmine.

14. KEEVITUSTÖÖD

3õn (1T/2P)

1. Eesmärk


• õpib tundma metallide ja plastide keevitusseadmeid, keevitusviise ja –meetodeid, tööde

tehnoloogiat;

• omandab elekterkeevituse ja gaaskeevituse õiged ja ohutud töövõtted ning teadmised

tööohutuse- ja kvaliteedinõuete kohta keevitustöödel;

• õpib tegema kvaliteedinõuetele vastavalt jootmistöid.


Läbitud on moodulid „Töö- ja keskkonnaohutus”

3. Õppesisu

3.1. SISSEJUHATUS. Põhimõisted. Ülevaade põhilistest keevitusviisidest ja meetoditest. Elekter- ja

gaaskeevituse tehnoloogia, kasutatavad seadmed, abimaterjalid ja -vahendid. Elekter- ja

gaaskeevituse teostamise, seadmete käsitsemise ja töökoha organiseerimise ohutustehnilisi nõudeid ja

abinõusid ning oskab neid rakendada keevitustööde teostamisel. Plastmasskeevitusseadmete

toimimise põhimõtted, jootmistehnoloogia põhimõtted. Tööohutuse ja keskkonnasäästliku toimimise

põhimõtted.

Metallide ja plastide keevitatavus. Keevisliited (põkk-, nurk-, vastak-, kattekeevisliide).

Keevisliite kohas tekkivad pinged ja liitekoha deformatsioonid, nende vältimise võimalused.

Keevitusvead ja nende vältimise võimalused. Keevisliidete kvaliteedinõuded ja visuaalne

kontrollimine. Surveproov.

3.2. ELEKTER- JA GAASKEEVITUSE TEHNOLOOGIA. Oma töökoha

korraldamine.Elekterkeevituse olemus,

Materjalide valik ja tööks ettevalmistamine. Keevitusseadmed. Elektroodid. Abimaterjalid ja

töövahendid.. Käsikaarkeevituse tehnoloogia. MIG/MAG keevituse tehnoloogia. Lihtsamad

keevitustööd (lektmaterjali keevitamine alumises asendis).Keevisliite kvaliteedi kontrollimine.

Terastorude keevitamine. Tööohutus- ja töötervishoiunõuded elekterkeevituse seadmete käsitsemisel,

elekterkeevitustööde teostamisel

ja töökoha organiseerimisel. Tule- ja elektriohutus elekterkeevitustöödel.

Oma töökoha korraldamine gaaskeevitustöödel. Töövahendite ja materjalide valik.

Keevitusseadmed, keevitustraadid. Abimaterjalid ja töövahendid. Kasutatavad gaasid,

gaasiballoonid ja nende markeeringud. Gaaside rõhud, (rõhureduktorid, gaasivoolikud, jt.

keevitusseadme komplekti osad). Gaaskeevituse ja gaaslõikamise tehnoloogilised võtted.

Töötervishoiu- ja tööohutusnõuded gaaskeevitusseadmete käsitsemisel, gaaskeevitustööde


33

teostamisel ja töökoha organiseerimisel. Tööohutusnõuded keevitusgaasiballoonide

ladustamisel, transpordil, teisaldamisel ja käsitlemisel. Tuleohutus gaaskeevitusel. Lihtsamate

gaaskeevitustööde tegemine.Keevisliite kvaliteedi kontrollimine

3.3. PLASTIKEEVITUSE TEHNOLOOGIA. Oma töökoha korraldamine. Töövahendite ja

materjalide valik.

Keevitatavate plastmasside liigid. Materjalide valik sõltuvalt torustiku otstarbest (gaasi- ja

veetorud). Plastorude keevitusseadmete tööpõhimõte. Difusioon ja ekstruuderkeevitus. Muhvja

põkkkeevitusseadmed ja nende tööpõhimõte. Plastide keevitamisel kasutatavad abirakised

ja seadmed. Plastide elekterkeevitus, erinevad reziimid ja nende valiku põhimõtted. Vigade

liigitus. Tööohutuse- ja kvaliteedinõuded, kontrolltoimingud.

3.4. JOOTMISTÖÖD. Oma töökoha korraldamine. Töövahendite ja materjalide valik.

Jootmise erinevus võrreldes keevitusega. Jootmise põhimõtted. Jootmisel kasutatavad gaasid.

Jootmisel kasutatavad seadmed ja tööriistad. Jootmisel kasutatavad abivahendid. Kõva ja

pehmejoodised. Räbustid. Vasktorude jootmine. Tööohutuse- ja kvaliteedinõuded. Kvaliteedi

kontroll.

4. Õpitulemused


• põhilisi keevitusviise ja –meetodeid;

• elekter- ja gaaskeevituse tehnoloogiat, kasutatavaid seadmeid, abimaterjale ja –

vahendeid;

• elekter- ja gaaskeevituse teostamise, seadmete käsitsemise ja töökoha organiseerimise

ohutustehnilisi nõudeid ja abinõusid ning oskab neid rakendada;

• plastmasskeevitusseadmete toimimise põhimõtteid;

• jootmistehnoloogia põhimõtteid;

• tööohutusnõudeid ja keskkonnasäästliku toimimise põhimõtteid;

oskab:


• valida töövahendeid vastavalt püstitatud ülesandele;

• teha lihtsamaid elekterkeevitustöid kasutades käsikaarkeevituse ja MIG / MAG

tehnoloogiat ja vastavaid keevitusseadmeid;

• käsitseda gaaskeevituse seadmeid ja teha lihtsamaid gaaskeevituse töid;

• rakendada gaaskeevituse ja gaaslõikamise tehnoloogilised võtted;

• valida õiged keevitusreziimid lähtuvalt konkreetsest olukorrast;

• hinnata keevisliite kvaliteeti ja määrata keevitusvigu erinevate keevitusviiside puhul;

• teostada vajalikke kontrolltoiminguid ja hinnata tööde vastavust kvaliteedinõuetele;

• valida õiged joodised ja räbustid lähtuvalt joodetavast materjalist;

• keevitada käsielekter- või gaaskeevituse meetodil mittepööratava toru põkkliidet ja

teostada surveproovi.;

• kasutada jootmisseadmed, tööriistu ja abivahendid;

• joota kvaliteedinõuetele vastavalt vasktorusid;

• töötada ennast ja keskkonda säästes.

5. Hindamine


Tuleb sooritada kaks proovitööd:

• mittepööratava toru põkkliite keevitamine (käsitsi elekter- või gaaskeevitus) koos

surveprooviga;

• vasktoruühenduse jootmine.


60% - terastoru põkkliite keevituse teostus

10% - vasktoru jooteliide teostus

30% - teooria tundmine


34

15. HÜDRAULIKA ALUSED

1õn (1T/ P )

1. Eesmärk


• omandab teadmised vedeliku füüsikalistest omadustest

• õpib tundma hüdrostaatika ja hüdrodünaamika aluseid

• õpib tundma vedeliku liikumise ja voolamisega seotud protsesse

• omandab teadmised pumpade ülesehituse, tööpõhimõtete ja kasutusala kohta

2. Nõuded õpingute alustamiseks

Puuduvad.

3. Õppesisu

3.1 VEDELIKU FÜÜSIKALISED OMADUSED. Vedeliku omadustele mõjuvad jõud.

Vedeliku tihedus ja erimaht. Pindpidevus ja kapillaarsus. Vedeliku viskoossus ja

sisehõõrdeseadused. Reaalne ja ideaalne vedelik.

3.2. HÜDROSTAATIKA JA HÜDRODÜNAAMIKA ALUSED. Ülevaade hüdrostaatika

põhivõrrandist. Bernoulli ja Pascali seaduste füüsikalisest olemus. Vedeliku voolu ja

elementaarjoa mõiste. Vedeliku püsivus ühtlane ja ebaühtlane liikumine. Veesamba kõrguse ja rõhu

vahelise seose arvutamine. Pascali seaduse arvestamine rõhu arvutamisel.

3.3. VEDELIKU VOOLAMINE JA LIIKUMINE. Vedeliku liikumine erinevates

keskkondades. Vedeliku laminaarne ja turbulentne liikumine torudes. Hüdrauliliste takistuste

liigitamine. Kohalikud hüdraulilised takistused.Vedeliku väljavoolamine läbi aukude

muutumatu taseme korral. Ahendus-, kiirus- ja kulutegur. Vedeliku väljavoolamine läbi

erinevate otsakute. Torustike otstarve ja liigitamine. Torustike hüdraulilised karakteristikud.

Hüdrauliline löök. Keskkonna ühtlane liikumine lahtistes sängides.Ehitusnormidega lubatud

suurimad voolukiirused torustikes. Torustike kulumine, erosioon, korrosioon, kavitatsioon Erialased

arvutusülesanded.

3.4. PUMBAD. Tsentrifugaalsete pumpade töö põhimõte ja liigitamine. Pumba

karakteristikud. Erosioon, korrosioon ja kavitatsioon pumpades. Maht-, telg- ja

tsentrifugaalpumpade töö põhimõte, ehitus, töökarakteristiku iseärasused ja kasutusala.

Ülevaade juga- , toite-, vakuum-, õli-, kondensaadi-, ringvee ehk tsirkulatsioonipumpadest,

nende tööpõhimõttest ja kasutusalast. Mitmeastmelised pumpade iseloomustus ja kasutusala.

4. Õpitulemused


• hüdrostaatilise surve ja sellest tekkivate jõudude olemust

• kehade ujuvuse tingimusi

• vedeliku püsivuse, ühtlase ja ebaühtlase liikumise tingimusi

• torustike liigitust (liht-, liit- ja hargnevtorustik)

• hüdraulilise koht- ja liinitakistuse erisusi

• kohttakistusi torustikul (ahenemine, järsk laienemine, käänakud, põlved, sulgurid)

• toru kareduse mõju voolamisele

• vedeliku püsirõhulise väljavoolamise tingimusi jätkust ja avast

• hüdraulilise löögi olemust torustikus

• torustikes, pumpades ja seadmetesvedelike liikumisega seotud projekteerimis- ja ehitusnorme

• mõistet erosioon, korrosioon ja kavitatsioon sisuline tähendus

• pumpade liigitust ja valiku põhimõtteid sõltuvalt rõhust, vooluhulgast ja tüübist

• ülevaatlikult pumpade tööpõhimõtteid ja kasutusala

• niiskuse mõju ehitus- ja soojustusmaterjalidele; hüdroisolatsiooni otstarvet


35

oskab:

• määrata hüdrostaatilist survet;

• ühendada tsentrifugaalpumpa süsteemi;

• hinnata hüdrosüsteemides esinevaid vigu;

• leida vajalikku informatsiooni paigaldusjuhenditest;

• koostada toruliitmikke (muhvid, põlved, poognad, üleminekud, kolmikud, ristid jne.)

• kasutada käsiraamatuid ja tehnilist kirjandust.

5. Hindamine



100% - kogu ainemahtu hõlmava kontrolltöö alusel

16. VEEVÄRGITÖÖD

4õn (2T/2P)

1. Eesmärk


• õpib tundma mõisteid ja tehnilisi norme veevärgitööde teostamiseks, saab ülevaate

veeallikatest, veehaaretest, veevärgi põhiskeemist ja joogiveele esitatavatest nõuetest;

• õpib tundma veevarustuse, ühisveevärgi ja kinnistu veevärgi ehitust

• õpib hooldama veevärki

• õpib tundma tööohutus- ja kvaliteedinõudeid ühisveevärgi ja kinnistu veevärgi

paigaldus-, hooldus- ja remonditöödel.


Läbitud on moodulid „Töö- ja keskkonnaohutus”, „Ehitamise alused”,

„Hüdraulika alused” teema hüdraulika, ”Lukksepatööd”.

3. Õppesisu

3.1. VEEVARUSTUS. Vee ringlus ja veevarude paiknemine. Veeallikad. Veehaarded ja

nende tööpõhimõte. Pumplad. Puurkaevud. Veemahutid. Vee tarbimine, tarbijate liigitus ja

iseloomustus. Veepuhastus. Nõuded vee kvaliteedile. Veevärgi põhiskeem. Veevarustuse

välisvõrk (tänava tupik- ja ringtorustik, hargtorustik, tarnetorustik). Veevärgiga liitumise

nõuded. Veevarustus sisevõrgud: joogiveesüsteem (sh. soojaveesüsteem), tehnoloogilise vee

süsteem (sh. korduvkasutussüsteem), tuletõrjeveesüsteem. Veevarustussüsteemide plaanid,

skeemid.

3.2. ÜHISVEEVÄRK. Veevarustuse välisvõrgu torud, kaevud. Torude liitmikud,

sulgemisseadmed. Tuletõrjevee hüdrandid. Veevarustuse välisvõrgu tööprojekti joonised.

Veetorustiku asendiplaanid, pikiprofiilid, seadmete ja materjalide spetsifikatsioon. Trassi

mahamärkimine looduses. Olemasolevate tehnovõrkudega ristumiskohtade määramine ja

tähistamine. Veetorustikuga ja tehnovõrkude vahekaugused ja kaitsetsoonid. Töökoha

organiseerimine.Torustiku paigaldamisel kasutatavad mehanismid, seadmed ja tööriistad.

Abivahendid ja materjalid. Nõuded ehitusobjekti asukoha ettevalmistamisele,

liikluskorraldusele, kaevetööde korraldamisele. Kaevikuga ristuvate ja rööbiti kulgevate

tehnovõrkude kaitse. Kaevikute toestamine. Tehnilised nõuded ja tööohutusnõuded

veetorustiku paigaldamistöödel ja töötamisel kaevikutes. Veetorude transport ja ladustamine.

Veetorustiku paigaldamine (külmumisohu vältimine, kaitse mehaaniliste purustuste eest).

Torude liitepindade töötlemine, ühendusliitmike, sulgemisseadmete, sadulühendusega


36

hargnemisliitmike paigaldamine. Nõuded torustiku katsetamisele. Paigaldusvigade

kõrvaldamine. Nõuded veetorustiku paigalduse dokumenteerimisele. Torustiku tasanduskiht

ja kaeviku tagasitäide. Veevarustuse välisvõrkude hooldamine ja remont. Torustike

läbipesemine. Lekete otsimine ja kõrvaldamine. Torustiku osaline väljavahetamine.

Külmunud veetorustiku sulatamise nõuded.

3.3. KINNISTU VEEVÄRK. Töökoha organiseerimine. Kasutatavad seadmed, materjalid ja

nende paigaldamine. Vee mõju erinevatest materjalidest torudele. Vooluhulgad, kiirused,

rõhukaod. Torustiku dimensioneerimise alused. Veevarustusseadmete normvooluhulgad ja –

rõhud. Torustike sulgemisseadmed. Filtrid. Veemõõdusõlmed ja -kaevud ning nende ehitus.

Veemõõtjad, nende liigitus. Pumbad ja hüdrofoorid, valik ja paigaldamine. Rõhutõstesõlm ja

selle paigaldamise nõuded. Rõhu reguleerimise ja kaitseseadmed, nõuded nende

paigaldamisele ja paigaldustööd. Veesoojendid. Nõuded paigaldamisele ja paigaldustööd.

Ülevaade tuletõrje veevarustuse sisevõrgust ja tulekustutusseadmete paigaldamise nõuetest

Plast-, vask- ja tsingitud terastorudest veevarustussüsteemide paigaldustööd, erinevad võtted.

Kandurid, kinnitid ja nende paigaldamine. Kasutatavad tööriistad, nende ohutu käsitsemine ja

hooldamine. Torustike lekkekontroll, katsetamine, paigaldusdefektide avastamine ja

kõrvaldamine. Nõuded torustike isoleerimisel. Tööohutusnõuded veevarustussüsteemide

paigaldamisel..

3.4. VEEVÄRGI HOOLDUS JA REMONT. Veevarustussüsteemi hooldus- ja remonditööd.

Torustike kontrollimine, sagedasemad rikked ja nende avastamise võtted. Filtrite hooldus.

Veesoojendite hooldustööd. Rõhutõstesõlme hooldamine. Torustike sulgemisseadmete,

reguleerklappide hooldus. Tööohutusnõuded veevarustussüsteemi hooldamisel ja

remontimisel.

3.5. ERIALASED ARVUTUSÜLESANDED. Vooluhulkade arvutus, torustike dimmensioneerimine

lähtudes lubatud voolukiirusest.

3.6. PRAKTILINE TÖÖ. Terastorude keermesliite teostamine koos surveprooviga.

Vasktorude joote- ja surveliite teostamine koos surveprooviga. Komposiittorude liite

koostamine. Plasttorude surveliide teostamine. Wirsbo Q&E süsteemi koostamine. Teras-,

vask- ja komposiittorude painutamine. Erinevatest materjalidest torude kinnitamine seinale ja

lakke. Süsteemi vooluhulkade ja temperatuuri reguleerimine. Veemõõtja paigaldamine.

4. Õpitulemused


• vee tarbimise ja veevarustuse põhimõtteid;

• veevärgi põhiskeemi sh mõisteid veeallikad, veehaarded, puurkaevud ja

pumbajaamad;

• kinnistu veevärgis kasutatavaid materjale, seadmeid, torusid ja veemõõdusõlmi ning

nende valiku põhimõtteid;

• veevarustuse torustike dimensioneerimise vajadust ja teostamise käiku;

• veevärgi ehitamise, hooldamise ja remontimise nõudeid;

• ühisveevärgi trasside ehitamise ja torustike katsetamise nõudeid ja norme;

• tööks vajalikke tööriistade ja seadmete valiku põhimõtteid;

• töötervishoiu- ja tööohutusnõudeid ja järgib neid tööde teostamisel;

oskab:


• valida töövahendeid ja materjale vastavalt teostatavale tööle;

• arvestada matejalikulu

• leida vajalikku informatsiooni paigaldusjuhenditest;

• paigaldada pumplate seadmeid ja mõõteriistu;

• paigaldada veemõõdusõlme;

• ehitada, hooldada ja remontida hoone veevärki;

• kasutada tööohutusnõuetele vastavaid tööriistu ja abivahendeid;


37

• teostada terastorude keermesliidet koos surveprooviga;

• teostada vasktorude joote- ja surveliidet koos surveprooviga;

• koostada komposiittorude ja plasttorude liidet;

• painutada teras-, vask- ja komposiittorusid;

• kinnitada erinevatest materjalidest torusid seinale ja lakke;

• reguleerida süsteemi vooluhulka ja temperatuuri;

• koostada veemõõdusõlme ja paigaldada veemõõtjat;


5. Hindamine



70% - praktilised oskused hoonesisese veesüsteemi sõlmede ja erinevatest materjalidest torustike

liitmike koostamisel

30% - veevärgi materjalidele, seadmetele ja paigaldamisele esitatavad nõuded

17. KANALISATSIOONITÖÖD

4 õn (2T/2P)

1. Eesmärk


• omandab teadmised olme-, tootmisreovee ja sajuvee kanaliseerimise ja

kanalisatsioonisüsteemide rajamise põhimõtetest;

• omandab teadmised ühiskanalisatsioonist ja kinnistukanalisatsioonist

• õpib tundma hoonesisee heitvee- ja sajuveekanalisatsiooni paigaldus-, hooldus- ja

remonditööde tehnoloogiat.


Läbitud on moodulid „ Töö- ja keskkonnaohutus”, Ehitamise alused”, ”Lukksepatööd” ja

„Veevärgitööd”.

3. Õppesisu

3.1. ÜHISKANALISATSIOONI. Mõisted ja terminid. Kanalisatsiooni põhiskeem ja ülevaade

kanalisatsioonivõrgust (ühisvoolne, lahkvoolne, poollahkvoolne). Heitvesi ja sajuvesi,

ülevaade puhastusprotsessist. Isevoolu kanalisatsiooni paigaldussügavus, lang,

miinimumläbimõõt, torustiku materjalide valik. Ülevaade kanalisatsiooni pumperajatistest.

Kanalisatsioonikollektorid, viimad, torusulgurid. Kanalisatsioonikaevud. Sajuvee

vastuvõtuseadmed (restkaevud, kottkaevud ja rennid). Torustike paigaldamisel kasutatavad

tööriistad ja abivahendid. Tööriistade ohutu käsitsemine ja hooldamine. Heitvee ja sajuvee

kanalisatsiooni välisvõrgu paigaldusprojekt. Võrkude asendiplaan, trassi lõiked, kaevude

skeemid. Materjalide tükitabel. Kanalisatsioonivõrgu mahamärkimine looduses.

Paigaldatavate torustike ja tehnovõrkude vahekaugused ja kaitsetsoonid. Tehnovõrkudega

ristumiskohtade määramine ja tähistamine. Kaevikuga ristuvate tehnovõrkude kaitse. Kaeviku

põhja kõrgusmärgid, torustiku kaldenurk. Torude paigaldamine, ühenduste tegemine.

Torulõigu kalde kontrollimine ja kindlustamine. Tagasitäite tihendamine. Torustiku lõigu või

välisvõrgu paigaldiste dokumenteerimine, teostusjoonised.. Kanalisatsioonivõrgu katsetamine.

Kanalisatsioonivõrgu hooldamine ja remont. Töökoha organiseerimine. Tööohutus- ja

töötervishoiunõuded.

3.2. KINNISTU KANALISATSIOON. Mõisted ja terminid. Reovee kanalisatsiooni

tehnoloogiline skeem ja tööpõhimõte. Süsteemi osade töö iseloomustus (hoonekollektor,


38

püstikud, , õhustuspüstik, õhustusklapp, õhutus-, kogumis-, ja äravoolutoru, reoveeneelud,

puhastualuugid ja –korgid). Heitveetorustike paiknemise tehnilised nõuded (normäravool,

torulõigu pikkus, torustiku läbimõõt ja kalded). Kasutatavad materjalid, torud ja

toruühendused.

Hoonesisese kanalisatsioonitorustiku (paigaldus)tööprojekt. Kanalisatsiooni plaan, torustike

skeemid ja lõiked. Seadmete ja materjalide tükitabelid. Väljaviigud hoonest. Torustike

paigaldamine, ühendamine reoveeneeludega. Läbiviigud seintest, katusest ja vahelagedest.

Tuleleviku ja müra tõkestamise võtted. Kanalisatsioonitorustiku õhutamine. Tühjendukorkide

ja puhastusluukide paiknemine. Isoleerimine. Kasutatavad tööriistad ja abivahendid, nende

ohutu käsitsemise võtted ja hooldamine. Torustiku paigaldamine põrandakonstruktsiooni,

nõuded materjalidele, kalde säilivuse tagamine. Töökoha organiseerimine. Hoone

sajuveekanalisatsiooni tehnoloogiline skeem ja tööpõhimõte.

Sajuvee vastuvõtuseadmed (katuslagede neelulehtrid, rennid). Tehnilised nõuded sajuvee

kanalisatsioonitorustikele. Sajuveetorustikes kasutatavad torud ja toruühendused, materjali

valik. Kohtpuhastid (liiva-, rasva-, õli- ja bensiinipüünised, mehaanilised purustid), nende

hooldamine ja puhastamine.

Kinnistu kuivendus ja ehitusdrenaazi tehnoloogiline skeem ja tööpõhimõte, kasutatavad torud

ja toruühendused, materjali valik. Tehnilised nõuded kuivendustorustikele. Torustiku kalded.

Drenaazikaevud, pea- ehk õuekaev. Süsteemi teenindamine. Hoonete kanalisatsioonivõrk

hajaasustuse korral. Torustike paigaldamisel kasutatavad seadmed ja tööriistad. Kaevude

aluspõhjade ettevalmistus. Tööohutus ja töötervishoiunõuded.

3.3. ERIALASED ARVUTUSÜLESANDED. Toru kalde arvutamine. Kanalisatsiooni torustiku

arvutamine lähtudes vooluhulkadest.

3.3. PRAKTILISED TÖÖD. Plastist muhvtorude liite koostamine. Malmtorude liite

koostamine. Lihtsa kanalisatsioonitorustiku koostamine. Kanalisatsioonitoru kinnitamine

seinale ja lakke. WC poti ühenduse ettevalmistamine alt- ja tagant äravoolu korral. Plastist

kanalisatsioonitoru ühendamine malmist kanalisatsioonitoruga. 6-meetrise kanalisatsioonitoru

paigaldamine vastavalt etteantud kaldele. Kanalisatsioonikaevu ühenduste teostamine.

4. Õpitulemused


• ülevaatlikult kanalisatsiooni välisvõrkude ehitus ja tööpõhimõtteid;

• kinnistu heitvee ja sajuvee kanalisatsiooni süsteemi osi ja tööpõhimõtteid;

• tehnilisi nõudeid hoonesisese heitvee ja sajuvee kanalisatsioonitorustike kaldele,

läbimõõdule, normäravoolu hulgale jms);

• hoonesisese heitvete ja sajuvee kanalisatsiooni seadmeid, kasutatavaid torusid,

toruliitmikke ja materjale;

• eraldiseisvate hoonete kanalisatsioonisüsteemide lahendusi;

oskab:

• lugeda kanalisatsioonitorustiku (paigaldus)tööprojekti ja leid asealt vajalikke andmeid;


• valida töövahendeid ja materjale vastavalt teostatavale tööle;


• paigaldada, hooldada ja remontida hoonetesiseseid heitvee ja sajuvee

kanalisatsioonitorustikke;

• otsida ja kõrvaldada kanalisatsioonitorustike lekkeid;

• koostada ja paigaldada kinnistu kanalisatsioonitorustikku ehituse seinale ja lakke

• paigaldada WC poti ja ette valmistada ühendus alt- ja tagant äravoolu korral;

• koostada plastist muhvtorude ühendusi

• koostada malmtorude ühendusi

• ühendada plastist kanalisatsioonitoru malmist kanalisatsioonitoruga;

• teostada üleminekuid erinevast materjalist torustike paigaldamisel ;


39

• ühendust kanalisatsioonikaevu süsteemi;


5. Hindamine


Hinne kujuneb:

Praktilised oskused hoonesisese kanalisatsioonitorustiku paigaldamisel ja seadmetega ühendamisel –

50%

Ehitusnormide ja nõuete tundmine – 50%

18. SANITAARTEHNILISTE SEADMETE PAIGALDAMINE

1õn ( T/1P)

1. Eesmärk


• õpib tundma elamutes, ühiskondlikes ja tootmishoonetes kasutatavaid santehnilisi

seadmeid, nende kasutusala ja otstarvet ning omandab oskused nende paigaldamiseks ja

hooldamiseks;

• omandab teadmised tööohutusnõuetest sanitaartehniliste seadmete paigaldus- ja

hooldustööde teostamisel ja tööriistade, -vahendite käsitsemisel.


Läbitud on moodulid “ Töö- ja keskkonnaohutus”, “Joonestamine”, “Ehitusmaterjalid ja -

konstruktsioonid”, “Lukksepatööd”

3. Õppesisu

3.1. SANITAARTEHNILISED SEADMED. Sanitaartehniliste seadmete kasutusala ja

otstarve. Veevõtuseadmed: kraanid, loputuskraanid, alusel ja seinale paigaldatavad segistid),

termoregulaatoriga segistid, sensorlülitiga segistid, nende kasutusala ja paigaldamise nõuded.

Termostaatsegistid seadmete rühmale. Sulgurid (kuulkraanid, ventiilid, siibrid, tiibklapid).

Filtrid. Tagasilöögiklapid. Dushikabiinid, dushialused. Survedushid jt. füsioteraapilised

seadmed. Vannid ja lisaseadmed (massazhiseadmed, soojendusseadmed jne), nende

paigaldamise nõuded. Bideed, pissuaarid. WC-potid (otsevooluga, taldrikpotid,

kaldväljavooluga, altväljavooluga). WC pottide loputuskastid. Keraamilised pesukausid

olmeruumidesse. Köögivalamud. Nõudepesuvannid. Trapid, äravoolud, haisulukud.

3.2. SANITAARTEHNILISTE SEADMETE PAIGALDAMINE JA HOOLDAMINE.

Sanitaartehniliste seadmete paigaldus- ja hooldusjuhised. Sanitaartehniliste invaseadmete

paigaldusnõuded. Kodumasinate ja köögiseadmete ühendamine vee- ja

kanalisatsioonitorustikega. Sanitaartehniliste seadmete paigaldusprojekti joonised,

kasutatavad tingmärgid ja tähised. Seadmete paigaldamise skeemid ja lõiked. Töövahendid ja

materjalid. Tööriistade kasutusvõtted ja hooldamine. Töökoha organiseerimine. Seadmete

paigaldamine. Ohutusnõuded ja abinõud. Sanitaartehniliste seadmete põhilised paigaldusvead,

kasutusajal esinevad rikked ja nende kõrvaldamine.

4. Õpitulemused


• sanitaartehniliste seadmete kasutusala ja otstarvet;

• santehniliste seadmete paigaldamiseks kasutatavaid tööriistu, -vahendeid ja materjale

• sanitaartehniliste seadmete ehitust, nende paigaldus- ja hooldusnõudeid ja –juhiseid;

• töökoha organiseerimise nõudeid;


40

• töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid

oskab:


• valida, kasutada ja hooldada töövahendeid;

• arvestada materjalikulu;

• sanitaartehnilisi seadmeid paigadada ja hooldada;

• teostada vajalikke kontrolltoiminguid ja hinnata tööde kvaliteedinõuetele vastavust;

• paigaldada pesukaussi kronsteinidele ja jalale;

• paigaldada altäravooluga WC potti ja loputuskasti;

• paigaldada duššialust ja seinale duššisegistit;

• paigaldada segistit pesukausile, köögivalamule ja ühendada segitid torustikuga;

• seadistada töökorda veevõtuarmatuurida varustatud seadmeid

• kõrvaldada lekkeid

• töötada ennast ja keskkonda säästvalt.

5. Hindamine


Hinne kujuneb:

Seadmete paigaldusnõuete tundmine 30%

Praktilised oskused seadmete paigaldamisel 70%

Mooduli hinne on õpitulemuste kaalutud keskmine.

19. VENTILATSIOONITÖÖD

3 õn (2T/1P)

1. Eesmärk


• omandab ventilatsiooniprojektide lugemise, õhuhulkade mõõtmise ja reguleerimise

oskused;

• õpib tundma hoonete sisekliima kujundamise võimalusi, ventilatsioonisüsteemide

ehitamisel kasutatavaid materjale ja töövahendeid;

• saab ülevaate õhujaotusviisidest erinevates ruumides, heli ja ventilatsioonimüra

mõõtmise meetoditest ning müra summutamise võimalustest.


Läbitud on moodulid „ Töö- ja keskkonnaohutus”, „Ehitusfüüsika”,

„Joonestamine”, „Lukksepatööd”, „Keevitustööd”.

3. Õppesisu

3.1. VENTILATSIOONITEHNIKA JA ÕHUVAHETUSPROTSESSID. Terminid ja

määratlused. Õhutöötlemisega kaasnevad füüsikalised nähtused. Siseõhku iseloomustavad

parameetrid. Siseõhu puhtus ja kvaliteet. Nõuded mugavustemperatuurile, õhuniiskusele,

õhupuhtusele jms. Õhuvahetuse vajadust määravad tegurid. Loomulik ventilatsioon.

Mehaaniline sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsioon. Soojustagastusega mehaaniline

sissepuhke- ja väljatõmbeventilatsioon. Suitsuärastus ja ülerõhk. Tsentsifugaal- ja

aksiaalventilaatorid, nende tööparameetrid ja tootlikkus.

Õhu filtreerimine, filtrite liigid. Õhuvõturestid ja sulgklapid. Õhu soojendamine. Otsese

elektriküttega ja vesiküttega soojenduspatarei tööpõhimõtted. Õhu jahutamine.

Otseaurustusega ja vesijahutuõsega jahutuspatarei tööpõhimõtted.. Soojustagastus, tagasti

kasutegur erinevate lahenduste korral. Õhu segamine, retsirkulatsiooni korraldamine.


41

Õhkküte.. Õhu niisutamine. Õhu kuivatamine. Segunev ja tõrjuv õhujaotusviis ning vastavad

õhujaotusseadmed. Akustika. Heli. Helisagedus ja lainepikkus. Ventilatsioonimüra, selle

tekkimine, sumbumine ja summutamise võimalused.

3.2. MATERJALID JA SEADMED. Ehituskonstruktsiooni külge kinnitatavad ja pinnasesse

paigaldatavad õhukanalid ja nende osad. Plastist ümarpõiklõikega õhukanal, lehtterasest

spiraalvaltskanal ja kanali osad. Ristküliku kujulise ristlõikega õhukanalid ja kanali osad.

Riputid ja kinnitusvahendid. Õhukanalite lisaseadmed. Õhujaotajad, nende kasutusala.

Regeneratiivsed ja rekuperatiivsed soojustagastid, paigaldamise põhimõtted ja kasutusala.

Küttekehaga ja kütteta õhkkardinad, nende kasutusala. Auru-, aurustus-, pihustusniisutid,

kasutusala.

3.3. VENTILATSIOONISÜSTEEMIDE PAIGALDAMINE. Töökoha organiseerimine.

Materjalide ja töövahendite valik. Tasapinnaline mõõtmine ja märkimine. Ümarpõiklõikega

õhukanali, lehtterasest spiraalvaltskanali, ristkülikukujulise ristlõikega õhukanalite

paigaldamine ehituskonstruktsiooni külge ja pinnasesse. Ventilatsioonisadula paigaldamine.

Spiraalvaltskanali liite koostamine. Neetühenduste teostamine. Sadula ava lõikamine, selle

tihendamine ja paigaldamine. Ristkülikukujulise ristlõikega kanali liite koostamine,

ühendusliistude ja tihendi paigaldamine.Õhukanalite lisaseadmete paigaldamine.

Automaatikasüsteemi tööpõhimõte. Ventilaatorite tootlikkuse reguleerimine. Ülevaade

õhuhulkade mõõtmise ja reguleerimise meetoditest. Anemometraaz. Kalibreeritud seadmete

mõõtmine ja seadistamine. Ventilatsioonisüsteemide passijärgne seadistamine.

3.4.VENTILATSIOONISÜSTEEMIDE HOOLDUS. Ventilatsioonisüsteemide hooldus.

Ventilatsioonisüsteemide puhastustehnika ja erinevad puhastusviisid. Imemisel, harjamisel ja

desinfitseerimisel kasutatavad vahendid ja nende kasutamine. Puhastusluukide paiknemine.

Ventilatsioonikanalite, nende osade ja õhujaotajate kontroll ja puhastamine.

Tuletõkkeisolatsiooni ja tuletõkkeklappide kontroll. Õhutöötlusseadmete hooldus ja kontroll.

Dokumenteerimine. Töötervishoiu- ja tööohutusnõuded.

3.5 ERIALASED ARVUTUSÜLESANDED

Arvutada ventilatsioonitorustike toruliitmike ja üleminekute montaažiparameetrid

Arvutada toruliitmike materjalide pinnalaotused

4. Õpitulemused


• ventilatsiooni olemust, kasutatavaid mõisteid ja terminerid;

• õhuvahetuse vajadust määravaid tegureid;

• nõudeid siseõhu puhtusele ja kvaliteedile;

• õhujaotusviise ja nende erinevusi;

• loomuliku ja mehaanilise ventilatsiooni erinevusi ja toimimise põhimõtteid;

• ülevaatlikult õhuvahetusprotsesse: filtreerimine, soojendamine, niisutamine ja

jahutamine;

• ventilatsioonisüsteemides kasutatavaid materjale ja nende omadusi;

• õhutöötlusseadmete ehitust, otstarvet ja paigaldamise nõudeid;

• ventilatsioonisüsteemi seadistamise võtteid ja hooldamise põhimõtteid;

• müra summutamise võimalusi ventilatsioonisüsteemides;

• tööohutusnõudeid ventilatsioonitöödel;

oskab

• lugeda projektjooniseid ja leida vajalikku informatsiooni;


• valida materjale ja töövahendeid vastavalt tööülesandele;


• käsitleda ja hooldada tööriistu;

• kasutada õigeid ja ratsionaalseid töövõtteid;

• paigaldada ümarpõiklõikega plastist õhukanalit, lehtterasest spiraalvaltskanalit,


42

ristkülikukujulise ristlõikega õhukanalit ehituskonstruktsiooni külge ja pinnasesse;

• lõigata ja tehnoloogiliselt õigesti paigaldada ventilatsioonisadulat;

• koostada spiraalvaltskanali liidet, arvestades põlve raadiust ja ülekatteid;

• teostada neetühendusti erinevatel paigaldustöödel;

• koostada ristkülikukujulise ristlõikega kanali liidet koos ühendusliistude ja tihendi

paigaldamisega;

• paigaldada õhukanalite lisaseadmeid (tuletõkkeklapid, puhastusluugid, mõõte- ja

reguleerimisseadmed, mürasummutid);

• töötada tellingutel ja käsitseda tõstemasinaid;

• leida vajalikku informatsiooni seadmete kasutusjuhenditest;

• teostada lihtsamate ventilatsioonisüsteemide passijärgset seadistamist;

• hooldada ja puhastada ventilatsioonikanaleid, nende osasid ja õhujaotajaid;

• teostada tuletõkkeisolatsiooni ja tuletõkkeklappide kontrolltoiminguid;

• hooldada õhutöötlusseadmeid;


5. Hindamine

Hinnatakse õpitulemuste saavutatust õppesisuga määratud ulatuses.

Hinne kujuneb:

ventilatsiooni teoreetiliste aluste tundmine – 10%

projekti lugemise oskus – 30%

praktilised töövõtted – 60%

20. HOONESISESED KÜTTESÜSTEEMID

4 õn (3T/1P)

1. Eesmärk


• õpib tundma lokaalkütte seadmeid ja omandab oskused seadmete paigaldamiseks ja

hooldamiseks;

• omandab teadmised hoonesiseste soojatootmisseadmete ja torustike paigaldamiseks.


Läbitud on moodulid „ Töö- ja keskkonnaohutus”, „Ehitusfüüsika”,

„Joonestamine”, „Lukksepatööd”, „Keevitustööd”.

3. Õppesisu

3.1. LOKAALSED KATLAMAJAD. Väikekatlad, kütteõli või küttegaasiga köetavad katlad,

tahkekütusega köetavad katlad. Küttegaasi- ja kütteõlipõletid, puidugraanulite põletid.

Kütteõlihoidla ja selle seadmed. Puidupelletite ja hakkepuidu hoidla ja etteandeseadmed.

Küttevee ringluspumbad, sooja tarbevee boilerid. Küttevee segamissõlmed, paisupaagid.

Kaitse – ja ülevooluklapid. Sulgemis- ja reguleerimisarmatuur. Katelde soojusenergia

salvestusmahutid, tagastuva küttevee temperatuuri reguleerimise seadmestik, ühendusskeem.

Nõuded korstnale ning katla ja korstna vahelisele suitsutorule. Väikekatlamaja ning

kütusehoidla seadmete ja torustike plaanid. Väikekatlamaja soojustehniline skeem.

Soojusvarustusseadmete automatiseeritud juhtimine (kütterezhiimi-, küttevee ja sooja

tarbevee temperatuuri juhtimine, põleti blokeeringud jne). Nõuded ja tööohutus seadmete ja

torustiku paigaldamisele. Tuleohutusnõuded väikekatlamajale ja kütusehoidlale. Tööohutus ja

tööterrvishoiunõuded.


43

3.2. HOONETE SOOJUSSÕLMED. Soojussõlme projekt. Soojussõlme paigalduse plaan.

Kompaktse tarnitava soojussõlme põhiskeemid ja liigitus. Plaatsoojusvahetid: kinnised ja

lahtivõetavad plaatsoojusvahetid. Kütte ja soojavee ringluspumbad ja nende valiku

põhimõtted. Soojussõlme reguleerseadmed. Nõuded kompaktse soojussõlme paigaldamisele.

Soojussõlme hooldamine. Soojusenergia mõõtesõlm ja soojustrassi hoonesisendisõlm, nende

põhimõtteline ühendusskeem. Nõuded soojusenergia mõõtesõlme ja soojusmõõtjate

paigaldamisele ning hooldamisele. Soojusmõõtjad. Soojuskandja vooluhulga ja rõhu

regulaatorid. Nõuded regulaatorite paigaldamisele. Tööohutus ja tööterrvishoiunõuded.

3.3. HOONETE KÜTTESÜSTEEMID. Terminid ja määratlused. Hoone kesküttesüsteemi

projekt. Ruumi energiavajadus. Kütteviisid, küttekehade valik ja nende kasutamise

tingimused. Vesikeskküte(sh põrandküte), madalsurve-aurküte, õhkküte. Ruumide siseõhu

arvutuslikud temperatuurid. Vesikeskkütte arvutuslikud temperatuurid. Loomulik ja

sundtsirkulatsioon. Avatud ja kinnised küttesüsteemid. 1-toru ja 2-toru süsteem. Magistraal ja

jaotustorustikud, tasakaalustussüsteem. Torud ja toruühendused (teras-, plast- ja vasktorud).

Torustike läbiviigud piiretest. Torude kinnitamine ehituskonstruktsiooni külge, torustike

kalded ja termiline pikenemine. Torude soojusisoleerimine. Küttesüsteemi tasakaalustamine

soojussõlmes ja püstikutel. Küttesüsteemi katsetamine, kontroll ja hooldus. Torustike

dimensioneerimine. Küttekehade tüübid ja nende paigaldamise nõuded. Küttekehade paigutus

ja kinnitamise viisid ehituskonstruktsiooni külge. Reguleerimis- ja sulgarmatuur,

õhustusventiilid. Termostaatventiili eelseadearvu seadistamine.

Põrandakütte konstruktsiooni tüübid (küttekontuur, torusamm, küttekontuuride

jaotuskollektor, ääreala). Põrandkütte paigaldamine, selle juhtimise põhimõte. Põrandkütte

katsetamine, kontroll ja hooldus. Küttekontuuride tasakaalustamine: projektijärgsete

eelseadearvude seadistamine jaotuskollektoril.

3.4.ERIALASED ARVUTUSÜLESANDED. Ruumi küttevõimsuse arvutamine lähtudes

soojuskadudest.

4. Õpitulemused


• hoonesisese soojusvõrgu põhiskeemis kasutatavaid seadmeid;

• soojusenergia soojasõlmede (s.h. mõõtesõlmed) tööpõhimõtet ja hoonesisese soojajaotussüsteemide

tööpõhimõtet ja nende paigaldamisele ja hooldamisele esitatavaid nõudeid

• tehnilisi ja ohutusnõudeid lokaalkatlamaja tööle;

• töötervishoiu ja tööohutusnõudeid

Oskab:


• valida vajalikke töövahendeid ja materjale lähtuvalt teostatavast tööst;


• lugeda soojussõlme ja küttesüsteemi jooniseid;

• seadistada ja hooldada lokaalkatlamaja seadmeid;

• leida vajalikku informatsiooni paigaldus- ja hooldusjuhenditest;

• paigaldada hoonesiseseid küttetorustikke ja kütteseadmeid ;

• paigaldada vesikütte radiaatorit ja teostada selle ühendusi nii terastorude kui

komposiittorudega;

• paigaldada põrandakütte torustikku;

• teostada radiaator- ja põrandakütte projektijärgset eelseadistust;

• seadistada ja holdada soojasõlme;

• hooldada ja remontida hoonesiseseid küttetorustikke ja kütteseadmeid;

• eelseadistada radiaatori termoventiili ja põrandkütet



44

5. Hindamine


Hinne kujuneb:

sooja tootmise aluste ja vastavate seadmete tundmine - 10%

hoonesiseste küttesüsteemide ehituse ja paigaldusnõuete tundmine - 50%

praktilised oskused erinevatest materjalidest küttesüsteemide ehitamisel – 40%

21. PRAKTIKA

24 õn

1. Eesmärk

Õpetusega taotletakse, et õppija;

• kinnistab koolis õpitud teadmisi ja oskusi;

• omandab kogemusi kolme praktikaetapi jooksul vähemalt ühes esitatud;

valdkondadest: soojus, vesi sh kanalisatsioon, ventilatsioon;

• tutvub reaalse töökeskkonnaga ja praktikakoha töökorraldusega;

• arendab isikuomadusi ja kutseoskusi ja õpib ennast hindama töövõtjana;

• omandab soojuse-, vee ja ventialtsiooniseadmete paigaldamisel ja hooldamisel;

• läbib tööohutusalase esmase juhendamise;

• korraldab oma töökoha ja tuleb toime tööaja planeerimisega;

• praktikal kogetu kaudu suurendada õpimotivatsiooni.


• Esimese praktikaetapi alguseks on läbitud õppekava põhiõpingute moodulid

„ Töö- ja keskkonnaohutus”, „Ehitamise alused” ,”Ehitusmaterjalid ja – konstruktsioonid”

„Lukksepatööd”.

• Teise praktikaetapi alguseks on läbitud praktika I etapp ja lisaks vähemalt 2/3

põhiõpingute moodulitest.

• Kolmanda praktikaetapi alguseks on läbitud praktika I, ja II etapp ja kõik põhiõpingute

moodulid.

3. Õppesisu

3.1. PRAKTIKA I ETAPP (4 õn). Esimese praktikaetapi käigus rakendab õppija õpikeskkonnas

omandatud teadmisi ja praktilisi oskusi ehitus- ja /või kinnisvarahooldusettevõttes; tutvub

praktikaettevõtte töökorralduse ja sisekorraeeskirjadega.Läbib tööohutusalase esmase juhendamise;

korraldab nõuetekohaselt oma töökohta ja tuleb toime tööaja planeerimisega. Töötab

meeskonnaliikmena otsesel individuaalsel juhendamisel; täidab tööülesandeid sarnastes olukordades,

rõhuasetus on tööde tehnoloogia tundmisel ja teostuse kvaliteedil. Omandab ratsionaalsed ja õiged

töövõtted ning iseseisva töö kogemuse meeskonna liikmena. Järgib tööoperatsioonide teostamisel

ohutusnõudeid; vastutab töö kvaliteedi ja tulemuslikkuse eest; arendab suhtlemis- ja

koostöövalmidust, kujunevad välja isikuomadused (hoolikus, püsivus, täpsus ja vastutustunne.)

Praktikal kogetu kaudu suureneb õpimotivatsioon.

3.2. PRAKTIKA II ETAPP (8 õn). Teise praktikaetapi käigus arendab õppija õpikeskkonnas ja

praktika I etapil omandatud teadmisi ja oskusi iseseisva töö käigus ehitus- või

kinnisvarahooldusettevõtetes; õppija tutvub praktika ettevõtte töökorraldusega ja läbib esmase

tööohutusalase juhendamise töökohal. Meeskonna liikmena täidab tööülesandeid erinevates

olukordades (vajadusel juhendamine). Kasutab isikukaitsevahendeid ja järgib tööohutusnõudeid;

rõhuasetus tööde kvaliteedil; omandab ratsionaalsed ja õiged töövõtted, vastutab töö tulemuslikkuse


45

ja kvaliteedi eest. Kujundab vastutustunnet, suhtlemisvalmidust ja meeskonnatöö oskusi; arendab

ruumilist mõtlemist, koormustaluvust, liigutuste täpsust, kiirust ja vastutustunnet.

.

3.3. PRAKTIKA III ETAPP (12 õn): Kolmanda praktikaetapi käigus õpija süvendab ja arendab

järjekindlalt omandatud kutsealaseid teadmisi ja tööoskusi ehitus- või kinnisvarahooldusettevõtetes

tutvub praktikaettevõtte töökorraldusega ja läbib esmase tööohutusalase juhendamise töökohal;

meeskonna liikmena täidab mitmesuguseid tööülesandeid iseseisvalt (eriolukordades vaja b

juhendamist), jälgib tööohutus- ja kvaliteedinõudeid; korraldab nõuetekohaselt oma töökohta, valib

materjale ja töövahendeid ning valmistab neid tööks ette vastavalt läheteülesandele. Võtab iseseisvalt

töötades osa ettevõtte tegevusest; kujuneb valmisolek ja hoiak asuda tööle õpitud kutsealal.

4. Õpitulemused

Õppijal on:

• kujunenud iseseisva töö oskused, ta valdab tööde teostamise tehnoloogiat ;

• on omandanud oskuse täita tööohutusnõudeid ja tajuda töökeskonnas ilmnevaid ohte;

• kujunenud hoiakud ja vajalikud isikuomadused astumaks tööellu;

• kujunenud valmisolek asuda tööle õpitud kutsealal;

• omandatud kollektiivis töötamise oskused erinevatel töölõikudel;

• tekkinud vastutustunne tehtud tööde kvaliteedi ja töötulemuste osas.

5. Hindamine

5.1. Iga praktikaetapi hindamisel võetakse aluseks allpool esitatud põhimõtetest:

• töökultuur (töövahendite hoidmise ja hooldamise oskus; töökoha organiseerimine, töö korraldamine

oskus) ja töösse suhtumine;

• materjalide tundmine ja valikuoskus;

• töövahendite ja –seadmete tundmine ja kasutamisoskus;

• tööde tehnoloogilise järjekorra tundmine ja järgimine;

• õigete töövõtete valdamine;

• tööjooniste lugemise oskus;

• teostatud tööde kvaliteet;

• töötervishoiu ja –ohutusnõuete järgimine

• õpilase isikuomadused: vastutustunnet, algatusvõimet ja distsipliini, valmisolekut

meeskonnatööks, initsiatiivkust erialaste probleemide lahendamisel;

• praktikal osalemine.

5.2.Praktika hinne kujuneb:

• 40% ulatuses praktika ettevõttepoolse juhendaja esitatud iseloomustuses toodud

hinnangust (vt. LISA 3),

• 30% ulatuses õpilase individuaalse praktikaülesande põhjal koostatud praktikaaruande

(vt LISA 2) hindest;

• 30% ulatuses praktika aruande kaitsmisel saavutatud tulemustest.

5.3.Praktika hindamise kriteeriumid määratletakse lähtudes kasina, rahuldava, hea ja väga hea

oskuse tasemetest:

• VÄGA HEA (hinne „5”): praktiline töö on teostatud kvaliteetselt ja arvestades tööde

tehnoloogiat; suhtumine töösse on positiivne; ilmutab huvi ja tahet õppida ning

areneda; oskab tööd planeerida ja iseseisvalt sooritada; väärtustab enda ja teiste tööd;

suhtub säästlikult materjalide kasutamisse; hoiab eeskujulikult korras tööriistad –ja

vahendid ning töökoha; järgib ohutus-ja töötervishoiunõudeid.

• HEA (hinne „4”): praktiline töö on teostatud hästi, esineb üksikuid kõrvalekaldeid

kvaliteedis ja tehnoloogias; töösse suhtumine on positiivne ja püüdlik; suudab peale

juhendamist iseseisvalt töötada; omab vastutustunnet ja säästlikku suhtumist

materjalide kasutamisel; hoiab korras töövahendid ja töökoha; järgib töötervishoiu- ja

ohutusnõudeid.


46

• RAHULDAV (hinne „3”): praktiline töö on teostatud rahuldavalt, esineb kõrvalekaldeid kvaliteedis

ja tehnoloogilisi ebatäpsusi; töötab aeglaselt ja töösse suhtumine on ükskõikne; vajab pidevat

juhendamist ja kontrolli; huvi õppida ja areneda on tagasihoidlik; ei hooli töö tulemusest kvaliteedist;

esineb puudusi materjalide, töövahendite ja töökoha kasutamises ning korrashoius; täidab

töötervishoiu-ja ohutusnõudeid.

• KASIN (hinne „2”): praktiline töö on teostatud ebakvaliteetselt ja rikkudes tehnoloogilisi nõudeid;

suhtub töötegemisse negatiivselt ja ükskõikselt; eirab tööjuhiseid ja ohutusnõudeid; hoolimatu

suhtumine töövahenditesse, materjalidesse

IV VALIKÕPINGUD

22. TEHNOLOOGIAÜLESANDED

1õn (1T/ P)

1. Eesmärk


• arendab ruumikujutlust praktiliste tööde kaudu ja omandab vilumuse mõõtühikute

teisendamisel SI-süsteemis;

• omandab kogemuse tasandi ja ruumigeomeetria rakendamise võimalustest erialaste

ülesannete lahendamisel sealhulgas etteantud joonise järgi vajalike materjalikoguste

arvutamise oskuse.


Puuduvad.

3.Õppesisu

3.1. MÕÕTÜHIKUD. Rahvusvaheline mõõtühikute süsteem SI (sh rõhk ja rõhukao ühikud,

soojuse mõõtühikud). Järguühik, järkarv. Pikkuse, pindala ja ruumala mõõtühikud.

Mõõtühikute teisendamine. Seosed harilike ja kümnendmurdude vahel. Tehted harilike ja

kümnendmurdudega.

3.2. PROTSENTARVUTUS. Kahe suuruse suhe, protsentsuhe. Protsendi leidmine tervikust

ja terviku leidmine osa kaudu. Suuruste kasvamise ja kahanemise väljendamine protsentides.

Protsentülesanded – töötasu ja rahaliste väljamaksete arvestus, materjalide mahu arvutused.

3.3. TRIGONOMEETRIA TÄISNURKSES KOLMNURGAS. Täisnurkne kolmnurga

trigonomeetria ja selle rakendamisvõimalused erialaste ülesannete lahendamisel. Siinus- ja

koosinusteoreem ja selle rakendused. Torude ja trasside kaldenurga arvutamine.

3.4. TASANDI- JA RUUMIGEOMEETRIA. Tasapinnaliste kujundite pindala ja ümbermõõt.

Pikkuse- ja pindalaühikute teisendamine. Erikujuliste pindade pindala ja ümbermõõt.

Materjalikulu arvutused joonise järgi. Geomeetriliste kehade üldpindala. Geomeetriliste

kehade ruumala. Ruumalaühikute teisendamine. Materjali kulunormi mõiste. Materjalikulu ja

mahu arvutamine vastavalt etteantud joonisele. Ülesanded ruumilise kujutlusvõime

arendamiseks.

4. Õpitulemused


• mõõtühikute süsteemi SI pikkuse-, pindala- ja ruumala mõõtühikuid;

• protsendi mõistet ja rakendamisvõimalusi materjalikulu ja mahu arvutuste teostamisel;

• trigonomeetrilisi seoseid täisnurkses kolmnurgas ja nende kasutamist erialaga


47

seonduvate küsimuste lahendamisel;

• tasapinnalisi ja ruumilisi kujundeid, nende pindalade ja ruumalade arvutusvalemeid;

oskab:

• arvutada teisendada harilikke ja kümnendmurde;

• rakendada kümnendsüsteemi materjalide kulu arvutamisel;

• teisendada pikkuse, pindala ja ruumala mõõtühikuid;

• rakendada protsentarvutust materjalikulu ja -mahu arvutuste teostamisel;

• rakendada erinevate tasapinnaliste kujundite ümbermõõdu ja pindala arvutamise

eeskirju erialaga seonduvate ülesannete lahendamisel;

• rakendada geomeetriliste kehade üldpindala ja ruumala leidmise eeskirju

ehituskonstruktsioonide ja keskkonnatehnika materjalide pindalade ja ruumalade ning

materjalide kulu ja mahu arvutamisel vastavalt tööjoonisele;


5. Hindamine

Hinnatakse õppesisu omandatust õpitulemustega määratud ulatuses

Mooduli hinne kujuneb lahendatud ülesannete keskmise hindena

23. KLIENDITEENINDUS

1õn (1T/ P)

1. Eesmärk

Õpetusega taotletakse, et õppija: omandab ettekujutuse suhtlemise olemusest ja viisidest; oskab käituda erinevates teenindus-

situatsioonides;

saab ülevaate stressiga toimetuleku võimalustest;

omandab teadmised teeninduskultuurist, klienditeeninduse põhimõtetest ja oskustest

tuleb toime multikultuurses keskkonnas, oskab suhelda kliendiga vähemalt ühes võõrkeeles


Puuduvad.

3. Õppesisu

3.1. SUHTLEMISE OLEMUS. Suhtlemisvajadused ja –ülesanded. Verbaalne ja mitteverbaalne

suhtlemine. Vahetu- ja vahendatud suhtlemine. Ametlik ja mitteametlik suhtlemine. Koosolekud

ja läbirääkimised. Kirjalik suhtlemine. Suhtlemisbarjäär ja hirm. Isikutaju eripära ja seda

mõjutavad tegurid. Positiivne minapilt. Tõepärane enesehinnang.

3.2. KÄITUMINE SUHTLEMISSITUATSIOONIDES. Positiivse mulje loomine.

Käitumisviisid. Agressiivne, alistuv ja eirav käitumine. Kehtestav käitumine. Erinevad

suhtlemissituatsioonid. Veaolukorrad ja nende tekkepõhjused. Toimetulek veaolukordades.

Meeskonnatöö.

3.3. TOIMETULEK STRESSIGA. Pingete tekkepõhjused. Stress ja seda põhjustavad tegurid.

Tööstress. Läbipõlemine. Toimetulek pingete ja stressiga.

3.4 TEENINDAMISKULTUUR. Teenindamise mõiste ja olemus. Teenindamise erinevad liigid.

Teeninduskultuur, isiksuse tunnustamine, kliendikeskne teenindus. Klienditeenindaja roll,

pädevused, isikuomadused. Meeskonnatöö teeninduses. Teenindaja isikuomadused, pädevus.

3.5. KLIENTIDE TEENINDAMINE. Klientide rühmitamine vajaduste, nõudmiste, võimaluste

järgi. Erineva kultuuritaustaga kliendid. Erinevad käitumisstiilid. Erivajadustega kliendid

(vanurid, puuetega inimesed), nende teenindamine. Suhtlemisprobleemide lahendamine.

Enamlevinud kaebused, nende põhjused. Mittestandardsete situatsioonide ja probleemide

lahendamine. Avarii-dispetšersüsteemi korraldamine (kliendi pöördumise dokumenteerimine,


48

süstematiseerimine, edastamine; lahenduskäigu järelkontroll). Sidevahendid ja nende kasutamine.

Teate vastuvõtmine, registreerimie ja edastamine. Hooldusmehe väljasaatmine. Hooldusraamatu

täitmine. Ülevaade kasutatavatest tarkvaralahendustest. Situatsioonülesannete lahendamine.

4. Hinnatavad õpitulemused

Õppija teab ja tunneb :

• esmamulje tähtsust ja oskab edastada positiivset esmamuljet;

• meeskonnatöö iseärasusi ja tähtsust teeninduses ning oskab töötada meeskonnas;

• telefoni-suhtluse põhinõudeid

• konflikti ohjamise reegleid

• meeskonnatöö tähtsust teeninduses

• erinevaid suhtlussituatsioone teenindusvaldkonnas

• teenindaja kui ettevõtte esindaja rolli ja käitumisreegleid

• avarii-dišpetserteenistuse tööd ja selle osa klienditeeninduse kvaliteedi kujunemisel

Õppija oskab:

• käituda vastastikust suhtlemist toetaval viisil

• suhtlemisprotsessi alustada ja lõpetada

• kasutada suhtlemisel kommunikatsionivahendeid

• tähelepanelikult kuulata

• kasutada kontoritehnikat kliendi pöördumise salvestamiseks ja töötlemiseks

• suhelda algtasemel vähemalt ühes võõrkeeles

• ennast väljendada suulises ja kirjalikus suhtluses

• kasutada vastavat õppe- ja teatmekirjandust

• selgitada välja klientide vajadusi

• kasutada erinevaid suhtlemistehnikaid

• toime tulla teeninduse tavasituatsioonides ja “raske kliendiga”

• käsitleda klientide kiitusi, probleeme ja kaebusi

• hankida ja edastada tagasisidet klientidelt

• formuleerida kliendi pöördumine olulist infot moonutamata

• täita ohutu ja turvalise teenindamise nõudeid

5. Hindamine


Mooduli hinne on õpitulemuste kaalutud keskmine.

24. PRAKTILINE KEEVITAMINE

6õn ( T/ 6P)

1.Eesmärk


omandab oskused ja suudab teostada tehnilistele nõuetele vastava keevisliite

käsielekterkeevitusega alumises-, seina- ja püstasendis, gaaskeevitusega mittepööratava toru

põkkliite

MAG keevitusviisil lehtmaterjali keevitamine alumises-, seina- ja püstasendis

2. Nõuded õpingute alustamiseks:

Läbitud moodul “Keevitustööd”

3. Õppesisu

3.1. Käsikaarkeevitus kattega elektroodiga (ISO 111) Harjutustööd :


49

lehtmaterjali paksusega 3-6 mm keevitamine allasendis (PA), kuni tehnilistele nõuetele vastava

(klass D) liite keevitusoskuse saavutamiseni;

lehtmaterjali paksusega 3-6 mm keevitamine rõhtasendis (PC), kuni tehnilistele nõuetele vastava

(klass D) liite keevitusoskuse saavutamiseni;

lehtmaterjali paksusega 3-6 mm keevitamine püstasendis (PF), kuni tehnilistele nõuetele vastava

(klass D) liite keevitusoskuse saavutamiseni;.

3.2 Gaaskeevituse (ISO 311) harjutustööd: mittepööratava ; 45º nurga all asetsetseva terastoru

DN 50 põkkliite keevitamine, kuni saavutatakse korrektse välimusega hermeetiline õmblus.

3.3. Harjutustööd: kaarkeevitus aktiivgaasis MAG (ISO 135) meetodil

lehtmaterjali paksusega 3 – 8 keevitamine erinevates asendites korrektse keevisliite saamiseni. Liidet

kontrollitakse murdumismeetodil.

3.4. Pindmiste keevitusvigade määramine

4. Õpitulemused


erinevaid keevitusmeetodeid

keevitusrežiimide määramist

keevitustehnoloogiat erinevates ruumilistes asendites

keevitusvigade tüüpe

keevise kvaliteedi kontrolli meetodeid

oskab:

teostada D- kvaliteediklassile vastavat keevisliidet käsikaarkeevituse meetodil kattega

elektroodiga

teostada mittepööratava toru hermeetilist põkkliidet gaaskeevituse meetodil

teostada lehterase põkkliidet aktiivgaasis kaarkeevituse meetodil (MAG) erinevates

keevitusasendites.

määrata keevitusvigu välisel vaatlusel

5. Hindamine

Hinnatakse igal keevitusmeetodil sooritatud proovitööd eraldi

Hinne kujuneb: proovitööde hinnete keskmisena

25. PLAATIMISTÖÖD

4õn (1T 3P)

1. Eesmärk


• õpib tegema torutöödele järgnevaid ja sanitaarseadmete paigaldamisele eelnevaid lihtsaid plaatimistöid

vannitubade ja teiste sanitaarruumide ehitamisel

• õpib tundma tehiskivist plaatmaterjale ja käsitsema plaatimistöödel kasutatavaid

töövahendeid;

• omandab oskused tehiskivist plaatmaterjalide paigaldamise tehnoloogiast;

• õpib tundma tööohutuse- ja kvaliteedinõudeid plaatimistööde teostamisel.


Läbitud on moodulid “Ehitamise alused”, „Ehitusmaterjalid ja -konstruktsioonid” ,

3. Õppesisu

3.1. MATERJALID JA TÖÖVAHENDID. Plaatmaterjalide liigitus sõltuvalt tootmistehnoloogiast.

Plaatmaterjalidele esitatavad kvaliteedinõuded. Plaatmaterjalide omadused: veeimavus, ilmastiku- ja

kulumiskindlus. Plaatide kinnitamiseks kasutatavad mördid (tava-, kiirkivinevad- ja


50

remondimördid), nende valmistamise tehnoloogia ja kasutamine. Nõuded mörtide säilitamisele.

Plaatide kinnitamiseks kasutatavad muud materjalid: vuugisegud, silikoonid. Nõuded vuugisegude

ja silikoonide kasutamiseks ja säilitamiseks.

Plaatimistöödel kasutatavad tööriistad (sh kontrollmõõteriistad) ja -vahendid, nende käsitsemine ja

hooldamine. Vuukimisel ja silikoonimisel kasutatavad tööriistad ja -vahendid.

3.2 ERIALASED ARVUTUSÜLESANDED

Arvestada tööks vajaminevat materjali kulu rakendades kooli matemaatikast tuntud pindala ja

protsentarvutuse eeskirju.

3.3. ALUSPINDADE ETTEVALMISTAMINE. Aluspindade ülevaatus ja plaatimiseks

ettevalmistamine. Hüdroisolatsioonile ja niiskustõkkele esitatavad nõuded, tööde teostamise

tehnoloogiline järjekord. Niiskustõkke paigaldamine ja hüdroisolatsioonitööd. Põrandapindade

kallete valamine.

3.4. PLAATIMISTÖÖDE TEHNOLOOGIA JA PLAADITUD PINDADE REMONT.

Oma töökoha korraldamine. Tööriistade ja –vahendite valik. Materjalide ettevalmistamine.

Tasandiline ja ruumiline märkimine. Töötervishoiu- ja tööohutusnõuded plaatimistöödel.

Erinevate seina- ja põrandapindade plaatimine: plaadijaotuskavandi koostamine; seinapindadel

juhtlaudade kinnitamine, põrandapindadel põrandatelje maha märkimine; plaatide lõikamine ja

paigaldamine; erinevate materjalide ja pindade liitekohad.

Vuukimine: seina- ja põrandapindade ettevalmistamine vuukimiseks; reljeefsete pindade

vahatamine, plaaditud pindade vuukimine; liikuvate vuukide tihendamine, läbiviikude silikoonimine

ja viimistlemine. Kvaliteedinõuded ja kontrolltoimingud. Plaaditud pindade hooldamine.

Pinnaseisundi määratlemine. Materjalide ja töövahendite valimine. Tööde teostamise tehnoloogiline

järjekord sõltuvalt pinna seisundist ja vigastuse liigist. Kvaliteedinõuded ja töö ohutu korraldamine.

75% mooduli mahust viiakse läbi õppepolügonil, kus praktilisi töid sooritades kinnistatakse õpitu ja

saadakse praktilise töö kogemus.

3.5 PROOVITÖÖD

Plaatida tasapinnaline sein;

Plaatida põrandapind, mille tööülesanne sisaldab vee äravoolutrappi koos sinna juurdekuuluvate

kalletega;

4. Õpitulemused


plaatimistöödel kasutatavaid tehiskivist materjale;

niiskustõkke ja hüdroisolatsiooni tähtsust ning paigaldamise tehnoloogiat;

erinevate pindade (tellis-, kuivkrohvplaat-, betoon- ja tulepüsivad pinnad jms.)

plaatimistööde tehnoloogilist järjekorda;

plaaditud seina- ja põrandapindadele esitatavaid kvaliteedinõudeid;

töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid plaatimistöödel ning erinevast materjalist

abikonstruktsioonide paigaldamisel;

oskab:

korraldada nõuetekohaselt oma töökohta ja hooldada töövahendeid;

paigaldada töölavasid;

arvestada materjalikulu ja mahtu lähtuvalt plaaditavast pindalast rakendades koolimatemaatikast

tuntud pindala, ruumala ja protsentarvutuse eeskirju;

valida sõltuvalt aluspinnast plaatmaterjale ja kinnitusmörte;

töödelda ja paigaldada plaatmaterjale;

paigaldada hüdroisolatsiooni;

vuukida plaaditud pindu;

kontrollida teostatud tööde kvaliteeti;

kõrvaldada plaatkattes tekkinud defekte;

järgida töötervishoiu ja –ohtusnõudeid plaatimistööde teostamisel;

töötada ennast ja keskkonda säästvalt.


51

5. Hindamine

Hinnatakse praktiliste harjutustööde teostust sealhulgas:

• tööde tehnoloogilise järjekorra, tööohutus- ja kvaliteedinõuete järgimist ning õigete

töövõtete valdamist erinevate tehiskivist plaatmaterjale töötlemisel ja

paigaldamisel, plaaditud pinna tasapindsust sh vuukide jaotust ja nende viimistlemise

korrektsust.

• teadmisi hinnatakse mooduli jooksul protsessihinnetega ja mooduli lõpul kogu materjali hõlmava

lõputestiga. Oskusi hinnatakse praktiliste tööde sooritamisel. Moodulit hinnatakse teoreetiliste

teadmiste ja praktiliste oskuste koondhindega.

26. KESKKONNATEHNIKA MATERJALID

1õn (1T/ P)

1. Eesmärk


• omandab teadmised keskkonnatehnikas kasutatavate metalsete ja mittemetalsete

materjalidest sh. torudest ja toruliitmikest, nende markeeringutest, omadustest,

töötlemise eripärast ja kasutusalast;

• õpib tundma tööohutusnõudeid keskkonnatehnika materjalide sh torude ladustamisel,

käitlemisel.


Läbitud on moodulid ” Töö- ja keskkonnaohutus”.

3. Õppesisu

3.1.METALSED MATERJALID JA NENDE TÖÖTLEMISE VAHENDID. Terastorud,

vasktorud, malmtorud, nende liigitus, standardid, markeeringud ja

kasutusaladkeskkonnatehnikas. Lubatud voolukiirused. Torude ladustamise nõuded. Nõuded

metalltorude töötlemisele. Torude töötlemisel kasutatavad seadmed ja tööriistad, nende

käsitsemine ja hooldamise nõuded. Messingist liitmike ja muude osade tsingikaokindlus.

Liitmike koostamise põhimõtted. Torude ühendamise viisid. Ülevaade toruühenduste

koostamisel kasutatavatest töö- ja abivahenditest, nende hooldamise ja käsitsemise nõuded.

Kinnitid (lähtuvalt materjalist ja kasutusotstarbest).

Õhukesest lehtterasest õhukanalid: materjalid, liigitus, kasutusalad. Õhukanalite ladustamise

nõuded. Lõikamisel kasutatavad töövahendid, nende käsitlemine ja hooldamine. Õhukanalite

liitmikud (muhvid, põlved, sadulad, üleminekud jne.) Torude ühendamise viisid:

muhvühendus, äärikühendus ja moodulliistliited. Ühenduste tegemisel kasutatavad seadmed,

tööriistad ja abivahendid. Tööohutusnõuded torude töötlemisel.

3.2. MITTEMETALSED MATERJALID. Klaasmaterjalid: omadused, kasutusala

keskkonnatehnikas. Keraamika: omadused, kasutusala keskkonnatehnikas. Betoon ja

raudbetoon: omadused, kasutusala keskkonnatehnikas.

Polümeersed materjalid ehk plastid (PVC, PP, PE jt.), nende omadused, kasutusala

keskkonnatehnikas. Plasttorud: liigitus, standardid, markeeringud, omadused ja kasutusalad,

voolukiirused. Plasttorude ladustamise nõuded. Ülevaade plasttorude töötlemisel kasutatavad

seadmetest ja tööriistadest, nende käsitsemine ja hooldamise nõuded. Plasttorude liitmike

koostamise põhimõtted. Plasttorude ühendamise viisid. Plastide liimimine. Toruühenduste

koostamisel kasutatavad seadmed, tööriistad ja abivahendid, nende käsitsemine hooldamine ja

kontroll.

Torustike polümeersed ja mineraalsed isolatsioonimaterjalid. Isoleerimisel kasutatavad katted


52

ning kinnitusmaterjalid (võrgud, teibid, liimid jms.). Tööohutusnõuded mittemetalsest

materjalist torude töötlemisel, torustike ehitamisel (sh liitmike tegemisel).

4. Õpitulemused


• keskkonnatehnika valdkonnas kasutatavaid teras-, vask-, malmtorusid nende liigitust,

standardeid, markeeringuid, kasutusala sõltuvalt voolukiirusest ja vee parameetritest

(temperatuur, happelisus jms.);

• õhukesest lehtterasest õhukanalite liigitust ja kasutusala lähtuvalt õhu parameetritest;

• plasttorude liigitust, markeeringuid ja kasutusala sõltuvalt voolukiirusest ja vee parameetritest;

• torustike polümeerseid ja mineraalseid isolatsioonimaterjale, nende omadusi ja

kasutusala keskkonnatehnikas;

• erinevast materjalist torude ühendusviise ning töötlemise nõudeid;

• toruliitmike (muhvid, põlved, poognad, üleminekud, kolmikud, ristid jne) koostamise

põhimõtteid;

• torustike korrosioonikaitse ja –tõrje vahendeid ning nende kasutusala;

• torude ja liitmike ladustamisnõudeid;

• ülevaatlikult keskonnatehnika lukksepa töödel kasutatavaid töö- ja abivahendeid;

• nõudeid (toru)materjalide asendamisele;

• töötervishoiu-, tööohutuse-, tuleohutuse- ja elektriohutuse nõudeid torude töötlemisel,

torustike ehitamisel ja isoleerimisel;

oskab

• kasutada õppe- ja teatmekirjandust.

5. Hindamine


Hinne kujuneb:

torumaterjalide ja nende markeeringu tundmine – 30%

erinevatest materjalidest torude kasutusala tundmine – 30%

toruliitmike ja nende markeeringu tundmine – 20%

materjalide ladustamisnõuete tundmine – 20%

Mooduli hinne on õpitulemuste hinnete keskmine hinne.

27. TEHNOSÜSTEEMIDE HOOLDUS

4 õn ( 2T/2P)

1. Eesmärk:


• omandab praktilise kogemuse hoones enamlevinud tehnosüsteemide (küttte-, vee-, kanalisatsiooni-

ja ventilatsioonisüsteemide) hooldust ja dokumenteerida teostatud töid.

• oskab teostada keskkonnaparameetrite mõõtmist

• oskab teha eetilisi ja seaduskohaseid valikuid ning on otsustusvõimeline


Läbitud moodulid: “Veevärgitööd”, “Sanitaartehniliste seadmete paigaldamine”,

“Kanalisatsioonitööd”, “Hoonesisesed küttesüsteemid”

“Ventilatsioonitööd”

3. Õppesisu


53

Keskkonnaparameetrite mõõtmine; hooldustööde korraldus; vedelike voolamine ja liikumine,

pumbad; küttesüsteemi hooldus; veevarustuse hooldus, kanalisatsioonisüsteemi hooldus,

Ventilatsioonisüsteemi hooldus

3.1.KESKKONNAPARAMEETRITE MÕÕTMINE. Tervise- ja keskkonnariskide teadmine ja

tundmine, keskkonnaparameetrid, nende lubatud normid ja mõju inimese tervisele; tarbevee

kvaliteedinõuded ja vee kvaliteedi mõju tarbijale, keskkonnaparameetrite mõõtmisel kasutatavate

mõõteriistade liigid, parameetrid, mõõtmiste üldreeglid, ja tööohutusnõuded mõõteriistadega

töötamisel, tehnosüsteemides vedelike liikumist käsitlevad normid, pumpade liigid (ringvee- ja

sügavvepumbad); erinevad küttesüsteemid; vee-, soojus-, gaasi- ja voolumõõtjate tööpõhimõte ,

paigaldamisele ja taatlemisele esitatavad nõuded;

3.2 HOOLDUSTÖÖDE KORRALDUS. Hooldustööde korraldamise põhimõtted toimivates

hoonetes; töötervishoiu, töö-, elektri- ja tuleohutuse nõuded tehnosüsteemide hooldustööde

läbiviimisel. Töökoha nõuetekohane korraldus; töövahendite valik, kasutus ja hooldus; materjalide

kulu arvestus; objekti keskonnaparameetrite kontrollmõõtmine; mõõtetulemuste hindamine ja

võrdlemine nõutavate normidega; seadmete asukoha tuvastamine toimivas hoones; süsteemide

seadeparameetrite muutmise vajaduse hindamine; paigaldusjuhenditest informatsiooni leidmine,

käsiraamatute jm. Ainealase tehnilise kirjanduse kasutamine, pumba imikõrguse kontrollimine

muutuvates välitingimustes, pumba ja ventilaatori tööparameetrite jälgimine, nende käivitamine ja

seiskamine vajadusel, seadmete kasutusjuhenditest vajaliku informatsiooni leidmine ja

hoolduspäeviku täitmine.

3.3. KÜTTESÜSTEEMI HOOLDUS. Küttesüsteemi ettevalmistamine kütteperioodiks ja valmisoleku

katsetuste korraldamine, küttesüsteemi toimimise jälgimine ja vajadusel reguleerimine.

3.4. VEEVARUSTUSE HOOLDUS. Veevarustussüsteemi hooldus vastavalt hooldusjuhendile,

süsteemi tehnokontroll ja hooldus pärast katkestusi veevarustuses, süsteemi remondivajaduse

hindamine, erinevate filtrite pugastamine, torustike lekete kõrvaldamine.

3.5. KANALISATSIOONISÜSTEEMI HOOLDUS. Kanalisatsioonitorustike hooldamine (s.h.

ummistuste likvideerimine) vastavalt juhendile, olme- ja sadeveekanalisatsiooni torustike

läbilaskevõime ja muhvide tiheduse kontrollimine, vajadusel informatsiooni edastamine eritööde

tegemiseks. Vee-, soojus-, gaasi- ja voolumõõtjate näitude lugemine. Meetmete rakendamine

tehnohooldatavate seadmete kasutusohutuse tagamiseks ning vajadusel tehnosüsteemi avariide

lokaliseerimine ja ligvideerimine. Õigete ja ohutute töövõtete rakendamine; töötamine ennast ja

keskkonda säästavalt.

3.6. VENTILATSIOONISÜSTEEMI HOOLDUS. Ventilatsioonisüsteemide hooldamine vastavalt

süsteemi kuuluvatele seadmete hooldusjuhenditele; kliimaseadmete vastavuse projektdokumentides

kirjeldatule hindamine, niisuti ja õhukonditsioneeri kontrollimine, automaatika funktsioneerimine ja

seadistus lähtuvalt hooldusjuhendist,

4. Õpitulemused


• tervise ja kekkonnariske,

keskkonnaparameetreid, nende lubatud norme ja mõju inimese tervisele

• puhta vee kvaliteedinõudeid ja vee kvaliteedi mõjutarbijale

• keskkonnaparameetrite mõõtmisel kasutatavaid mõõteriistu, mõõdistamise üldreegleid ja

tööohutust mõõteriistadega töötamisel

• tehnosüsteemides vedelike liikumist käsitlevaid norme

• pumpade liigitust

• erinevaid küttesüsteeme

• vee- soojus-, gaasi- ja voolumõõtjate tööpõhimõtet

• hooldustööde korraldamist toimivas hoones

• tervishoiu, töö-, elektri- ja tuleohutuse nõudeid tehnosüsteemide hoolduse läbiviimisel

• hooldada jahutusseadmeid vastavalt seadmete kasutusjuhendile


54

Õppija oskab:

• korraldada nõuetekohaselt oma töökohta

• valda kasutada ja hooldada töövahendeid


• mõõta keskkonnaparameetreid ja hinnata mõõtetulemusi

• tuvastada seadme asukohta toimivas hoones

• hinnata süsteemide ja seadeparameetrite muutmise vajadust

• leida informatsiooni paigaldusjuhenditest

• kasutada käsiraamatuid ja tehnilist kirjandust

• kontrollida pumpade ja ventilaatorite parameetreid

• käivitada ja seisatata pumpasid ja ventilaatoreid

• tuvastada veaolukordi ja dokumenteerida vea kirjeldust

• leida kasutusjuhenditest vajalikku informatsiooni

• täita hoolduspäevikut

• valmistada ette ja katsetada küttesüsteemimi kütteperioodiks

• jälgida küttesüsteemi toimimist ja vajadusel reguleerida

• hooldada ventilatsioonisüsteeme

• kontrollida ventilatsioonisüsteemi seadmete vastavust projektdokumentatsioonile

• hooldada veesüsteemi ja teostada tehnokontrolli

• hooldada kanalisatsioonitorustikke ja likvideerida ummistusi

• kontrollida kanalisatsioonitorustike läbilaskevõimet

• edastada informatsiooni eritööde tegemiseks

• lugeda mõõtjate ja arvestite näite

• rakendada meetmeid hooldatavate seadmete kasutusohutuse tagamiseks

• vajadusel lokaliseerida ja likvideerida tehnosüsteemi avariid

• rakendada õigeid ja ohutuid töövõtteid

• töötada ennast ja keskkonda säästvalt

5. Hindamine


Hinne kujuneb:

hooldamist vajavate süsteemide tundmine – 40%

hooldusvajaduse määramine – 20%

praktiline hooldustöö vastavalt juhenditele - 40%

Mooduli hinne on õpitulemuste hinnete keskmine hinne.

KUTSEHARIDUSLIK LÕPUEKSAM

1õn

1. Eesmärk

Õpetusega taotletakse, et õpilane demonstreerib teoreetilise teadmiste kontrolli ja praktilise

töö käigus:

• üld- ja põhiõpingute moodulite läbimisel omandatud teadmisi ja oskusi;

• tööde tehnoloogilise järjekorra tundmist;

• kvaliteedinõuete tundmist ja järgimist;

• tööseadusandluse ja töökeskkonna ohutuse nõuete tundmist;

• materjalide tundmist, nende õiget valiku- ja kasutamisoskust;

• tööriistade ja seadmete tundmist, kasutamise ja hooldamise oskust;

• kutsealal kasutatavate töövõtete valdamist;

• töötervishoiu ja tööohutusnõuete tundmist ja järgimist tööde teostamisel.


55

2. Nõuded alustamiseks

Läbitud on kõik üld- ja põhiõpingute, sealhulgas praktika moodulid.

3. Õppesisu

3.1. TEOREETILINE OSA.

3.1.1. Tööde tehnoloogia: töökoha korraldamise põhimõtted, tööde teostamise tehnoloogiline

järjekord, materjalide ja töövahendite valiku kriteeriumid, tulemi kvaliteedinõuded ja

kontrolltoimingute kirjeldamine; materjalide ja töövahendite iseloomustamine lähtuvalt nende

omadustest, kasutusalast ja –tingimustest.

3.1.2. Rakendusliku sisuga ülesanded: kirjelduse või eskiisjoonise järgi materjalide kulu,

mahu ja maksumuse arvutamine; vastuste esitamisel lähtumine tööde tehnoloogiliset

järjekorrast.

3.1.3. Töökeskkonnaohutus: töötervishoiu- ja tööohutusega seonduvad küsimused;

isikukaitsevahendite kasutamine; keskkonnasäästliku toimimise põhimõtted.

3.2. PRAKTILINE TÖÖ. Kutsealal kasutatavad õiged ja ohutud töövõtted, tööde teostamise

järjekord, materjalide valik, tööriistade ja seadmete hooldamine ja kasutamisoskuse

demonstreerimine iseseisva töö käigus lähtuvalt põhiõpingute moodulite ( Veevärgitööd,

Kanalisatsioonitööd, Ventilatsioonitööd, Hoonesisesed küttesüsteemid) õpitulemustest.

4. Õpitulemused

Õpilane:

• omab kutsealal vajalikke teoreetilisi teadmisi ja praktilisi oskusi;

• tunneb ja järgib tööde teostamise tehnoloogilist järjekorda ning valdab õigeid ja

ratsionaalseid töövõtteid;

• oskab valida tööks vajalikke materjale, tööriistu ja seadmeid;

• oskab asutada õigeid töövahendeid ja valdab ohutuid ja ratsionaalseid töövõtteid;

• tunneb ja järgib kvaliteedinõudeid tööde teostamisel;

• suudab etteantud plaani või eskiisjoonise järgi arvutada materjalide kulu ja vajalikku

materjalide mahtu;

• tunneb töötervishoiu ja tööohutuse nõudeid ja järgib neid tööde teostamisel;

• oskab töötada ennast ja keskkonda säästvalt.

5. Hindamine

5.1.Hinnatakse:

• Tööde tehnoloogia kirjeldamisel: töökoha korraldamise põhimõtete tundmist; tööks

vajalike materjalide ja töövahendite tundmist ja kirjeldamise oskust; tehnoloogiliste

operatsioonide järjestuse tundmist ja kirjeldamise oskust; tulemuste kvaliteedinõuete

tundmist; töökeskkonna ja töötervishoiunõuete tundmist.

• Rakendusliku sisuga ülesannete lahendamisel lahenduse õigsust ja vastuste esitamisel

lähtumist tööde tehnoloogilisest järjekorrast.

• Praktilise töö sooritamisel töö tehnoloogiliselt õiget ja kvaliteetset teostamist vastavalt

lähteülesandele.

5.2. Kutseharidusliku lõpueksami hinne kujuneb:

• 40% ulatuses tööde tehnoloogia tundmise hindest;

• 30% ulatuses praktilise töö hindest;

• 20% ulatuses rakendusliku sisuga ülesande lahendamisel saadud hindest;

• 10% töötervishoiu ja tööohutuse alaste teadmiste hindest.

5.3. Kutseharidusliku lõpueksami võib kokkuleppel kutset omistava organiga (KOO)

võrdsustada keskkonnatehnika lukksepp I kutsekvalifikatsioonieksamiga.


56

V ÜLDHARIDUSAINED

Üldharidusained kutseõppeasutuses

Põhikooli ja gümnaasiumi riiklik õppekava (VV määrus nr 56 25. jaanuar 2002) sätestab, et riikliku

õppekava alusel määratletakse kutseõpppeasutuste õppekavade kohustuslik üldhariduslik sisu (§1

lõige 3).

Üldharidusainete ainekavad on aluseks kutsekeskhariduse õppekavade väljatöötamisele.

Üldharidusainete õppemaht on vähemalt 40 õppenädalat, mis sisaldab 32 õppenädalat kohustuslikke

üldharidusaineid ja 8 õppenädalat kutse- või eriala toetavaid üldharidusaineid.

1. EESTI KEEL

Maht 4 õn

1. Üldalused

1.1.Eesti keele aineõpetuse kohustuslik maht on 3 õppenädalat.

1.2.Ainekava kohustuslik õppesisu koosneb kahest osast: õigekeelsus (2 õn) ja väljendusõpetus (1

õn). Ainekava teemade täpne paigutus ja järjestus kooli ainekavas on kooli otsustada.

1.3.Kutseõppeasutus soovib õpilaste huve ja kooli võimalusi arvestades õpetada osa väljendusõpetus

lisaks 1õn. Seega on eesti keele õppemaht 4 õn.

2. Õppe-eesmärgid

Eesti keele õpetamisega taotletakse, et õpilane:

• arendab oma suulist ja kirjalikku väljendusoskust;

• arendab suutlikkust vastu võtta, hinnata, kasutada ja edastada teavet;

• arendab oma õpioskusi ja tekstiga töötamise oskust;

• omandab suhtlemisvalmiduse;

• väärtustab emakeelt ja rahvuskultuuri.

3. Õigekeelsus (2õn)

3.1. Õppesisu

3.1.1. HÄÄLIKUÕPETUS. Keele häälikusüsteem. Silp ja silbitamine.

3.1.2. ÕIGEKIRJUTUS. Eesti keele õigekirja põhimõtted. Täheortograafia põhireeglid. Võõrsõnade

olemus ja ortograafia: h, f ja š kvantiteedi märkimine. Algustähe ortograafia põhireeglid. Sõnade

kokku- ja lahkukirjutamise põhimõtted ja reeglistik. Arvude märkimine kirjas. Sõnade poolitamine.

Lühendamise põhimõtted; lühendite märkimine kirjas. Keelekäsiraamatute kasutamine õigekirja

kontrollimiseks.

3.1.3. VORMIÕPETUS. Sõnaliigid. Käänete süsteem eesti keeles. Käändsõnavormide ja omadussõna

võrdlusastmete moodustamine. Nimede käänamine. Arv- ja asesõna käänamise erijooni. Pöördsõna

vormistik. Pöördeliste ja käändeliste vormide moodustamine. Eesti keele sõnaraamatu kasutamine

vormide moodustamiseks ja kontrollimiseks.

3.1.4. LAUSEÕPETUS. Lause. Liht- ja liitlause. Üte, lisand, lauselühend. Otse- ja kaudkõne. Lausete

kirjavahemärgistamine. Sõnade järjekord lauses. Ühildumine. Rektsioon.

3.1.5. KEELE SÕNAVARA. Keele sõnavara ja selle rikastamise võimalused. Kirjakeele ja argikeele

sõnavara.


57

4. Väljendusõpetus (2õn)

4.1. Õppesisu

4.1.1. TEKST. Teksti mõiste. Teksti terviklikkus ja liigendamine, lõik; sidusus; alustus ja lõpetus.

Suuline ja kirjalik tekst. Väljendusvahendite eripära sõltuvalt eesmärgist, adressaadist ja olukorrast.

Erisuguste tekstide lugemine.

4.1.2. MEEDIATEKST. Meediateksti olemus ja eripära. Uudis, olemuslugu, intervjuu, arvustus,

reportaaž, reklaam.

4.1.3. TEABETEKST. Teabeteksti olemus ja eripära. Refereerimine, tsiteerimine; allikaviide;

konspekteerimine.

4.1.4. ILUKIRJANDUSTEKST. Ilukirjandusliku teksti olemus ja eripära. Keelekasutuse

kujundlikkus. Kirjeldus, jutustus, arutlus. Lüüriline eneseväljendus.

4.1.5. TARBETEKST. Tarbeteksti olemus ja eripära. Avaldus, elulookirjeldus, kiri, apellatsioon,

volikiri, protokoll.

4.1.6. TEKSTI KOOSTAMINE. Teema. Materjali kogumine. Ainestiku järjestamise põhimõtted ja

võimalused. Teksti viimistlemine. Arutlev kirjand. Sagedasemad sõnastus- ja stiilivead.

4.1.7. TEKSTI VORMISTAMINE. Pealkirjastamine, liigendus, paigutus.

4.1.8. SUULINE TEKST. Igapäevasuhtlus, vestlus, tutvustus, kaastundeavaldus. Kõneks

valmistumine, esinemine. Olmekõned: tervitus, õnnitlus, tänukõne. Informeerivad kõned: ettekanne,

sõnavõtt koosolekul.

4.2. Õpitulemused

Õpilane

• kasutab eesti kirjakeelt põhijoontes õigesti;

• teab keeleõpetuse põhimõisteid, sõnade põhiliigitust ja muutesüsteemi;

• teab ortograafia põhireeglistikku;

• oskab kasutada keelekäsiraamatuid sõnavalikul, õigekirja kontrollimisel ja vormimoodustuses;

• oskab eristada eri tekstitüüpe, tunneb ära kujundliku keelekasutuse;

• oskab oma mõtteid kõnes ja kirjas edasi anda, arvestades eesmärki, adressaati, olukorda;

• oskab oma seisukohti põhjendada ja näiteid tuua;

• leida vajalikku teavet, seda kasutada ja edastada;

• oskab loetut ja kuulatut kokkuvõtlikult refereerida, väljendada selle kohta oma arvamust, saadud

ainestikku uue teksti loomisel kasutada;

• oskab vestlust alustada, vestelda ja kaasvestlejaid kuulata;

• oskab koostada ja esitada olmekõnet;

• oskab koostada ja korrektselt vormistada olulisi tarbekirju.

5. Hindamine

Iga õppesisus loetletud teema siseselt sooritatakse erinev hulk tunnikontrolle ja kontrolltöid (kokku

3-8, sõltuvalt teemade ulatuslikkusest). Igapäevase õppetöö hindamine toimub tunnitöö käigus

jooksvate hinnete näol. Tekstiõpetuse teema läbivõtmine on teemadest viimane, selle kokkuvõttev

hinne moodustub neljast kuni viiest (sõltuvalt aine mahust vastaval erialal) arutleva klassikirjandi

hindest ja on aluseks lõpueksamile pääsemisele. Lõputunnistuse hinnetelehele kantakse aastahinnete

koondhinne ja eksamihinne.


58

2. KIRJANDUS

Maht 2 õn

1. Üldalused

1.1. Kirjanduse aineõpetuse kohustuslik maht on 2 õppenädalat.

1.2. Ainekava kohustuslik õppesisu koosneb kahest osast: maailmakirjandus (1 õn) ja eesti kirjandus

(1 õn). Ainekava teemade täpne paigutus ja järjestus kooli ainekavas on kooli otsustada. Poeetika

mõisteid õpitakse nii eesti kui ka maailmakirjanduse käsitlemisel.

1.3. Õppeaja jooksul on õpilane kohustatud läbi lugema vähemalt 8 ulatuslikumat ilukirjandusteost,

mille valikule viidatakse ainekavas suurtähtedega.

2. Õppe-eesmärgid

Kirjanduse õpetamisega taotletakse, et õpilane:

• saab ülevaate eesti ja maailmakirjanduse olulisematest esindajatest ning teostest;

• rikastab oma lugemiskogemust, arendab lugemiskultuuri;

• väärtustab ilukirjandust kui tunde- ja mõttemaailma rikastajat, minapildi avardajat;

• mõistab ilukirjanduse tähtsust rahvus- ja maailmakultuuri osana.

3.Õppesisu

3.1. Poeetika

3.1.1. ILUKIRJANDUSTEKSTI ERIPÄRA. Kujundlik keelekasutus. Kirjanduse põhiliigid ja -

žanrid. Kõla-, kõne- ja lausekujundid. Metafoor.

3.1.2. LÜÜRIKA. Lüüriline eneseväljendus, temaatika; vormid, riim. Luuletus. Lüroeepika.

3.1.3. DRAMAATIKA. Dialoog, sündmus, karakter, kompositsioon. Tragöödia, komöödia, draama.

Dramatiseering, stsenaarium.

3.1.4. EEPIKA. Kirjeldus, alltekst; tegelane, vaatepunkt, süžee. Eepos, romaan, novell, jutustus,

lühivormid.

3.2. Maailmakirjandus

3.2.1. ANTIIK-, KESK- ja RENESSANSIAEG. Antiikmütoloogia. Näiteid eepostest. Antiikteater.

Antiiktragöödia näide. Piibel: tegelasi ja tekstinäiteid. Renessansi iseloomustus. Boccaccio 1-2

novelli. SHAKESPEARE’i üks näidend.

3.2.2. VALGUSTUS JA ROMANTISM. Valgustuse iseloomustus. Goethe “Faust” I osa (katkendid).

Romantismi iseloomustus. Scott “IVANHOE” või Hugo “JUMALAEMA KIRIK PARIISIS” või

Mérimée “CARMEN” või C. või E. BRONTË üks proosateos. Byroni või Heine luule.

3.2.4. REALISM, MODERNISM JA POSTMODERNISM. Realismi ja modernismi iseloomustus.

BALZACI või STENDHALI või FLAUBERT`i või TOLSTOI või DOSTOJEVSKI üks romaan.

Tšehhovi 1-2 novelli. REMARQUE`i või HEMINGWAY üks romaan või Bulgakovi “MEISTER ja

MARGARITA”. Hesse või Kafka või Salingeri üks proosateos. Modernistlik luule. Näiteid 2-3 autori

loomingust: Baudelaire, Mallarme, Verlaine, Rimbaud, Whitman, Blok, Ahmatova, Jessenin, Lorca,

Tagore, Leino, Eliot. Modernistlik ja absurditeater. Näiteid 1–2 autori loomingust: Ibsen, Pirandello,

Brecht, Beckett, Ionesco, Williams, Albee (katked). Postmodernismi iseloomustus. Üks tänapäeva

MAAILMAKIRJANDUSE TEOS õpilase valikul.

3.3. Eesti kirjandus

3.3.1. EESTI KIRJANDUSE TEKE JA ARENG. Rahvusromantismi iseloomustus. Kreutzwaldi

muinasjutud. „Kalevipoeg“ (katked). Koidula luule. Liivi luule. KITZBERGI või VILDE üks

näidend.

3.3.2. EESTI KIRJANDUS 20. SAJANDI I POOLEL. “Noor-Eesti” kirjanduse ja keele ja kunsti

uuendajana. Näiteid Suitsu, Underi, Visnapuu, Sütiste, Alveri luulest. Tuglase 1–2 novelli. Näiteid

Gailiti või Vallaku lühiproosast. Tammsaare “TÕDE ja ÕIGUS” I osa.


59

3.3.3. EESTI KIRJANDUS 1940–2000. Näiteid 2–3 autori luulest: Lepik, Laaban, Merilaas,

Alliksaar, Vaarandi, Laht, Kaalep, Niit. Üks TRAADI või VALTONI või UNDI proosateos. Näiteid

2–3 autori luulest: Kaplinski, P.-E. Rummo, Runnel, Luik, Viiding, Kareva. Üks KROSSI romaan.

Üks UUDISKIRJANDUSE TEOS õpilase valikul.

4. Eesti nüüdiskirjandus

4.1. Õppesisu

4.1.1. Kodu- ja väliseesti kirjanduse arengujooni 1940. aastast tänapäevani. Gailiti või Ristikivi või

Mälgu ühe romaani lähivaatlus. Viirlaid “Ristideta hauad” või Helbemäe “Ohvrilaev”.

4.1.2 PROOSA. Näiteid Hindi või Smuuli proosast. Näiteid Kallase või Undi proosast. Näiteid

Tuuliku või Peegli või Traadi loomingust.

4.1.2. LUULE. Näiteid Krossi, Niidu, Merilaasi, Sanga, Lepiku luulest. Näiteid kassetipõlvkonna

luulest.

4.1.3. DRAMAATIKA. Vetemaa või Kruusvalli ühe näidendi lähivaatlus.

4.1.4. UUEM KIRJANDUS. Näiteid Valtoni, Muti, Saadi, Luige, Bergi, Sauteri, Tode teostest; 1-2-

teose lähivaatlus.

5. Aeg ja inimesed 20. sajandi maailmakirjanduses

5.1. Õppesisu

5.1.1. LÄÄNE-EUROOPA KIRJANDUS. Hemingway ühe teose lähivaatlus. Näiteid Hesse või Th.

Manni lühiproosast. Näiteid Hamsuni loomingust. Hašek “Vahva sõduri Švejki juhtumised

maailmasõja päevil” (katked). Saint-Exupéry ühe teose lähivaatlus. Christie ühe teose lähivaatlus.

5.1.2. VENE KIRJANDUS. Bulgakovi ühe teose lähivaatlus. Näiteid Majakovski või Jessenini

uulest. Näiteid Solženitsõni loomingust.

5.1.3. DRAMATURGIA. 1-2 näidendi lähivaatlus.

5.1.4. UUDISKIRJANDUS. 1-2 teose lähivaatlus.

6. Õpitulemused

Õpilane:

• mõistab ilukirjanduse väärtust ja lugemise tähtsust;

• on lugenud vähemalt 8 ulatuslikumat ilukirjandusteost;

• teab eesti ja maailmakirjanduse olulisemaid esindajaid ja teoseid ainekava piires;

• teab poeetika põhimõisteid;

• oskab loetud kirjandusteoste kohta oma mõtteid ja arvamusi avaldada.

• teab üldjoontes kirjanduse arengujooni 1940. aastast tänapäevani,

• teab eesti nüüdiskirjanduse tähtsamaid esindajaid,

• oskab loetud teoste kohta suuliselt ja kirjalikult väljendada oma arvamusi,

mõtteid ja seisukohti

• luges läbi 3-4 kirjandusteost, oskab loetud teoste kohta avaldada oma mõtteid ja arvamusi;

• teab käsitletud maailmakirjanduse autoreid ja teoseid, nende temaatikat;

• väärtustab kirjandust aja ja inimese kujutajana.

7. Hindamine

Iga õppesisus loetletud teema kestel toimub jooksev hindamine tundides (kirjanduslike tekstide

analüüs, ülesanded, rühmatööd tunnis, tunnikontrollid). Iga tervikteose läbilugemise järel sooritatakse

erinevad hindelised ülesanded läbiloetud teose põhjal (2-4, vastavalt teose mahule). Koondhinne

kujuneb kõikide arvestuslike tööde kaalutud keskmisest hindest. Lõputunnistuse hinnetelehele

kantakse aastahinnete koondhinne.


60

3. VÕÕRKEEL

Maht 6 õn, sellest A-võõrkeel (inglise keel või saksa keel) 3õn

B-võõrkeel (vene keel) 3õn

1. Üldalused

1.1.Võõrkeele aineõpetuse kohustuslik maht eesti õppekeelega õpperühmades on 6 õppenädalat

1.2. Õppenädalate järjestus on fikseeritud kooliõppekavas.

2. Õppe-eesmärgid

Võõrkeele õpetusega taotletakse, et õpilane:

• tunnetab võõrkeelte õppimise vajadust;

• saab aru inimeste igapäevasest ja erialaga seotud võõrkeelsest kõnest ja vestlusest;

• kasutab, täiendab ja arendab omandatud õpiviise- ja võtteid;

• omandab lugemisvilumuse, mõistab lihtsamaid erialaseid tekste;

• oskab kasutada seletavat sõnaraamatut;

• julgeb ja oskab suhelda õpitavates võõrkeeltes;

• oskab ennast kirjalikult väljendada õpitud temaatika piires;

• teab õpitavate keelte maade kultuurile iseloomulikke käitumis- ja suhtlusnorme, nende kasutamist

kõnes ja kirjas;

• oskab omandatud keeleoskust iseseisvalt arendada ja teisi võõrkeeli juurde õppida.

3. Õppesisu

3.1. Kõnearendus-, lugemis-, kuulamis- ja kirjutamisteemad

3.1.1.PEREKOND JA KODU: abielu ja perekond, rollid ja suhted perekonnas, majapidamistööd,

kodu ja kasvatus, unistuste kodu, perekonna eelarve, majapidamisraha, taskuraha.

3.1.2. INIMENE JA ÜHISKOND: mina isiksusena teiste seas, iseloom, võimed, eelistused, nõrkused,

suhted teistega.

3.1.3. LOODUS KUI ELUKESKKOND: loodus ja tema kaitse, looduskaitsealad, kliima ja

loodusrikkused, puhkus, reisimine ja matkamine, maa ja linn.

3.1.4. HARIDUS JA TÖÖ: haridussüsteem ja õppimisvõimalused Eestis ja õpitava keele maades, töö

ja tööpuudus, ametid ja elukutsed: kutsevalik, karjäär ja prestiiž.

3.1.5. INIMENE JA TEHNIKA: olmetehnika, arvutitehnika ja sellega seotud probleemid, tehnika

areng.

3.1.6. IGAPÄEVANE ELU: tervislik eluviis, toitumine, sportimine ja spordialad, tervise- ja

tippsport, suitsetamine, alkohol, narkootikumid, suhtlemine teeninduses.

3.1.7. KULTUUR JA LOOMING: teater, kino, muusika, ilukirjandus, kunst.

3.1.8. MEEDIA: televisioon, raadio ja kirjutav press, reklaam ja tema roll.

3.1.9. EESTI: riigikord, kultuuri-, majandus- ja poliitilised kontaktid, kultuuritavad, olulisemad

pühad, nendega seotud kombed, söögitraditsioonid ja rahvustoidud.

3.1.10. ÕPITAVAT KEELT KÕNELEVAD MAAD: riigikord, kultuuri-, majandus- ja poliitilised

kontaktid, kultuuritavad, olulisemad pühad, nendega seotud kombed, söögitraditsioonid ja

rahvustoidud.

3.2 Keeleteadmised

3.2.1 Inglise keel:

• nimisõna: üld- ja pärisnimede kasutamine, loendatavad ja loendamatud nimisõnad, nimisõnalised

fraasid ja nende kasutamine; abstraktsed nimisõnad; omastav kääne, kahekordne omastav kääne a

friend of theirs; ainsuse ja mitmuse kasutamise erijuhud all, every, whole, none of jt;

• artikkel: artikli kasutamine üld- ja pärisnimedega, ainenimedega, abstraktsete nimisõnadega; artikli

asendajad; artikli puudumine; väljendid umbmäärase artikliga, määrava artikliga, ilma artiklita;


61

• omadussõna: -ing, -ed-lõpulised (kesksõnalised) omadussõnad; liitomadussõnad; so ja such, enough

ja too kasutamine; sõnajärg mitme täiendsõna puhul; võrdlusvormid (not) as...as, not enough to...,

too...to; the + omadussõna the elderly; eritüvelised võrdlusastmed; little + loendatav/loendamatu

nimisõna; omadussõna + to-infinitiiv/that osalause : I'm happy to see them again/He was happy that

they were coming to the party;

• arvsõna: lihtmurrud, kümnendmurrud, aritmeetilised põhitehted, erinevad mõõtühikud;

• asesõna: umbmäärased asesõnad some, any, no, many, much, a few, a lot of, one, every, each, all,

both, another, (the) other(s)either, neither; umbisikulised asesõnad it, there; • tegusõna: kõneviisid;

aktiiv ja passiiv: aktiivi ajavormid Present Perfect Progressive, passiivi ajavormid Present

Progressive, Present Perfect, Future Simple;

• tegusõna põhivormid; modaalverbid can, could, may, might, must /have to, mustn't, ought to,

should, will, would, need, needn't, used to + infinitiiv ja nende kasutus; tingimuslaused (Conditional

I, II); ajamääruslaused;

• määrsõna: määrsõna koht lauses; mitmetähenduslikud määrsõnad badly, rather, right, shortly, so,

still; kahe erineva vormiga määrsõnad loud/loudly, quick/quickly, cheap/cheaply jt;

• eessõna: ajamäärustes esinevad eessõnad after, before, between, in, on, for, until, till since,

from...to/till, by; kohamäärustes esinevad eessõnad in, at, on, up, near, under, above, behind, in front

of, between, to, into, towards, up to, over, from, out of, off, down, through, opposite, round, next

to/beside; viisimäärustes esinevad eessõnad by, on, in with, without; eessõnalised fraasid at the

beginning of jt; nimi- ja omadussõnad, mis nõuavad enda ees teatud eessõna by car, for sale, at last jt;

nimi-, omadusja tegusõnad, mis nõuavad enda järel teatud eessõna advice on, afraid of, belong to jt;

• lauseõpetus: fraaside ja lausete ühendamine; it ja there lause algul; teksti seostamine tervikuks

(cohesion); idioomid keeles;

• sidesõna: siduvad sidesõnad as well as, besides, not only...but also; vastandavad sidesõnad however,

only, still, yet; põhjuslik sidesõna for; järelduslikud sidesõnad then, therefore; alus-, sihitis- ja

öeldistäitelauseid alustavad sidesõnad that, if, whether, who, whose, what, which, whoever, whatever,

whichever, how, when, where, why, however, whenever, wherever; ajamääruslauseid alustavad

sidesõnad as, when, after, before, since, until/till, whenever, while, as long as, all the time, by the

time; viisimäärust alustavad sidesõnad how, however, the way; võrdlusmääruslauseid alustavad

sidesõnad as if, like; kordav sidesõna the...the; otstarbemääruslauseid alustavad sidesõnad in order +

to + infinitiiv; põhjusmääruslauseid alustavad sidesõnad since; tagajärjemääruslauseid alustav

sidesõna so; tingimusmääruslauseid alustavad sidesõnad even if, in case, supposing;

mööndusmääruslauseid alustavad sidesõnad although, even if;

• sõnatuletus: sõnade liitmine; ees- ja järelliited; tähtsamad nimisõnu tuletavad järelliited -er/-or, -ist,

-ics,- ism, -ion/-ation, -ing, -ness, -let, -ment, -ee, -dom, - ence/-ance, -ess, -hood, -ity, -ship, -th;

enamesinevad omadussõnu tuletavad järelliited -able, -al, -ed, -en, -ent/-ant, -ful, -ic, -ish, -ive, -less,

-ous, -ly, -y; enamesinevad omadussõnu tuletavad eesliited anti-, non-, post-, pre-, un-, in- (im-, il-,

ir-); enamesinevad tegusõnu tuletavad järelliited -ate, -en, -fy/- ify; enamesinevad tegusõnu tuletavad

eesliited co-, de-, dis-, ex-, inter-, mis-, over-, out-, pre-, re-, un-, under-.

3.2.2. Saksa keel:

• nimisõna: nimisõna ja grammatiline sugu, nimisõna soo määramine tähenduse ja vormitunnuste

järgi; nimisõnade ainsus ja; ainult ainsuses või ainult mitmuses kasutatavad nimisõnad; nimisõna

käänamine, nimisõna käändkonnad (tugev, nõrk, naissoost nimisõnad);

• artikkel: umbmäärane ja määrav artikkel, nullartikkel (artikli puudumine); artikli kasutamine

üldnimedega, ainenimedega, abstraktse tähendusega nimisõnadega, geograafi-liste ja isikunimedega;

• omadussõna: käänamine; omadussõna öeldistäite ja täiendina; võrdlusastmed ja nende kasutamine;

omadussõna substantiveerimine;

• arvsõna ja mõõtühikud: põhi- ja järgarvud; murdarvud (liht- ja kümnendmurrud); protsent; kellaaeg,

kuupäev, aasta; pikkus, kaal, vahemaad;

• asesõna: isikulised asesõnad, käänamine ja kasutamine; omastavad asesõnad, käänamine ja

kasutamine; näitavad asesõnad dieser, jener, der, derselbe; siduvad asesõnad der, die, das;


62

umbisikuline asesõna es; umbmäärased asesõnad man, einer, keiner, jeder, jemand, niemand, etwas,

alle(s), nichts, beide, viele, einige, mehrere; küsivad asesõnad wer, was, was für einer, welcher;

• tegusõna: reeglipärased/nõrgad ja ebareeglipärased/tugevad tegusõnad, nende põhivormid ja

pööramine; tegusõnade haben ja sein ja werden kasutamine; modaaltegusõnad, pööramise

iseärasused, tähendused ja kasutamine infinitiiviga ning põhiverbina, tarindi

modaalverb+infinitiivperfekti moodustamine; enesekohased tegusõnad; umbisikulised väljendid

tegusõnaga; indikatiivi aktiivi ajavormid Präsens, Präteritum (moodustamine ja kasutamine);

• käskiv kõneviis (imperatiiv): moodustamine ja kasutamine;

• konjunktiivi aktiivi vormide Präsens, Präteritum, Perfekt, Plusquamperfekt, Futur I ja Konditional

I (würde+Infinitiv I) moodustamine; konjunktiivi kasutamine soovlausetes, viisakate küsimuste ja

soovide väljendamiseks, võimalikkuse/potentsiaalsuse väljendamiseks;

• passiiv: Vorgangspassiv Präsens, Präteritum, Perfekt; Präsens, Präteritum; isikuline ja

umbisikuline passiiv (kahe- ja kolmeliikmeline); eessõnade von ja durch kasutamine

kolmeliikmelises isikulises passiivis; Infinitiv I Aktiv, Infinitiv I Vorgangspassiv; Infinitiivi

kasutamine partikliga zu ja ilma; infinitiivi substantiveerimine; infinitiivkonstruktsioonid um...zu,

ohne...zu, statt...zu, haben...zu, sein...zu; oleviku ja mineviku kesksõnad (Partizip I, Partizip II);

tegusõnade rektsioon;

• määrsõna: koha-, aja- viisi-, hulga- ja põhjusmäärsõnad; määrsõnade võrdlusastmed;

• modaalsed abisõnad: modaalsõnad anscheinend, hoffentlich, leider, sicherlich, vielleicht,

wahrscheinlich, wohl; partiklid aber, auch, denn, doch, eben, erst, ja, mal;

• eessõna: eessõnad daativi ja akusatiiviga (an, auf, hinter, in, neben, über,

unter, vor, zwischen); eessõnad daativiga (aus, au8er, bei, entgegen, gegenüber, mit, nach, seit, von,

zu; passiivselt omandatavad eessõnad (binnen, entsprechend, gemäß, laut, zufolge, zuliebe, zuwider);

eessõnad akusatiiviga (bis, durch, für, ohne, um, gegen, wider, entlang); eessõnad genitiiviga (anstatt,

außerhalb, trotz, ungeachtet, unweit, während, wegen;

• sidesõnad: rinnastavad sidesõnad ja siduvad määrsõnad (Konjunktionadverbien) (und, sowohl...als,

auch, weder...noch, nicht nur...sondern auch, außerdem, oder, entweder...oder, sonst, aber, doch,

jedoch, sondern, dagegen, denn, nämlich, deshalb, deswegen, darum, also, trotzdem, zwar...aber

(trotzdem); alistavad sidesõnad (dass, als, wenn, weil, nachdem, bevor, ehe, bis, seit(dem), während,

obwohl, als ob, so da8, soviel, soweit);

• lauseõpetus: lihtlause; jaatavad, eitavad ja küsilaused; lausemudelid öeldise pöördelise vormi (finite

Verbform, finites Verb) asukoha järgi; lauseliikmed (alus, öeldis ja neid laiendavad kohustuslikud ja

vabad lauseliikmed (sihitis, määrus, täiend); tähtsamad sõnajärjereeglid;

• liitlause; rindlause ja põimlause;

• põimlause: kõrvallaused, nende liigid süntaktiliste funktsioonide järgi, kõrvallausetele vastavad

tegevusnimelaused (Infinitivsätze, Infinitivkonstruktionen): täiendlaused (Attributsätze), aluslaused

(Subjektsätze), sihitislaused (Objektsätze), määruslausete (Adverbialsätze) alaliigid: ajalaused

(Temporalsätze), viisilaused (Modalsätze), võrdluslaused (Komparativsätze), põhjuslaused

(Kausalsätze), tingimuslaused (Konditionalsätze), otstarbelaused (Finalsätze), tagajärjelaused

(Konsekutivsätze), möönduslaused (Konzessivsätze), määralaused (Restriktivsätze), vastandlaused

(Adversativsätze);

• sõnatuletus: liitsõnad (liitnimisõnad, liittegusõnad, liitomadussõnad); nimiomadus- ja tegusõnade

tuletamine ees- ja järelliidetega; nimisõnade järelliited (-er, -ler, -ner, -ung, -schaft, -heit, -keit);

omadussõnade järelliited (-ig, -lich, -(i)sch, -bar, -haft, -los, -sam); nimi- ja omadussõnade eesliited

(un-, Un-, miß-, Miß-); tegusõnade lahutamatud eesliited (be-, emp-, ent-, er-, ver-, zer-, ge-, miß-);

tegusõnade lahutatavad eesliited (ab-, an-, auf, aus-, bei-, mit-, nach-, vor-, da(r)-, ein-, fort-, her-,

hin-, los-, weg-); tegusõnade lahutatavad/lahutamatud eesliited (durch-, über-, um-, unter-);

• õigekiri: suur ja väike algustäht nimisõnade ja substantiveeringute kirjutamisel; punkt, küsi- ja

hüüumärk lause lõpus, punkt järgarvudega; koma loetelus ja lihtlauses.


63

3.2.3. Vene keel:

• nimisõna: käänamine ainsuses ja mitmuses;

• omadussõna: võrdlusastmed (na redkost krassivaja, udivitelno komfortnõi, tšrezvõtšaino

interesnoje);

• arvsõnad ja mõõtühikud: arvsõnade käänamine;

• asesõna: asesõnade käänamine;

• tegusõna: pööramine, ajavormid;

• määrsõna: võrdlusastmed;

• eessõna: nesmotrja na ..., vopreki (tšemu?), eessõnade sünonüümia;

• sidesõnad: i, da, ni..., ni; a takže i; kak... tak i; no, da; ne..., a; ne tolko ..., no i ...;

• lausemoodustus: ühilduv ja mitteühilduv täiend, üte, liitöeldis ja kesksõna lihtlauses; liitlause (rind-

ja põimlause), kõrvallause (alus-, sihitis- ja määruslause);

• sõnatuletus: liitsõnade moodustamine; liited, tunnused;

• õigekiri: rõhuta täishäälikud; eessõna ja nimisõna lahku kirjutamine; arvsõnade õigekiri; ees- ja

perekonnanimede ning tähtsamate geograafiliste nimede õigekiri; kirjavahemärgid (punkt, küsi- ja

hüüumärk lause lõpus; koma liht- ja liitlauses);

• praktiline stilistika ja keelendid: sünonüümid, antonüümid ja paronüümid; viited; subjektiivse

hinnangu andmise keelelised vahendid; suhtumist, eesmärki, seisundit väljendavad keelendid; kõne-,

teadusliku, publitsistika- ja ametikeele stilistilised iseärasused; enamkasutatavad ühiskondlik-

poliitilised, üldteaduslikud, meditsiini-, spordi-, psühholoogia, sotsioloogia ja loodusalased terminid.

4. Õpitulemused

4.1. Kuulamisel õpilane:

• mõistab kõnelejate olmeteksti ja telefoni teel edastatud teateid, eeldusel, et need on lähedased

standardkeelele;

• oskab jälgida raadio- ja TV-uudiseid ning -teateid, et saada vajalikku infot;

• oskab tuletada tundmatute sõnade tähendust konteksti abil temale tuntud elementide kaudu;

• oskab eristada kuulatu detaile ja järjestada sündmusi; • mõistab 5–10-minutilist lühiloengut ning

eristab sellest olulist infot.

4.2. Kõnelemisel õpilane:

• oskab kasutada vastavale võõrkeelele omast intonatsiooni, rütmi ja rõhku;

• oskab vestelda põhitemaatika ulatuses ning esitada ja põhjendada oma vaateid ja seisukohti;

• teab suhtlusetiketti ja oskab seda kasutada;

• oskab suhelda võõrkeeles nii vahetult kui ka telefoni teel;

• oskab vestluses vajadusel kasutada kompensatsioonistrateegiaid.

4.3. Lugemisel õpilane:

• mõistab funktsionaalstiililt erinevaid tekste, sh mitmesuguseid kasutamisjuhiseid;

• oskab leida tekstist talle vajalikku või teda huvitavat informatsiooni;

• oskab teksti mõistmiseks kasutada pealkirju, illustratsioone, jooniseid, skeeme, kirjapilte;

• oskab tuletada tundmatute sõnade tähendust konteksti abil temale tuntud elementide kaudu;

• teab oma emakeeles kasutatavate rahvusvaheliste sõnade tähendusi ning oskab neid teadmisi

kasutada võõrkeelset teksti lugedes;

• oskab leida ja kasutada õpitava võõrkeele vahendusel infot eri allikatest;

• oskab kasutada sõnaraamatuid ja teatmeteoseid.

4.4. Kirjutamisel õpilane:

• oskab kirjutada teateid ja lihtsamaid mitteametlikke kirju;

• oskab teha märkmeid loetu ja kuulatu põhjal;

• oskab täita ankeete ja vastata küsimustikele;

• oskab kirjutada elulookirjeldust (CV);

• oskab kirja panna olulist infot kuulates telefonikõnet;

• oskab kirjutada kirjeldavaid tekste, referaate;

• teab õigekirja ja kirjavahemärke, vajadusel oskab neid kontrollida teatmeteoste abil.


64

5. Hindamine A- võõrkeel

Nõutavad õpitulemused, nende omandatuse kontrollimise aja ja viisi ning hindamise põhimõtted

tehakse õpilastele teatavaks õppeperioodi alguses.

Üksiktulemuste hindamine – igapäevase õppetöö hindamine jooksvate hinnetega (tõlketöö, test,

referaat, rühmatöö või muu suuremahuline teadmiste ja oskuste kontroll teema läbimise järel).


Jooksvate hinnete alusel pannakse välja osa kokkuvõtvatest hinnetest (kas poolaasta- või aastahinne).

Perioodi hindamine – toetub üksiktulemuste hindamisele. Perioodi hindamine toimub

õppetöögraafikus ette nähtud perioodide järel. Perioodi hinnete alusel pannakse välja osa

kokkuvõtvatest hinnetest.

Kokkuvõttev hindamine ehk koondhinne – õpitulemuste saavutatusele hinnangu andmine õppeaine

läbimise järel. Koondhinneteks võivad olla aastahinne või aastahinnete koondhinne. Lõputunnistuse

hinnetelehele kantakse aastahinnete koondhinne.

6. Hindamine B-võõrkeel

Hinnatakse:

Õpilase igapäevast õppetööd: keeleoskuse kõiki aspekte ning iseseisvat lugemist ja referaatide

koostamist, ettekannete tegemist (tugevates gruppides).

Väljendamisoskust rollimängus/intervjuus, vestluses, raamatute, filmide arutlusel.

Kirjalikult koostatud dokumente, elulookirjeldust; jutukest, kirjandit, arvamusavaldust.

Teema läbimise järel sooritatakse kas kontrolltöö, test või arvestus (sõltuvalt grupist).

Koondhinne kujuneb kõikide arvestuslike tööde kaalutud keskmisest hindest. Lõputunnistuse



65

4. MATEMAATIKA

Maht 5 õn

1. Üldalused

1.1.Matemaatika aineõpetuse kohustuslik maht on 4 õppenädalat:

• Reaalarvud, võrrandid ja võrratused (1 õn);

• Trigonomeetria. Vektor tasandil (1 õn);

• Joone võrrand. Jada. Funktsioonid I (1 õn);

• Piirväärtus ja tuletis (1 õn).

1.2.Kutseõppeasutus soovib õpilaste huve ja kooli võimalusi arvestades õpetada osa Funktsioonid II

lisaks 1õn. Seega tuleb aine kogumahuks 5 õn.

1.3.Matemaatika ainekava sisu on määratud matemaatika tähenduse ja funktsioonidega kultuuris ja

ühiskonnas. Loogika kui matemaatika põhiline tulemusteni jõudmise viis on saanud tähtsaks

vahendiks ka paljudes teistes teadustes, inimtegevuses tervikuna. Inimese täisväärtuslik areng ja

toimetulek kaasaegses ühiskonnas ei ole mõeldav loogilise mõtlemise kultuurita. Oskus olukordi

loogiliselt analüüsida, jõuda antud faktidest loogiliste arutluste kaudu järeldusteni, eristada olulist

ebaolulisest, tõestatut ebatõestatust, oskus järjestada, klassifitseerida, püstitada hüpoteese, neid

tõestada või ümber lükata, oskus kasutada analoogiaid – kõike seda ja veel palju muud omandab

inimene eeskätt matemaatikaga tegeldes. Siit tuleneb matemaatikaõpetuse teine oluline funktsioon:

õpilaste võimete igakülgne arendamine ja arenguvõimelise isiksuse kujundamine.

1.4.Matemaatika toetab teisi teadusi mitte ainult korrektse mõtlemistehnoloogia, vaid ka keele ja

meetoditega. See avaldub eriti uurimisobjekti modelleerimisel ja saadud mudeli analüüsimisel.

Analoogiliselt peab ka matemaatikaõpetus täitma teatavat metodoloogilis-kommunikatiivset

funktsiooni. Matemaatikaõpetus peab täitma ka praktilis-rakenduslikku funktsiooni, sest osa

matemaatika tulemustest ja keelest on sedavõrd juurdunud igapäevaellu, et neid valdamata on

inimesel mõeldamatu ühiskonnas toime tulla.

1.5.Matemaatika õppimine arendab püsivust, sihikindlust, kriitilist mõtlemist, loomingulist aktiivsust.

Matemaatikaõpetus avab matemaatika seesmise harmoonia, võimaldab tunnetada loogilise

mõttekäigu ilu ja elegantsust, soodustab geomeetriliste vormide tajumist.

1.6. Matemaatikakursuste õppesisu on orienteeritud kutse-, eri- ja ametialal tööle asumisele, teemade

käsitlemisel on matemaatilisi mõisteid ja meetodeid tutvustav ning nende meetodite rakendusi

illustreeriv iseloom. Teemade käsitlus ja sügavus ei taotle üldkeskhariduse ulatust.

2.Õppe-eesmärgid

Matemaatikaõpetusega taotletakse, et õpilane:

• mõistab matemaatika olemust, otstarvet ja tähtsust inimtegevuses ning kultuuri arengus;

• omandab ainekavaga fikseeritud matemaatika teadmised ja meetodid ning oskab neid kasutada

ülesannete lahendamisel;

• arendab loogilist mõtlemist, arutlusoskust ja ruumikujutlust;

• arendab oskust täpselt, lühidalt ja argumenteeritult väljendada koos matemaatiliste sümbolite

kasutamisega;

• arendab endas valmidust matemaatiliste meetodite kasutamiseks erialaga seotud ülesannete

lahendamisel;

• omandab matemaatikateadmisi ja -oskusi, mis võimaldavad teiste õppeainete õppimist ja õpingute

jätkamist valitud erialal;

• õpib hindama oma matemaatilisi võimeid.


66

3.Reaalarvud, võrrandid ja võrratused (1 õn)

3.1. Õppesisu

3.1.1. REAALARVUD. Arvuhulgad N, Z ja Q, nende omadused. Irratsionaalarvud ja reaalarvud.

Arvtelje erinevad piirkonnad. Arvu absoluutväärtus. Ratsionaalavaldiste lihtsustamine. Astme mõiste

üldistamine: täisarvulise ja ratsionaalarvulise astendajaga aste. Arvu n-es juur. Tehted astmete ja

võrdsete juurijatega juurtega.

3.1.2. VÕRRANDID JA VÕRRATUSED. Lineaar-, ruut- ja murdvõrrandid, nendeks taanduvad

võrrandid. Valemite teisendamine ja muutujate avaldamine. Kahe tundmatuga lineaar- ja

ruutvõrrandite süsteem. Lineaar-, ruut- ja murdvõrratused. Ühe tundmatuga lineaarvõrratuste

süsteem. Tekstülesannete lahendamine.

4.Trigonomeetria. Vektor tasandil (1 õn)

4.1.Õppesisu

4.1.1. TRIGONOMEETRIA. Nurga mõiste üldistamine, kraadi- ja radiaanmõõt. Ringjoone kaare

pikkus, sektori pindala. Mistahes nurga trigonomeetrilised funktsioonid, nende väärtused mõnede

nurkade korral. Trigonomeetrilised funktsioonid negatiivsest nurgast. Taandamisvalemid. Nurkade

summa ja vahe trigonomeetrilised funktsioonid. Kahekordse nurga siinus, koosinus ja tangens.

Kolmnurga pindala valemid (S = 0,5ah; S = 0,5ab ⋅ sinC). Siinus- ja koosinusteoreem. Kolmnurga

lahendamine.

4.1.2. VEKTOR TASANDIL. Vektori mõiste ja liigid. Vektori koordinaadid. Vektorite liitmine,

lahutamine ja arvuga korrutamine (geomeetriliselt ja koordinaatkujul). Kahe vektori skalaarkorrutis.

Nurk kahe vektori vahel. Kahe vektori ristseis ja kollineaarsus.

5.Joone võrrand. Jada. Funktsioonid I (1 õn)

5.1. Õppesisu

5.1.1.JOONE VÕRRAND. Joone võrrandi mõiste. Sirge võrrandi erikujud (tõusu ja algordinaadiga,

kahe punktiga, punkti ja sihivektoriga). Sirge üldvõrrand. Kahe sirge vastastikused asendid tasandil.

Nurk kahe sirge vahel. Ringjoone võrrand. Joonte lõikumisülesanne.

5.1.2. JADA. Arvjada mõiste, jada üldliige. Arvjada piirväärtus. Aritmeetiline jada. Geomeetriline

jada. Hääbuv geomeetriline jada. Vastavad üldliikme ja summa valemid. Ringjoone pikkus ja ringi

pindala piirväärtusena. Arv e.

5.1.3. FUNKTSIOONID I. Funktsiooni mõiste ja üldtähis. Funktsiooni määramisja

muutumispiirkonnad. Funktsiooni esitusviisid. Paaris- ja paaritu funktsioon. Ruutfunktsioon.

Naturaalarvulise astendajaga astmefunktsioonid (y = x2n, y = x2n-1). Funktsiooni nullkohad,

positiivsus- ja negatiivsuspiirkonnad. Funktsiooni kasvamine ja kahanemine. Funktsiooni

ekstreemumid.

6. Piirväärtus ja tuletis. Hulktahukad ja pöördkehad (1 õn)

6.1.Õppesisu

6.1.1. PIIRVÄÄRTUS JA TULETIS. Funktsiooni piirväärtus ja pidevus. Funktsiooni piirväärtuse

arvutamine lihtsamatel juhtudel. Hetkkiirus. Funktsiooni tuletis. Astmefunktsiooni tuletis.

Funktsioonide summa, vahe, korrutise ja jagatise tuletised. Tuletiste leidmine. Joone puutuja tõus,

puutuja võrrand. Funktsiooni kasvamine ja kahanemine. Funktsiooni ekstreemumid. Funktsiooni

uurimise ülesande lihtsamad juhud.

6.1.2. HULKTAHUKAD JA PÖÖRDKEHAD. Hulktahukate liike.

Korrapärane prisma ja püramiid, nende täispindala ja ruumala. Silinder, koonus ja kera, nende

täispindala ja ruumala. Ülesanded hulktahukate ja pöördkehade kohta.

7. Funktsioonid II (1 õn)

7.1.Õppesisu

Negatiivse astendajaga astmefunktsioonid (y = x-1, y = x-2). Funktsiooni y = √x ja y = 3√x.

Reaalarvulise astendajaga aste. Eksponentfunktsioon (y = ax, y = 10x, y = ex) ja lihtsamad rakendused.


67

Lihtsamad eksponentvõrrandid. Arvu logaritm. Avaldiste logaritmimine ja potentseerimine.

Logaritmfunktsioon (y = logax, y = log x, y = ln x). Siinus-, koosinus- ja tangensfunktsioon, nende

perioodilisus. Mõisted arcsin m, arccos m ja arctan m. Trigonomeetrilised põhivõrrandid.

8. Õpitulemused

Kutseõppeasutuse matemaatikaõppe kursused läbinud õpilane:

• oskab arvutada peast, kirjalikult ja taskuarvutiga ning kriitiliselt oma arvutustulemusi hinnata;

• oskab teisendada algebralisi avaldisi:

• oskab lahendada ainekavas toodud võrrandeid ja võrrandisüsteeme ning võrratusi ja

võrratussüsteeme;

• oskab kasutada õpitud mõõtühikuid ja seoseid nende vahel;

• oskab lahendada kolmnurgaülesandeid;

• teab ainekavas toodud ruumilisi kehi, oskab neid joonisel kujutada ning arvutada nende pindala ja

ruumala;

• tunneb ainekavas toodud trigonomeetrilisi seoseid ja oskab neid rakendada avaldiste lihtsustamisel;

• teab ainekavaga fikseeritud funktsioonide graafikuid;

• oskab kirjeldada graafikuna esitatud funktsiooni omadusi;

• saab aru defineerimise vajalikkusest ja oskab ainekavas toodud mõisteid selgitada;

• oskab kasutada arvutusvahendeid, käsiraamatuid, tabeleid;

• saab aru matemaatiliste sümbolite keeles väljendatud tekstist;

• oskab matemaatiliselt kirjeldada ülesannetes esitatud lihtsamaid probleeme ning neid lahendada;

• oskab prognoosida ja analüüsida lahendustulemusi;

• oskab kasutada matemaatilisi teadmisi teistes õppeainetes ja igapäevaelus;

• saab aru matemaatika rollist tsivilisatsiooni arengus.

9. Hindamine

Individuaalne hindamine - kirjalikud tööd, grupitööd (paaristöö) iga teema (1õn) ulatuses neli hinnet.


Jooksvate hinnete alusel pannakse välja kas poolaasta- või aastahinne, mis kujuneb arvestuslike tööde

kaalutud keskmisest hindest.

Kokkuvõtvaks hindeks on aastahinnete koondhinne. Lõputunnistuse hinnetelehele kantakse

aastahinnete koondhinne ja eksamihinne.


68

5. FÜÜSIKA

Maht 4 õn

1.Üldalused

1.1.Füüsika aineõpetuse kohustuslik maht on 3 õppenädalat:

• mehaanika (1 õn);

• elektromagnetism (1 õn);

• mateeria vormid: aine ja väli (1 õn).

1.2.Kutseõppeasutus soovib õpilaste huve ja kooli võimalusi arvestades õpetada füüsikat

neljaõppenädalase (160 õppetundi) ainekava järgi.

1.3.Kõiki ainekava teemasid on võimalik õpetada kutseõppeasutusele sobivas mahus ja järjestuses, et

need toetuksid matemaatikale ja keemiale ning abistaksid eriala ja elektrotehnika omandamist.

Õpitakse aine ehitust, omadusi ja vastastikmõjusid, püütakse põhjendada nähtuste vahelisi seoseid.

Arvutusülesannete lahendamisel pööratakse tähelepanu ülesande sisu ja tulemuste analüüsile

põhjustagajärg seost rõhutades. Teemade käsitlus ja sügavus ei taotle üldkeskhariduse ulatust.

1.4.Füüsika tutvustab õpilasele ümbritsevat materiaalset maailma ja selles kehtivaid seaduspärasusi.

Füüsikat käsitletakse õpilasele tuttavate konkreetsete näidetega või avardatakse tema maailma

tutvustades talle uusi nähtusi, seoseid ja nende rakendusi.

2. Õppe-eesmärgid

Füüsikaõpetusega taotletakse, et õpilane:

• omandab alused nüüdisaegse füüsikalise maailmapildi kujunemiseks;

• tuleb toime kaasaegses tehnika- ja infoühiskonnas;

• omandab füüsika keele ja kasutab seda füüsikaliste nähtuste ja objektide kirjeldamiseks,

seletamiseks ning prognoosimiseks;

• tutvub füüsikaseaduste universaalsusega;

• mõistab füüsika seost tehnika, infosüsteemide ja nüüdisaegse tehnoloogia ning teiste teadustega;

• teadvustab vajadust käsitseda tehnilisi ja tehnoloogilisi seadmeid ennast ja seadmeid säästes;

• kujundab füüsikateadmiste alusel elukeskkonna säilimiseks vajalikud väärtushinnangud, tegutseb

loodust säästvalt.

Füüsika ainekava (4 õn)

3. Mehaanika

3.1.Õppesisu

3.1.1.MEHAANILINE LIIKUMINE. Ühtlane sirgjooneline liikumine, ühtlaselt muutuv liikumine,

taustsüsteem, liikumise suhtelisus, nihe, kiirus, kiirendus. Kehade vastastikmõju: mass, jõud, jõu

liigid, liikumishulk-impulss, Newtoni esimene seadus, Newtoni teine seadus, Newtoni kolmas seadus,

gravitatsiooniseadus, impulsi jäävuse seadus, reaktiivliikumine. Mehaaniline töö, mehaaniline

energia, mehaanilise energia jäävuse seadus. Mehaanilise energia miinimumprintsiip.

3.1.2. PERIOODILISED LIIKUMISED. Ringliikumine: tiirlemis- ja pöörlemisperiood, joonkiirus,

nurkkiirus, kesktõmbejõud, kesktõmbekiirendus. Võnkumine: periood, sagedus, hälve, amplituud.

Laine: ristlaine, pikilaine, lainepikkus, laine levimise kiirus, lainete levimisel esinevad nähtused.

4. Soojusõpetus

4.1. Õppesisu

4.1.1.IDEAALNE GAAS, SELLE OLEK JA OLEKU MUUTUMINE, SISEENERGIA. Molekul,

mikroparameeter, makroparameeter, soojusliikumine, siseenergia, temperatuur, soojushulk, gaasi

rõhk, ideaalse gaasi olekuvõrrand, rõhu ja absoluutse temperatuuri seos. Termodünaamika esimene

printsiip. Termodünaamika teine printsiip. Pööratav ja mittepööratav protsess, entroopia.


69

4.1.2. SOOJUSMASIN, SOOJUSMASINA KASUTEGUR. AINE AGREGAATOLEK JA SELLE

MUUTUMINE. Vedelik. Pindpinevus. Märgamine. Kapillaarsus. Õhuniiskus. Tahkis. Tahkise liigid

ja omadused. Ülekandenähtused: difusioon, soojusjuhtivus, sisehõõre.

5. Elektromagnetism

5.1.Õppesisu

5.1.1.ELEKTRILINE VASTASTIKMÕJU. Elektrilaeng, elektrilaengu jäävuse seadus, Coulomb`i

seadus, elektriväli: elektrivälja tugevus, potentsiaal, pinge.

5.1.2. ELEKTRIVOOL. Voolutugevus, elektritakistus, takistid, vooluallikad. Vooluring: Ohmi

seadus vooluringi osa ja koguvooluringi kohta, jada- ja rööpühenduse seadused. Elektrivoolu töö ja

võimsus.

5.1.3. MAGNETVÄLI. Magnetväli, magnetinduktsioon, Ampere'i seadus, Lorentzi jõud.

Elektromagnetiline induktsioon. Vahelduvvool. Eneseinduktsioon.

5.1.4. ELEKTROMAGNETVÕNKUMINE. Elektromagnetlainete skaala: lainete liigid, energia ja

levimise kiirus.

5.1.5.VALGUS. Valgus kui elektromagnetlaine: lainepikkus, sagedus. Valguse peegeldumine.

Valguslainete koherentsus, interferents ja difraktsioon. Valguse murdumine, murdumisnäitaja.

Valguse dispersioon, spekter. Valguse energia: footoni energia ja sageduse seos. Fotoefekt.

6. Mateeria vormid: aine ja väli

6.1.Õppesisu

6.1.1.AINE STRUKTUUR. Aatomifüüsika. Bohri aatomimudel: energianivoo, Bohri postulaadid.

Valguse kiirgumine ja neeldumine: spektrid. Kaasaegne aatomimudel. Tuumafüüsika: prooton,

neutron, laenguarv, massiarv, keemiline element, isotoop, radioaktiivsus, poolestusaeg. Tuumajõud.

Tuumaprotsessid: tuumade lõhustumine, tuumade süntees, tuumaenergeetika, tuumapomm,

kiirguskaitse.

6.1.2.AINE UNIVERSUMIS. Päikesesüsteem: planeet, planeedi kaaslane, asteroid, komeet, meteoor.

Tähed, galaktikad ja nende süsteemid. Universumi teke ja evolutsioon. 7.1.3.NÜÜDISAEGNE

FÜÜSIKALINE MAAILMAPILT. Maailma pildi mõiste ja ajalooline areng. Mateeria põhivormid.

Aine ja väli. Vastastikmõjude liigid. Jäävusseadused. Põhiprintsiibid.

7. Füüsika õpitulemused

Õpilane teab

• füüsikaliste nähtuste iseloomulikke tunnuseid, nähtuste ilmnemise põhjusitingimusi, seost teiste

nähtustega, nähtuste kasutamist praktikas;

• füüsikalisi suurusi; suuruste seoseid teiste füüsikaliste suurustega; mõõtühikuid;

• seaduste või seaduspärasuste sõnastust, seadust väljendavat valemit, graafikut ja seaduse

rakendatavust;

• füüsikateooria põhilisi järeldusi, nende universaalsust ja rakendatavust;

• mõõteriistade, mehhanismide otstarvet, töötamispõhimõtet ja ohutusnõudeid;

• keskkonna- ja energiasäästu vajalikkust;

Õpilane oskab:

• vaadelda nähtusi füüsika seisukohalt;

• kasutada mõisteid, seadusi ja teooriaid loodus- ja tehnikanähtuste seletamisel;

• lahendada arvutus- ja graafilisi ülesandeid, kasutades õpitud seadusi ja valemeid;

• leida infot teatmeteostest ja füüsikaliste suuruste tabelitest-graafikutelt;

• kasutada mõõteriistu; teisendada mõõtmistulemusi SI süsteemi;

• töödelda mõõtmistulemusi ja teha nende põhjal järeldusi;

• lahendada probleemülesandeid ainekava mahus;

• rakendada füüsikateadmisi erialas ja igapäevaelus.


70

8. Hindamine

Mooduli jooksul tuleb sooritada 3 kontrolltööd. Kontrolltöö koosneb kahest osast: teooriast ja

ülesannetest.

Koondhinne kujuneb kõikide arvestuslike tööde kaalutud keskmisest hindest. Lõputunnistuse



71

6. KEEMIA

Maht 3 õn

1.Üldalused

1.1.Keemia aineõpetuse kohustuslik maht on 2 õppenädalat:

• üldine ja anorgaaniline keemia (2 õn);

• orgaaniline keemia (1 õn);

1.2.Kutseõppeasutus soovib õpilaste huve ja kooli võimalusi arvestades õpetada ainet keemia

kolmeõppenädalase (120 õppetunni) ainekava järgi.

1.3.Ainekavas esitatud kursusteks jaotus ja teemade järjestus ei ole kohustuslik. Õppematerjali täpse

jaotuse ja teemade järjestuse otsustab õpetaja kooli ainekava koostamisel, arvestades kooli

suundumusi, keemia integratsiooni teiste loodusteadustega ning õpilaste teadmiste taset.

Põhimaterjali juurde kuuluvad lahutamatu osana arvutusülesanded ning näit- ja õpilaskatsed.

Teemade käsitlus ja sügavus ei taotle üldkeskhariduse ulatust.

2. Õppe-eesmärgid

Keemiaõpetusega taotletakse, et õpilane:

• omandab alused nüüdisaegse tervikliku loodusteadusliku maailmapildi

kujunemiseks;

• laiendab ja süvendab põhikoolis omandatud teadmisi ja arusaamu keemia põhilistest mõistetest ja

seaduspärasustest;

• mõistab sügavamalt keemiliste protsesside olemust ning nende tähtsust looduses, ühiskonnas ja

argielus;

• õpib rakendama omandatud teadmisi ja arusaamu probleemide lahendamisel uudses olukorras,

töökeskkonnas ja praktilises elus;

• õpib kasutama erinevaid teabeallikaid keemiateabe hankimiseks;

• arendab oma loogilise mõtlemise võimet, analüüsi- ning järelduste tegemise oskust;

• oskab säästlikult ja ohutult kasutada keemilisi reaktiive nii keemialaboris kui ka argielus;

• õpib arusaamise ja vastutustundega suhtuma oma tegevuse võimalikesse tagajärgedesse;

• mõistab keemia seost nüüdisaegse tehnoloogiaga ja keskkonnaprobleemidega, keemia integratsiooni

teiste loodusteadustega;

• oskab näha ja väärtustada protsessidevahelist tasakaalu looduses ja ühiskonnas, mõista selle

säilitamise vajalikkust.

Keemia ainekava (3 õn)

3.Üdine ja anorgaaniline keemia (1õn)

3.1.Õppesisu

3.1.1.ANORGAANILISTE ÜHENDITE PÕHIKLASSID. Oksiidid, happed, alused ja soolad, nende

nomenklatuur, keemilised omadused.

3.1.2.ARVUTUSED REAKTSIOONIVÕRRANDITE ALUSEL. Arvutused reaktsioonivõrrandite

järgi, lahuse koostise arvutused.

3.1.3. KEEMILISE REAKTSIOONI KIIRUS JA TASAKAAL. ELEKTROLÜÜTIDE LAHUSED.

Keemilise reaktsiooni kiirus, pöörduv ja pöördumatu reaktsioon, keemiline tasakaal. Elektrolüüdid ja

mitteelektrolüüdid. Elektrolüütiline dissotsiatsioon, tugevad ja nõrgad elektrolüüdid. Lahuse pH.

3.1.4. METALLID, NENDE TÄHTSAMAD OMADUSED. Metallide üldised füüsikalised

omadused, metallide keemilised omadused (reageerimine mittemetallidega, veega, lahjendatud

hapetega, soolalahustega). Metalliühendid, nende levik looduses; Metallide korrosioon ja

korrosioonitõrje Keskkonna saastumine raskmetalliühenditega, selle ohtlikkus.

3.1.5.MITTEMETALLID JA NENDE TÄHTSAMAD ÜHENDID. Mittemetallide võrdlev

iseloomustus (aatomi ehitus, füüsikalised omadused). Allotroopia. Lühiülevaade tähtsamatest


72

mittemetallidest ja nende ühenditest (halogeenid, väävel, lämmastik, fosfor, räni). Mittemetallilised

elemendid looduses. Mittemetallide ühenditega seotud keskkonnaprobleemid.

4.Orgaaniline keemia I (1õn)

4.1.Õppesisu

4.1.1. SISSEJUHATUS. ALKAANID. Süsiniku aatomi ehitus ja valentsmudelid. Süsinikahel,

isomeeria, struktuurivalemid, nomenklatuur. Süsinikuühendite omaduste ja struktuuri vaheline seos.

Orgaaniliste ainete oksüdeerumine. Radikaalmehhanismiga reaktsioonid. Alkaanid olmes ja tehnikas.

4.1.2. POLAARSE ÜKSIKSIDEMEGA SÜSINIKÜHENDID (HALOGEENÜHENDID,

ALKOHOLID, AMIINID). Asendusrühm. Polaarne side, osalaengud, polaarse sideme katkemine.

Nukleofiil, elektrofiil. Reaktsiooni mehhanismi analüüs. Nukleofiilne asendusreaktsioon.

Halogeenühenditega seotud keskkonnaprobleemid. Alkoholide struktuur ja omadused.

Funktsionaalrühm. Struktuuri- ja asendiisomeeria. Alkohol kui hape. Vesinikside. Eetrite

määratlemine. Alküülamiinide struktuur ja omadused. Amiin kui alus.

4.1.3. MITTEPOLAARSE KORDSE SIDEMEGA SÜSINIKÜHENDID (ALKEENID, ALKÜÜNID,

AREENID). Küllastumatuse mõiste. Alkeenid ja alküünid. Kaksiksideme nukleofiilsus. Elektrofiilne

liitumine kaksiksidemele. Areenid. Aromaatsus. Areenide asendusreaktsioonid. Fenoolid, nende

erinevus alkoholidest. Delokalisatsioon. Aromaatsete ühendite keskkonnaohtlikkus.

5.Orgaaniline keemia II (1 õn)

5.1.Õppesisu

5.1.1.KARBONÜÜLÜHENDID JA KARBOKSÜÜLÜHENDID. Aldehüüdide ja ketoonide

struktuur. Polaarne kaksikside, selle reaktsioonid. Aldehüüdide redoksomadused. Sahhariidide mõiste

ja liigitus, bioloogiline tähtsus. Karboksüülhapete struktuur, omadused ja liigid.

Funktsionaalderivaadid − estrid ja amiidid. Estrite hüdrolüüs. Rasvad, nende bioloogiline tähtsus.

Aminohapped. Valgud, nende bioloogiline tähtsus.

5.1.2. POLÜMEERID. Polümeeride keemia põhimõtted. Polümerisatsioon ja polükondensatsioon.

5.1.3.ÜLDISTAV OSA. Orgaaniliste ühendite klassifitseerimine ja nende nomenklatuurid.

Struktuuriteooria põhimõtete formuleerimine. Happed ja alused. Katalüüs.

6. Keemia õpitulemused

Kutseõppeasutuse keemiaõppe kursused läbinud õpilane:

• oskab iseloomustada lihtainete ja keemiliste ühendite omadusi, lähtudes vastavate keemiliste

elementide asukohast perioodilisustabelis ning koostada tüüpühendite (oksiidid, vesinikuühendid,

happed, hüdroksiidid) valemeid;

• teab keemilise reaktsiooni olulisi tunnuseid ja oskab neid seletada;

• mõistab, et keemilised reaktsioonid ei tarvitse alati kulgeda lõpuni, vaid võib kujuneda tasakaal

vastassuunaliste reaktsioonide vahel, oskab iseloomustada välistegurite mõju keemilisele

tasakaalule;

• tunneb põhilisi reaktsiooni kiirust mõjutavaid tegureid ja keemilise reaktsiooni kiirendamise

võimalusi;

• oskab koostada võrrandeid anorgaaniliste ainete põhiklasside keemiliste omaduste, otsustada

reaktsiooni toimumise üle;

• oskab eristada elektrolüüte ja mitteelektrolüüte, iseloomustada nende tugevust;

• oskab hinnata lahuse keskkonda (happe, aluse, oksiidi või soola korral);

• oskab lahendada arvutusülesandeid: massiprotsendi arvutused (ka lahuste lahjendamisel ja

segamisel), moolarvutused, arvutused reaktsioonivõrrandite alusel (arvestades saagist, kadu,

ülehulka);

• oskab kujutada molekuli struktuuri (klassikaline ja lihtsustatud valem, graafiline kujutis);

• tunneb orgaaniliste ainete funktsionaalseid rühmi ning struktuuriühikuid (alkaanid,

halogeeniühendid, alkoholid, eetrid, amiinid, alkeenid, alküünid, aldehüüdid, ketoonid,

karboksüülhapped, estrid, areenid);


73

• oskab õpitud aineklasside raamides anda nimetusi IUPACi nomenklatuuri järgi ning konstrueerida

nimetuste alusel ainete struktuurivalemeid;

• teab struktuuri ja omaduste vastavust;

• mõistab süsinikuühendite reaktsioonide käsitlust vabade radikaalide, nukleofiilide ja elektrofiilide

tasandil;

• oskab ennustada ainete happelis-aluselisi omadusi ja keemilist käitumist ning koostada vastavaid

võrrandeid õpitud reaktsioonitüüpide raamides;

• oskab ennustada ainete olulisemaid füüsikalisi omadusi: suhteline keemistemperatuur, lahustuvus

vees ja orgaanilistes lahustites;

• oskab etteantud monomeeri põhjal koostada polümeeri struktuuri ja vastupidi;

• mõistab ja oskab selgitada orgaaniliste ainete osa eluslooduses, tööstuses ja olmes;

• oskab struktuurist lähtudes selgitada olmes rakendatavate koolis õpitud ainete keemilist alust,

võimalikku keskkonnaohtlikkust ja toksilisust;

• oskab leida informatsiooni ainete ja materjalide omaduste, saamise ja kasutamise kohta;

• oskab teha järeldusi, üldistusi, valikuid ja otsustusi õpitud materjali põhjal, vastu võtta ja analüüsida

temale uut keemiateavet (ka graafiliste andmete põhjal);

• on tuttav Eesti maavarade, keemiatööstuse ja keskkonnaprobleemidega.

7. Hindamine

Igal õppenädalal sooritatakse õppesisus loetletud teemade kohta 3 arvestuslikku tööd. Jooksvad

hinded annavad lisaks igal õppenädalal ühe arvestusliku hinde. Koondhinne kujuneb kõikide

arvestuslike tööde kaalutud keskmisest hindest. Lõputunnistuse hinnetelehele kantakse aastahinnete

koondhinne.


74

7. GEOGRAAFIA

Maht 1 õn

1.Üldalused

1.1.Geograafia aineõpetuse kohustuslik maht on 1 õppenädal:

1.2.Tulenevalt geograafia üldistavast ja süsteemsest iseloomust on geograafiaõpetus tihedalt seotud

paljude õppeainetega ja eeldab nende ainete vahelist tihedat koostööd. Ühiskonnageograafia kursus

toetub majandusõpetusele ning seostub tihedalt ajaloo-, ja ühiskonnaõpetusega, üldmaateaduse

õpetamisel on põhirõhk keskkonnaproblemaatikal, mis eeldab põhjalikke eelteadmisi füüsikast,

keemiast ja bioloogiast. Geograafia võimaldab teiste loodus- ja sotsiaalainetega võrreldes seoste ja

seaduspärasuste paremat mõistmist üle üksikainete piiride, andes õpilastele tervikliku ja süsteemse

maailmapildi koos ruumisuhete käsitlusega.

1.3.Geograafia ainekava on üles ehitatud temaatilisel printsiibil, mis tähendab, et käsitletakse vaid

kõige olulisemaid looduses ja ühiskonnas toimuvaid nähtusi ja protsesse ning nendevahelisi seoseid,

mida illustreeritakse konkreetsete ja kõige ilmekamate näidetega maailma erinevatest piirkondadest.

1.4.Geograafia on väga tihedalt seotud igapäevaeluga. Igapäevastest maailma ja kodumaa

sündmustest arusaamine eeldab geograafilist määratlemist – koha fikseerimist, kus midagi toimub.

1.5.Maailma looduse ja rahvastiku teemade käsitlemine on aluseks mõistvale ja tolerantsele

suhtumisele teiste maade ja rahvaste kultuuri ja traditsioonidesse. Geograafiaõpetusega rõhutatakse

inimese ja looduse vahelistest seostest arusaamist ning süvendatakse õpilaste keskkonnaalaseid

teadmisi kohalikul ja globaalsel tasandil, mis loovad aluse jätkusuutliku arengu idee omaksvõtmisele.

1.6.Nüüdisaegne geograafiaõpetus annab ettekujutuse paljudel elualadel järjest olulisemaks muutuva

kohateabe (geoinfosüsteemide) vajalikkusest, esitamisviisidest ja laialdastest rakendusvõimalustest.

2.Õppe-eesmärgid

Geograafiaõpetusega taotletakse, et õpilane:

• saab aru looduses ja ühiskonnas toimuvatest nähtustest ja protsessidest ning nendevahelistest

seostest;

• oskab hinnata inimtegevuse võimalusi ja tagajärgi erinevates looduslikes tingimustes;

• on teadlik kohalikest, regionaalsetest ja globaalsetest keskkonnaprobleemidest;

• väärtustab jätkusuutliku arengu vajadust;

• saab aru maailmamajanduse kui süsteemi talitlemisest ja teab Eesti kohta selles;

• oskab kasutada kaarte, pilte, diagramme, et hankida, töödelda ja väljendada ruumiliselt esitatud

teavet

• oskab leida geograafia-alast informatsiooni erinevatest allikatest ning kasutada kaasaegseid

infotehnoloogia võimalusi teabe hankimiseks, korrastamiseks ja esitamiseks;

• oskab informatsiooni kriitiliselt hinnata ja oma seisukohta põhjendada.

Geograafia ainekava (1 õn)

3. Maailma loodus- ja ühiskonnageograafia

3.1.Õppesisu

3.1.1.KAASAEGSED UURIMISMEETODID GEOGRAAFIAS. Arvutikaardid. Geoinfosüsteemid ja

nende rakendused. Koha määramise meetodid ja nende rakendused.

3.1.2.MAA KUI SÜSTEEM. Maa sfäärid kui süsteemid: litosfäär, pedosfäär, hüdrosfäär, atmosfäär,

biosfäär.

3.1.3.LITOSFÄÄR. Litosfääri koostis. Laamtektoonika. Kivimite ringe. Erinevate kivimite ja

maakide kasutusvõimalused. Kaevanduste mõju keskkonnale.

3.1.4.PEDOSFÄÄR. Murenemine. Mulla tekkeprotsessid ja mullaprofiilid. Mulla hävimine vee ja

tuule erosiooni tõttu. Muld kui ressurss. Muldade kaitse.


75

3.1.5.ATMOSFÄÄR. Kiirgusbilanss. Õhutsirkulatsioon. Tsüklonid ja antitsüklonid. Tormid.

Inimtegevuse mõju atmosfääri koostisele ja selle tagajärjed: sudu, happevihmad, osooniaugud,

kasvuhooneefekt.

3.1.6.HÜDROSFÄÄR. Veeringe Maal. Siseveed. Jõgede veerežiim ja äravool. Kliima mõju

äravoolule. Üleujutused ja nende kahjustused. Põhjavesi, selle kujunemine, filtratsioon. Pinna- ja

põhjavee kasutamine ja kaitse. Vee liikumine maailmameres. Meretaseme kõikumised. Rannikute

erosioon. Tormikahjustused, üleujutused. Ookeanide reostumine ja kaitse.

3.1.7.MAA SÜSTEEMIDE VAHELISED SEOSED. Inimtegevuse ja Maa süsteemide vastasmõju.

Keskkonnamuutused ja seire. Keskkonnatehnoloogia.

3.1.8.KAASAEGSE MAAILMA POLIITILINE KAART. Riikide arengutaseme näitajad.

Kõrgeltarenenud Põhja riigid ja Lõuna arengumaad.

3.1.9. MAAILMA RAHVASTIK JA RAHVASTIKUPROTSESSID. Maailma rahvaarv ja selle

muutumine. Demograafiline üleminek. Rahvastikupoliitika. Ränded, nende põhjused. Rahvastiku

paiknemine. Linnastumine. Linnastumise kulg maailmas. Suurlinnade keskkonnaprobleemid.

3.1.10.KAASAEGSED MUUTUSED MAAILMAMAJANDUSES. Majanduse üldine struktuur ja

selle arengud. Üleminek kõrgtehnoloogilisele tootmisele. Majanduse globaliseerumine.

Rahvusvahelised firmad ja majandusorganisatsioonid.

3.1.11.ENERGIAMAJANDUS. Kaasaegse energiamajanduse struktuur. Alternatiivenergia

kasutusvõimalused. Nafta ja maagaasi tootmine, transport ja töötlemine. Tahkete kütuste

kaevandamine ja kasutamine. Fossiilsete kütuste kasutamisega kaasnevad keskkonnaprobleemid.

Elektroenergeetika.

3.1.12.PÕLLUMAJANDUS. Põllumajanduse looduslikud arengueeldused. Peamiste

põllumajandussaaduste tootmise, töötlemise ja kaubanduse geograafia. Põllumajandusega kaasnevad

keskkonnaprobleemid. Maailma rahvastiku toitlustamise probleemid.

3.1.13.TRANSPORT JA SIDE. Transpordiliigid ja vedude järgud. Logistika. Regioonide veondus.

Rahvusvahelised veoteenused. Side ja infosüsteemid.

3.1.1.4.TEENUSED. Teenuste osatähtsuse kasv. Teenuste struktuur: äri sotsiaal- ja turismiteenused.

Turism ja selle geograafia.

3.2.Õpitulemused

3.2.1. Õpilane teab:

• erinevaid asukoha määramise meetodeid;

• Maa sfääre;

• erineva tekkega kivimeid ja nende kasutamisvõimalusi;

• mulla hävimist mõjutavaid tegureid;

• vee liikumist maailmameres;

• merede ja ookeanide reostusallikaid;

• riikide arengutaset iseloomustavaid näitajaid;

• riikide liigitust nende arengutaseme alusel;

• maailma rahvaarvu kiire kasvu põhjusi;

• rahvusvaheliste rännete põhjusi ja peamisi suundasid;

• rahvastiku paiknemist mõjutavaid tegureid;

• rahvusvahelisi firmasid;

• rahvusvahelisi majandusorganisatsioone;

• kaasaegses maailmamajanduse arengutendentse;

• erinevaid energiavarasid, nende liigitamis- ja kasutamisvõimalusi;

• erinevate energiaressursside kasutamise eelisi ja puudusi;

• põllumajanduse arengut mõjutavaid looduslikke ja majanduslikke tegureid kõrgelt arenenud riikides

ja arengumaades;

• põllumajandusega seotud keskkonnaprobleeme;

• erinevaid transpordiliike;

• peamisi kaubanduslikke veosuundi ja veoteenuseid;


76

• äri-, sotsiaal- ja turismiteenuseid.

3.2.2. Õpilane saab aru:

• Maa sfääride vahelistest vastasmõjudest;

• laamade liikumise teooriast;

• füüsikalise ja keemilise murenemise protsessist ja seosest mulla kujunemise ja arenguga;

• muldade kaitse vajalikkusest;

• üldise õhuringluse olemusest ja mõjust maailma erinevate piirkondade kliimale;

• saab aru inimtegevuse mõjust atmosfääri koostisele ja selle tagajärgedest;

• loodusliku veeringe olemusest ja sellega seotud looduslikest protsessidest;

• veeolude ajalistest muutustest;

• vee liikumisest maailmameres ja sellega seotud looduslikest protsessidest;

• demograafilise ülemineku teooriast;

• rahvastikupoliitika erinevusest arenenud ja arengumaades;

• globaliseerumise olemuset;

• rahvusvaheliste firmade osast maailmamajanduses;

• kaasaegse maailma energiamajandusest;

• transpordi arengust ja selle mõjust teistele majandusharudele;

• side ja infosüsteemide tähtsusest kaasaegses maailmamajanduses;

• looduse ja ühiskonna vastasmõjudest kohalikul, regionaalsel ja globaalsel tasandil ja säästliku

arengu vajadusest;

• teenuste osatähtsuse kasvust kaasaegses majanduses ja seotusest teiste

3.2.3. Õpilane oskab:

• kasutada tava- ja arvutikaarte informatsiooni otsimiseks, seoste analüüsiks ja

üldistuste tegemiseks;

• tuua näiteid geoinfosüsteemide rakendusvõimalustest;

• määrata erinevaid meetodeid kasutades asukohta;

• hinnata mulla kaitse vajalikkust ja tuua näiteid mulla kaitsmise võimalustest;

• analüüsida sudu, happevihmade, osooniaukude ja kasvuhooneefekti mõju

inimesele, majandustegevusele ja keskkonnale;

• analüüsida kliima mõju äravoolule, veedefitsiidi ja üleujutuste võimalikku mõju ja majanduslikke

kahjusid;

• hinnata vee ja veekogude tähtsust inimese elus ja majanduslikus tegevuses;

• analüüsida maailmamere reostumise mõju inimesele, majandustegevusele ja keskkonnale.

• tuua näiteid Maa süsteemide vahelistest seostest;

• näidata kaardil kõiki Euroopa riike ja maailma suuremaid riike;

• iseloomustada kaartide ja statistiliste andmete abil riike ja võrrelda neid arengutaseme alusel;

• võrrelda temaatiliste kaartide ja statistiliste andmete abil rahvaarvu muutusi erinevates regioonides

ja analüüsida muutuste põhjusi;

• iseloomustada kaardi abil rahvastiku paiknemist mõnes etteantud piirkonnas ja selgitada taolise

paiknemise põhjusi;

• näidata kaardil maailma suuremaid linnu ja linnastuid;

• tuua näiteid ülelinnastumisega kaasnevatest sotsiaalsetest- ja keskkonnaprobleemidest;

• tuua näiteid globaliseerumise mõjust arenenud riikidele ja arengumaadele;

• analüüsida muutusi maailma energiamajanduses;

• näidata kaardil maailma suuremaid energiavarade leiukohti ja töötlemispiirkondi;

• analüüsida ja hinnata alternatiivenergia kasutamisvõimalusi maailma erinevates regioonides;

• hinnata energia kokkuhoiu vajadust ja võimalusi;

• iseloomustada temaatiliste kaartide abil põllumajanduse looduslikke arengueeldusi maailma

erinevates piirkondades ja võrrelda erinevate piirkondade põllumajandust;

• analüüsida erinevate veondusliikide eeliseid ja puudusi;

• kasutada kaarte ja kaasaegseid infotehnoloogia võimalusi (arvutikaardid, Internet, CD jne) teabe

hankimiseks, korrastamiseks ja esitamiseks;


77

• analüüsida tabeleid, graafikuid ja diagramme ning teha järeldusi neil esitatud nähtuste

arengusuundadest;

• kasutada geograafiaalaseid teadmisi igapäevaelus ja tulevikukavade tegemisel.

4. Hindamine

Õpilaste teadmisi hinnatakse kontrolltööde või testidega, mida on loodusgeograafia osas kaks ja

ühiskonnageograafia osas kaks.

Koondhinne kujuneb kõikide arvestuslike tööde kaalutud keskmisest hindest. Kui õpilane on

puudunud üle poolte õppetundidest, siis sooritab ta arvestuse. Lõputunnistuse hinnetelehele kantakse

koondhinne.


78

8. BIOLOOGIA

Math 3 õn

1.Üldalused

1.1.Bioloogia aineõpetuse kohustuslik maht on 2 õppenädalat.

1.2.Kutseõppeasutus soovib õpilaste huve ja kooli võimalusi arvestades õpetada ainet bioloogia

kolmeõppenädalase (120 õppetunni) ainekava järgi.

1.3.Bioloogial on oluline koht õpilaste loodusteadusliku maailmapildi kujunemises. Bioloogia

õppimise kaudu kujunevad õpilastel loodusalased ja teised elutähtsad pädevused, omandatakse

püsivad positiivsed hoiakud kõige elava suhtes, väärtustatakse säästvat ja vastutustundlikku eluviisi.

Areneb igapäevase eluga seonduvate bioloogiaprobleemide lahendamise ja kompetentsete otsuste

tegemise oskus, mis ühtlasi suurendab õpilaste toimetulekut looduslikus ja sotsiaalses keskkonnas.

Bioloogias omandatud teadmised, oskused ja hoiakud integreerituna teistes õppeainetes omandatuga

on aluseks sisemiselt motiveeritud elukestvale õppimisele.

1.4.Bioloogia õpetuslikeks eesmärkideks on eluslooduse, organismide mitmekesisuse, nende ehituse

ja talitluse, pärilikkuse, evolutsiooni ja ökoloogia ning elukeskkonna kaitse põhiprintsiipidest

ülevaate saamine. Bioloogia õpetamisega kutseõppeasutuses süvendatakse põhikoolis omandatud

teadmisi, oskusi ja vilumusi. Taotletakse õpilaste loodusteadusliku maailmapildi avardumist, mis

tugineb senisest enam bioloogia haruteaduste põhilistele teooriatele, üldistele seaduspärasustele ja

nende rakenduslikele aspektidele.

1.5.Õppeprotsess lähtub õpilase kui isiksuse individuaalsetest iseärasustest ja tema võimete

mitmekülgsest arendamisest. Kujundatakse positiivset hoiakut bioloogia kui loodusteaduse ja

kultuurinähtuse suhtes, mis muuhulgas väljendub teadlikult vastutustundlikus ja säästvas suhtumises

oma elukeskkonda ning eetiliste, moraalsete ja esteetiliste aspektide arvestamises igapäevases

elusesinevate probleemsituatsioonide lahendamisel.

1.6.Õppeprotsess on õpilasekeskne. Õppeprotsessis pööratakse suurt tähelepanu õpilaste sisemise

õpimotivatsiooni kujunemisele. Aktiivõppe põhimõtteid järgiva õppetegevuse üheks rõhuasetuseks on

teadusliku meetodi omandamine ning selle rakendamine looduslikust ja sotsiaalsest keskkonnast

tulenevate probleemide lahendamisel. Õpilased saavad ülevaate kaasaja bioloogia põhilistest

saavutustest, seaduspärasustest ja teooriatest ning tulevikusuundumustest. Õppeprotsessi käigus

omandatakse erinevate, sh elektrooniliste teabeallikate kasutamise ja nendes leiduva informatsiooni

tõepärasuse hindamise oskus. Kõige sellega kujundatakse õpilaste bioloogiaalaseid teadmisi ja -

oskusi, mis võimaldavad neil loodusnähtusi kirjeldada, selgitada ja prognoosida.

2.Õppe-eesmärgid

Bioloogiaõpetusega taotletakse, et õpilane:

• omandab tervikliku loodusteadusliku maailmapildi;

• saab aru bioloogia osast loodusteadustes, selle üldisest ja erilisest tähendusest;

• omandab positiivse hoiaku bioloogia kui loodusteaduse ja kultuurinähtuse suhtes;

• oskab hinnata elusloodusega seonduvaid eetilisi, moraalseid ja esteetilisi aspekte;

• saab aru eluslooduse mitmekesisuse vormidest ja nende säilitamise tähtsusest;

• teab loodus- ja keskkonnakaitse põhimõtteid ja probleeme;

• tunneb austust eluslooduse vastu ja suhtub vastutustundlikult looduskeskkonda;

• väärtustab bioloogilist mitmekesisust;

• omandab teaduslikud uurimusmeetodid lihtsamate loodusteaduslike probleemide lahendamiseks;

• süvendab teadmisi bioloogia põhiteooriatest ja üldistest seaduspärasustest ning saab aru nende

rakenduslikest väärtustest;

• seostab bioloogias omandatud teadmisi igapäevaeluga;


79

• kasutab bioloogiaalase info hankimiseks ja võrdlemiseks erinevaid teabeallikaid ning oskab hinnata

nende tõepärasust;

• mõistab seoseid looduslike ja ühiskondlike protsesside vahel;

• orienteerub bioloogiaalaseid teadmisi ja oskusi nõudvates elukutsetes.

Bioloogia ainekava (3 õn)

3. Bioloogia I osa (1 õn)

3.1.Õppesisu

3.1.1.ELU OLEMUS. Elu tunnused. Eluslooduse organiseerituse tasemed. Loodusteadusliku

uurimismeetodi rakendamine.

3.1.2.ORGANISMIDE KEEMILINE KOOSTIS. Keemilised elemendid ja anorgaanilised ühendid

organismides. Orgaanilised ühendid: süsivesikud, lipiidid, valgud ja nukleiinhapped, nende

ülesanded.

3.1.3.RAKK. Rakuteooria. Eukarüootse raku ehitus ja talitlus. Looma-, taime- ja seene-raku eripära.

Ainu- ja hulkraksus. Eeltuumse raku ehitus. Bakterite ehitus ja paljunemine. Nende osa looduses ja

inimtegevuses.

3.1.4.ORGANISMIDE AINE- JA ENERGIAVAHETUS. Organismide aine- ja energiavahetuse

põhijooned. Raku metabolism ja organismi üldine ainevahetus. Fotosüntees ja selle tähtsus.

Organismide varustamine energiaga.

4. Bioloogia II osa (1 õn)

4.1.Õppesisu

4.1.1.ORGANISMIDE PALJUNEMINE JA ARENG. Rakkude jagunemine. Interfaas ja mitoos.

Meioos. Organismide suguline ja mittesuguline paljunemine. Loomade paljunemise, kasvu ja arengu

eripära. Inimese sugurakkude areng. Inimese viljastumine, embrüonaalne ja sünnijärgne areng.

Taimede paljunemise ja arengu iseärasused.

4.1.2.PÄRILIKKUS. Molekulaarbioloogilised põhiprotsessid: replikatsioon, transkriptsioon ja

translatsioon. Geenide avaldumine. Viiruste mitmekesisus ja tähtsus. Nende paljunemine DNA

viiruse näitel. Mendeli seadused. Soo määramise geneetiline mehhanism erinevatel

organismirühmadel. Inimesel enam esinevad geneetilised puuded. Geneetika ülesanded. Pärilik ja

mittepärilik muutlikkus, nende vormid.

4.1.3.RAKENDUSBIOLOOGIA. Bioloogia seos teiste teadustega. Erinevate organismide

biotehnoloogilisi rakendusi. Biotehnoloogia ja sellega kaasnevad probleemid. Geenitehnoloogia selle

arengusuunad. Bioloogia osa meditsiinis.

5. Bioloogia III osa (1õn)

5.1.Õppesisu

5.1.1.INIMENE. Inimorganismi üldiseloomustus. Inimese põhilised elutalitlused, nende neuraalne ja

humoraalne regulatsioon. Kõrgem närvitalitlus. Inimene kui tervikorganism.

5.1.2.ORGANISMIDE KOOSEKSISTEERIMINE. Peamised ökoloogilised tegurid.

Organismidevahelised suhted. Populatsioon.Ökosüsteemi struktuur ja selle ajalised muutused.

Biosfääri iseloomustus ja selle muutused. Bioloogiline mitmekesisus. Keskkonnakaitse regionaal- ja

globaalprobleemid. Looduskaitse ja keskkonnapoliitika.

5.1.3.EVOLUTSIOON. Elu päritolu ja esialgne areng. Elu areng Maal. Evolutsiooni tõendid.

Eluslooduse süstemaatika. Evolutsiooni geneetilised alused. Looduslik valik ja selle vormid. Mikro-

ja makroevolutsioonilised protsessid. Inimese evolutsioon.

6. Õpitulemused

Õpilane teab: • elu põhilisi tunnuseid;

• organismides enam esinevaid keemilisi elemente ja nende funktsioone;

• organismides esinevaid anorgaanilisi ja orgaanilisi aineid ja nende tähtsust;


80

• rakuteooria põhiseisukohti;

• taime-, looma-, seene- ja bakteriraku ehituslikke ja talitluslikke iseärasusi;

• raku metabolismi põhietappe ja nende seoseid;

• rakus toimuva glükoosi aeroobse ja anaeroobse lagundamise tulemust ja tähtsust;

• ATP osa organismide aine- ja energiavahetuses;

• fotosünteesi kulgemise tingimusi, tulemust ja tähtsust;

• raku jagunemise (mitoosi ja meioosi) eesmärki, üldist käiku, tulemust ja bioloogilist tähtsust;

• inimese sünnieelse ja -järgse arengu seaduspärasusi;

• pärilikkuse avaldumise molekulaarseid mehhanisme;

• Mendeli seadusi ja nende rakendusvõimalusi;

• rakendusbioloogia osast tööstuses, põllumajanduses ja meditsiinis;

• biotehnoloogilisi rakendusi;

• inimese elundkondi ja nende ülesandeid;

• inimorganismi talitluste neuraalset ja humoraalset regulatsiooni;

• inimese sisekeskkonna stabiilsuse tagamise mehhanisme;

• ökosüsteemide struktuuri ja neis valitsevaid suhteid;

• keskkonnakaitse regionaal- ja globaalprobleeme;

• Eesti keskkonnapoliitika põhiseisukohti;

• elu päritolu hüpoteese;

• liigitekke geneetilisi aluseid;

• Ch. Darwini evolutsiooniteooria põhiseisukohti;

• mikro- ja makroevolutsioonilisi muutusi;

• bioloogiaalaseid teadmisi ja oskusi nõudvaid elukutseid.

Õpilane saab aru:

• eluslooduse organiseerituse ja uurimise tasemetest;

• teadusliku meetodi rakendustest;

• organismides esinevate keemiliste elementide funktsioonidest;

• anorgaaniliste ja orgaaniliste ainete ülesannetest organismis;

• rakkude ehituse ja talitluse omavahelisest kooskõlast;

• taime- looma-, seene- ja bakteriraku ehituslikest ja talitluslikest iseärasustest;

• organismi aine- ja energiavahetuse omavahelistest seostest;

• rakkudes toimuva aeroobse ja anaeroobse glükoosi lagundamise põhjuslikkusest ja tulemustest;

• fotosünteesi kulgemise tingimustest, tulemusest ja tähtsusest;

• sugulise ja mittesugulise paljunemise erinevustest;

• mitoosi ja meioosi toimumise eesmärgist, eripärast, tulemusest ja bioloogilisest tähtsusest;

• inimese sünnieelses ja -järgses arengus toimuvatest muutustest;

• pärilikkuse molekulaarsetest mehhanismidest;

• pärilikkuse ja keskkonna osast inimese tunnuste kujunemisel;

• inimese geneetiliste puuete tekkepõhjustest;

• päriliku ja mittepäriliku muutlikkuse vormidest ja bioloogilisest tähtsusest;

• Mendeli seaduste olemusest ja nende rakenduslikest võimalustest;

• viiruste ehituslikust eripärast ja nende osatähtsusest looduses;

• rakendusbioloogia valdkondadest ja praktilisest tähtsusest;

• biotehnoloogia osast tööstuses ja põllumajanduses;

• geenitehnoloogia rakendusvaldkondadest ja sellega seonduvatest probleemidest;

• bioloogiateaduste osast meditsiinis;

• inimese elundkondade ehitusest ja talitlusest;

• inimese elundkondade neuraalse ja humoraalse regulatsiooni mehhanismidest;

• kesknärvisüsteemi osast inimese füsioloogias;

• ökosüsteemides valitsevatest suhetest;

• ökoloogiliste tegurite mõjust populatsioonidele ja ökosüsteemidele;

• ökoloogilise tasakaalu säilitamise tähtsusest;


81

• inimtegevuse mõjust populatsioonidele ja ökosüsteemidele;

• säästva arengu vajadustest ja põhimõtetest;

• eluslooduse mitmekesisuse säilitamise vajadusest;

• bioloogilise evolutsiooni mehhanismidest ja põhisuundadest;

• liigitekke geneetilistest alustest;

• inimese evolutsiooni kulgemise võimalikest teedest ja suundadest.

Õpilane oskab:

• kirjeldada organismide elu tunnuseid;

• selgitada rakustruktuuride ehitust ja talitlust;

• eristada joonisel taime-, looma-, seene- ja bakterirakku;

• vaadelda rakke mikroskoobiga ja eristada selles nähtavaid põhilisi rakustruktuure;

• selgitada organismi aine- ja energiavahetuse omavahelisi seoseid;

• kirjeldada rakkudes toimuvat aeroobset ja anaeroobset glükoosi lagundamist ning selgitada nende

tähtsust;

• selgitada fotosünteesi kulgemise tingimusi ja tähtsust;

• tuua taime- ja loomariigis esineva sugulise ja mittesugulise paljunemise näiteid;

• kirjeldada mitoosi ja meioosi ning välja tuua nende bioloogiline tähtsus;

• selgitada erinevate rasestusvastaste vahendite toimet;

• selgitada organismi genotüübi ja keskkonnategurite osa fenotüübi kujunemisel;

• kirjeldada pärilikkuse molekulaarseid mehhanisme;

• selgitada Mendeli seaduste sisu ja rakendada neid geneetika ülesannete lahendamisel;

• selgitada päriliku ja mittepäriliku muutlikkuse osa eluslooduses;

• kirjeldada viiruste ehitust ja selgitada nende osa looduses;

• tuua näiteid biotehnoloogia rakendusvõimalustest;

• kirjeldada geenitehnoloogia rakendusvõimalusi ja nendega kaasnevaid eetilisi probleeme;

• selgitada inimese elundkondade ehitust ja talitlust;

• kirjeldada inimese elundkondade talitluste neuraalse ja humoraalse regulatsiooni mehhanisme;

• eristada erinevaid ökoloogilisi tegureid ja tuua näiteid;

• kirjeldada ökosüsteemi struktuuri ning selles valitsevaid suhteid;

• analüüsida regionaalseid ja globaalseid ökoloogilisi probleeme;

• lahti mõtestada säästva arengu seisukohti;

• tuua näiteid Eesti keskkonnaprobleemidest ja pakkuda välja nende lahendusvõimalusi;

• selgitada Ch. Darwini evolutsiooniteooria põhiseisukohti;

• tuua näiteid mikro- ja makroevolutsioonilistest protsessidest;

• kirjeldada inimese evolutsiooni etappe ja suundi;

• selgitada erinevate tegurite osa inimese evolutsioonis.

7. Hindamine

Bioloogia aine jaguneb 3 ossa, milles on kokku 10 alateemat.

Iga alateema lõpeb kontrolltööga. Koondhinne kujuneb kontrolltööde kaalutud keskmisest hindest.

Lõputunnistuse hinnetelehele kantakse aastahinnete koondhinne.


82

9. AJALUGU

Maht 4 õn

1. Üldalused

1.1.Ajaloo aineõpetuse kohustuslik maht on kolm õppenädalat:

• Eesti ajalugu muinasajast kuni 19. sajandi lõpuni (1 õn);

• XX sajandi ajalugu (2 õn).

1.2.Kutseõppeasutus soovib õpilaste huve ja kooli võimalusi arvestades õpetada lisaks 0,5 õn Eesti

ajalugu ja 0,5 õn XX sajandi ajalugu. Seega tuleb aine kogumahuks 4 õn.

1.3.Kutseõppeasutuse ajalooõpetuses võetakse arvesse, et põhikoolis õpitakse maailma (eelkõige

Euroopa) ja Eesti ajalugu vanimast ajast tänapäevani.

1.4.Ajalooõpetuses on kronoloogiline, poliitiline, majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja ideede

dimensioon.

1.5.Õppekava üks põhinõudeid on õpilase arendamine. Valmis teadmiste vahendamine on asjakohane

ülevaateteemade puhul. Peamine on aga õppimine, kus õpilane peab õpikuteksti, ajalehe või ajakirja

artikli, algallika või muu materjali põhjal looma endale ise ajaloopildi, tegema järeldusi, väljendama

oma arvamust ühe või teise ajaloosündmuse või nähtuse kohta. Ajalooprobleemide lahendamise

käigus tekivad uued oskused, rikastub väärtussüsteem, kujuneb rahvuslik ja kultuuriline identiteet,

sallivus, pooldav suhtumine demokraatlikesse väärtustesse, avardub õpilase isiklik maailm.

1.6.Taolisest põhimõttest lähtuva õpetuse puhul ei saa ajaloo õppimine koolis olla entsüklopeediline,

vaid eksemplaarne, s.o ajaloomaterjaliga tutvutakse valikuliselt. Sealjuures tuleb vältida

eksemplaarse lähenemise suurimat puudust − ajaloolise aja mõiste hülgamist − ja realiseerida

kronoloogiline dimensioon kronoloogilistemaatilise printsiibina. Sel puhul saab rääkida

ajalooteadmisest kui protsessist, mitte kui lihtsalt faktikogust. Mitmekesiste ülesannete lahendamise

käigus arenevad õpioskused, ajalooline mõtlemine, kujutlusvõime, rikastub ajalooteadvus.

1.7.Ajaloo õpetamisel rakendatakse orienteeruvat ja detailset käsitlust. Orienteeruva käsitlusega

avatakse ajalooliste seoste süsteem, asetatakse sündmused põhilisse kronoloogilisse struktuuri ning

tehakse üldistusi. Detailselt vaadeldakse mõningaid olulisemaid sündmusi selles struktuuris.

1.8.Tähtis on silla loomine mineviku ja kaasaja ajaloosündmuste ja –nähtuste vahel, arusaama

kujundamine, et minevikku pöördumata on raske mõista tänapäeva, näiteks kriisikollete olemust,

samuti paljusid Eesti ajalooga seotud probleeme. Ajalooallikatega töötades otsitakse kõigepealt

vastuseid küsimustele kes, mis, millal, kuidas, seejärel jõutakse järk-järgult küsimuseni mispärast.

Õpilased kogevad, kui keeruline on otsustada ühe või teise sündmuse põhjuste üle. Seetõttu on väga

oluline selgitada mõisteid põhjus-tagajärg, sarnasus- erinevus, muutus-järjepidevus.

1.9.Ajaloo mõistmise seisukohalt on tähtis kujundada võimet asetada end kellegi teise olukorda,

vaadelda maailma kellegi teise seisukohast lähtudes. Ajalootundides peaks õpilastele tutvustatama ka

erinevaid ajalookäsitusi ühtki neist peale surumata. Õpilastes peab kujundama kriitilist suhtumist

erinevatesse mõtteviisidesse. Otstarbekas on võrrelda ajaloosündmuste ja -nähtuste käsitlemist

erinevates õpikutes ja raamatutes. See aitab mõista, et ajaloo kirjutamine on ikka sõltunud ajast ja

ajaloolaste seisukohtadest.

1.10.Ajaloopilt, mida igaüks endaga kaasas kannab, ei kujune üksnes koolis. Ajaloopildi

kujunemisele aitavad kaasa ekskursioonid ja õppekäigud ning kokkupuude ajaloo- ja ilukirjandusega,

teatri- ja filmikunstiga, inimeste ja paikadega. Selle kogemuse ühendamisel koolis õpituga kujunebki

õpilasel järk-järgult välja ainult temale omane ajaloopilt.

1.11.Ajaloo õpitulemuste kontrolli ja hindamise eesmärgiks on saada ülevaade ajalooõpetuse

eesmärkide saavutamisest, õpilase individuaalsest arengust, ja kasutada saadud teavet õppeprotsessi

tulemuslikumaks kavandamiseks.

1.12.Kutseõppeasutuses hinnatakse analüüsimise ning seoste leidmise ja loomise oskust; kronoloogia

tundmist, muutustele ja järjepidevusele hinnangu andmist; oskust analüüsida suhteid ja seoseid

inimeste, sündmuste ja muutuste vahel ühiskonnas; oskust analüüsida ja hinnata erinevaid seisukohti


83

ja tõlgendusi seoses vastavate ajalooperioodidega; allikatele hinnangu andmise, võrdlemise ja

kokkuvõtvate järelduste tegemise ning iseseisvale põhjendatud järeldusele jõudmise oskust; loogilise

ülesehitusega, analüüsiva, konkreetsetele näidetele tugineva, isiklikku hinnangut sisaldava arutluse

kirjutamise oskust.

1.13.Arutluse hindamisel tuleb arvestada teemast arusaamist ja selle avamist; töö loogilist ülesehitust

(sissejuhatus, teemaarendus ja kokkuvõte); oma seisukoha esitamist ja selle põhjendamist

konkreetsete näidetega; seoste loomise ja järelduste tegemise oskust. Hindeskaala valib õpetaja

vastavalt ülesande keerukusele.

1.14.Allikaülesandeid hinnatakse lähtuvalt vastuse kvaliteedist (lihtsast loendamisest kuni

analüüsini). Allikaülesande hindamisel on aluseks järgmised tasemed:

• (rahuldav): teksti alusel loendi või seisukoha esitamine ja kirjeldamine;

• (hea): iseloomustamine ja võrdlemine;

• (väga hea): analüüs, isiklik hinnang ning selle põhjendamine.

1.15.Üksikfaktide tundmisele tuleb eelistada olulisemate ajaloosündmuste ja nähtuste analüüsi

nõudvaid ülesandeid, ajalooõpetusega kujundatud oskusi. Projektülesande ja iseseisvate

uurimustööde hindamisel tuleb jälgida ka töö valmimise protsessi (probleemi püstitamine, andmete

kogumine, selekteerimine, analüüsimine, töö vormistamine, klassis ettekandmine), mitte ainult

lõpptulemust. Hindamisprotsessis on oluline õpilase enesehinnang selle arenemine, mis tõstab

vastutust õppimise suhtes. Hindamine peab olema paindlik, arvestama õpilase individuaalsust,

erinevaid kursusi ja nende raskusastet.

2. Õppe-eesmärgid

Ajaloo õpetusega taotletakse, et õpilane

• suhestab ennast kodukoha, isamaa, Euroopa ja maailmaga;

• oskab tõlgendada, hinnata, talletada ja edastada ajalooalast teavet;

• mõistab ja hindab kaasaja sündmusi maailmas ajaloolises taustsüsteemis;

• mõistab tänapäeva Eesti ühiskonna probleeme, tunneb end vastutavana nende lahendamisel;

• oskab analüüsida ja hinnata ajaloosündmusi ja -protsesse;

• oskab leida tõendusmaterjali ajalooallikast ja otsustada selle usaldusväärsuse üle.

3. Õppesisu

3.1. Eesti ajalugu muinasajast kuni 19. sajandi lõpuni (1,5õn)

3.1.1.MUINASAEG. Muinasaja periodiseerimine. Suhted naaberrahvastega. Muinasusund ja ristiusu

levik. Ühiskondlik-poliitiline ja majanduslik olukord Läänemeremaades 13. sajandi algul. Muistne

vabadusvõitlus

3.1.2.VANA-LIIVIMAA. Vana-Liivimaa riigid. Jüriöö ülestõus. Eesti rahvastik ja majandusolud

14.– 16. sajandil. Katoliku kirik Eestis. Reformatsioon Liivimaal. Liivi sõda ja selle tagajärjed.

3.1.3.ROOTSI AEG. Eesti Rootsi ajal. Kirik ja vaimuelu. Põhjasõda.

3.1.4.VENE AEG. Eesti pärast Põhjasõda. Balti erikord. Pärisorjuse kaotamine. Majanduslik areng.

Elu-olu ja kultuur.

3.1.5.RAHVUSLIK LIIKUMINE. Ärkamisaeg Eestis, selle tähtsus. Venestusaja reformid.

Majanduslik ja poliitiline areng 19. ja 20. sajandi vahetusel. Professionaalse kultuuri kujunemine.

3.2. XX sajandi ajalugu (2,5õn).

3.2.1.MAAILM XX SAJANDI ALGUL. Rahvusvahelised suhted XX sajandi

algul. Euroopa suurriigid. Maailmamajandus. Elu-olu ja kultuur. Eesti Venemaa koosseisus.

3.2.2.ESIMENE MAAILMASÕDA. Esimene maailmasõda Venemaal ja Eestis. Eesti iseseisvumine.

Vabadussõda.

3.2.3.MAAILM SÕDADEVAHELISEL AJAJÄRGUL. Rahvusvahelised suhted. Majandus. Elu-olu

ja kultuur. Demokraatia ja diktatuurid. Eesti Vabariik.

3.2.4.TEINE MAAILMASÕDA. Maailm Teise maailmasõja eelõhtul. Eesti 1939-1940. Sõjategevus

Teise maailmasõja ajal. Teise maailmasõja tagajärjed.


84

3.2.5.MAAILM PÄRAST TEIST MAAILMASÕDA. Külm sõda. Lääne tööstusriigid.

Kommunistlikud riigid. Kolmas maailm. Eesti NSV.

3.2.6.MAAILM XX SAJANDI LÕPUL. Kommunistliku süsteemi lagunemine. Eesti

taasiseseisvumine. Elu-olu ja kultuur.

4. Õpitulemused

Õpilane:

• oskab rekonstrueerida minevikus elanud inimeste elu, vaadelda maailma nende pilgu läbi;

• oskab analüüsida lähiajaloo probleeme;

• oskab leida, selekteerida, refereerida, analüüsida ja hinnata erinevaid ajalooallikaid ja seisukohti;

• oskab analüüsida massimeedia informatsiooni;

• oskab esitada informatsiooni läbitöötamise tulemused suuliselt, visuaalselt,

• kirjalikult; koostada teese ja uurimusi, kirjutada ajalooteemalisi arutlusi, osaleda ajalooalastes

diskussioonides, töötada kaardiga;

• tunneb Eesti ajalugu ja selle seoseid Euroopa ja maailma ajalooga;

• mõistab ühiskonnas toimunud muutusi, arengu järjepidevust ajaloo vältel.

5. Hindamine

Pidevalt toimub jooksev hindamine (suuline vastamine, tunnikontrollid, testid, töö teksti, dokumendi

või kaardiga). Jooksvad hinded kokku moodustavad arvestusliku hinde.

Iga õppesisus loetletud teema kohta sooritatakse arvestuslik töö või teema lõpus kontrolltöö.

Koondhinne kujuneb kõikide arvestuslike tööde ja kontrolltööde kaalutud keskmisest hindest.

Lõputunnistuse hinnetelehele kantakse aastahinnete koondhinne.


85

10. INIMESEÕPETUS

Maht 1õn

1.Üldalused

1.1.Inimeseõpetuse kohustuslik maht on üks õppenädal.

1.2.Inimeseõpetuse üldeesmärk on eelkõige õpilase tervikliku isiksuse, üldinimlike väärtuste ja

sotsiaalse kompetentsuse arendamine.

1.3.Inimeseõpetus on isiksusekeskne õppeaine rõhuasetusega väärtuskasvatusel. Õpetuses liigutakse

tervikliku mina poole ning situatiivselt vahetu ümbruse tajumiselt ühiskonna sotsiaalsele tunnetusele.

Väärtustatakse sotsiaalselt efektiivseid käitumisoskusi, positiivse minapildi kujunemist, tolerantsust

ning üldinimlikke väärtusnorme.

1.4.Inimeseõpetuse õpetamisel on olulised teadmiste-oskuste kujundamine ja õpilaste kõlbelis-

väärtuseline areng. Väärtuskasvatus ja hoiakute kujundamine peavad toimuma demokraatlikus ja

üksteist mõistvas koostööõhkkonnas ning olema suunatud positiivsele mõtlemisele oma

toimetulekuvõimaluste üle.

1.5.Inimeseõpetuse õpitulemuste kontrolli ja hindamise eesmärgiks on saada ülevaade püstitatud

eesmärkide saavutamisest, õpilase individuaalsest arengust ning saadud teabe kasutamine

õppeprotsessi tulemuslikumaks kavandamiseks. Inimeseõpetuses võib hinnata õpilase teadmisi ja

nende rakendamise oskust, aga mitte hoiakuid.

1.6.Õpitulemuste kontrollimise vormid peavad olema mitmekesised, sisaldama nii suulist kui ka

kirjalikku küsitlust, praktilisi ülesandeid ja tegevusi.

2.Õppe-eesmärgid

Inimeseõpetusega taotletakse, et õpilane:

• omandab teadmised ja oskused, mis aitavad tal mõista iseennast ja teisi ning suhelda

kaasinimestega.

• väärtustab perekonda inimeste kooselu vormina ja laste kasvukeskkonnana, tunnetab lähedastest

inimsuhetest tulenevat vastutust;

• tunnetab sõpruse, armastuse ja koostöö osa inimsuhetes, suudab analüüsida, aktsepteerida ja

valitseda oma tundeid;

• elab tervislikult, hoidub teadlikult ennast ja kaasinimesi kahjustavast käitumisest;

• oskab väärtustada vanemlust, tunneb vanemlusest tulenevat individuaalset ja ühiskondlikku

vastutust;

• tunneb lapse arengu põhilisi seaduspärasusi, on valmis omandama kasvatamiseks vajalikke teadmisi

ja oskusi;

• tunnetab iseennast ja oma rolli nii kasvuperekonna kui ka tulevase perekonna liikmena.

3.Õppesisu

3.1. INIMENE KUI SOTSIAALNE OLEND. Psühholoogia ja perekonnaõpetuse koht inimest

käsitlevate teaduste hulgas. Inimese bioloogiline, psühholoogiline ja vaimne areng, inimese elukaar.

3.2.INIMESTE ERINEVUSED. Bioloogilised, psühholoogilised, vanuselised, põlvkondlikud,

kultuurilised, usulised, rahvuslikud, soolised, isiksuslikud erinevused. Erinemine kui väärtus. Sallivus

kaaslaste erinevuste suhtes. Sotsiaalsed hoiakud, stereotüübid, eelarvamused jms. Sotsiaalne taju,

isikutaju. "Mina"- pilt. Sotsiaalne küpsus. Tahe.

3.3.TAJU JA TÄHELEPANU. Aisting ja taju. Tähelepanu. Mälu. Tunded. Mõtlemine ja kõne.

Meeleseisundid.

3.4.INIMSUHTED JA TUNDED. Suhted teiste inimestega. Armumine. Orienteeritus partnerile.

Armastus.


86

3.5.ABIELU JA PEREKOND. Abielu ja perekond läbi ajaloo. Abieluküpsus. Abikaasa valik. Abielu-

ja perekonna seadusandlik külg. Suhted ja rollid perekonnas. Kodu kui elukeskkond ja väärtus igale

tema liikmele.

3.6.VANEMLUS JA LAPSED. Ettevalmistus vanemate rolli täitmiseks. Perekonna planeerimine.

Lapsed kui väärtus. Lapse areng. Vanem lapse sotsiaalsete ja emotsionaalsete vajaduste rahuldajana.

Üksikvanem. Puudega laps perekonnas. Lapsevanema vastutus.

3.7.PEREKONNA OSA IGA INIMESE ELUS. Perekond inimese elu erinevatel perioodidel.

Lahkhelid perekonnas. Lahutus. Uus pere. Surm perekonnas. Kriisid pereelus. Õnnestunud pereelu

kui väärtus. Lapse õigused ja kohustused. Terve, kindlustundega inimene, tugev perekond kui

demokraatliku riigi väärtus.

4. Õpitulemused

Õpilane:

• mõistab inimestevahelisi erinevusi ja teab erinevuste arvestamise võimalusi igapäevaelus;

• tunnetab iseennast teiste inimeste hulgas;

• tunneb ja oskab teha valikuid ja näha ette võimalikke tagajärgi;

• austab teiste inimeste õigusi ja omandit;

• mõistab perekonna osa üksikisiku ja ühiskonna elus;

• teab perekonna planeerimise võimalusi;

• teab abielu ja perekonna psühholoogilist, füsioloogilist, majanduslikku ja seadusandlikku külge;

tunnetab oma vastutust iseenda ja oma tulevase perekonna (abikaasa, lapsed jt lähisugulased) ees;

• tunnetab enda kui lapsevanema ja kasvataja rolli;

• teab lapse arengu etappe;

• teab koduse kasvatuse põhialuseid;

• tunneb ja oskab kasutada enda, perekonna ja lapse õigusi ja kohustusi käsitlevaid seadusi.

5. Hindamine

Iga õppesisus esitatud teema läbimisel sooritatakse arvestuslik töö, milleks on tunnikontroll või test,

kokku on 4 arvestuslikku tööd. Kokkuvõttev hinne kujuneb arvestuslike tööde kaalutud keskmisest

hindest. Lõputunnistuse hinnetelehele kantakse kokkuvõttev hinne.


87

11. ÜHISKONNAÕPETUS

Maht 1 õn

1.Üldalused

1.1.Ühiskonnaõpetuse kohustuslik maht on üks õppenädal.

1.2.Ühiskonnaõpetus peab olema Eesti-keskne, s.t kursuse läbinud õpilane peab teadma, kuidas Eesti

ühiskond on üles ehitatud ja kuidas ta funktsioneerib. Paralleele Euroopa riikidega tõmmatakse

selleks, et näidata, kui palju meil on ühist nüüdisaegse demokraatliku elukorraldusega.

1.3.Ühiskonnaõpetus peab olema võimalikult kodanikukeskne, st andma õpilasele vajalikud

teadmised ja oskused oma õiguste kasutamiseks ühiskonnas, õpetama teda oma tegude eest

vastutama. Õiguste realiseerimine pole eesmärk omaette, vaid nende abil suurendatakse sotsiaalset

turvalisust (stabiilsust) ja indiviidi karjäärivõimalusi.

1.4.Ühiskonnaõpetusega taotletakse, et õpilane hakkaks ühiskonnas toimuvat mõistma ning

omandaks oskuse ja valmiduse ühiskonnaellu sekkuda. Sellest tulenevalt rõhutatakse

ühiskonnaõpetuses senisest enam aine praktilist kallakut.

1.5.Ühiskonnaõpetus on õppeaine, mis aitab õpilasel kujuneda ennast teostavaks, kaasinimesi

arvestavaks, sotsiaalselt pädevaks ühiskonnaliikmeks. Aine vahendusel kujundatakse õpilase

sotsiaalseid pädevusi, rõhutatakse demokraatia põhimõtete väärtustamist, tolerantsust, kõlbelisus ja

kodumaa-armastuse põhimõtet. Taotluseks on õpilase enesemääratluse kujundamine, teadlike,

motiveeritud ja põhjendatud valikute tegemise valmidus.

1.6.Ühiskonnaõpetusel on poliitiline, majanduslik, sotsiaalne, kultuuriline ja ideoloogiline

dimensioon.

1.7.Ühiskonnaõpetuse eesmärk on, et õpilane:

• mõistaks ühiskondlikke protsesse;

• saaks aru kodanikuosaluse tähendusest ja vajalikkusest;

• omandaks ühiskonnaelus osalemise oskused ja valmiduse,

1.8.Õppesisu ja -meetodite valikul arvestab ühiskonnaõpetus eakohasuse printsiipi, Eesti ühiskonna-

ja rahvusvahelist arengut, spetsiifilisi integratsiooniküsimusi ning nende lahendamise riiklikke

prioriteete.

1.9.Eesmärkide saavutamisel nähakse ühiskonnaõpetuse komponentidena:

• teadmiste vahendamist poliitilistest ja majandussüsteemidest, inimestevahelisest suhtlemisest,

rahvusvahelisest elust;

• demokraatlike tõekspidamiste ja põhimõtete kujundamist: õiglus, võrdsus, vastutustunne, vabadus,

mitmekesisus, sallivus, tolerantsus ja privaatsus;

• intellektuaalsete oskuste kujundamist: oskus hankida ja kasutada teavet, probleemide analüüsimisel

ja otsuste langetamisel, vaadelda probleeme ja olukordi erinevatelt positsioonidelt;

• osalusoskuste kujundamist, mille eelduseks on: kootöövõimelisus, grupikuuluvus,

kompromissivalmidus;

• kodanikuvalmiduse kujundamist: informeeritus, oma seisukoha kujundamise ja kaitsmise oskus,

oskus käituda ja tulla toime erinevates elusituatsioonides.

1.10.Kokkuvõtteks: Ühiskonnaõpetuse kursuse kaudu kujundatakse arusaama kaasaja maailmast

tervikuna ning selles toimuvatest poliitilistest, sotsiaalsetest, majanduslikest ja muudest ühiskonnaellu

kuuluvatest ja seda kujundavatest protsessidest. Ühiskonnaõpetus aitab oma sisuga muuta seniõpitu

seotud ja mõtestatud tervikuks, õpilasel end adekvaatselt määratleda ning oma tulevikku kavandada.

1.11.Õpitulemuste kontrollimisega taotletakse tagasisidet õppeprotsessi tulemuslikkusest ning

teadmiste omandamise, demokraatlike tõekspidamiste kujunemise, intellektuaalsete ja osalusoskuste

ning kodanikuosaluse väljakujundamise käigust ja saavutatud tasemest. Aine sisu ja õppemeetodite

mitmekesisuse tõttu peab kontrollimeetodite valikul tingimata arvestama ka õpilaste individuaalseid

võimeid ning valmidusi.


88

1.12.Keskseteks kontrollimise vormideks on suuline arutlus ning osalemine diskussioonis, mis

annavad teavet tundideks valmistumisest ning õpilaste individuaalsest ainealasest arengust.

Protsesshindamisel on otstarbeks rakendada kirjalikku kontrolli (nt lühiteste), millega jälgitakse

terminoloogia, faktoloogia, põhikontseptsioonide jms omandatust. Arvestuslikuks hindamiseks

sobivad kirjalikud arutlused, mille kaudu selgub, kas omandatud teadmised on süsteemsed ja

relevantsed ning kas õppija oskab teadmistega õigesti opereerida.

1.13.Aine pakub rikkalikult võimalusi mitmekesiseks tööks ajakirjanduslike väljaannetega, allikatega

(nt pildid, skeemid, tabelid, tekstid) ja üksikjuhtumite analüüsiga (case study). Nii saab hinnata

mitmeid intellektuaalseid oskusi. Kontrollida võib nt antud õppeülesande täitmise korraldust,

metoodikat, kiirust, ulatust ja kvaliteeti. Ajakirjanduslike väljaannete ja allikatega töötades võib anda

lihtsaid ülesandeid mõne fakti või väite leidmiseks, vaadeldu/loetu lihtsaks ümberjutustamiseks või

keerukamaks analüüsimiseks, ühte laadi teabe tõlkimiseks teise vormi (nt illustratsiooni põhjal jutu

kirjutamine või tekstis leiduvate andmete kandmine tabelisse).

1.14.Üheks õpitulemuseks on eelnimetatud osalusoskused, mis ilmnevad hästi paaris- või rühmatöös

ning projektide elluviimises. Kõrgeimaks saavutuseks, mida ühiskonnaõpetusega taotletakse, on

kodanikuvalmiduse väljakujundamine. See kujuneb järk-järgult ning on hinnatav kui protsess.

Näiteks, milline on õpilase tunnis osalemise üldine aktiivsus, tema initsiatiivikus. Kutseõppeasutuse

õpilase puhul on kodanikuosaluse ideaaliks õpilase omaalgatuslik huvitumine ühiskonnaelu

probleemidest, oskus neid analüüsida ja hinnata (vajadusel iseseisvalt teavet juurde hankides), selle

suhtes argumenteeritud seisukohta kujundada, suutlikkus seda teistele selgitada, vajadusel oma

seisukohta kaitsta, oskus astuda ühiskonnaliikmena vajalikke praktilisi samme.

1.15.Osalusoskuste kontrollimine ja ühiskonnaõpetuse õpitulemuste hindamine on keerukad. Õpetaja

kasutab siin vaatlust ja analüüsi, seda toetavad kaasõpilaste hinnangud rühmatöö korral.

1.16.Väga delikaatne on demokraatlike tõekspidamiste küsimus, siin esinevaid puudujääke ei saa

korrigeerida õpilaste lihtsa ümberõpetamisega. Tõekspidamisi, mida ühiskond ei aktsepteeri, on

võimalik muuta vaid õpilast individuaalse ning süstemaatilise töö käigus delikaatselt suunates.

1.17.Hindamisel eristatakse kolme saavutustasandit:

• omandatud ainealased teadmised,

• omandatud sotsiaalsed oskused,

• aktiivne ja vastutustundeline kodanikuosalus.

1.18.Ainealaste teadmiste ja oskuste hindamine toimub traditsiooniliselt. Ülesannete puhul, mille

täitmisega kontrollitakse teadmisi ja intellektuaalseid oskusi, ei kompenseeri väga head teadmised

nõrku oskusi ja vastupidi. Sel juhul ei saa saavutust tervikuna hinnata kõrgemalt kui “rahuldavaks”.

Mitmeelemendiliste ülesannete puhul on aga soovitatav hinnata iga elementi eraldi. Osalusoskuste

hindamise puhul on hindamiskriteeriumid keerukamad kui teadmiste ja intellektuaalsete oskuste

hindamise puhul. Nende hindamine on kahekordselt relatiivse iseloomuga, sest arvestada tuleb nii

klassi üldise tasemega ja igaühe tulemusega sellel foonil kui ka iga konkreetse õppija isikliku

arenguga. Hindamine peab lisaks tagasisidele õpilase õpitulemuste ja saavutuste kohta olema tema

jaoks ka motiveeriv ja innustav, seda eriti osalusoskuste puhul. Kokkuvõtva hinde aluseks on

kooliastme lõpus esitatud õpitulemused.

2. Õppe-eesmärgid

Ühiskonnaõpetusega taotletakse, et õpilane:

• oskab ühiskonnas toimuvaid protsesse ja nähtusi märgata ja mõista;

• oskab seostada Eestis ja rahvusvahelises elus toimuvaid protsesse;

• oskab end määratleda kodanikuna;

• tunneb ühiskonna-alast terminoloogiat;

• tunneb mõningaid ühiskonnateooriaid,

• oskab kasutada teabe hankimisel erinevaid allikaid,

• oskab leida, üldistada, hinnata ja edastada ühiskonda puudutavat teavet;

• suhtub kriitiliselt massiteabesse;

• oskab diskussioonis osaleda ja oma seisukohta kaitsta.


89

3. Õppesisu

3.1.ÜHISKONNA STRUKTUUR JA KUJUNEMINE (sissejuhatus ainesse). Ühiskonna

tundmaõppimise vajalikkus. Riik ja rahvas.

3.2.ÜHISKONNA VALITSEMINE. Õigusriigi olemus ja tunnused. Võimude lahusus. Parlament.

Valitsus. President. Maavalitsus. EV õigussüsteem (õigusaktide hierarhia ja kohtusüsteem). Kohaliku

omavalitsuse ülesehitus ja ülesanded. Demokraatlikud valitsemissüsteemid.

3.3.KODANIKE OSALEMINE AVALIKUS ELUS. Demokraatia põhiideed ja nende teostumine

kodanikuühiskonnas. Valimiste funktsioonid ja korraldamine. EV Riigikogu valimiste süsteem.

Erakonnad ja valimised (valimisnimekiri, valimisplatvorm, partei programm, propaganda).

Valimistega seonduvad kodanikuõigused. Kodanikuaktiivsuse vormid. Erinevad huvid ühiskonnas ja

nende realiseerimise viisid. Kodanikualgatus, selle eesmärgid, funktsioonid. Huvigrupid.

Ametiühingud ja kutseliidud. Mittetulundusühingud. Riigi- ja kodanikukaitse.

3.4.MAJANDUS JA HEAOLU. Turumajandus. Riigieelarve tulu- ja kulubaasi kujundamise

üldpõhimõtted. Pere eelarve. Majandusarengu ja inimarengu seos. Ebavõrdsus ühiskonnas.

Majanduslikud, sotsiaalsed ja kultuurilised õigused. Sotsiaalkindlustus ja sotsiaalabi. Tööhõive, seda

mõjutavad tegurid. Tööseadusandluse alused. Meetmed tööpuuduse vastu. Töötute sotsiaalne kaitse.

3.5.RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ JA JULGEOLEK EUROOPAS. Eesti ja tähtsamad

rahvusvahelised koostööorganisatsioonid Euroopas: EN, EL, NATO.

4. Õpitulemused

Õpilane:

• teab, milline on ühiskonna struktuur;

• tunneb demokraatlikku valitsemise süsteemi ja põhimõtteid;

• teab oma põhiseaduslikke õigusi ja kohustusi;

• oskab määratleda oma kohta ja võimalusi kaasaja maailmas, töötada ja elada turumajanduslikus

ühiskonnas, osaleda ühiskonnaelus, kaitsta oma huve ja õigusi;

• teab eurointegratsiooni probleeme ja võimalusi;

• oskab leida sotsiaal-poliitilist ja majanduslikku teavet, seda süstematiseerida ja kasutada.

5. Hindamine

Pidevalt toimub jooksev hindamine (suuline vastamine, tunnikontrollid, testid, töö teksti või

dokumendiga). Jooksvad hinded kokku moodustavad arvestusliku hinde.

Iga õppesisus loetletud teema kohta sooritatakse arvestuslik töö või teema lõpus kontrolltöö.

Koondhinne kujuneb kõikide arvestuslike tööde ja kontrolltööde keskmisest hindest, mis kantakse

lõputunnistuse hinnetelehele.

.


90

12. MUUSIKA

Maht 1 õn

1.Üldalused

1.1.Muusikaõpetuse kohustuslik maht on 1 õppenädal.

1.2.Muusikaõpetuse koostisosad on muusikaloo käsitlemine, muusika kuulamine ja laulmine.

Muusikalugu käsitletakse stiilide ja vormide mitmekesisuses integreeritult kultuuri arenguloo,

tähtsamate ajaloosündmuste, kunsti ja kirjandusega. Süstemaatiliselt õpitakse tundma ja väärtustama

maailma ja eesti muusikapärandit; kujundatakse arusaam muusikast kui rahvaste vahelisest

suhtlemiskeelest. Laulmisel süvendatakse huvi ühislaulu vastu; lähtutakse eri ajastute, erinevate

stiilide ja rahvaste ning kaasaegsest laulurepertuaarist.

2. Õppe-eesmärgid

Muusikaõpetusega taotletakse, et õpilane:

• hindab muusikat kui kultuuriväärtust indiviide ja ühiskonna arengus;

• kujundab valmisoleku ühiseks muusikategevuseks;

• kujundab tervikpildi kultuuri arengust ning oskab erinevaid kultuure mõista ja hinnata;

• oskab muusikat kriitiliselt ja valivalt kuulata ning hinnata;

• omandab teadmisi muusikaajaloost tuntud heliloojate loomingu kaudu;

• rakendab põhikoolis omandatud muusikaalaseid teadmisi ja oskusi;

• rikastab tundeelu muusikaelamuste kaudu: külastab kontserte ja muusikalavastusi, oskab oma

arvamusi põhjendada.

3.Õppesisu

3.1.VANAAEG. Vanad kultuurrahvad ja muusika. Vanakreeka ja Vanarooma mütoloogia ja muusika

(tragöödia, komöödia).

3.2.KESKAEG. Ülevaade ajastust ja muusikast. Romaani ja gooti stiil. Kristlus kui Lääne-Euroopa

kultuuri arengu tugevaim mõjutegur. Vaimuliku muusika areng. Gregooriuse koraal. Polüfoonilise

mitmehäälsuse teke. Liturgiline draama. Müsteerium. Rändlaulikud. Rüütlipoeesia. Pillid

3.3.RENESSANSS. Ülevaade ajastust ja muusikast. Humanism, protestantism, vastureformatsioon ja

muusika. Missa. Ilmalik laul ja seltskonnamuusika. Madrigal. Homofoonilise mitmehäälsuse teke.

Protestantlik koraal. Heliloojad ja juhtivad muusikamaad. Palestrina. Orlandus Lassus.

3.4.BAROKK. Ülevaade ajastust ja muusikast. Ooperi teke. Oratoorium (kantaat, passioon).

Instrumentaalmuusika: concerto grosso, soolokontsert. Juhtivad muusikamaad ja heliloojad: Vivaldi,

Bach, Händel.

3.5.KLASSITSISM. Valgustusajastu iseloomustus. Instrumentaalmuusika areng – ansamblid,

orkestrid. Sonaat vormi ja žanrina. Sümfoonia. Kontsert. Keelpillikvartett. Ooperi areng. Viini

klassikud – Haydn, Mozart, Beethoven.

3.6.ROMANTISM. Romantismi ideed ja rahvuslus. Instrumentaalmuusika areng. Programmilise

muusika teke. Sümfooniline poeem. Soololaul. Miniatuursed žanrid: etüüd, prelüüd, nokturn, tantsud.

Lavamuusika (Ooper, operett, ballett). Juhtivad muusikamaad ja heliloojad. Schubert, Schumann,

Berlioz, Chopin, Liszt, Brahms, Verdi, Wagner, Tšaikovski. Grieg. Sibelius.

3.7.20. SAJANDI MUUSIKA. Ülevaade ajastust ja muusikast. Operett. Muusikal. Filmimuusika.

Hilisromantism. Mahler. Bruckner. Impressionism. Debussy. Ekspressionism. Schönberg.

Neoklassitsism. Stravinski. Orff. Sümfooniline jazz. Gershwin. Avangardism. Cage. Postmodernism.

Pärt.

3.8.EESTI MUUUSIKA. Rahvalooming. Regivärsiline rahvalaul. Uuem rahvalaul. Laulupidude

traditsiooni algus: Kunileid, Saebelmann, Thomson, Hermann. Esimesed professionaalid: Härma,

Türnpu. Tobias, A. Kapp, Süda, Lüdig – eesti professionaalsed heliloojad. Rahvusliku koorimuusika


91

rajajad: Saar, Kreek. Rahvusliku instrumentaalmuusika rajaja Eller. Rahvusliku lavamuusika rajajad

E. Aav, Tubin, E. Kapp, Tamberg. Eesti modernism 1956–1970. Heliloojad Ernesaks, Tormis, Pärt,

Mägi, Tamberg, Rääts, Sumera, Kangro, Tüür, Eespere, Sisask. Eesti tuntumad muusikakollektiivid,

interpreedid, dirigendid. Muusikafestivalid.

3.9.POPULAARMUUSIKA AJALUGU. Populaarmuusika juured. Spirituaalid, bluus, kantri ja

western, ragtime, dixieland. Jazz-muusika, selle arenguetapid: new orleansi jazz, ragtime, dixieland,

sving, bepop, cool jazz, hard bop, scat-laul, free jazz, jazzrock. Rock’n’roll, pop- ja rokkmuusika (E.

Presley jt). 1950. a popmuusika: rhythm ann blues, rock’n’roll. Briti biitmuusika (The Beatles jt).

1960. a teise poole must popmuusika: soul, funky. Must popmuusika 1970. a (S. Wonder jt). 1960. a

teise poole psühhodeeliline rokkmuusika. 1970. a rokk- ja popmuusika: intellektuaalne rokk, hard

rock, heavy rock. Reggae. Disko. Punk (new wave jt).

4. Õpitulemused

Õpilane:

• oskab määratleda ja iseloomustada eri ajastute muusikat;

• teab ajastute tuntumaid heliloojaid ja nende teoseid;

• teab olulisi muusikaalaseid termineid ja oskab neid kasutada;

• oskab koostada muusika-alaseid referaate;

• laulab vastavalt oma vokaalsetele võimetele;

• hindab muusikat kui kultuurinähtust.

5. Hindamine

Referaadid, kaks tunnikontrolli (ajastud, heliloojad, terminid), vokaalsed võimed (kindlasti hümni

laulmine), kokkuvõtvas hindamises tuleb arvesse õpilase aktiivsus õppetöösse suhtumisel.

Lõputunnistuse hinnetelehele kantakse kokkuvõttev hinne.


92

13. KUNST

Maht 2 õn

1.Üldalused

1.1.Kunstiõpetuse kohustuslik maht on 1 õppenädal.

1.2.Kutseõppeasutus soovib õpilaste huve ja kooli võimalusi arvestades käsitleda ainekava sisu

laiendatult. Sellisel juhul käsitletakse põhjalikumalt kunstikultuuri ajalugu (1 õn), praktiliste tööde

teostamiseks kavandatakse 1 õn. Seega on aine kunst mahuks 2 õn.

1.3.Kooli kunstiõpetuse ainekava koostamisel lähtutakse ainekava kohustuslikust mahust ning

õpetatava kutse-eriala omapärast.

2.Õppe-eesmärgid

Kunst iõpetusega taotletakse, et õpilane

• omandab teadmisi kunstiliikidest ja nende arenguloost;

• õpib tundma visuaalsete kunstide väljendusvahendeid;

• õpib vaatlema ja hindama kunstiteoseid, kujundab oma kunstimaitset;

• arendab kujutlusvõimet, vaatlusvõimet ja abstraktset mõtlemist;

• arendab ruumilist, kujundilist ja abstraktset mõtlemist käelise tegevuse kaudu;

• arendab loovust ja katsetamisjulgust.

3.Õppesisu

3.1. KULTUUR JA KUNST.

3.2. KULTUURI JA KUNSTI MÕISTE. Kunst ühiskonnas ja selle erinevad käsitlusviisid. Kunsti

liigid (mõisted ja kirjeldus).

3.3. ÜLDINE KUNSTIKULTUURI AJALUGU. Kunsti tekkimine ürgajal. Idamaade ja antiikkunst.

Mesopotaamia ja Egiptus, Egeus ja Kreeka, etruskid ja Rooma. Varakristlik, Bütsantsi ja Vana-Vene

kunst. Romaani ja gooti kunst. Renessanss, barokk ja rokokoo. Klassitsism ja romantism. Realism.

Naturalism ja impressionism. 20. sajandi I poole kunst enne ja pärast Esimest maailmasõda:

postimpressionism, sümbolism, juugend / art déco, kubism, Bauhaus, ekspressionism, sürrealism. 20.

sajandi II poole kunst: modernism ja postmodernism, popkunst, kontseptualism, hüperrealism,

installatsioon, tegevuskunst, kineetiline kunst.

3.4. KUNST EESTIS. Kunsti alged. Kunst Eestis keskajast 19. sajandini. Baltisaksa kunst.

Sajandivahetuse kunst. Kunst nõukogude okupatsiooni ajal. Kunst taasiseseisvunud Eesti Vabariigis.

Kaasaegne Eesti kunst. Eesti arhitektuur. Kunstistiilid Eesti ehituskunstis (gootika, renessanss,

barokk, klassitsism, eklektika, juugend). Esimese maailmasõja järgne ehituskunst: rahvusromantiline

stiil, funktsionalism, orgaaniline arhitektuur jne. Arhitektuurimälestiste kaitse. Tallinna arhitektuur.

Eesti rahvakunst ja rahvakultuur.

3.5. KUNST JA KESKKONNA KUNSTILINE KUJUNDAMINE.

3.5.1.KOMPOSITSIOON. Pildi põhitegurid – punkt, joon, pind, mahulisus. Pildi muutujad – kooste-

elementide asendi, suuna ja kaugusvahede muutumine ning tihedus. Kompositsiooni

väljendusvahendid. Vabalt valitud kompositsiooniharjutus.

3.5.2.VÄRV. Värvi tajumine – selle füüsikalised, füsioloogilised ja psühholoogilised omadused.

Värviõpetus – värvide segamine ja segunemine, nende korrastussüsteemid, kontrastid, kooskõlad.

Värvi funktsioonid maalis ja kunstiliselt kujundatavas keskkonnas. Vabalt valitud värviharjutus.

3.5.3.JOONISTAMINE. Joonistamise väljendusvõimalused – piirjoone, varjundi ja faktuuri

kasutamine. Joonistamisvahendid – grafiitpliiatsid, süsi, värvipliiatsid, kriit jm. Vabalt valitud

harjutused.

3.5.4.MAALIMISTEHNIKAD. Akvarell. Kattevärvid – guašš, polüvinüülatsetaattempera,

akrüülvärvid, õlivärvid ja õlitempera, pastellid.


93

3.5.5.RUUMI KUNSTILINE KUJUNDAMINE. Ruumi kujundamise põhialused. Värvikasutus,

valgus, terviku loomine. Vabalt valitud harjutus.

3.5.6.ORNAMENT. Liigitamine. Ornamendi ajaloost. Stiliseerimine, geometriseerimine. Ornamendi

organiseerimise printsiibid. Vabalt valitud harjutused (stiliseerimine, piiramata pind,

geometriseerimine).

3.5.7.TEHNILISED KUJUTAMISVIISID. Väärtusperspektiivist illusoorse perspektiivini. Ruumilise

kujutamise võimalused – stereoskoop. Projektsioonjoonestamine: tsentraal-, paralleel- ja

ristprojektsioon, frontaal- ja diameetriline aksonomeetria, kaks- ja kolmvaated.

3.5.8.KAUBANDUSLIK PILT. Reklaam – selle tootmine, funktsioon ja strateegia. Pildi kasutamise

võimalused reklaamis. Kiri. Tarbegraafika.

4. Õpitulemused

Õpilane:

• tunneb kunsti liike ja teab olulisemaid kunstialaseid mõisteid;

• teab visuaalse kunstikultuuri arenguloo perioode, stiile ja kunstivoole;

• teab silmapaistvamaid Eesti kunstnikke;

• tunneb huvi kunstiloomingu vastu;

• oskab kunstiloomingus kasutada elementaarseid töövahendeid, tehnikaid ja materjale;

• tunneb huvi kunstikultuuri väärtuste säilitamise, kaitsmise ja edasiarendamise vastu.

5. Hindamine

Esimeses õppetöögraafikus ettenähtud perioodil hinnatakse tulemushinnetega (kontrolltööd,

võrdlused, testid). Ristsõnade koostamist ja lahendamist, õpilaste töölehtede täitmist ja graafiliselt

teostatavad töid jooksvate hinnetena. Esimese perioodi hinne kujuneb tulemushinnetest, jooksvatest

hinnetest ja iseseisva töö hindest.

Teises õppetöögraafikus ettenähtud perioodil hinnatakse graafilisi töid tulemushinnetega,

harjutusülesanded valikuliselt jooksvate hinnetega. Perioodi hinne kujuneb tulemushinnetest ja

iseseisva töö hindest.

Koondhindeks kahe perioodi koondhinne, arvestades õpilase arengut ja nõutavat õpitulemuste

saavutamist. Lõputunnistuse hinnetelehele kantakse aastahinnete koondhinne.


94

14. KEHALINE KASVATUS

Maht 3 õn

1.Üldalused

1.1.Kehalise kasvatuse kohustuslik maht on 2 õppenädalat.

1.2.Kutseõppeasutus soovib õpilaste huve ja kooli võimalusi arvestades õpetada kehalist kasvatust 3

õppenädalat.

1.3.Kutseõppeasutuses õpetatakse Eesti kooli kehalise kasvatuse traditsioonilisi spordialasid –

võimlemist, kergejõustikku ja sportmänge, kooli valikul ka orienteerumist, suusatamist, ujumist ja

enesekaitset.

1.4.Noorte kehalise võimekuse ja kehalise ettevalmistuse taseme parandamiseks (sh noormeeste

ettevalmistamiseks riigikaitseks) on otstarbekas lisada kohustuslikule ainekavale üldkehalise

ettevalmistamise kursus.

1.5.Lisaks ainekavas esitatud spordialadele võib kool õpetada ka teisi spordialasid, lähtuvalt kooli

võimalustest ja traditsioonidest.

2.Õppe-eesmärgid

Kehalise kasvatusega taotletakse, et õpilane

• omandab aktiivse eluhoiaku ja tervisliku eluviisi ning on kehaliselt arenenud;

• omandab teadmised, oskused ja harjumuse iseseisvaks tervistavaks sportimisharrastuseks;

• omandab igapäevaeluks ja kutsetööks vajalikud oskused (ergonoomilised tööasendid ja -võtted,

kehalise tegevuse ohutustehnika, esmaabi);

• omandab käsitluse tervise- ja võistlusspordist kui ühiskonna kultuuri osast;

• omandab moraalse ja kehalise valmiduse riigikaitseks.

3. Õppesisu

3.1.KEHALISTE HARJUTUSTEGA TEGELEMISE MÕJU ORGANISMILE. Iseseisvaks

sportimiseks vajalikud teadmised (sh harjutamismeetodid, isikliku hügieeni ja ohutustehnika nõuete

tundmine) tegelemiseks erinevatel spordialadel. Taastumine. Enesekontroll (pulsi- ja vererõhu

näitajad puhkeseisundis, harjutamisel ja taastumisel; oskus hinnata oma kehalist vormisolekut ja

tervislikku seisundit). Kehalise koormuse planeerimine (treeningu maht ja intensiivsus, treeningute

sagedus). Lihtsamate spordivigastuste esmaabi. **Tervisesportlase toitumine ja joogirežiim.

Organismi karastamine. Riietus ja selle valik sõltuvalt spordialast ja väliskeskkonna tingimustest.

Kehalist võimekust määravad tegurid. Treeningu iseärasused aeroobses ja anaeroobses faasis.

Kehaliste harjutustega (tervisespordiga) tegelemise tähtsus tulevastele emadele. Kehaliste harjutuste

kasutamine preventiivsel ja ravival eesmärgil. Sport ühiskonnas. Rahvusvahelised ja kohalikud

võistlused. Tuntud tippsportlased.

3.2.VÕIMLEMINE. Rühti korrastav ja treeniv võimlemine. Vabaharjutused ja harjutused

vahenditega (pall, hüpits, võimlemiskepp jms). Koordinatsiooniharjutused. Lõdvestusharjutused.

Akrobaatika: tirelite ja seisude (turiseis, tiritamm jt) erinevad variandid. Ratas kõrvale. Toengud ja

ripped võimlemisriistadel (varbsein, rööbaspuud, kang). Raskuste tõstmise ja ronimise tehnika.

Kandmisvõtted. Tasakaaluharjutused (poomil, võimlemispingil); tasakaaluharjutused paarilisega.

Virgutusvõimlemise (hommikuvõimlemine, töövõimlemine) kompleksi koostamine. **Aeroobika.

Teadmised ja oskused jõusaalis harjutamiseks (atleetvõimlemise alused, sh jõumasinate ja kangi

kasutamine, ohutusnõuded ja julgestamine). Seltskonnatantsud ja tantsumängud.

Harjutuskombinatsiooni või esinemiskava koostamine ja sooritamine muusika saatel.

Atleetvõimlemise harjutuskomplekside koostamine.

3.3.KERGEJÕUSTIK. Kergejõustiklase eelsoojendus. Kiir- ja pikamaajooksu tehnika. Jooksupaiga

valik, harjutamise aeg ja varustus; harjutamise metoodika (jooksutempo valik, koormuste

määramine). Cooperi test. Paigalt ja hoojooksult hüpete tehnika. Harjutused hüppevõime


95

arendamiseks. Viskeharjutused (visked, heited, tõuked). **Jooksu-, hüpete ja heidete-visete tehnika

täiustamine. Jooksuvõistlused: võistlustaktika. Koolisiseste kergejõustikuvõistluste planeerimine,

korraldamine ja kohtunikutegevus.

4.4. SPORTMÄNGUD (korvpall, võrkpall). Sportmängija eelsoojendus. Põhiliste mänguelementide

tehnika (põrgatamine, erinevad sööduviisid, pealevisked; alt- ja ülaltsööt, palling, pallingu vastuvõtt,

blokeerimine). Korv- ja võrkpalli võistlusmäärused. **Korvpall: positsioonivisked; mees-mehe

kaitse, maa-ala kaitse; pressing. Võrkpall: ründelöök, pettelöögid. Valitud sportmängu tehnika ja

taktika täiustamine. Kohtunikutegevus. Võistlussüsteemid (turniir; kahe ja ühe kaotuse süsteemid).

3.5.ÜLDKEHALINE ETTEVALMISTUS. Kehaliste võimete (vastupidavus, jõud, painduvus,

osavus, kiirus) arendamine. Kehaliste võimete iseseisva arendamise metoodika: harjutuste valik,

treeningute sagedus ja koormus. **Jõu- ja venitusharjutused (stretching-võimlemine).

Atleetvõimlemine. Aeroobika. Tasakaalu ja koordinatsiooniharjutused. Presidenditest. Kaitseväe

kehalise kasvatuse testid. Osavõtt 3–4-päevasest riigikaitse- ja/või matkalaagrist.

3.6.UJUMINE. Sportlikud ujumisviisid: rinnuli- ja selilikrool, rinnulibrass. Stardihüpe ja selilistart.

Pöörded rinnuli- ja seliliujumisel. Ohutusnõuded ujumispaikades. Käitumine õnnetusjuhtumite korral.

**Sportlike ujumisviiside tehnika täiustamine. Väsinud ujuja transport. Uppuja päästmise võtted.

Mängud vees. Vesivõimlemine.

3.7.ORIENTEERUMINE. Orienteerumiskaardi ja kompassi lugemine. Liikumine maastikul kaardi ja

kompassi järgi. Jooksukiiruse ja sammupikkuse valik erinevatel maastikutüüpidel.

**Orienteerumisraja läbimise tehnika täiustamine; raja läbimise taktika. Orienteeruja treening.

Orienteerumisvõistlused: osavõtt ja korraldamine.

3.8.SUUSATAMINE. Suusatamistehnikate põhialused: klassikaline sõiduviis, vabatehnika; tõusu- ja

laskumisviisid; pöörded ja pidurdamised. **Suusatehnika täiustamine; suusatehnika valik vastavalt

maastiku iseärasustele. Suusavarustuse valik ja hooldamine; määrded ja määrdetehnika. Suusamatkad

ja suusavõistlused.

3.9.ENESEKAITSE. Füüsilistest konfliktidest ja vägivalla kasutamisest hoidumine, käitumine ründe

korral (enesekaitse psühholoogia). Kukkumised. Põhilöögid käte ja jalgadega. Blokeerimine.

Vabanemine haardest. Võtted kallaletungija peatamiseks. **Valuvõtted. Enesekaitsevõtete tehnika

täiustamine.

4. Õpitulemused

4.1. Õpilane teab:

• kehaliste harjutustega tegelemise (tervise- ja võistlusspordi) mõju organismile;

• õpitud spordialade tehnika põhialuseid, võistlusmäärusi ja oskussõnu;

• soojendus- ja lõdvestusharjutuste tähtsust vigastuste vältimisel;

• enesekontrollivõtteid ja õpitud spordialade ohutusnõudeid;

• sagedamini esinevaid spordivigastusi, nende põhjusi ja esmaabi;

• iseseisva harjutamise põhimõtteid ja õpitud spordialade harjutamise metoodikat;

• organismi karastamise võtteid ja nende mõju organismile**;

• põhiliste füsioloogiliste näitajate parameetreid puhkeolukorras, treeningul ja taastumisel**;

• rahvusvahelisi ja tähtsamaid kohalikke võistlusi ja tuntud sportlasi**;

• uppuja päästmise võtteid **.

4.2. Õpilane oskab:

• tegeleda iseseisvalt õpitud spordialadega, valida alaspetsiifilisi soojendusharjutusi, treenida,

võistelda, taastuda;

• arendada oma kehalisi võimeid, valida üldarendavaid vahendita ja vahendiga harjutusi erinevatele

lihasrühmadele;

• joosta erinevas tempos;

• hüpata paigalt ja hoojooksult;

• visata hoojooksult;

• harjutada jõusaalis;

• kasutada põhilisi suusatamistehnikaid, laskumis- ja tõusuviise, pöördeid suuskadel;


96

• liikuda looduses kaardi ja kompassi järgi; sooritada ühe tireli variandi, ratta kõrvale, tiririppe

varbseinal;

• sooritada 3–4 lihtsamat enesekaitsevõtet;

• kasutada enesekontrollivõtteid treeningul, puhkeolukorras ja taastumisel;

• koostada töövõimlemise komplekse arvestades eriala profiili;

• kasutada kehalisi harjutusi stressi maandamiseks ja ravi-profülaktilisel eesmärgil **; • valida

harjutuspaiku, aega ja varustust sõltuvalt väliskeskkonna tingimustest ja spordiala ning treeningu

iseärasustest**;

• organiseerida võistlusi ja tegutseda kohtunikuna**;

• abistada ja julgestada kaaslasi harjutuste sooritamisel **;

• anda esmaabi spordivigastuste puhul **.

4.3. Õpilane suudab:

• läbida Cooperi testi;

• ujuda 150 meetrit**.__

5. Hindamine

Üksiktulemuste hindamine – igapäevase õppetöö hindamine jooksvate hinnete ja tulemushinnetega

(üldkehaliste ja sportmängude harjutuste sooritamine hindele; füüsiliste võimete testid:

kergejõustikus, vastupidavuses, jõuharjutustes). Üksiktulemuste hindamisel arvestatakse õpilase

füüsilisi võimeid. Õpetaja valib hindamise objektid ja meetodid. Jooksvate hinnete alusel pannakse

välja kokkuvõtvad hinded.

Kokkuvõttev hindamine ehk koondhinne – õpitulemuste saavutusele hinnangu andmine õppeaine

läbimise järel. Lõputunnistuse hinnetelehele kantakse aastahinnete koondhinne.


97

LISA 1 ÕPPEBAASI KIRJELDUS

Koolil on keskkonnatehnika lukksepa eriala õppeklass (30 kohta) koos vajalike vahenditega õppetöö

läbiviimiseks. On olemas erialased näidisõppevahendid, tööriistade komplektid, 5 harjutustööde boksi

erinevate seinamaterjalidega.

Lukksepatööde õpetamiseks on olemas lukksepatöökoda (30 töökohta) koos vajalike tööriistadega.

Keevitustööde õpetamiseks on olemas keevitustöökoda (14 keevitusboksi) koos seadmetega.


98

LISA 2 TÖÖALASE TEGEVUSE EELKOKKULEPE*

Praktikaperioodi

kestus:

Õpilane Koolipoolne praktikajuhendaja

Ees- ja perenimi Ees- ja perenimi

Kontaktandmed: Kontaktandmed:

Tööandja ärinimi ja kontaktandmed Planeeritud tööde loetelu, kuhu õpilast on võimalik kaasata

Käesolevaga kinnitan esitatud andmete

õigsust

Tööandja esindaja Nimi ja allkiri Kuupäev

*eelkokkulepe on ettevalmistav etapp praktikalepingu sõlmimiseks


99

LISA 3 PRAKTIKANDI ISELOOMUSTUS

…………………………………………………………….. eriala……………….. kursuse /Kooli nimetus/ /erala nimetus/ kursuse nr/

õpilane ……………………………............................……………, viibis praktikal /õpilase ees-ja perenimi/

…..…………………......……..……………….................................................................... /asutuse- või ettevõtte nimetus/

ajavahemikul ……………… 200… a. kuni ….. ……………… 200… a. /kuupäev/

Kriteerium/ hinnang väga hea hea rahuldav kasin

Töökoha ettevalmistamine

Materjalide tundmine ja valikuoskus

Töövahendite ja –seadmete tundmine ja kasutamisoskus

Tööde tehnoloogilise järjekorra tundmine ja järgimine

Õigete töövõtete valdamine

Tööjooniste lugemise oskus

Tööohutusnõuete järgimine

Teostatud tööde kvaliteet

Erialaste teadmiste tase

Praktiliste oskuste tase

Isikuomadused/hinnang

Tööülesannetesse suhtumine

Meeskonnatöö oskus

Suhtlemisvalmidus

Koostöövalmidus

Kohusetunne ja hoolsus

Uute olukordadega kohanemine

Pinge ja stressitaluvus

Läbisaamine töökaaslastega

Iseseisvus tööülesannete täitmisel

Märkused ja ettepanekud:

Kontaktisik:

...................................................................................................... ......................................................................

nimi, allkiri

............................................................................................................................. ...............................................

amet

............................................................................................................................. ...............................................

kontaktandmed (telefon, e-post, faks)


100

LISA 4 PRAKTIKA ARUANNE

Praktika aruanne on kokkuvõte praktikandi tegevusest ettevõttes. Aruande

koostamisel tuleb lähtuda allpool esitatud struktuurist.

Praktika aruande soovitav maht on 5-10 masinkirja lehekülge. Praktika aruanne

vormistatakse vastavalt kooli kirjalike tööde vormistamise juhendile.

Praktika aruanne esitatakse koos ettevõttepoolse praktikajuhendaja iseloomustuse ja

tööpassiga koolipoolsele praktikajuhendajale.

Praktika aruanne sisaldab järgnevat andmestikku:

1.Tiitelleht

2.Sisukord

3.Sissejuhatus Praktika toimumise aeg ja koht.

Ettevõtte valiku põhjendus.

Ettevõtte ja ettevõttepoolse praktika juhendaja andmed.

4.Aruande sisu

4.1.Ettevõtte

tutvustus

Ettevõtte nimetus ja põhitegevus(ed), töötajate arv

Töö organiseerimine objektil.

Tööohutuse alane juhendamine.

4.2.Praktikandi tegevus ettevõttes Esitatakse praktikaperioodil teostatud tööülesannete kirjeldus.

Eneseanalüüs: minu tugevad ja nõrgad küljed. kuidas ülesannete täitmisega hakkama

sain? mis õnnestus? mis tekitas probleeme? Mida uut praktikal olles õppisin?

4.3.Hinnang praktika kohta

Hinnangus kirjeldatakse nii positiivsed kui ka negatiivsed momendid ja oma ettepanekud

järgmiste alalõikude kohta:

Koolipoolne korraldus ( dokumentatsioon, juhendamine jm. ).

Ettevõttepoolne korraldus (juhendamine, sissejuhatav etapp, erialane töö,

lisaülesanded, kindlustamine isikukaitsevahenditega jms.).

Hinnang õppekeskkonnas omandatud teadmistele ja praktilistele oskustele.

5. Kokkuvõte • Hinnang praktikale töökeskkonnas.

6. Lisad: Praktikapäevik, illustreerivad materjalid ( skeemid, joonised, juhendid jm. ),

võimalusel ettevõtet tutvustavad materjalid.


101

LISA 5 ÕPITULEMUSTE HINDAMINE PRAKTILISES ÕPPES

Hindamisel võrreldakse õppija teadmisi ja oskusi nõutavate õpitulemustega ja nende

põhjal määratletud hindamiskriteeriumitega.

Praktika hindamisel võetakse aluseks:

töökultuur (töövahendite hoidmise ja hooldamise oskus; töökoha organiseerimine, töö

korraldamine oskus) ja töösse suhtumine;

materjalide tundmine ja valikuoskus;

töövahendite ja –seadmete tundmine ja kasutamisoskus;

tööde tehnoloogilise järjekorra tundmine ja järgimine;

õigete töövõtete valdamine;

tööjooniste lugemise oskus;

tööohutusnõuete järgimine;

teostatud tööde kvaliteet;

töötervishoiu ja –ohutusnõuete järgimine viimistlustöödel ; • õpilase isikuomadused: vastutustunnet, algatusvõimet ja distsipliini; valmisolekut

meeskonnatööks, initsiatiivi erialaste probleemide lahendamisel.

Hinnatavad tööülesanded (hindamise objektid) võivad olla: kirjalik või praktiline töö,

suuline esitus, audio-, video- või graafiline esitlus, õpimapi koostamine, projektitöö või muu

alternatiivse tõenduse esitamine.

Hindamine on kvalitatiivne. Kokkuvõttev hindamine toetub protsessihinnetele, kuid ei ole

nende aritmeetiline keskmine. Kokkuvõtval hindamisel hinnatakse õppeprotsessi ja õppija

teadmisi, oskusi ning hoiakuid õppeprotsessi lõppedes.

Protsessihindamist kasutab õpetaja vastavalt vajadusele õpilaste motiveerimiseks ja

tagasisideme saamiseks. Protsessihindamisel kasutatakse 5- astmelist skaalat:

hinne 5 (väga hea) 90-100% punktide arvust (õigesti sooritatud)

hinne 4 (hea) 70-89% punktide arvust (õigesti sooritatud)

hinne 3 (rahuldav) 45-69% punktide arvust (õigesti sooritatud)

hinne 2 (puuduluk) 20-44% punktide arvust (õigesti sooritatud)

hinne 1 (nõrk) 0-19% punktide arvust (õigesti sooritatud)

Esitatud skaalast 5% üles- või allapoole moodustab piiritsooni, mille puhul õpetaja võib

panna kas kõrgema või madalama hinde, arvestades töö mahtu ja ülesande keerukust,

vigade arvu ja liiki. Õpilane on sooritanud õppetöö edukalt, kui tema teadmisi ja oskusi on

hinnatud vähemalt rahuldavalt (hinne 3).

Õpetaja antud hinnangute kõrval võib kasutada rühmas täidetavate õppeülesannete puhul

rühmakaaslaste hinnanguid, samuti teiste rühmade või nende liikmete hinnanguid.

Individuaalselt täidetavate õppeülesannete puhul on kaasatud hindamisprotsessi teised rühma

liikmeid.

Enesehinnangu ja väljastpoolt antava hinnangu kriteeriumid on ühtlustatud, mis aitab kaasa

õppija refleksiooniprotsessile.


102

LISA 6 ÕPETAJAD

Ees- ja

perekonnanimi Õpetatavad ained Haridus

Lõpetatud

õppeasutus Eriala

Eha Vallner Arvutiõpetus kõrgem

TTÜ /1968

Hämeen

Korkeakoulu/1998

Informaatika,

arvutustehnika

kutseõpetaja

Urmas Asi

Joonestamine

Lukksepatööd

Ventilatsioonitööd

Hoonesisesed

küttesüsteemid

kõrgem

tehnikakandi

daat

Tallinna

Tehnikaülikool/ 1968

TTÜ / 2004

Insener/mehhaanika

Mehhaanikavaldkonna

õpetaja

Heinar Einla Keevitustööd kõrgem Eesti Maaülikool/

1984 Mehhaanikainsener

Leonid Pai

Renoveerimise alused

Hüdraulika alused

Kanalisatsioonitööd

Sanitaartehniliste

seadmete paigaldamine

keskharidus Meremäe Keskkool

1967

Arne Ild

Keskkonnatehnika

materjalid

Tehnosüsteemide

hooldustööd

Kesk-eri

kõrgem

TEMT /1959

TTÜ/ 1973

Üldehitus

Mehhaanika

Hanno Jõe

Ehitamise alused

Ehitusmaterjalid ja –

konstruktsioonid

Ehitusmõõdistamine

kõrgem TTÜ / 2000 Ehitusinsener

Mart Lepiksoo

Tehnoloogiaülesanded

Plaatimistööd

Veevärgitööd

kõrgem TpedI / 1980

Üldtehnilised

distsipliinid ja

tööõpetuse õpetaja

Elve Tänavots Arvutiõpetus

Kõrgem,

magister

Tallinna Ülikool

2008

Tallinna Ülikool

bakalaureuseõpe 2005

Haridusteaduste

magister,

informaatikaõpetaja,

infojuht

Kutsepedagoogika

bakalaureus

Merike Kasikov Ajalugu

Kõrgem,

magister

kõrgem

EKL 2008

TRÜ 1986

Humanitaarteaduste

magister

Ajaloo- ja ühiskonna-

teaduste õpetaja

Maire Metsis Kunst kõrgem TpedI 1982

Joonistamise,

joonestamise,

tööõpetuse õpetaja

Riho Skroman Kehaline kasvatus kõrgem TRÜ 1973 Kehalise kasvatuse

õpetaja

Inna Laikre Vene keel

kõrgem TRÜ 1972

Vene keele ja

kirjanduse õpetaja

Meeme Liisi Bioloogia

Kõrgem TRÜ 1981 Geograafia, bioloogia

Marju Lina Eesti keel kõrgem TRÜ 1994 Eesti keele ja

kirjanduse õpetaja

Kristel Haugas Saksa keel

Erialane võõrkeel

kõrgem

magister

kõrgem

Hageni Ülikool 2006

TRÜ 1985

Filoloog, tõlk

saksa keele õpetaja


103

Andrus Raal Keemia kõrgem TRÜ 1984 Keemik-pedagoog

Tõnis Sakk Matemaatika

kõrgem TPedI 1969

Keskkooli

matemaatika õpetaja

Anto Sepp Ühiskonnaõpetus

Ajalugu kõrgem TRÜ 1975

Ajaloo- ja ühiskonna-

teaduste õpetaja

Liina Saar Inglise keel

Erialane võõrkeel kõrgem

TRÜ 1982

TRÜ 1975

Psühholoog

Inglise keele õpetaja

Ülle Murula Füüsika kõrgem

TRÜ 1995

Füüsika

Svetlana Śutova Vene keel

kõrgem TPedI 1992

Vene keele ja

kirjanduse õpetaja

Mare Polluks-

Torvinen

Kirjandus

kõrgem TRÜ 1986

Eesti keele ja

kirjanduse

õpetaja/lisaeriala

soome keel

Ene Kesler Majanduse ja

ettevõtluse alused

rakendus-

kõrgharidus

Mainori Kõrgkool

2004

Ärijuhtimine

Katrin Perve Töö- ja

keskkonnaohutus

Õpib

keskharidus

Tallinna

Tehnikakõrgkool

Hoonete ehitus

Leo Nirgi Ehitusfüüsika kõrgem TPedI 1981 Füüsika ja tööõpetuse

õpetaja

Maimu Nurk Geograafia kõrgem TÜ 1978 Geograafia õpetaja

Peep Pihlak Muusika kõrgem TpedI 1989

Kultuurharidustöötaja

ja taidlusorkestri

dirigent

Ave Rosental

Suhtlemise ja

asjaajamise alused

Inimeseõpetus

kõrgem

kõrgem

Akadeemia Nord

2005

Lääne-Virumaa

Kutsekõrgkool 2002

psühholoogia

organisatsiooni

psühholoogia

raamatupidamine

Õppekava kinnitatud - Rakvere Ametikool | Meistrid on ... · ja riiklike ainenõukogude poolt...

Documents

Transcript of Õppekava kinnitatud - Rakvere Ametikool | Meistrid on ... · ja riiklike ainenõukogude poolt...