Inimese figuuri konstrueerimine.

Tartu Kunstikool2012

Nadežda Tšernobai

1.Visand

Inimese kujutamist on mõistlik alustada, mitte figuuri konstrueerimisest vaid selle visandamisest. Visand tehakse tavaliselt pehmemate pliiatsitega (3B ja 4B). Visand lahendab järgmisi probleeme: kompositsioon, proportsioonid, liigutus ja tonaalsed suhted.

Kompositsioon. Komponeerides püüame vaadata figuuri tervikuna ja ei pööra suurt tähelepanu detailidele. Erilist tähelepanu pöörame suure siluetti proportsioonidele: kui need on valed, siis väiksemate detailide proportsioonid jäävad kah valedeks.

Proportsioon. Kasulik on omada teadmisi klassikalisest anatoomiast. Igal inimesel on oma proportsioonid, kui klassikaliste proportsioonide teadmine aitab vältida suuremaid vigu.

Peab mäletama. Meesfiguuri keskpunktiks on häbemeliidus, naisfiguuril on see koht natuke all pool. Jagame ülemist osa pooleks ja see piir läbib nibud, jagame ülemist poolt veel kord pooleks ja saame pea kõrguse.

Figuuri alumise poole pooleks jagades läheb piir kederluude kaudu.

Need on pikka inimese proportsioonid, kellel pea mahub figuuri pikkusesse kaheksa korda. See proportsioon võib varieeruda ja pea võib olla ka üks seitmendik või üks kuuendik figuuri kõrgusest.

Liigutus. Figuuri liigutuse annab edasi figuuri keskjoon , mis läbib rinnakorvi, puusade, pea ja põlvede toetuspunkte. Visandades, kõiki neid telge arvestatakse, kuid ei markeerita, seda tuleb teha konstrueerimise etapil.

Kui figuur seisab toetudes ühele jalale , on raskuspunkt suure tähtsusega.

Tonaalsed suhted.

Tonaalsed suhted tuleb määrata kohe töökäigu alguses. Need mõjutavad proportsioone ja liigutuse edasiandmist. Kõigepealt viirutame varjud, seejärel eristame erinevad „valgused“. Valguse-varju piiril on toon alati tumedam, vari alati lõpeb refleksiga.

Konstrueerimine

Kõigepealt tuleb kõiki proportsioone üle kontrollida. Esimesena kontrollime, kas figuur ikka seisab . Selleks tõmbame vertikaalset joont kägisälgust kuni toetusjala talla sisemise pooleni. Tõmbame keskjoont torso, puusa ja pea kaudu. Torso, puusade, pea ja põlvede toetuspunktide kaudu tõmbame teljed, arvestade perspektiivi ja silmajoont. Selleks, et joonistus oleks terviklik tuleb kooskõlastada tähtsaid ja teisijärgulisi detaile ja nende valmidus staadiumi. Detailid ei tohi olla ühtlasi läbitöödatud. Detailid: 1- torso; 2- pea; 3- käed, puusad; 4- põlved; 5- labajalad.

Torso

Enne detaili kallal töötamist, tuleb veel kord vaatada figuuri tervikuna ja kui vaja täpsustada detaile ja proportsioone. Detaili kallal töötamisel tuleb pidada meeles, et valguse-varju piiril on kontrastid tugevamad, kui kontuuril.

Pea

Selles staadiumis tuleb taas pöörduda visandi juurde. Tuleb täpsusatada modelli iseloomu, proportsioone, tonaalsed suhted. Kontrollida, kuidas pea on torsoga ühendatud. Töökäik on sama nagu torso puhul.

Käed.puusad

Joonistades paarisdetaile (labakäed, põlved, labajalad) aktiivsemat neist tehakse täpsemini, teist võib jätta natuke „lõpetamatuks“, et see ei võtaks endale liiga palju tähelepanu. Sõrmi on tavaliselt mugav grupeerida ja nende seast rõhutatakse tähtsamaid. Ei tohi unustada, kuidas toonid paiknevad kogu valgustatud käe ulatuses. Õlg ja õlavars peavad olema S-kujuline. Puusade joonistamisel on tähtsad „puusanukkid“ ja reieluude suuredpöörlad.

Põlved

Välja ulatuvat põlve joonistatakse tavaliselt rohkem läbi, et see saaks rohkem tähelepanu. Toetusjala ja vabajala reied asuvad erinevates tasapinnades (kaugemal-lähemal), mis tähendab, et nende vahel peab olema selge tonaalne vahe. Sääred on samuti erinevates tasapindades. Põlvede ja puusade teljed peavad olema paralleelsed.

Labajalg

Kahest labajalst toetusjala oma on tähtsam , seda läbib toetusjoon ja sellel seisab kogu figuur. Vabajala labajalg võib paikneda erinevates kohtades. Jalgu on kasulik joonistada istudes, et ei tekkis liigset moonutus (figuurile vaadetakse otse, jalale – ülevalt alla). Selleks et labajalga õigesti kujutada, ühendame äärmised varbad sisemise ja välise vasarikutega. Sisemine vasarik on alati kõrgem , kui väline. Joonistades varbaid tuleb pidada meeles, et kolme varba vorm on ühesugune ja kahe välise varba vorm on erinev. Labajala vormi on kõige parem pähe õppida klassikaliste näidete pealt.

Lõpp

Töö lõpus tuleme tagasi joonistuse ja modelli terviku juurde. Taastame tonaalsed suhted, mis kipuvad töö käigus, pikemalt detailidega tegeledes, kaduma. Selleks, et joonistus näeks välja terviklik ja lõpetatud pöördume tagasi suuremate detailide juurde ja töötame nad veel kord läbi.

Kasutatud kirjndus

Plastiline anatoonia. Õppematerjal. (1992) Koostanud Ene Lausvee. Tallinna Pedagoogikaülikool, Tallinn

Osnovy risunka: utšebnoje posobije. (2007)

V. Mogilevtsev. Sankt- Peterburg: ARTINDEX