1

III UUSAJA RATSIONALISM6. Rene Descartes’i (1596-1650) elu ja isik Prantsuse filosoof. Uusaja filosoofia rajaja. Nooruses reisis palju, hilisemad

eluaastad elas tagasitõmbunult. Armastas soojust niivõrd palju, et

mõtiskles tihti ahjus (vältides nii ka inimeste seltskonda).

R. Descartes

2

Muutis pidevalt oma aadressi ja pidas sõpradega ühendust kirja teel.

Kõige produktiivsemal perioodil 1629-1649 elas vabameelses Hollandis.

Descartes armastas palju magada (tõusis harva enne keskpäeva).

3

Suurteoses Geomeetria arendas välja analüütilise geomeetria ja rajas teed modernsele matemaatikale.

Tema kõige tuntum teos on Metafüüsilised meditatsioonid.

Oli kirjavahetuses tuntud kuninglike isikutega, sealhulgas Rootsi kuninganna Kristiinaga.

R. Descartes

4

Kristiina kustel sõitis filosoof Rootsi.

Elu Rootsis oli saatuse absurdne nali – siiani magamist ja soojust armastanud õpetlane pidi hommikuti kell viis tõusma (et kuningannale filosoofiat õpetada) ning taluma põhjamaa karmi pakast.

Postmark Descartes’i pildiga

5

Descartes suri kopsupõletikku paar kuud pärast Rootsi saabumist.

Inimesena oli ta mõõdukas. Religioossetelt vaadetelt

katoliiklane. Õppis jesuiitide koolis.

R. Descartes

6

Katoliku kirik kuulutas kartesiaanluse (nii nimetatakse tema filosoofiat) väärõpetuseks.

Tema stiil on kaasakiskuv ja elurõõmus.

Oli peale filosoofi ka kirjanik (nagu ka Platon).

Metafüüsilisedmeditatsioonid

7

6.1. Tõsikindel teadmine ja süstemaatilise kahtluse meetod Descartes’i filosoofia eesmärk oli leida

tõsikindel teadmine, st teadmine, milles saab täiesti kindel olla.

Inimtunnetuse mõõtmise kriteeriumiks on kahtluse puudumine. Seega tõsikindel teadmine on teadmine, milles ei saa enam kahelda. Mis siis selleks on?

8

Et sellist teadmist leida, hakkas Descartes kõiges kahtlema.

Ta leidis, et taju ei saa usaldada (meeled ei täida kindluse nõuet), kuna võimalikud on erinevad illusioonid ja tajuvead. Samuti on äärmiselt keeruline eristada või aru saada sellest, et kust ma tean, et ma parasjagu ei maga – kust jookseb piir unenäo nägemise ja ärkveloleku vahel?

9

Descartes’i kahtlused võtsid sellised mõõtmed, et ta isegi pidas võimalikuks paha vaimu olemasolu, kes mõjutab inimese muljeid.

Lõpuks jõudis ta ühe filosoofia ajaloo kuulsaima üksikideeni: cogito ergo sum (mõtlen, järelikult olen olemas).

10

Seda võib nimetada ka tõsikindlaks teadmiseks, kuna ainult selles idees ei saanud Descartes kahelda, sest tema arvates peab olema keegi, kelle puhul kõik tajuvead, illusioonid ja kahtlused esinevad, st kindel saab olla tajuva subjekti ehk minu olemasolus.

Seega võimalikud kujutlused saavad mu meelde sündida siis, kui ma olen olemas mõtleva olendina.

11

Ma saan kahelda paha vaimu trikkides, erinevates võimalikes unenägudes ja illusioonides vaid olemas olles.

Enne Descartes’i on väljendanud seda ideed Augustinus, kuid temal oli cogito möödaminev teema, Descartes’i puhul aga kogu filosoofia lähtekoht.

12

Iseseisvaks mõtlemiseks...

Mis tunnuste või kriteeriumide järgi eristaksid unenägu ärkvelolekust?

Kust Sa tead, et Sa parasjagu ei maga? Kas oled näinud unenäos, et näed unenägu?

13

6.2. Jumala olemasolu

Jumala olemasolul on Descartes’i filosoofias tähtis koht.

Talle ei paku huvi jumala olemasolu teoloogilistel põhjustel (nagu see oli omane keskaja skolastikale), vaid tema lähenemisviis on rangelt mõistuspärane. Siinjuures eelistab ta uskuda, et jumal on hea ega ole mingusugune kelm, kes inimest eksitab.

14

Ent siiski – miks üldse on tarvis jumala olemasolu tõestada (meenuta, kuidas tegi seda Aquino Thomas)?

Descartes’i arvates peab seda olemasolu tõestama seepärast, et ratsionaalne inimene usub vaid mõistuspäraseid argumente.

15

6.2.1. Ontoloogiline jumalatõestus

Jumala olemasolu ei saa olla eraldatud tema olemusest (st olemasolu on tema puhul olemuslik).

Jumala olemasolule viitab see, et inimesel on mõttes selge täiusliku olendi idee.

Täiuslikku olendit ei saa aga vaadelda ilma eksistentsita (sest muidu poleks ta ju täiuslik) nii nagu ei saa vaadelda mäge ilma oruta.

16

6.2.2. Kosmoloogiline jumalatõestus Mina olen inimesena ebatäiuslik olend, leiab

Descartes, sest ma kahtlen väga erinevates asjades ning mul pole täiuslikku tunnetust.

Kuid idee täiuslikkusest, mis minus on, on täiusliku olendi ehk jumala tekitatud, sest täiuslikkus ei saa tekkida ebatäiuslikkusest. Teisiti öelduna – vähemtäiuslik ehk siis mina ei saa olla täiuslikkuse (idee jumalast) põhjustaja.

17

Descartes selgitab: “Sest nagu on vasturääkiv, et täiuslikum on vähemtäiusliku tagajärg ja sõltuvus, nii on ka vasturääkiv, et millestki tekib midagi. Niisiis jäi ainult üle, et ta oli minusse sisestatud mingisuguse minust tõesti täiuslikuma loomuse poolt, kes isegi sisaldas endas kõik täiuslikkused, millest ma võisin omada mingi idee, s.o., kui seda seletada ühe sõnaga – see oli Jumal.”

18

Iseseisvaks mõtlemiseks...

Kas ja kuidas saab Sinu arvates võrrelda Descartes’i jumalatõestusi Aquino Thomase omadega?

Kas Descartes’i jumalatõestused on Sinu arvates veenvad ja mõistuspärased?