Kunstiinstitutsioonid ja õppeasutused Tartu näitel

Kristina Valdru

Tartus toimivate kunstiinstitutsioonide ülevaade annab pildi kunstielu toimimisest Eestis vaadeldaval perioodil.

Ametlikult sai igasugune kunstielu okupeeritud Eestis toimuda ainult ametlike institutsioonide kaudu ja kontrolli all.

Tartus tegutsevad kunstiinstitutsioonid olid enamuses vabariiklike asutuste allüksused.

TKM Asutatud 1940. aastal. Direktor aastatel 1952-1976 Vaike Tiik. TKM oli üks ametlike näituste korraldamise

paik, muuseumis toimusid ka kohtumisõhtud kunstnikega, näituste arutelud, üllitati katalooge.

Meenutustes on esile tõstetud TKM-i töötajate ja tegevkunstnike vahelist tihedat suhtlust just tollase direktori ajal.

Asutati 1957. aastal. Esimeheks oli aastatel 1961-1977 Efraim Allsalu. See oli teine riiklikult organiseeritud näituste

toimumise koht. Vastuolud Tartu Kunstnike Liidu juhtivate

kunstnike ja näiteks kunstikabineti noorte kunstnike vahel kunstiküsimustes olid üsna suured, kuid noorte tegemiste vastu tunti ka huvi.

Tänapäevani Tartus olulise näituse- ja ateljeepinnana tegutsev Tartu Kunstnike maja ehitati valmis 1959. aastaks.1970.aa. mitmed mõjukad näitused toimusid just seal.

Koordineeris tarbekunsti. Oli oluliseks tööandjaks ka Tartu Kunstikooli

lõpetajatele.

Kunstiharidust andsid Tartus 1960. aastatel kolm õppeasutust

Asutati 1951. aastal. Kool andis kunstialase keskerihariduse, olles

tollal puhtakujuline rakenduskunstikool.

Asutatud 1957. aastal. Direktoriks kuni 1978 oli Lea Jürison, alates

1978. aastast Enn Tegova. See on Eestis esimene huvikool kunstilise

alghariduse andmiseks kooliealistele lastele, hiljem rajati lastekunstikoolid ka Tallinnasse, Kiviõlisse ja mujale.

Asutatud 1957 Alates 1962 juhataja Kaljo Põllu. 1974-1993 oli kunstikabineti juhatajaks

Andrus Kasemaa. 1974. aastal sai Tartu Ülikooli Kunstikabineti juhatajaks Andrus Kasemaa. Kabinetis tuumik, kuhu kuuluvad Ilmar Kruusamäe, Miljard Kilk, Rein Tammik, Enn Tegova, lisandub Raivo Kelomees.

Kunstikabineti tegutsemisperioodi A. Kasemaa juhtimisel on eesti kunstiajaloos seni seostatud hüperrealismiga.

Tartu Kunstikool aastatel 1970-1981

Tartu Kunstikool oli vaadeldaval perioodil ainus keskeriharidust andev kunstikool Tartus.

1970. aastaid on meie lähiajaloos vaadeldud kui stagneerumise ajajärku. Stagneerumine kannab endas mitmeid tähendusvarjundeid, sealhulgas ka stabiliseerumist ja Tartu Kunstikoolile olid saabunud 1970ndad eelkõige stabiilsuse aastad. Kooli olemasolu riiklikul tasemel õigustamise vajadus ja kunstikeskhariduse enesetõestuse ajad jäid eelnevatesse kümnenditesse.

Veel 1968. aastal oli koolil õpilaste töölesuunamisega kohati raskusi, sest kunstnike vajavates ettevõtetes polnud vastavat ametikohta ette nähtud ja Elmar Kits müristas ajalehes “Edasi”:”...kui eeskirjades ei nähta kunstnik-kujundaja kohta tööstuses ette, on vist viimane aeg eeskirju muuta.”

Kas just nende sõnade pärast, aga ka eeskirju tasapisi muudeti ja 1970. aastatel ühiskondlik tellimus ja tarve kujundajate järele kasvas pidevalt.

1970. aa. alguseks oli Tartu Kunstikoolist eeltoodud põhjustel ( riiklik tellimus ja vajadused) kujundatud puhtakujuline rakenduskunstikool, viimased kunstipedagoogilise osakonna lennud olid lõpetanud 1968.

Rakenduslikkus on osaliselt formaalne, juba kümnendi keskel 1976/77 õppeaastal lisandus senistele erialadele kivi kunstiline töötlemine, mis õpetuse sisult ja kvaliteedilt on tegelikult skulptuuriõpetus ja sisuliselt seega ka kujutava kunsti eriala.

1970. aastail on ametlik õppeaja kestus neli aastat (muutus oli toimunud seoses riikliku üleminekuga 8-klassilisele põhiharidusele 1960 aastatele) varem oli viis, 1960 aastate lõpul lõpetasid mitmel aastal korraga nii viie kui nelja- aastase õppeaastaga kursused.

Seose nõukogude plaanimajanduse viljade küpsemisega sai sunnitult üheks mõru alatooniga moesõnaks 1970 aastatel defitsiit.

Ka Tartu Kunstikooli jaoks muutus 1970. aastatel järjest raskemaks hankida õppevahendeid, maalitarbeid nagu pintsleid, värve, lõuendit, kvaliteetset paberit ja nahka. Häirivaks probleemiks oli eriti vahendite ja partiide ebaühtlane kvaliteet.

1970. aastatel olid jätkuvalt õppehoonetena kasutuses korporatsioonide “Ugala” (asukohaga Heidemanni tänaval)…

…ja “Sakala” (tollal Burdenko tänav 69, nüüd jälle Veski tänav) riigistatud konvendihooned, mis ei olnud algselt mõeldud koolihooneteks ja seetõttu tuli teha kompromisse mugavuses...

Kooli käsutuses oli kaks ühiselamut, mõlemate puhul tegemist juba vanade ja amortiseerunud majadega.

19 saj. II poolel ehitatud hoone Heidemanni 7 (nüüd taas Kuperjanovi tänav) oli tüdrukute ühiselamuks, mille eluolu kohta tollased õpilased on tagantjärele kasutanud epiteete “kirev” ja “kurikuulus”…

hoone

…ja poiste ühiselamu Hariduse 1a (Kompanii tänav).

1970/71 vahetati Heidemanni ühiselamul katus, kuid elutingimused jäid jätkuvalt askeetlikeks.

Olmeprobleemid ja “romantika” lõppesid, kui 1981. aastal valmis Nooruse tänav 5 Tartu keskeriõppeasutuste ühiselamu ja sinna said majutuskohad ka Tartu Kunstikooli õpilased.

Õpetajate senine rekordarv kooli ajaloos saavutati 1976/77 õppeaastal. Sellel tippaastal oli koolis tööl 50 õpetajat, neist 30 põhikohaga.

1970.- 80. aastate poliitilistes ja majanduslikes tingimustes vajas haridusasutus arenemiseks ja kestmiseks juhti, kes oskaks olla puhvriks ülevalt tulevate vastukäivate nõuete, jabura plaanimajanduse ja õpetajate ja õpilaste vahel, garanteerida töö- ja õppetingimused ja kooli areng. Selle laveerimise juures tuleb jääda ka inimeseks, keda õpilased austavad ja kolleegid saavad usaldada…

… „Oluline on, mida väärtustab juht. Kooli olemasolu oli vaja pidevalt põhjendada. Arenguperspektiivid on olnud Tartu Kunstikooli mure läbi aastakümnete. Teatav stabiilsus ja arenguperspektiivide selginemine saavutati 1970aastatel, mil kooli juhtis Harri Pudersell.“ (L. Parhomenko)

Rohkearvulist kollektiivi, kuhu kuulus ka tugipersonal, juhtis aastatel 1970-1979 direktorina Harri Pudersell.

H. Pudersell oli teadaolevalt õpetajate endi poolt soovitud direktor sellel kohale.

Paljuski tänu tema sihikindlale tegutsemisele võib seda perioodi pidada Tartu Kunstikoolile stabiilseks ajaks.

„Aja jooksul ühiskonna poolt ette antud raamid kehtestusid. Mingis mõttes oli 70ndate lõpul ja 80ndate algul vabadust vähem kui 10-15 aastat varem“ (L. Parhomenko)

1979-1981 oli direktoriks Linda Viilip. Direktor oli tuntud aktiivse

ühiskonnategelasena, kellele oli oluline ka kooli töötajate heaolu.

Õppealajuhataja aastatel 1961-74 oli Valentine Raudver

Õppealajuhataja aastatel 1974-82 oli Evi Suumann, kes sai hiljem ka direktoriks 1981.

1970. aastatel töötas koolis palju praeguseks legendaarseks saanud õpetajaid, näiteks Albert Anni, kes käis looduses õpilastega maalimas ka sügisel ja talvel, aktiivsed tegevkunstnikud Harry Pudersell, Alfred Kongo, Lola Liivat-Makarova, Helle Vahersalu-Paris ja paljud teised.

Üldainete õpetajatest õpetas kunstiajalugu Virve Pudersell (asjaolus, et ajavahemikul 1973-83 läks neliteist Tartu Kunstikooli õpilast edasi õppima Tartu Ülikooli ajalooteaduskonda, peab kindlasti olema suur roll tema karismal ja professionaalsusel).

Olulised olid vaatluspraktikad Leningradis ja Moskvas.

Direktori eestvedamisel sai 1970. aastatel alguse Valgemetsa laagrite, loominguliste praktikate traditsioon.

Lisaks õppeprogrammides ettenähtud tundidele juhendasid õpetajad ka huviringe: toimusid Albert Anni fotoring, karaktertantsuring (Helgi Koplioja ja Villu Vähk Vanemuisest, Endel Kotsari graafikaring (koolil oli defitsiitne graafikapress).

Õpilastel oli ka bänd. Tegutsesid ka füüsikaring, mida juhendas

Helgi Koplioja ning kirjandusring Valentine Raudveri juhendamisel.

Õpilaste arv hakkas suurenema 1972/73 õppeaastal, mil toimus vastuvõtt kunstilise kujundamise osakonna esimesele kursusele 8-klassi baasil ja lisagrupi võtmine teisele kursusele keskkooli baasil. Samal aastal suurendati ka naha kunstilise kujunduse vastuvõttu kahekordseks.

Koolis oli siis 163 õpilast. Kõige rohkem õpilasi oli 1974/75

õppeaastal, 186 inimest.

Õpilaste arvu kasvukõver 1970-1981

Õpilaste arv õppeaastate kaupa

100

110

120

130

140

150

160

170

180

190

200

1970/71

1971/72

1972/73

1973/74

1974/75

1975/76

1976/77

1977/78

1978/79

1979/80

1980/81

Õppeaasta Õpilaste arv1970/71 1151971/72 1281972/73 1641973/74 1681974/75 1861975/76 1781976/77 1801977/78 1721978/79 1631979/80 1611980/81 158

Tänapäeval on aktuaalsed mõisted sooline võrdõiguslikkus ja sookvoodid. Tartu Kunstikoolil tuli aga juba 1970. aastate keskel hakata korraldama eraldi konkurssi tüdrukutele ja poistele, et vältida neidude ebaproportsionaalset osakaalu kunstilise kujundamise osakonnas. Seetõttu oli neidudel vaja koguda 30-st eksamipunktist vähemalt 26, noormeestele oli positiivne tulemus juba 21punkti.

Lõpetajate keskmine vanus 1969 aastal oli 21aastat, 1980 aastal juba 20 aastat ja alanemine jätkus.

Põhjuseks asjaolu, et üha rohkem õpilasi tuli kunstikooli kohe peale kaheksanda klassi lõpetamist.

1981. aastal ajalehes “Kodumaa” esitati järeldus, et kõige tugevamad õpilased tulid Kohtla-Järvelt, Tallinnast ja Tartust.

Heade tulemuste põhjuseks leiti olevat neis linnades toimivad kohalikud lastekunstikoolid.

Tartu Kunstikool kujundas näituste kaudu ka linna kunstipilti.

Tartu kunstielus oli kindel koht Tartu kunstikooli diplomitööde kaitsmisel, mis olid traditsiooniliselt avalikud ja ka kooli ülevaatenäitustel.

Populaarseks osutus näiteks 1975. aasta Tartu Kunstikooli õpilastööde ülevaatenäitus, lisaks kujutavale kunstile pakkusid seal huvi teatriplakatid ja nahkehistööd.

1970. aastatel sai alguse traditsioon keskeltläbi iga viie aasta tagant korraldada n.ö. esindusnäitusi erinevates Tartu näitusesaalides.

1979. aastal toimus selline ülevaatus Tartu Kunstnike Majas, kus oli eksponeeritud 213 tööd ja mida külastas 2077 huvilist.

1970 aastatel hoogustus ka koolisisene näitusetegevus.

Traditsioonilisele igakevadisele näitusele toimusid väiksemad väljapanekud Burdenko 69 õppehoones.

On organiseeritud ka õpilaste personaalnäitusi.

Loomulikult osalesid Tartu ja vabariiklikel näitustel professionaalsetest kunstnikest õpetajad.

Õpilaste vastuvõttu planeerides täitis kool täitis asutuste tellimusi, kuid peale selle jäid ka paljud lõpetajad tööle Tartusse.

1978. aastal olid Tartu 68-st tööstuskunstnikust ¾ Tartu Kunstikooli kasvandikud.

…praktikal käis ta “kotakombinaadis”, Valgemetsas ja Moskvas, anatoomiatunnis “laibakuuris”, õppis ateismi aluseid ja käis kehalise kasvatuse tunnis Maarja kirikus, kirjandusringis aga Raadi kalmistul. Selle kooli õpilane elas ühiselamus, mille välisuks oli suletav supikulbiga. Lõunatunnil võis teda näha “Edu” sööklas või “Park” hotelli kohvikus, või nosis ta hoopis kurepesasid , mis maksid 14 kopikat kilo, tavaline igakuine stipendium oli aga umbes 30 rubla. Pesemas käis ta Tiigi tänava saunas. Kunstikooli õpilane ei kandnud koolivormi, kuid võis vabalt kanda näiteks kaasõpilase poolt õmmeldud pleegitatud presendist teksapükse, eriti kui ta juhtus mängima kooli bändis. Meesõpilasel võis olla jalas ka hoopis mööbliriidest lai püks ja pikk juus, naisõpilasel miniseelik ja keemiline lokk. Pidulikel sündmustel kandis ta aga Tartu Kunstikooli tumelillat helerohelise ja musta triibuga teklit…

Hannolainen, E. 2007 Luud, M. 2008 Rast, R. 1987 Valdru, K. 2010 Perioodika Vestlused E. Tegova ja V. Puderselliga Fotod: K. Valdru 2011