persoon //

082 Audi magazin inspiratsioon

Enn Kunila kunsti täis pühapäevad–

Mis paneb ühe suurettevõtja kunsti koguma? On see tõesti armastus kunsti vastu, esteetiline

vajadus, tulus investeering, isiklik ambitsioon või hoopis missioonitunne? Ainus, kes neile

küsimustele vastata oskab on Eesti tuntuim kunstikollektsionäär Enn Kunila ise.

Tekst: Riina Luik Fotod: Sergei Zjuganov

–

083

Julgen väita, et Enn Kunila elu muutus oluliselt ja lõplikult pärast seda, kui ta 2010. aastal Tallinna Kunsti-hoones näitusel oma kunstikogu aarded avalikkuse ette tõi. Näituse nimi oli „Kölerist Subbini. 150 aastat Eesti klassikalist maalikunsti Enn Kunila kogust”. Seni tead-sid vaid lähedased sõbrad ja kunstispetsialistid, millega suurärimees Enn Kunila lisaks oma hiigelkontserni iga-päevase juhtimise veel tegeleb ja missugused Eesti maa-likunsti väärtteosed tema koduseinte vahel tegelikult tal-lel on. Kunstihoonele jooksis rahvas näituse avamise järel üle aastakümnete suisa tormi, Eesti kunstiringkonnad lõid elevusest kihama ja Kunila isik tõusis meedia valgus-vihku. Kes ta üldse on? Miks ta seda teeb? Teab ta midagi ka kunstist?

Kunila esialgne lihtne soov tuua oma kogus leidu-vad Eesti kunsti klassikud laiema vaatajaskonnani kasvas aga plahvatuslikult kiiresti palju laiema haardega kuns-ti- ja haridusprojektideks, mis ületasid kohaliku näituse-maastiku harjumuspärased piirid ja vormid. Kuigi Kunila ei pidanud paljuks lasta oma kulu ja kirjadega enne esi-mest suurnäitust Tallinna Kunstihoone kolletunud seinad ja laed üle värvida, andis ta koostöös kunstiteadlase Eero

Epneriga välja ka kollektsiooni tutvustava eksklusiivse kunstiraamatu. Kui jätta välja tõsisasi, et sellist luksust saavad endale harva lubada isegi muuseumid, siis veelgi ebatavalisem oli Kunila järgmine samm – ta kinkis neist 500 eksemplari Eesti kooliraamatukogudele. Midagi sel-list polnud mitte keegi enne teda teinud! Kunila ütleb käesolevas intervjuus, et just tema enda lapsepõlvest pärit eredad kunstielamused ja nende tänuväärne mõju kogu tema hilisemale elule olid põhjuseks, miks ta on al-gusest peale mõelnud ka kõige väiksemate näitusekülas-tajate peale.

Viimane Enn Kunila erakollektsioonil põhinev näitus „Kuldaja värvid. Eesti klassikaline maalikunst“ tõi eriti algusnädalatel Johannes Mikkeli muuseumisse taas arvukalt rahvast, nii et külastajate üleriiete äramahuta-miseks tuli Väliskunsti muuseumist riidenagisid juurde tuua. Seekord üllatasid nii suuri kui väikesi kunstihuvi-lisi näitusetöid tutvustava eriprogrammiga iPadid (taas esmakordselt Eestis!) ning tulevased konrad-mägid said kätt harjutada toreda värviraamatu kaasabil.

Meie intervjuu toimumise päevaks oli näituse sul-gemiseni jäänud veidi enam kui kuu ning selle külastajate arv oli juba ületanud kümne tuhande piiri. Näitusekoht ise – 20. sajandi teise poole Eesti ühe mitmekülgsema ja laiahaardelisema kunstikoguja Johannes Mikkeli muu-seum – on aga sümboolne ja tähenduslik. Oma armastu-se ja kirega loodud kunstikogu Eesti Kunstimuuseumile

Seda Konrad Mägi tööd “Itaalia maastik” ei valinud Enn Kunila poseerimi-seks juhuslikult, kuigi möönab, et võinuks valida ükskõik missuguse Mägi töö, sest kõik nad on köitvad ja igaühega neist on seotud mõni huvitav lugu. “Itaalia maastik” on seotud sellise looga. Mägi olnud Roomas ja joonud tänavakohvikus hommikukohvi. Ta oli haiglane ja hakkas köhima. Ehmunud ettekandja kiirustas ligi ja küsis: “Härra, ega te ometi surema ei hakka?” Mägi vastanud: “Miks mitte, Roomas võiks ju surra küll!”

084 Audi magazin inspiratsioon

annetanud Mikkel on põhjendanud oma kollektsionää-rikirge uskumatult sarnaselt Kunilale: „See pole olnud minu hobi, vaid vajadus, nagu on vajaduseks ilukirjanduse tipud ja helilooming oma kaunimates saavutustes.“

Audi Magazin: Öelge palun, kas kunstikogumine on Teie lapsepõlveunistuse täitumine, juhuste kokkulangemi-ne, missioon või ambitsioon?

See pole niivõrd lapsepõlveunistuse täitumine, kuivõrd mõjutatud lapsepõlvest pärit elamustest. Koht, kus me praegu istume (Eesti Väliskunsti muuseumi esine terrass - autor) on sümboolne ja otseselt sellega seotud. Võisin olla nii umbes kümnene, kui ema mu esimest kor-da käekõrval siia näitusele tõi. Selle käiguga seostub üks väga emotsionaalne kogemus – kohtumine Konrad Mägi-ga, õigemini ühe tema väga konkreetse tööga. Aastaid hil-jem, kui ma juba ise kunstiga tegelesin, püüdsin selgusele jõuda, mis teosega võis toona tegu olla, sest selle nime ma ei mäletanud. Sain sellele küsimusele vastuse, kui nä-gin esmakordselt Konrad Mägi tööd „Saaremaa etüüd“, mille esiplaanil on merikapsad. Seda maali nähes käis mi-nust läbi äratundmise nõks – nagu selgus, oli mulle lapse-põlves nii suurt muljet avaldanud maal just Konrad Mägi „Merikapsad“.

Teil olevat aga veel üks maal, mis Teid kogu lapsepõlve saatis ja tugevasti mõjutas.

Jah, see töö on täiesti olemas. See rippus mu voodi kohal kogu mu lapsepõlve ja noorukiea. Selle romantili-se töö – lapitud purjega purjekas merel seilamas ja pildi keskel mingi müstiline valguskuma –, on maalinud üks tundmatu Balti-saksa kunstnik. Juurdlesin lapsena tunde ja päevi: mis kuma see küll pildil on? Alles aastaid hiljem sain teada, et majakavahid käisid ennemuistsetel aega-del paadi või purjekaga meremärkides valgust süütamas. Mõni aeg tagasi lasin töö restaureerida ja nüüd ripub see mu koduseinal. Tegelikult on kõik minu kollektsioonis olevad tööd rohkem või vähem restaureeritud, sest kol-lektsionääri kohus on muu hulgas oma kogu ka heas sei-sukorras hoida.

See tähendab, et pärast soetamist võib kauaoodatud töö taas kuudeks seinalt kaduda?

Tõsi, kuid tegelikult on huvitav hoopis üks teine asi. Mul on kaks väikest poega – üks kolmene ja teine ka-heksane. Ning kui üks või teine pilt kodust mingil põhju-sel „kaob“, siis poisid märkavad seda kohe ning tunnevad huvi, kuhu see maal läks.

On poegadel juba tööde seas ka omad lemmikud välja kujunenud?

Muide, ma ei ole seda neilt kunagi küsinud. (Nae-rab.) Veel vara hakata neid suunama või õpetama. Minu hea sõber maalikunstnik Olev Subbi on öelnud, et lapsi ei ole vaja oluliselt suunata ja neile rääkida ühe või teise vär-vi eelistustest, las nad teevad ise oma valikud.

Kui väiksem poiss oli veel beebi, võtsin ta sülle, käisin pildi juurest pildi juurde ja rääkisin natuke juttu lisaks. Teadsin juba kogemusest, missuguse maali juures ta unele suikus. Lastele on värvimaailm väga oluline. Kuid

Minu kohus on töid hästi hoida, korrastada, tuua võimalusel

Eestisse tagasi ja veel kord – neid teistelegi näidata.

nagu Olev Subbi on öeldud: „Kõik vaatavad, kuid vähesed näevad.“ Aga just vaatamine õpetabki nägema. Mu oma lapsed panevad juba väga paljut tähele. Neile jäävad asjad meelde, nad oskavad küsida ja esitavad vahel väga detail-seid küsimusi palju päevi hiljemgi. Igal juhul – nii kunsti vaatamine kui selle üle mõtisklemine arendab igat last.

Aga Teie enda puhul – kas kunstihuvi kõrval on veel mõni huvi või harrastus, mis pärit just lapsepõlvest?

Võin öelda, et kõik minu huvid – kunst, muusika, male, tennis, lauatennis – pärinevad lapsepõlvest.

Mis vaim Teie Nõmme kodus valitses? Kes olid Teie pea-mised innustajad ja suunajad?

Meie kodus valitsesid tagasihoidlikud olud, kuid väga kultuurilembene vaim, mis pärineb eelkõige minu emapoolsest liinist. Mind kasvatasid ja suunasidki peami-selt kolm inimest – ema, vanaema ja ema vend, onu Evald. Ehitusinsenerist onu oli väga musikaalne mees, kuid minu eluhoiakuid kujundasid oluliselt ka tema suhtumine elus-se ja töösse laiemalt. Onu Evald korraldas meil näiteks koduseid kontserte – muretses väga hea raadio- ja plaadi-mängija ning plaadid. Kogu pere istus koos kuulama, alati oli teada, kes esinevad ja mida ette kantakse. Pärast aru-tasime ja kommenteerisime kuuldut pereringis.

Missugust muusikat Te armastate?

Armastan klassikalist muusikat, klassikalist jazzi ja ooperit. Muusika vallas on tänasel päeval minu harijaks Eesti ooperi grand old man Arne Mikk. Ma ise pole küll musikaalne, just nagu mul pole ka kunstiannet. >>

085

Mind kui kunstikollektsionääri motiveerib võimalus anda oma kunsti-

koguga ülevaade kogu Eesti kunstiajaloost, sest see periood haarab väga

lühikest ajavahemikku – umbes 150 aastat.

086 Audi magazin inspiratsioon

087

jätkuvalt kujundaja Tiit Jürna. Koostöös spetsialistidega sündiski põnev multimeediaprogramm, ning iga näitusel oleva maali ja selle autori kohta on võimalik tahvelarvuti-test rohkem teada saada. Nõnda on näitusesaalide seinad vaid maalide päralt.

Kunstiteadlase Eero Epneriga olete teinud viljakat koostööd juba aastaid. Kuidas Te teineteist leidsite?

Ikka läbi kunsti. Eesti kunstiringkond on sedavõrd väike, et varem või hiljem saavad selles valdkonnas tegut-sevad inimesed ikka kokku. Eero on suurepärane kunsti-teadlane ja kirjamees. Ta on parim kirjutaja, kellega elu mind on kokku viinud – ta teeb seda hästi, humoorikalt ja tohutu tempoga ning on leidnud üha uusi vaatenurki kol-lektsioonist kirjutamisel. Koos Eeroga oleme iga näituse-ga välja andnud mahukama raamatu või kataloogi. Kokku on neid ilmunud üle kümne. Lisaks on Eero koostanud kol-lektsioonis olevate maalide passid, milledesse on koonda-tud oluline info maali ja autori kohta.

Oma mentorina, teenäitajana kunstimaailmas ja lähe-dase sõbrana olete alati nimetanud Olev Subbit. Teie sõprus kestis aastakümneid…

Kahtlemata. Ja kui veel kord pöörduda tagasi tead-liku kollektsioneerimise alguse juurde, siis võin seda otse-selt seostada meie kohtumisega. Olin suur kunstihuviline ja kohtusimegi just selle tõttu. Eesti kunstiturul on olnud mitmesuguseid aegu. Esimesed kogujad olid need, kelle perekonnad olid kuidagi kunstiga seotud ja kunsti osteti toonastest komisjonikauplustest. Mina hakkasin ostma vaid galeriides müügil olevat kunsti, kuid tõeliselt häid ni-mesid polnud kunagi saada – ei Subbit, Pääsukest, Maranit ega mitmeid teisi. Selleks, et neid töid soetada, hakkasin mind huvitanud kunstnike juures ateljees või kodus käima. Aga Olev Subbit teadsin juba varasemast ajast – nooruses mängisime mõlemad lauatennist. Meie tihedam läbikäi-mine algas kohe meie taaskohtumise järel ning kestis üle kahekümne aasta.

Vabandust, et nii otsekoheselt küsin, kuid kas Te ei kartnud näida vesteldes nii suure kunstikorüfeega nagu Subbi asjatundmatuna?

Mis seal karta, ma olingi asjatundmatu! (Naerab.) Aga huvi ju korvab. Ma olen ka lastele alati öelnud – küsige kõike kohe, sest hiljem võib-olla mõnda asja enam ei sobi-gi küsida. See reegel, et tee endale kohe algul asi selgeks, kehtib igas vallas. Eks hiljemgi võinuks need „ämbrid“ ehk vahel koliseda, kuid just Olev Subbi oli mulle alati hea nõuga toeks. Teiseks tulin ma esimeste töödega välja alles kümme aastat pärast kollektsioneerimise algust ning lõp-pude lõpuks avaldub sinu kui kollektsionääri tõsiseltvõe-tavus nendes töödes, mis sul on. Ma näitan ka praegu neid töid, mis on kollektsioonis päris algusest peale ja need sobivad ka tänasel päeval mu kogusse hästi. >>

Aga on suur huvi kuulata ja vaadata. Tore on see, et minu vanaema- ja onupoolne musikaalsus on löönud välja üle põlve – üks mu noorematest poegadest on osutunud musikaalseks ja käis Musamari Koorikooliga tänavusel laulupeolgi. Samuti on ta suur raamatuhuviline. Ta lausa neelab neid ning igal vabal hetkel võib teda leida raamat käes. Ka mu ema oli kirglik lugeja ja ma mäletangi teda just nii – ühes käes raamat, teises kohvitass.

Tagasi minnes varasema küsimuse juurde – on kunsti-kogumine missioon või ambitsioon, miks Te seda ikkagi teete?

Kunstikollektsionäärina pean kunsti laiemat tut-vustamist oma missiooniks ja lausa kohustuseks. Erakol-lektsionäärina teen ma sisuliselt sama tööd, mida teevad tavapäraselt muuseumid. Minu kohus on töid hästi hoida, korrastada, tuua võimalusel Eestisse tagasi ja veel kord – neid teistelegi näidata. On ju ka kunstikriitik ja filosoof Boris Groys öelnud mõtlemapanevad sõnad: enamikel juhtudel tähendab kunstiteose mittenäitamine seda, et antud kunstiteosel keelatakse olemas olla. Erakollekt-sionääri erinevus muuseumiga võrreldes on suur tege-vusvabadus, sõltumatus ja otsuste langetamise kiirus. Ma ei pea kellegi käest luba küsima, kui soovin teha näi-tusi ning võin olla ise näituse kuraator. Need aspektid on olulised eriti siis, kui tahad oma kollektsiooni võimalikult palju näidata. Ja mina tahan.

Kuna ma ise olen saanud tugeva impulsi just lapsepõlvest, olen suunanud näitusetegevust paljuski just laste ja noorte kunstiharidusele mõeldes. Eriti olu-line on see juhul, kui peres ei juhtu olema inimest, kes lapsi kunsti juurde viiks. Minu jaoks ei alga ega lõpe Eesti Tallinnaga, vaid asub igaühe kodukohas. Ning kuna ma pean väga oluliseks just lapsepõlves saadud elamusi, püüan nii palju kui võimalik viia näitusi ka teistesse Eesti-maa paikadesse. Lastele mõeldes andsime käeoleva näi-tuse raames lisaks põhjalikule kataloogile välja ka värvi- raamatu. Selles on kõrvuti teose originaal ja kunstnik Jaan Rõõmuse must-valge joonis, mida saab oma ära- tnägemise järgi värvida. Eero Epner on piltide juurde kir-jutanud toredad tekstid.

Ühe vahva uuendusena võtsite just lastele mõeldes „Kuldaja värvide“ näitusel kasutusele iPadid – see on Eesti kunstielus esmakordne.

Et seda tausta avada, pean ma tegelikult alus-tama meeskonnast. Käesoleva näitusega toimus meil põlvkondade vahetus – selleks hetkeks, kui hakkasime tegelema näituse ettevalmistusega, oli Olev Subbi kah-juks juba meie hulgast lahkunud ja ma tegin Eero Epne-rile ettepaneku võtta näituse kureerimine üle. Kuigi aru-tasime neid asju koos, võin julgelt öelda, et kõik head ja uued ideed kuuluvad Eerole. Lisaks tõi Eero meeskonda näituse kujundajana kunstnik Tõnis Saadoja ning graafi-lise disaineri Martin Pedaniku. Vanast meeskonnast aitas

088 Audi magazin inspiratsioon

Mis on ühe kunstikollektsionääri nö A, B, C? On see üldse olemas?

Kõige aluseks on armastus kunsti vastu. Teiseks, kuna kunstivaldkond on nii lai, on oluline keskenduda tee-male, mis on kõige hingelähedasem. Mind kui kunstikol-lektsionääri motiveerib võimalus anda oma kunstikoguga ülevaade kogu Eesti kunstiajaloost, sest see periood haa-rab väga lühikest ajavahemikku – umbes 150 aastat. See on täielik fenomen, mis poleks vanades kultuurmaades üldse mõeldavgi. Tänasel päeval on veel piisavalt palju maale erakätes, ning seetõttu võimalus kogul täieneda.

Millest Te kollektsiooni loomist alustades lähtusite – nimedest, perioodist või millestki muust?

Minu kollektsiooni põhiprintsiip on see, et sel-les oleksid esindatud kõik Eesti kunsti kuldajaks (1910- 1945) kutsutud perioodi olulisemad meistrid ning et tööd esindaksid hästi autorit. Ja loomulikult peab maal ise mulle meeldima.

Kas näitusel „Kuldaja värvid“ on väljas ka see teos, mil-lest kollektsioon alguse sai?

Ei, sellist teost ei ole olemas. Sest kollektsiooni alguseks võin pidada hoopis seda, kui nägin, et kõik tööd ei mahu enam koduseintele ära ja midagi tuleb ette võt-ta – kas lõpetada edasine maalide soetamine või minna kuidagi teistmoodi edasi. Ja just see otsus minna edasi ja hakata maale ka avalikkusele näitama ongi minu jaoks kollaktsiooni algushetk.

Kuidas esimese töö ostmine konkreetselt välja nägi? Märkasite, et raha on üle ja nö teeks sellega midagi tarka?

(Naerab.) Raha ei ole ju kunagi liiga palju olnud, aga oli võimalus oma hobidega tegeleda. Ma loen ikka palju meelsamini raamatuid kui raha. Aga rahast võib pal-ju kasu olla, kui oskad selle õige vankri ette rakendada.

Olete Te teinud ka emotsionaalseid oste?Eks kõik kunstiostud ole emotsionaalsed ostud.

Tegelikult tasub just erakollektsioone selles mõttes te-rase pilguga vaadata – siis märkad, et kollektsionäär ise ongi kuraator, neil töödel on mingi ühisnimetaja ja ena-masti haakuvad tööd üksteisega hästi.

Aga kas Teile endale on tehtud ettepanekuid mõnda oma töödest müüa?

Enam ei ole, sest teatakse, et ma ei müü ja pole ka kunagi müünud. Ja ma saan ka ise nendest inimestest hästi aru, kes ei müü. Paljud maalid on kuulunud aasta-kümneid ühele perekonnale ja põlvest põlve edasi päran-datud. Kuid elu ja olud muutuvad, ja maale siiski müüak-se. Seejuures peavad paljud oluliseks, et nad neid maale ka edaspidi kusagil väljas näevad.

Millal toimus Teie kogu töödest esimene näitus?

See toimus 2004. aastal minu kodus Lohusalus ja kandis nime „Pühapäev“. Esindatud olid Olev Subbi tööd. Näitust saatis Jüri Haini poolt koostatud kataloog. Nii näitusele kui kataloogile sai nimi valitud ühe seal ekspo-

neeritud Olev Subbi samanimelise maali järgi. Hiljem olen öelnud, et kogu see kunstiga tegelemine on minu jaoks üks Suur Pühapäev. Üksikud tööd käisid aga näitustel juba palju varem ja üks eraldi tegevus ongi kollektsionääri jaoks see, et annad oma töid kunstimuuseumide näituste-le välja. Kuid juba 2001. aastal oli Pariisis Senati Talveaias näitus, mida kujundas Olev Subbi ja kus olid väljas kolm minu kollektsioonist pärit tööd. Kogu mu näitusetegevu-se nii kodu- kui välismaal teenib Eesti kunsti tutvustamise eesmärki ja ma olen kindlal veendumusel, et seda tuleb teha.

Tööde liikumise kohta järje pidamine, maalide näitustele ette valmistamine – kogu see paberimajandus on väga suur töö. Kes seda teeb?

Üks asi on meeskond, kes saab kokku siis kui tuleb näitus. Igapäevaselt aga aitab mind selles pere. Abikaasa tegeleb hoidla poolega, aga samuti restaureerimise, raa-mimise, klaasimiste ja arvepidamisega selle kohta, kus ja kui kauaks mingi töö parasjagu väljas on. Iseenda kohta olen aga vahel naljaga pooleks öelnud, et mida sa ikka öö-sel kahe ja nelja vahel teed. (Naerab.) Öösel kaheni olen sageli üleval, sest kui pere magab ja maja on vaikne, on mõttetööga väga hea tegeleda.

Kus Te oma kollektsiooni nüüd hoiate, kui see kodu-seinte vahelt välja on kasvanud?

Praeguseks on valminud kaasaegne maalihoidla, kus on olemas nii hoiu- kui ka eksponeerimistingimused. Kui Helsinki Taitehalli juhataja ja kunstieksperdid 2010. aasta kevadel Tallinnasse tulid, et töödele pilku heita, kerkis kohe üles küsimus – kus nad neid töid vaadata saak-sid? Siis tuli kiiresti kokku leppida näitus Haus Galeriis ja külastada Kuressaare Raegaleriid, kus parajasti toimus minu kollektsiooni näitus „Meri, rand ja Saaremaa“. Kuid täna ei ole see enam asjakohane, sest kui keegi tunneb tööde vastu huvi, saan ta kutsuda hoidlasse ja seal töid näidata.

Missugustest arengutest või suundadest võib rääkida kunstikogujate seas maailmas laiemalt?

Kui vaatan lihtsalt tööde müüginumbreid, siis mulle tundub, et majanduskriis pole midagi muutnud ja ka huvi kunsti ostmise vastu pole kuhugi kadunud. Näib, et need, kellel on vahendeid kunsti soetamiseks, seda ka teevad. Minu jaoks ei ole aga kunst kunagi olnud inves-teerimise objekt. Kuid kui sa oled juba soetanud endale väärt autorite väärt töid, siis on see ühtlasi paratamatult ka investeering ja sellega ei tohiks suurt midagi juhtuda. Kuid olgem ausad – ega kunsti ei osteta viimaste säästude eest. Olen püüdnud oma hobis lähtuda sellest, et see ei

089

kõigutaks minu pere heaolu, vaid mõjutaks seda hoopis teisel tasandil.

Missugusest hinnaskaalast me Eesti maalikunsti puhul üldse täna räägime? Pildi väärtus on ilmselt veel täiesti omaette teema.

Üks Louvre´i muuseumi ekspert ütles selle kohta umbes nii – teil eestlastel on väga vedanud, teil on väga kõrgel tasemel kunstnikud, ja ma ei näeks mingit problee-mi, et nad võiksid olla esindatud Euroopa suurlinnade olu-listes muuseumides. Aga teil pole õnnestunud kirjutada oma kunstnikke Euroopa kunstiajalukku, mistõttu Euroo-pas neid ei tunta. Küsisime raamatu „1001 maali, mida elu jooksul peab nägema“ autorilt Stephen Farthingilt, et kuidas see juhtus, et ta otsustas Konrad Mägi sellesse raamatusse sisse panna (Eestiski ilmunud raamatu kaanel on K. Mägi maal „Maastik punase pilvega“ – autor). Ta vas-tas, et teadis kogu aeg, et Mägi PEAB seal sees olema ja saatis oma meeskonna Tallinnasse konkreetset tööd välja valima. Muuseumi kogud vaadati läbi ja otsustati selle töö kasuks. Ega küsimus polegi selles, et kunstiasjatundjad meie kunstnikke ei teaks, kuid on väga raske korraldada näitusi nimedega, kes on laiale auditooriumile tundma-

tud. Kuid vastates küsimusele lühidalt, siis – hindade kujunemisel on väga oluline nii autori kui tööde tuntus. Põhjus, miks Eestis on kunsti hinnad madalad, on kunsti-turu väiksus. Meie kunstiteoste hinda välismaal mõjutab aga olulisel määral asjaolu, et meie kunstnikke lihtsalt ei tunta.

Kollektsiooni täiendamine tähendab tihti ka tööde taga-sitoomist välismaalt, kas pole nii?

See on tõesti nii. Eesti kunst on sattunud välis-maale peamiselt kahel põhjusel. Esiteks jäid sinna paljud kunstnike poolt võõrsil maalitud tööd ja teisalt sattusid nad sinna sõja-aastatel, kui inimesed olid sunnitud Eestist emigreeruma ja võtsid armsaks saanud tööd koduseintelt kaasa. Olen soetanud töid nii Euroopa oksjonimajadest, aga ostnud neid ka väliseestlaste kaudu.

Olete Eesti Kunstimuuseumi Kunstisõprade Seltsi juha-tuse esimees. Millega see selts tegeleb?

Peasajalikult kunsti propageerimise ja tutvusta-misega ning mõõdukal moel muuseumi toetamisega. Sa-muti oleme püüdnud igal aastal mõne muuseumile huvi-pakkuva maali kinkida (2013. aastal kingiti >>

Põhjus, miks Eestis on kunsti hinnad madalad, on

kunstituru väiksus. Meie kunstiteoste hinda välis-

maal mõjutab aga olulisel määral asjaolu, et meie

kunstnikke lihtsalt ei tunta.

090 Audi magazin inspiratsioon

muuseumile Enn Põldroosi töö „Keksumäng“ - autor) ja ka aidata nõu ja jõuga kaasa päeva-probleemide lahendamisel.

Millisesse maailma muuseumisse Te ise alati minna tahaksite?

Pariisi võiks alati minna. Kuid mitte ainult sinna. Maailmas on väga palju väärt kunsti, mida tahaks ikka ja jälle näha. Mui-de, Kunstisõprade Selts on korraldanud mit-meid aastaid oma liikmetele kunstireise – Londonisse, Firenzesse, Pariisi, Berliini. Tänavu läheme Rooma.

On Teil seoses oma kollektsiooniga mõni unistus?

Teha Konrad Mägi näitus Pariisis! Ja teisteski olulistes kunstimekades.

Aga Pariis – see on ju tehtav! Küsimus on pigem vist kohas, kus nimelt?

Just! Sellest asi algabki, sest väärt kunsti ei saa eksponeerida juhuslikus kohas. Tegemist peab olema tunnustatud muuseu-mi või kunstigaleriiga. Oluliste ja aktseptee-ritud muuseumidega kokkuleppe saavutami-ne on aga äärmiselt keeruline ja aeganõudev protsess. Kohad on loetud ja konkurents äärmiselt tihe. Sellistel puhkudel on suures-ti abiks isiklikud kontaktid ja suhted, samuti toetus kõige kõrgemal ehk riiklikul tasemel. Kui aga unistada, siis juba suurelt! Konrad Mägi tööde näitus Pariisis Orsay muuseumis oleks uhke ja väärikas tunnustus meie kuldaja kunstile.

Mis on kõige olulisem, mida Te oma kunsti- kollektsionääri teel inimesena õppinud olete?

Sellele pole ühest vastust... (Peab mõtliku pausi.) Kõige põhilisem on ikkagi ar-mastuse süvenemine kunsti vastu ja suhtle-mine kunsti tundvate asjatundlike inimeste-ga. Olen suure tänu võlgu nii Olev Subbile kui ka paljudele teistele, kes mind sellel teel on harinud ja aidanud. Olev Subbi toetus on ol-nud kahtlemata oluline. Ta oli kunstiga seon-duva enda jaoks ülimalt selgeks mõelnud, tal olid väga täpsed asjakohased formuleerin-gud. Me vestlesime väga palju. Tema sügavad kunstialased teadmised, mida ta minuga ja-gas, saadavad ja aitavad mind tänagi.

Kas kunstikirest on üldse võimalik vabaneda?

Mina isiklikult sellest vabaneda ei ta-hagi. (Naerab.) Olen ikka öelnud, et sellesse pisikusse ei surda, vaid sellega surrakse.

ENN KUNILASUUrEttEvõtjA, KUNStIKoLLEKtSIoNäär jA mEtSEEN

Sündinud: 19. märtsil 1950 Tallinnas Haridus: insener-tehnoloog metallide lõiketöötluse alalPerekond: abielus, kahe tütre ja nelja poja isa

Enn Kunila kollektsioonis on esindatud: Johann Kö-ler, Amandus Adamson, Paul Raud, Ants Laikmaa, Konrad Mägi, Nikolai Triik, August Jansen, Roman Nyman, Johannes Greenberg, Paul Burman, Ado Vabbe, Aleksander Vardi, Adamson-Eric, Johannes Võerahansu, Richard Uutmaa, Eerik Haamer, Lepo Mikko, Endel Kõks, Elmar Kits, Evald Okas, Henn Roode, Olev Subbi, Tiit Pääsuke ja paljud teised kunstnikud. Kokku on kollektsioonis töid enam kui 60 meistrilt.

Karjäär: 1970–1974 remondi- ja mehaanikatehas Progress, vaneminsener-tehnoloog;1974–1983 ENSV Ehitusmaterjalide Tööstuse Minis-teeriumi spetsiaalne konstrueerimise büroo, minis-teeriumi peametroloog;1983–1984 tootmiskoondis Vasar, turundusosakonna juhataja;1984–1990 tootmiskoondis Norma, turundus- osakonna juhataja;1990–1991 Tootmiskooperatiivide Liit, direktor;1991–1994 rahvaettevõte Norma, ostudirektor;1994–1996 Norma AS, ostudirektor;1996–1999 Norma AS, nõukogu aseesimees;1994– ... NG Investeeringud OÜ, juhatuse aseesi-mees. NG Investeeringute kontserni kuuluvad: Tallinna ja Tartu Kaubamajad, Selverite kett, auto-, kinga-, iluärid. Eraldi seisvad veel kolm suurtöös-tust: Liviko AS, Jäätise ja külmutatud toodete ette-võte Balbiino ja sisustusfirma Kitman Thulema.

tunnustused ja autasud: Valgetähe IV klassi teenetemärk ettevõtluse eden-damise eest (2006) Eesti Muuseumisõber (Eesti Muuseumiühing, 2009)Baltimaade filantroopiaauhind (U.S. Baltic Founda-tion, 2010)Aasta Kultuurisõber 2011 (Eesti Vabariigi välis- ministeerium, 2012)

On alates 2007. aastast Eesti Toiduainetööstuse Liidu volikogu esimees, mitmete erinevate ettevõt-lusega seotud ühiskondlike organisatsioonide juht-organite liige. Samast aastast MTÜ Eesti Kunstimuu-seumi Kunstisõprade Seltsi juhatuse esimees; EKM Kunstisõprade Seltsile olulist majanduslikku tuge pakkuvate patroonide kogu asutaja.

Mõtlesin, et ehk me täna Teie tööst ei räägigi, kuid Te ütlesite, et teisiti pole võimalik.

Just! Töö on olnud ja on praegugi kõi-ge alus. Kõigepealt töö ja perekond, siis tule-vad kunst ja teised harrastused. Olen osanik ja üks juhtidest investeerimis- ja valdusette-võttes NG Investeeringud, mis tähistab täna-vu 20. sünnipäeva ja kogu minu ettevõtjakar-jäär on olnud sellega seotud.

Teie põlvkond – tänase Eesti ärieliidi edukad esindajad – on maksnud oma edu eest koha-ti üsna ränka hinda, mõned tervise, mõned isegi eluga. Mis on aidanud Teil sellest kõi-gest terve nahaga välja tulla?

Kuna olen elus, siis võib öelda, et on ka õnne olnud. Kuid eks oma osa ole selles nii kunstihuvil kui ka kõigil muudel huvidel, eelkõige spordiharrastusel. Kõik need asjad kokku aitavadki nii muremõtetest eemale minna kui ka füüsiliselt vormis olla. Katsun võimalusel kolm korda nädalas tennist män-gida, minu partner on legendaarne Eesti ten-niselegend Sven Eving. Oleme paar aastat tagasi paarismängus isegi Eesti seeniorite meistriks tulnud. Malet mängin ma tänasel päeval põhiliselt arvutiga. Ma ei käi iga päev tööl, kuid ma teen iga päev tööd. Ettevõtjana mõtlen tööle ja sellega seotud probleemidele pidevalt. Ma arvan, et meie edu võti ongi see, et oleme osanikena – ja neid on kokku kolm – oma ettevõtteile kogu aeg väga lähedal.

Ja päris lõpetuseks: kuna intervjuu ilmub ajakirjas Audi Magazin, ei saa kuidagi jätta küsimata: mis autoga Te sõidate?

Olen olnud kakskümmend aastat Audile truu ja pärast Nõukogude Liidus too-detud Ladat pole mul ühtegi teist marki autot olnudki. Põhjus on see, et esimese soetatud Audiga tekkis kohe hea klapp ja hiljemgi pole olnud põhjust marki vahetada. Praegu sõidan beeži Audi A8-ga.

Te olete tehnikaharidusega inimene ja staažikas juht. Millal Te viimati auto kapotti kergitasite?

Autode puhul on selleks ühtelugu vajadust, sest muidu ei saa klaasipuhastusve-delikku panna. Vene ajal olen pidanud palju auto kapoti alla vaatama ja ka neid ise remon-tima, nii et see tegevus pole mulle võõras. Audi puhul pole selleks muidugi vajadust. Aga ma tean, mis on daamide unistus – et ei peaks iialgi mingit kapotti avama ja et klaa-sipuhastusvedelikku saaks panna väikesest luugist nagu kütustki. (Naerab.) //