Maastike üldkursus ja tüploogia Kaija Käärtkaija/Maastik Tallinna Kolledzis/13. loeng.pdf ·...
Transcript of Maastike üldkursus ja tüploogia Kaija Käärtkaija/Maastik Tallinna Kolledzis/13. loeng.pdf ·...
LOODUS- JA
KULTUURMAASTIKUD
(MAISTUD)
Maastike üldkursus ja tüploogia
Kaija Käärt
METSAMAASTIKUD (MAISTUD)
Metsaks nim. maastiku osa, mille aluseks on kooslusi
moodustav puurinne, mis mõjutab ümbritsevat keskkonda
suurema või väiksema ulatusega ruumis.
Inimesele võib mets olla elukeskkonnaks ja
tootmisvahendiks.
Mets on taastuv looduvara, mille globaalne funktsioon on
biomassi moodustamine ja atmosfääri koostise
reguleerimine.
Metsamaa osa piirkonna (riigi) üldpindalast nim. metsasuseks
ja väljendatakse %.
Metsas kujunevad omapärased keskkonna tingimused.
Metsas on väiksemad (kui avamaal):
• päikese kiirguse intensiivsus;
• maapinna soojuskiirgus;
• tuule kiirus.
Sellest tingitult on väiksemad ka:
• õhutemperatuuri ja niiskuse kõikumine;
• auramine maapinnalt.
Mets peab kinni sademeid, pidurdab vee äravoolu, erosiooni
ja tuulekannet (deflatsiooni) ja metsas moodustub
metsakõdu (varis ehk O horisont).
Nüüdisajal kasu. metsi puidu ja teisejärguliste
metsamaterjalide saamiseks (puukoor jm.), samuti ka on
tähtis metsa kõrval-kasutus (marjad, seened, pähklid jm.).
Kasu. veel jahinduseks, keskkonnakaitseks, kultuurilistel,
esteetilistel, tervistavatel eesmärkidel; teaduslikel,
õpetuslikel ja eriotstarbelistel eesmärkidel.
Metsad jaotatakse nende majandamisviisi järgi kolmeks:
• Hoiumetsad – siia kuuluvad reservaadid ning muud erilist kaitset ja pikemaajalist säilitamist vajavad metsaosad. Neid majandatakse hooldusraietega ning uuenevad looduslikult.
• Kaitsemetsad – täidavad mitmeid kaitsefunktsioone. Majandamine toimub hooldusraiete või lõppraietega (männikutes ja kõvalehtpuit 121-140 a.; kuusikud 101-120 a., haavikud 51-60 a., hall-lepp 41-50 a.). Uuenevad looduslikult või kultiveerimise teel.
• Tulundusmetsad – puitu tootvad metsad. Metsade uuendamisel eelistatakse kultiveerimist.
Mets on elupaigaks mitmetele organismidele:
üle 10 000 liigi selgrootuid; 150 liiki selgroogseid; üle 2500 seene liigi; üle 100 samblaliigi; u. 500 samblikuliiki; u. 450 soontaimeliiki jne.
Elustik sõltub metsa- puistu liigilisest koosseisust. Erinevates keskkonnatingimustes kuju. erinevad metsakasvukohatüübid.
Metsad jaotatakse 2 klassiks:
1. Arumetsad – mineraalmuldadega metsamaad, kus turbahorisont
puudub või on alla 30 cm.
Jaguneb omakorda 7 tüübirühmaks:
1.1. Loometsad – maapinnalähedasel, alla 30 cm paksusel mullakihiga
pael olevad metsad. Esineb 3 kasvukohatüüpi: leesikaloo, kastikuloo,
lubikaloo.
1.2. Nõmmemetsad – kuivadel toitainetevaestel liivmuladel kasvavad
männikud. 2 kasvukohatüüpi: sambliku ja kanarbiku.
1.3. Palumetsad – nimi pohlast (palukas), muld liivane ning kuiv kuni
ajutiselt liigniiske. 2 kasvukohatüüpi: pohla ja mustika.
1.4. Laanemets – muld viljakas, domineerib kuusk. 2 kasvukohatüüpi:
jäneskapsa, sinilille.
1.5. Salumets – kõige viljakamatel muldadel, lehtpuude enamus. 2
kasvukohatüüpi: naadi ja sõnajala.
1.6. Soovikumets – perioodiliselt liigniisketel turvastunud
huumushorisondiga muldadel. 3 kasvukohatüüpi: osja, tarna ja angervaksa.
1.7. Rabastuv mets – happelisel liigniiskel mullal, rohkesti esineb turba- ja
karusammalt. Dom. mänd. 2 kasvukohatüüpi: sinika ja karusambla.
2. Soometsad – 25-30 cm turbalasundiga metsamaad.
Jaguneb omakorda 3 tüübirühmaks:
2.1. Rohusoomets – turbalasund koosneb peamiselt rohttaimede ja
puujäänustest. Puurindes: sookask ja sanglepp. 2 kasvukohatüüpi: lodu ja
madalsoo.
2.2. Samblasoomets – isel. vähelagunenud sfagnumiturbakihi esinemine
vähemalt lasundi ülaosas. Dom. turbasamblad, puurindes mänd. 2
kasvukohatüüpi: siirdesoo ja raba.
2.3. Kõdusoomets – isel. intensiivselt kuivendatud soomuld metsakõdu ja
hästi lagunenud kõduturbahorisondiga. Puurindes peamiselt mänd ja
kuusk. 2 kasvukohatüüpi: mustika-kõdusoo ja jänesekapsa-kõdusoo.
Protsessid metsamaastikes tulenevad loodusest endast ja on inimese põhjustatud.
Looduslikest häiringutest tähtsamad on metsatulekahjud. Selle tulemusena mood. põlendikud on elupaigaks sekundaarsetele kooslustele.
Inimese poolt suurim häiring on metsade majandamine. Kuigi mets on taastuv loodusvara, esineb ka pöördumatuid muutusi – mets asendub tehismaastikuga ja samuti metsakuivendus.
Inimtegevuse intensiivsuse põhjal eraldatud metsad on:
1. Inimtegevus puudub või on madal
• ürgmets (puutumatu mets)
• põlismets (järjepidev, märgatavate inimmõjudeta mets)
• loodusmets (järjepidev, häilude ja üksikute puude valikraiega majandatud mets).
2. Keskmise aktiivsusega inimtegevus
• parkmets (iidne hiis, kaitsemets)
• karjatatav mets
• puisniit
3. Kõrge aktiivsusega inimtegevus
• kultuurmets (mitmesuguse metsamajanduslike võtetega
kuju. tulundusmets)
• raiesmik
• metsakultuur
• võsamets (sekundaarne metsasuktsessioon põllu- ja niidu
ala)
• park (inimese poolt rajatud)
Kõik inimmõjuga metsabiotoobid on kujunenud ürgmetsast.
Metsa väärtus ja selle hindamine seostub metsade kasutusviisi ja kaitse-
eesmärgiga.
Metsade kaitse laiem eesmärk on metsa kui meie
traditsioonilise elukeskkonna säilitamine, sealhulgas tema
tootlikkuse tagamine. Intensiivselt majandavate
tulundusmetsade liialt suur osakaal võib viia kogu
metsakeskkonna tervise ja tootlikkuse halvenemisele.
Metsa looduskaitseväärtus on põhjendus
metsaökosüsteemide kaitsmiseks, sobiva kaitsekorra ja
hooldusmeetmete määramiseks. Maastikulise
mitmekesisuse kaitse eesmärgiks on vajalik säilitada
metsaökosüsteeme ja elupaikade maastikule omast
varieeruvust.
Kaitsemetsi tuleb majandada nii, et nad mood. looduslikke
ühendusteede võrgustikku range kaitse all olevate
metsaalade vahel ning puhveralad vahetult nende ümber.
Kaitsemetsadel on eriline tähtsus tulundusmetsade intensiivse
majandamise negatiivse mõjukompenseerimisel.
Maastikulise mitmekesisuse säilitamiseks:
• säilitatakse metsatüüpide looduslikku mustrit;
• erilisi võtmeelemente, nagu veekogusid, märgalasid, kivikülve kaitstakse ja säilitatakse;
• metsi ei rajata erilise väärtusega avatud või võsastuvatele niitudele;
• loodusliku struktuuriga metsaservad säilitatakse 25 m laiuselt puutumatutena.
Maastikulise mitmekesisuse peab tagama bioloogilise mitmekesisuse kaitse!
Metsataimestiku käekäik sõltub paljuski valgusoludest. Tihedaks kasvanud metsas hääbuvad poolvarjutaimed. Samas pärast raiet taanduvad aga varjutaimed.
Metsaloomastik enamus inimpelglikud. Kevad ja suvi on lindude ja loomade pesitsusaeg, inimene ei tohi neid siis häirida. Nt. mitmed rähniliigid on muutunud metsanduse survel haruldasteks. Lendorav, elab ainult põlismetsas.
• Metsaga on kaetud ligi pool Eesti maismaast. Metsa näol
on tegu ühe suurima Eesti rikkusega nii looduslikus kui ka
majanduslikus mõttes. Suuremale osale Eestis elavatest
ohustatud liikidest on koduks just vanad metsad.
• 21. saj. algul oli Eesti ainus riik Euroopas, kus metsade
raie ületas puidu juurdekasvu. Eestis raiuti isegi kaks korda
enam metsa ühe ha kohta, kui seda tehti metsatööstuse
poolest kuulsas Soomes.
• Range kaitse all olevatest metsadest ei piisa ohustatud ja
haruldaste liikide kaitsmiseks. Seega peab ka majandavates
metsades säilitama sobilikud elupaigad ohustatud liikidele.
KULTUURMAASTIKUD (MAISTUD)Pool-loodulikud kooslused
Kasutatud: Toomas Kuke
Heiki Luhamaa materjale
Pool-looduslikeks kooslusteks nimetatakse loodusliku
elustikuga kooslusi, mida on kestvalt niidetud, karjatatud või
muul viisil mõõdukalt majandatud. Nende tekkes ja püsimises on
kõrvuti looduslike tingimustega etendanud olulist osa inimene.
Pool-looduslike koosluste ilme ja väärtused on kujunenud tänu
pikaajalisele säästvale majandamisele.
Nende alade maahooldus kätkeb sajanditepikkusi töötraditsioone,
mis on läbipõimunud rahvuskultuuriga. Neid alasid nimetatakse
pärandkultuurmaastikeks ja siinseid taimekooslusi
pärandkooslusteks.
Põllumajanduses nimetatakse neid kooslusi looduslikuks
rohumaaks, mida kasutatakse heinamaana või karjamaana
Pool-looduslikud kooslused on väga olulised:
esteetilisete väärtuste säilimisel Eesti kultuuris ja
maastikupildis,
loodusliku mitmekesisuse säilitamisel.
Eestis on pool-looduslikeks kooslusteks – puisniidud,
loopealsed, ranna-, lammi-, aru- ja soostunud niidud ja
puiskarjamaad. Nad on enamasti sekundaarsed, harva
primaarsed.
Niidud on rohumaad, mida kasutatakse põhiliselt heinamaana,
vahel ka karjamaana. Eesti praegustest niitudest on enamik
kujunenud endistele metsa- või põllumaadele.
Poollooduslikud niidud, on silmapaistvad :
•oma liigilise mitmekesisuse poolest
•on väärtuslikeks elupaikadeks paljudele ohustatud ja
haruldastele taime- ja loomaliikidele.
Eesti puisniidud on silmapaistvad oma suure soontaimede
liigirikkusega: ühelt Eesti puisniidu ruutmeetrilt on omalaadse
maailmarekordina leitud 76 liiki soontaimi.
Lagled
Hall käpp
Luha- ja rannaniitude ning alvarite ühiseks jooneks on nende
lagedus. Seetõttu moodustavadki nende loomastikus
peamise osa avamaastikuloomad.
Eestis on kahte liiki suurimetajaid, kes on kohastunud eluks
avamaastikul - halljänes (Lepus europaeus) ja metskits
(Capreolus capreolus).
Rannaniitude ja alvarite linnustik on liigirikas. Suurema osa
liikidest moodustavad lagedate alade liigid - eriti iseloomulik on
mitmekesine kurvitsaliste fauna. Kurvitsalised ka lammimiitudel.
Roomajatest on teada arusisaliku (Lacerta vivipara), nastiku,
rästiku (Vipera berus) ja vaskussi (Anquis fragilis) esinemine.
Kahepaiksetest kärnkonna, rohukonna (Rana temporaria) ja
rabakonna esinemine. Rannarohumaadel oluline juttselg
kärnkonn e. kõre (Bufo calamita)
20. sajani I pool 20. sajandi lõpp
KÕRE
(Bufo calamita)
Puisniidud on metsavööndi üheks vanimaks inimese ja looduse
vaheliste vastasmõjude tulemusel tekkinud ökosüsteemiks.
Enam kui tuhat aastat on nad olnud maarahvale oluliseks
elatusallikaks.
Praeguseks on nad peaaegu kõikjalt kadunud - hävimiseks
piisas mõnest aastakümnest.
Puisniidud on liigirikkad, seda soodustavad
hõredalt kasvavad puud - kasvab nii metsa kui ka niidutaimi.
Näiteks kaitsealusel Laelatu puisniidul on loendatud 465
erinevat taimeliiki.
L. Laasimer (1965 “Eesti NSV taimkate) eristas pärast II
maailmasõda geobotaanilisel rajoneerimisel:
.(I) Lääne-Eesti mandriosa ja saarte niitude ja puisniitude rajooni
. (II) Loode-Eesti ja Põhja-Eesti rannikuvööndi aruniitude
rajooni.
.(IV) Pedja jõe basseini soode ja lamminiitude rajoon
(VII) Emajõe alamjooksu ja Peipsi järve edelaranniku
lammisoode rajoon
Puisniit, mida kasutati heinamaana
Puisniitude kadumise olulisteks põhjusteks
•1950ndatel aastatel talude kollektiviseerimine -
suurtootmisele üleminekuga kaasnenud käsitsitööst
loobumine.
Traktoriga on võimatu niita soostunud ja puude tukkadega niite.
Samasugune intensiivsemale põllumajandusele üleminek on
olnud puisniitude kadumise peapõhjuseks ka
Lääne-Euroopas.
Termin "puisniit" on rohkem levinud teaduslikus.
Kohapealsed inimesed nimetavad taolisi alasid lihtsalt
"niitudeks", "metsadeks", "metsaheinamaadeks".
Ulatuslikumalt esinenud nad Lääne-Eesti rannikualadel ja
saartel.
Ulatuslikum esinemisaeg 18. sajandist kuni 1940 aastani.
Puisniitude ja teiste looduslike rohumaade pindala oli Eestis
maksimaalne 19. sajandi lõpul (ligikaudu 1/3 maismaa
pindalast),
Ligilähedane olukord kestis 1940-ndate aastateni.
Puisniitude maksimaalseks pindalaks hinnatakse
kuni 850 000 ha ehk 19 % Eesti pindalast.
Nende kadumise põhjuseks:
maaelu areng ja majandamisviisid
20 saj II poole kollektiviseerimine, mis tõi kaasa enamus
alade kasutusest välja jätmise. Nad kas
võsastusid, kasvasid kinni, metsastusid
muudeti haritavaks maaks
Hävis mitmekesine ja mosaiikne talumaastik.
1953-1973 vähenes Eesti looduslike rohumaade pindala.
Arvel 435 000 hektarit, sellest
hariti üles 130 000 ha
ülejäänud võsastusid
Oluliselt vähenes arukarjamaade pindala.
Metsamajandile anti üle 120 000 ha endisi rohumaid.
1978-1981 oli arvel kasutuskõlblikke rohumaid 303 117 ha,
nendest enamus võsastunud.
Võsa katvusega alla 10% oli 178 590 ha
Tänapäeval on alles
• ligikaudu 500 ha liigirikkaid puisniite Lääne-Eestis
• mitte enam kui 300 ha liigivaeseid lammi-puisniite Eesti muudes
osades.
Enamikus on need väikesed, kuni 5 ha suurused ühe-talu
heinamaad.
Aastail 1995-97 niideti neist mitte enam kui 200 ha, kusjuures
Saaremaal kuni 30 ha.
Meie puisniitude pindala on viimase 70 aastaga vähenenud seega
tuhat korda.
Eesti esinduslikumad puisniidud on:
o Vahenurme puisniit (Halingas Pärnu mk)
239 soontaime liiki, nendest 22 kaitealust
o Tagamõisa puisniit (Saare mk)
219 soontaimeliiki, 14 kaitsealust
o Koiva puisniit- kaunimaid lammipuisniite
Läti piiri ääres. Puisniitu ilmestab vanade puude rohkus.
Pool-looduslike koosluste uurimisel, hooldamisel ja
taastamisel palju ära teinud:
Eestimaa Loodus Fond
Pärandkoosluste Kaitse Ühing
Talgulaagreid korraldatakse ka Euroopa Liidu LIFE
programmi poolt rahastatava projekti
“Poollooduslike niitude taastamine ja majandamine
Soomes, Rootsis ja Eestis” raames.
Laelatu puisniit
PUHKEMAASTIKUD (MAISTUD)
Puhkemaistu (-maastik) – puhkajate teenindamiseks ja
viibimiseks kohandatud maistu (maastik).
Rekreatiivala – antud planeeringu mõistes linnaga külgnev
avalikus kasutuses olev tehniliselt ja looduslikult
ettevalmistatud aastaringselt kasutatav spordi- ja
puhkemaastik.
Mõistega rekreatsioon ( ingl. re-creation) peetakse silmas
eelkõige inimese töövõime ja tervise taastamist, aktiivse
puhkamisega ning enamasti rekreatsiooniks rajatud või
kohandatud puhkeala.
Puhkeala – rekreatsiooniks soodsate looduslike tingimustega
(kaunis, eelistatavalt metsane ja veekogudega) ala.
• Tasandikulisel pinnamoel oluline vee – järved, jõed, meri;
olemasolu.
• Pinnamoe liigestusega nende osatähtsus suureneb.
• Kõrgmäestikes muutub oluliseks reljeef.
Puhkeala kasutusrežiim tagatakse asjakohaste rajatistega
(telkimisplatsid, kämpingud, teed, õpperajad jm.) lähtudes
maastiku külastustaluvusest.
Turismimajanduse üks suuremaid vastuolusid on, et
loodusel ja kultuuril, mis enamasti motiveerib inimesi
reisisihi valikul, pole selget hinda.
Loodus ja kultuur ei maksa enamasti midagi, sest sellel
pole omanikku, see on nn. kõigile kättesaadav ressurss.
Reisi maksumuse mood. transport, toit, magamine jne.
TURISM ON MAJANDUSHARU, ÄRI!
Turismiarendaja nim. loodust ressursiks, mis tuleb enda
teenistusse rakendada. Turist tuleb, naudib ja maksab
teenuste eest. Ressurss – loodus – on teenindajaile justkui
tasuta.
Ökoturism on suundumus turismimajanduses, mis teadlikult
väärtustab ja arvestab ümbritseva looduse ja keskkonna
ning kohaliku inimkogukonna vahel pikaajaliselt
väljakujunenud suhteid, ning püüab selles eluruumis
heaperemehelikult majandades tõsta kohalike elanike
heaolu.
Ökoturism on vastutustundlik reisimine, mis toetab loodus-
ja kultuuripärandi säilimist ning kohalike elanike heaolu.
Tähendab kultuuri- ja loodusressursside ning –väärtuste
(s.h. bioloogilise mitmekesisuse) säästvat kasutamist tulu
saamise eesmärgil.
Kõige kiiremini, 15-40 % aastas on viimasel ajal maailmas
kasvanud nn. ökoreiside läbimüük.
TÖÖSTUS- JA
KAEVANDUSMAASTIKUD (MAISTUD)
Kultuurmaistule (-maastikule) vastandatakse akultuurmaistuid
(-maastikud).
Neid tuleb kohati vaadata kui degradeerunud maastikke, mida on
põhjustanud kas maavarade kaevandamine, suure linna või
mürgiseid heitmeid andva tööstusettevõtte või
soojuselektrijaama saastus (saastatud õhk ja pinnas, uus
pinnakate).
Degradeeritud maistutel peaks inimene tegema kõik, et ei läheks
reostavad ained ringlusse ning seal peaks looma sellised
tingimused, et ala saaks taimestuda, seega tegeleda
intensiivselt maastikuhooldusega.
Tööstusmaastikku ei saa käsitleda mingi ühtse territoriaalse
maastikuregioonina, vaid üksikute kogumikena põllu- ja
metsamaastikul.
Enamasti on nad keskkonnaohtlikud. Tööstusmaastikus esinevad
tööstusettevõtted, laod, jõujaamad, veepuhastusseadmed jt. rajatised.
Tootmiskompleksid ohustavad keskkonda peamiselt sealt leviva
põhjavee-, pinnavee- ja õhureostusega. Või esineb ka radioaktiivne
kiirgus, soojus, müra jne.
Vajalikud igakülgsed kaitsemeetmed ja abinõud.
Maastikukujunduslike võtetega saab kaasa aidata või tõkestada nii õhu
kui ka pinnavete reostust. Oluline puude ribade rajamine, oluline nende
tihedus, kõrgus jne.
Kaevandusmaastik
Selle moodustab mingi maavara kaevandamisala koos vastavate
rajatistega, aherainekuhjatised, veepuhastusseadmed jm.
Karjäärid kuuluvad sageli maavarasid ümbertöötleva ja kasutatava
tööstuskompleksi koosseisu. Sageli tuuaks tooraine ka kaugmalt.
Karjääriviisiline kaevandamine rikub oluliselt keskkonda.
Ammendatud karjääre vaja rekultiveerida ja kujundada. See sõltub
•karjääri parameetitest (sügavus, reljeef, nõlva kalded jne)
•geoloogilis ja hürogoloogilistest tingimustst
•sotsiaalne tellimus (metsamajanduslik, kalamajanuslik jm.)
Rekultiveeritud karjäärid tuleks liita roheliste koridoridena või
puhkealade süsteemi.
Puistangute rekultiveerimine
EESTI PÕLEVKIVI e.
KUKERSIIT
Eesti kõige suuremas mahus
kaevandatav maavara.
Põlevkivi (teaduslikus kirjanduses: kukersiit) Eesti tähtsam
maavara moodustab pidevaid kihte Kirde-Eesti ja naabruses
asuva Vene Föderatsiooni Leningradi oblasti aluspõhja Uhaku ja
Kukruse lademetes, mis kuuluvad Kesk-Ordoviitsiumisse.
Enam kui 50-st kollakas-pruunikat orgaanilist ainet sisaldavast
kihist ainult 4-7 kihti on piisavalt orgaanika-rikkad ja tüsedad
võimaldamaks majanduslikult tasuvat mäendust arendada.
Need kihid (indekseeritud A-st F-ni) lasuvad lähestikku Kukruse
lademe kõige alumises osas, moodustades üheskoos 1,4-3 m-
paksuse tootmisväärse kihindi.
Põlevkivi on kõige rikkam ja põlevkivikiht kõige tüsedam Eesti
Põlevkivimaardla keskosas Kukruse, Kohtla ja Kurtna
vahemikus.
Karjääride maastikud erinevad täielikult
kaevandamiseelsetest.
Põlevkivi kaevandamise ja töötlemisega Ida-Virumaal kolm tüüpi
tehisvorme, mis tekivad põlevkivi erinevast kasutamisest ja nende
jääkide ladestumisel
Põlevkivi
Kaevandamine Võtmine Põletamine
Aheraine ja rikastus- Poolkoks Märgtuhk,
jäägid lendtuhk
Aherainemäed nn. terrikoonikud on koonuse- või tüvikoonuse
kujulised (13-35 m kõrged). Lubatud 40 meetri kõrgused, mis
väldib nende isesüttimise.
Poolkoksimäed - põlevkivi termilisel töötlemisel tekkinud jääk
kuhjatakse. Ulatuvad 100 meetrini.
Elektrijaamade tuhaplatood - põlevkivi põletamisel tekkinud
jääkide ladestamine.
Kiviõli poolkoksimägi
Keskkonnaprobleemid
Aheraine ise on keskkonnale ohutu, kuid liiga kõrgetes
puistangutes võib aheraines leiduv kerogeen isesüttida.
Poolkoksist eraldub atmosfääri ohtlikke gaase, samuti
poolkoksimäest nõrguv fenoolirikas vesi valgub ümbritsevale
alale.
Tuhk (tuhašlaki pH 12), mis rikub veekokku ja pinnasesse
sattudes koosluse.
Põlevkivijäägid ei ole leidnud laiemat kasutamist.
Aheraine madalakvaliteediline ehitusmaterjal. Kasutatakse
teedeehitusel.
Terrikoonikute kasutamine suusatajatele - suusahüpped, mäest
laskumine jm. Ekstreemsport.
Eestis kõrgub üle 40 aherainemäe, poolkoksi ja tuhašlaki puistangu.
Võtavad enda alla 3000 ha, kuhu on ladestunud sadades miljonites
tonnides jääke.
Kasutatavat põlevkivi on alles umbes 1–2 miljardit tonni (erinevad
hinnangud). Põlevkivi kasutamisel tekib rohkes koguses
jääkprodukte – tuhka ja poolkoksi. Näiteks Eestis lisandub
praeguse tempo juures umbes 5–7 miljonit tonni tuhka ja miljon
tonni poolkoksi aastas, millest taaskasutatakse ainult väga väikest
osa.
Settebasseinid e „helesinine laguun“
Aidu karjääri veespordikeskus