Andres Oopkaup: Euroopa Liidu strateegia “Euroopa 2020” ja Eesti
Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA...
-
Upload
mariana-london -
Category
Law
-
view
416 -
download
13
description
Transcript of Magistritöö Mariana London - POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA...
TARTU ÜLIKOOL
ÕIGUSTEADUSKOND TALLINNAS
Avaliku õiguse instituut
Mariana London
POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS. TEABE JA
TÕENDITE VAHETUS EUROOPA LIIDU LIIKMESRIIKIDE VAHEL
Magistritöö
Juhendaja: Mag iur Tristan Ploom
Tallinn 2011
2
SISUKORD
SISSEJUHATUS ........................................................................................................................ 3
I. POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS ........................... 5
1.1. Õigusalane koostöö Maastrichti lepingust Lissaboni lepinguni ...................................... 5
1.2. Konventsioonidel põhinev vastastikune õigusabi.......................................................... 12
1.3. Vastastikuse tunnustamise põhimõte ............................................................................. 18
1.4. Lissaboni lepingust tulenevad muudatused liikmesriikide vahelises koostöös ............. 25
1.4.1. Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõu ............................................................. 31
II. TEABE JA TÕENDITE VAHETAMISE RAAMOTSUSED. EESTI ÕIGUSAKTIDE
VASTAVUS POLITSEI- JA ÕIGUSALAST KOOSTÖÖD REGULEERIVATELE
RAAMOTSUSTELE ................................................................................................................ 36
2.1. Eesti õigusesse ülevõetud raamotsused ........................................................................ 36
2.1.1. Ühine uurimisrühm (raamotsus 2002/465/JSK) ..................................................... 37
2.1.2. Euroopa arestimismäärus (raamotsus 2003/577/JSK) ............................................ 45
2.1.3. Rahaliste karistuste tunnustamine (raamotsus 2005/214/JSK) ............................... 48
2.1.4. Konfiskeerimisotsuste vastastikune tunnustamine (raamotsus 2006/783/JSK) ..... 51
2.1.5. Raamotsused, mille rakendamiseni on aega ........................................................... 53
2.2. Eesti õigusesse ülevõtmata raamotsused ....................................................................... 56
2.2.1. Teabe ja jälitusteabe vahetamine (raamotsus 2006/960/JHA) ................................ 56
2.2.2. Varasema karistatuse arvestamine (raamotsus 2008/675/ÜVPJ) ............................ 61
2.2.3. Euroopa tõendikogumismäärus (raamotsus 2008/978/JSK) .................................. 62
2.2.4 Tagaseljaotsuste tunnustamine (raamotsus 2009/299/JSK) .................................... 65
KOKKUVÕTE ......................................................................................................................... 67
DEVELOPMENTS OF POLICE AND JUDICIAL COOPERATION IN THE EUROPEAN
UNION. EXCHANGE OF INFORMATION AND EVIDENCE IN THE EUROPEAN
UNION ..................................................................................................................................... 71
KASUTATUD LÜHENDID ..................................................................................................... 73
KASUTATUD MATERJALIDE LOETELU ........................................................................... 74
Kasutatud kirjandus .............................................................................................................. 74
Kasutatud normatiivmaterjal ................................................................................................ 76
Kasutatud kohtupraktika ....................................................................................................... 79
Kasutatud muud allikad ........................................................................................................ 80
LISA ......................................................................................................................................... 83
De lege ferenda ......................................................................................................................... 83
3
SISSEJUHATUS
Rahvusvaheline koostöö Euroopa Liidus on alates esimeste konventsioonide vastuvõtmisest
1950ndate aastate lõpust olnud pidevas arengus. Klassikalist rahvusvahelist koostööd
iseloomustav vastastikkuse põhimõte on asendunud vastastikuse tunnustamise põhimõttega,
mille kohaselt tunnustatakse ja vajadusel täidetakse ühe liikmesriigi poolt vastuvõetud
menetlusotsust teise liikmesriigi poolt. Nimetatud põhimõtte kasutusele võtmisest alates on
Euroopa Liidu Nõukogu liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks vastu võtnud mitmeid
raamotsuseid, mille eesmärgiks on lihtsustada ning kiirendada politsei- ja õigusalast koostööd
liikmesriikide vahel. Euroopa Liidu liikmesriigid peavad omakorda raamotsustest tulenevad
kohustused õigeaegselt inkorporeerima siseriiklikusse õigusesse, et tagada raamotsuste
ühetaoline ja eesmärkidekohane täitmine.
Lissaboni lepingu1 jõustumine toob omakorda kaasa muudatused rahvusvahelises koostöös.
Lepingu jõustumisest alates jäävad kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivad
raamotsused kehtima, kuni need asendatakse direktiividega. Nii näiteks on ettevalmistamisel
Euroopa uurimismäärus2, mis reguleerib kriminaalmenetluse raames teisest liikmesriigist
tõendite kogumist ja peaks tulevikus üksikute eranditega olema aluseks tõendite kogumisele.
Eeltoodud kontekstis tõusetub küsimus, kuidas on Euroopa Liidu Nõukogu raamotsused üle
võetud Eesti õigusesse. Rahvusvahelise koostöö regulatsioon asub kriminaalmenetluse
seadustiku3 19. peatükis. Kriminaalmenetluse seadustiku
§ 433 kohaselt põhineb
rahvusvaheline kriminaalmenetlusalane koostöö Eesti Vabariigi välislepingutel, Euroopa
Liidu õigusaktidel ja rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtetel. Rahvusvahelise
koostöö liigid on mitteammendavalt loetletud kriminaalmenetluse seadustiku § 433 lõikes 1 ja
paiknevad 19. peatüki üheksas jaos. Vaid ühes jaos, mis käsitleb vara arestimist ja tõendi
hoiulevõtmist Euroopa Liidu liikmesriikides, on viidatud vastavale raamotsusele. Seetõttu
tõusetub küsimus, kuidas vastab kriminaalmenetluse seadustiku, aga ka teiste õigusaktide
rahvusvahelise koostöö regulatsioon Eestile siduvatele raamotsustele.
1 Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut,
ratifitseerimise seadus. 11.juuni 2008. - RT II 2008, 14, 36. 2 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia
Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24.6.2010, lk 22- 39.
3 Kriminaalmenetluse seadustik. 12. veebruar 2003. - RT I 2003, 27, 166; RT I, 23.02.2011, 2.
4
Töö kirjutamisel on autori põhieesmärgiks uurida, kuidas on teabe ja tõendite vahetust
käsitlevad raamotsused Eesti kriminaalmenetluse seadustikku ja võimalik, et teistesse
seadustesse inkorporeeritud. Eelkõige käsitletakse raamotsuseid teabe ja jälitusteabe
vahetamise ja riikidevaheliste uurimisrühmade moodustamise kohta4. Autor püstitab
hüpoteesi, et teabe ja jälitusteabe raamotsus on Eesti õigusesse seni üle võtmata. Kui hüpotees
leiab kinnitust, on eesmärgiks analüüsida, millised raamotsuse sätted ja millisel kujul
kriminaalmenetluse seadustikus ning võimalik, et teistes õigusaktides sätestada.
Töö koosneb kahest peatükist ja alapeatükkidest. Töö kirjutamisel on liigutud teoreetiliselt
käsitluselt praktilisemale. Esimeses peatükis antakse ülevaade politsei- ja õigusalase koostöö
arengust Euroopa Liidus. Selleks iseloomustatakse koostööd enne Lissaboni lepingu
jõustumist ja peatutakse vastastikuse õigusabi aluseks olevatel konventsioonidel. Seejärel
käsitletakse põhjalikumalt vastastikuse tunnustamise põhimõtet, mille näideteks ongi
raamotsused. Peatüki lõpus uuritakse Lissaboni lepingust tulenevaid muudatusi liikmesriikide
vahelises koostöös ja analüüsitakse ettevalmistatavat Euroopa uurimismääruse direktiivi
eelnõud, mis peaks tulevikus asendama vastastikuse õigusabi konventsioonid ning Euroopa
arestimismääruse ja tõendikogumismääruse raamotsused.
Teises peatükis käsitletakse detailselt Euroopa Liidu Nõukogu teabe ja tõendite vahetamist
käsitlevaid raamotsuseid ning uuritakse, kas ja kuidas need raamotsused on üle võetud Eesti
õigusesse. Kõigepealt käsitletakse kriminaalmenetluse seadustikku üle võetud raamotsuseid ja
uuritakse, kuidas vastavad kriminaalmenetluse seadustiku sätted nende aluseks olevatele
raamotsustele. Seejärel peatutakse raamotsustel, mille ülevõtmiseks on veel aega ning teise
peatüki lõpus on vaatluse all Eesti õigusesse inkorporeerimata raamotsused. Töös tuuakse
võrdluseks läbivalt esile kriminaalmenetluse seadustiku vastavad sätted.
Kuna rahvusvahelist politsei- ja õigusalast koostööd käsitlevat eestikeelset õiguskirjandust
napib, on töö kirjutamisel lisaks Euroopa Liidu Nõukogu raamotsustele ja töödokumentidele
peamiselt kasutatud inglise keelset õiguskirjandust. Niipalju kui võimalik, on töö kirjutamisel
toetutud ka Riigikohtu ja Euroopa Kohtu kohtupraktikale. Töös püstitatud eesmärkide
saavutamiseks on kasutatud võrdlevat ja analüütilist meetodit.
4 Nõukogu raamotsus 2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste
vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. ELT L 386, 29.12.2006, lk 89- 100. Parandus, ELT L 75, 15.3.2007, lk 26 ning Nõukogu raamotsus 2002/465/JSK, 13. juuni 2002, ühiste uurimisrühmade kohta. EÜT L 162, 20.6.2002, lk 1- 3.
5
I. POLITSEI- JA ÕIGUSALASE KOOSTÖÖ ARENG EUROOPA LIIDUS
Rahvusvaheline koostöö EL-s on alates esimeste konventsioonide vastuvõtmisest 1950ndate
aastate lõpust olnud pidevas arengus. Konventsioonidel põhinev õigusalane koostöö EL-s on
tänaseks asendunud nõukogu raamotsustega. Enne raamotsuste käsitlemiseni jõudmist ja
nimetatud instrumentide paremaks mõistmiseks tuleks kõigepealt peatuda rahvusvahelise
koostöö olemusel ja arengul. Esimeses peatükis antaksegi ülevaade politsei- ja õigusalase
koostöö arengust EL-s, millele rahvusvaheline koostöö kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni
on tuginenud. Kõigepealt iseloomustatakse politsei- ja õigusalast koostööd alates Maastrichti
lepingust5 kuni Lissaboni lepingu
jõustumiseni. Järgmisena tuuakse esile rahvusvahelise
koostöö aluseks olevad konventsioonid koos peamiste muudatuste ja erinevustega. Seejärel
peatutakse põhjalikumalt vastastikuse tunnustamise põhimõttel. Peatüki lõpus uuritakse
Lissaboni lepingust tulenevaid muudatusi liikmesriikide vahelises koostöös ja analüüsitakse
Lissaboni lepingu järgselt ettevalmistatavat Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõud6, mis
peaks tulevikus asendama vastastikuse õigusabi konventsioonid, Euroopa arestimismääruse7
ja Euroopa tõendikogumismääruse8 raamotsused.
1.1. Õigusalane koostöö Maastrichti lepingust Lissaboni lepinguni
Õigusalane koostöö Euroopas põhines kuni Maastrichti lepingu jõustumiseni 1. novembril
1993. aastal peamiselt Euroopa Nõukogu konventsioonidel ja oli täiel määral
valitsustevaheline. EL tasemel ei olnud sellel ajal kehtestatud õigusakte ega loodud õigusalase
koostöö edendamiseks ühtseid struktuure. Maastrichti leping pani aluse EL poliitikale justiits-
ja siseküsimustes ehk III samba valdkonnas. Ka Maastrichti lepingu nn kolme samba süsteemi
kohaselt oli kriminaalmenetlusalane koostöö liikmesriikide valitsuste vaheline koostöö, kuid
seejuures oli ka EL institutsioonidele otsuste vastuvõtmise protsessis ette nähtud oma roll-
komisjonile piiratud seadusandliku initsiatiivi õigus ja Euroopa Parlamendile
konsulteerimine.9
5 Euroopa Liidu leping (92/C 191/01). - RT II 2004, 3, 8.
6 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia
Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24.6.2010, lk 22- 39.
7 Nõukogu raamotsus 2003/577/JSK, 22. juuli 2003, vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta
Euroopa Liidus. ELT L 196, 2.8.2003, lk 45- 55. Parandus ELT L 374, 27.12.2006, lk 20. 8 Nõukogu raamotsus 2008/978/JSK, 18. detsember 2008, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust
esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. ELT L 350, 30.12.2008, lk 72-92.
9 K. Raba. Õigusalane koostöö kriminaalasjades. – Juridica, 2002, nr 2, lk 126.
6
Maastrichti lepinguga seadis liit endale eesmärgiks arendada tihedat koostööd justiits- ja
siseküsimuste valdkonnas (art B). Koostööd justiits- ja siseküsimuste valdkonnas reguleerisid
Maastrichti lepingu VI jaotise sätted. Lepingu art K.1 kohaselt pidasid liikmesriigid ühist huvi
pakkuvateks küsimusteks muuhulgas nii õigusalast koostööd kriminaalasjades kui
politseikoostööd. Viimast selleks, et vältida terrorismi, ebaseaduslikku uimastiäri ja
rahvusvahelise kuritegevuse muid tõsiseid vorme ja nende vastu võidelda, arvates vajaduse
korral kaasa teatavad tollikoostöö aspektid seoses kogu liitu hõlmava teabevahetussüsteemi
organiseerimisega Euroopa Politseiametis- Europolis.
Euroopa Politseiamet (Europol) loodi Maastrichti lepingu jõustumise järgselt ja selle art K.3
alusel 1995. aastal Europoli konventsiooniga10
. Konventsiooni art2 kohaselt on Europoli
eesmärk liikmesriikide vahelise koostöö raames parandada liikmesriikide pädevate
ametiasutuste tõhusust ja koostööd terrorismi, ebaseadusliku uimastiäri ja muude raskete
rahvusvaheliste kuritegude ärahoidmiseks ning nende vastu võitlemiseks. Seda aga siis, kui
eksisteerivad asitõendid organiseeritud kuritegeliku struktuuri seotuse kohta ja nimetatud
kuriteod peavad mõjutama kaht või enamat liikmesriiki. Konventsiooni art 3 kohaselt on
Europoli põhiülesanded seotud andmete ja teabe analüüsi ning liikmesriikide vahelise
teabevahetuse hõlbustamisega, aidates sellega kaasa uurimistele liikmesriikides. Europoli
konventsiooni muutva 28. novembri 2002. aasta protokolliga11
kehtestati õiguslik raamistik
Europoli osalemiseks ühistes uurimisrühmades. Silmas tuleks siiski pidada seda, et Europol
saab osaleda nendes ühistes uurimisrühmades, mis uurivad või võivad uurida Europoli
pädevusse kuuluvaid kuritegusid. Europoli konventsioon jõustus Eesti suhtes 1. juulil 2005.
aastal12
.
Amsterdami lepinguga13
, mis jõustus 1. mail 1999. aastal, muudeti lähenemisviisi
õigusalasele koostööle ning uueks eesmärgiks seati vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajaneva
ala loomine (art B). Lepinguga viidi välispiirikontrolli, varjupaiga ja sisserände valdkonnad
kolmandast sambast peaaegu täielikult üle esimesse sambasse, kolmas sammas sai uue nime-
sätted politseikoostöö ja õigusalase koostöö kohta kriminaalasjades (varem sätted koostöö
10
Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva Euroopa Politseiameti konventsioon (Europoli konventsioon). Koostatud 26. juulil 1995. a Brüsselis. - RT II 2005, 6, 15.
11 Council act of 28 November 2002 drawing up a Protocol amending the Convention on the establishment of a
European Police Office (Europol Convention) and the Protocol on the privileges and immunities of Europol, the members of its organs, the deputy directors and the employees of Europol. 2002/C 312/01, pp 1-7.
12 Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva Euroopa Politseiameti konventsiooniga (Europoli konventsioon)
ning selle protokollidega ühinemise seadus. - RT II 2005, 6, 15; RT I 2009, 62, 405. 13
Amsterdami leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste asutamislepinguid ja teatavaid nendega seotud akte. - RT II 2004, 3, 8.
7
kohta justiits- ja siseküsimuste valdkonnas) ning Schengeni acquis ehk õigustik otsustati
integreerida EL õigusesse14
. Schengeni lepingu15
sõlmisid 14. juunil 1985. aastal
omavahelisest piirikontrollist loobumiseks viis riiki ja Schengeni leppe lisa ehk Schengeni
konventsioon16
võeti vastu 1990. aastal. Konventsiooni jõustumisega 1995. aastal kaotati selle
allkirjastanud riikide sisepiiridel kontroll. Schengeni leping võimaldas Euroopa Liidus
esimese rahvusvahelise instrumendina riikidevahelist piiriülest politseikoostööd17
. Schengeni
lepe näeb peamise väärtusena ette inimeste liikumisvabaduse suurenemise, kuid sama oluline
on ka turvalisuse kasv. Eesti liitumisel EL-ga sai Schengeni ühenduse õigustikust, sh
konventsioonist Eesti liitumislepingu lahutamatu osa18
. Kõrvalepõikena Amsterdami lepingust
tuleks seoses teabevahetusega põgusalt käsitleda ka Schengeni konventsiooni alusel loodud
infosüsteemi.
Nimelt eeldab Schengeni piirikoodeksile vastav sisepiirikontrolli kaotamine kiiret ja
usaldusväärset teabevahetust Schengeni riikide vahel. Selleks loodi Schengeni konventsiooni
art 92 alusel Schengeni infosüsteem SIS (Schengen Information System), mille ülesehitus ja
tegevus on reguleeritud samas konventsioonis. SIS infosüsteem koosneb kesksüsteemist ja
riiklikest süsteemidest ning andmeid vahetatakse siseriiklike andmebaaside identsuse
tagamiseks üksnes kesksüsteemi kaudu. Iga Schengeni riik määrab ise kindlaks asutused,
kellel on õigus SIS- infosüsteemi andmeid vahetult kasutada. Eestis on nendeks asutusteks
Politsei- ja Piirivalveamet19
ning Kaitsepolitseiamet. SIS andmebaas võimaldab isikute ja
esemete tagaotsimist andmebaasi kaudu. Mis puudutab esemeid, siis art 100 alusel otsitakse
kas arestimise või kriminaalmenetluses asitõendina kasutamise eesmärgil varastatud või muul
viisil omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud sõidukeid, relvi, dokumente ja
rahatähti. Seega põhineb riikidevaheline politseikoostöö paljuski just infosüsteemil SIS.
14
E. Guild., F. Geyer. Introduction: The Search for EU Criminal Law- Where Is It Headed? Security versus justice?: Police and Judicial Cooperation in the European Union. Ashgate Publishing, Ltd., 2008, pp 6.
15 Agreement between the Governments of the States of the Benelux Economic Union, the Federal Republic of
Germany and the French Republic on the gradual abolition of checks at their common borders. OJ L 239, 22.9.2000, pp 13-18.
16 Convention Implementing the Schengen Agreement of 14 June 1985 Between the Governments of the States
of the Benelux Economic Union, the Federal Republic of Germany and the French Republic on the gradual abolition of checks at their common borders. OJ L 239, 22.9.2000, pp 19- 63.
17 Viide 14, pp 4.
18 Leping Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi ... . Lisa 718904. Nimekiri Euroopa
Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ sätete ning sellel põhinevate või sellega muul viisil seotud aktide kohta, mis on alates ühinemisest uutele liikmesriikidele siduvad ja neis kohaldatavad. - RT II 2004, 3, 8.
19 1. jaanuaril 2010 alustas tööd Politsei- ja Piirivalveamet, mis loodi Politseiameti, Keskkriminaalpolitsei,
Julgestuspolitsei, Piirivalveameti ning Kodakondsuse- ja Migratsiooniameti ühendamisel.
8
Tulles tagasi Amsterdami lepingu juurde, siis suurendati sellega EL pädevust rahvusvahelise
koostöö valdkonnas. Nimelt andis lepingu art K.6 lg 2 p 2 nõukogule õiguse liikmesriikide
õigusaktide ühtlustamiseks uue õigusakti liigina vastu võtta raamotsuseid. Lepingu kohaselt
on raamotsused saavutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad
riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid. Neil puudub vahetu õigusmõju.
Raamotsused on seega mõeldud liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks. Amsterdami
lepingu jõustumisest alates on nõukogu vastu võtnud mitmeid raamotsuseid ja EL roll
rahvusvahelise koostöö edendamisel on märgatavalt suurenenud20
. Lepingu jõustumisega
kujunes õigusalasest koostööst kriminaalasjades EL ühe prioriteetse eesmärgi- vabadusel,
turvalisusel ja õigusel põhineva ala ülesehitamise põhikomponent21
ja koostöö edendamine
õigusküsimustes sai eesmärgiks omaette22
. Seega jõudis õigusalane koostöö kriminaalasjades
EL-s Amsterdami lepinguga uuele tasemele.
Nice`i leping23
õigusalase koostöö valdkonnas midagi fundamentaalset kaasa ei toonud, kuid
viitas otsesõnu Eurojusti asutamisele24
. Eurojust moodustati 2002. aastal Euroopa Nõukogu
otsusega 2002/187/JSK25
kui juriidilisest isikust EL asutus, kus iga liikmesriiki esindab üks
liige. Eurojusti eesmärgiks on raskete kuritegude vastu võitlemiseks ergutada, parandada ja
arendada liikmesriikide pädevate õigusasutuste vahelist koordineerimist ja koostööd (otsuse
art 3). Eurojusti pädevust muudeti 16.12.2008 a otsusega 2009/426/JSK26
, mis jõustus 4.
juunil 2009 a. Otsuse art 4 lõige 1 näeb ette, et Eurojusti üldises pädevuses on seda liiki
kuriteod ja süüteod, mis on alati Europoli pädevuses ning muud süüteod, mis on toime pandud
koos Europoli pädevuses olevate kuritegude ja süütegudega. Olulise muudatusena vastavalt
otsuse 2009/426/JSK art 9f on liikmesriigi liikmetel õigus osaleda ühistes uurimisrühmades,
mis on seotud nende enda liikmesriigiga, sealhulgas õigus osaleda uurimisrühmade
moodustamises.
20
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 13.
21 M. Fletcher., R. Lööf., B. Gilmore. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar Publishing, 2008, p 104.
22 K. Raba. Õigusalane koostöö kriminaalasjades. – Juridica, 2002, nr 2, lk 127.
23 Nice`i leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste asutamislepinguid ja
teatavaid nendega seotud akte. - RT II 2004, 3, 8. 24
Viide 22, lk 127. 25
Nõukogu otsus 2002/187/JSK, 28. veebruar 2002, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu. EÜT L 63, 6.3.2002, lk 1- 13.
26 Nõukogu otsus 2009/426/JSK, 16. detsember 2008, millega tugevdatakse Eurojusti ja muudetakse otsust
2002/187/JSK, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu. ELT L 138, 4.6.2009, lk 14-32.
9
Lisaks aluslepingutele on oluline käsitleda kolme Euroopa Ülemkogu programmi, millega
pandi paika EL peamised prioriteedid ja suunad õigusalases koostöös kriminaalasjades.
Nimelt võttis Euroopa Ülemkogu Amsterdami lepingu alusel 15- 16. oktoobril 1999. aastal
Tamperes vastu peamised prioriteedid justiits- ja siseküsimuste valdkonnas27
. Õigusalases
koostöös kriminaalasjades said peamisteks prioriteetideks otsuste vastastikune tunnustamine,
kriminaalõiguse ühtlustamine ja koostöö justiitsasutuste vahel28
. Tampere järeldustest tuleks
esile tõsta, et Euroopa Ülemkogu kutsus liikmesriike üles kiiresti moodustama ühiseid
uurimisrühmasid, et esimese sammuna võidelda uimasti- ja inimkaubanduse ning
terrorismiga. Raske organiseeritud kuritegevuse vastu võitlemiseks otsustati moodustada
eelkäsitletud üksus Eurojust (p 46). Mis aga kõige olulisem- Tampere järeldustes tunnistati
vastastikuse tunnustamise põhimõte õigusalase koostöö nurgakiviks.
Tampere järelduste kohaselt hõlbustaksid kohtuotsuste tõhustatud vastastikune tunnustamine
ja õigusaktide vajalik ühtlustamine nii ametiasutuste koostööd kui üksikisiku õiguste
kohtulikku kaitset. Seoses tõendite kogumisega leiti, et vastastikuse tunnustamise põhimõtet
tuleks kohaldada ka selliste eelotsuste suhtes, mis võimaldaksid pädevatel ametiasutustel
tõendeid kiiresti koguda ja kergesti teisaldatavat vara arestida. Samuti leiti, et ühe liikmesriigi
ametiasutuste seaduslikult kogutud tõendid peaksid olema vastuvõetavad teiste liikmesriikide
kohtutes, arvestades seal kohaldatavaid nõudeid. Järelduste kohaselt kohaldub vastastikuse
tunnustamise põhimõte nii kohtuotsustele kui ka õigusasutuste muudele otsustele.
EL ja selle liikmesriikide turvalisuse küsimus muutus eriti teravaks eelkõige seoses Ameerika
Ühendriikides 11. septembril 2001. aastal ja Hispaanias Madridis 11. märtsil 2004. aastal
toime pandud terrorirünnakutega. Alles vahetult peale 2001. aasta 11. septembri
terrorirünnakuid tekkis EL tasemel ühine poliitiline tahe piiriülese kuritegevuse vastu
võitlemiseks vastu võtta reaalsed meetmed, mida senini olid takistanud erinevad
kriminaalõiguse traditsioonid ja kohtusüsteemid. EL justiits- ja siseküsimuste nõukogu kohtus
vahetult peale 11. septembri terrorirünnakuid ja leppis kokku konkreetsetes terrorismi vastu
võitlemise meetmetes. EL tasemel defineeriti esimest korda terrorism ja otsustati vastu võtta
27
Tampere European Council 15 and 16 October 1999 Presidency Conclusions. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.europarl.europa.eu/summits/tam_en.htm#, 02. märts 2011.
28 K. Raba. Õigusalane koostöö kriminaalasjades. – Juridica, 2002, nr 2, lk 127.
10
Euroopa vahistamismääruse raamotsus29
, mis tegelikult oli juba varem komisjonis arutlusel
olnud, kuid mille suhtes seni ei olnud konkreetset seisukohta võetud.30
Euroopa vahistamismäärus oli esimene konkreetne meede kriminaalõiguse valdkonnas,
millega rakendati 1998. aastal Tampere järeldustes eesmärgiks seatud vastastikuse
tunnustamise põhimõtet. Huvitav on asjaolu, et kõik EL liikmesriigid võtsid raamotsuse vastu
alles 22. aprilliks 2005 a31
. Euroopa vahistamismäärus on üle võetud ka Eesti
kriminaalmenetluse seadustikku, paiknedes 19. peatüki 9. jaos ning enamik loovutamise
sätteid jõustusid 01.07.2004 a ehk vahetult peale Eesti ühinemist EL-ga. Lisaks tegid vahetult
peale 11. septembri terrorirünnakuid 2001. aasta oktoobris Belgia, Prantsusmaa, Hispaania ja
Ühendkuningriigi esindajad terrorismi vastu võitlemiseks ettepaneku koheselt jõustada EL
liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsiooni
artikkel 13, mis võimaldab liikmesriikide vahelist ühiste uurimisrühmade moodustamist.32
2000. aasta konventsioon jõustus tegelikult alles 23. augustil 2005 a, kui selle olid 25
liikmesriigist ratifitseerinud 20 liikmesriiki33
ning enne konventsiooni jõustumist võeti EL
tasandil vastu raamotsus 2002/465/JSK ühiste uurimisrühmade kohta. Alates 23. augustist
2005 a asendab 2000. aasta konventsioon selle ratifitseerinud riikide vahelises koostöös
eelnimetatud raamotsust. 2005. aasta Londoni pommirünnakud kiirendasid omakorda nn
Euroopa tõendikogumismääruse vastuvõtmist34
ja rünnakute tagajärjel võtsid mitmete
liikmesriikide valitsused vastu meetmeid politseikoostöö, sh teabevahetuse parandamiseks35
.
5. novembril 2004. aastal toimus Euroopa Ülemkogu kohtumine, kus kiideti heaks Haagi
programm36
vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamiseks EL-s. Programmis seati
eesmärgiks parandada liidu ja selle liikmesriikide ühist suutlikkust, muuhulgas võidelda
organiseeritud piiriülese kuritegevusega ja vähendada terrorismiohtu, realiseerida Europoli ja
29
Nõukogu raamotsus 2002/584/JSK, 13. juuni 2002, Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta. EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1-20.
30 S. Douglas-Scott. The Rule of Law in the European Union - Putting the Security into the Area of Freedom,
Security and Justice. European Law Review 2004, 29(2), pp 219-242. 31
Komisjoni aruanne, mis põhineb nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse (Euroopa vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta) artiklile 34 (muudetud versioon). Brüssel, 24.1.2006. KOM (2006) 8 lõplik, lk 2.
32 K. Archick. Europe and Counterterrorism: Strengthening Police and Judicial Cooperation. 23.07.2002.
Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.au.af.mil/au/awc/awcgate/crs/rl31509.pdf, 11. märts 2011, p 26. 33
H. G. Nilsson. 3. From Classical Judicial Cooperation to Mutual Recognition. Revue internationale de droit pénal 1/2006 (Vol 77), p 55.
34 J. Lodge. Transparency, Justice and Territoriality: The EU Border Challenge. - Security Versus Freedom?: A
Challenge for Europe's Future. Edited by Balzacq, T., Carrera, S. Ashgate Publishing Group, 2006, p 271. 35
Ibid, pp 273-274. 36
Haagi programm: vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus. ELT C 53, 03.03.2005, lk 1-14.
11
Eurojusti võimalused ning jätkata tööd kohtuotsuste ja tõendite vastastikuse tunnustamise
osas kriminaalasjades37
. Vastastikuse tunnustamise põhimõtte toimima hakkamiseks võeti
eesmärgiks vastastikuse usalduse tugevdamine38
. Seoses teabe vahetamise tõhustamisega leiti
Ülemkogu kohtumisel, et piiriülese õiguskaitsealase teabevahetuse osas on vaja uudset
lähenemist ja seati eesmärgiks, et alates 1. jaanuarist 2008 juhindutakse EL-s tingimustest,
mille kohaselt võib oma kohustuste täitmiseks teavet vajav liikmesriigi õiguskaitsetöötaja
seda küsida teisest liikmesriigist ja teise liikmesriigi vajalikku teavet omav õiguskaitseasutus
esitab teabe küsitud eesmärgil.39
Nimetatud eesmärgil oli juba ettevalmistamisel raamotsuse
2006/960/JHA eelnõu EL liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe
vahetamise lihtsustamise kohta40
, mis jõustus 30.12.2006 a.
Haagi programmis nähti ette olulised eemärgid ka politseikoostöö valdkonnas. Näiteks seoses
piiriülese organiseeritud kuritegevuse ja muu raske kuritegevuse ja terrorismi vastu
võitlemisega võeti eesmärgiks praktilise koostöö tugevdamine liikmesriikide politsei- ja
tolliasutuste vahel ja Europoliga.41
Seoses ühiste uurimisrühmadega leiti, et liikmesriikide
kogemused ühiste uurimisrühmade kasutamise osas on piiratud ja ühiste uurimisrühmade
kasutamise soodustamiseks ja kogemuste vahetamiseks peaks iga liikmesriik määrama
riikliku eksperdi. Samuti võeti eesmärgiks vastastikuse usalduse suurendamiseks parandada
arusaamist liikmesriikide õigussüsteemide toimimisest ja korraldusest.42
Vastastikuse usalduse
suurendamiseks aitavad kaasa näiteks liikmesriikide vahelised vastastikused hindamised.
Tampere ja Haagi programmile järgnenud 2010. aasta Stockholmi programm43
on uus
viieaastane arengukava, millega määratletakse strateegilised suunised õigusloome ja tegevuse
kavandamiseks õigusel, vabadusel ja turvalisusel põhineva ala tugevdamiseks EL-s. Kui
Tampere programmi peamiseks eesmärgiks oli vastastikuse tunnustamise põhimõtte
kasutuselevõtmise juurutamine õigusalases koostöös ja Haagi programm tugines eelkõige
õiguskaitseasutuste koostöö tugevdamisele, siis Stockholmi programm on oma peamiseks
eesmärgiks seadnud kodanike huvid ja vajadused, eelkõige põhiõiguste ja – vabaduste ning
37
Haagi programm: vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus. ELT C 53, 03.03.2005, lk 1. 38
Ibid, lk 27. 39
Ibid, lk 18. 40
Nõukogu eelnõu: raamotsus 2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. - ELT L 386, 29. detsember 2006, lk 89-100.
41 Viide 37, lk 21.
42 Ibid, lk 23.
43 Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel. - ELT C 115,
4.5.2010, lk 1-38.
12
isikupuutumatuse austamise, samas tagades ka turvalisuse. Stockholmi programmis on
märgitud, et selleks peaksid õiguskaitsemeetmed ühelt poolt ja üksikisikute õiguste kaitseks
võetavad meetmed, õigusriigi põhimõtted ja rahvusvahelise kaitse eeskirjad teiselt poolt
teenima sama eesmärki ja vastastikku üksteist tugevdama44
. Üheks peamiseks tulevikuga
seotud väljakutseks on Stockholmi programmis loetud usalduse tagamist ja uute mooduste
leidmist liikmesriikide erinevate õigussüsteemide vahelise koostöö ja vastastikuse mõistmise
suurendamiseks45
.
Eeltoodule tuginedes võib seega järeldada, et Maastrichti, Amsterdami ja Nice`i lepingud on
järkjärguliselt loonud ühise õigusraamistiku justiits- ja siseküsimuste valdkonnas. Tampere,
Haagi ja Stockholmi programmides seatud poliitilised eesmärgid on loonud soodsa aluse
koostöö lihtsustamiseks ja kiiremaks muutmiseks.
1.2. Konventsioonidel põhinev vastastikune õigusabi
Rahvusvaheline koostöö põhineb KrMS § 433 lg kohaselt lisaks kahepoolsetele lepingutele ja
raamotsustele mitmepoolsetel rahvusvahelistel lepingutel ehk konventsioonidel, mis
tuginevad vastastikuse abistamise põhimõttele. Kuigi Eestile siduvaid konventsioone on
mitmeid, käsitletakse käesoleva töö eesmärkidest lähtuvalt nendest kahte, mis reguleerivad
vastastikust õigusabi ehk teabe ja tõendite vahetust ning millel rahvusvaheline koostöö kuni
raamotsuste vastuvõtmiseni EL-s on põhinenud. Järgnevalt iseloomustatakse ja võrreldakse
neid konventsioone. Siinkohal tuleks konventsioonide jõustumisega seoses märkida, et kuni
Amsterdami lepingu jõustumiseni võis konventsioonide jõustumist blokeerida iga liikmesriik.
Amsterdami lepinguga lisati aga klausel, mille kohaselt konventsioonid võivad jõustuda need
vastuvõtnud liikmesriikides, kui vähemalt pooled liikmesriikidest on need vastu võtnud
(artK.6).
Esimeseks nendest konventsioonidest on kriminaalasjades vastastikuse abistamise 20. aprilli
1959. aasta Euroopa konventsioon46
, mis jõustus koos lisaprotokolliga Eesti suhtes 24. märtsil
1997 a47
. Konventsiooni preambula kohaselt on konventsiooni eesmärgiks saavutada oma
44
Stockholmi programm – avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende kaitsel. - ELT C 115, 4.5.2010, lk 4.
45 Ibid, lk 5.
46 Kriminaalasjades vastastikuse abistamise 20. aprilli 1959. aasta Euroopa konventsioon. - RT II 1997, 7, 36.
47 Kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli ratifitseerimise
seadus. - RT II 1997, 7, 36; RT I 2009, 62, 405.
13
liikmete suurem ühtsus, uskudes, et ühiste reeglite vastuvõtmine vastastikuse abistamise alal
kriminaalasjades aitab kaasa selle eesmärgi saavutamisele. Kuna sel ajal tehti esimesi samme
EL suunas ja riikide suveräänsus oli olulisel kohal, oldi olukorras, kus ühelt poolt oli küll
vajadus või soov teha koostööd teiste riikidega, kuid samas puudus vähemalt teatud juhtudel
tahe tunnustada välisriigi karistusõiguse süsteemi, kui see erines siseriiklikust48
. Seega
soovisid riigid kaitsta oma karistusõiguse süsteemi kui oma riigi suveräänsuse olulist osa.
1959. aasta Strasbourg`i konventsiooni art 1 lg 1 kohaselt kohustuvad lepingupooled
võimaldama üksteisele ulatuslikku vastastikust abi kriminaalasjades, milles karistamine abi
taotlemise ajal kuulub taotleva poole õigusasutuste pädevusse. Konventsiooni alusel toimub
vastastikune abistamine nõudekirjade esitamisega. Oluline on märkida sedagi, et art 3 lg 1
kohaselt menetletakse õigusabitaotlust taotluse saanud riigi seaduste kohaselt ehk vastavalt
locus regit actum põhimõttele, mis on näide riikide suveräänsuse rõhutamisest49
.
Kuigi konventsioonis on nimetatud vaid üksikud menetlustoimingud, ei hõlma konventsiooni
seletuskirja kohaselt art-s 1 lg 1 märgitud ulatuslik vastastikune abi kriminaalasjades ainult
konventsioonis märgitud liike, vaid lisaks ka kõiki teisi koostöö liike50
. Konventsioonis
nimetatud õigusabi taotluse liikidest võimaldab art 3 lg 1 uurida tõendeid või üle anda
tõendavat materjali, protokolle või muid dokumente. Konventsiooni art 3 lg 2 alusel võib
taotlusi esitada tunnistajate või ekspertide vande all tunnistuste andmiseks. Konventsiooni art
5 võimaldab taotlusi esitada vara asukoha kindlakstegemiseks ja arestimiseks ning art 7 alusel
saab edastada kohtukutseid ja -otsuseid.
Mõned konventsioonis nimetatud õigusabi taotluse liigid on tänaseks asendunud vastavate
nõukogu raamotsustega. Nii on konventsiooni artikkel 3 lõikes 1 märgitud õigusabi alus
asendunud 18.12.2008 a raamotsusega 2008/978/JSK51
ehk nn Euroopa
tõendikogumismäärusega. Konventsiooni art 3 lg 2 on aluseks tunnistajate või ekspertide
vande all tunnistuste andmise taotlemiseks ning kuigi uue instrumendina on vastu võetud
18.12.2008 a nn Euroopa tõendikogumismääruse raamotsus 2008/978/JSK, ei kohaldata
48
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 47.
49 Ibid, lk 48.
50 European Convention on Mutual Assistance in Criminal Matters. Explanatory Report. Arvutivõrgus
kättesaadav: http://conventions.coe.int/Treaty/EN/Reports/Html/030.htm, 13. märts 2011. 51
Nõukogu raamotsus 2008/978/JSK, 18. detsember 2008, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. ELT L 350, 30.12.2008, lk 72-92.
14
raamotsust ülekuulamiste läbiviimiseks, ütluste võtmiseks või muud laadi ärakuulamiseks,
millesse on kaasatud kahtlusalused, tunnistajad, eksperdid või mis tahes muud osalised
(raamotsuse art 4 lg 2a). Ehk siis raamotsuse alusel saab taotleda üksnes olemasolevaid
andmeid ja uute ütluste saamiseks kohaldatakse jätkuvalt vastastikuse õigusabi menetlust.
Konventsiooni art 5 aga on tänaseks asendunud 22.07.2003 a nn Euroopa arestimismääruse
raamotsusega 2003/577/JSK52
. Mis puudutab kohtukutsete ja -otsuste edastamist, siis on
Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõu seletuskirjas esitatud seisukoht, et kuigi direktiiv
peaks tulevikus asendama praegu kehtivad korrad, tuleks siiski säilitada 1959. aasta
Strasbourg`i konventsiooni mitmed artiklid, et nimetatud konventsiooni oleks võimalik
kasutada kohtukutsete kättetoimetamiseks53
.
1959. aasta Strasbourg`i konventsiooni art 2 annab alused vastastikusest abist keeldumiseks.
Nimelt võib vastastikusest abist keelduda, kui taotlus puudutab kuritegu, mida taotluse saanud
pool peab poliitiliseks, poliitilise kuriteoga seotuks või rahanduskuriteoks (art 2a) ja/või kui
taotluse saanud pool leiab, et taotluse täitmine võib kahjustada tema suveräänsust,
julgeolekut, avalikku korda või muud tema olulist huvi (art 2b). Kuigi konventsiooni art 19
kohaselt tuleb vastastikusest abistamisest keeldumist põhjendada, on konventsiooni osalistele
antud väga laialdased alused koostööst keeldumiseks ja tegelikult saab vastastikuse abi
taotluse saanud pool eelnimetatud alustele viidates vajaduse või tahtmise korral alati
koostööst keelduda. Mis puudutab koostööst keeldumise aluseid Eesti õiguses, siis praktikas
on põhiliseks koostööst keeldumise aluseks vastuolu Eesti õiguse põhimõtetega54
. Nimetatud
keeldumise aluse koostööks annab KrMS § 436 lg 1 p 2, mille kohaselt keeldub Eesti Vabariik
rahvusvahelisest koostööst, kui see on vastuolus Eesti õiguse üldpõhimõtetega. Kuigi
Riigikohus ei ole seni mõistet „vastuolu Eesti õiguse põhimõtetega“ sisustanud, on Eesti
õiguse põhimõtted Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni55
osalisena
need, mis on kirjas konventsioonis56
. Täpsemalt on kriminaalmenetluse põhimõtted sätestatud
EIÕKonv artiklites 5- 7 ja KrMS-s määratletud üldsätetena §§-des 7-9 ja 15.
52
Nõukogu raamotsus 2003/577/JSK, 22. juuli 2003, vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus. ELT L 196, 2.8.2003, lk 45- 55.
53 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia
Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. 2010/0817 (COD), 03.06.2010, lk 31.
54 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura,
2010, lk 18. 55
Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Rooma, 4. november 1950. - RT II 1996, 11, 34; RT II 2010, 14, 54.
56 Viide 54, lk 18.
15
Kuigi lepingupooled kohustuvad 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooni alusel võimaldama
üksteisele ulatuslikku vastastikust abi kriminaalasjades, võimaldavad konventsiooni sätted
lisaks laialdastele vastastikusest abistamisest keeldumise alustele teha koostööst keeldumiseks
mitmeid reservatsioone. Nii näiteks võivad lepingupooled art 5 alusel jätta endale õiguse teha
vara asukoha kindlakstegemise ja arestimise nõudekirja täitmise sõltuvaks kas ühest või
mitmest artiklis loetletud tingimusest. Art 5a kohaselt on selleks kahepoolse karistatavuse
põhimõte, mille kohaselt peab vara asukoha kindlakstegemise ja arestimise aluseks olev
kuritegu olema karistatav nii taotleva kui taotluse saanud poole seaduse järgi. Art 5b eeldab,
et kuritegu, mis oli nõudekirja aluseks, toob taotluse saanud maal kaasa väljaandmise ning art
5c, et nõudekirja täitmine on kooskõlas taotluse saanud maa seadusega. Tegelikult on artiklis
5 nimetatud reservatsioon samatähenduslik artiklis 2 loetletud vastastikusest abist keeldumise
alustega.
Konventsiooni art 3 lg 2 sisaldab endas vastastikkuse põhimõtet: kui üks lepingupool teeb ühe
eelnimetatud deklaratsioonidest, võib teine pool rakendada vastastikkust. Konventsiooni art
23 lg 1 võimaldab lepingupooltel tegelikult teha reservatsiooni kõigi konventsiooni sätete
suhtes. Eesti tegi konventsiooni ratifitseerimisel artikli 23 lõikele 1 ja artiklile 2 tuginedes
üldise reservatsiooni, luues õiguse keelduda abi andmisest juhul, kui tegu, millega seoses
taotlus on esitatud, ei loeta kuriteoks Eesti seaduste järgi57
. Kuigi nimetatud sätet tuleks
tõlgendada kitsalt, ei ole kahepoolse karistatavuse kontrolli kaotamine siiski Eesti Vabariigi
Põhiseaduse kohaselt välistatud58
.
Rahanduskuritegude menetlemise lihtsustamiseks vähendati 1959. aasta konventsiooni 17.
märtsi 1978. aasta lisaprotokolliga vastastikusest abist keeldumise aluseid ja lepiti kokku, et
lepingupooled ei kasuta konventsiooni art 2 punktis a ettenähtud õigust keelduda abi
andmisest ainult seetõttu, et taotluses on käsitletud kuritegu, mida nõudekirja saanud pool
peab rahanduskuriteoks. Samuti piirati lisaprotokolliga teo kahepoolse karistatavuse nõude
kohaldamist ja art 2 lg 1 kohaselt loeti nendel juhtudel, kui lepingupool oli vara asukoha
selgitamise ja vara arestimise nõudekirja täitmise teinud sõltuvaks teo kahepoolse
karistatavuse tingimusest, see tingimus rahanduskuriteo osas täidetuks, kui kuritegu on
karistatav taotleva poole seaduse järgi ning vastab samalaadsele kuriteole taotluse saanud
57
Kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli ratifitseerimise seadus. - RT II 1997, 7, 36; RT I 2009, 62, 405.
58 G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters
in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN- European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 12.
16
poole seaduse järgi. Lisaprotokolli artikliga 3 laiendati konventsiooni kohaldamisala karistuse
täideviimist, trahvide sissenõudmist ja kohtumenetluse kulusid käsitlevate dokumentide
kättetoimetamisele ning toimingutele, mis on seotud kohtuotsuse tegemise edasilükkamisega,
kohtuotsuse täitmisega, tingimisi vabastamisega, kohtuotsuse täitmise alguse
edasilükkamisega ja otsuse täitmise peatamisega.
Teiseks teemakohase käsitluse all olevaks konventsiooniks on 1959. aasta Strasbourg`i
konventsiooni põhimõtetel rajanev ja seda täiendav Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline
kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsioon59
, mis jõustus alles 2005.
aastal, kui piisav arv liikmesriike olid selle ratifitseerinud. Konventsiooni preambula kohaselt
soovitakse tugevdada ja kaasajastada EL liikmesriikide vahelist õigusalast koostööd
kriminaalasjades ning täiendatakse oluliselt 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooniga
ettenähtud koostöö võimalusi. Konventsioon kujutab endast olulist sammu õigusalase koostöö
edasiarendamises.
Ühe peamise muudatusena võrreldes 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooniga tõi 2000. aasta
konventsioon kaasa võimaluse õigusabitaotlust esitades taotleda selle täitmist taotluse
esitanud riigi seaduse kohaselt (forum regit actum põhimõte)60
. Konventsiooni art 4 lg 1
kohaselt täidab taotluse saanud liikmesriik taotluse esitanud liikmesriigi poolt sõnaselgelt
nõutud vorminõudeid ja menetlustoiminguid, kui konventsioonis ei ole sätestatud teisiti ja kui
sellised vorminõuded ja menetlustoimingud ei ole vastuolus abi osutava liikmesriigi õiguse
põhimõtetega. Nii on sätestatud ka KrMS § 463 lg-s 1, mille kohaselt võidakse välisriigi
taotlusel selle täitmisel lähtuda menetlusnormidest, mis erinevad KrMS-s sätestatutest, juhul
kui see ei ole vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega. Jälitustoiminguid saab aga 2000. aasta
konventsiooni artiklitest 12 ja 14 tulenevalt läbi viia üksnes taotluse saanud riigi õigusaktide
kohaselt.
Eelnimetatud muudatuse tingisid erinevused riikide kriminaalmenetluste vahel, mistõttu ei
olnud teatud juhtudel õigusabitaotlust täitva riigi poolt kogutud tõendeid võimalik kasutada
taotluse esitanud riigis ja selleks anti taotlust esitavale riigile võimalus taotleda tõendite
kogumist sellele riigile vastuvõetaval viisil61
. Eesti kriminaalmenetluses on KrMS § 65
59
Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsioon. - RT II 2004, 16, 69.
60 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura,
2010, lk 49. 61
Ibid, lk 49.
17
kohaselt lubatud kasutada välisriigis selle riigi seaduste kohaselt kogutud tõendeid, kui tõendi
saamiseks tehtud menetlustoiming ei ole vastuolus Eesti kriminaalmenetluse põhimõtetega.
Siinkohal tuleks märkida, et kehtivates tõendite kogumist käsitlevates eeskirjades, milleks on
kõnealused konventsioonid ja eelpool nimetatud Euroopa tõendikogumismäärust käsitlev
raamotsus, käsitletakse tõendite vastuvõetavuse küsimust ainult kaudselt, sest tõendite
kogumise ühiseid standardeid nendega kehtestatud ei ole. Sellise olukorraga kaasneb risk, et
kriminaalasjades tõendite kogumist käsitlevad õigusaktid toimivad tõhusalt ainult nende
liikmesriikide puhul, kus tõendite kogumise suhtes kehtivad sarnased riiklikud standardid.62
Probleemi lahenduseks peetakse samas allikas ühiste standardite kehtestamist
kriminaalasjades tõendite kogumisele63
. Nimetatud allikaks peaks tulevikus saama Euroopa
uurimismääruse direktiiv.
Kui 1959. aasta Strasbourg`i konventsioonis olid nimetatud vaid üksikud menetlustoimingud
ehk õigusabitaotluste liigid, siis 2000. aasta konventsioon sisaldab regulatsiooni paljude
õigusabi liikide kohta. 2000. aasta konventsiooni teises jaotises on nimetatud järgmised
vastastikuse abistamise erivormid: artiklis 8 kuriteoga saadud vara tagastamine (Eestis
vastavalt KrMS §§ 469, 470), artiklis 9 vahi all viibiva isiku ajutine üleandmine (KrMS §§
466, 467), artiklites 10 ja 11 video- ja telefonikonverents (KrMS § 468), artiklis 12
kontrolltarne, artiklis 14 varjatud kohtueelne menetlus ja tehnilise sidevahendi pealtkuulamine
(jälitustoimingud KrMS §§ 115-120, 472) ning artiklis 13 eraldiseisva koostöö liigina ühine
uurimisrühm (KrMS § 471), mida käsitletakse põhjalikumalt käesoleva töö teises peatükis.
Lisaks on igal liikmesriigil võimalik kuritegude kohta teavet edastada omaalgatuslikult
(KrMS § 473). Seega võrreldes 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooniga sisaldab 2000. aasta
konventsioon konkreetset regulatsiooni, mis võimaldab lisaks nn traditsioonilistele taotlustele
õigusabi korras taotleda ka jälitustoimingute teostamist. Kokkuvõtvalt võib seega öelda, et
2000. aasta konventsiooniga täiendati oluliselt 1959. aasta Strasbourg`i konventsiooniga
ettenähtud rahvusvahelise koostöö võimalusi.
62
Roheline raamat kriminaalasjades erinevates liikmesriikides tõendite kogumise ja selliste tõendite vastuvõetavuse kohta. Brüssel 11.11.2009. KOM (2009) 624 lõplik, lk 5.
63 Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanev ala kodanike
teenistuses”. Brüssel 10.6.2009. KOM (2009) 262 lõplik, lk 17.
18
1.3. Vastastikuse tunnustamise põhimõte
Vastastikuse tunnustamise põhimõtet tutvustati Euroopa Ülemkogu Tampere kohtumisel 1999.
aastal kui Euroopa õigusruumi nurgakivi. Selle põhimõtte kohaselt tunnustatakse ja vajadusel
täidetakse ühe liikmesriigi poolt vastuvõetud menetlusotsust teise liikmesriigi poolt ilma
täiendavate eeltingimusteta ja viivitamatult. Kui klassikaline rahvusvaheline koostöö oli siiani
valitsustevaheline ja seda iseloomustasid vastastikkuse, topeltkaristavuse ja spetsiaalsuse
põhimõte64
, siis EL liimesriikide vahel on need põhimõtted alates Amsterdami lepingust
paljuski asendunud vastastikuse tunnustamise põhimõttega ja sellega on õigusalane koostöö
kriminaalasjades viidud EL-s uuele tasemele.
Vastastikuse tunnustamise näideteks on nõukogu raamotsused. Nagu juba eelpool käsitletud,
andis Amsterdami lepingu art K.6 lg 2 p 2 nõukogule õiguse liikmesriikide õigusaktide
ühtlustamiseks uue õigusakti liigina vastu võtta raamotsuseid. Raamotsused on oma
iseloomult liikmesriikidele saavutatava eesmärgi suhtes siduvad, kuid jätavad riigi
ametiasutustele rakendamise vormi ja meetodite valikul vabad käed. Sõltumata valitud
rakendamise vormist tuleb järgida selguse, õiguskindluse ja tõhususe põhimõtteid.
Raamotsustel ei ole vahetut õigusmõju.
Põhimõtet, et raamotsustel ei ole vahetut õigusmõju, kinnitas ka Euroopa Kohus 16. juuni
2005. aasta otsuses Pupino65
, juhtides tähelepanu, et raamotsustel on kohustuslik jõud selles
mõttes, et need on „saavutatavat tulemust silmas pidades” liikmesriikidele „siduvad, kuid
jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid” (p 33). Kohus märkis,. Et
raamotsuste kohustuslik jõud toob liikmesriikide asutustele ja eelkõige liikmesriikide
kohtutele kaasa siseriikliku õiguse kooskõlalise tõlgendamise kohustuse (p 34). Kohus on
asunud seisukohale, et sarnaselt direktiive puudutava regulatsiooniga tuleb raamotsust silmas
pidada siseriikliku õiguse tõlgendamisel, kui see raamotsus on asjakohane konkreetse
kriminaalasja lahendamisel. Seega tuleneb Pupino lahendist, et raamotsus tuleb kaasata
üksnes siseriikliku õiguse tõlgendamisele. Tõlgendus aga ei saa ületada siseriiklikus õiguses
sätestatud piire (p 47) ning siseriikliku õiguse tõlgendamise tulemil ei tohi menetlus kujuneda
süüdistatava suhtes ebaõiglaseks (p 59).
64
H. G. Nilsson. 3. From Classical Judicial Cooperation to Mutual Recognition. Revue internationale de droit pénal 1/2006 (Vol 77), p 53.
65 Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-105/03, Pupino. - ELT L 292, 15.11.2006.
19
Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on tõdenud66
, et raamotsustel ei ole siseriiklikult vahetut
õigusmõju, s.t nad ei ole otsekohaldatavad, vaid eeldavad seadusandja tegevust siseriikliku
õiguse kujundamisel, saavutamaks raamotsuses sätestatud eesmärkide ja põhimõtete
realiseerumine. Eeltoodust tuleneb üheselt, et raamotsus ei saa asendada siseriiklikult kehtivat
õigust, siseriiklik õigus on autonoomne ning seda saab ja tuleb seadusandja vahendusel
kujundada raamotsusega kokkulepitud suunas (p 7). Kriminaalkolleegium märkis, et Euroopa
Kohtu otsusest tuleneb vaid suunis, et siseriiklikku õigust tuleb võimaluse korral
maksimaalselt tõlgendada raamotsuse valguses. Menetluse läbiviimisel vahetu tuginemine
raamotsusele on karistusõiguse autonoomiat silmas pidades välistatud (p 11.1) ning
siseriikliku seaduse tõlgendamisel nõukogu raamotsuse valguses peab jääma piiridesse, mida
võimaldab konkreetne seadus (p 12).
Järgnevalt peatutakse vastastikuse tunnustamise põhimõttel põhjalikumalt. Kõigepealt võib
kõnealust põhimõtet iseloomustada kui õiguslikku ja poliitilist revolutsiooni, mis asendab
väga suurel määral pika ja vaevalise lepingute sõlmimise protsessi, millest enamus sisaldavad
koostööks hulgaliselt piiranguid. Samuti iseloomustab vastastikuse tunnustamise põhimõtet
asjaolu, et välisriigi kriminaalõigus muutub teatud mõttes teise riigi taotlust täitva riigi õiguse
allikaks, isegi kui paljudel juhtudel ei vasta kuriteokoosseisud liikmesriikides üks-ühele.67
Vastastikkuse põhimõtte kohaselt on riikidevaheline koostöö võimalik, kui mõlemad pooled
teevad koostööd samadel alustel. Sellisel juhul võib üks pool teha koostöö sõltuvaks teatud
tingimustest ja teine pool võib sellisel juhul rakendada vastastikkust. Vastastikuse
tunnustamise põhimõtte kohaselt peaks aga üks liikmesriik ilma täiendavate eeltingimusteta
teise liikmesriigi menetlusotsust tunnustama nagu iseenda oma.
Põhimõtte oluliseks tunnuseks on teo kahepoolsest karistatavusest loobumine. Kui teo
kahepoolse karistatavuse põhimõtte puhul peab koostöö objektiks olev tegu olema karistatav
nii taotleva kui taotluse saanud poole seaduse järgi, siis vastastikuse tunnustamise põhimõtte
kohaselt on üldpõhimõttena kahepoolse karistatavuse põhimõttest loobutud ja ette nähtud
teatud kuriteoliikide kataloog, mille puhul seatakse kriteeriumiks, et tegu peab olema
taotlevas riigis karistatav vähemalt kolmeaastase vangistusega. Üheks vastastikuse
66
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 07. märtsist 2007 nr 3-1-1-125-06 Jüri Rosina süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1, § 178 lg 1, § 179 lg 1 ja § 182 järgi. - RT III 2007, 11, 85.
67 I. Bantekas. The Principle of Mutual Recognition in EU Criminal Law. European Law Review 2007, 32(3),
pp 365-385.
20
tunnustamise põhimõtte peamiseks erinevuseks võrreldes vastastikkuse ja teo kahepoolse
karistatavuse põhimõttega ongi koostööst keeldumise alused, mida vastastikuse tunnustamise
põhimõttega on oluliselt vähendatud. Seega asendab vastastikuse tunnustamise põhimõtte
kasutuselevõtmine konventsioonidest tulenevad hulgalised piirangud koostööks. Kahepoolsest
karistatavusest loobumine on aga tekitanud küsimusi selle vastavuses seaduslikkuse ja
proportsionaalsuse põhimõttele. Nimelt on EIÕKonv art 7 lõikes 1 välja toodud seaduslikkuse
ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõte (nullum crimen, nulla poena sine
lege), mis kuulub liikmesriikide ühistele riigiõiguslikele tavadele rajanevate õiguse
üldpõhimõtete hulka. Sellest põhimõttest tuleneb, et seadus peab selgelt määratlema kuriteod
ja nende eest määratavad karistused.
Seoses raamotsustes topeltkaristatavuse nõude kaotamisega on tekkinud küsimus, kas
puudutatud isikud saavad raamotsustes loetletud kuriteokategooriate (mitte
kuriteokoosseisude) puhul üheselt aru, milline tegu või tegevusetus toob kaasa
kriminaalvastutuse. Nimelt võivad raamotsustes loetletud kuriteokategooriate sisud ja
kohaldatavused olla erinevates õigussüsteemides väga erinevad. Raamotsustes sätestatud
teatud kuriteokategooriate puhul, nagu näiteks terrorism ja inimkaubandus, on selge, et need
on kriminaliseeritud olenemata liikmesriigist. Samas sisaldavad loetelud ka selliseid
kuriteoliike, mis ei pruugi igas liikmeriigis kriminaliseeritud olla. Seega on
topeltkaristatavuse kaotamisega seoses tõusetunud küsimus põhimõtte nullum crimen, nulla
poena sine lege rikkumises, sest isikutelt on võetud võimalus teada, kas nende poolt toime
pandud teod on kuriteod ja millised karistused nendele tegudele järgnevad.
Asjast Advocaten voor the Werel68
, milles Euroopa Kohus tõlgendas Euroopa
vahistamismääruse raamotsuse 2002/584 kehtivust, nähtub, et kuigi nõukogu pädevuses on
liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks vastu võtta raamotsuseid, ei ole raamotsuse eesmärk
ühtlustada asjaomaste kuritegude koosseise või nende eest määratavaid karistusi (p 52).
Samas asjas tõusetus küsimus ka Euroopa vahistamismääruse raamotsuse seaduslikkuse
põhimõtte ning kuritegude ja karistuste proportsionaalsuse põhimõtte rikkumise tõttu osas,
milles raamotsus kaotab artiklis 2 märgitud kuriteokategooriate puhul mitmekordse
karistamise kontrolli. Seoses mitmekordse karistatavuse kontrolli kaotamisega juhtis kohus
tähelepanu, et kuigi raamotsuse art 2 lõikes 2 nimetatud kuriteokategooriate suhtes on
kaotatud mitmekordse karistamise kontroll, on nimetatud kuritegude ja nende eest
68
Euroopa Kohtu 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-303/05, Advocaten voor de Wereld. - ELT C 140, 23.06.2007.
21
määratavate karistuste määratlemise pädevus jätkuvalt vahistamismääruse teinud liikmesriigil,
kes peab austama EL lepingu artiklis 6 välja toodud seaduslikkuse ning kuritegude ja
karistuste proportsionaalsuse põhimõtet (p 53).
Vastastikuse tunnustamise põhimõtet iseloomustab riikide suveräänsuse austamine.
Riikidevaheline koostöö kriminaalõiguse vallas on väga tundlik teema ning ka vastastikuse
tunnustamise põhimõtte rakendamisel on põhirõhk riikide suveräänsuse austamisel ning
kriminaalõiguse süsteemidesse mittesekkumisel. Vastastikuse tunnustamise põhimõtte
kasutuselevõtmine võimaldab liikmesriikidel üldjuhul säilitada siseriiklikud
kriminaalõigussüsteemid ja seeläbi vähendada vajadust EL tasandil liikmesriikide
õigusnormide harmoniseerimiseks. See aga on paljude jaoks rohkem meeltmööda kui EL
tasandilt liikmesriikide materiaalõiguse ühtlustamine.69
Kõnealuse põhimõtte kasutuselevõtmise eesmärgiks ongi ületada takistus, mis seisneb riikide
kriminaalõiguse ja kriminaalmenetluse süsteemide erinevuses ja sellest tulenevalt õiguslikest
alustest õigusabist keeldumiseks70
. Põhimõte võimaldab EL liikmesriikidel suurel määral
tunnustada kriminaalmenetlusalaseid otsuseid materiaalõiguslikele eristustele vaatamata.
Hoolimata liikmesriikide õigussüsteemide erinevustest aktsepteeritakse teiste liikmesriikide
otsuseid samaväärsena kui enda omasid. Õigussüsteemide erinevused ei tohiks mõjutada
õigusemõistmist ega tekitada olukorda, kus kurjategijad saavad EL piires vabalt ringi liikudes
ära kasutada õigussüsteemide erinevusi ja sellega vältida vastutusele võtmist.
Politsei- ja õigusalases koostöös EL-s on keskne roll vastastikusel usaldusel71
. Vastastikuse
tunnustamise põhimõtte kohaselt tunnustavad liikmesriigid teiste liikmesriikide
menetlusotsuseid tingimusteta ja teatud osas loobutud teo kahepoolsest karistatavusest ehk
koostööst keeldumise alustest. Seega peab vastastikune tunnustamine põhinema
liikmesriikide usaldusel teiste liikmesriikide õigussüsteemide vastu. Vastastikkuse põhimõtte
ja vastastikuse tunnustamise põhimõtte peamiseks erinevuseks ongi see, et vastastikuse
tunnustamise puhul ei pea vastastikusele usaldusele tuginev taotluse saanud liikmesriik
69
M. Fletcher., R. Lööf., B. Gilmore. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar Publishing, 2008, lk 109. 70
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 43.
71 A.A.H.Van Hoek., M. Luchtman. Transnational Cooperation in Criminal Matters and the Safeguarding of
Human Rights. - Utrecht Law Review. Volume 1, Issue 2, December 2005, p 9.
22
kontrollima enne taotluse täitmist kontrollima selle seaduslikkust72
. Ka Euroopa Kohus on
märkinud, et liikmesriikide vaheline koostöö eeldab vastastikust usaldust üksteise
karistusõiguse süsteemide suhtes ja seda, et liikmesriikides tunnustatakse teistes
liikmesriikides kehtiva karistusõiguse kohaldamist, isegi kui nende siseriikliku õiguse alusel
oleks lahendus erinev73
. Vastastikune usaldus on seega vastastikuse tunnustamise toimimise
aluseks.
Vastastikuse usalduse tugevdamine omakorda seostub ühelt poolt seadusandliku tegevusega,
mis peab tagama isikute õiguste igakülgse kaitse EL territooriumil ja teiselt poolt on see
seotud mitmete praktiliste meetmetega, et tugevdada tunnet ühtsesse kohtumõistmise
kultuuriruumi kuulumisest.74
Vastastikune usaldus ei ole asi iseenesest, vaid seda tuleb
õppida75
ning positiivsete kogemuste saamiseks on oluline nii koostööd tegevate poolte
suhtumine kui ka omavaheline suhtlemine76
. Üheks heaks koostöö- ja suhtlemisvõimaluseks
on näiteks ühiste uurimisrühmade moodustamine.
Kriminaalasjades tehtud otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamise meetmete
programmi77
sissejuhatuses deklareeritakse, et vastastikune tunnustamine on mõeldud
tugevdama koostööd liikmesriikide vahel, aga samas tõhustama ka üksikisiku õiguste kaitset.
Programmis on märgitud, et vastastikuse usalduse tugevdamise seadusandlikud meetmed
peaksid järgima kahte eesmärki: esiteks peab vastastikuse tunnustamise objektiks olevate
kohtuotsuste puhul olema tagatud isikute õiguste kõrgetasemeline kaitse ja teiseks peab otsuse
tegema vastava kohtuasja lahendamiseks pädevaim kohus. Kriminaalasjades tehtud otsuste
vastastikuse tunnustamise põhimõtte rakendamine eeldab, et liikmesriigid usaldavad üksteiste
kriminaalkohtusüsteeme. Vastastikuse tunnustamise ulatus sõltub omakorda mitmetest
72
L. B. Winter. European Investigation Order for Obtaining Evidence in the Criminal Proceedings. Study of the Proposal for a European directive. - Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.zis-online.com/dat/artikel/2010_9_490.pdf, 23. veebruar 2011, p 582.
73 Euroopa Kohtu 11. veebruari 2003 aasta otsus liidetud kohtuasjades C-187/01 ja C-385/01,
eelotsusetaotlused kriminaalasjades, milles süüdistatavad on Hüseyin Gözütok ja Klaus Brügge. - EKL 2003, lk I-01345, p 33.
74 Komisjoni teatis Nõukogule ja Euroopa Parlamendile kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse
tunnustamise ja liikmesriikidevahelise usalduse tugevdamise programmi kohta. Brüssel 19.5.2005. KOM (2005) 195 lõplik.
75 G. Vernimmen- Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters
in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 20.
76 Ibid, p 21.
77 Programme of measures to implement the principle of mutual recognition of decisions in criminal matters. -
OJ C 12, 15.1.2001, p 10.
23
parameetritest, mis määravad selle tulemuslikkuse. Nende parameetrite hulka kuuluvad
muuhulgas kahtlustatavate õiguste kaitse mehhanismid ja ühised miinimumnormid.78
Mis puudutab eelnimetatud kahtlustatavate õiguste kaitse mehhanisme ja miinimumnorme,
siis vastastikusel tunnustamisel on otsene seos menetlusõiguslike tagatistega eelkõige
seetõttu, et Tampere järeldustes silmas peetud vastastikuse tunnustamise puhul eeldatakse, et
ühes liikmesriigis tunnustatakse ja täidetakse teise liikmesriigi kohtuotsuseid automaatselt,
ilma nende otsuste seaduslikkust kontrollimata. Arvestades riikide suveräänsust ümbritsevat
tundlikkust ja seda, et reeglina austatakse liikmesriikides just oma õigussüsteemi, on
vastastikune tunnustamine õigusalase koostöö vallas kriminaalasjades võimalik ainult siis, kui
kõik liikmeriigid saavad toetuda teises riigis tehtud kohtuotsustele, mis vastavad vähemalt
minimaalsetele menetlusõiguslikele tagatistele, mis on ette nähtud siseriiklikult.79
Seega on
vastastikuse tunnustamise põhimõtte aluseks vastastikune usaldus, mis on omakorda otseselt
seotud isikute õiguste kõrgetasemelise kaitsega.
Peamiste protsessuaalsete kaitsemeetmete suhtes ühiste miinimumnormide kohaldamiseks ja
seeläbi liikmesriikide vahelise usalduse suurendamiseks esitas komisjon 2004. aasta aprillis
raamotsuse ettepaneku, mis käsitles teatavaid EL-s kriminaalasjade menetlemisel kehtivaid
menetlusõiguse sätteid.80
Ettepaneku eesmärk oli kriminaalmenetlusele allutatud isikute
teatavate õiguste tagamine kindlaksmääratud miinimumtasandil kõikides EL liikmesriikides.
Nendeks õigusteks olid õigus advokaadi kaitsele, õigus tõlgi- ja tõlketeenusele, õigus
konsulaarabile, ohustatud isikute õigus kaitsele ja kahtlustatavate ning süüdistatavate kirjalik
teavitamine nende õigustest. Raamotsuse ettepaneku seletuskirjast nähtub, et kuigi kõik
liikmesriigid on EIÕKonv osalised, on kogemus siiski näidanud, et vajadusele vaatamata ei
usaldata alati piisavalt teiste liikmesriikide kriminaalkohtusüsteeme.
Raamotsuse ettepaneku suhtes suurenes aga läbirääkimiste ajal vastuseis, mille peamiseks
põhjuseks olid arvatavasti küsimus EL pädevuses selliseid siseriiklikke õigussüsteeme
mõjutavaid miinimumtasandil eeskirju kehtestada või küsimus, kas sellist kavandatavat
õigusakti tuleks kohaldada üksnes piiriüleste juhtumite puhul. Samuti olid ettepaneku vastaste
78
Programme of measures to implement the principle of mutual recognition of decisions in criminal matters. - OJ C 12, 15.1.2001, pp 10-11.
79 G. Vermeulen., L. Van Puyenbroeck. Approximation and Mutual Recognition of Procedural Safeguards of
Suspects and Defendants in Criminal Proceedings Throughout the European Union. EU and International Crime Control. Maklu, 2010, p 47.
80 Ettepanek: Nõukogu raamotsus teatavate protsessuaalsete õiguste kohta kriminaalmenetlustes kõikjal
Euroopa Liidus. Brüssel, 28.4.2004. KOM (2004) 328 lõplik.
24
argumentideks, et selles sätestatud õigused on liiga ebamäärased, standardid liiga madalad või
ei pidavat raamotsus EIÕKonv valguses mingit lisaväärtust juurde andma.81
Tulemus oligi
see, et poliitilisele kokkuleppele ettepaneku osas ei jõutud. 2009. aastaks siiski vastuseis
protsessuaalsete kaitsemeetmete suhtes ühiste miinimumnormide kohaldamiseks taandus.82
2009. aasta juulis esitas komisjon uue raamotsuse eelnõu õiguse kohta suulisele ja kirjalikule
tõlkele kriminaalmenetluses83
, kuigi- nagu pealkirjastki näha, on see võrreldes 2004. aasta
ettepanekuga oluliselt piiratum. 15.11.2010 a ehk Lissaboni lepingu jõustumise järgselt
jõustus ettepanek Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivina84
.
Kriitikute seisukohalt ongi EL poliitika peamiselt süüdistusele orienteeritud ning
miinimumeeskirjade kehtestamisele ja EL tasemel kaitseõiguse tagamisele ei ole pööratud
sama palju tähelepanu kui vahenditele, millega soovitakse tõhustada võitlust kuritegevuse
vastu.85
Peamiseks vastastikuse usalduse puudumise põhjuseks peetakse seda, et põhiõigused
ja kahtlusaluste menetlusõiguslikud tagatised ei ole kogu EL-s piisavalt kaitstud. On isegi
väidetud, et vastastikuse tunnustamise põhimõte viib õiguste kaitse vähenemiseni.86
Ka
kaitsjad on seisukohalt, et vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamisel ei ole süüdistuse
ja kaitse poole huvid tasakaalus ning põhimõtte kohaldamisest saab kasu ainult süüdistav
pool87
. Vabadusel, turvalisusel ja õiglusel rajaneval alal peavad aga vabadus, turvalisus ja
õiglus olema tasakaalustatud. Käesoleva magistritöö kirjutamise ajaks ongi vastastikuse
tunnustamise põhimõtte kohaldamisest tulenevalt EL tasandil saanud üheks põhiküsimuseks,
kuidas järjest tihedama õigusasutuste koostöö ja sellega seoses tõendite järjest vabama
liikumise kõrval tagada kahtlustatavatele ja kostjatele tõhusad menetlusõiguslikud
garantiid88
.
Kõnealuse alapeatüki aitavad kokku võtta 2008. aastal valminud analüüsi tulemusena selle
autorite poolt esitatud parameetrid, mida peaks vastastikuse tunnustamise instrumentide
81
G. Vermeulen., L. Van Puyenbroeck. Approximation and Mutual Recognition of Procedural Safeguards of Suspects and Defendants in Criminal Proceedings Throughout the European Union. EU and International Crime Control. Maklu, 2010, p 48.
82 G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters
in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 11.
83 Ettepanek: Nõukogu raamotsus õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses. Brüssel,
8.7.2009. KOM (2009) 338 lõplik, lk 1-13. 84
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/64/EL, 20. oktoober 2010, õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses. - ELT L 280, 26.10.2010, lk 1-7.
85 Viide 81, p 44.
86 M. Fletcher., R. Lööf., B. Gilmore. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar Publishing, 2008, p 111.
87 Viide 82, p 15.
88 Viide 81 pp 43-62.
25
vastuvõtmisel ja kohaldamisel arvesse võtma. Nende parameetrite kohaselt peab vastastikune
tunnustamine parandama õigusalast koostööd, tagades samas üksikisikute õiguste kaitse.
Arvesse tuleb võtta liikmesriikide erinevusi, samal ajal ei tohi aga loobuda õiguse
ühtlustamisest, mis on koostöö ja individuaalse kaitse tagamiseks vajalik. Vastastikune
tunnustamine põhineb vastastikusel usaldusel, mis tuleneb ühisest õigusruumist.89
Eelnimetatud parameetrid väljendavad kokkuvõtvalt ja ideaalis kõige paremini vastastikuse
tunnustamise põhimõtte olemust.
1.4. Lissaboni lepingust tulenevad muudatused liikmesriikide vahelises koostöös
Kõnealuses alapeatükis analüüsitakse 01. detsembril 2009 a jõustunud Lissaboni lepingust
tulenevaid muudatusi liikmesriikide vahelises kriminaalmenetlusalases koostöös. Eesti
Vabariigi Riigikogu ratifitseeris Lissaboni leping lepingu 11. juunil 2008 a90
. Lissaboni leping
muutis seni kehtivaid lepinguid ja sisaldab EL lepingu ja Euroopa Ühenduse asutamiselepingu
muudatusi. Seejuures Euroopa Ühenduse asutamiseleping sai uue nime, milleks on Euroopa
Liidu toimimise leping.
Õigusalane koostöö kriminaalasjades paikneb ELTL V jaotise 4. peatükis. Õigusalase koostöö
eesmärgiks on liikmesriikides turvalisuse kõrge taseme tagamine, võitlus organiseeritud
kuritegevuse ja uute kuriteoliikidega ning läbivaks jooneks on teises liikmesriigis tehtud
kriminaalmenetluslike otsustuste vastastikune tunnustamine ja täitmine liikmesriikide poolt
ilma protseduurilisi lisakitsendusi tegemata91
.
Lissaboni lepingu kohaselt rajaneb kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö nn kahel
sambal- otsuste vastastikusel tunnustamisel ja liikmesriikide kriminaalõiguse ühtlustamisel,
seejuures põhirõhk on siiski esimesel92
. Lepingu jõustumisest alates on 1999. aasta Tampere
kohtumisel kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö nurgakiviks tunnistatud vastastikuse
89
G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 23.
90 Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut,
ratifitseerimise seadus. - RT II 2008, 14, 36. 91
Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://web-static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf, 10. märts 2011, lk 78.
92 I. Slosarcik. The Lisbon Treaty and the mutual recognition in criminal law: The European Momentum and
the National Limits?. Arvutivõrgus kättesaadav: http://micro5.mscc.huji.ac.il/~iasei/documents/Lisbon_Papers/mutual_recognition_for_jerusalem_conference_(3).doc, 10. märts 2011, p 10.
26
tunnustamise põhimõte sätestatud ka aluslepingutes ning põhimõte on tunnistatud õigusalase
koostöö aluspõhimõtteks.
Nimelt püüab Euroopa Liit ELTL artikkel 67 lõike 3 kohaselt tagada turvalisuse kõrge taseme
kriminaalasjades tehtud kohtuotsuste vastastikuse tunnustamisega ja vajaduse korral
kriminaalõiguse alaste õigusaktide lähendamisega. ELTL artikkel 82 kohaselt põhineb
kriminaalasjades tehtav õigusalane koostöö kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse
tunnustamise põhimõttel ja hõlmab liikmesriikide õigus- ja haldusnormide lähendamist
nendes valdkondades, milles liit võib võtta kriminaalõigusalase koostöö edendamiseks
meetmeid. Nimetatud valdkondade loetelu on võrreldes varasemaga muudetud ja täiendatud.
Mis puudutab aga õigusaktide lähendamist, siis varem hõlmasid vastavad meetmed
miinimumeeskirjade kehtestamist kuriteokoosseisu tunnuste ja karistuste suhtes üksnes
organiseeritud kuritegevuse, terrorismi ja ebaseadusliku uimastikaubanduse valdkonnas
(senise EL lepingu art 29, 31e).
Oluliseks muudatuseks võrreldes kehtiva korraga on EL kriminaalõiguslike õigusaktide
menetluskord. Kui enne Lissaboni lepingu jõustumist kehtis nõukogu nn III samba valdkonda
kuuluva raamotsuse vastuvõtmiseks ühehäälsuse nõue, siis Lissaboni leping näeb ette selle
valdkonna õigusaktide vastuvõtmist Euroopa Parlamendis ja nõukogus ehk siis õigusaktide
vastuvõtmist kvalifitseeritud häälteenamusega tavamenetluse korra kohaselt.93
Sambasüsteemi
kaotamisega väheneb oluliselt eri protseduuride ja õigusaktide arv, millega püütakse muuta
EL-i läbipaistvamaks ja efektiivsemaks.94
Kui alates Amsterdami lepingust toimus politsei- ja õigusalane koostöö raamotsustele
tuginedes, siis ühe olulise muudatusena hakatakse Lissaboni lepingu jõustumisest alates
raamotsuste asemel vastu võtma direktiive. Direktiivid on saavutatava tulemuse seisukohalt
siduvad iga liikmesriigi suhtes, kellele need on adresseeritud, kuid jätavad vormi ja meetodite
valiku selle riigi ametiasutustele (ELTL artikkel 288). Võrdluseks, et ka raamotsused on saa-
vutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele siduvad, kuid jätavad riigi asutustele
vabaduse valida vorm ja meetodid, neil ei ole vahetut õigusmõju. Raamotsused jäävad
93
Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://web-static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf, 10. märts 2011, lk 79.
94 H. Uustalu. Lissaboni leping- samm demokraatlikuma, efektiivsema ja läbipaistvama Euroopa poole. -
Juridica, 2008, nr 5, lk 313.
27
kehtima seni, kuni need asendatakse õigusalase koostöö osas direktiivide ja politseikoostöö
osas meetmetega.
Raamotsustest loobutakse, kuna nende vastuvõtmine nõuab kõigi liikmesriikide nõusolekut/
ühehäälsust. Samuti viis raamotsuste eelnõu arutamine sageli selleni, et komisjoni või
liikmesriikide poolt esialgu välja pakutud sõnastusest jäi kompromissvariandina alles üksnes
raamotsuse esialgse sõnastuse ja mõtte vari. Seega, kui enne Lissaboni lepingu jõustumist
võttis nõukogu õigusakte vastu ühehäälsuse alusel, konsulteerides Euroopa Parlamendiga, siis
Lissaboni lepingu jõustumisest alates võetakse õigusakte vastu kvalifitseeritud
häälteenamusega ja parlamendil on kaasotsustusõigus.95
Praktikud on selles osas väljendanud
seisukohta, et nad ei suuda rohkete ja tihti keeruliste instrumentide rakendamisega sammu
pidada96
.
Uue instrumendina võivad Euroopa Parlament ja nõukogu ELTL art 82 lõige 2 kohaselt
seadusandliku tavamenetluse kohaselt kehtestada direktiividega miinimumeeskirjad määral,
mil see on vajalik kohtuotsuste ja õigusasutuste otsuste vastastikuse tunnustamise ning samuti
politsei- ja õiguskoostöö hõlbustamiseks piiriülese mõõtmega kriminaalasjades. Siiski ei
tohiks selliste ühtlustavate meetmete puhul ära unustada ka kaasnevaid piiranguid, mille
kohaselt peavad sellised meetmed vastastikuse tunnustamise hõlbustamiseks olema vajalikud,
tegemist peab olema piiriülese mõõtmega ning arvesse tuleb võtta erinevusi liikmesriikide
õigustraditsioonides ja - süsteemides97
. Need miinimumeeskirjad käsitlevad tõendite
vastastikust lubatavust liikmesriikide vahel; isikute õigusi kriminaalmenetluses;
kuriteoohvrite õigusi ning kriminaalmenetluse muid eriomaseid aspekte, mis nõukogu on
otsusega eelnevalt kindlaks määranud. Seega on Lissaboni lepingus lisaks politsei- ja
õigusalase koostöö tõhustamisele väga oluliseks peetud ka isikute õiguste kaitset
kriminaalmenetluses.
Miinimumeeskirjade vastuvõtmine ei takista liikmesriike säilitamast või kehtestamast
isikutele kõrgema tasemega kaitset. EL eesmärk ei ole liikmesriikide kriminaalõiguse
ühtlustamine, vaid riikide koostöö arendamine. Miinimumnõuete kehtestamine aitab kaasa
95
Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://web-static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf, 10. märts 2011, lk 79.
96 G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters
in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN- European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 9.
97 Ibid, p 60.
28
liikmesriikide õigustraditsioonide ja -süsteemide erinevuste arvestamisele, seega ei pea
liikmesriigid loobuma oma senistest õigustraditsioonidest.98
Nagu eelpool käsitletud, on
miinimumeeskirjade kehtestamise eesmärgiks tõsta vastastikuse tunnustamise põhimõtte
parimaks rakendamiseks liikmeriikide vahelist vastastikust usaldust. Lisaks
kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivate miinimumeeskirjade kehtestamisele võivad
Euroopa Parlament ja nõukogu art 83 alusel seadusandliku tavamenetluse kohaselt
direktiivide abil kehtestada miinimumeeskirjad kuritegude ja karistuste määratlemiseks.
Artiklis on loetletud need kuriteoliigid, mida peetakse eriti ohtlikuks ja nendeks on: terrorism,
inimkaubandus ning naiste ja laste seksuaalne ärakasutamine, ebaseaduslik uimastikaubandus,
ebaseaduslik relvaäri, rahapesu, korruptsioon, maksevahendite võltsimine, arvutikuriteod ja
organiseeritud kuritegevus.
Võrreldes varasemaga näeb Lissaboni leping õigusalase kosstöö puhul kriminaalasjades ette
nn hädapiduri, mis tähendab, et kui liikmesriik leiab, et direktiivi või meetme eelnõu mõjutaks
tema kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtteid, võib ta nõuda, et direktiivi eelnõu esitataks
Euroopa Ülemkogule (ELTL artiklites 82 lg 3, 83 lg 2, 86 lg 1). Sellisel juhul peatatakse
seadusandlik tavamenetlus ning Euroopa Ülemkogul on aega aruteluks ning konsensuse
saavutamiseks neli kuud, mille möödumise järel saadab ülemkogu eelnõu tagasi nõukogule,
kes siis omakorda lõpetab seadusandliku tavamenetluse peatamise. Tegemist on garantiiga
liikmesriigile, et tema kriminaalõigussüsteemi aluspõhimõtteid arvestatakse ka uue
otsustusmehhanismi puhul ja kui esineb oht liikmesriigi kriminaalõigussüsteemi
aluspõhimõtetele, toimuvad arutelud kõige kõrgemal poliitilisel tasandil99
.
Juhul kui kokkulepet kõikide liikmesriikide vahel on võimatu saavutada, on vähemalt üheksal
asjaomase sooviga liikmesriigil õigus seada sisse tõhustatud koostöö. Viimase alustamiseks
tuleb samal ajal teavitada Euroopa Parlamenti, nõukogu ja komisjoni. Tõhustatud koostöö
loetakse sel juhul alustatuks ja sellele kohaldatakse lepingus tõhustatud koostöö kohta
sisalduvaid sätteid. Nn hädapidur on ELTL artikkel 87 lõikes 3 ette nähtud ka politseikoostöö
puhul kriminaalasjades.
98
Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus kättesaadav: http://web-static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf, 10. märts 2011, lk 79.
99 Ibid, lk 79-80.
29
Lissaboni lepinguga on muudetud ka EL institutsioone puudutavaid sätteid. Õiguskoostöö
parandamiseks kriminaalasjades on suurendatud Eurojusti ja täpsustatud Europoli pädevust
(ELTL artiklid 85 ja 88). Eurojusti ülesannete hulka võivad artikkel 85 lg 1 kohaselt kuuluda
a) riigi pädevate asutuste poolt läbiviidavate uurimise alustamine ja ettepanekute tegemine
süüdistuste esitamiseks, uudsena eelkõige seoses liidu finantshuve kahjustavate kuritegudega,
b) uurimise ja süüdistuste ettevalmistamise koordineerimine ja c) õigusalase koostöö
tugevdamine, sealhulgas kohtualluvuse konfliktide lahendamise teel tiheda koostöö abil
Euroopa õigusalase koostöö võrgustikuga. Eurojusti struktuuri, toimimismehhanismid,
tegevusvaldkonna ja ülesanded määratakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu seadusandliku
tavamenetluse kohaselt kindlaks määruste abil.
Europoli pädevust on täpsustatud ELTL artikkel 88 lõikes 1, artikkel 88 lg 2 punkti a kohaselt
võib Europoli ülesannete hulka kuuluda liikmesriikide asutustelt, kolmandatelt riikidelt või
organitelt saadud andmete kogumine, säilitamine, töötlemine, analüüs ja vahetus. Art 88 lg 2
punktis b on ette nähtud, et Europoli ülesandeks võib olla liikmesriikide pädevate asutuste
poolt ühiselt või ühiste uurimisrühmade poolt ettevõetud uurimistoimingute ja
operatiivtegevuse koordineerimine, korraldamine ja teostamine, vajaduse korral koostöös
Eurojustiga. Sarnaselt Eurojustiga määratakse Europoli struktuur, toimimismehhanismid,
tegevusvaldkond ja ülesanded kindlaks Euroopa Parlamendi ja nõukogu seadusandliku
tavamenetluse kohaselt määruste abil. Siinkohal tasub märkida, et ELTL-s on eraldi sätted
politseikoostöö kohta (artiklid 87 kuni 89).
ELTL artikkel 86 lõikes 1 nähakse ette, et liikmesriikide ühehäälse otsuse alusel võib nõukogu
asutada Euroopa Prokuratuuri, mille eesmärgiks on liidu finantshuve kahjustavate kuritegude
vastu võitlemine. Euroopa Prokuratuuri ülesanne oleks uurida liidu finantshuve kahjustavaid
kuritegusid, esitada nendega seoses süüdistusi ja tagada asjaomaste kohtuotsuste tegemine.
Saksamaa Konstitutsioonikohus on EL institutsioonide pädevuse suurendamise osas
kriminaalmenetlusalases koostöös tõdenud, et EL institutsioonid peavad oma ülesandeid
täitma sellisel viisil, et oluline roll koostöös jääks liikmeriikidele, mis on õiguslikult ja
praktiliselt toimiva demokraatia eeldusteks100
. Nimetatud seisukohast tulenevalt ja arvestades
seda, et Euroopa Prokuratuuri puudutav säte oli olemas juba Amsterdami lepingu artiklis 74,
100
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 72. Viide Saksamaa Konstitutsioonikohtu 30.06.2009 a otsus. Arvutivõrgus kättesaadav www.bundesverfassungsgericht.de/.../press/bvg09-072en.html, 14. märts 2010.
30
kuid edasisi arenguid sellise institutsiooni loomiseks pole järgnenud, on Euroopa Prokuratuuri
tulevik üsna küsitav101
.
Euroopa Kohus on alates Amsterdami lepingu jõustumisest olnud pädev tegema eelotsuseid
raamotsuste kehtivuse ja tõlgendamise kohta. Liikmesriigid, kes soovisid kohtu pädevust
aktsepteerida, pidid seda tegema eraldi deklaratsiooniga. Kuna Lissaboni lepingu jõustumise
järgselt kadus Maastrichti lepinguga kehtestatud sammastel põhinev struktuur ning Lissaboni
leping kaotas Euroopa Liidu lepingu artikli 35 ja EÜ artikli 68, mis piirasid Euroopa Kohtu
pädevust, omandas Euroopa Kohus üldise pädevuse eelotsuste suhtes vabadusel, turvalisusel
ja õigusel rajaneva ala valdkonnas. Seega, mis puudutab politseikoostööd ja õigusalast
koostööd kriminaalasjades, siis Euroopa Kohtu eelotsuste alane pädevus muutub
kohustuslikuks ega sõltu enam selle pädevuse tunnustamisest iga liikmesriigi poolt
deklaratsioonis, milles olid märgitud liikmesriigi kohtud, mis võisid eelotsusetaotluse esitada.
Lissaboni lepinguga saab politsei ja kriminaalasjades õigusemõistmise valdkond ühise õiguse
osaks ning kõik kohtud võivad Euroopa Kohtu poole pöörduda. Üleminekusätetes102
on siiski
ette nähtud, et see täielik pädevus muutub kohaldatavaks alles viis aastat pärast Lissaboni
lepingu jõustumist.
Kuni Lissaboni lepingu jõustumiseni ei võimaldanud õiguslik raamistik komisjonil kohtus
algatada rikkumise menetlust liikmeriigi vastu, kes ei olnud oma õigusesse üle võtnud
raamotsusega ettenähtud kohustusi. See aga tähendas, et raamotsuste ülevõtmine ei olnud
liikmeriikide prioriteediks.103
Lissaboni lepingu jõustumise järgselt võib komisjon aga pärast
viieaastast üleminekuperioodi esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagisid, mis
puudutavad enne Lissaboni lepingu jõustumist politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava
õigusalase koostöö valdkonnas võetud meetmeid.
ELTL artikkel 260 võimaldab EL kohtul liikmesriigilt nõuda aluslepingust tuleneva kohustuse
täitmiseks vajalike meetmete võtmist ning varasemaga võrreldes saab kohus määrata rahalise
karistuse juba liikmesriigi kohustuste rikkumist tuvastava esimese kohtuotsuse puhul, kui
liikmesriik ei teata komisjonile direktiivi ülevõtmise meetmetest. Seega võib loota, et
101
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 72.
102 Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonid. - ELT C 83, 30.3.2010, lk 1-388. Protokoll nr 36 üleminekusätete kohta, artikkel 10.
103 G. Vernimmen-Van Tiggelen., L. Surano. Analysis of the Future of Mutual Recognition in Criminal Matters in the European Union. Institute for European Studies. ECLAN- European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008, p 19.
31
liikmeriigid täidavad tulevikus direktiividest tulenevaid kohustusi ja võtavad need kohustused
siseriiklikusse õigusesse üle õigeaegselt, kuna kohustuste täitmisest sõltub aluslepingutes
seatud eesmärkide täitmine.
1.4.1. Euroopa uurimismääruse direktiivi eelnõu
Lissaboni lepingu jõustumine toob rahvusvahelises koostöös kaasa muudatuse, mille kohaselt
jäävad kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivad raamotsused kehtima seni, kuni need
asendatakse direktiividega. Töö kirjutamise ajal on esimese arenguna ettevalmistamisel
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi eelnõu, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust
kriminaalasjades (edaspidi uurimismäärus). Uurimismäärus peaks tulevikus asendama
vastastikuse õigusabi konventsioonid, Euroopa Arestimismääruse raamotsuse 2003/577/JSK
ja Euroopa tõendikogumismääruse 2008/978/JSK ning oleks üksikute eranditega aluseks
tõendite kogumisele EL-s.
Euroopa uurimismäärus on liikmesriigi pädeva asutuse tehtud õigusalane otsus ühe või mitme
konkreetse uurimistoimingu teostamiseks teises liikmesriigis, mille eesmärk on tõendite
kogumine mitut liiki menetluste, sealhulgas kriminaalmenetluse raames. Euroopa
uurimismääruse saanud liikmesriigilt eeldatakse selle täitmist vastastikuse tunnustamise
põhimõtte alusel. Kavandatava direktiivi eesmärk on luua ühtne, tõhus ja paindlik õigusakt
kriminaalmenetluse raames teisest liikmesriigist tõendite kogumiseks.104
Kriminaalasjades tõendite kogumist käsitlevaid kehtivaid eeskirju on EL-s kahte liiki, mis
tuginevad erinevatele aluspõhimõtetele- vastastikuse abistamise ja vastastikuse tunnustamise
põhimõttele. Esimest liiki õigusaktid tuginevad vastastikuse abistamise põhimõttele ja
eelkõige kuuluvad siia 1959. aasta Strasbourg`i konventsioon, mida on täiendatud Schengeni
lepingu ja 2000. aasta konventsiooni ning selle protokolliga. Teist liiki õigusaktide aluseks on
vastastikuse tunnustamise põhimõte ja siia kuuluvad Euroopa arestimismääruse raamotsus
2003/577/JSK ja Euroopa tõendikogumismääruse 2008/978/JSK raamotsus. Seejuures on
viimase reguleerimisala piiratud teises liikmesriigis asuvate tõendite arestimisega. Hilisemat
tõendite edastamist asjaomastele liikmesriikidele reguleeritakse vastastikust abistamist
käsitlevate õigusaktide või Euroopa tõendikogumismääruse raamotsusega. Praktikas ongi
104
Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. Brüssel 03. juuni 2010. 2010/0817 (COD), lk 2.
32
enamikel juhtudel lisaks tõendikogumismäärusele vajalik esitada ka täiendav õigusabitaotlus
ja see on üks põhjustest, miks Euroopa uurimismääruse direktiivi ettepanek on esitatud veel
enne, kui liikmesriigid on jõudnud Euroopa tõendikogumismäärust rakendama hakata105
.
Märkida tuleks sedagi, et uurimismäärusesse võetakse 2000. aasta konventsioonist üle
meetmed, mis tõendikogumismääruse reguleerimisalasse ei kuulu.
Probleem tõendite kogumisel seisneb hetkel selles, et mitmest paralleelselt kehtivast
õigusaktist tulenevad reelgid võivad põhjustada segadust või tekitada olukorra, kus soovitud
tõendite kogumiseks ei kasutata kõige asjakohasemat õigusakti, mis omakorda võib takistada
tõhusat piiriülest koostööd. Lisaks võib vastastikuse abistamise põhimõttele tuginevate
õigusaktide kohaseid menetlusi pidada aeganõudvaks ja mitte eriti tõhusaks, arvestades
asjaolu, et selliste õigusaktidega ei ole kehtestatud teises liikmesriigis asuvate tõendite
kogumiseks esitatava taotluse tüüpvormi ega kindlaks määratud sellise taotluse täitmise
tähtaega. Ka vastastikuse tunnustamise põhimõttele tuginevad õigusaktid ei pruugi anda
rahuldavaid tulemusi, sest hõlmavad ainult teatavat liiki tõendeid ja pakuvad mitmeid
määruse täitmisest keeldumise aluseid.106
Eeltoodud probleemide lahendamiseks võeti 2009. aastal Stockholmi programmis eesmärgiks
piiriüleste kohtuasjadega seotud tõendite kogumiseks kõikehõlmava süsteemi loomine,
asendades selles valdkonnas kehtivad õigusaktid üheainsa uue tervikliku õigusaktiga, mis
oleks EL-s automaatselt tunnustatav ja kohaldatav ning hõlmaks võimalikult suurel määral
igat liiki tõendeid, sisaldaks täitmise tähtaegu ja piiraks võimalikult suurel määral keeldumise
aluseid. 2010. aasta aprillis esitas seitsmest liikmesriigist koosnev rühm Euroopa Parlamendi
ja nõukogu direktiivi ettepaneku, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades107
.
Ettepaneku eesmärk on teha lõpp liikmesriikide vahelise tõendite kogumise süsteemi
killustatusele ning kehtiv õiguslik raamistik asendada ühtse õigusaktiga. Ettepanekuga
püütakse saavutada omavahel ühitada paindlikkus ja õiguskindlus ning kaitseõiguse kaitsmine
ja menetluse tõhusus.108
105
L. B. Winter. European Investigation Order for Obtaining Evidence in the Criminal Proceedings. Study of the Proposal for a European directive. - Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.zis-online.com/dat/artikel/2010_9_490.pdf, 23. veebruar 2011, lk 583.
106 Roheline raamat kriminaalasjades erinevates liikmesriikides tõendite kogumise ja selliste tõendite vastuvõetavuse kohta. Brüssel 11.11.2009. KOM (2009) 624 lõplik, lk 5.
107 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24.6.2010, lk 22- 39.
108 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa
33
Nõukogu on ettepanekut läbi vaadanud alates 2010. aasta juulist ning jõupingutused on
keskendunud eelkõige artiklitele 1–10, mis käsitlevad mitmeid põhiküsimusi nagu
kohaldamisala, pädevad asutused ja ametiisikud ning keeldumise põhjused109
. Juba esialgsete
arutelude käigus avaldasid delegatsioonid üldist toetust ideele luua EL-s ühtne tõendite
saamise õiguslik kord. Enamik delegatsioone nõustus, et selline üldine kohaldamisala ei
peaks siiski laienema vastastikuse õigusabi liikidele, mis ei ole otseselt tõendite kogumisega
seotud. Samuti peaks kõnealuse õigusakti kohaldamisalast välja jääma politseikoostöö ja
ühised uurimisrühmad, viimase suhtes kohaldatakse erikorda.110
Seoses põhjalikumat arutelu
tekitanud keeldumise põhjustega on enamik delegatsioone leidnud, et keeldumise põhjused
peaksid olema konkreetsed ning vältida tuleks ulatuslikke ja üldiseid keeldumise põhjuseid111
.
Keeldumise põhjuste kohaldamisala piiramine ongi vastastikuse tunnustamise põhimõtte
eripära võrreldes vastastikuse õigusabi kehtiva süsteemiga. Üldsõnaliselt koostatud
ulatuslikud keeldumise põhjused ei oleks kooskõlas vastastikuse tunnustamise põhimõttega,
kuna sellisel juhul ei teaks uurimismääruse koostanud asutus kunagi ette, mida täitvalt
asutuselt oodata ning see õõnestaks õiguskindlust ja head koostööd.112
Kõnealuse uue instrumendi puhul tuleb arvesse võtta ka teatud olulisi põhimõtteid. Nimelt ei
tohi vastastikust õigusabi kui vastastikust tunnustamist reguleerivate õigusaktidega võrreldes
toimuda tagasiminekut nii toimingu kättesaadavuse kui kahepoolse karistatavuse nõude
täitmise kontrollimise osas, käimasolevat koostööd tuleks täiendavalt parandada ning uus
lähenemisviis ei tohiks muuta koostööd keerulisemaks113
. Seega peaks üleminekuga
vastastikuse tunnustamise ühtsele süsteemile kaasnema tõendite kogumise menetluse
lihtsustumine ja kriminaalmenetluse üldine kiirenemine.
uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- eduaruanne. Brüssel, 26. november 2010. 2010/0817(COD), 16868/10, lk 2.
109 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- eduaruanne. Brüssel, 26. november 2010. 2010/0817(COD), 16868/10, lk 2.
110 Ibid lk 4.
111 Ibid, lk 6.
112 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta - Poliitiline mõttevahetus. Brüssel, 29. oktoober 2010. 2010/0817 (COD), 15531/10, lk 5.
113 Viide 109, lk 7.
34
Eelnõu seletuskirja kohaselt seisnevad uurimismäärusega tehtavad peamised muudatused
järgmises114
. Menetlust lihtsustatakse ühtse õigusakti loomise abil ning seeläbi asendatakse
kõik kehtivad õigusaktid tõendite kogumise osas. Sarnaselt vastastikuse õigusabiga
keskendutakse läbiviidavale uurimistoimingule, mitte kogutava tõendi liigile, nagu Euroopa
tõendikogumismääruse raamotsuse puhul. Euroopa uurimismääruse tunnustamisest või
täitmisest keeldumiseks saab tugineda üksnes artiklis 10 ettenähtud piiratud alustele ning
artikkel 14 võimaldab tunnustamise või täitmise edasilükkamist ainult artiklis ettenähtud
juhtudel. Seega vähendatakse tunnustamisest ja täitmisest keeldumise aluseid. Samuti
kiirendatakse menetlust ja parandatakse praktilist koostööd, võimaldades näiteks
uurimismääruse koostanud riigi ametiisikutel aidata Euroopa uurimismääruse täitmist
täidesaatvas riigis.
Uurimismääruse kasutuselevõtt peaks menetlust kiirendama näiteks standardvormi kasutusele
võtmisega, mis tõlgitakse kõikide liikmesriikide ametlikesse keeltesse. Kuigi säilib kohustus
tõlkida taotlus täidesaatva riigi keelde või selle poolt valitavasse keelde, lihtsustab
standardvormi kasutuselevõtmine tõlkeprotsessi. Tähtaegade kehtestamise tulemuseks peaks
aga olema menetluse kiirenemine. Praeguses õigusraamistikus, mis koosneb peamiselt
vastastikust õigusabi käsitlevatest õigusaktidest, selliseid tähtaegu kehtestatud ei ole, mistõttu
sõltub tõendite kogumise tõhusus ja kiirus täielikult täidesaatvast riigist.115
Uurimismääruse direktiivi eelnõu artikkel 3 kohaselt, mis sätestab määruse kohaldamisala, ei
hõlma määrus ühiseid uurimisrühmasid ega nende poolt kogutavaid tõendeid, 2000. aasta
konventsioonis osutatud elektroonilise side pealtkuulamist ja vahetut edastamist ega side
pealtkuulamist, kui see on seotud konventsiooni artikli 18 lõike 2 punktides a ja c ning artiklis
20 osutatud olukordadega. Seega ei kohaldata uurimismäärust, kui konventsiooni alusel
taotleb liikmesriik sidekanali pealtkuulamist, kui pealtkuulamise subjekt viibib abi taotlevas
liikmesriigis (art 18 lg 2 p a) või kolmandas liikmesriigis (art 18 lg 2 p c) ning taotluse
esitanud liikmesriik vajab isiku side pealtkuulamiseks teise liikmesriigi tehnilist abi. Artikkel
20 sätestab aga tehnilise sidekanali pealtkuulamise teise liikmesriigi tehnilise abita, kui
sidekanali pealtkuulamist teostatakse subjekti suhtes, kes viibib muus liikmesriigis kui selles,
114
Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. 2010/0817 (COD), 03.06.2010, lk 3.
115 Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi, Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust kriminaalasjades, kohta – Finantsselgitus. Brüssel, 23. juuni 2010. 9288/10 ADD 3, lk 3.
35
kes oma pädeva asutuse loal pealtkuulamist teostab. Kõik muu kuulub aga uurimismääruse
kohaldamisalasse.
Euroopa tõendikogumismäärust käsitletakse käesoleva töö teises peatükis seoses raamotsuse
ülevõtmisega Eesti kriminaalmenetluse seadustikku. Seega on asjakohane käesolevas
alapeatükis peatuda ka kehtiva Euroopa tõendikogumismääruse ja kavandatava Euroopa
uurimismääruse direktiivi peamistel erinevustel. Esimeseks erinevuseks ongi instrumentide
kohaldamisala. Erinevalt tõendikogumismäärusest hõlmab uurimismäärus väikeste eranditega
kõiki uurimistoiminguid, mille eesmärgiks on tõendite kogumine. Uurimismääruse
kohaldamisala ei ole piiratud tõendikogumismääruse artikkel 14 lõikes 2 nimetatud
kuritegude loeteluga. Erinevalt tõendikogumismäärusest ei saa uurimismääruse puhul
keelduda määruse tunnustamisest või täitmisest, kui täitmine rikuks ne bis in idem põhimõtet
(raamotsuse art 1a), samuti ei ole uurimismääruses nimetatud teo kahepoolset karistatavust.
Uurimismääruse kohaselt ei ole taotleva riigi määruses osutatud uurimistoimingu puudumine
automaatselt keeldumise aluseks ning keelduda võib üksnes juhul, kui puuduvad muud
uurimistoimingud, millega oleks võimalik saavutada sama tulemus (art 9, 10).
Uurimismäärusega on kaotatud tõendikogumismääruse artiklis 7 taotlust koostavale riigile
ettenähtud tõendikogumismääruse tegemise vajalikkuse, proportsionaalsuse ja tõendite
vastuvõetavuse kontroll. Seega eeldatakse, et nimetatud tingimusi kontrollitakse siseriiklikult
enne uurimismääruse koostamist olenemata sellise nõude kehtestamisest direktiivis.
Lõpetuseks tuleks peatuda ka erinevusel seoses õiguskaitsevahenditega. Kui Euroopa
tõendikogumismääruse kohaselt peavad liikmesriigid kehtestama vajaliku korra kõikide
huvitatud isikute, sealhulgas heausksete kolmandate isikute seaduslike õiguste kaitseks, siis
uurimismääruse eelnõu art 13 näeb üksnes ette, et õiguskaitsevahendid on huvitatud isikutele
kättesaadavad vastavalt siseriiklikule õigusele ja uurimismääruse koostamise sisulisi põhjusi
võib vaidlustada üksnes hagi esitamisega määruse koostanud riigi kohtul. Seega tuleb lisaks
siseriiklikult ettenähtud menetlusõiguslikele tagatistele arvestada EIÕKonv artiklist 6
tuleneva igaühe õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele.
36
II. TEABE JA TÕENDITE VAHETAMISE RAAMOTSUSED. EESTI ÕIGUSAKTIDE
VASTAVUS POLITSEI- JA ÕIGUSALAST KOOSTÖÖD REGULEERIVATELE
RAAMOTSUSTELE
Käesolevas peatükis käsitletakse eelkõige teabe ja tõendite vahetust reguleerivad, aga ka teisi
politsei- ja õigusalast koostööd reguleerivaid raamotsuseid ja uuritakse, kuidas need
raamotsused on KrMS-i ja teistesse seadustesse inkorporeeritud. Raamotsuse rakendamisega
seoses tuleks siinkohal tähelepanu juhtida sellele, et liikmesriigid on kohustatud uusi
õigusakte vastu võtma niivõrd, kuivõrd see on vajalik raamotsustest tulenevate eesmärkide
täitmiseks. Kui õigussüsteem tervikuna juba sisaldab õiguslikult siduvaid norme, mis tagavad
raamotsuse täieliku rakendamise, ei ole vaja uusi õigusakte vastu võtta. Lisaks ei pea
rakendusaktidel olema raamotsusega sama sõnastus, vähemalt juhul, kui lõpptulemus tagab
raamotsusega reguleeritud normide täieliku rakendamise ning loob piisavalt selge ja täpse
õigusliku olukorra. Ka Riigikohus on märkinud116
, et nõukogu raamotsus on õigusallikas, mis
on liikmesriigile siduv oma eesmärgi osas, jättes selle täitmise viisi iga riigi enda otsustada.
Seega on oluline tähele panna, et kuigi liikmesriigile jääb pädevus enda riigisisest
õigussüsteemi, normitehnikat ja õiguspraktikat arvestades määrata, kuidas täpselt
raamotsusest nähtuvad põhimõtted ellu viia, peab lõpptulemusena riigisiseselt kehtiv õigus
vastama raamotsuses sätestatule.
2.1. Eesti õigusesse ülevõetud raamotsused
Töö kirjutamise raames on tuvastatud, et KrMS-i on üle võetud ühiseid uurimisrühmasid,
Euroopa arestimismäärust, rahaliste karistuste ja konfiskeerimisotsuste tunnustamist
käsitlevad raamotsused. Lisaks on nõukogu vastu võtnud raamotsuseid, mille rakendamiseni
on veel aega. Käesoleva töö mahtu arvestades on tähelepanu suunatud raamotsuste peamistele
koostööd reguleerivatele sätetele, nagu otsuste tunnustamine ja viivitamatu täitmine,
tunnustamise ja täitmise edasilükkamine, kahepoolse karistatavuse nõue ja koostööst
keeldumise alused. Raamotsustest tulenevatel rohketel detailidel ei peatuta.
116
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärus 2. märtsist 2009 nr 3-1-1-1-09, Euroopa arestimismääruse alusel I.A. vara arestimise asjas. - RT III 2009, 11, 76, p 9.1.
37
2.1.1. Ühine uurimisrühm (raamotsus 2002/465/JSK)
Piiriülese kuritegevuse kasv ja terrorismi levik ajendasid liikmesriike vastu võtma õigusliku
vahendi, millega nähakse ette ühtlustatud eeskirjad ühiste uurimisrühmade loomise ja
toimimise kohta. Mitteametlikud uurimisrühmad tegutsesid tegelikult juba varem, kuid nende
tegevus ei olnud ühise õigusaktiga reguleeritud117
. Esimeseks sammuks selles suunas oli
kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni vastuvõtmine 2000. aastal,
mille artiklis 13 käsitletakse ühiseid uurimisrühmi. 2000. aasta konventsiooni ratifitseerimine
lükkus aga edasi ning mõned päevad peale 11.septembri 2001 a terrorirünnakuid esitati ühiste
uurimisrühmade raamotsuse ettepanek118
. Konventsiooni edasilükkumise tõttu võttiski
nõukogu 13. juunil 2002. aastal vastu raamotsuse 2002/465/JSK119
ühiste uurimisrühmade
kohta, et eelkõige võidelda terrorismi vastu. Raamotsus põhineb 2000. aasta konventsiooni
artiklitel 13, 15 ja 16 ning on tegelikult konventsiooni täpne koopia.
Mis puudutab raamotsuse rakendamist, siis raamotsuse artikli 4 kohaselt pidid liikmesriigid
raamotsuse järgimiseks rakendama vajalikud meetmed 1. jaanuariks 2003 a. Ainult kolm
liikmesriiki (Taani, Läti ja Soome) võtsid aga ülevõtmist käsitlevad õigusaktid vastu
nimetatud tähtajaks120
. Siinkohal võib segadust tekitada asjaolu, et ettenähtud tähtajaks
rakendas vajalikke meetmeid ka Läti. Seetõttu tuleks meeldetuletuseks märkida, et raamotsus
on koopia 2000. aasta konventsioonist, mis seletab asjaolu, et Läti viis vajalikud sätted
siseriiklikusse õigusesse juba enne liitumist EL-ga 1.mail 2004. aastal. Pärast 11. märtsil 2004
a Madridis toime pandud terrorirünnakuid kutsus Euroopa Ülemkogu liikmesriike 2004. aasta
juuniks raamotsuse täielikuks rakendamiseks vastu võtma meetmeid, samuti Europoli ja
Eurojusti esindajate kaasamise tagamiseks ühiste uurimisrühmade töösse niipalju kui
võimalik. Siiski ei olnud 2004. aasta juuniks paljud liikmesriigid ikka veel vajalikke
rakendusakte vastu võtnud121
. Raamotsus ise kaotab kehtivuse pärast seda, kui 2000. aasta
vastastikuse õigusabi konventsioon on jõustunud kõigis liikmesriikides. Konventsiooni
mitteratifitseerinud liikmesriigid saavad ühise uurimisrühma luua raamotsusele tuginedes,
117
Komisjoni aruanne ühiseid uurimisrühmi käsitleva nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse ülevõtmise kohta. Brüssel 7. jaanuar 2005. KOM (2004) 858 lõplik, lk 2.
118 C. Rijken., G. Vermeulen. The Legal and Practical Implementation of JITS: the Bumpy Road from EU to Member State Level. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 14.
119 Nõukogu raamotsus 2002/465/JSK, 13. juuni 2002, ühiste uurimisrühmade kohta. - EÜT L 162, 20.6.2002, lk 1- 3.
120 Komisjoni aruanne ühiseid uurimisrühmi käsitleva nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse ülevõtmise kohta. Brüssel 7. jaanuar 2005. KOM (2004) 858 lõplik, lk 3.
121 Ibid, lk 3.
38
kuid seda eeldusel, et nad on raamotsuse oma siseriiklikusse õigusesse üle võtnud. Autorile
viimastel teadaolevatel andmetel ei olnud veel 2009. aasta juuni seisuga konventsiooni
ratifitseerinud Itaalia ja Kreeka.
Ühiste uurimisrühmade raamotsus võimaldab ühe õigusabi koostöö vormina moodustada
keeruliste ja mahukate kriminaalasjade menetlemiseks uurimisrühmasid. Samas ei piirata
raamotsusega uurimisrühmade moodustamist ka muudel juhtudel (art 1). Seejuures
lähenetakse raamotsuse sõnastuse kohaselt ühise uurimisrühma mõistele mitte niivõrd kuriteo
raskusastme seisukohast, vaid pigem kuriteo rahvusvahelise ja piiriülese mõõtme seisukohast
(art 1). Uurimisrühma moodustamine on otstarbekas siis, kui kahes või enamas riigis tuleb
paralleelselt teostada suurel hulgal menetlustoiminguid, mis tavalise õigusabi puhul tähendaks
iga üksiku toimingu tegemiseks õigusabitaotluste esitamist122
. KrMS-s on ühise uurimisrühma
moodustamise võimalus ette nähtud §-s 471, mis kannab pealkirja „riikidevaheline
uurimisrühm“. Erinevalt raamotsusest KrMS § 471 lg 1 kriminaalasja erilist keerukust või
mahukust ei nimeta, vaid riikidevahelise uurimisrühma moodustamine peab olema kuritegude
kohtueelse uurimise tulemuslikkuse huvides. Seega võib KrMS kohaselt riikidevahelise
uurimisrühma moodustada alati, kui võib eeldada, et see võiks kaasa aidata
kriminaalmenetluse tulemuslikkusele ning KrMS ei sea uurimisrühma moodustamiseks
sarnaselt raamotsusega kuriteokoosseisudest tulenevalt konkreetseid piire.
Ühine uurimisrühm moodustatakse vastava kokkuleppe alusel, milles määratakse kindlaks
uurimisrühmas osalevad liikmed, uurimisrühma eesmärk ja kestus (art 1 lg 1). Mis puudutab
uurimisrühma moodustamise ettepanekut, siis viitab raamotsuse art 1 teises lõikes 2000. aasta
konventsioonile, kuid sättega ei reguleerita ettepaneku esitamise täpset vormi (nt õigusabi
taotluse vormis) ega ettepaneku esitamiseks pädevat isikut, seega on raamotsusega jäetud
uurimisrühma moodustamise ettepaneku esitamise viis ja vorm liikmesriikide otsustada. Küll
aga eelneb ühise uurimisrühma kokkuleppele alati ühe liikmesriigi taotlus ja Eesti poolt
taotlust pädev esitama ja välisriigi taotlusega nõustuma Riigiprokuratuur või Eurojusti Eesti
liige (KrMS § 471 lg 1¹). Seega tuleb Riigiprokuratuuri pädevusest lähtuvalt uurimisrühma
moodustamine kõne alla siiski eelkõige rahvusvaheliste organiseeritud kuritegevuse juhtumite
puhul.
122
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 55.
39
Lisaks uurimisrühmas osalevate liikmete, uurimisrühma eesmärgi ja kestuse
kindaksmääramisele tuleks uurimisrühma moodustamise läbirääkimiste faasis kindlasti
esitada küsimus, kas vastavas asjas on üldse vajalik ühist uurimisrühma moodustada123
.
Piiriülese ühise uurimisrühma tegutsemine on kulukas, mistõttu on eriti oluline, et see
moodustataks üksnes siis, kui on teadvustatud nii rühma moodustavate liikmete ühine
probleem kui ka moodustamise vajadus, mis tähendab, et ühine uurimisrühmal peaks
eeldatavalt olema lisaväärtus võrreldes liikmesriigi sisese menetlusega. Samuti tuleks kaaluda,
kas eesmärke oleks võimalik saavutada ka vähem kulukalt.124
Uurimisrühma moodustamise
läbirääkimistesse tuleks seetõttu kaasata kriminaalmenetlust juhtivad prokurörid, et nad
saaksid kaasa rääkida nii uurimisrühma moodustamise eesmärgi ja vajaduste125
, samuti
uurimisrühma moodustamise vajalikkuse osas. Samadel põhjustel tuleks läbirääkimiste faasi
kaasata ka uurimisrühmas osalevad politseiametnikud. Uurimisrühma moodustamine ise
eeldab liikmesriikide õigusasutuste ja õiguskaitseasutuste töötajate teadlikkust sellisest
võimalusest, mistõttu võib praktikas uurimisrühma moodustamise takistuseks saada just
vähene teadmine kõnealusest instrumendist. Seega võib järeldada, et uurimisrühma
moodustamise eelduseks on kohtueelset menetlust juhtiva prokuröri ja menetleja(te) tihe
koostöö.
Raamotsuses nimetatakse ühise uurimisrühma liikmeid, kes esindavad teisi liikmesriike peale
liikmesriigi, kus rühm tegutseb, lähetatud liikmeteks (art 1 lg 4). Ehk siis raamotsuse kohaselt
on rühma liikmed lähetatud liikmed siis, kui nad tegutsevad väljaspool oma riiki, kuid ühes
rühma moodustanud liikmesriigis. KrMS sõnastuse kohaselt võivad menetlustoiminguid teha
asukohariigi ja välisriigist pärit rühma liikmed (KrMS § 471 lg 2-4). Nimetatud mõisted on
KrMS-s kasutusel juhuks, kui lepinguga on uurimisrühma asukohaks määratud asukohariigina
üks riik ja välisriigina seal tegutsev teine riik, ehk siis sellisest rõhutusest nähtuvalt on
asukohariigi ja välisriigi eristamine formaalselt kohane üksnes juhul, kui ühise uurimisrühma
asukohaks ongi vaid üks liikmesriik126
. Ühist uurimisrühma saavad aga moodustada rohkem
kui kaks liikmesriiki ning ühine uurimisrühm võib paralleelselt tegutseda enam kui ühes
liikmesriigis, mistõttu ei ole KrMS sõnastus selles osas täpne.
123
E. De Wree. Law Enforcement Information Exchange in the Pre-Operational Phase of JIT. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 60.
124 C. Rijken. Conclusions and Recommendations. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 222.
125 E. De Wree. Law Enforcement Information Exchange in the Pre-Operational Phase of JIT. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 66.
126 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 56.
40
Kuigi raamotsuse ja KrMS kohaselt ei ole ühiste uurimisrühmade moodustamine seotud
loetletud konkreetsete kuritegudega, tuleb rõhutada, et uurimisrühmasid ei saa siiski
moodustada nn igaks juhuks. Uurimisrühmasid võib nii raamotsuse kui sellele vastava KrMS
§ 471 kohaselt moodustada üksnes konkreetsel eesmärgil ja määratud tähtajaks. Tähtaega
võib vastastikusel nõusolekul pikendada. Kuna planeeritavat tähtaega ei pruugi aga praktikas
kriminaalasja keerukuse ja mahukuse tõttu olla alati võimalik kindlaks määrata, ei ole
uurimisrühma loomise tähtaja kindlaksmääramine autori arvates siiski asjakohane. Pigem
peaks kokkulepe olema suunatud kuriteo tulemuslikuks menetlemiseks tähtajast sõltumata
ning uurimisrühma tegevuse saaks nagu selle moodustamise- lõpetada kokkuleppel.
Ühised uurimisrühmad ei ole seotud üksnes ühe liikmesriigi territooriumiga, kuid on oma
tegevuses piiratud siiski uurimisrühma moodustanud liikmesriikide territooriumitega, nad
võivad tegutseda kõikides rühma moodustanud liikmesriikides. Seega ei ole iga üksiku
menetlustoimingu taotlemiseks vajalik esitada klassikalisele koostööle iseloomulikku
aeganõudvat õigusabitaotlust, mis aitab oluliselt lihtsustada ja kiirendada menetluse
läbiviimise aega. Kuna uurimisrühma eesmärgiks on koguda tõendeid nende kasutamiseks
kohtumenetluses, siis peaksid riigid aegsasti mõtlema ka sellele, millises riigis kavatsetakse
süüdistus esitada ja sellest lähtuvalt määratlema uurimisrühma asukoha127
. Ka raamotsuses on
viidatud, et uurimisrühm moodustatakse ühes liikmesriikidest, kus tõenäoliselt tuleb uurimine
läbi viia (art 1 lg 1b). Praktikas ei pruugi see muidugi alati täpselt kindlaksmääratav olla.
Uurimisrühma liikmed peavad arvestama, et rühma tegevus peab olema kooskõlas selle
liikmesriigi seadustega, kus uurimisrühm tegutseb (raamotsuse art 3b, KrMS § 471 lg 2).
Ühised uurimisrühmad on sellega näiteks, kuidas liikmesriigid jagavad julgeoleku tagamiseks
teiste liikmesriikidega oma suveräänsust128
. Kooskõla selle liikmesriigi seadustega, kus
uurimisrühm tegutseb, on uurimisrühma tegevuse legitiimsuse ja hilisemate tõendite
aktsepteeritavuse aspektist ülioluline. Selle nõude järgimine võib aga praktikas probleeme
tekitada, sest ühest liikmesriigist pärit uurimisrühma liikmed ei pruugi ega tõenäoliselt olegi
täpselt kursis teiste uurimisrühmas osalevate liikmesriikide õigusaktidega. Seetõttu on
raamotsusega ette nähtud, et rühma juhib eeluurimises osaleva pädeva asutuse esindaja sellest
liikmesriigist, kus rühm tegutseb (art 1 lg 3a), samuti on raamotsusega reguleeritud
127
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 56.
128 B. Zagaris. Mutual Assistance and International Organizations. European Council Issues Framework Decision on Joint Investigation Teams. International Enforcement Law Reporter. Volume 18 Issue 9, September, 2002, 3 pp.
41
ametnikega seotud kriminaalvastutus (art 2). KrMS-s seoses uurimisrühmade liikmete
tegevusega eraldi vastutust reguleeritud ei ole, mis on aga nii KrMS kui raamotsuse
kontekstist arusaadav, kuna Eesti territooriumil tegutseva uurimisrühma tegevusele ja
vastutusele rakendatakse niikuinii Eesti seadusandlust.
Raamotsuse art 1 lg 3a kohaselt on rühma juhiks eeluurimises osaleva pädeva asutuse esindaja
sellest liikmesriigist, kus rühm tegutseb ning rühma juht tegutseb talle siseriikliku õigusega
antud volituste piires. KrMS § 471 lg 2 näeb vastavalt ette, et asukohariigi (selle liikmesriigi,
kus uurimisrühm tegutseb) pädev õigusasutus määrab uurimisrühma juhi ja tagab rühma
tegevuse organisatsioonilised ja tehnilised tingimused. Eestis on selleks pädevaks asutuseks
Riigiprokuratuur. Uurimisrühma tegevuse eest vastutav rühma juht koordineerib
uurimisrühma tegevust uurimisrühma moodustanud liikmesriikides, seega on tal ülevaade
erinevates riikides uurimisrühma moodustamise eesmärgil läbiviidavatest
uurimistoimingutest, mis vähendab nende dubleerimise riski129
. Siinkohal tuleb aga märkida,
et uurimisrühma tegevusega saadud teabe kättesaadavus uurimisrühma juhile võib praktikas
tulenevalt riikide seadusandlusest problemaatiline olla. Seda juhul, kui uurimisrühma juht on
pärit ühest liikmesriigist, teave saadakse aga teisest uurimisrühmas osalevast riigist. Lisaks
võib praktikas probleeme tekitada rühma juhi määramine siis, kui tegemist on rohkem kui
kahe uurimisrühmas osaleva liikmesriigiga.
Raamotsus võimaldab ühise uurimisrühma lähetatud liikmetel viibida läbiviidavate
uurimistoimingute juures selles liikmesriigis, kus rühm tegutseb (art 1 lg 5). KrMS-s sellist
võimalust eraldi ette nähtud ei ole. Lisaks läbiviidavate uurimistoimingute juures viibimisele
võimaldab raamotsus lähetatud liikmetel uurimisrühma ülesandel läbi viia teatud
uurimistoiminguid (art 1 lg 6). KrMS-s vastab sellele § 471 lg 3, mille kohaselt võivad ühise
uurimisrühma juhi teadmisel ja uurimisrühmas osalevate riikide pädevate õigusasutuste
nõusolekul menetlustoiminguid teha ka välisriigist pärit rühma liikmed. KrMS sellisest
sõnastusest võib aru saada mitmeti. Nimelt võib sätet tõlgendada selliselt, et välisriigi puhul
on silmas peetud uurimisrühmas mitteosalevat liikmesriiki või hoopis kolmandat riiki. Mõiste
välisriigist puhul on siin aga ilmselt silmas peetud siiski uurimisrühmas osaleva liikmesriigi
liikmeid, kes tegutsevad teise liikmesriigi kui oma territooriumil ehk siis raamotsuse mõistes
lähetatud liikmeid.
129
C. Rijken., G. Vermeulen. The Legal and Practical Implementation of JITS: the Bumpy Road from EU to Member State Level. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 50.
42
KrMS §-s 471 kasutatud mõisted tekitavad segadust aga veelgi. Raamotsus näeb ette, et kui
ühisel uurimisrühmal on vaja teha uurimistoiminguid ühes rühma moodustanud
liikmesriikidest, võivad sellest liikmesriigist rühma lähetatud liikmed oma riigi pädevatelt
asutustelt taotleda nende toimingute läbiviimist. Selliseid uurimistoiminguid viiakse läbi nii,
nagu siseriikliku eeluurimisegi puhul (art 1 lg 7). Silmas on peetud, et uurimisrühmas
osalevad liikmed ei pea teatud toiminguid oma liikmesriigis teostama ise, vaid võivad seda
vajadusel lasta teha siseriikliku taotluse alusel. Ka Eestis mõistetakse selle all siseriiklikke
taotlusi üksikute menetlustoimingute teostamiseks (KrMS § 215 lg 2). Kui vaadata aga KrMS
§ 471 lg 4 sõnastust, siis sätestab see järgmist: kui uurimisrühma tegevuses tekib vajadus
korraldada menetlustoiminguid väljaspool asukohariiki, võib uurimisrühma liige taotleda, et
menetlustoimingu teeb uurimisrühmas osaleva riigi pädev uurimisasutus oma territooriumil
oma riigi menetlusseaduse kohaselt. Taaskord tekitab KrMS-s kasutatud mõiste väljaspool
asukohariiki segadust ja on ebatäpne. Nimelt võib uurimisrühma tegevuse raames raamotsuse
sõnastuse kohaselt siseriiklikult teatud toimingu läbiviimist taotleda ka KrMS mõttes
asukohariigis, ehk siis liikmesriigis, kuhu liikmed teistest liikmesriikidest on lähetatud.
KrMS-i väljaspool asukohariiki sõnastus sellise võimaluse aga välistab.
Uurimisrühma eelisteks võrreldes klassikalise rahvusvahelise koostööga on võimalus vahetult
jagada teavet ühise uurimisrühma liikmete vahel ametlikke taotlusi esitamata, võimalus
vahetult taotleda uurimistoimingute teostamist, viibida uurimistoimingute tegemise juures130
,
vajadusel tegevust koordineerides, võimalus suurendada erinevate riikide praktikute vahelist
vastastikust usaldust, saada piiriülese kuritegevuse vastu võitlemise ja koordineerimisega
tegelevate organisatsioonide Europoli ja Eurojusti abi ning võimalus kasutada potentsiaalselt
kättesaadavat rahastamist131
. Praktikas ongi Europoli ja Eurojusti esindajad kaasatud
uurimisrühma moodustamise ja tegutsemiskoha läbirääkimistele. Lisaks on Europolil
uurimisrühmade tegevusega seoses keskne roll jälitusteabe koordineerimisel, analüüsimisel ja
pideval ajakohastamisel132
. Europoli ja Eurojusti osalemise vajaduses on samas ka kaheldud.
Mis puudutab Europoli keskset rolli jälitusteabe koordineerimisel, siis on seda kritiseeritud
etteheitega, et Europoli kaudu liikuv teave peab tegelikult läbima lisakanali ja võtab seetõttu
130
Uurimistoimingute juures viibides on võimalik vahetult osaleda tõendite ja teabe kogumisel, mis võimaldab veenduda teabe ja tõendite kogumise vastavuses menetlusõiguslikele tagatistele ja nende kogumise vastuvõetavuses.
131 Ühiseid uurimisrühmi käsitlev juhend. Brüssel, 23. september 2009. Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.europol.europa.eu/jit/manual/et.pdf, 9. aprill 2001, lk 3.
132 C. Rijken., G. Vermeulen. The Legal and Practical Implementation of JITS: the Bumpy Road from EU to Member State Level. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 3.
43
väärtuslikku lisaaega.133
Europoli ja Eurojusti osalus ühistes uurimisrühmades peaks olema
õigustatud ja liikmesriikide poolt aktsepteeritud siis, kui see osalus muudab võrreldes
kahepoolsete koostöövormidega uurimise efektiivsemaks134
. Tõenäoliselt muutub nende roll
oluliseks just nende uurimisrühmade puhul, mille on moodustanud rohkem kui kaks
liikmesriiki135
. Sellisel juhul osutub uurimisrühma tegevuse koordineerimine ja
kooskõlastamine eriti tähtsaks.
Uurimisrühma peamiseks eeliseks on seega vahetu teabevahetus, kuid seejuures tuleb lisaks
liikmesriikide siseriiklikest õigusaktidest tulenevatest piirangutest arvestada ka raamotsusest
tulenevate uurimisrühma liikmena saadud teabe kasutamise piirangutega. Nimelt võib
selliselt saadud teavet kasutada eelkõige uurimisrühma eesmärgi saavutamiseks, samuti
teatud tingimustel teiste kuritegude menetlemiseks, otsese ja tõsise avalikku julgeolekut
ähvardava ohu vältimiseks ning muudel eesmärkidel, kui rühma moodustanud liikmesriigid
on selles kokku leppinud (art 1 lg 10). Samad teabe eesmärgipärase kasutamise tingimused
on ette nähtud ka KrMS § 471 lg-s 5. Eeltooduga seoses tuleb tähele panna, et raamotsuses
käsitletakse teabe, mitte tõendite vahetamist, mis tähendab, et kui liikmesriik ei ole oma
siseriiklikes õigusaktides ette näinud uurimisrühma tööga seoses tekkinud tõendite
vahetamise võimalust, tuleb tõendite edastamiseks kasutada tavapärast õigusabi vormi136
.
KrMS riikidevahelist uurimisrühma käsitlevas §-s 471 ega muudes KrMS sätetes sellist
uurimisrühma tööga seoses tekkinud tõendite vahetamise võimalust ette nähtud ei ole.
Liikmesriikide siseriiklike õigusaktide erinevusest tõusetuvad praktikas probleemid eelkõige
seoses uurimisrühma liikmete vahelise teabevahetuse ning saadud teabe tõendina
kasutamisega ning põhiliseks probleemiallikaks on jälitustegevusega saadud teabe jagamine
ja tõendina kasutamine. Nimelt sõltub teabe vahetu avaldamine uurimisrühma lähetatud
liikmetele selle riigi seadusandlusest, kus rühm tegutseb ja sõltuvalt liikmesriigist võib
seetõttu teabevahetusel oluliseks takistuseks saada. Teabevahetus aga ongi uurimisrühma
peamiseks eeliseks. Näiteks sõltub telefoni pealtkuulamisega saadud teabe edastamine igast
133
A. Herz. The Role of Europol and Eurojust in Joint Investigation Teams. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 192.
134 Ibid, p 195.
135 Ibid, p 197.
136 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 57.
44
uurimisrühmas osalevast liikmesriigist137
. Jälitustoimingutega saadud teabe
kriminaalmenetluses tõendina kasutamine sõltub uurimisrühmades osalevate liikmesriikide
õigusaktidest, näiteks Ühendkuningriigis teostatud salajasel pealtkuulamisel saadud teavet ei
saa tõendina kasutada teises uurimisrühmas osalenud liikmesriigis138
.
Lisaks liikmesriikide seadusandluse erinevusele võib oluliseks takistuseks teabe vahetamisel
olla ka asjaolu, et liikmesriigid ei ole tegelikult kuidagi kohustatud informatsiooni
vahetama139
. Seega ei ole uurimisrühma liikmete vaheline teabevahetus tegelikult kuidagi
garanteeritud ning liikmesriike ei saagi seda tegema sundida. Ühine uurimisrühm
moodustatakse mitme riigi ühisel eesmärgil ja seega on alati mängus rühma moodustanud
mitme riigi huvid. Seetõttu võib järeldada, et teatud informatsiooni on uurimisrühmas
osalevad liikmesriigid vastavalt oma siseriiklikule seadusandlusele valmis enda huvidest
tulenevalt jagama. Mis puudutab aga teabe vahetamist osas, mis parasjagu konkreetsele
liikmesriigile otseselt vajalik ei ole, siis põhineb teabevahetus eelkõige uurimisrühmas
osalevate liikmete heatahtlikkusel ja kindlasti ka vastastikusel usaldusel. Seega on lisaks
siseriiklikele koostööd võimaldavatele õigusaktidele oluliseks faktoriks vastastikune usaldus.
Mida suurem on vastastikune usaldus, seda tõenäolisem on uurimisrühma eesmärgi
saavutamine.
Eesti praktikas oli seoses teabevahetusega kuni 2010 a sügiseni probleemiks see, et RSVS
kohaselt ei saanud uurimisrühma Eesti liikmed välisriigi liikmetele jälitusteavet vahetult
edastada, mis pärssis oluliselt uurimisrühma tegevust140
. Takistuse kõrvaldamiseks täiendati
18.11.2010 a jõustunud RSVS redaktsiooni paragrahvi 35 lõikega § 5¹, mille kohaselt võib
välisriigile, rahvusvahelisele organisatsioonile või rahvusvahelise kokkuleppega loodud
institutsioonile korrakaitselist piiratud taseme jälitusteavet sisaldavat riigisaladust edastada
pädev jälitusasutus või prokuratuur, kui selline kohustus on vajalik riikidevahelise
uurimisrühma töös, kui teabe vastuvõtja tagab kaitse edastatava teabe avalikuks tuleku eest.
Seaduse § 35 lõikes 6 tehti samuti muudatus, mille kohaselt ei ole korrakaitselist piiratud
taseme jälitusteavet sisaldavat riigisaladust vajalik enam eelnevalt riigi julgeoleku volitatud
esindaja juures registreerida. Seega alates 18.11.2010 a saavad jälitusasutus või prokuratuur
137
A. Balcaen. Law Enforcement Information Exchange in the Operational Phase of a JIT. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, p 96.
138 Ibid, p 153.
139 Ibid, p 109.
140 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 57.
45
piiratud taseme jälitusteavet ise vahetult edastada ega pea kasutama Siseministeeriumi
teenust postitamisel ega erakorralistel juhtudel taotlema riigi julgeoleku volitatud esindaja
luba, kui on näiteks vajadus teave üle anda välisriigi sideohvitserile või kohale viia jms.
Samuti ei pea enam edaspidi sellist teavet eelnevalt Kaitseministeeriumis registreerima.
Käesoleva alapeatüki lõpus oleks asjakohane peatuda ka Eesti praktikal seoses
uurimisrühmadega141
. Esimene Eesti osalusega uurimisrühm moodustati 2007. aastal ning
sellest ajast alates on Eesti kokku osalenud 15 uurimisrühma töös. Peale esimese Eesti
osalusega uurimisrühma 2007. aastal oli paus kuni 2009. aastani, mil moodustati 4
uurimisrühma, 2010. aastal moodustati 7 Eesti osalusega uurimisrühma ning 2011. aasta
kolme esimese kuuga on moodustatud 3 uurimisrühma. Seega on ühiste uurimisrühmade
moodustamine järjest sagenenud. Peamiseks koostööparteriks Eestile on olnud Soome, kelle
osalusel on moodustatud 10 ühist uurimisrühma. Samuti on Eesti osalenud ühises
uurimisrühmas Lätiga (4 korda), Rootsiga (3 korda), Ühendkuningriigiga (2 korda), Leeduga
(1 kord) ja Maltaga (1 kord). Uurimisrühma moodustamise eesmärgiks on peamiselt olnud
narkokuriteod (4 korda). Lisaks on uurimisrühmad moodustatud järgmiste kuritegude
uurimiseks: mõrv (2), rahapesu (2), vargus suures ulatuses (2), piraatlus (1), salakaubavedu
(1), prostitutsioonile kaasaaitamine (1), arvutikelmuse ettevalmistamine (1) ning välismaalase
ebaseaduslik toimetamine üle Eesti Vabariigi riigipiiri (1). Uurimisrühmad on moodustatud
nn eriti raskete kuritegude uurimiseks.
2.1.2. Euroopa arestimismäärus (raamotsus 2003/577/JSK)
EL-s võidakse nõukogu raamotsuse 2003/577/JSK142
alusel vara või tõendid arestida, kui
neid on vaja kasutada kriminaalmenetluse käigus või kui need on vaja konfiskeerida.
Nimetatud raamotsusega nähakse ette eeskirjad ühe liikmesriigi õigusasutuse poolt
kriminaalmenetlusega seoses tehtud arestimisotsuse viivitamata tunnustamiseks ja täitmiseks
ilma lisaformaalsusteta teise liikmesriigi territooriumil (art 5). Lisaformaalsusteta
tunnustamise ja täitmise nõudele vastab KrMS § 508-7, mille kohaselt tuleb Euroopa
arestimismäärus läbi vaadata viivitamata ja otsustada selle saamisest arvates 24 tunni jooksul
täitmise lubatavus, täitmisest keeldumine, täitmise edasilükkamine või taotlevalt riigilt
võimaluse korral lisaandmete nõudmine. Raamotsuse art 14 lg 1 kohaselt kohustusid
141
Andmed pärinevad 25.03.2011 a seisuga Riigiprokuratuurist. 142
Nõukogu raamotsus 2003/577/JSK, 22. juuli 2003, vara või tõendite arestimise otsuste täitmise kohta Euroopa Liidus. ELT L 196, 2.8.2003, lk 45- 55. Parandus ELT L 374, 27.12.2006, lk 20.
46
liikmesriigid selle dokumendi sätete järgimiseks vajalikud meetmed kasutusele võtma 2.
augustiks 2005. Eesti viis asjakohased muudatused KrMS-i sisse riigipiiri seaduse,
karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadusega143
, mis jõustus 23.
mail 2008. Nimetatud seadusega täiendati KrMS 19. peatükki 9. jaoga - vara arestimine ja
tõendi hoiulevõtmine Euroopa Liidu liikmesriigis, mis kehtestas raamotsuses kajastatud
põhimõtted ka Eestis. Nimetatud 9. jagu ongi KrMS 19. peatükist ainus, milles on ära
nimetatud ka vastav raamotsus (KrMS § 508¹ lg 3), mille kohaselt tuleb Euroopa
arestimismääruse esitamiseks järgida raamotsuse lisas toodud vormi.
Koos Euroopa arestimismäärusega edastatakse täitvale riigile ka abistamistaotlus tõendi
üleandmiseks, vara konfiskeerimiseks või vara säilitamiseks (raamotsuse art 10 lg 1, KrMS §
508² lg 1). Raamotsuse esialgse määratluse kohaselt võis arestimisotsuse alusel arestida vara,
mis võis kuuluda kas konfiskeerimisele või tõendina kasutamisele (art 2 p c). 27.12.2006 a
paranduse kohaselt tähendab arestimisotsus piiriülese menetluse kohaldamisel mistahes
meedet, mille liikmesriigi õigusasutus on võtnud konfiskeerimisele kuuluva või tõendina
kasutatava vara ajutise hävitamise, muundamise, teisaldamise, üleandmise või käsutamise
vältimiseks. Sellele vastab ka KrMS § 508¹ lg 1, mis sõnastab Euroopa arestimismääruse
mõiste ja määratleb arestimise eesmärgi.
KrMS § 508¹ lg 2 sätete kohaselt võib arestida või hoiule võtta järgmist kriminaalasjaga
seotud vara: kuriteoga saadud vara või kuriteoga saadud vara väärtusele vastav vara; kuriteo
toimepanemise vahend; kuriteo vahetu objekt; asitõend, dokument või teabesalvestis, mis on
kriminaalmenetluses kasutatav tõendina. Riigikohus on märkinud144
, et eeltoodust nähtuvalt ei
ole arestimise või hoiulevõtmise seisukohast oluline mitte arestitava või hoiule võetava vara
omand, vaid selle suhe toimepandud kuriteoga. Seega saab Euroopa arestimismääruse alusel
Eestis arestida või hoiule võtta ka kolmandatele isikutele kuuluvat, kuid ülaltoodud loeteluga
hõlmatud vara. Euroopa arestimismääruse puhul tuleb arvestada, et selle reguleerimisala on
piiratud teises liikmesriigis asuvate tõendite arestimisega ning hilisemat tõendite edastamist
asjaomastele liikmesriikidele reguleeritakse vastastikust abistamist käsitlevate õigusaktide või
Euroopa tõendikogumismäärust käsitleva raamotsusega.
143
Riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seadus. 16. aprill 2008. - RT I 2008, 19, 132.
144 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärus 2. märtsist 2009 nr 3-1-1-1-09, Euroopa arestimismääruse alusel I.A. vara arestimise asjas. - RT III 2009, 11, 76, p 9.2.
47
Raamotsuse art 5 kohaselt tunnustavad täidesaatva riigi pädevad õigusasutused tunnustavad
arestimisotsust ilma täiendavate formaalsusteta, kui puuduvad tunnustamise või täitmise
alused. Samas on märgitud, et saadud tõendite kehtivuse tagamiseks ja tingimusel, et
formaalsused ja menetlused ei ole vastuolus täidesaatva riigi õiguse põhimõtetega, täidab ka
täidesaatva riigi õigusasutus arestimisotsuse täitmisel formaalsusi ja menetlusi, mille otsuse
teinud riigi pädev õigusasutus on selgesõnaliselt ette näinud. Nimetatud võimalus on ette
nähtud KrMS §-s 508-8 lg-s 1, mille kohaselt võib välisriigi taotlusel tõendi hoiulevõtmise
taotluse täitmisel lähtuda ka KrMS- sätestatust erinevatest menetlusnormidest, kui see ei ole
vastuolus Eesti õiguse põhimõtetega.
Erinevalt konventsioonide alusel esitatud taotlustest ei ole raamotsuse alusel vara
väljaandmisel teo kahepoolse karistamise nõue absoluutne. Erandina üldistest eeskirjadest ei
ole raamotsuse artikkel 3 lg 2 alusel võimalik teatud süütegude puhul ette näha süüteo
mõlemapoolselt süüteoks tunnistamise kontrollimist ehk kas tegu on karistatav mõlemas
asjaomases liikmesriigis. Vara väljaandmise puhul on raamotsuse kohaselt erandiks 32
kuritegu, mille korral on õigusabi andmise eelduseks üksnes asjaolu, et tegu on taotluse
esitanud riigis karistatav vähemalt kolmeaastase vangitusega. KrMS-s vastab nimetatud
raamotsuse artiklile § 508² lg 3, mille kohaselt ei või abistamistaotluse täitmisest keelduda
raamotsuses märgitud põhjusel, kui taotlus on esitatud seoses mõne KrMS § 491 lg-s 2
nimetatud kuriteoga, milles sisalduv kuritegude kataloog vastab üksüheselt raamotsuses
loetletule.
Kui tegemist ei ole raamotsuse art 3 lõikes 2 nimetatud süüteoga, võib täidesaatev riik seada
arestimisotsuse tunnustamise ja jõustamise tingimuseks, et teod, mille suhtes otsus tehti, on
täidesaatva riigi õigusaktide alusel süüteod olenemata nende koosseisu tunnustest või
kirjeldusviisist otsuse teinud riigi õigusaktides (art 3 lg 4 alt I ja II). Seejuures on raamotsuse
artiklis 7 nimetatud ammendav loetelu, millal täidesaatva riigi pädevad õigusasutused võivad
arestimisotsuse tunnustamisest või täitmisest keelduda. Keelduda võib seoses kuriteo
karistatavuse, isiku puutumatuse või immuniteedi, ne bis in idem printsiibi ja puuduliku
arestimismääruse vormiga. Raamotsusele vastavad arestimismääruse täitmist välistavad ja
piiravad asjaolud on sätestatud KrMS §-s 508³ lg-s 1. Riigikohus on seoses arestimismääruse
puuduliku vormiga märkinud145
, et kui Euroopa arestimismäärusega taotletakse kolmandale
isikule kuuluva vara arestimist või hoiulevõtmist ja arestimismäärusest ei nähtu, kuidas on
145
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärus 2. märtsist 2009 nr 3-1-1-1-09, Euroopa arestimismääruse alusel I.A. vara arestimise asjas. - RT III 2009, 11, 76, p 9.3.
48
määruses kirjeldatud vara seotud kriminaalmenetlusega või kuidas saab puudutatud kolmas
isik taotleva riigi õiguse kohaselt kaitsta enda õigusi arestitud või hoiulevõetud varale, on see
hinnatav Euroopa arestimismääruse puudusena KrMS § 5083 lg 1 p 4 mõttes, mis ei võimalda
määruse täitmist viivitamatult ja lisateavet nõudmata. KrMS § 5083 lg 4 kohaselt
Riigiprokuratuuri ülesanne muu hulgas välja selgitada, kas esineb taotluse täitmist takistavaid
asjaolusid, mis on lisateabe esitamisega kõrvaldatavad.
Konfiskeerimisele kuuluva või tõendina kasutatava vara ajutise hävitamise, muundamise,
teisaldamise, üleandmise või käsutamise vältimiseks on oluline, et iga otsus tunnustamise või
tunnustamisest ja täitmisest keeldumise kohta peab olema tehtud ja taotlevale riigile edastatud
viivitamata (raamotsuse art 5 lg 1 ja art 7 lg 3). Nimetatud nõuetele vastab KrMS § 508-5,
mis sätestab kohustuse teavitada taotleva riigi pädevat õigusasutust Euroopa arestimismääruse
täitmisega või täitmisest keeldumisega seotud või muudest asjaoludest viivitamata.
Raamotsuses on lisaks eelkäsitletule sätestatud nõuded arestimisotsuse edastamisele (art 4),
arestimise kestusele (art 6), täitmise edasilükkamise põhjustele, tunnistusele, arestitud vara
edasisele käitlemisele, õiguskaitsevahenditele ja tagasimaksmisele (artiklid 8-12). Nimetatud
artiklite ja KrMS võrdlemisel tuvastati, et seoses arestimisotsuste edastamisega ei ole KrMS-s
expressis verbis sätestatud raamotsuse art 4 lõikes 3 sätestatut, mille kohaselt juhul, kui
täitmiseks pädev õigusasutus on teadmata, teeb otsuse teinud riigi õigusasutus kõik vajaliku,
et täidesaatvalt riigilt see teave saada. Kuna KrMS §-s 508-11 kohaselt koostab ja edastab
Euroopa arestimismääruse vara või tõendi asukohajärgse riigi pädevale õigusasutusele
prokuratuur või kohus, siis peab prokuratuur või kohus pädeva asutuse sellest sättest lähtuvalt
tuvastama ning raamotsuse art 4 lõikes 3 sätestatud nõue on sellest sättest tulenevalt täidetav.
2.1.3. Rahaliste karistuste tunnustamine (raamotsus 2005/214/JSK)
24.02.2005. aasta raamotsus 2005/214/JSK146
võimaldab EL liikmesriikidel rahaliste
karistuste vastastikust tunnustamist. Täpsemalt tunnustavad ja täidavad liikmesriigid
raamotsuse alusel viivitamata ja täiendavate formaalsusteta otsuseid, mille alusel nõutakse
füüsiliselt või juriidiliselt isikult rahalise karistuse tasumist, kui sellise otsuse on vastu võtnud
raamotsuses märgitud pädev asutus (art 6 ja art 1a). Raamotsuse artiklis 1 sätestatakse ka
rahalise karistuse mõiste. Raamotsuse preambula punkt 1 kohaselt peaks see hõlbustama
liikmesriigi kohtu- või haldusasutuse poolt määratud rahaliste karistuste sundtäitmist teises
146
Nõukogu raamotsus 2005/214/JSK, 24. veebruar 2005, rahaliste karistuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta. ELT L 76, 22.3.2005, lk 16- 30. Parandus ELT L 81, 27.3.2009, lk 24.
49
liikmesriigis ning preambula punkt 4 kohaselt peaks raamotsus hõlmama ka liiklussüütegude
eest määratud rahalisi karistusi.
KrMS-s reguleerivad välisriigi kohtuotsuse ja muu asutuse otsuse tunnustamist ja täitmist ja
selle taotlemist Eesti poolt vastavalt KrMS 19. peatüki 5. ja 6. jagu. KrMS 5. jaos sätestatud
õigusalase koostöö sätted põhinevad nii konventsioonidel kui ka rahaliste karistuste
tunnustamise raamotsusel- kui tunnustatakse ja täidetakse EL liikmesriigi kohtuotsust või muu
asutuse otsust. KrMS 5. jaos on reguleeritud erinevate otsuste tunnustamise ja täitmine:
välisriigis mõistetud vangistuse, rahalise karistuse või rahatrahvi, vahistamise ja vahistuses
pidamisega seotud välisriigi kohtuotsuse tunnustamine ja täitmine, samuti on kõnealuses jaos
sätestatud konfiskeerimise täitmise erinevused, mille aluseks EL-s on omakorda vastav
konfiskeerimisotsuste tunnustamist käsitlev raamotsus. KrMS-st ei nähtu aga seda, et EL
siseselt toimub rahaliste karistuste tunnustamine ja täitmine just vastavast raamotsusest
tulenevate nõuete alusel. Seetõttu tuleb nõustuda T. Ploomiga, kes leiab, et KrMS ülesehituse
süstemaatilisuse seisukohalt oleks õigem olnud raamotsusest tulenev sätestada eraldi jaos,
nagu seda on tehtud loovutamist ja arestimist reguleerivate EL raamotsuste puhul (KrMS 19.
ptk 8. ja 9. jagu), sest sellisel viisil oleks selgelt eristatav rahaliste karistuste täitmine EL
siseselt ja praktikas kõrvaldaks see mitmeti tõlgendamise võimalused147
.
27.03.2009 a muudeti rahaliste karistuste tunnustamise raamotsust tagaseljaotsuste
tunnustamine raamotsusega 2009/299/JSK148
, millega muudeti tegelikult kõikides
raamotsustes olevat regulatsiooni isiku osavõtu kohta kohtulikust aruelust. Muudatusest alates
on rahalist karistust võimalik tunnustada ka tagaseljaotsuste puhul ehk siis rahalise karistuse
otsus võib olla tehtud tagaselja. KrMS § 477 lg 1 p 3 välistab aga taotlevas riigis mõistetud
karistuse või muu mõjutusvahendi täitmise, kui otsus on tehtud tagaselja. Seega ei ole teistel
EL liikmesriikidel võimalik Eestilt taotleda tagaselga tehtud rahaliste karistuste otsuste
tunnustamist, mistõttu on KrMS-i tulenevalt raamotsusest 2005/214/JSK vajalik muuta.
27.01.2011 a vastu võetud ja 01.09.2011 a jõustuvas KrMS muutmise seaduses149
ega
147
T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 59.
148 Nõukogu raamotsus 2009/299/JSK, 26. veebruar 2009, millega muudetakse raamotsuseid 2002/584/JSK, 2005/214/JSK, 2006/783/JSK, 2008/909/JSK ning 2008/947/JSK, edendades seeläbi isikute menetlusõigusi ja tõhustades selliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist, mis tehakse, kui asjaomane isik ei viibi isiklikult kohtulikul arutelul. ELT L 81, 27.3.2009, lk 24- 36.
149 Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus. 27. jaanuar 2011. - RT I, 23.02.2011,1.
50
17.02.2011 a vastu võetud ja 01.01.2012 a jõustuvas KrMS muutmise seaduses150
vastavat
muudatust ette nähtud ei ole.
Samuti jäeti rahaliste karistuste tunnustamise raamotsuse inkorporeerimisel KrMS-i
arvestamata siseriikliku menetluse põhimõte, mille kohaselt ei ole isikul, kes on välisriigi
otsuse tunnustamisega nõus ega soovi endale kaitsjat, selles küsimuses otsustusõigust (KrMS
§ 480). Praktikas võib probleeme tõusetuda eelkõige väärteootsuste tunnustamisel, kuna
siseriiklikus menetluses pole isikul reeglina kohustust kaitsjat omada (VTMS § 19 lg 2) ning
enamasti praktikas isikul kaitsjat ei olegi151
. Kuigi 01.09.2011 a jõustuvate KrMS
muudatustega tehakse KrMS § 45 lõikes 4 kaitsja osavõtu osas lihtmenetlustes teatud
reservatsioone, jäetakse KrMS §-s 480 sätestatud kaitsja kohustusliku osavõtu nõue
muutmata.
Lisaks esinevad KrMS regulatsioonis puudused raamotsusest tulenevate otsuste edastamise,
täitmise lõpetamise ning teabe edastamise osas. Raamotsuse art 4 lg 4 sätestab, et otsuse
teinud riik edastab otsuse korraga vaid ühele täidesaatvale riigile, KrMS-s vastav säte
puudub, mistõttu on võimalik, et otsus edastatakse korraga mitmele liikmesriigile, kus
arvatakse olevat isiku vara või sissetulek või alaline asukoht. Seega oleks mõistlik
raamotsusest tulenev nõue sätestada ka KrMS-s. Raamotsuse art 12 näeb ette, et otsuse teinud
riigi pädev asutus teavitab viivitamatult täidesaatva riigi pädevat asutust igast otsusest või
meetmest, mille tulemusena otsust ei ole enam võimalik täitmisele pöörata või on see muul
põhjusel tagasi võetud. Tegemist on otsuse täitmise aspektist olulise nõudega. KrMS
nimetatud nõuet ette nähtud ei ole, küll aga tuleb KrMS §-st 487¹ tulenevalt välisriigi
kohtuotsuse kohtuotsuse täitmine lõpetada kohe, kui taotlev riik teavitab armuandmisest,
amnestiast või karistuse muutmise taotlusest või muust otsusest, mille alusel kohtuotsust ei
ole võimalik täita. Samuti puudub KrMS-s art 14 punktis d sätestatud nõue, mille kohaselt
peab täidesaatva riigi pädev asutus viivitamatult teavitama otsuse teinud riigi pädevat asutust
otsuse täitmisest niipea, kui täitmine on lõpetatud. Siiski ei takista eelnimetatud KrMS
regulatsiooni teabe edastamisega seotud puudused täitmast raamotsusest tulenevaid eesmärke.
150
Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus. 17. veebruar 2011.- RT RT I, 21.03.2011, 2.
151 T. Ploom. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 76.
51
2.1.4. Konfiskeerimisotsuste vastastikune tunnustamine (raamotsus 2006/783/JSK)
Konfiskeerimisotsuste vastastikust tunnustamist käsitleva raamotsusega 2006/783/JSK152
kehtestatakse eeskirjad, mille alusel ühe liikmesriigi kohtud tunnustavad ja täidavad oma
territooriumil muu liikmesriigi pädeva kohtu tehtud konfiskeerimisotsust.
Konfiskeerimisotsuse tegemisele eelneb sageli varade arestimine, mis toimub raamotsuse
2003/577/JSK alusel vara või tõendite arestimise kohta. Konfiskeerimisotsuse tunnustamise
raamotsust kohaldatakse kõikide kuritegude suhtes, millega seoses on võimalik kohaldada
konfiskeerimisotsuseid. Kahepoolse karistatavuse kontrollimine on raamotsuses kaotatud
loetletud 32 kuriteo puhul (art 6). Kuritegude õigusliku kvalifitseerimise üle otsustab ainult
konfiskeerimisotsuse teinud liikmesriik.
Raamotsuse rakendamise tähtaeg oli 24. november 2008 a (art 22). Eesti ei ole aga siiani
konfiskeerimisotsuste tunnustamiseks KrMS-i muutnud selliselt, et see vastaks raamotsusele.
Tegelikult ongi kõnealuse raamotsuse rakendamise ulatus komisjoni hinnangul Euroopa
Liidu liikmesriikide siseriiklikes õigusaktides olnud osaline ja mittetäielik153
. Raamotsuse
osaline ja mittetäielik ülevõtmine liikmesriikide poolt takistab märkimisväärselt vastastikuse
tunnustamine põhimõtte täielikku ja tõhusat kohaldamist EL-s ja sellega piiratakse
kohtuasutuste võimalusi finantskuritegude vastu võitlemisel, raskendades kuritegelikul teel
saadud finantskasu omandamise takistamist154
.
Nimelt võttis raamotsuse üle ja teavitas sellest komisjoni ainult 13 liikmesriiki, seejuures
ületati raamotsusega kehtestatud tähtaega 15 kuuga. Komisjon pidas siseriiklikke
rakendussätteid raamotsusega kooskõlas olevaks eelkõige sellistes tähtsamates küsimustes
nagu kahepoolse karistatavuse kontrollimise kaotamine ja otsuste tunnustamine täiendavate
formaalsusteta. Keeldumise põhjuste analüüs näitas, et peaaegu kõik liikmesriigid lisasid
siseriiklikesse õigusaktidesse mitmeid täiendavaid põhjuseid, mis ei ole aga raamotsusega
kooskõlas.155
Lisaks eelnimetatud 13 liikmesriigile teavitasid 2010. aasta veebruari lõpuks 7
liikmesriiki komisjoni asjaomaste õigusaktide ettevalmistamisest riiklikul tasandil.
152
Nõukogu raamotsus 2006/783/JSK, 6. oktoober 2006, konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta. - ELT L 328, 24.11.2006, lk 59- 78. Parandus ELT L 81, 27.3.2009, lk 24.
153 Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja Nõukogule, mille aluseks on nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta raamotsuse 2006/783/JSK (konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta) artikkel 22. Brüssel 23.8.2010. KOM (2010) 428 lõplik, lk 13.
154 Ibid, lk 13.
155 Ibid, lk 12.
52
Ülevõtmise teatist või seda käsitlevat teavet ei esitanud 2010. aasta veebruari lõpuks 7
liikmesriiki, nende hulgas ka Eesti.156
Kõigepealt olgu märgitud, et KrMS-s on välisriigis tehtud konfiskeerimisotsust puudutatud
kolmes sättes. KrMS § 477 lg 4 sätestab, et kui taotlevas riigis tehtud konfiskeerimisotsus
puudutab menetlusvälist isikut, on selle täitmine keelatud, kui kolmandale isikule ei ole antud
võimalust oma huve kaitsta või otsus ei ole kooskõlas Eesti seaduse alusel samas asjas
tsiviilmenetluse korras tehtud kohtulahendiga. Kolmandate isikute õiguste tagamise kohta on
Riigikohus seoses Euroopa arestimismääruse raamotsusega märkinud, et kolmandate isikute
õiguste efektiivse tagamise vältimatu eeldus on, et esitatud arestimismäärusest nähtub teavet
ka selle kohta, kuidas tagatakse nende õiguste kaitse taotlevas riigis157
. KrMS 482 lg 3
kohaselt on konfiskeerimise otsustamisel kolmanda isiku osavõtt kohustuslik. Nimetatud nõue
peaks tagama kolmandale isikule oma huvide kaitse võimaluse. Samas on küsitav, kas isiku
osavõtt peaks olema kohustuslik, kui ta ise seda ei soovi. Lõpuks sätestab KrMS § 487 lg 2, et
konfiskeeritud vara suhtes kohaldatakse 5. jao sätteid, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti.
Märkida tuleb, et EL liikmesriigid ei saagi aga teisiti kokku leppida, sest
konfiskeerimisotsuste tunnustamine EL-s toimub raamotsuse 2006/783/JSK, mitte
kokkulepete alusel. Sellega KrMS regulatsioon konfiskeerimisotsuste tunnustamise ja täitmise
osas ammendub.
Raamotsuses on loetletud 32 kuritegu, mille osas toimub tunnustamine ja täitmine ilma teo
kahekordse karistatavuse kindlakstegemiseta. KrMS 5. jaos, millele KrMS § 487 lg 2 kohaselt
tuginetakse ka konfiskeerimisotsuste tunnustamisel, on loetletud aga 39 kuritegu, mille puhul
teo kahepoolset karistatavust kontrollita. Seega tuleb arvestada, et Eesti ei saa seitsme
raamotsuses loetlemata kuriteo puhul nõuda teiselt EL liikmesriigilt konfiskeerimisotsuse
viivitamata tunnustamist ja täitmist teo karistatavust kontrollimata.
KrMS ei vasta suures osas konfiskeerimisotsuste tunnustamist ja täitmist reguleerivale
raamotsusele. KrMS-s puuduvad mitmed olulised sätted, mis käsitlevad konfiskeerimisotsuste
edastamist, tagaseljaotsuste tunnustamist ja täitmist, konfiskeerimisotsuste mittetunnustamist
ja mittetäitmise või täitmise piiramist, täidesaatva riigi õiguskaitsevahendeid tunnustamise ja
täitmise peatamiseks, täitmise edasilükkamist, mitmekordseid konfiskeerimisotsuseid,
156
Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja Nõukogule, mille aluseks on nõukogu 6. oktoobri 2006. aasta raamotsuse 2006/783/JSK (konfiskeerimisotsuste suhtes vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta) artikkel 22. Brüssel 23.8.2010. KOM (2010) 428 lõplik, lk 2.
157 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärus 2. märtsist 2009 nr 3-1-1-1-09, Euroopa arestimismääruse alusel I.A. vara arestimise asjas. - RT III 2009, 11, 76, p 9.2.
53
täitmise lõpetamist, konfiskeeritud vara käsutamist, teavet täitmise tulemuste kohta,
tagasimaksmist ja kulusid. Järgnevalt käsitletakse eelnimetatud puudustest vaid olulisemaid.
Konfiskeerimisotsuse edastamisel tuleb raamotsuse kohaselt arvestada sellega, kas tegemist
on rahasummat või varaühikut käsitleva otsusega, millest sõltub liikmesriik, kuhu otsus
edastatakse (art 4). Raamotsuse art 5 sätestab, millistel juhtudel võib konfiskeerimisotsuse
edastada kas ühele või mitmele liikmesriigile. Raamotsuse art 7 käsitleb konfiskeeritava
varaühiku ja rahasumma ulatust ja konfiskeerimise viisi. Raamotsuse art 8 lg 3 sätestab
tingimused, mil täidesaatva liikmesriigi asutus peab konfiskeerimisotsust vähemalt selles
ulatuses, nagu on sätestatud samasuguste siseriiklike juhtumite korral siseriiklikus õiguses.
Raamotsuse art 4 kehtestab täidesaatva liikmesriigi konsulteerimiskohustuse otsuse teinud
liikmesriigiga nendel juhtudel, kui otsustatakse konfiskeerimisotsuse tunnustamisest ja
täitmisest keelduda või täitmist piirata. Raamotsuse art 10 näeb ette konfiskeerimisotsuse
täitmise edasilükkamise tingimused ning art 11 sätestab juhised juhtumiteks, mil liikmesriik
on saanud mitu sama isikuga seotud rahasummat või mitu sama varaühikut käsitlevat
konfiskeerimisotsust. Raamotsuse art 16 annab juhised konfiskeeritud vara käsutamiseks. Art
17 sätestab teabe esitamise kohustuse otsuse täitmise tulemuse kohta, seejuures peab
täidesaatev liikmesriik otsuse teinud riiki viivitamatult teavitama konfiskeerimisotsuse
edastamisest pädevale asutusele, igast otsusest koos selle otsuse põhjendustega
konfiskeerimisotsust mitte tunnustada, otsuse täielikust või osalisest täitmata jätmisest või
lõpetatud otsuse täitmisest ning alternatiivsete meetmete kohaldamisest.
Kõik eelnimetatud raamotsusest tulenevad kohustused on KrMS-i üle võtmata ja seega on
KrMS regulatsioon konfiskeerimisotsuste tunnustamise ja täitmise osas puudulik. Sellest
tulenevalt võib Eesti poolt konfiskeerimisotsuste edastamine kui ka teiste liikmesriikide poolt
esitatud konfiskeerimist puudutavate kohtuotsuste tunnustamine olla võimatu. KrMS-i tuleks
lisada konfiskeerimisotsuste tunnustamist ja täitmist sisaldav jagu, võttes selle
ülesehitamiseks eeskuju raamotsusest 2006/783/JSK.
2.1.5. Raamotsused, mille rakendamiseni on aega
Nõukogu on vastu võtnud mitmed raamotsuseid, mida KrMS-i ega teistesse õigusaktidesse
veel üle võetud ei ole ning mille rakendamiseks on aega. Käesoleva töö mahtu arvestades ei
ole võimalik kõikidel nimetatud raamotsustel peatuda, kuid nimetagem need siiski. Need
54
raamotsused on raamotsus 2008/909/JSK158
vabaduskaotuslike karistuste tunnustamise
raamotsus, mille rakendamise tähtaeg on 05.12.2011; raamotsus 2008/947/JSK159
mittevabaduskaotuslike karistuste tunnustamine kohta, mille rakendamise tähtaeg on
06.12.2011; raamotsus 2009/315/JSK160
karistusregistrite andmete vahetamise kohta, mille
rakendamise tähtaeg on 27.04.2012 ning vahetult enne Lissaboni lepingut jõustunud
raamotsus 2009/829/JSK161
järelevalvemeetmete rakendamise otsuste tunnustamise kohta ja
raamotsus 2009/948/JSK162
kohtualluvuskonfliktide vältimise ja lahendamise kohta, mõlema
rakendamise tähtaeg on 01.12.2012. KrMS muutmiseks on vastu võetud eelpool käsitletud
kaks KrMS muutmise seadust, mille alusel jõustuvad KrMS muudatused 01.09.2011 a ja
01.01.2011 a. Muudatustega KrMS-i eelloetletud raamotsuseid üle ei võeta. Küll aga jõustub
01.01.2012 a uus karistusregistri seadus163
, millega võetakse õigeaegselt üle karistusregistrite
andmete vahetamise raamotsus 2009/315/JSK. Järgnevalt peatutaksegi just nimetud
raamotsusel ja uuritakse, kuidas vastab uue KarRS regulatsioon raamotsusele.
Karistusregistrite andmete vahetamise raamotsusega 2009/315/JSK püütakse Euroopa
tüüpvormi loomisega parandada süüdimõistvate kohtuotsuste alast teabevahetust ja vahetatava
teabe kvaliteeti. Ühtne Euroopa vorm sisaldab kahte võrdlustabelit kuriteo liigi ja karistuse
liigi kohta, mis hõlbustavad automaatset tõlkimist ja parandavad edastatud teabe vastastikust
mõistmist. Euroopa tüüpvorm peaks võimaldama süüdimõistvate kohtuotsuse kohta andmeid
vahetada ühtsel, elektroonilisel ja masintõlkeks sobival kujul. Euroopa tüüpvormi
kasutamiseks võeti raamotsusega Euroopa tasandil süüdimõistetute kohta teabe vahetamise
parandamise eesmärgiks luua Euroopa karistusregistrite infosüsteem (ECRIS), mille kõik
liikmesriigid peavad kasutusele võtma hiljemalt aprilliks 2012164
. ECRIS seisneb
elektroonilistes ühendustes kõikide liikmesriikide karistusregistrite vahel ja selle kaudu
158
Nõukogu raamotsus 2008/909/JSK, 27. november 2008, vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil. - ELT L 327, 5.12.2008, lk 27- 46.
159 Nõukogu raamotsus 2008/947/JSK, 27. november 2008, vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite järelevalvet. - ELT L 337, 16.12.2008, lk 102- 122.
160 Nõukogu raamotsus 2009/315/JSK, 26. veebruar 2009, mis käsitleb karistusregistrite andmete vahetamise liikmesriikidevahelist korraldust ja andmete sisu. - ELT L 93, 7.4.2009, lk 23- 32.
161 Nõukogu raamotsus 2009/829/JSK, 23. oktoober 2009, Euroopa Liidu liikmesriikides vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järelevalvemeetmete rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse suhtes. - ELT L 294, 11.11.2009, lk 20-40.
162 Nõukogu raamotsus 2009/948/JSK, 30. november 2009 , kohtualluvuskonfliktide vältimise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses. - ELT L 328, 15.12.2009, lk 42-47.
163 Karistusregistri seadus. 17. veebruar 2011.- RT I, 21.03.2011, 3.
164 Nõukogu otsus 2009/316/JSK, 6. aprill 2009, Euroopa karistusregistrite infosüsteemi (ECRIS) loomise kohta raamotsuse 2009/315/JSK artikli 11 kohaldamiseks. - ELT L 093, 7.4.2009, lk 33-48.
55
vahetatakse teavet süüdismõistetute kohta kiirelt ja ühtselt arvutis kasutataval viisil.
Infosüsteem annab kohtunikele ja prokuröridele lihtsa võimaluse kasutada teavet iga EL
kodaniku varasemate karistuste kohta olenemata sellest, millistes liikmesriikides see isik on
varem süüdi mõistetud. Seega on EL tasandil olemas teave toimepandud kuritegude kohta
olenemata sellest, millisesse liikmesriiki süüdimõistetu kolib.
Uut KarRS-i on täiendatud 5. peatükiga, mis kannab pealkirja EL karistusregistrite
infosüsteem. KarRS 5. peatüki §§-des 29-32 on sätestatud karistusandmete vahetamine EL
liikmesriigiga, päringu tegemine teise liikmesriigi registrist ja vastamine teisest liikmesriigist
esitatud päringule, isikuandmete kasutamise piirangud ja andmete esitamine teisele
liikmesriigile. Raamotsuse art 4 sätestab kohtuotsuse teinud liikmesriigi kohustused, mille
kohaselt peab iga liikmesriik tagama, et iga tema territooriumil langetatud süüdimõistva
kohtuotsuse puhul kantakse riigi karistusregistrisse süüdimõistetud isiku kodakondsuse või
kodakondsuste kohta, kui tegemist on teise liikmesriigi kodanikuga (art 4 lg 1).
Kohtuotsuse teinud liikmesriigi keskasutus peab nendest andmetest ja andmete muutmisest
võimalikult kiiresti teatama teiste liikmesriikide keskasutustele (art 4 lg 2, 3). Vastavalt
KarRS § 29 lg-le 1 on liikmesriikide vahelise andmete vahetamise Eesti keskasutuseks
Justiitsministeerium. KarRS § 29 lg 2 ja 3 kohaselt edastab Justiitsministeerium ECRIS
vahendusel EL liikmesriigi kodaniku suhtes kriminaalasjas tehtud süüdimõistva kohtuotsuse
kohta andmed ja hilisemad muudatused andmetes viivitamata süüdimõistetud isiku
kodakondsusjärgsele liikmesriigile või liikmesriigile, kus on isiku alaline elukoht.
Eelnimetatud KrMS sätted vastavad raamotsuse artiklitele 3 ja 4. Süüdimõistvaid
kohtuotsuseid käsitleva teabe vahetuseks kasutatakse raamotsuse lisas sätestatud vormi.
Raamotsuse lisas toodud vormile viidatakse otsesõnu KarRS § 30 lg-s 4.
Raamotsuse art-le 6 tuginedes täpsustab KarRS § 30 need juhud, mil Justiitsministeeriumil on
õigus esitada päring teise liikmesriigi keskasutusele karistusregistris sisalduvate andmete
kohta ja vastupidi. Raamotsuse art 8 lg 1 kohaselt saadab päringu saanud liikmesriigi
keskasutus vastuse päringu teinud liikmesriigi keskasutusele riigisiseste õigusnormide,
eeskirjade või tavade kohaselt viivitamata ja mitte hiljem kui 10 tööpäeva jooksul alates
päringu kättesaamise kuupäevast. Nõudele vastab KarRS § 30 lg 5. Kui isik küsib
karistusregistrist andmeid enda kohta, on keskasutus kohustatud sellele vastama 20 tööpäeva
jooksul (raamotsuse art 8 lg 2, KarRS § 30 lg 5).
56
Raamotsuse 9 sätestab isikuandmete kasutamise tingimused. Päringu teinud liikmesriik võib
talle kriminaalmenetluse eesmärgil edastatud isikuandmeid kasutada üksnes selle
kriminaalmenetluse eesmärgil, milleks päring tehti (art 9 lg 1). Päringu teinud liikmesriik
võib talle muuks otstarbeks kui kriminaalmenetluse eesmärgil edastatud isikuandmeid
kasutada kooskõlas oma riigisisese õigusega üksnes sel eesmärgil, milleks päring tehti ja
päringu saanud liikmesriigi poolt lisas sätestatud vormil määratud ulatuses (art 9 lg 2).
Eelnimetatud nõuetest olenemata võib päringu teinud liikmesriik talle edastatud isikuandmeid
kasutada avalikku julgeolekut ähvardava otsese ja tõsise ohu ärahoidmiseks. Raamotsusele
vastavad isikuandmete kasutamise piirangud on sätestatud KarRS §-s 31. Eeltoodu põhjal
võib teha järelduse, et uus 01.01.2012 a jõustuv KarRS, millega võetakse õigeaegselt üle
karistusregistrite andmete vahetamise raamotsus 2009/315/JSK, vastab raamotsustest
tulenevatele nõuetele ja võimaldab täita raamotsusega seatud eesmärke.
2.2. Eesti õigusesse ülevõtmata raamotsused
Töö kirjutamise raames on tuvastatud, et KrMS-i ja teistesse seadustesse on üle võtmata teabe
ja jälitusteabe vahetamise, varasema karistatuse arvestamise, Euroopa tõendikogumismääruse
ja tagaseljaotsuste tunnustamise raamotsustest tulenevad kohustused, millel järgnevalt
peatutaksegi.
2.2.1. Teabe ja jälitusteabe vahetamine (raamotsus 2006/960/JHA)
Raamotsus 2006/960/JHA165
teabe ja jälitusteabe vahetamise kohta käsitleb EL liikmesriikide
õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamist. Raamotsus töötati
välja EL terrorismivastase strateegia raames ja sellega püütakse kindlat liiki teabe ja
jälitusteabe puhul tagada õiguskaitseasutustele selle kiire EL sisene vahetamine
kriminaalmenetluse või jälitusmenetluse läbiviimiseks (art 1 lg 1). Raamotsuse siseriiklikesse
õigusaktidesse ülevõtmise tähtaeg oli 19. detsember 2008 a (art 11 lg 1). Raamotsuse
preambula kohaselt on õigeaegne juurdepääs täpsele ja ajakohastatud teabele ja jälitusteabele
õiguskaitseasutuste jaoks oluline tegur kuritegude ja kuritegeliku tegevuse edukaks
avastamiseks, ennetamiseks ja uurimiseks. Kurjategijaid tuleb kontrollida ja nendega seotud
teavet kiirelt vahetada, seda eriti raskete kuritegude ning terrorismi puhul. Praegu tõkestavad
aga ametlikud menetlused, haldusstruktuurid ja liikmesriikide seadusandluses kehtestatud
165
Nõukogu raamotsus 2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. ELT L 386, 29.12.2006, lk 89- 100.
57
õiguslikud takistused tõsiselt õiguskaitseasutuste vahelist teabe ja jälitusteabe tõhusat ja kiiret
vahetamist.
Raamotsuses käsitletakse teabe ja jälitusteabena õiguskaitseasutuste valduses olevat mistahes
liiki teavet või andmeid või mistahes liiki teavet või andmeid, mis on avalik-õiguslike või
eraõiguslike ühingute valduses ja millele õiguskaitseasutustele on juurdepääs ilma
sunnimeetmeid kasutamata (art 2 lg d). Oluline on tähele panna, et raamotsusega peetakse
silmas liikmesriikidel juba olemasolevat teavet ja jälitusteavet, mida ei pea koguma (art 1 lg
1). Raamotsusega ei kohustata liikmesriike edastama teavet ja jälitusteavet õigusasutuses
tõendina kasutamiseks ega anta ka õigust sellist teavet või jälitusteavet kasutada tõendamise
eesmärgil (art 1 lg 4). Kui liikmesriik on saanud teavet või jälitusteavet kõnealuse raamotsuse
alusel ning soovib seda kasutada õigusasutuses tõendina, tuleb tal selleks saada teavet või
jälitusteavet edastanud liikmesriigilt nõusolek, kui seda eelnevalt antud ei ole. (art 1 lg 4).
Kui käsitletav raamotsus kohustab liikmesriike vahetama teavet ja jälitusteavet, siis EL
liikmesriikide vaheline juba olemasolevate ja otseselt kättesaadavate tõendite kogumine
kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil põhineb hoopis Euroopa tõendikogumismääruse
raamotsusel 2008/978/JSK. Euroopa tõendikogumismäärusest tulenevad kohustused on aga
KrMS-i täielikult üle võtmata, mis välistab tõendite edastamise tõendikogumismääruse
alusel.
Raamotsuse art 7 näeb ette omaalgatusliku teabe ja jälitusteabe vahetamise võimaluse, kuid
seda üksnes juhul, kui võib põhjendatult eeldada, et teave ja jälitusteave aitab kaasa Euroopa
vahistamismääruse raamotsuses 2002/584/JSK loetletud süütegude avastamisele,
ennetamisele või uurimisele. Põhjendatud eeldus ise eeldab seega omakorda teatud
informatsiooni olemasolu välisriigis ettevalmistatava kuriteo või välisriigis läbiviidava
kohtueelse menetluse kohta. Eesti pädev õigusasutus saab sellisel juhul teavet või
jälitusteavet välisriigile kriminaalmenetluses tõendina kasutamiseks edastada KrMS §-le 473
toetudes, milles on ette nähtud omaalgatusliku teabe edastamise võimalus. Kindlasti tuleb
jälitusteabe edastamisel aga arvestada, et omaalgatuslikult saab jälitusteavet edastada üksnes
siis, kui selline teave on vormistatud jälitusprotokollis. Nimelt rakendub siis riigisaladuse ja
salastatud välisteabe seaduse166
§ 8 p 1 teine lause, mille kohaselt kustub jälitusteabe
salastatus selles ulatuses, mis on kantud kriminaaltoimikusse. Jälitusprotokoll on KrMS §-s
166
Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus. 25. jaanuar 2007. - RT I 2007, 16, 77; RT I, 08.11.2010, 3.
58
63 nimetatud tõend, milles fikseeritud jälitusteave ei ole enam salajane ega ole seega enam
riigisaladus.
Eestis sätestab jälitustegevuse tingimused ja korra jälitustegevuse seadus167
ning tõendite
kogumise jälitustoimingutega KrMS 3. peatüki 8. jagu, mille §-des 110–112 on loetletud
jälitustoiminguga tõendite kogumise üldtingimused. KrMS jälitustoimingutega kogutud teabe
vahetamist aga ei käsitle. Kehtivas JTS-s reguleerib jälitustegevuses kogutud andmete
kasutamist üks säte- § 16 lg 4, mille kohaselt ei tohi jälitusteabe kasutamine tõendina
kriminaalasjas kaasa tuua jälitustegevuse salajaste andmete ning jälitustegevuses osalenud ja
sellesse kaasatud isikute avalikustamist ilma nende nõusolekuta. JTS jälitustegevuses
kogutud andmete edastamist välisriigile sarnaselt KrMS-le ei käsitle. Seoses jälitustegevuse
regulatsiooniga tuleb siin märkida, et 01.01.2012 a jõustuva kriminaalmenetluse seadustiku ja
teiste seaduste muutmise seadusega viiakse kehtivas JTS-s sisaldunud regulatsioon üle
KrMS-i ning eriseadustesse. Alates 01.01.2012 a muutub JTS kehtetuks, KrMS 3. peatüki 8.
jagu tunnistatakse kehtetuks ning KrMS-i täiendatakse peatükiga 3¹, mis sätestab
jälitustoimingute tegemise üldtingimused, jälitustoimingu tegemise alused ja
jälitustoimingud.
Eriseadustes sätestatakse eelkõige kehtiva JTS §-st 9 tulenev jälitusmenetluse alustamise
ajendite regulatsioon ning eriseaduste regulatsioon on eelkõige seotud vajadusega otsustada
isiku juurdepääs jälitusteabele või isiku avalikku teenistusse võtmine, julgeolekukontrolli
teostamise vajadusega, erinevate lubade andmiseks kontrolli teostamisega jms. Samuti
sätestatakse eriseadustes erinevate jälitusasutuste tegevuse spetsiifikast tulenev
jälitustegevus. Kui välja arvata tunnistajakaitse seadus168
, mida täiendatakse §-ga 171-
kaasabi osutamine välisriigi pädeva asutuse või rahvusvahelise organisatsiooni taotlusel,
puudutavad ülejäänud seadustes jõustuvad muudatused üksnes siseriiklikku jälitustegevust ja
selle raames kogutavat teavet. Seega eriseadustes jälitustegevusega saadud teabe ja
jälitusteabe vahetamist teiste EL liikmesriikidega 01.01.2012 a jõustuvate muudatustega ei
sätestata.
Jälitustoimingutega saadud teave on RSVS-st tulenevalt riigisaladus ja seetõttu on sellise
teabe saatmine välisriiki eraldi reguleeritud RSVS-s. Mis puudutab Eesti poolt jälitusteabe
vahetut edastamist välisriigile, siis enne 18.11.2010 a ei olnud piiratud taseme jälitusteavet
167
Jälitustegevuse seadus. 22. veebruar 1994. - RT I 1994, 16, 290; RT I 2009, 62, 405. 168
Tunnistajakaitse seadus. 15. juuni 2005. RT I 2005, 39, 307; RT I 2009, 62, 405.
59
võimalik pädeva õigusasutuse või prokuratuuri poolt otse välisriigile edastada. 18.11.2010 a
jõustunud muudatusega täiendati RSVS §-i 35 lõikega 5¹ ja sellest ajast alates võib Eesti
pädev jälitusasutus või prokuratuur välisriigile korrakaitselist piiratud taseme jälitusteavet
sisaldavat riigisaladust vahetult edastada, kui selline kohustus tuleneb EL õigusest ja kui
teabe vastuvõtja tagab kaitse edastatava teabe avalikuks tuleku eest. Selline EL õigusest
tulenev kohustus tulenebki kõnealusest teabe ja jälitusteabe raamotsusest 2006/960/JHA,
raamotsust ennast RSVS paraku ei maini.
Kuigi RSVS § 35 lg-s 5¹ on sätestatud, et pädev jälitusasutus või prokuratuur võib
korrakaitselist piiratud taseme jälitusteavet sisaldavat riigisaladust vahetult välisriigile
edastada, siis sellega RSVS jälitusteabe vahetuse regulatsioon ammendub. Lisaks käsitleb
RSVS üksnes jälitusteabe edastamist, mitte aga sellise teabe edastamist, mis jälitusteave ei
ole. Teabe ja jälitusteabe vahetamise raamotsus kehtestab teabe ja jälitusteabe vahetamiseks
täpsemad nõuded, mida Eesti õigusaktidesse üle võetud ei ole. Nii sätestab raamotsus teabe ja
jälitusteabe edastamise tingimused (art 3) ja ajalised piirid (art 4), teabe ja jälitusteabe
taotlemise tingimused (art 5), teabe ja jälitusteabe vahetamise sidekanalid ja keeled, (art 6)
andmekaitse nõuded (art 8), konfidentsiaalsuse (art 9) ning teabe ja jälitusteabe edastamisest
keeldumise põhjused (art 10). Eelnimetatud raamotsusega ettenähtud nõuded on Eesti
õigusesse üle võtmata. Kuna Eesti ei ole raamotsusest tulenevaid kohustusi siseriiklikusse
õigusesse üle võtnud, on Eesti koostöö teiste EL liikmesriikidega teabe ja jälitusteabe
vahetamiseks raamotsuses märgitud eesmärgil ja tingimustel välistatud.
Eelkäsitletule tuginedes saab seega kinnitada töö kirjutamise alguses püstitatud hüpoteesi, et
teabe ja jälitusteabe raamotsus on Eesti õigusesse seni üle võtmata. Järgnevalt tuleks töös
püstitatud eesmärkide täitmiseks analüüsida, millised raamotsuse sätted, millisel kujul ja
millises õigusaktis sätestada. Kõigepealt tuleks vastata küsimusele, millises õigusaktis
raamotsusest tulenevad kohustused sätestada. Nagu öeldud, on jälitusteabe saatmine välisriiki
eraldi reguleeritud RSVS-s. Seega võiks õigusaktiks, millesse raamotsusest tulenevad
kohustused üle võtta, olla RSVS. Tähelepanu tuleb seejuures juhtida asjaolule, et RSVS-s on
reguleeritud üksnes jälitusteabe edastamine, raamotsuses käsitletakse lisaks jälitusteabele ka
muud õiguskaitseasutuste valduses olevat mis tahes liiki teavet või andmeid, mis ei ole
riigisaladus. Järelikult saaks RSVS-s raamotsuse alusel sätestada üksnes jälitusteabe
vahetamise.
60
Nõukogu raamotsus 2006/960/JHA teabe ja jälitusteabe vahetamise kohta käsitleb Euroopa
Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise
lihtsustamist ja sellega nähakse teabe ja jälitusteabe vahetamise kiirendamiseks ja
lihtsustamiseks ette konkreetsed nõuded. Raamotsuse rakendamise tähtaeg oli hiljemalt
19.detsember 2006, kuid Eesti õigusesse on raamotsusest tulenevad kohustused üle võtmata.
Seega ei võimalda kehtiv õigus Eestil raamotsusest tulenevaid kohustusi täita. 01.01.2012
jõustuvate KrMS muudatustega viiakse jälitustegevuse regulatsioon üle KrMS-i ja JTS
kaotab sellest alates kehtivuse. Eriregulatsioon jälitustegevuse kohta, mida KrMS-s ei
reguleerita, sätestatakse vastavates eriseadustes ühes viidetega KrMS-le. Seega tuleb Eesti
õiguses seni puuduvad nõukogu raamotsusest 2006/960/JHA tulenevad teabe ja jälitusteabe
vahetust reguleerivad sätted üle võtta KrMS-i.
Mis puudutab aga muud õiguskaitseasutustel olemasolevat teavet, mis ei ole riigisaladus, siis
saaks raamotsusest tulenevad kohustused selles osas üle võtta KrMS-i, mille 19. peatüki 5.
jaos, mis käsitleb kriminaalmenetlusalast vastastikust abistamist ja kus on muuhulgas
reguleeritud riikidevahelise uurimisrühma tegevusega saadud teabe edastamine ja
omaalgatuslik teabeedastus. Seetõttu on ainuvõimalikuks allikaks, millega üle võtta
raamotsuses teabe edastamist käsitlevad sätted, just KrMS. Arvestada tuleb aga asjaoluga, et
01.01.2012 jõustuvate KrMS muudatustega viiakse jälitustegevuse regulatsioon üle KrMS-i
ja JTS kaotab sellest alates kehtivuse. Eriregulatsioon jälitustegevuse kohta, mida KrMS-s ei
reguleerita, sätestatakse vastavates eriseadustes ühes viidetega KrMS-le. Seega tuleks Eesti
õiguses seni puuduvad nõukogu raamotsusest 2006/960/JHA tulenevad teabe ja jälitusteabe
vahetust reguleerivad sätted üle võtta KrMS-i. Täpsemalt tuleks teabe ja jälitusteabe
vahetamise sätted lisada KrMS 19. peatüki 3. jakku. KrMS 19. peatüki 3. jagu tuleks selguse
ja arusaadavuse tagamiseks täiendada eraldi jaotisega, mis reguleeriks teabe ja jälitusteabe
vahetamist EL liikmeriikide vahel viitega selle aluseks olevale nõukogu raamotsusele
2006/960/JHA. Samuti tuleks täiendada RSVS-i kui eriseadust, mis reguleerib piiratud
taseme jälitusteavet sisaldava riigisaladuse vahetut edastamist välisriigile, viitega KrMS
vastavatele sätetele. Autori ettepanekud, millised raamotsuse sätted ja millisel kujul KrMS-s
ja RSVS-s sätestada, on esitatud käesoleva töö lisas de lege ferenda.
61
2.2.2. Varasema karistatuse arvestamine (raamotsus 2008/675/ÜVPJ)
Nõukogu on varasema karistatuse arvestamiseks vastu võtnud mitu erinevat raamotsust,
millest igaühel on oma eesmärk. Rahaliste karistuste tunnustamise raamotsus 2005/214/JSK
peaks hõlbustama kohtu- või haldusasutuse poolt määratud rahaliste karistuste teises
liikmesriigis sundtäitmist, vabaduskaotuslike karistuste tunnustamise raamotsuse
2008/909/JSK eesmärgiks on kehtestada eeskirjad selliste karistuste tunnustamiseks ja
mõistetud karistuse täideviimiseks, mittevabaduskaotuslike karistuste tunnustamise
raamotsusega 2008/947/JSK püütakse hõlbustada süüdimõistetud isikute sotsiaalset
taasintegreerumist, parandada kannatanute ja avalikkuse kaitset ja hõlbustada sobivate
tingimuslike meetmete ja alternatiivsete mõjutusvahendite kohaldamist õigusrikkujate puhul,
kes ei ela süüdimõistva otsuse teinud riigis.
Nendele raamotsustele lisandus raamotsus 2008/675/ÜVPJ169
, mis käsitleb süüdimõistvate
kohtuotsuste arvessevõtmist uutes kriminaalmenetlustes ja raamotsuse eesmärgiks on
kehtestada liikmesriikidele minimaalne kohustus võtta arvesse teistes liikmesriikides tehtud
süüdimõistvaid kohtuotsuseid. Raamotsuse preambula punktis 6 on märgitud, et erinevalt
muudest vahenditest ei ole kõnealuse raamotsuse eesmärk viia liikmesriigis täide teises
liikmesriigis tehtud otsuseid. Pigem on raamotsuse eesmärgiks võimaldada ühes liikmesriigis
tehtud varasema süüdimõistva kohtuotsuse olemasoluga kaasnevate tagajärgede arvestamist
teises liikmesriigis toimuvate uute kriminaalmenetluste puhul.
Varasemat süüdimõistvat kohtuotsust tuleks arvestada sellises ulatuses, nagu varasemate
siseriiklike süüdimõistvate kohtuotsuste tagajärgi võetakse arvesse kõnealuse teise
liikmesriigi õiguse kohaselt. Seetõttu ei sisalda raamotsus kohustust võtta arvesse varasemaid
süüdimõistvaid kohtuotsuseid näiteks siis, kui kohaldatavate õigusaktide kohaselt saadud
teave ei ole piisav, kui süüdimõistva kohtuotsuse tegemine siseriiklikult ei oleks olnud
võimalik sellise teo suhtes, mille suhtes varasem süüdimõistev kohtuotsus oli tehtud või kui
varem määratud karistust siseriiklikus õigussüsteemis ei tunta. Teavet varasemate
süüdimõistvate kohtuotsuse kohta saadakse raamotsuse art 3 kohaselt vastavalt vastastikust
õigusabi või karistusregistrite andmete vahetamist käsitlevatele õigusaktidele.
169
Nõukogu raamotsus 2008/675/ÜVJP, 24. juuli 2008, mis käsitleb Euroopa Liidu liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uutes kriminaalmenetlustes. - ELT L 220, 15.8.2008, lk 32- 34.
62
Erinevus teistest varasemate karistatavuse tunnustamise raamotsustest seisneb veel selles, et
kui teiste raamotsuste kohaselt tuleb varasemat karistatavust arvesse võtta kohtumenetluse
või karistuse täideviimise etapis, siis kõnealune raamotsus sätestab kohustuse tunnustada
teises liikmesriigis tehtud süüdimõistvat kohtuotsust siseriikliku otsusega samaväärselt lisaks
kohtumenetlusele ja karistuse täideviimise etapile ka kriminaalmenetluse kohtueelses etapis.
Varasemaid süüdimõistvaid kohtuotsuseid tuleb art 2 kohaselt kriminaalmenetluse
kohtueelses etapis muuhulgas arvesse võtta seoses eelvangistuse kohaldamise (vahistamisel)
ja kuriteokooseisu määratlemisega.
Rakendussätete kohaselt pidi liikmesriigid raamotsuse rakendamiseks vajalikud meetmed
vastu võtma 15. augustiks 2010 a (art 5 lg 1). Kuigi KrMS-s reguleerib välisriigi kohtuotsuste
tunnustamist ja täitmist 19. peatüki 5. jagu, ei ole kõnealusest raamotsusest tulenevaid
kohustusi KrMS-i üle võetud ja raamotsusest tulenevate kohustuste ülevõtmata jätmine teeb
teistes EL liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmise Eesti
õigusasutuse poolt nii kohtueelses kui kohtumenetluses problemaatiliseks, kuigi samas mitte
võimatuks. Selguse mõttes ja ka raamotsusest tuleneva kohustuse täitmiseks tuleks
raamotsuse art 3, mis sätestab teises liikmesriigis tehtud süüdimõistva kohtuotsuse
arvessevõtmise uues kriminaalmenetluses, üle võtta KrMS-i 19. peatüki 5.jakku.
2.2.3. Euroopa tõendikogumismäärus (raamotsus 2008/978/JSK)
Raamotsuses 2008/978/JSK170
kohaldatakse vastastikuse tunnustamise põhimõtet õigusalaste
otsuste suhtes tõendite kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. Euroopa
tõendikogumismääruse võib teha juba olemasolevatee ning esemete, dokumentide või
andmete kujul otseselt kättesaadavate tõendite kogumiseks. Raamotsus kiirendab menetlust ja
kehtestab senisega võrreldes selgemad reeglid tõendite kogumiseks. Euroopa
tõendikogumismäärust saab eelkõige kohaldada Euroopa arestimismääruse rakendamisel,
mille reguleerimisala on piiratud teises liikmesriigis asuvate tõendite arestimisega ning
hilisema tõendite edastamise suhtes kohaldatakse jätkuvalt vastastikuse õigusabi menetlust.
Euroopa tõendikogumismäärusele tuginemisele on raamotsuse art-s 4 seatud teatud piirangud.
Euroopa tõendikogumismäärust ei saa näiteks teha selleks, et üle kuulata kahtlusaluseid või
170
Nõukogu raamotsus 2008/978/JSK, 18. detsember 2008, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. - ELT L 350, 30.12.2008, lk 72-92.
63
tunnistajaid või koguda teavet reaalajas, näiteks kõnede pealtkuulamine või pangaarvete
kontrollimine, sest sellist liiki tõendeid, kuigi need on otseselt kättesaadavad, ei ole võimalik
hankida. Euroopa tõendikogumismäärust ei saa teha ka selleks, et analüüsida esemeid,
dokumente või andmeid või koguda bioloogilisi proove (DNA proovid või sõrmejäljed), sest
sellist liiki tõendid, kuigi juba olemas, ei ole täiendava uurimise või läbivaatuseta otseselt
kättesaadavad.171
Seega tuleb uute tõendite ja viimatinimetatud tõendite saamiseks endiselt
esitada õigusabi taotlus. Siiski võib Euroopa tõendikogumismäärus olenemata art 4 sätestatud
piirangutest hõlmata ka ütluste võtmist isikutelt, kes on Euroopa tõendikogumismääruse
täitmise juures ja kes on otseselt seotud määruse objektiga, kui määruse koostanud asutus või
ametiisik seda taotleb (art 4 lg 6). Sarnaselt teistele vastastikusel tunnustamisel põhinevatele
raamotsustele ei kaasne ka Euroopa tõendikogumismääruse täitmisega kahepoolse
karistatavuse kontrollimist ning seda täpsustavalt nendel juhtudel, kui ei ole vaja teostada
läbiotsimist või võetust. Kahepoolset karistatavust ei kontrollita siis, kui kuritegu on
karistatav vabaduskaotusliku karistusega, mille maksimaalne pikkus on vähemalt kolm aastat
ja kuritegu on raamotsuses esitatud kuritegude loetelus.
Tõendikogumismäärus esitatakse tüüpvormil ja tõlgitakse täidesaatva riigi ametlikku keelde.
Määruse koostanud riigi ametiasutused peavad olema kindlad, et sarnase juhtumi korral saaks
nende siseriikliku õiguse alusel tõendeid koguda ning et soovitud tõendid on vajalikud ja
proportsionaalsed asjaomase menetluse teostamiseks (preambula p 11). Raamotsuse alusel
taotlust täitval riigil on õigus valida, kuidas ta soovitud tõendeid kogub. See välistab olukorra,
kus näiteks taotlust täitev riik peab pangakontode väljavõtteid küsima läbiotsimismääruses
ainult seetõttu, et taotluse esitanud riigis seda nii tehakse, kuigi taotlust täitvas riigis oleks
väljavõtteid võimalik küsida ka näiteks teabenõude alusel. Silmas tuleb pidada, et taotletavate
esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks peab kasutama kõige vähem sekkuvaid
vahendeid (preambula p 12).
Määrust tunnustatakse ja see täidetakse määratud tähtaja jooksul, kui selle suhtes ei kohaldata
mingit art-s 13 nimetatud keeldumise või art-s 16 nimetatud edasilükkamise põhjust. Otsus
tunnustamisest või täitmisest keeldumise kohta tuleb teha võimalikult kiiresti ja mitte hiljem
kui 30 päeva pärast Euroopa tõendikogumismääruse saamist pädeva täidesaatva asutuse või
ametiisiku poolt. Kui puuduvad põhjused täitmise edasilükkamiseks või kui esemed,
dokumendid või andmed ei ole juba täidesaatva asutuse või ametiisiku valduses, peab
171
Roheline raamat kriminaalasjades erinevates liikmesriikides tõendite kogumise ja selliste tõendite vastuvõetavuse kohta. Brüssel 11. november 2009. KOM (2009) 624 lõplik, lk 5.
64
täidesaatev asutus või ametiisik need esemed, dokumendid või andmed oma valdusesse võtma
viivitamata, kuid mitte hiljem kui 60 päeva pärast Euroopa tõendikogumismääruse saamist.
Kogutud tõendite vastuvõetavuse tagamiseks peavad täidesaatva riigi ametiasutused täitma
määruse koostanud riigi ametiasutuste poolt esitatud formaalsusi ja menetlusi, aga seda
tingimusel, et need ei ole vastuolus täidesaatva riigi õiguse aluspõhimõtetega. Riigikohus on
seoses tõendite lubatavusega Eesti kriminaalmenetluses märkinud172
, et põhimõteteks, millega
ei tohi välisriigis tõendite kogumine vastuollu sattuda, on kõigepealt Eesti Vabariigi
põhiseaduse asjakohased sätted, eeskätt PS §-d 22-24 ning konkreetsemad tõendite kogumise
põhimõtted on sätestatud KrMS §-s 64, eriti esimeses lõikes.
Rakendussätete kohaselt oli raamotsusest tulenevate kohustuste ülevõtmise tähtaeg 19.
jaanuar 2011 a. Seejuures on raamotsuse preambula punktis 25 märgitud, et Euroopa
tõendikogumismäärus peaks kehtima kuni ajani, mil kooskõlas Haagi programmiga on
raamotsuse kohaldamisalast välja jäetud tõendikogumisviisid samuti reguleeritud vastastikuse
tunnustamise alase õigusaktiga, mille vastuvõtmisega sätestataks vastastikuse õigusabi
menetlusi asendav kõikehõlmav vastastikuse tunnustamise kord. Nagu käesoleva töö esimeses
peatükis märgitud, peaks tulevikus praegu ettevalmistatav Euroopa uurimismääruse direktiivi
eelnõu tulevikus asendama tõendikogumismääruse raamotsuse.
Eestis reguleerib tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimusi KrMS 3. peatükk. KrMS § 64
sätestab tõendite kogumise üldtingimused, välisriigis kogutud tõendite Eesti
kriminaalmenetluses kasutamise nõuded on sätestatud KrMS §-s 65 ning jälitustoimingutega
tõendite kogumist reguleerib KrMS 3. peatüki 8. jagu. KrMS-s on seega reguleeritud üksnes
tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused Eesti kriminaalmenetluses kasutamiseks ning
Euroopa tõendikogumismäärusest tulenevad kohustused on KrMS-i täielikult üle võtmata.
Raamotsusest tulenevate kohustuste ülevõtmata jätmine tähendab seda, et teistel EL
liikmeriikidel ei ole raamotsusele tuginedes võimalik kriminaalmenetluses kasutamiseks
Eestilt olemasolevaid tõendeid saada ning ka vastupidi.
172
Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 18. novembrist 2009 nr 3-1-1-84-09, Meir Shushani, Shimon Yalozi ja Nahum Yaron Kahana süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi.- RT III 2009, 53, 391, p 10.1.
65
2.2.4 Tagaseljaotsuste tunnustamine (raamotsus 2009/299/JSK)
27.03.2009 a raamotsusega 2009/299/JSK173
muudeti Euroopa vahistamismääruse, rahaliste
karistuste tunnustamise, konfiskeerimisotsuste vastastikuse tunnustamise, varasema
karistatuse arvestamise ja mittevabaduskaotuslike karistuste tunnustamise raamotsuseid ning
sellega muudeti kõikides nimetatud raamotsustes olevat regulatsiooni isiku osavõtu kohta
kohtulikust aruelust.
Raamotsuse preambula punkti 1 kohaselt on muudatust põhjendatud EIÕKonv artiklis 6
sätestatud õigusega õiglasele kohtulikule arutamisele Euroopa Inimõiguste Kohtu
tõlgenduses, mille kohaselt ei ole süüdistatava õigus ilmuda isiklikult kohtulikule arutelule
absoluutne ja teatud tingimustel võib süüdistatav omal vabal tahtel selgesõnaliselt või
vaikimisi, kuid ühemõtteliselt nimetatud õigusest loobuda. Selleks, et süüdistatav saaks
kasutada oma õigust isiklikult kohtulikule arutelule ilmuda, peab iga liikmesriik tagama isiku
teadlikkuse kohtulikust arutelust vastavalt oma siseriiklikule õigusele (preambula p 8).
Raamotsusega sätestatakse selged ja ühtsed põhjused selliste otsuse mittetunnustamiseks, mis
tehti pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik ei ilmunud (preambula p 4).
Raamotsuse eesmärgiks on sätestada selged ja ühtsed põhjused selliste otsuste
mittetunnustamiseks, mis tehti pärast kohtulikku arutelu, millele asjaomane isik isiklikult ei
ilmunud ja mis kehtestaks ühtsed põhjused, mis võimaldaksid täidesaatval asutusel otsust täita
vaatamata sellele, et isik kohtulikul arutelul ei viibinud (preambula p 4). Seejuures ei tohi
keelduda sellise otsuse tunnustamisest ja täitmisest, mis tehti pärast kohtulikku arutelu,
millele asjaomane isik isiklikult ei ilmunud, kui see isik oli kavandatud kohtulikust arutelust
teadlik ja andis enda kohtulikul arutelul kaitsmiseks volitused õigusnõustajale, kes teda
kohtulikul arutelul ka kaitses ja millega talle oli tagatud praktiline ja tegelik õigusabi
(preambula p 10).
Tagaseljaotsuste tunnustamine raamotsuses 2009/299/JSK on loetletud tingimused, mis
millistel juhtudel võib tagaseljaotsuseid tunnustada ja mis kehtivad kõikidele muudetud
raamotsustele. Tagaseljaotsuseid tuleb tunnustada siis, kui:
173
Nõukogu raamotsus 2009/299/JSK, 26. veebruar 2009, millega muudetakse raamotsuseid 2002/584/JSK, 2005/214/JSK, 2006/783/JSK, 2008/909/JSK ning 2008/947/JSK, edendades seeläbi isikute menetlusõigusi ja tõhustades selliste otsuste vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist, mis tehakse, kui asjaomane isik ei viibi isiklikult kohtulikul arutelul. ELT L 81, 27.3.2009, lk 24- 36.
66
isikut teavitati õigeaegselt sellest, millal ja kus toimub kohtulik arutelu ja et otsuse
võib teha ka tagaselga ning isiku teadlikkus kavandatavast kohtulikust arutelust on
ühemõtteliselt kindlaks tehtav,
kavandatud kohtulikust arutelust teadlik isik andis volitused enda kohtulikul arutelul
kaitsmiseks õigusnõustajale, kes teda kohtulikul arutelul ka kaitses, või
pärast seda, kui asjaomasele isikule otsus kätte toimetati ja teda teavitati
selgesõnaliselt õigusest taotleda asja uuesti läbivaatamist või otsus edasi kaevata ning
tema õigusest osaleda sellel kohtulikul arutelul: teatas asjaomane isik selgesõnaliselt,
et ta ei vaidlusta otsust, või ta ei taotlenud asja uuesti läbivaatamist ega kaevanud
otsust kindlaksmääratud ajavahemiku jooksul edasi.
Ka kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsioon174
näeb ette võimaluse
tunnustada tagaseljaotsuseid, kuid Eesti deklareeris konventsiooni ratifitseerimisel, et ta ei
hakka selliseid otsuseid tunnustama175
. Sellest tulenevalt on KrMS-s vastav välisriigi otsuse
tunnustamist välistav alus. Nimelt sätestab KrMS § 477 lg 1 p 3, et taotlevas riigis mõistetud
karistuse või muu mõjutusvahendi täitmisel ei tohi taotlevat riiki abistada, kui otsus on tehtud
tagaselja. Arvesse ei ole võetud aga seda, et EL liikmesriikide vahelises koostöös on
27.03.2009 a raamotsusega 2009/299/JSK ülalnimetatud raamotsustes olevat regulatsiooni
isiku osavõtu kohta kohtulikust arutelus muudetud.
Praktikas on hetkel seega kehtiva regulatsiooni tõttu tekkinud olukord, kus ei ole võimalik
tunnustada teiste EL liikmesriikide vahistamise, rahaliste karistuste, konfiskeerimise,
varasema karistatuse arvestamise ja mittevabaduskaotuslike karistuste tunnustamise
raamotsuseid, mis on tehtud tagaselja. Raamotsuse täitmise tagamiseks tuleks seega muuta
KrMS § 477 lg 1 punkti 3 ja KrMS §-i 482, milles on sätestatud, et välisriigi
konfiskeerimisotsuse tunnustamisel on karistatud isiku osavõtt kohtuistungist kohustuslik.
Kuigi tagaseljaotsuste tunnustamise raamotsuse 2009/299/JSK rakendamise tähtaeg oli 28.
märts 2011 a, siis 01.09.2011 a ja 01.01.2012 a jõustuvate KrMS muudatustega
tagaseljaotsuste tunnustamise raamotsuses 2009/299/JSK ettenähtud kohustusi veel üle ei
võeta.
174
Kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsioon. Vastu võetud 26. mai 1970. - RT II 2001, 6, 34.
175 Kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seadus. 21. veebruar 2001. - RT II 2001, 6, 34.
67
KOKKUVÕTE
Rahvusvaheline koostöö Euroopa Liidus põhines alates esimeste konventsioonide
vastuvõtmisest 1950ndate lõpust vastastikkuse põhimõttel. Euroopa Liidu pädevust
liikmesriikide vahelise rahvusvahelise koostöö valdkonnas on aluslepingutega järkjärgult
suurendatud ja konventsioonidel põhinev õigusalane koostöö Euroopa Liidus on tänaseks
asendunud vastastikusel tunnustamisel põhinevate Euroopa Liidu Nõukogu raamotsustega,
mille eesmärgiks on lihtsustada ning kiirendada politsei- ja õigusalast koostööd liikmesriikide
vahel. Usaldusel põhinev vastastikuse tunnustamise põhimõte on Euroopa Liidus tunnistatud
õigusalase koostöö nurgakiviks ning selle põhimõtte kohaselt tunnustatakse ja täidetakse teise
liikmesriigi menetlusotsuseid viivitamata nagu siseriiklikke otsuseid. Seejuures iseloomustab
vastastikuse tunnustamise põhimõtet kahepoolse karistatavuse kontrollist loobumine ja
koostööst keeldumise aluste minimaliseerimine. Euroopa Liidu liikmesriigid peavad
raamotsustest tulenevate eesmärkide täitmiseks raamotsustest tulenevad kohustused
inkorporeerima siseriiklikusse õigusesse ja lõpptulemusena peab riigisiseselt kehtiv õigus
vastama raamotsustes sätestatule.
Lissaboni lepingu jõustumine toob Euroopa Liidu liikmesriikide vahelises koostöös omakorda
kaasa muudatuse, mille kohaselt jäävad kriminaalmenetlusalast koostööd reguleerivad
raamotsused kehtima seni, kuni need asendatakse direktiividega. Selles osas on
ettevalmistamisel Euroopa uurimismäärus, mille eesmärgiks on Euroopa Liidus kehtiv
tõendite kogumise killustatud õiguslik raamistik asendada ühtse õigusaktiga ja kehtestada
Euroopa Liidu liikmesriikide vahelisele tõendite kogumisele ühtsed standardid.
Vastastikuse tunnustamise põhimõtte kasutusele võtmisest alates on Euroopa Liidu Nõukogu
liikmesriikide õigusaktide ühtlustamiseks vastu võtnud mitmeid teabe ja tõendite vahetamise
raamotsuseid. Käesolevas töös uuritakse, kuidas on teabe ja tõendite vahetust käsitlevad
raamotsused Eesti kriminaalmenetluse seadustikku ja teistesse seadustesse inkorporeeritud,
käsitledes eelkõige raamotsuseid teabe ja jälitusteabe vahetamise ja riikidevaheliste
uurimisrühmade moodustamise kohta. Teabe ja tõendite vahetamise raamotsused võib Eesti
õigusesse inkorporeerimisest lähtudes jagada ülevõetud, puudulikult ülevõetud ja ülevõtmata
raamotsusteks, siia lisanduvad veel raamotsused, mille rakendamiseni on aega.
Eesti õigusesse on kriminaalmenetluse seadustikuga üle võetud ühiseid uurimisrühmasid,
Euroopa arestimismäärust, rahaliste karistuste ja konfiskeerimisotsuste tunnustamist
68
käsitlevad raamotsused. Loetletud raamotsustest võimaldab kriminaalmenetluse seadustiku
regulatsioon takistamatult täita üksnes Euroopa arestimismääruse raamotsusest tulenevaid
kohustusi ja sellega seatud eesmärke. Ülejäänud eelnimetatud raamotsused on
kriminaalmenetluse seadustikku üle võetud puudulikult.
Ühiste uurimisrühmade raamotsus võimaldab ühe õigusabi koostöö vormina moodustada
keeruliste ja mahukate kriminaalasjade menetlemiseks uurimisrühmasid ja nende
moodustamine on otstarbekas siis, kui kahes või enamas riigis tuleb paralleelselt teostada
suurel hulgal menetlustoiminguid. Kriminaalmenetluse seadustiku ühise uurimisrühma
moodustamise regulatsioonis esinevad järgmised puudused. Kriminaalmenetluse seadustiku
sõnastus võrreldes raamotsuses määratletud mõistetega on ebatäpne. Segadust tekitavad
raamotsuses märgitud mõiste lähetatud liikmed asemel kasutatud mõisted asukohariik ja
välisriik. Raamotsus võimaldab ühise uurimisrühma lähetatud liikmetel viibida läbiviidavate
uurimistoimingute juures selles liikmesriigis, kus rühm tegutseb, kriminaalmenetluse
seadustikus aga sellist võimalust ette nähtud ei ole. Kriminaalmenetluse seadustik ei võimalda
uurimisrühma tööga seoses tekkinud tõendeid vahetada, mistõttu tuleb tõendite edastamiseks
kasutada tavapärast õigusabi vormi.
Praktikas tõusetuvad probleemid eelkõige seoses uurimisrühma liikmete vahelise
teabevahetuse ning saadud teabe tõendina kasutamisega, mis tulenevad liikmesriikide
siseriiklike õigusaktide erinevusest. Põhiliseks probleemiallikaks on jälitustegevusega saadud
teabe jagamine ja tõendina kasutamine. Ka Eesti praktikas ei olnud kuni riigisaladuse ja
salastatud välisteabe seaduse muutmiseni võimalik jälitusteavet vahetult uurimisrühmas
osalevatele välisriigi liikmetele edastada. Teabe ja jälitusteabe vahetamisel võib oluliseks
takistuseks osutuda asjaolu, et liikmesriigid ei ole kohustatud informatsiooni vahetama.
Rahaliste karistuste ja konfiskeerimisotsuste tunnustamise puhul ei ole arvesse võetud, et
Euroopa Liidus on tagaseljaotsuste tunnustamise raamotsuse jõustumisest alates võimalik
rahalist karistust ja konfiskeerimisotsust tunnustada ka tagaseljaotsuste puhul.
Tagaseljaotsuste tunnustamise raamotsus on kriminaalmenetluse seadustikku
inkorporeerimata ja kriminaalmenetluse seadustik välistab expressis verbis taotlevas riigis
mõistetud karistuse täitmise, kui otsus on tehtud tagaselja. Rahaliste karistuste tunnustamise
raamotsuse inkorporeerimisel kriminaalmenetluse seadustikku on jäetud arvestamata
siseriikliku menetluse põhimõte, mille kohaselt ei ole isikul, kes on välisriigi otsuse
69
tunnustamisega nõus ega soovi endale kaitsjat, selles küsimuses otsustusõigust. Lisaks
esinevad kriminaalmenetluse regulatsioonis puudused rahaliste karistuste otsuste edastamise,
täitmise lõpetamise ja teabe edastamise osas.
Kriminaalmenetluse seadustik ei vasta suures osas konfiskeerimisotsuste tunnustamise ja
täitmise raamotsusele. Kriminaalmenetluse seadustikust puuduvad mitmed olulised sätted,
mis käsitlevad konfiskeerimisotsuste edastamist, tagaseljaotsuste tunnustamist ja täitmist,
konfiskeerimisotsuste mittetunnustamist ja mittetäitmise või täitmise piiramist, täidesaatva
riigi õiguskaitsevahendeid tunnustamise ja täitmise peatamiseks, täitmise edasilükkamist,
mitmekordseid konfiskeerimisotsuseid, täitmise lõpetamist, konfiskeeritud vara käsutamist,
teavet täitmise tulemuste kohta, tagasimaksmist ja kulusid. Sellest tulenevalt võib nii Eesti
poolt konfiskeerimisotsuste edastamine kui ka teiste liikmesriikide poolt esitatud
konfiskeerimist puudutavate kohtuotsuste tunnustamine olla võimatu.
Euroopa Liidu Nõukogu on vastu võtnud raamotsuseid, mille rakendamiseni on aega.
Nendeks on vabaduskaotuslike ja mittevabaduskaotuslike karistuste tunnustamise,
karistusregistrite andmete vahetamise, järelevalvemeetmete rakendamise otsuste tunnustamise
ja kohtualluvuskonfliktide vältimise ja lahendamise raamotsused. 01. jaanuaril 2012 jõustub
uus karistusregistri seadus, millega võetakse õigeaegselt üle karistusregistrite andmete
vahetamise raamotsus ja mille regulatsioon vastab raamotsustest tulenevatele nõuetele ja
võimaldab täita raamotsusega seatud eesmärke. Ülejäänud raamotsused, mille ülevõtmiseni on
veel aega, jäävad Eesti õigusesse 01. septembril 2011 ja 01. jaanuaril 2011 jõustuvate
kriminaalmenetluse seadustiku muudatustega Eesti õigusesse veel inkorporeerimata.
Eesti siseriiklikkusse õigusesse on täielikult üle võtmata mitmest raamotsusest tulenevad
kohustused. Nii on Eesti õigusesse inkorporeerimata teabe ja jälitusteabe vahetamise,
varasema karistatuse arvestamise, Euroopa tõendikogumismääruse ja eelnimetatud
tagaseljaotsuste tunnustamise raamotsused.
Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerib välisriigi kohtuotsuste tunnustamist ja täitmist 19.
peatüki 5. jagu, kuid varasema karistatuse arvestamise raamotsusest tulenevaid kohustusi üle
võetud ei ole. Kohustuste ülevõtmata jätmine teeb teistes Euroopa Liidu liikmesriikides
tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmise Eesti õigusasutuse poolt nii kohtueelses
kui kohtumenetluses problemaatiliseks, kuigi samas mitte võimatuks. Selguse mõttes ja
raamotsusest tuleneva kohustuse täitmiseks tuleks raamotsuse artikkel, mis näeb ette teises
70
liikmesriigis tehtud süüdimõistva kohtuotsuse arvessevõtmise uues kriminaalmenetluses, üle
võtta kriminaalmenetluse seadustiku 19. peatüki 5. jakku.
Euroopa tõendikogumismäärus võimaldab koguda olemasolevaid ning otseselt
kättesaadavaid tõendeid, mille vahetamist lihtsustab tüüpvormi kasutamine.
Kriminaalmenetluse seadustikus reguleerib tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimusi 3.
peatükk, milles on reguleeritud üksnes tõendamise ja tõendite kogumise üldtingimused Eesti
kriminaalmenetluses kasutamiseks. Euroopa tõendikogumismäärusest tulenevad kohustused
on kriminaalmenetluse seadustikku täielikult üle võtmata, mistõttu ei ole Eestil võimalik
raamotsuses sätestatud tingimustel kriminaalmenetluses kasutamiseks teiste Euroopa Liidu
liikmesriikidega raamotsuses nimetatud tõendeid vahetada.
Raamotsusega teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta püütakse kindlat liiki
teabe ja jälitusteabe puhul tagada selle kiire Euroopa Liidu sisene vahetamine
kriminaalmenetluse või jälitusmenetluse läbiviimiseks. Eestis reguleerib jälitusteabe
vahetamisega seonduvat üksnes riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse säte, mille
kohaselt võib pädev jälitusasutus või prokuratuur riigisaladust vahetult välisriigile edastada.
Sellega aga kehtivate Eesti õigusaktide jälitusteabe vahetamise regulatsioon ammendub.
Teabe ja jälitusteabe vahetamise raamotsus kehtestab aga teabe ja jälitusteabe vahetamiseks
konkreetsed nõuded. Kuna Eesti õigusesse ei ole raamotsusest tulenevaid kohustusi üle
võetud ning seda ei ole kavas teha lähitulevikus jõustuvate kriminaalmenetluse seadustiku
muudatustega, on Eesti koostöö teiste Euroopa Liidu liikmesriikidega raamotsuses märgitud
eesmärgil ja tingimustel välistatud. Kinnitust on seega leidnud töös püstitatud hüpotees, et
teabe ja jälitusteabe raamotsus on Eesti õigusesse seni üle võtmata. Töö lisas on sellest
tulenevalt de lege ferenda esitatud autori nägemus sellest, millised raamotsuse sätted ja
millisel kujul kriminaalmenetluse seadustiku ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe
seadusega üle võtta.
Kokkuvõtvalt võib järeldada, et kriminaalmenetluse seadustiku rahvusvahelise koostöö
regulatsioon ei vasta enamjaolt Euroopa Liidu Nõukogu teabe ja tõendite vahetust
käsitlevatele raamotsustele. Puudulik regulatsioon pärsib raamotsustes seatud eesmärgi-
Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise politsei- ja õigusalase koostöö lihtsustamist ja
kiirendamist. Lisaks peab Eesti Lissaboni lepingu jõustumise järgselt tulevikus arvestama
raamotsustega ettenähtud kohustuste ülevõtmata jätmisest tulenevate võimalike Euroopa
Komisjoni poolt esitatud kohustuste rikkumise hagidega.
71
DEVELOPMENTS OF POLICE AND JUDICIAL COOPERATION IN THE
EUROPEAN UNION. EXCHANGE OF INFORMATION AND EVIDENCE IN THE
EUROPEAN UNION
ANNOTATION
The principle of mutual recognition, which is a typical characteristics of the European Union,
has been recognised as a cornerstone of judicial cooperation in criminal matters since the
European Council of Tampere in 1999. Over the past years the European Union has increased
its role in securing police and judicial cooperation and the European Council has adopted a
number of framework decisions in order to simplify the police and judicial cooperation in the
European Union. These framework decisions are based on mutual recognition.
The principle of mutual recognition is founded on notions of equivalence and trust and is
designed to strengthen cooperation between Member States but also to enchance the
protection of individual rights. On this basis, a decision taken by an authority in one Member
State may be accepted as it stands in another state. Framework decisions are binding upon the
Member States as to the result to be achieved but shall leave to the national authorities the
choice of form and methods, they do not entail direct effect.
The main purpose of the master thesis is to examine the implementation of the European
Council framework decisions on simplifying the exchange of information and evidence
between the Member States of the European Union by Estonia in order to comply with the
provisions of these framework decisions. In particular, the master thesis concerns Framework
Decision 2006/960/JHA on simplifying the exchange of information and intelligence between
law enforcement authorities of the Member States of the European Union and Framework
Decision 2002/465/JHA on joint investigation teams.
The master thesis is structured into two chapters. In the first chapter the author gives an
overview of the police and judicial cooperation in the European Union, that has been evolving
since the first conventions in 1950`s until the Lisbon Treaty. Treaties of Maastricht,
Amsterdam and Nice have progressively brought about a common legal framework in the
field of justice and home affairs. The mechanisms of classical judicial cooperation are
numerous and different, such as 1959 European Convention on Mutual Legal Assistance in
72
Criminal Matters. European Union has also adopted conventions which have further
facilitated the cooperation between Member States. Mutual recognition has been developed in
several European Union working programmes, such as the Tampere, The Hague and the
Stockholm Programmes.
The entry into force of the Lisbon Treaty introduces a number of new provisions in the area of
freedom, security and justice. With the Lisbon Treaty entry into force the framework decisions
will be replaced with directives. The first development in this area is a proposal for a Council
directive regarding the European Investigation Order in criminal matters. The objective of the
currently discussed proposal is to replace the fragmentation of the legal framework and to
improve the mechanisms of obtaining evidence between the Member States.
In the second chapter the author examines the implementation of the European Council
framework decisions into the Estonian legislation, mainly into the Code of Criminal
Procedure. The research shows that there are framework decisions on simplifying the
exchange of information and evidence between the Member States that are implemented into
the Code of Criminal Procedure. Some of these instruments are implemented insufficiently,
which causes problems in mutual recognition of the judicial decisions of other Member States
and therefore in judicial cooperation in criminal matters.
There is some time to take the necessary measures to comply with some Council framework
decisions that have not yet been adopted into Estonian legislation. However, the obligations
from Framework Decision 2009/315/JHA on exchange of information extracted from the
criminal record will be implemented promptly with the new Punishment Register Act in
January 2012. The compliance of the Punishment Register Act to the Framework Decision
2009/315/JHA is being examined.
Numerous framework decisions have not been implemented into Estonian legislation and this
causes several problems in police and judicial cooperation in criminal matters with other
Member States. These framework decisions are 2006/960/JHA on simplifying the exchange of
information and intelligence between law enforcement authorities, 2008/675/JHA on taking
account of convictions in the course of new criminal proceedings, 2008/978/JHA on European
evidence warrant and 2009/299/JHA allowing mutual recognition of decisions rendered in the
absence of the person.
73
KASUTATUD LÜHENDID
EL- Euroopa Liit
ELTL- Euroopa Liidu toimimise leping
EIÕKonv- Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon
JTS- Jälitustegevuse seadus
KarRS – Karistusregistri seadus
KrMS- Kriminaalmenetluse seadustik
Nõukogu- Euroopa Liidu Nõukogu
RSVS- Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus
VTMS- Väärteomenetluse seadustik
1959. aasta Strasbourg`i konventsioon- 20. aprilli 1959. aasta Euroopa konventsioon
2000. aasta konventsioon- Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline kriminaalasjades
vastastikuse õigusabi 29. mai 2000 a konventsioon
74
KASUTATUD MATERJALIDE LOETELU
Kasutatud kirjandus
1. Archick, K. Europe and Counterterrorism: Strengthening Police and Judicial
Cooperation. 23.07.2002. Arvutivõrgus kättesaadav:
http://www.au.af.mil/au/awc/awcgate/crs/rl31509.pdf, 11.märts 2011, pp 1-34.
2. Balcaen, A. Law Enforcement Information Exchange in the Operational Phase of a
JIT. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC
Asser Press, 2006, pp 85-117.
3. Bantekas, I. The Principle of Mutual Recognition in EU Criminal Law. - European
Law Review 2007, 32(3), pp 365-385.
4. De Busser, E. Judicial Cooperation in Criminal Matters: Mutual Legal Assistance.
Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser
Press, 2006, pp 119-158.
5. De Wree, E. Law Enforcement Information Exchange in the Pre-Operational Phase of
JIT. Joint Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC
Asser Press, 2006, pp 53-83.
6. Douglas-Scott, S. The Rule of Law in the European Union- Putting the Security into
the Area of Freedom, Security and Justice. - European Law Review 2004, 29(2), pp
219-242.
7. Fletcher, M., Lööf, R., Gilmore, B. EU Criminal Law and Justice. Edward Elgar
Publishing, 2008.
8. Guild, E., Geyer, F. Introduction: The Search for EU Criminal Law- Where Is It
Headed?. - Security versus justice?: Police and Judicial Cooperation in the European
Union. Ashgate Publishing, Ltd., 2008, pp 1-353.
9. Herz, A.The Role of Europol and Eurojust in Joint Investigation Teams. Joint
Investigation Teams in the European Union: from Theory to Practice. TMC Asser
Press, 2006, pp 159-199.
10. Lodge, J. Transparency, Justice and Territoriality: The EU Border Challenge. -
Security Versus Freedom?: A Challenge for Europe's Future. Edited by Balzacq, T.,
Carrera, S. Ashgate Publishing Group, 2006, pp 257-277.
11. Nilsson, H., G. 3. From Classical Judicial Cooperation to Mutual Recognition. Revue
internationale de droit pénal 1/2006 (Vol 77), pp 53-58.
75
12. Ploom, T. Strasbourgi konventsioonist Lissaboni lepinguni. Rahvusvaheline koostöö
kriminaalasjades. Juura, 2010, lk 1-88.
13. Raba, K. National Reports, Estonia. Moore, A., Chiavario, M. Police and Judicial Co-
operation in the European Union: FIDE 2004 National Reports. Cambridge University
Press, 2004, pp 77-92.
14. Raba, K. Õigusalane koostöö kriminaalasjades. - Juridica, 2002, nr 2, lk 126-131.
15. Rijken, C. Conclusions and Recommendations. Joint Investigation Teams in the
European Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, pp 219-229.
16. Rijken, C., Vermeulen, G. The Legal and Practical Implementation of JITS: the Bumpy
Road from EU to Member State Level. Joint Investigation Teams in the European
Union: from Theory to Practice. TMC Asser Press, 2006, pp 1-52.
17. Santiago, M. Europol and Police Cooperation in Europe. The Edwin Meller Press,
2000.
18. Slosarcik, I. The Lisbon Treaty and the Mutual Recognition in Criminal Law: The
European Momentum and the National Limits?. Arvutivõrgus kättesaadav:
http://micro5.mscc.huji.ac.il/~iasei/documents/Lisbon_Papers/mutual_recognition_for
_jerusalem_conference_(3).doc, 10. märts 2011, pp 1-19.
19. Uustalu, H. Lissaboni leping- samm demokraatlikuma, efektiivsema ja läbipaistvama
Euroopa poole. - Juridica, 2008, nr 5, lk 309- 318.
20. Van Hoek, A.A.H., Luchtman, M. J.J.P. Transnational Cooperation in Criminal Matters
and the Safeguarding of Human Rights. - Utrecht Law Review. Volume 1, Issue 2,
December 2005, pp 1-39.
21. Vermeulen, G., De Bondt, W., Van Damme, Y. EU Cross-border Gathering and Use of
Evidence in Criminal Matters: Towards Mutual Recognition of Investigative Measures
and Free Movement of Evidence?, Maklu, 2010, pp 1-254.
22. Vermeulen, G. Van Puyenbroeck, L. Approximation and Mutual Recognition of
Procedural Safeguards of Suspects and Defendants in Criminal Proceedings
Throughout the European Union. EU and International Crime Control. Maklu, 2010,
pp 43-62.
23. Vernimmen-Van Tiggelen, G., Surano, L. Analysis of the Future of Mutual
Recognition in Criminal Matters in the European Union. Institute for European
Studies. ECLAN – European Criminal Law Academic Network, 20th November 2008,
pp 1-93.
76
24. Winter, L, B. European Investigation Order for Obtaining Evidence in the Criminal
Proceedings. Study of the Proposal for a European directive. - Arvutivõrgus
kättesaadav: http://www.zis-online.com/dat/artikel/2010_9_490.pdf, 23. veebruar
2011, pp 580- 589.
25. Zagaris, B. Mutual Assistance and International Organizations. European Council
Issues Framework Decision on Joint Investigation Teams. International Enforcement
Law Reporter. Volume 18 Issue 9, September, 2002, 3 pp.
Kasutatud normatiivmaterjal
26. Agreement between the Governments of the States of the Benelux Economic Union,
the Federal Republic of Germany and the French Republic on the gradual abolition of
checks at their common borders. - OJ L 239, 22.9.2000, pp 13-18.
27. Amsterdami leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste
asutamislepinguid ja teatavaid nendega seotud akte. - RT II 2004, 3, 8.
28. Convention Implementing the Schengen Agreement of 14 June 1985 Between the
Governments of the States of the Benelux Economic Union, the Federal Republic of
Germany and the French Republic on the gradual abolition of checks at their common
borders. - OJ L 239, 22.9.2000, pp 19- 63.
29. Council Act of 28 November 2002 drawing up a Protocol amending the Convention on
the establishment of a European Police Office (Europol Convention) and the Protocol
on the privileges and immunities of Europol, the members of its organs, the deputy
directors and the employees of Europol. - OJ C 312, 16.12.2002, pp 1.
30. Euroopa Liidu leping (92/C 191/01). - RT II 2004, 3, 8.
31. Euroopa Liidu lepingu ja Euroopa Liidu toimimise lepingu konsolideeritud versioonid.
- ELT C 83, 30.3.2010, lk 1-388.
32. Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva Euroopa Politseiameti konventsioon
(Europoli konventsioon). Koostatud 26. juulil 1995. a Brüsselis. - RT II 2005, 6, 15.
33. Euroopa Liidu lepingu artiklil K.3 põhineva Euroopa Politseiameti konventsiooniga
(Europoli konventsioon) ning selle protokollidega ühinemise seadus. - RT II 2005, 6,
15; RT I 2009, 62, 405.
34. Euroopa Liidu liikmesriikide vaheline kriminaalasjades vastastikuse õigusabi 29. mai
2000 a konventsioon. - RT II 2004, 16, 69.
77
35. Euroopa Liidu liikmesriikide vahelise kriminaalasjades vastastikuse õigusabi
konventsiooniga ühinemise seadus. 12 mai 2004. - RT II 2004, 16, 69; RT I 2009, 62,
405.
36. Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2010/64/EL, 20. oktoober 2010, õiguse
kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele kriminaalmenetluses. - ELT L 280, 26.10.2010, lk
1-7.
37. Inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioon. Rooma, 4. november 1950. - RT II
1996, 11, 34; RT II 2010, 14, 54.
38. Jälitustegevuse seadus. 22. veebruar 1994. - RT I 1994, 16, 290; RT I 2009, 62, 405.
39. Karistusregistri seadus. 17. veebruar 2011.- RT I, 21.03.2011, 3.
40. Kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsioon. Vastu võetud 26. mai
1970. - RT II 2001, 6, 34. Kriminaalasjades vastastikuse abistamise 20. aprilli 1959.
aasta Euroopa konventsioon. - RT II 1997, 7, 36.
41. Kohtuotsuste rahvusvahelise kehtivuse Euroopa konventsiooni ratifitseerimise seadus.
21. veebruar 2001. - RT II 2001, 6, 34.
42. Kriminaalasjades vastastikuse abistamise Euroopa konventsiooni ja selle lisaprotokolli
ratifitseerimise seadus. - RT II 1997, 7, 36; RT I 2009, 62, 405.
43. Kriminaalmenetluse seadustik. 12. veebruar 2003. - RT I 2003, 27, 166; RT I,
23.02.2011, 2.
44. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste
muutmise seadus. 27. jaanuar 2011. - RT I, 23.02.2011,1.
45. Kriminaalmenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seadus. 17. veebruar
2011.- RT I, 21.03.2011, 2.
46. Leping Belgia Kuningriigi, Taani Kuningriigi, Saksamaa Liitvabariigi ... . Lisa
718904. Nimekiri Euroopa Liidu raamistikku integreeritud Schengeni acquis’ sätete
ning sellel põhinevate või sellega muul viisil seotud aktide kohta, mis on alates
ühinemisest uutele liikmesriikidele siduvad ja neis kohaldatavad. - RT II 2004, 3, 8.
47. Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse
asutamislepingut, ratifitseerimise seadus. 11. juuni 2008. - RT II 2008, 14, 36.
48. Nice`i leping, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut, Euroopa Ühenduste
asutamislepinguid ja teatavaid nendega seotud akte. - RT II 2004, 3, 8.
49. Nõukogu otsus 2002/187/JSK, 28. veebruar 2002, millega moodustatakse Eurojust, et
tugevdada võitlust raskete kuritegude vastu. - EÜT L 63, 6.3.2002, lk 1- 13.
78
50. Nõukogu otsus 2009/426/JSK, 16. detsember 2008, millega tugevdatakse Eurojusti ja
muudetakse otsust 2002/187/JSK, millega moodustatakse Eurojust, et tugevdada
võitlust raskete kuritegude vastu. - ELT L 138, 4.6.2009, lk 14-32.
51. Nõukogu otsus 2009/316/JSK, 6. aprill 2009, Euroopa karistusregistrite infosüsteemi
(ECRIS) loomise kohta raamotsuse 2009/315/JSK artikli 11 kohaldamiseks. - ELT L
093, 7.4.2009, lk 33-48.
52. Nõukogu raamotsus 2002/465/JSK, 13. juuni 2002, ühiste uurimisrühmade kohta. -
EÜT L 162, 20.6.2002, lk 1- 3.
53. Nõukogu raamotsus 2002/584/JSK, 13. juuni 2002, Euroopa vahistamismääruse ja
liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta. - EÜT L 190, 18.7.2002, lk 1-20.
54. Nõukogu raamotsus 2003/577/JSK, 22. juuli 2003, vara või tõendite arestimise otsuste
täitmise kohta Euroopa Liidus. - ELT L 196, 2.8.2003, lk 45- 55. Parandus ELT L 374,
27.12.2006, lk 20.
55. Nõukogu raamotsus 2005/214/JSK, 24. veebruar 2005, rahaliste karistuste vastastikuse
tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta. - ELT L 76, 22.3.2005, lk 16- 30.
Parandus ELT L 81, 27.3.2009, lk 24.
56. Nõukogu raamotsus 2006/783/JSK, 6. oktoober 2006, konfiskeerimisotsuste suhtes
vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta. - ELT L 328, 24.11.2006, lk
59- 78. Parandus ELT L 81, 27.3.2009, lk 24.
57. Nõukogu raamotsus 2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide
õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. -
ELT L 386, 29.12.2006, lk 89- 100. Parandus ELT L 75, 15.3.2007, lk 26.
58. Nõukogu raamotsus 2008/675/ÜVJP, 24. juuli 2008, mis käsitleb Euroopa Liidu
liikmesriikides tehtud süüdimõistvate kohtuotsuste arvessevõtmist uutes
kriminaalmenetlustes. - ELT L 220, 15.8.2008, lk 32- 34.
59. Nõukogu raamotsus 2008/909/JSK, 27. november 2008, vastastikuse tunnustamise
põhimõtte kohaldamise kohta kriminaalasjades tehtud otsuste suhtes, millega
määratakse vabadusekaotuslikud karistused või vabadust piiravad meetmed, nende
Euroopa Liidus täideviimise eesmärgil. - ELT L 327, 5.12.2008, lk 27- 46.
60. Nõukogu raamotsus 2008/947/JSK, 27. november 2008, vastastikuse tunnustamise
põhimõtte kohaldamise kohta kohtuotsuste ja vangistuse tingimisi kohaldamata jätmist
käsitlevate otsuste suhtes, et teostada tingimuslike meetmete ja alternatiivsete
mõjutusvahendite järelevalvet. - ELT L 337, 16.12.2008, lk 102- 122.
79
61. Nõukogu raamotsus 2008/978/JSK, 18. detsember 2008, mis käsitleb Euroopa
tõendikogumismäärust esemete, dokumentide ja andmete kogumiseks
kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil. - ELT L 350, 30.12.2008, lk 72-92.
62. Nõukogu raamotsus 2009/299/JSK, 26. veebruar 2009, millega muudetakse
raamotsuseid 2002/584/JSK, 2005/214/JSK, 2006/783/JSK, 2008/909/JSK ning
2008/947/JSK, edendades seeläbi isikute menetlusõigusi ja tõhustades selliste otsuste
vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamist, mis tehakse, kui asjaomane isik ei
viibi isiklikult kohtulikul arutelul. - ELT L 81, 27.3.2009, lk 24- 36.
63. Nõukogu raamotsus 2009/315/JSK, 26. veebruar 2009, mis käsitleb karistusregistrite
andmete vahetamise liikmesriikidevahelist korraldust ja andmete sisu. - ELT L 93,
7.4.2009, lk 23- 32.
64. Nõukogu raamotsus 2009/829/JSK, 23. oktoober 2009, Euroopa Liidu liikmesriikides
vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta järelevalvemeetmete
rakendamise otsuste kui kohtueelse kinnipidamisega seotud alternatiivse võimaluse
suhtes. - ELT L 294, 11.11.2009, lk 20-40.
65. Nõukogu raamotsus 2009/948/JSK, 30. november 2009 , kohtualluvuskonfliktide
vältimise ja lahendamise kohta kriminaalmenetluses. - ELT L 328, 15.12.2009, lk 42-
47.
66. Riigipiiri seaduse, karistusseadustiku ja kriminaalmenetluse seadustiku muutmise
seadus. 16. aprill 2008. - RT I 2008, 19, 132.
67. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus. 25. jaanuar 2007. - RT I 2007, 16, 77; RT
I, 08.11.2010, 3.
68. Tunnistajakaitse seadus. 15. juuni 2005. RT I 2005, 39, 307; RT I 2009, 62, 405.
Kasutatud kohtupraktika
69. Euroopa Kohtu 11. veebruari 2003 aasta otsus liidetud kohtuasjades C 187/01 ja C
385/01, eelotsusetaotlused kriminaalasjades, milles süüdistatavad on Hüseyin Gözütok
ja Klaus Brügge. - EKL 2003, lk I-01345.
70. Euroopa Kohtu 16. juuni 2005. aasta otsus kohtuasjas C-105/03, eelotsusetaotlus
kriminaalasjas, milles süüdistatav on Maria Pupino. - EKL 2005, lk I-05285.
71. Euroopa Kohtu 3. mai 2007. aasta otsus kohtuasjas C-303/05, Advocaten voor de
Wereld. - EKL 2007, lk I-03633.
80
72. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 07. märtsist 2007 nr 3-1-1-125-06 Jüri
Rosina süüdistuses KarS § 141 lg 2 p 1, § 178 lg 1, § 179 lg 1 ja § 182 järgi. - RT III
2007, 11, 85.
73. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärus 2. märtsist 2009 nr 3-1-1-1-09, Euroopa
arestimismääruse alusel I.A. vara arestimise asjas. - RT III 2009, 11, 76.
74. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsus 18. novembrist 2009 nr 3-1-1-84-09, Meir
Shushani, Shimon Yalozi ja Nahum Yaron Kahana süüdistuses KarS § 184 lg 21 p 1 ja
§ 392 lg 2 p 2 järgi. - RT III 2009, 53, 391.
Kasutatud muud allikad
75. Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi,
Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi, …, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust
kriminaalasjades, kohta. - ELT C 165, 24. juuni 2010, lk 22- 39.
76. Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi,
Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust
kriminaalasjades, kohta- seletuskiri. Brüssel 03. juuni 2010. 2010/0817 (COD),
9288/10 ADD 1, lk 1-32.
77. Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi,
Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust
kriminaalasjades, kohta – finantsselgitus. Brüssel, 23. juuni 2010. 9288/10 ADD 3, lk
1-4.
78. Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi,
Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust
kriminaalasjades, kohta - Poliitiline mõttevahetus. Brüssel, 29. oktoober 2010.
2010/0817 (COD), 15531/10, lk 1-7.
79. Belgia Kuningriigi, Bulgaaria Vabariigi, Eesti Vabariigi, Hispaania Kuningriigi,
Austria Vabariigi, Sloveenia Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi algatus Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi, mis käsitleb Euroopa uurimismäärust
81
kriminaalasjades, kohta- eduaruanne. Brüssel, 26. november 2010. 2010/0817(COD),
16868/10, lk 1-9.
80. Ettepanek: Nõukogu raamotsus teatavate protsessuaalsete õiguste kohta
kriminaalmenetlustes kõikjal Euroopa Liidus. Brüssel, 28. aprill 2004. KOM (2004)
328 lõplik.
81. Ettepanek: Nõukogu raamotsus õiguse kohta suulisele ja kirjalikule tõlkele
kriminaalmenetluses. Brüssel, 8. juuli 2009. KOM (2009) 338 lõplik, lk 1-13.
82. European Convention on Mutual Assistance in Criminal Matters. Explanatory Report.
Arvutivõrgus kättesaadav:
http://conventions.coe.int/Treaty/EN/Reports/Html/030.htm, 13. märts 2011.
83. Haagi programm: vabaduse, turvalisuse ja õiguse tugevdamine Euroopa Liidus. - ELT
C 53, 03.03.2005, lk 1-14.
84. Komisjoni aruanne ühiseid uurimisrühmi käsitleva nõukogu 13. juuni 2002. aasta
raamotsuse ülevõtmise kohta. Brüssel 7. jaanuar 2005. KOM (2004) 858 lõplik, lk 1-7.
85. Komisjoni aruanne, mis põhineb nõukogu 13. juuni 2002. aasta raamotsuse (Euroopa
vahistamismääruse ja liikmesriikidevahelise üleandmiskorra kohta) artiklile 34
(muudetud versioon). Brüssel, 24. jaanuar 2006. KOM (2006) 8 lõplik, lk 1-7.
86. Komisjoni aruanne Euroopa Parlamendile ja Nõukogule, mille aluseks on nõukogu 6.
oktoobri 2006. aasta raamotsuse 2006/783/JSK (konfiskeerimisotsuste suhtes
vastastikuse tunnustamise põhimõtte kohaldamise kohta) artikkel 22. Brüssel 23.
august 2010. KOM (2010) 428 lõplik, lk 1-13.
87. Komisjoni teatis Euroopa Parlamendile ja nõukogule „Vabadusel, turvalisusel ja
õigusel rajanev ala kodanike teenistuses”. Brüssel 10.juuni 2009. KOM (2009) 262
lõplik, lk 1-33.
88. Lissaboni lepingu, millega muudetakse Euroopa Liidu lepingut ja Euroopa Ühenduse
asutamislepingut, ratifitseerimise seaduse eelnõu seletuskiri. 28.01.2008. Arvutivõrgus
kättesaadav: http://web-static.vm.ee/static/failid/358/Lissaboni_lepingu_seletuskiri.rtf,
10. märts 2011.
89. Programme of Measures to Implement the Principle of Mutual Recognition of
Decisions in Criminal Matters. - OJ C 12, 15.1.2001, pp 10- 22.
90. Roheline raamat kriminaalasjades erinevates liikmesriikides tõendite kogumise ja
selliste tõendite vastuvõetavuse kohta. Brüssel 11. november 2009. KOM (2009) 624
lõplik, lk 2-7.
82
91. Stockholmi programm- avatud ja turvaline Euroopa kodanike teenistuses ja nende
kaitsel. - ELT C 115, 4.5.2010, lk 1-38.
92. Tampere European Council 15 and 16 October 1999 Presidency Conclusions.
Arvutivõrgus kättesaadav: http://www.europarl.europa.eu/summits/tam_en.htm#, 02.
märts 2011.
93. Ühiseid uurimisrühmi käsitlev juhend. Brüssel, 23. september 2009. Arvutivõrgus
kättesaadav: http://www.europol.europa.eu/jit/manual/et.pdf, 29. märts 2011, lk 1-27.
83
LISA
De lege ferenda
EELNÕU
§ 1. Kriminaalmenetluse seadustikus (vastu võetud 12.02.2003, jõustunud 01.07.2004,
viimati muudetud 17.02.2011, RT I, 21.03.2011, 2, jõustumine 01.01.2012) tehakse
järgmised muudatused:
1) 19. peatüki 3. jagu täiendatakse 1. jaotisega järgmises sõnastuses:
„1. jaotis
Teabe ja jälitusteabe vahetamine Euroopa Liidu liikmesriigiga
§ 473¹. Üldsätted
(1) Kriminaalmenetlusalase vastastikuse abistamise raames võib pädev õigusasutus
välisriigile pädeva õigusasutuse poolt esitatud taotluse alusel edastada nõukogu
raamotsuse 2006/960/JHA (ELT L 386, 29.12.2006, lk 89- 100) alusel teavet ja
jälitusteavet.
(2) Teabeks või jälitusteabeks on mistahes olemasolev teave või andmed, samuti mistahes
liiki teave või andmed, mis on avalik-õiguslike või eraõiguslike juriidiliste isikute
valduses ja millele õigusasutustel on juurdepääs ilma sunnimeetmeid kasutamata.
(3) Teavet või jälitusteavet võib kasutada üksnes sellel eesmärgil, milleks see on edastatud
või avalikku julgeolekut ähvardava vahetu ja tõsise ohu ennetamiseks. Teabe
kasutamine teistel eesmärkidel on lubatud üksnes teabe või jälitusteabe edastanud
liikmesriigi eelneval loal.
§ 473². Välisriigilt teabe ja jälitusteabe taotlemine
(1) Teavet ja jälitusteavet võib välisriigilt taotleda kuritegude avastamiseks või kuritegude
kohtueelseks menetluseks, järgides nõukogu raamotsuse 2006/960/JHA lisas B toodud vormi.
(2) Teiselt liikmesriigilt kui taotlevalt liikmesriigilt või kolmandalt riigilt saadud taotletavat
teavet või jälitusteavet võib edastada üksnes teabe või jälitusteabe andnud riigi eelneval loal.
84
§ 473³. Teabe ja jälitusteabe edastamine välisriigile
(1) Kiireloomulistel juhtudel edastab Schengeni infosüsteemi siseriikliku osa eest vastutav
keskasutus taotletava teabe või jälitusteabe käesoleva seadustiku paragrahvis 491 lg 2
loetletud kuritegude kohta hiljemalt 8 tunni jooksul, kui taotletavale teabele on otsene
juurdepääs.
(2) Kui 8 tunni jooksul taotletav teave või jälitusteave põhjustaks ebaproportsionaalse
koormuse, võib teabe või jälitusteabe edastamise edasi lükata. Schengeni infosüsteemi
siseriikliku osa eest vastutav keskasutus teavitab viivitamatult taotluse esitanud õigusasutust
viivitusest ja edastab taotletud teabe või jälitusteabe võimalikult kiiresti 3 päeva jooksul,
teavitades sellest prokuratuuri.
(4) Käesoleva seadustiku paragrahvis 491 lg 2 loetletud kuritegude kohta esitatud teabe või
jälitusteabe taotlustele, mis ei ole kiireloomulised, vastatakse 7 päeva jooksul.
(5) Muudel juhtudel edastatakse taotletav teave või jälitusteave 14 päeva jooksul.
(6) Korrakaitselist piiratud taseme jälitusteavet sisaldavat riigisaladust võib välisriigile
edastada pädev jälitusasutus või prokuratuur üksnes juhul, kui teabe vastuvõtja tagab kaitse
edastatava teabe avalikuks tuleku eest.
(7) Teave ja jälitusteave edastatakse Riigiprokuratuuri kaudu Eurojustile, kui vahetatav teave
puudutab nõukogu raamotsuse 2002/187/JSK kohaselt Eurojusti pädevusse kuuluvat kuritegu.
(8) Teiselt liikmesriigilt kui taotlevalt liikmesriigilt või kolmandalt riigilt saadud taotletavat
teavet või jälitusteavet võib edastada üksnes teabe või jälitusteabe andnud riigi eelneval loal.
(9) Kui taotlusele ei ole võimalik vastata käesoleva paragrahvi lõigetes 1 kuni 5 sätestatud
tähtaja jooksul, esitatakse selle kohta põhjendused raamotsuse 2006/960/JHA lisas A toodud
vormi kasutades.
473-4. Teabe ja jälitusteabe edastamisest keeldumine
(1) Teabe ja jälitusteabe avaldamisest võib keelduda üksnes siis, kui see:
1) võib ohustada Eesti Vabariigi julgeolekut, avalikku korda või muid olulisi huve;
2) võib ohustada läbiviidava kohtueelse menetluse või läbiviidavate jälitustoimingute
edukust või inimeste julgeolekut;
3) on taotletava teabe eesmärki silma pidades ilmselgelt ebaproportsionaalne või
ebaoluline;
(2) Kui esitatud taotlus on seotud kuriteoga, mida Eesti karistusseadustiku kohaselt
karistatakse lühema kui üheaastase vangistusega, keeldutakse taotletud teabe või jälitusteabe
edastamisest.
85
473-5. Jälitusteabe omaalgatuslik edastamine
(1) Pädev jälitusasutus või prokuratuur edastab piiratud taseme jälitusteavet sisaldavat
riigisaladust omaalgatuslikult välisriigile, kui faktiliste põhjuste alusel võib eeldada, et see on
vajalik käesoleva seadustiku paragrahvis 491 lg 2 loetletud kuritegude avastamisele või
uurimisele ja kui teabe vastuvõtja tagab kaitse edastatava jälitusteabe avalikuks tuleku eest.
(2) Jälitusteavet ei edastata omaalgatuslikult käesoleva seadustiku paragrahvis 473³ loetletud
juhtudel“.
§ 2. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduses (vastu võetud 25.01.2007, jõustunud
01.01.2008, viimati muudetud 21.10.2010, RT I, 08.11.2010, 3, jõustumine 18.11.2010)
tehakse järgmised muudatused:
1) Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse paragrahvi 35 täiendatakse lõikega 6
järgmises sõnastuses:
„(6) Jälitusteabe vahetamine Euroopa Liidu liikmesriigiga toimub kriminaalmenetluse
seadustiku 19. peatüki 3. jao 1. jaotises sätestatud korras“.
86
Kriminaalmenetluse seadustiku ning riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse
muutmise seaduse eelnõu
SELETUSKIRI
I. Sissejuhatus ja eesmärk
Eelnõu eesmärk on üle võtta seni Eesti õiguses puuduvad Euroopa Liidu Nõukogu
raamotsusest 2006/960/JHA tulenevad kohustused Euroopa Liidu liikmesriikide
õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamiseks. Eelnõuga
kehtestatakse raamotsuses sätestatud eesmärkide täitmiseks raamotsusel põhinev teabe ja
jälitusteabe vahetamise kord, mille alusel saavad Eesti õiguskaitseasutused tõhusalt ja kiirelt
vahetada kindlat liiki olemasolevat teavet ja jälitusteavet kriminaalmenetluse või
jälitustoimingute läbiviimiseks. Sarnaselt raamotsusega ei kohustata käesoleva eelnõuga Eesti
õigusasutusi ega anta neile õigust teavet ja jälitusteavet edastada teistes liikmesriikides
tõendina kasutamiseks. Olemasolevate tõendite kogumist Euroopa Liidus reguleerib nõukogu
raamotsus 2008/978/JSK, mis käsitleb Euroopa tõendikogumismäärust esemete, dokumentide
ja andmete kogumiseks kriminaalmenetluses kasutamise eesmärgil.
II. Eelnõu sisu ja võrdlev analüüs
1) Eelnõu § 1 p 1:
Nõukogu raamotsus 2006/960/JHA teabe ja jälitusteabe vahetamise kohta käsitleb Euroopa
Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamist
ja sellega nähakse teabe ja jälitusteabe vahetamise kiirendamiseks ja lihtsustamiseks ette
konkreetsed nõuded. Raamotsuse rakendamise tähtaeg oli hiljemalt 19.detsember 2006, kuid
Eesti õigusesse on raamotsusest tulenevad kohustused üle võtmata. Praegu käsitleb Eesti
õiguses jälitusteabe vahetamisega seonduvat üksnes RSVS § 35 lg 5¹, mille kohaselt võib
pädev jälitusasutus või prokuratuur piiratud taseme jälitusteavet sisaldavat riigisaladust
vahetult välisriigile edastada ning sellega Eesti õigusaktide jälitusteabe vahetamise
regulatsioon ammendub. Seega ei võimalda kehtiv õigus Eestil raamotsusest tulenevaid
kohustusi täita. 01.01.2012 jõustuvate KrMS muudatustega viiakse jälitustegevuse
regulatsioon üle KrMS-i ja JTS kaotab sellest alates kehtivuse. Eriregulatsioon jälitustegevuse
kohta, mida KrMS-s ei reguleerita, sätestatakse vastavates eriseadustes ühes viidetega KrMS-
87
le. Seega tuleb Eesti õiguses seni puuduvad nõukogu raamotsusest 2006/960/JHA tulenevad
teabe ja jälitusteabe vahetust reguleerivad sätted üle võtta KrMS-i. Raamotsuse teabe ja
jälitusteabe vahetamist reguleerivate sätete ülevõtmine ja raamotsusega ettenähtud
tüüpvormide kasutamine võimaldab Eesti õiguskaitseasutustel kriminaalmenetluse või
jälitusmenetluse läbiviimiseks olemasolevat teavet ja jälitusteavet kiirelt ja lihtsustatult teiste
Euroopa Liidu liikmesriikidega vahetada.
2) Eelnõu § 2 p 1:
Jälitustoimingutega saadud teave on riigisaladus ja sellest tulenevalt on jälitustoimingutega
saadud teabe saatmine välisriiki eraldi reguleeritud RSVS-s. RSVS § 35 lg 5¹ sätestab küll
piiratud taseme jälitusteavet sisaldava riigisaladuse vahetu edastamise pädeva jälitusasutuse
või prokuratuuri poolt, kuid teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise raamotsuses
2006/960/JHA ettenähtud jälitusteabe edastamise konkreetsed tingimused RSVS-s puuduvad.
01.01.2012 jõustuvate KrMS muudatustega tunnistatakse JTS kehtetuks ja kogu
jälitustoimingute regulatsioon sätestatakse KrMS. Eriregulatsioon jälitustegevuse kohta, mida
KrMS-s ei reguleerita, sätestatakse vastavates eriseadustes. Näiteks tunnistajakaitse
teostamise eesmärgil jälitustoimingute tegemise regulatsioon sätestatakse tunnistajakaitse
seaduses viitega KrMS-i konkreetsele jälitustoimingule. Raamotsusest 2006/960/JHA
tulenevate kohustuste täitmiseks tuleb seega täiendada ka RSVS-i kui eriseadust, mis
reguleerib piiratud taseme jälitusteavet sisaldava riigisaladuse vahetut edastamist välisriigile,
viitega KrMS vastavatele sätetele.
III. Eelnõu terminoloogia Eelnõus ei kasutata uusi termineid.
IV. Eelnõu vastavus põhiseadusele ja Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu on kooskõlas põhiseadusega ja põhineb Euroopa Liidu nõukogu raamotsusel
2006/960/JHA, 18. detsember 2006, Euroopa Liidu liikmesriikide õiguskaitseasutuste
vahelise teabe ja jälitusteabe vahetamise lihtsustamise kohta. - ELT L 386, 29.12.2006, lk 89-
100. Parandus ELT L 75, 15.3.2007, lk 26.
88
V. Seaduse mõjud
Euroopa Liidu nõukogu raamotsused on saavutatavat tulemust silmas pidades liikmesriikidele
siduvad, kuid jätavad riigi asutustele vabaduse valida vorm ja meetodid. Eelnõuga
sätestatakse Euroopa Liidu nõukogu raamotsusel 2006/960/JHA põhinev konkreetne teabe ja
jälitusteabe vahetamise regulatsioon, mis võimaldab täita raamotsuses seatud ning ka Eestile
siduvat eesmärki vahetada kohtueelses menetluses või jälitusmenetluses kasutamiseks
tõhusalt ja kiirelt teavet ja jälitusteavet, mis on liikmesriikide õigusasutuste vahelise koostöö
aluseks. Lissaboni lepingu jõustumise järgselt võib komisjon pärast viieaastast
üleminekuperioodi esitada liikmesriigi kohustuste rikkumise hagisid, mis puudutavad enne
Lissaboni lepingu jõustumist politseikoostöö ja kriminaalasjades tehtava õigusalase koostöö
valdkonnas võetud meetmeid. Eelnõu välistab raamotsuses 2006/960/JHA sätestatud
kohustuste ülevõtmata jätmise hagi.
VI. Seaduse rakendamisega seotud kulutused Seaduse rakendamine ei too kaasa otseseid kulutusi.
VII. Rakendusaktid
Seaduse rakendamiseks ei ole rakendusakte vaja kehtestada.
VIII. Seaduse jõustumine
Seadus jõustub /.../
IX. Eelnõu kooskõlastamine
Eelnõu esitati arvamuse andmiseks /.../
Vabariigi Valitsuse nimel
/.../