NARVA KUTSEÕPPEKESKUS

Jaotusmaterjalide vormistamine Klassitöö

Narva

2011

Nimi,perekonnanimi: Kristina Laks-Suško

Õpperühm: 1PMM2

Contents Jaotusmaterjal/PDF ....................................................................................................................................... 3

Tüpograafiast ................................................................................................................................................ 4

Terminolooga ................................................................................................................................................ 4

Kirjatüüp ........................................................................................................................................................ 4

Loetavus ........................................................................................................................................................ 4

Enamkasutatavamad fondid ......................................................................................................................... 6

Ühilduvusprobleemid fondivalikul .............................................................................................................. 10

Teksti esiletõstmisvahendid ........................................................................................................................ 10

1 Võrgustik on lahe ..................................................................................................................................... 11

2 Võrgustik on lahe ..................................................................................................................................... 14

Jaotusmaterjal/PDF

Õppematerjali kujundamise strateegia

Arvesta järgmisi kommunikatsioonireegleid:

1. Materjal peab lugejat köitma. Kui sa ei haara lugejat kohe algul, pole sellest üldse kasu.

Oluline on just planeeritud sihtauditooriumi esindajate köitmine.

2. Materjal peab olema kergesti loetav. Liiga raskesti loetavat teksti eiravad inimesed isegi

siis, kui teavad, et see sisaldab nende jaoks vajalikku informatsiooni.

3. Materjal peab rõhutama olulist infot. Üheks efektiivse kommunikatsiooni saladuseks on

kirjatüübi, kirja suuruse ja stiili seadmine selliseks, et oluline oleks kergesti äratuntav.

4. Materjal peab olema väljendusrikas. Kõik materjali loomisel kasutatu peab looma

unikaalse terviku, et teadet rõhutada. Kasutajale ei tohiks jätta võimalust millegi kohta

küsida: "Huvitav, mida see tähendab?"

5. Materjal peaks looma äratundmisefekti nii, et teatud aja järel saaks lugeja öelda: "Seda

ma ju tean!" Näiteks võiks erinevatel materjalidel olla visuaalne sarnasus.

Määratle,

1. millised on rakenduse eesmärgid – õpetavad vms;

2. vahendid nende eesmärkide saavutamiseks;

3. esitluskoht: esitus klassis, individuaalne kasutamine või mõlemad;

4. auditoorium: kogemuste tase, suhterline keerukus, vanus jne;

5. kasutatav tehnika: võrk, helisüsteem, projektsioon jne.

Enne detailidesse laskumist olgu valitud ja koostatud:

1. kondikava;

2. pealkiri;

3. sisukord või üldine orienteeriv lehekülg koos mõningase näitliku sisuga;

4. navigatsioonivahendid (nupud vms) rakenduse piires liikumiseks;

5. alajaotus, mis seotakse sisukorraga.

Veebi puhul otsusta, kas rakendus peaks katma kogu ekraani või ainult osa sellest.

Kasuta kogu ekraani, kui: on suur kirjasuurus, palju informatsiooni, detailiseeritud graafika;

rakendus on ette nähtud auditooriumis ettenäitamiseks (kus pilt peab olema võimalikult suur);

· on tarvis ära hoida kogenematute kasutajate ligipääs muudele programmidele.

Kasuta osalist ekraani, kui: · on vaja, et kogenud kasutaja pääseks ligi ka teistele vahenditele ja programmidele, mis seostub

põhirakendusega;

· rakendus ongi tehtud kasutamiseks koos teiste rakendustega (sõnaraamat);

· on pisike, et mahub ära osale ekraanist.

Enne töö alustamist tuleks kontrollida kasutajaliidest — võtta ette mõni väiksem osa

rakendusest, mida annaks lihtsama vaevaga valmis teha ja teistele näidata (teha mudel).

Järjepidevus paigutuses.

Tüpograafiast

Tüpograafia ehk trükikunst on trükiste valmistamise oskus, täpsemini sõnastatult: trükimärkide

kujundamise ja paigutamise kunst ja tehnika.

Traditsiooniline trükikunst näeb ette, et tekst oleks ühtaegu hõlpsasti loetav, ühtlaselt

vormistatud, ent ka visuaalselt tagasihoidlik tervik, mis toimiks vaikselt, lugeja tähelepanuta.

Tüpograafia üks kesksemaid aspekte on fondi (ehk kirja, ehk kirjagarnituuri) valik. Nii proosa-

või luuleraamatutel, ajakirjandusel, reklaamtekstidel, religioossetel väljaannetel kui ka ametlikel

dokumentidel on ajalooliselt välja kujunenud iseloomujooned ning neile esitatakse vastavad

tüpograafilised nõudmised. Ajakirjanduses eelistatakse näiteks kompaktseid, lehekülje laopinda

säästvaid fonte, mis toetavad ajakirjanduszhanri selgust ja infotäiust. Trükiteksti iseloomu

aitavad määratleda ka teksti värv ning toon, laopinna ning veerise suhe.

Terminolooga

Kirjatüüp (typeface) tähistab tüpograafias koordineeritud sümbolite kujundust. Kirjatüüp

sisaldab tavaliselt tähestiku jagu tähti, numbreid, kirjavahemärke ning mitmeid erisümboleid.

Laiemalt võiks kirjatüüpi defineerida kui kujundusreeglite kogumit, mille järgi moodustatakse

kõik tähed ja sümbolid. Selline definitsioon jätab võimaluse ka uusi sümboleid lisada.

Font (prantsuse keeles fonte) tähendab midagi, mis on sulatatud ja viitab trükitööstuses

kasutatud tüüpide (type) valmistamisele. Praeguses tähenduses on font komplekt kirjamärke, mis

kujutavad mingi märgistiku (character set) tähti mingi kirjatüübiga (typeface). Traditisiooniliselt

on font kindla suurusega (tähekõrgusega), kindla kaaluga (weight, näiteks bold või light) ja

kindla stiiliga (enamasti regular, italic või condensed).

Loetavus

Trükitekste hinnatakse tihti nende loetavuse järgi — kui kergesti on tähed, kiri ja tekst loetavad

ning mõistetavad. Loetavuse kohta on tehtud erinevaid uuringuid, mis on käsitlenud nii

trükimärkide disaini, suurust kui ka omavahelist suhestumist, kuidas need mõjutavad näiteks

lugemiskiirust või -efektiivsust, silmade väsimist või tähelepanuhajumist.

Loetavuse puhul on näiteks täheldatud:

– Väiketähtedega tekst on paremini loetav kui suurtähtedega tekst, sest väiketähtedes on

trükimärkide struktuurid iseloomulikumad ning hõlpsamini eristatavad.

– Püstkiri (romaani trükimärk) on paremini loetav kui kursiivkiri.

– Kontrastsus võib samuti parandada loetavust (näiteks must kiri kollasel taustal, aga pane

tähele, mis juhtub, kui must kiri on punasel ja sinisel taustal, mis kõigele lisaks kõrvuti

paiknevad!).

Kriminaalsed eksimused:

Keelatud! ;) Punane ja sinine

taust musta tekstiga

vertikaalseks pööratuna on

lugemiseks paras pähkel!

Punane rist nurgas tähendab, et

midagi sellist korrata ei maksa.

Miks?

Taas näide teksti loetavusest.

Loetavust mõjutavad nii font

kui taustavärv. Vaata ja selgita,

mis on Sinu jaoks kõige

paremini loetav

Ära kasuta liiga palju erinevaid fonte koos

Esimene tüpograafia reegel on mitte kasutada liiga palju erinevaid fonte. Erinevad kujundajad

määratlevad mõistet "liiga palju" muidugi erinevalt.

Konservatiisem lähenemine lubab kasutada kogu dokumendi ulatuses vaid ühte fonti, mis

pealkirja puhul võib olla paksu või suurema kirjaga. Liberaalsem lähenemine lubab kasutada

kahte erinevat fonti. Näiteks ajalehed kasutavad tavaliselt sans-serif tüüpi fonti pealkirjades ja

serif-tüüpi fonti tekstides. Maksimaalne on kasutada kolme fonti, kolmas peaks olema mingi

eriline font, mida kasutatakse vaid eriti tähtsatele osadele tähelepanu tõmbamiseks. Kunagi ei

tohiks kasutada lähedasi fonte koos – kui tekst on serif-tüüpi fondis, siis peab ka pealkiri olema

sama fondiga või hoopis sans-serif tüüpi fondiga. Kolmanda fondi kasutamisel peab see teistest

märgatavalt erinema.

Serif või sans-serif?

Seriifidega kirjadel on allosas jalakesed, mis moodustavad silmale teksti lugemisel abiks oleva

joone.

Teoreetiliselt juhib see lugeja silma sujuvalt järgmisele tähele. Paberväljaannete põhitekstide

jaoks kasutatakse enamasti seriifidega kirju. Silma ette tulevad nüüd kindlasti raamatute ja

ajalehtede põhitekstid, milles kasutatakse just selliseid kirju.

Ajalooliselt pärinevad seriifid iidsest Itaaliast, kus raidkirja tähtedele lisati pikkade joonte otsa

pisut lisaruumi, et vältida liiva ja tolmu kogunemist tähtede nurkadesse.

Vastupidiselt paberkandjale on ekraanilt kergem lugeda sans-serif tüüpi fonte. Suur osa

veebisaitidest kasutab dokumendi kehas just sans-serif tüüpi fonti. Kasutusel on erinevad sõnad

selle kirjatüübi kohta: sans serif — seriifideta kiri — plokk-kirjad — groteskkirjad. Seriifideta

kirju kasutatakse pealkirjade ja lühikeste fraaside kirjutamiseks, eriti kui ruum on piiratud.

Enamkasutatavamad fondid

Helvetica. Selge ja loetav

Trajan

Garamond. Loojaks Claude Garamond 1530. Ilus ja inimlik. Vähe on kohti,

kuhu see ei sobiks. Hästi loetav ka väikeses suuruses

Futura. Näeb välja geomeetriline. Pärineb aastast 1929, loojaks Paul Renner

Bodoni. Autor: Giambattista Bodoni 1798

Frutigeri autoriks on Shveitsi disainer Adrian Frutiger

Univers on samuti Adrian Frutigeri loodud

www.davidairey.com/13-typefaces-every-graphic-designer-needs

Ühilduvusprobleemid fondivalikul

Kuigi tänapäeval on fontide valik väga suur, ei saa kujundaja ometi valida ükskõik millist fonti.

Brauser võib kuvada ainult fonte, mis on kasutaja süsteemis olemas ja lehekülje looja võib vaid

oletada, millised fondid vaataja arvutis on. Kui arvutis puudub vajalik font, valib brauser ise

fondi, millega teksti kuvada. Tavaliselt on brauseris suhtelise laiusega fondiks määratud Times

New Roman ja määratud laiusega fondiks Courier New. Fondi seadeid saab kasutaja oma

brauseris ka ise muuta. Alati võib kindel olla kahe fondi olemasolus – Arial (sans-serif) ja Times

New Roman (serif) – seetõttu kasutatakse neid veebis kõige enam. Õnneks on ka mõned teised

fondid, mis enamiku kasutajate arvutites olemas on – nii võib vahelduseks kasutada serif fonti

Garamond ja sans-serif fonti Verdana.

Powerpointi esitluse puhul tuleb samuti arvestada fontide ühilduvusprobleemidega. Kui

kasutame oma esitluses mõnda erilist fonti ja soovime oma esitlust teise arvutisse transportida,

peame arvestama võimalusega, et selles teises arvutis pole meie poolt kasutatud erilist fonti

installeeritud. Selle probleemi vastu aitab fontide salvestamine koos esitlusega.

Wordi puhul tuleb samuti dokumentide ühest arvutist teise transportimisel (näiteks printimiseks)

arvestada sellega, kas kõik vajalikud fondid on mõlemas arvutis installeeritud või mitte. Eriliste

fontide kasutamisel on mõistlik salvestada dokument koos kasutatavate fontidega (Embed

TrueType Fonts).

Kui on vajadus kasutada pealkirja jaoks mõnda erilist fonti, võib pealkirja lehele pildina lisada

või teha PDF-fail, millest hiljem lähemalt juttu teeme.

Teksti esiletõstmisvahendid

Teksti esiletõstmisvahendeid nagu paks, allakriipsutatud ja kursiivkiri, kasutatakse kindlate

sõnade või fraaside rõhutamiseks. Millist meetodit rõhutamiseks kasutada sõltub teksti keelest

ning kujundusstiilist. Tüpograafia ja punktuatsioon erinevad märgatavalt isegi briti ja ameerika

inglise keele vahel. Mitte mingil juhul ei tohi esiletõstuks kasutada teist fonti. Valitud

esiletõstumeetodit tuleb kasutada järjekindlalt kogu töö ulatuses.

Bold e. paks kiri on mõeldud pealkirjade jaoks, kuid tänapäeval kasutatakse seda vahetevahel ka

kursiivkirja asemel fraaside esiletõstmiseks teksti kehas. Ei soovitata kasutada esiletõstuks suuri

algustähti või läbivat suurtähte.

Kursiivkirja on traditsiooniliselt kasutatud esiletõstuks. Kursiivkirjas antakse edasi võõrkeelsed

sõnad, samuti kasutatakse seda mõnikord pikemate tsitaatide jaoks või mõistete jaoks, mida autor

arvab olevat lugejale tundmatud. Viimasel juhul tuleks seejärel tundmatu mõiste lahti seletada

ning edaspidises tekstis selle puhul kursiivkirja mitte kasutada.

Veebilehtedel on allakriipsutatud kirja traditsiooniliselt kasutatud hüperlinkide puhul, seetõttu

tekitab segadust selle kasutamine millegi puhul, mis ei ole hüperlink.

Kirja suurus

Paberilt on kõige mugavam lugeda 10- ja 12-punktist kirja.

Esitlusgraafika puhul tuleb arvestada sellega, et tekst oleks loetav ka auditooriumi tagumises

otsas. Seetõttu tuleb kasutada vähemalt 18- või 24-punktist kirja.

Kodulehekülgede puhul kasutati WWW algusaegadel reeglina 12-punktist Times New Roman

kirja, viimasel paaril aastal on levinuim 10-punktine Arial ja Verdana. Samuti leiab kasutust 8-

punktine Verdana.

Pealkirjad

Pealkirjad algavad suure tähega ning pealkirja lõppu ei panda punkti. Pealkirjade puhul

kasutatakse tänapäeval mõnikord läbivat suurtähte, kuigi selle kasutamist ei peeta heaks tooniks.

Pealkirjad võivad olla tsentreeritud, kuid teksti keha peab alati olema joondatud kas vasemale või

mõlema serva järgi. Kui pikema pealkiri on vaja paigutada kahele reale, siis peab pealkiri

moodustama ümberpööratud püramiidi kuju – see tähendab, et ülemine rida peab olema pikem

kui alumine.

Loetelud

Loetelusid kasutatakse üksikutele lühikestele fraasidele tähelepanu tõmbamiseks ja põhipunktide

väljatoomisel lugejale. Loetelu elemendid peavad olema loogilises hierarhias. Loetelu ei sobi

kasutada, kui selles on vaid üks element. Loetelude kasutamine on leidnud suurt kriitikat

kujundajate poolt, kes leiavad, et need on ületarvitatud.

Tekstilõikude eraldamine

Kujundajate vastuseisu on põhjustanud ka horisontaalribad. HTML'i algusaegadel olid

horisontaaljooned ja loetelud ühed vähestest HTML'i võimalustest ning seetõttu on need

ilmselgelt ülekasutatud. Tekstilõikude eraldamine horisontaalribadega on vastuolus

elementaarsete tüpograafiareeglitega. Selle asemel soovitatakse jätta rohkem vaba ruumi.

Tekstibloki laius

Tekst ei tohi mingil juhul ulatuda ekraanil servast serva – sellise teksti lugemine on peenikese

kirja korral väga raske. Ka ajalehtedes ei ulatu ju tekst servast serva, vaid on veergudesse

jaotatud. Internetis kasutatakse teksti veergudesse jaotamist harva, pigem on mõistlik jätta

mõlemale poole teksti ja ekraani serva vahele rohkem vaba ruumi. Vaata linke ja kirjanduse

soovitusi Lisaressursside alt.

1 Võrgustik on lahe

Raam ja korrastatuse vajadus

Raam piirab kasutatava tasapinnalise ruumi ja on esimene element, mida kasutame, sest see

määrab piirid, milles tegutseda saame. Paberilehe raamiks võib olla selle servade üleminek

taustaks olevaks pinnaks. Raamiks võib olla ka näiteks mingit teksti ümbritsev kast või

illustratsiooni ümbritsev tekst.

Kuigi tühja lehe kohta võib arvata, et sellel puudub dünaamika, on see ekslik. Vaadates mingit

raami, hakkavad inimesed selle sisemuses olevat ruumi alateadlikult osadeks jagama (sellest

lähemalt peatükis 9). Me tunneme intuitiivselt sisemist struktuuri moodustavaid telgi, mida

kujunduse mõistes võib nimetada võrgustikuks, vahendiks, mis aitab korrastada graafilisi

elemente: teksti ja pilte.

Esimesena avastatakse kindlasti x ja y telg, mis lõikuvad täpselt raamiga piiratud ala keskel ja

jagavad selle neljaks veerandiks. Tõenäoliselt joonistame oma ettekujutuses ka diagonaalteljed ja

lõpuks on võimalik, et toimub edasine alajaotus joontega, mis jaotavad pinda suhtes 2:3

(kuldlõikeline jaotus).

Need kujutletavad, tuntavad teljed on kujundajale abiks, sest on kohtadel, kuhu silm loomulikult

pidama jääb ning kuhu seega tuleks paigutada olulisim materjal.

Järgnevates näietes on kasutatud disainer Mark Boultoni materjale.

Kaks punkti panevad kujundusele aluse.

Võrgustik illustreerib hästi korrastatuse vajadust graafilises kujundamises. Näiteid võrgustiku

alusel kujundamisest leiab juba päris kaugest ajaloost. Tuletagem siinkohal meelde ornamenti ja

geomeetria kasutamist arhitektuuris.

1928. aastal jõudis võrgustiku ajalugu standardiseerimiseni. Jan Tschicholdi "Die neue

Typographie" andis instruktsioonid isegi A4 küljendamiseks.

ISO 216 on Rahvusvahelise Standardiorganisatsiooni (ISO) poolt määratud kirjapaberi suuruse

standard. See standard on enim kasutatavate paberisuuruste standard ja määratleb ka laialt

levinud A4 paberisuuruse. Standardi võttis esmalt kasutusele DIN (Saksa

Standardiorganisatsioon) 1922. aastal Saksamaal.

2 Võrgustik on lahe

Süsteemsuse ja järjepidevuse loomine

Probleem, mille lahendust otsime on järgmine: lugejal, veebilehe kasutajal peab olema võimalus

otsida, lugeda ja mõista edastatavat informatsiooni kiiresti ja ülevaatlikult.

Lahendus on võrgustik-süsteemi kasutamises lehekülje paigutuses, teisisõnu visuaalsete

objektide organiseerimisel lehepinnal võrgustikule baseerudes.

Miks just võrgustik?

Võrgustik on reguleeriv vahend, mis loob kujunduses süsteemsuse ja järjepidevuse, visuaalse

rütmi. Silmal on kergem ja meeldivam uurida lehel paiknevaid üksusi (pealkirjad, tekst, pildid).

Kui ei kasutata võrgustikku ja joondumisi, on lugejal raske informatsiooni jälgida.

Hästikujundatud võrgustikusüsteem muudab kujunduse mitte ainult esteetiliseks, vaid ka

loetavaks ja kasutatavaks.

Kuidas?

Et asi selgem oleks, teeme läbi praktilise stsenaariumi. Meil on vaja kujundada õppematerjal A4

formaadis. Teme, et see sisaldab tekste ja erinevas suuruses pilte. Siin me oleme - tühi paberileht

vaatab vastu.

Kasutame paberi suurust juhtideeks, A4 proportsioonide suhe on 1:1,414 ja loome seose

võrgustiku ja paberi formaadi vahel. See on kergeim viis luua tasakaalustatud võrgustikku.

Alustame lehekülje jaotamisest 1:1,414:

Nüüd on meil olemas võrgustik, kuhu paigutada tekst ja pildid, eksperimenteerida kujundite ja

teksit alaga, kompositsiooniga; otisda, kuidas tekst ja pilt koos toimivad.

www.markboulton.co.uk/journal/comments/five-simple-steps-to-designing-grid-systems-

part-1

Joonis 7 näitab sissejuhatavat teksti, 8 ja 9 näitavad erinevaid pildipaigutuse võimalusi.

Allpool lehekülg keerukast võrgustikust. Mõnikord on vaja lehele paigutada informatsiooni, mis

sinna sugugi ära mahtuda ei taha. Maailm tuleb maailma sisse mahutada. Kuidas? Loetavus peab

olema garanteeritud. Kohati on võrgu asemel voolav paigutus.

www.spoonfeddesign.com/11-essential-tips-for-good-print-typography

Kokkuvõtteks võrgustikust

Võrgustik on sisemine põhistruktuur peaaegu kõigele, mida kujunduses teeme, eriti trükinduses.

Nad aitavad luua selge ja meeldiva kujunduse, kasuta neid! Enne, kui fontide valiku juurde

asuda, joonista lehele võrgustik.

Lihtsamalt öeldes on võrgustik veergude ja ridade struktuur. Standard-kujundus koosneb

tavaliselt ühest (pilt 7) või kahest veerust. Varieerumine võib vahel kasuks tulla, ka kolm, neli

veergu võivad formaadist sõltuvalt põhjendatud olla.

Enne uue teema juurde minemist vaatame veel üht olulist mõistet: joondumine.