19

Braastadi kõrgelt hinnatud konjakid valmivad juba kaheksandat põlve perekonna juhtimise all Tiffoni konjakimajas Prantsusmaal Cognaci piirkonnas. Tänapäeval on haruldane ainuüksi asjaolu, et üks väike konjakimaja nii tihedas konkurentsis nagu seda on konjakiäri, üldse vastu on pidanud, nagu seegi, et seal valmistatakse

«inglite jooki» vaid oma veiniaedades kasvanud marjadest, kontrollitakse algusest lõpuni kogu valmistusprotsessi ning omatakse piisavalt keldreid, kus hõrk neste tammevaatides oma lõpliku iseloomu saab. Kuid see-eest on Braastadi konjakitel juures tõelise meistritöö kvaliteedimärk ja südamega tehtud asja ehe hingus. Kui 20-aastane Gjøvikist pärit Sverre Braastad 1899. aasta talvel pärast edukaid kaubandusõpinguid Saksamaal ja Inglismaal oma onule Halfdan Braastadile Prantsusmaal asuvasse Cognaci järgnes, ei osanud ta aimatagi, et see minek määrab ära kogu tema elu eelseisvaks kaheksakümneks aastaks (Sverre suri oma konjakimõisas vaid mõni kuu enne 100. sünnipäeva). Veel vähem seda, et kunagi hakkab tema perekonnanime kandma üks maailma tuntumaid ja hinnatumaid konjakimarke. Kuid paremat paika ühele suurele konjakisõbrale, nagu Sverre väidetavalt oli, kui Prantsusmaa edelaservas asuv Cognac oli tõesti võimatu leida. Siinsel lubjasel pinnasel, enam kui 80 000 hektaril laiuvates veiniaedades, kasvatati viinamarju valdavalt konjakimajade tarbeks ning ainsa piirkonnana maailmas oli neil brändidel õigus end õilistada auväärse tiitliga cognac (konjak). Tõsi, rahvusvahelise patendiseadusega võeti nimetus cognac ja selle ainuseotus Cognacis toodetud brändidega kasutusele mõni aeg hiljem, 1909. aastal. Kuid see selleks – mitmed Prantsuse vanimad ja tänini kuulsad konjakimajad olid Charente jõe kallastel ehk Inglite orus juba asutatud. Hellitusnimi pole orule antud ilmaasjata, mainib novembri lõpul Eestis Braastadi hinnatud konjakeid tutvustanud Cognac Tiffoni omanik Antoine Braastad näpuga taevasse viidates: «Kuhu mujale kui õhku – inglite juurde – meie konjak läheb, nemad on meie parimad tarbijad». Nimelt läheb tammevaatides säilitamisel aastas kaotsi ligikaudu 2–3% joogist, mis tähendab Braastadile 240 000 pudelit kadu. Härra Braastad rõhutab, et konjaki laagerdamisel on ülioluline, et keldrid oleksid piisavalt niisked, sest nii aurustub piiritus aeglasemalt, jook valmib ühtlasemalt ning sellesse tekib mahedus ja pikk järelmaitse. «Just need väärt omadused iseloomustavad ka Braastadi konjakeid.» Mitte ainult kirg konjaki vastu ei hoidnud Sverre Braastadi Cognacis: tema süda põksus ka Tiffoni konjakimaja tarmukale peretütrele Edith Rousseau’le. Piiga vanaisa Médéric Tiffoni 1875. aastal asutatud konjakimaja oli piirkonnas väga hinnatud. Kulus

siiski neliteist aastat, enne kui noored abieluranda jõudsid ning veel kuus, kuni Sverre ja Edith Tiffoni konjakimajas juhtimise üle võtsid. Kui varem müüdi oma konjak suurtele konjakimajadele (Hennessyle, Martellile ja Courvoisier’le), siis nüüd otsustati teha kannapööre ja hakata ise konjakit valmistama – 1919. aastal sündis Tiffoni konjakimaja esimene margikonjak Braastad. Väimees Sverrest sai pärast viit põlve Tiffoni konjakimaja esimene Braastadi nime kandev peremees. Nüüd juhivad Tiffoni konjakimaja Sverre Braastadi lapselapsed Antoine, tema konjakimeistrist (maître de chai) vend Richard ja onu Jan. 1940. aastal ostis perekond Jarnaci lähistel suursuguse mõisakompleksi Château de Triaci, millega kaasnesid piirkonna kõige parema kvaliteediga veiniaiad cru Grand Champagne’s ja cru Fins Bois’s. Juba keskajal kroonikatesse kantud mõis, mis on praegu pere konjakifirma südameks, on koduks mitmele Braastadide põlvkonnale. Olgu öeldud, et etteteatamisel on selle kodu uksed avatud igale tõelisele konjakisõbrale. Nagu härra Braastad muheledes märgib, põhineb konjakiäri eelkõige suhetel ja suhtlemisel ning see on loodud olema perebisnis. Braastadi konjakiturg ulatub Skandinaaviast Hiinani ning juba mitu aastat tagasi kanti ekspordikaardile ka Eesti. Norras on Braastadi konjakite käes üle 30% konjakiturust, Skandinaavias ollakse liidripositsioonil, edestades isegi Hennessyd, ning märkimisväärne osa konjakimaja kuldpruunist märjukesest realiseeritakse tax-free kaubanduses. «Konjakiäris pole kriisist juttugi, nagu üleüldse luksuskaupade turul,» ütleb härra Braastad, nägu naerul. Kuidas seda seletada? «Siin pole mingit saladust – tuleb toota midagi väga head ja kvaliteetset. Meie oskame valmistada suurepärast konjakit, mis inimestele meeldib. Kuid muidugi peavad olema ka head koostööpartnerid.» Antoine Braastad täpsustab, et uutele turgudele minek toimub konjakiäris siiski väga ettevaatlikult ning eelkõige peavad konjakimeistrid olema visionäärid, et suuta aastaid ette näha konjaki tarbimist ja trende. «Konjakit, mida mina valmistan, hakkab müüma minu poeg Edouard,» naerab Antoine ja lisab, et konjakimajad, kel visioonitundest 90ndate aastate lõpul ja 2000ndate alguses puudu jäi, on nüüd suurtes raskustes, sest neil pole konjakit, mida müüa. «Meil on aga märjukest külluses!» teeb Antoine kavalalt silma ja tõstab tulbikujulise konjakiklaasi (mida ta soovitab tungivalt harjumuspärase aroomiklaasi asemel kasutada) nina juurde, et hingata sügavalt sisse konjaki hõrku aroomi... Eestis saavad konjakisõbrad nautida järgmisi Braastadi konjakeid: Braastad VS, Braastad VSOP, Braastad XO ja Braastad Superiore XO.

Konjakimeister peab olema visionäärTekst Riina Luik, fotod Cognac Tiffon / Arcus AS ja Mihkel Maripuu

Kus sünnivad maailma parimad konjakid? Eks ikka Cognacis! Kuid konjakil ja konjakil võib olla suur vahe. Cognac Tiffoni konjakimajas valmivates Braastadi konjakites ei pea pettuma ka kõige nõudlikum ja asjatundlikum konjakisõber.