Osalusdemokraatia ehk otsedemokraatia ajalugu on päris pikk. Ateena keskväljakul langetasid otsuseid kodanikud ise – vahendajaid poliitikute näol ei olnud, hääletada sai iga mees (naistega olid lood keerulisemad). Paljud arvavad, et see oligi tõeline demokraatia, ehk siis rahva võim. Samas levinud on ka arvamus, et just osalusdemokraatia sai kreeklaste jaoks saatuslikuks. Väikses linnas toimis see hästi, kuid kiiresti kasvav impeerium värises kokku kommunikatsiooniprobleemide tõttu. Rahvas sai targalt otsustada, kus võiks uue turgu avada, kuid näiteks välispoliitilise strateegiaga või maksude küsimustega ei saanud nad nii hästi hakkama. Osalusdemokraatia õppetunnid Ja tõepoolest, mis juhtuks siis, kui täna saaks rahvas otsustada ja hääletamisel oleks näiteks maksude suuruse küsimus. Mis oleks maksude koormus, millega keskmine Eesti elanik rahul oleks? Sisetunne ütleb, et see võiks olla 0% ja et selline riik väga jätkusuutlik ei oleks. Kas tavaline inimene suudab ohverdada lühiajalist kasu strateegilise võidu nimel? Jean-Jacques Rousseau väitis, et kui eksisteeriks jumalate rahvas, siis nende riik oleks kindlasti demokraatlik; paraku ei sobi nii üllas valitsemise viis tavalistele inimestele. Antud seisukoht on eriti huvitav, kuna tsitaat pärineb tema „Ühiskonna leppest“ - raamatust, kus olid kirjeldatud kaasaegse osalusdemokraatia printsiibid. Tegemist on väga vastuolulise teemaga, nii et milleks meil üldse osalusdemokraatia? Vaatame aga, millised on teiste riikide kogemused. Šveits korraldab mitukümmend referendumit iga aasta – kas seal võidutsevad äärmuslikud või populistlikud otsused? Ei. Valdav enamus referendumitest lõppes valitsuse ettepanekute toetamisega – ja põhjus on ilmselt selles, et osalusdemokraatia kaudu õpib võim rahva vajadustest paremini aru saama. Paljude riikide jaoks on mureks langev valijate aktiivsus. Ja Šveits on siin erand – kui rahvas tunneb, et poliitilised otsused on läbipaistvad ja rahvas saab otsuste langetamisel kaasa rääkida, siis on põhjus ka hääletamises osaleda. Uuel Meremaal saab rahvas lausa seadusi kirjutada – neid pannakse internetti ja igaüks saab teksti redigeerida. Lõplik tekst peab muidugi läbima parlamendi kinnituse. Tundub, et kuritarvitamise oht on päris suur – kuid reaalselt on tulemuseks seadused, mis on kvaliteetsemad kui saadikute poolt tehtud. Midagi unikaalset siin ei ole – Wikipedia artiklid, mis on kirjutatud tavainimeste poolt sisaldavad kolm korda vähem vigu kui Britannica artiklid. Kuigi Britannicat teevad eksperdid. Eesti olukord Eestis on olemas nii seaduslikud kui ka tehnilised osalusdemokraatia elemendid. Riigikogu saab algatada referendumi (ja ühe korra on see ka tehtud – Euroliiduga liitumise puhul), rahvas saab 1% omavalitsuse elanike allkirjadega viia seaduse eelnõu volikokku (ma ei ole kindel, kuid kahtlustan et seda pole veel kordagi juhtunud). Lisaks oli meil tom.ee (Täna Otsustan Mina) keskkond, mis suri loomuliku surma ja ka selle järglane osale.ee, mida ootab ilmselt samasugune kurb saatus. Tundub, et kuigi mõned mosaigi tükikesed on paigas, ei piisa sellest tervikpildi loomiseks. Toimub väga selge rahva võõrandamine poliitikast. Kui kakskümmend aastat tagasi kujutati poliitikuid kangelastena, siis täna on nad kahtlased tüübid, kelle majoneesitšekke maksab kinni Eesti rahvas. Ja probleem ei ole majoneesis – probleem on selles, et rahval ei ole lihtne poliitiliste otsuste tegemises kaasa rääkida. Peame tunnistama, et Eestist ei ole saanud osalusdemokraatia eeskuju, kuid rong ei ole veel läinud.

Lähiajal peame uuesti käsile võtma e-riigi projekte, mis on mõeldud rahva arvamuse algatamiseks – kui Osale.ee ei toimi piisavalt hästi, siis probleem ei pruugi olla ühiskonnas, kes seda ei vaja. Võimalik, et toode lihtsalt ei ole piisavalt hea. Samas Osale.ee projektile on mõistlik teist võimalust igal juhul anda – kui riik näeb, et kodanikud on osalusdemokraatiast huvitatud, siis küll muutub see jälle riigi prioriteediks. Täna on meil rohkem võimalusi kui kümme aastat tagasi – ID-kaartide kasutajate arv on suur ja väga paljud oskavad neid lõpuks ka kasutada. Oluline on ka erasektori panus. Garage48-l valminud projektid on tihti kvaliteetsemad kui riigi poolt tellitud. Hea näide on meieraha.eu, mis annab arusaadavat ülevaadet Eesti riigieelarvest. Riik pole sellega hakkama saanud, Garage-i meeskond teostas projekti ühe nädalavahetusega. Võimalik, et järgmine (ja ka esimene edukas) otsedemokraatia startup tuleb hoopis erasektori poolt – ma ei välista, et häid ideid leiame ka siit saalist. Üleriigilised initsiatiivid, nagu „Teeme Ära!“ või Arengufondi poolt korraldatud „Eesti 2018“ näitavad, et rahvas on koostööks valmis. Nüüd on riigi ja kõiki meie ülesanne võimaldada seda koostööd ka riiklikul tasemel - osalusdemokraatia kaudu.