Kogemuse mõistest perepärimuse välitööde näitel 21.08.2014 · 2020. 9. 8. · Tartu Ülikool...

Tartu Ülikool

Filosoofiateaduskond

Eesti ja võrdleva rahvaluule osakond

Kogemuse mõistest

perepärimuse välitööde näitel

Magistritöö

Terje Puistaja

Juhendaja: Ph.D. Risto Järv

Tartu

2014

3

Sisukord Sissejuhatus.................................................................................................................................5

Uurimisobjekti allikas.................................................................................................................7

Peresisese kogumistöö eripära..................................................................................................11

1. Kogemuse ilmnemine uurimustes ja mõiste kitsaskohad.....................................................13

1.1 Kogemuse ilmnemine folkloristlikes uurimustes...................................................13

1.2 Kogemuse mõiste problemaatika............................................................................20

1.3 Seotud mõisted........................................................................................................24

2. Empiirilise allikmaterjali ülevaade.......................................................................................26

2.1 Välitöö metoodilised aspektid............................................................................................26

2.1.1 Kogumismeetodid................................................................................................28

2.1.2 Kogumissituatsioonid...........................................................................................31

2.1.3 Kogumisviisid......................................................................................................32

2.1.4 Kogumiskohad.....................................................................................................34

2.1.5 Osalusvaatlused ja vaatlused................................................................................36

2.2 Auditiivne materjal.............................................................................................................37

2.3 Allikmaterjali analüüs.........................................................................................................38

2.3.1 Litereering ja allikmaterjali täpsustuste aste........................................................38

2.3.2 Kogumisprotsess..................................................................................................42

2.3.3 Välitöödel kogutud materjali ülevaate alused......................................................43

2.3.4 Žanrikeskne kodeering.........................................................................................45

2.3.5 Temaatika.............................................................................................................47

2.2.5.1 Millest räägivad informandid................................................................52

2.2.5.2 Ebamugavad, tundlikud ja tabuteemad..................................................65

2.2.6 Jutustajad ja jutustatavad......................................................................................68

2.2.6.1 Informantide teiste- ja enesekohane esitlus...........................................69

2.2.6.2 Käitumine, jutustamisviis, omavaheline seotus.....................................76

2.4 Koguja ja informandi omavaheline dialoog........................................................................82

2.4.1 Emotsioonid ja eetika empiirilises materjalis ja materjali analüüsis....................85

2.4.2 Juhitavad ja juhitamatud osad kogumises............................................................87

2.4.3 Koguja kogemus...................................................................................................88

4

3. Kogemuse diskursus perepärimuslikus materjalis................................................................89

3.1 Mõiste „kogemus“ esinemine tekstihulgas.............................................................89

3.2 Kogemuse ilmnemise erinevaid vorme lugudes......................................................93

3.3 Kogemus elus ja žanrid lugudes............................................................................100

3.4 Ühe kogemuse mikroanalüüs................................................................................105

3.5 Kogemuse raamistik..............................................................................................109

Kokkuvõte...............................................................................................................................111

Allikad.....................................................................................................................................115

Kirjandus.................................................................................................................................116

Summary.................................................................................................................................122

LISA 1: TABELID..................................................................................................................127

Tabel 1. Üldandmed................................................................................................................128

Tabel 2. Välitööde materjali läbitöötamine.............................................................................129

Tabel 3. Informantide esitatud palade arv materjaliüksustes..................................................130

Tabel 4. Informantide palade numbrid....................................................................................131

Tabel 5. Palade jaotuvus materjaliüksustes žanrite järgi........................................................132

Tabel 6b. Teemapõhine ülevaade kogutust.............................................................................133

Tabel 7b. Isikupõhine ülevaade. Jutustajad ja jutustatavad – isikud, kellest lugusid

räägitakse................................................................................................................................134

LISA 2: Mikroanalüüsi näidistekst.........................................................................................135

5

Sissejuhatus

Käesoleva uurimuse põhieesmärk on analüüsida kogemuse mõistet ja selle esinemist

perepärimuses. 2009.–2011. aastal käisin mitmeid kordi välitöödel viie erineva inimese juures

Virumaal, mille käigus kogutud materjali analüüsides hakkasin üha enam huvi tundma, kuidas

ja milliseid kogemusi inimesed välitööintervjuude käigus vahendavad, millised kogemused

inimelust intervjuudesse jõuavad. Lisaks pöörasin erinevate informantide tekste jälgides eraldi

tähelepanu mõiste „kogemus“ esinemisele. Seega sai minu uurimisküsimuseks mil moel, mis

vormis, kuidas, kuna, kellega ja millega seoses räägitakse kogemusest. Suhteliselt vähestel

kordadel, võrreldes kogutud materjali hulgaga, kasutasid informandid mõistet „kogemus“, ent

lugusid, milles vahendatakse inimeste kogemust, on hulgaliselt. Problemaatiline „kogemuse“

mõiste iseenesest kutsus otsima märgatavat ja kõnekat mõiste kontekstis.

Põhiküsimusega seoses otsisin vastuseid järgmistele küsimustele: 1) missugused kogemuse

mustrid ilmnevad individuaalsel ja rühma tasandil, kui vaatluse all on perekeskne pärimus;

2) milline on kogemuse sisu tekstides; 3) mis esildub perepärimuse kogemusraamistikus.

Jutustajapõhises ülevaates on mind huvitanud: 1) missugune on informandi (tavapärane)

jutustamise stiil ja käitumine; 2) missugused on erandid tavapärases, missugused teemad

tingivad teistsuguse käitumise, rääkimise, tempo, kõne meloodia; 3) missugused on

informandi valikud teemade lõikes, millest eelistatakse rääkida, millest vaikida; 4) mis

ühendab ja eristab informante.

Küsimustele vastuse saamiseks olen jälginud välitöö päeviku märkmeid informantide

käitumise kohta, kuulanud lindistusi, lugenud litereeritud teksti ning vaadanud fotosid neid

erinevaid vaatlusallikaid omavahel analüüsiks kombineerides ja sünteesides. Minu eesmärgiks

on saada osa „esitaja versioonist“ ja olla oma püüdlustes samm lähemal uuritavatele ja

kogutule ehk siis sellele, mis välitöödelt kaasa toodud (vrd Korb 2005: 83).

Käesoleva töö fookuses on kolm alateemat – välitööde raames kogutud perepärimuslik

materjal, läbiviidud välitööde spetsiifika, kogemuse uurimise diskursus ning nende kolme

6

vahelised seosed. Oma uurimisparadigmas kombineerin teksti- ja konteksti analüüsi välitööde

protsessi vaatlusega.

Töö ideeliseks aluseks on olnud erinevad folkloristlikud ja etnoloogilised käsitlused

perepärimusest ja folkloristlikest välitöödest ning aastate pikkune kokkupuutumine

perepärimusega erinevate rahvaluule kogumistööde jooksul. Õppides Tartu Ülikooli

magistriõpingute raames tundma kogemuse teooriaid, sh kogemuse komplementaarset

mudelit, tekkis huvi nimetatust lähtuda perepärimuse uurimisel.

Materjali kogumine, jäädvustamine ja tundmaõppimine on saanud võimalikuks tänu

informantidele, kes olid valmis koostööks välitööde eel, toimumise ajal ja pärastisel kogutud

materjali läbitöötamisel. Eelpool toodule lisandus minu kui koguja ja uurija kasvamine

käesoleva teemaga tegelemiseks. Kuigi teema pakkus mulle huvi juba bakalaureusetööd

kirjutades, tundsin, et uurijana ei ole ma veel valmis tegelema perepärimuse ainestiku ja

folkloristlike välitöödega ühe pere juures. Magistritöö võimaldas astuda selle sammu.

Uurimistöö koosneb kolmest osast. Ülevaateosas annan kogemuse diskursusega seoses

ajaloolise ja teooriapõhise ülevaate uurimustest, võttes vaatluse alla folkloristlikud uurimused

Eestis, mis seotud kas kogemuse uurimisega, selle mõne aspekti ilmnemisega, millele uurija

ise vaadeldaval ajahetkel ei pruukinud otseselt tähelepanu pöörata, ent mis töö teemat

arvestades tõstatub kirjutaja jaoks esile teiste uurimuste hulgast. Võrdlevalt toon välja mujal

maailmas uuritu, vaatlen kogemuse teooriat, annan kasutatud mõistete seletused, käesoleva

töö seotuse eelnevalt tehtuga.

Teise peatüki empiirilises osas pööran tähelepanu meetodite ja valikute põhjendustele,

välitöödelt kogutud allikmaterjalile kui ühele olulisemale uurimuses, annan kogutud materjali

lõikes žanripõhise ülevaate, esitan kogumissituatsioonide analüüsi ja kogutud tekstide

ülevaate erinevate teemade, isikute ja informantide lõikes. Töö refleksiivset tasandit jälgin

põhjalikumalt koguja ja informandi omavahelises dialoogis, osutan ka emotsioonide ja

empiirika omavahelisele seotusele välitööde tegemisel ja pärastisel materjali korrastamisel-

analüüsimisel. Lisaks vaatlen teises peatükis kogumissituatsioonide juhtimise ja juhitamatuse

erinevaid aspekte ning koguja kogemust kogumistööst.

7

Kolmanda osa põhieesmärk on vaadelda uuritava pere raames folkloorse materjali ja

eluloo/kogemuse kokkupuuteala ning võimalike kogemuse skeemide ilmnemist isikliku

kogemuse juttudes.

Töö lisades on esitatud analüüsitud materjali tabelid, mikroanalüüsi näidistekst.

Uurimisobjekti allikas

Käesoleva töö algetapis, 2009. aastal, oli autoril soov rakendada kahte perekonda võrdlevat

uurimust. Valimi kriteeriumite puhul mõjutas algselt enam neis peredes eksisteeriv pärimuslik

materjal ning autori konkreetne kokkupuude nimetatuga võtmeinformantide kaudu.

Silmatorkav oli pärimusliku ainese osa mitmetes žanrites – näiteks laulumängud, rahvalaulud,

mängituslaulud, kõnekäänud, kombestik, rahvajutud. Teiseks mõjuteguriks oli

võtmeinformantide perekeskne lähtumine materjali esitamisel, lugude jutustamisel, millest

annavad tunnistust iseloomulikud laused minu poolt kogutust nagu nt vanaemal kõikse halvem

asi, mis öeldi oli oh sa tigo küll, või siis selle laulu tõi minu ema kaasa oma kodust ja õpetas

kõigile lastele, või minu vanavanaema olevat old pulmakaasitaja. Määravaks said allika

valikul uuritavate soov teemat jagada, uurija lubamine enda pere privaatsesse tsooni ja

informantide valmisolek uurimistöös osalemiseks.

Eeltoodust lähtuvalt tegin algselt kogumistöid kahe pere juures, esimene lühiajaline

(ühepäevane) välitöö ühes perekonnas toimus 2009. aastal, mil kogusin pere vanaemalt

eluloolist materjali, rahvalaule, isikliku kogemuse jutte, repressiivseid lugusid nõukogude

korraga seoses. Järgmisest kohtumisest 2010. aastal on olemas ka videosalvestus. Samasse

perioodi jääb kohtumine teise pere esindajaga ja esimesed salvestused. Hilisema

keskendumise ühele perekonnale tingis kaks asjaolu. Esiteks ilmnes, et mõlemal perel oli

kogemuse aspektist lähtuvalt palju pakkuda, mõlemad kesksed võtmeinformandid olid altid

koostööd tegema, mõlemas perekonnas oli mitu inimest, kes olid nõus jagama enda kogemusi.

Edasise analüüsi, ülesehituse ja jälgitavuse seisukohalt osutus kogutud materjalihulk liiga

suuremahuliseks käesolevas töös kasutamiseks. Teiseks ja olulisemaks põhjuseks oli esimese

keskse informandi haigus ja surm, mis tingis teatud uurijakesksete barjääride tekkimise ja

soovi mitte puudutada perekonna jaoks niigi valulikku teemat.

Uurimise teises etapis, mil oli toimunud keskendumine ühele perele, sai valimi osas

määravaks lisaks eelpool toodule keskse informandi võtmeinformandiks olemise roll – tema

8

viited, juhatused, soovitused ja räägitud lood, mille põhjalt kujunes lõplik informantide ring ja

valim kellelt, mida, miks koguti.

Läbiviidud kogumistöö ja välitööd on seotud ühe Lääne-Virumaa perekonnaga, mille liikmeid

olen küsitlenud eri kohtades ja eri aegadel. Esimene kohtumine keskse informandiga toimus

Sõmerus (2009)1, järgnesid kohtumised Tartus (2010), välitööd MA (kohanimi, koguja

märkus) ja UT külas (2011)2. Informantidest lähtuvalt jaotusid kogumistöö etapid:

a) väljapool pereringi olevateks, mis leidsid aset Tartus, kus tavapärases keskkonnas oli

koguja ja sellest väljapool informant;

b) perekeskseteks, mil toimusid kolmas ja neljas kohtumine välitöödel, kus tavapärasest

keskkonnast väljapool oli koguja;

c) väljapool tavakeskkonda olid nii koguja kui informant.

Kogutud perekesksed allikad on järgmised:

1) suulised – esmased lindistatud ja litereerimata palad;

2) kirjalikud, jagunedes omakorda: a) litereeritud, korrastatatud, arhiivi üleantud materjal,

b) dokumenteeritud kirjavahetus keskse informandi ja tema kahe tütrega;

3) visuaalsed, jagunedes: a) kogumissituatsiooni käigus tehtud fotod, b) žanripõhised

lühivideod (rahvalaulud, mängituslaulud);

4) perearhiivi materjalid, mis jagunevad: a) fotod, b) dokumendid;

5) välitööde päeviku põhised, sh kogumissituatsiooni, informantide käitumise,

kogumisruumide, salvestustingimuste ülestähendused. Lisaks eelpool toodule on toimunud

ületäpsustamiste käigus telefonivestlused kahe informandiga.3

Kogutud perepärimuslikust materjalist osa on arhiivis, osa töö autori valduses, kuna kogujana

leidsin, et kõikide allikate üleandmine arhiivi ei ole otstarbekas, alati tuleb teha mingi uurija-

ja arhiivipoolne valik. Autori valduses on litereerimata helisalvestused esimese uuritava JM ja

tema emaga,4 esimesed salvestused ja dokumenteeritud kirjavahetus informant HV-ga.5

Arhiivi üleandmist ootavad täiendatud kirjelduste ja veel täiendatavate andmetega fotod

välitöödest.

1 Sõmerus toimus esmane kohtumine jõulukombestiku folkloorse kursuse raames 19.10.2009. 2 Välitööde periood vastavalt 26–28.07.2011 ja 17–20.11.2011. 3 Ülestäpsustamised on ära toodud kogutud materjalide litereeringute lisades. 4 Salvestiste aeg 08.03.2009, 10.05.2009, 06.10.2009, 03.11.2009, 07.03.2010, 13.04.2010. 5 Vastavalt 01.10, 21.10.2010 ja 11.05.2011–21.07 2014.

9

Eesti Rahvaluule Arhiivis (ERA) pärimusliku ajaloo alast materjali eraldi teemana välja

toodud ei ole, sellekohaseid tekste võib leida ennekõike teemakartoteekidest nagu "Küla ja

mõis", „Õiguslikud suhted" jm, mis sisaldavad pajatusi, olustikulisi ja isikuloolisi jutte. 2002.

aastal ERA poolt korraldatud kogumisvõistlusele „Eluring" laekus 76 võistlustööd,

alateemadeks olid sünnikombestik, initsiatsiooniriitused tänapäeval, sünnipäevad,

pulmakombed, ametiasutuste ja töökollektiivide ning huviklubide ühised meelelahutused,

suguvõsakokkutulekud, külakokkutulekud, matusekombestik (Jaago 2007).6

Käesolevas uurimuses kasutan läbivalt mõisteid nagu keskne informant ja võtmeinformant.

Esimene mõiste tuleneb perepärimuse lugude diakroonilisest loomusest. Minu kogumistöö

kõige olulisem allikas, informant HV räägib lugusid inimestest, kes on temast vanemad ja

nooremad, jäädes ise kesksele positsioonile ehk ühel pool on temast noorem kogemuste- ja

ajaliin, sh lapsed ja lapselapsed, teisel pool vanem – sh vanemad, vanavanemad, teised perele

olulised inimesed, kellest räägitakse; mõlemal liinil kajastuvad lugudes pereliikmete poolt

kogetud sündmused ning elutee erinevad etapid. Ajaline lugude kogemusliin ei kattu üks-

üheselt rääkijate, st informantide-uuritavatega, kuid ka siin jääb keskmesse eelpool nimetatud

informant, kellega kõigepealt kohtusin. Jutustajatena kesksest informandist vasakule, kauem

elanute liinile jäävad informandi ema ja tädi, paremale – vähem elanute liinile vanuselt

esimene ja kolmas tütar.

Kogutud materjali analüüsis ei ole võetud eesmärgiks räägitud lugude faktitõe

väljaselgitamist, kõrvale on jäänud ka ametlik teave ja nn „teine teadmine“ (Peltonen 2008),

oluline on olnud keskendumine kogemuse ilmnemisele teema- ja isikupõhiselt ning ka

kogumissituatsiooni arvestavalt.

Perepärimuses eksisteerivate kogemuse aspektidega olen eelnevalt kokku puutunud erinevatel

rahvaluule kogumis- ja/või välitöödel alates 2006 aastast.7 Käesoleva uurimuse materjalid on

Eesti Rahvaluule Arhiivis säiliku numbriga ERA, DK 81, 1–415. Paralleelselt nende

välitöödega 2011. aastal olen saanud kogemuse ilmnemist räägitud lugudes jälgida Tartu

Ülikooli etnoloogia ja folkloristika üliõpilasi ühendava Nefa Rühma poolt korraldatud

6 Vt lähemalt küsitluskava ERA kodulehelt http://www.folklore.ee/rl/era/ 7 Näiteks säilik DK 11, ERA (1–75).

http://www.folklore.ee/rl/era/

10

välitöödel8 ning vahemikus 2006–2014 kuni käesoleva hetkeni kogutud rahvakalendri

kombestikuga seotud materjalides.9 Lisaks on refleksiivsel tasandil olnud võimalus jälgida

ühe pere tegemiste ülestähendusi kümne aasta vältel.10

Materjali kogumisel on käesolevas uurimuses kasutatud lähtuvalt iga meetodi otstarbekusest

vastavas situatsioonis erinevaid kogumisvõtteid: vestlus-intervjuu, struktureeritud intervjuu,

suulised suunatud ja suunamata vestlused, kirjalikud e-vestlused, osalusvaatlus, visuaalsed

salvestused välitöödel. Uurimisel on kombineeritud omavahel folkloristlik, etnoloogiline ja

antropoloogiline lähenemine.

Tänusõnad. Magistritööd kirjutades olen ülimalt tänulik kõikidele informantidele, kellega ühel

või teisel viisil kogumistöö jooksul kokku puutusin ja kasvõi mingiski osas seotud olin –

pereemale, vanaemale, tädile, tütardele, perepojale, tädi ja perepoja elukaaslastele, keskse

informandi naabrinaisele, lapselapsele. Olen tänulik dotsent Tiiu Jaagole, kes ise seda

teadmata on mind juhatanud perepärimuse ja kogemuse teema juurde; tema uurimused,

artiklid ja loengud on tekitanud mõtlemisainest ja hoidnud aastate jooksul üleval minu üha

kestvat huvi teema vastu.

Olen väga tänulik headele sõpradele – tähelepanekute, viidete, toimetamise, kõige

vajalikumal hetkedel toetavate vestluste eest. Suurimad tänud Mari Karmile, Merje Kalale,

Kati Taalile.

Eraldi tahan tänada enda juhendajat Risto Järve – kannatlikkuse, juhatuste, täpsustuste

ja toetuse eest. Tänu temale märkasin töös aspekte ja nõrkusi, mida kas ise ei osanud näha või

olin need unarusse jätnud. Risto Järve poolt esitatud küsimused, arutlused on olnud suureks

abiks ja tööd edasiviivaks jõuks.

Kogu magistrisuve jooksul ümbritses ja toetas mind mu suur pere, kes aeg-ajalt ikka

meelde tuletas, et kuigi tegelesin ise teaduslikus mõttes teise perega, on nemad otsesel

kogemustasandil mul kogu aeg olemas. Aitäh selle eest.

8 Välitöö paari Känd-Puistaja käsikirjaline kogu, kokku kaheksa vestlus-intervjuud, üks e-küsitlus vahemikus 15.06–24.07.2011, litereeringute maht 248 381 tm, üle 7 tunni lindistatud materjali. Materjalid töö autori ja projekti koordinaatorite valduses. Vt lähemalt Koppel, Reha 2012: 12–13. 9 Käsikirjaline kogu koosneb erinevate rahvakalendri tähtpäevade kombestikust, mis kogutud aastatel 23.05.2011–22.05.2014, kokku 198 lk. Käsikiri töö autori valduses. 10 Käsikirjaline ühe pere lugu aastatel 2004–2014 (57 lk).

11

Peresisese kogumistöö eripära

Välitöödele eelnenud ettevalmistavast perioodist alates oli selge, et kogutav materjal saab

olema seotud ennekõike keskse informandiga, kuna viimane oli valmis jagama enda ja oma

pere lugusid, juhtumeid, kogemusi. Täpselt teadmata oli, mis mahus, kellelt veel õnnestub

materjali koguda, kas ja kes perest oma kogemusi oleksid nõus jagama. HV11 oli eelnevalt

küll rääkinud koguja tulekust, kuid ega kellelgi eriti selge ei olnud, mis täpselt juhtuma

hakkab.

Esimesed välitööd toimusid mereäärses külas, kus pere vanaema on eluaeg elanud ja elab

soojal perioodil nüüdki. Temaga tutvudes, suheldes toimus vanaema märkamatu kohandumine

ja sobitumine kogumissituatsiooni, mis oli kogujat rõõmustavaks asjaoluks, kuna nii

loomulikult algas koostöö teise kaasinformandiga. Välitööde jooksul oli vanaema hoolitsus

koguja vastu tuntav erinevates situatsioonides, ta muretses, kas saun on ikka kütte pandud, kas

mere äärde jõuame, kas ikka süüa on, tegi pannkooke. Samal ajal oli ta tagasihoidlik, võis olla

vestluse keskpunktist kaugemal istumas. Kolmandaks kohtusin keskse informandi jaoks väga

olulise inimesega – tema tädiga. Ammu enne kohtumist oli mul teada hulgaliselt lugusid, mis

tädilt kuuldud, samuti esines tekstides rohkelt viiteid tema teadmiste kohta. Ilmselgelt oli ta

isik, kelle juurde keskse informandi tungival soovitusel-arvamusel pidin kindlasti minema.

Kui esimestest välitöödest tädi juures sai tehniliste probleemide tõttu lühike osalusvaatlus

mereäärses talus, siis kohtudes teisel korral iseloomustas kogumistööd olukord, kust ei

tahtnud kuidagi lahkuda – järjest ja järjest tulid uued ja põnevad lood. Kohtumine kahel korral

oli heaks võrdlevaks õppetunniks – HV-lt mõnel juhul isegi mitmel korral kuuldud lood olid

nüüd kuuldavad uues esituses, ehk oma niinimetatud algesituses. Esimesel kokkupuutumisel

noorimate informantidega avastasin samasuguse sooja vastuvõtu ja astumise lugude

jutustamise situatsiooni justkui elu loomulikku keskkonda, mis oli omane vanematele

informantidele.

Perega kokkupuude jätkus pärast välitöid, kui on peetud käesolevast tööst tulenevalt vajalikku

kirjavahetust või telefonikõnesid. Lisaks otse tööga seonduvale on keskse informandi kirjades

vahendatud isiklike kogemuse juhtumeid, mis on andnud võimaluse kõrvalt jälgida, kuidas

perel, informantidel on läinud. Tundes end tagantjärele väga tänulikuna, olen vastutasuks

nende inimeste lahkuse, soojuse, panuse eest omalt poolt hoolitsenud, et nendeni jõuaks

11 Käesolevas töös on informantidele viidatud tähekombinatsioonidega. Informantidest lähemalt vt minu uurimuse peatükist 2.1.2: 31.

12

samasugune korrastatud materjal, mis on üle antud arhiivi. Lisaks on minu jaoks olnud oluline

fikseerida nende elu ja neid endid fotode abil; lisamärkmetega täiendatud pildid on

mälupulgal jõudnud samuti perekonna fotokogusse. Fotodel on koos mitu põlvkonda, kes

vaatavad perekonna pildialbumit. Lisaks on pildid töötegemistest, keskse informandi

hooldatud aiast, oluliste inimestega seotud kohtadest – näiteks isa istutatud männihekk, tütre

poolt pajuvõsast puhastatud parkmets, meretee tädi õuele, fotod mängivast lapselapsest. Olen

leidnud, et eelpool esitatu on vähim, mida teha sain, korvamaks natukenegi informantide head

tahet (vt ka Korb 2005: 116–117). Uurimustöö ilma nende inimeste koostööta oleks olnud

käesoleval juhul mõeldamatu.

Uuritavad on teadnud, mis eesmärgil on kogumistöö läbi viidud. Materjalile kehtestatud

kasutuspiirangud tuginevad keskse informandi, tema tütre MV ja koguja omavahelisele

kirjavahetusele, kirjalikke lepinguid sõlmitud ei ole, kuna see on tundunud formaalne ja

mittevajalik. Olen arvestanud konkreetsete informantide soovidega, olles eelnevalt selgitanud

nende õigusi, tänapäeva arhiveerimise võimalusi ja arhiveeritud materjalide mitmetasandilisi

kasutamisviise (vt ka Korb 2005: 119).

13

1. Kogemuse ilmnemine uurimustes ja mõiste kitsaskohad

1.1 Kogemuse ilmnemine folkloristlikes uurimustes Isikutega seonduvaid jutte on kogutud rahvaluuleteaduse algusaegadest saadik (Jaago, Jaago

1996: 8), ent nende uurimisega ei tegeletud enne teatuid distsipliinisiseseid muutuseid. Alates

Eesti rahvaluule iseseisvumisest 19. saj lõpul oli mitme aastakümne jooksul domineerivaks

soome koolkonna algteksti paradigma, 1920.–30. aastatel toimusid Eesti rahvaluuleteaduses

olulised muutused ja tähelepanu hakati pöörama ka rahvaluule tähendusele (mida tähendasid

need laulud-jutud omal ajal lauljatele) ja tõusis huvi esitajate vastu – kuidas rahvalaule

lauldakse ja kuidas jutte jutustatakse (mil määral on see lokaalne traditsioon, mil määral

lauliku või jutustaja eripära) ning huvi kujundite ja motiivide tõlgenduse vastu. Kujunes välja

etnoloogiline uurimissuund, esindajateks Oskar Loorits, Richard Viidalepp, Herbert Tampere,

mis on aluseks hilisemale pärimusliku ajaloo suunale. 1930-ndatel toimub teadusküsimusest

tulenev eristus: rahvaluule kui rahva sõnakunsti uurimisallikas ja rahvaluule kui

pärimusrühma mõttelaadi uurimisallikas (Jaago 2007b, vt ka Jaago, Jaago 1996: 2).

Rahvusvaheliselt samasse jälgitavasse ajastukonteksti jääb mõned aastad hiljem (1928) ilmuv

Vene folkloristika iseseisvumist tähistav Roman Jakobsoni ja Pjotr Bogatyrevi artikkel

„Folkloor kui loomingu eri vorm”. Nimetatud autorid osutavad, et rahvaluule on

konventsioonide ühtsus, mida pärimusrühm vajab ja tunnustab. 1934. aastal ilmub rootsi

päritolu uurija Carl Wilhelm von Sydowi käsitlus aktiivsest ja passiivsest pärimuskandjast,

milles uurija jälgib pärimusrühma kahe osapoole – jutustaja/laulja ja kuulajaskonna

omavahelised seoseid ja rolle. Sydowi uurimuste kaudu süveneb seni küllalt rühmakeskne

(rahvakeskne) huvi üksikisiku osa vastu folkloristlikus uurimises, selle kaudu tuleb

folkloristika fookusse senisest enam kohalik (lokaalne) aspekt. Rootsi folkloristikat uuendab

eluloolise meetodi uurimise vallas Stockholmi ülikooli professor Sigurd Erixon. 1930.

aastatel, eriti aga 1940. aastatel kasutades eluloolist meetodit uuris ta kultuuri ja jutustajat

sotsiaalses ning psühholoogilises kontekstis. Üha enam küsiti folkloristika teoorias, mida

14

tähendab „autor", kes on „rahvas", mis tähendus on pärimuse lokaalsetel erijoontel (Jaago

2007b).

Kogemuse aspekt folkloristikas. Nõukogude kolonisatsiooni perioodil Eestis oli valitsevaks

filoloogiline suund, žanrikeskne eristus. 1960–1980-ndate folkloristika muutustes tulevad

muu hulgas esile konstruktivism, teadusliku teadmise subjektiivsuse, pärimuse protsessiline

iseloom ja pärimusrühma, lauliku-jutustaja esiletõus kollektiivsuse rõhutamise asemel. 1950.

–60-ndate lauliku-uurimustes lähtutakse kollektiivsest lokaaltraditsioonist, üha enam

hakatakse kõnelema uuritud lauliku repertuaarist kui piirkonna traditsiooni esindavast

lauluvarast.

Nõukogude Eesti folkloristikas ilmneb kogemuse aspekt 1957. aastal Hilja Kokamäe

monograafilises uurimuses pärimuse kandjast laulik Mai Kravtsovist. Kokamägi lähtub

teadmisest, et rahvalaulikuid on uuritud kui traditsiooniliste laulikute pärandi edasikandjat ja

kordajat, mitte kui teisendajat ja täiustajat. Uurijana pöörab ta tähelepanu lauliku eluloole ja

tema kogemustele. Mai Kravtsovi varamu (tantsud, jutud, laulud, kombed, käsitööd,

arstimised) on tervikpilt reaalsest elust. Hilja Kokamägi saab tajuda suhteliselt otsest sidet

uuritavaga – vestelda ja küsitleda lauliku Mai Kravtsovi miniat ja pojatütart. Tollases

ajahetkes tehtud uurimistöös ilmneb põhjalik huvi lauliku elukäigu vastu, samuti katsetused

otsida seoseid laulu varieerumise, kontaminatsioonide ja lauliku isikliku mina-pildi vahel. See

uurimus on mõjutatud nõukogude folkloristikas valitsenud kirjanduslikust suunast, mis tõstis

esile loova indiviidi folklooris, seda eriti 1920.–30. aastail. Hilja Kokamägi rõhutab, et

laulikus tuleb näha ennekõike inimest koos tema eluloo, iseloomu, huvide ja kalduvustega ja

ümbritseva keskkonnaga, mis kõik mõjutavad lauliku loomingut ja selle ümberkujundamist.

Lauliku isikupära eluloos on välja toonud ka Ottilie Kõiva, esindades laulikukeskset

lähenemist 1964. aastal kirjutatud uurimuses, milles vaatleb lauliku positsiooni ja tähtsust

Kihnu rahvatraditsioonis. Kõiva märgib, et laulik on andekas, loov, aktiivne

rahvalaulutraditsiooni esindaja ja rahvalaulude kasutaja, rahvalaulu kui kunstiliigi kõikide

komponentide valdaja ja kollektiivi poolt respekteeritud indiviid. Kõiva toetub mitmes

punktis Udo Kolgi ideedele ja rahvaluulelist improvisatsiooni uurides lähtub laulikust ja tema

erinevate lauluvariantide võrdlusest.

15

Samasse perioodi jääb Richard Viidalepa väitekiri eesti muinasjuttude laadist, funktsioonist ja

jutustajatest (1965, raamatuna 2004), kus ta rõhutab loomingu ja ettekandemaneeride tähtsust

(dramaatiliste vormide kasutamist) ja esitaja esitussituatsiooni haaratust, mille läbi suudetakse

teisi kaasa haarata. Viidalepp peab samuti oluliseks, et pala juurde peab kuuluma märkus,

kuidas seda esitati. Pärimusekandja biograafiat mainib Viidalepp sissejuhatavalt. Kogemuse

või perepärimuse aspekti Viidalepp otseselt ei esita.

Ungari päritolu folklorist Linda Déghi järgi (1985) ei leidnud kogujad sõjajärgse elu-olu

muutuse järel moderniseeruvates külades enam arhailisi lugusid, selle asemel avastati

sotsiaalselt tähenduslikud tõestisündinud lood. Huvi jutustamise sotsiaalsete funktsioonide

vastu tõi suure vahelduse žanrites; isikujuttude kui isikute ja ühiskonna elu, töö ja

maailmavaate kohta informatsiooni sisaldava etnograafilise väärtuse tunnustamine pani

välitöölised süstemaatiliselt autobiograafilisi lugusid üles kirjutama. Loobudes jutule

orienteeritusest avasid kogujad uusi teid ja avastasid uue suulise traditsiooni varamu koos

potensiaalselt piiramatu hulga temaatiliste kategooriatega. Lood elukogemustest, inimeste

enda mõtted ja arvamused kogetud reaalsusest said tuntuks folkloori ammendumatu allikana.

Soomes sai isikukogemusele viitav ja isiklik osa oluliseks uurimisobjektiks eelkõige aastatel

1980–1990, sinnamaani oli tegu pigem kõrvaletõrjutuse ja taustainfoks taandatusega (Pöysä

2009: 42, vt ka Latvala 1999: 72). Eestis iseloomustab 1990-ndatel alanud perioodi 1920–30-

ndate aastate folkloristika aktualiseerumine (folkloristika uuenemine, mõiste defineerimine,

etnoloogilise suuna väljakujunemine). Toimub läbimurre liigikeskselt käsitlemiselt

alternatiivsetele käsitlustele, asutakse uurima piirijuhte (individuaalsus pärimuskontekstis),

hoogustub pärimuse uurimine lokaalsete või pärimusrühmade vms kaupa, huvi pakuvad

tõsielujutustused folkloristika ainena, esile tõusevad tõlgenduslikud meetodid,

interdistsiplinaarne lähenemine.

1990-ndatel kujuneb Eestis folkloristikas uus uurimissuund, pärimuslik ajalugu, mille

eesmärk on uurida kultuuriomast rahvapärast ajaloo/minevikutõlgendust. Pärimusliku ajaloo

(oral history) uuringute märksõnaks on kontekstikesksed meetodid: pärimus-ökoloogia,

naisuurimus, pärimuslik ajalugu. Keskmesse tõstatuvad tähelepanekud folkloori eluloolise,

kultuurilise ja sotsiaalse tausta kohta, folkloristika ja intervjueeritava suhted,

kogumismeetodid (Jaago 2007b). Folkloori ainese uurimuste kõrvale kerkivad uuemad

16

uurimisparadigmad, kus analüüsitakse muuhulgas ka inimese sotsiaalsest kogemust, sündmust

ja elukogemust (Kuutma 2010: 690).

Olulisi tähelepanekuid sedastab pärimusekandjat analüüsinud Janika Oras (2006), kelle

eesmärgiks on näidata laulikute elulugu, suhtumist regilauludesse, pärimuse kogujatesse ja

kogumisse. Biograafilise uurimissuunaga mikroajaloolises töös on vaatluse all pigem

tundmatud laulikunimed, olulised on „väikesed” inimesed ja nende lood. Uurija on esitanud

laulikute arhiiviportreed: (1) peidetud laulik, (2) laulev laulik, (3) institutsionaalne laulik.

Teiseks on Oras välja toonud laulikute, eneseesitlejate ja loojate repertuaari suhestuse: (1)

vana elustamine, ümber-mõtestamine ja pärimuse esimese ja teise elu ühendamine; (2)

loomulik ja igapäevane eneseväljendamine; (3) pärimusvõrgustikus keskseks olemine

samaaegse peidetusega.

Pärimusmaterjali ja eluloo seoseid regilaulude põhjal on Haljala laulikust Lennu Ahlerist

uurinud Urmas Oras (1988), ravitsejast ja pärimuse edastajast Tiitsu Seiust ehk Aleksei Lesest

elukogemuse teemaga seonduvalt Mare Kõiva (1989).

Utoopilise aspekti uurimuses on kogemuse mõju lauliku lauldavates tekstides märganud

soome-karjala, ingeri ja mõnede eesti tüüpiliste tekstinäidete põhjal soome uurija Senni

Timonen (2000), kes tähenduste analüüsil arvestab kahte olulist momenti (1) utoopias

esinevad tegelikkuse augud annavad märku kogetud probleemidest; (2) utoopia annab teada

sellest, mida veel ei ole. Utoopilised kujutelmad toovad esile millegi hea – läheduse, rõõmu,

ülikülluse, rohkuse, vabaduse, elu; utoopia juhtub ainult siis, kui laulik laulab, st mõnikord,

hetkel. Igapäevaelu kogemused on utoopiliste tekstidega seotud.

Kogemused elust, mida kõval häälel pole rääkida saadud, kajastuvad Kristiina Ehini uurimuse

„Müüdud neiu“ lauludes ilmnevates hoiakutes, meelestatuses. Ehin juhib tähelepanu, et naise

enesetunnetuse ajaloolises plaanis on regilaul ja folklooriaines laiemalt ilmselt ainuke

allikmaterjal, mis on aga „sosinal lausutud” (Ehin 2001: 315).

Jutustades ühte kogetud lugu on jutustaja isik, kes teeb esitatava osas valikuid, „toimetab“

teksti, tõlgendab sündmusi. Elo Kuuste on märkinud, et kogeja kujundab endaga juhtunust

oma peas mingi pildi, mida ta siis sõnade abil vastavalt võimetele (mälule, tahtmisele,

situatsioonile, eesmärkidele) esitab (Kuuste 2006: 53–54). Jutustamine on kui enese loomine,

17

isiksuse konstrueerimine (ibid.: 2006: 54, 57), jutuainese loomine; esimese puhul kirjutaja

loob ennast, oma elu, oma maailma. Kuuste on nimetanud üldisemaks tasandiks jutuainese

loomist, sellesse võib kuuluda ka jutustaja enese isik, st enese loomine ja ainese loomine pole

vastanduvad nähtused, jutuainese loomine sõltub jutustamissituatsioonidest, sõnumist, mida

jutustaja tahab edastada. Üks ja seesama lugu võib jutustamishetkel keskenduda rohkem kas

ühele või teisele jutus esinevale süžeele, motiivile, detailile, olustikule vmt, loo rõhuasetus

muutub vastavalt jutustamissituatsioonile.

Inimmälu olemusest on tingitud mitmed varieerumised jutustaja repertuaaris erinevatel

esituskordadel. Mälu probleemi uurinud Merili Metsvahi on teinud eksperimente, kus palunud

üht ja sama juttu mitu korda rääkida ja lähtuvalt saadust pärimusekandjat analüüsinud. Lisaks

uuris ta usundiliste juttude esitamist seonduvalt elukäiguga (Metsvahi 2007). Üleloomuliku

elamuse kogemuse aspekti on jälginud indiviidi isikukogemuse raames oma tõlgenduslikus

uurimuses Mare Kalda (2007), pärimusrühma traditsioonis ilmnevat kogemust on kirjeldanud

Anu Korb (2007).

Soome folklorist Annikki Kaivola-Bregenhøj järgi (1989) ei tule jutust otsida mitte tõde, vaid

tähelepanu tuleb pöörata sellele, mida ja kuidas tahetakse mäletada ning samavõrd kui kehtib

jutustaja versioon, variant, kehtib ka kuulaja versioon, variant, mida Kaivola-Bregenhøj järgi

võib nimetada esimeseks interpretatsiooniprotsessiks – st (võimalik) tulevane jutustaja

kujundab kuuldud loost oma esimese tõlgenduse, interpretatsiooniprotsessi jooksul kujuneb

jutustaja iseenda suhtumine sellesse, mida ta kuulis ning lõpptulemuses kasutab temale

olulisena tundunud detaile, fakte, fragmente (Kaivola-Bregenhøj 1989: 76).

Sündmuse, kogemuse, jutustamise omavahelisest seotusest, vastastikmõjudest on kirjutanud

lähemalt soome uurija Kirsti Salmi-Niklander (2009: 20). Salmi-Niklander toob välja, et

kirjaliku eneseväljenduse võtted võimaldavad distantseerumist individuaalsest kogemusest.

Kirjaliku ja suulise suhet erinevate kogumisviisidega seonduvalt põhjalikult analüüsinud Jyrki

Pöysä juhib tähelepanu samaviitelisusele, samadest objektidest rääkimisele. Samaviitelisus on

iseloomulik piiritletud uurimisobjektiga välitöödele, puudub kirjutamisvõistlustes ja annab

võimaluse uurida teistsugust kogemuslikkuse skaalat – mitte spekterülevaatena

kogemisviisidest, vaid võrgustikuna ehk reaalsusele lähenemist subjektiivse killustatuse

osareaalsuse kaudu (Pöysä 2009: 51–52).

18

Mitmeid paralleele lähenemises ainesele ja analüüsile nägin käesoleva uurimuse kontekstis

sünnipäevakogemust uurinud Maili Pilti magistritööga. Pilt on kirjutanud, kuidas

allikaloomes mängib olulist rolli uurija teadlikkus erinevate kogumismeetodite kasutamise

tulemuslikkusest ainese käsitlemisel, mis võimaldab välja selgitada tähendusrikkaid aspekte ja

teemasid, millele keskenduda. Ta juhib tähelepanu isiklike järelduste ja lõpliku tõe esitamise

mittevajalikkusele ning samas uurija vaatepunkti esitamise olulisusele (Pilt 2007: 52–54).

„Multidimensionaalsele materjalikogule“12 tuginedes on Pilt keskendunud inimeste

sünnipäevakogemuse jälgimisele, mis peegeldub uuritavate teemajutustuste kirjeldustes,

arvamustes, hinnangutes. Jälgides teatud tema jaoks kõnekaks osutunud valimihulka, väidab

autor, et kasutatud sünnipäevatekstide põhjal saab aimu laiemast tervikust, mida ta nimetab

kaasaja eestlase sünnipäevakogemuseks (ibid.: 61). Eelesitatud sümbioos meetodite

rakendatavuse jälgimisest, kogumisprotsessist, uurija ja uuritavate rollist ja mõjust enda poolt

kogutud ainesele ning analüüs kõnekaks osutunu põhjal on olnud ka käesoleva uurimustöö

tulemuse väljaselgitamisel olulised.

Perepärimus, pärimusjutt, pärimuslik ajalugu. Sajandivahetuse künnisel toob Tiiu Jaago

esile, et perepärimuses on kaks tahku – jutustatav, informatsiooni eripäraga (mida räägitakse

või mida kirjutatakse) ja vormiline tasand, kuidas jutustatakse ja kirjutatakse, kuidas lugu

esitatakse. Lugusid räägitakse nii nagu neid teatakse juhtunud olevat, meenutamine on loov

protsess. Lugudes peegelduvad eri ajad, neis pole olemas ühtset pärimuslikku tõde. Elu

muutumise tõttu muutuvad inimeste väärtushinnangud, sama paindlik on pärimuslik materjal

– säilitamaks elujõudu see muutub (Jaago 1999).

Pere kui rühma pärimus on eos olemas 19. sajandi traditsioonis ent tol ajahetkel kuulub see

külapärimuse hulka, olles üks osa nimetatust. Perepärimusega seotud uurimused saavad Eestis

alguse 1990-ndatel, esiteks suguvõsa ajaloo uurimused (vt nt Jaago, Jaago 1996), siis eluloo-

ja teema uurimused (nt Tuisk 2011, Siim 2014). Perepärimuse uurimustes domineerivad

1990-ndatel kolm valdkonda nagu perekonnatavad, pereliikmete osa traditsioonide jätkamisel

ja pere kui iseseisva rühma pärimus (Jaago 1997). Uurimissuunad tuginevad traditsioonilisele

12 Pilt (2007: 56) esitab järgmisi uurimiskeskkondi ja meetodeid hõlmava materjalikogu tasandeid: tekstitüüp (meenutus, kirjeldus, teade, ankeedivastus vm); teksti loomise meetod (intervjuu, vestlus, vaatlus, küsimustik, fotojäädvustus); teksti loomise keskkond (silmast-silma kohtumised või internetikeskkond); kes oli andmete koguja, kes vastaja (kuidas uurija on osanud küsimusi esitada ning teine osapool vastata ); teksti sisu (milline on uurimuses osaleja elukogemus, ümbritseva keskkonna mõjutused talle jm); teksti looja “roll” (tekst võib olla kirjapandud sünnipäevalapse, külalise, pereliikme vm vaatepunktist).

19

folkloristikale, erinevalt eelnevatest perioodidest ilmestavad uurimusi uuenduslikud

rõhuastused ja vaatenurgad nagu näiteks mobiilsete ja paiksete perekondade kogemuste

uurimine (Siim 2014: 130). Tiiu Jaago on 1996. aastal vaadelnud perepärimuslikku materjali,

selle erinevaid käsitlusi, lähtekohti ja osutanud perepärimusele kui rahvaluule ühele osale

järgmiselt: „Perekonnapärimus on rahvaluule. Ta allub rahvaluule seadustele ja kannab endas

rahvaluule tunnuseid. Siit võib andmeid saada erinevate rahvaluuleliikide kohta, ta kuulub

kindlale rühmale, milles on pärimuse seisukohalt aktiivsemad ja passiivsemad osalised.

Pärimus muutub (mugandub) ajas ja ruumis. Pärimuse olemasolu loob ühtekuuluvustunde“

(Jaago, Jaago 1996: 44). Perepärimusele on iseloomulik lugude väljakasvamine

elukogemusest ja elukeskkonnast, teadmised on seotud elustiili kaudu hinnangute maailma ja

kujundliku väljenduslaadiga (vt Jaago, Jaago 1996: 21, 23, 26).

Siinkohal väljatoodu kehtib kõikidel tasanditel ka käesoleva uurimustöö materjali ja

informantide puhul.

1999. aastal kirjutas Tiiu Jaago perepärimuses esinevatest kogemusjutustustest. Uurimuses

tõstatusid teemad nagu elatud elus töö raskuse kogemine, kui räägitakse lugusid vanematest,

vanavanematest, muutunud maailm, ajastulised murrangud, tõdemus, et nostalgia ja

tegelikkus on üksteisele vastukäivad. Otsides analoogiat kõrvutatakse teistega oma

elukogemust, oma olemasolu mõtestatakse pereloo kaudu. Tiiu Jaago viitab, et kogemusjutud

tulenevad inimese sisemisest äratundmisest, välised sündmused võivad olla samad, lugu ei

ehitata üles konfliktile, vaid elukaarele. Uurija toob esile varjatud perepärimuse

edasikandumise läbi etteheidete, mis tavaliselt on suunatud lastele või lastelastele,

enesekeskne väljenduslaad on reeglina enesekaitse.13 Pöörates tähelepanu kultuuris

olemasolevatele spetsiifilistele väljendusvormidele toob Jaago välja viis erinevat punkti –

konfliktjutustused kui pingest väljaelamise vorm, harmoonilised „enne-jutud“ – taluelu,

lapsepõlv, jutud enne kultuurimurrangut, esivanemate genealoogia aktiivsest viljelmisest

mõjustatud jutud. Autori vaadeldud piirkonna traditsioonis on olemas kogemusjutud, millega

vahendatakse teadmisi ja elukogemusi, kogemuslugusid kannab tänu ja armastus oma

vanemate vastu – lugude teadmine ja ülestähendamine on üks tänu ja armastuse väljendamise

vorme oma vanemate vastu (Jaago 1999: 7).

13 Enesekeskset väljenduslaadi ja varjatud etteheiteid märkas kogumistöö ja hilisema materjali korrastamise ja analüüsi ajal ka töö autor, vt lähemalt ptk 2.2.6.1: 69.

20

Oma artiklis „Kuidas mõista pärimusjutu tõde?” viitab Tiiu Jaago tegelikkuse eri aspektidele

(2001c). Ene Kõresaar (2003) märgib artiklis „Mälu, aeg, kogemus ja eluloo uurija pilk”

„elulugudes avalduvad koosmõjus nii individuaalne, sotsiaalne ja ajalooline aeg kui ka

minevik, olevik ja tulevik. See kehtib nii kogemus-, meenutamis- kui ka

interpretatsioonitasandi kohta.“ Kõresaare järgi tuleb „ka elulugude analüüsis üheaegselt

silmas pidada erinevaid aegu ja kontekste, milles kogemusi omandatakse ning meenutatakse

kuna elulugu jutustatakse retroperspektiivis, tagasivaatavalt, meenutatavad kogemused on

integreeritud üldisesse kogemus-ja teadmispagasisse ning neid hinnatakse selle taustal”

(Kõresaar 2003: 25–26). Isiklike elamuste – pajatuste – tugevale ja vahetule seosele oma

ajastu ja olustikuga on osutanud Mall Hiiemäe (1978: 146).

Tiiu Jaago järgi peegeldub aeg pärimuses erineval viisil: 1) pärimus vahendab müüdilist või

ajatut aega, mis hõlmab minevikku, olevikku ja tulevikku, kuid ei kõnele ajaloolise aja

sündmusest; 2) pärimus vahendab ajaloolisi sündmusi, kuid jutustajal puudub nendega vahetu

või järjepidev kontakt; 3) pärimus vahendab jutustajakeskseid minevikusündmusi, mille

kaudu mõtestatakse oma kohta tänapäeva ja tuleviku seisukohalt (vt Jaago 2001a: 7).

1.2 Kogemuse mõiste problemaatika

Käesolevas uurimuses on kasutatud kombinatsiooni klassikalisest folkloristlikust

lähenemisest – kogutud materjali tüpologiseerimine, žanripõhine pärimustekstide ülevaade,

välitööde tegemisel lähtumine folkloristlike välitööde metoodilistest aspektidest14 ja

antropoloogilistest interpreteerivatest ehk tõlgenduslikest uurimustest. Sellise

interdistsiplinaarse uurimisparadigma on tinginud lähenemine uurimisainesele kogemuse

diskursusest, fookuses oleva kogemuse mõiste problemaatilisus ja erinevate kogemustasandite

eristamise püüe. Mõistet „kogemus“ kasutades lähtun eelkõige C. Jason Throopi kogemuse

komplementaarsest mudelist (2003: 234), mis ühendab erinevate antropoloogiliste kogemuse

mõiste arutluste implitsiitseid osasid. See tähendab võimetust mõistet üheselt defineerida ja

mõiste vastuolulisusega arvestamist. Ühe või teise uuringu põhjal saab mõistet pigem

kaardistada kui defineerida.

14 Lähemalt Korb 2005.

21

Eelpool vaadeldud kogemuse diskursusega ühel või teisel viisil seotud uurimustes on

võimalik näha, kui mitmekülgselt võib kogemus ilmneda erinevates teema- või isikukesksetes

lähenemistes. Kogemusuurimused Throopi kogemusmudelit järgivalt küll puuduvad,

kogemuse jälgimise võimalus on olemas aga igas jutukatkes või tekstimaterjalis ning näha

võib seoseid ja kattumisi mudeli erinevate osadega. Millest siis lähtuda kui räägime

kogemusest? Kuidas antud mõistet piiritleda? Kuigi kogemus on mitmetes

uurimisdistsipliinides keskne konstrukt on kogemuse mõiste iseenesest problemaatiline, selle

definitsioon ja toimimisomadused jäävad suures osas hoomamatuks ning ka kogemuse

meelevaldse kasutamise kriitikud ei suuda saavutada konsensust ei selle termini

defineerimiseks ega ka kasutusvaldkondade määramiseks (Throop 2003: 220).

Soome uurija Salmi-Niklanderi järgi käsitleb kogemuse antropoloogia, kuidas inimesed oma

kultuuri kogevad ning kuidas inimese teadvus sündmusi vastu võtab ja tõlgendab. Kogemus ei

sisalda ainult teavet, vaid ka tundeid ja ootusi ning see avaldub mitte ainult sõnas, vaid ka

piltide ja muljete vahendusel (Salmi-Niklander 2009: 24).

Jälgides kogemuse mõiste ümber toimuvat täheldab Throop Cheryl Mattingly (1998) esitatud

olulist mõtet – antropoloogid seisavad tihti silmitsi kogemuse defineerimise probleemiga,

kuna vastandavad kogemuse narratiivile. Üldlevinud arusaama järgi on kogemus elukogemus

ja narratiiv imiteerib kogemust, kuna kogemuses on olemas narratiiviseeme. Mattingly esitab

mõisted „jutustatud kogemus“ (experience as narrated) ja „elatud kogemus“ (experience as

lived) mis on tihedalt seotud mälestuste ja ootustega ja ei koosne ainult lineaarsest sündmuste

jadast (Throop 2003: 221).

Throop vaatleb ka Victor Turneri kogemuse mõiste kaheks jaotamist: „pelgalt kogetu“ (mere

experience) ja „kogemus“ (an experience); eristuses esimene on sündmuste passiivne

vastuvõtmine ja aktsepteerimine, teisel juhul on tegemist laiema mõistega, millel puudub

meelevaldne algus ja lõpp, kogemus ei ole kronoloogilise temporaalsuse voolust välja

lõigatud. Liikudes kogemuse individuaaltasandilt kultuurilisele ja sotsioloogilisele tasandile

näeb Turner „kogemust“ laiemalt (ibid.: 224).

Kogemuse kujunemist saab vaadelda kui inimelu aegruumis toimuvat, mille tähendus on

sõltuv ajahetkest, mil seda tegevust vaadeldakse. Kogemuse struktuuris on nii minevik kui

tulevik, lisaks on kogemusel kognitiivsel tasandil olemas vastuvõtu raamistik,

22

väärtushinnangud, assotsiatsioonid. Kogemuse tähendus hõlmab neid kõiki suundi oma

kogemise hetke katkendlikkuse ja sidususega.

Kogemuse uurimisel tõstatub keskmesse ka tõlgendus, kõikide kogemuste tõlgendatud

olemus. Kogemuse väljendamisel, oma elu tõlgendamisel on esil emotsioon, jutustaja enda

suhe jutustatusse. Clifford Geertzi järgi ei ole kogemus kunagi „pelgalt kogetu“, vaid

„kogemus“, st sündmuse interpretatiivne taasesitus, nii nagu me seda mäletame ja teistele

esitame; kogemus ei ole miski, mis on leitav „kõrvade vahelt“ või „peast“, vaid paikneb

sotsiaalsete tegude ja kultuurisümbolite avalikult ligipääsetavas maailmas, st kogemuse

käsitluse keskmes on tõlgendus (ibid.: 225–226). Oma tõlgendustes lähtub Geertz

hermeneutilisest ringist. Oluline ei ole millised on informandid „tegelikult” (mis on uurija

tegelikkus), pärismaalaste siseelu vormi ja surve mõistmine sarnaneb pigem vanasõna

mõistmisele, vihje/nalja tabamisele kui osaduse leidmisele (Geertz 2003: 96). Oskuseks on

inimelu erinevate vormide nägemine erinevates paikades ja iseenda nägemine paljude

maailmade seas.

Oma komplementaarse kogemusmudeli loomisel tugineb Jason Throop fenomenoloogia ja

religiooni psühholoogia rajajale William Jamesile ja tema teadvuse struktuuri samastamisele

jõega, „puhta-kogemuse” hüpoteesile, fenomenoloogia rajajale Edmund Husserlile ja

voolavate subjektiivsete protsesside muutustele, sotsioloog ja filosoof Alfred Schutzi ideedele

– tegevuse tähenduse sõltuvus ajahetkest (Throop 2003: 234).

William James`ist lähtuvalt jaotub teadlik mälu primaarseks ja sekundaarseks. Primaarne

mälu koosneb äsjamöödunud minevikust, mis veel viibib teadvuses, peegeldades vahetuid

mälu jääke. Sekundaarne mälu koosneb ajale vastupidavamatest mälestustest. Edmund

Husserl, omakorda mõjutatud William Jamesi „teadvuse jõest“, esitab fenomenoloogilise

kirjelduse teadvuse silmapiiride edasi- ja tagasivaatamisest; voolavate subjektiivsete

protsesside muutuvuse aspekti. Kogemus on tihedalt seotud tegevusega, Alfred Schutzi järgi

on tegevuse (action) tähendus muutuv, kuna sõltub ajahetkest, mil seda tegevust vaadeldakse.

(ibid.: 232). Võimalik on jälgida kogemuse muutuvuse aspekte, mis käesoleva töö autori jaoks

on tihedas seoses oma tuuma ehk kogetud kogemusega.

Throopi järgi sisaldab kogemuse struktuur ühtaegu nii minevikku kui tulevikku, hõlmates

kognitiivsel tasandil vastuvõtu raamistikku, väärtushinnanguid, assotsiatsioone oma

23

katkestuste ja hüperboolidega; kogemises/läbielamises toimivad üheaegselt katkendlikkus ja

sidusus. Kogemuse struktuuri kujunemisel mängivad olulist rolli erinevad hetked ajas, ajaline

suhe, orientatsioon tekitab erinevaid kogemuse teisendeid, erinevalt struktureeritud kogemust.

Jason Throopi järgi iseloomustavad „kogemust“ omadused nagu sidusus, määratus,

järjestikusus, fragmentaarsus, koherentsus, intersubjektiivsus, subjektiivsus, katkestatus,

muutlikkus, ebamäärasus (ibid.: 234–236). Oluline on, et kogemust uuritaks kõiki erinevaid

aspekte arvesse võtvalt ja mõistetaks kui miskit, mis hõlmab erinevate nägemuste poolused.

Throopi kogemuse komplementaarses mudelis võib eristada (vähemalt) nelja erinevat ajalist

suundumust, millest igaüks võib erinevalt struktureerida iseenda- ja maailma kogemust:

(1) käesolev hetk, mis koosneb täitumata ettenägelikkusest; (2) konkreetne tuleviku

ettenägelikkus, mis koosneb kujuteldavatest ootustest tuleviku suhtes; (3) tagasivaatav pilk,

mis hõlmab alguste, keskosade ja lõppude plaanimist piiritletud kogemuse ala juba möödunud

ajaga; (4) konjuktiivne võimalike tulevike ja isegi võimalike minevike „viskamine” „üle

mineviku ja tuleviku vahel oleva tühimiku” (ibid.: 234).

Throop ei jõudnud küll kogemuse definitsiooni määratlemiseni, nelja suunitluse esiletoomine

on aga samm definitsiooni tekke suunas. Tähendab, kogemust ei saa/tasu mõista kui midagi

etteantut. Informandi ja tema lugude mõistmiseks on vajalik kasutada nii kogumisel kui

analüüsis erinevaid meetodeid, kuna inimene räägib põhimõtteliselt sidusa jutu, mille tema on

valinud, otsustanud nii esituslaadi, tõlgenduse kui teema üle. Tema käitumine, visuaalsed

jäädvustused, helisalvestised jmt võivad peegeldada lisaks veel midagi, tuua esile uusi

tasandeid ja tähendusi, kinnitada või pakkuda avastust peidusolevale või taandada

olemasolevat. Käesoleva töö puhul on kogemuse mõistet jälgides püütud mitte anda eesõigust

kogemuse ühele või teisele aspektile, vaid arvestada erinevaid kogemuse orientatsioone

seonduvalt ümbritseva sotsiokultuurilise raamistikuga ning anda võimalus kogemuse

erinevate osade esilekerkimiseks.

Kogemus (sks) erfahrung – (sm) kokemus – kogemus – võib olla vahendatud, ladestub, settib

ja kujuneb pika aja vältel kui teatav tõdemus, tõlgendus, mida saab mõista kui elutarkust.

Kogemus/elamus on seotud tunnetega, emotsioonidega, inimese enda elu mingi sündmuse ja

olukorraga, mida ta meenutab (pidevalt) oma elu vältel. 15

15 Tiiu Jaago ja Ene Kõresaare loeng Tartu Ülikoolis „Sündmus ja kogemus, uskumine ja teadmine“ (2009).

24

Selles mõistet lahtimõtestavas definitsioonis olen sulgudesse asetanud sõna „pidevalt“, kuna

kogemuse mõiste määramatuse positsiooni tõttu viimane justkui piiraks kogemuse

haaratavust.

1.3 Seotud mõisted

Uurimuses on olulised järgnevad omavahel seotud mõisted: pärimusjuttude

mitmetasandilisus, pärimusjutu „tõde“, pärimuse paindlik iseloom, eluloosünkretism,

võrdväärsete tõlgenduste idee.

Pärimusjuttude mitmetasandilisus. Ühes jutus on mitu tegelikkuse aspekti (mineviku-,

oleviku- ja tulevikutegelikkus). Minevikutegelikkus ilmneb vormelite, faktide, omaaegsete

arvamuste ja usu tasandil. Olevikutegelikkus on mineviku mõtestamine ja tähtsus jutustamise

ajal, milles ilmneb kaasaja sotsiaal-kultuuriline taust ja rääkija identiteet. Tulevikutegelikkus

väljendub jutufunktsioonides – mida tahetakse jutustamise kaudu saavutada (mäletamise

seotus tulevikuga, kaduvuse ja kestvuse hoomamine) (Jaago 2001c: 233, 235).

Pärimusjutu „tõde”. Tiiu Jaago järgi projekteerivad suguvõsalood tegelikkust ja tuginevad

mälestustele, mille abil kõneldakse olnud asjadest nii nagu teatakse need toimunut olevat.

Tuginedes enda tähelepanekutele viitab ta, et tekstides keskendutakse esmalt sündmustele ja

isikutele ning alles siis sündmuse koomilisele või traagilisele aspektile. Oluline ei ole kas

rahvajutt edastab tõde, vaid missugust tõde ning kelle jaoks, mis eesmärgil ja kontekstis

väljendatakse mingit tõde (Jaago 2001c: 227, 232).

Pärimuse paindlik iseloom. Pärimus on ajas muutuv ja iga jutustajate põlvkond loob oma loo

vastavalt oma identiteedile. Pärimusjutustus kannab endas infot ja teadmisi mineviku kohta,

neid teadmisi hinnatakse aja jooksul ümber vastavalt nende vajalikkusele antud ajahetkel. Ehk

– pärimus kujundatakse ümber vastavalt uutele oludele ja vajadustele (Jaago 2001c: 233).

Eluloosünkretism. Eluloos avaldub nii individuaalse, ajaloolise ja sotsiaalse aja seotus kui ka

mineviku, oleviku ja tuleviku seotus, mis kehtib nii kogemus-, meenutamis- kui ka

interpretatsiooni tasandil (Kõresaar 2005: 13).

Võrdväärsete tõlgenduste idee. Ajaloolised ja enesesisesed muutused võimaldavad meil näha

andmestike tähenduse uusi kihte; uued tähendused on täiendused eelmistele; meie järeldused

25

on ja saavad olla vaid ajutised (Andrews 2008: 98). Võrdväärsete tõlgenduste idee on

käesoleva töö puhul oluline mitte ainult uurija andmete tõlgendamise aspektist lähtuvalt sh

võimalikust tagasi- või uuesti ülevaatamise perspektiivi arvestavalt, vaid ka

informandipoolset uuesti-, tagasi- või ülevaatamist arvestavalt.

Pere piiride eristamises tuginen Tiiu Jaago poolt väljatoodud pere määratlemise punktidele –

pere on üksus, pärimusrühm, kuhu kuuluvad isikud, kes määratlevad end rühma liikmetena ja

tunnevad sellele perele ainuomast traditsiooni. Pere on hajuvate piiridega, pereliikmeks

olemisel on oluline pereterapeutiline vaatenurk – keda inimene ise oma pere liikmeks peab

(Jaago 1997, vt ka Jaago, Jaago 1996: 34–35, Siim 2014: 129).

Pere on kultuuriliselt seotud pärimusrühm, perega seotud traditsioonide ja perepärimuse

olemasolu, osakaal ning folkloorne ilme sõltuvad pere kui rühma tähendusest konkreetses

sotsiaalkultuurilises ümbruses. Pere mitmekesine tähendus ja funktsioonide paljusus tingivad

pere interdistsiplinaarse uurimise. Enamikele küsimustele on raske vastata vaid ühe teaduse

võimaluste raames (Jaago 1997).

Järgnevas osas on põhjalikum ülevaade perest, keda külastasin ja kelle juures elasin mitmel

korral. Olen siiamaani üllatunud, kui mitmekülgset pärimuslikku materjali – lugusid, laule,

mänge, kombestikku jmt – mul nendelt inimestelt koguda õnnestus. Tänu sellele perele sain

võimaluse ka näha, aimata, kogeda, kuidas elab tänapäeval üks eesti pere.

26

2. Empiirilise allikmaterjali ülevaade

2.1 Välitöö metoodilised aspektid

Välitöid teostaval uurijal on oma kogemuste pagas, meetodid ja teadmised kogumistööst, mis

välitöid tehes pidevalt kasvavad, muutuvad, arenevad ja omavahel sünteesituna moodustavad

välitöö läbiviimist lihtsustava sümbioosi. Selline vastastikku kasulik kooslus sisaldab

erinevaid kogumissituatsioone, kogumisviise, kogumiskohti, juba kogetud ja

uuestikogetavaid, ent ka üllatuslikke uusi aspekte. Erinevate välitööde kogemused on

kogumisraamistikku täitev tuum; kuidas hakkama saadakse järgmisel korral, sõltub tuumalas

oleva kasutamisest. Aktiveerumine toimub välitöö ettevalmistavas perioodis, rakendamine

igas konkreetses kogumissituatsioonis.

Juhtides tähelepanu olulistele kogumismetoodika detailidele, rõhutab Anu Korb (2005: 9)

koguja ja pärimusgrupi vahelise vastastikuse dialoogi olulisust uurimustöö tulemuslikkuse

saavutamisel. Kogumisel saadavad andmed, teadmised ja tähendus on aja-, koha- ja

kohtumise-spetsiifilised (ibid.: 127, Korb 2013: 8), neid tuleks välitöödel arvestada ja neist

lähtuda omaenda kogumismetoodika ülesehitamisel. Vaadeldes erinevaid olukordi, milles

uurimistöö toimub, toob Korb välja uurija isikuomaduste mõju (päritolu, sugu, vanus)

kogumistulemusele, samuti juhib tähelepanu materjali võimalikule sõltuvusele

kogumistehnikast. Tulemus sõltub ka koguja-uurija omakultuurilisest õpetatusest, teadustöö

traditsioonidest, pärimusgrupi liikmetest, konkreetsetest kogumisolukordadest. Lõpptulemus

kogumistöös on seotud koguja ajaloolise, sotsiaalse, kultuurilise, individuaalse tausta

omavahelisest mõjustatusest, pärimusgrupi mõjust uurimistööle, uurija mõjust pärimusgrupile

ja kogumistöö eetikast (vt ka Crapanzano 1992). Pöysä nimetab olukorrakohaseid tegureid

mis kõik on lõpliku tulemi mõjutajatena olulised ning rõhutab seda, kuidas intervjueeritav

tajub olukorda oma elukogemusest tulenevalt (Pöysä 2009: 44).

27

Tuginedes Korbi uurijakogemusele ja välitöö alastele tähelepanekutele tõstaksin siinkohal

esile punktid, mis on käesoleva uurimuse kontekstis eriti kõnekad: 1) uurija rolli tähtsus –

„võõra väärtus” – kaugelt (teisalt) tulnule räägitakse asju, mida seesolijaile ei räägita;

2) uurija suhtumine informanti/pärimuse kandjasse kandub üle ka pereliikmete suhtumisesse

oma pere liikmesse; 3) arvestades informandi eripära on välitööl otstarbekas mitme erineva

meetodi väljaselgitamine ja kasutamine; 4) oluline tegur on uurija kasutuses olev ajahulk –

vaba vestlus võib osutuda ainult teatud tahke esile toovast intervjuust märksa edukamaks,

vestluse hea tulemus sõltub Korbi järgi uurija aja hulgast ja korduvkülastusest, aga eeldab ka

suhteliselt heade teadmiste ja seletusvõimega informanti (Korb 2005: 42); 5) oluline on

mõista, mis olukorras, mis materjali saadakse, nt annab Korbi väitel privaatne silmast-silma

vestlemine informatiivsema ainese, osalusvaatlused-vestlused üsna autentse pärimuse (ibid.:

127).

Asumata siinkohal esitatud autentsuse mõiste amfiboolsuse lahtimõtestamisele,16 olen mitmes

kogumissituatsioonis, k.a. käesolevate välitööde puhul, saanud kogeda autentsuse mõiste

stereotüüpset laetust, kui kogumist veidi raskendada võivat asjaolu. Distsipliinivälises

teadmises võib olla arusaamine või kujutlus, et rahvaluule on ehe/autentne, mis tähendab, et

esitamiseks-rääkimiseks sobib jutustaja klassifikatsiooni järgi vaid mingi osa kogu pärimuse

hulgast, mida tal oleks rääkida, kuid mis tema poolt juba eelnevalt mentaalsel tasandil välja

praagitakse, kui rahvaluule kogujale mittesobiv materjal. Siinkohal rõhutan

kogumismetoodikana „vestluse“ olulisust, mille kasutamine aitab vähendada rääkijapoolseid

sisediskussioone teemal, mida rääkida, mida mitte ja annab võimaluse vajadusel vabas

vestlusvormis avada ka rahvaluule konteksti ja lahtimõtestamist vajavat (vrdl Jaago 2007a:

241–242). Seda mitte ainult nn sissejuhatavas kõnes, miks ja mida uurija üldse kogub, vaid

kogu välitööde toimumise konteksti arvestavalt.

16 Autentsuses mõistest lähemalt nt Bendix 1997: 4, 7, 9–10, Fabian 2001: 65, Gross, Joan & McMurray 2002: 206–205, Briggs 2002: 420–423, Kuutma 2010: 696.

28

2.1.1 Kogumismeetodid

Vaatlen järgnevalt välitöödel kasutatud meetodeid ja nende valiku põhjendusi.

Vestlus. Välitööde sõltuvust vestluse vaba õhkkonnast, selle puudumisest või olemasolust on

vaadelnud Mall Hiiemäe (2007: 19), rõhutatud on erinevat tulemit küsimuste-vastuste ja

vestluse vormi puhul (Korb 2005: 42). Vestluses koorub välja see, mis küsimus-vastuste

puhul võib tähelepanust kõrvale jääda, olulised on erinevad vestlussituatsioonid, nii mitme

informandiga kui privaatsed silmast-silma kohtumised (ibid.: 36, 39, 127).

Antropoloog Johannes Fabian toob esile mittesuunatud intervjuu ehk vaba vestluse segatud

loomust ja laetust. Kui vestlus jutustamisel üldiselt on mõistetav ja „adekvaatne termin“

(Fabian 2001: 42) siis tulemi – kogutud teksti – raamistik on Fabiani järgi täidetud selliste

vormide seguga, nagu küsimine ja vastamine, jutustus, seletus ja vastused, mis saadud

märkmete ja fotode kaasabil. Ta viitab kõne mittekoherentsusele, sümptomitele, milleks on

mitmekordsed algused, ebatäielikud avaldused, kordused ja parandused. Fabiani

tähelepanekud tuginevad läbiviidud välitööle ja hiljem tõlkimist vajava vestluse mõistmise

problemaatikale, kodeerimisele/dekodeerimisele, oluline on, et ta rõhutab uurimises vestluse

erinevate tasandite jälgimise vajalikkust ja mitte lähtumist vaid tekstiloomest (Fabian 2001:

58). Ka käesolevate välitööde materjali puhul on läbiviidud vestlus-intervjuude litereeringut

lugedes ja lindistatut kuulates võimalik märgata tõlget suulisest jutust (materjali lindistusest)

ja vestlussituatsioonist (lisamärkmed välitöö päevikus) hilisemasse kirjalikku vormi

(litereering). Sisu mõistmiseks on vajalik lugeda kogutut kõikidelt tasanditelt, sh lindistuselt

kuuldavat ja litereeringut (loetavat teksti) omavahel sünteesides (vt ka Portelli 2000: 45–57).

Vestlust kui arvestamist väärivat kogumismeetodit olen saanud kogeda mitmel välitööl.

Avatud ja otseselt suunamata ning etteantud vastuseid ja viiteid vältiv metoodika võrreldes

ankeetküsitlusega õigustab end käesoleva töö autori jaoks eriliselt nn läbikatsumise puhul –

kui veel ei tea, mis on peidus ja kui uurijal on aega ja võimalusi korduvaks kohtumiseks

informandiga (vt ka Korb 2005: 42). Tulem võib üllatada kogujat ja ka informante, nii näiteks

on mitmelt informandilt korraga kogumise puhul osutunud taoline metoodika tulemusrikkaks,

kuna ühisvestluse situatsioonis tekib kergesti olukord, kus üks lugu järgneb teisele, üks

vestleja tuletab järgmisele oma jutuga midagi meelde, koguja ei peagi enam küsima, peamine

ülesanne on jälgimine. Vestlussituatsioon näib olevat väga loomulik või vähemalt väga

29

lähedane sellele (Hiiemäe 2007: 15, Järv 2000: 99), räägitakse-nauditakse lugusid ühekorraga

ning saadu on uus info mitte ainult kogujale, vaid nii mõnelgi juhul ka esitajaile endile.17

Olukord, kus osalevad mitu rääkijat (informanti/uuritavat) ja uurija/koguja on situatsioon, mis

asetub turvaliste hulka, seda just informantide vaatepunktist lähtuvalt ja jätab hea kogemuse

kogumistööst mõlemale osapoolele. Seevastu vestlusolukorrad mitme koguja/uurija ja ühe

informandi vahel on märksa komplitseeritumad ja mitmetahulisemalt vaadeldavamad, kus

arvestama peab mitmeid aspekte, kuna situatsioon kaks kogujat ühe rääkija vastu on

ebavõrdne. Erinevate välitööde kogemuste põhjal arvab siinkirjutaja, et see vähendab rääkija

turvalist tsooni ja tekitab kergemini uuritavas segadust, et mida temalt nüüd koguma tuldi,

mida tahetakse või soovitakse, et ta räägiks ja kas tal üldse kõlbab ühte või teist rääkida, aga

küsida ka ei söanda (vrdl Hiiemäe 2007: 16, Pöysä 2009: 45). Vestlussituatsioonis üldse on

minu kui koguja arvamuse järgi kergem uuritaval tajuda „empaatilist lugupidamist“ tema

vastu (Pöysä 2009: 43) ja silmast-silma vestluse situatsioonis lihtsam saada materjali, mida

muidu ei räägitaks (Korb 2005: 47).

Vestluste osad. Vestlused, jutustused jaotuvad erinevateks osadeks, olles otseselt seotud

esitatava teksti sisu, edastamisprotsessi ja rääkijaga. Käesoleva töö raames saab eristada

järgmisi osasid:

(1) jutustav ja kommenteeriv osa (informatsiooni esitamine);

(2) ennastlohutav osa (iseenda lohutamine mingi trööstitu olukorra pärast);

(3) võrdlev osa (nt jututegelaste võrdlemine väljapool jutu konteksti);

(4) hinnanguline osa (jutustajapoolne arvamus ühest või teises sündmused/inimesest);

(5) utoopiline osa (unistamine millestki heast).

Kombineeritud osalusvaatlus. Nimetan selleks kogumismeetodit, kus soovitakse tabada

informandi elurütmi. Püütakse jälgida vähemalt osaliselt (kindla ajaühiku sees) kättesaadavat,

nähtavat, kogetavat, informandi igapäevaelu (tegemised-toimetamised, erinevad

suhtlustasandid, ümbritsev igapäeva keskkond) ja ettetulevaid olukordi ühest või teisest

peresündmusest (nt laste küllatulek, sünnipäev vmt). Osalusvaatlus ja vaatlus on perekesksete

välitööde puhul eriti väärtuslik meetod, mille puhul on oluline mõista uurija

17 Selliseks oli näiteks minu kogemus ühest asutusekesksest rahvaluule kogumisest, kus alguses räägiti ametipärimusega seonduvat, sealt edasi mindi üle isikliku kogemuse juttudele. Räägitu üllatas eelkõige jutustajaid endid, kuna sisaldas uut teavet kolleegide kohta. Säilik ERA, DK 11 (69–75).

30

vahelduvastmelisust (Korb 2005: 43) ehk seda, et mitte kunagi ei saa tekkida olukorda, kus

vaadeldavad/uuritavad unustaksid täielikult uurija olemasolu ja juuresoleku. Osalusvaatlusel

ja välitöödel üldse on eriti oluline kogu informatsiooni dokumenteerimine (Honko 1998,

punktid 8–9).

Välitööde päevik. Uurija esimene kaaslane ja abimees nii osalusvaatlustes kui vestlus-

intervjuude läbiviimisel on välitööde päevik – kogumissituatsioonide märkmete ja

tähelepanekute kogum, mis hilisemal analüüsil aitab meelde tuletada olulisi detaile vaadeldud

ajahetkest. Ühe päevatöö üleskirjutamata jätmine võrdub hulga väärtusliku materjali

kaotamisega, hilisemad, näiteks intervjuude litereerimise ajal tagantjärele tehtavad välitööde

märkmed ei pruugi anda oodatud ja soovitud tulemust. Lisaks ümbritseva märkamisele,

kommentaaridele olulisest, moodustab välitööde päeviku ühe osa koguja isiklik suhe

läbiviidavasse töösse ja kogumisprotsessi. Päeva lõpul või ka kogumishetke jooksul

ülestäheldatu on hilisemas töös asendamatu ja ükski, ka suurepärase mälu järgi situatsiooni

taastamine ei korva hetke emotsiooni, mis on kerge kaduma. Välitööde päeviku ülelugemine

elustab välitööde konteksti (Roht, Jaanits 2011: 47) ning on oluliseks abistajaks materjali

analüüsimisel ja korrastamisel.

Päevikus kirjapandu süstematiseerimine on uurijati erinev, sõltudes isiklikest harjumustest,

eesmärkidest, huvist, uurimisküsimusest, taustateadmisest, kirjutamisvajaduse märkamisest,

jm, üleskirjutatud märkmed võivad ulatuda märksõnadest mitmeleheküljeliste tekstideni.

Päeviku materjale on võimalik hilisemas uurimuses kasutada, kuna selles on toodud intervjuu

taust, mõtted intervjuu sujumise kohta, erilise tähendusega kohad intervjuus; mis näiteks

nõuab edasiuurimist, millel on mingi tähtsus (Davies 2008: 233).

Visuaalsed jäädvustused. Käesolevas töös on fotode ülesandeks olnud jälgida

kogumisprotsessi uurija ja informandi/informantide vahel. Lisaks annavad visuaalsed

kirjeldused ülevaate, missugused nägid välja kohad ja inimesed, olles hilisemate sündmuste

rekonstrueerimise ja uurija mälu värskendamise alused (Becker 2000: 105, Korb 2005: 87).

Pärastine fotode analüüs võib esile tuua algselt tähelepanuta jäänud detaile ja vastata

küsimustele, mis võivad esile kerkida hoopis hiljem.

31

2.1.2 Kogumissituatsioonid

Käesoleva uurimuse allikmaterjali kogumine sai alguse aastal 2009, välitööd toimusid 2011-

nda aasta juulis ja novembris. Mõlemal korral tuli nii-öelda taas uuesti alustada, st leida

omavaheline kontakt informantidega. Lihtsaim viis vähendada vahet koguja ja informandi

vahel ning saada head omavahelist kontakti on olnud vestlustes lisaks „niisama elust-olust

rääkimisele“ (Korb 2005: 27) alustamine teemadel, mida kogujana juba enne mingis osas

keskselt informandilt kuulnud olin või mis kogumistöö hetkel oli informandile ja teda

ümbritsevale pärimusrühmale aktuaalne. Näiteks esimeste välitööde ajal oli selline teema

maasikakorjamine Soomes, millelt sujuvalt sai vestlust alustada. Kohtudes esmakordselt

inimesega, kelle kohta olin hulgaliselt lugusid kuulnud, oli hea alustada kuuldud lugudest.

Korduvkohtumisel, mis toimus nelja kuu pärast, oli sama informandiga kontakti uuestiloojaks

Kükloop, ühesilmaline kass, kes õuel ringi käis ning kelle tegevusi mitmekesi kommenteeriti.

Hea häälestamise viisina toimis ka keskse informandi elutoa sektsioonkapil olevate

perekonnapiltide ühine vaatamine ja rääkimine inimestest, kes nendel on; edasi oli juba

lihtsam alustada sujuvat vestlust, ilma, et informant oleks pidanud end pingestatult või

ebamugavalt tundma. Mõne vestlus-intervjuu ajal toimusid mitme informandi koostöös ühised

vanade albumite ja fotode vaatamised, neis situatsioonides oli märgata, kuidas info jagamine

ei toimunud mitte niivõrd kogujale, kuivõrd just peresiseselt üksteisele. Olukorras, kus infot

jagasid omavahel kolm erinevat põlvkonda, keskne informant, tema ema ja keskmine tütar, oli

saadud tekst katkendlik edasi-tagasi kerimine, meenutamine, teadmiste jagamine,

vahendamine, mälestuste esiletoomine, mälu värskendada püüdmine vaheldumisi pauside,

ülekordamiste ja küsimistega. Taolises situatsioonis tundsid informandid end turvaliselt ja ei

olnud häiritud kogujast ega laualolevast diktofonist. Kogujale andis see võimaluse jälgida

protsessi ja mitte sekkuda lisaküsimustega. Mitu informanti koos situatsioonis toimus ka

omavaheline arutelu teemadel, mis puudutasid tegemist vajavaid töid – näiteks kurkide

kastmine, sauna kütmine, marjade korjamine jmt.

Kui üheaegselt on koos rääkimas mitu informanti toimub vestluste jooksul ka üksteisega info

jagamine, seda võib vaadelda kui teadmiste ja kogemuste vahetamist põhimõttel „mina annan

sulle, sina annad mulle, mina vahetan sinuga, sina vahetad minuga.“ Samasugune üksteisega

jagamine ilmneb mõnel harvemal juhul kui koguja saab kaasatud vestlusesse ja mitte ainult

uuritavad ei jaga informatsiooni, vaid seda teeb ka koguja (vt ka nt Arukask 2011: 22).

32

Minu poolt läbiviidud välitööde jooksul moodustusid jutustajate põhjal erineva osalejate

arvuga rühmad, mis olid järgmised:

(1) kahestes rühmades rääkisid koos ema-vanaema (HV-HL), ema-keskmine tütar (HV-MV),

ema-vanem tütar (HV-EV), ema-tädi (HV-UM), ema-erand/naabrinaine (HV-KK);

(2) kolmeses rühmas: ema-keskmine tütar-vanaema (HV-MV-HL), tädi-ema-keskmine tütar

(UM-HV-MV), ema-vanem tütar-erand/poeg (HV-EV-JV);

(3) neljases rühmas: tädi-ema-keskmine tütar-erand/tädi elukaaslane (UM-HV-MV-AS).

Tabelis nr 3 on materjaliüksuste kaupa ülevaade, millal keegi rääkis, kui suur on vahendatud

palade hulk ning võimalik on näha, kes ühel või teisel juhul rääkisid. Ei õnnestunud talletada

üht kolme osalejaga vestlust, mil PA talus rääkisid tädi UM, tema õde EP ja keskne informant

HV vahemikus 13:56–16:37. Kuna salvestamine ebaõnnestus, jäid toimunut meenutama vaid

21 fotot ja kirjeldused-märkmed välitöö päevikus.18

Pikemad silmast silma vestlused toimusid keskse informandiga, lühiaegsed pere vanaemaga –

sel juhul oli keskne informant veidi eemal tööd tegemas. Lühike neljasilmavestlus oli ka

keskmise tütrega, kui teel tädi juurde ootasime autos keskset informanti, kes korraks poes

käis.

2.1.3 Kogumisviisid

Välitööde päevikus sisalduvad märkmed erinevate kogumissituatsioonide kohta, sh kuidas ja

kus need toimusid ning mis toimus samaaegselt taustal. Tuginedes tehtud märkmetele ja

analüüsile läbiviidud välitöödest jaotan erinevad kogumissituatsioonid toimumise viisilt

kaheksaks erinevaks:

1) kokkulepitud vestlused teatud kindlal ajal teatud kindlas kohas. Siia alla kuulusid

eelnevalt, näiteks juba eelmisel õhtul või mitu tundi ette teadaoleva ajaga

kokkulepitud kohtumised ja sõidud kaugemale teiste informantide juurde (nt

kohtumine keskse informandi tädi ja tema emaga teistes piirkondades);

18 26.07.2011 kõndisime „läbi mere“ keskse informandi tädi UM-i taluni, kus UM taluõuel koos õega kurke sisse tegi, vestlussituatsioon – kaks õde, keskne informant – toimus töötegemise ajal. Paraku läks kogu materjal diktofonilt, kaduma, kui tagasiteel vestluse ajal korraks pausi režiimile lülitatud diktofonil patareid tühjaks said. TPVP: 11–12.

33

2) seotuteks ehk kohe-järgnevateks – üks teema tekitas teise, vahepeale võis jääda

väiksemaid pause, siis kogumistöö jätkus;

3) spontaanseteks ehk kogumistöö käigus tekkinuteks, need olid situatsioonid ja

kohtumised inimestega, mida ette ei teadnud ja mis ilmestasid hetkesituatsiooni uue

vaatenurga ja materjaliga (nt esmakohtumised keskse informandi tütardega);

4) unustatuteks – need olid juhud, mil informant oli unustanud kokkulepitud kohtumise,

mis aga ei olnud järgneva takistavaks faktoriks ja kogumistöö toimus unustamisest

hoolimata;

5) tutvuv-vaatlevateks – eesmärgiks oli kogujale oluliste kohtade tutvustamine (näiteks

keskse informandiga tema töökohas käimine);

6) osalusvaatlusteks, mil lindistatavat vestlust ei toimunud, küll jälgis koguja

ümbritsevaid pere liikmeid, nende tegemisi, harjumusi; mõnel juhul osales ka ise

tegemistes (näiteks tikrite puhastamine);

7) auditiivseteks – need olid situatsioonid, kus koguja ei näinud, aga kuulis ümbritsevat;

nii oli hommikuti välitööde päeviku täitmise taustal kuulda korterisiseseid

pereliikmete askeldusi või talus õuepealseid toimetamisi;

8) seiklevateks ehk situatsioonideks, kus koguja võttis endale aega tutvuda omapäi pere

eluoluga – sellised olid ringkäigud talu varahommikusel territooriumil, mere ääres

käimine õhtul jmt.

Välitöödele omase muutuva loomuse tõttu võis üks intervjuu üle kasvada ka teiseks ja

paigutuda mitme liigi alla. Nii näiteks on hea sõbra küllatulekul ja liitumisel intervjuu

situatsiooni olemas nii spontaansuse kui üllatuse moment ja esialgne kokkulepitu läbiviimine

jätkub juba uues situatsioonis. Samamoodi on situatsioon muutuv kui alustatakse vestlusega

ühel teemal ja siis kasvab see üle teise teema raames tehtavaks ringkäiguks ja tutvustamiseks.

On ka olukordi, kus informant tunneb end sedavõrd hästi ja puhanuna, et võib üllatada

kogujat uue teemaga; kõndida, vestelda, tutvustada ja vahetada selle jooksul mitu korda

teemat; haarata vestlusesse kõrvalolevaid inimesi jne.

34

2.1.4 Kogumiskohad

Välitööd toimusid erinevates kohtades ja ruumides – ühe- ja sama korteri lõikes köögis,

elutoas, magamistoas, keskse informandi töökoha erinevates ruumides, eri paikkondade

külades, erinevates taludes, ka õues, küla peal, mere ääres. Põhjusi taoliseks oli mitmeid,

allpool neist lähemalt.

Vestlemine köögilaua ääres. Üks vestluste läbiviimise lemmikkohti on esimestel välitöödel

talu väikene köök, järgnevatel, sügisestel välitöödel, neljatoalise korteri ümberehitatud köök,

mis ühenduses koridori ja elutoaga ning talu suur köögilaud keskse informandi tädi juures.

Sellistes situatsioonides toimub koguja kui informantide istumine köögilaua taga või siis

keegi askeldab taustal, samaaegselt rääkides (keskne informant HV, pere vanaema HL, tädi

UM) ehk siis keegi istub eemal ja kommenteerib aeg-ajalt midagi jutu vahele või annab

täiendavad lisaselgitusi (pere vanaema, kogumistöö erandid AS ja JV, lähemalt tabel 3).

Rääkides kodust ja perest näidatakse nii keskse informandi kui vanaema poolt lugudega

seonduvaid ja vestluskoha läheduses olevaid väärtuslikke mööbliesemeid, esemeid, fotosid,

üheskoos vaadatakse ka albumeid.

Vestlemine ja kõndimine. Rännakud kuskil kindlal territooriumil või kuhugi kaugemale on

seotud oluliste paikadega. On salvestusi, kus liigume koos keskse informandi ja tema

lapselapsega koduõues, kogujale tutvustatakse ümbritsevat eluolu, erinevaid ehitisi ja nende

otsatarvet, räägitakse, kuna, mida ja miks on taluõuel(e) tehtud, ülevaade puudutab ka

koduloomi. Kohe esimesel päeval toimub rännak läbi küla lahe äärde, mille jooksul antakse

ülevaade külaelanikest, räägitakse majadest, millest möödume, näen pere vanaisa ja vanaema

töökohta. Üheskoos kõnnime üle lahe (läbi mere) tädi taluõuele, nii sinnaminek kui

tagasitulek toimub vesteldes.

Meri ja diivan. Oluline paik suvistel välitöödel on M. laht, mille ääres elatakse, just selle

kaldal istudes toimub mitu vestlust. Sügisestel välitöödel on oluliseks vestluste kohaks aga

UT külas asuva korteri elutuba, kus diivanil istudes vestleme.

Vestlemine ja töötegemine. Välitööde toimumise ajal ei jäänud peres ära igapäevased tööd,

ikka oli vaja teha kas tuld saunaahju, korjata ja puhastada marju, valmistada süüa, pesta

nõusid, teha taluõuel kurke sisse jpmt. Kogujana mõnel juhul jälgisin töötegemist (näiteks

tomatitelt kasvude võtmine, tomatite-kurkide korjamine), mõnel juhul sain ise teha (nõude

35

pesemine), mõnel juhul aga töötegijat aidata ja samaaegselt temaga vestelda – selliseks osutub

jutuajamine vanaemaga kui istusime taluõues temale kingitud varikatuse all, rääkisime

omavahel ja samaaegselt puhastasime tikreid. „Vestlemise ja töötegemise“ hulka kuuluvad

sügisestel välitöödel keskse informandi kudumine ja lapselapse „ilusalongi“ tegemine

vanaemale juturääkimise ajal.

Teised kogumisolukorrad. Lisaks eelpool toodule toimusid vestlused autosõidu või autos

istumise ajal, töötamisel ja ringkäigul lasteaias, fotode legendeerimisel poja toas.

Paiga-, koha- ja ruumipõhine ülevaade näitab järgnevat:

a) köögilaua ääres olemine on olnud välitööde raames eelistatumaks kogumispaigaks nii

suvistel kui sügisestel välitöödel; köögilaua äärde kutsumine, lubamine on koguja

kogemustele tuginedes olemine ühe pere elu keskpunktis ja siseringis (vt ka Puistaja 2012:

141);

b) vaatlust läbi viies toimib eriti hästi vestlemine ja liikumine samaaegselt, andes

informatiivse materjali (nt ringkäigud töökohas, õues);

c) koha valik on otseselt sõltuv aastaajast (mere ääres istumised suvel, diivanil jutuajamised

sügisel);

d) rääkimise koht/vestluse koht sõltub tööde/tegemiste kohast („ilusalong“ diivanil, kütmine

saunas, pannkoogi küpsetamine köögis, marjapuhastamine varikatuse all).

Järjestades välitööde läbiviimise paigad toimumiskoha ja viisi järgi alates eelistatumast, saan

järgmise suhte: köök 25%, jalutuskäigud-vaatlused ja vestlused 18,75%, taluõu 15,6%,

elutuba 12,5%, ainult vaatlused 12,5 %, autosõit 9,37%, mere kallas 6,25%. Täpsustuste

huvides tuleb lisada, et ainult vaatluste all olen silmas pidanud spetsiaalselt ette võetud

rännakuid, ent vaatlused toimusid ka igas teises välitööde (vestluste) olukorras ja ajal.

36

2.1.5 Osalusvaatlused ja vaatlused

Kogujat viidi välitööde jooksul erinevatesse kohtadesse ja näidati erinevaid ruume, mis seotud

räägitud lugudega. Pühendan siinkohal lähemalt tähelepanu kahele kogumissituatsioonile, mis

sisaldasid mitmetasandilist informatsiooni. Ühel õhtul läheme üheskoos – keskne informant,

tema lapselaps ja koguja – lähedal asuvasse HV töökohta.19 Keskne informant on väga

põhjalik oma töökoha tutvustamisel, ülevaade on detailne, isiklikult informanti puudutav, iga

asi, mida näidatakse, on tihedalt HV-ga seotud ehk ka tema enda poolt loodud, välja mõeldud,

korraldatud. Koguja näeb erinevaid ruume, konkreetseid esemeid, millest on räägitud

vestluste ajal – näiteks õue ja keldrit, mis seonduvad lapse kadumaminemise ja ohtliku

kiigepaigaldamise lugudega. Kogujana ma vestlust ei lindista; olen haaratud näidatavasse

kõigi oma meeltega ning ülestäheldused teen hiljem välitöö päevikusse. Teine pikem

vestlussituatsioon, kus saan otseselt osa olulisest perele, kesksele informandile ja näen seda,

millest lugudes räägitud, on suviste välitööde teise päeva varahommik, kui teen pilte õuest,

majadest, aiast. Ärganuna varakult soovisin tutvuda informanti ümbritseva elu-oluga

visuaalsel meetodil ja peret mitte häirida. Keskne informant on aga sama varane ja juba kella

viie ajal toimetab köögis. Nii teeme üheskoos varahommikuse „poole-viie-jalutuskäigu” nagu

informant nimetab igahommikusi tavakäikusid oma valdustes. Informant tutvustab põhjalikult

enda poolt rajatud aeda, lilli, näitab kus aed enne oli, kuidas ta laiendas seda puude-põõsaste

eemaldamisega, et tekiks avatud õu. Käime maja taga, kus on metsast park tehtud, lõkkeplats,

väike aiamaa, krundi piiri kohas kiviktaimla, kompostihunnik kõrvitsatega. Vaatamisväärsus

on mere piiril asuv kask – jäädes kohe õueala kõrvale on see koht, kuhu suurvee ajal meri

tõuseb. Kogujana ma kuulan ja fotografeerin, täpsemad selgitused fotode juurde kogun

järgnevatel sügisestel välitöödel.20

Lugudega seotud kohtade ülevaatus ulatub ka keskse informandi vanemate talu

siseruumidesse – mulle näidatakse vanaema LE tuba, kus ta komistas vaiba taha ja kukkus,

näen ruume, kus olid lahkunud MA vanaisa ja LE vanaema kirstudega, UT asula korteris

näidatakse AL vanaema tuba, kus ta elas ja suri. Samas ruumis elas HV koos kõigi lastega,

kui lõpetati tsentraalne kütmine ja ei olnud muud võimalust talvel sooja saamiseks, kui

elektriga ühe toa kütmine. Korteris olles olen ise vanaema toas, mille kohta saan pärast teada,

et ruum on seotud kõige traumeerivama kogemusega, mis kesksel informandil on.

19 Osalusvaatlus toimus 19.11.2011. TPVP: 16 20 TPVP: 9–10, 16.

37

2.2 Auditiivne materjal

Kogumistöö üks osa oli situatsioonide ja salvestuste ajal taustal toimuva fikseerimine, mis

võimaldas hiljem taas meelde tuletada hetkesituatsiooni, saada aru lindistusel olevatest

häältest, püüda mõista peres toimivat argielu; sh võimalusi, valikuid, eelistusi, harjumusi,

kombeid. Nii on vestluste taustal kuulda igapäevaelu tavahäältena söögitegemisel mürisevat

õhupuhastajat, praadimise särinat, nõude klirinaid-kõlinaid nii söömissituatsioonis kui

pärastisel koristamisel, kraanist vee vulinat korteris olles, aga mitte kunagi ei ole seda kuulda

talus olles, kus vesi on väärtuslik, ühte vett kasutatakse mitu korda, nõusid pestakse kausis.

Sügisel veendun, kuidas olude sunnil on inimesed pidanud endale korteritesse muretsema

bullerjani, et mitte ära külmuda, kuna paljude võlgnevuste tõttu lõpetati tsentraalne kütmine.

Bullerjan teeb töötamisel vilisevat häält, kütab korteri kiirelt soojaks, ent ei ole võrreldav

ahjuga, mis sooja peab. Mängiv teler käib peres taustal ka siis, kui keegi seda ei vaata,

salvestusmärkustest leiab viiteid saadetele, mida peres vaadati sügiseste välitööde jooksul

nagu „Kaks kanget Venemaal“, „Kelgukoerad“, „Reporter“. Veenduda saab ka, et suviti talus

elades ei vaadata telerit kas üldse mitte või on see minimaalne. Raadiot kuulab talus vanaema,

omaette mängima ja tegutsema harjunud lapselaps laulab, mängib, tegutseb mitme lindistuse

taustal. Nostalgilisi välitöödele tagasimõtlemise hetki tekitavad kogujas suvised mere

loksumise ja ritsikate hääled, lisaks on kuulda mootorsae ja muid külaelu hääli. Töötegemise

situatsioonist on omalaadsed kõlinad, mille tähendust ei oskaks ilma lisaselgituseta arvata –

pere vanaema on harjunud tikrite otsi ära lõikama kääridega, puhastades puudutab ta pidevalt

kääridega vastu emailkausi äärt, nii kõlavad jutu taustal tihedad plekikõlinad, mis on justkui

kellalöömised.

Kui erinevates kogumissituatsioonides saavad informandid omavahel kokku, siis soovitakse

suhelda, rääkida uudiseid, küsida, pärida, selgitada; nii toimuvad paralleelvestlused –

vestlused kogumistöö jaoks ja vestlused taustal, väljapool pealiini. Kõrvalliini vestluste sisu

on kuuldav pärastisel lindistuse ülekuulamisel, kuna toimumise hetkel on tähelepanu pealiinil.

Eraldi vaadeldav on teatud ajal ühe või teise isiku sisenemine kogumissituatsiooni – näiteks

küsib lapselaps vanaemalt nõu, naabrinaine ja poja tüdruk abi kudumise osas, teises toas

38

olnud perepoeg tuleb ja selgitab-lisab midagi õele. Kolmandaks liiniks võib välja tuua isikud,

keda vestluse alguses ei ole ja kes vahepeal lisanduvad (UM-i elukaaslane, naabrinaine,

vanaema, tütred). Mõnel juhul on taustahääled väga tugevad – teleri hääl, autosõidu müra,

paralleelvestlus – nii et hilisem arusaamine tekstist ja litereerimine on veidi raskendatud.

2.3 Allikmaterjali analüüs

2.3.1 Litereering ja allikmaterjali täpsustuste aste

Koguma minnes tunduvad välitööd olevat esmatähtsad saamaks materjali, mida uuritakse, mis

peaks vastama teatud küsimustele ja püstitatud eesmärkidele või mis annab omakorda

suuniseid ja juhiseid edasiseks. Tulles välitöödelt, on kõige suurem ja töömahukam protsess –

litereeringu tegemine ning tüpologiseerimine – veel ees. Kui tüpologiseerida on märgatavalt

kergem inimesel, kes sellega enne on kokku puutunud ja mõistab žanrispetsiifikat,21 siis

litereerida saab põhimõtteliselt ka keegi teine. See kergendab tunduvalt uurija tööd ja annab

võimaluse liikuda kiiremini edasi. Inimeste litereerimise võimed on erinevad – mis ühele

pika-ajaline ja vaevanõudev, see teisele märksa kergemalt teostatav. Kuulates kogutut üle

võivad materjalis ilmneda teemad, mis takistavad abilise kaasamist – seda juhul, kui tegemist

on privaatsete, isikliku tasandi lugudega või ka siis, kui uuritav on palunud olla ühest või

teisest teemast teadlik ainult kogujal ja ei soovi räägitut jagada ilma kooskõlastuse ja

kodeeringute kasutamiseta.22 Siiski ei ole see ainuke põhjus – alati kogumistöölt tulles tundub

allakirjutanule, et kogutud materjali on enim õigustatud litereerima koguja ise. Nii on uurija

silmitsi asjaoluga, et materjalihulk on suuremahuline ja tegemist vajav töö tõenäoliselt väga

ajamahukas, ent sisemised tõekspidamised ja eetilised kaalutlused ei luba lindistatut anda

litereerimiseks kellegi kolmanda kätesse. Eelkõige on siin tegemist uurimisobjekti ja uurija

omavahelise seotuse ja mõlemapoolse usaldusega. Olles lubatud väga lähedale kellegi teise

elule, ei saa sisemiselt vastata sellele usaldatu jagamisega. Teine aspekt lisaks eelpool toodule

on materjalile kehtestatud kasutuspiirang. Just eelpool väljatoodud põhjustel litereerisin

välitööde materjalid ise.

21 Tüpologiseerimisega kaasneda võivatest probleemidest lähemalt Koppel, Reha 2012: 31. 22 Näiteks palus TÜ VKA pärimuse kogumisel (2012) üks informant töö autorit, et temalt kogutut kasutataks ainult temaga seda kooskõlastades.

39

Üks oluline osa kogumistöös on täpsustatavad palad pärast litereerimist. Siin ei tule kõne alla

mitte üksnes valesti kuulmise võimalus ja konteksti või teatud väljendite

teadmine/mitteteadmine ehk koguja ei pruugi mõista öeldu semantikat ning lisaselgitus

materjalis puudub. Näiteks kuulates välitööde materjali üle ja veendudes, et sõnal on

kirjakeelest ja tavapärasest kasutusmõistest erinev kuulmispilt, võib pala ületäpsustamise

korral ilmneda, et arusaamatuse, kahtluse korral on oluline üle täpsustada üks või teine osa

litereeringust jutustust jaganud informandiga, mitte näiteks võtmeinformandi või keskse

informandiga, kelleks võib küll olla isik, kes väga palju teab pärimusrühmas seespool olijana,

ent ei pruugi teada konkreetset juhtu. Ja isegi juhul, kui keskne informant annab kinnituse, et

ikka nii on õige nagu peaks olema tavapärases kirjakeeles, lindilt on aga selgesti kuulda, et on

olemas täheline erinevus, tuleb uskuda enda poolt kuuldut ja üritada uuesti ületäpsustamist.

See peaks toimuma ka siis, kui informandiks on (vanem) inimene, kes ei ole arvuti ega

interneti kasutaja ega saa käepäraselt kirjadele vastata ehk keda on problemaatiline kätte

saada.

Nii on ühes lindistuses selgesti kuuldav väljend ”komendandi tuba”, täpsustuste e-kogumise

ajal saadab keskne informant vastuseks koguja küsimusele:

[--] Komandandi tuba - meil maal on selline ütlemine, aga miks ei tea. [--].23

Uuesti lindistust kuulates võib taas veenduda, et tegemist on komendandi toaga ja kesksel

informandil palutakse vanaemaga üle täpsustada, millest selline väljend. Selgub, et tõepoolest

– teine informant kasutab sõna komendant ja teeb seda põhjustel, mida meie ei teadnud.

[--] Küsisin emalt ja õige on komendandi. Nime on see saanud ühe inimese järgi, KE. Minul

valed teadmised. [--]24

Ühe väljendi, sõna, tähe ületäpsustamine võib tunduda liigne töö – kuulata litereeringut

mitmeid kordi, saata kirju, tülitada inimesi. Selline mikrodetaili täpsustus välitööde protsessis

üldse võib näida ebaolulisena sihteesmärki arvestades (vt ka Korb 2005: 111).25 Ent saamaks

pilti, kuidas ja miks üks või teine inimene mingil ajahetkel rääkis, on täpsustused olulised.

23 Informandi vastus koguja kirjadele 23. ja 25. oktoober 2012, MA 25. 24 Informandi vastus koguja kirjale 28. oktoober 2012, MA 25. 25 Välitööde refleksiivsest vaatenurgast ja kaasnevatest probleemidest lähemalt Koppel, Reha 2011.

40

Keel kuulub inimesega kokku, nii nagu kõne tempo, rütm, hääletämber, kõlavärv. Täpsustuse

vaeva tulem on tekst, mis võiks olla kogujale motivatsiooniks suhtuda kogumistöösse

võimalikult detailipõhiselt ja täpselt ning mõista, et mõnikord on see, mida lindilt kuulda

saab, erinev kujutlusest, mis ta olla võiks, see ei tähenda, et kõnepilt on valesti kuuldud ja

litereeritud ja et see nii ei võiks olla. Kogumistööd tehes on oluline tabada ühe või teise

inimese rääkimise komme, mood, viis koos tema teadmisega. Kõnepruuk erineb inimeseti,

tuginedes erinevatele kogemustele, lokaalsetele murrakutele ent ka muudele teguritele.

Täpsustuste mõte ei seisne niivõrd soovis viia kogumistööde protsess võimalikult keerukaks,

aeganõudvaks, justkui võimalike täpsustuse lõppematuks jadaks kui olulise kadumamineku

vältimises, mitmetimõistetavuse või isegi valestimõistmise võimalikus taandamises. Lisaks on

täpsustamine omamoodi uuesti kogemine, informant hakkab ka ise nendele asjadele lähemalt

mõtlema.

Eelpool toodud näide ei olnud ainuke omataoline. Empiirikat analüüsides said kirja pandud

kõik ajatähised, mis täpsustuste protsessi hõlmasid. Seda esiteks koguja enda jaoks, et ei

ununeks midagi, mille kohta juba küsitud oli; huvi on esmajoones kogujapoolne, informant ei

pea võtma endale kohustust meeles pidada, millele ja kas üldse, ta vastanud on. Kogujal oli

fikseeritut üle vaadates aga võimalus hoida end n-ö järje peal ja vajadusel saata

korduvküsimusi või meeldetuletamisi. Täpsustused, mis saadi informandilt, võisid omakorda

olla aluseks lisatäpsustustele, teekond oli kergemini haaratav ja jälgitav juba fikseeritut

jälgides. Kõik litereeritud materjaliüksused sisaldavad lisasid, kus on kirjas, kuna on saadetud

informandile litereering ehk küsimused ühe või teise teema kohta ühes või teises palas ja kuna

on informant vastanud. Konkreetsete täpsustuste põhjus on põhilises osas seotud lindistuse

kvaliteediga ja võimaliku valestikuulmisega.

Suure hulga materjali puhul võib osutuda vähetõhusaks tervikintervjuu saatmine informandile

täpsustuste küsimiseks. Näiteks ei pruugi viimasel pidevalt aega olla materjalide

läbilugemiseks, ootamine võib kujuneda liiga pikaks, kindel ei saa ka olla, kas see lõpeb

loodetud tulemusega, st täpsustustega, kuna argielu askeldustes võivad saadetud materjalid

lihtsalt ununeda.26 Algselt pikkade intervjuude saatmisega27 tegelenult selgus, et ”täpsustamist

vajavate lõikude” meetod lihtsustab tööd, on informandi argielust ning ettetulnud 26 Nt väljavõte ühest informandi e-kirjast kogujale 16. mai 2013 19:59: “[--] Elu on nii kiire, et 24 tunnist jääb küll väheseks. [--]“ 27 Litereerimise algetapis sai keskne informant täismahus materjaliüksusi, hiljem täpsustamist vajavaid lõike materjaliüksustest.

41

ootamatutest olukordadest28 lähtuvalt käepärasem ja efektiivsem. Nii sai iga materjaliüksuse

dokumentide juurde tehtud lisafailid nimetusega ”täpsustamist vajavad lõigud”, kuhu olid

kopeeritud palad, kogumissituatsioonid, lisaküsimused, mida informandile esitada ja

informandi vastused. Märgistused informandile (markeeringud tekstis) olid igas täpsustamist

vajavas materjaliüksuses ka enne välja toodud, küll aga vaatas informant juba ainuüksi

kohusetundest üle kogu materjali selle asemel, et tegeleda ainult segaseks jäänud lõikudega.

See võttis väärtuslikku aega, samuti oli aeganõudev markeeringute otsimine pikemates

tekstiüksustes, lisaks kirjutamine ja vastamine kogujale. Täpsustamist vajavate lõikude

meetod osutus informandisõbralikumaks, kergem oli tekstihuka hallata ja välitööde järgne

koostöö – koguja-informant – toimis ideaalselt.

Samas on täismahus materjalide saatmisel ka omad eelised. Nii on ühe materjaliüksuse puhul

kogu litereeritu läbilugemine keskse informandi poolt olnud aluseks täpsustusele, mida koguja

ei märkinud täpsustamist vajavaks materjaliks (MA 3, p 1). Pealtnäha oli materjaliga kõik

korras, kuid olulist märkas informant.

Eesti Rahvaluule Arhiivile üleantud litereeringutes on täpsustuste kohtades kasutatud

joonealuseid viiteid ja litereeringu lõpus olevaid lisasid. Kokku on kogu materjalihulgas (tabel

1) selliseid täpsustusi 107, arvatavaid vajalikke täpsustusi 131 (tabel 2). Kõik

materjaliüksused on saadetud kesksele informandile juba täpsustatud kujul ja on pdf

formaadis olemas tema perearhiivis, kokku 43 erinevat materjaliüksust, kogumahus 17:56:59

tundi, 883 752 tühikuteta tähemärki, 1004 tüpologiseeritud pala (üldandmed, tabel 1).

Detailseid täpsustusi vajasid ka esimestel välitöödel tehtud fotod, nii kujunes novembrikuu

korduvvälitööde ühe hommikupooliku tegevuseks koos keskse informandiga fotode

ülevaatamine, kirjelduste lisamine.29 Kokku on esimesel välitööl tehtud 213 fotot, millest

arhiivi üleandmiseks on täpsustatud 118 üksust.

28 Informandi e-kiri kogujale 28. juuli 2013 23:25, kus ta teatab traumeerivast kogemusest, mis nende perel tuli üle elada. 29 TPVP: 16.

42

2.3.2 Kogumisprotsess

Pika-ajaline allikmaterjali kogumise ja läbitöötamise periood, sh teksti litereerimine,

tüpologiseerimine, materjali üleandmine ERA-sse (2009–2013)30 võimaldas paralleelselt

tegeleda küsimusega „kuidas“ – kuidas teha analüüsi, kuidas saada tulemus, mis kinnitaks, et

rakendatud meetodid, lähenemine, analüüs on olnud mõtestatud ja vastavuses püstitatud

eesmärgiga. Suhteliselt pikk settimisprotsess on hea olnud materjali ulatusest ja tähtsusest

arusaamisel ning taipamisel, kuidas analüüsile läheneda ja missugust valikut teha (Davies

2008: 235). Teine oluline väärtus on pikema protsessi puhul olnud materjalis ilmnevate

keerukate, emotsionaalsete ja eetiliste tabuteemadega kohandumine ning suutelisus ennast

materjalist distantseerida. Pikaajaline protsess hõlmab aega alates esimesest kokkupuutest

keskse informandiga, esimeste lugude kogumist 2009. aastal, välitööde ettevalmistusperioodi,

läbiviimist kahel korral, litereerimist, tüpologiseerimist, materjali üleandmist Eesti

Rahvaluule Arhiivi, mis kõik jäävad vahemikku 19. oktoober 2009 kuni 25.oktoober 2013,

mil toimus kogujapoolne üleandmine.

Palasid analüüsides hakkasid kogujat järjest enam huvitama inimesed – nende elatud elu,

läbitud teekond, saadud, jagatud kogemused, unistused, mis on tihedas seoses informantide

igapäeva eluolu ja omavaheliste suhetega. Tööga seoses on võimalik olnud pikemalt mõelda

mitmetele küsimustele, näiteks: millest räägivad inimesed, kes kogemusi peegeldavad ja on

omavahel tugevalt seotud? Missugused lood ja miks hakkavad pere erinevate inimeste lugude

hulgas korduma? Kes on need inimesed peres ja perele, kellest räägitakse? Millised on

kogemuse ilmnemise ühisosad?

Kui kogu välitööde periood on olnud seotud uurija peas pidevalt toimuvate protsessidega

andmete loomisest, ülekirjutamisest, kogutud materjali analüüsimisest, siis materjali

ülelugemisel on samuti toimunud esmane koodide loomine uurija peas (Davies 2008: 246).

Otsitava leidmist aitas kirjalik formuleerumine (Portelli 2000: 47).

Analüüsi osas lähenesin kogutule žanrikeskselt, teemapõhiselt, kogumissituatsioone ja

jutustajaid-jutustatavaid jälgivalt.

30 Eesti Rahvaluule Arhiivi arhivaalide üleandmis-vastuvõtmisakt nr 2013/148.

43

2.3.3 Välitöödel kogutud materjali ülevaate alused

Saamaks ülevaadet kogutust olen välitööde perioodil ja hiljem materjaliüksusi litereerides

oluliseks pidanud välitööde üldandmeid ja sisulist ülevaadet. Esimeste hulka kuuluvad

kogumisaeg, vestlus-intervjuude maht, palade arv (tabel 1), läbiviidud tööde ajaline jaotuvus,

sh litereerimise, tüpologiseerimise ja täpsustuste ajad (tabel 2), esitatud palade arv

materjaliüksustes informantide lõikes (tabel 3), sh protsentuaalne jaotuvus erinevate

informantide puhul, informantide poolt esitatud palade numbrid (tabel 4). Sisulise osa

analüüsi aluseks on mitmetasandiline konteksti- ja tekstivaatlus, sh palade jaotuvus

materjaliüksustes žanrite järgi (tabel 5), teemakeskne lähenemine (tabel 6b), isikukeskne

ülevaade (tabel 7b). Lisaks on vaatluse all kogumissituatsioonide analüüs, informantide

käitumise eripärad ja jutustajatüübid.

Üldandmed. Iga litereeringu lõpus on ära toodud litereerimise, tüpologiseerimise, täpsustatud

lisade dateeringud.31 Kasutuspiirang on litereeritud materjalides esitatud enne iga vestluse

algust. Lisaks salvestatud vestlustele on kogumistööga seonduvateks materjalideks välitöö

päevik, dokumenteeritud kirjavahetus keskse informandi ning tema kahe tütrega, mis kõik

kuuluvad koguja valdusesse.

Välitöödelt kogutud materjal on katalogiseeritud identifitseerimisnumbriga, allikanime ja

kuupäevaga. Esimesel välitööl kogutud materjal on kogumisjärgselt markeeritud

tähekombinatsiooniga MA ja järjekorranumbriga, alates 14-ndast materjaliüksusest on

tähekombinatsiooniks salvestusvahendi diktofon Olympus VN-4100PC poolt antav kodeering

DW_B ning sellele järgnev järjekorranumber. Kuna salvestatud materjalid on väga erineva

mahuga, kestvusega alates 1 minut 39 s kuni 1 tund 54 m 5 s (tabel 1), siis kasutan viidates

mõistet materjaliüksus, mitte mõisteid „intervjuu“ või „vestlus-intervjuu“ ning töö

ühtlustamise huvides tähekombinatsiooni MA ja järjekorranumbrit.

Sisuline ülevaade. Analüüsis läbitöötatu on jagatud a- ja b-osadeks ehk tabeliteks, milles

esimeses on esitatud teemad, inimesed, kohad, kogumissituatsioonid, informantide käitumine

kogu oma refereeringu ulatuses,32 tabelis b on need kokkuvõtlikult ja kodeerituna esitatud. Nii

31 Üldandmetes esitatud kogumismahu sisse ei ole arvestatud litereeringutes korduvat projekti nimetust, koguja-tüpologiseerija-küsitleja andmeid, säiliku numbrit, kogumismeetodit, kasutuspiirangut (v.a. esmakordne esitamine intervjuus nr 1) ja informantide andmeid v.a. esmakordne andmete esitamine (materjaliüksuses nr 1 informantide HV ja HL andmed, nr 12 MV, nr 17 KK, nr 26 UM, nr 38 EV, nr 42 JV andmed). 32 Refereeringute aluseks on välitöödel kogutud materjalid MA1–MA43 (tabel 1).

44

on eelpool toodud tabelite a-osad seotud teemade- ja isikukesksete ülevaadetega, informantide

käitumise eripärade- ja kogumissituatsioonidega, samuti referentsrühma mitmetasandilise

võrdlusega kui üheskoos on vaadeldavad mitu aspekti. Taolise metoodika kasutamiseks on

kaks põhjust: esiteks on materjalihulk küllalt suuremahuline ning koondtabeli esitamine annab

võimaluse paremaks ülevaateks ja jälgimiseks, teiseks on kogutud materjali puhul tegemist

kasutuspiirangutega, mis välistab materjali kasutamise koguandmetes.33 Nii on kogu välitööde

materjal võetud töö algfaasis statistilises ja sisulises mõttes erinevateks tükkideks, et siis

lahtivõetu uuesti tagasi kokku panna; viimase hulka kuulus ka materjali läbitöötamisel olulise

markeerimine, korduv materjali ülelugemine, intervjuude kuulamine. Lisaks eelpool

nimetatule on põhjuseks olnud püüd märgata üksiku valimi taga iseloomulikku, terviku põhjal

detaili ehk vaadelda kogemuse aspekti erinevate võimalike esildumistena, mis võiks olla

alusbaasiks järgnevale detailsema analüüsi etapile. Uurijapoolne soov käsitleda kogutud

materjali kogemuse mõiste ulatuses tingis põhjaliku töö ülevaate saamiseks kogutust, mis aga

ei tähenda, et lõpptulemusele ei võiks lisanduda uurijapoolseid uusi tekkinud tähenduse kihte,

kui selle juurde teatud aja möödumisel tagasi pöörduda.34

Käesolevas magistritöös olen kasutanud kogutud materjali litereerimisel kirjavahemärke nii

nagu on kohane informandi poolt räägitud jutu rütmile, pausidele, kõlavärvidele, sooviga anda

aimu rääkija jutustamise stiilist, häälest, emotsioonidest. Lähtumine mittegrammatilistest

reeglitest on olnud minu jaoks üks võimalus mõista jutustajat.

Kõik välitöö materjali pikemad väljavõtted ja lõigud on esitatud kursiivkirjas, viitega

materjaliüksusele ja pala numbrile (nt MA 1, p 1). Lühemad lausetes esitatavad osad on ära

toodud jutumärkides. Informantide poolt räägitud keel on fikseeritud koos kõigi peensustega

ja vastavalt hääldusele, toimetajapoolset ilustamist ei ole kasutatud, tekst on jutustaja

originaallooming. Isikunimede kodeeringutes on kasutatud nii suvalisi tähekombinatsioone

kui isikunimede initsiaale, kohanimede puhul kahte tähemärki. Litereerimisel on fikseeritud

lausungipiirid (. , ?), mikropausid .. , pikemad pausid ... , poolelijäänud sõnad, mõtted, laused-

, ebaselged kohad {-}, rõhulised sõnad või sõnaosad`, pealerääkimised [], venitused :,

kokkuhääldused =, toonimuutused @, uurija kommentaarid, sh naer, tempomuutused,

33 Esmalt antud töö b-osa tabelid, seejärel ka kogu töö on saadetud ülevaatamiseks kesksele informandile, kes on nõustunud ainese taolises mahus esitamisega. 34 Molly Andrews on artiklis „Never the last word: Revisiting data“ (2008) juhtinud tähelepanu varem kogutud andmete juurde tagasi pöördumisest ja välja toonud mõiste Elizabethi mäe metafoor ehk uurijapoolsete andmete muutuvus ajas ja nende sõltuvus interpretatsioonist.

45

kiirendused, aeglustused, hääletooni vm silmatorkavad muutused esitatud nurksulgudes,

diktofoni vahepealsed kinnipanekud, mingid vahelejäänud vestluse, tegevuse osad märgitud

[--].

2.3.4 Žanrikeskne kodeering

Kogutud materjal liigitub mitmekesiseks, erinevate vormidega tekstihulgaks, milles esinevad

üksused on seotud nii teemapõhiselt kui jutustajati. Töö autori arvates oli esiteks oluline

materjali žanripõhine määratlemine – liigitatud palade hulk ühes või teises žanrikategoorias

võimaldas mingil määral märgata, mis on žanriliselt perega enam seotud, vormiline

kategoriseerimine aitas saada ülevaadet kogu teksti sisust (Pöysä 2009: 46, Davies 2008:

234). Teiseks oli žanrite põhjal võimalik näha teatud mahus jutustajate valikuid teemade osas,

märgata võimalikke seoseid informantide poolt eelistatava või räägitud žanri ja informandi

käitumise vahel. Kolmandaks võimaldas žanriline ülevaade märgata, millest pigem ei räägita.

Nii on näiteks keskse informandi tädi puhul esilduvateks žanriteks kombestikulood, pajatused,

naljandid, kõnekäänud, üldse ei räägi ta hirmu- ja õuduslugusid, praktiliselt üldse mitte

isiklikest suhetest abi- ja kooseludes (tabelid 3, 4, 5).

Lisaks eepool toodule on žanrite esildumisel võimalik näha, mil määral sisaldab pere ja

indiviidi poolt räägitu kollektiivset vaatenurka (Portelli 2000: 49) – materjalihulgas (tabel 5)

olid enim esildunud etnoloogiliste-, kombestiku- ja olustikukirjelduste kõrval tugevalt

esindatud kõnekäänud (180 juhul), pajatused (127), matusekombestik (114), sünnikombestik

(92), suhteliselt tugevalt kalendrikombestik (89), mängituslaulud (51), pulmakombestik (41).

Žanrimääratlus hõlmab käesoleva uurimistöö tarvis kogutut, nimetatu pere kontekstis on vaid

osa koguhulgast, samuti on žanrimääratluses vaatamata kriteeriumite olemasolule võimalik

žanrite mitmetimääratlemine (ibid.: 46–47). Seega on tegemist teatud valimi ja hulgaga

suuremast võimalikust ja esitatu on selektiivse protsessi tulem (Frog 2010: 14, vt ka Davies

2008: 232, Portelli 2000: 55)

Žanrite määratlemine. Žanriliigituse lühendite aluseks on registrites ja ERA kartoteekides

kasutatud lühendid. Tüpologiseerimise käigus võib aga selguda, et tänapäevase materjali

puhul ei suuda klassikaline žanrijaotus oma funktsiooni igas osas täita (Reha, Koppel 2012:

32). Arvestades käesolevas kogumistöös eristunud materjali ja kogumistöö spetsiifikat kui

46

tänapäeva muutunud olustikku, olen lisaks kasutanud järgmiseid lühendeid: hüüdn

(hüüdnimi), mee (lood meediast, meedia paroolid), uk sünd (sünnikombestik), uk matus

(surmakultuur). Lähtudes perekesksusest ja erinevatele pereliikmetele tähelepanu pööramisest

on lühendeid kasutatud ka isikukeskselt, seda aga ainult juhul, kui tüpologiseeritud

tekstilõigus puudub mõiste pere isiku kohta, kellest räägitakse, sh vanaema (vanae),

elukaaslane (eluk).

Žanrilise ülevaate saamiseks (tabel 5) kasutasin Adobe Readeri pakutud otsingusüsteemi ja

ülekontrollimist litereeritud materjaliüksuste kaupa, mis aitas välistada, et palade hulka satub

näiteks koguja poolt joonealuses viites ära toodud lühend „k“, mida koguja on kasutanud

soome keele lühendina (soome k., MA 10, p 31) või sõna „joon“ sattumist palade lühendite

loendi hulka lausest „Mitte kogu aeg, aga joon kui meelde tuleb“ (MA 26, p 8).35 Kuna

žanrikesksete kodeeringute õiges mahus ülevaate saamiseks tehtud töö oli pikaaegne ja

mahukas, toon siinkohal mõned iseloomulikumad näited.

1) Terve sõna kaasamine. Lühendi „keel“ puhul selgus ülekontrollimisel, et otsingusüsteem

arvas hulka iga materjalihulga puhul kogumismeetodites esineva väljendi „räägitud keel“ (nt

MA 10: 1), väärarvestusi oli täpselt samapalju kui materjaliüksuseid – 43. Lisaks arvestas

süsteem määratlust „keel“ järgmistes väljendites ja lausetes: „ranna keel ju“ (MA 25, p 39),

„HA läks porgandikuhja lahti me- võtma ja ühekorraga avastan, näen et keel ripub suunurgast,

tead nihuke – raputan, ei ta ei tee väljagi ega midagi.“ (MA 37, p 2), „Ma olen niimoodi

ennast täis söönud maasikast, et keel ja hambad jäävad valusaks .. [--]“ (MA 2, p 22). Kokku

46 valearvestust.

2) Kaashääliku kaasamine. Materjaliüksuses MA 14 on palas 46 järgmine lause „Ja kui kui

eile õhtul see asi oli, siis ma mõtlesin, et @ juma:l isand Peep, pane meile uus aed!“.

Otsingusüsteem arvab sõnas „jumal“ venitatud täishäälikule „a“ järgneva kaashääliku „l“

laulu lühendit märkiva „l“ hulka. Sama lauses „Ta ütles, et juma:l kui raske see on, ma ütlesin

ei ole, aga mõtle kui palju sa seda armastust või [hakkab naerma] soojust paned siia sisse!“

(MA 17, p 8). Adessiivis esinevate nimede puhul on tegemist samuti „l“- i kaasamisega

lühendite loetelusse (MA 43: 1, MA 42: 1, MA 28: 1). Arvestades eelpool toodut saan kokku

kuus valesti rahvaluule palade lühendite hulka arvatud tähemärki.

3) Venitatud täishääliku kaasamine. „[--] Siis isa ütles alati, et siis kui mina olin sündinud, siis

oli mee:letu suur lõhesaak olnud, nii et suu:red pesuvannid olid suuri lõhesid täis olnud“ (MA

35 Etnograafiliste andmete analüüsi loomisel arvuti kasutamise võimalustest, ohtudest, mõjust andmebaasile, sh ka nn „valestikaasamisest“ lähemalt Davies 2008: 244–251.

47

14, p 8), „[--] Ja siis olid töö juures oli ka mee:letu`, ma- just seda mõtlesin ka et – issand

kuidas me otsisime taga, paaniliselt, mina jooksen taga väljakul ümber maja tead niimoodi,

kes läks siis jalgrattaga juba kodu poole talle vaatama, kes läks autoga, kes jooksis kooli tiigi

juurdepoole, sest mõtlesime, et jumal nüüd tiik on ju nii lähedal ju, mis sest et ta on kooli

juures, aga kuidagi tundus, et noh, nii lähedal, et nüüd kohe ta võib astuda sinna tiiki eks. [--]“

(MA 14, p 45).

Registrites ja ERA kartoteekides leiduvate lühendite puhul ei leidunud tüpologiseerimisel

ühtegi järgmist määratlust: ns, rl, rl/ul, rmngl, tl, ul, ul kirj, ul par, vl, vl par, vs, mis aga ei

tähenda, et näiteks vanasõnade materjali ei leiaks ja eeltoodu hulka ei saaks arvestada

sedapuhku kõnekäänuks tüpologiseeritut palade uuesti tüpologiseerimisel. Kõikide erinevate

žanrite määramisel oli valekaasamisi üldse kokku 68.

2.3.5 Temaatika

Tekstitasandi põhiülesanne on selgitada, mida kogutud tekstid sisaldavad, mis informatsiooni

jagatakse ja mis jagatavast tõstatub eriliselt esile. Esimese 2009. aastal kuuldud ja eriliselt

meeldejäänud materjali võiks informandilt kogutud lugusid arvestades liigitada sisu järgi

neutraalsete hulka – jutt räägib mehest, kes meres ujus selili ümber soomlaste purjelaeva ja

mängis suupilli. Esimesed lindistused keskse informandiga pärinevad aastast 2010, kus ta

räägib isaga kalalkäigust, vanaemalt kuuldud lugusid ja vanaemaga koosolemisest, lisaks nn

„visiitkaardi lugusid“ (Jaago, Jaago 1996: 74, Jaago 2007a: 232) esivanemate päritolust,

kohapärimusest, peremärkidest ja uuesti ka ümber purjelaeva ujumisest ja suupilli

mängimisest.36Kõik esmalindistatud materjalid kajastuvad uuesti ka hilisemas 2011. aastal

läbiviidud välitööde materjalis, ilma et neid spetsiaalselt oleks küsitud.

Kogutud materjali üle kuulates ja lugedes ilmneb, et kogu materjali võib põhimõtteliselt

mõningase mööndusega liigitada biograafiliste lugude alla, kuna kõik räägitu on ühel või

teisel viisil seotud erinevate informantide elulooga. Kindlasti on kogutud lood isikukogemuse

jutustused, oma olemuselt sünkretistlik materjal, sulam ka ühe pala lõikes erinevatest

žanritest. Linda Dégh (2003) toob välja, et inimese räägitud eluloo jutustused on lõpetamata

lood; seda võib vaadelda kui igakordset loomist jutustamise hetkel, lõpetamatus ekstraheerub

36 Diktofoni salvestused 01.10.2010, 21.10.2010.

48

narratiivi tasandil. Arendades Déghi mõtet edasi on „eluloo jutustuse lõpetamatuse loogika“

seotud kogumissituatsioonis jutustava inimese eluga, mis sõna otseses mõttes on rääkimise

hetkel lõpetamata ja valik, mida või kuidas rääkida sõltub edasiliikuva ja kogeva isiku elus

rääkimise toimumise hetkest, läbielatud ja veel elatavatest võimalikest etteulatuvatest

kogemustest. Lõpetamatus on kild suuremast üksusest, mis inimest ümbritseb lugude ja

kogemuste-meenutuste-tõlgenduse tasandil, killu esitamisel on oluline situatsioon ja olukord,

kus, kuna, kellele ja miks seda tehakse ja ajaline orientatsioon kui üheskoos minevik, olevik,

kui võimalik etteulatuv tulevik oma mõjudega.

Dégh toob välja, et sarnaselt rahvajuttudele lugude rääkimine lõppeb, kui tähtsad sündmused

on lõppenud – ei räägita, mis järgnes siis, mis juhtus pärast seda, mis edasi sai. Esitatakse üks

narratiiv, kõrvale jäetakse kõik muu, mis seda narratiivi ümbritseb/ümbritseda võib. Déghi

järgi elulugu lõppeb keskeaga ja pigem esitatakse eluloost rääkides õnnestumisi, kõrghetki,

positiivset; jutustades, narratiivi luues on elulugu fiktiivne, kujundatav, manipuleeritav,

vormitav, sõnades ja mõtetes läbielamise teel aina uuesti loodav (Dégh 2003: 13). Käesolevas

uurimuses ilmneb kogumiskonteksti ja materjali põhjal nii vormitud kui katkendlikke lugude

esitusi ja esitatakse nii pigem positiivset, kui keerulisi eluperioode kajastatavat. Inimestele on

loomulik omadus ja vajadus luua kogetu põhjal sidusaid jutustusi (ibid.: 11), käesoleva

uurimistöö kontekstis tuleks mõiste „sidusaid“ kõrvale lisada ka mõisted katkendlikke,

fragmentaarseid. Juttude loomine on mitmetine mõiste, hõlmates endas ka

mitmefunktsionaalset tasandit, mis eemärgil, mida, kuna, kellele, kuidas, miks, millest

räägitakse ja on otseselt seotud tekkefaasidega (Hiiemäe 1978: 63.) Samuti tuleb silmas

pidada, et üleminek aktiivse kasutamise faasi võib toimuda pikkamisi, järk-järgult (ibid.:64).

Rääkides elukogemustest võib mitmete lugude, teemade puhul tegu olla esmaesitusega, mis

on lisaks esituse eesmärkidele seotud ka rääkija eripära, tema valmisoleku ja võimetega

jutustamise osas. Ka esmaesituse tasandil on jutuvestjaid, kes suudavad kohe luua sidusa loo,

n-ö valmisjutustuse ja neid, kes ka korduvalt esitades on pigem katkendlikkuse esindajad.

Sandra Stahl väidab, et isikliku kogemusjutu esmaesitus on jutustaja jaoks algvorm,

taasesitamisel arvestatakse alati teadlikult või alateadlikult esmajutustuse vormi, stiili ja sisu

(Stahl 1983), siiski näib sidusate, keskse stiili ja sisu komponentidega elukogemuste

esitamine kuuluvat pigem väljapoole suunatud jutuvestjate repertuaari (vt ka Meier 2012: 71.)

Nagu ka Stahl väidab, räägivad inimesed omavahel ja kogujale mõnel juhul sidusalt, mõnel

juhul katkendlikult ning on lugusid, mis võivad jäädagi esmaesituse tasandile ilma, et neid

rohkem räägitaks.

49

Esmajoones tõesti ei räägita sellest, mis on ebaõnnestunud (nt abielu, suhted), mis on olnud

talumatu (nt lähedase kaotus, matused, probleemid isiklikus elus). Jõudes kogumisel etappi,

kus kokku tuleb puutuda ka lugudega, mida esmajoones ei räägita – ehk teemad, millest

rääkimist pigem välditakse – tõstatub olulisena valusa kogemuse kaugus rääkijasse (vt ka

Kõiva 2003: 77). Juhtunu-toimunu ja rääkimise hetke vahele peab jääma mingi vahemaa, mis

on siinkirjutaja arvates intuitiivselt tajutav, mitte mõõdetav ja sõltub otseselt rääkija teistest

elu jooksul saadud kogemustest ning rääkimise hetke situatsioonist ja eesmärkidest. Siinkohal

tuleb arvestada ka kogetu võimalikku allasurumist või elimineerimist toimumise hetkel ning

jutustamise ajal ka hulga aja möödudes emotsionaalsel tasandil avalduda võivat kui kunagi

ammukogetud sündmust (Jaago 2002: 78).

Mitmel korral kuulen kogujana lugu sellest, kuidas keskne informant istus vanaema kirstu

ääres ja õmbles kleidivarruka äärde pitsi, et vanaema kondine käevars nähtavale ei jääks.

Vanaema oli rääkija jaoks eriliselt oluline isik, ta oli usaldusisik ja sõber, „vanaema

niidijuppide sees kasvamist“ toob informant välitööde jooksul välja korduvalt. Kogemus

hilisemast ajast, raskest isiklikust elust, aastate jooksul veetud koormast, mida tuli endaga

kaasas kanda, kulmineerub üleelatud traumaatilise juhtumiga, mille puhul ei ole tulnud tunda

inimese kaotusega kaasnevat valu ja see ei oleks justkui võrreldav oma valu suuruses, ent

kogumissituatsioonis esitatult mõjub ilmselgelt rääkijale märksa valulisemalt ja on

emotsionaalselt raske ka kogujale. Lähenemine isiklikust lähitsoonist kaugemal olevale on

turvalisem.

Käesolevate välitööde raames oli teemasid, mis pakkusid hulgaliselt lugusid, koondades

endasse erinevaid lõikumispunkte informantide materjali omavahelisel võrdlusel. Siinkohal

rõhutan – kogujana ei olnud eesmärgiks, et kõik inimesed räägiksid ühtedel ja samadel

teemadel, pigem tõstatusid need lood iseenesest vestlus-intervjuude jooksul.

Et uuritavate poolt esitatud teemad oleksid paremini haaratavad ja omavahel võrreldavad,

koostasin kogutud materjalile tuginedes referentsrühma võrdleva tabeli teemade lõikes, milles

kokku 69 leheküljelises referaadis on näha erinevate informantide suhe ühe või teise teema

osas ja omavaheline seotus/mitteseotus teemade lõikes. Saadu mõtestasin enda jaoks lahti

erinevate skeemide abil, milles märkisin ära olulise. Edasi järjestasin teemad ülevaate

tabelisse (tabel 6b) alates enimräägitutest, millest rääkisid kas kõik informandid, millest

rohkem räägiti või mis osutusid minu jaoks kõnekaks mingil muul moel. Mõne teema osas

50

võisid rääkida ka ainult kaks informanti, oma vormilt, mahukuselt, esituselt ja sisult olid need

kogujale olulised. Teemade alaliikide alfabeetilises järjestuses on ära toodud alaliigi nimetus

ja kes millest rääkis, sh on ka teemasid, millest üks või teine informant ei saanudki rääkida –

kui tal näiteks ei ole õdesid-vendi või kui informat ei ole ise vanavanem (tabel 6b HV 1/c,

EV, MV 1/g).

Teemapõhine tabel on esitatud informantide ajaliinist lähtuvalt, keskne informant HV on

kesksel kohal, temast vasakule jääb vanem liin, käesoleval juhul siis tema ema ja tädi ning

paremal ehk nooremal liinil on vanem ja keskmine tütar. Ajaliin (joonis 1) võimaldab

mõningast ülevaate saamist seoses edasikestva ja/või räägitavaga. Säilitamaks informantidele

rohkem anonüümsust, on nende vanus esitatud teatud aastate vahemikus (joonis 2).

Joonis 1. Informantide ajaliini visuaalne esitus.

51

Joonis 2. Informantide paiknemine ajaliinil.

Teemad, mis hulgaliselt materjali andsid ning kõiki kõnetasid ja tundusid kindlasti ka

piisavalt turvaliselt käsitletavatena olid eluga toimetulek ning ümbritseva kogukonna lood.

Märkimisväärselt on esindatud kõikide informantide lugudes jutustused vanavanematest,

samas kui isikliku elu süvalood (tabel 6b, 1/h) – kooselu, abielu – on esitatud kolme

informandi lugudes. Ühe informandi poolt elukaaslase kohta vaid lühinaljandi esitamine ei

olnud koguja arvates piisav, et tabelis seda ära tuua. Loo esitusviisist saab aga aimu, et

rasketest elukogemustest on kergem rääkida läbi nalja. Kolme informandi puhul, kes ei

rääkinud isiklikust elust (vastavalt siis tabel 6b, HL, UM, EV 1/h) ei tohi unustada, et kogujal

ei olnud nendega kas üldse neljasilmavestlust (UM, EV), või oli see lühem (MV, HL)

erinevalt sellest, mis mitmel korral toimus keskse informandiga. Samas ei olnud omavahelist

pikemat segamatut vestlust ka noorima ajaliinil olijaga, kes meelsasti vahendas isikliku elu

juhtumeid, sh ka probleemseid (tabel 6b, MV 1/h). Isiklikul tasandil vahendasid kõik

sünnipäeva-, pulma- ja matusekombestikku; rahvakalendri pühad nagu jõulu- ja

jaanikombestik on lugudes samuti rohkem esindatud. Eriti põhjalik materjal on keskse

informandi erialasest kogemusest, lugudega kõigest, mis seotud ühe lasteaiaõpetaja tööga,

alates keskkonnast, kus tööd teha tuleb, lõpetades mõjudega isiklikule elule, sh on žanriliselt

väga põnev tänapäeva kalendrikombestiku materjal ja mängituslaulud, mida uuritav töös

kasutab. Venelaste ja nõukogude perioodi lood on olemas ühel või teisel moel kõikide

informantide materjalides. Elukohajärgselt on tegemist piiritsooniga ja kuna igapäevane elu-

olu nõudis teatud reeglite täitmist, on sellest jäänud lugude pagasisse värvikaid juhtumeid,

52

mida esitatakse humoorikate pajatuste, pilkelugude, naljanditena. Kolm vanemat põlvkonda

puudutavad ka sõja-teemat, üks küll pigem koduigatsuse võrdlustasandina töötegemise

temaatika sees (tabel 6b, 3/a), samuti põgusa vihjena, et sõda läks neist küllalt kergelt üle.

Vanima informandi otsene kokkupuude sõjaga kajastub emotsionaalselt raskemini kuulatavas

materjalis, kus ta tunnistab, missugune kole hirm tal oli lapsena ema ja isa pärast – kui nemad

lastena olid koos teistega pommivarjendis, siis ema ja isa pidid kodus käima loomi söötmas.

Räägitakse samast objektist, kajastatakse aga erinevalt. Kuigi ühel juhul ei ole tegemist

isikliku kogemusega on ka siin võimalik märgata samaviitelisust – üks reaalsus on killustatud

erinevateks osareaalsusteks (Pöysä 2009: 52). Okupatsiooni perioodist on ka isiklikult

kogetud hirmulood.

Suguvõsa ja esivanemate lugudes rõhutatakse eriti laiskade ja laiskuse taunimist, nende kohta,

kes tööd ei viitsinud teha, öeldi „eks see ÄM seltsi ole“ (MA11, p 21; MA1, p 20). Kolme

vanema põlvkonna informantide lugudes lastest kerkib teemana esile erinev suhtumine neisse

– olid lapsed, kes olid „kõige-kõige“ ja lapsed, kes olid teisejärgulised. „Kõige-kõige“ lapsed

olid vanaema KR ja vanaisa RK abielus sündinud, teisejärgulised aga need lapsed, keda noor

naine oma uude abielusse kaasa võttis, kuna neid oli aga palju, siis „ei jaksatud neid ülegi

lugeda“ (MA1, p 34, 43, 44).

Lugudes räägitakse ka väljarändest, esivanemate päritolust ja vaimsetest repressioonidest

nõukogude perioodil.37

2.2.5.1 Millest räägivad informandid

Vaatlen lähemalt mõnda teistest enim esile kerkinud temaatikat.

Lapsed (tabel 6b, 2/a-e). Üks mahukam teemadest, millest rääkisid meelsasti kõik, seostus

lastega – nende kasvatamise, mängude, laste töötegemisega. Teema „lapsed“ alla mahuvad ka

informantide isiklikud lapsepõlvemälestused (tabel 6b, 1/a) ja sünnikombestikuga seonduv,

mida oma lugudes kajastasid kõik uuritavad (tabel 6b, 2/a-d). Informandid esitasid lugusid

vastavalt oma kodus valitsenud või valitsevatele traditsioonidele. Üks kõiki ühendav arusaam

puudutab tõdemist kuivõrd on muutunud minevikuga võrreldes laste kasvatamine, neile

37 Läti eluloo uurija Marute Pranka (2009), kes on jälginud ühe maja loo põhjal migratsiooniprotsesse, viitab nõukogude võimu ebaseaduslikule loomusele ja sellele, kuidas inimesed moraalselt ei suutnud seda välja kannatada. Sama ilmneb käesoleva töö allikmaterjalis.

53

millegi lubamine ning laste tööde tegemine. Nii näiteks informantidest noorimad viidi 15–20

aastat tagasi suvevaheajaks maale vanaema-vanaisa tallu, kus tuli teha vajalikud tööd,

vastuvaidlemise võimalust ei olnud ei vanavanemate ega vanemate juures olles ja kui

vanemad olid midagi otsustanud, siis „ega laste arvamust keegi küsinudki“ (MA 42, p-d 45,

48). Algklassiealisena tuli seista võrdselt täiskasvanutega kogu pere talongidega

„suhkrusabas“, karjatada lehmi, teha heina, koristada tube.

Vanem põlvkond oli naabritädi ja vanaema hoole all, kuna emal-isal, kes kogu aeg olid

talutöödega hõivatud, ei olnud lapsega aega tegeleda. Vanaema esitab selle kohta ühes palas

naabritädi ütlemise temale: „nigu sinul ei olegi last“. Lapsed olid need, kes vajadusel pidid

viima-tooma-tegema, ei olnud kombeks öelda „ma ei viitsi“ või „ei taha“ (MA 28, p 8).

[--] Ja mina olin kodune, noh loomad olid ja, siis ja. Siin oli vanatädi, siis ütles, et noh, kaev on meil kaugel sääl, et [naerab] – kogu aeg kandsin aga vett, kolm korda päevas ma jootsin loomi, mullikas oli ka veel ja [naerab] – nigu sinul ei olegi last. Üks vanatädi, hiljem hulkuski selle vanatädi sabas.. [naerab] [--] (MA 1, p 57).

Vanaema mäletab enda lapsepõlvest samalaadset kogemust – lapsed kasvasid iseenesest, siis

olid omad põllud, kust tuli sirbiga vilja lõigata, lastega eraldi tegelemiseks ei olnud aega ja

kui lapsed juba vähegi suuremad, oli kogu aeg töö (MA 1, p-d 50, 70). Siiski – ühes palas

räägib HL, kuidas nad väikestena mere ääres liivakooke garneerisid ja müüsid, siis ei olnud

veel traataeda ees, mere ääres oli liivarand ja lapsed said seal mängida (MA 12, p-d 53–54).

„Ärateenimine“. Sarnased on kõikide informantide lugudes ja kommentaarides kogemused

„ärateenimisest“. Millegi saamiseks, kuhugi saamiseks tuli see „ära teenida“, niisama ei

võetud kaasa külla, surnuaiapühale, kalurite päevale, ei saanud diskole ega antud ka

rahanatukest. Keskse informandi arvamust raha väärtusest ja raha andmisest lastele üldse

peegeldab lugu, mida ta ämmalt on kuulnud – kui lapsele ka raha anti, siis „ega seda ei ole

vaja kulutada“. Kommentaaris leiab rääkija, et nüüd minevat kõik ja kohe, kui antakse (MA

12, p 22).

„Ärateenimine“ ei tähendanud ainult teatud tööde tegemist. Näiteks pidi lehmaase olema

tehtud, veed loomadele ette kantud, puukast täis, solgiämber tühi, veeämber täis. See võis

tähendada kohustust magada päise päeva ajal, mis lapsele võis olla aga tõeline piin isegi siis,

kui nii väga seda täita sooviti (MA 27, p 13). Vajalikele tehtud tegemistele järgnes

54

„ärateenimise“ teise osana „kadalipp“ – luba küsimine ühe käest, siis kui ühe käest luba

olemas, tuli minna teise juurde luba küsima (MA 27, p 14). Ja kui siis lapsena lõpuks kuhugi

saadigi, tuli olla „viks ja viisakas“, kniksu pidi oskama teha, tere tuli öelda, viisakalt

küsimustele vastata, vinguda ei tohtinud, et igav on (MA 26, p-d 25–28). Keskse informandi

ja temast vanemal liinil olijate lugudes kajastub, et lapsi niisama lihtsalt kaasa ei võetud, see

ei olnud loomulik ja kui võetigi, siis pidi selleks kõvasti vaeva nägema. „Ärateenimise“

vaimus kasvatatud emad kannavad kombe edasi oma lastele, nii kurdab kõige noorem

rääkijaist, kui palju ta pidi vaeva nägema, et saada diskole ja natuke raha. Tänapäeval

tähendab „ärateenimine“ peres lapselapse olemist vanaema hoole all ja vastutasuks lapse ema

poolt vajalike tööde teostamist; kasutusel on nüüd väljend „tasa teenima“ (MA 9, p 57).

Ärateenimine võib olla ka vastassuunaline – midagi saades ollakse midagi ära teeninud. Ühes

loos on juttu, kuidas laps saab lehmasarvega löögi silma ning valurahaks selle eest oma elu

esimesed kõrvarõngad (MA 29, p 10).

Kasvatusmeetodid. Põhiosa ajast pidid lapsed olema õues, üle toaukse võis ainult kella

vaadata ja kui kambrisse lubatigi, siis võis sealt vaid vaiba pealt niidotsi korjata. Peres on

teada ütlus „nadikad, õue!“, mida vanim informantidest oma õelastele ikka ütles (MA 27, p

15). Õues oli pääsetee erinevate põlvkondade puhul silme alt ära kadumine, mõnel juhul ka

teesklemine, et ei kuule, kui hüütakse (MA 12, p 32). Keskse informandi peres kuuletuti

esmajoones vanaisale, tema sõna oli seadus, millele vastu ei vaieldud ja vanaisa teadis täpselt,

mis tuli ära teha ja mismoodi asjad käivad. Harjunud nooremana olema ühe lapse isa, pidi ta

vanaisana olema olukorras, kus õues oli korraga viis või enamgi last (kui lastel veel keegi

külas oli). Et lastehulka ohjes hoida, olid vanaisal omad meetodid.

Vanaisa lastekasvatamise lood korduvad kõigi viie informandi materjalides, tekitades lõbusat

elevust. Mitte üks rääkijaist ei tee vanaisa ja tema meetodite kohta kriitilisi märkusi, lapselaps

ütleb põhjendusena, miks nad vanaisa sõna kuulasid, et vanaisa oli tark inimene ja et tema oli

ju peremees (MA 12, p 25). Üks lugudes esinev märksõna on tammepuu, mis kasvab talu

akna all. Kuidas ja mida tamme all teha tuli või tohtis, on jutustajati erinev, igaüks räägib just

seda, mida ta teab teiste lugudest, on pealt näinud või isiklikult kogenud. Lugude järgi karistas

vanaisa lapsi tamme alla seisma panemisega kui midagi tehti valesti või kui midagi vanaisale

ei meeldinud, põhjuseks võis olla laste omavaheline tüli, herneliistakute ärasöömine vmt. Ühe

noorema põlvkonna informandi järgi olid põhilised seisjad tamme all just tema õed, kuna

tema lastest vanimana oli pidevalt töödesse rakendatud ja noorem oli veel liiga väike.

55

Keskmine tütar seda enda poolt räägitavas otseselt ei kinnita, küll esitab erinevaid kogemusi,

mis tamme all seismisega kaasnesid. Vanaisapoolne tingimus oli, et oma tegude üle tuleb

järele mõelda. Tamm kasvas maja kõrval, nii et köögiaknast oli vanaisal hea jälgida, kuidas

karistusalused ennast üleval pidasid ja tema karistusse suhtusid ja kui keegi julges igavusest

maad sonkida, puu koort kakkuda, pandi ta seisma kivitrepile ja „kästi seal maad sonkida“.

Mõnikord aga unustas vanaisa ära, et on kedagi tamme alla pannud, siis pidid kodakondsed

seda meelde tuletama. Teine vanaisa meetod oli voolikuga vastu majaseina löömine, keskse

informandi sõnade järgi oli siis kord jälle majas ja igaüks teadis, kuhu minna või kus on tema

koht (MA 12, p-d 23, 24). Isepäine suhtumine või vanaisa eest ärajooksmine võis lõppeda

pullipiitsaga vastu jalasääri saamisega (MA 42, p 42). Kui vanaema ei kommenteeri lugude

rääkimise ajal oma mehe kasvatusstiili mitte ühe sõnagagi, siis keskne informant laste emana

aktsepteerib, mida isa vajalikuks on pidanud – „kui isa nägi, ju siis oli vaja lastel järele

mõelda“ (MA 12, p 25).

Hellus, laste hoidmine. Ei keskne informant, pere vanaema ega ka lapsed ei mäleta, et

oleksid kogenud vanemate poolset hellitamist ja kallistamist. Hellitamist, täiskasvanute

tähelepanu ja hoolitsust said lapsed tunda tänu vanaemadele – keskne informant oli lähedane

isapoolse vanaemaga, tema tütred said hellust ja tähelepanu keskse informandi meheemalt.38

Kui vanaema oli hõivatud töödega, siis keskse informandi lapsepõlves jäi lapse jaoks aega

naabritädil, kes istus tavaliselt oma keldrikoopa katusel ja vaatas sealt eemale kaugustesse.39

Tädi oli lapsele seltsiks, aitas mängida, laulis palju. LI-tädi keldri katuselt õppis informant

selgeks jalgrattasõidu ja mitmeid kordi räägib HV, kuidas ta tädiga mängis hobusemängu –

tädi hoidnud nöörist, mis temal ümber keha ja tema kapanud siis ringi (LI-tädi lood MA 1, p-d

57–60, 63–66, 69; MA 36, p 19). Järgmise põlvkonna puhul oli arvestatav onu Remuse

lapsehoid ehk plaadilt kuulatavad „Onu Remuse jutud“, mis lastel kõik peas; lugusid ka

imiteeriti ja mängiti (MA 4, p 81). Kõik informandid räägivad laste mängudest ja

mänguasjadest, mängud jagunevad suures osas loovateks ja reeglistatuteks,40 Esimeste hulka

kuuluvad mänguvahenditena teatud nukud, mille saamise loo tõttu on nad olnud eriti

väärtustatud. Eestis valitsenud Barbie-kultuse mõjul oli 20–25 aastat tagasi paljude tüdrukute

suurim soov ja igatsus saada endale ilu-ideaali kehastav nukk, uuritavas peres pidi aga 38 Heasüdamliku ning hella lähedasena näidatakse ema või vanaema ka Pauliina Latvala (1999: 72–87) soome kogumisvõistluse „Suguvõsa suur jutustus“ materjalides 39 Informandi e-kiri kogujale 25. mai 2011 10:12. 40 Mänge loovateks ja reeglistatuteks on koolifolkloori põhjal jaotanud Maarja Villandi (1995: 302–305). Esimestes imiteeritakse päriselu enamasti mänguasjade abil, teistes nõuab mäng üldjuhul mitme mängija osalemist.

56

ostmise põhjus olema ikka väga oluline ehk „ära teenitud“.41 Nii lubas laste isa, et kui tütar

algklasside Lääne-Virumaa suusavõistluse võidab, saab endale nimetatud nuku. Teine nuku-

lugu on ühe lapse koolitee algusest.

[--] Mäletan, et .. vanem tütar kui nad kooli läksid, nende rühm, siis tema ei pidanud veel kooli nagu minema, et oleks võinud nagu aasta hiljem minna. Ja me jätsimegi ta algul nagu lasteaeda, ta jääb lasteaeda ja tema ei lõpetanud koos teistega. Aga teised said nagu .. nagu kingituseks, lõpukingituseks, kas oli mingi nukk või. Aga siis kuskil poolel suvel, kui ta oskas lugeda ja ta oskas kirjutada ja siis noh {-}– @ miks sa jätad ta lasteaeda veel? Kõik sõbrad lähevad, noh, kooli, et las ta läheb. Aga mina mõtlesin, et ta on veel väike, ta oli kasvultki väike, et noh, las ta ühe aasta vanetab ega siis see kooliaeg eest ära ei jookse, ta ikka ju läheb mingil ajal kooli. Siis sai lõpuks ikkagi nii, et ta läheb ikkagi sügisel kooli. Ja siis me kinkisime talle samet, punase sametkostüümiga nuku. [--] Siis kui tema läks kooli, siis teised ei saand, aga tema siis sai nagu koolis juba noh, aabits käes ja-ja niimoodi, siis meie kinkisime talle nuku, siis ta oli nii {-} see oli nagu püha reliikvia selline, selline nukk oli. [--]

Struktureeritud intervjuu ja sünnikombestik. Sünnikombestikuga seoses rakendasin

keskse informandi puhul struktureeritud intervjuud, sooviks oli saada võimalikult üksikasjalik

kombestiku ülevaade, aluseks ERA küsitluskava,42 mille järgi informandile küsimusi esitasin,

neid mõneti omavahel kombineerides ja individuaalselt informandile lähenedes. Tulemuseks

sain põhjaliku materjali, mida ka eeldasin, kuna kesksel informandil on võrdleval tasandil

olemas kogemus viie erineva lapse sünniga seonduvast. Materjali läbi töötades märkasin

hiljem, et narratiivseid lugusid esineb pigem vähem. Hulgaliselt oli erinevaid fakte, ütlemisi ja

kõnekäände, kirjeldusi elu-olu kohta ning seoseid, viiteid, võrdlusi erinevatele

valitsusperioodidele mil lapsed sündisid. Informandi poolt räägitud lugudes hakkas silma

nostalgia ilmnemine. Tasandi enne ja nüüd järgi tegelesid nõukogude ajal vanemad rohkem

lastega kui seda tehakse praegu, kuna pidevalt tuli mähkmeid vahetada; samuti võimeldi

lastega rohkem. Endisaegsed velvetvankrid olid pehme vedrustusega, nüüdsed on suured ja

rasked, millega „kõik kivid ja augud on ju tunda“ (MA 4, p 94). Haiglast ära tulles toimis

vahetus- ja üleandmis rituaalina õele lilled-kommikarp – vastu laps, st anti ja saadi, nüüd

tullakse haiglast justkui vargsi ära – „kedagi ei huvita“ (MA 4, p 58). Kõikide laste

sündimisega seoses tõi informant esile, et iga lapse sünniga tuli end uuesti „emaks

vormistada“ – põhiküsimus oli, kuidas hakkama saada emaks olemisega.

41 Enese identifitseerimisest ja ideoloogilisest sõnumist rahvajuttudes, meedias, sh Barbie rollist väikeste tüdrukute mina-pildi loomisel ja soorollide kujundamisel lähemalt Dégh 2003. 42 http://folklore.ee/era/kysitlus/synnikombestik.htm

http://folklore.ee/era/kysitlus/synnikombestik.htm

57

Üks kogemuslugu häirib informanti ennast väga ja peegeldab kogeja kogetud kogenematust –

olles neli last ilmale toonud, ei oska ta ära tunda viienda lapse sünnitegevuse algust ja

võimalikust „mis võinuks juhtuda“ kogemusest päästab teda ämm, kes küllatulnud poja koos

miniaga sõna otsese mõttes uksest välja viskab, käskides neil kiiresti haiglasse minna. Kordi

imestab informant enda üle, kui rumal võib üks inimene olla (MA 4, p 33).

Eluga toimetulek (tabel 6b, 3/a-c). Kõiki informante tugevalt kõnetavaks teemaks on elu-

oluga toimetulek, sh toitlus, riietumine, finantsmajanduslikud kohustused, elamise

võimalikkus ühes või teises piirkonnas, lisatööd, mida on tulnud teha, säästlik eluviis,

perekeskne turvaring. Viimast iseloomustab üksteise abistamine riiete- ja toiduga, vajadusel

raha laenamine, autoga sõidutamine, ülejäänud asjade-toidu jagamine teistele, riiete

ringlemine peres. Kui täiskasvanud lapse jaoks on riietusese moest läinud, siis emale kõlbab

küll, kui ühele lapsele on väike, siis teisele paras, kui enda pere lastele enam ei sobi, sobib

vahetuskaubana väljapoolsetele ja vastu saab midagi sobivat pere lastele. Eriti keskse

informandi ja tema vanema tütre puhul ilmnes, et endale ostetakse ja lubatakse midagi uut

haruharva, heal juhul aastas kord või paar ja ka selleks peab olema kas vältimatu vajadus või

mingi tähtsam põhjus nagu türe pulmadeks uue kleidi ostmine.43 Lisaks peresisesele üksteise

toetamisele toimib vahetuskaubandus ka väljapool pereringi olevate inimestega – vahetatakse

seda, mis endal üle, sh on ka aiasaadused – ploomid, kurgid, tomatid, marjad. Vastutasuks

viib üks sõber heasse marjametsa, teine annab head- ja paremat, mis endal üle, vastu.

Väljapoole antakse ka niisama, ilma vastutasu saamata, iseloomulik on, et pakutava üle on

teatud mõttes kontroll ja midagi ei lasta käest ära minna. Kontrolli omamine ja vastutuse

võtmine oma elu üle annab võimaluse seesugust vahetuskauba-elu teha.

Töötegemine (tabel 6b, 3/a). Lugudest lugudesse on korduvaks teemaks töö. Töötegemise

mõttekus võrdub pere jaoks eesmärgi täitmisega. Näiteks mingi vajaliku eseme ost, lapsele

välismaise suusalaagri lubamine, unistatava reisi teostamine, korteri remont. Eesmärgi

täitmiseks kogutakse raha, kui üks eesmärk on täidetud, püstitatakse uus (MA 35, p 29). Enim

saab kasu pere töötulemustest pank – pikaajalised laenud, millega lastel on elamised soetatud

ja mis neid aastaiks seovad. Ei ole võimalik tööd mitte teha, kui tahetakse ära elada. Tööd

tehakse ka siis, kui otseselt tööl enam ei käia, endale ja teistele on vajalik tõestada, et

jaksatakse ikka veel olla kasulik – nii näiteks riisub pere vanaema lehti, teeb süüa. Keskse

43 Põlvkond vanem informant rääkis, kuidas nemad lastena said uue kleidi ja kingad surnuaiapühaks (MA 26, p 25).

58

informandi ja tema laste lahutamatu lapsepõlve osa on olnud lehmade karjatamine, korduvad

on lood lehmade sõnakuulmatusest, isepäisusest ja sellest, kuidas lapsed lehmadele mõeldud

leiva karjatades ära söövad. Veel vanem põlvkond mäletab, kuidas kogu aeg tuli peenraid

kitkuda ja neid hommikuid, mil ema 4–5 ajal üles tõusis ja hakkas linasid ketrama (MA 25, p

10).

Jälgitava pere kõiki liikmeid on sidunud kogu aastat hõlmav porgandikasvatamise periood,

millega 7–8 aasta vältel tegeleti põhjusel, et saada hakkama mitme lapse kasvatamisega ja

teenida väikesele palgale lisa. Lood räägivad oranžikäelisest koolis narritud lapsest, kes pidi

porgandeid puhastama, saadud raha eest koolilõpetamiseks vajaliku ostmisest, keskse

informandi sõbra panusest, tädi abist. Porgandikasvatusperiood lõppes kahel põhjusel – lapsed

kasvasid suureks, igaühel oli juba oma elu ja elu-olu muutuste tõttu muutusid ka porgandite

vastuvõtu tingimused ning asutused (haiglad, sööklad) hakkasid kaupa kokku ostma eraisikute

asemel hulgiladudest (MA 1, p 1; MA 2, p 18; MA 42, p-d 59, 61).

Laste suuremaks kasvamine võimaldas informandil hakata tööl käima Soomes, millist

kogemust ta iseloomustab sõnadega „ei mingit muret“ ja heameele tundmist töö leidmise üle

„pime kana leiab ka tera“ (MA 2, p-d 20–31). Töökogemus maasikakorjajana ei ole võrreldav

tööga Eestis, kus informandi kogemuse järgi tuleb töötada kogu aeg, teha palju rohkem kui

töö otseselt nõuab, teha palju vabatahtlikku tööd ja samas olla silmitsi väikese palga ja

rahapuudusega. Informandi järgi on „Soome maasikaelu“ töö kaheksast ühe-kaheni ja kõik

tööväline vajalik on korraldatud – ei ole vaja süüa teha, elada saab omaette pisikeses

kööktoaga majas, pererahvast on saanud omainimesed, kes mõnikord kutsuvad kohvile ja

„kesäilda“44 valssi vaatama. Lisaks saab lugeda, omaenda mõtteid mõelda, keelt õppida.

Marjakasvatamise tegelikkus on esmapilgul ahvatlev, kui informant aga pühendab kogujat

põhjalikult maasikatöö spetsiifikale võib mõista, et hakkama saab vaid see, kes suudab ja

tahab tööd teha (vt ka Laitinen 2003: 252). Suurim miinus, mis selle tööga kaasneb, on

informandi jaoks kodust eemalolek, mida ta võrdleb sõja eest pakku läinute ja tagasi

mittesaanutega.

[--] Ja mina läksin Soome ja nüüd ma olin kuues suvi juba Soomes... [TP: Mhm]... Kolm nädalat kuskil, mulle sellest piisab, parajalt tuleb juba koduigatsus, niimoodi et viimastel [et viimastel nädalatel on juba niimoodi, et] saaks juba laeva peale jumal-jumal ja hakkaks juba

44 Kesäillan valssi – suveõhtu valsid. Soome televisioonis näidatav populaarne tantsusaade.

59

Tallinn paistma [hakkab naerma, TP: Mhm]. Noh tõesti, ma ei ole sellist tüüpi,et ma suudaks olla. Noh kaks nädalat veel. Aga [väga vaikselt] siis hakkab kuskil keerama ”Tahan koju, tahan koju, tahan koju”. [TP: Mhm] Iga kord ma mõtlen, siis kui mul see koduigatsus tuleb peale, mõtlen need, kes läksid, sõja eest .. ja ei saanudki tagasi koju .. mis nemad võivad tunda- võisid tunda, et noh, et noh.. [--] (MA 1, p 2).

Toitlus (tabel 6b, 3/c). Toitu tarvitatakse sügavkülma kogutuna – külmutamiseks sobilik

toidukraam on portsjonite kaupa hoiule pandud, et vajadusel oleks omast käest kogu aeg

võtta. Poes käiakse kord nädalas ja ostetakse põhiliselt vaid soodushindadega või suurte

allahindlustega praakkaupa hulgilaost.

Toitlus on teema, mis seob rääkijate häid mälestusi lugudes. Mäletatakse väga hästi

maitsenud, lõhnavaid toite, mida kas vanemad, vanavanemad, tädid on teinud, antakse

üksikasjalik kirjeldus, kuidas „esteetilisi“ koogitükke tehti. Alateema raames kerkib

informandina esile pere vanaema väärtus teiste uuritavate silmis; tema tehtud toitudest

unistatakse, mõtlemine sellele tekitab nostalgiat, see on hea möödunust, väärtus, mida on

püütud omandada ja selgeks õppida ent mida ei ole suudetud saavutada, kuna „seal on pliit

teine, teiseks on pann kindlasti see võluvärk – see on vana, ei ole teflonpann“ (MA 38, p-d 6–

7).

Erinevad vanaemad kuuluvad kokku mingi kindla toiduga. Näiteks hommikusöögid, kus

vanaema sõi juustu, lapselapsele kaapis kuivanud juustukoorikut, mis imehästi maitses. Või

mannapudru segamise kõlksud vastu potiserva kui vanaema putru keetis ehk vanaema tehtud

paks kissell vahukoorega, mis pidi alati olema tähtpäeva laual (MA 9, p 3; MA 26, p 37).

Toidusoov või ihalus võib olla ka märk mõnest keelust – kui ei lubata soolakilu süüa üle

teatud arvu, siis seda suurem on soov seda teha (MA 34, p 11; MA 43, p-d 4–6). Toit annab

ka märku, kui hakatakse terveks saama. Keskse informandi puhul olid kodus tehtud

soolakilud tervise mõõdupuuks – kui laps küsis nende järgi oli ta peaaegu terveks saanud

(MA 34, p 11; MA 4, p17). Vastupandamatut igatsust tekitavad erinevates informantides

soolakala, valged tanguvorstid, vanaema pannkoogid ja mooritud liha.

Toitlusega seotud lood räägivad ka kommetest söömisel, taunitav on, kui ema ei söö koos

lapsega, vaid vaatab samal ajal telerit. Laste puhul valitses reegel, et kommid ei seisnud

niisama kättesaadavalt laual, vaid neid anti siis, kui lapsed sõid korralikult ja kiiresti oma

toidu ära (MA 20, p 8). Paarkümmend aastat tagasi kehtinud ühe- või kaheotsa kommide tava

60

ja kommikott meelituseks laual, mis kehtis keskse informandi laste puhul, on peres käibel

siiani – kui, siis kommikott on laual vaid meelituseks. On ühe- või kahe-otsaga kommid,

mõnikord ka kolme-otsaga, mis tähendab mitu kommi on lastele peale sööki lubatud (MA 12,

p 43; MA 20, p 8; MA 4: 1).

Erialase kogemuse lood (tabel 6b, 6/a). Materjali mahukuse, üksikasjalisuse, detailide ja

teemade osas on esilduvamad keskse informandi erialase kogemuse lood. Kui teised

puudutavad sama teemat pigem möödaminnes, siis HV materjali annab jaotada ülevaatlikuks

ametipärimuseks. Seoseid ema tööga ja viiteid sellele märgivad oma lugudes ka HV lapsed

EV ja MV – nii näiteks väidab üks, et emal on iga asja kohta olemas oma laul ja et ema on

see, kes oskab igast asjast laulda, teine aga, et ema ei oska lauldagi ja laulab töö juures oma

laulud ära ning kodus enam ei viitsi (MA 42, p 22; MA 12, p 57). Ametipärimuses esitatud

üle-eestilise vaatenurga aluseks on välitööde perioodi lähedusse jäänud traagiline õnnetus

ühes lasteaias. Juhtunu põhjalt saavad alguse mitmed räägitud lood. Erinevates juttudes

kirjeldatakse lastaiaõpetajate olukorda Eestis, ilmneb, kui suur on nende vastutus ja kui väike

riigi poolt laste turvalisuse garanteerimine. Lugudes on otsesed etteheited „nendele“.45

Kõikide lugude aluseks on HV 30 aastane töökogemus ja teadmine, et väikelapse käitumine

on ettearvamatu. Lasteaiaõpetajal on oluline arvestada väiksematki pisidetaili ning valmis

tuleb olla ka justkui võimatuks nagu näiteks lapse ärakadumine, mida kesksel informandil

aastate jooksul on kolm korda juhtunud (MA 15, p 3).

Lasteaeda paigaldatud üliohtliku kiigeloo näitel tõestab uuritav ilmekalt oma

arvamusavaldusi. Saamaks kogujana aimu räägitavast kontekstist, külastame vaatluse korras

ühel õhtul ka lasteaeda, kus informant töötab ning kus koguja kiigest, millest räägiti, pilti saab

teha.46

Erialane töökohustus hõlmab kirjutamata reegleid, millest olulisem on pidev lastega

suhtlemine ja neile naeratamine, nii kattub ema lugu tütre omaga – HV tõdeb, et väsinuna 45 Nemad on informandi määratlus kellegi kohta, kes kuskil arvab teadvat kõige paremini, kuidas õige on – st, et ei küsita, ei arutata, ei mõelda läbi, et kuidas need inimesed reaalselt töötama peavad, vaid tehakse, otsustatakse, arvatakse ise. Nii näiteks võetakse lasteaia õue ümbert ära aed, paigutatakse üliohtlikud kiiged, uksed pannakse sinna, kus lapsel võivad sõrmed vahele jääda, tellitakse kastvoodeid, kus laps peab turnima ühest voodist teise, et enda omasse saada ja kus terve põrand on kinni. Et inventar oleks lastesõbralik ja ei võtaks asjatult vajalikku mängupinda, peab seda kohandama oludele vastavaks (MA 14, p-d 45–52). Võrdluseks – Annikki Kaivola-Bregenhøj (2008: 167) artiklis ingerisoomlastest on uuritavad kasutanud mõistet „nemad“ võimukandjate, nõukogude okupatsioonivõimu esindajate kontekstis. 46 Vaatlus lasteaias toimus 17.11.2011.

61

kodus ei jaksa ta isegi enam rääkida, ammugi laulda või mängida (MA 42, p 24). Õpetajana

on HV silmitsi probleemidega nagu vajadus koguda rühma lastele varuriideid ja jalanõusid,

kuna laste vanemate toimetulek eluga on piiratud tasemel. Nii räägib üks lugu lapsest, kes 20

kraadise külmaga saadeti lasteaeda kummikutega (MA 35, p 13). Kesksele informandile on

oluline, et laps tunneks end hästi (MA 35, p 12), sellest tulenevalt tuleb palju ära teha.

Iseloomulikuks on, et endale võetud töö ja kohustused kurnavad ja väsitavad samamoodi nagu

palgatöö.

[--] Et noh, et peale selle`, et sa oled lasteaias ütleme see nagu ütleme et õpetaja`, sul on tegelikult veel tuhat muud asja, mis sulle sinna, sinna, sinna külge paraku, noh, tuleb eks. Sa oled võibolla nõustaja, sa oled mida iganes eks. Et noh, õpetaja ja kasvataja, et noh. [--] (MA 35, p 15)

Välitöödel räägitud lugudes on tajutav HV hirm, et mõne lapsega võib midagi juhtuda või et

mõni laps võib kaduma minna. Ta teab, et kui väikeseid lapsi on rühmas kokku rohkem kui

üheksa, on tegemist „ainult nende karjatamisega“ (MA 35 p-d 15–17, 19–24, 27),

Tööpraktikas on kolm juhtumit, mida saab rääkida isegi naljatades – niipalju on kogemus

muutunud ja üleelatud hirm kaugemale jäänud. Üks räägitud lugudest on lapsest, kes haihtus

õuest tuppatulemise hetkel ja ajal, mil teda ärevusse sattunult meeleheitlikult otsiti, istus laps

õues mägimänni ladvas. Kui „surmahirmus“ HV lapse sealt lõpuks avastas, maha istus ja

nutma hakkas, hõikas laps puu otsast „Aga ma ju olen siin!“. HV sõi päevi rahusteid, laps sai

noomida, loole järgnevalt iga kord, kui lasteaias kokku saadakse, ütleb ta HV-le: Tere, mina

olen siin (MA 12, p 5). Oluline on ka pika loo rääkimise põhjus – HV oli asendajaks teises

rühmas, võõraste laste käitumist-harjumisi ei saa õpetaja aga teada, ammugi siis veel ette

aimata (MA 12, p 6). HV arusaamine, et tegelemine võõraste lastega on eriti vastutusrikas ja

raske lõppes tõdemusega, et parem on olla mitte liiga vastutulelik.

Omavahel otseselt seotud on lugudes Soomes maasikakorjamine ja töö lasteaias – esimene

võimaldab täiesti vait olemist, mõtlemist ja kui mingi idee on mõtteis mõlkunud mitmeid

aastaid, siis maasikamaal saab selle konkreetseks kavaks välja arendada ja detailideni läbi

mõelda (MA 1, p 3; MA 15, p-d 3–4).

Rahvausund (tabel 6b, 5/a-b). Usundilised kogemused on saadud kas vahendatud kogemuste

kaudu, vahetult ise kogetud, ehk valitseb käitumist teadmuse tasand; need ei ole selgelt

eristatavad eati ja otseselt ei saa väita, et informantidest vanemad teavad rohkem või

62

nooremad vähem. Informandid UM, HV, MV teavad, et käekotti ei tohi maha panna, noorim,

MV on ainuke, kes lisab põhjuse, et siis vist raha läheb välja. Kott mis maas oli, võetakse

üles. Kui UM on unustanud kokkulepitud intervjuu, siis külaliste tulekut oletab ta kassi näo

pesemisest, kui HV lööb varba ära, kasutab halva vältimiseks kolm korda üle vasaku õla

sülitamist. Kindlalt täidetav on olnud enda jälgimine ja mittepuudutamine, kui last oodates on

nähtud tulekahju (muidu jääb lapsele puudutatud kohale punane laik), kinni on peetud ka

keelust last südame kohalt mitte masseerida (südametegevus kiireneb), lapseootuse ajal käed

üle pea magada ehk käsi õlgadest kõrgemale tõsta, muidu võib lapsel nabanöör ümber kaela

minna (MA 4, p 9). Viimati nimetatu on ühel HV tütardest lapseootuse ajal ka juhtunud (MA

4, p 38), HV esitab veidi hiljem loo, küll ei ilmne loos seost ülestõstetud kätega. Keskse

informandi järgi on ta sünnikombestiku teadmised pärinud külas tittede vastuvõtjaks olnud

vanaemalt ja ämmalt ning mõlemalt kuuldut ka järginud.

Matusekombestiku erinevad rituaalid, mida tuli teha millegi jaoks, ilmnevad enim UM-i, HV

ja EV materjalis, mõnel juhul esitatakse ainult teadmist, mõnel juhul lisatakse ka selgitusi või

et tegevuse põhjust ei teata (järgnevalt mõlemad esitatud sulgudes): nii teatakse, et

hauakaevamisel leitavad esemed-luud tuleb uuesti maha matta, haua pealt millegi

kaasavõtmine on keelatud (haud on püha), surnuaias tuleb vaikselt olla, kuuseokstest tuleb

teha ärasaatmise tee, kohe peale surnu viimist tuleb need ära koristada, väravas olevate

kuuskede ladvad tuleb ära murda (aga kuhupoole, ei tea), oma pere liige ei tohi kirstu kanda,

lahkunu „otsikus“ peab olema küünal, peeglid tuleb kinni katta (et mitte näha oma nutetud

nägusid), et „surnuveri“ ei hüübi (MA 41, p 12). Minevikust esitatakse, et surnu tuli alati läbi

küla viia (et kõik saaksid kaastunnet avaldada). Kui UM-i lood on aste enda sisesfäärist

kaugemale, st ta ei räägi sõnagi enda elukaaslaste ega ema matustest, küll aga teiste

lähikondsetega seotust, siis HV, EV, MV räägivad kogemustest, mis neil endil on. Kõik

informandid vahendavad ka ümbritseva kogukonna inimeste lugusid. Eluolu muutuste ja

vanematest traditsioonidest kaugenemise näiteks jutustab keskne informant oma pojast, kellel

tuli kokku puutuda matustega ent ta ei teadnud, kuidas kaastunnet avaldada, kellele, mis

järjekorras, kas enne peab läbi minema jalu- või peaotsikust. HV arvates võiks põhikoolis olla

õppeainena ka kombestiku õpetus võimaliku ettetuleva kogemuse õigeks täitmiseks (MA1, p

13).

Matusekombestikuga seoses on lapsed teinud salajasi katseid saamaks teada, kas surnud

vanaisal on ikka otsaesine külm ja sussid jalas või mitte. Jutustustest nähtub, et mõnel peagi

63

sureval inimesel on eelaimdus, et nüüd see tuleb, kas tunnetab haige seda vaheldunud

aastaajaga seoses, öeldes, et sügis tuli liiga ruttu või hakkab kurtma lähedastele, et tal võetaks

rinnalt kivikoorem, mis hingata ei lase. Tagantjärele vaadates on öeldu olnud kui lahkuja vihje

siiajääjatele. Matusekombestiku osas on märkimisväärne, et pere kõik liikmed, v.a. eelpool

nimetatud perepoeg, teavad, kuidas surnutega toimetada. Nii vanemate informantide kui

keskse informandi peres on pereliikmed olnud surres omas kodus, lahkunuid on pestud,

riietatud ja pandud kirstuga talu eestuppa ehk tuppa või korteris rõdule.

Matusekombestikuga seoses räägitakse lõbusatest peielaudadest, mis olnud suguvõsa

kokkutuleku ja lugude rääkimise kohaks kus matuselised rääkisid juhtumeid, mida keegi

lahkunust mäletas. Lauast ei saadud kuidagi püsti, et ära minna, kuna kohe algas jälle uus

lugu. Suguvõsa eriline „killu-mutt“ – AI-tädi47 on endast jätnud värvikaid pajatusi ja

naljandeid järeltulevate põlvede repertuaari (AI-tädi lood MA 42, p-d 24–26, 28–30),

elumuutusi kajastavates lugudes (nt mobiiltelefonide käibele tulek, inimese vananemine)

heidab AI nalja ka iseenda üle. Usund, sh surmakultuuri kombestik on olnud pere elu

loomulik osa, keskkond, mida ei kardetud, inimesed on käitunud vastavalt saadud ja kogetud

teadmistele ehk – tegemist on usundiga selliselt nagu seda elatakse, mõistetakse,

praktiseeritakse (Primiano, 1995: 44). Kuid on ka küsimusi, millele vastust ei osata leida,

kombeid ja tähendusi, mida enam ei teata.

[--] Mis see, mis see tähendab, et miks pannakse just kolm peotäit, et miks ei panda neli peotäit? Küsisin ema käest, ema ka ei tea. Aga miks kolm?.. ja mis selle tähendus on [--] (MA 1, p 86).

Usundiliste lugude üks allikas laste ja ka noorte puhul on olnud hirm millegi tundmatu ees –

HV elus on korduv olnud tema käitumine saunast tulles, kui ta liikus nägu pimeduse, st sauna

poole ja selg ees maja poole, kuna kartis, et sauna juurest võib pimedast keegi välja astuda.

Nii on HV liikunud alati vanemate talus pimedas saunast tulles ja arvab, et teeks seda nüüdki,

kui pimedal ajal peaks sauna minema. Kommentaarides arutleb ta selle üle, et ei kartnud, et

maja poolt võiks keegi tulla, vaid just sauna juurest. Noorima informandi suurim lapsepõlve

hirm igal hommikul vaikuses ärgates oli see, et venelased on vanaema ja vanaisa kaasa

viinud. Kartust põhjustas sõdurite hirmuäratav väljanägemine, elanike pidev kontrollimine, ka

vanaisa manitsused, et nad mitte mingil juhul venelastega kaasa ei läheks, võisid omalt poolt

47 Kuna pere liikmed kutsuvad teda täpselt nii – AI-tädi (ja mitte nimi + sugulusaste) – teen seda ka ise.

64

laste hirmule kaasa aidata. Ka uskumine nähtamatutesse, väljamõeldud tegelastesse, oli laste

puhul hirmu allikaks, nii olnud tuttavatel selliseks tegelaseks Aldu. HV vanemad lapsed

mõtlesid noorima jaoks välja Caravello, koletise, kes pahad lapsed koti sisse paneb ja pahade

laste maale viib, eesmärgiga vältida mittesoovitud käitumist ja hoida venda oma kontrolli all.

Vanim informantidest on aga uskunud, et näiteks saunaakna taga võib piilumas käia üks

iseäralik külamees KK. Omamoodi veider tegelane oli ka laste AL vanaisa väljamõeldud

Inkadi-Jenkadi ja tema lood (MA 42, p 10).

Kogumistöö üks ootamatum kogemus on seotud kummituslugudest rääkimise situatsiooniga,

mil toimub ootamatult kõiki ehmatav seletamatu kolksatus (MA 41, p-d 14–15). Üks

kummituslugu on surnud AL vanaisast, kes keskset informanti kuuldavalt, hääleliselt ja mitu

korda kaasa kutsunud, teine lugu on AL vanaisa-vanaema surnud tütre nägemisest

hingedepäeval. Kogeja EV püüab nähtule füüsikast lähtuvat seletust anda. AL vanaisa oli

külakogukonnas kõrgel positsioonil, teda kuulati, temaga arvestati, ühes lühikeses lõigus on

keskne informant teda iseloomustanud kui meest, kellel ei pruukinud õigus olla, aga kellele

pidi õigus jääma. Vanaisa surma ajal oli EV väike ja ei mäletagi matuseid, ent tal oli

alateadlik ebamugav tunne surnud vanaisa pildi ees, mis kodus kapi peal seisis. Pilte oli

tehtud mitu tükki, nii oli üks ka AL vanaema juures, kus see samuti teda jälgis ent ei häirinud.

Kodus ta pilti aga ei sallinud, eriti kui üksi kodus oli, siis pidi vanaisa pildi kindlasti maha

panema (MA 41, p 17).

Hirmu ja õuduslugude teadmised ja kogemused on EV saanud lapsepõlvest, kui laste tädi

kogus lapsed kokku ja – ise pööraselt taolisi lugusid kartes – hakkas „õudukaid“ rääkima.

Tädi veidrad käitumised, hirm kõikvõimalike üleloomulike jõudude ees, pimeduse kartus on

nüüd juttude algmaterjaliks, millelt selgelt näha kogemuse muutumist ajas – omal ajal tädit

väga hirmutanud juhtumid on nüüd teistele nalja ja naeru allikas.

Teatud liik lugusid võiksid rahvausundi teema raames olla vaadeldavad vaid mööndusega,

need on seotud argielu tavatoimingutega ja saanud hilisemate naljalugude allikaks ning

esmapilgul ehk mitte seostatavad uskumustega. Nii näiteks on karmi põrandapesemise keelu

aluseks olnud uskumine, et see määndab põrandad ära (MA 1, p-d 24–25), kõikide liikuvate

esemete ületõrvamisel veendumus, et see kaitseb kõike.

65

Võimatu saab võimalikuks kogemusega seondub spiritistliku seansi taldrikukeerutamise lugu,

kus keskne informant keskkooli neiuna saab täpselt teada oma kahe tulevase elukaaslase

nime. Ta teadis tollal küll samanimelisi, abikaasaks ja sõbraks said aga hoopis teised

inimesed.

Mare Kõiva on artiklis Tiitsu Seiust ära toonud mõiste „empiirilise kontrolli olemasolu“, mis

lahtiseletatult tähendab soovi ja tahet katsetada, kas teistelt kuuldud pärimuslikul

lool/tegevusel ka tõepõhi all on. Nii on enda peal järele proovitav, kogetav parimaks

tõenduseks, kas ühed või teised raviviisid näiteks toimivad või ei ja elukogemustele tuginedes

saab Aleksei Lesk ehk Tiitsu Seiu pidevalt kinnitust valitud tee õigsusele ehk rahvapärastele

ravimisvõtetele. Enda peal kuuldu, päritud teadmise katsetamist on lugude põhjal võimalik

märgata ka informantide käitumises.

2.2.5.2 Ebamugavad, tundlikud ja tabuteemad

Alessandro Portelli on juhtinud tähelepanu suulise ajaloo erinevale ja kasulikule loomusele

võrreldes kirjalikuga. Analüüsides rakendatud üleskirjutised on varju jätnud suulise salvestise

tõhususe (Portelli 2000: 46). Mis tegelikult toimub suhtes kõneleja-teemad-emotsioonid, saab

aimu intervjuusid kuulates. Käesoleva töö allikmaterjali analüüsides leidsin lülitumisi ühelt

rütmitüübilt teisele (ibid.: 48), suhtumist kõnealusesse teemasse näitasid mitte ainult pauside

pikkused, mis litereeringultki põhimõtteliselt välja loetavad, vaid ka nende laetus, positsioon

tekstis. Sama kehtib kõne kiiruse muutumise ja sisemise rütmi kohta. Olen täheldanud kõne

aeglustust kui rusuva teema ühte näitajat, ent ka kui rõhutatust ja osutust millelegi kalliks

peetavale. Kiirendus võib olla soov libiseda teatud teemadest üle, aga ka enese lihtsalt vabana

tundmine. Portelli väitel juhivad need mittegrammatilised kategooriad meid jutustaja

emotsioonideni, nende osaluseni jutus ja selleni, mil moel neid lugu mõjutanud on. Kuigi

Portelli on ennekõike pidanud silmas ajaloolist diskursust ja distsipliini, on väljatoodu oluline

ka folkloristlike välitööde materjali analüüsi puhul. Salvestiste tõhusust võrreldes

ülestähendustega saab mõista üksnes läbi otsese kogemuse (ibid.: 46).

Eelkõige kuulamisel on tajutavad tugevalt emotsioonidega laetud teemad. Vaatlen neist

järgnevalt nelja alaliiki.

66

Tulised teemad ehk olukorrad, kus rääkimine läheb eriti temperamentseks. Ühes mitu

informanti koos jutusituatsioonis tekib olukord, kus neli pere liiget järsku räägivad kõik

ühekorraga. Istume tillukese köögilaua ääres, lapselaps (MV), ema (HV), vanaema (HL) –

räägivad kõik omavahel. Olen lasknud jutul suhteliselt sõltumatult veereda ja perel arutleda

argielu teemadel, vaid aeg-ajalt esitan täpsustavaid küsimusi. Kui jutuga jõutakse

söömiskommeteni, esitatakse ühe ja sama teema kohta kiirelt erinevaid arvamusi ja

arusaamisi ning üksteisele püütakse selgitada enda seisukoha õigsust. Teine tuline teema on

HV igapäevatöö keerukad olukorrad, millega silmitsi seista tuleb. Temperamentselt esitatav

on ainesektsiooni juhtimisest tulenev probleemide kuhi, mis vabatahtliku tööga kaasneb. Väga

temperamentseks osutub aga kahe informandi poolt telesaatest „Kodutunne” rääkimine – kõne

tempo on kiire, toimuvad peale- ja vahelerääkimised, žestikuleerimised. Arutelu põhjuseks on

informantidele mõistetamatu soov jagada eluraskusi kogu Eesti rahvaga ning teletööst

tulenevad keerukad olukorrad, mis puudutasid nende kogukonda.

Ebamugavad teemad. Lapselaps MV ei tunne end ilmselgelt hästi, kui räägib vanaisa

matustest, enda nutmisest, leinajate kaastunde avaldamisest. Mõneti ei peeta sobilikuks

rääkida teatud ainult endale kuuluvatest tegevustest, need ei ole kõigile jagamiseks, võibolla

neid ka häbenetakse. Situatsioonis, kus vanaema HL räägib ühest küla vanatüdrukust, kes

käinud mitu korda päevas mere ääres jalutamas, kuna uskunud, et meri annab jõudu, lisab

HV, et ema käib ka hommikuti seal kassiga jalutamas, mille peale HL ütleb, et nüüd ei ole

enam käinud ja hakkab muretsema, kus kass võiks olla (MA 1, p-d 75–76). Koguja

lisaküsimuste peale vastab informant, et jalgu käisid ikka mere ääres loputamas, ujuda ta aga

ei saanud, kuna jäi haigeks. Esitatu on öeldud kerges toonis ja naeratuse saatel, ent HL ei

räägi täpsemalt miks meri on talle oluline, mida ta mõtleb seal olles.

Tundlikud teemad. Välitöödele minnes tean, et kesksele informandile on lähedane olnud

tema vanaema LE, tean ka, et tal on viis last ja ema, kellega ta koos elab. Tema tädist kuulen

esimesel kohtumisel, tädi olemasolu on tunnetatav erinevate pere liikmete juttudes. Kellest

aga ei räägita, on abikaasa, „laste isa“, esimesed vihjed on lugude sees vaid põgusalt ja

pealtnäha oleks kõik justkui korras. Esmakordselt mõistan võimalikku probleemi, kui keskse

informandi tädi ütleb, et HV on pidanud ise kõigega hakkama saama (MA 26, p 40).

Traagilise lasteaialapse juhtumi taustal tulevad tundliku teemana esile kitsaskohad HV töös.

Respekti vajav on suhe sõbraga. Vanaema jaoks on väga tundlik sõjateema: ta puhkeb

ootamatult nutma, ent lõpetab selle sama järsku. Kui lugeda narratiivi, ei oskaks ainult teksti

67

põhjal aimata neid mitmekordseid emotsioone, mis on sarnased Kaivola-Bregenhøj

tähelepanekutele valu läbitöötamise moodustest, milleks on ühtesulandumine jutuga,

vaoshoitus, vaikus. Ta lisab, et tabuteemade puhul puudub verbaalne esitus (Kaivola-

Bregenhøj 2008: 163–164). Vanaema poolt tundliku loo rääkimine ja emotsioonide

ilmnemine selles võivad olla vabastavad – ta on saanud enda kogemust jagada (ibid.: 163) ja

vaadelda kogetut distantsilt. Kogujal peab olema saavutatud teatud usalduse aste, et selliseid

lugusid talle üldse räägitaks (vt nt Arukask 2011: 23).

Tabuteemad. Kui ebamugavatest teemadest küll räägitakse, kuigi kuulates võib aimata, et

pigem ei soovita rääkida ja tundlikud teemad võivad jääda ka rääkimata kui koguja teatud

usalduse tekkimise astmeni ei jõuta, siis tabuteemad on kõige raskemini kuulatavad ja kõige

harvemini või üldse mitte räägitavad. Rääkimine/mitterääkimine võib olla seotud

informantide poolt elu jooksul kogetuga – mida rohkem on kogemusi, seda enam on rääkida,

ent seda enam vajatakse ka põhjust isiklikest teemadest rääkimisel ja ühe rahvaluule koguja-

uurija välitööd ei pruugi selleks põhjuseks olla, vaja on midagi enamat. Üks teema, millest

rääkima ei kiputa on meeste ja naistevahelised suhted ja traumaatilised kogemused sellega

seoses.

Rääkija, teema, vastuvõtja omavaheline sõltuvus on aluseks järgmistele „sügavusetappidele“,

mis võiksid viidata, kuna ja mis järgus millestki räägitakse:

1) informandiga kohtumine, lähemalt tuttavaks saamine, suhete loomine;

2) informandipoolse põhjuse avastamine, miks ta üldse peaks tahtma võõrale ehk kogujale

midagi jagada;

3) lood, mida räägitakse meelsasti;

4) teatavad privaatse, isikliku tasandi lood;

5) lood, mida lühiajalistel kogumis- ja/või välitöödel ehk ka ebavõrdses seisus mitu kogujat

ühe vastu ei pruugita rääkida;

6) lood, mida tavaliselt ei räägita.

Resümeerides loo võimalikku mõistmist selle kogu-ulatuses on kuulatav lugu ja loetav lugu

erinevad (vt ka Portelli 2000: 45–46).

68

2.2.6 Jutustajad ja jutustatavad

Välitööde jooksul puutusin kokku viie erineva informandiga, kellelt materjali kogusin. Nende

vanused jäävad vahemikku 25–80 aastat, ajaliinil kesksena on ema, temast vanemad tädi ja

vanaema ning nooremad keskmine ja vanem tütar. Saksa folklorist Helmut Fisher toob välja,

kuidas vanus ja elutarkus mõjustavad jutustatavat (vt ka Jaago, Jaago 1996: 22). Jutustajad

erinevad üksteisest oma jutustamiskompetentsi poolest, mis ilmneb tekstide arvust, pikkusest,

sõnastusest, kujundusest. Iga tekst on konkreetse jutustajaisiksuse teadlik produkt, mille

jutustaja paigutab konkreetsesse kommunikatsiooniseosesse. Argijutustamine kui üks

vaimseid ja kommunikatiivseid käitumisviise on inimesele vahendiks, mille abil seletada oma

ümbrust ja kõiki elunüansse (Fisher 1984). Mida ja kuidas jutustatakse, missuguseid võtteid

sealjuures kasutatakse on jutuvestjate ja kogutud materjali analüüsis esitanud Mall Hiiemäe

(1978: 82, 83). Hiiemäe toob välja näiteks nii pajatustes esineva dialoogi kui otsese kõne

puhul rõhuasetustes täheldatava, millele lisaks viitab salvestatud materjali olulisusele esituste

erinevuste ja nüansside jäädvustamisel. Jutuvestjate staatust ja tüüpe käsitledes viitab Hiiemäe

ka kõnemaneerile ja jutustaja häälestatusele. Analüüsides lõplikku valimit saab nõustuda

eelpool esitatuga – vanuseti on erinev jutustamiskompetents, pakutav sõltub rääkimise

situatsioonist, rääkimisega seletatakse endale maailma ja see, mis lõpuks juttudest välja

vormub ning kuidas seda vormi esitatakse, on suuresti seotud jutu rääkija eripäraga (vt ka

Hiiemäe 2007: 15–24). Siinkohal näen uuritavaid – informante – just lugude rääkijatena ja

rääkimissituatsioone suures osas sarnastena omaaegsetele jutuvestmiste situatsioonidele,

millest kirjutab Hiiemäe (1978) – st kuulajaks võib olla pärimusrühm, aga ka intervjueerija,

folklorist (Jaago 2007a: 240).

Jutustajapõhises ülevaates vaatlen jutustamise stiili, teema ja käitumise omavahelisi seoseid,

võimalikke informantide sarnasusi ja erinevusi. Koguja märkmed, mis välitöö päevikus

sisalduvad, aitavad meenutada, kuidas informandid käitusid, mismoodi end tundsid, mis neid

rõõmustas ehk mis pigem murelikuks tegi, keda rääkimise ajal jälgiti, mis liigutusi tehti jmt.

69

2.2.6.1 Informantide teiste- ja enesekohane esitlus

Igal inimesel ja jutustajal on oma viis ja stiil rääkimiseks. Sandra Stahli järgi eristuvad

realistlike jutustajate hulgast kaks erinevalt orienteeritud jutustajatüüpi – teistele orienteeritud

ja enesele orienteeritud jutustaja (Stahl 1986: 271). Esimene rühm räägib lugusid, mis

sarnanevad esituselt erinevatele muistendiliikidele, jutustajana on nad tunnistajad, kinnitajad,

tõendajad, kes mõjutavad kuulajaskonda kummaliste hirmuäratavate juhtumitega, mille

uskumuste alged ulatuvad minevikku. Enesele-orienteeritud jutustajate lugudes on olulisel

kohal enese tegevuse esitamine, kuulajale kaldutakse esitama jutte, mis meenutavad pikki

luiskelugusid, naljandeid, mõistujutte või realistlikke novelle (ibid.: 272). Mall Hiiemäe jälgib

vestlusolukordi, kuidas ja millest lugusid kujundatakse, jutuvestja staatust, nii jutuvestjate kui

vestetavate isikuomadusi (Hiiemäe 2007: 15–66) ja esitab seitse erinevat jutustaja tüüpi:

(1) kodu-uurija, kes püüab mingisugusest jutust välja tuua kogu tõde, mis arvab seal peituvat

ning ta ei jäta oma seisukohta lisamata;

(2) uudistevestja – esitab võimendatult ja emotsionaalselt sensatsioonimaigulisi lugusid,

lisades värve, rõhutades toimunu realiteeti; lugude taoline esitus ja kiire edasirääkimine on

oluline eneseteostuse vahend;

(3) diskreetne jutustaja – loomult tagasihoidlik, tunneb vastutust oma jutustuse ees,

teemavalik väike, leiab, et ei sobi teistest inimestest rääkida, kogumissituatsiooni

iseloomustavaks on küsimus „ega te seda ei lindista?“;

(4) pilaja-tüüpi naljandivestja – julgeb ennast naeruvääristatult esitada, seetõttu on

külaühiskonnas aktsepteeritud ka tema teiste pilkamine. Omane enam meestele, kes

karikeerivad jõulisemalt ja kelle sotsiaalne kriitika on tugevam;

(5) lora-ajaja – repertuaari kuuluvad poliitiliselt keelatud ja ropud anekdoodid, rääkijateks nii

mehed kui naised, vahe on selles, et naised valivad auditooriumi;

(6) näitlejatüüp – hea sisseelamise- ja kehastumisvõimega, trumpideks imiteerimine ja hääle

järeleaimamine. Vajab ja naudib esinemist ja kuulajate tähelepanu, eelistab naljandeid,

anekdoote, hirmu- ja õudusjutte, ka isikujutte;

(7) rahvajutustaja – sageli ilmnevad jooned mitmest jutustajatüübist, iseloomulik on paindlik

vastutulelikkus publiku nõuetele, improviseerimine, olemasoleva täiendamine, uute lugude

loomine, spontaanse stiili ja kompositisoonivõtete kasutamine, loo elavdamine otsese kõne,

dialoogiga (ibid.: 19–24).

Jutustajate ja jutustatavate skeemis (tabel 7b) on näha, et kõik viis informanti räägivad ka

üksteisest. Kuigi välitööde toimumise ajal ei elanud nad igapäevaselt kõrvuti (v.a. keskne

70

informant ja tema ema suveperioodil), on nad seotud kuulumisega ühte peresse, samuti

aktsepteerivad nad räägitavate isikute kuulumist peresse. Informandid teavad üksteistega

toimuvat, on kuulnud üksteiselt erinevaid lugusid isiklikus elus kogetust ja ka teistega

juhtunust. Peres olemine tähendab nende jaoks jagamist ja usaldamist.

Käesolevas peatükis vaatlen, mis on esildunud lugudes, mida räägitakse iseendast ja teistest

lähikondsetest. Informantide järjestus on esitatud nendega esmase kokkupuutumise ja

vestluste toimumise kronoloogilises järjestuses.

Informant HV. Välitööde informante omavahel tihedalt ühendavaks lüliks on keskne

informant, kes ema jutu järgi olnud lapsena „kange kraapija“ ja kange krahmama kõige järele;

nii kiirelt ei jõutud lapse eest asju ära panna, kui ta juba võttis. Lapsed nimetavad ema HV

pilku, mis olevat selline, et „ei saa õe terviseks napsu ka võtta“. Ridade vahelt lugedes

mõistab koguja hiljem „ema-HV sündroomi“, nagu üks lastest seda nimetab (MA 42, p 19),

põhjust – alkoholi negatiivset mõju pere elule, mida aastate jooksul kannatada on tulnud. Tädi

kõikides kommentaarides HV kohta on tunda tõsist imetlust ja austust täditütre vastu.

HV ise teab pere, suguvõsa, MA küla elanike kohta väga palju. Infot esitab intensiivselt,

tunnetatav on tema suur huvi ümbritsevate elu- ja käekäigu järele. HV-le on suurepäraselt

meelde jäänud erinevad lood, mida ta on kuulnud tädilt, vanaemalt, emalt, isalt, ämmalt, äialt

ja mida ta meelsasti vahendab. Ennast peab isa järgi kangekaelseks ja isepäiseks, mis ilmneb

näiteks juhtumis, kui ta esimest korda kohtus arstiga või kirjeldustes, kuidas ta on pidanud

seisma oma laste õiguste eest. Enda suurimaks unistuseks peab reisimist, reisilood on ka üks

lugude alaliikidest. Enesest rääkides ja tõlgendades enda elu on HV nõus sünnipäeva

külalistega, kes nimetavad teda „tuhatmeistriks“, kuna ta tegeleb sedavõrd paljude asjadega

samaaegselt.48Lisaks võtab endale vabatahtlikke kohustusi ja täidab neid, seda ka siis, kui on

raske. Sellest seotusest, killustatutest, aja puudusest on ka informandi hirmuunenäod, mis täis

hetki, kus ta ei jõua asjadega valmis.

[--] Ma näen tihtipeale seda, et ma kuskile ei jõua ise. Issand, kuidas ma ei jõua. Ma lähen tantsima, mul pole alusseelikut, mul pole põlle, mul pole käiseid, mul pole midagi, ma lähen neid tooma, ma toon nagu tead see -@ üksiti, üksiti õeke. Hiir saunanurgas. Ja ma ei jõua. Ja teised on peaaegu laval! Ja mul pole veel mitte midagi selga panna! Vot sihukesi unenägusid

48 Informant jõudvat kõike, alates käsitöö tegemisest, lõpetades jõulumaa korraldamisega lasteaias (MA 14, p 12).

71

– ma ei jõua, ma ei jõua, ma ei jõua. Hommikul ärkan ülesse, mõtlen issand, kuidas see öö ära väsitas! [EV tasane naer]. {-} ja ikka ei jõua! Vot sihukesi- vot sellist unenägu ma näen nii` tihti, kus ma ei jõua, mitte kuskile ma ei jõua. Kogu aeg nagu oleksin .. kuskil taga kinni [--] (MA 42, p 33)

Eneserefleksiivne osa kogutud materjalis kajastub ka informandi kirjades kogujale, kus ta

toob välja, et tema arvates on neil väga kokkuhoidev pere ja tema räägib edasi oma lastele just

isapoolselt vanaemalt kuuldud lugusid, kuna ema on väga kinnine ja ema-isa üldse ei rääkinud

eriti.49

Informant HL. UM-le oli HL lapsepõlve aegu range, korda nõudev tädi. PA talus, kus

mõlemad elasid, tuli ette ka koomilisi situatsioone HL-i abielueelsest ajast, mida UM

jutuvestmissituatsioonis esitab, nimetatu on ka peaaegu ainuke sissevaade HL-i isiklikesse

suhetesse. UM räägib ka, kuidas MV laps tahab olla vanavanaema, st HL-i, juures – „ma

tahan sinna vanainimese juurde“ (MA 26, p 73), sama esitab oma lugudes ka MV ise. Lapse ja

lapselaste lugudest nähtub HL-i väärtuse kasvamine toitluse alateemaga seoses, vanaema ja

ema on kui eriliste toitude tegija ja teha oskaja. Kui teiste vanaemade kohta räägitakse, kuidas

nemad olid just lugude jutustajad, siis HL-i iseloomustatakse nii lapse kui lapselaste poolt kui

inimest, kes ei tea midagi või kui teab, siis ei räägi. Ta ütlevat alati küsimise peale „ei mina ei

tea, mina ei mäleta“, mis ei pruugi aga tähendada seda, mis öeldi, st et mäletab küll ja võib-

olla – lähikondsete arvates – ei taha mäletada.50 Mäletamine/mittemäletamine ei ole seotud

ainult meenutamisega ühest või teisest sündmusest, mis juhtunud või teatud isikutest, vaid see

on seotud ka näiteks mingi konkreetse söögitegemise retsepti või protsessiga, mida vanaema

enam ei mäleta või vähemalt väidab seda kõigepealt. Mõnel juhul järgneb väitele täiendus

sellest, mida ta mäletab ikkagi (MA 38, p 17, 19; MA 11, p 6; MA 25, p 23, p 33; MA 26, p

15). Et ta põhiliselt ikkagi ei räägi ja ei ole rääkinud midagi isegi lapselaste kavaluste peale

lugude väljameelitamisel, selles ollakse veendunud; eriliseks tabuteemaks on jäänud

lapselapsi huvitanud vanaema suhted oma mehega (MA 1, p 27; MA 26, p 15). Nimetatud

suhete teine kajastus esineb ühes HV kirjas kogujale, kust võib lugeda, et kui külas olid peod,

võttis isa pilli kaenlasse ja läks mängima, mis põhjustas aga ema-isa vahelisi pahandusi.51

Võrdluses MA vanaema-vanaisa esitatakse, et vanaemal oli ja on komme ühest ja samast

asjast mitu korda rääkida ehk „näägutada“, vanaisa oli aga konkreetne, nii nagu ütles, nii oli. 49 HV e-kiri kogujale 13. mai 2011 19:04. 50 Pärimuse levikut peres uurinud Tiiu Jaago (1996: 38) on märkinud, et mitte kõikidest ei saa pärimuse aktiivseid kandjaid, kuna see ei pruugi olla oluline, või on inimene hõivatud päevatööga ja tal ei jäägi selleks aega. 51 Informant HV e-kiri kogujale 25. mai 2011 10:12.

72

HL-i isiklikud lood räägivad lapseeast, isast, emast, tema paljudest õdedest-vendadest, mitte

ühtegi pikemat lugu ega kirjeldust ei ole elust mehega. HL esitab küll mõned napid andmed

koguja ja lapselapse küsimise peale, aga see on ka kõik. HL ei kommenteeri sõnagagi oma

tütre isiklikku elu, seda ei tee ta ka lastelaste puhul – ei arvusta, ei anna hinnanguid abi- või

kooseludele, ei avalda arvamusi nende elukaaslastest. Väga soojalt ja lugupidavalt suhtub HL

oma jutus õetütresse – UM on ainuke side tema ammusurnud õega, kes suri, kui UM oli 25

aastane. Väga olulised on HL-ile õetütre poolt kingitud väljaõmmeldud tikandiga Muhu

sussid, mis matusteks valmis. Vanaema sellekohast matusteks ettevalmistavat teadet võetakse

HV ja MV poolt vastu heatahtliku naeruga, mitte pooltõrjuva suhtumisega.52 HL usub, et kui

tal abi on vaja, siis UM saab teda aidata – kui jalast verejooks ei lakka, küsib ta eelkõige UMi

abi järele, mitte arsti ega kellegi teise järele (MA 14, p 25).

Enese elu kommenteerimise osas on kõige vanemal uuritaval tekstis tajutavaid varjatud

etteheited noorematele; kõige raskem on tal hakkama saada esimeste välitööde toimumise ajal

uue, mittetõmbava pliidiga, ta oletab, et lõõri võib olla midagi kinni jäänud ja teab, et

„kanasulg ka takistab tõmbamist“ (MA 10, p 2). Tõeline ja parandamatu füüsiline vaev on

HL-le tema väga haige selg, väiksem ja parandatav kaugele mittenägemine, kuna ta aga istus

prillid katki ja millegipärast ei lasknud siis uusi tellida, siis nüüd ta ei näegi. Parandatav oleks

ka digitelevisioonile üleminekust tulenev probleem; informant näeb vaid ühte kanalit, kuna ei

saa hakkama digiboksi käsitlemisega. Ennastlohutavas osas ütleb aga vanaema, et nii ongi

hea, kuna ei ole hea „piiluda pidevalt seda telekat“ (MA 25, p-d 8–9).

Informant MV. Ema räägib MV-st kui füüsilist tööd armastavast tütrest, kes suudab puid

juurida, teha ehitustöid, parandada autot, aga kes ei salli rohimist, kõplamist ja teisi taolisi

„naiste töid“. Kui HV-l abi vaja, saab ta alati MV-le loota, kes on lähedal ja kelle last ta

hoiab. EV-l õena on meeles ülekohtune juhtum lapsepõlvest, mil ta MV „pattude pärast

nuhelda sai“, UM esitab MV-d läbi viimase lapse, nimetades tolle eriti kanget iseloomu, ka

nimetab ta, et kõik HV tütred on väga lahtise käega. MV ise ilmestab materjali rohkearvuliste

lugudega lapsepõlve juhtumitest, mängudest, erilise tähelepanu all on vanaemade ja vanaisaga

seotu, suhtlemised õdede ja vennaga, viimase abi lapse sündimisel ja MV kokkuvarisemisel.

Eneserefleksiivses osas läheneb ta huumoriga isikliku elu ebaõnnestunud etapile, räägib

lustakaid lugusid nii lapse isa kui endaga juhtunust. Esitab ka uue elukaaslasega seonduvat,

52 Matusekombestiku etappidest vt lähemalt nt Ristolainen 2004.

73

milles on huvitav pikem analüüs üksteisele saadetud rohkem kui 500-st telefonisõnumist,

mille üle MV arvestust on pidanud (MA 23, p 5).

Informant UM. Keskse informandi tädi on isik, kelle lugusid tean enne, kui teda ennast

kohtan. Vestlussituatsioon viis inimest ümber köögilaua on iseloomulik materjalile, mis

kogutud UM-lt novembris 2011.53 UM esindab keskse informandi emapoolset liini, UM ja

keskne informant HV on õdede lapsed, kuid nende vanusevahesse mahub peaaegu üks

inimpõlv. HV nimetab UM-i tädiks, seda määratlust kasutan töös ka ise. UM on isik, kes

väidetavalt teab suguvõsast kõike, kui tema juba midagi räägib, on asjal tõepõhi all, kui UM

ka ei mäleta, siis võib asjas kahelda: „No vot (UM) teab kui vana ta täpselt oli, no [UM-l] on

jälle vanused hästi...“, „Kaarel ja Mari ja Miina-Liisa, kes siin kõik on. [UM] teab täpselt,

tema võib Sulle lasta kõik täpselt.“ (MA 1, p-d 14, 48)

UM-i abile saab loota; ta teeb haigetele saialille salvi, aitab matustel, lubab enda maa peal

porgandeid kasvatada. HV isiklik juturepertuaar sisaldab olulises osas just tädilt kuuldud

lugusid, mis räägivad nii UM-i enda lapsepõlvest kui vanaemast, vanaisast, teistest sugulastest

ja erilistest külaelanikest. HV iseloomustab tädi, kui „suguvõsa ema“ (MA 13, p 3), MV teab,

kuidas UM-i juures käiakse rääkimas oma juhtumeid-lugusid ja kuidas siis sellest info

keskpunktist lood edasi lähevad. EV esitleb enda tädi inimestele väljapool pereringi,

tutvustades teda kui kuulsa lause „Kui lähed siis vii, kui tuled siis too“ ütlejat (MA 42, p 57).

UM-i lugudes teistest on kesksel kohal huumor, olgu siis tegemist eriliste tüpaažidega

külakogukonnast või suguvõsast. Samuti räägib ta lapsepõlves enda õega juhtunust ehk

kommetest, kuidas tuli käituda, mis oli lubatud, mis mitte. Jutud emast on ajast, mil UM veel

laps oli, ema haigusperioodi ta lugudes ei puuduta. Hulk lugusid kajastab vanaisat, vanaemat

ja olulist AI-i tädit. Rääkides viimase lugusid osutab ta algsele juturääkijale, luues sellega silla

erinevate põlvkondade vahele. Sarnast viitamist on rootsieestlaste diasporaa pärimust uurinud

Mare Kõiva võrrelnud „täiendavate õhujuurtega“ (2003: 68).

Eneserefleksiivses osas esitab UM, et ta on olnud väga seotud surnuaiaga; kui lapsed olid

väikesed, siis tal ei olnudki eriti mujal käia kui jälle mindi surnuaeda, plats oli alati korras ja

emana lootis ta, et lapsed õpivad sellest kogemusest. UM esitab ka enda negatiivset suhtumist

53 Intervjuu toimumise põhjuseks on suvel ebaõnnestunud lindistamine PA talus.

74

tänapäeva ületarbivasse ja raiskavasse ühiskonda, samateemalisi kogemusi enda lastelastega

seonduvalt. Ühes isikliku kogemuse loos on juhtum, kuidas ta aitab sõidutee ääres pea ripakil

lamavat purjus inimest, millest ilmneb UM olemus – märgata ja aidata neid, kes abi vajavad.

Iseloomulikuks UM-i puhul on, et ta esitab n-ö valmis lugusid kogumise algusest peale, need

oleksid justkui kuskil riiulil, kust ta jälle järgmise loo võtab, lugude vahepeal kirjeldab

olukordi, inimesi, juhtumite tagamaid.

Informant EV. Keskse informandi vanem tütar esineb õe juttudes kui pereema, kes jõuab

kogu aeg ja pidevalt enda suurele neljalapselisele perele mitme potitäie kaupa süüa teha. MV

esitab ka, kuidas ta viis autoga õe haiglasse ja oli juures, kui laps sündis. Ka ema räägib EV

söögitegemistest ja sellest, et kui midagi liiga palju saab, siis saadab tütar süüa ka läheduses

elavale emale. EV „lutipätsamise-lood“ on ajast, mil esimene tütar oli veel tilluke, EV puhul

mäletab ema ka, et temast tehti esimese lapsena rohkem pilte, kui teistest. EV puhul on nii

ema kui vanaema poolt nimetamist vääriv, et ta on õpetanud enda lapsi noa ja kahvliga

sööma. Jõulu ajal on just EV see, kes valmistab koos emaga pere lemmiktoitu – valgeid

tanguvorste. HV viitab, et huvi pere lugude vastu on seda suurem, mida vanem on laps ning

sellest johtuvalt teab EV suguvõsa inimestest, juhtumistest ja ema elust rohkem kui teised

lapsed. Samalaadset on märkinud Pauliina Latvala (1999: 86) – pärimusi omaenda pere kohta

teatakse seda rohkem, mida vanem ollakse, kuna vanusega tõuseb huvi teema vastu. Tädi UM

räägib, kuidas EV peres kehtib laste puhul „nadikad, õue!“ ütlemisega võrdväärsena „krikk!“

(MA 27, p 15).

EV ise räägib lugusid vanaemadest ja vanaisast, lapsepõlves juhtunust või sellest mida on

õppinud ühest või teisest kogemusest ehk kuidas seda enda elus rakendanud (nt laste endale

vitsa valimise juhtum). EV vahendab värvikaid lugusid isa õest, kes lastena neile

vaimulugusid rääkis, avades sellega kummituste teema, samuti räägib ta enda isast. Lisaks on

EV lugudes olulisel kohal AI-tädi ja temaga juhtunu. Eneserefleksiivses osas esitab EV

huvitava aspekti, rääkides, kuidas temaga hirmutatakse peres lapsi: tal on karmi ema kuulsus

ja kui lapsed sõna ei kuula, öeldakse „tädi EV tuleb ja siis vaatab, mis“ (MA 42: p-d 17–18).

Seda tehes peegeldub tema olekust rahuolu asjade taolise seisu üle.

Järgnev lõik ebaõiglasest karistusest jätab mulje, et see ei olnud mitte ainuke kord, kui nii

juhtus. Kogemusest rääkides pöördub EV justkui kellegi poole, kuulamas on tema ema ja

koguja, ent otseselt aru saada ei ole võimalik, kellele on järgnev adresseeritud:

75

[--] Aga kas sa arvad, et keegi minu ees vabandas, et mina tappa sain vale asja eest [HV hakkab naerma] Siiamaani ei ole! [EV, HV naer] Ma ükskord teen MA-le selle tagasi. [tasane naer] Aga jah mina- mina olen, ma ei tea- [--] (MA 42, p 41)

Teised jutustatavad. Lugudes on esitatud viis erinevat vanaema ja kolm erinevat vanaisa.

Erinevaid emasid on samuti viis, isasid kolm (tabel 7b, b1–b10). Kui välja arvata uuritavad

ise, on peres üks isik, kellest räägivad kõik informandid – MA vanaisa (tabel 7b, b/1). Nelja

informandi poolt kajastatakse lugudes vanaema LE-d (tabel 7b, b/2), vanavanaisa RK-d (tabel

7b, b/3) ja AI-tädi (tabel 7b, b/4). Kitsamalt piiritletuks jäävad lood laste isast, mis on

kajastatud kolme noorema informandi – st ema ja kahe tütre – lugudes, samuti AL vanaema-

vanaisa lood (vt ka Jaago 2006: 89). Kolme vanema informandi lugudes esineb vanaema KR.

Teised isikud, kellest lugusid räägitakse jaguneksid vastavalt:

1. Kogemuste ja teadmiste jagajad (tabel 7b, c/1). Lood isikutest, kellelt on midagi õpitud

(mingi asja tegemisel, maailma mõistmisel vmt). Näiteks jutustavad keskne informant ja tema

lapsed külas elanud PA-tädist, kellelt saadi teadmisi söögitegemise, käitumise, kombestiku

kohta.

2. Veidrad, koomilised, kiuslikud isikud. Iseloomulik seotus informantide päritolukülaga, UT

asulas esineb vähem (tabel 7b, d/1-7). Kolm vanema põlvkonna informanti räägivad KK

lugusid (tabel 7b, d/2), koomika aluseks on mehe isiksuseomadused, hüperboolne käitumine;

kõnedefekt, halb kõrvakuulmine, ehmatav, ootamatu või üliagar käitumine (vt Jaago, Jaago

1996: 84). KK-lt pärineb peres liikvelolev käibefraas seisundi kohta, kui enam ei jõuta midagi

teha – „No ei joua, ei joua“ (MA 26, p 66). Noorimad informandid ei räägi neid lugusid.

3. Suguvõsa liikmed (tabel 7b, c/4). Lood on seotud elukalendri tähtpäevadega (vt Jaago,

Jaago 1996: ), oma õiguse tagaajamisega, enese kehtestamisega, laiskuse-töökuse teemadega.

Eristuvad ka ajaloolisel (nt põgenemislood), sotsiaalsel (staatuse, seisuselood), kultuurilisel

(haridus), diasporaa tasandil.

4. Usaldusisikud (tabel 7b, c/3). Iseloomulik – perest väljapoole jäämine, neile räägitakse

asju, mida pere liikmetele ei räägita.

5. Hirmutajad (tabel 7b, c/5). Iseloomulik – laste kontrolli all hoidmine hirmutamise abil.

Stahl esitab ühe põhilise põhjusena, miks räägitakse isikukogemuse jutte, et selle abil

väljendatakse ja pannakse proovile neid väärtusi, mis määravad selle, kes me oleme (Stahl,

1986). Eelpool toodut kinnitab ka käesoleva uurimuse materjal. Räägitakse sellest, mida või

keda teatakse ise ehk mis või kes on räägitavaks võetud teiste poolt räägitud lugude kaudu.

Mida kaugemale jääb teema või inimene rääkijast, seda vähem teatakse rääkida, noorem

76

põlvkond ei pruugi teada kahe eelmise põlvkonna lugusid värvikatest tegelastest. Pajatused ja

naljandid on seotud konkreetsete isikutega (Hiiemäe, 1978: 107). Huumor on abiks keeruliste,

traumaatiliste lugude esitamisel (Kõiva 2003: 61, Reha 2013: 117), huumori kasutamine

iseloomulikum neile, kelle elu on olnud eriti traagiline nagu AI-tädil ja UM-il.

Funktsioonitasandilt on lood meelelahutuslikud (nt UM-i isikukesksed lood), teraapilised

(kuulajatele jääb hea enesetunne), hoiatavad (millegi vältimiseks), informatsioonipõhised (nt

suguvõsa liikmete lood).

Tõlgendus luuakse hetkel, kui tagasi vaadatakse, nimetatus ei muutu mitte ainult vaated meie

endi elule, vaid muutub ka nägemus ja arusaamine teiste inimeste eludest, kuna me ise ja

maailm meie ümber on pidevas muutumises (Andrews 2008: 86). Sarnaselt uurijale loob ka

jutustaja oma parimat vaadet maailmale nii nagu tema seda näeb, tõlgendused on lähedased

osad inimesest kirjutamise või rääkimise hetkel (ibid: 8). Tiiu Jaago järgi saab individuaalsel

tasandil läbielatu kogemuseks siis, kui sellele antakse rühmatasandil tähendus (tõlgendus) ja

„üksikjuhtumite ja muutuvate tähenduste koostoimes luuakse järjepidevust (etteantust)“

(Jaago 2006: 85).

2.2.6.2 Käitumine, jutustamisviis, omavaheline seotus

Järgmisena vaatlen lähemalt informantide käitumist, nende omavahelist koostööd, teema ja

käitumise võimalikku seost. Analüüsi aluseks on kogumissituatsioonist tehtud märkmed,

helisalvestused, litereeringud.

Informant EV. Süvenedes informanditi jutuvestmisviisidesse, iseloomulikule nende

käitumises lugude rääkimise ajal, kõne emotsiooni, mis peegeldub kõlavärvis, rütmis,

pausides, eristub huvitava ja omanäolisena EV. Tema kõnetempo on võrreldes ema HV-ga

aeglasem, hääl tasasem, rohkem on mõttepause, rääkides hoiab ta enamjaolt silmad maas. Nii

nagu rääkides tasahäälne, on ka tema naer tasane, ent vaatamata tagasihoidlikkusele ja

vaiksele häälele kasutab ta miimikat, muudab häält, kissitab silmi, ajab kuulajaid naerma ja on

oma esituses lummav. Valitud teemade esitus on isikupärane ja vaatamata suhteliselt noorele

eale, on tal piisavalt elukogemusi (vt ka Jaago, Jaago 1996: 40). EV puhul ei ole keskne

näitlejameisterlikkus (mis muidugi ei välista omanäolist stiili), tema olemuses on midagi

„kurja võõrasema“ stereotüübist, mis peletab köögist täielikult eemale õelapse, kes muidu

77

aeg-ajalt HV ja koguja juures oli. EV sõna ei ole laste puhul mitte ainult maksev, vaid tema

sõna ja teda ennast kardetakse. Kogumissituatsioonis, kus on ema ja tütar koos, täiendatakse

rääkides teineteise lauseid, üks alustab, teine lõpetab, mõnel juhul – kui tegemist näiteks

meediast kuuldud teemaga – on üksteise täiendamine eriti kiire tempoga, mis raskendab

hilisemat litereerimist. Oma eripärase oleku, rahuliku, voogava jutustiiliga värskendab EV

omal moel kogumissituatsiooni. Ta ilmub käimasolevasse kogumisse ootamatult, pika

tööpäeva lõpul ja annab kogumisele uue hoo. Tema jutule on iseloomulik suhteliselt tihti

alustamine või lugude jätkamine sõnadega nagu „vot ja siis”, „aga jah”, „ja siis see”, EV-d

iseloomustavaks on ka esinemine nagu tahaks ta igakordselt oma looga öelda „kui nüüd ausalt

ära rääkida siis ...”.54 Kui ta lõpetab juttu kellestki teisest, siis järgnev kommentaar on päris

vaikselt öeldud, kinnitus räägitule või kuuldule on mõnel korral vaevukuuldav „mm”.

Temaatika ja jutustaja rääkimise omavahelist seotust jälgides on tabatav muutus hääles, kui ta

räägib AL vanaemast. Veel vaiksem ja madalam on hääletoon vanaema ning MA vanaisa

matustest rääkides. Nostalgiat on tunda lugudes lammaste niitmisest ja kudumisest, mida

vanaema kunagi õpetas.

Informant HL. Vanaema kõne on vestluse alguses, kui oleme informandiga kahekesi (MA

10, p-d 1–7), nagu merelaine – kord tugevam, siis hääbuvam, tasasem, siis jälle tugevam,

hääbuvam, tasasem. Kui vestlussituatsiooni lisandub informandi tütar, ei ole merelainetust

enam kuulda. Kõnerütm on suhteliselt rahulik, kui tugevneb hääl, kiireneb natuke ka tempo ja

vastupidi. Iseloomulik HL-le on pidepunktide otsimine tekkinud oletustele, mõtetele, mõnel

juhul suhteliselt pikk keskendumine ja mõtlemine. On olukordi, kus tahan täpsustust HL-ilt,

täpsustus tuleb aga HV-lt, näiteks küsimus, kuidas kuuekümnendate lõpul,

seitsmekümnendate alguses mängiti jaaniajal Ass-ass, tagumine paar välja. Mõnel juhul

püüab HL eemalt midagi öelda enda jutu jätkuks või selgitada öeldut, aga vestlushoo tõttu

räägitakse juba muust, mõnikord ei kuulda ega panda tähele. Litereeringut lugedes on HL-i

poolt öeldud üksikud sõnad teiste rääkijate lausete vahel mõistetavad täiendused temapoolse

eelnenud teksti juurde. Vanaema häälest on tunda muret, etteheidet, valu, kui ta räägib

konkreetsetest probleemidest ja juhtumitest, mis teda vaevad. Enim valulik on informandile

lapsena sõja ajal kaevikus olemine ja teadmine, et ema-isa olid samal ajal pommide eest

kaitsetud ning et kõik kaevikus olijad võinuksid pihta saada lähedal lõhkenud pommi killuga.

54 TPVP: 17.

78

Informant UM. Tädi mõtted jäävad paljudes kohtades õhku, juba tuleb peale uus info, üks

lugu kasvab teisest välja. Lugedes teksti, oleksid laused alustatud ja lõpetatud, kuulates teksti

on mõttelõnga katkestused pidevad, seetõttu ei saa ka komasid-punkte panna sinna, kuhu

õigekiri ette näeb. Kui UMi kõnestiil võrreldes HV väga kiire tempoga on üldiselt suhteliselt

rahulik, siis naljalugude juures või kui igasugused juhtumid hakkavad järjest meenuma, läheb

tempo kiireks ja sõnade lõpud kaovad kohati ära. HV täiendab tädi lugusid omapoolsete

kommentaaride või kinnitustega, MV sekkub jutuajamisse siis, kui tal on jagada samalaadset

kogemust. Kogu UM-i jutu vältel on pidevalt kuuldav HV kinnitav „Mhm”; et see nii on,

avastan kogumispäeva õhtul, kui esimest korda diagonaalis intervjuud üle kuulan. Hiljem

litereerides ilmneb, et kogu intervjuu on tihedalt „Mhm”-ga pikitud – kui räägib HV, kinnitab

UM väljenditega „Mhm”, „Ja-jah”, kui räägib UM, kinnitab HV. Valusate teemade puhul

nagu tädi AI elu, sugulaste surmad UM-i hääletämber madaldub, tempo aeglustub, vahel on

pausid. Pajatustes ja naljalugudes ilmneb kõneleja eriline anne teha räägitavat isikut järgi,

tuua esile viimase iseloomujooned, hääletoon, käitumismustrid, luua teiste silme all

jutustatava karakter.55 Ka mingi tavasituatsiooni või olukorra oskab UM esitada nii, et kõik

naeravad, näiteks jõulude ajal kirikus käimise. Naljandeid või humoorikaid pajatusi rääkima

hakates muutub UM-i hääl juba ette naeruseks. Korduvalt laulab UM laulu, mida nad õega

laulsid, kui autokastis istudes vanaisa matustele sõitsid.

Informant MV. Räägib ülikiire tempoga, ta on ergas, kärmete liigutustega, tema teksti kiirus

on sedavõrd tempokas, et sõnade lõpud kaovad pidevalt ära järgnevate sõnade algusesse,

kohati on sõnadest raske aru saada. Jutustades lugusid lapse isast, kellega pidevalt midagi

koomilist juhtub on tema esitus lausa särav – ta žestikuleerib, naerab.56 Kõne on tunduvalt

aeglasem, kui ta räägib telefonisõnumite üleskirjutamisest, mida on aasta jooksul oma uue

sõbraga vahetanud. MV tulek ema ja vanaema juurde annab kogumistööle uue hingamise –

huvitav on kuulata keskse informandi lapselt perekonda puudutavaid lugusid, sh juba kuuldud

teemasid uues vaatenurgas ja esituses.

Informant HV. Keskne informant, võtab rääkimist endast ja oma perest väga loomulikult,

teda ei näi segavat, et pere ellu on sekkunud mõningal määral küll tuttav ent ikkagi võõras

inimene. Informatsiooni esitab tihedalt ja intensiivselt, samaaegselt võib toimetada köögis.

55 Tekst välitöö päevikus: “Urve teeb nii hästi hääli järgi, tema kuulamine on sulaselge nauding! Me naerame ja naerame.” TPVP: 14. 56 TPVP: 14.

79

Temperamentne ja elav esitus on põimitud naeruga, kõikidele vestlustele on iseloomulik

teatud sõnade rõhutamine57 ja väga kiires tempos rääkimine, eriti kui kedagi vahele segamas

ei ole ja teeb seda otse kogujale. Kiire kõne tingib osade sõnade puhul kogujapoolset pigem

sõnade eeldamist (esitatud nurksulgudes) kui täpselt arusaamist. Pausi kohti kõnes praktiliselt

ei ole ja kui, siis on need üksikud mõtlemise hetked. Tihti jäävad laused lõpetamata,

lauselõpud õhku. Folkloriseerunud juttude puhul on esitus ladus ja väljapeetud, lugude

meenutamise situatsioonis toimub kõvahäälne sisedialoog. Lastest töökohal rääkides on

selgelt tuntav hääletooni muutus – see on helge, soe, ääretult mõistev. Probleemsetes lugudes

žestikuleerib, kohati hüüatab või lähevad silmad niiskeks, hääletoon liigub pidevalt skaalal

kõrgem-madalam. Kui põhiosas rõõmus ja temperamentne, siis ühe väsitava tööpäeva lõpus

on väsimust ka hääles kuulda.

Mitmeastmelised hääletooni muutused on eriti tuntavad üksteisele järgnevate erinevate

teemade puhul – kerge ja rõõmus lapse- ja nooreea lugudes, valulik tööprobleemide ja

traagilise taustaloo puhul, masendunud eluoluga hakkamasaamise juttudes, veel aste madalam

ja vaevatum isikliku elu kogemustest rääkides. Kui informant vahendab kogemusi oma

abielust ja abikaasast, kõne tempo aeglustub ja hääletoon muutub tuntavalt, tämber on

madalam kui tavaliselt, kuulamisel on tajutav vaev, mis seotud möödunud eluperioodiga.

Sama masendunud hääletämber on informandil, kui ta räägib eluga hakkama saamisest – kui

raske on lastel kodude ostmiseks võetud pangalaenudega toime tulla, teadmatusest, mis

tulevik toob. Tämber peegeldab väljapääsu puudumist, mida informant lugudes ka sõnaliselt

tunnistab. Nostalgiamärk hääles toitlusega seotud lugude juures võib peegeldada igatsust aja

järgi, mil ta oli laps, noor inimene ja ei pidanud kogu eluraskust ise kandma. Nostalgia võib

olla ka märk pere ainulaadsuse kohta, mis ilmneb kõige argisemates pisiasjades (Jaago, Jaago

1996: 30).

Informantide käitumist, jutustamisviisi ja omavahelist seotust võrreldes jäi silma järgmine:

1) aeglustus kõne tempos ei pruugi olla seotud vaid ebamugavate, valusate, tundlike

teemadega (isiklikud suhted, eluraskused, töö probleemid), see võib olla ka märk väga

lähedatest, soojadest, hoitud suhetest;

57 Põhilistest rõhuasetuse võimalustest, mida kasutatakse jutustamisel on lähemalt kirjutanud Mall Hiiemäe (1978: 82) tuues välja seitse punkti, mille valguses HV rõhutused on enamjaolt seotud jutustamise ajal millelegi olulisele viitamisega. Rõhutamist kasutab ka loeteludes ja otsese kõne puhul.

80

2) lugude esituste ajal toimuvad üksteise jutu kinnitamised, mis võivad, aga ei pruugi olla

seotud räägitava teemaga, kinnitus võib tulla juba enne, kui on aru saada, millest täpsemalt

hakatakse rääkima. Kuulaja annab ette teada, et on rääkijaga igal juhul nõus, ükskõik, mida

siis rääkija ütleb edasi. Omapoolne kinnitus antakse ka siis, kui juba teatakse lugu ja elatakse

rääkijale igati kaasa. Ilmneb eriti, kui räägib UM ja kinnitab HV, aga ka vastupidi;

3) lisaks kinnitustele esitatakse teiste poolt räägitavate lugude ajal omapoolseid kommentaare,

jagatakse enda kogemusi;

4) lõpetatakse üksteise lauseid. See joon ilmneb eriti kui vestlussituatsioonis on pere vanim

tütar ja tema ema. Täiendused annavad aimu omavahelisest heast suhtest ja ühistest

kogemustest;

5) kui vahendatakse teemasid, mis jäävad endast kaugemale (nt meedialood), esitakse

isiklikke seisukohti, kommentaare märksa enam ja aktiivsemalt kui isiklike kogemuste

juttudes.

Ühe ja sama loo rääkimisel ilmnes vahe juhtunu kogeja ja loo vahendaja jutus – esimese

tasandi detailid (kogetud juhtum) erinesid teise tasandi detailidest (kuuldud ja edasiräägitud

lugu), olles üksikasjalikumalt esitatud esimeses osas ja mõnes detailis muutuvad teises osas.

Teistelt kuuldud loo puhul võidi esitada ka ainult loo skelett, ehk pisku sellest, milline lugu

oli algse esitaja repertuaaris (vt ka Hiiemäe 1978: 46–49). Lugude vastuvõtt olenes otseselt

selle esitajast, tema jutustamismaneerist, temperamendi tüübist, häälekõlast, oskusest teisi

jäljendada. Sama lugu kellegi teise esituses võis olla vähem mõjus. Kõik keskse informandi

tädi poolt räägitud lood mõjutasid kuulajaid, esitus oli eriti haarav humoorikate rahvajuttude

puhul, tuju paranes, lõbus olek oli ilmselgelt tunda (vt ka Wehse 2005: 163). UM, kes rääkis

lugusid eriti värvikalt, vaikis endaga seotud lugudest privaatsel tasandil. Kellestki teisest või

argielu juhtumitest rääkimine on jutustajale turvaline, võimaldades eemalduda enda valusatest

elukogemustest ja samas olla ka põhjuseks neist mitte rääkida. Negatiivsete lugude

jutustamine oli ka vahendiks eluraskustega toimetulemisel, seda võis märgata pere vanaema ja

keskse informandi puhul (ibid.: 159–165).

Eeltoodust lähtuvalt täheldasin, et lugude edasikestmine on seotud teema, nende edastamise

situatsiooni ja küsimusega, kuidas neid esitatakse (vt ka Jaago, Jaago 1996: 40–41) – näiteks

lugedes teksti ei pruugi lugu isegi koomiline olla. Seda peab kuulama, mõistmaks koomika

olemust ja loo sisu oma kogu-ulatuses – hea jutustaja oskab tabada räägitava karakterit,

olemust, tempot oma häälekõla, pauside, esitusega (vt ka Meier 2012: 55). Hea jutuvestja

81

räägib meeldejäävaks ka need üksikud lood, väljendid, ütlemised, mis mõnest suguvõsa

liikmest jäänud on, nii teavad kõik lugusid väikesekasvulisest mehest, kellel oli kombeks

tõrvata üle kõik asjad, mis vähegi liikusid ja kes hüples sõnakuulmatu hobuse nina all.

[--] Aga see – A. oli väikest kasvu- V. räägib, et ta oli ka nihuke rabe, et kui ta hakkas rabistama siis teadet mis hobune ei kuulanud sõna, et väikest kasvu, et siis seal võttis sellest hobuse ratsmetest kinni @ [heledal häälel] sa kurradi, kurradi, kurradi [naer] hüppas siis seal. Meil ka käis siin õue peal parool vahepeal, et kui midagi ei istunud et @ sa kurradi,kurradi [naer] (MA 26, p-d 84–85).

Selleks, et oleks jutupärimus on aga eelkõige vaja pärimuskandjat, kedagi, kes on võtnud enda

hooleks juttude loomise ja edasiandmise ja reeglina on see inimene ka olemas; selline inimene

omab vastavat annet, mälu ja huvi pärimuse vastu (Jaago, Jaago 1996: 39).

Oma aruteludes ja tagasivaadetes on informandid mõnel juhul esitanud küsimusi iseendale –

kas nad mäletavad ikka õigesti ja kui nad mäletavad just nii nagu nad mäletavad, siis miks nad

nii mäletavad (Kaivola-Bregenhøj 2000: 35). Esitamiskordadel erinevad lood varieeruvad või

toimuvad pidevalt ette- ja tahapoole vaated kinnituste, kahtluste, küsimuste, oletustega (nt

MA2: 5, p 12). Endasisese dialoogi kõval häälel väljaütlemine on iseloomulik kesksele

informandile. Aktiivsema poolena tõlgendab ta rohkem kui teised, lisaks loomupärasele

krapsakusele võib siin olla tegemist sooviga panustada kogumistöösse omapoolselt rohkem ja

paremini. Arutluse tulemus võib olla iseendaga nõustumine, uute küsimuste esitamine või

kõhklevale seisukohale jäämine. Mõnel korral peegeldub lindistust kuulates hääletoonis

rahuolematus või pettumus, et ei mäletata kõike. Annikki Kaivola-Bregenhøj, vaadelnud

traditsioonikandja mällu talletatu esitust viitab, et jutustuse vormi erinevad komponendid

määravad jutustaja võime talletada, meelde tuletada, seostada; oluline on jutustaja

hetkemeeleolu, vestlus tervikuna ning jutustatava mõjutatus kultuurilisest, keelelisest ja

konkreetsest situatsioonist (ibid.: 35). Tuginedes välitöödele saab välja tuua, et ühe ja sama

loo taasesitus ühe ja sama inimese poolt on igakordselt mingis osas erinev. Ilmne, et

jutustatud (ja mitte päheõpitud) lood ei saa olla samasugused erinevate informantide puhul,

ent nii on ka ühe ja sama informandi puhul. Esitatu võib tunduda täpselt sama olevat, lugude

omavahelisel võrdlemisel selgub, et see nii ei ole.

Tahtmata kuidagi meelevaldselt kategoriseerida jutustajaid-informante peatüki alguses

esitatud ühe või teise jutustajatüübi alla, viitan siinkohal pigem vaid võimalikkusele, mõnele

82

osale, märgile, arusaamisele, mis seotud minupoolse nägemusega. Aluseks olen võtnud

jutustajate eelistused teemade osas, nendepoolse teiste informantide kajastamise,

eneserefleksiivsuse, käitumise ja jutuesitamise tasandi.

1. Pigem diskreetne jutustaja on pere vanaema, olemuselt tagasihoidlik, ei anna

hinnanguid pere liikmetele, kuulamisel ilmneb peidetud poolena nostalgia, etteheited.

2. Segu diskreetsest, näitleja- ja rahvalikust tüübist ning pigem enesele orienteeritud

jutustajast võiks olla EV. Jutuvestjana sedavõrd omanäoline, et vääriks omaette

kategooriat.

3. Ühendades endas näitlejatüübi, karikeerimisande, ent olles samas väga diskreetne

enese kohta puutuvas on pigem teistele orienteeritud jutustaja UM.

4. Nii teistele kui enesele orienteeritud jutustajana paistab silma HV, talle on omane väga

varieeruv kõne rütm, värvikas kõlaulatus ja mahlakas toon.

5. Pigem ümberjutustaja tüüpi, nii enesele kui teistele orienteeritud jutuvestja on MV.

Kaks vahendatavate lugude algset rääkijat (tädid KA ja AI) osutusid töö autori jaoks kõnekaks

ja määratletavateks informantide kirjelduste ja räägitud lugude põhjal. Uudiste-vestja ja

teistele orienteeritud jutuvestja tüübi alla mahuks EV, HV kirjelduse järgi tädi KA, pilaja-

tüüpi naljandivestja ja enesele orienteeritud jutustaja oleks peres väga armastatud AI-tädi.

2.4 Koguja ja informandi omavaheline dialoog

Omavahelist dialoogi on võimalik jälgida lisaks välitöö päeviku väljavõtetele,

kogumissituatsioonidele, fotodele, litereeritud materjalile ka kirjavahetuses koguja-

informandi vahel, mis algas enne välitöid mais 2011. Kirjale vastamine annab uuritavale

võimaluse mõelda, kuidas, mida, kas ja miks ta kirjutab. Mitmeaastases kirjavahetuses on

lühemad või pikemad lõigud, mis puudutavad keskse informandi käekäiku; teated ühe või

teise inimesega või kogukonnas juhtunust, ülevaated, mida ta on töö juures põnevat teinud,

Soome maasikaelu kajastused, tähelepanekud muutuvast loodusest, parasjagu tehtavatest

töödest talus. Lisaks siis pikemad vastused koguja küsimustele ja täpsustused palade kohta.

Oleme jaganud üksteisega isiklikke õnnestumisi ja kaastundeid, kogumistöö eest saadud Eesti

Rahvaluule Arhiivi tunnustusest (2014) andsin esmajoones teada kesksele informandile, tema

omakorda jagas seda kõikidele seotudele, andis edasi tänusõnad minu poolt ja õnnesoovid

83

nende poolt, kohaliku ajalehe palvel kogutust kirjutades olen kooskõlastanud kirjutatu keskse

informandiga. Kuupäevadest, kellaaegadest on võimalik näha, kuna on ta saanud oma kiire

elu ja suure pere kõrvalt tegeleda kirjutamise- ja vastamisega (tabel 2).

Olles aga omavahel, silm-silma vastu, on olukord teisem – kohtuvad kaks või rohkem inimest,

kellel kõigil on omad arusaamad, mõistmised, pagas; kogumistöö tulemus on nende

erinevuste ühistoimimise ilming ja kui koguja võiks suuta ühendada erinevaid maailmapilte,

vähendada erinevusi (Korb 2005: 7, 9, 126), siis vastaja peab suutma vastata kohe ning

kogumistöölt saadav on suuresti just suhtlemise tulem (Bauman 1986). Materjali kompamise

huvides, püüus mõista peret, kuhu kuulusin teatud ajahetkede vältel, soovis mitte survestada

või panna ebamugavasse situatsiooni rääkijaid ning tagamaks rääkijale tema turvaline tunne,

sisering või sfäär (Lotman 1999: 67, 69), olen vestlejatele jätnud vastamisel suhteliselt vabad

käed, mis neile ühe või teise küsimusega seondus või vesta teemadel, mis räägitavatest

lugudest välja kasvasid ja esmapilgul näis, et otseselt kogujahuviga seotud ei olnud.

Rakendatud meetodi valiku põhjuseks on olnud minupoolne arusaam, et informandil peab

olema võimalus vabalt rääkida, et ta ei peaks kogu aeg mõtlema, mida tuleb/võib/saab öelda,

mida mitte, kas koguja ootab minult seda või teist materjali.

Nii on intervjuude ja vestluste sees tekstilõike, mis tundub, et otseselt kogujahuvi ei haara;

hilisemas materjali analüüsis on materjal osutunud aga oluliseks tasutainfoks. Näiteks

nõukogudeaegne piirivalve pärimus käesolevas töös otseses fookuses ei ole, mis aga ei

vähenda lugude väärtust konteksti mõistmisel ja lugudena üldse.58 Folkloristlikust aspektist

lähtuvalt on „lugude vabalt veeremise“ korral terviklike lugude sees kerged olnud esile

kerkima kõnekäänud ja ütlemised, milliseid otsese küsimise peale ei oleks pruukinud saada,

arvestades nii koguja taustateadmatust perekeskse teksti, traditsioonide kohta, kui inimesele

loomupärast suutmatust igal ajahetkel kõike meenutada, mis kogemuskihtide all peidus.

Intervjuude ja vestluste käigus on aga mitmel korral hetki, mil toimub kogujasisese küsimuse

tõstatumine – kui küsida, siis kui palju küsida (vt Briggs 1986). Kus on küsimise-

mitteküsimise piir? Kui esialgu näib, et kaldutakse teemast kõrvale ja jutuks tulevad muudki

asjad vahepeal, siis ringiga jõutakse nii mõnigi kord tagasi põhiteemani ja vastatakse ka

kogujat huvitanud küsimusele. Vahepealsed eksirännakud ja kõrvalepõiked võivad olla

58 Piirivalvepärimus esineb materjaliüksustes MA 1, 9, 11, 12, MA 27 DW_B0471.

84

fragmendid veel millegi kohta, millest koguja enne teadlik ei olnud, mis tõstatusid olulistena

rääkijale, ent mis võib samas olla ka peitev jutt vältimaks teemat, millest ei soovita rääkida,

mis ei ole veel rääkimiseks valmis, mida ei peeta rääkimisväärseks või mis kuulub

tabuteemade hulka (Peltonen 2003: 179, 185). Koguneda võib aga ka hulgaliselt teksti, mis

kogumishetkel võib näida vähemolulise ja teemasse mittepuutuvana. Isegi justkui mõtetu aja,

energia, hilisema litereerimise ressursi kulutaja. Asjaolud võivad muutuda, kui kogutut üle

lugeda-kuulata teatud aja möödudes, mil avastad esmapilgul ebaolulisest olulist teavet (vt ka

Korb 2005: 36).

Mitteküsimisel võib informant end tunda vabalt, ilma liigse pingeta. Mingil hetkel, kui tundub

et arutlused ekslevad liiga kaugele, siis diktofoni kinni pannes edasi-tagasi plõksutades võib

litereerimisel avastada, kuidas materjal on jäänud ilma algusesõnadeta, puudub oluline

täpsustus, mõnel juhul läheb kaduma jutu mõte. Hakates ise kogujana tajuma, et liiga palju on

materjali, ehk ka liigset, mittevajalikku ja püüdes käigu pealt reguleerida materjalihulka

diktofoni käivitamise ja kinnipanekuga, ei pruugi reaktsioon olla nii kiire, et jutulõnga püüda.

Nii on mõnedes materjalides kohati eklektilised lõigud, mis võivad hiljem kogujat, kui tööde

läbiviijat, häirima hakata (nt MA 25, p 36).

”Lõigatud tühimikku” jäänud materjal võib hiljem huvi pakkuma hakata – ”aga mida ta siis

ütles, kas mitte seal ei olnud nüüd midagi olulist kuuldud teema kohta veel, miks ta siin sellise

lausega alustab”. Diktofon, koguja üks esmastest töövahenditest, töö situatsioonis koguja

vaikiv kaaslane ja abiline, on kogumistööl justkui maalimisel pintsel kunstniku käes – tänu

sellele abilisele saavad spetsiifilised detailid nagu häälekõla, tempo, pausid, emotsioonid olla

”uuesti väljaantavad”, originaalpilt nendes detailides on sama, ent viis, kuidas seda pilti

vaadatakse-kuulatakse-loetakse on erinev. Kõike ei saa koguda ega kõike ühele maalile

maalida, ometi peab suutma luua ja vastu võtta (Arukask 2011: 20).

Portelli on viidanud, et ühe inimesega võib intervjuusid määramatult jätkata, see viib

küsimuseni suulise allika ebatäielikkuse kohta; igas intervjuus kogutud andmed on alati valik

tervikust (Portelli 2000: 55). Küsimus, kui palju küsida jääbki ja on suures osas kogujapoolse

tunnetuse ning informandi ja koguja koostöö ehk koos toimimise teema. Ühepoolselt koguda

ei ole võimalik, mingi suuna annab koguja alati kätte ja materjali on võimalik koguda siis, kui

informant tahab, soovib, julgeb rääkida. Esitades võimalikult vähe suunavaid küsimusi võib

tekkida huvitav võimalus jälgimiseks missugused lood on sedavõrd folkloriseerunud, et ise-

85

enesest tõstatuvad taas päevakorda ka neljakuulise kogumisvahe korral või missuguseid

isikliku kogemuse lugusid jagatakse, ilma, et neid üldse oodata, veel vähem küsida oskaks.

Koguja jaoks tõstatus küsimuste esitamise/mitteesitamise retoorika esile seoses kogemuse

diskursusega. Mis materjal saab kogutud, millised on informantide kogemused, mis teema

ulatuses need korduma hakkavad materjalist materjali, oli ette teadmata.

Võrdsed alused. Erinevates välitööalastes uurimustes on viidatud nn võrdsetele alustele ehk

mingitele kehtivatele sarnasustele uurija ja uuritava puhul (vt nt Jaanits 2013: 12). Parimas

nägemuses heaks ja sujuvaks kogumistööks võiksid need olemas olla (nt vanus,

elukogemused), sh positsioonid, sarnasused (nt suur huvi pärimuste vastu), kuulumine või

kokkupuutumine ühe või teise pärimusrühmaga – käesoleva uurimuse puhul näiteks

lasteaiaõpetajate pärimusega kokkupuutumine – mis kõik kokkuvõttes peaks lihtsustama

pärimuse kogumist. Samas on oluline ka teatud distantsi väärtus, distantseeritus informandist,

võõra väärtus (Korb 2005: 34), võimalus rääkida inimesele, kes on väljastpoolt pereringi.

Selline kahedimensiooniline tasand kogumistöös – seotus, lähenemine teemadele mingitelt

ühtsetelt alustelt, teisalt distantseeritus, igapäevases elus mittekokkupuutumine, võivad olla

kogumist hõlbustavaks asjaoluks. Kogumistöö käimatõukavaks faktoriks on aga informandi

soov rääkida ning usaldus koguja vastu. Kui kaks viimast, välitööde olulisemad komponendid

puuduvad, ei ole võimalik kogumistööd teostada tasemel, et see pakuks kogumisprotsessis

läbielatavaid ja kogetavaid positiivseid väärtusi nii kogujale kui informandile (vrdl Korb

2005: 32). Vajalik on uurimiskeemia olemasolu – seda nii uurija kui uuritava positsioonist

lähtuvalt, et nii uurija kui uuritav oleksid asjast huvitatud (Meier 2012: 11, Meier 2013: 153).

2.4.1 Emotsioonid ja eetika empiirilises materjalis ja materjali analüüsis

Ühel korduvate välitööde kogumisõhtul panen diktofoni kinni (ütlen seda alati informandile)

ja küsin eelnevatele juttudele tuginedes informandi elukaaslase ja laste isa kohta. Räägime

informandi elust ja jõuame juhtumini, mis informandi elukogemuse pagasis on seni kuuldust

kõige valulikum. Teema on väga isiklik, kogujana tunnen kui ääretult on mind usaldatud.

Küsimise peale, kas HV on nõus lugu uuesti rääkima lindistamiseks, teeb ta seda uuesti.

Korduva esituse kuulamine on katsumus mõlemale osapoolele, seda on juba ainuüksi palve

lugu uuesti rääkida. Samuti hakkan ma kogujana mõtlema, kas mul on ikka õigust uuesti seda

valusat kohta puudutada (vrdl Kaivola-Bregenhøj 2000: 45).

86

Emotsionaalselt on suhteliselt keerukas katsumus lugeda, kuulata, kirjutada üle materjali,

mida oled pikema aja vältel kogunud ja mis puudutab inimeste isikliku elu sügavamaid kihte.

Olles sekkunud teiste inimeste ellu olemasolevate käepäraste vastuvõtuallikatega – meeled,

visuaalsed jäädvustused, diktofoni lindistused, hiljem litereeritud materjal, on aeg-ajalt

materjali sisse ärakadumine emotsionaalsel tasandil korduma hakkav nähtus. Ühe pere,

osaliselt laiemalt suguvõsa lood, olulised inimesed ja nende katsumused hakkavad kuuluma

koguja igapäevaellu mentaalsel tasandil, mõjutades vähemal või rohkemal määral koguja

emotsioone. On teatud hulk lugusid, mis perepärimusliku materjali detailses analüüsis on

emotsionaalselt rasked, näiteks kangelannade lood, kellele on katsumusteks asetatud rohkem

kui teistele, kes koormat veavad naeratades, nutavad üksinda. Lugude emotsionaalne laetus on

eriti tajutav just kuulamisel.

Metafoorsel tasandil on perepärimuse maastik käesoleva töö allikmaterjalile tuginedes

võrreldav mäeahelikuga, mille erinevatel külgedel inimesed üles- või allapoole liiguvad (vrdl

Andrews 2008: 87–88), see on täis sujuvaid tõuse või talumatult järske rännakuid kogu aeg

ülespoole. Tagasimineku võimalust ei ole ja mäestiku tippujõudmist iseloomustab järjest

suurenev elukogemuse mõistmine ja kasutamine. Mõnel juhul toimub teel allapoole ränk

kukkumine – elukoorem on viinud liikuja tasakaalust välja ja kergem on olnud teistsugune

lahendus. Traagilise lõpuga lugusid esineb materjalis mitmeid, need lood peegeldavad ajastut,

milles elati ning ka suutmatust näiteks vaimsele terrorile vastu panna.

Töötades taolise materjaliga on ehk põhjendatav soov töötada märkamatu, segamatu, omaette

„halli hiirekesena“ ja mitte lasta end segada välistest faktoritest. Argielu ei jäta oluliselt

selliseid võimalusi, empiirilise materjali analüüs käib ikka periooditi uurijana end sisse- või

välja lülitades, nullpunkt tekib, kui teatud materjali analüüsimise etapis võtab materjahulk

koguja üle võimust ja väga raske on saada üle hetkest, kuidas elada koos lugudega, mida oled

võtnud endasse. Lisaks on märgatav liminaalsuse teke – uurija on vahepealses seisus,

konkreetselt ei argielus ega seal, kus kogutud materjal peas vormuva uurimistööna (vrdl Roht

2011: 96). Olles välitöödel, koguja teab, et ületab kultuuriruumi piiri, ent see piir on

tunnetatav ka pärastises korrastustöös ja analüüsis, oled ei siinpool ega sealpool, vaid

kahetises seisundis.

87

2.4.2 Juhitavad ja juhitamatud osad kogumises

Tagasi välitööde läbiviimise poole pöördudes saab eristada kogumissituatsioonides osasid,

mille juhtimine asub pigem koguja käes ja olukordi, kus koguja on mõjutatav ja juhitav pigem

pärimusrühma poolt. Kogumisprotsessi põhiline märksõna on koostöö, arvestamine,

kuulamine ja pidev üksteise toetamine. Vältimaks oma reeglite kehtestamist ja

intervjueeritavate veel rohkem mõjutamist kui kogumissituatsioon niigi on, võib päris raske

olla paluda ümbritsevatel tasem olla, kuna räägitavat ei ole hästi kuulda. Isegi teleri

vaiksemaks panemine võib olla koguja positsiooni pealesuruv. Kogumisprotsess on väga õrn,

liikumine justkui jääl ja oma olemuselt ka ettearvamatu (vrdl Korb 2005: 114, Arukask 2011:

22, Puistaja 2011: 143). See vajab suurt hoolt, tähelepanu ja pieteeditundega suhtumist.

Olemine ühe pere keskel ei tähenda ainult lindistuseks võetavaid hetki, minuteid, tunde, see

tähendab eelkõige püüdu kohanduda valitsevate olude, kommete, harjumustega, olla

võimalikult paindlik, märkav, vastutulev ja vajadusel tähendab see ka töödes kaasalöömist,

aitamist. Uurija ei tohiks ühelgi juhul survestada uuritavaid või muuta pereelu korraldust.

Pereelu võimalikult vähene segamine annab parema võimaluse jälgida kõrvalt, kuidas pere

elab ja toimetab oma igapäevaelus. Vestlussituatsioonides või aegadel, kus on ette teada, et

koguja töötab enda märkmetega on selgesti märgatav, kuidas kogujat aktsepteeritakse kui

vajaliku töö tegijat – lapselast manitsetakse kirjutamise ajal mitte segama, muretsetakse, kas

on ikka ruumi selleks tööks, kohta istumiseks, jälgitakse koguja poolt tehtavaid märkmeid

vestluse ajal, ollakse toetav ja abivalmis.

Suhteliselt juhitamatu on minu poolt olnud minek keskse informandi tädi juurde, keda

kogujana kindlasti pidin nägema, samuti olukorrad, kus tehti vajalikke töid, kohtuti vajalike

inimestega, käidi vajalikes kohtades, mis kõik on olnud koguja poolt aktsepteeritud ja

jälgitud. Kogujana ei valinud ma, mis sobib, mis ei sobi jäädvustamiseks, vaid kulgesin koos

pere eluga.

88

2.4.3 Koguja kogemus

Iga välitöö on erinev teistest ja annab kogujale uued kogemused, mida edaspidi arvestada (vt

nt Meier 2012: 10, Korb 2005: 91, Arukask 2011: 20–21, Roht, Jaanits 2011: 36). Eelpool

kirjutasin, kuidas informandid üksteise poolt räägitavat kinnitavad, tehes seda mitte niivõrd

sisule tuginevalt, kui just heaks kiites kõike, mida rääkija ütleb.59 Ühes materjaliüksuses, kus

vestleme informandiga tema tööga seonduvast, avastan lindistust kuulates üllatusega

kogujapoolsed aktiivsed, suhteliselt tihedalt esitatud kinnitused HV jutule. Kogujapoolselt

võib seda seletada kahe asjaoluga – esiteks kaasaelamisega, teiseks taustateadmisega –

sarnastest probleemidest, teemadest, millest HV räägib, on koguja kuulnud sama eriala

inimestelt mitmeid kordi. See kõik kinnitab veel kord fakti, et kuulumine mingis osas sarnaste

tunnustega pärimusrühma, annab mitte ainult eeliseid kogumistööks, vaid ka peegeldab

olemasolevaid sarnasusi kogutud materjalis.

Pikemate välitööde käigus on lühiajalised hetked, mil koguja töötab oma nurgakeses (toas,

õues, majas) kogutut kas markeerides, märgistades, olulist välja tuues või täites välitöö

päevikut, kirja pannes uusi ülesandeid ja küsimusi, mis tekkinud. Kogemusi arvesse võtvalt

tean, et välitöödel on parim üleskirjutamise aeg varahommik, kui on aga ette teada, et see ei

õnnestu, siis hilisõhtu. Mõnel juhul on uurija/koguja peas nägemus mismoodi asjad võiksid

olla, mida ta teeb ühes või teises järjekorras. Tegelikkus võib üllatada ja selleks peab parimal

juhul suutma valmis olla igal ajal, kuna just kõige vähem oodatud olukorras võidakse koguda

väga head materjali. Nii on ühed varahommikused jutud jäänud lindistamata põhjusel, et

kogujana ei eeldanud keskse informandi varahommikust ärkvelolekut ning ringitoimetamist.

Soov enne uue materjali kogumist eelmisel päeval kogutu üle süstematiseerida ja

kirjapanekute, vestluste vahepeal talletada pereelu toimetamisi visuaalsel meetodil ajendas

kogujat diktofoni töölauale jätma.

Mõningatel juhtudel võib koguja tunda end justkui mingis rahvamängus, kus vastasmängija

peab visatud nööriotsa kinni püüdma, kuid see libiseb tal üha käest. On olukordi, kus

informant vastab napilt ühele või teisele küsimusele, räägib mõne teema kohta hästi vähe või

vahetab teemat. Ühel juhul püüdsin abi saada perekonnafotode üheskoos vaatamisest ja

tähelepanu juhtimisest teatud fotole. Kuid ka sel korral ei räägitud fotol olijast vaid teemaks

tuli kuidas tänapäeval ei ole üldse pilte, mida vaadata. Sellest jäi mind kogujana vaevama üks

59 Ptk 2.2.6.2: 76.

89

küsimus – kas olukord oleks teine olnud, kui juures ei oleks olnud veel kahte pereliiget, kes

omapoolset huvi üles näidates samuti küsimusi esitasid? Kuivõrd on kogujal võimalik end

kehtestada ja esitada soovi – ma tahan nüüd selle informandiga omavahel rääkida – nii et

usalduslikud ja head suhted võtmeinformandiga ei muutuks?

Mõnel juhul sain kogeda „jahutaja“ rolli, kuna oli teemasid, mis läksid ehk liiga keevaliselt

arutletavateks. Nii oli näiteks lugude vabalt veeremise korral, kui teemaks oli sünnipäeva

kombestik. Alanud neutraalsest kirjeldusest liikusid jutud erinevate pereliikmete

söömiskommete juurde ja järjest enam hakkas toimuv sarnanema olukorraga, kus olid

tugevalt tuntavad eri arvamused. Esitades küsimuse alateema kohta debatt veidi vaibus, et siis

uuesti kerkima hakata uuelt pinnalt. Olukord rahunes, kui pärisin sama kombestiku kohta

minevikukontekstis.

3. Kogemuse diskursus perepärimuslikus materjalis 3.1 Mõiste „kogemus“ esinemine tekstihulgas

Välitööde jooksul olen kuulnud hulgaliselt lugusid inimeste erinevatest kogemustest. Kuidas

aga väljendatakse kogemust? Kas ja kuidas kasutatakse lugudes kogemuse sõna? Või

väljendatakse ennast kuidagi teistmoodi? Järgnevalt teen vaatluse sõna tasandil kogemusele.

Ühegi vaadeldava tekstiosa puhul ei ole ma uurija-kogujana esitanud küsimust laadis „kas sul

on mingi kogemus“ vmt, ühel juhul olen kinnitanud informandilt kuuldud juttu sõnadega „sul

on kogemus“, mille peale informant on sõna „kogemus“ kaks korda järjest kasutanud lauses

„Jah mul on kogemus jah ja mul on olnud mitu` kogemust {-} nende aastate jooksul“. Öeldu

kontekst puudutab kolme kaotsiläinud lapse juhtumeid. Kõigil teistel juhtudel on informant

ise, vabalt vestelnuna ja mõjutamatult mõistet kas kasutanud või mitte. Kuna sõna kogemus

on võrreldes materjalihulgaga kasutatud harva, vaatlen alljärgnevalt igat juhtu eraldi.

Morfoloogilisi kategooriaid arvestades esineb mõiste kogemus intervjuudes kokku 16 korral

järgmiste erinevate vormidena: kogemus, kogemused, kogenud, kogemuse, kogemusest,

kogemust, kogemuste, kogemustest, kogeda, samuti liitsõnas töökogemus.

90

Kogemuse sõnastus on järgnevas ülevaates esitatud rasvases kirjas, informantide tekst

jutumärkides. Käsitletava materjali vaatluses võtan aluseks žanrilise jaotuvuse.

1. Matuse- ja pulmakombestik. „Mul on üks selline kogemus“ – märgib HV, kui ta räägib

uskumustest, mis tal surnuaiaga seoses on. Ühes lapsepõlveloos saadab kirikuõpetaja proua

teda surnuaeda piibelehe õisi korjama, et kinnitada igale pulmakülalisele rinda üks õis.

Korjata võib ainult surnuaia äärest, kus lilli hulgaliselt kasvab (MA 4, p 4).

Matusekombestiku raames ilmneb vajaliku kogemuse puudumine, mis tingib vajaduse

õpetada puuduolevat neile, kellel sellist kogemust (enam) ei ole. Siinkohal on üheskoos

olemasolev kogemus, selle puudumine ja kogemuse võimalik uuestiesinemine etteulatuvas

tulevikus.

Laste õppimine läbi kogemuste ilmneb järgnevas HV loos. Kui vanaisa suri, siis UM ja tema

õde ei saanud aru toimunu sügavusest ja ümbritsetavate valu suurusest, kuna neil ei olnud

sellist kogemust. Kogetu – et nende ema nutab – ehmatas, andis mõistmise, et „nüüd on

midagi hullu lahti“. Lapsed teadsid, et vanaisa on surnud, aga mida see tähendab, seda nad ei

suutnud mõista (MA 9, p 6). UM räägib sama lugu meie esimesel kohtumisel, kui

lindistamine ebaõnnestub. Korduvkohtumisel toob ta välja, et kui vanaisa suri, siis tema ja ta

õde ei saanud sellest „nagu oidu“. Kogemuse mõistet UM ei kasuta.

2. Sünnikombestik. Mõiste kogemus esineb esimese lapse sündimisega seoses, mil

nõukogude perioodil haiglas olnud informant pidi seal olema „üksi nelja seina vahel oma häda

ja valudega“. Vormi kogemus kasutab HV ka siis, kui räägib esimesest kohtumisest pojaga –

noorimaga lastest, kellega ainukesena on saanud otsese kokkupuute kohe pärast lapse sündi

(MA 4, p35). HV viitab, et on paarikümne aasta jooksul ära kogenud kõik selle, mis

meditsiinis on muutunud. Siinkohal peab ta silmas laste erinevatel ajastutel sündimist –

okupeeritud ja taasiseseisvunud riigis. Olles laste sündides ühises palatis räägitakse emade

poolt kogemustest, eesmärgiks info, oskuste-teadmiste vahetamine; kogemust jagab ka HV

(MA 14, p 66).

Ühes loos esitatakse, et esimese lapse sündides ei ole kogemust, ajaliinil on tegemist

minevikuga, milles informandiga käitutakse hoolimatult. Olevikus (nüüd) on aga turvalisus,

kaasasolijad haiglas, lahked ja seletust jagavad arstid. Esitatavast tekib vastandus enne

halvem, nüüd parem.

91

Käesolevas jaotuse osas on vormeli „ära kogenud“ kasutamine, milles omamoodi paradoks

sees – kogemus, kui midagi, mis ei saa olla lõpetatud tegevus või lõplik asi, sest ka igal

rääkimise hetkel kogetakse seda kogemust omamoodi uuesti. Sõna „ära“ viitab aga justkui

sellele, et konkreetse kogemusega on nüüd kõik, sellest on kogetud kõik, mis vähegi võimalik.

3. Haiglalood. Lapsepõlve kogemuse aktiveerumist ja ootamatut lõpplahendust sellele on

näha mahukas palas, milles HV räägib enda haigusest, haiglasolemisest ning sellega

kaasnevast. Probleemne on loos kanüüli panek, mida informant väga kardab; eriti hirmutav

on, et ühele teisele patsiendile ei õnnestu kanüüli õigesse kohta paigaldada. HV päästjaks saab

kunagine lapsevanem, loos kui „kuldsete kätega“ venelannast meedik. Miks just temal kanüüli

paigaldus õnnestub, on keskse informandi arvates sõltuv kogemusest, ent veel millestki, mis

on just venelannadele iseloomulik – otsustavusest, hakkama saamisest ja temperamendist.

4. Jõulukombestik. Mõiste töökogemus on seotud keskse informandi sõbraga. HA on

kolmkümmend aastat jõuluvana mänginud, kui saab kogemuse, mis ületab kõik teised.

Kõikide asjaolude kokkusattumise tõttu näevad külakogukonnas lapsed ja täiskasvanud,

kuidas jõuluvana tuleb mere poolt ja – tõenäoliselt – on nende juurde tulnud laevaga. Üllatus

ja kogetud emotsioon on väga suur, see kajastub ka informandi hääletoonis. Lugu rääkides

kasutab HV otsest kõnet.

[--] Ja Aimur oli läind kooli ja rääkind meil käis päris jõuluvana, laevaga tuli, laeva jättis sinna, paadiga tuli kaldale.[naerdes] Ja laps teadis kaua aega, et jõuluvana- A see suur piiga, see oli nii ära ehmatanud- keskkooli tüdruk oli teind autoukse lahti läind jooksuga karjund -@ jõuluvana tuleb! [naerab]. [--] (MA 36, p5).

5. Ametipärimus. Ühes palas, kus arutluse all lasteaias pakutavad täiendõpped ja nende

kasulikkus või mõttetus õpetajate igapäevatööst lähtuvalt, esineb sõnavorm kogeda, kui

vajadus praktiliselt läbi teha erinevaid asju, et neid oleks võimalik pärast oma töös rakendada.

Töökollektiivis saadud kogemuste rakendamine toimub erinevate inimeste ühisel nõul millegi

muutmiseks, et saadud negatiivsed kogemused ei korduks.

6. Tööd ja tegemised. Mõiste mitmuse vorm – kogemused – esineb tekstis kui peret siduv

näitaja – kõigil (peale noorima) on kogemused loomapidamisest ja lehmade karjatamisest.

Kogemus on jutus esitatavaid tegelasi liigitavaks ja eristavaks. Praktilistest oskustest ja

92

kogemustest, mis vennal töö tegemiseks olemas räägib MV seoses venna töötamisega (MA

20, p 12.)

7. Tõeline kogemus esineb sõnaühendina tekstis, mis räägib vana ja väärtuslikuga

kokkupuutumisest ehk esimest korda suitsusaunas käimisest.

Mõistet kogemus kasutab enim keskne informant, vaid ühel juhul vaadeldust on seda teinud

tema keskmine tütar. HV räägib peaasjalikult kogemusest kahel ajaliinil: nõukogude periood

– lapsepõlves kogetu ja nõukogude periood – võrdluses tänapäevase ühiskonnakorraldusega.

Ajastu raamistikust lähtuvalt on tulnud omaks võtta valitsevad käitumisnormid, valik on

praktiliselt puudunud, vaid tagantjärele hinnanguid andes on võimalik avalikult välja öelda,

mida tunti ja kuidas olnusse suhtuti. Lugudes on võimalik märgata eluolu muutumisest

tingitud inimeste muutumist. Mõiste kogemus kontekstiga seoses kerkivad lugudes esile

tähenduslikud isikud – kirikuõpetaja proua, venelannast meedik, sõber, õpetaja.

Lugudes eristub individuaalne ja kollektiivne tasand – meie kogemus on informandi lugudes

enda töökollektiivist, meie-tasand puudutab samuti sünnikombestiku lugusid, mida räägivad

naised üksteisele haiglas. Mitmuse vorm nemad ulatub olevikust minevikku ja laseb

informandil tegutseda väljapool lugu –samaaegselt, kui teised käivad suitsusaunas, saab tema

käia Soomes tööl. Nemad karjakasvatuse kontekstis on samuti minevikku suunatud ja liigitab

räägitavad kaheks – oskajad ja mitteoskaja. Kogemus on olemas teatud ajahetkeni, tegevus,

millest räägitakse ulatub meie aega vaid jutu tasandil. Eluolu muutuste tõttu saab kaduv

eriliseks – näiteks suitsusaunas käimine, lehmade karjatamine.

Mõiste kogemus esineb enim kombestikuga seotud tekstides – kuuel juhul sünnikombestiku

tekstides, kolmel matusekombestikuga seoses. Ülejäänud ühel või kahel juhul ametipärimuse

ja argielu lugudes, töökogemuse, tõelise kogemuse ja haiglakogemusega seoses. Erinevate

ajastute raamistikust lähtuvalt ilmneb, et minevik on seotud teadmistega, olevikus mõned

teadmised kaovad, teised tulevad uuesti tagasi (suitsusaunas käimine), lisanduvad. Mida

vanemaks saadakse, seda enam on kogemusi. Vastanduvad on erinevate riigikordade ajal

saadud kogemused, kogemuse utoopiline aspekt ilmneb jõulukombestiku loos. Et jõuluvana

võib tulla meie juurde ükskõik kuidas ja mil viisil peegeldub eriliselt loo edastaja hääles.

93

Kokkuvõtteks saab esilduvad kogemused liigitada järgmiselt: puuduv (see, mida vajatakse ja

mis puudub), tulevikku hõlmav (midagi, mida ei ole, aga mida võiks teha tulevikus), liigitav

(keegi oskab midagi, keegi mitte), eristav (väärtuslik-mitteväärtuslik, uus-vana), õpetav

(kombestikku edasiandev), korduv (hirm millegi ees), puudutav (kehaliselt tajutav), sõltuv

(kellestki, millestki nt ajastust), jagatav (kogemuste vahetamine), vastandav (erinevad

riigikorrad), ülesäratav (nt vanad mälestused), utoopiline (ime saab võimalikuks), täitev

(midagi on vaja teha millegi saamiseks), kiitev (head töökogemused), võrdlev (erinevate

ajastute normid ja reeglid), muutev (inimeste elu-olu), tähenduslikkust andev (tegelased,

kellest räägitakse), kaasaskantav (emotsionaalsel tasandil), muutuv (eluolu muutus tingib

kogemuse muutumise), väärtustav (mingit tegevust, paika), taasloodav (minevikus olnu

tagasitulek).

3.2 Kogemuse ilmnemise erinevaid vorme lugudes

Lugudes ilmnevad kogemusskeemid, mis kõik on jälgitavad üleulatuva kogemuse

kontseptsioonist lähtuvalt. Ühe pere isikute ringis osutusid kõnekateks kogemuse alaliigid

nagu puudutuskogemus, vahendatud kogemus, mitmetasandiline kogemuskorduvus,

kogemusmuutuvus, kogemustõotatus, kogemusunistus, kogemuserinevus,

kogemusideoloogilisus. Nimetatud on küll raskepärased mõttekonstruktsioonid, ent neid võiks

käsitleda ka kui kogemuse sünonüüme. Järgneva valiku põhjendusena tooksin välja materjali

analüüsis ilmnenud kõnekuse – leidsin neist lugudest enam kui teistest.

Puudutuskogemus. Mitmel korral märkuandvateks-esitatuteks on kogutud materjalis

puudutuskogemused, lood, millel eriline tähendus rääkija jaoks. Üleelatu võib olla täidetud

positiivse või negatiivse laetusega, see peegeldab elu olulisi hetki või pöördepunkte.

Puudutuse kogemine võib olla märk väga lähedasest seotusest ja valmisolekust võimalikku

puudutust kogeda. Aastaid soovitud ja väga oodatud poja sünnist on salvestunud kesksel

informandil mällu moment, mil ta lapsega esmakordselt kokku puutus. Esimest kohtumist

mäletab ainult poja puhul, kuna „vene ajal“ ei antud last algul emale.

[--] Võeti ära [laps], see oli, see oli nende oma, mitte sinu oma [--]

Poja sündimise ajast mäletab hetke, kui laps pandi kõhu peale, saadud kogemus oli aluseks

sarnastele puudutuskogemustele edaspidi.

94

[--] Ta oli niiiii: pehme.. Issand kui pehme, sametine, tead selline .. Et siis juba pandi ju kõhu peale ja kohe, kohe eks emaga kontakt. [--] A esimene kogemus või noh selline kogemus jah, et kui see väike väetike sealt välja eks tuleb, et-et selle ma sain alles pojaga. Ja ilmselt see jäi sellest, võibolla, et kui edaspidi kodus olime ja hommikune see esimene söötmine oli ära olnud, siis me pärast jäime veel niimoodi mõnulema, tema minu kõhu peale, mina olin selili voodis [--] (MA 4, p 35). Vahetusse kogemusmaailma kuuluvad puudutused aktiveerivad meenudes mälus uuesti

kogetu, kahe erineva kogemuse kõrvuti esitamine viitab sellele, millest informant ilma on

jäänud, mis on ühiskonnas lubatud ja aktsepteeritud norm.

Valusaks pöördepunktiks elus on kellegi lähedase kaotamine ja teadmine, et edaspidi tuleb

ilma temata hakkama saada. Kaotusvalu üleelamine aktiveerub puudutuse meenumisel,

rääkimine on selle toimumise hetkel esitajale kui abivahend valusate mälestustega

toimetulemisel. HV elu esmane surnu külmuse tundmine on ajast, kui vanaema LE oli kirstus

ja tema õmbles kirstu juures pingil istudes pitsi vanaema kleidivarruka äärde. Kui õmblemisel

läks käsi vastu vanaema kätt, siis iga kord ta võpatas. Seda lugu kuulen ma välitööde jooksul

kolmel erineval korral. Rääkides esimesel korral küsimise peale esitab HV lugu detailselt,

kaks päeva hiljem rõhutab HV just erilist surnu külmuse mäletamist pitsi õmblemisel. Nelja

kuu pärast on kogemuse taaskäivitajateks jutud isast ja AL vanaemast, HV esitab lugu veel

põhjalikumalt ja pikemalt kirjeldades, rõhutades eriti kogetud võrreldamatut külmust (MA 1,

p 10; MA 12, p 67; MA 18; p 2).

Seotud kehalise kogemusega, on puudutus aidanud lugu salvestada ja olnud kogemuse

taasesitamise aktiveerijaks. Saksa kehamälu uurija Thomas Fuchsi järgi on tegemist „elatud

keha“ kogemusega, mis on kaudne ja varjatud mälu tuum, millesse salvestatu võib

aktiveeruda ja vabaneda sobivatel tingimustel (Fuchs 2012: 9).

Kogemus ei avaldu ainult sõnas, teadmises, mälestustes, vaid ka piltide ja muljete vahendusel

(Salmi-Niklander 2009: 24). Salmi-Niklander osutab, et kogemus erineb argikäitumisest

(behaviour), kuna eeldab aktiivset tegijat, kes sündmuses mitte ainult ei osale, vaid ka

kujundab neid; kogemuse ja selle väljendusvahendite suhe on dialoogiline ja dialektiline

(ibid.: 24). Turneri (1986) poolt rakendatud kogemusvoos võetakse sündmusi passiivselt

vastu, eriline kogemus tõuseb sellest voost esile. Erilised kogemused on elu pöördpunktidega

seotud ja omavad kindlat algust ja lõppu ning liigendavad kogemuste voogu (Turner 1986:

35–36, vt ka Throop 2003: 224).

95

Vahendatud kogemus. Lood, mis kuuldud teistelt – vanaemadelt, tädidelt – on kuulmise-

vastuvõtmise hetkel kogemused informantide isiklikust elust, kui ta viibis kellegagi koos, kes

talle lugusid rääkis. HV viitab juba kogumise algfaasis vanaema LE-le ja tema lugudele,

sellele, kuidas nad koos tegutsesid ja vanaema temale lugusid rääkis. EV räägib ühistest

videvikuhetkedest kui AL vanaema enam lugeda ei jaksanud, lugusid jutustada aga küll, MV,

EV poolt räägitust nähtub, kui väga nad ootavad, et vanaema HL hakkaks neile lugusid

rääkima. UM räägib vanaema KR-st, EV, MV, UM räägivad kui vähe on HV-l aega vanaema

olla ja kuidas lapselaps tahab „sinna vanainimese“ ehk HL-i juurde, kellega koos on

viieaastasel hea olla, rääkida ja tegutseda. Lapselapselaps võtab üle ka vanavanaema

väljendeid.

[--] Siis nad kahekesi asjatasid seal ja. Siis oligi, millal me linnast ükskord sealt ka seal talvel oli ja lapsed läksid koolist koju, siis meie istusime seal ka akna peal ja vaatasime seal ja siis me @ näe junnid lähevadki koolist koju [naer]. No aga vanaema ju rääkis ju- [UM: Ja-jah] nemad vaatasid istusid UT-s [kohanimi, koguja märkus] vaatasid aknast välja, et näed, et vanaema ütleski, et junnid lähevad koju. A EL [lapselapse nimi, koguja märkus] võttis kohe sõnast kinni ja linnas lähevad ka junnid koju [UM: Ja-jah. Naer] Et ta vahepeal rääkiski täitsa nagu vanainimene [UM: Mhm]. [--] (MA 26, p 73).

Kõik need lood räägivad elukogemusest, tarkusest, toest, mis vanaemadelt saadud või mida

neilt loodetakse saada. Lähemalt käsitlen ühte kogemusskeemi, mille aluseks keskse

informandi vanaema LE.

HV elab lapsena koos vanaemaga. Tagasivaatavalt tõdeb, kui hea oli vanaemaga koos olla,

koos käidi jalutamas, korjati lilli, vanaema rääkis „oma jutte“. Olid ühised jutud, ärkamised,

piimaga kohvijoomised, „juustu naksutamine“, albumipiltide vaatamine. Nüüd on

lillekorjamise koht võssa kasvanud, hääles on kahetsus, et ei kirjutanud piltide vaatamise ajal

üles, mida vanaema rääkis, nüüd teab vaid suguvõsasse kuulujaid piltidelt. Vanaema oskas

hoida saladusi, leidis muredele lahendusi, „päästis lapselapse nahka“, oli esimene, kes kuulis

uudiseid. Ametilt oli vanaema õmbleja, aeg-ajalt käis ringi perest peresse, õmblusmasin

kaenlas. Ta kujundas küla moodi, õmbles kleite lapselapsele ja ka lapselapselastele. HV ei

õmble („õmblemine on minust kaugelt mööda läinud“), kui vanaema sureb, siis õmbleb tema

kleidi varrukale pitsi äärde. Üleulatuvalt nendib HV mitmeid kordi, et kasvas „vanaema

niidijuppide sees“ ja et vanaemaga oldi nagu sõbrannad (nt MA 1, p 7).

96

Mitmetasandiline kogemuskorduvus. On lugusid, mille korduv süžee võib olla

mitmetasandiliselt vaadeldav. Peres on jutustused, mida võiks liigitada näiteks lahkumise

lugudeks. Esimeses loos, mida HV räägib mitmeid kordi (MA1, p10, MA 38, p 20), kukub

vanaema LE kaltsuvaibale takerdudes oma puusaluu katki. EV on siis laps ja kuuleb

vanavanaema kukkumise häält (lõunauinakuks oli vanaemal harjumus uks seestpoolt haaki

panna). Laps hõikab trepi pealt vanaema ja vanaisa appi, vanavanemad on laudas loomi

toimetamas ja ei kuule esialgu lapselast. Kuna ravivõimalused on ajastule omaselt piiratud,

paneb HV isa kiiktoolile rattad alla, et vanaema LE saaks liikuda. Sügisel vanaema enam

voodist ei tõuse ja peagi sureb. Aastate pärast lõhkeb MA vanaisal ootamatult veresoon,

juures on väikseim pere lastest, abi ei ole loota enne, kui vanaema HL linnast tagasi jõuab.

Kiirabi jõuab liiga hilja, MA vanaisa jääb halvatuks, sõidab ringi sellesama „vanaema

tooliga“. HV-le on meelde jäänud isa poolt öeldud sõnad, mida ta korduvalt esitab:„Kuradi

ruttu tuli see sügis“. Mõne kuu pärast on isa matused. Kahetsus ja vaev juhtunu pärast paneb

HV-d kordi küsima, kas oleks võinud minna teisiti, kui kohe oleks arstiabi saanud. Loos

ühendab kogemus HV-d vanema tütre ja enda emaga. HV vahendab lugu vanaema

kukkumisest teiste juttude järgi, tütar selle isiklikust läbielamisest lähtuvalt. MA vanaema oli

juhtumise ajal linnas, see tähendab, et vajalikul hetkel ei olnud ta käepärast. Distantsilt

vaadates võib inimene hinnata oma tegevust teisiti ja näiteks süüdistada end valesti tehtud

valikute pärast (Saleniece 2009: 71). Kuigi loost seda otseselt ei ilmne, hakkasin mõtlema, kas

see ei või olla üheks teguriks, miks vanaema oma mehest eriti rääkida ei taha.

Kogemusmuutuvus. Piirivalve- ja venelaste kohta käivates lugudes on kogemuse muutumine

nähtav nii laste kui täiskasvanute puhul. Nõukogude perioodil tuli täita teatud reegleid, et

mitte sattuda „sekeldustesse“ – nii näiteks oli lugupidamist näitav kordoni ülema kutsumine

kõikidele tähtsamatele perekalendri tähtpäevadele, valmis pidi olema iga külalise põhjalikuks

kontrolliks, teha tuli maskeraadi, kui ei olnud luba piiritsoonis olla (et binokliga vaatav

piirivalve peaks õue peal askeldajat vanaemaks, mitte lapselapseks). Lisaks laste hirm ja

põgenemised venelaste eest, segadused kalale läinud noormeestega, keda peetakse

põgenejateks, mõnede suguvõsa liikmete vaimne represseeritus. Jutuvestmissituatsioonis

ümber laua istudes ja minevikku tagasi vaadates tehakse kogetu ja kardetu üle naljagi,

varasematest kogemustest ollakse distantseerunud, vaatepunkt olnule on oluliselt muutunud.

Kogemusi esitatakse läbi huumori ja pilke või „rusutud juttudena“, milles mõistetamatu

ebaõiglus, mida inimesed kannatama pidid. Individuaalne emotsioonide osa kaob jutust kõige

kiiremini, jutu tugev emotsioonidega laetus viitab, et tõenäoliselt on tegemist uue looga või

97

analoogia alusel taaslooduga (Jaago, Jaago 1996: 73–74). Kõige kauem püsib jutu tuum,

inimese iseloomu või välimuse eripära (ibid.: 74), mis on kinnitust leidnud eelnevates

peatükkides ja nähtub ka represseeritute loos – kirjeldatakse suitsiidi sooritanud meestegelase

ettevõtlikust, tegutsemist, soovi teha ümbritsevat paremaks, emotsionaalne tasand loos

puudub.

Ajastu vahetumisel ei pruugi aga ilmtingimata toimuda distantseeritust, seisukohad,

autoriteedid võivad jääda samaks sõltumata raamistikust, kus elatakse. Eluperioodel toimuv

sõltub inimest ümbritsevast mina-pildist, nii võivad inimeste kirjeldustes ilmneda sama

ühiskonna erinevad poolused (Jaago 2006: 92).

Kogemustõotatus. Lapseeast on HV-l eredalt meeles üks kogetud juhtum. Terve tema klass

võeti rahvatantsurühma, kuna HV oli pikalt haige olnud, siis teda ei võetud. Teised läksid

suvel tantsupeole, tema mitte. On läbielatud kogemus, juhtum koolis, mida üleulatuvalt tagasi

vaadates keskne informant arutleb – kas oleks olnud ta siiamaani rahvatantsuga tegeleja, kui

oleks lapsena saanud, mida ta nii väga tahtis? Kas oleks tal tekkinud huvi folkloori vastu?

Kogetule eelnes lapse soov saada rahvatantsurühma (põhjus), mis aga muutus kogemise

(juhtumi) järgselt otsuseks (lahendus 1) ja veel natuke hiljem tõotuseks (lahendus 2)

iseendale. Loo jutustamise ajal on näha, kuidas läbielatu riivas ja tegi toona lapsele haiget,

sellest vabanemiseks tuli endale anda tõotus, et keelatu ja ilmajäetuga hakatakse nii ehk nii

tegelema. Tõotus sai täide viidud, rahvatantsust on saanud kirglik hobi, mis kestnud aastaid ja

kestab edasi – nii kaua kui HV tantsida jaksab.

Joonis 3. Üleulatuv kogemuse kontseptsioon kogemustõotuse näitel.

[--] Ja siis ma tõotasin [hakkab naerma] pühalikult oma seltsimeeste ees vaikselt – mind te ei võtnud, aga ma lähen` rahvatantsu ja ma tantsin niikaua` kui ma jaksan. Ja nüüd ma olen siis tantsinud jutti kakskümmend viis .. aastat või. .. Jah [--] (MA 4, p 73).

98

Informandi tahtel muutus negatiivne kogemus lõpptulemusena postiivseks, lugu esitades on

HV rahul ja enda üle uhke. Vastandumine toimub teise poole kui keelaja, mittelubajaga, kellel

aga ei õnnestunud lõppkokkuvõttes teda ikkagi takistada. Loo süzees on eriti huvitav

takistusest läbimurdmise motiivi esitamine. Kui vaadelda esituse hetke (joonis 3), siis on

näha, et igal ajal saab jutustaja rääkida erinevatest episoodidest, millest lugu koosneb, ta ei

pea rääkima lugu algusest peale, võib esitada ka ainult põhjuse – enda suure soovi tantsuga

tegeleda – või valib lahenduse 1 või 2 esituse. See tähendab, et üleulatuv kogemus, mis

ühendab põhjust ja esitust, seob kõiki neid erinevaid tasandeid ja võib vajadusel ulatuda ka

tulevikku – „ma tegelen tantsimisega nii kaua kui ma jaksan“.

Kogemusunistus. Kesksel informandil on unistus, igatsus, mis annab jõudu tegeleda

igapäevatööga – unistus on üleulatuvalt seotud tulevikus teostuvaga ehk reisiga, kõik

vahepealne kuulub erinevatesse etappidesse teekonnal sinnapoole. Igatsusele järgneb reis,

reisile tagasitulek igapäevamaailma, esialgne „hõljumine pilvedel“, siis tavatöö, mingi aja

pärast jälle tekkima hakkav igatsus, ootus, mis üha tugevneb, kuni toimub ootuse muutumine

reisiks, siis saadud kogemuseks ja jälle hakkab kõik korduma. See igatsus ja tulemus aitavad

elada, kõik vahepeal tehtav – rahakogumine, probleemide väljakannatamine – on ühe unistuse

nimel. Peamine on siin märkamine, et üks saadud kogemus võib olla aluseks järgnevatele

samalaadsetele. Kogemus on sel juhul kui kasvav organism, mis üha täieneb ja toitub

mõningas mõttes sellest, millest ta koosneb ehk siis – iseendast.

Kogemuserinevus. Lugudes MA vanaisast nähtub, et tegemist on ühega pere

ambivalentsetest meestegelastest (kelleks on ka AL vanaisa ja laste isa). Küllap on see

vähemalt osaliselt põhjus, miks viis erinevat informanti kajastavad teda igaüks natukene

erinevalt. HV suhtub isasse armastuse ja lugupidamisega, isa tähendas talle palju. Olles kalur

õpetas ta tütre aerutama (paadiga õiget joont pidama), rääkis ilmatu suurest lõhesaagist kui

tütar sündis. Isa töötas kala vastuvõtu tsehhis, vabal ajal oli küla pillimees ja käis akordion

kaelas külapidudel mängimas. Iseloomult kange, temperamentne ja üliemotsionaalne inimene,

kelle „silmad olid märja koha peal“. Lapselaps MV lugudes on MA vanaisa sõnal jõud, see on

seadus, millele vastu ei hakatud, kõik käis peres vanaisa ütluse järgi. EV räägib vanaisa

õigusest – kui tema õppis tegema küpsisetorti või kui tehti pannkooki, siis vanaisa pidi endale

esimese tüki torti või esimese koogi saama. Vanaisa iseloomustav oli oma meetodite

kasutamine ja püksipandla liigutus. HL-i järgi on tegemist pilli- ja laulumehega, kelle

sünnipäeval taluski tantsitud. Lisab ka, et mehele kuulunud laulik olevat „hävitatud“ ja

99

küsimise peale vastab, et nemad pulmi ei pidanud. UM kajastab meest kui enda laste õpetajat,

merelkäimine saadi tänu temale selgeks. Sarnaselt HV-le räägib üliemotsionaalsest ja iga

meeleliigutuse peale nutma hakkavast mehest. UM on ainuke, kes osutab probleemile,

nimetab meest Helde-Mariks, kui too joobes on ja räägib, kuidas laps tal väiksena öelnud, et

nad peavad onule otsmikulambi muretsema, et ta näeks pimedas koju tulla, kui purjus on.

MA vanaisa loo taustal on märgata tõsiasja, et meestest ja naistest kui abikaasadest räägitakse

erinevalt. MA vanaisa naine jääb juttudes mehe varju. Kui vanaisa sõnades on konkreetsus,

siis naise omas mitte, kui mees on peremees, siis naist perenaisena ei esitata, kui meest

kuulatakse, siis naise puhul annab kaubelda. Sellise esitusviisi jälg võib peituda meie

teadvuses (vt Jaago, Jaago 1996: 104). Negatiivset MA vanaisa kohta ei räägi ükski temaga

lähedalt kokkupuutunu – naine, lapselapsed, küll teeb seda sugulussuhtes kaugemal olija –

tädi. Tütar HV kirjutab kogujale pahanduste põhjustest peres enne kogumistöö algust, lugudes

iseenesest ei räägi sellest kummagi välitöö ajal. Naine HL ei jaga enda hinnanguid, tõlgendusi

mehe kohta.

Tiiu Jaago on viidanud, et meeste eelistamisel pärimusjuttudes on ka žanriline taust.

Kaivola-Bregenhøj viitab, et rutakas kõne, pisarad, vaikus, annavad kõik omal viisil aimu,

millisel moel lugu informanti puudutab (ibid.: 167). Täheldasin sama kehtivat naeru kohta.

Naer võib sisaldada erinevaid kõlavärve lõbusast valusani. Emotsionaalselt raskete lugude

kontekstis on Kaivola-Bregenhøj tõstatanud küsimuse, kas uurijal on üldse õigust kattevarju

taha piiluda ja informandi rusuvaid kogemusi välja tuua. Kui koos on mitu informanti, võib

juhtuda, et keegi nendest tõmbab eest kattevarju, mis puudutab isiklikult mõnda rääkijatest.

Mis on aga ilmselge – ainult lugedes ei oleks ma aimu saanud naeru mitmetimõistetavusest.

Kogemussõltuvus ajastikulisest raamistikust. EV-l on lapseeast meeles nõukogude

perioodi lõpus olnud talongiajastu ja sellega kaasnenud negatiivsed kogemused, kui ta väikese

lapsena pidi sabas seisma. Kuna tal oli suure pere tõttu rohkem suhkrutalonge kui teistel sai

laps järjekorras seisjate käest riielda. Rääkides kogetust teeb EV seda naeruselt, muigab ja

kommenteerib, et ega tema süüdi ei olnud, et neid oli peres palju ja et suhkruhaige vanaema

enda talongid ka neile andis. Loost nähtub, et tol ajahetkel EV-l valikut ei olnud, kas seista

sabas või mitte, suhkur tuli ära tuua ja ta pidi seda tegema, kuna teistel ei olnud aega ja tema

oli pere vanim laps. Mõeldes distantsilt möödunule leebelt, on lapsena saadud kogemus

100

küllaltki negatiivselt esilduv, aastaid hiljem on juhtum eredana meeles ja on vajadus sellest

rääkida. EV ei tee etteheiteid vanematele, vaevu aimatavalt on lugu kuulates tajutav toona

algklassiealise lapse kogemuse põhjalt küsimust, et miks ta pidi tundma negatiivset suhtumist

teiste inimeste poolt.

Kogemusideloogilisus. Lugudes räägitakse „vene ajast“, millel on omad väärtused –

nõukogude ajal osati hinnata ja ka teha häid asju, mida küll kogu aeg saada ei olnud. Tugev

on uskumus, et mälestustes midagi head tehti paremast materjalist kui tänapäeval – näiteks

piimasaali viinerid, mis olid paremini maitsevad. Justkui utoopia täitumine oli esmakordne

kokkupuude apelsinidega, kui Jerevani turul neid söödi nii palju kui jaksati. Nenditakse, et

praeguses toidu ja asjade ülekülluses ei mõisteta enam õigeid väärtuseid valedest eristada ja ei

saada aru ka raha väärtusest. Vene ajal ei olnud eluheidikuid, elu oli kindlate reeglitega ja

turvaline, kuritegevusest ei kuulnud peaaegu üldse. Räägitus on nostalgia aspekt, informant

oli siis noorem, tagasi vaadates nooruseajale näis elu olevat muretum, vastutuse koorem

väiksem, võrdluses tänapäevase eluheitlusega. Teisalt peegeldavad lood rääkija väärtuseid,

seda, mida ta oluliseks peab – esmajoones pere toimetulekut ja heaolu. Tädi mainib, et

nõukogude ajal hoolitseti laste eest paremini. Vaevumärgatav ideoloogiline mõju, mis lugudes

on, annab aimu selle kestvuse jätkusuutlikusest, haardeulatusest, inimeste siiamaani

mõjutatusest. Tiiu Jaago on viidanud ühiskonna tagasipeegeldusele lugudes (Jaago 2006: 90).

See mida me räägime, kuidas lugu vormime võib olla märk sellest, millest puudus tunneme,

antud kontekstis siis turvalisest elust. Kui ees on raamistik, milles tuleb hakkama saada, on

tagasi vaadates võimalik läbi oleviku elupeegelduse anda hinnang olnule.

3.3 Kogemus elus ja žanrid lugudes

Kogutud, kuuldud, litereeritud, analüüsitud lood on piiritletavad žanrispetsiifikast lähtuvalt,

mis annab võimaluse vaadata ka inimeste elus juhtunu seost vormuvate lugude žanritega.

Alljärgnevalt skeem elukogemuste ja žanriliste vormide seostest, mida märkasin ja mis

selgemaid kontuure võtnutena huviorbiiti kerkisid (vt ka tabel 5). Kokkuvõtlikus ülevaates on

esmalt esitatud elukogemus, žanriliste lugude ilmnemine nimetatus ja jutustajate esindatus.

Alustades tunnuslikust, viitan ka erandlikule, iseloomulikule kas jutuvormi, sisu või esitamise

osas, võimalusel olen ära toonud teemakeskse jaotuse.

101

Elukogemus Tulemus lugudena Jutustajad

Kokkupuuted silmapaistvate

isikutega külakogukonnas.

Situatsioonipõhised naljandid ja

humoorikad pajatused.

Iseloomulik: esinemine valmis-

lugudena.

Põhiliseks juttude

vahendajateks peres

on tädi UM ja tema

juturepertuaari

omandanud HV.

Lemmiktädiga koosolemine,

temalt info saamine teiste

isikute ja juhtumiste kohta nii

suguvõsas kui

külakogukonnas, tädi

elukogemuste ja tema endaga

juhtunud lugude kuulamine.

Isikliku kogemuse lood ja

kirjeldused, mida räägivad edasi

põlvkond või kaks nooremad.

Iseloomulik: rääkides tädile

viitamine, tema olulisuse

rõhutamine, tädi iseloomu

kajastumine lugudes temast.

Juturepertuaari kuuluvad koomilised

lood AI-tädiga juhtunust, UM-i

vahendatud lood matuse- ja pulma-

kombestikust, pidudest, taluelust,

hulgaliselt naljandeid, humoorikaid

pajatusi nii omapärastest

külaelanikest kui sugulastest.

UMi lugusid

vahendab HV, AI-

tädi lugusid räägivad

UM, HV, EV.

Vanaemadega koosolemine-

ja elamine; nende õpetused,

kommete, traditsioonide

edasiandmine lastelastele,

rääkimine sugulastest,

olulistest isikutest; ühised

jutuõhtud, vanaemadega

jalutamised, puhkamine

vanaema juures.

Suure hulga isikliku kogemuse

juttude esinemine materjalis. Olulisel

kohal on lugudes esinev emotsioon,

hellus, headus, aja ja vanaema

suhestatus (vanaema juures ja

vanaemal on aega). Jaotumine

informantide repertuaarist lähtuvalt:

a) lood elust koos vanaemaga või

vanaema juures olles;

b) vanaema lapsepõlvelood;

c) vanaema poolt räägitud lood

teistest sugulastest, kommetest,

külakogukonnast, töödest-

Endale lähedasest

vanaemast räägivad

UM, HV, EV, MV,

oma lapse

vanavanaemast MV.

102

tegemistest;

d) vanaema haiguse, surma,

matustega seonduvad lood;

e) ülevaatavad lood – tagasivaated

vanaemale mõeldes, tõlgendused

olnust ja sellest, missugune vanaema

oli.

Vanaisad ja nendega

kokkupuutumine,

kooselamine, nende reeglitele

allumine (nt vaikusenõue

pikkade jutluste ajal), vanaisa

sõnaga arvestamine ja selle

kuulamine.

Rangete ja korda nõudvate vanaisade

esitamine läbi huumoriprisma, samas

kui vanaisa kõrval elades tema üle

nalja ei heidetud ja vastu ei vaieldud.

Humoorikad isikliku kogemuse

juhtumid, koomilised pajatused

vanaisa elust enne ja pärast

abiellumist, surmakultuuriga seotud

lood, sh ka naljandid

matusekombestikuga seonduvalt.

Lisaks isiklikud kogemused

kurbusest vanaisa matuste ajal,

austusest vanaisa tegevuste vastu.

Vanaisa-lugusid

räägivad isikliku

kogemuse pinnalt

UM, EV, MV,

vahendatud lugude

kaudu HV.

Isikliku elu süvalood –

kooselu abikaasaga,

elukaaslasega, sõbraga.

Meeste ja naiste

omavahelised suhted.

Privaatne teema, mida vanema

põlvkonna esindajad pigem väldivad

või räägivad vähe. Lugude peidetus,

kogemuste varjatus, pika-ajalise

usaldusliku suhte vajalikkus koguja

ja informandi vahel lugude

rääkimiseks. Jaotumine:

a) isikust positiivse esitamine, ainult

nime nimetamine või pigem

vaikimine;

b) esildumine läbi huumori, kas

elujuhtumitele tuginevate

naljalugude, kõnekäändude või

MV esitab koomilisi

lugusid endisest

elukaaslasest, räägib

ka uuest sõbrast, HV

räägib isiklikest

suhetest välitööde

lõpupoole, enne

mainib vaid põgusalt,

UM räägib

lühilugusid, koomilisi

juhtumeid, HL annab

nappe, kõikidele

teadaolevaid

103

lühikirjeldustena;

c) ajavoost millegi poolest esilduvate

lugude rääkimine (nt võitegemine

koos mehega, autoavarii);

d) süvalugude vaikiv tasand, ehk

mitterääkimine.

kirjeldusi.

Pere rahvakalendri

tähtpäevad, mida tähistatakse,

mis on olnud väärtustatud ja

olulised pere kontekstis.

Kombestiku kirjeldused, mis

jaotuvad järgnevate alateemade

vahel:

a) toimumise aeg; b) toitlus;

c) tööd-tegemised; d) kaunistused;

e) rahvamängud, k.a. isiklikud

kogemused mängude läbiviimisel ja

mänguvahendite kirjeldused;

f) kombestiku tseremoonia, näiteks

mardi- ja kadrisandid külas, santide

vastuvõtmine;

g) kostüümid; h) kingitused;

i) paigad, kus üht või teist

rahvakalendri tähtpäeva tähistatakse,

näiteks vastlapäeva tähistamine

lasteaias kui enda lapsed juba suured,

jõulude tähistamisest HV juures;

j) ilmastik; k) traditsioonide

kujunemine ja kujundamine, näiteks

jõulude, sünnipäevade, pulmade

pidamine omas peres vastavalt

võimalustele ja soovile seda üht või

teistviisi teha.

Esilduvateks on millegi poolest

teistsugused lood – nt jõuluvana

tulek rannakülla laevaga, ülihästi

õnnestunud lasteaia jõulumaa,

Enim vahendab

rahvakalendriga

seonduvat HV, kes

oma töö tõttu pidevalt

teemaga tegelev, pere

kombestikust

räägivad tema lapsed,

külakogukonnas

juhtunust tädi.

104

jaanivana jaanimängud jaanipäeval.

Ühiskonnakorraldus ja selle

inimesi mõjutav raamistik

oma reeglite, normide,

tõekspidamistega, millest

tuleb kinni pidada.

Elamine lapsena või

täiskasvanuna ühel või teisel

ajaperioodil, kokkupuuted

võimuesindajatega.

Naljandid „vänelastest“, venelaste

kartmine, pilkamine. Nostalgialood,

vastandumine enne ja nüüd.

Repressiivsed lood, okupatsiooni

perioodi isiklikud kogemused

piiritsoonis elamisest, lubatu ja

lubamatu lapsepõlvelugudes.

Räägivad HV, UM,

MV, EV, HL.

Eluolu, kohapõhised

iseärasused, elu maal talus,

elu suuremas külas ja

korteris.

Žanriliselt eelkõige lõbusad

pajatused olukordadest, kuidas

võõrad, väljastpoolt tulnud ei saa

hakkama või ei saa aru kohapeal

toimuvast (näiteks välitualetti

kinnijäämine, suitsusauna kütmine).

Peresisesed käibelolevad ütlemised,

mis põhjustavad arusaamatusi ja

jäävad väljastpoolt tulnutele

mõistetamatuks (nt „kartulite

painamise“ lugu).

Eluolu lugusid

räägivad kõik

informandid.

Surmakultuur. Juhtumid, mis

on otseselt seotud inimeste

suremise ja surmaga.

Suhteliselt palju on koomilisi lugusid

ja pajatusi, mis seonduvad kurva

sündmusega, tunnuslik lugudes on

ise oma pere surnutega tegelemine.

Jaotumine:

a) kombestiku kirjeldused; b)

isikliku kogemuse lood, mis

moodustuvad millegi erilise pinnalt

(näiteks puudutuskogemus);

c) juhtumid, mis on tingitud teatud

huvist, katsed surnutega seoses;

d) põhjustatud kogeja hoomamatutest

Matustest ja

surmakultuurist üldse

räägivad kõik

informandid ent vahe

on isiklikus

suhestatuses – UM ei

räägi privaatses

sfääris olijate

matustest, küll aga

aste kaugemal

olijatest, kaks

nooremat põlvkonda

105

– ehk laps ei saa probleemist aru ja

sellest johtuv; e) lood kogetud

kurbuse vaatenurgast lähtuvalt.

Näiteid. Laps kukub hauakaevamisel

hauda, millest kuulutab kõval häälel

matuselistele, matustele sõites

lauldakse lõbusat kaanonit, surnud

abikaasat esitletakse läbi lõbusa

juhtumi või humoorika kõnekäänu.

räägivad ka isiklikult

kogetust.

Isiku ja žanrikeskset seost on näha eriliste külakogukonna tegelaste osas, juhtumid tuginevad

otsestele kokkupuudetele nende koomiliste tegelastega tädi juttudes või siis AI-tädilt

kuuldule. Isiku- ja žanrikeskne seos ilmneb ühe informandi lugudest KA-tädi kohta, tegemist

on selgelt esilduva sarjaga hirmu- ja õudusjuttude teemal, mida ainukesena räägib KA-ga

koos olnud ja ühiseid kogemusi lapsepõlves saanud EV. Isikliku tasandi süvalugusid

vaadeldes saab allikmaterjalile tuginevalt märksõnana välja tuua ka „vaikitud lood/varjatud

kogemused“, kuna viiest informandist neli esmajoones neid lugusid pigem ei räägi(ks), ehk

esitavad mõne naljandi või positiivseid lühimärksõnu isikutest. Omaette tähelepanu köitev on

surmakultuuri ja huumori omavaheline seotus; kui emotsioon on lugudest kaduv, siis taoline

kooslus püsib hästi juturääkijate-kuulajate meeles.

3.4 Ühe kogemuse mikroanalüüs

Käesolevas töös olen korduvalt rõhutanud hääleliselt kuuldava analüüsi olulisust, mida

lugusid kuulates olen märganud. Alessandro Portelli on välja töötanud suulise intervjuu

tõlgendusvõtted, mis ei saa olla küll absoluutsed ega täielikud, sõltudes suuresti sellest, mida

märgatakse. Ent siiski on nimetatud meetodi kasutamine samm edasi püüdlustes mõista

uuritavat.

Järgneva analüüsi allikaks on töös mitmel korral viidatud lugu vanaema kirstu ääres

istumisest ja kleidi varrukale pitsi õmblemisest. Analüüsi alustabelis vaatlen kõigepealt loo

erinevaid episoode, kõnerütmi ja stiile, sõnatasandi rütmi, tempot, tooni, rõhutust. Teiseks

jälgin, kuidas jutustaja esitab räägitavate portreed ja püüan lugu tõlgendada lähtudes kõnest

kuuldavatest ilmingutest. Vaatlen ka milline on jutustaja suhe kirjeldatud tegelasega, millest

106

seda järeldan ning millised kõnega seotud aspektid näitavad episoodide omavahelisi seoseid.

Kolmandaks võrdlen litereeritud ja kuuldud teksti omavahel, sooviga märgata, mis võib

muutuda, kaduda ja mis püsib. Siinkohal esitan jutust pikema katke.60

[--] Mhm. Ja-jaa ma mäletan, mina veel õmblesin ...Vanaema, vanaema oli kirstuga meil .. siin toas, oma toas oli ja tal oli üks roheline kleit ja sellel olid noh varukad, noh vanainimese käed ju jäävad...Ta oli lõpuks meil voodis .. ta kukkus oma puusaluu katki. Aga ega siis sel ajal ei viidud- niimoodi ei pandud kipsi ega mingit plaati ega kinni vaid- Noh, ta jäigi koju, ja ta oligi eks. Algul ta istu- panime veel kiiktoolile, isa pani rattad alla ja siis ta tuli nagu kiiktooli peale ja siis oli see nagu ütleme nagu .. tänapäeva nagu ratastool. Ja siis ta niimoodi sõitis sellega siin veel ikka. Aga-aga kui... [tempo aeglustub] sügis tuli, jah, siis ta nagu noh jäi ikka päriselt niimoodi, et enam ta ei tõusnud ka eks enam sealt, noh, voodist. Ja siis me seal puusärgis siis noh niimoodi paistis see kõik see käevars, see kondine osa, siis mina otsisin kuskilt pitsi ja siis ma õmblesin .. siia selle pitsi siia varruka otsa. Siis käsi mul käis noh kui ma õmblesin, mitu korda nagu tema vastu seda kätt. Missugune külm see oli. See ei ole metallikülm, surnu külmus, [TP: Mhm] see on kuidagi noh, mul on see tunne siiamaani. Ma ei ole .. ma olen .. ma ei mäleta noh .. ämmaga ma ka toimetasin, aga ma ei mäleta noh, et temal .. oleks sellist old, aga-aga noh .. vanaemal ma just veel ise õmblesin, panin ukse kinni, et oleks tuba jahe, eks, aknad olid lahti ja ma õmblesin siin. Ta oli kirstus juba, siis ma õmblesin seda pitsi niimoodi, et noh näha ei jääks, siis ilusti pitsi jäi siia käe peale, noh. [--] (MA 1, p 10).

HV räägib vanaemast kui väga kallist inimesest, ilma, et ta seda ütleks ja mis ilmneb otseselt

hääles – tämber vaheldub väga värvikalt, on mõistev, rõõmus, kiirenev, vahepealsete

pausidega, ulatub külma kalgist toonist ja rõhutamisest kuni kõrgete heledate kõlavärvideni.

Teksti lugedes oleks justkui ühtlane jutt, ent kuulamisel on aru saada, mida tähendab

jutustajale vanaemaga koosolemine. Eriliseks helguse peegeldajaks on roheline kleit, selle

taga võivad peituda ajad, mil ta kasvas vanaema niidijuppide sees, mil vanaema õmbles kleite

vanadest päikese käes ära pleekinud kardinatest temale ja lapselapselastele. Rohelise kleidi

osa on isegi rõõmu sisaldav.

Kui HV jõuab vanaema kukkumiseni, esitab teksti ülikiirelt, vahepeal vaid korra hinge

tõmmates. Esituses „vanaema pidigi koju jääma“ rõhutab ta kõiki sõnu – järelikult ei olnud

tavaline, et vanaema sai kodus olla. Meenutagem, et vanaema oli küla õmbleja ja käis mööda

küla õmblemas õmblusmasin kaasas. Koju jäämisel on ka teine tähendus – kodu on siseruum,

ta ei saanud sealt enam välja, ta pidi sinna jääma, sest teisiti ei olnud enam võimalik.

60 Kogu jutustus on ära toodud lisas nr 2: 135.

107

Iseloomulik on, et sisemine rütm läheb kogu aeg sõnade rütmist mööda, pildid justkui

liiguksid informandi silme ees imekiiresti, ta ei jõua teatud kohtades sõnadele järgi, laused

jäävad katkendlikuks, sõnad poolikuks, mõtted õhku rippuma. Hetkeks on hingetõmbepaus ja

juba hakkavad uued pildid jutustaja silme ees jooksma, on väga huvitav tajuda seda

intensiivselt esitatavate sõnade ja sisemise rütmi ebakõla – üks on esitatav väljapoolsetele,

antud juhul kogujale, teine sisemuses nähtav, justkui filmilindilt jooksev pilt. Pidurdus ja

tavakõne ilmuvad teksti, kui korraks räägib tänapäevast, siis põikab tagasi sisemisse

kogemusmaailma.

Kui HV räägib vanaema sõitmisest ratastoolis, on hääl heledal kõrgel toonil justkui midagi

kinni hoides. Murdumismoment, muutus kogu esitatavas loos antakse edasi sügise tulekuga.

Sügis on HV-le olnud raskete pöördeliste elusündmuste aeg – sõna iseenesestki on kurval

toonil öeldud. Sügisega kaasnevad pausid, takerdumine öeldavasse, maad võtab aeglane

sisemine rütm, kõik hakkaks rääkijas justkui hanguma. Tempo muutub veel aeglasemaks, hääl

madaldub, rõhutatuks osutub sõna „siis“, mis annab viite, et nüüd juhtub midagi. Et vanaema

voodist ei tõuse esitatakse jälle väga kiires tempos, sisemine rütm on ülikiire, mingeid

vahekohti ei ole, justkui tahaks selle kiiresti ära öelda. See on raske hetk, kui vanaema ei saa

enam tõusta. Viidates muutuvusele elus rõhutab HV sõna „voodile“, kuhu vanaema pidi

jääma.

Siis toimub süžees üllatav pööre ja jutustaja läheb tagasi situatsiooni juurde, kus vanaema on

kirstus. Ta mainib ainult viivuks sõna „me“ ja juba läheb muuga edasi, ent sellest aimdub, et

lahkunuga toimetas oma pere, kes panid vanaema ka kirstu. Informant rõhutab uuesti

puusärgis oleva vanaema käevarte paistmist, et käevars oli kondine ja et ta läks pitsi otsima.

Ja kui ta hakkab varrukale pitsi õmblema on taas helgem toon hääles. Väga kiireks läheb tekst

kui ta püüab kirjeldada surnu külmust. HV kõrgendab tunduvalt häält, see muutub

läbilõikavaks eriti sõnade „metalli külmus“ juures. Ta mõtleb, otsib, käib justkui erinevates

kohtades, et teada saada, kuidas edasi anda kogetut. Siis lisab eriti rõhutades, et see tunne on

tal meeles siiani.

Korraks pöördub HV veel tagasi mineviku episoodi juurde, kus toimetab surnud AL

vanaemaga, aga ta ei näe selles olevat taolist külmust. AL vanaema pilti vaatab täiesti

tavalisel häälel, kui läheb uuesti sisemuses nähtava vanaema LE pildi juurde, siis räägib hästi

kiiresti veel kord, kuidas ta õmbles, kuidas akna lahti tegi, esitatu on kiiretempoline, akna

108

lahtitegemise juures läheb hääl taas helgeks. Lõpptulemust, et pits jäi ilusti vanaema käe

peale, ütleb ta väga kiirelt ja heleda häälega.

Kui koguja küsimusega katkestab selle piltide jada, tuleb HV tagasi igapäevamaailma ja

vastab küsimustele täiesti tavapärase häälega, kuni hakkab küsimuse peale meenutama kuna

vanaema suri. Ilmneb, et ta ei vastagi täpselt koguja küsimusele, vaid järgib piltide jada, mis

taas tekkima hakkavad. Talle tuleb meelde, et midagi nad tegid siis, et neil ei olnud telefoni,

informandi hääletämber madaldub, hakkab tasakesi muutuma, ta ohkab, aeglaselt meenutab,

et isa helistamise peale tuleb naabrinaine ütlema, et vanaema on surnud, hääles on kurbus. HV

lõpetab jutu kiirelt, täiesti igapäevase häälega öeldes, et „noh, koju vaikselt surigi“.

Lugemisel ei ole tajutav sisemise filmilindi jooksmine ja ebakõla välise ja sisemise rütmi

vahel. Esitatavad episoodid on seotud väikeste pauside, ohete, rütmivaheldumistega, sisemine

rütm haarab toimuvat märksa enam kui välja öeldav, ka siis kui on pausid, ohked, informant

näeb midagi, mida koguja ei näe. Vahepeal toimub nagu kindlarütmiline muusikalise skeemi

esitamine – lõik-paus-lõik-paus-lõik-paus. Rahunenud ja pingevaba on olek siis, kui HV tuleb

korraks tänapäeva, ent nii kui tagasi pöördub, hakkavad taas hääletoon ja sisemine rütm

muutuma. Mitmel korral jäetakse lood lõpuni rääkimata – kiired pildid AL vanaemast,

toimetamisest LE vanaemaga, isa kiiktoolist ratastooli tegemine, kolimine. Surm on

kollektiivset tasandit peegeldav, isiklikult kogetud surnu külmus individuaalne kogemus,

millele informant ei leia pidepunkti muudest kogemustest. Poolikuks jääb ka kukkumise

episood ja tänapäeva ravivõimaluste teema. Uuesti rääkides pitsi õmblemisest meenub

lisadetail, et ta tegi aknad lahti, helgus hääletoonis viitab vanaemaga kooselamisele, ühistele

kogemustele, vanaema tähtsusele tema elus.

Selgelt eristus, kuidas kogemus on emotsionaalsel tasandil tugevalt tajutav just kuulamisel.

Kogeja näeb märksa rohkem kui kuulaja, kui muutub teema, muutub ka rütm, lugu võiks

vaadelda ka kui üht muusikalist teost. Eelpool esitatud sisemist kogemusmaailma ei oleks

olnud võimalik tajuda vaid lugedes.

109

3.5 Kogemuse raamistik

Välitöödel ja hilisemas materjali analüüsis püüdsin mõista, missugused kogemuse mustrid

ilmnevad individuaalsel ja rühma tasandil, kui vaatluse all on perekeskne pärimus.

Järgnevalt esitatu on seotud minupoolse mõistmise ja märkamisega ning kindlasti mitte

ammendav. Küll on mingid osised, millele alljärgnevalt tähelepanu pööran. Käesolevas töös

moodustus mitmetasandilise analüüsi põhjal esialgne pere kogemusraamistik, mis täidetud iga

informandi kogemusega tema elust. Raamistikus olev hõlmab nii minevikku, olevikku kui

tulevikku, kus üheaegselt katkendlikkus kui sidusus ja nagu Throop esitas, on struktuuri

kujunemisel oluline erinevate ajahetkede roll, ajaline orientatsioon, mis võimaldab näha

erinevalt struktureeritud kogemust (Throop, 2003: 234).

Materjal on tinginud tema ümber toimuva ja temast lähtuva analüüsi. Iga kogujale vahendatud

lugu on olnud konkreetsele isikule oluline, igas loos on olemas kokkupuutepunktid

võimalik(e)u teis(t)ega. Informandid said ise suures osas valida, millest nad rääkisid –

määrates loo sisu, väljaöeldud hinnangud (vt ka Saleniece, 2009: 71). Nii moodustunud

materjali baasil on kogemusraamistik täidetud lugudega erinevate elukogemuste pinnalt, mis

oma lähtekohalt, olemuselt või koostiselt on jaotatavad järgmiselt:

(1) mõjutamatud lood – siin on tegemist väliste sündmustega, millega tuli või tuleb leppida

nagu sõda ja okupatsioon (Kaivola-Bregenhøj 2000: 43), kuid ka tänapäeva

ühiskonnakorraldus;

(2) saadud ja vahendatavad jutud – kogemused jutuvestmise hetkedest, mil lugusid kelleltki

kuuldi ja mil neid kellelegi edasi räägitakse, see tähendab, et kesksel kohal on isik, kellega

koos ollakse;

(3) isiklikult kogetud privaatse sfääri juhtumid, mis on jaotatavad erinevatesse

sügavusetappidesse61 ja mida vahendades tehakse igakordselt valik, kas üldse ja mida

jutustada. Seotud olukorrakohasuse-, rääkimise situatsiooni-, loo vastuvõtja usaldamisega;

(4) lood kollektiivse mäluga seonduvast, mis peegeldavad peret, kui külakogukonda kuuluvat

rühma ja samas ka kui eraldiseisvat üksust, mis läbi lugude määratleb iseennast (vt ka Korb,

2000: 55);

(5) auditiivsed, ehk kogemused, mis oma tugevas emotsionaalses laetuses on tajutavad

kuulamisel;

61 Lähemalt ptk 2.2.6: 68.

110

(6) oluliste ja eriliste isikute kesksed lood – rühma noorimate informantide puhul pigem

kaduda võiv kui isikut ei teata, lugu piisavalt palju ei kuulata. Väga meeldejäävalt esilduv

keskse informandi, tema tädi ja vanema tütre lugudes;

(7) kogemuslood, mida vahendatakse isikupõhiselt ühe või teise inimese eneseidentiteedi

raames ja mille abil määratletakse endi kuulumine peresse;

(8) ajas muutuvad lood;

(9) igakordsel rääkimisel uuestiloodavad ja tõlgendatavad lood. Traditsioonis püsivad need

lood oma meeldejääva jutuvormi, sisu ja esituse tõttu (Jaago & Jaago 1996: 128).

Siinkohal tahaksin eraldi käsitleda ka funktsioonipõhisust. Kuigi iga lugu ja ka kirjeldus,

ülevaade on oma olemuselt funktsioonipõhine, tehakse eelnev enesesisene lugude valik ja siis

esitatakse neid vastavalt situatsioonile ja vastuvõtjatele. On mõned lood, mis jäetakse

rääkimata – kas need oma olemuselt ei sisalda funktsiooni, st mis momendil saavad lood

funktsiooni? Kas see on avalduv vaid siis, kui räägitakse teistele? Põhimõtteliselt võib

informant ka iseendale esitada mingit lugu enese mingis olukorras rahustamiseks. Peres, kus

viisin välitöid läbi, räägitakse koos olles lugusid, teistest enam märgatavaks funktsiooniks

nende puhul on seltskonna lõbustamine, millegi üle mõtlema panemine, õpetamine ja

hoiatamine, informatsiooni jagamine. Ja muidugi on need lood teraapilised, milleks on kasvõi

lugusid ümbritsev situatsioon, kus pereliikmed koos.

111

Kokkuvõte Uurimuse põhieesmärgiks on kogemuse esinemise analüüs perepärimuses. Töö fookuses on

kolm alateemat – välitööde raames kogutud perepärimuslik materjal, läbiviidud välitööde

spetsiifika, kogemuse uurimise diskursus ning nende kolme vahelised seosed.

Töö esimeses, ülevaateosas on vaadeldud kogemuse diskursusega seoses ajaloolist ja

teoreetilist konteksti. Teises, empiirilises osas pööratud tähelepanu meetodite ja valikute

põhjendustele, kogutud allikmaterjalile. Sellest on antud ülevaade teemade, isikute ja

informantide lõikes. Refleksiivsel tasandil on jälgitud põhjalikumalt koguja ja informandi

omavahelist dialoogi. Töö kolmandas osas on vaadeldud folkloorse materjali ja isikliku

kogemuse juttude kokkupuuteala ning võimalike kogemuse vormide ilmnemist.

Perekeskse välitöö jooksul olen välja töötanud oma kogumismetoodika, mis lähtunud

etteantud olukorrast, eelnevatest kogemustest ja teiste uurijate tehtud tööst. Eesmärgiks on

saada osa „esitaja versioonist“, olla oma püüdlustes lähemal uuritavatele ja kogutule ehk siis

sellele, mis välitöödelt kaasa toodud. Ühe pere juures elamine, liikmetega kohtumine

erinevatel aastaaegadel ja eri paikkondades on andnud aja-, koha- ja kohtumisspetsiifilise

tulemi.

Läbiviidud kogumistöö ja välitööd on seotud ühe Lääne-Virumaa perekonnaga. Läbivalt

kasutan uurimuses ajaliinist tulenevat mõistet keskne informant, kes ajaliinil jääb räägitavate

isikute ja teiste informantidega võrreldes kesksele positsioonile. Kesksest informandist

vasakul asetseb kauem elanute, paremal vähem elanute ajaliin. Empiirilise materjali

kogumisel olen keskendunud eelkõige välitöödel talletatud materjalile, mida informandid ise

pakuvad. Seega pole aluseks võetud spetsiaalseid kogemusteemalisi küsitluskavasid ega

eesmärgiks kõikide intervjueeritavate vastamist sarnastele küsimustele.

Kogemuse mõiste problemaatilisus ja mitmeti määratlemine ning valikute selektiivsus on

suunanud töö autorit eelistama omapoolse mõiste defineerimise asemel analüüsis eralduva

jälgimist. Oluline on olnud minu jaoks märkamine, mis ilmneb materjalis siis, kui vestluse

läbiviimise vorm on vaba ja pigem spontaanne kui etteantud. Võrreldes vaba vestlust ja

112

strukureeritud intervjuud on viimases leitav ülevaatlik, põhjalik materjal, kus aga lugusid kui

vormunud narratiive esineb vähem kui vabalt räägitavate teemade puhul.

Esmase ülevaate kogutust olen saanud tekstisisese žanrimääratluse abil, mis võimaldab

märgata, mil määral ja viisil on tekstides esindatud kollektiivne ja individuaalne vaatenurk,

missugused on jutustajate žanrieelistused. Tekstipõhises analüüsis ilmnevad märksõnadena

kogumissituatsioon, elukogemus, isiksuseomadused, emotsionaalsus, ajaline orientasioon.

Lahtimõtestatult saab seda vaadelda järgmiselt:

(1) turvaliselt käsitletavad teemad on olulised rääkimise seisukohast;

(2) omapäraste isikutega seotud lugude rohkus peegeldab suures osas külakogukonna liikmeid

ja on enam omane vanema põlvkonna informantidele;

(3) samaviitelisus teemades näitab ühe reaalsuse killustatust erinevateks osareaalsusteks;

(4) jutustaja isiksuseomadused, räägitavate lugude teema ja isiku elukogemus on omavahel

seotud, näiteks isikukesksed pajatused on omased pere tädile, kes on suhtlemisaldis ja

kogukonnas keskne inimene; ametipärimuslikud lood kesksele informandile kui oma tööd

eriti väärtustavale inimesele; õudus- ja hirmulood vanemale tütrele, kellel lugudepõhine

kogemus lapsepõlvest; lapsepõlvejuhtumid ja mängud keskmisele tütrele, kelle puhul kerkib

esile enda õdede ja venna väärtustamine lugude kaudu; jagamist vajav traumaatiline osa

eluvoost on oluline pere vanaemale;

(5) tugev emotsionaalne laetus teatud lugudes võib iseloomustada isiklikku privaatsfääri

kuuluvat, kuid võib olla omane ka avalikule (nt meedialood);

(6) lugudes kehtib eluloo jutustuse lõpetamatuse loogika ehk lugude esinemine mittetäielikul

kujul, kuna need muutuvad igakordselt esitussituatsiooni põhiselt ja sõltuvad rääkija

elukogemusest;

(7) tõlgenduse sõltuvust saab täheldada rääkija privaatsest tsoonist lähtuvalt ehk mida

kaugemal rääkija isiklikust sfäärist on jutustatavad teemad ja isikud, seda enam esitatakse

isiklikke seisukohti, hinnanguid ja kommentaare.

Isikukeskselt nähtub, et detailitasand on erinev ise kogetud ja vahendatud lugude puhul, olles

detailsem esimeses. Teemavahetus, kellestki või millestki teisest rääkimine on iseloomulik

soovile eemalduda teemast, millest rääkida ei taheta.

Jälgides pere kogemusraamistikku ilmneb, et üldiselt kasutatakse mõistet kogemus väga vähe.

Pigem võib selle puhul rääkida kogemuse ilmnemise eri vormidest (puudutuskogemus,

113

vahendatud kogemus, mitmetasandiline kogemuskorduvus, kogemusmuutuvus,

kogemustõotatus, kogemusunistus, kogemuserinevus, kogemusideoloogilisus), mis tõstatuvad

teemade lõikes. Lisaks saab analüüsitu põhjal välja tuua järgmised kogemuse kategooriad:

puuduv, tulevikku hõlmav, liigitav, eristav, õpetav, korduv, puudutav, sõltuv, jagatav,

vastandav, ülesäratav, utoopiline, täitev, kiitev, võrdlev, muutev, tähenduslikkust andev,

muutuv, väärtustav, taasloodav.

Kogemuse üks osa on auditiivselt leitav – rääkija hääl peegeldab teemaga seotust, viitab varju

jäävale, annab aimu, kuidas jutustaja üht või teist isikut portreteerib, milline suhe on jutustajal

tegelasega, millele viitab jutustaja enda stiil, rütmivaheldus, rõhutatus, kuidas on episoodid

omavahel põimitud. Lugude põhjalikuma mõistmise seisukohast on välitöö litereeringute

ülelugemine kõikidelt tasanditelt lisaväärtust andev, nii võib nähtavaks saada seni märkamatu.

Perepõhisesse kogemusraamistikku kuuluvad erinevate informantide omavahel põimunud

lood, mis seotud raamistiku erinevate piirkondadega – nii kuuluvad sisesfääri isikliku tasandi

varjatud lood, mida ei vahendata meelsasti või üldse mitte, ent mis teiste lugude põhjal on

märgatavad. Teraapilised lood raamistikus tekitavad hea tunde ja emotsiooni mõlemale

osapoolele – nii rääkijaile kui vastuvõtjatele. Lugude rääkimine aitab toime tulla ka valusate

kogemustega ja on jutuvestmissituatsioonis teraapilise mõjuga. Funktsioonipõhiselt on

märgatavamad humoorikad pajatused, õpetlikud, kombestikku ja teadmist vahendavad ja

hoiatavad lood.

Kogemusraamistik hõlmab üht või teist ajaloolist perioodi, ühiskonnakorraldust, norme ja

reegleid, mida tuleb jälgida ning nimetatut ei ole võimalik pere tasandil muuta, sinna saab

vaid kuuluda ja peegeldada ümbritsevat lugude kaudu. Seespoolne, individuaalne osa näitab

selles raamistikus hakkamasaamist. Lood nimetatust võivad oma olemuselt olla teravalt

ühiskonnakriitlised, nostalgilised, muutuvad.

Pere erinevatele liikmetele on olulised teatud inimesed, kellest räägitakse, kesksel kohal

isikupõhises repertuaaris on lugude põhjal vanaemad. Eraldi võib vaadelda pereliikmete

jutuvestmissituatsioone, kus ollakse koos lähedase inimesega ja saadakse uut infot.

Koosolemise kogemusest võivad hiljem vormuda lood kolmel viisil: loo rääkija poolt

läbielatu, jutustaja poolt vahendatu ja rääkimissituatsioonis kogetu.

114

Lugude kaudu toimub enesemääratlemine – perena positsioneeritakse ennast külast lähtuvalt,

individuaalselt on enese määratlemisel alusbaasiks pere. Iseloomulikuks võib saada

argieluline pisiasi, näiteks toidueelistus. Ühtekuuluvust peres ja ühise kogemuse saamist

peegeldavad elukalendri tähtpäevad (sünd, pulm, matus). Rahvakalender ümbritseb nii

isikliku kui avaliku osise lugusid ja on sõltuv parasjagu kehtivast ajastust nagu kogu

ülejäänud lugude hulk. Nõukogude perioodil külas ringi käinud mardi- ja kadrisandid on

tänapäeval asendunud lasteaias ja koolis kombestiku õpetamisega, jõulukombestiku kindlaks

osaks peres on saanud lauamängud.

Elukogemused, žanrid, isikud on omavahel seotud. Nii näiteks on vanaisade rangus liidetud

lugudes humoorika lähenemisena, vanaemade hellus mitmetasandiliste juttudega, milles

esiplaanil emotsioon, isikupäraste tegelaste käitumine on aluseks pajatustele ja naljanditele.

Üleulatuva kogemuse kontseptsioonist on näha, et esitushetk võib hõlmata erinevaid

kogemise ajahetki, mis ühte lugu täidavad.

Oma olemuselt on välitööd olnud kokkulepitud, seotud, spontaansed, unustatud, tutvuv-

vaatlevad, auditiivsed. Põhieesmärk multidimensioonilisel lähenemisel allikmaterjalile on

olnud soov märgata kõnekat “kogemuse“ kontekstis. Peresised välitööd on olnud kogujale

heaks kogemuseks ja kasvamise kohaks, õpetades taaskord märkama välitööde muutuvat

loomust, informantide käitumise, jutustamisviisi ja teemade omavahelist seotust.

115

Allikad

Eesti Rahvaluule Arhiivi kogud

ERA, DK 00011, 1–75.

ERA, DK 81, 1–415.

Käsikirjad

TPVP = Puistaja, Terje. Välitööpäevik 2011. Käsikiri autori valduses.

Puistaja, Terje. Dokumenteeritud kirjavahetus keskse informandi ja tema tütardega

11.05.2011–3.04.2014. Käsikiri autori valduses.

Fotokogu

Puistaja, Terje. Fotokogu 2011. Fotod autori valduses.

116

Kirjandus

Andrews, Molly 2008. Never the last Word: Revisiting Data. – Doing Narrative Research. Eds. Molly Andrews, Corinne Squire & Maria Tamboukou. 86–101). Erixon, Sigurd 1938. Regional European Ethnology II. Functional analysis. Time Studies, Folkliv 2, pp. 263–294. Arukask, Madis 2011. Välitööd – võimalus või taak? – Lähme välja, endast välja: välitöödest refleksiivse pilguga. VanaVaraVedaja nr 7. Tartu, lk 15–23. Bauman, Richard 1986. Story, Performance, and Event: Contextual studies of Oral narrative. Cambridge: Cambridge University Press. Becker, Karin 2000. Picturing a Field: Relationships Between Visual Culture and Photographic Practise in a Fieldwork Setting. – Folklore, Heritage Politics and Ethnic Diversity. Botkyrka, Sweden: Multicultural Centre, pp. 100–121. Bendix, Regina 1997. Introduction. – In search of authenticity: The formation of folklore studies. University of Wisconsin Press, Madison, pp. 3–23. Briggs, Charles L. 1986. Õppida, kuidas küsida. Sotsiolingvistiline hinnang intervjuu rolli kohta sotsiaalteadustlikus uurimistöös. Artikkel VTK raamatust. http://www.folklore.ee/seminar/briggs.html Vaadatud 01.07.2014. Crapanzano, Vincent 1992. Herme’s Dilemma and Hamlet’s Desire. On the Epistemology of Interpretation. Cambridge: Harvard University Press. Davies, Charlotte 2008 [1998]. Reflexivity and ethnographic research – Reflexive ethnography: a guide to researching selves and others. Routledge: London, pp. 3–27. Dégh, Linda 2003. Ilu, jõukus ja võim. Naise karjäärivõimalused rahvajuttudes, muinasjuttudes ja tänapäeva meedias. – Mäetagused, 23. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 9–55. Dégh, Linda 1985. Isikukogemuse narratiivide teooria. – Artikkel VTK raamatust (originaal: The Theory of Personal Experience Narrative. Papers III. The 8th Congress for the International Society for Folk Narrative Research. Bergen, June 12th-17th 1984. Ed. by Reimund Kvideland & Torunn Selberg. Bergen), pp. 233–242. http://www.folklore.ee/seminar/degh1.html Vaadatud 20.06. 2014. Ehin, Kristiina 2001. Müüdud neiu. Regilaul kui aja lugu. – Regilaul – keel, muusika, poeetika. Tiiu Jaago, Mari Sarv (toim.). Tartu, lk 315–332. Erixon, Sigurd 1938. Regional European Ethnology II. Functional analysis. Time Studies, Folkliv 2, pp. 263–294. Fabian, Johannes 2001. Keep Listening: Ethnography and Reading. – Anthropology with an Attitude. Critical Essays. Stanford, CA: Stanford University Press, pp. 53–69. Fischer, Helmut 1984/85. Argijutustamine tänapäeval: tekstide kogumise ja töötlemise probleemidest. – Artikkel VTK raamatust (originaal: Alltägliches Erzählen heute: Zum Problem der Texterhebung und Textverarbeitung. Studien zur Volkserzählung. Berichte und

http://www.folklore.ee/seminar/briggs.html

http://www.folklore.ee/seminar/degh1.html

117

Referate des ersten und zweiten Symposions zur Volkserzählung Brunnenburg / Südtirol 1984/85 (Beiträge zur Europäischen Ethnologie und Folklore. Reihe B: Tagungsberichte und Materialien.), 5–25. http://www.folklore.ee/seminar/fischerparem.html Vaadatud 01.07.2014. Frog, 2010. Narratiiv kui ravi: riituse etendus ja narratiivi aktualiseerumine kogemusena. –Mäetagused, 45. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 7–38. Fuchs, Thomas 2012. The phenomenology of body memory. – Body Memory, Metaphor and Movement. Eds. Koch, Sabine C., Thomas Fuchs, Michela Summa and Cornelia Müller, John Benjamins Publishing Company, pp. 9–22. Geertz, Clifford 2003. Pärismaalase pilguga. Antropoloogilise mõistmise olemusest. Omakandi tarkus. Esseid tõlgendavast antropoloogiast. Tallinn: Varrak, lk 76–96. Hiiemäe, Mall 1978. Kodavere pajatused. Kujunemine ja koht rahvajututraditsioonis. Eesti NSV TA Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseum. Tallinn: Eesti Raamat. Hiiemäe, Mall 2000. Kogumisest uurimiseni. Artikleid Eesti Rahvaluule Arhiivi 75. aastapäevaks. Eesti rahvaluule Arhiivi Toimetused 20. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum. Hiiemäe, Mall 2007. Sõnajalg jaaniööl. Tartu: Ilmamaa. Honko, Lauri 1998. Folklooriprotsess. – Mäetagused 6. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu. http://www.folklore.ee/tagused/nr6/honko.htm Vaadatud 19.07.2014. Jaago, Tiiu, Jaago Kalev 1996. See olevat olnud... Rahvaluulekeskne uurimus esivanemate lugudest, Tartu. Jaago, Tiiu 1997. Perepärimus. Rahvaluule ülemastme kursus. E-väljaanne. Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool & EKI folkloristika töörühm. http://www.folklore.ee/rl/folkte/pere/pere.htm Jaago, Tiiu 1999. Konflikt, kogemus ja nostalgia perepärimuses Eesti ja Soome näitel. – Mäetagused, 11. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 98–112. Jaago, Tiiu 2001a. Mis on pärimuslik ajalugu? – Pärimuslik ajalugu. Tiiu Jaago (koost.). Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 7–15. Jaago, Tiiu 2001b. Perepärimus ajaloo peegeldajana – Pärimuslik ajalugu. Tiiu Jaago (koost.). Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 264–280. Jaago, Tiiu 2001c. Kuidas mõista pärimusjutu tõde. – Kultuur ja mälu, konverentsi materjale. Terje Anepaio, Ene Kõresaar (toim.). Studia ethnologica Tartuensia nr 4. Tartu Ülikool, lk 227–243. Jaago, Tiiu 2002. Dialoog privaatse ja avaliku elu vahel. Inimese ja keskkonna suhete peegeldus pärimuses. – Elektrooniline konverents. Täienduskoolituskursus. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, Tartu Ülikool. Jaago, Tiiu 2003. Pere- ja suguvõsalood pärimuses. 20 sajandi teine pool. – Mälu kui kultuuritegur: etnoloogilisi perspektiive. Studia Etnologica Tartuensia, 6. Tartu Ülikool, lk 33–59. Jaago, Tiiu 2006. Individuaalsed valikud ja sotsialiseerumine eluloojutustuste põhjal. – Mäetagused, 33. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 83–100. http://www.folklore.ee/tagused/nr33/jaago.pdf Vaadatud 19.07.2014.

http://www.folklore.ee/seminar/fischerparem.html

http://www.folklore.ee/tagused/nr6/honko.htm

http://www.folklore.ee/rl/folkte/pere/pere.htm

http://www.folklore.ee/tagused/nr33/jaago.pdf

118

Jaago, Tiiu 2007b. Perepärimus. – Argikultuuri uurimise terminoloogia e-sõnastik. Tiiu Jaago (toim.). Tartu Ülikool, eesti ja võrdleva rahvaluule osakond. URL: http://argikultuur.ut.ee Vaadatud 29.06.2014. Jaago, Tiiu 2007a. Perepärimus folkloristika vaateväljas. – Artikleid usundi- ja kombeloost. Sator, 6. Mare Kõiva (toim.). Tartu: EKM Teaduskirjastus, lk 230–250. Jaago, Tiiu 2009. Lugu ja sündmus jutu-uurimises: situatsioonianalüüsist kontekstianalüüsini. – Mäetagused, 43. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 125–144. Jaago, Tiiu 2014. Pärimuslik ajalugu – arengusuunad ja paralleelid. – Mäetagused, 56. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 7–20. Järv, Risto 2000. Vana-aolidsõq jutuq kaasajal – kogumiskogemus Orava külas Siberis. Mäetagused, 15. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 98–123. Kaivola-Bregenhøj, Annikki 2000. Miks me mäletame nii, nagu me mäletame? –Mäetagused, 15. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 35–47. Kaivola-Bregenhøj, Annikki 2008. Kogemus ja tõlgendus: kuidas väljendatakse jutustamisel emotsiooni. – Kes kõlbab, seda kõneldakse. Pühendusteos Mall Hiiemäele. Eesti Rahvaluule Arhiivi Toimetused, 25. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, lk 157–168. Kalda, Mare 2007. Mõisakingsepa isikukogemuse lugu Rõngu kirikuraamatus ja muistendikogumikes. – Mäetagused, 35. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 95–114. Kokamägi, Hilja 1957. Mai Kravtsov. – Diplomitöö. TRÜ eesti kirjanduse ja rahvaluule kateeder. Korb, Anu 2000. Ajalugu ja pärimus: Siberi eestlaste jutud oma esivanematest. – Mäetagused, 15. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 48–64. Korb, Anu 2005. Venemaal rahvuskaaslasi küsitlemas: folkloristliku välitöö metoodilisi aspekte. Tartu Ülikooli Kirjastus. Korb, Anu 2007. Siberi eesti kogukonnad folkloristliku uurimisallikana. Tartu Ülikooli Kirjastus. Korb, Anu 2013. Rahvaluule osakonna Siberi kaastöölise Rosalie Ottessoni ja teadurite-arhivaaride dialoo aastatel 1969–1976. – Mäetagused, 54. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 7–26. http://www.folklore.ee/tagused/nr54/korb.pdf Vaadatud 1.07.2014. Kuuste, Elo 2006. Muutlikud lood muutlikus maailmas. Ühest isikukogemuse jutust – Linna-alused. Pro Folkloristica XIII. Mall Hiiemäe, Kanni Labi (toim.). Eesti Kirjandusmuuseum, lk 42–60. Kuutma, Kristin 2010. Mõistete konstrueerimisest teadmuse loomiseni: folkloristika interdistsiplinaarsus. – Keel ja Kirjandus, 8–9, lk 687–702. Kõiva, Mare 2003. Lugu suurest lumesajust. Rootsieestlaste lood Nõukogude Eestist. – Mäetagused, 23. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 56–94.

http://argikultuur.ut.ee

http://www.folklore.ee/tagused/nr54/korb.pdf

119

Kõiva, Mare 1989. Aleksei Lesest ehk Tiitsu Seiust. – Paar sammukest eesti kirjanduse uurimise teed – Uurimusi XII Jakob Hurda 150. sünniaastapäevaks. Tallinn: Eesti Raamat, lk 80–100. Kõiva, Ottilie 1964. Kihnu rahvalaulikutest. TRÜ toim. nr. 159, Tartu. Kõresaar, Ene 2003. Mälu, aeg, kogemus ja eluloouurija pilk. – Mälu kui kultuuritegur: Etnoloogilisi perspektiive. Terje Anepaio, Ene Kõresaar (toim.). Studia Etnologica Tartuensia 6. Tartu: TÜ etnoloogia õppetool, lk 7–32. Kõresaar, Ene 2005. Elu ideoloogiad. Tartu: Eesti Rahva Muuseum. Laitinen, Katja 2003. Etnograafiliselt loodud kollektiivsus. – Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Tiiu Jaago (koost.). Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 248–258. Latvala, Pauliina 1999. Soomlase elu kujutamine pärimuslikus ajaloos. – Mäetagused, 11. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 72–87. Lotman, Juri 1999. Semiosfäärist. Vagabund. Mattingly, Cheryl 1998. Healing Dramas and Clinical Plots: The Narrative Structure of Experience. Cambridge: Cambridge University Press. Meier, Moon 2012. Tänapäevase jutuvestmise mõtestamisvõimalusi: András Bereczi ja Terje Lillmaa seisukohad. Magistritöö. Tartu. http://www.ut.ee/folk/library/MA_Meier.pdf Meier, Moon 2013. Kuidas tõlkida kogemust: kohtumine, emotsioon ja akadeemiline kirjutus. – Kogemus, taju, keha: uurimusi noorteadlastelt. VanaVaraVedaja 8. Tartu: Bookmill Trükikoda, lk 142–159. Metsvahi, Merili 2007. Indiviid, mälu ja loovus: Ksenia Müürsepa mõttemaailm folkloristi pilgu läbi. Dissertationes folkloristicae Universitatis Tartuensis 10. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Nekljudov, Sergei 2003. Vene rahvaluuleteadus ja strukturaalsemiootilised uurimused. – Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Tiiu Jaago (koost.). Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 26–36. Oras, Janika 2006. Kolm laulikut 1965 a. Järvamaa ekspeditsioonilt: Ennette Evart, Anette Raagul, Rosalie Veinberg. – Regilaul – esitus ja tõlgendus. EKM: Tartu, lk 87–149. Oras, Urmas 1988. Haljala lauliku Leenu Akkeri (1831–1913) lauluteemad. –Kirjandusmuuseumi VII kevadsessioon. 20. aprill 1988. Ettekannete teesid. Tartu, lk 6–7. Peltonen, Ulla-Maija 2008. Memories and Silences: On the Narrative of an Ingrian Gulag Survivor. Memories of Mass Repression: Narrating Life Stories in the Aftermath of Atrocity. Editors Selma Leydesdorff, Mary Chamberlain, Leyla Neyzi. Peltonen, Ulla-Maija 2003. Suuline ajalugu soome folklooriuurimises. – Pärimus ja tõlgendus. Artikleid folkloristika ja etnoloogia teooria, meetodite ning uurimispraktika alalt. Tiiu Jaago (koost.). Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 177–190. Pilt, Maili 2007. Aines ja lähenemisviis. Sissevaateid tänapäeva eestlaste sünnipäevapärimusse: teadusteksti loome probleeme. Magistritöö. Tartu. http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/2928/pilt_maili.pdf?sequence=1

http://www.ut.ee/folk/library/MA_Meier.pdf

http://dspace.utlib.ee/dspace/bitstream/handle/10062/2928/pilt_maili.pdf?sequence=1

120

Portelli, Alessandro 2000. "What makes oral history different". [1991] Perks, Robert & Thomson, Alistar (eds.). The Oral History Reader. London, New York: Routledge, pp. 63–74. Pranka, Maruta 2009. Migratsioon versus kodu: vaateid ühele uurimisprojektile. – Mäetagused, 43. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 85–104. Primiano, Leonard Norman 1995. Vernacular Religion and the Search for Method in Religious Folklife. Western Folklore, Vol. 54, No. 1, Reflexivity and the Study of Belief, pp. 37–56. Puistaja, Terje 2012. Kulla hind. – Ühine teistsugusus: artikleid ja esseid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 60.aastapäevaks. Print Best Trükikoda, lk 139–148. Pöysä, Jyrki 2009. Kogumisvõistlused pärimusliku ajaloo uurimises. Mäetagused, 43. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 19–38. Reha, Liis 2013. Pupe, vana põrguline! – Isikliku kogemuse jutud lapsepõlvest. – Kogemus, taju, keha: uurimusi noorteadlastelt. VanaVaraVedaja 8. Tartu: Bookmill Trükikoda, lk 103–124. Reha, Liis, Koppel, Katre 2012. Kiigates välitöökööki: TÜ VKA pärimuse kogumisprojekti koordineerimisest. – Ühine teistsugusus: artikleid ja esseid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia 60.aastapäevaks. Katre Koppel, Liis Reha (koost.). Print Best Trükikoda, lk 15–41. Roht, Eva-Liisa, Jaanits Jaanika 2011. Komi nooruse otsingul. – Lähme välja, endast välja: välitöödest refleksiivse pilguga. VanaVaraVedaja 7. Tartu, lk 35–48. Ristolainen, Tiia 2004. Aspekte surmakultuuri muutustest Eestis. – Dissertationes Folkloristicae Universitatis Tartuensis, 4. Tartu Ülikooli Kirjastus. Saleniece, Irȇna 2009. Läti 20. sajandi ajaloo allikad: suulise ajaloo allikate ja arhiividokumentide dialoog. – Mäetagused, 43. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 61–84. Salmi-Niklander, Kirsti 2009. Sündmus, kogemus ja jutustamine – Mäetagused, 43. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 19–38. Semper, Johannes 1924. Kalevipoja rahvaluulemotiivide analüüs. Tallinn „Olion“ 1997; esmatrükk K/Ü „Loodus“, lk-d 8–18, 38–45, 146–166. Siim, Pihla Maria 2014. Üle piiride liikuvad pered: lood mobiilsusest ja paigal püsimisest. – Mäetagused, 56. Mare Kõiva & Andres Kuperjanov (toim.). Tartu, lk 127–154. Stahl, Sandra K. D. 1983. Jutud isiklikest kogemustest. Tõlk. Mare Kõiva – VTK raamat. (Personal Experience Stories. – Handbook of American Folklore. Ed. By R. M. Dorson. Bloomington, pp. 268–276. http://www.folklore.ee/seminar/pen.html Vaadatud 20.06.2014 Sydow, Carl Wilhelm von 1934. Kategorien der Prosa-Volksdichtung in Volkskundliche Gaben. Erich Semann & Harry Schewe (toimetajad). Festschrift J. Meier zum 70. Geburtstag dargebracht. Berlin: W. de Gruyter, S. 253–268. Throop, C. Jason 2003. Articulating experience. - Anthropological Theory. Vol 3 (2), pp. 219–241. http://ant.sagepub.com

http://www.folklore.ee/seminar/pen.html

http://ant.sagepub.com

121

Timonen, Senni 2000. Kui mul oleksid linnu tiivad…Utoopiast rahvaluules. – Kust tulid lood minule. TÜ Eesti ja võrdleva rahvaluule õppetool, lk 229–243. Tuisk, Astrid 2011. Olli orja sääl koskil… Orja- ja vabadustemaatika Siberi eestlaste väljarändamisjuttudes. Acta Historica Tallinnensia 17, lk 55–71. Turner, Victor and Edward Bruner, 1986. The Anthropology of Experience. Urbana: University of Illinois Press. Viidalepp, Richard 2004. Eesti rahvajuttude laadist, funktsioonist ja jutustajatest. – Sator 4. Tartu, Eesti Kirjandusmuuseumi rahvausundi töörühm. Villandi, Maarja 1995. Mängudest. – Lipitud-lapitud. Tänapäeva folkloorist. Mare Kõiva (toim). Eesti Keele Instituut, Eesti Kirjandusmuuseum, lk 302–305. Vissel, Anu, Kõiva, Mare 1995. Perekond kui traditsioonide kandja. – Keel ja Kirjandus 3, lk 212–216. Wehse, Rainer 2005. The Effects of Legends, Rumors, and Related Genres on Audiences. Gary Alan Fine, Veronique Campion-Vincent, Chip Heath (toim). The Social Impact of Rumor and Legend. New Jersey: Transaction Publishers, New Brunswick, pp. 159–165.

122

Summary:

About the concept of experience in family lore fieldwork

The primary aim of this research is to analyse the occurrence of experience in family lore. The

research focuses on three sub-topics: family lore material collected within fieldwork,

specificity of the conducted fieldwork and discourse of experience studies, as well as the

interrelationship between the three.

The overview chapter discusses the historical and theoretical context in relation to experience

discourse, the empirical part focuses on argumentations about methods and selections as well

as the collected source material by themes, persons under discussion and informants. On a

reflexive level the dialogue between the collector and the informant is more thoroughly

observed. The third part of the research focuses mainly on the overlapping of folkloric

material and personal experience stories and the manifestation of possible experience forms.

The problematics of the concept of experience, its different definitions, and selectivity of

choices has channelled me to observe the things emerging in the analysis rather than give my

own definition of the concept.

For the family-centred fieldwork I have elaborated a specific collection methodology

proceeding from the given situation, former experience and prior work by other researchers.

The aim is to share the “presenter’s version”, to examine more closely the people under study

and the collected fieldwork material. A specific feature of the research is staying with one

concrete family, meeting its members in different seasons and different locations, which has

yielded a time-, place- and meeting-specific outcome.

The collection and fieldwork is related to a family in western Virumaa. Throughout my

research I have used the concept central informant, as in the timeline the person under study

occupies a central position in comparison to the persons under discussion and other

informants. The timeline of those who have lived longer than the central informant is situated

123

to the left; that of those who have lived less is on the right. When collecting empirical

material, I focused, above all, on the material offered by the informants themselves; I did not

use specific questionnaires devoted to experience, nor did I aim to get answers to similar

questions from all the respondents. It was essential for me to find out what the material

offered in case of an informal conversation and spontaneous rather than pre-set form. When

comparing informal conversation and structured interview, the latter revealed comprehensive

and detailed material, yet with fewer stories as formed narratives than in an informal

conversation.

An initial overview of the collected material has been gained by means of intratextual genre

specification, which enables to detect to what extent the texts represent a collective point of

view and what are the narrators’ genre preferences. The theme-based analysis includes as

keywords collection situation, life experience, personality features, emotionality, and

temporal orientation, which could be interpreted as follows:

(1) Topics treated securely are important from the point of view of talking;

(2) The multiplicity of stories related to distinctive people largely reflects the members of the

village community and is characteristic rather of the informants of the older generation;

(3) Same reference indicates that one reality is fragmentised into different sub-realities;

(4) the narrator’s personal qualities, themes of narrations and the person’s life experience are

interrelated: for instance, person-centred narrations are characteristic of the aunt, who is

sociable and a central person in the community; professional lore narrations are typical of the

central informant who highly values his job; horror and bogeyman stories – of the eldest

daughter, who has a corresponding experience from her childhood; childhood reminiscences

and games – of the middle daughter, who evaluates her sisters and her brother by means of the

narratives; the traumatic part of the life flow to be shared is essential for the grandmother;

(5) High emotional charge in certain narratives may characterise the personal, private sphere,

yet also be intrinsic in the public sphere (e.g. media narratives);

(6) The narratives feature the logic of the incompleteness of a biography, i.e., the stories are

not complete as they change during each presentation and depend on the narrator’s life

experience;

(7) The dependence of interpretation can be observed on the basis of the narrator’s private

sphere, i.e., the farther from the narrator’s private sphere are the topics and persons, the more

the narrator presents personal viewpoints, evaluations and comments.

124

The person-oriented viewpoint indicates that the detail level differs in the case of self-

experienced and mediated stories, being more detailed in the former. If a person wants to

detach from a subject, they start to talk about someone or something else.

While observing the family’s experience framework, it becomes evident that generally the

concept experience is rarely used and we could rather talk about different manifestation forms

of experience (experience of touching, mediated experience, multilevel experience repetition,

experience variability, experience pledge, experience dream, experience difference,

experience ideology), which emerge under different topics. In addition, we could elicit, on the

basis of the analysed material, the following categories of experience: absent, involving

future, categorising, distinguishing, educating, repetitive, affecting, dependant, shared,

opposing, awakening, utopian, filling, praising, comparing, altering, rendering significance,

changing, valuing, re-creative.

Part of experience can be detected audibly: the speaker’s voice reflects their relation to the

topic, refers to the concealed elements, foreshadows the way that the narrator portrays other

people, suggests the kind of relationship the narrator has with the protagonist, indicates what

the narrator’s style, change of rhythm, and emphases refer to, and how the episodes are

interconnected. To understand the narratives more thoroughly, reading at all these levels adds

to the value, as it can expose some elements unnoticed so far. The audio-typed remark

“laughter” need not tell us what kind of laughter it is and what it could refer to. However,

when we listen we realise that forced laughter can disguise hidden emotions, which help to

understand more than is said with words. In order to understand the importance of audition

one would need personal experience.

Family-based experience framework includes intertwined stories from different informants,

which are related to different areas within the framework: so the inner sphere comprises

concealed stories of the personal level, which are not mediated willingly or at all, but which

are still detectable in other people’s stories. Therapeutic stories within the framework induce

positive emotions and good feelings in both parties – the narrator and the recipients. Story-

telling helps to cope with painful experiences and as such has a therapeutic influence on the

narrator. In function-based terms humorous tales, educative and cautionary stories sharing

knowledge and traditions are more noticeable.

125

The experience framework covers a certain historic period, social order, norms and rules,

which have to be obeyed and cannot be changed at the family level; one can just belong there

and reflect the surroundings by way of narratives. The inner individual part demonstrates how

one copes within the framework. Stories about the aforesaid can reveal fierce social criticism,

be nostalgic and changing.

Different family members consider certain people as significant and talk about them; a central

place in the person-based repertoire seems to be occupied by grandmothers. A separate

mention should be made about family members’ narration situations, in which they are

together with a close relative and gain new information. Togetherness experience can later on

result in three kinds of stories: the experiences of the story-teller, the things mediated by the

narrator and the things experienced in the narrative situation.

Self-identification takes place by way of these stories: as a family, people position themselves

against the background of the village, whereas at an individual level the basis for self-

identification is the family. A small detail from everyday life, for example, preference in food,

may become a characteristic feature. Important days in the life circle (birth, wedding, funeral)

reflect the sense of togetherness within the family and common experience. Folk calendar

encompasses the narratives of both private and public spheres and depends on the concrete era

just like the rest of the narratives. While during the Soviet period mummers went from house

to house on St. Martin’s and St. Catherine’s Days, today children at school and kindergarten

get educated about customs and traditions, and board games have become part and parcel of

the family’s Christmas traditions.

Life experience, genres and individuals are interrelated. So, the narratives combine, for

instance, grandfathers’ strictness with a humorous approach, grandmothers’ tenderness with

multilevel stories that bring emotion to the fore, and an individual person’s behaviour gives

rise to various tales and funny stories. The all-embracing experience concept reveals that the

presentation moment can involve different experiencing moments, which constitute parts of a

narrative.

By its nature fieldwork may be arranged, connected, spontaneous, forgotten, introductory-

observational, or auditory. The main aim in the multidimensional approach to the source

material has been to detect eloquent elements in the context of “experience”. Intra-family

126

fieldwork considerably broadens the collector’s experience, makes them observe, once again,

the changing nature of fieldwork, the interconnection between the informants’ behaviour, the

manner of narration and topics.

127

LISA 1: TABELID

Tabel 1. Üldandmed

Tabel 2. Välitööde materjali läbitöötamine

Tabel 3. Informantide palade arv

Tabel 4. Informantide esitatud palade arv materjaliüksustes

Tabel 5. Palade jaotuvus materjaliüksustes žanrite järgi

Tabel 6b. Teemapõhine ülevaade kogutust

Tabel 7b. Isikupõhine ülevaade. Jutustajad ja jutustatavad – isikud, kellest lugusid räägitakse

135

LISA 2: Mikroanalüüsi näidistekst.

[--]

TP: Mäletad tema matuseid?

HV: Mhm. Ja-jaa ma mäletan, mina veel õmblesin ...Vanaema, vanaema oli kirstuga meil ..

siin toas, oma toas oli ja tal oli üks roheline kleit ja sellel olid noh varukad, noh vanainimese

käed ju jäävad...Ta oli lõpuks meil voodis .. ta kukkus oma puusaluu katki. Aga ega siis sel

ajal ei viidud- niimoodi ei pandud kipsi ega mingit plaati ega kinni vaid- Noh, ta jäigi koju, ja

ta oligi eks. Algul ta istu- panime veel kiiktoolile, isa pani rattad alla ja siis ta tuli nagu

kiiktooli peale ja siis oli see nagu ütleme nagu .. tänapäeva nagu ratastool. Ja siis ta niimoodi

sõitis sellega siin veel ikka. Aga-aga kui... [tempo aeglustub] sügis tuli, jah, siis ta nagu noh

jäi ikka päriselt niimoodi, et enam ta ei tõusnud ka eks enam sealt, noh, voodist. Ja siis me

seal puusärgis siis noh niimoodi paistis see kõik see käevars, see kondine osa, siis mina

otsisin kuskilt pitsi ja siis ma õmblesin .. siia selle pitsi siia varruka otsa. Siis käsi mul käisnoh

kui ma õmblesin, mitu korda nagu tema vastu seda kätt. Missugune külm see oli. See ei

ole metallikülm, surnu külmus, [TP: Mhm] see on kuidagi noh, mul on see tunne siiamaani.

Ma ei ole .. ma olen .. ma ei mäleta noh .. ämmaga ma ka toimetasin, aga ma ei mäleta noh, et

temal .. oleks sellist old, aga-aga noh .. vanaemal ma just veel ise õmblesin, panin ukse kinni,

et oleks tuba jahe, eks, aknad olid lahti ja ma õmblesin siin. Ta oli kirstus juba, siis ma

õmblesin seda pitsi niimoodi, et noh näha ei jääks, siis ilusti pitsi jäi siia käe peale, noh.

TP: Kui vana sa olid siis?

HV: Ma olin ikka abielus juba ... ja-jaa-jaa. Mul oli juba kas kaks või kolm last.

TP: Vanust mäletad?

HV: Noh, mis ma võisin olla ... 25 äkki või? Ma arvan. Või rohkem isegi. Tead ma niimoodi

aastate ... kui ma hakkan vaatama tead tagantjärgi pilte [TP: Mhm] ja siis mul tuleb noh.

TP: A sa ütlesid mulle, mis kuu see oli, kui vanaema suri?

HV: Las ma mõtlen...Me tegime, me tegime omal, kas me kolisime alla korterisse ülevalt

korterist, oma kolmetoalisest neljatoalisesse. Eeh [ohkab] ja siis meil ei old veel telefoni, kas

meil oli telefon väljas või... Ja siis alt naabrinaine tuli mulle ütles, et isa helistas, et vanaema

on surnud. Noh koju vaikselt surigi.

TP: Siia?

HV: Siia. [--] (MA 1, p 10).

136

Lihtlitsents lõputöö reprodutseerimiseks ja lõputöö üldsusele kättesaadavaks tegemiseks

Mina, Terje Puistaja (sünnikuupäev: 14. september 1962)

1. annan Tartu Ülikoolile tasuta loa (lihtlitsentsi) enda loodud teose „Kogemuse mõistest

perepärimuse välitööde näitel“, mille juhendaja on Risto Järv,

1.1. reprodutseerimiseks säilitamise ja üldsusele kättesaadavaks tegemise eesmärgil,

sealhulgas digitaalarhiivi DSpace-is lisamise eesmärgil kuni autoriõiguse kehtivuse

tähtaja lõppemiseni;

1.2 üldsusele kättesaadavaks tegemiseks Tartu Ülikooli veebikeskkonna kaudu, sealhulgas

digitaalarhiivi Dspace`i kaudu kuni autoriõiguse kehtivuse tähtaja lõppemiseni.

2. olen teadlik, et punktis 1 nimetatud õigused jäävad alles ka autorile.

3. kinnitan, et lihtlitsentsi andmisega ei rikuta teiste isikute intellektuaalomandi ega

isikuandmete kaitse seadusest tulenevaid õigusi.

Tartus, 21.08.2014

Terje Puistaja

Kogemuse mõistest perepärimuse välitööde näitel 21.08.2014 · 2020. 9. 8. · Tartu Ülikool...

Documents

Transcript of Kogemuse mõistest perepärimuse välitööde näitel 21.08.2014 · 2020. 9. 8. · Tartu Ülikool...