Kus see metodoloogia meil siis on? Valdo Ruttas

Talgujate seminaride kavandamisel kujutasin ette, et teeme kolm esimest sellistel teemadel: 1.Refleksioonist, 2. Enesemääramisest, 3. Metodoloogiast.Kujunes välja teisiti:6.jaanuari seminaril otsustasime üksmeelselt, et kolmanda seminari pühendame väärtuskasvatuse teemale. Väga hea ka niimoodi: kolmandal seminaril liigume enese(määratlemise)lt rohkem oma hinge harimise kui Agu mõistes Maailmavaimu teenimise poole. Metodoloogiale suundumine oleks meid kahtlemata viinud eemale juba Tartu ajurünnakul tõusetunud inimliku õnne küsimusest, mille enesemääratlusega seoses taas tõstatas Lembit Jakobson. Metodoloogia teema poole pöördumine tähendanuks tükk maad suuremat ringiminekut küsimuse juurde inimlikest õnnedest. Mulle tundub,et metodoloogia kui katastroofiajastu mõtlemine ( S.Popovi järgi) tegeleb kaudselt ju ka õnnega, aga mitte otseselt selleni jõudmise teedega, vaid keeruga - otsides teid katastroofidest väljapääsemiseks, kriiside ületamiseks. Seega on metodoloogia justkui mingi õnnetustest väljarabelemise kunst ja sel moel ikkagi õnneihalusega seotud. Ja kuigi metodoloogia S.Popovi järgi on katastroofi ajastu tööriist, vaatab Popov seda siiski rohkem mänguliselt. Mäng aga kipub tavamõtlemises ikka rohkem lõbu, rõõmu ja naudinguga kokku. Muide, küsimus suurele ringile: Kas jutt inimlikest õnnedest mitmuses on (metodoloogiliselt, terminoloogiliselt) korrektne? Millegipärast siiamaani öeldakse Palju õnne! ainsuses, kuigi juba ammu räägitakse , et arengud on olnud suured või väikesed.Nüüd aga põhiteema juurde. Talgujad ja metodoloogia. Ehk siis katse juurde vastata suvisesTartu mõttekojas mu hea sõbra, omaaegse õpilase ja praeguse klubivenna küsimusele: Kus see metodoloogia teil siis on?Küsimus tundub irooniline, aga kui tõsiselt asjasse suhtuda, siis üldse mitte rumal (rumalaid küsimusi pole põhimõtteliselt olemas), üldse mitte põhjendamata ja üldse mitte kergete killast. Juba küsimus, mis see on, mida metodoloogiast rääkides silmas peetakse, on veel hullem kui teadusest rääkimise kohta . Kui teadlased keerutavad ennast välja nõmedusega, et teadus on see, millega tegelevad end teadlasteks nimetajad (ja mõni teravmeelne lisab, et töövälisel ajal), siis metodoloogide puhul oleks samasuguse tautoloogia kasutamine vist juba enese diskvalifitseerimine metodoloogina. Vaimukamalt ja tõesemalt kõlab väide, et mitte keegi pole volitatud kõnelema metodoloogia nimel, sest igaüks mõistab seda omamoodi. Selles valguses omandab sisulise tähenduse küsimuse iga viimane kui sõna: KUS-MEIL-SEE-METODOLOOGIA-SIIS-ON?Alustaks ikka sõnast METODOLOOGIA.G.P. on öelnud, et metodoloogia toitub tema ratastesse loobitavatest kaigastest. Nii et selle põhjal on metodoloogia üks veider ratastega elukas. Geoloogia-mineraloogiadoktorist G.P. õpilane Mark Ratz, kelle vaateid ma antud valdkonnas täiel määral jagan, vaatab metodoloogiat kui üht täiesti iseseisvat mõtte organiseerimise vormi, mis asub kõrvuti selliste vormidega nagu filosoofia ja teadus. Vanim neist kolmest on filosoofia, teadus teadagi kusagil 400 aasta vanune ja SEE metodoloogia päris nooruke.

SEE nooruke metodoloogia lahendab ainult ühte küsimust, väidab Mark Ratz: Kuidas kindlustada mõttega ja organiseerida uut praktikat, kui puudub teooria. Ja osutub, et iga kord, kui selline küsimus kerkib, tuleb seda lahendada ja teha jälle uuesti. Ja seda senikaua kuni kas on vastav teooria välja töötatud või siis omandatud piisav kogemus. Aga siis kaob ka üksiti vajadus metodoloogia järele. Niivõrd ja taas niikauaks kuni teooria või olemasolev kogemus meid rahuldavad.

Eelnev käib muidugi SELLE metodoloogia kohta, mis kannab MMR (Moskva Metodoloogiaring) firmamärki, st SMT metodoloogia ehk süsteem-mõttetegevusliku metodoloogia kohta.

Oma elus olen ma enne G.P.metodoloogiasse jõudmist kokku puutunud päris paljude metodoloogiatega. Alates antiikfilosoofide metodoloogilistest tarkustest (kust need sõnadki metodos ja logos mujalt tulnud on). Tudengina ja aspirandina võtsin päris tõsiselt tegelda füüsika metodoloogiliste probleemidega, Lembit Valdi õpilasena nt modelleerimise probleemidega. Hiljem kaldusid huvid teaduse üldise metodoloogia poole ja eriti omaseks sai Thomas Kuhn oma teadusrevolutsioonide paradigmaatilise käsitlusega.

SEE metodoloogia erineb kõigist ülejäänuist ( teaduse, eriteaduste või muude intellektuaalse tegevuse eriharude) metodoloogiaist sellepoolest, et üritab vaadata mistahes situatsiooni kui unikaalset ja kordumatut. Saate isegi aru, kui erinev on see vaade teistest, eelkõige teaduslikust lähenemisest.

Aga kas see on ka produktiivne? Või veel vingemalt küsides: Kas see on ka produktiivsem? Produktiivsem kui teaduslik!?

Näiteks üritada vaadata Eesti situatsiooni mitte kui tüüpilist, vaid kui unikaalset kordumatut võimalust just siin ja praegu …? Variandid: ainukordne, tüpoloogiline, üldine…Üldine ega eriline pole kumbki objektiivselt „antud“, vaid lihtsalt erinevad variandid ja viisid ajaloo ettekujutamisel ja mõtestamisel. Nende otstarve on kontseptuaalselt kindlustada, põhjendada täna vastuvõetavaid strateegilisi otsuseid. Neid kõiki tuleb arutada, arvestades, et teadus ei ütle, millised neist on „õiged“.

Seega kui me tõepoolest kogu naha ja karvadega oleme situatiivsed tegutsejad, siis me loomulikult ei saa samal ajal loota, et metodoloogia annab või metodoloogidel on taskus valmis retseptid igaks elujuhuks.Ja isegi püüe või orienteeritus valmis lahenduste otsimisele on sügavalt antimetodoloogiline.Sest veelgi enam, mitte üksnes lahendused pole situatiivsed, vaid ka nende väljatöötamisel kasutatavad teadmised, meetodid ja vahendid. Juss oma ettekandes 1990.a. Kadrina talgutehnikute mõttetalgutel jõuab hämmastavalt sügavalt asja tuumani, kui ta vaadeldes inimese liikumist elu, mängu ja institutsioonide vahel rõhutab, et mäng ei anna valmis vahendeid, mida elus või institutsioonidesse naastes otseselt kasutada saaks. Küll aga lähenemise viisi, kuidas nende vahendite väljatöötamise poole liikuda. Seega Hiina vanasõna parafraseerides:SEE metodoloogia ei anna isegi õnge mitte, kalast rääkimata!

KUS SEE METODOLOOGIA SIIS MEIL ON?

Ehk teisisõnu, kus on siis süsteemtegevusliku metodoloogi „tööpõld“?

Metodoloog on kutsutud ja seatud kindlustama liikumist intellektuaalsel uudismaal, ütleb väga poeetiliselt M. Ratz. Ja jälle tunnen ma temaga täielikku hingesugulust. Minu jaoks on iga mõttetalgu juhtimine tähendanud paadijuhiks olemist tohutult kärestikulisel, käänakulisel, kaljurahnulisel mägijõel. Seejuures on mul olnud alati täisveendumus, et me tuleme toime. See kujutlus on mul kujunenud täiesti iseseisvalt, sisetunde pealt. Ma tean, olen ise oma kõrvaga kuulnud G.P. juttu metodoloogist kui Stalkerist tsoonis, kus kõik on muutlik, petlik ja plahvatusohtlik. Ja ilmselt on kõigi nende kolme erineva kujundi (uudismaa, jõgi, tsoon) korral midagi ühist, mida ma nimetasin eelmises enesemääramise seminaris ennetava peegeldamise võimeks. Selle abil metodoloog justkui loob, võtab kasutusele, kombineerib uusi teadmisi , meetodeid ja vahendeid, mis osutuvad kasulikuks ka teistes situatsioonides. Ja lausa omapärane: need vahendid ise võimaldavad näha uusi tekkivaid situatsioone teistmoodi, kui oleks suudetud varem. Sest: metodoloogia erineb teadusest seepoolest, et

teaduslikud tööd räägivad maailmakorraldusest, aga metodoloogid meie mõtlemise ja tegevuse organiseerimisest. Teadusliku töö tulemused pretendeerivad tõesusele ( ja on seega ära teeninud püsipaiga kultuuris), metodoloogilised tegevused on vastupidi, orienteeritud konkreetsele situatsioonile, ja neid „kultuuristada“ saab vaid nende surmamise hinnaga: tuues neis välja korduva, üldiselt ja alati esineva, st teaduslikult tõese.

Lõpetan siinkohal sissejuhatuse kunagi kindlasti toimuvasse metodoloogiaseminari, mille teemaks on „ Metodoloogiaseminar metodoloogia teemal“. Ma tean, et juba 1990.a. Kadrinas jäi püsti teatud vastasseis „praktiliste“ talgujuhtide ja nö rühmituse „Rohkem metodoloogiat!“ vahel. Omamoodi metodoloogilise täiuslikkuse kandja ideaaliks, selle võrdkujuks on tänase päevani jäänud Reflekteeriv Metodoloog. See on omamoodi mõttetalgute ja orgtegevuslike mängude Jumal või vähemalt Maailmavaimu paavst ja valgustatud monarh ühes isikus. G.P. jüngritel ongi ju kasutusel tiitel Peametodoloogi (Jumala) kohusetäitja maa peal.

Pärast Mark Ratzi artikli lugemist pakun hoopis teistsuguse arusaama reflekteeriva metodoloogi positsioonist: koos kõigi oma kogemustega suuta jääda enda ees avanevat uut maailma üllatusest säravate silmadega vaatavaks lapseks.

Rohkem situatiivsust!