EE - EP1910384 B1mitokondri maatriksi töötlemispeptidaasi (MPP) toel väiksemaks aktiivseks...

EE - EP1910384 B1

Imidaso[2,1-b]tiasooli derivaadid sirtuiini moduleerivate ühenditena

LEIUTISE TAUST

Vaigistavate informatsiooni reguleerivate (SIR) geenide perekond kujutab endast

väga konservatiivset geenide rühma, mis on esindatud paljude organismide

genoomides, alustades näiteks bakterist archaebacteria ning lõpetades erinevate 5

eukarüootidega (Frye, 2000). Kodeeritud SIR valgud osalevad mitmetes

protsessides, alustades geeni vaigistamise reguleerimisest ja lõpetades DNA

parandamisega. SIR geeniperekonna liikmete poolt kodeeritud valkude 250

aminohappest koosnevas tuuma domäänis esineb tugev järjestuse

konservatiivsus. Selle perekonna üheks põhjalikult iseloomustatud geeniks on S. 10

cerevisiae SIR2, mis osaleb HM lookuse vaigistamises, mis omakorda sisaldab

pärmi paljunemistüüpi, telomeeri positsiooni mõjusid ja raku vananemist

täpsustavaid andmeid (Guarente, 1999; Kaeberlein et al., 1999; Shore, 2000).

Pärmis Sir2 valk kuulub histooni deatsetülaaside perekonda (lisateabe saamiseks

vaadake Guarente, 2000; Shore, 2000). Sir2 homoloog CobB toimib organismis 15

Salmonella typhimurium NAD-ist (nikotiinamiidi adeniini dinukleotiidist) sõltuva

ADP-ribosüüli transferaasina (Tsang ja Escalante-Semerena, 1998).

Sir2 valk on III klassi deatsetülaas, mis kasutab kosubstraadina NAD-i (Imai et al.,

2000; Moazed, 2001; Smith et al., 2000; Tanner et al., 2000; Tanny ja Moazed,

2001). Erinevalt muudest deatsetülaasidest, millest paljud geeni vaigistamises 20

osalevad, ei oma Sir2 tundlikkust I ja II klassi histooni deatsetülaasi inhibiitorite

nagu trikostatiin A (TSA) suhtes (Imai et al., 2000; Landry et al., 2000a; Smith et

al., 2000).

Atsetüül-lüsiini deatsetüülimine Sir2-ga on seotud NAD hüdrolüüsiga, andes

nikotiinamiidi ja uudse atsetüül-ADP riboosi ühendi (Tanner et al., 2000; Landry et 25

al., 2000b; Tanny ja Moazed, 2001). Sir2 NAD-ist sõltuv deatsetülaasi aktiivsus on

selle funktsioonideks oluline, mis võimaldab seostada selle bioloogilist rolli pärmi

tsellulaarse metabolismiga (Guarente, 2000; Imai et al., 2000; Lin et al., 2000;

Smith et al., 2000). Imetaja Sir2 homoloogidel on NAD-ist sõltuv histooni

deatsetülaasi aktiivsus (Imai et al., 2000; Smith et al., 2000). Enamus andmeid 30

EE - EP1910384 B1 2

Sir2 vahendatud funktsioonide kohta pärineb pärmiga läbi viidud uuringutest

(Gartenberg, 2000; Gottschling, 2000).

Biokeemilised uuringud on näidanud, et Sir2 on võimeline histoonide H3 ja H4

amino-otsa sabade deatsetüülimiseks, põhjustades 1-O-atsetüül-ADP-riboosi ja

nikotiinamiidi moodustumise. Täiendavate Sir2 displei koopiatega tüved 5

suurendasid rDNA vaigistamist ja pikendasid eluiga 30%. Hiljuti läbiviidud

uuringutega on demonstreeritud, et C. elegans SIR2 homoloogi, sir-2.1, ja D.

melanogaster dSir2 geeni täiendavad geenid pikendasid nende organismide

eluiga märgatavalt. See võimaldab väita, et vananemise SIR2-st sõltuv reguleeriv

rada tekkis evolutsiooni käigus juba varakult ning on väga konservatiivne. 10

Nüüdseks arvatakse, et Sir2 geenid tekkisid organismi tervise parandamiseks ning

stressile vastupidamiseks, suurendades seeläbi organismi ellujäämisvõimalusi.

SIRT3 näol on tegemist SIRT1 homoloogiga, mis on konservatiivne

prokarüootides ja eukarüootides (P. Onyango et al., Proc. Natl. Acad. Sci. USA 99:

13653-13658 (2002)). SIRT3 märklauaks on läbi N-otsas asuva unikaalse 15

domääni mitokondrite kristad. SIRT3 omab NAD+-ist sõltuvat valgu deatsetülaasi

aktiivsust ning seda avaldatakse organismides kõikjal ning eriti metaboolselt

aktiivsetes kudedes. Arvatakse, et SIRT3 lõhestub pärast mitokondrisse jõudmist

mitokondri maatriksi töötlemispeptidaasi (MPP) toel väiksemaks aktiivseks vormiks

(B. Schwer et al., J. Cell Biol. 158: 647-657 (2002)). 20

Üle 70 aasta on teada, et toiduga omastatavate kalorikoguse piiramine parandab

imetajate tervislikku seisundit ning pikendab eluiga (Masoro, 2000). Toiduga

omastatavate kalorikoguse piiramisele sarnanevate meetodite, näiteks madala

glükoosisisaldusega toidu, kasutamisel pikeneb sarnaselt muudele hulkraksetele

ka pärmi eluiga. Avastus, et nii pärmirakud kui ka kärbsed, kellel SIR2 geen 25

puudub, ei ela piiratud kalorisisaldusega toidu tarbimisel kauem, kinnitab, et SIR2

geenid on selle toitumisvormi kasulike toimete vahendajateks (Anderson et al.,

2003; Helfand ja Rogina, 2004). Lisaks pikendavad mutatsioonid, mis vähendavad

pärmi glükoosile reageeriva cAMP (adenosiin 3’,5’-monofosfaat)-sõltuva (PKA)

raja aktiivsust, metsiktüüp-rakkude eluiga, mõjutamata samas muteerunud SIR2 30

tüvesid, näidates, et SIR2 on tõenäoliselt kalorikasutuse piiramise raja

võtmetähtsusega pärisuunaliseks komponendiks (Lin et al., 2001).

EE - EP1910384 B1 3

Porcu et al. (Trends in Pharmacological Sciences, Elsevier, Haywarth, GB, 26.

aastakäik, nr 2, 2005, lk 94-103) avaldavad ühendid, mida on kirjeldatud kui

sirtuiini modulaatoreid.

Patendis JP 07291976 avaldatakse imidaso[2,1-b]tiasooli derivaadid. Patendis

WO 2006122011 avaldatakse tiasoolipõhised HCV inhibiitorid. 5

KOKKUVÕTE

Käesolevas leiutises avaldatakse uudsed sirtuiini moduleerivad ühendid.

Ühes käesoleva leiutise teostuses avaldatakse sirtuiini moduleerivad ühendid A),

millel on struktuurivalem (XVIII):

10

või nende ühendite farmatseutiliselt sobivad soolad, kus:

R19 on valitud rühmast, kuhu kuuluvad:

kus:

iga Z10, Z11, Z12 ja Z13 on valitud üksteisest iseseisvalt N, CR20 ja CR1’ hulgast; ja 15

iga Z14, Z15 ja Z16 on valitud üksteisest iseseisvalt rühmast, kuhu kuuluvad N, NR1’,

S, O, CR20 ja CR1’,

kus:

0 kuni 2 Z10, Z11, Z12 ja Z13 hulgast on N;

vähemalt üks Z14, Z15 ja Z16 hulgast on N, NR1’, S või O; 20

0 kuni 1 Z14, Z15 ja Z16 hulgast on S või O;

0 kuni 2 Z14, Z15 ja Z16 hulgast on N või NR1’;

EE - EP1910384 B1 4

0 kuni 1 R20 on lahustav rühm;

0 kuni 1 R1’ on valikuliselt asendatud C1-3 hargnemata või hargnenud ahelaga

alküül;

iga R20 on valitud üksteisest iseseisvalt H ja lahustava rühma hulgast;

R21 on -NR1’-C(O)-, -NR1’-S(O)2-, -NR1’-C(O)-NR1’-, -NR1’-C(S)-NR1’-, -NR1’-C(S)-5

NR1’-CR1’R1’-, -NR1’-C(O)-CR1’R1’-NR1’-, -NR1’-C(=NR1’)-NR1’-, -C(O)-NR1’-, -

C(O)-NR1’-S(O)2-, -NR1’-, -CR1’R1’-, -NR1’-C(O)-CR1’=CR1’-, -NR1’-S(O)2-NR1’-, -

NR1’-C(O)-NR1’-S(O)2-, -NR1’-CR1’R1’-C(O)-NR1’-, -CR1’R1’-C(O)-NR1’-, -NR1’-

C(O)-CR1’=CR1’-CR1’R1’-, -NR1’-C(=N-CN)-NR1’-, -NR1’-C(O)-CR1’R1’-O-, -NR1’-

C(O)-CR1’R1’-CR1’R1’-O-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’- CR1’R1’-, -10

NR1’-C(O)-CR1’R1’-; -NR1’-C(O)-CR1’R1’-CR1’R1’-, -NR1’-C(S)-NR1’-CR1’R1’-

CR1’R1’-, -NR1’-C(O)-O-,

kus iga R1’ on H või valikuliselt asendatud C1-C3 hargnemata või hargnenud

ahelaga alküül; ja 15

R31 on valikuliselt asendatud monotsükliline või bitsükliline arüül või valikuliselt

asendatud monotsükliline või bitsükliline heteroarüül eeldusel, et kui R21 on -NR1’-

C(O)-, siis R31 ei ole 4-tsüanofenüül või

ja kui R21 on -NR1’-S(O)2-, siis R31 ei ole 4-metoksüfenüül või 4-t-butüülfenüül. 20

Ühes muus käesoleva leiutise teostuses avaldatakse sirtuiini moduleerivad

ühendid B), millel on struktuurivalem (XX):


EE - EP1910384 B1 5


kus:

iga Z10, Z11, Z12 ja Z13 on valitud üksteisest iseseisvalt N, CR20 ja CR1’ hulgast; ja

iga Z14, Z15 ja Z16 on valitud üksteisest iseseisvalt rühmast, kuhu kuuluvad N, NR1’, 5

S, O, CR20 ja CR1’,

kus:

0 kuni 2 Z10, Z11, Z12 ja Z13 hulgast on N;

vähemalt üks Z14, Z15 ja Z16 hulgast on N, NR1’, O või S;

0 kuni 1 Z14, Z15 ja Z16 hulgast on S või O; 10


0 kuni 1 R20 on lahustav rühm;


alküül;

iga R20 on valitud üksteisest iseseisvalt H ja lahustava rühma hulgast; 15

iga R20a on valitud üksteisest iseseisvalt H ja lahustava rühma hulgast;

R21 on -NR1’-C(O)-, -NR1’-S(O)2-, -NR1’-C(O)-NR1’-, -NR1’-C(S)-NR1’-, -NR1’-C(S)-



NR1’-C(O)-NR1’-S(O)2-, -NR1’-CR1’R1’-C(O)-NR1’-, -CR1’R1’-C(O)-NR1’-, -NR1’-20


C(O)-CR1’R1’-CR1’R1’-O-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’-, -CR1’R1’-, -


CR1’R1’-, -NR1’-C(O)-O-,

25

EE - EP1910384 B1 6

kus

iga R1’ on H või valikuliselt asendatud C1-C3 hargnemata või hargnenud ahelaga

alküül; ja


asendatud monotsükliline või bitsükliline heteroarüül, kus juhul, kui R19 on 5

ja Z10, Z11, Z12 ning Z13 on kõik CH, siis R20a on lahustav rühm.


ühendid C), millel on struktuurivalem (XXI):

10





NR1’-C(O)-NR1’-S(O)2-, -NR1’-CR1’R1’-C(O)-NR1’-, -CR1’R1’-C(O)-NR1’-, -NR1’-15


C(O)-CR1’R1’-CR1’R1’-O-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’- CR1’R1’-, -


CR1’R1’-, -NR1’-C(O)-O-,

20 kus

EE - EP1910384 B1 7

iga R1’ on H või valikuliselt asendatud C1-C3 hargnemata või hargnenud ahelaga

alküül; ja

R32 on valikuliselt asendatud monotsükliline või bitsükliline heteroarüül või

valikuliselt asendatud bitsükliline arüül, kus:

kui R21 on -NH-C(O)-CH2-, siis R32 ei ole asendamata tieen-2-üül; 5

kui R21 on -NH-C(O)-, siis R32 ei ole furaan-2-üül, 5-bromofuraan-2-üül või 2-

fenüül-4-metüültiasool-5-üül;

kui R21 on -NH-S(O)2-, siis R32 ei ole asendamata naftüül või 5-klorotieen-2-üül.


ühendid D), millel on struktuurivalem (XXII): 10




C(O)-NR1’-S(O)2-, -NR1’-, -CR1’R1’-, -NR1’-C(O)-CR1’=CR1’-, -NR1’-S(O)2-NR1’-, -15

NR1’-C(O)-NR1’-S(O)2-, -NR1’-CR1’R1’-C(O)-NR1’-, -CR1’R1’-C(O)-NR1’-, -NR1’-


C(O)-CR1’R1’-CR1’R1’-O-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’- CR1’R1’-, -


CR1’R1’-, -NR1’-C(O)-O-, 20

kus iga R1’ on H või valikuliselt asendatud C1-C3 hargnemata või hargnenud

ahelaga alküül; ja

R33 on valikuliselt asendatud fenüül, kus:

kui R21 on -NR1’-C(O)-, siis R1’ ei ole H; 25

EE - EP1910384 B1 8

kui R21 on -NH-C(O)-CH2- või -NH-C(O)-CH2-O, siis R33 ei ole asendamata fenüül

või 4-halofenüül; ja

kui R21 on -NH-S(O)2-, siis R33 ei ole asendamata fenüül, 2,4- või 3,4-

dimetüülfenüül, 2,4-dimetüül-5-metoksüfenüül, 2-metoksü-3,4-diklorofenüül, 2-

metoksü-5-bromofenüül-3,4-dioksüetüleenfenüül, 3,4-dimetoksüfenüül, 3,4-5

diklorofenüül, 3,4-dimetüülfenüül, 3- või 4-metüülfenüül, 4-alkoksüfenüül, 4-

fenoksüfenüül, 4-halofenüül, 4-bifenüül või 4-atsetüülaminofenüül.

Ühes käesoleva leiutise teostuses avaldatakse sirtuiini moduleerivad ühendid E),

millel on struktuurivalem (XXII):

10


R21 on -NH-C(O)- või -NH-C(O)-CH2-; ja

R33 on fenüül, mis on asendatud:

a) ühe -N(CH3)2 rühmaga;

b) ühe CN rühmaga 3. positsioonil; 15

c) ühe -S(CH3) rühmaga; või

d)

3. ja 4. positsiooni aheldamisega.

Valikutes A), B), C) või D) on R1’ asendatuse korral asendatud ühe või rohkema

järgnevast rühmast valitud asendajaga: -OH, halogeen, -ORa, -O-CORa, -CORa, -20

C(O)Ra, -CN, -NO2, - COOH, -COORa, -OCO2Ra, -C(O)NRaRb, -OC(O)NRaRb, -

SO3H, -NH2, -NHRa, - N(RaRb), -COORa, -CHO, -CONH2, -CONHRa, -CON(RaRb),

-NHCORa, -NRCORa, - NHCONH2, -NHCONRaH, -NHCON(RaRb), -NRcCONH2, -

NRcCONRaH,- NRcCON(RaRb), -C(=NH)-NH2, -C(=NH)-NHRa, -C(=NH)-N(RaRb), -

C(=NRc)-NH2, -C(=NRc)-NHRa, -C(=NRc)-N(RaRb), -NH-C(=NH)-NH2, -NH-C(=NH)-25

EE - EP1910384 B1 9

NHRa, -NH-C(=NH)-N(RaRb), -NHC(=NRc)-NH2, -NH-C(=NRc)-NHRa, -NH-

C(=NRc)-N(RaRb), -NRdH-C(=NH)-NH2, -NRd-C(=NH)-NHRa, -NRd-C(=NH)-

N(RaRb), -NRd-C(=NRc)-NH2, -NRd-C(=NRc)-NHRa, -NRd-C(=NRc)-N(RaRb), -

NHNH2, -NHNHRa, -NHRaRb, -SO2NH2, -SO2NHRa, -SO2NRaRb, -CH=CHRa, -

CH=CRaRb, -CRc=CRaRb, CRc=CHRa, -CRc=CRaRb, -CCRa, -SH, -SOkRa, -5

S(O)kORa ja -NH-C(=NH)-NH2, kus

k on 0, 1 või 2;

Ra-Rd on üksteisest sõltumatult alifaatsed rühmad, asendatud alifaatsed rühmad,

bensüülid, asendatud bensüülid, aromaatsed rühmad või asendatud aromaatsed

rühmad; ja 10

-NRaRb võib moodustada liidetuna asendatud või asendamata mittearomaatse

heterotsüklilise rühma;

kus mittearomaatse heterotsüklilise rühma, bensüülrühma või arüülrühma

asendajaks võib olla alifaatne rühm või asendatud alifaatne rühm; asendatud

alifaatne rühm võib olla asendatud mittearomaatse heterotsüklilise ringi, 15

asendatud mittearomaatse heterotsüklilise ringi, bensüüli, asendatud bensüüli,

arüüli või asendatud arüüliga; ja asendatud alifaatsel rühmad, mittearomaatsel

heterotsüklilisel rühmal, asendatud arüülil või asendatud bensüülil võib olla

rohkem kui üks asendaja.

Käesolevas leiutises avaldatakse samuti ravimkoostised, mis sisaldavad ühte või 20

rohkemat valemi XVIII-XXII ühendit või selle soola.

Ühes muus käesoleva leiutise teostuses käsitletakse meetodeid sirtuiini

moduleerivate ühendite või sirtuiini moduleerivaid ühendeid sisaldavate koostiste

kasutamiseks. Teatud käesoleva leiutise teostustes võib sirtuiini valgu taset ja/või

aktiivsust suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada erinevateks 25

terapeutilisteks kasutusotstarveteks, näiteks raku eluea pikendamiseks ja/või

mitmete haiguste ja häirete ravimiseks ja/või ennetamiseks ning nimetatud

haiguste näideteks on vananemise või stressiga seonduvad haigused või häired,

diabeet, rasvumine, neurodegeneratiivsed haigused, kemoteraapia põhjustatud

neuropaatia, stenokardiaga seonduv neuropaatia, silmahaigused, südame-30

EE - EP1910384 B1 10

veresoonkonna haigused, vere hüübimisega seonduvad haigused, põletik ja/või

punetus jne. Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavaid sirtuiini

moduleerivaid ühendeid võib kasutada ka haiguse või häire ravimiseks patsiendil,

kellel mitokondriaalse aktiivsuse suurenemine parandaks lihaste jõudlust, lihaste

ATP tasemeid või hüpoksia või isheemiaga seonduvate lihaskoe kahjustuste 5

ravimiseks või ennetamiseks. Muudes teostustes võib sirtuiini valgu taset ja/või

aktiivsust vähendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada erinevateks

terapeutilisteks kasutusotstarveteks, mille näideteks on tsellulaarse tundlikkuse

suurendamine stressile, apoptoosi suurendamine, kasvaja ravi, isu stimuleerimine

ja/või kaalus juurdevõtmise stimuleerimine jne. Nagu on kirjeldatud detailsemalt 10

allpool, hõlmavad sellised meetodid seda vajavale patsiendile sirtuiini moduleeriva

ühendi farmatseutiliselt efektiivse koguse manustamist.

Mõningates teostustes võib sirtuiini moduleerivad ühendid manustada iseseisvalt

või koos muude ühenditega, k.a muude sirtuiini moduleerivate ühenditega või

muude ravimitega. 15

JOONISTE LOETELU

Joonisel Fig 1 on kujutatud näites 5 kirjeldatud tsellulaarse ATP analüüsi skeemi.

Joonisel Fig 2 on kujutatud ATP doos-reageeringu kõverat rakkudes pärast ravi

resveratrooliga.

LEIUTISE DETAILNE KIRJELDUS 20

1. Definitsioonid

Siin kasutatuna on järgnevatel mõistetel ning fraasidel alljärgnevalt avaldatud

tähendused. Juhul kui ei ole teisiti defineeritud, omavad kõik siin kasutatud

tehnilised ja teaduslikud mõisted samu tähendusi, mis on leiutise valdkonna

asjatundjale mõistetavad. 25

Ainsuse vormid hõlmavad juhud, kui kontekst ei näita vastupidist, ka viiteid

mitmusele.

EE - EP1910384 B1 11

Mõiste "aine" tähistab siin kasutatuna keemilist ühendit, keemiliste ühendite segu,

bioloogilist makromolekuli (näiteks nukleiinhapet, antikeha, valku või valgu osa,

näiteks peptiidi) või ekstrakti, mis on valmistatud biolooglistest materjalidest nagu

bakterite, taimede, seente või loomade (eelistatult imetajate) rakkudest või

kudedest. Selliste ainete aktiivsus võib muuta need „terapeutilisteks aineteks“, 5

mille näol on tegemist bioloogiliselt, füsioloogiliselt või farmakoloogiliselt aktiivsete

ainetega, mis avaldavad oma toimet patsiendis lokaalselt või süsteemselt.

Mõiste „biosaadav“ omab ühendite juures kasutatuna tavapärast tähendust ning

tähistab ühendi vormi, mis võimaldab manustatava ühendi või selle osa

absorbeerimist, liitmist või muidu patsiendile või isikule, kellele see manustati, 10

füsioloogiliselt kättesaadavaks tegemist.

„Sirtuiini bioloogiliselt aktiivne osa“ tähistab sirtuiini valgu osa, millel on bioloogiline

aktiivsus, näiteks deatsetüülimisvõime. Sirtuiini bioloogiliselt aktiivsed osad võivad

sisaldada sirtuiinide tuuma domääni. SIRT1 bioloogiliselt aktiivsete osade

GenBank viitenumber on NP_036370, mis hõlmab NAD+ sidumisdomääni ja 15

substraati siduvat domääni ja võib hõlmata näiteks GenBank viitenr NP_036370

aminohappeid 62-293, mida kodeeritakse GenBank viitenr NM_012238

nukleotiididega 237-932. Seega viidatakse sellele piirkonnale mõnikord kui tuuma

domäänile. Muud SIRT1 bioloogiliselt aktiivsed osad, mida mõnikord tuuma

domäänideks kutsutakse, hõlmavad umbkaudselt GenBank viitenr NP_036370 20

aminohappeid 261 kuni 447, mida kodeeritakse GenBank viitenr NM_012238

nukleotiididega 834 kuni 1394; umbkaudselt GenBank viitenr NP_036370

aminohappeid 242 kuni 493, mida kodeeritakse GenBank viitenr NM_012238

nukleotiididega 777 kuni 1532; või umbkaudselt GenBank viitenr NP_036370

aminohappeid 254 kuni 495, mida kodeeritakse GenBank viitenr NM_012238 25

nukleotiididega 813 kuni 1538.

Mõiste "koduloomad" tähistab kasse ja koeri. Siin kasutatuna tähistab „koer“ iga

liigi Canis familiaris liiget, hõlmates ka kõiki erinevaid tõugusid. Mõiste „kass(id)“

tähistab kaslasi, k.a kodukasse ja muid perekonna Felidae liigi Felis liikmeid.

Mõisted „sisaldama“ ja „sisaldab“ tähistavad siin kasutatuna, et lisatud võivad olla 30

ka täiendavad elemendid.

EE - EP1910384 B1 12

Mõiste „konservatiivne jääk“ tähistab aminohapet, mis on teatud ühiste

omadustega aminohapperühma liikmeks. Mõiste „konservatiivne aminohappe

asendus“ tähistab ühe sellise rühma aminohappe asendust (kontseptuaalset või

muud) sama rühma mõne muu aminohappega. Funktsionaalseks võimaluseks

ühiste omaduste leidmiseks iseseisvate aminohapete vahel on 5

aminohappemuutuste normaliseeritud sageduste analüüs homoloogsete

organismide vastavate valkude vahel (Schulz, G. E. ja R. H. Schirmer., Principles

of Protein Structure, Springer-Verlag). Selliste analüüside põhjal võib defineerida

aminohapete rühmad, kus rühmasisesed aminohapped eelistatult üksteisega

vahelduvad ja sarnanevad seega üksteisele peamiselt nende mõju alusel valgu 10

kogustruktuurile (Schulz, G. E. ja R. H. Schirmer, Principles of Protein Structure,

Springer-Verlag). Üheks sedasi defineeritud aminohapperühmade komplekti

näiteks on: (i) laenguga rühm, kuhu kuuluvad Glu, Asp, Lys, Arg ja His; (ii)

positiivse laenguga rühm, kuhu kuuluvad Lys, Arg ja His; (iii) negatiivse laenguga

rühm, kuhu kuuluvad Glu ja Asp; (iv) aromaatne rühm, kuhu kuuluvad Phe, Tyr ja 15

Trp; (v) lämmastikuringi rühm, kuhu kuuluvad His ja Trp; (vi) suur alifaatne

mittepolaarne rühm, kuhu kuuluvad Val, Leu ja Ile; (vii) vähesel määral polaarne

rühm, kuhu kuuluvad Met ja Cys; (viii) väikese jäägiga rühm, kuhu kuuluvad Ser,

Thr, Asp, Asn, Gly, Ala, Glu, Gln ja Pro; (ix) alifaatne rühm, kuhu kuuluvad Val,

Leu, Ile, Met ja Cys; ja (x) väikese hüdroksüüli rühm, kuhu kuuluvad Ser ja Thr. 20

"Diabeet“ tähistab kõrget veresuhkru või ketoatsidoosi taset, nagu ka kroonilisi

üldisi metaboolseid häireid, mis tekivad liiga pika kõrge veresuhkru taseme või

glükoosi tolerantsuse vähenemise tõttu. „Diabeet“ hõlmab nii I kui ka II tüübi

(insuliinisõltumatu diabeet või NIDDM) vorme. Diabeedi ohufaktoriteks on:

vööümbermõõt, mis ületab meestel 40 tolli ja naistel 35 tolli, 130/85 mmHg kõrgem 25

vererõhk, 150 mg/dl kõrgemad triglütseriidide tasemed; 100 mg/dl kõrgem vere

glükoositase paastumisel või suure tihedusega lipoproteiini tase, mis on meestel

madalam kui 40 mg/dl või naistel madalam kui 50 mg/dl.

Sirtuiini „otseseks aktiveerijaks“ on molekul, mis aktiveerib sirtuiini sellega

seondudes. Sirtuiini „otseseks inhibiitoriks“ on molekul, mis inhibeerib sirtuiini 30

sellega seondudes.

EE - EP1910384 B1 13

Mõiste „ED50“ omab tavatähendust. Teatud käesoleva leiutise teostustes tähistab

ED50 ravimi doosi, mis tekitab 50% selle maksimaalsest reageeringust või toimest,

või alternatiivina doosi, mis põhjustab eelnevalt kehtestatud reageeringu 50%

patsientidest või preparaatidest. Mõiste „LD50“ omab tavatähendust. Teatud

käesoleva leiutise teostustes tähistab LD50 ravimi doosi, mis on letaalne 50% 5

patsientidest. Mõiste „terapeutiline indeks“ omab tavatähendust, tähistades ravimi

terapeutilist indeksit, milleks on LD50/ED50.

Mõiste „hüperinsulineermia“ tähistab isiku seisundit, kus selle isiku insuliinitase

veres on tavaväärtusest kõrgem.

Mõiste „hõlmab“ on mõeldud tähistama" hõlmamist, olemata samas sellega 10

piiratud". „Hõlmab“ ja „hõlmab, olemata samas sellega piiratud“, kasutatakse

vahetatavalt.

Mõiste „insuliiniresistentsus“ tähistab seisundit, kus tavapärane insuliinikogus

tekitab normaalväärtusest madalama bioloogilise reageeringu võrreldes patsiendi,

kellel insuliiniresistentsust ei esine, vastava bioloogilise reageeringuga. 15

„Insuliiniresistentsusega seonduv haigus“ tähistab siin kasutatuna iga haigust, mis

on põhjustatud või mida soodustab insuliiniresistentsus. Selliste haiguste

näideteks on diabeet, rasvumine, metaboolne sündroom, insuliiniresistentsuse

sündroomid, sündroom X, insuliiniresistentsus, kõrge vererõhk, hüpertensioon,

kõrge vere kolesteroolitase, düslipideemia, hüperlipideemia, aterosklerootilised 20

haigused nagu rabandus, südame isheemiatõbi või müokardi infarkt,

hüperglütseemia, hüperinsulineemia ja/või hüperproinsulineemia, häiritud

glükoositolerants, viivitunud insuliini vabanemine, diabeedi tüsistused nagu

südame isheemiatõbi, stenokardia, kongestiivne südamepuudulikkus, rabandus,

kognitiivsus dementsuse korral, retinopaatia, perifeerne neuropaatia, neuropaatia, 25

glomerulonefriit, glomeruloskleroos, nefrootiline sündroom, hüpertooniline

nefroskleroos, mõned kasvajad (näiteks emaka-, rinna-, eesnäärme- ja

käärsoolevähk), raseduse komplikatsioonid, naiste suguelundite probleemid

(näiteks ebaregulaarne menstruatsioon, viljatus, ebaregulaarne ovulatsioon,

polütsüstiliste munasarjade sündroom (PCOS)), lipodüstroofia, kolesterooliga 30

seotud haigused nagu sapikivid, koletsüstiit ja kolelitiaas, luuvalu, obstruktiivne

EE - EP1910384 B1 14

uneapnoe ja hingamisprobleemid, osteoartriit ja luuhõrenemise nagu osteoporoosi

ravi ja ennetamine.

Mõiste „kariloomad“ tähistab kodustatud neljajalgseid nagu loomi, keda

kasvatatakse liha ja erinevate kõrvalsaaduste saamiseks, näiteks veiseid nagu

kariloomi ja muid perekonna Bos liikmeid; seataolisi loomi nagu kodusigu ja muid 5

perekonna Sus liikmeid; lambaid ja muid perekonna Ovis liikmeid; kodukitsi ja

muid perekonna Capra liikmeid; kodustatud neljajalgseid, keda kasvatatakse

eriülesanneteks nagu kasutamiseks veoloomadena, näiteks hobuselisi nagu

hobuseid ja muid perekonna Equidae liigi Equus liikmeid.

Mõiste „imetaja“ on teada ning imetajate näideteks on inimesed, primaadid, 10

kariloomad (k.a veised, sead jne), koduloomad (näiteks koerad, kassid jne) ja

närilised (näiteks hiired ja rotid).

Mõiste "looduses leiduv vorm" tähistab mõne ühendi juures kasutatuna, et ühend

on vormis, millena seda looduses leidub, näiteks mõne koostise osana. Näiteks

resveratrooli leidub punases veinis ja seega esineb see punases veinis looduses 15

esinevas vormis. Ühend ei ole oma looduses leiduvas vormis juhul, kui ühendit on

puhastatud või mõnest muust molekulist, millega koos see looduses esineb,

eraldatud. „Looduses leiduv ühend“ tähistab looduses leiduvat ühendit, s.t ühendit,

mis ei ole loodud inimese poolt. Looduses leiduv ühend võib olla tekkinud ise või

olla loodud inimese poolt. 20

„Looduslikult leiduv ühend“ tähistab looduses leiduvat ühendit, s.t ühendit, mis ei

ole loodud inimese poolt. Looduses leiduv ühend võib olla tekkinud ise või olla

sünteesitud inimese poolt. Looduses leiduva ühendi näiteks on resveratrool.

„Looduses mitteleiduv ühend“ on ühend, mille looduses esinemise kohta

puuduvad tõendid või mis looduses ei esine. 25

„Rasvunud“ isikud või rasvumise all kannatavad isikud on üldiselt isikud, kelle

kehamassiindeks on 25 või suurem. Rasvumine võib olla seotud

insuliiniresistentsusega.

Mõisted „parenteraalne manustamine“ ja "parenteraalselt manustatud" omavad

tavatähendusi ning viitavad enteraalsest ning suukaudsest manustamisest 30

EE - EP1910384 B1 15

erinevatele manustamisviisidele, hõlmates tavaliselt erinevaid süstimistehnikaid;

selliste manustamisviiside piiranguteta näideteks on intravenoosne,

intramuskulaarne, intraarteriaalne, intratekaalne, intrakapsulaarne, intraorbitaalne,

intrakardiaalne, intradermaalne, intraperitoneaalne, transtrahheaalne,

subkutaanne, subkutikulaarne, intraartikulaarne, subkapsulaarne, subarahnoidne, 5

intraspinaalne ja intrasternaalne süstimine ja infusioon.

„Patsient“, „isik“ või „peremees“ tähistavad inimest või mõnda muud looma.

Mõiste „protsentuaalne identsus“ tähistab kahe aminohappejärjestuse või kahe

nukleotiidjärjestuse vahelist identsust. Identsuse saab määrata, võrreldes iga

järjestuse teatud positsiooni ja järjestused võib võrdlemiseks vastastikku reastada. 10

Kui võrreldavate järjestuste samadel positsioonidel asub sama alus või

aminohape, on need molekulid sellel positsioonil identsed; kui samadel

positsioonidel asuvad samad või sarnased aminohappejäägid (näiteks sarnase

steerilise ja/või elektroonilise olemusega), võib neid molekule lugeda sellel

positsioonil homoloogseteks (sarnasteks). Avaldamine homoloogia, sarnasuse või 15

identsuse protsendina tähistab identsete või sarnaste aminohapete arvu

funktsiooni positsioonidel, mis võrreldavates järjestustes kattuvad. Avaldamine

homoloogia, sarnasuse või identsuse protsendina tähistab identsete või sarnaste

aminohapete arvu funktsiooni positsioonidel, mis võrreldavates järjestustes

kattuvad. Kasutada võib erinevaid järjestuste algoritme ja/või programme, näiteks 20

FASTA, BLAST või ENTREZ. FASTA ja BLAST on saadaval GCG järjestuse

analüüsimispaketi osana (Wisconsini Ülikool, Madison, Wis, USA) ja neid saab

kasutada näiteks vaikeseadetega. ENTREZ on saadaval läbi instituudi National

Institutes of Health raamatukogu National Library of Medicine osakonna National

Center for Biotechnology Information (Bethesda, MD, USA). Ühes teostuses saab 25

kahe järjestuse protsentuaalse identsuse määrata GCG programmiga, kus iga

vahe väärtuseks on 1 ehk iga aminohappevahet käsitletakse kui ühte aminohappe

või nukleotiidi erinevust kahe järjestuse vahel.

Muid järjestamise tehnikaid on kirjeldatud teose Methods in Enzymology v.a 266:

Computer Methods for Macromolecular Sequence Analysis (1996), toimetaja 30

Doolittle, Academic Press, Inc., mis on Harcourt Brace & Co. allüksus, San Diego,

California, USA. Eelistatult kasutatakse järjestuste reastamiseks

EE - EP1910384 B1 16

reastusprogrammi, mis võimaldab järjestuses vahesid. Üheks algoritmi tüübiks,

mis järjestuste paigutuses vahesid võimaldab, on Smith-Waterman. Lisateabe

saamiseks vaadake Meth. Mol. Biol. 70: 173-187 (1997). Järjestuste reastamiseks

võib samuti kasutada GAP programmi, mis rakendab Needlemani ja Wunschi

reastamismeetodit. Alternatiivne otsingustrateegia kasutab MPSRCH tarkvara, mis 5

töötab MASPAR arvutis. MPSRCH kasutab järjestuste hindamiseks

hulgirööparvutis Smith-Watermani algoritmi. See meetod parandab nõrgalt seotud

kokkulangevuste leidmisvõimet ja on ülimalt tolerantne väikeste vahede ja

nukleotiidjärjestuse vigade suhtes. Nukleiinhappe-kodeeritud aminohappejärjestusi

saab kasutada nii proteiini kui ka DNA andmebaaside otsimiseks. 10

Mõiste „farmatseutiliselt sobiv tugiaine“ omab tavapärast tähendust ning tähistab

farmatseutiliselt sobivat materjali, koostist või tugiainet nagu vedelat või tahket

täiteainet, lahjendit, ekstsipienti, lahustit või kapseldamismaterjali, mis osaleb iga

kõnealuse koostise või selle komponendi transportimises. Iga tugiaine peab olema

“sobiv” selles mõttes, et olema ühilduv ülejäänud koostise ja selle osadega ning 15

olema patsiendile ohutu. Mõningateks materjalide, mis farmatseutiliselt sobivateks

tugiaineteks sobivad, näideteks on: (1) suhkrud nagu laktoos, glükoos ja

sahharoos; (2) tärklised nagu teraviljatärklis ja kartulitärklis; (3) tselluloos ja selle

derivaadid, näiteks naatriumkarboksümetüültselluloos, etüültselluloos ja

tselluloosatsetaat; (4) pulbristatud tragakant; (5) linnased; (6) želatiin; (7) talk; (8) 20

ekstsipiendid nagu kookosvõi ja ravimküünalde vahad; (9) õlid nagu maapähkliõli,

puuvillaseemneõli, safloorõli, seesamiõli, oliivõli, teraviljaõli ja sojaubade õli; (10)

glükoolid nagu propüleenglükool; (11) polüoolid nagu glütseriin, sorbitool,

mannitool ja polüetüleenglükool; (12) estrid nagu etüüloleaat ja etüüllauraat; (13)

agar-agar; (14) puhverdavad ained nagu magneesiumhüdroksiid ja 25

alumiiniumhüdroksiid; (15) algiinhape; (16) pürogeenivaba vesi; (17) isotooniline

soolalahus; (18) Ringeri lahus; (19) etüülalkohol; (20) fosfaatpuhvri lahused; ja

(21) muud mittetoksilised ühilduvad ained, mida ravimkoostistes kasutatakse.

Mõisteid „polünukleotiid“ ja „nukleiinhape“ kasutatakse samaväärsetena. Need

tähistavad iga pikkusega nukleotiidide nagu deoksüribonukleotiidide või 30

ribonukleotiidide või nende analoogide polümeerseid vorme. Polünukleotiididel

võib olla iga kolmemõõtmeline struktuur ning igasugune funktsioon, mis võib olla

EE - EP1910384 B1 17

teada või mitte. Järgnevalt on loetletud mõningad polünukleotiidide näited: geeni

või geeni fragmendi kodeerivad või mittekodeerivad piirkonnad, ahelduse

analüüsiga leitud lookus, eksonid, intronid, mRNA, tRNA, ribosoomi RNA,

ribosüümid, cDNA, rekombinantsed polünukleotiidid, hargnenud polünukleotiidid,

plasmiidid, vektorid, iga järjestuse eraldatud DNA, iga järjestuse eraldatud RNA, 5

nukleiinhappe sondid ja praimerid, olemata samas nendega piiratud.

Polünukleotiid võib sisalda modifitseeritud nukleotiide nagu metüülitud nukleotiide

ja nukleotiidi analooge. Esinemise korral võivad nukleotiidi struktuuri

modifikatsioonid olla sisse viidud enne või pärast polümeeri valmistamist.

Nukleotiidide järjestuse võib katkestada mittenukleotiidist komponentidega. 10

Polünukleotiid võib olla täiendavalt modifitseeritud, näiteks märgistava ühendiga

liidetud. „Rekombinantne" polünukleotiid tähistab genoomse, cDNA,

poolsünteetilise või sünteetilise päritoluga polünukleotiidi, mida leidub looduses või

mis on aheldatud mõne muu polünukleotiidiga looduses mitteesinevas paigutuses.

Mõiste „profülaktiline“ või „terapeutiline“ ravi omab tavapärast tähendust ning 15

tähistab ravimi manustamist peremehele. Kui ravim manustatakse enne soovimatu

haiguse (näiteks peremeeslooma haiguse või muu soovimatu seisundi) kliinilist

avaldumist, on ravi profülaktiline, s.t kaitseb peremeest soovimatu seisundi

tekkimise eest, samas kui manustamine pärast soovimatu seisundi ilmnemist on

terapeutiline ehk mõeldud esineva soovimatu haiguse või selle kõrvaltoimete 20

vähendamiseks, leevendamiseks või stabiilsena hoidmiseks.

Mõiste „kaitsev rühm“ omab tavapärast tähendust ning tähistab ajutisi asendajaid,

mis kaitsevad potentsiaalselt reaktiivset funktsionaalrühma soovimatute keemiliste

transformatsioonide eest. Selliste kaitsvate rühmade näideteks on

karboksüülhapete estrid, alkoholide silüüleetrid ja vastavalt aldehüüdide ja 25

ketoonide atsetaalid ja ketaalid. Kaitsva rühma keemiat on kirjeldanud Greene ja

Wuts teoses Protective Groups in Organic Synthesis (II trükk, Wiley: New York,

1991).

Mõiste „pürogeenivaba“ tähistab koostise juures kasutatuna koostist, mis ei

sisalda ühtegi pürogeeni koguses, mis võiks põhjustada patsiendil, kellele see 30

koostis manustatakse, negatiivseid kõrvaltoimeid (näiteks ärritust, palavikku,

põletikku, kõhulahtisust, respiratoorset distressi, endotoksilist šokki jne). See

EE - EP1910384 B1 18

mõiste hõlmab näiteks koostisi, mis on endotoksiini nagu lipopolüsahhariidi (LPS)

vabad või põhimõtteliselt vabad.

Raku „replitseeruv eluiga“ tähistab iga üksiku „emaraku“ poolt loodud tütarrakkude

arvu. „Kronoloogiline vananemine“ või „kronoloogiline eluiga“ tähistab samas aja

pikkust, mille jooksul pooldumatute rakkude populatsioon, mis toitainetest 5

eraldatud on, eluvõime säilitab. „Raku eluea pikendamine“ või „raku elujõulisuse

suurendamine“ tähistab rakkude või organismide juures kasutatuna ühe raku poolt

loodud tütarrakkude arvu suurenemist; rakkude või organismide võime

suurendamist stressi tekitajatega toime tulemiseks ja kahjustuste (näiteks DNA-le,

valkudele) vältimiseks; ja/või rakkude või organismide ellujäämisvõime 10

suurendamist ja mingitel kindlatel tingimustel ellujäämise pikendamist (näiteks

stress nagu termošokk, osmootiline stress, suure energiasisaldusega radiatsioon,

keemiliselt indutseeritud stress, DNA kahjustused, ebapiisav soolasisaldus,

ebapiisav lämmastiku sisaldus või ebapiisav toitainete kogus). Eluiga võib siin

kirjeldatud meetodite kasutamisel pikeneda umbes 20%, 30%, 40%; 50%, 60% või 15

20% kuni 70%, 30% kuni 60%, 40% kuni 60% või rohkem.

„Sirtuiini aktiveeriv ühend“ tähistab iga ühendit, mis sirtuiini valgu taset suurendab

ja/või sirtuiini valgu vähemalt ühte aktiivsust suurendab. Ühes näitlikus teostuses

võib sirtuiini aktiveeriv ühend suurendada sirtuiini valgu vähemalt ühte bioloogilist

aktiivsust vähemalt umbes 10%, 25%, 50%, 75%, 100% või rohkem. Sirtuiini 20

valkude bioloogiliste aktiivsuste näideteks on deatsetüülimisvõime, näiteks

histoonide ja p53 deatsetüülimisvõime; eluea pikendamisvõime; genoomi

stabiilsuse suurendamisvõime; transkriptsiooni vaigistamisvõime; ja oksüdeeritud

valkude lahknemise kontroll ema- ja tütarrakkude vahel.

„Sirtuiini inhibeeriv ühend“ tähistab iga ühendit, mis sirtuiini valgu taset vähendab 25

ja/või sirtuiini valgu vähemalt ühte aktiivsust vähendab. Ühes näitlikus teostuses

võib sirtuiini inhibeeriv ühend vähendada sirtuiini valgu vähemalt ühte bioloogilist

aktiivsust vähemalt umbes 10%, 25%, 50%, 75%, 100% või rohkem. Sirtuiini

valkude bioloogiliste aktiivsuste näideteks on deatsetüülimisvõime, näiteks

histoonide ja p53 deatsetüülimisvõime; eluea pikendamisvõime; genoomi 30

stabiilsuse suurendamisvõime; transkriptsiooni vaigistamisvõime; ja oksüdeeritud

valkude lahknemise kontroll ema- ja tütarrakkude vahel.

EE - EP1910384 B1 19

„Sirtuiini moduleeriv ühend" tähistab siin kirjeldatud valemite XVIII kuni XXII

ühendeid. Näitlikes teostustes võib sirtuiini moduleeriv ühend sirtuiini valgu

avaldumist suurendada (näiteks aktiveerida või stimuleerida), vähendada (näiteks

inhibeerida või alla suruda) või sirtuiini valgu funktsionaalseid omadusi või

bioloogilist aktiivsust muul viisil muuta. Sirtuiini moduleerivad ühendid võivad 5

muuta sirtuiini valku otse või kaudselt. Mõningates teostustes võib sirtuiini

aktiveerivaks ühendiks olla sirtuiini aktiveeriv ühend või sirtuiini inhibeeriv ühend.

"Sirtuiini valk" tähistab sirtuiini deatsetülaasi proteiiniperekonna või eelistatult sir2

perekonna liiget, mille näideteks on pärmi Sir2 (GenBank viitenr P53685), C.

elegans Sir-2.1 (GenBank viitenr NP_501912) ja inimese SIRT1 (GenBank viitenr 10

NM_012238 ja NP_036370 (või AF083106)) ja SIRT2 (GenBank viitenr

NM_012237, NM_030593, NP_036369, NP_085096 ja AF083107) valgud.

Muudeks selle perekonna liikmeteks on neli täiendavat Sir2-sarnast geeni ehk

„HST geeni“ (Sir2 homoloogid) HST1, HST2, HST3 ja HST4, ning viis muud

inimese homoloogi hSIRT3, hSIRT4, hSIRT5, hSIRT6 ja hSIRT7 (Brachmann et 15

al. (1995) Genes Dev. 9:2888 ja Frye et al. (1999) BBRC 260: 273). Eelistatud

sirtuiinideks on sirtuiinid, mis sarnanevad rohkem SIRT1 (näiteks hSIRT1 ja/või

Sir2) kui SIRT2-ga, näiteks sirtuiinid, mille vähemalt osa N-otsa järjestusest esineb

SIRT1 ja puudub SIRT2, näiteks SIRT3.

„SIRT1 valk“ tähistab sirtuiini detatsetülaaside sir2 perekonna liiget. Ühes 20

teostuses võib SIRT1 valguks olla pärmi Sir2 (GenBank viitenr. P53685), C.

elegans Sir-2.1 (GenBank viitenr. NP_501912), inimese SIRT1 (GenBank viitenr.

NM_012238 või NP_036370 (või AF083106)) ja inimese SIRT2 (GenBank viitenr.

NM_012237, NM_030593, NP_036369, NP_085096 või AF083107) valgud ja

nendega samaväärsed valgud ning nende fragmendid. Ühes muus teostuses 25

sisaldab SIRT1 valk polüpeptiidi, mis omakorda sisaldab järjestust, mis koosneb

või koosneb põhimõtteliselt aminohappejärjestusest, mis on avaldatud GenBank

viitenr NP_036370, NP_501912, NP_ 085096, NP_036369 või P53685. SIRT1

valgud hõlmavad polüpeptiide, mis sisaldavad kogu või osa

aminohappejärjestusest GenBank viitenr NP_036370, NP_501912, NP_085096, 30

NP_036369 või P53685; aminohappejärjestusest GenBank viitenr NP_036370,

NP_501912, NP_085096, NP_036369 või P53685 koos 1 kuni umbes 2, 3, 5, 7,

EE - EP1910384 B1 20

10, 15, 20, 30, 50, 75 või rohkema konservatiivse aminohappeasendusega;

aminohappejärjestusest, mis on vähemalt 60%, 70%, 80%, 90%, 95%, 96%, 97%,

98% või 99% ulatuses identne GenBank viitenr NP_036370, NP_501912,

NP_085096, NP_036369 või P53685; või nende funktsionaalseid fragmente.

Käesoleva leiutise polüpeptiidid hõlmavad samuti GenBank viitenr NP_036370, 5

NP_501912, NP_085096, NP_036369 või P53685 homolooge (näiteks ortolooge

ja paralooge), variante või fragmente.

„SIRT3 valk“ on sirtuiini deatsetülaasi valguperekonna liige ja/või SIRT1 valgu

homoloog. Ühes teostuses on SIRT3 valguks inimese SIRT3 (GenBank viitenr

AAH01042, NP_036371 või NP_001017524) ja hiire SIRT3 (GenBank viitenr 10

NP_071878) valgud ning nende fragmendid ja nendega samaväärsed ühendid.

Ühes muus teostuses sisaldab SIRT3 valk polüpeptiidi, mis omakorda sisaldab

järjestust, mis koosneb või koosneb põhimõtteliselt aminohappejärjestusest, mis

on avaldatud GenBank viitenr AAH01042, NP_036371, NP_001017524 või

NP_071878. SIRT3 valgud hõlmavad polüpeptiide, mis sisaldavad osa või kogu 15

GenBank viitenr AAH01042, NP_036371, NP_001017524 või NP_071878

aminohappejärjestusest; aminohappejärjestusest, mis on avaldatud GenBank

viitenr AAH01042, NP_036371, NP_001017524 või NP_071878 koos 1 kuni

umbes 2, 3, 5, 7, 10, 15, 20, 30, 50, 75 või rohkema konservatiivse

aminohappeasendusega; aminohappejärjestusest, mis on vähemalt 60%, 70%, 20

80%, 90%, 95%, 96%, 97%, 98% või 99% ulatuses identne GenBank viitenr

AAH01042, NP_036371, NP_001017524 või NP_071878; või nende

funktsionaalseid fragmente. Käesoleva leiutise polüpeptiidid hõlmavad samuti

GenBank viitenr AAH01042, NP_036371, NP_001017524 või NP_071878

homolooge (näiteks ortolooge ja paralooge), variante või fragmente. Ühes 25

teostuses sisaldab SIRT3 valk SIRT3 valgu fragmenti, mis valmistatakse läbi

lõhestamise mitokondriaalse maatriksi töötlemispeptidaasiga (MMP) ja/või

mitokondriaalse vahepeptidaasiga (MIP).

Mõiste „põhimõtteliselt homoloogne“ tähistab aminohappejärjestuste juures

kasutatuna järjestusi, mis on üksteisega põhimõtteliselt identsed või sarnased, 30

andes seeläbi konformatsiooni homoloogia, võimaldades ühe või rohkema

EE - EP1910384 B1 21

bioloogilise (k.a immunoloogilise) aktiivsuse säilitamist. See mõiste ei kata

järjestuste tavapärast arengut.

Mõiste „sünteetiline“ omab tavapärast tähendust ning tähistab valmistamist läbi in

vitro keemilise või ensümaatilise sünteesi.

Mõisted „süsteemne manustamine“, "süsteemselt manustatud", "perifeerne 5

manustamine" ja "perifeerselt manustatud" omavad tavapärast tähendust ning

tähistavad kõnealuse koostise, ravimi või muu materjali kaudset manustamist

kesknärvisüsteemi, mis hõlmab näiteks patsiendi organismi sisenemist ja

metabolismi ning muude sarnaste protsesside läbimist.

Mõiste "terapeutiline aine" omab tavapärast tähendust ning tähistab iga keemilist 10

fragmenti, mis on bioloogiliselt, füsioloogiliselt ja farmakoloogiliselt aktiivne ning

omab patsiendile lokaalset või süsteemset mõju. See mõiste tähistab samuti iga

ainet, mida loomal või inimesel haiguse diagnoosimiseks, ravimiseks,

leevendamiseks või ennetamiseks või soovitud füüsilise või vaimse arengu ja/või

seisundite parandamiseks kasutatakse. 15

Mõiste „terapeutiliselt efektiivne“ omab tavapärast tähendust ning tähistab

farmakoloogiliselt aktiivse aine põhjustatud lokaalset või süsteemset toimet

loomades ja eriti imetajates ning kõige eelistatumalt inimestes. Fraas

„terapeutiliselt efektiivne kogus“ tähistab sellise aine kogust, mis tekitab mõne iga

ravimeetodi korral mõningase soovitud lokaalse või süsteemse toime koos sobiva 20

hüve/ohu suhtega. Sellise aine terapeutiliselt efektiivne kogus sõltub patsiendist ja

ravitavast haigusest, patsiendi kehakaalust ja vanusest, ravitava haiguse

raskusest, manustamisviisist jne ning on eriala spetsialisti poolt kergesti määratav.

Näiteks võib mõned siin kirjeldatud koostised manustada piisavas koguses

soovitud toime tekitamiseks sellisele ravile omase põhjendatud hüve/ohu suhtega. 25

„Transkriptsiooniline reguleeriv järjestus“ on läbi käesoleva dokumendi

kasutatavaks üldmõisteks, mis tähistab DNA järjestusi nagu initsieerimissignaale,

võimendajaid ja promootoreid, mis indutseerivad või juhivad valgu kodeerivate

järjestuste, millega need operatiivselt aheldatud on, transkriptsiooni. Eelistatud

teostustes toimub võimalike rekombinantsete geenide transkriptsioon 30

EE - EP1910384 B1 22

promootorjärjestuse (või mõne muu transkriptsiooni reguleeriva järjestuse) kontrolli

all, mis kontrollib rekombinantse geeni ekspressiooni rakutüübis, kus ekspressioon

soovitav on. Samuti on mõistetav, et rekombinantne geen võib olla transkriptsiooni

reguleerivate järjestuste kontrolli all, milleks on samad järjestused, mis siin

kirjeldatud geenide looduses esinevate vormide transkriptsiooni kontrollivad, või 5

muud järjestused.

Haiguse „ravimine“ tähistab haiguse vähemalt ühe sümptomi ravimist ja/või

leevendamist.

„Vektor“ on ise replitseeruv nukleiinhappe molekul, mis transpordib sisestatud

nukleiinhappe molekuli peremeesrakkudesse ja/või nende vahel. See mõiste 10

hõlmab vektoreid, mille peamiseks funktsiooniks on nukleiinhappe molekuli rakku

sisestamine; vektorite, mille peamiseks funktsiooniks on nukleiinhappe

replikatsioon, replikatsiooni; ja ekspressioonivektoreid, mille ülesandeks on DNA

või RNA transkriptsioon ja/või translatsioon. See mõiste hõlmab samuti vektoreid,

mis kontrollivad rohkem kui ühte eelnevalt loetletud funktsiooni. Siin kasutatuna 15

tähistavad „ekspressioonivektorid“ polünukleotiide, mille saab sobivasse

peremeesrakku sisestatuna transkribeerida ja polüpeptiididesse transleerida.

„Ekspressioonisüsteem" tähendab tavaliselt sobivat peremeesrakku, mis sisaldab

ekspressioonivektorit, mille funktsioon annab saagiseks soovitud

ekspressiooniprodukti. 20

Mõiste „nägemise halvenemine“ tähistab nägemisvõime vähenemist, mis on sageli

pärast ravi ainult osaliselt taastuv või taastumatu (näiteks pärast kirurgiat). Eriti

raskekujuliseks nägemisvõime halvenemiseks on „pimedus" või „nägemisvõime

kadumine“ ja see tähendab täielikku nägemisvõime kadu; 20/200 halvemat

nägemisvõimet, mida läätsedega parandada ei saa; või nägemisvälja, mis on 25

väiksem kui 20 kraadi diameetrist (10 kraadi raadiusest).

2. Sirtuiini modulaatorid

Ühes käesoleva leiutise teostuses avaldatakse uudsete sirtuiini moduleerivate

ühendite kasutamine mitmete haiguste ja häirete ravimiseks, mille näideteks on

vananemise või stressiga seonduvad haigused või häired, diabeet, rasvumine, 30

EE - EP1910384 B1 23

neurodegeneratiivsed haigused, silmahaigused, südame-veresoonkonna

haigused, vere hüübimisega seonduvad haigused, põletik, kasvaja ja/või punetus

jne. Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavaid sirtuiini moduleerivaid

ühendeid võib kasutada ka haiguse või häire ravimiseks patsiendil, kellel

mitokondriaalse aktiivsuse suurenemine parandaks lihaste jõudlust, lihaste ATP 5

tasemeid või hüpoksia või isheemiaga seonduvate lihaskoe kahjustuste ravimiseks

või ennetamiseks. Muud siin avaldatud ühendid võivad osutuda kasulikeks

ravimkoostistes ja/või ühes või rohkemas siin avaldatud meetodis.

Teatud teostustes on struktuurvalemi (XVIIII) ühenditel valem:

10

või on tegemist nende ühendite farmatseutiliselt sobivate sooladega, kus:

R20 on H või lahustav rühm;

R21 on -NH-C(O)- või -NH-C(O)-CH2-; ja


asendatud monotsükliline või bitsükliline heteroarüül. 15

Tavaliselt on R19 struktuurvalemi (XVIII) ühendites fenüül, püridüül, tienüül või

furüül ja eriti eelistatult valikuliselt asendatud fenüül.

Tavaliselt on R20 H, -CH2-N(CH3)2,

EE - EP1910384 B1 24

ja

Tavaliselt on R31 fenüül, pürasolüül, furüül, püridüül, pürimidinüül, tienüül, naftüül,

bensopürasolüül, bensofurüül, kinolinüül, kinoksalinüül või bensotienüül ja R31 on 5

valikuliselt asendatud.

Tavaliselt on R21 on -NH-C(O)- või -NH-C(O)-CH2-.

Tavaliselt on R19 struktuurvalemi (XX) ühendites fenüül, püridüül, tienüül või furüül

ja eriti eelistatult valikuliselt asendatud fenüül. Tavaliselt on R20a H, -CH2-N(CH3)2,

10

EE - EP1910384 B1 25

ja

Tavaliselt on R31 fenüül, pürasolüül, furüül, püridüül, pürimidinüül, tienüül, naftüül,

bensopürasolüül, bensofurüül, kinolinüül, kinoksalinüül või bensotienüül ja R31 on 5

valikuliselt asendatud.

Tavaliselt on R21 on -NH-C(O)- või -NH-C(O)-CH2-.

Mõningates struktuurvalemi (XXI) ühendite teostustes on R32 pürrolüül, pürasolüül,

pürasinüül, furüül, püridüül, pürimidinüül või tienüül ja R32 on valikuliselt asendatud

ja valikuliselt bensosulatatud. 10

Mõningates struktuurvalemi (XXI) ühendite teostustes on R32 bensofurüül,

metüülfurüül, bensotienüül, püridüül, pürasinüül, pürimidinüül või pürasolüül ja

nimetatud metüülfurüül, püridüül, pürasinüül, pürimidinüül või pürasolüül on

valikuliselt bensosulatatud ja R32 on valikuliselt asendatud või täiendavalt

asendatud. 15

Struktuurvalemi (XXII) ühendites on R21 eelistatult -NH-C(O)- või -NH-C(O)-CH2-.

Käesoleva leiutise ühendeid, k.a käesoleva leiutise uudseid ühendeid, saab

kasutada ka siin kirjeldatud meetodites.

Siin kirjeldatud ühendid ja nende soolad hõlmavad samuti vastavaid hüdraate

(näiteks hemihüdraate, monohüdraate, dihüdraate, trihüdraate ja tetrahüdraate) ja 20

solvaate. Kogenud praktiseerija on üldiselt võimeline solvaatide ja hüdraate

valmistamiseks vajalikud lahustid valima.

EE - EP1910384 B1 26

Ühendid ja nende soolad võivad esineda amorfsetes või kristalsetes (k.a

kokristalsetes ja polümorfsetes) vormides.

Eelpool kirjeldatud ühendite juures võivad muutujate võimalike väärtustena

avaldatud kahevalentsed rühmad olla mõlemas orientatsioonis eeldusel, et selline

orientatsioon annab stabiilse molekuli. Kuid eelistatult on kahevalentse rühma (-5

NR1’-C(O)-) vasak külg kinnitatud kahevalentse arüleen- või heteroarüleenrühma

(näiteks R19) külge ja kahevalentse rühma parem külg on kinnitatud monovalentse

arüülrühma (näiteks R31) külge.

Käesoleva leiutise sirtuiini moduleerivad ühendid, millel on hüdroksüülist

asendajad, võivad juhul, kui ei ole teisiti näidatud, moodustada ka seonduvaid 10

sekundaarseid metaboliite nagu fosfaatide, sulfaatide, atsüülide (näites

atsetüülide, rasvhappe atsüülide) ja suhkrute (näiteks glükurondaadi, glükoosi)

derivaate (näiteks hüdroksüülrühmadest) ja eelistatult sulfaatide, atsüülide ja

suhkrute derivaate. Teiste sõnadega, asendaja rühmad -OH hõlmavad samuti -

OSO3-M+, kus M+ on sobiv katioon (eelistatult H+, NH4

+ või leelismetalli ioon nagu 15

Na+ või K+) ja suhkruid nagu

Need rühmad on üldiselt hüdrolüüsi või metaboolse (näiteks ensümaatilise)

lõhestamisega hüdroksiidiks lõhestatavad.

Teatud teostustes on käesoleva leiutise ühendite hulgast välistatud üks või 20

rohkem tabelis 4 avaldatud ühendit.

Käesoleva leiutise sirtuiini moduleerivad ühendid moduleerivad eelistatult sirtuiini

valgu taset ja/või aktiivsust ja eriti sirtuiini valgu deatsetülaasi aktiivsust.

EE - EP1910384 B1 27

Eelnevalt mainitud omadustest eraldiseisvalt või lisaks nendele puudub käesoleva

leiutise teatud sirtuiini moduleerivatel ühenditel põhimõtteliselt üks või rohkem

järgnevatest aktiivsustest: PI3 kinaasi inhibeerimine, aldoreduktaasi inhibeerimine,

türosiini kinaasi inhibeerimine, EGFR türosiini kinaasi transaktiveerimine,

koronaararteri laienemine või spasmolüütiline aktiivsus ühendi 5

kontsentratsioonidel, mis on efektiivsed sirtuiini valgu (näiteks SIRT1 ja/või SIRT3

valgu) detatsetülatsiooni aktiivsuse moduleerimiseks).

Alküülrühmaks on hargnemata, hargnenud või tsükliline mittearomaatne süsivesik,

mis on täielikult küllastunud. Tavaliselt on hargnemata või hargnenud ahelaga

alküülrühmal 1 kuni umbes 20 süsiniku aatomit ja eelistatult 1 kuni umbes 10 10

süsiniku aatomit ning tsüklilisel alküülrühmal on 3 kuni umbes 10 ja eelistatult 3

kuni umbes 8 süsiniku aatomit. Hargnemata ja hargnenud ahelaga alküülrühmade

näideteks on metüül, etüül, n-propüül, iso-propüül, n-butüül, sec-butüül, tert-

butüül, pentüül, heksüül, pentüül ja oktüül. C1-C4 hargnemata või hargnenud

ahelaga alküülrühma kutsutakse ka „madalamaks alküülrühmaks“. 15

Alkenüülrühmaks on hargnemata, hargnenud või tsükliline mittearomaatne

süsivesik, mis sisaldab ühte või rohkemat kaksiksidet. Tavaliselt ei asu need

kaksiksidemed alkenüülrühma otsas nii, et kaksikside ei asu mõne muu

funktsionaalrühma kõrval.

Alkünüülrühmaks on hargnemata, hargnenud või tsükliline mittearomaatne 20

süsivesik, mis sisaldab ühte või rohkemat kolmiksidet. Tavaliselt ei asu need

kolmiksidemed alkünüülrühma otsas nii, et kolmikside ei asu mõne muu

funktsionaalrühma kõrval.

Ring (näiteks 5- kuni 7-liikmeline ring) või tsükliline rühm hõlmab karbotsüklilisi ja

heterotsüklilisi ringe. Sellised ringid võivad olla küllastunud või küllastumata, k.a 25

aromaatsed. Heterotsüklilised ringid sisaldavad tavaliselt 1 kuni 4 heteroaatomit,

kuid hapniku ja väävli aatomid ei saa asuda üksteise kõrval.

Aromaatsete (arüül)rühmade näideteks on karbotsüklilised aromaatsed rühmad

nagu fenüül, naftüül ja antratsüül, ning heteroarüülrühmad nagu imidasolüül,

EE - EP1910384 B1 28

tienüül, furüül, püridüül, pürimidüül, püranüül, pürasolüül, pürrolüül, pürasinüül,

tiasolüül, oksasolüül ja tetrasolüül.

Aromaatsed rühmad hõlmavad ka sulatatud polütsüklilisi aromaatse ringi

süsteeme, kus karbotsükliline aromaatne ring või heteroarüülring on sulatatud ühe

või rohkema muu heteroarüülringi külge. Selliste süsteemide näideteks on 5

bensotienüül, bensofurüül, indolüül, kinolinüül, bensotiasolüül, bensoksasool,

bensimidasool, kinolinüül, isokinolinüül ja isoindolüül.

Mittearomaatseteks heterotsüklilisteks ringideks on mittearomaatsed

karbotsüklilised ringid, mis sisaldavad ringis ühte või rohkemat heteroaatomit nagu

lämmastikku, hapnikku või väävlit. Ring võib olla 5-, 6-, 7- või 8-liikmeline. 10

Näideteks on tetrahüdrofurüül, tetrahüdrotiofenüül, morfolino, tiomorfolino,

pürrolidinüül, piperasinüül, piperidinüül ja tiasolidinüül ning suhkrute tsüklilised

vormid.

Teise ringi külge sulatatud ring jagab vähemalt ühte ühist sidet.

Sobivateks alküülrühma, alkenüülrühma, alkünüülrühma, arüülrühma, 15

mittearomaatse heterotsükli või arüülrühma (karbotsükli ja heteroarüüli)

asendajateks on rühmad, mis ei sekku siin avaldatud ühendite ühe või rohkema

siin avaldatud omadusega. Asendaja mõjutab ühendite omadusi olulisel määral,

kui selle omaduse esinemine asendajaga ühendis on võrreldes asendajata

ühendiga rohkem kui umbes 50% võrra vähenenud. Sobivate asendajate 20

näideteks on -OH, halogeen, -ORa, -O-CORa, -CORa, -C(O)Ra, -CN, -NO2, -

COOH, -COORa, -OCO2Ra, -C(O)NRaRb, -OC(O)NRaRb, -SO3H, -NH2, -NHRa, -

N(RaRb), -COORa, -CHO, -CONH2, -CONHRa, -CON(RaRb), -NHCORa, -NRCORa,

- NHCONH2, -NHCONRaH, -NHCON(RaRb), -NRcCONH2, -NRcCONRaH,-

NRcCON(RaRb), -C(=NH)-NH2, -C(=NH)-NHRa, -C(=NH)-N(RaRb), -C(=NRc)-NH2, -25

C(=NRc)-NHRa, -C(=NRc)-N(RaRb), -NH-C(=NH)-NH2, -NH-C(=NH)-NHRa, -NH-

C(=NH)-N(RaRb), -NHC(=NRc)-NH2, -NH-C(=NRc)-NHRa, -NH-C(=NRc)-N(RaRb), -

NRdH-C(=NH)-NH2, -NRd-C(=NH)-NHRa, -NRd-C(=NH)-N(RaRb), -NRd-C(=NRc)-

NH2, -NRd-C(=NRc)-NHRa, -NRd-C(=NRc)-N(RaRb), -NHNH2, -NHNHRa, -NHRaRb, -

SO2NH2, -SO2NHRa, -SO2NRaRb, -CH=CHRa, -CH=CRaRb, -CRc=CRaRb, 30

CRc=CHRa, -CRc=CRaRb, -CCRa, -SH, -SOkRa (k on 0, 1 või 2), -S(O)kORa (k on 0,

EE - EP1910384 B1 29

1 või 2) ja -NH-C(=NH)-NH2. Ra-Rd on üksteisest sõltumata alifaatsed rühmad,

asendatud alifaatsed rühmad, bensüülid, asendatud bensüülid, aromaatsed

rühmad või asendatud aromaatsed rühmad ja eelistatult alküülrühmad, bensüülid

või arüülrühmad. Lisaks võib -NRaRb moodustada liidetuna asendatud või

asendamata mittearomaatse heterotsüklilise rühma. Mittearomaatne 5

heterotsükliline rühm, bensüül või arüülrühm võib olla asendatud alifaatse või

asendatud alifaatse rühmaga. Asendatud alifaatse rühma asendajaks võib samuti

olla mittearomaatne heterotsükliline ring, asendatud mittearomaatne

heterotsükliline ring, bensüül, asendatud bensüül, arüül või asendatud arüül.

Asendatud alifaatsel rühmal, mittearomaatsel heterotsüklilisel rühmal, asendatud 10

arüülil või asendatud bensüülil võib olla rohkem kui üks asendaja.

Käesoleva leiutise valguses on sobivateks asendajate ja muutujate

kombinatsioonideks ainult kombinatsioonid, mis annavad lõppsaadusteks

stabiilsed ühendid. Mõiste „stabiilne“ viitab siin kasutatuna ühenditele, mis omavad

piisavat stabiilsust tootmise võimaldamiseks ja säilitavad ühendi terviklikkuse 15

piisava aja jooksul siin välja toodud eesmärkidel kasutamiseks.

Vesiniksideme annetavaks rühmaks on funktsionaalrühm, mis sisaldab osaliselt

positiivse laenguga vesiniku aatomit (näiteks -OH, NH2, -SH) või rühma (näiteks

estrit), mis metaboliseerub vesiniksideme annetamisvõimega rühmaks.

Siin kasutatuna on „lahustavaks rühmaks“ fragment, mis on piisavalt hüdrofiilne 20

selles leiduva ühendi vees lahustuvuse parandamiseks või suurendamiseks

võrreldes analoogse ühendiga, mis seda rühma ei sisalda. Hüdrofiilse olemuse

võib saavutada iga sobiva meetodiga, näiteks funktsionaalsete rühmade

lisamisega, mis ioniseeruvad kasutamistingimustel laenguga fragmentide

moodustamiseks (näiteks karboksüülhapped, sulfoonhapped, fosforhapped, 25

amiinid jne); püsivate muutustega rühmad (näiteks kvaternaarsed

ammooniumrühmad); ja/või heteroaatomid (näiteks O, S, N, NH, N-(CH2)y-Ra, N-

(CH2)y-C(O)Ra, N-(CH2)y-C(O)ORa, N-(CH2)y-S(O)2Ra- , N-(CH2)y-S(O)2ORa, N-

(CH2)y-C(O)NRaRa jne, kus Ra on vesinik, madalam alküül, madalam tsükloalküül,

(C6-C14) arüül, fenüül, naftüül, (C7-C20) arüülalküül ja bensüül, kus Ra on 30

valikuliselt asendatud; ja y on täisarv vahemikus 0 kuni 6); valikuliselt asendatud

heterotsüklilised rühmad (näiteks -(CH2)n-Rb, -(CH2)n-C(O)-Rb, -(CH2)n-O-(CH2)n-

EE - EP1910384 B1 30

Rb, kus Rb on valikuliselt asendatud monotsükliline heterotsükkel, valikuliselt

asendatud küllastunud bitsükliline sulatatud heterotsükkel, valikuliselt asendatud

küllastunud bitsükliline spiroheterotsükkel, valikuliselt asendatud heteroarüül ja

valikuliselt asendatud osaliselt asendatud arüülist erinev heterotsükkel; ja n on

täisarv vahemikus 0 kuni 2). Tuleks mõista, et Ra või Rb asuvad asendajad ei 5

pruugi selle definitsiooni piiridesse jäämiseks võrreldes asendamata ühenditega

vees lahustuvust parandada. Sellised asendajad ei tohi kõigest asendamata Ra või

Rb fragmendiga saavutatud vees lahustuvuse parandamist halvendada.

Ühes käesoleva leiutise teostuses suurendab lahustav rühm vastava ühendi vees

lahustuvust võrreldes ilma selle ühendita rühmaga vähemalt 5 korda, eelistatult 10

vähemalt 10 korda, eelistatumalt vähemalt 20 korda ja kõige eelistatumalt

vähemalt 50 korda.

Ühes eelistatud teostuses on lahustavaks rühmaks fragment valemiga: -(CH2)n-

R100-N(R101)(R101), kus:

n on 0, 1 või 2; 15

R100 on side, -C(O) või -O(CH2)n; ja

iga R101 on valitud iseseisvalt rühmast, kuhu kuuluvad:

a. vesinik;

b. C1-C4 hargnemata või hargnenud ahelaga alküül ja nimetatud alküül on

asendatud valikuliselt halo, CN, OH, O-(C1-C4 hargnemata või hargnenud ahelaga 20

alküüli), N(R1’)(R1’) või =O;

c.

d.

25

EE - EP1910384 B1 31

e.

või

f. mõlemad R101 fragmendid on liidetud lämmastikuga, millega need seotud on,

saades seeläbi struktuuri ringi või 5

või

g. mõlemad R101 fragmendid on liidetud lämmastiku aatomiga, millega need

seotud on, saades seeläbi 5-liikmelise heteroarüülringi, mis sisaldab 1 kuni 3 10

täiendavat N aatomit ja nimetatud heteroarüülring on valikuliselt R1’ asendatud;

kus:

iga Z on iseseisvalt -O-, -S-, -NR1’- või -C(R50)(R50)-, kus:

vähemalt kolm Z20, Z21, Z22 ja Z23 hulgast on -C(R50)(R50)-;

vähemalt kolm Z24, Z25, Z26, Z27 ja Z28 hulgast on -C(R50)(R50)-; 15

vähemalt kolm Z30, Z31, Z32 ja Z33 hulgast on -C(R50)(R50)-; ja

vähemalt neli Z34, Z35, Z36, Z37 ja Z38 hulgast on -C(R50)(R50)-;

iga R1’ on iseseisvalt vesinik või C1-C3 hargnemata või hargnenud ahelaga alküül,

mis on asendatud valikuliselt ühe või rohkema iseseisvalt halo, -CN, -OH, -OCH3, -

NH2, -NH(CH3), -N(CH3)2 või =O hulgast valitud asendajaga; 20

iga R50 on üksteisest iseseisvalt R1’, halo, CN, OH, O-(C1-C4 hargnemata või

hargnenud ahelaga alküül), N(R1’)(R1’), =CR1’, SR1’, =NR1’, =NOR1’ või =O;

EE - EP1910384 B1 32

mistahes kaks sobivat mittetsüklilist R50 on seotud valikuliselt üksteisega otse või

läbi C1 kuni C2 alküleen-, alkenüleen- või alkaandiülideensilla, saades seeläbi

bitsüklilise sulatatud või spiro ringi; ja

ringi struktuur on valikuliselt bensosulatatud või bitsüklilise ringi saamiseks 5

monotsüklilise heteroarüüli külge sulatatud.

Mõiste „C1 kuni C2 alküleen-, alkenüleen- või alkaandiülideensild“ tähistab

multivalentseid struktuure -CH2-, -CH2-CH2-, -CH=, =CH-, -CH=CH- või =CH-CH=.

Kaks R50 fragmenti, mis valikuliselt üksteisega seotud on, võivad olla samal

süsiniku aatomil või erinevatel süsiniku aatomitel. Esimese variandi korral tekib 10

spiro bitsükliline ring, samas kui teise võimaluse korral on tulemuseks liidetud

bitsükliline ring. Eriala spetsialistid mõistavad, et juhul, kui kaks R50 on ringi

moodustamiseks üksteisega seotud (otse või läbi eelnevalt mainitud sildade), kaob

üks või rohkem mõlema R50 otsmistest vesiniku aatomitest. Seega on ringi

moodustamiseks saadaval olev „sobiv mittetsükliline R50“ fragment mittetsükliline 15

R50, mis sisaldab vähemalt ühte otsmist vesiniku aatomit.

Ühes muus eelistatud teostuses on lahustavaks rühmaks fragment valemiga: -

(CH2)n-O-R101, kus R101 ja n on defineeritud eelpool.

Ühes muus eelistatud teostuses on lahustavaks rühmaks fragment valemiga: -

(CH2)n-C(O)-R1’, kus R1 ja n on defineeritud eelpool. 20

Ühes eelistatumas teostuses on lahustavaks rühmaks -(CH2)n-R102, kus n on 0, 1

või 2; ja

R102 on:

EE - EP1910384 B1 33

EE - EP1910384 B1 34

kus R1’ on defineeritud eelpool.

Ühes veelgi eelistatumas teostuses on lahustavaks rühmaks 2-

dimetüülaminoetüülkarbamoüül, piperasiin-1-üülkarbonüül, piperasinüülmetüül, 5

dimetüülaminometüül, 4-metüülpiperasiin-1-üülmetüül, 4-aminopiperidiin-1-

üülmetüül, 4-fluoropiperidiin-1-üül-metüül, morfolinometüül, pürrolidiin-1-üülmetüül,

2-okso-4-bensüülpiperasiin-1-üülmetüül, 4-bensüülpiperasiin-1-üülmetüül, 3-

oksopiperasiin-1-üülmetüül, piperidiin-1-üülmetüül, piperasiin-1-üületüül, 2,3-

dioksopropüülaminometüül, tiasolidiin-3-üülmetüül, 4-atsetüülpiperasiin-1-10

üülmetüül, 4-atsetüülpiperasiin-1-üül, morfolino, 3,3-difluoroasetidiin-1-üülmetüül,

2H-tetrasool-5-üülmetüül, tiomorfoliin-4-üülmetüül, 1-oksotiomorfoliin-4-üülmetüül,

1,1-dioksotiomorfoliin-4-üülmetüül, 1H-imidasool-1-üülmetüül, 3,5-

dimetüülpiperasiin-1-üülmetüül, 4-hüdroksüpiperidiin-1-üülmetüül, N-metüül(1-

atsetüülpiperidiin-4-üül)-aminometüül, N-metüülkinuklidiin-3-üülaminometüül, 1H-15

1,2,4-triasool-1-üülmetüül, 1-metüülpiperidiin-3-üüloksümetüül või 4-

fluoropiperidiin-1-üül.

Mõiste "lahustav rühm" hõlmab ulatuseni, mis ühegi eelpool mainitud

definitsiooniga piiratud ei ole, avaldatud fragmente, mis on kinnitatud 1-

tsüklopropüül-6-fluoro-1,4-dihüdro-4-oksokinoliin-3-karboksüülhappe 20

EE - EP1910384 B1 35

(tsiprofloksatsiini) ja selle derivaatide 7. positsioonile nii, nagu on avaldatud PCT

publikatsioonides WO 2005026165, WO 2005049602 ja WO 2005033108 ning

Euroopa patendipublikatsioonides EP 0343524, EP 0688772, EP 0153163 ja EP

0159174; ja USA patendipublikatsioonis 2006/0035891 kirjeldatud "vees

lahustuvaid rühmasid". Iga loetletud patendipublikatsiooni sisu on siia kirjanduse 5

allikana liidetud.

Järgneva struktuuriga kaksiksidemed:

on mõeldud hõlmama nii (E)- kui ka (Z)-konfiguratsiooni. Eelistatult on

kaksiksidemed (E)-konfiguratsioonis. 10

Suhkur on hargnemata ahelaga polühüdroksüalkoholi, mis sisaldab vähemalt

kolme süsiniku aatomit, aldehüüd- või ketoonderivaadiks. Suhkur võib eksisteerida

lineaarse molekuli või (eelistatult) tsüklilise molekulina (näiteks püranoosi või

furanoosi vormis). Eelistatult on suhkruks monosahhariid nagu glükoos või

glükuroonhape. Käesoleva leiutise teostustes, kus soovitav on näiteks suhkruga 15

deriveeritud ühendi pikem püsivus kehas, on suhkruks eelistatult looduses

mitteesinev suhkur. Näiteks on üks või rohkem hüdroksüülrühma asendatud mõne

muu rühma nagu halogeeniga (näiteks klooriga). Võrreldes looduses leiduva

suhkruga võib muuta ka ühel või rohkemal süsiniku aatomil esinevat

stereokeemilist konfiguratsiooni. Üheks looduses mitteesineva sobiva suhkru 20

näiteks on sukraloos.

Rasvhappeks on pika ahelaga süsivesiku fragmenti sisaldav karboksüülhape.

Tavaliselt on rasvhappel paarisarv süsiniku aatomeid vahemikus 12 kuni 24 ja

sageli 14 kuni 20. Rasvhapped võivad olla küllastunud või küllastumata ja

asendatud või asendamata, olles tavaliselt asendamata. Rasvhapeteks võivad olla 25

looduses esinevad või sünteetilised rasvhapped. Käesoleva leiutise teostustes,

kus soovitav on näiteks rasvhappe fragmendiga ühendi pikem püsimine kehas, on

rasvhappeks eelistatult looduses mitteesinev rasvhape. Rasvhappe atsüülrühm

koosneb süsivesiku fragmendist ja karboksüülhappe funktsionaalsuse

EE - EP1910384 B1 36

karbonüülfragmendist, samas on välistatud karboksüülhappe funktsionaalsusega

seotud -OH fragment.

Käesolev leiutis hõlmab samuti siin kirjeldatud sirtuiini moduleerivate ühendite

soolasid ja täpsemalt farmatseutiliselt sobivaid soolasid. Käesoleva leiutise

ühendid, mis omavad piisavalt happelist, piisavalt aluselist või mõlemat 5

funktsionaalrühma, saab reageerida soola moodustamiseks mistahes hulga

anorgaaniliste aluste ja anorgaaniliste ning orgaaniliste hapetega. Alternatiivina

võivad ohutu laenguga ühendid nagu kvaternaarset lämmastikku sisaldavad

ühendid moodustada soola sobiva vastasiooniga (näiteks haliidi nagu broomi,

kloori või fluori ja eelistatult broomiga). 10

Happe liitsoolade moodustamiseks tavaliselt kasutatavateks hapeteks on

anorgaanilised happed nagu vesinikkloriidhape, vesinikbromiidhape,

vesinikjodiidhape, väävelhape, fosforhape jne, ning orgaanilised happed nagu p-

tolueensulfoonhape, metaansulfoonhape, oksaalhape, p-bromofenüülsulfoonhape,

süsihape, suktsiinhape, sidrunhape, bensoehape, äädikhape ja sarnased. Selliste 15

sobivate soolade näideteks on sulfaadid, pürosulfaadid, bisulfaadid, sulfitid,

bisulfitid, fosfaadid, monovesinikfosfaadid, divesinikfosfaadid, metafosfaadid,

pürofosfaadid, kloriidid, bromiidid, jodiidid, atsetaadid, propionaadid, dekanoaadid,

kaprülaadid, akrülaadid, formaadid, isobutüraadid, kaproaadid, heptanoaadid,

propiolaadid, oksalaadid, malonaadid, suktsinaadid, suberaadid, sebakaadid, 20

fumaraadid, maleaadid, butüün-1,4-dioaadid, heksüün-1,6-dioaadid, bensoaadid,

klorobensoaadid, metüülbensoaadid, dinitrobensoaadid, hüdroksübensoaadid,

metoksübensoaadid, ftalaadid, sulfonaadid, ksüleensulfonaadid, fenüülatsetaadid,

fenüülpropionaadid, fenüülbutüraadid, tsitraadid, laktaadid, gamma-

hüdroksübutüraadid, glükolaadid, tartraadid, metaansulfonaadid, 25

propaansulfonaadid, naftaleen-1-sulfonaadid, naftaleen-2-sulfonaadid,

mandelaadid ja sarnased soolad.

Aluse liitsoolad hõlmavad soolasid, mis on deriveeritud anorgaanilistest alustest,

näiteks ammooniumisoolad või leeliseliste või leeliseliste muldmetallide

hüdroksiidid, karbonaadid, bikarbonaadid ja sarnased. Sellised käesoleva leiutise 30

soolade valmistamiseks sobivad alused hõlmavad seega naatriumhüdroksiidi,

kaaliumhüdroksiidi, ammooniumhüdroksiidi, kaaliumkarbonaat jne.

EE - EP1910384 B1 37

Ühes muus käesoleva leiutise teostuses avaldatakse meetodid eelpool mainitud

sirtuiini moduleerivate ühendite valmistamiseks. Ühendid saab sünteesida

tavapäraste tehnikatega. Eelistatult sünteesitakse need ühendid tavapäraste

tehnikatega kergesti hangitavatest toorainetest.

Siin kirjeldatud sünteetilised keemilised transformatsioonid ja metoodikad sirtuiini 5

moduleerivate ühendite sünteesimiseks on teada ning neid on kirjeldatud näiteks

R. Larock, Comprehensive Organic Transformations (1989); T. W. Greene ja P. G.

M. Wuts, Protective Groups in Organic Synthesis, II trükk (1991); L. Fieser ja M.

Fieser, Fieser and Fieser’s Reagents for Organic Synthesis (1994); ning L.

Paquette (toimetaja), Encyclopedia of Reagents for Organic Synthesis (1995). 10

Ühes näitlikus teostuses võib sirtuiini moduleeriv ühend raku tsütoplasmilise

membraani läbida. Ühendi raku läbimise võime võib olla näiteks umbes 20%, 50%,

75%, 80%, 90% või 95%.

Siin kirjeldatud sirtuiini moduleerivatel ühenditel võib olla samuti üks või mitu

järgnevatest omadustest: ühendid võivad olla rakule või patsiendile põhimõtteliselt 15

ohutud; sirtuiini moduleerivaks ühendiks võib olla orgaaniline molekul või väike

molekul suurusega 2000 amu või väiksem või 1000 amu või väiksem; ühendi

poolestusajaks tavapärastes atmosfääri tingimustes võib olla vähemalt umbes 30

päeva, 60 päeva, 120 päeva, 6 kuud või aasta; ühendi poolestusaeg lahuses võib

olla vähemalt umbes 30 päeva, 60 päeva, 120 päeva, 6 kuud või aasta; sirtuiini 20

moduleeriv ühend võib olla lahuses resveratroolist vähemalt umbes 50%, 2-, 5-,

10-, 30-, 50- või 100-korda stabiilsem; sirtuiini moduleeriv ühend võib soodustada

DNA parandusfaktori Ku70 deatsetülatsiooni; sirtuiini sisaldav ühend võib

soodustada Rc1A/p65 deatsetüülimist; ühend võib suurendada üldisi

pöördumiskiiruseid ja parandada rakkude tundlikkust TNF-indutseeritud 25

apoptoosile.

Teatud teostustes puudub sirtuiini moduleerival ühendil põhimõtteliselt võime

histooni deatsetülaasi (HDAC) I klassi, HDAC II klassi või HDAC I ja II klassi

kontsentratsioonidel (näiteks in vivo), mis on efektiivsed sirtuiini deatsetülaasi

aktiivsuse moduleerimiseks, inhibeerida. Näiteks eelistatud teostustes on sirtuiini 30

moduleerivaks ühendiks sirtuiini aktiveeriv ühend ja selle EC50 väärtus sirtuiini

EE - EP1910384 B1 38

deatsetülaasi aktiivsuse inhibeerimisel on vähemalt viis korda väiksem kui HDAC I

ja/või HDAC II inhibeerimise EC50 väärtus ja isegi eelistatumalt vähemalt 10 korda,

100 korda või isegi 1000 korda väiksem. Meetodid HDAC I ja/või HDAC II

aktiivsuse analüüsimiseks on teada ja selliste analüüside sooritamiseks vajalikud

komplektid on müügil. Vaadake näiteks BioVision, Inc (Mountain View, CA, USA, 5

www.biovision.com) ja Thomas Scientific (Swedesboro, NJ, USA,

www.tomassci.com).

Teatud teostustes puudub sirtuiini moduleerival ühendil põhimõtteliselt võime

sirtuiini homolooge moduleerida. Ühes teostuses ei pruugi inimese sirtuiini valgu

aktivaator olla võimeline madalamate eukarüootide ja eriti pärmi või inimese 10

patogeenide sirtuiini valgu aktiveerimiseks kontsentratsioonidel (näiteks in vivo),

mis on efektiivsed inimese sirtuiini valgu detatsetülaasi aktiivsuse aktiveerimiseks.

Näiteks võib sirtuiini aktiveeriva ühendi EC50 inimese sirtuiini nagu SIRT1 ja/või

SIRT3 deatsetülaasi aktiivsuse aktiveerimisel olla vähemalt 5 korda väiksem kui

pärmi sirtuiini nagu Sir2 (näiteks Candida, S. cerevisiae jne) aktiveerimise EC50 15

väärtus ja eelistatumalt vähemalt 10 korda, 100 korda või isegi 1000 korda

väiksem. Ühes muus teostuses ei pruugi madalamate eukarüootide nagu pärmi

või inimese patogeenide sirtuiini valgu inhibiitor olla võimeline inimese sirtuiini

valgu inhibeerimiseks kontsentratsioonidel (näiteks in vivo), mis on efektiivsed

madalama eukarüoodi sirtuiini valgu detatsetülaasi aktiivsuse aktiveerimiseks. 20

Näiteks võib sirtuiini inhibeeriva ühendi IC50 väärtus inimese sirtuiini nagu SIRT1

ja/või SIRT3 deatsetülaasi aktiivsuse inhibeerimisel olla vähemalt 5 korda väiksem

kui pärmi sirtuiini nagu Sir2 (näiteks Candida, S. cerevisiae jne) inhibeerimise IC50

väärtus ja eelistatumalt vähemalt 10 korda, 100 korda või isegi 1000 korda

väiksem. 25

Mõningates teostustes võib sirtuiini moduleeriv ühend moduleerida ühte või

rohkemat sirtuiini valgu homoloogi, näiteks ühte või rohkemat järgnevatest:

inimese SIRT1, SIRT2, SIRT3, SIRT4, SIRT5, SIRT6 või SIRT7. Ühes teostuses

on sirtuiini moduleerival ühendil võime nii SIRT1 kui ka SIRT3 valku moduleerida.

Muudes teostustes puudub SIRT1 modulaatoril põhimõtteliselt võime muid sirtuiini 30

valgu homolooge (näiteks ühte või rohkemat järgnevatest: inimese SIRT2, SIRT3,

SIRT4, SIRT5, SIRT6 või SIRT7) kontsentratsioonidel (näiteks in vivo), mis on

EE - EP1910384 B1 39

efektiivsed inimese SIRT1 detatsetülaasi aktiivsuse moduleerimiseks,

moduleerida. Näiteks võib sirtuiini aktiveeriva ühendi ED50 inimese SIRT1

deatsetülaasi aktiivsuse moduleerimisel olla vähemalt 5 korda väiksem kui ühe või

rohkema inimese SIRT2, SIRT3, SIRT4, SIRT5, SIRT6 või SIRT7 hulgast valitud

valgu ED50 väärtus ja eelistatumalt vähemalt 10 korda, 100 korda või isegi 1000 5

korda väiksem. Ühes käesoleva leiutise teostuses puudub SIRT1 modulaatoril

võime SIRT3 valku moduleerida.

Muudes teostustes puudub SIRT3 modulaatoril põhimõtteliselt võime muid sirtuiini

valgu homolooge (näiteks ühte või rohkemat järgnevatest: inimese SIRT1, SIRT2,

SIRT4, SIRT5, SIRT6 või SIRT7) kontsentratsioonidel (näiteks in vivo), mis on 10

efektiivsed inimese SIRT3 detatsetülaasi aktiivsuse moduleerimiseks,

moduleerida. Näiteks võib sirtuiini aktiveeriva ühendi ED50 inimese SIRT3

deatsetülaasi aktiivsuse moduleerimisel olla vähemalt 5 korda väiksem kui ühe või

rohkema inimese SIRT1, SIRT2, SIRT4, SIRT5, SIRT6 või SIRT7 hulgast valitud

ühendi ED50 väärtus ja eelistatumalt vähemalt 10 korda, 100 korda või isegi 1000 15

korda väiksem. Ühes käesoleva leiutise teostuses puudub SIRT3 modulaatoril

võime SIRT1 valku moduleerida.

Mõningates teostustes võib sirtuiini moduleeriva ühendi sidumisafiinsus sirtuiini

valguga olla umbes 10-9 M, 10-10 M, 10-11 M, 10-12 M või väiksem. Sirtuiini

moduleeriv ühend võib vähendada (aktivaatorina) või suurendada (inhibiitorina) 20

sirtuiini valgu või selle substraadi või NAD+ (või muu kofaktori) Km väärtust

vähemalt umbes 2, 3, 4, 5, 10, 20, 30, 50 või 100 suuruse faktori võrra. Teatud

teostustes määratakse Km väärtused siin kirjeldatud massispektromeetria

analüüsiga. Eelistatud aktiveerivad ühendid vähendavad sirtuiini Km väärtust selle

substraadi või kofaktori suhtes suuremas ulatuses kui sama resveratrooli 25

kontsentratsioon, või vähendavad sirtuiini Km väärtust selle substraadi või

kofaktori suhtes sama palju kui resveratrooli madalam kontsentratsioon. Sirtuiini

moduleeriv ühend võib suurendada sirtuiini valgu Vmaks väärtust vähemalt umbes

2, 3, 4, 5, 10, 20, 30, 50 või 100 võrra. Sirtuiini moduleeriva ühendi ED50 väärtus

SIRT1 ja/või SIRT3 valgu moduleerimiseks võib olla väiksem kui umbes 1 nM, 30

väiksem kui umbes 10 nM, väiksem kui umbes 100 nM, väiksem kui umbes 1 µM,

väiksem kui umbes 10 µM, väiksem kui umbes 100 µM või umbes 1-10 NM,

EE - EP1910384 B1 40

umbes 10-100 nM, umbes 0,1-1 µM, umbes 1-10 µM või umbes 10-100 µM.

Sirtuiini moduleeriv ühend võib moduleerida SIRT1 ja/või SIRT3 valgu

detatsetülaasi aktiivsust tsellulaarses analüüsis või rakupõhises analüüsis

vähemalt umbes 5, 10, 20, 30, 50 või 100 võrra. Sirtuiini aktiveeriv ühend võib

põhjustada vähemalt umbes 10%, 30%, 50%, 80%, kahekordse, viiekordse, 5

kümnekordse, viiekümnekordse või sajakordse sirtuiini valgu deatsetülaasi

aktiivsuse induktsiooni suurenemise võrreldes sama resveratrooli

kontsentratsiooniga. Sirtuiini moduleeriva ühendi ED50 väärtus SIRT5

moduleerimiseks võib olla vähemalt 10-, 20-, 30- või 50-korda suurem kui SIRT1

ja/või SIRT3 moduleerimiseks. 10

3. Näitlikud kasutusotstarbed

Käesoleva leiutise mõningates teostustes kirjeldatakse meetodeid sirtuiini valgu

taseme ja/või aktiivsuse moduleerimiseks ja nende kasutusmeetodeid.

Mõningates käesoleva leiutise teostustes käsitletakse meetodeid sirtuiini

moduleerivate ühendite kasutamiseks ja nimetatud sirtuiini moduleerivad ühendid 15

aktiveerivad sirtuiini valku, suurendades näiteks sirtuiini valgu taset ja/või

aktiivsust. Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavad sirtuiini moduleerivad

ühendid võivad leida kasutamist mitmeteks terapeutilisteks kasutusotstarveteks

nagu raku eluea pikendamiseks ja mitmete haiguste ravimiseks ja/või

ennetamiseks ning nimetatud haiguste näideteks on vananemise või stressiga 20

kaasnevad haigused, diabeet, rasvumine, neurodegeneratiivsed haigused,

südame-veresoonkonna haigused, vere hüübimist puudutavad haigused, põletik,

kasvaja ja/või punetus jne. Sellised kasutusmeetodid hõlmavad seda vajavale

patsiendile farmatseutiliselt efektiivse koguse sirtuiini moduleeriva ühendi nagu

sirtuiini aktiveeriva ühendi manustamist. 25

Muudes käesoleva leiutise teostustes käsitletakse meetodeid sirtuiini

moduleerivate ühendite kasutamiseks ja nimetatud sirtuiini moduleerivad ühendid

vähendavad sirtuiini aktiivsust, vähendades näiteks sirtuiini valgu taset ja/või

aktiivsust. Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust vähendavaid sirtuiini moduleerivaid

ühendeid võib kasutada erinevateks terapeutilisteks kasutusotstarveteks, mille 30

näideteks on tsellulaarse tundlikkuse (k.a tundlikus kiiritusravile ja/või

EE - EP1910384 B1 41

kemoteraapiale) suurendamine stressiallika suhtes, apoptoosi ulatuse ja/või

kiiruse suurendamine, kasvaja ravi (valikuliselt koos mõne muu kemoterapeutilise

ainega), isu stimuleerimine ja/või kaalus juurdevõtmise stimuleerimine jne. Need

meetodid hõlmavad seda vajavale patsiendile sirtuiini moduleeriva ühendi nagu

sirtuiini inhibeeriva ühendi farmatseutiliselt efektiivse koguse manustamist. 5

Kuigi leiutise väljatöötajad ei soovi ennast varasemate teooriatega siduda,

arvatakse, et käesoleva leiutise aktiveerijad ja inhibiitorid võivad omada

interaktsiooni sirtuiiniga samas sirtuiini valgu piirkonnas (näiteks aktiivses

piirkonnas või piirkonnas, mis mõjutab aktiivse piirkonna Km või Vmaks).

Arvatakse, et see on peamiseks põhjuseks, miks mõningad sirtuiini aktiveerijate ja 10

inhibiitorite klassid põhimõtteliselt sarnast struktuursust omavad.

Teatud teostustes võivad siin kirjeldatud sirtuiini moduleerivad ühendid esineda

iseseisvalt või koos muude ühenditega. Ühes teostuses võib seda vajavale

patsiendile manustada segu, mis koosneb kahest või rohkemast sirtuiini

moduleerivast ühendist. Ühes muus teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või 15

aktiivsust suurendava sirtuiini moduleeriva ühendi manustada koos ühe või

rohkema järgneva ühendiga: resveratrool, buteiin, fisetiin, pikeatannool või

kvertsetiin. Ühes näitlikus teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendava sirtuiini moduleeriva ühendi manustada koos nikotiinhappega. Ühes

muus teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendava sirtuiini 20

moduleeriva ühendi manustada koos ühe või rohkema järgneva ühendiga:

nikotiinamiid (NAM), suraniim; NF023 (G-valgu antagonist); NF279 (purinergilise

retseptori antagonist); Trolox (6-hüdroksü-2,5,7,8,tetrametüülkromaan-2-

karboksüülhape); (-)-epigallokatehiin (hüdroksü piirkondades 3,5,7,3’,4’, 5’); (-)-

epigallokatehiini gallaat (hüdroksü piirkondades 5,7,3’,4’,5’ ja gallaatester 25

piirkonnas 3); tsüanidiinkloriid (3,5,7,3’,4’-pentahüdroksüflavüüliumkloriid);

delfinidiinkloriid (3,5,7,3’,4’,5’-heksahüdroksüflavüüliumkloriid); müritsetiin

(kannabisketiin; 3,5,7,3’,4’,5’-heksahüdroksüflavoon); 3,7,3’,4’,5’-

pentahüdroksüflavoon; gossüpetiin (3,5,7,8,3’,4’-heksahüdroksüflavoon), sirtinool;

ja splitomitsiin (vaadake näiteks Howitz et al. (2003) Nature 425:191; Grozinger et 30

al. (2001) J. Biol. Chem. 276:38837; Dedalov et al. (2001) PNAS 98:15113; ja

Hirao et al. (2003) J. Biol. Chem 278:52773). Ja veel ühes teostuses võib ühe või

EE - EP1910384 B1 42

rohkema sirtuiini moduleeriva ühendi manustada koos ühe või rohkema

terapeutilise ainega erinevate haiguste ravimise või ennetamise eesmärgil ning

nimetatud haiguste näideteks on kasvajad, diabeet, neurodegeneratiivsed

haigused, südame-veresoonkonna haigused, vere hüübimist puudutavad

haigused, põletik, punetus, ülekaalulisus, vananemine, stress jne. Erinevates 5

teostustes võivad sirtuiini moduleerivaid ühendeid hõlmavad kombineeritud

teraapiad viidata (1) ravimkoostistele, mis sisaldavad ühte või rohkemat sirtuiini

moduleerivat ühendit koos ühe või rohkema muu terapeutilise ainega (näiteks ühe

või rohkema siin kirjeldatud terapeutilise ainega); ja (2) ühe või rohkema sirtuiini

moduleeriva ühendi manustamisele koos ühe või rohkema terapeutilise ainega ja 10

sirtuiini moduleeriv ühend ja terapeutiline aine asuvad erinevates koostistes (kuid

samas võivad kõik ravimid asuda samas komplektis või pakendis nagu

mullpakendis või muus mitme kambriga pakendis; olla ühendatud, kuid eraldi

suletavates konteinerites (näiteks fooliumkotikestes), mille kasutaja eraldada saab;

või olla komplektis, kus sirtuiini moduleerivad ühendid ja muud terapeutilised ained 15

asuvad eraldi konteinerites). Eraldi koosiste kasutamisel võib sirtuiini moduleeriva

ühendi manustada mõne muu terapeutilise ainega samaaegselt, vaheldumisi,

ajatatult, enne, pärast või koos sellega.

Mõningates teostustes võivad meetodid haiguste leevendamiseks, ennetamiseks

või ravimiseks sirtuiini moduleerivat ühendit kasutades hõlmata ka sirtuiini valgu 20

nagu SIRT1, SIRT2 ja/või SIRT3 või nende homoloogide valgu tasemete

suurendamist. Valgu tasemete suurendamise võib saavutada, sisestades rakku

ühe või mitu sirtuiini kodeeriva nukleiinhappe koopiat. Näiteks võib sirtuiini

tasemeid imetaja rakus suurendada, sisestades imetaja rakku sirtuiini kodeeriva

nukleiinhappe, suurendades näiteks SIRT1 taset, sisestades nukleiinhappe, mis 25

kodeerib GenBank viitenr NP_036370 aminohappejärjestust ja/või suurendades

SIRT3 taset, sisestades selleks nukleiinhappe, mis kodeerib GenBank viitenr

AAH01042 aminohappejärjestust. Nukleiinhape võib olla promootori kontrolli all,

mis reguleerib SIRT1 ja/või SIRT3 nukleiinhappe ekspressiooni. Alternatiivina võib

nukleiinhappe sisestada rakku genoomi piirkonda, mis asub promootorist 30

pärisuunas. Meetodid valgu tasemete suurendamiseks neid meetodeid kasutades

on teada.

EE - EP1910384 B1 43

Nukleiinhape, mis sisestatakse rakku sirtuiini valgu taseme suurendamiseks, võib

kodeerida valku, mis on vähemalt umbes 80%, 85%, 90%, 95%, 98% või 99%

ulatuses identne sirtuiini järjestusega, näiteks SIRT1 (GenBank viitenr.

NP_036370) ja/või SIRT3 (GenBank viitenr. AAH01042) järjestusega. Näiteks võib

valku kodeeriv nukleiinhape olla vähemalt umbes 80%, 85%, 90%, 95%, 98% või 5

99% ulatuses identne SIRT1 (näiteks GenBank viitenr. NM_012238) ja/või SIRT3

(GenBank viitenr. BC001042) valku kodeeriva nukleiinhappega. Nukleiinhappeks

võib samuti olla nukleiinhape, mis hübridiseerub (eelistatult rangetel

hübridisatsioonitingimustel) metsiktüüp-sirtuiini kodeerivaks nukleiinhappeks,

näiteks SIRT1 (GenBank viitenr NMM_012238) ja/või SIRT3 (näiteks GenBank 10

viitenr BC001042) valku kodeerivaks nukleiinhappeks. Ranged

hübridisatsioonitingimused võivad hõlmata hübridisatsiooni ja pesu 0,2 x SSC

temperatuuril 65 oC. Kasutades nukleiinhapet, mis kodeerib metsiktüüp-

sirtuiinivalgust erinevat valku nagu valku, mis on metsiktüüp-sirtuiini fragmendiks,

on valk eelistatult bioloogiliselt aktiivne ehk detatsetülatsioonivõimeline. Rakus on 15

vajalik kõigest bioloogiliselt aktiivse sirtuiini osa ekspressioon. Näiteks valk, mis

erineb GenBank viitenr NP_036370 metsiktüüp SIRT1´st, sisaldab eelistatult selle

tuuma struktuuri. Tuuma struktuur tähendab mõnikord GenBank viitenr

NP_036370 aminohappeid 62-293, mida kodeeritakse GenBank viitenr

NM_012238 nukleotiididega 237 kuni 932, mis hõlmavad nii NAD siduvaid kui ka 20

substraate siduvaid domääne. SIRT1 tuuma domään võib samuti kujutada endast

GenBank viitenr NP_036370 aminohappeid 261 kuni 447, mida kodeeritakse

GenBank viitenr NM_012238 nukleotiididega 834 kuni 1394; umbkaudselt


GenBank viitenr NM_012238 nukleotiididega 777 kuni 1532; või umbkaudselt 25


GenBank viitenr NM_012238 nukleotiididega 813 kuni 1538. Selle, kas valk

bioloogilise funktsiooni nagu deatsetüülimisvõime säilitab, saab määrata

teadaolevate meetoditega.

Mõningates teostustes võivad meetodid haiguste leevendamiseks, ennetamiseks 30

või ravimiseks sirtuiini moduleerivat ühendit kasutades hõlmata ka sirtuiini valgu

nagu SIRT1, SIRT2 ja/või SIRT3 või nende homoloogide valgu tasemete

vähendamist. Sirtuiini valgu tasemete alandamise võib sooritada teadaolevate

EE - EP1910384 B1 44

meetoditega. Näiteks võib rakus avaldada siRNA, antisenss-nukleiinhappe või

sirtuiinile suunatud ribosüümi. Kasutada võib ka dominantset negatiivset sirtuiini

mutanti nagu mutanti, mis ei ole deatsetülatsiooniks võimeline. Näiteks võib

kasutada SIRT1 mutanti H363Y, mida on kirjeldatud näiteks Luo et al. poolt (2001)

Cell 107:137. Alternatiivina võib kasutada transkriptsiooni inhibeerivaid aineid. 5

Meetodid sirtuiini valgu tasemete moduleerimiseks hõlmavad samuti meetodeid

sirtuiini kodeerivate geenide transkriptsiooni moduleerimiseks, vastavate mRNA-

de stabiliseerimise/destabiliseerimise meetodeid ja muid teadaolevaid meetodeid.

Vananemine/stress

Ühes käesoleva leiutise teostuses avaldatakse meetod raku eluea pikendamiseks, 10

raku proliferatsioonivõime suurendamiseks, raku vananemise aeglustamiseks,

raku ellujäämisvõime parandamiseks, tsellulaarse vananemise viivitamiseks rakus,

kaloritarbimise piiramise mõjude jäljendamiseks, raku stressile vastupidavuse

suurendamiseks või raku apoptoosi vältimiseks, viies raku selleks kontakti

käesoleva leiutise sirtuiini moduleeriva ühendiga, mis suurendab sirtuiini valgu 15

taset ja/või aktiivsust. Ühes näitlikus teostuses hõlmavad meetodid raku viimist

kontakti sirtuiini aktiveeriva ühendiga.

Siin kirjeldatud meetodeid võib kasutada aja, mille jooksul rakke ja eelistatult

primaarseid rakke (ehk organismide nagu inimeste rakke) rakukultuuris elavatena

hoida saab, pikendamiseks. Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavaid 20

sirtuiini moduleerivaid ühendeid võib kasutada ka embrüonaalsete tüvirakkude

(ES) ja pluripotentsete rakkude töötlemiseks, et hoida rakke või nende eellaseid

rakukultuurides pikemate perioodide jooksul. Sellised rakud võib samuti patsienti

siirdada (näiteks pärast ex vivo modifikatsiooni).

Ühes teostuses võib rakke, mida soovitakse pikemate perioodide jooksul säilitada, 25

töödelda sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendava sirtuiini moduleeriva

ühendiga. Rakud võivad olla suspensioonis (näiteks vere rakkudes, seerumis,

bioloogilises kasvusöötmes jne) või kudedes või organites. Näiteks võib

vereülekandeks kogutud verd vererakkude säilitamisaja pikendamiseks sirtuiini

valgu taset ja/või aktiivsust suurendava sirtuiini moduleeriva ühendiga töödelda. 30

EE - EP1910384 B1 45

Lisaks võib sirtuiini moduleeriva ühendiga, mis suurendab sirtuiini valgu taset

ja/või aktiivsust, töödelda kohtumeditsiinis kasutatavat verd. Muudeks rakkude,

mida eluea pikendamiseks või apoptoosi eest kaitsmiseks töödelda võib,

näideteks on tarbimiseks mõeldud rakud nagu inimesest erinevatelt imetajatelt

pärinevad rakud (näiteks liha) või taimerakud (näiteks köögiviljad). 5

Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid

võib kasutada ka imetajate, taimete, putukate või mikroorganismide arengu- või

kasvufaasides, et neid arengu- ja/või kasvuprotsesse muuta, aeglustada või

kiirendada.

Ühes muus käesoleva leiutise teostuses võib sirtuiini moduleerivaid ühendeid, mis 10

suurendavad sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust, kasutada siirdamiseks või

rakuteraapias kasutatavate rakkude, k.a tahke koe transplantaatide, organi

transplantaatide, rakususpensioonide, tüvirakkude, luuüdi rakkude jne

töötlemiseks. Rakud või kude võib moodustada autotransplantaadi,

allotransplantaadi, sünteetilise transplantaadi või ksenotransplantaadi. Rakke või 15

kude võib töödelda sirtuiini moduleeriva ühendiga enne patsiendile

manustamist/siirdamist, samaaegselt manustamise/siirdamisega ja/või pärast

manustamist/siirdamist. Rakke või kude võib töödelda enne rakkude eemaldamist

doonorilt, ex vivo pärast rakkude või koe eemaldamist doonorilt või pärast

siirdamist. Näiteks võib doonorile või rakkude või koe saajale manustada 20

süsteemselt sirtuiini moduleerivat ühendit või võib nende rakkude/koe

alamkomplekti töödelda lokaalselt sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendava

sirtuiini moduleeriva ühendiga. Mõningates käesoleva leiutise teostustes võib

rakke või kude (või doonorit/saajat) ravida lisaks mõne täiendava terapeutilise

ainega, mis transplantaadi eluea pikendamiseks kasulik on, näiteks 25

immuunvastust mahasuruva aine, tsütokiini, angiogeense faktori jne.

Muudes teostuses võib rakke töödelda sirtuiini moduleeriva ühendiga, mis

suurendab sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust in vivo, pikendades seeläbi nende

eluiga või takistades apoptoosi. Näiteks naha vananemist (näiteks kortsude teket,

elastsuse kadu jne) saab takistada, töödeldes nahka või epiteeli rakke sirtuiini 30

moduleeriva ühendiga, mis suurendab sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust. Ühes

näitlikus teostuses viiakse nahk kontakti ravimkoostise või kosmeetilise

EE - EP1910384 B1 46

koostisega, mis sisaldab sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavat sirtuiini

moduleerivat ühendit. Naha kahjustuste, mida siin kirjeldatud meetoditega

ravida/vältida saab, näideteks on haigused või häired, mis seonduvad või on

põhjustatud põletikust, päikesest või loomulikust vananemisest. Näiteks leiavad

need ühendid kasutamist kontaktdermatiidi (k.a ärritava kontaktdermatiidi ja 5

allergilise kontaktdermatiidi), atoopilise dermatiidi (teada ka kui allergiline

ekseem), aktiinilise keratoosi, keratinisatsioonihäirete (k.a ekseemi), epidermoysis

bullosa (k.a penfiguse), eksfoliatiivdermatiidi, seborroiddermatiidi, erüteemide (k.a

multiformse erüteemi ja sõlmja erüteemi), päikese või muude valgusallikate

põhjustatud kahjustuste, diskoidse erütematoosluupuse, dermatomüosiidi, 10

prosiaasi, nahavähi ja loomuliku vananemise mõjude ennetamiseks või

ravimiseks. Ühes muus käesoleva leiutise teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või

aktiivsust suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada haavade ja/või

põletushaavade (k.a esimese, teise või kolmanda astme põletushaavade ja/või

termiliste, keemiliste või elektriliste põletushaavade) ravimiseks läbi paranemise 15

kiirendamise. Koostised võib manustada vastavalt siin efektiivse doseerimisrežiimi

juures kirjeldatule salvi, losjooni, kreemi, mikroemulsiooni, geeli, lahuse või

sarnasena paikselt nahale või limaskestale.

Ühte või rohkemat sirtuiini moduleerivat ühendit, mis sirtuiini valgu taset ja/või

aktiivsust suurendavad, sisaldavaid paikselt kasutatavaid ravimkoostisi võib 20

kasutada ka ennetavate (näiteks kemoennetavate) koostistena.

Kemoennetusmeetodis kasutamise korral töödeldakse vastuvõtlikku nahka enne

igasuguste nähtavate sümptomite ilmemist.

Sirtuiini moduleerivad ühendid võib manustada patsiendile lokaalselt või

süsteemselt. Ühes käesoleva leiutise teostuses manustatakse sirtuiini moduleeriv 25

ühend lokaalselt süsti, paikselt manustatavat koostist jne kasutades patsiendi

kutte või organisse.

Ühes muus teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavat sirtuiini

moduleerivat ühendit kasutada haiguse või seisundi ravimiseks või ennetamiseks,

mis on põhjustatud või võimendatud patsiendi rakkude vananemisest; meetodites 30

patsiendi vananemiskiiruse vähendamiseks, näiteks pärast vananemise

avaldumist; meetodites patsiendi eluea pikendamiseks; meetodites eluiga

EE - EP1910384 B1 47

mõjutava haiguse või seisundi ravimiseks või ennetamiseks; meetodites rakkude

proliferatsioonivõimega seonduva haiguse või seisundi ravimiseks või

ennetamiseks; ja meetodites rakkude kahjustustest või surmast tuleneva haiguse

või seisundi ravimiseks või ennetamiseks. Mõningates teostustes ei avaldu

meetodi tulemused läbi patsiendi eluiga lühendavate haiguste esinemissageduse 5

vähenemise. Mõningates teostustes ei avaldu meetodi tulemused läbi haiguse

nagu kasvaja põhjustatud surevuse vähenemise.

Ja veel ühes teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendava

sirtuiini moduleeriva ühendi manustada patsiendile rakkude eluea üldiseks

pikendamiseks ja rakkude kaitsmiseks stressi ja/või apoptoosi eest. Arvatakse, et 10

patsiendi ravimine siin kirjeldatud ühendiga sarnaneb patsiendil hormeesi

rakendamisega (nõrk stress, mis on organismidele kasulik ja võib nende eluiga

pikendada).

Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavad sirtuiini moduleerivad ühendid

võib manustada patsiendile vananemise ja vananemise tagajärjeks olevate 15

haiguste nagu rabanduse, südamehaiguste, südamepuudulikkuse, artriidi, kõrge

vererõhu ja Alzheimeri tõve vältimiseks. Muudeks ravitavate haiguste näideteks on

silmahaigused nagu silma vananemisega kaasnevad haigused, näiteks kataraktid,

glaukoom ja kollatähni taandareng. Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendavad sirtuiini moduleerivad ühendid võib manustada samuti patsientidele 20

rakusurmaga seonduvate haiguste nagu krooniliste haiguste ravimiseks läbi

rakkude kaitsmise rakusurma eest. Selliste haiguste näideteks on närvirakkude

surma, neuronaalse düsfunktsiooni või lihasrakkude surma või düsfunktsiooniga

seonduvad haigused nagu Parkinsoni tõbi, Alzheimeri tõbi, sclerosis multiplex,

amüotroofiline lateraalskleroos ja lihasdüstroofia; AIDS; fulminantne hepatiit; aju 25

degeneratsiooniga seonduvad haigused nagu Creutzfeld-Jakobi tõbi,

pigmentretiniit ja väikeaju degeneratsioon; müelodüsplaasiad nagu aplastiline

aneemia; isheemilised haigused nagu müokardi infarkt ja rabandus;

maksahaigused nagu alkoholismist tingitud hepatiit, B- ja C-hepatiit;

liigesehaigused nagu osteoartriit; ateroskleroos; alopeetsia; UV kiirgusest 30

põhjustatud nahakahjustused; lame lihhen; naha atroofia; katarakt; ja

EE - EP1910384 B1 48

transplantaadi hülgamisreaktsioonid. Rakusurma põhjuseks võib olla ka kirurgia,

ravimiteraapia, keemilised ained või kiiritus.

Sirtuiini taset ja/või aktiivsust suurendavad sirtuiini moduleerivad ühendid võib

samuti manustada paikse koldega haigust nagu organi või koe kahjustust

põdevale patsiendile, näiteks patsiendile, kellel on esinenud rabandus või 5

müokardi infarkt, või selgroovigastusega patsiendile. Sirtuiini valgu taset ja/või

aktiivsust suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid võib samuti kasutada

alkohooliku maksa taastamiseks.

Südame-veresoonkonna haigused

Ühes muus käesoleva leiutise teostuses avaldatakse meetod südame-10

veresoonkonna haiguse ravimiseks ja/või ennetamiseks, manustades seda

vajavale patsiendile sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendava sirtuiini

moduleeriva ühendi.

Südame-veresoonkonna haiguste, mida sirtuiini valu taset ja/või aktiivsust

suurendavate sirtuiini moduleerivate ühenditega ravida või ennetada saab, 15

näideteks on kardiomüopaatia või müokardiit nagu idiopaatiline kardiomüopaatia,

metaboolne kardiomüopaatia, alkoholismist tingitud kardiomüopaatia, ravimite

põhjustatud kardiomüopaatia, isheemiline kardiomüopaatia ning hüpertooniline

kardiomüopaatia. Siin kirjeldatud ühendeid ja meetodeid võib samuti kasutada

peamiste veresoonte nagu aordi, koronaararterite, unearterite, 20

tserebrovaskulaarsete arterite, neeruarterite, niudearterite, reiearterite ja

õndlaarterite ateromatoossete haiguste (makrovaskulaarsete haiguste) ravimiseks

või ennetamiseks. Muudeks veresoonkonna haigusteks, mida käesoleva leiutise

ühendite ja meetoditega ravida või ennetada saab, on vereliistakute agregatsiooni,

reetina arterioolide, glomeeruli arterioolide, närvide veresoonte, südame 25

arterioolide ja seonduvate silma, neeru, südame ning kesknärvisüsteemi ja

perifeerse närvisüsteemi kapillaaridega seonduvad haigused. Sirtuiini valgu taset

ja/või aktiivsust suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid võib samuti

kasutada plasma HDL tasemete suurendamiseks.

EE - EP1910384 B1 49


võib kasutada ka restenoosi (näiteks südamehäire järgse) ja suure tiheduse ja

madala tihedusega kolesterooli ebanormaalsete tasemetega seonduvate haiguste

ravimiseks.

Ühes teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavad sirtuiini 5

moduleerivad ühendid manustada kombinatsiooniteraapia osana, millesse kuulub

ka näiteks antiarrütmilise aine, antihüpertoonilise aine, kaltsiumikanali blokaatori,

kardiopleegia lahuse, kardiotoonilise aine, fibrinolüütilise aine, skleroosilahuse,

vasokonstriktori, vasodilaatori, lämmastikoksiidi doonori, kaaliumikanali blokaatori,

naatriumikanali blokaatori, statiinide või natriureetilise aine kasutamine. 10

Ühes teostuses võib sirtuiini moduleeriva ühendi, mis suurendab sirtuiini valgu

taset ja/või aktiivsust, manustada kombinatsiooniteraapia osana koos

antiarrütmilise ainega. Antiarrütmilised ained on nende toimemehhanismi alusel

sageli nelja rühma jaotatud: I tüüp: naatriumikanali blokeerimine; II tüüp: beeta-

adrenergiline blokeerimine; III tüüp: repolarisatsiooni pikendamine; ja IV tüüp: 15

kaltsiumikanali blokeerimine. I tüüpi antiarrütmiliste ainete näideteks on lidokaiin,

moritsisiin, meksiletiin, tokainiid, prokaiinamiid, enkainiid, flekaniid, tokainiid,

fenütoiin, propafenoon, kinidiin, disopüramiid ja flekainiid. II tüübi antiarrütmilisteks

aineteks on propranolool ja esmolool. III tüüpi kuuluvad ained, mille toime avaldub

läbi toimepotentsiaali kestuse pikendamise, näiteks amiodoraan, artiliid, bretüllium, 20

klofiilium, isobutiliid, sotalool, asimiliid, dofetiliid, dronedaroon, ersentiliid, ibutiliid,

tedisamiil ja treketiliid. IV tüübi antiarrütmilisteks aineteks on verapamiil,

diltiaseem, digitaalis, adenosiin, nikkelkloriid ja magneesiumioonid.

Ühes muus teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendava sirtuiini

moduleeriva ühendi manustada kombinatsiooniteraapia osana koos mõne muu 25

kardiovaskulaarse ainega. Kardiovaskulaarsete ainete näideteks on vasodilaatorid

nagu hüdralasiin; angiotensiini muutva ensüümi inhibiitorid nagu kaptoptriil;

stenokardia vastased ained nagu isosorbiidnitraat, glütserüültrinitraat ja

pentaerütriooltetranitraat; antiarrütmilised ained nagu kinidiin, prokainaltiid ja

lignokaiin; kardioglükosiidid nagu digoksiin ja digitoksiin; kaltsiumi antagonistid 30

nagu verapamiil ja nifedipiin; diureetikumid nagu tiasiidid ja seonduvad ühendid,

näiteks bendrofluasiid, klorotiasiid, klorotalidoon, hüdroklorotiasiid ja täiendavad

EE - EP1910384 B1 50

diureetikumid nagu fursemiid ja triamtereen; ning rahustid nagu nitrasepaam,

flurasepaam ja diasepaam.

Muudeks kardiovaskulaarsete ainete näideteks on tsüklooksügenaasi inhibiitor

nagu aspiriin või indometatsiin; vereliistakute agregatsiooni inhibiitor nagu

klopidogreel, tiklopideen või aspiriin; fibrinogeeni antagonistid või diureetikumid 5

nagu klorotiasiid, hüdroklorotisiid, flumetiasiid, hüdroflumetiasiid,

bendroflumetiasiid, metüülkloortiasiid, triklorometiasiid, polütiasiid või benstiasiid,

nagu ka etakrüünhappe trikünafeen, kloortalidoon, furosemiid, musolimiin,

bumetaniid, triamtereen, amiloriid ja sipronolaktoon ning selliste ühendite soolad;

angiotensiini muutva ensüümi inhibiitorid nagu kaptopriil, tsofenopriil, fosinopriil, 10

enalapriil, tseranopriil, tsilasopriil, delapriil, pentopriil, kinapriil, ramipriil, lisinopriil ja

selliste ühendite soolad; angiotensiin II antagonistid nagu losartaan, irbesartaan

või valsartaan; trombolüütilised ained nagu koe plasminogeeni aktivaator (tPA),

rekombinantne tPA, streptokinaas, urokinaas, prourokinaas ja anisoüülitud

plasminogeeni streptokinaasi aktivaatori kompleks (APSAC, Eminase, Beecham 15

Laboratories); või looma süljenäärme pasminogeeni aktivaatorid; kaltsiumikanali

blokaatorid nagu verapamiil, nifedipiin või diltiaseem; tromboksaani retseptori

antagonistid nagu ifetrobaan, prostatsükliini mimeetikumid või fosfodiesteraasi

inhibiitorid. Juhul kui sellised kombinatsiooniteraapia ravimid on formuleeritud

fikseeritud doosidena, jääb käesoleva leiutise ühendite doosi suurus eelpool 20

kirjeldatud vahemikku ning muu farmatseutilise aktiivaine doosi suurus jääb heaks

kiidetud suuruste piiridesse.

Täiendavateks kardiovaskulaarsete ainete näideteks on vasodilaatorid nagu

bentsüklaan, tsinnarisiin, tsitikoliin, tsüklandelaat, tsüklonikaat, ebumamoniin,

fenoksesüül, flunarisiin, ibudilast, ifenprodiil, lomerisiin, naflool, nikamaat, 25

noseroliin, nimodipiin, papaveriin, pentifülliin, nofedoliin, vinkamiin, vinpotsetiin,

vikisüül, pentoksüfülliin, prostatsükliini derivaadid (näiteks prostaglandiin E1 ja

prostaglandiin I2), endoteliini retseptorit blokeeriv ravim (näiteks bosentaan),

diltiaseem, nikorandiil ja nitroglütseriin. Aju veresoonkonda kaitsvate ravimite

näideteks on radikaali püüdurid (näiteks edaravoon, E vitamiin ja C vitamiin), 30

glutamaadi antagonistid, AMPA antagonistid, kainaadi antagonistid, NMDA

antagonistid, GABA agonistid, kasvufaktorid, opioidi antagonistid, fosfatidüülkoiini

EE - EP1910384 B1 51

eellased, serotoniini agonistid Na+/Ca2+ kanalit inhibeerivad ravimid ja K+ kanalit

avavad ravimid. Aju metaboolsete stimulantide näideteks on amantadiin, tiapriid ja

gamma-aminobutüürhape. Antikoagulantide näideteks on hepariinid (näiteks

hepariinnaatrium, hepariinkaalium, daltepariinnaatrium, daltepariinkaltsium,

hepariinkaltsium, parnapariinnaatrium, revipariinnaatrium ja danaparoidnaatrium), 5

varfariin, enoksapariin, argatrobaan, batroksobiin ja naatriumtsitraat. Vereliistakute

agregatsiooni vastaste ravimite näideteks on tiklopidiini vesinikkloriid,

dipüridamool, tsilostasool, etüülikosapentaat, sarpogrelaadi vesinikkloriid,

dilaseebi vesinikkloriid, trapidiil, mittesteroidsed põletikuvastased ained (näiteks

aspiriin), beraprostnaatrium, iloprost ja indobufeen. Trombolüütiliste ravimite 10

näideteks on urokinaas, koetüüpi plasminogeeni aktiveerijad (näiteks alteplaas,

tisokinaas, nateplaas, pamiteplaas, monteplaas ja rateplaas) ning nasaruplaas.

Antihüpertooniliste ravimite näideteks on angiotensiini muutva ensüümi inhibiitorid

(näiteks kaptopriil, alatsepriil, lisinopriil, imidapriil, kinapriil, temokapriil, delapriil,

benasepriil, tsilasapriil, trandolapriil, enalapriil, tseronapriil, fosinopriil, imadapriil, 15

mobertpriil, perindopriil, ramipriil, spirapriil ja randolapriil), angiotensiin II

antagonistid (näiteks losartaan, kandesartaan, valsartaan, eprosartaan ja

irbestartaan), kaltsiumikanali blokaatorid (näiteks aranidipiin, efonidipiin,

nikardipiin, bamidipiin, benidipiin, manidipiin, tsilnidipiin, nisoldipiin, nitrendipiin,

nifedipiin, nilvadipiin, felodipiin, amlodipiin, diltiaseem, bepridiil, klentiaseem, 20

fendiliin, galopamiil, mibefradiil, prenüülamiin, semotiadiil, terodiliin, verapamiil,

tsilnidipiin, elgodipiin, isradipiin, lakidipiin, lerkanidipiin, nimodipiin, tsinnarisiin,

flunarisiin, lidoflasiin, lomerisiin, bentsüklaan, etafenoon ja perheksiliin), β-

adrenaliini retseptorit blokeerivad ravimid (propranolool, pindolool, indenolool,

karteolool, bunitrolool, atenolool, atsebutolool, metoprolool, timolool, nipradilool, 25

penbutolool, nadolool, tilisolool, karvedilool, bisoprolool, betaksolool, tseliprolool,

bopindolool, bevantolool, labetalool, alprenolool, amosulalool, arotinolool,

befunolool, bukumolool, bufetolool, buferalool, buprandolool, butülidiin, butofilolool,

karasolool, tsetamolool, klooranolool, dilevalool, epanolool, levobunolool,

mepindolool, metipranolool, moprolool, nadoksolool, nevibolool, oksprenolool, 30

praktool, pronetalool, sotalool, sufinalool, talindolool, tertalool, toliprolool,

ksübenolool ja esmolool), α-retseptorit blokeerivad ravimid (näiteks amosulalool,

prasosiin, terasosiin, doksasosiin, bunasosiin, urapidiil, fentoolamiin, arotinolool,

EE - EP1910384 B1 52

dapiprasool, fenspiriid, indoramiin, labetalool, naftopidiil, nitsergoliin, tamsulosiin,

tolasoliin, trimasosiin ja yohimbiin), sümpateetilised närviinhibiitorid (näiteks

klonidiin, guanfatsiin, buanabens, metüüldopa ja reserpiin), hüdralaiin, todralasiin,

budralasiin ja kadralasiin. Stenokardiavastaste ravimite näideteks on nitraatravimid

(näiteks amüülnitrit, nitroglütseriin ja isosorbiid), β-adrenaliini retseptorit 5

blokeerivad ravimid (näiteks propranolool, pindolool, indenolool, karteolool,

bunitrolool, atenolool, atsebutolool, metoprolool, timolool, nipradilool, penbutolool,

nadolool, tilisolool, karvedilool, bisoprolool, betaksolool, tseliprolool, bopindolool,

bevantolool, labetalool, alprenolool, amosulalool, arotinolool, befunolool,

bukumolool, bufetolool, buferalool, buprandolool, butülidiin, butofilolool, karasolool, 10

tsetamolool, kloranolool, dilevalool, epanolool, levobunolool, mepindolool,

metipranolool, moprolool, nadoksolool, nevibolool, oksprenolool, praktool,

pronetalool, sotalool, sufinalool, talindolool, tertalool, toliprolool, andoksübenolool),

kaltsiumikanali blokaatorid (näiteks aranidipiin, efonidipiin, nikardipiin, bamidipiin,

benidipiin, manidipiin, tsilnidipiin, nisoldipiin, nitrendipiin, nifedipiin, nilvadipiin, 15

felodipiin, amlodipiin, diltiaseem, bepridiil, klentiaseem, fendiliin, galopamiil,

mibefradiil, prenüülamiin, semotiadiil, terodiliin, verapamiil, tsilnidipiin, elgodipiin,

isradipiin, latsidipiin, lerkanidipiin, nimodipiin, tsinnarisiin, flunarisiin, lidoflasiin,

lomerisiin, bentsüklaan, etafenoon ja perheksiliin), trimetasidiin, dipüridamool,

etafenoon, dilaseep, trapidiil, nikorandiil, enoksapariin ja aspiriin). Diureetiumide 20

näideteks on tiasiidi diureetikumid (näiteks hüdroklorotiasiid, metüülkltotiasiid,

trikloormetiasiid, bensüülhüdroklorotiasiid ja penflutisiid), aasdiureetikumid (näiteks

fureosemiid, etakrüünhape, bumetaniid, piretaniid, asoseiid ja torasemiid), K+

säästvad diureetikumid (sipronolaktoon, triamtereen ja kaaliumkanrenoaat),

osmootilised diureetikumid (näiteks isosorbiid, D-mannitool ja glütseriin), 25

mittetiasiidist diureetikumid (näiteks metikraan, tripamiid, kloortalidoon ja

mefrusiid) ja atsetosolamiid. Kardiotooniliste ainete näideteks on digitaalise

ravimkoostised (näiteks digitoksiin, digoksiin, metüüldigoksiin, deslanosiid,

vensarinoon, lanatosiid C ja prostsillaridiin), ksantiini ravimkoostised (näiteks

aminofülliin, koliinteofülliin, diprofülliin ja proksüfüllin), katekolamiini ravimkoostised 30

(näiteks dopamiin, dobutamiin ja dokarpamiin), PDE III inhibiitorid (näiteks

amrinoon, olprinoon ja milrinoon), denopamiin, ubidekarenoon, pimobendaan,

levosimendaan, aminoetüülsulfoonhape, vesnarinoon, karperitiid ja

EE - EP1910384 B1 53

kolforasiindaropaat. Antiarrütmiliste ravimite näideteks on ajmaliin, pirmenool,

prokaiinamiid, tsibensoliid, disopüramiid, kinidiin, parindiin, meksiletiin, lidokaiin,

fenüüloiin, pilsikainiid, propafenoon, flekainiid, atenolool, atsebutolool, sotalool,

propranolool, metopropüül, pindolool, amiodaroon, nifekalant, diltiaseem, bepridiil

ja verapamiil. Antihüperlipideemiliste ravimite näideteks on atorvastatiin, 5

simvastatiin, pravastatiinnaatrium, fluvastatiinnaatrium, klinofibraat, klofibraat,

simfibraat, fenofibraat, besafibraat, kolestimiid ja kolestüüramiin. Immuunvastust

mahasuruvate ainete näideteks on asatiopriin, misoribiin, tsüklosporiin,

takroliimus, gusperiimus ja metotreksaat.

Rakusurm/kasvajad 10

Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavad sirtuiini moduleerivad ühendid

võib manustada patsientidele, kes on saanud hiljuti või saavad tõenäoliselt doosi

radiatsiooni või toksiini. Ühes käesoleva leiutise teostuses saadakse radiatsiooni

või toksiini doos tööga seotud või meditsiinilise protseduuri osana, näiteks

tuumaelektrijaamas töötamisel, lennukipiloodina töötamisel, röntgeni või CAT 15

uuringu käigus või radioaktiivse värvaine manustamisel meditsiinilise kuvamise

uuringutes; sellises teostuses manustatakse ühend profülaktilise meetmena. Ühes

muus teostuses puututakse radiatsiooni või toksiiniga kokku teadmatult, näiteks

tööstusliku õnnetuse, elukoha, loodusliku radiatsiooni asukoha, terrorirünnaku või

sõjalise tuuma- või keemiarünnaku tagajärjel. Sellisel juhul manustatakse ühend 20

eelistatult pärast kokkupuutumist niipea kui võimalik, et inhibeerida apoptoosi ja

sellele järgnevat akuutse radiatsioonisündroomi väljakujunemist.

Sirtuiini moduleerivaid ühendeid võib samuti kasutada kasvaja ravimiseks ja/või

ennetamiseks. Teatud teostustes võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada kasvaja ravimiseks ja/või 25

ennetamiseks. Kalorite tarbimise piiramist on seostatud vananemisega

seonduvate haiguste nagu kasvajate esinemissageduse vähenemisega (vaadake

näiteks Bordone ja Guarente, Nat. Rev. Mol. Cell Biol. (2005 e-publikatsioon);

Guarente ja Picard, Cell 120: 473-82 (2005); Berrigan et al., Carcinogenesis 23:

817-822 (2002); ning Heilbronn ja Ravussin, Am. J. Clin. Nutr. 78: 361-369 30

(2003)). Lisaks on demonstreeritud, et pärmi Sir2 valk on läbi glükoosi

omastamise piiramise vajalik eluea pikendamiseks (vaadake näiteks Lin et al.,

EE - EP1910384 B1 54

Science 289: 2126-2128 (2000); Anderson et al., Nature 423: 181-185, A yeast

model for calorie restriction (2003). Seega võib sirtuiini valgu taseme ja/või

aktiivsuse suurendamine osutuda kasulikuks vananemisega seonduvate haiguste

nagu kasvajate ravimiseks ja/või tekke ennetamiseks. Muudes teostustes võib

sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust vähendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid 5

kasutada kasvaja ravimiseks ja/või ennetamiseks. Näiteks võib inhibeerivaid

ühendeid kasutada substraatide nagu p53 atsetüülimise stimuleerimiseks ja

seeläbi apoptoosi suurendamiseks, nagu ka rakkude ja organismide eluea

lühendamiseks, muutes need stressi suhtes tundlikemaks, ja/või raku või

organismi radiotundlikkuse ja/või kemotundlikkuse suurendamiseks. Seega võib 10

inhibeerivaid ühendeid kasutada näiteks kasvaja ravimiseks. Sirtuiini moduleeriva

ühendiga ravitavate kasvajate näideteks on aju ja neeru kasvajad; hormoonidest

sõltuvad kasvajad nagu rinnavähk, eesnäärmevähk, munandivähk ja munasarjade

vähk; lümfoomid; ja leukeemiad. Tahkete tuumorite korral võib moduleeriva ühendi

viia otse tuumorisse. Vererakkude tuumorite nagu leukeemia korral võib ravi 15

toimuda moduleeriva ühendi manustamisega vereringesse või luuüdisse. Ravida

saab ka healoomulisi rakkude vohamisi, näiteks soolatüükaid. Muudeks ravitavate

haiguste näideteks on autoimmuunsed haigused nagu süsteemne

erütematoosluupus, skleroderm ja artriit ning sellise ravi käigus tuleks eemaldada

autoimmuunsed rakud. Sirtuiini moduleeriva ühendi manustamisega saab ravida 20

ka viirusnakkuseid nagu herpese, HIV, adenoviiruse ja HTLV-1 seonduvaid paha-

ja healoomulisi häireid. Alternatiivina võib rakud patsiendist eraldada, teatud

soovimatute rakkude nagu kasvajarakkude eemaldamiseks ex vivo töödelda ning

samale või mõnele muule patsiendile tagasi manustada.

Kemoterapeutiliste kasvajavastase aktiivsusega ainete (näiteks ühendite, mis 25

põhjustavad apoptoosi, vähendavad eluiga või muudavad rakud stressi suhtes

tundlikeks), mille koos siin kirjeldatud moduleerivate ühenditega manustada võib,

näideteks on: aminoglutetimiid, amsakriin, anastrosool, asparaginaas, bcg,

bikalutamiid, bleomütsiin, busereliin, busulfaan, kampotetsiin, kapetsitabiin,

karboplatiin, karmustiin, kloorambutsiil, tsisplatiin, kladribiin, klodronaat, kolhitsiin, 30

tsüklofosfamiid, tsüproteroon, tsütarabiin, dakarbasiin, daktinomütsiin,

daunorubitsiin, dienestrool, dietüülstilbestrool, dotsetakseel, doksorubitsiin,

epirubitsiin, estradiool, estramustiin, etoposiid, eksemestaan, filgrastiim,

EE - EP1910384 B1 55

fludarabiin, fludrokortisoon, fluorouratsiil, fluoksümesteroon, flutamiid, gemtsitabiin,

genisteiin, gosereliin, hüdroksüuurea, idarubitsiin, ifosfamiid, imatiniib, interferoon,

irinotekaan, ironotekaan, letrosool, leukovoriin, leuproliid, levamisool, lomustiin,

mekloretamiin, medroksüprogesteroon, megestrool, melfalaan, merkaptopuriin,

mesna, metotreksaat, mitomütsiin, mitotaan, mitoksantroon, nilutamiid, 5

nokodasool, oktreotiid, oksaliplatiin, paklitakseel, pamidronaat, pentostatiin,

plikamütsiin, porfimeer, prokarbasiin, raltitrekseed, rituksimaab, streptosotsiin,

suramiin, tamoksifeen, temosolomiid, teniposiid, testosteroon, tioguaniin, tiotepa,

titanotseeni dikloriid, topotekaan, trastusumaab, tretinoiin, vinblastiin, vinkristiin,

vindesiin ja vinorelbiin. 10

Need kemoterapeutilised ained võib rühmitada nende toimemehhanismide alusel

järgnevatesse rühmadesse: anti-metaboliidid/kasvajavastased ained nagu

pürimidiini analoogid (5-fluorouratsiil, floksuridiin, kapetsitabiin, gemtsitabiin ja

tsütarabiin) ning puriini analoogid, folaadi antagonistid ja seonduvad inhibiitorid

(merkaptopuriin, tioguaniin, pentoostatiin ja 2-klorodeoksüadenosiin (kladribiin)); 15

antiproliferatiivsed/antimitootilised ained nagu looduslikud saadused, näiteks vinka

alkaloidid (vinblastiin, vinkristiin ja vinorelbiin); mikrotuubuli katkestajad nagu

taksaan (paklitakseel, dotsetakseel), vinkristiin, vinblastiin, nokodasool, epotiloonid

ja navelbiin; epidipodofüllotoksiinid (teniposiid); DNA-d kahjustavad ained

(aktinomütsiin, amsakriin, antratsükliinid, bleomütsiin, busulfaan, kamptotetsiin, 20

karboplatiin, kloorambutsiil, tsisplatiin, tsüklofosfamiid, tsütoksaan, daktinomütsiin,

daunorubitsiin, dotsetakseel, doksorubitsiin, epirubitsiin,

heksametüülmelamiinoksaliplatiin, ifosfamiid, melfalaan, merklooretamiin,

mitomütsiin, mitoksantroon, nitrosouurea, paklitakseel, plikamütsiin, prokarbasiin,

teniposiid, trietüleentiofosforamiid ja etoposiid (VP16)); antibiootikumid nagu 25

daktinomütsiin (aktinomütsiin D), daunorubitsiin, doksorubitsiin (adriamütsiin),

idarubitsiin, antratsükliinid, mitoksantroon, bleomütsiinid, plikamütsiin

(mitramütsiin) ja mitomütsiin; ensüümid (L-asparaginaas, mis metaboliseerib

süsteemselt L-asparagiini ja lõhub rakke, mille puudub võime ise aparagiini

sünteesida); vereliistakuid lõhkuvad ained; antiproliferatiivsed/antimitootilised 30

alküülivad ained nagu lämmastikipriidid (meklooretamiin, tsüklofosfamiid ja selle

analoogid, melfalaan, kloorambutsiil), etüleenimiinid ja metüülmelamiinid

(heksametüülmelamiin ja tiotepa), alküülsulfonaadid-bisulfaan, nitrosouuread

EE - EP1910384 B1 56

(karmustiin (BCNU) ja selle analoogid, streptosotsiin), traseenid - dakarbasiniin

(DTIC); antiproliferatiivsed/antimitootilised antimetaboliidid nagu foolhappe

analoogid (metotreksaat); plaatina koordinatsiooni kompleksid (tsisplatiin,

karboplatiin), prokarbasiin, hüdroksüuurea, mitotaan, aminoglutetimiid; hormoonid,

hormooni analoogid (estrogeen, tamoksifeen, gosereliin, bikalutamiid, nilutamiid) 5

ja aromataasi inhibiitorid (letrosool, anastrosool); antikoagulandid (hepariin,

sünteetilised hepariini soolad ja muud trombiini inhibiitorid)); fibrinolüütilised ained

(näiteks koe plasminogeeni aktivaator, sptreptokinaas ja urokinaas), aspiriin, COX-

2 inhibiitorid, dipüridamool, tiklopidiin, klopidogreel, abtsiksimaab;

migratsioonivastased ained; sekretsioonivastased ained (breveldiin); 10

immuunvastust mahasuruvad ained (tsüklosproiin, takroliikmus (FK-506),

siroliimus (rapamütsiin), asatiopriin, mükofenolaatmofetiil); anti-angiogeensed

ühendid (TNP-470, genisteiin) ja kasvufaktori inhibiitorid (vaskulaarse

endoteliaalse kasvufaktori (VEGF) inhibiitorid, fibroblasti kasvufaktori (FGF)

inhibiitorid, epidermaalse kasvufaktori (EGF) inhibiitorid); angiotensiini retseptori 15

blokaator; lämmastikoksiidi doonorid; anti-senss oligonukleotiidid; antikehad

(trastusumaab); rakutsükli inhibiitorid ja diferentseerumise indutseerijad (tretinoiin);

mTOR inhibiitorid, topoisomeraasi inhibiitorid (doksorubitsiin (adriamütsiin),

amsakriin, kamptotetsiin, daunorubitsiin, daktinomütsiin, eniposiid, epirubitsiin,

etoposiid, idarubitsiin, irinotekaan (CPT-11) ja mitoksantroon, topotekaan, 20

irinotekaan), kortikosteroidid (kortisoon, deksametasoon, hüdrokortisoon,

metüülpednisoloon, predinsoon ja prenisoloon); kasvufaktori signaali

transduktsiooni inhibiitorid; mitokondriaalse düsfunktsiooni indutseerijad ja kapaasi

aktivaatorid; ja kromatiini lõhkujad.

Neid kemoterapeutilisi aineid võib kasutada iseseisvalt ja/või koos muude 25

kemoterapeutiliste ainete ja siin kirjeldatud sirtuiini moduleeriva ühendiga

rakusurma esilekutsumiseks või eluea pikendamiseks või stressile vastuvõtlikkuse

vähendamiseks. Välja on töötatud hulgaliselt kombinatsiooniteraapiaid, millest

mõningad on loetletud tabelis 1.

30

EE - EP1910384 B1 57

Tabel 1: kasvajate ravimiseks kasutatavate kombinatsiooniteraapiate näited.

Ühendi nimi Terapeutilised ained

ABV Doksorubitsiin, bleomütsiin, vinblastiin

ABVD Doksorubitsiin, bleomütsiin, vinblastiin, dakarbasiin

AC (rinnavähk) Doksorubitsiin, tsüklofosfamiid

AC (sarkoom) Doksorubitsiin, tsisplatiin

AC (neuroblastoom) Tsüklofosfamiid, doksorubitsiin

ACE Tsüklofosfamiid, doksorubitsiin, etoposiid

ACe Tsüklofosfamiid, doksorubitsiin

AD Doksorubitsiin, dakarbasiin

AP Doksorubitsiin, tsisplatiin

ARAC-DNR Tsütarabiin, daunorubitsiin

B-CAVe Bleomütsiin, lomustiin, doksorubitsiin, vinblastiin

BCVPP Karmustiin, tsüklofosfamiid, vinblastiin, prokarbasiin,

prednisoon

BEACOPP Bleomütsiin, etoposiid, doksorubitsiin, tsüklofosfamiid,

vinkristiin, prokarbasiin, prednisoloon, filgrastiim

BEP Bleomütsiin, etoposiid, tsisplatiin

BIP Bleomütsiin, tsisplatiin, Ifosfamiid, mesna

BOMP Bleomütsiin, vinkristiin, tsisplatiin, mitomütsiin

CA Tsütarabiin, asparaginaas

CABO Tsisplatiin, metotreksaat, bleomütsiin, vinkristiin

CAF Tsüklofosfamiid, doksorubitsiin, fluorouratsiil

CAL-G Tsüklofosfamiid, daunorubitsiin, vinkristiin, prednisoon,

asparaginaas

CAMP Tsüklofosfamiid, doksorubitsiin, metotreksaat, prokarbasiin

CAP Tsüklofosfamiid, doksorubitsiin, tsisplatiin

CaT Karboplatiin, paklitakseel

CAV Tsüklofosfamiid, doksorubitsiin, vinkristiin

CAVE ADD CAV ja etoposiid

CA-VP16 Tsüklofosfamiid, doksorubitsiin, etoposiid


EE - EP1910384 B1 58

CC Tsüklofosfamiid, karboplatiin

CDDP/VP-16 Tsisplatiin, etoposiid

CEF Tsüklofosfamiid, epirubitsiin, fluorouratsiil

CEPP(B) Tsüklofosfamiid, etoposiid, prednisoon koos või ilma

bleomütsiinita

CEV Tsüklofosfamiid, etoposiid, vinkristiin

CF Tsisplatiin, fluorouratsiil või karboplatiin, fluorouratsiil

CHAP Tsüklofosfamiid või tsüklofosfamiid, altretamiin,

doksorubitsiin, tsisplatiin

Ch1VPP Kloorambutsiil, vinblastiin, prokarbasiin, prednisoon

CHOP Tsüklofosfamiid, doksorubitsiin, vinkristiin, prednisoon

CHOP-BLEO CHOP-ile lisatud bleomütsiin

CISCA Tsüklofosfamiid, doksorubitsiin, tsisplatiin

CLD-BOMP Bleomütsiin, tsisplatiin, vinkristiin, mitomütsiin

CMF Metotreksaat, fluorouratsiil, tsüklofosfamiid

CMFP Tsüklofosfamiid, metotreksaat, fluorouratsiil, prednisoon

CMFVP Tsüklofosfamiid, metotreksaat, fluorouratsiil, vinkristiin,

prednisoon

CMV Tsisplatiin, metotreksaat, vinblastiin

CNF Tsüklofosfamiid, mitoksantroon, fluorouratsiil

CNOP Tsüklofosfamiid, mitoksantroon, vinkristiin, prednisoon

COB Tsisplatiin, vinkristiin, bleomütsiin

CODE Tsisplatiin, vinkristiin, doksorubitsiin, etoposiid

COMLA Tsüklofosfamiid, vinkristiin, metotreksaat, leukovoriin,

tsütarabiin

COMP Tsüklofosfamiid, vinkristiin, metotreksaat, prednisoon

Cooperi režiim Tsüklofosfamiid, metotreksaat, fluorouratsiil, vinkristiin,

prednisoon

COP Tsüklofosfamiid, vinkristiin, prednisoon

COPE Tsüklofosfamiid, vinkristiin, tsisplatiin, etoposiid

COPP Tsüklofosfamiid, vinkristiin, prokarbasiin, prednisoon


EE - EP1910384 B1 59

CP (krooniline

lümfotsüütiline

leukeemia)

Kloorambutsiil, prednisoon

CP (munasarjade

vähk)

Tsüklofosfamiid, tsisplatiin

CT Tsisplatiin, paklitakseel

CVD Tsisplatiin, vinblastiin, dakarbasiin

CVI Karboplatiin, etoposiid, Ifosfamiid, mesna

CVP Tsüklofosfamiid, vinkristiin, prednisoon

CVPP Lomustiin, prokarbasiin, prednisoon

CYVADIC Tsüklofosfamiid, vinkristiin, doksorubitsiin, dakarbasiin

DA Daunorubitsiin, tsütarabiin

DAT Daunorubitsiin, tsütarabiin, tioguaniin

DAV Daunorubitsiin, tsütarabiin, etoposiid

DCT Daunorubitsiin, tsütarabiin, tioguaniin

DHAP Tsisplatiin, tsütarabiin, deksametasoon

DI Doksorubitsiin, lfosfamiid

DTIC/Tamoksifeen Dakarbasiin, tamoksifeen

DVP Daunorubitsiin, vinkristiin, prednisoon

EAP Etoposiid, doksorubitsiin, tsisplatiin

EC Etoposiid, karboplatiin

EFP Etoposiid, fluorouratsiil, tsisplatiin

ELF Etoposiid, leukovoriin, fluorouratsiil

EMA 86 Mitoksantroon, etoposiid, tsütarabiin

EP Etoposiid, tsisplatiin

EVA Etoposiid, vinblastiin

FAC Fluorouratsiil, doksorubitsiin, tsüklofosfamiid

FAM Fluorouratsiil, doksorubitsiin, mitomütsiin

FAMTX Metotreksaat, leukovoriin, doksorubitsiin

FAP Fluorouratsiil, doksorubitsiin, tsisplatiin

F-CL Fluorouratsiil, leukovoriin

FEC Fluorouratsiil, tsüklofosfamiid, epirubitsiin

EE - EP1910384 B1 60

FED Fluorouratsiil, etoposiid, tsisplatiin


FL Flutamiid, leuproliid

FZ Flutamiid, gosereliinatsetaadi transplantaat

HDMTX metotreksaat, leukovoriin

Hexa-CAF Altretamiin, tsüklofosfamiid, metotreksaat, fluorouratsiil

ICE-T Ifosfamiid, karboplatiin, etoposiid, paklitakseel, mesna

IDMTX/6-MP Metotreksaat, merkaptopuriin, leukovoriin

IE Ifosfamiid, etoposiid, mesna

IfoVP lfosfamiid, etoposiid, mesna

IPA lfosfamiid, tsisplatiin, doksorubitsiin

M-2 Vinkristiin, karmustiin, tsüklofosfamiid, prednisoon,

melfalaan

MAC-III Metotreksaat, leukovoriin, daktinomütsiin, tsüklofosfamiid

MACC Metotreksaat, doksorubitsiin, tsüklofosfamiid, lomustiin

MACOP-B Metotseksaat, leukovoriin, doksorubitsiin, tsüklofosfamiid,

vinkristiin, bleomütsiin, prednisoloon

MAID Mesna, doksorubitsiin, lfosfamiid, dakarbasiin

m-BACOD Bleomütsiin, doksorubitsiin, tsüklofosfamiid, vinkristiin,

deksametasoon, metotreksaat, leukovoriin

MBC Metotreksaat, bleomütsiin, tsisplatiin

MC Mitoksantroon, tsütarabiin

MF Metotreksaat, fluorouratsiil, leukovoriin

MICE Ifosfamiid, karboplatiin, etoposiid, mesna

MINE Mesna, lfosfamiid, mitoksantroon, etoposiid

mini-BEAM Karmustiin, etoposiid, tsütarabiin, melfalaan

MOBP Bleomütsiin, vinkristiin, tsisplatiin, mitomütsiin

MOP Meklooretamiin, vinkristiin, prokarbasiin

MOPP Meklooretamiin, vinkristiin, prokarbasiin, prednisoon

MOPP/ABV Meklooretamiin, vinkristiin, prokarbasiin, prednisoon,

doksorubitsiin, bleomütsiin, vinblastiin

MP (hulgimüeloom) Melfalaan, prednisoon

EE - EP1910384 B1 61


MP (eesnäärmevähk) Mitoksantroon, prednisoon

MTX/6-MO Metotreksaat, merkaptopuriin

MTX/6-MP/VP Metotreksaat, merkaptopuriin, vinkristiin, prednisoon

MTX-CDDPAdr Metotreksaat, leukovoriin, tsisplatiin, doksorubitsiin

MV (rinnavähk) Mitomütsiin, vinblastiin

MV (akuutne müeloidi

leukeemia)

Mitoksantroon, etoposiid

M-VAC Metotreksaat, vinblastiin, doksorubitsiin, tsisplatiin

MVP Mitomütsiin, vinblastiin, tsisplatiin

MVPP Meklooretamiin, vinblastiin, prokarbasiin, prednisoon

NFL Mitoksantroon, fluorouratsiil, leukovoriin

NOVP Mitoksantroon, vinblastiin, vinkristiin

OPA Vinkristiin, prednisoon, doksorubitsiin

OPPA OPA-le lisatud prokarbasiin

PAC Tsisplatiin, doksorubitsiin

PAC-I Tsisplatiin, doksorubitsiin, tsüklofosfamiid

PA-CI Tsisplatiin, doksorubitsiin

PC Paklitakseel, karboplatiin või paklitakseel, tsisplatiin

PCV Lomustiin, prokarbasiin, vinkristiin

PE Paklitakseel, estramustiin

PFL Tsisplatiin, fluorouratsiil, leukovoriin

POC Prednisoon, vinkristiin, lomustiin

ProMACE Prednisoloon, metotreksaat, leukovoriin, doksorubitsiin,

tsüklofosfamiid, etoposiid

ProMACE/cytaBOM Predinosoon, doksorubitsiin, tsüklofosfamiid, etoposiid,

tsütarabiin, bleomütsiin, vinkristiin, metotreksaat, leukovoriin,

kotrimoksasool

PRoMACE/MOPP Predinosoon, doksorubitsiin, tsüklofosfamiid, etoposiid,

meklooretamiin, vinkristiin, prokarbasiin, metotreksaat,

leukovoriin

Pt/VM Tsisplatiin, teniposiid

EE - EP1910384 B1 62


PVA Prednisoon, vinkristiin, asparaginaas

PVB Tsisplatiin, vinblastiin, bleomütsiin

PVDA Prednisoon, vinkristiin, daunorubitsiin, asparaginaas

SMF Streptosotsiin, mitomütsiin, fluorouratsiil

TAD Meklooretamiin, doksorubitsiin, vinblastiin, vinkristiin, bleomütsiin, etoposiid, prednisoloon

TCF Paklitakseel, tsisplatiin, fluorouratsiil

TIP Paklitakseel, lfosfamiid, mesna, tsisplatiin

TTT Metotreksaat, tsütarabiin, hüdrokortisoon

Topo/CTX Tsüklofosfamiid, topotekaan, mesna

VAB-6 Tsüklofosfamiid, daktinomütsiin, vinblastiin, tsisplatiin,

bleomütsiin

VAC Vinkristiin, daktinomütsiin, tsüklofosfamiid

VACAdr Vinkristiin, tsüklofosfamiid, doksorubitsiin, daktinomütsiin,

vinkristiin

VAD Vinkristiin, doksorubitsiin, deksametasoon

VATH Vinblastiin, doksorubitsiin, tiotepa, flouksümesteroon

VBAP Vinkristiin, karmustiin, doksorubitsiin, prednisoon

VBCMP Vinkristiin, karmustiin, melfalaan, tsüklofosfamiid, prednisoon

VC Vitiortsibiin, tsisplatiin

VCAP Vinkristiin, tsüklofosfamiid, doksorubitsiin, prednisoon

VD Viilortsibiin, doksorubitsiin

VelP Vinblastiin, tsisplatiin, Ifosfamiid, mesna

VIP Etoposiid, tsisplatiin, Ifosfamiid, mesna

VM Mitomütsiin, vinblastiin

VMCP Vinkristiin, melfalaan, tsüklofosfamiid, prednisoon

VP Etoposiid, tsisplatiin

V-TAD Etoposiid, tioguaniin, daunorubitsiin, tsütarabiin

5+2 Tsütarabiin, daunorubitsiin, mitoksantroon

7 + 3 Tsütarabiin koos/daunorubitsiin või idarubitsiin või mitoksantroon

"kaheksa ühes" Metüülprednisoloon, vinkristiin, lomustiin, prokarbasiin, hüdroksüuurea, tsisplatiin, tsütarabiin, dakarbasiin

EE - EP1910384 B1 63

Lisaks kasutamisele tavapäraste kemoterapeutiliste ainetena võib siin kirjeldatud

rakusurma indutseerimise ja eluea lühendamise võimelisi sirtuiini moduleerivaid

ühendeid kasutada koos antisenss-RNA, RNAi või muude polünukleotiididega, et

inhibeerida tsellulaarsete komponentide, mis soodustavad soovimatut tsellulaarset

proliferatsiooni ja on tavapärase kemoteraapia märklaudadeks, ekspressiooni. 5

Selliste märklaudade näideteks on kasvufaktorid, kasvufaktorite retseptorid,

rakutsüklit reguleerivad valgud, transkriptsioonifaktorid või signaali transduktsiooni

kinaasid.

Sirtuiini moduleerivaid ühendeid ja tavapärast kemoteraapia ainet hõlmavad

kombinatsiooniteraapiad võivad olla teadaolevatest kombinatsiooniteraapiatest 10

efektiivsemad, kuna selline kombinatsioon võimaldab tavapärase

kemoterapeutilise aine ulatuslikumat mõju väiksema doosi juures. Ühes eelistatud

teostuses on kemoterapeutilise aine või tavapäraste kemoterapeutiliste ainete

kombinatsiooni efektiivne doos sirtuiini moduleeriva ühendiga koos kasutamisel

vähemalt kaks korda väiksem kui iseseisva kemoterapeutilise aine ED50, ja 15

eelistatumalt 5, 10 või isegi 25 korda väiksem. Samas sellise kemoterapeutilise

aine või tavapäraste kemoterapeutiliste ainete kombinatsiooni terapeutiline indeks

(TI) siin kirjeldatud sirtuiini moduleeriva ühendiga koos kasutamisel on vähemalt

kaks korda suurem kui iseseisva kemoterapeutilise aine TI, ja eelistatumalt 5, 10

või isegi 25 korda suurem. 20

Närvihaigused/häired

Mõningates käesoleva leiutise teostustes saab sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada patsientide ravimiseks,

kellel esinevad neurodegeneratiivsed haigused ja kesknärvisüsteemi (KNS),

selgroo või perifeerse närvisüsteemi (PNS) traumaatilised või mehhaanilised 25

vigastused. Neurodegeneratiivse haigusega kaasneb tavaliselt inimese aju massi

ja ruumala vähenemine, mis võib olla tingitud ajurakkude atroofiast ja/või surmast,

mis võib olla palju ulatuslikum kui tervel isikul. Neurodegeneratiivsed haigused

võivad süveneda järkjärgult pärast pikka tavapärase ajutegevuse perioodi

spetsiifiliste ajupiirkondade progresseeruva degeneratsiooni (näiteks närvirakkude 30

düsfunktsiooni ja surma) tõttu. Alternatiivina võib neurodegeneratiivsetel haigustel

olla kiire avaldumine, näiteks trauma ja toksiinide korral. Aju tegelik

EE - EP1910384 B1 64

degeneratsioon võib alata mitu aastat enne kliiniliste sümptomite ilmnemist.

Neurodegeneratiivsete haiguste näideteks on Alzheimeri tõbi (AT), Parkinsoni tõbi

(PD), Huntingtoni tõbi (HT), amüotroofiline lateraalskleroos (ALS, Lou Gehrigi

tõbi), difuusne Lewy kehakeste haigus, korea-akantotsütoos, primaarne

lateraalskleroos, silmahaigused (silma neuriit), kemoteraapia põhjustatud 5

neuropaatiad (näiteks vinkristiinist, paklitakseelist, bortesomiibist), diabeedi

põhjustatud neuropaatiad ja Friedreichi ataksia. Sirtuiini valgu taset ja/või

aktiivsust suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid võib kasutada nende ja

muude allpool kirjeldatud haiguste ravimiseks.

AT on krooniline ravimatu ja peatamatu KNS-i haigus, mis süveneb järkjärgult, 10

põhjustades mälu halvenemist, ebatavalist käitumist, isiksuse muutusi ja

mõtlemisvõime halvenemist. Need puudused on seotud teatud ajurakkude

surmaga ja nende vaheliste ühenduste ja nende tugivõrgu (näiteks gliia rakkude)

lagunemisega. AT-d on kirjeldatud kui tagurpidist arengut lapsepõlvega võrreldes.

Enamustel AT patsientidel ilmnevad sümptomid pärast 60. eluaastat. Esimeteks 15

sümptomiteks on lühiajalise mälu halvenemine, hindamisvõime halvenemine ja

iseloomu muutused. Haiguse süvenedes võivad AT patsiendid unustada lihtsate

toimingute sooritamise, näiteks käte pesemise. Lõpuks kaotavad AT patsiendid

täielikult järeldamisvõime ning muutuvad oma igapäevatalitustes teistest

inimestest sõltuvateks. Lõpuks muutub haigus nii nõdrastavaks, et patsiendid on 20

voodirežiimil ja tavaliselt tekivad neil kaasnevad haigused.

PT on krooniline ravimatu ja peatamatu KNS-i haigus, mis süveneb järkjärgult ning

põhjustab kontrollimatuid kehaliigutusi, jäikust, värinaid ja düskineesiat. Need

motoorikasüsteemi probleemid on tingitud ajurakkude surmast aju dopamiini

(kemikaal, mis aitab lihaste aktiivsust kontrollida) tootvas piirkonnas. Enamustel 25

PT põdevatest inimestest tekivad sümptomid pärast 50. eluaastat. PT esmasteks

sümptomiteks on suure pingutuse järgsed värinad ja eriti kätes või huultes.

Järgnevateks PT iseloomulikeks sümptomiteks on liigutuste jäikus või aeglus,

segane kõnnak, kühmus kehahoiak ja tasakaaluhäired. Sellel haigusel on

hulgaliselt sekundaarseid sümptomeid nagu mälu halvenemine, dementsus, 30

depressioon, emotsionaalsed muutused, neelamisraskused, kõnehäired,

seksuaalne väärtalitus ning põie ja soolestiku probleemid. Need sümptomid

EE - EP1910384 B1 65

hakkavad segama igapäevatoiminguid nagu kahvli käeshoidmist või ajalehe

lugemist. Lõpuks põhjustab PT seda põdevate isikute voodirežiimile jäämise.

ALS (motoorika neuronite haigus) on krooniline ravimatu ja pöördumatu KNS-i

haigus, mis kahjustab motoorika neuroneid (KNS-i komponente, mis ühendavad

aju skeleti lihastega). ALS-i korral motoorika neuronite seisund halveneb ja lõpuks 5

rakud surevad ja kuigi aju säilitab täielikult funktsionaalsuse ning mõtlemisvõime,

ei jõua liigutamiskäsud enam lihastesse. Enamustel ALS-i patsientidest avaldub

see haigus 40-70 eluaastal. Esimesteks nõrgenevateks motoorika neuroniteks on

käsi või jalgu juhtivad neuronid. ALS-i haigetel võib esineda kõndimisraskusi, nad

võivad esemeid pillata, kukkuda, segaselt rääkida või kontrollimatult naerda või 10

nutta. Lõpuks algab kasutamatusest tingitud jäsemete lihaste atroofia. See lihaste

nõrkus muutub nõrgestavaks ning patsient vajab lõpuks ratastooli või muutub

voodihaigeks.

Nende närvihaiguste tekkepõhjused on endiselt teadmata. Neid käsitletakse

tavaliselt erinevate haigustena, kuid samas on nende haiguste alusprotsessid 15

ülimalt sarnased ja nende sümptomid kattuvad liiga suures ulatuses, et seda

pelgalt juhuseks pidada. Hetkel kasutatavad haiguse definitsioonid ei võimalda

sümptomite kattumise probleemi sobivalt määratleda ja nüüdseks üritatakse luua

uut neurodegeneratiivsete haiguste klassifikatsiooni.

Veel üheks neurodegeneratiivseks haiguseks, mille põhjuseks on geneetiliselt 20

programmeeritud neuronite degeneratsioon mõningates aju piirkondades, on HT.

See degeneratsioon põhjustab kontrollimatuid liigutusi, intellekti kadu ja

emotsionaalseid häireid. HT on päritav haigus, kandudes vanemalt läbi

metsiktüüp-geeni dominantse mutatsiooni edasi lapsele. Mõningateks HT

varasteks sümptomiteks on tujuhood, depressioon, ärrituvus või raskused auto 25

juhtimisel, uute asjade õppimisel, faktide meelde jätmisel või otsuste langetamisel.

Haiguse süvenemisel muutub keskendumine mõtlemisülesannete lahendamisel

järjest raskemaks ning patsiendil võib esineda raskusi enda toitmise ning

neelamisega.

Tay-Sachsi tõbi ja Sandhoffi haigus on glükolipiidide ladestushaigused, mis on 30

põhjustatud lüsosomaalse β-heksoosaminidaasi puudusest (Gravel et al., in The

EE - EP1910384 B1 66

Metabolic Basis of Inherited Disease, toimetajad Scriver et al., McGraw-Hill, New

York, USA, lk 2839-2879, 1995). Mõlema haiguse korral ladestuvad GM2

gangliosiid ja sellega seotud β-heksoosaminidaasi glükolipiidsubstraadid

närvisüsteemis ning käivitavad akuutse neurodegeneratsiooni. Kõige

raskekujulisemate vormide korral algab sümptomite avaldumine imikueas. Järgneb 5

haiguse järsk neurodegeneratiivne kulg, põhjustades haigestunud imikutel

motoorika häireid, haigushoogusid, nägemise kadu ja kuulmiskadu. Surm saabub

tavaliselt 2-5 aasta vanuselt. Demonstreeritud on närvirakkude kadu läbi

apoptootilise mehhanismi (Huang et al., Hum. Mol. Genet. 6: 1879-1885, 1997).

On teada, et apoptoos omab rolli immuunsüsteemi patogeneesis AIDS-i korral. 10

Kuid HIV-1 põhjustab samuti närvihaigusi. Shi et al. (J. Clin. Invest. 98: 1979-

1990, 1996) uurisid HIV-1 infektsiooni põhjustatud KNS-i apoptoosi in vitro mudelis

ja AIDS-i põdevate isikute ajukoes ning leidsid, et primaarsete ajukultuuride HIV-1

infektsioon põhjustas närvirakkude ja astrotsüütide apoptoosi in vitro.

Närvirakkude ja astrotsüütide apoptoos avastati samuti 10 AIDS-i patsiendi 15

ajukoes 11-st, k.a 5/5 HIV-1 põhjustatud dementsuse patsiendil ja 4/5

mittedementsel patsiendil.

HIV-ga seondub neli peamist perifeerset neuropaatiat, milleks on sensoorne

neuropaatia, AIDP/CIPD, ravimi põhjustatud neuropaatia ja CMV-seotud

neuropaatia. 20

Kõige sagedasemaks AIDS-iga seotud neuropaatia tüübiks on distaalne

sümmeetriline polüneuropaatia (DSPN). See sündroom on närvidegeneratsiooni

tulemuseks ning seda iseloomustab tuimus ja nõelatorgete tunne. DSPN

põhjustab mõningaid raskekujulisi häireid ja kõige sagedasemaks tagajärjeks on

jalgade tuimus või kihelus ja aeglustunud refleksid pahkluudes. See haigus esineb 25

üldiselt koos ulatuslikuma immuunvastuse mahasurumisega ning on aeglaselt

süvenev. Ravi tritsükliliste antidepressantidega leevendab sümptomeid, kuid ei

ravi aluseks olevaid närvikahjustusi.

Harvem esinevaks, kuid raskekujulisemaks neuropaatia vormiks on akuutne või

krooniline põletikuline demüelineeriv polüneuropaatia (AIDP/CIDP). AIDP/CIDP 30

korral on kahjustatud närviimpulsse kattev rasvamembraan. Sellise neuropaatia

EE - EP1910384 B1 67

korral tekib põletik ning see sarnaneb lihaste funktsioonide halvenemisega, mis

avastatakse sageli AZT pikaajalise kasutamisega. See võib olla esimeseks HIV-

nakkuse tunnuseks, kus patsient ei kaeba valu üle, kuid ei ole võimeline

standardseid reflekside teste sooritama. Seda neuropaatia tüüpi võib seostada

serokonversiooniga ja sellisel juhul võib see haigus mõnikord spontaanselt ravitud 5

saada. See haigus võib olla HIV-nakkuse tunnuseks ja näidata, et on aeg kaaluda

viirusevastase teraapia kasutamist. AIDP/CIDP võib olla olemuselt autoimmuunne.

Ravimi põhjustatud või toksilised neuropaatiad võivad osutuda väga valulikeks. Nii

viirusevastased kui ka muud ravimid nagu vinkristiin, dilantiin (haigushoo vastane

ravim), suured vitamiinide doosid, isoniasiid ja foolhappe antagonistid põhjustavad 10

sageli perifeerset neuropaatiat. Perifeerset neuropaatiat kasutatakse sageli

viirusevastaste ainete kliinilistes katsetes doosi suurust piirava kõrvaltoimena, mis

tähendab, et selle avaldumisel tuleks ravimite manustamine lõpetada. Lisaks võib

selliste ravimite kasutamine süvendada muidu väheolulisi neuropaatiaid. Tavaliselt

on need ravimi põhjustatud neuropaatiad ravimi kasutamise lõpetamisega 15

ümberpööratavad.

CMV põhjustab AIDS-i korral raskekujulisi neuroloogilisi sündroome, k.a

entsefaliiti, müeliiti ja polüradikulopaatiat.

Närvirakkude kadu on samuti prioonhaiguste (Creutzfeldt-Jakobi tõbi inimestel,

BSE kariloomadel (hullu lehma tõbi), Scrapie tõbi lammastel ja kitsedel ning 20

kaslaste spongiformne entsefalopaatia (FSE) kassidel) põhiliseks omaduseks.


võib kasutada nende eelnevalt kirjeldatud haiguste põhjustatud närvirakkude

hävimise ravimiseks või ennetamiseks.

Ühes muus teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavat sirtuiini 25

moduleerivat ühendit kasutada iga aksonopaatiat hõlmava haiguse ravimiseks.

Distaalne aksonopaatia on perifeerse neuropaatia tüübiks, mis põhjustab

mõningast perifeerse närvisüsteemi (PNS) närvirakkude metaboolset või toksilist

korratust. Tegemist on närvide kõige sagedasemaks vastuseks metaboolsetele või

toksilistele mõjutajatele ning see võib olla põhjustatud metaboolsetest haigustest 30

nagu diabeedist või neerupuudulikkusest, ainete puudustest nagu alatoitumisest ja

EE - EP1910384 B1 68

alkoholismist, või toksiinide või ravimite toimest. Distaalse aksonopaatia

peamiseks põhjuseks on diabeet ja kõige sagedasemaks distaalseks

aksonopaatiaks on diabeetiline neuropaatia. Esimestena hakkavad

degenereeruma kõige kaugmised aksonite osad ning aksonaalne atroofia liigub

aeglaselt närviraku keskme suunas. Kahjuliku stiimuli eemaldamisel on 5

regeneratsioon võimalik, kuid soodsad väljavaated vähenevad sõltuvalt stiimuli

mõju kestusest ja raskusest. Distaalseid aksonopaatiaid põdevatel isikutel

esinevad tavaliselt sümmeetrilised „kinnastatud käe“ sensoorse motoorika häired.

Mõjutatud piirkondades vähenevad või kaovad ka sügavad kõõluste refleksid ja

autonoomse närvisüsteemi (ANS) funktsioonid. 10

Diabeetilised neuropaatiad on suhkrutõvega kaasnevad neuropaatilised haigused.

Need haigused tulenevad tavaliselt närve verega varustavate väikeste veresoonte

(vasa nervorum) diabeetilisest mikrovaskulaarsest vigastusest. Diabeetilise

neuropaatiaga seostavateks suhteliselt sagedasteks seisunditeks on kolmiknärvi

halvatus, mononeuropaatia, mononeuritis multiplex, diabeetiline amüotroofia, 15

valulik polüneuropaatia, autonoomne neuropaatia ja rindkere/kõhu neuropaatia.

Diabeetilise neuropaatia kliinilisteks sümptomiteks on sensoorse motoorika

polüneuropaatia nagu tuimus, aistingute kadu, düsesteesia ja öine valu;

autonoomne neuropaatia nagu viivitunud soole tühjenemine või gastroparees; ja

kraniaalne neropaatia nagu silma motoorika (3) neuropaatiad või rindkere või 20

nimme seljaaju närvide mononeuropaatiad.

Perifeerne neuropaatia on perifeerse närvisüsteemi närvide kahjustuste

meditsiiniliseks terminiks ning see võib olla põhjustatud närvihaigustest või

süsteemse haiguse kõrvaltoimetest. Perifeersete neuropaatiate esinemisvormid ja

põhjused erinevad ning need neuropaatiad võivad mõjutada nii närve kui ka 25

neuromuskulaarseid liideseid. Perifeerse neuropaatia peamiste põhjuste hulka

kuuluvad haigushood, toitainete puudused ja HIV, kuid kõige tõenäolisemaks

põhjuseks on diabeet. Perifeerset neuropaatiat võib põhjustada ka liiga kaua ühes

asendis viibimisest tingitud mehhaaniline surve, tuumor, intraneuraalne verejooks

ja/või keha viibimine ekstreemsetes tingimustes nagu radiatsiooni, madalate 30

temperatuuride või toksiliste ainete käes.

EE - EP1910384 B1 69

Ühes näitlikus teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavat

sirtuiini moduleerivat ühendit kasutada sclerosis multiplex´i (SM) (k.a korduva SM

ja monosümptomaatilise SM) ning muude demüelineerivate haiguste nagu

kroonilise põletikulise demüelineeriva polüneuropaatia (CIDP) või selle

sümptomite ravimiseks või ennetamiseks. 5

SM on kesknärvisüsteemi krooniline, sageli invaliidistav, põletikuline haigus.

Mitmed kliinilised tõendid osutavad võimalusele, et selle haiguse põhjuseks on

immuunsusfunktsiooni häire, kuigi selle häire põhjust ei ole määratud. See häire

võimaldab immuunsüsteemi rakkudel müeliini (rasv, mis sisaldab katvat

isolatsioonümbrist, mis ümbritseb kesknärvisüsteemis (KNS) asuvaid 10

närviaksoneid) „rünnata“. Müeliini kahjustamisel ei saa elektriimpulsid enam piki

ajus ja seljaajus olevaid närvikiu radasid kiiresti või normaalselt liikuda. See

halvendab aksonite tavapärast elektrijuhtimist ning põhjustab väsimust ja

nägemise, jõu, koordinatsiooni, tasakaalu, aistingute ja põie ning soolestiku

häireid. 15

SM on nüüdseks laialt levinud ja tuntud närvihaigus, mida iseloomustavad põletiku

ja demüelinatsiooni episoodilised kolded kõikjal KNS-is. Kuid peaaegu alati jäävad

perifeersed närvid sellest välja. Demüelinatsiooni tekitatud olukord on analoogne

elektrijuhet ümbritseva isolatsiooni mõradele või rebenditele. Kui isolatsioon on

kahjustatud, tekib elektriringes „lühis“ ning sellega seotud elektrisüsteemi töö on 20

häiritud või lakkab sootuks. Närvikiudusid ümbritseva müeliini kadu põhjustab aju

ja seljaaju närvides "lühiseid" ja need avalduvad SM-i sümptomitena. Lisaks on

leitud, et selline demüelinatsioon esineb kolletena, mitte kogu KNS-is. Lisaks võib

selline demüelinatsioon olla katkendlik. Lisaks on sellised haiguskolded hajutatud

nii ajas kui ka ruumis. 25

Arvatakse, et patogenees hõlmab hematoentsefaalbarjääri lokaalseid kahjustusi,

mis põhjustab lokaliseeritud immuunvastuse ja põletikulise vastuse, mille

tagajärjeks on müeliini ja seega närvirakkude kahjustused.

Kliiniliselt esineb SM nii meestel kui ka naistel ning võib avalduda igas vanuses.

Kuid kõige sagedamini avaldub see noortel täiskasvanutel ja sageli ainult ühe 30

fokaalse vigastusena, näiteks silmanärvi kahjustuse, anesteesia (aistingute kao)

EE - EP1910384 B1 70

piirkonna, paraesteesia (lokaliseeritud tunnete kadu) või lihaste nõrkusena. Lisaks

kuuluvad sümptomite hulka kõrgusekartus, kahekordne nägemine, lokaliseeritud

valu, kusepidamatus, kaela painutamisel esinev valu kätes ja jalgades, nagu ka

suur hulk muid vähem levinud sümptomeid.

SM-i esimene haigushoog on sageli põgus ja järgmise haigushoo esinemiseni võib 5

kuluda nädalaid, kuid või aastaid. Mõned SM-i põdevad isikud võivad nautida

aastaid kestvat stabiilset suhteliselt haigushoogude vaba suurepärast

enesetunnet, samas kui nende vähem õnnelikud saatusekaaslased võivad kogeda

pidevat enesetunde halvenemist, mis lõppeb täieliku halvatusega. Kõige

sagedamini iseloomustab haigust remissioonide ja ägenemiste seeriad ja iga 10

ägenemine vähendab patsiendi elukvaliteeti. Ägenemiste põhjuseks võib olla

stress, viirusnakkus või toksiinid. Ägenemise korral võib kõrgendatud

kehatemperatuur nagu palavik enesetunnet halvendada, samas kui

kehatemperatuuri alandamine nagu külm vann võib enesetunnet parandada.

Ja veel ühes teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavat 15

sirtuiini moduleerivat ühendit kasutada närvide trauma nagu haigusest, vigastusest

(k.a kirurgiast) või keskkonnast tingitud trauma (näiteks neurotoksiinid, alkoholism

jne) ravimiseks.


võib kasutada ka erinevate PNS-i haiguste, näiteks alljärgnevalt kirjeldatud 20

haiguste, ennetamiseks, ravimiseks või sümptomite leevendamiseks. PNS

koosneb närvidest, mis viivad või hargnevad seljaajust ja KNS-ist. Perifeersed

närvid juhivad kehas mitmeid funktsioone, k.a sensoorseid, motoorika ja

autonoomseid funktsioone. Perifeerse neuropaatia korral on vigastatud PNS-i

närvid. Närvi vigastuste põhjusteks võivad olla haigused, füüsilised vigastused, 25

mürgitused või alatoitumine. Need ained võivad mõjutada aferentseid või

eferentseid närve. Sõltuvalt vigastuse põhjusest võib vigastatud või hävinud olla

närviraku akson, selle kaitsev müeliinist ümbris või mõlemad.

Mõiste „perifeerne neuropaatia“ hõlmab mitmeid haiguseid, kus kahjustatud on

ajust ja seljaajust väljas asuvad närvid ehk perifeersed närvid. Perifeerne 30

EE - EP1910384 B1 71

neuropaatia võib samuti tähistada perifeerset neuriit või juhul, kui mõjutatud on

palju närve, polüneuropaatiat või polüneuriiti.

Perifeerne neuropaatia on laialt levinud haiguseks ja sellel võib olla palju

põhjuseid. Mõned nendest põhjustest on sagedased, näiteks diabeet, samas kui

muud on ülimalt haruldased, näiteks akrüülamiidi mürgitus ja teatud päritavad 5

haigused. Perifeerse neuropaatia kõige sagedasemaks põhjuseks üle maailma on

leepra. Leepra põhjustajaks on bakter Mycobacterium leprae, mis ründab seda

haigust põdevate isikute perifeerseid närve.

Leepra on Ameerika Ühendriikides ülimalt haruldane ja seal on peamiseks

perifeerse neuropaatia teadaolevaks põhjustajaks diabeet. Hinnanguliselt on 10

esineb kui 17 miljonil inimesel USA-s ja Euroopas diabeediga seonduv

polüneuropaatia. Paljud neuropaatiad on idiopaatilised; puuduvad teadaolevad

põhjused. Kõige levinumaks päritud perifeerseks neuropaatiaks Ameerika

Ühendriikides on Charcot-Marie-Toothi haigus, mida põeb umbes 125 000 inimest.

Veel üheks rohkem tuntud perifeerseks neuropaatiaks on Guillain-Barré 15

sündroom, mille põhjuseks on viirusnakkuse nagu tsütomegaloviiruse, Epstein-

Barri viiruse või inimese immuunpuudulikkuse viiruse (HIV), või bakteriaalse

infektsiooni nagu Campylobacter jejuni infektsiooni ja Lyme tõve komplikatsioonid.

Iga-aastaseks ülemaailmseks esinemissageduseks on 1,7 haigusjuhtu 100 000

inimese kohta. Muudeks perifeersete neuropaatiate teadaolevateks põhjusteks on 20

krooniline alkoholism, varicella-zosteri viiruse infektsioon, botulism ja poliomüeliit.

Perifeerne neuropaatia võib olla põhjustatud primaarsest sümptomist või mõnest

muust haigusest. Näiteks on perifeerne neuropaatia ainult üheks amüloidi

neuropaatia, mõningate kasvajate või päritud närvihaiguste sümptomiks. Sellised

haigused võivad mõjutada PNS-i ja KNS-i, nagu ka muid kudesid. 25

Muudeks PNS-i haiguste näideteks, mida sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendavate sirtuiini moduleerivate ühenditega ravida saab, on: õlavarre põimiku

neuropaatiad (kaela ja esimeste rindkere närvijuurte, närvitüvede, närvikiudude ja

õlavarre põimiku perifeersete närvikomponentide haigused). Kliinilisteks

sümptomiteks on piirkondlik valu, paresteesia, lihaste nõrkus ja ülemise kehapoole 30

vähenenud tundlikkus. Nende haiguste põhjusteks võivad olla traumad, k.a

EE - EP1910384 B1 72

sünnitraumad, skaleenusesündroom, neoplasmid, neuriit, radioteraapia; ja muud

haigused. Lisateabe saamiseks vaadake Adams et al., Principles of Neurology, 6.

trükk, lk 1351-2); diabeetilised neuropaatiad (perifeersete, autonoomsete ja

kraniaalsete närvide haigused, mis seonduvad diabeediga). Need haigused

tulenevad tavaliselt närve verega varustavate väikeste veresoonte (vasa 5

nervorum) diabeetilisest mikrovaskulaarsest vigastusest. Diabeetilise

neuropaatiaga sageli kaasnevateks haigusteks on kolmiknärvi halvatus,

mononeuropaatia, mononeuritis multiplex, diabeetiline amüotroofia, valulik

polüneuropaatia, autonoomne neuropaatia ja rindkere/kõhu neuropaatia (lisateabe

saamiseks vaadake Adams et al., Principles of Neurology, 6. trükk, lk 1325); 10

mononeuropaatiad (haigus või trauma, mis puudutab ühte perifeerset närvi, mis on

eraldatud või proportsioonist väljas, näidates difuusset perifeerse närvi

väärtalitust). Mononeuritis multiplex on haigus, mida iseloomustab mitu eraldatud

närvi vigastust. Mononeuropaatiatel võivad olla erinevad põhjused, k.a isheemia;

traumaatiline vigastus; kompressioon; sidekoe haigused; kumulatiivsed traumad; 15

ja muud haigused; neuralgia (intensiivne valu, mis esineb piki perifeerset või

kraniaalnärvi); perifeerse närvisüsteemi neoplasmid (neoplasmid, mis tulenevad

perifeersest närvikoest). See rühm hõlmab neurofibroome; švannoome,

granulaarraku tuumoreid; ja pahaloomulisi perifeerse närvi ümbrise tuumoreid

(vaadake DeVita Jr et al., Cancer: Principles and Practice of Oncology, 5. trükk, lk 20

1750-1); ja närvi kompressiooni sündroome (sisemistest või välistest põhjustest

tulenev mehhaaniline surve närvidele või närvijuurtele). Selle võib põhjustada

närviimpulsside liikumise blokeering, mis on tingitud näiteks müeliinist ümbrise

vigastusest või aksonite kadumisest. Närvi või närviümbrise vigastuste

põhjustajaks võib olla isheemia, põletik või otsene mehhaaniline mõju; neuriit 25

(üldmõiste, mis iseloomustab perifeerse närvi või kraniaalnärvi põletikku).

Kliinilisteks sümptomiteks võib olla valu, paresteesid, parees või hüperesteesia;

polüneuropaatiad (mitut perifeerset närvi mõjutavad haigused). Erinevad vormid

rühmitatakse mõjutatava närvi tüübi alusel (näiteks sensoorne, motoorika või

autonoomne), närvivigastuse asukoha alusel (näiteks distaalne või proksimaalne), 30

mõjutatud närvikomponendi alusel (näiteks demüelineeriv või aksonaalne),

etioloogia alusel või päritavusmustri alusel.

EE - EP1910384 B1 73

Ühes muus käesoleva leiutise teostuses võib sirtuiini aktiveerivat ühendit kasutada

kemoteraapia põhjustatud neuropaatia ravimiseks või ennetamiseks. Sirtuiini

moduleerivad ühendid võib manustada enne kemoteraapia ravimi manustamist,

samaaegselt kemoteraapia ravimi manustamisega ja/või pärast kemoteraapia

ravimi manustamist. Kui sirtuiini aktiveeriv ühend manustatakse pärast 5

kemoteraapia ravimi manustamist, on soovitav, et sirtuiini aktiveeriv ühend

manustataks enne kemoteraapia põhjustatud neuropaatiat või selle esimeste

sümptomite ilmnemisel.

Kemoteraapia ravimid võivad vigastada iga närvisüsteemi osa. Entsefalopaatia ja

müelopaatia on õnneks väga haruldased. Sagedasemad on perifeersete närvide 10

vigastused ja need võivad olla kasvajate nagu lümfoomi vastast ravi saavatel

inimestel kõrvaltoimeteks. Enamus neuropaatiatest mõjutab pigem sensoorseid

kui motoorika närve. Seega on tavalisteks sümptomiteks kihelus, tuimus või

tasakaaluhäired. Kõige tundlikumateks närvideks paistavad olevat keha pikimad

närvid ja seega kurdab enamus patsientidest tuimust või nõelatorkeid kätes ja 15

jalgades.

Kõige sagedamini neuropaatiaga seostatud kemoteraapia ravimiteks on vinka

alkaloidid (kasvajavastased ravimid, mis pärinevad ühelt igihalja liigilt - Vinca

taimeperekond) ja plaatina sisaldav ravim tsisplatiin. Vinka alkaloidideks on

ravimid vinblastiin, vinkristiin ja vindesiin. Paljud lümfoomi ravimiseks kasutatavad 20

kombineeritud kemoteraapiad nagu CHOP ja CVP sisaldavad vinkristiini, mis on

kõige sagedamini probleeme põhjustavaks ravimiks. Neuropaatia oht on ka

vinkristiini manustatava doosi suurust piiravaks faktoriks.

Läbiviidud uuringud on näidanud, et enamus patsientidest kaotab vinkristiini ravi

tulemusena osa jalgade refleksidest ning kogeb sõrmede ja varvaste kihelust 25

(paresteesiat). Neuropaatia ei avaldu tavaliselt ravi alguses, vaid pigem mõne

nädala jooksul. Ravimi kasutamist ei tule sümptomite esmasel avaldumisel

lõpetada, kuid neuropaatia süvenemisel võib see vajalikuks osutuda. On väga

oluline, et patsiendid teataksid avaldunud sümptomitest oma raviarstidele, kuna

närvikahjustus on ravimi kasutamise lõpetamisel suuresti taastuv. Enamus 30

arstidest vähendab sageli nõrkade sümptomite avaldumisel vinkristiini doosi

suurust või lülitub mõnele muule vinka alkaloidi vormile nagu vinblastiinile või

EE - EP1910384 B1 74

vindesiinile. Sageli on mõjutatud soolestiku närvid, tekitades kõhuvalu ja

kõhukinnisust.

Ühes muus käesoleva leiutise teostuses võib sirtuiini aktiveerivat ühendit kasutada

polüglutamiini haiguse ravimiseks või ennetamiseks. Huntingtoni tõbi (HT) ja I

tüübi spinotserebellaarne ataksia (SCA1) on geneetiliste haiguste klassi kaheks 5

näiteks, mis on põhjustatud kolmekordsete järjestuse korduste laienemist

hõlmavatest dünaamilistest mutatsioonidest. Selle üldmehhanismi alusel

kutsutakse neid haiguseid trinukleotiidi korduse haigusteks. Inimestel on teada

vähemalt 14 sellist haigust. Üheksa haiguse, k.a SCA1 ja HT korral, on korduvaks

järjestuseks CAG (vaadake tabelit 2). Kuna CAG kodeerib aminohapet glutamiini, 10

kutsutakse neid üheksat trinukleotiidi korduse haigust kokkuvõtvalt polüglutamiini

haigusteks.

Kuigi erinevates polüglutamiini haigustes osalevatel geenidel on vähe ühist, on

nende põhjustatud haigustel üllatavalt sarnane käik. Iga haigust iseloomustab

erinevate närvirakkude rühma progresseeruv degeneratsioon. Nende haiguste 15

peamised sümptomid on sarnased, kuigi mitte identsed, ja avalduvad tavaliselt

keskeas inimestel. Arvestades sümptomite sarnasust, oletatakse, et polüglutamiini

haigused süvenevad läbi sarnaste tsellulaarsete mehhanismide. Viimastel aastatel

on teadlased teinud palju tööd nende mehhanismide avastamiseks.

Teatud lävendväärtuse ületamisel on valgus olevate glutamiini korduste arv 20

korrelatsioonis haiguse varasema avaldumise ja sümptomite raskusega. See

võimaldab eeldada, et ebanormaalselt pikad glutamiini liikumisteed muudavad

nende peremeesvalgu närvirakkudele toksiliseks.

Selle hüpoteesi testimiseks on teadlased loonud geneetiliselt muundatud hiired,

kes avaldavad pikkade polüglutamiini liikumisteega valke. Hoolimata sellest, kas 25

hiired avaldavad täispikkasid valkusid või ainult polüglutamiini liikumisteid

sisaldavaid valgu osasid, tekivad neil polüglutamiini haiguste sümptomid. See

võimaldab eeldada, et pikk polüglutamiini liikumistee on iseenesest rakkudele

kahulik ja ei pea kahjustuste tekitamiseks funktsionaalse valgu osa olema.

EE - EP1910384 B1 75

Näiteks arvatakse, et SCA1 sümptomite otseseks põhjuseks ei ole normaalse

ataksiin-1 funktsiooni kadu, vaid pigem ataksiin-1 ja valgu LANP vaheline

interaktsioon. LANP on närvirakkudele vajalik, võimaldades nendevahelist

informatsiooni vahetamist ning seega nende ellujäämist. Kui muteerunud ataksiin-

1 valk närvirakkudesse ladestub, hoiab see LANP valku kinni, takistades selle 5

tavapäraseid funktsioone. Mõne aja möödudes tundub LANP funktsiooni

puudumine närvirakkude väärtalitust põhjustavat.

Tabel 2. Polüglutamiini haiguste kokkuvõte

Haigus Geeni nimi

Asukoht kromo-soomis-

tikus

Päritavus-muster

Valk Tava-pärane

kor-duse

pikkus

Kor-duse pik-kus hai-guse korra

l

Spino-

bulbaarne

lihasatroofia

(Kennedy

haigus)

AR Xq13-21 X-seotud

retses-

siivne

Androgeeni

retseptor

(AR)

9-36 38-62

Huntingtoni

tõbi

HD 4p16.3 Auto-

somaalne

domi-

nantne

Huntingtiin 6-35 36-121

Dentatorubral-

pallidoluüsiaal

ne atroofia

(Haw jõe

sündroom)

DRPLA 12p13.31 Auto-

somaalne

domi-

nantne

Atrofiin-1 6-35 49-88

1. tüübi

spinotserebell

SCA1 6p23 Auto-

somaalne

Ataksiin-1 6-44 39-82

EE - EP1910384 B1 76

aarne ataksia domi-

nantne

2. tüübi

spinotserebell

aarne ataksia

SCA2 12q24.1 Auto-

somaalne

domi-

nantne

Ataksiin-2 15-31 36-63

3. tüübi

spinotserebell

aarne ataksia

(Machado-

Josephi

haigus)

SCA3 14q32.1 Auto-

somaalne

domi-

nantne

Ataksiin-3 12-40 55-84

6. tüübi

spinotserebell

aarne ataksia

SCA6 19p13 Auto-

somaalne

domi-

nantne

α1A-

pingest

sõltuv

kaltsiumi-

kanali

allüksus

4-18 21-33

7. tüübi

spinotserebell

aarne ataksia

SCA7 3p12-13 Auto-

somaalne

domi-

nantne

Ataksiin-7 4-35 37-306

17. tüübi

spinotserebell

aarne ataksia

SCA17 6q27 Auto-

somaalne

domi-

nantne

TATA

sidumisvalk

25-42 45-63

Erinevate haiguste närvilisandites on leitud samuti paljusid transkriptsiooni-

faktoreid. On võimalik, et need transkriptsioonifaktorit on seotud polüglutamiini

sisaldavate valkudega ja seega närvirakkudes kinni. See omakorda võib takistada

transkriptsioonifaktoritel rakule vajalikku geenide sisse ja välja lülitamise

läbiviimist. Veel üheks tähelepanekuks on histoonide hüpoatetülatsioon mõjutatud 5

rakkudes. See on viinud hüpoteesini, et I/II klassi histooni deatsetülaasi (HDAC

I/II) inhibiitorid, mis teatakse histooni atsetülatsiooni suurendavat, võivad osutuda

EE - EP1910384 B1 77

uudseks ravimeetodiks polüglutamiini haiguste ravimiseks (USA patenditaotlus

10/476 627; "Method of treating neurodegenerative, psychiatric, and other

disorders with deacetylase inhibitors").

Ja veel ühes käesoleva leiutise teostuses avaldatakse meetod isheemiliste

vigastuste või haigustega seonduva neuropaatia ravimiseks või ennetamiseks ja 5

selliste haiguste või vigastuste näideteks on südame isheemiatõbi (k.a

kongestiivne südamepuudulikkus ja müokardi infarktid), rabandus, emfüseem,

hemorraagiline šokk, perifeerse veresoonkonna haigused (ülemine ja alumine

kehapool) ning transplantaadiga seonduvad vigastused.

Mõningates käesoleva leiutise teostustes avaldatakse meetod kesknärvisüsteemi 10

rakkude ravimiseks, et vältida raku verevarustuse vähenemisest tingitud vigastusi.

Tavaliselt sõltub välditava vigastuse ulatus suuresti raku verevarustuse

vähenemise ulatusest ja kestusest. Näiteks inimeste aju hallolluse tavapäraseks

perfusioonikiiruseks on umbes 60 kuni 70 ml/100 g ajukoe kohta/minutis.

Kesknärvisüsteemi rakkude surm algab tavaliselt pärast verevarustuse langemist 15

umbes 8-10 ml/100 g ajukoe kohta/minutis madalamale – natukene kõrgemate

tasemete korral (näiteks 25-35 ml/100 g ajukoe kohta/minutis) jääb kude ellu, kuid

ei ole võimeline funktsioneerima. Ühes teostuses võib vältida apoptootilist või

nekrootilist rakusurma. Ja veel ühes teostuses võib vältida isheemia vahendatud

vigastusi nagu tsütotoksilist ödeemi või kesknärvisüsteemi koe anokseemiat. 20

Kesknärvisüsteemi rakuks võib igas teostuses olla seljaaju rakk või ajurakk.

Veel üks käesoleva leiutise teostus hõlmab sirtuiini aktiveeriva ühendi

manustamist patsiendile kesknärvisüsteemi isheemilise seisundi ravimiseks. Siin

kirjeldatud sirtuiini aktiveerivaid ühendeid võib kasutada mitmete

kesknärvisüsteemi isheemiliste seisundite ravimiseks. Ühes teostuses on 25

isheemiliseks seisundiks rabandus, mille põhjustajaks on igat tüüpi isheemiline

kesknärvisüsteemi kahjustus, näiteks apoptootiline või nekrootiline rakusurm,

tsütotoksiline ödeem või kesknärvisüsteemi koe anoksia. Rabandus võib hõlmata

iga aju piirkonda ja selle põhjuseks võib olla iga harilikult rabandust põhjustav

etioloogia. Selle teostuse ühes alternatiivis on rabanduseks ajutüve rabandus. 30

Ajutüve rabandused mõjutavad üldiselt ajutüve, mis juhib tahtmatuid eluks

vajalikke funktsioone nagu hingamist, vererõhku ja südame kiirust. Selle teostuse

EE - EP1910384 B1 78

ühes alternatiivis on rabanduseks väikeaju rabandus. Väikeaju rabandus toimub

tavaliselt aju väikeajus, mis juhib tasakaalu ja koordinatsiooni. Ja veel ühes

teostuses on rabanduseks emboolne rabandus. Emboolne rabandus võib esineda

igas aju piirkonnas ning on tingitud tavaliselt veresoonte oklusioonist põhjustatud

arteri blokeerumisest. Ja veel ühes alternatiivis võib rabanduseks olla 5

hemorraagiline rabandus. Sarnaselt isheemiliste rabandustega võib ka

hemorraagiline rabandus esineda igas aju piirkonnas ja selle põhjustajaks on

tavaliselt rebenenud veresoon, millega kaasneb verejooks ajus või selle ümber.

Ühes täiendavas teostuses on rabanduseks trombootiline rabandus. Tavaliselt on

trombootilise rabanduse põhjuseks kuhjunud lademete põhjustatud veresoonte 10

blokeerimine.

Ühes muus teostuses võib isheemilise haiguse põhjustajaks olla häire, mis toimub

patsiendi kehas kesknärvisüsteemist väljaspool, kuid vähendab samas siiski KNS-i

verevarustust. Selliste haiguste näideteks on perifeerse veresoonkonna haigused,

veenitromboos, kopsuemboolia, arrütmia (näiteks atriaalne fibrillatsioon), müokardi 15

infarkt, põgus isheemiline haigushoog, ebastabiilne stenokardia või sirprakuline

aneemia. Lisaks võib kesknärvisüsteemi isheemiline haigus esineda kirurgilise

protseduuri tulemusena. Näiteks võidakse patsiendil sooritada

südameoperatsioon, kopsuoperatsioon, seljaaju operatsioon, ajuoperatsioon,

veresoonkonna operatsioon, alakõhu operatsioon või organi siirdamine. Organi 20

siirdamiseks võib olla südame, kopsu, pankrease, neeru või maksa siirdamine.

Lisaks võib kesknärvisüsteemi isheemilise haiguse põhjuseks olla patsiendi KNS-i

väline trauma või vigastus. Näiteks võib trauma või vigastus põhjustada

verejooksu, mis vähendab märkimisväärselt vere hulka patsiendi kehas. Kogu

vere hulga vähenemise tõttu väheneb ka kesknärvisüsteemi verevarustus. Trauma 25

või vigastus võib põhjustada ka veresoonte ummistumise, mis vähendab

kesknärvisüsteemi verevarustust.

Loomulikult nähakse ette võimalust sirtuiini aktiveerivate ühendite kasutamiseks

kesknärvisüsteemi isheemilise haiguse ravimiseks hoolimata selle põhjusest.

Ühes teostuses on isheemilise haiguse põhjuseks veresoonte ummistumine. 30

Veresoonte ummistumiseks võib olla igat tüüpi ummistumine, kuid tavaliselt on

tegu tserebraalse tromboosi või embolismiga. Ühes täiendavas teostuses võib

EE - EP1910384 B1 79

isheemilise haiguse põhjuseks olla verejooks. Verejooksuks võib olla iga verejooks

kuid üldiselt on tegemist aju verejooksu või subarahnoidse verejooksuga. Ja veel

ühes teostuses võib isheemilise seisundi põhjustajaks olla veresoonte ahenemine.

Üldiselt võib veresoonte ahenemine toimuda vasokonstriktsiooni tulemusena, mis

toimub vasospasmide käigus, või on tingitud arterioskleroosist. Ja veel ühes 5

käesoleva leiutise teostuses on isheemilise vigastuse põhjuseks aju või seljaaju

vigastus.

Ja veel ühes teostuses võib sirtuiini aktiveeriva ühendi manustada isheemilise

tuuma infarkti suuruse vähendamiseks pärast KNS-i isheemilist seisundit. Lisaks

võib osutuda kasulikuks sirtuiini aktiveeriva ühendi manustamine pärast KNS-i 10

isheemilist vigastust isheemilise ala või siirdetsooni suuruse vähendamiseks.

Ühes käesoleva leiutise teostuses võib kasutada kombineeritud ravirežiimi, mis

hõlmab neurodegeneratiivsete haiguste või nendega seonduvate sekundaarsete

haiguste ravimiseks kasutavaid ravimeid. Seega võib kombineeritud ravirežiim

hõlmata ühte või rohkemat sirtuiini aktivaatorit ja ühte või rohkemat 15

neurodegeneratsioonivastast ainet. Näiteks võib ühe või rohkema sirtuiini

aktiveeriva ühendi liita ühe või rohkema järgnevalt loetletud aine terapeutiliselt

efektiivse kogusega: L-DOPA; dopamiini agonist; adenosiini A2A retseptori

antagonist; COMT inhibiitor; MAO inhibiitor; N-NOS inhibiitor; naatriumikanali

antagonist; selektiivne N-metüül D-aspartaadi (NMDA) retseptori antagonist; 20

AMPA/kainaadi retseptori antagonist; kaltsiumikanali antagonist; GABA-A

retseptori agonist; atsetüül-koliini esteraasi inhibiitor; maatriksi metalloproteaasi

inhibiitor; PARP inhibiitor; p38 MAP kinaasi või c-jun-N-otsa kinaaside inhibiitor;

TPA; NDA antagonistid; beeta-interferoonid; kasvufaktorid; glutamaadi inhibiitorid;

ja/või kasutamine rakuteraapia osana. 25

N-NOS inhibiitorite näideteks on 4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-metoksüfenool, 6-[4-

(2-dimetüülamino-etoksü)-2-metoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-

dimetüülamino-etoksü)-2,3-dimetüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-

pürrolidinüül-etoksü)-2,3-dimetüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(4-(n-

metüül)piperidinüüloksü)-2,3-dimetüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-30

dimetüülamino-etoksü)-3-metoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-

pürrolidinüül-etoksü)-3-metoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-{4-[2-(6,7-

EE - EP1910384 B1 80

dimetoksü-3,4-dihüdro-1h-isokinoliin-2-üül)-etoksü]-3-metoksü-fenüül}-püridiin-2-

üül-amiin, 6-{3-metoksü-4-[2-(4-fenetüül-piperasiin-1-üül)-etoksü]-fenüül}-püridiin-

2-üül-amiin, 6-{3-metoksü-4-[2-(4-metüül-piperasiin-1-üül)-etoksü]-fenüül}-püridiin-

2-üül-amiin, 6-{4-[2-(4-dimetüülamino-piperidiin-1-üül)-etoksü]-3-metoksü-fenüül}-

püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-dimetüülamino-etoksü)-3-etoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-5

amiin, 6-[4-(2-pürrolidinüül-etoksü)-3-etoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-

dimetüülamino-etoksü)-2-isopropüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 4-(6-amino-

püridiin-üül)-3-tsüklopropüül-fenool, 6-[2-tsüklopropüül-4-(2-dimetüülamino-

etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-tsüklopropüül-4-(2-pürrolidiin-1-üül-

etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 3-[3-(6-amino-püridiin-2-üül)-4-tsüklopropüül-10

fenoksü]-pürrolidiin-1-karboksüülhappe tert-butüülester, 6-[2-tsüklopropüül-4-(1-

metüül-pürrolidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 4-(6-amino-püridiin-2-

üül)-3-tsüklobutüül-fenool, 6-[2-tsüklobutüül-4-(2-dimetüülamino-etoksü)-fenüül]-

püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-tsüklobutüül-4-(2-pürrolidiin-1-üül-etoksü)-fenüül]-

püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-tsüklobutüül-4-(1-metüül-pürrolidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-15

püridiin-2-üül-amiin, 4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-tsüklopentüül-fenool, 6-[2-

tsüklopentüül-4-(2-dimetüülamino-etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-

tsüklopentüül-4-(2-pürrolidiin-1-üül-etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 3-[4-(6-

amino-püridiin-2-üül)-3-metoksü-fenoksü]-pürrolidiin-1-karboksüülhappe tert-

butüülester, 6-[4-(1-metüülpürrolidiin-3-üül-oksü)-2-metoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-20

amiin, 4-[4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-metoksü-fenoksü]-piperidiin-1-

karboksüülhappe tert-butüülester, 6-[2-metoksü-4-(1-metüül-piperidiin-4-üül-oksü)-

fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(allüüloksü)-2-metoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-

amiin, 4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-metoksü-6-allüülfenool 12 ja 4-(6-amino-

püridiin-2-üül)-3-metoksü-2-allüül-fenool 13, 4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-metoksü-25

6-propüül-fenool, 6-[4-(2-dimetüülaminoetoksü)-2-metoksü-5-propüül-fenüül]-

püridiin-üül-amiin, 6-[2-isopropüül-4-(pürrolidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-

amiin, 6-[2-isopropüül-4-(piperidin-3-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-

isopropüül-4-(1-metüül-asetidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-

isopropüül-4-(1-metüül-piperidiin-4-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-30

isopropüül-4-(1-metüül-pürrolidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-

isopropüül-4-(1-metüül-pürrolidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-

isopropüül-4-(2-metüül-2-asa-bitsüklo[2.2.1]hept-5-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-

EE - EP1910384 B1 81

amiin, 6-[4-(2-dimetüülamino-etoksü)-2-metoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-{4-

[2-(bensüül-metüül-amino)-etoksü]-2-metoksü-fenüül}-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-

metoksü-4-(2-pürrolidiin-1-üül-etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 2-(6-amino-

püridiin-2-üül)-5-(2-dimetüülamino-etoksü)-fenool, 2-[4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-

metoksü-fenoksü]-atsetamiid, 6-[4-(2-amino-etoksü)-2-metoksü-fenüül]-püridiin-2-5

üül-amiin, 6-{4-[2-(3,4-dihüdro-1h-isokinoliin-2-üül)-etoksü]-2-metoksü-fenüül}-

püridiin-2-üül-amiin, 2-[4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-metoksü-fenoksü]-etanool, 6-

{2-metoksü-4-[2-(2,2,6,6-tetrametüül-piperidiin-1-üül)-etoksü]-fenüül}-püridiin-2-

üül-amiin, 6-{4-[2-(2,5-dimetüül-pürrolidiin-1-üül)-etoksü]-2-metoksü-fenüül}-

püridiin-2-üül-amiin, 6-{4-[2-(2,5-dimetüül-pürrolidiin-1-üül)-etoksü]-2-metoksü-10

fenüül}-püridiin-2-üül-amiin, 2-[4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-metoksü-fenoksü]-1-

(2,2,6,6-tetrametüül-piperidiin-1-üül)-etanoon, 6-[2-metoksü-4-(1-metüül-

pürrolidiin-2-üül-metoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-dimetüülamino-

etoksü)-2-propoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-{4-[2-(bensüül-metüülamino)-

etoksü]-2-propoksü-fenüül}-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-etoksü-etoksü)-2-metoksü-15

fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-dimetüülamino-etoksü)-2-isopropoksü-fenüül]-

püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-etoksü-etoksü)-2-isopropoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-

amiin, 6-[2-metoksü-4-(3-metüül-butoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-

dimetüülamino-etoksü)-2-etoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-{4-[2-(bensüül-

metüül-amino)-etoksüül-2-etoksü-fenüül}-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-etoksü-4-(3-20

metüül-butoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 1-(6-amino-3-asa-bitsüklo[3.1.0]heks-

3-üül)-2-[4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-etoksü-fenoksü]-etanoon, 6-[2-etoksü-4-(2-

pürrolidiin-1-üül-etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 3-{2-[4-(6-amino-püridiin-2-

üül)-3-etoksü-fenoksü]-etüül}-3-asa-bitsüklo[3.1.0]heks-6-üül-amiin, 1-(6-amino-3-

asa-bitsüklo[3.1.0]heks-3-üül)-2-[4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-metoksü-fenoksü]-25

etanoon, 3-{2-[4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-metoksü-fenoksü]-etüül}-3-asa-

bitsüklo[3.-1.0]heks-6-üül-amiin, 6-[2-isopropoksü-4-(2-pürrolidiin-1-üül-etoksü)-

fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-{4-[2-(bensüül-metüül-amino)-etoksü]-2-

isopropoksü-fenüül}-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-dimetüülamino-etoksü)-2-

metoksü-5-propüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[5-allüül-4-(2-dimetüülamino-30

etoksü)-2-metoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[5-allüül-2-metoksü-4-(2-

pürrolidin-1-üül-etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[3-allüül-4-(2-

dimetüülamino-etoksü)-2-metoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-metoksü-4-

EE - EP1910384 B1 82

(pürrolidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-metoksü-4-(1-

metüülpürrolidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-etoksü-4-

(pürrolidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üülamiin, 6-[2-isopropoksü-4-(pürrolidiin-

3-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-metoksü-4-(piperidiin-4-üül-oksü)-

fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-metoksü-4-(2,2,6,6-tetrametüül-piperidiin-4-üül-5

oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-isopropoksü-4-(pürrolidiin-3-üül-oksü)-

fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 3-[4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-metoksü-fenoksü]-

asetidiin-1-karboksüülhappe tert-butüülester, 6-[4-(asetidiin-3-üül-oksü)-2-

metoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-metoksü-4-(1-metüülasetidiin-3-üül-

oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-1-amiin, 6-[2-isopropoksü-4-(pürrolidiin-3-üül-oksü)-10

fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-isopropoksü-4-(pürrolidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-

püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-metoksü-4-(pürrolidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-

üülamiin, 6-[2-metoksü-4-(1-metüül-pürrolidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-

amiin, 6-[2-metoksü-4-(1-metüül-pürrolidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-

amiin, 6-[2-metoksü-4-(2-metüül-2-asa-bitsüklo[2.2.1]hept-5-üül-oksü)-fenüül]-15

püridiin-2-üülamiin, 6-[2-metoksü-4-(1-metüül-piperidiin-4-üül-oksü)-fenüül]-

püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(1-etüül-piperidin-4-üül-oksü)-2-metoksü-fenüül]-püridiin-

2-üül-amiin, 6-[5-allüül-2-metoksü-4-(1-metüülpürrolidiin-3-üül-oksü)-fenüül]-

püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-dimetüülamino-etoksü)-2,6-dimetüül-fenüül]-püridiin-2-

üül-amiin, 6-[2,6-dimetüül-4-(3-piperidiin-1-üül-propoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-20

amiin, 6-[2,6-dimetüül-4-(2-pürrolidiin-1-üül-etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-

{2,6-dimetüül-4-[3-(4-metüül-piperasiin-1-üül)-propoksü]-fenüül}-püridiin-2-üül-

amiin, 6-[2,6-dimetüül-4-(2-morfoliin-4-üül-etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-

{4-[2-(bensüül-metüül-amino)-etoksü]-2,6-dimetüül-fenüül}-püridiin-2-üül-amiin, 2-

[4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3,5-dimetüül-fenoksü]-atsetamiid, 6-[4-(2-amino-25

etoksü)-2,6-dimetüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-isopropüül-4-(2-pürrolidiin-1-

üül-etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 2-(2,5-dimetüül-pürrolidiin-1-üül)-6-[2-

isopropüül-4-(2-pürrolidin-1-üül-etoksü)-fenüül]-püridiin, 6-{4-[2-(3,5-dimetüül-

piperidiin-1-üül)-etoksü]-2-isopropüül-fenüül}-püridiin-2-üülamiin, 6-[4-(2-

dimetüülamino-etoksü)-2-isopropüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-tert-butüül-4-30

(2-dimetüülamino-etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-tert-butüül-4-(2-

pürrolidiin-1-üül-etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-pürrolidinüül-etoksü)-

2,5-dimetüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-dimetüülamino-etoksü)-2,5-

EE - EP1910384 B1 83

dimetüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(2-(4-fenetüülpiperasiin-1-üül)-etoksü)-

2,5-dimetüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-tsüklopropüül-4-(2-dimetüülamino-1-

metüül-etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[tsüklobutüül-4-(2-dimetüülamino-1-

metüül-etoksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[4-(allüüloksü)-2-tsüklobutüül-

fenüül]-püridiin-2-üülamiin, 2-allüül-4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-tsüklobutüül-fenool 5

ja 2-allüül-4-(6-amino-püridiin-2-üül)-5-tsüklobutüül-fenool, 4-(6-amino-püridiin-2-

üül)-5-tsüklobutüül-2-propüülfenool, 4-(6-amino-püridiin-2-üül)-3-tsüklobutüül-2-

propüül-fenool, 6-[2-tsüklobutüül-4-(2-dimetüülamino-1-metüül-etoksü)-5-propüül-

fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-tsüklobutüül-4-(2-dimetüülamino-1-metüül-

etoksü)-3-propüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-tsüklobutüül-4-(2-10

dimetüülamino-etoksü)-5-propüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-tsüklobutüül-4-

(2-dimetüülamino-etoksü)-3-propüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-[2-tsüklobutüül-

4-(1-metüül-pürrolidiin-3-üül-oksü)-5-propüül-fenüül]-püridiin-2-üül-amiin, 6-

[tsüklobutüül-4-(1-metüül-pürrolidiin-3-üül-oksü)-3-propüül-fenüül]-püridiin-2-üül-

amiin, 2-(4-bensüüloksü-5-hüdroksü-2-metoksü-fenüül)-6-(2,5-dimetüül-pürrool-1-15

üül)-püridiin, 6-[4-(2-dimetüülamino-etoksü)-5-etoksü-2-metoksü-fenüül]-püridiin-2-

üül-amiin, 6-[5-etüül-2-metoksü-4-(1-metüül-piperidiin-4-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-

2-üül-amiin, 6-[5-etüül-2-metoksü-4-(piperidiin-4-üül-oksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-

amiin, 6-[2,5-dimetoksü-4-(1-metüül-pürrolidiin-3-üüloksü)-fenüül]-püridiin-2-üül-

amiin ja 6-[4-(2-dimetüülamino-etoksü)-5-etüül-2-metoksü-fenüül]-püridiin-2-üül-20

amiin.

NMDA retseptori antagonistide näideteks on (+)-(1S, 2S)-1-(4-hüdroksüfenüül)-2-

(4-hüdroksü-4-fenüülpiperidino)-1-propanool, (1S,2S)-1-(4-hüdroksü-3-

metoksüfenüül)-2-(4-hüdroksü-4-fenüülpiperidino)-1-propanool, (3R,4S)-3-(4-(4-

fluorofenüül)-4-hüdroksüpiperidiin-1-üül-)-kromaan-4,7-diool, (1R*,2R*)-1-(4-25

hüdroksü-3-metüülfenüül)-2-(4-(4-fluoro-fenüül)-4-hüdroksüpiperidiin-1-üül)-

propaan-1-ool-mesülaat ja nende ühendite farmatseutiliselt sobivad soolad.

Dopamiini agonistide näideteks on ropininool; L-dopa dekarboksülaasi inhibiitorid

nagu karbidopa või benserasiid, bromokriptiin, dihüdroergokrüptiin, etisulergiin,

AF-14, alaptiid, pergoliid, piribediil; dopamiini D1 retseptori agonistid nagu A-30

68939, A-77636, dihüdreksiin ja SKF-38393; dopamiini D2 retseptori agonistid

nagu karbergoliin, lisuriid, N-0434, naksagoliid, PD-118440, pramipeksool,

EE - EP1910384 B1 84

kinpirool ja ropinirool; dopamiini/β-adrenergilise retseptori agonistid nagu DPDMS

ja dopeksamiin; dopamiini/5-HT omastamise inhibiitor/5-HT-1A agonistid nagu

roksindool; dopamiini/opiaadi retseptori agonistid nagu NIH-10494; α2-

adrenergilised antagonistid/dopamiini agonistid nagu terguriid; α2-adrenergilise

antagonistid/dopamiini D2 agonistid nagu ergoliinid ja talipeksool; dopamiini 5

omastamise inhibiitorid nagu GBR-12909, GBR-13069, GYKI-52895 ja NS-2141;

monoamiini oksidaas-B inhibiitorid nagu selegiliin, N-(2-butüül)-N-

metüülpropargüülamiin, N-metüül-N-(2-pentüül)propargüülamiin, AGN-1133, ergoti

derivaadid, lasabemiid, LU-53439, MD-280040 ja mofegiliin; ja COMT inhibiitorid

nagu CGP-28014. 10

Atsetüüli koliinesteraasi inhibiitorite näideteks on donepesiil, 1-(2-metüül-1H-

bensimidasool-5-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(2-fenüül-

1H-bensimidasool-5-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(1-

etüül-2-metüül-1H-bensimidasool-5-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-

propanoon; 1-(2-metüül-6-bensotiasolüül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-15

propanoon; 1-(2-metüül-6-bensotiasolüül)-3-[1-[(2-metüül-4-tiasolüül)metüül]-4-

piperidinüül]-1-propanoon; 1-(5-metüül-benso[b]tieen-2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)4-

piperidinüül]-1-propanoon; 1-(6-metüül-benso[b]tieen-2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-

piperidinüül]-1-propanoon; 1-(3,5-dimetüül-benso[b]tieen-2-üül)-3-[1-

(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(benso[b]tieen-2-üül)-3-[1-20

(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(bensofuraan-2-üül)-3-[1-

(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(1-fenüülsulfonüül-6-metüül-indool-

2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(6-metüül-indool-2-üül)-

3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(1-fenüülsulfonüül-5-amino-

indool-2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(5-amino-indool-2-25

üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon ja 1-(5-atsetüülamino-indool-

2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon, 1-(6-kinolüül)-3-[1-

(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(5-indolüül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-

piperidinüül]-1-propanoon; 1-(5-benstienüül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-

propanoon; 1-(6-kinasolüül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(6-30

bensoksasolüül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(5-

bensofurüül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(5-metüül-

bensimidasool-2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(6-

EE - EP1910384 B1 85

metüül-bensimidasool-2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-

(5-kloro-benso[b]tieen-2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-

(5-asaindool-2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(6-

asabenso[b]tieen-2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 1-(1H-2-

okso-pürrolo[2’,3’,5,6]benso[b]tieno-2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-5

propanoon; 1-(6-metüül-bensotiasool-2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-

propanoon; 1-(6-metoksü-indool-2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-1-

propanoon; 1-(6-metoksü-benso[b]tieen-2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]-

1-propanoon; 1-(6-atsetüülamino-benso[b]tieen-2-üül)-3-[1-(fenüülmetüül)-4-

piperidinüül]-1-propanoon; 1-(5-atsetüülamino-benso[b]tieen-2-üül)-3-[1-10

(fenüülmetüül-)-4-piperidinüül]-1-propanoon; 6-hüdroksü-3-[2-[1-(fenüülmetüül)-4-

piperidiin-üül]etüül]-1,2-bensisoksasool; 5-metüül-3-[2-[1-(fenüülmetüül)-4-

piperidinüül-]etüül]-1,2-bensisoksasool; 6-metoksü-3-[2-[1(fenüülmetüül)-4-

piperidinüül]etüül]-1,2-bensisoksasool; 6-atsetamiid-3-[2-[1-(fenüülmetüül)-4-

piperidinüül]-etüül]-1,2-bensisoksasool; 6-amino-3-[2-[1-(fenüülmetüül)-4-15

piperidinüül]etüül]-1,2-bensisoksasool; 6-(4-morfolinüül)-3-[2-[1-(fenüülmetüül)-4-

piperidinüül]etüül]-1,2-bensisoksasool; 5,7-dihüdro-3-[2-[1-(fenüülmetüül)-4-

piperidinüül]etüül]-6H-pürrolo[4,5-f]-1,2-bensisoksasool-6-oon; 3-[2-[1-

(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]etüül]-1,2-bensisotiasool; 3-[2-[1-(fenüülmetüül)-4-

piperidinüül]etenüül]-1,2-bensisoksasool; 6-fenüülamino-3-[2-[1-(fenüülmetüül)-4-20

piperidinüül]etüül]-1,2-bensisoksasool; 6-(2-tiasolüül)-3-[2-[1-(fenüülmetüül)-4-

piperidinüül]etüül]-1,2-bensisoksasool; 6-(2-oksasolüül)-3-[2-[1-(fenüülmetüül)-4-

piperidinüül]etüül]-1,2-bensisoksasool; 6-pürrolidinüül-3-[2-[1-(fenüülmetüül)-4-

piperidinüül]etüül]-1,2-bensisoksasool; 5,7-dihüdro-5,5-dimetüül-3-[2-[1-

(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]etüül]-6H-pürrolo[4,5-f]-1,2-bensisoksasool-6-oon; 25

6,8-dihüdro-3-[2-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]etüül]-7H-pürrolo[5,4-g]-1,2-

bensisoksasool-7-oon; 3-[2-[1-(fenüülmetüül)-4-piperidinüül]etüül]-5,6,8-trihüdro-

7H-isoksasolo[4,5-g]-kinoliin-7-oon; 1-bensüül-4-((5,6-dimetoksü-1-indanoon)-2-

üül)metüülpiperidiin, 1-bensüül-4-((5,6-dimetoksü-1-indanoon)-2-

üülidenüül)metüülpiperidiin, 1-bensüül-4-((5-metoksü-1-indanoon)-2-30

üül)metüülpiperidiin, 1-bensüül-4-((5,6-dietoksü-1-indanoon)-2-

üül)metüülpiperidiin, 1-bensüül-4-((5,6-metüleendioksü-1-indanoon)-2-

üül)metüülpiperidiin, 1-(m-nitrobensüül)-4-((5,6-dimetoksü-1-indanoon)-2-

EE - EP1910384 B1 86

üül)metüülpiperidiin, 1-tsükloheksümetüül-4-((5,6-dimetoksü-1-indanoon)-2-

üül)metüülpiperidiin, 1-(m-florobensüül)-4-((5,6-dimetoksü-1-indanoon)-2-

üül)metüülpiperidiin, 1-bensüül-4-((5,6-dimetoksü-1-indanoon)-2-

üül)propüülpiperidiin ja 1-bensüül-4-((5-isopropoksü-6-metoksü-1-indanoon)-2-

üül)metüülpiperidiin. 5

Kaltsiumikanali antagonistide näideteks on diltiaseem, omega-konotoksiin GVIA,

metoksüverapamiil, amlodipiin, felodipiin, latsidipiin ja mibefradiil.

GABA-A retseptori modulaatorite näideteks on klometiasool; IDDB; gaboksadool

(4,5,6,7-tetrahüdroisoksasolo[5,4-c]püridiin-3-ool); ganaksoloon (3α-hüdroksü-3β-

metüül-5α-pregnaan-20-oon); fengabiin (2-[(butüülimino)-(2-klorofenüül)metüül]-4-10

klorofenool); 2-(4-metoksüfenüül)-2,5,6,7,8,9-heksahüdro-pürasolo[4,3-c]tsinnoliin-

3-oon; 7-tsüklobutüül-6-(2-metüül-2H-1,2,4-triasool-3-üülmetoksü)-3-fenüül-1,2,4-

triasolo[4,3-b]püridasiin; (3-fluoro-4-metüül)fenüül)-N-({-1-[(2-

metüülfenüül)metüül]-bensimidasool-2-üül}metüül)-N-pentüülkarboksamiid ja 3-

(aminometüül)-5-metüülheksaanhape. 15

Kaaliumikanali avajate näideteks on diasoksiid, flupirtiin, pinatsidiil,

levkromakaliim, rilmakaliim, kromakaliim, PCO-400 ja SKP-450 (2-[2"(1",3"-

dioksoloon)-2-metüül]-4-(2’-okso-1’-pürrolidinüül)-6-nitro-2H-1-bensopüraan).

AMPA/kainaadi retseptori antagonistide näideteks on 6-tsüano-7-nitrokinoksaliin-

2,3-dioon (CNQX); 6-nitro-7-sulfamoüülbenso[f]kinoksaliin-2,3-dioon (NBQX); 6,7-20

dinitrokinoksaliin-2,3-dioon (DNQX); 1-(4-aminofenüül)-4-metüül-7,8-

metüleendioksü-5H-2,3-bensodiasepiini vesinikkloriid ja 2,3-dihüdroksü-6-nitro-7-

sulfamoüülbenso-[f]kinoksaliin.

Naatriumikanali antagonistide näideteks on ajmaliin, prokaiinamiid, flekainiid ja

rilusool. 25

Maatriks-metalloproteaasi inhibiitorite näideteks on 4-[4-(4-

fluorofenoksü)benseensulfonüülamino]tetrahüdropüraan-4-karboksüülhappe

hüdroksüamiid, 5-metüül-5-(4-(4’-fluorofenoksü)-fenoksü)-pürimidiin-2,4,6-trioon;

5-n-butüül-5-(4-(4’-fluorofenoksü)-fenoksü)-pürimidiin-2,4,6-trioon ja prinomistaat.

EE - EP1910384 B1 87

Polü(ADP riboosi) polümeraas (PARP) on laialt levinud tuuma ensüüm, mis

aktiveeritakse DNA ahela üksikute katkestustega polü(ADP riboosi)

sünteesimiseks NAD-st. Tavatingimustel osaleb PARP oksüdatiivse stressi

tekitatud aluste väljalõigete parandamisel, aktiveerides ja mobiliseerides tuumas

DNA parandusensüüme. Seega mängib PARP rolli rakunekroosis ja DNA 5

parandamises. PARP osaleb samuti põletikku vahendavas tsütokiini

ekspressioonis. Tingimustes, kus DNA kahjustused on ulatuslikud (näiteks paikne

ulatuslik kokkupuude patoloogilise insuldiga), on PARP üleaktiveeritud,

põhjustades rakupõhise energeetilise kahjustuse, mida iseloomustab NAD

lõppemine ja ATP ärakasutus, tsellulaarne nekroos, koevigastused ja organite 10

vigastused/puudulikkus. Arvatakse, et PARP soodustab neurodegeneratsiooni läbi

nikotiinamiidi adeniini dinukleotiidi (NAD+) varude ärakasutamist, mis omakorda

vähendab adenosiini trifosfaadi sisaldust (ATP; Cosi ja Marien, Ann. N.Y. Acad.

Sci., 890: 227, 1999), viies rakusurmani, mida saab vältida läbi PARP inhibiitorite

kasutamise. PARP inhibiitorite näited on avaldatud Southan ja Szabo, Current 15

Medicinal Chemistry, 10: 321, 2003.

p38 MAP kinaasi ja c-jun-N-otsa kinaaside inhibiitorite näideteks on püridüüli

imidasoolid nagu PD 169316, isomeerne PD 169316, SB 203580, SB 202190, SB

220026 ja RWJ 67657. Muid inhibiitoreid on kirjeldatud USA patendis nr

6 288 089, mis on siia kirjanduse allikana lisatud. 20

Ühes näitlikus teostuses hõlmab SM ravimiseks või ennetamiseks kasutatav

kombineeritud teraapia ühe või rohkema sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendava sirtuiini moduleeriva ühendi terapeutiliselt efektiivset kogust ja ühte või

rohkemat järgnevatest ainetest: Avonex® (interferoon beeta-1a), Tysabri®

(natalisumaab) või Fumaderm® (BG-12/suukaudselt manustatav fumaraat). 25

Ühes muus teostuses koosneb diabeetilise neuropaatia või sellega seotud

seisundite ravimiseks või ennetamiseks kasutatav kombineeritud teraapia ühe või

rohkema sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendava sirtuiini moduleeriva

ühendi terapeutiliselt efektiivset kogust ja ühest või rohkemast tritsüklilisest

antidepressandist (TCA) (näiteks imipramiinist, amütriptüliinist, desipramiinist ja 30

nortriptüliinist), serotoniini tagasihaarde inhibiitorist (SSRI) (k.a fluksetiinist,

EE - EP1910384 B1 88

paroksetiinist, sertaleenist ja tsitalopraamist) ja antiepileptilistest ravimitest (AED)

(k.a gabapentiinist, karbamasepiinist ja topimiraadist).

Ühes muus käesoleva leiutise teostuses avaldatakse meetod polüglutamiini

haiguse ravimiseks vähemalt ühe sirtuiini aktiveeriva ühendi ja vähemalt ühe

HDAC I/II inhibiitoriga. HDAC I/II inhibiitorite näideteks on hüdroksaamhapped, 5

tsüklilised peptidaasid, bensamiidid, lühikese ahelaga rasvhapped ja depudetsiin.

Hüdroksaamhapete ja hüdroksaamhappe derivaatide näideteks on trikostatiin A

(TSA), suberoüülaniliidi hüdroksaamhape (SAHA), oksaamflatiin,

subeerbishüdroksaamhape (SBHA), m-karboksü-kaneelhappe

bishüdroksaamhape (CBHA), valproehape ja püroksamiid, olemata samas 10

nendega piiratud. TSA eraldati seenhaiguste vastase antibiootikumina (Tsuji et al.,

(1976) J. Antibiot (Tokyo) 29:1-6) ) ja leiti olevat potentsiaalseks imetaja HDAC

inhibiitoriks (Yoshida et al. (1990) J. Biol. Chem. 265: 17174-17179). Leid, et TSA-

resistentsete rakuliinide HDAC on muutunud, näitab, et see ensüüm on oluliseks

TSA märklauaks. Muud hüdroksaamhappe põhised HDAC inhibiitorid, SAHA, 15

SBHA ja CBHA on sünteetilised ühendid, mis on võimelised inhibeerima HDAC-d

mikromolaarsel kontsentratsioonil või madalama kontsentratsiooniga in vitro või in

vivo. Glick et al., (1999) Cancer Res. 59:4392-4399. Kõik need hüdroksaamhappe

põhised HDAC inhibiitorid omavad ühte olulist struktuurset omadust: polaarne

hüdroksaamots, mis on aheldatud läbi hüdrofoobse metüleenist vahetüki (näiteks 20

6 süsiniku pikkune) teise polaarse piirkonnaga, mis omakorda on kinnitatud

otsmise hüdrofoobse fragmendi (näiteks benseenringi) külge. Selliste omadustega

ühendid on samuti hüdroksaamhapeteks, mida HDAC inhibiitoritena kasutada

saab.

HDAC inhibiitoritena kasutatavateks tsüklilisteks peptiidideks on peamiselt 25

tsüklilised tetrapeptiidid. Tsükliliste peptiidide näideteks on trapoksiin A; apitsidiin

ja depsipeptiid. Trapoksiin A on tsükliline tetrapeptiid, mis sisaldab 2-amino-8-

okso-9,10-epoksü-dekanoüüli (AOE) fragmenti. Kijima et al. (1993) J. Biol. Chem.

268: 22429-22435. Apitsidiin on seente metaboliit, mis avaldab potentsiaalset

laiatoimelist ainuraksete vastast aktiivsust ning inhibeerib HDAC aktiivsust 30

nanomolaarsetel kontsentratsioonidel. Darkin-Rattray et al. (1996) Proc. Natl.

Acad. Sci. USA. 93; 13143-13147. Depsipeptiid eraldatakse bakterist

EE - EP1910384 B1 89

Chromobacterium violaceum ja see inhibeerib HDAC aktiivsust mikromolaarsel

kontsentratsioonil.

Bensamiidide näiteks on MS-27-27, olemata samas sellega piiratud. Saito et al.

(1990) Proc. Natl. Acad. Sci. USA. 96: 4592-4597. Lühikese ahelaga rasvhapete

näideteks on butüraadid (näiteks butüürhape, arginiinbutüraat ja fenüülbutüraat 5

(PB)), olemata samas nendega piiratud. Newmark et al. (1994) Cancer Lett. 78:1-

5; ja Carducci et al. (1997) Anticancer Res. 17:3972-3973. Lisaks jääb siin

kirjeldatud histooni deatsetülaasi inhibiitori definitsiooni ulatusse ka depudetsiin,

mis inhibeerib HDAC-d mikromolaarsetel kontsentratsioonidel (Kwon et al., (1998)

Proc. Natl. Acad. Sci. USA. 95: 3356-3361). 10

Vere koagulatsiooni haigused

Muudes käesoleva leiutise teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendavat sirtuiini moduleerivat ühendit kasutada vere koagulatsiooni haiguste

(või hemostaatiliste häirete) ravimiseks või ennetamiseks. Siin vaheldumisi

kasutatavad mõisted „hemostaas“, „vere koagulatsioon“ ja „vere hüübimine“ 15

tähistavad verejooksu kontrolli, k.a vasokonstriktsiooni ja koagulatsiooni

füsioloogilisi omadusi. Vere koagulatsioon aitab säilitada imetaja vereringe

terviklikkust pärast vigastust, põletikku, haigust, kongenitaalset puuet,

düsfunktsiooni või muud häiret. Pärast hüübimise algust jätkub vere koagulatsioon

läbi teatud plasma proensüümide järkjärgulise aktiveerimise nende ensüümi 20

vormidesse (vaadake näiteks Coleman, R. W. et al. (toimetajad) Hemostasis and

Thrombosis, II trükk, (1987)). Need plasma glükoproteiinid, k.a faktor XII, faktor XI,

faktor IX, faktor X, faktor VII ja prototrombiin, on seriini proteaasi tsümogeenideks.

Enamus nendest vere hüübimise ensüümidest on füsioloogilisel tasemel

efektiivsed ainult kompleksidena valgu kofaktorite nagu faktori VIII ja faktoriga V 25

membraani pinnal. Muud vere faktorid moduleerivad ja lokaliseerivad hüübimist või

lahustavad vereklompisid. Aktiveeritud C proteiin on spetsiifiliseks ensüümiks, mis

inaktiveerib prokoagulandi komponente. Kaltsiumi ioonid osalevad paljudes

komponendi reaktsioonides. Vere koagulatsioon toimub mööda sisemist rada, kus

kõik valgu komponendid asuvad veres, või välist rada, kus omab kriitilist rolli 30

rakumembraani valgu koefaktor. Klombi moodustumine toimub, kui fibrinogeen

EE - EP1910384 B1 90

lõhestatakse trombiini poolt fibriini moodustamiseks. Vereklombid koosnevad

aktiveeritud vereliistakutest ja fibriinist.

Lisaks ei piira vereklompide moodustumine ainult vigastuse korral esinevat

verejooksu (hemostaasi), vaid võib põhjustada ateroskletooriliste haiguste puhul

olulise arteri või veeni ummistumisel tõsiseid organite kahjustusi ja surma. 5

Tromboos on seega vereklombi moodustumine valel ajal ja kohas. See hõlmab

keeruliste ja reguleeritud biokeemiliste reaktsioonide jada vereringe vere valkude

(koagulatsioonifaktorite), vererakkude (ja eriti vereliistakute) ning vigastatud

veresoone seina elementide vahel.

Seega avaldatakse käesolevas leiutise antikoagulatsioonilised ja 10

antitrombootilised ravimeetodid, mille eesmärgiks on vereklompide moodustumise

inhibeerimine vere koagulatsiooni haiguste nagu müokardi infarkti, rabanduse,

perifeerse arteri haigusest tingitud jäseme kaotuse või pulmonaalse emboolia

ennetamiseks või ravimiseks.

Siin kasutatuna tähistavad samaväärsed mõisted „hemostaasi moduleerimine või 15

modulatsioon“ ja „hemostaasi reguleerimine või regulatsioon“ nii hemostaasi

induktsiooni (näiteks stimuleerimist või suurendamist) kui ka inhibeerimist (näiteks

vähendamist).

Ühes käesoleva leiutise teostuses avaldatakse meetod hemostaasi

vähendamiseks või inhibeerimiseks, manustades seda vajavale patsiendile sirtuiini 20

valgu taset ja/või aktiivsust suurendava sirtuiini moduleeriva ühendi. Siin avaldatud

ravimkoostised ja meetodid on kasulikud trombootiliste haiguste ravimiseks või

ennetamiseks. Siin kasutatuna tähistab mõiste „trombootiline haigus“ iga haigust

või seisundit, mida iseloomustab ulatuslik või soovimatu koagulatsioon või

hemostaatiline aktiivsus või hüperkoagulatiivne seisund. Trombootiliste haiguste 25

näideteks on haigused või häired, mis hõlmavad vereliistakute adhesiooni ja

trombi moodustumist ning selliseid haiguseid võib iseloomustada suurenenud

kalduvus trombide tekkeks, näiteks suurenenud trombooside arv, varajases elueas

esinevad trombid, perekondlik kalduvus trombide tekkeks ja ebatavalistes

piirkondades esinevad trombid. Trombootiliste haiguste näideteks on 30

tromboembolism, süvaveenide tromboos, pulmonaalne emboolia, rabandus,

EE - EP1910384 B1 91

müokardi infarkt, nurisünnitus, anti-trombiin III defitsiidiga seonduv trombofiilia, C

proteiini puudus, S proteiini puudus, aktiveeritud C proteiini resistentsus,

düsfibrinogeneemia, fibrinolüütilised haigused, homotsüstinuuria, rasedus,

põletikulised haigused, müeloproliferatiivsed haigused, arterioskleroos,

stenokardia nagu ebastabiilne stenokardia, leviv intravaskulaarne koagulatsioon, 5

trombootiline trombotsütopeeniline purpur, kasvaja metastaas, sirprakulised

haigused, glomerulonefriit ja ravimi põhjustatud trombotsütopeenia (k.a näiteks

hepariini põhjustatud trombotsütopeenia). Lisaks võib sirtuiini valgu taset ja/või

aktiivsust suurendavad sirtuiini moduleerivad ühendid manustada trombootiliste

sündmuste ennetamiseks või taasesinemise ennetamiseks terapeutilise 10

vereklombi lüüsimise käigus või pärast seda või protseduuride angioplastia või

kirurgilise operatsiooni käigus või pärast seda.

Ühes muus käesoleva leiutise teostuses võib kasutada kombineeritud ravirežiimi,

mis hõlmab vere koagulatsiooni haiguste või nendega seonduvate sekundaarsete

haiguste ravimiseks kasutavaid ravimeid. Seega võib kombineeritud ravimirežiim 15

sisaldada ühte või rohkemat sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavat

sirtuiini moduleerivat ühendit ja ühte või rohkemat antikoagulanti või

tromboosivastast ainet. Näiteks võib ühe või rohkema sirtuiini moduleeriva ühendi

liita ühe või rohkema järgnevalt loetletud aine terapeutiliselt efektiivse kogusega:

aspiriin, hepariin ja suukaudselt manustatav varfariin, mis inhibeerivad Vit K-20

sõltuvaid faktoreid; väikese molekulmassiga hepariinid, mis inhibeerivad faktoreid

X ja II; trombiini inhibiitorid; vereliistakute GP IIbIIIa retseptorite inhibiitorid;

koefaktori (TF) inhibiitorid; inimese von Willebrandi faktori inhibiitorid; ja ühe või

rohkema hemostaasis (ja eriti koagulatsiooni jadas) osaleva faktori inhibiitorid.

Lisaks võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavad sirtuiini moduleerivad 25

ühendid liita trombolüütiliste ainete nagu t-PA, streptokinaasi, reptilaasi, TNK-t-PA

ja stafülokinaasi kasutamisega.

Kehakaalu kontroll

Ühes muus teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavaid

sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada patsiendi kehakaalu suurenemise või 30

rasvumise ravimiseks või ennetamiseks. Näiteks võib sirtuiini valgu taset ja/või

aktiivsust suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada päriliku

EE - EP1910384 B1 92

rasvumise, toitumisest tingitud rasvumise, hormoonidest tingitud rasvumise ja/või

ravimi manustamisest tingitud rasvumise ravimiseks või ennetamiseks, patsiendi

kehakaalu vähendamiseks või patsiendi kehakaalu suurenemise vähendamiseks

või ennetamiseks. Sellist ravi vajavaks patsiendiks võib olla rasvunud patsient,

rasvumisohus patsient, ülekaaluline patsient või tõenäoliselt ülekaaluliseks muutuv 5

patsient. Tõenäoliselt rasvuvad või ülekaaluliseks muutuvad patsiendid saab

määrata näiteks vastavate juhtude perekondliku esinemise, geneetika, toitumise,

kehalise aktiivsuse, kasutatavate ravimite või eelpool loetletu erinevate

kombinatsioonide alusel.

Käesoleva leiutise täiendavates teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust 10

suurendavad sirtuiini moduleerivad ühendid manustada erinevaid muid haiguseid

põdevatele patsientidele, keda saab ravida või kelle haigust saab ennetada läbi

patsiendi kehakaalu alandamise. Selliste haiguste näideteks on kõrge vererõhk,

hüpertensioon, kõrge vere kolesterool, düslipideemia, II tüübi diabeet,

insuliiniresistentsus, glükoosi intolerantsus, hüperinsulineemia, südame 15

isheemiatõbi, stenokardia, kongestiivne südamepuudulikkus, rabandus, sapikivid,

koletsüstiit ja kolelitiaas, luuvalu, obstruktiivne uneapnoe ja hingamisraskused,

mõned kasvajad (näiteks emaka, rinna, eesnäärme ja käärsoole), raseduse

tüsistused, naiste suguelundite probleemid (näiteks ebaregulaarne

menstruatsioon, viljatus, ebaregulaarne ovulatsioon), põiekontrolli probleemid 20

(näiteks stressist tingitud kusepidamatus), kusehappe nefrolitiaas ja

psühholoogilised häired (näiteks depressioon, toitumishäired, väärastunud

enesenägemine ja madal enesehinnang). Stunkard A.J., Wadden T.A. (toimetajad)

Obesity: theory and therapy, II trükk. New York: Raven Press, 1993. AIDS-i

põdevatel isikutel võib AIDS-i kombineeritud teraapiate tulemusena kujuneda välja 25

lipodüstroofia või insuliiniresistentsus.

Ühes muus käesoleva leiutise teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada adipogeneesi või rasvkoe

rakkude diferentseerumise in vitro või in vivo inhibeerimiseks. Täpsemalt, insuliini

ja/või insuliinisarnase kasvufaktori (IGF) 1 kõrged tasemed vereringes takistavad 30

preadipotsüütide adipotsüütideks diferentseerumist. Selliseid meetodeid võib

kasutada rasvumise ravimiseks või ennetamiseks.

EE - EP1910384 B1 93

Muudes käesoleva leiutise teostustes võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada isu vähendamiseks ja/või

täiskõhutunde suurendamiseks, põhjustades seeläbi kehakaalu alanemise või

vältides kaalus juurdevõtmist. Sellist ravi vajav isik võib olla ülekaaluline, rasvunud

või tõenäoliselt ülekaaluliseks muutuv või rasvuv. Selline meetod võib hõlmata 5

igapäevast, üle päeviti, korra nädalas jne toimuvat doosi, mis on näiteks pilli

vormis, patsiendile manustamist. Doosiks võib olla „isu vähendav doos“.

Muudes teostustes võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust vähendavaid sirtuiini

moduleerivaid ühendeid kasutada isu stimuleerimiseks ja/või kaalus

juurdevõtmiseks. Ravimeetod võib hõlmata seda vajavale isikule sirtuiini 10

moduleeriva ühendi, mis vähendab sirtuiini valgu nagu SIRT1 ja/või SIRT3 taset

ja/või aktiivsust, farmatseutiliselt efektiivse koguse manustamist. Sellist ravi

vajavaks patsiendiks võib olla patsient, kellel esineb kahheksia või oht kahheksia

tekkimiseks. Manustada võib ka ainete kombinatsiooni. Kasutatav meetod võib

hõlmata lisaks haiguse või sirtuiinide aktiveerimise (näiteks rasvkoes) etapis oleva 15

patsiendi jälgimist.

Kehakaalu suurenemise rakumudelite, mida võib kasutada näiteks muude kaalus

juurdevõtmise takistamiseks sobivate ravimite leidmiseks, loomiseks võib

kasutada in vitro meetodeid rasva ladestumise stimuleerimiseks rakkudes.

Käesolevas leiutises avaldatakse samuti meetodid adipogeneesi või rasvkoe 20

rakkude diferentseerumise in vitro või in vivo moduleerimiseks. Täpsemalt, insuliini

ja/või insuliinisarnase kasvufaktori (IGF) 1 kõrged tasemed vereringes takistavad

preadipotsüütide diferentseerumist adipotsüütideks. Selliseid meetodeid võib

kasutada rasvumise moduleerimiseks. Adipogeneesi stimuleerimismeetod võib

hõlmata raku viimist kontakti sirtuiini moduleeriva ainega, mis vähendab sirtuiini 25

valgu taset ja/või aktiivsust.

Ühes muus käesoleva leiutise teostuses avaldatakse meetodid rasva või lipiidi

metabolismi vähendamiseks, manustades seda vajavale patsiendile sirtuiini valgu

taset ja/või aktiivsust vähendava sirtuiini moduleeriva ühendi. See meetod hõlmab

patsiendile sirtuiini moduleeriva ühendi koguse manustamist ja nimetatud kogus 30

EE - EP1910384 B1 94

on näiteks efektiivne WAT rakkudest toimuva rasva verre mobiliseerimise

vähendamiseks ja/või rasva kasutamise vähendamiseks BAT rakkude poolt.

Meetodid isu ja/või kehakaalu suurendamiseks võivad hõlmata näiteks eelnevat

patsiendi, kellel rasva või lipiidi metabolismi vähendada tuleb, määramist,

kasutades selleks näiteks patsiendi kaalumist, patsiendi BMI määramist või 5

patsiendi rasvasisalduse või patsiendi rakkude sirtuiini aktiivsuse hindamist. See

meetod võib hõlmata ka näiteks patsiendi jälgimist sirtuiini moduleeriva ühendi

manustamise käigus ja/või pärast seda. Manustamine võib hõlmata ühte või mitut

doosi, mis manustatakse näiteks boolustena või pideva manustamisega. Jälgimine

võib hõlmata mõne hormooni või metaboliidi taseme hindamist. Hormoonide 10

näideteks on leptiin, adiponektiin, resistiin ja insuliin. Metaboliitide näideteks on

triglütseriidid, kolesterool ja rasvhapped.

Ühes käesoleva leiutise teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

vähendavat sirtuiini moduleerivat ühendit kasutada subkutaanse rasva koguse

moduleerimiseks (näiteks suurendamiseks) kudedes nagu näo või muudes kaela, 15

käte, jalgade või huulte pindmistes kudedes. Sirtuiini moduleerivat ühendit võib

kasutada koe jäikuse, vee säilitamise võime või tugiomaduste suurendamiseks.

Näiteks võib sirtuiini moduleerivat ühendit kasutada paikselt, näiteks koos mõne

muu ainega, näiteks nahapinnaga seonduva koe ravimiseks. Sirtuiini moduleeriva

ühendi võib süstida ka subkutaanselt, näiteks piirkonda, kus subkutaanse rasva 20

muutmine on soovitatav.

Meetod kehakaalu muutmiseks võib samuti hõlmata patsiendi kehakaalu ja/või

sirtuiini modulatsiooni ulatuse jälgimist näiteks rasvkoes.

Ühes näitlikus teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavad

sirtuiini moduleerivad ühendid manustada kombineeritud teraapia osana 25

kehakaalu suurenemise või rasvumise ravimiseks või ennetamiseks. Näiteks võib

ühe või rohkema sirtuiini moduleeriva ühendi, mis suurendavad sirtuiini valgu taset

ja/või aktiivsust, manustada koos ühe või rohkema rasvumise vastase ainega.

Rasvumise vastaste ainete näideteks on fenüülpropanoolamiin, efedriin,

pseudoefedriin, fentermiin, koletsüstokiniin-A agonist, monoamiini tagasihaarde 30

inhibiitor (näiteks sibutramiin), sümpatomimeetiline aine, serotonergiline aine

EE - EP1910384 B1 95

(näiteks deksfenfluramiin või fenfluramiin), dopamiini agonist (näiteks

bromokriptiin), melanotsüüti stimuleeriva hormooni retseptori agonist või

mimeetikum, melanotsüüti stimuleeriva hormooni analoog, kannabinoidi retseptori

antagonist, melaniini kontsentreeriva hormooni antagonist, OB valk (leptiin), leptiini

analoog, leptiini retseptori agonist, galaniini antagonist või GI lipaasi inhibiitor või 5

alandaja (näiteks orlistaat). Muudeks anorektiliste ainete näideteks on bombesiini

agonistid, dehüdroepiandrosteroon või selle analoogid, glükokortikoidi retseptori

agonistid või antagonistid, oreksiini retseptori antagonistid, urokortiini siduva valgu

antagonistid, glükagooni sarnase peptiid-1 retseptori agonistid nagu Exendin ja

tsiliaarsed neurotroosed faktorid nagu Axokine. 10


suurendavad sirtuiini moduleerivad ühendid manustada ravimi kasutamisest

tingitud kehakaalu suurenemise vähendamiseks. Näiteks võib sirtuiini valgu taset

ja/või aktiivsust suurendava sirtuiini moduleeriva ühendi manustada koos

ravimitega, mis stimuleerivad isu või põhjustavad kehakaalu suurenemist ja eriti 15

kehakaalu suurenemist tingituna muudest faktoritest peale vee kinnipidamise.

Ravimite, mis kehakaalu suurendada võivad, näideteks on diabeedi ravimid nagu

sulfonüüluuread (näiteks glipisiid ja glüburiid), tiasolidiindioonid (näiteks

pioglitaseen ja rosiglitasoon), melgitiniidid, nategliniid, repagliniid, sulfonüüluurea

põhised ravimid ja insuliin; antidepressandid nagu tritsüklilised antidepressandid 20

(näiteks amitriptüliin ja imidapramiin), pöördumatud monoamiini oksidaasi

inhibiitorid (MAOI), selektiivsed serotoniini tagasihaarde inhibiitorid (SSRI),

bupropioon, paroksetiin ja mirtasapiin; steroidid nagu prednisoon;

hormooniteraapia; liitiumkarbonaat; valproehape; karbamasepiin; kloorpromasiin;

tiotikseen; beeta-blokaatorid (näiteks propranolo); alfa-blokaatorid (näiteks kloniid, 25

prasosiin ja terasosiin); ja rasestumisvastased vahendid nagu suukaudselt

manustatavad rasestusvastased vahendid („beebipillid“) või muud

rasestusvastased vahendid nagu estrogeen ja/või progesteroon (Depo-Provera,

Norplant, Ortho), testosteroon või megestrool. Ühes muus teostuses võib sirtuiini

valgu taset ja/või aktiivsust suurendavad sirtuiini moduleerivad ühendid 30

manustada suitsetamisest loobumise programmi osana, et vältida kehakaalu

suurenemist või vähendada juba juurdevõetud kehakaalu.

EE - EP1910384 B1 96

Metaboolsed haigused/diabeet


suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada metaboolse haiguse nagu

insuliiniresistentsuse, diabeedieelse seisundi, II tüübi diabeedi ja/või nende

tüsistuste ravimiseks või ennetamiseks. Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust 5

suurendavate sirtuiini moduleerivate ühendite manustamine võib suurendada keha

insuliinitundlikkust ja/või vähendada patsiendi insuliinitasemeid. Sellist ravi

vajavaks patsiendiks võib olla patsient, kellel esineb insuliiniresistentsus või muu II

tüübi diabeedi eelne sümptom, II tüübi diabeediga patsient või patsient, kellel on

tõenäosus mõne sellise haiguse väljakujunemiseks. Näiteks võib patsiendiks olla 10

patsient, kellel esineb insuliiniresistentsus ehk kõrged insuliini tasemed vereringes

ja/või seonduvad haigused nagu hüperlipideemia, düslipogenees,

hüperkolesteroleemia, häiritud glükoosi tolerantsus, kõrged vere glükoosi

tasemed, muud sündroom X sümptomid, hüpertensioon, ateroskleroos ja

lipodüstroofia. 15

Ühes näitlikus teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavad

sirtuiini moduleerivad ühendid manustada kombineeritud teraapia osana

metaboolse haiguse ravimiseks või ennetamiseks. Näiteks võib ühe või rohkema

sirtuiini moduleeriva ühendi, mis suurendavad sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust,

manustada koos ühe või rohkema diabeedi vastase ainega. Diabeedi vastaste 20

ainete näideteks on aldoosi reduktaasi inhibiitor, glükogeeni fosforülaasi inhibiitor,

sorbitooli dehüdrogenaasi inhibiitor, valgu türosiini fosfataas 1 B inhibiitor,

dipeptidüüli proteaasi inhibiitor, insuliin (k.a suukaudselt manustatuna

biosaadavad insuliinpreparaadid), insuliini mimeetikum, metformiin, akarboos,

peroksisoomi proliferaatori aktiveeritud retseptor-γ (PPAR-γ) ligand nagu 25

troglitasool, rosaglitasoon, pioglitasoon või GW-1929, sulfonüüluurea, glipasiid,

glüburiid või kloorpropamiid, kus esimese ja teise ühendi kogused tekitavad

terapeutilise toime. Muude diabeedi ravimite näideteks on glükosidaasi inhibiitor,

glükagooni sarnane peptiid-1 (GLP-1), insuliin, PPAR α/γ kaksikantagonist,

meglitimiid ja αP2 inhibiitor. Ühes näitlikus teostuses võib diabeedivastaseks 30

aineks olla dipeptidüül peptidaas IV (DP-IV või DPP-IV) inhibiitor nagu LAF237

ettevõttelt Novartis (NVP DPP728; 1-[[[2-[(5-tsüanopüridiin-2-

EE - EP1910384 B1 97

üül)amino]etüül]amino]atsetüül]-2-tsüano-(S)-pürrolidiin) või MK-04301 ettevõttelt

Merck (vaadake näiteks Hughes et al., Biochemistry 38: 11597-603 (1999)).

Põletikulised haigused

Muudes käesoleva leiutise teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada põletikuga seonduva 5

haiguse või häire ravimiseks või ennetamiseks. Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendavad sirtuiini moduleerivad ühendid võib manustada enne põletiku

avaldumist, selle avaldumisel või pärast avaldumist. Profülaktilise kasutamise

korral manustatakse ühendid eelistatult enne igasuguste põletikuliste

reageeringute või sümptomite ilmnemist. Käesoleva leiutise ühendite 10

manustamine või ennetada või leevendada põletikulisi reageeringuid või

sümptomeid.

Põletikuliste haiguste näideteks on sclerosis multiplex, reumatoidartriit,

psoriaatiline artriit, degeneratiivsed liigesehaigused, spondouloartropaatiad,

luuvaluga artriit, süsteemne erütematoosluupus, juveniilne artriit, reumatoidartriit, 15

osteoartriit, osteoporoos, diabeet (näiteks insuliinist sõltuv suhkrutõbi või juveniilse

avaldumisega diabeet), menstruatsioonikrambid, tsüstiline fibroos, põletikuline

soolehaigus, soole ärritussündroom, Crohni tõbi, limaskesta koliit, haavandiline

koliit, gastriit, ösofagiit, pankreatiit, peritoniit, Alzheimeri tõbi, šokk, anküloseeriv

spondüliit, gastriit, konjunktiviit, pankreatiit (akuutne või krooniline), mitme organi 20

vigastuse sündroom (näiteks septitseemia või trauma sekundaarne), müokardi

infarkt, ateroskleroos, rabandus, reperfusioonivigastus (näiteks kardiopulmonaalse

möödaliikumise või neeru dialüüsi põhjustatud), akuutne glomerulonefriit, vaskuliit,

kuumusest tingitud vigastus (näiteks päikesepõletus), nekrootiline enterokoliit,

granulotsüüdi transfusiooniga seonduv sündroom ja/või Sjogreni sündroom. Naha 25

põletikuliste haiguste näideteks on ekseem, atoopiline dermatiit, kontaktdermatiit,

urtikaaria, skleroderm, psoriaas ja akuutsete põletikuliste komponentidega

dermatoos.


suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada allergiate ja 30

hingamisteede häirete ravimiseks või ennetamiseks, ning selliste häirete näideteks

EE - EP1910384 B1 98

on astma, bronhiit, kopsufibroos, allergiline nohu, hapnikumürgitus, emfüseem,

krooniline bronhiit, akuutne respiratoorse distressi sündroom ja iga krooniline

obstruktiivne kopsuhaigus (KOK). Käesoleva leiutise ühendeid võib kasutada ka

kroonilise hepatiidi nagu B- ja C-hepatiidi ravimiseks.

Lisaks võib sirtuiini moduleerivaid ühendeid, mis suurendavad sirtuiini valgu taset 5

ja/või aktiivsust, kasutada autoimmuunsete haiguste ja/või autoimmuunsete

haigustega seonduvate põletike ravimiseks ja selliste haiguste näideteks on

organi-koe autoimmuunsushaigused (näiteks Raynaudi sündroom), skleroderm,

raskekujuline müasteenia, transplantaadi hülgamine, endotoksiini šokk, sepsis,

psoriaas, ekseem, dermatiit, sclerosis multiplex, autoimmuunne türoidiit, uveiit, 10

süsteemne erütematoosluupus, Addisoni tõbi, autoimmuunne polüglandulaarne

haigus (teada ka kui autoimmuunne polüglandulaarne sündroom) ja Grave tõbi.

Teatud teostustes võib ühte või rohkemat sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendavat sirtuiini moduleerivat ühendit kasutada iseseisvalt või koos muude

põletiku ravimiseks või ennetamiseks kasulike ühenditega. Põletikuvastaste ainete 15

näideteks on steroidid (näiteks kortisool, kortisoon, fluodrokortisoon, prednisoon,

6α-metüülprednisoon, triaamkinoloon, beetametasoon või deksametasoon),

mittesteroidsed põletikuvastased ravimid (NSAID, näiteks aspiriin,

atseetaminofeen, tolmetiin, ibuprofeen, mefenaamhape, piroksikaam,

nabumetoon, rofekoksiib, tselekoksiib, etodolak või nimesuliid). Ühes muus 20

käesoleva leiutise teostuses on teiseks terapeutiliseks aineks antibiootikum

(näiteks vankomütsiin, penitsillin, amoksitsilliin, ampitsilliin, tsefotaksiim,

tseftriaksoon, tsefiksiim, rifampiinmetronidasool, doksütsükliin või streptomütsiin).

Ühes muus käesoleva leiutise teostuses on teiseks terapeutiliseks aineks PDE4

inhibiitor (näiteks roflumilast või rolipraam). Ühes muus teostuses on teiseks 25

terapeutiliseks aineks antihistamiin (näiteks tsüklisiin, hüdroksüsiin, prometasiin

või difenhüdramiin). Ühes muus käesoleva leiutise teostuses on teiseks

terapeutiliseks aineks malaariavastane aine (näiteks aremisiniin, artemeeter,

artsunaat, klorokiinfosfaat, meflokiinvesinikkloriid, doksütükliinhüklaat, proguaniili

vesinikkloriid, atovakoon või halofantriin). Ühes muus käesoleva leiutise teostuses 30

on teiseks terapeutiliseks aineks drotrekogiin-alfa.

EE - EP1910384 B1 99

Põletikuvastaste ainete täiendavateks näideteks on atseklofenak, atsemetatsiin, e-

atseetamido-kaproonhape, atseetaminofeen, atseetaminosalool, atseetaniliid,

atsetüülsalitsüülhape, S-adenosüülmetioniin, alklofenak, alklometasoon,

alfentaniil, algestoon, allüülprodiin, alminoprofeen, aloksipriin, alfaprodiin,

alumiinium bis(atsetüülsalitsülaat), amkinoniid, amfenak, aminokloortenoksasiin, 3-5

amino-4-hüdroksübutüürhape, 2-amino-4-pikoliin, aminopropüloon, aminopüriin,

amiksetriin, ammooniumsalitsülaat, ampiroksikaam, amtolmetiinguatsiil, anileridiin,

antipüriin, antrafeniin, apasoon, beklometasoon, bendasak, benorülaat,

benoksaprofeen, benspiperüloon, bensüdamiin, bensüülmorfiin, bermoprofeen,

beetametasoon, beetametasoon-17-valeraat, besitramiid, α-bisabolool, bromfenak, 10

p-bromoatseetaniliid, 5-bromosalitsüülhappe atsetaat, bromosaligeniin, butsetiin,

bukloksüülhape, bukoloom, budesoniid, bufeksamak, bumadisoon, buprenorfiin,

butatsetiin, butibufeen, butorfanool, karbamasepiin, karbifeen, karprofeen,

karsalaam, klorobutanool, kloroprednisoon, kloortenoksasiin, koliinsalitsülaat,

tsinkofeen, tsinmetatsiin, tsiramadool, klidanak, klobetasool, klokortoloon, 15

klometatsiin, klonitaseen, kloniksiin, klopirak, kloprednool, nelk, kodeiin,

kodeiinmetüülbromiid, kodeiinfosfaat, kodeiinsulfaat, kortisoon, kortivasool,

kropropamiid, krotetamiid, tsüklasotsiin, deflasakort, dehüdrotestosteroon,

desomorfiin, desoniid, desoksimetasoon, deksametasoon, deksametasoon-21-

isonikotinaat, deksoksadrool, dekstromoramiid, dekstropropoksüfeen, 20

deoksükortikosteroon, desotsiin, diampromiid, diamorfoon, diklofenak,

difenamisool, difenpiramiid, diflorasoon, diflukortoloon, diflunisaal, difluprednaat,

dihüdrokodeiin, dihüdrokodeinoonenoolatsetaat, dihüdromorfiin,

dihüdroksüalumiinium atsetüülsalitsülaat, dimenoksadool, dimefeptanool,

dimetüültiambuteen, dioksafetüülbutüraat, dipipanoon, diprotsetüül, dipüroon, 25

ditasool, droksikaam, emorfasoon, enfenaamhape, enoksoloon, epirisool,

eptasotsiin, etersalaat, eteensamiid, etoheptasiin, etoksaseen,

etüülmetüültiambuteen, etüülmorfiin, etodolak, etofenamaat, etonitaseen,

eugenool, felbinak, fenbufeen, fenklooshape, fendosaal, fenoprofeen, fentanüül,

fentiasak, fepradinool, feprasoon, floktafeniin, fluasakort, flukloroniid, 30

flufenaamhape, flumetasoon, flunisoliid, fluniksiin, flunoksaprofeen,

fluotsinoloonatsetoniid, fluotsinoniid, fluotsinoloonatsetoniid, fluokortiinbutüül,

fluokortoloon, fluoresoon, fluorometoloon, fluperoloon, flupirtiin, fluprednideen,

EE - EP1910384 B1 100

fluprednisoloon, fluprokasoon, flurandrenoliid, flurbiprofeen, flutikasoon,

formokortaal, fosfosaal, gentiishape, glafeniin, glükametatsiin, glükoolsalitsülaat,

guaiasuleen, haltsinoniid, halobetasool, halometasoon, haloprednoon, heroiin,

hüdrokodoon, hüdrokortamaat, hüdrolortisoon, hüdrokortisoonatsetaat,

hüdrokortisoonsuktsinaat, hüdrokortisoonhemisuktsinaat, hüdrokortisoon 21-5

lüsinaat, hüdrokortisoon tsüpionaat, hüdromorfoon, hüdroksüpetidiin, ibufenak,

ibuprofeen, ibuproksaam, imidasoolsalitsülaat, indometatsiin, indoprofeen,

isofesolak, isoflupredoon, isoflupredoonatsetaat, isoladool, isometadoon,

isoniksiin, isoksepak, isoksikaam, ketobemidoon, ketoprofeen, ketorolak, p-

laktofenetiid, lefetamiin, levallorfaan, levorfanool, levofenatsüül-morfaan, 10

lofentaniil, lonasolak, lornoksikaam, loksoprofeen, lüsiinatsetüülsalitsülaat,

masipredoon, meklofenaamhape, medrüsoon, mefenaamhape, meloksikaam,

meperidiin, meprednisoon, meptasinool, mesalamiin, metasotsiin, metadoon,

metotrimeprasiin, metüülprednisoloon, metüülprednisoloonatsetaat,

metüülprednisoloonnaatriumsuktsinaat, metüülprednisoloonsuleptnaat, 15

metiasiinhape, metofoliin, metopoon, mofebutasoon, mofesolak, mometasoon,

morasoon, morfiin, morfiinvesinikkloriid, morfiinsulfaat, morfoliinsalitsülaat,

mürofiin, nabumetoon, nalbufiin, nalorfiin, 1-naftüülsalitülat, naprokseen, nartseiin,

nefopaam, nikomorfiin, nifenasoon, nifluumhape, nimesuliid, 5’-nitro-2’-

propoksüatseetaniliid, norlevorfanool, normetadoon, normorfiin, norpipanoon, 20

olsalasiin, oopium, oksatseprool, oksametatsiin, oksaprosiin, oksükodoon,

oksümorfoon, oksüfenbutasoon, papaveretum, parametasoon, paranüliin,

parsalmiid, pentasotsiin, perisoksaal, fenatsetiin, fenadoksoon, fenasotsiin,

fenasopüridiini vesinikkloriid, fenokol, fenoperidiin, fenopürasoon, fenomorfaan,

fenüülatsetüülsalitsülaat, fenüülbutasoon, fenüülsalitsülaat, fenüüramidool, 25

piketaprofeen, piminodiin, pipebusoon, piperüloon, pirasolak, piritramiid,

piroksikaam, pirprofeen, pranoprofeen, prednikarbaat, prednisoloon, prednisoon,

prednivaal, prednülideen, proglumetatsiin, proheptasiin, promedool,

propatsetamool, properidiin, propiraam, propoksüfeen, propüfenasoon, prokasoon,

protisiinhape, proksasool, ramifenasoon, remifentaniil, rimasooliummetilsulfaat, 30

salatsetamiid, salitsiin, salitsüülamiid, salitsüüllamiidi o-äädikhape, salitsüülhape,

salitsüülväävelhape, salsalaat, salveriin, simetriid, sufentaniil, sulfasalasiin,

sulindak, superoksiidi dismutaas, suprofeen, suksibusoon, talnifumaat, tenidaap,

EE - EP1910384 B1 101

teoksikaam, terofenamaat, tetrandriin, tiasolinobutasoon, tiaprofeenhape,

tiaramiid, tilidiin, tinoridiin, tiksokortool, tolfenaamhape, tolmetiin, tramadool,

triaamkinoloon, triaamkinolooni atsetoniid, tropesiin, vimnool, ksenbutsiin,

ksimoprofeen, saltroprofeen ja somepirak.

Ühes näitlikus teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavad 5

sirtuiini moduleerivad ühendid manustada põletiku ravimiseks või ennetamiseks

koos selektiivse COX-2 inhibiitoriga. Selektiivsete COX-2 inhibiitorite näideteks on

derakoksiib, parekoksiib, tselekoksiib, valdekoksiib, rofekoksiib, etorikoksiib,

lumirakoksiib, 2-(3,5-difluorofenüül)-3-[4-(metüülsulfonüül)fenüül]-2-tsüklopenteen-

1-oon, (S)-6,8-dikloro-2-(trifluorometüül)-2H-1-bensopüraan-3-karboksüülhape, 2-10

(3,4-difluorofenüül)-4-(3-hüdroksü-3-metüül-1-butoksü)-5-[4-

(metüülsulfonüül)fenüül]-3-(2H)-püridasinoon, 4-[5-(4-fluorofenüül)-3-

(trifluorometüül)-1H-pürasool-1-üül]benseensulfoonamiid, tert-butüül-1-bensüül-4-

[(4-oksopiperidiin-1-üül}sulfonüül]piperidiin-4-karboksülaat, 4-[5-(fenüül)-3-

(trifluorometüül)-1H-pürasool-1-üül]benseensulfoonamiid ning nende ühendite 15

soolad ja eelravimid.

Punetus


sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada punetuse ja/või kuumahoogude, mis on

haiguse sümptomiks, esinemise või raskuse vähendamiseks. Näiteks hõlmab 20

käesoleva leiutise meetodi sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavate

sirtuiini moduleerivate ühendite kasutamist iseseisvalt või koos muude ainetega

punetuse ja/või kuumahoogude esinemise või raskuse vähendamiseks kasvajaga

patsientidel. Muudes teostuses hõlmab käesoleva leiutise meetod sirtuiini valgu

taset ja/või aktiivsust suurendavate sirtuiini moduleerivate ühendite kasutamist 25

punetuse ja/või kuumahoogude esinemise või raskuse vähendamiseks

menopausis või menopausijärgsetel naistel.


sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada punetuse ja/või kuumahoogude, mis on

mõne muu ravimi kasutamise kõrvaltoimeteks ehk ravimi põhjustatud punetuse, 30

esinemise või raskuse vähendamiseks. Teatud teostustes hõlmab meetod ravimi

EE - EP1910384 B1 102

põhjustatud punetuse ravimiseks ja/või ennetamiseks seda vajavale patsiendile

ravimkoostise manustamist, mis koosneb vähemalt ühest punetust indutseerivast

ühendist ja vähemalt ühest sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavast

sirtuiini moduleerivast ühendist. Muudes teostustes hõlmab ravimi põhjustatud

punetuse ravimeetod ühe või rohkema punetust indutseeriva ühendi ja ühe või 5

rohkema sirtuiini moduleeriva ühendi manustamist ja sirtuiini moduleeriv ühend

ning punetust indutseeriv ühend ei asu samas koostises. Eraldi koostiste

kasutamisel võib sirtuiini moduleeriva ühendi manustada (1) samaaegselt punetust

indutseeriva ainega; (2) vaheldumisi punetust indutseeriva ainega; (3)

kordamööda punetust indutseeriva ainega; (4) enne punetust indutseeriva aine 10

manustamist; (5) pärast punetust indutseeriva aine manustamist; ja (6) eelnevalt

loetletute erinevate kombinatsioonidega. Punetust indutseerivate ainete näideteks

on niatsiin, faloksifeen, antidepressandid, antipsühhootilised ained,

kemoterapeutilised ained, kaltsiumikanali blokaatorid ja antibiootikumid.

Ühes käesoleva leiutise teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust 15

suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada vasodilaatori või

antilipideemilise aine (k.a antikolestereemiliste ainete ja lipotroofsete ainete)

kasutamise kõrvaltoimeks oleva punetuse vähendamiseks. Ühes näitlikus

teostuses võib sirtuiini moduleerivat ühendit, mis suurendab sirtuiini valgu taset

ja/või aktiivsust, kasutada niatsiini manustamisega kaasneva punetuse 20

vähendamiseks.

Nikotiinhape, 3-püridiinkarboksüülhape või niatsiin on antilipideemiline aine, mida

turustatakse näiteks kaubamärkidena Nicolar®, SloNiacin®, Nicobid® ja Time

Release Niacin®. Nikotiinhapet on kasutatud paljude aastate jooksul lipideemiliste

haiguste nagu hüperlipideemia, hüperkolesteroleemia ja ateroskleroosi ravimiseks. 25

Juba pikka aega on teada, et selle ühendi kasulikuks toimeks on kogu kolesterooli,

madala tihedusega lipoproteiinide või "LDL kolesterooli", triglütseriidide ja

apolipoproteiin a (Lp(a)) tasemete alandamine inimese kehas, suurendades samal

ajal kasulike suure tihedusega lipoproteiinide või "HDL kolesterooli" tasemeid.

Tavaliselt jääb doosi suurus vahemikku umbes 1 gramm kuni 3 grammi päevas. 30

Nikotiinhape manustatakse tavaliselt sõltuvalt valitud manustamisviisist kaks kuni

neli korda päevas pärast sööki. Nikotiinhapet turustatakse hetkel kahes

EE - EP1910384 B1 103

doseerimisvormis. Üheks doseerimisvormiks on kohese või kiire vabanemisega

tablett, mis tuleks manustada kolm või neli korda päevas. Kohese vabanemisega

(KV) nikotiinhappe koostised vabastavad üldiselt peaaegu kogu nikotiinhappe

umbes 30 kuni 60 minuti jooksul pärast tableti neelamist. Teiseks

doseerimisvormiks on pideva vabanemisega vorm, mis sobib kaks kuni neli korda 5

päevas toimuvaks manustamiseks. Vastupidiselt KV koostistele on pideva

vabanemisega (PV) nikotiinhappe koostised mõeldud ravimi olulise koguse

vabastamiseks vereringes absorbeerimiseks määratud ajastatud intervallide järel,

säilitades nikotiinhappe terapeutiliselt kasuliku taseme veres pikema perioodi nagu

12 kuni 24 tunni jooksul pärast koostise manustamist. 10

Siin kasutatuna hõlmab mõiste „nikotiinhape“ nikotiinhapet või nikotiinhappest

erinevat ühendit, mille keha nikotiinhappeks metaboliseerib, põhjustades seeläbi

nikotiinhappega põhimõtteliselt analoogse toime. Nikotiinhappega sarnase toime

tekitavate ühendite näideteks on nikotinüülalkoholi tartraat, d-glütsitooli

heksanikotinaat, alumiiniumnikotinaat, nitseritool ja d,1-alfa-tokoferüüli nikotinaat. 15

Iga selline ühend on tähistatud käesolevas leiutises mõistega "nikotiinhape".

Ühes muus käesoleva leiutise meetodis avaldatakse hüperlipideemia ravimine

ja/või ennetamine kõrvaltoimeks oleva punetuse vähendamisega. See meetod

hõlmab seda vajavale patsiendile nikotiinhappe terapeutiliselt efektiivse koguse ja

sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendava sirtuiini moduleeriva ühendi 20

koguse, millest piisab punetuse vähendamiseks, manustamist. Ühes näitlikus

teostuses võidakse nikotiinhape ja/või sirtuiini moduleeriv ühend manustada öösel.

Ühes muus vastavas teostuses hõlmab meetod sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendavate sirtuiini moduleerivate ühendite kasutamist raloksifeeni kasutamise

kõrvaltoimeks oleva punetuse vähendamiseks. Raloksifeeni toime teatud 25

kehapiirkondades sarnaneb östrogeenile, samas ei ole tegemist hormooniga. See

aine aitab vähendada menopausi ikka jõudnud naistel osteoporoosi.

Ostoeoporoos põhjustab luude järkjärgulist õhenemist, nõrgenemist ja suure

tõenäosusega purunemist. Ravim Evista aeglustab menopausi ajal toimuvat

luumassi kadu, vähendades osteoporoosist tingitud selgroovigastuste ohtu. 30

Raloksifeeni sagedaseks kõrvaltoimeks on kuumahood (higistamine ja punetus).

EE - EP1910384 B1 104

See võib osutuda naistele, kellel esinevad juba menopausist tingitud kuumahood,

ebamugavaks.

Ühes muus vastavas teostuses hõlmab meetod sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust

suurendavate sirtuiini moduleerivate ühendite kasutamist antidepressantide või

antipsühhootiliste ainete kasutamise kõrvaltoimeks oleva punetuse 5

vähendamiseks. Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavaid sirtuiini

moduleerivaid ühendeid võib kasutada näiteks koos (manustatuna eraldi või koos)

serotoniini tagasihaarde inhibiitori, 5HT2 retseptori antagonisti, antikonvulsandi,

norepinefriini tagasihaarde inhibiitori, α-adrenoretseptori antagonisti, NK-3

antagonisti, NK-1 retseptori antagonisti, PDE4 inhibiitori, neuropeptiid Y5 10

retseptori antagonistide, D4 retseptori antagonisti, 5HT1A retseptori antagonisti,

5HT1D retseptori antagonisti, CDF antagonisti, monoamiini oksidaasi inhibiitori või

sedatiivse hüpnootilise ravimiga.

Teatud teostustes võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavaid sirtuiini

moduleerivaid ühendeid kasutada serotoniini tagasihaarde inhibiitori (SRI) teraapia 15

osana punetuse vähendamiseks. Teatud eelistatud teostustes on SRI-ks

selektiivne serotoniini tagasihaarde inhibiitor (SSRI) nagu fluoksetinoid (fluoksetiin,

norfluoksetiin) või nefasodonoid (nefasodoon, hüdroksünefasodoon,

oksonefasodoon). Muudeks SSRI-de näideteks on duloksetiin, venlafaksiin,

milnatsipraan, tsitalopraam, fluvoksamiin, paroksetiin ja sertraliin. Sirtuiini valgu 20

taset ja/või aktiivsust suurendavat sirtuiini moduleerivat ühendit võib kasutada ka

sedatiivse hüpnootilise ravimi teraapia osana ja selline ravim on valitud rühmast,

kuhu kuuluvad bensodiasepiin (näiteks alprasolaam, kloordiasepoksiid,

klonasepaam, kloorasepaat, klobasaam, diasepaam, halasepaam, lorasepaam,

oksasepaam ja prasepaam), solpideem ja barbituraadid. Täiendavates teostustes 25

võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavat sirtuiini moduleerivat ühendit

kasutada 5-HT1A retseptori osalise agonisti teraapia osana ja selline agonist on

valitud näiteks rühmast, kuhu kuuluvad buspiroon, flesinoksaan, gepiroon ja

ipsapiroon. Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavaid sirtuiini

moduleerivaid ühendeid võib kasutada norepinefriini tagasihaarde inhibiitori 30

teraapia osana ja selline inhibiitor on valitud näiteks rühmast, kuhu kuuluvad

tertsiaarse amiini tritsüklilised ühendid ja sekundaarse amiini tritsüklilised ühendid.

EE - EP1910384 B1 105

Tertsiaarse amiini tritsükliliste ainete näideteks on amitriptüliin, klomipramiin,

doksepiin, imipramiin ja trimipramiin. Sekundaarse amiini tritsükliliste ainete

näideteks on ampoksapiin, desipramiin, maprotiliin, nortriptüliin ja protriptüliin.

Mõningates teostustes võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavaid

sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada monoamiini oksidaasi inhibiitori teraapia 5

osana ja selline inhibiitor on valitud näiteks rühmast, kuhu kuuluvad

isokarboksasiid, fenelsiin, tranüültsüpromiin, slegiliin ja moklobemiid.

Ühes muus näitlikus teostuses võib sirtuiini moduleerivaid ühendeid, mis

suurendavad sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust, kasutada kemoterapeutiliste

ainete nagu tsüklofosfamiidi või tamoksifeeni kasutamise kõrvaltoimeks oleva 10

punetuse vähendamiseks.

Ühes muus teostuses võib sirtuiini moduleerivaid ühendeid, mis suurendavad

sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust, kasutada kaltsiumikanali blokaatorite nagu

amlodipiini kasutamise kõrvaltoimeks oleva punetuse vähendamiseks.

Ühes muus käesoleva leiutise teostuses võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust 15

suurendavad sirtuiini moduleerivad ühendid manustada antibiootikumide

kasutamisest tingitud punetuse vähendamiseks. Näiteks võib sirtuiini valgu taset

ja/või aktiivsust suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid kasutada koos

levofloksatsiiniga. Levofloksatsiini kasutatakse vastavate bakterite põhjustatud

siinuste, naha, kopsude, kõrvade, hingamisteede, luude ja liigeste infektsioonide 20

ravimiseks. Levofloksatsiini kasutatakse samuti regulaarselt kuseteede nakkuste,

k.a muudele antibiootikumidele resistentsete nakkuste, nagu ka prostatiidi

ravimiseks. Levofloksatsiin on samuti efektiivne E. coli, campylobacter jejuni ja

shigella põhjustatud nakkuslike kõhulahtisuste ravimiseks. Levofloksatsiini saab

kasutada ka erinevate obsteetriliste infektsioonide, k.a mastiidi, ravimiseks. 25

Silmahaigused

Üheks käesoleva leiutise teostuseks on meetod nägemise halvenemise

pidurdamiseks, vähendamiseks või ravimiseks, manustades patsiendile siin

avaldatud ühendite hulgast valitud sirtuiini modulaatori või selle farmatseutiliselt

sobiva soola terapeutiliselt efektiivse koguse. 30

EE - EP1910384 B1 106

Teatud teostustes on nägemise halvenemise põhjustajaks nägemisnärvi või KNS-i

vigastus. Mõnedes teostustes on nägemisnärvi vigastuse põhjustanud tugev

intraokulaarne rõhk, mis võib olla tingitud näiteks glaukoomist. Muudes teostustes

on nägemisnärvi vigastus tingitud närvi paistetusest, mis seostub sageli

infektsiooni või immuunvastusega (näiteks autoimmuunne), mis tekib sageli 5

optilise neuriidi korral.

Glaukoom hõlmab haiguste rühma, mis seondub nägemisvälja kitsenemise,

optilise ketta rebenemise ja optilise närvi vigastusega. Neid haigused kutsutakse

tavaliselt glaukomaatilisteks optilisteks neuropaatiateks. Enamus glaukoomidest

on tavaliselt, kuid mitte alati, seotud intraokulaarse rõhu suurenemisega. 10

Glaukoomi näideteks on glaukoom ja läbistav keratoplastia, akuutne nurga

vähenemisega glaukoom, krooniline nurga vähenemisega glaukoom, krooniline

avatud nurga glaukoom, nurga nõrgenemise glaukoom, läätsetus ja

pseudoläätsetus, ravimi põhjustatud glaukoom, hüfeem, intraokulaarsed tuumorid,

juveniilne glaukoom, läätse osa glaukoom, madala rõhu glaukoom, pahaloomuline 15

glaukoom, neovaskulaarne glaukoom, fakolüütiline glaukoom, fakomorfne

glaukoom, pigmendiga seonduv glaukoom, iirise glaukoom, primaarne

kongenitaalne glaukoom, primaarne avatud vaatevälja glaukoom,

pseudoeksfoliatsiooniga seonduv glaukoom, sekundaarne kongenitaalne

glaukoom, täiskasvanuil esinev glaukoom, unilateraalne glaukoom, uveiitiline 20

glaukoom, silma hüpertensioon, silma hüpotoonia, Posner-Schlossmani sündroom

ja skleraalse laiendamise protseduur silma hüpertensiooni ja primaarse avatud

nurga glaukoomi korral.

Intraokulaarset rõhku saab suurendada ka erinevate kirurgiliste protseduuride

nagu fakoemulsifikatsiooniga (ehk katarakti operatsiooni) ja struktuuride nagu 25

tehisläätsede siirdamisega. Lisaks võivad intraokulaarset rõhku suurendada kõik

operatsioonid, mille käigus patsient pikema perioodi jooksul lamavas asendis on,

ja täpsemalt selgroo operatsioonid.

Optiline neuriit (ON) on nägemisnärvi põletik ja põhjustab akuutset nägemise

kadu. See haigus on tugevas seoses sclerosis multiplexiga (SM), kuna 15-25% 30

SM patsientidest esineb algselt ON ja 50-75% ON patsientidest diagnoositakse

EE - EP1910384 B1 107

SM. ON seondub samuti infektsiooni (näiteks viirusinfektsiooni, meningiidi,

süüfilise), põletiku (näiteks vaktsineerimises tingitud), infiltratsiooni ja isheemiaga.

Veel üheks nägemisnärvi kahjustavaks haiguseks on eesmine isheemiline optiline

neuropaatia (AION). Esineb kahte tüüpi AION-i. Arteriitilise AION-i põhjustajaks on

hiidrakkude arteriit (vaskuliit), mis põhjustab akuutset nägemise kadu. 5

Mittearteriitiline AION hõlmab kõiki muid isheemilise optilise neuropaatia juhtumeid

peale hiidraku arteriidi. AION-i patofüsioloogia ei ole teada, kuid see tundub

hõlmavat nii põletikulisi kui ka isheemilisi mehhanisme.

Muudeks nägemisnärvi vigastuse põhjusteks on demüelinatsioon, põletik,

isheemia, toksiinid või nägemisnärvi trauma. Haiguste, millega kaasneb 10

nägemisnärvi vigastus, näideteks on demüelineeriv optiline neuropaatia (optiline

neuriit, optiline retrobulbaarne neuriit), nägemisnärvi katte meningioom,

täiskasvanu optiline neuriit, lapsepõlves esinev optiline neuriit, eesmine

isheemiline optiline neuropaatia, tagumine isheemiline optiline neuropaatia,

survestav optiline neuropaatia, papilledeem, pseudopapilledeem ja 15

toksiline/toitumisest tingitud optiline neuropaatia.

Muudeks neuroloogilisteks haigusteks, millega kaasneb nägemise kadumine, kuid

mis ei pruugi otseselt nägemisnärvi vigastusega seotud olla, on amblüoopia, Belli

paralüüs, krooniline progresseeruv väline offtalmopleegia, sclerosis multiplex,

Pserudotumor cerebri ja trigeminaalne neuralgia. 20

Mõningates teostustes on nägemise halvenemise põhjuseks võrkkesta vigastus.

Täpsemates teostustes on võrkkesta vigastus tingitud silma verevarustuse

häiretest (näiteks arterioskleroos, vaskuliit). Muudes teostustes on võrkkesta

vigastuse põhjuseks kollatähni vigastus (näiteks märg või kuiv kollatähni

degeneratsioon). 25

Võrkkesta haiguste näideteks on märg kollatähni ealine degeneratsioon, kuiv

kollatähni ealine degeneratsioon, võrkkesta elektrilised häired ja RPE siirdamine,

kollatähni ealine taandareng, akuutne multifokaalne plakoidi pigmendi

epiteliopaatia, akuutne võrkkesta nekroos, Besti tõbi, võrkkesta arteri

ummistumine, võrkkesta veeni ummistumine, kasvajaga seonduv ja seonduvad 30

EE - EP1910384 B1 108

autoimmuunsed retinopaatiad, võrkkesta tsentraalarteri ummistumine, võrkkesta

tsentraalveeni ummistumine, tsentraalne seroosne korioretinopaatia, Ealesi tõbi,

epimakulaarne membraan, kollatähni ödeem, auk kollatähnis, subretinaalsed

neovaskulaarsed membraanid, difuusne unilateraalne subakuutne neuroretiniit,

mittepseudofaakne tsüstoidi kollatähni ödeem, eeldatav silma histoplasmoosi 5

sündroom, märg võrkkesta irdumine koos rebendiga, operatsioonijärgne võrkkesta

irdumine koos rebendiga, proliferatiivne võrkkesta irdumine koos rebendiga,

regmatogeenne võrkkesta irdumine koos rebendiga, traktsiooniline võrkkesta

irdumine koos rebendiga, pigmentretiniit, CMV retiniit, retinoblastoom, enneaegne

retinopaatia, „linnusilma“ retinopaatia, diabeetiline retinopaatia, proliferatiivne 10

diabeetiline retinopaatia, hemoglobinopaatiate retinopaatia, Purtscheri

retinopaatia, Valsalva retinopaatia, juveniilne retinoskiis, ealine retinoskiis, Tersoni

sündroom või valge punkti sündroomid.

Muudeks näideteks on silma bakteriaalsed infektsioonid (näiteks konjunktiviit,

keratiit, tuberkuloos, süüfilis, gonorröa), viirusnakkused (näiteks silma Herpes 15

Simpex viirus, Varicella Zoster viirus, Cytomegalovirus retinitis, inimese

immuunpuudulikkuse viirus (HIV)), nagu ka HIV-iga või muude HIV või

immuunpuudulikkusega seonduvate silmahaigustega kaasnev progresseeruv

väline võrkkesta nekroos. Lisaks on silmahaiguste põhjustajateks seenhaigused

(näiteks Candida choroiditis, histoplasmoos), ainuraksete infektsioonid (näiteks 20

toksoplasmoos) ja muud haigused nagu toksokariaas ja sarkoidoos.

Üheks käesoleva leiutise teostuseks on meetod nägemise halvenemise

takistamiseks, vähendamiseks või ravimiseks kemoteraapiat (näiteks neurotoksilist

ravimit, intraokulaarset rõhku suurendavat ravimit nagu steroidi) saaval patsiendil,

manustades sellist ravi vajavale patsiendile siin avaldatud sirtuiini modulaatori 25

terapeutilise doosi.

Veel üheks käesoleva leiutise teostuseks on meetod nägemise halvenemise

takistamiseks, vähendamiseks või ravimiseks opereeritaval (k.a silmaoperatsioonil

või muul lamavas asendis sooritataval operatsioonil nagu seljaaju operatsioonil

oleval) patsiendil, manustades sellist ravi vajavale patsiendile siin avaldatud 30

sirtuiini modulaatori terapeutilise doosi. Silma operatsioonideks on katarakti

eemaldamine, iridotoomia ja läätsede siirdamine. Veel üheks käesoleva leiutise

EE - EP1910384 B1 109

teostuseks on vananemisega kaasnevate silmahaiguste nagu kataraktide, silma

kuivuse, võrkkesta vigastuste jne ravimine, k.a pidurdamine ja profülaktiline ravi,

mis hõlmab sellist ravi vajavale patsiendile siin avaldatud sirtuiini modulaatori

terapeutilise doosi manustamist.

Kataraktide moodustumist seostatakse silma läätsede ulatuslike biokeemiliste 5

muutustega, näiteks antioksüdantidest askorbiinhappe ja glutatiooni tasemete

vähenemise, lipiidi, aminohappe ja valgu oksüdatsiooni suurenemise, suurenenud

naatriumi ja kaltsiumi sisalduse, aminohapete kao ja vähenenud läätsede

metabolismiga. Läätsed, mis on veresoontevabad, asuvad silma eesmises osas

ekstratsellulaarsetes vedelikes. Läätsede läbipaistvuse säilitamiseks on vajalikud 10

toitained nagu askorbiinhape, glutatioon, E-vitamiin, seleen, bioflavonoidid ja

karotenoidid. Madalad seleeni tasemed põhjustavad vaba radikaali tootva

vesinikperoksiidi taseme suurenemise, mida neutraliseeritakse seleenist sõltuva

antioksüdandist ensüümi glutatiooni peroksidaasiga. Läätsesid kaitsev glutatiooni

peroksidaas sõltub samuti aminohapetest metioniinist, tsüsteiinist, glütsiinist ja 15

glutaamhappest.

Kataraktid võivad samuti tekkida laktoosi (disahhariidi, mis koosneb

monosahhariididest galaktoosist ja glükoosist) sisaldavates piimatoodetes leiduva

galaktoosi metaboliseerimisvõimetusest. Katarakte on võimalik varase avastamise

ja metaboolse korrigeerimisega ennetada, aeglustada ja võimalik, et isegi kaotada. 20

Võrkkesta kahjustused on samas põhjustatud glaukoomi, diabeetilise retinopaatia

ja kollatähni ealise degeneratsiooni (AMD) korral esinevatest vaba radikaali

käivitatud reaktsioonidest. Silm on kesknärvisüsteemi osaks ja selle

regeneratsioonivõime on piiratud. Võrkkest koosneb närvirakkudest, mis

sisaldavad polüküllastumata rasvhapete (PFA) kõrgeimat kontsentratsiooni ja 25

alluvad oksüdatsioonile. Vabasid radikaale luuakse UV valgusega, mis siseneb

silma ja kepikestes ning kolvikestes leiduvatesse mitokondritesse, kus omakorda

tekib energia, millest piisab valguse muutmiseks visuaalseteks impulssideks.

Vabad radikaalid põhjustavad PFA peroksidatsiooni hüdroksüüli või superoksiidi

radikaalidega, mis omakorda toodab täiendavaid vabasid radikaale. Vabad 30

radikaalid põhjustavad võrkkesta koe ajutisi või püsivaid kahjustusi.

EE - EP1910384 B1 110

Glaukoomi loetakse tavaliselt haiguseks, mis suurendab intraokulaarset rõhku

(IOP), mis omakorda põhjustab võrkkesta närvikiudude pöördumatuid kahjustusi -

samas 1/6 glaukoomide korral kõrgendatud IOP-d ei esine. Seda haigust peetakse

nüüd haiguseks, mille põhjustajate hulka kuuluvad vaskulaarne perfusioon ja

neurotoksiliste faktorite suurenemine. Hiljutised uuringud on näidanud võrkkesta 5

närvisõlme rakkude surma põhjustajatena silmas glutamaadi, lämmastikoksiidi ja

peroksünitriti kõrgendatud tasemeid. Närve kaitsvad ained võivad olla glaukoomi

ravimise tulevikuks. Näiteks lämmastikoksiidi süntaasi inhibiitorid blokeerivad

peroksünitriti moodustumist lämmastikoksiidist ja superoksiidist. Viimaste

uuringute käigus esines loomadel, keda raviti aminoguanidiiniga (lämmastikoksiidi 10

süntaasi inhibiitor), võrkkesta närvisõlmede rakkude vähenemine. Sellest järeldati,

et lämmastikoksiid põhjustab silmas paljudes kudedes tsütotoksilisust ja

kesknärvisüsteemis neurotoksilisust.

Diabeetiline retinopaatia tekib, kui silma veresoontes tekivad mikrovaskulaarsed

anomaaliad, milleks on peamiselt mikroaneürismid ja võrkkestasisesed 15

verejooksud. Oksüdeeruvad metaboliidid on diabeetilise retinopaatia patogeneesi

otsesteks osalejateks ning vabad radikaalid suurendavad kasvufaktorite tootmist,

mis omakorda suurendab proliferatiivset aktiivsust. Veresoonte endoteeli rakkude

toodetud lämmastikoksiid võib põhjustada silelihasrakkude lõdvenemise ja

veresoone segmentide vasodilatsiooni. Võrkkesta isheemia ja hüpoksia esinevad 20

pärast arteriaalse alusmembraani paksenemist, endoteeli proliferatsiooni ja

peritsüütide kadumist. Ebapiisav oksüdatsioon põhjustab kapillaaride

obliteratsiooni või perfusioonivõime kadu, arterite-veenide šunte, ebaühtlast

verevoolu ja RBC-de hapniku vabastamise võime häiritust. Vaba radikaali

kahjustuste üheks tulemuseks on samuti võrkkesta kudede lipiidi peroksidatsioon. 25

Kollatähn hoolitseb akuutse tsentraalse nägemisvõime eest ning koosneb

valgusetundlikest rakkudest (kolvikestest), samas kui aluseks olev võrkkesta

pigmendi epiteel (RPE) ja soonkest varustavad ja aitavad jääkaineid eemaldada.

RPE varustab kolvikesi A vitamiini substraadiga valgustundlikele pigmentidele ja

kasutab ära kolvikeste väliseid servad. RPE puutub kokku kõrgete UV kiirguse 30

tasemetega ning eritab angiogeneesi inhibeerivaid faktoreid. Soonkest koosneb

EE - EP1910384 B1 111

tihedast veresoonte võrgustikust, mis transpordib toitaineid ning eemaldab

jääkaineid.

AMD korral muutuvad kolvikeste servad RPE poolt ärakasutamatuteks ning rakud

paisuvad ja surevad pärast liiga suure koguse ärakasutamata materjali kogumist.

RPE alla moodustuvad ärakasutamata jääkaine ehk druseeni kogumid. Fotoksiline 5

kahjustus põhjustab samuti lipofuskiini kuhjumise RPE rakkudesse.

Intratsellulaarse lipofuskiini ja druseeni ladestumine Bruchi membraani takistab

hapniku ja toitainete transporti võrkkesta kudedesse ning põhjustab lõpuks RPE ja

valgusretseptori häireid. Märja AMD korral arenevad soonkesta kapillaaridest

Bruchi membraani defektide tõttu uued veresooned ja need võivad levida RPE 10

alla, eraldudes soonkestadest ning eritades vedelikku või verd.

Kollatähni pigment, mis on üheks faktoriks, mis võrkkesta päikesekiirguse eest

kaitseb, moodustub toitainetest deriveeritud karotenoidide nagu luteiini (rasvhappe

kollane pigment, mis transpordib muid olulisi toitaineid ja seaksantiini)

ladestumisel. Terves kollatähnis leidub antioksüdante nagu C ja E vitamiini, beeta-15

karoteeni ja luteiini, nagu ka tsinki, seleeni ja vaske. Lisaks rakkude toitmisele

pakuvad need antioksüdandid kaitset kollatähni degeneratsiooni põhjustava

vabade radikaalide kahjustuste eest.

Veel üheks käesoleva leiutise teostuseks on stressist, keemilisest insuldist või

radiatsioonist tingitud silma vigastuse ennetamise või ravimise meetod, mis 20

hõlmab seda vajavale patsiendile siin kirjeldatud sirtuiini modulaatori terapeutiliselt

efektiivse doosi manustamist. Silma radiatsioonist või elektromagnetilistest

lainetest tingitud kahjustuse võivad põhjustada CRT-d või päikesekiirgus või UV.

Ühes käesoleva leiutise teostuses võib kasutada kombineeritud ravirežiimi, mis

hõlmab silmahaiguste või nendega seonduvate sekundaarsete haiguste 25

ravimiseks kasutavaid ravimeid. Seega võib kombineeritud ravirežiim hõlmata ühte

või rohkemat sirtuiini aktivaatorit ja ühte või rohkemat silmahaiguse ravimiseks

kasutatavat ravimit. Näiteks võib ühe või rohkema sirtuiini aktiveeriva ühendi liita

ühe või rohkema järgnevalt loetletud aine terapeutiliselt efektiivse kogusega: aine,

mis vähendab intraokulaarset rõhku; glaukoomi ravimiseks kasutatav aine; optilise 30

EE - EP1910384 B1 112

neuriidi ravimiseks kasutatav aine; CMV retinopaatia ravimiseks kasutatav aine;

sclerosis multiplexi ravimiseks kasutatav aine; antibiootikum jne.

Ühes käesoleva leiutise teostuses võib sirtuiini modulaatori manustada koos

intraokulaarset rõhku alandava ravimiga. Üks teraapiarühm hõlmab vee tootmise

blokeerimist. Näiteks paikselt manustatavad beeta-adrenergilised anatonistid 5

(timolool ja beetaksolool) vähendavad vee tootmist. Paikselt manustatav timolool

põhjustab IOP languse 30 minuti jooksul koos maksimaalse toime avaldumisega

1-2 tunni pärast. Sobivaks ravirežiimiks on Timoptic 0,5%, üks tilk iga 30 minuti

möödudes (2 doosi). Süsiniku anhüdraasi inhibiitor atsetasoolamiid vähendab

samuti vee tootmist ja tuleks manustada koos paikselt manustatavate beeta-10

antagonistidega. Esmalt manustatakse 500 mg ja seejärel iga 6 tunni järel 250 mg.

Selle ravimi võib manustada suukaudselt, intramuskulaarselt või intravenoosselt.

Ka alfa 2-agonistid (näiteks apraklonidiin) vähendavad vee tootmist. Nende toimed

lisanduvad paikselt manustatavatele beeta blokaatoritele. Nende kasutamine rõhu

paikse suurenemise kontrollimiseks pärast eesmise kambri laserkirurgiat on heaks 15

kiidetud, samas peetakse neid efektiivseks ka akuutse suletud nurga glaukoomi

ravimiseks. Sobivaks ravirežiimiks on üks tilk iga 30 minuti möödudes (2 doosi).

Teiseks intraokulaarse rõhu alandamise ravivõtete rühmaks on silma klaaskeha

ruumala vähendamine. Akuutse haigushoo ravimiseks saab kasutada

hüperosmootseid aineid. Need ained eemaldavad klaaskehast vett, muutes vere 20

hüperosmootseks. Sageli kasutatakse suukaudselt manustatavat glütserooli doosi

suuruses 1 ml/kg külma 50% lahusena (segatud vastuvõetavuse parandamiseks

sidrunimahlaga). Glütserool muudetakse maksas glükoosiks; diabeetikud võivad

juhul, kui nad muutuvad pärast glütserooli manustamist hüperglükeemilisteks,

täiendavat insuliinikogust. Suukaudselt manustatav isosorbiid on metaboolselt 25

inertne alkohol, mida saab samuti kasutada akuute nurga sulgumisega glaukoomi

patsiendil osmootilise ainena. Tavaliseks doosi suuruseks on 100 g peroraalselt

(220 cm3 lahust). Seda inertset alkoholi ei tohiks ajada segi isosorbiidi

dinitraadiga, mis on nitraadipõhiseks südameravimiks, mida kasutatakse

stenokardia ja kongestiivse südamepuudulikkuse ravimiseks. Patsientidel, kellel 30

esineb iiveldus ja oksendamine, on efektiivne ja hästi tolereeritav intravenoosselt

1,0-1,5 mg/kg manustatav mannitool. Ettevaatlik tuleks olla nende

EE - EP1910384 B1 113

hüperosmootsete ainete kasutamisega patsientidel, kellel on esinenud varasem

kongestiivne südamepuudulikkus.

Kolmas ravivõtete rühm hõlmab vee väljavoolu hõlbustamist silmast. Miootilised

ained tõmbavad vikerkesta vikerkesta-sarvkesta nurgast välja ja aitavad

leevendada trabekulaarse sõela ummistumist perifeerse iirisega. Esimese 1-2 5

tunni jooksul võib iga 15 minuti järel manustada pilokarpiini (2% - sinised silmad) –

4% (pruunid silmad). Suuremate dooside sagedasem manustamine võib

põhjustada süsteemse kolinergilise kriisi. Põletiku vähendamiseks kasutatakse

mõnikord NSAID-sid.

Intraokulaarse rõhu alandamiseks kasutatavate ravimite näideteks on 10

ALPHAGAN® P (Allergan) (brimonidiintartraadi oftalmiline lahus), AZOPT®

(Alcon) (brinsoolamiidi oftalmiline suspensioon), BETAGAN® (Allergan)

(levobunoloolvesinikkloriidi oftalmiline lahus, USP), BETIMOL® (Vistakon)

(timolooli oftalmiline lahus), BETOPTIC S® (Alcon) (betaksolool HCl),

BRIMONIDINE TARTRATE (Bausch & Lomb), CARTEOLOL HYDROCHLORIDE 15

(Bausch & Lomb), COSOPT® (Merck) (dorsoolamiid vesinikkloriidi-

timoloolmaleaadi oftalmiline lahus), LUMIGAN® (Allergan) (bimatoprosti oftalmiline

lahus), OPTIPRANOLOL® (Bausch & Lomb) (metipranolooli oftalmiline lahus),

TIMOLOL GFS (Falcon) (timoloolmaleaadi oftalmiline geeli moodustav lahus),

TIMOPTIC® (Merck) (timoloolmaleaadi oftalmiline lahus), TRAVATAN® (Alcon) 20

(travoprosti oftalmiline lahus), TRUSOPT® (Merck) (dorsoolamiidivesinikkloriidi

oftalmiline lahus) ja XALATAN® (Pharmacia & Upjohn) (latanoprosti oftalmiline

lahus).


glaukoomi raviva ja/või ennetava teraapiaga. Glaukoomi ravimi näiteks on 25

DARANIDE® tabletid (Merck) (dikloorfenamiid).


optilist neuriiti raviva ja/või ennetava teraapiaga. Optilise neuriidi ravimite

näideteks on DECADRON® fosfaadisüst (Merck) (deksametasooni

naatriumfofaat), DEPO-MEDROL® (Pharmacia & Upjohn) (metüülprednisolooni 30

atsetaat), HYDROCORTONE® tabletid (Merck) (hüdrokortisoon), ORAPRED®

EE - EP1910384 B1 114

(Biomarin) (prednisolooni naatriumfosfaadi suukaudselt manustatav lahus) ja

PEDIAPRED® (Celltech) (prednisolooni naatriumfosfaat, USP).

Ühes käesoleva leiutise teostuses võib sirtuiini modulaatori manustada koos CMV

retinopaatiat raviva ja/või ennetava teraapiaga. MCV retinopaatia teraapiate

näideteks on CYTOVENE® (gantsikloviiri kapslid) ja VALCYTE® (Roche 5

Laboratories) (valgantsikloviiri vesinikkloriidi tabletid).


sclerosis multiplexi ravimiseks ja/või ennetamiseks kasutatava teraapiaga. Selliste

ravimite näideteks on DANTRIUM® (Procter & Gamble Pharmaceuticals)

(dantroleennaatrium), NOVANTRONE® (Serono) (mitoksantroon), AVONEX® 10

(Biogen Idec) (interferoon beeta-1a), BETASERON ® (Berlex) (interferoon beeta-

1b), COPAXONE® (Teva Neuroscience) (glatirameeratsetaadi süst) ja REBIF®

(Pfizer) (interferoon beeta-1a).

Lisaks võib sirtuiini modulaatoriga koos manustada makroliidi ja/või

mükofenoolhappe, millel on mitmekülgne aktiivsus. Makroliidi antibiootikumideks 15

on takroliimus, tsüklosporiin, siroliimus, everoliimus, askomütsiin, erütromütsiin,

asitromütsiin, klaritromütsiin, klindamütsiin, linkomütsiin, dirtromütsiin, josamütsiin,

spiramütsiin, diatsetüül-midekaammütsiin, tülosiin, roksitromütsiin, ABT-773,

telitromütsiin, leukomütsiinid ja linkoosamiid.

Mitokondritega seonduvad haigused ja häired 20

Mõningates käesoleva leiutise teostustes avaldatakse meetodid haiguste või

häirete ravimiseks, mida soodustab suurenenud mitokondriaalne aktiivsus.

Sellised meetodid hõlmavad seda vajavale patsiendile sirtuiini aktiveeriva ühendi

terapeutiliselt efektiivse koguse manustamist. Suurenenud mitokondriaalne

aktiivsus tähistab mitokondrite suurenenud aktiivsust, säilitades samas 25

mitokondrite üldarvu (näiteks mitokondriaalset massi), suurendades mitokondrite

arvu ja seeläbi mitokondriaalset aktiivsust (stimuleerides näiteks mitokondriaalset

biogeneesi) või nende võimalikke kombinatsioone. Mõningates teostustes

hõlmavad haigused ja häired, mida soodustab suurenenud mitokondriaalne

aktiivsus, mitokondriaalse düsfunktsiooniga seonduvaid haiguseid või häireid. 30

EE - EP1910384 B1 115

Mõningates teostustes võivad meetodid haiguste ja häirete, mida soodustab

suurenenud mitokondriaalne aktiivsus, ravimiseks hõlmata mitokondriaalse

düsfunktsiooni käes kannatava patsiendi määramist. Meetodid mitokondriaalse

düsfunktsiooni diagnoosimiseks võivad hõlmata molekulaargeneetilisi, patoloogilisi

ja/või biokeemilisi analüüse, mida on kirjeldanud Cohen ja Gold teoses Cleveland 5

Clinic Journal of Medicine, 68: 625-642 (2001). Üheks mitokondriaalse

düsfunktsiooni diagnoosimismeetodiks on Thor-Byrneieri skaala (vaadake näiteks

Cohen ja Gold, supra; Collin S. et al., Eur Neurol. 36: 260-267 (1996)). Muudeks

mitokondrite arvu ja funktsiooni määramise meetodite näideteks on ensümaatilised

analüüsid (näiteks mitokondriaalse ensüümi või ATP biosünteesi faktori nagu ETC 10

ensüümi või Krebsi tsükli ensüümi analüüs), mitokondriaalse massi määramine,

mitokondriaalse ruumala määramine ja/või mitokondrite arbu määramine,

mitokondriaalse DNA mõõtmine, intratsellulaarse kaltsiumi homöostaasi ja/või

selle homöostaasi häirete tsellulaarsete reageeringute jälgimine, apoptogeense

stiimuli tekitatud reageeringu hindamine ja vaba radikaali tootmise määramine. 15

Sellised meetodid on teada ning avaldatud näiteks USA patendipublikatsioonis nr

2002/0049176 ja seal loetletud kirjanduse allikates.

Mitokondrid omavad kriitilist tähtsust peaaegu kõigi eukarüootsete rakkude tüüpide

ellujäämiseks ja funktsiooniks. Põhimõtteliselt igas rakutüübis leiduvatel

mitokondritel võib esineda kaasasündinud või omandatud defekte, mis nende 20

funktsioone mõjutavad. Seega on hingamisahela funktsiooni mõjutavate

mitokondriaalsete defektide olulised tunnused ja sümptomid heterogeensed ning

erinevad sõltuvalt defektiga mitokondrite jaotumisest rakus, nende defektide

raskusest ja mõjutatud rakkude füsioloogilistest ülesannetest. Suure

energiatarbimisega paljunematud koed nagu närvikude, skeletilihased ja 25

südamelihased on mitokondriaalse hingamisahela väärtalitusele eriti vastuvõtlikud,

samas võib olla mõjutatud iga organisüsteem.

Mitokondriaalse düsfunktsiooniga seonduvate haiguste ja häirete näideteks on

haigused ja häired, kus mitokondriaalse hingamisahela häired soodustavad

selliste haiguste või häirete patofüsioloogia teket imetajas. See hõlmab 1) 30

mitokondriaalse hingamisahela ühe või rohkema komponendi aktiivsuse

kaasasündinud geneetilisi defekte; ja 2) mitokondriaalse hingamisahela ühe või

EE - EP1910384 B1 116

rohkema komponendi aktiivsuse omandatud defekte ja sellised defektid on

põhjustatud a) oksüdatiivsetest kahjustustest vananemise käigus; b) kõrgendatud

intratsellulaarse kaltsiumi tasemetest; c) mõjutatud rakkude kokkupuutumisest

lämmastikoksiidiga; d) hüpoksiast või isheemiast; e) mikrotuubulitega seotud

defektidest mitokondrite aksonaalses transpordisüsteemis; või f) mitokondriaalsete 5

eraldavate valkude ekspressioonist.

Haiguste või häirete, mida suurenenud mitokondriaalne aktiivsus soodustab,

näideteks on haigused, kus vaba radikaali vahendatud oksüdatiivne vigastus

põhjustab kudede degeneratsiooni; haigused, kus rakud läbivad ebasobiva

apoptoosi; ja haigused, kus apoptoosi läbima peavad rakud seda ei tee. 10

Suurenenud mitokondriaalse aktiivsuse poolt soodustatavate haiguste või häirete

näideteks on AT (Alzheimeri tõbi), ATPT (Alzheimeri tõbi ja Parkinsoni tõbi),

AMDF (ataksia, lihaste äkksundliigutused ja kurtus), autoimmuunsed haigused,

kasvajad, CIPO (krooniline peensoole pseudoobstruktsioon koos müopaatia ja

oftalmopleegiaga), kaasasündinud lihasdüstroofia, CPEO (krooniline 15

progresseeruv väline oftalmopleegia), DEAF (ema liinis päritud kurtus või

aminoglükosiidi põhjustatud kurtus), DEMCHO (dementsus ja korea), diabeet (I või

II tüüp), DIDMOAD (magediabeet, suhkrutõbi, optiline atroofia, kurtus), DMDF

(suhkrutõbi ja kurtus), düstoonia, pingutuse ebasobimatus, ESOC (epilepsia,

rabandused, optiline atroofia ja kognitiivsuse halvenemine), FBSN (familiaalne 20

bilateraalne striataalne nekroos), FICP (fataalne infantiilne kardiomüopaatia +

MELAS-iga seonduv kardiomüopaatia), GER (seedekulgla refluks), HT

(Huntingtoni tõbi), KSS (Kearns Sayre sündroom), "hilisema avaldumisega"

müopaatia, LDYT (Leberi pärilik optiline neropaatia ja düstoonia), Leighi

sündroom, LHON (Leberi pärilik optiline neuropaatia), LIMM (letaalne infantiilne 25

mitokondriaalne müopaatia), DM (müopaatia ja suhkrutõbi), MELAS

(mitokondriaalne entsefalomüopaatia, piimhappe atsidoos ja rabandusesarnased

episoodid), MEPR (müoklooniline epilepsia ja psühhomootori regressioon),

MERME (MERRF/MELAS kattumise haigus), MERRF (müoklooniline epilepsia ja

rebenenud punased lihaskiud), MHCM (ema-liinis päritud hüpertroofiline 30

kardiomüopaatia), MICM (ema-liinis päritud kardiomüopaatia), MILS (ema-liinis

päritud Leighi sündroom, mitokondriaalne entsefalokardiomüopaatia,

mitokondriaalne entsefalomüopaatia, MM (mitokondriaalne müopaatia), MMC

EE - EP1910384 B1 117

(ema-liinis päritav müopaatia ja kardiomüopaatia), MNGIE (müopaatia ja väline

oftalmopleegia, neuropaatia, seedetrakti entsefalopaatia), multisüsteemne

mitokondriaalne häire (müopaatia, entsefalopaatia, pimedus, kuulmise kadu,

perifeerne neuropaatia), NARP (neurogeenne lihaste nõrkus, ataksia ja

pigmentretiniit, alternatiivne fenotüüp sellel lookusel on teada kui Leighi tõbi), PT 5

(Parkinsoni tõbi), Pearsoni sündroom, PEM (progresseeruv entsefalopaatia), PEO

(progresseeruv väline oftalmopleegia), PME (progresseeruv lihaste

äkksundliigutustega epilepsia), PMPS (Pearsoni luuüdi-pankrease sündroom),

psoriaas, RTT (Retti sündroom)), skisofreenia, SIDS (äkilise imiku surma

sündroom), SNHL (sensorineuraalne kuulmiskadu), perekondlikud erinevused 10

haiguste esinemisel (kliinilised sümptomid ulatuvad spastilisest parapreesist,

multisüsteemsest progresseeruvast häirest ja fataalsest kardiomüopaatiast

kärbitud ataksia, düsartria, raskekujulise kuulmiskao, vaimse tervise halvenemise,

ptoosi, oftalmopareesi, distaalsete häirete ja diabeedini) või Wolframi sündroom.

Muudeks haiguste ja häirete, mida suurenenud mitokondriaalne aktiivsus 15

soodustaks, näideteks on Friedreichi ataksia ja muud ataksiad, amüotroofiline

lateraalskleroos (ALS) ja muud motoorikaneuronite haigused, kollatähni

degeneratsioon, epilepsia, Aplersi sündroom, mitokondriaalse DNA deletsiooni

hulgisündroom, MtDNA vähenemise sündroom, kompleks I puudus, kompleks II

(SDH) puudus, kompleks III puudus, tsütokroom c oksidaasi (COX, kompleks IV) 20

puudus, kompleks V puudus, adeniini nukleotiidi translokaatori (ANT) puudus,

püruvaadi dehüdrogenaasi (PDH) puudus, etüülmaloonne atsiduuria koos

piimhappe atsideemiaga, 3-metüüli glutakoonne atsiduuria koos piimhappe

atsideemiaga, raskekujuline epilepsia halvenemistega infektsiooni käigus,

Apsergeri sündroom halvenemiste infektsiooni käigus, autism, mis halveneb 25

infektsiooni käigus, tähelepanupuudulikkuse ja hüperaktiivsuse häire (ADHD),

infektsiooni käigus halvenev tserebraalne halvatus, infektsiooni käigus halvenev

düsleksia, ema-liinis päritud termobotsütopeenia ja leukeemia sündroom,

MARIAHS-i sündroom (mitokondriaalne ataksia, korduvad infektsioonid, afaasia,

hüouritseemia/hüpomüelinatsioon, haigushood ja dikarboksüülne atsiduuria), ND6 30

düstoonia, tsükliline oksendamissündroom, mis halveneb infektsiooni käigus,

piimhappe atsideemiaga 3-hüdroksüisobutüürhappe atsiduuria, piimhappe

atsideemiaga diabeet, uridiinile reageeriv neuroloogiline sündroom (URNS),

EE - EP1910384 B1 118

laienev kardiomüopaatia, põrna lümfoom ja neeru tubulaarne

atsidoosi/diabeedi/ataksia sündroom.

Muudes käesoleva leiutise teostustes kirjeldatakse meetodeid patsiendi

ravimiseks, kellel avalduvad mitokondriaalsed haigused on põhjustatud

traumajärgsest peavigastusest ja ajuödeemist, rabandusest (käesoleva leiutise 5

meetodid on kasulikud reperfusioonivigastuse ennetamiseks või ravimiseks), Lewy

kehakeste dementsusest, hepatorenaalsest sündroomist, akuutsest

maksapuudulikkusest, NASH-ist (alkoholist põhjustamata steatohepatiit), kasvaja

antimetastaasi/diferentseerumiseelsest teraapiast, idiopaatilisest kongestiivsest

südamepuudulikkusest, atriaalsest fibrillatsioonist (klappe mittehõlmav), Wolf-10

Parkinson-White sündroomist, idiopaatilisest südame blokeerumisest,

reperfusioonivigastuste ennetamisest akuutse müokardi infarkti korral,

familiaalsetest migreenidest, soole ärritussündroomist, mitte-Q lainete müokardi

infarktide sekundaarsest ennetamisest, menstruatsioonieelsest sündroomist,

neerupuudulikkuse ennetamisest hepatorenaalse sündroomi korral, antifosfolipiidi 15

antikeha sündroomist, eklampsiast/preeklampsiast, menopausiaegsest viljatusest,

südame isheemiatõvest/stenokardiast ning Shy-Drageri ja klassifitseerimata

düsautonoomia sündroomidest.

Ja veel ühes teostuses avaldatakse meetodid farmakoloogiliste ravimite

kõrvaltoimetega seonduvate mitokondriaalsete häirete ravimiseks. Ravimite, mille 20

kõrvaltoimeteks mitokondriaalsed häired olla võivad, näideteks on

pöördtranskriptaasi inhibiitorid, proteaasi inhibiitorid, DHOD inhibiitorid jne.

Pöördtranskriptaasi inhibiitorite näideteks on asidotümidiin (AZT), stavudiin (D4T),

saltsitabiin (ddC), didanosiin (DDI), fluorojodoarauratsiil (FIAU), lamivudiin (3TC),

abakaviir jne. Proteaasi inhibiitorite näideteks on ritonaviir, indinaviir, sakinaviir, 25

nelfinaviir jne. Dihüdroorotaadi dehüdrogenaasi (DHOD) näideteks on leflunomiid,

brekinaar jne.

Pöördtranskriptaasi inhibiitorid ei inhibeeri kõigest pöördtranskriptaasi, vaid samuti

mitokondriaalseks funktsiooniks vajalikku polümeraas gammat. Polümeraas

gamma aktiivsuse inhibeerimine (näiteks pöördtranskriptaasi inhibiitoriga) 30

põhjustab seega mitokondriaalset düsfunktsiooni ja/või mitokondriaalse massi

vähenemist, mis avaldub patsientidel hüperlaktateemiana. Seda haiguse tüüpi

EE - EP1910384 B1 119

võib saada ravida läbi mitokondrite arvu suurendamise ja/või mitokondriaalse

funktsiooni parandamise, näiteks läbi sirtuiini aktiveeriva ühendi manustamise.

Mitokondriaalsete haiguste tavalisteks sümptomiteks on kardiomüopaatia, lihaste

nõrkus ja atroofia, arengupeetus (k.a motoorika, kõne, kognitiivsuse ja

otsustamise funktsioonid), ataksia, epilepsia, neerutuubulite atsidoos, perifeerne 5

neuropaatia, optiline neuropaatia, autonoomne neuropaatia, neurogeenne

soolehäire, sensorineuraalne kurtus, neurogeensed põiehaigused, laienev

kardiomüopaatia, migreen, maksapuudulikkus, piimhappe atsideemia ja

suhkrutõbi.

Mõningates käesoleva leiutise teostustes avaldatakse meetodid mitokondriaalse 10

aktiivsuse suurenemisest tingitud haiguste või häirete ravimiseks läbi seda

vajavale patsiendile ühe või rohkema sirtuiini aktiveeriva ühendi ja mõne muu

terapeutilise aine manustamise ja teiseks terapeutiliseks aineks võib olla näiteks

mitokondriaalse düsfunktsiooni ravimiseks kasulik aine (näiteks antioksüdandid,

vitamiinid või hingamisahela kofaktorid), mitokondriaalse düsfunktsiooniga 15

kaasneva haiguse või häirega seonduva sümptomi vähendamiseks kasulik aine

(näiteks haigushoo vastane aine, neuropaatilise valu leevendaja, südamehäire

ravimiseks kasutatav aine jne), kardiovaskulaarne aine (kirjeldatud allpool),

kemoterapeutiline aine (kirjeldatud allpool) või neurodegeneratsiooni vastane aine

(kirjeldatud allpool). Ühes käesoleva leiutise näitlikus teostuses avaldatakse 20

meetodid suurenenud mitokondriaalse aktiivsuse poolt soodustatava haiguse või

häire ravimiseks, mis hõlmab seda vajavale patsiendile ühe või rohkema sirtuiini

aktiveeriva ühendi ja ühte või rohkema järgnevalt loetletud ühendi kombinatsiooni

manustamist: koensüüm Q10, L-karnitiin, tiamiin, riboflaviin, niatsiinamiid, folaat, E

vitamiin, seleen, lipohape või prednisoon. Käesolevas leiutises avaldatakse samuti 25

selliseid kombinatsioone sisaldavad ravimkoostised.

Käesoleva leiutise näitlikes teostustes avaldatakse meetodid suurenenud

mitokondriaalse aktiivsuse poolt soodustatavate haiguste või häirete ravimiseks,

mis hõlmavad patsiendile sirtuiini aktiveeriva ühendi terapeutiliselt efektiivse

koguse manustamist. Selliste haiguste või häirete näideteks on 30

neuromuskulaarsed haigused (näiteks Friedreichi ataksia, lihasdüstroofia,

sclerosis multiplex jne), neuronaalse ebastabiilsusega haigused (näiteks

EE - EP1910384 B1 120

haigushood, migreen jne), arengupeetus, neurodegeneratiivsed haigused (näiteks

Alzheimeri tõbi, Parkinsoni tõbi, amüotroofiline lateraalskleroos jne), isheemia,

neerutuubulite atsidoos, vananemisega kaasnev neurodegeneratsioon ja

kognitiivsuse halvenemine, kemoteraapiast tingitud väsimus, vananemisest või

kemoteraapiast tingitud menopaus või menstruatsioonitsükli või ovulatsiooni 5

ebaregulaarsus, mitokondriaalsed müopaatiad, mitokondrite kahjustused (näiteks

kaltsiumi ladestumine, eksitotoksilisus, lämmastikoksiidiga kokkupuude, hüpoksia

jne) ning mitokondriaalne deregulatsioon.

Hiljuti avastati Friedreichi ataksia (FA), mis on kõige sagedasemaks päritavaks

ataksiaks, põhjuseks olev geenidefekt, mis tähistati kui „frataksiin“. FA korral 10

tekivad pärast tavapärase arengu perioodi puudused koordinatsiooni arengus, mis

süvenevad halvatuseks ja surmaks, mis toimub tavaliselt 30 ja 40 eluaasta vahel.

Kõige rohkem on kahjustatud seljaaju, perifeersed närvid, südamelihas ja

pankreas. Patsiendid kaotavad tavaliselt kontrolli motoorika üle, vajavad ratastooli

ning neil tekib sageli südamepuudulikkus ja diabeet. FA geneetiline alus hõlmab 15

GAA trinukleotiidi korduseid geeni kodeeriva frataksiini introni piirkonnas. Nende

korduste olemasolu põhjustab vähenenud geeni transkriptsiooni ja ekspressiooni.

Frataksiin osaleb mitokondri rauasisalduse reguleerimises. Kui tsellulaarne

frataksiini sisaldus on liiga madal, koguneb mitokondritesse liigselt rauda, mis

soodustab oksüdatiivseid kahjustusi ja sellele järgnevat mitokondrite 20

degeneratsiooni ja düsfunktsiooni. Kui frataksiini geeni intronis leidub GAA

korduste vahepealne arv, ei pruugi ataksia raskekujuline kliiniline fenotüüp välja

kujuneda. Kuid neid vahepealse pikkusega trinukleotiidi pikendusi leidub 25 kuni

30% insuliinist sõltumatu diabeediga patsientidest, võrreldes umbes 5% diabeedita

isikuteta. Mõningates teostustes võib sirtuiini aktiveerivaid ühendeid kasutada 25

patsientide ravimiseks, kelle haiguste põhjused on seotud frataksiini puuduse või

häiretega ning selliste haiguste näideteks on Friedreichi ataksia, südamelihase

häired, diabeet ja diabeedi tüsistused nagu perifeerne neuropaatia.

Lihasdüstroofia tähistab haiguste perekonda, millega kaasneb neuromuskulaarse

struktuuri ja funktsiooni halvenemine, mis põhjustab sageli skeletilihaste atroofiat 30

ja südamelihase häireid. Duchenne lihasdüstroofia korral kuulub selle

etioloogiasse spetsiifilise valgu, düstrofiini, mutatsioonid või puudus. Inaktiveeritud

EE - EP1910384 B1 121

düstrofiini geenidega hiirtel esinevad mõningad lihasdüstroofia tunnused ja umbes

50% mitokondriaalse hingamisahela aktiivsuse puudus. Enamikul juhtudest on

neuromuskulaarse degeneratsiooni viimaseks ühiseks rajaks kaltsiumi vahendatud

mitokondriaalse funktsiooni häiritus. Mõningates käesoleva leiutise teostustes võib

sirtuiini aktiveerivaid ühendeid kasutada lihaste funktsionaalse võimekuse 5

vähenemiskiiruse alandamiseks ja lihaste funktsiooni parandamiseks

lihasdüstroofiaga patsientidel.

Scleroris multiplex (SM) on neuromuskulaarne haigus, mida iseloomustab aju

valgeaine fokaalne põletikuline ja autoimmuunne degeneratsioon. Perioodilised

ägenemised või haigushood on märkimisväärses korrelatsioonis ülemiste 10

hingamisteede ja muude infektsioonidega (nii bakteriaalsete kui ka viiruslikega),

näidates, et mitokondriaalsed häired on SM-is olulised. Lämmastikoksiidi

(toodetakse põletikus osalevate astrotsüütide ning muude rakkude poolt)

põhjustatud neuronaalse mitokondriaalse hingamisahela aktiivsuse mahasurumine

on SM-i soodustavaks molekulaarseks mehhanismiks. Mõningates käesoleva 15

leiutise teostustes võib SM-i patsientide ravimiseks (nii profülaktiliseks kui ka

haiguse ägenemise episoodide käigus) kasutada sirtuiini aktiveerivaid ühendeid.

Mitokondriaalsete tsütopaatiatega patsientidel esineb sageli epilepsia, mis hõlmab

mitmeid erineva raskuse ja esinemissagedusega epilepsiaid, näiteks äraolekuga

epilepsiat, toonilist epilepsiat, atoonilist epilepsiat, äkksundliigutusega epilepsiat ja 20

status epilepticus´t, mis esinevad eraldi episoodidena või mitu korda päevas.

Mõningates käesoleva leiutise teostustes võib mitokondriaalsele düsfunktsioonile

sekundaarsete haigushoogudega patsientide ravimiseks (k.a haigushoo sageduse

ja aktiivsuse vähendamiseks) kasutada sirtuiini aktiveerivaid ühendeid.

Korduvate migreeni peavaludega patsientide metaboolsed uuringud on näidanud, 25

et selle häirega on sageli seotud mitokondriaalse aktiivsuse vähesus, mille

sümptomiteks on häiritud oksüdatiivne fosforülatsioon ja liigne piimhappe

tootmine. Need puudused ei pruugi olla tingitud mitokondriaalse DNA

geneetilistest vigadest. Migreeni põdevad isikud on lämmastikoksiidi, mis on

tsütokroom c oksidaasi endogeenseks inhibiitoriks, suhtes ülitundlikud. Lisaks 30

esineb mitokondriaalsete tsütopaatiate nagu MELAS-iga patsientidel sageli korduv

migreen. Mõningates käesoleva leiutise teostustes võib migreenist tingitud

EE - EP1910384 B1 122

korduvate peavaludega (k.a peavalud, mis ei allu ravile Ergoti või serotoniini

retseptori antagonistidega) patsientide ravimiseks kasutada sirtuiini aktiveerivaid

ühendeid.

Mitokondriaalseid haiguseid põdevatel lastel esineb sageli neuroloogilise või

neuropsühholoogilise arengu peetus. Närvirakkude ühenduste areng ja 5

ümberkujunemine nõuab intensiivset biosünteetilist aktiivsust, hõlmates täpsemalt

närvirakkude membraanide ja müeliini sünteesi, mis mõlemad vajavad

kofaktoritena pürimidiini nukleotiide. Inaktiveerimises ja suhkrute transpordis

glükolipiididesse ja glükoproteiinidesse osalevad uridiini nukleotiidid. Tsütidiini

nukleotiidid on deriveeritud uridiini nukleotiididest ning omavad olulist tähtsust 10

peamiste membraani fosfolipiidist komponentide nagu fosatidüülkoliini, mis saab

oma koliinifragmendi tsütidiindifosfokoliinilt, sünteesimisel. Mitokondriaalse

düsfunktsiooni (tingitud mitokondriaalse DNA defektidest või ükskõik millisest

omandatud või päritud puudusest nagu eksitoksilisest puudustest, või

lämmastikoksiidi vahendatud mitokondriaalse düsfunktsiooni) või muude haiguste, 15

mille tagajärjeks on häiritud pürimidiini süntees, korral on rakkude proliferatsioon ja

aksonaalne laienemine närvirakkude vaheliste ühenduste ja ahelate arengu

olulistes etappides häiritud, põhjustades neuropsühholoogiliste funktsioonide nagu

kõne, motoorika, sotsiaalsete oskuste, otsustamisvõime ja kognitiivsuse peetunud

või peatunud arengu. Näiteks autismi korral näitasid aju fosfaatühendite 20

magnetresonantsspektroskoopia analüüsid, et esine üldine membraanide ja

membraani eellaste alasüntees, mida iseloomustavad membraani sünteesis

osalevate uridiindifosfosuhkrute ja tsütidiini nukleotiidi derivaatide vähenenud

tasemed. Haiguste, mille üheks osaks on arengupeetus, näideteks on Retti

sündroom, ulatuslik arengupeetus (või PDD-NOS ehk ulatuslik täpsustamata 25

arengupeetus, mis võimaldab selle eristamist täpsematest alamkategooriatest

nagu autismist), autism, Aspergeri sündroom ja

tähelepanupuudulikkuse/hüperaktiivsuse häire (ADHD), mida peetakse

organiseerimisvõimega seonduvate närvisõlmede arengu viivituseks või

puudumiseks. Mõningates käesoleva leiutise teostustes võivad sirtuiini 30

aktiveerivad ühendid osutuda kasulikuks patsientide ravimiseks, kellel esineb

närvisüsteemi arengupeetus (hõlmab näiteks motoorikat, kõnet,

organiseerimisfunktsiooni ja kognitiivsust) või muud närvisüsteemi

EE - EP1910384 B1 123

neuropsühholoogilise arengu ja muudes kudedes nagu lihastes ja endokriinsetes

näärmetes toimuva somaatilise arengu peetused.

Kaks kõige olulisemat rasket vananemisega seonduvat neurodegeneratiivset

haigust – Alzheimeri tõbi (AT) ja Parkinsoni tõbi (PT) – hõlmavad mõlemad oma

patogeneesis mitokondriaalset düsfunktsiooni. Kompleks I puudust ei täheldada 5

sageli ainult Parkinsoni tõve käigus degenereeruvates nigrostriaalsetes

neuronites, vaid samuti Parkinsoni tõve patsientide perifeersetes kudedes ja

rakkudes nagu lihastes ja vereliistakutes. Alzheimeri tõve korral on

mitokondriaalne hingamisahela aktiivsus ja eriti kompleks IV (tsütokroom c

oksidaas) sageli mahasurutud. Lisaks on mitokondriaalne hingamisfunktsioon 10

vananemise tagajärjel niikuinii mahasurutud, võimendades täiendavalt

hingamisahela funktsiooni mõjutavate täiendavate molekulaarsete haavandite

kahjulikku järelhaigust. AT, PT ja seonduvate haiguste käigus esineval

neurodegeneratsioonil on lisaks primaarsele mitokondriaalsele düsfunktsioonile ka

muid põhjuseid. Mõlemas haiguses osaleb eksitotoksiline stimuleerimine ja 15

lämmastikoksiid, mis mõlemad võimendavad mitokondriaalse hingamisahela

puuduseid ja mille kahjulikke toimeid hingamisahela düsfunktsiooni tõttu

võimendatakse. Huntingtoni tõve korral esineb mõjutatud ajupiirkondades samuti

mitokondriaalne düsfunktsioon, mis koos eksitotoksilise stimuleerimise ja

mitokondriaalse düsfunktsiooniga neuronaalset degeneratsiooni soodustab. 20

Mõningates teostustes võivad sirtuiini aktiveerivad ühendid osutuda kasulikuks

vananemisega seonduvate neurodegeneratiivsete haiguste nagu AT ja PT

ravimiseks ja süvenemise vältimiseks.

Üheks peamiseks amüotroofilise lateraalskleroosi (ALS või Lou Gehrigi haigus)

geneetiliseks defektiks on vase-tsingi superoksiidi dismutaasi (SOD 1), mis on 25

antioksüdandi ensüüm, mutatsioon või puudus. Mitokondrid on reaktiivsete

hapniku erimite tootjateks ja esmasteks märklaudadeks. Elektronide ebaefektiivne

transport mitokondrites leiduvasse hapnikku on imetajate süsteemides kõige

olulisemaks vabade radikaalide füsioloogiliseks allikaks. Antioksüdantide või

antioksüdandi ensüümide puudus võib põhjustada mitokondriaalset 30

degeneratsiooni või seda võimendada. Muteerunud SOD1 suhtes transgeensetel

hiirtel tekivad inimese ALS-iga sarnased sümptomid ja patoloogia. On

EE - EP1910384 B1 124

demonstreeritud, et selle haiguse teke nendel loomadel hõlmab mitokondrite

oksüdatiivset purustamist ja sellele järgnevat motoorika neuronite

funktsionaalsuse halvenemist ja kliiniliste sümptomite avaldumist. ALS-i

patsientide skeletilihastel on madal mitokondriaalse kompleksi I aktiivsus.

Mõningates teostustes võivad sirtuiini aktiveerivad ühendid osutuda kasulikeks 5

ALS-i ravimisel, pöörates ümber või aeglustades kliiniliste sümptomite süvenemist.

Hapnikupuudus põhjustab nii mitokondriaalse hingamisahela aktiivsuse otsest

inhibeerimist läbi rakkudest kompleksi IV tsütokroomi c reoksüdeerimise otsmise

elektroni aktseptori eemaldamise kui ka kaudselt (eriti närvisüsteemis), läbi

sekundaarse postanoksilise eksitotoksilisuse ja lämmastikoksiidi moodustumise. 10

Haiguste nagu aju anoksia, stenokardia või sirprakulise aneemia korral on koed

suhteliselt hüpoksilised. Ühendid, mis suurendavad mitokondriaalset aktiivsust,

kaitsevad sellistel juhtudel mõjutatud kudesid hüpoksia kahjulike toimete eest,

vähendavad sekundaarsed viivitunud rakusurma ja kiirendavad taastumist

hüpoksilise koe stressist ja vigastustest. Mõningates käesoleva leiutise teostustes 15

võivad sirtuiini aktiveerivad ühendid osutuda kasulikuks edasilükatud rakusurma

ennetamiseks (apoptoos piirkondades nagu hipokambis või ajukoores, mis esineb

umbes 2 kuni 5 päeva pärast tserebraalse isheemia episoodi) pärast aju

isheemilist või hüpoksilist insulti.

Mitokondriaalse haigusega, mille põhjuseks olev hingamisahela düsfunktsioon on 20

kongenitaalne või isheemia või tsütotoksilise aine nagu tsisplatiini põhjustatud,

patsientidel täheldatakse sageli neerude häiretest põhjustatud atsidoosi.

Neerutuubulite atsidoos nõuab sageli eksogeense naatriumbikarbonaadi

manustamist vere ja koe pH säilitamiseks. Mõningates teostustes võivad sirtuiini

aktiveerivad ühendid osutuda kasulikeks neerutuubulite atsidoosi ja muude 25

neeruhaiguste vormide ravimiseks, mis on põhjustatud mitokondriaalse

hingamisahela häiretest.

Normaalse vananemise käigus esineb progresseeruv mitokondriaalse

hingamisahela funktsiooni halvenemine. See algab umbes 40. eluaastal ning

kujutab endast mitokondriaalse DNA defektide kogunemise eksponentsiaalset 30

suurenemist inimestel ning samaaegset mitokondriaalse hingamisaktiivsuse tuuma

reguleeritud elementide funktsioonide halvenemist. Paljudel mitokondriaalsetel

EE - EP1910384 B1 125

DNA haavanditel on mitokondriaalse muutuse käigus valikuline soodumus ja eriti

mitoosijärgsetes rakkudes. Eeldatakse, et häiritud hingamisahelaga mitokondrid

põhjustavad iseendile vähem oksüdatiivseid kahjustusi kui mitokondrid, millel on

terviklikud funktsionaalsed hingamisahelad (mitokondriaalne hingamine on

peamiseks vabade radikaalide allikaks kehas). Seega normaalselt 5

funktsioneerivad mitokondrid koguvad oksüdatiivseid kahjustusi membraani

lipiididesse kiiremini kui defektiga mitokondrid ning on seega lüsosoomide

poolseks degradatsiooniks „märgistatud“. Kuna rakkudes olevate mitokondrite

poolestusajaks on umbes 10 päeva, võib selektsiooni eelis põhjustada

funktsionaalsete mitokondrite kiire asendamise vähenenud hingamisaktiivsusega 10

mitokondritega ja seda eriti aeglaselt poolduvates rakkudes. Selle reaalseks

tulemuseks on, et pärast mitokondriaalse valgu, mis vähendab mitokondrile

põhjustatavat oksüdatiivset kahju, geeni mutatsiooni toimumist hõivab selline

defektiga mitokonder kiiresti kogu raku, vähendades või kõrvaldades selle

hingamisvõime. Selliste rakkude akumulatsioon põhjustab organismi tasandil 15

vananemist või degeneratiivseid haiguseid. See vastab rakkude, mille elektroni

transportimisaktiivsus lihastes on häiritud, ja rakkude, mille tsütokroomi c

oksidaasi (COX) aktiivsus peaaegu puudub, progresseeruva esinemismustriga

tervete rakkude vahel ja COX-negatiivsete rakkude sagedasema esinemisega

vanemate patsientide biopsiates. Seega leiab organism vananemise või erinevate 20

mitokondriaalsete haiguste korral ennast olukorrast, kus asendamatuid

mitoosijärgseid rakke (näiteks närvirakud, skeleti- ja südamelihase rakud jne) ja

nende funktsioone tuleb olulisel määral säilitada ja samas toimub halastamatu

mitokondriaalse hingamisahela funktsiooni progresseeruv halvenemine.

Mitokondriaalse düsfunktsiooniga närvirakud muutuvad järjest tundlikemaks 25

haigushoogudele nagu eksitotoksilistele vigastustele. Mitokondriaalsed häired

soodustavad enamikku vananemisega kaasnevates neurodegeneratiivsetest

haigustest (eriti neurodegeneratsiooni). Kongenitaalsed mitokondriaalsed

haigused hõlmavad sageli varase avaldumisega neurodegeneratsiooni, mille

olemus sarnaneb haigustele, mis esinevad tervete mitokondritega sündinud 30

inimestel vananedes. Mõningates teostustes võivad sirtuiini aktiveerivad ühendid

osutuda kasulikeks kognitiivsuse halvenemise ja muude vananemise

degeneratiivsete tagajärgede ravimiseks või leevendamiseks.

EE - EP1910384 B1 126

Oksüdatiivse stressi või kasvaja kemoteraapia ainete nagu tsisplatiiniga kokku

puutuvates rakkudes on mitokondriaalse DNA kahjustused mitokondriaalse DNA

suurema haavatavuse ja vähemefektiivse paranemise tõttu ulatuslikumad ja

püsivamad kui tuuma DNA kahjustused. Kuigi mitokondriaalne DNA võib olla

vigastuste suhtes tundlikum kui tuuma DNA, on see mõningates olukordades siiski 5

keemiliste kartsinogeenide põhjustatud mutatsioonide suhtes suhteliselt

resistentne. See on tingitud faktist, et mitokondrid reageerivad mõningatele

mitokondriaalse DNA kahjustuse tüüpidele pigem nende vigaste genoomide

hävitamisega kui nende parandamiskatsetega. See põhjustab tsütotoksilise

kemoteraapia järgse üldise mitokondriaalse düsfunktsiooni perioodi. 10

Kemoterapeutiliste ainete nagu tsisplatiini, mitomütsiini ja tsütoksaani kliinilise

kasutamisega kaasneb sageli nõrgestav „kemoteraapia väsimus“, pikenenud

nõrkuse perioodid ja koormuse talumatus, mis võivad püsida isegi pärast selliste

ainete põhjustatud hematoloogilistest ja seedetrakti toksilisustest taastumist.

Mõningates käesoleva leiutise teostustes võivad sirtuiini aktiveerivad ühendid 15

osutuda kasulikeks kasvaja kemoteraapia kõrvaltoimetega seonduva

mitokondriaalse düsfunktsiooni ravimiseks ja ennetamiseks.

Munasarja üheks olulisimaks funktsiooniks on mitokondriaalse genoomi

terviklikkuse säilitamine ootsüütides, kuna kõik lootele edasikanduvad mitokondrid

on deriveeritud ootsüütides eostamise ajal leiduvatest. Mitokondriaalses DNA-s 20

esinevad deletsioonid muutuvad avastatavateks menopausi eas ning seonduvad

samuti ebanormaalsete menstruatsioonitsüklitega. Kuna rakud ei suuda

mitokondriaalse DNA vigu otse avastada ja neile reageerida, olles võimelised

avastama ainult sekundaarseid toimeid nagu tsütoplasmat mõjutavaid toimeid,

näiteks häiritud hingamist, redoksi olekut või pürimidiini sünteesi puuduseid, 25

toimivad sellised mitokondriaalse funktsiooni saadused signaalina ootsüüdi

valikuks ja follikulaarse atreesiaks, käivitades lõpuks, kui mitokondriaalse genoomi

terviklikkust ja funktsionaalset aktiivsust enam garanteerida ei saa, menopausi.

See on analoogne DNA kahjustustega rakkudes esineva apoptoosiga, kus

nimetatud rakud läbivad juhul, kui genoomset terviklikkust enam parandada ei 30

õnnestu, aktiivse tsellulaarse enesetapu protsessi. Naised, kellel esinevad

suguelundeid mõjutavad mitokondriaalsed tsütopaatiad, läbivad sageli enneaegse

menopausi või ilmnevad neil menstruatsioonitsükli häired. Enneaegse menopausi

EE - EP1910384 B1 127

ja sellega kaasneva osteoporoosi ohu taga on sageli tsütotoksiline kasvaja

kemoteraapia. Kemoteraapia põhjustatud amenorröa on tingitud üldiselt

munasarja primaarsest häirest. Kemoteraapia põhjustatud amenorröa

esinemissagedus suureneb kemoteraapiat saavatel menopausieelsetel naistel aja

funktsioonina, näidates mitokondrite osalust. Mitokondriaalse hingamise või 5

valgusünteesi inhibiitorid inhibeerivad hormoonide põhjustatud ovulatsiooni ning

täiendavalt (reageeringuna ajuripatsi eritatud gonadotropiinidele) munasarja

steroidi hormoonide tootmist. Downi sündroomiga naistel esineb tavaliselt

enneaegne menopaus ning samuti varase avaldumisega Alzheimeri sarnane

dementsus. Downi sündroomi ja hilise avaldumisega Alzheimeri tõvega isikute 10

kudedes esineb sageli tsütokroomi oksidaasi madal aktiivsus. Seega on

mitokondriaalse funktsiooni sobiv toetamine või mitokondriaalse düsfunktsiooni

kompenseerimine kasulik vananemisega kaasneva või kemoteraapia põhjustatud

menopausi või menstruatsioonitsükli või ovulatsiooni häirete vältimiseks.

Mõningates teostustes võivad sirtuiini aktiveerivad ühendid osutuda kasulikeks 15

amenorröa, ebaregulaarse ovulatsiooni, menopausi või menopausi sekundaarsete

tagajärgede ravimiseks ja ennetamiseks.

Mõningates teostustes võivad sirtuiini moduleerivad ühendid olla kasulikud

mitokondriaalsete müopaatiate ravimiseks. Mitokondriaalsed müopaatiad ulatuvad

leebest aeglaselt süvenevast ekstraokulaarsete lihaste nõrkusest raskekujuliste 20

fataalsete infantiilsete müopaatiate ja multisüsteemsete entsefalomüopaatiateni.

Mõned sündroomid on identifitseeritud ning nende vahel on täheldatud mõningast

kattuvust. Lihaseid mõjutavate kindlaks määratud sündroomide näideteks on

progresseeruv väline oftalmopleegia, Kearns-Sayre sündroom (oftalmopleegia,

pigmentretiniit,südame häired väikeaju ataksia ja sensorineuraalne kurtus), 25

MELAS sündroom (mitokondriaalne entsefalomüopaaatia, piimhappe atsidoos ja

rabandusesarnased episoodid), MERFF sündroom (müoklooniline epilepsia ja

rebenenud punased lihaskiud), jäseme piirkondade jaotumisnõrkus ja infantiilne

müopaatia (healoomuline või raskekujuline ja fataalne). Modifitseeritud Gomori

trikroomi tüvega värvitud lihasbiopsia proovid näitavad liigsest mitokondrite 30

akumulatsioonist tingitud rebenenud punaseid kiude. Tuvastatavad on substraadi

transpordi ja kasutamise, Krebsi tsükli, oksüdatiivse fosforülatsiooni või

hingamisahela biokeemilised häired. Kirjeldatud on mitmeid mitokondriaalse DNA

EE - EP1910384 B1 128

punktmutatsioone ja –deletsioone, mis kanduvad edasi ema-liinis Mendeli

kirjeldatust erinevas päritavusmustris. Mutatsioone esineb ka tuuma kodeeritud

mitokondriaalsetes ensüümides.

Teatud teostustes võivad sirtuiini aktiveerivad ühendid osutuda kasulikeks

mitokondrite toksilise kahjustusega patsientide ravimiseks ja nimetatud toksiline 5

kahjustus võib olla tingitud kaltsiumi akumulatsioonist, eksitotoksilisusest,

lämmastikoksiidiga kokkupuutest, ravimi indutseeritud toksilisusest või hüpoksiast.

Raku vigastuse aluseks olev mehhanism (ja eriti ärritatavates kudedes) hõlmab

liigset kaltsiumi rakku sisenemist, mis on plasmamembraanist läbi lekkimise või

intratsellulaarsete kaltsiumit töötlevate mehhanismide häirete tagajärjeks. 10

Mitokondrid on olulisteks kaltsiumi sekvestratsiooni piirkondadeks ning kasutavad

hingamisahela energiat eelistatult pigem kaltsiumi omastamiseks kui ATP

sünteesiks, mis põhjustab mitokondriaalsete häirete allakäiguspiraali, kuna

kaltsiumi omastamine mitokondrite poolt põhjustab energia transduktsioonivõime

vähenemist. 15

Kesknärvisüsteemi rakusurma või –vigastuste tavaliseks mehhanismiks on

närvirakkude liigne stimuleerimine ärritavate aminohapetega. Glutamaadi

retseptorite ja eriti NMDA retseptoritest alamtüübi aktiveerimine põhjustab

mitokondriaalset düsfunktsiooni, mis on tingitud osalt intratsellulaarse kaltsiumi

taseme suurenemisest eksitotoksilise stimulatsiooni käigus. Samas 20

mitokondriaalse hingamise puudused ja oksüdeeriv fosforülatsioon muudavad

rakud tundlikumaks eksitotoksilistele stiimulitele, põhjustades ekstitoksiliste

neurotransmitterite või toksiinide tervetele rakkudele ohutute tasemetega kokku

puutumisel rakusurma või –vigastusi.

Lämmastikoksiid (umbes 1 mikromolaarne) inhibeerib tsütokroomi oksidaasi 25

(kompleks IV) ja seega mitokondriaalset hingamist ning lisaks vähendab pikemat

aega kestev kokkupuude lämmastikoksiidiga (NO) pöördumatult kompleks I

aktiivsust. Seega inhibeerivad NO füsioloogilised või patofüsioloogilised

kontsentratsioonid pürimidiini biosünteesi. Lämmastikoksiid osaleb erinevates

neurodegeneratiivsetes haigustes nagu kesknärvisüsteemi põletikulistes ja 30

EE - EP1910384 B1 129

autoimmuunsetes haigustes ning osaleb ka närvirakkude eksitotoksilise ja

hüpoksiajärgse vigastuse vahendamises.

Hapnik on hingamisahelas otsmise elektroni aktseptoriks. Hapnikupuudus häirib

elektroni transpordiahela aktiivsust, põhjustades läbi oksüdeeriva fosforülatsiooni

nii minimeeritud pürimidiini sünteesi kui ka minimeeritud ATP sünteesi. Uridiini ja 5

püruvaadiga (või sarnase NADH oksüdeerimiseks efektiivse ainega, mis

võimaldab glükolüütilise ATP tootmist optimeerida) varustatud inimese rakud

paljunevad ja säilitavad eluvõime ka põhimõtteliselt anaeroobsetes tingimustes.

Mõningates käesoleva leiutise teostustes võivad sirtuiini aktiveerivad ühendid

osutuda kasulikeks mitokondriaalse deregulatsiooniga seonduvate haiguste või 10

häirete ravimiseks.

Hingamisahela komponente kodeeriva mitokondriaalse DNA transkriptsioon vajab

tuumafaktorite osalemist. Närvirakkude aksonites peavad mitokondrid

hingamisahela aktiivsuse säilitamiseks tuuma vahel edasi ja tagasi liikuma. Kui

aksonaalne transport on hüpoksia või mikrotuubulite stabiilsust mõjutavate 15

ravimite nagu taksooli tõttu häiritud, kaotavad tuumast kaugemal asuvad

mitokondrid tsütokroomi oksidaasi aktiivsust. Seega võib ravi sirtuiini aktiveeriva

ühendiga tuuma-mitokondrite vahelisi interaktsioone soodustada.

Mitokondrid on vabade radikaalide ja reaktiivsete hapniku erimite peamiseks

allikaks ja see on tingitud mitokondriaalse hingamisahela kõrvaltoimetest ja eriti 20

juhul, kui ühe või rohkema hingamisahela komponendi häired takistavad

elektronide transporti metaboolsetest vaheühenditest molekulaarsesse hapnikku.

Oksüdatiivsete vigastuste vähendamiseks on rakud võimelised kompenseerima,

avaldades mitokondreid lahutavaid valke (UCP), millest mitmed on

identifitseeritud. UCP-2 transkribeeritakse reageeringuna oksüdatiivsetele 25

kahjustustele, põletikulistele tsütokiinidele või liigsele lipiidikogusele, näiteks

maksa rasvumise ja steatohepatiidi korral. UCP vähendab mitokondrite

reaktiivsete hapniku erimite kõrvaltoimeid, vabastades prootoni gradiendid

mitokondri sisemisse membraani, kulutades ära metabolismi käigus toodetud

energia ning muutes rakud energiastressile tundlikeks, mis omakorda on vajalik 30

oksüdatiivse vigastuse vähendamiseks.

EE - EP1910384 B1 130

Lihaste töö

Muudes käesoleva leiutise teostustes avaldatakse meetodid lihaste töö

parandamiseks läbi sirtuiini aktiveeriva ühendi terapeutiliselt efektiivse koguse

manustamise. Näiteks võivad sirtuiini aktiveerivad ühendid olla kasulikud füüsilise

jõudluse parandamiseks (näiteks võime füüsiliselt pingutada nagu treening, 5

füüsiline töö, sport jne), pärssiva või takistava füüsilise väsimusega võitlemiseks,

vere hapnikusisalduse suurendamiseks, tervete isikute energiavarude

suurendamiseks, töövõime ja vastupidavuse suurendamiseks, lihaste väsimuse

vähendamiseks, stressi vähendamiseks, südame ja veresoonkonna töö

parandamiseks, seksuaalsuse suurendamiseks, lihaste ATP tasemete 10

suurendamiseks ja/või piimhappe koguse vähendamiseks veres. Teatud

käesoleva leiutise teostustes hõlmavad meetodid sirtuiini aktiveeriva ühendi

koguse manustamist, mis suurendab mitokondriaalset aktiivsust, mitokondriaalset

biogeneesi ja/või mitokondriaalset massi.

Sportimisvõime tähendab atleedi lihaste võimet spordivõistlustel tööd teha. 15

Paranenud sportimisvõimet, jõudu, kiirust ja vastupidavust mõõdetakse lihaste

kontraktsioonijõu suurenemise, lihaste kontraktsiooni amplituudi suurenemise ning

lihaste reaktsiooniaja vähenemisega stimuleerimise ja kontraktsiooni vahel.

Atleediks on käesolevas leiutises isik, kes mistahes tasemel spordiga tegeleb ning

kes soovib oma jõudu, kiirust ja vastupidavust suurendada, näiteks 20

atleetvõimlejad, jalgratturid, pikamaajooksjad, sprinterid jne. Atleet võib aktiivselt

treenida ehk tegeleda spordiga intensiivselt rohkem kui kolmel päeval nädalas või

võistlemise eesmärgil. Atleediks võib samuti olla terveid eluviise propageeriv

entusiast, kes soovib üldist tervislikku seisundit ja heaolu parandada ja/või

energiavarusid suurendada ning kes tegeleb spordiga umbes 3 korda nädalas 25

umbes 1-2 tunni jooksul. Paranenud sportimisvõimet näitab võime lihaste väsimust

vältida, võime aktiivsust pikema perioodi jooksul säilitada ja oma jõudu

efektiivsemalt kasutada.

Spordiareenil on soovitav luua tingimused, mis võimaldavad võistlemist või

treenimist suurte koormustega pikemate perioodide jooksul. Kuid skeletilihaste tihe 30

ja intensiivne anaeroobne kasutamine põhjustavad sageli tulemuste languse koos

jõu ja vastupidavuse vähenemise ning lihaste väsimuse, valulikkuse ja häirete

EE - EP1910384 B1 131

suurenemisega. Nüüdseks on teada, et iga koormavat harjutuskorda või keha iga

paikset vigastust nagu lihaste vigastust või väsitavat lihaste harjutust või

vabatahtlikku operatsiooni iseloomustab häiritud metabolism, mis mõjutab lihaste

jõudlust nii lühi- kui ka pikaajalistes faasides. Mõjutatud on nii lihaste

metaboolne/ensümaatiline aktiivsus kui ka geeniekspressioon. Näiteks intensiivse 5

lihaste aktiivsuse käigus esinevad nii skeletilihaste lämmastiku metabolismi häired

kui ka metaboolse energia allikate lõppemine. Lihased vabastavad pärast

deamiinimist aminohappeid, k.a hargnenud ahelaga aminohappeid, mis

suurendavad seerumi ammoniaagisisaldust ning lokaalsed oksüdatsiooni kui

lihaste energiaallikaid, mis omakorda suurendab metaboolset atsidoosi. Lisaks 10

esineb lihaste kontraktsiooni katalüütilise efektiivsuse vähenemine, nagu ka

lämmastiku ja energia metabolismi ensümaatiliste aktiivsuste muutused. Lisaks

käivitub valgu sünteesi kiiruse vähenemise ja samaaegse kokkutõmbumatu

proteiini degradatsiooni suurenemise mõjul valgu katabolism. Nende metaboolsete

protsessidega kaasneb ka vaba radikaali teke, mis kahjustab lihasrakke 15

täiendavalt.

Väsimusest taastumine lühi- ja pikaajalise füüsilise koormuse käigus nõuab

metaboolsete ja mittemetaboolsete väsitavate faktorite ümberpööramist. Inimese

lihaste väsimuses osalevad teadaolevad faktorid nagu laktaat, ammoniaak,

vesinikuioon jne ei ole väsimuse/taastumise protsessi kirjeldamiseks piisavad ja 20

rahuldavad ning tõenäoliselt osalevad nendes protsessides ka seni tundmatud

ained (Baker et al., J. Appl. Physiol. 74: 2294-2300, 1993; Bazzarre et al., J Am.

Coll. Nutr. 11: 505-511, 1992; Dohm et al., Fed. Proc. 44:348-352, 1985; Edwards

teoses Biochemistry of Exercise, Proceedings of the Fifth International Symposium

on the Biochemistry of Exercise (Kutrgen, Vogel, Poormans, toimetajad), 1983; 25

MacDougall et al., Acta Physiol. Scand. 146:403-404, 1992; Walser et al., Kidney

Int. 32:123-128, 1987). Lihaste jõudluse suurendamiseks kasutatavatele

toidulisanditele ja taimsetele lisanditele on pühendatud samuti mitmeid uuringuid.

Lihaste töö tulemusena vastupidavusvõime treenimisel on patofüsioloogilistes

etappides mõjutatud vabad radikaalid ja oksüdatiivse stressi parameetrid. Suur 30

kogus andmeid võimaldab eeldada, et oksüdatiivne stress soodustab

patofüsioloogilistes etappides lihasmassi vähenemist või atroofiat (Clarkson, P. M.

EE - EP1910384 B1 132

Antioxidants and physical performance. Crit. Rev. Food Sci. Nutr. 35: 31-41; 1995;

Powers, S. K.; Lennon, S. L. Analysis of cellular responses to free radicals: Focus

on exercise and skeletal muscle. Proc. Nutr. Soc. 58: 1025-1033; 1999). Näiteks

on lämmastikoksiidi (NO) seostatud lihaste häiretega, mille käigus

kompenseeritakse nii lihaste vastupidavust kui ka funktsiooni. Lihasdüstroofiatega 5

(ja eriti düstroofiatega, mis on tingitud düstrofiini-glükoproteiini kompleksi (DGC)

moodustavate valkude häiretest) on seostatud NO-d sünteesivat ensüümi, milleks

on lämmastikoksiidi süntaas (NOS). Hiljuti läbi viidud DGC häiretega seonduvate

düstroofiate uuringud võimaldavad eeldada, et üheks tsellulaarse vigastuse

mehhanismiks on funktsionaalne isheemia, mis seondub tsellulaarse NOS 10

muutuste ja NO tavapärase kaitsva toime häiretega. Selleks kaitsvaks toimeks on

lokaalse isheemia ennetamine sümpateetilise vasokonstriktsiooni lihaste

kontraktsioonist põhjustatud suurenemise käigus. Rando (Microsc. Res. Tech.

55(4):223-35, 2001) on demonstreerinud, et oksüdatiivsele vigastusele järgnevad

patoloogilised muutused ning DGC häiretega lihasrakkudel on suurenenud 15

tundlikkus oksüdandi rünnakutele. Vabadest radikaalidest tingitud liigne lipiidi

peroksidaas on samuti müopaatiliste haiguste nagu McArdle tõve faktoriks (Russo

et al., Med Hypotheses. 39(2):147-51, 1992). Lisaks on teada, et vananemisega

kaasneva lihasmassi vähenemisega (sarkopeeniaga) on korrelatsioonis

mitokondriaalne düsfunktsioon ning soodustava faktorina on välja pakutud ka vaba 20

radikaali kahjustus, kuid seda väidet on vähe uuritud (ülevaade: Navarro, A.;

Lopez-Cepero, J. M.; Sanchez del Pino, M. L. Front. Biosci. 6: D26-44; 2001).

Muudeks näidustusteks on akuutne sarkopeenia nagu lihaste atroofia ja/või

põletushaavade, voodirežiimi, jäseme liikumatuse või ulatusliku rindkere, kõhu

ja/või ortopeedilise operatsiooniga seonduv kahheksia. Arvatakse, et käesoleva 25

leiutise meetodid on samuti efektiivsed lihastega seonduvate patoloogiliste

haiguste ravimiseks.

Teatud käesoleva leiutise teostustes avaldatakse uudsed toidulisandi koostised,

mis sisaldavad sirtuiini modulaatoreid, meetod nende valmistamiseks ja meetod

nende koostiste kasutamiseks jõudluse parandamiseks. Seega avaldatakse 30

käesolevas leiutises ravimkoostised, toiduained ja joogid, mille toimeks on

füüsilise vastupidavuse suurendamine ja/või füüsilise väsimuse vähendamine

inimestel, kes tegelevad spordiga, k.a vastupidavust nõudvate spordialadega, või

EE - EP1910384 B1 133

inimestel, kelle elukutse nõuab korduvaid lihaste pingutusi. Sellised toidulisandid

võivad sisaldada lisaks elektrolüüte, kofeiini, vitamiine, süsivesikuid jne.

Muud kasutusotstarbed


võib kasutada viirusnakkuste (näiteks influenza, herpese või papilloomi) 5

ravimiseks või ennetamiseks või seenhaiguste vastaste ainetena. Mõningates

käesoleva leiutise teostustes võib sirtuiini moduleeriva ühendi, mis suurendab

sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust, manustada kombinatsiooniteraapia osana

koos mõne muu viirushaiguste ravimiseks kasutatava terapeutilise ainega, näiteks

atsükloviiri, gantsikloriivi ja sidovudiiniga. Ühes muus teostuses võib sirtuiini 10

moduleeriva ühendi, mis suurendab sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust,

manustada kombinatsiooniteraapia osana koos mõne muu seenhaiguste vastase

ainega, näiteks paikselt manustatavate seenhaiguste vastaste ainetega, näiteks

tsiklopiroksi, klotrimasooli, ekonasooli, mikonasooli, nüstatiini, oksikonasooli,

terkonasooli ja tolnaftaadiga, või süsteemselt manustatavate seenhaiguste 15

vastaste ainetega, näiteks flukonasooli (Diflucan), itrakonasooli (Sporanox),

ketokonasooli (Nizoral) ja mikonasooliga (Monistat I.V.).

Siin kirjeldatud ravimeetoditega ravitavate patsientide näideteks on eukarüoodid

nagu imetajad, näiteks inimesed, lambad, veised, hobused, sead, koerad, kassid,

primaadid, hiired ja rotid. Ravitavateks rakkudeks võivad olla eukarüootsed rakud, 20

mis pärinevad näiteks eelpool kirjeldatud patsiendilt, või taimerakud, pärmirakud ja

prokarüootsed rakud, näiteks bakterite rakud. Moduleerivad ühendid võib

manustada näiteks põllumajandusloomadele nende produktiivse perioodi

pikendamiseks.

Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavaid sirtuiini moduleerivaid ühendeid 25

võib samuti kasutada taimede eluea, stressitaluvuse ja apoptoosikindluse

suurendamiseks. Ühes käesoleva leiutise teostuses kasutatakse ühendit taimedel

(näiteks perioodiliselt) või seentel. Ühes muus käesoleva leiutise teostuses on

taimi mõne ühendi tootmiseks geneetiliselt muundatud. Ühes muus teostuses

töödeldakse taimi ja puuvilju käesoleva leiutise ühendiga enne nende korjamist ja 30

transporti, suurendades seeläbi transpordi käigus esinevate kahjustuste

EE - EP1910384 B1 134

resistentsust. Käesoleva leiutise ühendeid võib kasutada ka taimede seemnete

töötlemiseks, näiteks säilituseesmärkidel.

Muudes teostustes võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavaid sirtuiini

moduleerivaid ühendeid kasutada pärmirakkude eluea muutmiseks. Pärmirakkude

eluea muutmine võib osutuda soovitavaks igas protsessis, kus pärmi kasutatakse, 5

näiteks õlle, jogurti ja pagaritoodete nagu leiva valmistamisel. Pikema eluaega

pärmi kasutamine võimaldab vähendada kasutatava pärmi kogust või hoida pärmi

pikemate perioodide jooksul aktiivsena. Käesoleva leiutise meetodeid võib

kasutada ka rekombinantselt valmistatavate valkude valmistamisel kasutatavate

pärmi või muude imetajarakkude töötlemiseks. 10


võib samuti kasutada putukate eluea, stressitaluvuse ja apoptoosikindluse

suurendamiseks. Selles teostuses kasutataks ühendeid kasulikel putukatel nagu

mesilastel ja muudel taimede tolmeldamises osalevatel putukatel. Ühes täpsemas

teostuses kasutataks käesoleva leiutise ühendit mee valmistamises osalevatel 15

mesilastel. Üldiselt võib siin kirjeldatud meetodeid kasutada igal organismil,

näiteks eukarüoodil, mis majanduslikult olulised on. Näiteks võib need manustada

kaladele (akvakultuur) ja lindudele (näiteks kanadele ja kodulindudele).

Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavate sirtuiini moduleerivate ühendite

suuremaid doose võib kasutada ka pestitsiidina, mis segavad vaigistatud geenide 20

reguleerimist ja arengu käigus toimuva apoptoosi reguleerimist. Selles teostuses

võib käesoleva leiutise taimedesse viimiseks kasutada teadaolevaid meetodeid,

mis kindlustavad, et ühend oleks biosaadaval putukavastsetetele, kuid mitte

taimedele.

Paljunemise ja pikema eluea vahelise sideme alusel (Longo ja Finch, Science, 25

2002) võib sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust suurendavaid sirtuiini moduleerivaid

ühendeid kasutada organismide nagu putukate, loomade ja mikroorganismide

paljunemise mõjutamiseks.

EE - EP1910384 B1 135

4. Analüüsid

Käesolevas leiutises avaldatakse analüüsimismeetodid sirtuiini moduleerivate

ühendite või ainete leidmiseks. Aineks võib olla nukleiinhape nagu aptameer.

Analüüsid võivad olla rakupõhises või rakuvabas vormis. Näiteks võib analüüs

hõlmata sirtuiini inkubeerimist (või viimist kokku) analüüsitava ainega tingimustes, 5

kus sirtuiini ainega, mis teatakse sirtuiini moduleerivat, moduleerida saab, ja

jälgides või määrates sirtuiini modulatsiooni taseme analüüsitava aine juuresolekul

ning võrreldes saadud taset tasemega analüüsitava aine puudumisel. Sirtuiini

modulatsiooni taseme saab määrata läbi selle substraadi deatsetülatsioonivõime

määramise. Substraatide näideteks on atsetüülitud peptiidid, mille saab hankida 10

ettevõttelt BIOMOL (Plymouth Meeting, PA, USA). Eelistatud substraatideks on

p53 peptiidid nagu peptiidid, mis sisaldavad atsetüülitud K382. Eriti eelistatud

substraadiks on Fluor de Lys-SIRT1 (BIOMOL), milleks on atsetüülitud peptiid Arg-

His-Lys-Lys. Muudeks substraadi võimalusteks on inimese histoonide H3 ja H4

peptiidid või atsetüülitud aminohape. Substraadid võivad olla fluorogeensed. 15

Sirtuiiniks võib olla SIRT1, Sir2, SIRT3 või nende osa. Näiteks rekombinantne

SIRT1 on saadaval ettevõttelt BIOMOL. Reaktsioon võib kesta umbes 30 minutit ja

selle võib peatada näiteks nikotiinamiidiga. Atsetülatsiooni taseme määramiseks

võib kasutada HDAC fluorestsentsi aktiivsuse analüüsi/ravimi määramise

komplekti (AK-500, BIOMOL Research Laboratories). Analoogseid analüüse on 20

kirjeldanud Bitterman et al., (2002) J. Biol. Chem. 277:45099. Sirtuiini

modulatsiooni taset analüüsis võib võrrelda sirtuiini modulatsioonitasemega ühe

või rohkema siin kirjeldatud ühendi (eraldi või samaaegselt) juuresolekul ja see

võib olla positiivseks või negatiivseks kontrollvariandiks. Analüüsides

kasutatavateks sirtuiinideks võivad olla täispikad sirtuiinivalgud või nende osad. 25

Kuna käesolevas dokumendis on avaldatud, et aktiveerivad ühendid tunduvad

mõjutavat SIRT1 N-otsa, hõlmavad analüüsides kasutatavad proteiinid sirtuiinide

N-otsa osasid, näiteks SIRT1 aminohappeid 1-176 või 1-255 (umbkaudselt); või

Sir2 aminohapped 1-174 või 1-252 (umbkaudselt).

Ühes käesoleva leiutise teostuses hõlmab määramisanalüüs (i) sirtuiini viimist 30

kontakti analüüsitava aine ja atsetüülitud substraadiga tingimustel, mis sobivad

sirtuiinile substraadi deatsetüülimiseks analüüsitava aine puudumisel; ja (ii)

EE - EP1910384 B1 136

substraadi atsetülatsioonitaseme määramist ja madalam substraadi

atsetülatsioonitase analüüsitava aine juuresolekul (võrreldes analüüsitava aine

puudumisega) näitab, et analüüsitav aine stimuleerib sirtuiini detatsetülatsiooni,

samas kui substraadi kõrgem atsetülatsioonitase analüüsitava aine juuresolekul

(võrreldes analüüsitava aine puudumisega) näitab, et analüüsitav aine inhibeerib 5

sirtuiini detasetülatsiooni.

Meetodid sirtuiini in vivo moduleerivate (näiteks stimuleerivate või inhibeerivate)

ainete määramiseks võivad hõlmata (i) raku viimist kontakti analüüsitava aine ja

substraadiga, mis on võimeline I ja II klassi HDAC-i inhibiitori juuresolekul ja

tingimustel, mis sobivad sirtuiinile substraadi deatsetülatsiooniks analüüsitava aine 10

puudumisel, rakku sisenema; ja (ii) substraadi atsetülatsioonitaseme määramist ja

madalam substraadi atsetülatsioonitase analüüsitava aine juuresolekul (võrreldes

analüüsitava aine puudumisega) näitab, et analüüsitav aine stimuleerib sirtuiini

detatsetülatsiooni, samas kui substraadi kõrgem atsetülatsioonitase analüüsitava

aine juuresolekul (võrreldes analüüsitava aine puudumisega) näitab, et 15

analüüsitav aine inhibeerib sirtuiini deatsetülatsiooni. Eelistatud substraadiks on

atsetüülitud peptiid, mis on eelistatult fluorogeenne (kirjeldatud detailsemalt

käesolevas dokumendis). Meetod võib hõlmata lisaks rakkude lahustamist

substraadi atsetülatsioonitaseme määramiseks. Substraadid võib lisada rakkudele

kontsentratsiooniga umbes 1 µM kuni umbes 10 mM ja eelistatult umbes 10 µM 20

kuni 1 mM ning veelgi eelistatumalt umbes 100 µM kuni 1 mM, näiteks umbes 200

µM. Eelistatud substraadiks on atsetüülitud lüsiin, näiteks ε-atsetüüllüsiin (Fluor de

Lys, FdL) või Fluor de Lys-SIRT1. Eelistatud I ja II klassi HDAC-de inhibiitoriks on

trikostatiin A (TSA),

mida võib kasutada kontsentratsioonivahemikus umbes 0,01 kuni 100 µM ja 25

eelistatult umbes 0,1 kuni 10 µM, näiteks 1 µM. Rakkude inkubeerimine

analüüsitava ühendi ja substraadiga võib kesta umbes 10 minutit kuni 5 tundi ja

eelistatult umbes 1-3 tundi. Kuna TSA inhibeerib kõiki I ja II klassi HDAC-sid ja

teatud substraadid nagu Fluor de Lys on SIRT2 halvaks substraadiks ja isegi

halvemaks SIRT3-7 substraadiks, võib sellist analüüsi kasutada SIRT1 30

modulaatorite in vivo määramiseks.

EE - EP1910384 B1 137

5. Ravimkoostised

Siin kirjeldatud sirtuiini moduleerivad ühendid võib valmistada tavapäraste

meetoditega ühte või rohkemat farmatseutiliselt sobivat tugiainet või ekstsipienti

kasutades. Sirtuiini moduleerivad ühendid ja nende füsioloogiliselt sobivad soolad

ja solvaadid võib valmistada näiteks manustamiseks süsti (näiteks subkutaanse, 5

intramuskulaarse, intraperitoneaalse jne), inhaleerimise või insufleerimisega (läbi

suu või nina) või suukaudse, bukaalse, sublinguaalse, transdermaalse, nasaalse,

parenteraalse või rektaalse manustamisega. Ühes käesoleva leiutise teostuses

võib sirtuiini moduleeriva ühendi manustada lokaalselt piirkonda, kus märklaud-

rakud asuvad, näiteks konkreetsesse kutte, organisse või vedelikku (näiteks verre, 10

tserebrospinaalsesse vedelikku jne).

Sirtuiini moduleerivad ühendid võib valmistada erinevateks manustamisviisideks,

k.a süsteemseks ja paikseks või lokaliseeritud manustamiseks.

Valmistamistehnikad ja koostised on avaldatud näiteks teoses Remington’s

Pharmaceutical Sciences, Meade Publishing Co., Easton, PA, USA. 15

Parenteraalseks manustamiseks on eelistatud süst, näiteks intramuskulaarne,

intravenoosne, intraperitoneaalne või subkutaanne süst. Süstimiseks võib ühendid

formuleerida vedelate lahustena ja eriti füsioloogiliselt sobivates puhvrites nagu

Hanki lahuses või Ringeri lahuses. Lisaks võivad ühendid olla tahkes vormis ning

vahetult enne kasutamist uuesti lahustatavad või suspendeeritavad. Kaasatud on 20

ka lüofiliseeritud vormid.

Suukaudseks manustamiseks mõeldud ravimkoostised võivad olla näiteks

tablettide, losengide või kapslitena, mis valmistatakse tavapäraste meetoditega

farmatseutiliselt sobivaid ekstsipiente kasutades; ekstsipientideks võivad olla

sideained (näiteks eelželatiniseeritud maisitärklis, polüvinüülpürrolidoon või 25

hüdroksüpropüülmetüül tselluloos); täiteained (näiteks laktoos, mikrokristalne

tselluloos või kaltsiumfosfaat); määrdeained (näiteks magneesiumstearaat, talk või

ränidioksiid); lagundajad (nagu kartulitärklis või naatriumtärklisglükolaat); või

märgavad ained (näiteks naatriumlaurüülsulfaat). Tabletid võivad olla kaetud

vastavalt teadaolevatele meetoditele. Suukaudselt manustatavad vedelad 30

preparaadid võivad olla näiteks lahuste, siirupite või suspensioonidena või võivad

need olla kuiva tootena kasutamiseelseks lahustamiseks vees või muus sobivas

EE - EP1910384 B1 138

kanduris. Sellised vedelad preparaadid saab valmistada tavapäraste meetoditega

koos farmatseutiliselt sobivate lisandite nagu suspendeerivate ainete (näiteks

sorbitoolsiirupi, tselluloosi derivaatide või hüdrogeenitud söödavate rasvade),

emulgeerivate ainete (näiteks letsitiiin või akaatsia), veest erinevate kandurite

(näiteks mandliõli, õliestrite, etüülalkoholi või fraktsioonitud köögiviljaõlide) ja 5

säilitusainetega (näiteks metüül või propüül p-hüdroksübensoaatide või

sorbhappega). Preparaadid võivad sisaldada vastavalt vajadusele ka

puhversoolasid, värvaineid, maitset andvaid aineid ja magustavaid aineid.

Suukaudseks manustamiseks mõeldud preparaadid võivad olla formuleeritud

aktiivaine kontrollitud vabanemiseks. 10

Inhaleerimisega manustamiseks (näiteks pulmonaalseks manustamiseks) võib

sirtuiini moduleerivad ühendid manustada aerosoolspreiga survestatud

pakenditest või pihustiga koos sobiva propellandi nagu diklorodifluorometaani,

triklorofluorometaani, diklorotetrafluoroetaani, süsinikdioksiidi või muu sobiva gaasi

kasutamisega. Survestatud aerosooli korral võib doosi suuruse määrata ventiili, 15

mille abil saab mõõdetud koguse doseerida, lisamisega. Inhalaatoris või

insuflaatoris kasutatavad kapslid ja kassetid (näiteks želatiinist) võivad olla

valmistatud nii, et need sisaldavad pulbri vormis ühendi ja sobiva pulbri aluse nagu

laktoosi või tärklise segu.

Sirtuiini moduleerivad ühendid võib formuleerida parenteraalseks manustamiseks 20

injektsiooniga, näiteks booluse injektsiooni või pidev infusiooniga. Süstimiseks

mõeldud koostised võivad olla ühikuliste doosidena näiteks ampullides või mitut

doosi mahutavates konteinerites, kuhu on lisatud säilitusainet. Ravimkoostised

võivad olla suspensioonide, lahuste või emulsioonide vormis õli- või veepõhistes

kandurites ning sisaldada formuleerivaid aineid nagu suspendeerivaid, 25

stabiliseerivaid ja/või dispergeerivaid aineid. Alternatiivina võib aktiivaine olla

pulbrina, et selle saaks enne kasutamist sobiva kanduri nagu steriilse

pürogeenivaba veega liita.

Sirtuiini moduleerivad ühendid võib samuti formuleerida rektaalseteks koostisteks

nagu ravimküünaldeks või klistiirideks, mis sisaldavad näiteks tavapäraseid 30

ravimküünla aluseid nagu kakaovõid või muid glütseriide.

EE - EP1910384 B1 139

Lisaks eelpool kirjeldatud koostistele võivad sirtuiini moduleerivad ühendid olla

samuti depot´ preparaatidena. Sellised pika toime kestusega koostised võib

manustada siirdamise (näiteks subkutaanselt või intramuskulaarselt) või

intramuskulaarse injektsiooniga. Seega võib sirtuiini moduleerivad ühendid

formuleerida näiteks sobivate polümeersete või hüdrofoobsete materjalidega 5

(näiteks emulsioonina sobivas õlis) või ioonvahetusvaikudega või mõõdukalt

lahustuvate derivaatidena, näiteks mõõdukalt lahustuva soolana. Kontrollitud

vabanemisega manustamisviisid hõlmavad ka plaastreid.

Teatud käesoleva leiutise teostustes võib siin kirjeldatud ühendid formuleerida

manustamiseks KNS-i (Begley, Pharmacology & Therapeutics 104: 29-45 (2004)). 10

Tavapärasteks meetoditeks ravimi viimiseks KNS-i on: närvikirurgia strateegiad

(näiteks intratserebraalne süst või intratserebroventrikulaarne infusioon); aine

molekulaarne manipuleerimine (näiteks kimäärse fusioonvalgu valmistamine, mis

sisaldab transpordipeptiidi, millel omakorda on afiinsus endoteeli raku pinna

molekuli suhtes ja nimetatud fusioonvalk on liidetud ainega, mis on võimeline 15

hematoentsefaalbarjääri läbima) hematoentsefaalbarjääri mõne endogeense

transpordiraja ärakasutamiseks; farmakoloogilised strateegiad, mis on loodud aine

lipiidi lahustuvuse suurendamiseks (näiteks läbi vees lahustuvate ainete liitmise

lipiidist või kolesteroolist kanduritega); ja hematoentsefaalbarjääri terviklikkuse

ajutine lõhkumine hüperosmootilise häirimisega (mannitoolilahuse infusioon 20

unearterisse või bioloogiliselt aktiivse aine nagu angiotensiini peptiidi kasutamine).

Üheks pideva vabanemise kineetika saavutamisvõimaluseks on aktiivaine

sulgemine või kapseldamine nanoosakestesse. Nanoosakesed saab manustada

pulbrina, lisatud ekstsipientidega pulbriseguna või suspensioonina. Nanoosakeste

kolloidsed suspensioonid saab manustada väikese läbimõõduga kanüüliga. 25

Nanoosakesteks on osakesed, mille läbimõõt on umbes 5 nm kuni umbes 1000

nm. Mõiste „nanoosakesed“ tähistab siin kasutatuna polümeerse maatriksiga

moodustunud osakesi, kus aktiivaine on dispergeeritud, ja mis on teada kui

„nanosfäärid“, ning samuti nanoosakesi, mis koosnevad aktiivainet sisaldavast

tuumast, mis on ümbritsetud polümeerse membraaniga, ja mis on teada kui 30

„nanokapslid“. Mõningates teostustes on nanoosakeste eelistatud läbimõõduks

EE - EP1910384 B1 140

umbes 50 nm kuni umbes 500 nm ja eelistatumalt umbes 100 nm kuni umbes 200

nm.

Nanoosakesed saab valmistada läbi dispergeeritud monomeeride in situ

polümerisatsiooni või eelnevalt moodustunud polümeeride kasutamise. Kuna in

situ valmistatud polümeerid ei ole sageli biolagunevad ja/või sisaldavad toksilisi 5

kõrvalsaaduseid, on eelistatud eelnevalt formeeritud polümeeridest valmistatud

nanoosakesed. Eelnevalt valmistatud polümeeridest valmistatud nanoosakesed

saab valmistada erinevate tehnikatega, mille näideteks on emulsiooni

aurustamine, lahusti asendamine, soola välja sadestamine, mehhaaniline

jahvatamine, mikrosadestamine ja emulgeerimisega difusioon. 10

Eelnevalt kirjeldatud meetodeid kasutades saab valmistada erinevat tüüpi

polümeeride nanoosakesi. Käesoleva leiutise meetodis kasutamiseks on

eelistatud bioühilduvatest polümeeridest valmistatud nanoosakesed. Mõiste

„bioühilduv“ tähistab materjali, millel pärast bioloogilisse keskkonda sisestamist

puudub oluline mõju bioloogilisele keskkonnale. Bioühilduvate polümeeride 15

hulgast on eriti eelistatud polümeerid, mis on samuti biolagunevad.

„Biolagunemine“ tähistab materjali, mis laguneb pärast bioloogilisse keskkonda

sisestamist ensümaatiliselt või keemiliselt väiksemateks molekulideks, mille saab

seejärel organismist kõrvaldada. Biolagunevate ainete näideteks on

hüdroksükarboksüülhapete nagu polü(piimhappe) (PLA) ja polü(glükoolhappe) 20

(PGA) hüdroksükarboksüülhapped, polükaprolaktoon (PCL), piimhappe ja

glükoolhappe kopolümeerid (PLGA), piimhappe ja kaprolaktooni kopolümeerid,

polüepsilonkaprolaktoon, hüdrohüdroksübutüürhape ja polü(orto)estrid,

polüuretaanid, polüanhüdriidid, polüatsetaalid, polüdihüdropüraaid,

polütsüanoakrülaadid, looduslikud polümeerid nagu alginaat ning muud 25

polüsahhariidid nagu dekstraan ja tselluloos, kollageen ja albumiin.

Sobivateks pinna modifitseerijateks võivad olla teadaolevad orgaanilised ja

anorgaanilised farmatseutilised ekstsipiendid. Sellisteks ekstsipientideks on

erinevad polümeerid, väikese molekulmassiga oligomeerid, looduslikud materjalid

ja pindaktiivsed ained. Eelistatud pinna modifitseerijateks on mitteioonsed ja 30

ioonsed pindaktiivsed ained. Pinda modifitseerivate ainete vastavateks näideteks

on želatiin, kaseiin, letsitiin (fosfatiidid), kumm-akaatsia, kolesterool, tragakant,

EE - EP1910384 B1 141

steariinhape, bensalkooniumkloriid, kaltsiumstearaat, glütseroolmonostearaat,

tsetostearüülalkohol, tsetomakrogooli emulgeeriv vaha, sorbitaanestrid,

polüoksüetüleeni alküüleetrid nagu makrogooleetrid, näiteks tsetomakrogool 1000,

polüoksüetüleeni kastoorõli derivaadid, polüoksüetüleeni sorbitaani rasvhappe

estrid nagu müügil olev Tween™, polüetüleenglükoolid, 5

polüoksüetüleenstearaadid, kolloidne ränidioksiid, fosfaadid,

naatriumdodeküülsulfaat, karboksümetüültselluloosi kaltsium,

karboksümetüültselluloosi naatrium, metüültselluloos, hüdroksüetüültselluloos,

hüdroksüpropüültselluloos, hüdroksüpropüülmetüültselluloosi ftalaat, mittekristalne

tselluloos, magneesiumalumiiniumsilikaat, trietanoolamiin, polüvinüülalkohol ja 10

polüvinüülpürrolidoon (PVP). Enamus nendest pinna modifitseerijatest on teada

olevad farmatseutilised ekstsipiendid ja neid on kirjeldatud detailsemalt teoses

Handbook of Pharmaceutical Excipients, mille on publitseerinud koos American

Pharmaceutical Association ja The Pharmaceutical Society of Great Britain (The

Pharmaceutical Press, 1986). 15

Nanoosakeste valmistamist on kirjeldatud ka USA patendis nr. 6 264 922.

Veel üheks kergesti süstitavaks ravimi transpordisüsteemiks on liposoomid. Seega

ühes käesoleva leiutise meetodis saab aktiivühendid manustada liposoomi

süsteemi vormis. Liposoomid on eriala spetsialistidele teada. Liposoomid saab

valmistada erinevatest fosfolipiididest nagu kolesteroolist, stearüülamiinist või 20

fosfatidüülkoliinidest. Käesoleva leiutise meetodis kasulikud liposoomid hõlmavad

kõiki liposoomide tüüpe, k.a väikeseid unilamellaarseid vesiikule, suuri

unilamellaarseid vesiikuleid ja multilamellaarseid vesiikule.

Liposoome kasutatakse erinevatel terapeutilistel eesmärkidel ja eelistatult

terapeutiliste ainete rakkudesse viimiseks. Eelistatult on liposoomi-ravimi 25

koostistel potentsiaalselt paremad ravimi transpordiomadused, mis hõlmavad

näiteks kontrollitud ravimi vabanemist. Liposoomide märklaudpiirkonda, -rakku või

–saiti jõudmiseks on sageli vajalik pikendatud vereringes püsimise aeg.

Täpsemalt, selline pikendatud püsimisaeg on vajalik, kui märklaudpiirkond, -rakk

või -sait ei asu manustamiskoha läheduses. Näiteks liposoomide süsteemsel 30

manustamisel on soovitav liposoomide katmine hüdrofiilse ainega, näiteks

hüdrofiilsete polümeerahelate nagu polüetüleenglükooli (PEG) kate, mis

EE - EP1910384 B1 142

võimaldab pikendada liposoomide vereringes püsimise aega. Selliseid

modifitseeritud pinnaga liposoome kutsutakse üldiselt „pika vereringes püsimise

ajaga" või "steeriliselt stabiliseeritud" liposoomideks.

Üheks liposoomi pinna modifikatsiooniks on PEG ahelate kinnitamine, mille

molekulmass on tavaliselt umbes 1000 daltonit (Da) kuni umbes 5000 Da ja 5

liposoomid moodustab umbes 5 mool% lipiididest (vaadake näiteks Stealth

Liposomes, CRC Press, Lasic, D. ja Martin, F., toimetajad, Boca Raton, Fla.,

(1995) ja seal mainitud kirjanduse allikad). Selliste liposoomide farmakokineetikat

iseloomustab doosi suurusest iseseisev liposoomide poolse omastamise

vähenemine maksas ja põrnas läbi mononukleaarse fagotsüüdi süsteemi (MPS) ja 10

oluliselt pikem vereringes püsimise aeg võrreldes modifitseerimata pinnaga

liposoomidega, mis eemaldatakse verest kiiresti ning ladestuvad maksas ja

põrnas.

Mõningates teostustes on kompleks kaetud kompleksi poolestusaja

pikendamiseks vereringes, või kaetud nukleiinhappe vastupidavuse 15

suurendamiseks degradatsioonile, näiteks nukleaaside poolsele degradatsioonile.

Siin kasutatuna tähistab mõiste „katmine“ ja selle vormid nagu „kattev“ „katvate

fragmentide“ võimet siin kirjeldatud komplekside mittespetsiifilise interaktsiooni

vähendamiseks seerumi komplemendi või seerumis leiduvate muude

fragmentidega in vitro või in vivo. Katmisfragmendid võivad vähendada kompleksi 20

interaktsiooni või seondumist nende fragmentidega läbi ühe või rohkema

mehhanismi, mille näideteks on mittespetsiifilised steerilised või mittespetsiifilised

elektroonilised interaktsioonid. Selliste interaktsioonide näideteks on

mittespetsiifilised elektrostaatilised interaktsioonid, laengu interaktsioonid, Van der

Waalsi interkatsioonid, steerilisuse takistatus jne. Fragmendi muutmiseks katvaks 25

fragmendiks tuleb leida mehhanism või mehhanismid, läbi mille see seerumi

komplemendi või muude fragmentidega interaktsiooni, soetust või seondumist

vähendada võib. Fragmendi potentsiaali katva fragmendina saab määrata,

määrates kas ja millises ulatuses kompleks seerumi fragmente seob.

Tuleks märkida, et „katvad fragmendid“ võivad olla multifunktsionaalsed. Kattev 30

fragment võib toimida samuti näiteks märklaua faktorina. Kattev fragment võib olla

EE - EP1910384 B1 143

samuti multifunktsionaalne mehhanismide, millega see kompleksi katab, alusel.

Soovimata välja pakutud mehhanismi või teooriaga seotud olla, on selliste

multifunktsionaalsete katvate fragmentide näideteks pH tundlikud endosomaalset

membraani lõhkuvad sünteetilised polümeerid nagu PPAA ja PEAA. On

demonstreeritud, et teatud polü(alküülakrüülhapped) lõhuvad endosoomi 5

membraane, jättes samas välise rakupinna membraani puutumata (Stayton et al.,

(2000) J. Controll. Release 65:2 03-220; Murthy et al. (1999) J. Controll. Release

61:137-143; WO 99/34831), suurendades seeläbi tsellulaarset biosaadavust ja

funktsiooni märklaudfaktorina. Kuid PPAA vähendab seerumi komplemendi

seondumist kompleksidega, kus seda leidub, funktsioneerides seeläbi kaitsva 10

fragmendina.

Veel üheks viisiks sirtuiini modulaatori nagu resveratrooli või selle derivaadi

ravimkoostise ja eelistatult lahuse valmistamiseks on läbi tsüklodekstriini

kasutamise. Tsüklodekstriini all peetakse silmas α-, β- või γ-tsüklodekstriini.

Tsüklodekstriine on kirjeldatud detailsemalt Pitha et al. poolt USA patendis nr. 15

4 727 064, mis on käesolevasse patenti kirjanduse allikana lisatud.

Tsüklodekstriinid on glükoosi tsüklilised oligomeerid; need ühendid moodustavad

lisanditega komplekse iga ravimiga, mille molekul tsüklodekstriini molekuli lipofiili

otsivatesse õõnsustesse mahub.

Käesoleva leiutise ravimkoostistes kasutatavaks tsüklodekstriiniks võib olla α-, β- 20

või γ-tsüklodekstriin. α-tsüklodekstriin sisaldab kuut glükopüranoosi üksust; β-

tsüklodekstriin sisaldab seitset glükopüranoosi üksust; ja γ-tsüklodekstriin sisaldab

kaheksat glükopüranoosi üksust. Molekul arvatakse moodustavat lühendatud

koonuse, mille ava suuruseks α-, β- või γ-tsüklodekstriinis on vastavalt on 4,7-5,3

ongströmi, 6,0-6,5 ongströmi ja 7,5-8,3 ongströmi. Käesolevale leiutisele vastav 25

ravimkoostis võib sisaldada kahe või rohkema α-, β- või γ-tsüklodekstriini segu.

Kuid tavaliselt sisaldab käesolevale leiutisele vastav ravimkoostis ainult ühte α-, β-

või γ-tsüklodekstriinidest.

Kõige eelistatumateks tsüklodekstriinideks käesoleva leiutise koostistes on

amorfsed tsüklodekstriinühendid. Amorfse tsüklodekstriini all peetakse silmas 30

tsüklodekstriinide mittekristalseid segusid, kus segu valmistatakse α-, β- või γ-

tsüklodekstriinist. Üldiselt valmistatakse amorfne tsüklodekstriin läbi soovitud

EE - EP1910384 B1 144

tsüklodekstriini mitteselektiivse alküülimise. Selleks sobivateks alküülivateks

aineteks on propüleenoksiid, glütsidool, jodoatsetamiid, kloroatsetaat ja 2-

dietüülaminoetüülkloriid. Sooritatud reaktsioonide saagiseks on segud, mis

sisaldavad mitmeid komponente, vältides seeläbi tsüklodekstriini kristallisatsiooni.

Valmistada saab erinevaid alküülitud tsüklodekstriine ning need erinevad 5

tsüklodekstriinist tooraine ja kasutatava alküüliva aine alusel. Käesoleva leiutise

koostiste sobivateks amorfseteks tsüklodekstriinideks on hüdroksüpropüül,

hüdroksüetüül, glükosüül, maltosüül ning β-tsüklodekstriini, karboksüamidometüül-

β-tsüklodekstriini, karboksümetüül-β-tsüklodekstriini, hüdroksüpropüül-β-

tsüklodekstriini ja dietüülamino-β-tsüklodekstriini maltortriosüülderivaadid. 10

Üks tsüklodekstriini osalemisel lahustatud resveratrooli näide on avaldatud Marier

et al. poolt J. Pharmacol. Exp. Therap. 302:369-373 (2002), kus kirjeldatakse 6

mg/ml reveratrooli lahuse valmistamist 0,9% füsioloogilise soolalahusega, mis

sisaldab 20% hüdroksüpropüül-β-tsüklodekstriini.

Vastavalt eelnevalt mainitule hõlmavad käesoleva leiutise ühendi koostised 15

eelistatult asendatud amorfse tsüklodekstriini veepõhist preparaati ja ühte või

rohkemat sirtuiini modulaatorit sisaldavaid vesilahuseid. Sirtuiini modulaatorite ja

tsüklodekstriini suhtelised kogused sõltuvad iga sirtuiini modulaatori suhtelisest

kogusest ja tsüklodekstriini mõjust ühendile. Üldiselt on sirtuiini modulaatorite

ühendi massi suhe tsüklodekstriini massi vahemikus 1:1 kuni 1:100. Arvatakse, et 20

sirtuiini modulaatori vereringes kättesaadava koguse suurendamiseks on kõige

efektiivsemaks suhteks 1:5 kuni 1:50 ja veelgi eelistatumal 1:10 kuni 1:20.

Juhul, kui sirtuiini modulaatoreid ja tsüklodekstriini sisaldav vesilahus

manustatakse parenteraalselt ja eriti intravenoosselt, on tsüklodekstriin

põhimõtteliselt pürogeensete soovimatute lisandite vaba. Erinevad tsüklodekstriini 25

vormid nagu amorfne tsüklodekstriin on saadaval erinevatelt ettevõtetelt, näiteks

ettevõttelt Sigma-Aldrich, Inc. (St. Louis, Mo., USA). Ühte hüdroksüpropüül-β-

tsüklodekstriini valmistamismeetodit on kirjeldanud Pitha et al. USA patendis nr

4 727 064.

Tsüklodekstriini kasutamist lahustavate ühenditega on kirjeldatud lisaks USA 30

patenditaotluses 2005/0026849.

EE - EP1910384 B1 145

Farmatseutiliste aktiivainete kiireks absorptsiooniks ja eriti bukaalseks ning

sublinguaalseks absorptsiooniks on kasulikud kiiresti lagunevad või lahustuvad

doseerimisvormid. Kiiresti sulavad doseerimisvormid on kasulikud patsientidele

nagu eakatele ja lastest patsientidele, kellel esineb raskusi tüüpiliste tahkete

doseerimisvormide nagu kapslite ja tablettide neelamisel. Lisaks võimaldavad 5

kiiresti sulavad doseerimisvormid vältida näiteks näritavate doseerimisvormidega

seonduvaid miinuseid, näiteks aktiivaine patsiendi suus püsimise aja mõju maitse

peitmisele ja ulatusele, mille piires aktiivaine patsiendi kurku ärritab.

Selliste probleemide vältimiseks on ravimitootjad töötanud välja hulgaliselt kiiresti

sulavaid tahkeid suukaudselt manustatavaid koostisi. Neid turustavad näiteks 10

tootjad nagu Cima Labs, Fuisz Technologies Ltd., Prographarm, R. P. Scherer,

Yamanouchi-Shaklee ja McNeil-PPC, Inc. Kõik loetletud tootjad müüvad erinevat

tüüpi kiiresti lahustuvaid suukaudselt manustatavaid tahkeid doseerimisvorme.

Lisateabe saamiseks vaadake patente ja publikatsioone, mis on omistatud

ettevõttele Cima Labs, näiteks USA patendid nr 5 607 697, 5 503 846, 5 223 264, 15

5 401 513, 5 219 574 ja 5 178 878, WO 98/46215, WO 98/14179; ettevõtte Fuisz

Technologies, mis on nüüdseks kontserni BioVail osa, patente, näiteks USA

patente nr 5 871 781, 5 869 098, 5 866 163, 5 851 553, 5 622 719, 5 567 439 ja

5 587 172; USA patenti nr 5 464 632 (Prographarm); patente, mis on väljastatud

R. P. Schererile, näiteks PUSA patente nr 4 642 903, 5 188 825, 5 631 023 ja 20

5 827 541; Yamanouchi-Shaklee patente, näiteks USA patente nr 5 576 014 ja

5 446 464; Jansseni patente, näiteks USA patente nr 5 807 576, 5 635 210, 5 595

761, 5 587 180 ja 5 776 491; USA patente nr 5 639 475 ja 5 709 886 (Eurand

America, Inc.); USA patente nr 5 807 578 ja 5 807 577 (L.A.B. Pharmaceutical

Research); ettevõtte Schering Corporation patente, näiteks USA patente nr 5 112 25

616 ja 5 073 374; USA patente nr 4 616 047 (Laboratoire L. LaFon); USA patenti

nr 5 501 861 (Takeda Chemicals Inc., Ltd.); ja USA patenti nr 6 316 029 (Elan).

Ühes kiiresti sulava tableti näites segatakse pihustuskuivatamise või

eelpressimisprotsessidega valmistatud kiiresti sulavate tablettide graanulid

ekstsipientidega ning pressitakse tavapäraseid tablettimismasinaid kasutades 30

tablettideks. Graanulid saab liita erinevate tugiainetega, näiteks madala tiheduse

ja suure vormitavusega sahhariididega, madala vormitavusega sahhariididega või

EE - EP1910384 B1 146

polüooli segudega ja pressida seejärel otse tabletti, millel on paranenud

lahustuvuse ja lagunemise profiil.

Käesoleva leiutise tablettide kõvaduseks on tavaliselt umbes 2 kuni umbes 6

Strong-Cobbi ühikut (scu). Sellesse kõvadusvahemikku jäävad tabletid lagunevad

või lahustuvad närimisel kiiresti. Lisaks lagunevad tabletid kiiresti vees. Tavaline 5

1,1 kuni 1,5 grammine tablett laguneb tavaliselt ilma segamiseta 1-3 minuti

jooksul. See kiire lagunemine hõlbustab aktiivaine transporti.

Tablettide valmistamiseks kasutatud graanuliteks võivad olla näiteks madala

tihedusega leeliselise muldmetalli soolade või süsivesikute segud. Aluselise

muldmetalli soolade segu näiteks on kaltsiumkarbonaadi ja 10

magneesiumhüdroksiidi kombinatsioon. Kiiresti sulava tableti saab valmistada ka

käesoleva leiutise meetoditega, mis hõlmavad A) pihustuskuivatatud ülikerge

kaltsiumkarbonaadi/maltodekstriini; B) magneesiumhüdroksiidi; ja C) eutektilise

polüooli kombinatsiooni, k.a koheselt omastatava sorbitooli, ksülitooli ja mannitooli,

kasutamist. Need materjalid on liidetud väikese tihedusega tableti valmistamiseks, 15

mis lahustub väga kergesti ning soodustab aktiivaine kiiret lagunemist. Lisaks võib

samasse tabletti liita eelnevalt pressitud ja pihustuskuivatatud graanulid.

Kiiresti sulava tableti jaoks võib käesolevasse leiutisse sobiv sirtuiini modulaator

olla tahkis, osake, graanul, kristall, õli või lahus. Käesoleva leiutise sirtuiini

modulaatoriks võib olla pihustuskuivatatud materjal või adsorbaat, mis on 20

eelnevalt kõvemasse graanulivormi pressitud, vähendades seeläbi ravimi maitset.

Käesolevas leiutises kasutatav farmatseutiline aktiivaine võib olla

pihustuskuivatatud koos tugiainega, mis takistab närimisel aktiivaine ekstraktsiooni

tabletist.

Lisaks käesoleva leiutise tablettidele otse lisamise võib ravimi aktiivainet ennast 25

eelpressimisprotessiga töödelda, saavutades enne koostisesse liitmist parema

tiheduse.

Käesolevas leiutises kasutatavat eelpressimisprotsessi saab kasutada halvasti

lahustuvate farmatseutiliste materjalide organismi viimiseks viisil, mis võimaldab

selliste farmatseutiliste materjalide paremat vabanemist võrreldes traditsiooniliste 30

EE - EP1910384 B1 147

doseerimisvormidega. See võib võimaldada väiksemate dooside kasutamist ravimi

samaväärse biosaadavusega tasemete manustamiseks ja vähendada seeläbi

hetkel müügil olevate ravimite ja uute võimalike ravimikandidaatide toksilisust.

Halvasti lahustuvaid farmatseutilisi materjale saab kasutada nanoosakestena,

milleks on nanomeetrites mõõdetavad osakesed. 5

Lisaks aktiivaine ja graanulite valmistamisele väikese tihedusega leeliseliste

muldmetallide sooladest ja/või vees lahustuvatest süsivesikutest, võib kiiresti

sulavad tabletid valmistada tavapäraste kandurite või ekstsipientidega ja

laialdaselt kasutatavate farmatseutiliste tehnikatega. Tavapäraste kandurite või

ekstsipientide näideteks on lahjendid, sideained, liimained (näiteks tselluloosi 10

derivaadid ja akrüüli derivaadid), määrdeained (näiteks magneesium- või

kaltsiumstearaat, köögiviljaõlid, polüetüleenglükoolid, talk, naatriumlaurüülsulfaat,

polüoksüetüleenmonostearaat), lagundavad ained, värvained, maitset andvad

ained, säilitusained, magustajad ja erinevad materjalid nagu puhvrid ja

adsorbendid. 15

Kiiresti sulavaid tablette on kirjeldatud ka näiteks USA patendis nr 5 939 091.

Ravimkoostised (k.a kosmeetilised preparaadid) võivad sisaldada umbes 0,00001

kuni 100%, näiteks 0,001 kuni 10% või 0,1% kuni 5% ühte või rohkemat siin

kirjeldatud sirtuiini moduleerivat ühendit.

Ühes käesoleva leiutise teostuses asub siin kirjeldatud sirtuiini moduleeriv ühend 20

paikselt manustatavas koostises, mis sisaldab paikselt kasutatavat tugiainet, mis

sobib üldiselt ravimi paikseks manustamiseks ning sisaldab iga võimalikku sobivat

materjali. Paikseks manustamiseks kasutatava kanduri valimisel peaks arvestama

koostise soovitavat vormi, milleks võib olla salv, losjoon, kreem, mikroemulsioon,

geel, õli lahus jne, ning kandur võib koosneda looduses leiduvast või sünteetilisest 25

materjalist. Eelistatult ei mõjuta valitud tugiaine aktiivainet või muid paikse koostise

komponente negatiivselt. Käesolevas leiutises kasutamiseks sobivate paiksete

tugiainete näideteks on vesi, alkoholid ja muud mittetoksilised orgaanilised

lahustid, glütseriin, mineraalõli, silikoon, petrooleumigeel, lanoliin, rasvhapped,

köögiviljaõlid, parabeenid, vahad jne. 30

EE - EP1910384 B1 148

Koostisteks võivad olla värvusetud ja lõhnatud salvid, losjoonid, kreemid,

mikroemulsioonid ja geelid.

Sirtuiini moduleerivad ühendid võib liita salvidesse, milleks on üldiselt pooltahked

preparaadid, mis põhinevad üldiselt petrooleumil või petrooleumi derivaatidel.

Eriala asjatundja mõistab, et konkreetseks kasutatavaks salvi aluseks on alus, mis 5

võimaldab optimaalset ravimi transpordi ja eelistatult ka muid soovitavaid omadusi

nagu pehmendamisvõimet jne. Sarnaselt muude kandurite või tugiainetega peaks

ka salvi alus olema inertne, stabiilne, mitteärritav ja kudede tundlikkust

mittemõjutav. Nagu on kirjeldatud Remingtoni teoses (supra), võib salvi alused

jagada nelja klassi: õlipõhised alused; emulgeeritavad alused; emulsiooni alused; 10

ja vees lahustuvad alused. Õlipõhiste salvi aluste näideteks on köögiviljaõlid,

loomsed rasvad ja petrooleumist eraldatud pooltahked süsivesikud.

Emulgeeritavad salvi alused ehk adsorbendist salvi alused sisaldavad väheses

koguses vett või on veevabad ning selliste aluste näideteks on hüdroksüsteariini

sulfaat, veevaba lanoliin ja hüdrofiilne petrooleum. Emulsioonipõhisteks salvi 15

alusteks on vesi-õlis emulsioonid või õli-vees emulsioonid ja selliste aluste

näideteks on tsetüülalkohol, glütserüülmonostearaat, lanoliin ja steariinhape.

Näitlikud vees lahustuvad salvi alused on valmistatud erineva molekulmassiga

polüetüleenglükoolidest (PEG) - lisateabe saamiseks vaadake Remingtoni (supra).

Sirtuiini moduleerivad ühendid võib lisada losjoonidele, milleks on üldiselt naha 20

pinnale ilma hõõrumiseta kantavad preparaadid ja tavaliselt vedelad või

poolvedelad preparaadid, kus aktiivainet sisaldavad tahked osakesed asuvad vee

või alkoholi aluses. Losjoonid on tavaliselt tahkiste suspensioonid ning võivad

hõlmata ka õli-vees tüüpi vedelat õlipõhist emulsiooni. Losjoonid on eelistatud

koostisteks suurte kehapindade ravimisel, kuna vedelamat koostist on lihtsam 25

nahale kanda. Üldiselt on vajalik, et losjoonis leiduv lahustumatu materjal oleks

tihedalt jaotunud. Losjoonid sisaldavad tavaliselt paremate omadustega

dispersioonide saamiseks suspendeerivaid aineid, nagu ka ühendeid aktiivaine

lokaliseerimiseks ja nahaga kontaktis hoidmiseks, näiteks metüültselluloosi,

naatriumkarboksümetüültselluloosi jne. Käesoleva leiutise meetodis kasutamiseks 30

sobiva losjooni koostise näide sisaldab propüleenglükooli, mis on segatud

EE - EP1910384 B1 149

hüdrofiilse petrooleumiga viisil, mis sarnaneb kaubamärgile AquaphorRTM

(Beiersdorf, Inc, Norwalk, Conn., USA).

Sirtuiini moduleerivad ühendid võib lisada kreemidele, milleks on üldiselt

viskoossed vedelad või pooltahked õli-vees või vesi-õlis tüüpi emulsioonid. Kreemi

alused on vees pestavad ja sisaldavad õlifaasi, emulgaatorit ja veefaasi. Õlifaas 5

koosneb üldiselt petrooleumist ja rasvalkoholist nagu tsetüül- või

stearüülalkoholist; veefaasi kogus on tavaliselt (kuid mitte ilmtingimata) suurem kui

õlifaasi kogus ning sisaldab üldiselt niisutavat ainet. Kreemi vormis koostises olev

emulgaator on üldiselt mitteioonne, anioonne, katiooonne või amfoteerne

pindaktiivne aine (Remington, supra). 10

Sirtuiini moduleerivad ühendid võivad olla mikroemulsioonides, mis on üldiselt

termodünaamiliselt stabiilsed isotroopiliselt puhtad kahe segunematu vedeliku

nagu õli ja vee dispersioonid, mis on stabiliseeritud pindaktiivse aine molekulide

pinna kilega (Encyclopedia of Pharmaceutical Technology (New York: Marcel

Dekker, 1992), kd 9). Mikroemulsioonide valmistamiseks on vajalik pindaktiivne 15

aine (emulgaator), kaaspindaktiivne aine (koemulgaator), õlifaas ja veefaas.

Sobivate pindaktiivsete ainete näideteks on kõik pindaktiivsed ained, mida

emulsioonide valmistamisel kasutada saab, näiteks emulgaatorid, mida tavaliselt

kreemide valmistamiseks kasutatakse. Kaaspindaktiivne aine (või „koemulgaator")

on valitud tavaliselt rühmast, kuhu kuuluvad polüglütserooli derivaadid, glütserooli 20

derivaadid ja rasvalkoholid. Eelistatud emulgaatori/koemulgaatori kombinatsioonid

on üldiselt, kuid mitte ilmtingimata, valitud rühmast, kuhu kuuluvad:

glütserüülmonostearaat ja polüoksüetüleeni stearaat; polüetüleenglükool ja

etüleenglükooli palmitostearaat; ja kaprüülhappe triglütseriidid ja oleoüüli

makrogoolglütseriidid. Veefaas ei sisalda ainult vett, vaid tavaliselt ka puhvreid, 25

glükoose, propüleenglükooli, polüetüleenglükoole, eelistatult madala

molekulmassiga polüetüleenglükoole (näiteks PEG 300 ja PEG 400) ja/või

glütserooli ning sarnaseid ühendeid, samas kui õlifaas sisaldab näiteks rasvhappe

estreid, modifitseeritud köögiviljaõlisid, silikoonõlisid, mono-, di- ja triglütseriidide

segusid, PEG mono- ja diestreid(näiteks oleoüülmakrogooli glütseriide) jne. 30

Sirtuiini moduleerivad ühendid võivad asuda ka geelides, milleks on üldiselt

pooltahked süsteemid, mis koosnevad väikeste anorgaaniliste osakeste

EE - EP1910384 B1 150

suspensioonidest (kahefaasilised süsteemid), või suurtest orgaanilistest

molekulidest, mis on jaotunud põhimõtteliselt ühtlaselt läbi kandurvedeliku

(ühefaasilised geelid). Ühefaasilised geelid saab valmistada, liites näiteks

aktiivaine, tugiaineks oleva vedeliku ja sobiva geelistava aine nagu tragakandi (2-

5%), naatriumalginaadi (2-10%), želatiini (2-15%), metüültselluloosi (3-5%), 5

naatriumkarboksümetüültselluloosi (2-5%), karbomeeri (0,3-5%) või

polüvinüülalkoholi (10-20%) ning segades saadud segu iseloomuliku pooltahke

materjali moodustumiseni. Muudeks sobivate geelistavate ainete näideteks on

metüülhüdroksütselluloos, polüoksüetüleen-polüoksüpropüleen,

hüdroksüetüültselluloos ja želatiin. Kuigi geelides kasutatakse tavaliselt veepõhist 10

kandurvedelikku, võib kasutada ka alkohole ja õlisid.

Koostistesse nagu paikselt manustatavatesse koostistesse võib lisada erinevaid

teadaolevaid lisandeid. Lisandite näideteks on lahustajad, naha läbistamise

parandajad, läbipaistvuse parandajad, säilitusained (näiteks antioksüdandid),

geelistavad ained, puhverdavad ained, pindaktiivsed ained (eriti mitteioonsed ja 15

amfoteersed pindaktiivsed ained), emulgaatorid, pehmendavad ained,

paksendavad ained, stabilisaatorid, niisutavad ained, värvained, lõhnaained jne.

Eriti eelistatud lahustavate ainete ja/või naha läbistamise parandajate lisamine

koos emulgaatorite, pehmendavate ainete ja säilitusainetega. Optimaalne paikselt

manustatav koostis on umbkaudselt järgneva koostisega: 2% kuni 60% ja 20

eelistatult 2% kuni 50% lahustavat ainet ja/või naha läbistamise parandajat; 2%

kuni 50% ja eelistatult 2% kuni 20% emulgaatorit; 2% kuni 20% pehmendavat

ainet; ja 0,01% kuni 0,2% säilitusainet - ülejäänud koostise moodustab aktiivaine

ja tugiaine (näiteks vesi).

Naha läbistamise parandaja ülesandeks on aktiivaine terapeutiliste koguste 25

liikumise hõlbustamine läbi sobiva suurusega terve naha piirkonna. Sellised ained

on teada ja nende näideteks on: Madalamad alkanoolid nagu metanool, etanool ja

2-propanool; alküülmetüülsulfoksiidid nagu dimetüülsulfoksiid (DMSO),

detsüülmetüülsulfoksiid (C10 MSO) ja tetradetsüülmetüülsulfoksiid; pürrolidoonid

nagu 2-pürrolidoon, N-metüül-2-pürrolidoon ja (N-(-hüdroksüetüül)pürrolidoon; 30

uurea, N,N-dietüül-m-toluamiid; C2-C6 alkaandioolid; erinevad lahustid nagu

dimetüülformamiid (DMF), N,N-dimetüülatsetamiid (DMA) ja

EE - EP1910384 B1 151

tetrahüdrofurfurüülalkohol; ja 1-asendatud asatsükloheptaan-2-oonid ja eriti 1-n-

dodetsüültsüklasatsükloheptaan-2-oon (laurakapraam, saadaval kaubamärgina

AzoneRTM ettevõttelt Whitby Research Incorporated, Richmond, Va., USA).

Lahustavate ainete näideteks on hüdrofiilsed eetrid nagu dietüleenglükooli

monoetüüleeter (etoksüdiglükool, müügil kui TranscutolRTM) ja dietüleenglükooli 5

monoetüüleetri oleaat (müügil kui SoftcutolRTM); polüetüleeni kastoorõli derivaadid

nagu polüoksü 35 kastoorõli, polüoksü 40 hüdrogeenitud kastoorõli jne;

polüetüleenglükool ja eriti väikese molekulmassiga polüetüleenglükoolid nagu

PEG 300 ja PEG 400 ning polüetüleenglükooli derivaadid nagu PEG 8

kaprüülhappe glütseriidid (müügil kui LabrasolRTM); alküülmetüülsulfoksiidid nagu 10

DMSO; pürrolidoonid nagu 2-pürrolidoon ja N-metüül-2-pürrolidoon; ja DMA.

Paljud lahustavad ained võivad toimida ka absorptsiooni parandajatena.

Ravimkoostisesse võib lisada ühe lahustava aine või lahustavate ainete segu.

Sobivate emulgaatorite ja koemulgaatorite näideteks on mikroemulsiooni vormis

koostiste juures kirjeldatud emulgaatorid ja koemulgaatorid. Pehmendavate ainete 15

näideteks on propüleenglükool, glütserool, isopropüülmüristaat,

polüpropüleenglükool-2 (PPG-2), müristüüleetri propionaat jne.

Koostistele võib lisada ka muid aktiivaineid nagu muid põletikuvastaseid aineid,

valuvaigisteid, antimikroobseid aineid, seenhaiguste vastaseid aineid,

antibiootikume, vitamiine, antioksüdante ja päikesekiirguse blokaatoreid, mida 20

tavaliselt päevituskreemides kasutatakse, näiteks antranilaate, bensofenoone (eriti

bensofenoon-3), kampri derivaate, tsinnamaate (näiteks oktüül

metoksütsinnamaati), dibensoüülmetaane (näiteks

butüülmetoksüdibensoüülmetaani), p-aminobensoehapet (PABA) ja selle derivaate

ning salitsülaate (näiteks oktüülsalitsülaati). 25

Teatud paikselt manustatavates koostistes on aktiivaine koguseks umbes 0,25%

kuni 75% koostise massist, eelistatult umbes 0,25% kuni 30% koostise massist,

eelistatumalt umbes 0,5% kuni 15% koostise massist ja kõige eelistatumalt umbes

1,0% kuni 10% koostise massist.

EE - EP1910384 B1 152

Paikselt manustatavad naha ravimise koostised võivad olla pakendatud sobivasse

konteinerisse, mis koostise viskoossusele ja soovitud kasutusotstarbele vastab.

Losjoon või kreem võib olla pakendatud pudelisse või rullpudelisse või

aerosoolpihustisse või sõrmega kasutamiseks sobiva pumbaga konteinerisse. Kui

koostiseks on kreem, võib see asuda jäigas pudelis või pigistatavas konteineris 5

nagu tuubis, või kaanega purgis. Koostis võib asuda kapslites, mida on kirjeldatud

näiteks USA patendis nr 5 063 507. Seega avaldatakse käesolevas leiutises

suletud konteinerid, mis sisaldavad siin kirjeldatud kosmeetiliselt sobivat koostist.

Ühes alternatiivses teostuses on ravimkoostis mõeldud suukaudseks või

parenteraalseks manustamiseks ja sellisel juhul võib koostis sisaldada eelpool 10

kirjeldatud sirtuiini moduleerivat ühendit sisaldavat mikroemulsiooni ja

alternatiivseid farmatseutiliselt sobivaid tugiaineid, kandureid, lisandeid jne, mis

sobivad ravimi suukaudseks või parenteraalseks manustamiseks. Alternatiivina

võib sirtuiini moduleerivat ühendit sisaldava mikroemulsiooni manustada

suukaudselt või parenteraalselt vastavalt eelpool kirjeldatule, koostist 15

modifitseerimata.

Fosfolipiidi komplekse nagu resveratrooli-fosfolipiidi komplekse ja nende

valmistamist on kirjeldatud USA patentitaotluse publikatsioonis nr 2004/116386.

Meetodeid aktiivainete stabiliseerimiseks polüooli/polümeeri mikrokapsleid

kasutades ja nende valmistamist on kirjeldatud USA patendis 2004/0108608. 20

Protsesse lipofiilsete ühendite lahustamiseks vesilahuses amfifiilsete plokk-

kopolümeeridega on kirjeldatud patendis WO 04/035013.

Silma haiguseid saab ravida või ennetada sirtuiini moduleeriva ühendi süsteemse,

paikse või intraokulaarse manustamisega või sirtuiini moduleerivat ühendit

vabastava pideva vabanemisega seadmega. Sirtuiini valgu taset ja/või aktiivsust 25

suurendava või vähendava sirtuiini moduleeriva ühendi võib manustada

farmatseutiliselt sobivas oftalmilises tugiaines nii, et ühend puutub silma pinnaga

kokku piisavalt pika perioodi jooksul, mis võimaldab ühendil läbi sarvkesta ja silma

sisepiirkondade (näiteks eeskambri, tagumise kambri, klaaskeha, silma

vesivedeliku, klaaskeha vedeliku, sarvkesta iirise/ripsme, läätsede, 30

soonkesta/võrkkesta ja kõvakesta) tungida. Farmatseutiliselt sobivaks oftalmiliseks

tugiaineks võib olla näiteks salv, köögiviljaõli või kapseldav materjal. Alternatiivina

EE - EP1910384 B1 153

võib käesoleva leiutise ühendid otse klaaskehasse või silma vesivedelikku süstida.

Ühes täiendavas alternatiivis võib ühendid manustada silma ravimiseks

süsteemselt, näiteks intravenoosse infusiooni või süstiga.

Siin kirjeldatud sirtuiini moduleerivaid ühendeid võib hoiustada teadaolevaid

meetodeid kasutades hapnikuvabas keskkonnas. Näiteks resveratrooli või selle 5

analoogi saab valmistada suukaudseks manustamiseks õhukindlas kapslis nagu

ettevõtte Pfizer, Inc. kapslis Capsugel.

Sirtuiini moduleeriva ühendiga ex vivo töödeldud rakud saab manustada

meetoditega, mida transplantaadi patsiendile siirdamiseks kasutatakse ja millega

võib kaasneda immuunvastust mahasuruva ravimi nagu tsüklosporiin A 10

manustamine. Meditsiinilise koostise üldprintsiibid on avaldatud teoses Cell

Therapy: Stem Cell Transplantation, Gene Therapy, and Cellular Immunotherapy,

G. Morstyn & W. Sheridan, toimetajad, Cambridge University Press, 1996; ja

Hematopoietic Stem Cell Therapy, E. D. Ball, J. Lister & P. Law, Churchill

Livingstone, 2000. 15

Sirtuiini moduleerivate ühendite toksilisuse ja terapeutilise efektiivsuse saab

määrata standardsete farmatseutilisete protseduuridega rakukultuurides või

katseloomades. LD50 on doos, mis on letaalne 50% populatsioonist. ED50 on doos,

mis on terapeutiliselt efektiivne 50% populatsioonist. Terapeutiliseks indeksis on

doosi suhe toksiliste ja terapeutiliste toimete vahel (LD50/ED50). Eelistatud on 20

sirtuiini moduleerivad ühendid, millel on suuremad terapeutilised indeksid. Kuigi

kasutada võib toksiliste kõrvaltoimetega sirtuiini moduleerivaid ühendeid, tuleks

pöörata tähelepanu selliste ühendite haigestunud kutte transportimiseks

kasutatavate süsteemide loomisel, et minimeerida potentsiaalseid nakatumata

rakkude kahjustusi ja vähendades seeläbi kõrvaltoimeid. 25

Rakukultuuri analüüsidest ja loomkatsetest saadud andmeid saab kasutada

inimestel kasutatava doosisuuruse vahemiku arvutamiseks. Selliste ühendite doosi

suurus võib jääda vereringes leiduvate kontsentratsioonide vahemikku, mis

võimaldavad ED50 saavutamist minimaalse toksilisusega või ilma selleta. Doosi

suurus võib varieeruda selles vahemikus sõltuvalt kasutatud doseerimisvormist ja 30

manustamisviisist. Iga ühendi korral võib terapeutiliselt efektiivset doosi hinnata

EE - EP1910384 B1 154

algselt rakukultuuri analüüsidest. Doosi suuruse võib määrata loommudelites, et

leides vereringe plasmas IC50 hõlmava rakukultuuri määratud

kontsentratsioonivahemikku (ehk analüüsitava ühendi kontsentratsiooni, millega

toimub pool sümptomite maksimaalsest inhibeerimisest). Selliseid andmeid võib

kasutada kasulike dooside täpsemaks määramiseks inimestel. Mõõta võib ühendi 5

tasemed plasmas, kasutades näiteks kõrgefektiivset vedelikkromatograafiat.

6. Komplektid

Käesolevas leiutises avaldatakse samuti komplektid nagu terapeutilise otstarbega

komplektid või rakkude eluea muutmiseks või apoptoosi moduleerimiseks

kasutatavad komplektid. Komplekt võib sisaldada ühte või rohkemat sirtuiini 10

moduleerivat ühendit (näiteks eelnevalt mõõdetud doosidena). Komplekt võib

valikuliselt sisaldada ka seadmeid rakkude viimiseks kontakti leiutise ühenditega

ning kasutusjuhiseid. Selliste seadmete näideteks on süstlad, nõelad ja muud

seadmed, mida sirtuiini moduleeriva ühendi patsienti (näiteks patsiendi

veresoonde) või patsiendi nahale viimiseks kasutada saab. 15

Veel üheks käesoleva leiutisega hõlmatud komplektiks on komplekt sirtuiini

moduleerivate ühendite määramiseks. Sellised komplektid sisaldavad (1) sirtuiini

või sirtuiini sisaldavat materjali ja (2) ja käesoleva leiutise sirtuiini moduleerivat

ühendit; kaks ühendit asuvad eraldi anumates. Selliseid komplekte saab kasutada

konkureerimisanalüüside sooritamiseks muude ühendite (tavaliselt kasutaja poolt 20

valitud) sirtuiini moduleeriva aktiivsuse analüüsimiseks. Mõningates käesoleva

leiutise teostustes sisaldavad sellised komplektid vahendeid sirtuiini aktiivsuse

määramiseks (näiteks peptiidi koos sobiva indikaatoriga, mis on avaldatud näiteks

näidete osas).

Ja veel ühes käesoleva leiutise teostuses avaldatakse koostis, mis koosneb 25

käesoleva leiutise sirtuiini modulaatorit sisaldavast materjalist ja mõnest muust

terapeutilisest ainest (aine, mida kasutatakse kombinatsiooniteraapias ja

kombineeritud koostistes) ja need ained asuvad eraldi doseerimisvormides, kuid

on üksteisega seotud. Mõiste "üksteisega seotud" tähistab siin kasutatuna, et

eraldi doseerimisvormid on pakendatud koos või muude meetoditega üksteise 30

külge kinnitatud nii, et oleks lihtne aru saada, et eraldi doseerimisvormid on

EE - EP1910384 B1 155

mõeldud müügiks koos ja manustamiseks sama ravirežiimi osana. Aine ja sirtuiini

modulaator on pakendatud eelistatult koos mullpakendis või mõnes muus mitme

kambriga pakendis, või ühendatud eraldi suletud konteineritena (näiteks fooliumist

kotikeste jne), mille kasutaja eraldada saab (rebides kahe konteineri vahel asuvat

sälguga joont mööda). 5

Veel ühes käesoleva leiutise teostuses avaldatakse komplekt, mis koosneb eraldi

anumates asuvast a) käesoleva leiutise sirtuiini modulaatorist; ja b) mõnest muust

terapeutilisest ainest, näiteks käesolevas leiutises kirjeldatud terapeutilisest ainest.

Käesoleva leiutise meetodite praktiseerimisel kasutatakse juhul, kui ei ole teisiti

välja toodud, rakubioloogia, rakukultuuri, molekulaarbioloogia, transgeense 10

bioloogia, mikrobioloogia, rekombinantse DNA ja immunoloogia tehnikaid, mis on

eriala spetsialistile teada. Selliseid tehnikaid on erialakirjanduses põhjalikult

kirjeldatud. Vaadake näiteks: Molecular Cloning A Laboratory Manual, II trükk,

toimetajad Sambrook, Fritsch ja Maniatis (Cold Spring Harbor Laboratory Press:

1989); DNA Cloning, köited I ja II (D. N. Glover, toimetaja, 1985); Oligonucleotide 15

Synthesis (M. J. Gait, toimetaja, 1984); Mullis et al., USA patent nr 4 683 195;

Nucleic Acid Hybridization (B. D. Hames & S. J. Higgins, toimetajad. 1984);

Transcription And Translation (B. D. Hames & S. J. Higgins, toimetajad, 1984);

Culture Of Animal Cells (R. I. Freshney, Alan R. Liss, Inc., 1987); Immobilized

Cells And Enzymes (IRL Press, 1986); B. Perbal, A Practical Guide To Molecular 20

Cloning (1984); the treatise, Methods In Enzymology (Academic Press, Inc., N.Y.,

USA); Gene Transfer Vectors For Mammalian Cells (J. H. Miller ja M. P. Calos,

toimetajad, 1987, Cold Spring Harbor Laboratory); Methods In Enzymology,

väljaanded 154 ja 155 (Wu et al., toimetajad.), Immunochemical Methods In Cell

And Molecular Biology (Mayer ja Walker, toimetajad, Academic Press, London, 25

1987); Handbook Of Experimental Immunology, köited I-IV (D. M. Weir ja C. C.

Blackwell, toimetajad, 1986); Manipulating the Mouse Embryo, (Cold Spring

Harbor Laboratory Press, Cold Spring Harbor, N.Y., USA, 1986).

EE - EP1910384 B1 156

NÄITED

Käesolev leiutis muutub paremini mõistetavaks järgnevaid näiteid lugedes, mis on

mõeldud kõigest käesoleva leiutise mõningate teostuste paremaks selgitamiseks

ja ei ole mõeldud leiutise ulatust ühelgi viisil piirama.

NÄIDE 1: sirtuiini modulaatorite süntees ja iseloomustamine 5

Näidete osa

Näidetes kasutatud lühendid.

HATU = O-(7-asabensotriasool-1-üül)-N,N,N’,N’-tetrametüüluroonium heksafluoro-

fosfaat

NMM = 4-metüülmorfoliin 10

DIEA = N,N-diisopropüületüülamiin

DMF = N,N-dimetüülformamiid

CH2Cl2 = diklorometaan

EtOAc = etüülatsetaat

MeOH = metanool 15

Na2SO4 = naatriumsulfaat

PPA = polüfosforhape

Et3N = trietüülamiin

rt = toatemperatuur

2-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül-fenüülamiini valmistamine 20

123 mg 2-aminotiasooli (1,23 mmol) ja 300 mg 2-bromo-2´-nitroatsetofenooni

(1,23 mmol) segati tavapärastel reaktsioonitingimustel 15 ml metüületüülketooniga

ning saadud segu keedeti 18 tundi püstjahutiga. Seejärel jahutati segu

toatemperatuurini ja filtreeriti. Filtraat kontsentreeriti. Moodustunud tahkised segati 25

20 ml EtOH-ga ning segule lisati 5 tilka kontsentreeritud HBr-i. Seejärel segati

reaktsioonisegu 6 tundi tagasivoolul. Selleks hetkeks oli kogu materjal lahustunud

EE - EP1910384 B1 157

ning LC/MS näitas soovitud nitro-vaheühendi moodustumist (MS, M+ + H = 246).

Reaktsioonisegu kontsentreeriti ning segati 20 ml lahjendatud NaHCO3

vesilahusega. Moodustunud tahkised koguti filtreerimisega ja kuivatati 300 mg

nitro-vaheühendi saamiseks. See materjal segati 15 ml MeOH, 3 ml vee ning 6

ekv naatriumhüdrosulfiidi hüdraadiga. Seejärel segati reaktsioonisegu 8 tundi 5

tagasivoolul. Seejärel jahutati segu toatemperatuurini ja kontsentreeriti. Veekiht

ekstraheeriti CH2Cl2-ga. Liidetud orgaanilised kihid kuivatati (Na2SO4) ning

kontsentreeriti 260 mg 2-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül-fenüülamiini saamiseks.

Ühendi 203 valmistamine

10

2-imiaso-[2,1-b]tiasool-6-üül-fenüülamiin (64 mg, 0,30 mmol) segati 1 ml püridiini

ja 60 mg 3,4-dimetoksübensoüülkloriidiga (0,30 mmol). Reaktsioonisegu reageeriti

Biotage mikrolainereaktoris 10 minutit temperatuuril 160 oC. Seejärel jahutati

reaktsioonisegu toatemperatuurini ning kontsentreeriti. Moodustunud jääkmaterjal

puhastati soovitud ühendi saamiseks kromatograafiaga (Isco, gradiendi elutsioon, 15

CH2Cl2 kuni 9:1 CH2Cl2/MeOH) (MS, M+ + H = 380).


Kasutati ühendi 203 valmistamisel rakendatud protseduuri ja sobivat happe

kloriidi.

Ühendite 707, 739 ja 740 valmistamine 20

Kasutati ühendi 203 valmistamisel rakendatud protseduuri, v.a 2-amino-4-

metüültiasooli kasutamine sünteesi alguses ja sobiva happekloriidi kasutamine

viimases amiidi moodustamise etapis.

EE - EP1910384 B1 158

6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-karboksüülhappe etüülestri valmistamine

2,1 g etüüli 2-aminotiasool-4-karboksülaati (Combi-Blocks, 0,0123 mol) segati

tavapärastes reaktsioonitingimustes 25 ml metüületüülketooni ja 3,0 g 2-bromo-2´-5

nitroatsetofenooniga (0,0123 mol). Seejärel segati reaktsioonisegu 18 tundi

tagasivoolul. Segu jahutati toatemperatuurini ja filtreeriti osa tahkise

eemaldamiseks. Filtraat kontsentreeriti 3,10 g 6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-

b]tiasool-3-karboksüülhappe etüülestri saamiseks (MS, M+ + H = 318).

[6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-metanooli valmistamine 10

6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-karboksüülhappe etüülester (14,50 g,

0,0458 mol) segati 100 ml THF-i ja lahusega, mis koosnes vees (100 ml)

lahustatud 7,3 g NaOH-st (4 ekv). Reaktsioonisegu segati 18 tundi

toatemperatuuril. Seejärel segu kontsentreeriti. Veekihti pesti korra CH2Cl2-ga ning 15

hapustati järgnevalt 6 N HCl-iga. Tahkis koguti filtreerimisega ja kuivatati 7,4 g

happe vaheühendi saamiseks. See materjal (7,4 g, 0,0256 mol) segati 200 ml

veevaba THF-i ja NMM-iga (2,8 ml, 0,0256 mol) ning jahutati temperatuurini 0 oC.

Seejärel lisati isobutüülkloroformaat (3,35 ml, 0,0256 mol) ning reaktsioonisegu

segati 3 tundi jäävannis. Järgnevalt lisati vesilahus, mis koosnes 30 ml vees 20

lahustatud NaBH4-st (0,97 g, 0,0256 mol). Reaktsioonisegu segati 45 minutit

EE - EP1910384 B1 159

temperatuuril 0 oC. Seejärel soojendati segu toatemperatuurini ja kontsentreeriti.

Veekiht ekstraheeriti CH2Cl2-ga. Liidetud orgaanilised kihid kuivatati (Na2SO4) ja

kontsentreeriti toorainelise materjali saamiseks. Puhastamine kromatograafiaga

(Isco, kasutades pentaani/EtOAc segu) andis 5,20 g [6-(2-nitro-fenüül)-

imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-metanooli (74%). 5

4-[6-(2-amino-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üülmetüül]-piperasiin-1-karboksüülhappe tert-butüülestri valmistamine

[6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-metanool (1,0 g, 3,64 mmol)

lahustati 100 ml CH2Cl2-s ja 1 ekv Et3N-is (0,51 ml). Seejärel lisati 10

metaansulfonüülkloriid (1 ekv, 0,28 ml), reaktsioonisegu soojendati

toatemperatuurini ja segati 15 minutit. Seejärel lahendati segu soolveega ning

ekstraheeriti CH2Cl2-ga. Liidetud orgaanilised kihid kuivatati (Na2SO4) ja

kontsentreeriti mesülaadist vaheühendi saamiseks. See materjal segati 4 ml

CH3CN-i, 0,51 ml Et3N-i ja 680 mg Boc-piperasiiniga (3,64 mmol) ning segati 1 15

tund toatemperatuuril. Reaktsioonisegu kontsentreeriti ja jääk jagati CH2Cl2 ja vee

vahel. Orgaaniline kiht kuivatati (Na2SO4) ja kontsentreeriti materjali põhimõtteliselt

kvantitatiivse saagise saamiseks. See materjal segati 6 ml MeOH, 1 ml vee ning

200 mg naatriumhüdrosulfiidi hüdraadiga. Seejärel keedeti saadud

reaktsioonisegu 24 tundi püstjahutiga. Järgnevalt jahutati segu toatemperatuurini 20

ja kontsentreeriti. Jääk lahjendati 2 ml veega ja ekstraheeriti CH2Cl2-ga. Liidetud

orgaanilised kihid kuivatati (Na2SO4) ja kontsentreeriti 0,90 g 4-[6-(2-amino-

fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üülmetüül]-piperasiin-1-karboksüülhappe tert-

butüülestri valmistamiseks.

25

EE - EP1910384 B1 160


4-[6-(2-amino-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üülmetüül]-piperasiin-1-

karboksüülhappe tert-butüülester (0,3 mmol) segati 1 ml püridiini ja 1 ekv (60 mg)

3,4-dimetoksübensoüülkloriidiga. Reaktsioonisegu reageeriti Biotage 5

mikrolainereaktoris 10 minutit temperatuuril 160 oC. Seejärel jahutati

reaktsioonisegu toatemperatuurini ning kontsentreeriti. Moodustunud tooraineline

materjal puhastati kromatograafiaga (Isco, gradiendi elutsioon, CH2Cl2 kuni 95%

CH2Cl2, 4% MeOH ja 1% Et3N). Puhastatud materjali töödeldi 2 tundi 2 ml 25%

TFA lahusega CH2Cl2-s. Seejärel materjal kontsentreeriti ja jääk tritureeriti 10

soovitud materjali saamiseks TFA soolana Et2O-ga (MS, M+ + H = 478).

Ühendite 208, 326, 327, 328, 329, 330, 337, 338, 440, 441, 442, 443, 444, 445, 446, 447, 448, 510, 511, 512, 543, 544, 708, 709, 710, 733, 735, 736, 737, 738, 743 ja 744 valmistamine

Kasutati ühendi 207 valmistamisel rakendatud protseduuri ja sobivat happe 15

kloriidi või sulfonüülkloriidi. Ühendid 623, 624, 625, 644, 645, 692, 695, 697 ja 698 valmistati ühendi 207 valmistamisel kasutatud protseduuriga sobivat happe

kloriidi kasutades. Happe kloriidid olid müügil või valmistatavad karboksüülhappest

vastavalt järgnevalt kirjeldatule. Karboksüülhapet (1,0 mmol), tionüülkloriidi (2,0

mmol) ning katalüütilist kogust N,N-dimetüülformamiidi (DMF) (2 tilka) keedeti 1 20

tund tolueenis (2 ml). Reaktsioon jahutati toatemperatuurini ning kontsentreeriti

soovitud happe kloriidide saamiseks vaakumis.

EE - EP1910384 B1 161

2-(3-dimetüülaminometüül-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül)-fenüülamiini valmistamine

[6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-metanool (435 mg, 1,58 mmol)





kontsentreeriti mesülaadist vaheühendi saamiseks. See materjal segati 4 ml THF-i

ja 4 ml 2 N dimetüülamiini lahusega THF-is ja saadud segu segati 3 tundi 10

toatemperatuuril. Seejärel reaktsioonisegu kontsentreeriti ning jääk jagati CH2Cl2

ja vee vahel. Orgaaniline kiht kuivatati (Na2SO4) ja kontsentreeriti materjali

põhimõtteliselt kvantitatiivse saagise saamiseks. See materjal segati 6 ml MeOH,

1 ml vee ning 200 mg naatriumhüdrosulfiidi hüdraadiga. Seejärel keedeti saadud

reaktsioonisegu 6 tundi püstjahutiga. Järgnevalt jahutati segu toatemperatuurini, 15

lahjendati 100 ml absoluutse EtOH-ga ja kontsentreeriti. Jääk lahjendati 20 ml

suhtes 9:1 CH2Cl2:MeOH seguga ja filtreeriti. Filtraat kontsentreeriti 2-(3-

dimetüülaminometüül-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül)-fenüülamiini saamiseks.


20

EE - EP1910384 B1 162

2-(3-dimetüülamino-imidaso-[2,1-b]tiasool-6-üül)-fenüülamiin (0,3 mmol) segati 1

ml püridiini ja 1 ekv (60 mg) 3,4-dimetoksübensoüülkloriidiga. Reaktsioonisegu

reageeriti Biotage mikrolainereaktoris 10 minutit temperatuuril 160 oC. Seejärel

jahutati reaktsioonisegu toatemperatuurini ning kontsentreeriti. Moodustunud

tooraineline materjal puhastati soovitud ühendi saamiseks helekollase tahkisena 5

kromatograafiaga (Isco, gradiendi elutsioon, CH2Cl2 kuni 95% CH2Cl2, 4% MeOH

ja 1% Et3N) (MS, M+ + H = 437).



kloriidi. 10

2-(3-morfoliin-4-üülmetüül-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül)-fenüülamiini valmistamine

[6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-metanool (435 mg, 1,58 mmol)





kontsentreeriti mesülaadist vaheühendi saamiseks. See materjal segati 6 ml

CH3CN-i, 0,33 ml Et3N-i ja 0,14 ml morfoliiniga. Reaktsioonisegu segati 18 tundi 20

toatemperatuuril. Järgmisel päeval reaktsioonisegu kontsentreeriti ja jääk jagati

CH2Cl2 ja vee vahel. Orgaaniline kiht kuivatati (Na2SO4) ja kontsentreeriti materjali

põhimõtteliselt kvantitatiivse saagise saamiseks. See materjal segati 6 ml MeOH,

1 ml vee ning 200 mg naatriumhüdrosulfiidi hüdraadiga. Seejärel keedeti saadud

reaktsioonisegu 6 tundi püstjahutiga. Järgnevalt jahutati segu toatemperatuurini, 25

lahjendati 100 ml absoluutse EtOH-ga ja kontsentreeriti. Jääk lahjendati 20 ml

suhtes 9:1 CH2Cl2:MeOH seguga ja filtreeriti. Filtraat kontsentreeriti 2-(3-morfoliin-

4-üülmetüül-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül)-fenüülamiini saamiseks.

EE - EP1910384 B1 163


2-(3-morfoliin-4-üülmetüül-imidaso-[2,1-b]tiasool-6-üül)-fenüülamiin (0,3 mmol)

segati 1 ml püridiini ja 1 ekv (60 mg) 3,4-dimetoksübensoüülkloriidiga.

Reaktsioonisegu reageeriti Biotage mikrolainereaktoris 10 minutit temperatuuril 5

160 oC. Seejärel jahutati reaktsioonisegu toatemperatuurini ning kontsentreeriti.

Moodustunud tooraineline materjal puhastati soovitud ühendi saamiseks

helekollase tahkisena kromatograafiaga (Isco, gradiendi elutsioon, CH2Cl2 kuni

95% CH2Cl2, 4% MeOH ja 1% Et3N) (MS, M+ + H = 479).

Ühendi 210 valmistamine 10


kloriidi.


15

1,0 g etüül 2-aminotiasool-5-karboksülaati (Astatech, 5,81 mmol) segati

tavapärases järjestuses 50 ml atsetooni ja 1,42 g 2-bromo-2´-nitroatsetofenooniga

ning saadud segu keedeti 18 tundi püstjahutiga. Seejärel segu filtreeriti. Filtraat

kontsentreeriti vaheühendist amiidi saamiseks (MS, M+ + H = 336). See materjal

segati 20 ml EtOH ja 6 tilga kontsentreeritud HBr-iga ning segati 4 tundi 20

tagasivoolul. Seejärel jahutati reaktsioonisegu toatemperatuurini ja kontsentreeriti.

EE - EP1910384 B1 164

Jääk lahjendati NaHCO3 vesilahusega. Tahkis koguti filtreerimisega ja kuivatati 6-

(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-2-karboksüülhappe etüülestri saamiseks

(MS, M+ + H = 318).

[6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-2-üül]-metanooli valmistamine

5

6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-2-karboksüülhappe etüülester (660 mg,

2,08 mol) lahustati 12 ml THF-is ja saadud lahusele lisati NaOH (4 ekv) vesilahus

(10 ml). Reaktsioonisegu segati 12 tundi temperatuuril 50 °C. Seejärel jahutati

segu toatemperatuurini ja kontsentreeriti. Veekiht hapustati 6 N HCl-iga (pH 5).

Tahkis koguti filtreerimisega ja kuivatati põhimõtteliselt kvantitatiivse happe 10

saagise saamiseks. See materjal (2,08 mmol) segati 20 ml veevaba THF-i ja 0,23

ml NMM-iga (2,08 mmol) ning jahutati jäävannis. Segule lisati

isobutüülkloroformaat (0,27 ml, 2,08 mmol) ning reaktsioonisegu segati 30 minutit

temperatuuril 0 oC. Seejärel lisati lahus, mis koosnes 5 ml vees lahustatud NaBH4-

st (80 mg, 2,08 mmol). Reaktsioonisegu segati 30 minutit temperatuuril 0 oC ja 15

kontsentreeriti seejärel. Veekiht ekstraheeriti CH2Cl2-ga. Liidetud orgaanilised kihid

kuivatati (Na2SO4) ja kontsentreeriti. Puhastamine kromatograafiaga (Isco,

gradiendi elutsioon CH2Cl2 ja MeOH seguga) andis 190 mg [6-(2-nitro-fenüül)-

imidaso[2,1-b]tiasool-2-üül]-metanooli.

2-(2-dimetüülaminometüül-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül)-fenüülamiini 20

valmistamine

Pealkirjas nimetatud ühendi valmistamiseks kasutati 2-(3-dimetüülaminometüül-

imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül)-fenüülamiini valmistamise käigus kasutatud

EE - EP1910384 B1 165

protseduuri, v.a [6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-2-üül]-metanooli

kasutamine toorainena.


2-(2-dimetüülamino-imidaso-[2,1-b]tiasool-6-üül)-fenüülamiin (0,3 mmol) segati 1 5

ml püridiini ja 1 ekv (60 mg) 3,4-dimetoksübensoüülkloriidiga. Reaktsioonisegu

reageeriti Biotage mikrolainereaktoris 10 minutit temperatuuril 160 oC. Seejärel

jahutati reaktsioonisegu toatemperatuurini ning kontsentreeriti. Moodustunud

tooraineline materjal puhastati soovitud ühendi saamiseks helekollase tahkisena

kromatograafiaga (Isco, gradiendi elutsioon, CH2Cl2 kuni 95% CH2Cl2, 4% MeOH 10

ja 1% Et3N) (MS, M+ + H = 437).



kloriidi.

4-[6-(2-amino-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-2-üülmetüül]-piperasiin-1-15

karboksüülhappe tert-butüülestri valmistamine

EE - EP1910384 B1 166

Pealkirjas nimetatud ühendi valmistamiseks kasutati 4-[6-(2-aminofenüül)-

imidaso[2,1-]tiasool-3-üülmetüül]-piperasiin-1-karboksüülhappe tert-butüülestri

valmistamise käigus kasutatud protseduuri, v.a [6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-

b]tiasool-2-üül]-metanooli kasutamine toorainena.

Ühendi 270 valmistamine 5


karboksüülhappe tert-butüülester (0,2 mmol) segati 1 ml püridiini ja 1 ekv (40 mg)

3,4-dimetoksübensoüülkloriidiga. Reaktsioonisegu reageeriti Biotage

mikrolainereaktoris 10 minutit temperatuuril 160 oC. Seejärel jahutati 10

reaktsioonisegu toatemperatuurini ning kontsentreeriti. Moodustunud tooraineline

materjal puhastati kromatograafiaga (Isco, gradiendi elutsioon, CH2Cl2 kuni 95%

CH2Cl2, 4% MeOH ja 1% Et3N). Puhastatud materjali töödeldi 2 tundi 2 ml 25%

TFA lahusega CH2Cl2-s. Seejärel materjal kontsentreeriti ja jääk tritureeriti

soovitud materjali saamiseks TFA soolana Et2O-ga (MS, M+ + H = 478). 15

Ühendi 271 ja ühendi 513 valmistamine


kloriidi.

6-(2-kloro-püridiin-3-üül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-karboksüülhappe etüülestri ja 6-(2-bromo-püridiin-3-üül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-karboksüülhappe 20

etüülestri suhtes 1:1 segu valmistamine

EE - EP1910384 B1 167

2-bromo-1-(2-kloro-püridiin-3-üül)-etanooni ja 2-bromo-1-(2-bromo-püridiin-3-üül)-

etanooni suhtes 1:1 segu valmistati patendis WO 2005/061476 kirjeldatud

protseduuriga. See segu (5,6 g, umbes 0,0240 mol) segati 150 ml

metüületüülketooni ja 2-amino-tiasool-4-karboksüülhappe etüülestriga (4,6 g) ning 5

saadud segu segati 18 tundi tagasivoolul. Seejärel reaktsioonisegu kontsentreeriti.

Jääk segati 150 ml CH2Cl2 seguga ja filtreeriti. Filtreeritud tahkised neutraliseeriti

2-amino-tiasool-4-karboksüülhappe etüülestriga. Filtraat kontsentreeriti

põhimõtteliselt puhta 6-(2-kloro-püridiin-3-üül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-

karboksüülhappe etüülestri ja 6-(2-bromo-püridiin-3-üül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-10

karboksüülhappe etüülestri suhtes 1:1 segu (kokku 3,0 g) saamiseks.

6-(2-kloro-püridiin-3-üül)-3-morfoliin-4-üülmetüül-imidaso[2,1-b]tiasooli ja 6-(2-bromo-püridiin-3-üül)-3-morfoliin-4-üülmetüül-imidaso[2,1-b]tiasooli suhtes 1:1 segu valmistamine

15

6-(2-kloro-püridiin-3-üül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-karboksüülhappe etüülestri ja 6-

(2-bromo-püridiin-3-üül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-karboksüülhappe etüülestri suhtes

1:1 segu (3,0 g) segati 100 ml THF-i ja lahusega, mis koosnes 25 ml vees

lahustatud 3 g NaOH-st. Reaktsioonisegu segati 3 tundi temperatuuril 50 °C.

Seejärel jahutati segu toatemperatuurini ja kontsentreeriti. Veekiht hapustati 6 N 20

HCl-iga (pH 5) ning tekkinud segu filtreeriti. Tahkis koguti, saades 2,14 g

vaheühendist hapet.

EE - EP1910384 B1 168

See suhtes 1:1 happe segu (2,14 g) segati 250 ml veevaba THF-i ja 0,85 ml NMM-

iga ning jahutati jäävannis. Lisati isobutüülkloroformaat (1,0 ml), reaktsioonisegu

soojendati toatemperatuurini ning segati 3 tundi. Seejärel jahutati reaktsioonisegu

jäävannis ning sellele segule lisati lahus, mis koosnes vees (20 ml) lahustatud

NaBH4-st (0,29 g). Reaktsioonisegu segati 30 minutit ja soojendati seejärel 5

toatemperatuurini. Seejärel segu kontsentreeriti ning ekstraheeriti seejärel CH2Cl2-

ga. Liidetud orgaanilised kihid kuivatati (Na2SO4) ja kontsentreeriti 1,5 g

vaheühendist alkoholi saamiseks.

See suhtes 1:1 vaheühendist alkoholi segu (1,5 g) segati 100 ml CH2Cl2 ja 0,80 ml

Et3N-iga ning jahutati jäävannis. Lisati metaansulfonüülkloriid (0,44 ml) ja 10

reaktsioonisegu soojendati toatemperatuurini. Reaktsioonisegu lahjendati

soolveega ja kaks kihti eraldati. Orgaaniline kiht kuivatati (Na2SO4) ja

kontsentreeriti, saades vaheühendist mesülaadi. See materjal segati koheselt 30

ml CH3CN-i, 0,80 ml Et3N-i ja 0,5 ml morfoliiniga. Reaktsioonisegu segati 3 tundi

temperatuuril 50 °C. Seejärel kontsentreeriti reaktsioonisegu alandatud rõhu all 15

ning jääk jagati CH2Cl2 ja soolvee vahel. Orgaaniline kiht eraldati, kuivatati

(Na2SO4) ja kontsentreeriti toorainelise materjali saamiseks. Puhastamine


ja 1% Et3N) andis saagiseks 6-(2-kloro-püridiin-3-üül)-3-morfoliin-4-üülmetüül-

imidaso[2,1-b]tiasooli ja 6-(2-bromo-püridiin-3-üül)-3-morfoliin-4-üülmetüül-20

imidaso[2,1-b]tiasooli suhtes 1:1 segu.

(4-metoksü-bensüül)-[3-(3-morfoliin-4-üülmetüül-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül)-püridiin-2-üül]-amiini valmistamine

EE - EP1910384 B1 169

6-(2-kloro-püridiin-3-üül)-3-morfoliin-4-üülmetüül-imidaso[2,1-b]tiasooli ja 6-(2-

bromo-püridiin-3-üül)-3-morfoliin-4-üülmetüül-imidaso[2,1-b]tiasooli suhtes 1:1

segu (600 mg) segati 16 ml tolueeni ja 0,47 ml 4-metoksübensüülamiiniga ning

saadud segu segati 5 päeva tagasivoolul. Reaktsioonisegu jahutati

toatemperatuurini ja jagati CH2Cl2 ja soolvee vahel. Orgaaniline kiht eraldati, 5

kuivatati (Na2SO4) ja kontsentreeriti toorainelise materjali saamiseks. Puhastamine


ja 1% Et3N) andis saagiseks 200 mg (4-metoksü-bensüül)-[3-(3-morfoliin-4-

üülmetüül-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül)-püridiin-2-üül]-amiini.

3-(3-morfoliin-4-üülmetüül-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül)-püridiin-2-üülamiini 10

valmistamine

(4-metoksü-bensüül)-[3-(3-morfoliin-4-üülmetüül-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül)-

püridiin-2-üül]-amiin (100 mg, 0,23 mmol) segati 2 ml CH2Cl2 ja trietüülsilaaniga

(0,11 ml, 2 ekv). Lisati trifluoroäädikhape (1 ml) ning reaktsioonisegu segati 18 15

tundi toatemperatuuril. Järgmisel päeval reaktsioonisegu kontsentreeriti.

Moodustunud segu tritureeriti Et2O-ga, saades põhimõtteliselt kvantitatiivse

koguse 3-(3-morfoliin-4-üülmetüül-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül)-püridiin-2-üülamiini

TFA soolana.

20

EE - EP1910384 B1 170


3-(3-morfoliin-4-üülmetüül-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül)-püridiin-2-üülamiini (0,1

mmol) TFA sool segati 1 ml püridiini ja 0,1 mmol 2-kinoksaloüülkloriidiga.

Reaktsioonisegu reageeriti mikrolainereaktoris 10 minutit temperatuuril 160 oC. 5

Seejärel jahutati reaktsioonisegu toatemperatuurini ning kontsentreeriti

toorainelise materjali saamiseks. Puhastamine preparatiivse HPLC-ga, kasutades

CH3CN-i vesilahust, mis oli puhverdatud 0,1% TFA-ga, andis saagiseks 18 mg

soovitud materjali TFA soolana (MS, M+ + H = 472).

5-(2-nitro-fenüül)-tiasool-2-üülamiini valmistamine 10

2-amino-5-bromotiasooli monohüdrobromiid (Alrich, 5,00 g, 0,0192 mol) segati

tüüpilistes reaktsioonitingimustes 40 ml tolueeni, 40 ml etanooli ja 20 ml veega.

Seejärel lisati 2-nitrofenüülboorhape (3,2 g, 0,0192 mol) ning 2,35 g [1,1´-

bis(difenüülfosfino)ferrotseen]dikloro-pallaadium(II) kompleks CH2Cl2-ga (1:1) ja 15

6,10 g veevaba naatriumkarbonaati. Reaktsioonisegu segati 18 tundi temperatuuril

90 °C. Seejärel jahutati segu toatemperatuurini ja kontsentreeriti. Jääk segati 500

ml EtOAc-ga ning segu pesti veega (3 x 50 ml). Orgaaniline kiht filtreeriti musta

sette eemaldamiseks. Filtraat ekstraheeriti lahjendatud 1 N HCl-iga. Liidetud

veekihid kontsentreeriti peaaegu kuivuseni. Jääk puhastati preparatiivse HPLC-ga, 20

EE - EP1910384 B1 171

kasutades atsetonitriili vesilahust, mis oli puhverdatud 0,1% TFA-ga, saades

saagiseks 108 mg 5-(2-nitrofenüül)-tiasool-2-üülamiini (MS, M+ + H = 222).


5

5-(2-nitro-fenüül)-tiasool-2-üülamiin (100 mg, 0,452 mmol) segati 10 ml

metüületüülketooni ja 1,5 ekvivalendi etüülbromopüruvaadiga. Seejärel segati

reaktsioonisegu 5 tundi tagasivoolul. Seejärel jahutati reaktsioonisegu

toatemperatuurini ja kontsentreeriti. Tooraineline materjal puhastati 60 mg 2-(2-

nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-6-karboksüülhappe etüülestri saamiseks 10

kromatograafiaga (Isco, gradiendi elutsioon, CH2Cl2 kuni suhtes 9:1

CH2Cl2/MeOH) (MS, M+ + H = 318).

2-(2-amino-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-6-karboksüülhappe metüülestri valmistamine

15

2-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-6-karboksüülhappe etüülester (60 mg,

0,189 mmol) segati 3 ml MeOH ja seguga, mis koosnes 1 ml vees olevast

naatriumhüdrosulfiidi hüdraadist (32 mg, 0,567 mmol). Reaktsioonisegu segati 1

tund tagasivoolul ning jälgiti LC/MS-iga. 1 tunni möödudes oli nitrorühma

reduktsioon lõppenud ning etüülestri rühm oli asendunud vastava metüülestri 20

derivaadiga. Seejärel jahutati reaktsioonisegu toatemperatuurini ja kontsentreeriti.

Veekiht ekstraheeriti CH2Cl2-ga. Liidetud orgaanilised kihid kuivatati (Na2SO4) ja

kontsentreeriti 2-(2-aminofenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-6-karboksüülhappe

metüülestri põhimõtteliselt kvantitatiivse saagise saamiseks (MS, M+ + H = 274).

EE - EP1910384 B1 172


2-(2-amino-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-6-karboksüülhappe metüülester (27 mg,

0,095 mmol) segati 1 ml püridiini ja 22 mg 3,4,5-trimetoksübensoüülkloriidiga.

Reaktsioonisegu reageeriti 10 minutit temperatuuril 160 oC mikrolainereaktoris. 5

Seejärel jahutati segu toatemperatuurini ja kontsentreeriti. Saadud tooraineline

materjal puhastati preparatiivse HPLC-ga, kasutades 108 mg 2-[2-(3,4,5-

trimetoksübensoüülamino)-fenüül]-imidaso[2,1-b]tiasool-6-karboksüülhappe

metüülestri saamiseks atsetonitriili vesilahust, mis oli puhverdatud 0,1% TFA-ga

(MS, M+ + H = 468). 10


2-[2-(3,4,5-trimetoksübensoüülamino)-fenüül]-imidaso[2,1-b]tiasool-6-

karboksüülhappe metüülester (6 mg) segati 1 ml THF-iga. Seejärel lisati lahus, mis

koosnes 1 ml vees lahustatud naatriumhüdroksiidist (10 mg). Reaktsioonisegu 15

segati 4 tundi toatemperatuuril ja kontsentreeriti seejärel. Saadud tooraineline

materjal puhastati preparatiivse HPLC-ga, kasutades 108 mg 2-[2-(3,4,5-

trimetoksü-bensoüülamino)-fenüül]-imidaso[2-b]tiasool-6-karboksüülhappe

EE - EP1910384 B1 173

saamiseks atsetonitriili vesilahust, mis oli puhverdatud 0,1% TFA-ga (MS, M+ + H

= 454).

3-(klorometüül)-6-(2-nitrofenüül)imidaso[2,1-b]tiasooli valmistamine

(3-nitro-5-tiasolo[5,4-c]püridiin-2-üül-fenüül)-metanool (1,375 g, 5 mmol) 5

suspendeeriti 25 ml CH2Cl2-s ning jahutati jäävannis. Tilkhaaval lisati tionüülkloriid

(3,6 ml, 10 ekv) ning reaktsioonisegu soojendati aeglaselt toatemperatuurini.

Pärast öö läbi kestnud segamist lisati reaktsioonisegule 100 ml eetrit ning

moodustunud suspensioon filtreeriti 1,55 g soovitud materjali saamiseks (MS, M+ +

H = 293,1). 10

4-bensüül-1-((6-(2-nitrofenüül)imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül)metüül)piperasiin-2-ooni valmistamine

3-(klorometüül)-6-(2-nitrofenüül)imidaso[2,1-b]tiasool (292 mg, 1 mmol), 4-

bensüülpiperasiin-2-oon (380 mg, 2 mmol) ja NaH (88 mg, 2,2 ekv) suspendeeriti 15

4 ml kuivas DMF-is. Reaktsiooni kuumutati öö läbi temperatuuril 100 oC. Pärast

toatemperatuurini jahutamist jagati reaktsioonisegu vee ja AcOEt vahel.

Orgaaniline kiht koguti, kuivatati ja aurustati toorainelise materjali saamiseks, mis

puhastati 211 mg 4-bensüül-1-((6-(2-nitrofenüül)imidaso[2,1-b]tiasool-3-

üül)metüül)piperasiin-2-ooni saamiseks pöördfaasi HPLC-ga (MS, M+ + H = 20

448,1).

EE - EP1910384 B1 174

1-((6-(2-aminofenüül)imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül)metüül)-4-bensüülpiperasiin-2-ooni valmistamine

Suspensioonile, mis koosnes 5 ml MeOH-s suspendeeritud 200 mg 1-((6-(2-

nitrofenüül)imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül)metüül)-4-bensüülpiperasiin-2-oonist, lisati 5

250 mg naatriumhüdrosulfiidi hüdraati. Reaktsioonisegu kuumutati 30 minutit

temperatuuril 135 oC (mikrolained). Pärast toatemperatuurini jahutamist lahjendati

segu 50 ml veega ja ekstraheeriti CH2Cl2-ga. Liidetud orgaanika kuivatati (Na2SO4)

ja kontsentreeriti toorainelise materjali saamiseks, mis puhastati 135 mg 1-((6-(2-

aminofenüül)imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül)metüül)-4-bensüülpiperasiin-2-ooni 10

saamiseks pöördfaasi HPLC-ga (MS, M+ + H = 418,1).


Segu, mis koosnes 2,5 ml püridiinis olevast 1-((6-(2-aminofenüül)imidaso[2,1-

b]tiasool-3-üül)metüül)-4-bensüülpiperasiin-2-oonist (44 mg, 0,1 mmol) ja 2-15

kinoksaloüülkloriidist (21 mg, 1,1 ekv), kuumutati 20 minutit temperatuuril 160 oC

(mikrolainetega). Pärast toatemperatuurini jahutamist püridiin eemaldati,

tooraineline reaktsioon lahustati uuesti metanoolis ning puhastati 22 mg soovitud

ühendi saamiseks pöördfaasi HPLC-ga (MS, M+ + H = 574,1).

20

EE - EP1910384 B1 175

Ühendite 617, 618, 647, 648, 676, 677, 678, 679, 699, 741, 742 ja 711 valmistamine

Need ühendid valmistati analoogselt ühendi 628 valmistamisega. Ühendid

puhastati pöördfaasi HPLC-ga.

2-(3-pürrolidiin-1-üülmetüül-imidaso[2,1-b]tiasool-6-üül)-fenüülamiini 5

valmistamine

Segule, mis koosnes CH2Cl2-s (5 ml) olevast [6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-

b]tiasool-3-üül]-metanoolist (110 mg, 0,4 mmol), lisati trietüülamiin (56 ul, 1 ekv)

ning saadud segu jahutati temperatuurini 0 oC. Seejärel lisati tilkhaaval 10

metüülsulfonüülkloriid (31 ul, 1 ekv), segu segati 10 minutit temperatuuril 0 oC,

soojendati toatemperatuurini ja segati 15 minutit. Järgnevalt lahjendati reaktsioon

soolvee lisamisega, mesülaat ekstraheeriti CH2Cl2-ga, kuivatati Na2SO4 kohal ja

kontsentreeriti. Jääk lahustati atsetonitriilis (3 ml) ning seejärel lisati trietüülamiin

(31 ul, 1 ekv) ja seejärel pürrolidiin (66 ul, 2 ekv). Reaktsioonisegu segati 2 tundi, 15

kontsentreeriti ja töödeldi pentaaniga. Kolonnkromatograafiaga CH2Cl2-s (gradient:

0 kuni 4% MeOH-d) andis 6-(2-nitro-fenüül)-3-pürrolidiin-1-üülmetüül-imidaso[2,1-

b]tiasooli. See materjal lahustati metanoolis (16 ml) ning sellele lahusele lisati

lahus, mis koosnes vees (4 ml) lahustatud naatriumvesiniksulfiidist (112 mg, 5

ekv). Reaktsioonisegu keedeti 2 päeva püstjahutiga, lisades täiendavaid NaHS 20

koguseid (2 x 112 mg). Reaktsioon kontsentreeriti metanooli eemaldamiseks ning

vesilahus ekstraheeriti CH2Cl2-ga (3 x 40 ml). Orgaaniline kiht kuivatati Na2SO4

kohal ja kontsentreeriti soovitud materjali (109 mg) saamiseks kollase kilena (MS,

M+ + H =299.1).

25

EE - EP1910384 B1 176


Segu, mis koosneb 2 ml püridiinis olevast 2-(3-pürrolidiin-1-üülmetüül-imidaso[2,1-

b]tiasool-6-üül)-fenüülamiinist (200 umol), segati 200 umol (46 mg) 3,4,5-

trimetoksübensoüülkloriidiga. Lahust segati 3 tundi, kontsentreeriti kuivuseni, 5

töödeldi metanooliga ja puhastati preparatiivse HPLC-ga. Fraktsioonid lüofiliseeriti

36 mg soovitud materjali saamiseks TFA soolana. (MS, M+ + H = 493,1)

Ühend 619 valmistati analoogselt ühendi 620 valmistamisega sobivaid happe

kloriide kasutades.

6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-karboksüülhappe etüülestri 10

valmistamine

Etüüli (2-amino-tiasool-4-üül)-äädikhappe metüülester (1,0 g, 5,8 mmol) segati

tavapärastes reaktsioonitingimustes 30 ml metüületüülketooni ja 1,42 g 2-bromo-

2´-nitroatsetofenooniga (5,8 mmol). Reaktsioonisegu keedeti 1 tund püstjahutiga 15

ning segati öö läbi temperatuuril 90 oC. Seejärel jahutati segu toatemperatuurini ja

kontsentreeriti punaseks õliks. Materjali sadestamine läbi metanoolis lahustamise

ja vee lisamise andis emulsiooni. Metanool eemaldati rotaatoraurustiga ning

veepõhine emulsioon viidi jaotuslehtrisse. pH viidi NaHCO3 kasutades 9 juurde

ning segu ekstraheeriti CH2Cl2-ga. Liidetud orgaanika kuivatati Na2SO4 kohal, 20

kontsentreeriti punaseks õliks ja puhastati silikageeli kromatograafiaga (CH2Cl2

EE - EP1910384 B1 177

koos 0 kuni 5% MeOH gradiendiga). Materjal saadi punase tahkisena (0,59 g,

32%). (MS, M+ + H = 318,0)

[6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-äädikhappe valmistamine

Segule, mis koosnes suhtes 2:1 THF-i ja vee segus olevast 6-(2-nitro-fenüül)-5

imidaso[2,1b]tiasool-3-karboksüülhappe etüülestrist (466 mg, 1,47 mol), lisati 4

ekv NaOH (234 mg). Reaktsioonisegu kuumutati 3 tunni jooksul temperatuurini 50 oC. Seejärel kontsentreeriti reaktsioonisegu kuivuseni, jääk lahustati vees (20 ml),

pesti CH2Cl2-ga ja veekihi pH viidi 4 N HCl-i kasutades 3 juurde. Tahkised koguti

filtreerimisega, pesti veega ja kuivatati happelise materjali (442 mg, 99%) 10

saamiseks õhu käes (MS, M+ + H =304,0).


[6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-äädikhape (30 mg, 100 umol), N-

metüülpiperasiin (10 mg, 1,0 ekv) ja N,N-diisopropüületüülamiin (52 ul, 3,0 ekv) 15

lahustati reaktsioonipudelis CH2Cl2-s. Reaktsioonisegule lisati HOAT (16 mg, 1,2

ekv) ning seejärel EDCl (29 mg, 1,5 ekv). Reaktsiooni segati öö läbi. Pärast 50%

küllastunud NaHCO3 (2 ml) lisamist ja CH2Cl2-ga ekstraheerimist (3 x 3 ml)

kuivatati orgaaniline kiht Na2SO4 kohal ja kontsentreeriti. Tritureerimine

pentaaniga andis amiidmaterjali pruuni tahkisena. 20

EE - EP1910384 B1 178

Eelpool kirjeldatud amiid lahustati koos NaHS-iga (34 mg, 6 ekv) metanoolis (4 ml)

ning kuumutati mikrolaineid kasutades 30 minutit temperatuuril 150 oC.

Reaktsioonisegule lisati MgSO4 ja pärast filtreerimist, kontsentreerimist ning

CH2Cl2-ga töötlemist (2x) saadi soovitud aniliin punase kilena.

Eelpool mainitud aniliin lahustati püridiinis (2 ml) ning lahusele lisati tahke 2-5

kinoksaloüülkloriid (38 mg, 2,0 ekv). Pärast öö läbi kestnud segamist kuivatati

reaktsioon kuivuseni ja puhastati pealkirjas nimetatud ühendi (32,2 mg, 44%

saagis 3 etapi jooksul) saamiseks preparatiivse HPLC-ga. (MS, M+ + H = 512,2).


10


karboksüülhappe tert-butüülester (82 mg, 0,2 mmol), trietüülamiin (56 ul, 2 ekv) ja

veevaba CH2Cl2 (3 ml) viidi reaktsioonipudelisse. Seejärel lisati tahke 2-

kinoksaloüülkloriid (40 mg, 1,0 ekv). Reaktsioonisegu segati 18 tundi,

kontsentreeriti ja töödeldi CH2Cl2-ga. Puhastamine silikageeli ja CH2Cl2 eluendiga 15

(koos 95:4:1 CH2Cl2:MeOH:Et3N gradiendiga) andis ühendi 650 kollase

tahkisena. (MS, M+ + H = 570,2).


EE - EP1910384 B1 179

Ühendit 650 (105 mg, 0,185 mmol) töödeldi 2 tundi CH2Cl2-s (4 ml) oleva 30%

TFA seguga ning puhastati toorainelise ühendi 441 saamiseks CH2Cl2 (3x) ja

eetriga (3x). Pool sellest materjalist (92 umol) lahustati koos Et3N-iga (70 ul)

CH2Cl2-s (5 ml) ning jahutati temperatuurini 0 oC. Seejärel lisati äädikhappe

anhüdriid (10 ul, 1 ekv) ja reaktsioonisegu soojendati 1 tunni jooksul 5

toatemperatuurini. Reaktsioon lahjendati metanooli ja vee lisamisega ning

kontsentreeriti kuivuseni. Puhastamine pöördfaasi prep. HPLC-ga ja

lüofiliseerimine andsid ühendi 651 TFA soolana. (MS, M+ + H = 512,2).

2-[6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-etanooli valmistamine

10

[6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-äädikhape (300 mg, 1,0 mmol)

suspendeeriti THF-is (20 ml) ning segati 1 tund toatemperatuuril NMM-iga (110 ul,

1 ekv). Reaktsioonisegu jahutati seejärel temperatuurini 0 oC, segule lisati

isobutüülkloroformaat (131 ul, 1 ekv) ning reaktsioonisegu segati 2 tundi

temperatuuril 0 oC ning seejärel oli segatud anhüdriidi moodustumine lõppenud. 15

Tilkhaaval lisati temperatuuril 0 oC segu, mis koosnes vees (5 ml) olevast NaBH4-

st (38 mg) ning saadud segu soojendati toatemperatuurini ja segati 1 tund.

Reaktsioon ei lõppenud 1 ekv kasutamisel; seega korrati NaBH4 lisamist 3 ekv

NaBH4-ga. Reaktsioon ei olnud 1 tunni möödudes lõppenud, seega kontsentreeriti

reaktsioonisegu kuivuseni, lisati värske THF ja NaBH4 (1 ekv) ning reaktsiooni 20

segati öö läbi. LC-MS näitas reaktsiooni lõppu ja seega kontsentreeriti segu

kuivuseni ning kontsentreeritud materjalile lisati CH2Cl2 (50 ml) ja vesi (20 ml).

Kihid eraldati, veekiht ekstraheeriti CH2Cl2-ga (3 x 50 ml) ja liidetud orgaanilised

kihid kuivatati Na2SO4 kohal ja kontsentreeriti kuivuseni. Materjal puhastati

silikageelil (pentaan koos 15% kuni 100% EtOAc gradiendiga), kontsentreeriti ja 25

lüofiliseeriti CH2CN:H2O segust (160 mg, 55% saagis). (MS, M+ + H = 290,0).

EE - EP1910384 B1 180

4-{2-[6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-etüül}-piperasiin-1-karboksüülhappe tert-butüülestri valmistamine

2-[6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-etanool (40 mg, 0,14 mmol)

lahustati veevabas CH2Cl2-s ja saadud lahus jahutati temperatuurini 0 oC. Seejärel 5

lisati trietüülamiin (19 ul, 1 ekv) ja sellele järgnevalt metaansulfonüülkloriid (11 ul,

1 ekv). Reaktsioonisegu soojendati toatemperatuurini ja segati 30 minutit. LC-MS

näitas reaktsiooni jätkumist ja seega korrati trietüülamiini (19 ul, 1 ekv) ja

metaansulfonüülkloriidi (11 ul, 1 ekv) lisamist. Reaktsioonisegu lahjendati 2 ml

soolvee lisamisega, ekstraheeriti CH2Cl2-ga (2 x 2 ml), kuivatati Na2SO4 kohal ja 10

kontsentreeriti mesülaadi saamiseks kollase kilena.

Mesülaat lahustati veevabas atsetonitriilis (2 ml) ja trietüülamiinis (38 ul, 2 ekv)

ning segati öö läbi N-Boc-piperasiiniga (26 mg, 2 ekv). Reaktsiooniseguks oli

endiselt ainult mesülaat. Reaktsioonisegule lisati naatriumjodiid (41 mg) ning

saadud segu segati 6 päeva ja puhastati pöördfaasi preparatiivse HPLC-ga. 15

Fraktsioonid muudeti küllastunud NaHCO3 aluseliseks, kontsentreeriti CH3CN

eemaldamiseks ja veekiht ekstraheeriti CH2Cl2-ga. Orgaaniline kiht kuivatati ja

kontsentreeriti soovitud materjali saamiseks kollase kilena. (MS, M+ + H = 458,2).

EE - EP1910384 B1 181


4-{2-[6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-etüül}-piperasiin-1-

karboksüülhappe tert-butüülester (24 mg, 0,05 mmol), NaHS (30 mg, 10 ekv) ja 5

ml metanooli viidi mikrolainetuubi. Reaktsioonisegu kuumutati mikrolaineid 5

kasutades 30 minutit temperatuuril 150 oC. Reaktsioon jätkus, kuid ei lõppenud.

Lisati täiendavad 30 mg NaHS-i ning reaktsioonisegu kuumutati mikrolainetega 30

minutit temperatuuril 150 oC. Seejärel lisati uuesti 15 mg NaHS-i ja mikrolainetega

kuumutamist jätkati 20 minuti jooksul temperatuuril 160 oC. Tahkised eemaldati

filtreerimisega; lahus kuivatati MgSO4 kohal ja kontsentreeriti amiini vaheühendi 10

saamiseks. See amiin (0,05 mmol) segati püridiini (3 ml) ja 2-kinoksaloüülkloriidiga

(20 mg, 2 ekv) ning kuumutati mikrolaineid kasutades 10 minutit temperatuuril 160 oC. Reaktsioon oli osaliselt lõppenud ja seega lisati täiendavad 2 ekvivalenti 2-

kinoksaloüülkloriidi (20 mg) ning reaktsiooni kuumutati mikrolaineid kasutades 20

minutit temperatuuril 160 oC. Seejärel kontsentreeriti reaktsioonisegu kuivuseni ja 15

puhastati silikageeli kromatograafiaga (CH2Cl2 eluent, 0 kuni 5% MeOH gradient).

Jääki töödeldi 3 tundi 25% TFA/CH2Cl2-ga, kontsentreeriti ja puhastati pöördfaasi

preparatiivse HPLC-ga. (MS, M+ + H = 484,2).

3-klorometüül-6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasooli valmistamine

20

EE - EP1910384 B1 182

Segatud lahusele, mis koosnes veevabas diklorometaanis (15 ml) olevast [6-(2-

nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-metanoolist (1,0 g, 3,63 mmol), lisati

aeglaselt tionüülkloriid (2 ml, 7,5 ekv). Lahus muutus homogeenseks ja sellele

järgnes kollase sette moodustumine. 5 minuti pärast lisati katalüütiline kogus

DMF-i (1 tilk) ning segu segati 1 tund, kontsentreeriti kuivuseni, töödeldi CH2Cl2-ga 5

(2x) ja seejärel eetriga ning kuivatati alandatud rõhu all. Seeläbi saadi 1,53 g

kollast tahkist, mis eeldati olevat kvantitatiivseks saagiseks. (MS, M+ + H = 294,0).


Asendamine: segu, mis koosnes 2 ml 1-metüül-piperasiinis olevast 3-klorometüül-10

6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasoolist (126 mg, 0,300 mmol), kuumutati

mikrolaineid kasutades 30 minutit temperatuuril 110 oC. Reaktsioonisegu

kontsentreeriti kuivuseni ja töödeldi toorainelise 3-(4-metüül-piperasiin-1-

üülmetüül)-6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasooli saamiseks metanooliga.

Nitro reduktsioon: eelpool mainitud jääk lahustati etanoolis (20 ml) ning sellele 15

lahusele lisati segamisega süsinikul olev 10% pallaadium. Atmosfääriks olev gaas

eemaldati ja täideti uuesti lämmastikuga (3x) ning segati 18 tundi H2 ballooni kohal

(1 atm). Reaktsioonisegu filtreeriti läbi tseliidi, kontsentreeriti kuivuseni ja puhastati

CH2Cl2-ga ja pentaaniga, saades amiini punase õlina.

Amiidi valmistamine: eelnevalt kirjeldatud amiin lahustati püridiinis (3 ml), lahus 20

lisati 2-kinoksalüülkloriidi (64 mg, 1,1 ekv) sisaldavasse mikrolainetuubi ja

kuumutati mikrolaineid kasutades 30 minutit temperatuuril 160 oC. Reaktsioon oli

ainult 50% ulatuses lõppenud, seega lisati täiendav kogus 2-kinoksalüülkloriidi

ning kuumutamist jätkati 30 minuti jooksul temperatuuril 160 oC. Reaktsioon

EE - EP1910384 B1 183

kontsentreeriti kuivuseni ja puhastati seejärel pöördfaasi preparatiivse HPLC-ga.

(MS, M+ + H = 512,2).

Näidete 714, 715, 716 ja 717 ühendid valmistati analoogselt ühendi 700 valmistamisega sobivaid amiine kasutades. Boc kaitsvad rühmad eemaldati enne

puhastamist 3 tundi kestva töötlemisega CH2Cl2-s oleva 25% TFA seguga. 5


6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1b]tiasool-3-karboksüülhappe etüülester (0,342 g, 1

mmol) lahustati suhtes 3:1 etanooli:THF-i segus (80 ml). Sellele reaktsioonisegule

lisati 10% Pd/C (30 mg) ning reaktsioonisegu segati 7 päeva H2 balloonil (1 atm), 10

lisades perioodiliselt täiendava koguse katalüsaatorit. Reaktsioonisegu filtreeriti

läbi tseliidi, kontsentreeriti kuivuseni ja puhastati aniliini (289 mg) saamiseks

oranži tahkisena pentaaniga.

Osa eelnevalt mainitud aniliinist (56 mg, 200 umol) lahustati püridiinis (4 ml) ning

saadud lahust segati öö läbi toatemperatuuril 2-kinoksalüülkloriidiga (46 mg, 1,2 15

ekv). Reaktsioonisegu lahjendati etanooliga, kontsentreeriti kuivuseni ja töödeldi

CH2Cl2/pentaaniga. Jääk lahustati CH2Cl2-s, pesti küllastunud 50% NaHCO3

vesilahusega ja kuivatati Na2SO4 kohal. Materjal puhastati silikageelil (CH2Cl2

koos 0 kuni 5% metanooli gradiendiga). (MS, M+ + H = 444,1).

Ühend 720 valmistati analoogselt ühendi 718 valmistamisega, kasutades 20

toorainena [6-(2-nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasool-3-üül]-äädikhappe metüülestrit.

EE - EP1910384 B1 184


6-{2-[(kinoksaliin-2-karbonüül)-amino]-fenüül}-imidaso[2,1-b]tiasool-3-

karboksüülhappe etüülester lahustati suhtes 1:10 THF-i:metanooli segus (33 ml)

ning segati öö läbi 1 M NaOH vesilahusega (4 ml). LC-MS näitas reaktsiooni 5

lõppu. Reaktsioonisegu kontsentreeriti orgaanika eemaldamiseks ja seejärel lisati

vesi (20 ml). Aluseline (pH = 13) veefaas pesti CH2Cl2-ga (2 x 20 ml). Veekiht

muudeti 4 M HCl-iga happeliseks (pH = 2) ja ekstraheeriti CH2Cl2-ga (3 x 20 ml).

Liidetud orgaanilised kihid kuivatati Na2SO4 kohal, filtreeriti, kontsentreeriti ja

tritureeriti pentaaniga, saades soovitud materjali oranži tahkisena. (MS, M+ + H = 10

416,0).

Ühend 721 valmistati analoogselt ühendi 719 valmistamisega analoogset

metüülestrist toorainet kasutades.


15

Asendamine: segu, mis koosnes 3 ml atsetonitriilis olevast 3-klorometüül-6-(2-

nitro-fenüül)-imidaso[2,1-b]tiasoolist (0,200 mmol), imidasoolist (68 mg, 5 ekv) ja

trietüülamiinist (140 ul), kuumutati mikrolaineid kasutades 30 minutit temperatuuril

110 oC. Seejärel kontsentreeriti reaktsioonisegu kuivuseni.

EE - EP1910384 B1 185

Nitro reduktsioon: eelmainitud jääk lahustati metanoolis (6 ml), saadud lahusele

lisati vees (1 ml) oleva NaHS-i (67 mg, 6 ekv) segu ja reaktsiooni segati öö läbi

temperatuuril 60 oC. Järgneval hommikul lisati täiendav kogus NaHS-i (67 mg, 6

ekv) ning reaktsioon kuumutati 3 tunni jooksul temperatuurini 85 oC. Reaktsioon

jahutati, kontsentreeriti kuivuseni, lahjendati CH2Cl2 ja veega ning ekstraheeriti 5

CH2Cl2-ga (2 x 40 ml). Liidetud orgaanilised kihid kuivatati (Na2SO4) ja

kontsentreeriti.

Amiidi valmistamine: eelmainitud amiin lahustati püridiinis (3 ml) ning saadud

lahust segati 3 tundi toatemperatuuril 2-kinoksalüülkloriidiga (46 mg, 1,2 ekv).

Reaktsioonisegu kontsentreeriti kuivuseni, puhastati pöördfaasi preparatiivse 10

HPLC-ga ja lüofiliseeriti HCl soola saamiseks HCl-iga. (MS, M+ + H = 452,1).

NÄIDE 2: sirtuiini modulaatorite identifitseerimine

SIRT1 aktiivsuse modulaatorite määramiseks kasutati fluorestsentsipõhist

polarisatsiooni või massispektromeetria põhist analüüsi. Sama analüüsi võib

kasutada iga sirtuiini valgu modulaatorite määramiseks. Fluorestseiini 15

polarisatsiooni analüüsid rakendavad ühte kahest p53 fragmendile põhinevast

peptiidist, mis on teada kui sirtuiini deatsetülatsiooni märklauad. Ühendeid 1-18

analüüsiti substraati sisaldava peptiidiga 1, millel on 14 aminohappejäägist

koosnev järgnev järjestus: GQSTSSHSK(Ac)NleSTEG (SEQ ID NO: 1), kus K(Ac)

on atsetüülitud lüsiini jääk ja Nle on norleutsiin. See peptiid on märgistatud C-20

otsas fluorofooriga MR121 (ergastus 635 nm/kiirgus 680 nm) ja N-otsas biotiiniga.

Peptiidi substraadi järjetus põhineb p53, sisaldades samas mitut modifikatsiooni.

Täpsemalt, kõik atsetüülitud lüsiinist erinevad arginiini ja leutsiini jäägid on

asendatud seriiniga nii, et peptiid ei ole deatsetüülimise puudumisel trüpsiini

lõhestamisele vastuvõtlik. Lisaks on looduslikus järjestuses leiduv metioniini jääk 25

asendatud norleutsiiniga, kuna metioniin võib sünteesi ja puhastamise käigus

oksüdeeruda. Ühendeid 19-56 analüüsiti substraati sisaldava peptiidiga 2, millel

on 20 aminohappejäägist koosnev järgnev järjestus: EE-K(biotiin)-

GQSTSSHSK(Ac)NleSTEG-K(MR121)-EE-NH2 (SEQ ID NO: 2), kus K(biotiin) on

biotinüülitud lüsiini jääk, K(Ac) on atsetüülitud lüsiini jääk, Nle on norleutsiin ja 30

K(MR121) on fluorofooriga MR121 modifitseeritud lüsiini jääk. See peptiid on

märgistatud C-otsas fluorofooriga MR121 (ergastus 635 nm/kiirgus 680 nm) ja N-

EE - EP1910384 B1 186

otsas biotiiniga. Peptiidi substraatide järjestus põhineb p53, sisaldades samas

mitut modifikatsiooni. Täpsemalt, kõik atsetüülitud lüsiinist erinevad arginiini ja

leutsiini jäägid on asendatud seriiniga nii, et peptiidid ei ole deatsetüülimise

puudumisel trüpsiini lõhestamisele vastuvõtlikud. Lisaks on looduslikus järjestuses

leiduvad metioniini jäägid asendatud norleutsiiniga, kuna metioniin võib sünteesi ja 5

puhastamise käigus oksüdeeruda. Selles analüüsis kasutati ühendite 19-56

analüüsimiseks alternatiivse substraadina ka järgnevat peptiidi 3: Ac-EE-K(biotiin)-

GQSTSSHSK(Ac)NleSTEG-K(5TMR)-EE-NH2 (SEQ ID NO: 3), kus K(Ac) on

atsetüülitud lüsiini jääk ja Nle on norleutsiin. See peptiid on märgistatud C-otsas

fluorofooriga 5TMR (ergastus 540 nm/kiirgus 580 nm). Selle peptiidi substraadi 10

järjetus põhineb samuti p53, sisaldades samas mitut modifikatsiooni. Lisaks on

looduslikus järjestuses leiduv metioniini jääk asendatud norleutsiiniga, kuna

metioniin võib sünteesi ja puhastamise käigus oksüdeeruda.

Peptiidi substraadid viidi NAD+ juuresolekul kokku sirtuiini valguga, et võimaldada

substraadi deatsetülatsiooni ja muuta see tundlikuks trüpsiiniga lõhestamisele. 15

Seejärel lisati trüpsiin ja reaktsioon viidi lõpule (ehk deatsetüülitud substraat

lõhestati), vabastades MR121 või 5TMR fragmendi. Reaktsioonile lisati seejärel

streptavidiin, mis võib seonduda nii lõhestamata substraadiga (ehk võimaliku alles

jäänud atsetüülitud substraadiga) ja lõhestatud peptiidi substraadi fluorestsentsita

osaga (ehk biotiini sisaldava fragmendiga). Streptavidiiniga seotud täispikkade 20

peptiidi substraatide fluorestsentsi polarisatsiooni signaal oli tugevam kui

vabanenud MR121 või 5TMR C-otsa fragmendi fluorestsentsi polarisatsiooni

signaal. Seega on saadud fluorestsentsi polarisatsioon pöördsuhtelises

proportsioonis deatsetülatsiooni tasemega (ehk signaal on pöördsuhtelises

proportsioonis sirtuiini valgu aktiivsusega). Tulemused loeti mikroplaadi 25

fluorestsentsi polarisatsiooni lugejaga (Molecular Devices Spectramax MD),

kasutades sobivaid ergastuse ja emissiooni filtreid.

Peptiidi 1 rakendav fluorestsentsi polarisatsiooni analüüs sooritati vastavalt

järgnevale: 0,5 µM peptiidi substraati ja 150 µM βNAD+ inkubeeritakse 60 minuti

jooksul temperatuuril 37 oC reaktsioonipuhvris (25 mM Tris-atsetaati pH 8, 137 mM 30

Na-Ac, 2,7 mM K-Ac, 1 mM Mg-Ac, 0,05% Tween-20, 0,1% pluroonset F127, 10

mM CaCl2, 5 mM DTT, 0,025% BSA, 0,15 mM nikotiinamiidi) 0,1 µg/ml SIRT1-ga.

EE - EP1910384 B1 187

Analüüsitavad ühendid 1-18 lahustati DMSO-s ja lisati reaktsioonile 11

kontsentratsiooniga, mis jäid vahemikku 0,7 µM kuni 100 µM.

Peptiidi 2 rakendav fluorestsentsi polarisatsiooni analüüs sooritati vastavalt

järgnevale: 0,5 µM peptiidi substraati ja 120 µM βNAD+ inkubeeriti 20 minuti


Na-Ac, 2,7 mM K-Ac, 1 mM Mg-Ac, 0,05% Tween-20, 0,1% pluroonset F127, 10

mM CaCl2, 5 mM DTT, 0,025% BSA) 3 nM SIRT1-ga. Analüüsitavad ühendid 19-

56 lahustati DMSO-s ja lisati reaktsioonile kolmekordsete lahjenduste 10

kontsentratsiooniga, mis jäid vahemikku 300 µM kuni 0,15 µM.

Pärast SIRT1 inkubeerimist lisati reaktsioonile deatsetülatsioonireaktsiooni 10

peatamiseks 3 mM lõppkontsentratsiooniga nikotiinamiid ja deatsetüülitud

substraadi lõhestamiseks 0,5 µg/ml trüpsiini. Reaktsiooni inkubeeriti 30 minutit

temperatuuril 37 oC 1 µM streptavidiini juuresolekul. Fluorestsentsi polarisatsioon

määrati ergastuse (650 nm) ja kiirguse (680 nm) lainepikkustel. Seejärel määrati

sirtuiini valgu aktiivsuse tase erinevate analüüsitava ühendi kontsentratsioonide 15

juuresolekul ning seda võib võrrelda sirtuiini valgu aktiivsuse tasemega

analüüsitava ühendi puudumisel ja/või sirtuiini valkude aktiivsuse tasemetega

allpool kirjeldatud negatiivsetes kontrollvariantides (ehk inhibeerimistasemes) ja

positiivsetes kontrollvariantides (ehk aktiveerimistase).

Fluorestsentsi polarisatsiooni analüüsideks sooritati sirtuiini aktiivsuse 20

inhibeerimise kontroll, lisades reaktsiooni käivitamiseks negatiivse kontrollina 1 µl

500 mM nikotiinamiidi (võimaldab maksimaalse sirtuiini inhibeerimise määramist).

Sirtuiini aktiivsuse aktiveerimise kontroll sooritati, kasutades 3 nM sirtuiini valku ja

ühendi asemel 1 µl DMSO-d, mis võimaldas saavutada substraadi

deatsetülatsiooni alusväärtuse (ehk normaliseeritud sirtuiini aktiivsuse määramist). 25

Massispektromeetria põhises analüüsis kasutati 20 aminohappejäägiga peptiidi:

Ac-EE-K(biotiin)-GQSTSSHSK(Ac)NleSTEG-K(5TMR)-EE-NH2 (SEQ ID NO: 3),

kus K(Ac) oli atsetüülitud lüsiini jääk ja Nle on norleutsiin. See peptiid on

märgistatud C-otsas fluorofooriga 5TMR (ergastus 540 nm/kiirgus 580 nm).

Peptiidi substraadi järjetus põhineb p53, sisaldades samas mitut modifikatsiooni. 30

EE - EP1910384 B1 188

Lisaks on looduslikus järjestuses leiduv metioniini jääk asendatud norleutsiiniga,

kuna metioniin võib sünteesi ja puhastamise käigus oksüdeeruda.

Massispektromeetria analüüs sooritati vastavalt järgnevalt kirjeldatule: 0,5 µM

peptiidi substraati ja 120 µM βNAD+ inkubeeritakse 25 minuti jooksul temperatuuril

25 oC reaktsioonipuhvris (50 mM Tris-atsetaati pH 8, 137 mM NaCl, 2,7 mM KCl, 1 5

mM MgCl2, 5 mM DTT, 0,05% BSA) 10 nM SIRT1-ga. Analüüsitavad ühendid võib

lisada reaktsioonile vastavalt eelpool kirjeldatule. SirT1 geen kloonitakse vektorit

sisaldavasse T7 promootorisse ning transformeeritakse BL21(DE3)-ks. Pärast 25

minutit kestnud SIRT1-ga inkubeerimist lisatakse reaktsiooni lõpetamiseks 10 µl

10% sipelghapet. Reaktsioonid suletakse ja külmutatakse hilisemateks 10

massispektromeetria analüüsideks. Substraadi peptiidi massi määramine

võimaldab atsetülatsiooni astme (ehk tooraine) täpset määramist võrreldes

deatsetüülitud peptiidiga (lõppsaadus).

Massispektromeetria analüüsideks sooritatakse sirtuiini aktiivsuse inhibeerimise

kontroll, lisades reaktsiooni käivitamiseks negatiivse kontrollina 1 µl 500 mM 15

nikotiinamiidi (võimaldab maksimaalse sirtuiini inhibeerimise määramist). Sirtuiini

aktiivsuse aktiveerimise kontroll sooritati, kasutades 10 nM sirtuiini valku ja ühendi

asemel 1 µl DMSO-d, mis võimaldas määrata substraadi deatsetülatsiooni koguse

analüüsi lineaarse vahemiku mistahes ajahetkel. See ajahetk on sama kui

analüüsitavate ühendite jaoks kasutatud ning lineaarses vahemikus kujutab lõpp-20

punkt kiiruse muutust.

Iga eelnevalt mainitud analüüsi jaoks avaldati ja puhastati SIRT1 vastavalt

järgnevalt kirjeldatule. SirT1 geen klooniti vektorit sisaldavasse T7 promootorisse

ning transformeeriti BL21(DE3)-ks. Valk avaldati läbi öö läbi temperatuuril 18 oC

kestnud indutseerimise 1 mM IPTG kui N-otsa His-märgise fusioonvalguga ja 25

koguti kiirusel 30 000 x g. Rakud lahustati lahustamispuhvris (50 nM Tris-HCl, 2

mM Tris[2-karboksüetüül]fosfiini (TCEP), 10 mM ZnCl2, 200 mM NaCl)

lüsosüümiga ning töödeldi täielikuks lahustamiseks täiendavalt 10 minuti jooksul

kõrgsagedusheliga. Valk puhastati Ni-NTA kolonni kohal (Amersham) ja puhast

valku sisaldavad fraktsioonid liideti, kontsentreeriti ning juhiti üle suuruse määrava 30

kolonni (Sephadex S200 26/60 globaalne). Lahustuvat valku sisaldav tipp koguti ja

viidi ioonvahetuse kolonnile (MonoQ). Gradiendi elutsioon (200 mM kuni 500 mM

EE - EP1910384 B1 189

NaCl) andis puhta valgu. See valk kontsentreeriti ja dialüüsiti öö läbi dialüüsipuhvri

(20 mM Tris-HCl, 2 mM TCEP) vastu. Seejärel valk alikvooditi ja külmutati edasise

kasutamiseni temperatuuril -80 oC.

SIRT1 aktiveerivad sirtuiini moduleerivad ühendid määrati eelpool kirjeldatud

analüüsiga ning neid on kujutatud alljärgnevas tabelis 4. Aktiveerivate ühendite 5

ED50 väärtused fluorestsentsi polarisatsiooni analüüsis (FP) või

massispektromeetria analüüsis (MS) on avaldatud kui A’ (ED50 = < 5 µM), A (ED50

= 5-50 µM), B (ED50 = 51-100 µM), C (ED50 = 101-150 µM) ja D (ED50 = >150 µM).

NT tähendab, et ühendit näidatud analüüsiga ei analüüsitud. NA tähendab, et

ühend ei olnud näidatud analüüsis aktiivne. MS-iga määratud mitmekordne 10

aktiveerimine on avaldatud kui A (mitmekordne aktiveerimine >250%), B

(mitmekordne aktiveerimine <250%) või C (mitmekordne aktiveerimine puudub).

Resveratrooli ED50 SIRT1 aktiveerimiseks on 16 µM ja resveratrooli mitmekordne

aktiveerimine MS analüüsis on umbes 200%. Inhibeerivate ühendite IC50

väärtused on avaldatud kui A (IC50 = <50 µM), B (IC50 = 51-100 µM), C (IC50 = 15

101-150 µM) ja D (IC50 = >150 µM).

EE - EP1910384 B1 190

Tabel 4. Sirt1 aktivaatorid

EE - EP1910384 B1 191

EE - EP1910384 B1 192

EE - EP1910384 B1 193

EE - EP1910384 B1 194

EE - EP1910384 B1 195

EE - EP1910384 B1 196

EE - EP1910384 B1 197

EE - EP1910384 B1 198

EE - EP1910384 B1 199

EE - EP1910384 B1 200

EE - EP1910384 B1 201

EE - EP1910384 B1 202

EE - EP1910384 B1 203

EE - EP1910384 B1 204

EE - EP1910384 B1 205

EE - EP1910384 B1 206

EE - EP1910384 B1 207

EE - EP1910384 B1 208

EE - EP1910384 B1 209

NÄIDE 3: sirtuiini modulaatorite identifitseerimine SIRT3 kasutades

SIRT3 aktiivsuse modulaatorite määramiseks kasutati fluorestsentsi

polarisatsiooni analüüsi. Sama analüüsi võib kasutada iga sirtuiini valgu

modulaatorite määramiseks. Selles analüüsis kasutatakse histooni H4, mis on 5

teadaolev sirtuiini deatsetülatsiooni märklaud, fragmendi põhist peptiidi substraati.

Substraat sisaldab peptiidi, millel on 14 aminohappejääki: biotiin-

GASSHSK(Ac)VLK(MR121) (SEQ ID NO: 4), kus K(Ac) on atsetüülitud lüsiini jääk.

See peptiid on märgistatud C-otsas fluorofooriga MR121 (ergastus 635 nm/kiirgus

680 nm) ja N-otsas biotiiniga. 10

Peptiidi substraat viiakse NAD+ juuresolekul kokku sirtuiini valguga, et võimaldada

substraadi deatsetülatsiooni ja muuta see tundlikuks trüpsiiniga lõhestamisele.

EE - EP1910384 B1 210

Seejärel lisatakse trüpsiin ja reaktsioon viiakse lõpule (ehk deatsetüülitud

substraat lõhestatakse), vabastades MR121 fragmendi. Reaktsioonile lisatakse

seejärel streptavidiin, mis võib seonduda nii lõhestamata substraadiga (ehk

võimaliku alles jäänud atsetüülitud substraadiga) ja lõhestatud peptiidi substraadi

fluorestsentsita osaga (ehk biotiini sisaldava fragmendiga). Streptavidiiniga seotud 5

täispikka peptiidi substraadi fluorestsentsi polarisatsiooni signaal oli tugevam kui

vabanenud MR121 C-otsa fragmendi fluorestsentsi polarisatsiooni signaal. Seega

on saadud fluorestsentsi polarisatsioon pöördsuhtelises proportsioonis

deatsetülatsiooni tasemega (ehk signaal on pöördsuhtelises proportsioonis sirtuiini

valgu aktiivsusega). Tulemused loetakse mikroplaadi fluorestsentsi polarisatsiooni 10

lugejaga (Molecular Devices Spectramax MD), kasutades sobivaid ergastuse ja

emissiooni filtreid.

Fluorestsentsi polarisatsiooni analüüsid võib sooritata vastavalt järgnevalt

kirjeldatule: 0,5 µM peptiidi substraati ja 50 µM βNAD+ inkubeeritakse 60 minuti


Na-Ac, 2,7 mM K-Ac, 1 mM Mg-Ac, 0,1% pluroonset F127, 10 mM CaCl2, 1 mM

TCEP, 0,025% BSA) 2 nM SIRT3-ga. Analüüsitavad ühendid lahustatakse DMSO-

s ja lisatakse reaktsioonile 11 kontsentratsioonis, mis jäävad vahemikku 0,7 µM

kuni 100 µM. Valk üleavaldatakse E. coli´s ja puhastatakse nikkelkelaadi kolonnil

standardtehnikaid kasutades. Pärast 60 minutit kestnud SIRT3 inkubeerimist 20

lisatakse reaktsioonile deatsetülatsioonireaktsiooni peatamiseks 3 mM

lõppkontsentratsiooniga nikotiinamiid ja deatsetüülitud substraadi lõhestamiseks

0,5 µg/ml trüpsiini. Reaktsiooni inkubeeritakse 30 minutit temperatuuril 37 oC 1 µM

streptavidiini juuresolekul. Fluorestsentsi polarisatsioon määrati ergastuse (650

nm) ja kiirguse (680 nm) lainepikkustel. Seejärel määratakse sirtuiini valgu 25

aktiivsuse tase erinevate analüüsitava ühendi kontsentratsioonide juuresolekul

ning seda võib võrrelda sirtuiini valgu aktiivsuse tasemega analüüsitava ühendi

puudumisel ja/või sirtuiini valkude aktiivsuse tasemetega allpool kirjeldatud

negatiivsetes kontrollvariantides (ehk inhibeerimistasemes) ja positiivsetes

kontrollvariantides (ehk aktiveerimistase). 30

Sirtuiini aktiivsuse inhibeerimise kontroll sooritatakse, lisades reaktsiooni

käivitamisel 30 mM nikotiinamiidi (võimaldab maksimaalse sirtuiini inhibeerimise

EE - EP1910384 B1 211

määramist). Sirtuiini aktiivsuse aktiveerimise kontroll sooritati, kasutades 0,5 µg/ml

sirtuiini valku, mis võimaldas saavutada substraadi deatsetülatsiooni alusväärtuse

(ehk normaliseeritud sirtuiini aktiivsuse määramist).

NÄIDE 4: sirtuiini aktiivsuse rakupõhised analüüsid

Rasva mobilisatsiooni analüüs. 2 ml tihedusega 30 000 rakku/ml 3T3 L1 rakud 5

viiakse Dulbecco modifitseeritud Eagle söötmes (DMEM)/10% vastsündinud

vasika seerumis 24 reservuaariga plaatidesse. Üksikutel reservuaaridel

võimaldatakse seejärel diferentseeruda, lisades 100 nM rosiglitasooni.

Diferentseerumata kontrollrakke hoitakse kogu analüüsi vältel värskes

DMEMD/10% vastsündinud vasika seerumis. 48 tunni (2 päeva) möödudes 10

käivitatakse adipogenees, lisades DMEM/10% vastsündinud vasika seerumi/0,5

mM 3-isobutüül-1-metüülksantiini (IBMX)/1 µM deksametasooni. 96 tunni (4

päeva) möödudes lastakse adipogeneesil jätkuda, eemaldades söötme ja lisades

igasse reservuaari koos 10 µg/ml insuliini või 100 nM rosiglitasooniga 2 ml

DMEM/10% veise looteseerumit. 144 tunni (6 päeva) ja 192 tunni (8 päeva) 15

möödudes katse algusest viiakse kõikidesse reservuaaridesse DMEM/10% veise

looteseerum.

240 tunni (10 päeva) möödudes katse algusest lisatakse üksikutesse

reservuaaridesse kolmes korduses koos 100 nM rosiglitasooniga erinevad

analüüsitavate ühendite kontsentratsioonid. Kolmes diferentseerumata 20

reservuaaris säilitatakse DMEM/10% vastsündinud vasika seerumit ja kolmes

diferentseerunud kontrollgrupi rakkude reservuaaris säilitatakse värsket

DMEM/10% vastsündinud vasika seerumit koos 100 nM rosiglitasooniga. Rasva

mobilisatsiooni positiivse kontrollvariandina kasutatakse resveratrooli (SIRT1

aktivaator), mille kolmekordsetes lahjendustes kontsentratsioonid jäävad 25

vahemikku 100 µM kuni 0,4 µM.

312 tundi (13 päeva) pärast katse algust sööde eemaldatakse ning rakke pestakse

kaks korda PBS-iga. Igasse reservuaari, k.a rakkudeta reservuaaridesse

(taustväärtus), lisatakse 0,5 ml Oil Red O lahust (adipogeneesi

analüüsikomplektis, kataloogi nr ECM950, Chemicon International, Temecula, CA, 30

USA). Plaate inkubeeritakse 15 minutit toatemperatuuril ja seejärel Oil Red O

EE - EP1910384 B1 212

värvimislahus eemaldatakse ning reservuaare pestakse kolm korda 1 ml

pesulahusega (adipogeneesi analüüsikomplekt). Pärast viimase pesu

eemaldamist värvitud plaadid visualiseeritakse, skaneeritakse või

fotografeeritakse. Värvaine ekstraktitakse (adipogeneesi analüüsikomplekt) ja

määratakse plaadilugejas 520 nM juures. Kvantitatiivsed ja visuaalsed tulemused 5

on avaldatud joonisel Fig 16.

Primaarse dorsaalse närvisõlme (DRG) rakukaitse analüüs. Analüüsitavaid

ühendeid analüüsitakse aksoni kaitsmise analüüsiga (Araki et al., (2004) Science

305 (5686): 1010-3). Lühidalt, E12.5 embrüote hiirte DRG eksplantaadid

kultuuristatakse 1 nM närvikasvu faktori juuresolekul. Närvirakkudest erinevad 10

rakud eemaldatakse kultuuridest kultuursöötmele 5-fluorouratsiili lisamisega.

Analüüsitavad ühendid lisatakse 12 kuni 24 tundi enne aksoni transektsioone.

Neuriitide transektsioonid sooritati 10-20 päeval in vitro (DIV), kasutades

närvirakkude eemaldamiseks nr 18 nõelasid.

Näide 5: ATP rakupõhine analüüs 15

Selles näiteks kirjeldatakse SIRT1 aktivaatorist resveratrooli mõju tsellulaarsetele

ATP tasemetele NCl-H358 rakkudes. Tsellulaarsed ATP tasemed on tsellulaarse

metabolismi kiiruse ja seeläbi mitokondriaalse funktsiooni kaudseks mõõtmeks.

Kuna SIRT1 aktiveerimist on seostatud suurenenud mitokondriaalse biogeneesiga

in vivo, on see analüüs mõeldud määramiseks, kas resveratrool mitokondriaalset 20

funktsiooni suurendab, kasutades hindamiseks tsellulaarse ATP tasemeid. ATP

analüüs liidetakse tsellulaarse eluvõime analüüsiga nii, et tsellulaarse ATP

tasemed saab normaliseerida eluvõimeliste rakkude alusel. Tsellulaarse ATP

tasemed mõõdeti komplektiga ATPLite 1Step (PerkinElmer) ja tsellulaarne

eluvõime mõõdeti rakke läbiva värvainega AlamarBlue™. 25

Tsellulaarse ATP analüüs on mitmekordne analüüs, millega saab mõõta nii ATP

tasemeid kui ka antud rakuproovi elujõulisust. See analüüs sooritatakse 96

reservuaariga analüüsiplaadil ning andmed avaldatakse kui analüüsiplaadi

reservuaari [ATP]/elujõulisus.

EE - EP1910384 B1 213

Komplekt ATPLite 1Step™ on üheetapiline luminestsentsiga rakupõhine analüüs

ATP määramiseks. Komplekt sisaldab lüofiliseeritud substraadi segu, mis koosneb

D-lutsiferiinist ja jaanimardika (Photinus pyralis) ensüümi lutsiferaasist. Lisaks

sisaldab komplekt pesuaine põhist rekonstitutsioonipuhvrit, mis indutseerib

tsellulaarsete membraanide lahustumise. Analüüsisegus olev lutsiferaas 5

katalüseerib vaba tsellulaarse ATP ja D-lutsiferiini vahelist reaktsiooni, luues

seeläbi allpool skemaatiliselt kujutatud reaktsiooni alusel bioluminestsentsi.

Toodetud valguse kogus on proportsioonis tsellulaarse ATP kontsentratsiooniga.

AlamarBlue™ analüüs on üheetapiline analüüs, milles kasutatakse lahustuvat,

mittetoksilist rakke läbivat värvainet, mis rakkude kasvusöötmele lisatakse. See 10

värvaine läbib elujõulistes rakkudes (kuid mitte surnud rakkudes) elektronide

vähenemise. Vähenenud elektronidega värvaine saadab fluorestsentssignaale,

mida saab lugeda fluorestsentsipõhise plaadilugejaga (ergastus 545 nm ja kiirgus

575 nm). Igas reservuaaris loodud fluorestsentsi kogus on proportsioonis

elujõuliste rakkude arvuga. Selle analüüsiga saadud elujõulisuse signaali 15

kasutatakse ATPLite 1Step™ analüüsi tulemuste ATP signaali

normaliseerimiseks.

Analüüsitava aine ettevalmistamine tsellulaarseks ATP analüüsiks: resveratrool

kaaluti ja viidi pruuni pudelisse. Materjal lahustati 100% transpordiaines (DMSO),

saades lõppkontsentratsiooniks 10 mM (emalahus). Emalahus lahjendati 20

seeriaviisiliselt 100% DMSO-ga nii, nagu on kirjeldatud SOP 7.10. Resveratrooli

lõppkontsentratsiooniks ühendi plaadil oli 0,008, 0,023, 0,069, 0,206, 0,617, 1,852,

5,556, 16,667, 50 ja 150 µM.

Resveratrooli mõju tsellulaarsetele ATP tasemetele NCl-H358 rakkudes (100 µl)

analüüsiti tsellulaarse ATP analüüsiga vastavalt kirjeldatule. Katse ülesehitust on 25

kujutatud joonisel Fig 1. Selles analüüsis viidi NCl-H358 rakud (saadud Ameerika

Koekultuuri Kollektsioonist, ATCC) 96-reservuaariga mikroplaatidesse (104

rakku/reservuaari kohta). NCl-H358 kasvu kultuursööde koosneb RPMI 1640

söötmest, mida on täiendatud 10% FBS-i, 100 mg/ml streptomütsiini ja 100

ühiku/ml penitsilliiniga. Iga korduse kolme mikroplaate töödeldi 15 µl 10 30

resveratrooli kontsentratsiooni (0,008, 0,023, 0,069, 0,206, 0,617, 1,852, 5,556,

16,667, 50 ja 150 µM) või 15 µl tugiainega (DMSO, lõppkontsentratsioon 0,5%; 12

EE - EP1910384 B1 214

kordust plaadi kohta). Pärast 48 tundi kestnud ühendi töötlemist rakukasvu

tingimustes eemaldati plaadid inkubaatorist ning igasse reservuaari lisati 15 µl

AlamarBlue™ värvainet. Raku mikroplaate inkubeeriti kasvu tingimustes 2 tundi

värvainega ja seejärel mõõdeti fluorestsents plaadi lugejat kasutades.

AlamarBlue™ sisaldav sööde eemaldati ja plaate pesti 100 µl PBS-iga reservuaari 5

kohta. See pesu eemaldati ja igasse reservuaari lisati 200 µl 1x ATPLite 1Step™

reaktiivi. Seejärel mõõdeti plaadi lugejat kasutades luminestsents. Iga reservuaari

ATP signaal, mis oli mõõdetud luminestsentsi skaneerimisega, normaliseeriti selle

vastavaks rakkude eluvõime väärtusteks, mõõdetuna fluorestsentsi

skaneerimisega, saades seeläbi keskmise ATP taseme elujõulise raku ühiku kohta 10

(ATP/eRakk). Iga variandi ATP/eRakk normaliseeriti seejärel vastava raku

mikroplaadi keskmiseks kanduri ATP/eRakk suhteks, saades seeläbi

normaliseeritud ATP/eRakk (norm. ATP/eRakk). Lõpuks arvutati iga erineva

variandi normaliseeritud ATP/eRaku alusel plaadi korduste keskmine, saades

keskmise normaliseeritud ATP/eRakk suhte. Tsellulaarse ATP tasemeid 15

suurendavate resveratrooli dooside normaliseeritud ATP/eRakk väärtused olid

suuremad kui 1,0. Resveratrooli kontsentratsioon, mis põhjustas normaliseeritud

ATP/eRakk 50% maksimaalse suurenemise (EC50 ATP), määrati paremini sobiva

kõvera analüüsiga, kasutades sigmoidset doosi-reageeringu kõvera mudelit.

Mõõdeti 10 resveratrooli kontsentratsiooni või ainult kanduriga töödeldud rakkude 20

ATP tasemed. Kõik need ATP tasemed normaliseeriti vastava reservuaari rakkude

elujõulisuse alusel, saades ATP/eRakk väärtuse. Iga ATP/eRakk väärtus

normaliseeriti seejärel vastava raku mikroplaadi keskmiseks kanduri ATP/eRakk

väärtuseks.

Andmed on avaldatud kui normaliseeritud ATP/eRakk (tinglikud ühikud). Joonisel 25

2 on kujutatud 10 resveratrooli kontsentratsiooni kõige paremini sobivat sigmoidset

doosile reageeringu kõverat vastavate normaliseeritud ATP/eRakk väärtuste

vastu. Need väärtused kujutavad kolme plaadi korduste keskmist. Resveratrool

suurendab doosi suurusest sõltuvalt NCl-H358 rakkude tsellulaarseid ATP

tasemeid. Tsellulaarse ATP tasemete maksimaalne suurenemine oli 3,0 kordne ja 30

esines 50 µM resveratrooli kasutamisel. Resveratrooli EC50 ATP-ks määrati 29

µM.

EE - EP1910384 B1 215

Patendinõudlus

1. Ühend

A) valemiga:

või selle ühendi farmatseutiliselt sobiv sool, kus: 5


kus:

iga Z10, Z11, Z12 ja Z13 on valitud üksteisest iseseisvalt N, CR20 ja CR1’ hulgast; ja

iga Z14, Z15 ja Z16 on valitud üksteisest iseseisvalt rühmast, kuhu kuuluvad N, NR1’, 10

S, O, CR20 või CR1’,

kus:

0 kuni 2 Z10, Z11, Z12 või Z13 hulgast on N;


0 kuni 1 Z14, Z15 ja Z16 hulgast on S või O; 15


0 kuni 1 R20 on lahustav rühm; ja


alküül;

iga R20 on valitud üksteisest iseseisvalt H või lahustava rühma hulgast; 20

R21 on valitud -NR1’-C(O)-, -NR1’-S(O)2-, -NR1’-C(O)-NR1’-, -NR1’-C(S)-NR1’-,

EE - EP1910384 B1 216

-NR1’-C(S)-NR1’-CR1’R1’-, -NR1’-C(O)-CR1’R1’-NR1’-, -NR1’-C(=NR1’)-NR1’-, -C(O)-

NR1’-, -C(O)-NR1’-S(O)2-, -NR1’-, -CR1’R1’-, -NR1’-C(O)-CR1’=CR1’-, -NR1’-S(O)2-

NR1’-, -NR1’-C(O)-NR1’-S(O)2-, -NR1’-CR1’R1’-C(O)-NR1’-, -CR1’R1’-C(O)-NR1’-,

-NR1’-C(O)-CR1’=CR1’-CR1’R1’-, -NR1’-C(=N-CN)-NR1’-, -NR1’-C(O)-CR1’R1’-O-,

-NR1’-C(O)-CR1’R1’-CR1’R1’-O-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’-5

CR1’R1’-, -NR1’-C(O)-CR1’R1’-; -NR1’-C(O)-CR1’R1’-CR1’R1’-, -NR1’-C(S)-NR1’-

CR1’R1’-CR1’R1’-, -NR1’-C(O)-O- hulgast,

iga R1’ on sõltumatult valitud H või valikuliselt asendatud C1-C3 hargnemata või

hargnenud ahelaga alküüli hulgast; ja 10

R31 on valitud valikuliselt asendatud monotsüklilise või bitsüklilise arüüli või

valikuliselt asendatud monotsüklilise või bitsüklilise heteroarüüli hulgast,

eeldusel, et kui R21 on -NR1’-C(O)-, siis R31 ei ole 4-tsüanofenüül või

ja kui R21 on -NR1’-S(O)2-, siis R31 ei ole 4-metoksüfenüül või 4-t-butüülfenüül; või 15

B) ühend valemiga:

või selle ühendi farmatseutiliselt sobiv sool, kus:


20 kus:

EE - EP1910384 B1 217

iga Z10, Z11, Z12 ja Z13 on valitud üksteisest iseseisvalt N, CR20 või CR1’ hulgast; ja

iga Z14, Z15 ja Z16 on valitud üksteisest iseseisvalt rühmast, kuhu kuuluvad N, NR1’,

S, O, CR20 või CR1’,

kus:

0 kuni 2 Z10, Z11, Z12 või Z13 hulgast on N; 5


0 kuni 1 Z14, Z15 ja Z16 hulgast on S või O;


0 kuni 1 R20 on lahustav rühm; ja

0 kuni 1 R1’ on valikuliselt asendatud C1-3 hargnemata või hargnenud ahelaga 10

alküül;

iga R20 on valitud üksteisest iseseisvalt H ja lahustava rühma hulgast;

R20a on valitud üksteisest iseseisvalt H ja lahustava rühma hulgast;


-NR1’-C(S)-NR1’-CR1’R1’-, -NR1’-C(O)-CR1’R1’-NR1’-, -NR1’-C(=NR1’)-NR1’-, -C(O)-15




-NR1’-C(O)-CR1’R1’-CR1’R1’-O-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’-,

-CR1’R1’-, -NR1’-C(O)-CR1’R1’-; -NR1’-C(O)-CR1’R1’-CR1’R1’-, -NR1’-C(S)-NR1’-20


kus


hargnenud ahelaga alküüli hulgast; ja 25


valikuliselt asendatud monotsüklilise või bitsüklilise heteroarüüli hulgast,

ja juhul, kui R19 on

EE - EP1910384 B1 218

ja Z10, Z11, Z12 ning Z13 on kõik CH, siis R20a on lahustav rühm; või

C) valemiga:

või selle ühendi farmatseutiliselt sobiv sool, kus: 5





-NR1’-C(O)-CR1’=CR1’-CR1’R1’-, -NR1’-C(=N-CN)-NR1’-, -NR1’-C(O)-CR1’R1’-O-, 10

-NR1’-C(O)-CR1’R1’-CR1’R1’-O-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’-



kus 15


hargnenud ahelaga alküüli hulgast; ja

R32 on valikuliselt asendatud monotsükliline või bitsükliline heteroarüül või

valikuliselt asendatud bitsükliline arüül,

kus: 20

kui R21 on -NH-C(O)-CH2-, siis R32 ei ole asendamata tieen-2-üül;

kui R21 on -NH-C(O)-, siis R32 ei ole furaan-2-üül, 5-bromofuraan-2-üül või 2-

fenüül-4-metüültiasool-5-üül;

EE - EP1910384 B1 219

kui R21 on -NH-S(O)2-, siis R32 ei ole asendamata naftüül või 5-klorotieen-2-üül; või

D) valemiga:


R21 on valitud -NR1’-C(O)-, -NR1’-S(O)2-, -NR1’-C(O)-NR1’-, -NR1’-C(S)-NR1’-, 5





-NR1’-C(O)-CR1’R1’-CR1’R1’-O-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’-, -NR1’-S(O)2-CR1’R1’-10



kus iga R1’ on sõltumatult valitud H või valikuliselt asendatud C1-C3 hargnemata

või hargnenud ahelaga alküüli hulgast; ja 15

R33 on valikuliselt asendatud fenüül,

kus:

kui R21 on -NR1’-C(O)-, siis R1’ ei ole H;

kui R21 on -NH-C(O)-CH2- või -NH-C(O)-CH2-O, siis R33 ei ole asendamata fenüül

või 4-halofenüül; ja 20

kui R21 on -NH-S(O)2-, siis R33 ei ole asendamata fenüül, 2,4- või 3,4-

dimetüülfenüül, 2,4-dimetüül-5-metoksüfenüül, 2-metoksü-3,4-diklorofenüül, 2-

metoksü-5-bromofenüül-3,4-dioksüetüleenfenüül, 3,4-dimetoksüfenüül, 3,4-

EE - EP1910384 B1 220

diklorofenüül, 3,4-dimetüülfenüül, 3- või 4-metüülfenüül, 4-alkoksüfenüül, 4-

fenoksüfenüül, 4-halofenüül, 4-bifenüül või 4-atsetüülaminofenüül; või

E) valemiga:

või nende ühendite farmatseutiliselt sobivad soolad, kus: 5

R21 on valitud -NH-C(O)- või -NH-C(O)-CH2- hulgast; ja

R33 on fenüül, mis on asendatud:

a) ühe -N(CH3)2 rühmaga;

b) ühe CN rühmaga 3. positsioonil;

c) ühe -S(CH3) rühmaga; või 10

d)

3 ja 4 positsiooni aheldus valikutes A), B), C) või D) ja R1’ on asendatuse korral

asendatud ühe või rohkema järgnevast rühmast valitud asendajaga: -OH,

halogeen, -ORa, -O-CORa, -CORa, -C(O)Ra, -CN, -NO2, -COOH, -COORa,

-OCO2Ra, -C(O)NRaRb, -OC(O)NRaRb, -SO3H, -NH2, -NHRa, - N(RaRb), -COORa, 15

-CHO, -CONH2, -CONHRa, -CON(RaRb), -NHCORa, -NRCORa, -NHCONH2,

-NHCONRaH, -NHCON(RaRb), -NRcCONH2, -NRcCONRaH,- NRcCON(RaRb),

-C(=NH)-NH2, -C(=NH)-NHRa, -C(=NH)-N(RaRb), -C(=NRc)-NH2, -C(=NRc)-NHRa,

-C(=NRc)-N(RaRb), -NH-C(=NH)-NH2, -NH-C(=NH)-NHRa, -NH-C(=NH)-N(RaRb),

-NHC(=NRc)-NH2, -NH-C(=NRc)-NHRa, -NH-C(=NRc)-N(RaRb), -NRdH-C(=NH)-20

NH2, -NRd-C(=NH)-NHRa, -NRd-C(=NH)-N(RaRb), -NRd-C(=NRc)-NH2, -NRd-

C(=NRc)-NHRa, -NRd-C(=NRc)-N(RaRb), -NHNH2, -NHNHRa, -NHRaRb, -SO2NH2,

-SO2NHRa, -SO2NRaRb, -CH=CHRa, -CH=CRaRb, -CRc=CRaRb, CRc=CHRa,

-CRc=CRaRb, -CCRa, -SH, -SOkRa, -S(O)kORa ja -NH-C(=NH)-NH2, kus

k on 0, 1 või 2; 25

EE - EP1910384 B1 221

Ra-Rd on üksteisest sõltumatult alifaatsed rühmad, asendatud alifaatsed rühmad,

bensüülid, asendatud bensüülid, aromaatsed rühmad või asendatud aromaatsed

rühmad; ja

-NRaRb võib moodustada liidetuna asendatud või asendamata mittearomaatse

heterotsüklilise rühma; 5

kus mittearomaatse heterotsüklilise rühma, bensüülrühma või arüülrühma

asendajaks võib olla alifaatne rühm või asendatud alifaatne rühm; asendatud

alifaatne rühm võib olla asendatud mittearomaatse heterotsüklilise ringi,

asendatud mittearomaatse heterotsüklilise ringi, bensüüli, asendatud bensüüli,

arüüli või asendatud arüüliga; ja asendatud alifaatsel rühmad, mittearomaatsel 10

heterotsüklilisel rühmal, asendatud arüülil või asendatud bensüülil võib olla

rohkem kui üks asendaja.

2. Ühend vastavalt nõudluspunkti 1 valikule (A), millel on valem:

kus 15

R20 on valitud H või lahustava rühma hulgast;

R21 on valitud -NH-C(O)- või -NH-C(O)-CH2- hulgast; ja


valikuliselt asendatud monotsüklilise või bitsüklilise heteroarüüli hulgast.

3. Ühend vastavalt nõudluspunkti 1 valikule (A), mis erineb selle poolest, et R19 20

on valitud fenüüli, püridüüli, tienüüli või furanüüli hulgast.

4. Ühend vastavalt nõudluspunktile 3, mis erineb selle poolest, et R19 on

valikuliselt asendatud fenüül.

5. Ühend vastavalt nõudluspunkti 1 valikule (A) või ükskõik millisele

nõudluspunktile 2 kuni 4, mis erineb selle poolest, et: 25

R20 on valitud H, -CH2-N(CH3)2 hulgast,

EE - EP1910384 B1 222


nõudluspunktile 3 kuni 5, mis erineb selle poolest, et:

R31 on valitud fenüüli, pürasolüüli, furüüli, püridüüli, pürimidinüüli, tienüüli, naftüüli, 5

bensopürasolüüli, bensofurüüli, kinolinüüli, kinoksalinüüli või bensotienüüli ja R31

on valikuliselt asendatud.


nõudluspunktile 3 kuni 6, mis erineb selle poolest, et R21 on -NH-C(O)-.

8. Ühend vastavalt nõudluspunkti 1 valikule (B), mis erineb selle poolest, et R19 10

on valitud fenüüli, püridüüli, tienüüli või furüüli hulgast.

9. Ühend vastavalt nõudluspunktile 8, mis erineb selle poolest, et R19 on

valikuliselt asendatud fenüül.

10. Ühend vastavalt nõudluspunkti 1 valikule (B), nõudluspunktile 8 või 9, mis erineb selle poolest, et: 15

EE - EP1910384 B1 223

R20a on valitud H, -CH2-N(CH3)2 hulgast,

11. Ühend vastavalt nõudluspunkti 1 valikule (B) või ükskõik millisele 5

nõudluspunktile 8 kuni 10, mis erineb selle poolest, et:

R31 on valitud fenüüli, pürasolüüli, furüüli, püridüüli, pürimidinüüli, tienüüli, naftüüli,

bensopürasolüüli, bensofuranüüli, kinolinüüli, kinoksalinüüli või bensotienüüli

hulgast ja R31 on valikuliselt asendatud.

12. Ühend vastavalt nõudluspunkti 1 valikule (B) või ükskõik millisele 10

nõudluspunktile 8 kuni 11, mis erineb selle poolest, et R21 on -NH-C(O)-.

13. Ühend vastavalt nõudluspunkti 1 valikule (C), mis erineb selle poolest, et:

R32 on valitud pürrolüüli, pürasolüüli, pürasinüüli, furüüli, püridüüli, pürimidinüüli või

tienüüli hulgast ja R32 on valikuliselt asendatud ja valikuliselt bensosulatatud.

14. Ühend vastavalt nõudluspunktile 13, mis erineb selle poolest, et R32 on 15

valitud bensofurüüli, metüülfurüüli, bensotienüüli, püridüüli, pürasinüüli,

EE - EP1910384 B1 224

pürimidinüüli, pürasolüüli hulgast, kus nimetatud metüülfurüül, püridüül,

pürasinüül, pürimidinüül või pürasolüül on valikuliselt bensosulatatud ja kus R32 on

valikuliselt asendatud või täiendavalt asendatud.

15. Ühend vastavalt nõudluspunktile 1, mis erineb selle poolest, et R31 või R32

on heteroarüül, mis on valitud rühmast, kuhu kuuluvad imidasolüül, tienüül, furüül, 5

püridüül, pürimidüül, püranüül, pürasolüül, pürrolüül, pürasinüül, tiasolüül,

oksasolüül ja tetrasolüül.

16. Koostis, mis sisaldab ükskõik millisele nõudluspunktile 1 kuni 15 vastavat

ühendit, kus koostis on pürogeenivaba.

17. Ravimkoostis, mis sisaldab farmatseutiliselt sobivat tugiainet või lahjendit ja 10

ükskõik millisele nõudluspunktile 1 kuni 15 vastavat ühendit.

18. Ühend terapeutiliselt efektiivses koguses insuliiniresistentsuse, metaboolse

sündroomi, diabeedi või selle tüsistuste raviks või ennetamiseks või

insuliinitundlikkuse suurendamiseks inimpatsiendil, mis hõlmab ükskõik millisele

nõudluspunktile 1 kuni 15 vastavat ühendit. 15

19. Ühend terapeutiliselt efektiivses koguses inimpatsiendi kehakaalu

alandamiseks või kaalus juurdevõtmise takistamiseks, mis hõlmab ükskõik

millisele nõudluspunktile 1 kuni 15 vastavat ühendit.

20. Ühend terapeutiliselt efektiivses koguses inimpatsiendi eluea pikendamiseks,

mis hõlmab ükskõik millisele nõudluspunktile 1 kuni 15 vastavat ühendit. 20

21. Ühend terapeutiliselt efektiivses koguses silmahaiguse raviks või

ennetamiseks inimpatsiendil, mis hõlmab ükskõik millisele nõudluspunktile 1 kuni

15 vastavat ühendit.

22. Ühend terapeutiliselt efektiivses koguses vastavalt nõudluspunktile 21, mis erineb selle poolest, et silmahaiguseks on nägemise halvenemine, glaukoom, 25

optiline neuriit, kollatähni taandareng või eesmine isheemiline optiline neuropaatia.

EE - EP1910384 B1 225

23. Ühend terapeutiliselt efektiivses koguses kemoteraapia põhjustatud

neuropaatia ravimiseks või ennetamiseks inimpatsiendil, mis hõlmab ükskõik

millisele nõudluspunktile 1 kuni 15 vastavat ühendit.

24. Ühend vastavalt nõudluspunktile 1, mis erineb selle poolest, et ühendil on

valem: 5

või selle ühendi farmatseutiliselt sobiv sool, kus muutuvad rühmad on nagu

defineeritud nõudluspunkti 1 valikus A.

25. Ühend valemiga:

10 või selle ühendi farmatseutiliselt sobiv sool.

26. Ühend valemiga:

või selle ühendi farmatseutiliselt sobiv sool.

EP 1 910 384 B1

137

leewi

EE - EP1910384 B1

leewi

leewi

leewi

FIG 1

leewi

1/2

leewi

Alamkultuuri H-358 rakud 150 mm plaatidel

leewi

48 tundi

leewi

24 tundi

leewi

48 tundi

leewi

2 tundi

leewi

lisage analüüsitava ühendi plaadilt 0,5 ul ühendit analüüsiplaadile

leewi

viige 100 ul rakku/reservuaari kohta (10 astmel 4 rakku/reservuaari koha) 96-reservuaariga analüüsiplaadile

leewi

lisage 15 ul/reservuaari kohta

leewi

mõõtke fluorestseeriv

leewi

peske analüüsiplaate 1 x 100 ul/reservuaari kohta PBS-iga

leewi

lisage 200 ul/reservuaari kohta ATP analüüsi reaktiivi

leewi

lugege luminestsentssignaal

EP 1 910 384 B1

138

leewi

EE - EP1910384 B1

leewi

leewi

leewi

FIG 2

leewi

2/2

leewi

konts. Log[M] resveratrool

leewi

keskmine norm. ATP/eRakk

leewi

leewi

EE - EP1910384 B1mitokondri maatriksi töötlemispeptidaasi (MPP) toel väiksemaks aktiivseks...

Documents

Transcript of EE - EP1910384 B1mitokondri maatriksi töötlemispeptidaasi (MPP) toel väiksemaks aktiivseks...