EUROOPA-PROJEKT 2030 · Euroopa Liit peaks korda minema ka kodanikele. Küsitlustulemuste kohaselt...
Transcript of EUROOPA-PROJEKT 2030 · Euroopa Liit peaks korda minema ka kodanikele. Küsitlustulemuste kohaselt...
EUROOPA-PROJEKT 2030Väljakutsed ja võimalused
Euroopa Ülemkogule esitatavanalüüsirühma aruanne
Euroopa Liidu tuleviku kohta 2030. aastal
ET
EUROOPA-PROJEKT 2030Väljakutsed ja võimalused
Euroopa Ülemkogule esitatavanalüüsirühma aruanne
Euroopa Liidu tuleviku kohta 2030. aastal
2010. aasta mai
Lisateavet Euroopa Liidu kohta saate internetist Europa serverist (http://europa.eu).
Kataloogimisandmed on väljaande lõpus.
Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus, 2010
ISBN 978-92-824-2699-9doi:10.2860/94768
© Euroopa Liit, 2010Kujundus © Stuttgarti linn, 2010Allikale viitamisel on reprodutseerimine lubatud.
Printed in Belgium
TRÜKITUD VALGELE ELEMENTAARKLOORIVABALE PABERILE (ECF)
ET.indd 2 13/07/10 13:18:30
3
Lugupeetud Euroopa Ülemkogu eesistuja ja liikmed
Meil on au esitada aruanne, mida Euroopa Ülemkogu taotles 14. detsembril 2007.
aastal Brüsselis toimunud kohtumisel ning milles käsitletakse 2030. aastal ELi ees
tõenäoliselt seisvaid väljakutseid ning nende käsitlemise võimalikke viise.
Aruanne kajastab erinevate prioriteetide ja huvidega inimeste töö tulemust. Aruanne
on kauakestnud vaidluste ja arutelude tulemus ning esindab seega nii konsensust kui
kompromissi. Kõik ettepanekud ei oma iga liikme toetust, kuid iga liige toetab suure-
mat osa aruande sisust.
Meie aega iseloomustav ebakindlus tegi meile usaldatud ülesande täitmise eriti keeru-
liseks. Olime sunnitud oma analüüsi aluseks võtma üksnes sellised pikaajalised suun-
dumused, mida on lihtsam tuvastada.
Meie järeldused ei ole julgustavad ei liidule ega meie kodanikele: ülemaailmne
majanduskriis; riikide meetmed pankade päästmiseks; elanikkonna vananemine, mis
ohustab meie majanduste konkurentsivõimet ning meie sotsiaalsete mudelite jätku-
suutlikkust; surve kulude ja palkade alandamiseks; kliimamuutustega seotud prob-
leemid ja suurenev energiasõltuvus; ning meist idas asetleidev tootmise ja säästmise
ülemaailmse osakaalu suurenemine. Lisaks sellele tuleb meil tegemist teha ohtudega,
mis tulenevad terrorismist, organiseeritud kuritegevusest ja massihävitusrelvade levi-
kust.
Kas EL suudab säilitada ja suurendada oma jõukust sellises muutuvas maail-
mas? Kas EL suudab edendada ja kaitsta Euroopa väärtusi ja huve?
Meie vastus on jah. EL võib maailmas olla muutuste läbiviija ja suunaseadja
ning mitte üksnes passiivne pealtvaataja. Kuid see on võimalik vaid juhul, kui
teeme koostööd. Eesseisvad väljakutsed on liiga suured selleks, et ükski Euroopa riik
suudaks neid iseseisvalt käsitleda. Meie suutlikkus mõjutada meie piiri taga asetleid-
vaid arenguid sõltub omakorda aga meie võimest tagada tugev majanduskasv ja kogu
liidu sisemine ühtsus. Selline on meie analüüsirühma järeldus, millele eelnesid inten-
siivsed arutelud ja konsultatsioonid paljude ekspertide ja institutsioonidega.
Kõik rühma liikmed nõustuvad ühe keskse teemaga: Euroopa on jõudnud oma
ajaloo teelahkmele. Suudame enda ees seisvad väljakutsed lahendada vaid
juhul, kui me kõik – poliitikud, kodanikud, tööandjad ja töötajad – suudame
koonduda tänapäeva vajadustest tingitud uue ühise eesmärgi ümber.
ANALÜÜSIRÜHMA LIIKMETELT EUROOPA ÜLEMKOGULE
4
Analüüsirühma moodustamisest alates on Euroopas toimunud mitmeid olulisi aren-
guid, sealhulgas Lissaboni lepingu tagasilükkamisest tingitud institutsiooniline kriis
ning hiljutine finantskriis, mis tõi kaasa ülemaailmse majanduslanguse.
Lissaboni lepingu edukas ratifitseerimine võimaldas meil teha lõpp pikale enesekesk-
suse perioodile, mis juhtis liidu tähelepanu kõrvale suurtelt väljakutsetelt, mis mõjuta-
vad meie tulevikku.
Kahjuks ei ole finantskriis, mille põhjustasid puudused meie finantseerimisasutuste
toimimises ja järelevalves, veel läbi saanud. Kriisi põhjustatud sotsiaalsed, majandusli-
kud ja poliitilised tagajärjed on oluliselt mõjutanud liidusisest olukorda ja sellest tule-
nevalt ka meie analüüsi. Sel kriitilisel hetkel peab EL tegutsema otsustavalt ja
ühiselt ning hoiduma protektsionistlikest kiusatustest.
Teisel pool Atlandi ookeani alguse saanud kriis on mõjutanud Euroopat rohkem kui
ühtegi teist maailma piirkonda, tuues esile Euroopa majanduse struktuursed puudu-
sed, mida on ammu diagnoositud, kuid liiga sageli ignoreeritud.
Seetõttu on kriis toiminud äratuskellana ning osutanud Euroopa vajadusele reageerida
muutuvale maailmakorrale. Nagu kõik ümberkujunemised, toob ka esilekerkiv uus
maailmakord kaasa uued võitjad ja kaotajad. Kui Euroopa ei taha kuuluda kaotajate
hulka, peab ta olema suunatud väljapoole ja järgmise kahekümne aasta jooksul ellu
viima ambitsioonika pikaajalise reformiprogrammi.
ELi juhid peavad jätkama meetmete võtmist praeguse kriisi lahendamiseks,
kuid need meetmed peavad seonduma keskmise pikkusega ja pikaajaliste
reformidega, mida liit vajab. Siinkohal kõneleme liidust, kuna meie ühtne turg,
ühisraha ning stabiilsuse ja kasvu pakt muudavad meid omavahel seotuks. Euroopla-
sed peavad kriisiga võitlema ühiselt, muidu meie algatused ebaõnnestuvad.
Kriisist täielikuks väljumiseks peame jätkama stimuleerivate meetmete võtmist seni,
kuni meie majandused suudavad iseseisvalt toimida. Kui rahastamine lõpetatakse liiga
vara, võib meie majanduste taastumine katkeda ja majanduslangus taasalata. Meie
peamiseks prioriteediks peab jääma töökohtade loomine ja majanduskasv. Need liik-
mesriigid, kes päästeoperatsioonide kulukuse, sotsiaalkulutuste suurenemise ja tulual-
likate kahanemise tõttu ei suuda enam kulutusi teha, peavad tuginema ELile ja teistele
liikmesriikidele, kes võtavad juhtrolli ja kehtestavad majanduse elavdamise tingimused.
Majandusliku juhtimise tugevdamine ELis on hädavajalik, kui soovime vältida
asümmeetrilisi tagasilööke, mis tulenevad meie rahaliidu ja ühtse turu kooseksistee-
rimisest lahknevate majanduspoliitikatega. Kriisi põhjused ei olnud küll seotud euro
ning stabiilsuse ja kasvu paktiga, kuid need mehhanismid ei ole olnud piisavad, et
tagada majanduslik lähenemine kriisi ajal. EL peab leidma lahenduse liikmesriikide
vahelise tasakaalustamatuse probleemile, analüüsides ja käsitledes maksebilansis
ja jooksevkonto puudujäägis kajastuvat konkurentsivõime halvenemist. Need
teemad tuleb lisada liidu lähenemiskriteeriumide hulka ja ettenägematutele kriisidele
reageerimiseks tuleb luua vahend rahapoliitika stabiilsuse tagamiseks.
Kui EL soovib kriisi kordumist vältida, peab ta kiirelt reformima meie finant-
seerimisasutuste toimimist ja järelevalvet. Tänaseks on finantseerimisasutused
muutnud vaid üksikuid kriisi põhjuseks olnud tavasid, kusjuures ainsaks oluliseks
muutuseks on laenamise märkimisväärne vähendamine. Neid reforme võiks soovitavalt
koordineerida G20, kuid selle teostumiseni peab EL välja töötama enda regulatiivsed
normid ning kontrolli- ja järelevalvemehhanismid. Meie kodanikud ei suunaks enam
taluda veel ühte päästeoperatsiooni, mille ulatus on võrreldav praegusega.
Etteulatuvalt 2030. aasta suunas vaadates vajavad eurooplased ülimalt konku-
rentsivõimelist ja jätkusuutlikku sotsiaalset turumajandust, et säilitada
sotsiaalne ühtekuuluvus ja võidelda kliimamuutustega.
Selleks on vaja ambitsioonikat reformiprogrammi, mille prioriteedid on selged ning
mille jõustamismehhanismid on palju tõhusamad avatud koordinatsiooni meetodi
poolt pakutavatest. Sellega seoses eeldame, et komisjoni koostatud uus Euroopa
2020. aasta strateegia moodustab osa sellest suuremahulisest jõupingutusest.
Seetõttu peab EL viivitamatult ellu viima Lissaboni strateegiaga ettenähtud struktuu-
rireformid. See eeldab uue strateegia rakendusmehhanismide reformimist ning tõhu-
sama stiimulite süsteemi kasutuselevõtmist, tagamaks et Euroopa Ülemkogu ja teiste
Euroopa institutsioonide kehtestatud eesmärgid ka tegelikult täidetakse.
Inimkapital on keskne strateegiline vahend, millega tagatakse edu maail-
mamajanduses. Kuid Euroopa on siiski märkimisväärselt maha jäänud võidujooksus
teadmuspõhise majanduse loomiseks. Järelejõudmine nõuab jõupingutuste koordi-
neerimist. Liikmesriigid peavad erasektori abiga mobiliseerima ressursid, mida nad
on lubanud investeerida teadus- ja arendustegevusse ning reformima hariduse kõiki
aspekte, sealhulgas kutseõpet. Liit peab samuti tegutsema enda muudetud eelarveva-
hendite abil, kasutades samas paremini Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa Inves-
teerimisfondi võimalusi. Lõpetuseks peame kaaluma võimalust võtta kasutusele uusi
tuluallikaid, näiteks CO2-maksu kehtestamise kaudu.
EL peab ellu viima ühise energiapoliitika, millel on nii sise- kui ka välismõõde, mis
võimaldab meil saavutada suurema energiatõhususe ja energia kokkuhoiu taseme, mis
5
6
nähakse ette Euroopa 2020. aasta strateegias, ning mis mitmekesistab meie energi-
avarustust kolmandatest riikidest. Samuti peavad eurooplased alustama tõsist arutelu
seoses Euroopas valitseva vajadusega ohutu tuumaenergia järgi ning piiritlema alalise
stiimulisüsteemi alternatiivsete energiaallikate väljaarendamiseks.
EL peab jätkama kliimamuutuste vastase võitluse juhtimist. Muutuvas maailmas
tõhusama ja tähtsama rolli saamise eesmärgil peab EL aga vältima Kopenhaagenis
tehtud vigade kordamist. Välja tuleb töötada tõeliselt ühine läbirääkimisstrateegia, mis
võimaldab meil oma huve tõhusamalt kaitsta.
Eurooplased peavad lahendama oma demograafilised probleemid. Kui meet-
meid kiiresti ei võeta, avaldavad meie vananevad ühiskonnad laastavat mõju meie
pensioni-, tervishoiu- ja hoolekandesüsteemidele ning vähendavad meie majandus-
likku konkurentsivõimet. Esmatähtsad meetmed peavad hõlmama naiste osaluse
suurendamist tööhõives; töö- ja eraelu tasakaalu parandamisele kaasaaitamist; pensio-
niküsimuste suhtes kasutatava lähenemisviisi muutmist, nii et pensioni käsitataks
pigem õiguse kui kohustusena; ning ennetavama sisserändepoliitika väljatöötamist,
mis sobiks meie demograafiliste ja tööturu vajadustega.
EL peab tugevdama ühtset turgu, vältima majandusliku natsionalismi ahvat-
lusi ja viima lõpule ühtse turu loomise, nii et see hõlmaks teenuseid, digitaalühis-
konda ja teisi sektoreid, mis tõenäoliselt muutuvad 500 miljoni kasutaja ja tarbijaga
turul majanduskasvu ja töökohtade loomisel peamisteks liikumapanevateks jõudu-
deks. Ühtse turu tugevdamise ja lõpuleviimisega peaks kaasnema maksuküsi-
muste suurem koordineerimine.
Eurooplased peavad reformima tööturgu ja ajakohastama oma äriühingute
juhtimise tavasid. Kui soovime täielikult kasutada tehnoloogilise revolutsiooni
potentsiaali, peame oma tööturu struktuure oluliselt muutma. Mõned liikmesriigid on
juba viinud ellu edukaid reforme, mis põhinevad turvalise paindlikkuse mudelil; peame
neist kogemustest õppima, kohandades neid samas oma rahvuslike eripäradega.
Peame suurendama oma töötajate tööalast konkurentsivõimet ja oma äriühingute
paindlikkust pidevalt muutuvas majanduskeskkonnas. Prioriteediks peab saama tööjõu
tootlikkuse suurendamine ning tootlikkuse ja sissetulekute taseme vahel tuleb luua
otsene proportsionaalne seos.
Kõnealuste väljakutsete käsitlemine ei eelda aluslepingu muutmist. Tulene-
valt meile antud volitustest, ei eristata aruandes rangelt erinevaid võimu-
tasandeid ega anta soovitusi selle kohta, millisel tasandil meetmeid tuleks
võtta. Meie mureks ei ole see, kes peaks meetmeid võtma, vaid see, milliseid
meetmeid tuleks viivitamatult võtta. See tähendab samuti, et kiirelt tuleks hinnata
heakskiidetud eelarvelisi kulutusi ja prioriteete, sealhulgas nii liidu poolt ette nähtud
rahastamist kui liikmesriikide assigneeringuid ELi tasandil heakskiidetud prioriteetide
täitmiseks. Kui ambitsioonikad eesmärgid ühendatakse piiratud ressursside ja nõrkade
rakendusmehhanismidega, on tõenäoliseks tagajärjeks pettumus.
Kui EL soovib oma eesmärke saavutada, tuleb koostöös komisjoni ja Euroopa
Parlamendiga tugevdada Euroopa Ülemkogu ja eurorühma juhtrolli.
Kõnealuste reformide käivitamisel peame kasutama täielikult ära Lissaboni lepinguga
loodud uusi vahendeid, millega suurendatakse kodanike osalemist liidu asjades; tõhus-
tatakse sise- ja välisjulgeolekupoliitikat; tugevdatakse suhteid meie naabritega; ning
luuakse võimekus esindada meie huve väljaspool liidu piire.
Euroopa Liit peaks korda minema ka kodanikele. Küsitlustulemuste kohaselt on meie
kodanikud sageli ka oma liidritest enam veendunud, et nii liidu kui ka selle liikmesrii-
kide huvides peaks EL omandama tõhusama ja olulisema ülemaailmse rolli ning kõne-
lema meie ühiste huvide edendamisel ühel häälel.
Meie kodanikud soovivad suurendada Euroopa tasandil kooskõlastamist võitluses
organiseeritud kuritegevuse ja terrorismi vastu, kuna nad teavad, et see on ainus viis
nimetatud probleemide käsitlemiseks alal, kus inimesed saavad vabalt piire ületada.
Meie kodanikud mõistavad, et meie ja meie naabrite heaolu, areng ja julgeolek on
omavahel seotud ning et oma ühiste huvide nimel peame tegema naabritega eriti
tihedat koostööd.
Meie kodanikud teavad, et meie välispoliitika on tugevam ja tõhusam, kui suudame
oma huvide kaitseks ühiselt tegutseda ning hoiduda ebakõladest, mille puhul iga liik-
mesriik konkureerib teistega möödunud aegade vaimus.
Meie kodanikud tahavad, et Euroopa Liit teeniks nende huve ning ootavad seetõttu,
et nad saaksid kasutada oma sotsiaalseid, kodaniku-, perekonna- ja tööõigusi hooli-
mata sellest, kus nad liidusiseselt asuvad. Liit muutub oma kodanikele tähendusrikka-
maks just sotsiaalsete õiguste ülekantavuse tagamise kaudu.
Kõik see tingib vajaduse sõlmida uus kokkulepe Euroopa institutsioonide ning majan-
duslike ja sotsiaalsete osapoolte ning erinevate võimutasandite (riiklik, piirkondlik,
kohalik) vahel. Eelkõige nõuab olukord tugevat poliitilist juhtimist, mida iseloo-
mustab suutlikkus pidada kodanikega ausat ja viljakat dialoogi ning valitseda partner-
lus. Meie kodanike toetuse tagamine on ülioluline ning seda mitte üksnes seoses liidu
7
8
suutlikkusega tulla toime kriisi sotsiaalse ja majandusliku mõjuga, vaid ka suutlikku-
sega viia läbi struktuurireforme, mis on vajalikud, et Euroopa oleks tulevikus tugevam.
EL on enamat kui ühisturg. See on ka väärtuste liit. Euroopa kodanike abiga saab EL
juhtida jõupingutusi, mida tehakse suurtele ülemaailmsetele väljakutsetele vastu astu-
miseks. Meie kodanikud on silmitsi kriisiga, mida nad ei ole põhjustanud, ning nende
usk Euroopa Liitu taastub üksnes siis, kui liidrid esitavad ausalt teavet eesseisvate välja-
kutsete ulatuse kohta ning neid kutsutakse üles tegema jõupingutusi, mis on võrrelda-
vad nendega, mis pärast Teist maailmasõda muutsid Euroopa jõukaks.
Lugupidamisega
ANALÜÜSIRÜHMA LIIKMED
Felipe González Márquez, esimees Vaira Vīķe-Freiberga, aseesimees
Jorma Ollila, aseesimees Lykke Friis (2009. aasta novembrini)
Rem Koolhaas Richard Lambert
Mario Monti Rainer Münz
Kalypso Nicolaïdis Nicole Notat
Wolfgang Schuster Lech Wałęsa
ANALÜÜSIRÜHMA LIIKMETELT EUROOPA ÜLEMKOGULE 3
EUROOPA LIIDUL ON VALIKUHETK 11
EUROOPA MAJANDUSLIKU JA SOTSIAALSE MUDELI UUENDAMINE 15
TEADMISTELE TUGINEV MAJANDUSKASV: ÜKSIKISIKU MÕJUVÕIMU SUURENDAMINE 21
DEMOGRAAFILINE VÄLJAKUTSE: VANANEMINE, RÄNNE JA INTEGRATSIOON 25
ENERGIAJULGEOLEK JA KLIIMAMUUTUSED: UUS TÖÖSTUSREVOLUTSIOON 31
SISE- JA VÄLISJULGEOLEK: ALALINE VÄLJAKUTSE 37
EUROOPA ROLL MAAILMAS: MUUTUMINE ARVESTATAVAKS OSALEJAKS 43
EL JA SELLE KODANIKUD 47
TUGINEMINE ELi TUGEVATELE KÜLGEDELE 51
TÄNUAVALDUSED 53
SISUKORD
9
10
11
Pärast külma sõja lõppemist on muutuste kiirus ja ulatus
olnud hämmastav. Viimase kahekümne aasta jooksul on
muutunud kõik: meie töötamis-, tarbimis- ja reisimisharju-
mused, meie omavahelised suhted, kaasaelamise põhjused
ja hirmu tekitavad probleemid. Ning enamus neist muutus-
test on tulnud meile üllatusena. Ülemaailmne finantskriis on
vaid viimane sündmus pikas jadas, mis on raputanud meie
veendumusi ja uskumusi. Esmakordselt Euroopa lähiajaloos
levib laialdane hirm selle ees, et tänaste laste tulevik võib
võrreldes nende vanemate põlvkonnaga olla vähem roosi-
line. Elame praegu ebakindluse ajastul.
Olukord esitab Euroopa Liidule enneolematu väljakutse.
Pärast Teist Maailmasõda on Euroopa Liit enamuse oma
eksisteerimise ajast olnud poolel kontinendil sisemise stabiil-
suse ankruks ning loonud rahu, demokraatiat ja piisavat
jõukust. Aja jooksul kaasas EL enneolematu poliitilise ja
majandusliku integratsiooniprotsessi teel teise poole Euroo-
past. Nimetatud edu võimaldas ELil saada maailma võimsai-
maks majandusjõuks, millel on ühtne turg ja üks valuuta.
Ent ometi nüüd, kus Euroopa kodanikud vaatavad praegu
probleemsema ja ebakindlama tuleviku poole, teevad nad
seda erinevalt sõjajärgsetest aastatest ühise eesmärgita.
ELi minevikusaavutused olid Euroopa kesksed. Integrat-
siooni järjestikuste etappide jooksul oli Euroopa välis-
keskkond suhteliselt stabiilne. Tänane olukord on sellest
täiesti erinev. Kogu maailmas toimuvad kiired muutused.
EUROOPA LIIDUL ON VALIKUHETK
12
Järgmise kahekümne aasta jooksul pole maailmas mitte
ainult mitu võimukeskust, vaid ka maailma jõukese nihkub
Aasia ja lõunapoolkera suunas ning uute avaliku- ja erasek-
tori osapoolte ja riigiüleste institutsioonide suunas. Täna
Euroopa ees seisvad väljakutsed tulenevad nii väljaspool
tema piire asetleidvatest arengutest kui ELi pelglikkusest
neile reageerida. Kui EL soovib oma tulevikku kindlustada,
peab ta kohandama oma eesmärke ja poliitikaid, et tulla
toime kiirelt muutuva maailmaga.
Reageerimine dramaatilistele muutustele
maailmas
Kui viimased kakskümmend aastat on olnud häirivad, siis
järgmised on tõenäoliselt veelgi enam rahutuks tegeva-
mad. Kujunemas on uus mitme võimukeskusega maailm,
kus võim on veelgi hajutatum ja rahvusvahelised arengud
veelgi keerulisemad. ELi majanduskasv on aeglasem kui
tema peamistel konkurentidel ja seetõttu liidu osatähtsus
maailma üldises jõukuses väheneb paratamatult. ELi inim-
kapital on pikka aega olnud tema majanduse aluseks, mis
põhineb tipptasemel innovatsioonil ja loovusel. Kuid nüüd
on edumaad saavutamas muud piirkonnad tänu suurema-
tele investeeringutele teadusuuringutesse, tehnoloogia-
arendusse ja innovatsiooni. Võib eeldada, et 2030. aastaks
on Aasia teadus- ja tehnoloogiaarengute esirinnas, tootes
kõrgema väärtusega kaupu, mis on võivad muuta tootmist
ja üldist elukvaliteeti.
Tärkava majandusega riikide elatustaseme lähenemine
tööstusriikide omale suurendab ülemaailmset energiatar-
bimist. Maailma energiavajadus suureneb 2030. aastaks
tänasega võrreldes tõenäoliselt poole võrra ning fossiilkü-
tused katavad 80 % energiavajadusest. Suureneb sõltuvus
energiaimpordist, kusjuures import moodustab ligi kaks
kolmandikku ELis tarbitavast energiast.
Lisaks on tõenäoline, et kliimamuutused avaldavad nega-
tiivset mõju energia ja teiste oluliste ressursside kättesaa-
davusele ning paljud prognoosivad 2030. aastaks tõsist
energiakriisi. Hinnakõikumisi ja pakkumise ebakindlust
süvendab veelgi poliitiline ebastabiilsus energiarikastes riiki-
des. Taastuvenergia osatähtsus suureneb traditsioonilistest
energiaallikatest kiiremini, ent taastuvenergia moodustab
2030. aastal endiselt vaid väikese osa maailma energi-
avarustusest. Selle suundumuse süvenemine näitab meie
suutmatust peatada bioloogilise mitmekesisuse vähenemist,
millel on tõsine mõju majanduse pikaajalisele jätkusuutlik-
kusele.
Kõik see toimub meie riikides asetleidva ühiskonna
ümberkujunemise taustal. Vananevas ühiskonnas, kus
üle 65aastaste inimeste osakaal töötajate koguarvust on
peaaegu kaks korda praegusest suurem, peavad ELi liik-
mesriigid tegema märkimisväärseid jõupingutusi, et rahas-
tada oma sotsiaaltoetussüsteeme ja tagada vanemaealiste
tööturule jäämine. Tööjõu ja kutseoskuste riigisisese pakku-
mise vähenemine sunnib Euroopat meelitama suuremat
arvu võõrtööjõudu, mis mõjutab meie suutlikkust juhtida
Tulevikuootused seoses Euroopa Liidu kodanike eluga 2030. aastal
„Kujutage ette Euroopa Liitu 2030. aastal. Võrreldes tänapäevaga, kas Euroopa Liidu kodanike elu on …?”
Lihtsam
Keerulisem
Ei lihtsam ega keerulisem
Ei tea
protsentides
Allikas: Eurobaromeetri uuring 6/2009; EL 27
13
ühiskonna integreerumist. Lõpetuseks, tehnoloogia- ja
kommunikatsiooni revolutsioon muudab nii meie eraelu kui
tööalaseid suhteid ning loob uusi era- ja tööelu suundu-
musi, millega paljud inimesed ei suuda kohaneda.
ELi ees seisev valik on selge: reform või langus
Paljud nimetatud arengutest on kiirendanud praegust
finants- ja majanduskriisi, mis on rängim pärast suurt
depressiooni, ning ELil kulub mitmeid aastaid, et sellest
täielikult taastuda. Kriis on osutanud struktuursetele
puudustele, mis on omased suuremale osale Euroopa
majandusest: madal tootlikkus, struktuurne tööpuudus,
tööturu vähene paindlikkus, vananenud kutseoskused ja
aeglane majanduskasv.
Samas on kriisi leebem mõju sellistes riikides nagu Hiina ja
India ning nende majanduste kiirem taastumine vähenda-
nud paljude negatiivset suhtumist maailmamajandust mõju-
tavatesse kiiretesse muutustesse. Tänaseks on mureküsi-
museks saanud see, et tärkava majandusega riigid võivad
realiseerida oma täieliku majanduspotentsiaali Euroopa
struktuursete puuduste arvelt. Tegelikult võiksid majan-
dustoodangus praegu toimuvad muutused olla vastastikku
kasulikud, suurendades kõikjal investeeringuid, kauba-
vahetust ja tarbimist. Kuid EL ei saa eeldada, et maailma
teiste piirkondade esilekerkimisest võidavad kõik. Kui EL ei
kohanda end maailmamajanduse vajadustega, on olemas
reaalne oht, et Euroopa suhteline langus muutub languseks
absoluutarvudes.
Pärast 50 aastat kestnud olukorra kindlustamist nii süven-
damise kui ka laienemise kaudu seisab EL põhimõttelise
valiku ees. Aasta 2010 võib ELi jaoks tähendada uue etapi
algust ja järgmise 50 aasta jooksul võib Euroopa ennast
ülemaailmselt maksma panna või manduvad EL ja selle liik-
mesriigid teisejärguliseks ning muutuvad Aasia maailmajao
üha tähtsusetumaks poolsaareks.
Ülemaailmse eesmärgi seadmine ei peaks tähendama sise-
riiklikke reformide läbiviimise vähendamist, vastupidi, välist
mõjujõudu ei saa saavutada ilma tugeva majanduskasvu
ja kogu Euroopa Liidu sisemise ühtsuseta. Meie ajastu on
siiski muutunud ülemaailmseks, mis omakorda põhjustab
uusi võitjaid ja kaotajaid. Kui me ei taha olla kaotajate
hulgas, peame praegu võtma otsustavaid meetmeid.
Milleks Euroopa Liit?
Meie tänased probleemid erinevad minevikuprobleemidest
ning vajavad erinevat reageerimist. Ükskõik kas me peame
silmas demograafilise ja majanduse olukorra suhtelist halve-
nemist, kliimamuutusi või energiakriisi, saab probleeme
tõeliselt mõista ja käsitleda üksnes juhul, kui need seatakse
piirkondlikku ja ülemaailmsesse konteksti. See on koht,
kus EL saab tervikuna, mis on midagi enamat kui lihtsalt
liikmesriikide summa, tõendada oma väärtust. Ühendades
erinevad võimutasandid ülemaailmsest kohaliku tasandini,
on ELi võimekus 21. sajandi suurimate probleemide lahen-
damisel suurem kui ühelgi liikmesriigil.
See ei toimu automaatselt. Isegi kui ELil on vajalikud struk-
tuurid ja vahendid, peavad liikmesriigi neid kasutama otsus-
tavalt ja õigel eesmärgil.
Kokkuvõtlikult võib öelda, et ELi tasandi ühistegevus taan-
dub kahele üldisele ja integreeritud probleemile: meie
majandusliku ja sotsiaalse mudeli jätkusuutlikkuse taga-
mine ning vahendite väljatöötamine, et toetada ja kaitsta
maailmaareenil seda mudelit koos meie ühiste väärtuste ja
huvidega. Seetõttu tuleks toetada komisjoni uut, Euroopa
2020. aasta strateegia tegevuskava, kuid see tuleb integ-
reerida laiemasse perspektiivi.
Selleks et EL omandaks tõhusa ja dünaamilise ülemaailmse
rolli, peab Euroopa Liidu keskmesse tooma solidaarsuse.
Solidaarsus ei ole tingimusteta õigus – see sõltub indivi-
duaalsest ja kollektiivsest vastutusest. See saab olla ning
peab olema siduvaks põhimõtteks poliitika kujundamisel
üldiselt ja kõigi tasandite suhetes – üksikisikute ja põlvkon-
dade ning piirkondade ja liikmesriikide vahelistes suhetes.
14
Euroopa kodanikel on aga jätkuvalt keeruline lahendada
oma probleeme ELi abil. Kui soovime, et meie eesmärk
oleks ühine, peavad poliitikud ja kodanikud võtma vastu-
tuse Euroopa Liidu käekäigu eest. Kui valitsused peavad
jätkuvalt soovi korral ELi ja selle institutsioone võõraks või
vaenulikuks, siis pole lootustki saavutada rahva samastu-
mist ELiga, mis on eduks vajalik. Vastupidi, edukas EL vajab
oma kodanike toetuse taastamist, võimaldades osalemise ja
läbipaistvuse suurendamise.
2030. aastal ees seisvad olulised probleemid
„Kujutades jätkuvalt ette aastat 2030, millised on kaks kõige olulisemat probleemi, mis (MEIE MAAL) aastal 2030 ees seisavad?” (KUNI 2 VASTUST)
Majanduslik olukord
Töötus
Kuritegevus
Pensionid
Keskkonnakaitse
Tervishoiusüsteem
Sisseränne
Tõusvad hinnad / inflatsioon
Terrorism
Haridussüsteem
Elamumajandus
Maksustamine
Riigikaitse / välisasjad
Ei tea: 8 % Allikas: Eurobaromeetri uuring 6/2009; EL 27
protsentides
15
Euroopa keskmes on selgelt eristatav majanduslik ja
sotsiaalne mudel, mida Lissaboni lepingus nimetatakse
„kõrge konkurentsivõimega sotsiaalseks turumajanduseks”.
Sellel mudelil on mitmeid kvalitatiivselt erinevalt toimivaid
variante, kuid üldiselt mahuvad nad kõik ühise raamistiku
alla. Sellel mudelil, mis põhineb arvamusel, et majandus-
kasvu poole tuleks püüelda, kasutades turgu sotsiaalsete
eesmärkide saavutamiseks, on avalikkuse laialdane toetus
See aitas muuta Euroopa võimsa tööstuse ja teenindus-
sektoriga ning kõrge tööhõivega piirkonnaks pärast Teist
maailmasõda, mis omakorda tagas õiglase sotsiaalkaitse-
süsteemi. Nii loodi „positiivne mõjuring”, mis ühendas soli-
daarsuse, vastutuse ja konkurentsivõime.
Uute sise- ja välissurvete taustal tuleb mudel aga siiski
ümber sõnastada ja kohandada muutuva olukorraga. ELi
võime luua majanduskasvu ja uusi töökohti ning seeläbi
parandada elatustaset on aga kahel viimasel aastakümnel
jäänud maha oma peamistest kaubanduspartneritest.
Kuigi mõned liikmesriigid on suutnud uuendusi läbi viia, on
üldine olukord siiski endine. Praegune finants- ja majan-
duskriis on osutanud Euroopa majanduse struktuursetele
puudustele ning seeläbi toiminud äratuskellana. Seistes
silmitsi tiheneva konkurentsiga, mida pakuvad tärkava
majandusega ja arenenud riigid, peab EL käivitama ambit-
sioonika uue reformiprogrammi, mille eesmärk on saavu-
tada tõhusamalt toimiv majandus.
Samas sõltub mudeli suhtes valitsev üksmeel selle sotsiaalse
ja turumajandusliku mõõtme vahelise tasakaalu säilimisest.
See tasakaal on häiritud, sest sotsiaalne ebavõrdsus on
aja jooksul kasvanud. Sotsiaalne tõrjutus ja halvad töötin-
gimused on endiselt mõne ELi kodaniku jaoks olemas.
Selle probleemi lahenduseks ei ole aga majandusreformi
EUROOPA MAJANDUSLIKU JA SOTSIAALSE MUDELI UUENDAMINE
Turg linnas – kokkuvõttes on igasugune äri kohalik. Foto: Schubert
16
lõpetamine. Vastupidi, rõhusasetus tõhusamalt toimivale
majandusele peab käima käsikäes uue sotsiaalpoliitikaga.
Teisisõnu sõltub Euroopa majandusliku ja sotsiaalse mudeli
jätkusuutlikkus meie suutlikkusest taastada dünaamiline
tasakaal arengu majandusliku, sotsiaalse ja keskkonna-
mõõtme vahel.
Püüdlus majanduskasvu ja uute töökohtade
poole
Elutingimuste parandamise eeltingimuseks on kõrge toot-
likkusega, tugeva ja ülemaailmselt konkurentsivõimelise
majanduse olemasolu. Majanduskasv põhineb süveneva
üleilmastumise taustal üha enam tehnoloogilistel muutustel
ja suuremal spetsialiseerumisel. Need arengud mõjutavad
struktuurse muutuse protsessi kaudu töötajaid ja ettevõt-
teid ning turgude toimimist ja ettevõtete juhtimist. Digi-
teerimine suurendab allhangete kasutamist ning info- ja
kommunikatsiooni revolutsioon võib järgnevatel aastaküm-
netel oluliselt suurendada tootlikkuse kasvu.
EL saab majanduskasvu protsessi tõhustada, arendades
täiendavalt siseturgu (näiteks teenuste valdkonnas) ning
võideldes igasuguse protektsionismi vastu ja tagades Doha
läbirääkimistevooru eduka lõpuleviimise. Tööjõu ja ettevõ-
tete tarbetu koormamine ei tohi lämmatada dünaamiliste
ja uuenduslike teenuste kasvu ning samas tuleb innustada
riskivalmidust ja ettevõtlusvaimu. Oleme ühisel arvamusel,
et arvestades tehnoloogilisi muutusi, üleilmastumist ja
rahvastiku vananemist, on paindlikkuse, konkurentsivõime
ja dünaamilisuse suurendamiseks vaja kiirelt läbi viia struk-
tuurireforme.
Tööturu reformimine on keskse tähtsusega, et luua rohkem
ja paremaid töökohti. Liikmesriikide eesmärk peaks olema
parandada oma tööturgude kolme põhiaspekti: nende
tööjõu paindlikkus ja turvalisus (turvaline paindlikkus);
tööjõu liikuvus; ning ettevõtete kultuurilised ja juhtimisala-
sed tavad. Samuti tuleb suurendada tööhõives osalemise
määra (vt allpool demograafiat käsitlevat osa).
Tööjõu võime kohaneda pidevate muutustega tootmises
on tootlikkuse säilitamise oluline tegur. Tööturu paindlik-
kusega peab kaasnema tööturu turvalisus. Kiirete muutus-
tega maailmas ei vaja kaitset mitte töökoht, vaid pigem
töö kaotanud isik, kelle tööalast konkurentsivõimet tuleb
suurendada. Turvaline paindlikkus on parim moodus sellise
kaitse osutamiseks, võimaldades töötajatel kasutada töötu-
rul toimuvaid muutusi ning siirduda parematele töökohta-
dele. Sellise lähenemisviisi keskpunktis on võime omandada
tööea jooksul uusi ja kohandada varasemaid oskusi, mis on
Kutseõpe ja õppeprogrammid kutsealase edu saavutamiseks. Foto: Hass
17
ühendatud tingimuste loomisega nende ülekandmiseks liik-
mesriikide vahel ja sees.
Ikka veel on töötajatel ja ettevõtjatel raske hinnata ja
mõista eeskirju, mis kehtivad nende suhtes, kes soovivad
tööle asuda või uut ettevõtet asutada. Kuigi bürokraatiat
ei saa seadusega keelata, ei tohiks see takistada liikuvust.
Kõige olulisem on see, et sotsiaalkindlustusõigusi peaks
saama hõlpsasti ühest liikmesriigist teise üle kanda. Kutsek-
valifikatsioonide tunnustamine tuleb tagada kogu ELis ja
mitmekeelsust tuleb soodustada. EL peaks samuti välja
töötama „elukutse vahetamise poliitika”, et soodustada ja
lihtsustada elukutse vahetamist ning toetada liidu sotsiaal-
set mõõdet.
Lõpetuseks, kui soovitakse saavutada edu tööjõu kutseos-
kuste parandamises, tuleb teha kaugeleulatuvaid muutusi
ettevõtete kultuurilistes ja juhtimisalastes tavades. Ette-
võtted peavad rohkem toetama tööjõu algatusi ja avatud
innovatsiooni, et suurendada konkurentsivõimet uute
tootmisprotsesside ja tehnoloogiate kasutuselvõtmise abil.
Samuti peavad ettevõtted edendama ettevõtetes isevastu-
tuse võtmist.
Euroopa sotsiaalsete püüdluste elluviimine uute
sihipäraste poliitikate abil
Majandusreformi läbiviimise uue katsega peavad kaasnema
uued sihipärased meetmed, mille eesmärk on suurendada
üksikisiku turvalisust ja solidaarsust. Sotsiaaltoetussüsteemid
väärivad tugevat kaitset kuritarvitamise või „moraalse ohu”
eest. Õigused peavad olema tasakaalustatud kohustustega.
Eelkõige peaks sotsiaalkaitsesüsteeme kohandama nii, et
soodustatakse pigem kiiret tagasipöördumist tööturule kui
pikaajaliste toetuste maksmist tööealistele inimestele.
Võttes arvesse olemasolevat sotsiaalpoliitika valdkonna
pädevuse jagunemist, tuleks esmatähtsaks pidada selgesti-
sõnastatud ja ühiselt heakskiidetud eesmärkide kokkuleppi-
mist, nagu on soovitatud Euroopa 2020. aasta strateegias.
Liikmesriigid peaksid asuma juhtrolli ning kõrvaldama
ebavõrdse olukorra, mis tuleneb kahetasandilisest töötu-
rust, mille puhul osal töötajatest on pikaajalistest töölepin-
gutest tulenev kaitse, teistel aga selline kaitse puudub ja
nad töötavad pidevas vallandamishirmus.
Samuti peaksid liikmesriigid eraldama piisavalt ressursse, et
võidelda sotsiaalse tõrjutuse, vaesuse ja soolise diskriminee-
rimise vastu, rakendades näiteks kehtivaid ELi õigusakte, et
tagada kokkulepitud miinimumnormide kohaldamine. Selle
oluliseks osaks on tööotsijate ja teiste tööturu osapoolte
võimaluste suurendamine. Tõhusa alguse tagaks Euroopa
tööturuasutuste süsteemis (EURES) oleva teabe kvaliteedi
parandamine ning e-infrastruktuuri kättesaadavuse laien-
damine kodudele, koolidele ja ettevõtetele.
EL saab sotsiaal- ja maksupoliitika asjakohase koordineeri-
mise abil toetada liikmesriike nende püüdlustes saavutada
sotsiaalsed eesmärgid vastavalt oma eelistustele ning
tekitamata konkurentsimoonutusi ja kahjustamata ühtset
turgu. ELi tasandil kokku lepitud vaesusega võitlemise ja
sotsiaalse kaasatuse eesmärkide toetamiseks tuleks täiel
määral kasutada Euroopa Investeerimispanka ja Euroopa
Investeerimisfondi.
EL peaks samuti andma oma panuse selleks, et Euroopa
elanikkond oleks terve (see on Euroopa majanduslik ja
sotsiaalne põhivara), ning seda eelkõige tervise, heaolu ja
vananemisega seotud sektorite ja teenuste arendamise abil.
Lõpetuseks ja kriisi arvesse võttes, peaksid ettevõtjad võtma
vastutuse ja kohustused seoses eneseregulatsiooniga sellis-
tes valdkondades nagu eetika, aruandekohustus, sotsiaalne
ja ökoloogiline teadlikkus, võitlus diskrimineerimise vastu,
elukestev õpe ja töötingimuste pidev parandamine.
Olukord, millest võidavad kõik: ühtse turu uus
korraldus
Eelnimetatud sotsiaalsete ja majanduslike meetmetega
peab kaasnema ja neid peab toetama täielikult toimiv
ühtne turg. Ühtse turu arendamist on pikaaegselt pidurda-
18
nud kaks üheaegset protsessi: mõne liikmesriigi vastuseis
siseturu, konkurentsi ja riigiabi reguleerivate eeskirjade
kohaldamisele; ning mõne teise liikmesriigi kalduvus olla
vastu isegi mõõdukatele maksu alase koordineerimise alga-
tustele, mis parandaksid ühtse turu toimimist ja kõrvaldaks
mure, et ühtne turg võib takistada sotsiaalsete eesmärkide
saavutamist.
Kui neid probleeme ei käsitleta, süvendavad need maksu-
süsteemide negatiivset mõju töökohtade loomisele ning
liikmesriikide raskusi ebavõrdsuse käsitlemisel. Need prob-
leemid tooksid samuti kaasa võidujooksu sotsiaalkaitse
madalaima taseme kehtestamiseks ning süvendaksid vastu-
seisu integratsioonile. Lühidalt öeldes, arengu majanduslik
ja sotsiaalne mõõde satuksid olukorda, millest ei võida
keegi.
Praegune majanduskriis on veel enam toonud esile vaja-
duse pidada kinni ühtse turu reeglitest. Majanduslikku
natsionalismi tagasilangemine muudaks kriisist väljumise
vaid raskemaks ja vähendaks Euroopa majanduse konku-
rentsivõimet. Ja ikkagi on paljudes liikmesriikides nii avaliku
arvamuse kui poliitilise eliidi tasandil valdavad protektsio-
nistlikud meeleolud.
Sellistes ebasoodsates tingimustes ei ole tõenäoline, et
ühtse turu taaskäivitamine ja lõpuleviimine saaks toimuda
uue strateegia või kokkuleppeta. Selline kokkulepe peaks
sisaldama kohustust laiendada ühtset turgu kindlaksmäära-
tud tähtaegade jooksul sellistesse valdkondadesse, kus see
veel puudub või kus see ei ole veel piisavalt väljaarendatud,
samuti eelkõige teenuste valdkonda, sealhulgas finants-
sektorisse. Sellega peaks kaasnema kui mitte täiendav
integratsioon, siis vähemalt algatused ühtekuuluvuse ning
sotsiaal- ja maksupoliitika valdkondades, pidades sealjuu-
res silmas vajadust tagada ELi konkurentsivõime. Samal
ajal peab süsinikuvaese majanduse suunas liikumine käima
käsikäes sotsiaalset kaasatust edendavate meetmetega,
eelkõige seoses haridus-, tööhõive-, teabe-, tervishoiu- ja
pangandusteenustega.
Tõhustatud majanduslik juhtimine: stabiilsuse ja
lähenemise nimel
Ülemaailmne finantskriis ja liikmesriikide vahelised üha
ulatuslikumad majanduslikud lahknevused on suurendanud
ELis vajadust parema majandusliku koordineerimise järele.
1990. aastatel alustatud lähenemispingutuste uuendamine,
mis muu hulgas viib ka euroala laienemiseni, on otsustava
tähtsusega majandusliku edu ja üldiselt ELi ühtsuse saavu-
tamisel ja veelgi tähtsam euroalale.
Need lähenemisalased jõupingutused peaksid põhinema
järgmistel meetmetel:
– Juhtroll majanduse koordineerimisel antakse Euroopa
Ülemkogule, kes komisjoni rolli täiel määral tunnusta-
des teeb tihedat koostööd Euroopa Parlamendi, komis-
joni ning teiste asjaomaste majandusinstitutsioonidega;
tõhustatakse ja laiendatakse eurorühma kohustusi
seoses rahaliidu sisese ja välise juhtimise koordineerimi-
sega.
– Tugevdatakse järelevalvet liikmesriikide eelarvete üle,
et tagada läbipaistvus ja riigi rahanduse jätkusuutlik-
kus; liikmesriike innustatakse ühtlustama oma eelarve-
menetlusi ja eelarve vastuvõtmise ajakava.
– Tugevdatakse makromajanduslikku koordineerimist,
laiendades seda erasektori võlgadele ja maksebilansile
ning üldisemalt konkurentsivõime tagamise tingimus-
tele.
– Parandatakse üldist eelarve usaldusväärsust, luues
ühise finantsvahendi, mille eesmärk on võidelda oota-
matute kriiside ja asümmeetriliste tagasilöökidega,
võttes samal ajal arvesse moraalset ohtu.
– Tugevdatakse finantseerimisasutuste toimimist ja järe-
levalvet, et võidelda liigse võimenduse ja riskivalmidu-
sega.
19
– Suurendatakse ELi investeeringuid, määratledes liik-
mesriikide avaliku sektori kulutuste raames investeeri-
miskomponendi osatähtsuse kasvuga seotud eesmärgi;
suurendatakse Euroopa Investeerimispanga ja Euroopa
Investeerimisfondi ressursse; ning kohandatakse
Euroopa reguleerivat raamistikku, et meelitada suure-
mat arvu pikaajalisi investoreid ja soodustada pangan-
dust, mis teenib reaalmajanduse huve ning ei tegele
finantsspekulatsioonidega.
Keskkonnasäästlikkuse väljakutse
Euroopa majandusliku ja sotsiaalse mudeli jätkusuutlikkuse
ümbersõnastamise muudab keerulisemaks keskkonnasääst-
likkuse küsimus. See ei tingi mitte ainult selle, et EL peab
ümber kujundama oma ruumilise planeerimise, linnad ja
transpordi, hariduse ja tarbimisharjumused, vaid ka oma
majanduskasvu mudeli. Uute roheliste tehnoloogiate ja
säästvate tööstusprotsesside edendamiseks on vaja uut
tööstusstrateegiat. Sellise strateegia toetamiseks peaks EL:
– Võtma vastu Euroopa innovatsioonikava, millega lihtsus-
tatakse programmide rahastamist ja antakse Euroopa
Innovatsiooni- ja Tehnoloogiainstituudile volitused luua
kogu ELis innovatsioonikeskuste programmid.
– Esitama väikeettevõtjate teadusalgatuse, et anda inno-
vaatilistele, alustavatele ja väikestele ettevõtjatele juur-
depääs riigihanketurule.
– Suurendama põllumajanduse, loomakasvatuse ja toidu-
ainetööstuse lisaväärtust, vähendades samas nende
negatiivset mõju keskkonnale, suurendades sel eesmär-
gil juurdepääsu uutele tehnoloogiatele ja tugevdades
tarbijate teadlikkust.
– Looma või määrama Euroopa Tehnoloogiainstituudi
raames mitmed Euroopa uurimiskeskused, mis kesken-
duksid taastuvenergiale, energiatõhususele, säästva
arengu ja transpordivõrkude info- ja kommunikatsioo-
nitehnoloogiale, biotehnoloogiale ja nanotehnoloo-
giale.
– Võtma vastu süsinikuvaesele majandusele ülemineku
strateegia, et koostada visioon süsinikuvaesest majan-
dusest aastal 2030, ja vajalikud ELi ja liikmesriikide
meetmed, et muuta see tegelikkuseks.
Stuttgarti uus messikeskus: üks suurimaid fotogalvaanilisi katusesüsteeme maailmas. Foto: © Dirk Wilhelmy, Planet Energy ja Projektgesellschaft Neue Messe
20
Lissaboni strateegia tagasilöökide vältimine
Kui EL soovib ka tegelikult reformi läbi viia, peab ta kohan-
dama oma juhtimisstruktuure ja -ressursse. Lissaboni
strateegia andis meile samuti õppetunni, et strateegias
ettenähtud Euroopa konkurentsivõime suurendamist takis-
tasid nõrgad rakendusmehhanismid. Ühenduse tasandil
kehtestatud ühiste suuniste ning vastavalt riigisisesele
võimujaotusele nende riiklikul tasandil rakendamise vahelist
seost tuleks eelkõige tugevdada näiteks tõhusa vastastikku
survestamise mehhanismi („näpuga näitamine”) abil ning
positiivsete stiimulite, nt finants- ja muude stiimulite abil.
Lisaks peaksid hindamismenetlused keskenduma pigem
tulemustele kui sisendile ja protsessile.
Kõik see tuleb ühendada ELi enda, Euroopa Investeeri-
mispanga ja liikmesriikide eelarveliste vahendite sidusama
kasutamisega, ühendades rahastamisallikad, mis on konk-
reetselt mõeldud kokkulepitud prioriteetide toetamiseks.
Eelkõige peame keskenduma töökohtade loomisele ja
majanduskasvule, pidades silmas just teadmusühiskonna
vajadustele kohandatud töökohti ning sellist majandus-
kasvu, mida iseloomustab säästev areng ja mida saab defi-
neerida lisaks SKPle ka teiste näitajate kaudu. Selles seisneb
Euroopa tulevik.
21
TEADMISTELE TUGINEV MAJANDUSKASV: ÜKSIKISIKU MÕJUVÕIMU SUURENDAMINE
Teadmistele tuginevad tööstusharud, loomemajandused ja
-teenused on viimasel paaril aastakümnel märkimisväärselt
kasvanud ning muutunud Euroopas tööhõive ja majanduse
dünaamilisuse tugisammasteks. Ammu on möödas aeg,
mil ELi konkurentsieelist oli võimalik mõõta palgakuludega.
Tänaseks on asjakohasteks võrdlusalusteks saanud tead-
mised, innovaatilisus ja loovus. Need on Euroopa tuleviku-
jõukuse tagatiseks. Elame maailmas, kus on nõudlus mitte
üksnes suure väärtusega toodete ja turgude, vaid ka üha
suurenev nõudlus väärtuslike kutseoskuste järele.
Euroopa on kutseoskuste konkurentsis siiski maha jäämas.
Praeguste investeerimissuundumuste kohaselt võib 2025.
aastaks teadus- ja tehnoloogiaarengu esirinnas olla Aasia,
edestades ELi ja USAd. Prognooside kohaselt õpib selleks
ajaks välismaal ligikaudu miljon Hiina ja India üliõpilast,
kes viivad oma teadmised ja kogemused tagasi oma Aasia
koduriikidesse. Samal ajal õpib suhteliselt väike arv Euroopa
üliõpilasi väljaspool Euroopat. EL jääb maha ka kolmanda
taseme hariduse osas, kuivõrd vaid 27 ELi ülikooli kuulub
maailma parima 100 ülikooli hulka, võrreldes 57 USA
ülikooliga. EL on samuti vähe esindatud väljaspool tema
piire toimuvates poliitilistes, äri- ja keskkonnalastes arute-
ludes.
EL ei saa olla rahul selliste suundumustega. Inimeste
annete parem kasutamine on strateegiline vahend, millega
tagatakse üksikisikute tööturul edasiliikumine ja Euroopa
ühiskonna areng. Selleks et EL saaks täita teadmusühis-
konna saavutamise lubaduse, peab ta pakkuma tipptaset
igas hariduse etapis; täiustama pidevalt oma elanikkonna
kutseoskusi vastavalt vajadustele; ning looma sotsiaalse,
majandusliku ja reguleeriva keskkonna, mis soosib teadus-
uuringuid, loovust ja innovatsiooni.
Kõigi annete arendamine. Foto: Kunsch
22
Püüdlus tipptaseme ja asjakohasuse poole: hari-
duse ja kutseoskuste ajakohastamine
Esimese ja teise astme hariduses saadav tugev aluspõhi
mõjutab oluliselt inimese võimet elus edu saavutada. Liiga
paljudel Euroopa kodanikel ja Euroopas elavatel kolman-
date riikide kodanikel ei ole juurdepääsu kvaliteetsele
haridussüsteemile. Selle olukorra käsitlemiseks peab võtma
kiireid meetmeid, sealhulgas jagama õpetajatele tunnus-
tust, mida nad väärivad; töötama välja paindlikud ja avatud
õppekavad, millega toetatakse laste uudishimu ja loovust;
ning tugevdama sidemeid riikliku haridussüsteemi, ettevõt-
jate ja ühiskonna vahel.
Samuti on ELis liiga vähe esmaklassilisi ülikoole, mis vähen-
dab Euroopa atraktiivsust parimate koolilõpetajate silmis.
EL peab seda olukorda muutma ning looma esmaklassiliste
kõrgharidusinstitutsioonide võrgustiku, mis suudaks konku-
reerida maailma paremikuga. Püüdlus tipptaseme poole ei
välista samaaegseid jõupingutusi kõrghariduse kättesaa-
davuse edendamiseks, et parandada keskmist haridustaset
laiema elanikkonna hulgas. Tipptase nõuab kriitilist massi ja
konkurentsi, tegelikult nn ühist ruumi üliõpilaste ja ülikoo-
lide jaoks.
Soodustada tuleb ülikoolide halduslikku ja rahalist iseseis-
vust, kuna see on kõige tõhusam moodus kõrghariduse
rahastamise suurendamiseks erasektori poolt. Tulevikus
kasusaajatena peaksid majanduslikult paremini kindlustatud
üliõpilased panustama kasvavate hariduskulude katmisse,
Põhi- ja keskharidusasutustele tehtavad kulutused, protsentides SKPst (2006)
Malta, Sloveenia: andmed puuduvad1. Andmed aastast 2005.
Küpro
s
Taan
iÜ
hendku
ningrii
kBe
lgia
Roots
i
Aust
riaPo
olaPo
rtugalEe
sti
Itaal
iaU
ngari
Läti
Iiri¬
maa
Luks
emburg
Saks
amaa
Leed
uTš
ehhi V
abar
iikH
ispaa
niaKre
eka1
Slov
akki
aBu
lgaa
riaRu
mee
nia1
Kore
aŠv
eits
Am
eerik
a Ü
hendrii
gidA
ustra
alia
Meh
hiko
Kanad
a1Ja
apan
OECD ke
skmine
Mad
alm
aad
Soom
e
Pran
tsusm
aa
Allikas: Eurostat, OECD
ELi riigid
EL27 keskmine
OECD riigid
23
samas aga peaks olema kättesaadav ulatuslik stipendiumi-
ja õppelaenusüsteem rahalist toetust vajavatele üliõpilas-
tele. Edendada tuleks samuti ülikoolidevahelist konkurentsi
ja selliseid juhtimismudeleid, mille aluseks on aruandlusko-
hustus ja läbipaistvus.
Välja tuleb juurida sellised ülikoolisüsteemid, mida iseloo-
mustavad klientelism ja korporatiivsus. Rõhuasetus peab
nihkuma, et tagada ülikoolide suurem avatus Euroopa ja
ülejäänud maailma majanduse tegelikule olukorrale. See
reformiprotsess peaks hõlmama meetmeid üliõpilaste liiku-
vuse suurendamiseks, innustades ERASMUS programmi
suuremat kasutuselvõtmist ning andes eeliseid üliõpilastele,
kes on saanud diplomi rohkem kui ühest riigist. Ülikoolid
peaksid senisest enam andma oma lõpetajatele oskusi,
mida vajab tööstussektor.
Haridussüsteemi üheks esmatähtsaks ülesandeks peab
saama teadmiste pakkumise ja nõudluse vaheliste ebakõ-
lade vähendamine. See eeldab suurt rõhuasetust selliste
kutseoskuste täiustamisele, mille abil valmistatakse inimesi
ette tööturul toimuvateks üleminekuteks ning uute tehno-
loogiate ja kutseoskuste kasutamiseks. Selle hädavajalikuks
eeltingimuseks on luua paindlik elukestva õppe traditsioon,
mille puhul saab igas vanuses inimene uuesti siseneda hari-
dussüsteemi noortega sarnastel tingimustel. Kogu haridus-
süsteemi juhtpõhimõtteks peab saama „õppima õppimine”.
Euroopa teadusruumi suunas: teadus- ja
arendustegevuse kulutuste suurendamine
Vaatamata arvukatele üleskutsetele märkimisväärselt
suurendada teadus- ja arendustegevuse kulutusi, ei toimu-
nud viimasel aastakümnel olulisi muutusi – ELi kulutused
püsivad 1,8 % juures SKPst. Euroopa peab tegema ühiseid
jõupingutusi, et saavutada 2020. aasta Euroopa strateegia
eesmärk suurendada teadus- ja arendustegevuseks tehta-
vaid kulutusi 3 protsendini SKPst ja luua innovaatiline liit.
Sealhulgas tuleb eelarvet ümber jaotada ja suurendada
erasektori poolset rahastamist. Tuleks luua ELi keskused
konkurentsieelsete rakendusteadusuuringute läbiviimi-
seks (avaliku ja erasektori partnerlus riikide, piirkondade
ja erasektori tööstusettevõtete vahel) ning suurendada
Euroopa Teadusnõukogu toetust teadusringkondade alga-
tustel põhinevatele uuringutele.
Sel eesmärgil on ülioluline lihtsustada avaliku sektori rahas-
tamisele, sealhulgas ELi vahenditele juurdepääsu korda.
See tuleks eelkõige kasuks väikestele dünaamilistele ette-
������������������ ��������������� ��� ���������
����������
�������������������
�������������������
�����������
�����
�������!���"#$�����&
'�*��
24
võtetele, mis on sageli tulevikku suunatud innovatsioonide
väljatöötajateks. VKEd annavad praegu poole ELi SKPst,
kuigi nende osaks jääb vaid 15 % teadus- ja arenduste-
gevuse programmide vahenditest. Riiklikult rahastatavate
ülikoolide teadlaste ja erasektori poolt rahastatavate ette-
võtete teadustöötajate vahel tuleb luua uut liiki partnerlusi,
et tagada teadmiste pidev ühiskasutus kogu teadusuurin-
gute ja innovatsiooniprotsessi käigus. Eelkõige tuleks suure-
mal määral rahastada rakendusteadusuuringuid, millest
saaksid kasu VKEd.
Tipptase peab olema põhikriteerium avaliku sektori toetuse
andmiseks nii liikmesriikide kui ka ELi tasandil. Euroopa
Teadusnõukogu ülesandeid tuleb laiendada ja tema rolli
tugevdada, kusjuures vahendite eraldamine toimuks vastas-
tikku hinnatava – tegeliku või potentsiaalse – tipptaseme
alusel. EL peab samuti soodustama Euroopa tippteaduskes-
kuste arengut, tagades, et sellise vahendite koondumisega
ei kaasneks nn intellektuaalsete kõrbete teket.
Tegelikkuseks peab muutuma Euroopa teadusruum – piiri-
deta ala, kus saaks täiel määral kasutada kogu teaduspo-
tentsiaali selle asukohast olenemata tänu teadlaste, ideede,
tehnoloogiate ja kapitali vabale liikumisele. Selline „euroo-
pastumine” peab aga olema osa üldisest avatusest maail-
male. Teadmiste edastamine on saanud asendamatuks
täienduseks traditsioonilistele üleilmastumise mootoritele,
milleks seni on olnud materjali- ja kapitalivood.
Reguleeriv raamistik innovatsiooni ja loovuse
vallandamiseks
Euroopas on sageli raske muuta teadusuuringute tulemusi
uuteks toodeteks, uuteks patentideks, uueks ettevõtluseks
ja uuteks töökohtadeks. Konkurentsi puudumine teenuste
turul pärsib innovatsiooni, suurendab kulusid ja piirab
majanduskasvu. Tohutu tulevikupotentsiaaliga on finants-
teenused, järgmise põlvkonna digitaalteenused, energiala-
hendused ning tervist ja õppimist edendavad teenused. ELil
on head eeldused saada uute teenindussektorite liidriks,
kuid seda üksnes juhul kui teenuseosutajaid toetab üleeu-
roopaline turg ning uus õiguskeskkond, millega reaalselt
soositakse innovatsiooni ja loovust.
Innovatsiooni oluliseks kasvulavaks on vabad ülemaailmsed
turud, kus austatakse intellektuaalomandi õigusi. Seepärast
on oluline, et Euroopa pühenduks turulepääsu paran-
damisele nii Euroopas kui ka väljaspool seda, tehes seda
eelkõige ühtse turu väljakujundamise tulemusel ning seda
nii teenuste kui uute tehnoloogiate osas. Samuti peab EL
reformima intellektuaalomandi õigusi reguleerivaid sätteid,
näiteks luues lihtsa Euroopa patendisüsteemi, mis oleks
taskukohane, kiire ja mõistlik ning pakuks tõhusat kaitset
Euroopa tasandil.
Sellega seoses on samuti oluline kehtestada vajalikud
meetmed riskikapitaliturgude tugevdamiseks ja stardika-
pitali kättesaadavuse parandamiseks. Eelkõige VKEd – mis
sageli asuvad innovatsiooni esirinnas – vajavad tõhusamaid
toetusmehhanisme, sealhulgas juurdepääsu riskikapitalile,
mis võimaldaksid neil maailmaturul konkureerida.
Loomemajandus areneb jätkuvalt kiiremini poliitilistest prot-
sessidest, mis on mõeldud loomemajanduse toetamiseks
või reguleerimiseks. Iga päev avardab see meie kogemus-
teringi ja ilmutab revolutsioonilisi väljavaateid. Seetõttu
peavad antud valdkonna reguleeriva raamistiku tugisam-
masteks olema paindlikkus ja reageerimisvõime. Veelgi
olulisem on edendada riskivalmidust ja ettevõtlusvaimu.
Vaid see võimaldab ELil saada täiel määral kasu teadusuu-
ringutest ja katsetustest ning luua uusi töökohti.
25
Vananeva elanikkonna ja riigisisese kahaneva tööjõu
kombinatsioonil on Euroopale drastilised tagajärjed.
Kui seda olukorda ei lahendata, on tulemuseks laastav
mõju pensioni-, tervishoiu- ja hoolekandesüsteemidele,
negatiivne majanduskasv ja maksustamisega seonduvad
probleemid. Kui Euroopa soovib tõeliselt luua teadmusühis-
konda, tuleb majanduse tõhustamise ja elanikkonna kutse-
oskuste tõstmise alaseid jõupingutusi täiendada aktiivsete
meetmetega, millega käsitletakse kõnealust demograafilist
väljakutset. See peab hõlmama ka ühiseid jõupingutusi
selle nimel, et EL oleks atraktiivne sihtkoht sisserändajatele.
Sisserändeta ei ole EL tulevikus suuteline leidma lahendust
oskuste ja tööjõu puudusele. Sisserändeta vähenevad ka
kultuuriline mitmekesisus ja katsetamine, mis on loovuse ja
innovatsiooni eeltingimusteks.
Euroopa demograafilised suundumused
süvenevad
Euroopas on ühendatud demograafilised äärmused – väga
kõrge eeldatav eluiga ja väga madal sündimus. Eeldatav
eluiga enamikus ELi liikmesriikides – keskmiselt 75 aastat
meestel ja 82 aastat naistel – tõuseb sellel sajandil veel
15–20 aasta võrra. Praegu sünnitavad naised Euroopas
keskmiselt 1,5 last ning lasteta naiste arv üha suureneb,
mistõttu Euroopa elanikkond vananeb ja omamaiste tööta-
jate arv väheneb. Võttes arvesse praegust ELi keskmist
pensioniiga (meeste puhul 62 aastat ja naiste puhul veidi
üle 60 aasta), halveneb tasakaalustava poliitika puudumi-
sel töötajate ja pensionäride suhtarv Euroopas järgmise
40 aasta jooksul järsult ning siis on iga nelja töötaja kohta
DEMOGRAAFILINE VÄLJAKUTSE: VANANEMINE, RÄNNE JA INTEGRATSIOON
Euroopa rahvaarvu muutumine ajavahemikus 2000–2050 ja osakaal maailma rahvastikust
Elanikke (miljonit)
EL27 Osakaal maailma rahvastikust
osakaal, %
Allikas: Eurostati rahvastikuprognoos; ÜRO rahvastikuprognoos (2008. aasta väljaanne)
26
kolm pensionäri. Sellise negatiivse suundumuse tasakaalus-
tamiseks on kiirelt vaja võtta meetmeid.
Alustuseks tuleks ellu viia perekonnasõbralikku poliitikat,
mis võib stabiliseerida või tõsta praegust viljakuse taset.
Lisaks saaks suurema tootlikkusega osaliselt korvata kodu-
maise tööjõu kahanemise mõju, sealhulgas seonduvate
küsimuste osas, nagu tervishoiu- ja pensionisüsteemide
rahastamine. Pidev tootlikkuse kasv võimaldaks vahendite
ümberpaigutamist, et täita suurenev lõhe pensionisaajate ja
-maksjate vahel.
Euroopa demograafiliste suundumuste süvenemine tähen-
dab aga, et need meetmed ei ole piisavad. Kokkuvõtlikult
võib öelda, et Euroopa Liidu demograafilisi probleeme saab
lahendada üksnes kahe teineteist täiendava meetme abil:
tööturul osalemise määra suurendamine; ning tasakaalusta-
tud, õiglase ja ennetava sisserändepoliitika elluviimine.
Tööturul osalemise määra suurendamine: välti-
matu meede
Esimene samm tööturul osalemise määra suurendamiseks
on tõhusate töö- ja eraelu tasakaalu tagavate strateegiate
(puhkusekorraldus, kaugtöö jne) väljatöötamine ja elluvii-
mine. Eesmärk on luua tingimused selleks, et inimesed ning
eelkõige väikeste lastega naised ja vanemaealised töötajad,
saaksid jääda tööle. Kõrgemale eeldatavale elueale vaata-
mata jäävad naised varakult pensionile ja nende üldise
tööhõive määr on madalam kui meestel – naistel 58,3 %
ning meestel 72,5 %. Sellele lahenduse leidmine eeldab
suuremat keskendumist võrdsetele võimalustele ja mittedis-
krimineerimisele, samuti lastehoiuprogrammidele ja kooli-
süsteemidele, mis toetavad töötavaid vanemaid.
����������� ���������!�"�����#�����$%$&���$'$&�*���$+$&���� ��
%+�/�14���� �
1+���� � �*������"��
�����%+���� �
����������������"������+�������������&
27
Teine samm on õiguslike, haldusalaste ja kultuuriliste
tõkete kõrvaldamine, et edendada ELi sisese tööjõu liiku-
vuse suurenemist. Selles osas on peamised vahendid
sotsiaalhoolekande- ja pensioniõiguste täielik ülekand-
mine, tõhustatud keeleõpe, akadeemiliste kraadide ja
kutseoskuste täielik tunnustamine kogu ELis ning tõeliselt
diskrimineerimisvaba keskkonna kujundamine kõigil poliiti-
listel tasanditel.
Põhjalikku muutmist vajab meie lähenemisviis pensioniküsi-
mustele. Praegust ennetähtaegselt pensionile jäämise prak-
tikat ei tohiks soodustada. Pensionile jäämine peaks olema
pigem võimalus kui kohustus. Tööelu tuleks pikendada
tegeliku ja samuti seadusega ette nähtud pensioniea tõst-
mise kaudu. Täiskasvanute haridus- ja koolitusprogramme,
palgasüsteeme, töötingimusi ja pensionisüsteeme tuleks
kohandada, et luua tööturg 50–70 aastaste vanuserühmale,
muutes eakamate töötajate töölevõtmise ja töötamise
atraktiivsemaks.
Sisserändepoliitikad: suund proaktiivsele
lähenemisviisile
Isegi kui tööturul osalemise suurendamisele suunatud sise-
sed meetmed saaks täies ulatuses realiseerida, et ole need
piisavad, et täielikult kompenseerida demograafilistest
muutustest tingitud mõjud tööjõu pakkumisele. Reaalsus
on see, et 2050. aastaks (ilma sisserändeta, mis on ebatõe-
näoline, ja tööjõu muutumatu osalusmääraga) väheneks ELi
töötajate arv ligikaudu 68 miljoni töötaja võrra. Kuna kõik
sisserändajad ei hakka majanduses aktiivselt osalema, oleks
lõppkokkuvõttes tarvis umbes 100 miljonit inimest, et seda
tühikut täita. Reaalselt ei ole sellise suure hulga inimeste
sisseränne 40 aasta jooksul tõenäoline ega tingimata soovi-
tav. Siiski on sisserändajate arvelt kujunev tööjõud üheks
osaks lahenduses probleemile, et tulevikus on Euroopas
puudu tööjõust ja kvalifikatsioonist, ning EL peab välja
töötama proaktiivse lähenemisviisi sisserände suhtes.
Üldiselt öeldes peab Euroopas muutuma suhtumine. Liiga
sageli peetakse sisserännet koormaks, mis tuleb maha
raputada, mitte võimaluseks, millest kinni haarata. Selles
osas on Euroopal palju õppida Austraalialt, Kanadalt ja
Ameerika Ühendriikidelt, kellega ta võistleb otseselt ande-
kate ja kvalifitseeritud sisserändajate pärast. Nende riikide
kogemusi arvestades peab EL välja töötama ühise sisserän-
depoliitika, mille eesmärk on tõmmata ligi kõige kvalifitsee-
ritumaid, andekamaid ja motiveeritumaid sisserändajaid,
võttes samal ajal meetmeid, et hoida ära inimkapitali
kaotus lähteriikides.
Sisserännanute vajadusi täitvad munitsipaalteenistused. Foto: Hass
28
ELi ühine immigratsioonipoliitika peaks kehtestama konk-
reetse keskmise ja pika perspektiiviga strateegia, võttes
sihikule kvalifitseeritud sisserändajad. Kättesaadav peaks
olema selge teave, milles tutvustatakse Euroopasse asumise
eeliseid. Samuti on vaja saavutada üldine lähenemisviis
sisserändajate vastuvõtu ühiste kriteeriumide suhtes (punk-
tide põhine või hindamissüsteem), võttes samal ajal arvesse
liikmesriikide konkreetseid vajadusi.
Euroopa saab muutuda atraktiivseks sihtkohaks kvalifit-
seeritud sisserändajatele üksnes juhul, kui need inimesed
tunnevad end teretulnuna, neil on täielik juurdepääs
tööjõuturule ja võimalus luua oma ettevõtteid. ELi ja liik-
mesriikide tasandil on vaja ulatuslikke integratsioonialaseid
algatusi, kuid neid on eelkõige vaja kohalikul tasandil, mis
on sageli parim positsioon selleks, et teha kindlaks ja rahul-
dada sisserändajate ja mitte sisserännanute vajadused.
Pärast ELi seaduslikult elama asumist peaksid sisserän-
dajad saama kasutada samu sotsiaalseid õigusi nagu ELi
kodanikud. Juba sisserännanud isikute potentsiaali kasuta-
mist tööjõuturul osalemise määra suurendamiseks tuleks
tõhustada keeleõppesse, kutseõppesse ja üldharidusse
investeerimise kaudu, kombineerides seda otsusekindlate
diskrimineerimisvastaste strateegiatega. Kõrvaldada tuleks
igasugune võõrtöötajate ja nende perekondade vastu
suunatud diskrimineerimine.
Emadega keelt õppimas. Foto: Kunsch
Liikuvad inimesed: kontroll ja vastutustunne
Kuna territoorium on ilma sisepiirideta, on ühise Euroopa
sisserändepoliitika nõuetekohaseks toimimiseks vaja usal-
dusväärset süsteemi ELi välispiiride haldamiseks, sealhulgas
kooskõlastatud süsteemi viisade andmiseks kolmandate
riikide kodanikele (seda küsimust on samuti käsitletud
allpool ELi välis- ja sisejulgeoleku kontekstis).
Kuna kümned miljonid kolmandate riikide kodanikud ületa-
vad igal aastal seaduslikult ELi välispiiri, on samuti oluline
parandada ELi sees toimivaid kontrolli- ja ehtsuse kont-
rollimise mehhanisme. See tagaks selle, et rändekontrolli
teostamise koormus ei lange ELi välispiiri suunas ja neid
kaitsvatele riikidele.
Samuti on vaja ühist lähenemisviisi ebaseaduslike sisserän-
dajate suhtes. EL peab kõrvaldama erinevused liikmesrii-
kide poliitikates ja käitumises isikute suhtes kellel puudub
seaduslik juurdepääs tööjõuturule. Selle käigus tuleks ka
ühtlustada ebaseaduslike sisserändajate õigused kogu ELis,
et ära hoida ühe liikmesriigi konkreetsete nn sisserände
üleskutsete võimalikku mõju teisele liikmesriigile.
Ebaseadusliku sisserände käsitlemisel peaks samuti käsit-
lema endiselt mitmetes liikmesriikides esinevat ebaseadus-
like sisserändajate töölevõtmise kultuuri, eelkõige ehitus- ja
põllumajandussektoris ning kodumajapidamistes. See
nõuab lisaks muude meetmete võtmisele töö- ja elamislu-
bade kontrollimise tõhustamist nendes riikides, kus on palju
ebaseaduslikke sisserändajaid.
Välispiiridel ja liidu sees teostatava kontrolli usaldusväär-
suse säilitamine ei peaks siiski nõrgendama ELi tahet olla
kooskõlas oma põhiväärtustega jätkuvalt turvaliseks kohaks
põgenikele. Euroopa varjupaigapoliitikad peaksid tagama,
et poliitilistel põgenikel on õigus taotleda varjupaika ja
võimalik veenduda, et nende taotlust menetletakse 27-liik-
melises ELis õiglaselt.
Ebaseadusliku sisserände ja inimkaubanduse tõkestamiseks
tehtavate jõupingutuste hulgas tuleb samuti võtta meet-
meid haavatavate isikute ja kogukondade kaitseks eksplua-
teerimise eest vastuvõetamatute töötavade kohaldamise
kaudu ja muu väärkohtlemise, sealhulgas inimkaubanduse
ohvriks sattumise eest. Selleks peavad päritoluriigid ja EL
pidama alalist dialoogi, mis oleks järjepidev ja täiendaks ELi
arengupoliitikat.
Peale selle peab EL tunnistama sisserände ja arengu vahe-
lisi seoseid ning kindlaks määrama poliitilised lahendused,
mis kasutavad täielikult ära nendevahelisi sünergiaid.
Eduka värbamispoliitika tulemuseks on paratamatult ajude
äravool, mis võib kahjustada lähteriikide arengut. EL peaks
selle ärahoidmiseks andma endast parima, aidates neil riiki-
del luua oma arenguks vajalik inimkapital.
Kahepoolsetes arengualastes kokkulepetes peaks käsitlema
jõupingutusi seadusliku sisserände edendamiseks mobiil-
suspartnerluste kaudu ning samuti töölevõtmist ja tagasi-
võtmist käsitlevate lepingutega. Sellise poliitika väljatööta-
misel tuleks arvesse võtta tagasirändest ja kahesuunalisest
liikuvusest (väljasaatva ja vastuvõtva riigi vahel) tulenevat
võimalikku kasu arengule. ELi alalise elaniku staatus, mida
võidakse näiteks omistada „sinise kaardi” kaudu, võiks
hoogustada nende isikute korduvrännet, kes soovivad pike-
maks ajaks tagasi pöörduda oma päritoluriiki.
Peale selle peaks EL investeerima lähteriikide kõrgharidus-
süsteemidesse, et luua kvalifikatsioon, mida saab hiljem
jagada. Lühidalt, eesmärk peaks olema inimeste koolita-
mine, mitte ajude äravool.
29
30
31
ENERGIAJULGEOLEK JA KLIIMAMUUTUSED: UUS TÖÖSTUSREVOLUTSIOON
Kui meetmeid ei võeta, toimub aastaks 2030 Euroopa
energiasektoris energiavajaduse suurenemine ja energiava-
rustuse vähenemine. Sõltuvus kolmandatest riikidest impor-
ditavast kallihinnalisest naftast, gaasist ja söest suureneb
praeguselt 50 %-lt umbes 60 %-le, kusjuures fossiilkütu-
sed võivad moodustada kuni 80 % Euroopas kasutatava-
test energialiikidest. Lisaks sellele lähtuvad tarned mõnest
maailma poliitiliselt kõige ebastabiilsemast piirkonnast.
Arvestades meie majanduste kalduvust kulutada suurel
hulgal energiat, on haavatavus ja häirete tekkimise võima-
lus tohutusuur.
Ja nagu sellest veel ei piisaks, kliimamuutuste mõju võib
olla maailmamajandusele tunduvalt suurem kui prae-
guse finants- ja majanduskriisi mõju. Piisavate meetmete
võtmata jätmise tulemusena võib planeedi temperatuur
sajandi lõpuks tõusta märkimisväärselt, mis põhjustaks
tervete piirkondade kadumise, ülisuured kliimapõgenike
rändevood ja miljardite inimeste veeta jäämise. Parimal
juhul oleme vastamisi muutliku kõrbestumise, tõusva mere-
veetaseme, tõsise põua ja kõrgete temperatuuridega, millel
kõigel on omad tagajärjed.
Meie ees seisvad väljakutsed on tohutusuured ning nõua-
vad kiiret reageerimist koos ressursside ulatusliku mobili-
seerimisega. Näiteks peab süsinikutõhusus (kui palju SKPd
me saame iga tonni süsiniku heitkoguse eest) suurenema
kümme korda, et saavutada kehtivad süsiniku heitko-
91 89 92 97
81 95115
134
114125
144
166
4236
3137
2.3%
2.3%
1.6%
30
24 21
2015
555
89
21
29
2010
495
94
622
20202006
464
83
21
2327
27
83
25
3021
2.1
2.7
1.0
3.6
4.0
0.2
0.9
0.4
3.6
%
Joonis 10
Energianõudluse kasv pikas perspektiivis taastub pärast majanduslanguse lõppu
Summaarne aastane
juurdekasv (2006–2020)Energianõudlus riikide lõikes, 2006–2020
QBTU
Muu maailmVenemaaIndiaHiinaLähis-IdaJaapanEuroopa
Ameerika Ühendriigid
Allikas: McKinsey Global Institute’i maailma energianõudluse mudel 2009 McKinsey & Company
32
guste alased eesmärgid; ning me peame selle saavutama
„üksnes” 40 aastaga. Sotsiaalse, majandusliku ja poliitilise
ebastabiilsuse oht on seetõttu reaalne. Nende Heraklese
ülesannete lahendamiseks ei saa me toetuda üksnes
turule. Selle asemel on vaja ulatuslikku riiklikku sekkumist
ja toetust, et käivitada „uus tööstusrevolutsioon”. EL peab
muutma selle väljakutse tõeliseks võimaluseks.
Uue tööstusrevolutsiooni sotsiaalsed ja ärilised
võimalused
Selle saavutamiseks vajalikud muudatused tööstuses ja
käitumises ei ole kerged. Kuid loogika on selge. Kasvu-
hoonegaaside heitkoguste vähendamisele kulub igal aastal
hinnanguliselt 2 % ülemaailmsest SKPst, seejuures tegevu-
setus läheb aga hinnanguliselt igal aastal maksma vähemalt
5 % maailma SKPst. Samal ajal pakub jätkusuutliku kesk-
konnahoidliku majanduse arendamine ulatuslikke tehno-
loogilisi, ärilisi ja kaubandusvõimalusi, millest tuleb kinni
haarata. See on ELile reaalne võimalus olla selles debatis
moraalseks ja poliitiliseks juhiks, kaotamata silmist reaalset
majanduslikku ja tööstusalast kasu. Aga seda tuleb teha
kiiresti, enne kui teised ette jõuavad.
Samamoodi on võimalik saada olulist kasu Euroopa ühise
energiapoliitika elluviimisest, sealhulgas: tõelise ja libera-
liseeritud ühtse turu lõpuleviimine energiasektoris, tugev
Euroopa investeerimispoliitika uute tehnoloogiate ja suurte
ühiste energiainfrastruktuuride valdkonnas, ühtne välispo-
liitiline seisukoht ning ühine fiskaalpoliitiline lähenemisviis,
mille abil seda investeerimispoliitikat rahastatakse. See
lõpetaks riiklike hiidude kaitsmise tava ja looks võimaluse
tekkida Euroopa hiidudel ning eraldada edastusvõrgud
elektrit ja/või gaasi tootvatest ettevõtetest („eraldamine”).
Tuleb kõrvaldada järelejäänud pudelikaelad selles valdkon-
nas, ühendades viimaks nn energiasaared Euroopa võrku.
Peamised kasusaajad nendest muutustest oleks Euroopa
tarbijad. Kõrged energiahinnad on jätkuvalt oluliseks
koormaks majapidamistele, moodustades 15 % nende
kogukuludest. Sarnaselt kahjustavad kõrged energiahinnad
teatavates energiast sõltuvates sektorites Euroopa tööstuse
üldist konkurentsivõimet. EL ei saa nende väljakutsete ees
seistes jääda loorberitele puhkama. EL peab oma liikmes-
riikidele appi tulema, töötades välja tõeliselt ühise ja integ-
reeritud energiapoliitika, keskendudes energiatõhususele,
mitmekesistamisele, sõltuvusele ja kliimamuutuste vastasele
võitlusele.
Alustades alumistest okstest: revolutsioon
energiatõhususe vallas
Energiasäästu saavutamine tööstuses, transpordis ja
ehituses, samuti kodumasinate kasutamisel, on kõige
tõhusam viis nii süsiniku heitkoguste kui ka välissõltuvuse
vähendamiseks. See on samuti kiireim võimalus, kuidas EL
saab saavutada käegakatsutavaid tulemusi. Ilmselgelt on
odavaim ja puhtaim energia, mida ei tarbita. Kuigi energia-
tõhususe suurendamises ei ole midagi uut, tuleb seda siiski
laiendada ja seada peamiseks eesmärgiks kõikides liikmes-
riikides.
Selleks tuleks tõsta energiatõhususele seatud eesmärki, mis
peaks olema 50 % aastaks 2030 praeguse 20 % aastaks
2020 asemel. EL saab selle eesmärgi suunas liikuda, kehtes-
tades rangemad tõhususe alased standardid kodumasina-
tele ja uutele hoonetele ning ambitsioonikamad sõidukite
heitkoguste alased eesmärgid. Liit peaks samuti innustama
innovatiivsete avaliku ja erasektori vaheliste partnerluste
loomist energiatõhusate investeeringute tegemiseks,
kehtestades seejuures tõhususe alased eesmärgid ja jälgi-
des nende järgimist liikmesriikide poolt.
Säästva elektritootmise otsingud
Kiirendada tuleb elujõuliste taastuvate energiaallikate
otsimist. Valida on rida paljulubavaid võimalusi, sealhulgas
tuuleenergia, päikeseenergia ja biomassist saadav energia.
Euroopa peaks kasutama vähem naftat esmase kütuseal-
likana transpordis, soodustades biokütuste standardite
vastuvõtmist ning elektri- ja hübriidsõidukite kasutusele-
33
võtmist. Et see kõik juhtuks, vajab EL tohutusuuri inves-
teeringuid, et ajakohastada oma energiavõrku ja töötada
välja intelligentsed energiavõrgud (arukad võrgud), mis
suudavad tulla toime tulevikus esinevate energiaallikatega
ja hoida energiakao minimaalse, luues lõpptulemusena
energiavarustuse täielikult integreeritud süsteemi.
Toetada on vaja süsinikdioksiidi kogumise ja säilitamise
(CCS) süsteeme kindlate otsustega teatavas hulgas
küsimustes, millega ei saa enam viivitada. Nende hulka
kuuluvad sobiv toetuste tase, õigusraamistik ning teekaart
CCS-süsteemide arendamiseks ka pärast tehnoloogia
demonstreerimise etappi. Katsetamisetapist tööetappi
edasiliikumiseks peab EL tegema teadustööd, töötama välja
ja katsetama uusi tehnoloogiaid ja protsesse süsinikdioksiidi
kogumiseks ja turvaliseks säilitamiseks maa all.
Elujõulisemate energialiikide otsingul peab arvestama ka
tuumaenergia kasutamisega. Euroopa ei saa seda olulist
energiaallikat eirata, kuid tuumaenergia alastele investee-
ringutele tee vabastamiseks on vaja suuremat õiguskindlust
ja ohutusstandardite edasiarendamist. Lisaks on vaja olulisi
teadusuuringute ja arendustegevuse alaseid jõupingutusi
ning innovatiivseid avaliku ja erasektori partnerlusi, et
töötada välja järgmine energiatehnoloogia põlvkond. ELil
on selles kontekstis kiiresti vaja mõningaid suurprojekte,
nagu päikeseenergiakeskuste rajamine Põhja-Aafrikas ja
tuuleelektrijaamade võrgustiku loomine Põhjameres.
ELi sõltuvuse vähendamine välistest
energiatarnetest
Odava nafta aeg paistab olevat möödas, sest uued varud
asuvad üha kaugemal, juurdepääs neile on keeruline ning
nende ärakasutamine on kulukam. Samal ajal sõltub EL
energiavarustuse osas märkimisväärse aja jooksul jätku-
valt välisallikatest. Praegu 90 % ulatuses nafta puhul,
80 % ulatuses gaasi puhul ja 50 % ulatuses söe puhul.
Imporditud gaasist on 42 % pärit Venemaalt. Energia osas
sõltumatuks saada ei ole mingit võimalust, kuid EL peab
püüdma suurendada oma energiajulgeolekut kõigi võima-
like vahenditega.
Alustuseks, gaasitootmist on Euroopas siiski võimalik märki-
misväärselt suurendada. EL peaks toetama ja suurendama
oma liidusisest gaasitootmist, tehes kasutatavaks uued
alad, kus on võimalik leida gaasivarusid, kõrvaldades loa
andmisega kaasnevad takistused ja võimaldades investee-
ringute tegemist piirialadel, nagu Arktika. Lisaks sellele on
Tuuleenergia on üks võimalus taastuvenergia kasutamiseks. Foto: Saksa tuuleenergia assotsiatsioon
34
EL27 toornafta import päritoluriikide lõikes aastal 2007
Osakaal toornafta koguimpordist
Kuveit 1,0 Teised riigidSüüria Araabia Vabariik 1,2
Mehhiko 1,4Venezuela 1,5Taani 1,6
Angola 1,9
Alžeeria
Nigeeria
Aserbaidžaan
Kasahstan
Iraak
Ühendkuningriik
Iraan (Iraani Islamivabariik)
Saudi AraabiaLiibüa
Norra
Venemaa Föderatsioon
EL27 maagaasi import päritoluriikide lõikes aastal 2007
Osakaal maagaasi koguimpordist
Teised riigidÜhendkuningriik 1,4Egiptus 1,5
Belgia 1,5Katar 1,8
Liibüa
Nigeeria
Saksamaa
Madalmaad
AlžeeriaNorra
Venemaa Föderatsioon
Allikas: Eurostat
35
olemas suur potentsiaal arendada mittekonventsionaalseid
energiaallikaid, nagu kildagaas ja põlevkiviõli, näiteks Kesk-
ja Põhja-Euroopas.
Neid strateegiaid peavad seejärel toetama uued meetmed,
et vähendada ELi haavatavust välistest mõjudest. See
tähendab usaldusväärsete ja püsivate suhete loomist oma
peamiste tarnijatega, eelkõige Venemaaga, mitmekesista-
des seejuures tarnemasruute ja -meetodeid, muu hulgas
võttes kasutusele alternatiivseid gaasijuhtmeid ja arendades
veeldatud maagaasi importi. Selleks vajab EL ühist stratee-
giat ja enesekindlust väljendavat välispoliitikat, et oma huvi-
sid rahvusvahelisel areenil paremini kaitsta.
Kliimamuutuste vastase võitluse juhtimine
Kliimamuutustega saab tõhusalt tegeleda üksnes ülemaa-
ilmsel tasandil. Kopenhaagenis toimunud ÜRO tippkohtu-
mine oli kibe pettumus seetõttu, et sellel sõlmitud mittesi-
duv kokkulepe ei ole tõenäoliselt ülemaailmse soojenemise
ärahoidmiseks piisav. Peale selle näitas Kopenhaageni
tippkohtumine, et ELi ei võeta ülemaailmsel tasandil asen-
damatu partnerina ja osalejana – ja seda hoolimata liidu
püüdlustest haarata endale eeskuju andmisega liidrikoht,
võttes endale kohustuse saavutada ambitsioonikas eesmärk
vähendada 2020. aastaks oma heitkoguseid 20 %, suuren-
dades seejuures nii oma energiatõhusust kui ka taastuvate
energiaallikate osakaalu 20 %.
See ei pea tähendama, et EL peaks loobuma püüdlusest
saada kliimamuutuste vastases võitluses liidriks. Vastupidi,
järelmeetmete võtmise käigus peetavatel läbirääkimistel
peaks EL avaldama survet kokkuleppe sõlmimiseks, et
tagada Kopenhaageni tippkohtumisel arenenud riikide ja
arengumaade poolt antud lubaduste täitmine. Seda tehes
peaks EL kaitsma oma õiguspäraseid huvisid, tagades, et
mis tahes uue kokkuleppe tulemus aitab toetada Euroopa
majandusliku ja sotsiaalse mudeli eesmärke, näiteks tingi-
muslikkusel põhineva suunatud strateegia kaudu.
Et see juhtuks, peab EL tegema ka rohkem tööd kodus.
Muu hulgas on vaja parandada süsinikuturu toimimist, mis
on suurim selline praegu eksisteeriv turg. Praegu üldiselt
nõustutakse, et selle turu keskmeks olev süsiniku hind
on probleem ning heitkogustega kauplemise süsteem ei
ole piisavalt selge aga võimalda tööstuse jaoks vajalikku
prognoosimist. Ühel hetkel tuleb kehtestada hind sellisel
tasemel, et sellel oleks kahene mõju, kaotatakse motivat-
sioon tekitada süsinikuheiteid ja samal ajal soodustatakse
investeerimist elujõulistesse, uutesse ja puhastesse tehno-
loogiatesse. Sellega peaksid kaasnema turumehhanismi
täiendavad süsinikdioksiidimaksud. EL peab kiiresti need
eelarvemeetmed kooskõlastama, nagu mõned liikmesriigid
on juba teinud, et vältida turu moonutamist.
Lisaks peab EL haarama kinni nendest majanduslikest
võimalustest minna üle süsinikuvaesele, ressursitõhusale ja
kliimamuutustele vastupanuvõimelisele majandusele. Seal-
hulgas on vaja anda täiendavalt toetust ja stiimuleid ning
luua sobiv raamistik selleks, et soodustada keskkonnasõb-
Ehitiste energiaalane uuendamine. Foto: Görres
36
ralike tööstusliidrite loomist. Vähem süsinikdioksiidi tootvas
majanduses kerkivad esile uued tööstusvaldkonnad, nagu
elektrisõidukid, energiatõhususe alased lahendused, veeka-
sutuse tõhustamise alased teenused, biomassil põhinevad
generaatorid, süsiniku kogumise ja ladustamise teenused.
1 % ülemaailmse SKP ümberjaotamise korral on võimalik
selles uues majandusvaldkonnas saada suurt majanduslikku
kasu. ELi turuosa taastuvtehnoloogia ekspordi osas on 40
%, millega EL on jätkuvalt maailmas juhtkohal, ent teadus-
ja arendustegevuse ressurssidele vahendite eraldamine ja
nende tehnoloogiate rahastamine on selgelt kiirem Hiinas
ja USAs. ELil on vaja kindlustada oma liidripositsiooni,
suurendades piisaval määral ressursside ümberpaigutamist
ja rahaliste vahendite eraldamist.
Samuti ei saa mööda vaadata põllumajandussektorist, mis
annab ligikaudu 14 % ülemaailmsetest kasvuhoonegaaside
heitkogustest. Metsad ja muld toimivad süsinikdioksiidi
sidujatena. Toimuva troopiliste metsade hävitamise peata-
misega, marginaalsete piirkondade uuesti metsastamisega
ning suurema hulga süsinikdioksiidi mulda sidumisega
põllumajanduslike tavade muutmise abil saaks suurendada
süsinikdioksiidi sidumist. EL peaks seetõttu suunama ühise
põllumajanduspoliitika raames olemasolevad vahendid
keskkonnasõbralikku põllumajandusse ja karjakasvatusse
ning osalema nii ELi kui rahvusvahelisel tasandil aktiivselt
metsa uuendamisel.
Metsad moodustavad olulise osa maastikust ja mõjutavad oluliselt kohalikku ilmastikku. Foto: ccvision
37
Viimase kahekümne aasta jooksul oleme olnud tunnistajaks
sellele, et kahepooluseline maailmakord on pärast lühiaja-
list ühepooluselist hetke, mil domineeris USA, muutunud
järk-järgult mitmepooluseliseks. Selles uues maailmakorras
eksisteerivad ebastabiilsemas keskkonnas üheaegselt erine-
vad jõukeskmed. Vanad ohud, sealhulgas tuumarelvad,
on säilinud erineval kujul (laialdane levik) ja samal ajal on
tekkinud uued ohud. Need uued ebakindluse vormid, sh
finantsiline ebastabiilsus, keskkonnaseisundi halvenemine,
energiasõltuvus, organiseeritud kuritegevus ja terrorism,
on varasemast mitmekesisemad, vähem nähtavad ja vähem
prognoositavamad.
Kaotades sise- ja välisjulgeoleku vahelised piirid, on üleil-
mastumine samuti suurendanud meie haavatavuse tunnet.
Kaugel kontinendil toimuvad relvastatud konfliktid võivad
ohustada Euroopa sisemist stabiilsust, kuna põhjustavad
suuri pagulaste voogusid. Samamoodi võib nõrk õigus-
kaitsealane koostöö Euroopa riikides seada ohtu terro-
rismivastase võitluse välismaal. Kõik julgeolekuriskid on
omakorda omavahel seotud, sealjuures nõrkades riikides
valitsev vaesus ja ebastabiilsus on kasvulavaks terrorismile ja
muud liiki kuritegevusele. 21. sajandi julgeolekuväljakutsete
lahendamiseks on seega vaja ülemaailmset ja ennetavat
reageerimist, mida saab teha üksnes ELi suurune osaleja.
Euroopa julgeolekumudeli suunas
EL on pikka aega pühendunud sellele, et säilitada ja aren-
dada vabadusel, turvalisusel ja õigusel rajanevat ala, mille
eesmärk on hõlbustada ELi kodanike igapäevast elu. 2001.
aasta septembris USAs, 2004. aasta märtsis Madridis ja
2005. aasta juulis Londonis toimepandud terrorirünnakud
näitasid aga selgelt, et ELi tasandil on vaja tõhusamat ja
koordineeritumat tegevust terrorismi ja muude piiriüleste
SISE- JA VÄLISJULGEOLEK: ALALINE VÄLJAKUTSE
EU Nafor, Somaalia operatsioon. Foto: Euroopa Liit, 2010
julgeolekuprobleemidega võitlemiseks. Nende hulka kuulu-
vad inimkaubandus, inimeste ja keelatud ainete ebaseadus-
lik üle piiri toimetamine, naiste ja laste ekspluateerimine,
loodusõnnetused ja inimeste põhjustatud katastroofid,
küberkuritegevus, intellektuaalomandi piraatlus ja loomuli-
kult korruptsioon.
Me peame nüüd võtma otsustavaid meetmeid ja viima ellu
Euroopa uue julgeolekumudeli. Hiljuti vastu võetud sisejul-
geolekustrateegias esitatud visiooni ja eesmärkide põhjal
tuleb mudelis 21. sajandi kiiresti esilekerkivate probleemide
lahendamisel pidada esmatähtsaks Euroopa kodanike huve.
See peab kaitsma üksikisikute õigusi ja vabadusi; paran-
dama koostööd ja solidaarsust liikmesriikide vahel; kesken-
duma turvatunde puudumise põhjustele, mitte üksnes
tagajärgedele; pidama ennetamist esmatähtsaks; kaasama
kodanikud; ning tunnistama kolmandate riikide suhtes nn
globaalset julgeolekut hõlmava lähenemisviisi võtmisel sise-
ja välisjulgeoleku vahelist vastastikust sõltuvust.
Seni on ühistegevust kõnealuses valdkonnas takistanud liik-
mesriikide vastuseis jagada korrakaitset puudutavat teavet
ja koordineerida vastavat poliitikat ning see on jätkuvalt
sisepoliitika üks poliitiliselt kõige tundlikumaid küsimusi.
See vastuseis ei ühti aga Euroopa kodanike soovidega, kes
soovivad, et ELil oleks julgeoleku tagamisel olulisem roll.
See eirab samuti märkimisväärseid instrumente ja vahen-
deid, mis EL on aja jooksul julgeolekuvaldkonnas omanda-
nud, sealhulgas hiljuti vastu võetud Lissaboni lepinguga.
Koostöökultuuri ülesehitamine: julgeolek kui
riikidevaheline avalik hüve
Meie ees seisvate julgeolekuprobleemidega toimetulekuks
on vaja kogu ELi hõlmavat lähenemisviisi, ulatuslikku koos-
tööd, ühiseid institutsioone ja piisavat rahastamist. Uut
koostöökultuuri on vaja mitmes, sealhulgas õigusasutuste
koostöö, korrakaitse, piirikontrolli ja tervishoiu, sotsiaal- ja
kodanikukaitse valdkonnas. Selleks on vaja suurendada
olemasolevate asutuste ja instrumentide (Europol, Euro-
just, ELi vaatluskeskus, Frontex ja terrorismivastase võitluse
koordinaator) volitusi. Samuti on vaja luua uued organid,
näiteks Euroopa heade politseitavade keskuse.
Peale selle tuleks esmatähtsaks pidada järgmisi küsimusi:
– Selliste süsteemide täiustamine, mida kasutatakse
teabe vahetamiseks võrgustike rahastamise, massihä-
vitusrelvadega äritsemise marsruutide, terroriaktide
järgse taastamistegevuse ja pikaajaliste ennetusmeet-
mete kohta.
– Eriväljaõppe saanud üksustest koosneva Euroopa
reservrühma loomine, mida on võimalik kiiresti lähe-
tada ja mis on moodustatud sõjalise üksuse põhimõt-
tel.
– Paremini integreeritud välispiiri haldussüsteemi välja-
arendamine, tugevdades Frontexit Euroopa asutuse
abil, millel on eriväljaõppega personal liikmesriikide
toetamiseks.
– Euroopa varjupaigasüsteemi erinevuste vähendamine,
eelkõige pagulase mõiste ühtlustamise abil.
– Ühtse viisapoliitika ja Euroopa konsulaarteenistuse
loomine Euroopa välisteenistuse raames.
Poliitika kujundamine selles valdkonnas on sageli ajendatud
teatud sündmustest, mistõttu tuleb leida tasakaal julge-
oleku suurendamise ning isikuvabaduste ja inimõiguste
kaitse vahel. Õige tasakaalu leidmine nende kahe lahuta-
matu elemendi vahel võib sõltuvalt asjaoludest ajapikku
muutuda, mistõttu on vaja pidevat poliitilist arutelu kogu
38
Eurocorps
39
ELis. Isegi juhul, kui kaalul on julgeolekuriskid, tuleks
rangelt järgida isikuandmetele juurdepääsu ja nende vahe-
tamist käsitlevaid selgeid piiranguid.
Kõik ELi liikmesriigid peavad eelkõige tunnistama, et sise-
julgeolek sõltub suurel määral turvalise väliskeskkonna
tagamisest. Piiriülesed julgeolekuprobleemid ei jäta ELi
piire ületamata. Euroopa kodanike julgeoleku ja vabaduse
suurendamiseks on seega vaja võtta täiendavaid meetmeid
väljaspool ELi piire.
Välisjulgeolek: struktuuripiirangute ületamine
EL on enam kui kümne aasta jooksul töötanud ühise julge-
oleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP) kontseptsiooni alusel välja
olulisi vahendeid. Nende hulka kuuluvad sõjaline komitee ja
isikkoosseis, kes täidavad varajase hoiatamise ja strateegia
kavandamise ülesandeid, ning Euroopa Kaitseagentuur.
ELil on samuti rida tsiviiltöötajaid, kes on saanud väljaõppe
kohalikele elanikele abi osutamiseks maailma konfliktipiir-
kondades. See tsiviilvõime on üha suuremal määral oluline
inimeste julgeoleku tagamiseks. Inimeste julgeoleku mõiste
tähendab, et sisejulgeolekut ja üleilmset julgeolekut ei saa
käsitleda lahus üksikisikute heaolust ja kogukonnast, kus
nad elavad.
Praeguseni on EL käivitanud kogu maailmas 22 vaatlus-,
rahuvalve- ja stabiliseerimismissiooni. Nimetatud missioone,
mida sageli viiakse läbi koostöös NATO, ÜRO ja muude
rahvusvaheliste organisatsioonidega, toetab enamik
Euroopa kodanikke. Kui ELi liikmesriikide sõjalisi kogukulu-
tusi, mis moodustavad ligikaudu 50 % USA sõjaliste kulude
eelarvest, võrrelda nende kulutuste kasutamisega (ELi
võime lähetada merevägesid väljapoole ELi territooriumi
on üksnes 10–15 % USA võimetest), ilmneb süsteemis
selgelt puudujääke. ELi liikmesriigid ei suuda maksimeerida
mastaabisäästu efekti ja koostoimet, mida on vaja parimate
ülemaailmsete tulemuste saavutamiseks.
Üldiselt on ELil üks üleüldine struktuuripiirang: Euroopa
kaitsesüsteemide põhiliselt siseriiklik laad. Kuna ELil puudu-
vad enda sõjalised vahendid, siis sõltub EL liikmesriikide
vabatahtlikust panusest, mis on sageli ebapiisav. Liikmes-
riikide sõjalised vahendid põhinevad sageli veel territo-
riaalkaitse mudelil, mis käsitleb maismaad pidi korraldatud
invasiooni tõrjumist, ning seda ka liikmesriikides, kus selline
invasioon ei ole tõenäoline. Investeeringud uuele julgeole-
kuolukorrale reageerimise võimetesse (kiirreageerimisüksu-
sed, strateegiline õhutransport, helikopterid, sidevahendid,
sõjaväepolitsei) on üldiselt ebapiisavad.
ELil on 1,8 miljonit sõdurit (pool miljonit rohkem kui USAl),
kuid ta ei ole suuteline lähetama 60 000liikmelist kiirrea-
geerimisüksust ning keeruline on saada kokku 5000liik-
melist üksust ühise julgeoleku- ja kaitsepoliitika (ÜJKP)
missiooni jaoks. 70 % Euroopa maavägedest ei suuda
väljaspool ELi tegutseda, samas kui praeguste konfliktide
lahendamiseks on tarvis mobiliseerimisvõimelisi ja lahingu-
valmis relvajõude.
Üldiselt kaldub ÜJKP missioonide laad ja ulatus olema
hajutatud ja need on korraldatud pigem pakilisele vaja-
dusele reageerimiseks kui selleks, et viia ellu üldist kava
või strateegiat. Peale selle puudub ELil ühine missioonide
rahastamine. Liikmesriikide vahel ei ole koormus õiglaselt
jaotatud ning see kahandab nende soovi sõjalistel missioo-
nidel osaleda.
Sama kehtib ka ELi missioonide tsiviilmõõtme kohta, mis
tähendab, et lähetatakse vähem kui pooled liikmesriikide
poolt lubatud töötajatest, mille tulemusena on missioonidel
puudus pidevas valmisolekus olevatest spetsialiseerunud
rühmadest ja kogemustest. Selle probleemi lahendamiseks
peab EL innustama liikmesriike oma kohustusi täitma ja
koostama tõeliselt toimiva tsiviilisikuid hõlmava nimekirja
kohtunikest, politseinikest, inseneridest ja muudest eksper-
tidest. Selleks on vaja tõeliselt toimivat ja personaliga
hästi varustatud Euroopa operatsioonide peakorterit, mille
ülesandeks on väljaspool ELi läbiviidavate tsiviil- ja sõjaliste
operatsioonide planeerimine, lähetamine ja järelevalve.
Samamoodi on ELil mastaabisäästu probleem seoses liidu
tööstusliku ja tehnoloogilise relvastusturuga: ELi kulutused
40
tunduvalt väiksema hulga toodete tootmiseks on tundu-
valt suuremad kui teistel relvatarnijatel nagu USA. EL peab
seega välja arendama ühise Euroopa kaitseturu ja ühise
hankemenetluse. ELi ühtsel turul saavutatud edu tuleb
laiendada kaitsevaldkonda Euroopa Kaitseagentuuri töö
tõhustamise ning siseturu kaitsetõkete vähendamise kaudu.
Euroopa kollektiivse kaitse visioon
Lissaboni leping on andnud liikmesriikidele mitmed oluli-
sed vahendid kõnealustele väljakutsetele reageerimiseks.
Lissaboni leping võimaldab liikmesriikidel liikuda alalise
struktureeritud koostöö innovatiivse süsteemi abil sõltu-
valt nende soovist ja suutlikkusest samaaegselt ja erineva
kiirusega konkreetsete eesmärkide saavutamise poole.
Liikmesriikide nn juhtrühmad saavad nüüd suurendada oma
riiklikke ambitsioone seoses vägede lähetamise, koostegut-
semisvõime ja lahinguvalmidusega, võimaldades neil saata
kohapeale rohkem üksusi ÜJKP, NATO, ÜRO ja muudeks
missioonideks.
Lissaboni leping peaks samuti võimaldama liikmesriikidel
ületada ÜJKP rahastamisega seotud puudused, kasutades
ühiste missioonide rahastamiseks kõigepealt lepingus
ette nähtud esialgseid vahendeid ja seejärel operatsiooni
planeerimisetapis erakorralisi vahendeid.
Ent peale ÜJKP missioonide ühise rahastamise suurenda-
mise, liikmesriikide julgustamise lähetada kohapeale suure-
maid väeüksusi või ELi strateegilise planeerimise puudumise
on peamiseks puuduseks, millega EL silmitsi seisab, asjaolu,
et liikmesriikides ja liikmesriikide vahel on kaitsevaldkonnas
erinevad strateegilised väljavaated. Euroopa pealinnades
Kosovo rahuvalveüksuse (KFOR) sõdur räägib Kosovos albaanlastest ehitustöölistega. Foto: dpa, picture alliance, 13.12.2006
41
puudub endiselt üksmeel ELi kaitsevõimete suurendamise
üldise eesmärgi suhtes.
EL peab kokku leppima ELi kaitse pikaajalises visioonis, mis
tuleks sätestada valges raamatus, määratledes selgelt prio-
riteedid seoses ohtude, osalemiskriteeriumide ja sihipäraste
ressurssidega. Nimetatud visioonis tuleks esitada NATO ja
ELi kohustuste selge jaotus, mis põhineb kummagi suhte-
liste eeliste objektiivsel hindamisel. Kui ELi liikmesriigid ei
suuda kokku leppida toimivas strateegilises kontseptsioonis
ELi jaoks, ei saa EL täita olemasolevat lünka ÜJKP ootuste
ning ELi operatiivvõimete ja ressursside vahel.
42
43
EUROOPA ROLL MAAILMAS: MUUTUMINE ARVESTATAVAKS OSALEJAKS
Kui EL soovib viia ellu oma ambitsioonika tegevuskava,
peab ta oma huve rahvusvahelisel areenil veenvamalt
esitama. Alustades Euroopa majanduse konkurentsivõime
parandamisest ning lõpetades juhtrolli võtmisega teadmus-
põhise majanduse loomisel ja oma kodanikele vabaduse ja
julgeoleku tagamisega, on väljakutsed ülemaailmset laadi
ja nendele saab reageerida üksnes rahvusvaheliste stratee-
giate abil.
Peale selle, kuna võimukese nihkub Euroopast ja USAst
välja, tuleb rahvusvahelise tegevuse reeglid ümber sõnas-
tada. Sellel muutuval maastikul ei saa EL endale enam
lubada kõrvalseisja rolli jäämist. EList peab saama liiku-
mapanev jõud uute ülemaailmse juhtimise reeglite kujun-
damisel, muidu on tal oht maha jääda. Eesmärkide eden-
damiseks peab EL samuti võitlema sellise rahvusvahelise
keskkonna loomise eest, mis võimaldab ELil oma tegevus-
kava edasi viia.
Euroopa huvide kaitsmine muutuvas maailmas
Viimasel kahel aastakümnel on Euroopa riigid saanud olulist
kasu suurenevast ülemaailmsest vastastikusest sõltuvusest.
Finantskriis ning toidu- ja energiahindu mõjutav ebakind-
lus on aga toonud esile asümmeetrilise sõltuvuse ohud
eelkõige nappide ressursside tarnijate osas. Vastastikune
sõltuvus ei ole lihtsalt tõsiasi, vaid ka ELi valitud eluviis, mis
on pühendatud erinevate vahetuste hõlbustamisele.
Ent vastastikust sõltuvust ei saa pidada endastmõistetavaks.
Kuna finants- ja majanduskriisile reageerimisel võtavad
riigid endale õiguse ise erinevate küsimuste üle otsustada,
siis võib deglobaliseerumise oht muutuda tõeliseks. EL peab
seda ennetama, kaitstes aktiivselt vastutustundliku vastasti-
kuse sõltuvuse ideaali, mille puhul erinevad osalised peavad
kinni võetud kohustusest tagada süsteemi jätkusuutlikkus.
Vastutustundliku vastastikuse sõltuvuse kaitsmine
omakorda eeldab maailma, kus olulised osalised toetavad
mitmepoolse juhtimise süsteemi ja on nõus selles süsteemis
töötama. Ent see eesmärk põhineb nõrgal konsensusel, sest
mitmepoolsuse eelised ei ole alati ilmselged neile riikidele,
kes ei osalenud pärast Teist maailmasõda üles ehitatud
institutsioonilise struktuuri kujundamisel. Seetõttu tuleb
sõlmida uus ulatuslik kokkulepe, milles võetakse arvesse
tärkava majandusega riikide ja praeguste majandusjõu-
dude muret kehtivate reeglite pärast, rõhutades samal ajal
mitmepoolsuse, kaasatuse, võrdsete võimaluste, jätkusuut-
liku arengu, kollektiivse julgeoleku, inimõiguste ja õigusriigi
põhimõtte järgimise ning õiglaste kaubandustavade täht-
sust.
Lõpetuseks, Euroopa saavutab konkureerivas maailmas
edu üksnes juhul, kui ta edendab Euroopa uuendatud
majanduskasvumudeli põhielemente, mille aluseks on
konkurentsivõime, kaasatus, sotsiaalne vastutus ja kesk-
konnasäästlikkus Muud ülemaailmsed osalejad, eelkõige
tärkava majandusega riigid järgnevad oma rada mööda
ning seetõttu on veelgi olulisem, et EL määraks mitmepool-
sete ja kahepoolsete arutelude käigus kindlaks ühised huvid
ja tegevusviisid.
Sellega seoses peab EL koostama ülemaailmse majandus-
strateegia, milles oleks arvesse võetud euro kui maailma
tähtsuselt teise reservvaluuta rolli ja mis leevendaks
ülemaailmese majandusliku tasakaalustamatuse negatiiv-
set mõju Euroopa konkurentsivõimele. EL peaks tegema
koostööd oma partneritega, et jõuda rohkem tasakaalus
ja paindlikumate rahandussuheteni ning kaaluma ülemaa-
ilmse partnerluse võimalust, mille raames oma valuutakurssi
siduda soovivad riigid teeksid seda pigem valuutakorvi kui
üksnes dollari suhtes.
Lühemas perspektiivis peaks EL lisama oma prioriteetide
hulka ka selliste ILO algatuste edendamise nagu ülemaa-
ilmne sotsiaalkaitse ja inimväärse töö tegevuskava, taga-
des samal ajal nende vastavuse avatud turu põhimõttele.
EL peaks samuti tuginema oma kindlale pühendumusele
kohaldada õiglase kaubanduse tavasid, et julgustada muud
maailma sama tegema, aidates nii oluliselt kaasa rahvusva-
helisele solidaarsusele.
44
ELi töövahendite täiustamine
Euroopa kodanikud on avaldanud soovi, et EL võtaks
suurema vastutuse nende huvide ja väärtuste eest maail-
maareenil. Ent millistele jõuallikatele saab EL selle ülesande
täitmisel tugineda? Liikmesriigid peaksid üha enam aru
saama ja tuginema Euroopa Liidule kui mõjuvõimu mitme-
kordistajale, kes aitab neil saavutada neile muidu kättesaa-
matuid eesmärke.
Samas 27 liikmesriigi liit, kes on ühendanud oma suverään-
suse, et teha ühiseid otsuseid, ei ole ilmne ülemaailmne
majandusjõud. Asjaolu, et ELi välispoliitilised otsused
tehakse ühehäälselt, peetakse sageli puuduseks. ELi mõju-
võim sõltub meie võimest ületada oma erinevad riiklikud
huvid, kujundades ühised seisukohad. Seetõttu peab
Euroopa Liit järjekindalt püüdma suurendada kooskõlasta-
mist, et saaksime rääkida ühel häälel või vähemalt orkest-
reerida meie mitmehäälsust. Seda tuleb teha ühtselt.
See protsess võtab tõepoolest aega, ent seda tuleb alus-
tada järgmiselt: liikmesriigid ja EL peavad parandama oma
poliitikate seostamist ning liikmesriigid peavad suurendama
oma osalemist ühistegevuses. Riikide perspektiivide ja
kogemuste jagamine peaks mitmekesisuse muutma ELi
välispoliitika tugevuseks ja mitte nõrkuseks.
Lissaboni leping on aidanud mitmel viisil tugevdada ELi
välispoliitika töövahendeid. Näiteks mõõdukal määral kasu-
tatud tõhustatud koostöö võib olla ajutiseks lahenduseks,
kui lahknevused esinevad jätkuvalt olulistes küsimustes.
Täielikult tuleks välja arendada ja personaliga varustada
Euroopa välisteenistus, et aidata ELil kindlaks määrata
ühised huvid ja töötada välja ühised poliitikad pärast riikide
seisukohtade nõuetekohast koordineerimist.
Sellele vaatamata on endiselt probleemi põhjuseks lõhe ELi
võimete vahel valdkondades, kus tal on õigus tegutseda
(majandus, kaubandus, arenguabi, konkurentsipoliitika),
ja tõeliste ühiste vahendite puudumine valdkonnas, kuhu
tema esialgne võimupiirkond laieneb, s.t välis- ja julgeole-
kupoliitikas. Võrreldes ELi käsutuses oleva täieliku majan-
duslike ja õiguslike vahendite kogumiga, on ELi sõjalised ja
poliitilised vahendid tunduvalt nõrgemad.
EL kui kontinendi keskpunkt: atraktiivsuse
maksimeerimine
Paljudele inimestele kogu maailmas on EL peamiseks võrd-
lusaluseks, traditsiooniliste riikidevaheliste suhte alternatiiv-
seks mudeliks, riigiüleseks õiguskoosluseks, mis on toonud
jõukuse ja ühtsuse varem külma ja tegeliku sõja tõttu
üksteisest eraldatud piirkonda. ELi põhikapital on tema nn
„pehme jõud”. EL peab kaasatuse ja osalemise strateegiate
kaudu muutuma kontinendi keskpunktiks. Nimetatud stra-
teegiaid kasutati suure eduga ELi järjestikuste laienemiste
ajal.
EL peab jääma avatuks Euroopa mandri võimalikele uutele
liikmetele, hinnates iga kandidaati tema enda saavutuste
põhjal ja võttes arvesse tema vastavust liikmesuse nõuetele.
Need on Euroopa reaalsed piirid. Kõnealuse osalemise ja
kaasatuse poliitika kohaselt peab EL järgima tema enda
poolt praegustele kandidaatriikidele, sealhulgas Türgile,
seatud kohustusi ning pidama läbirääkimisi. Samal ajal
peab ta pakkuma võimalikele kandidaatriikidele ulatuslikke
kokkuleppeid vaheetapina enne ühinemisläbirääkimiste
alustamist.
ELi atraktiivsus peab samuti jääma kesksele kohale tema
arenevas naabruspoliitikas. EL peab võtma endale suurema
rolli lähema ümbruskonna stabiilsemaks muutmisel, tugi-
nedes olemaolevale Euroopa naabruspoliitikale, idapart-
nerlusele ja Vahemere Liidule. Nimetatud partnerlusi
tuleks kasutada demokraatial, inimõigustel, arengul ja
vabakaubandusel põhineva piirkonna loomiseks. Need
peaksid samuti pakkuma õiglast juurdepääsu ELi turule
ning lõpuks ruumi isikute vabaks liikumiseks, mis toob
kasu ELile ja tema partneritele. Lisaks peaks EL arendama
strateegilist poliitikat Venemaaga, mille eesmärgiks on
kooseksisteerimine ning Venemaa moderniseerimine ja
regionaalne areng.
Avatud ja kaasav lähenemisviis peab samuti laienema ELi
piiriülesele koostööle teiste piirkondadega, sh ASEAN,
Mercosur ja SADC. Nimetatud ja muude suhete puhul
peavad EL ja selle liikmesriigid võtma arvesse ülejäänud
maailma ettekujutusi, ootusi ja muresid. Ehkki ELi peetakse
laialdaselt piirkondliku integratsiooni atraktiivseks näiteks,
kahjustab ta sageli seda potentsiaali, kui võtab kasutusele
üleoleva tooni. Peame kasutama oma reputatsiooni targalt
ja hoidma üleval oma läbirääkimispositsiooni usaldusväär-
sust.
Strateegiate rakendamine
ELi välistegevuse mõju sõltub suurel määral tema võimest
kohaneda mitmete väljakutsetega, mis seisavad tema ees
2030. aastale eelneval perioodil. ELi majandusliku tuge-
vuse ja sisemise ühtsuse kindlustamine on seega vältimatu
tingimus selleks, et EL saaks oma mõjuvõimu suunata EList
väljapoole. Ent välispoliitilise seisukoha väljatöötamisel ei
tohiks poliitikat kujundada üksnes teatud sündmuste ajel.
Meil on tungivalt vaja Euroopa ühist strateegilist kontsept-
siooni.
Nimetatud kontseptsioon peaks ühendama ELi diplo-
maatiaalase, sõjalise, kaubandus- ja arengupoliitika tema
ühise majanduspoliitika (majandus- ja rahaliit, energia,
transport jne) välismõõtmega. Üksnes juhul, kui EL koon-
dab kõik oma olemasolevad vahendid, saab ta tegutseda
muutmisvõimelise jõuna ning anda panuse ülemaailmsete
juhtimisreeglite ümberkujundamisse. Strateegiline kont-
septsioon aitaks regulaarselt ajakohastatava valge raamatu
abil määratleda liidu pikaajalisi prioriteete ja sellest saaks
igapäevase välistegevuse võrdlusraamistik.
Seda võiks teha Euroopa välisteenistuse raames tegutseva
ja liikmesriikide keskustega teabe jagamise põhimõtte
alusel tihedat koostööd tegeva Euroopa prognoosi- ja
analüüsiüksuse kaudu. Selline üksus aitaks hoida tähele-
panu keskmes vajadust vaadata pidevalt läbi olemasolevad
poliitikad. Peale selle saaks ühisele diplomaatilisele kultuuri-
tundele kaasa aidata Euroopa diplomaatiline akadeemia.
Üksnes juhul, kui EL kujundab oma välistegevuse suhtes
välja sellise strateegilise lähenemisviisi, saab ta oma tohutu
rahalise toetuse (ülekaalukalt maailma suurim) poliitiliste
mõjutusvahendite hulka üle kanda. EL peaks kasutama
oma struktuurieeliseid aruka arengu- ja kaubanduspoliitika
elluviimiseks. Näiteks peaks EL andma abi kliimamuutuste
leevendamiseks kõige vaesemates piirkondades, kus klii-
mamuutuste mõju on kõige tõsisem ja mille osatähtsus
ülemaailmses kliimasoojenemise põhjustamises on kõige
45
Catherine Ashtoni (liidu välisasjade ja julgeolekupoliitika kõrge esindaja ja Euroopa Komisjoni asepresident, paremal) visiit Moskvasse, kus ta võttis osa Lähis-Ida neliku kohtumisest; vasakult paremale: Lähis-Ida neliku esindaja Tony Blair, USA riigisekretär Hillary Rodham Clinton, Venemaa välisminister Sergei Lavrov ja ÜRO peasekretär Ban Ki-Moon. Foto: Euroopa Liit, 2010
46
väiksem. Samuti tuleks jätkata püüdlusi eelkõige põlluma-
jandusimpordi kaudu vähendada vaesust („vaesuse vahe-
tuskaubaks andmine”). See tähendab Euroopa juhtidele
poliitiliselt raskete otsuste tegemist, sealhulgas Doha läbi-
rääkimistevooru lõpuleviimist.
ELi erinevate töövahendite strateegiline kasutamine peaks
samuti võimaldama muuta ELi tõhusaks demokraatia,
õigusriigi põhimõtete ja inimõiguste edendajaks. Arukamalt
tuleb kasutada tingimuslikkuse poliitikat, millest demo-
kraatlikud osalejad juhinduvad ja mis aitab ära hoida võimu
kuritarvitamist autoritaarsete režiimide poolt. Selleks on
vaja pidada arutelusid kodanikuühiskonna partneritega,
sealhulgas naiste ja vähemuste ühendustega, ja mitte
üksnes valitsuse koostööpartneritega; läheb vaja alt-üles-
sekkumist, et tugevdada õigusriigi põhimõtete järgimist
kogu maailmas, ning tuleb võtta järjekindlam lähenemisviis
valimiste vaatlemise suhtes. Järgmisel kahel aastakümnel
peab kõnealune juhtimise tegevuskava muutuma võimali-
kult suurel määral mitmepoolseks.
Lisaks on vaja arendada välja ELi lähenemisviis ülemaa-
ilmse juhtimise reformi suhtes. EL peaks juhtima reforme,
et muuta rahvusvahelised institutsioonid legitiimsemaks
ja ühisvastutust soodustavamaks, edendades samal ajal
omaenda huve. Sealhulgas tuleks eelkõige rahvusvahelistel
foorumitel lihtsustada oma esindatust ja see ühendada.
Kuni ELi ühtset esindatust ei ole veel saavutatud, peaksid
rahvusvahelistes organisatsioonides esindatud ELi liikmed
oma seisukohad eelnevalt kooskõlastama ja neid ühiselt
kaitsma.
EL on suurim välisabi andja. Foto: Euroopa Liit, 2010
47
Kogu Euroopa integratsiooni ajaloo ajal on liidu ja tema
kodanike suhteid olnud võimalik iseloomustada „passiivse
konsensusena”. Viimastel aastatel on need suhted haka-
nud siiski muutuma. Eurooplased on muutunud ELi suhtes
nõudlikumaks ning ELi tegevuse suhtes kriitilisemaks, mis
seab kahtluse alla Euroopa-projekti legitiimsuse. Seda
tõendasid negatiivsed tulemused Prantsusmaal, Mada-
lamaades ja Iirimaal toimunud referendumitel. Euroopa
Liidu käekäigu eest ühise vastutuse taastamine on võimalik
üksnes juhul, kui kodanikud on veendunud, et liit teenib
paremini nende väärtusi ja huve. Sellise vastutustunde
tugevdamine peab muutuma kogu meie ühise tegevuse
liikumapanevaks jõuks.
Tähelepanu pööramine heale valitsemistavale:
jagamine, selgitamine ja elluviimine
Hea valitsemistava elluviimine on ELi kõige mõjusam
vahend, et tagada oma kodanike jätkuv pühendumine ja
osalus. Hea valitsemistava aluseks on avatuse, osaluse,
võimu jagamise, aruandekohustuse, partnerluse ja tulemus-
likkuse põhimõtted ning samuti peab hea valitsemistava
olema kooskõlas subsidiaarsuse põhimõttega, mis tähen-
dab, et otsuseid tuleks teha kõige tulemuslikumal tasandil
ja nii kodanikulähedaselt kui võimalik.
EL püüab neid põhimõtteid järgida mitmetasandilise valitse-
missüsteemi abil, mille puhul pädevus on erinevate võimu-
tasandite vahel pigem jagatud kui lahutatud. Praktikas on
mitmetasandilise valitsemise puhul tegemist heakskiidetud,
siduvate ja sektoritevaheliste võrgustike süsteemiga, mis
toimib nii piirkondade, siseriiklike asutuste ja ELi institut-
sioonide vahel kui töötajate ja ettevõtjate ühenduste ning
teiste valitsusväliste organisatsioonide vahel. Nende võrgus-
tike kaudu ning oma kogukondade ja omavalitsuste piires
tegutsedes on Euroopa kodanikel võimalik mõjutada vald-
kondi, mis on ELi tuleviku seisukohalt olulised.
Mitmetasandilises valitsemissüsteemis täidab iga tasand –
Euroopa, riigi, piirkondlik ja kohalik tasand – oma volitusi
vastavalt oma seadusejärgsetele kohustustele. Süsteem on
kujundatud selliselt, et luua tingimused, mille alusel saavad
liikmesriigid hoolimata nende suurusest, rahvaarvust või
majanduslikust osakaalust koos areneda, austades samas
nende kultuuri, keeli, religioone ning nende riiklikku ja
kohalikku eripära. Samas järgitakse süsteemiga liikmes-
riikide suveräänset õigust otsustada enda territooriumil
võimu detsentraliseerimisega seotud kord.
EL JA SELLE KODANIKUD
Tulevikuootused seoses Euroopa Liiduga 2030. aastal
„Kas ütleksite, et olete Euroopa Liidu tuleviku suhtes väga optimistlik, mõõdukalt optimistlik, mõõdukalt pessimistlik või väga pessimistlik?”
Väga optimistlik Väga pessimistlik
Allikas: Eurobaromeetri uuring 6/2009; EL 27
Mõõdukalt pessimistlik
protsentides
Mõõdukalt optimistlik
Ei tea: 9 %
48
Erinevate võimaluste olemasolu, mille kaudu kodanikud
saavad osaleda õigusloomeprotsessis, peaks andma ELile
legitiimsuse ja paindlikkuse, mis on vajalik selleks, et lahen-
dada üleilmastumisest tekkivad probleemid digitaalses,
omavahel seotud, võrgustikepõhises ja avatud ühiskonnas.
Mitmetasandiline valitsemine ei taga siiski automaatselt
avalikkuse vastutustunde kujunemist. Tegemist on keeru-
lise süsteemiga, mida tuleb kasutada, toetada ja eelkõige
avalikkusele selgitada.
Sellest tulenevalt on tungivalt vaja, et ELi poliitika kujun-
damisest teavitamine oleks läbipaistvam ja täpsem.
Avalikkusele edastatav ELi kuvand peab olema tasakaalus-
tatud, kajastades nii tugevusi kui puudujääke ning mitte
olema idealiseeritud või liigselt pessimistlik. Selle asemel
et keskenduda teavituspoliitikale, mis mõnikord kaldub
propaganda valdkonda, oleks soovitav edastada poliitikat
käsitlevat teavet, selgitades avameelselt, mis on kaalul ja
millised on erinevad võimalikud lahendused. Lisaks peavad
liikmesriigid vastutama oma tegevuse eest Brüsselis ja selle
eest, mida nad teevad ELi otsuste elluviimiseks.
Head valitsemistava hinnatakse lõpuks aga ikkagi selle
tulemuste põhjal. EL on oma kodanikele juba palju kasu
toonud näiteks euro kasutuselevõtu, ühtekuuluvuspoliitika,
ühise põllumajanduspoliitika, Schengeni ala rajamisega jne,
kuigi mitte alati ei talle nende saavutuste eest tunnustust
jagatud. Kuid teha on veel palju. Küsitlused näitavad järje-
pidevalt, et ELile pannakse kõrgeid ootusi sellistes tundlikes
poliitikavaldkondades nagu julgeolek, terrorismivastane
võitlus, energeetika ja kliimamuutused ning välispoliitika.
EL peaks tõusma nende väljakutsete kõrgusele, arendades
uusi eesmärke ja võtma tegutsemise lähtekohaks tulemuste
saavutamise. Lühidalt, EL peab vältima retoorikat ja selgi-
tama lihtsalt, kuidas ta annab oma kodanike elule lisaväär-
tust.
Kasutades Lissaboni lepinguga loodud uusi va-
hendeid: poliitiline kodakondsus praktikas
Hea valitsemistava ja suurem rõhuasetus tulemustele on
vältimatud, et tagada kodanike toetus ELile. Ometi ei
pruugi neist piisata. Vaatamata ELi hiljutistele saavutustele
esineb Euroopa projekti suhtes muret tekitavat ükskõiksust,
et mitte öelda rahulolematust. Me ei saa enam seda eirata.
Meil on vaja uuendada ELi ja tema kodanike vahelist kokku-
lepet, kasutades selleks kõiki Lissaboni lepinguga loodud
vahendeid, et elustada avalikkuse toetus ja osalus.
Lissaboni lepinguga tugevdatakse poliitilise kodakondsuse
kontseptsiooni, võimaldades seadusandluse puhul kodani-
kualgatust ning suurendades riikide parlamentide rolli. Aeg
näitab, mil määral aitavad sellised uuendused luua Euroopa
avalikku ruumi, suurendada poliitilist teadlikkust ja tugev-
dada liidu legitiimsust. Praegu ei ole olemas tõelist Euroopa
poliitilist areeni ning poliitika jääb tõenäoliselt oma olemu-
selt põhiliselt riiklikuks. Kui liit soovib aga suurendada oma
legitiimsust, peab ta tegema kõik endast oleneva, et eden-
dada Euroopa poliitilist kodakondsust. Sel eesmärgil peaks
EL tegema järgmist:
– Poliitiliste õiguste arendamine. Lissaboni lepingu kehti-
vaid sätteid tuleks tugevdada: esiteks, julgustades
liikmesriike andma kõigil siseriiklikel valimistel hääle-
õiguse teiste liikmesriikide kodanikele, kes on selles
riigis teatud aja elanud ja tasunud seal makse; teiseks
tuleks Euroopa Parlamendi valimised muuta piiriüleste
nimekirjade abil „üleeuroopalisteks”; ning lõpetuseks
tuleks riikide parlamente kasutada ühenduslülidena
avalikkuse kaasamiseks Euroopa-teemalisse poliitilisse
arutellu.
– Valimiste muutmine kodanike jaoks tähendusrikka-
maks. Euroopa valimised ei ole seni kodanike huvi köit-
nud. Selle muutumiseks peavad kodanikud Euroopa
poliitikat paremini tundma; eelkõige peavad nad olema
võimelised Euroopa poliitikuid ära tundma. Euroopa
Parlamendi tulevasteks valimisteks peaksid ELi polii-
tilised parteid esitama tõelised Euroopa programmid
ja valima kandidaadid Euroopa Komisjoni presidendi
ametikohale.
– Avalikkuse ja läbipaistvuse suurendamise tagamine.
See on vajalik nii seoses kõrgetasemeliste otsustega,
nagu näiteks Euroopa Ülemkogu alalise eesistuja ning
kõrge esindaja nimetamine, ning ELi igapäevase tööga.
Selle saavutamiseks on mitmeid viise, sealhulgas digi-
taalsete ressursside süsteemsem kasutamine (e-valit-
sus); Euroopa mõõtme tutvustamine avalik-õiguslikes
meediakanalites ning eraõiguslikele meediakanalitele
stiimulite andmine ELi käsitlevate programmide edasta-
miseks.
– Euroopa osalusdemokraatia suurendamise innusta-
mine. Õigusloomeprotsessi käigus tuleks kodanikuühis-
konnaga konsulteerida enesestmõistetavalt ja pidevalt.
Sel eesmärgil peaksid komisjon ja nõukogu korrapära-
semalt konsulteerima Euroopa Majandus- ja Sotsiaalko-
mitee ning Regioonide Komiteega.
Isevastutuse ja samastumise suurendamine:
alt-üles-lähenemisviis
Kui soovime, et kodanikud võtavad endale täieliku vastu-
tuse Euroopa-projekti eest, peab ELis valitsema ühine
arusaamine selle ajaloost, igapäevareaalsusest ja tulevi-
kust. Teise maailmasõja tuhas asuvad ELi ajaloolised lätted
on hästi tuntud. Seda teadmist tuleb hoida ja edendada
ning seda mitte üksnes mineviku brutaalsusesse naasmise
ärahoidmiseks, vaid ka ülejäänud maailmale võrdlusaluse
andmiseks.
Lissaboni lepinguga sätestatakse samuti kodanike igapäe-
vaeluks vajalik terviklik õiguste ja hüvede kogum. See
Euroopa kodakondsuse sotsiaalne mõõde põhineb mitte-
diskrimineerimise põhimõttel ning hõlmab muu hulgas
õigust vabalt liikuda, elada ja töötada liikmesriikide territoo-
riumil ning kvalifikatsioonide vastastikust tunnustamist.
Kahjuks takistab liikmesriikides valitsev protektsionistlik või
korporatiivne suhtumine sageli ELi kodanikel nende õiguste
kasutamist. Selle probleemi lahendamiseks tuleks võtta
meetmeid neljas valdkonnas:
2009. aasta Euroopa kodanike tippkohtumisel arutasid 27 ELi liikmesriigi kodanikud riiklikke soovitusi. Foto: Toussaint/ifok
49
50
– Tugevdada kohalike ametiasutuste teabeteenistusi,
et parandada teadlikkust ELi kodakondsusega seotud
õigustest ja hüvedest.
– Luua konkreetne haldusvahend, mille abil isikud saavad
tõendada Euroopa kodaniku staatust ning mida nad
saavad vabatahtlikult kasutada elu- ja töökoha ning
sotsiaalkindlustusõiguste saamiseks.
– Anda kodanikele võimalus kasutada Euroopa õigus-
likku staatust (nn 28. režiim), mida kohaldataks tsiviil-
või kaubandusõiguse teatavates valdkondades lepingu-
liste suhete suhtes koos praeguse 27 riikliku režiimiga.
– Luua süsteem ELi õiguse mõju hindamiseks, kasutades
selleks täiel määral komisjoni volitusi, ning töötada
välja meetmed, millega tugevdatakse ELi õiguse jõusta-
mist ja kohaldamist siseriiklikul tasandil. Selles protses-
sis peaksid juhtivat rolli etendama Euroopa Parlament
ja riikide parlamendid.
Nõuetekohase elluviimise korral parandavad need meetmed
avalikkuse hinnangut Euroopa õigusele ja institutsioonidele,
kuid ainult neist ei piisa, et luua ELi „kuulumise tunnet”.
See võib kujuneda üksnes aja jooksul ning eelkõige
Euroopa nooremate põlvkondade hulgas.
Koolid saavad etendada otsustavat rolli laste hulgas
Euroopa identiteedi tugevdamisel, viies tunde läbi Euroopa
keeltes, kasutades õppematerjale Euroopa ühise kultuuri-
pärandi kohta ning pakkudes Euroopa kodakondsust käsit-
levaid õppekursusi. Vahetusprogramme, mis põhinevad
üliedukal üliõpilasvahetuse programmil ERASMUS, tuleks
laiendada ka alg- ja keskkooliõpilastele. Koostöös liikmesrii-
kidega väljatöötatud ja elluviidud Euroopa kodanikuteenis-
tus võib samuti anda noortele võimaluse osaleda üldist huvi
pakkuvas tegevuses ELis ja sellest väljaspool.
Meil kõigil on mitu erinevat identiteeti, millel on kohalikud,
piirkondlikud ja riiklikud elemendid. Pole kahtlustki, et
need peamised identiteedivormid jäävad kodanikele kauaks
peamiseks võrdlusaluseks. Kuid need elemendid peavad
käima käsikäes tekkiva Euroopa identiteediga, mis tugineb
ühisel arusaamisel ELi ajaloost, ELi kodakondsusest tulene-
val praktilisel kasul ning ühisest nägemusest Euroopa tule-
vikust ja tema kohast maailmas. Meie kodanikel kujuneb
suurem vastutustunne Euroopa projekti eest üksnes juhul,
kui sõnastame selgesõnaliselt ELi ühise tegevuskava ja tema
olemasolu põhjenduse 21. sajandil.
Osalemine Euroopa Parlamendi valimistel aastatel 1979 – 2009
EL 9 EL10 EL 12 EL 12 EL 15 EL 25 EL 27
Allikas: TNS opinion koostöös Euroopa Parlamendiga
Paljud inimesed peavad aastat 2030 ikka veel kaugeks
tulevikuks ja ei usu prognooside paikapidavusse. Ent me ei
peaks looma endale illusioone. Maailmal on praegu käes
kiirete ja kaugeleulatuvate ülemaailmsete muutuste aeg,
millel on meie kodanike elule ka edaspidi oluline mõju.
Viimased kakskümmend aastat on andnud meile ainult
aimduse tulevikust, mis meid ees ootab. Järgmised kaks-
kümmend aastat kindlasti kiirendavad ja süvendavad palju-
sid suundumusi, mille tunnistajateks me oleme. Mõelda
pikas perspektiivis, kuid tegutseda kindlameelselt kohe
– see sõnum peab olema Euroopa poliitikakujundamise
aluseks praegusel ebakindluse ajastul.
Järgmistel aastatel peab EL püüdma viia ellu ambitsioonika
tegevuskava. Selle kohaselt tuleb luua tihedam side ELi,
selle liikmesriikide ja kodanike vahel; uuendada Euroopa
majandus- ja sotsiaalne mudel ajal, mil sisemised ja välised
jõud ohustavad selle jätkusuutlikkust; luua teadmusühis-
kond, suurendades üksikisiku mõjuvõimu; kasutada igati
ära muutuvaid demograafilisi suundumusi ja sisserännet;
muuta energianappus ja kliimamuutused võimaluseks aren-
dada ühiskonda ja majandust; leida õige tasakaal vabaduse
ja julgeoleku vahel ning aidata kujundada selline maailm,
kus on tagatud Euroopa väärtuste ja huvide kindel arvesse-
võtmine.
Euroopa tuleviku ühine tegevuskava ja visioon
Nimetatud eesmärkide ja ambitsioonide saavutamiseks
peavad riikide valitsused muutma oma lähenemisviisi ELi
suhtes. Liiga sageli ei mõista nad, et üha suuremal määral
iseseisvamaks ja mitmepoolsemaks muutuvas maailmas
saavad nad oma huvide eest kõige paremini seista siis, kui
kaitsevad neid pigem Euroopa kui siseriiklikul tasandil. Liik-
mesriigid ei ole suutnud mobiliseerida kodanike toetust ja
osalust, mis on ürituse legitiimsuse jaoks hädavajalik. Paha-
tihti on liikmesriigid „enesessetõmbunud”, keskendudes
vaid oma siseriiklikele huvidele ja kahjustades nii laiemat
Euroopa huvi.
ELil on tungivalt vaja ühist arusaamist, kuidas viia ellu oma
ambitsioonikas tegevuskava. EL peab tegema kindlaks
meetmed, mida on vaja kohandada ülemaailmse ajastu
jaoks, ning paigalseisust tulenevad kulud ja selle mõju.
Lühidalt peab EL esitama ühise visiooni, kuidas Euroopa
saab kindlustada oma tuleviku. Meie ees seisev valik on
seega selge: kas tugineda ELi tugevatele külgedele ja
kasutada kollektiivset kaalu, et muutuda maailmas enese-
kindlaks ja oluliseks osapooleks või viljeleda killustatust ja
kaaluda täieliku allakäigu võimalust maailmas, kus reeglid
määravad kindlaks need, kelle käes on mõjuvõim.
Meie kodanike huvides!
Euroopa tugevad küljed on tegelikkuses olemas. Maailma
suurim turg, veerand maailma kaubavahetusest ja kaks
kolmandikku maailma arenguabist näitavad, et EL on
oluline. ELil on ühine infrastruktuur, mis annab kodanikele
suure hulga õigusi, teenuseid ja võimalusi. ELi poliitikad ja
programmid on aidanud luua omavahel seotud poliitika-
valdkonna, mis hõlmab sidet, transporti, sotsiaalpoliitikat,
teadusuuringuid ja haridust. Nende nn ühiste ruumide
loomise ja reguleerimisega loob EL oma kodanikele, ettevõ-
tetele ja valitsustele tegutsemisvõimalusi.
ELi tajutakse samuti positiivsena. Paljud püüdlevad Euroopa
Liiduga ühinemise poole kas ühinemise või sisserändamise
teel. EL pakub suurepärast elukvaliteeti, mida kajastab
maailma pikimate hulka kuuluv eluiga. ELi juhtimismudel
(juhtimine partnerluse teel) on näide avatud piirkondlik-
kusest: ühine avalik ruum koos jagatud suveräänsusega
ja suutlikkusega määratleda ühiseid huve, tugevad insti-
tutsioonid ja õigusriigi põhimõtte ülimuslikkus. ELil on
usaldusväärsed tugevad küljed: poliitiline stabiilsus, tugev
õiguslik alus, sotsiaalse ja majandusliku ühtekuuluvuse
alased saavutused ning ulatuslik kultuuriline ja etniline
mitmekülgsus.
EL on enamat kui ühisturg. See on ka väärtuste liit, mis
leiab väljenduse pühendumises seista inimõiguste, rahu,
vabaduse ja solidaarsuse eest. Neil väärtustel on ülemaa-
TUGINEMINE ELi TUGEVATELE KÜLGEDELE
51
52
ilmne tähendus. EL saab Euroopa kodanike, teadlaste ja
kõigi tasandite poliitikute toetusel juhtida rahvusvahelisi
jõupingutusi, mille eesmärk on käsitleda suurimaid ülemaa-
ilmseid väljakutseid nagu sotsiaalne ühtekuuluvus, kliima-
muutused, säästev areng ja rahvastevaheline rahu.
Lisaks on EL võimeline mõtlema ja tegutsema Euroopa
kodanike pikaajalistes huvides. Sageli kammitsevad liik-
mesriikide valitsuste tegevust päevapoliitilised kaalutlused,
mis mõjuvad negatiivselt pikaajaliste kavade koostamisele.
Sellised lühiajalised surved mõjutavad Euroopa poliitikaku-
jundamist vähem ja seega on ELil lihtsam esitada uusi ette-
panekuid. Lissaboni lepingu vastuvõtmisega on ELil nüüd
olemas ka töövahendid, mida ta vajab oma ettepanekute
elluviimiseks, sealhulgas tõhustatud koostöö ja lihtsustatud
läbivaatamismenetlus. Paremini kui kunagi varem saab EL
nüüd keskenduda kodanike pikaajalistele huvidele ja vaja-
dustele.
Seega peame vastuse leidma järgmisele küsimusele: kas
suudame tugineda liidu tugevatele külgedele ühise kasu
saavutamise nimel? Üleilmastumine ja maailma võimu-
keskme ümberpaigutumine on ELi ühistegevuse uus oluline
põhjus. EList saab ülemaailmsel areenil arvestatav osaleja
üksnes juhul, kui ta seisab kindlatel alustel. See ülesanne
eeldab poliitilist julgust ja kollektiivset ambitsioonikust,
kindlat pragmatismi ja selgeid ideaale, mille eest tasub
võidelda. Kodus või välismaal. Rajagem teed. Üheskoos.
Praegu.
Foto: Euroopa Liit, 2010
TÄNUAVALDUSED
Analüüsirühma liikmed soovivad tänada kõiki üksikisikuid ja
institutsioone, kes erineval moel osutasid meile oma hinda-
matut abi ja aitasid meil oma ülesannet täita. Soovime
eelkõige tänada:
Analüüsirühma sekretariaati, mille pühendumise ja tõhusa
tööta ei oleks meil olnud võimalik oma tööd teha: Žiga
Turk, peasekretär; Max Keller-Noëllet, erinõunik; Nicolás
Pascual de la Parte, Noel White, Eija Kaskimo ja Gwen
McLean.
Meie nõunikke ja assistente nende pühendunud ja väsi-
matu töö eest: Carlos Westendorp y Cabeza, esimehe
Felipe González Márquezi erinõunik; Rolands Lappuke,
aseesimehe Vaira Vike-Freiberga nõunik; Nina Hyvärinen,
aseesimehe Jorma Ollila nõunik; Jean Ellermann-Kingombe,
Lykke Friisi nõunik; Stephan Petermann, Rem Koolhaasi
nõunik; Elin Burns, Richard Lamberti nõunik; Stefano
Grassi, Mario Monti nõunik; Gregor Woschnagg, Rainer
Münzi nõunik; Lars Hoffman, Kalypso Nicolaïdise nõunik;
Guillaume Klossa, Nicole Notati nõunik; Alexander Kreher,
Wolfgang Schusteri nõunik; Andrzej Gulczynski, Lech
Walesa nõunik.
Kõiki aukandjaid ja eksperte, kes osalesid meie kohtumis-
tel ning jagasid lahkelt meiega oma kogemusi ja tead-
misi: José Manuel Barroso, Ivo Bozon, Etienne Davignon,
Jacques Delors, Nikiforos Diamandouros, Gérard Dumont,
Joschka Fischer, Valéry Giscard d'Estaing, Jean Domi-
nique Giuliani, Wim Kok, Alain Lamassoure, Pascal Lamy,
Stephan Leibfried, Lenny Mendonca, Geoff Mulgan, Jean
Pisani-Ferry, Maria João Rodrigues, André Sapir, Andreas
Schleicher, Luc Soete, Gerhard Stahl, Peter Sutherland,
Antonio Vitorino, Nick Whitney ja Jean-Pascal van Ypersele
de Strihout.
Londoni organisatsiooni Policy Network esindajaid Olaf
Crammet ja Elena Juradot, kes nii oskuslikult koostasid ja
toimetasid lõpparuannet.
Fondi Innaxis ja selle esimeest Carlos Álvarez Pereirat, kes
andis lahkelt meie käsutusse sisevõrgusüsteemi dokumenti-
dega tutvumiseks ja analüüsirühma siseseks suhtlemiseks.
Ljubljana Ülikooli ehitusinformaatika õppetooli analüüsi-
rühma avaliku veebisaidi veebimajutuse eest.
Meie kolleegi Wolfgang Schusterit, kes Stuttgarti linnas
asuvate kaastöötajate abiga meie tööd lahkelt illustreeris.
Samavõrd tähtis oli kollektiivne ja individuaalne toetus,
mida saime tervelt realt mittetulunduslikelt organisatsioo-
nidelt ja ühingutelt, mõttekodadelt ja poliitikaanalüüti-
kutelt, kes kõik olid eksperdid meie uuringuga hõlmatud
valdkondades: Euroopa poliitika nõustajate büroo (BEPA)
Euroopa Komisjonis (Brüssel), Berkeley Ülikool, Bruegel,
the Brussels European and Global Economic Laboratory,
the Centre for European Policy Studies (CEPS) (Brüssel),
Chatham House (Royal Institute of International Affairs)
(London), Regioonide Komitee, Confrontation Europe
(Brüssel), Digital Europe (Brüssel), the European Centre at
Sciences-Po (Pariis), European Climate Foundation, Euro-
pean Internet Foundation, European Movement, Euroopa
Parlamendi põhiseaduskomisjon, Euroopa Parlamendi välis-
asjade komisjon, Euroopa Parlamendi finants-, majandus- ja
sotsiaalkriisi erikomisjon, the European Studies Centre at
Oxford University, Euroopa Majandus- ja Sotsiaalkomitee,
the Elcano Royal Institute for International and Strategic
Studies (Madriid), ETNO (Brüssel), Euroopa Komisjoni
eurobaromeeter (Brüssel), EuropaNova (Pariis), the Euro-
pean Council on Foreign Relations, the European Policy
Centre (EPC) (Brüssel), the European Union Institute for
Security Studies (Pariis), the European Union Stagiaires
Programme, the Finnish Institute of International Affairs
(Helsinki), Friends of Europe (Brüssel), Fundación Alter-
nativas (Madriid), Fundación CIDOB (Barcelona), Harvardi
Ülikool, Institute of International Relations (IDIS) (Ateena),
the Jean Monnet Network, the Navarino Initiative (Thessa-
loniki), Notre Europe (Pariis), the Lisbon Council (Brüssel),
the Andreas Papandreou Institute of Strategic and Deve-
lopment Studies (ISTAME) (Ateena), Princetoni Ülikool,
Trans-European Policy Studies Association (Brüssel), the
53
54
University Association for Contemporary European Studies
(UACES) (London) ning New Yorgi Ülikool.
Soovime tänu avaldada ka teistele kaastöötajatele: Aymeric
Bourdin, Guillaume Borie, Patricia Cadeiras, Pavlos Elefthe-
riadis, Jean-François Jamet, Thomas Klau, Christian Mandl,
Hartmut Mayer, Joaquin Munoz ja Claudia Schrag.
Need tänuavaldused ei oleks täielikud, kui me ei avaldaks
oma tänu endisele peasekretärile / ÜVJP kõrgele esindajale
Javier Solanale, ELi Nõukogu peasekretärile Pierre de Bois-
sieule, peasekretäri kantselei juhile David Gallowayle, ELi
Nõukogu peadirektorile Marc Lepoivre'ile ning nõukogu
tõlkidele, tõlkijatele ja teistele töötajatele, kes tegid nii palju
meie töö hõlbustamiseks.
Foto: Euroopa Liit, 2010
Nõukogu Peasekretariaat
EUROOPA-PROJEKT 2030
Väljakutsed ja võimalused
Luxembourg: Euroopa Liidu Väljaannete Talitus
2010 – 54 lk – 21,0 x 29,7 cm
ISBN 978-92-824-2699-9doi:10.2860/94768
ET.indd Sec1:55 13/07/10 13:18:30
KUST SAAB ELi VÄLJAANDEID?
Tasuta väljaanded:
• EU Bookshopi kaudu (http://bookshop.europa.eu);
• Euroopa Liidu esindustest või delegatsioonidest. Nende kontaktandmed saab veebisaidilt http://ec.europa.eu või saates faksi numbrile +352 2929-42758.
Tasulised väljaanded:
• EU Bookshopi kaudu (http://bookshop.europa.eu).
Tasulised tellimused (nt Euroopa Liidu Teataja aastatellimused ja Euroopa Liidu Kohtu
kohtulahendite kogumikud):
• Euroopa Liidu Väljaannete Talituse edasimüüjate kaudu (http://publications.europa.eu/others/agents/index_et.htm).
ET.indd Sec1:56 13/07/10 13:18:30
QC-32-10-249-ET-C
10.2860/94768