Viidalepp, Richard 1970. ERA-nimelise rahvaluulekogu kujunemisest
II IV - Tallinna Kunstihoone · 2017-09-08 · Mx-nimelise tegelase vaatevinklist jutustatud...
Transcript of II IV - Tallinna Kunstihoone · 2017-09-08 · Mx-nimelise tegelase vaatevinklist jutustatud...
Oss
ip M
ande
lštam
on
riski
inve
stor
, kes
ela
b ko
dum
aa
maj
andu
skra
hhi t
õttu
läbi
rask
eid
aegu
. Maj
andu
se n
urga
-ki
vi au
totö
östu
s soi
kus k
ogu
Euro
opas
süsin
ikuh
eite
piir
a-m
iseks
keh
testa
tud
häda
abin
õude
tõttu
. Piir
angu
d su
rusid
põ
lvili
ka m
uud
töös
tush
arud
: tur
ismi,
toid
utöö
stus
e, eh
i-tu
se, s
pord
i, põ
llum
ajan
duse
ja is
egi t
ehno
loog
ia.
Oss
ip o
n m
õnin
gate
le in
imes
ele p
alju
raha
võlg
u—se
e-su
gust
raha
, mis
õigu
stab
puh
kuse
reisi
var
jus p
ereg
a sa
laja
un
isele
Lää
nem
ere
saar
ele
kolim
ist. O
ssip
i nai
ne N
adež
da
vihk
ab p
uhku
sere
ise, k
uid
laps
ed a
susid
isa
pool
ele.
Kui
M
ande
lštam
ide k
ruiis
ilaev
saar
e kum
mal
ises s
adam
as an
k-ru
sse h
eida
b, si
lmab
Ossi
p ül
latu
sega
selv
epes
ula v
arik
atus
el
luitu
nudk
olla
st K
odak
i rek
laam
i. Pe
ale s
uven
iirip
oe o
n se
e va
ateu
latu
ses a
inus
äri.
Sel
lest
on
aast
aküm
neid
, kui
kee
gi
nägi
viim
ati s
eda
sõna
väl
jasp
ool A
mee
rika
hiph
opi k
on-
teks
ti, m
illeg
a O
ssip
ürit
ab e
nd ik
ka k
ursis
hoi
da. T
eine
re
klaa
m k
irjag
a “W
e Ph
otos
hop
whi
le u
was
h!”
näita
b, e
t se
e pa
ik o
n sii
ski v
eidi
ke e
dasi
aren
enud
. Kah
tlem
ata
mä-
leta
b O
ssip
Pho
tosh
opi s
elle
st aj
ast,
mil
ta ve
el k
ohtin
gute
l kä
is, eh
kki t
rans
kuju
tiste
tehn
oloo
gia o
n am
mu
kaot
anud
va
jadu
se o
tses
e pild
itööt
luse
järe
le.
Tehn
iline
vah
emär
kus:
pal
jusk
i nag
u fo
tod
isik
like
kaam
erat
e ja
nut
itele
foni
de a
jast
ul, o
n ka
tran
skuj
utise
d lo
odud
füüs
ilise
st m
aailm
ast s
aadu
d an
dmet
e põ
hjal
, mis
on sa
lves
tatu
d “p
ilve”
või—
nagu
Man
delšt
am ee
lista
b se
da
nim
etad
a—m
aa-a
luse
s pun
kris
asuv
asse
kih
iseva
sse
serv
e-ri
sse,
mill
e ta
müü
s 201
5. a
asta
l Her
peto
Cor
p Te
chile
. Ü
ks n
inat
ark
prak
tikan
t tav
atse
s nal
jata
da, e
t nad
ole
ksid
pi
danu
d se
da k
utsu
ma
sala
urka
ks. M
ida
igan
es. E
nam
ik
inim
esi a
ga ei
tea,
et er
inev
alt f
otod
est,
mid
a tul
i “pi
ldist
a-da
” “m
illes
tki”
, näi
teks
inim
eses
t või
kas
sist,
moo
dust
uvad
I III
II IV
Jutt
tund
ub ü
mm
argu
ne, j
a sed
a ta o
ngi.
Tran
skuj
utise
d on
nag
u fo
tod,
ja n
üüd
on fo
tod
nagu
tran
skuj
utise
d. Ju
st na
gu p
arim
a ko
dule
iva
tunn
us o
n se
e, e
t see
näe
b vä
lja,
nagu
ole
ks se
lle v
õinu
d po
est o
sta.
Esim
ene
leib
küp
seta
ti om
a lau
ale.
Poo
d jä
ljend
ab k
odu,
mis
omak
orda
välje
ndab
lõ
puks
poo
di.
Võib
-olla
mõi
stat
ate
nüüd
, mill
ist ro
lli m
ängi
b ko
gu
loos
Oss
ipi p
erek
ond.
Nad
ežda
ja n
ende
kak
s väi
kest
last
tu
lid la
eval
e puh
kuse
reisi
ks p
akitu
d pa
gasi
ja vä
ikes
te m
än-
guas
jade
ga. S
edam
ööda
, kui
das p
esem
ist v
ajav
pes
u ku
h-ju
ma
hakk
ab, a
jab
Oss
ipi s
alad
uslik
viiv
itam
ine
sada
ma-
linna
s Nad
ežda
t üha
ena
m v
ihal
e. K
ui sa
dam
asse
jõua
vad
krui
isila
evad
, mill
ega n
ad sa
aksid
edas
i sõi
ta, s
uund
ub m
ees
pikk
adel
e ja
lutu
skäi
kude
le e
ga jõ
ua p
arda
lem
inek
u aj
aks
kuna
gi ta
gasi.
Nai
ne k
ahtlu
stab,
et k
ülal
istem
aja v
astu
võtu
-la
uas a
llkirj
asta
taks
e nen
de n
imel
saad
etisi
. Siis
aga k
ohan
eb
ta p
eaae
gu m
ärka
mat
ult m
õtte
ga, e
t nad
ei as
tu ü
hegi
teise
kr
uiisi
laev
a pa
rdal
e, e
i sõi
da k
oju
taga
si ni
ng e
t see
kül
a-lis
tem
aja s
iin o
ngi k
odu
ja ta
pea
b ha
kkam
a pes
u pe
sem
a.K
uud
möö
duva
d ja
saab
ub h
äid
uudi
seid
: kun
stin
õu-
kogu
st v
oola
b ra
ha ja
foto
graa
fiam
uuse
um o
n kr
uiisi
lae-
vatu
rist
ide
seas
men
ukas
. Sel
les k
onkr
eets
es sa
dam
as e
i ol
e er
iti m
idag
i muu
d te
ha. T
urist
id a
stuv
ad m
uuse
umi
loot
uses
näh
a ku
jutis
i möö
dunu
d aj
ast n
ing
nad
ei p
ea
pettu
ma.
Sisu
on
alat
i piis
aval
t van
a, a
ga a
lati
ka p
iisav
alt
uus.
Tran
skuj
utist
e süs
teem
toim
ib h
ästi,
sest
seal
ei võ
istle
se
llega
misk
i, ni
ng p
idev
ja ü
snag
i häs
ti ise
enes
est t
oim
iv
pild
iring
lus t
ähen
dab
seda
, et M
ande
lštam
id e
i pea
iseg
i om
a väl
japa
neku
te v
ärsk
enda
mise
pär
ast l
iialt
mur
etse
ma.
Nad
ežda
aita
b O
ssip
it m
uuse
umis,
terv
itade
s ena
mas
ti kü
lalis
i ja
tegu
tsed
es v
ahen
daja
na. T
a ju
tust
ab tu
ristid
ele
tran
skuj
utise
d re
akts
ioon
ina
nend
e te
kita
ja so
ovid
ele
ja
pett
umus
tund
ele.
Sed
a m
uidu
gi v
õim
alda
b “p
ilv”
mõõ
t-m
atu
andm
ekog
use k
audu
, mid
a arh
ivee
ritak
se ig
a kas
utaj
a ja
oks e
hk p
õhim
õtte
liselt
kõi
kide
inim
este
jaok
s. K
asut
ajal
e pa
kuva
d tr
ansk
ujut
ised
lihts
alt p
idev
at p
ildili
st ra
huld
ust.
Ei o
le se
llist
asja
nag
u ha
lb tr
ansk
ujut
is ni
ng se
lle st
anda
r-di
alu
seks
ole
vad
tehn
ilise
d m
ehha
nism
id in
imes
i erit
i ei
huvi
ta.
Oss
ip te
ab se
da k
õike
seet
õttu
, et t
a inv
este
eris
Her
peto
- C
orp
Tech
i 201
0. a
asta
tel,
mil
valit
ses p
ildik
ogud
e buu
m.
Ent t
a müü
s om
a akt
siad
liiga
vara
. Uhh
, rum
al. T
eda v
aldab
ka
hetsu
s, ku
id se
ejär
el ta
bab
teda
insp
iratsi
oon:
ta jä
äb si
ia
paig
ale, s
õlm
ib p
esum
aja o
man
ikug
a kok
kulep
pe ja
muu
dab
selle
taga
sihoi
dlik
u as
utus
e fo
togr
aafia
muu
seum
iks.
Ta ra
-ja
b sih
tasu
tuse
nin
g lei
ab m
õned
eestk
ostja
d ja
pra
ktik
andi
, ke
s kirj
utak
s rah
asta
mist
aotlu
si. M
uuse
umid
on
prae
guse
l eb
akin
dlal
ajal
hea
äri—
igat
ahes
hea
äri k
elle
gi se
llise
jaok
s, ke
lle p
raeg
une
põhi
line
huvi
on
välti
da m
eedi
atäh
elep
anu
ja p
üsid
a vab
a pan
dita
vate
st va
rade
st. Ja
selli
se k
olka
puh
ul
nagu
see s
iin er
aldak
s kun
stinõ
ukog
u ki
ndlas
ti ra
ha k
ultu
uri
aren
dam
iseks
.Te
ine
tehn
iline
vah
emär
kus:
tran
skuj
utist
e ju
ures
on
suur
epär
ane s
ee, e
t nee
d nä
evad
pal
jusk
i väl
ja n
agu
foto
d—ko
guni
seda
võrd
, et k
eskm
ise tu
risti
juhm
pilk
ei s
uuda
ks
erist
ada
ehts
at fo
tot p
ildik
ogem
uses
t, m
ida
nad
ise sa
ada
soov
ivad
. Maa
ilma
täht
sad
foto
muu
seum
id se
ilava
d se
lle
ebam
äära
suse
har
jal—
kogu
ni se
davõ
rd, e
t pal
jud
kõig
i ae-
gade
kuu
lsaim
ad fo
tod
paku
vad
visu
aalse
t rah
uldu
st sa
mal
ra
skes
ti hi
nnat
aval
moe
l kui
tran
skuj
utise
d. S
a sat
ud n
ende
pe
ale
ja n
ad o
leks
id ju
stku
i tea
dnud
, et s
a tu
led:
vaa
tava
d sin
d, rü
ndav
ad si
nd, a
rmas
tava
d sin
d.
mõn
est o
ma l
emm
ikpi
ldist
ja li
nnak
ese a
jalo
ost,
mid
a tut
-vu
stas
talle
end
ine
pesu
maj
a om
anik
. Muu
d po
legi
õig
u-po
oles
t kui
gi p
alju
öel
da. P
ildid
rääg
ivad
ise
enda
ees
t ja
kõik
on
rõõm
sad.
Noh
, pea
aegu
kõi
k ja
pea
aegu
alat
i.Ü
hel h
omm
ikul
näe
b O
ssip
Man
delšt
am ä
rgat
es o
ma
sule
tud
laug
ude
sisek
ülje
l ähm
ast k
ujut
ist. S
ee o
n lih
tne
värv
ilist
e la
ikud
e m
uste
r. La
igud
võb
elev
ad v
eidi
, kui
ta
ürita
b pi
lku
neile
foku
seer
ida,
ja a
lles s
iis, k
ui ta
uue
sti
suig
atab
, muu
tuva
d ne
nde p
iirjo
oned
tera
vaks
. Lill
ed? S
ee-
sugu
sed
lilled
, mis
võik
sid o
lla ti
kitu
d ta
skur
ätik
ule v
õi tr
ü-ki
tud
odav
ale k
ardi
nale.
Ta u
inub
uue
sti ja
mus
ter n
eeld
ub.
Selle
st a
jast
pea
le il
mub
mus
ter i
kka
ja jä
lle, a
lati
siis,
kui m
ehe
silm
ad o
n su
letu
d. O
ssip
mõi
stat
ab, k
as li
lled
pärin
evad
tem
a m
äles
tust
est:
vahe
st o
lid se
llise
mus
trig
a K
iko
kard
inad
, mid
a tal
le al
ati m
eeld
is va
adel
da v
oodi
ko-
hal v
ooga
mas
, kui
aken
oli
laht
i? Ta
oli
end
süüd
i tun
dnud
, et
pol
nud
vast
anud
Kik
o kõ
nede
le, a
ga k
uida
s saa
nuks
ta
talle
kõi
gest
rääk
ida:
ots
ingu
test
, kor
teris
t, na
isest
, elu
st?
Ma v
õin
tein
ekor
d ol
la ik
ka u
skum
atu
sitap
ea, m
õtle
b O
s-sip
. Aga
alat
i lei
dub
mõn
i uus
Kik
o.O
ssip
õpi
b el
ama
asja
olug
a, e
t ted
a ku
mm
itava
d K
iko
olet
atav
ad k
ardi
nad
ning
et se
e lill
evär
k on
liht
salt
mid
agi,
mid
a ta a
ju u
nenä
o ku
mm
aski
otsa
s tee
b. S
elles
t pol
e hul
lu,
kuni
sam
a ha
kkab
toim
uma
ka m
uude
, kon
kree
tsem
ate
pilti
dega
: peh
me m
usta
naha
line k
äsi k
olm
nurg
a koh
al, il
ma
näot
a va
na m
ees.
Kuj
utlu
spild
id m
uutu
vad
tülik
aks n
ing
seej
ärel
häi
rivak
s. O
ssip
taha
ks n
eed
unus
tada
. Aga
kui
das
sa u
nust
ad m
idag
i, m
ida s
a või
b-ol
la ei
mäl
etag
i?K
ust n
eed
pild
id tu
leva
d, ja
mik
s nee
d ko
rral
ikul
t ei
unun
e? O
n ne
ed eh
k jä
änuk
id m
uuse
umist
? Kas
ta m
õtle
b ne
id v
älja
? Mik
s? O
ssip
pea
b se
llele
jälil
e saa
ma.
— François Laruelle “Must universum”
Andrew Amorim
PUUDUTUSE JÄREL IHD-videoinstallatsioon 17 min 45 s2015–2016
PUUDUTUSE JÄREL IIHD-videoinstallatsioon7 min 40 s2015–2016
Teksti autor: Federica BuetiTeksti luges: Johanna Balet Lettmayer
Esinejad: Ole Martin Meland, Timothy Bartlett, Nilkolay Tysse Øberg, Henrik Nordin Operaator: Kjell Gunnar Hjartholm-Knudsen Helioperaator: Jorunn Børve Eriksen Valgustaja/assistent: Mats Willassen Helimontaaž ja trummid: Anand Chetty
“Video pealetükkivad sosinad, mis annavad maailmalõpu kohta kõige magedama, kuid usutavama seletuse; saabuva asteroidi, sunnivad meid otsa vaatama perverssele apokalüptilisele tungile, mis on sügavalt juurdunud arenenud maailma kollektiivsesse psüühikasse. See tung kahjustada, rikkuda ja varjata seda, mida meie jaoks toodetakse, peab olema sama suureks ajendiks millessegi panustada kui soov antud panust kaitsta, selle eest hoolt kanda. See on paratamatu – kui sa millessegi panustad, siis oled allakäigu eest vastutav. Mida rohkem sa hoolt kannad, seda enam oled süüdi, kui vältimatu juhtub, sest kõik asjad peavad alla käima. Video “Puudutuse järel” tegelased kutsuvad esile seda vältimatut lagunemist, aeledes mudas ja rikkudes sellega oma säravaid riideid nii eripäralt, kvaliteedilt kui ka väärtuselt. Nad võitlevad oma riietega, kasutades kogu oma keha lagundamise vahendina.”
— katkend Kristian Skylstadi pealkirjata tekstist, mis avaldati Amorimi näituse “After Touch III” avamise puhul Genovas Space4235 galeriis aastal 2016.
Carl Johan Högberg
NAINE RÄÄGIB – UUS FRIIS KOLME KÕRVALTVAATAJAGANeljaosaline friis dialoogis kolme väikese portreega2017
Catherine-Elise Müller töötas kauban-duses, kuid oli kutsumuselt meedium. Teda tuntakse paremini Hélène Smithi nime all ning eelmise sajandi alguses oli Genfi koorekihist publik tema küünlavalgel peetud spiritistlike seansside lummuses. Ta kutsus välja kuulsaid vaime, näiteks Marie Antoinette’i, ja luges Victor Hugona luuletusi ette, kuid on eelkõige kuulus oma “Marsi tsükli” poolest – see oli seitsmeaastane vahemik, mille jooksul ta astus ühendusse Marsi elanikega. Ta rääkis nende linnadest, joonistas sealsest faunast pilte ja rääkis soravalt marslaste keelt. Kindlasti toimus selle seitsme aasta jooksul Smithi elus veel palju huvitavat, kuid nagu pahatihti juhtub, saame tugineda üksnes teiste tõlgendustele tema elust, mitte tema enda häälele. Genfi ülikooli psühholoogiaprofessor Théodore Flournoy manööverdas end Smithi ellu ning kirjutas raamatu, millega saavutas suure kuulsuse ja samaväärselt hävitas Smithi oma. André Breton võttis Smithi oma sürrealistide sekti ja kirjutas tema kohta romaani “Nadja”. Smithi surmast saadik on terve rida valgeid mehi teda tõlgendanud: naine räägib, ja mees tõlgendab. Loomulikult mõistan ma nende sõnade irooniat – ma pole ise midagi muud kui uusim tegelane selles nimistus.
Henri Hütt
TEATRISEERITUDInstallatsioon kuue Samsungi 40-tollise lameekraaniga2017
Kui lähedale saab veel minna, kui on vaataja ja vaatemäng (ning nende-vahelsus)? Kui sisse saab veel suumida, kui on ootused ning reaalsus ( ja nendevahelisus)? Kui täpsemini saab veel tabada, kui on õiged ning veel õigemad hetked? Või kuidas eristada piiri valguse ning pimeduse vahel? See tabamatu vahelisus on kui pimedus kahe majakasähvatuse vahel. Vahemik kellatiksust kellatiksuni. Tühi vahepealsus kui tühjus sündmuste vahel, mille tunnistajateks koos oleme. Kui ära saab veel eksida, kui on ruum ning mõni teine ruum ( ja nendevahelisus)? Seisak ajas, kui mitte midagi ei toimu, võimaldab meil olla koos.
Mat
hijs
van
Gee
st
KU
I KA
UG
ELE
ULA
TUB
NIM
ETI
SSÕ
RM
?V
itraa
ž12
0 ×
50
cm20
17
Pilv
edel
e sa
ame
nend
e m
äära
tlem
ata
olek
us o
mis
tada
mot
iive
ja s
ümbo
leid
. M
e os
utam
e ne
ndel
e, p
rojit
seer
imak
s pi
lved
ele
oma
soov
e, h
irme
ja lo
otus
i, ku
igi t
eam
e vä
ga h
ästi,
et n
eed
nool
ed
lend
avad
nen
dest
kad
uvat
est k
ehad
est
läbi
. Sku
lptu
ur “
Kui
kau
gele
ula
tub
nim
etis
sõrm
?” m
õtis
kleb
, et m
illin
e jõ
ud
on n
imet
issõ
rmel
? K
us, s
õrm
e, s
ilma
ja
aju
vahe
l, as
ub n
äpug
a nä
itam
ise
piir?
KU
STU
TAJA
Dig
itrük
is lä
ikev
abal
pin
nal
50 ×
71c
m, r
aam
itud
2017
VA
ATA
MA
JÄR
ELE
VA
ATA
MA
JÄR
ELE
JÄ
RE
LE JÄ
RE
LE V
AAT
AM
A JÄ
RE
LE
VA
ATA
MA
Mik
roki
ust l
apid
, lei
tud
ja ra
amitu
dkõ
ik 5
0x7
0cm
2016
/20
17
Seer
ia “
Vaa
tam
a jä
rele
vaa
tam
a jä
rele
jä
rele
järe
le v
aata
ma
järe
le v
aata
ma”
on
jätk
uval
t täi
enev
kog
u m
ikro
kius
t la
ppe,
mis
on
leitu
d su
valis
test
ko
htad
est j
a er
i lin
nade
täna
vate
lt.
Tõen
äolis
elt o
n ne
id k
asut
atud
pril
lide
ja p
äike
sepr
illid
e pu
hast
amis
eks
ning
ne
isse
või
b su
htud
a ku
i erin
evat
e jä
lged
e ho
idja
tess
e: e
elkõ
ige
on lo
omul
ikul
t te
gu s
õrm
ejäl
gede
, tol
mu
ja p
lekk
ideg
a.
Kui
das
on a
ga n
ende
vaa
tepi
ltide
ga,
mis
on
prill
ikla
ase
pide
valt
läbi
stan
ud
ja lä
ätse
dele
om
a “j
älje
d” jä
tnud
, ja
mis
on
sam
uti l
appi
dega
ära
püh
itud?
Se
e la
piko
gu p
aigu
tub
kaot
atu
ja le
itu,
kõrv
alej
uhtiv
a ja
kõr
vale
juhi
tu v
ahel
e.
Vic
toria
Dur
nak
ÜK
SNE
S A
RM
AST
US
VÕ
IB M
UR
DA
SU
SÜ
DA
ME
Film
, T-s
ärgi
d, k
üüna
l 20
17
Vah
el le
ian
ma
end
ekra
anis
t eem
al
käitu
mas
sed
asi,
nagu
käi
tun
veeb
is.
Ma
taba
n en
d m
etro
os te
isi p
õhja
likul
t uu
rimas
t, k
ujut
amas
ett
e ne
nde
elus
id, u
nist
usi j
a pe
ttum
usi.
Mul
teki
b ki
irest
i tun
ne, e
t nee
d võ
õrad
on
mu
sõbr
ad. B
logi
jad,
inst
agra
mm
ijad,
ka
asku
nstn
ikud
. Mõn
ed in
imes
ed ta
juva
d se
da ro
man
tilis
elt.
Nem
ad k
anna
tava
d er
otom
aani
a al
l nin
g ne
id ra
vita
kse
tera
apia
ja ro
htud
ega,
ses
t nad
või
vad
oma
hing
esug
ulas
tele
ohu
ks o
lla.
Henri HüttMathijs van Geest
Carl Johan Högberg
Andrew Amorin
Victoria Durnak
Toril Johannessen
SILMA LEIUTUS JA SELLE LÕPPKuuldemäng, paberkujud, raamitud trükis35 minutit2017
“Silma leiutus ja selle lõpp” on kuulde-mäng nägemistajust ja visualiseerimisest, kuid ka oletuslik lugu sellest, kuidas silm looduses tekkis ning kuidas see võib tulevikus nägemiselundina iganeda. Mx-nimelise tegelase vaatevinklist jutustatud narratiivi alusmõtteks on see, et digitaaltehnoloogiad mõjutavad seda, kuidas me maailma tajume. Ajal, mil prognoosivad tehnoloogiad ja üldine järelevalve on üha enam levinud, muutuvad meie ootused selle kohta, mida meil on tuleviku kohta võimalik teada ja kuidas saame seda ennetada.
Paul Kuimet
KULDNE KODU16 mm film, tagantprojektsioon, 4 min 26 s korduvesituses2017
Kaamera: Jaan KronbergPostproduktsioon: Margus VollVärvimääratlus: Dirk De Jonghe
Teos kuulub EV100 kunstiprogrammi “Sada kunstimaastikku”
Selles korduvas filmilõigus uurib kaamera kahte arhitektuurikeskkonda, mis on ehitatud ideoloogiliselt erinevatel ajastutel. Pärnu Kolhooside Ehituskontori elamukompleks Kuldne Kodu – Toomas Reinu 1970. aastatel kavandatud suurhoone – on üks väheseid näiteid Eesti modernistlikust arhitektuurist ja disainist sellises mastaabis ja utoopilises täielikkuses. Selles katkematu üksikvõttega filmis näib hoone mõju olevat nii kaugeleulatuv, et filmi teises pooles nähtav 2000. aastatel ehitatud elamuüksuste disain kannab endas endiselt jälgi konstruktivismist inspireeritud püüdlustest, mis on seotud kommunaalse elamisega varajases Nõukogude Liidus. Nii nagu filmi struktuuriks on pidev kordus, viitavad mõlemas keskkonnas ennast kordavad disainielemendid ja värvid benjaminilikule mõttele, et iga põlvkonna revolutsioon lunastab või jätkab kõiki eelnevaid revolutsioone. Täiendavalt loob hõljuva kaameraliikumise ja 16 mm filmiprojektsiooni kombineerimine erinevate tehnoloogiaajastute põimumise, mis annab tooni kogu filmile.
Antonis Pittas
KÄED KÜLJESInstallatsioon vaibaga kaetud skulptuuri, pehmete skulptuuride ja projitseeritud slaididega2017
Tänapäevase sotsiaaldünaamika käsitlemiseks on Antonis Pittase tööd viimastel aastatel kaldunud mõtisklustele ajaloolise avangardismi, vene formalismi pärandi taaskäivitamise ja Bauhausi üle. Tuginedes modernistlikule formalismile, paigutab Pittas selle esteetilised tavad ümber nüüdisaegsete protestiliikumiste ja nende poolt rakendavate esteetiliste strateegiate konteksti ning muudab mässumeelsed väljendumisvormid sel viisil monumentideks. Installatsioonis “Käed küljes” on ühendatud kolmnurkne amfiteatri-struktuur ja kaks paari (kunstniku enda käte järgi loodud) musti pehmeid kunstnahast käeskulptuure, et luua näitusekülastajate jaoks funktsionaalne skulptuurne keskkond. Slaididelt projitseeritakse kujutisi, millel Pittase enda käed käivad ümber vene avangardismi arhiivmaterjalidega. Üheskoos tõmbavad need elemendid vaataja taktiilsesse süsteemi, kus vaidlustatakse väärtust, performatiivsust ja materiaalset ajalugu. Pittas tuletab meile meelde, et meie tunnetuslikud sõnavarad on ideoloogiast läbi põimunud.
Laur
a K
uusk
KA
VE
R36
0-k
raad
ine
kord
uves
ituse
s V
R v
ideo
2017
Idee
ja la
vast
us: L
aura
Kuu
skK
oreo
graa
f: K
aja
Kan
nTa
ntsi
jad:
Kaj
a K
ann,
Käd
i Met
soja
ja
Lars
Sch
mid
tK
aam
erat
öö ja
mon
taaž
: Sa
nder
So
mm
a, M
ED
IT (T
allin
na Ü
likoo
li M
eedi
ainn
ovat
sioo
ni ja
Dig
ikul
tuur
i Ti
ppke
skus
)Tä
nud:
Het
ti Lu
mp,
Ehi
tuse
AB
C, K
atri
Aus
er, J
ekat
erin
a Sa
lam
atov
a
See
360
-kra
adin
e vi
deot
eos
on
kore
ogra
afilin
e rä
nnak
kau
guse
sse
keha
de ja
kes
kkon
na, v
aata
ja ja
kuj
utis
e ni
ng e
htsa
ene
se id
ee ja
laen
ude
ja ts
itaat
ide
reaa
lsus
e va
hel i
hade
ül
eüld
iste
s st
anda
rdite
s.Ta
ntsi
jad
kasu
tava
d om
a ke
hasi
d, e
t as
uda
(de)
kons
true
erim
ise
koht
ades
; ne
ndes
pai
kade
s, m
is h
õlbu
stav
ad o
lulis
i (e
nese
)kon
stru
eerim
ise
prot
sess
e:
näitu
sesa
al, e
hitu
spoo
d ja
müü
gis
olev
ko
rter
.
Nee
d že
stid
– la
enat
ud, v
aras
tatu
d ja
tsite
eritu
d –
on m
eie
igap
äeva
eh
itusk
lots
id. N
eed
moo
dust
avad
lii
gutu
ste
kesk
konn
a, m
illes
lang
etat
akse
ot
suse
id –
kas
tee
või k
ohv,
tape
edi
valim
ine,
kas
reis
ida
või j
ääda
, töö
tada
võ
i õpp
ida
–, ju
hul k
ui o
n lu
ksus
t sel
lisei
d ot
suse
id la
nget
ada.
Kas
see
on
tõel
ine?
Se
isa
mu
kõrv
al. L
ase
selle
st la
hti.
Mår
ten
Spån
gber
g
UU
DIS
ED
VIIM
AST
ELT
R
AH
VU
SVA
HE
LIST
ELT
KÕ
VA
DE
LT
TEG
IJAT
ELT
Maa
lid, e
sem
ed, h
elid
Hel
i kes
tus
kokk
u um
bes
3 tu
ndi.
H
elite
ost s
aab
kuul
ata
audi
ogiid
ist
num
brite
20
, 21,
22
ja 2
3 al
t.20
17
Noo
r am
eerik
lann
a lo
eb s
isse
juha
tust
ar
t mod
erne
’i. T
üdru
k, k
elle
nin
a kü
ündi
b ta
hää
le k
ohta
liia
lt es
ile. M
aalid
, mis
ei
ole
need
, mis
nad
esm
apilg
ul p
aist
avad
. Is
ehak
anud
(ter
ve g
rupp
), võ
rgut
avad
ja
mus
tad,
ked
a on
või
mat
u tä
hele
panu
ta
jätt
a, s
est n
ad o
n är
atun
tava
d. P
rant
suse
ro
maa
niki
rjani
k, k
es k
asut
ab lü
hike
si
stak
aato
-lau
seid
. Pim
edus
, mis
laot
ub
laia
li, m
is la
ngeb
me
peal
e na
gu h
all t
ekk,
on
kui
kes
kmis
e su
urus
ega
kont
orih
oone
va
stuv
õtul
aud.
Saa
bub
silm
apai
stev
pi
med
us, p
imed
use
pim
edus
, mill
est
on v
älja
val
gunu
d m
illeg
i jäl
jedk
i. Ö
ö on
en
nast
nee
lav
tope
ltrin
g, k
ui s
elle
kog
ud
muu
tuva
d er
ogee
nset
eks
maa
stik
eks.
K
õik
on v
õrds
elt j
a nü
üd. V
aata
mis
eks
ei
ole
siin
mis
kit,
kui
d ei
mis
kist
ker
kib
vede
l pi
med
us, m
is u
juta
b m
eie
mõi
stus
ed ü
le.
Hää
l tul
eb ta
gasi
ja p
ööra
b üm
ber n
agu
Rob
ert P
attin
son.
Mårten Spångberg
Toril Johannessen
Paul Kuimet
Antonis Pittas
Laura Kuusk
James Webb
PEALKIRJATA (9. AUGUST)Installatsioon, 75 etiketti2005–2010
Teos koosneb 75 etiketi tekstidest, mis tutvustavad väljapanekut Nagasaki aatomipommimuuseumis, kus talletatakse ja mälestatakse 9. augusti 1945. aasta sündmustega seonduvat. Kunstnik tegi nendest siltidest koopiad ja esitas need kõik korraga nn muuseumikaardi formaadis, teisaldatuina nendest esemetest, jäänustest ja fotodest, mida sildid on mõeldud kirjeldama. Need tekstid, mida võimendab nende eraldatus oma visuaalsetest vastetest, väljendavad ja tähistavad mõtteid traumast ja ilmaolemisest. “Pealkirjata (9. august)” eksisteerib muundatavate tekstide seeriana, mida saab ümber vormindada, kujundada ja paigutada vastavalt kontekstile, milles neid esitatakse. Teos viitab muuseumikaardi esteetikale, kuid muus osas ei ole seotud ühegi konkreetse kirjatüübi ega vormindusega.
KARJE (GUERNICA) Allkirjastatud sertifikaat ja heliinstallatsioon2008
James Webbi 2008. aasta “Karje (Guernica)” oli sekkumine Hispaania rahvusgaleriis Reina Sofias, kus muuseumitöötajaid julgustati Pablo Picasso “Guernica” juures karjuma. Kuna Picassode perekond omab õiguseid maali kujutisele, ei lubatud kunstnikul projekti visuaalselt talletada. Foto: Anthea Pokroy
RIDA ISIKLIKKE KÜSIMUSI, MIS ESITATI FOTOMUUSEUMIS FOTOLE TÄHISEGA “F. FREIBERG. 1859”Heli ja fotoinstallatsioon Fotomuuseumis2017
Kunstnik valis välja ühe muuseumikogu vanima ja märkimisväärseima foto: 1859. aastal tehtud ambrotüübi, mis sai kannatada 1960. aastatel, kui konservaator määris seda alkoholiga ja moonutas sellega kujutist. See muudetud objekt on Webbi päringute subjektiks – ta on valmistanud ette küsimused, mida fotole endale esitada, koheldes seda kui mõtlevat olendit ja soovides näha, mida on võimalik teada saada. Installatsioonis on ambrotüüp pandud välja sedasi, et see on silmitsi küsija kehatu häälega.
TUNDMATUkohapealne heliinstallatsioon Fotomuuseumis2017
Fotomuuseumi valduses on üks kogu Tallinna inimeste poolt aastate jooksul annetatud fotosid. Need kujutavad pulmi ja matuseid, ametlikke portreesid ja juhuslikke ülesvõtteid. Fotod on enamjaolt anonüümsed ja arvele võtmata – neid nimetatakse “tundmatuteks” ning endiselt on ebaselge, kas need on säilitamist väärt ajaloolised dokumendid või mitte. Kunstnik kutsus dramaturg Louis Viljoeni tundmatuid fotosid üheskoos läbi lappama ning otsima seoseid, narratiive ja lugusid, millele need võiksid vihjata. Pildid andsid neile visuaalse tõuke genereerimaks valimiku kirjanduslikke pilte, millele paar näitlejat saaksid hääled anda. Need sõnad edastatakse kõlarisüsteemist muuseumi tühja keldrisse; ruumi, mis on erinevatel aegadel olnud vangla, avalik käimla ja kodutute varjupaik.
Kõik tööd esitatud blank projectsi ja Galerie Imane Farèsi loal.
Kristina Õllek
MOONDUNUD KÄEDInstallatsioon, pleksiklaas, UV-trükkKaks pleksiklaasist väljapanekuhoidjat2017
OBJEKTID (1.1-1.3) ON LAENUL AJUTISEL VÄLJAPANEKULInstallatsioon, pleksiklaas, UV-trükk, roostevabast terasest kinnitused 2017
“Objektid (1.1-1.3) on laenul ajutisel väljapanekul” on installatsioon, mille keskmes on tuleviku arheoloogia ja muuseumite väljapanekute teema tänapäevase visuaalkultuuri ja selle (im)materiaalsuse kontekstis. See käsitleb muuseumikogu ideed, seades küsimuse alla artefakti ja selle kujutamise vahelise seose. Astudes dialoogi näituse “Visuaalkurnatus” teiste töödega, annab see installatsioon aimu puuduolekust, esemete asendamisest, saades ise uueks artefaktiks.
And
ré T
ehra
ni
HE
X #
00
0D
1A >
#FA
FBFC
Akr
üül M
DF-
plaa
tidel
e tõ
mm
atud
po
lües
tris
t lõu
endi
l, ae
roso
olvä
rvig
a va
rjuta
tud
karp
raam
iga
40 ×
100
cm
2016
HE
X #
1427
39A
> #
4DFF
B8
Akr
üül M
DF-
plaa
tidel
e tõ
mm
atud
po
lües
tris
t lõu
endi
l, ae
roso
olvä
rvig
a va
rjuta
tud
karp
raam
iga
80 ×
80
cm
2017
HE
X #
33C
CC
C >
#99
00
FFA
krüü
l MD
F-pl
aatid
ele
tõm
mat
ud
polü
estr
ist l
õuen
dil,
aero
sool
värv
iga
varju
tatu
d ka
rpra
amig
a35
,2 ×
50
,1 cm
2017
Nee
d tö
öd k
uulu
vad
And
ré T
ehra
ni
Syst
emic
Pai
ntin
gs (“
Süst
eem
sed
maa
lid”)
see
riass
e ja
põh
inev
ad
digi
joon
iste
l Pär
sia
plaa
diku
nsti
mus
trite
st, m
illes
str
uktu
urse
võ
rgus
tiku
tüki
d on
piir
itlet
ud
erin
evat
vär
vi k
ujun
dite
ks. D
igita
alse
vi
sand
i iga
ele
men
t kod
eerit
akse
R
GB
-kol
mik
väär
tuse
ga, m
illel
põ
hine
b ül
dlev
inud
vär
vust
e ku
uete
istk
ümne
ndsü
stee
m, m
ida
kasu
tata
kse
veeb
ileht
edel
vär
vide
ku
vam
isek
s. A
rvut
ista
tud
joon
iste
vä
rviv
älju
– m
ida
esia
lgu
kuva
taks
e ek
raan
il pu
nase
, roh
elis
e ja
sin
ise
valg
use
kom
bina
tsio
onid
ena
– tõ
lgen
dava
d se
ejär
el k
aks
lisas
üste
emi,
mis
põh
inev
ad
teis
tsug
uste
l põh
ivär
vust
el, j
a al
les
siis
ka
ntak
se jo
onis
ed lõ
uend
ile. T
ehra
ni
maa
lid u
uriv
ad v
ärvi
spek
tri m
asin
akoo
di
tran
skrib
eerim
isel
toim
uvai
d kr
omaa
tilis
i la
hter
dam
isi n
ing
on k
ui p
aber
koop
iad
virt
uaal
sete
st v
ärvi
proo
vide
st, m
is o
n m
aalri
teib
i ja
pint
slite
ga ü
ksik
asja
likul
t re
prod
utse
eritu
d.
James Webb James Webb
André Tehrani
Kristina Õllek
levitamise näitemäng, paljastamine, mis laseb hea asja puhtal ja tõelisel valgusel paista nende silmadesse, keda on siiani lõbustatud varjumängudega koopaseinal. Kuraatoritegevus ei pelga keerukust ega selgusetust, aga see peab sellesama keerukuse kohta teile alati tõtt rääkima ning olema teadaolevalt selle tõe allikas.
Platoni koopa võrdpilt on üks kasulikumaid ilukirjandustekste, mis Euroopa-keskses teaduses eales kanoniseeritud. See pole üksnes aluseks mõtlemisele reaal-susest ja representatsioonist, tõe, vormi ja väljenduse olemusest, vaid see on ühtlasi ka fotograafia käsitlemise ja esteetilise tõlgenduse lähtepunkt. Nende kahe koosesinemine ei ole pelgalt kokkusattumus. Sest enne kui François Laruelle tutvustas mittefotograafia ja ebastandardse esteetika ideid (vastavalt 2011 ja 2012), ei olnud fotograafial esteetikas muud positsiooni kui tõlgendus- objekti oma – eeldusel, et esteetika ja filosoofia tingimused olid ette antud. Fotograafia on alati allutatud ühelt poolt esteetikale (kunstifotograafia puhul) ja teiselt poolt oma sisule ehk fotost väljapoole jääva maailma ontoloogiale.
Kui kuraatorlus eksisteerinuks Platoni ajal, olnuks kuraator isik, kes kirjutanuks ajakirja e-flux “Art Agenda” rubriigi jaoks juhtnöörid koopast väljumiseks. Ja väljapääsu juures leiaksite ta koos paari kolleegiga ootamas, et selgitada teile, kuidas toimib päike. Aga nüüd mõtlen ma: mis saab siis, kui sulgeme koopa sissekäigu, nii et keegi ei saaks lahkuda, veendume, et kuraator jääb välja ning puhume leegi surnuks? Aegade jooksul on pimedates koobastes toimunud suurepäraseid asju. Jeesus tegi esimese foto, lebades kõigi pilkude eest varjatuna surnult koopas. Mõne allika järgi tekkis tema näo kujutis surilinale lihtsalt enam-vähem tema jumaliku Jeesuse-olemuse tõttu. Teised allikad väidavad, et tegu oli tema määrdunud ja verise näo jäljendiga, lekkiva surnudolekuga, mis
imbus riidesse ja tekitas kujutise. Pimedus kui valguse petis.
Teine suurepärane asi pilkaspimeda koopa juures on see, et kuivõrd nägijad sõltuvad maailma kohta tõe teada saamisel oma silmadest, ei või teada, kes veel sinuga koopas viibib. Tahan olla kuraatori igavlev kolleeg, kes hiilib koopasse, just siis, kui kivi veereb päikese ette, nagu Jeesuse salajane tüdruksõber või siis nahkhiir (kes mängib samuti filosoofia ajaloos tähtsat rolli), et saaksin välja selgitada, kuidas mitte midagi näha ega öelda. See poleks mitte sisu puudumine, vaid see, mida Mårten Spångberg on (ma arvan, et Laruelle’i järgi) nimetanud “eimillegi eimillekski”.
Laruelle’i jaoks ei tähenda mittefotograafia niivõrd lähenemisviisi fotograafiale, kuivõrd fotograafilist lähenemisviisi. See on maailma tulemise viis, hoiak maailma suhtes, mis imeb seda endasse ja dubleerib seda isegi enne valgustuse sähvatust, isegi pimedas. “Fotod on hoomamatu identiteedi tuhat lamedat külge. See identiteet särab – ja teinekord tuhmilt – ainult millegi muu kaudu. Mida muud peitubki fotos peale uudis-himuliku ja himura pilgu?” kirjutab Laruelle tekstis “Mittefotograafia kontseptsioon” (“The Concept of Non-Photography“), ja see on kõigest esimene lehekülg.
Maailm on kloonitud fotograafilise materjali aine sees, mis kujutab endast nii teda ennast kui ka meelte ja intellekti analoogi. Fotograafia annab meile teadmise, see tähendab, et me tõmbame universumi pimedusest välja ja põletame selle välgu-noolega epistemoloogia arvutuslikeks protsessideks. Me pühitseme maailma sisse kui valguse maailma.
Jumal küll.
Siin on tähtis teada, et tegu pole ei feno-menoloogia ega metafüüsikaga ning kindlasti mitte ka simulaakrumiga. See eelneb kõigile neile. See on esimene
PEALKIRI ON VISUAALKURNATUS
Anthea Buys
See oli 2014. aasta aprillis, kui ma enne praegust näitust viimati vastutasin (või siis pooleldi vastutasin) grupinäituse eest. Tundsin end nagu kuraator ja panin väljapaneku kokku koos kunstnik-kuraatori André Tehraniga, kes osaleb ka siinsel näitusel. Näituse nimi oli “Soft Measures” (“Pehmed meetmed“) ja see toimus kaasaegse kunsti keskuse WIELSi projektiruumis. Vahepeal ei ole ma kureerinud ainsatki grupinäitust ja isegi siinsega on mul väga raske kohaneda. Ma tean, et kõik kunstiteosed on fantastilised, aga näitusena... Ma pole kindel, mida ma olen tekitanud – kui üldse midagi.
Idee näitusest kui meediumist, või veelgi lihtsamalt millestki, millest tahes, on minu jaoks lahendamatu probleem. Ma pole kindel, kas näitus on “asi”, ja ma pelgan seda nimetada meediumiks kunstilises tähenduses. Ent meedium mikrobioloogilises või teaduslikus tähenduses – see toimib. Näitus võiks olla püdel vormitu aine, milles organismid saavad kasvada ja muunduda, üksteist süüa ja paljuneda. Sa pistad bakterid sisse, kustutad tuled, ja kui sa tagasi tuled, on elav ollus igasse suunda laiali valgunud. See aine on küll elav, aga ilma eluta. Sellel pole ei aju, ambitsiooni, soove ega valutundlikkust. See elab, kuni ükskord sureb, ning hävitab oma teel teisi aineid, tehes sellega mõnikord head ja teinekord halba, neid kahte ometi eristamata. Ma loodan, et kunst kohtleb mu ideid samamoodi – millegi sellisena, milles levida ja oma asja ajada.
Jätkan selle pihtimusliku tooniga, sest mulle on tähtis, et te teaksite, et see olen mina, kes selle kõik välja mõtles – mina, isik nimega Anthea, lihtsalt üks inimene, mitte eriti taibukas ega läbinägelik ning kindlasti mitte kehatu institutsiooni-line aju. Minu aju on ikka veel mu kehas
ja see keha peaks koosnema suurelt jaolt veest ehk meediumist, milles toimu-vad pidevalt kõikvõimalikud keemilised reaktsioonid ja väikesed sõjad, mis sunnivad mind ütlema asju nagu “ma armastan teid” ning olema saamatu oma isiklike rahaasjade korraldamises. Sest asjalood on sellised, et ma tõe-poolest armastan teid ja mu rahaasjad on katastroofilises seisus. On tähtis, et te seda teaksite.
Ma ei usalda kuraatoritegevust, kuraato-reid endid usaldan ma aga veelgi vähem. Ma säästan teid karmist õppetunnist ja ütlen teile lihtsalt, et kuraatorid on läbi ja lõhki ebausaldusväärsed.
Näituse kunstilise meediumina käsit-lemise ehk kureerimise probleem seisneb selles, et isegi kui sa kuraatorina auväärselt käitud ja kunstiteose loogikat justkui “järgid”, jõuad sa ikkagi lõpuks välja ühte kahest koledast paigast. Esimene on odav tsirkuseversioon Graham Harmani objektile suunatud ontoloogiast ning teine, sagedasem, on solvav mõte näitusest kui iseseisvast maailmast. See on justkui Harmani kontseptsiooni vinniline nõbu ja peidupaik neile, kes ikka veel aeg-ajalt Foucault’d tsiteerivad: spekulatiivne realism. “Visuaal-kurnatuses” pakun ma teile midagi, mida võiks pidada objektile suunatud onto-loogia harjutuseks ja mis tundub liigagi sarnane spekulatiivsele realismile, aga ma oletan, et te usute mind, kui ma teile kohe ütlen, et see pole tegelikult kumbki neist. Ma pole Foucault’d isegi kunagi tõeliselt lugenud, vähemasti mitte innukalt. Ta oli liiga veendunud.
Ilmselgelt ei ole olemas näitust kui iseseisvat maailma väljaspool kuraatori kujutlusvõimet ning täpselt seal peitub ka eksiarvamus, et kuraatorid tajuvad eriliselt kunstiteostevahelist võnkumist ja suudavad sinu kui vaataja jaoks tekitada seoseid, mis aitavad sul teoseid paremini mõista. Tegelikult on kogu kuraatorlik lähenemisviis tõe omamise ja
väljamõeldis. Loomine. Me kloonime maailma kui fotot, et seda tundma õppida ja selles elada. Ja ometi ei tunne me seda. Tunneme ainult selle klooni välisilmet. Laruelle’i jaoks on fotograafiline vaatamine ontoloogiline, ehkki selle asemel et paljastada maailma olemust – Kõike ja Ühte, tõelist, X-i, kujuteldavat numbrit –, see hoopis kloonib maailma, luues täielikult väljamõeldud olemise. Fotograafia võib väljendada maailma ühes piiratud tähenduses, kuid ainult selleks, et tekitada fiktsioon ja paljastada väljamõeldud loomingu ontoloogia.
Ma leian, et kloon on väga tõhus petis, nii oskuslik ja nii põhjalikult ellu lõimunud, et ta on tõelisest asjast täiesti eristamatu. Trummar Phil Collins ja kunstnik Phil Collins võivad mõlemad olla tõeline Phil Collins. Nad on mõlemad PHIL COLLINSI teesklejad ning ühtlasi iseenda ja Phil Collinsi teesklejad enne, kui me Phil Collinsit tundma õpime. Lisaks Phil Collinsile on ka ilukirjanduse autor petis par excellence. Autor teeb karjääri iseennast asendades, ja isegi kirjandusvaldkonna sees hoidutakse tõelist autorit ekslikult pidamast autori tegelaskujuks, selleks, kes kirjutab, mitte aga selleks, kes elab kirjutaja elu. Nende kahe ühendamist nimetatakse sihilikuks pettekujutelmaks – omistamis-kavatsuse pettekujutelmaks.
Bioloogilise meediumi sees puudub iga- sugune kavatsuse väljendus. Agar, mida kasutatakse laialdaselt laborites ja magustoitudes, ei ole isegi eluvorm iseenesest. See on tarrend, mida saadakse keedetud vetikatest. See moodustab inertse massi, milles koli- või tuberkuloosibakterid võivad lihtsalt tegutseda. See ei lisa eksperimendile ei muutujaid ega tähendust.
Üritan vabaneda oma kavatsusest ja koostada näituse ilma seda eelnevalt kujutlemata. Üritan mõelda, et teesklen iseennast ja mu kavatsus ei mängi mingit rolli. Ent tõsi on see, et kogu mu
ettevõtmine kubiseb spekulatiivsetest kujutistest, mille kohta ma saan otsuseid langetada (või siis teeb seda minu teeskleja): diagrammid, korruseplaanid, stoppkaadrid veel tegemata filmidest, iPhone’i fotod pooleliolevatest töödest ja ohtralt 3D-mudeleid. Mul on plaan, mida ma üritan peaaegu ära kaotada.
Vahest võiksite minust mõelda kui kellestki, kes keedab vetikaid. Kellestki, kes keedab pimedas koopas vetikaid, samal ajal kui Jeesus norskab.
TÕLGENDUSMÄNGUD5–8-aastasteleKestvus 90 min
Fookus: kunstiteoste vaba tõlgendamineKunstisõnavara: fotograafia, kuraatorinäitusÜldoskused ja -pädevused: mänguoskused, tunnetus- ja õpioskused, sotsiaalsed oskused; väärtuspädevus, sotsiaalne pädevus, suhtluspädevus
Mis juhtub, kui kuraator loobub konkreetsest kavatsusest ja annab vaatajale vabaduse nautida näitust nii, nagu igaüks soovib? Sünnib vabadus vaadata just nii, nagu ise soovid! “Tõlgendusmängud” on näituse mängulise tõlgendamise ruum, kus uurime üksi ja grupis, püsti ja pikali, silmade ja kõrvade, mõistuse ja tundega. Keskmes on tähelepanelik vaatamine, seoste loomine ja teostest lähtuvad fantaasiarohked lood. Tunni lõpuosas koostame oma näituse.
VAAT, KUS LUGU!9–12-aastasteleKestvus 90 min
Fookus: ühe teose erinevad tõlgendusedKunstisõnavara: kuraatorinäitus, fotograafiaÜldpädevused: väärtuspädevus, sotsiaalne pädevus, suhtluspädevus
“Vaat, kus lugu!” on põnev teekond fotokuu näitusel “Visuaalkurnatus”, mille jooksul saame sirutada keha ja kujutlusvõimet ning jutustada tähelepanelikkusega loodud lugusid. Uurime üksi ja grupis, püsti ja pikali, silmade ja kõrvade, mõistuse ja tundega. Tunni teises pooles küsime, mis teeb fotost kunstiteose, ning koostame oma näituse, kasutades meie telefonides olevat fotokogu.
FIKTSIOON13+ vanusegrupile
Kestvus 90 min
Fookus: teoste loominguline tõlgendamineKunstisõnavara: kuraatorinäitus, fiktsioon, visuaalsus, narratiivÜldoskused ja pädevused: kultuuri- ja väärtuspädevus, suhtluspädevus, digipädevus
“Mis siis, kui laseksime lahti mõttest, et näitus peab peegeldama midagi kunstist või ümbritsevast olukorrast? Mis siis, kui selle asemel lubame sellel olla fiktsioon?” Nii küsib Anthea Buys, näituse “Visuaalkurnatus” kuraator. Nii kohtubki näitusel tähelepanelik teoste vaatlus tõlgendusvabadusega. Tulemuseks on põnevad seosed ja fiktsioon, lugude jutustamine. Tunni teises pooles võtame analüüsi alla fotod isiklikust nutiseadmest, et leida, mis teeb ühest fotost kunstiteose, ning koostame neist kureeritud näituse.
KUNSTIHOONE PUBLIKUPROGRAMM
Talli
nna
Kun
stih
oone
pub
likup
rogr
amm
id to
imuv
ad k
oost
öös
Sally
Stu
udio
kun
stik
oolig
a. V
aata
lähe
mal
t: www
.sal
lyst
uudi
o.ee
ja k
unst
ihoo
ne.e
e
Galeriitunnid toimuvad kolmapäevast reedeni, soovitatav on grupp ette registreerida aadressil [email protected], kuid võib ka kohale
tulla ja kassast küsida – suure tõenäosusega saab galeriitunnist osa ka ette teatamata!
(NB! Eelregistreerimiseta tundide ajavahemik on kolmapäevast reedeni 12:00–14:30, registreerimisel on valik suurem).
KUNST ON OLULINE!
RIN
GK
ÄIK
(laup
äevi
ti, v
.a 3
0. s
epte
mbe
r)K
estv
us 6
0 m
in
Laup
äeva
se ri
ngkä
igu
jook
sul
avas
tam
e te
oste
tähe
ndus
kiht
ide
rikka
likku
maa
ilma,
osa
leja
tel
on s
oovi
kor
ral v
õim
alik
ka
ise
panu
stad
a tõ
lgen
dust
e pa
ljusu
sse.
SALL
Y SA
BA
S
(laup
äev,
30
. sep
tem
ber)
Kes
tvus
60
min
Suur
, kar
vane
ja s
õbra
lik S
ally
-ko
er v
õtab
om
a pi
ka s
aba
otsa
näi
tuse
kõi
ge v
äiks
emad
kü
last
ajad
(u 4
–8-a
asta
sed)
, et
teha
koo
s ük
s m
ängu
line
ringk
äik
ning
tutv
usta
da k
oos
last
ega
nend
e va
nem
atel
e nä
itust
. Pro
gram
m o
n na
gu h
ea
pere
film
, mis
pak
ub v
aata
mis
- ja
ava
stam
isrõ
õmu
suur
tele
ja
väik
este
le k
unst
isõp
rade
le.
VISUAALKURNATUS
Andrew Amorim (NO)Victoria Durnak (NO)
Mathijs van Geest (NO/NL)Carl Johan Högberg (NL/SE)
Henri Hütt (EE) Toril Johannessen (NO)
Paul Kuimet (EE) Laura Kuusk (EE)
Antonis Pittas (GR/NL) Mårten Spångberg (SE)
André Tehrani (NO)James Webb (ZA) Kristina Õllek (EE)
Kuraator:Anthea Buys
“Visuaalkurnatus” on näitus fotograafiaga seonduvatest kunstiteostest, mille kokku toomise põhjused peituvad kinnistamise, spekuleerimise ja sundmõttelise
vaatamise fiktsioonis. Näitusel kasutatakse fotograafia mõistet pigem lähenemisviisina visuaalsele maailmale kui kindlate tehniliste omadustega piirduva
vahendina. Sellise mõtteviisi järgi tähendab foto viisi, kuidas keegi maailma suhtub ja seda mõtestab, ning seega ei piirdu fotograafia traditsiooniliste fotode loomisega.
Eelistades fiktsiooni kriitilisele või selgitavale häälele, püütakse tutvustada usaldamatuse kokkulepet kuraatori (või institutsiooni) ja näitusekülastaja vahel.
Kui ilukirjandusteose lugeja asub romaani juurde, peatab ta nii-öelda oma umbusu ning otsustab väljamõeldisega ajutiselt kaasa minna, teeseldes, et jutustuse sündmused on tõelised ja selle tegelased detailselt välja joonistatud päris inimesed.
Näitusel tekitab fiktsiooni toomine reaalsuse alale pigem usaldamatust. Fiktsioon tuletab meile meelde, et kuraatorit, institutsiooni ega kunstiteoseid ei tohi
liialt usaldada. Kuraatori autorsus on selle näituse puhul ühelt poolt alla surutud, teiselt poolt aga üledetermineeritud. See esineb kahes vormis: esimesel juhul on tegu
lihtsalt valitud kunstiteoste ja välja mõeldud kontsekstiga nagu iga teisegi näituse puhul. Teisel juhul areneb kunstiteoste kõrval välja justkui mitte täielikult nähtav tekst,
mis õpib ja näppab teostelt ootamatutel viisidel.
Kõige selle ja ka kujutisuse idee enda taga on pettepilt digitaalsusest kui teatavast täielikust sügavikust, milles võivad leiduda, kaduda või tekkida mis tahes
kujutised, mis ei ole kellegi konkreetse loodud. Näitus ei siuna ega ülista digitaalsust, vaid pelgalt tunnistab seda kui vajalikku tingimust meie tänapäevastes suhetes
kõikvõimalike kujutiste ja isegi nägemise endaga.
Trükis ilmub koos näitusega “VISUAALKURNATUS” Tallinna Kunstihoones 2.09.–8.10.2017.Tekstid: Anthea Buys ja kunstnikud. Graafiline disain: Indrek Sirkel & Jan Tomson. Inst allatsioon: Valge Kuup OÜ. Tõlked: Priit Silm, Refiner.
Publikuprogramm: Annely Köster, Minni Hein & Sally Stuudio; Darja Nikitina. Näituse toimkond: Karolin Nummert, Kadri Laas, Siim Preiman, Laura Toots.Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Kultuuriministeerium, Tallinna Kultuuriamet, Veinisõber,
Kuu Stuudio, Sadolin, EV100, Mondriaan Fond, Kalev Spa, Eesti Fotokunstnike Ühendus, Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskus, Tallinna Fotokuu, Bergeni omavalitsus, Norwegian Arts Council, Hordaland Kunstsenter, Digiekraanid