Kommunikatsiooni mõistmiseks on tähtis vaadelda ka selle...
Transcript of Kommunikatsiooni mõistmiseks on tähtis vaadelda ka selle...
Kommunikatsiooni mõistmiseks on tähtis vaadelda ka selle teket ja arengut ajas.
Seejuures tuleb arvestada, et suhtluse ja ühiskonna areng on teineteisega tihedalt seotud (veel kord: kõik sotsiaalsed süsteemid, sh ühiskond, on kommunikatsioonisüsteemid).
Kommunikatsiooni areng on seotud tehnika edukäiguga.
See arusaam pärineb omaaegselt Toronto ülikooli kultuuri- ja tehnoloogiakeskuse direktorilt Marshall McLuhanilt, keda tema eluajal kutsuti “popkultuuri dr Spockiks” ning “elektroonikaajastu oraakliks”.
Kui Karl Marx uskus, et tootmisvahendite areng määrab ajaloo käigu, siis McLuhan jõudis järeldusele, et muudatused suhtluses määravad ajaloo käigu. See vaade on saanud tuntuks kui tehnoloogiline determinism. Analoogseid vaateid oli enne McLuhanit väljendanud kanadalane Harold Innis, kelle järgi ühiskonna seisund on tihedas seoses suhtluse võimaluste ja vahenditega.
Klaus Merten eristas monograafias “Kommunikatsioon” (1977) nelja liiki
suhtlust:
1) subanimaalne kommunikatsioon,
2) animaalne kommunikatsioon,
3) inimkommunikatsioon ja
4) meediakommunikatsioon.
Eesliide ‘
─ lähis-: +antarktiline, +arktiline, +polaarne, +troopiline;
─ alam-, all-: +dominant helilaadi neljas aste;
─ ala-, vaeg-: +akuutne alaäge, +febriilne kergpalavikuline,
─ -alune: +kortikaalne koorealune, +kutaanne nahaalune
...on ainevahetus ja osmootne rõhumuutus;
(osmoos – aine imbumine poolläbilaskva vaheseina kaudu, osmootne = osmoosile omane)
ei saa eristada saatmist ja vastuvõttu;
kommunikatsiooni eeldus on kokkupuude, kommunikatsioon distantsilt ei ole võimalik.
Vegetatiivsed organismid ei suuda omavahel kommunikeerida, nad
kasutavad rakulisi või rakusiseseid protsesse, et koos toimida.
Subanimaalsele suhtlusele on seega iseloomulik, et
● suhtlus toimub ainevahetuse ja rõhumuutuse abil;
● kommunikatsioon distantsilt ei ole võimalik.
K 1 K 2
Iseloomulik:
● kulgemine (lokomotsioon, ehk ühest kohast teise liikumine) koos
vastavate organitega;
● auditiivne (kuuldeline, kuulde-; kuulmis) ja visuaalne (nägemise kaudu
tajutav, nägemis-) kommunikatsioon distantsilt – oma loomult on see
signaalidevahetus;
● signaalid on seotud tegevusega.
Mead’i kommunikatsiooni põhiskeem
K1
K1
K2
K2
Meadi akustilis-vokaalse kommunikatsiooni mudel (võimaldab olukorda
distantsilt hinnata ja sellele vastavalt käituda):
Animaalne kommunikatsioon kasutab paljusid kommunikatsioonikanaleid:
Animaalse kommunikatsiooni mudel
K1
K1
K2
K2
K1
K1
K2
K2
genees (<kr genesis), teke, areng; tekkelugu, arengulugu
Kui kaks psüühilist süsteemi (elusolendit) teineteist tajuvad, kujuneb
nende vahel lihtne sotsiaalsüsteem – kommunikatsioon.
● Esimene faas: olend A tajub olendit B ja B tajub A-d.
● Teine faas:
A tajub olendit B ja tajub ühtlasi, et B tajub ka teda ning B tajub
olendit A ja tajub ühtlasi ka seda, et A teda tajub jne.
A(B)
A(B (A))
A(B(A(B)))
A(B (A (B (A))))
A (B (A (B (A (B)))))(((((A) B) A) B) A)B
(A)B
((B)A)B
(((A)B) A) B
((((B) A) B) A)B
Selle kommunikatsiooni kui sotsiaalse süsteemi piirid langevad
kokku taju piiridega.
Vastastikune tajumine viib peagi mitteverbaalsete ja verbaalsete
signaalide vahetamiseni.
Animaalses kommunikatsioonis on signaalid seotud käitumisega,
nende vahel on ka ajaline seos. Seetõttu võime kõnelda animaalsest
signaalkäitumisest.
A(B)
A(B (A))
A(B(A(B)))
A(B (A (B (A))))
A (B (A (B (A (B)))))(((((A) B) A) B) A)B
(A)B
((B)A)B
(((A)B) A) B
((((B) A) B) A)B
Animaalsele suhtlusele on iseloomulik:
● liikumisvõime;
● distantsilt toimuv auditiivne ja visuaalne suhtlus, mis on oma
loomult signaalide vahetus;
● signaalid on seotud tegevusega.
Aja jooksul arenes animaalne suhtlus inimsuhtluseks kehahoiakud
püstikõnd žestid + miimika häälitsused keel.
Püstikõnd – pöördeline muudatus, mis tähistas inimolendi teket:
Homo erectus – püstine inimene: 1,8 kuni 0,3 miljonit aastat tagasi
Alžeeria, Hiina, Jaava (Indoneesia).
● Käsi vabanes. Seda ja suud sai kasutada
märkide loomiseks.
─ Käsi sai aluseks viibetele (žestidele) ja
kehakeelele.
─ Signaalid võeti vastu visuaalselt,
mistõttu nägemiskanal muutus veel
domineerivamaks.
─ Ühtlasi paranes kõrvade asend.
Need eelised soodustasid
kõnesuhtluse arengut.
Muinasinimene tänab
Kõne tekkel oli kolm eeldust:
● võimalus moodustada signaale. Kõnelemine on eriline
hingamine, mille vältel õhuvoolu reguleerides tekib hääl.
Inimlaste perekonnas (Homo) on pärisinimene (Homo sapiens
sapiens) ainus, kelle hääleelundid seda võimaldasid. Kõne on
andnud talle tohutu arengueelise.
Keel on inimestele omane häälikuil rajanev märgisüsteem,
kõne on keele kui märgisüsteemi kasutamine.
● piisav arukus,
● vokaalse kommunikatsiooni sõltumatus käitumisest.
Keel oli esialgu žeste võimendav häälitsemine.
Häälitsemine oli esialgu onomatopoeetiline ehk loodushääli matkiv (nt
kuku, auh-auh).
Paul Ekman ja Wallas V. Friesen (1969) on eristanud kommunikatsiooni
arengus kolme etappi:
1) kommunikatsioon langes kokku tegevusega;
2) ikooniline kodeerimine – objektile osutati seda jäljendades;
3) arbitraarse koodi kasutamine – objektile osutades ei jäljendatud
seda.
(a) Ikooniliselt koodilt arbitraarsele üleminek + (b) kõige lihtsamat
tüüpi metakommunikatsiooni – eituse – teke kõne.
● Eituse ülesanne on selektsioon.
Tekib lihtsamini kui jaatus (sest on ise lihtsam).
Soosib arengut (lubab rohkem kui jaatus).
Luhmann: kõne oli esimene meedium (instrument), mida inimene
suhtluseks kasutas.
14 miljonit
aastat 2 mln aastat
tajumisest inimeseni tajumisest inimeseni ini-
mene
ini-
mene
kõne
100 000
aastat
0.0
0.2
0.4
0.6
0.8
1.0
1,2
1.4
1.6
1.8
2.0
2.2
2.4
2.6
Homo habilis
(osav inimene)
Homo
rudolfensis
kunst, ehitatud
peavari, peened
tööriistad
Homo
ergaster
(töötav
inimene v
tööinimene)
Tuli
Homo erectus
(püsti tõusnud
inimene)
Homo
sapiens Homo neander-
thalensis
Homo
heidelbergensis
Homo
antecessor?
?
Lihtsad
tööriistad
Inimsuhtlus tekkis siis, kui mitteverbaalsetele kanalitele
lisandus kõnekeel (keel – inimsuhtluse tunnus).
Inimene – olend, keda iseloomustab võime kasutada suhtluseks
sümboleid e arbitraarset koodi.
Keel võimaldab:
(1) Täpsemat intentsionaalsust, seega täpsemat kommunikatsiooni.
(2) Struktureerida mõtteid.
(3) Vastastikuse käitumise täpsemat, kiiremat ja ka ettearvatumat
juhtimist.
(4) Teadmiste refleksiivsust (ma tean, et ta teab, et ma tean), mis omakorda
arendab mõtlemist.
Sumeri kiilkiri Urukist
15 lammast
20 oinast
‘üheaastane’
70 kitse
60 sokku
vastutav karjus
● Vanimad teada olevad
kirjad pärinevad Sumeri
(nüüdse Iraagi) alalt leitud
savitahvlitelt. Tegemist oli
sumerite kiilkirjaga, mis
tekkis umbes 3500 aastat
e.Kr. Mesopotaamias.
● Üldiselt märgiti
savitahvlitele kiilkirjas
üles arve.
Kirja arengu kaks liini:
─ aktid või dokumendid
─ pilt.
Varased märgid jagunesid kaheks:
● piktogrammideks (< ld pictus ‘maalitud’ + kr gramma
‘kirjutis’) ehk pildimärkideks;
● ideogrammideks (< kr idea ‘laad’, ‘algkuju, ‘päritolu’ + kr
gramma ‘kirjutis’) ehk mõistemärkideks.
päike, päikeseketas
Egiptuse rist, vana
egiptuse hieroglüüf ‘ankh’.
Tähendas uuestisündi
Vana-hiina ‘lammas” (shan)
redutseeritud
ideogrammiks
● Fonograafia e. fonograafiline (< kr phōnē ’häälik’, ‘heli’ + kr
graphō ‘kirjutan’) kiri – häälikuline kiri, milles märkidega
tähistatakse üksikuid häälikuid.
Kõnekeeles on selliseid häälikuid alla 30, neid ühendades moodustame sõnu ja
lauseid. Järelikult on vaja umbes 30 märki, mis nagu noodid annavad edasi
kõneldud sõnu. Eesti tähestikus on 27 tähte, millele lisanduvad võõrtähed (c, q,
w, x ja y). Lugeda võib häälega, nagu lapsed seda vahel teevad.
Vanemad häälikkirjad olid konsonanttähestikud, kus pandi kirja ainult
kaashäälikud (b, d, f, g, h, j, k, l, m, n, p, r, s, t, v) ning lugeja pidi arvama, mis
vokaalid on konsonantide vahel.
u. 1400 eKr. – foiniikia kiri. Heebria keel. Kasutati ainult konsonante.
1000-900 eKr tõid antiikkreeklased konsonanttähestikku vokaalid.
Kreeklased hakkasid kirjutama ka vasakult paremale
─ etruskid roomlased kõik Euroopa kultuurid
─ vahetult kreeka tähestikust tulenes vene kirillitsa (u. 800 a.).
Pilt märgina (Mitchell 1986: 27 järgi)
MEES
Pilt Piktogramm Ideogramm Foneetiline
märk
Ka lause on teatud mõttes esitatava tegelikkuse pilt. Ja nagu piltki,
keskendub lause sellele, mis on kujutatavas oluline.
Keelepilt ei ole aken tegelikkusse ega tegelikkuse koopia.
Kirja puhul ei liigu me maailmast (reaalsusest) meeltesse ja sealt edasi
keelde, vaid suuresti ühest märgist teise. Meie kujutlused ei taandu
aistinguteks ja tajupiltideks. Märgid (ja kujutlused) on suhteliselt
iseseisvad.
MEES
Pilt Piktogramm Ideogramm Foneetiline
märk
Teosed kopeeriti käsitsi kirjutades algul papüürusele, hiljem pärgamendile
(lambanahale) ja vellum’ile (vasikanahale).
Keskajal kopeerisid kiriklike ja antiikautorite töid käsitsi (ld manuscriptum
‘käega kirjutatu’) mungad, kes kirjutasid pärgamendile hanesulega. Selline
kopeerimine oli aeglane ja kallis.
Algul olid teosed rullis ja üks teos võis hõlmata riiulitäie rulle. Aastal 300
võtsid roomlased kasutusele koodeksi (ld codex) ehk nüüdisraamatu
algkuju, mille lehed asetsesid puukaante vahel.
Keskajal ei tuntud veel hääletut lugemist.
Kirjakeel oli ladina keel, mida mõistsid ainult haritud inimesed.
700. aasta paiku lahknesid teineteisest ladina kirjakeel ja rahva seas
kõneldav ladina keel. Rahva ladina keelest hakkasid kiiresti kujunema
rahvuskeeled, näiteks itaalia, prantsuse ja hispaania keel (romaani keeled).
Õpetatute kirjakeel jäi peaaegu muutumatuks ning lugemis- ja
kirjutamisoskus oli ainult väheste privileeg.
Kiri muutis kommunikatsiooni kindlamaks kolmes aspektis:
● ajalises
● sotsiaalses
● asja kontekstis.
Inimkommunikatsioonile on tunnuslikud:
● käe vabanemine,
● kõne ja
● kiri.
Platoni etteheited kirjale (Phaidaros):
1) kirjutis teeskleb olevat elav meel, kuigi on vaid väline ja kunstlik toode, mis muutub elavaks üksnes tõlgendavas meeles;
2) kirjutamine hävitab mälu, sest hakatakse lootma välismälule;
3) kirjutis ei oska vastata küsimustele – erinevalt inimesest, kes oskab raskeid kohti seletada;
4) kirjutis ei saa ennast kaitsta ega diskuteerida üldsusega, nagu seda teeb kõneleja; Platon pidas lugu dialoogist ja kordamööda kõnelemisest, kirjutamine on aga monoloogiline.
Platon
427–u 347 eKr
McLuhan, tehnoloogiline
determinism: muudatused
kommunikatsioonis toovad
kaasa muutusi ajaloo
arengus (kirjeldas kõigis
oma raamatuis meedia ning
kultuuri põhjuslikku seost).
1962. “Gutenbergi galaktika” eristas järgmisi ajastuid.
● Oraalse hõimukultuuri ajastu (illiteraarne ühiskond kuni 5. saj pKr)
on “kõrva maailm”.
● Käsikirjakultuuri (manuskriptikultuuri) ajastu (5.–15. sajand pKr).
Kirja kasutuselevõtt juhtis inimesed tsivilisatsiooni.
● Raamatutrüki (kirjakunsti mehhaniseerimise) ajastu. Trükkimise
leiutamine tähendas kirjutamiskunsti mehhaniseerimist ja pani aluse
industriaalsele tootmisele. Trükitoodang on esimene produtseeritav
tarbekaup.
● Elektri ajastu. “Gutenbergi galaktika” lõpeb avastusega, et ruum
kõverdub (Einstein 1905). McLuhan mõistab elektrivõrku analoogselt
kesknärvisüsteemiga. Elektri võrgustamine ületab aja ja ruumi ning
maailm muutub globaalkülaks (ingl global village).
McLuhani Gutenbergi-ideed on pruukinud paljud autorid, sh sakslane
Norbert Bolz, kes 1990. aastal üllitas raamatu “Uue meedia teooria” ja
1993. aastal “Gutenbergi galaktika lõpus. Uued kommunikatsioonisuhted”.
Bolzi järgi on meedia arengu kiirenemine viinud meid Gutenbergi galaktika
lõppu.
Bolz: Gutenbergi galaktikas valitsenud kirja aeg on möödas. “Gutenbergi
galaktika kasvustrateegia on end ammendanud. Uue meediamaailma lapsed
ei kummardu enam raamatute kohale, nad istuvad kuvarite ees. Nende
otsingud ei kulge enam eesmärgilt eesmärgile (seejuures on vahendiks
foneetiline kiri), vaid kujutiste äratundmise kaudu. Maailm avaneb neile
täiesti uutes kategooriates: tõde on asendunud fiktsiooniga,
konfiguratsioonid (millegi asetus, väliskuju; piirjooned) asendavad
kausaalsust, tähendust asendab efekt.” (Bolz 1993: 201.)
Vilém Flusser (Tšehhi päritolu, elas Brasiilias ja Pariisis) vaatles kirja
kadumist teise vaatenurga alt:
“On koode, mis kannavad infot üle paremini kui kirjatähed. Seda, mida
seni kirjutati, võivad paremini üle kanda helilindid ja -plaadid, filmid,
videolindid, pildiplaadid või disketid. Näib, et kirjakoodid jäetakse kõrvale
samamoodi nagu Egiptuse hieroglüüfid või indiaanlaste sõlmed. Ainult
ajaloolased ja teised spetsialistid õpivad tulevikus kirjutama ning lugema.
Paljud inimesed ei taju uut olukorda. Kord kirjutama õppinutena on nad
liiga vanad, et õppida uusi koode.” (Flusser 1990: 7.)
“Me läheme tagasi lasteaeda, naaseme tasemele, kus ei osata veel kirjutada
ega lugeda. Selles lasteaias õpime arvutite abil infantiilseid mänge. Me
kasutame keerukaid aparaate, tuhandeaastase vaimse arengu vilja,
lapselikeks eesmärkideks. Kas mitte Jeesus ei käskinud meil muutuda
väikesteks lasteks, et saaksime taevariiki.” (Id.: 154.)