MUUTUSED ÜHISKONNAS

( EVOLUTSIOON JA ARENG , INNOVEERIMINE JA MODERNISEERIMINE )28.03.2013

Venemaa haridusmängude RAGE näoraamatut klõpsides sattusin sellisele intrigeerivale sõnapaarile nagu „mõisteline katastroof“. Sellest kirjutas RAGE üks aktiivstest

sõnavõtjatest V.Nikitajev. Võtsin lahti tema kirjatöö SOTSIOKULTUURILISTE MUUTUSTE

SUBJEKTID JA TÜPOLOOGIA ( В.В. Никитаев. Субъекты и типология социокультурных изменений / Организация саморазвивающихся инновационных сред. (Под ред. В.Е.Лепского) М.: «Когито-Центр», 2012.).Sirvisin selle läbi ja sain aru, et siin on tegemist päris huvitava käsitlusega ühiskonnas toimuvatest protsessiest. Mu täppisteaduslik baasharidus on selle taga, et kui vähegi võimalik, üritan ehitada mitmesuguseid maatrikseid ja tunnen lausa „loomuomast“ sümpaatiat kõigi vastu, kes ilusaid maatrikseid välja pakuvad. V.V.Nikitajev küll otse mingit risttabelit oma töös välja ei joonista, aga selle väikese töö teen tema eest siinse referaadi lõpus ise ära.

Nikitajev alustab oma artiklit „probleemipuntra“ kirjeldamisega , mis ühiskonnas

toimuvate muutuste kirjeldamisel maailmas valitseb. Nende, nn sotsiokultuuriliste muutuste kirjeldamiseks kasutatakse laia spektrit erinevaid termineid, mis on reeglina seotud kindlate kontseptsioonide ja teooriatega , millistest aga paljud lavalt väljavilistamise saatel kadunud on. Nii on näiteks juhtunud paljude moderniseerimise teooriatega. Katsed ühtede teooriate varemeile teisi analooge ehitada on viinud nt „neomodernisatsiooni“, „transiidi“ jmt jamani. Need eeltoodud näited on seotud Venemaal Medvedevi presidentuuriga, kui tema kutsus üles riiki moderniseerima ja kohe tekkisid moderniseerimise toreetikud . Siis tuli aga tagasi Putin, kes käskis asuda „innovatsioonilise arengu“ teele. Segadust kui palju!

Kujunenud olukorda nimetabki V.Nikitajev sotsiaalsete muutuste kirjeldamise võtmeterminitega juhtunud „mõisteliseks katastroofiks“.

Kui otsida analooge meie enda õuest, siis meenuvad peaminister i Laari aja tasakaalustatud arengu jutud, mis ka ju üks „ümmarguse ruudu“ filosoofia on ja mõtted keemiliste reaktsioonide tasakaaluvõrrandeile juhivad. Ja ega ka meil praegugi kaugeltki selge ole, mida keegi parasjagu mõistab „uuenduse“ (nt kooliuuendus) , „reformi“ , „evolutsiooni“, „arengu(te)“, „“kestlikkuse“ jmt all. Ärme jäta ka kõrvale meie enda, talgujate, vist lahendamatut küsimust, mida ikka meist keegi mõtleb, kui ta ütleb välja sõna „mäng“. Kas on see midagi ühest ja selget igaks ajaks ja igas olukorras või sõltub ajast, kohast, keskkonnast või seltskonnast, teooriast, kontseptist või kontekstist? V.Nikitajev , üks vene tegevus-keskkondliku lähenemise esindajaid (keskkondliku aspekti tugev arendaja on olnud V.Lepski, kelle jüngrite hulka Nikitajev kuulub ja kelle piltlikke käsitlusi postmitteklassikalisest paradigmast meiegi oma talgujate seminaridel oleme käsitlenud) , pakub väljapääsu kujunenud jamaolukorrast sel moel, et lootusetu pürgimise asemel kõiki rahuldavate terminite defineerimisele võiks selgesti määratleda ja üksteisest eristada protsesside ideaalsed tüübid. Antud mõisterägastikus oleksid neiks ühiskondlike protsesside evolutsioon, moderniseerimine, arenemine ja innovatsioon.

Ideaalsete tüüpide meetod on abstraktsete konstruktsioonide loomine ja kasutamine reaalsete objektide ja protsesside mudelitena. Olles teaduse mudeleiks või ideaalseiks objektideks, need

ideaalsed tüübid ei pea ammendama kogu situatsiooni sisu, kogu empiirilist materjali. Materjal on alati rikkam kui tüüp või isegi tüüpide superpositsioon. Ideaalsed tüübid on kutsutud välja eristama materjalist (situatsioonist) mingi selle organisatsiooni immanentse skeemi, välja eristama sellele omast korda , täitma identifitseerivat, või vajadusel klassifitseerivat funktsiooni. Max Weber on kirjutanud, et sotsioloogias on sageli võimalus valida „ebaselgete“ kuid subjektiivselt enamrealistlikena näivate mõistete , ühelt poolt; ja selgete, kuid „ebareaalsete“ ja „“ideaal-tüüpiliste“ vahel, teiselt poolt. Weber soovitas eelistada neist neid teisi, st neid ideaaltüüpilisi.

Vaadates objektina ühiskonda, on selle mõistmisel ja ettekujutamisel XX saj 60ndaist kujunenud tegevuslik lähenemine. Moskva Metodoloogiaring (GP , O. I.Genisaretski, V.A.Lefebvre, V.Rozin, E.G Judin jt). Üheks tegevusliku lähenemise arengusuunaks on saanud keskkondlik lähenemine. Tegevusliku lähenemise paradigmas on ühiskond mõistetav kui omaenese taastootmise ja muutmise protsess ja mehhanism , mis haarab endasse oma piiride taastootmise ja muutumise, sotsiaalse korra taastootmise ja muutumise ja normatiiv- väärtuselise struktuuri (kultuuri) taastootmise ja muutumise . Keskkondliku lähenemise termineis tähendab see, et me vaatame ühiskonda kui keskkonda , milles regulaarselt taastoodetakse antud ühiskonnale iseloomulikke sotsiaalseid suhteid.

Järgneva mõistmiseks peame ka silmas pidama, et V. Nikitajev eristab tegevuse agenti ehk aktorit, ja muutuste subjekti. Esimene on tegutseja võimeline valima ja püstitama eesmärke oma huvide mõistmise alusel. Subjektil on eneseteadvus ja refleksioon. Et olla subjekt, peab omama võimu, st võimet teostada muudatusi .Toimingud peavad olema sihipärased. Subjektil peab olema teatud kogum valikuvõimalusi , tegevusavarus. Ta peab reflekteerima , jälgima piiranguid ja oma tegude tagajärgi ja kasutama oma teadmist korrektiivide tegemiseks tegevuses .

SOTSIOKULTUURILISTE MUUTUSTE IDEAALSETE TÜÜPIDE KONSTRUEERIMINE

V.Nikitajev pakub välja lähenemise, kus uuritavat muutuvat protsessi vaadeldakse kahesena: lähteprotsess ja lähteprotsessi muut(u)mise protsess.

Ta vaatab INSITUUTIDE taastootmist ja nende muut(u)mist .Mõlemad protsessid – lähteprotsess ja selle muutumine – võivad klassifitseeruda „loomulikuks“ ja „kunstlikuks“. GP eristas loomuliku ja kunstliku käsitlusel järgmisi etappe või tõlgendusviise:

Platon – loomulik kui looduse (füüsis) poolt sünnitatud ja kunstlik kui tegevuses tekkiv (tehne)

Kunstlikul on kultuurajaloolised normid, loomulikul - mitte

Kunstlik on kunstlikuna kujutatav, loomulik on kujutatav kui loomulik nn „kaksikteadmise“ skeemis

Loomulik kui ise eneses tekkiv, sõltumata eesmärkidest. Kunstlik – eesmärgile vastavalt loodud

Loomulik kui loodusliku elu seadustele alluv (tahtest, soovidest, eesmärgipüstitusest sõltumatu), kunstlik kui loodav eesmärgile vastavuse, varem märgistatud ideaalile sarnasuse või tulemusest ettekujutuse seaduste järgi.

LL. Loomulike protsesside loomulikud muutused ehk EVOLUTSIOON

Loomulikud protsessid sootsiumis on protsessid, millede aluseks on enam või vähem loodusprotsessid ja looduslikud tsüklid. Inimese elutsükkel, põlvkondade vahetus, pinnase viljakus, klimaatilised muutused.

Nende tsüklite ümber on iidsest ajast kujunenud taastootvad tegevuse ja käitumise kompleksid , näiteks traditsioonid. Siia kuulub ka rändrahvaste migratsioon jms. Muutused toimuvad kultuuri-kaasselt ja kultuurselt ettemääratud resultaadi tüübiga.

Muutused on vahendatud instituutide poolt , evolutsioonilis-ajaloolised protsessid on sellised, kus instituudid on muutumatud vea piires või muutuvad ettenähtud režiimis. , endogeenselt ja adaptatsiooniliselt, ilma oluliste kriisiside ja alustalade kõigutamisteta.

Subjekti kas polegi või subjekt langeb agendiga kokku. Esimesel juhul on tegu statistilise agregatsiooniga – „kvantiteet kvaliteediks“ ( nagu inglise tööstusrevolutsioon XVII –XVIII saj - vahendavad instituudid olid töökoda ja manufaktuur, mille muutused viisid vabrikuteni, kus domineeris juba masintootmine).

Muutuste subjekt langeb kokku tegevuse agendiga. Näide – reformaator, kes viib oma instituudis läbi muutused, milleks aeg on ammu küps, milleks kõik on valmis ja võtavad tõrjumata vastu. Nt sõjakunstis ja kunstis toimunud muutused.

KK:KUNSTLIKE TRANSFORMATSIOONIDE ARTIFIKATSIOON ehk INNOVEERIMINE

Kunstlik protsess kujundatakse ja hoitakse käigus sihipäraste või üldisemalt tahtlike tegevustega. Algselt on need teod institutsioonivälised või kui sisesed, siis mingid olulised kõrvalekalded normide realiseerimisest - kõrvalekalded, mis saavad institutsionaalselt olulisteks (in)ovatsioonideks.

Ses mõttes on innovatsioone alati olnud – alati on inimesi, kes on mõelnud välja midagi oluliselt uut, sihipäraselt püüdnud juurutada seda ellu mingi kasu saamise eesmärgil ja on edu saavutanud.

Raymond Boudon ( s.1934, taas üks prantsuse filosoof ja sotsioloog, seekord metodoloogilise individualismi esindaja ja omaaegne Paul Lazarsfeldi kolleeg, kelle latentsete struktuuride meetodit meiegi 70ndate sotsioloogilistes uurimustes kasutasime) eristab siin kaht juhtu : Kui innovatsioon on vastus selgelt formuleeritud sotsiaalsele tellimusele , katab mingit katkevust, teine – kui see on mingi spontaanne leiutis , mis edasi läheb läbikatsumisele tema kasulikkuse või kohasuse kohta , läbib sotsiokultuurilise valiku sõela. Esimese hea näide on inglise tööstusrevolutsiooni ajal leiutatud ketrusmasin, mis kattis vajaduse järele jõuda kudumismasinate tootlikkusele . Teise juhu näitena toob Nikitajev metallist adrahõlma, mis nõudis nii tugevat tõmbejõudu, et sellist said endale lubada vaid koopereerunud talupojad, kel kokku oli piisavalt härgi. Innovatsioon kõlbas ühtedes paikades ja põlati ära teistes.

Niisiis on innovatsioon iseenesest erinevalt loomulikest spontaansetest evolutsioonilistest protsessidest kunstlik, teadvustatud tegevus. Kuid innovatsioonide avaldumine käis pikka aega

loomuliku protsessina, mingi loodusliku andekuse jaotumise resultaadina ühendatult soodsate asjaoludega . Ja alles XIX saj keskpaigast koos kõrgema insenerihariduse tekkega riiklikul tasemel tehakse katsed võtta see protsess kontrolli alla ja see artifitseerida , organiseerides nö „likviidsete“ innovatsioonide vooluliini. Sellist transformatsiooni nimetame innoveerimiseks.

Kunstlikuna käsitletava protsessi artifikatsioon eeldab subjektiveerumist .See võib olla initsiatiivne (iseorganiseerumine) või inimeste või organisatsioonide „määramisega ülalt“, kes vastutavad selle protsessi teostamise eest. Võib olla ka kompleksseid (segatüüpi) variante.

Esimese tüübi näiteks on Londoni kuningliku ühingu organiseerimine 1660 loodusteaduste arendamiseks. Teine - Peeter I 1724 rajatud Peterburi Teaduste Akadeemia. Segatüüp on 1635 Prantsuse Academie Francaise , mille lõi kardinal Richelieu juba 1629 eksisteerinud literaatorite ringi baasil.

On aga väga oluline, et edukas innoveerimine saab toimuda vaid siis, kui selle käigus kujunevad subjekt-subjekt suhted , mis eeldavad vastastikust austust ja kommunikatsiooni; suhteid, aga mitte direktiivset juhtimist skeemi järgi „subjekt-objekt“. Isegi Peterburi akadeemias kasutasid õpetlased euroopalikke akadeemilisi vabadusi.

Nii evolutsioon kui innoveerimine kulgevad enamvähem normaalsetes, st mitte kriisi, mitte kriitilistes situatsioonides . Kuid erinevalt evolutsioonist , mis on enam pööratud mineviku poole , kuivõrd ta fikseerib juba toimunud muutusi, on innoveerimine suunatud tulevikku ja baseerub mingil eesootavate kriiside või üldse keeruliste situatsioonide ettenägemisel või ootamisel. Kui säärane kriis juba puhkes, on Nikitajevi meelest juba hilja joosta innoveerimise poole , kuivõrd ajaintervall, mis kulub protsessi algusest kuni märgatavate resultaatide saamiseni võib osutuda liiga suureks võrreldes situatsiooni halvenemise tempoga.

KL: LOOMULIKU PROTSESSI ARTIFIKATSIOON ehk MODERNISEERIMINE

Siin käib jutt sellistest juhtudest , kui muutused loomulikus protsessis , mida pole toimunud iseenesest üldse või antud situatsioonis , või kuiongi toimunud, siis mitte „vajaliku“ kiirusega (forsseeritult) , teostatakse kunstlikult ,st autoriteedi, jõu, võimu või lausa vägivallaga. Loomulik protsess, omakorda, püüab säilitada oma vormi ja struktuuri, oma taastootmise immanentseid „seadusi“. Ja see püüdlus väljendub väliste muutuste takistamises.

Loomuliku protsessi artifikatsiooni loogika on alati välise toime loogika. Isegi siis, kui moderniseerimist viivad läbi „seesolijad“ , võtavad nad transformeeritava protsessi suhtes välise positsiooni. Positsioneerumise iseloom – väline või sisemine- valitakse enesemääramise käigus ja väljendub see muulhulgas refleksiooni struktuuris ja sisus.

Nii moderniseerimine kui areng ( millest tuleb juttu järgmises alalõigus) algavad probleemsituatsioonist , st situatsioonist, mida teadvustatakse või elatakse läbi kui probleemset, kriisilist, ähvardavat, väljakutset jms. Ometi välisel positsioneerimisel , mis ongi moderniseerimisele omane, probleemset protsessi ennast või , täpsemalt, instituuti, kus see probleem objektiveerub (tähistame selle kui P) ei käsitleta omaenese väärtust omavana, vaid kõigest kui transformatsioonile määratud lähtematerjali. Probleemset instituuti P vaadeldakse kas suhestatult

mingi ideaalse kujundiga , või, mis sagedasem, oma põhifunktsioonilt ja rollilt analoogilise instituudiga M ( M- mudel). Kujund M , mis millegi poolest on külgetõmbavam , esineb etaloni või mudeli rollis. See kas eksporditakse (surutakse peale) väljastpoolt või valitakse moderniseerimise initsiaatori poolt näidisena kunstlik-tehniliseks kopeerimiseks, lähtudes situatsiooni teravusest, isiklikest ambitsioonidest, oodatavast kasust või olemasolevaist ressurssidest.

Klassikaline moderniseerimise näide on Peeter I reformid Venemaal. Algas see juba Peetri isa Aleksei Mihhailovitši ajal, kui „võõramaa kord“ , st polkude formeerimine hollandi, rootsi ja poola näidiste järgi andis häid tulemusi.

Tüüpiliseks on moderniseerimise puhul disbalanss, tasakaalustamatus valmiduse, kasu ja väljaminekute vahel.

Moderniseerimise initsiaatoreil (võimu instantsidel, valitseval eliidil) on valmisoleku aste suurim, maksimaalne kasuootus ja miinimum kulutusi.

Ülejäänud moderniseerimise osalised (vabad või mittevabad) pole ühel või teisel määral valmis juurutatavaks uueks reaalsuseks, mis on neil omaksvõtmata ja võõras, dissoneerub nende elu ülejäänud protsessidega , kasu pole eriti suur, on arusaamatu, efemeerne jne, aga väljaminekud näivad ülemäära suurtena.

Siit tulenevad erinevad vastuhaku vormid moderniseerimisele, konfliktid, tagasitõrjumine ja moonutused. Toimub kihistumine neiks, kes võtsid vastu uue vormi, elasid sellesse sisse , ja neiks, kes säilitasid kiindumuse endisesse. Initsiaatorite püüded kiirendada protsessi , hoida kõrvale takistustest ja minimiseerida seejuures oma kulutusi, viib selleni, et tihti koos näidis-mudeliga M imporditakse ka valmis seadmed, spetsialistid, teeninduskeskused, tulevad otseinvestorid, avatakse välispankade filiaalid, asutused, kompaniid jms. Pea kõik XX sajandi moderniseerimised Aasias ja Euroopas on alanud inglise-ameerika malli järgi või plaani järgi , mida on kontrollinud lääneriikide mitteresidendid. Tüüpiliseks moderniseerimise tagajärjeks on ühiskonnas mitmelaadilisuse kujunemine ja sisemine sotsiokultuuriline lõhe erinevate kihtide vahel.

Põhiline moderniseerimise küsimus pärast mudeli valikut on mobilisatsiooni küsimus. Komistuskiviks on siin subjektivatsiooni lõhe. Moderniseerimise agent-initsiaator (valitsev grupp, eliit) ei ole reeglina suuteline „ainuisikuliselt“ andma sellele lõplikku iseloomu, aga potentsiaalne subjekt , kes peaks ja suudaks seda teha (laiad sotsiaalsed kihid, rahvas) ei mobiliseeru selleks oma ükskõiksuse ja/või isegi vastuseisu tõttu moderniseerimise protsessile või selle tagajärgedele .

Nii juhtus ka Peetri reformidega. Juba 3 aastat pärast tema surma vähendati makse, Peterburg jäeti laokile, laevastik käis alla, ohvitserid läksid maale tagasi, tsaari lähemad kaasvõitlejad saadeti asumisele. 37 aastat pärast oma surma oleks Peeter vaevalt leidnud jälgi oma ümberkujundustest.

Kokkuvõttes: Moderniseerimisel on lähteprotsessiks kogu instituuti (instituutide klastrit) moodustavate protsesside põiming tervikuna, st mitte vaid normid ja nende realiseerimise protsess, vaid ka normide transleerimise ja transformeerimise protsessid. Instituudid purustatakse, kaotatakse armutult ja asendatakse uutega.

LK: KUNSTLIKU MUUTUSE NATURALISATSIOON ehk ARENG

Selline situatsioon tekib siis, kui mingi kunstlikult esilekutsutud muutus hakkab eksisteerima iseseisvalt, sealjuures ka sõltumata tema initsiaatorist ( sellest, kes ta esmakordselt välja mõtles ja realiseeris) ja nö „hakkab end ise taastootma“. See tähendab, et transformatsioon assimileerub, siseneb kultuuri ja hakkab selle kanalite kaudu transleeruma – selliste nagu traditsioon, elulaad, haridus, - ja modifitseeruma nende sisemiste mehhanismide läbi, mis vastutavad kultuuri püsimise eest aktuaalses olekus. Arengu strateegia tähelepanu keskmes osutuvad olema eksisteerivad kultuurinormid ja nende realiseerimise mehhanismid, just see on siin „lähteprotsessiks“. Samas, nii realiseerimise struktuuridesse, kui , veel suuremal määral, struktuuridesse, mis kindlustavad translatsiooni ja transformatsiooni protsesse, on suhtumine „säästev“ , hooliv. Nende modifitseerimine käib nii rangelt läbikaalutud hädatarvilikkuse raamides, kui see antud situatsioonis üldse võimalik on, lausa kohustusliku „recicling“-iga, rekultivatsiooniga ja vaid selle „mahamatmisega“, mida juba kuidagimoodi pole võimalik kasutada. Sellise protsessi näiteks on Jaapani sotsiaalse struktuuri reform 1869-1873 (kuigi ka seal kõik ei õnnestunud).

Üldiselt öeldes on arengu küsimuse lahenduse skeem küllaltki lihtne ja nõuab „ainuüksi“ küllalt laialdase konsensuse saavutamist radikaalsete muutuste vajalikkuse kohta ja valmisolekut selles osaleda ( või vähemalt seda taluda), vastavamõõdulise subjekti formeerumist ja strateegia olemasolu. Strateegia all on siin mõistetud oskust efektiivselt kehastada oma teadvustatud huvi toimingute järgnevuseks , mis vastavad eelmises sammus kujunenud situatsioonile , ja saavutada nii vahetult tähtis resultaat kui ka teha panus „perspektiivile“.

Lähtekonsensus sageli tekib mingi rahvusliku katastroofi tagajärjel, millel on sõjaline või sõjalis- revolutsiooniline iseloom või siis rahvusliku vabadusliikumise (revolutsiooni) käigus. Selliseid näiteid on hulgi: kodusõda USAs, Jaapan pärast sundseisu ütelda lahti eneseisolatsioonist XIX saj lõpus ja pärast kaotust II maailmasõjas, Saksamaa pärast I ja II maailmasõda, Prantsusmaa ja Taivan pärast II maailmasõda jne.

Eeskujulikuks näiteks „orgaanilisest moderniseerimisest“ , mida võiks kanda arengu registrisse , on kapitalismi areng Suurbritannias, kus ühendajaks oli alaväärsuskompleks kontinentaalse Euroopa suhtes.

Nii moderniseerimine kui areng algavad probleem- või kriisisituatsioonist. Erinevus nende vahel on selles, mis on nende hõlmavaks (refleksiivseks) raamiks.

Arengu korral on selleks hõlmavaks raamiks arendatava protsessi või terviku loomulik sotsiokultuuriline ümbruskond (tähistame selle ümbruskonna kui N - nature), mida vaadatakse kui väärtust ja väärtuste vaatevinklist. Vaadeldakse kui väärtust vähemalt selles, mis puudutab kultuuri, kuivõrd uus (uuendatud) protsess , tähistame selle I (innovatsioon), peab lõppastmes sobituma kultuurinormide olemasolevasse translatsiooni, modifikatsiooni ja taastootmise mehhanismi . See tähendab, et kõigist olemasolevaist muutuse mudeleist ja/või stsenaariumeist valitakse välja see, mis kõige enam vastab nii protsessi I enese tendentsidele, kui ka teiste N protsesside tendentsidele, millistesse protsess I on lülitatud ja millistega ta on seotud.

Moderniseerimise korral on selliseks hõlmavaks raamiks antud terviku (nt riigi) suhtes väline mudel, transformatsioonile allutatav protsess P on käsitletav kui mitte omaette väärtust kujutav materjal , selle protsessuaalne ja institutsionaalne ümbrus jäetakse kas üldse tähelepanu alt välja või seda

käsitletakse kuluressursi või keskkonna takistuse terminites. „Vanad“ instituudid reorganiseeritakse kardinaalselt ilma mingisuguse järjepidevuse säilimiseta või asendatakse uutega.

Pole raske mõista, et ARENGU eelduseks ja (valiku) tingimuseks on terviku I ümbruskonna N LOOMULIK ( igas suhtes) iseloom, see , kuivõrd sellel N-l lastakse eksisteerida tema enda loogika järgi , mida ei problematiseerita ja mida ei panda transformatsiooni „järjekorda“. Lühidalt, hõlmavat ümbruskonda võetakse sellisena nagu ta on , mitte vaid jooksval momendil, vaid ka nähtavas tulevikus. Loomulik „hõlmab“ kunstliku, määratledes vähemalt selle alg- ja piiritingimused. Teisiti öeldes – ARENG , see on omamoodi vastastikune protsess: kunstlik integreerub loomulikku, loomulik assimileerib kunstliku.

Areng on osalt sarnane evolutsioonile , oluline erinevus on selles, et evolutsioonilise muutuse tulemus valdavalt akumuleerib ja fikseerib selle, mis oli saavutatud eelmises etapis, aga arengu efekt seisneb uute võimaluste loomises , omamoodi „ahelreaktsiooni“ käivitamises.

Näitena võib tuua nn kreeka ime, st Egeuse mere basseinis uue, euroopaliku tsivilisatsiooni tüübi arenemise (vt M.K.Petrov „Pentekontera. Euroopa mõttekooli esimeses klassis.) Pentekontera kui 50aeruline laev oli mõttelt ja esialgselt funktsioonilt üks traditsiooniline „liigsete inimeste“ sotsialiseerimise vahendeist, nende energia pööraja riigi kasuks. Aga peagi hakkasid „liigsed inimesed“ kasutama laeva isiklikes huvides ranniku vallutamiseks, kaotanud peremeeste majapidamiste omastamiseks. Regioonis puhkes julm tsivilisatsiooniline kriis . Piraadilaev muutis radikaalselt rannikulade elulaadi , lõhkus tavalise asustuskorralduse ja professionaliseerumise , viis sisse kohaliku võimu ja sundis iga meest omandama kodaniku ja sõjamehe (piraadi) kogemused . Sellest sai universaalne hariduslik „lisa“ oma normide ja õpetamismeetoditega, mis ei põhinenud enam vanemate tegevuse jäljendamisel, vaid kommunikatsioonil, eraldatud kompleksil „sõna –tegu“, kus sõna on primaarne ja tegu on allutatud seisus, harjumustel käskida ja kuuletuda, sõltuvalt situatsioonist. Need harjumused nõuavad spetsiifilisi mõtlemise vorme ja vastavaid suhtlusvahendeid, taju, psühholoogilisi hoiakuid , milliseid traditsioonis polnud , mitte seepärast, et inimesed poleks olnud suutelised neid omandama, vaid seetõttu, et traditsioonis polnud vajadust ja ajendit nende omandamiseks ja laialdaseks kasutamiseks. Egeuse mere basseinis formeerus kultuuri uus tüüp , mis ei põhinenud tavadel või professionaalsete kogemuste pärimisel, vaid teadvustatud üleüldisel seadusel (nomos), sõna ja tähe võimul, mõistete loogikal.

On ilmne, et situatsioon, kus areneb üksainus protsess või keerukama terviku osa (instituudi või instituutide klastri), mille korral kõike ülejäänut võib võtta kui allesjäävat ja taastoodetavat, pole tihti võimalik. Näitena võib tuua Aleksander II reforme, mis kavatsuselt olid Venemaa arengu reformid. Kuid nad toimusid ajaloolises situatsioonis, mis oli Peetri reformide tagajärjel kujunenud, st loomulike protsesside disproportsioonide ja dissonantside tingimustes. Selle asjaoluga võib olla suurel määral kirjeldatud nende reformide ebajärjekindlus ja lõpetamatus.. Ometi on selline dialektika, kus ühtede probleemide areng ja ületamine on sünnitanud teise probleemsituatsiooni, mis nõuab uusi lahendusi , pigem reegel kui erand. Siit kerkib vajadus jaotada areng sammudeks (staadiumideks, etappideks jms), aga ka kanda asja käigus arengu fookus ühelt protsessilt I teisele . See omakorda tähendab, et hõlmava terviku N loomulik eksisteerimine ja muutumine võetakse sellise ajaperioodi kohta , mis on vajalik valitud I „arengu sammu“ lõpuleviimiseks. Teiseks tagajärjeks on vajadus omada arengu jaoks mitte vaid lihtsat esmajärguliste ettevõtmiste plaani, vaid arengu strateegiat küllalt pikaks ja määramatuks tulevikuks.

Struktuur, milles loomulik hõlmab kunstliku, määrates vähemalt tema alg- ja ääretingimused, eeldab vastava subjekti formeerumist –arengu subjekti -, kelle jaoks areng on mingil määral isearenemine. Ses mõttes klassikaline subjekti ja (juhtimise) objekti opositsioon on arengu suhtes mittekasutatav. Arengu subjekt pole subjekt mingi objekti suhtes, vaid iseenese ja teiste subjektide suhtes. Selleks peab ta endas – ühes isikus või kollektiivis – ühendama intellekti, võimu ja kapitali. Arengu strateegia ta töötab välja ja realiseerib nö omakäeliselt, iseenese kohta rakendatuna , oma eesmärkide ja võimaluste suhtes. Siin on veel üks erinevus moderniseerimise ja arengu vahel. ARENGU tee ja stsenaarium valitakse mitmete alternatiivide hulgast, moderniseerimine on aga imperatiivne ja vaatab reaalset või kunstlikult loodud alternatiivide puudumist mitte kui refleksiooni ja strategeerimise tõsist puudust, vaid kui kinnitust oma kopeerimiseks võetud näidise „valiku“ õigsusele.

INNOVEERIMISE, MODERNISEERIMISE JA ARENGU VAHEKORRAST

Eespool käsitletud evolutsioon, innoveerimine, moderniseerimine ja areng kujutavad enesest ideaalseid tüüpe ,mistõttu nad reaalses elus ei välista üksteist, vaid võivad koos eksisteerida ja isegi kokku ühenduda. Nii võib näiteks innovatsioon liituda ühtseks protsessiks nii moderniseerimisega kui arenguga.

Moderniseerimise ja innoveerimise vahekord pole , vastupidiselt levinud arvamisele, üldsegi mitte osa ja terviku vahekord. Muidugi on neil kattumisala. Riiklikus majandusstatistikas uute masinate ja seadmete ost loetakse innovatsioonilise aktiivsuse hulka, kuigi on kitsamas tähenduses modeniseerimine. Sellele vaatamata, on strateegilisest vaatepunktist innoveerimine ja moderniseerimine erinevad asjad.

Esiteks, moderniseerimist saab teha ilma innoveerimiseta , seejuures kiiremini ja odavamalt.

Teiseks, innoveerimise käigus loodavad kompaniid ja instituudid võivad vabalt globalisatsiooni tingimustes „ühenduda väljapoole“ ja hakata andma oma produktsiooni (spetsialistidena, teadmistena, patentidena, know how-na , tehnoloogilise tootmise ettevalmistusena jne ) ekspordiks.

Kolmandaks, tähtis on, mida võetakse raamina: kas vaadeldakse innovatsioonide tegemist moderniseerimise raamides (vastava päevakorra ja tegevusplaaniga) või – moderniseerimist innoveerimise raamides. Esimesel juhul on innoeerimise poliitka suunatud nö innovatsioonide sihtstimuleerimisele ,mis toetavad ja teenindavad välismaise kogemuse ülekannet ja kinnistumist. Teisel - moderniseeritakse ja laiendatakse eksisteerivat innovatsioonide tootmise baasi uurimisinstituute, konstrueerimisbüroosid, , ülikoole, riskifonde, tehnoparke jmt.

Moderniseerimisel on alati tegemist NÄIDISEGA – olgu see siis tehnoloogia näidis või ühiskonna näidis-Lääs kui „modernühiskond“ ja ühiskonna heakorrastatuse standart.

Erinevalt innovatsioonist , mis on suunatud veel mitte eksisteerivale , on moderniseerimine, vastupidi, orienteeritud juba eksisteerivale. Innovatsioon on liikumine olevikust tulevikku, moderniseerimine – minevikust olevikku. Mõlemal korral on eluliselt tähtis mitte eksida „aja määramisega“. Nimelt ei tohi innovatsiooni korral mööda panna sellega, millel on tõepoolest head

šansid saada „tulevikuks“, teisel juhul aga, moderniseerimisel – mitte ajada segamini veel konkurentsivõimelist „olevikku“ ja juba oma aja äraelanud „minevikku“, millisest juba edumeelsemad maad püüavad lahti saada. Igal juhul on aga moderniseerimine alati „tagaajav moderniseerimine“. Ka nende riikide jaoks, kes ei pürgi saama liidriks, on olemas oht, et satutakse nn doonor-riikidest tehnoloogilisse , seejärel ka majanduslikku sõltuvusse.

Ka innoveerimise ja arengu ühendus võib omada kaht põhimõtteliselt erinevat vormi., millest üheks on innovatsiooniline areng (NB! Putini terminoloogia !!), aga teine innovatisatsiooni arendamine. .

Innovatsiooniline areng on protsess, mille käigus luuakse selliseid uuendusi , mis aitavad kaasa arengule. Need pole innovatsioonid innovatsioonide pärast (kommerts) ja mitte ka innovatsioonid, mis vastaksid etteantud standarditele ja näidistele, vaid uue arenguimpulsi kvaliteediga innovatsioonid .Siin pole isegi niivõrd oluline kust see uus tuleb –kas tuuakse sisse väljast või leiutatakse sees (kuigi viimane on eelistatud) – tähtis on võimalikkus seda integreerida kultuuri struktuuri, selle elujõus hoidmise mehhanismi olemasolu ja võimalus seda vajadusel moderniseerida. Sellise arengu näiteks toob V.Nikitajev Vene raketi-kosmosetehnika, mis sai tuule tiibadesse saksa raketinäidistesattumisest venelaste kätte II maailmasõja lõpus.

Innoveerimise areng – see on innoveerimise mehhanismi arendamine, mis on suunatud selle tootlikkuse ja konkurentsivõime tõstmisele maailmaturul. Näiteks on see selline kõrghariduse süsteemi muutmine, mis võimaldab sellesse tõmmata erinevaid investoreid, sh ka oma õpingute eest maksvaid välistudengeid, täienduskoolitustel käijaid jmt.

Kuna innovatsiooniline tegevus on seotud suurte riskidega, vajab see riigi toetust, eelkõige innovatsiooniline väike-ettevõtlus. Samas maksimum kasust tuleb ikka keskmisest ja suuräridest.

Lõpuks, tuleb arvestada, et areng paneb a priori piirid kollektiivse arengusubjekti mastaabile: selle arvukus ei saa ületada piire, milles on võimalik permanentne hinnangute, huvide , tulevikunägemise , riskide ja ühiste tegevuste organiseerimise kooskõlastamine (olgu need kasvõi territoriaalselt eraldatud). Järelikult, kui püstitada laiamastaapse ja kompleksse arenguprotsessi organiseerimise ülesanne, siis peab subjekt olema mitmene ja diferentseeritud. Teiste sõnadega, arengusubjekte peab olema palju ja nad peavad olema erinevad, aga selleks, et nende tegevuse tõttu riikikihva ei keerataks , peab Nikitajev vajalikuks tegevuste koordineerimist.

LÕPPSÕNALõpuks veidi mõistetest „reform“ ja „revolutsioon“. Need pole V. Nikitajevi meelest mitte ühiskondlike muutuste tüübid, vaid nende vormid või REŽIIMID, st nende ja tüüpide vahekord on umbes sama nagu poliitilise režiimi ja riikliku korra vahel.

Ruumipuudusel peatub Nikitajev vaid REFORMIL. Reformi põhitunnusteks on personifikatsioon ja selle kontrollitav ja ette juba piiratud iseloom (ajaliste, struktuursete, sisuliste raamidega). Reformil on alati vastava võimu ja volitustega varustatud initsiaator ja juht – „reformaator“, mistõttu reform on alati legitiimne ja seda teostatakse „ülalt“. Reformist kõneldakse tavaliselt piiratud ühiskonnaelu sfääri kohta või instituudi kohta ( kohtureform, maksureform, haridusreform jne). ja ühekordse tegevuse kohta – reformi plaani või projekti realiseerimine. Reformi „rahumeelne“ iseloom on seotud sellega , et tal on adaptiivne iseloom: need on struktuursed muutused mingis instituudis selleks, et

kohandada teda „kaasajale“, institutsionaalsele ümbruskonnale , mida juba tajutakse kui püsivat ja pikaaegset, aga reformitava instituudi lõhet oma ümbruskonnaga kui „mahajäämust“.

Lõpetades kriipsutab Nikitajev veelkord alla, et selle tüpoloogia sisseviimise mõte (nagu mistahes tüpoloogiatel) on kahene: uurimuslik ja praktiline. Uurimuslik seisneb selles, et tüüp (või tüüpide kompositsioon) kujutab endast konstruktsiooni, mis võimaldab eristada üldist (tüüpilist) ja erilist (spetsiifilist) konkreetses fenomenis, ja üles ehitada vastava uurimisprogrammi. Praktiline mõte on seotud sellega, et isearengu innovatsiooniliste keskkondade formeerimisel võib mõista keskkondade erinevust, selle erinevuse sõltuvust ajalooliste eelduste ja sotsiokultuuriliste tingimuste erinevusest, struktuurseid iseärasusi, nõudeid ressurssidega kindlustamisele ja iga keskkonnaga seotud domineerivaid riske. Moderniseerimispoliitika on määratud ebaõnnestumisel e, kui pole masside mobiliseerimise mehhanisme, areng on võimatu, kui ei toimu vastavate arengusubjektide iseorganiseerumist.

JA KÕIGE LÕPUKS REFERENDI LUBATUD „PANUS“ KOKKUVÕTVA MAATRIKSI NÄOL:

Põhiprotsessi muutus

Põhiprotsess

LOOMULIK

Naturalisatsioon

KUNSTLIK

Artifikatsioon

LOOMULIK EVOLUTSIOON MODERNISEERIMINE

KUNSTLIK ARENG INNOVEERIMINE

SOTSIOKULTUURILISTE MUUTUSTE IDEAALSED TÜÜBID V.V.Nikitajevi (2012) järgi