Rahvusülikooli 96. aastapäeva konverents

„Omad ja võõrad Eesti mõtteloos“ 4. detsembril 2015

Peahoone auditooriumis 139

Korraldavad Tartu Ülikooli muuseum ja filosoofiateaduskond

Ettekannete teesid

Omad ja võõrad „Eesti mõtteloo“ taustal

Ülo Matjus, Eesti filosoofia ajaloo professor

Lähtudes ettekande pealkirjast, keskendun lühidalt kolmele momendile. Esiteks käsitlen mõisteid oma ja võõras filosoofilises, sh. fenomenoloogiliseski mõttes. Seejuures peatun ka nende mõistete resp. sõnade eestikeelsel tarvitusel väga avaras tähenduses, milles ilmneb mitte ainult nende „opositsioonilisus“ ehk vastandlikkus, vaid teatav läheduski. Teiseks

käsitlen Eesti mõtteloo võimalikke tähendusi ning kolmandaks arutlen „Eesti mõtteloo“ raamatusarja taustal tollelt esiteks käsitletud pinnalt võõruse omasuse ja omasuse võõruse üle eeskätt kui „mingisse hulka kuuluvuse“ üle. Selleks pakub sari rohkesti materjali.

Gustav Teichmüller ja Friedrich Nietzsche – omad või võõrad Eesti mõtteloos?

Jaanus Sooväli, Eesti mõtteloo teadur

Oma ettekandes toon esmalt välja, mis põhjustel käsitlen Teichmüllerit ja Nietzschet koos,

ning seejärel arutlen selle üle, kas leidub mingit veenvat alust pidada neid omadeks Eesti

mõtteloos.

Uku Masingu järgi on soome-ugri keeleilmal protsessuaalne iseloom, milles inimene kui

subjekt ei moodusta eralduvat ja ühtset tervikut, vaid sulandub sujuvalt ümbritsevasse, on

suuremate sündmuste üks väike kaasakanduv element. Seda silmas pidades vaatlen F.

Nietzsche mõtlemist ja uurin, kuivõrd seal kirjeldatud subjektsuse hajumine läheneb

soome-ugrilikule keeletõelusele, nii nagu Uku Masing seda mõistab. Kuna Nietzsche

subjekti-kriitika kujuneb osaliselt välja just Tartu Ülikooli filosoofiaprofessori G. Teichmülleri

subjekti- ja substantsifilosoofia kriitikana, tuleb ettekandes juttu ka viimase mõttepärandist.

Uku Masingu järgi esindaks see nähtavasti teatavat soome-ugrilikule mõtlemisele teravalt

vastanduvat indoeuroopalikku mõtlemisviisi.

1

 

Rahvuslikud „omad“ ja „võõrad“ sõdadevahelise perioodi

Eesti humanitaarteadlaste tekstides

Liisi Veski, TÜ eetikakeskuse referent

Sõdadevahelise Eesti mõtteloo sõlmküsimusi oli probleem rahvuslikest eripäradest, mille

juhtidee oli, et kõik rahvused erinevad üksteisest teatud vaimsete erijoonte poolest. Mitmed

tänased rahvusluse teoreetikud on nimetanud seda arusaama rahvusluse üldiseks ideeliseks

lähtekohaks. Rahvuste vaimsete erijoonte üle on arutletud kõige erinevamates

ringkondades ja kontekstides, kuid sõdadevahelise perioodi Eesti mõttemaastikul

kujundasid seda ideestikku ehk kõige enam humanitaarteadlased, kellest paljud hõlmasid

need ideed nii oma akadeemiliste uurimuste kui ka laiemale avalikkusele suunatud

ühiskondlik-kultuuriliste tekstide keskmesse.

Ettekandes vaatlen erinevate sõdadevahelise perioodi Eesti humanitaarteadlaste ideid

sellest, mis on eestlastele vaimselt omane ning mis võõras. Milliseid neist omadustest

hinnati ja milliseid kritiseeriti? Millisena kujutleti selle vaimse omapära kujunemislugu?

Eelnevast lähtuvalt, mida peeti eriti omaseks just eestlaste kultuurilisele loomingule ja

teaduslikule mõttele? Milliste teiste rahvuste vaimses elus nähti järgimisväärset ning

milliseid peeti võõraks või isegi ohtlikuks? Ehk keda ja mida pidasid vaadeldavad autorid

eestlaste „omadeks“ ja „võõrasteks“?

Juri Lotman ja semiootika Tartu Ülikoolis

Silvi Salupere, TÜ semiootika lektor

Tartu Ülikoolis töötanud teadlastest on Juri Lotman seniajani humanitaarvallas üks

tuntumaid. Oma eluajal konkureeris ta eelkõige Paul Aristega ja juba siis joonistus võrdlus

paljuski raamistikus „oma ja võõras“. Ka Lotmani edendatud semiootika ümber püsib

seniajani teatud võõristuse oreool, kusjuures mitte ainult Eesti kontekstis. Ettekandes

keskendutakse ühelt poolt Lotmani kui isiku suhtele Eestiga, tema kohale ja olulisusele Eesti

mõtteloos. Teisalt vaadatakse semiootika kui teadusdistsipliini arengut Eestis Lotmani tööde

retseptsiooni valguses.

Teadusfilosoofia humaniora ja realia vahel Peeter Müürsepp, TTÜ, kommunikatsiooni ja kultuuri õppetooli professor

Käesolev on mõtisklus teadusfilosoofia kohast teadusnomenklatuuris, ajendatuna Eesti

juhtiva teadusfilosoofi Rein Vihalemma lahkumisest keset möödunud suve. Filosoofia kuulub

traditsiooniliselt humaniora alla, aga kuidas ikkagi on teadusfilosoofiaga, kui peame silmas

ala, mille kohta inglise keeles öeldakse philosophy of science. Selle erialaga tegelemine

2

 

eeldab vähemalt ühe täppis- või loodusteaduse haru väga head tundmist lisaks filosoofilise

’spekulatsiooni’ valdamisele. Ideaalis võiks teadusfilosoofi alushariduski olla just tollelt

erialalt, olgu selleks siis füüsika nagu enamasti või keemia või hoopis bioloogia. Nähtavasti ei

saagi teadusfilosoof olla puhas humanitaar ja tema töid-tegemisi ei tohiks ka vastava

mõõdupuuga hinnata. Mõnikord kiputakse seda tegema, surudes teadusfilosoofi seeläbi

justkui eikellegimaale. Ei saa jätta märkimata, et ka Rein Vihalemma elutöö ei saanud tema

eluajal täit tunnustust just eelnimetatud alaliigituse problemaatilisuse tõttu.

Plaanis on ka sissevaade Rein Vihalemma loomingusse, keskendudes kognitiivse tunnetuse

jaotusele konstruktiiv-hüpoteetilis-deduktiivseks ja liigitav-ajaloolis-kirjeldavaks. Nimetatud

liigituse väljatöötamise juures on arvestatav roll ka teisel käesoleval aastal lahkunud Eesti

tuntud teadusfilosoofil Ülo Kaevatsil. Kaevats oli kahtlemata Eesti ühiskonnas tuntud

inimene, kuid mitte teadusfilosoofina, mis oli tema eriala, vaid poliitiku ja arvamusliidrina.

Teadusfilosoof ilmselt ei peagi olema avalikkusele tuntud inimene. Kas oli seda ükski selle

eriala suurtest tegijatest – Karl Popper, Thomas Kuhn, Imre Lakatos, Paul Feyerabend?

Ilmselt mitte. Seega ei tohiks teadusfilosoofi elutööd hinnata tema tuntuse järgi avaliku elu

tegelasena. Teadusfilosoofil pole mingit vajadust taolise tuntuse poole püüelda nagu pole

seda ka matemaatikul, füüsikul, keemikul, bioloogil. Teadusfilosoofia puhul on tegemist

erialaga, millest arusaamiseks on vajalik vastav ettevalmistus, mis olemas ainult vähestel.

Hirm (lepingu)vabaduse ees

Toomas Anepaio, Riigikohus

Õiguslike ideede ja printsiipide levik on läbi aegade olnud õigusteaduse väga oluliseks

uurimisobjektiks. Aegade vältel on õiguslike ideede ja õigusnormide leviku kirjeldamiseks

ning analüüsimiseks väljakujunenud erinevad seletusi, mille hulgas üheks levinumaks on

õigussiirde (legal transfer) teooria. Õigusteaduse erinevates distsipliinides eristatakse õigussiirde erinevaid liike, kuid üheks klassikalisemaks õigussiirde liigiks on õiguslik

retseptsioon. Retseptsiooniteoorias eristatakse siirde olulised elemendid, näiteks

vabatahtlikkus, ühiskonna teadlikkus õigusliku fenomeni ülevõtmisest jms.

Ettekanne seab oma eesmärgiks jälgida vaba eraõiguse ühe alusprintsiibi –

lepinguvabaduse- jõudmist Eesti õiguskultuuri, lähtudes retseptsiooniteoorias püstitatud

seisukohtadest. Ettekandes vaadeldava perioodi algpunktiks on autor valinud Eesti- ja

Liivimaa talurahvaseadused (1816/1819), mida tavaliselt seostatakse pigem pärisorjuse

kaotamisega. Vaadeldava perioodi lõpp on piiritletud 20. sajandi lõpu õigusreformiga, mille

elluviimise käigus on õigusteadlased väljendanud muret vabaduse võimaluse

(mitte)kasutamise eest.

Ettekanne püüab ühtlasi iseloomustada pinget õigusteadusliku diskursuse ja rahvusliku

ajalookirjutuse loodud narratiivi vahel, kus arusaamad (lepingu)vabaduse tähendussisust ja

väärtustamisest võivad olla erinevad.

3

 

Oma- ja võõrterminid Euroopa Liidu ja globaalhalduse teadusaladel

Jaanika Erne, TÜ õigusteaduskonna doktorant

Ettekande aluseks oleva uurimuse eesmärgiks on selgitada, kas ja milliseid

iseseisvusperioodil 1918–1940 kasutatud termineid või nende tüvesid oleks vajalik ja

võimalik kasutada Euroopa Liidu ja globaalhalduse valdkonna teadustöös. Tehakse keelelisi

ja sisulisi märkusi.

I keeleliselt on uuritud 27. novembrist 1918 ilmunud Riigi Teatajate ja 1936. aastast ilmunud

Seaduste Kogu tekste ja seaduseelnõude seletuskirju, riigiasutuste muid dokumente, nt

15.07.1927–03.12.1927 dokumenti „Siseministeeriumi peasekretäri E. Maddison'i aruanne

III rahvusvahelise administratiivteaduste kongressi tulemustest,“ 27.11.1930 dokumenti

„Välisministri aruanne Rahvasteliidu Täiskogu XI korralise istungjärgust,“ muid poliitilisi

ülevaateid ja Eesti õigusteadlaste päevade tekste, mis kõik mõjutasid nii omaaegse õiguse

kui õiguskeele arengut. Nähtuma peaks umbes 20-aastase perioodi vältel toimunud eesti

õiguskeele areng. Seda Jüri Jaaksoni poolt väga kirjuks nimetatud Eesti poliitilise mineviku

taustal, kus on valitsenud väga mitmed võõrad riigid, mis on mõjutanud ka õiguse

väljakujunemist - uued ajajärgud, valitsused ja ühtlustajad on lisanud Eesti õigusesse ja

õiguskeelde uusi kihte, mis on olnud ka üksteisega vastuolus, kuna nende aluseks on

erinevad õigussüsteemid, lisaks on toimunud n.ö loomupärane keele areng.

Eesti Teaduste Akadeemia Emakeele Seltsi väljaandes „Tagasivaade eesti õigussõnavara

kujunemisloole (1920–1940)“ on Aime Vettik ja Rein Kull uurinud seaduspärasusi eesti

õiguskeele arengus perioodil 1920-1940. Paralleelselt juhusega tegeleti perioodil teadliku

terminiloomega, viimase raames – püüdes lähtuda võimalikult eesti keelest – arendati

muuhulgas välja terminimoodustuse põhimõtted, leiti uusi tuletusmalle ja pöörati

tähelepanu terminite süsteemsusele. Teadliku keeleloome kasutamine oli ja on maailmas

levinud – selle käigus on võimalik valida juursilpe, foneemide kombinatsioone, viimaseid

matemaatiliselt välja arvutada. Vettik ja Kull on muuhulgas koostanud sõnade

võrdlustabeleid, millest on abi varasemate keelevormide mõistmisel.

Kui toimetasin 2008. aastal Eesti õigusteadlaste päevade protokollide kogumikku, oli

võimalik protokollides kajastuvast Eesti õiguskeele arengust järeldada, et arenedes võib keel

tõhusamaid vorme otsides juurte juurde „tagasi“ pöörduda, näiteks eesti sõna „haldus“

asendus vahepeal vene keelest pärit sõnaga „administratiiv“, millest tänaseks on uuesti

saanud „haldus“, siiski esines perioodil 1918-1940 nii ulatuslikke muudatusi vähe, kuna

selleks perioodiks oli eesti õigussõnavara sedavõrd välja arenenud, et on ka muudatusteta

täna hästi arusaadav, mis näitab järjepidevust ajalooliste arengute kokku sobitamisel ja Eesti

oma „subjektiivse tõeluse“ väljakujunemisel.

II sisuliselt: Euroopa Liidu haldus? Globaalhaldus? – Kuidas need mõisted, mida ka üldkeeles

kasutatakse, tunduvad terminite ehk oskussõnadena? Sõna „haldus“ vaste ÕS-is tuleb

Keelevara abil välja järgmiselt: „riigiorganite täitev ja korraldav tegevus, valitsemine, haldamine; haldav võim. Kuulub linnavalitsuse haldusse, on halduses. Riigi+, kohtu+haldus.

4

 

Dokumendi+, kinnisvara+haldus“ – seega peaksime sõna „haldus“ kasutamisel terminina

Euroopa Liidu ja rahvusvahelises kontekstis lähtuma sellest, et viimased on riigilaadsed

struktuurid – selline aga tegelikult globaalpoliitiline areng ongi ja antud juhtumil keel nagu

peegeldaks seda arengut. Samas selgub, et ehkki oskuskeel on üldkeelest täpsem, võib

liigses terminikasutuses kinni olles mõni oluline poliitiline / strateegiline aspekt märkamata

jääda või kasutatakse terminit automaatselt, selle sisulist tähendust tegelikult hoomamata.

Uuritakse, kas rahvusvahelise õiguse ja Euroopa Liidu õiguse loomes või tõlkimisel uute

õigusmõistete väljamõtlemise asemel peaks alati esmalt kaaluma juba varem kasutusel

olnud /

juurdunud mõistete / sõnade / tüvede kasutamist. Alati ei ole see võimalik näiteks põhjusel,

et teadus ja tehnika on arenenud sinnamaani, kus oskus- või isegi üldsõna või selle tüvi

puudub üldse. Kuid ka juhtude kohta, mil juba kasutatu oleks võimalik, toob Tiiu Erelt

näiteid, kus mõiste arenedes võib termin hakata eksitama ning tuleb asendada uuega või on

vaja väljendust varieerida või oleks omatermin kohmakas või oleks otstarbekas lähtuda

„internatsionaalsuse printsiibist“. Mida ja miks siis eelisarendada?

Tiivustav Toomas Paul

Helena Risthein, Eesti Kunstimuueum

Mõtlemist on meie kultuuriruumis sageli vastandatud tunnetele, hiina tähemärk xin tähendab aga nii mõistust kui südant. Ka Euroopa mõttelugu on andnud vaimuinimesi, kes

vastandeid viljakalt ühendada suudavad. Üks neist on teoloog, tõlk, kultuuriloolane ja

esseist dr Toomas Paul, Durhami Ülikooli audoktor, Euroopa Teaduste ja Kunstide

Akadeemia liige. Ta on Tartu Ülikooli Rahvusmõtte auhinna laureaat 2014. a, kelle kohta

käivad rektori sõnad: „Eesti ühiskonna ilmasammas, alusväärtuste hoidja ja ühiskondliku

mõtte suunanäitaja”.

Luteri kiriku jutlustaja alates 1960. aastast, ordineeritud 1961. a (kõigest aseõpetajaks)

jätkab T. Paul vaimulikutööd ka emerituuris. Ta on pidanud loenguid mitmes kõrgkoolis, ent

lisaks ametlikele õpilastele ja koguduseliikmetele on hulk nö eemalseisjaid, kes teda samuti

usaldavad ja oma õpetajaks peavad. Üheks mu ettekande alateemaks on sellise usalduse

põhjused.

EV iseseisvuse taastumine vallandas (varemgi lugupeetud) õpetlase aktiivsuse

ühiskonnaelus; vast suurimat mõju avaldasid T. Pauli elutargad sõnavõtud üleminekuajal.

Paljud nähtused ärgitavad teda praegugi kaasa mõtlema/tundma ja rääkima. Seetõttu

võivad kõige erinevamates olukordades meenuda tema lennukad väljendid. Need pärsivad

vaimse laiskuse ning algelise mentaliteedi vohamist, kutsuvad (loodetavasti ka konverentsil)

esile diskussioone. Kahtlemata on T. Pauli stiil ja maailmavaade paljudele võõras ja

vastuvõtmatu. Ent tema „heietusi“ nimetavad „küllaltki huvitavateks“ isegi oponendid;

hämmastavaid (ka ebamugavaid) mõttekäike mäletatakse aastakümnete tagustest

esinemistest.

5

 

Ajal, mil suur osa ühiskonnast võõrastab religiooni ja (erinevalt Uku Masingust) vastandab

seda teadusele, on sõltumatu arutleja jäänud omainimeseks üpris paljude jaoks ka

väljaspool oma kirikut, jagades mõjuvälja uuspõlisluse või uusanimismi eestseisjatega,

otsides ühist keelt erinevate koguduste ja uskkondadega. Ta võib teha koostööd

katoliiklastega ja leida tunnustusväärset Jehoova tunnistajate tegevuses, mõista uskmatuid

ja omausulisi, süveneda budismi, analüüsida islami levikut Euroopas.

T. Pauli teoste hulgas on Eesti mõtteloo sarja 50. köide. Teistegi trükiste (sh arvukate

kordustrükkide) kaantelt või alapealkirjadest vaatavad vastu sõnad nagu „mõeldes“,

„mõlgutused“, „mõistmine“, „meditatsioon“, aga ka „elu mõttekus“, „eetika“,

„postmodernne religioonifilosoofia“, „reaalsuse virtuaalsus“. Juhtub, et autor naaseb mingi

mõtte juurde uues kontekstis ja jõuab teistsuguse järelduseni. Ent muutub ka lugeja, kes

sama teksti mõistab erinevalt esimesel ja järgnevatel kordadel.

Olen küsitlenud erinevate vaadete ja elualade esindajaid. Paljud neist rõhutavad, et millest

ka T. Paul ei räägiks (enamasti vaikselt, sageli justkui kiretult), kutsub ta kaasa elama ja edasi

mõtlema. Ei paku valmistõdesid, vastupidi, kaldub üha kahtlema ja sõnade

tähendusvarjundeid vaagima. Tihti näib kuulajale, et räägitakse just temast, käsitledes uudse

nurga alt tema isiklikke probleeme. See on pälvinud etteheiteidki, enamasti aga saadakse

impulsse mõtterännakuteks ja jõutakse üksiku juurest üldiseni.

Lähtun oma ettekandes T. Pauli religioonifilosoofilistest artiklitest erialastes väljaannetes

ning eesti keelt ja mõtteilma rikastavatest, laiemale üldsusele mõeldud raamatutest, mis

erinevate teadusavastuste ja hüpoteeside juurest juhivad eetika ja globaalprobleemideni.

Rahvusringhäälingu arhiivis säilib palju T. Pauli osalusega raadio- ja telesaateid. Tema tekste

on avaldatud inglise, saksa, vene, läti, rootsi, soome ja ungari keeles; kolleegid on talle

pühendanud artiklite kogumiku, milles leidub ka ulatuslik bibliograafia (2009). Käsiloleva

artikli jaoks olen ammutanud lisa T. Pauli praegustest esinemistest ajakirjanduses, jutlustest

ja talitustest mitmes kirikus, loengutest, samuti meie kirjavahetusest. Teda ennast

inspireerinud autoritest osundan Epictetust, Meister Eckhartit, Paul Tillichit, Jaan Kiivit

nooremat, Linnart Mälli, François Jullieni jt.

T. Paul on jaganud oma mõtteid ajaloosündmustest tuhandete (noorte ja keskealiste)

kuulajatega enne Stingi kontserti Tallinnas, võtnud sõna arstide, tähetarkade,

joogaharrastajate, õpetajate jpt kogunemistel ja erialastes väljaannetes. Ta oskab kasutada

põllumeeste, muuseumitöötajate, kunstnike või muusikute sõnavara. Semiootik Silver

Rattasepp nimetab teda paljulugenud inimeseks, „kes on võimeline loetud tehnilist teksti

üle kandma eetilistesse ja üldinimlikesse valdadesse, ning tegema seda sõnaselgelt ja isegi

kuidagi koduselt“ (2011).

Konverentsi kontekstis pean samuti oluliseks järjepidevuse teemat. Nõukogudeajal oli üheks

õppimisvõimaluseks kontakt väliseestlastega, kes saatsid vajalikku teaduskirjandust.

Üldteada on T. Pauli hingesugulus ajaloolaste, sotsioloogide, antropoloogide,

täppisteadlaste ja neuroloogidega. Samas kuulub ta ühte ritta meie kõige teenekamate

luterlike teoloogide ja keeleteadlastega läbi sajandite. Tähtsaks lüliks on siin koostöö Uku

Masinguga Uue Testamendi tõlke kaasajastamisel ja kommenteerimisel, samuti tema panus

6

 

Masingu, oma õpetaja pärandi toomisel nüüdislugejani – ühistöös Tartu õpetlastega.

Täiendamist on leidnud ja ootab ka edaspidi T. Pauli mahukas doktoriväitekiri Eesti

piiblitõlke ajaloost (TÜ 1994, trükis 1999).

Ühes Toomas Pauli käsikirjas leidub tsitaat, mis piirneb isikupärase metareligiooniga. See

algab nii: „Minu saar, mida olen igatsenud ja otsinud (mu karma?) noorusest peale, on rahu

üle mõistuse, wu wei, Gelassenheit.“

Omadest võõrastest võõraste omadeni?

Eesti islamikogukonna dünaamika viimase sajandi jooksul

Ege Lepa, TÜ usuteaduskonna doktorant

Juttu tuleb Eesti islamikogukonna dünaamikast rahvaste lõikes ja kogukonna tegevusest

Eestis, selle peegeldumisest kohaliku elanikkonna jaoks ning sellest, kuidas kohalik

moslemikogukond end ise Eesti ühiskonna osana tajub. Sajandi jooksul on „omadest

võõrastest“ nimelt saanud „võõrad omad“, ehk hästi integreerunud tatari

moslemivähemuse asemel annab praeguseks tooni konvertiitidest eestlaste ja venelaste

tuumik, kes aga Eesti avalikkuse jaoks on rahvusvahelist tausta arvestades võõram kui

endine „tatari nägu“ kogukond.

Kuidas „võõrast“ saab „oma“: mõtteid õigeusu kultuurist Setumaal

Kristiina Tiideberg, TÜ muuseum

Õigeusk ja selle käsitlused on Eesti kultuuri-uuringute kontekstis olnud kaua aega „võõras“,

sest seotud venelaste ja vene(stus) poliitikaga ning see on tugevasti mõjutanud ka seda,

kuidas juba ajalooliselt õieusklikul Setumaal sellesse on suhtutud. Vahel võõristavalt, vahel

lihtsalt aru saamata, vahel aga mõni asi täiesti maha vaikitud või tähelepanu alt välja jäetud.

Setu kultuurist, vastupidi, on püütud otsida ja rõhutada siis hoopis nn soomeugrilikke või

paganlikke (loe: eestilikke) jooni (Hurda rahvaluulekogumine jne). Pärast taasiseseisvumist

on asi aga muutunud: kogu see õigeusu ja religiooniteema on saanud hirmus popiks ning

tehtud – vahel ka läbi väikeste tähendusenihete ja sõnamängude – „omaks“ ning jõudnud

alles viimastel aastakümnetel akadeemilistesse uurimustesse.

Kokkuvõtvalt käsitleks minu ettekanne ennekõike läbi setude näite võõra ja oma teemat

religiooniuuringute vallas.

7

 

Keele ja meele roll võõrast omakssaamise teel – prof Laza Gulkowitsch

Anu Põldsam, TÜ usuteaduskonna judaistika lektor

Aastatel 1934–1940 prof Lazar Gulkowitschi (1898–1941) juhtimisel tegutsenud

juuditeaduse õppetool oli ainulaadne kogu Euroopas, kujutades endast olulist verstaposti nii

juudi teaduse ajaloos laiemalt kui ka kitsamalt Tartu Ülikooli ning Eesti juudi kogukonna

ajaloos. Tegu oli esimese eduka katsega Mandri-Euroopas anda juudi teadusele ehk

teadusele juutidest, nende ajaloost, keelest ja religioonist akadeemiliselt iseseisva distsipliini

staatus. See ei oleks aga saanud teoks ilma Eesti Vabariigi toetava suhtumiseta oma

kultuurvähemustesse ega ka ilma juba Tartu Ülikooli kõrgetasemelise semitistika ja Vana

Testamendiga tegelemise traditsioonita. Nii oli enne Teist maailmasõda just Tartus, Tartu

Ülikooli filosoofiateaduskonna juures tegutsenud õppetoolis ja ei kusagil mujal võimalik

õppida judaistikat peaainena – kolmes õppeastmes kuni doktorikraadini välja – ning seda

saksa ja heebrea keeles.

Lazar Gulkowitschi peamiseks uurimisteemaks oli keel, mille kaudu ta lähenes nii religioonile

kui ka ajaloole. Olles sunnitud Saksamaalt lahkuma, oli keel oli ühtlasi ka tema uue elu

alguse aluseks – Eesti kodakondsuse saamiseks õppis Gulkowitsch lühikese aja jooksul ära

eesti keele. Ettekanne vaatlekski Gulkowitschi elu, tegevust ning kohanemist Eestis just

keele aspektist.

Neurasthenia Estonia ja need teised „diagnoosid“.

Professor V. Tšiži uurimismetoodikast ja -objektidest Ken Kalling, TÜ meditsiiniajaloo lektor

1901. aastal avaldas Jurjevi ülikooli professor Vladimir Tšiž artikli, milles võrdles eestlaste ja lätlaste kuritegelikku käitumist. Professor lähtus ajastule omasest eeldusest, mille kohaselt

eri keelkondadesse kuuluvad rahvad peaksid olema erineva rassilise taustaga. Kuivõrd

kultuuriliselt ja ajalooliselt võis eestlasi ja lätlasi samas pidada äärmiselt sarnaseks, saanuks

kahe eri keeli kõneleva naaberrahva vahel esile tulevaid erinevusi põhjendada rassilise

(=bioloogilise) teguriga. Tšiž saigi tulemuse, mis näitas eestlaste suuremat (kui lätlastel) kalduvust vägivalla-kuritegudesse. Kriminaalantropoloogiasse uskuv professor arvas end

seega tõestanud olevat, et kurikäitumisel on bioloogiline algupära. Tšiži uuritud eestlased – kes ajaloo ja teaduse objektidest olid saamas subjektideks – ei tahtnud paraku auväärt

professori järeldustega nõustuda.

8

 

Baltisaksa teaduse retseptsioonist Eestis Karl Ernst von Baeri näitel

Erki Tammiksaar, TÜ geograafia ajaloo vanemteadur

Eestlaste rahvuslik ärkamine 1860. ja 1870. aastatel ning baltisaksa rüütelkondade

järeleandmatus kaasata eestlasi maa valitsemisse, viis vaenu süvenemiseni kahe rahva

vahel. Eriti märgatavaks muutus see vaen pärast Eesti Vabariigi sündi. Hästi kajastus see nii

igapäevaelus kui ka suhtumises baltisaksa teadlaste pärandisse. Nii nt. ilmus nimekast

baltisaksa teadlasest Karl Ernst von Baerist Eesti Vabariigi ajal ainult kolm lühikest

eestikeelset artiklit ning tema mälestusele pühendatud ettekannete päev Loodusuurijate

seltsis 28. veebruaril kadus igavikku. Seevastu baltisakslased ise, nagu ka nende kolleegid nii

Saksamaal kui Nõukogude Venemaal hindasid Baeri tegevust teadlasena väga kõrgelt ning

uurisid edasi tema teaduslikku pärandit. Eesti Vabariigi uuestisünd 1991. aastal ja oma raha

kasutuselevõtt 1992. aastal tõestab, et eestlaste seas oli toimunud 50 aastaga oluline pööre

suhtumises Baeri. Käesolev ettekanne otsibki vastust küsimusele, mis asjaolud võimaldasid

rahvuslikult meelestatud eestlastel siiski omaks tunnistada baltisaksa teaduse eredaima

tähe Baeri ning panna ta isegi oma rahakupüürile.

Euroopa traditsioonid, imperiaalne haridus ja rahvuslikud aated – Tartu Ülikooli

Kuusnõmme bioloogiajaama rajamist mõjutanud tegurid 1920. aastatel

Tõnu Talvi, Keskkonnaamet

Bioloogiajaamade kultuur tekkis Euroopas XIX sajandi teisel poolel ning nende tegevus

laienes jõudsalt teadus-, haridus- ja looduskaitselistes valdkondades. Esimese maailmasõja

eel oli Euroopas ligi 100 töötavat bioloogiajaama. Jaamad tegutsesid tulemuslikult ka

mitmetes meie naabermaades (Soomes, Rootsis, Venemaal jm). Esimesteks Eestiga seotud

bioloogiajaamadeks võib pidada Jurjevi (Tartu) Ülikooli Kovda bioloogiajaama (tegutses

1908–1915) ja Riia looduseuurijate ühingu rajatud Kihelkonna (Rootsiküla) bioloogiajaama

(1910–1914). Rahvusülikooli rajamisega kerkis Tartusse botaanikaprofessoriks kutsutud

Fedor Bucholtzi algatusel ja rektor Henrik Koppeli jõulisel initsiatiivil loodusteadlaste seas

päevakorda oma ülikoolile bioloogiajaama rajamine. Esile tõusnud mõte sai sobivates oludes

kiiresti teoks ning Lääne-Saaremaal tegutses 1922–1939 Kuusnõmme bioloogiajaam.

Ettekandes käsitletakse Kuusnõmme bioloogiajaama tekke ja arenemisega seotud väliseid

mõjutusi. Naabermaadest ning juba ka Eestist olid olemas kogemused bioloogiajaamade

toimimise kohta. Mitmel rahvusülikooli algusaastatel Tartus tegutsenud loodusteadlasel (H.

Riikoja, H. Bekker, A. Luha, G. Schneider, F. Bucholtz) olid välismaa bioloogiajaamades

töötamise isiklikud kogemused. Samas puudusid Kuusnõmme bioloogiajaama rajamise ja

töö põhilistel eestvedajatel (H. Koppel, J. Piiper) bioloogiajaamadega igasugused isiklikud

9

 

kogemused. Tartu Ülikooli Kuusnõmme bioloogiajaama asutamine ja tegutsemine on

harukordne näide Euroopa kultuuriruumis juurdunud rikkalike traditsioonide, Vene

impeeriumi ülikoolides saadud hariduse ja praktika ning loodusteaduste arengu

rahvusvahelisse esirinda pürgivate Eesti noorte loodusteadlaste väga viljakast koosmõjust.

Kuusnõmme bioloogiajaamal on Eesti kultuuriloos eriline tähendus.

Ja siis tuli Soomest noor mees Ilmari Manninen

Piret Õunapuu, Eesti Rahva Muusemi teadur-kuraator

Möödunud sajandi kahekümnendate aastate alguses oli Tartu Ülikoolis tekkinud vajadus ka

etnograafia eriala õpetamiseks. Filosoofiateaduskond tegi otsuse, et tulevane etnograafia

dotsent oleks ühtlasi Eesti Rahva Muuseumi juhataja. Dr Manninen vastas prof Tallgreni

ettepanekule positiivselt. Tartu ülikooli esimese etnograafiaõppejõuna sai temast eesti

etnograafia kui teaduse väljakujundaja ja ERMi esimene direktor. Selles ametis oli tema

ülesanne korraldada muuseumi töö ja väljapanekud Raadi mõisas.

Tuntud tundmatu Helmi Kurrik

Marleen Metslaid, Eesti Rahva Muuseumi teadur

Helmi Kurrik (1883–1960) on tuntud kui esimese põlvkonna eesti etnoloog, kes töötas enne

Teist maailmasõda ja selle ajal Eesti Rahva Muuseumis (ERM) ning kelle toimetamisel anti

1938. aastal välja kogumik „Eesti rahvarõivad“. Tavaliselt sellega meie teadmised temast

piirduvad. Ometi võib teda pidada üheks olulisematest etnoloogideks Eestis, Ilmari

Mannineni, Gustav Ränga ja Ferdinand Linnuse kõrval, kui nimetada vabariigiaegseid

uurijaid.

Kuidas mõtestada Helmi Kurriku rolli Eesti kultuuriloos, täpsemalt Eesti etnoloogiateaduses

ja museoloogias? Miks on temast nõnda vähe kirjutatud? Kas võib põhjust otsida selles, et

tema kaasaegsed (nagu G. Ränk) olid tugeva(ma)d teadlased ning säravamad natuurid? Või

selles, et Kurrik jõudis teadusesse „liiga hilja“? Miks tõusevad osad uurijad historiograafias

esile, samal ajal kui teised jäävad tahaplaanile? Millest lähtuvalt kirjutatakse teadusajalugu?

Ettekandes vaatlen mõningaid etappe Helmi Kurriku eluteel, mis algas juba 19. sajandil eesti

rahvusliku liikumise eestvedaja perekonnas ning lõppes peaaegu unustatuna paguluses

Californias, Ameerika Ühendriikides. Tema tee teaduseni oli konarlik, kuid seda enam

väljendab see kindlat soovi etnoloogia alal töötada. Samuti analüüsin Kurriku teadustöid,

tööaruandeid ja kirjavahetust, et valgustada tema mõtteid rahvakultuuri ja etnoloogia üle.

10

 

Saksakeelsed teadusseltsid: omad või võõrad?

Kersti Taal, TÜ raamatukogu bibliograaf

1920ndate algul tegutses Eestis arvukalt saksakeelseid teadusseltse, sealhulgas kitsaid

erialaseid ühinguid (arstide liidud). Osa neist oli peamiselt sakslastest liikmeskonnaga ja

nende ees seisis küsimus: kuidas edasi? Mõned neist lõpetasid sakslaste vähesuse tõttu

tegevuse (Saaremaa Tundmaõppimise Ühing), teised püüdsid jätkata (Viljandi Kirjanduslik

Selts), kolmandatel õnnestus aktiivne tegevus säilitada (Eestimaa Kirjanduse Ühing, Pärnu

Muinasuurimise Selts). Õpetatud Eesti Selts ja Loodusuurijate Selts muutusid tänu

eestlastest liikmetele eestikeelseteks ja said toetust Eesti Vabariigilt. Tänu väljaannetele

toetas Kultuurkapital isegi saksakeelset ja -meelset Eestimaa Kirjanduse Ühingut.

Läti Vabariigile jäid aga tähtsad teadusseltsid Riia Ajaloo ja Muinsuste Selts, Kuramaa

Kirjanduse ja Kunsti Selts – võõrasteks ning tegeldi peamiselt baltisaksa identiteedi

alalhoidmisega.

Oma ja võõra mõisted Välis-Eestis

Tiina Ann Kirss, TÜ külalisprofessor

1944. aastal kodumaalt põgenenud eestlased asusid võimalikult kiiresti omavahelisi

tugivõrke looma ning asusid mõtteliselt „vabadusvõitlusse“ Eesti taasiseseisvumise nimel.

Oli küllalt neid, kelle silmis „vabadusvõitlus“ ei olnud sõja ajal katkenudki, nüüd aga toimus

selle jätkamine teiste vahenditega. Kui sõja lõppedes muutus pagulus pikemaajaliseks

eemalviibimiseks kodumaalt, said tugivõrkudest väliseestlaskonnad, ning vabadusvõitlusest

– kohati diferentseerunud retoorikaga – ideeliselt ühendav missioon. „Oma“ ning „võõra“

mõisted täitsid väliseesti ühiskondadele eelkõige identiteeti hoidvat ning selle edasiandmise

funktsiooni, kusjuures „võõras“ oli ümbritsev asukohamaa kultuur, „oma“ 1930. aastate

Eestis toimivate rahvuslike väärtuste kogum, mis jäi staatiliseks tuumaks, ning mida

vahendati teisele põlvkonnale täienduskoolide, skautluse-gaidluse, suvekodude-ning laagrite

jm kaudu. Mõistagi tähendas „võõras“ ka Nõukogude Vene okupante. Nii vabadusvõitluse

strateegiate kui tuumväärtuste teisititõlgendamisi ning ajakohastamisi üritati alates 1960.

aastatest väliseestlaskondade perifeerias, kui oli juba paisunud äge konflikt kodumaa

külastamise ning kodumaalt tulnud kultuuri-inimeste võõrustamise ümber. Seni aga oli

sõpruskondlikes vaidlustes ning haritud vestlustes sageli rohkem avarust, dünaamikat, uute

ideede vastuvõtmist, asukohamaa poliitiliste taustade arvestamist, ning värsket lugemust

kui seda näitavad väliseestlaskondade ajalehed.

Oma raamatus „Pagulus ja Nõukogude Eesti“ (1996) käsitles Indrek Jürjo VEKSA suhtlemist

väliseestlastega 1960.–1970. aastatel, kuid raamatu vaatepunkt sõltus suurel määral

kasutatud materjalist, st VEKSA arhiividest. Raamatu analüüs jääb kahetsusväärselt

11

 

piiratuks. Kuigi nüüdseks on ilmunud tänuväärselt palju memuaristikat ja kirjavahetusi

„kahelt kaldalt“, lisaks kogutud suulist ning kirjalikku eluloolist ainest, pole väliseestlaste

mentaliteetide kirjeldamise ning analüüsimiseni veel jõutud. Veel enam kui meetodeid vajab

nende teemade uurimine taustatunnet, mis nii mõnelegi põgusalt Välis-Eesti keskkonnas

viibinud külalisuurijale hoomamatuks jääb.

Käesolevas ettekandes kaardistan „oma“ ja „võõra“ mõisteid Välis-Eestis nii tuumväärtuste

kogumi kui „vabadusvõitluse“ aspektist, võttes aluseks kaks foorumit: ajaleht „Vaba Eesti“

(1948–64) ning Kotkajärve Metsaülikooli Pocono mägedes peetud sümpoosioni aastal 1976,

mille tekstid ilmusid katkendlikult Metsaülikooli esimeses Albumis 1978, tervikuna aga teises

Albumis (2013). Kuivõrd ja kuidas see polariseeritud mõttepaar ajas edasi liikus,

dünaamilisemaks sai, tulevikustsenaariume soetas (nii kentsakad kui need tagasivaates ka

tunduda võivad)? Kuivõrd jäi „oma ja „võõra“ koht tuumväärtuste sõnastamisel

väliseestlaskonna olemasolu põhjendavaks retoorikaks, mis praktikas küll paratamatult

nõrgenes uute põlvkondade põimitud identiteedi (ka „segaabielude“) tõttu? On

paradoksaalne, et pärast „välisvõitluse“ eesmärgi täitumist Eesti taasiseseisvumisega, on

„oma“ ja „võõra“ retoorika poliitilises võtmes püsinud uuenemata ning aastate möödudes

isegi võimendunud.

Meie võõrad ja meie omad: karjäärist ja kadaklusest Heinrich Rosenthalist Koit Kavani

Toomas Hiio, Eesti sõjamuuseum

1. Rahvusriikliku identiteedi minevikku projitseerimise rõõmudest ja ohtudest.

2. Saksastumise ja eestistumise kahesuunaline sajand: 1840. aastatest järelümberasumiseni.

3. Rahvusest ja keelest 19. sajandi Euroopas ja Ida-Euroopa impeeriumide eripärad.

4. Kodanikud või alamad – vähemusrahvad suurte ideoloogiate ja riikliku tsentraliseerimise

vastasseisus: talurahvaseadused, laulupidu, seltsiliikumine ja venestamine.

5. Valikutest seisuslikus ühiskonnas – haridus ja karjäär või endiseks jäämine.

6. Eestluse „kriitiline mass“ ja eesti ühiskonna sünd: majandus, seadused, usk ja kultuur.

7. Saksluse enesessesulgumisest, aga ka saksa meelest ja eesti verest.

8. Kadaklusest ja eestlusest tänapäeval – parunite sohilaste lapselapselapsed ja kauge

mineviku eesti suurmehed.

Väitlusi võõrkeelte õpetamise ümber 1920.-1930. aastail

Sirje Tamul, TÜ üldajaloo vanemteadur

Eesti rahvusliku liikumise edenedes ja iseseisva Eesti Vabariigi sündides sai eesti keele

ajaloost ja õpetamisest identiteedi küsimus. Eri aegadel on kooli ja akadeemilisel tasemel

12

 

õpetatud ja õpitud ka võõrkeeli, Tartu ülikooli juures alates 1803. aastast lektoraadi

tasemel.

Ühiskondlikud olud, eriti Eesti Vabariigi välispoliitiline orientatsioon soodustas vaatamist

suurriikide, Ühendkuningriigi ja Prantsusmaa, poole. Juba 1914. aastal kirjutas Tallinna Teataja inglise kasvatusest ja orientatsioonist. 1919. aasta juuni keskel, so Vabadussõja

viimastel päevadel, toonitati Postimehes, et inglise orientatsioon on Eesti välispoliitika loomulik alus. Ühes sellega tuleb asetada rõhk inglise keele õpetamisele ja mõelda ka

prantsuse ning Skandinaaviamaade keelte õpetamisele. Selle all mõeldi õieti

tasakaalustamist seni valitsenud saksa ja vene keeleruumiga. Keeleõpet asutigi riiklikult

reguleerima mitmete ringkirjadega koolidele. Näiteks 17. novembril 1923 ilmunud ringkiri

kehtestas keskkooli lõpetanule riigikeele ja vähemalt ühe võõrkeele oskuse kohustuse.

Õpetamise ulatus ja tase jäi päevaprobleemiks ka 1930. aastatel. Endisel koolinõunikul ja

1932. aastal Tartu ülikooli inglise keele ja pedagoogika õppejõuks kutsutud Johann Georg

Estamil (1891–1955) tuli tõdeda, et rohkem kui kümnekonna aastaga ei olnud võõrkeelte

õpetamises toimunud olulisi nihkeid paremuse poole. Lahendamata jäi kaasaegsete õppe- ja

sõnaraamatute küsimus (Johannes Voldemar Veski (1873–1968) hoiatus tõlkeõpikutest).

1933. aastal jätkus võõrkeele positsioneerimise poleemika. Selle juhatas sisse ajakirja

Looming korraldatud ankeet kultuuripoliitilisest suunast. Loomeisikutel, avaliku elu

tegelastel ning mõnel Tartu ülikooli õppejõul paluti muuhulgas avaldada arvamust võõrkeele

küsimuses, st milliste võõrkeelte õppimist-valdamist peavad nad oluliseks, mis keelt

sooviksid nad näha esimese võõrkeelena koolis. Ankeedi tulemusi on Eesti ajalookirjutuses

lähemalt tutvustatud (Toomas Karjahärm, Vaim ja võim, Tallinn 2001). Antud ettekanne vaatleb võõrkeelte õpetamist praktikute positsioonilt, so avalikud arutelud

koolides võõrkeelte õpetamise ja keeleoskuse süvendamise teemal. Arutelul jäi kõlama muu

hulgas vene keele surumine kolmandale positsioonile. Publitsistikas ilmus tollal mitmeid

lühitutvustusi inglise hariduskorraldusest (füüsikust koolinõunik Juhan Lang (1888–1977) jt).

Kirjutised olid mõeldud silmaringi laiendamiseks. Kuid täiesti võimalik, et nende avaldamine

oli mõnevõrra taotluslik tõstatades küsimuse, kas inglise kooliruumist oleks midagi Eesti

koolikorraldusse üle võtta.

Eesti Vabariigi valitsuse määrusega 27. novembrist 1936 kehtestati koolides esimeseks

võõrkeeleks inglise keel. 1938. aasta keskkoolide seaduse paragrahv 22 alusel oli

keskkooliastmes esimeseks võõrkeeleks inglise keel.

Küllap tollal veel kaugena tunduva Inglismaa müütilisus virgutas paljusid omaalgatuse korras

keeleõpingutele. Arhiiviallikaile tuginedes heidetakse pilk inglise keele õpetamisele näiteks

Tartu Rahvaülikooli Seltsi korraldatud keelekoolis, lektoriks mag phil Johannes (Schwalbe) Silvet (1895–1979).

13

 

„Pähklipureja“ immigratsioon ja maailmavallutus. Ühe balleti kohanemine uues kultuuriruumis, žanriüleseks kultuuritekstiks kasvamine

ja võimas kodumaa tagasivallutamine

Triinu Upkin, Tallinna Ülikool

Ballett „Pähklipureja“ esietendus 6. detsembril 1892. aastal Peterburi Maria teatris. Balleti

süžee põhineb E. T. A. Hoffmanni muinasjutul „Pähklipureja ja Hiirekuningas“, muusika kirjutas Pjotr Tšaikovski, koreograafiks oli Lev Ivanov (algul omistati koreograafia vanameister Marius Petipale). Ballett-feeria võeti halvasti vastu, sest kohalikud balletomaanid ei pidanud laste kasutamist (eriti kandvates rollides) balletilaval kohaseks,

samuti kuulutati sobimatuks balleti aines. Algusest peale rahulolematust tekitanud ballett

pole erinevalt oma kaasaegsetest kanoniseerunud, sest iga koreograaf püüab seda oma

äranägemise järgi parandada. Vene Imperaatorlikes teatrites katsuti 20. sajandil lastekeskne

libreto viia kooskõlla E. T. A. Hoffmanni muinasjutu ja P. Tšaikovski muusika psühholoogilise sügavusega, väljendada lapse kasvamise valu ning täieliku õnne saavutamise võimatust. Ka

Eesti teatrites (Estonia ja Vanemuine) astuti otsinguil sarnast rada. Pärast raudse eesriide

avanemist kohtuti aga uue „Pähklipurejaga“, mis oli maailmasõdade vahel

Põhja-Ameerikasse immigreerunud, seal kohanenud ja lausa ameerikaliku jõulutraditsiooni

ning pereväärtuste sümboliks saanud. Amerikaniseerunud „Pähklipureja“ vallutas tagasi nii

Venemaa kui ka uue valdusena terve Euroopa ja mitte enam lihtsalt balletietendusena vaid

jõulurituaali ja võimsa sümbolina.

Oma ettekandes tahan seletada, miks võeti USAs ja Kanadas „Pähklipureja“ nii imeliselt

omaks ja kuidas see kinnistus jõulutraditsiooni külge, saades iga-aastaseks kohustuslikuks

riituseks ja rituaaliks, kuidas kasutas seda menu reklaamitööstus ja kaubandus ning miks

tekkisid „Pähklipureja“-kogukonnad kui omamoodi kultussektid. Niivõrd võimsa ja

laiahaardelise konstruktina Vanasse Maailma naasnuna vallutas „Pähklipureja“ kiiresti nii

balletiteatrite detsembri-mängukavad kui ka Jõulud kui sellised. Ka need, kes teatrisse

balleti vaatama ei lähe, on rituaali hõlmatud. Kõikides kaubanduskeskustes mängib

ostlemise saateks Tšaikovski „Pähklipureja“ muusika: Dražee haldja variatsioon, Vene tants, Rooside valss jne. „Pähklipureja“ tegelaste järgi on disainitud kuuseehteid, kaunistatud

jõulusokke jm. Narratiivina on see võimas sekulaarne konkurent Jeesuslapse sünni omale.

Koreograafide Enn Suve, Ülo Vilimaa ja Mai Murdmaa ponnistused balleti sügavama ja

psühholoogilisema sisu avamiseks unustati kiiresti. Rahvusooper Estonias troonib talvel Ben

Stevensoni versioon „Pähklipurejast“, kirev eskapistlik meelelahutus. Veel mõni aasta tagasi

pidasin seda meie kultuurikontekstiga konfliktseks nähtuseks, tänaseks aga tundub, et eesti

kultuur on ka selle amerikaniseeringu imetlevalt omaks võtnud.

14