Ideoloogia piirid: juunipöörde (kõver)peegeldused Tanel Pern tanel.pern [at] ut.ee Tartu Ülikool Ettekande pealkiri on inspireeritud Lenini kuulsast artiklist „Lev Tolstoi kui Vene revolutsiooni peegel“. Selles artiklis nimetab Lenin Tolstoid õigupoolest revolutsiooni kõverpeegliks, peegliks, mis ei peegelda asju õigesti. Eestis 1940. aastal toimunud „revolutsioon“, õigemini riigipööre, hakkas toimumise järel kirjanduselt kohe nõudma enese peegeldamist. Huvitaval kombel osutub see sündmus aga kirjanduses, vastupidi, täielikult blokeerituks. Toimunust ei saanud otse rääkida ega seda isegi nimetada. Sündmus ise osutus paljudes tekstides murdepinnaks, mida ennast otsekui ei olnudki, kuid kus „pärast“ sai „enne“ olnu sümmeetriliseks vastandpooleks. Selles segases situatsioonis võime kohata erinevaid mälustrateegiaid, alates mineviku otsesest eitamisest või unustamisest ja lõpetades erinevate viisidega selle teisiti mäletamiseks. Leian, et nende strateegiate korrastamisel võiks juhinduda mälu kuritarvitamise või rikkumise viiside tüpoloogiast, mille on raamatus „Mälu, ajalugu, unustamine“ esitanud Paul Ricoeur: blokeeritud mälu, manipuleeritud mälu, mälukohustus. Nende tasandil puutume kokku ka ideoloogia fenomeniga. Clifford Geertz määratleb ideoloogiaid sümbolsüsteemidena, kultuurišabloonidena, mis on „mallid või ehitusplaanid sotsiaalsete ja psühholoogiliste protsesside korrastamiseks, nii nagu geneetilised süsteemid annavad sellise malli orgaaniliste protsesside korrastamiseks“. Uue ideoloogia vastuvõtmine tähendab mälu ümberkorrastamist vastavalt nendele šabloonidele. Minevikku hinnatakse oleviku seisukohalt: sündmuseks saab olla ainult selline nähtus, mis on ideoloogia jaoks tähenduslik; samas mõistetakse olevikku läbi sellesama mineviku. Oma ettekandes vaatangi, kuidas kirjanduse kaudu püütakse mõtestada minevikku ja olevikku. Kirjandus kasutab selleks ära teatavaid poliitilise ideoloogia ja poliitilise diskursuse osi. Sotsrealistlikku ideoloogiat (kui esteetilist ideoloogiat Terry Eagletoni mõistes) ei saa aga pidada nõukogude (meta)ideoloogia pelgaks ülekandmiseks või peegeldamiseks kirjandusse; selle kui ideoloogia süsteemsuski on vaid näiline: tegemist on erinevate kultuuriliste koodide, kategooriate jms kogumiga, mille muudab sidusaks „sotsrealistlikkus“ kui horisont.

Mässumeelse Rummu Jüri visa ebaõnnestumine (filmimisloata stsenaariumiprojekt 1955–1964) Kristel Kotta kkotta [at] tlu.ee Tallinna Ülikool Filmikunst on kultuurimälu meedium, mis ühendatult ajalooga aitab säilitada ja kujundada mingi kindla mälukollektiivi (nt rahvuse) identiteeti. 1950. aastate Eesti NSVs hinnati senise vaimse kultuuripärandi asjakohasust aktiivselt ümber ning kujundati uusi klassikakaanoneid. Sotsialism ja kommunistlik ideoloogia pürgisid looma uut mälukollektiivi, mis tõlgendaks ajalugu teistsugusel moel. See, mida peetakse Eesti rahvuslikuks filmikunstiks, sündis järgmise kümnendi alguses. Kuid seda sündi oli Tallinna Kinostuudios hakatud ette valmistama, pöörates enamasti eesti kirjanike initsiatiivil uuriva pilgu varasemale romaanipärandile ning rahvuslikust aspektist hinnatud ajalootemaatikale. Teiste seas tõusis 1950. aastate teisel poolel päevakorda legendaarse Rummu Jüri ainelise uuskäsitluse tootmine (1929. aastal oli valminud Johannes Loobi mängufilm „Jüri Rumm“), mis lähtus Huko Lumeti ja Alfred Meringu 1955. aastal avaldatud muusikalisest komöödiast. Mai Talvesti algatusel valmis „Rummu Jürist“ kolme aastaga (1956–1958) omataoliste ajaloofilmiprojektide seas rekordiliselt, lepingulist normi ületavalt kuus stsenaariumivarianti. Tõsi, stuudiot need siiski ei rahuldanud, stsenaariumiprojekt sattus ideeliselt ja kunstiliselt nõrgaks tunnistatuna riiulile ning unustati peale teistkordset mahakandmist 1964. aastal lõplikult. Teisenenud poliitilistes oludes ei saanud 1950. aastatel filmimisluba ükski kohaliku ajaloo tõlgendamisega tegelev algatus, mis ei lubanud õigustada Eesti okupeerimist. Järjekindlale ebaõnnestumisele vaatamata on aga katsetustel, nagu „Prohvet Maltsvet“ (1954–1955), „Mahtra sõda“ (1955–1959), „Ümera jõel“ (1956–1961) ja „Rummu Jüri“ (1955–1964), omaette väärtus. Nad näitavad, mis suunas oli liikumas kohalik, oma mängufilmi-traditsiooni alles üles ehitav riikliku alluvusega stuudio. Inspiratsiooni sooviti leida Eesti ajaloost ja kirjandusklassikast, mis ühendaks kohalikku mälukollektiivi. Veelgi enam, õnnestumine oleks taganud kultuurimälu kohalikele jõukeskmetele väga mõjusa ja laia leviku. Ebaõnnestumine tähendas aga katkestust mälukultuuri pürgimuses vabalt edasi kanduda. „Rummu Jüri“ puhul uurin peamiselt kahte tasandit: süžeelisi peegeldusi ning projekti tagamaid selgitavat dokumentatsiooni. Mind huvitavad järgmised küsimused: kuidas ajaloolist isikut stsenaariumides kujutati? Mis mõjutas ainese tõlgendust? Mis juhtus, et stsenaariumiprojektist filmi ei saanud?

Stalinistliku perioodi peegeldusi ja vastupeegeldusi T(R)Ü ÜTÜ kirjandusringi väljaandes “Laualeht” (“Loov Mõte”) Kersti Unt kersti.unt [at] ut.ee Tartu Ülikool Eesti Kirjandusmuuseumi kogudesse (fond 321) talletatud käsikirjalised materjalid pakuvad ilmekaid näiteid sotsialistliku kirjanduse sünnivaludest. Neis peegeldub hästi uue võimu soov suunata eesti kirjandus sotsialistliku ideoloogia teenistusse, võib-olla koguni paremini kui parteikongresside sõnavõttudes või otsestes direktiivides ja ajakirjade-ajalehtede tekstides: siit on näha, kuidas selliseid ettekirjutusi tavaelus ja kasvatuses täitma õhutati, samas aga sedagi, kuidas nende nõuete eest esialgu oli võimalik ka üsna abitult kõrvale põigata. Kunstiküpsuse puudumine toob autorite taotlused ja võimalused väga selgesti välja. Arhiivis on säilitatud Tartu Riikliku Ülikooli ÜTÜ (Üliõpilaste Teadusliku Ühingu) käsikirjalise väljaande „Laualeht” (hiljem, alates 1951. aastast „Loov Mõte”) numbrid aastatest 1950–1959, seega ajavahemikust, mis peaks hõlmama okupatsioonivõimu ideoloogilisel tasandil ihaldatud diskursiivsete muutuste kõige olulisemat perioodi, mil ilmnesid nii uue paradigma kunstliku kehtestamise püüe, sotsialistliku kirjandusteadvuse loomise katse (ametlik tasand) kui ka sellest hoidumise esialgsed võtted ja ilmingud – inimlik ehk isiklik tasand. „Laualehte” kirjutamine oli arvatavasti enam-vähem vabatahtlik, ehkki veenmisi kaastööks, n-ö aktiivsusele õhutamist tuli ette alatasa, sest väljaandes esinevad ikka ja jälle etteheited üliõpilaste passiivsuse pärast. Sellist passiivsust võiks lugeda ka vastupanu ilminguks, ehkki see ei pruugi igal üksikjuhtumil nii olla. Tundub, et vastupanuilmingutest on passiivsus, teadlik või teadvustamata hoidumine otsesest esiletrügimisest nii palju kui võimalik, just see käitumismudel, mis ikka ja jälle eesti inimest iseloomustas, kuid mis erinevatel ajajärkudel (kümnenditel) ilmutas end erineval viisil ja määral. Tasapisi muutuvad „Laualehes“ aga märgatavamaks ka katsed valida kirjutistes neutraalsemat tooni: leida teema, mille käsitlus ei nõuaks tingimata poliitilist seisukohavõttu või allumist sotsrealistlikule kaanonile, kuid mis sobiks siiski kaastööna üldisesse ideoloogilisse konteksti. Toimetusepoolset hukkamõistu sellised kaastööd ei pälvi. Põhižanriks kujunebki luules looduskirjeldus või tõlge (üheks esimeseks sellelaadseks näiteks on Ellen Niidu hästituntud lasteluuletus „Kuidas leiti nääripuu” ja tema Petöfi-tõlked), proosas välditakse ilukirjanduslikke kirjutisi üldse, need asenduvad olukirjelduste ja reisimuljete või rahvaloomingu kogumise matkade kirjeldustega. Niisiis võib selliseski kõrvalises väljaandes tegelikult jälgida teatavat kahetist, ehkki äärmiselt leebet dünaamikat: sotsialistliku ideoloogia räiget survet ja suundumust normaliseerumisele inimlikul tasandil.

Harrastused parraspuudel: luuleuuenduse varjudest raudsel eesriidel Marin Laak marin.laak [at] gmail.com Eesti Kirjandusmuuseum Eesti kirjandusajaloos on 1960. aastad tuntud kui kuldsed kuuekümnendad, mil üksteise järel astusid avalikkuse ette Paul-Eerik Rummo, Jaan Kaplinski, Viivi Luik ja mitmed teised praegused klassikud. Rääkides eesti kirjanduse kahte harusse kasvanud puust, nähakse tüvena esimese Eesti Vabariigi aegset euroopalikult küpset eesti kirjandust. Kuigi 1930. aastate tipuks peetakse arbujate luulet, olid ja on eesti kirjanduse tüvitekstid juurtega sügaval (romantilise) rahvusliku ärkamisaja mullas. Üks selle tüve kahest harust kasvas edasi pärast 1940. aastaid eesti pagulaskultuuris, hoidis alal (kaitses „multikulti“ eest?) eestlust ja rahvuslikke traditsioone. Teine haru püüdis valguse poole okupeeritud N. Eestis, kus mis tahes avalik eestluse-mõte oli rahvaste sõpruse ja sotsialistliku ülesehitustöö paatose taustal mõeldamatu. Kuid see tüvi on olnud tugev. Näiteks 1960. aastate lõpul, kui modernismilaine oli juba üle käinud nii pagulaskirjandusest (1950ndatel) kui N. Eesti kirjandusest (1960ndatel), oli tolleaegse viljaka arvustaja Hellar Grabbi üheks kindlaks kirjanduse hindamise sirvilauaks ikka veel selle eetilisus, esteetilisus ja eestilisus. Siinne ettekanne püüab otsida võimalikku ühisosa eesti kirjanduse „kahe haru“ vahel, keskendudes 1960. aastatele, st ajale, mil N. Eesti kirjanduse vaatepunktist juba võis rääkida kirjandusest ja mitte enam „teadlikult kirja pandud jamast, mille tingis hirm, leib ja paratamatus“ (Grabbi). Küsimusi, mis kahe haru vahelisi pingevälju uurides tekivad, on palju, näiteks:

- mida mõista „eestilisuse“ all ja kuidas see on ajaga teisenenud; kuidas „eestilisest“ kui rahvuslikust kõnelda nüüdisaegses aktsepteeritavas teaduskeeles;

- missugused on need markerid ja trigger’id kirjanduslikes tekstides nii siin- kui sealpool, mis tähistasid „eestilist“ ja avavad seoseid näiteks rahvusajaloo kui totaalse alustekstiga;

- kuidas võeti „kuldsete kuuekümnendate“ luuleuuendus vastu vabas maailmas; - kas ja kuidas võis N. Eesti luuleuuendus mõjutada põlvkonnakaaslasi paguluses.

Keskendun siinses ettekandes kahele viimasele ja uurin sõjajärgse põlvkonna esilekerkimist, probleeme ja eneseteostust. Siit ka ettekande pealkiri 1971. aastal ilmunud luulevalimik „Harrastused parraspuudel. Luulet noortelt autoritelt“ oli enne „Põrpi!“ (1988) viimaseid noorte väliseestlaste ühiseid loomingulisi väljaandeid, mille ilmumist varem olid takistanud pigem kirjandusvälised põhjused. N. Eesti kassetipõlvkonna luule kajastumine väliseesti kirjanduselus võiks kujutada teatud mõttes murdepunkti, millest alates oleks juba alust rääkida „ühest eesti kirjandusest“. Ilmselt olid kahe eesti kirjanduse vastastikused mõjud suuremad, kui seni kirjanduslooliselt teadvustatud. Ettekanne toetub peamiselt EKMi kultuuriloolise arhiivi materjalidele, N. Eesti kirjanduse retseptsioonile Manas ja mõnele intervjuule kaasaegsetega.

Ämblik ja ämblikmees Arne Merilai arne.merilai [at] ut.ee Tartu Ülikool 1. Kirjandus kui ämmelgas

2. Kirjandusuurija kui ämblikinime: ühendväljateooria kaleidoskoop

Hüpik – Salticidae (Araneae)

Kino kui kirjanduse kõverpeegel Katre Pärn katre.parn [at] ut.ee Tartu Ülikool Kunst saab olla ühtaegu nii ühiskonna, ajastu, ajaloo, autori, vastuvõtja, teiste teoste kui iseenda peegeldajaks. Käesoleval juhul mõtiskleks ennekõike selle üle, miks ja mida teeb kino kirjandust peegeldades. Seejuures ei ole küsimus üksnes selles, mis saab kirjandusteosest kinos, vaid selles, mida see peegeldamine eneses laiemalt sisaldab ning mis funktsiooni võib see kultuuris täita. Esmase vaatluse järgi saaks peegeldada kaheti: tõepäraselt, n-ö „peegli surnud automaatsusega” (Lotman 2004), või vildakalt, kõverpeegeldades. Ent kui lähtuda keele ja maailma ning keelte eneste vahelise kattumatuse, ühildamatuse ideest, näib teatav kõverpeegeldamine olevat paratamatu. Mis tahes keel on võimeline keelevälist (enesevälist) peegeldama üksnes osaliselt ning enese sisemistest reeglitest lähtuvalt. See paratamatu kõverpeegeldamine, keel n-ö konventsionaalse kõverpeeglina, tingib ka vajaduse mitme keele järele (Lotman 2005) ning mida rohkem keeli on kultuuril, seda rikkalikumalt, mitmekesisemalt on see võimeline maailma peegeldama. Ent ülalmainitud paratamatut, konventsionaalset kõverpeeglit tuleks eristada valikulisest, tõlgenduslikust kõverpeeglist. Viimane eeldab teadlikkust keelelise peegeldamise piirangutest ja võimalustest ning nende kasutamist tähendusloomeliselt. Kino puhul tuleneb paratamatu kõverpeegeldamine eelkõige selle tehnoloogilisetest iseäradest, tõlgendav kõverpeegel on kino kunstina. Kummastus kui kunstivõte (Šklovski 1993) puudutaks seega just viimast. Ent kuna kino ei ole puhas kunst, vaid ulatuslikum sotsiokultuuriline institutsioon, on sellel tõlgendavaid kõverpeegleid rohkem kui üksnes selle keel. Lisaks kinematograafilisele kõverpeeglile saame rääkida kultuurilisest, turumajanduslikust, ideoloogilisest jne kõverpeeglist, ka autorist kui kõverpeeglist. Kirjandusteose kinole kohandamisel võib üks või teine neist saada domineerivaks. Kirjandusteose ekraniseerimisel oli pikka aega ideaaliks allikatruudus, st teose (täpsemalt: teose sisu) võimalikult autentne peegeldamine filmikunsti vahenditega. Seejuures kaasnes sisu võimalikult truu edasiandmisega tihti ka väljendusvahendite ülevõtmine kirjanduselt, n-ö kirjandusliku filmi loomine, kuna võõraid vahendeid kasutades on truuks jäämine keerulisem. Kuid lähtudes ideest, et tõlgendamise rikkalikkus eeldab keelte kui maailma tunnetamise vahendite iseäralike piirangute teadvustamist ja kasutamist (rääkimata teiste peegeldustasandite teadvustamisest), võiks küsida: kas selleks, et ekraniseering oleks hea ekraniseering, peaks kino toimima kirjanduse kõverpeeglina? Kõverpeegeldamist tuleks siin näha alternatiivsete, uute tähendusdimensioonide avajana – see paigutab info uutesse tähendussüsteemidesse ning võimaldab selle kaudu uusi lugemis-/mõistmisviise, uusi vaatepunkte. Kõverpeegeldav kino on ühtaegu nii refleksioonivõimeline, mõtlev kino kui misrefleksioonivõimeline või teisitimõtlev kino. Seega kirjandusteost kõverpeegeldav kino ei sea eesmärgiks teose kordamist uues meediumis, vaid teose ümbermõtestamist uute vahenditega ja uues kontekstis. Ometi kaasneb praegusel “kõverpeegeldamise ajastul” küsimus “valesti” peegeldamise piiridest ja väärtusest. Kas igasugune kõverpeegeldamine on lubatud ja väärtuslik? Millised kõverpeeglid on väärtuslikud? Mis teeb kõverpeegeldamise väärtuslikuks? Viited: Lotman, Juri 2004. Filmisemiootika. Tallinn: Varrak - 2005. Kultuur ja plahvatus. Tallinn: Varrak

Šklovski, Viktor 1993. „Kunst kui võte”, Vikerkaar, nr 8, lk 55–64.

Rahutu Gee üle rahutu vee Toomas Kiho toomas.kiho [at] akad.ee Ajakiri Akadeemia Muidugi on see Gailit, kellest siin juttu tuleb. Temale viitab pealkirjas nii algus kui ots. Ja olgu seal hakatuses ka veidi harjumuspäratu kirjapilt – Gee –, on see vahest riimi pärast sallitud. Kuna pealkirja ots juba konkreetsemalt viiteid Gailiti ülemereromaanile annab. Peegeldumise paradigma esindagu mu jutus aga see, et eeskätt Gailiti peegeldumist ja kajastumist teatrilaval vaatan. Ja seda, kuidas ta vastu on võetud. Ning milliseid inimesi ta siinpool sedasama rahutut merd kõnetanud on. Õigupoolest huvitab mind kogunisti see, kas ja kuidas Gailiti peegeldused teatrist ja filmistki tagasi kirjandusretseptsiooni jõuavad. Gailit on murdnud end teatrilavale ja murrab üha igal uuel hooajal. Varem on Gailit otsinud teed (või on Gailiti abil otsitud teed) ka filmilinale – tasub küsida: kui õnnestunult? Kui hästi on filmipeegeldused Gailiti teksidele mõjunud? Sest teatavasti eksisteerib kirjandustekstide puhul peenike võimalus, et teksti peegeldus filmis „surmab“ teksti. Enamasti see muidugi nii ei ole – iga töötlus draamažanris on algupärandi pelk peegeldus. Kuid siiski võib leiduda sähvatusi, mis tõstavad peegelduse üle kirjandusliku algmaterjali. Seetõttu on huvitav – just Gailiti näite varal – analüüsida filmietableerumise (ja lavaetableerumise) osa kirjandusklassika enda kohal või kõrval. Mis jääb järele kirjandusest pärast seda, kui film on teda jumalikult puudutanud? Ja missugused riismed jäävad siis üle veel selleks, et midagigi kõlbaks ka teatrilavale panna? (Utreerides: „Kevadet“ ei loe enam keegi, samas „Tõde ja õigust“ tuuakse ikka ja jälle värskelt lavale.) Küsigem gailitlikult tema tekstide lavapeegelduste kohta, kas on veel alles või on hoopiski kadunud see eriline säde, mis ennastunustava lugeja (või publikumi) meeltesse tungis ning siis jälle vihurina end teisipidi pööras kõigi pealtvaatajate (või lugejate) rõõmuks ja unistuseks. Kuhu on jäänud need sädelevad dialoogid, kummalisimad saatused, kellega ta mängib? Kus on see August Gailit, kes tuleb, ta äratuntav pikk kogu kätega vehkimas, et oma asju eesti rahva kultuuripõllul ajada? Kas unustame ta ja matame hoopis või näeme tema ekkesid ja katariina jeesid ikka ja jälle üle rahutute lavalaudade kõndimas ning rahva tundekeeli puudutamas?

Kirjandusajalood kui peeglid ehk mõningaid tähelepanekuid paguluses avaldatud eriilmeliste eesti kirjanduslugude ja pagulaskirjanike enesemääratlemise kohta Kristin Vaik naeratus [at] gmail.com Tartu Ülikool

Ennustada on võimalik üksnes minevikku... (Tiit Kändler)

Juttu tuleb pagulaskirjanikest ning paguluses avaldatud eesti kirjandusajalugudest. Ettekanne lähtub doktoriõpingute esimese aasta jooksul tehtud tähelepanekutest seoste kohta paguluses ilmunud kirjanduslugude ning pagulaskirjanike enesemääratluste vahel. Vaatluse all on kaksteist paguluses ilmunud kirjanduslugu: H. Jänese, H. Salu, G. Suitsu, A. Mägi, K. Ristikivi ning B. Kangro eestikeelsed kirjandusloolised ülevaated ning lisaks pool tosinat võõrkeelset eesti kirjandusajaloo tutvustust, mis samuti koostatud eesti pagulaskirjanike ning kirjandusteadlaste poolt. Teemale lähenetakse ja tähelepanekuid tehakse kultuurisemiootilisest vaatepunktist, tuginedes Juri Lotmani mõttearendustele, mis puudutavad kultuuridünaamikat, mina-mina ja mina-tema kommunikatsiooni, kultuuritüpoloogiat ja semiosfääri. Lähenemine on visandlik, püüdes märgata ja markeerida üldisi tendentse.

Raimond Mustjõe kaldalt ja Ain Haukamaalt Mart Velsker mart.velsker [at] ut.ee Tartu Ülikool Raimond Kolk ja Ain Kaalep kohtusid Soome sõjaväes 1944. aastal ning jõudsid esineda koos käsikirjalises almanahhis „Quasi modo“. Mõnda aega hiljem kujunes kahe mehe tekstide kõige ilmekamaks haakumisalaks lõunaeesti kirjandus ehk siis Kaalepi terminoloogiat kasutades uandi kirjandus. Kolk oli kõige olulisem võrukeelne luuletaja paguluses, Kaalep võrukeelse luule esimesi elustajaid sulaaegses Eesti NSVs. Lõunaeesti kirjanduses on luule olnud võtmelise tähendusega, võiks siis oletada, et ilma Kolgi ja Kaalepita oleks lõunaeesti kirjanduse saatus ja üldilme kujunenud 20. sajandi teisel poolel teistsuguseks ja palju problemaatilisemaks. Samas erinevad nende lähtekohad mitmeski mõttes: Kolk alustab spontaanselt kirjutamist emakeeles, Kaalep õpib võru keele ära võõra keelena ja hakkab seda värssides pruukima programmilise teadlikkusega. Uandi kirjanduse elluäratamine on Kaalepi üks eesmärke, samas kui Kolgi valikutes pole väidetavalt erilist soovi mingit traditsiooni jätkata või midagi reanimeerida. Kolgi loomingust kaob võru keel samm-sammult, nii nagu pagulasluuletajal elav keeletaust ajas järjest kaugeneb. Kaalepil alguses tausta peaaegu polegi, aga seda tuleb juurde. Ta avaldab 1962. aastal oma esimese (osaliselt) võrukeelse luuletuse, selleks ajaks on Kolgi võrukeelse loomingu põhiosa juba valmis kirjutatud. Kaalep ei unusta oma tõlkijarolli ka mitte võrukeelse autorina, Kolk tõlkijana tuntud ei ole. Kuidas siis ikkagi relvavendade erinevused kokku klapivad? Kas võib väita, et erinevad lähtekohad tähendavad ka põhimõtteliselt erinevaid loomingulisi lahendusi, või siiski mitte? Kas Kolgi traditsioonilisus on seesama, mis Kaalepi traditsioonilisus? Kuidas nende võrukeelne looming peegeldub hilisemas retseptsioonis, kus hakatakse konstrueerima lõunaeesti kirjanduslugu?

Mitmemõõtmeline luulelugu ehk Restaurator Cimpus Marja Unt marja.unt [at] ut.ee Tartu Ülikool / Eesti Kirjanduse Selts Ettekanne keskendub mõningatele sõlmpunktidele nendes kirjandusprotsessi kirjeldustes ja tõlgendustes, mis püüavad rohkem või vähem üldistavalt hõlmata nõukogude okupatsiooni perioodi kirjandust, eeskätt luulet. 1980./1990. aastate poliitilistest ja ideoloogilistest muutustest tingitud vajadus vaadata uue pilguga okupatsiooniaja kirjandusele, püüda seda uutmoodi kirjeldada ja hinnata ning võtta möödunud 50 aasta jooksul välja kujunenud kirjanduskaanoni suhtes seisukoht, mis arvestaks poliitilisi ja ideoloogilisi tegureid, tõi käibesse mitmeid üldistavaid metafoore ning tekitas diskussioone kõnealuse kirjandusperioodi tähenduse ja rolli üle. Ehkki üldise tendentsina võib märgata püüdu täita okupatsioonivõimu kultuuripoliitikast põhjustatud tühikuid kirjandusloos ning n-ö restaureerida kaanonit, pole kujunenud päris ühtset arusaama sellest, mida ja millisel määral tuleks möödunud kümnendite kirjanduspildis arvesse võtta; ka on osa diskussioonist aja jooksul hääbunud. Kuna vaatlusaluse perioodi puhul kirjanduse ajaloos tulevad kõne alla uurija/käsitleja kogemus ja mälu, mis saavad erilise kaalu lõhe tõttu avaliku ja mitteavaliku – või ametliku ja tervikliku – kultuurikogemuse vahel, võib ühe probleemina nõukogudeaegse eesti luule käsitlemisel ja kaardistamisel (sh periodiseerimisel, luule rolli määratlemisel, kaanoni kujundamisel) näha erinevaid hoiakuid ja tõlgendusviise, mis põhinevad isiklikul ja/või põlvkondlikul kogemusel. Samal ajal on selle perioodi kirjanduse käsitlusis kujunenud välja üks, õige, üldine ühisalus, mis küll erinevaid vorme võttes ja osalt metafoorselt väljendudes seisneb eeskätt luule tajumises rahvusliku enesetunnetuse kandja ning vaimse vastupanu väljendamise võimalusena. Luule ja luuleloo vaatlemine poliitiliselt ja või ideoloogiliselt angažeerituna on andnud lisavõimalusi nii periodiseerimiseks kui ka tõlgenduslikeks üldistusteks, ometi tähendab selline lähenemisviis kirjandusloo ja luulekaanoni kujundamise või restaureerimise seisukohalt mitmetahulist ja keerulist retseptsioonimudelit, mis puhuti on tekitanud ka äärmustesse laskuvat poleemikat ning kätkeb endas liialdamisohtu. Ettekandes vaadeldakse eeskätt nimetatud probleemide – käsitluste kogemuspõhisuse ja ideoloogilisele angažeeritusele tugineva retseptsiooni – mõju arusaamale nõukogude perioodi luuleloost ning kaanoni restaureerimisele.

Jaak Jõerüüdi luule sisemaastikud Brita Melts ephemera [at] ut.ee Karl Ristikivi Selts Esikkogus „Kaitsekiht“ (1975) deklareerib luuletaja Jaak Jõerüüt: „Ma ise. Mina kõrvaltvaates. / Sees muuseas süda, millest me ei räägi.“ Seda luulet on nimetatud rõhutatult objektiivseks, „asjade ja olukordade“ luuleks, mis ei anna palju võimalusi näha luuletaja hinge ja vaimu ega ava isiklikke meeleolusid, vaid kõneleb üldistavalt „meie“ eest läbi nähtuste ja detailide. „...kui tahad kurbust varjata, siis varu kaitsekiht!“ – noor luuletaja varjabki iseenda kurbust ja üleüldse sügavaid emotsioone (kirja pandud armastus avaldub lihtsalt nähtuse, olukorrana, mitte intensiivse tundena), varjab oma mina, ja kaasaegne kriitika nimetas sellise võtte luule umbisikulisuseks või lausa teadlikuks luulevaenulikuks poosiks. Ent kolmkümmend aastat hiljem – kurbus on nähtav, avalik ning südamest kirjutatakse tõrgeteta, retseptsiooniski räägitakse nüüd enesekesksusest ja subjektiivsusest. 2011. aastal ilmunud koondkoguga „Kõik luuletused“ saab ilmsiks üks muutlik luuleteekond. Kui Jõerüüdi 1960.–1970. aastatel kirjutatud luule liigub põhiliselt interjöörides, siis 2004. aastal ilmunud luulekogu teises tekstis lubatakse: „MINA ÕPIN sukelduma iseenda sisse / minu südame kaev on sügav“, ning seejärel hakatakse tasapisi kirjeldama maastike erinevaid ilminguid – justkui vastukaaluks retseptsioonis domineerinud hinnangule, et Jõerüüdi looming kajastab aina ühte teemat, linnaelu. Varasemate interjööride ja uute maastike vahepeale jäävad aga luuletaja sisemaastikud, milles, nagu vihjatud, avaldub endisest märksa suurem isiklikkus ja isegi pihtimuslikkus – ettekanne peegeldabki luuletaja rännakuid nendel sisemaastikel.

Eesti venekeelne kirjandus: tõrked omaks tunnistamisel Igor Kotjuh igor.kotjuh [at] gmail.com Tallinna Ülikool Eesti venekeelne kirjandus on nullindate aastate jooksul pälvinud laialt tähelepanu. Kirjandusühendus Tuulelohe ning P. I. Filimonovi ja Andrei Ivanovi teosed said rohke vastukaja osaliseks. Arvustajad ei arutle vaid teksti esteetilistest omadustest lähtuvalt, vaid omistavad autori loomingule ka ühiskondlik-poliitilisi väärtusi. Retseptsiooni uurides ei saa väita, nagu vaadeldaks siinset venekeelset kirjandust eesti kirjanduse lahutamatu osana. Eesti venekeelne kirjandus võib lugejale tunduda võõrana, kuna see on suhteliselt uus nähtus Eesti kirjandusmaastikul, see tekstikorpus on algselt loodud vene keeles ja arvestab vene kirjanduse traditsioonidega.

Kaasaegne Eesti venekeelne kirjandus läbi saksakeelse „migratsioonikirjanduse“ peegli. Mõned tähelepanekud Aija Sakova aija.sakova [at] ut.ee Tartu Ülikool Saksakeelne kirjandusruum on juba aastakümneid seisnud silmitsi küsimusega, kuidas defineerida saksakeelset kirjandust, mida loovad Saksamaale (või Austriasse ja Šveitsi) sisse rännanud inimesed. Algsest võõrtööliste kirjandusest (Gastarbeiterliteratur) on jõutud eri nimetuste kaudu – migratsiooni-, migrantide, rahvusvähemuste, välismaalaste või mitmekultuuriline kirjandus (Migration-, Migranten-, Minderheiten-, Ausländerliteratur, multikulturelle Literatur) – rahvusülese või kultuuridevahelise kirjanduse (interkulturelle Literatur) mõisteni. Andes endale aru, et tegemist on erinevate kultuuriruumide ja erinevate ühiskondadega, võiks sellegipoolest proovida läheneda Eestis sündivale venekeelsele kaasaegsele kirjandusele just selle saksakeelse (kõver)peegli kaudu. Siiski ei plaani antud ettekanne tuua otseseid võrdlusi saksakeelse ja eesti rahvusülese kirjanduse vahel, vaid pigem analüüsida ja mõtiskleda antud vaatenurga kaudu mõne Eesti autori loomingu üle. Soov on lähemalt vaadelda Igor Kotjuhi ja P. I. Filimonovi luulet ning Andrei Ivanovi ja P. I. Filimonovi proosat („Peotäis põrmu“, „Mitteeukleidilise geomeetria tsoon“).

Valeri Bezzubovi vene/nõukogude kirjandus Ülle Pärli ulle.parli [at] ut.ee Tartu Ülikool Valeri Bezzubov õpetas aastakümneid Tartu Ülikoolis vene ja nõukogude kirjandust. Vene kirjanduse kateedri semiootikast küllastunud atmosfääris armastas Bezzubov rõhutada, et ta ei ole mitte teoreetik ega semiootik, vaid kirjandusloolane. Tema kursused hõlmasid kirjanduslugu 19. sajandi lõpukümnenditest kuni 1980. aastate aktuaalse kirjandussituatsioonini. Sel moel kujunes võimalus mõtestada pea sajandi ulatusega protsesse, ühiskondlike kataklüsmide mõju kirjanduse arengule, jälgida teatud tsüklilisi arenguid, mis ületasid vene ja nõukogude kirjanduseks jaotamise piirid (tavapärased nõukogulikus kirjanduskäsitluses). Näiteks peegeldas 20. sajandi teise poole kirjanduse arengu loogika eelneva aastasaja lõpukümnenditele omast liikumist rõhutatult sotsiaalse paatosega kirjanduselt „eetilisele realismile“. Selline seoste esiletoomine oli aluseks ka Bezzubovi väitekirjale, mis vaatles Leonid Andrejevi loomingut eelkäijate ja kaasaegsete – Tolstoi, Dostojevski, Tšehhovi, Bloki ja Gorki – kunstimaailmade taustal kui keerulises peeglite süsteemis. Valeri Bezzubov ei olnud teadlane, kes oma ideed oleks tingimata lõpetatud kontseptsioonideks välja arendanud ja kirja pannud. Tema stiihiaks oli suuline kõne, vestlus, kus ta heldelt ja mõneti hoolimatult jagas oma mõtteid ja tähelepanekuid. Tema pärand, mis on osa nii vene kui eesti kultuurist, on valdavalt laiali pillutatud tõlgete saatesõnades, jäänud loengukonspektidesse, salvestatud raadiovestlustesse. Bezzubovi suurepärane vene kirjanduse tundmine ja hea maitse on suurel määral kujundanud nõukogude vene kirjanduse eesti keelde tõlkimise praktikat. Ettekande eesmärgiks ongi meelde tuletada ja nooremale põlvkonnale tutvustada Valeri Bezzubovit kui paradoksaalset isiksust ja õppejõudu, kes suutis peaaegu et võimatut: lugedes ülikoolis ja tutvustades kirjasõnas (valdavalt) vene nõukogude kirjandust, kujunes ta eestlaste jaoks tõelise vene intelligendi võrdkujuks.

Visual poetry Kristina Kivirand kristina.kivirand [at] hotmail.com Tallinna Ülikool Tegelen omaeluloolisuse ja selle erinevate väljenduslaadide interdistsiplinaarse uurimise ja loomisega (inglise keeles life writing in creative forms). Käesoleva ettekande eesmärk on tutvustada interdistsiplinaarset kirjutusviisi, kus omaelulooline tekst on „kirja pandud“ pilti ja trükitud teksti kombineerides. Tulemiks on video. Osaledes kirjutamisrühmas, mille sihiks on oma elu looks kirjutamine, ja katsetades säärase kirjutamise erinevaid vorme, olen jõudnud huvitavate küsimusteni, mida hea meelega esitaksin ka kuulajas- ja vaatajaskonnale: kas tekst ja pilt üheskoos on kirjutatud liikuv pilt? Kas saame nimetada seda visuaalseks poeesiaks (visual poetry)? Kas tegemist on hübriidse vormiga, kus omaelulooline kirjutus väljub oma tavapärasest, paberile trükitud vormist ja suundub veebikonteksti? Kuidas me sellist kirjutust nimetame ja kuhu me selle paigutame? Märksõnad: omaeluloolisus, video, film; inglise keeles: visual poetry, life writing.

Plath ja Saat, Esther ja Eed: võrdlev lugemine Johanna Ross johanna.ross [at] ut.ee Tartu Ülikool Arenguromaani tegevus toimub Teise maailmasõja järgsel ajal. Noor naisterahvas tahab saada kirjanikuks, aga tunneb esimesi katsetusi tehes, et ümbritseva ühiskonna konventsioonid on niisugusel unistusel kuidagipidi jalus. Eriti just soorolli puutuvad eeldused kammitsevad teda muuski osas. Pinge sise- ja välisilma vahel tekitab peategelases psüühiliste häireteni ulatuvaid ebakõlasid. Olulisel kohal on seksuaalsed probleemid, õieti koguni üleüldine võimetus nautida meessuhteid, mille sõlmimist temalt aga ometigi justkui oodatakse. Umbes sedasi võiks kirjeldada nii Sylvia Plathi romaani „Klaaskuppel“ (1963) kui Mari Saadi romaani „Võlu ja vaim I. Loomade ränded“ (1990); see ajendaski kaht teost võrdlevalt lugema. Tõsi, laadi poolest on tegu kaunis erinevate tekstidega, mis asetuvad ka täiesti erinevasse konteksti. Lahknevustena võib välja tuua näiteks grammatilise isiku, mida loo jutustamiseks kasutatakse („Klaaskuplis“ esimene, „Võlus ja vaimus“ kolmas) ja sellega kaasnevad efektid; tooni („Klaaskuplis“ sageli naljatlev-satiiriline; „Võlust ja vaimust“ pigem rahulik-mõtisklev, kuigi napp); peaaegu vastandliku lähenemise kehalisusele („Klaaskuplis“ silmatorkavalt lopsakad ja grotesksed kirjeldused, „Võlus ja vaimus“ pigem kehalisuse ilmingute tõrjumine ja vältimine) jms. Spekulatsioonina käin välja, et suur osa neist laadierinevustest on olulised nõukogude eesti kirjanduse eripärade kirjeldamisel üleüldse. Siiski joonistub teoseid rööbitades välja ühine motiiv: mõlema peategelase isiklikes ängides ja ahistustes hakkab peegelduma mingi laiem ühiskondlik ebakõla. Plathi romaan asetub selgemini nn „hullude naiste“ diskursusse, ent võrdlev lugemine aitab ka Saadi tekstis välja tuua sedasama aspekti, mida ilmumisaegne kriitika kuigi selgesti ei toonitanud. Peaaegu paineliselt otsitakse mõlemas teoses omasoolisi eeskujusid, kellega samastumine oleks võimalik; suhted meestega seevastu kipuvad takerduma naljakalt kunstlikesse stsenaariumitesse, mida peategelased veidra kummastusega kõrvalt jälgivad. Ühtlasi väärib tähelepanu, et kesksed tegelased on kirjanduslike ambitsioonidega, mis lisab kirjeldusele veel ühe tasandi; jutuks tuleb muuhulgas naise ja intellektuaalse loomingu suhe.

Metafiktsionaalseid peegeldusi kaasaegses katalaanikeelses lühijutus Carme Riera, Sergi Pàmiesi ja Albert Garcia Pascuali tekstide näitel Merilin Kotta mkotta [at] hot.ee Tartu Ülikool Vaatlen oma ettekandes metafiktsionaalseid võtteid ehk variatsioone kaasaegses katalaanikeelses lühijutus, keskendudes seejuures kolmele näitele, milleks on Carme Riera „See ei ole lühijutt“ (1991), Sergi Pàmiesi „Suur romaan Barcelona kohta“ (1997) ja Albert Garcia Pascuali „Jalgupidi vees“ (2006). Püüan välja selgitada, milliseid võtteid kasutatakse, mis eesmärgil ja millise tulemusega. Võtan aluseks María Cecilia Silva-Díaz Ortega välja töötatud analüüsimudeli. Mudel vastandab kirjandusliku kommunikatsiooni metafiktsionaalsed variatsioonid, mis paljastavad fiktsioonimaailma kunstlikkuse, kanoonilistele jutustustele, mis loovad konventsioonidega kooskõlas oleva vastuvaidlematu fiktsioonimaailma, kus ei ületata loo- ja jutustamistasandi või tekstisisese ja -välise kommunikatsiooni vahelisi piire. Eesmärk on kirjeldada metafiktsionaalsete variatsioonide tüüpe, mis puudutavad valitud tekstide ülesehitust (ringstruktuur, järsk lõpp), tegelase tasandit (kahestumine jutustuse eri tasandite vahel), ajakäsitlust (jutustamise aja domineerimine jutustatava sündmustiku aja üle, lugemise aja sissetoomine), parateksti narratiivset funktsiooni ning implitsiitse autori kohalolu, millel on distantseeriv mõju. Eraldi analüüsin juttude pealkirju. Loos „See ei ole lühijutt“ seab pealkiri kahtluse alla teksti žanrilise määratluse, loos „Suur romaan Barcelona kohta“ nii žanri, tekstivälise kirjandusliku debati kui ka osa-terviku suhte, „Jalgupidi vees“ pealkiri on metafoorne. Märksõnad: lühijutt, metafiktsioon, katalaani kirjandus tänapäeval. Vaadeldavad lühijutud: - Garcia Pascual, Albert. “Amb els peus a l’aigua.” Dins Contes inversos: conversos i diversos. València: Brosquil Edicions, 2006, pp. 39-41. - Pàmies, Sergi. “La gran novel·la sobre Barcelona.” Dins La gran novel·la sobre Barcelona. Barcelona: Quaderns Crema, S. A., 1997, pp. 109-139. - Riera, Carme. “Això no és un conte” (1987). Dins Contra l’amor en companyia i altres relats. Barcelona: Ediciones Destino, S. A., 1991, pp. 163-169. Kirjandus: - Gregori Soldevila, Carme. “El títol com a clàusula del contracte metaficcional irònic en la narrativa contemporània.” Dins Carbó, F. i altres, La literatura davant el mirall. Ironia i metaliteratura en l'època contemporània. Barcelona: Publicacions de l'Abadia de Montserrat, 2011, pp. 47-84. - Silva-Díaz Ortega, María Cecilia. Libros que enseñan a leer: álbumes metaficcionales y conocimiento literario. Tesis doctoral dirigida por Dra. Teresa Colomer Martínez. Universitat Autònoma de Barcelona. Departament de Didàctica de la Llengua, de la Literatura i de les Ciències Socials. Marzo 2005.

Eesti ulmeparoodiad Tiina Sulg tiina.sulg [at] luts.ee Tartu Linnaraamatukogu Jutuks on paroodiad, pastišid, travestiad, hommage'id eesti ulmes. Kes on kirjutanud: · Indrek Hargla („Paroodiad“, „Tagasi tulevikku IV“, „Jõgeva elavad surnud“, „Roos ja lumekristall“) · Veiko Belials („Paroodiad“) · Siim Veskimees („Merevaiguvalgus“, „Naeratus aastate tagant“) · Andrus Kivirähk („Retk läbi Euroopa“, „Romeo ja Julia“) · Enn Vetemaa („Eesti näkiliste välimääraja", „Kalevipoja mälestused“) Mida (keda) on parodeeritud: · Lastekirjandus (A. Lindgren, H. C. Andersen) · Maailmaklassika (W. Shakespeare) · Ulmeklassika (J. R. R. Tolkien, R. Zelazny) · Eesti rahvapärimus · Eesti klassika (F. R. Kreutzwald) · Kaasaegsed eesti ulmeautorid (I. Hargla, S. Veskimees, V. Belials, A. Trinity, Maniakkide Tänav) · Filmikunst („Tagasi tulevikku“) Rohkem või vähem huumoriga tembitult, aupaklikkust ja irooniat segades ning omi mängureegleid kehtestades on eesti ulmekirjanikel teiste autorite stiili, teemasid, tegelasi või maailmu järele aimates päris häid jutte välja tulnud.

Mõne eesti novellisti kanoniseerimisest Martin Carayol martin.carayol [at] gmail.com INALCO (Pariis) / Caeni Ülikool Millised novellistid kuuluvad eesti kirjanduse kaanonisse? Millised eesti novellid on eestlaste jaoks kõige tähtsamad ja klassikalisemad? Et nendele küsimustele vastata, on vaja tutvuda erinevate perioodide õpikute ja kirjanduslugudega, aga muidugi lugeda ka kaasaegseid (ja hilisemaid) kriitilisi tekste ja eritleda antoloogiate koostajate valikuid. Et täpsemalt nüüdset kaanonit vaadelda, koostasin küsitluse, mille esimesed tulemused esitan ettekande esimeses osas, kus proovin ette panna selgejoonelise eesti novellikaanoni. Kõige kasulikumad allikad on sealjuures Endel Sõgla nõukogude ajal koostatud suur „Eesti kirjanduse ajalugu“, Epp Annuse 2000. aastatel koostatud õpikud ja Rein Veidemanni selgelt kanoniseeriv 2011. aastal ilmunud „101 eesti kirjandusteost“, mis hõlmab ka novelle. Ettekande teises osas käsitlen mõnd eesti autorit, kelle kanoniseerimise ajaloos leidub huvitavaid seiku. Nende hulka kuulub Friedebert Tuglas, kõige kanoonilisem eesti novellist, kelle puhul on huvitav vaadata, mida näiteks nõukogude aja kirjanduslood räägivad tema meelislaadi, sümbolismi kohta, kuna muidu kalduvad need õpikud põlgama kõiki kirjandusteoseid, mis ei ole piisavalt „elulähedased“. August Gailiti puhul on aga näha, kuidas Sõgla õpikus omandavad poliitilised faktid ilmselt suurema tähtsuse kui kirjanduslikud hinnangud. Karl Ast-Rumori puhul on huvitav uurida, kuidas ilmumisest alates käsitletakse tema „erootilist“ kogu „Kui Saara naerab“. Kõne alla tulevad ka teised autorid, nagu Pedro Krusten, Aarand Roos ja Mehis Heinsaar.

Õhk on täis peegeldusi: Lafcadio Hearni „Rokuro-Kubi“ vs. Friedebert Tuglase „Õhk on täis kirge“ Pille-Riin Larm pilleriin.larm [at] gmail.com Tartu Ülikool Eitava vastusena mulluses Nüpli suvekoolis tekkinud küsimusele, kas Friedebert Tuglas oli 1920. aastate „mõjukriitika“ (Marin Laak) praktikute jaoks tabu, kirjeldab seekordne ettekanne üht suurimat mõjukriitika laine skandaali, mis oli seotud nooreestlaste eellaste jäljenduslikkust teravalt rünnanud Tuglase enda novellide algupäraga. Seoses Tuglase 40. sünnipäeva ja kirjanikutöö 25. aastapäevaga ilmus 1926. aasta ajakirjanduses arvukalt õnnitlusi, juubelikirjutisi ning loomingu analüüse, aga ka rida artikleid, mis tõid esile sarnasusi Lafcadio Hearni „Rokuro-Kubi“ (1904) ja Tuglase „Õhk on täis kirge“ (1920) vahel. Ettekandes vaatlengi Tuglast kui Hearni jäljendajat. Kirjeldan rafineeritud kuvandiga autori kirjanduslikku n-ö kannibalismi, aga osutan ka kirjaniku ebakindlatele seisukohtadele originaalsuse ja peegelduste suhtes. Peale Tuglase personaalküsimuste pöörab ettekanne põgusalt tähelepanu „antropofaagilise tõlgendusmudeli“ potentsiaalile kirjandusteaduses üldiselt. Ehkki modernne esteetika hoiab jäljendamist praeguseni põlu all, on ajuti, ka mõjukriitika laineharjal, leidunud ebaoriginaalsust väärtustavaid pioneere. Tuglase kui Hearni mugandajaga ei seostu mitte ainult mõjude otsimine, vaid ka uudsed mõttevahetused mõjude paratamatuse üle. 1926. aasta arutelud päädisid kogu eesti kirjandust epigooniliseks kuulutava artikliga „Epigoonid“ „ilustatud kirjanduse ja pilke ajakirjas“ Sädemed. Artikli autor „Epigonismi teoreetik“ kutsub selles üles moodustama uut rühmitust „Epigoon“: „Loomulikult astuwad sinna kõik Eesti kirjanikud. Rühma peamine ülesanne oleks laiematele hulkadele seletada, et epigonism on wõrdlemisi kasulik nähtus kirjanduses. Rühmitus peab „käänama jälle kõik asjad heaks“ (1926, nr 46, lk 368).“ Kas Epigonismi teoreetik oli satiiriline küünik, optimistlik realist või naiivne narr, kes võis endale lubada julgete ideede väljakäimist vähemasti pilalehes, jäägu lugeja/kuulaja otsustada.

Sa oled see, mida sa sööd ehk kirjanduslike „peegelduste“ mahe-magus eufemism Mele Pesti mele.pesti [at] gmail.com Tallinna Ülikool Kultuur koosneb tsitaatidest, copy-paste on postmodernismist alates elementaarne, pastišš ja paroodia on kopeerimise vanad ja vähem radikaalsed vennad, kes pole enam eriti moes. Eesti kirjandus ja kultuur laiemaltki on adaptatsioonide, jäljendamiste, laiahaardeliste mõjude läbiseedimise produkt. Selles ei ole midagi taunimisväärset või nõrka, kõik kultuurid on seda, äärealad ehk veidi rohkem kui tuum. Kui treenida end mõjusid märkama, siis palju mittemõjutatut järele ei jäägi: mitte ainult eesti kirjanduses, vaid kirjanduses üldse, mitte ainult kirjanduses, vaid kultuuris üldse. Miks ometi siis originaalsuse-müüti nii tugevalt väärtustatakse? Miks kirjutatakse kirjandusajalugusid nii, et veelahkmeks peetakse adapteerimise lõppu ja originaalse alge esilepääsu? Võib-olla on vildakas hoopis meie originaalsuse kontseptsioon. Ehk tasub praeguse lepliku allaheitlikkuse asemel kaaluda teistsugust, uhket ja iseteadlikku viisi kultuuriajaloo mõtestamisel? Võiksime kirjutada ka sellise kirjandusloo, kus 19. sajandi lõpu piinlikest mugandustest saab uhke omandamine, läbiseedimine, enda omaks tegemine; kus 20. sajandi kirjandusvoolude järel viivitusega sabassörkijate asemel räägime end uut moodi ausateks ja nutikateks mugandajateks, kelle tugevus on just nimelt senini häbenetud perifeeria barbaarsus, aeglus, vaesus, väheldane rafineeritus, kadakasakslus ja rehepaplus. Postkoloniaalse mõttega paralleelselt, mõneti sest sõltumatult, ent ideoloogiliselt lähedaselt on räägitud perifeersete kultuuride vastupanuteooriatest. Ettekandes tutvustan üht Brasiilias sündinud mudelit oma ja võõra, originaali ja koopia vahekordade radikaalseks ümbermängimiseks. Tänaste brasiillaste eelkäijaid, tupi indiaanlasi, on maailm sajandeid identifitseerinud kannibalidena: olgu siis Lääne progressiskaalal istuma jäänud jõhkardite või romantiliste õilsate mestlastena. Moodne brasiillane muidugi häbeneb sellist kirjeldust ja vaidleb vastu, nii nagu eestlasegi muudab tõrksaks Läti Henriku pilt julmast ja ahnest maarahvast. Siis leidis aga üks lustakas Brasiilia modernistlik kirjanik, et vana vägeva müüdi võiks enda kasuks pöörata: oleme jah inimsööjad, andke ainult ette, närime läbi, neelame alla! Ettekandes tuleb jutuks antropofaagilise tõlgendusmudeli rakendatavus Eesti kirjandusajaloole.Toon näiteid (niivõrd-kuivõrd) eesti kirjandustekstidest, mille puhul allaneelamise mõõtu adaptatsioon on teinud vastuvõtva kultuuri rikkamaks, võtmata midagi ära neilt, kes nii-öelda ära söödi.