ELUKUTSETE

OMANDAMINE

KESKAJAL

Viive Tammearu

2010

VAIMULIKUD Vaimulikud moodustasid keskajal

esimese seisuse. Nendeülesandeks oli Jumala teenimine ja palvetamine.

Vaimulikeks õppisid tavaliselt munkade poolt talulaste seast valitud taibukamad poisid või suursuguste perekondade nooremad võsud.

Vaimuliku karjääris olid suursugusest päritolust tähtsamad isiklikud võimed, püsivus, kuulekus ja töökus.

Suursuguste õpilaste elu oli tunduvalt lihtsam, aga ka madalat päritolu andekad poisid, võisid saavutada kõrge positsiooni. Isegi paavstide hulgas oli madala päritolu ent tugeva tahtejõu ja pika askeedieluga silmapaistnud mehi.

Vaimulikuks saamine võttis

kaua aega, selleks oli

vajalik tavalisest erinev

eluviis ja kindel koolitus.

Vaimulikuks õppimine algas

noviitsiajaga, mis

näitas, kas poisid on

võimelised teadmisi

omandama, reeglitele

alluma ja ilmalikest lõbudest

loobuma.

Vaimulikke kasvatati kloostri-

, katedraali- või piiskopi-

koolides, kus kehtisid karmid

reeglid.

Tulevastele vaimulikele õpetati

ladina keeles lugemist ja

kirjutamist, arvutamist, psalmide

laulmist, jumala-teenistuse

korda, antiikfilosoofiat ja -teadusi.

Kui õpilased olid 21-aastaseks

saanud pühitseti nad munkadeks.

RÜÜTEL Aadlikud ehk rüütlid moodustasid kesk-

ajal teise seisuse. Nad olid elukutselised

sõdurid ja nende ülesandeks oli kõiki teisi kaitsta.

Kuni 7. eluaastani kasvasid aadlikud kodus ema hoole

all, mängisid väikeste puust relvadega, jooksid

palju, õppisid hobuseid tundma, ratsutama ja vehklema.

7-aastaselt, hakkasid poisse kasvatama mehed. Isa

kontrolli all tegid nad kehalisi- ja relvaharjutusi:

jooksid, hüppasid, ronisid, vallutasid

mängukindlusi, loopisid raskeid kive, ujusid pikki

vahemaid, heitsid oda, lasid vibust ja maadlesid

omavahel.

Poiste kasvatajateks ja järelvaatajateks olid isa ustavad

teenrid, kes jäid poiste kõrvale sageli oma surmani.

10-aastaselt saadeti poisid silmapaistvate rüütlite juurde

paažideks. Paažiaeg kestis 15-16 eluaastani.

Paažide treeningud koosnesid

vehklemisest, ratsutamisest, ujumisest, jooksust ja

üksteise ja puust rüütliga võitlemisest.

Paažid pidid peremeest teenima - puhastama ta riideid

ja relvi, aitama lossi

perenaist maja-

pidamistöödes,

hobuseid puhas-

tama ja ratsastama.

Naised õpetasid paažidele

kombeid, lugemist-

kirjutamist, luuletamist, pilli

mängimist, seltskondlikke

tantse, galantset käitumist

naistega, esmaabi ja mitmesuguste

maarohtude kasutamist.

Lossi vanemaid ja auväärsemaid

daame, hiljem lossi vaimulik, õpetas

poistele usuõpetust.

Peale paaži aja lõppu nimetas isand

poisid pidulikult oma relvakandjateks.

Relvakandjad pidid hästi hobuseid

tundma, neid ravima ja treenima

ning õpetama nooremaid

relvakandjaid ja paaže hobuste eest

hoolitsema. Relvakandjad aitasid isandal riietuda, pidid õppima

lahingu varustuses ilma ratsmete abita hobuse selga

hüppama, ühe vasaralöögiga suurt kivi purustama; ühe

käega lakast ja teisega sadulast kinni hoides üle hobuse

hüppama; ronima ainult käte abil ükskõik kui kõrge

redeli otsa ja suutma tantsida turvises terve õhtu.

Relvakandjad saatsid ja aitasid isandat lahingutes ja

jahikäikudel.

Rahuajal olid relvakandjad lossis sisevalveks.

Peale relvakandjaaja ära teenimist, palus

relvakandja endale rüütliau.

Tulevane rüütel pidi enne pühitsemist mitu päeva

paastuma, pattu kahetsema, mõtisklema ja pihtima.

Jumalateenistuse järel andis

noormees rüütlivande. Isand

võttis mõõga ja lõi sellega

kolm korda pühitsetava

õlale, andis talle kolmekordse

rituaalse suudluse ning

pühitses ta sellega rüütliks.

KÄSITÖÖLINE Käsitöömeistri õpipoisteks

võeti 9- 10-aastaseid

poisse, kes esitasid

seaduslikku vaba päritolu

tõendava soovituse ja

maksid käsiraha.

Õpipoisteks ei võetud

nõrkasid, laisku või

ebaausaid poisse.

Neljanädalasel prooviajal

võis meister poisi tagasi

vanemate juurde saata.

Õpipoisiaeg kestis 4-6 aastat. Esimesed kaks aastat oli

õpipoiss käsitöömeistri teenija ja mustatöötegija.

Õpipoiss elas meistri majas, meister pidi talle süüa

andma ja tema eest hoolitsema.

Õpiaja lõpul tuli esitada sellitöö, mida kogunesid

meistrid pidulikult gildihoonesse hindama. Kui kõik läks

õnnelikult, sai õpipoisist sell.

Sell oli vaba inimene, kes võis kanda relva ja võtta osa linna kaitsmisest. Sellid valisid endile ise meistri, kelle juures nad tasu eest töötasid.

Sellide väljaõpetamine kestis 5-6 aastat ja lõppes rännuaastatega. Tsunft saatis sellid rändama, et nad käiksid paljudes linnades, töötaksid mitmete meistrite juures, õpiksid tundma nende töö saladusi ja -võtteid

Koju tagasi võis sell tulla kolme tunnistusega erinevate meistrite käest, kelle juures ta oli vähemalt pool aastat töötanud. Pärast rändamist töötas selll ühe aasta endise meistri juures ja jagas temaga oma uusi teadmisi.

Igast sellist võis pärast rännuaastaid meister saada. Selleks pidi ta esitama tsunftile soovi meistriks saada. Pärast loa saamist tuli tsunftile maksta ja valmistada meistritöö - šedööver.

Samaaegselt pidi otsima pruuti sest täieõiguslikuks meistriks võis saada ainult abieluinimene. Pruut pidi olema tsunftile vastuvõetav ja kõige sagedamini valis sell naiseks mõne tsunfti meistri tütre või lese.

Šedöövri valmistamise ajal tsunfti teised liikmed pidutsesid. Valminud töö pandi tsunftis vaatamiseks välja, kõik meistrid silmitsesid seda hoolega ja leidsid tingimata mingi vajakajäämise.

Kui meistritöö vastu võeti, tegi uus meister samal päeval kogu tsunftile peo - joodud.

KAUPMEES Kaupmeeste õpipoisteks võeti tavaliselt kaupmeeste

poegi. Oluliseks peeti taibukust, arvutamisoskust, kiiret

reageerimist, ärivaistu, riskivalmidust ja ettevaatlikkust.

Kaupmeeste pojad käisid tavaliselt linna, kloostri- või

katedraalikoolis. Nad pidid selgeks saama

kirjutamise, lugemise ja arvutamise, ristiusu põhitõed

ning õppima suhtlustasandil keeli.

Õpetuse algusest peale jälgiti, et

poiss oleks aus.

Noored kaupmehed pidid olema ka

head sõdalased.

Kui poiss kaubandusega seotud

põhitõed omandanud oli, oskas

lugeda, kirjutada, rehkendada, suhe

lda, tundis suhtlemistasandil

keeli, andis isa talle palju väikesi

iseseisvaid ülesandeid.

Poisist sai kaupmehesell, ta võis saata kaupu teise linna, kontrollida maha- ja pealelaadimist.

Sell ei tohtinud endale lubada ühtegi hooletust, valearvestust, ega ebaviisakat käitumist.

Kui sell oli õppinud kasumiga kaplema ja selle läbi varanduse ja kinnisvara omandanud, sai temast tõeline kaupmees.

TALUPOEG Talupojad moodustasid valdava osa

kolmandast seisusest, nende peamiseks

ülesandeks oli toota kogu ühiskonnale toitu.

Talupoegade lapsi õpetati ja kasvatati kodus

nõudes neilt talutööde tegemist.

Talupoeg pidi oskama maad harida, loomi kasvatada, riideid ja jalanõusid valmistada, elamuid ehitada ja ennast feodaalide vasu kaitsta.

Talupojad pidid regulaarselt kirikus käima ja tundma piiblit kuid kooliharidust said nad väga vähe, enamasti õppisid nad vähesel määral lugema ja pisut arvutama.