Krediidiandjate ja -vahendajate seadus1 · 2014-12-18 · 1 EELNÕU Krediidiandjate ja -vahendajate...
Transcript of Krediidiandjate ja -vahendajate seadus1 · 2014-12-18 · 1 EELNÕU Krediidiandjate ja -vahendajate...
1
EELNÕU
Krediidiandjate ja -vahendajate seadus1
1. peatükk
Üldsätted
§ 1. Seaduse reguleerimisala
(1) Käesolev seadus reguleerib krediidiandja ja krediidiandja vahendaja (edaspidi
krediidivahendaja) tegevust, vastutust ning järelevalvet nende tegevuse üle.
(2) Käesolevas seaduses ette nähtud haldusmenetlusele kohaldatakse haldusmenetluse seaduse
sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi.
§ 2. Seaduse kohaldamine
(1) Käesolevat seadust kohaldatakse Eestis asutatud ja tegutsevale krediidiandjale ja
-vahendajale, sealhulgas liisinguandjale, tasulise maksetähtpäeva edasilükkamise või muu
finantseerimisabi pakkujale, samuti välisriigi krediidiandja või -vahendaja, liisinguandja,
tasulise maksetähtpäeva edasilükkamise või muu finantseerimisabi pakkuja filiaalile Eestis,
kes püsivalt oma majandus- või kutsetegevuse raames annab Eestis tarbijale krediiti või pakub
tarbijale krediidi vahendamise teenust.
(2) Käesolevas seaduses krediidivahendaja kohta sätestatut kohaldatakse ka sellise isiku
suhtes, kes vahendab krediiti, mida annab isik, kes ei tegutse oma majandus- või
kutsetegevuses ja ei ole käesoleva seaduse tähenduses krediidiandja.
(3) Tarbija käesoleva seaduse tähenduses on võlaõigusseaduse § 1 lõikes 5 nimetatud isik.
Kui käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud krediidivahendaja vahendab tarbijale krediiti,
mida annab osaliselt või täielikult füüsiline isik, kohaldatakse sellele krediidilepingule
käesolevas seaduses ja võlaõigusseaduses tarbijakrediidilepingule sätestatut.
(4) Käesolevat seadust kohaldatakse Eesti krediidiandja või -vahendaja tegevusele ja filiaalile
välisriigis, kui välisriigi õigusaktidest ei tulene teisiti.
(5) Käesolevas seaduses sätestatut ei kohaldata füüsilisele või juriidilisele isikule, kelle
püsivaks majandus- või kutsetegevuseks on seaduse kohase ja sotsiaalsest eesmärgist lähtudes
krediidi andmine piiratud isikute ringile või intressivaba või turutingimustest madalama
intressiga krediidi andmine või krediidi andmine muudel turul kehtivatest tingimustest
soodsamatel tingimustel, eeldusel, et intressimäär ei ole kõrgem kui turu keskmine.
(6) Hoiu-laenühistu, kes annab või vahendab tarbijale krediiti, on krediidiandja või -vahendaja
käesoleva seaduse tähenduses ja talle kohaldatakse käesolevas seaduses ning teistes
õigusaktides krediidiandja või -vahendaja kohta sätestatut käesolevas seaduses ja hoiu-
laenuühistu seaduses ette nähtud erisustega. Käesolevat seadust ei kohaldata hoiu-
laenuühistule, kui hoiu-laenuühistu antava või vahendatava krediidilepingu krediidi kulukuse
määr ei ületa Eesti Panga avalikustatud krediidiasutuste keskmist tarbimislaenude krediidi
kulukuse määra.
(7) Käesolevat seadust ei kohaldata makseasutusele ja e-raha asutusele, kui makseasutuste ja
e-raha asutuste seaduses ei ole sätestatud teisiti.
(8) Käesolevas seaduses krediidi andmisele või vahendamisele sätestatut ei kohaldata:
2
1) võlaõigusseaduse § 403 lõikes 3 nimetatud krediidilepingute ja krediidivahenduslepingute
pakkumisele ja sõlmimisele;
2) krediidilepingutele, mis sõlmitakse kohtus või muus ametiasutuses saavutatud kokkuleppe
tulemusena.
(9) Teenuse osutamine käesoleva seaduse tähenduses hõlmab laenu-, liisingutehingut, tasulist
maksetähtpäeva edasilükkamise ja muud finantseerimise tehingut ehk krediidi andmist,
krediidi vahendamist ning nõustamisteenuse osutamist.
(10) Käesolevas seaduses krediidiandja või -vahendaja aktsionäri, aktsiakapitali ja aktsia
kohta sätestatut kohaldatakse ka krediidiandja või -vahendaja osanikule, osakapitalile ja osale.
§ 3. Krediidi andmine
Krediidi andmine käesoleva seaduse tähenduses on tarbija huvides võlaõigusseaduse § 401
lõigetes 1 ja 2 nimetatud krediidi andmine, tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine, liising
või muu abi finantseerimisel, sealhulgas krediidilepingute sõlmimine ja selleks vajalike
toimingute tegemine oma nimel ja arvel.
§ 4. Krediidi vahendamine
Krediidi vahendamine käesoleva seaduse tähenduses on:
1) tarbijale tasu eest krediidi andmise vahendamine või krediidilepingu sõlmimise
võimalusele osutamine;
2) tarbija abistamine krediidilepingu sõlmimise eelsetes toimingutes või lepingu sõlmimisel ja
muud sellega seotud tegevused, mida ei ole nimetatud punktis 1 või
3) krediidiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepingute vahendamine või nende
sõlmimine krediidiandja nimel ja arvel.
§ 5. Krediidiandja ja hüpoteekkrediidiandja
(1) Krediidiandja käesoleva seaduse tähenduses on äriühing, kelle püsivaks majandus- või
kutsetegevuseks on tarbijale krediidi andmine. Krediidiandja on finantseerimisasutus
krediidiasutuste seaduse § 5 tähenduses.
(2) Krediidiandja võib tegutseda aktsiaseltsina, osaühinguna või vastavalt hoiu-laenuühistu
seadusele ühistuna.
(3) Krediidiandja, kelle püsivaks tegevuseks on käesoleva seaduse tähenduses tarbijale
hüpoteegiga tagatud krediidi andmine elamukinnisvara (edaspidi käesolevas seaduses
kinnisvara) tagatisel või selle omandamiseks või säilitamiseks, on hüpoteekkrediidiandja.
Elamukinnisvara käesoleva seaduse tähenduses on maa või olemasolev või kavandatav ehitis.
§ 6. Krediidivahendaja ja hüpoteekkrediidivahendaja
(1) Krediidivahendaja käesoleva seaduse tähenduses on füüsiline või juriidiline isik, kes ei
tegutse krediidiandjana, ning kelle püsivaks majandus- või kutsetegevuseks on tarbijale
krediidi vahendamine.
(2) Krediidivahendaja, kelle püsivaks tegevuseks on käesoleva seaduse tähenduses tarbijale
hüpoteegiga tagatud krediidi vahendamine kinnisvara tagatisel või selle omandamiseks või
säilitamiseks, on hüpoteekkrediidivahendaja.
§ 7. Krediidinõustamine
3
(1) Krediidinõustamine (edaspidi nõustamisteenus) on tarbijale hüpoteegiga tagatud krediidi
pakkumisel sõltumatu ja isikustatud soovituse andmine ühe või enama tehingu kohta, mis on
seotud krediidilepinguga.
(2) Nõustamisteenus on krediidi andmisest või vahendamisest eraldiseisev teenus, mida võib
osutada krediidiandja või -vahendaja, kellel on selleks tegevusluba, välja arvatud juhul, kui
nõustamisteenust osutab:
1) isik, kes vahendab krediiti või osutab nõustamisteenust reguleeritud kutsetegevuse käigus,
mille puhul ei ole keelatud krediidi vahendamine või nõustamisteenuse osutamine;
2) olemasoleva võlakohustuse täitmiseks nõustamisteenust osutav isik, kes tegutseb avalikes
huvides, mittetulunduslikul eesmärgil või vabatahtlikuna;
3) isik, kes ei ole krediidiandja või -vahendaja, kuid kelle üle pädev finantsjärelevalve asutus
teostab käesolevas seaduses sätestatud nõuetega samaväärset järelevalvet.
(3) Nõustamisteenuseks ei loeta isikustamata soovituse andmist, mis on mõeldud
avalikustamiseks või infokanali kaudu avalikkusele kättesaadavaks tegemiseks.
§ 8. Nime kaitse
(1) Sõna „krediidiandja“, selle tuletisi ja võõrkeelseid vasteid võib oma ärinimes kasutada
üksnes krediidiandja.
(2) Sõnaühendit „krediidivahendaja“ või „krediidimaakler“, selle tuletisi ja võõrkeelseid
vasteid võib oma ärinimes kasutada üksnes krediidivahendaja. Ühe krediidiandjaga seotud
krediidivahendaja võib kasutada oma ärinimes üksnes sõnaühendit „krediidiagent“ või selle
tuletisi ja võõrkeelseid vasteid.
(3) Sõnaühendit „krediidinõustaja“, selle tuletisi ja võõrkeelseid vasteid võib oma ärinimes
kasutada üksnes krediidiandja või -vahendaja.
§ 9. Konsolideerimisgrupp ning kontrollsuhe ja märkimisväärne seos
(1) Konsolideerimisgrupi käesoleva seaduse tähenduses moodustavad:
1) emaettevõtja koos tütarettevõtjaga;
2) emaettevõtja koos tütarettevõtjaga ja emaettevõtja või tema tütarettevõtjaga seotud
ettevõtja käesoleva paragrahvi lõike 3 punktis 1 nimetatud osaluse tähenduses;
3) äriühingud või muud juriidilised isikud, kes on ühtse juhtimise all vastavalt sõlmitud
lepingule, asutamislepingule või põhikirjale või kelle juhtimis- või järelevalveorganite
koosseisu enamuse moodustavad konsolideeritud majandusaasta aruande kinnitamiseni samad
isikud.
(2) Emaettevõtja käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes väärtpaberituru seaduse § 10
kohaselt kontrollib vähemalt ühte äriühingut või muud juriidilist isikut (tütarettevõtja).
Emaettevõtja tütarettevõtja tütarettevõtjat käsitatakse käesoleva seaduse tähenduses sama
emaettevõtja tütarettevõtjana.
(3) Käesolevas seaduses tähendab märkimisväärne seos olukorda, kus vähemalt kaks isikut on
seotud:
1) osaluse kaudu, mille puhul äriühingus või muus juriidilises isikus omatakse vähemalt 20
protsenti aktsia- või osakapitalist või aktsiate või osadega määratud häältest;
2) kontrollsuhte kaudu.
(4) Märkimisväärse seosena käsitatakse ka olukorda, kus vähemalt kaks isikut on
kontrollsuhte kaudu ühe ja sama isikuga alaliselt seotud.
4
(5) Käesolevas seaduses tähendab kontrollsuhe käesoleva paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud
emaettevõtja ja tütarettevõtja suhet.
2. peatükk
Tegevusloa taotlemine
§ 10. Tegevusluba
(1) Krediidiandjana tegutsemiseks peab juriidilisel isikul olema tegevusluba.
(2) Krediidivahendajana tegutsemiseks peab juriidilisel või füüsilisel isikul olema
tegevusluba.
(3) Käesoleva seaduse § 21 lõikes 1 nimetatud ühe krediidiandjaga seotud krediidivahendajal
ei pea olema eraldi tegevusluba. Tegevusluba peab olema krediidiandjal, kelle nimel seotud
krediidivahendaja tegutseb.
(4) Krediidi andmiseks või vahendamiseks ei pea tegevusluba taotlema:
1) krediidiasutus krediidiasutuste seaduse tähenduses;
2) makseasutus või e-raha asutus krediidi andmisel vastavalt makseasutuste ja e-raha asutuste
seaduse § 5 lõikes 4 sätestatule.
(5) Tegevusloa annab ja tunnistab kehtetuks Finantsinspektsioon oma otsusega vastavalt
käesoleva seaduse § 15 lõikes 2 sätestatule.
(6) Tegevusluba krediidiandjana või -vahendajana tegutsemiseks on tähtajatu.
(7) Tegevusluba ei kehti tütarettevõtja suhtes, ei ole üleantav ja teisel juriidilisel või füüsilisel
isikul on keelatud seda kasutada.
§ 11. Tegevusloa ulatus
(1) Krediidiandja taotleb tegevusloa krediidi andmiseks vastavalt käesoleva seaduse §-s 3
nimetatule või tegevusloa krediidi andmiseks koos õigusega osutada nõustamisteenust.
Krediidivahendaja taotleb tegevusloa krediidi vahendamiseks vastavalt käesoleva seaduse §-s
4 nimetatule või tegevusloa krediidi vahendamiseks koos õigusega osutada nõustamisteenust.
(2) Tegevusluba ei või taotleda krediidi andmiseks ja vahendamiseks. Üksnes
nõustamisteenuse osutamiseks tegevusluba eraldi ei anta.
(3) Juriidiline või füüsiline isik võib anda krediiti või osutada üksnes sellist krediidi
vahendamise või nõustamiseteenust, mille kohta talle on antud tegevusluba.
(4) Tegevusloas nimetamata teenuse osutamiseks peab juriidiline või füüsiline isik taotlema
täiendavat tegevusluba. Täiendava tegevusloa taotluse menetlemisele, andmete
kontrollimisele ning loa andmise otsustamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 14–16
sätestatut.
§ 12. Tegevusloa taotlemine
(1) Tegevusloa taotlemisel esitab juriidilise isiku juhatuse liige või krediidivahendajana
tegutseda sooviv füüsiline isik Finantsinspektsioonile taotluse, mis koosneb kirjalikust
avaldusest ning järgmistest andmetest ja dokumentidest (edaspidi käesolevas peatükis
avaldus, andmed ja dokumendid koos taotlus):
5
1) juriidilisest isikust taotleja puhul põhikirja ärakiri või füüsilisest isikust taotleja puhul
taotleja andmed, mis sisaldavad tema nime, elukohta, isikukoodi või selle puudumise korral
sünniaega ja -kohta;
2) käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud nõuetele vastav äriplaan;
3) juriidilise isiku puhul andmed taotleja juhatuse ja nõukogu liikmete (juhatuse või nõukogu
liige edaspidi juht) kohta, mis sisaldavad neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või
selle puudumise korral sünniaega ja -kohta, kodakondsust, elukohta, hariduse kirjeldust, töö-
ja ametikohtade täielikku loetelu ning juhatuse liikmete puhul nende vastutusvaldkonna
kirjeldust, ning täiendavalt taotleja soovi korral juhtide usaldusväärsust ja käesoleva seaduse
nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid;
4) juriidilisest isikust taotleja puhul sissemakstud aktsia- või osakapitali olemasolu tõendav
dokument;
5) juriidilise isiku puhul taotleja algbilanss ning olemasolu korral taotleja hiliseim bilanss ja
kasumiaruanne ning viimase kolme majandusaasta aruanded;
6) tegevuskava, kus eelkõige kirjeldatakse kavandatavaid teenuseid;
7) käesoleva seaduse §-s 44 sätestatud sise-eeskirjad, sealhulgas krediidi kulukuse määra,
sealhulgas tüüpilise näite arvestamise alused ja kord, ning raamatupidamise sise-eeskiri või
nende projektid;
8) kirjeldus kavandatavate teenuste osutamiseks vajalike infosüsteemide ja muude
tehnoloogiliste vahendite kohta;
9) kirjeldus meetmete kohta, mis tagavad kohustuste täitmise seoses rahapesu ja terrorismi
rahastamise tõkestamisega ning raha ülekandmisel edastatava teabega maksja kohta krediidi
andmisel ja krediidiandja tegevuse finantseerimisel;
10) juriidilisest isikust taotleja puhul organisatsioonilise struktuuri kirjeldus, mis sisaldab
vajaduse korral krediidivahendaja või seotud krediidivahendaja kasutamist või teenuse
edasiandmise korra kirjeldust;
11) juriidilisest isikust taotleja korral osanike nimekiri, milles on näidatud neist igaühe nimi,
olemasolu korral registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ja –koht ning
andmed iga aktsionäri või osaniku poolt omandatavate või talle kuuluvate aktsiate või osade
ja häälte arvu kohta;
12) juriidilise isiku puhul käesoleva seaduse §-s 31 nimetatud andmed taotlejas olulist osalust
omavate isikute ja kontrolli omavate isikute kohta;
13) andmed juriidiliste isikute kohta, milles taotleja või tema juhi osalus on suurem kui 20
protsenti või milles ta omab kontrolli, kusjuures need andmed peavad sisaldama omakapitali
suurust, aktsia- või osakapitali suurust, tegevusalade loetelu ning taotleja ja iga juhi osaluse
suurust;
14) juriidilisest isikust taotleja puhul andmed taotleja audiitori ja siseaudiitori kohta, mis
sisaldavad nende nime, elu- või asukohta, isikukoodi või selle puudumise korral sünniaega ja
-kohta või registrikoodi;
15) füüsilisest isikust taotleja puhul andmed taotleja audiitori kohta, mis sisaldavad tema
nime, elu- või asukohta, isikukoodi või selle puudumisel sünniaega ja -kohta või
registrikoodi;
16) andmed, mis kinnitavad krediidiandja või -vahendaja juhtide ja töötajate piisavaid
teadmisi, oskusi ja kogemusi;
17) tõend Finantsinspektsiooni seaduse § 453 lõikes 2 sätestatud menetlustasu maksmise
kohta.
(2) Krediidivahendaja ei pea esitama käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 2 ja 5 nimetatud
andmeid ja dokumente, ent peab koos taotlusega esitama kutsealast vastutuskindlustust
tõendava dokumendi või kutsealasest hooletusest tuleneva vastutuse katmiseks ette nähtud
muu võrreldava tagatise.
6
(3) Tegevusloa taotlemisel hoiu-laenuühistule, ei esitata taotlusega käesoleva paragrahvi lõike
1 punktis 12 nimetatud andmed taotlejas olulist osalust omavate isikute ja kontrolli omavate
isikute kohta ning hoiu-laenuühistule ei kohaldata käesolevas seaduses olulise osaluse
omandamise kohta sätestatut. Hoiu-laenuühistu taotlusele tuleb lisada andmed ja dokumendid
nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, millega tasutakse või on tasutud
osamaks, mis on 5000 eurot või sellest suurem.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktides 3, 13 ja 17 nimetatud isikute kohta esitatud
andmete ja dokumentide õigsust peavad isikud kinnitama oma allkirjaga.
(5) Taotleja ei või kolme kuu jooksul Finantsinspektsiooni tegevusloa andmisest keeldumise
otsuse jõustumisest arvates uut tegevusloa taotlust esitada. Kui Finantsinspektsioon jätab
tegevusloa taotluse läbi vaatamata vastavalt käesoleva seaduse § 14 lõikele 2 või 3, ei või
taotleja uut tegevusloa taotlust esitada enne ühe kuu möödumist.
§ 13. Äriplaan
(1) Füüsilisest isikust taotleja äriplaan peab sisaldama taotleja kavandatava äritegevuse
olemuse ning plaanitavate tegevuste ja teenuste osutamisega seotud isikute õiguste,
kohustuste ning vastutuse kirjeldust, samuti järgmiste asjaolude kirjeldust, prognoosi ja
analüüsi:
1) tulude ja kulude suurus tegevusalade kaupa;
2) teenuste osutamisega seotud kohustused;
3) taotleja tegevuse tehniline korraldus;
4) tegevusstrateegia ja tegutsemiseks kavandatav turuosa;
5) kavandatav tegevus, osutatavad teenused ja pakutavad krediidilepingud, eeldatavad tarbijad
ning konkurendid;
6) riskide juhtimise üldpõhimõtted ja riskide juhtimise strateegia;
7) investeerimis- ja tegevuse finantseerimise poliitika.
(2) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule peab äriplaan sisaldama kinnitust selle
kohta, et taotlejal puudub maksuvõlg ning et taotleja suhtes ei ole algatatud
pankrotimenetlust.
(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatule peab juriidilisest isikust taotleja äriplaan
sisaldama taotleja organisatsioonilise ülesehituse, sisekontrolli süsteemi ja juhtimisstruktuuri
kirjeldust ning järgmist teavet:
1) taotleja varade ning aktsia- või osakapitali suurus;
2) eeldatavad vahendajad;
3) aastabilanss ja finantsnäitajad, milles on muu hulgas nimetatud tulud, kulud, kasum ja
rahavood ning nende aluseks olevad eeldused.
(4) Äriplaan esitatakse vähemalt kolme aasta kohta.
(5) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui tema hinnangul ei ole
äriplaanis esitatud finantsnäitajad ja muud andmed usaldusväärsed.
§ 14. Tegevusloa taotluse läbivaatamine
(1) Kui taotleja ei ole tegevusloa taotlemisel esitanud kõiki käesoleva seaduse §-s 12
nimetatud andmeid või dokumente, need ei ole piisavalt või nõuetekohaselt vormistatud, võib
Finantsinspektsioon jätta taotluse läbi vaatamata või nõuda taotlejalt puuduste kõrvaldamist.
7
(2) Kui taotlus on esitatud oluliste puudustega, võib Finantsinspektsioon jätta taotluse läbi
vaatamata.
(3) Kui taotleja ei ole Finantsinspektsiooni määratud tähtajaks puudusi kõrvaldanud ega
nõutud dokumente esitanud, võib Finantsinspektsioon jätta taotluse läbi vaatamata.
(4) Kui tegevusloa taotluse menetlemise ajal tehakse muudatusi käesoleva seaduse § 12 lõikes
1 nimetatud andmetes või dokumentides, esitab taotleja viivitamata Finantsinspektsioonile
vastavad andmed ja dokumendid uuendatud kujul. Kui muudatus on oluline, võib
Finantsinspektsioon lugeda menetlustähtaja alguseks vastava olulise muudatuse kättesaamise
hetke. Sellisel juhul peab Finantsinspektsioon teatama taotlejale uuest menetlustähtajast.
(5) Kui käesoleva seaduse §-s 12 nimetatud andmete ja dokumentide põhjal ei ole võimalik
veenduda, et tegevusloa taotlejal on kavandatud tegevuseks või teenuse osutamiseks piisavad
võimalused ja ta vastab käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega
krediidiandja või -vahendaja suhtes kehtestatud nõuetele, või kui on vaja kontrollida muid
taotlejaga seotud asjaolusid, võib Finantsinspektsioon nõuda lisaandmete ja -dokumentide
esitamist.
(6) Taotleja esitatud andmete kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon teostada päringuid
andmekogudest, teostada kohapealset kontrolli, määrata ekspertiise ja erakorralist
audiitorkontrolli, küsida andmeid olulise osaluse omandajatelt ja osanikelt või aktsionäridelt,
saada taotleja juhtidelt, audiitoritelt, nende esindajatelt ning vajaduse korral kolmandatelt
isikutelt suulisi selgitusi esitatud dokumentide sisu ja tegevusloa andmise otsustamisel
tähtsust omavate asjaolude kohta.
(7) Käesoleva paragrahvi lõigetes 5 ja 6 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse
Finantsinspektsioonile tema määratud mõistliku tähtaja jooksul, arvestades seejuures
tegevusloa taotluse läbivaatamise tähtajaga.
(8) Finantsinspektsioon teeb tegevusloa taotluse menetlemisel koostööd vastava lepinguriigi
finantsjärelevalve asutusega, kui:
1) taotleja on lepinguriigis asutatud makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja,
investeerimisfondi, investeerimisühingu, krediidiasutuse, kindlustusandja või muu
finantsjärelevalve alla kuuluva isiku ema- või tütarettevõtja;
2) taotleja emaettevõtja tütarettevõtjaks on lepinguriigis asutatud makseasutus, e-raha asutus,
fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing, krediidiasutus, kindlustusandja või muu
finantsjärelevalve alla kuuluv isik;
3) taotleja ja lepinguriigis asutatud makseasutus, e-raha asutus, fondivalitseja,
investeerimisfond, investeerimisühing, krediidiasutus, kindlustusandja või muu
finantsjärelevalve alla kuuluv isik on ühe ja sama isiku kontrollitavad äriühingud.
(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud koostöö raames konsulteerivad osapooled
üksteisega, hinnates aktsionäride või osanike sobivust ning taotleja juhtide ja
konsolideerimisgrupi teise üksuse juhi mainet ja kogemust ning edastades üksteisele kõik
vastavad andmed, mis on olulised tegevusloa andmisel.
(10) Lepinguriik on Euroopa Majanduspiirkonna lepinguriikide hulka kuuluv riik.
§ 15. Tegevusloa andmise otsus ja tegevusloa ulatus
(1) Tegevusluba antakse, kui esitatud andmed ja dokumendid on nõuetekohased ning esitatu
põhjal saab veenduda, et tegevusloa taotlejal on tegevusloa taotluses märgitud krediidi
8
andmiseks krediidi vahendamise või nõustamisteenuse osutamiseks piisavad teadmised,
vajadusel ka organisatsiooniline suutlikkus ning tarbijate huvide kaitse on piisavalt tagatud.
(2) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon nelja
kuu jooksul, arvates kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja dokumentide saamisest ning
nõuete täitmisest, kuid mitte hiljem kui kuue kuu möödumisel tegevusloa taotluse saamisest
arvates. Taotleja võib anda Finantsinspektsioonile tagasivõetamatu kirjaliku nõusoleku
tegevusloa andmise või selle keeldumise otsuse tähtaja pikendamiseks.
(3) Kui Finantsinspektsioonil on tekkinud põhjendatud kahtlus, et taotleja ei vasta kõigile
käesolevast seadusest ja selle alusel kehtestatud õigusaktidest tulenevatele nõuetele, teavitab
ta sellest taotlejat. Taotleja võib esitada Finantsinspektsioonile teavet ka omal initsiatiivil.
(4) Kui koos krediidiandja või -vahendaja tegevusloaga taotleti ka õigust osutada
nõustamisteenust, märgitakse tegevusloa andmise otsuses teenused, mida juriidilisel või
füüsilisel isikul on tegevusloa kohaselt õigus osutada.
(5) Otsuse tegevusloa andmise või sellest keeldumise kohta toimetab Finantsinspektsioon
viivitamata taotlejale kätte.
(6) Tegevusloa kohta tehtavas otsuses märgitakse vähemalt:
1) selle isiku nimi ja registrikood või isikukood või selle puudumise korral sünniaeg ja -koht,
kelle kohta otsus tehakse;
2) selle teenuse liik või liigid, mille kohta otsus tehakse;
3) otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev.
(7) Krediidiandja või -vahendaja ärinime või asukoha aadressi muutumisest teavitab
krediidiandja või -vahendaja Finantsinspektsiooni viivitamata kirjalikku taasesitamist
võimaldavas vormis.
§ 16. Tegevusloa andmisest keeldumise alused
(1) Finantsinspektsioon võib keelduda tegevusloa andmisest, kui:
1) taotleja ei vasta käesoleva seadusega või selle alusel antud õigusaktidega krediidiandja või
-vahendaja suhtes kehtestatud nõuetele;
2) juriidilise isiku puhul ei ole äriühingu aktsia- või osakapital täielikult sisse makstud;
3) taotleja, taotleja juhid, audiitor või aktsionärid või osanikud ei vasta käesolevas seaduses
või selle alusel antud õigusaktides sätestatud nõuetele;
4) taotleja ja teise isiku vaheline märkimisväärne seos takistab taotleja üle piisava järelevalve
teostamist või see on takistatud teise riigi, kus isik, kellega taotlejal on märkimisväärne seos,
on asutatud, õigusaktidest tulenevate nõuete või nende rakendamise tõttu;
5) taotleja esitatud andmetest selgub, et ta kavatseb tegutseda peamiselt teises lepinguriigis;
6) käesoleva seaduse §-s 44 nimetatud sise-eeskirjad või muud asjakohased protseduurireeglid
ei ole taotleja tegevuse laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad, proportsionaalsed
ja üheselt mõistetavad või on kehtiva õigusega vastuolus;
7) taotlejat või tema juhti on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku
usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse
rahastamise või toetamise eest ja tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse
kohaselt karistusregistrist kustutatud või taotleja või tema juhi suhtes on kohaldatud
rahvusvahelist sanktsiooni.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 3 sätestatu hindamisel arvestatakse muu hulgas:
9
1) juriidilisest isikust taotleja puhul tema tegevuse organisatsioonilise ja tehnilise korralduse
taset;
2) taotleja juhtimisega seotud isikute haridust, nende kogemust, ärisidemeid, usaldusväärsust
ja ärialast mainet;
3) käesoleva seaduse §-s 13 nimetatud taotleja äriplaani adekvaatsust ja piisavust;
4) taotleja, tema emaettevõtja ja teiste taotlejaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate
isikute tegevust, finantsseisundit, ärialast mainet ja kogemusi.
§ 17. Tegevusloa lõppemine
(1) Tegevusluba lõpeb:
1) tegevusloa kehtetuks tunnistamisel;
2) krediidiandja või -vahendaja ühinemisel muu ühendava äriühinguga, kes ei ole
krediidiandja või -vahendaja, ühinemise kande äriregistrisse kandmisel või uue ühendava
krediidiandaja või -vahendaja äriregistrisse kandmisega;
3) krediidiandja või -vahendaja jagunemisel vastavalt käesoleva seaduse § 63 lõikes 2
sätestatule;
4) krediidiandja või -vahendaja äriregistrist kustutamisel, kui juriidilisest isikust krediidiandja
või -vahendaja lõpetatakse vabatahtlikult;
5) füüsilisest isikust krediidivahendaja tegevusloas märgitud teenuse osutamise vabatahtlikul
lõpetamisel krediidivahendaja taotluse alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamisel;
6) füüsilisest isikust krediidivahendaja surma tõttu tema surma päeval;
7) krediidiandja või -vahendaja pankroti väljakuulutamisel või kohtu määrusega
pankrotimenetluse lõpetamisel raugemise tõttu.
(2) Tegevusloa lõppemisel kaotab füüsiline ja juriidiline isik õiguse osutada teenust, milleks
talle oli antud tegevusluba. Tegevusloa lõppemisel tuleb krediidiandjal anda kehtivad
krediidilepingud üle teisele krediidiandjale ja krediidivahendajal krediidi vahendamisest
tulenevad tarbijatega seotud kohustused üle teisele krediidivahendajale kolme kuu jooksul.
§ 18. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine
(1) Tegevusloa kehtetuks tunnistamine on tegevusloaga antud õiguse äravõtmine.
(2) Finantsinspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui:
1) krediidiandja või -vahendaja ei ole alustanud tegevust 12 kuu jooksul tegevusloa andmisest
arvates või tema asutajad on oma tegevusega näidanud, et krediidiandja või
-vahendaja ei suuda tegevust alustada nimetatud aja jooksul, või tema tegevus on peatunud
kauemaks kui kuueks järjestikuseks kuuks;
2) krediidiandja või -vahendaja on tegevusloa taotlemisel esitanud valeandmeid, millel oli
tegevusloa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui krediidiandja või
-vahendaja on esitanud või tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid;
3) krediidiandja või -vahendaja tegevus ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele;
4) taotleja juhid või audiitor ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides
sätestatud nõuetele;
5) krediidiandjat või -vahendajat või tema juhti on karistatud majandusalase, ametialase,
varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle
toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ja vastavad
karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või
krediidiandja või -vahendaja või tema juhi suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni;
6) krediidiandja või -vahendaja avaldab oma tegevuse või juhi kohta oluliselt ebaõiget või
eksitavat teavet või reklaami;
7) krediidiandja või -vahendaja on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust
reguleerivates õigusaktides sätestatut;
10
8) krediidiandja või -vahendaja on rikkunud krediidilepingu või tarbijakrediidilepingu
sõlmimisele ja täitmisele seaduses sätestatud nõudeid, sealhulgas tarbija krediidivõimelisuse
hindamisele, tarbijakrediidilepingute krediidi kulukuse aastamäärale või krediidilepingust
tulenevate kõrvalnõuete esitamisele sätestatud nõudeid;
9) krediidiandja või -vahendaja sise-eeskirjad ei ole krediidiandja või -vahendaja tegevuse
laadi, ulatust ja keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed või jätab
krediidiandja või -vahendaja sise-eeskirjad rakendamata;
10) krediidiandja või -vahendaja ei ole võimeline täitma endale võetud kohustusi või tema
tegevus kahjustab muul põhjusel oluliselt tarbijate huve;
11) krediidiandja või -vahendaja kuulub konsolideerimisgruppi, mille struktuur ei võimalda
saada järelevalveks vajalikku informatsiooni, või krediidiandjaga samasse
konsolideerimisgruppi kuuluv äriühing tegutseb välisriigi õigusaktide alusel ja vajaliku
informatsiooni saamine on takistatud;
12) krediidiandja või -vahendaja ja muu isiku vahel olev märkimisväärne seos takistab piisava
järelevalve teostamist;
13) järelevalve teostamine krediidiandja või -vahendaja filiaalis või piiriüleselt pakutava
teenuse üle on võimatu või takistatud järelevalvest mittesõltuvate asjaolude tõttu;
14) krediidiandja või -vahendaja on toime pannud rahapesu või rahastanud või toetanud
terrorikuriteo toimepanemist või rikub rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamiseks
õigusaktidega kehtestatud korda;
15) ilmneb, et krediidiandja või -vahendaja on valinud tegevusloa taotlemise ja
registreerimise kohaks Eesti eesmärgiga hoida kõrvale teises lepinguriigis, kus ta peamiselt
tegutseb, krediidiandjale või -vahendajale kehtestatud rangemate nõuete täitmisest;
16) lepinguriigi või kolmanda riigi finantsjärelevalve asutuse poolt Finantsinspektsioonile
esitatud teabe kohaselt on krediidiandja või -vahendaja rikkunud lepinguriigi või kolmanda
riigi õigusaktis sätestatud või selle riigi finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimusi;
17) krediidiandja või -vahendaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud
Finantsinspektsiooni ettekirjutust;
18) lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse poolt Finantsinspektsioonile esitatud teabe kohaselt
on krediidivahendaja rikkunud lepinguriigi õigusaktides sätestatud või lepinguriigi
finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimusi.
(3) Finantsinspektsioon võib tegevusloa tunnistada kehtetuks täielikult või konkreetsete
teenuste osas, piiritledes õigused, mille tegevusloa omaja tegevusloa kehtetuks tunnistamisega
kaotab.
(4) Enne käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud alusel tegevusloa kehtetuks tunnistamise
otsustamist võib Finantsinspektsioon teha krediidiandjale või -vahendajale ettekirjutuse,
andes tähtaja kehtetuks tunnistamise põhjuseks olevate puuduste kõrvaldamiseks.
(5) Tegevusluba tunnistatakse kehtetuks krediidiandja või -vahendaja taotluse alusel, kui ta ei
soovi enam osutada tegevusloas märgitud teenuseid.
(6) Finantsinspektsioon võib keelduda käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud taotluse alusel
tegevusloa kehtetuks tunnistamisest, kui on põhjendatud alus arvata, et tegevusloa kehtetuks
tunnistamine võib kahjustada tarbijate õigustatud huve.
(7) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud taotluse vaatab Finantsinspektsioon läbi ja teeb
otsuse tegevusloa kehtetuks tunnistamise või sellest keeldumise kohta kahe kuu jooksul
taotluse saamisest arvates.
11
(8) Otsus tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta toimetatakse krediidiandjale või
-vahendajale viivitamata kätte.
§ 19. Avalikkuse teavitamine
(1) Tegevusloa andmise ja kehtetuks tunnistamise teeb Finantsinspektsioon avalikult
teatavaks oma veebilehel hiljemalt otsuse jõustumisele järgneval tööpäeval.
(2) Käesoleva seaduse § 18 lõikes 2 sätestatud alusel tehtud tegevusloa kehtetuks tunnistamise
otsuse teeb Finantsinspektsioon avalikult teatavaks lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 1
sätestatule veel vähemalt ühes üleriigilise levikuga päevalehes hiljemalt otsuse jõustumisele
järgneval tööpäeval.
§ 20. Krediidiandja või –vahendaja andmete avalikustamine
(1) Kõik tegevusloa saanud krediidiandjad või -vahendajad kantakse finantsinspektsiooni
seaduse § 53 lõike 4 alusel Finantsinspektsiooni veebilehel asuvasse krediidiandjate ja
-vahendajate nimekirja.
(2) Andmete loetelu, mis kuulub krediidiandjate või -vahendajate kohta avalikustamisele,
kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega.
(3) Krediidiandjad või -vahendajad, kelle tegevusluba on tunnistatud kehtetuks, kustutatakse
viivitamata Finantsinspektsiooni veebilehel asuvast nimekirjast.
3. peatükk
Nõuded agendi tegevusele
§ 21. Agent
(1) Agent on krediidivahendaja, kes on seotud ühe krediidiandjaga ja tegutseb ainult tema
nimel ning selle krediidiandja täielikul ja tingimusteta vastutusel (käesolevas peatükis
edaspidi agent).
(2) Agent võib olla füüsiline või juriidiline isik.
(3) Käesolevas seaduses sätestatud juhul kohaldatakse agendile krediidivahendaja kohta
sätestatut.
§ 22. Agendile esitatavad nõuded
(1) Agendile ja selle juhtidele või agendile, kes on füüsiline isik kohaldub käesoleva seaduse
§-des 38, 39 ja 55 sätestatu. Käesoleva seaduse § 55 lõikes 4 nimetatud vastutuskindlustuse
võib agendile anda krediidiandja, kelle nimel agent tegutseb.
(2) Agendi töötajatele ja agendile, kes on füüsiline isik, kohaldub käesoleva seaduse §-des 40
ja 43 sätestatu.
(3) Agendi tegevusele kohalduvad käesoleva seaduse §-des 46–52 sätestatud
krediidivahendaja tegevusele sätestatud nõuded ning võlaõigusseaduse §-des 396–421
krediidilepingu vahendamisele, pakkumisele ja sõlmimisele sätestatud nõuded.
§ 23. Vahenduse ulatus
Agent võib vahendada ainult ühe krediidiandja või käesoleva seaduse § 73 alusel välisriigis
krediidi andmise õigust omava isiku krediidilepingute sõlmimist.
12
§ 24. Vastutus agendi tegevuse eest
(1) Krediidiandja on täielikult ja tingimusteta vastutav krediidiandja nimel tegutseva agendi
käesoleva seaduse nõuetele vastavuse ning tegevuse või tegevusetuse eest käesolevas
seaduses reguleeritud ulatuses.
(2) Krediidiandja vastutab agendi ja olemasolu korral selle töötajate või esindajate vastavuse
eest käesoleva seaduse §-s 40 töötajate teadmistele, oskustele ja kogemustele sätestatud
nõuetele.
§ 25. Agentide nimekiri
(1) Agendina tegutsemiseks ei pea olema tegevusluba. Agendina võib tegutseda üksnes
agentide nimekirja (edaspidi nimekiri) kantud krediidivahendaja.
(2) Krediidiandja võib kasutada üksnes nimekirja kantud agendi teenust.
(3) Agendi kannab nimekirja ja kustutab nimekirjast krediidiandja, keda ta esindab, või
seaduses sätestatud juhtudel Finantsinspektsioon.
(4) Krediidiandja teeb nimekirja kande elektrooniliselt vastavalt Finantsinspektsiooni ja
krediidiandja vahel sõlmitud lepingule.
(5) Agentide nimekiri avalikustatakse Finantsinspektsiooni veebilehel.
(6) Agentide nimekirjale lisaks avalikustab Finantsinspektsioon agentide nimekirja
kandmisega tegelevate lepinguriikide pädevate asutuste kontaktandmed ja võimaluse korral
viited agentide nimekirjadele lepinguriikides, mis võimaldavad kontrollida, kas lepinguriigi
agent on oma asukohariigis agentide nimekirja kantud ning millistes riikides on tal õigus
vahendusega tegeleda.
§ 26. Nimekirja kandmine
(1) Agent kantakse nimekirja tema taotluse alusel, mis on esitatud krediidiandjale.
(2) Otsuse agendi nimekirja kandmise või sellest keeldumise kohta teeb taotluse saanud
krediidiandja 14 päeva jooksul taotluse saamisest arvates. Krediidiandja kannab taotleja
nimekirja viivitamata pärast vastava otsuse tegemist.
(3) Agentide nimekirja ei kanta isikut, kes ei vasta käesolevas seaduses agendile kehtestatud
nõuetele.
(4) Nimekirja tehtud kannete õigsuse eest vastutab kande teinud krediidiandja.
(5) Andmete loetelu, mis kuulub agendi kohta avalikustamisele, kehtestab valdkonna eest
vastutav minister määrusega.
§ 27. Nimekirjast kustutamine
(1) Krediidiandja kustutab agendi viivitamata nimekirjast, kui:
1) agent taotleb enda nimekirjast kustutamist;
2) agent lõpetatakse või füüsilisest isikust agent sureb;
3) volitussuhe krediidiandja ja agendi vahel lõpeb;
4) agent ei vasta käesolevas seaduses või selle alusel antud õigusaktides agendile kehtestatud
nõuetele;
5) agendi juhatuse liige ei vasta käesoleva seaduse §-des 39 ja 40 sätestatud nõuetele;
13
6) agent on rikkunud käesolevas seaduses agendile või tema tegevusele või võlaõigusseaduses
tarbijakrediidilepingutele sätestatud nõudeid;
7) agent on korduvalt või olulisel määral rikkunud tema tegevust reguleerivates õigusaktides
sätestatut või krediidiandja tarbijate huvid ei ole piisavalt kaitstud.
(2) Finantsinspektsioonil on õigus käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolude
ilmnemisel nõuda krediidiandjalt agendi nimekirjast kustutamist või kustutada agent
nimekirjast.
4. peatükk
Oluline osalus
§ 28. Oluline osalus
(1) Oluline osalus käesoleva seaduse tähenduses on otsene või kaudne osalus krediidiandja
aktsia- või osakapitalis, mis on vähemalt 20 protsenti äriühingu aktsia- või osakapitalist, seda
väljendavatest kõigist õigustest või kõigist häältest äriühingus, või osalus, mis võimaldab
saavutada olulise mõju äriühingu juhtorganite üle.
(2) Osalus on otsene, kui isik omab või teostab seda isiklikult.
(3) Osalus on kaudne, kui:
1) seda omab või teostab isik koos ühe või mitme kontrollitava äriühinguga;
2) seda omab või teostab üks või mitu isiku kontrollitavat äriühingut;
3) seda omab või teostab isik või tema kontrollitav äriühing kokkuleppel kolmanda isikuga;
4) sellest tulenev hääleõigus loetakse isikule kuuluvaks.
(4) Käesolevas peatükis aktsiakapitali ja aktsiate suhtes sätestatut kohaldatakse ka osakapitali
ja osade kohta ning hoiu-laenuühistu liikme osamaksu kohta. Käesolevas peatükis aktsionäri
kohta sätestatut kohaldatakse ka osaniku või ühistu liikme kohta.
(5) Olulise osaluse ja kontrollitava äriühingu kindlaksmääramisel lähtutakse Euroopa
Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 575/2013 krediidiasutuste ja investeerimisühingute
suhtes kohaldatavate usaldatavusnõuete kohta ja määruse (EL) nr 648/2012 muutmise kohta
(ELT L 176, 27.06.2013, lk 1–337) artikli 4 lõike 1 punktides 35–38 sätestatust.
§ 29. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded
(1) Krediidiandjas võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada ning
krediidiandja üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada iga isik:
1) kes on laitmatu ärialase mainega ning kelle tegevus seoses omandamisega vastab
krediidiandja kindla ja usaldusväärse juhtimise põhimõtetele;
2) kes pärast osaluse omandamist või suurendamist valib, nimetab või määrab krediidiandja
juhiks üksnes sellise isiku, kes vastab käesoleva seaduse §-s 39 sätestatud nõuetele;
3) kelle finantsseisund on piisavalt hea, et tagada krediidiandja korrapärane ja usaldusväärne
tegevus, ning kelle raamatupidamise aruanded, eeldusel, et tema asukohajärgsete õigusaktide
kohaselt on tal kohustus neid koostada, võimaldavad adekvaatselt hinnata tema
finantsseisundit;
4) kes on võimeline tagama, et krediidiandja on suuteline järgima õigusaktides sätestatud
vastutustundliku laenamise põhimõtteid;
5) kes tagab, et krediidiandja järgib käesolevas seaduses sätestatud usaldatavusnõudeid ja et
krediidiandjal on olemas struktuur, mis võimaldab teostada tõhusat järelevalvet tema üle,
vahetada teavet ja teha koostööd finantsjärelevalve asutuste vahel;
14
6) kelle suhtes ei ole põhjendatud kahtlust, et omandamine on seotud rahapesu või terrorismi
rahastamisega või selle katsega või olulise osaluse omandamine suurendab selliseid riske.
(2) Krediidivahendajas võib olulise osaluse omandada, seda omada ja suurendada ning
krediidivahendaja üle kontrolli saavutada, seda omada ja suurendada iga isik:
1) kelle tegevus seoses omandamisega vastab krediidivahendaja kindla ja usaldusväärse
juhtimise põhimõtetele, mille hulka kuulub vastutustundliku laenamise põhimõtete tundmine
ja rakendamine;
2) kes pärast osaluse omandamist või suurendamist valib, nimetab või määrab
krediidivahendaja juhiks üksnes sellise isiku, kes vastab käesoleva seaduse §-s 39 sätestatud
nõuetele;
3) kelle finantsseisund on piisavalt hea, et tagada krediidivahendaja korrapärane ja
usaldusväärne tegevus, ning juriidilise isiku puhul kelle raamatupidamise aruanded
võimaldavad, eeldusel, et tema asukohajärgsete õigusaktide kohaselt on tal kohustus neid
koostada, adekvaatselt hinnata tema finantsseisundit.
§ 30. Osaluse omandamisest teavitamine
(1) Isik, kes kavatseb krediidiandjas või -vahendajas otseselt või kaudselt olulise osaluse
omandada või suurendada osalust nii, et see ületab 20, 30 või 50 protsenti krediidiandja või
-vahendaja aktsiakapitalist või aktsiatega esindatud häälte arvust, või teha tehingu, mille
tulemusel krediidiandja või -vahendaja muutuks tema kontrollitavaks äriühinguks (edaspidi
omandaja), teavitab eelnevalt oma kavatsusest Finantsinspektsiooni ning esitab käesoleva
seaduse § 31 lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid.
(2) Käesolevas peatükis sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik omandab mõne muu
sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel krediidiandjas või -vahendajas olulise osaluse või
tema osalus suureneb üle 20, 30 või 50 protsendi krediidiandja või -vahendaja aktsiakapitalist
või aktsiatega esindatud häälte arvust või osakapitalist või osadega esindatud häälte arvust või
kui krediidiandja või -vahendaja muutub selle sündmuse või tehingu tõttu tema
kontrollitavaks äriühinguks. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast krediidiandja või
-vahendaja üle kontrolli saamist või olulise osaluse omandamisest või osaluse suurenemisest
teadasaamist viivitamata teavitama sellest Finantsinspektsiooni.
(3) Finantsinspektsioon teavitab omandajat kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis viie
tööpäeva jooksul käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 2 nimetatud teate kättesaamisest ning
käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 sätestatud menetlustähtaja võimalikust lõppkuupäevast.
§ 31. Osaluse omandamisest teavitamisel esitatavad andmed
(1) Finantsinspektsioonile teatatakse selle äriühingu nimi, milles oluline osalus omandatakse
või seda suurendatakse või mis muudetakse omandaja poolt kontrollitavaks, ja selles
äriühingus omandatava osaluse suurus ning esitatakse järgmised andmed ja dokumendid:
1) omandatava äriühingu kirjeldus, mis sisaldab muu hulgas aktsiate nimekirja ning andmeid
omandaja poolt omandatavate või talle kuuluvate aktsiate liig ja häälte arvu või osa kohta
ning vajaduse korral muud informatsiooni;
2) füüsilisest isikust omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab muu hulgas omandaja nime,
elukohta, senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku ning isikukoodi või selle puudumisel
sünniaega ja -kohta;
3) juriidilisest isikust omandaja aktsionäride, osanike või liikmete nimekiri ning andmed igale
aktsionärile, osanikule või liikmele kuuluvate aktsiate või osa ja häälte arvu kohta;
4) juriidilisest isikust omandaja nimi, asukoht, registrikood, registritunnistuse kinnitatud
ärakiri ja põhikirja või samasisulise dokumendi ärakiri;
15
5) andmed juriidilisest isikust omandaja juhatuse ja nõukogu liikmete kohta, mis sisaldavad
neist igaühe ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle puudumisel sünniaega ja -kohta,
senist haridus-, töö- ja teenistuskäiku, ning dokumendid, mis kinnitavad nende isikute
usaldusväärsust, kogemusi, kompetentsust ja laitmatut ärialast mainet;
6) andmed omandaja ja tema juhtide osaluste kohta teistes juriidilistes isikutes või
varakogumites ja andmed nende isikute kohta, kelle üle omandaja omab kontrolli;
7) kinnitus, et osaluse omandamise tulemusel krediidiandja või -vahendaja juhiks saavat isikut
ei ole karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo
eest ega terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise
eest või et vastavad karistusandmed on karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist
kustutatud või tema suhtes ei ole kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni. Välisriigi kodaniku
korral on aktsepteeritav tema päritoluriigi karistusregistri tõend või pädeva kohtu- või
haldusorgani väljastatud samaväärne dokument, tingimusel et selle väljastamisest ei ole
möödunud rohkem kui kolm kuud;
8) kirjeldus omandaja tegevuse kohta ettevõtluses ning omandamisega seotud isikute
majanduslike ja mittemajanduslike huvide kirjeldus;
9) kinnitus, et käesoleva lõike punktis 7 nimetatud isiku puhul ei ole esinenud ega esine
asjaolusid, mis seaduse kohaselt välistavad isiku õiguse olla krediidiandja või -vahendaja juht;
10) omandaja kahe viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded, kui
omandaja on õigusaktidest tulenevalt kohustatud aruanded koostama ja need auditeerima,
ning auditeeritud vahearuanne majandusaasta esimese poolaasta kohta, kui viimase
majandusaasta lõppemisest on möödunud rohkem kui üheksa kuud;
11) konsolideerimisgruppi kuuluva omandaja puhul konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus
koos andmetega sinna kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi
kolme viimase majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded;
12) füüsilisest isikust omandaja varanduslikku seisu tõendavad dokumendid kahe viimase
aasta kohta;
13) andmed ja dokumendid nende rahaliste ja mitterahaliste vahendite päritolu kohta, mille
eest kavatsetakse oluline osalus omandada või seda suurendada või kontroll saavutada;
14) pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega seotud
asjaolud vastavalt väärtpaberituru seaduse §-dele 9 ja 10;
15) krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks muutumise korral äriplaan ning
muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud;
16) ülevaade krediidiandjas või -vahendajas rakendatavast tegevusstrateegiast, kui
krediidiandja või -vahendaja omandamise tulemusel ei muutu omandaja kontrollitavaks
äriühinguks.
(2) Finantsinspektsioonile esitatavad andmed ja dokumendid tuleb esitada eesti keeles.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide täpsustamiseks ja
kontrollimiseks võib Finantsinspektsioon nõuda kirjalikult lisaandmeid ja -dokumente.
(4) Krediidiandjas või -vahendajas osaluse omandamisest teavitamisel Finantsinspektsioonile
esitatavate andmete ja dokumentide loetelu võib täpsustada valdkonna eest vastutav minister
määrusega.
§ 32. Menetlus ja menetlustähtajad
(1) Finantsinspektsioon hindab omandaja vastavust käesoleva seaduse §-s 29 esitatud nõuetele
ning otsustab osaluse omandamise keelamise või lubamise 60 tööpäeva jooksul (edaspidi
menetlustähtaeg) käesoleva seaduse § 30 lõikes 3 nimetatud andmete ja dokumentide saamist
kinnitava teate esitamisest arvates.
16
(2) Finantsinspektsioonil on õigus 50 tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest arvates nõuda
lisaandmeid ja -dokumente.
(3) Finantsinspektsiooni poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud lisaandmete ja
-dokumentide esmakordse nõude esitamise ja omandajalt nõutud lisaandmete ja -dokumentide
saamise vaheliseks perioodiks menetlustähtaeg peatub, kuid peatumine ei kesta kauem kui
20 tööpäeva. Täiendava lisaandmete ja -dokumentide nõudmise korral, mida ei nõuta
esmakordselt, menetlustähtaeg ei peatu.
(4) Kui omandaja üle ei teostata finantsjärelevalvet või omandaja üle teostab järelevalvet
kolmanda riigi finantsjärelevalve asutus, võib Finantsinspektsioon käesoleva paragrahvi
lõikes 3 nimetatud menetlustähtaja peatamist pikendada kuni 30 tööpäevani.
(5) Finantsinspektsioon teeb olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või
krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel koostööd
lepinguriigi finantsjärelevalve asutusega, kui omandaja on:
1) lepinguriigis tegevusloa saanud kindlustusandja, krediidiasutus, fondivalitseja,
investeerimisfond, investeerimisühing, makseasutus, e-raha asutus või muu finantsjärelevalve
alla kuuluv isik;
2) lepinguriigis tegevusloa saanud kindlustusandja, krediidiasutuse, fondivalitseja,
investeerimisfondi, investeerimisühingu, makseasutuse, e-raha asutuse või muu
finantsjärelevalve alla kuuluva isiku emaettevõtja;
3) isik, kelle kontrollitavaks äriühinguks on teises lepinguriigis tegevusloa saanud
kindlustusandja, krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing,
makseasutus, e-raha asutus või muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 5 nimetatud koostöö raames konsulteerib Finantsinspektsioon
teiste finantsjärelevalve asutustega. Finantsinspektsioon ja vastavad finantsjärelevalve
asutused edastavad viivitamata üksteisele kõik andmed, mis on olulise osaluse omandamise,
suurendamise või kontrollitavaks äriühinguks muutmise hindamisel olulised.
(7) Kui olulist osalust soovib samal ajal omandada mitu isikut, peab Finantsinspektsioon neid
kohtlema võrdsete asjaolude korral võrdselt.
§ 33. Osaluse omandamise tingimused
(1) Finantsinspektsioonil on õigus määrata omandajale tähtaeg, mille jooksul tal on õigus
olulist osalust omandada, seda suurendada või muuta krediidiandja või -vahendaja
kontrollitavaks äriühinguks. Finantsinspektsioon võib ettenähtud tähtaega pikendada, kuid
tähtaeg ei või kokku ületada 12 kuud. Omandaja on kohustatud nimetatud tähtaja jooksul
viivitamata Finantsinspektsiooni teavitama olulise osaluse omandamise, selle suurendamise
või krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise tehingu teostamisest
või teostamata jätmise otsusest.
(2) Olulise osaluse võib omandada, seda suurendada või krediidiandja või -vahendaja
kontrollitavaks äriühinguks muuta, kui Finantsinspektsioon ei keela oma ettekirjutusega
olulise osaluse omandamist, selle suurendamist või krediidiandja või -vahendaja
kontrollitavaks äriühinguks muutmist, lähtudes käesoleva seaduse § 32 lõikes 1 ja § 34 lõikes
1 sätestatust.
§ 34. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta
(1) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle
suurendamise või krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks muutmise, kui:
17
1) omandaja ei vasta käesoleva seaduse §-s 29 sätestatud nõuetele;
2) omandaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud käesolevas
seaduses sätestatud või seaduse alusel nõutud andmeid või dokumente;
3) Finantsinspektsioonile esitatud andmed või dokumendid ei vasta õigusaktidega sätestatud
nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või esitatud andmete ja dokumentide
alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust omandamise ebasobivuses
ning selles, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele;
4) krediidiandja või -vahendaja muutuks kolmandas riigis elava või asuva isiku
kontrollitavaks äriühinguks ning selle isiku üle ei teostata tema elu- või asukohariigis piisavat
järelevalvet või selle kolmanda riigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või
võimalust teha Finantsinspektsiooniga koostööd.
(2) Finantsinspektsioon edastab omandajale otsuse olulise osaluse omandamise lubamise
kohta või keelava ettekirjutuse kahe tööpäeva jooksul pärast otsuse vastuvõtmist või
ettekirjutuse tegemist, kuid enne menetlustähtaja lõppu. Kui omandaja üle teostab
finantsjärelevalvet teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, tuleb otsuses muu hulgas
märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks
äriühinguks muutmise kohta.
(3) Kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud asjaolud ilmnevad pärast olulise osaluse
omandamist või suurendamist või krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks
muutmist, võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse osaluse
omandamine või krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks muutmine
käesoleva seadusega vastuolus olevaks.
(4) Kui omandaja või isik, kes omab krediidiandjas või -vahendajas olulist osalust või kelle
kontrollitavaks äriühinguks krediidiandja või -vahendaja on, on teises lepinguriigis
registreeritud krediidiasutus, fondivalitseja, investeerimisfond, investeerimisühing,
kindlustusandja, makseasutus, e-raha asutus, muu finantsjärelevalve alla kuuluv isik või
eelnimetatud isikuga ühte konsolideerimisgruppi kuuluv isik, teatab Finantsinspektsioon
käesoleva paragrahvi lõikes 1 või 3 nimetatud ettekirjutuse tegemisest selle lepinguriigi
pädevale finantsjärelevalve asutusele.
(5) Käesoleva paragrahvi lõigetes 1, 3 ja 4 sätestatud Finantsinspektsiooni ettekirjutuste
järgimine on kohustuslik ka krediidiandjale või -vahendajale või muule isikule, kes korraldab
hääleõiguste teostamist.
§ 35. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed
(1) Olulise osaluse omandamise või suurendamise tehingu tagajärjel ei omanda isik aktsiatega
kaasnevat hääleõigust ning aktsiatega esindatud hääli ei arvata üldkoosoleku kvoorumisse,
kui:
1) tehing on vastuolus Finantsinspektsiooni ettekirjutusega;
2) Finantsinspektsioon on teinud käesoleva seaduse § 34 lõikes 1 nimetatud ettekirjutuse,
millega omandamine või kontrollitavaks muutumine loetakse seadusega vastuolus olevaks;
3) tehingust ei ole Finantsinspektsiooni käesoleva seaduse §-s 30 sätestatud korras teavitatud;
4) tehing on tehtud pärast käesoleva seaduse § 34 lõikes 1 või enne §-s 32 nimetatud tähtaja
möödumist või enne, kui olulise osaluse omandamine oli käesoleva seaduse alusel lubatud.
(2) Niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetatud asjaolu, ei teki isikul õigusi, mis muudaksid krediidiandja või -vahendaja tema
kontrollitavaks äriühinguks.
18
(3) Niisuguse tehingu tulemusel, mille puhul esines mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetatud asjaolu, kuid omandatud või suurendatud olulist osalust esindavad hääled arvati
üldkoosoleku kvoorumisse ja need mõjutasid üldkoosoleku otsuse vastuvõtmist, on
üldkoosoleku otsus tühine. Kohus võib Finantsinspektsiooni, aktsionäri või äriühingu juhi
avalduse alusel tuvastada üldkoosoleku otsuse tühisuse, kui avaldus on esitatud kolme kuu
jooksul üldkoosoleku otsuse vastuvõtmisest arvates.
(4) Kui teostati tehingust, millega krediidiandja või -vahendaja pidi muutuma isiku
kontrollitavaks äriühinguks ja mille puhul esineb mõni käesoleva paragrahvi lõikes 1
nimetatud asjaolu, tulenevaid kontrolli võimaldavaid õigusi, võib kohus Finantsinspektsiooni,
aktsionäri või äriühingu juhi avalduse alusel tunnistada selliste õiguste teostamise tühiseks,
kui avaldus on esitatud kolme kuu jooksul õiguste teostamisest arvates.
§ 36. Olulise osaluse muutumisest teavitamine
(1) Kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid ulatuses, millega ta kaotab olulise osaluse
krediidiandjas või -vahendajas või vähendab oma osalust alla mõne käesolevas seaduses
nimetatud määra või loobub kontrollist krediidiandja või -vahendaja üle, peab ta kavatsusest
Finantsinspektsiooni viivitamata teavitama, näidates teates ära tema omatavate,
võõrandatavate ja pärast tehingut talle jäävate aktsiate arvu.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatut kohaldatakse ka juhul, kui isik kaotab mõne muu
sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli krediidiandja või -vahendaja üle või
olulise osaluse krediidiandjas või -vahendajas või tema osalus väheneb alla mõne käesolevas
seaduse § 28 lõikes 1 nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse
või kontrolli kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama
Finantsinspektsiooni.
(3) Krediidiandja või -vahendaja on käesoleva seaduse § 30 lõigetes 1 ja 2 ning käesoleva
paragrahvi lõigetes 1 ja 2 nimetatud tehingutest teadasaamise korral kohustatud sellest
viivitamata teavitama Finantsinspektsiooni.
(4) Krediidiandja või -vahendaja esitab koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile
andmed isikute kohta, kellel majandusaasta lõpu seisuga oli krediidiandjas või -vahendajas
oluline osalus, näidates ära isikule kuuluva osaluse suuruse ja selle omamisega seotud
asjaolud vastavalt käesoleva seaduse §-dele 28 ja 30 ning väärtpaberituru seaduse §-dele 9 ja
10.
5. peatükk
Juhtimine ja organisatsiooniline ülesehitus
§ 37. Krediidiandja või -vahendaja tegevuskoht
Eestis äriregistrisse kantud ja Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud krediidiandja või
-vahendaja asukoht ja peamine tegevuskoht peab asuma Eestis.
§ 38. Krediidiandja või -vahendaja tegevus
(1) Krediidiandja või -vahendaja peab:
1) vastama õigusaktidest tulenevatele nõuetele ning oma tegevustes üles näitama piisavat
asjatundlikkust, ausust, täpsust ja hoolikust, et tagada tarbijate huvide ja õiguste kaitse;
2) tagama oma tegevuseks vajalike käesoleva seaduse §-s 44 nimetatud sise-eeskirjade
kehtestamise ja rakendamise.
19
(2) Krediidiandja või -vahendaja peab tagama, et organisatsiooni ülesehitus, vastutusala
läbipaistvus ning juhtide ja töötajate teadmised, oskused, kogemus ja tegevus vastavad
õigusaktides sätestatule.
(3) Krediidiandja või -vahendaja peab tagama, et krediidi andmise, krediidi vahendamise või
nõustamisteenuse osutamise protsessis osalevatel krediidiandja või -vahendaja töötajatel või
esindajatel on igal ajahetkel selleks tegevuseks nõutavad teadmised, oskused ja kogemus.
(4) Käesolevast seadusest tulenevate valikute tegemine krediidiandja või -vahendaja tegevuse
korraldamisel ei tohi kaasa tuua olukorda, kus krediidiandja või -vahendaja jätab täitmata
õigusaktidest tuleneva kohustuse, jätab tarbija krediidivõimelisuse hindamisel olulised
asjaolud arvesse võtmata või tarbija jääb ilma teabest või hoiatusest, millel võib olla oluline
kaal tarbija krediidiotsuse kujunemisel krediidilepingu sõlmimiseks.
(5) Kui vastavalt käesoleva seaduse § 2 lõikes 2 sätestatule krediidivahendaja vahendab
tarbijale krediiti, mida annab osaliselt või täielikult isik, kes ei tegutse oma majandus- või
kutsetegevuses, peab krediidivahendaja täitma käesoleva seaduse §-des 47–53 sätestatud
nõudeid.
§ 39. Juhtidele esitatavad nõuded
(1) Krediidiandja või -vahendaja juhiks võib valida või määrata vaid isiku, kellel on
krediidiandja või -vahendaja juhtimiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus,
kutsealane sobivus ning laitmatu ärialane maine.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isiku ärialane maine ei ole laitmatu muu hulgas,
kui:
1) tema tegevus või tegevusetus on kaasa toonud krediidiandja, krediidivahendaja,
krediidiasutuse, investeerimisühingu või muu finantsjärelevalve alla kuuluva isiku pankroti
või tegevusloa kehtetuks tunnistamise finantsjärelevalve asutuse algatusel;
2) ta on pannud toime esimese astme kuriteo;
3) tema suhtes on kohus vastavalt karistusseadustiku §-le 49 kohaldanud tegutsemiskeeldu või
§-le 491 ettevõtluskeeldu, samuti kui ta on isik, kelle suhtes on kohaldatud seaduses või
kohtulahendis ette nähtud ärikeeldu või teataval erialal või ametikohal töötamise keeldu või
karistatud sellise keelu rikkumise eest;
4) ta ei ole suuteline korraldama krediidiandja- või vahendaja tegevust selliselt, et tarbijate
huvid oleksid piisavalt kaitstud;
5) ta on esitanud Finantsinspektsioonile valeinformatsiooni või jätnud olulise informatsiooni
esitamata;
6) teda on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase
süüteo eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või
toetamise eest ning tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt
karistusregistrist kustutatud või tema suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni.
(3) Krediidiandja või -vahendaja juhiks, samuti selle emaettevõtja või sellega samasse
konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu nõukogu või juhatuse liikmeks on keelatud valida
või määrata isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud äriühingu pankroti või
sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kelle suhtes kehtib
ettevõtluskeeld või kelle varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei ole suuteline
korraldama äriühingu juhtimist selliselt, et äriühingu aktsionäride, osanike, liikmete,
võlausaldajate ja tarbijate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud, või kelle varasem tegevus on
näidanud, et ta muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima.
20
(4) Krediidiandja või -vahendaja juhiks ei või määrata isikut, kellele või kellega seotud
äriühingule on tehtud korduvalt ettekirjutus või rakendatud muid karistusi vastutustundliku
laenamise nõuete rikkumise, võlaõigusseaduse §-s 4062 sätestatud krediidi kulukuse
määraülempiiri ületamise või vastavalt võlaõigusseaduse § 1132 tarbijalt nõutava
sissenõudmiskulude hüvitise piirangu rikkumise eest.
(5) Krediidiandja või -vahendaja juhid peavad tagama, et krediidiandja või -vahendaja
organisatsiooniline struktuur on läbipaistev ja selgelt määratud vastutusaladega ning
kehtestatud on sise-eeskirjad, mis on krediidiandja –või vahendaja tegevuse laadi, ulatust ja
keerukuse astet arvestades piisavad ja proportsionaalsed.
(6) Krediidiandja või -vahendaja juhid on kohustatud regulaarselt üle vaatama käesoleva
seaduse alusel kehtestatud eeskirjad ja muud protseduurireeglid, hindama nende
tulemuslikkust ning rakendama asjakohaseid meetmeid puuduste kõrvaldamiseks.
§ 40. Nõuded töötajate ja juhtide teadmistele, oskustele ja kogemustele (1) Krediidiandja või -vahendaja juhid ja töötajad peavad tegutsema nende puhul eeldatava
ettenägelikkuse ja hoolsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, seades
krediidiandja või -vahendaja ning tarbijate majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest
majanduslikest huvidest.
(2) Arvestades ameti- või töökohaga seotud ülesandeid ja vastutust peavad krediidiandja või
-vahendaja juhtidel ja töötajatel olema teenuse osutamiseks vajalikud teadmised, oskused ja
kogemused, mis on seotud järgmiste valdkondadega:
1) pakutavad krediidilepingud ja muud teenused;
2) krediidilepingute ettevalmistamine ja sõlmimine, sealhulgas tarbija krediidivõimelisuse
hindamine, ning krediidilepingu täitmise tingimused, samuti tarbijakrediidi pakkumisele
kohalduvad tingimused;
3) krediidi vahendamise ja nõustamisteenuse osutamise tingimused;
4) kui seoses krediidi andmise või vahendamisega osutatakse tarbijale muud teenust, eelkõige
kinnisvara hindamist, siis selle teenuse osutamise tingimused;
5) kinnisvara hindamise nõuded ja kinnisvaraga tehingute tegemise tingimused, kui antakse
või vahendatakse hüpoteegiga tagatud krediiti.
(3) Krediidiandja või -vahendaja määrab käesoleva seaduse §-s 44 nimetatud sise-eeskirjades
juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste taseme, mis on vajalik krediidiandja või -
vahendaja organisatsioonis ameti- või töökohtadel ülesannete täitmiseks. Teadmiste ja
pädevuse taseme määramisel arvestatakse ameti- või töökohaga seotud ülesannete täitmiseks
vajalikku kvalifikatsiooni ja ametialast kogemust.
(4) Töötaja käesoleva seaduse tähenduses on krediidiandja või -vahendaja heaks töölepingu
või muu võlaõigusliku lepingu alusel tööd tegev füüsiline isik:
1) kelle tööülesannete hulka kuuluvad krediidi andmise või vahendamisega seotud tegevused,
sealhulgas tarbija krediidivõimelisuse hindamise eest vastutamine, samuti nõustamisteenuse
või muu krediidi andmise või vahendamisega seotud teenuse osutamisega seotud tegevused;
2) kes krediidi andmise või krediidi vahendamise, nõustamisteenuse või muu krediidi andmise
või vahendamisega seotud teenuse käigus esindab krediidiandjat või -vahendajat suhetes
tarbijaga, sealhulgas krediidiandja või -vahendaja ja agent;
3) kes juhib või kontrollib käesoleva lõike punktis 1 või 2 nimetatud isikuid, kuid kes ei ole
krediidiandja või -vahendaja juht.
21
(5) Nõuded krediidiandja või -vahendaja juhtide ja töötajate erialastele teadmistele, oskustele
ning kogemustele võib kehtestada valdkonna eest vastutav minister määrusega.
§ 41. Juhist ja audiitorist teavitamine
(1) Krediidiandja või -vahendaja juhi valimiseks või määramiseks on vajalik isiku kirjalik
nõusolek. Koos kirjaliku nõusolekuga esitab isik:
1) andmed enda kohta, mis sisaldavad tema ees- ja perekonnanime, isikukoodi või selle
puudumisel sünniaega ja -kohta, elukohta, hariduse kirjeldust, töö- ja ametikohtade täielikku
loetelu ning juhatuse liikme puhul tema vastutusvaldkonna kirjeldust, samuti tema
usaldusväärsust ja käesoleva seaduse nõuetele vastavust kinnitavad dokumendid;
2) andmed äriühingute kohta, milles tema osalus on suurem kui 20 protsenti, kusjuures need
andmed peavad sisaldama aktsia- või osakapitali suurust ja tegevusalade loetelu;
3) kinnituse, et tal puuduvad käesolevas seaduses sätestatud krediidiandja või -vahendaja
juhtimist välistavad asjaolud.
(2) Krediidiandja või -vahendaja esitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja
kinnituse Finantsinspektsioonile.
(3) Krediidiandja või -vahendaja esitab audiitori valimise või määramise korral
Finantsinspektsioonile tema nime ja audiitori kinnituse, et tema suhtes puuduvad asjaolud,
mis välistavad õiguse olla krediidiandja või -vahendaja audiitor.
(4) Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud juhtide ja audiitori valimise või määramise
kavatsusest, samuti nende tagasiastumisest või enne volituste tähtaja lõppemist
tagasikutsumise algatamisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva enne
vastava otsuse tegemist või viivitamata pärast vastava avalduse saamist.
§ 42. Krediidiandja või -vahendaja juhi tagasikutsumine
(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega nõuda krediidiandja või -vahendaja juhi
tagasikutsumist või mitte valimist või määramist, kui:
1) isik ei vasta käesolevas seaduses juhile kehtestatud nõuetele;
2) isik on seoses enda valimise või määramisega esitanud eksitavaid, tegelikkusele
mittevastavaid andmeid või võltsitud dokumente;
3) isiku tegevus krediidiandja või -vahendaja juhtimisel on näidanud, et ta ei ole suuteline
krediidiandjat või -vahendajat usaldusväärselt ja kindlalt juhtima või ta ei ole suuteline
korraldama krediidiandja või -vahendaja juhtimist selliselt, et tarbijate ja võlausaldajate huvid
oleksid küllaldaselt kaitstud.
(2) Tagasikutsutud krediidiandja või -vahendaja juhi asemele võib uue liikme määrata kohus
Finantsinspektsiooni nõudel. Kohtu määratud nõukogu liikme volitused kestavad kuni uue
juhi nimetamise või valimiseni üldkoosoleku poolt.
§ 43. Nõuded töötajate tasustamisele
(1) Krediidiandja või -vahendaja juhatuse liikmete ja töötajate tasustamise ning tööga
kaasnevate hüvede, sealhulgas lahkumis- ja pensionihüvitiste ja muude soodustuste
määramise alused ja põhimõtted (edaspidi tasustamise põhimõtted) peavad:
1) olema selged ja läbipaistvad ning kooskõlas usaldusväärse ja tõhusa riskide juhtimise
põhimõtetega, krediidiandja või -vahendaja pikaajaliste huvidega ning mitte soodustama
ülemääraste riskide võtmist;
2) lähtuma krediidiandja või -vahendaja äristrateegiast ja väärtustest, arvestades selle
majandustulemusi ning tarbijate õigustatud huve.
22
(2) Tasustamise põhimõtted ja nende rakendamine peavad olema proportsionaalsed
krediidiandja või -vahendaja tegevuse laadi, ulatuse ja keerukuse astmega.
(3) Tasustamise põhimõtted peavad hõlmama meetmeid huvide konflikti vältimiseks,
sealhulgas ei tohi krediidiandja või -vahendaja tarbija krediidivõimelisuse hindamise eest
vastutava juhatuse liikme või töötaja tasustamine sõltuda heakskiidetud krediiditaotluste või
sõlmitud krediidilepingute arvust või osakaalust.
(4) Kui krediidiandja või -vahendaja osutab nõustamisteenust, ei või nende töötajate
tasustamise põhimõtted piirata nõustamisteenusega seotud töötaja võimalust tegutseda tarbija
parimates huvides ning töötaja tasustamine ei või põhineda peamiselt sõlmitavate
krediidilepingute arvul või teenuse osutamise tegevusplaani mahul.
(5) Käesolevas seaduses käsitatakse töötasuna ka krediidiandja või -vahendaja juhatuse
liikmele makstavat tasu.
§ 44. Krediidiandja või -vahendaja sise-eeskiri
(1) Krediidiandjas või -vahendajas peavad olema kehtestatud ja rakendatud krediidiandja või
-vahendaja ning tema juhtide ja töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid (edaspidi
sise-eeskirjad), mis tagavad krediidiandja või -vahendaja tegevust reguleerivate õigusaktide ja
krediidiandja või -vahendaja juhtorganite otsuste täitmise. Krediidiandja või -vahendaja sise-
eeskirjad kinnitatakse juhatuse või juhatuse poolt volitatud struktuuriüksuse juhi poolt.
(2) Sise-eeskirjad peavad tagama, et krediidiandja või -vahendaja teenuste osutamine on
õiguspärane ja kooskõlas krediidivaldkonna majandus- või kutsetegevuses järgitava hoolsuse
nõudega, sealhulgas vastutustundliku laenamise põhimõttega. Krediidiandja või -vahendaja
hindab regulaarselt sise-eeskirjade rakendamist ning ajakohastab sise-eeskirju nii, et oleks
tagatud tarbijate huvide ja õiguste kaitse.
(3) Sise-eeskirjadega määratakse muu hulgas kindlaks:
1) asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja
edastamise nõuded;
2) käesoleva seaduse § 49 lõikes 1 nimetatud krediidivõimelisuse hindamise metoodika ja
selle rakendamise kord, sealhulgas teabe kogumise kord, ning isikuandmete töötlemise kord;
3) käesoleva seaduse § 49 lõikes 2 nimetatud tarbijale krediidi andmise kord;
4) krediidilepingute tagatiseks oleva vara hindamise kord;
5) tarbijale lepingueelse teabe ja hoiatuste edastamise kord;
6) krediidi kulukuse määra, sealhulgas tüüpilise näite arvestamise alused ja kord;
7) krediidivahendaja puhul krediidilepingute vahendamise protsessi kirjeldus ja sõlmimise
kord;
8) nõustamisteenuse osutamise korral nõustamisteenuse osutamise kord;
9) töötajate töö- või ametiülesanded, nõuded töötajate teadmistele, oskustele ja kogemustele,
alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine,
sätestades funktsioonide lahususe tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja krediidiotsuste
tegemisel, krediidilepingu tagatiseks oleva vara hindamisel, tegevuste ja teenuste kajastamisel
raamatupidamises ja aruannetes ning riskide hindamisel;
10) andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord;
11) tarbija kaebuste lahendamise kord;
12) sisekontrolli süsteemi toimimise kord;
13) huvide konflikti maandamise ja vältimise kord;
14) käesoleva seaduse § 46 lõikes 3 nimetatud tegevuse edasiandmise kord;
23
15) sisemised protseduurireeglid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud
rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks ning rahapesu ja terrorismi rahastamise
tõkestamise seaduse rakendamiseks ning nende täitmise kontrollimise sisekontrollieeskirjad.
§ 45. Siseaudit
(1) Krediidiandja või -vahendaja peab rakendama piisavaid sisekontrolli meetmeid, mis
hõlmavad krediidiandja või -vahendaja kõiki juhtimis- ja tegevustasandeid.
(2) Krediidiandja nõukogu ja krediidivahendaja nõukogu määravad sõltumatu töötaja või
sõlmivad siseauditi ülesannete täitmiseks lepingu isikuga (edaspidi siseaudiitor), kes peab
vastama käesoleva seaduse § 39 lõikes 1 sätestatud tingimustele ning kes ei või töötada
ametikohal ega täita muid ülesandeid, mis põhjustavad või võivad põhjustada huvide
konflikti.
(3) Siseaudiitori ülesanne on kontrollida krediidiandja või -vahendaja ning tema juhtide ja
töötajate tegevuse vastavust õigusaktidele, Finantsinspektsiooni ettekirjutustele,
juhtimisorganite otsustele, sise-eeskirjadele, krediidiandja või -vahendaja sõlmitud lepingutele
ja heale tavale.
(4) Krediidiandja või -vahendaja tagavad siseaudiitorile kõik tema ülesannete täitmiseks
vajalikud töötingimused ja õigused, sealhulgas õiguse saada selgitusi ja teavet krediidiandja
või -vahendaja juhtidelt ja töötajatelt ning võimaluse jälgida avastatud puuduste kõrvaldamist
ja tehtud ettepanekute täitmist.
(5) Siseaudiitor on kohustatud talle krediidiandja või -vahendaja kohta teatavaks saanud
teabe, mis osutab õiguserikkumistele või tarbija huvide kahjustamisele, viivitamata kirjalikult
edastama lisaks krediidiandja või -vahendaja juhtidele ka Finantsinspektsioonile.
§ 46. Krediidiandja või –vahendaja tegevuse edasiandmine
(1) Krediidiandjal või -vahendajal on oma kohustuste paremaks täitmiseks õigus krediidi
andmise või krediidi vahendamisega seotud tegevusi edasi anda kolmandale isikule (edaspidi
tegevuse edasiandmine), kui:
1) tegevuse edasiandmisega ei delegeeri juhid oma vastutust või tegevuse edasiandmine ei
kahjusta muul viisil tarbijate huve;
2) tegevuse edasiandmine ei takista krediidiandja või -vahendaja tegevust ja tema kohustuste
täitmist vajalikul tasemel;
3) isikul, kellele tegevused edasi antakse, on vajalikud teadmised ja oskused ja ta on
võimeline neid kohustusi täitma;
4) krediidiandja või -vahendaja suhted tarbijatega ja kohustused tarbijate ees tegevuse
edasiandmise tõttu ei muutu;
5) tegevuse edasiandmine ei põhjusta olukorda, kus krediidiandja ei tegele reaalselt krediidi
andmisega või krediidivahendaja krediidi vahendamisega;
6) tegevuse edasiandmine ei tühista ega muuda mis tahes muid tingimusi, mille alusel
krediidiandjale või -vahendajale tegevusluba anti;
7) on täidetud muud käesolevast seadusest tulenevad nõuded.
(2) Krediidi andmist või krediidi vahendamist ja sellega seotud nõuete täitmist võib edasi
anda üksnes teisele isikule, kellel on tegevusluba käesoleva seaduse §-des 3 ja 4 nimetatud
krediidi andmiseks või krediidi vahendamiseks, või välisriigi isikule, kelle tegevuse suhtes
kohaldatakse käesoleva seadusega krediidiandjale või -vahendajale ettenähtud nõuetega
vähemalt samaväärseid nõudeid, või käesoleva seaduse § 2 lõigetes 7 ja 8 nimetatud isikutele.
24
(3) Krediidiandja või -vahendaja tegevusi, millele ei ole kehtestatud nõudeid käesolevas
seaduses või mis ei ole seotud võlaõigusseaduses sätestatud vastutustundliku laenamise
põhimõtte rakendamisega, sealhulgas kliendi isikusamasuse tuvastamine ja kontrollimine
kooskõlas rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses sätestatud nõuetega, võib
anda edasi muule käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetamata isikule.
(4) Tegevusi ei või edasi anda sellisel viisil, mis võib takistada krediidiandja või -vahendaja
sisekontrolli läbi viimist või krediidiandja või -vahendaja üle vajalikul tasemel järelevalve
teostamist. Krediidiandja või -vahendaja peab hindama igakülgselt ja põhjalikult tegevuse
edasiandmise vajalikkust
(5) Krediidiandja või -vahendaja jääb tegevuse edasiandmise korral täielikult vastutavaks
edasiantud tegevuse nõuetekohase täitmise eest.
(6) Tegevuse edasiandmise korral peab krediidiandja või -vahendaja hindama teise isiku,
kellele tegevus edasi antakse, pädevust ja sobivust edasiantud tegevuse täitmisel.
(7) Krediidiandjal ja -vahendajal on õigus saada isikult, kellele nad on oma tegevuse edasi
andnud, teavet edasiantud tegevuse kohta ning anda kohustuslikke juhiseid.
(8) Krediidiandja või -vahendaja kehtestab tegevuse edasiandmise korra sise-eeskirjadega.
(9) Krediidivahendaja kohustub talle edasi antud tegevusest ja oma tegevuse edasi andmisest
teavitama krediidiandjat.
(10) Krediidiandja või -vahendaja teavitab tegevuse edasiandmisest viivitamata
Finantsinspektsiooni.
(11) Krediidi andmist või krediidi vahendamist võib edasi anda ka välisriigis asutatud
krediidiandjale või -vahendajale, kellel on vastavalt oma tegevusloale õigus osutada krediidi
andmise või krediidi vahendamise teenust.
6. peatükk
Tegevusele esitatavad nõuded
§ 47. Krediidi andmisele ja krediidi vahendamise teenuse osutamisele esitatavad nõuded
ning andmete säilitamine
(1) Lisaks käesolevas seaduses sätestatule peab krediidiandja või -vahendaja tarbijale krediidi
andmisel või vahendamisel igakülgselt vältima ebaausate kauplemisvõtete kasutamist ja
järgima võlaõigusseaduses sätestatud tarbijale piisavate selgituste ja teabe esitamise, tarbija
krediidivõimelisuse hindamise ning muid vastutustundliku laenamise nõudeid.
(2) Krediidi andmisel või vahendamisel on krediidiandja või -vahendaja kohustatud tarbija ja
samuti tema esindaja isikusamasuse tuvastama ja esitatud teavet kontrollima.
(3) Krediidiandja või -vahendaja leping tarbijaga sõlmitakse kirjalikus või kirjalikku
taasesitamist võimaldavas või elektroonilises vormis.
(4) Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud säilitama andmed tarbija rahaliste kohustuste
suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta ning kasutama neid andmeid, et hinnata tarbija
krediidivõimelisust.
25
(5) Tarbija krediidivõimelisuse hindamine käesoleva seaduse tähenduses on võlaõigusseaduse
§ 4032 lõike 1 punktides 1 ja 2 nimetatud tegevus, mille käigus teeb krediidiandja või
-vahendaja kindlaks, kas tarbija on võimeline krediidi lepingus kokkulepitud tingimustel
tagasi maksma.
(6) Krediidiandja või -vahendaja säilitab kõik krediidi väljastamise ning krediidi
teenindamisega seotud käesolevas seaduses nimetatud andmed ja dokumendid, mille alusel
tarbijale krediiti antakse või teenust osutatakse, sealhulgas krediiditoimikusse kuuluvad
andmed ja dokumendid, muutumatuna ja Finantsinspektsioonile kättesaadavana kogu
tarbijaga õigussuhte kestmise aja ning vähemalt kolme aasta jooksul õigussuhte lõppemisest
tarbijaga.
(7) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda, et pärast krediidiandjale või -vahendajale antud
tegevusloa lõppemist peab ta säilitama andmeid käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud
tähtaja möödumiseni.
§ 48. Krediiditoimiku pidamine
(1) Krediidiandja või -vahendaja peab tarbija krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil
kogutud vajalike andmete ja dokumentide kohta krediiditoimikut. Krediiditoimikut tuleb
pidada iga tarbija kohta eraldi.
(2) Krediiditoimik on käesoleva seaduse tähenduses lepingute, õiendite, otsuste, analüüside ja
muude krediidi andmise ja teenindamisega seotud dokumentide kogum.
(3) Krediidiandja või -vahendaja peab tagama kogu krediidiperioodi jooksul tarbija
krediidivõimelisuse analüüsiks vajalike andmete ja dokumentide olemasolu krediiditoimikus.
(4) Krediiditoimik peab andma piisavalt informatsiooni krediidi andmise eest vastutavale
isikule või struktuuriüksusele, samuti siseaudiitorile ja audiitorile ning Finantsinspektsioonile
tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
(5) Krediiditoimik peab sisaldama vähemalt järgmist teavet ja dokumente krediidi andmise,
jälgimise ja hindamise kohta:
1) andmed tarbija kohta, sealhulgas tema nimi, registri- või isikukood või selle puudumise
korral sünniaeg ja -koht ning elukoht;
2) krediiditaotlused;
3) krediidi andmise või krediidi andmisest keeldumise otsused;
4) krediidi taotlemise ja krediidiperioodi jooksul esitatud dokumendid ja aruanded;
5) tarbija krediidivõimelisuse hindamise analüüsi tulemused;
6) tarbijaga sõlmitud krediidi- ja tagatislepingud;
7) tarbijaga peetud kirjavahetus;
8) dokumendid tarbija krediidivõimelisuse hindamise aluseks olevate andmete kontrollimise
kohta;
9) hüpoteekkrediidiandja või -vahendaja puhul dokumendid tagatise kontrollimise,
kindlustamise ja hindamise kohta, sealhulgas kinnisvara hindaja hinnang tagatise maksumuse
kohta.
(6) Krediiditoimikus sisalduvatele õienditele ja dokumentidele esitatavad nõuded ning nende
sisu ja ulatus võivad olla erinevad olenevalt krediidilepingust, tarbijast ja krediidi suurusest.
26
(7) Krediiditoimikus sisalduv informatsioon võib info- ja dokumendihaldussüsteemis
paikneda jagatult, kuid krediidiandja või -vahendaja peab tagama selle kättesaadavuse igal
ajahetkel.
§ 49. Tarbija krediidivõimelisuse hindamise kord
(1) Krediidiandja või -vahendaja peab vastutustundliku laenamise nõude täitmiseks
kehtestama sise-eeskirjadega metoodika tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks ja esitatud
andmete kontrollimiseks, võttes vastava metoodika väljatöötamisel arvesse vähemalt
järgmised näitajad:
1) tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus;
2) teised varalised kohustused, sealhulgas tarbija regulaarsete finantskohustuste suurus,
olemasolevate krediitide põhiosade ja intresside suurus ning muud kohustused nagu elatis;
3) tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste täitmine;
4) tarbija puhul muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel
juhul üldkohaldatavate määradena;
5) varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste
kohustuste võimaliku suurenemise mõju;
6) krediidiandjale teadaolevad muud faktid tarbija kohta, mis võivad omada olulist tähtsust
tarbija krediidivõimelisuse hindamisel ja võivad mõjutada tarbija kohustuste täitmist
jätkusuutlikul viisil.
(2) Krediidiandja sise-eeskirjades peavad krediidi andmisele olema sätestatud järgmised
nõuded:
1) krediidisumma ja krediidi tagatise suhtele ning krediidi põhiosa ja intressimakse ning
tarbija sissetuleku suhtele;
2) krediidi maksimaalne tähtaeg;
3) metoodika, mille põhjal analüüsida tarbija võimet täita krediidilepingust tulenevaid
kohustusi intressi muutumise korral.
(3) Krediidiandjal ja -vahendajal tuleb käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 nimetatud
tarbija regulaarse sissetuleku hindamisel:
1) arvesse võtta, millised on tarbija sissetulekuallikad, sealhulgas töötasu, pension,
investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,
üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning milline on tarbija sissetulekute laekumise
regulaarsus sõltuvalt tarbija töölepingu või muu lepingu vormist;
2) aluseks võtta piisav ajavahemik, arvestades tarbija sissetulekute allikaid, nende laekumiste
regulaarsust ning muid eelnimetatud tingimusi;
3) teha mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste dokumentide ja muude tõendite
õigsust, mis on aluseks ning mis omavad tähtsust tarbija regulaarse sissetuleku suuruse
arvutamisel.
(4) Krediidiandja võib tarbijale krediiti väljastada üksnes siis, kui ta on krediidivõimelisuse
hindamise aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et
krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepingus kokku lepitud tingimustel.
(5) Krediidiandja või -vahendaja peab tagama, et tarbija krediidivõimelisuse hinnang
põhineks mõistliku pingutuse alusel kontrollitud andmetel, arvestades käesolevas paragrahvis
ja võlaõigusseaduses sätestatud nõudeid informatsiooni kogumiseks. Kui tarbijale on
krediidiandja toodet vahendanud krediidivahendaja, võib krediidiandja sõlmida
krediidilepingu krediidivahendaja teostatud krediidivõimelisuse hindamise alusel, kui
krediidivahendaja esitab krediidiandjale tarbija krediidivõimelisuse nõuetekohase hinnangu.
27
(6) Hüpoteekkrediidiandja või -vahendaja ei tohi tarbija krediidivõimelisuse hindamisel
tugineda ülekaalukalt asjaolule, et tagatiseks oleva kinnisvara väärtus ületab krediidi summat,
või eeldusele, et kinnisvara väärtus tõuseb, välja arvatud juhul, kui krediidilepingu eesmärk
on elamukinnisvara ehitamine või renoveerimine. Tarbija krediidivõimelisuse hindamisel
tuleb arvestada kinnisvara väärtuse muutumist aja jooksul.
(7) Miinimumnõuded krediidisumma ja krediidi tagatise suhtele ning krediidi põhiosa ja
intressimakse ja tarbija sissetuleku suhtele, kui tarbijakrediiti pakub krediidiandja, kes ei ole
krediidiasutus ega välisriigi krediidiasutuse filiaal, võib kehtestada valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
§ 50. Tarbija esitatud teave ja selle kontrollimine
(1) Arvestades võlaõigusseaduse § 4032 lõigetes 2 ja 5 sätestatud omandab krediidiandja või
-vahendaja tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks vajalikku teavet tarbijalt, asjakohastest
siseallikatest ja andmekogudest. Siseallikad on krediidiandja või -vahendaja enda kasutuses
olevad teabe omandamise allikad.
(2) Krediidivahendaja on kohustatud krediidiandjale edastama tarbija kohta kogu teadaoleva
teabe, mis on kogutud krediidi taotlemise protsessis ning mis on vajalik tarbija
krediidivõimelisuse hindamiseks.
(3) Krediidiandja või -vahendaja peab tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida tarbija
esitatud teavet, tuginedes võimalusel krediidiandja või -vahendaja poolt iseseisvalt
kättesaadavatele dokumentidele.
(4) Krediidiandja või -vahendaja kontrollib tarbija esitatud teavet tema sissetulekute ja
kohustuste kohta tuginedes võimalusel tarbija esitatud krediidiasutuse konto väljavõttele, kui
muu kogutud teave ei ole piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks.
(5) Krediidiandja või -vahendaja töötaja ja juht, kes seoses oma töö- või ametikohustustega
töötleb isikuandmeid, on kohustatud seda tegema käesolevas seaduses sätestatud eesmärkidel
isikuandmete kaitse seaduses sätestatud tingimustel ning vastavalt krediidiandja või
-vahendaja siseeeskirjadele.
(6) Krediidiandja või -vahendaja töötajad ja juhid, aktsionärid või osanikud, kellel on
juurdepääs klientide isikuandmetele, on kohustatud hoidma saladuses talle teatavaks saanud
isikuandmeid tähtajatult, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti.
7. peatükk
Tarbijale hüpoteegiga tagatud krediidi pakkumise nõuded
§ 51. Nõustamisteenuse osutamine
(1) Hüpoteekkrediidiandja või -vahendaja teavitab tarbijat seoses hüpoteegiga tagatud krediidi
andmise või vahendamisega, kas talle osutatakse või saab osutada nõustamisteenust.
(2) Krediidiandja või tema agent peab nõustamisteenuse osutamisel kaaluma piisaval hulgal
tarbijale sobivaid selle krediidiandja pakutavaid krediidilepinguid. Krediidivahendaja peab
nõustamisteenuse osutamisel kaaluma tarbijale sobivaid turul pakutavaid krediidilepinguid.
Nõustamisteenuse tulemusena esitatakse tarbijale isikustatud soovitus.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud soovituse korral, mis põhineb ühe krediidiandja
krediidilepingutel, kaalub krediidiandja või tema agent kõiki krediidiandja pakutavaid
28
krediidilepinguid ja soovitab nende hulgast tarbija vajadusi ja finantsolukorda arvestades
tarbijale ühe või mitu sobivat krediidilepingut.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud soovituse korral, mis põhineb mitme
krediidiandja pakutavatel krediidilepingutel, kaalub krediidivahendaja neid krediidilepinguid
ja soovitab tarbija vajadusi ja finantsolukorda arvestades tarbijale ühe või mitu sobivat
krediidilepingut.
(5) Krediidivahendaja ei või nõustamisteenuse eest üheltki krediidiandjalt tasu saada, kui
käesolevas paragrahvis ei ole sätestatud teisiti. Krediidivahendaja võib nõustamisteenuse eest
krediidiandjalt saada tasu, kui ta kaalub erinevate turul pakutavate krediidilepingute sobivust
ja esitab tarbijale teabe kõigi tarbijale sobivate krediidilepingute kohta, mida sellel turul
tegutsevad krediidiandjad pakuvad.
(6) Krediidiandja või -vahendaja esitab tarbijale püsival andmekandjal enne nõustamisteenuse
osutamist või asjakohasel juhul enne nõustamisteenuse osutamise lepingu sõlmimist järgmise
lepingueelse teabe:
1) kas isikustatud soovitus põhineb ainult ühe või mitme krediidiandja pakutavatel
krediidilepingutel;
2) kui nõustamisteenusega kaasneb tasu, mida tarbija maksab nõustamisteenuse eest, siis tasu
suurus, või kui teabe esitamise ajal ei ole seda summat võimalik kindlaks määrata, siis selle
arvutamise meetod.
(7) Nõustamisteenus peab vastama järgmistele nõuetele:
1) nõustamisteenust pakkuva töötaja teadmised, oskused ja kogemused ning tasustamine
vastavad käesoleva seaduse §-des 40 ja 43 sätestatud nõuetele;
2) krediidiandja või -vahendaja peab koguma andmeid tarbija finantsolukorra ning tema
eelistuste ja eesmärkide kohta, et soovitada tarbijale sobivat krediidilepingut, arvestades
tarbija olukorda mõjutavaid riske kogu krediidilepingu kehtivuse ajal;
3) krediidiandja või -vahendaja peavad isikustatud soovituse andmisel tegutsema tarbija
parimates huvides;
4) isikustatud soovitus peab olema tarbijale sobiv, vastama tema finantsolukorrale ja krediidi
kasutamise eesmärkidele ning põhinema selle isikuga seotud asjaoludel;
5) krediidiandja või -vahendaja annab tarbijale soovituse püsival andmekandjal.
(8) Krediidiandja või -vahendaja ei tohi julgustada ega soodustada isikustatud soovituse
tegemiseks vajaliku teabe esitamata jätmist.
(9) Krediidiandja või -vahendaja hoiatab tarbijat, kui kogutud andmete alusel ei ole
krediidileping tarbija jaoks sobiv.
(10) Krediidiandja või -vahendaja hoiatab tarbijat selle eest, et kui tarbija jätab teabe
esitamata või esitab ebapiisava teabe või valeandmeid, ei ole krediidiandjal või -vahendajal
võimalik kindlaks teha, kas kavandatud krediidileping on tarbija jaoks sobiv.
(11) Krediidiandja või -vahendaja ei või nõustamisteenuse osutamise käigus soovitada
tarbijale krediidilepingut, kui krediidiandja või -vahendaja ei saa nõustamisteenuse
pakkumisel tarbijalt järgmisi andmeid:
1) tarbija sissetulekute suurus;
2) tarbija finantskohustuste suurus;
3) krediidi kasutamise eesmärk või otstarve.
29
§ 52. Nõuded fikseerimata intressimääraga krediidilepingule
Fikseerimata intressimääraga hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingu sõlmimisel tagab
krediidiandja või -vahendaja, et:
1) intressi arvutamiseks kasutatav indeks või intressimäär on selge, rakendatav, objektiivne
ning krediidilepingu poolte ja Finantsinspektsiooni kontrollitav;
2) intressi arvutamiseks kasutatava indeksi koostaja või krediidiandja säilitab varasemate
perioodide andmed indeksi või intressimäära kohta vastavalt käesolevas seaduses sätestatud
nõuetele.
§ 53. Tagatiseks oleva kinnisvara hindamine ja selle kohta teabe säilitamine
(1) Tarbijale hüpoteegiga tagatud krediidi pakkumisel tuleb krediidiandjal kehtestada nõuded
tagatiseks sobivale kinnisvara ning hüpoteegi seadmise tingimused.
(2) Hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara hindaja peab olema
piisavate teadmiste, kogemuste ja oskustega ning piisavalt sõltumatu krediidi andmise otsuse
tegemise protsessist, et anda objektiivne ja erapooletu hinnang kinnisvara väärtusele.
Kinnisvara võib hinnata krediidiandja või -vahendaja või kolmas isik.
(3) Kinnisvara hindamine tuleb dokumenteerida püsival andmekandjal. Krediidiandja või
-vahendaja peab kinnisvara hindamise dokumendid säilitama muutumatuna ja
Finantsinspektsioonile kättesaadavana vähemalt viie aasta jooksul pärast lepingu lõppemist,
kui Finantsinspektsioon ei ole kehtestanud teistsugust tähtaega või seaduses ei ole sätestatud
pikemat tähtaega.
(4) Nõuded hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidilepingu tagatiseks oleva kinnisvara
hindamisele võib kehtestada valdkonna eest vastutav minister määrusega.
8. peatükk
Nõuded krediidiandja või -vahendaja kapitalile ja vara hoidmisele
§ 54. Krediidiandja või -vahendaja aktsia- ja osakapital
(1) Krediidiandja või äriühingust krediidivahendaja aktsia- või osakapital peab olema
täielikult sisse makstud.
(2) Krediidiandja aktsia- või osakapital peab olema vähemalt 50 000 eurot.
§ 55. Krediidivahendaja vara hoidmine ja vastutuskindlustus
(1) Krediidivahendaja, kes on ka krediidi väljamaksja või kelle arvele laekuvad tarbijate
tagasimaksed, on kohustatud hoidma krediidiandja ja tarbija makstud summad eraldi
arvelduskontodel.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud arvelduskontodel olevaid vahendeid ei või
krediidivahendaja kasutada oma majandustegevuses, need ei kuulu tema pankrotivara hulka ja
nende arvel ei saa rahuldada võlausaldajate nõudeid.
(3) Tarbija poolt krediidivahendajale tasutud maksed loetakse krediidiandjale tasutuks,
olenemata sellest, kas vahendaja on need krediidiandjale edastanud või mitte. Kui
krediidiandja maksab krediidi välja krediidivahendaja kaudu, loetakse krediit väljastatuks, kui
tarbija on raha kätte saanud.
(4) Krediidivahendajal peab olema kutsealane vastutuskindlustus või kutsealasest hooletusest
tuleneva vastutuse katmiseks muu võrreldava tagatis.
30
9. peatükk
Raamatupidamine ja aruandlus
§ 56. Raamatupidamise korraldamine
(1) Raamatupidamisarvestust ja aruandlust korraldatakse vastavalt käesolevas seaduses,
raamatupidamise seaduses, krediidiandja või -vahendaja põhikirjas ja raamatupidamise sise-
eeskirjas ning muudes õigusaktides sätestatule.
(2) Raamatupidamine peab tagama tõese teabe saamise krediidiandja või -vahendaja
finantsseisundi ja majandustegevuse kohta.
(3) Krediidiandja või äriühingust krediidivahendaja esitab Finantsinspektsioonile
majandusaasta aruande, vandeaudiitori aruande ärakirja, kasumi jaotamise või kahjumi
katmise ettepaneku ja otsuse ning üldkoosoleku protokolli väljavõtte majandusaasta aruande
kinnitamise või kinnitamata jätmise otsuse kohta kahe nädala jooksul pärast aktsionäride või
osanike üldkoosoleku toimumist.
§ 57. Aruanded ja nende esitamine
(1) Krediidiandja või -vahendaja koostab ja esitab Finantsinspektsioonile aruanded käesolevas
seaduses ja selle alusel antud õigusaktides sätestatud korras.
(2) Järelevalve eesmärgil Finantsinspektsioonile esitatavate regulaarsete aruannete periood on
kvartal ning aruanded tuleb esitada Finantsinspektsioonile ühe kuu jooksul pärast
aruandeperioodi lõppu. Kui aruande esitamise viimane kuupäev on puhkepäev, tuleb
regulaarne aruanne esitada hiljemalt puhkepäevale järgneval esimesel tööpäeval.
(3) Finantsinspektsioonile järelevalve eesmärgil esitatud aruannete põhjal võib
Finantsinspektsioon või krediidiandja või -vahendaja esitada andmeid
Rahandusministeeriumile Vabariigi Valitsuse seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks ning
Eesti Pangale seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks.
(4) Finantsinspektsioonil on lisaks käesolevas paragrahvis sätestatule õigus nõuda ühekordselt
või regulaarselt esitatavaid aruandeid ja andmeid, mis on vajalikud järelevalve teostamiseks
käesolevas seaduses sätestatud ulatuses.
(5) Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiandja või -vahendaja, välisriigi krediidiandja või
-vahendaja filiaali ning Eestis piiriüleselt teenuseid osutavate krediidiandja või -vahendaja
aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise korra kehtestab valdkonna eest vastutav
minister määrusega.
§ 58. Järelevalve eesmärgil esitatud aruande kontroll ja puuduste kõrvaldamine
(1) Finantsinspektsioon kontrollib järelevalve eesmärgil esitatud aruande vastavust nõuetele
esimesel võimalusel pärast aruande laekumist.
(2) Kui Finantsinspektsioon tuvastab järelevalve eesmärgil esitatud aruandes puudusi, teavitab
ta sellest aruande esitajat.
(3) Järelevalve eesmärgil esitatud aruande esitaja on kohustatud käesoleva paragrahvi lõikes 2
sätestatud juhul puudused kõrvaldama ning esitama Finantsinspektsioonile korrigeeritud
aruande. Korrigeeritud aruanne tuleb Finantsinspektsioonile esitada ka juhul, kui aruande
esitaja tuvastab varem esitatud andmetes ise vea.
31
(4) Järelevalve eesmärgil esitatud aruande koostamisel kasutatud algandmete allikaks olevaid
dokumente on aruande esitaja kohustatud säilitama vähemalt viis aastat.
§ 59. Audiitorkontroll
Krediidiandja raamatupidamise aastaaruanne peab olema auditeeritud.
§ 60. Audiitori informeerimiskohustus
(1) Audiitor on kohustatud viivitamata teavitama kirjalikult Finantsinspektsiooni
krediidiandja või -vahendaja auditeerimise käigus talle teatavaks saanud asjaoludest, mille
tagajärjeks on või võib olla:
1) krediidiandja või -vahendaja tegevust reguleerivate õigusaktide oluline rikkumine;
2) krediidiandja või -vahendaja edasise tegevuse katkemise oht;
3) vastupidine arvamus või märkustega vandeaudiitori aruanne raamatupidamise aastaaruande
kohta;
4) olukord, mille tõttu krediidiandja või -vahendaja ei ole võimeline täitma oma kohustusi,
või oht sellise olukorra tekkeks;
5) krediidiandja või -vahendaja juhi või töötaja tegudest tulenev oluline varaline kahju
krediidiandjale või -vahendajale või tarbijale.
(2) Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt Finantsinspektsioonile andmete edastamisega ei
rikuta õigusakti või lepinguga audiitorile pandud konfidentsiaalsusnõuet.
10. peatükk
Ümberkujundamine, ühinemine ja jagunemine
§ 61. Ümberkujundamine
Krediidiandja või -vahendaja ümberkujundamine ei ole lubatud.
§ 62. Ühinemine
(1) Krediidiandja või -vahendaja ühinemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui
käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
(2) Kui krediidiandja või -vahendaja on ühendav ühing ja krediidiandja või -vahendaja jätkab
oma tegevust krediidiandja või -vahendajana, tuleb viivitamata pärast krediidiandja või
-vahendaja ühinemise äriregistrisse kandmist krediidiandjal või -vahendajal teavitada
Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse §
15 lõikes 7 sätestatule.
(3) Krediidiandja või -vahendaja ühinemisel vastavalt äriseadustiku § 391 lõikele 1 teise
äriühinguga või sama paragrahvi lõikele 2 uue äriühingu asutamisega krediidiandja või
-vahendaja tegevusluba üle ei anta.
(4) Kui krediidiandja või -vahendaja ühineb uue äriühingu asutamise teel või muu ühendava
äriühinguga, kellel ei ole tegevusluba krediidiandja või -vahendajana tegutsemiseks, peab
krediidiandja või -vahendajana tegutsemiseks ühinemise tulemusel asutatav krediidiandja või
-vahendaja või ühendav äriühing taotlema tegevusloa vastavalt käesoleva seaduse §-des
10–12 sätestatule enne ühinemise äriregistrisse kandmist.
§ 63. Jagunemine
(1) Krediidiandja või -vahendaja jagunemine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui
käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
32
(2) Krediidiandja või -vahendaja jagunemisel eraldumise teel vastavalt äriseadustiku § 434
lõikele 4 tegevusluba eralduvale äriühingule üle ei anta. Kui eraldumise teel jagunemisel
jätkab jagunev krediidiandja või -vahendaja oma tegevust krediidiandja või -vahendajana,
tuleb viivitamata pärast krediidiandja või -vahendaja jagunemise äriregistrisse kandmist
krediidiandjal või -vahendajal teavitada Finantsinspektsiooni ja esitada teave muutunud
andmete kohta vastavalt käesoleva seaduse § 15 lõikes 7 sätestatule.
(3) Krediidiandja või -vahendaja jagunemisel jaotumise teel vastavalt äriseadustiku § 434
lõikele 2 krediidiandja või -vahendaja tegevusluba üle ei anta ning krediidiandja või
-vahendaja tegevusluba lõppeb.
(4) Jagunemisel krediidiandja või -vahendaja vara üleandmisel omandavale äriühingule, kes ei
ole krediidiandja või -vahendaja, tuleb krediidiandja või -vahendajana tegutsemiseks
omandaval äriühingul taotleda tegevusluba vastavalt käesoleva seaduse §-des 10–12
sätestatule enne jagunemise äriregistrisse kandmist.
11. peatükk
Krediidiandja või -vahendaja lõpetamine
§ 64. Lõpetamine
Krediidiandja või -vahendaja lõpetamine toimub äriseadustikus sätestatud korras, kui
käesolevast seadusest ei tulene teisiti.
§ 65. Pankrot
(1) Krediidiandja või -vahendaja suhtes võib pankrotiavalduse esitada Finantsinspektsioon.
(2) Tegutsev krediidiandja või -vahendaja teavitab enda poolt või enda suhtes
pankrotiavalduse esitamisest viivitamata Finantsinspektsiooni.
12. peatükk
Krediidiandja või -vahendaja tegutsemine välisriigis ning välisriigi krediidiandja või -
vahendaja tegutsemine Eestis
§ 66. Krediidiandja või -vahendaja tegevus välisriigis
(1) Eestis asutatud ja tegevusluba omav krediidiandja või -vahendaja võib välisriigis osutada
käesoleva seaduse § 3 lõikes 1 või 2 või § 4 lõikes 1 nimetatud teenust, asutades selleks
filiaali või osutades teenust piiriüleselt.
(2) Teises lepinguriigis hüpoteekkrediidivahendaja poolt krediidi vahendamise ja
nõustamisteenuste osutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 71 ja 72 sätestatut.
Muid teenuseid võib hüpoteekkrediidivahendaja osutada lepinguriigis vastavalt lepinguriigi
õigusaktides sätestatule.
(3) Eesti krediidiandja või -vahendaja poolt, kes ei ole hüpoteekkrediidivahendaja,
lepinguriigis ning Eesti krediidiandja või -vahendaja poolt käesoleva paragrahvi lõikes 2
nimetamata välisriigis (edaspidi kolmas riik ning edaspidi kolmas riik ja lepinguriik koos
välisriik) teenuste osutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 67–70 sätestatut.
Teenuste osutamisel välisriigis tuleb krediidiandjal ja -vahendajal järgida käesolevas seaduses
ja selle alusel antud õigusaktides ning välisriigi õigusaktides sätestatud nõudeid.
33
(4) Piiriüleselt teenuse osutamine on krediidiandja või -vahendaja teenuse osutamine riigis,
kus tema või tema filiaal ei ole registreeritud.
(5) Kui krediidiandja soovib kasutada välisriigi agenti, peetakse agendi kasutamist võrdseks
filiaali asutamisega ja kohaldatakse käesolevas peatükis filiaali asutamist ja tema tegevust
reguleerivaid sätteid.
§ 67. Krediidiandja või -vahendaja filiaal välisriigis
(1) Krediidiandja või -vahendaja, kes soovib asutada filiaali välisriigis, taotleb
Finantsinspektsioonilt sellekohast luba (edaspidi käesolevas peatükis filiaali asutamise luba).
(2) Filiaali asutamise loa taotlemiseks esitab krediidiandja või -vahendaja
Finantsinspektsioonile kirjaliku taotluse ning järgmised andmed ja dokumendid (edaspidi
käesolevas peatükis taotlus, andmed ja dokumendid koos taotlus):
1) selle välisriigi nimi, kus soovitakse filiaal asutada;
2) filiaali asukoha aadress välisriigis;
3) käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud nõuetele vastav äriplaan filiaalina välisriigis
tegutsemise kohta;
4) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktis 3 nimetatud andmed filiaali juhtide kohta.
(3) Taotlus esitatakse eesti keeles. Finantsinspektsiooni nõudmisel esitatakse andmed ja
dokumendid koos vandetõlgi tõlkega või notariaalselt kinnitatud tõlkega selle välisriigi
ametlikku keelde või ühte ametlikest keeltest, kus krediidiandja või -vahendaja soovib filiaali
asutada.
§ 68. Filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus
(1) Filiaali asutamise loa taotluse menetlemisele ning esitatud andmete, taotleja
finantsseisundi, organisatsioonilise ülesehituse ja tehniliste süsteemide ning filiaali
asutamiseks piisavate vahendite olemasolu kontrollimisele kohaldatakse käesoleva seaduse
§-s 14 sätestatut.
(2) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb
Finantsinspektsioon kahe kuu jooksul kõigi vajalike andmete ja dokumentide saamisest
arvates, kuid mitte hiljem kui kolme kuu möödumisel vastava taotluse saamisest arvates.
(3) Otsuse filiaali asutamise loa andmise või sellest keeldumise kohta teeb
Finantsinspektsioon viivitamata krediidiandjale või -vahendajale teatavaks.
§ 69. Filiaali asutamise loa andmisest keeldumise alused
Finantsinspektsioon võib keelduda filiaali asutamise loa andmisest, kui:
1) filiaali juhid ei vasta käesolevas seaduses krediidiandja või -vahendaja juhtide suhtes
kehtestatud nõuetele;
2) filiaali asutamise loa taotlemisel esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas
seaduses või selle alusel kehtestatud õigusaktis sätestatud nõuetele või need on ebaõiged,
eksitavad või puudulikud;
3) krediidiandja või -vahendaja organisatsiooniline ülesehitus ja krediidiandja või
-vahendaja vahendid ei ole piisavad äriplaanis nimetatud teenuste osutamiseks välisriigis;
4) filiaali asutamine välisriigis või krediidiandja või -vahendaja esitatud äriplaani
rakendamine võib kahjustada krediidiandja või -vahendaja tegevuse usaldusväärsust Eestis,
teises lepinguriigis või kolmandas riigis;
34
5) välisriigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi
Finantsinspektsiooniga koostöö tegemiseks, mille tagajärjel ei ole Finantsinspektsioonil
võimalik teostada vajalikul tasemel järelevalvet välisriigis asutatud filiaali üle.
§ 70. Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine
(1) Finantsinspektsioon võib tunnistada välisriigis filiaali asutamise loa kehtetuks, kui:
1) krediidiandja või -vahendaja on filiaali asutamise loa taotlemisel esitanud valeandmeid,
millel oli loa andmise otsustamisel oluline tähendus, samuti muul juhul, kui krediidiandja või
-vahendaja on esitanud või tema eest on esitatud Finantsinspektsioonile valeandmeid;
2) krediidiandja või -vahendaja on olulisel määral rikkunud asjaomase välisriigi õigusaktide
nõudeid;
3) krediidiandja või -vahendaja või tema filiaal ei vasta kehtivatele filiaali asutamise loa
saamise tingimustele;
4) krediidiandja või -vahendaja ei esita filiaali kohta Finantsinspektsioonile nõuetekohaseid
aruandeid;
5) krediidiandja või -vahendaja või tema filiaali juhti on karistatud majandusalase, ametialase,
varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest või terrorikuriteo või selle
toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise eest ning karistusandmed ei ole
karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist kustutatud või krediidiandja või -vahendaja
või tema filiaali juhi suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni;
6) krediidiandja või -vahendaja ei ole ettenähtud tähtpäevaks või ettenähtud ulatuses täitnud
Finantsinspektsiooni ettekirjutust;
7) krediidiandja või -vahendaja tegevusluba on kehtetuks tunnistatud;
8) ilmnevad käesoleva seaduse §-s 69 sätestatud asjaolud.
(2) Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise otsuse teeb Finantsinspektsioon
krediidiandjale või -vahendajale ning välisriigi finantsjärelevalve asutusele viivitamata
teatavaks.
(3) Pärast filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamisest teadasaamist lõpetab krediidiandja
või -vahendaja teenuste osutamise selles välisriigis asutatud filiaali kaudu hiljemalt
Finantsinspektsiooni määratud tähtpäevaks.
§ 71. Hüpoteekkrediidivahendaja filiaal lepinguriigis
(1) Hüpoteekkrediidivahendaja, kes soovib asutada filiaali teises lepinguriigis, teavitab oma
kavatsusest Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja
dokumendid:
1) selle lepinguriigi nimi, kus filiaal soovitakse asutada;
2) filiaali asukoha aadress lepinguriigis;
3) filiaali juhtide nimed;
4) filiaalis osutada kavandatavate teenuste kirjeldus;
5) teave krediidiandja kohta, kellega hüpoteekkrediidivahendaja on seotud, ja selle kohta, kas
krediidiandja vastutab hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse eest lepinguriigis täielikult ja
tingimusteta.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse eesti keeles.
Finantsinspektsiooni nõudmisel esitatakse andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tõlkega
või notariaalselt kinnitatud tõlkega selle lepinguriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest
keeltest, kus hüpoteekkrediidivahendaja soovib filiaali asutada.
(3) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja
dokumentide lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele edastamise või sellest keeldumise kohta
35
käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud alustel ühe kuu jooksul kõigi nõutud andmete ja
dokumentide saamisest arvates. Otsuse andmete ja dokumentide edastamise või sellest
keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata hüpoteekkrediidivahendajale
teatavaks.
(4) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja
dokumendid läbi vaatamata, kui:
1) edastamiseks esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud
nõuetele või on puudulikud;
2) Finantsinspektsiooni nõutud andmeid või dokumente ei ole Finantsinspektsiooni ettenähtud
tähtaja jooksul esitatud.
(5) Finantsinspektsioon võib teha otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja
dokumentide edastamisest keeldumise kohta, kui:
1) hüpoteekkrediidivahendaja finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus või muud
võimalused ei ole piisavad taotluses nimetatud kavandatavate teenuste osutamiseks
lepinguriigis;
2) filiaali asutamine või taotluses nimetatud kavandatavate teenuste osutamine võib
kahjustada tarbijate huve, tema finantsseisundit või tegevuse usaldusväärsust;
3) edastamiseks esitatud andmed või dokumendid on ebaõiged, eksitavad või puudulikud.
(6) Hüpoteekkrediidivahendaja võib lepinguriigis filiaali asutada vastavalt teise lepinguriigi
õigusaktides sätestatule.
(7) Hüpoteekkrediidivahendaja teavitab Finantsinspektsiooni muudatusest käesoleva
paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides võimaluse korral vähemalt üks kuu
enne muudatuse rakendumist või vahetult pärast selle toimumist. Finantsinspektsioon teavitab
sellest muudatusest ka vastava lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.
(8) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata hüpoteekkrediidivahendajal
tegutsemise teises lepinguriigis asutatud filiaali kaudu, kui:
1) esineb käesoleva paragrahvi lõikes 5 sätestatud alus andmete ja dokumentide edastamisest
keeldumise kohta;
2) lepinguriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud lepinguriigi
õigusaktis sätestatud või lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimuste
rikkumisest hüpoteekkrediidivahendaja poolt.
(9) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud ettekirjutuse
hüpoteekkrediidivahendajale viivitamata kätte. Hüpoteekkrediidivahendaja on kohustatud
lõpetama oma teenuste osutamise selles lepinguriigis Finantsinspektsiooni määratud
tähtpäevaks.
§ 72. Teenuste osutamine piiriüleselt
(1) Krediidiandja või -vahendaja, kes kavatseb osutada välisriigis teenuseid piiriüleselt,
teavitab sellest Finantsinspektsiooni ning esitab Finantsinspektsioonile järgmised andmed ja
dokumendid:
1) selle riigi nimi, kus kavatsetakse teenuseid osutada piiriüleselt;
2) kavandatavate piiriüleselt osutatavate teenuste kirjeldus;
3) teave krediidiandjate kohta, kellega krediidivahendaja on seotud, ja selle kohta, kas
krediidiandja vastutab krediidivahendaja tegevuse eest lepinguriigis täielikult ja tingimusteta.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid esitatakse eesti keeles.
36
(3) Kui hüpoteekkrediidivahendaja kavatseb osutada teenust piiriüleselt lepinguriigis, esitab ta
Finantsinspektsiooni nõudmisel andmed ja dokumendid koos vandetõlgi tõlkega või
notariaalselt kinnitatud tõlkega selle lepinguriigi ametlikku keelde või ühte ametlikest
keeltest, kus hüpoteekkrediidivahendaja soovib teenust osutada piiriüleselt.
(4) Finantsinspektsioon teeb otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud
hüpoteekkrediidivahendaja andmete ja dokumentide lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele
edastamise või sellest keeldumise kohta käesoleva paragrahvi lõikes 6 sätestatud alustel ühe
kuu jooksul kõigi nõutud andmete ja dokumentide saamisest arvates. Otsuse andmete ja
dokumentide edastamise või sellest keeldumise kohta teeb Finantsinspektsioon viivitamata
hüpoteekkrediidivahendajale teatavaks.
(5) Finantsinspektsioon võib jätta käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja
dokumendid läbi vaatamata, kui need:
1) ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või on puudulikud;
2) on käesoleva lõike punktis 1 nimetatud puudustega ja Finantsinspektsiooni poolt
täiendavalt nõutud andmeid või dokumente ei ole Finantsinspektsiooni ettenähtud tähtaja
jooksul esitatud.
(6) Finantsinspektsioon võib teha otsuse käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja
dokumentide lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele edastamisest keeldumise kohta, kui:
1) esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või need
on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;
2) hüpoteekkrediidivahendaja finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus või muud
võimalused ei ole piisavad teenuste osutamiseks piiriüleselt lepinguriigis;
3) teenuste osutamine piiriüleselt võib kahjustada tarbijate huve, tema finantsseisundit või
tegevuse usaldusväärsust.
(7) Krediidiandja või -vahendaja võib alustada teenuste osutamist piiriüleselt vastavalt
välisriigi õigusaktides sätestatule. Hüpoteekkrediidivahendaja võib alustada lepinguriigis
teenuste osutamist piiriüleselt ühe kuu möödumisel pärast käesoleva paragrahvi lõikes 4
nimetatud teate saamist Finantsinspektsioonilt.
(8) Krediidiandja või -vahendaja teavitab Finantsinspektsiooni muudatusest käesoleva
paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmetes või dokumentides võimaluse korral vähemalt üks kuu
enne muudatuse rakendumist või vahetult pärast selle toimumist. Kui
hüpoteekkrediidivahendaja osutab teenuseid piiriüleselt lepinguriigis, siis teavitab
Finantsinspektsioon muudatustest selle lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.
(9) Finantsinspektsioon võib oma ettekirjutusega keelata krediidiandjal või -vahendajal
teenuste osutamise piiriüleselt, kui:
1) esitatud andmed või dokumendid ei vasta käesolevas seaduses sätestatud nõuetele või need
on ebaõiged, eksitavad või puudulikud;
2) krediidiandja või -vahendaja finantsseisund, organisatsiooniline ülesehitus või muud
võimalused ei ole piisavad teenuste osutamiseks piiriüleselt lepinguriigis;
3) teenuste osutamine piiriüleselt võib kahjustada tarbijate huve, tema finantsseisundit või
tegevuse usaldusväärsust;
4) välisriigi finantsjärelevalve asutus on Finantsinspektsiooni teavitanud välisriigi õigusaktis
sätestatud või välisriigi finantsjärelevalve asutuse esitatud tingimuste rikkumisest
krediidiandja või -vahendaja poolt.
37
(10) Finantsinspektsioon toimetab käesoleva paragrahvi lõikes 9 nimetatud ettekirjutuse
krediidiandjale või -vahendajale viivitamata kätte. Krediidiandja või -vahendaja on
kohustatud teenuste osutamise piiriüleselt selles välisriigis lõpetama Finantsinspektsiooni
määratud tähtpäevaks.
§ 73. Välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevus Eestis
(1) Isik, kes päritoluriigi õigusaktide kohaselt võib anda krediiti või osutada krediidi
vahendamise või nõustamisteenust, võib päritoluriigis pädeva järelevalveasutuse väljastatud
tegevusloa alusel Eestis osutada samasugust teenust, asutades selleks filiaali või osutades
Eestis piiriülest teenust, kui käesolevas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Päritoluriigiks
käesoleva seaduse tähenduses peetakse riiki, kus vastav isik on asutatud.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isik, kes on asutatud teises lepinguriigis ning kes
vastab Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivis 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud
tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL
ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28/02/2014, lk 34–85) hüpoteekkrediidivahendajale
kehtestatud nõuetele ja kes lepinguriigi õigusaktide kohaselt võib osutada hüpoteegiga tagatud
krediidi vahendamise või nõustamisteenust (edaspidi lepinguriigi
hüpoteekkrediidivahendaja), võib päritoluriigis väljastatud tegevusloa alusel Eestis osutada
samasugust teenust, asutades selleks filiaali või osutades Eestis teenust piiriüleselt. Sellisele
teenuse osutamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 77 ja 78 sätestatut.
(3) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud isikule, kes ei ole lepinguriigi
hüpoteekkrediidivahendaja (edaspidi välisriigi krediidiandja või -vahendaja), kohaldatakse
käesoleva seaduse §-des 74–76 sätestatut. See isik võib Eestis teenuseid osutada üksnes
filiaali kaudu.
(4) Piiriüleselt teenuse osutamine käesoleva paragrahvi tähenduses on teenuse osutamine
Eestis isiku poolt, kes ise või kelle filiaal ei ole registreeritud Eestis. Teenuse osutamist Eestis
tegutseva agendi kaudu loetakse filiaali asutamiseks.
(5) Teenuse osutamisel Eestis peab välisriigi krediidiandja või -vahendaja järgima käesoleva
seadusega ja selle alusel tema tegevuse kohta kehtestatud nõudeid ning muid Eesti
õigusaktidest tulenevaid nõudeid Eestis tegutsemise kohta.
(6) Käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatut ei kohaldata:
1) lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajale, kes vahendab krediidilepinguid, mida pakuvad
krediidiandjad, kes ei ole krediidiasutused Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi
2013/36/EL, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse alustamise tingimusi ning krediidiasutuste
ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet, millega muudetakse
direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja
2006/49/EÜ, tähenduses ja kellel ei ole Eestis filiaali asutamiseks või piiriülese teenuse
osutamiseks luba;
2) ainult ühe lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajaga seotud krediidivahendajale.
§ 74. Välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaal Eestis
(1) Välisriigi krediidiandja või -vahendaja on kohustatud Eestis filiaali asutamiseks taotlema
Finantsinspektsioonilt luba (edaspidi käesolevas paragrahvis ning §-des 75 ja 76 luba).
(2) Loa taotlemisel esitatakse Finantsinspektsioonile kirjalik taotlus ning järgmised andmed ja
dokumendid:
1) krediidiandja või -vahendaja nimi ja aadress;
38
2) käesoleva seaduse § 12 lõike 1 punktis 3 sätestatud andmed krediidiandja või
-vahendaja juhtide kohta ning filiaali asutamise korral ka selle juhtide kohta;
3) käesoleva seaduse §-s 31 sätestatud andmed ja dokumendid krediidiandjas või
-vahendajas olulist osalust omavate aktsionäride või osanike kohta;
4) krediidiandjale või -vahendajale väljastatud tegevusloa ulatus ja tegevusloa väljastanud
asutuse andmed;
5) filiaali ärinimi ja aadress;
6) äriseadustiku § 386 lõike 2 punktides 1, 3, 4 ja 5 nimetatud andmed ja dokumendid;
7) olemasolu korral kahe viimase majandusaasta aruanded;
8) käesoleva seaduse §-s 13 sätestatud tingimustele vastav äriplaan, milles näidatakse kõik
krediidiandja või -vahendaja Eestis osutatavad teenused;
9) agendi olemasolu korral tema nimi, registri- või isikukood või selle puudumise korral
sünniaeg ja -koht ning aadress.
(3) Lisaks käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud andmetele tuleb välisriigi krediidiandjal
või -vahendajal Finantsinspektsioonile esitada päritoluriigi finantsjärelevalve asutuse:
1) nõusolek filiaali asutamiseks Eestis;
2) kinnitus selle kohta, et krediidiandjal või -vahendajal on päritoluriigis kehtiv tegevusluba
ning tema tegevus on korrektne ja kooskõlas hea tavaga;
3) andmed krediidiandja või -vahendaja finantsseisundi kohta, sealhulgas päritoluriigis
krediidiandja või -vahendaja klientide suhtes rakendatava tarbijakaitseskeemi kirjeldus.
(4) Käesolevas paragrahvis nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid esitatakse koos
vandetõlgi tõlkega või notariaalselt kinnitatud eestikeelse tõlkega. Finantsinspektsiooni
nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada ka mõnes muus keeles.
§ 75. Loa taotluse menetlemine ja loa kehtetuks tunnistamine
(1) Loa taotluse menetlemisele ja andmete kontrollimisele, loa andmisele ning kehtetuks
tunnistamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 14–16, 18 ja 19 sätestatut, kui
käesolevast paragrahvist ei tulene teisiti.
(2) Lisaks käesoleva seaduse §-s 16 sätestatud alustele võib Finantsinspektsioon keelduda loa
andmisest, kui välisriigi finantsjärelevalve asutus ei taga piisavat järelevalvet taotleja üle või
välisriigi finantsjärelevalve asutusel ei ole õiguslikku alust või võimalusi koostööks
Finantsinspektsiooniga.
(3) Finantsinspektsioon võib tunnistada loa kehtetuks, kui ilmnevad käesoleva seaduse §-s 16
või käesoleva paragrahvi lõikes 2 sätestatud asjaolud.
§ 76. Loa muutmine
(1) Välisriigi krediidiandja või -vahendaja, kes soovib osutada Eestis teenuseid, mida ei ole
nimetatud loa taotlemisel esitatud äriplaanis, taotleb Finantsinspektsioonilt loa muutmist.
(2) Loa muutmiseks esitab välisriigi krediidiandja või -vahendaja Finantsinspektsioonile
käesoleva seaduse § 74 lõike 2 punktides 1–5 ja 8 nimetatud andmed ja dokumendid.
(3) Filiaali asutamise loa muutmise taotluse menetlemisele, andmete kontrollimisele ning loa
muutmise otsustamisele kohaldatakse käesoleva seaduse §-des 14–16 sätestatut.
§ 77. Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja filiaal ja teenuse osutamine Eestis
piiriüleselt
39
(1) Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja, kes soovib asutada filiaali või osutada teenuseid
Eestis piiriüleselt, teavitab sellest lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse kaudu
Finantsinspektsiooni. Finantsinspektsioonile esitatakse järgmised andmed ja dokumendid:
1) kavandatavate filiaali teenuste või piiriüleselt osutatavate teenuste kirjeldus;
2) teave krediidiandjate kohta, kellega hüpoteekkrediidivahendaja on seotud, ja selle kohta,
kas krediidiandja vastutab hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse eest täielikult ja tingimusteta.
(2) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud võõrkeelsed andmed ja dokumendid tuleb esitada
koos vandetõlgi tehtud või notariaalselt kinnitatud eestikeelse tõlkega. Finantsinspektsiooni
nõusolekul võib nimetatud andmed ja dokumendid esitada mõnes muus keeles.
(3) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja
dokumentide saamisest viivitamata lepinguriigi finantsjärelevalve asutust. Lepinguriigi
hüpoteekkrediidivahendaja võib asutada filiaali või alustada piiriüleselt teenuste osutamist
Eestis ühe kuu möödumisel päevast, kui Finantsinspektsioon on saanud käesoleva paragrahvi
lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid.
(4) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete ja dokumentide saamise järel enne
hüpoteekkrediidivahendaja filiaali asutamist või kahe kuu jooksul andmete ja dokumentide
saamisest teatab Finantsinspektsioon hüpoteekkrediidivahendajale Eestis krediidivahendajana
tegutsemise tingimused, mis ei ole reguleeritud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga
2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega
muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60,
28/02/2014, lk 34—85).
(5) Käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete või dokumentide muutumisest tuleb
Finantsinspektsiooni teavitada võimaluse korral vähemalt üks kuu ette.
(6) Filiaali äriregistrisse kandmisel esitatakse Finantsinspektsiooni kinnitus käesoleva
paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmete saamise kohta.
(7) Finantsinspektsioon avalikustab teabe lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja kohta oma
veebilehel vastavalt käesoleva seaduse §-s 20 sätestatule.
§ 78. Nõuded lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja töötajatele
(1) Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja, kes on asutanud Eestis filiaali või osutab Eestis
piiriüleselt teenust, töötajate teadmised, oskused ja kogemused peavad vastama käesoleva
seaduse §-s 40 sätestatud nõuetele.
(2) Finantsinspektsioon teeb koostööd lepinguriigi järelevalve asutusega töötajate teadmiste,
oskuste ja kogemuste kontrollimiseks ning töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste suhtes
kehtestatud nõuete kohta teabe vahetamiseks.
13. peatükk
Järelevalve
§ 79. Järelevalve alused ja teostamine
Finantsinspektsioon teostab järelevalvet krediidiandja või -vahendaja tegevuse üle vastavalt
käesolevale seadusele, Finantsinspektsiooni seadusele ja muudele krediidiandja või
-vahendaja tegevust reguleerivatele õigusaktidele ning nende alusel välja antud õigusaktides
sätestatud korras.
40
§ 80. Järelevalve alused ja teostamine
Järelevalve eesmärk on tagada krediidiandja või -vahendaja asutamise, tegevuse, sealhulgas
krediidi andmise, krediidi vahendamise või nõustamisteenuse osutamise ning krediidiandja ja
-vahendaja juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemuste vastavus seadusele ja teistele
õigusaktidele, pidades eelkõige silmas tarbijate huvide ja õiguste kaitset.
§ 81. Järelevalve ulatus
Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus hõlmab:
1) kõiki krediidiandjaid ja -vahendajaid, kelle registrisse kantud asukoht on Eesti;
2) Eesti krediidiandjate ja -vahendajate välisriikides asutatud tütarettevõtjast krediidiandjaid
ja -vahendajaid ning filiaale, kui nende üle ei teosta järelevalvet välisriigi finantsjärelevalve
asutus või kui selle riigi finantsjärelevalve asutusega on sõlmitud vastav kokkulepe;
3) välisriikide krediidiandjate ja -vahendajate Eestis asutatud tütarettevõtjast krediidiandjaid
ja -vahendajaid ning filiaale, kui vastava välisriigi finantsjärelevalve asutusega ei ole kokku
lepitud teisiti;
4) krediidiandja või -vahendajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvaid äriühinguid.
§ 82. Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiandja või -vahendaja ning
piiriüleselt teenuseid osutava krediidiandja või -vahendaja üle
(1) Kui krediidiandja või -vahendaja, kelle filiaal on asutatud välisriigis või kes osutab
välisriigis piiriüleselt teenuseid, rikub välisriigis kehtestatud õigusaktide nõudeid, rakendab
Finantsinspektsioon välisriigi finantsjärelevalve asutuse ettepanekul viivitamata meetmeid
rikkumise lõpetamiseks. Finantsinspektsioon teeb rakendatud meetmed välisriigi
finantsjärelevalve asutusele teatavaks.
(2) Tegevusloa ja välisriigis filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise teeb
Finantsinspektsioon viivitamata teatavaks selle välisriigi finantsjärelevalve asutusele, kus
krediidiandja või -vahendaja filiaal on asutatud või kus krediidiandja või -vahendaja osutab
piiriüleselt teenuseid.
(3) Krediidiandja või -vahendaja filiaal või krediidiandja või -vahendaja, kes osutab
piiriüleselt teenuseid, peab välisriigi finantsjärelevalve asutuse nõudmisel esitama teavet, mis
on vajalik järelevalve teostamiseks filiaali või krediidiandja või -vahendaja tegevuse üle selles
riigis.
§ 83. Järelevalve Eestis asutatud välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaalide üle
(1) Finantsinspektsioon võib nõuda välisriigi krediidiandjalt ja -vahendajalt, kes osutavad
teenuseid Eestis, aruandeid, lisaandmeid ja -dokumente, mis on vajalikud tema üle järelevalve
teostamiseks käesolevas seaduses sätestatud ulatuses, samuti andmeid, mis on vajalikud
statistika kogumiseks.
(2) Välisriigi krediidiandja või -vahendaja, kes osutab teenuseid Eestis ja kelle tegevusloa on
välisriigi finantsjärelevalve asutus peatanud või kehtetuks tunnistanud, ei või Eestis edasi
tegutseda ega teenuseid osutada.
(3) Kui välisriigi krediidiandja või -vahendaja, kes osutab teenuseid Eestis, rikub käesolevas
seaduses või muudes õigusaktides sätestatud nõudeid, võib Finantsinspektsioon rakendada
rikkumise lõpetamiseks käesolevas seaduses sätestatud meetmeid ja sanktsioone või
tunnistada filiaali asutamise loa kehtetuks.
§ 84. Järelevalve Eestis filiaali asutanud või Eestis piiriüleselt teenuseid osutava
lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse üle
41
(1) Finantsinspektsioon teostab järelevalvet Eestis filiaali asutanud või Eestis piiriüleselt
teenuseid osutava lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse üle käesoleva seaduse §-
des 38, 40, 47, 49–51, 77 ja 78 ning reklaamiseaduse §-s 29 ning tarbijakaitseseaduse 3.
peatüki 2. jaos sätestatud nõuete täitmise järgimiseks.
(2) Finantsinspektsioon võib lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajalt, kes on Eestis asutanud
filiaali või kes osutab Eestis teenuseid piiriüleselt, nõuda käesoleva seaduse §-des 38, 40, 47,
49–51, 77 ja 78 ning reklaamiseaduse §-s 29 ning tarbijakaitseseaduse 3. peatüki 2. jaos
sätestatud nõuete rikkumise lõpetamist või lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajalt, kes on
asutanud Eestis filiaali, tarbijavaidluse lahendamise koostöö tegemist.
(3) Kui asjaomane lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja ei lõpeta rikkumist, võib
Finantsinspektsioon tarbijate, võlausaldajate ning avaliku huvi kaitse eesmärgil rakendada
lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja suhtes seaduses sätestatud meetmeid rikkumise
lõpetamiseks, teavitades kasutusele võetud meetmetest lepinguriigi finantsjärelevalve asutust.
(4) Juhul kui lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja jätkab seaduses või selle alusel antud
õigusaktides sätestatud nõuete rikkumist hoolimata Finantsinspektsiooni rakendatud
meetmetest, võib Finantsinspektsioon pärast lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse
teavitamist kohaldada käesolevas seaduses sätestatud meetmeid edasise rikkumise vältimiseks
või selle eest karistada ning vajaduse korral tõkestada asjaomase hüpoteekkrediidivahendaja
edasised tehingud Eestis. Sealhulgas võib Finantsinspektsioon rikkumise lõpetamiseks keelata
oma ettekirjutusega lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja Eestis tegutsemise või teenuste
osutamise piiriüleselt.
(5) Finantsinspektsioon teavitab käesoleva paragrahvi lõigete 3 ja 4 kohaselt rakendatud
meetmetest viivitamata Euroopa Komisjoni.
(6) Juhul kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei ole nõus Finantsinspektsiooni
rakendatud meetmetega, võib ta suunata kõnealuse küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalve
Asutusele, paludes abi vastavalt Finantsinspektsiooni seaduse § 462 lõikele 5.
(7) Kui Finantsinspektsioonil on ilmselge ja tõendatav alus, et lepinguriigi
hüpoteekkrediidivahendaja, kes on Eestis asutanud filiaali või kes osutab Eestis teenuseid
piiriüleselt, ei täida õigusaktidest tulenevaid kohustusi, millele ei ole osutatud käesoleva
paragrahvi lõikes 1, teatab ta tuvastatud asjaoludest lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele,
kes võtab tarvitusele lepinguriigi õigusaktist tulenevad meetmed.
(8) Kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutus ei võta ühe kuu jooksul alates rikkumisest
teadasaamisest selle peatamiseks meetmeid tarvitusele või kui rakendatud meetmed ei ole
piisavad ning lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja jätkab õigusaktides sätestatud nõuete
rikkumist, mis kahjustab ilmselgelt tarbijate huve või turgude nõuetekohast toimimist, peab
Finantsinspektsioon rakendama pärast lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse teavitamist
meetmeid, mida on vaja tarbijate kaitsmiseks ja turgude nõuetekohase toimimise tagamiseks,
takistades sealhulgas nõudeid rikkuval hüpoteekkrediidivahendajal algatamast uusi tehinguid
Eestis ja teavitades seejuures rakendatud meetmetest Euroopa Komisjoni ja Euroopa
Pangandusjärelevalve Asutust.
(9) Käesoleva paragrahvi lõikes 8 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon suunata
kõnealuse küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele, paludes abi vastavalt
Finantsinspektsiooni seaduse § 462 lõikele 5.
42
§ 85. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses
(1) Finantsinspektsioon selgitab vajaduse korral menetlusosalisele tema õigusi ja kohustusi
järelevalvemenetluses.
(2) Menetlusosalisel on õigus tutvuda Finantsinspektsiooni poolt tema kohta kogutud
andmetega ning teha neist koopiaid ja väljavõtteid. Finantsinspektsioonil on õigus keelduda
menetlusosalisele andmete väljastamisest, kui see kahjustab või võib kahjustada kolmanda
isiku õigustatud huve või andmetega tutvumine takistab järelevalve eesmärkide saavutamist
või ohustab tõe väljaselgitamist kriminaalmenetluses.
(3) Menetlusosalisel on õigus esitada järelevalvemenetluses Finantsinspektsiooni kaudu
tunnistajale küsimusi. Finantsinspektsioonil on õigus põhjendatult keelduda küsimuste
tunnistajale edastamisest küsimuste asjassepuutumatuse korral või tunnistaja õiguste või
huvide rikkumise vältimiseks.
(4) Kui menetlusosaline jätab haldusmenetluses Finantsinspektsiooni kutsel seadusliku
takistuseta ilmumata, võib Finantsinspektsioon:
1) kohaldada menetlusosalise suhtes sunniraha;
2) kohaldada politsei abil sundtoomist.
§ 86. Finantsinspektsiooni õigused informatsiooni saamisel
(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus nõuda tasuta teavet, dokumente ja
suulisi või kirjalikke selgitusi järelevalve teostamisel tähtsust omavate asjaolude kohta
järgmistelt isikutelt:
1) krediidiandja või -vahendaja juhid ja töötaja, sealhulgas välisriigi krediidiandja või
-vahendaja filiaali juhataja või töötaja;
2) krediidiandjaga või -vahendajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu juht ja
töötaja;
3) krediidiandja või -vahendaja aktsionär või osanik;
4) kolmas isik, üksnes põhjendatud vajaduse korral;
5) krediidiandja või -vahendaja likvideerija või pankrotihaldur;
6) riigiasutuse ja kohaliku omavalitsusüksuse asutuse, riikliku põhiregistri, riikliku registri ja
riigi andmekogu vastutav ja volitatud töötleja esindaja.
(2) Järelevalvetegevuse eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus:
1) teostada krediidiandjaga või -vahendajaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate
äriühingute kohapealset kontrolli Finantsinspektsioonile edastatud informatsiooni
kontrollimiseks ning nõuda järelevalve teostamiseks vajalike andmete ja dokumentide
esitamist;
2) nõuda krediidiandjalt või -vahendajalt kõiki andmeid, mis on vajalikud vara hoidmise
nõuete täitmise kontrollimiseks;
3) saada informatsiooni krediidiandja või -vahendaja siseaudiitorilt ja audiitorilt ning teha
nendega koostööd.
(3) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon kohustada isikut ilmuma selgituste andmiseks
Finantsinspektsiooni määratud ajal Finantsinspektsiooni ametiruumidesse.
(4) Järelevalve teostamise eesmärgil on Finantsinspektsioonil õigus saada krediidiandja või
-vahendajaga seotud teavet kolmandalt isikult ilma teabe edastamisest krediidiandjat või
-vahendajat teavitamata. Kolmas isik ei või teabe edastamisest krediidiandjat või
-vahendajat teavitada.
43
(5) Vajaduse korral võib Finantsinspektsioon teha korralduse, milles ta määrab käesoleva
paragrahvi lõikes 1 nimetatud teabe andmiseks või lõigetes 2 ja 3 sätestatud toimingute
tegemiseks tähtaja.
(6) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus saada krediidiasutuselt
pangasaladust sisaldavaid andmeid krediidiandja või -vahendaja ja nende tarbijate kohta,
samuti kolmanda isiku kohta, kellele on edasi antud krediidiandja või -vahendaja ülesanded.
§ 87. Selgituste andmisest keeldumise alused
Selgituste andmiseks kohustatud isik võib keelduda Finantsinspektsioonile selgituse
andmisest kriminaalmenetluse seadustiku §-s 71 või 73 sätestatud alustel.
§ 88. Kohapealne kontroll
(1) Finantsinspektsioonil on järelevalve teostamiseks õigus teostada kohapealset kontrolli
käesolevas seaduses sätestatud järelevalve ulatuses.
(2) Kohapealne kontroll tehakse, kui:
1) on vaja kontrollida esitatud andmeid;
2) Finantsinspektsioonil on kahtlus, et on rikutud käesolevas seaduses või muudes
Finantsinspektsiooni seaduse § 2 lõikes 1 nimetatud õigusaktides või nende alusel sätestatut;
3) see on lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse vastava taotluse alusel vajalik;
4) see on vajalik muude järelevalveülesannete täitmiseks.
(3) Finantsinspektsioon annab kohapealse kontrolli teostamiseks korralduse, kuhu märgitakse
kontrolli eesmärk, ulatus, perioodi pikkus ning kontrollimise aeg. Korraldus toimetatakse
kontrollitavale kätte hiljemalt kolm tööpäeva enne kohapealse kontrolli algust, välja arvatud
juhul, kui korraldusest etteteatamine ohustaks kontrolli eesmärgi saavutamist. Kohapealset
kontrolli teostab Finantsinspektsiooni volitatud töötaja (edaspidi käesolevas peatükis
kontrollija), kui käesolevas seaduses ei ole ette nähtud teisiti.
(4) Kohapealse kontrollimise käigus on kontrollijal õigus:
1) siseneda kõikidesse ruumidesse ja võtta oma valdusse andmeid, järgides seejuures kõiki
kontrollitava suhtes kehtivaid turvaeeskirju;
2) nõuda tööks vajalike tingimuste tagamist ja kasutada eraldi ruumi;
3) piiranguteta uurida järelevalve teostamisel vajalikke dokumente ja andmekandjaid, teha
nendest väljavõtteid, ärakirju ja koopiaid ning jälgida tööprotsesse;
4) saada kontrollitava juhtidelt ja töötajatelt suulisi ja kirjalikke selgitusi, mida vajaduse
korral või selgituste andja nõudmisel protokollitakse.
(5) Kontrollitava juhatus on kohustatud määrama kompetentse esindaja, kelle juuresolekul
kontrollimine toimub ning kes esitab kontrollijale tema ülesannete täitmiseks vajalikke
dokumente ja muud teavet, kaasa arvatud audiitori järeldusotsused kontrollitava aruannete
kohta ja audiitori muud asjakohased raportid, ning annab nende kohta vajalikke selgitusi.
(6) Käesoleva paragrahvi lõike 2 punktis 3 nimetatud juhul võib Finantsinspektsioon volitada
kohapealset kontrolli teostama teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse või tema nimetatud
audiitori või eksperdi.
(7) Päritolulepinguriik võib teostada lepinguriigi sellise krediidiandja tegevuse üle, kes pakub
tarbijakrediiti või hüpoteegiga tagatud tarbijakrediiti, ning krediidivahendaja Eestis asutatud
filiaali tegevuse üle kohapealset kontrolli, teavitades sellest eelnevalt Finantsinspektsiooni.
44
§ 89. Kohapealse kontrolli akt
(1) Kontrollija on kohustatud koostama kohapealse kontrollimise tulemuste kohta kahe kuu
jooksul pärast kontrolli lõppemist akti, mille Finantsinspektsioon toimetab kontrollitavale
viivitamata kätte.
(2) Kontrollitaval on õigus ühe kuu jooksul akti kättetoimetamisest arvates esitada kirjalikke
selgitusi.
(3) Pärast kontrollitava kirjalike selgituste läbivaatamist, kuid hiljemalt neli kuud pärast
kohapealse kontrolli lõppemist, koostab Finantsinspektsioon lõpliku akti, mis toimetatakse
kontrollitavale kätte.
(4) Kontrollitaval on õigus lisada aktile kirjalik eriarvamus.
(5) Kui pärast kohapealset kontrolli või kontrollitava kirjalike selgituste andmist selguvad
täiendavad asjaolud või Finantsinspektsioon saab lisainformatsiooni, võib Finantsinspektsioon
akti või käesoleva paragrahvi lõikes 3 nimetatud lõpliku akti koostamise tähtaega pikendada
kuni kahe kuu võrra, tehes akti või lõpliku akti koostamise uue tähtaja kontrollitavale
viivitamata teatavaks ning näidates esialgse tähtaja pikendamise põhjuse.
§ 90. Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll järelevalvemenetluses
(1) Finantsinspektsioon võib järelevalvemenetluses eriteadmisi nõudvate tähtsust omavate
asjaolude selgitamiseks menetlusse kaasata eksperdi.
(2) Finantsinspektsioonil on õigus nõuda erakorralist audiitorkontrolli, kui:
1) on põhjendatud kahtlus, et Finantsinspektsioonile või avalikkusele esitatud aruanded või
teave on eksitavad või tegelikkusele mittevastavad;
2) on tehtud tehinguid, mille tulemusel võidakse tekitada või on tekitatud krediidiandjale või
-vahendajale, krediidiandja või -vahendaja konsolideerimisgruppi kuuluvale äriühingule või
klientidele olulist kahju;
3) järelevalvemenetluses vajab täiendavat selgitamist krediidiandja või -vahendaja või
krediidiandja või -vahendaja konsolideerimisgruppi kuuluva äriühingu finantsseisundiga
seotud muu oluline küsimus.
(3) Finantsinspektsioon kaasab eksperdi või erakorraliseks audiitorkontrolliks audiitori omal
algatusel või menetlusosalise taotlusel. Eksperdi või audiitori nimi ja tema kaasamise põhjus
tehakse menetlusosalisele teatavaks enne eksperdi või audiitori kaasamist, välja arvatud juhul,
kui asja on vaja menetleda kiiresti või kui teavitamine võib takistada ekspertiisi või
erakorralise audiitorkontrolli eesmärgi saavutamist.
(4) Kui ekspert või erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitor teeb kindlaks
järelevalvemenetluses tähtsust omavaid asjaolusid, mille selgitamist ei olnud
Finantsinspektsioon talle otseselt ülesandeks teinud, esitab ta oma arvamuse või hinnangu ka
nende asjaolude kohta.
(5) Eksperdil ja erakorralist audiitorkontrolli teostaval audiitoril on õigus kasutada käesoleva
seaduse § 88 lõikes 4 sätestatud õigusi üksnes temale antud ülesannete täitmise eesmärgil
ning teha ettepanekuid Finantsinspektsioonile ja menetlusosalisele täiendavate andmete ja
dokumentide esitamiseks. Ekspert ja erakorralist audiitorkontrolli teostav audiitor võivad
kasutada käesoleva seaduse § 88 lõikes 4 sätestatud õigust üksnes kontrollitava loal või tema
juuresolekul. Ekspert on kohustatud hoidma saladuses avalikustamisele mittekuuluvat teavet,
mis sai talle teatavaks seoses käesolevas paragrahvis nimetatud ülesannete täitmisega.
45
(6) Ekspertiisi või erakorralise audiitorkontrolli kulud katab Finantsinspektsioon. Kui ekspert
või audiitor kaasatakse menetlusosalise taotlusel, tasub ekspertiisi või erakorralise
audiitorkontrolli kulud menetlusosaline.
§ 91. Ettekirjutus
(1) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus, kui:
1) järelevalve tulemusel on avastatud käesoleva seaduse, Finantsinspektsiooni seaduse
§-s 2 nimetatud seaduste või muude krediidiandjate või -vahendajate tegevust reguleerivate
õigusaktide ja nende alusel kehtestatud õigusaktide nõuete rikkumine;
2) on vaja ära hoida käesoleva lõike punktis 1 nimetatud õiguserikkumine;
3) krediidiandja või -vahendaja võetud riskid on oluliselt suurenenud või esineb muid tema
tegevust, kliente või finantssektori kui terviku huve või usaldusväärsust ohustavaid või
ohustada võivaid asjaolusid;
4) see on vajalik klientide huvide kaitseks või finantssektori läbipaistvuse tagamiseks.
(2) Ettekirjutuse saaja peab pärast selle teatavakstegemist viivitamata asuma ettekirjutust
täitma.
(3) Kaebuse esitamine ja menetlemine ei peata ettekirjutuse täitmist, kui Finantsinspektsioon
ei ole ette näinud teisiti.
§ 92. Õigused ettekirjutuse tegemisel
(1) Finantsinspektsioonil on õigus ettekirjutusega:
1) keelata tehingute või toimingute tegemine või piirata nende mahtu;
2) käesoleva seaduse või Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2 nimetatud seaduste ja nende
alusel kehtestatud õigusaktide nõuete olulise rikkumise korral nõuda krediidiandja või
-vahendaja majandustegevuse peatamist;
3) keelata osaliselt või täielikult krediidiandja või -vahendaja kasumist väljamaksete
tegemine;
4) nõuda krediidiandja või -vahendaja tegevuskulude piiramist;
5) nõuda krediidiandja või -vahendaja sise-eeskirjade muutmist;
6) nõuda krediidiandja või -vahendaja juhi tagasikutsumist;
7) teha krediidiandja või -vahendaja üldkoosolekule ettepanek krediidiandja või -vahendaja
audiitori vahetamiseks;
8) nõuda krediidiandja või -vahendaja töötaja töölt kõrvaldamist;
9) teha ettepanek muuta või täiendada krediidiandja või -vahendaja organisatsiooni
struktuuri;
10) nõuda krediidiandja poolt krediidivahendajale antud teenuse osutamise õiguse
tagasivõtmist;
11) nõuda välisriigis tegutsevalt krediidivahendajalt välisriigis kehtivate õigusaktide nõuete
rikkumise lõpetamist;
12) keelata lepinguriigi krediidiandjal või -vahendajal Eestis või Eesti krediidiandjal või
-vahendajal lepinguriigis tegutsemine või teenuste osutamine piiriüleselt;
13) nõuda krediidivahendaja filiaali poolt osutatavate teenuste vastavusse viimist käesolevas
seaduses sätestatud nõuetega;
14) nõuda krediidiandja või -vahendaja sellise tegevuse või tegevusetuse, millega
kahjustatakse tarbijate kollektiivseid huve, viivitamata lõpetamist või sellisest tegevusest
hoidumist;
15) esitada muid nõudmisi käesoleva seaduse või Finantsinspektsiooni seaduse §-s 2
nimetatud seaduste ja nende alusel kehtestatud õigusaktide täitmiseks.
46
(2) Lisaks käesoleva seaduse §-s 97 sätestatule võib Finantsinspektsiooni ettekirjutuse
täitmata jätmise korral rakendada muid käesolevas seaduses ette nähtud meetmeid, sealhulgas:
1) tunnistada kehtetuks krediidiandja või -vahendaja tegevusloa;
2) tunnistada kehtetuks filiaali asutamise loa;
3) nõuda krediidiandja või -vahendaja juhi tagasikutsumist kohtu poolt;
4) pöörduda Eesti Vabariigi nimel hagiga kohtusse ning nõuda krediidiandjalt või -
vahendajalt tarbijate kollektiivseid huve ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste või
ebaausate kauplemisvõtete kasutamise või tarbijate õigusi rikkuva muu tegevuse lõpetamist.
(3) Finantsinspektsioon teeb hüpoteekkrediidivahendajale käesoleva paragrahvi lõike 1
punktides 1 ja 2 ning käesoleva seaduse §-des 97–108 nimetatud meetmete rakendamise või
ettekirjutuse tegemise viivitamata teatavaks Euroopa Komisjonile ja
hüpoteekkrediidivahendaja lepinguriigi finantsjärelevalve asutusele.
(4) Käesoleva paragrahvi lõike 1 punktis 1 sätestatud ettekirjutuse tegemise
hüpoteekkrediidivahendajale teeb Finantsinspektsioon viivitamata teatavaks Euroopa
Pangandusjärelevalve Asutusele.
§ 93. Õigus juhtimisorganite kokkukutsumiseks ja koosolekul osalemiseks (1) Krediidiandja või -vahendaja juhatus peab üldkoosoleku ja nõukogu koosoleku
toimumisest teavitama Finantsinspektsiooni vähemalt kaks nädalat ette. Erakorralise
üldkoosoleku toimumisest peab võimaluse korral teavitama vähemalt üks nädal ette.
(2) Finantsinspektsioonil on õigus teha ettekirjutus:
1) krediidiandja või -vahendaja juhatuse, nõukogu või üldkoosoleku kokkukutsumiseks;
2) Finantsinspektsiooni arvamuse kohaselt vajaliku küsimuse võtmiseks juhatuse, nõukogu
või üldkoosoleku päevakorda.
(3) Finantsinspektsioonil on õigus saata koosolekule oma esindajad, kellel on õigus esitada
seisukohti ja teha ettepanekuid ning nõuda nende kandmist koosoleku protokolli.
§ 94. Juhtimisorgani otsuse kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel
Krediidiandja või -vahendaja asukohajärgne kohus võib Finantsinspektsiooni avalduse alusel
tunnistada kehtetuks seadusega, selle alusel välja antud õigusaktiga või krediidiandja või
-vahendaja põhikirjaga vastuolus oleva üldkoosoleku, nõukogu või juhatuse otsuse, kui
avaldus on esitatud kolme kuu jooksul otsuse vastuvõtmisest arvates.
§ 95. Finantsinspektsiooni informeerimise kohustus
(1) Krediidiandja või -vahendaja on kohustatud viivitamata informeerima
Finantsinspektsiooni kõigi andmete ja asjaolude muutumisest, mis olid aluseks krediidiandja
või -vahendaja tegevusloa andmise otsustamisel, ning esitama järgmised andmed ja
dokumendid:
1) krediidiandja või -vahendaja ärinimi, asukoha aadress ja kontaktandmed;
2) põhikirja muutmise korral põhikirja muudatused ja muudetud tekst;
3) sise-eeskirjadega kindlaks määratud korra või reeglite muutmise korral muudetud sise-
eeskirjad;
4) juhtide vahetumise korral käesoleva seaduse § 41 lõikes 1 nimetatud andmed;
5) audiitori vahetumise korral käesoleva seaduse § 41 lõikes 3 nimetatud andmed;
6) asjaolud, mis mõjutavad või võivad oluliselt mõjutada krediidiandja või -vahendaja
finantsseisundit;
7) muu informatsioon, kui see on ette nähtud käesolevas seaduses.
47
(2) Krediidiandja või -vahendaja peab Finantsinspektsiooni nõudmisel viivitamata
avalikustama käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid, välja arvatud
selle punktides 3 ja 6 nimetatu.
§ 96. Avalikustamine
Finantsinspektsioonil on õigus täielikult või osaliselt avalikustada käesoleva seaduse alusel
tehtud ettekirjutus või väärteoasjas tehtud lahend selle tegemisest arvates, välja arvatud juhul,
kui selline avalikustamine ohustaks tõsiselt finantsturge või tekitaks asjaomastele isikutele
ebaproportsionaalset kahju.
§ 97. Sunniraha
(1) Finantsinspektsioon võib käesoleva seaduse alusel tehtud Finantsinspektsiooni
ettekirjutuse või muu haldusakti täitmata jätmise korral rakendada sunniraha asendustäitmise
ja sunniraha seaduses sätestatud korras.
(2) Haldusakti täitmata jätmise või ebakohase täitmise korral on sunniraha ülemmäär:
1) juriidilisele isikule ühel korral kuni 3200 eurot ning kokku kuni 52 000 eurot ühe ja sama
kohustuse täitmisele sundimiseks;
2) füüsilisele isikule ühel korral kuni 1200 eurot ning kokku kuni 6000 eurot ühe ja sama
kohustuse täitmisele sundimiseks.
14. peatükk
Vastutus
§ 98. Teabe esitamata jätmine
(1) Järelevalveks vajalike aruannete, dokumentide, selgituse või muu teabe esitamisest
keeldumise või mitteõigeaegse esitamise või ebaõige või puuduliku teabe esitamise või
avalikustamise kohustuse rikkumise eest või andmete esitamise eest sellisel kujul, mis ei
võimaldanud järelevalve teostamist, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 99. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine
(1) Käesoleva seaduse kohaselt Finantsinspektsioonile eelnevalt teatamata või käesoleva
seaduse §-s 34 nimetatud ettekirjutuse vastaselt krediidiandjas või -vahendajas osaluse
omandamise, selle võõrandamise või krediidiandja või -vahendaja kontrollitavaks äriühinguks
muutmise eest, samuti Finantsinspektsiooni ettekirjutuse vastaselt krediidiandjas või
-vahendajas hääleõiguse või muude kontrolli võimaldavate õiguste teostamise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 100. Sise-eeskirjade ja sisekontrolli nõuete rikkumine
(1) Krediidiandja või -vahendaja poolt käesolevas seaduses sise-eeskirjade ja sisekontrolli
kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
48
§ 101. Tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumine
(1) Krediidiandja või -vahendaja poolt käesoleva seaduse §-des 49 või 50 sätestatud tarbija
krediidivõimelisuse hindamisega seotud kohustuse rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 102. Nõustamisteenusele esitatavate nõuete rikkumine
(1) Krediidiandja või -vahendaja poolt käesoleva seaduse §-s 51 sätestatud
nõustamisteenusele esitatavate nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 103. Krediidiandja või -vahendaja juhi kohustuste rikkumine
Krediidiandja või -vahendaja juhi poolt käesoleva seaduse §-s 38 sätestatud kohustuste
rikkumise eest, millega kaasnes krediidiandja või -vahendaja või tarbijate huvide kaitseta
jätmine või selle oht, –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
§ 104. Krediidiandja või -vahendaja tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine (1) Krediidiandja või -vahendaja tegevuse edasiandmise kohta käesolevas seaduse §-s 46
sätestatud nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 105. Tarbija andmete saladuses hoidmise kohustuse rikkumine
(1) Krediidiandja või -vahendaja aktsionäri, osaniku, juhi, töötaja või krediidiandja või
-vahendaja huvides tegutseva muu isiku poolt tarbija andmete ebaseadusliku avaldamise
eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 106. Vara hoidmise nõude rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-s 55 sätestatud tarbija vara hoidmise nõude rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 107. Nimekaitse nõuete rikkumine
(1) Käesoleva seaduse §-s 7 sätestatud nimekaitse nõuete rikkumise eest –
karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut.
(2) Sama teo eest, kui selle on toime pannud juriidiline isik, –
49
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 108. Välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevuse nõuete rikkumine
Käesoleva seaduse §-des 74, 77 või 78 välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevuse suhtes
kehtestatud nõuete rikkumise, sealhulgas lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja poolt
Finantsinspektsiooni teavitamata Eestis krediidi andmise või krediidi vahendamise teenuse
osutamise eest, –
karistatakse rahatrahviga kuni 32 000 eurot.
§ 109. Menetlus
Käesolevas peatükis sätestatud väärtegude kohtuväline menetleja on Finantsinspektsioon.
15. peatükk
Rakendussätted
1. jagu
Üleminekusätted
§ 110. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega
(1) Krediidiandja või -vahendaja, kes on asutatud ja tegutsenud enne käesoleva seaduse
jõustumist, peab taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusluba ning viima oma tegevuse ja
dokumendid käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse 2016. aasta 21. märtsiks.
(2) Otsuse sellise krediidiandja või -vahendaja tegevusloa andmise või sellest keeldumise
kohta teeb Finantsinspektsioon kuue kuu jooksul kõigi vajalike nõuetekohaste andmete ja
dokumentide saamisest ning nõuete täitmisest arvates, kuid mitte hiljem kui kaheksa kuu
möödumisel tegevusloa taotluse saamisest arvates.
(3) Kui krediidiandja või -vahendaja on esitanud vastavalt käesolevale seadusele tegevusloa
taotluse enne 1. jaanuari 2016 ja käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud tähtajaks ei ole
Finantsinspektsioon otsustanud tegevusloa andmist või sellest keeldumist, ei loeta
krediidiandja või -vahendaja tegevust tegevusloata tegevuseks karistusseadustiku tähenduses.
Sellisel juhul ei ole krediidiandjal või -vahendajal lubatud alates 21.märtsist 2016 kuni
tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsustamiseni anda või vahendada uusi
krediidilepinguid.
2. jagu
Teiste seaduste muutmine
§ 111. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine
Finantsinspektsiooni seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 2 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Riiklik finantsjärelevalve (edaspidi finantsjärelevalve) käesoleva seaduse tähenduses on
järelevalve riikliku finantsjärelevalve subjektide (edaspidi finantsjärelevalve subjekt) üle ning
käesolevas seaduses, krediidiasutuste seaduses, krediidiandjate ja -vahendajate seaduses,
kindlustustegevuse seaduses, investeerimisfondide seaduses, kogumispensionide seaduses,
väärtpaberituru seaduses, liikluskindlustuse seaduses, makseasutuste ja e-raha asutuste
seaduses ja Eesti väärtpaberite keskregistri seaduses ning nende alusel kehtestatud
õigusaktides sätestatud tegevuse üle.“;
2) paragrahvi 38 lõiked 2 ja 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
50
„(2) Investeerimisühing, Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja, väärtpaberiarveldussüsteemi
korraldaja, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, kindlustusandja, krediidiasutus,
makseasutus, e-raha asutus, krediidiandja ja fondivalitseja maksavad järelevalvetasu kapitali-
ja mahuosa, välja arvatud käesoleva seaduse § 43 lõigetes 5 ja 6 sätestatud juhtudel. Äriühing,
kes kasutab makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse §-s 13 sätestatud õigust, maksab üksnes
järelevalvetasu mahuosa.
(3) Kindlustusmaakler, krediidivahendaja ja välisriigi äriühingu Eesti filiaal, kes tegutseb
investeerimisühingu, kindlustusandja, kindlustusmaakleri, krediidiasutuse, makseasutuse, e-
raha asutuse või fondivalitseja tegevusalal, teise lepinguriigi fondivalitseja, kes valitseb Eestis
asutatud eurofondi piiriüleselt, ning välisõhu kaitse seaduse § 1194 lõike 10 alusel
enampakkumisel otsepakkumiste esitamiseks luba taotlenud isik maksavad üksnes
järelevalvetasu mahuosa, välja arvatud käesoleva seaduse § 43 lõigetes 5 ja 6 sätestatud
juhtudel.“;
3) paragrahvi 38 lõiget 8 täiendatakse punktidega 7 ja 8 järgmises sõnastuses:
„7) krediidiandja, kes ei ole krediidiasutus, maksab järelevalvetasu krediidiandjana;
8) krediidivahendaja, kes ei ole krediidiasutus või krediidiandja, maksab järelevalvetasu
krediidivahendajana.“;
4) paragrahvi 39 lõike 1 punkt 4 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„4) investeerimisühingu, makseasutuse, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja, e-raha
asutuse, krediidiandja ja fondivalitseja korral tegevusloas märgitud tegevusalaga tegelemiseks
õigusakti kohaselt nõutavast kõrgeimast minimaalsest aktsia- või osakapitali summast.“;
5) paragrahvi 39 lõiget 2 täiendatakse punktidega 14 ja 15 järgmises sõnastuses:
„14) krediidiandja või välisriigi krediidiandja filiaali korral 0,05–0,5 protsendiga
krediidiandja või vastava Eesti filiaali varast;
15) krediidivahendaja või välisriigi krediidivahendaja Eesti filiaali korral 0,5–5 protsendiga
krediidivahendaja või vastava Eesti filiaali kogutud vahendustasude summast.“;
6) paragrahvi 41 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Krediidiasutuse, makseasutuse, e-raha asutuse, investeerimisühingu, krediidiandja ja
fondivalitseja järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku või
vastava välisriigi järelevalve subjekti Eesti filiaali vara aritmeetiline keskmine, mis on
arvutatud tema Inspektsioonile esitatud bilansi andmetel eelmise aasta 31. detsembri ning
jooksva aasta 31. märtsi ja 30. juuni seisuga.“;
7) paragrahvi 41 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
„(51) Krediidivahendaja järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel võetakse aluseks
selle isiku või vastava krediidivahendaja Eesti filiaali Inspektsioonile esitatud eelmise aasta
raamatupidamise aastaaruandes kajastatud vahendustasude kogusumma.“;
8) paragrahvi 42 lõige 1 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„(1) Krediidiasutuse, makseasutuse, e-raha asutuse, investeerimisühingu, krediidiandja ja
fondivalitseja järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks selle isiku või
vastava välisriigi järelevalve subjekti Eesti filiaali vara aritmeetiline keskmine, mis on
arvutatud tema Inspektsioonile esitatud bilansi andmetel eelmise aasta 31. märtsi, 30. juuni,
30. septembri ja 31. detsembri seisuga.“;
9) paragrahvi 42 täiendatakse lõikega 51 järgmises sõnastuses:
51
„(51) Krediidivahendaja järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks
selle isiku või vastava krediidivahendaja Eesti filiaali Inspektsioonile esitatud eelmise aasta
raamatupidamise aastaaruandes kajastatud vahendustasude kogusumma.“;
10) paragrahvi 453 lõiked 2 ja 3 muudetakse ning sõnastatakse järgmiselt:
„(2) Kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru korraldaja,
väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja, makseasutuse, e-raha asutuse, fondivalitseja,
krediidiandja või -vahendaja tegevusloa taotlemisel tasutakse menetlustasu 1000 eurot.
(3) Kolmandas riigis registreeritud kindlustusandja, investeerimisühingu, makseasutuse, e-
raha asutuse, ja fondivalitseja, krediidiandja või -vahendaja filiaali asutamiseks Eestis, samuti
kolmandas riigis registreeritud kindlustusandja, investeerimisühingu, makseasutuse, e-raha
asutuse, fondivalitseja, krediidiandja või -vahendaja Eestis piiriüleselt teenuse osutamiseks
loa taotlemisel tasutakse menetlustasu 1000 eurot.“;
11) paragrahvi 454 tekst muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„Krediidiasutuse, kindlustusandja, investeerimisühingu, reguleeritud väärtpaberituru
korraldaja, fondivalitseja, makseasutuse, e-raha asutuse, krediidiandja või -vahendaja poolt
täiendava tegevusloa taotlemisel tasutakse menetlustasu 500 eurot.“.
§ 112. Hoiu-laenuühistu seaduse muutmine
Hoiu-laenuühistu seaduse § 2 täiendatakse lõikega 3 järgmises sõnastuses:
„(3) Lisaks käesolevas seaduses sätestatule kohaldatakse krediidiandjate ja -vahendajate
seaduse § 2 lõikes 6 sätestatud juhul hoiu-laenuühistule krediidiandjate ja -vahendajate
seaduses sätestatut.“.
§ 113. Krediidiasutuste seaduse muutmine
Krediidiasutuste seaduses tehakse järgmised muudatused:
1) paragrahvi 48 lõiget 4 täiendatakse teise lausega järgmises sõnastuses:
„Krediidiasutuse juhtide ja töötajate teadmiste, oskuste ja kogemused ning ametkohale
esitatavad nõuded peavad vastama krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 40 lõigetes 2–5
sätestatule.“;
2) paragrahvi 571 täiendatakse lõigetega 1
2 ja 1
3 järgmises sõnastuses:
„(12) Tasustamise põhimõtted peavad hõlmama meetmeid huvide konflikti vältimiseks,
sealhulgas ei tohi krediidiasutuses tarbija maksevõimelisuse hindamise eest vastutava
juhatuse liikme või töötaja tasustamine sõltuda heakskiidetud krediiditaotluste hulgast,
osakaalust või sõlmitud krediidilepingute arvust.
(13) Kui krediidiasutus osutab laenu andmisel või vahendamisel nõustamisteenust, ei või
tasustamise põhimõtted piirata nõustamisteenusega seotud töötaja võimalust tegutseda tarbija
parimates huvides ning töötaja tasustamine ei või põhineda peamiselt sõlmitavate
krediidilepingute arvul või teenuse osutamise tegevusplaani mahul.“;
3) paragrahvi 63 lõike 2 punkt 3 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
„3) tehingute ja toimingute tegemise korra krediidiasutuse arvel ning klientide nimel ja arvel,
sealhulgas tarbijale krediidi andmiseks tarbija maksevõime hindamise, tarbijale teabe andmise
ning krediidilepingu tagatiseks oleva vara hindamise korra, samuti nõustamisteenuse
osutamise ja tarbija vaidluste lahendamise korra;“;
4) paragrahvi 63 lõiget 2 täiendatakse punktiga 41 järgmises sõnastuses:
„41) krediidiasutuse tegevuste edasiandmise korra;“;
52
5) paragrahvi 63 täiendatakse lõikega 41 järgmises sõnastuses:
„(41) Krediidiandja tarbijale laenu andmisega seotud tegevuste edasiandmisele kolmandale
isikule kohaldatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-s 46 sätestatut.“;
6) paragrahvi 83 lõige 2 muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt ning paragrahvi täiendatakse
lõikega 21 järgmises sõnastuses:
„(2) Nõuded laenude andmisele ja jälgimisele kehtestab Eesti Pank.
(21) Makrofinantsjärelevalve eesmärgil võib Eesti Pank kehtestada kõigile Eestis tegutsevatele
krediidiasutustele, nende Eestis asuvatele ema- ja tütarettevõtjatele ning välisriikide
krediidiasutuste Eestis tegutsevatele tütarettevõtjatele, filiaalidele ja esindustele nõuded:
1) laenusumma ja laenu tagatisvara suhtele;
2) laenusumma ja laenuvõtja sissetuleku suhtele;
3) perioodiliste laenu- ja intressimaksete ning laenusaaja sissetuleku suhtele;
4) laenu tähtajale;
5) laenude ja hoiuste suhtele.“;
7) paragrahvi 83 täiendatakse lõikega 31 järgmises sõnastuses:
„(31) Krediidiasutus peab tarbijale laenu andmisel või tarbijale nõustamisteenuse osutamisel
järgima krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 46–53 sätestatut.“;
8) paragrahvi 13416
muudetakse ja sõnastatakse järgmiselt:
§ 13416
. Tarbijale krediidi andmise nõuete rikkumine
Krediidiasutuse poolt tarbija maksevõime hindamise korra või nõustamisteenusele esitatavate
nõuete rikkumisel kohaldatakse krediidiandjate seaduse §-des 101 ja 102 sätestatut.“.
§ 114. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmine
Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse § 2 lõike 4 punkti 1 muudetakse ja lõiget 4
täiendatakse punktiga 11 järgmises sõnastuses:
„1) krediidiasutuste seaduse § 6 lõike 1 tähenduses finantsteenuste osutamine;
11) krediidiandjate ja -vahendajate seaduse tähenduses laenu andmine ja vahendamine,
sealhulgas tarbijakrediidi ja hüpoteegiga tagatud tarbijakrediidi andmine ja vahendamine;“.
§ 115. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine
Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse § 5 lõiget 4 täiendatakse punktiga 5 järgmises
sõnastuses:
„5) makseasutuse tegevus vastab krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-des 38, 40, 43, §
44 lõigetes 2 ja 3 ning §-des 46–53 sätestatule.“.
§ 116. Tarbijakaitseseaduse muutmine
Tarbijakaitseseaduse § 411 täiendatakse lõikega 4 järgmises sõnastuses:
„(4) Käesolevas paragrahvis Tarbijakaitseameti peadirektorile või tema volitatud ametiisikule
antud õigusi kohaldatakse Finantsinspektsiooni juhatusele või tema volitatud ametiisikule
krediidiandjate ja -vahendajate üle järelevalve teostamisel krediidiandjate ja -vahendajate
seaduses sätestatud õiguste ja kohustuste ulatuses.“.
3. jagu
Seaduse jõustumine
§ 117. Seaduse jõustumine
Käesoleva seaduse § 40 lõige 5, §-d 51–53 ja 66–78 jõustuvad 2016. aasta 21. märtsil.
53
Eiki Nestor
Riigikogu esimees
Tallinn, „........”...........................” 2014. a.
Algatab Vabariigi Valitsus „........”...........................” 2014. a.
(allkirjastatud digitaalselt)
Rahandusminister
1 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta
ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60,
28/02/2014, lk 34—85).
1
Seletuskiri
Krediidiandjate ja -vahendajate seaduse eelnõu
juurde
I. SISSEJUHATUS JA SEADUSE EESMÄRGID
1.1. Sisukokkuvõte
Ühtlustamaks finantsturul tegutsevate ettevõtjatele kehtivaid nõudeid ning tõhustamaks
laenuandjate ja -vahendajate (edaspidi krediidiandjad ja -vahendajad) vastutust oma
tegevusega seotud nõuete täitmise eest, kehtestatakse käesoleva krediidiandjate ja
-vahendajate seaduse eelnõuga (edaspidi eelnõu) nõuded eelkõige mitte-pankadest
krediidiandjate ja -vahendajate tegevusele. Muuhulgas sätestatakse eelnõuga neile
tegevusloa taotlemise kohustus, mis koondab seeläbi sisuliselt kõik krediidiandjad ja
-vahendajad Finantsinspektsiooni järelevalve alla.
Käesolev seadus kohaldub sellistele krediidiandjatele ja -vahendajatele, kelle jaoks
tarbijatele krediidi andmine või vahendamine on nende püsiv tegevus ehk põhiline
majandustegevus. Lisaks võrreldes eelnõu esimese versiooniga kohaldub käesolev
seadus ka liising- ja järelemaksuandjatele. Seda eelkõige põhjusel, et tarbija seisukohast ei
ole vahet, kas krediiti antakse tavalise laenu, liisingu või järelemaksu vormis. Igal juhul peab
krediidiandja käituma vastutustundlikult. Ka näitab krediidiinfo statistika, et maksehäired
esineb võrreldes nö tavalise laenusektoriga ka teist tüüpi krediidi puhul, eelkõige
järelmaksude väljastamisel.
Samas võrreldes eelnõu esimese versiooniga on kohaldumisala kitsendatud viisil, mille
kohaselt seadus kohaldub üksnes sellistele krediidiandjatele ja -vahendajatele, kes väljastavad
või vahendavad krediiti tarbijatest klientidele. Tarbija on füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis
ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Eelnõu esimeses versioonis
käsitleti krediidiandja ja -vahendaja klientidena ka juriidilisi isikuid.
Eelnõuga kehtestatakse krediidiandjate ja -vahendajate tegevusele järgmised nõuded:
1) krediidiandjate ja -vahendajate asutamise tingimused, mille kohaselt tuleb
Finantsinspektsioonilt taotleda tegevusluba;
2) nõuded krediidiandja ja -vahendaja juhtimisele, töötajate pädevustele ja teadmistele
ning tasustamisele eesmärgiga vältida vastutustundetut laenude väljastamist;
3) krediidiandjate ja -vahendajate hoolsuskohustused laenude pakkumisel ja tarbija
nõustamisel ning järelevalve nende täitmise üle;
4) hüpoteegiga tagatud krediiti tarbijatele pakkuvate krediidiandjate ja -vahendajate
õigus pakkuda oma teenuseid teises lepinguriigis või asutada seal filiaal.
Laenu andmine on lepinguline suhe, mida reguleerib võlaõigus. Täpsemalt kohalduvad
rahasumma laenamisele võlaõigusseadusest (edaspidi VÕS) tulenevad krediidilepingu sätted.
Kui laenu saajaks on tarbija ehk eraisik (sealhulgas selline eraisik, kes võtab kuni 50 000-
eurose laenu oma kutsetegevuse raames), tuleb täiendavalt arvestada laenusuhte kujundamisel
2
ka VÕS-st tulenevaid tarbijakrediidilepingu sätteid. VÕS ei piira isikute ringi, kes võivad olla
laenu andjaks. Üksnes laenude andmine või pakkumine kas otse või selleks loodud virtuaalse
platvormi kaudu ei ole täna finantsjärelevalve alla kuuluv tegevus, seega võib laenuandjaks
olla nii sellele spetsialiseerunud äriühing, muu äriühing kõrvaltegevusena kui ka eraisik.
Finantseerimisasutused, kelle peamiseks ja püsivaks tegevuseks on laenu andmine, pidid
rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest (edaspidi RahaPTS) tulenevalt
olema registreeritud majandustegevuse registris. Vastav nõue kohaldub ka äriühingutele, kelle
tegevusalaks on eraisikutele (tarbijatele) krediidi ehk rahasumma laenuks andmine. Alates 1.
juulist 2014 muutus senine majandustegevuse registri registreering tegevusloa omamise
kohustuseks, mida tuleb rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse kohaselt
taotleda Politsei- ja Piirivalveameti iseseisvalt struktuuriüksuselt rahapesu andmebüroolt.
Muud finantseerimisasutused, kes kuuluvad Finantsinspektsiooni järelevalve alla, tegutsevad
vastava asutuse väljastatud tegevusloa alusel ja neil ei ole loakohustust vastavalt RahaPTS §
52 lõikele 2.
Kuna tarbijatele hüpoteegiga tagatud krediidi pakkumisele kehtestatavad nõuded tulenevad
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivist 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud
tarbijakrediidilepingute kohta (edaspidi hüpoteekkrediidi direktiiv)1, mis tuleb liikmesriikidel
üle võtta 21. märtsiks 2016, jõustuvad sellest tulenevad kõik nõuded krediidiandjate ja -
vahendajate suhtes samaaegselt hüpoteekkrediidi direktiivi ülevõtmise kohustusega.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on ette valmistanud Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika
osakonna peaspetsialistid Janika Aben (611 3174, [email protected]) ja Kadri Siibak
(6113718, [email protected]) ning sama osakonna juhataja Thomas Auväärt (611 3633,
[email protected]). Eelnõu väljatöötamisel osales Finantsinspektsiooni finantsteenuste
järelevalve divisjoni jurist Merilin Kuusler (668 0532, [email protected]).
Eelnõu juriidilist kvaliteeti on kontrollinud enne eelnõu esitamist kooskõlastamisele
22.09.2014 Rahandusministeeriumi õigusosakonna nõunik Marge Kaskpeit (611 3645,
[email protected]) ja eelnõu keelelise toimetamise ettepanekud teinud
Rahandusministeeriumi juriidilise osakonna nõunik Sirje Lilover (611 3638,
1.3. Märkused
Eelnõuga muudetakse täiendavalt Finantsinspektsiooni seadust (RT I, 09.05.2014, 9), hoiu-
laenuühistu seadust (RT I 1999, 24, 357), krediidiasutuste seadust (RT I, 12.07.2014, 87),
majandustegevuse seadustiku üldosa seadust (RT I, 29.06.2014, 8), makseasutuste ja e-raha
asutuste seadust (RT I, 12.07.2014, 96) ning tarbijakaitseseadust ( RT I, 12.07.2014, 136).
Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga. Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik
Riigikogu poolthäälte enamus.
Eelnõu on seotud Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/17/EL ehk
hüpoteekkrediidi direktiivi rakendamisega.
1 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/EN/ALL/?uri=CELEX:32014L0017
3
Krediidiandjatele ja -vahendajatele tegevusloa kehtestamise ettepanekute aluseks on
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi analüüs, mis oli Vabariigi Valitsuses arutluse
all 13. märtsil 20142 ja mille tulemusena tehti Rahandusministeeriumile ülesandeks töötada
välja eelnõu(d), mille kohaselt kehtestatakse tegevusloakohustus tarbijakrediidiettevõtjatele.
Täiendavalt kohustati Justiitsministeeriumi piirama tarbijale antavate laenude
krediidikulukuse määra, keelama vahekohtute kasutamist tarbijakrediidilepingutest tulenevate
vaidluste lahendamisel ning reguleerima nende laenudega seotud sissenõudmiskulusid ja
parandama eraisikute võlgade ümberkujundamise menetlust. Seotud teemana pandi
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumile ülesandeks piirata tarbijakrediidi reklaami ja
Sotsiaalministeeriumile ülesandeks parandada võlanõustamise teenuse kättesaadavust.
20.03.2014 sõlmitud Reformierakonna ja Sotsiaaldemokraatliku erakonna
koalitsioonilepingus on sätestatud eesmärgina: „Tarbijate kaitsmiseks ja vastutustundetu
laenamise piiramiseks võtame kiirlaenufirmade tegevuse rangema kontrolli alla, muuhulgas
kehtestame neile tegevusloa nõude ja reklaamipiirangud ning allutame nad tõhusale riiklikule
järelevalvele“.3
Rahandusministeeriumi arengukavas (aastate 2014–2017 kohta) on esitatud ühe strateegilise
eesmärgina konkurentsivõimeline ja usaldusväärne finantskeskkond (lk 17)4. Vaadeldava
perioodi eesmärgiks on tagada finantskeskkonna usaldusväärsus, kuid samas luua eeldusi
selle konkurentsivõime tõstmiseks viisil, kus teenusepakkujate ärihuvid ning avalikkuse huvid
seoses finantsstabiilsuse tagamise ning tarbijakaitseliste ja sotsiaalsete riskide maandamisega
oleksid omavahel tasakaalustatud. Selle raames on oluliseks riskide maandajaks laenude turul
krediidi pakkujate ja vahendajate üle järelevalve sisse seadmine, mis võimaldab saada
paremat ülevaadet turul toimuvast, samuti tõsta teenuse pakkujate tegevuse kvaliteeti ja
usaldusväärsust.
Tarbijakrediidituru, eelkõige kiirlaenudega seotud probleemide lahendamiseks seadusandlike
sammude vajadusele on juhtinud tähelepanu ka Riigikohus 05.märtsi 2014.a. otsuses asjas nr
3-2-1-186-13 punktis 25.5
II. EELNÕUGA KAASNEVAD PEAMISED MUUDATUSED
2.1. Eelnõu peamised eesmärgid
Vabariigi Valitsuse juhiste alusel on Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium
analüüsinud kiirlaenuturgu ja esitanud veebruaris 2014 ettepanekud selle turuga seotud
probleemide lahendamiseks6 (edaspidi Analüüs). Analüüs sisaldab ülevaadet praegusest
kiirlaenuturu turuolukorrast, kehtivast õigusest, teiste riikide praktikast ning ettepanekuid
õigusaktide muutmiseks. Kiirlaenuturg on osa tarbijakrediidi turust, mida reguleerib VÕS
2 Kiirlaenuturg – analüüs ja ettepanekud”, majandus- ja kommunikatsiooniministeerium, veebruar 2014.
https://www.mkm.ee/sites/default/files/kiirlanuturg_analyys_ja_ettepanekud.pdf 3 http://www.reform.ee/UserFiles/Kevadkoalitsioon.pdf
4 http://www.fin.ee/arengukava 5 http://www.riigikohus.ee/?id=11&tekst=RK/3-2-1-186-13
6Kiirlaenuturg – analüüs ja ettepanekud. Veebruar 2014.
https://www.mkm.ee/sites/default/files/kiirlanuturg_analyys_ja_ettepanekud.pdf
4
(§-d 402–421). Analüüsis on keskendutud tarbijakrediidile, mida antakse lühiajaliseks
perioodiks ja sellest tulenevalt kõrge intressimääraga ja kõrge krediidikulukuse määraga7.
Kuni 2014.a. 1.juulini kehtinud regulatsiooni kohaselt tuli laenuandjatel ja vahendajatel oma
tegevus registreerida majandustegevuse registris, muud nende tegevuse üle riiklikku
järelevalve meedet kehtestatud ei olnud. Finantseerimisasutuste registreerimiskohustus ja ka
selle alusel välja töötatud tegevusloa nõue ei anna ülevaadet laenuandjate tegevuse
kvaliteedist ega võimalda kohaldada vastutust, mis kaasneb laenu andmisega, sealhulgas
VÕS-st tuleneva laenusaaja maksevõime hindamise nõudega. Registreerimiskohustuse ja ka
Rahapesu Andmebüroo poolt antava tegevusloa ja järelevalve puhul on fookus rahapesu ja
terrorismi rahastamise tõkestamise regulatsiooni järgimisel, (täpsemalt juhtide isikulised
nõuded karistatuse vältimise osas (RahaPTS § 522). Eeltoodu ei võimalda see jälgida muude
tegevusnõuete, s.h. tarbijakaitseliste nõuete täitmist ega kohustada tegevuse kohta ülevaate,
aruannete esitamiseks.
Analüüsi tulemusena tehti ettepanek kehtestada tarbijakrediidi andjatele tegevusluba, mis
võimaldab sisuliselt kontrollida krediidiandjate tegevuse vastavust sätestatud nõuetele. Nagu
igal muul turul, peavad ka tarbijakrediiditurul regulatiivne keskkond ja järelevalve tagama
järgmiste eesmärkide täitmise:
1) teenus on tarbijatele kättesaadav;
2) teenuse turul eksisteerib piisav konkurents;
3) turule sisenemise barjäärid on piisavad ja mõõdupärased;
4) teenus on usaldusväärne, vastab kliendi vajadustele, eelkõige finantsvõimekusele;
5) teenuse osutaja on õiguskuulekas;
6) teenus ja selle hind on läbipaistev;
7) järelevalve hind ja sellest saadav kasu on mõistlikus tasakaalus.
Kuna analüüsi tulemusena tõdeti, et Eesti turul on probleeme eelkõige punktide 4 ja 6, aga ka
punkti 5 täitmisega, on tugevama järelevalve sisseseadmine põhjendatud. Järelevalve
tugevdamiseks on otstarbekas sisse seada tegevusloakohustus tarbijakrediidi andjatele, mille
raames teostatakse krediidiandjate ja -vahendajate üle sisulist teenuse järelevalvet. Tuleb
silmas pidada, et finantsturul on väga oluline roll eneseregulatsioonil. Teenuseosutajate
õiguskuulekust ja teenuse usaldusväärsust peaks toetama ettevõtjate poolt üldaktsepteeritud
head tavad ja ettevõtja poolt heaks kiidetud siseprotseduurid. Kuna Eestis tegutsevad
krediidiandjad (v.a. krediidiasutused) ei järgi krediidivaldkonnas järgitavaid hoolsuse nõudeid
ja häid tavasid piisaval määral, siis on põhjendatud ulatuslikum avaliku-õiguslik sekkumine.
Eelnõu ettevalmistamise käigus on tulnud lahendada põhimõtteline küsimus, kas finantsturu
ettevõtja, kellele kapitalinõudeid ei rakendata, peaks taotlema pädevalt järelevalveasutuselt
tegevusloa või mitte. Nii varasematel aegadel kui ka käesoleval ajal on Eestis avalikest
huvidest lähtuvalt riiklikku finantsjärelevalvet rakendatud ettevõtjate suhtes, kellele
kohalduvad avalik-õiguslike piirangutena usaldatavusnõuded (laiemas tähenduses, ingl.k.
prudential regulatsion ehk kelle tegevusloa kontrolliesemesse kuuluvad nõuded juhtimisele ja
organisatoorsele korraldusele, olulist osalust omavatele isikutele ja juhtidele, sisemistele
protseduurireeglitele, sise- ja vastavuskontrollile ja ettevõtja tegevuse avalikustamisele ning
sealhulgas ka spetsiifilised usaldatavusnormatiivid (finantssüsteemi usaldusväärsuse
arvestuslikud miinimumnõuded). Tänases praktikas teostab Finantsinspektsioon nii kapitali-
7 Näitena, praktikas on levinumad just väikese summana antavad laenud (kuni 300 eurot), mille krediidikulukuse
määr on kuni ühekuuse laenu puhul 400–1100%; suurema 900-eurose laenu puhul jääb krediidikulukuse määr
sõltuvalt perioodist vahemikku 70–650%.
5
kui ka teenusejärelevalvet investeerimisühingute üle väärtpaberituruseaduse alusel ja
investeerimisfondide üle investeerimisfondide seaduse alusel.
2.1.1. Krediidiandjate ja -vahendajate asutamise ja juhtimise nõuded, kehtestades
Finantsinspektsioonilt tegevusloa taotlemise kohustus
Tegevusloakohustus finantssektoris tähendab, et nii turule sisenemisel kui ka hilisemal
tegutsemisel hinnatakse ettevõtja võimekust tagada äriühingu kindel ja usaldusväärne
juhtimine jätkusuutlikult, sealhulgas:
1) omanike ja juhtide nõuetele vastavust ja sobivust (laitmatu reputatsioon, piisav
kutseoskus jmt);
2) organisatsiooni kohast ülesehitus (riskide juhtimine, sisekontrollisüsteemid jmt);
3) sise- ja protseduurireeglite kohasust ja piisavust (krediidi väljastamisel, tarbijate
maksevõime hindamisel, kaebuste lahendamisel jmt).
Finantsinspektsioon ei anna tegevusluba, kui taotleja ei vasta õigusaktides sätestatud nõuetele
või on esitatud valeandmeid või -dokumente. Samuti ei anta tegevusluba juhul, kui taotleja ja
muu isiku seos takistaks järelevalve teostamist krediidiandja või -vahendaja üle. Eeltoodu
toob eeldatavalt kaasa subjektide suurema õiguskuulekuse ja parandab krediidiandjate
juhtimistavasid, s.h. tegevusnõuete täitmist tarbijate huvides. Juhul kui ettevõtja ei täida
seaduses sätestatud nõudeid (näiteks krediidivõime hindamise kohustust), võib see olla
aluseks tegevusloa äravõtmiseks, mille tulemusena kaotatakse õigus turul tegutseda, kogutud
investeeringust tulu teenida.
Järelevalveasutustest on tänasel päeval tegevuslubade menetlemise ja vastava regulaarse
turujärelevalve teostamiseks kompetents ja kogemus olemas Finantsinspektsioonil, seda ei
ole otseselt Tarbijakaitseametil. Finantskriis näitas, et turuosaliste vastutustundetu käitumine
võib raputada terve finantssüsteemi aluseid, põhjustada usaldamatust kõigis pooltes, eeskätt
tarbijates, ning see võib viia ränkade majanduslike ja sotsiaalsete tagajärgedeni. Arvestades
finantsturu komplekssust ja turuosaliste omavahelist seotust, võivad finantsturu ühe segmendi
(s.o. krediidituru) suhtes klientide usaldamatuse ilmingud väga kiiresti levida ja mõjutada
negatiivselt ka teisi finantsturul tegutsevaid ettevõtjaid.
Finantsinspektsiooni kasuks tegevuslubade väljastajana tarbijakrediidi valdkonnas räägib veel
ka asjaolu, et Finantsinspektsiooni tegevust rahastatakse turuosaliste endi poolt makstavatest
järelevalvetasudest, Tarbijakaitseameti tehtavat järelevalvet aga riigieelarvest. Arvestades, et
kiirlaenusektor on Eesti maksumaksjale läbi sotsiaalsete probleemide võimendamise juba
üksjagu kulusid põhjustanud, saab Finantsinspektsiooni järelevalvel põhinevat tegevusloa-
režiimi pidada õigustatumaks.
Samas, tegevusloa menetlemise nõuded ei anna eraldiseisvana õigust Finantsinspektsioonile
sekkuda laenuandja ja laenuvõtja vahelistesse võlaõiguslikesse vaidlustesse.
Tarbijakaitsealased, ettevõtja ja kliendi vahelisest tarbijalepingust tulenevad
järelevalvepädevused (vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamine, ebaaus
kauplemisvõte, tarbijakaebuste lahendamine, ebamõistlikud tüüptingimused jne) on täna
üksnes Tarbijakaitseameti pädevuses. Siiski tuleb silmas pidada, et finantsturu reklaami
järelevalve pädevus on Finantsinspektsioonil olemas kooskõlas reklaamiseaduse §-ga 312. See
on otseselt seotud heade turutavadega ja tarbijate ausameelse kohtlemisega, sest reklaami
tegemisel ei tohi kasutada tarbijakaitse seaduses nimetatud ebaausaid kauplemisvõtteid.
(Vastav regulatsioon tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2005/29/EÜ, mis
käsitleb ettevõtja ja tarbija vaheliste tehingutega seotud ebaausaid kaubandustavasid siseturul
6
direktiivil ja kohaldub ka finantsteenustele, ning on üle võetud tarbijakaitse seaduse §-dega
121–12
5)
Seega tarbijakrediidi tegevusloa sisseviimise puhul tuleb arvestada, et käesoleval ajal
krediidiandjate (v.a. KAS-i sätted, mis kohalduvad vaid krediidiasutustele) tegevusnõuded on
reguleeritud üksnes VÕS-s (ja on seega eraõiguslikud), nende täitmise üle järelevalve
teostamine ei ole Finantsinspektsiooni pädevuses. See erineb suuresti kehtivatest
tegevuslubade lahenditest, mis on kasutusel krediidiasutuste, kindlustusandjate,
investeerimisühingute ja fondivalitsejate puhul ja kus tegevusloa fookus on eelkõige
kapitaliseerituse tagamisel (koos vastava pädevusnormistikuga Finantsinspektsioonile) või
asuvad klientide huvide kaitsele suunatud tegevusnõuded Finantsinspektsiooni pädevust
reguleerivates eriseadustes, näiteks fondivalitsejate ja investeerimisühingute puhul. See
võimaldab Finantsinspektsioonil näiteks teenuse osutamise nõuete rikkumist otseselt siduda
hinnanguga tegevusloa tingimuste täitmise kohta.
Arvestades tarbijakrediidituru seotust teenuse osutamise nõuetega ja tarbija õiguste
kaitstusega on peetud asjakohaseks kehtestada krediidiandjatele ja -vahendajatele avalik-
õiguslikud tegevusnõuded ja laiendada Finantsinspektsiooni pädevust (lisaks
Tarbijakaitseametile). Finantsinspektsiooni pädevuse ja volituste suurendamise eesmärgiks on
tagada tarbijakrediidi turu sujuv ja usaldusväärne toimimine s.h. et krediidiandjad ja -
vahendajad rakendaksid krediidivaldkonnas nõutavat hoolsust, häid tavasid ja kohtleks
tarbijaid ausameelselt. Sel eesmärgil tuleks võimaldada Finantsinspektsioonil teostada sisulist
järelevalvet tegevusnõuete täitmise üle ning millised on ühtlasi tegevusloa omamise
tingimusteks. Selleks kontrollib Finantsinspektsioon nii järelevalve subjekti kehtestatud üldisi
kliendi krediidivõimelisuse hindamise protsesse kui võib ka sekkuda konkreetse
vaidlusküsimuse lahendamise korral. Selline tarbijate huvide kaitsmise vajadusest lähtuv
Finantsinspektsiooni ja Tarbijakaitseameti koostöö võimaldab ka märkimisväärselt tõhustada
riikliku järelevalvet tarbijakrediidi sektoris.
Vältimaks erilaadset kohtlemist laenuandjate puhul, kes annavad lühiajalist või mõnevõrra
pikema perioodi peale krediiti eraisikutele, on käesoleva seadusega hõlmatud tegevusloa
kohustusega igasugune Eestis tarbijatele krediidi andmine või vahendamine.
2.1.2. Nõuded krediidiandja ja -vahendaja töötajate pädevustele ja teadmistele ning töö eest
tasustamisele
Krediidiandja ja -vahendaja juhtidel peab olema sellise äriühingu juhtimiseks vajalikud
oskused, teadmised ja kogemused. Sellest lähtuvalt nõutakse ka töötajatelt asjakohaseid
teadmisi ja oskusi krediidilepingute sõlmimiseks ja nende täitmise kontrollimiseks. Kui
äriühing osutab ka krediidinõustamise teenust, tuleb hinnata ka töötajate vastavate teadmiste
olemasolu. Üldiste nõuetena on välja toodud, et sõltuvalt ametikohast peavad töötajatel olema
piisavad teadmised lepingu sõlmimise, tarbija maksevõime hindamise kohta, tarbijakaitse ja
ärieetika, aga ka tagatiste hindamise kohta.
Töötajate tasustamine peab olema kooskõlas asjakohaste riskide juhtimise põhimõtetega, et
vähendada ülemäärasest laenude andmisest tulenevat riski, sealhulgas tarbijate maksevõime
puudulikku hindamist. Ka nõustamisteenuse puhul tuleb silmas pidada, et tasustamine ei tohi
olla seotud sõlmitud lepingute arvuga, vaid peab lähtuma kliendi parimatest huvidest.
2.1.3. Krediidiandjate ja -vahendajate hoolsuskohustused laenude pakkumisel ja kliendi
nõustamisel
7
Krediidiandja või -vahendaja teenuste osutamine peab olema õiguspärane ja kooskõlas
krediidivaldkonna majandus- või kutsetegevuses järgitava hoolsuse nõudega. Tarbijakrediidi
andmisel vastutab krediidiandja või -vahendaja tarbija maksevõime hindamise ning tarbijale
teabe andmise eest. Selleks peavad olema nii krediidiandjal kui -vahendajal sise-eeskirjades
sätestatud laenude andmise ja maksevõime hindamise protseduurireeglid. Lisaks tuleb iga
kliendi maksevõimelisuse hindamise kohta säilitada krediiditoimik, mis peab olema
kättesaadav ka Finantsinspektsioonile.
2.1.4. Krediidiandja ja -vahendaja tegevus välisriigis
Lisaks nimetatud olulisematele krediidiandjaid ja -vahendajaid puutuvatele tingimustele
sätestatakse eelnõuga ka hüpoteegiga tagatud tarbijakrediiti vahendavatele äriühingutele
hüpoteekkrediidi direktiivist tulenev võimalus tegevuseks ka teistes lepinguriikides ühtse
Euroopa Liiduse ülese tegevusloa raames. Täpsemalt, hüpoteekkrediidi vahendajad, kes ei ole
krediidiasutused, saavad tegutseda teises lepinguriigis või kolmandas riigis (lepinguriik ja
kolmas riik ühiselt edaspidi välisriik) näiteks filiaalina, esitades selleks taotluse nii Eesti
Finantsinspektsioonile kui ka juhul, kui sihtriigi regulatsioon seda nõuab, siis ka sihtriigi
järelevalve organile. Hüpoteekkrediidi direktiivi alusel on hüpoteekkrediidivahendajal õigus
direktiivist tulenevalt õigus EL-s teenust vabalt osutada. Seega esitab
hüpoteekkrediidivahendaja taotluse teises riigis filiaali asutamiseks või piiriüleselt teenuse
osutamiseks Finantsinspektsioonile ning viimase poolt andmete edastamisel sihtriigi
järelevalvele saab hüpoteekkrediidivahendaja õiguse asutada filiaal või alustada seal teenuse
pakkumist.
2.2. Eesti krediidituru, tarbijakrediidi turu ülevaade
Eestis on laenuandjateks reguleeritud finantssektorist krediidiasutused ehk pangad,
reguleerimata sektorist kõik laenuandjatest mitte-pangad: laenuplatvormid, liisingandjad,
järelmaksufirmad, hoiu-laenuühistud ning muud laenuandjad. Laenuturu reguleerimata osas
tegutseb üle ca 200 ettevõtjat ning nende arv kasvab.
Tarbimislaenude (v.a. liisingu ja järelemaksu) jääk Eestis oli 2012. aasta lõpuks
kättesaadavaid andmeid arvestades 726 mln eurot, millest 118 miljonit ehk 16% moodustas
reguleerimata turu laenujääk ja 61,6 miljonit BigBanki Eesti üksuse laenujääk. Kui arvestada
BigBanki laenujääk kiirlaenuturu jäägi hulka, kujuneb kiirlaenuturu summaarseks jäägiks ca
180 MEUR ehk 25% tarbimislaenude kogujäägist.
Joonis 1. Krediidiasutuste poolt kodumajapidamistele antud laenude jääk tagatiste
lõikes (mln EUR). Allikas: MKMi analüüs
8
Samas on turg laenumahtude mõttes küllalt kontsentreeritud, 90% turumahust annavad 30
ettevõtet ning 50% turumahust üksnes 6 ettevõtet. Kuueks suurimaks laenukontoriks
(arvestamata liising- ja järelmaksu-pakkujaid) osutusid 2010-2012 aastail SMS Laen AS,
PLACET GROUP OÜ (SMS Money), Folkia AS Eesti filiaal (Monetti), MCB Finance
Estonia OÜ (Credit24), Hüpoteeklaen OÜ ning MiniCredit AS. Esikümnesse mahuvad veel
ka Raha24 OÜ, Ferratum Estonia OÜ, Odav Laen OÜ ning 2012. aastal jõuliselt turule
sisenenud SNEL Grupp OÜ (BestCredit).
Vastavalt Krediidiinfo maksehäireregistri andmetele on enim nõudeid eraisikute vastu
registrisse üles antud nn kiirlaenufirmade (st reguleerimata turu osaliste) poolt, järgnevad
telekommunikatsiooniettevõtted ja kommertspangad (vt tabelit nr 1). Alljärgneva tabeli puhul
on selgelt nähtav trend, kus eraisikute võlgnevused on kasvanud hüppeliselt just seoses
telekommunikatsiooni sektoriga, kuid ka mingil määral liisingu sektoris. EMORi 2013. aasta
sügisel tehtud uuringu järgi oli järelmaksukohustusi 33 000 perel (sealhulgas pankade
vahendusel saadud järelmaksu).
Tabel 1. Pikaajaliste võlgnevuste tekkimise dünaamika 2002-2014 võlanõude liikide
järgi (nõuete arv). Allikas: MKM ning Krediidiinfo
Aasta nn Kiirlaen Liising Pank Telekom Muu KOKKU
2002 - 4 139 1 303 172 1 618
2003 - 908 247 964 244 2 363
2004 - 71 165 2 062 306 2 604
2005 - 94 225 1 755 310 2 384
2006 673 264 466 2 043 633 4 079
2007 6 025 773 2 000 3 194 1 703 13 695
2008 12 262 1 434 5 709 5 725 3 853 28 983
2009 9 125 834 7 440 6 755 2 920 27 074
2010 2 719 588 4 721 3 741 2 393 14 162
2011 4 095 943 2 683 3 801 4 176 15 698
2012 8 071 1 093 2 280 5 471 6 466 23 381
2013 10 733 2 353 2 372 10 738 3 954 30 150
KOKKU 53 703 8 282 27 671 41 468 26 098 157 222
Tarbijakaitseameti andmetel on märgatavalt kasvanud ettevõtjate arv, kes kasutavad
tarbijakrediidi andmiseks nn lease-back põhimõtet ehk annavad krediiti sõiduki tagatisel
vormistades sõiduki omand laenuperioodiks enda nimele. Sealjuures ei ole oluline laenu
otstarve ja tegemist on kahepoolse lepinguga. Samuti on eraisikute makseraskustesse jäämise
põhjuseks kõikvõimalike esemete ja teenuste soetamine järelmaksuga (riided, mööbel, sõiduki
rehvid, kosmeetika, reisid, hambaravi, elektroonika). Tarbijad ei teadvusta paraku
järelemaksu enda jaoks kui finantskohustust.
Lisaks juhul kui seadus liising- ja järelemaksuandjatele ei kohaldu, on suur oht, et
olemasolevad kiirlaenufirmad ja muud laenuandjad võivad oma olemasoleva laenuäri
kujundada ümber liising- ja järelemaksuäriks. Järelmaksuandjatena tegutsevad täna nt Uno
Järelmaks, Liisi.ee, Cofi ja LHV pank. Enamus Eestis tegutsevaid liisinguandjad kuuluvad
Eesti Liisingühingute Liitu, mille liikmeskond peaks katma ca 98% liisingturu kogumahust.
Eesti Liisingühingute Liitu kuuluvad Swedbank Liising AS, AS Nordea Finance Estonia,
DNB Pank AS, SIA UniCredit Leasing Eesti filiaal, AS SEB Liising, Pohjola Finance Estonia
AS, LHV Pank AS ja Danske Pank AS Eesti filiaal.
9
Seega on eeltoodud põhjustel otsustatud, et võrreldes esimese eelnõu versiooniga
kohaldatakse seadust lisaks laenukontoritele ka liising- ja järelmaksuandjatele.
III. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS
1. peatükk
ÜLDSÄTTED
§ 1. Seaduse reguleerimisala
Käesoleva eelnõuga reguleeritakse laenuandjate ja -vahendajate tegevust, vastutust ning
järelevalvet nende tegevuse üle (lõige 1). Rahasumma laenajaks võivad olla nii
krediidiasutused kui ka muud finantseerimisasutused, mis ei kuulu finantsjärelevalve alla ja ei
ole pangad. Käesoleva eelnõuga hõlmatakse eelkõige muud finantseerimisasutused, mis ei ole
pangad.
Krediidiasutuste seaduse (edaspidi KAS) kohaselt on finantseerimisasutus äriühing, mis ei ole
krediidiasutus, kuid osutab finantsteenuseid. Finantsteenusteks on ka laenutehingud,
sealhulgas tarbijakrediit, hüpoteeklaenud, faktooring ja muud äritehingute finantseerimise
tehingud (KAS § 6 lõige 1 punkt 2). Kuni juulini 2014 kohaldus finantseerimisasutustele
üksnes majandustegevuse registris registreerimise kohustus, alates 1. juulist 2014 RahaPTS
muudatusega tuleb selle § 52 lõike 1 punkti 1 kohaselt taotleda tegevusluba ka
finantseerimisasutustel, välja arvatud nendel, kelle üle teostab järelevalvet
Finantsinspektsioon. Majandustegevuse registri seaduse alusel registreeritud ettevõtjatele oli
kehtestatud üleminekukord said majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse (edaspidi
MsüS) § 76 lõikega 2. Käesoleva eelnõu jõustumisel tuleb sellistel ettevõtetel vastava
krediidiandjatele ja -vahendajatele kehtestatud täiendatavatele nõuetele ning taotleda
tegevusluba Finantsinspektsioonilt.
Krediidiasutused, mis kuuluvad Finantsinspektsiooni järelevalve alla, annavad samuti laenu,
sealhulgas tarbijakrediiti, seega tuleb ka pankadel arvestada oma tegevuses - laenu andmise
protseduuride kindlaks määramisel käesolevas eelnõus sätestatud nõudeid, eelkõige klientide
maksevõime hindamisele ja krediiditoimiku hoidmisele ning laenuandja töötajate pädevusele
ja tasustamisele seatud nõudeid.
Eelnõuga on hõlmatud kõik krediidiandjad ja -vahendajad, kes tegutsevad Eestis ja annavad
tarbijakrediiti VÕS tähenduses. Lisaks käesolevas eelnõus sätestatule peavad tarbijakrediiti
andvad krediidiandjad täiendavalt arvestama oma tegevuses tarbijakrediidilepingule
kohalduvate normidega, mis tulevad VÕS-st.
Eelnõuga nähakse ette tegevusloa kohustus, mille puhul on riigi esindajaks tegevusloa
andmisel Finantsinspektsioon. Viimane teostab riiklikku finantsjärelevalvet ja seda
haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) sätteid arvestades, lähtudes Finantsinspektsiooni
seaduses sätestatud erisustest. Seega nähakse lõikega 2 ette, et eelnõus sätestatud
haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades käesolevast seadusest ja
Finantsinspektsiooni seadusest tulenevaid erisusi. Eelkõige on vastavad erisused kehtestatud
tegevusloa menetlusele, milles on arvestatud vastava menetluse raames hinnatava
dokumentatsiooni mahtu.
10
§ 2. Seaduse kohaldamine
Eelnõu lõike 1 kohaselt on eelnõu subjektideks kõik Eestis tarbijatele krediiti andvad ja
vahendavad isikud. Seega võib Eestis tarbijale krediiti pakkuda või vahendada üksnes eelnõu
kohaselt tegevusluba omades, samuti võib Eesti krediidiandja või -vahendaja tegutseda
välisriigis Finantsinspektsiooni teadmisel. Vastavalt VÕS §-dele 401 ja 402 võib tarbijale
krediiti anda kas rahasummana, võimaldades tarbijale tasulist maksetähtpäeva edasilükkamist,
liisinguna või muu abina finantseerimisel. Iga sellise tehingu eesmärgiks on võimaldada
tarbijale tema käsutuses olevate vahendite suurendamist, millega samas kaasnevad tarbijale
krediidi tagasi maksmisel olulised kulud. Seega on käesoleva eelnõuga hõlmatud krediidi
andmisena igasugune tarbija krediteerimine ning krediidiandjatena nii laenu andjad kui
liisingu või nn järelmaksu andjad, kes pakuvad seda oma majandus- või kutsetegevuse käigus.
Eelnõus esitatud subjektide ringi toetab ka hüpoteekkrediidi direktiiv, mille sätteid võetakse
üle käesoleva eelnõuga. Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt peavad alluma lepinguriigi
mittekrediidiasutustest krediidiandjad sobivale tegevusloa regulatsioonile sõltumata sellest,
millise väljamakse või tagasimakse regulatsiooniga tarbijale krediiti antakse.
Hüpoteekkrediidi direktiivi eesmärgiks on reguleerida tarbijale hüpoteegi tagatisel laenu
andmine, kuid arvestades turu praktikat, kus tarbijale pakutakse hüpoteegi tagatise
tarbimislaene, on tarbijate kaitse seisukohalt oluline laiendada vastavaid nõudeid suuremale
ringile krediidi pakkumisele.
Tarbijale krediidi andmise regulatsiooni aluseks on Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv
2008/48/EÜ (edaspidi tarbijakrediidi direktiivis)8, mille kohaldamisala on samuti laialt
tarbijale antavat krediiti hõlmav. Tarbijakrediidi direktiiv kohaldub lisaks rahasummas
krediidi andmisele ka liisingulepingu või järelemaksu raames krediidi andmisele. Seega
laieneb käesolevast eelnõust tulenev tegevusloa taotlemise kohustus ka liisinguandjatele ja
järelmaksu pakkujatele.
Krediiditurul levinud praktika kohaselt ei ole krediidi andmine piiratud enam vaid kahe
lepingupooleks oleva isiku suhtega, millest üks tegeleb oma kutsetegevuse raames
finantseerimisteenuste pakkumisega. Levinud on laenu andmine nii füüsiliste kui juriidiliste
isikute poolt, kes annavad krediiti laenuvahendaja abil näiteks selleks loodud platvormi
vahendusel. Sellisel juhul võib krediidiandjaks ühes laenulepingus olla üks või mitu
ühisvõlausaldajat. Käesoleva seaduse tähenduses on krediidivahendaja isik, kes vahendab
krediidiandja poolt antavat krediiti. Krediidiandja käesoleva seaduse tähenduses on eelkõige
juriidiline isik, kes oma nimel ja arvel annab krediiti ehk on krediidisuhtes üheks pooleks ja
vastutab ka seadusest tulenevate kohustuste täitmiste eest suhtes tarbijaga. Selleks, et tagada
laenuplatvormi vahendusel krediiti võtnud tarbijate võrdne kaitse käesoleva eelnõu kohaselt
tegevusluba omavalt krediidiandjalt krediiti saanud tarbijaga, on käesoleva paragrahvi lõikega
2 laiendatud krediidivahendaja mõistet ja sätestatud, et ka laenuplatvormidele kohalduvad
krediidivahendaja nõuded.
Käesolevas eelnõus sätestatut kohaldatakse krediidi andmisel või vahendamisel tarbijale,
kelleks on võlaõigusseaduses sätestatud füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu
iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega (lõige 3). Kui tarbijale vahendab krediiti
laenuplatvorm, mille puhul tarbijale antavat laenu finantseerivad mitmed isikud, ei pruugi
kõik need isikud olla VÕS tähenduses oma majandus- või kutsetegevuses tegutsevad isikud.
Tagamaks sellise lepingu puhul tarbijate võrdse kaitse sõltumata ühiselt krediiti andvate
isikute tegevusest, on käesoleva eelnõuga pandud vastutus tarbija õiguste kaitse eest selliste
8 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2008/48/EÜ, 23. aprill 2008 , mis käsitleb tarbijakrediidilepinguid ja
millega tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv 87/102/EMÜ.
11
lepingute vahendajale. Seega käsitatakse vastavaid lepinguid samuti VÕS § 402 tähenduses
tarbijakrediidilepingutena ning nende sõlmimisele ja täitmisele kohaldub nii käesolevast
eelnõust tulenev regulatsioon kui võlaõigusseadusest tulenevad tarbijakrediidi erisätted..
Tulenevalt lõikest 4 tuleb Eesti äriühingul välisriigis piiriülese teenuse osutamise või filiaali
asutamise korral arvestada Eestis äriühingule või füüsilisest isikust krediidivahendajale
kehtivate nõuetega, kuid täiendavalt tuleb arvestada ka sihtriigis krediidi pakkumisele ja
vahendamisele kehtivate nõuetega. Üksnes hüpoteekkrediidivahendajatele on tulenevalt
hüpoteekkrediidi direktiivist tagatud teenuste vaba liikumise õiguse alusel luba tegutseda ka
teises lepinguriigis, teavitades sellest Finantsinspektsiooni.
Eelnõust tuleneva subjektide ringi määratlemisel on järelevalvega alt välja jäetud teatud
krediiti andvad isikud, kelle kindlaks määramisel on arvestatud hüpoteekkrediidi direktiivis
(artikkel 3 lõige 3 punkt c) ja ka tarbijakrediidi direktiivis (artikkel 2 lõige 2 punkt l) tehtud
välistusi, mis on kajastatud käesoleva paragrahvi lõikes 5. Selle kohaselt ei kohaldata eelnõus
sätestatud nõudeid isikutele, kes annavad või vahendavad krediiti:
1) piiratud hulgale krediidisaajatele seadusjärgselt ja avalikes huvides;
2) intressivabalt või turutingimustest madalama intressiga või
3) turu tingimustest soodsamatel tingimustel, kui intressimäär ei ole kõrgem kui turu
keskmine.
Näiteks võib selliseks tegevuseks pidada elamufondide tegevust, mis on loodud eesmärgiga
soodustada elamute erastamist ja korrashoidu. Tarbijakrediidi andmisele on omane selle
lühike tähtaeg ja sellest tulenevalt ka kõrged kulud, mis antud tingimustel laenu andmisel on
probleemkohtadena välistatud. Seega ehkki Vabariigi Valitsus on oma otsuses seadnud
eesmärgiks reguleerida tarbijakrediidiettevõtjate tegevust, siis tulenevalt direktiivist jäävad
sellised isikud regulatsiooni alast välja.
Lisaks eeltoodule on just sotsiaalsetel eesmärkidel või turul soodsamatel tingimustel pakutava
laenu säilitamise eesmärgil eelnõud täiendatud subjektide ringi suhtes, välistades sellest hoiu-
laenuühistud, mis tegutsevad oma liikmete ühistes huvides ja seega annavad ka liikmetele
krediiti soodsamatel tingimustel, kui seda teevad keskmiselt krediidiasutused (lõige 6).
Hoiu-laenuühistute tegevust reguleerib hoiu-laenuühistute seadus (edaspidi HLÜS) ning
RahaPTS, mille kohaselt hoiu-laenuühistu on samuti finantseerimisasutus ning seega laieneb
sellele sarnaselt laenuandjale tegevusloa nõue MsüS tähenduses. RahaPTS § 522 kohaselt
antakse finantseerimisasutusele tegevusluba ehk selle tegevusloa kontrolliesemeks on
järgmised ettevõtjat puudutavad asjaolud:
1) temal, tema juhtorgani liikmel, prokuristil, tegeliku kasusaajal ja omanikul puudub
kehtiv karistus riigivõimuvastase, rahapesualase süüteo või muu tahtlikult toime
pandud kuriteo eest;
2) ettevõtja poolt määratud kontaktisik vastab RahaPTS-s sätestatud nõuetele;
3) ettevõtja tütarettevõtja, kelle tegevuseks soovitakse kasutada ettevõtja nimele
taotletavat tegevusluba, vastab eelnimetatud nõuetele.
Vastav loakohustus laieneb hoiu-laenuühistutele, kellel ei ole kohustust krediidi andmiseks
taotleda tegevusluba Finantsinspektsioonilt, ehk kes vastavat käesoleva paragrahvi lõikes 6
sätestatud tingimustele. Muud hoiu-laenuühistud peavad krediidi andmiseks taotlema
Finantsinspektsioonilt tegevusloa. Sellisel juhul kehtivad neile käesolevas eelnõus sätestatud
nõuded nii juhtidele, töötajatele kui muule organisatsioonilisele korraldusele. Lisaks jäävad
12
selliste hoiu-laenuühistute suhtes kehtima HLÜS-st tulenevad täiendavad nõuded. Eelnõuga
tõstetakse selliste hoiu-laenuühistute kapitalinõuet 50 000 eurole, ning kehtestatakse
täiendavad nõuded ka hoiu-laenuühistute Finantsinspektsioonile esitatavatele aruannetele,
krediidisuhte dokumenteerimisele ja krediidi andmise tingimustele.
Krediidi andmine ja vahendamine on lubatud lisaks pankadele ja krediidiandjatele või
-vahendajatele ka teatud muudele finantseerimisasutustele, kellele ei tulene eriseadusest
keeldu laenu andmiseks. Näitena investeerimisühingu puhul tulenevalt VpTS §-st 40 on
lubatud muud teenused vaid seaduses sätestatud juhul, ning laenu andmist näeb seadus
investeerimisühingu jaoks ette üksnes investeerimiskõrvalteenuse osutamise käigus, eraldi
laenu andmise õigust investeerimisühingul ei ole. Võrrelduna muude finantsvaldkonna
subjektidega ei ole kindlustusandjal kindlustustegevuse seaduse § 3 lõike 4 ja § 32 alusel
õigus tegeleda muude tegevustega kui kindlustustegevuse ja edasikindlustustegevusega ning
seaduses loetletud kõrvaltegevustega.
Seevastu krediidiasutuste puhul on laenu andmine KAS § 6 lõike 1 punkti 2 kohaselt üks
finantsteenus. Pankade poolt krediidi andmisele on kehtestatud nõuded kehtiva KAS-ga ning
selle alusel kehtestatud õigusaktidega. Tulenevalt käesolevas eelnõus sätestatud täiendavatest
nõuetest, laiendatakse vastavaid kohustusi näiteks töötajatele, nende tasustamisele, tarbijale
krediidi andmisele ka krediidiasutustele. Vastavad täiendused tehakse eelnõu raames
krediidiasutuste seaduse muudatusega.
Makseasutustele on makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse (edaspidi MERAS) § 5 lõike 2
punkti 3 kohaselt lubatud muud makseteenuste osutamisega mitteseotud tegevused, kui
seaduses ei ole sätestatud teisiti, ning seda on täpsustatud lõikes 4, mille kohaselt makseasutus
võib makseteenuse osutamisega seotud laenu anda üksnes juhul, kui täidetud selles lõikes
sätestatud tingimused. Samuti võimaldab e-raha asutustele MERAS § 7 lõike 2 punkt 5
osutada muid e-raha väljastamisega mitte seotud teenuseid, mille kohaselt aga laenu võib
anda, kui see vastab makseteenuse raames laenu andmise tingimustele. Seega võib MERAS-e
alusel tegutsev äriühing anda laenu „üksnes“ seaduses sätestatud tingimustel maksetehingu
täitmiseks, et välistada makseteenuste täitmisega seotud riskide suurenemine. Arvestades
eelnõus sätestatud tingimusi tarbijale krediidi andmisele, tuleb regulatsiooni ühetaolisuse
tagamiseks täiendada vastavalt ka makseteenuse raames krediidi andmisele kehtestatud
nõudeid. Seega on käesoleva eelnõuga täiendatud vastavaid krediidi andmise tingimusi.
Vastavalt lõikele 7 makseasutust või e-raha asutust, kes makseteenuse täitmiseks krediiti
annab, krediidiandjana või vahendajana ei käsitata ning sellekohast tegevusluba taotleda ei
tule. Kui makseasutus või e-raha asutus soovib anda krediiti ka arvestamata MERASes
sätestatud piirangut krediit andmise sidumisele maksetehinguga, käsitatakse seda üldise
krediidi andmisena käesoleva eelnõu tähenduses ning selleks tuleb taotleda tegevusluba
Finantsinspektsioonilt.
Tulenevalt tarbijakrediidi direktiivi artikli 2 lõike 2 punktist h ei kohaldata tarbijakrediidi
sätteid investeerimisühingu poolt krediidi andmisel, et investoril oleks võimalik teostada
tehinguid ühe või mitme finantsinstrumendiga. Investeerimisühingute püsivaks tegevuseks on
väärtpaberituru seaduse (edaspidi VpTS) § 40 kohaselt ühe või mitme investeerimisteenuse
osutamine kolmandatele isikutele või ka ühe või mitme investeerimistegevuse teostamine
kutsetegevusena. Muud tegevused on investeerimisühingule lubatud üksnes seadusega
sätestatud juhtudel või kui selline tegevus on otseselt vajalik investeerimisteenuste või
investeerimiskõrvalteenuste osutamiseks. Vastavalt VpTS §-le 44 on
investeerimiskõrvalteenuseks ka investorile väärtpaberitehingu tegemiseks krediidi või laenu
andmine tingimusel, et krediidi- või laenuandja ise on seotud nimetatud tehinguga. Seega
13
tegeleb investeerimisühing püsivalt ka laenude andmisega kõrvalteenuste raames.
Investeerimisühingute puhul on kliendi hindamise nõuded kehtestatud VpTS-s, mistõttu on
käesoleva paragrahvi lõikega 8 investeerimisühingud välistatud seaduse subjektide ringist
investeerimiskõrvalteenuste osutamise raames. Püsiva majandus- või kutsetegevusena krediiti
anda või vahendada investeerimisühing ei saa, kuna see eeldab peamise tegevusala muutmist
ja seega allutamist end käesoleva eelnõu kohasele tegevusloa korrale, samuti ei tule ka
VpTS-st vastavat lubavat normi sellise sisuga täiendavaks püsivaks tegevuseks.
Lisaks investeerimistegevuse raames laenu andmisele on tulenevalt tarbijakrediidi
regulatsioonist erikaitse alt ja ka käesoleva eelnõu regulatsioonist välistatud töötajatele
eritingimustel laenu andmine, pandilepingute sõlmimine. Lisaks ei kuulu käesoleva seaduse
regulatsiooni alla ka krediidilepingu sõlmimine vaidluse käigus, milleks võib olla
kohtumenetlus või muu ametiasutuses peetav vaidlus. Vastava välistuse aluseks on ka
hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 3 lõike 2 punkt 3.
Käesoleva paragrahvi lõikega 9 on täpsustatud, et teenuse osutamisena käsitatakse käesolevas
eelnõus nii krediidi vahendamist ja nõustamist, mis võlaõigusseaduse kohaselt on
teenuselepingud, kui ka krediidi andmist, mis kuulub võlaõiguse kohaselt kasutuslepingute
valdkonda. Kuna tegevusloa taotlemise puhul kohalduvad nii krediidi andmisele kui krediidi
nõustamise ja vahendamise teenusele samalaadsed nõuded, on seaduses terminoloogiliselt
mõistete kasutamist ühtlustatud ning ka krediidi andmist loetakse teenuseks, mille
osutamiseks Finantsinspektsioon annab loa. Lisaks on teenusepõhine lähenemine praktikas
rakendatav ka muude finantsasutuste puhul, näitena on krediidiasutuste seaduse § 6 lõike 1
punktide 2 ja 3 kohaselt finantsteenusteks järgmised toimingud:
1) laenutehingud, sealhulgas tarbijakrediit, hüpoteeklaenud, faktooring ja muud
äritehingute finantseerimise tehingud;
2) liisingutehingud.
Finantsteenuse mõistet on kasutatud sellises tähenduses ka VÕS-s. Kuna finantsjärelevalve on
teenusepõhine ning tegevusluba antakse finantsteenuse osutamiseks, on käesoleva eelnõu
tähenduses käsitatud krediidi andmist finantsteenusena, mida osutab krediidiandja, kes on
finantseerimisasutus krediidiasutuste seaduse tähenduses.
Käesoleva eelnõu kohaselt võib krediidiandjaks või -vahendajaks olla lisaks aktsiaseltsile
asutatud ka osaühinguna, samuti vastavalt käesolevale paragrahvile ka teatud tingimustel
ühistuna, mis on hoiu-laenuühistu. Seega on lõikega 10 laiendatud eelnõus aktsiaseltsi kohta
sätestatut ka osaühingule, kelle suhtes kohaldub samuti näiteks olulise osaluse kontroll. Hoiu-
laenuühistute puhul on olulise osaluse regulatsiooni kohaldamine välistatud. Küll aga laieneb
nendele kapitalinõue, kui hoiu-laenuühistul tuleb käesoleva eelnõu kohaselt taotleda
krediidiandja tegevusluba.
§ 3. Krediidi andmine
Krediidilepingu üldregulatsioon tuleneb VÕS §-st 401, mille kohaselt krediidileping on
leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse
rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub krediidi kasutamise eest maksma tasu ja
lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma. Lisaks rahasummana antavale krediidile võib
krediidilepingu esemeks olla ka tasuline maksetähtpäeva edasilükkamine (ehk järelmaksu
andmine), liising või muu abi finantseerimisel.
Käesoleva paragrahvi kohaselt on krediidi andmine VÕS tähenduses tarbijale krediidilepingu
pakkumine ja sõlmimine krediidiandja nimel ja arvel. Krediidi andmisega on seotud veel
14
täiendavaid kõrvaltegevusi, nagu teenuse reklaamimine, klientide haldamine, sealhulgas
nende maksevõime hindamine ja hilisem lepingute täitmise jälgimine, samuti võlgnetava
krediidi sissenõudmine. Krediidi andmisega kaasnevaid teenuseid on eelnõu kohaselt
võimalik edasi anda kolmandale isikule, kui järgitakse eelnõus sätestatud nõudeid. Krediidi
andmist ehk raha väljastamist oma vahenditest krediidi andja edasi anda ei või.
Krediidilepingu mõiste on üldnorm, mille kohaselt on lepingu esemeks laenuks antav
rahasumma. Tulenevalt tarbijakrediidi direktiivist ja hüpoteekkrediidi direktiivist on VÕS-s
teatud tarbijakrediidilepingule sarnased lepingud jäetud välja tarbijakrediidi regulatsiooni
kohaldamisalast. Sellisteks lepinguteks on näiteks tööandja poolt antavad laenud, intressita
laenud, ka kohtus sõlmitavad krediidilepingu kokkulepped (§ 403 lõige 3). Eelnõu kohaselt
kuulub finantsjärelevalve alla krediidi andmine tarbijale, mis vastavalt VÕS §-le 402 on
tarbijakrediidileping, kui krediidiandja tegutseb oma kutse- ja majandustegevuses. Kuna
käesoleva eelnõu kohaselt laieneb krediidi andmise ja vahendamise regulatsioon ka isikutele,
kes annavad krediiti laenuplatvormi vahendusel, on krediidi andmise puhul eelnõus viidatud
VÕS krediidilepingu üldnormile (§ 401). Lisaks on vastava normi viitena selge, et käesoleva
eelnõu tähenduses on krediidi andmine nii rahana kui järelmaksu või liisinguna krediidi
andmine.
§ 4. Krediidi vahendamine VÕS-s on reguleeritud krediidivahendusleping (§ 401
1), mille kohaselt see on leping, millega
üks isik (krediidivahendaja):
1) kohustub oma majandus- ja kutsetegevuses vahendama teisele isikule tasu eest krediiti
või osutama krediidilepingu sõlmimise võimalusele või
2) kohustub krediidiandja jaoks ja tema huvides iseseisvalt ja püsivalt lepinguid
vahendama või neid krediidiandja nimel ja arvel sõlmima.
Käesoleva paragrahviga on välja toodud, et krediidivahendaja peamiseks ja püsivaks
tegevuseks on krediidivahenduslepingute sõlmimine, nende täitmine ning lisaks sellega
kaasnevate toimingute tegemine suhetes tarbijaga. Krediidivahendaja võib tegutseda
maaklerina, see tähendab, et ta vahendab kliendile erinevate krediidiandjate pakutavat krediiti
(VÕS § 4011 lõike 1 esimene lauseosa); või agendina ehk krediidivahendajana, kes esindab
krediidiandjat. Viimasel juhul on agent seotud krediidiandjaga sedavõrd, et krediidiandja
vastutab tema tegevuse eest ning agent esindab vaid seda krediidiandjat. Seotud
krediidivahendajatele on käesolevas eelnõus eraldi regulatsioon ning sellisel juhul ei ole
agendil vajalik tegevusloa taotlemine. Tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivist on käesoleva
paragrahviga kitsendatud krediidivahendaja mõistet võrreldes VÕS regulatsiooniga, piirdudes
krediidi vahendamisega tarbijale. Samuti on direktiivi põhjal lisatud punkt 2, mille kohaselt
on vahendamiseks ka igasuguste toimingute läbiviimine seoses lepingu sõlmimisel
abistamisega.
§ 5. Krediidiandja ja hüpoteekkrediidiandja
Krediidiandja on käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt äriühing, kellel peamiseks tegevuseks
on tarbijale krediidi andmine ning kellel tuleb taotleda selleks seega ka vastav tegevusluba.
Üksnes krediidiasutustele on lubatud krediidi andmine olemasoleva tegevusloa alusel, teatud
piiratud ulatuses on see lubatud ka makseasutusele ja e-raha asutusele. Hoiu-laenuühistud
peavad tarbijale krediidi andmiseks taotlema tegevusloa käesoleva eelnõu kohaselt, kui nad
soovivad anda krediiti turu tingimustest kõrgema krediidi kulukuse määraga. Krediidi mõiste
on sätestatud VÕS-s, seega on krediidiandja tegevuse sisuks rahasumma andmine või
järelmaksu, liisingu pakkumine krediidisaajale. Tulenevalt VÕS-st võib krediidileping olla
15
suunatud ka muu lepingu finantseerimisele, seega laienevad sellisel juhul krediidilepingule
samuti VÕS sätted.
Näiteks nii hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 punkti 2 kohaselt kui ka tarbijakrediidi
direktiivi kohaselt on krediidiandja füüsiline või juriidiline isik, kes annab või lubab anda
direktiivis sätestatud krediiti oma kaubandus-, äri- või kutsetegevuse raames. Seega on
krediidiandjana käsitatavad kõik äriühingud, kellel selline tegevus on lubatud ja kes annavad
oma majandus- ja kutsetegevuse raames krediiti tarbijale. VÕS § 1 kohaselt on ettevõtja
olemuslikuks tunnuseks iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega seotud tehingute
tegemine. Ehkki ettevõtja puhul on eelduslikult tema majandus- või kutsetegevus jätkuv ning
kestva iseloomuba, siis käesoleva eelnõuga on välja toodud, et eelnõu tähenduses tegevusloa
kohustus laieneb ettevõtjatele, kes annavad krediiti püsivalt, ehk ühekordne laenutehing
äriühingu suhtes kolmandale isikule, kes on tarbija, ei too kaasa finantsjärelevalvele allumise
kohustust. Kui aga krediidi andmine on ettevõtja tegevusala, on vajalik sellel tegutsemiseks
vastavalt käesolevale eelnõule ja äriseadustiku § 4 lõikele 2 tegevusluba.
Kuna laenude andmine on üks krediidiasutuse tavapärastest tegevusvaldkondadest, võib olla
krediidiandja krediidiasutusega seotud ettevõtja. Krediidiandja on KAS tähenduses käsitatav
finantseerimisasutusena ning juhul, kui krediidiandja moodustab pangaga grupi KAS
tähenduses, kohaldub krediidiandjale vastav finantseerimisasutuse regulatsiooni KAS-s.
Käesoleva eelnõuga on Eesti õiguses piiritletud, et krediidiandjaks võib olla üksnes juriidiline
isik, kitsamalt aktsiaselts või osaühing (teatud juhul ka ühistu, tulenevalt hoiu-laenuühistute
krediidisuhetest) (lõige 2), seevastu krediidivahendajaks võib olla ka füüsiline isik (sh seotud
krediidiandjaks ehk agendiks). Lepinguriigi õigus piirata krediidiandjaks lubatud isikute ringi
tuleneb hüpoteekkrediidi direktiivi preambula punktist 10 ning käesoleva eelnõu puhul on
seda kasutatud eelkõige tarbijate kaitseks ning tegevusloast tulenevate nõuete täidetavuse
tagamiseks. Tegevusloa taotlemise eelduseks olevad krediidiandja organisatsioonilise
ülesehituse ja vastutuse tagamiseks kehtestatud juhtimise nõuded ei võimalda krediidiandja
pidamist füüsilisest isikust ettevõtjana. Näiteks tuleb krediidiandjal tagada funktsioonide
lahusus sisekontrolli teostamisel, samuti tuleb eristada hüpoteekkrediidi andmise korral vara
hindamist ja krediidi andmise otsustamist, kohustuste täitmise tagamiseks on vajalik
algkapital, mis on omakorda üheks ettevõtja usaldusväärsuse tagatiseks turul. Lisaks on
käesoleva eelnõuga finantsjärelevalve ühetaolisuse tagamiseks kohaldatud krediidiandjatele
ka olulise osaluse omandamise regulatsiooni, mis põhineb piiratud vastutusega äriühingus
osaluse omandamise kontrollil. Seega on käesoleva lõikega välja toodud, et krediidiandja võib
olla asutatud eelkõige aktsiaseltsi või osaühinguna, mille puhul on tagatud selge vastutuse
regulatsioon.
Krediiti võivad seega anda käesoleva eelnõu kohaselt tegevusloa saanud krediidiandjad,
samuti krediidiasutused, kelle tegevusluba KAS kohaselt hõlmab nii õigust hoiuseid kaasata
kui osutada finantsteenuseid (KAS § 4 ja 6), sealhulgas laenu andmist ja kellele see tegevus
on praktikas oluline tegevusvaldkond. Lisaks võib piiratud tingimustel olla krediidiandjaks
makseasutus või e-raha asutus, aga ka investeerimisühing, kui laenu antakse lühiajaliselt ja
investeerimistehingu raames.
Käesoleva paragrahvi lõike 3 kohaselt on täpsustatud, et kui krediidiandja peamiseks
tegevuseks on kinnisvaraga tagatud krediidi väljastamine, on ta hüpoteekkrediidi direktiivi
tähenduses käsitatav hüpoteekkrediidiandjana ning talle kohalduvad direktiivist tulenevalt
täiendavad normid näiteks vara hindamisele, töötajate tasustamisele.
16
§ 6. Krediidivahendaja ja hüpoteekkrediidivahendaja
Tarbijale krediiti vahendava äriühinguna võib käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tegutseda
vaid tegevusloa saanud krediidivahendaja. Seejuures tuleb vastavalt lõikele 1 järgida, et
krediidivahendaja ei saa samal ajal olla ka krediidiandja, ehk vahendada enda teenuseid.
Erinevalt krediidiandja kohta sätestatust, ei ole krediidivahendaja puhul piiratud, et selleks
võiks olla vaid äriühing, seega võib vahendajana tegutseda ka füüsiline isik, kellele see on
majandus- või kutsetegevus. Äriseadustiku kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja puhul
oluline hinnata ka vastava majandus- või kutsetegevuse püsivust (äriseadustiku § 1), seega ei
ole ühe kordne krediidi vahendamine tegevusloa alla kuuluv tegevus.
Eelnõu kohaselt on eristatud krediidivahendajast erisubjektina ühe krediidiandjaga seotud
krediidivahendaja ehk agent, kelle tegevuse eest vastutab krediidiandja ja kellel seetõttu ei ole
tegevusloa taotlemise kohustust. Agendi erisätted on reguleeritud eelnõu vastavas osas §-des
21–27.
Tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivis sätestatud erisustest on käesolevas eelnõus eristatud
mõistena ka hüpoteekkrediidivahendajat (lõige 2). Eelnõus on peamiseks
hüpoteekkrediidivahendajale sätestatud erisuseks õigus osutada piiriüleseid teenuseid või
asutada filiaal lepinguriigis omades Euroopa Liidu nn passi, st Eestis tegevusloa saanud
hüpoteekkrediidivahendajal on õigus teenuste osutamise vabadusele tuginedes osutada oma
teenuseid ka mujal Euroopa Liidus teavitades sellisest tegevusest Finantsinspektsiooni.
§ 7. Krediidinõustamine
Tarbija võib vajada täiendavat abi selleks, et otsustada, milline krediidileping on pakutavatest
toodetest tema vajadusi ja rahalist olukorda arvestades sobivaim. Krediidiandjad, ning kui see
on kohaldatav, krediidivahendajad peaksid andma sellist abi seoses krediiditoodetega, mida
nad klientidele pakuvad, selgitades kliendile isikupärastatud krediidi saamise võimalust ja
tingimusi, sealhulgas eelkõige pakutavate toodete põhinäitajaid, nii et krediidisaaja mõistaks
nende võimalikke tagajärgi tema majanduslikule olukorrale. Krediidiandjad ja vajaduse korral
krediidivahendajad peaksid selliste selgituste andmise viisi kohandama asjaoludele, milles
krediiti pakutakse, ning krediidisaaja nõustamisvajadusele, võttes arvesse kliendi
krediidialaseid teadmisi ja kogemusi ning konkreetsete krediiditoodete laadi. Sellised
selgitused ei tohiks endast kujutada individuaalset soovitust.
Nõustamine isikupärastatud soovituse vormis on hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt
eraldiseisev tegevus, mis võib olla, kuid ei pea olema ühendatud krediidi andmise või
vahendamise muude aspektidega. Seega tuleb nõustamisteenuse osutamiseks taotleda
tegevusluba. Tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivis sellele teenusele sätestatud nõuetest, on
käesoleva eelnõuga nõustamisteenus kui tegevusloa alla kuuluva teenus, sätestatud üksnes
hüpoteegiga tagatud krediidiga seotud nõustamisena. Nõustamisteenuse eesmärk on vaadata
tarbija vajadusi laiemalt ning anda krediidiandja või erinevate krediidiandjate pakutavate
toodete valikust sobivate toodete suhtes sõltumatu soovitus. Seetõttu tuleks tarbijat selleks, et
ta mõistaks talle osutatavate teenuste laadi, teavitada, kas talle osutatakse või talle saab
osutada nõustamisteenuseid või mitte ja milles need teenused seisnevad. Pidades silmas
tähtsust, mida kliendid omistavad mõistete „laenu- või krediidinõustamine” ja „laenu või
krediidinõustaja” kasutamisele, on käesoleva eelnõuga nende mõistete kasutamine
nõustamisteenuse osutamiseks tegevusluba mitte omavate isikute poolt piiratud.
Nõustamisteenused peavad põhinema pakutavate toodete ausal ja piisavalt ulatuslikul
analüüsil, kui nõustamisteenuseid osutavad krediidiandjad ja nende agendid, või turul
olemasolevate toodete ausal ja piisavalt ulatuslikul analüüsil, kui nõustamisteenuseid
17
osutavad mitteseotud krediidivahendajad. Nõustamisteenuste osutaja võib spetsialiseeruda
teatavatele nišitoodetele, näiteks üleminekurahastamisele, tingimusel et nad käsitlevad
nõustamisel eri tooteid selles konkreetses nišis ja et tarbijale tehakse selgeks, et nad
spetsialiseeruvad nendele nišitoodetele. Krediidiandjad ja -vahendajad peavad igal juhul
teatama kliendile, kas nad nõustavad üksnes oma tootevalikust lähtudes või turul olemasoleva
laiaulatusliku valiku põhjal, et tarbija mõistaks, mille alusel talle soovitus tehakse.
Käesoleva paragrahvi lõikega 1 on välja toodud eraldi tegevusluba nõudva teenusena
krediidinõustamine, mis on krediidi andmisest ja vahendamisest eraldatud teenus ja millele on
sätestatud erinõuded, eelkõige nõustamisteenuse sisu täpsustamiseks ja kliendile arusaadavuse
tagamiseks, kas nõustamist pakutakse ühe konkreetse krediidiandja teenuseid arvestades või
turul kõiki võimalikke tooteid võrreldes. Eelnõuga on piiritletud nõustamist hüpoteegiga
tagatud krediidiga, seega kui krediidiandja või -vahendaja soovib nõustada hõlmates sobivate
toodete valikusse ka vastavad tooted, on vajalik selleks tegevusluba. Nõustamisteenust võib
osutada krediidiandja ja -vahendaja, seega tuleb krediidinõustamiseks omada tegevusluba.
Tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 22 lõikest 6 ei kohaldata vastavalt lõikele 2
nõustamisteenusele seatud nõudeid igasugusele hüpoteegiga tagatud võlakohustuste alasele
nõustamisele, näitena jäävad välja sellest avalikes huvides tegutsevad võlanõustajad, samuti
nõustamine isikute poolt, kes on juba finantsjärelevalve all ja võivad osutada oma tegevusloa
kohaselt finantseerimisteenuseid, samuti muud isikud, kellel on see lubatud asukohariigis
reguleeritud kutsetegevuse käigus (Eesti õiguse kohaselt on tarbijale krediidi andmine ja
sellega seotud nõustamine lubatud vaid käesoleva eelnõu kohaselt reguleeritud subjektidele
või krediidiasutustele, kes kuuluvad finantsjärelevalve alla). Lisaks on vastavalt lõikele 3
välja toodud, et soovitus, mis on suunatud avalikkusele või antud isikustamata viisil ehk
konkreetse tarbija vajadusi järgimata, ei ole nõustamisteenuse alla kuuluv.
Praktikas osutavad nii krediidiandjad kui -vahendajad sageli ka kõrvalteenuseid, näiteks võib
eluasemelaenu tagatiseks oleva vara hindamist pakkuda krediidiandja või -vahendaja.
Vastavate teenuste puhul tuleb tagada nende sõltumatus, samuti järgida toodete seosmüügile
kehtestatud nõudeid.
§ 8. Nime kaitse
Käesoleva paragrahviga on sarnaselt muudele finantssektori eriseadustele kehtestatud nime
kaitse finantsasutuste puhul, kellel on vastava teenuse osutamiseks tegevusluba. Seega
vastavalt lõikele 1 võib „krediidiandjana“ ennast nimetada vaid äriühing, kellel on
tegevusluba krediidi andmiseks. Lõike 2 kohaselt on sätestab piirangud krediidivahendaja
määratlevate mõistete kasutamiseks, seega on sõnad nagu „krediidivahendaja“ ja
„krediidimaakler“ samuti piiratud kasutamiseks vaid vastavat tegevusluba omavatele
juriidilistele või füüsilistele isikutele. Eelnõust tulenevalt on lubatud krediidiandjatel pidada
agente, kes kantakse vastavasse nimekirja ja kellel pole krediidiandja esindamiseks vaja
tegevusluba. Sellistel agentidel on õigus kasutada vaid viidet „krediidiagent“, et neid eristada
muudest krediidivahendajatest.
Vastavalt lõikele 3 on piiratud ka mõistete kasutamine, mis viitavad sõltumatule ja
isikupärastatud viisil nõustamisteenuse osutamisele, kuna ka viimase puhul on nõutav
tegevusluba. Nõustamisteenuse osutamine tegevusloa alusel eeldab sõltumatut ja
laiaulatuslikku toodete võrdlemist, et tagada kliendile parima teenuse või toote leidmine,
mistõttu ei ole lubatud nõustamisele viitamine ärinimes ilma sellele seatud nõuete järgimiseta.
§ 9. Konsolideerimisgrupp ning kontrollsuhe ja märkimisväärne seos
18
Käesoleva paragrahviga määratakse kindlaks, mida käesoleva eelnõu tähenduses loetakse
konsolideerimisgrupiks, kontrollsuhteks ning märkimisväärseks seoseks. Lõike 1 kohaselt
moodustavad konsolideerimisgrupi emaettevõtja koos tütarettevõtjatega, seotud ettevõtjatega
või olemasolul ja juhtimise kaudu seotud ettevõtjatega. Vaadeldava paragrahvi lõige 2 on
viiteline norm VpTS-le, mis sätestab tingimuste nimekirja, mille alusel loetakse äriühing isiku
poolt kontrollitavaks. Samuti on VpTS-s täpsustatud siduva kokkuleppe ja hääleõiguste
olemust (näiteks loetakse isikule kuuluvaks hääleõigused mida ta saab teostada tema kasuks
laenatud aktsiate või volituse alusel). Kehtestatud on ka väärtpaberi tüübid, mille alusel isik
saab teostada hääleõigust. Teatamiskohustust tuleb rakendada nii füüsilisele kui juriidilisele
isikule, kes kas otseselt või kaudselt haldab instrumente, millest tulenevalt on tal õigus üksnes
omaenda initsiatiivil ja siduva kokkuleppe alusel omandada juba emiteeritud ja hääleõigusega
sellise emitendi aktsiaid, kelle aktsiad on lubatud reguleeritud turul kauplemisele. VpTS
eeskujul on määratletud lõigetega 3 ja 4, et märkimisväärne seos on ettevõtjas vähemalt 20%-
lise osaluse omamise kaudu tekkiv seos, aga ka kontrollsuhtest tekkiv seos, mille aluseks võib
olla hoopis ühine juhtimine, seega osaluse omamist sellest ei pruugigi avalduda. Eeltoodu
omab eelkõige tähendust krediidiandja kui finantseerimisasutuse lugemisel gruppi kuuluvaks
ettevõtjaks juhul, kui tegemist on näiteks pangandus- või kindlustusgrupiga, mille
järelevalvele on kehtestatud täiendavad nõuded. Täiendavalt omavad grupisisesed seosed
tähendust ka krediidiandja või -vahendaja omanike sobivuse hindamisel, mille raames
esitakse info ka seotud osaluste kohta. Käesoleva paragrahvi lõikes 5 on välja toodud, et
kontrollsuhe tähendab grupiettevõtjate vahelist suhet, arvestades emaettevõtja kindlaks
määramiseks VpTS-st tulenevaid tingimusi.
2. peatükk
TEGEVUSLOA TAOTLEMINE
§ 10. Tegevusluba
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatakse, et krediidiandjana tegutsemiseks peab juriidilisel
isikul olema tegevusluba. Vastavalt hüpoteekkrediidi direktiivi preambula punktile 10 on
liikmesriigi valik määrata, kas krediidiandja võib tegutseda juriidilise või füüsilise isikuna või
mõlemana. Arvestades krediidiandja tegevusvaldkonda, kehtestatud nõudeid teenuse
osutamisele, teenust pakkuvatele isikutele ning vastutusrikkaid kohustusi tarbijate ees, on
põhjendatud krediidiandjana anda tegutsemise õigus üksnes juriidilise isikuna tegutsevale
krediidiandjale.
Lõikes 2 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 29 lõige 1 sätestades, et
krediidivahendajal, kes võib olla nii juriidiline kui ka füüsiline isik, peab samuti olema
teenuse osutamiseks tegevusluba.
Lõikes 3 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 30 lõige 1 sätestades, et tegevusluba
ei pea taotlema seotud krediidivahendaja, kellel on tegevusluba läbi krediidiandja, kelle nimel
ta ainsana tegutseb.
Tegevusloa andmise ja selle kehtivuse tingimusena usaldatavusnõuete täitmise kriteeriumid
on krediidiandjatele ja -vahendajatele madalamad, kui krediidiasutustele. Madalamad
kriteeriumid on proportsionaalsed krediidiandjate ja -vahendajate äritegevusega seotud
tegevus- ja finantsriskidega. Krediidiandjatele ja -vahendajatele kehtestatud nõuded
kajastavad asjaolu, et nad tegelevad valdkonnas, kus nende riskid on madalamad ja kergemini
jälgitavad ning kontrollitavad kui krediidiasutuste mitmesugustest tegevustest tulenevad
riskid.
19
Vastavalt lõikele 4 ei pea krediidiandja tegevusluba taotlema krediidi andmiseks
krediidiasutused, kelle puhul tuleneb vastav õigus KAS-st ja vastavast tegevusloast, ning
makseasutused ja e-raha asutused, kui nad annavad laenu makseteenuse osutamisega
seonduvalt. Sellisel juhul tuleb aga ka pankadel ja makseteenuse osutajatel järgida käesolevas
eelnõus krediidiandja tegevusele sätestatud nõudeid, eelkõige kliendi maksevõime
hindamisele ja kliendi teavitamisele seatud tingimusi. Ka investeerimisühing võib anda
investeerimistehingu tegemiseks investorile laenu, kuid sellisel juhul toimub tehingu tegemine
VpTS nõudeid arvestades ja seega ei loeta investeerimisühingut sel juhul krediidiandjaks.
Lõike 5 kohaselt annab tegevusloa Eestis tegutsemiseks Finantsinspektsioon ning sellisel
juhul peab tegevuse vältel püsima ka krediidiandja ja -vahendaja peamine tegevuskoht Eestis,
eelkõige peaks sel juhul olema tema peakontor Eestis, et oleks selge, et tegevust juhitakse ja
kontrollitakse Eestis. Tegevusluba on tähtajatu (lõige 6) ja see lõppeb kas subjekti enda poolt
tegevusloa kehtetuks tunnistamise taotlemisega või mõne korporatiivse tehinguga, mis toob
kaasa tegevuse üle andmise uuele (tegevusloaga) äriühingule, või siis Finantsinspektsiooni
poolt tegevusloa kehtetuks tunnistamisega.
Lõikes 7 sätestatakse, et sarnaselt teiste järelevalve subjektide tegevuslubadega, ei ole seegi
üleantav ning teisel isikul on keelatud seda kasutada. Oluline on MsüS (sealhulgas selle § 21
lõike 2) mittekohaldumine krediidiandjatele ja -vahendajatele. See tähendab, et krediidiandja
ja -vahendaja tegevusluba ettevõtja tütarettevõtja suhtes ei kehti. Käesoleva eelnõuga MsüS-s
tehtud muudatuste kohaselt ei kohaldu krediidiandja või -vahendaja tegevusloa taotlemisele
ega tegevusele MsüS-is sätestatu. Käesoleva eelnõuga täiendatakse MsüS-i § 2 lõike 4
punktiga 11, mille kohaselt MsüS ei kohaldu äriühingutele, mis on krediidiandjate ja
-vahendajate seaduse subjektideks. Seega äriühingud, kes annavad laenu, sealhulgas
tarbijakrediiti ja hüpoteegiga tagatud tarbijakrediiti, ei taotle litsentsi mitte MsüS kohaselt,
vaid vastavalt eriseadusele.
Vastavalt MsüS § 2 lõikele 4 on finantsteenused välistatud MsüS kohaldamisalast. Nendele
kohalduvad eriseadused, millest tulenevad tegevusloa taotlemise nõuded ja
Finantsinspektsiooni järelevalve. Lisaks on MsüS subjektide ringi aluseks nn teenuste
direktiiv 2006/123/EÜ9. Selle direktiivi kohaselt on direktiivi reguleerimisalast välja jäetud
finantsteenused (artikkel 2 lõige 2 punkt b), sest kõnealuseid tegevusi käsitletakse eraldi
ühenduse õigusaktides, mille eesmärk nagu ka teenuste direktiivi eesmärk on tõelise teenuste
siseturu saavutamine. Seega hõlmab direktiivi tähenduses väljajätmine kõiki finantsteenuseid,
nagu panga-, krediidi-, kindlustus-, sealhulgas edasikindlustusteenused, ameti- või
personaalpensioniteenused, väärtpaberi-, investeerimisfondide, makse ja investeerimis-
nõustamisteenused, sealhulgas teenused, mis on loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta10
I lisas. Vastavas lisas on
9 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ, 12. detsember 2006, teenuste kohta siseturul, ELT L
376, 27.12.2006, lk 36—68. 10
Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni 2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja
tegevuse kohta on kehtetuks tunnistatud ja asendatud järgmise aktiga:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2013/36/EL, 26. juuni 2013, mis käsitleb krediidiasutuste tegevuse
alustamise tingimusi ning krediidiasutuste ja investeerimisühingute usaldatavusnõuete täitmise järelevalvet,
millega muudetakse direktiivi 2002/87/EÜ ning millega tunnistatakse kehtetuks direktiivid 2006/48/EÜ ja
2006/49/EÜ (ELT L 176, 27.06.2013, lk 338—436).
Eelnimetatud direktiivi vastavustabeli kohaselt vastab uue redaktsiooni lisa I eelmise direktiivi lisale I. Ning
vastava lisa kohaselt on vastastiku tunnustatavateks tehinguteks ka uue redaktsiooni kohaselt laenutehingud,
sealhulgas: tarbijakrediit, kinnisvaraga seotud krediidilepingud, regressiõigusega või -õiguseta faktooring,
äritehingute finantseerimine (sealhulgas maksekohustuste ost).
20
välja toodud vastastiku tunnustatavate teenustena muuhulgas ka laenutehingud, sealhulgas
tarbijakrediit, hüpoteeklaen, regressiõigusega või -õiguseta faktooring, äritehingute
finantseerimine (sealhulgas maksekohustuste ost) ning finantseerimisliising.
§ 11. Tegevusloa ulatus
Käesoleva paragrahviga täpsustatakse, milliseid konkreetseid teenuseid isik tegevusloa alusel
pakkuda võib. Lõikes 1 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 5 punkt 21 ja artikli 29
lõige 1 sätestades, et tegevusluba antakse krediidi andmiseks, krediidivahendaja teenuse või
nõustamisteenuse osutamiseks. Tulenevalt hüpoteekkrediidivahendaja mõistest ei või
vahendaja tegutseda samaaegselt krediidiandjana, seega on võimalik tegevusluba taotleda
krediidi andmiseks ja soovi korral nõustamisteenuse osutamiseks või krediidi vahendamiseks
ja täiendavalt soovi korral nõustamisteenuse osutamiseks. Hüpoteekkrediidi direktiiv sätestab
nõude, et krediidivahendajale peab krediidivahenduse toimingute tegemiseks või
nõuandeteenuse osutamiseks saama päritoluliikmesriigi pädevalt asutuselt tegevusloa.
Vastavalt lõikele 2 võib nõustamisteenust osutada vaid krediidiandja või -vahendaja ning
eraldi üksnes nõustamisteenuse osutamiseks tegevusluba taotleda ei saa.
Taotleja saab õiguse osutada üksnes seda teenust milleks tal on tegevusluba antud (lõige 3).
Kui juriidilisel isikul on krediidiandja tegevusluba, ei tule täiendavalt taotleda
krediidivahendaja tegevusluba, et oma krediiti pakkuda. Krediidivahendaja ei saa aga samal
ajal tegutseda ka krediidiandjana. Kui aga krediidivahendaja või krediidiandja soovib hakata
osutama teenust, mille jaoks tal tegevusluba ei ole, näiteks nõustamisteenust, tuleb taotleda
vastava teenuse osas täiendavat tegevusluba (lõige 4).
§ 12. Tegevusloa taotlemine Käesolev paragrahv sätestab andmete ja dokumentide loetelu, mis peavad eelkõige tõendama
seda, kuidas on planeeritud teenuste osutamine, krediidiandja ja -vahendaja kindel ja
usaldusväärne juhtimine, sealhulgas jätkusuutlik majandamine ning juhtimisega seotud riskide
maandamine. Tegevusloa taotluse, nõutud dokumendid ja andmed peab Finantsinspektsioonile
esitama äriühingu juhatus ning juhatuse liikmed peavad kinnitama oma allkirjadega esitatud
andmete õigsust.
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatakse, et tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada taotlus ja
lisada sinna lõikes 1 nimetatud andmed ja dokumendid. Sellisteks dokumentideks on
krediidiandja või -vahendaja kui äriühinguga seotud dokumendid (näiteks põhikiri, äriplaan,
tegevuskava, sisemised protseduurireeglid klientide krediidivõimelisuse hindamiseks jm) ning
subjektiga seotud isikute taustaandmed (näiteks juhatuse ja nõukogu liikmete ning olulist
osalust omavaid isikuid iseloomustavad andmed). Juriidilise isiku puhul esitavad taotluse
juriidilise isiku juhatuse liikmed. Taotlusega esitatavate dokumentide põhjal peab
Finantsinspektsiooni aru saama, kas taotleja vastab seadustes sätestatud nõuetele või mitte.
Tegevusloa taotlemise puhul tuleb tähelepanu pöörata sellele, kas taotleja on füüsiline isik või
juriidiline isik. Selles paragrahvis on reguleeritud, millise loa jaoks, milline taotleja, mis
andmed koos taotlusega esitama peab.
Lõige 2 kehtestab erinevused krediidiandja ja -vahendaja tegevusloa taotlemisele.
Krediidivahendaja taotlusega koos esitatavate dokumentide hulk ei ole niivõrd mahukas, ent
erinevalt krediidiandja tegevusloa taotluse lisadokumentidest, peab krediidivahendaja
taotlusele olema lisatud kutsealast vastutuskindlustust tõendav dokument või kutsealasest
hooletusest tuleneva vastutuse katmiseks ettenähtud muu võrreldav tagatis. Hüpoteekkrediidi
direktiivi artiklist 29 tulenevalt on vajalik krediidivahendaja tegevusloa saamiseks minimaalse
21
vastutuskindlustuse olemasolu ning teave juhtide sobivuse kohta (laitmatu maine, piisavad
teadmised ja pädevus).
Kuna krediidivahendaja võib olla ka füüsiline isik, ei ole käesoleva eelnõuga kehtestatud talle
miinimumkapitali nõuet, küll aga peab krediidivahendaja kapital olema sisse makstud ja seda
tõendab ka tema puhul lõike 4 kohaselt esitatud tõend. Krediidivahendaja tegevuseks on
toodete vahendus mitte krediidi andmine, seega ei tule krediidivahendajal esitada tegevusloa
taotlemiseks toodete krediidikulukuse määra arvutamise meetodit, kuna krediiditoodete puhul
põhineb selle arvutamine krediidiandja antud tingimustel ja seega tema meetodil.
Vastavalt lõikele 3 juhul, kui tegevusluba taotleb hoiu-laenuühistu, ei kohaldata temale
olulise osaluse omandamise regulatsiooni ning tal ei tule esitada sellekohast infot. Seevastu
kohaldatakse kontrolli ühistu liikmemaksule ja seda alates 5000 eurost, mis on võrreldav
olulise osaluse kontrolli kohaldamise miinimumnõudega.
Vastavalt lõikele 4 kinnitavad äriühingu esitatud taotluse korral juhatuse ja nõukogu liikmete
kohta esitatavate andmete, samuti olulise osaluse omajate kohta esitatavate andmete õigsust
need isikud, kelle kohta teave esitatakse. Lisaks kinnitavad juhid ja töötajad oma teadmiste ja
pädevuste vastavust eelnõus sätestatud nõuetele need isikud.
Lõikes 5 on sätestatud ka taotleja piirang kolme kuu jooksul uuesti esitada käesoleva seaduse
eelnõus sätestatud tegevusloa taotlus olukorras, kus Finantsinspektsioon on keeldunud isikule
tegevusloa andmisest või ühe kuu jooksul, kui Finantsinspektsioon on jätnud taotluse läbi
vaatamata (nt oluliste puuduste tõttu taotluses).
Olukorras, kus taotleja ise tegevusloa taotluse tagasi võtab, on samasugune piirang kolme kuu
pikkune. Selline piirang on kehtestatud põhjusel, et taotlejad, kelle tegevus on vahetult viidud
järelevalve alla, võivad esitada taotluse koos sinna juurde kuuluvate lisadega äärmiselt
pinnapealselt ning panustamata sellesse erilist ressurssi. Olukorras, kus krediidi andmine
läheb järelevalve alla, on esiti taotlejate hulk kindlasti väga suur ning puudulike taotluste
(näiteks olukorras, kus ühel päeval jäetakse isiku taotlus läbi vaatamata ning nädala pärast
esitatakse uus taotlus sama puudulikult) menetlemine võtab põhjendamatult ressurssi ning
Finantsinspektsioon ei saa seetõttu keskenduda ja pühenduda peamisele, milleks on
järelevalve teostamine riikliku finantsjärelevalve subjektide üle.
§ 13. Äriplaan Paragrahv sätestab nõuded äriühingu poolt esitatavale äriplaanile, mis tuleb lisada tegevusloa
taotlusele. Äriplaan, mis esitatakse minimaalselt kolme aasta kohta, peab
Finantsinspektsioonile andma ülevaate krediidiandja või -vahendaja planeeritavast tegevusest
ja selle vastavusest eelnõus sätestatud nõuetele. Äriplaanis kajastatut analüüsib
Finantsinspektsioon sisuliselt ja annab oma hinnangu tegevusloa taotleja jätkusuutlikkusele.
Lõikes 1 sätestatakse nõuded äriplaanile, mille esitab füüsilisest isikust taotleja ja lõikes 3
nõuded äriplaanile, mille esitab juriidiline isik. Täiendavalt peab sellest nähtuma, kas taotleja
kavatseb oma tegevuses kasutada krediidivahendajaid või seotud krediidivahendajaid (agenti).
Äriplaanist peab selguma, milliseid tegevusi taotleja kavandab, ning milline on nende oodatav
tulusus, riskiaste, lisaks aga ka, millistest vahenditest saadakse ressurss teenuse osutamiseks.
Juriidilisest isikust taotleja puhul tuleb esitada ka finantsaruanded ja teave kapitali kohta. Igale
äriplaanile tuleb vastavalt lõikele 2 lisada teave selle kohta, et taotlejal puudub maksuvõlg riigi
ees ning tema suhtes ei ole algatatud pankrotimenetlust.
22
Äriplaan koostatakse vähemalt kolme aasta kohta (lõige 4).
Lõikes 5 sätestatakse Finantsinspektsiooni õigus nõuda äriplaani täiendamist, kui tema
hinnangul ei ole äriplaanis esitatud finantsnäitajad, s.h. prognoosid ja muud andmed
usaldusväärsed ning omavahendite minimaalsuurus, mis on arvutatud äriplaanis planeeritud
kohustusi arvestades, ei vasta krediidiandjate ja -vahendajate õigusaktidega kehtestatud
nõuetele.
Äriplaani esitamine on äärmiselt oluline tagamaks, et Finantsinspektsioon saab täieliku
ülevaate ettevõtte kavandatavast tegevusest, organisatsioonilisest ülesehitusest, riskide
maandamisest jne veendumaks ettevõtte jätkusuutlikkuses täita kõiki asjakohastest
õigusaktidest tulenevaid nõudeid.
§ 14. Tegevusloa taotluse läbivaatamine
Säte reguleerib tegevusloa taotluse läbivaatamist, millega seoses on Finantsinspektsioonil
õigus teostada erinevaid järelevalve toiminguid. Finantsinspektsioon kohaldab tegevusloa
andmisel HMS sätteid käesolevast seadusest tulenevate erisustega. Finantsinspektsioonil on
õigus nõuda taotlejalt ja kolmandalt isikult täiendavaid andmeid ja dokumente.
Lõikes 1 sätestatakse, et tegevusloa taotluse läbivaatamise puhul on Finantsinspektsioonil
õigus jätta taotlus läbi vaatamata või nõuda taotlejalt puuduste kõrvaldamist, kui taotlus ei
vasta kehtestatud nõuetele.
Lõigetes 2 ja 3 sätestatakse, et juhul kui taotluses esineb puudujääke, mida on võimalik
menetluse kestel kõrvaldada, antakse taotlejale täiendav tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks.
Kui taotleja tähtajaks puudusi ei kõrvalda, on Finantsinspektsioonil õigus jätta taotlus läbi
vaatamata.
Taotluse läbivaatamata jätmine on lubatud juhul, kui esitatud taotlus on niivõrd oluliste
puudustega, et ei ole otstarbekas sellele ressurssi kulutada. Finantsinspektsiooni kohustuseks
ei ole taotlejale detailideni ette kirjutada, millised dokumendid tuleb taotlusele lisada, sest
need on õigusaktis välja toodud. Kui taotleja tähtajaks puudusi ei kõrvaldata, tagastatakse
taotlus ilma seda läbi vaatamata.
Võrreldes üldise HMS sätteid on eelnevate lõigetega erisuse kehtestamise eesmärgiks
võimaldada Finantsinspektsioonile proportsionaalsed menetlustingimused olukorras, kus
tegevusloa taotlusi esitatakse suurel arvul ning nendes paranduste tegemisega viivitamine või
korduvate puudustega taotluste esitamine võib takistada menetlusorgani tööd. Arvestades
tarbijakrediiditurgu ja samas turuosalisele seatud nõuete mahtu on oluline tagada
Finantsinspektsioonile piisav menetlustähtaeg.
Lõikes 4 sätestatakse, et juhul kui menetluse kestel tehakse dokumentides olulisi muudatusi,
peab taotleja esitama muudetud dokumendid viivitamata Finantsinspektsioonile.
Finantsinspektsioon võib uueks menetlustähtaja alguseks lugeda vastava olulise muudatuse
kättesaamise hetke. Uuest menetlustähtaja algusest teavitatakse taotlejat. Täiendavalt, kui
taotluses esitatud teabe põhjal ei ole siiski võimalik veenduda tegevusloa kontrolliesemes,
võib Finantsinspektsioon nõuda lisateabe esitamist (lõige 5). Vastavalt lõikele 7 on
Finantsinspektsioonil õigus kehtestada tähtaeg kas esitatud teabe muutmiseks või täiendava
teabe esitamiseks. Finantsinspektsioonil on vastavalt lõikele 6 õigus läbi viia ka kohapealne
kontroll, määrata ekspertiise, erakorralist audiitorkontrolli ning saada täiendavaid selgitusi
taotlejalt ja temaga seotud isikutelt.
23
Lõigetes 8 ja 9 sätestatakse, et juhul kui tegevusluba taotleb lepinguriigi krediidiasutuse,
investeerimisfondi, fondivalitseja, kindlustusandja, makseasutuse või e-raha asutuse või muu
finantsjärelevalve alla kuuluv isik või kui taotleja emaettevõtjaks on eelpool nimetatud isik,
peab Finantsisektsioon tegema tegevusloa andmise otsustamisel koostööd vastava lepinguriigi
finantsjärelevalve asutusega. Vastavalt lõikele 10 on käesolevas seaduses lepinguriik nii
Euroopa Liidu riigid kuid majanduspiirkonnaga liitunud riigid11
, kellele laienevad
direktiividest tulenevad õigused ja kohustused ning seega ka finantsasutuste piiriülese
tegevuse ja teenuste vaba liikumise õigus.
§ 15. Tegevusloa andmise otsus ja tegevusloa ulatus
Lõikes 1 sätestatakse, et Finantsinspektsioon väljastab tegevusloa, kui esitatud andmed ja
dokumendid on nõuetekohased ning Finantsinspektsioonil on esitatu põhjal võimalik
veenduda, et tegevusloa taotlejal on piisavad teadmised, organisatsiooniline suutlikkus
teenuse pakkumiseks ning tarbijate huvide kaitse on tagatud.
Lõikes 2 sätestatakse Finantsinspektsiooni kohustus teha otsus tegevusloa andmise või sellest
keeldumise kohta nelja kuu jooksul pärast kõigi nõutud andmete saamist, kuid mitte hiljem
kui kuue kuu jooksul alates taotluse saamisest. Käesoleva eelnõuga on võrreldes muu
finantssektoriga Finantsinspektsiooni tegevusloa menetlemise tähtaega pikendatud kolmelt
kuult neljale põhjusel, et laenuandjaid on turul suurel arvul ja neid tekib sagedasti juurde ning
nende taotluste menetlemine võib seetõttu koonduda ajaliselt ühele perioodile. Tagamaks
järelevalvele piisava aja dokumentide menetlemisel, on menetlusaega pikendatud. Täiendavalt
sätestab eelnõu taotlejale võimaluse esitada Finantsinspektsioonile tagasivõetamatu kirjalik
nõusolek tegevusloa andmise või selle keeldumise otsuse tähtaja pikendamiseks.
Vastavalt lõikele 3, kui taotleja ei vasta krediidiandjale või -vahendajale sätestatud nõuetele,
teavitab Finantsinspektsioon sellest taotlejat. Kui taotlejal on arvamus, et teabes võib olla
puudusi, tuleb tal teavitada sellest Finantsinspektsiooni omal algatusel.
Lõigete 4 ja 6 kohaselt esitatakse tegevusloa andmise otsuses teave, millist teenust isik võib
osutada ning lisaks ka andmed isiku kohta ja otsuse tegemise aeg. Kui krediidiandja või
vahendaja taotles ka nõustamisteenuse osutamise õigust, märgitakse see õigus samuti
tegevusloas teenuse liigina. Seega otsuses märgitakse muu hulgas tegevusloa ulatus ning
taotlejat teavitatakse otsusest vastavalt HMS-is sätestatule (lõige 5).
Vastavalt lõikele 7, kui tegevusloa aluseks olevates andmetes, milleks on taotleja ärinimi või
aadress, toimuvad muudatused, teavitatakse sellest viivitamata Finantsinspektsiooni. Kui
muutuvad muud tegevusloa aluseks olevad olulised andmed, nagu põhikiri, sise-eeskirjad,
juhid või audiitor jm, siis tuleb sellest teavitada järelevalvet vastavalt käesoleva eelnõu §-le
95 ja lisaks ka vastav teave avalikustada. Seega juhul, kui näiteks toimub krediidiandjate
ühinemine ning ühendaval krediidiandjal juba oli olemas tegevusluba, jätkab ta olemasoleva
loa alusel, mille kohta tuleb esitada muutunud teave Finantsinspektsioonile. Kui aga
ühinemise tulemusena moodustub uus krediidiandja, kellel ei ole tegevusluba, siis tuleb enne
krediidiandja äriregistrisse kandmist taotleda talle tegevusluba.
§ 16. Tegevusloa andmisest keeldumise alused
Käesolev paragrahv sätestab alused, millal võib Finantsinspektsioon keelduda tegevusloa
andmisest. Vastavalt lõikele 1 on need seotud taotlejaga seotud isikutega või
organisatsioonilise korraldusega, näiteks ei anta tegevusluba, kui taotlejal ei ole piisavalt
11 http://ec.europa.eu/world/agreements/prepareCreateTreatiesWorkspace/treatiesGeneralData.do?step=0&redirect=true&treatyId=1
24
teadmisi ja kogemusi, tema juhid või aktsionärid ei vasta seaduses sätestatud nõuetele,
krediidiandja või -vahendaja sise-eeskirjad ja asjakohased protseduurireeglid (näiteks rahapesu
tõkestamist reguleerivad protseduurireeglid, mis kehtestatakse RahaPTS alusel) ei ole taotleja
tegevuse reguleerimiseks piisavalt täpsed ja kui juriidiline isik ei täida omavahendite nõuet.
Säte on väga sarnane muude finantsteenuste pakkujate kohta kehtivate õigusnormidega.
Täpsustavalt vastavalt lõikele 2 arvestatakse taotleja juhtide ja taotleja enda hindamisel
asjaolusid, kas taotleja sisemine korraldus ning juhid ja taotlejaga seotud ettevõtted ja isikud
vastavad sätestatud nõuetele ja kas koostatud äriplaan kajastab piisavalt ja asjakohaselt
kavandatavat tegevust.
§ 17. Tegevusloa lõppemine
Käesolevale paragrahvile tuginedes lõppeb tegevusloa kehtivus juhul, kui tegevusluba
tunnistatakse kehtetuks, juriidilisest isikust krediidiandja/te ja/või -vahendajate ühinemise või
jagunemise korral vastavalt eelnõus sätestatule, juriidilisest isikust teenuse osutaja
vabatahtliku lõpetamisel korral, füüsilisest isikust krediidivahendaja tegevusloas märgitud
teenuse osutamise vabatahtliku lõpetamise korral või füüsilisest isikust teenuse osutaja surma
tõttu, juriidilise isiku puhul ka krediidiandja või -vahendaja pankroti korral (lõige 1). Säte on
väga sarnane muude finantsteenuste pakkujate kohta kehtivate õigusnormidega. Tegevusloa
lõppemisel ei ole krediidiandjal või vahendajal enam õigust vastavat teenust osutada (lõige 2).
Kuna õigus teenust osutada lõppeb, võib tekkida vajadus valitseda olemasolevat laenuportfelli,
sealhulgas vajadusel uuendada või muuta olemasolevaid laene, samuti vahendaja puhul võtta
vastu tarbijalt krediidi tagasimakseid, kui nii on krediidilepingus ette nähtud. Kuna tegevusloa
lõppemisel vastavad õigused lõppevad, siis on eelnõuga ette nähtud kohustus anda vastavad
kohustused üle selleks tegevusluba omavale isikule.
§ 18. Tegevusloa kehtetuks tunnistamine
Käesolevas paragrahvis sätestatu alusel võib tegevusloa kehtetuks tunnistada
Finantsinspektsioon (lõige 1) tema enda algatusel või subjekti taotlusel. Finantsinspektsiooni
algatusel võib tegevusloa täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada lõikes 2 toodud alustel.
Enne seda, kui Finantsinspektsioon subjekti rikkumisest või mittevastavusest tulenevalt
tegevusloa kehtetuks tunnistab, võib ta teha ettekirjutuse puuduste kõrvaldamiseks (lõige 4).
Tegevusloa kehtetuks tunnistamise otsus kui haldusakt peab vastama HMS-is toodud
tingimustele. Otsus tuleb isikule HMS-is sätestatud korras kätte toimetada. Vastavalt lõikele 3
võib tegevusloa kehtetuks tunnistada täielikult, kui alused seda eeldavad, või konkreetse
teenuse raames, näiteks nõustamisteenuse suhtes.
Vastavalt lõikele 5 on võimalik tegevusloa kehtetuks tunnistamine ka isiku enda algatusel.
Seda juhul, kui ta ei soovi enam tegevusloas märgitud teenuseid osutada. Finantsinspektsioon
võib vastavalt lõikele 6 keelduda tegevusloa kehtetuks tunnistamisest juhul, kui on alust
arvata, et sellega võidakse kahjustada tarbijate õigustatud huve. Krediidiandja või -vahendaja
taotluse tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta vaatab Finantsinspektsioon läbi kahe kuu
jooksul ja teeb siis ka vastava otsuse (lõige 7), otsus toimetatakse samuti subjektile kätte
viivitamata ja vastavalt HMS-le (lõige 8).
§ 19. Avalikkuse teavitamine
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatu kohaselt kohustub Finantsinspektsioon avalikustama
informatsiooni tegevusloa andmise või selle osalise või täieliku kehtetuks tunnistamise otsuse
kohta oma veebilehel. Juhul, kui tegevusluba tunnistatakse kehtetuks, kas osaliselt või täies
ulatuses, peab Finantsinspektsioon avalikustama teabe viivitamatult ka ühe üleriigilise
levikuga päevalehes pärast otsuse vaidlustustähtaja möödumist (lõige 2).
25
§ 20. Krediidiandja ja -vahendaja andmete avalikustamine Üldiselt tuleb silmas pidada, et ettevõtja kohta käiva teabe avalikustamise regulatsioon üks
peamistest finantsturu õigusliku reguleerimise eesmärkidest. Kõikides finantssektori
eriseadustes on kehtestatud ettevõtjatele teabe avalikustamise kohustused eesmärgiga
vähendada informatsiooni asümmeetriat. Finantsteenuste osutamisega seotud infotõrgete
tagajärjed negatiivsemad kui muudes valdkondades, sest see on tihedalt seotud finantsturu
efektiivse ja usaldusväärse toimimisega. Eeltoodu tõttu ei ole oluline ainuüksi teabe
kvantiteet, vaid ka teatavaks saanud teabe kvaliteet, selle usaldusväärsus. Kuna
finantsteenuse, s.h. ka krediidilepingute kvaliteeti ja kasu puudutav informatsioon on
täielikult teenusepakkuja õigusliku võimu all ja valdavas ulatuses tema tahtele ja toimingutele
alluv, siis on põhjendatud vähemalt teenuse osutaja isiku kohta teabe avalikustamine pädeva
järelevalveasutuse veebilehe kaudu.
Laialdased teabe avaldamise kohustused riivavad küll ettevõtjate Põhiseaduse § 19 tulenevat
informatsioonilise enesemääramise õigust, kuid avalikustamise kohustust võib pidada
vajalikuks, sobivaks ja mõõdukaks meetmeks, et tagada finantsturu piisav läbipaistvus ning
selle sujuv ja usaldusväärne toimimine. Avalikustamiskohustuse eesmärgiks on tagada
avalikkusele, eelkõige tarbijatele piisav usaldusväärne teave Eestis vastava tegevusloa alusel
tegutsevate krediidiandjate ja -vahendajate kohta. Sellise teabe avalikustamine võimaldab
tarbijatel eristada usaldusväärseid ja riiklikule järelevalvele allutatud ettevõtjaid
ebaseaduslikult tegutsevatest ettevõtjatest.
Seega tulenevalt eeltoodust kantakse kõik tegevusloa saanud ja selle alusel tegutsevad
krediidiandjad ja -vahendajad Finantsinspektsiooni kodulehel asuvasse nimekirja (lõige 1).
Nimekirjas märgitavate andmete loetelu tuleb kehtivast rahandusministri määrusest
"Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise ulatus ja kord“ (lõige 2) ja selle
kohaselt märgitakse iga subjekti kohta eelkõige äriühingu üldandmed, osutatava teenuse eest
vastutavate isikute andmed, riigi nimed, kus teenust osutatakse. Eelnõuga seoses täiendatakse
vastavat määrust andmete loeteluga ka krediidiandjate ja -vahendajate kohta, lisades erisused
ka agentide kohta (vt lisas 2 toodud rakendusakti kavandit).
Krediidiandja või -vahendaja, kelle tegevusluba on ükskõik, millisel alusel kehtetuks
tunnistatud, kustutatakse viivitamatult Finantsinspektsiooni kodulehel asuvast krediidiandjate
ja -vahendajate registrist (lõige 3) ning Finantsinspektsioon säilitab teabe tegevuse lõpetanud
turuosaliste kohta nn „tegevuse lõpetanud krediidiandjate ja -vahendajate“ loetelus.
3. peatükk
NÕUDED AGENDI TEGEVUSELE
§ 21. Agent
Käesoleva paragrahviga võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 lõige 7, mis sätestab
seotud krediidivahendaja mõiste. Seotud krediidivahendaja võib lõike 2 kohaselt olla nii
füüsiline kui ka juriidiline isik, kuid võib tegutseda vaid ühe krediidiandja nimel. Seadusandja
käsitleb seotud krediidiandja tegevust analoogsena makseasutuste ja e-raha asutuste seaduses
nimetatud makseagendi ja kindlustustegevuse seaduses nimetatud kindlustusagendi
vahendustegevusega, kes samuti esindavad vaid ühte teenusepakkujat. Mitme krediidiandja
tooteid saab vahendada käesoleva eelnõu alusel krediidivahendaja, kelle tegevus vastab
samuti kindlustusvahenduse ühe liigi – kindlustusmaakleri tegevusele, võimaldades pakkuda
erinevate kindlustusseltside lepinguid. Sellest tulenevalt nimetab seadusandja käesolevas
26
eelnõus seotud krediidivahendajat edaspidi agendiks. Seotud krediidivahendajat ei saa aga
käesoleva seaduse alusel nimetada krediidivahendajale, vaid üksnes krediidiandjale (lõige 1).
Vastavalt lõikele 3 kohaldatakse agendile eelnõus krediidivahendaja kohta sätestatut, kui
eelnõust ei tulene teisiti. Üheks olulisemaks erinevuseks on asjaolu, et agendil ei ole
kohustust taotleda tegevusluba, vaid agendi registreerib oma vastutuse alusel krediidiandja,
keda agent esindab.
§ 22. Agendile esitatavad nõuded
Käesolev paragrahv sätestab sarnaselt teistele finantssektori subjektidele ka kõnealuses
eelnõus käsitletud agentidele tegevusnõuded ning juhatuse liikmetele ning töötajate eri- ja
ärialase maine nõuded. Agendile sätestatakse kohustus tagada juhatuse liikme ja otseselt
vahendusega tegeleva töötaja eri- ja ärialane maine ning agent peab täitma kõiki käesolevas
eelnõus krediidivahendajatele sätestatud nõudeid (lõiked 1 ja 2). Sellest tulenevalt laienevad
ka agendile kutsealased nõuded, mille täpsem sisu kehtestatakse valdkonna eest vastutava
ministri määrusega. Määrusega võetakse üle ka hüpoteekkrediidi direktiivi art 30 lõigetes 1 ja
2, mis sätestavad krediidiandjale kohustuse tagada, et agendid vastavad vähemalt
hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 29 lõikes 2 sätestatud kutsealastele nõuetele.
Lisaks tuleb agendil tagada, et ta järgib krediidi vahendamisel krediidi vahendamise teenusele
esitatavaid nõudeid (lõige 3), hindab vahendatava krediidi sobivust klientidele ja teavitab
kliente nõuetekohaselt.
§ 23. Vahenduse ulatus
Käesoleva paragrahviga sätestatakse agendi volitused vahendada ainult ühe Eestis või
välisriigis krediidiandmise õigust omava isiku krediidilepingute sõlmimist. Agendi tegevuse
eest vastutab täielikult krediidiandja, kellega ta seotud on. Seega vastutava isiku kindlaks
määramiseks saab agent olla seotud vaid ühe isikuga.
§ 24. Vastutus agendi tegevuse eest
Agendi tegevuse või tegevusetuse eest vastutab tingimusteta see krediidiandja, kelle nimel
agent tegutseb. See vastutus hõlmab nii kliendi tegevuse nõuetekohasust (lõige 1) kui ka
agendi enda, ent ka juriidilisest isikust kliendi korral tema töötajate või esindajate vastavust
seaduses krediidivahendaja töötajatele sätestatud teadmiste, pädevuse ja kogemuse nõuetele
(lõige 2).
§ 25. Agentide nimekiri
Vastavalt hüpoteekkrediidi direktiivile võib krediidiandja kasutada agenti, kui ta vastutab
tingimusteta agendi tegevuse eest ning tagab agendi kohta teabe avalikustamise järelevalve
poolt peetavas ja veebis kättesaadavas registris (artikli 29 lõige 4). Vastava
avalikustamiskohustuse eesmärk on tagada tarbijatele teadlikkus agentidest, kes on turul
lubatud krediidiandjaid esindama. Direktiivi kohaselt tuleb avalikustada teave juhtkonna
kohta. Kui krediidivahendaja ei ole seotud ühe krediidiandjaga, tuleb täiendavalt avalikustada
lepinguriigid, kus krediidivahendaja tegutseb.
Käesolev paragrahv sätestab krediidiandjatele kohustuse kanda agent Finantsinspektsiooni
avalikku nimekirja ning lubab agendina tegutseda üksnes sellisel seotud krediidivahendajal,
kes on agentide nimekirja tema esindatava krediidiandja poolt kantud (lõiked 1, 2 ja 3).
Avalikku nimekirja kandmine on vajalik seetõttu, et tagada tarbijatele ning
finantsjärelevalvele selge ülevaade turul tegutsevate krediidiandjate agentidest ja nende
tegevusest.
27
Vastavalt lõikele 4 peetakse agentide nimekirja elektrooniliselt ning teave nimekirja kantud
agentidest esitatakse Finantsinspektsiooni veebilehel (lõige 5), krediidiandja saab sellesse
kandeid teha vastavalt Finantsinspektsiooniga sõlmitud lepingule. Lisaks vahendab
Finantsinspektsioon ise oma veebilehel teavet teiste lepinguriikide vastavate nimekirjade
kohta, et oleks võimalik kontrollida agentide, kes krediidiandjaid piiriüleselt esindavad,
registreeritust (lõige 6).
§ 26. Nimekirja kandmine
Käesoleva paragrahviga sätestatakse kord, kuidas toimub agentide nimekirja kandmine ning
milline info agendi kohta nimekirjas kajastatakse. Agent peab esitama krediidiandjale taotluse
nimekirja kandmiseks (lõige 1). Krediidiandja teeb vastavalt lõikele 2 otsuse agendi nimekirja
kandmise kohta 14 päeva jooksul. Nimekirja ei kanta isikut, kes ei vasta eelnõus agendile
seatud nõuetele (lõige 3), näiteks, kelle pädevus või kogemus ei ole kooskõlas seaduses
sätestatud nõuetega. Nimekirja kantud teabe korrektsuse eest vastutab krediidiandja (lõige 4).
Agentide nimekirjas märgitavate andmete loetelu saab olema täpsustatud
"Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise ulatus ja kord“ (lõige 5) ja
arvestades kehtivat määrust märgitakse iga subjekti kohta eelkõige isiku või äriühingu
üldandmed, osutatava teenuse eest vastutavate isikute andmed, riigi nimed, kus teenust
osutatakse. Eelnõuga seoses täiendatakse vastavat määrust andmete loeteluga ka
krediidiandjate ja -vahendajate kohta, lisades erisused ka agentide kohta.
§ 27. Nimekirjast kustutamine
Käesoleva paragrahviga sätestatakse tingimused, mille esinemise korral krediidiandja
kustutab agendi Finantsinspektsiooni nimekirjast (lõige 1). Agendil on võimalik taotleda enda
nimekirjast kustutamist, samuti on vastavalt lõikele 2 võimalik Finantsinspektsioonil nõuda
agendi nimekirjast kustutamist, kui esinevad asjaolud, mille tõttu agent ei vasta temale
esitatavatele nõuetele või on agent rikkunud käesolevas eelnõus sätestatud kohustusi.
4. peatükk
OLULINE OSALUS
Käesoleva seaduseelnõu 4. peatükk käsitleb olulise osaluse omandamise reeglistikku
krediidiandjate osa või- aktsiakapitalis. Tegemist on samaväärse õigusraamistikuga, mis
käesoleval ajal kehtib teiste avalik- õigusliku järelevalve all olevate finantsteenuste pakkujate
osas. Olulise osaluse reeglistik sisaldab osaluse omandamise ja selle suurendamise tehingute
suhtes rakendatava usaldusväärsuse hindamise menetluskorra kriteeriumeid, milles on mõned
erisused võrreldes teiste avalik-õigusliku järelevalve all olevate finantsteenuste pakkujatega.
Rahvusvaheliselt aktsepteeritavate põhimõtete kohaselt peab finantsvaldkonnas tegutseva
ettevõtja aktsionäride või osanike (liikmete) ring olema läbipaistev ettevõtja tegevuse igal
ajahetkel. Olulise osaluse omandamise nõuded on oma olemuselt isikulised ja esemelised
majandustegevuse nõuded (s.o. tegevusloa andmise ja selle olemasolu eeltingimused), milliste
eesmärk on tagada asutatava või omandatava krediidiandja või –vahendaja kindel ja
usaldusväärne juhtimine, arvestades suuraktsionäri või suurosaniku tõenäolist mõju ettevõtja
juhtimise kvaliteedile, s.h. ettevõtja võimekusele järgida nõuetekohase hoolsuse nõudeid ja
järgida krediidivaldkonna häid tavasid. Eelnõus toodud regulatsioon on sarnane muudes
finantsvaldkonna eriseadustes sätestatuga ja samadest põhimõtetest on lähtutud
krediidiandjate ja – vahendajate regulatsioonis näiteks ka Rootsis.
§ 28. Oluline osalus
28
Kui muude finantsteenuste pakkujate osas tuleb Finantsinspektsiooni teavitada 10 % ületava
olulise osaluse omandamisest, siis krediidiandjate osas on olulise osaluse piirmääraks 20 %.
Seega tuleb 20 % ületava osaluse omandamisest algatada olulise osaluse menetlus, mille
käigus Finantsinspektsioon hindab omandaja sobivust ning omandaja läbib loamenetluse
(lõige 1). Erisus olulise osaluse määras võrreldes teiste finantsteenuste pakkujatega tuleneb
sellest, et krediidiandjatel on võrreldes teiste finantsteenuste pakkujatega
usaldatavuskriteeriumiks mitte niivõrd kapitalinõuete, vaid eelkõige teenuse ja
tarbijakaitseline pool.
Käesoleva paragrahvi lõigetes 2 ja 3 on välja toodud hindamiskohad määramaks kindlaks, kas
osalus on otsene või kaudne. Viimase korral teostatakse osalust kontrollitava äriühingu kaudu,
kokkuleppel kolmanda isikuga või saab osalust lugeda isikule kuuluvaks. Täpsemalt
lähtutakse osaluse kindlaks määramisel pangandusmäärusest (lõige 5). Kuna käesoleva
eelnõuga ei ole seatud piiri, millises juriidilises vormis peab krediidiandja või -vahendaja
olema asutatud, siis kohalduvad aktsiakapitalile sätestatud nõuetele ka osaühingutele (lõige
4). Lisaks kohaldub käesolev seadus ka hoiu-laenuühistutele, kelle puhul on reguleeritud
osamaksud, mitte osakapital. Seega kohaldub vastava proportsiooni määramine ka ühistu
osamaksule, mille suurusest sõltuvad liikme varalised õigused ühistus. Hääletamisel on siiski
igal liikmel vaid üks hääl.
§ 29. Olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded
Eelnõu sätestab olulist osalust omavatele isikutele esitatavad nõuded. Kehtivates
valdkonnaseadustes on sätestatud nõuded, milledele peab olulist osalust omav isik vastama.
Ta peab olema võimeline tagama krediidiandja kindla ja usaldusväärse juhtimise ning tema
omanike struktuur ja ärisidemed peavad olema läbipaistvad ega tohi takistada tõhusa
järelevalve teostamist. Käesoleva paragrahvi lõigetega 1 ja 2 nähakse ette olulise osaluse
hindamiskriteeriumid, mille põhjal järelevalveasutus hindab, kas omandaja on sobiv ja
nõuetele vastav. Olulise osaluse omandaja hindamisel ja olulise osaluse omandamiseks loa
andmise otsuse tegemisel lähtub Finantsinspektsioon nõuetele vastavusest või
mittevastavusest ning sisustab diskretsiooniruumi kooskõlas õigusnormidega.
Kehtestatavate reeglite kohaselt võib krediidiandjas osalust omandada igaüks, kes on laitmatu
ärialase mainega ning kelle juhiks saav isik vastab seaduses ette nähtud juhtidele esitatavatele
nõuetele. Omandaja finantsseisund peab olema piisavalt hea ning see peab tagama asutuse
korrapärase ja usaldusväärse tegevuse. Omandaja suhtes ei tohi olla põhjendatud kahtlust, et
omandamine on seotud rahapesu või terrorismi rahastamisega või selle katsega, või et esineb
selline risk.
§ 30. Osaluse omandamisest teavitamine
Vastavalt lõikele 1 tuleb osaluse omandamise kavatsusest teavitada juhul, kui osalus ületab
20, 30 või 50 protsenti krediidiandja või -vahendaja kapitalis, seda ka juhul, kui kontrolli
omandamine toimuks muul viisil kui otsese osaluse omandamise kaudu (lõige 2). Osaluse
omandamise teate kättesaamisest teavitab Finantsinspektsioon viie tööpäeva jooksul taotlejat
ja annab teada ka arvatava menetlustähtaja lõpu, mille järel on võimalik osaluse omandamine
lõpule viia (lõige 3).
§ 31. Osaluse omandamisest teavitamine ja esitatavad andmed
Käesoleva paragrahvi lõikes 1 esitatakse olulise osaluse omandamise Finantsinspektsioonile
esitavate andmete ja dokumentide loetelu. Sealhulgas tuleb esitada ka füüsilisest isikust
omandaja elulookirjeldus, mis sisaldab muuhulgas tema nime, elukohta, senist haridus-, töö-
ja teenistuskäiku ning olemasolul isikukoodi. Välja tuleb tuua ka info, mis näitab, et
29
omandajal ei oleks kehtivaid karistusandmeid. Nende puudumise kinnitamiseks tuleb
Finantsinspektsioonile esitada vastav tõend. Olulised on ka omandaja varanduslikku seisu
tõendavad dokumendid kahe viimase aasta kohta.
Olulise osaluse omandamise järelmite jätkusuutlikkuse hindamiseks esitatakse FI-le muu
hulgas ka pärast osaluse omandamist omatava olulise osaluse suurus ja selle omamisega
seotud asjaolud vastavalt VpTS-le, krediidiandja kontrollitavaks äriühinguks muutumise
korral äriplaan ning muud kontrolli teostamisega ja saamisega seotud asjaolud ning ülevaade
krediidiandjas seoses osaluse omandamisega rakendatavast strateegiast, kui krediidiandja
omandamise tulemusel ei muutu kontrollitavaks äriühinguks. Konsolideerimisgruppi kuuluva
omandaja puhul tuleb esitada konsolideerimisgrupi struktuuri kirjeldus koos andmetega sinna
kuuluvate äriühingute osaluse suuruse kohta ja konsolideerimisgrupi kolme viimase
majandusaasta aruanded ning vandeaudiitori aruanded.
Kuivõrd krediidiandjate ja -vahendajate näol on tegemist võrreldes senise reguleeritud ja
järelevalvealuse finantssektoriga uut liiki teenusepakkujaga, on eriti kohane volitusnorm,
mille alusel valdkonna eest vastutav minister (antud määruse puhul rahandusminister) võib
kehtestada määruse, milles täpsustatakse Finantsinspektsioonile esitatavaid andmeid ja
dokumente (lõige 4).
Kuivõrd krediidiandjate ja -vahendajate seaduse eelnõu puudutab eelkõige kohalikku Eesti
finantsturgu, siis on olulise osaluse omandamise menetlus ainult eestikeelne (lõige 2). Lisaks
esitatud teabele võib menetluse raames vastavalt lõikele 3 Finantsinspektsioon nõuda ka
täiendavaid dokumente või andmeid.
§ 32. Menetlus ja menetlustähtajad
Menetlustähtaegade osas on vastavalt lõikele 1 Finantsinspektsioonil aega 60 tööpäeva
andmete ja dokumentide laekumise kohta kinnituse saamisest hinnata osaluse omandamise
keelamise või lubamise üle, seejuures on Finantsinspektsioonil õigus nõuda lisaandmeid 50
tööpäeva jooksul menetlustähtaja algusest arvates (lõige 2) ning niisugusel juhul peatub
menetlustähtaeg lisaandmete ja -dokumentide esmakordse nõude esitamise ja omandajalt
nõutud lisaandmete ja -dokumentide saamise vaheliseks perioodiks, kuid peatumine ei kesta
kauem kui 20 tööpäeva (lõige 3). Täiendavate lisaandmete ja -dokumentide nõudmise korral
menetlustähtaeg ei peatu. Vastavalt lõikele 4 võib Finantsinspektsioon menetlustähtaja
peatamist pikendada veel kuni 30 tööpäeva.
Kui omandaja on lepinguriigi finantsasutus või isik, kelle kontrollitav äriühing on lepinguriigi
finantsasutus, teeb Finantsinspektsioon koostööd teise lepinguriigi järelevalve asutusega
(lõige 5) ning selle raames edastavad järelevalveasutused üksteisele vajaliku teabe, mis on
osaluse omandamise seisukohalt oluline (lõige 6). Osaluse omandajaid tuleb
Finantsinspektsioonil kohelda võrdselt (lõige 7) olenemata, millist osalust omandatakse.
§ 33. Osaluse omandamise tingimused
Vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1 on Finantsinspektsioonil õigus määrata osaluse
omandamiseks tähtaeg või tähtaeg, mille jooksul omandajal on õigus olulist osalust
omandada, seda suurendada või muuta krediidiandja kontrollitavaks äriühinguks. Seda
tähtaega võib Finantsinspektsioon pikendada, kuid tähtaeg ei või kokku ületada 12 kuud.
Osalust võib omandada vaid juhul, kui isikule on Finantsinspektsiooni otsusega see lubatud
(lõige 2).
§ 34. Osaluse omandamise keelamise alused ja otsus omandamise kohta
30
Eelnõu lõige 1 näeb ette ammendava loetelu alustest, millistel juhtudel võib
Finantsinspektsioon oma ettekirjutusega keelata olulise osaluse omandamise, selle
suurendamise või krediidiandja kontrollitavaks äriühinguks muutmise. Nii võib
Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse olulise osaluse omandamise, selle suurendamise või
finantsasutuse kontrollitavaks äriühinguks muutmise kohta üksnes siis, kui ta ei vasta olulist
osalust omavatele isikutele esitatavatele nõuetele või kui omandaja ei ole ettenähtud
tähtpäevaks Finantsinspektsioonile esitanud seaduses ettenähtud või Finantsinspektsiooni
poolt täiendavalt nõutud andmeid ja dokumente. Samuti võib Finantsinspektsioon teha
keelava otsuse, kui omandaja poolt esitatud andmed ja dokumendid ei vasta õigusaktidega
sätestatud nõuetele või need on ebaõiged, eksitavad või puudulikud või kui esitatud andmete
või dokumentide alusel ei saa kõrvaldada Finantsinspektsiooni mõistlikku kahtlust
omandamise ebasobivusest ning sellest, et omandamine ei vasta käesolevas seaduses
sätestatud nõuetele.
Vastavalt lõikele 2 edastab Finantsinspektsioon oma otsuse kahe tööpäeva jooksul. Kui
osaluse omandamise keeldumise asjaolud ilmnevad pärast osaluse omandamist, võib
Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt ei ole lubatud osaluse omandamine ja
see loetakse seadusega vastuolus olevaks (lõige 3). Kui osaluse omandajaks on teise
lepinguriigi finantsasutus, teavitab Finantsinspektsioon oma otsusest lepinguriigi järelevalve
asutust (lõige 4). Finantsinspektsiooni otsus osaluse omandamise kohta kehtib ka
krediidiandjale või -vahendajale endale, kes korraldab hääleõiguse teostamist üldkoosolekul
(lõige 5), seega keelatud omandamise korral tuleb ka subjektil endal sellest üldkoosolekut
teavitada ja selliseid hääli üldkoosoleku kvoorumi hulka ei arvata.
§ 35. Osaluse ebaseadusliku omandamise tagajärjed
Eelnõu kohustab Finantsinspektsiooni teavitama omandajat otsuse olulise osaluse
omandamise lubamisest või keelava ettekirjutuse tegemisest kahe tööpäeva jooksul pärast
otsuse vastuvõtmist, kuid enne menetlustähtaja lõppu. Kui omandaja üle teostab
finantsjärelevalvet teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutus, tuleb otsuses muu hulgas
märkida tema hinnang olulise osaluse omandamise, suurendamise või kontrollitavaks
äriühinguks muutmise kohta.
Juhtumil, kui olulise osaluse omandamise või suurendamise keelamise asjaolud ilmnevad
pärast olulise osaluse omandamist või suurendamist või krediidiandja kontrollitavaks
äriühinguks muutmist, võib Finantsinspektsioon teha ettekirjutuse, mille kohaselt loetakse
osaluse omandamine või krediidiandja kontrollitavaks äriühinguks muutmine käesoleva
seadusega vastuolus olevaks. Niisugusel juhul, nagu ka muudel juhtudel, kui olulise osaluse
omandamine või suurendamine on toimunud vastuolus seadusega, ei omanda vastavalt lõikele
1 isik aktsiate või osadega kaasnevat hääleõigust ning aktsiate või osadega esindatud hääli ei
arvata üldkoosoleku kvoorumisse, vastavalt lõikele 2 ei teki isikul õigusi, mis muudaksid
äriühingu tema kontrollitavaks äriühinguks. Vastavalt lõigetele 3 ja 4 juhul, kui
ettekirjutusega vastuolus omandatud osalusest tulenevad hääled arvati üldkoosolekul
kvoorumisse, on otsus tühine ning selleks võib kohtule avalduse esitada kolme kuu jooksul
otsuse tegemisest Finantsinspektsioon, aktsionär või äriühingu juht ise, samuti võib kohus
tunnistada kehtetuks sellest osalusest tulenevate õiguste teostamise.
§ 36. Olulise osaluse muutumisest teavitamine
Lisaks osaluse omandamisele kehtib lõigete 1 ja 2 alusel Finantsinspektsiooni
informeerimiskohustus ka juhtumitel, kui isik kavatseb võõrandada aktsiaid ulatuses, millega
ta kaotab olulise osaluse krediidiandjas või vähendab oma osalust alla mõne käesolevas
seaduses nimetatud määra või loobub kontrollist krediidiandja üle, samuti juhtumitel, kui isik
31
kaotab mõne muu sündmuse tõttu või muu tehingu tulemusel kontrolli krediidiandja üle või
olulise osaluse krediidiandjas või tema osalus väheneb alla mõne käesolevas seaduses
nimetatud määra. Sellisel juhul on isik kohustatud pärast olulise osaluse või kontrolli
kaotamisest või osaluse vähenemisest teadasaamist viivitamata teavitama
Finantsinspektsiooni. Samuti juhul, kui krediidiandja või vahendaja saab teada tehingutest,
mille tõttu oluline osalus väheneb allapoole seaduses sätestatud määra, tuleb tal sellest
viivitamata teavitada Finantsinspektsiooni (lõige 3). Olulise osaluse omajate kohta teabe
avaldamiseks esitatakse koos majandusaasta aruandega Finantsinspektsioonile ka andmed
isikute kohta, kellel oli aruande aasta lõpu seisuga krediidiandjas või -vahendajas oluline
osalus (lõige 4).
5. peatükk
JUHTIMINE JA ORGANISATSIOONILINE ÜLESEHITUS
§ 37. Krediidiandja ja -vahendaja tegevuskoht
Krediidiandja või -vahendaja lugemisel Eesti äriühinguks, kelle tegevus on allutatud
Finantsinspektsiooni kontrollile, peab äriühingu peamine tegevuskoht olema Eestis. Seega
peab krediidiandja ja -vahendaja tegevuskoht tema tegevuse vältel jääma Eestisse.
§ 38. Krediidiandja ja -vahendaja tegevus
Käesoleva paragrahvi lõikega 1 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 7, millega
sätestatakse krediidiandjatele ja -vahendajatele üldine tegutsemisnõue oma toodete
kavandamisel ja pakkumisel, mis käsitleb eelkõige teenusepakkuja poolset ettenägelikkust ja
hoolsust eesmärgiga osutada teenuseid ausalt, õiglaselt, läbipaistvalt ning omades nõutavat
professionaalsuse taset. Teenuse osutamise kõrge professionaalsuse tagab alati tegutsemine
tarbija parimates huvides ning asjakohaste teadmiste ja pädevusega.
Lõikes 2 sätestatakse krediidiandjale ja -vahendajale kohustus tagada selline organisatsiooni
ülesehitus, et vastutusalad oleksid läbipaistvad ning juhtide ja töötajate teadmised ja oskused
ning nendest lähtuv tegevus vastaksid õigusaktides sätestatule.
Hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevalt on rõhk krediidiandja ja -vahendaja teenuse osutamise
kvaliteedi tõstmisel tema töötajate pädevusnõuete kaudu. Selleks, et tagada nõuetele vastava
teenuse osutamine, peab krediidiandja või -vahendaja tagama, et tema töötajad oleksid igal
ajahetkel teenuse osutamiseks vajalike teadmiste ja kogemustega. Lisaks peab krediidiandja
tagama antud nõuete täitmise ka agendi poolt, kelle tegevuse eest ta vastutab (lõige 3).
Vastavalt lõikele 4 ei tohi käesolevast eelnõust tulenevate erinevate nõuete koosmõjus
täitmine tuua kaasa olukorda, kus rõhuasetuse valiku või teadliku otsustuse tulemusena jääb
täitmata õigusaktidest tulenev krediidiandja või -vahendaja kohustus.
Käesoleva paragrahvi lõikega 5 on täpsustatud sellistele krediidivahendajatele, kes
vahendavad krediiti platvormi vahendusel, kus krediidiandjateks on ka muud juriidilised või
füüsilised isikud, kes ei tegutse püsivalt krediidiandjatena, kohalduvaid nõudeid. Tarbijate
võrdse kaitse tagamiseks sõltumata asjaolust, kas krediiti on võetud platvormi vahendusel või
tegevusloaga krediidiandjalt, on krediidivahendajale, kes vahendavad krediiti nimetatud
süsteemi vahendusel, seatud nõue vastutada tarbija krediidivõimelisuse hindamise ja talle
teabe andmise nõuete täitmise eest. Lisaks kohalduvad ka sellisele krediidilepingule
tarbijakrediidilepingu kohta sätestatud nõuded VÕS-s.
§ 39. Juhtidele esitatavad nõuded
32
Käesolevaga kehtestatavad kõrgendatud nõuded juhtide isikule on vajalikud ja sobivad
meetmed, et tagada ettevõtja kindel, jätkusuutlik ja usaldusväärne juhtimine, s.h.
krediidivaldkonna heade tavade järgimine ja tarbijate ausameelne kohtlemine.
Finantsteenuseid tohib avalikkusele pakkuda vaid äriühing, kelle juhid on sobivad ja nõuetele
vastavad (fit&proper). Sobivuse ja nõuetelevastavuse kriteeriumid on käsitletavad põhiseaduse
§ 29 sätestatud tegevusala, elukutse ja töökoha vaba valiku põhiõiguse piiranguna. Sarnaselt
teistele finantsturul tegutsevatele ettevõtjatega, esitatakse krediidiandjate ja -vahendajate
juhtidele kõrgendatud nõuded võrreldes muude ettevõtluse valdkondadega. Vastav nõue
tuleneb ka hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 29 lõikest 2, mille puhul on nõutav, et
krediidivahendaja juhtidel oleks laitmatu maine ja piisaval tasemel teadmised ja pädevus.
Juhtidele esitatavad nõuded on ka tegevusloa andmise üks aluseid, mis tähendab, et
järelevalveasutus hindab enne tegevusloa väljastamist, kas äriühingu juht on sobiv ja vastab
seaduses sätestatud nõuetele. Nõuetele mittevastavus võib olla ka tegevusloa andmisest
keeldumise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks.
Vastavalt käesolevas seaduses sätestatud tegevusloa taotluse regulatsioonile (§ 12 lõike 1
punktile 3) loetakse juhtideks nii juhatuse liikmeid kui nõukogu liikmeid ning nende kõigi
valimise või määramise puhul kehtivad kõrgendatud sobivuse nõuded. Lõikega 2 on
täpsustatud, mida loetakse käesoleva eelnõu tähenduses sobimatuks juhi maine suhtes, mis
peab vastavalt lõikele 1 olema laitmatu. Maine kahjustamise aluseks võivad olla nii isiku
tegevus või tegevusetus muus finantssektori äriühingus või selle juhtimisel, aga ka välised
asjaolud, nagu kuriteo toimepanek, teatud majandusalaste süütegude toimepanek. Vastavalt
lõikele 3 ei ole lubatud sellise isiku valimine krediidiandja või -vahendaja juhiks. Samuti ei
ole lubatud juhiks valida isikut, kes on rikkunud krediidi andmisele sätestatud nõudeid (lõige
4) – vastutustundliku laenamise põhimõtet, aga ka krediidi andmisel sätestatud maksimum
lubatud krediidi kulukuse määra (VÕS muutmise seaduse eelnõu12
kohaselt VÕS § 4062) või
tarbijalt nõutavate sissenõudmiskulude hüvitise piirmäära vastavalt VÕS § 1132 muudatuse
eelnõule13
.
Lisaks krediidiandja või -vahendaja kohustusele tagada, et ettevõtja tegevus vastab
õigusaktides sätestatule tuleb lõike 5 kohaselt tagada juhtidel nõuetekohase struktuuri loomine
ja läbipaistev juhtimine, mille puhul on organisatsioonis selged vastutusvaldkonnad ning
täidetakse sisemiselt kehtestatud protseduurireegleid. Viimaseid tuleb vastavalt lõikele 6
regulaarselt üle vaadata, et tagada nende vastavus muutunud tegevusele või turu tingimustele.
§ 40. Nõuded töötajate pädevusele
Nõuded töötajate teadmistele ja pädevusele tulenevad hüpoteekkrediidi direktiivist, mille
artikkel 9 ja lisa III sätestavad, millistes valdkondades on vajalik, et krediidi andmisega ja
vahendamisega seotud töötajatel oleksid teadmised. Direktiivi kohaselt on liikmesriikidel
lubatud säilitada või vastu võtta rangemaid sätteid seoses töötajate teadmistele ja pädevusele
esitatavate nõuete ning Euroopa standardinfo teabelehe täitmise juhistega. Eestis ei ole kuni
käesoleva eelnõu esitamiseni pangandussektoris kehtivaid kutsestandardeid, eelnõu alusel
kehtestatakse need koostöös Eesti Pangaliiduga ja ka Eesti Kinnisvara Hindajate Ühinguga.
Käesolevas paragrahvis saavad olema välja toodud valdkonnad, milles töötajate ja juhtide
teadmisi tuleb kontrollida, täpsemad nõuded teadmistele sätestatakse valdkonna eest vastutava
ministri määrusega (lõige 5).
12
Tsiviilkohtumenetluse seadustiku, võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse muutmise seadus 713
SE, http://www.riigikogu.ee/?op=ems&page=eelnou&eid=f9c28379-ea97-4f03-b87a-2ea81567e378& 13
Võlaõigusseaduse ja tarbijakaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu, 14-0393/04, 01.10.2014 , kättesaadav:
www.eelnoud.valitsus.ee
33
Seega käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt nõutakse eelnõuga ettevõtja tasandil asjakohaste
teadmiste ja pädevuse olemasolu tõendamist, lähtudes eelnõus sätestatud teadmiste ja
pädevuse miinimumnõuetest. Hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevalt on lubatud, et
krediidiandjad ja -vahendajad kehtestavad erinevad teadmiste ja pädevuse miinimumnõuded
vastavalt sellele, milliste teenuste või protsessidega seotud ollakse (lõige 3). Seega ei pea
kõigil töötajatel olema käesoleva lõikes 2 nimetatud teadmised, vaid sise-eeskirjades tuleb
välja tuua, millised teadmised vastavatel ametikohtadel tegutsemiseks vajalikud on. Arvestada
tuleb seejuures lõikest 2 tulenevaid ja valdkonna eest vastutava ministri (ehk antud juhul
rahandusministri) määruses täpsustatavaid miinimumteadmiste nõudeid. Lõikes 2 sätestatud
teadmiste ja pädevuste valdkondade puhul eristuvad üldised teadmised majandusest ja heast
äritavast, kui ka pädevused krediiditoodete alal ja ka lähtuvalt pakutavatest toodetest ka
tagatiste hindamise, kinnisvara turu toimimise ja kinnistusraamatu regulatsiooni alal.
Vajalikud pädevused sõltuvad täpsemalt töötajate tööülesannetest aga ka krediidiandja või -
vahendaja profiilist ja teenustest.
Töötajad selles kontekstis hõlmavad krediidiandja ja -vahendaja töötajaid ning nende heaks
või juures töötavaid alltöövõtjaid (lõige 4). Käesoleva regulatsiooni kohaldamisel peaksid
käesoleva seadusega reguleeritud tegevusaladel tegutsevad töötajad hõlmama nii front- kui ka
back-office’i töötajaid, sealhulgas juhtkonda, kellel on krediidilepingu sõlmimise protsessis
tähtis roll. Krediidilepingu sõlmimise protsessiga mitteseotud toetavaid funktsioone täitvaid
isikuid (näiteks personaliosakonna või IT-töötajad) ei peaks käesoleva eelnõu tähenduses
käsitama töötajatena.
Kui krediidiandja või -vahendaja osutab teenuste osutamise vabaduse alusel oma teenuseid
mõne muu liikmesriigi territooriumil, vastutab päritoluliikmesriik töötajatele kohaldatavate
teadmiste ja pädevuse miinimumnõuete kehtestamise eest. Ent seda vajalikuks pidavatel
vastuvõtvatel liikmesriikidel on võimalik kehtestada teatavates konkreetsetes valdkondades
oma pädevusnõuded krediidiandjatele ja -vahendajatele, kes osutavad teenuseid selle
liikmesriigi territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel.
Arvestades, kuivõrd tähtis on tagada, et teadmiste ja pädevuse nõudeid kohaldatakse ja
järgitakse praktikas, hõlmab Finantsinspektsiooni järelevalve ka krediidiandjate ja
-vahendajate töötajate ja juhtide pädevuse ning teadmiste nõuetele vastavuse kontrolli.
Täpsemad nõuded töötajate ja juhtide pädevusele jõustuvad hüpoteekkrediidi direktiivi
ülevõtmise tähtajal märtsis 2016.
§ 41. Juhist ja audiitorist teavitamine
Käesoleva paragrahvi lõiked 1 ja 3 sätestavad selle, millest peab valitud audiitor või
krediidiandja või -vahendaja juht enne ta valimist või määramist teavitama. Eeltoodu tugineb
rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõttel, mille kohaselt kannavad finantssektori ettevõtja
usaldusväärse ja kindla juhtimise eest vastutust ettevõtja ja selle aktsionärid. Samuti
sätestatakse, et juhtide või audiitorite nimetamisest tuleb eelnevalt teavitada ka
Finantsinspektsiooni (lõige 2). Järelevalveasutusel peab olema võimalus hinnata isiku sobivust
ja nõuetele vastavust enne tema valimist või määramist. Sellest tulenevalt on lõikega 4
kehtestatud tähtaeg, mille kohaselt juhi või audiitori tagasikutsumisest peab teavitama
Finantsinspektsiooni vähemalt kümme päeva ette ja juhi enese avalduse saamise korral tuleb
see viivitamata Finantsinspektsioonile edastada.
§ 42. Krediidiandja või -vahendaja juhi tagasikutsumine
34
Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt on Finantsinspektsioonil õigus nõuda krediidiandja või
-vahendaja juhtide tagasikutsumist. Sarnane säte on analoogne teistes finantsturgu
reguleerivates seadustes sätestatuga. Arvestades finantssektori ettevõtjate kindla ja
usaldusväärse juhtimise olulisust tsiviilkäibes, on antud avalikkuse kaitse huvidest lähtuvalt
järelevalveasutusele laialdased volitused ettevõtja privaatautonoomiasse sekkumisel.
Sellisteks alusteks on näiteks mittevastavus juhile seatud nõuetele, oma isikuga seoses
valeandmete esitamine Finantsinspektsioonile aga ka isiku tegevus krediidiandja või -
vahendaja juhtimisel, mistõttu on ilmne, et isik ei sobi selle äriühingu juhiks.
Vastavalt lõikele 2 võib Finantsinspektsiooni nõudel määrata kohus äriühingule ka uue juhi,
kui muul viisil sobilikku juhti äriühingule ei leita. Kui krediidiandja või -vahendaja ei täida
Finantsinspektsiooni ettekirjutust juhi tagasikutsumise kohta, võib Finantsinspektsioon nõuda
juhi tagasikutsumist kohtu kaudu või tunnistada tegevusloa kehtetuks.
§ 43. Nõuded töötajate tasustamisele
Finantsasutuste regulatsiooni kujundamisel on Euroopas jõutud järeldusele, et viis, kuidas
krediidiandjad ja -vahendajad ning määratud esindajad tasustavad oma töötajaid, peaks olema
üks peamine tegur, mis tagab tarbijate usalduse finantssektori vastu ning võimaldab vältida
ülemääraste riskide võtmist äriühingu nimel. Tasustamise nõuded kehtivad nii
pangandussektoris kui investeerimisühingutele, eurofondide ja alternatiivfondide valitsejatele,
on kehtestatud ka hüpoteekkrediidi vahendajatele ning on kaalumisel ka börsiettevõtjate puhul.
Käesolevas eelnõus sätestatakse töötajate tasustamise eeskirjad eesmärgiga piirata eksitavate
pakkumiste tegemist ja tagada, et töötajate tasustamise viis ei takistaks täitmast kohustust
arvestada klientide huvidega (lõige 1). Eelkõige ei tohiks krediidiandjad ja -vahendajad
kavandada oma tasustamispoliitikat viisil, mis annaks nende töötajatele stiimuli sõlmida teatud
arvul või teatud liiki krediidilepinguid või pakkuda tarbijatele teatavaid kõrvalteenuseid,
arvestamata konkreetselt tarbijate huvide või vajadustega (lõiked 3 ja 4). Seega ei tohi
tasustamine sõltuda vaid seatud tööplaani täitmisest, vaid näitena tuleb arvestada ka antud
krediidi hinnanguid, võimekust leida krediidi andmiseks sobivaid kliente. Tasustamise
põhimõtted peavad olema kooskõlas krediidiandja või -vahendaja enda tegevuse keerukuse ja
laadiga (lõige 2).
Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt on liikmesriigi valikuks, kas peetakse vajalikuks
otsustada, et teatud tegevus, näiteks tasu võtmine agendi poolt, on vastuolus tarbija huvidega.
Direktiivi võimaldab keelata krediidiandja poolt krediidivahendajale vahendustasu maksmise,
samuti piirata tarbija poolt krediidiandjale või vahendajale enne krediidilepingu sõlmimist
maksete tegemist. Käesoleva eelnõuga on piiratud üksnes nõustamisteenuse eest tasu küsimist
juhul, kui nõustamisega ei ole hõlmatud kõik turul pakutavad teenused või tooted, kuid
piirang, mille kohaselt on tarbijalt keelatud krediidiandjale või -vahendajale enne lepingu
sõlmimist tasu nõudmine, on täiendavaks hindamiskohaks seaduse regulatsiooni kujundamisel.
Lisaks on hüpoteekkrediidi direktiivis jäetud riikidele võimalus sätestada, et töötajate tasud ei
sõltu tarbijaga sõlmitud krediidilepingu intressist või liigist. Käesolevas versioonis on piiratud
tasude sõltuvust eelkõige olenevalt sõlmitavate lepingute arvust või antavate laenude mahuga.
Käesolevas paragrahvis sätestatu kohaldub ka krediidiandja või -vahendaja juhatuse liikmetele
makstavatele tasudele (lõige 5), lisaks loetakse töötajaks käesolevas eelnõus § 40 lõike 4
kohaselt ka võlaõiguslike suhete alusel krediidiandjat või -vahendajat esindavat isikut.
§ 44. Krediidiandja ja -vahendaja sise-eeskirjad
35
Käesolevas paragrahvis sätestatakse, millised protseduurireeglid ehk sise-eeskirjad peavad
krediidiandjas või -vahendajas kehtima (lõige 1). Sise-eeskirjad on põhiline ja peamine
dokument, kus organisatsioonilised toimimismehhanismid peavad kirjas olema. Täiendavalt
toonitatakse, et piisav on mitte üksnes sise-eeskirjade olemasolu, vaid ka nende jätkuv ning
ühetaoline rakendamine krediidiandja või -vahendaja kõikidel juhtimistasanditel (lõige 2).
Samuti sätestatakse, et sise-eeskirju tuleb pidevalt kaasajastada. Analoogiline säte on ka teiste
finantssektori ettevõtjate tegevus reguleerivates seadustes. Krediidiandjate ja -vahendajate
puhul on eripäraks sise-eeskirjades vastutustundliku laenamise põhimõtete järgimise
kajastamine, ehk eeskirjades klientide maksevõime hindamise protseduuride sätestamine.
Lõikes 3 on sätestatud kohustus kehtestada ettevõtte sisesed protseduurireeglid ehk sise-
eekirjad, mis reguleerivad selgelt ja arusaadavalt krediidi vahendamise, andmise ja
teenindamisega otseselt seotud töötajate tegevust, sisaldades muuhulgas detailseid juhiseid
kuidas täita vastutustundliku laenamise nõudeid. Samuti peavad sise-eeskirjad sisaldama
regulatsiooni, mis võimaldavad tõhusalt vältida huvide konflikti olukorra tekkimist. Eeskätt
selliste olukordade tekkimist, kus krediidi väljastamisega seotud juhtide ja töötajate
tasustamise alused innustaks loobuma või tegema järeleandmisi vastutustundliku laenamise
nõuete täitmise osas. Sise-eeskirjad peavad olema pidevalt ajakohastatud ning asjakohased, et
teenusepakkuja töötajatel ja juhtidel oleks võimalik igapäevase majandustegevuse käigus
tegutseda maksimaalselt tarbijate huvidest lähtuvalt. Sise-eeskirjad peavad põhjalikult olema
tutvustatud kõikidele ettevõtte töötajatele ning nende täitmine on kohustuslik.
§ 45. Siseaudit
Käesolevas paragrahvis on sätestatud nõuded sisekontrolli teostamise ja andmete säilitamise
kohta. Vastavalt lõikele 1 peab sisekontroll hõlmama kogu krediidiandja või -vahendaja
tegevust, et tagada ettevõtja siseselt tegevuse vastavus seaduses sätestatud nõuetele.
Rahvusvaheliselt tunnustatud põhimõtete kohaselt on sisekontroll kõikehõlmav ja sisaldab ka
siseauditi funktsiooni (lõige 2). Siseauditi teostaja peamiseks ülesandeks on seirata ning
hinnata kriitiliste protsesside ja süsteemide toimimist (lõige 3). Siseauditi funktsiooni teostaja
ei saa hinnata (auditeerida) selle funktsiooni toimimist, mida ta ise teostab (nö enesekontrolli
risk, huvide konflikt). Sama põhimõte kehtib ka selles osas, et siseauditi funktsiooni teostaja
(siseaudiitor) ei tohiks osaleda eelnimetatud sise-eeskirjade väljatöötamisel, kuivõrd hiljem ta
peab auditeerima sisekontrolli süsteemi toimimist, mille üheks osaks on ka erinevad sise-
eeskirjad.
Vastavalt lõikele 4 tuleb krediidiandjal või -vahendajal tagada siseaudiitorile tema tegevuseks
vajalikud tingimused aga ka juurdepääs vajalikule teabele. Tegevuses rikkumiste või puuduste
ilmnemisel on lõike 5 kohaselt siseaudiitoril kohustus anda teavet nii krediidiandjale või
-vahendajale endale kui Finantsinspektsioonile.
§ 46. Krediidivahendamise teenusega seotud tegevuse edasiandmisele esitatavad nõuded
Käesolevas paragrahvis on sätestatud teenuse edasiandmise (outsourcing) (lõige 1)
tingimused. Üldise põhimõttena on lubatud tegevuste edasi andmine, kui on tagatud lõikes 1
sätestatud tingimuste täitmine, seega peab krediidiandjal või -vahendajal säilima võimalus
tegevuse edasiandmise tühistamiseks, tal peab olema piisav ülevaade tegevuse läbiviimise
kohta ning tegevuse edasiandmine ei takista krediidi andmise või vahendamise jätkamist.
Vastavalt lõigetele 2 ja 3 võib krediidi andmise või vahendamisega seotud tegevusi, näiteks
kliendi kohta teabe kogumist edasi anda vaid tegevusluba omavale isikule, kui soovitakse
edasi anda tehnilise iseloomuga tegevus, milleks on ka rahapesu regulatsiooni alusel isiku
tuvastamise nõue, siis seda võib edasi anda ka isikule, kes ei allu Finantsinspektsiooni
36
järelevalve alla. Välisriigi krediidiandjale või -vahendajale võib tegevusi, milleks täitjale on
seatud tegevusloa omamise nõue, edasi anda juhul, kui nende täitja allub samaväärsele
finantsjärelevalvele asukohariigis (lõige 11).
Vastavalt lõikele 4 tuleb tegevuse edasiandmisel tagada, et sisekontrolli teostamine, mis peab
hõlmama kogu ettevõtja tegevust ja struktuuri on jätkuvalt ja vastavalt nõuetele võimalik.
Eeltoodu on vajalik, et täita nõuet, mille kohaselt tegevuse edasi andnud isik jääb vastutama
selle tegevuse täitmise eest, mistõttu tuleb tal hinnata põhjalikult tegevuse täitja sobivust
selleks (lõige 6). Selleks, et tagada tegevuse toimimine nõuetekohasel viisil, peab tegevuse
edasiandja tagama, et vastava lepinguga on talle antud õigus saada teavet tegevuse kohta ning
anda ka juhiseid ülesande täitmiseks nõuetekohasel viisil, mis on kooskõlas krediidiandja või
-vahendaja enda tegevusnõuetega ja standarditega (lõige 7). Tegevuse edasi andmist
puudutavad tingimused kehtestab krediidiandja või -vahendaja oma sise-eeskirjadega (lõige 8)
ning kui krediidivahendaja annab edasi tegevusi, mida ta teeb krediidiandja nimel või võtab
vastu täiendavalt tegevuste täitmist muult krediidivahendajalt, tuleb tal sellest teavitada ka
krediidivahendajat (lõige 9). Samuti tuleb tegevuse edasi andmisest teavitada ka
Finantsinspektsiooni (lõige 10).
6. peatükk
TEGEVUSELE ESITATAVAD NÕUDED
Käesolevas peatükis sätestatakse nõuded krediidiandmise ja vahendamise teenuse osutamisele,
eelkõige seatakse rangemad nõuded tarbija kohta teabe kogumisele, tarbijale selgituste
andmisele ning vastutustundlikumale krediidiandmisele. Seadusandja suurendab
krediidiandjate ja -vahendajate kohustusi ja vastutust tarbija krediidivõimelisuse hindamisel
eesmärgiga tagada tarbijate parem informeeritus, finantsteadlikkus ja õiguste kaitse. Lisaks
võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivis kinnisvaraga tagatud laenudele kohalduvad
asjakohased nõuded.
§ 47. Krediidi andmisele ja krediidi vahendamise teenuse osutamisele esitatavad nõuded
ning andmete säilitamine
Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt tuleb krediidiandjal ja -vahendajal teenuse osutamisel
lähtuda nii käesolevas eelnõus teenuse osutamisele sätestatud nõuetest kui ka
võlaõigusseadusest tulenevatest krediidilepingu ja tarbijakrediidilepingu pakkumise ja
sõlmimise nõuetest. Võlaõigusseaduses on sätestatud nõuded nii tarbijakrediidi kui täpsemalt
hüpoteekkrediidi pakkumisele, lisaks on reguleeritud krediidi andmisega seotud aspekte ka
käesolevas eelnõus, kus on täpsustatud kliendi maksevõime hindamise kohustust. Eraldi on
käesolevas lõikes välja toodud krediidiandja või -vahendaja kohustus vältida ebaausate
kauplemisvõtete kasutamist, mille sisu on täpsustatud tarbijakaitse seaduses (§ 121–12
5) ja
mille kasutamise keeld laieneb ka toodete reklaamile. Ebaausate kauplemisvõtete kasutamise
keeld on seotud turu heade tavadega ja tarbijate ausameelse kohtlemisega, sest eelkõige
reklaami tegemisel, aga ka üldisemalt oma tegevuses, ei tohi kasutada tarbijakaitse seaduses
nimetatud ebaausaid kauplemisvõtteid.
RahaPTS-st tuleneb finantseerimisasutustele kohustus tuvastada kliendisuhte puhul kliendi
(või tema esindaja) isik. Rõhutades vastavat kohustust käesoleva eelnõu kohase
tegevusnõudena eesmärgiga kontrollida, kelle kohta krediidivõimelisuse hindamiseks
andmeid kogutakse ning kas vastaval isikul on tehingu tegemiseks olemas piisavad õigused,
on lõikega 2 lisatud kliendi identifitseerimise nõue. Täpsemad nõuded rahapesu regulatsiooni
arvestades, tulevad krediidiandja või -vahendaja hoolsuskohustustele RahaPTS-st.
37
KAS § 89 lõike 2 kohaselt tagamaks klientide kaitse ja õigusselgus kliendisuhetes on
pankadele sätestatud kohustus, mille kohaselt krediidiasutuste suhted klientidega
reguleeritakse kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas või elektroonilises vormis
sõlmitud lepingutega. Analoogselt eeltooduga on tarbijate huvides oluline vormistada ka
muude krediidiandjatega sõlmitud laenusuhted kirjalikult või taasesitamist võimaldavad
vormis. Seega on käesoleva paragrahvi lõikega 3 sätestatud samasiuline nõue ka krediidi
andmisele käesoleva eelnõu alusel krediidiandja või -vahendaja poolt.
Lõigetega 4, 6 ja 7 sätestatakse teenuse osutajale kohustus säilitada kliendisuhtega seotud
dokumente. Selleks üldtähtaeg on nõue säilitada andmed kogu lepingulise suhte vältel ja kolm
aastat peale kliendisuhte lõppu ning omakorda võib Finantsinspektsioon nõuda ka pikema
tähtaja vältel dokumentide säilitamist.
Lisaks sätestab lõige 5 kliendisuhtes kohustuse hinnata kliendi maksevõimet, milles tuleb
järgida ka VÕS-s sätestatut, kuid milleks nõuded protseduurireeglite kehtestamiseks tulevad
käesolevast eelnõust. Käesoleva eelnõuga on sätestatud laiem definitsioon krediidivõimelisuse
hindamisele, mille kohaselt võrreldes VÕS-ga, milles krediidivõimelisus on tarbija võime
krediit lepingus kokkulepitud tingimustel tagasi maksta, on käesolevas eelnõus lisaks viidatud
tarbija võimele lepingut jätkusuutlikult teenindada, ehk kas tal säilib laenu võtmise järel
võimekus laiemalt hinnates oma kohustusi täita.
Seega krediidiandjal ja -vahendajal on kohustus krediidi andmisel ja vahendamisel järgida
sise-eeskirju ning VÕS-s sätestatud vastutustundliku laenamise põhimõtet, mille rakendamise
eelduseks on tarbija krediidivõimelisuse hindamine, mille käigus teenusepakkuja kogub ja
säilitab andmeid tarbija rahaliste kohustuste suuruse ja maksekohustuste täitmise kohta.
Seadusandja eesmärgiks kõnealuse sätte kehtestamisel on suurendada teenusepakkuja enese
initsiatiivi konkreetse krediiditoote ja tarbija reaalsete rahaliste võimaluste sobivuse
väljaselgitamiseks, pannes krediidiandjale ja -vahendajale kohustuse koguda ning analüüsida
tarbijat puudutavat teavet sellises ulatuses, mis võimaldab teenusepakkujal jõuda kindla
veendumuseni konkreetse toote või toodete sobivuse kohta.
§ 48. Krediiditoimiku pidamine
Käesoleva paragrahvi lõikega 1 sätestatakse krediidiandjale kohustus pidada iga tarbija kohta
eraldi krediiditoimikut, mis sisaldab krediidivõimelisuse hindamise aluseks kogutud vajalike
andmeid ja dokumente. Lõike 2 kohaselt hõlmab krediiditoimik kõiki kliendiga seotud
dokumente. Selle nõude kehtestamisega võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi art 18 teises
lauses sätestatud kohustus, mille kohaselt „peavad Liikmesriigid tagama, et kehtestatakse,
dokumenteeritakse ja säilitatakse krediidivõimelisuse hindamise menetlused ja hindamise
aluseks olev teave.“
Vastavalt lõikele 3 peab krediiditoimikusse kogutud teave andma piisava teabe tarbija
maksevõime hindamiseks. Lisaks annab krediiditoimik muudele kontrolliülesannetega seotud
isikutele informatsiooni kliendisuhte teenindamise kohta (lõige 4). Krediiditoimiku pidamine
iga tarbija kohta võimaldab saada kiire ja efektiivse ülevaate tarbijaga seotud
krediidilepingute sõlmimise aluseks oleva teabe ja dokumentide kohta. Sellisel viisil teabe
koondamine ja säilitamine võimaldab teenusepakkujal saada igal ajal organiseeritult ülevaate
tarbija krediidilepingute ning finantsolukorra kohta, võimaldades sujuvamat ning
informeeritud krediidiotsuste tegemist. Samuti annab krediiditoimik ülevaate, milliseid
taotlusi on tarbija teenusepakkujale esitanud ning millised on krediidiandmisest keeldumise
korral tehtud otsused ning nende põhjused.
38
Lõikes 5 sätestatakse minimaalne loetelu teabest ja dokumentidest mida korrektselt peetav
krediiditoimik peab sisaldama. Täiendavad nõuded on sätestatud punktis 9
hüpoteekkrediidiandjatele, kellel on täiendavalt kohustus krediiditoimikusse koguda
dokumendid tagatise kontrollimise, kindlustamise ja hindamise kohta sealhulgas sõltumatute
ekspertide hinnangud tagatise maksumuse kohta. Hüpoteekkrediidi andmise korral peab
olema krediiditoimikus sisalduvate dokumentide põhjal jälgitav, et tagatiseks olev kinnisvara
on teenusepakkuja poolt kontrollitud, et kinnisasi on kindlustatud ning, et kinnisvara on
sõltumatute ekspertide poolt hinnatud. Krediidiandja peab veenduma ekspertide poolt
kinnisvara (tagatise) hindamist tõendava dokumendi vastavuses kehtivatele
hindamisstandarditele ja –meetoditele.
Lõike 6 kohaselt võivad nõuded toimikus sisalduvatele dokumentidele olla erinevad ning et
ka nende sisu võib olla lähtuvalt krediidi tootest, tarbijast ja krediidi suurusest erinev.
Krediiditoimikus sisalduv informatsioon võib paikneda info- ja dokumendihaldussüsteemis
hajutatult, kuid krediidiandja tagab selle kättesaadavuse igal ajahetkel. Info peab paiknema
selliselt, et krediidiandjal oleks võimalik vajaduse korral iga tarbija kohta eraldi mõistliku aja
jooksul ilma ebamõistlikke pingutusi tegemata esitada kogu tarbija kohta kogutud teave, sh
dokumendid (lõige 7).
Krediiditoimiku andmete säilitamise kohustus, tagamaks Finantsinspektsioonile võimaluse
tutvuda järelevalve teostamisel krediiditoimikutega ning hinnata krediidiandjate seadusest
tulenevate kohustuste täitmist, on sätestatud § 47 lõikes 6.
§ 49. Tarbija krediidivõimelisuse hindamine
Käesoleva paragrahviga võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 18, mis sätestab
põhjalikud nõuded krediidiandja poolt enne krediidilepingu sõlmimist kliendi
krediidivõimelisuse hindamiseks. Hindamisel peab võtma arvesse tegureid, mis on olulised
kontrollimaks väljavaadet, kas klient täidab oma krediidilepingust tulenevad kohustused.
Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt peavad liikmesriigid tagama, et kehtestatakse
krediidivõimelisuse hindamise menetlused ning, et dokumenteeritakse ja säilitatakse
krediidivõimelisuse hindamise protsess ja hindamise aluseks olev teave. Direktiivis on
krediidivõimelisuse hindamise kohustus pandud eelkõige krediidiandjale. Kuna Eestis
vahendavad laenu ka laenuplatvormid, kes esindavad laenuandjaid suhtluses kliendiga, saab
sellise kolmnurksuhte puhul olla kliendi hindajaks ja vastavaks info omajaks eelkõige
krediidivahendaja. Seega on käesoleva eelnõuga pandud maksevõime hindamise kohustus ka
krediidivahendajale. Krediidi andmise tingimused ehk nõuded välja antavatele laenudele
(krediidisumma (sh intressi) ja sissetuleku või krediidi ja tagatise suhe) määrab kindlaks
krediidiandja ning krediidivahendajal tuleb neid arvestada kliendi maksevõime hindamisel.
Lõikega 1 sätestatakse krediidiandjatele ja -vahendajatele kohustus enne krediidilepingu
sõlmimist hinnata tarbija krediidivõimelisust, kogudes selleks asjakohast teavet.
Krediidivõimelisuse hindamisel teeb krediidiandja või -vahendaja kindlaks kliendi võime
teenindada konkreetsest krediidilepingust tulenevat kohustust jätkusuutlikul viisil, mis
tähendab seda, et tarbijal on võimekus teenindada krediiti oma sissetulekute ja/või säästude
arvel, sealhulgas, et ta suudab täita samaaegselt ka kõiki varem võetud finantskohustusi ning
seda, et tarbija suudab täita oma kohustusi korrektselt ka kõrgema intressi tingimustes ilma
vajaduseta võtta selleks täiendavaid krediite. Krediidi jätkusuutliku teenindamise seisukohast
on oluline, et enne krediidilepingu sõlmimist hinnataks ja kontrollitaks kliendi suutlikkust ja
kalduvust laenu tagasi maksta. Kõnealuses krediidivõimelisuse hindamises tuleks arvesse
39
võtta kõiki vajalikke ja asjakohaseid tegureid, mis võivad mõjutada tarbija suutlikkust krediiti
tagasi maksta lepingu kehtivuse ajal. Vastavalt lõikele 4 võib kliendile krediiti anda üksnes
juhul, kui krediidiandja on veendunud, et tarbija täidab kohustusi lepingus sätestatud
tingimustel. Krediidiandjal tuleb vastavalt lõikele 2 kehtestada sisemised krediidisumma
(krediidi põhiosa ja intressimakse) ja kliendi sissetuleku ning kui see on asjakohane, siis
krediidisumma ja tagatise väärtuse suhtarvud, mille ületamine võib ette tulla vaid erandlikel
juhtudel, ja millest tuleb seega lähtuda laenuotsuse tegemisel.
Krediidiandja ja -vahendaja hindab tarbija krediidivõimelisust eelkõige tarbijalt endalt aga ka
vajadusel asjakohastest andmekogudest saadud informatsiooni põhjal. Eelkõige peab küsima
tarbijalt nii palju informatsiooni, kui see on vajalik veendumaks toote sobivusest tarbija
finantsolukorrale ja vajadustele. Samuti kontrollima tarbija poolt esitatud informatsiooni või
küsima lisateavet olemasolevatest ajakohastest ja kättesaadavatest andmekogudest.
Lõikes 2 sätestatakse krediidiandjale kohustus kehtestada sise-eeskirjadega metoodika tarbija
krediidivõimelisuse hindamiseks ning loetletakse need näitajad, mida krediidiandja peab
metoodika kujundamisel vähemalt arvesse võtma. On oluline, et krediidiandja lähtuks
krediidivõime hindamisel kolme teguri koosmõjust, milleks on tarbija sissetulek, tema
kohustused ning muud faktid, mis oluliselt võivad mõjutada tarbija kohustuste täitmist
jätkusuutlikul viisil. Selleks sätestatakse krediidiandja sisemised riskilimiidid, mis on
väljendatud suhtarvudena DSTI ja LTV. Vastavad suhtarvud on kasutusel ka kui
makrojärelevalve instrumendid panganduses ning nõuded nendele on kehtestatud pankadele
Eesti Panga poolt.
DSTI (ingl. k Dept Service to Income ehk laenuteenindamise suhtarv) on sobilik
proportsioon/suhtarv kliendi sissetuleku ja krediidikoormuse põhiosamakse ja intressimakse
suuruse vahel, mis on krediidiandja poolt kehtestatud arvestades konkreetse laenu toote
eripära ning muid võimalikke tingimusi ning mida kasutatakse kliendi mõistliku
laenukoormuse arvutamisel.
LTV (ingl. k Loan to Value) on sobilik proportsioon/suhtarv laenusumma ning laenu
tagatiseks oleva kinnisvara väärtuse vahel, mis on krediidiandja poolt kehtestatud arvestades
konkreetse laenu toote eripära ning muid võimalikke tingimusi ning mida kasutatakse kliendi
mõistliku laenukoormuse arvutamisel. LTV arvutamisel tuleb arvesse võtta kõik muud
võimalikud laenud, mis on asjakohase kinnisvaraga tagatud ja on seega LTV lahutamatuks
komponendiks.14
Vastavalt lõikele 7 võib DSTI ja LTV suhte miinimumnõuded kehtestada
valdkonna eest vastutav minister (ehk rahandusminister) määrusega, millest lähtuvalt saab iga
krediidiandja kehtestada oma toodetele sobilikud suhtarvud. Nende määrade aluseks saavad
olema krediidiasutustele Eesti Panga poolt kehtestatavad määrad, arvestades muu krediidituru
eripära.
Lõigetes 3 ja 5 sätestatakse asjaolud, mida tuleb arvestada tarbija sissetuleku hindamisel.
Oluline on, et krediidiandja või -vahendaja ei lähtuks krediidivõimelisuse hindamisel üksnes
sissetuleku numbrilisest suurusest vaid hindaks ka seda, mis on sissetuleku allikaks. Kas
selleks on tarbija puhul töötasu, elatis, säästud, pension, investeeringutulu jne. Samuti on
oluline, et neid tegureid käsitletaks hindamisel koosmõjus ning sissetulekute suuruse
arvutamise aluseks oleks arvestatud piisava ajavahemikuga. Kuna krediidivõimelisuse
14
LTV ja LTI (Loan to Income suhtarv, mis arvestuse alusandmetes mõnevõrra erineb Debt service to income
suhtarvust, kuid eesmärgiks on kajastada krediidi ja sissetuleku suhet) määrade teema on kajastatud EBA
dokumendis „Opinion of the European Banking Authority on Good Practices for Responsible Mortgage
Lending“.
40
hindamise kohustus on krediidi vahendamise korral pandud ka krediidivahendajale, võib
krediidiandja tugineda laenu väljastamisel krediidivahendaja hinnangule, kui see vastab
kõigile käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustele.
Lõikes 4 sätestatakse krediidiandja kohustus enne krediidi väljastamist veenduda, et tarbija on
võimeline täitma krediidilepingust tulenevaid kohustusi kokkulepitud tingimustel.
Seadusandja hinnangul on oluline tagada, et krediidiandja väljastab krediiti vaid nendel
juhtudel, kus on omal initsiatiivil ja piisaval määral selgitanud välja kõik asjaolud, mis
iseloomustavad tarbija finantsseisundit ning on kogutud andmetele tuginedes veendunud tema
maksevõimes. Kui krediidiandjale jääb saadud andmete alusel kahtlus tarbija võimes
jätkusuutlikult taotletavat krediiditi teenindada, tuleb krediidiandjal koguda täiendavat
informatsiooni, pakkuda tarbijale tema võimalustele vastavat sobivamat toodet või keelduda
krediidiandmisest.
Lõikega 6 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi art 18 lõige 3, millega sätestatakse
krediidiandjatele keeld tugineda krediidivõimelisuse hindamisel ülekaalukalt sellele, et
kinnisvara väärtus ületab krediidi summat või sellele, et kinnisvara väärtus tulevikus tõuseb.
Seda välja arvatud juhul, kui krediidilepingu sõlmimise eesmärgiks on ehitamine või
renoveerimine. Üksnes eelpoolnimetatud asjaolud ei saa olla automaatselt
krediidiväljastamise positiivse otsuse aluseks, krediidiandjal on kohustus välja selgitada ka
muud käesolevas seaduses nõutud asjaolud hindamaks tarbija krediidivõimelisust.
Vastavalt lõikele 7 võib valdkonna eest vastutava (ehk antud juhul rahandusministri)
määrusega täpsustada krediidisumma ja tarbija sissetuleku ning krediidisumma ja tagatise
väärtuse suhtarvusid, mis kehtivat krediidiandjatele. Nendest määradest tuleb lähtuda
krediidiandja sisemiste vastavate suhtarvude määramisel, mille puhul saab arvestada
konkreetse krediiditoote eripära.
Vastavalt Eesti Panga seaduse § 1 lõikele 5 annab Eesti Panga ülesannete täitmiseks Eesti
Panga Nõukogu välja otsuseid ning Eesti Panga president määrusi ja käskkirju. Vastavalt
KAS § 83 lõikele 2 võib Eesti Pank kehtestada nõuded:
1) laenude andmisele ja jälgimisele;
2) laenusumma ja laenu tagatisvara suhtele;
3) laenusumma ja laenuvõtja sissetuleku suhtele;
4) perioodiliste laenu- ja intressimaksete ning laenusaaja sissetuleku suhtele;
5) laenu tähtajale;
6) laenude ja hoiuste suhtele.
Eesti Panga Presidendi 27. juuni 2000 määrus nr 9 „Krediidiasutuste laenude teenindamine ja
ebatõenäoliselt laekuvate nõuete kuludesse kandmine“ reguleerib KAS § 83 lõike 2 punktis 1
toodud nõudeid ning on suunatud laenude teenindamise ja klassifitseerimise sätestamisele.
Vastavas määruses on punktides 2 kuni 6 toodud nõuded kehtestatud aga
makrofinantsjärelevalve eesmärgil.
Arvestades krediidiasutuste järelevalve eripära saab käesoleva paragrahvi lõike 7 alusel
kehtestatav määrus kohalduma muudele krediidiandjatele, kes ei ole krediidiasutused.
Viimastele saavad nõuded, sealhulgas täiendavad nõuded, laenudele põhinema jätkuvalt Eesti
Panga määrusel. Suhtarvude kehtestamisel teistele krediidiandjatele arvestatakse Eesti Panga
poolt krediidiasutuste reguleerimisel kehtestatud nõudeid.
§ 50. Tarbija esitatud teave ja selle kontrollimine
41
Käesoleva paragrahviga on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 20.
Lõikega 1 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi art 20 lõige 1, mis sätestab krediidiandjale
kohustuse krediidivõimelisuse hindamiseks vajaliku teabe hankimiseks asjakohastest sise- ja
välisallikatest, sealhulgas tarbijalt, ning see hõlmab krediidi taotlemise protsessis
krediidivahendajale või määratud esindajale antud teavet.
Lõikes on sisustatud „siseallikad“. Krediidiandja siseallikad on eelkõige krediidiandja enda
kasutuses olevad andmed. Välised andmekogud eh välisallikad on: i) ametlikud registrid nagu
Krediidiinfo, kinnistusraamatu register jne ning ii) muudest asjakohastest avalikest allikatest
saadud andmed nagu kohtutäiturite poolt avalikustatud informatsioon, sõltumatult
kinnisvarahindajalt saadud informatsiooni, muudelt isikutelt saadud informatsioon.
Lõikega 2 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 20 lõige 2, mis sätestab
liikmesriikide kohustuse tagada, et krediidivahendajad või määratud esindajad esitavad
tarbijalt saadud vajaliku teabe korrektselt asjaomasele krediidiandjale tarbija
krediidivõimelisuse hindamiseks.
Lõikega 3 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 20 lõige 1, mille kohaselt
„kõnealust teavet kontrollitakse asjakohaselt, sealhulgas kasutades vajaduse korral
sõltumatult kontrollitavat dokumentatsiooni.“ Seega lasub krediidivõimelisuse hindajal
kohustus kontrollida tarbija poolt esitatud andmeid ulatuses, mil andmed on kättesaadavad
talle ka muudest allikatest. Lõike 4 kohaselt on üheks maksevõime kontrollimise allikaks
konto väljavõte ning krediidivõimelisuse hindajal tuleb võimalusel seda ka tarbijalt küsida.
Kui tarbija vastavat väljavõtet ei esita, tuleb hindajal veenduda, et krediidivõimelisuse
hindamine muude allikate alusel on võimalik ja piisav. Kui krediidiandja või -vahendaja sise-
eeskirjades on krediidivõimelisuse hindamise metoodikas välja toodud, kuidas kogutakse
tarbija kohta info muudest allikatest nii, et see on piisav, ei ole kohustuslik ka väljavõtet
küsida. Kui hindamiseks on küsitud väljavõte, kui tarbija keeldub selle esitamisest, on hindaja
kohustus tõendada, et muude allikate alusel tarbija krediidivõime hindamine annab selleks
piisavad alused.
Vastavalt lõikele 5 koondub krediidivõimelisuse hindamise käigus krediidiandja või -
vahendaja käsutusse oluline hulk tarbija kohta teavet andvaid andmeid. Nende kasutamisel ja
töötlemisel tuleb arvestada üldist isikuandmete kaitse regulatsiooni, samuti tuleb vastavad
nõuded sätestada sise-eeskirjades. Lisaks ei ole vastavalt lõikele 6 lubatud vastavaid
isikuandmeid avaldada või jagada isikuga, kellel ei ole sellele õigustatud juurdepääsu.
Krediidiandja omandab tarbija krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil suurel hulgal tarbija
isikuandmeid. Selleks et tagada isikuandmete kaitse, tuleb krediidivõimelisuse hindamise
raames teostatava andmetöötluse suhtes kohaldada isikuandmete kaitse seadust, milline
tugineb Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivil 95/46/EÜ15
(edaspidi andmekaitse
direktiiv).
Isikuandmete töötlemine kuulub põhiseaduse § 26 esemelisse kaitsealasse ja selle sätte
eesmärgiks on kaitsta privaatsust. Põhiseaduse § 26 võib käsitleda eraelu sfäärile laialdast
kaitset pakkuva üldsättena, mis hõlmab ka perekonnaelu kaitset.16
Eraelu kaitse üheks
oluliseks valdkonnaks on isikuandmete kaitse. Riigikohtu halduskolleegium on märkinud
15
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 95/46/EÜ, üksikisikute kaitse kohta isikuandmete töötlemisel ja
selliste andmete vaba liikumise kohta, EÜT L 281, 23.11.1995, lk 31—50. 16
Vt. täpsemalt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 26 Komm 7.4.
42
oma, et „eraelu puutumatuse riivena käsitatakse muu hulgas isikuandmete kogumist,
säilitamist, kasutamist ja avalikustamist”.
Lisaks põhiseaduse §-le 26 on seoses isikuandmetega asjakohane viidata ka põhiseaduse § 19
lõikele 1, mille kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Põhiseaduse § 19 lõikest 1
tuleneva enesemääramisõiguse üheks osaks on ka informatsiooniline enesemääramisõigus,
mille põhiline tähendus on iga isiku võimalus ise otsustada, kas ja millises ulatuses tema enda
kohta käivaid andmeid kogutakse ja salvestatakse.17
Kuigi üldjuhul kaitseb isikuid liigse
andmetöötluse eest põhiseaduse §-s 26 sätestatud eraelu puutumatuse nõue, tuleb § 19 lõike 1
alusel isikut väliste negatiivsete mõjutuste eest kaitsta ka juhtudel, mis jäävad eraelu kaitseala
sfäärist välja.
Tulenevalt põhiseaduse § 26 teisest lausest võib sekkuda perekonna- ja eraellu tervise,
kõlbluse, avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks
või kurjategija tabamiseks. Selle sätte kaitseala hõlmab ka majandusliku sisuga andmete
kogumist, säilitamist ja avaldamist, mis võimaldavad saada ülevaate isiku varalisest seisundist
ja majanduslikest huvidest. Põhiseaduse § 26 teises lauses on seega sätestatud kvalifitseeritud
seadusereservatsioon, mis lubab eraelu riivata üksnes seadusega või seaduse alusel
muuhulgas teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Ka põhiseaduse § 19 lõige 2 sisaldab
seadusereservatsiooni põhiõiguste piiramiseks – nn spetsiaalse piiriklausli.18
Finantskriisi teket, selle makromajanduslikku ulatust ja mõju, on muuhulgas seostatud
vastutustundetu laenamisega. Ülelaenamisest tingitud probleemide vältimine on omandanud
finantskriisi mõjul avaliku huvi tähenduse ja seetõttu on äärmiselt oluline, et enne
krediidilepingu sõlmimist hinnataks ja kontrollitaks tarbija suutlikkust ja kalduvust laenu
tagasi maksta. Krediidiandja otsus, kas krediiti anda või mitte, peaks olema kooskõlas
krediidivõimelisuse hindamise tulemusega. Eeltoodust tulenevalt peetakse teiste isikute
kaitset halbade tehingute tegemise eest kaalukamaks huviks kui võlgniku eraelu kaitset.
Samadest põhimõtetest lähtub ka Euroopa Liidu õigus. Andmekaitse direktiivi artikli 7 punkti
f kohaselt võib isikuandmeid töödelda, kui töötlemine on muuhulgas vajalik kolmandate
isikute õigustatud huvide elluviimiseks, kui selliseid huve ei kaalu üles direktiivi artikli 1
lõike 1 kohaselt kaitstavate andesubjekti põhiõiguste ja -vabadustega seotud huvid.
Krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil isikuandmete töötlemine on vajalik ja sobiv meede
ühiskonnas tarbijate ülelaenamisest tingitud majanduslike ja sotsiaalsete probleemide
vähendamiseks või vähemalt nende leevendamiseks. Isikuandmete töötlemine
krediidivõimelisuse hindamise eesmärgil ei kahjusta ülemääraselt tarbija, s.o. andmesubjekti
õigustatud huve, sest krediidivõimelisuse hinnang väldib tarbijate ülelaenamist,
maksejõuetuks jäämise riski ja selle kaudu tagab tasakaalu finantsteenuste turul. Krediidiandja
on kohustatud kogutud isikuandmete töötlemisel järgima isikuandmete kaitse põhimõtteid,
eelkõige eesmärgikohasuse, minimaalsuse, kasutuse piiramise, turvalisuse ja individuaalse
osaluse põhimõtet.
Ka Riigikohtu halduskolleegium on oma 12.12.2011 otsuses asjas 3-3-1-70-11 käsitlenud
isikuandmete kaitset krediidivõimelisuse hindamisel. Muuhulgas on Riigikohtu
halduskolleegium märkinud, et IKS § 11 lg 6 näeb ette, et isikute krediidivõimelisuse
hindamise või muul samasugusel eesmärgil kolmandatele isikutele edastamiseks mõeldud
isikuandmete töötlemine on lubatud üksnes juhul, kui kolmandal isikul on isikuandmete
töötlemiseks õigustatud huvi ning isikuandmete edastaja on selle tuvastanud, kontrollinud
17
Vt. täpsemalt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 19 Komm 3.1.2.1. 18
Vt. täpsemalt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 19 Komm 3.4.1.
43
edastatavate andmete õigsust ning registreerinud andmeedastuse. IKS § 11 lg 7 sätestab
alused, mille esinemisel ei ole IKS § 11 lg-s 6 nimetatud eesmärgil andmete kogumine ja
kolmandatele isikutele edastamine lubatud. IKS § 11 lg 7 p 2 alusel ei ole andmete
edastamine lubatud, kui see kahjustaks ülemääraselt andmesubjekti õigustatud huve, sama
lõike punkti 4 alusel ka siis, kui kohustuse rikkumise lõppemisest on möödunud rohkem kui
kolm aastat. Erinevalt andmete edastamisest toimub andmete avalikustamine määratlemata
isikute ringile ehk avalikkusele. Andmete edastamisel on andmeid töötlev isik (konkreetne
isik, kellel peab olema andmete töötlemiseks õigustatud huvi) aga tuvastatav ning edastamine
õiguspärane üksnes IKS § 11 lg-s 6 sätestatud eelduste täitmise korral. Sisuliselt on IKS § 11
lg 6 alusel andmete edastamise näol tegemist andmete kättesaadavaks tegemisega
määratletavale isikute ringile ja edastamine eeldab kindlate eelduste täitmist.
Tähelepanuväärne on see, et kohus on põhjendatult andnud tõlgenduse, et krediidivõimekuse
või muul samasugususel eesmärgil kolmandatele isikutele andmete edastamine (lisaks
nimetatud normides toodud tingimuste täitmisele) ei eelda andmesubjekti nõusolekut,
(vastasel korral oleks Eesti õigus vastuolus direktiivi 95/46 art 7 p f ja vastava Euroopa Kohtu
praktikaga).
Tuleb silmas pidada, et IKS § 11 lg 7 p 2 kohaselt ei ole IKS § 11 lg-s 6 sätestatud
eesmärkidel andmete kogumine ja kolmandatele isikutele edastamine lubatud, kui see
kahjustab ülemääraselt andmesubjektide õigustatud huve. Kaalutlusruum annab võimaluse
hinnata andmesubjekti õigustatud huvide kahjustamise määra ehk iga kord konkreetse
juhtumi asjaoludele tuginedes kaaluda, kas vajadus isiku nõusolekuta isikuandmete
edastamiseks kolmandatele isikutele kaalub üles andmesubjekti õiguste ja huvide riive.
Ka Euroopa Kohus on andmekaitsedirektiivi artikli 7 punktiga f seoses rõhutanud vastandlike
õiguste ja huvide igakordse kaalumise olulisust ning kaalumisel tuleb arvestada Euroopa
Liidu põhiõiguste harta artiklitest 7 ja 8 tulenevate andmesubjekti õiguste olulisust (vt
Euroopa Kohtu 24. novembri 2011. a otsus liidetud kohtuasjades C-468/10 ja C-469/10:
Asociación Nacional de Establecimientos Financieros de Crédito (C-468/10) ja Federación de
Comercio Electrónico y Marketing Directo (C-469/10), p 40).
Maksehäirete kohta andmete edastamisel tuleb juhinduda Andmekaitse Inspektsiooni
juhendist „Maksehäirete avaldamine“19
.
7. peatükk
TARBIJALE HÜPOTEEGIGA TAGATUD KREDIIDI PAKKUMISE NÕUDED
Käesoleva peatükiga võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevad nõuded tarbijale
kinnisvara tagatisel krediidi andmisele, mille puhul on kehtestatud tingimused tarbija
sellekohasele nõustamisele, fikseerimata intressimääraga krediidi kasutamisele ning tagatiseks
oleva kinnisvara hindamisele.
§ 51. Nõustamisteenuse osutamine
Käesoleva eelnõu paragrahviga võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 22, mis
sätestab nõustamisteenuse standardid tarbijale teabe esitamise ning nõustamisteenuste
pakkumise osas. Hüpoteekkrediidi direktiivist tuleb kohustus teavitada tarbijat iga konkreetse
tehingu kontekstis selgelt ja arusaadavalt sellest, kas tarbijale osutatakse või saab osutada
nõustamisteenust. Nõustamine isikupärastatud soovituse vormis on eraldiseisev tegevus, mis
19
http://www.aki.ee/sites/www.aki.ee/files/elfinder/article_files/Makseh%C3%A4irete%20avaldamine_0.pdf
44
võib olla, kuid ei pea olema ühendatud krediidi andmise või vahendamise muude aspektidega.
Seetõttu tuleks tarbijat selleks, et ta mõistaks talle osutatavate teenuste laadi, teavitada, kas
talle osutatakse või talle saab osutada nõustamisteenuseid või mitte ja milles need teenused
seisnevad (lõige 1). Lisaks sätestab käesolev paragrahv lõigetes 9 ja 10 täiendavad nõuded
isikupärastatud soovituse andmiseks ning kohustab krediidiandjat ja -vahendajat esitama
tarbijale hoiatusi.
Lõikega 2 võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 4 lõige 21, milles sätestatakse
„nõustamine” või „nõustamisteenus” s.o tarbijale isikupärastatud soovituse andmine ühe või
enama tehingu kohta, mis on seotud krediidilepinguga, olles krediidi andmisest ja punktis 5
osutatud krediidivahendamisest eraldiseisev teenus. Nõustamisteenuste pakkujad peavad
järgima teatavaid standardeid, tagamaks, et tarbijale pakutakse tooteid, mis vastavad tema
vajadustele ja olukorrale. Nõustamisteenused peavad põhinema pakutavate toodete ausal ja
piisavalt ulatuslikul analüüsil, kui nõustamisteenuseid osutavad krediidiandjad ja seotud
krediidivahendajad, või turul olemasolevate toodete ausal ja piisavalt ulatuslikul analüüsil, kui
nõustamisteenuseid osutavad mitteseotud krediidivahendajad. Seega kui nõustamisteenust
osutab krediidiandja või tema agent, tuleb tal soovitada tarbijale tooteid krediidiandja
tootevalikust; kui teenust osutab krediidivahendaja, tuleb tal pakkuda sõltumatu valik
erinevate krediidiandjate tooteid, mis vastavad tarbija vajadustele ja mille tulemuseks on
isikustatud soovituse andmine tarbijale. Vastavalt lõigetele 3 ja 4 tuleb soovituse tegemisel
arvestada kliendiga seotud asjaolusid, esitades soovituses olenevalt asjaoludest kas piisaval
hulgal oma tooteid või laia valiku turul pakutavatest toodetest.
Käesoleva paragrahvi lõikes 5 on sätestatud hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 7 lõikega 4 ja
artikli 22 lõikeha 4 antud võimalus, mille kohaselt liikmesriigid võivad piirata nõustajale tasu
maksmise tingimusi, kui nõustamine ei hõlma piisavat suurt valimit erinevate krediidiandjate
tooteid. Seega ei või käesoleva lõike kohaselt krediidivahendaja saada nõustamise eest
krediidiandjalt tasu, kui tarbijale pakutav teenus ei ole piisavalt erapooletu ja ei sisalda kõiki
turul pakutavaid tooteid, st ei esinda kõiki krediidiandjaid.
Vastavalt lõikele 6 tuleb tarbijale teada anda, kas krediidiandja või -vahendaja nõustab üksnes
oma tootevalikust lähtudes või turul olemasoleva laiaulatusliku valiku põhjal, et klient
mõistaks, mille alusel talle soovitus tehakse. Lisaks tuleb tarbijale anda infot, kas
nõustamisteenus on tasuline ja ka selle suurus või arvutamise kord.
Nõuded nõustamisteenusele tulenevad hüpoteekkrediidi direktiivi artiklist 22 ja sätestavad
eelkõige, et ka nõustamist pakkuvate töötajate teadmised ja pädevus peab vastama
krediidiandja ja -vahendaja töötajatele kehtestatud nõuetele, nõustamine peab hõlmama
piisavalt suurt hulka turul pakutavaid tooteid, et seda võiks nimetada sõltumatuks
nõustamiseks.
Nõustamisteenuse puhul on suhetes kliendiga olulisel kohal, kas soovitus on antud kliendi
vajadusi arvestades kliendile isiklikult või avalikkusele. eelnõu §-s 7 on välja toodud, soovitus
ei ole isikustatud, kui see on suunatud avalikkusele.
Vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 7 on hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 22 lõike 3
alusel kehtestatud nõuded, millele peab nõustamisteenus vastama. Eelkõige tuleb
nõustamisteenuse puhul tagada seda osutavate isikute teadlikkus krediiditoodetest, vajadusel
ka kinnisvara hindamisest ja muudest ametikohaga seotud nõuetest. Samuti on nõustamise
puhul rõhutatud kohustust tegutseda üksnes tarbija huvidest, kuna nõustamise eesmärgiks on
tarbija vajadusi arvestava tootevaliku esitamine. Sellest tulenevalt on nõustajatele kehtestatud
45
ka täiendavad tasustamise nõuded. Nõustamisteenuse tulem esitatakse tarbijale paberil või
muul püsival andmekandjal, mis tagab tarbija võimaluse pakutud tooteid kaaluda.
Lõikes 8 sätestatakse krediidiandjale ja -vahendajale keeld julgustada tarbijat jätma esitamata
isikupärastatud soovituseks vajalikku teavet, samuti ei tohi soodustada sellise teabe esitamata
jätmist. Käesolevas ja järgnevates lõigetes välja toodud hoiatuste ja kohustuste aluseks on
hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 22 lõige 5, mille kohaselt liikmesriigid võivad ette näha
kohustuse hoiatada tarbijat, arvestades tarbija finantsolukorda, kui krediidileping võib tarbija
jaoks kaasa tuua teatava riski. Vastava hinnangu andmise eelduseks on, et nõustamisteenuse
pakkujal on olemas piisav teave tarbija seisundi ja vajaduste hindamiseks.
Lõigetes 9 ja 10 sätestatakse krediidiandjatele ja -vahendajatele täiendavad nõuded seoses
tarbijale isikustatud soovituse andmisega. Nõustamisteenuse osutajale pannakse kohustus
esitada tarbijale hoiatus siis, kui:
1) krediidiandja või -vahendaja leiab saadud andmete alusel, et toode või teenuse ei ole
tarbijale sobiv ja
2) kui krediidiandjal või -vahendajal on võimatu tarbija poolt teabe esitamata jätmise või selle
ebapiisava esitamise korral kindlaks teha kas toode või teenus on tarbija jaoks sobiv.
Lõikega 11 sätestatakse keeld, mille kohaselt ei või krediidiandja või -vahendaja
nõustamisteenuse osutamise käigus tarbijale isikustatud soovitust anda, kui ei ole saanud
teavet järgmiste asjaolude kohta: a) tarbija sissetuleku suurus b) finantskohustuste suurus ja c)
krediidi kasutamise eesmärk või otstarve, kuna sellisel juhul ei ole võimalik hinnata tarbija
vajadusi ja finantsolukorda.
§ 52. Nõuded fikseerimata intressimääraga krediidilepingule
Käesoleva eelnõu sättega võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikkel 24, mille kohaselt
tuleb fikseerimata intressimäära korral tagada, et igasugune laenuintressi arvutamiseks
kasutatav indeks või viitintressimäär oleks selge, ligipääsetav, objektiivne ning et
krediidilepingu poolte ja pädevate asutuste poolt kontrollitav ning laenuintresside
arvutamiseks kasutatavate indeksite andmed säiliksid.
§ 53. Tagatiseks oleva kinnisvara hindamine ja selle kohta teabe säilitamine
Hüpoteekkrediidi direktiivi üheks oluliseks eesmärgiks on tagada, et elamukinnisvara
hinnatakse nõuetekohaselt enne krediidilepingu sõlmimist ning eelkõige juhul, kui hindamine
mõjutab makseviivituse või rahaliste kohustuste täitmata jätmise korral tarbija laenujääki.
Seetõttu tuleb liikmesriikidel tagada usaldusväärsete hindamisstandardite olemasolu. Selleks et
hindamisstandardid oleksid usaldusväärsed, tuleks nende koostamisel võtta arvesse
rahvusvaheliselt tunnustatud hindamisstandardeid, eelkõige neid, mille on välja töötanud
rahvusvaheline hindamisstandardite komitee (International Valuation Standards Committee),
Euroopa hindajate ühingute grupp (European Group of Valuers’ Associations) või
organisatsioon Royal Institution of Chartered Surveyors. Need rahvusvaheliselt tunnustatud
hindamisstandardid sisaldavad rangeid põhimõtteid, millega nõutakse krediidiandjatelt muu
hulgas seda, et nad kehtestaksid selliste piisavate asutusesiseste riskijuhtimise ja tagatiste
haldamise protsessid, mis hõlmavad usaldusväärseid hindamisprotsesse, ning et nad järgiksid
neid protsesse, võtaksid vastu hindamisstandardid ja -meetodid, mille alusel on võimalik
hinnata kinnisvara realistlikult ja põhjendatult, et kindlustada kõigi hindamisaruannete
koostamine hoolsuskohustust järgides sobivate kutseoskustega isikute poolt ning et hindajad
vastaksid teatavatele kvalifikatsiooninõuetele, ning et nad säilitaksid tagatise hindamise
dokumentatsiooni, mis oleks põhjalik ja usutav. Eestis on direktiivi nõuetele vastavateks
hindamisstandarditeks riiklikud Eesti varahindamise standardid EVS 875
46
(http://www.ekhy.ee/index.php?page=130), mille alusel kinnisvara hindamine läbi viiakse
ning vastavaid standardeid arvestatakse kinnisvara hindamisele kehtivate nõuete täpsustamisel
valdkonna eest vastutava ministri määruses.
Eeltoodud eesmärgil on käesoleva paragrahvi lõikega 1 sätestatud, et krediidiandjal tuleb
sätestada tagatise seadmise põhimõtted ning tagatis, millele seatakse hüpoteek, peab olema
hinnatud sõltumatu hindaja poolt. Eelkõige saab selleks olla väline hindaja, aga kui tagatakse
hindaja sõltumatus krediidi andmise protsessist, saab selleks olla ka krediidiandjasisene
hindaja (lõige 2). Eelnõuga on ette nähtud, et sarnaselt muudele kliendisuhet puudutavatele
dokumentidele tuleb ka tagatise hindamine dokumenteerida (lõige 3) ja dokumente säilitada
vähemalt viie aasta jooksul. Täpsemad nõuded kinnisasja sise- ja välishindajatele võib
kehtestada valdkonna eest vastutav minister (lõige 4). Oluliseks koostööpartneriks nõuete
hindamisel on Eesti Kinnisvara Hindajate Ühing.
8. peatükk
NÕUDED KREDIIDIANDJA JA -VAHENDAJA KAPITALILE JA VARA
HOIDMISELE
Käesolevas eelnõu peatükis kehtestatakse nõuded krediidiandjate ja krediidivahendajate
usaldusväärsuse tagamiseks.
§ 54. Nõuded krediidiandja ja -vahendaja aktsia- ja osakapitalile
Paragrahvis sätestatakse miinimumnõuded krediidiandja- ja äriühingust krediidivahendaja
aktsia- või osakapitalile.
Lõikes 1 on sätestatud, et aktsia- või osakapital peab olema nii krediidiandjal kui ka
krediidivahendajal täielikult sisse makstud st äriühingust krediidivahendaja ei saa tegutseda
sissemakseta osaühinguna. Krediidivahendaja puhul ei ole seaduses sätestatud
miinimumkapitali nõuet, seega võib ta olla ka äriseadustikujärgse kapitaliga osaühing.
Vastavalt lõikele 2 peab krediidiandja aktsia- või osakapital olema vähemalt 50 000 eurot.
Äriseadustiku miinimumnõuetest märkimisväärselt kõrgema aktsia- või osakapitali nõude
kehtestamise eesmärk on tagada, et krediidiandjal oleks piisavalt omavahendeid seaduse
nõuetele vastava teenuse pakkumiseks, sh nõuetekohase ülesehitusega organisatsiooni
loomiseks, piisava kvalifikatsiooniga töötajate palkamiseks ning nende väljaõppe tagamiseks,
kliendi krediidivõimelisuse analüüsiks vajaliku süsteemi väljatöötamiseks.
Kõrgem omavahendite osatähtsus krediidiandja koguvahendites suurendab tema
usaldusväärsust võlausaldajate silmis, võimaldab tal saada odavamat ressurssi ning anda seda
kliendile edasi soodsama intressiga. Samuti tõstab kõrgem aktsia- või osakapital ettevõtte
omanike huvi ettevõtte tegevuse vastu ning kontrolli ettevõttesse paigutatud vahendite
säilimise ning nende vastutustundlikku kasutamise üle. Äriühingust krediidivahendajale ei
kehtestata äriseadustikust erinevaid nõudeid aktsia- või osakapitali suuruse osas.
Käesolev norm kohaldub ka hoiu-laenuühistutele, kes käesoleva seaduse kohaselt on samuti
krediidiandjad. Seega saab olema hoiu-laenuühistu miinimumkapitaliks samuti 50 000 eurot
senise hoiu-laenuühistute seaduse § 22 lõikes 3 sätestatud 31 950 euro asemel. Osakapitali
suurendamine tuleb läbi viia enne tegevusloa taotlemist, kuid hiljemalt 1. jaanuariks 2016.
§ 55. Krediidivahendaja vara hoidmine ja vastutuskindlustus
47
Käesolevas paragrahvis on sätestatud krediidivahendaja varade lahususe nõue juhul kui
krediidiandja tegutseb ka laenu väljaandjana ja laenu tagasimaksete kogujana (lõige 1).
Kõnealuse sätte eesmärk on tagada krediidivahendaja käsutuses olevate tarbijate vahendite
säilimine krediidivahendaja makseraskuste korral. Selle kohaselt tuleb läbi krediidivahendaja
toimuvate maksete kohta pidada eraldi arvestust ning krediidivahendaja pankroti korral ei tohi
see kuuluda pankrotivara hulka (lõige 2). Tarbijate kaitseks on seatud norm (lõige 3), mille
kohaselt juhul, kui tarbija suhtlus toimub üksnes krediidivahendaja vahendusel ja tarbija teeb
talle ka laenu tagasimakseid, loetakse tarbija kohustus täidetuks.
Varade lahususe teema rakendub vastavalt krediidiandjate ja vahendajate ärilahendustele, kas
vahendaja maksab reaalselt lisaks lepingute vahendamisele välja ka laenu või teeb seda ikkagi
krediidiandja. Vahendaja kohustuseks jääb siis üksnes laenulepingut vahendada.
Vastavalt hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 29 lõikele 2 on krediidivahendaja tegevuse puhul
oluliseks nõudeks vastutuskindlustuse või muu samasisulise tagatise olemasolu. Seega
krediidivahendaja tagab talle esitatud nõuete ja vara hoidmise kohustuse täitmist tagatisega
mitte täiendava kapitalinõudega (lõige 4). Juhul, kui krediidivahendaja on agent, võib sellise
tagatise anda agendile krediidiandja, kes agendi tegevuse eest vastutab.
9. peatükk
RAAMATUPIDAMINE JA ARUANDLUS
Käesolevas eelnõu peatükis kehtestataks nõuded krediidiandja ja -vahendaja
raamatupidamisele ja aruandlusele. Regulatiivse aruandluse esitamine Finantsinspektsioonile
on vajalik järelevalve teostamiseks, eelkõige selleks, et kontrollida krediidiandja tegevuse
vastavust seadusele, sealhulgas kontrollida krediidi kulukuse määra piirangute täitmist.
§ 56. Raamatupidamise korraldamine
Paragrahvis sätestatakse üldised nõuded krediidiandjate ja -vahendajate raamatupidamise
korraldamisele. Lõike 1 kohaselt lähtutakse nii raamatupidamisele kehtivatest üldnõuetest kui
käesolevast seadusest tulenevatest täiendavatest nõuetest. Raamatupidamine peab tagama
tõese teabe saamise järelevalve subjektide majandustegevuse ja finantsseisundi kohta (lõige 2).
Vastavalt lõikele 3 on krediidiandjal ja -vahendajal kohustus esitada oma majandusaasta
aruanne ka Finantsinspektsioonile ja seda kahe nädala jooksul aruande kinnitamisest
üldkoosolekul. Võrdlusena, kui muude järelevalve subjektide puhul on võrreldes üldnormiga
sätestatud varasem tähtaeg majandusaasta aruande kinnitamiseks ja esitamiseks, siis
krediidiandjatele ja -vahendajatele seda ei ole sätestatud.
§ 57. Aruanded ja nende esitamine
Sarnaselt teistele finantsjärelevalve subjektidele tuleb lisaks aastaaruandele esitada
Finantsinspektsioonile ka järelevalvega seotud aruandlust (lõige 1). Regulaarse järelevalve
eesmärgil esitatava aruandluse esitamise tähtaeg on 1 kuu pärast aruande perioodi lõppu.
Regulaarsete aruannete periood on kvartal (lõige 2). Aruannete vormid, koostamise
metoodika ning esitamise korra (s.o. täpsemad tehnilised nõuded) kehtestab valdkonna eest
vastutav minister (ehk rahandusminister) oma määrusega (lõige 5). Lisaks võib järelevalvele
esitatud andmeid ja aruandeid edastada ka Rahandusministeeriumile ja Eesti Pangale ning
vajadusel on Finantsinspektsioonil õigus nõuda ka täiendavaid aruandeid, mis on vajalikud
finantsjärelevalve läbi viimiseks (lõiked 3 ja 4).
§ 58. Järelevalve eesmärgil esitatud aruande kontroll ja puuduste kõrvaldamine
48
Paragrahvis sätestatakse, et puuduste tuvastamisel teavitab Finantsinspektsioon sellest kohe
aruande esitajat ning annab puuduste kõrvaldamiseks tähtaja. Et tagada aruannete õigsust igal
ajahetkel, sätestatakse aruande esitajale kohustus esitada korrigeeritud aruanne kohe ka juhul,
kui aruande esitaja on ise varem esitatud andmetes vea tuvastanud.
§ 59. Audiitorkontroll
Sätestatakse nõue, mille kohaselt krediidiandja raamatupidamise aastaaruanne peab olema
auditeeritud. Auditeerimiskohustuse üldnõuded on sätestatud audiitortegevuse seaduses,
kuid need ei pruugi tagada kõigi krediidiandjate (näiteks väiksema tegevusmahuga
osaühingute) raamatupidamisaruannete auditeerimise kohustust. Raamatupidamisaruannete
auditeerimise nõude kehtestamise eesmärk on tagada usaldusväärne informatsioon
krediidiandja finantsseisundi ja majandustulemuste kohta nii Finantsinspektsioonile
järelevalve teostamiseks kui ka avalikkusele Äriregistris avalikustatud aruannetes.
§ 60. Audiitori informeerimiskohustus
Sätestatakse audiitoritele kohustus informeerida Finantsinspektsiooni audiitorkontrolli käigus
ilmnenud õigusaktide olulise rikkumise või muude krediidiandja- või vahendaja tegevust
ohustavate asjaolude ilmnemisel. Nimetatud sätte kehtestamine on vajalik selleks, et
Finantsinspektsioon saaks vajadusel viivitamata kohaldada asjakohaseid järelevalvemeetmeid,
samuti selleks, et audiitoril oleks seadusega sätestatud õigus eespoolkirjeldatud info
edastamiseks ning et see ei tähendaks tema jaoks konfidentsiaalsusnõude rikkumist.
10. peatükk
ÜMBERKUJUNDAMINE ÜHINEMINE JA JAGUNEMINE
§ 61. Ümberkujundamine
Ümberkujundamise tulemusena luuakse uus äriühing, mille puhul võib organisatsiooniline
korraldus ja tegevus erineda algselt toimivast äriühingust, ehkki uus äriühing moodustatakse
olemasoleva ja tegevusluba omava äriühingu pinnalt. Kuna finantssektori regulatsioonide
kohaselt üldise normina ei ole tegevusluba üleantav, on käesoleva eelnõuga keelatud
krediidiandja või -vahendaja ümberkujundamine. Võimalikeks lubatud äriõiguslikeks
kujundustehinguteks on ühinemine ja jagunemine, mille korral tegevusluba jääb muutumatult
kehtima juhul, kui krediidiandja või -vahendaja ühendab endaga teise äriühingu või
jagunetakse viisil, et krediidiandjast või -vahendajast eraldub äriühing, kellel tegevusloaga
seotud õigused üle ei lähe ning tegevusluba omav jagunev äriühing jätkab oma endist tegevust
tegevusloa kohaselt.
§ 62. Ühinemine
Krediidiandjale või -vahendajale on lubatud ühinemine (ja jagunemine) ning seda
äriseadustikus sätestatud korra kohaselt (lõige 1). Siiski tuleb krediidiandjana või
-vahendajana jätkamiseks taotleda Finantsinspektsioonilt kas uut tegevusluba kui ühineti uue
äriühingu asutamisega või ühineti äriühinguga, kellel ei ole tegevusluba (lõiked 3 ja 4).
Viimasel juhul, kui ühinetakse muu äriühinguga, kellel ei ole tegevusluba krediidiandja või
-vahendajana tegutsemiseks, vastavalt eelnõu § 17 lõike 1 punktile 2 tegevusluba lõppeb.
Seega tuleb tegevuse jätkamiseks taotleda uus tegevusluba. Kui krediidiandja või -vahendaja
ühendab endaga teise äriühingu ja tegevus jätkub krediidiandja või -vahendajana (lõige 2),
võib see jätkuda juba olemasoleva tegevusloa alusel. Sellisel juhul tuleb teavitada
Finantsinspektsiooni ühinemisest. Põhikirja ja muude sisedokumentide muutumisest tuleb
teavitada Finantsinspektsiooni vastavalt §-le 95.
49
§ 63. Jagunemine
Krediidiandja või -vahendaja jagunemine toimub äriseadustikus sätestatud korras. Kui
korporatiivsete sündmuste tõttu muutuvad krediidiandja või vahendaja andmed (lõige 1), tuleb
sellest teavitada Finantsinspektsiooni,. Kui korporatiivse tehingu tagajärjel muutuvad ka
olulised krediidiandja või -vahendaja tegevust puudutavad muud andmed ja dokumendid, tuleb
sellest teavitada järelevalvet vastavalt käesoleva seaduse §-le 95, mis kohustab teabe
muutmisel informeerima Finantsinspektsiooni.
Jagunemisel suhtlus Finantsinspektsiooniga sõltub asjaolust, mis mahus vara teisele
äriühingule üle antakse ja kas jätkatakse tegevust krediidiandja või -vahendajana. Tegevuse
jätkamine on võimalik jagunemisel eraldumise teel, mil osa varast antakse omandavale
äriühingule, kuid krediidiandja või -vahendaja saab ka ise jätkata alles jääva vara alusel oma
tegevust. Sellisel juhul tegutsetakse olemasoleva tegevusloa alusel, tegevusluba vastavalt
käesoleva eelnõu §-le 10 üle eraldunud äriühingule ei lähe (lõige 2). Kui aga jagunetakse nii,
et jagunev äriühing annab oma vara ära teistele äriühingutele (ja ta ise lõpetatakse), siis on
vajalik kas asutatud äriühingule või muule omandavale äriühingule taotleda krediidiandja või -
vahendajana tegutsemiseks vastav tegevusluba (lõiked 3 ja 4).
11. peatükk
KREDIIDIANDJA JA -VAHENDAJA LÕPETAMINE
§ 64. Lõpetamine
Krediidiandja ja -vahendaja lõpetamine toimub äriseadustikus sätestatud korras. Eelnõuga ei
ole ette nähtud erisusi krediidiandja või -vahendaja lõpetamisele, kuna see on omanike
kujundusõigus. Tegevusloa lõppemisel on krediidiandjal või -vahendajale tegevusloajärgsed
tegevused keelatud, mistõttu on oluline, et antakse edasi laenuportfell või krediidivahendamise
teenusega seotud toimingud, mis seonduvad tarbijaga. Kui äriühing otsustab seejärel jätkata
mõne muu tegevusala valdkonnas, siis on see võimalus talle tagatud ning kohustuslikku
sundlõpetamist tegevusloa lõppemine kaasa ei too.
§ 65. Pankrot
Käesoleva eelnõuga on antud Finantsinspektsioonile õigus krediidiandja või -vahendaja
pankrotiavalduse esitamiseks (lõige 1), mis täiendab äriseadustikust ja pankrotiseadusest
tulenevaid pankrotiavalduse esitamise õigusi ja kohustusi. Lisaks juhul, kui krediidiandja või
-vahendaja esitab enda suhtes või võlausaldaja esitab krediidiandja või -vahendaja suhtes
pankrotiavalduse, tuleb sellest teavitada Finantsinspektsiooni (lõige 2).
12. peatükk
KREDIIDIANDJA VÕI -VAHENDAJA TEGUTSEMINE VÄLISRIIGIS NING
VÄLISRIIGI KREDIIDIANDJA VÕI -VAHENDAJA TEGUTSEMINE EESTIS
§ 66. Krediidiandja ja -vahendaja tegevus välisriigis
Käesoleva paragrahvi kohaselt võib krediidiandja või -vahendaja oma teenuseid osutada
välisriigis, asutades välisriigis filiaali või osutades piiriüleseid teenuseid ning kasutades agenti
(lõige 1). Peatükis on sätestatud erinev kord kolmandas riigis ja Euroopa Majanduspiirkonna
lepinguriigis (edaspidi lepinguriik) teenuste osutamiseks. Tulenevalt hüpoteekkrediidi
direktiivist on hüpoteekkrediidi vahendajal õigus tegutseda lepinguriigis Euroopa Liidus
ühtselt kehtiva tegevusloa ehk nn passi alusel (lõige 2). Sellisel juhul teises lepinguriigis
teenuse pakkumiseks või filiaali asutamiseks tuleb sellest teavitada päritoluriigi ehk Eesti
50
Finantsinspektsiooni ning olemasolev tegevusluba annab õiguse ka teises lepinguriigis teenuse
osutamiseks.
Krediidiandja või krediidivahendaja, kes ei ole hüpoteekkrediidi vahendaja, teenuse
osutamiseks nii lepinguriigis kui kolmandas riigis ehk Euroopa Majanduspiirkonna välises
riigis, tuleb taotleda luba nii Finantsinspektsioonilt kui ka arvestada sihtriigi regulatsiooni, ehk
sealse loakohustuse olemasolul tuleb taotleda sihtriigi järelevalve asutuselt luba teenuse
osutamiseks (lõige 3). Kui krediidiandja või -vahendaja tegutseb välisriigis, tuleb arvestada ja
täita selle riigi õigusaktidest tulenevaid kohustusi. Erandina hüpoteekkrediidivahendajate
puhul on teatud tegevusnõuded harmoniseeritud (eelkõige krediidi vahendamisel esitatav teave
ja muu teenuse sisu puudutav), seega kehtivad Euroopa Liidus sellele samad nõuded. Siiski
võib lepinguriik seada täiendavaid nõudeid näiteks krediidivahendajate töötajatele ning sellisel
juhul tuleb ka hüpoteekkrediidi vahendajal neid nõudeid selles lepinguriigis täita.
Teenuste osutamine ehk näiteks krediidi vahendamine piiriüleselt hõlmab endast tegevust
näiteks agendi vahendusel või veebi kaudu, mille puhul ei ole krediidivahendajal endal
füüsilist filiaali sihtriigis (lõige 4).
Vastavalt lõikele 5 tuleb juhul, kui krediidiandja soovib kasutada teises riigis esindajat, kelleks
on agent taotleda samuti filiaali asutamise luba. Vastavalt eelnõule võib agent olla
krediidiandjal, krediidivahendaja endale esindajat määrata ei saa.
§ 67. Krediidiandja ja -vahendaja filiaal välisriigis
Käesolev paragrahv sätestab juhtumi, kui krediidiandja või -vahendaja, kes ei ole
hüpoteekkrediidi vahendaja, kavatseb osutada teenuseid kolmandas riigis filiaali kaudu. Siis
taotleb ta eelnevalt Finantsinspektsioonilt selleks loa (lõige 1), mille menetlemisele
kohaldatakse üldisi haldusmenetluse põhimõtteid koos käesolevas seaduses ja
Finantsinspektsiooni seaduses sätestatud erisustega. Loa andmisel ja kehtetuks tunnistamisel
on oluline Finantsinspektsiooni suhtlemine välisriigi järelevalveasutusega, selleks tuleb
vastavalt lõikele 3 ka loa saamiseks esitatavad andmed esitada ka sihtriigi ametlikus keeles,
kui välisriigi järelevalve asutusega suhtlemisel on Finantsinspektsioonil vajalik neid andmeid
edastada.
Filiaali asutamiseks loa saamiseks esitab krediidiandja või -vahendaja vastavalt lõikele 2
Finantsinspektsioonile teabe sihtriigi kohta ja filiaali asukoha ja selle tulevaste juhtide kohta,
aga samuti filiaali tegevuse aluseks oleva äriplaani, kus on analüüsitud tegevuse ulatust ja
jätkusuutlikkust. Filiaali äriplaan kajastab samu teemasid, mis tegevusloa taotlemisel esitatav
äriplaan.
§ 68. Filiaali asutamise loa taotluse menetlemine ja loa andmise otsus
Filiaali asutamiseks loa menetlemisel kohaldatakse sama regulatsiooni kui tegevusloa
menetlemisel (lõige 1). Selle raames juhul, kui taotleja ei ole esitanud piisavaid andmeid või
äriplaan on puudustega, annab Finantsinspektsioon aja puuduste kõrvaldamiseks. Vastavalt
lõikele 2 teeb Finantsinspektsioon filiaali asutamise loa puhul otsuse juba kahe kuu jooksul
nõuetekohaste dokumentide saamisest. Ning Finantsinspektsioon teeb oma otsuse viivitamata
taotlejale teatavaks (lõige 3).
§ 69. Filiaali asutamise loa andmisest keeldumise alused
Käesoleva paragrahviga on välja toodud filiaali asutamise loa andmisest keeldumise alused,
mis hõlmavad nii filiaali töökorraldust kui ka taotleja terviklikku struktuuri ja juhtimist, mis
peab võimaldama filiaali üle kontrolli teostamist. Näitena on sellisteks alusteks filiaali juhtide
51
või muude filiaali puudutavate dokumentide mittevastavus, teiseks aluste grupiks on taotleja
organisatsioonilise ülesehituse mittenõuetekohasus või puudused äriplaanis ehk kavandatava
tegevuse läbimõelduses, seda ka seoses taotleja tegevuse jätkumisega Eestis, kolmandaks
takistavaks teguriks on probleemid järelevalve teostamisel juhul, kui koostöö sihtriigi
järelevalvega ei toimi ladusalt või takistatud muul põhjusel.
§ 70. Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine
Käesolev paragrahv sätestab filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamise alused, milleks on
näiteks loa taotlemisel valeandmete esitamine, nõuetekohaste aruannete esitamata jätmine jms
(lõige 1). Filiaali asutamise loa võib kehtetuks tunnistada ka juhul, kui taotleja või filiaali
tegevus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele, näiteks ei esitata nõuetekohaselt aruandeid, juhid
või töötajad ei vasta nõuetele või rikutakse muid krediidiandja või –tegevusele seatud nõudeid.
Filiaali asutamise loa kehtetuks tunnistamine tehakse samuti viivitamata krediidiandjale või -
vahendajale teatavaks (lõige 2) ja pärast loa kehtetuks tunnistamist tuleb lõpetada ka filiaali
tegevus vastavas välisriigis (lõige 3). Selleks annab Finantsinspektsioon filiaali asutamise loa
kehtetuks tunnistamisel tähtaja.
§ 71. Hüpoteekkrediidivahendaja filiaal lepinguriigis
Käesolev paragrahv sätestab teises lepinguriigis hüpoteekkrediidivahendaja filiaali asutamise
tingimused. Lähtutakse analoogselt teiste finantssektori ettevõtjatega nn ühtse tegevusloa
printsiibist (nn single passport), mille kohaselt teostab hüpoteekkrediidivahendaja üle
järelevalvet päritoluriigi järelevalveasutus. Hüpoteekkrediidivahendajatele sellise võimaluse
kehtestab hüpoteekkrediidi direktiiv, mille kohaselt on nn euroopa pass antud just
krediidivahendajatele, lähtudes eeldusest, et krediidiandjad on suuremas osas
pangandusregulatsiooni alla kuuluvad krediidiasutused, kellel on samuti vastav õigus.
Mittekrediidiasutustest krediidiandjatele direktiivi üle-euroopalist passi ette ei näe.
Vastavalt lõikele 1 teavitab hüpoteekkrediidivahendaja Finantsinspektsiooni oma kavatsusest
asutada lepinguriigis filiaal ning esitab vajalikud andmed ja dokumendid. Eraldi taotlust, mida
Finantsinspektsiooni peaks menetlema, esitada ei tule. Finantsinspektsioon teavitab filiaali
asukoha järgse lepinguriigi pädevat järelevalveasutust vastavate dokumentide esitamisest.
Taotluses tuleb välja tuua teave ka filiaali plaanitava tegevuse kohta. Lisaks tuleb
hüpoteekkrediidivahendajal teada anda, milliseid krediidiandjaid ta vahendab, või kas ta on
ühe krediidiandjaga seotud vahendaja ehk agent. Vastavalt lõikele 2 esitatakse teave eesti
keeles ja Finantsinspektsiooni nõudmisel ka sihtriigi keelde tõlgituna. Finantsinspektsioon
otsustab filiaali asutamiseks teabe edastamise hiljemalt ühe kuu jooksul (lõige 3) ja edastab
hüpoteekkrediidivahendajale teate teabe edastamisest sihtriigi järelevalvele (lõige 3). Sellest
teavitatakse ka hüpoteekkrediidivahendajat ennast. Seejärel kannab sihtriigi järelevalve
hüpoteekkrediidivahendaja kohta saadud teabe alusel vahendaja oma registrisse.
Vastavalt lõikele 4 võib teatud juhul jätta Finantsinspektsioon esitatud teabe läbi vaatamata,
seda juhul, kui teave ei vasta seaduse nõuetele või nõutud teavet ei ole tähtajaks esitatud.
Lisaks, vaatamata esitatud andmete nõuetekohasusele võib Finantsinspektsioon keelduda teabe
edastamisest sihtriigi järelevalvele, kui hüpoteekkrediidivahendaja sisemine korraldus ei
võimalda filiaalina tegevuse läbi viimist või esitatud teave on puudulik (lõige 5). Samuti võib
vastavalt lõikele 8 Finantsinspektsioon neil samadel alustel ka keelata hiljem vahendajal
lepinguriigis filiaalina tegutsemise, sellise otsuse võib tingida ka hüpoteekkrediidivahendaja
toime pandud rikkumine lepinguriigis. Kui selline otsus tehakse, siis vastavalt lõikele 9
teavitatakse sellest viivitamata ka subjekti ning seejärel ei ole lubatud enam
hüpoteekkrediidivahendaja tegevus lepinguriigis, tegevuse lõpetamise tähtaja määrab
Finantsinspektsioon.
52
Filiaali asutamisele kohaldatakse sihtriigi õigust (lõige 6). Kui hüpoteekkrediidivahendajat
puudutavas teabes toimub muudatusi, tuleb vastavalt lõikele 7 teavitada sellest ka
Finantsinspektsiooni, kes omakorda teavitab ka sihtriigi järelevalve asutust.
§ 72. Teenuste osutamine piiriüleselt
Käesoleva paragrahvi kohaselt on hüpoteekkrediidivahendaja aga ka muude krediidiandjate ja
-vahendajate jaoks piiriüleste teenuste osutamine lubatud, kui sellest on teavitatud
Finantsinspektsiooni. Teatada tuleb riigi nimi ning teenuste kirjeldus, samuti teave
krediidiandjatest, keda vahendatakse (lõige 1). Vastavalt lõigetele 2 ja 3 esitatakse teave
esmalt eesti keeles, kuid hüpoteekkrediidivahendaja taotluse korral Finantsinspektsiooni
nõudmisel ka sihtriigi keelde tõlgituna.
Kui teabe esitajaks on hüpoteekkrediidivahendaja, kellel on õigus teenuse osutamiseks
teenuste vaba liikumise alusel, siis teeb Finantsinspektsioon vastava otsuse teabe edastamiseks
sihtriigi järelevalvele 1 kuu jooksul (lõige 4) ja edastab teabe hüpoteekkrediidivahendaja kohta
ka sihtriigi finantsjärelevalve asutusele. Juhul, kui teave ei vasta seaduse nõuetele, võib
Finantsinspektsioon jätta selle läbi vaatamata (lõige 5) või kui esitatud teabest ilmneb olulisem
sisulisem puudus, näiteks võimalda taotleja sisemine korraldus välisriigis teenuse osutamist,
siis vastavalt lõikele 6 keelduda teabe edastamisest. Kui esitatud teabes on toimunud
muudatused, teavitab krediidiandja või -vahendaja sellest Finantsinspektsiooni (lõige 8), kes
teavitab ka sihtriigi järelevalve asutust.
Piiriülese teenuse osutamisel tuleb samuti arvestada sihtriigi regulatsiooni teenuse osutamisele
(lõige 7) ja seda nii Euroopa Liidus vabalt liikuvate hüpoteekkrediidivahendajate kui ka
muude krediidiandjate ja -vahendajate puhul. Direktiivist tulenevalt on
hüpoteekkrediidivahendajal õigus alustada teenuste osutamisega ühe kuu möödumisel ajast,
kui Finantsinspektsioon teavitas, et on edastanud sihtriigi järelevalve asutusele teabe
hüpoteekkrediidivahendaja kohta. Muu krediidiandja või -vahendaja korral võtab
Finantsinspektsioon vastava teabe vastu, kuid tegutsemiseks tuleb õigus saada siiski sihtriigi
finantsjärelevalve asutuselt ning sellisel juhul sõltub võimalus piiriüleselt muus riigis
tegutseda sealsest siseriiklikust õigusest – näitena Eesti puhul käesoleva eelnõuga välisriigi
krediidiandjal Eestis piiriüleselt tegutsemine lubatud ei ole, kui vastav õigus ei tule Euroopa
Liidu direktiivist.
Finantsinspektsioon võib ka keelata teenuste osutamise piiriüleselt, eelkõige kui subjekti
sisemine korraldus ei vasta seaduse nõuetele või kui laenu andmine antud regulatsiooni alusel
ei ole kooskõlas klientide huvidega (lõige 9). Vastavalt lõikel 10 saavad Finantsinspektsioonilt
teabe tegevusloa kehtetuks tunnistamise kohta krediidiandja või -vahendaja viivitamata.
§ 73. Välisriigi krediidiandja ja -vahendaja tegevus Eestis
Käesolev paragrahv sätestab välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevuse alused Eestis.
Teenust võib Eestis osutada filiaali kaudu või piiriüleste teenuste osutamise režiimi alusel
(lõige 1), mittekrediidiasutuste või krediidivahendajate puhul, kes ei ole
hüpoteekkrediidivahendajad, on vajalik selleks Finantsinspektsiooni luba (lõige 3),
hüpoteekkrediidivahendaja puhul Finantsinspektsiooni teavitamine (lõige 2). Piiriüleselt
teenuse osutamine on oma teenuste pakkumine välisriigis ilma filiaali asutamata (lõige 4).
Vastavalt lõikele 3 võib piiriülest teenust filiaali asutamata osutada vaid
hüpoteekkrediidivahendaja, muu isiks selleks õigustatud ei ole.
53
Teises riigis teenuse osutamise lihtsustamiseks võib kasutada agenti. Sellisel juhul loetakse
seda võrdsustatuks filiaali asutamisega. Eelnõu kohaselt on lubatud aga ühe krediidiandjaga
seotud krediidivahendaja ehk agendi kasutamine üksnes krediidiandjale, kelle puhul välisriigis
tegevuse regulatsioon ei ole hüpoteekkrediidi direktiivi alusel harmoniseeritud, vaid Eestis
tegutsemiseks tuleb taotleda Finantsinspektsiooni luba.
Teenuse osutamisel Eestis tuleb arvestada krediidi andmisele või vahendamisele,
nõustamisteenusele Eestis kehtivaid nõudeid (lõige 5), eelkõige ka suhetes tarbijatega, näiteks
tagades tarbijate maksevõime piisava hindamise. Hüpoteekkrediidi direktiivi kohaselt (artikkel
32) ei pea lepinguriik lubama krediidivahendajatel vahendada sihtriiki teenuseid, mida osutab
mittekrediidiasutusest krediidiandja, kellel ei ole luba tegutseda selles lepinguriigis (lõige 6).
Seega kuna krediidiandja, kes ei ole krediidiasutus, tegutsemiseks Eestis tuleb taotleda
Finantsinspektsiooni luba, ei ole lubatud krediidivahendajal vahendada teenuseid või tooteid,
mille pakkumiseks pole Finantsinspektsioonilt luba taotletud. Seega saab lepinguriigi
hüpoteekkrediidivahendaja pakkuda Eestis eelkõige muu lepinguriigi krediidiasutuse tooteid ja
teenuseid või siis vahendada mõnda Eesti krediidiandjat.
§ 74. Välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaal Eestis
Käesoleva paragrahviga sätestatakse, et välisriigis ehk kolmandas riigis või lepinguriigis
asutatud isikud (kes ei ole hüpoteekkrediidi vahendajad), kes võivad osutada käesoleva
seaduse § 4 lõikes 1 nimetatud või § 6 lõigetes 1 või 3 nimetatud teenuseid päritoluriigis,
võivad Eestis tegutseda, asutades siin filiaali. Piiriüleseid teenuseid muud isikud, kes ei ole
hüpoteekkrediidivahendajad, osutada ei saa.
Filiaali asutamiseks Eestis tuleb taotleda Finantsinspektsioonilt luba (lõige 1). Loa taotlemisel
esitatakse vastavalt lõikele 2 lähedased andmed tegevusloa taotlemise regulatsiooniga, nii
põhjalikult ei pea vaid kajastama organisatsioonilist struktuuri, nõudeid töötajatele, sisemisi
protseduurireegleid. Seeläbi saab Finantsinspektsioon veenduda, et välisriigi isik osutab
samaväärset teenust. Lisaks isiku enda kohta esitatavatele andmetele lisatakse taotlusele ka
välisriigi järelevalve nõusolek välisriigis tegutsemiseks, kinnitus, et taotleja tegevus välisriigis
vastab nõuetele ja on järelevalve all ning kinnitus tema finantsseisundi kohta (lõige 3).
Vastavalt lõikele 4 esitatakse üldjuhul andmed tõlgituna eesti keelde.
§ 75. Loa taotluse menetlemine ja loa kehtetuks tunnistamine
Käesoleva paragrahvi lõike 1 kohaselt kohaldatakse välisriigi taotleja loa menetlemisele
käesolevas eelnõus tegevusloa menetlemisele sätestatut, lisaks aga tegevusloa andmisest
keeldumise alustele võib Finantsinspektsioon keelduda välisriigi isikule loa andmisest juhul,
kui koostöö välisriigi finantsjärelevalvega ei tagaks subjekti piisavat järelevalvet (lõige 2).
Samadel alustel võib vastavalt lõikele 3 ka välisriigi krediidiandja või -vahendaja Eestis
tegutsemise loa kehtetuks tunnistada.
§ 76. Loa muutmine
Kui Eesti krediidiandja või -vahendaja soovib osutada täiendavaid teenuseid, näiteks alustada
nõustamisteenuse osutamisega, tuleb taotleda tal täiendav tegevusluba (lõige 1). Sellisel juhul
tuleb taas esitada suurem osa Eestis tegutsemiseks Finantsinspektsioonile esitatud teabest
(lõige 2). Loa muutmisele kohaldatakse samuti käesolevas eelnõus tegevusloa menetlemisele
sätestatut (lõige 3).
§ 77. Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja filiaali ja teenuste osutamine Eestis
piiriüleselt
54
Tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivist on hüpoteekkrediidivahendajatel õigus osutada
teenuseid olemasoleva tegevusloa alusel terves Euroopa Majanduspiirkonnas. Seega ei tule
teises lepinguriigis tegutsemiseks taotleda luba tegutsemiseks, vaid päritolu järelevalve organ
edastab Eesti Finantsinspektsioonile teabe hüpoteekkrediidivahendaja kohta ning sellest
lähtuvalt on tal ka õigus Eestis tegutseda (lõige 1). Eesti Finantsinspektsioonile esitataks siin
osutatavate teenuste kirjeldus ning teave, millise krediidiandjaga on vahendaja seotud või kas
vahendaja on seotud vaid ühe krediidiandjaga, kes vastutab ka krediidivahendaja tegevuse eest
ehk hüpoteekkrediidivahendaja tegutseb agendina.
Vastavalt lõikele 2 esitatakse üldjuhul teave eesti keelde tõlgituna ning Finantsinspektsioon
annab päritoluriigi järelevalvele teada info kätte saamisest (lõige 3), kuna
hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse alustamise õigus sõltub vastavast kuupäevast – tal on
õigus alustada teenuse osutamisega ühe kuu möödumisel, samuti teavitatakse dokumentide
saamise järel hüpoteekkrediidivahendajale tingimused, millele tuleb vastata Eestis
tegutsemisel (näiteks nõude töötajatele) (lõige 4). Kui hüpoteekkrediidivahendaja kohta
esitatud teave muutub, tuleb sellest teavitada ka Finantsinspektsiooni (lõige 5). Kui
lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja saab tegutseda filiaali kaudu, esitatakse ka äriregistrile
Finantsinspektsiooni kinnitus päritoluriigi järelevalve asutuselt teabe saamise kohta (lõige 6).
Lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja kantakse samuti krediidivahendajate registrisse, mille
kohta teave on Finantsinspektsiooni kodulehel (lõige 7).
§ 78. Nõuded lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja töötajatele
Tulenevalt hüpoteekkrediidi direktiivist tuleb tagada töötajate vastavus direktiivis sätestatud
nõuetele igal ajal, seega ka juhul, kui teenust osutatakse muus lepinguriigis. Sellisel juhul tuleb
täiendavalt arvestada ka sihtriigis kehtivaid nõudeid, mis võivad olla kõrgemad. Vastavalt
lõikele 1 tuleb hüpoteekkrediidivahendajal järgida Eestis kehtivaid nõudeid töötajatele ning
lõike 2 kohaselt teeb Finantsinspektsioon koostööd lepinguriigi järelevalve asutustega, et
nõuded töötajatele oleksid teada ja nende järgimine oleks kontrollitud.
13. peatükk
JÄRELEVALVE
Peatükis sätestatakse Finantsinspektsiooni pädevus ja volitused krediidiandjate ja -vahendajate
tegevuse üle järelevalve teostamiseks, samuti järelevalvesubjektide õigused ja kohustused
järelevalvemenetluses. Sisuliselt on samaväärne järelevalveline regulatsioon kehtestatud täna
kõigis teistes kehtivates finantssektori ettevõtjate tegevust reguleerivates eriseadustes.
§ 79. Järelevalve alused ja teostamine
Käesolev paragrahv sätestab järelevalve alused ning Finantsinspektsiooni pädevuse järelevalve
teostamisel vastavalt hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 34 lõikele 1. Finantsjärelevalve puhul
lähtutakse järelevalve puhul nii käesolevast eelnõust kui Finantsinspektsiooni seadusest. .
§ 80. Järelevalve teostamine
Finantsjärelevalve hõlmab nii subjektide asutamist, juhtimist, sisemist korraldust kui ka
tegevust ehk teenuse osutamist ning selle eesmärk on tagada klientide kaitse. Järelevalve
teostamiseks on Finantsinspektsioonil kõik käesolevas eelnõus ja Finantsinspektsiooni
seaduses sätestatud õigused, näiteks kohapealse kontrolli teostamine, ettekirjutuse tegemine jm
§ 81. Järelevalve ulatus
55
Käesolev paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni järelevalve ulatuse, mille kohaselt hõlmab
Finantsinspektsiooni järelevalvetegevus kõiki krediidiandjaid ja -vahendajaid, kelle registrisse
kantud asukoht on Eesti (punkt 1), samuti Eesti teenusepakkujate välisriikides asutatud
tütarettevõtteid ja filiaale, lepinguriikide krediidiandjate ja vahendajate Eestis asutatud
tütarettevõtjast krediidiandjaid ja -vahendajaid ja filiaale (punkt 2), Eestis piiriüleselt
teenuseid osutavaid lepinguriikide teenuseosutajaid ning välisriikide teenuse pakkujate
tütarettevõtteid ja filiaale Eestis (punkt 3) ning krediidiandja ja -vahendajaga samasse
konsolideerimisgruppi kuuluvaid äriühinguid (punkt 4). Eestis ei ole lubatud piiriüleseid
teenuseid osutada välisriigi krediidiandjal või vahendajal, kellel ei ole
hüpoteekkrediidivahendajana Euroopa Liidus antud vastavat õigust. Seega muud välisriigi
teenuse osutajad peavad Eestis teenuse osutamiseks asutama siin filiaali või tütarettevõtja.
Seevastu Eestis asutatud teenusepakkujad võivad tegutseda välisriigis filiaali asutamisega või
piiriüleste teenuste osutamise kaudu, kui välisriigi regulatsioon seda võimaldab.
Hüpoteekkrediidivahendajatele tuleb vastav õigus hüpoteekkrediidi direktiivist.
§ 82. Järelevalve välisriigis filiaali asutanud krediidiandja või -vahendaja ning
piiriüleseid teenuseid osutava krediidiandja või -vahendaja üle
Käesolev paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni ülesanded välisriigis filiaali asutanud Eesti
krediidiandja ja -vahendaja ning piiriüleseid teenuseid osutava Eesti krediidiandja ja -
vahendaja üle järelevalve teostamisel. Selline järelevalve regulatsioon on kehtestatud ka
teistes kehtivates finantssektori eriseadustes, näiteks MERAS-s. Käesoleva paragrahvi lõike 1
kohaselt teavitab välisriigi järelevalveasutus välisriigis toime pandud rikkumisest ning selle
edastatud teabe alusel on võimalik Finantsinspektsioonil vastav otsus teha järelevalve
meetme, näiteks ettekirjutuse või trahvi, rakendamiseks. Kohaldatud meetmest teavitatakse ka
välisriigi järelevalveasutust. Lisaks Finantsinspektsioonile tuleb välisriigis tegutsemise korral
anda teavet oma tegevuse kohta ka sihtriigi finantsjärelevalve asutusele (lõige 3). Vastavalt
lõikele 2, kui rakendatavaks meetmeks on tegevusloa või filiaali asutamiseks antud loa
kehtetuks tunnistamine, teavitab Finantsinspektsioon sellest ka teise riigi finantsjärelevalve
asutust.
§ 83. Järelevalve Eestis asutatud välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaali üle
Käesolev paragrahv sätestab järelevalve teostamise alused Eestis asutatud välisriigi
krediidiandja ja -vahendaja filiaalide üle, eristades lepinguriigis asutatud
hüpoteekkrediidivahendajate järelevalvet, kui vahendaja osutab teenuseid Eestis
asutamisvabaduse sätete alusel.
Vastavalt lõikele 1 on Finantsinspektsioonil õigus nõuda välisriigi krediidiandja ja -vahendaja
filiaalilt andmeid, mis on vajalikud tema üle järelevalve teostamiseks aga ka statistika
kogumise eesmärgil. Vastavalt lõikele 2 on keelatud välisriigi krediidiandja ja -vahendaja
filiaalil Eestis tegutsemine ja teenuse osutamine, kui välisriigi finantsjärelevalve asutus on
krediidiandja ja -vahendaja tegevusloa peatanud või kehtetuks tunnistanud. Säte annab
Finantsinspektsioonile õiguse rakendada käesoleva seaduse ning teistes õigusaktides
sätestatud nõuete rikkumise puhul välisriigi krediidiandja ja -vahendaja filiaali suhtes
vajalikke meetmeid ja sanktsioone, piirata tegevust või tunnistada filiaali asutamise loa
kehtetuks (lõige 3).
§ 84. Järelevalve Eestis filiaali asutanud või Eestis piiriüleselt teenuseid osutava
lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja tegevuse üle
Käesolev paragrahv sätestab järelevalve ulatuse lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja
filiaali ja piiriülese tegevuse üle. Sätted on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi artiklist 34
ning nende alusel on teenuste vaba osutamise raames õigus Eestis krediiti vahendada üksnes
56
lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendajal. Muudel krediidivahendajatel aga ka krediidiandjatel
tuleb Eestis tegutsemiseks taotleda Finantsinspektsioonilt luba, piiriüleselt ja ilma loata Eestis
teenust ületada ei ole lubatud.
Käesoleva paragrahvi lõige 1 on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi art 34 lõikest 2, mille
esimene lause sätestab, et selle liikmesriigi pädevad asutused, kus krediidivahendajal on
filiaal, vastutavad selle tagamise eest, et krediidivahendaja poolt selle riigi territooriumil
osutatavad teenused vastavad artikli 7 lõikes 1 ja artiklites 8, 9, 10, 11, 13, 14, 15, 16, 17, 20,
22 ja 39 ning nende kohaselt vastu võetud meetmetes sätestatud kohustustele. Tulenevalt
eelnimetatud artiklitest peab hüpoteekkrediidivahendaja tegevus Eestis vastama vähemalt
krediidivahendaja tegevusele seatud üldistele nõuetele nagu tegevuse läbipaistvus ja
nõuetekohasus, samuti peavad töötajad vastama seaduses (ja selle alusel vastu võetud
määruses) sätestatud nõuetele. Lisaks peab hüpoteekkrediidi reklaamimine ja tarbijale
pakkumine vastama reklaamiseaduses, tarbijakaitse seaduses ja tulenevalt eelnõu § 47 lõikest
1 ka võlaõigusseaduses sätestatud nõuetele. Ka nõustamisteenuse osutamisel tuleb omakorda
arvestada eelnõus sätestatuga ning krediidivahendaja peab vastama tegevusloa nõuetele ja
vastavalt sellest ka teavitama.
Lõige 2 on samuti üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi art 34 lõike 2 teisest lausest, mille
kohaselt juhul kui vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused teevad kindlaks, et
krediidivahendaja, kellel on selle liikmesriigi territooriumil filiaal, rikub selles riigis vastavalt
artikli 7 lõikele 1 ja artiklitele 8, 9, 10, 11, 13, 14, 15, 16, 17, 20, 22 ja 39 vastu võetud
meetmeid, nõuavad pädevad asutused asjaomaselt krediidivahendajalt sellise rikkumise
lõpetamist. Võrreldes käesoleva paragrahvi lõikega 1 on käesolevasse loetelusse lisatud
vaidluste lahendamise regulatsioonis sihtriigi õiguse järgimise kohustus. Tarbijavaidluste
lahendamise suhtes on hüpoteekkrediidi direktiivis sätestatud nõue (artiklis 39), mille
kohaselt tuleb tagada tarbijatele kohtuvälise vaidluste lahendamise organi olemasolu ja
erinevate lepinguriikide teenuste osutajate puhul tuleb riikidel kohtuvälise lahendamise eest
vastutavatelt organitelt nõuda koostöö tegemist piiriüleste vaidluste lahendamisel. Eestis tuleb
tarbijavaidluste lahendamise kord tarbijakaitseseaduse §-st 22, mille kohaselt võib vaidlusi
lahendada sõltumatus komisjonis.
Lõige 3 on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 34 lõike 2 kolmandast ja neljandast
lausest, mis sätestab, et kui asjaomane hüpoteekkrediidivahendaja ei astu vajalikke samme,
võtavad vastuvõtva liikmesriigi pädevad asutused tarvitusele kõik asjakohased meetmed
tagamaks, et hüpoteekkrediidivahendaja lõpetab selle rikkumise. Päritoluliikmesriigi pädevaid
asutusi teavitatakse nende meetmete laadist.
Lõiked 4, 5 ja 6 on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 34 lõike 2 viiendast ja
kuuendast ja seitsmendast lausest, mille kohaselt juhul kui hüpoteekkrediidivahendaja rikub,
hoolimata vastuvõtva liikmesriigi võetud meetmetest, jätkuvalt esimeses lõigus osutatud
nõudeid, mis on jõus vastuvõtvas liikmesriigis, võib vastuvõttev liikmesriik pärast
päritoluliikmesriigi pädevate asutuste teavitamist võtta asjakohaseid meetmeid edasise
rikkumise vältimiseks või selle eest karistamiseks ning vajaduse korral asjaomase
hüpoteekkrediidivahendaja edasiste tehingute algatamise tõkestamiseks oma territooriumil.
Sellistest meetmetest teatatakse viivitamata komisjonile. Kui päritoluliikmesriigi pädev asutus
ei ole nõus selliste vastuvõtva liikmesriigi meetmetega, võib ta suunata kõnealuse küsimuse
Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele ning paluda temalt abi vastavalt määruse (EL) nr
1093/2010 artiklile 19. Sel juhul võib Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus tegutseda
vastavalt talle kõnealuse artikliga antud õigustele.
57
Lõikes 7 ja 8 on üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 34 lõikest 4, mis sätestab, et
juhul kui vastuvõtva liikmesriigi pädeval asutusel on ilmselge ja tõendatav alus, et tema
territooriumil teenuste osutamise vabaduse alusel tegutsev või filiaali omav
hüpoteekkrediidivahendaja rikub hüpoteekkrediidi direktiivi alusel kehtestatud kohustusi,
millele ei ole osutatud käesoleva paragrahvi lõikes 1, teatab ta tuvastatud asjaoludest
päritoluliikmesriigi pädevale asutusele, kes võtab tarvitusele asjakohased meetmed.
Kui päritoluliikmesriigi pädev asutus ei võta ühe kuu jooksul alates kõnealustest asjaoludest
teada saamisest tarvitusele meetmeid või kui hüpoteekkrediidivahendaja tegutseb hoolimata
päritoluliikmesriigi pädeva asutuse võetud meetmetest jätkuvalt viisil, mis kahjustab
ilmselgelt vastuvõtva liikmesriigi tarbijate huve või turgude nõuetekohast toimimist, siis
vastuvõtva liikmesriigi pädev asutus:
1) võtab pärast päritoluliikmesriigi pädeva asutuse teavitamist kõik asjakohased
meetmed, mida on vaja tarbijate kaitsmiseks ja turgude nõuetekohase toimimise
tagamiseks, takistades sealhulgas nõudeid rikkuval hüpoteekkrediidivahendajal
algatamast uusi tehinguid vastuvõtva liikmesriigi territooriumil;
2) võib suunata kõnealuse küsimuse Euroopa Pangandusjärelevalve Asutusele ning
paluda temalt abi vastavalt määruse (EL) nr 1093/2010 artiklile 19 (lõige 9). Sel juhul
võib Euroopa Pangandusjärelevalve Asutus tegutseda vastavalt talle kõnealuses
artiklis antud õigustele.
Nendest meetmetest teatatakse viivitamata komisjonile ja Euroopa Pangandusjärelevalve
Asutusele.
§ 85. Menetlusosalise õigused ja kohustused järelevalvemenetluses
Käesolevas paragrahvis on sätestatud menetlusosalise õigused ja kohustused
järelevalvemenetluses. Regulatsioon ei erine teistest finantssektori eriseadustes sisalduvast
regulatsioonist ja lähtub haldusmenetluse regulatsioonist. Vastavalt lõikele 1 ja sarnaselt
haldusmenetluse seaduse §-ga 36 tuleb haldusorganil selgitada menetlusosalisele või taotluse
esitamist kaaluvale isikule nende soovil millised õigused ja kohustused on menetlusosalisel
haldusmenetluses. Sellele lisaks on menetlusosalistel õigus tutvuda tema kohta kogutud
teabega (lõige 2). Sama õigus tuleneb ka haldusmenetluse seaduse §-st 37. Samuti on
menetlusosalisel õigus esitada Finantsinspektsiooni vahendusel tunnistusi (lõige 3).
Finantsinspektsioonis istugi pidamise korral kui menetlusosaline ei ilmu kohale, võib
kohaldada sunniraha või sundtoomist (lõige 4).
§ 86. Finantsinspektsiooni õigused informatsiooni saamisel Käesolev paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni õigused järelevalve teostamiseks vajaliku
informatsiooni saamisel, loetledes isikute ringi, kellelt on õigus tasuta teavet, dokumente ning
suulisi või kirjalikke selgitusi nõuda (lõige 1). Õigus tutvuda filiaali töökorraldusega tuleneb
ka hüpoteekkrediidi direktiivi art 34 lõikest 3. Järelevalve läbi viimiseks on
Finantsinspektsioonil õigus läbi viia kohapealset kontrolli, nõuda subjektidelt andmeid turu ja
oma tegevuse kohta ning saada teavet ka siseaudiitorilt (lõige 2). Lisaks eelnõu § 85 lõikes 4
sätestatule võib vastavalt lõikele 3 Finantsinspektsioon läbi viia uurimist ka istungina, kuhu
on kutsutud kolmas isik. Sellisest kaasamisest ei ole vajalik teavitada menetlusosalist ehk
krediidiandjat või -vahendajat (lõige 4). Selline teabe kogumine võib osutuda isikute
põhiõigust andmete kaitsele riivavaks. Kuid finantsjärelevalve lähtub avaliku huvi ja turu
stabiilsuse tagamise eesmärgist, mistõttu on vastav teabe kogumine vajalik olukorras, kus
muid kanaleid arvestades ei ole võimalik piisavalt andmeid koguda, kuid samas tarbijad ja
avalikkus eeldab finantsjärelevalve poolset tegutsemist. Seega on põhjendatud teatud juhtudel
isikute õiguste riive ja nende teadmata teabe kogumine kolmandatelt isikutelt. Küll aga võib
Finantsinspektsioon kehtestada nii isikutelt teabe saamiseks kui kohale ilmumiseks tähtaja
58
(lõige 5). Sarnaselt KAS-ga on ka krediidiandjatelt ja -vahendajatelt Finantsinspektsioonil
õigus saada pangasaladusega kaitstud teavet (lõige 6).
§ 87. Selgituste andmisest keeldumise alused
Käesolev paragrahv sätestab sarnaselt teiste finantssektori eriseadustega, et selgituste
andmiseks kohustatud isik võib keelduda Finantsinspektsioonile selgituse andmisest
kriminaalmenetluse seadustiku §-s 71 või 73 sätestatud alustel. Finantsinspektsioon on
väärtegude kohtuväline menetleja ning väärtegude menetlemisel kohalduvad osaliselt ka
KrMS sätted. Selline regulatsioon on kehtestatud ka muude krediiti andvate finantsasutuste
suhtes nagu krediidiasutused ja makseasutused, e-raha asutused, eesmärgiga tagada isiku
õiguste võrdne käsitlemine olenemata menetlejast.
§ 88. Kohapealne kontroll
Käesolev paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni õigused kohapealse kontrolli teostamisel
käesolevas eelnõus sätestatud järelevalve ulatuses.
Finantsinspektsioonil on õigus läbi viia kohapealset kontrolli kõigis järelevalve ulatusega
hõlmatud subjektides, ehk Eesti krediidiandjates ja -vahendajates, aga samuti ka välisriigi
krediidiandjate ja -vahendajate Eesti filiaalides ja tegevuskohtades ning Eesti äriühingute
välisriigi filiaalis (lõige 1). Kohapealse kontrolli eesmärgiks on vastavalt lõikele 2 asjaolude
kontrollimise vajadus, näiteks andmete või dokumentide õigsuse kontrollimine. Vastavalt
lõikele 3 alustatakse kontrolli Finantsinspektsiooni aktiga ning korraldus tehakse äriühingule
teatavaks vähemalt 3 tööpäeva enne kontrolli läbi viimist. Kontrolli viib läbi
Finantsinspektsiooni volitatud töötaja. Lõike 4 kohaselt on kontrollijal väga laiad volitused
kontrolli läbi viimiseks eesmärgiga võimaldada kontrollijale töökoht ja vajalik juurdepääs
kogu ja igas vormis teabele. Kontrollimine toimub pädeva töötaja juuresolekul, kes juhendab
kontrollija vajalike dokumentide juurde (lõige 5). Kui Finantsinspektsioonil ei ole endal
piisavalt ressurssi kontrolli teostamiseks võib selleks vastavalt lõikele 6 volitada kolmanda
isiku, kelleks on audiitor või ekspert. Lõikes 7 üle võetud hüpoteekkrediidi direktiivi art 34
lõige 5, mille kohaselt võib päritolulepinguriik teostada lepinguriigi krediidiandja või -
vahendaja Eestis asutatud filiaali tegevuse osas kohapealset kontrolli, teavitades sellest
eelnevalt Finantsinspektsiooni.
§ 89. Kohapealse kontrolli akt
Käesolev paragrahv sätestab sarnaselt teiste finantssektori eriseadustega kohapealse kontrolli
akti koostamise tähtaja, ärakuulamisõiguse tagamise ning õiguse lisada aktile kirjalik
eriarvamus. Pärast akti koostamist (lõige 1) on kontrollitaval võimalus esitada akti suhtes
kirjalikke selgitusi (lõige 2). Seejärel koostatakse vastavalt lõikele 3 lõplik akt, millele on
lõike 4 kohaselt võimalik kontrollitaval lisada oma eriarvamus. Täiendavate oluliste asjaolude
selgumisel on võimalik akti koostamiseks antud tähtaega pikendada.
§ 90. Ekspertiis ja erakorraline audiitorkontroll järelevalvemenetluses
Käesolev paragrahv sätestab sarnaselt teiste finantssektori eriseadustega eksperdi ja
erakorralise audiitorkontrolli kaasamise alused. Vastavalt lõikele 1 võib
järelevalvemenetluses kaasata sõltumatu eksperdi, kellele kohaldub eelkõige haldusmenetluse
seaduse § 39. Ekspert kaasatakse eriteadmisi nõudva asjaolu välja selgitamiseks. Täiendavalt,
raamatupidamisvaldkonnas on vastavaks eriteadmistega isikuks vandeaudiitor. Seega
vastavalt lõikele 2 võib aruannete kontrollimiseks nõuda audiitorkontrolli. Üldjuhul tehakse
nii eksperdi kaasamine kui audiitorkontrolli läbi viimine teatavaks ka menetlusosalisele (lõige
3), välja arvatud juhul, kui see ei ole kooskõlas menetluse kiiruse või uurimise läbiviimisega.
Kaasatud ekspert või audiitorkontrolli läbiviija teavitab Finantsinspektsiooni ka asjaoludest,
mida järelevalve ei palunud tal uurida või selgitada, kas teadmatusest või tähelepanematusest
(lõige 4). Lõikes 5 on välja toodud, et järelevalvele omistatud meetmeid, nagu kohapealse
59
kontrolli raames ruumide ja dokumentidega tutvumine, selgituste küsimine, võib kaasatud
ekspert või audiitor kasutada vaid oma ülesannete täitmise eesmärgil ning kontrollitava loal
või juuresolekul, arvestades seejuures konfidentsiaalsuskohustust. Vastavalt lõikele 6 katab
eksperdi tegevuse ja audiitorkontrolli kulud Finantsinspektsioon, välja arvatud juhul, kui
kolmas isik on kaasatud menetlusosalise taotlusel.
§ 91. Ettekirjutus Eelnõu järelevalve peatükis on antud lahtine loetelu, millisel alusel võib Finantsinspektsioon
teha ettekirjutusi. Ettekirjutuse mittetäitmisel rakendab Finantsinspektsioon sunniraha
asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras või eelnõus sätestatud muud tagajärge
(näiteks krediidiandja või -vahendaja tegevusloa kehtetuks tunnistamine). Ettekirjutus tehakse
õigusrikkumise tagajärjel või selle ära hoidmiseks, samuti krediidiandja või -vahendaja
hoiatamiseks, aga ka klientide või finantssektori kaitsmiseks üldisemalt (lõige 1).
Ettekirjutuse tegemisele rakenduvad haldusmenetluse seaduse §-s 51 ja järgnevates sätetes
haldusakti tegemisele sätestatud nõuded, kui käesolevast eelnõust ei tulene teisiti. Vastavalt
lõikele 2 tuleb ettekirjutust asuda viivitamata täitma ning seda ei peata ka kaebuse esitamine
tehtud ettekirjutusele (lõige 3).
§ 92. Õigused ettekirjutuse tegemisel
Õigused ettekirjutuse tegemisel lähtuvad krediidiandja ja -vahendaja tegevusloa nõuetest ning
tegevusele sätestatud nõuetest ning erinevad ettekirjutuse sisuks olevad nõuded on loetletud
käesoleva paragrahvi lõikes 1. Selle kohaselt on esmaseks võimaluseks piirata subjekti
tehingute või toimingute tegemist, mis on kiireim meetod rikkumise takistamiseks või
lõpetamiseks. Kui ettekirjutuses sätestatut ei arvestata, on võimalus ka tegevusluba kehtetuks
tunnistada (lõige 2), keelata filiaali tegevus või ka juht tagasi kutsuda. Kui ettekirjutuse
raames keelatakse hüpoteekkrediidivahendaja tehing või majandustegevus, teavitatakse sellest
ka lepinguriigi finantsjärelevalve asutust, kus krediidivahendaja teenust osutab (lõige 3) ja
Euroopa Komisjoni, ning Euroopa Pangandusjärelevalve Asutust (lõige 4). Viimast
teavitatakse üksnes tehingu tegemise keelamisest või piiramisest, mitte kogu
majandustegevuse seiskamisest.
§ 93. Õigus juhtimisorganite kokkukutsumiseks ja koosolekul osalemiseks
Viidatud paragrahv sätestab Finantsinspektsiooni esindaja pädevuse ulatuse vastavatel
koosolekutel. Finantsinspektsioonil on õigus osaleda krediidiandja või -vahendaja nõukogu ja
üldkoosoleku koosolekul ja selleks tuleb koosoleku toimumisest Finantsinspektsiooni aegsasti
ette teavitada (lõige 1). Ettekirjutuse alusel krediidiandja või -vahendaja juhtorgani
kokkukutsumisel võib Finantsinspektsioon samuti saata oma esindaja sellele koosolekule
(lõige 3). Eelnõuga kehtestatakse ka Finantsinspektsiooni õigus esitada krediidiandjate või -
vahendajate juhtorganite otsuste õiguspärasuse tagamiseks kohtule avaldus juhtorgani otsuse
kehtetuks tunnistamiseks, kui otsus on õigusaktide või krediidiandja või -vahendaja
põhikirjaga vastuolus. Juhul, kui krediidiandja või -vahendaja ise ei pea oluliseks koosolekut
pidada, on lõikega 2 antud Finantsinspektsioonile õigus koosolek ise kokku kutsuda.
§ 94. Juhtimisorganite otsuste kehtetuks tunnistamine Finantsinspektsiooni taotlusel
Käesolev paragrahv annab Finantsinspektsioonile õiguse nõuda üldkoosoleku, nõukogu või
juhatuse otsuse kehtetuks tunnistamist kohtult, kui see ei ole kooskõlas seaduse või ühingu
põhikirjaga. Seega juhul, kui juhtorganid otsustavad näiteks muuta laenude andmise või
vahendamise protsessi ja selles ei arvestata seaduse nõudeid, on järelevalvel õigus äärmusliku
meetodiga nõuda vastava otsuse kehtetuks tunnistamist. Samuti kehtib see juhul, kui juhatuse
liikmeks valitakse isik, kes selleks seaduse kohaselt ei sobi.
60
§ 95. Finantsinspektsiooni informeerimise kohustus
Eelnõu kohaselt peavad krediidiandja ja -vahendaja Finantsinspektsiooni viivitamata
teavitama asjaolude muutumisest, millele tuginedes Finantsinspektsioon tegevusloa väljastas.
Eelnõu käesolev paragrahv piiritleb andmemahu, mille muutumisel informeerimiskohustus
rakendub, viidates olulisematele tegevusloa taotlemisel lisatavatele dokumentidele (lõige 1),
kuid samas tuleb esitada ka muu teave, näiteks lepinguriigis tegevuse alustamine, olulist
osalust omavate isikute andmed. Muudetud andmed tuleb omakorda avalikustada, välja
arvatud sise-eeskirjad ja finantsseisundi näitajad (lõige 2).
§ 96. Avalikustamine
Käesoleva eelnõu paragrahviga võetakse üle hüpoteekkrediidi direktiivi artikli 38 lõige 2,
mille kohaselt: „Liikmesriigid näevad ette, et pädev asutus võib avalikustada mis tahes
halduskaristuse, mis määratakse käesoleva direktiivi ülevõtmiseks vastu võetud meetmete
rikkumise korral, välja arvatud juhul, kui selline avalikustamine ohustaks tõsiselt finantsturge
või tekitaks asjaomastele isikutele ebaproportsionaalset kahju“. Selline
avalikustamiskohustus on proportsionaalne arvestades riivet puudutad isiku õigustega, kuna
finantsvaldkonna rikkumised on seotud avaliku huvi kaitsega ning finantssüsteemi stabiilsuse
kahjustamine on tagajärgedega kogu avalikkuse suhtes. Karistuste avalikustamise kohustus on
horisontaalselt reguleeritud kogu finantssektori aktides, alates Euroopa Liidus õigusaktidest.
Käesoleva sätte alusel diskretsiooni teostades peab arvestama ka Finantsinspektsiooni seaduse
§ 54 lõikes 5 sätestatuga, mille kohaselt Finantsinspektsioonil on õigus täielikult või osaliselt
(arvestades AvTS-s sätestatud piiranguid) avalikustada väärteoasjas tehtud lahend või
haldusakt või -leping nende andmisest või sõlmimisest arvates, kui see on vajalik investorite,
finantsjärelevalve subjektide klientide või avalikkuse kaitseks või finantsturu õigus- või
korrapärase toimimise tagamiseks. Avalikustatud lahendist või haldusaktist või –lepingust
teavitatakse samal ajal ka Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutust ja esitatakse talle kord
aastas koondteabe selle kohta.
§ 97. Sunniraha
Finantsinspektsiooni ettekirjutuse või muu haldusakti mittetäitmisel võib Finantsinspektsioon
rakendada sunniraha asendustäitmise ja sunniraha seaduses sätestatud korras (lõige 1). Kuna
asendustäitmise ja sunniraha seaduse § 10 lg 2 kohaselt sätestab sunniraha igakordse
rakendamise ülemmäära seadus, on käesolevas eelnõu paragrahvis sätestatud sunniraha
ülemmäärad (lõige 2), mis on sarnased teistes finantssektori eriseadustes sätestatud määradega
ja mida võib finantssektoris pidada piisavalt sanktsioneerivaks.
14. peatükk
VASTUTUS
§ 98. Teabe esitamata jätmine
Käesolev eelnõu näeb ette krediidiandjale ja -vahendajale järelevalve eesmärgil aruannete
esitamise kohustuse, täiendavalt võib Finantsinspektsioon nõuda neilt ka lisainfot osutatava
teenuse kohta. Vastav aruandlus on osaliselt aluseks ka järelevalvetasude arvestamisele, mis
lähtub tegevuse mahtudest. Lisaks näeb seadus ette veel ka täiendavalt krediidiandja ja
-vahendaja tegevusega ja tegevusloaga seotud dokumentide muutumisest teavitamise
kohustuse. Järelevalve teostamiseks on nõutud info korrektne esitamine, mistõttu on nende
kohustuste rikkumine karistatav väärteona.
§ 99. Olulise osaluse omandamise korra rikkumine
61
Finantsjärelevalve subjektidel on kohustus juhtimise ja tegevuse nõuetekohasuse tagamiseks
äriühingus olulist osalust omavatest isikutest teavitada. Nende nõuete rikkumine nii teavitaja
enda kui ka äriühingu poolt on karistatav rahatrahviga. Täiendavalt ei loeta sellisel juhul
vastavaid hääli kvoorumisse ega otsusel häälte hulka.
§ 100. Sise-eeskirjade ja sisekontrolli nõuete rikkumine
Käesoleva eelnõuga kehtestatakse suures mahus nõudeid krediidiandja ja -vahendaja
organisatsiooni sisemisele korraldusele, et tagada vastutustundliku laenamise põhimõtete
järgimine laenude andmisel. Eelkõige peavad vastavad protseduurid, mis kirjeldavad
kliendisuhte hoidmist, sealhulgas kliendi maksevõime hindamist, olema kajastatud äriühingu
sise-eeskirjades, mis on üldnimetus kõiki eeskirju ja kordasid koondavale regulatsioonile
ettevõttes. Sise-eeskirjades tuleb kehtestada:
1) asutusesisese teabe ja dokumentide liikumise kord, sealhulgas teabe esitamise ja
edastamise nõuded;
2) krediidivõimelisuse hindamise meetodid ja nende rakendamise kord, sealhulgas teabe
kogumise kord;
3) klientidele krediidi andmise kord ja krediidilepingute tagatiseks oleva vara hindamise
kord;
4) tarbijale lepingueelse teabe ja hoiatuste edastamise kord;
5) krediidi kulukuse määra, sealhulgas tüüpilise näite arvestamise alused ja kord;
6) krediidivahendaja puhul krediidilepingute vahendamise protsessi kirjeldus ja sõlmimise
kord;
7) nõustamisteenuse osutamise korral nõustamisteenuse osutamise kord;
8) töötajate töö- või ametiülesanded, alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise
protseduur ja õiguste delegeerimine, sätestades funktsioonide lahususe klientide
krediidivõimelisuse hindamisel ja krediidiotsuste tegemisel, krediidilepingu tagatiseks
oleva vara hindamisel, tegevuste ja teenuste kajastamisel raamatupidamises ja
aruannetes ning riskide hindamisel;
9) nõuded töötajate ja juhtide kogemusele ja pädevusele;
10) andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord;
11) sisekontrolli süsteemi toimimise kord;
12) huvide konfliktide vältimise meetmed;
13) sisemised protseduurireeglid rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud
rahvusvaheliste sanktsioonide rakendamiseks ning rahapesu ja terrorismi rahastamise
tõkestamise seaduse rakendamiseks ning nende täitmise kontrollimise
sisekontrollieeskirjad;
14) tegevuse edasiandmise kord.
Sise-eeskirjade järgmiseks tuleb organisatsioonis luua siseaudiitori koht, kes kontrollib
kehtestatud kordade järgimist ja teavitab sellest juhtorganeid. Vastavate nõuete täitmine on
eelduseks finantssektori usaldusväärsuse tagamiseks tema igapäevases tegevuses ning selle
rikkumine on väärteo aluseks.
§ 101. Tarbija krediidivõimelisuse hindamise kohustuse rikkumine
Kliendi krediidivõimelisuse hindamise regulatsioon tuleb nii võlaõigusseadusest, käesolevast
eelnõust kui ka protseduurireeglina ka krediidiandja ja -vahendaja sise-eeskirjadest. Krediidi
pakkumisel või vahendamisel tuleb äriühingul järgida vastutustundliku laenamise põhimõtet ja
pakkuda teenust üksnes juhul, kui kliendil on selle tarbimiseks jätkusuutlikult vahendeid.
Selleks tuleb kliendi maksevõimet hinnata ka krediidivahendajal, kes esindab krediidiandjat
toodete pakkumisel. Käesolevast paragrahvist tulenev sanktsioon on suunatud eelkõige
krediidiandja või -vahendaja protseduurireeglite, metoodika rikkumisele, mille tulemusena ei
ole tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnatud. Vastava nõude rikkumisel kohaldub
62
vastutus nii krediidiandjale kui -vahendajale. Üksikjuhtumi korral, mil kliendisuhtes on
rikkumise vastutustundliku laenamise põhimõtte rakendamise osas, on sanktsioneerimise õigus
ka Tarbijakaitseametil vastavalt tarbijakaitse seaduse § 473, mille kohaselt on hindamise
kohaks VÕS §-s 4032 sätestatud kohustuste mitte täitmine.
§ 102. Nõustamisteenusele esitatavate nõuete rikkumine
Nõustamisteenusele esitatavad nõuded põhinevad hüpoteekkrediidi direktiivil ning nende
eesmärgiks on eristada krediidivahendajate ja –andjate tegevuse käigus oma toodete
tutvustamisel põhinevat nõustamist ning sõltumatut nõustamist, mille raames püütakse leida
kliendi vajadustele vastav sobivaim toode ja pakkuja, andes tarbijale isikustatud soovituse.
Sellisel juhul tuleb nõustajal täita teatud teavitusnõudeid ning arvestada teabe andmisel
piisaval hulgal võrreldavate toodete pakkumise nõuet. Vastutus võib kaasneda ka juhul, kui
nõustamise eest võetakse tasu olukorras, kus seadus seda keelab.
§ 103. Krediidiandja ja -vahendaja juhi kohustuste rikkumine
Krediidiandja ja -vahendaja juhtidele on sarnaselt muude finantsasutustega pandud kohustus
tagada, et organisatsiooni valitud isikud vastaksid nõuetele. Vastav nõue tuleb krediidiandjate
ja -vahendajate puhul hüpoteekkrediidi direktiivist, mille alusel kehtestatakse täpsemad
nõuded krediidi andmise eest vastutavate isikute ja tagatiste hindamise eest vastutavate isikute
teadmistele ja pädevustele. Juhi, eelkõige juhatuse liikme ülesandeks on valida organisatsiooni
pädevad isikud, kes rakendavad krediidiandjale ja -vahendajale pandud vastutustundliku
laenamise põhimõtet. Selle nõude rikkumine toob kaasa klientide huvide kahjustamise, mille
eest vastutab eelnõu kohaselt juht.
§ 104. Krediidiandja või -vahendaja tegevuse edasiandmise nõuete rikkumine
Käesolevas eelnõus on sätestatud tingimused, mida tuleb järgida krediidi andmise või
vahendamise teenusega seotud tegevuste edasi andmisel. Eelkõige tuleb tegevuste edasi
andmisel tagada eelnõust tulenevate nõuete täitmine kolmanda isiku poolt, vastutus nõuete
täitmise eest jääb krediidiandjale või -vahendajale. Juhul, kui vastavaid nõudeid rikutakse,
toob see kaasa vastutuse krediidiandjale või -vahendajale.
§ 105. Tarbija andmete saladuses hoidmise kohustuse rikkumine
Käesoleva eelnõu § 40 lõikega 6 on sätestatud kohustus hoida saladuses tarbija kohta teatavaks
saanud andmeid. Arvestades krediidivõimelisuse hindamise protsessis, võib selline andmete
hulk olla olulise mahuga ja tähendusega. Seega on käesoleva eelnõuga analoogselt
pangasaladusele pandud andmete kogujale kohustus hoida neid kaitstuna sattumast
kolmandate isikute kätte. Sellise kohustuse rikkumine on olulise mõjuga avalikkusele ning
kehtestatud eraldi sanktsioonina muudest tegevusnõuetest.
§ 106. Vara hoidmise nõuete rikkumine
Käesolevas eelnõus on sätestatud kapitalinõudena üksnes krediidiandja miinimumkapital
50 000 eurot, krediidivahendajal miinimumkapitali nõuet ei ole. Sellele lisaks on
krediidivahendajale sätestatud kohustused seoses kliendi vara hoidmisega, kui
krediidivahendajale teeb makseid tarbija. Kui krediidivahendaja on krediidi väljamaksja või ta
kogub tarbijate tagasimakseid, siis tuleb need vahendid hoida eraldi arvelduskontol ja neid ei
tohi kasutada krediidivahendaja oma majandustegevuses. Vastava nõude rikkumisega kaasneb
vastutus krediidivahendajale.
§ 107. Nimekaitse nõuete rikkumine
Käesoleva eelnõuga on piiratud sõnade „krediidiandja“, „krediidivahendaja“ ja
„krediidinõustaja“ ning nende teisendite kasutamine isikute poolt, kellel ei ole selleks
63
tegevusluba. Seega laieneb vastavast paragrahvist tulenev vastutus igale isikule, kes
nimekaitse reeglit rikub.
§ 108. Välisriigi krediidiandja või -vahendaja tegevuse nõuete rikkumine
Käesoleva eelnõuga on reguleeritud välisriigi krediidiandja või -vahendaja filiaali tegevust
Eestis, samuti lepinguriigi hüpoteekkrediidivahendaja teenuse pakkumist piiriüleselt Eestis.
Välisriigi äriühing peab Eestis tegutsemise korral järgima Eestis krediidi pakkumisele ja
-vahendamisele sätestatud nõudeid ning nende rikkumise korral kaasneb rahaline vastutus.
§ 109. Menetlus
Vastavalt käesolevale paragrahvile menetleb käesolevas peatükis sätestatud väärtegusid
Finantsinspektsioon. Karistusreform on teinud väikesel mahul muudatusi finantssektori
seadustes ning läbivalt on vastav normide üle vaatamine kavas lähiajal. Selle tulemusena
muudetakse ühtlustatult eriseadustes sätestatud karistusi, mille puhul menetlejaks on
Finantsinspektsioon.
15. peatükk
RAKENDUSSÄTTED
1. jagu
Üleminekusätted
§ 110. Tegevuse kooskõlla viimine käesoleva seaduse nõuetega
Krediidiandjad ja vahendajad, kes on asutatud ja tegutsenud enne eelnõu jõustumist ja seega
tegutsevad RahaPTS kohaselt Rahapesu Andmebüroo poolt väljastatud tegevusloa alusel,
peavad taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusloa ning viima oma tegevuse ja dokumendid
käesolevas seaduses sätestatuga vastavusse 2016. aasta 21. märtsiks (lõige 1). Vastava
kuupäeva kehtestamisel on arvestatud hüpoteekkrediidi direktiivist tulenevat nõuete
jõustumise ja direktiivi ülevõtmise tähtaega, lisaks tagab vastav tähtaeg seaduse menetlemise
perioodi arvestades pikema perioodi tegevuslubade menetlemisele (võrreldes nõuete
jõustumise kohustusega näiteks 1. jaanuarist).
Et tagada nende krediidiandjate või -vahendajate tegevusloa taotluste menetlemise mõistlik
aeg, tuleb vastav taotlus esitada arvestusega, et Finantsinspektsioonil kulub rohkearvuliste
taotluste menetlemiseks rakendussätetega pikendatud tähtaeg. Finantsinspektsioon võib
käesoleva paragrahvi kohaselt tegevusloa taotlust menetleda erandina kuni kaheksa kuud
(tavapärase kuue kuu asemel), mistõttu tuleks tegevusloa taotlused esitada hiljemalt juulis
2015 (lõige 2).
Vastavalt lõikele 3 on ette nähtud üleminekunorm krediidiandjatele ja -vahendajatele, kelle
tegevusloa taotlus on 21.märtsi 2016 seisuga Finantsinspektsioonis menetlemisel. Kui selleks
kuupäevaks ei ole tegevusloa andmise või sellest keeldumise otsust tehtud, ei loeta isikut
tegevusloata teenuse osutajaks, kelle suhtes kohaldub karistusseadustiku § 372, vaid
tingimusel, et tegevusloa taotlus on esitatud siiski hiljemalt 1. jaanuariks 2016, võib selline
krediidiandja või -vahendaja jätkata oma olemasoleva portfelli haldamist, kuid ta ei või anda
välja krediiti või seda vahendada seni, kuni talle on antud tegevusluba.
2. jagu
64
Teiste seaduste muutmine
§ 111. Finantsinspektsiooni seaduse muutmine
Paragrahvi 2 lõike 1 muutmine
Tulenevalt sellest, et tarbijakrediidi teenuse osutajatest saavad finantsjärelevalve subjektid,
täiendatakse finantsinspektsiooni seaduse riikliku järelevalve paragrahvi viitega
krediidiandjate ja -vahendajate seadusele.
Paragrahvi 38 lõigete 2 ja 3 muutmine
Käesoleva paragrahvi muudatused tulenevad sellest, et ka krediidiandjad ja vahendajad on
uue seaduse alusel järelevalvesubjektid ning kohustatud järelevalvetasu maksma. Lõige 1
seisneb järelevalvetasu diferentseerimises ning kirjelduses, mida peetakse järelevalvetasu
kapitaliosaks. Lõige 2 sätestab krediidiandjate kohustuse maksta nii järelevalvetasu kapitali
kui -mahu osa ning lõige 3 krediidivahendajate kohustuse maksta üksnes järelevalvetasu
mahuosa.
Paragrahvi 38 lõike 8 täiendamine punktidega 7 ja 8
Lõike täiendamise vajadus tuleneb sellest, et määratleda millise järelevalvesubjektina maksab
järelevalvetasu subjekt, kes tegutseb mitmel tegevusalal.
Paragrahvi 39 lõike 1 punkti 4 muutmine
Käesolevasse punkti lisatakse „krediidiandja” ja „või osakapitali“.
Paragrahvi 39 lõike 2 täiendamine punktidega 14 ja 15 Käesolevaga määratletakse järelevalvetasu kapitaliosa krediidiandjate ja -vahendajate puhul.
Paragrahvi 41 lõike 1 muutmine
Käesolevaga lisatakse lõikesse sõna „krediidiandja“.
Paragrahvi 41 täiendamine lõikega 51
Käesolev lõige sätestab, et krediidivahendaja järelevalvetasu mahuosa ettemakse arvutamisel
võetakse aluseks selle isiku või vastava krediidivahendaja Eesti filiaali Inspektsioonile
esitatud eelmise aasta raamatupidamise aastaaruandes kajastatud vahendustasude
kogusumma.
Paragrahvi 42 lõike 1 muutmine
Järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamise lõikesse lisatakse sõna „krediidiandja”.
Paragrahvi 42 täiendamine lõikega 51
Käesolev lõige sätestab, et krediidivahendaja järelevalvetasu mahuosa lõppmakse arvutamisel
võetakse aluseks selle isiku või vastava krediidivahendaja Eesti filiaali Inspektsioonile
esitatud eelmise aasta raamatupidamise aastaaruandes kajastatud vahendustasude
kogusumma.
Paragrahvi 453
lõigete 2 ja 3 muutmine
Käesolevaga lisatakse lõigetesse sõnad „krediidiandja või -vahendaja“.
Paragrahvi 454 muutmine
65
Käesolevaga lisatakse paragrahvi sõnad „makseasutuse“, „e-raha asutuse“ ja „krediidiandja ja
-vahendaja“. Makseasutuse ja e-raha asutuse täiendus tuleneb vajadusest parandada varasemat
seaduse redaktsiooni, mille subjektide ringist oli välja jäänud makseasutus ja e-raha asutus,
kellele samuti peab rakenduma täiendava tegevusloa taotlemise menetlustasu.
§ 112. Hoiu-laenuühistu seaduse muutmine
Paragrahvi 2 täiendamine lõikega 3
Käesolevaga seotakse hoiu-laenuühistute seaduse ja krediidiandjate ja -vahendajate seaduse
regulatsioon, tuues välja, et hoiu-laenuühistu, kes annab krediiti tarbijatele, peab taotlema
krediidiandja tegevusloa, välja arvatud juhul, kui ta väljastab laenu alla turul kehtivate
keskmiste intressitingimuste. Tegevusloa taotlemisel tuleb hoiu-laenuühistul arvestada nii
krediidiandjate ja -vahendajate seadusest tulenevaid nõudeid kui ka hoiu-laenuühistute
üldregulatsiooni. Näitena, kuna krediidiandja kapitalinõue on 50 000 eurot, peab sellisel juhul
hoiu-laenuühistu kapital vastama krediidiandjate ja -vahendajate seaduses sätestatule. Lisaks
tuleb arvestada erisusi, mis on sätestatud krediidiandja poolt kliendi maksevõime hindamisele
ja krediidiandja sise-eeskirjadele ning muule tegevusele (nagu nõuded töötajatele, kinnisvara
hindamisele).
§ 113. Krediidiasutuste seaduse muutmine
Paragrahvi 48 lõike 4 täiendamine teise lausega
Käesoleva eelnõuga ühtlustatakse krediidiandjate ja krediidiasutuste poolt krediidi andmise
regulatsioon. Seega tehakse krediidiasutuste seaduses muudatused vastavalt krediidiandjate ja
-vahendajate seaduse §-des 38, 40, 43, § 44, ja §-des 46–53 ja §-des 101–102 krediidiandja ja
-vahendaja tegevusele sätestatut. Krediidiasutus või krediiti anda, vahendada,
nõustamisteenust osutada olemasoleva tegevusloa alusel, kuid teenuse osutamisel tuleb
arvestada käesolevas eelnõus krediidi andmisele sätestatud nõudeid, sealhulgas nõudeid
kliendi maksevõime hindamisele, krediidi tagatiseks oleva vara hindamisele, krediiti andvate
või vahendavate töötajate pädevusele ja sellest tulenevale vastutusele. Krediidiasutus annab
aru väljastatud krediidi kohta krediidiasutuste seadusest tuleneva aruandluskohustuse raames.
Käesoleva muudatusega sätestatakse krediidiasutusele kohustus järgida krediidiandja ja -
vahendaja töötajate teadmistele, oskustele ja kogemustele sätestatud nõudeid. KAS § 48 lõike
4 kohaselt peavad krediidiasutuse juhid ja töötajad tegutsema nendelt oodatava
ettenägelikkuse ja kompetentsusega ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele,
lähtudes krediidiasutuse ning selle klientide huvidest. Sellele üldnõudele lisanduvad veel
täiendavad nõuded hinnata krediidi andmise, nõustamise või muu seotud teenuse tarbijale
osutamisega seotud töötajate pädevust, kehtestades vastavalt ametikohtadele sise-eekirjades
vastavad krediidiasutuse sisesed nõuded ning seejärel kontrollides ka töötajate vastavust
seatud nõuetele. Seaduses on sätestatud valdkonnad, milles töötajate pädevust tuleks hinnata
ja seda lähtuvalt nende tegevusaladest, täpsemad nõuded töötajate pädevuse reguleerimiseks
sise-eeskirjades saavad olema sätestatud valdkonna eest vastutava ministri määrusega.
Paragrahvi 571 täiendamine lõigetega 1
2 ja 1
3
Eelnõuga on reguleeritud krediidiandja või -vahendaja töötajate tasustamine. Kuna pankade
puhul on vastavad nõuded sätestatud krediidiasutuste seaduses, millest tuleb samuti üldine
tasustamise põhimõtete kehtestamise kohustus ning tasustamisel ettevõtja huvide ja riskide
arvestamise kohustus, siis on käesoleva muudatusega täiendatud krediidiasutuste seadust vaid
66
erinormiga, mis kehtib suuremas osas peamiselt isikutele, kes osalevad krediidi andmise
protsessis või nõustamisteenuse pakkumisel. Selliste isikute puhul ei ole hüpoteekkrediidi
direktiivi kohaselt lubatud siduda tasustamist üksnes kvantitatiivsete näitajatega krediidi
andmisel. Nõustamisteenuse puhul on oluline, et töö tulemuse tasustamisel arvestatakse ka
asjaolu, et nõustamine on läbi viidud eelkõige tarbija huvisid ja vajadusi arvestades.
Paragrahvi 63 lõike 2 punkti 3 muutmine ja lõike täiendamine punktiga 41, paragrahvi
täiendamine lõikega 41
Krediidiasutuste seaduse § 63 reguleerib sise-eeskirjade kehtestamist, loetledes ka nende
kohustuslikud osad. Tulenevalt krediidiandjate ja -vahendajate regulatsioonist peab sise-
eeskirjades kajastama ka tarbijate krediidivõimelisuse hindamise korda, samuti kinnisvara
hindamise ning nõustamisteenuse osutamise korda, aga ka krediidi andmise või
vahendamisega seotud teenuste edasi andmise korda. Teenuste edasiandmine ei ole
krediidiasutuste puhul seaduse tasandil reguleeritud. Krediidiandjate ja -vahendajate tegevust
arvestades tuleneb regulatsiooni krediidiandjate ja -vahendajate seaduse §-st 46, mida tuleb
järgida ka pankadel.
Paragrahvi 83 lõike 2 muutmine ja paragrahvi täiendamine lõikega 21
Laenude andmise täpsemad nõuded pankadele kehtestab Eesti Pank ning kehtiva määruse
aluseks on KAS § 82 lõige 2. Arvestades järelevalve eesmärke on kehtiv sõnastus ebatäpne,
kuna selle põhjal ei eristu, et Eesti Pank kehtestab teatud nõuded laenudele makrojärelevalve
eesmärgil. Õigusselguse parandamise eemärgil täiendatakse KAS § 83 selliselt, et lõige 2
sätestab nõudeid laenude teenindamisele ja klassifitseerimisele ning eraldi lõige sätestab
nõuded makrofinantsjärelevalve eesmärgil.
Paragrahvi 83 täiendamine lõikega 31
Krediidiasutuste seaduse § 83 sätestab üldised nõuded laenud andmisele. Lisaks on KAS §-s
89 sätestatud teenuse osutamisel kliendi kaitse põhimõtted. Selle raames on välja toodud, et
krediidiasutus on kohustatud informeerima klienti võimalikest ohtudest laenude võtmisel.
Tulenevalt krediidiandjate ja -vahendajate regulatsioonist saab vastav hoolsuskohustus olema
laiem ja hõlmama tegevusnõudeid krediidiandjatele. Sellega seoses on käesoleva
muudatusega välja toodud, milliseid täiendavaid nõudeid krediidiandjate ja -vahendajate
seadusest tuleb krediidiasutusel järgida krediidi andmisel.
§ 114. Majandustegevuse seadustiku üldosa seaduse muutmine
Seaduses muudetakse § 2 lõike 4 punkti 1 ja lõiget täiendatakse punktiga 11, mille kohaselt
MSÜS ei kohaldu äriühingutele, mis on krediidiandjate ja -vahendajate seaduse subjektideks.
Seega äriühingud ja hoiu-laenuühistud, kes annavad laenu, sealhulgas tarbijakrediiti ja
hüpoteegiga tagatud tarbijakrediiti, ei taotle litsentsi mitte MSÜS kohaselt, vaid vastavalt
eriseadusele.
Vastavalt MSÜS § 2 lõike 4 punktile 1 on finantsteenused välistatud MSÜS kohaldamisalast.
Nendele kohalduvad eriseadused, nendest tulenevad tegevusloa taotlemise nõuded ja
Finantsinspektsiooni järelevalve. Lisaks on MSÜS subjektide ringi aluseks nn teenuste
direktiiv 2006/123/EÜ20
. Selle direktiivi kohaselt on direktiivi reguleerimisalast välja jäetud
finantsteenused, sest kõnealuseid tegevusi käsitletakse eraldi ühenduse õigusaktides, mille
eesmärk nagu ka teenuste direktiivi eesmärk on tõelise teenuste siseturu saavutamine. Seega
20
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2006/123/EÜ, 12. detsember 2006, teenuste kohta siseturul, ELT L
376, 27.12.2006, lk 36—68.
67
hõlmab väljajätmine kõiki finantsteenuseid, nagu panga-, krediidi-, kindlustus-, sealhulgas
edasikindlustusteenused, ameti- või personaalpensioniteenused, väärtpaberi-,
investeerimisfondide, makse ja investeerimis- nõustamisteenused, sealhulgas teenused, mis on
loetletud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 14. juuni
2006. aasta direktiivi 2006/48/EÜ krediidiasutuste asutamise ja tegevuse kohta I lisas.
Vastavas lisas nr 1 on välja toodud vastastiku tunnustatavate teenustena muuhulgas ka
laenutehingud, sealhulgas: tarbijakrediit, hüpoteeklaen, regressiõigusega või -õiguseta
faktooring, äritehingute finantseerimine (sealhulgas maksekohustuste ost) ning
finantseerimisliising.
MSÜS seletuskirja kohaselt on seaduse koostamisel lähtutud teenuste direktiivis esitatud
välistusest, mis kohaldub kõikidele finantsteenustele, sealhulgas panga-, krediidi-,
väärtpaberi- ja investeerimisfondide ning kindlustus- ja pensioniteenustele ning hõlmab ka
direktiivi 2006/48/EÜ I lisas loetletud teenuseid, näiteks tarbijakrediidi- ja
hüpoteeklaenuteenuseid, kapitalirenti ning maksevahendite väljaandmist ja haldamist.
Teenused, mille puhul ei ole tegemist finantsteenustega, näiteks kaupade väljarentimises
seisnevad kasutusrenditeenused, ei ole eelnõu reguleerimisalast välja jäetud.
§ 114. Makseasutuste ja e-raha asutuste seaduse muutmine
Paragrahvi 5 lõike 4 täiendamine punktiga 5
Kehtiva makseasutuse või e-raha asutuse tegevusloa alusel on makseasutuste ja e-raha
asutuste jaoks on laenu andmine piiratud MERAS § 5 lõike 4 nõuetega, mille kohaselt:
1) laenu andmine on kõrvalteenus ning seda antakse üksnes maksetehingu täitmiseks;
2) maksetehingu täitmisega seotud laenud tuleb tagasi maksta 12 kuu jooksul;
3) laenu ei või anda nende vahendite arvel, mis on saadud või mida hoitakse enda käes
maksetehingu täitmise eesmärgil;
4) makseasutuse omavahendid peavad olema piisavad, et katta väljastatud laenudega seotud
riske.
Seega makseasutused ja e-raha asutused võivad laenu anda seaduses sätestatud tingimuste
täitmise korral vaid makseteenuste hõlbustamiseks. Makseasutus võib anda laenu
maksetehingu täitmiseks maksimaalse tähtajaga kuni 12 kuud. Laenuandmisel peavad
makseasutused asjakohastel juhtudel järgima tarbijakrediidi kohta sätestatut.
Kui makseasutus või e-raha asutus soovib anda laenu ka mitte vaid maksetehingu täitmiseks,
on selleks vajalik eelnõu kohaselt taotleda krediidiandja või -vahendaja tegevusluba.
Käesoleva muudatusega täiendatakse makseasutuse ja e-raha asutuste poolt laenu andmise
tingimusi. Makseasutus või e-raha asutus, kes annab krediiti kas MERAS § 5 lõike 4
tähenduses , peab oma tegevuses arvestama üldiseid krediidi andmisele ja vahendamisele
kehtivaid nõudeid, mis on sätestatud tegevusnõuetena krediidiandjate ja -vahendajate
seaduses. Seega laienevad tema tegevusele näiteks nõuded töötajatele, tarbija maksevõime
hindamisele, tarbija vara hoidmisele.
§ 116. Tarbijakaitseseaduse muutmine
Tarbijakaitseseaduse § 411
sätestab Tarbijakaitseameti peadirektorile õiguse teha ettekirjutus
turuosalise poolt võlaõigusseaduse tarbijakaitse normide rikkumise korral, sellisteks
normideks on näiteks ka tarbijakrediidilepingu sõlmimisele sätestatud nõuded. Lisaks on
68
kõnealuse paragrahviga antud Tarbijakaitseametile õigus esitada tarbijakaitsenõuete
rikkumise korral hagi kohtusse.
Krediidiandjate ja -vahendajate tegevusnõuded hõlmavad ka tarbijakaitselisi nõudeid, mis on
sätestatud võlaõigusseaduses. Finantsinspektsioon teostab järelevalvet krediidiandjate ja
-vahendajate tegevuse üle, mille puhul kontrollitakse ka teenuse osutamisele seatud nõuete
täitmist, näiteks sisaldavad neile kehtivad nõuded kliendi maksevõime hindamist, kliendi
teavitamist. Seega on käesoleva muudatusega laiendatud ka Finantsinspektsiooni ettekirjutuse
tegemise õigust võlaõigusseaduse normide järgimise kontrollimisele.
3. jagu
Seaduse jõustumine
§ 117. Seaduse jõustumine
Uus seadus jõustub üldkorras peale selle vastuvõtmist Riigikogus, välja kuulutamist
presidendi poolt ja avalikustamist Riigi Teatajas. Seaduse sätted, mis reguleerivad
hüpoteekkrediidiandjate ja -vahendajate tegevust seoses töötajatele esitatavate nõuetega ning
piiriülese tegevusega, jõustuvad 21. märtsil 2016, mil tuleb üle võtta ka vastav
hüpoteekkrediidi direktiiv (lõige 2). Vastavaks tähtajaks peab krediidiandmise või –
vahendamisega seotud ettevõtja taotlema ka tegevusloa. Kui vahendatakse või antakse
hüpoteekkrediiti, tuleb sellekohaseid nõudeid hakata täitma 21. märtsist 2016.
IV. EELNÕU TERMINOLOOGIA
Eelnõus on kasutusele võetud mitmeid uusi, praegu kehtivas seaduses kasutamata termineid,
olulisimad uued mõisted on järgmised:
1) hüpoteekkrediidiandja ja hüpoteekkrediidivahendaja – kui krediidiandja peamiseks ja
püsivaks tegevuseks on hüpoteegiga tagatud krediidi andmine, on ta käesoleva eelnõu
tähenduses hüpoteekkrediidiandja, ning sellise krediidi vahendaja
hüpoteekkrediidivahendaja;
2) agent – ühe krediidiandjaga seotud krediidivahendaja, kes tegutseb ainult selle
krediidiandja nimel ja selle krediidiandja täielikul ja tingimusteta vastutusel.
V. EELNÕU VASTAVUS EUROOPA LIIDU ÕIGUSELE
Eelnõu on kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/17/EL
elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive
2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28/02/2014, lk 34—85).
Täpsema ülevaate direktiivi artiklite kaupa annab lisas nr 1 esitatud võrdlustabel.
VI. SEADUSE MÕJUD
6.1. Eelnõu vastavus Eesti Vabariigi põhiseadusele
Krediidiandjate ja -vahendajate tegevusele avalik-õiguslike majandustegevuse nõuete
(tegevusloa kohustus ja järelevalvele allutamine jm) piirab eelnimetatud ettevõtjate
69
ettevõtlusvabadust, s.o. toob kaasa eelnimetatud ettevõtjate jaoks põhiseaduse (PS) §-s 31
sätestatud põhiõiguse – ettevõtlusvabaduse riive. Eesti Riigikohtu praktikas on PS § 31
kaitseala kohta antud avar tõlgendus, mis annab võimaluse hinnata väga erisuguste riivete
põhiseaduspärasust. Ettevõtlusvabaduse tuumaks on riigi kohustus mitte teha põhjendamatuid
takistusi ettevõtluseks. Riigikohus on asunud seisukohale, et seda vabadust riivab iga abinõu,
mis takistab, kahjustab või kõrvaldab mõne ettevõtlusega seotud tegevuse. Kui piirang riivab
ühtaegu nii ettevõtlusvabadust kui põhiseaduse §-st 32 tulenevat omandiõigust, siis tuleb selle
lubatavuse hindamisel hinnata piirangu proportsionaalsust enam riivatud põhiõiguse
kontekstis21
. Muuhulgas on Riigikohus ettevõtlusvabaduse riivena käsitlenud tegevusloa
nõude kehtestamist.22
Põhiseaduse § 31 ja 32 tulenevad põhiõigused on seadusereservatsiooniga põhiõigused.
Riigikohtu selgituse kohaselt annab põhiseaduse § 31 teine lause seadusandjale suure
vabaduse reguleerida ettevõtlusvabaduse kasutamise tingimusi ja seada sellele piiranguid.
Ettevõtlusvabaduse piiramiseks piisab igast mõistlikust põhjusest. See põhjus peab johtuma
avalikust huvist või teiste isikute õiguste ja vabaduste kaitse vajadusest, olema kaalukas23
ja
enesestmõistetavalt õiguspärane.24
Ettevõtlusvabaduse piirangud ei tohi kahjustada seadusega kaitstud huvi või õigust rohkem,
kui seda normi legitiimse eesmärgiga saab põhjendada. Kasutatud vahendid peavad olema
proportsionaalsed soovitud eesmärgiga. Tarbijate kaitsemise ja ettevõtlusvabaduse
tasakaalustamise aspektist eelnõuga teenusepakkujatele kehtestatavad nõuded ei ole
ülemääraselt koormavad ega riiva ebaproportsionaalselt krediidituruosaliste põhiseadusega
kaitstud ettevõtlusvabadusõigust.
Erinevalt suuremast enamusest EL liikmesriikidest on Eestis tarbijalaenude osas tarbijate
kaitseks kohaldatavad meetmed olnud aastaid teadaolevalt suhteliselt liberaalsed.25
Krediidiandjate ja -vahendajate avalik-õiguslike tegevusnõuete kehtestamine, s.h. tegevusloa
ja riiklikule finantsjärelevalvele allutamine eelnõus toodud kujul vastab tarbijakaitse
vajadustele ja loob tasakaalustatud lahenduse turutõrgete võimaluste vähendamiseks.
Kohtupraktikas on ettevõtlusvabadust mõistetud ka õigusena nõuda riigi sekkumist, et kaitsta
isikut teiste ettevõtjate õigusvastase tegevuse eest.26
Riive proportsionaalsuse kaalumisel on
oluliseks aspektiks kollisioon sotsiaalriigi põhimõtte ja ettevõtlusvabaduse põhiõiguse vahel.
Sotsiaalriigi idee lähtub eeldusest, et riigi eesmärgiks on sotsiaalse tasakaalu otsimine ning
nende isikute kaitse tagamine, kes ise ei saa oma põhiõiguste kaitse tagamist vajalikul määral
otseselt mõjutada.
Põhiseaduse §-st 28 ja § 29 lõikest 3 erinevad sotsiaalsed põhiõigused kaitsevad inimesi
erinevate sotsiaalsete riskide puhuks ja sellest põhimõttest lähtuvalt tuleb riigil kasutusele
võtta meetmeid krediiditururiskist, eelkõige ülelaenamisest lähtuva kahju ennetamiseks või
leevendamiseks. Eelnõus sätestatud meetmete eesmärk on kindlustada inimese inimväärne
äraelamine ja vähendada inimeste maksejõuetuks jäämise riski ning sellest johtuvaid muid
21
Vt näiteks RKPJK 28.04.2000, otsus asjas nr. 3-4-1-6-00, punkt 11. Vt. täpsemalt Eesti Vabariigi Põhiseadus.
Kommenteeritud väljaanne. § 31 Komm 5 ja 7. 22
Vt. RKHK 02.10.1998 määrus asjas nr. 3-3-1-28-98. 23
„Mida intensiivsem on ettevõtlusvabadusse sekkumine, seda mõjuvamad peavad aga olema sekkumist
õigustavad põhjused.” (RKPJKo 10.05.2002, 3-4-1-3-02, sarnaselt RKPJKo 06.07.2012, 3-4-1-3-12, p 51.). 24
Vt. täpsemalt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 31 Komm 12. 25
Eesti on teadaolevalt üks väheseid EL-i riike, kus seniajani tarbijakrediidiandjate suhtes ei ole kehtestatud
tegevusloa või muud analoogilist kohustust. 26
Vt. täpsemalt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne. § 31 Komm 7.
70
sotsiaalseid probleeme. Tarbijaõigused ei ole küll otseselt sotsiaalsed põhiõigused, kuid
tarbijad on tarbijakrediidi tehingutes kindlasti nõrgemaks pooleks ning väärivad avaliku
võimu tähelepanu ja kaitset, et vältida krediidivõtjate majanduslikesse raskustesse sattumist
ja ülemäärast sõltuvust krediidiandjast. Tarbijaõigused on seega käsitletavad olulise avaliku
huvina.
Krediidiandjate ja -vahendajate tegevusloa nõuet ja järelevalvele allutamist ei saa pidada
ülemäära intensiivseks, sest see suurendab krediidiandjate usaldusväärsust avalikkuse,
eelkõige tarbijate silmis. Teatavasti on finantsturul tegutsevate ettevõtjate usaldusväärsuse
tagamise vajadusest lähtuvalt finantsvaldkond läbi ajaloo olnud kõige tugevamate
piirangutega ettevõtlusvaldkond. Krediidiandjate allutamine Finantsinspektsiooni
järelevalvele võib suurendada krediidiandjate ärivõimalusi, kuna perspektiivis peaks
paranema pakutavate teenuste kvaliteet ja krediidiandjate maine avalikkuse silmis.
Krediidiandjate ja -vahendajate tegevusloa nõue ja järelevalve peaks soodustama ausat
konkurentsi tarbijakrediidi turul ja suurendama pakutavate teenuste tingimuste paindlikkust
ning tarbijasõbralikkust. Suurenenud tarbijasõbralikkus laiendab tarbijate valikuid, s.h. selliste
tarbijate valikuid, kes on teadlikud ja vastutustundlikud krediidi kasutamisel ja selle kaudu
võib kaasneda lepinguvabadus, mis on vaba eneseteostuse põhiõiguse üks vorme.
Sotsiaalriigi põhimõtte aluseks on sotsiaalse tasakaalustatuse idee ja see ei eelda, et riik
võtaks märkimisväärse vastutuse eraisikute poolt nende majandustehingute käigus tehtavate
otsuste eest. Siinjuures ei saa täielikult kõrvale jätta asjaolu, et kavandatav regulatsioon
mõjutab positiivselt tarbijate käitumist, sest ettevõtja avalik-õiguslikud tegevusnõuded,
eelkõige teabe esitamise ja krediidivõimelisuse kohustused, peaksid aitama inimestel ülesse
näidata mõistlikku hoolt oma personaalsete tehingute ja rahaasjade suhtes üldisemalt. Eelnõus
kavandatud meetmed kujutavad endast küll krediidiandjate ja -vahendajate ettevõtlusvabaduse
riivet, kuid kavandatavad meetmed peaks tasakaalustama krediiditurgu ja soodustama
tarbijate teadlike, põhjalikult läbikaalutud otsuste tegemist.
6.2. Laenuturu ülevaade
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi uuringus „Kiirlaenuturg – analüüs ja
ettepanekud“ mõisteti kiirlaenuturgu kui lühiajalist (keskmiselt 3 kuud) tarbijakrediiti kas
tarbimislaenu või järelmaksu vormis. Leitakse, et kiirlaen on tagatiseta laenukohustus, kuid
eksisteerib ka väiksesummalisi (alla 1000 euro) ja lühiajalisi (kuni 1 aasta) laene, mida
tagatakse eraisikute käenduste või hüpoteekidega ja mille väljastamine jääb 24 tunni piiresse
laenutaotluse esitamisest arvates. Samas võib ka osa krediidiasutuste väljastatud
tarbimislaenusid lugeda kiirlaenudeks.
Eesti Panga selgituse kohaselt on tarbimislaen laen, mis on võetud kaupade või teenuste
soetamiseks.
Tarbimislaene väljastavad ühel või teisel kujul: krediidiasutused, nn kiirlaenuettevõtted või
laenukontorid, liising- ja järelmaksuandjad, hoiu-laenuühistud, ühisrahastajad. Nendest
reguleerimata turu moodustavad kiirlaenuandjad ja muud laenukontorid, liising- ja järelmaksu
andjad, ühisrahastajad ning hoiu-laenuühistud, kes täielikult või osaliselt allutatakse
Finantsinspektsiooni järelevalve alla, vastavalt käesolevale krediidiandja ja -vahendajate
seadusele.
Seega võib laenuandjad jagada järgmistesse gruppidesse:
1) krediidiasutused;
71
2) mitte-pankadest laenuandjad (nn reguleerimata turg): kiirlaenufirmad ja muud
laenukontorid, hoiu-ja laenuühistud, nn ühisrahastajaid, liising- ja järelemaksuandjad.
Järgmisel joonisel on näha kui palju on väljastanud krediidiasutused ehk pangad tarbimislaene
(s.t. siin ei ole kajastatud eluasemelaene). Nagu näha on üldjuhul püsinud pankade poolt
väljastatud tarbimislaenude maht üsna stabiilne.
Joonis 2. Krediidiasutuste poolt eraisikutele väljastatud tarbimislaenude jääk aastatel
2011–2013 (mln eurot).
Otseselt nn kiirlaenuturul tegutseb hinnanguliselt üle 100 ettevõtte, kuid 90% turumahust
annavad väidetavalt 30 ettevõtet ja 50% mahust üksnes 6 ettevõtet. Kiirlaenuturu laenujääk
2012. a lõpu seisuga oli hinnanguliselt 118 mln eurot (kui arvestada juurde BigBank, siis 178
mln eurot). Kiirlaenuturu maht on viimasel kolmel aastal kasvanud keskmiselt 30% aastas,
seega võiks 2013. aasta hinnanguline kiirlaenuturu maht olla 150 mln eurot. Erinevate
hinnangute kohaselt ca 1/3 reguleerimata turul antud laenudest ei laeku tähtaegselt tagasi.
Kuna kiirlaenuturu maht on aga võrreldes kogu laenuturu suurusega (sh eluasemelaenud)
suhteliselt väike, siis ainuüksi probleemseks muutunud kiirlaenud finantsstabiilsust
tõenäoliselt eriti ei ohusta. Lisaks ei satu kiirlaenuettevõtte majandusraskuste korral ohtu
hoiustajate vara.
Hoiu-laenuühistute arv on kasvanud viimase kümne aasta jooksul peaaegu kaks korda ning
2014. aasta jaanuari lõpu seisuga tegutses Eestis 20 hoiu-laenuühistut. Hoiu-laenuühistud
moodustavad hoiuste, laenuportfelli ja varade mahu poolest vaid ligikaudu 0,1%
pangandussektorist ning seega on nende mõju finantssüsteemi riskidele samuti üsna vähene.
Järgmiselt jooniselt on näha, et kui krediidiasutuste tarbimislaenude jääk on aastate jooksul
vähenenud, siis reguleerimata turu osa see-eest suurenenud. 2013. aastal moodustasid
krediidiasutused moodustavad tarbimislaenude turumahust ligi 69%, kiirlaenuettevõtjad 27%,
hoiu-laenuühistud ja ühisrahastajad vaid 2,5 ja 1,5%. 2013. aastal oli märgata ühisrahastajate
(IsePankur ja Omaraha) turuosa suurenemist, mis võib eeldatavasti jätkuda. Kokku
moodustab reguleerimata turg tarbimislaenude turumahust u 22,5%.
72
Joonis 3. Kiirlaenufirmade, hoiu-laenuühistute, krediidiasutuste, ühisrahastajate
väljastatud tarbimislaenud aastatel 2010-2012 (mln eurot). Allikas: Eesti Pank,
äriregister, Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium, Finantsinspektsioon
Käesoleva eelnõu jõustumise ja rakendumise järel alates 2016. aastast võib eeldada
kiirlaenuturu kasvu aeglustumist. Kui Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi uuringu
järgi oli keskmine kasv aastatel 2010-2012 umbes 30%, siis uue regulatsiooni rakendumise
tulemusena võib kasv kahandada kuni 10-15%-ni. Tõenäoliselt ei jätka mitmed
kiirlaenufirmad enam oma tegevust tulenevalt märkimisväärsetest nõuetest, mis toovad kaasa
ilmselt olulise tegevuskulude kasvu.
Kuigi Eesti Panga finantsstabiilsuse ülevaates (2014. a I poolaasta kohta) tuuakse välja, et
kuna kiirlaenuturu maht on suhteliselt väike, siis ainuüksi probleemseks muutunud kiirlaenud
finantsstabiilsust tõenäoliselt eriti ei ohusta. Samas märgitakse, et pankade laenukvaliteeti ja
finantsstabiilsust võib mõjutada see, et sageli on kiirlaenuvõtjatel juba enne kohustusi ka
pankade ees. Kui neil tekivad kiirlaenude tõttu maksehäired, siis ei suuda nad ka oma muid
finantskohustusi täita. Seda raskendab samuti asjaolu, et inkassofirmade ja kohtutäiturite
sissenõutavad summad on esialgsest laenusummast tavaliselt mitu korda suuremad. Võlgniku
seisukohalt on probleem veel see, et pangad ei restruktureeri üldjuhul nende laenuvõtjate
laene, kellel on samal ajal ka kiirlaenuvõlgnevusi. Kiirlaenu võtmine võib mõjutada ka panga
otsust sellele isikule tulevikus laenu anda. Kiirlaenude tagasimaksmise raskustel võib olla ka
kaudne mõju tööturu kaudu. Võlanõustajate sõnul on makseprobleemide ja arestitud
pangaarvega inimeste motivatsioon tööle minna tunduvalt väiksem. Tihti nõustutakse töötama
ümbrikupalga eest või püütakse Eestis kogunenud võlgadest vabaneda nii, et jäetakse need
maksmata ja minnakse tööle välismaale.
Kiirlaenufirmade väljastatud laenumahu kasvu ja pankade väljastatud tarbimislaenude mahu
vähenemist illustreerib järgmine joonis üsna ilmekalt.
Joonis 4. Kiirlaenufirmade ja pankade väljastatud tarbimislaenud. Allikas:
Finantsstabiilsuse ülevaade 1/2014.
73
Probleeme on laenukohustuste täitmisel illustreerib ilmekalt järgmine tabel. Krediidiinfo AS
maksehäireregistri andmetel on Eestis 85 787 eraisikut, kellel on kiirlaenude, pankade,
liisingu, telekommunikatsiooni või muude ettevõtete poolt välja antud laenude alusel tekkinud
maksehäired. Statistika hõlmab seisuga 18.08.2014 kehtivaid maksehäireid.
Selle põhjal selgub, et võrreldes kiirlaenude võtmisega esineb maksehäireid veelgi rohkem
telekommunikatsioonisektoris, kus paljusid tooteid ostetakse järelmaksuga. Võlanõustajate
informatsiooni kohaselt jõuab nendeni mitmeid kiirlaenudega seotud juhtumeid, mis on
seotud just järelmaksu kohustustega. Ehk sattudes hätta järelmaksu tasumusega, võetakse
kiirlaenu, et seda kohustust täita. See aga tekitab nö mitmekordse võlaspiraali, millest paljudel
isikutele ei ole enam pääsu.
Tabel 2. Maksehäirete arv sektorite lõikes. Allikas: Krediidiinfo
Maksehäirete
arv isiku
kohta telekom nn kiirlaen muu pank liising kokku
1 17 781 8 517 6 637 7 048 2 698 42 681
2 9 968 7 738 6 052 5 252 1 704 30 714
3 5 908 5 821 4 424 3 535 1 323 21 011
4 3 553 3 953 2 965 2 239 997 13 707
5+ 5 220 6 629 4 915 3 758 2 764 23 286
Kokku 42 430 32 658 24 993 21 832 9 486 131 399
Osakaal 32.3% 24.9% 19.0% 16.6% 7.2% 100.0%
Eraisikute kehtivate maksehäirete pikaajaliste võlgnevuste keskmine summa on aga 2 592
eurot. Pikaajaliseks maksehäireks loetakse üle aasta ehk rohkem kui 365 päeva kestvat
perioodi.
74
Kehtivate maksehäirete pikaajaliste võlgnevuste keskmiste summade jagunemist võlanõude
liigi alusel illustreerib järgmine tabel.
Tabel 3. Pikaajaliste võlgnevuste keskmiste summade jagunemine võlanõude liigi järgi.
Allikas: Krediidiinfo
Võlanõude liik Keskmine summa (€)
Nn kiirlaen 1 367
Liising 1 150
Pank 10 341
Telekom 322
Muu 1 290
Kokku 2 592
Võrreldes esimese eelnõu versiooniga välistatakse seaduse kohaldumisalast aga hoiu-
laenuühistud. Hoiu-laenuühistu puhul on tegemist liikmetele kuuluva finantseerimisasutusega,
mille eesmärgiks on pakkuda oma liikmetele võimalikult soodsat finantsteenust. Hoiu-
laenuühistute Liidu esitatud info põhjal moodustavad ebatõenäoliselt laekuvad nõuded üksnes
0,02% liidu liikmeks olevate hoiu-laenuühistute poolt väljastatud laenude kogumahust. See
peaks iseloomustama hoiu-laenuühistute tegevuse konservatiivsust riskide võtmisel ja üsna
põhjalikku liikme maksevõimelisuse kontroll enne laenulepingu sõlmimist. Samuti on
statistika kohaselt hoiu-laenuühistute väljastava tarbijakrediidi intressimäärad on ühed turu
madalaimad (ühistute laenuintress 10 – 19% aastas laenujäägilt).
Et siiski välistada võimalust, mille kohaselt hetkel tegutsevad laenuandjad võiksid oma
tegevuse kujundada peale seaduse jõustumist ümber hoiu-laenuühistu tüüpi laenuandmiseks,
siis seatakse eelnõuga seda riski minimeerivad künnised. Selle alusel ei kohaldata seadust
hoiu-laenuühistutele üksnes sellisel juhul kui nende väljastavate laenude intress on väiksem
kui kommertspankade keskmine tarbimislaenude intress. 2014.a.
6.3. Järelevalvetasude suurus
Järgmises tabelis on ära toodud, kui palju maksavad hetkel Finantsinspektsiooni järelevalve
alla kuuluvad isikud (subjektid) järelevalvetasu aastas.
Tabel 4. Järelevalve tasud tuhandetes eurodes, aastatel 2012 ja 2013
Subjekt Järelevalvetasud 2013 Järelevalvetasud 2012
Krediidiasutused 2922 2914
Kahjukindlustusandjad 570 570
Fondivalitsejad 344 349
Elukindlustusandjad 335 374
Kindlustusmaaklerid 138 135
Investeerimisühingud 152 154
Väärtpaberite keskregistri pidaja 27 29
Makseasutused 99 111
Kokku 4587 4636
75
Hinnanguliselt võiksid nn mitte-pankadest laenuandjate järelevalvetasud moodustada kokku
0,5 miljonit eurot aastas ning sõltuksid proportsionaalselt varadest, tõenäoliselt eelkõige
väljastatud laenude mahust.
Eelnõu väljatöötamisel kaaluti, kas järelevalve tasusid võiks maksta nt laenude jäägilt või
käibelt. Siiski on leitud, et sarnaselt teiste järelevalvesubjektidega võiks üldjuhul
järelevalvetasu suurus kujuneda kiirlaenufirma varade mahu pealt. Esialgsete arvutuste
kohaselt võib suurimate kiirlaenufirmade järelevalvetasu aastas oli 25 000 kuni 50 000 eurot,
keskmiselt oleks see tõenäoliselt aga 5 000 kuni 20 000 eurot.
6.4. Eelnõu peamiste meetmete mõjuanalüüs
Järgnevas mõjuanalüüsis antakse ülevaade Eesti krediiditurust, eelnõu üldistest eesmärkidest
ja mõjudest. Finantssektori osaks olev krediidiandjate ja vahendajate sektori regulatsioon
mõjutab eelkõige kitsamalt finantsteenuste pakkujate tegevust ja selle kaudu laiemalt
tarbijaid, riigi majandust.
Eelnõu meetmed ei mõjuta oluliselt järgmisi valdkondi:
1) regionaalareng;
2) riigi julgeolek ja välissuhted;
3) elu- ja looduskeskkond;
4) kohaliku omavalitsuse korraldus.
Eelnõuga ei kaasne ka otseseid tegevusi riigile ega kohalikele omavalitsustele ning
riigieelarvelisi kulutusi aga tulusid.
Järgnevalt esitatakse mõjuanalüüs eelnõu olulisemate järgmiste meetmete kohta:
Meede nr 1: krediidiandjatele ja -vahendajatele Finantsinspektsioonilt tegevusloa taotlemise
kohustus
ÜLDIST
Käesoleva meetmega nähakse ette, et kõik krediiti andvad isikud, kelle jaoks see on see nö
põhitegevus, peavad taotlema Finantsinspektsioonilt tegevusloa. Seda kohustust ei ole
krediidiasutustel, kes on juba hoiuste kaasamiseks Finantsinspektsioonilt tegevusloa saanud.
Samuti ei ole seda kohustust lisaks füüsilistel isikutel, kes annavad laene mittepüsiva tegevusena.
Erand on tehtud ka sellistele hoiu-laenuühistutele, kes väljastavad laene madalama intressiga kui
keskmine kommertspankade tarbimislaenude intressimäär. Praeguse info kohaselt teevad seda kõik
tegutsevad hoiu-laenuühistud.
Tegevusloa saamiseks tuleb Finantsinspektsioonile esitada mitmeid andmeid ja dokumente (sh
äriplaan, sise-eeskirjad, andmed omanike ja juhtide kohta jms) ja tasuda menetlustasu 1 000 eurot.
Täiendava tegevusloa taotlemisel on menetlustasu 500 eurot. Finantsinspektsioonil on aega otsuse
tegemiseks (s.t. tegevusloa väljastamise või mitte-väljastamise kohta) kuni 6 kuud.
KAASNEV MÕJU
Mõju ulatus
tervikuna, sh mõju
Mõju ulatus tervikuna majandusele, tööhõivele ja riigieelarvele on väike,
kuna praeguse info kohaselt on isikuid, kes väljastavad tarbijakrediiti ja
76
ulatus
majandusele,
tööhõivele,
riigieelarvele ja
finantssektorile:
väike
kellele käesolevaga kehtestatav tegevusloa režiim ca 200 (arvestades sh ka
liising- ja järelmaksuandjaid).
Mõju finantssektorile on samuti pigem väike. Uus regulatsioon võib tuua
kaasa teenuste hindade (tarbimislaenude intressimäärade) teatud kasvu.
Samas arvestades, et täna tegutseb selles sektoris piisavalt palju ettevõtjaid
ja konkurents on suhteliselt tihe, siis tõenäoliselt hinnakasvu ei kaasne.
Seda enam, et Justiitsministeeriumi poolt väljatöötatud
tsiviilkohtumenetluse seadustiku, võlaõigusseaduse ja tsiviilseadustiku
üldosa seaduse muutmise seaduse eelnõu kohaselt seatakse ülempiir
tarbijakrediidi kulukuse määrale, mis on kolmekordne krediidiasutuste
poolt väljastatud keskmine tarbimislaenude tarbijakrediidi kulukuse määr:
http://statistika.eestipank.ee/?lng=et#listMenu/981/treeMenu/FINANTSS
EKTOR/147/979
2014.a. septembris oli selle suurus ca 37,2%.
Mõjutatud
sihtrühma suurus:
keskmine
Sihtrühmaks on otseselt isikud, kes väljastavad tarbijakrediiti, sh liisingut ja
järelemaksu väljastavad ettevõtjad. Nendele on mõju arvestatava suurusega,
kuid siiski kokkuvõttes pigem väike või keskmine (arvestades, et mitte-
pankadest krediidiandjad ja -vahendajad moodustavad Eesti ettevõtlusest
siiski üsna väikese osa).
Kaudseks sihtrühmaks saab pidada sisuliselt kõiki potentsiaalseid
laenuvõtjaid. EMORi 2011–2012. aasta küsitluse andmetel on SMS- või
kiirlaenu võtnud 2% leibkondadest.
Samas turuosaliste hinnangute kohaselt on eelnimetatud laene võtnud üle
100 000 isiku. MKMi uuringu kohaselt on Tarbijakaitseamet järelevalve
käigus jõudnud tõdemusele, et kiirlaenu klientide arv kasvab pidevalt,
sealjuures enim kasvab klientuur Ida-Virumaal ja peamiselt on kliendid
vanusegruppides 25–30 ja 55–60 aastat. Samas uuringu kohaselt on Eestis
30.01.2014 seisuga 34 706 isikut, kellel on kiirlaenude või tarbijakrediidile
spetsialiseerunud ettevõtete poolt välja antud laenude alusel tekkinud
maksehäired. Selle kohaselt on kiirlaen hetkel trahvide järel suurim
maksehäirete tekitaja.
Kuna eelnõuga seatakse rangemad nõuded tarbija kohta teabe kogumisele,
tarbijale selgituse andmisele ning vastutustundlikumale krediidiandmisele,
siis tarbijate informeeritus ja finantsteadlikkus suureneb ning tagatakse
nende õiguste ja huvide parem kaitse (sh kaitstakse tarbijate kollektiivseid
huve ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste ja ebaausate
kauplemisvõtete kasutamise keelamist ning tarbijate õigusi rikkuva muu
tegevuse lõpetamist). Seejuures peaks vähenema makseraskustesse
sattuvate inimeste arv.
Samas, kui krediidiandjad ja -vahendajad on Finantsinspektsiooni
77
Meede nr 2: nõuded krediidiandja ja -vahendaja omanikele, juhtidele ning töötajate
pädevustele, organisatsioonidele ülesehitusele, algkapitalile, aruandlusele ja teenuste
osutamisele
ÜLDIST
Eelnõuga kehtestatakse:
nn usaldusväärsuse nõuded mitte-pankadest krediidiandjate ja –vahendajate omanikele ja
juhtide;
nõuded krediidiandjate ja –vahendajate, sh krediidiasutustest laenuandjate töötajate pädevustele
ja teadmistele, kes esindavad laenuandjat krediidilepingu sõlmimisel või vahendamisel;
laenuandjate juhtide ja töötajate tasustamise põhimõtted eesmärgiga vältida liigset riskide
võtmist laenude väljastamisel;
nõuded laenuandja organisatsioonilisele ülesehitusele (sh nõuded krediidiandja või -vahendaja
sise-eeskirjadele, siseauditi läbiviimisele, nõuded krediidiandja või –vahendaja tegevuse
edasiandmisele);
laenuandjate hoolsuskohustused laenude pakkumisel ja kliendi nõustamisel ning järelevalve
nende täitmise üle (sh nõuded krediiditoimiku pidamisele, tarbija krediidivõimelisuse hindamise
kord, nõuded tarbija esitatavale teabele ja selle kontrollimiseks);
nõuded nõustamisteenuse osutamisele;
algkapitali nõue 50 000 eurot;
nõuded raamatupidamisele ja regulaarsele aruandlusele (s.t. aruandeid tuleb regulaarselt
Finantsinspektsioonile esitada);
reeglid, millisel viisil on võimalik pakkuda laenuteenuseid teistes liikmesriikides, sh lihtsustatud
nõuded nendele laenuandjatele, kes pakuvad krediiti kinnisvara tagatisel (nn EL ülene pass).
järelevalve all, on tarbijad ehk altid laenama, kuna teatakse, et ettevõtete
tegevust kontrollitakse.
Mõju esinemise
sagedus:
väike
Mõju esinemise sagedus on pigem ühekordne. Ehk tegevusloa taotlemine ja
menetlus toimub 2015. aastal. Hiljem puudutab see üksnes neid ettevõtjaid,
kes soovivad samuti sellele turule siseneda. Tõenäoliselt ei saa neid aga
palju olema.
Ebasoovitavate
mõjude risk:
väike
Ebasoovitavate mõjude riski otseselt ei kaasne. Suureneb küll ettevõtjate
halduskoormus ja tekib teatud barjäär turule sisenemiseks, kuid tarbijate
senisest tõhusam kaitse, antud ettevõtlussektori läbipaistvuse suurenemine
ja võrdsete teenuste osutamise tingimuste tekitamine peaks tervikuna
eelnimetatud kulude kasvu üles kaaluma.
KOKKUVÕTE MÕJU OLULISUSEST
Meetme mõju tervikuna majandusele, tööhõivele ja riigieelarvele on väheoluline. Küll
korrastab antud meede laenude väljastamise turgu, muudab selle läbipaistvamaks,
distsiplineerib laenuandjate käitumist ja kaudselt peaks kaasa aitama sellele, et laenud
muutuvad vähem kättesaadavamaks isikutele, kes ei suuda laenu hiljem teenindada. Seega
kaudne mõju ühiskonnale on üsna märkimisväärne ja positiivse tähendusega.
78
Mõju ulatus
tervikuna, sh mõju
ulatus majandusele,
tööhõivele,
riigieelarvele ja
finantssektorile:
väike
Kuigi antud meede puudutab lisaks mittepankadest laenuandjatele osaliselt
ka krediidiasutusi, siis mõju ulatus tervikuna majandusele, tööhõivele ja
riigieelarvele on väike.
Suurimate kiirlaenufirmade kohta tehtud analüüsi tulemusena oli 2013.
aastal oli kiirlaenufirma keskmine töötajate arv 17 ja kokku nende firmade
peale tööl ligi 190 töötajat. Keskmine palgakulu ja sotsiaalmaks oli neil
ettevõtetel vastavalt 408 tuhat ja 133 tuhat eurot. Uued nõuded toovad
kindlasti kaasa selle, et laenuandjad peavad võtma tööle uusi töötajaid ja
koolitama täiendavalt olemasolevat personali. Siiski on kaasnevat
ressursikulu keeruline täpselt prognoosida.
Mõjutatud
sihtrühma suurus:
väike
Sihtrühmaks on otseselt isikud, kes väljastavad tarbijakrediiti, sh
krediidiasutused ning liisingut ja järelemaksu väljastavad ettevõtjad. Ehk
lisaks eelnimetatule hinnanguliselt ligi 200-le mittepangast laenuandajale
kohalduvad mitmed nõuded lisaks Eestis tegutsevatele krediidiasutustele.
Hetkeseisuga on Eestis 8 Finantsinspektsiooni tegevusloa alusel tegutsevat
krediidiasutust ja lisaks 8 filiaali teistest riikidest.
Mõju esinemise
sagedus:
keskmine
Laene väljastatavate ettevõtjate (mitte-pankadest laenufirmade) jaoks on
tegemist arvestatava koormusega, kuna sisuliselt selliseid nõuded tavalistel
ettevõtetel ei ole. Nõuded toovad kindlasti kaasa uute töötajate palkamise,
nende väljakoolitamise jne. Lisaks tuleb regulaarselt hakata esitama
Finantsinspektsioonile aruandlust.
Mõju ulatus on mitte-pankadest laenuandjatele keskmine, kuna antud
sihtrühma käitumises võivad kaasneda muudatused, kuid nendega ei kaasne
eeldatavalt ülemäära suuri kohanemisraskusi.
Meetmete mõju krediidiasutustele võrreldes mitte-pankadest
laenufirmadega on tunduvalt väiksem, kuna sisuliselt paljud kehtestatavad
nõuded sarnasel kujul juba krediidiasutuste suhtes kehtivad.
Väidetavalt tehakse tarbija krediidivõime analüüs kiirlaenude väljastamisel
üksnes juhul kui laentakse üle 900 euro. Uue regulatsiooni jõustumise ja
rakendumise tulemusena peaks vastav kontroll ja analüüs hakkama
toimuma ka väiksema summadega laenude puhul.
Enamus kehtestatavad nõuded on sellise iseloomuga, mida laenufirmadel
kui järelevalvesubjektidel tuleb täita pidevalt (nö jooksvalt). Samas
mitmeid analoogilisi nõudeid (nt vastutustundlik laenamine) tuleb mitte-
pankadest laenuandjatel täita juba kehtiva seaduse (VÕS) alusel.
79
Ebasoovitavate
mõjude risk:
väike
Ebasoovitavate mõjude riski otseselt ei kaasne. Suureneb küll ettevõtjate
halduskoormus ja tekib teatud barjäär turule sisenemiseks, kuid tarbijate
senisest tõhusam kaitse, antud ettevõtlussektori läbipaistvuse suurenemine
ja võrdsete teenuste osutamise tingimuste tekitamine peaks tervikuna
eelnimetatud kulude kasvu üles kaaluma.
KOKKUVÕTE MÕJU OLULISUSEST
Meetme mõju tervikuna majandusele, tööhõivele ja riigieelarvele on väheoluline. Küll toob see
kaasa mitte-pankadest laenufirmade jaoks teatud kulu oma tegevuse ümberkorraldamiseks
(sh tuleb palgata uusi töötajaid ja neid täiendavalt koolitada).
Nagu aga eelmise meetme puhul, korrastab antud meede samuti laenude väljastamise turgu,
muudab selle läbipaistvamaks, distsiplineerib laenuandjate käitumist ja kaudselt peaks kaasa
aitama sellele, et laenud muutuvad vähem kättesaadavamaks isikutele, kes ei suuda laenu
hiljem teenindada. Seega kaudne mõju ühiskonnale on üsna märkimisväärne ja positiivse
tähendusega.
Meede nr 3: Jooksva järelevalvetasu kehtestamine
ÜLDIST
Kõik mitte-pankadest laenufirmad peavad hakkama Finantsinspektsioonile maksma järelevalvetasu
igal aastal. Finantsinspektsioon on täielikult järelevalvesubjektide poolt rahastatav (s.t.
riigieelarvelisi vahendeid Finantsinspektsiooni finantsseerimiseks ei kasutata). Hetkel maksavad igal
aastal Finantsinspektsioonile järelevalvetasusid krediidiasutused, kindlustusandjad, fondivalitsejad,
investeerimisühingud, makseasutused, Tallinna Börs ja Eesti väärtpaberite keskregister ning muud
järelevalvesubjektid. Finantsinspektsiooni 2013.a. eelarve oli ca 4,6 mln eurot, millest ca 3 mln euro
suuruse osa kannavad krediidiasutused.
Mõju ulatus
tervikuna, sh mõju
ulatus majandusele,
tööhõivele,
riigieelarvele ja
finantssektorile:
väike
Mõju ulatus tervikuna majandusele, tööhõivele ja riigieelarvele on väike.
Mõjutatud sihtrühma
suurus:
väike
Järelevalvetasu võib puudutada ligi 200 ettevõtjat. Krediidiasutused
maksavad juba täna Finantsinspektsioonile järelevalvetasu.
Mõju esinemise
sagedus:
keskmine
Järelevalvetasu tuleb hakata mitte-pankadest laenufirmadel hakata tasuma
igal aastal.
Praegu Finantsinspektsiooni järelevalve alla kuuluvate subjektidele
arvutatakse järelevalvetasu välja üldjuhul varade suuruse pealt.
80
Vastavalt eelnõule saab krediidiandjatele kehtestada järelevalvetasu
vahemikus 0,05 kuni 0,5 protsenti krediidiandja varade mahust ning
krediidivahendajatele vahemikus 0,5 kuni 5 protsenti krediidivahendaja
vahendustasude summast. Täpse määra kehtestab igal aastal
Finantsinspektsiooni nõukogu arvestades eelnimetatud vahemikke.
Hinnanguliselt võiks mitte-pankadest laenufirmade käest kogutav summa
jääda vahemikku 250 000 kuni 500 000 eurot aastas.
Keskmine järelevalvetasu ühe firma kohta on hinnanguliselt ca 10 000 –
20 000 eurot aastas.
Ebasoovitavate
mõjude risk:
väike:
Ebasoovitavate mõjude riski otseselt ei kaasne. Järelevalvetasu kohustus
võib tähendada laenufirmadele (eelkõige väiksematele laenufirmadele)
märkimisväärset kulu, kuid tarbijate senisest tõhusam kaitse, antud
ettevõtlussektori läbipaistvuse suurenemine ja võrdsete teenuste osutamise
tingimuste tekitamine peaks tervikuna eelnimetatud kulu üles kaaluma.
KOKKUVÕTE MÕJU OLULISUSEST
Meetme mõju tervikuna majandusele, tööhõivele ja riigieelarvele on väheoluline. Küll toob see
kaasa mitte-pankadest laenufirmade jaoks olulise kohustuse tasuda igal aastal
Finantsinspektsioonile järelevalvetasu. Samas on järelevalvetasu suuruse kujunemisel aluseks
proportsionaalse põhimõte s.t. suuremad laenufirmad maksavad proportsionaalselt suuremaid
tasusid. Lisaks tänu sellele ei too laenufirmade järelevalve alla allutamine kaasa
maksumaksjatele kulusid (kuna Finantsinspektsiooni tegevus ei ole riigieelarvest rahastatav).
6.5. Eelnõu rakendamisega seotud tegevused, seotud kulud ja tulud
Eelnõuga ei kaasne otseseid tegevusi riigile ega kohalikele omavalitsustele ning
riigieelarvelisi kulutusi aga tulusid. Krediidiandjate ja -vahendajate järelevalvega seotud
kulud kaetakse subjektide poolt Finantsinspektsioonile makstavatest tasudest.
VII. RAKENDUSAKTID
Eelnõu eeldab teatud krediidiandjate ja -vahendajate tegevusnõuete täpsustamist ja selleks
järgmiste valdkonna eest vastutava ministri määruste kehtestamist:
1) nõuded krediidiandja ja -vahendaja juhtide ja töötajate teadmistele ning pädevusele
(eelnõu § 40 lõige 5);
2) miinimumnõuded krediidisumma ja krediidi tagatise suhtele ning krediidi põhiosa ja
intressimakse ja tarbija sissetuleku suhtele (eelnõu § 49 lõige 7);
3) nõuded hüpoteekkrediidi lepingu tagatiseks oleva kinnisasja hindamisele (eelnõu § 53
lõige 4);
4) Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiandja ja -vahendaja, välisriigi krediidiandja
ja -vahendaja filiaali ning Eestis piiriüleselt teenuseid osutavate krediidiandja ja -
vahendaja aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise kord (eelnõu § 57
lõige 5);
81
5) Rahandusministri määruse „Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise
ulatus ja kord“ muutmine (FIS § 53 lõige 4, eelnõu § 20 lõige 2).
Eelnõu alusel on käesoleva seletuskirja lisas 2 ära toodud rakendusaktide esialgsed kavandid.
Määruste jõustumise tähtaeg ja rakendusaeg on kavas üldjuhul ühildada eelnõu jõustumise ja
rakendamise tähtajaga.
VIII. SEADUSE JÕUSTUMINE JA RAKENDAMINE
Seadus jõustub üldkorras 2015. aastal. Erisusena jõustuvad hüpoteekkrediidi direktiivist
tulenevad täiendavad nõuded hüpoteekkrediidi andjate ja -vahendajate töötajatele ja juhtidele,
samuti hüpoteekkrediidivahendaja tegevusele teises lepinguriigis direktiivi ülevõtmistähtajal
21. märtsil 2016.
Tegevusnõuded ja tegevusloakohustus jõustub 2016. aasta algusest. Seega tuleb tegevusloa
taotlemisel järelevalve subjektidel arvestada tegevusloa taotlemise menetlusaega, mis
tulenevalt subjektide rohkusest on käesoleva eelnõuga pikendatud maksimaalselt kaheksale
kuule.
IX. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE
Eelnõu on läbinud esimese kooskõlastusringi, kus mh esitati eelnõu arvamiseks Eesti Pangale,
Finantsinspektsioonile, Eesti Pangaliidule, Tarbijakaitseametile, Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumile, mitte-pankadest laenuandjatele ja muudele turuosalistele
(vt lisatud märkuste tabelit).
Käesolevaga esitatakse eelnõu ja seletuskiri kooskõlastamiseks Justiitsministeeriumile.
29. oktoober 2014. a
82
LISA 1
EL õigusakti ja Eesti õiguse võrdlustabel
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/17/EL elamukinnisvaraga seotud
tarbijakrediidilepingute kohta ning millega muudetakse direktiive 2008/48/EÜ ja 2013/36/EL ja
määrust (EL) nr 1093/2010 (ELT L 60, 28/02/2014, lk 34—85)
EL
õigus-
allikas
Seadus Eelnõu säte Vastavus EL
õigusallikale Selgitus
Art 1 KAVS § 1 Vastab
Art 2 KAVS Ei vaja
ülevõtmist
Art 3 KAVS § 2 Vastab
Art 4 KAVS §-d 3–6 Vastab
Art 5 KAVS § 79 Vastab
Art 6 Eesti elanike finantskirjaoskuse
edendamise programm
aastateks 2013–2020,
Rahandusministri 17.05.2013.a
käskkiri nr 73
Art 7 KAVS § 38, 43 Vastab
Art 8 VÕS § 4037 Vastab
Art 9 KAVS § 40 Vastab
Art 10 ReklS §-d 4, 29 Vastab
Art 11 ReklS § 29 Vastab
Art 12 VÕS § 4043
Vastab
Art 13 VÕS § 4037
Vastab
Art14 VÕS § 4031 Vastab
Art 15 VÕS § 4037 Vastab
Art 16 VÕS § 4034
Vastab
Art 17 VÕS §-d 406, 4061 Vastab
Art 18 KAVS § 47 Vastab
Art 19 KAVS § 55 Vastab
Art 20 VÕS § 4036
Vastab
Art 21 Juurdepääs on tagatud Krediidiinfo
andmebaasile. Hinnangu kohaks on
täiendava nn positiivse krediidiregistri
loomise võimalikkus
Art 22 KAVS § 51 Vastab
Art 23 VÕS § 4042
Vastab
Art 24 KAVS § 52 Vastab
Art 25 VÕS § 411 Vastab
Art 26 TMS § 2 lg 1 p 19 Kinnisasja tagatisel sõlmitud
kokkuleppe täitmisele pööramisele
kohaldub täiemenetluse seadustiku
regulatsioon
Art 27 KAVS § 4041 Vastab
Art 28 TMS Kinnisasja tagatisel sõlmitud
83
kokkuleppe täitmisele pööramisele
kohaldub täiemenetluse seadustiku
regulatsioon
Art 29 KAVS §-d 13, 71, 72, 77, 78 Vastab
Art 30 KAVS §-d 21–24 Vastab
Art 31 KAVS § 21 Vastab
Art 32 KAVS §-d 71, 72, 77, 78 Vastab
Art 33 KAVS § 18 Vastab
Art 34 KAVS § 84 Vastab
Art 35 KAVS §-d 10-12, 20 Vastab
Art 36 FIS § 47 Vastab
Art 37 Ei vaja
ülevõtmist
Viitab EL määruse 1093/2010
kohaldamisele
Art 38 FIS § 54 lg 5 Vastab
Art 39 TKS § 22 Vastab
Art 40 Ei vaja
ülevõtmist
Viide delegeeritud aktidele
Art 41 Ei vaja
ülevõtmist
Art 42 KAVS § 117 Vastab
Art 43 KAVS § 116 Vastab
Art 44 Ei vaja
ülevõtmist
Läbivaatamisklausel
Art 45 Ei vaja
ülevõtmist
Edasised tegevuse Komisjonile
Art 46 VÕS § 402, 403 Vastab Eestis ei ole kohaldatud
tarbijakrediidilepingute
regulatsioonile 75 000 eurost
piirmäära
Art 47
Art 48 Ei vaja
ülevõtmist
Pangandusmääruse muutmine
Art 49 Ei vaja
ülevõtmist
Jõustumine
Art 50 Ei vaja
ülevõtmist
Adressaadid
Lisa 1 VÕS § 406 Vastab
Lisa 2 VÕS § 4031
Vastab
Lisa 3 KAVS § 40 Vastab
84
LISA 2
Eelnõu alusel kehtestatavate rakendusaktide kavandid
MINISTRI MÄÄRUS
Tallinn
-- 2015 nr
Nõuded krediidiandja ja -vahendaja juhtide ja töötajate teadmistele ning pädevusele
Määrus kehtestatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 40 lõike 5 alusel.
1. peatükk NÕUDED JUHTIDE JA TÖÖTAJATE TEADMISTELE
§ 1. Krediiditoodete ja kõrvalteenuste alased teadmised
§ 2. Nõudmised teenuse osutamisele, sealhulgas kliendi krediidivõimelisuse hindamisele
§ 3. Teadmised krediidituru kohta
§ 4. Teadmised ärieetikast
§ 5. Kinnisvara hindamine ja kinnisvaraga tehingute tegemine
§ 6. Finants- ja majandushariduse nõuded
2. peatükk JUHTIDE JA TÖÖTAJATE HINDAMINE
§ 7. Kutsekvalifikatsiooni hindamine
§ 8. Ametialase kogemuse arvestamine
3. peatükk MÄÄRUSE JÕUSTUMINE JA RAKENDAMINE
Lisa
Kutsekvalifikatsiooni standardid
85
MINISTRI MÄÄRUS
Tallinn -- 2015 nr
Miinimumnõuded krediidisumma ja krediidi tagatise suhtele ning krediidi põhiosa ja
intressimakse ja tarbija sissetuleku suhtele
Määrus kehtestatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 49 lõike 7 alusel.
§ 1. Määruse reguleerimisala
Määrusega kehtestatakse nõuded tarbijakrediidi summa ja krediidi tagatise suhtele (edaspidi
laenu tagatuse piirmäär), nõuded laenusaaja poolt laenulepingu alusel perioodiliselt tehtavate
krediidi põhiosa ja intressimaksete ning laenusaaja (tarbija) sissetulekute suhtele (edaspidi
laenumaksete piirmäär).
§ 2. Laenu tagatuse piirmäär
(1) Laenu tagatuse piirmäära täitmist hinnatakse vastavalt laenu tagatuse suhtarvule. Laenu
tagatuse suhtarv leitakse laenu summa ja laenu tagatise esemeks oleva asja väärtuse
jagamisel järgnevalt:
(2) Laenu tagatuse suhtarv laenu väljastamise hetkel võib olla kuni [… %].
§ 3. Laenumaksete piirmäär
(1) Laenumaksete piirmäära täitmist hinnatakse vastavalt laenumaksete ja sissetuleku
suhtarvule. Laenumaksete ja sissetuleku suhtarv leitakse laenuvõtja laenukohustuste
põhiosa- ja intressimaksete summa ja laenuvõtja netosissetuleku jagamisel järgnevalt:
i
(2) Laenumaksete ja sissetuleku suhtarv eluasemelaenu väljastamise hetkel võib olla kuni […
%].
§ 4. Jõustumine
Määrus jõustub […] aastal.
86
MINISTRI MÄÄRUS
Tallinn -- 2015 nr
Nõuded hüpoteekkrediidi lepingu tagatiseks oleva kinnisasja hindamisele
Määrus kehtestatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 53 lõike 4 alusel.
§ 1. Kinnisasja hindaja kutse
(1) Hüpoteekkrediidi lepingu tagatiseks oleva kinnisasja hindaja peab olema kutseseaduse § 3
mõistes vastavat kvalifikatsiooni ja kehtivat kutset omav isik.
(2) Kinnisvara hindamise kutseala vastaval kutsetasemel tegutsemiseks vajalik kompetentsus
on määratud asjakohases kutsestandardis kutseseaduse § 5 mõistes.
(3) Nõuded kinnisvara hindajale määratletakse vastava taseme kutsestandardis.
§ 2. Kinnisasja hinnang
Kinnisasja hindamine tuleb dokumenteerida püsival andmekandjal vastavalt vara hindamise
standardiseerias EVS 875 kehtestatud nõuetele eksperthinnangu vormis.
87
MINISTRI MÄÄRUS
Tallinn -- 2015 nr
Finantsinspektsioonile esitatavate krediidiandja ja -vahendaja, välisriigi krediidiandja
ja -vahendaja filiaali ning Eestis piiriüleselt teenuseid osutavate krediidiandja ja
-vahendaja aruannete vormid, koostamise metoodika ja esitamise kord
Määrus kehtestatakse krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 57 lõike 5 alusel.
1. peatükk ARUANDLUS
§ 1. Aruannete koostamine
§ 2. Aruandeperiood ja tähtajad
2. peatükk ARUANNETE KOOSTAMISE PÕHIMÕTTED JA ESITAMINE
§ 3. Üldpõhimõtted, hindamise alused ja aruannete esitamine
3. peatükk ANDMEVAHETUSE TURVAMINE
§ 4. Andmevahetuse turvamine
§ 5. Võtmepaar
§ 6. Andmevahetuse korraldamine
§ 7. Võtmete vahetus
4. peatükk RAKENDAMINE
§ 8. Määruse jõustumine ja rakendamine
Lisa
Krediidilepingute aruande vorm
88
MINISTRI MÄÄRUS
Tallinn -- 2015 nr
Määruse „Finantsinspektsiooni veebilehel andmete avalikustamise ulatus ja kord“
muutmise määrus
Määrus kehtestatakse Finantsinspektsiooni seaduse § 53 lõike 4 alusel kooskõlas
krediidiandjate ja -vahendajate seaduse § 20 lõikega 2
§ 2 [kohaldumisala] muutmine
Määrust kohaldatakse ka krediidiandjatele ja –vahendajatele andmete avalikustamisele
§ 3 [Andmete avalikustamine Eesti finantsjärelevalve subjekti kohta] muutmine
(1) Krediidiandja ja –vahendaja kohta avalikustatakse järgmised andmed:
1) ärinimi või nimetus;
2) registrikood;
3) aadress, telefon, faks, e-posti aadress, veebilehe aadress;
4) aktsia- või osakapitali suurus ja kande tegemise kuupäev;
5) juhatuse ja nõukogu liikme ees- ja perekonnanimi ning liikmeks määramise kuupäev;
6) audiitori nimi;
7) tegevusloa ulatus, sealhulgas piirangud tegevusele, ning selle väljaandmise aluseks
oleva otsuse number ja jõustumise kuupäev;
8) tegevusloa muutmise või lõppemise aluseks oleva otsuse tegemise ja jõustumise
kuupäev ning number;
9) likvideerimis- või pankrotimenetluse algatamise kuupäev;
10) ühinemise, jagunemise või ümberkorraldamise loa andmise kuupäev ja number.
(2) Krediidiagendi kohta avalikustatakse järgmised andmed:
1) ees- ja perekonnanimi;
2) aadress, telefon, e-posti aadress;
3) esindatava asutuse ärinimi, sealhulgas juriidilisest isikust agendi ärinimi;
4) agendi, esindaja või agendiesindaja nimekirja kandmise ja nimekirjast kustutamise
kuupäev.
§ 6 [Andmete avalikustamine välisriigi finantsjärelevalve subjektide kohta] muutmine
(1) Välisriigi krediidiandja ja -vahendaja Eestis asuva filiaali kohta avalikustatakse järgmised
andmed:
1) filiaali ja äriühingu ärinimi või nimetus;
2) filiaali registrinumber;
3) filiaali ja äriühingu aadress, telefon, faks, e-posti aadress ja veebilehe aadress;
4) päritoluriik;
5) päritoluriigi järelevalveasutuse kontaktandmed;
89
6) Eestis osutatavate teenuste loetelu;
7) filiaali juhataja või juhatajate ees- ja perekonnanimi;
8) filiaali loa andmise otsuse tegemise ning jõustumise kuupäev ja number või filiaali
asutamiseks esitatud andmete ning dokumentide saamise kuupäev ja number ning
filiaali tegutsemise algus;
9) filiaali loa või äriühingu tegevusloa muutmise, lõppemise, kehtetuks tunnistamise
aluseks oleva otsuse või ettekirjutuse tegemise ning jõustumise kuupäev ja number.
10) äriühingu likvideerimis- ja pankrotimenetluse algatamise kuupäev.
(2) Eestis piiriülest teenust osutava välisriigi krediidiandja ja -vahendaja kohta avalikustatakse
järgmised andmed:
1) nimi või nimetus;
2) piiriülese teenuse osutamise õiguse saamise kuupäev ning selle olemasolul õiguse
aluseks oleva otsuse tegemise ja jõustumise kuupäev ja number;
3) pakutavate teenuste loetelu;
4) piiriülese teenuse osutamise õiguse muutmise või kehtetuks tunnistamise kuupäev ja
selle olemasolul aluseks oleva otsuse tegemise ning jõustumise kuupäev ja number.