Post on 23-Apr-2018
1
Väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste
muutmise seaduse eelnõu
seletuskiri
1. SISSEJUHATUS
1.1. Sisukokkuvõte
Väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmine on algatatud
finantsinstrumentide turgude direktiivi (edaspidi MIFID2)1 ülevõtmiseks. MIFID2 rakendub
alates 2018. aasta 03. jaanuarist (ülevõtmistähtaeg 03. juulil 2017).
Viimane globaalne finantskriis tõi esile puudused finantsturgude toimimises ja läbipaistvuses.
Finantsturgudel tegutseb üha rohkem investoreid ja neile pakutavad väärtpaberid ja teenused
muutuvad samas järjest keerukamaks. MIFID2-s on tugevdatud investorite kaitset ja täiendavalt
reguleeritud neile suunatud teenuseid. Et suurendada turgude läbipaistvust, konkurentsi ja
investorite usaldust, on täiendatud ka finantsinstrumentide turgude toimimise reegleid, näiteks
kauplemist väljaspool kauplemiskohta ja kauplemiskoha korraldamist.
Väärtpaberituru seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu
(edaspidi eelnõu) peamiseks eesmärgiks on investorite kaitse tugevdamine. Selleks on muu
hulgas kavas nõuda täiendavat kliendi teavitamist investeerimisühingu saadud või antud
hüvedest ja tasudest. Kehtivas seaduses selle kohta sätestatud reeglid ei ole piisavalt selged.
Kliendil on õigus teada, milliseid kulutusi tehakse tema portfelli arvelt.
Investeerimisnõustamise ja portfellivalitsemise teenuse iseloomust tulenevalt on selliste tasude
vahetamist täiendavalt piiratud. Muudatuste tulemusel on kliendil võimalik paremini mõista
investeerimisühingul teenuse osutamisel tekkida võivaid huvide konflikte.
Samuti on kavas kehtestada väärtpaberite väljatöötamise, heakskiitmise ja klientidele
turustamise nõuded, mida kohaldatakse ka investeerimishoiuste soovitamisele ja turustamisele.
Kehtiva seaduse kohaselt tuleb investeerimisühingul lähtuda kliendi huvidest. Eelnõuga
täpsustatakse, et väärtpaberite väljatöötamine ja turustamine peab toimuma läbimõeldult ja
investeerimisühingu juhtkonna teadmisel, nii et klientidele pakutakse üksnes selliseid
investeerimisvõimalusi, mis vastavad nende vajadustele ja eesmärkidele. Muudatuse
tulemusena võidakse edaspidi kliendile pakkuda vähem keerukamaid instrumente, mis
esmapilgul vähendab kliendi valikuid, kuid pakutavad tooted vastavad samas paremini kliendi
huvidele.
Täiendatud on ka väärtpaberiga seotud korralduste täitmise reegleid. Korralduste parima
täitmise kohustus on üks turu terviklikkuse tagamise põhialuseid. Korralduste täitmise
standardite tõstmiseks tuleb investeerimisühingul uuendada oma tööprotsesse ja
tegutsemisstrateegiaid. Parima täitmise reeglid peavad olema kliendile arusaadavad, näiteks
tuleb kliendile selgitada, kas tavakliendi ja asjatundliku kliendi korraldusi täidetakse erinevalt
või miks on investeerimisühing muutnud oma peamiste täitmiskohtade ringi.
Lisaks on eelnõus täiendatud:
investeerimisnõustamise osutamise tingimusi;
kliendi vara hoidmise ja kaitse nõudeid;
1 Lühend viitab direktiivi ingliskeelsele nimetusele Markets in Financial Instruments Directive (2014/65/EL, vt
täpsemat viidet seletuskirja punktis 1.3).
2
investeerimisühingu ja kauplemiskoha korraldaja ühingujuhtimise põhimõtteid;
kauplemiskoha, sh väikeste ja keskmise suurusega ettevõtete kasvuturu korraldamise
põhimõtteid jpm.
Korrastatud ja uuendatud on ka vastutust reguleerivaid väärteokoosseise. Tehnilise iseloomuga
muudatustest on eelnõuga kavas kehtetuks tunnistada mitmeid paragrahve, mis võeti
väärtpaberituru seadusesse üle 2007. aastal, varem seda teemavaldkonda reguleerinud
direktiivist MIFID1.2 Edaspidi kehtestatakse need reeglid turuosalistele otsekohalduvana ning
täiendatud kujul.
Seadus jõustub üldises korras ehk kümnendal päeva päras Riigi Teatajas avaldamist.
1.2. Eelnõu ettevalmistaja
Eelnõu ja seletuskirja on koostanud Rahandusministeeriumi finantsturgude poliitika osakonna
peaspetsialist Eha Rudi (611 3215, eha.rudi@fin.ee). Investeerimisühingu piiriülest tegevust ja
juhtidele esitatavaid nõudeid reguleerivate sätete (VPTS 8. osa 2. ja 3. jao ning §-de 79, 791,
1241 ja 1245) muutmisel osales sama osakonna juhataja Thomas Auväärt (611 3633,
thomas.auvaart@fin.ee). Aruandlusteenuse osutaja tegevusloa sätete (VPTS §-d 1197–11918)
ning kaubatuletisinstrumentide positsioonpiirangute (VPTS §-d 1636–16312) ettevalmistamisel
osales sama osakonna nõunik Valner Lille (valner.lille@fin.ee).
Eelnõu keelelise toimetamise ettepanekud tegi Rahandusministeeriumi õigusosakonna
keeletoimetaja Sirje Lilover (611 3638, sirje.lilover@fin.ee). Eelnõu ja seletuskirja juriidilist
kvaliteeti kontrollis Rahandusministeeriumi õigusosakonna nõunik Heili Jaamu (611 3645,
heili.jaamu@fin.ee).
1.3. Märkused
Eelnõuga võetakse Eesti õigusesse üle järgmised direktiivid:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/65/EL, finantsinstrumentide turgude kohta
ning millega muudetakse direktiive 2002/92/EÜ ja 2011/61/EL (ELT L 173, 12.06.2014, lk
349–496);
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv (EL) nr 2016/1034, millega muudetakse
direktiivi 2014/65/EL finantsinstrumentide turgude kohta (ELT L 175, 30.06.2016, lk 8–
11) ja
komisjoni delegeeritud direktiiv (EL) nr 2017/593, millega täiendatakse Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2014/65/EL seoses kliendi finantsinstrumentide ja
vahendite kaitsmisega, tootejuhtimise kohustuste ja normidega, mida kohaldatakse
teenustasu, vahendustasu või mis tahes muu rahalise või mitterahalise hüve maksmise või
saamise suhtes (ELT L 87, 31.03.2017, lk 500–517) (edaspidi delegeeritud direktiiv).
Kõik ülal nimetatud direktiivid tuleb liikmesriikidel üle võtta hiljemalt 03. juulil 2017.a.
Direktiivides sätestatud nõuded rakenduvad 03. jaanuaril 2018. a.
2 Direktiiv 2004/39/EÜ (samas).
3
Eelnõuga võetakse kasutusele meetmed ka Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr
600/2014, finantsinstrumentide turgude kohta ning millega muudetakse määrust (EL) nr
648/2012 (ELT L 173 12.06.2014, lk 84–148) (edaspidi MIFIR), rakendamiseks. MIFIR
sisaldab üksikuid kohustusi ka liikmesriigile. Need sätted võetakse samuti üle käesoleva
eelnõuga.
MIFID2 seadusandlikku paketti kuulub lisaks hulgaliselt MIFID2 ja MIFIRi alusel antud
delegeeritud õigusakte Euroopa Liidu toimimise lepingu artikli 290 lõike 1 tähenduses.3 Need
õigusaktid täiendavad MIFID2-s ja MIFIR-s sätestatut ja on liikmesriikides vahetult
kohaldatavad.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks või muudetakse muu hulgas õigusnorme, mis on kehtestatud
Eesti õiguse vastavusse viimiseks järgmiste direktiividega, mis kaotavad kehtivuse MIFID2
rakendumisest:
Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2004/39/EÜ finantsinstrumentide turgude kohta,
millega muudetakse nõukogu direktiive 85/611/EMÜ ja 93/6/EMÜ ning Euroopa
Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2000/12/EÜ ja tunnistatakse kehtetuks nõukogu direktiiv
93/22/EMÜ (ELT L 145, 30.4.2004, lk 1–44), viimati muudetud direktiiviga 2010/78/EL
(ELT L 331, 15.12.2010, lk 120–161) ja
komisjoni direktiiviga 2006/73/EÜ, millega rakendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi 2004/39/EÜ seoses investeerimisühingute suhtes kohaldatavate
organisatsiooniliste nõuete ja tegutsemistingimustega ning nimetatud direktiivi jaoks
määratletud mõistetega (ELT L 241, 2.9.2006, lk 26–58) (edaspidi MIFID1
rakendusdirektiiv).
Eelnõuga muudetakse järgmisi seadusi:
1) väärtpaberituru seadus, RT I, 07.04.2017, 6;
2) atmosfääriõhu kaitse seadus, RT I, 23.12.2016, 2;
3) Eesti väärtpaberite keskregistri seadus, RT I, 31.12.2016, 25;
4) Finantsinspektsiooni seadus, RT I, 31.12.2016, 8;
5) investeerimisfondide seadus, RT I, 31.12.2016, 3;
6) karistusseadustik, RT I, 31.12.2016, 14;
7) krediidiasutuste seadus, RT I, 23.03.2017, 7;
8) tulumaksuseadus, RT I, 31.12.2016, 4; ja
9) võlaõigusseadus, RT I, 31.12.2016, 7.
Eelnõu ei ole seotud muu menetluses oleva eelnõuga.
Eelnõu vastuvõtmiseks on vajalik Riigikogu poolthäälte enamus.
Eelnõu väljatöötamiskavatsust ei ole koostatud, kuna eelnõu käsitleb EL õiguse rakendamist,
ja seaduseelnõu jõustumisega ei kaasne olulist õiguslikku muudatust ega muud olulist mõju
(HÕNTE § 1 lõige 2 punktid 2 ja 5). Kuna väljatöötamiskavatsust ei ole kooskõlastamisele
esitatud ja eelnõul ei ole Eesti õiguskorras põhimõttelist tähendust, ei ole koostatud eelnõu
õiguslikke valikuid kajastavat kontseptsiooni.
MIFID2-ga on liikmesriikidele antud mitmetes küsimustes kaalutlusruumi. Sellised sätted on
ära märgitud seletuskirjale lisatud vastavustabelis (lisa 1). Kuna MIFID2 on sisuliselt MIFID1
3 Ülevaade nendest aktidest on avaldatud komisjoni veebilehel: https://ec.europa.eu/info/law/markets-financial-
instruments-mifid-ii-directive-2014-65-eu/amending-and-supplementary-acts/implementing-and-delegated-
acts_en
4
ümbersõnastatud ja täiendatud tekst, on vastavad valikuõigused ka seni kehtinud, kuid Eestis
neid kasutatud ei ole.
Kehtiva VPTS-ga on rakendatud on MIFID1 artikli 23 lõigetes 3, 4 ja 6 sätestatud
valikuvõimalusi. Lõike 3 kohaselt võib anda investeerimisühingule õiguse otsustada nende
määratud investeerimisagendi piisavalt hea maine, teadmiste ja pädevuse üle, kui on tagatud
asjakohane kontroll. VPTS § 1194 lõige 2 võimaldab investeerimisühingul otsustada isiku
kandmise üle investeerimisagentide nimekirja. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt ei kanta
nimekirja isikut, kes ei vasta investeerimisagendile kehtestatud nõuetele. Muu hulgas peab
nimekirja kantaval isikul olema laitmatu eri- ja ärialane maine ning piisav investeerimis- ja muu
finantsteenuse osutamisega seotud töö kogemus ja investeerimisalane väljaõpe (§ 1193 lõiked
1 ja 3). VPTS § 1195 lõikega 2 on tagatud ka inspektsiooni kontroll investeerimisagentide
nimekirja kantud isikute nõuetele vastavuse üle.
Samuti on rakendatud valikuõigust lubada investeerimisühingul ise registreerida sobivad isikud
investeerimisagentide nimekirjas (MIFID2 artikli 29 lõige 4, millele vastab VPTS § 1195 lg 1)
ja sätestatud täpsustavaid nõudeid investeerimisagendile (MIFID2 artikli 29 lõige 6, millele
vastab VPTS § 1193).
Eesti finantsteenuste turu väiksusest, meetme väga kitsast kasutusalast ja spetsiifilistest
tingimustest tulenevalt on selle valiku rakendamise mõju väike ning sellega ei kaasne
tõenäoliselt märkimisväärset avalikkuse huvi. Seoses töötajate kompetentsinõuete
täpsustamisega tuleb investeerimisühingul edaspidi hinnata oma töötajate teadmisi ja oskusi.
Eelnõus on kavas kohaldada samu meetmeid ka investeerimisagentidele (vt VPTS § 1193 lõikes
3 tehtud muudatuse selgitust). Nii on paremini tagatud investeerimisühingu võimalused
investeerimisagentide teadmiste ja kompetentsi taset objektiivselt mõõta (võrreldes kehtiva
korraga). Kohaldades investeerimisagentide suhtes samu standardeid, on ka tegevuse
edasiandmisel tagatud kõrgem teenuste kvaliteet ja investorite kaitse.
MIFID2 seadusandliku paketi läbirääkimiste käigus koostatud Eesti seisukohtades ega
mõjuanalüüsis liikmesriigi valikuõigusi analüüsitud ei ole.4 Liikmesriigi valikute üle on
konsulteeritud turuosalistega 2016. ja 2017. aasta alguses. Konsultatsioonide käigus turuüleseid
eelistusi ei ilmnenud ja vastavaid võimalusi ei ole eelnõuga rakendatud, kuid edaspidi on see
siiski võimalik.
2. SEADUSE EESMÄRK
2.1. Ülevaade senisest õiguslikust regulatsioonist ja selle arengutest
MIFID1-ga kehtestati täpsem õigusraamistik investeerimisteenuste osutamisele (tehingute
vahendamine, investeerimisnõustamine, portfellivalitsemine jne). MIFIDi kõige üldisem
eesmärk on edendada liikmesriikide finantsturgude integratsiooni, konkurentsi ja toimimist.
MIFID baseerub real üldpõhimõtetel, milleks on näiteks investeerimisühingute ja
kauplemiskohtade piiriülene konkurents samadel tingimustel, samuti turu läbipaistvus,
diskrimineerimise vältimine ja turul osalejate võrdne kohtlemine, hea ühingujuhtimine ja
teenuseosutajate huvide konfliktide vältimine ning asjakohane ja tõhus investorite kaitse. Muu
hulgas kaotati MIFID1-ga liikmesriikides kehtivad piirangud, mis lubasid teatud
väärtpaberitega kaubelda üksnes teatud kauplemiskohtades, või kauplemiskohas osaleda üksnes
teatud turu liikmetel. MIFID1 võimaldas ka investeerimisühingutel piiriüleselt teenuseid
osutada, kehtestades järelevalve teostamiseks organisatsioonilised ja teavitamisnõuded. Selliste
4 Kättesaadav eelnõude infosüsteemis, 14.12. 2011, nr 11-1288/01.
5
piirangute kadumine on Euroopa Komisjoni (edaspidi komisjon) mõjuanalüüsi5 kohaselt
mõjunud positiivselt Euroopa-ülesele konkurentsile kauplemiskohtade vahel ja investorite
seisukohalt mitmekesistanud teenusepakkujate ja investeerimisvõimaluste valikut ning
vähendanud teenustasusid.
Kuid kasvanud konkurentsi tingimustes on tõusetunud ka uusi probleeme. MIFID1 muutmist
hakati arutama pärast viimast globaalset finantskriisi, mis tõi eriti selgelt esile puudused
finantsturgude toimimises ja läbipaistvuses. Vaba konkurents on enam soodustanud
institutsionaalseid investoreid ja selliseid turuosalisi, kelle kasutuses on vajalik tehnoloogia, et
ära kasutada turgude erinevusi. Vähem eelistatud olukorras on seega emitendid ja jaeinvestorid.
Samuti on kauplemiskeskkond kauplemiskohtade lisandudes järjest keerukamaks muutunud,
killustades eriti kauplemisteabe kogumise võimalusi. Turu arengud on alati järelevalvest mitu
sammu eespool, kuid see ei tohi ohustada turul osalejate jaoks ühetaoliste tingimuste tagamise
põhimõtte järgimist.
Lisaks on ka üldpõhimõtete täpsustamine aeg-ajalt vajalik. Näiteks selgus eelmise finantskriisi
ajal, et asjatundlikud kliendid ei oska alati teha valikuid, mis on nende huvides. Seetõttu ei
olnud varem eriti reguleeritud nö hulgimüügiturgu, kus tehakse tehinguid keerukate
väärtpaberitega. Nende instrumentidega tehtud tehingud tõid esile senise regulatsiooni
nõrkused ja võimendasid finantskriisi mõju. Innovatsioon ja instrumentide järjest keerukam
ülesehitus rõhutavad vajadust ajakohastada investorikaitse põhimõtteid. Teenuseosutajad
peavad olema usaldusväärsed, isegi kui nad tegutsevad piiriüleselt.
Samuti peeti vajalikuks ühtlustada nõudeid, nii et reguleeritud turuga võrreldavaid teenuseid
osutavate mitmepoolsete kauplemissüsteemile (eelnõus nimetatud alternatiivturuks)
rakendataks samaväärseid nõudeid ning teostataks samaväärset järelevalvet. Ka uued
turustruktuurid tuli tuua MIFIDi raamistikku, nii et nendel toimuv kauplemine oleks läbipaistev
nagu teistes kauplemiskohtades. Ka kauplemiskoha välise kauplemise kasv tekitas
järelevalveasutuste arvates ohu, et selliselt kahjustatakse reguleeritud turgudel kaubeldavate
väärtpaberite hinna kujunemist.
MIFID2-ga on tehtud turgude läbipaistvuse saavutamiseks kehtivates reeglites erinevaid
täiendusi. Näiteks täpsustatakse instrumendid, millele kohalduvad kauplemiseelsed ja –järgsed
läbipaistvusnõuded likviidsete varaklasside lõikes. Teabe avaldamise nõuded eeldavad
aruandlusteenuse infrastruktuuri kasutuselevõttu, et koguda ja avaldada kauplemiseelset teavet.
Tehinguaruandlus ja kaubatuletisinstrumentidega seotud tehingute positsioonipiirangud
võimaldavad järelevalveasutustel jälgida turul osalejate kauplemiskohas ja kauplemiskoha
väliselt võetud positsioone ja sellega seotud riske.
Investori kaitse seisukohalt sooviti MIFID2-ga täiendavalt reguleerida olukorda, kus
investeerimisühingud või krediidiasutused emiteerivad ja müüvad oma väärtpabereid. Samuti
hinnati probleemiks vähem keerukate väärtpaberite määratlus, mille puhul asjakohasuse
hindamine kliendi jaoks ei ole nõutav. Praktika näitab, et keerukamatele instrumentidele tasub
investorile juurdepääsu võimaldada üksnes kui investor mõistab nendega kaasnevaid riske. Ka
investorile laenu võimaldamine isegi vähem keerukate väärtpaberite puhul võimendab sellise
investeerimisotsuse negatiivseid tagajärgi oluliselt. Samuti ei saa eurofondide osakuid ja
aktsiaid käsitada üksnes vähem keerukate instrumentidena, eriti kui fondi enda investeeringud
on tehtud MIFIDi tähenduses keerukatesse instrumentidesse.
5 http://ec.europa.eu/internal_market/securities/docs/isd/mifid/SEC_2011_1226_en.pdf
6
Ka investeerimisnõustamise puhul on ilmnenud puudujääke. Näiteks ei pea teenuseosutaja
kehtiva seaduse kohaselt selgitama, millel põhineb kliendile antud soovitus, ehk mis alustel on
piiratud toodete ringi, mida kliendile pakutakse.
2.2. Eesmärgi saavutamise õiguslikud, majanduslikud ja halduslikud lahendused ning
eelnõus kavandatud lahenduste põhjendused
Eelnõuga on VPTS-s tehtud rida muudatusi, et tagada investorite kaitse standardite tõstmine ja
investeerimisteenuste usaldusväärne osutamine. Järgnevalt on kirjeldatud selle eesmärgi
saavutamisele suunatud peamisi lahendusi.
2.2.1. Täiendav kliendi teavitamine investeerimisühingu saadud või antud hüvedest ja
tasudest
Eelnõus on täiendatud kliendi teavitamise nõudeid seoses investeerimisühingu ja teiste isikute
vahel makstavate hüvede ja tasudega (inducements). Sellised tasud ja hüved on mõeldud
finantsvahendajatele stiimulina teatud toodete või teenuste müügi edendamisel ja need võivad
olla väga erinevad. Näiteks võib portfellivalitsemise teenust osutav investeerimisühing saada
suuremat vahendustasu või soodustusi selle eest, et ta omandab kliendi portfelli teatud fondi
osakuid. Eelnõuga kavandatavate muudatuste tulemusel peab investeerimisühing sellised tasud
ja hüved kliendile avaldama enne teenuse osutamist. Kliendil on õigus teada, milliseid kulutusi
tehakse tema portfelli arvelt, ja miks.
Lisaks peab investeerimisühing kaaluma, kas sellised tasud parandavad kliendile osutatava
teenuse kvaliteeti, tuues muu hulgas tuntavat kasu ka kliendile, mitte üksnes
investeerimisühingule. Investeerimisühing peab pidama selliste hüvede ja tasude kohta
nimekirja ja säilitama põhjendused, kuidas tasu või hüve teenuse kvaliteeti parandab. Nii saavad
kliendid paremini aru investeerimisühingul teenuse osutamise käigus tekkida võivatest huvide
konfliktidest.
Teatud tüüpi investeerimisnõustamise ja portfellivalitsemise teenuse osutamisel on selliste
tasude saamine või andmine keelatud. Selliseid teenuseid osutab investeerimisühing kliendi
usaldatud volituse alusel, näiteks kui investeerimisühing koostab omal äranägemisel kliendi
väärtpaberiportfelli. Nendes tingimustes on investeerimisühingu oma huvides saadavad või
makstavad täiendavad tasud ja sellele tuginevad valikud väga tõenäoliselt konfliktis kliendi
huvidega, mille tulemusel ei pruugi kliendile osutatav teenus olla tema parimates huvides. Juhul
kui investeerimisühing saab nende teenustega seoses tasu, peab ta need klientidele tagastama.
Keelatud on tasusid või hüvesid saada ka väärtpaberiga seotud korralduse kauplemiskohta
edastamise eest.
2.2.2. Väärtpaberite väljatöötamise, heakskiitmise ja turustamise nõuet kehtestamine
Eelnõuga on määratletud väärtpaberite ja investeerimishoiuste väljatöötamise, heakskiitmise ja
klientidele turustamise nõuded, mida kohaldatakse ka investeerimishoiuste soovitamisele ja
turustamisele. Kehtiv seadus selliseid nõudeid ette ei näe. Investeerimisühing võib kehtiva
seaduse alusel emiteerida väärtpabereid ja müüa neid või teise investeerimisühingu emiteeritud
väärtpabereid nii, et ei rakendu ka avaliku pakkumise korraldamise nõuded, näiteks märkides
väärtpabereid oma klientidele. Selline müügitegevus ei pruugi piisavalt arvestada klientide
huvidega. Tooted muutuvad järjest keerulisemaks ja kliendil on keeruline mõista, kas
väärtpaber tegelikult vastab tema eesmärkidele.
7
Eelnõuga kavandatud nõuete eesmärk on huvide konfliktide parem haldamine. Väärtpaberite
väljatöötamine ja klientidele turustamine peab tervikuna toimuma läbimõeldult, kliendi huve
arvestavalt ja investeerimisühingu juhtkonna teadmisel, nii et klientidele pakutakse üksnes
selliseid investeerimisvõimalusi, mis vastavad nende vajadustele ja eesmärkidele. Eelnõuga
kavandatud muudatuste tulemusel on suurendatud investeerimisühingu vastutust, nõudes, et
toodete turustamisel arvestatakse kliendi eesmärkide ja omadustega.
Investeerimisühing peab analüüsima väärtpaberi või investeerimishoiuse elutsükli võimalikke
arenguid, ja vältima nii kliendi jaoks asjatult ebasoodsaid tulemusi. Muudatuste tulemusena
võidakse edaspidi kliendile pakkuda vähem keerukamaid instrumente, mis esmapilgul
vähendab kliendi valikuid, kuid pakutavad tooted vastavad samas paremini kliendi huvidele.
Ka lisanduv läbipaistvus on kliendile kasulik. Näiteks fondiosaku väljatöötaja ning
edasimüüjate ja turustajate vahel toote sihtrühmale kaasnevate kulude ja tasude kohta vahetatav
teave võib parandada konkurentsi fonditurul.
2.2.3. Väärtpaberiga seotud kliendi korralduste täitmise reeglite täiendamine
Kliendi korralduste parimal võimalikult viisil täitmise kohustus on üks turu terviklikkuse
tagamise põhialuseid. Et saavutada kliendi korralduse täitmisel kliendi jaoks parim võimalik
tulemus, muu hulgas seoses korralduse täitmisega kaasnevate kulude ja tasudega, tuleb
investeerimisühingul eelnõu kohaselt uuendada ja täiendada oma tööprotsesse ja
tegutsemisstrateegiaid. Lahenduse reformimine oli vajalik, et soodustada konkurentsi, tõsta
korralduste täitmise standardeid ja suurendada investori kaitse huvides läbipaistvust.
Eelnõu kohaselt peab investeerimisühing teatama kliendile, millises kauplemiskohas korraldus
täideti ja andma üldisema ülevaate ka oma peamistest korralduse täitmise kohtadest ja seal
pakutava teenuse kvaliteedist. Parima täitmise reeglid peavad olema kliendile arusaadavad ja
nendest kinnipidamist tuleb vajadusel Finantsinspektsioonile (edaspidi inspektsioon) tõendada.
Näiteks tuleb kliendile selgitada, kuidas erineb tavakliendi ja asjatundliku kliendi korralduste
täitmine, juhul kui see erineb. Samuti võib nii klient kui järelevalveasutus soovida mõista, miks
on investeerimisühing muutnud oma peamiste täitmiskohtade ringi. Kolmandatelt isikutelt
korralduste täitmiskohta edastamise eest tasude ja hüvede saamine ei ole lubatud, sest see ei
oleks kooskõlas huvide konfliktide haldamise nõuetega.
3. EELNÕU SISU JA VÕRDLEV ANALÜÜS
3.1. Eelnõu ülesehitus ja selle põhjendus
Eelnõu koosneb üheksast paragrahvist, vastavalt punktis 1.3 nimetatud muudetavates seadustes
kavandatavatele muudatustele.
Eelnõuga tehtud muudatustes on järgitud kehtivate seaduste struktuuri. Valdav osa
muudatustest on tehtud VPTS-i 3. (investeerimisühing), 4. (reguleeritud turg) ja 6. (järelevalve
ja vastutus) osas. VPTS-i on eelnõus täiendatud osaga 31, mis reguleerib aruandlusteenuste
osutaja tegevusluba, juhtimist ja organisatsioonilisi nõudeid (peatükid 132 ja 133), ning
kaubatuletisinstrumentide positsioonipiirangute kehtestamise kord on lisatud seaduse 4. ossa,
peatükina 182. Lisaks on muudetud VPTS üldosa üksikutes paragrahvides seoses teatud
üldmõistete muutmisega ja kauplemiskoha kontseptsiooni kasutusele võtmisega.
VPTS 6. osas on valdav osa muudatustest tehtud peatükis 25, kus on eelnõuga korrigeeritud
väärteokoosseise, mille sisu oli vaja seoses MIFID2 rakendamisega ajakohastada ja
8
süstematiseerida. Lisatud on rida uusi väärteokoosseise (§-d 23755–23773), osaliselt seoses
MIFID2 alusel lisandunud nõuetega ja teise põhjusena, kuna olemasolevad koosseisud ei
võimalda kehtiva seaduse alusel karistada mitmete oluliste kohustuste rikkumise eest.
Õigusselguse huvides on säilitatud seni kehtivad koosseisud (kehtetuks on kavas tunnistada
kaks koosseisu) laiendatud ja paindlikumas sõnastuses, mis võimaldab karistuse määrata
erinevatele rikkumise eest vastutavatele isikutele ja kohustuse täitmise mis tahes eelduste või
tegevusnõuete rikkumise eest.
Eelmises lõigus kirjeldatud muudatusi ei ole kavas teha läbivalt kogu 25. peatükis. 01.01.2015
jõustunud karistusseadustiku ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadusega läbi
viidud karistusõiguse reformi ei ole finantsvaldkonna õigusaktides veel lõpule viidud. Eelnõu
ettevalmistamise perioodil on Justiitsministeeriumis valminud väljatöötamiskavatsus EL
finantsvaldkonna õigusaktidega ette nähtud kõrgema määraga karistuste kehtestamiseks.
Vastava lahenduse kooskõlastamisel tehakse vajalikud seadusemuudatused eraldi eelnõuga, sh
VPTS väärteokoosseisudes, viies need kooskõlla karistusõiguse revisjoni põhimõtetega.
Kuna investeerimisteenuste osutamise või kauplemiskoha korraldamisega seoses nõutavate
meetmete rakendamata jätmise tagajärgi, näiteks investoritele või emitentidele tekkivat kahju,
ei ole erinevatel põhjustel võimalik täielikult heastada, ei ole eelnõus kitsendatud nende
karistuste määramist tahtluse, ettevaatamatuse või kahju tekkimise põhjal. Samuti ei saa pidada
nende rikkumiste korral põhjendatuks üksnes haldusõiguslike vahendite kohaldamist.
Teenusepakkujad tegutsevad turul kasumi teenimiseks. Nende vastutusele võtmine tagab
teenuste kvaliteedile kehtestatud standardite järgimise. Selleks ei piisa üksnes kohustuse
täitmisele sundimisest vaid ennetava meetmena peab eksisteerima karistamise võimalus.
Karistamise võimaluse tagamist nõuab ka MIFID2 artikli 70 lõige 1. Samas ei ole välistatud, et
finantsvaldkonna seadustes karistusõiguse revisjoni lõpule viimisel võidakse tervikliku
lähenemise käigus kohaldada selliseid põhimõtteid, mille tulemusel muudetakse ka käesolevas
eelnõus kavandatud väärteokoosseise.
Kõigis eelnõuga muudetavates seadustes on ajakohastatud termineid ühetaolise lähenemise
huvides, samuti viiteid VPTS-le seoses selles tehtud muudatustega.
Muudatuste paigutust on pikemalt põhjendatud muudatuste sisu kirjelduse juures.
3.2. Eelnõus kavandatud muudatuste sisu
Eelnõu §-ga 1 muudetakse väärtpaberituru seadust.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 1
VPTS § 1 sätestab seaduse reguleerimisala. Eelnõus on selles viidatud ka kauplemiskoha
korraldamisele, kuna eelnõuga kavandatud üldmõiste „kauplemiskoht“ tähistab nii reguleeritud
turgu kui teisi väärtpaberitega kauplemiseks korraldatavaid mitmepoolseid süsteeme ja kõik
kauplemiskoha toimimisse puutuv reguleeritakse korraldaja tegevuse kaudu. Siiski on säilitatud
ka senine sõnastus, et seadus reguleerib muu hulgas „reguleeritud väärtpaberiturgude
toimimist“, kuna VPTS praegune struktuur keskendubki reguleeritud turule. Teiste
kauplemiskohtade korraldamine on investeerimisteenuse osutamine. Seaduse 4. osa pealkirja ei
ole samal põhjusel muudetud, kuna see osa reguleerib endiselt valdavalt reguleeritud turu
korraldamist ja muud sellega seonduvat ning teiste kauplemiskohtade korraldamine moodustab
sellest vaid osa. Teiste kauplemiskohtade korraldamisele kohaldatavad reeglid 181. peatükis on
sätestatud suures osas reguleeritud turu sätetele viitamisega.
9
Eelnõuga täiendatakse VPTS §-i 1 ka sellega seoses, et VPTS-i täiendatud osaga 31 ja seadus
reguleerib edaspidi muu hulgas aruandlusteenuse osutaja tegevust. Samuti on §-i 1 täiendatud,
et reguleerimisala hõlmaks ka seaduse 6. osa peatükki 25, mis reguleerib vastutust seaduses
kirjeldatud tegevuste eest. Paragrahvi tekst on sõnastatud ainsuse vormis.
Eelnõuga täiendatakse VPTS § 2 lõiget 1 punktiga 8
VPTS § 2 sätestab väärtpaberi tähenduse. Lõike 1 kohaselt käsitatakse väärtpaberina vähemalt
ühepoolse tahteavalduse alusel, ka selle kohta dokumenti väljastamata üleantavat varalist õigust
või kohustust või lepingut. Sellised õigused, kohustused või lepingud on loetletud lõike 1
punktides 1–7.
Võrreldes MIFID1-ga on finantsinstrumentide loetelu MIFID2 Lisa 1 osas C täiendatud
punktiga 11, mille kohaselt loetakse finantsinstrumendiks ka lubatud heitkoguse ühikud (units
of emission allowance) direktiivi 2003/87/EÜ, millega loodi EL heitkogustega kauplemise
süsteem,6 tähenduses.
MIFID2 põhjenduspunkti 11 kohaselt on selle instrumendi MIFID2 kohaldamisalasse
toomisega soovitud tagada heitkoguse ühikutega järelturul kauplemise usaldusväärsus ja
tõhusus ning järelevalve sellistel turgudel toimuva üle. Lubatud heitkoguse ühikute
hetketurgudel on toime pandud pettusi, mis kahjustavad usaldust direktiiviga 2003/87/EÜ
loodud heitkogustega kauplemise süsteemi vastu. Ühelt poolt on võetud meetmeid lubatud
heitkoguse ühikute registrite süsteemi tõhustamiseks ja lubatud heitkoguse ühikutega
kauplemise konto avamise tingimuste karmistamiseks. MIFID2-ga tõhustatakse heitkoguse
ühikute hetketurgude usaldusväärsust selliselt, et lubatud heitkoguse ühikutega kauplemiseks
peab isikul üldjuhul olema investeerimisühingu tegevusluba. Investeerimisühingute üle
teostavad järelevalvet finantsjärelevalve asutused.
Eelnõuga on kavas täiendada VPTS § 2 lõiget 1 punktiga 8, mille kohaselt loetakse
väärtpaberiks ka lubatud heitkoguse ühik atmosfääriõhu kaitse seaduse (edaspidi AOKS) § 137
lõike 2 tähenduses. AOKS-ga võeti Eesti õigusesse üle direktiiv 2003/87/EÜ.
Saasteaine on AOKS § 4 tähenduses igasugune välisõhus olev aine või ainete segu, millel võib
olla ebasoodne mõju inimese tervisele või keskkonnale. Õhusaasteloaga määratakse iga
heiteallika kohta iga välisõhku väljutatava saasteaine lubatud maksimaalne hetkeline heitkogus
ja kõikide käitise tootmisterritooriumil paiknevate heiteallikate kohta kokku iga saasteaine
lubatud heitkogus tonnides kalendriaastas või vajaduse korral lühemas ajaühikus (AOKS § 106
lg 1). Saasteaine lubatud heitkogus määratakse selliselt, et paiksest heiteallikast või kõikidest
käitise ühel tootmisterritooriumil paiknevatest heiteallikatest kokku välisõhku väljutatud
saasteaine kogus ei põhjustaks saasteaine kohta AOKS § 47 lõigete 1 ja 2 alusel kehtestatud
õhukvaliteedi piir- või sihtväärtuse ületamist väljaspool käitise tootmisterritooriumi (AOKS §
106 lg 2).
Üheks saasteaineks on kasvuhoonegaasid (AOKS § 130). Kasvuhoonegaaside heitkogus
AOKS § 131 tähenduses on paikse heiteallika käitaja ja õhusõiduki käitaja tegevusest pärinev
kasvuhoonegaaside heide atmosfääri. Seda heitehulka seiratakse. Kasvuhoonegaaside
heitkoguste vähendamiseks on loodud kasvuhoonegaaside lubatud heitkoguse ühikutega
kauplemise süsteem (AOKS § 135). Kasvuhoonegaaside heitkoguse ühik on lubatud heitkoguse
ühiku, riigi lubatud heitkoguse ühiku, tõendatud heitkoguse vähendamise ühiku ja heitkoguse
vähendamise ühiku ühine nimetaja (AOKS § 137 lg 1).
6 Emissions Trading Scheme, vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ, millega luuakse ühenduses
kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem ja muudetakse nõukogu direktiivi 96/61/EÜ, http://eur-
lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/HTML/?uri=CELEX:32003L0087&from=ET
10
Lubatud heitkoguse ühik on ülal nimetatud kauplemissüsteemis ülekantav õigus heita
kauplemisperioodi jooksul atmosfääri üks tonn süsinikdioksiidi ekvivalenti (AOKS § 137 lg 2).
See õigus ongi eelnõus paigutatud punktina 8 VPTS § 2 tähenduses väärtpaberina käsitatavate
õiguste, kohustuste või lepingute loetellu.
Kokkuvõttes võimaldab kirjeldatud süsteem saasteallika käitajatel teenida rahalist kasu, kui nad
minimeerivad saasteainete välisõhku väljutamist (lisaks muude, nõutavate meetmete
rakendamisele). Kõigepealt mõõdetakse saasteainete, sh kasvuhoonegaaside hulk, määratakse
selle lubatud maksimaalne kogus ja selle lubatu piires võib õhusaasteluba omav heiteallika (nt
õhusõiduki) käitaja kas tema käitatud heiteallikate kasutamisega väljutada välisõhku
kasvuhoonegaase, või kui seda õnnestub vältida, siis müüa oma kasutamata õigused ehk lubatud
heitkoguse ühikud ülal nimetatud kauplemissüsteemis teistele käitajatele, kelle
„saastamisvajadus“ on suurem.
Ülaltoodud kirjelduse põhjal on selge, et lubatud heitkoguse ühikud ei ole juba oma olemuselt,
kuid ka MIFID2 lisa 1 osa C jaotuse põhjal otsustades vabalt võõrandatavad. MIFID2 lisa 1
osas C on kasutatud mõistet „finantsinstrument“, mis sisaldab nii vabalt võõrandatavaid
väärtpabereid (p 1), investeerimisfondi osakuid ja aktsiaid (p 3) ning rahaturuinstrumente (p 2),
samuti krediidiriski ülekandmiseks kasutatavaid tuletisinstrumente (p 8), hinnavahelepinguid
(p 9), erinevate kombinatsioonide ja omaduste alusel liigitatud tuletislepinguid ja -instrumente
(p 4–7 ja 10) ning lubatud heitkoguse ühikuid (p 11). Lubatud heitkoguse ühikuid on üheks
finantsinstrumendiks, lisaks MIFID2 artiklis 4(1)(44) loetletud vabalt võõrandatavatele
väärtpaberitele. Seega ei saa lubatud heitkoguse ühikuid kasutada näiteks IFS tähenduses
investeerimisfondi vara investeerimisel, ega ka asjaõigusseaduse (edaspidi AÕS) tähenduses
finantstagatisega koormatava väärtpaberina, kuna need tegevused eeldavad opereerimist vabalt
võõrandatava väärtpaberiga.
Sellel põhjusel puudub vajadus erinevates seadustes VPTS § 2 lõikele 1 tehtud viiteid
parandada, vaatamata selle täiendamisele punktiga 8. Näiteks, kuigi investeerimisfondide
seaduse (edaspidi IFS) § 121 lõike 2 punkti 3 kohaselt võib pensionifondi vara investeerida
VPTS § 2 lõikes 1 loetletud väärtpaberitesse, ei saa pensionifondi valitseja pensionifondi
varasse heitkoguse ühikuid omandada.
Heitkoguse ühikutega saab tehinguid teha väga piiratud isikute ring. Nagu eelpool öeldud, on
lubatud heitkoguse ühikute toomine MIFID2 ja VPTS kohaldamisalasse tingitud peamiselt
eesmärgist tagada tõhusam järelevalve lubatud heitkoguse ühikutega kauplemise süsteemis
tehtavate tehingute üle.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 2 lõiget 2
VPTS § 2 lõige 2 sätestab rahaturuinstrumendi mõiste. Selleks on, madala krediidiriskiga
emitendi poolt välja lastud, tagamata, üleantav ja likviidne võlakohustus tähtajaga kuni üks
aasta, millega kaubeldakse rahaturul, sealhulgas eelnimetatud tunnustele vastav riigi
võlakohustus, kommertspaber, hoiusetunnistus ja krediidiasutuse garanteeritud veksel.
MIFID2 artikli 4 lõike 1 punktis 17 sätestatud rahaturuinstrumendi mõiste on jäänud MIFID1-
ga võrreldes samaks, kuid komisjoni delegeeritud määruses (EL) nr 2017/565 on täpsustatud
tingimusi, millal võib riigi võlakohustusi, hoiusetunnistusi, kommertsväärtpabereid ja muid
olulisel määral samaväärsete joontega instrumente rahaturuinstrumendiks pidada.
Seoses sellega, et määruse täpsustused on esitatud just § 2 lõikes 2 muu hulgas loetletud
väärtpaberite käsitamise tingimuste täpsustamiseks, on lõikest 2 välja jäetud lõik „eelnimetatud
11
tunnustele vastav“, ja kuigi rahaturuinstrumendi mõiste põhimõtteliselt ei muutu ja täpsustused
on tehtud nüanssides, on asendatud need sõnad VPTS § 2 lõikes 2 viitega komisjoni
delegeeritud määrusele.
Rahaturuinstrumenti on eelnõus nimetatud veel VPTS § 871 lõikes 11, milles on loetletud
väärtpaberi sobivuse või asjakohasuse hindamata jätmise õiguse tingimusi, samuti VPTS § 883
lõikes 2, seoses kliendi raha paigutamisega.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 2 lõiget 3
VPTS § 2 lõige 3 sätestab tuletisväärtpaberi tähenduse. Lõikes 3 antud loetelu punktis 3 on
kavas asendada sõna „saastekvoot“ sõnadega „lubatud heitkoguse ühikud“, kuna AOKS on
samuti sellise sõnastuse muutuse teinud. Vt ka § 2 lõike 1 punkti 8 lisamise selgitust.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 2 lõike 5 sissejuhatavat tekstiosa ja lõiget 6
VPTS § 2 lõige 5 sätestab kapitaliväärtpaberi termini tähenduse. Seda terminit VPTS-s rohkem
kasutatud ei ole, kuid see on vajalik mittekapitaliväärtpaberi mõiste sisustamiseks § 2 lõikes 6.
Nimetatud mõistete kasutusele võtmisel on lähtutud EL õigusaktides (peamiselt
prospektidirektiivis)7 ja mujal kasutatud analoogsetest väljenditest equity ja non-equity
securities.
Vastavalt VPTS § 2 lõike 5 punktile 1 on kapitaliväärtpaberiks § 2 lõike 1 punktis 1 nimetatud
aktsia või muu samaväärne kaubeldav õigus ja vastavalt punktile 2, igasugune vabalt kaubeldav
märkimisõigus, vahetus- või tuletisväärtpaber, mis annab õiguse aktsiat või muud samaväärset
õigust omandada vahetamise teel või muu õiguse teostamisega, kui emiteeritava väärtpaberi
emitent on ise väärtpaberi alusvaraks olevate väärtpaberite emitent või kuulub tema
konsolideerimisgruppi.
VPTS § 2 lõike 6 kohaselt on mittekapitaliväärtpaber § 2 lõikes 5 nimetamata väärtpaber, ehk
näiteks võlakiri, fondiosak, tuletisväärtpaber või -leping, mis ei anna õigust omandada aktsiaid
või muid samaväärseid õigusi. Lõiked 5 ja 6 on üle võetud prospektidirektiivi artiklis 2(1)
punktidest b ja c.8
Vastandid „kapital“ ja „mittekapital“ ei anna kuigi selgelt edasi selliselt tähistatavate
väärtpaberite tegelikku erinevust. Kapital võib olla igasugune väärtus või omand, mida saab
kasutada lisaväärtuste loomiseks. Kapitaliks võib olla raha, kinnisvara, oskusteave, seadmed,
samuti äriühingu aktsiakapitali tehtud investeering. Mittekapitali tähendus jääb eelöelduga
võrreldes ebaselgeks.
Eelnõus on kavas asendada kapitaliväärtpaberi termin § 2 lõikes 5 sõnaga
„omakapitaliväärtpaber“ ning termin „mittekapitaliväärtpaber“ lõikes 6 omakorda mõistega
„võõrkapitaliväärtpaber“. Samal põhjusel on muudetud teisi sätteid VPTS-s ja teistes seadustes
(VPTS § 71, § 131 lõige 3, § 142 lõige 1, § 17 lõike 1 punktid 1 ja 3, § 1322 lõige 4, § 1323 lõike
1 punktid 1 ja 3).
7 2005.a EN 731 seletuskirjast: VTS täiendamine §-dega 2¹, 2² ja 2³. Ainuüksi prospekti direktiiviga sätestatud ja
selle kohaldamisalasse kuuluvate erinevate väärtpaberite liikide täpseks määratlemiseks on täiendatud vastavaid
sätteid ning defineeritud on uued mõisted nagu "kapitaliväärtpaber" ja "mittekapitaliväärtpaber", samuti "kestvalt
või korduvalt emiteeritavad väärtpaberid". 8 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32003L0071:‘equity securities’ means shares and
other transferable securities equivalent to shares in companies, as well as any other type of transferable securities
giving the right to acquire any of the aforementioned securities as a consequence of their being converted or the
rights conferred by them being exercised, provided that securities of the latter type are issued by the issuer of the
underlying shares or by an entity belonging to the group of the said issuer.
12
„Omakapital“ on „equity“ kohta täpsem vaste, kuna viitab omanike poolt äriühingusse
investeeritud kapitalile, või kapitalile, mille investeerimisega investoril tekib õigus osale
kapitalist. Selle vastandiks on võõrkapital, mis ei anna osalust aktsiakapitalis, kuid mis on siiski
kapital. Kehtivas seaduses kasutatud kapitaliväärtpaberi termin on tähenduselt nii lai, et selle
all võiks mõista nii oma- kui võõrkapitali investeeringut. „Mittekapital“ on ka selles mõttes
raskesti sisustatav. Muudatuse tulemusel on § 2 lõigetes 5 ja 6 sätestatud terminid lisaks
paremini mõistetavad ka iseseisvalt (oma- ja võõrkapital).
Hea õigusloome ja normitehnika eeskirja (edaspidi HÕNTE) § 17 lõike 2 kohaselt võib uue
termini kasutusele võtta, kui uus termin on paremini mõistetav.
Eelnõuga täiendatakse VPTS § 2 lõikega 31
VPTS § 2 lõike 1 punktis 7 on nimetatud kaubeldavat väärtpaberi hoidmistunnistust. MIFID1
ei sisaldanud selle termini tähendust, kuna see on üsna iseenesest mõistetav. MIFID2 artiklis
4(1)(45) sätestatud termini tähenduse täpsustamiseks on VPTS §-le 2 lisatud eelnõuga lõige 31,
mille kohaselt hoidmistunnistus VPTS tähenduses on väärtpaber, mis tõendab välisriigi
emitendi väärtpaberite omandiõiguse kuuluvust ja mille saab reguleeritud turul kauplemisele
võtta sõltumatult selle välisriigi emitendi väärtpaberitest.
Lõikes 31 ei ole nimetatud, et hoidmistunnistus on kaubeldav väärtpaber, kuna see täiend on
juba lisatud § 2 lõike 1 punktis 7.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 2 lõiget 11
VPTS § 2 lõikes 11 on loetletud üksnes VPTS 3. ja 4. osa tähenduses väärtpaberina käsitatavaid
tuletislepinguid. Eelnõus on asendatud kogu lõike tekst, kuid muudatused on valdavalt
sõnastuslikud. VPTS osade numbrid on kirjutatud araabia numbritega (HÕNTE § 26 lg 4).
Muudatused on tehtud vastavalt MIFID2 lisa 1 osa C punktides 4–10 tehtud muudatustele ja
lisatud punktile 11. Loetelu on vajalik, et sisustada näiteks VPTS § 44 punktis 7 nimetatud
muude investeerimis- ning investeerimiskõrvalteenuste osutamine seoses VPTS § 2 lõike 11
punktis 2, 3, 4, 7 või 8 nimetatud tuletisinstrumendiga, kui väärtpaberid on seotud
investeerimis- või investeerimiskõrvalteenuste osutamisega (vt ka § 44 punkti 7 muutmise
selgitust).
Lõike 11 punktis 1 (MIFID2 lisa 1, C.4) on tehtud üksnes sõnastuslikke muudatusi, näiteks
keeleliselt lühendades selle alguses loetletud lepinguliike. Lisatud on viide heitkoguse
ühikutele.
Lõike 11 punktis 2 (MIFID2 lisa 1, C.5) on lisatud forvardleping, sarnaselt MIFID2 täiendusele.
Eelnõus on kasutatud terminit, mis on laiemalt tuntud (eelistades seda tärminlepingule, mida
on kehtivas seaduses kasutatud lõike 11 punktis 4 ja mis on ka seal muudetud). Seaduses ei ole
seda mõistet rohkem kasutatud. Praktikas ei ole tärminleping kasutust leidnud, ja see võib olla
täielikult käibelt kadunud.9 Ka intressimääralepingu võiks ühetaolise mõistekasutuse huvides
asendada intressiforvardiga, kuigi ka intressimääraleping on piisavalt ajakohane ja levinud
termin.10
9 Vt http://iate.europa.eu/FindTermsByLilId.do?lilId=760913&langId=et: (Praegu esineb sellele erinevaid vasteid:
a) ingl k "forward" (kursiivis); b) "tulevikutehingud" (selle kohta leidsid eksperdid, et see on liiga ebamäärane,
sest forvard tähendab alusvara ostmist kindlaksmääratud ajal tulevikus; tulevikutehingutest võib aga jääda mulje,
et see toimub mingil ebamäärasel ajal tulevikus); c) "tärminleping", mis ilmus väärtpaberituru seadusesse 2007. a
ega ole reaalselt kasutusse läinud; d) "tähtpäevatehingud", millele eesti keeles eelistatakse praegu ülekaalukalt
forwardi kasutamist.) [20.11.2011] 10 http://iate.europa.eu/FindTermsByLilId.do?lilId=846328&langId=et ja
http://iate.europa.eu/FindTermsByLilId.do?lilId=127018&langId=et
13
Lõike 11 punktis 3 (MIFID2 lisa 1, C.6) on asendatud reguleeritud turg ja mitmepoolne
kauplemissüsteem üldisema mõiste „kauplemiskoht“ vastu. Tegelikult täidetavus on asendatud
natuuras täitmisega, nagu ka mujal VPTS-s on füüsiliselt täitmist tähistatud. Samuti on punkti
3 lisatud välistus seoses võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohas kauplemisele võetud energia
hulgimüügitootega, mida tuleb täita natuuras. Natuuras täitmise tähendust on täpsustatud
komisjoni delegeeritud määruses.
Lõike 11 punktis 4 (MIFID2 lisa 1, C.7) on eelnõus samuti asendatud selles seni nimetatud
tärminleping sõnaga „forvardleping“ ja punkti lõpust on välja jäetud tuletisinstrumentide
tunnuste mittetäielik kirjeldus (täidetakse arveldussüsteemi vahendusel või selle suhtes
rakendatakse regulaarselt lisatagatise nõuet). Punktides 4 ja 7 (C.7 ja C.10) nimetatud
tuletisinstrumentide tunnuseid on kirjeldatud täpsemalt eelnõuga lõikes 12 tehtud muudatusena
viidatud komisjoni delegeeritud määruses.
Lõike 11 punktides 5 ja 6 (MIFID2 lisa 1, C.8 ja C.9) muudatusi tehtud ei ole.
Lõike 11 punktis 7 (MIFID2 lisa 1, C.10) on samuti asendatud reguleeritud turg ja mitmepoolne
kauplemissüsteem üldisema mõiste „kauplemiskoht“ vastu. Punktides C.7 ja C.10 nimetatud
tuletisinstrumentide tunnuseid on kirjeldatud täpsemalt eelnõuga lõikes 12 tehtud muudatusena
viidatud komisjoni delegeeritud määruses.
Lõike 11 punkt 8 (MIFID2 lisa 1, C.11) on eelnõuga loetelule lisatud lubatud heitkoguse ühik
AOKS § 137 lõike 2 tähenduses. Saastekvooti on kehtivas seaduses nimetatud ka punktis 7,
kuid vastavalt MIFID2 lisa 1 osa C loetelus tehtud muudatusele on see sätestatud eraldi
punktina.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 2 lõiget 12
VPTS § 2 lõikega 2 on viidatud MIFID1 rakendusmäärusele (EÜ) nr 1287/2006 artiklitele 38
ja 39 tuletisinstrumentide täpsemate tunnuste sisustamiseks. Kuna MIFID2 rakendumisega
muutub ka MIFID1 rakendusdirektiiv kehtetuks, on eelnõus asendatud lõikes 12 tehtud viide ja
viidatud komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artiklitele 7 ja 8, milles
täpsustatakse tingimusi MIFID2 lisa 1 C osa punktides 7 ja 10 sätestatud tuletisinstrumentidena
käsitamise tingimusi, vastavalt MIFID2 artiklis 4(1)(2) investeerimisteenuste ja tegevuste
määratluse juures antud volitusnormile.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 3 VPTS § 3 sätestab reguleeritud väärtpaberituru mõiste (edaspidi reguleeritud turg). Sõna
„reguleeritud“ viitab, et väärtpaberitega saab kaubelda teatud ettekirjutatud vormis toimival
turul. Teine võimalus on kaubelda väljaspool sellist ühtlustatud reeglitega vormi. Konkurentsi
loomiseks erinevate kauplemiskohtade vahel määratleti direktiiviga MIFID1 lisaks reguleeritud
turule ka mitmepoolne kauplemissüsteem, mis põhimõtteliselt oli reguleeritud turu vähem
reguleeritud alternatiiv.
MIFID2 eesmärk on lahendada teatud takistusi kauplemiskohtade konkurentsi vabas
toimimises. Näiteks loetakse mitmepoolse kauplemissüsteemi senise reguleerimise nõrkuseks,
et sellel toimuva üle teostatakse vähem järelevalvet, samal ajal kui näiteks väärtpaberite
kauplemisele võtmise põhimõtted ei kehti sellele samas ulatuses nagu reguleeritud turul ning
kauplemiseelse ja –järgse läbipaistvuse reeglid kehtivad üksnes reguleeritud turul kauplemise
kohta. Lisaks on esile kerkinud uued kauplemissüsteemid ja tuletisinstrumentide
kauplemisplatvormid, mille tegevus sarnaneb omakorda mitmepoolsele kauplemissüsteemile,
kuid seda väljaspool seni kehtinud reeglite kohaldamisala.
14
Direktiiviga on soovitud tagada, et kolmandatele osapooltele organiseeritud
kauplemisvõimaluse pakkumine realiseeritaks (erinevalt oma arvel kauplemisest) üksnes
kauplemiskohtades, mille korraldamine vastavad sarnastele organisatsioonilistele nõuetele ja
mille üle teostatakse samal tasemel järelevalvet. Seepärast on MIFID2 raames määratletud kõik
lubatud kauplemiskohad ja ette nähtud, et vähemalt teatud organisatsioonilised reeglid
kehtiksid neis kõigis ühetaoliselt. Sellega on soovitud tagada võrdsed tingimused turuosaliste
jaoks, tõstes turgude tõhusust ja toetades nende korrapärast toimimist.
Seda muudatust teiste kauplemiskohtade fookusesse toomisel kajastabki eelnõus VPTS § 3
muutmine. Seetõttu on eelnõuga VPTS § 3 lõikes 1 loetletud ja järgmistes lõigetes defineeritud
ka teised kauplemiskohad. Nii paraneb ülevaade erinevatest kauplemiskohtadest ja nende
omadused on mugavamalt võrreldavad. Paragrahvi pealkiri ja tekst on muudetud, nii et see
hõlmab kõiki mitmepoolseid süsteeme, kus viiakse kokku kolmandate isikute omandamis- ja
võõrandamishuve.11 Selliste mitmepoolsete süsteemide ühise nimetajana on paragrahvi
pealkirjas pakutud termin „kauplemiskoht“.12 See on kõige üldisem termin, mis viitab
infovahetuse koondumisele sellisesse punkti, kus on tagatud tehnilised võimalused ja likviidsus
jms tingimused väärtpaberitehingute tegemiseks. See koht kõige tuntumas tähenduses on turg
(börs), mis algkujul toimiski füüsilise kogunemis- ja kauplemiskohana. Reguleeritud turu
mõistet eelnõuga ei muudeta. Definitsioon kehtestatakse lõikena 2 ja tugineb MIFID2 artikli 4
lõike 1 punktile 21.
Seoses tehniliste võimaluste arenguga kaubeldakse järjest enam elektrooniliste vahendite abil,
kasutades selleks välja töötatud infotehnoloogilisi platvorme koos selleks välja töötatud
reeglitega. Mitmepoolne süsteem võib aga toimida ka ilma platvormita, ehk üksnes reeglite
kogumina. 13 Sellega seoses on kauplemiskohtade selgema määratlemise ja eristamise huvides
tekkinud vajadus ajakohastada seni kasutatud mõistet „mitmepoolne kauplemissüsteem“
(edaspidi MTF ehk Multilateral Trading Facility). Sellele praegu omistatud termin kattub kõigi
kauplemiskohtade ühise nimetajaga, milleks on tegutsemine mitmepoolse süsteemina (süsteem
teenindab mitmeid osapooli, vastandina kahepoolsele süsteemile, mis ei ole käsitatav
kauplemiskohana eelnõu mõttes, ja mille ühe poole huvi on leida vastaspooli ainult enda
tehingutele). MTF nimetus direktiivis viitab pigem tehnilisele kauplemiseks kasutatavale
vahendile, mis toimib mitmepoolse süsteemina, kuid selliste nüansside väljendamine ei olnud
MIFID1 Eesti õigusesse ülevõtmisel niivõrd oluline. Tänasel päeval ei võimalda mitmepoolse
kauplemissüsteemi nimetus edasi anda selle kauplemiskoha eripära. Samuti kattub
mitmepoolse kauplemissüsteemi termin eelnõus kasutatava kauplemissüsteemi mõistega,
samuti konkreetsemalt tehnilise vahendi tähenduses, mida võivad kasutada kõik
kauplemiskohad, ja mille opereerimiseks nähakse kõigi kauplemiskohtade korraldajatele
eelnõus ette teatud riskimaandamise meetmed. Mitmepoolse kauplemissüsteemi nimetuse
säilitamisel tekiks kordus „mitmepoolse kauplemissüsteemi kauplemissüsteem“, mis mõjuks
eksitavalt. Mitmepoolne kauplemissüsteem ei ole nimetusena ka praktikas kasutamist leidnud,
kuna on ebamugavalt pikk ja väheütlev. Pigem on levinud selle nimetamine alternatiivturu või
lühendatult MTF-na. Eelnõus ongi kasutatud kehtivas seaduses mitmepoolse
kauplemissüsteemina käsitatava kauplemiskoht defineeritud alternatiivturuna (lõikes 3).
Kauplemiskohti eristatakse nende omaduste põhjal. Reguleeritud turg ja alternatiivturg on oma
funktsionaalsuselt pigem sarnased. Kumbki kauplemiskoht ei või täita korraldusi oma arvel,
seega välistatakse reguleeritud turu kui alternatiivturu definitsioonist sellised kahepoolsed
süsteemid, kus investeerimisühing teeb iga tehingu oma arvel. Mõlemas kauplemiskohas
11 MIFIRi põhjenduspunkti 7 kohaselt tuleb mõista laiemas tähenduses, sh korralduse, hinnanoteeringu ja huvi
avaldusena. 12 Kauplemiskoha mõistet on VPTS-s kasutatud ühel korral § 873 lg 9, mis on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada. 13 MIFIR, põhjenduspunkt 7.
15
kehtivad kauplemiskohale ühetaolise juurdepääsu võimaldamise ja korralduste ühetaolise
täitmise põhimõtted. See tähendab, et reguleeritud ja alternatiivturul võib osaleda igaüks, kes
vastab teatud objektiivsetele eeltingimustele, ja lisaks täidetakse kõik korraldused selles
kauplemiskohas samadel, eelnevalt kindlaks määratud tingimustel, ilma et kauplemiskoha
korraldaja võiks huvide kokkuviimist ise mõjutada. Väärtpaberiturgudel kujunenud praktika
kohaselt kaubeldakse reguleeritud turgudel peamiselt omakapitaliväärtpaberitega, samas kui
võõrkapitaliväärtpaberite ja tuletisinstrumentidega tehakse tehinguid väljaspool
kauplemiskohta (edaspidi OTC ehk over the counter)14 või teistes kauplemiskohtades. Seega
on alternatiivturg pigem spetsiifilisemate (sh vähem likviidsemate) väärtpaberite omandamis-
ja võõrandamishuvide kokkuviimise koht. Alternatiivturu eriomaduseks on, et seda võib
korraldada ka investeerimisühing. Seoses alternatiivturu defineerimisega VPTS §-s 3
(tuginedes MIFID2 artikli 4 lõike 1 punktile 22), on loobutud vastavast selgitusest
investeerimisteenuste loetelus, VPTS § 43 lõike 1 punktis 8. Uue termini kasutusele võtmisega
seoses on aga nimetatud sättes õigusselguse huvides sulgudes viidatud alternatiivturuga
tähistatava kauplemiskoha inglise keelsele vastele (Multilateral Trading Facility).
Eelnõus on § 3 lõikes 4 määratletud uus kauplemiskoht (edaspidi OTF ehk Organised Trading
Facility), mille eesmärk on hõlmata kauplemiskohana mitmesuguseid seni reguleerimata ja
tulevikus tekkivaid korralduslikke vorme, olemasolevatest näiteks swap- ehk vahetustehingute
tegemiseks või maaklerite poolt elektrooniliselt või telefoni teel korralduste vahendamiseks
kasutatavaid kauplemissüsteeme (broker crossing system) jms, mille kaudu viiakse
organiseeritult kokku kolmandate osapoolte kauplemishuve.15 Erinevalt reguleeritud ja
alternatiivturust ei saa sellel kauplemiskohal kauplemisele võtta omakapitaliväärtpabereid,
kaubelda saab üksnes võõrkapitaliväärtpaberitega. Seetõttu on selle kauplemiskoha
tähistamiseks § 3 lõikes 4 kasutatud terminit „võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoht“.16
MIFID2 artikli 4 lõike 1 punkti 23 kohaselt piiritletakse selles kauplemiskohas kauplemine
VPTS § 2 lõike 1 punktides 2 ja 6 ning eelnõuga lisatavas punktis 8 nimetatud väärtpaberitega,
s.o. võlakirjade, tuletisväärtpaberite, lubatud heitkoguse ühikutega atmosfääriõhu kaitse
seaduse § 137 lõike 2 tähenduses või struktureeritud finantstoodetega MIFIR artikli 28 lõike 1
punkti 28 tähenduses. Viimase all mõistetakse väärtpabereid, mille eesmärk on võimaldada
teatud finantsvarade kogumiga kaasnevat krediidiriski üle anda ja sellega väärtpaberistatud
kujul kaubelda.
Teiseks erinevuseks, võrreldes MTF ja reguleeritud turuga on see, et võõrkapitaliväärtpaberite
kauplemiskohas ei kasutata liikmelisust sellise kauplemiskohal osalejate ringi määramiseks,
kes võiks seal tegutseda piisava professionaalsusega. OTF-l viiakse seega kokku OTF
korraldaja klientide omavahelisi ostu- ja müügihuve.17 Seetõttu on nõutav, et tehingutele OTF-
l kohaldatakse teatavaid investorikaitse meetmeid, mida investeerimisühing peab järgima ka
oma klientide jaoks korralduste täitmisel, näiteks teavitamiskohustusi (MIFID2 art 24),
asjakohasuse hindamist (MIFID2 art 25), parima täitmise reegleid (MIFID2 art 27) ja kliendi
korralduste käitlemise reegleid (MIFID2 art 28), ning vastavalt kaubeldavale instrumendile,
PRIIPs määrusest tuleneva põhiteabedokumendi (edaspidi KID ehk Key Information
Document). Instrumentide valik mõjutab selliste reeglite kohaldamist veel niivõrd, kui vastava
instrumendiga kauplemine on levinud teatud liiki klientide seas. Näiteks heitkoguse ühikutega
14 MIFID, põhjenduspunkt 112: „Liikmete või osaliste sõlmitud kahepoolseid tehinguid, mis ei ole kooskõlas kõigi
käesoleva direktiivi alusel reguleeritud turu, mitmepoolse kauplemissüsteemi või organiseeritud
kauplemissüsteemi jaoks kehtestatud kohustustega, tuleks kliendi korralduste süsteemse täitja määratluse alusel
lugeda väljaspool reguleeritud turgu, mitmepoolset kauplemissüsteemi või organiseeritud kauplemissüsteemi
sõlmitud tehinguteks.“ 15 MIFIR, põhjenduspunkt 6, 8, 9. Vt ka p. 5.2, vastus 3, lk 23:
https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/esma70-872942901-38_qas_markets_structures_issues.pdf 16 Vt ka p. 5.2, vastus nr 5, lk 25, samas. 17 MIFID, põhjenduspunkt 14.
16
kauplevad tõenäoliselt ainult võrdsed vastaspooled, kelle suhtes kohaldatakse eelpool loetletud
reegleid teatud mööndustega. MTF-l ja reguleeritud turul kauplejad neid reegleid omavahel
kohaldama ei pea. OTF korraldamisel tuleb neid reegleid järgida ka reguleeritud turu
korraldajal, sh kehtestades oma tegevuseks kliendi korralduste parima täitmise reeglid jne.
VPTS § 3 lõikena 5 on eelnõus üle võetud MIFID2 artikli 1 lõike 7 esimeses lõigus sätestatud
põhimõte, mille kohaselt muud kui §-s 3 nimetatud mitmepoolset süsteemi võib korraldada
siiski vaid vastavalt VPTS 14.-18. peatükkides reguleeritud turu või VPTS 3. osas ja 181.
peatükis alternatiivturu või võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldamise kohta
sätestatule. See tähendab, et kolmandate isikute kauplemishuvide organiseeritud kokkuviimine
võib toimuda üksnes VPTS §-s 3 määratletud kauplemiskohas, et tagada kauplemiseelne ja
kauplemisjärgne läbipaistvus.18
Eelnõuga muudetakse VPTS § 8 ja § 230 lõike 1 esimest lauset VPTS § 8 sätestab järelevalve teostaja VPTS-s ja selle alusel kehtestatud õigusaktide täitmise
üle. Selle kohaselt teostab järelevalvet inspektsioon VPTS ning FIS alusel. VPTS § 230
omakorda sätestab inspektsiooni õigused ja ülesanded järelevalve teostamisel. VPTS § 230
lõike 1 kohaselt on inspektsioonil VPTS-s, FIS § 6 lõike 1 punktis 7 nimetatud seadustes või
nende alusel kehtestatud õigusaktides ning lõikes 1 loetletud Euroopa Liidu õigusaktides
sätestatu kohase täitmise üle järelevalve teostamisel kõik VPTS-s ja FIS-s sätestatud õigused.
Sellisel kujul reguleerivad nii § 8 kui § 230 lõike 1 esimene lause kahte teemat erinevas
detailsuse astmes: 1) inspektsiooni järelevalve ulatus ja 2) inspektsiooni õigused ja ülesanded
järelevalve teostamisel. Lähtudes paragrahvi pealkirjast, on eelnõus §-st 8 välja jäetud
inspektsiooni tegevuse alused, ehk viide VPTS ja FIS kohaldumisele järelevalve teostamisel,
kuna see ei ole ammendav loetelu (kohalduvad ka erinevad menetlusseadused ja näiteks
korrakaitse seadus) ega selles paragrahvis ka vajalik, kuna sisaldub juba § 230 lõike 1 esimeses
lausels.
Et §-i 230 lõikes 1 on sätestatud järelevalve alla kuuluvate õigusaktide loetelu, on §-s 8 viidatud,
et inspektsiooni järelevalve hõlmab ka § 230 lõikes 1 loetletud õigusakte. See on vajalik
põhjusel, et §-s 8 sätestatud järelevalve ulatus, mis piirdub viitega VPTS-le ja selle alusel
kehtestatud õigusaktidele, ei ole täna enam piisav. VPTS § 230 lõike 1 loetelu on ulatuslikum,
ja seetõttu ajakohasem. Kuna VPTS alusel kehtestatud õigusaktidele viitab ka § 230 lõige 1, on
ka see lõik §-st 8 välja jäetud. Sellisel kujul vastab VPTS § 8 tekst paremini paragrahvi
pealkirjale.
VPTS § 230 lõikest 1 on välja jäetud tekstiosa, millega on inspektsiooni VPTS-st ja FIS-st
tulenevate õiguste kasutamise volitust järelevalve teostamisel laiendatud ka FIS § 6 lõike 1
punktis 7 nimetatud seadustele. VPTS-s sätestatud õiguste kasutamine näiteks rahapesu ja
terrorismi rahastamise tõkestamise seaduses (edaspidi RTRTS) sätestatud nõuete üle järelevalve
teostamiseks on küsitav, sest VPTS-s sätestatud õiguste kasutamine on lubatud eelkõige VPTS-
s sätestatud nõuete rikkumisel. Vajalikud meetmed RTRTS rikkumise üle järelevalve
teostamiseks tulenevad omakorda RTRTS-st. Sellise laiaulatusliku ja kaudse volituse
kasutamise tagajärgi on järelevalvesubjektil väga raske ette näha, kuna näiteks RTRTS
sätestatud kohustuste subjektina ei pruugi VPTS-s sätestatu talle üldse kohalduda. Selles
olukorras oleks mõne VPTS-s sätestatud õiguse kasutamine näiteks RTRTS rikkumise üle
järelevalve teostamisel õigustamatu.
18 MIFIR, põhjenduspunkt 10.
17
FIS § 6 lõike 1 punktis 7 on nimetatud veel tagatisfondi seadust (edaspidi TFS) ja
rahvusvahelise sanktsiooni seadust ning nende alusel antud õigusakte. Võimalus kasutada
VPTS-s sätestatud järelevalveõigusi näiteks TFS või selle alusel kehtestatud õigusaktis
sätestatud kohustuse täitmise üle järelevalve teostamisel on samuti väga kaudne.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 81
VPTS § 81 sätestab konsolideerimisgrupi tähenduse. Paragrahv on üle võetud MIFID1
rakendusdirektiivi artikli 2 lõikest 5, mis viitab omakorda äriühinguõiguse direktiivi
(83/349/EMÜ) artikli 12 lõikele 1. Äriühinguõiguse direktiiv muutus kehtetuks direktiivi
2013/34/EL rakendumisega, mis võeti üle raamatupidamise seadusesse (edaspidi RPS).
MIFID2 reguleerib sama termini tähendust artikli 4 lõike 1 punktis 34, viidates selleks
raamatupidamisdirektiivi 2013/34/EL artikli 2 lõikele 11, ja mille kohaselt grupi moodustab
emaettevõtja oma tütarettevõtjatega. RPS § 27 lg 3 sätestab konsolideerimisgrupi definitsiooni,
selles kasutatud termineid avavad § 27 lõiked 1, 2 ja 4 (tütarettevõtja, emaettevõtja,
konsolideerimine). RPS § 27 lõike 3 kohaselt moodustavad konsolideerimisgrupi konsolideeriv
üksus koos ühe või mitme konsolideeritava üksusega. Säilitades VPTS § 81 viitena RPS-le, saab
mujal jätta §-le 81 tehtud viited muutmata.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 82
VPTS § 82 sätestab kontrollsuhte ja märkimisväärse seose tähenduse, viidates selleks VPTS §-
le 81. Eelnõus on see viide asendatud viitega RPS § 27 lõigetele 1 ja 2, mis määratlevad valitseva
mõju tähenduse ema- ja tütarettevõtja suhtes kummaltki poolelt vaadates. VPTS § 82 lõiked 2
ja 3 on üle võetud MIFID1 artiklist 4(1)(31) ja nn close links ehk märkimisväärne seos on
defineeritud ka MIFID2 artiklis 4(1)(35). Sama mõiste sisaldab terminit ’control’, mis vastab §
82 lg 1 defineeritud kontrollsuhtele.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 17 lõiget 11 ja täiendatakse § 17 lõikega 12
VPTS § 17 lõikes 11 laiendatakse teatud § 17 sätestatud õigusi ka kolmanda riigi emitendile,
tingimusel, et Euroopa Komisjon on selle kolmanda riigi turu kohta vastu võtnud samaväärsust
kinnitava otsuse. Eelnõus on lõiget 11 täiendatud, nii et lõike esimeses lauses nimetatud otsuse
puudumisel taotleb inspektsioon Euroopa Komisjonilt otsuse vastuvõtmist selle kolmanda riigi
turu samaväärsuse kohta, märkides, miks võib hinnata kolmanda riigi õiguskorda ja järelevalve
korraldust samaväärseks. Täiendus on tehtud seoses § 872 muutmisega MIFID2 artikli 25(4)
põhjal (vt § 872 muutmise selgitust). Sama muudatus on tehtud VPTS §-s 1323, mis on sisult
analoogne. Euroopa Komisjoni otsuse taotlemise protseduur on sätestatud direktiivi
2003/71/EÜ artikli 4 lõike 1 lõikudes 3–4. Eelnõuga tehtud täpsustus on vajalik direktiivi
täpsemaks ülevõtmiseks ja et kehtestada inspektsioonile kohustus vajadusel samaväärsuse
otsust taotleda. Samal põhjusel on eelnõus täiendatud VPTS §-i 17 lõikega 12, et täpsemalt ette
näha inspektsiooni enda eelhinnangus arvesse võetav vajalik teave.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 40 lõiget 2
VPTS § 40 lõikes 2 on seaduses esimesel korral kasutatud investeerimisteenuse ja
investeerimiskõrvalteenuse nimetusi, ja seda tehniliselt varem kui nende teenuste loetelud
vastavalt §-des 43 ja 44. Investeerimiskõrvalteenuseid osutatakse koos investeerimisteenustega.
Seepärast on VPTS-s kasutatud lühendavat väljendit investeerimis- või
investeerimiskõrvalteenus. Selline konstruktsioon on keeleliselt pigem ebaõnnestunud, kuna
sellega on tekkinud väljendis kordus investeerimis- või investeerimis-, mis ei lihtsusta
tegelikult väljendi mõistmist ega kasutamist, ega ka lühenda seda kuigivõrd. Samuti on
keeleliselt küsitav, millisele sõnale järgnevast kolmeosalisest liitsõnast tuleks lisada laiend
„investeerimis-“. Näiteks võiks selle tehniliselt liita ka sõnaga „-kõrvalteenus“, kuigi tegelikult
liitub see sõnaga „-teenus“.
18
Et vältida asjatut kordamist, on eelnõus kavandatud „investeerimiskõrvalteenuse“ termini
asendamine „kõrvalteenusega“, ehk teenuste nimetamine ühiselt investeerimisteenusteks ja
kõrvalteenusteks. Kõrvalteenuse tähendus on arusaadav ka ilma laiendita „investeerimis“, kuna
selle sisuks saavadki olla vaid mingit põhitegevust täiendavad lisateenused. Kõrvalteenuse
terminit on kasutatud ka näiteks võlaõigusseaduses (edaspidi VÕS) ning makseasutuste ja e-
raha seaduses (edaspidi MERAS). Et tegu on just investeerimisteenuse kõrvalteenusega, on
kontrollitav VPTS § 44 sissejuhatava tekstiosa muudatusest, kus sätestatakse kõrvalteenuse
definitsioon VPTS tähenduses, eesmärgiga, et see asuks ühes paragrahvis kõrvalteenusena
käsitatavate tegevuste loeteluga. VPTS § 40 lõikes 2 on eelnõus asendatud tekstiosa
„investeerimisteenuste või investeerimiskõrvalteenuste“ täispika teenuste nimetusega
„investeerimisteenuse või investeerimisteenuse kõrvalteenuse“.
Kuna kehtivas seaduses on asendatavat väljendit kasutatud nii ainsuses kui mitmuses, samuti
vahelduvalt sidesõnadega „ja“, „ning“ ja „või“, siis on sama muudatuse tegemiseks eelnõus
mitu muutmispunkti, mida ei ole seletuskirjas eraldiseisvalt selgitatud. Vastavalt kontekstile on
võimaluse korral asendustes kasutatud mitmuse asemel ainsust.
Kogumis on tegu mahuka muudatusega, kuna teenuste nimetamist esineb läbivalt nii VPTS-s
kui investeerimisfondide seaduses (edaspidi IFS) ning seda on kasutatud mitmetes teistes
seadustes (FIS, VÕS, KAS jt). Seaduste eeskujul on terminit sellisel kujul kasutusel omakorda
vastavate teenusepakkujate lepingu- ja teenusetingimustes. Väljend praegusel kujul on asjatult
keeruline ja ebaselge, mis võib halvemal juhul seadustega vähem kokku puutuvatele isikutele
(kuid ka teistele) isegi eksitav olla. Just seetõttu, et väljendit kasutatakse erinevates õigusaktides
ja mujal suhteliselt sageli, on selle korrigeerimine vajalik ja õigustatud mugandus.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 43 lõikeid 1, 2 ja 5
VPTS § 43 lg 1 loetleb investeerimisteenused ja -tegevused (ehk investeerimisteenused) VPTS
tähenduses. Seoses mitmepoolse kauplemissüsteemi tähistamiseks kasutatava termini
muutmisega ja vastava definitsiooni sätestamisega §-s 3 (vt § 3 muutmise selgitust), on § 43
lõike 1 punkti 8 tekst muudetud ja selles investeerimisteenusena nimetatud alternatiivturu
korraldamine. Tähenduse poolest ei ole seaduses midagi muutunud, peale kauplemiskoha
nimetuse asendamise ja definitsiooni paigutamise VPTS §-i 3. Tõlgendamisprobleemide
ennetamiseks ja õigusselguse säilitamiseks seoses uue termini kasutuselevõtmisega, mis
taotluslikult ei vasta otsese tõlkena direktiivis kasutatud vastavale terminile, on eelnõus § 43
lõike 1 punktis 8 lisatud sulgudes inglise keeles direktiivis kasutatud vaste.
Lõiget 1 täiendatakse eelnõus punktiga 9, et lisada investeerimisteenuste loetellu ka
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldamine. Sellega on arvesse võetud MIFID2 lisa
1 osas A punktis 9 sätestatud uus teenus võrreldes MIFID1-ga (vt ka § 3 muutmise selgitust).
Nii nagu alternatiivturgu, võib võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohta korraldada
reguleeritud turu korraldaja, investeerimisühing või vastava investeerimisteenuse osutamiseks
tegevusluba omav krediidiasutus. Tõlgendamisprobleemide ennetamiseks ja õigusselguse
säilitamiseks seoses uue termini kasutuselevõtmisega, mis taotluslikult ei vasta otsese tõlkena
direktiivis kasutatud vastavale terminile, on punkti 8 lisatud sulgudes inglise keeles termini
direktiivis kasutatud vaste.
Lõikes 2 on sätestatud sama paragrahvi lõike 1 punktis 2 nimetatud investeerimisteenuse sisu.
Seega, väärtpaberiga seotud korralduse täitmine kliendi nimel või arvel on selle kohaselt teo
tegemine lepingu sõlmimiseks või lepingu sõlmimine kliendi nimel või arvel eesmärgiga
omandada või võõrandada väärtpabereid. Lõiget 2 täiendatakse eelnõus vastavalt MIFID2
artiklis 4(1)(5) sätestatule sõnadega: „kaasa arvatud selliseid väärtpabereid, mille emitendiks
nende emiteerimise hetkel on investeerimisühing.“ Samuti on asendatud sõnad „teo tegemine
19
lepingu sõlmimiseks“ sõnadega „mis tahes toiming lepingu sõlmimiseks“, sest tsiviilseadustiku
üldosa seaduse (edaspidi TsÜS) § 67 lg 2 kohaselt leping on mitmepoolne tehing, ja tehing
omakorda on toiming või omavahel seotud toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku
tagajärje kaasatoomisele suunatud tahteavaldus (TsÜS § 67 lg 1).
Vastavalt MIFID2 põhjenduspunktile 45 peab investeerimisühing või investeerimisteenust
osutav pank enda emiteeritud väärtpabereid turustades ja samal eesmärgil
investeerimisnõustamisel samuti arvesse võtma direktiivi põhimõtteid. Kuid investorikaitse
tugevdamise eesmärgil peetakse kliendi nimel korralduste täitmise teenuseks ka esmasturul
väärtpaberite pakkumist ilma nõustamisteenust osutamata. Lõikes 2 ei ole nimetatud
krediidiasutusi, tuginedes VPTS § 47 lõikele 5, mille kohaselt VPTS 3. osas
investeerimisühingute ja investeerimisteenuste osutamise suhtes sätestatut kohaldatakse
krediidiasutustele, fondivalitsejatele ning välisriigi krediidiasutuste ja fondivalitsejate
filiaalidele niivõrd, kuivõrd VPTS-st, KAS-st või IFS-st ei tulene teisiti.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 43 lõiget 5 ja tunnistatakse kehtetuks lõige 6. Lõige 5 defineerib
MIFID2 artiklis 4(1)(4) sätestatud investeerimisnõustamise teenuse tähenduse (MIFID1-s sama
viide). Lõikes 6 sätestatud isikliku soovituse määratlus on kavas kehtetuks tunnistada, sest see
on üle võetud MIFID1 rakendusdirektiivi artiklist 52(1). Õigusselguse huvides on lõikes 5
viidatud MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artiklile 9, milles on sätestatud
investeerimisnõustamise teenuse sisu selgitava isikliku soovituse andmise tähendus. Soovituse
levitamise kanalite mõiste on sätestatud sama delegeeritud määruse artiklis 2(1)(1).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 44 pealkirja ja punkte 1 ning 7
VPTS § 44 loetleb investeerimisteenuste kõrvalteenused. Paragrahvi sissejuhatuses on tehtud
sõnastuslik muudatus. Punkti 1 on täiendatud väärtpaberiregistreid puudutava välistusega
vastavalt MIFID2 lisa I osa B punktis 1 tehtud muudatusega.
Punktis 7 on määratletud muude investeerimis- ning investeerimiskõrvalteenuste osutamine
seoses VPTS § 2 lõike 11 punktis 2, 3, 4 või 7 nimetatud tuletisinstrumendiga, kui väärtpaberid
on seotud investeerimis- või investeerimiskõrvalteenuste osutamisega. MIFID2 lisa 1 B osa
punkti 7 kohaselt saab kõrvalteenuseks olla ka muu investeerimisteenuse osutamine.
Eelnõuga lisatakse sellesse loetellu punkt 8 (vt ka § 2 lõike 11 muutmise selgitust). Samuti on
muudetud investeerimisteenuse ja kõrvalteenuse nimetust (vt § 40 lõike 2 muutmise selgitust).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 46 lõikeid 1 ja 13
VPTS § 46 lõige 1 määratleb investeerimisühingu kliendi. Lõike esimeses lauses on keeleliselt
muudetud investeerimisteenuse ja kõrvalteenuse väljendit. Lõike teises lauses on samuti tehtud
vähemolulisi sõnastuslikke muudatusi, paigutades muu hulgas potentsiaalse kliendi mõiste
parema loetavuse huvides lause lõppu.
Lõige 13, mis näeb ette investeerimisühingu õiguse käsitada võrdset vastaspoolt tavakliendi või
asjatundliku kliendina, on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada, kuna see on üle võetud MIFID1
rakendusdirektiivi artiklist 28(3)(a) ja on edaspidi sätestatud MIFID2 delegeeritud määruse
(EL) nr 2017/565 artiklis 45(3).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 461 lõikeid 1 ja 2 ning tunnistatakse kehtetuks lõiked 3, 5
ja 6 VPTS § 461 sätestab investeerimisühingule teatud mööndused tehingute tegemiseks võrdse
vastaspoolega. Eelnõus on lõike 1 sõnastust täpsustatud MIFID2 artikli 30(1) põhjal. Samal
põhjusel on uuendatud sätete loetelu, mida võrdsele vastaspoolele ei tule kohaldada VPTS § 43
20
lõike 1 punktides 1–3 nimetatud investeerimisteenuste ja sellega seoses tehtud tehingutega
otseselt seotud kõrvalteenuste osutamisel. Kehtivas seaduses on sellel eesmärgil loetletud
järgmised sätted: § 85 punkte 5–7 ja 9 ning § 86–875, 89 ja 891. MIFID2 artikli 30(1) põhjal
võib kohaldamata jätta selle artiklites 24 (kuid v.a. lõigetes 4 ja 5), 25 (v.a lõikes 6), 27 ja 28(1)
sätestatu. Vastena nendele viidetele on § 461 lõikes 1 loetletud järgmised VPTS sätted, võttes
arvesse eelnimetatud artiklite ülevõtmiseks VPTS-s tehtud muudatusi:
1) § 791 lõigetes 2 ja 4 (s.o. investeerimisühingu kohustus tagada investeerimisnõustamise ja
teabe andmisega seotud töötajate teadmiste ja pädevuse tase vastavalt artikli 25 lõikele 1 ning
juhtide ja töötajate tasustamise põhimõtete asjakohasus vastavalt artikli 24 lõikele 10),
2) § 85 lõike 1 punktides 5–7 ja 9 (vastavalt artikli 24 lõikele 1 ja 2 ning säilitades muu hulgas
kehtivas seaduses § 85 lõike 1 punktidele tehtud viited),
3) § 852 ning § 854–857 (sh tasud ja hüved vastavalt artikli 24 lõikele 9 ning direktiivi täiendava
delegeeritud direktiivi (EL) nr 2017/593 artiklile 11),
4) § 86 lõiked 1, 2 ja 5 (kliendi teavitamine vastavalt artiklile 24)
5) § 871, § 872 (sobivuse ja asjakohasuse hindamine vastavalt artiklile 25)
6) § 873, § 874 (parim täitmine vastavalt artiklile 27, sh kliendi korralduste parima täitmise
reeglid, artikli 27 lg 5 ja 7),
7) § 875 (korralduste käitlemine, vastavalt artikli 28 lg 1).
Loetelust on välja jäetud § 86 lg 3 ja 87 (kliendi teavitamine, sh § 87 lg 5 isikliku soovituse
kirjeldus, vastavalt artikli 24 lõigetele 4 ja 5), ning § 891 lõiked 1 ja 3 (regulaarsed aruanded
vastavalt artikli 25 lõikele 6), mida erinevalt MIFID1-s sätestatust siiski kohaldatakse ka võrdse
vastaspoole suhtes. Lõikest 1 on välja jäetud turukuritarvitust keelavate sätete välistus, kuna
loetelus puuduvad sellised sätted.
Lisaks eeltoodule on lõiget 1 täiendatud teise lausega, mille kohaselt investeerimisühing võib
§ 85 lõike 1 punktis 1 ja § 86 lõikes 2 sätestatud kohustuse täitmisel arvesse võtta võrdse
vastaspoole ja tema äritegevuse olemust. Võrdne vastaspool on kliendi liigitus,19 seega
kohalduvad investeerimisühingule ka võrdse vastaspoole ees VPTS § 85 lg 1 punktis 1 sisalduv
kohustus osutada teenuseid õiguspäraselt, piisava asjatundlikkuse, täpsuse ja hoolikusega,
lähtudes eelkõige oma kliendi parimatest huvidest ning § 86 lõikes 2 sätestatud kohustus
avaldada kliendile teavet, mis on arusaadav, õigeaegne, täpne ja täielik.20 Kuid artikli 30(1)
teine lõik lubab seejuures arvesse võtta võrdse vastaspoole ja tema äritegevuse olemust.
VPTS § 461 lõikest 2 jäetakse välja viide § 47 lõike 1 punktidele 11 ja 12. Võrreldes MIFID1
artikli 24 lõikega 2 ei ole võrdse vastaspoolena käsitatavate isikute loetelus MIFID2 artikli 30
lõikes 2 nimetatud isikut, kelle peamine äritegevus seisneb oma arvel kaupade või kaupade
tuletisinstrumentidega kauplemises; ega isikut, kes kaupleb oma arvel finantsfutuuride, -
optsioonide või muude tuletisväärtpaberite turgudel ning rahaturgudel üksnes
tuletisväärtpaberite turgudel tehtud investeeringute kindlustamiseks või teeb tehinguid
nimetatud turgudel osalejate arvel või kujundab neile hindu ja kelle tehingute täitmise tagavad
samadel turgudel arveldust korraldavad isikud. VPTS § 47 lõike 1 punkt 11 on kavas eelnõuga
kehtetuks tunnistada.
VPTS § 461 lõiked 3, 5 ja 6 on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada. Lõige 3 tulenes MIFID1
rakendusdirektiivi artiklist 50(1), ja on sätestatud MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr
2017/565 artiklis 71(1). Lõiked 5 ja 6 on üle võetud MIFID1 rakendusdirektiivi artiklist 50(2),
mis vastab MIFID2 delegeeritud määruse artiklile 71(3). Lõige 4 on säilitatud, kuna võrdsel
vastaspoole õigus nõuda investeerimisühingult enda muud liiki kliendina kohtlemist üldiselt
19 Vt ka MIFID2 põhjenduspunkti 103. 20 MIFID2 põhjenduspunkt 104.
21
või konkreetse tehingu suhtes ja sellisel juhul lõikes 1 nimetatud sätete kohaldamine vastab
MIFID2 artikli 30(2) teisele lõigule.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 47 lõiget 1, täiendatakse § 47 lõigetega 11–13, 41, 6 ja 7
VPTS § 47 loetleb erandjuhud, kui VPTS 3. osa ei kohaldata. Paragrahvis on tehtud rida
muudatusi, mille aluseks on MIFID2 artikli 2 täpsustused võrreldes MIFID1 tekstiga.
Lõike 1 punkti 4 kehtiva sõnastuse kohaselt ei kohaldata VPTS 3. osa muu hulgas isiku suhtes,
kes tegeleb üksnes oma arvel kauplemisega, välja arvatud juhul, kui ta on turutegija või kaupleb
oma arvel väljaspool reguleeritud turgu või mitmepoolset kauplemissüsteemi korrapäraselt ja
sagedasti, võimaldades selleks kolmandatele isikutele juurdepääsu tehingute tegemiseks.
MIFID2 artikliga 2(1)(d) on punktis 4 sätestatud erandi tingimusi täpsustatud. Erand kehtib
esmalt tingimusel, et oma arvel kaubeldakse muude väärtpaberitega kui
kaubatuletisinstrumendid, lubatud heitkoguse ühikud või nende tuletinstrumendid. Termin
„kaubatuletisinstrument“ on defineeritud MIFIR artiklis 2(1)(30). MIFIR viitab vabalt
võõrandatavale väärtpaberile, mis on seotud alusvaraga, mis on loetletud MIFID2 lisa 1 osa C
punktis 10, või punktides 5–7 ja 10 (millele vastab VPTS § 2 lõige 11). VPTS-s on kasutatud
kaubatuletisinstrumendi mõistet ka praegu, § 6 lõike 2 punktis 4 teatud liiki kutselise investori
määratlemisel ja §-s 1884, millest viimane tunnistati kehtetuks turukuritarvituse määruse
rakendamiseks tehtud muudatuste käigus.21
Samuti on täiendatud punktis 4 sätestatud erandi kohaldamist piiravaid lisatingimusi, mistõttu
on §-i 47 täiendatud lõikega 11. Kuna artikli 2(1)(d) alapunkti (ii) sõnastuses, mis välistab erandi
kohaldamise, sisaldub omakorda välistus, on § 47 lõike 1 punkt 4 ja lõige 11 kujundatud
selliselt, et punktis 4 on kirjeldatud tingimusi, kui 3. osa ei kohaldata, ja lõikes 11 on toodud
piirangud selle erandi kohaldamisele. Oma arvel kauplevale isikule ei kohaldata seega VPTS
3. osa, kui ta on reguleeritud turul või alternatiivturul osaleja või isik, kellel on otsene
elektrooniline juurdepääs kauplemiskohale, kes ei ole krediidi- ega finantseerimisasutus ja kes
teeb kauplemiskohas tehinguid, mis vähendavad objektiivselt mõõdetaval viisil sellise isiku või
temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku äritegevuse või äritegevuse
rahastamisega otseselt seotud riske. Ning vastavalt lõikele 11 kohaldatakse ka sellisele isikule
siiski VPTS 3. osa, kui ta:
1) on turutegija;
2) on § 47 lõike 1 punktis 4 nimetamata reguleeritud turul või alternatiivturul osaleja või isik,
kellel on otsene elektrooniline juurdepääs kauplemiskohale,
3) kasutab algoritmipõhist välkkauplemistehnikat või
4) kaupleb oma arvel kliendi korralduste täitmiseks.
Kuid, omakorda erandina eeltoodust, ei ole MIFID2 artikli 2(1)(d) viimase lause kohaselt § 47
lõike 1 punktides 1 (kindlustusandja), 8 (investeerimisfond, sh pensionifond, sellise fondi
depositoorium ja fondivalitseja) ja 9 (eelnõuga muudetud sõnastuses) nimetatud isikul vaja
vastata eeltoodud tingimustele, mis tähendab, et neile ei kohaldata seaduse 3. osa ka sel juhul.
See erand on kavandatud § 47 lõikena 12.
Selliselt on võimaldatud isikul, kes ei ole pank ega finantseerimisasutus, kaubelda reguleeritud
turul või alternatiivturul oma arvel ilma investeerimisteenuste osutamiseks tegevusluba
taotlemata muude väärtpaberitega kui kaubatuletisinstrumendid, lubatud heitkoguse ühikud või
nende tuletinstrumendid, tingimusel, et sellised tehingud vähendavad objektiivselt mõõdetaval
viisil sellise isiku või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku äritegevuse või
21 Väärtpaberituru seaduse ja Finantsinspektsiooni seaduse muutmise seaduse eelnõu SE359 jõustus 17.04.2017.a.
22
äritegevuse rahastamisega otseselt seotud riske. Kui isik on aga turutegija, või turu või
alternatiivturu osaleja, kes seejuures on pank või finantseerimisasutus, siis tuleb
investeerimisühingu tegevusluba taotleda ja järgida VPTS 3. osa nõudeid.22 Ning kui isik vastab
§ 47 lõike 1 punktides 1, 8 või 9 sätestatule, ei ole tal ühelgi juhul kohustust eelkirjeldatud
tegevuse jaoks investeerimisühingu tegevusluba taotleda.
Lõike 1 punkti 7 on täiendatud vastavalt MIFID2 artiklile 2(1)(h), nii, et seaduse 3. osa ei
kohaldata kahe või enama lepinguriigi asutatud sellise rahvusvahelise finantsinstitutsiooni
suhtes, mille eesmärk on koguda vahendeid ja osutada vajaduse korral finantsabi oma
liikmetele.23
Lõike 1 punktis 9 on täpsustatud vastavalt MIFID2 artiklile 2(1)(j) isikuid, kellele, ja
väärtpabereid, millega oma arvel kaubeldes vastavat erandit kohaldatakse.24 Arvestades erandi
keerukat ülesehitust, on see VPTS § 47 koosseisu üle võetud kahes osas, kirjeldades erandi
kohaldamise tingimusi lõike 1 punktis 9 ja erandi kohaldamise välistusi lõikes 13.
Kehtivas seaduses kohaldatakse erandit isiku suhtes, kes kaupleb oma nimel väärtpaberitega
või osutab klientidele investeerimisteenust VPTS § 2 lõike 11 punktis 7 nimetatud kaupade
tuletisinstrumentidega seoses oma põhitegevusalaga, kui selline isik ei kuulu
konsolideerimisgruppi, mille põhitegevusalaks on investeerimisteenuse osutamine käesoleva
seaduse mõistes või krediidiasutuste seaduse §-s 6 sätestatud finantsteenuse osutamine või muu
seesuguse teenuse osutamine, või kui tema poolt osutatud teenust peetakse kõrvaltegevuseks
konsolideerimisgrupi põhitegevuse suhtes ning seda teenust osutatakse üksnes kliendile,
kellega tekib esmane lepinguline suhe või muu õigussuhe sellise põhitegevusega seotud tehingu
kaudu.
Eelnõus on lõike 1 punktis 9 täpsustatud, et erand kohaldub, kui kaubatuletisinstrumentide,
lubatud heitkoguse ühikute või nende tuletisinstrumentidega kaubeldakse oma arvel, sealhulgas
turutegijana, või osutatakse selliste väärtpaberitega seoses muud investeerimisteenust oma
põhitegevusala kliendile või muule isikule, kellega tekib esmane lepinguline suhe või muu
õigussuhe tema põhitegevusega seotud tehingu kaudu. Erandit kasutada võivate isikute ringist
on välistatud need, kes kauplevad oma arvel kliendi korralduste täitmiseks. VPTS § 47 lõike 1
punktis 9 sätestatud isik peab atmosfääriõhu kaitse seaduse § 162 kohaselt taotlema
inspektsioonilt loa heitkoguse ühikute kauplemiseks enampakkumisel otsepakkumiste
esitamiseks (vt ka eelnõuga atmosfääriõhu kaitse seaduse §-s 162 tehtud muudatuste selgitusi).
Lõikes 13 on täpsustatud tingimused, millele punktis 9 nimetatud isik peab vastama, et erand
talle kohalduks. Täidetud peavad olema kõik järgmised tingimused:
1) isiku tegevus või tema poolt osutatud teenus on igal üksikjuhul ja kogumis kõrvaltegevuseks
konsolideerimisgrupi põhitegevuse suhtes;
2) isik ei kuulu konsolideerimisgruppi, mille põhitegevusalaks on investeerimisteenuse
osutamine, krediidiasutuste seaduse §-s 6 sätestatud finantsteenuse osutamine või
kaubatuletisinstrumendi turutegijana tegutsemine;
3) isik ei kasuta algoritmipõhist välkkauplemistehnikat;
4) isik teavitab igal aastal inspektsiooni erandi kasutamisest ja nõudmisel põhistab käesoleva
paragrahvi lõike 1 punktis 9 nimetatud tegevuse või teenuse käsitamist kõrvaltegevusena.
22 MIFID2, põhjenduspunktid 18 ja 50, kuid NB! artikli 2(1)(d)(ii) muudatus tehti pärast direktiivi teksti
avaldamist, mistõttu nimetatud põhjenduspunktides kirjeldatud põhimõtted võivad olla direktiivi viimase
sõnastusega vastuolus. 23 MIFID2, põhjenduspunktid 32 ja 33. 24 MIFID2, põhjenduspunktid 20, 23, 25.
23
MIFID2 artiklis 2(1)(j) ehk lõike 1 punktis 9 sätestatud erand hõlmab ka seni § 47 lõike 1
punktis 11 sätestatud erandi, mis tehti isiku suhtes, kelle peamine äritegevus seisnes oma arvel
kaupade või kaupade tuletisinstrumentidega kauplemises (tulenes MIFID1 artikli 2 lõike 1
punktist k), mistõttu § 47 lõike 1 punkt 11 ja seda täpsustav lõige 2 tunnistatakse kehtetuks.
VPTS § 47 lõiget 1 täiendatakse punktidega 14–16 MIFID2 artikli 2(1) punktide (e), (n) ja (o)
alusel. Punktiga 14 sätestatakse kohaldamisala erand atmosfääriõhu kaitse seaduse tähenduses
heiteallika käitaja ja õhusõiduki käitaja suhtes, kes kaupleb oma arvel lubatud heitkoguse
ühikutega, tingimusel, et selline isik ei täida klientide korraldusi, ei osuta muud
investeerimisteenust ega kasuta algoritmipõhist välkkauplemistehnikat. Heiteallika käitaja ja
õhusõiduki käitaja mõisted on atmosfääriõhu kaitse seaduse §-ga 131 üle võetud direktiivist
2003/87/EÜ. Nimetatud käitajad saavad kaubelda lubatud heitkoguse ühikutega.
Punktiga 15 on erand tehtud elektrituruseaduse tähenduses põhivõrguettevõtja ja
maagaasiseaduse tähenduses süsteemihalduri suhtes,25 kes tegelevad vastava energia
tasakaalustusmehhanismi, torustiku või süsteemi käitaja või haldajana erinevatest õigusaktidest
tulenevate ülesannete täitmisel, samuti nende nimel neid ülesandeid täitva isiku suhtes ja
elektrituruseaduse ja maagaasiseaduse tähenduses süsteemi- või bilansihalduri suhtes, kelle
ülesandeks on tagada bilanss, juhul kui käesolevas punktis nimetatud ülesannete täitmine
eeldab investeerimisteenuse osutamist seoses kaubatuletisinstrumentidega. Vastavalt MIFID2
artikli 2(1)(n) viimasele lausele ei kohaldata punktis 15 sätestatut järelturu korraldamisele,
sealhulgas rahaliste ülekandeõigustega kauplemiseks kasutatava järelturu platvormi suhtes,
millele kohaldatakse VPTS III osa. Selle täpsustuse lisamiseks täiendatakse § 44 lõikega 41.
Punktis 16 sätestatakse erand väärtpaberite keskdepositooriumi suhtes vastavalt MIFID2
artiklile 2(1)(o).26
MIFID2 artiklist 1(5) tulenevalt on § 47 täiendatud lõikega 6, mille kohaselt lõike 1 punktides
1, 8, 9 ja 14 nimetatud isikule, kes on reguleeritud turul või alternatiivturul osaleja, kohaldatakse
käesoleva seaduse § 8215, § 8216 ja § 90 sätestatut, ehk sisuliselt nõutakse nendelt isikutelt siiski
algoritmkauplemise ja kauplemiskohale otsese elektroonilise juurdepääsu võimaldamise kohta
sätestatud nõudeid, kuigi muus osas neile investeerimisteenuste osutamise kohta sätestatut ei
kohaldata.
Lõike 7 lisamine §-le 47 tagab MIFID2 artikli 1(4) kohaselt VPTS teatud sätete kohaldamise
investeerimisriskiga hoiuse (edaspidi investeerimishoius) müügile ja soovitamisele nii
investeerimisühingu kui krediidiasutuse poolt, kui nad tegutsevad hoiuse kaasanud
krediidiasutuse toote müümisel vahendajana.27 VPTS §-i 47 on koondatud seaduse
kohaldamisala erandid ja laiendused. Artiklis 1(4) on viidatud struktureeritud hoiustele MIFID2
artikli 4(1)(43) tähenduses. Struktureeritud hoiused on oma olemuselt sarnased KAS § 891
lõikes 2 sätestatud investeerimishoiustega, ja mis on kavas viia vastavusse MIFID2 artikliga
4(1)(43) (vt KAS § 891 lõike 2 muutmise selgitusi).
Investeerimishoiuse terminit ei ole kavas lisada VPTS-i, sest struktureeritud hoius MIFID2
tähenduses (ega investeerimishoius KAS tähenduses) ei ole väärtpaber VPTS § 2 mõttes.
Selliseid hoiuseid kaasavad krediidiasutused, kuigi investeerimisvõimalusena saab
investeerimishoiust müüa ja soovitada samalaadselt väärtpaberile. Seetõttu kehtestati klientide
huvide kaitseks 2011. aastal28 VPTS § 85 lõikega 2 investeerimisühingule kohustus esitada
25 MIFID2 põhjenduspunkt 35. 26 MIFID2 põhjenduspunkt 41. 27 MIFID2 põhjenduspunktid 39 ja 40. 28 IFS ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu
24
krediidiasutuse nimel investeerimishoiuse pakkumisel kliendile ja potentsiaalsele kliendile
investeerimishoiuse kohta vajalik teave ning investeerimisnõustamise raames selle kohta
soovituste andmisel hinnata investeerimishoiuse sobivust kliendile KAS § 891 sätestatud korras.
Selline lahendus töötati välja siseriikliku algatusena, kuna direktiiviga ei olnud selle
soovitamisele väärtpaberiga samalaadseid investorikaitse meetmeid ette nähtud. VPTS § 85
sätestab investeerimisühingu üldised kohustused, selle paragrahvi lõikes 2 ei ole kavas säilitada
vastavat investeerimisühingu kohustust investeerimishoiuste soovitamise suhtes, vaid eelnõus
täpsustatakse kohalduvate kohustuste loetelu, mis sätestatakse VPTS 3. osa kohaldamist
reguleerivas §-s 47.
Et laiendada investeerimisühingule kohustust käsitleda investeerimishoiust sarnaselt teistele
investeerimistoodetele, on § 47 lõikes 7 loetletud asjakohased VPTS sätted, mida tuleb
investeerimishoiuse müügi ja soovitamise puhul järgida. Nendeks on VPTS § 461, § 54 lõike 1
punktis 14, § 79 lõigetes 5–8, § 791 lõigetes 2 ja 4, § 823, § 824, § 826, § 829–8214, § 85 lõikes
1, §-des 851, 852, 854–876, § 891, § 90, peatükis 131, 21. peatüki 6. jaos ning käesoleva seaduse
6. osas sätestatu.
Artiklile 9(3)-le vastab § 79 lg 5–8; artiklile 14 VPTS § 54 lg 1 p 14 (täiendatakse eelnõus);
artiklile 16(2) vastab § 832 lg (1); artiklile 16(3) § 829 lõikes 1, § 8211 lõikes 1, § 8213 lõigetes
1 ja 5, § 8214 lõigetes 1 ja 2; artiklile 16(6) § 90 lg 1–2; artiklile 23 § 824 lg 1, 4, 8; artiklile 24
§ 85 lõike 1 punktides 1, 61 ja 62 (lõige 1), § 852, § 854 lg 1, § 855 lg 1, § 86 lõigetes 2 ja 3 ning
§ 87; artiklile 25 § 791 lõigetes 2 ja 4, § 871, § 872, § 90 lõikes 1, § 891 lõigetes 1 ja 3, § 87
lõikes 5; artiklile 26 § 851; artiklile 28 § 875 lg 1 ja 2, § 876 lg 1; artiklile 29 § 1191–1196;
artiklile 30 § 461; artiklitele 67–75 seaduse 4. osa 21. peatüki 6. jagu ning peatükid 24 ja 25
(seaduse 6. osa).
Kuigi vastavalt VPTS § 47 lõikele 5 kohaldatakse seaduse 3. osas investeerimisühingute ja
investeerimisteenuste osutamise suhtes sätestatut ka krediidiasutustele, fondivalitsejatele ning
välisriigi krediidiasutuste ja fondivalitsejate filiaalidele niivõrd, kui VPTS, KAS või IFS ei
tulene teisiti, on KAS §-s 2 omakorda loetletud krediidiasutusele VPTS-st tulenevad
kohustused. Samal põhimõttel on kavas KAS-i lisada viide VPTS § 47 lg 7 kohaldamiseks
seoses investeerimishoiustega (vt KAS § 2 lõike 5 lisamise selgitust). Selliselt kohaldub
kohustus nii investeerimisühingutele kui investeerimisteenust osutavatele krediidiasutustele.
Muu hulgas kohaldatakse krediidiasutusele KAS § 2 lõike 5 lisamise kaudu ka § 871 tulenevaid
kohustusi hinnata investeerimishoiuse sobivust või asjakohasust kliendile. Sellega muutuvad
ülearuseks KAS § 891 lõigetes 3–8 krediidiasutusele ette nähtud sobivuse hindamise nõuded,
mis on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada. KAS § 891 sätestatud investeerimishoiuse mõistet
on kavas eelnõuga laiendada, nii et see vastaks MIFID2 artikli 4(1)(43) sätestatud
struktureeritud hoiuse mõistele (vt KAS § 891 lõike 2 muutmise selgitust).
Eelnõuga täiendatakse VPTS § 48 lõikega 4, § 230 lõikega 6 ja seadust §-ga 23755 VPTS § 48 kehtestab investeerimisühingu tegevusloa nõude ja reguleerib kõige üldisemaid
põhimõtteid investeerimisühingu tegevusloa andmisega seoses.
MIFID2 artikli 21 lõike 1 kohaselt on nõutav, et investeerimisühing, kellele on antud
tegevusluba, täidaks alati esmase tegevusloa andmise tingimusi. Samuti peab
investeerimisühing teavitama järelevalveasutust olulistest muutustest esmase tegevusloa
andmise tingimustes. Sama artikli lõike 2 kohaselt peab liikmesriigi järelevalveasutus
kehtestama asjakohased meetodid kontrollimaks, et investeerimisühingud täidavad oma
kohustusi lõike 1 alusel. Kuna hetkel ei ole selliseid kohustusi selgelt sätestatud, on eelnõuga
kavas teha VPTS-s direktiivi põhjal järgmised täpsustused:
25
1) sätestada investeerimisühingu kohustus vastata tegevusloa tingimustele ja teavitada
muutustest nendes;
2) sätestada inspektsiooni kohustus eelmises punktis nimetatud vastavust kontrollida ja
3) sätestada karistus mittevastavuse ilmnemisel, lisades selleks vajaliku väärteokoosseisu, mida
nõuab direktiivi artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkt (viii).
Tehtavaid täiendusi on kavas kohaldada ka reguleeritud turu korraldaja ja aruandlusteenuse
osutaja suhtes, kuna tegevusloa andmise tingimustele ja seaduse nõuetele pideva vastavuse
kohustus ja selle kontrollimise nõue korduvad direktiivi artikli 21 lõikes 2, 44 lõikes 2 ja 59
lõikes 4.
Järgnevalt on selgitatud ülal loetletud täpsustuste tausta ja viisi.
1) Investeerimisühingu kohustuste täpsustamine.
Et selgemalt sätestada investeerimisühingu kohustus, on eelnõuga kavas lisada VPTS §-le 48
lõige 4, mille kohaselt investeerimisühing peab tagama, et investeerimisühing ja tema tegevus
vastab igal ajal kehtiva tegevusloa andmise tingimustele ja õigusaktides sätestatud nõuetele.
Tegevusloa andmisest keeldumise või selle tühistamise aluste hulgas on VPTS §-des 56 ja 58
loetletud erinevaid, küllaltki tõsiseid asjaolusid, nagu tegevuse vastuolu õigusaktiga jms. Seega
on elementaarne, et tegevuse jätkamiseks peab investeerimisühing jälgima oma tegevuse
vastavust nende tingimustega ka ilma vastava kohustuse olemasoluta. Kohustus järgida seaduse
nõudeid on üldiselt eeldatav, samuti on näiteks investeerimisühingu tegevuspõhimõttena VPTS
§ 85 lõike 1 punktis 3 sätestatud, et investeerimisühing on kohustatud oma tegevuses järgima
VPTS ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut ning oma sise-eeskirju. Samas loob
sellise kohustuse selgesõnaline sätestamine aluse nii järelevalve teostamiseks kui vastava
väärteokoosseisu sõnastamiseks ja kohaldamiseks. VPTS § 85 lõike 1 punkt 3 on lisaks
sõnastuselt üsna kitsas ega arvesta näiteks muudest õigusaktidest investeerimisühingule
tulenevaid kohustusi. Eelnõus on sama kohustus kõikehõlmavam. Täienduse paigutust
põhjendab muu hulgas asjaolu, et tegevusloa sätete koosseisus on täiendus loogiliselt
tegevusloa nõuetega seostatav (erinevalt § 85 lg 1 punktist 3, mis asub investeerimisühingu
tegevusnõuete peatükis) ning seeläbi selgemalt viidatav ja kohaldatav ka teistele tegevusloa
saanud järelevalvesubjektidele.
Nõuetele vastamist on nõutud nii investeerimisühingult kui tema tegevuselt. Seda põhjusel, et
VPTS eristab investeerimisühingu organisatsioonilisi ja tegevusnõudeid.
Investeerimisühingule suunatud nõuete all on silmas peetud nõudeid tema organisatsioonilisele
ülesehitusele, juhtidele jms, mis suhestub omakorda tegevusloa nõuetega.
Eelnõu kohaselt peab investeerimisühing samuti teavitama inspektsiooni viivitamata kõigi
andmete ja asjaolude muutumisest, mis olid aluseks tegevusloa andmise otsustamisel. VPTS §
53 lõikes 3 on küll sätestatud analoogne kohustus teatada tegevusloa taotlemisel esitatud
andmete muutumisest. See säte reguleerib aga üksnes olukorda, kus andmed või dokumendid
muutuvad menetlemise ajal, mitte pärast menetluse lõppemist, ja sellega nõutakse vaid
vastavate andmete ja dokumentide esitamist uuendatud kujul. Ka VPTS § 113 sätestatud
audiitori teavitamiskohustus täidab kaudselt sama, teavitamise eesmärki, kuid ei ole
investeerimisühingu enda kohustus. Sellepärast on VPTS § 48 lõiget 4 täiendatud analoogselt
KAS §-le 108, mis kohustab teavitama tegevusloa andmise otsuse aluseks olnud asjaolude
muutumisest ka jooksvalt pärast tegevusloa saamist. Erinevalt KAS §-s 108 sätestatust ei ole
VPTS § 48 lõikes 4 loetletud andmeid ja dokumente ega sätestatud nende avalikustamise
tingimusi. Olulised asjaolud ja andmed on tuletatavad tegevusloa taotlemise ajal nõutavate ja
26
kontrollitavate dokumentide põhjal, mis on loetletud VPTS §-s 54. Selline lahendus võimaldab
lähtuda senisest praktikast ja seda kujundada vastavalt vajadusele. Seaduse täiendamine ei ole
seejuures välistatud, kui seda peetakse vajalikuks.
2) Inspektsiooni kohustuste täpsustamine.
Direktiivis sisaldub muu hulgas kohustus tagada, et järelevalveasutus pidevalt jälgiks, et ei
esine järelevalvesubjekti tegevusloa andmisest keeldumise aluseid. Selline kohustus VPTS-s
puudub. Üldine kohustus kontrollida investeerimisühingule kehtivate nõuete täidetust on
sätestatud FIS §-s 6, mis loetleb inspektsiooni ülesanded finantsjärelevalve eesmärgi
saavutamiseks ja mille lõike 1 punkt 1 sätestab kohustuse analüüsida ja jälgida pidevalt
usaldusväärsuse ja omavahendite nõuete ning Eesti Panga seaduses, FIS § 2 lõikes 1 nimetatud
seadustes ning nende alusel antud õigusaktides ettenähtud muude kohustuste täitmist
finantsjärelevalve subjektide poolt.
Praktikas hõlmab inspektsiooni kontroll veel enamat kui tegevusloa menetluses, kuna äriplaani
hakatakse reaalselt ellu viima, süsteeme praktikas välja töötama jne. Seetõttu hõlmavad ka
kontrollimeetmed kõiki tingimusi, mida subjekt peab täitma, ja sh mida isik täitis tegevusloa
saamiseks. Meetmeteks on nt aruannete esitamine ja andmete jälgimine, regulaarsed ja ad hoc
järelepärimised subjektidele, kohapealsed kontrollid, iga-aastase järelevalvelise hinnangu
andmine (VPTS § 230 lg 5). Subjektil on ka teatud teavitamiskohustused, nt uute juhtide puhul,
olulise osaluse omajate lisandumisel, selliste osaluste suurenemisel, omavahendite vähenemisel
üle teatud piiri jne.
Tervikliku lahenduse huvides on inspektsiooni vastava kohustuse ühetähenduslik sõnastamine
vajalik muu hulgas sellepärast, et üksnes investeerimisühingu teavitamiskohustuse sätestamine
ei eelda FI-lt aktiivset kontrolli. Samuti eeldab teabe saamine, näiteks selle kohta, et midagi
muutus põhikirjas või kontaktandmetes, palju kitsamat kontrollitegevust, võrreldes
kohustusega kontrollida üle ka tegevusloa andmisel kujundatud seisukohad järelevalvesubjekti,
tema juhtide ja tegevuse jätkuva vastavuse kohta tegevusloa saamise eeltingimustele. Seega ei
ole siin otstarbekohane tugineda üksnes FIS §-s 6 või VPTS §-s 8 sätestatud üldisele
kohustusele teostada kontrolli VPTS-s sätestatud tegevuste üle.
Seetõttu on kavas täiendada VPTS § 230 lõikega 6, mille kohaselt inspektsioon kontrollib
regulaarselt investeerimisühingu, reguleeritud turu korraldaja ja aruandlusteenuse osutaja ning
tema tegevuse vastavust käesoleva seaduse § 48 lõikes 4 sätestatule (nendele isikutele § 48
lõike 4 kohaldamisele on viidatud eelnõuga kavandatavates VPTS § 1198 lõikes 2 ja § 121
lõikes 1). Et sätestada kohustus asjakohaste järelevalvemeetodite kehtestamiseks, on KAS § 96
lõike 10 eeskujul samuti lisatud, et inspektsioon peab oma ülesandeid ja võimalusi arvestades
kavandama võimalusel vähemalt üheks aastaks ette järelevalvelisi protseduure
(järelevalvekava) käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud isiku, tema teises lepinguriigis
asuva tütarettevõtja ja filiaali suhtes.
Eelnõus ei lähtutud KAS § 96 sõnastusest tervikuna, mis tugineb valdavalt kapitalinõuete
direktiivil 2013/36/EL. Järelevalvetegevuse ulatuse ja tegevuste määratlemisel on aluseks
võetud VPTS § 48 lõige 4. Sellisena on kohustus piisavalt laiaulatuslik ja samas vastavuses
järelevalvesubjekti kohustusega.
Eelnõuga ei ole lahendatud probleemi, et näiteks VPTS § 56 punktis 5 sätestatu üle (taotleja on
olulisel määral või korduvalt rikkunud õigusaktides sätestatud nõudeid või taotleja tegevus või
tegevusetus ei vasta headele äritavadele;) on keeruline jooksvat või proaktiivset kontrolli
teostada, kuna need asjaolud on pigem juhtumipõhised ega ole seega rutiinselt kontrollitavad.
27
Tegevusloa andmise tingimuste ülevaatamine eemalduks liigselt käesoleva eelnõu eesmärgist.
Sellised praktilised küsimused võiks edaspidi lahendada kõigis finantsvaldkonna seadustes
tervikuna, ühtlustades ja korrastades tegevusloa andmisest keeldumise ja selle tühistamise
aluseid vastavalt nende kontrollimise vajadusele, näiteks paigutades osad tegevusloa andmisest
keeldumise alused tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluste hulka ja võimaldades tegevusloa
andmisest keelduda ka tegevusloa tühistamise aluste esinemisel.
Vastavalt MIFID2 artiklile 21 võib Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutus (edaspidi
ESMA) anda inspektsioonile järelevalvemeetodite kohta oma juhised. S
3) Väärteokoosseisu lisamine.
Tegevusloa tingimustele mittevastavuse eest on eelnõuga kavandatud väärteokoosseisu
lisamine VPTS § 23755. Selle kohaselt võib karistada VPTS-s või muus õigusaktis sätestatud
tegevusloa andmise tegevusloa andmise tingimustega pideva vastavuse tagamise kohustuse
rikkumisel. Muule õigusaktile on viidatud direktiivi täiendavas delegeeritud määruses29
sätestatud tingimuste kaasa arvamiseks, millele on viidatud ka eelnõuga kavandatavas VPTS §
56 muudatustes. Näiteks VPTS § 58 lg 2 p 4 viitab samuti tegevusloa andmise tingimustele:
inspektsioon võib tegevusloa kehtetuks tunnistada, kui investeerimisühing ei vasta kehtivatele
tegevusloa andmise tingimustele. Seega tuleb need tingimused tuletada just tegevusloa
andmisest keeldumise alustest, ja ka väärteokoosseisu keelatud teo sisustamine sarnaselt
tegevusloa kehtetuks tunnistamisele lahendada tegevusloa andmise tingimuste tõlgendamise
teel.
Samast koosseisust saab subjekti nimetamata lähtuda mis tahes isiku karistamisel, kelle suhtes
selline kohustus kehtib. Nihe teistes seadustes kehtestatud samalaadse kohustuse rikkumisega
võrreldes siiski tekib, sest näiteks panga tegevusloa nõuetele mittevastavuse eest KAS-s
karistust ette nähtud ei ole, ja rangeimaks karistuseks on seni olnud tegevusloa äravõtmine.
Teatud määral on põhjendatav, et pangalt võetakse ära tegevusluba, aga investeerimisteenuseid
osutavat panka võidakse tegevusloa nõuetele mittevastamisel ka karistada. Teisest küljest võib
argumenteerida, kas üksnes tegevusloa äravõtmine on tasakaalus võimaliku tekitatava kahjuga.
Siinkohal võib tulevikus kaaluda lähenemise ühtlustamist, kui seda ei tehta direktiivide tasandil.
Koosseis ei hõlma tegevusloa taotlemisel valeandmete esitamist, mida on nõutud direktiivi
artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktis (i). Haldusorganile teadvalt valeandmete esitamise eest,
sealhulgas kui see on toime pandud eesmärgiga saada ametlik dokument või omandada õigus
on süüteokoosseis ette nähtud KarS §-ga 280.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 54 lõiget 1 VPTS § 54 loetleb tegevusloa taotlemiseks nõutavad dokumendid ja andmed. Eelnõus on kavas
lõike 1 sissejuhatavas osas viidata ka komisjoni delegeeritud määrusele (EL) nr 2017/…,30 mis
samuti loetleb sellel eesmärgil vajalikke dokumente. Määruse ja seaduse vahel ei ole
vastuolusid ning võimalikud kattuvused õigusselgust ei kahjusta. Seepärast on eelnõu
eesmärgist lähtudes loobutud esialgu VPTS §-i 54 sisulisest muutmisest ja piirdutud
teavitamiseks viitega otsekohalduvale määrusele. Määrus ei ole käesoleva seletuskirja
ettevalmistamise ajal veel jõustunud. Tegevusloa taotlemist puudutavad sätted võiks edaspidi
kõigis finantsvaldkonna seadustes tervikuna üle vaadata ja vajadusel ühtlustada.
29 Teadaolevalt avaldatakse EL ametlikus väljaandes mais 2017. Hetkel on kättesaadav eelnõu:
http://ec.europa.eu/finance/securities/docs/isd/mifid/rts/160714-rts-authorisation_en.pdf 30 Teadaolevalt avaldatakse EL ametlikus väljaandes mais 2017. Hetkel on kättesaadav eelnõu:
http://ec.europa.eu/finance/securities/docs/isd/mifid/rts/160714-rts-authorisation_en.pdf
28
Eelnõuga täpsustatakse VPTS § 54 lõike 1 punkti 14, mille kohaselt tuleb investeerimisühingu
tegevusloa taotlejal esitada muu hulgas dokument, millega taotleja võtab kohustuse tasuda TFS-
s ettenähtud ühekordne osamakse. Kuna eelnõuga kavandatava VPTS § 47 lõike 7 alusel
kohaldatakse VPTS-s investeerimisühingule väärtpaberite müümise ja soovitamise kohta
sätestatud nõudeid edaspidi ka investeerimishoiuste puhul (mis ei ole väärtpaber VPTS § 2
tähenduses), ning et need nõuded kohalduvad ka krediidiasutustele, siis kohaldatakse MIFID2
artikli 1(4) alusel edaspidi krediidiasutusele kui investeerimishoiuse pakkujale või soovitajale
ka MIFID2 artiklit 14. Selle kohaselt tuleb järelevalveasutusel kontrollida, et tegevusluba
taotlev isik on tasunud osamakse investeeringute hüvitamise osafondi TFS tähenduses. MIFID2
artiklile 14 vastab VPTS § 54 lg 1 punkt 14.
MIFID2 artiklis 14 tehtud täienduse kohaselt loetakse struktureeritud hoiuseid
(investeerimishoiuseid) pakkuva krediidiasutuse puhul investeeringute osafondi osamakse
tasumise kohustus täidetuks, kui ta on täitnud oma kohustused seoses hoiuste osafondiga. See
on põhjendatud, kuna KAS § 891 lõike 2 ja MIFID2 artikli 4(1)(43) kirjeldusele vastavad
hoiused ongi hüvitatavad hoiuste osafondi arvelt, sest neid hoiuseid saab kaasata üksnes
krediidiasutus ja nende puhul hoiustaja riskib ainult teenitava intressi ning (eelnõuga
kavandatud muudatuse kohaselt) riskipreemia osas. Investeerimishoius kuulub samuti
hüvitamisele hoiuste osafondist TFS § 24 lõike 1 alusel, kuna nende põhiosa on tagastatav.
Investeerimisühingul ei ole õigust hoiuseid kaasata. Investeerimisteenuse osutamisega seoses
kliendilt saadud raha tuleb tal paigutada krediidiasutuses avatud kontole. Krediidiasutuse kätte
hoiule antud raha on hüvitatav hoiuste osafondi arvelt (ja sedagi tingimusel, et hoiustajaks on
klient, mitte investeerimisühing, vastavalt TFS § 30 lg 1 punktile 5), sest kui investeerimisühing
kannab kliendilt saadud ja investeeringuna käsitatava summa üle krediidiasutuses avatud
kontole, käsitatakse seda hoiustava panga pankroti korral tema poolt kaasatud hoiusena. Kuid
asjasse puutuva investeerimisühingu pankroti korral saab tema klient oma raha tagasi
investeeringute osafondist.
Kuna investeeringute osafondist ei ole vajadust investeerimishoiuseid hüvitada, on eelnõuga
kavandatud KAS § 2 lõikes 4 teise lausega vabastatud krediidiasutus investeeringute osafondi
makse tasumise kohustusest seoses investeerimishoiuste soovitamise või müügiga. MIFID2
artikli 14 sõnastuse põhjal võib aga jõuda järeldusele, et selline vabastus kohaldub üksnes
seoses investeerimishoiuse müügi või soovitamisega. Eeltoodu põhjal võib esmapilgul tunduda,
et investeerimisteenuseid osutava krediidiasutuse pankroti korral, ja tingimusel, et see
krediidiasutus suudab kliendile tagastada väärtpaberid, puudub vajadus hüvitada tema
klientidelt investeeringuna saadud raha, mis võlgnetakse või mis kuulub investorile ja mida
investeerimisasutus on investori arvel hoidnud või käsutanud seoses investeerimisteenuste
osutamisega (TFS § 42 lg 1 p 1). Kuid ei ole välistatud, et rahas hüvitada tuleb siiski ka
väärtpabereid, mis võlgnetakse või mis kuuluvad investorile ja mida investeerimisasutus on
investori arvel hoidnud, käsutanud või valitsenud seoses investeerimisteenuste osutamisega
(TFS § 42 lg 1 p 2), kui neid ei ole võimalik mingil põhjusel kliendile tagastada (tõenäosus
selleks on). Samuti võib investeerimisteenuseid osutav krediidiasutus saada kliendilt raha
sihtotstarbeliselt investeerimise eesmärgil, näiteks portfellivalitsemise teenuse osutamisel. Sel
juhul võib seda asjaoludest (sh eriti kliendiga sõlmitud kokkuleppe tingimustest) sõltuvalt
käsitada investeeringuna TFS mõttes, mis kuulub hüvitamisele investeeringute osafondist.
Järelikult on põhjendatud nõuda ka krediidiasutuselt investeeringute osafondi makse tasumist.
Krediidiasutuse tegevusloa taotlemisel piisab hoiuste osafondi ühekordse makse (3200 eurot)
ülekandmise tõendamisest. Kuigi see ei tulene otseselt ülaltoodust, on eelnõus kavas KAS §
131 lg 1 punkti 17 eeskujul ja MIFID2 artikli 14 täpsemaks ülevõtmiseks (sest artikkel 14 viitab
üheselt direktiivile 97/9/EÜ) täiendada VPTS § 54 lõike 1 punkti 14 nii, et investeerimisühingu
29
tegevusloa eeltingimuseks on investeeringute osafondi ühekordse osamakse (1300 eurot)
tasumine. Investeeringute osafondi makse on nõutav ka üksnes investeerimisteenuseid osutava
isiku puhul, st kes ei ole krediidiasutus, sõltumata sellest, kas tema tegevus hõlmab
investeerimishoiuste müüki või soovitamist. Selle täpsustusega saab lisada selgust
krediidiasutuse poolt investeerimisteenuste osutamisel nõutava osafondi asjus võimalike
tõlgendusvaidluste korral.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 56
VPTS § 56 sätestab investeerimisühingu tegevusloa andmisest keeldumise alused. Seoses
paragrahvi täiendamisega lõikega 2, kehtestatakse paragrahvi seni kehtiv tekst lõikena 1.
Seejuures on § 56 eelnõuga kavandatava lõike 1 punktis 1 viidatud MIFID2 delegeeritud
määrusele (EL) nr 2017/…,31 mis samuti näeb ette nõudeid tegevusloa taotlemisel esitatavatele
andmetele. Punkte 3 ja 4 on täiendatud viitega lõike 1 punktile 1. Läbivalt on tehtud
sõnastuslikke parandusi.
Punktis 4 sätestatud keeldumise õiguses on ainsana mainitud inspektsiooni hinnangut loetletud
puuduste tuvastamisel. Inspektsioon keeldub tegevusloa andmisest oma otsusega, mida tal on
kohustus põhistada sõltumata keeldumise alusest. Seega võiks selle täiendi lisada kõigile
punktidele ja sätestada seetõttu ühetaolisuse huvides näiteks lõike 1 sissejuhatavas osas. Kuid
eelnõus on sellest üldse loobutud. Juhi sobivus on küll enam hinnanguline otsus kui näiteks
dokumentide võrdlemine seaduses sätestatud nõuetega, kuid mõlemal juhul on sellegipoolest
tegu inspektsiooni hinnanguga. Samuti on oht, et selline täiend mitte niivõrd ei paku täiendavat
otsustusvabadust seoses punktiga 4, kuivõrd vähendab seda ülejäänud punktides.
Punktis 6 sätestatakse, et inspektsioon keeldub tegevusloa andmisest, kui taotleja ja teise isiku
vaheline märkimisväärne seos takistab investeerimisühingu üle vajalikul tasemel järelevalve
teostamist või takistab seda riigi, mille õigusnorme kohaldatakse taotleja suhtes või temaga
märkimisväärselt seotud teise isiku suhtes, õigusaktidest tulenevad nõuded või õigusaktide
rakendamine. VPTS § 56 lõikes 1 nimetatud määruse artikkel 10 näeb ette kriteeriumid, millisel
juhul võib grupp takistada järelevalve teostamist.
Selle arvesse võtmiseks täiendatakse §-i 56 lõikega 2, kehtestades inspektsiooni kohustuse
tegevusloa taotlemisel arvesse võtta lõikes 1 nimetatud määruses sätestatud kriteeriume
(sarnane ülesehitus nt MERAS § 19 lg 2). Määrus on küll otsekohalduv, kuid MIFID2
delegeeritud aktide rohkuse tõttu on selline täiendus õiguskindluse ja järelevalve teostamise
huvides vajalik. Vaatamata kirjeldatud muudatustele võiks tegevusloa taotlemist puudutavad
sätted edaspidi kõigis finantsvaldkonna seadustes tervikuna üle vaadata ja vajadusel
ajakohastada.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 58 lõiget 1 VPTS § 58 sätestab tegevusloa tühistamise tingimused. Lõikes 1 asendatakse tekstiosa
„investeerimis- või investeerimiskõrvalteenuste“ tekstiosaga „investeerimisteenuste või
kõrvalteenuste“. Lõike 2 punkti 2 parandatakse peamiselt sõnastuslikult, muu hulgas seoses
MIFID2 artikliga 70(6)(c) ette nähtud inspektsiooni pädevusega tegevusluba kehtetuks
tunnistada ja et see sobituks MIFID2 artikli 70(3)(a) alapunktiga (i) nõutava karistusega
valeandmete esitamise eest tegevusloa taotlemisel. Vastav süüteokoosseis on ette nähtud
karistusseadustiku §-s 280.
Eelnõuga muudetakse VPTS 8. peatüki 2. ja 3. jagu
31 Teadaolevalt avaldatakse EL ametlikus väljaandes mais 2017. Hetkel on kättesaadav eelnõu:
http://ec.europa.eu/finance/securities/docs/isd/mifid/rts/160714-rts-authorisation_en.pdf
30
VPTS 8. jao 2. ja 3. jaos (§-d 581–701) reguleeritakse, kuidas Eestis asutatud investeerimisühing
võib teenuseid osutada teises lepinguriigis või kolmandas riigis ning kuidas välisriigi
investeerimisühing võib osutada oma teenuseid Eestis. MIFID2-s reguleerivad seda osa artiklid
34 kuni 43, välja arvatud artiklid 36 ja 37. Eelnõuga täpsustakse andmeid, mis tuleb
inspektsioonile esitada (nt välisriigi investeerimisühingul tuleb edaspidi esitada kinnitus, et ta
järgib rahvusvahelisi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise standardeid – ehk FATFi
nõudeid).
Muu hulgas on kavas kehtetuks tunnistada normid, mis reguleerivad Eesti investeerimisühingu
poolt välisriigis tütarettevõtja või esinduse asutamist, samuti välisriigi investeerimisühingu
poolt esinduse asutamist Eestis. Selle järgi puudub praktiline vajadus, sest teenuseid osutatakse
MIFID2 kohaselt kas filiaali asutamise teel, piiriüleselt või agendi vahendusel.
Eelnõus on kavas selgemini eristada investeerimisteenuste osutamist agendi vahendusel
(päritoluriigi või välisriigi agendi puhul on täpsustatud kohaldatavat regulatsiooni.
Muudetud on norme, mis puudutavad kolmanda riigi isiku poolt investeerimisteenuste
osutamist Eestis. Edaspidi saab kolmanda riigi isik piirüleselt Eestis teenuseid osutada üksnes
asjatundlikule kliendile ja võrdsele vastaspoolele. Jaekliendile (tavakliendile) teenuse
osutamiseks peab asutama filiaali. Kui aga Euroopa Komisjon on teinud kolmanda riigi suhtes
nn ekvivalentsuse otsuse, saab piiriüleselt teenust Eestis osutada sisuliselt samamoodi nagu
lepinguriigi investeerimisühing (aluseks on MiFIRi artikkel 46).
Eelnõuga täiendatakse VPTS §-ga 582 VPTS §-ga 582 lisatakse üldised alused, mis tingimustel saab Eestis asutatud ja tegevusloa
saanud investeerimisühing investeerimisteenuseid ja kõrvalteenuseid välisriigis osutada. Seda
saab teha kolmel viisil:
a) filiaali asutamisega;
b) piiriüleselt teenuseid osutades;
c) kasutades teenuste osutamiseks Eestis või muus riigis registreeritud investeerimisagenti.
Paragrahv 582 täpsustab teises EL liikmesriigis (seaduses viidatakse lepinguriikidele, mis
hõlmab veel teatud riike) või EL-i mittekuuluvas kolmandas riigis investeerimisteenuste
osutamisel järgitavaid norme. Lepinguriikides investeerimisteenuste kui ka muude
finantsteenuste (nt pangandusteenused) osutamise puhul kehtib vastastikuse tunnustamise
(mutual recognition) ja nn ühtse tegevusloa (single passport) põhimõte, mille kohaselt
lepinguriigid ei või teha takistusi, kui investeerimisühing soovib osutada oma teenuseid ka
teistes lepinguriikides oma koduriigi kõrval. Kolmandate riikide puhul sõltub see nende endi
riikide õigusest st kas ja milliseid tingimusi nad oma riigis teenuste osutamisele seavad. See on
nende otsustada (nt võib keelata teenuste osutamise piiriüleselt ehk nõuda filiaali asutamist).
Sarnased üldiseid aluseid sisalduvad sätted on olemas ka teistes finantssektori seadustes: KAS-
s, krediidiandjate ja –vahendajate seaduses jms. Selline üldsätete kogum on aga siiani VPTS-s
puudunud. Suurema õigusselguse ja arusaadavuse huvides aga see nüüd lisatakse §-na 581 näol.
Investeerimisagentide kaudu investeerimisteenuste osutamisel on oluline eristada seda, kas
teenuseid soovitakse osutada Eesti või teise riigi investeerimisagendi vahendusel. Esimesel
juhul (Eesti investeerimisagent) kohaldub sisuliselt samasugune regulatsioon nagu on ette
nähtud siis, kui teenuseid soovitakse osutada piiriüleselt, teisel juhul (teise riigi
investeerimisagent) kohalduvad aga samasugused nõuded nagu filiaali asutamisel teises riigis.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 59
31
Kehtiv VPTS § 59 näeb ette, et kui investeerimisühing soovib asutada kolmandas riigis
tütarettevõtja või filiaali, peab selleks taotlema inspektsioonilt loa ja esitama teatud andmed.
Paragrahvi 59 muutmisega tunnistatakse kehtetuks sätted, mis reguleerivad
investeerimisühingu poolt tütarettevõtja asutamist kolmandas riigis. Samuti muudetakse
andmete esitamist reguleerivaid sätteid, kui investeerimisühing soovib asutada filiaali
kolmandas riigis.
Kuna MIFID2 ei reguleeri välisriigis tütarettevõtja asutamist ega omandamist, siis eelnõus on
loobutud seesugusest eriregulatsioonist VPTS-s. See puudub üldjuhul ka muudes
finantsvaldkonna seadustes (IFS jt), ning on reguleeritud üksnes KAS-s. Kolmandas riigis
filiaali asutamiseks kehtestatud nõuded võrreldes kehtiva seadusega kuigi palju ei muutu.
Jätkuvalt peab investeerimisühing taotlema inspektsioonilt loa filiaali asutamiseks kolmandas
riigis, millega seoses tuleb inspektsioonile esitada teatud andmeid. Andmete loetelu jääb
võrreldes kehtiva seadusega valdavalt muutmata. Sisulisematest muudatustest tuleb vastavalt
lõike 2 punktile 3 äriplaani asemel esitada filiaali kohta tegevuskava, mis sisaldab vähemalt
kavandatavate tegevuste, organisatsioonilise ülesehituse ja edasiantavate funktsioonide
kirjeldust.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 60 lõikeid 2, 3 ja 5
Kehtiv VPTS § 60 näeb ette loa taotlemise menetluse kui investeerimisühing soovib asutada
tütarettevõtjat või filiaali kolmandas riigis. Muudatused on otseselt seotud § 59 muutmisega.
Kuna vastavalt § 59 uuele redaktsioonile ei reguleeri VPTS enam investeerimisühingu
tütarettevõtja asutamist kolmandas riigis, siis §-s 60 lõigetes 2, 3 ja 5 ei ole enam vaja
reguleerida loa taotluse menetlemist kolmandas riigis asutatava investeerimisühingu
tütarettevõtja puhul.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 61 punkte 3 ja 6 ning tunnistatakse kehtetuks punktid 4 ja
5
Kehtiv VPTS § 61 näeb ette alused, millal võib inspektsioon loa andmisest keelduda kui
investeerimisühing soovib asutada tütarettevõtjat või filiaali kolmandas riigis. Muudatused on
seotud § 59 muutmisega ehk §-s 61 tunnistatakse kehtetuks see osa, mis puudutab
investeerimisühingu poolt tütarettevõtja asutamist kolmandas riigis. Punktis 3 asendatakse
sõnad „filiaalid juhataja“ sõnadega „filiaali juhid“, mis on paremini kooskõlas VPTS-i ja
direktiivi mõttega.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 62 lõike 1 punkt 4
Kehtiv VPTS § 62 näeb ette alused investeerimisühingule antud loa kehtetuks tunnistamisele
kui investeerimisühing on asutanud filiaali kolmandas riigis. Punkt 4 näeb hetkel ette, et
inspektsioon võib tunnistada investeerimisühingule kolmandas riigis filiaali asutamiseks antud
loa kehtetuks, kui investeerimisühingut, tema juhte või filiaali juhatajat on karistatud
majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo eest ning
karistusandmed ei ole karistusregistrist karistusregistri seaduse kohaselt kustutatud. Tegemist
on nö dubleeriva alusega, kuna punkt 7 viitab §-le 61 ja §-i 61 punkt 3 näeb juba juhtidele
vastavad nõuded ette.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 63
Kehtiv VPTS § 63 kohaselt peab investeerimisühing inspektsiooni teavitama vähemalt 10 päeva
enne välisriigis esinduse avamist. Taolise õigusinstitutsiooni reguleerimiseks puudub vajadus,
kuna direktiiv seda ei reguleeri ja samuti puudub selline regulatsioon ka teistes
finantsvaldkonna seadustes, välja arvatud KAS-s.
32
Eelnõuga muudetakse VPTS § 64 pealkiri ning lõiked 1, 5 ja 11 ja tunnistatakse kehtetuks
lõige 12
Kehtiv VPTS § 64 näeb ette investeerimisühingu poolt teises lepinguriigis filiaali asutamise
korra. Paragrahvi pealkirja lisatakse investeerimisteenuste osutamine teise lepinguriigi
investeerimisagendi vahendusel, kuna direktiivi artikkel 35 eristab teenuse osutamist filiaali
kaudu ja teises lepinguriigis registreeritud investeerimisagendi vahendusel. Ehk kui
investeerimisühing soovib kasutada teenuse osutamiseks Eestis registreeritud agenti, ei
kohaldata talle §-i 64, vaid siis kohaldatakse tema suhtes §-i 65.
Seoses § 64 pealkirja täiendamisega lisatakse ka lõike 1 sissejuhatavasse ossa teenuse
osutamine investeerimisagendi vahendusel. Lisaks muudetakse lõikes 1 sätestatud nn andmete
kataloogi, mille alusel peab investeerimisühing vajalikku teavet esitama inspektsioonile.
Sarnaselt § 59 lõike 2 punktile 3 muudetakse § 64 lõike 1 punkti 1 nii, et äriplaani asemel tuleb
esitada tegevuskava investeerimisühingu plaanitava filiaali kohta, mis sisaldab vähemalt
kavandatavate tegevuste, organisatsioonilise ülesehituse ja edasiantavate funktsioonide
kirjeldust. Ülejäänud muudatused lõike 1 punktides 3–6 täpsustavad, mis andmeid tuleb agendi
kohta esitada. Agendi kasutamise korral tuleb esitada inspektsioonile sarnaselt kehtivale
seadusele agendi andmed, uue kohustusena agendi täpsem kirjeldus, mis peab muuhulgas
sisaldama informatsiooni aruandlusahelate kohta ja selle kohta, kuidas agent sobitub
investeerimisühingu äristruktuuri.
Lõikes 5 asendatakse sõna „äriplaan“ läbivalt sõnaga „tegevuskava“.
Lõike 11 muutmisega tunnistatakse kehtetuks lõike esimene lause, mis sätestab, et juhul kui
inspektsioon keelab oma ettekirjutusega investeerimisühingul teises lepinguriigis asutatud
filiaali kaudu teenuste osutamise, siis toimetab ta ettekirjutuse investeerimisühingule
viivitamata kätte. Tegemist on nö dubleeriva sättega kuna üldine haldusõigus näeb juba vastava
põhimõtte ette, samuti puudub vajadus konkreetse tähtaja sätestamiseks.
Lõige 12, mis hetkel sätestab, et investeerimisagendi kasutamine loetakse võrdseks filiaali
asutamisega ja kohaldatakse VPTS-i filiaali asutamist ja tegevust reguleerivaid sätteid,
tunnistatakse kehtetuks. Kuna eelnõuga reguleeritakse investeerimisagendi kaudu teenuste
osutamist eraldiseisvalt filiaali kaudu teenuste osutamisest, siis lõike 12 järgi puudub vajadus.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 65
Kehtiv VPTS § 65 näeb ette korra, mille alusel saab investeerimisühing piiriüleselt teises
lepinguriigis või kolmandas riigis teenuseid osutada. Sarnaselt § 64 muutmisega, muudetakse
ka §-i 65 eelkõige lähtuvalt sellest, et eristada selgemini investeerimisteenuste ja kõrvalteenuste
osutamist investeerimisagendi vahendusel nö tavapäraselt piiriüleselt teenuse pakkumisest.
Seda reguleerib nii ka direktiivi artikkel 34. Erinevalt §-st 64 peetakse antud juhul silmast
silmas Eestis registreeritud agenti, kes on kantud vastavalt VPTS §-le 1192 Eestis
investeerimisagentide nimekirja.
Paragrahvi lõikes 1 asendatakse sõna „äriplaan“ sõnaga „tegevuskava“ ning täpsustakse,
milliseid andmeid tuleb investeerimisagendi kohta esitada. Lõigetes 2–4, samuti lõigetes 6 ja 7
tehtavad muudatused om sõnastusliku iseloomuga. Lõikes 5 täpsustakse, et investeerimisühing
võib pärast teise lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutusele teabe edastamist alustada seal
piiriüleselt teenuste osutamist. Hetkel selline täiend kehtivas seaduses puudub. Samuti on
protseduuri selgitamiseks lisatud, et teenuste lubatud osutamise alguseks on sama paragrahvi
lõikes 3 nimetatud andmete edastamise otsuse avaldamine investeerimisühingule.
33
Lõikest 8 jäetakse välja esimene lause sarnaselt § 64 lõikega 11, mille kohaselt inspektsioon
toimetab ettekirjutuse, mis keelab piiriülesel teenuste osutamise teises lepinguriigis,
investeerimisühingule viivitamata kätte.
Lõige 9, mis näeb ette selle, et investeerimisagendi kasutamisel tuleb edastada inspektsioonile
agendi isikuandmed, tunnistatakse kehtetuks, kuna vastav säte lisatakse paragrahvi lõike 1
punkti 3 ühetaolise lähenemise huvides.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 651 lõiget 2
Kehtiv VPTS § 651 näeb ette korra, mille alusel saab investeerimisühing piiriüleselt
mitmepoolse kauplemissüsteemi ehk alternatiivturu korraldamise teenust osutada. Eelkõige
korrigeeritakse paragrahvi sõnastust ja lõigete paigutust, et see vastaks täpsemini nii eelmiste
§-de ülesehitusele kui ka direktiivi artiklis 34 lõikes 7 sätestatule. Olulisem täiendus on, et
direktiiv näeb uue investeerimisteenusena lisaks alternatiivturu korraldamisele ette ka
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldamise. Samuti on korrigeeritud vastavalt
direktiivi artikli 34 lõike 7 teisele lõigule kehtivas seaduses lõikes 3 sätestatut, et
investeerimisühing edastab inspektsioonile olemasolu korral ka Eestis asutatud mitmepoolses
kauplemissüsteemis osalejate ja kaugliikmete andmed. Kuna Eestis asutatud alternatiivturul
osalejate ja kaugliikmete andmed on investeerimisühing kohustatud inspektsioonile esitama
juba alternatiivturu korraldajana, siis vastavalt direktiivi artikli 34 lõike 7 teisele lõigule on
eelnõuga § 651 lõikes 2 korrigeeritud, et inspektsioon edastab need andmed nõudmisel
lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutusele.
Eelnõuga täiendatakse VPTS-i §-ga 652
Kui § 581 näeb ette üldised alused Eesti investeerimisühingu poolt investeerimisteenuste
osutamiseks välisriigis, siis §-ga 652 nähakse ette, mis tingimustel saab välisriigis asutatud ja
oma päritoluriigis tegevusloa saanud investeerimisühing Eestis investeerimisteenuseid osutada.
Sarnaselt Eesti investeerimisühingule saab välisriigi investeerimisühing investeerimisteenuseid
osutada Eestis teenuseid kolmel viisil:
a) avades selleks filiaali Eestis;
b) osutades siin teenuseid piiriüleselt;
c) kasutades teenuste osutamiseks oma päritoluriigi või Eesti investeerimisagenti.
Lõige 2 täpsustab, milliseid norme tuleb järgida kui investeerimisteenuseid soovib osutada
mõne teises lepinguriigi investeerimisühing. Vastavalt eespool kirjeldatule, siis kehtib ka siin
vastastikuse tunnustamise põhimõte: liikmesriik ei saa teha takistusi, kui teise lepinguriigi
investeerimisühing soovib siin teenuseid osutada, juhul kui sel ühingul oma päritoluriigis
väljastatud ja kehtiv tegevusluba.
Lõige 3 täpsustab, milliseid norme tuleb järgida, kui teenuseid soovib osutada kolmanda riigi
investeerimisühing.
Lõikega 4 sätestatakse, et kolmanda riigi investeerimisühing võib piiriüleselt teenuseid osutada
üksnes asjatundlikule kliendile või võrdsele vastaspoolele. See on oluline muudatus võrreldes
kehtiva seadusega, kuna hetkel selline piirang puudub. Ehk edaspidi peab kolmanda riigi
investeerimisühing asutama Eestis filiaali kui ta soovib siin ka tavaklientidele oma teenuseid
osutada. Selline lähenemine tuleb MIFIR artiklist 46, mida toetab ka MIFIR põhjenduspunktis
42 toodud põhimõte.
Lõikes 5 sätestatakse samuti oluline põhimõte, mille kohaselt kolmanda riigi
investeerimisühing ei pea 8. peatüki 3. jaos sätestatut järgima, kui Eestis asuv klient pöördub
omal initsiatiivil investeerimisteenuse saamiseks selle investeerimisühingu poole. Ehk sellisel
34
juhul ei pea see kolmanda riigi investeerimisühing siin oma filiaali asutama ega piiriüleselt oma
tegevust registreerima. Seda põhimõtet kirjeldab täpsemalt direktiivi põhjenduspunkt 111,
milles märgitakse, et põhimõte siiski ei rakendu, kui kolmanda riigi investeerimisühing ükskõik
millisel kujul reklaamib oma teenuseid EL lepinguriikides eesmärgiga saata siit kliente.
Lõigetega 6 ja 7 täpsustatakse 3. jao kohaldumisala.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 66
Kehtiv VPTS § 66 näeb ette, et kolmanda riigi investeerimisühing peab Eestis filiaali
asutamiseks taotlema inspektsioonilt loa ja esitama teatud andmed. See põhimõte säilib ka
eelnõus, muutub üksnes esitatavate andmetele loetelu.
Lõikes 2 sätestatud andmete loeteluga täpsustatakse võrreldes kehtiva seadusega juhtidele
esitatud nõudeid ja äriplaani asemel nõutakse tegevuskava, mis peab sisaldama vähemalt
kavandatavate tegevuste, kolmanda riigi investeerimisühingu organisatsioonilise ülesehituse ja
edasiantavate funktsioonide kirjeldust.
Lõikes 3 nähakse aga uue nõudena ette, et kolmanda riigi investeerimisühing peab esitama
kinnituse selle kohta, et ta järgib rahvusvahelisi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise
standardeid (FATF).
Korrigeeritud on ka dokumentide esitamise suhtes kehtivat keelenõuet. Kui hetkel lõige 5 näeb
ette, et võõrkeelsed andmed ja dokumendid tuleb kolmanda riigi investeerimisühingul
legaliseerida konsulaarseaduses sätestatud korras ning esitada koos allkirjastatud eestikeelse
tõlkega, siis uue lõike 4 kohaselt tuleb andmed ja dokumendid esitada vandetõlgi tehtud või
notariaalselt kinnitatud eestikeelse tõlkega. Inspektsiooni nõusolekul võib nimetatud andmed
ja dokumendid esitada ka mõnes muus keeles.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 67 lõikeid 2 ja 3
Kehtiv VPTS § 67 näeb ette loa taotlemise menetluse, kui kolmanda riigi investeerimisühing
soovib asutada filiaali Eestis. Paragrahvi 67 lõige 2 näeb ette alused, millal inspektsioon võib
keelduda filiaali asutamiseks loa andmisest. Lõike 2 punktis 3 nähakse uue keeldumise alusena
ette, et kui kolmanda riigi ja Eesti vahel ei ole sõlmitud OECD tulu- ja kapitalimaksu
mudellepingu artiklis 26 sätestatud standarditele vastavat lepingut, mis tagab maksustamisalase
teabe tõhusa vahetamise, siis keeldub inspektsioon loa andmisest. Lõikes 3 muudetakse viiteid,
mis puudutavad §-i 66 lõigete järjekorra muutumist.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 68
Sarnaselt kehtiv VPTS §-ga 63 reguleerib § 68 välisriigi investeerimisühingu esinduse avamist
Eestis, mille kohaselt peab investeerimisühing teavitama inspektsiooni ja esitama talle teatud
dokumente. Taolise õigusinstitutsiooni reguleerimise järgi puudub vajadus, kuna direktiiv seda
ei reguleeri ja esinduse avamist puudutav regulatsioon puudub ka teistes finantsvaldkonna
seadustes, välja arvatud KAS-s. Kui välisriigi investeerimisühing soovib oma teenuseid siin
osutada, siis kohaldub talle § 652 kohaselt üldine teenuste osutamise regulatsioon.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 69
Kehtiv VPTS § 69 näeb ette korra, mille alusel saab teise lepinguriigi investeerimisühing
asutada Eestis filiaali (vastupidine olukord on sätestatud §-s 63). Paragrahvi pealkirja ja lõikess
1 lisatakse investeerimisteenuste osutamine investeerimisagendi vahendusel. Seda põhjusel, et
direktiivi artikkel 35 eristab teenuse osutamist filiaali kaudu ja investeerimisagendi vahendusel.
Erinevalt §-st 63 ei mõelda siin sellist agenti, kes on registreeritud just selles teises lepinguriigis
(päritoluriigis). Ehk kui investeerimisühing soovib kasutada teenuse osutamiseks oma
35
päritoluriigis registreeritud agenti, ei kohaldata talle §-i 69, vaid siis kohaldatakse tema suhtes
§-i 70 (teenuste osutamine piiriüleselt).
Lõikes 2 muudetakse nn andmete kataloogi, mille alusel peab investeerimisühing vajalikku
teavet esitama inspektsioonile. Sarnaselt eelmiste muudatusega 8. peatüki 3. jaos muudetakse
§ 69 lõike 1 punkti 1 nii, et äriplaani asemel tuleb esitada investeerimisühingu plaanitava filiaali
kohta tegevuskava, mis sisaldab vähemalt kavandatavate tegevuste, organisatsioonilise
ülesehituse ja edasiantavate funktsioonide kirjeldust. Ülejäänud sisulised muudatused lõike 1
punktides 2–5 seonduvad eelkõige sellega, mis andmeid tuleb agendi kohta esitada. Agendi
kasutamise korral tuleb esitada inspektsioonile sarnaselt kehtiva seaduse sõnastusele agendi
isikuandmed, kuid uue kohustusena täpsem kirjeldus agendi kohta, mis peab muuhulgas
sisaldama informatsiooni aruandlusahelate ja selle kohta, kuidas agent sobitub
investeerimisühingu äristruktuuri.
Lõikes 5 sätestatakse, et vastavate andmete või dokumentide muutumisest tuleb inspektsiooni
teavitada võimaluse korral vähemalt üks kuu ette.
Lõike 7 muutmisega täpsustakse seda, et milliseid VPTSi nõudeid ja direktiivi nõudeid teise
lepinguriigi investeerimisühing peab siin filiaali kaudu teenuste osutamisel täitma.
Muudatused § 69 ülejäänud lõigetes on tehnilise iseloomuga.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 70
VPTS § 70 näeb ette korra, mille alusel saab teise lepinguriigi investeerimisühing piiriüleselt
oma teenuseid Eestis osutada. Sarnaselt eespool sätestatud muudatustega, siis ka § 70 lõiget 1
muudetakse eelkõige lähtuvalt sellest, et täpsustada investeerimisteenuste osutamist
investeerimisagendi vahendusel, kes on registreeritud selles samas lepinguriigis, kus on
tegevusloa saanud ka investeerimisühing (päritolulepinguriigis). Lisaks asendatakse ka lõikes
1 sõna „äriplaan“ sõnaga „tegevuskava“ ning täpsustakse seda osa, milliseid andmeid tuleb
investeerimisagendi kohta esitada.
Lõigetes 2 ja 3 tehtavad muudatused on tehnilise iseloomuga.
Kehtiva § 70 lõige 3 muutub lõikeks 4. Lõige reguleerib olukorda kui investeerimisühing soovib
osutada alternatiivturu või võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldamise teenust
Eestis. Uuendusena lisatakse, et inspektsioon peab olemasolu korral saama ka teabe meetmete
kohta, millega soodustakse juurdepääsu eelnimetatud kauplemissüsteemi liikmeks saamisel või
seal osalemiseks enne kui seda teenust siin soovitakse hakata pakkuma.
Lõigetes 5 ja 6 võrreldes kehtiva seadusega sisuliselt midagi ei muutu, tehakse üksikuid tehnilisi
parandusi.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 701
Kehtiv VPTS § 701 näeb ette korra, mille alusel saab kolmanda riigi investeerimisühing
piiriüleselt Eestis teenuseid osutada. Kehtiva seaduse kohaselt on selleks vaja inspektsiooni
luba. Uudse lähenemisena sätestab MiFIR (artiklid 46–49) korra, kuidas kolmanda riigis
asutatud investeerimisteenuseid osutav isik saab neid teenuseid liikmesriigis piiriüleselt (ilma
filiaali asutamata) osutada. MiFIR artikli 47 kohaselt teeb Euroopa Komisjon otsuse, milliste
kolmandate riikide regulatsioon ja järelevalvekorraldus vastab EL investeerimisteenuste
osutamise regulatsioonile ja järelevalvekorraldusele (samaväärsuse põhimõte).
36
Lõige 1 sätestabki eeltoodust tulenevalt, et juhul kui kolmanda riigi õiguskord ja
järelevalvekorraldus on tunnistatud Euroopa Komisjoni poolt samaväärseks EL-ga, siis võib
vastava riigi isik Eestis piiriüleselt teenuseid osutada MiFIR 46 alusel ning andmete esitamisel
peab järgima VPTSi §-s 70 sätestatut, ehk sama, mida teise liikmesriigi investeerimisühing
peab piiriüleselt teenuste osutamisel järgima. Eeltoodu tuleneb MiFIR artikli 46 lõikest 3.
Sisuliselt tähendab see, et eelnimetatud isik võib osutada Eestis teenuseid samamoodi nagu
lepinguriigiühing investeerimisühing, juhul kui Euroopa Komisjon on selle kolmanda riigi
suhtes vastava ekvivalentsuse otsuse teinud.
MiFIR artikkel 46 lõike 4 viimane lõik sätestab, et juhul kui Euroopa Komisjon ei ole
samaväärsuse otsust teinud või see on kaotanud nö kehtivuse, siis saab liikmesriik sätestada
oma siseriikliku korra, mis tingimustel kolmanda riigi isik siin teenuseid piiriüleselt osutada
saab: „Member States may allow third-country firms to provide investment services or perform
investment activities together with ancillary services to eligible counterparties and professional
clients within the meaning of Section I of Annex II to Directive 2014/65/EU in their territories
in accordance with national regimes in the absence of the Commission decision in accordance
with Article 47(1) or where such decision is no longer in effect“. Vastav kord kehtib juba täna
VPTS §-s 701. Eelnõuga seda muudetakse.
Sarnaselt §-i 66 muutmisega (kolmanda riigi investeerimisühingu filiaali asutamine Eestis)
täpsustatakse §-i 701 lõikega 3, võrreldes kehtiva seadusega, juhtidele esitatud nõudeid ja
äriplaani asemel nõutakse tegevuskava, mis peab sisaldama vähemalt kavandatavate tegevuste,
kolmanda riigi investeerimisühingu organisatsioonilise ülesehituse ja edasiantavate
funktsioonide kirjeldust.
Lõikes 4 nähakse uue nõudena ette, et kolmanda riigi investeerimisühing peab esitama
kinnituse, et ta järgib rahvusvahelisi rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise standardeid
(FATF).
Samamoodi nagu ka §-s 67, nähakse §-i 701 lõike 7 punktis 3 täiendava alusena ette, et
inspektsioon keeldub loa andmisest, kui kolmanda riigi ja Eesti vahel ei ole sõlmitud OECD
tulu- ja kapitalimaksu mudellepingu artiklis 26 sätestatud standarditele vastavat lepingut, mis
tagab maksustamisalase teabe tõhusa vahetamise.
Muude lõigete muudatused, võrreldes kehtiva seadusega, on eelkõige tehnilise iseloomuga.
Kehtiva seaduse lõiked 7–9, mis reguleerivad esialgse loa taotlemise muutumist, tunnistatakse
kehtetuks, sest see olukord on juba reguleeritud §-i 701 lõikega 6.
Kolmandate riikide puhul on oluline rõhutada, et kolmanda riigi isik saab võrreldes kehtiva
seadusega osutada piiriüleselt teenuseid üksnes asjatundlikule kliendile või võrdsele
vastaspoolele (vt MiFIRi põhjenduspunt 42: „Under this Regulation, the provision of services
without branches should be limited to eligible counterparties and professional clients per se.“).
Ehk sellisel kujul nagu VPTS §-s 701 on sätestatud, teenuseid tavaklientidele piiriüleselt enam
osutada ei saa.
Eelnõuga moodustatakse VPTS §-dest 72–81 VPTS 9. peatüki 1. jagu ja §-dest 811–832
vastavalt 2. jagu
Muudatuse eesmärk on paremini struktureerida VPTS 9. peatüki sätteid. Nagu nähtub peatüki
pealkirjast, reguleerib see kolme teemat: investeerimisühingu kontrollile, juhtimisele ja
organisatsioonilisele ülesehitusele esitatavaid nõudeid. Teemade mahu põhjal on peatükk
jagatud kaheks jaoks, millest esimene keskendub investeerimisühingus olulise osaluse
omandamise protsessile (ehk kontrolli saavutamisele) ja juhtidele esitatavatele nõuetele. Jaotise
37
pealkiri on „Oluline osalus ja juhtimine“. Vajadusel võiks peatüki jaotada ka kolmeks, kuid
muudatuse eesmärk oli eelkõige eristada selgemalt organisatsioonilised nõuded. Paragrahvidest
811–832 moodustatakse seaduse 9. peatüki 2. jagu pealkirjaga „Organisatsioonilised nõuded“.
Nõuete teemapõhine grupeerimine toetab seaduse jälgitavust ja vajalike normide leitavust.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 72 sissejuhatavat tekstiosa
VPTS § 72 sätestab investeerimisühingus olulist osalust omandavatele ja omavatele isikutele
esitatavad nõuded. Paragrahvi sissejuhatuse kohaselt võib olulise osaluse omandada igaüks, kes
vastab esitatud nõuetele. Selline isik on paragrahvi sissejuhatuses tähistatud terminiga „isik“,
mis on sõnastuse valikuna erinevatel põhjustel ebaõnnestunud. Esiteks ei erista see mõiste §-de
72–78 kontekstis kuidagi isikut, kes vastab §-s loetletud nõuetele, isikust, kes nõuetele ei vasta.
Seega ei aita kasutatud ühisnimetaja selliseid isikuid esile tõsta ega lisa õigusselgust. Lisaks on
sama terminit kasutatud juba paragrahvi punktis 2 ja paljudes muudes kohtades teises
tähenduses. Viidatud on muuhulgas juriidilisele ja füüsilisele isikule jne. Kokkuvõttes, isik on
liiga üldine mõiste, et seda kasutada eritähenduses, kuna ei ole selge, millal on seda tehtud
sihilikult, ning see tekitab asjatuid tõlgendamisküsimusi. Lisaks defineerib § 73 täiendavalt
„omandaja“ ja mujal on viidatud läbivalt isikule, kes soovib omandada. See tähendab, et
terminit ei ole tegelikult õnnestunud eesmärgikohaselt kasutada. Terminist loobumine
nimetatud paragrahvide konteksti jälgitavust ei mõjuta.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 79
Nõudeid investeerimisühingu juhtidele (juhatuse ja nõukogu liikmed) ja teatud ulatuses
töötajatele on VPTS-s reguleeritud §-dega 79–81. Eelnõuga muudetakse eelkõige §-i 79,
osaliselt §-sid 791 tuginedes MIFID2 artiklile 9. Ka hetkel kehtiv § 79 näeb ette nn tavapärase
fit&proper nõuded investeerimisühingu juhtidele, kuid eelnõuga täiendatakse erinevaid
juhtimisalaseid kohustusi. Näiteks peavad investeerimisühingu juhid määratlema konkreetsed
meetmed investeerimisühingu efektiivseks ja usaldusväärseks juhtimiseks, vastutama nende
rakendamise eest ning neid ka regulaarselt üle vaatama. Lähtuda tuleb sellest, et see aitaks kaasa
väärtpaberituru terviklikule toimimisele ja oleks otseselt klientide huvidega kooskõlas.
Võrreldes kehtiva seadusega kaotatakse juhtide kõrghariduse nõue, kuid säilitatud on nõue, et
investeerimisühingu juhatuses peab olema vähemalt 2 liiget. Viimases küsimuses on MIFID2-
ga liikmesriigile antud valikuvõimalus, mida võib endiselt soovi korral realiseerida. Eelnõu
ettevalmistamisel see teema turuülese huvina esile ei kerkinud.
VPTSi § 79 näeb ette korra, millistele nõuetele peavad vastama investeerimisühingu juhid (nn
fit & proper nõuded), kelleks on juhatuse ja nõukogu liikmeid. Vastavalt VPTS § 54 lõike 11
teisele lausele, võib inspektsioon juhina käsitada ka investeerimisühingu töötajat või muud
isikut, kes iseseisvalt võtab vastu juhtimisotsuseid investeerimisühingu arengu või äritegevuse
suhtes.
Sarnased juhtidele esitatavad nõuded kehtivad ka kõikide teiste finantsjärelevalve subjektide
juhtidele, nt krediidiasutustele, kindlustusandjale jt.
Kuna ka varasem direktiiv on juba juhtide nõudeid sellisel kujul reguleerinud, siis §-is 79 on
eelkõige muudetud sõnastust ja ümber struktureeritud lõigete paigutust nii, et see oleks
lähedasem teiste finantssektori seaduste vastavate normidega.
Vastavalt direktiivi artiklile 9 kohaldub investeerimisühingu juhtidele osaliselt sama
regulatsioon, mis krediidiasutuste juhtidele (direktiivi artikkel 9 lõige 1 viitab direktiivi
2013/36/EL ehk CRD artiklite 88–91 kohaldamisele). Seepärast on §-i 79 täiendatud vastavalt
selliselt, et osad krediidiasutuste juhtidele kehtivad nõuded kohalduvad ka investeerimisühingu
juhtidele.
38
Nagu ka kehtivas seaduses, jääb § 79 lõikega 1 kehtima põhimõte, et investeerimisühingu juhiks
võib valida või määrata üksnes isikuid, kellel on investeerimisühingu juhtimiseks vajalikud
teadmised, haridus, oskused, kogemused, kutsealane sobivus ja laitmatu ärialane maine.
Lõige 2 täpsustab, mis juhtudel ei ole ärialane maine laitmatu. Oluline on märkida, et tegemist
ei ole ammendava loeteluga.
Lõige 3 sätestab nn mitmekesisuse põhimõtte, mille kohaselt tuleks nõukogusse ja juhatusse
valida sellised isikud, et vastavate juhtimisorganite koosseis oleks piisavalt mitmekesine, ehk
juhtorganites peaks olema vanuse, kogemuste ja soo põhjal erinevaid isikuid. Sarnane põhimõte
on sätestatud ka pankadele KAS § 48 lõikega 2.
Lõige 4 sätestab, et investeerimisühingu juhatuses peab olema vähemalt kaks liiget, direktiiv
annab selles osas valiku (artikkel 9 lõiked 5 ja 6). See on ka kehtivas seaduses nii (§ 79 lõige
2) ja nt KAS-s krediidiasutuste puhul (panga puhul on nõutav juhatuse liikmete arv isegi 3).
Siiski on see liikmesriigi valik, kas investeerimisühingul peab olema vähemalt kaks juhatuse
liiget või piisaks ka ühest.
Lõikega 5 sätestatakse üks kesksemaid juhtimispõhimõtteid (artikkel 9 lõige 3). Selle kohaselt
peavad investeerimisühingu juhid sisuliselt määratlema investeerimisühingu efektiivse ja
usaldusväärse juhtimiskorralduse. Sealjuures tuleb arvestada mitte investeerimisühingu enda
huve, vaid selline juhtimiskorraldus peab kaasa aitama laiemalt väärtpaberituru terviklikule
toimimisele ja samuti lähtuma klientide huvidest.
Lõige 6 täpsustab omakorda lõikes 5 sätestatut. Sätestatakse kolm nõuet: a) juhid peavad ette
nägema, kuidas investeerimisühing teenuseid soovib osutada ning milliste oskuste ja
teadmistega peavad teenuste osutamiseks olema töötajad; b) juhid peavad kiitma heaks teenuste
osutamise ja toodete pakkumise üldise poliitika; c) juhid peavad määratlema
investeerimisteenuste osutamisega seotud isikute tasustamise poliitika ja seda tegema selliselt,
et oleks tagatud laiemalt vastutustundlik ärijuhtimine ja klientide võrdne kohtlemine.
Lõikega 7 sätestatakse, et investeerimisühingu juhid peavad regulaarselt üle vaatama
investeerimisühingu strateegiliste eesmärkide ning juhtimiskorralduse asjakohasuse ja
rakendamise seoses teenuste osutamisega ning klientidele teenuste osutamise poliitika. Samuti
peavad nad võtma tarvitusele vajalikud meetmed tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks. See
nõue on veidi teistsugusel kujul sätestatud kehtiva VPTS § 79 lõikes 7. Eelnõus viiakse see
täpsemini direktiiviga kooskõlla (artikkel 9 lõike 3 eelviimane osa).
Lõikega 8 sätestatakse, et selleks, et investeerimisühingu juhid saaksid oma ülesandeid täita,
tuleb neile tagada piisav juurdepääs vajalikule informatsioonile ja dokumentidele.
Lõikes 9 sätestatakse uus nõue, mille kohaselt investeerimisühingu juhid peavad pühendama
piisavalt aega oma põhiülesande täitmiseks ehk investeerimisühingu juhtimiseks. Samuti peab
olema tagatud, et juhid peavad saama ennast piisavalt vastavalt kutsealastele teadmistele
täiendada. Sarnane nõue on sätestatud ka pankadele KAS § 48 lõikega 41.
Kehtiva VPTS §-st 79 on aga (osaliselt) välja jäetud lõige 3, mis hetkel sätestab, et
investeerimisühingu juhatuse liikmel peab olema kõrgharidus või sellega võrdsustatud haridus
ja investeerimisühingu juhtimiseks vajalik töökogemus. Seega ei nõuta enam eelnõus, et
juhatuse liikmel peab olema kõrgharidus. Eelnõu § 79 lõige 1 sätestab, et juhatuse liikmel peab
olema investeerimisühingu juhtimiseks vajalikud teadmised, haridus, oskused, kogemused ning
39
kutsealane sobivus. Selline sõnastus on täpsemini kooskõlas direktiiviga, mis samuti ei nõua
kõrgharidust.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 791
Paragrahv 791 sätestab nõuded investeerimisühingu juhtidele ja töötajatele. Lõikega 1 nähakse
ette sisuliselt sama nõue, mis on sätestatud kehtiva VPTS § 79 lõikes 5, mille kohaselt
investeerimisühingu juhid ja töötajad on kohustatud tegutsema nendelt oodatava
ettenägelikkuse ning pädevusega ja vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele,
lähtudes investeerimisühingu ning selle klientide huvidest. Eelnõuga sätte sõnastus ei muutu,
muutub vaid asukoht.
Lõikega 2 lisatakse MIFID2 artikli 25 lõikest 1 tulenev investeerimisühingu kohustus tagada,
et investeerimisühingu nimel või huvides väärtpaberi, investeerimisteenuse või kõrvalteenuse
kohta kliendile teabe andmise või investeerimisnõustamisega tegeleval töötajal on vajalikud
teadmised ja pädevus, et täita VPTS §-des 86–872 sätestatud kohustusi. Hetkel puudub VPTS-
s selline nõue. Sarnane üldnorm on olemas § 811 lõike 1 punktis 3, kuid see tunnistatakse
eelnõus kehtetuks, kuna on üle võetud rakendusdirektiivist.
Lõikes 5 on üle võetud liikmesriigi kohustus avaldada vastavad hindamiskriteeriumid. Eelnõu
kohaselt avaldab inspektsioon need oma soovitusliku juhendiga, mille aluseks on ESMA
juhised.
Lõigete 2 ja 5 sisu on paigutatud §-i 791, ja mitte näiteks §-i 871, kuna need ei ole tegevusalased
nõuded nagu kliendi teavitamine või väärtpaberi asjakohasuse või sobivuse hindamine, vaid
pigem eeltoodud kohustuste täitmist toetavad organisatsioonilised nõuded. Lõikes 2 ei ole
lisatud direktiivi teksti kohaselt, et investeerimisühing peab tõendama kohustuse täitmist
inspektsiooni nõudmisel. Kohustuse täitmise kontrollimisel annab inspektsioon
haldusmenetluse reeglite kohaselt investeerimisühingule võimaluse oma käitumist põhjendada
ja rikkumise tõendamisel teeb ettekirjutuse või määrab karistuse. Nii on kõigi kohustustega,
mille üle inspektsioon järelevalvet teostab. Sellist tõendamiskohustust ei ole kehtestatud ka nt
KAS-s ega FIS-s.
Paragrahvi 791 lõike 3 tekst on olemas ka kehtiva VPTS §-s 791. Lõikes 3 viidatakse nendele
KAS sätetele, mis kohalduvad ka investeerimisühingu juhtidele ja töötajatele. Säte põhineb
direktiivi artiklil 9(1). Need KAS sätted kehtivad juba täna investeerimisühingutele, eelnõus
lisandub veel viide KAS § 49 lõikele 2. Välja jäetakse viide KAS § 63 lõike 2 punktile 51, mis
sätestab, et krediidiasutuse sise-eeskirjadega tuleb kindlaks määrata ka krediidiasutuse juhatuse
liikmete ja töötajate tasustamise põhimõtted, sealhulgas tulemustasude maksmise alused ning
meetmed tasustamisega seotud huvide konfliktide maandamiseks ja vältimiseks, ning nende
põhimõtete järgimise kontrollimise protseduur. Kuna eelnõuga sätestatakse samasugune
põhimõte § 82 lõike 3 punktis 31, siis viide KAS vastavale normile ei ole enam vajalik.
Mis puudutab täiendava viite lisamist KAS § 49 lõikele 2, siis eeltoodud norm sätestab, et
krediidiasutuse juhatuse liige ei või olla teise äriühingu juht, välja arvatud juhul, kui see
äriühing kuulub samasse gruppi või teise äriühingu prokurist, audiitor, revisjonikomisjoni liige
ega revident. Samad piirangud nähakse eelnõus ette investeerimisühingutele. On mõistlik, et
lähenemine oleks sama nii krediidiasutuste kui ka investeerimisühingute puhul.
Lõike 3 teise lausega sätestatakse täiendav teavitamiskohustus inspektsioonile. Nimelt juhul
kui inspektsioon on andnud investeerimisühingu nõukogu liikmele KAS § 49 lõike 13 punktis
3 nimetatud loa, teavitab inspektsioon sellest ESMA-t. Sisuliselt võib inspektsioon lubada
investeerimisühingu nõukogu liikmel olla veel ühel nõukogu liikme ametikohal
40
(krediidiasutuse nõukogu liikmetele on teistel ametikohtadel olemine piiratud tulenevalt KAS
§ 49 lõigetes 11–14, mis kohalduvad viitamise teel ka investeerimisühingutele).
Lõikega 4 sätestatakse uue nõudena, et investeerimisühing juhatuse liikmete ja töötajate
tasustamise põhimõtted ei tohi minna vastuollu investeerimisühingu kohustusega lähtuda oma
tegevuses kliendi parimatest huvidest. Samuti ei või investeerimisühing ajendada oma töötajaid
soovitama tavakliendile teatud väärtpaberit, võrreldes muu, kliendi vajadustele paremini
vastava väärtpaberiga. Säte põhineb direktiivi artiklil 24(10).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 80 lõiget 2
VPTS § 80 sätestab, millistel juhtudel tuleb inspektsiooni investeerimisühingu juhtidest ja
audiitorist teavitada (nt kui juht vahetub). Paragrahvi 80 lõikes 2 on sõna „juhid“ muudetud
ainsusesse ja lisatakse, et investeerimisühing on kohustatud teavitama inspektsiooni ka juhi
ametiaja pikendamisest (tuginedes äriseadustiku § 309 sõnastusele). Samuti on täiendatud
direktiivi artikli 9 lõike 5 põhjal, et inspektsioonile tuleb esitada loetletud muudatustest
teavitamisel ka asjakohane teave, mis on vajalik, et hinnata VPTS § 79 lõigetes 5–7 nimetatud
asjaolusid (nt efektiivse ja usaldusväärse juhtimise meetmed, nõuded organisatsiooni
ülesehitusele investeerimisteenuste osutamiseks, teenustega seotud isikute tasustamise poliitika
vms).
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 811 lõiked 1–3 ja 5–8, § 821, § 823 lõiked 2–6, §
824 lõiked 3–10, § 825, § 826, § 827 ning 828 VPTS § 811 kehtestab investeerimisühingule esitatavad üldised organisatsioonilised nõuded.
Valdav osa paragrahvi sisust on üle võetud MIFID1 rakendusdirektiivist. MIFID1 ja selle
rakendusdirektiiv muutuvad alates MIFID2 rakendumisest (jaanuaris 2018) kehtetuks.
Rakendusdirektiivi sisu on täiendatud kujul vormistatud MIFID2 täiendava delegeeritud
määrusena (EL) nr 2017/565. Seega, varem rakendusdirektiivist üle võetud VPTS sätted
kehtivad edaspidi valdavalt otsekohalduvana, mistõttu VPTS § 811 lõiked 1–3, lõike 4 teine
lause ja lõiked 5–8, nagu ka mitmed muud VPTS sätted on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada,
et kõrvaldada samasisuliste normide samaaegse kehtivuse korral tekkiv selgusetus.
Seletuskirja lisas 2 toodud tabelis on viidatud eelnõuga kehtetuks tunnistatavate normide nn
päritolunormidele rakendusdirektiivis ja jälgitavuse huvides tõmmatud paralleele delegeeritud
määrusega, mistõttu sätete kehtetuks tunnistamise sisulisest põhjendamisest on loobutud.
Alljärgnevalt on põhjendatud teatud sätete säilitamist:
VPTS §-st 811 säilitatakse üksnes lõike 4 esimene lause, mis vastab MIFID2 artikli 16 lõikele
4, ja mille kohaselt investeerimisühing peab kehtestama, rakendama ja säilitama õiguslikud,
tehnilised ja organisatsioonilised meetmed, et tagada investeerimisteenuste osutamise
järjepidevus ja korrapärasus.
VPTS §-st 823 säilitatakse lõige 1, mis vastab MIFID2 artiklis 16(2) ehk MIFID1 artiklis 13(2)
sätestatud üldnõudele.
VPTS § 824 lõiked 1, 4, 8 ja 9 säilitatakse ja muudetakse. Lõige 1 vastab MIFID2 artikli 16(3)
esimesele lõigule, mille kohaselt investeerimisühing peab rakendama tõhusaid
organisatsioonilisi ja administratiivseid meetmeid, et hoida ära huvide konfliktid, mis võiks
kahjustada klientide huve. Samuti on lõikes 1 arvesse võetud MIFID2 artikli 23 lõikes 1
sätestatu. Lõiget 1 on täiendatud teise lausega vastavalt MIFID2 artiklile 23(1), mille kohaselt
lõike esimeses lauses sätestatut kohaldatakse ka rahalise või mitterahalise tasu või hüve
saamisel seoses investeerimisteenuse ja kõrvalteenuse osutamisega ning investeerimisühingu
41
juhatuse liikmete ja töötajate tasustamisel. Tasustamise põhimõtted on defineeritud KAS-s, mis
kohaldub investeerimisühingu suhtes vastavalt § 791 lõikele 3.
Lõikest 1 on tehnilise muudatusena välja jäetud viimane lause, sest sise-eeskirjade kehtestamise
kohustus on sõnastatud lõike esimeses lauses.
Lõige 4 on säilitatud, kuna vastab MIFID2 artiklile 23(2). Lõikes 4 on muudetud sõnastust, et
asendada investeerimiskõrvalteenuste sõna sõnaga „kõrvalteenus“.
Lõiked 8 ja 9 on säilitatud. Lõige 8 tulenes MIFID1 rakendusdirektiivi artikli 22 lõikest 4. Sama
tekst on kehtestatud aga MIFID2 artikli 23 lõikena 3. Samuti säilitatakse § 824 lõikes 9
sätestatud püsiva andmekandja definitsioon. Ka see tulenes MIFID1 rakendusdirektiivist, kuid
on paigutatud MIFID2 mõistete hulka, s.o artiklis 4(1)(62). Lõiget 8 on vastavalt täiendatud,
lisades, et teavitus peab võimaldama kliendil teha teenuse kohta igakülgselt kaalutud otsuse
huvide konflikti tekkimise kontekstis. Lõikes 9 on definitsiooni laiendatud, nii et see kehtib
kogu seaduse tähenduses (näiteks §-s 87 on samuti seda mõistet kasutatud).
Eelnõuga on muudetud VPTS § 826 pealkiri ja tekst
VPTS § 826 sätestab nõuded investeerimisteenusega seotud tegevuse edasiandmisele. Selle
tekst kehtestatakse muudetud kujul.
VPTS § 826 näib kehtival kujul olevat osaliselt siseriiklik lahendus, mis ei vasta täpselt MIFID1
artiklile 13(5). Lõige 1 tugineb ilmselt MIFID1 rakendusdirektiivi artiklile 2(6), ning sellest on
kavas loobuda, kuna vastav reegel tuleneb edaspidi MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr
2017/565 artiklist 2(3) (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise selgitust
ja seletuskirja lisa 2).
Sätte kehtetuks tunnistamine on vajalik ka seetõttu, et lõige 1 on piiravam kui direktiiv ette
nägi. Selle kohaselt on investeerimisühingul õigus oma kohustuste paremaks täitmiseks
kolmandale isikule edasi anda investeerimisteenusega seotud tegevusi. MIFID1
rakendusdirektiivi artikkel 2(6) defineerib edasiandmist laiemalt: see on mis tahes vormis
kokkulepe investeerimisühingu ka teenusepakkuja vahel, mille alusel teenusepakkuja juhib
teatud protsesse, osutab teenust või teostab tegevusi, mida muul juhul oleks teinud
investeerimisühing ise. Mõiste ei kehtesta küll reeglit, kuid määravaks on siin asjaolu, et
paragrahvis sätestatut kohaldatakse just lõikes 1 edasiandmisena defineeritud tegevuse kohta.
See tähendab, et edasi antavate tegevuste ring on piiratud, sisaldades üksnes teenusega seotud
tegevusi, samas kui edasi anda saab ka teenuse osutamist Kehtivad reeglid seega rangemad kui
direktiiv ette nägi. Seda samuti põhjusel, et teise olulise erinevusena võrreldes direktiiviga, ei
ole § 826 lõikes 2 täpsustatud, et investeerimisühingu kehtestatavad sise-eeskirjad peavad
hõlmama üksnes teenuste osutamise jaoks kriitilise tähtsusega tööülesande või tegevuse
edasiandmise korda. Oluline tööülesanne või tegevus on defineeritud § 826 lõikes 4.
Paragrahvis sätestatud edasiandmise tingimused rakenduvad mis tahes tegevuse või
tööülesande edasiandmisel.
Eelnõuga on kavandatud VPTS § 826 pealkirja ja teksti muutmine, et kehtestada vastavalt
MIFID2 artiklile 16(5) edasiandmise üldpõhimõtted. Paragrahvi pealkirja on vastavalt
muudetud ja selleks on „Olulise tööülesande või tegevuse edasiandmine“.
Lõike 1 sõnastus lähtub teatud määral kehtiva seaduse § 826 lõike 2 sissejuhatusest. Sise-
eeskirjade kehtestamise nõudest ei ole loobutud, lähtudes MIFID2 artikli 16 lõikes 2
kehtestatud nõudest. Ka delegeeritud määruse põhjenduspunktides 29 ja 36 (vastavalt MIFID1
rakendusdirektiiv põhjenduspunktid 14 ja 43) on selgelt rõhutatud, et eriti olulisematel
42
teemadel, nagu muu hulgas on teenuste ja tegevuste edasiandmine, on nõutav põhjalike sise-
eeskirjade olemasolu. Lõikes 1 viidatakse olulise tööülesande või tegevuse määratlemiseks
MIFID2 delegeeritud määrusele (EL) nr 2017/565.
Lõikes 2 on viidatud samale määrusele, et määratleda edasiandmise tähendus. Kuigi määrus
kohaldub ka selleta, on viide vajalik õigusselguse huvides.
Lõikega 3 on üle võetud MIFID2 artikli 16(5) teine lause. Vastavalt artikli 16(5) teisele lõigule
on § 826 lõikes 4 sätestatud, et edasiandmisel peavad olema täidetud muud käesolevast
seadusest ja teistest õigusaktidest tulenevad nõuded, mis hõlmavad muu hulgas nõudeid
raamatupidamisele, sisekontrollile, infosüsteemide turvalisusele jms.
Artikli 16(5) viimase lõigu põhjal, ja kuna selliseid nõudeid VPTS-s varem kehtestatud ei ole,
sätestab lõike 4 teine lause, et muu hulgas peab investeerimisühing rakendama meetmeid
teabetöötluseks kasutatavate süsteemide kontrollimiseks ja kaitseks ning usaldusväärseid
turvasüsteeme, et tagada teabeedastusviiside ohutus ja autentimine, vähendada andmete
rikkumise ja loata juurdepääsu riski ning hoida ära teabelekked, säilitades igal ajal andmete
konfidentsiaalsuse.
Autentimise mõistet ei ole defineeritud, kuna seda on kasutatud ka mujal seadustes. Näiteks
VÕS § 7334 lõike 1 kohaselt, kui on vaieldav, kas maksetehing on autoriseeritud või
nõuetekohaselt täidetud, peab makseteenuse pakkuja tõendama, et maksetehing on autenditud.
Vastavalt sama paragrahvi lõikele 3 on autentimine toiming, mis võimaldab makseteenuse
pakkujal kontrollida konkreetse maksevahendi, sealhulgas selle isikustatud turvaelementide
kasutamist. Muu hulgas tasub tähele panna MIFID2 delegeeritud määruse artikli 21 lõikes 2
kehtestatud üldisemat nõuet teabe turvalisuse kaitseks (§ 811 lõige 3 on kavas kehtetuks
tunnistada).
Eelnõuga täiendatakse VPTS §-dega 829–8214
VPTS 3. osa 9. peatüki teise jakku, mis koondab investeerimisühingule esitatavaid
organisatsioonilisi nõudeid, on eelnõuga kavandatud kuus uut paragrahvi lähtuvalt MIFID2
artikli 16 lõikest 3. Artikli 16 lõige 3 sätestab huvide konfliktide vältimise organisatsiooniliste
meetmete rakendamise nõude. Samas lõikes on konkreetsemalt ette nähtud nõuded
väärtpaberite väljatöötamisele ja nende klientidele turustamisele, mida omakorda täpsustab
MIFID2 täiendav delegeeritud direktiiv (EL) nr 2017/593.32 VPTS-i on täiendatud ka
investeerimisühingu üldisemate tegevusnõuete osas MIFID2 artikli 24 alusel. Selleks on lisatud
VPTS § 85 lg 1 punktid 61 ja 62.
Vastavalt MIFID2 põhjenduspunktile 71 on selliste reeglitega soovitud ennetada investorikaitse
alaseid puudujääke ja sellega seotud riskide realiseerumist. Seepärast on ette nähtud täpsemad
nõuded, mille eesmärk on tagada, et investeerimisühing tegutseks kooskõlas kliendi parimate
huvidega, mõistaks pakutud või soovitatud väärtpaberite omadusi ja kehtestaks sisekorra
selliste klientide liigi kindlaksmääramiseks, kellele tooteid ja teenuseid pakutakse. Toote
väljatöötamisel tuleb lähtuda kindlaksmääratud lõppklientide sihtrühma vajadustest ja
väärtpabereid pakkuda samuti üksnes sihtrühmale. Investeerimisühing, kes pakub või soovitab
klientidele väärtpabereid, mis ei ole tema välja töötatud, peab kehtestama korra, et saada teavet
vastava toote heakskiitmise protsessi kohta ja mõista toote omadusi. Kliendi huvides laieneb
investeerimisühingule see kohustus ka selliste emitentide korral, kellele ei kohaldata
tootejuhtimise nõudeid, sh kolmanda riigi emitentide korral ning seda täiendavalt väärtpaberi
asjakohasuse või sobivuse hindamise kohustusele.
32 Vt delegeeritud direktiivi põhjenduspunkte 15–21.
43
Vastavalt MIFID2 põhjenduspunktile 45 peab investeerimisühing enda emiteeritud
väärtpabereid turustades ja investeerimisnõustamise teenuse osutamisel juhinduma nii
investeerimisnõustamise teenuse osutamisel kui väärtpaberite pakkumisel esmasturul ilma
nõustamiseta.
Delegeeritud direktiivi peatükiga 3 tagatakse muu hulgas kontroll väärtpaberite heakskiitmise
protsessi üle ehk investeerimisühingu juhtide teadlikkus ja osalemine klientidele pakutavate
toodete valiku, nende sihtrühma, kliendile kaasnevate riskide, tootega kaasnevate tasude jms
asjaolude hindamise üle.
VPTS täiendamisel §-dega 829–8214 oli üheks keerulisemaks valikuks uutes sätetes kasutatavad
mõisted. Erinevate EL õigusaktide sõnakasutus ei ole mõistetes väga järjekindel. Näiteks kui
MIFID2 artikli 16(3) nõuded puudutavad VPTS mõistes väärtpaberite väljatöötamist, siis
põhjenduspunktides ja mujal on tavapärase „väärtpaberi“ (finantsinstrumendi) asemel
kasutatud ka sõna „toode“. Tõenäoliselt on siin lähtutud kombineeritud jae- ja kindlustuspõhiste
investeerimistoodete (PRIIPid) põhiteabedokumente käsitlevast määrusest (EL) nr 1286/2014
(edaspidi PRIIPs määrus), mis on liikmesriikides vahetult kohaldatav ja mille eesti keelne tõlge
mõjutab valdkonna terminikasutust. Valitud terminid peavad sobituma Eesti kehtiva õigusega
selliselt, et seaduse tekst oleks keeleliselt korrektne ja selle tõlgendamine ei põhjustaks normi
subjekti jaoks halduskoormuse kasvu ega asjatut selgusetust kohustuste täitmisel ja järelevalve
teostamisel.
Järgnevalt on selgitatud peamiste terminite valikuid uutes paragrahvides.
1) Väärtpaber või toode. Väärtpaberi all mõistetakse VPTS § 2 lõikes 1 loetletud varalisi
õiguseid, kohustusi ja lepinguid. PRIIPs määruse definitsiooni kohaselt on kombineeritud
jaeinvesteerimistoode investeering (sisaldades põhiosa tagastamise riski). PRIIP ehk
kombineeritud jae- ja kindlustuspõhine investeerimistoode võib olla näiteks
investeerimishoius, kuid ka väärtpaber. MIFID2 artikli 1(4) alusel kohaldatakse artikli 16 lõikes
3 ette nähtud reegleid, sh delegeeritud direktiivi 3. peatükki ka seoses investeerimishoiuse
müügi või soovitamisega (vt § 47 lõike 7 lisamise selgitust). Head tavad investeerimishoiuse
väljatöötamisel ja turustamisel sõnastati juba 2014. aastal.33
Investeerimishoius ei ole VPTS § 2 ega MIFID2 Lisa I osa C mõttes väärtpaber. Seepärast
kaaluti ka eelnõu ettevalmistamisel väärtpaberite ja investeerimishoiuste ühise nimetajana
toimiva mõiste „investeerimistoode“ kasutusele võtmist PRIIPs määruse eeskujul. Sellest
loobuti aga esiteks põhjusel, et keeleliselt ei peeta kohaseks teenuse kohta öelda „toode“. Kuna
investeerimisteenused on seaduses loetletud ja määratletud, siis erinevate väärtpaberite vms
teenuse osiste nimetamine tooteks ei oleks siiski täiesti põhjendamatu. Ka kehtivas seaduses on
kasutatud sõna „toode“, vt VPTS § 871 lõiget 7 (tunnistatakse eelnõuga kehtetuks) ja lõiget 11,
mille aluseks on MIFID2 tekst.
Peamine põhjus investeerimistoote terminist loobumiseks oli aga selles, et selle
kasutuselevõtmisel tuleks seda kasutada mitte üksnes toote väljatöötamise ja turustamise
sätetes, vaid läbivalt kõigis paragrahvides, mida kohaldatakse ka seoses investeerimishoiusega.
See oleks tervikuna VPTS sõnakasutust arvestades eksitav, kui erinevates paragrahvides
(näiliselt täiesti juhuslikult) kasutatakse kordamööda termineid väärtpaber ja
investeerimistoode, või lisatakse vastavates paragrahvides väärtpaberi mainimiselt sõnad „ja
investeerimisriskiga hoius“. Kumbki nendest lahendusest ei annaks ülevaadet artiklis 1(4) 33 https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/2015/11/2014-
332_esma_opinion_u_structured_retail_products_-_good_practices_for_product_governance_arrangements.pdf
44
loetletud sätetest, mida investeerimishoiusega seoses kohaldatakse, mis võib raskendada eriti
seaduse edaspidist muutmist. Seepärast on eelnõus asjassepuutuvates paragrahvides jätkuvalt
viidatud üksnes väärtpaberile, arvesse võttes VPTS 3. osa kohaldamisala laiendamist
investeerimishoiusele § 47 lõikega 7. See lahendus on õiguslikult kõige lihtsam, ja seetõttu
selgem.
2) Väärtpaberi väljatöötamine või koostamine. MIFID2 tõlkes on sõna „manufacture“
tõlgitud väljatöötamisena, MIFID2 delegeeritud direktiivis ja näiteks PRIIPs määruses aga
koostamisena. Eelnõus on kasutatud väljendit „välja töötama“, mis eesti keele seletava
sõnaraamatu kohaselt tähendab millegi loomist, välja mõtlemist, samal ajal kui koostamine
tähistab pigem andmete või materjalide põhjal teksti kokku kirjutamist või seadmist. Vaatamata
maitse-eelistusele on mõlemad väljendid iseenesest arusaadavad ja erinevate väljendite
kasutamine tõlkimisel viitab, et neid võib kasutada sünonüümina. Väärtpaberi väljatöötamine
on vastavalt MIFID2 delegeeritud direktiivi artiklile 9(1) väärtpaberi loomine, arendamine,
emiteerimine või selle omaduste kujundamine.
3) Väärtpaberite turustamine, levitamine, pakkumine, müük, soovitamine. VPTS-s on
korduvalt kasutatud sõna „levitamine“, kuid seda teabe, sh reklaami, investeerimisanalüüside,
korraldatud teabe jms infomaterjali kohta. Kuna teenuse ja toote või väärtpaberi turustamine
(marketing) on laiem mõiste, mis sisaldab teabe levitamist, siis on eelnõus eelistatud laiemat
mõistet „turustamine“. Ka VÕS kasutab korduvalt mõisteid nagu turundus, turustamine,
kaugturustus, turustusvõrk. IFS nimetab samuti fondi turustamist, osakute turustamise kava
jms, kuid muu hulgas kasutatakse ka väljendit „ostu ja müügi korraldamine“, mis on samuti
üsna selge tähendusega ja potentsiaalsne sõnastusvariant, mis näiteks soovitamise hõlmamiseks
võib aga jääda kitsaks.
Väärtpaberite soovitamine ja müük on eelnõus samuti hõlmatud turustamise tähenduse all.
Vastavalt VPTS § 8813 punktile 2 võib investeerimisnõustamise käigus kliendile antud isiklik
soovitus sisaldada soovitust konkreetse väärtpaberi ostmiseks, müümiseks, märkimiseks,
vahetamiseks, hoidmiseks, lunastamiseks või tagamiseks või väärtpaberist tulenevate
nimetatud õiguste realiseerimiseks või realiseerimata jätmiseks. Kuigi soovitamisel on VPTS
kontekstis iseseisva investeerimisteenuse tähendus, võib väärtpaberit siiski soovitada ka selle
turustamise raames. Samal ajal ei ole teada, kas soovitamist on direktiivides käsitatud üksnes
investeerimisteenusena või ka väljaspool seda konteksti.
Tegevuste nimetamisel on direktiivid vägagi ebajärjekindlad. Näiteks MIFID2 delegeeritud
direktiivi artikli 10(2) alguses on kasutatud sõnastust „pakkuma või soovitama“, sama lõike
järgmises lõigus aga „soovitama või müüma“. See võib olla normi tõlgendamisel väga eksitav.
Eelnõus on asutud seisukohale, et samad nõuded kehtivad kõigi nende erinevate
turustamistegevuste puhul, kuna direktiivides puuduvad vastavad välistused. Näiteks kui sise-
eeskirjad peab kehtestama pakkumise või soovitamisega tegelev investeerimisühing, siis ei ole
mingit põhjendust, miks näiteks soovitamise ja müügiga tegeleja ei peaks seda tegema. Seetõttu
on VPTS lisatud paragrahvides läbivalt kasutatud erinevate turustamistegevuste nimetamise
asemel sõna „turustamine“. Seoses investeerimishoiustega on ESMA defineerinud turustamist
kui investeerimisteenust, mis hõlmab märkimist, korralduse täitmist ja edastamist, korralduse
täitmist, portfellivalitsemist või investeerimisnõustamist, ja muu hulgas investeerimisühingu
või krediidiasutuse poolt investeerimishoiuse levitamist esmasturul.34
Tegusõnast „turustama“ on eelnõus tuletatud ka turustaja mõiste. Turustaja võib olla
väärtpaberi välja töötanud investeerimisühing ise, kuid ka isikud, kellega tal on kokkulepe 34 https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/2015/11/2014-
332_esma_opinion_u_structured_retail_products_-_good_practices_for_product_governance_arrangements.pdf
45
turustamise kohta, nt investeerimisagent. Kuigi direktiivis, nagu ka PRIIPs määruses,
mainitakse ka väärtpaberite pakkumist, ei mõelda selle all tõenäoliselt kitsalt prospektidirektiivi
tähenduses väärtpaberite pakkumist. VPTS § 51 kohaselt on pakkuja igaüks, kes pakub
väärtpabereid avalikkusele. Eelnõus on lähtutud eeldusest, et turustamine võib hõlmata muu
hulgas pakkumist, nii nagu ka MIFID2 põhjenduspunktis 45 on mainitud ühe variandina
väärtpaberite turustamist esmasturul. Samuti puudutavad MIFID2 artikli 16(3), delegeeritud
direktiivi 3. peatüki ja PRIIPs määruse nõuded mitte üksnes väärtpaberite vaid ka
investeerimishoiuste pakkumist, mis ei ole väärtpaber. Ka sellepärast ei saa pakkumist mõista
kitsalt väärtpaberite avalikkusele pakkumisena.
Teiseks olulisemaks valikuks oli eelnõuga VPTS täiendamisel §-dega 829–8214 uute
paragrahvide struktureerimine. MIFID2 artiklis 16(3) ega MIFID2 delegeeritud direktiivi 3.
peatükis on nn tootejuhtimise nõuded struktureeritud üksnes läbi investeerimisühingu tegevuse,
ehk jaotus on tehtud väärtpaberite väljatöötamise ja turustamise põhiselt. Ka MIFID2
delegeeritud direktiivis on nõuded jaotatud artiklite 9 (nõuded väljatöötajale) ja 10 (nõuded
turustajale) vahel. MIFID2 delegeeritud direktiiv oli algselt kavandatud otsekohalduva
määrusena. Seetõttu on direktiivi tekstis palju kordusi ja selle struktuur üsna lihtsustatud. Eesti
seadustes ei ole soovitav nii pikki paragrahve koostada, nagu eeldaks EL direktiivi struktuuri
järgimine. Sellepärast on eelnõus paragrahvid grupeeritud nõuete sisu põhiselt, et seaduses
sätestatud nõuetest oleks praktikas lihtsam ülevaadet saada.
Sätted jagunevad seega üldisteks organisatsioonilisteks nõueteks väljatöötajale ja turustajale
(vastavalt §-d 829 ja 8210) ning täiendavateks organisatsioonilisteks nõueteks, mis on
grupeeritud väärtpaberi sihtrühma määramise (§ 8211), välja töötatava väärtpaberi kujundamise
(§ 8212), väärtpaberi regulaarse üle vaatamise (§ 8213), ning väljatöötaja ja turustaja
teabevahetuse teemade põhjal (§ 8214). Alljärgnevalt on tutvustatud kõike paragrahve eraldi.
VPTS § 829 sätestab üldised organisatsioonilised nõuded väärtpabereid välja töötavale
investeerimisühingule. Kuigi väärtpaberi võib välja töötada või seda turustada ka muu isik,
kehtestatakse nõuded üksnes investeerimisühingule, nii väljatöötaja kui turustajana. Paragrahvi
sisus võib välja töötaja all vastavalt kontekstile mõista ka muid isikuid, kes ei ole ise
investeerimisühing (nt välja töötajaks on emitent). See tähendab, et investeerimisühingu vastav
kohustus hõlmab näiteks teabevahetust mis tahes isikuga, kes väärtpaberi on välja töötanud,
ega piirdu üksnes teise investeerimisühinguga. Sama turustaja puhul.
Lõikega 1 on üle võetud MIFID2 artikli 16(3) teine lõik, mille kohaselt tuleb
investeerimisühingul kehtestada välja töötatavate väärtpaberite heakskiitmise ja olulise
muutmise sisekord, mida tuleb rakendada nii väärtpaberi väljatöötamisel kui turustamisel.
Lõikes 1 ei ole täpsustatud, et sisekord kuulub regulaarsele ülevaatamisele, kuna see kohustus
sisaldub VPTS § 82 lõikes 2 (hindab regulaarselt sise-eeskirjade toimivust).
Sise-eeskirja termini puhul on lähtutud sellele § 82 lõikes 1 antud tähendusest, milleks on
juhtide ja töötajate tegevust reguleerivad protseduurireeglid. Sise-eeskirjade tähenduses on
mõistetud direktiivis nimetatud tootejuhtimise protsessi kirjeldust. Kuna terminit „toode“ on
finantsvaldkonna õigusaktides otsustatud mitte kasutada, siis ei ole sise-eeskirjale antud
täpsemat nimetust „tootejuhtimise kord“ (vt ka § 8210 lg 1).
Lõikes 1 on väärtpaberi väljatöötamise eesmärke hõlmatud väljendiga „ärilisel eesmärgil“.
MIFID2 artikli 16(3) teise lõigu sõnastus on „müügi eesmärgil“. Sõnastuse valikus on lähtutud
VPTS § 2 lg 11 punktis 4 ning VÕS-s kasutatud sõnastusest. Äriline eesmärk hõlmab ka müüki,
mis, arvesse võttes direktiivi sõnastuse ebaselgust, lubab arvestada ka muid variante, näiteks
kui eesmärk on väärtpaber välja töötada ka ainult selle soovitamiseks vms. Direktiiv ei reguleeri
46
väärtpaberite avalikkusele (või suunatud) pakkumise reegleid. Isegi kui sõnastada, et
reguleeritakse väljatöötamist üksnes müügi eesmärgil, võib ka müüki tõlgendada üsna laialt,
näiteks kui väärtpabereid müüakse aktsionäridele. St ka nii võiks laiendada lisatud sätete
kohaldamisala. Seega sõnastuse muudatus ei välista võimalikku laiemat tõlgendamist.
Lõikes 2 on defineeritud väärtpaberi väljatöötamine vastavalt MIFID2 täiendava delegeeritud
direktiivi artiklile 9(1).
Lõikega 3 kehtestatakse vastavalt MIFID2 delegeeritud direktiivi artiklile 9(2)
investeerimisühingu kohustus tagada sise-eeskirjade ja muude õiguslike, tehniliste ja
organisatsiooniliste meetmete rakendamisega huvide konfliktide vältimine. Lõige 2 sarnaneb §
824 lõikes 1 sätestatuga. Kuid võimalik, et delegeeritud direktiivis on soovitud seda kohustust
teadlikult korrata ka väärtpaberite väljatöötamise kontekstis, mis ei ole ise investeerimisteenus
ega kõrvalteenus (just nendega seotud huvide konflikte reguleerib § 824 lg 1). Sellel kaalutlusel
on lõike 2 sisu eelnõus säilitatud vaatamata korduvusele. Delegeeritud direktiivi sõnastuse
kohaselt kehtib see nõue ka töötajate tasustamise põhimõtete osas,35 mis on eelnõus lisatud ka
§ 824 teise lausena.
Lõikes 4 on sätestatud delegeeritud direktiivi artikli 9 lõige 4 (investeerimisühing hindab enne
väärtpaberi turuletoomist, et välja töötatud väärtpaber ei ohusta väärtpaberituru usaldusväärset
ja korrapärast toimimist ega finantssüsteemi stabiilsust) ja lõige 3 (ning analüüsib väärtpaberi
väljatöötamisel võimalikke huvide konflikte, jälgides eelkõige, et välja töötatud väärtpaberiga
ei kahjustata kliendi huve, kui lõppklient võtab positsiooni, mis on vastupidine
investeerimisühingu poolt varasemalt hoitud positsioonile või positsioonile, mille
investeerimisühing kavatseb võtta pärast väärtpaberi müüki).
Terminit „positsioon“ on VPTS-s kasutatud ka praegu. Direktiivis on kasutatud sõna
„exposure“, mis viitab tehinguga võetud riskile. Eelnõus on lähtutud arusaamast, et ostu-
müügitehingu korral positsioonid vahetuvad (muutuvad vastupidiseks), ja ka risk.
Lõikes 5 on vastavalt delegeeritud direktiivi artikli 9 lõikele 5 kehtestatud väärtpaberi
väljatöötamisega seotud töötajate puhul vajaliku asjatundlikkuse nõue, et nad mõistaks välja
töötatava väärtpaberi omadusi ja riske. See kattub teatud määral MIFID2 artikli 25(1) alusel
VPTS § 791 lõikes 2 sätestatud töötaja teadmiste ja asjatundlikkuse nõudega, mis siiski ei
kohaldu väärtpaberite väljatöötamisel. Investeerimisühingu üldine kohustus mõista kliendile
pakutavate või soovitatavate väärtpaberite omadusi, hinnata väärtpaberite vastavust sihtrühma
vajadustele ja pakkuda või soovitada väärtpabereid üksnes siis, kui see on kooskõlas kliendi
huvidega, on eelnõus kavandatud § 85 lõike 1 punktina 62.
Lõikes 6 on delegeeritud direktiivi artikli 9(6) alusel kehtestatud, et investeerimisühingu
juhtidel peab olema kontroll väärtpaberite heakskiitmise protsessi (product governance
process) üle. Viide MIFID2 delegeeritud määrusele (EL) nr 2017/565 on tehtud juhatusele
esitatavate aruannete määratlemiseks, kuna VPTS § 811 (sh lõige 6, milles on nimetatud
vastavuskontrolli aruandeid) tuleb MIFID1 rakendusdirektiivist üle võetud sätetena kehtetuks
tunnistada. Heakskiitmise protsess on siin tähenduslikult midagi muud kui ülal nimetatud sise-
35 Vt lisa ESMA konsultatsioonipaberist, lk 8 p 24, https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/2016-
1436_cp_guidelines_on_product_governance.pdf: Product governance decisions taken by the management body
affect all relevant firm’s processes and procedures, including for example, the definition of budgeting objectives
and staff remuneration policies. When addressing staff remuneration policies, Article 24(10) of MiFID II specifies
that firms ‘shall not make any arrangement by way of remuneration, sales targets or otherwise that could provide
an incentive to its staff to recommend a particular financial instrument to a retail client when the investment firm
could offer a different financial instrument which would better meet that client’s needs’.
47
eeskiri. Välja töötatava väärtpaberi heakskiitmine on pigem praktiline tegevuskäik, mis tugineb
väärtpaberi omaduste jms asjaolude võrdlemisel sise-eeskirjas sätestatud nõuetega.
Heakskiitmine hõlmab juhtkonna teavitamist ja otsustusprotsessi kaasamist, millega omakorda
kaasneb juhtide vastutus.36
Lõike 6 teise lausena on sätestatud investeerimisühingu kohustus esitada aruanded nõudmisel
inspektsioonile. Sarnane kohustus kehtib ka praegu VPTS § 811 lõikes 6 ja VPTS § 831 lg 4
punktis 3, kuid need sätted on kavas kehtetuks tunnistada (vt artikleid 21 ja 22 MIFID2
delegeeritud määruses (EL) nr 2017/565).
Lõikes 7 sätestatakse investeerimisühingus vastavuskontrolli funktsiooni täitva isiku
järelevalve toote heakskiitmise ja muutmise korra ja muude organisatsiooniliste nõuete
ülevaatamise ja ajakohastamise üle. Sätte aluseks on delegeeritud direktiivi art 9(7). Sellele on
viidatud ka delegeeritud direktiivi art 10(6) ülevõtmiseks, kuna sama kohustus kehtib
turustamisel. Kuna delegeeritud direktiivi art 9 räägib nt huvide konfliktidest, sise-eeskirjadest,
heast juhtimisest jne, siis on vastavuskontrolli teostaja kohustus jälgida vastavust kogu VPTS
3. osas sätestatud nõuetega.
Lõige 8 reguleerib vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 9(8), et töötades väärtpaberi välja
koostöös teise investeerimisühingu või muu isikuga, tuleb määrata poolte vastutuse jagunemine
kindlaks kirjalikus vormis lepinguga.
Paragrahvi viimase lõikena on lisatud mööndus (vastavalt MIFID2 täiendava delegeeritud
direktiivi artikli 9 lõike 1 teisele lõigule), et § 829 lõigetes 3–8 ja VPTS §-des 8210–8214
sätestatut kohaldatakse väärtpabereid välja töötavale investeerimisühingule niivõrd, kui see on
asjakohane ja proportsionaalne väärtpaberi ja selle sihtrühma ning investeerimisteenuse
olemust arvesse võttes. Delegeeritud direktiivi artikli 1 lõike 1 kohaselt kohaldatakse selles
sätestatut ka fondivalitsejate suhtes (millele on eelnõus viidatud IFS § 309 lõikes 8).37
VPTS § 8210 sätestab üldised organisatsioonilised nõuded väärtpabereid turustavale
investeerimisühingule. Lõikes 1 on määratletud turustaja ning avatud turustamise tähendus läbi
turustaja tegevuste loetelu. Vastavalt delegeeritud direktiivi artikli 10(2) esimesele lausele tuleb
ka turustajal kehtestada sise-eeskirjad ja muud meetmed. Ka siin paragrahvis ei ole sätestatud
nõuet sise-eeskirjade regulaarseks ülevaatamiseks (delegeeritud direktiiv art 10 lg 4), sest sise-
eeskirjade ülevaatus ja ajakohastamine on sätestatud § 82 lg 2. Turustamist on delegeeritud
direktiivi artiklis 10 laiendatud lisaks väärtpaberile ka teenuse kohta. Ilmselt see põhineb
arusaamal, et väärtpaber on toode, ja seega turustada saab nii ka teise investeerimisühingu
pakutavat toodet kui osutatavat teenust. Seega võib olla tegu eelnõu kontekstis ülearuse
täiendusega, kuid direktiivi ebaselgust arvestades on see säilitatud.
Lõige 2 viitab § 829 lõigetele 6 ja 7 kohaldamisele delegeeritud direktiivi artikli 10 lõigete 6–8
alusel. Lõikes 3 on eraldi vormistatud kolmas analoogne säte (§ 829 lõige 5), mille sõnastus
erines direktiivis veidi väljatöötaja puhul kohaldatavast samast nõudest.
Lõikega 4 on üle võetud delegeeritud direktiivi artikli 10(1) 2. lause, ja selle kohaselt tuleb
turustaval investeerimisühingul järgida seaduse §-des 8211–8214 sätestatut ka juhul, kui
väärtpaberi väljatöötaja on isik, kellele ei kohaldata VPTS 3. osas sätestatut, ehk kui
väljatöötaja ei ole ise investeerimisühing vaid muu, sh kolmanda riigi isik.
36 MIFID2 põhjenduspunkt 54. 37 Vt ka lk 52, p 9: https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/2015/11/2014-1569_final_report_-
_esmas_technical_advice_to_the_commission_on_mifid_ii_and_mifir.pdf
48
Lõikes 5 on analoogselt eelmisele paragrahvile viimase lõikena täpsustatud, et vastavalt
delegeeritud direktiivi artiklile 10(1) kohaldatakse turustajale eelolevat niivõrd, kui see on
asjakohane ja proportsionaalne.
VPTS §-ga 8211 sätestatakse nii väljatöötajale kui turustajale täiendavad organisatsioonilised
nõuded seoses väärtpaberi sihtrühma määramisega. Lõige 1 tugineb MIFID2 artikli 16(3)
kolmandas lõigus sätestatud üldpõhimõttele, mille kohaselt tuleb väärtpaberi heakskiitmise
protsessi käigus määrata kindlaks iga välja töötatud väärtpaberi sihtrühm lõppklientide liigituse
kaupa, hinnata väärtpaberiga seoses sihtrühmale kaasnevaid kõiki olulisi riske ja kavandatava
turustamisstrateegia vastavust sihtrühmale.
Sihtrühm on sarnaste omadustega klientide rühm, kellele suunatakse sama turundusprogramm.
Sama terminit on eelnõus kasutatud ka tegevusnõuete juures, vt § 87 lg 1 p 3, mis on sõnastatud
MIFID2 artikli 24(4)(b) põhjal.
Lõikes 2 on vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 9(9) sätestatud, et väärtpaberi sihtrühm
tuleb määrata piisava üksikasjalikkusega, täpsustades kliendi liigid, kelle vajadustele,
omadustele ja eesmärkidele väärtpaber vastab, ning kliendigrupid, kelle vajadustele, tunnustele
ja eesmärkidele väärtpaber ei vasta. Direktiivi tekstis on mainitud nii types of clients kui groups
of clients. Kliendi liigi all on tõenäoliselt mõeldud kliendi liigitust (category), aga grupp on
laiem mõiste, sest see võib koosneda eri liiki klientidest. Võimalik on tõlgendada siiski ka nii,
et kliendi kategooria võib hõlmata vastava liigituse sees alamgruppe vanuse, jms omaduste
põhjal. Kokkuvõttes on jäädud eelnõus direktiivi teksti juurde, ja investeerimisühing peab
määrama kliendi liigid, kellele väärtpaber vastab ja kliendigrupid (näiteks selle liigi sees),
kellele ei vasta.
Lõige 3 lähtub delegeeritud direktiivi artikli 9(9) viimasest lausest, ja lõige 4 artikli 9(9)
kolmandast lausest, ning selle teine lause vastab delegeeritud direktiivi artikli 10(2) viimasele
lausele. Lõike 4 teemaks on sihtrühma määramine. Kui väärtpaber töötatakse välja koostöös, ei
pea iga osapool sellele ise määrama sihtrühma vaid väärtpaberile määratakse üks sihtrühm, mis
on ka väärtpaberite turustajale edastatava infona vähem eksitav. Lõike 4 teise lause kohaselt ei
pea investeerimisühing määrama sihtrühma nii selle väljatöötamisel kui turustamisel, vaid
sihtrühm määratakse ühel korral. Seega esmapilgul võib tunduda otstarbekas need laused
ühendada, kuid arvesse võttes, et ühel juhul määratakse üks sihtrühm N arv väljatöötajate kohta
ja teisel juhul määrab väljatöötaja, kes on ka turustaja, sihtrühma ühel korral.
Lõikes 5 sätestatakse vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 9(11), mida kontrollida
sihtrühma määramisel. Lõikes 6 nõutakse vastavalt delegeeritud direktiivi artikli 10(2) teisele
lausele, et turustav investeerimisühing määraks kindlaks sihtrühma vajadused ja omadused, et
mitte kahjustada kliendi huve ka ärieesmärkidest või rahastamise kaasamisest tingitud surve all
ega juhiduks ärimudelist, mis eeldab kliendile ebasoodsat tulemust kasumlikkuse
saavutamiseks. Sellega on soovitud ennetada väga tõsist huvide konflikti investeerimisühingu
tegevuses.
Lõikes 7 on vastavalt delegeeritud direktiivi artikli 10(1) viimasele lõigule tagatud, et turustav
investeerimisühing hangib piisavalt teavet väärtpaberi väljatöötajalt, kes ei ole sihtrühma
määranud (ja kellele järelikult VPTS või MIFID2 nõuded ei kohaldu), et mõista sihtturu
omadusi, sh, et ise sihtturgu määrata.
Lõikes 8 on vastavalt delegeeritud direktiivi artikli 10(5) kolmandale lausele kohustatud
investeerimisühingut uuesti määrama ekslikult määratud sihtrühma vms juhtudel.
49
VPTS § 8212 kehtestab täiendavad organisatsioonilised nõuded välja töötatava väärtpaberi
kujundamisele. Lõikes 1 on loetletud vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 9(10) asjaolud,
mida investeerimisühing peab hindama väärtpaberiga seotud ebasoodsa tulemuse riski
realiseerumise võimalusena. Näiteks on selleks turutingimuste halvenemine jpm.
Investeerimisühing peab analüüsima selliseid võimalikke arenguid kliendi seisukohast, ja
kaaluma selle põhjal, kellele väärtpaberit turustada.
Lõige 2 sätestab vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 9(12) asjaolud, mida tuleb kontrollida
väärtpaberi kavandatava tasustruktuuri määramisel, näiteks kas väärtpaberiga kaasnevad kulud
on vastavuses sihtrühma vajaduste, tunnuste ja eesmärkidega jms.
VPTS 8213 sätestab täiendavad organisatsioonilised nõuded väärtpaberi regulaarsele üle
vaatamisele. Lõige 1 tugineb MIFID2 artikli 16(3) 4, lõigul, mida on täpsustatud delegeeritud
direktiivi artikli 9 lõigetes 14 ja 15 (teine lause). Kõik eeltoodu on üle võetud ühe lõikena, kuna
MIFID2 ja delegeeritud direktiivi sätted on sisuliselt samad, sõnastatuna veidi erinevalt.
Üldpõhimõttena tuleb välja töötatud väärtpaberid regulaarselt üle vaadata, nagu ka
turustamisel, sh enne iga järgmist emissiooni või uut turuletoomist (launch), võttes arvesse
sihtrühma jaoks võimalikke riske ning hinnates lõikes 1 loetletud asjaolusid nagu näiteks, kas
väärtpaberit on turustatud õigele sihtrühmale ja turustamisstrateegia vastab sellele jätkuvalt.
Direktiivi sõnastustest on siin arvesse võetud nii MIFID2 artiklis 16(3) sätestatud kohustus, mis
puudutab väärtpaberi pakkumist ja turustamist (offers or markets); delegeeritud direktiivi
artiklis 9(14) sätestatud sama kohustust seoses väärtpaberitega, mis on välja töötatud (review
instruments they manufacture) ja delegeeritud direktiivi artiklis 10(5) sätestatud sama
kohustust, mis puudutab väärtpabereid, mida investeerimisühing pakub või soovitab (offer or
recommend). Vastavalt väljatöötamise ja turustamise definitsioonile hõlmab lõige 1 kõiki
eelloetletud tegevusi. MIFID2 artikli 16(3) 4. lõigu kohaselt on turustajal kohustus hinnata vaid
lg 1 punktides 1 ja 2 nimetatud asjaolusid (s.o. kas väärtpaber või teenus vastab jätkuvalt
sihtrühma vajadustele, tunnustele ja eesmärkidele ning kas väärtpaberi turustamisstrateegia on
jätkuvalt sihtrühmale kohane), kuid delegeeritud direktiivi eesmärk on MIFID2 nõuete
täpsustamine ning seetõttu ei ole eelnõuga §-s 8213 turustaja kohustusi selliselt piiratud. Muu
hulgas toetab seda lähenemist, et lõike 1 punktis 3 on nõutud spetsiaalselt turustamisega seotud
asjaolu hindamist (s.o. kas väärtpaberit turustatakse sihtrühmale), samuti on punktis 4
sätestatud asjaolu hindamine, s.o. kas väärtpaber toimib kavakohaselt, niivõrd elementaarne ja
oluline, et see teave tuleb toote jätkuvaks turustamiseks kindlasti hankida.
Lõikes 2 sätestatakse vastavalt delegeeritud direktiivi artikli 9(15) 2. lausele üldpõhimõte, mille
kohaselt määrata regulaarse ülevaatuse sagedust.
Lõikes 3 loetletakse määrava tähtsusega sündmused ja asjaolud, mida tuleb arvesse võtta riske
ja oodatavat tulu mõjutavana, vastavalt delegeeritud direktiivi artikli 9(15) 3. lausele ja lõikes
4 sellisel juhul võetavate meetmete loetelu vastavalt artikli 9(15) viimasele lausele.
VPTS § 8214 sätestab täiendavad organisatsioonilised nõuded väärtpaberi väljatöötaja ja
turustava investeerimisühingu teabevahetusele. Lõike 1 esimese lause aluseks on MIFID2
artikli 16(3) 5. lõik. Lisaks on tehtud täpsustusi delegeeritud direktiivi artikli 9(13) alusel (nt
nõue anda üle ka teave sihtrühma ja sobivate turustamiskanalite kohta). Lõike 1 teine lause, mis
puudutab väärtpaberi omadusi (characteristics) tuleneb MIFID2 artikli 16(3) 6. lõigust.
50
Lõikes 1 nimetatud asjakohase teabe all, mis tuleb turustajale kättesaadavaks teha, võib käsitada
näiteks marketingimaterjale ja muid väärtpaberit kirjeldavaid dokumente, nagu toote põhiteabe
dokument (KID), prospekt vms materjalid, mis annavad ülevaate väärtpaberi omadustest,
riskidest jne, mis võib turustajale oluline olla sihtturu või turustamisstrateegia valimisel.
Ka lõike 2 esimeses lauses on lähtutud MIFID2 artikli 16(3) lõigust 6. Selle kohaselt peab
turustaja rakendama meetmeid, et saada väljatöötajalt eelnimetatud teavet. Sama sätestab ka
delegeeritud direktiivi artikli 10(1) 3. lause ja artikli 10(2) teine lõik.
Lõikes 3 on vastavalt delegeeritud direktiivi lõikele 10(2) täpsustatud olukorda, kui väärtpaberi
väljatöötajale ei kohaldu VPTS (MIFID2) nõuded ja kui lõikes 1 nimetatud teave ei ole ka
avalikult kättesaadav, selge, usaldusväärne või ei ole avalikustatud seaduses sätestatud nõuete
täitmiseks, näiteks nagu korraldatud teave. Sellisel juhul kohaldatakse turustavale
investeerimisühingule lõikes 2 sätestatud kohustust niivõrd, kui see on mõistlik ja
proportsionaalne, võttes arvesse avalikustatud teabe kättesaadavust ja väärtpaberi keerukust.
Seega võib delegeeritud direktiivi artikli 10(2) 6. lõigu (lause) põhjal järeldada, et asjakohase
teabena võib lähtuda ka avalikust infost, mis on avalikuks tehtud mingite õigusaktist tulenevate
kohustuste täitmiseks. Lõikes 3 ei ole täpsustatud, et see laieneb nii esmas- kui järelturu
instrumentide puhul, võiks lisada seletuskirja. Kui seadus ei täpsusta kumbagi, siis ei ole
kumbki ka välistatud (vt ka delegeeritud direktiivi põhjenduspunkti 18).
Lõige 4 tugineb delegeeritud direktiivi artiklile 10(9), mis kohustab turustavat
investeerimisühingut esitama väljatöötajale teavet väärtpaberi müügi kohta ja kui see on
väärtpaberi väljatöötaja hinnangute kujundamisel asjakohane, §-s 829 lõikes 6 nimetatud
vastavuskontrolli aruannete kohta.
Vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 10(10) sätestab lõige 5 vastutuse jagunemise ühiselt
turustavate investeerimisühingute vahel. Sellisel juhul vastutab seaduses sätestatud nõuete
järgimise eest investeerimisühing, kellel on vahetu suhe lõppkliendiga (arvestades, et
investeerimisühingu klient võib olla samuti investeerimisühing, kes omakorda sama
väärtpaberit turustab). Teisi investeerimisühinguid käsitatakse sellises suhete jadas
vahendajana, kelle peamiseks kohustuseks on väärtpaberi kohta teabe edastamine
lõppturustajale (vahetult lõppkliendile turustaja) ja nõudmisel väljatöötajale vajaliku teabe
edastamine väljatöötajale.
Eelnõuga täiendatakse VPTS §-dega 8215–8216
MIFID2 ajakohastamise üheks eesmärgiks oli reguleerida uute kauplemistehnoloogiate
kasutamist ja tegeleda sellega seoses korrapärast kauplemist ohustavate riskidega. Selle
tulemusel on muu hulgas kitsendatud algoritmipõhise välkkauplemistehnika (edaspidi HFT ehk
high-frequency algorithmic trading technique) kasutajate poolt MIFID2 kohaldamise erandite
kasutamist (vt VPTS § 47 muudatusi).
Vastavalt uutele reeglitele kaasneb HFT kasutamisega teatud tingimustel kohustus taotleda
investeerimisühingu tegevusluba. Algoritmkauplemisega tegelevatele ja kauplemiskohale
otsest elektroonilist juurdepääsu (edaspidi DEA ehk direct electronic access) võimaldavatele
investeerimisühingutele on kehtestatud rida organisatsioonilisi nõudeid. Eesmärk on, et sellised
investeerimisühingud rakendaksid sobivaid riskikontrolle, et vältida kauplemissüsteemi rikkeid
ja nende kasutatavad algoritmid lähtuks mõistlikest tingimustest.38 Samuti on täiendatud
nõudeid turukorraldajatele, kes peavad suutma vajadusel elektroonilise kauplemisega
38 MIFID2 põhjenduspunktid 59–64.
51
kaasnevaid riske hallata ja tagada normaalsed kauplemistingimused, näiteks peatades
kauplemise turgu destabiliseerivate arengute korral.
VPTS-i täiendavad §-d 8215–8216 reguleerivad investeerimisühingule kehtestatud
organisatsioonilisi nõudeid.
VPTS § 8215 tugineb MIFID2 artiklile 17 ja näeb ette täiendavad organisatsioonilised nõuded
algoritmkauplemisega tegelevale investeerimisühingule. Lõikes 1 sätestatakse nõue rakendada
algoritmkauplemisega tegelemisel ja HTF kasutamisel tema äritegevuse suhtes sobivaid
süsteeme ja riskikontrolli, et tagada tema süsteemide töökindlus (usaldusväärsus), võimsus,
asjakohaste kauplemiskünniste ja –piirmäärade kohaldamine, ekslike korralduste andmise
ennetamine ja muid väärtpaberituru korra- ja õiguspärast toimimist ohustavaid toiminguid.
Toimingud ohustavad väärtpaberituru toimimist, kui nad põhjustavad või süvendavad
väärtpaberituru ebastabiilsust ja väärtpaberite hinna volatiilsust.39 Investeerimisühingu
sobivaid ja tõhusaid organisatsioonilisi meetmeid täpsustab komisjoni delegeeritud määrus
(EL) nr 2017/589.40
Algoritmkauplemise ja HFT mõisted on defineeritud vastavalt lõigetes 2 ja 3 vastavalt MIFID2
artiklitele 4(1)(39) ja 4(1)(40). Algoritmkauplemine on väärtpaberiga kauplemine
infotehnoloogilist süsteemi kasutades, mis valdavalt või täiesti iseseisvalt määrab väärtpaberiga
seotud korralduse esitamise ja selle ajastuse, korralduse hinna ja mahu ning esitatud korralduse
edasise haldamise või muud sellised kauplemisparameetrid. Algoritmkauplemisel jagatakse
näiteks teatud ostu- või müügikorraldus väiksemateks osadeks ja vastavaid tehinguid
teostatakse kogu börsipäeva jooksul, kohandades jooksvalt tingimusi vastavalt täidetud
korralduste tingimustele.
Algoritm on täpne, formaliseeritud eeskirjade kogum kindlat tüüpi ülesannete lahendamiseks,
ehk põhimõtteliselt arvutiprogramm, mis on ette nähtud arvuti vms seadme automaatseks
juhtimiseks. Lõikes 2 on õigusselguse huvides viidatud komisjoni delegeeritud määruse (EL)
nr 2017/565 artiklile 18, mis täpsustab valdavalt või täiesti iseseisva tegutsemise (with limited
or no human intervention) tähendust. Algoritmkauplemisena ei käsitata investeerimisühingu
poolt üksnes korralduse kauplemiskohta edastamiseks, korralduse töötlemiseks ilma
kauplemistingimusi (parameetreid) määramata, täidetud korralduse kinnitamiseks või
kauplemisjärgseks töötlemiseks ette nähtud süsteemide kasutamist.
HFT ehk välkkauplemine on algoritmkauplemise üks alaliik, kus kauplemissüsteem analüüsib
väga kiiresti turuandmeid või -signaale ning saadab välja või ajakohastab sellise analüüsi põhjal
väga lühikese ajaga suure hulga korraldusi. HFT kasutamise tunnused sätestatakse lõikes 3, ja
nendeks on sellise taristu kasutamine, mille eesmärk on vähendada võrgu- ja muid viivitusi
(network latencies) ning mis hõlmab vähemalt üht sellist algoritmipõhist korralduste esitamise
(order entry) lahendust nagu ühispaiknemine (co-location ehk ühiskasutuse viis, mis tähendab
põhimõtteliselt internetiühenduste pakkumist ühes serveriruumis),41 lähestikku paiknemine või
kiire otsese elektroonilise juurdepääsu võimaldamine; samuti sellise süsteemi kasutamine, mis
algatab, tekitab, edastab või täidab korraldusi automaatselt ja asjaolu, et süsteemis edastatavate
sõnumite, sealhulgas korralduste, hinnapakkumiste ja tühistamiste hulk päeva jooksul on suur
(high rate intraday messages). Suurt sõnumite hulk on määratletud komisjoni delegeeritud
määruse (EL) nr 2017/565 artiklis 19 tähenduses. Välkkauplemisele kohaldatakse kõiki samu
nõudeid nagu algoritmkauplemise korral. Ühe spetsiaalse nõudena näeb artikli 17 lõige 2 ette
kohustuse säilitada HFT korraldused. Seda kohustust hõlmab VPTS § 90 ja § 8215 lõige 11.
39 Vt nt Vallo Lees, „Kas arvutid on uus rumal raha?“ https://fp.lhv.ee/news/4903366?locale=et 40 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32017R0589 41 Mõistet on kasutatud ka elektroonilise side seaduses. Vt ka MIFID2 põhjenduspunkti 62.
52
Lõike 4 kohaselt peavad kasutatavad süsteemid ja riskikontroll olema piisavad, et ära hoida
kauplemissüsteemi kasutamist turukuritarvituse määruse või selle kauplemiskoha reeglitega
keelatud viisil, millega süsteem on ühendatud. Investeerimisühingule üldiselt kehtestatud
riskikontrolli meetmed sätestab VPTS § 82. Riskikontrolli meetmete nõue tuleneb MIFID2
artikli 17 lõigetest 1 ja 5. Riskikontrolli funktsiooni olemasolu nõue on kehtestatud KAS §-ga
581, mis kohaldub investeerimisühingule vastavalt VPTS § 791 lõikele 3.
Kauplemiskünnistega tagatakse, et tehingu sisestamisel kontrollitakse korralduses esinevaid
ebatavalisi tingimusi (nt hind, tehingu väärtus, väärtpaberite arv tehingus). Piirmäärade
seadmisega saab kontrollida, et tehingukorraldused ei ületaks teatud maksimaalset hinnavahet
vms parameetreid.
Lõike 5 kohaselt (MIFID2 artikli 17 lõike 1 viimane lause), et investeerimisühingul peab olema
ka tõhus talitluspidevusplaan kauplemissüsteemi tõrgetega toime tulemiseks. Samuti tuleb
süsteeme igakülgselt testida, et nad vastaks kõigile §-s 8215 sätestatud nõuetele.
Lõike 6 kohaselt kehtestatakse turutegemise strateegiat rakendavale algoritmkauplejale teatud
likviidsuse tagamise kohustused. Turutegija VPTS § 61 tähenduses on isik, kes on
väärtpaberiturul alaliselt valmis väärtpaberiga oma arvel kauplema oma ostu- ja
müügipakkumuses määratud hinnaga. Turutegemise strateegia rakendamist on selgitatud lõikes
7, ja selleks loetakse, kui algoritmkauplemisega tegelev investeerimisühing kaupleb oma arvel
ühe või mitme kauplemiskoha osalejana, tehes ühes või mitmes kauplemiskohas siduvaid,
samaaegseid, konkurentsivõimelise hinna ja võrreldava mahuga pakkumisi ühe või mitme
väärtpaberi ostuks ja müügiks, tagades selle tulemusel korrapäraselt ja pidevalt likviidsuse
väärtpaberiturul. Turutegemise täpsemaid nõudeid reguleerib komisjoni delegeeritud määrus
(EL) nr 2017/578.42
Turutegija kohustus on tagada likviidsus kauplemiskohas, kus investeerimisühing kaupleb.
Direktiivis on „väärtpaberituru likviidsuse“ all ilmselt arvestatud ka mitmes kauplemiskohas
tegutsevaid turutegijaid, kus nende tegevus võib puudutada laiemalt kogu vastava instrumendi
turgu. Mida rohkem turutegijaid ühele väärtpaberile on, seda likviidsem on vastav väärtpaber
ehk väärtpaberil on suur turusügavus (market depth).43
Lõiked 6 ja 7 tuginevad MIFID2 artikli 17 lõigetele 3 ja 4. Lõikes 7 viidatud VPTS sätted
vastavad MIFID2 artikli 48 ülevõtmiseks kehtestatavatele reeglitele.
Lõiked 8–10 on lisatud MIFID2 artikli 17(2) põhjal. Nende kohaselt peab investeerimisühing
teavitama algoritmkauplemisega tegelemisest inspektsiooni või teise lepinguriigi
järelevalveasutust ja vajadusel esitama algoritmkauplemise ja selleks kasutatavate süsteemide
kohta ühekordselt või regulaarselt teavet.44 Lõikes 10 sätestatakse inspektsiooni kohustus
edastada see teave vajadusel teise riigi järelevalveasutusele.
Lõige 12 reguleerib MIFID2 artiklis 17(6) sätestatut, mille kohaselt investeerimisühing peab
kliirimissüsteemi liikmena tegutsedes arvesse võtma oma klientide valimisel, sh kui
investeerimisühing või tema klient tegeleb algoritmkauplemisega, investeerimisühingule ja
väärtpaberituru korrapärasele toimimisele kaasnevaid riske ja neid maandama.
42 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32017R0578 43 Vt: http://www.nasdaqomxbaltic.com/et/meie-teenused/kauplemismudel/turutegijad/ 44 MIFID2, põhjenduspunkt 68.
53
VPTS § 8216 tugineb MIFID2 artiklil 17(5) ja reguleerib organisatsioonilisi nõuded
kauplemiskohale otsese elektroonilise juurdepääsu võimaldamisel. Kauplemiskohta otsese
elektroonilise juurdepääsu võimaldamine on määratletud lõikes 2 vastavalt MIFID2 artiklile
4(1)(41). See tähendab, et investeerimisühing võimaldab kliendil edastada
väärtpaberikorraldusi automaatselt otse kauplemiskohta investeerimisühingu kauplemiskoodi
kasutades, ja lisaks investeerimisühingu taristut või muud süsteemi kasutades (otsene
juurdepääs) või ilma selleta (vahendatud juurdepääs, mis võib olla näiteks olukord, kus
kasutatakse kolmandast isikust teenusepakkujaid).45 Sätet on täiendatud viitega komisjoni
delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artiklile 20, mille kohaselt muu hulgas ei loeta lõike 2
kohaseks otseseks elektroonilise juurdepääsu pakkumiseks olukorda, kui kliendil puudub
sekundi murdosa täpsusega korralduse saatmise hetke valimise võimalus, jms.46
Lisaks on oluline mõista, et otsese elektroonilise juurdepääsu kaudu kauplemine ei ole veel
algoritmkauplemine, kuigi kiire elektrooniline juurdepääs kauplemiskohale võib olla üheks
välkkauplemise tunnuseks (vt § 8215 lg 3).47
Lõike 1 kohaselt tuleb investeerimisühingul rakendada otsese juurdepääsu võimaldamisel
tõhusaid süsteeme ja kontrolle, et valida sellise teenuse pakkumiseks sobiv klient. Otsest
juurdepääsu võib pakkuda üksnes siis, kui klienti sellest seisukohast regulaarselt hinnata, ja kui
on tagatud, et klient järgib asjakohaseid kauplemiskünniseid ja –piirmäärasid. Samuti peab
investeerimisühing kliendi kauplemistegevust kohaselt jälgima ja asjakohase riskikontrolli abil
vältima sellist kauplemistegevust, mis võib ohustada investeerimisühingu tegevust või
väärtpaberituru korra- või õiguspärast toimimist, on vastuolus turukuritarvituse määruse või
vastava kauplemiskoha reeglitega.
Direktiiviga nõutavate tõhusate kontrollide rakendamine võib hõlmata lisaks edaspidi
nimetatud riskikontrolli meetmetele ka kontroll kliendi tegevuse üle. Kohane on kliendi
kauplemistegevuse selline jälgimine, mis võimaldab (koos asjakohase riskikontrolli
meetmetega) lõikes 1 loetletud ohtusid vältida.
Tehingute jälgimist täpsustab ka lõike 3 teine lause. Selle kohaselt tuleb jälgida tehinguid, et
tuvastada nõuete ja reeglite rikkumine, väärtpaberituru korra- või õiguspärast toimimist
ohustada võivad korralduse tingimused (disorderly trading conditions) või turukuritarvitusena
käsitatav tegevus, millest tuleb teavitada inspektsiooni.
Lõike 3 esimeses lauses on sätestatud, vastavalt MIFID2 artikli 17(5) teise lõigu esimesele
lausele, et investeerimisühing vastutab selle eest, et teenust kasutava kliendi kauplemistegevus
vastab käesolevas seaduses sätestatud nõuetele ja selle kauplemiskoha reeglitele.
Lõikes 4 on sätestatud MIFID2 artikli 17(5) teise lõigu viimane lause, mille kohaselt otsest
elektroonilist juurdepääsu võib pakkuda üksnes kirjaliku kokkuleppe alusel, kusjuures
investeerimisühing jääb vastutavaks seaduses sätestatud nõuete täitmise eest. Lõikes 4 ei ole
täpsustatud, et leping peab hõlmama olulisi õiguseid ja kohustusi. Lepingutesse puutuvat
reguleerib VÕS ja tsiviilseadustiku üldosa seadus.
Lõigetes 5–8 reguleeritakse analoogselt algoritmkauplemise paragrahviga inspektsiooni
teavitamist, inspektsiooni kohustust vajadusel andmed edastada teise lepinguriigi
45 Vahendatud juurdepääsu ei ole direktiivis hiljem nimetatud, mistõttu vastavat eraldiseisvat mõistet ei ole eelnõus
kavas kasutusele võtta. 46 Vt ka p.3, vastus nr 12, lk 18: https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/esma70-872942901-
38_qas_markets_structures_issues.pdf 47 Vt ka p. 3, vastus nr 7, lk 15: samas.
54
järelevalveasutusele ja investeerimisühingu kohustust säilitada otsese juurdepääsu
võimaldamisega seotud andmed.
Tähelepanu juhtimist väärib, et erinevalt MIFID2 artiklist 17(1) ei tehta artiklis 17(5)
mööndust, et need süsteemid ja kontroll võiksid arvesse võtta investeerimisühingu äritegevuse
omadusi. Klientidele otsese juurdepääsu pakkumisega kaasnevad riskid on järelikult piisavalt
olulised, et igal juhul tagada nende maandamine.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 831 ja § 832 lõiked 1 ja 3
VPTS § 831 sätestab nõuded vastavuskontrolli funktsiooni teostamisel ja § 832 siseauditi üksuse
ülesanded ja selle funktsiooni täitmise meetmed. Sätted on edaspidi kehtestatud otsekohalduva
määrusega (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise selgitust ja
seletuskirja lisa 2).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 832 lõiget 2
VPTS § 832 sätestab siseauditi üksuse ülesanded ja selle funktsiooni täitmise meetmed. Lõige
1 on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada. Lõikes 2, mis käsitleb siseauditi üksuse ülesannete
täitjaga seonduvat, viidatakse selguse huvides komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr
2017/565 artiklile 24, mis sätestab siseauditi üksuse loomise põhimõtted ja selle üksuse
vastutusala.
Eelnõuga täiendatakse VPTS § 84 lõigetega 4 ja 5 VPTS § 84 sätestab VPTS 10. peatüki kohaldamisala. VPTS 10. peatükk reguleerib
investeerimisühingu tegevusele esitatavaid nõudeid.
Eelnõus paragrahvile lisatud lõikega 4 on kavas kehtestada MIFID2 artikli 24 lõikes 6
sätestatud põhimõte, mille kohaselt ei kohaldata investeerimisteenuse osutamisele kliendi
teavitamise nõudeid, kui investeerimisteenust osutatakse kombinatsioonis muu finantstoote või
-teenusega, millele kohaldatakse VÕS 22. peatüki 2. jaos seoses tarbijakrediidilepinguga
sätestatud kliendi teavitamise nõudeid. VÕS § 4031 ja sellele järgnevad paragrahvid näevad ette
nõuded tarbijale lepingueelse teabe esitamise kohta. Sellisel juhul soovitakse vältida
teavitamiskohustuse kordumist eri õigusaktides.
Lõikega 5 on kavas sätestada MIFID2 artiklist 25(7) tulenevalt, et investeerimisühingu
kohustus hinnata väärtpaberi sobivust või asjakohasust (VPTS § 871) ei kohaldu, kui
investeerimisteenust osutatakse tarbijale VÕS § 402 lõikes 2 nimetatud elamukinnisvaraga
seotud tarbijakrediidilepingu eeltingimusena, seoses (hüpoteek)võlakirjadega, mis on
emiteeritud selle elamukinnisvara finantseerimise tagamiseks, selle elamukinnisvaraga seotud
tarbijakrediidilepinguga samadel tingimustel ja eesmärgiga, et laen oleks väljamakstav,
refinantseeritav või tagasi makstav. Seega kohaldub mõlemast direktiivist tulenevalt toote
sobivuse hindamise kohustus, mille korduv täitmine ei ole vajalik. Hüpoteekkrediidi direktiivist
2014/17/EL tulenev kohustus hinnata tarbija krediidikõlbulikkust on sellise spetsiifilise
olukorra puhul kohasem.
Hüpoteekvõlakirja (mortgage bond) mõiste Eesti seadustes puudub. Seetõttu on eelnõus
piirdutud selle väärtpaberi nimetamisega võlakirjaks. Erandi kohaldamisel tuleb lähtuda lõikes
5 sellise võlakirja kirjeldamiseks sätestatud tingimustest.
Hüpoteekkrediidi direktiivis 2014/17/EL, mis reguleerib hüpoteegiga tagatud tarbijalaene ega
ka tarbijakrediidi direktiivis 2008/48/EL ei ole kasutatud termineid nagu „mortgage bond“,
„covered bond“ vms. Seega ei ole silmas peetud direktiivi 2009/65/EL artiklis 52(4) ehk IFS §
55
115 lõikes 9 nimetatud pandikirju (krediidiasutuse poolt kestvalt või korduvalt emiteeritavad
mitteomakapitaliväärtpaberid).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 85 pealkirja ning lõikeid 1 ja 2
VPTS § 85 sätestab investeerimisühingu üldised kohustused. Eelnõus on kavas muuta
paragrahvi pealkirja, nimetades selle „Investeerimisühingu tegevuse üldpõhimõtted“.
Muudatus võimaldab viidata paragrahvile ka selle numbrit täpsustamata, näiteks
väärteokoosseisus, kus „üldiseid kohustusi“ võidakse tõlgendada hoopis sisupõhiselt,
kohustuse üksikasjalisuse alusel. Samuti on pealkiri sellisel kujul paremini kooskõlas VPTS 10.
peatüki pealkirjaga „Investeerimisühingu tegevusele esitatavad nõuded“. Ka MIFID2 artikli 24
pealkirjas on nimetatud üldpõhimõtteid.
Lõike 1 punkti 6 on muudetud sõnastuse parandamiseks, mille mõtteks on viidata kliendi
soovitud, mitte talle soovitatavale teenusele. Kuigi isiklikke soovitusi antakse
investeerimisnõustamise definitsiooni kohaselt tehingute ja väärtpaberite, mitte teenuse kohta,
on sama sõnastust kasutatud ka § 871 lõikes 1. Nii § 85 punkti 6 kui § 871 lõike 1 sõnastuses on
lähtutud MIFID1 rakendusdirektiivi artiklist 35(1), mis täpsustas MIFID1 artiklit 19(4). Kuna
punktis 6 sätestatu kordab §-i 871 lõiget 1 ja MIFID1 ega MIFID2 sellist üldpõhimõtete loetelu
ette ei näe, võiks punktist 6 põhimõtteliselt ka loobuda.
Lõiget 1 on täiendatud punktiga 61, mille kohaselt investeerimisühing peab tagama, et tema
poolt ärilisel eesmärgil välja töötatud väärtpaber vastab selle väärtpaberi sihtrühma vajadustele,
väärtpaberi turustamisstrateegia on sihtrühmale sobilik ja väärtpaberit turustatakse üksnes
sihtrühmale. Punktis on lähtutud MIFID2 artikli 24(2) esimesest lõigust. Kuigi väärtpaberite
väljatöötamise kohta kehtestatud nõuded on pigem organisatsioonilised, tulenevad lõike 1
täiendavad punktid MIFID2 artiklist 24, mis sätestab investeerimisühingu tegevusnõuded.
Lisatud põhimõtted on lisaks piisavalt üldine, et sobituda § 85 lõike 1 struktuuri.
Punkt 62 lisatakse vastavalt MIFID2 artikli 24 lõike 2 teisele lõigule, mille kohaselt peab
investeerimisühing mõistma kliendile pakutavate või soovitatavate väärtpaberite omadusi,
hindama selliste väärtpaberite vastavust kliendi vajadustele, võttes arvesse väärtpaberi
sihtrühma, ja pakkuma või soovitama väärtpabereid üksnes siis, kui see on kooskõlas kliendi
huvidega. Punkti sõnastamisel on jäetud täpsustamata, et mainitud klientidele osutatakse
investeerimisteenust, kuna see on ilmne ka sellisel kujul ja on mainitud ka kliendi mõistes § 46
lg 1.
Seejuures on MIFID2 artikli 24(2) teine lõik üldisem kui esimene. Ei ole päriselt selge, kas see
on mõeldud esimese lõigu kontekstis või laiemalt iga investeerimisühingu kohta, kes pakub ja
soovitab (sh enda) tooteid. Sellepärast ei ole punkti 62 sõnastamisel, erinevalt punktist 61,
kasutatud § 8210 määratletud terminit „turustamine“, ehk punkt kohaldub ka isikliku soovituse
andmise suhtes.
Lõiget 2 on muudetud seoses investeerimishoiuse turustamisele ja soovitamisele VPTS-s
sätestatud kohustuste laiendamisega (vt § 47 lg 4 lisamise selgitust).
VPTS § 85 täiendati lõikega 2 2011. aastal48 seoses kindlustustegevuse seadusesse ja KAS-i
lisatavate kohustustega, mille kohaselt kindlustusandja või krediidiasutus pidi, nagu
investeerimisühing, hindama investeerimisriskiga elukindlustuse või investeerimishoiuse
sobivust oma kliendile. Varasema regulatsiooni kohaselt ei pidanud ka investeerimisühing
esitama kliendile nende toodete puhul vajalikku teavet ega hindama nende sobivust kliendile,
48 SE 907SE (jõustus 2011)
56
kui investeerimisühing annab nende toodete kohta investeerimisnõustamise käigus soovitusi, ja
kui ta tegutseb kindlustusandja või krediidiasutuse vahendaja või agendina (nende nimel või
huvides).
Kuna investeerimishoiuse kohta soovituste ja teabe andmine allub edaspidi VPTS-s sätestatud
reeglitele, on kavas KAS § 891 lõigetes 3–8 sätestatud sobivuse hindamise reeglid kehtetuks
tunnistada ja investeerimishoiuste nimetamine VPTS § 85 lõikes 2 ei ole praegusel kujul enam
vajalik. Investeerimisriskiga elukindlustuse puhul on VPTS-s investeerimisühingule
sätestatuga analoogsed nõuded ette nähtud direktiiviga 2016/97/EL, mis rakendub 2018. aasta
algusest. Nii investeerimishoiuse kui investeerimisriskiga elukindlustuse soovitamisele
kohalduvad seega VPTS-s sätestatud või sellega analoogsed kohustused toote sobivuse või
asjakohasuse hindamiseks ning lisaks PRIIPS määrus (teavitamine), mis rakendub samuti 2018.
aasta jaanuarist.
Lõige 2 seega edaspidi vaid kordab neid kohustusi väga üldisel kujul, seepärast võib sellest
investeerimishoiuse ja investeerimisriskiga elukindlustust puudutava osa välja jätta. Praktikas
on samuti tekitanud tõlgendamisprobleeme, et lõikega 2 ei ole täpsustatud, kas või kuivõrd
peaks KAS-is, kogumispensionide seaduses (edaspidi KoPS) ja KindlTS-is sätestatud sobivuse
hindamise nõue baseeruma VPTS-i investeerimisnõustamise ja selle osaks oleval sobivuse
hindamise regulatsioonil. Lõige 2 sätestab küll kohustuse juhinduda selliste muude
investeerimisriskiga finantstoodete puhul vastavat toodet reguleerivast õigusaktist, ent nendes
sätestatud reeglid ei ole olnud piisavalt sarnased VPTS-s sätestatuga. Sellepärast on
turuosalised praktikas lähtunud vastavates tooteseadustes sätestatud sobivuse hindamise nõuete
sisustamisel siiski VPTS-ist ja ESMA asjakohastest juhenditest, kuna seal on sobivuse
hindamise sisu kõige rohkem avatud.
Samuti ei säilitata lõike 2 tekstis viidet kindlustustegevuse seadusele (edaspidi KTS) ega KAS-
le. Kindlustusvahendajana tegutsemist reguleerib kindlustustegevuse seadus. KAS § 891
lõigetes 3–8 investeerimishoiuse sobivuse hindamise kohta sätestatud nõuded on kavas
eelnõuga kehtetuks tunnistada (vt vastava muutmispunkti selgitust). VPTS § 85 lõikes 2
säilitatakse vaid vabatahtliku pensionifondi osakute kohta investeerimisnõustamise raames
soovituste andmine, kuna III samba pensionifondi osakute suhtes direktiividest tulenevad
kohustused muul viisil ei kohalduks.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 851
VPTS § 851 reguleerib MIFID1 artikli 20(2) alusel olukorda, kus investeerimisühing osutab
investeerimisteenust teise investeerimisühingu vahendusel. Praktikas tuleb tugineda sellele
paragrahvile olukorras, kui investeerimisühing näiteks osutab ise ainult
investeerimisnõustamise või portfellivalitsemise teenust ega tegele kliendi vara hoidmise
kõrvalteenuse osutamise või kliendi korralduste täitmisega. Kui klient annab sellele
investeerimisühingule korralduse konto avamiseks ja teatud väärtpaberi ostmiseks, siis
investeerimisühing, kes osutab üksnes portfellivalitsemise teenust, edastab kliendi korralduse
teisele investeerimisühingule või investeerimisteenuseid osutavale pangale, kes täidab kliendi
korralduse. Üksnes portfellivalitsemise teenust osutav investeerimisühing on selles olukorras
vahendajaks korralduse andnud kliendi ja selle täitnud investeerimisühingu vahel, kellel
omavaheline kliendisuhe võib üldse puududa.
Eelnõuga on kavas täpsustada paragrahvi teksti vastavalt MIFID2 artiklile 26. Kehtiva seaduse
lõike 1 esimese lause kohaselt reguleerib paragrahv olukorda, kus investeerimisühing on
volitanud teist investeerimisühingut osutama investeerimis- või investeerimiskõrvalteenust
kliendile või kliendi nimel. Tegelikult volitab klient selles olukorras investeerimisühingut
esitama enda nimel korralduse. Investeerimisühing ei saa teist investeerimisühingut volitada
57
osutama kliendile teenust, mida ta ise ei osuta. Ehk teisisõnu, teist isikut saab volitada
tegutsema üksnes enda nimel ja enda õiguste ja kohustuste täitmisel. Kliendi nimel teenuse
osutamine on seega samuti võimatu, kuna klient ei ole teenuse osutaja. Seepärast on eelnõus
kavas § 851 esimene lause sõnastada nii, et paragrahv reguleerib olukorda, kus
investeerimisühing on saanud teiselt investeerimisühingult kliendi nimel korralduse
investeerimisteenuse või kõrvalteenuse osutamiseks.
VPTS § 851 teises lauses on kehtivas seaduses sätestatud, erinevalt direktiivi tekstist, et teabe
õigsuse eest vastutab korralduse edastanud investeerimisühing kliendi ees. Direktiivi kohaselt
tekib see vastutus aga selle investeerimisühingu ees, kellele korraldus edastati (ja miks mitte ka
kliendi ees). Samuti ei ole päris täpne teise lause sõnastus, et vastutus tekib kliendile teabe
edastamisel, kuivõrd direktiivi kohaselt edastatakse teave korralduse tingimuste jms asjaolude
kohta teisele investeerimisühingule, mitte kliendile. Paragrahvi pealkiri vastab artiklile 26 ja
seda ei muudeta.
Eelnõu kohaselt võib korralduse saanud investeerimisühing tugineda korralduse edastanud
investeerimisühingu poolt kliendile teenuse või tehingu kohta antud soovitusele. Kehtiva
seaduse tekstis siinkohal nimetatud asjakohasus (appropriateness) on eelnõus asendatud
sobivusega (suitability) nii nagu ka direktiivi artikli 26 teise lõigu esimeses lauses. Muudatus
viitab, et silmas on peetud olukorda, kus investeerimisühing saab tugineda kliendile antud
isiklikule soovitusele ja portfellivalitsemise soovitustele. Samas on oluline tähele panna, et
direktiiv ei viita üksnes isikliku soovituse sobivusele vaid kasutatud on sõnastust
„recommendations or advice“, kuna direktiivis eristatakse isiklikku soovitust (personal
recommendation) üldisest soovitusest (general/generic recommendation).49 Sellepärast on
eelnõus samuti üldiselt sõnastatud, et tugineda võib „soovitustele“. See hõlmab isiklikku
soovitust, portfellivalitsemisel antud soovitust ja üldist soovitust, milleks on
investeerimissoovitus ja selle alaliigina investeerimisanalüüs. Investeerimisanalüüs on
kõrvalteenus, mille asjakohasust ega sobivust ei hinnata, ja see on mõeldud avalike kanalite
kaudu esitamiseks, mistõttu analüüsile tuginemise kohta isiklikku soovitust ei anta. Muude
investeerimisteenuste puhul kui investeerimisnõustamine ja portfelli valitsemine hinnatakse
asjakohasust, s.t. nende teenuste kohta samuti soovitusi ei anta. Soovitusele tuginemise õigus
tähendab, et korralduse saanud investeerimisühing ei pea kontrollima väärtpaberi või tehingu
sobivust ega asjakohasust. Korralduse edastanud investeerimisühing aga vastutab soovituse
sobivuse eest.
Lisaks on eelnõus välja jäetud direktiivi artikli 26 esimene lause selle kohta, et korralduse
saanud investeerimisühing võib tugineda ka kliendi kohta talle edastatud teabele. Kliendi kohta
edastatava teabe tähendust ei ole direktiivis täpsustatud, kuid eeldatavasti tuleb sellena käsitada
kliendi isikuandmeid, mis on vajalikud tehingu teostamiseks. Eelnõu kohaselt vastutab
korralduse edastanud investeerimisühing edastatud teabe õigsuse, täpsuse ja täielikkuse eest.
Sellest tuleneb korralduse saanud investeerimisühingu õigus saadud teabele tugineda, näiteks
korralduse täpsete tingimuste osas. Isikuandmete osas võib RTRTS § 15 lõike 42 punkti 3
kohaselt kliendi tuvastamise jätta kohaldamata, kui krediidiasutuse või finantseerimisasutusega
ärisuhet luua sooviva isiku isikusamasuse on tuvastanud ja seda kontrollinud krediidiasutus või
finantseerimisasutus, kellega klient soovib ärisuhet luua ja krediidiasutus või
finantseerimisasutus tugineb tema isikusamasuse tuvastamisel kirjalikule teabele ja
dokumentidele, mille ta on saanud sellelt krediidiasutuselt või finantseerimisasutuselt, kellega
klient soovis ärisuhet luua. Seega, luba tugineda teiselt investeerimisühingult saadud andmetele
on juba olemas ja kehtib RTRTS alusel. Investeerimisühing on VPTS § 40 lõike 1 kohaselt
49 Vt MIFID2 rakendusdirektiivi 2006/73/EÜ põhjenduspunkte 39 ja 83 ning MIFID2 delegeeritud määruse
põhjenduspunkte 14, 17 ja 50, http://ec.europa.eu/finance/docs/level-2-measures/mifid-delegated-regulation-
2016-2398.pdf
58
finantseerimisasutus. Kuigi MIFID2 artikli 70(3)(a) alapunktis (xii) on ette nähtud, et vastava
kohustuse rikkumisel peab olema võimalik teda karistada, ei ole VPTS-i vastavat
väärteokoosseisu lisatud eelkirjeldatuga samal põhjusel: isikusamasuse tuvastamise ja
kontrollimise kohustuse rikkumise eest karistatakse RTRTS § 57 alusel.
Eelnõus on § 851 esimeses lauses sätestatud, et korralduse saanud investeerimisühing vastutab
investeerimisteenuse või kõrvalteenuse osutamiseks antud korralduse täitmise eest.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 852 pealkiri ja tekst
VPTS § 852 sätestab investeerimisteenuse eest tasumise reeglid, mis on üle võetud MIFID1
rakendusdirektiivi artiklist 26, kuid säilitatakse, sest reeglid tasude ja hüvede keelamise kohta
on kehtestatud ka MIFID2 artikliga 24(9).50 Eelnõus on paragrahvi pealkiri ja tekst erinevatel
põhjustel ümber sõnastatud. Kehtivas seaduses ei vasta paragrahvi pealkiri sisule, kuna see ei
seisne kliendi poolt teenuse eest tasumises vaid reeglite kehtestamises selle kohta, milliseid
tasusid ja hüvesid võib investeerimisühing oma teenuste osutamisega seoses saada ja anda, ja
mis teatud olukorras on täielikult keelatud, kuna on käsitatavad huvide konfliktina.
Eelnõus on lõike 1 aluseks MIFID2 artikli 24 lõige 9, mille esimeses lauses on sõnastatud
keeruline konstruktsioon, kus investeerimisühingut ei tohi teatud juhul lugeda huvide
konfliktide vältimise nõudeid täitnuks. Lihtsama lähenemisena on lõikes 1 säilitatud kehtiva
seaduse struktuur. Kehtival kujul lõikes 1 sätestatud keeld on eelnõus sõnastatud läbi jaatuse,
mistõttu lõiked 1 ja 2 on võimalik liita üheks loeteluks. Kehtival kujul on lõike 2 sissejuhatus
justkui mingi erandlik olukord võrreldes lõikega 1, mida see tegelikult ei ole. Lõike 1 punkti 1
tekst tasu saamise kohta muult isikult kui klient või tema esindaja moodustab eelnõus osa lõike
1 sissejuhatavast lausest, sest kogu paragrahvis ongi teemaks ainult kolmandale isikule antud
või temalt saadud tasud. Sõnastust „saab muult isikult kui klient“ on kasutatud ka VPTS § 824
lõike 3 punktis 5.
Eelnõus on lõikes 1 määratletud ka lühendav väljend „tasu või hüve“, mille kohta järgnevad
reeglid kehtestatakse. Selle all mõistetakse seoses investeerimisteenuse või kõrvalteenuse
osutamisega antavat või saadavat rahalist või mitterahalist tasu või hüve. Pakutud sõnastus on
terminina defineeritud ja seega eristatav näiteks tasude ja kulude väljendist, mida kasutatakse
kliendi teavitamise kontekstis. Variandina kaaluti veel terminit „peibutised“, mis oleks seaduses
ehk veidi negatiivse varjundiga, pigem kõnekeelne nimetus. Tasud ja hüved siiski on lubatud,
kui nad huvide konflikti ei tekita ja vastavad seaduses sätestatud tingimustele. Samuti võiks
tasusid ja hüvesid nimetada ühe sõnaga hüvedeks, kuna ka tasu on hüve. Kolmas võimalus oleks
säilitada kehtiva seaduse sõnastus: tasu, mis võib olla rahaline ja mitterahaline. Eelnõus on
lähtutud direktiivi sõnastusest ja hüvesid on tasudest eristatud esmalt nende vormi põhjal (mitte
rahas) ja seetõttu, et tavamõistes ei käsitleta näiteks jookide, suupistete või infomaterjalide
pakkumist tasuna.
Tasu või hüve võib kolmandale isikule anda või seda temalt saada, kui see ei tekita oma
olemuselt või funktsioonidelt investeerimisühingu ja kliendi vahel huvide konflikti. Eelnõus on
seega säilitatud kehtivas seaduses § 852 lõike 1 punktis 3 sätestatud sama eeltingimus. Sellega
võetakse arvesse artikli 24(9) sissejuhatuses toodud tingimus, lähtuda investeerimisühingu
tegevuse hindamisel tema poolt huvide konfliktide kohta sätestatud nõuete järgimisest.
Võimaliku huvide konflikti tekkimist tulebki III isiku tasude puhul hinnata.
Lõike 1 loetelu punktid 2 ja 3 on üle võetud MIFID2 artikli 24(9) punktidest a ja b. Tasu või
hüve peab selle lubatavuse eeltingimusena olema ette nähtud kliendile osutatava teenuse
50 MIFID2 põhjenduspunkt 74.
59
kvaliteedi tõstmiseks ja ei tohi takistada investeerimisühingul osutada investeerimisteenuseid
ausal, asjatundlikul ja kliendi parimatest huvidest lähtuval viisil.
Eelnõus on paragrahvi lõikes 2 lähtutud kliendile osutatava teenuse kvaliteedi tõstmise
määratlemisel MIFID2 teksti täiendava delegeeritud direktiivi (EL) nr 2017/593 artiklist 11(2).
Teenuse kvaliteeti tõstvaks loetakse, kui vastava teenuse osutamine ei ole tasu või hüve
tulemusel kallutatud ega moonutatud (delegeeritud direktiivi artikli 11 lõike 2 viimasest lausest)
ja igal ajal tasu või hüve saamise või andmise perioodil (delegeeritud direktiivi artikli 11 lõikest
3) on täidetud kõik järgmised tingimused:
1) tasu või hüve on õigustatud täiendava või kõrgema taseme teenuse osutamisega kliendile ja
proportsionaalne saadud tasu või hüvega;
2) tasu või hüve ei too investeerimisühingule, tema aktsionäridele ega töötajatele otsest kasu,
toomata tuntavat kasu kliendile;
3) tasu või hüve on õigustatud kliendile püsivalt võimaldatava hüve pakkumisega seoses
olemasoleva tasu või hüvega.
Lõikes 3 on sätestatud viisid, kuidas investeerimisühing peab tõendama, et tasu või hüve tõstab
teenuse kvaliteeti (delegeeritud direktiiv artikkel 11 lg 4). Selleks tuleb pidada nimekirja
tasudest ja hüvedest ning dokumenteerida põhjendused, kuidas tasu või hüve teenuse kvaliteeti
parandab.
Lõikes 4 on loetletud vastavalt delegeeritud direktiivi artikli 11(2) punktidele i-iii näited
võimalikest teenuse kvaliteedi parandamise viisidest. Muu hulgas on selleks sõltuva
investeerimisnõustamise teenuse osutamine, mis on defineeritud selle vastandmõiste, sõltumatu
nõustamise kaudu. Sõltumatu investeerimisnõustamise tähendus on avatud § 871 lõikes 21,
vastavalt MIFID2 artiklile 24(7)(a) kliendile sõltumatu isikliku soovituse andmine selliselt, et
investeerimisühing hindab piisaval määral turul kättesaadavaid eri tüüpi ja eri isikute
emiteeritud või pakutavaid väärtpabereid, piirdumata seejuures üksnes investeerimisühingu ja
temaga märkimisväärses seoses või muus lepingulises õigussuhtes oleva isiku emiteeritud või
pakutavate väärtpaberitega.
Lõikes 5 on toodud ka kehtivas seaduses § 852 lõikes 3 sätestatud erand, mille kohaselt on
lubatud investeerimisteenuse osutamiseks vältimatult vajaliku tasu või hüve saamine või
andmine,51 nagu väärtpaberite hoidmise või haldamisega seotud tasu, arveldus- ja ülekandetasu,
reguleeritud turuga seotud tasu, järelevalvetasu, riigilõiv, juriidilised tasud ja muud sarnased
tasud, mis ei tekita oma olemusest tulenevalt investeerimisühingu ja kliendi vahel huvide
konflikti investeerimisteenuste ausal, asjatundlikul ja kliendi parimatest huvidest lähtuval
osutamisel.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 853
VPTS § 853 sätestab kohustuse sõlmida tavakliendiga leping ja näeb ette nõuded selle sisule.
Paragrahv on kavas kehtetuks tunnistada, kuna on üle võetud MIFID1 rakendusdirektiivi
artiklist 39 (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise selgitust ja
seletuskirja lisa 2).
Eelnõuga täiendatakse VPTS §-dega 854–856
51 MIFID2 art 24(9) tekst ei ole selge. Alalõik 1 lubab tasusid ja hüvesid, mis parandavad kvaliteeti ega takista IÜ-
l lähtumast kliendi huvidest. Lause sissejuhatusest tuleneb, et sel juhul need ei tekita huvide konflikti. 2. alalõik
kehtestab alalõigus 1 nimetatud tasude avalikustamise kohustuse. Sisuliselt see hõlmab kõiki tasusid, mida ei loeta
konflikti tekitavaks (lisaks parandab kvaliteeti ja ei kahjusta kliendi huve). Teenuse osutamiseks vältimatult vajalik
tasu definitsiooni järgi ei ole juba oma olemusest tulenevalt konflikti tekitav. Samas ei kohaldata talle ainult 1.
alalõigus sätestatut. Ehk võimalik, et avaldada siiski tuleb.
60
Lisaks VPTS § 852 muutmisele on eelnõuga kavas seadust täiendada veel nelja paragrahviga,
millega on üle võetud MIFID2 täiendava delegeeritud direktiivi artiklites 11–13 hüvede ja
tasude saamise ja andmise kohta sätestatud nõuded. Järgnevalt on selgitatud lisatud paragrahve.
VPTS § 854 sätestab tasu või hüve kliendile avaldamise nõuded. Lõige 1 on üle võetud MIFID2
artikli 24(9) loetelu järgse lõigu põhjal. Selle kohaselt peab investeerimisühing avaldama
kliendile juba enne investeerimisteenuse või kõrvalteenuse osutamist mis tahes tasu või hüve
olemasolu ja olemuse ning seda arusaadavalt, õigesti, täpselt ja täielikult. Konkreetse summa
puudumisel tuleb esitada tasu või hüve arvutamise metoodika ning asjakohasel juhul
investeerimisühingu saadud tasu või hüve kliendile edastamise viisi. Selle sätte kehtestamisega
on kavas seadusest välja jätta § 852 lg 4, mis lisati MIFID1 rakendusdirektiivi artikli 26 viimase
lõigu põhjal ja sellele lisatud viimase lause, kuna MIFID2 neid ei sisalda (käesoleva paragrahvi
lõikes 3 sätestatud teabe võib kliendile avaldada kokkuvõtliku ülevaatena. Nõudmisel avaldab
investeerimisühing kliendile tasu või hüve täpsemad üksikasjad.)
Lõikes 2 on loetletud teave, mis tuleb tasu või hüve kohta kliendile avaldada.52 Muu hulgas
tuleb hüve või tasu avaldamisel kliendile arvesse võtta kliendi teavitamise nõudeid, mis on
sätestatud VPTS § 87 lõikes 2 (vastab MIFID2 artikli 24 lõike 4 punktile c) ja komisjoni
delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artiklis 50 (sätete viide tuleneb delegeeritud direktiivi
tekstis, ja viide artiklile 45 ei ole õige, kuna artikkel 45 täpsustab kliendi liigituse kohta antavat
teavet). Kliendile tuleb teatada tasu või hüve täpne summa, kui talle eelnevalt teatati üksnes
selle arvutamise metoodika. Jooksvalt saadava või antava tasu või hüve kohta tuleb kliendile
vähemalt kord aastas individuaalselt avaldada tasu või hüve tegelikult antud või saadud
summas.
Tasu ja hüve raporteerimise kohustuse eesmärk on informeerida klienti võimalikult täpselt
sellest, palju tema arvel otseselt või kaudselt mingeid teenustasusid maksti ja muid kulusid kanti
ning mis oli nende mõju netotootlusele. MIFID1 kohustas näiteks fondide puhul avaldama
tasude arvutamise määra, mis väljendus kujul, et investeerimisühing avaldas konkreetse fondi
või fondivalitseja nime, kes talle tasu või hüve maksab. Seda investeerimisühingult vahendajale
tagasi makstavat tasu (rebate) tuli täpsustada protsendina fondi valitsemistasust (nt „JP Morgan
Funds, 50%“). Seega eeldatavalt ei tähenda jooksva tasu individuaalse teavitamise kohustus, et
tasu või hüve summa tuleb individuaalselt välja arvutada. See ei selgita kliendile, kui palju
teenis investeerimisühing tema jaoks hoitavate fondiosakute pealt kaudselt vahendustasu, kuna
tootlust mõjutab saadav tasu või hüve kogumis.
Lõikes 3 sätestatakse, et väheolulised hüved (minor non-monetary benefits) võib avaldada
üldistatult, kuid muud mitterahalised hüved tuleb hinnata ja kliendile avaldada eraldi. Lõige 4
tugineb delegeeritud direktiivi artikli 11(5)(a) kahel viimasel lausel. Seoses väheolulise hüvega
võetakse sellega üle ka delegeeritud direktiivi artikli 11(5)(c) viimane lause ja artikli 12(3)
viimane lause.
VPTS § 855 sätestab täpsemad reeglid sõltumatu investeerimisnõustamise või
väärtpaberiportfelli valitsemise teenuse osutamisel tasu või hüve saamise või andmise kohta.
Lõikes 1 sätestatakse, et nimetatud teenuste osutamisega seoses tasude või hüvede saamine ja
andmine on keelatud mis tahes tingimustel (aluseks MIFID2 artikli 24 lõike 7 punkt b ja lõige
8). Mööndusena on lubatud väheolulised mitterahalised hüved, mis vastavad § 852 lõikes 1 ja §
855 lõigetes 4 ja 5 sätestatule ning mis on kliendile selgesõnaliselt avaldatud enne teenuse
52 Vastavalt delegeeritud direktiivi artikli 11 lõikele 5, mille punkti a esimene lause on lisatud sissejuhatusse, kuna
kordab MIFID2 artikli 24(9) teist lõiku. Punkti a ülejäänud laused ei kirjelda teavet, mida avalikustada, vaid
avalikustamise viisi.
61
osutamist. Viimane täpsustus avaldamise ajastuse kohta tuleneb delegeeritud direktiivi artikli
12(3) eelviimasest lausest.
Lõigetes 2 ja 3 on vastavalt delegeeritud direktiivi artikli 12 lõikele 1 sätestatud
investeerimisühingu kohustus tagastada kõik tasud ja rahalised hüved kliendile, mis on seotud
sõltumatu investeerimisnõustamise või väärtpaberiportfelli valitsemisega.53 Seega mitterahalisi
hüvesid ei ole siin praktilistel kaalutlustel arvestatud. Tasud aga hõlmavad ka vahendustasusid
(commissions). Lisaks peab investeerimisühing kehtestama ja rakendama korda, mis tagab
hüvede ja tasude kliendipõhine jaotamine ja tagastamine (lg 3, vastavalt art 12 lõike 1
kolmandale lausele). Tagastamisest teavitatakse regulaarse aruandluse käigus.
Lõikega 4 on täpsustatud, et väheoluline mitterahaline hüve peab olema mõistlik,
proportsionaalne ja sellise kaaluga, et see ei mõjuta investeerimisühingut käituma kliendi huve
kahjustaval viisil (delegeeritud direktiivi artikli 12 lõike 3 esimene loetelu järgne lause).
Lõikes 5 on loetletud juhud, millal väheolulise hüve andmine või saamine on lubatud
(delegeeritud direktiivi artikli 12 lõige 3).54 Selleks on näiteks kolmandalt isikult saadud,
emitendi või potentsiaalse emitendi tellitud ja tasutud kirjalikud materjalid uue emissiooni
turustamiseks, samuti kui kolmas isik koostab selliseid materjale regulaarselt kokkuleppel
emitendiga ja emitendi kulul, kuid seda tingimusel, et materjalis on selline lepinguline suhe
selgesõnaliselt avaldatud ning materjal tehakse samaaegselt kättesaadavaks mis tahes selleks
soovi avaldanud investeerimisühingule või avalikkusele. Kirjalikus vormis materjalide saamine
on tõendatav ja erinevalt näiteks suuliselt saadud teabest ka määratletav ning selle materjali
saamise fakti on võimalik kliendile selgelt avaldada. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 80 lõike
1 kohaselt on elektrooniline vorm võrdsustatud kirjaliku vormiga.
Lõikes 5 antud loetelu ei ole ammendav. Väheolulise mitterahalise hüvena võib lõike 5 punkti
5 kohaselt käsitada ka muid hüvesid, mis võib parandada kliendile osutatava teenuse kvaliteeti
ja investeerimisühingu ühe või mitme üksuse pakutavate hüvede kogutaset arvesse võttes
tõenäoliselt ei takista oma olemuselt ega ulatuselt investeerimisühingul teenuseid osutada ausal,
asjatundlikul ja kliendi parimatest huvidest lähtuval viisil. Punkti 5 sõnastuses on teenuste ausa
jne osutamise eeltingimusena nimetatud väheolulise hüve olemust ja ulatust. See sõnastus
tugineb direktiivile (are of scale and nature) ja erineb sellisena veidi § 852 lõikest 1, mille
punkti 1 kohaselt ei tohi saadav ega antav hüve või tasu oma olemuselt ja funktsioonidelt
tekitada huvide konflikti, ja punkti 3 kohaselt, takistada teenuste osutamist ausal, asjatundlikul
jne viisil. Sätete sõnastust saaks ühtlustada, kuid arvesse võttes, et § 852 lõikes 1 peetakse silmas
kõiki hüvesid ja tasusid, § 855 lõike 5 punktis 5 aga üksnes muid väheolulisi mitterahalisi
hüvesid.
Lõikes 6 on sätestatud volitusnorm inspektsioonile, kes võib vajadusel lõike 5 punktis 5
nimetatud muu lubatud väheolulise mitterahalise hüve piiritlemiseks loetleda oma juhendiga
mitterahalise hüve omadusi või selle lubatavuse eeltingimusi ning anda vastava näidisloetelu.
See võimalus on kehtestatud tulenevalt delegeeritud direktiivi artikli 12(3)(e) sõnastusest, mille
kohaselt liikmesriik võib muude väheoluliste mitterahaliste hüvede lubatavust määratleda oma
äranägemisel (other minor non-monetary benefits which a Member States deems capable of
enhancing the quality of service). Et vältida Eestis registreeritud teenusepakkujate seadmist
ebavõrdsesse olukorda, on seda kõige praktilisem teha, võttes arvesse ESMA tõlgendust
direktiivis sätestatud reeglite mõtte kohta ja tema pädevust koguda andmeid, kuidas on eri
liikmesriikides lubatavust piiritletud.
53 Artikli 12 lõike 1 kaks esimest lauset kattuvad suures osas sisult. Teisest lausest lisatud ainult lõik: „täies
ulatuses“. 54 Vt ka delegeeritud direktiivi põhjenduspunkti 29 ja 30.
62
VPTS § 856 sätestab reeglid kolmanda isiku analüüsiga seotud tasu või hüve saamise ja andmise
kohta, lähtudes delegeeritud direktiivi artiklist 13, mille pealkiri ja lõige 1 ei täpsusta, kas silmas
on peetud investeerimisanalüüsi. Investeerimisanalüüs on kõrvalteenus, mille sisuks on
väärtpaberite praeguse või tulevase väärtuse või hinna kohta analüüsi või teabe andmine, milles
soovitatakse või pakutakse välja investeerimisstrateegia seoses väärtpaberiga või selle
emitendiga (vastavalt VPTS § 825 lõikele 1, mis on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada, vt
seletuskirja lisa 2).
Delegeeritud direktiivi põhjenduspunkti 26 kohaselt on reeglite kehtestamise eesmärk tagada,
et korralduste täitmise ja analüüside koostamise teenuse pakkumisel need tegevused hinnastada
ja pakkuda eraldi, et oleks võimalik järgida keeldu tasude ja hüvede saamise ja andmise kohta
seoses väärtpaberiportfelli valitsemise ja sõltumatu investeerimisnõustamisega (keeld on kavas
sätestada §-s 855).55
Delegeeritud direktiivi artikli 13 lõikes 1 on nimetatud analüüsi, mida pakub
investeerimisühingule kolmas isik seoses portfellivalitsemise teenuse või muu
investeerimisteenuse või kõrvalteenuse osutamisega. VPTS § 856 lõikes 1 on viidatud
investeerimisteenustele ja kõrvalteenustele, mille hulka kuuluvad ka eelnimetatud
portfellivalitsemine jms. Sellist analüüsi ei käsitata tasu ega hüvena § 852 lõike 1 tähenduses,
kui see on saadud otsese makse vastu investeerimisühingu poolt ja tema vahenditest või kui
selle eest tasutakse analüüsimaksete kontolt. Viimasel juhul peab seda kontot kontrollima ja
maksete eest vastutama investeerimisühing, vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 13(1)(iii).
Analüüsimaksete konto vahendid peavad lisaks laekuma kliendilt analüüsi eest nõutud tasu
arvelt ning investeerimisühing peab konto avamise ja kliendiga analüüsitasu kokkuleppimise
käigus kehtestama sisemise kontrollimeetmena analüüsi eelarve ja hindama seda ning ostetud
analüüsi kvaliteeti regulaarselt, tuginedes usaldusväärsetele kvaliteedikriteeriumidele ja
asjaolule, kuivõrd analüüs võimaldab teha paremaid investeerimisotsuseid.
Lõikes 2 on sätestatud vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 13(1)(c) (mis moodustab osa
loetelust, millal analüüsi ei peeta hüveks), et analüüsimaksete konto kasutamisel peab
investeerimisühing enne investeerimisteenuse osutamist esitama kliendile teabe eelarves
analüüsidele eraldatud vahendite ja igalt kliendilt nõutava hinnangulise tasu kohta ning üks
kord aastas teabe iga kliendi poolt seoses kolmanda isiku analüüsidega kantud kogukulu kohta.
Lõikega 3 nähakse ette investeerimisühingu kohustus koostada kokkuvõte analüüsimaksete
kontolt rahastatud analüüside koostajate ja neile makstud kogusumma kohta võrdluses
eelarvega jms üksikasjad. Lõige 3 tugineb delegeeritud direktiivi artiklil 13(2). Tasu
tagastamise all on mõeldud rebate’i (rabatt) ehk tasu korrigeerimist, vähendades seda või
tagastades osa sellest edaspidi.
Lõikega 4 nõutakse vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 13(3), et kliendilt nõutava analüüsi
tasu tuleb eristada kliendilt nõutavast tehingu vahendustasust.
Lõike 5 kohaselt ei või klientidelt analüüsi tasu nõuda rohkem kui investeerimisühingu poolt
koostatud eelarvega on ette nähtud (artikli 13 lg 4). Lõike 6 kohaselt (artikli 13 lg 5) määratakse
analüüsi tasu ja selle nõudmise sageduse kokkuleppel kliendiga, ning selle suurendamine on
lubatud üksnes kui kliente selleks eelnevalt teavitatakse. Analüüsimaksete ülejääk tuleb
klientidele tagastada või tasaarveldada see järgmise perioodi tasuga.
55 Vt ka delegeeritud direktiivi põhjenduspunkte 27 ja 28 ning ESMA Q&A lk 38:
https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/2016-1444_mifid_ii_qa_investor_protection.pdf
63
Lõikes 7 sätestatakse analüüsimaksete konto haldamise meetmed (artikli 13 lg 6). Alustuseks
tuleb hinnata vajadust kolmanda isiku analüüside järele. Kolmanda isiku analüüsi eest
tasumiseks vahendite eraldamisele tuleb rakendada kohast kontrolli ja juhtide järelevalvet.
Kontrolli teostamiseks säilitab investeerimisühing andmed analüüsi koostajatele tehtud
maksete ja selle kohta, kuidas tasu määrati. Tasu määramisel tuleb arvesse võtta
usaldusväärseid kvaliteedi kriteeriume. Lisaks sisaldub lõikes 7 keeld rahastada
analüüsimaksete kontolt investeerimisühingu poolt koostatavaid analüüse.
Lõikes 8 sätestatakse eritingimus analüüsimaksete konto haldamise edasiandmiseks (artikli 13
lg 7). See on lubatud, kui see võimaldab kolmanda isiku koostatud analüüside ostu ja analüüsi
koostajale tasu maksmist põhjendamatu viivituseta investeerimisühingu nimel ja korraldusel.
Lõikes 9 täpsustatakse vastavalt delegeeritud direktiivi artikli 13 lõikele 8 analüüsi kvaliteedi
hindamise kriteeriumide määramist. Selleks tuleb investeerimisühingul kehtestada kord.
Kriteeriumide rakendamisel tuleb selgitada, kuivõrd analüüsimaksete kontolt rahastatud
kolmanda isiku analüüsidest võib kliendi portfellile kasu olla, võttes vajaduse korral arvesse eri
tüüpi väärtpaberiportfellidele rakendatavaid investeerimisstrateegiaid ja investeerimisühingu
meetodeid analüüsiga seotud kulude õiglaseks jaotamiseks erinevate klientide
väärtpaberiportfellide vahel.
Lõikes 10 nõutakse, et väärtpaberiga seotud korralduste täitmisel toob investeerimisühing eraldi
välja nende teenuste tasud, mille hinnas on näidatud üksnes korralduse täitmise kulud.
Tuginedes delegeeritud direktiivi põhjenduspunktile 16 on selles silmas peetud VPTS § 43
lõike 1 punktis 2 nimetatud korralduste täitmise kulude ja tasude eristamist investeerimisühingu
saadud või antud hüvedest või tasudest ja selle eristamist kliendile saadetavas teabes. Selle
kohaselt peab investeerimisühing tagama, et kliendilt saadud raha eest ostetud analüüsi
maksumus ei ole seotud muude teenuste või hüvede mahu või väärtusega või et neid kasutatakse
muul eesmärgil, näiteks tasuna korralduse täitmise eest.
VPTS § 857 sätestab investeerimisühingule keelu saada väärtpaberiga seotud korralduse
kauplemiskohta või täitmiskohta edastamise eest mis tahes tasu, hüve või soodustust, kui see
on vastuolus § 791 lõikes 4, § 824, §-des 829–8214, § 85 lõikes 1, §-des 852–856, 86, 87 ja § 873
sätestatuga. Paragrahv tugineb MIFID2 artiklis 27(2) sätestatule, milles on viidatud omakorda
MIFID2 artiklite 23 (huvide konfliktid), 24 (kliendi teavitamine), 27(1) (parim täitmine)
kohaldamisele ja lisaks tootejuhtimise ning tasude ja hüvede reeglitele, mille kohta MIFID2
sätestab üldpõhimõtted artiklites 16(3) ja 24(9).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 86 lõige 3 ja tunnistatakse kehtetuks lõige 4
VPTS § 86 sätestab kliendi teavitamise reeglid. Lõikega 3 on sätestatud nõuded pakutava
investeerimisteenuse ja sellega seotud väärtpaberi olemuse ning riskide kohta esitatavale
teabele. Lõige 3 on üle võetud MIFID1 rakendusdirektiivist (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt
sätete kehtetuks tunnistamise selgitust ja seletuskirja lisa 2), kuid on kavas eelnõuga säilitada,
sest kattub ka MIFID1 artikli 19 lõike 3 viimase lõiguga, mis on sätestatud muudetud kujul ka
MIFID2 artikli 24 lõikes 5. Eelnõus on täpsustatud, et nõue esitada teavet peab võimaldama
kliendil mõista investeerimisteenuse või pakutava väärtpaberi olemust ja sellega seotud riske.
See nõue kehtib ühtlasi täpsemalt §-s 87 ja §-des 852–856 sätestatu kohta (vastavalt teave
osutatava investeerimisteenuse ja sellega seotud väärtpaberi olemuse ning riskide kohta ning
teave investeerimisühingu poolt seoses investeerimisteenuse või kõrvalteenuse osutamisega
antud või saadud rahalise või mitterahalise tasu või hüve kohta). Lõike 3 lõpus on säilitatud
eraldi lausena nõue, et teabe esitamisel ei ole lubatud rõhutada investeerimisteenusest või
väärtpaberist saadavat võimalikku kasu, kui samaaegselt ei viidata selgelt selle
investeerimisteenusega või väärtpaberiga seotud riskidele. See lause on klientide huvides
64
oluline, lisades ka teenusepakkujale õigusselgust. Säte ei lisa teenusepakkujale
halduskoormust, arvestades, et see on kehtinud ka seni.
VPTS § 86 lõige 4 on eelnõuga kavas kehtetuks tunnistada. Sellega on sätestatud, et
investeerimisühing esitab vastava teabe püsival andmekandjal. Jääb ebaselgeks, millise teabe
kohta see säte kehtib. Samuti ei ole selge lõike 4 kehtestamise põhjus, kuna vastavat nõuet ei
sisalda MIFID1 ega selle rakendusdirektiiv. MIFID2-s on püsiva andmekandja nõue sätestatud
artiklites 16(7), 23(3) ja 25(6). MIFID2 delegeeritud määruses (EL) nr 2017/565 nõutakse
püsiva andmekandja kasutamist klientidele teabe esitamise artiklites 45, 46, 47 ja mujal (artiklis
3 täpsustatakse selle tähendust). VPTS § 86 lõikes 3 sätestatud väärtpaberi kohta esitatava teabe
nõue on sätestatud delegeeritud määruse artiklis 48 ja sellele ei ole lisatud püsival andmekandjal
esitamise nõuet.
Ka § 86 lõige 5 ei tulene direktiividest, olles seega täiendav siseriiklik nõue.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 87 VPTS § 87 sätestab loetelu teenuste osutamisel kliendi teavitamisega seotud kohustustest ja
kliendile esitatavast teabest. Eelnõuga on kavas muuta § 87 punkte 1–3. Punktis 1 on muudetud
investeerimisteenuse ja kõrvalteenuse väljendit ja asendatud ühetaolisuse eesmärgil teenuse
„pakkumine“ sõnaga „osutamine“. Punktist 2 on välja jäetud lause lõpp sõnastuses „seejuures
varjamata ning vähendamata teabe olulisi koostisosi, kinnitusi ja hoiatusi“, mis vastab MIFID1
rakendusdirektiivi artikli 27(2) viimasele lausele, ja on MIFID2 rakendumisest alates
otsekohalduv vastavalt MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artiklile 44(2)(e). Muu
tekst punktis 2 vastab MIFID2 artikli 24(4) sissejuhatusele.
Punktis 3 on tehtud samuti investeerimisteenuse ja kõrvalteenuse nimetuse muudatus ja punkti
on täiendatud vastavalt MIFID2 artiklile 24(4)(b), nii et klienti tuleb teavitada ka sellest, kas
väärtpaber on mõeldud tavakliendile või asjatundlikule kliendile, lähtudes vastava väärtpaberi
määratud sihtrühmast.
MIFID2 artikli 24 põhjal on eelnõuga kavas lisada §-le 87 lõiked 2–5. Sellel eesmärgil on kavas
paragrahvi praegune tekst kehtestada lõikena 1.
Lõikega 2 on kavas täpsustada teabe esitamist teenusega seotud kulu ja tasude kohta. Lõike 2
esimese lausega on üle võetud MIFID2 artikkel 24(4)(c), mille kohaselt nimetatud teave
esitatakse nii investeerimisteenuse kui kõrvalteenuse kohta ja peab sisaldama nõustamistasu,
kliendile soovitatud või turustatud (recommended or marketed, ühetaolisuse huvides on
kasutatud terminit, mis sisaldab erinevaid tegevusi, hõlmates tähenduselt ka marketingi)
väärtpaberi maksumust ja viise, kuidas klient saab teenuse eest tasuda ning mis tahes
kolmandate isikute makseid. Kolmandate isikute maksete all mõistetakse kõiki selliseid
makseid, muu hulgas tasu ja hüve § 852 lõike 1 tähenduses, kuid ka § 852 lõikes 5 sätestatud
vältimatult teenuse osutamiseks vajalikku tasu või hüve vms.
Lõike 2 teine lause vastab MIFID2 artikli 24(4) viimasele lõigule, ja selle kohaselt tuleb kõik
kulud ja tasud esitada koondatult, sealhulgas kulud ja tasud seoses teenuse ja väärtpaberiga,
kuid välja arvates need, mis on tekkinud tururiski ilmnemisel. Direktiivi mõte on välistada riski
realiseerumisel tekkinud kulud (which are not caused by the occurrence of underlying market
risk). Sõnastus „tururiski ilmnemine“ lähtub KAS § 96 lõike 5 eeskujust. Riski ilmnemise
sünonüüm on riski avaldumine, ilmnemine annab selle konteksti edasi piisavalt selgelt.
65
Kulude ja tasude koondatult esitamise eesmärk on, et klient võiks mõista teenuse või
väärtpaberiga seotud kogukulu ja selle kumulatiivset mõju investeeringu tootlusele.56 Klient
võib nõuda koondatult esitatud kulude avaldamist loeteluna. Kui see on asjakohane, tuleb sellist
teavet esitada regulaarselt, vähemalt kord aastas investeeringu kestuse ajal. Investeeringu
kestus tähistab direktiivi sõnastust life of the investment, vastavalt VPTS § 871 lõikes 6 ja KAS
§ 891 lõikes 3 kasutatud sõnastusele (investeeringu soovitav kestus). Kuna mõlemad viimati
nimetatud sätted on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada, võib valitud sõnastust soovikohaselt
muuta, kuid eelnõus ei ole seda peetud vajalikuks.
Lõige 3 vastab MIFID2 artiklile 24(11). Kui investeerimisteenust osutatakse teise teenuse või
tootega samas paketis või paketi või lepingu tingimusena, teavitab investeerimisühing klienti,
kas paketti kuuluvaid teenuseid on võimalik osutada või tooteid osta eraldi ja esitab teabe paketi
iga osaga seotud kulude ja tasude kohta. Kui tavakliendile pakutava paketi või lepinguga seotud
riskid tõenäoliselt erinevad sellisesse paketti kuuluvate teenuste või toodetega seotud riskidest,
kirjeldab investeerimisühing sellise paketi või lepingu vastavaid teenuseid ja tooteid ning
kuidas nende paketina pakkumine mõjutab nendega seotud riske.
Lõike 4 punktiga 1 sätestatakse vastavalt MIFID2 artiklile 24(4) investeerimisühingu kohustus
teavitada klienti piisava ajavaruga enne investeerimisnõustamist asjaolust, kas
investeerimisnõustamine on sõltumatu. „Whether advice ise provided on an independent basis“
hõlmab teenuse osutamist erapooletult ja objektiivselt ehk soovitades kliendile mitte ainult
investeerimisühingu ning temaga seotud isikute teenuseid ja väärtpabereid.57 Sõltumatule
nõustamisele on mujal eelnõus omakorda viidatud nn sõltuva nõustamise tähenduse
sisustamiseks.
Lõike 4 punkti 2 kohaselt tuleb klienti teavitada ka asjaolust, kas investeerimisnõustamine
põhineb eri liiki väärtpaberite laiemal või piiratumal, sealhulgas ainult investeerimisühingu ja
temaga märkimisväärses seoses või lepingulises õigussuhtes oleva isiku emiteeritud või
pakutavate väärtpaberite analüüsil, mistõttu esineb oht kahjustada investeerimisnõustamise
sõltumatust. Märkimisväärne seos on defineeritud raamatupidamise seaduses (vt ka VPTS § 82
ja § 168 lõike 2 muutmise selgitust).
Lõike 4 punkti 3 kohaselt tuleb klienti teavitada ka sellest, kas investeerimisühing hindab
regulaarselt kliendile soovitatud teenuse või väärtpaberi sobivust, s.o. pärast isikliku soovituse
andmist. Teenuse hindamise kohta sama teabe esitamise kohustus on lisatud põhjusel, et
MIFID2 artikli 25(2) järgi võib hinnata ka teenuse sobivust.58
Lõikega 5 nõutakse, et investeerimisühing esitab investeerimisnõustamise osutamisel kliendile
enne tehingu tegemist püsival andmekandjal sobivusteate selle väärtpaberi või teenuse kohta,
mida investeerimisühing soovitab. Täiendus tugineb artiklil 25(6) (statement of suitability),
milles on mainitud selle teavituse regulaarselt uuendamist ka portfellivalitsemisel. Sellega
seoses on täiendatud VPTS §-i 891 sellise aruandluskohustuse kohta portfellivalitsemisel (vt ka
vastava muutmispunkti selgitust). Sobivusteates kirjeldatakse antud isiklikku soovitust, selle
vastavust tavakliendi eelistustele, investeerimiseesmärkidele ja muudele näitajatele (vastavalt
MIFID2 artikli 25 lõike 6 teisele lõigule). Eelistuste tähendust direktiiv ei täpsusta, kuid
sõnastamisel on eeskuju võetud VPTS § 871 lõikest 6 (eelistuste kohta riskitaluvuse, riskiprofiili
56 Vt ka MIFID2 põhjenduspunkti 78 täiendava teavitamiskohustuse tekkimise selgitust väärtpaberi või teenuse
turustamisel ja MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 põhjenduspunkti 74 asjatundlikule kliendile ja
võrdsele vastaspoolele kulude ja tasude teabe esitamise kohta ning põhjenduspunkti 75.
http://ec.europa.eu/finance/docs/level-2-measures/mifid-delegated-regulation-2016-2398.pdf 57 Vt ka MIFID2 põhjenduspunkti 73. 58 Vt ka MIFID2 põhjenduspunkti 72.
66
ja investeeringu eesmärgiga seoses). Kui sobivusteadet ei ole võimalik kliendile esitada enne
sidevahendi abil tehtud tehingut, võib selle esitada püsival andmekandjal viivitamata pärast
tehingu tegemist, kui investeerimisühing on pakkunud kliendile võimalust tehing sobivusteate
esitamiseni edasi lükata ja klient on andnud nõusoleku sobivusteate esitamiseks viivitamata
pärast tehingu tegemist.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 871 pealkiri ja tekst
VPTS § 871 sätestab nõuded investeerimisteenuse sobivuse ja asjakohasuse hindamisele.
Paragrahvi pealkirja ja lõiget 1 muudetakse nii, et hinnatakse sobivust või asjakohasust, mis
vastab täpsemalt paragrahvi ja MIFID2 artikli 25 mõttele. Pealkirja on lisatud ka väärtpaberi
hindamine.
Lõike 2 esimest lauset on täiendatud, et lisada sinna vastavalt MIFID2 artikli 25(2) esimese
lause (lõigu) lõpule, et teavet tuleb koguda ka kliendi kahjumi kandmise võime kohta (ability
to bear losses). Seda ei ole sõnastatud kahjumi katmise võimena (nagu direktiivi tõlkes), mis
on raamatupidamislik termin, ja mida kasutatakse äriseadustikus seoses omakapitali
piirmääraga ja kahjumi katmisega nt eelmiste perioodide kasumi arvelt. Lõikest 2 on välja
jäetud teine lause (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise selgitust ja
seletuskirja lisa 2). Lõike 2 lõppu on täpsustatud vastavalt artikli 25 lõike 2 esimese lõigu
lõpule. Selle kohaselt on lõikes 2 nimetatud teabe kogumise eesmärgiks soovitada kliendile või
potentsiaalsele kliendile investeerimisteenust või väärtpaberit, mis on neile sobiv ja vastab
nende kahjumi kandmise võimele ning riskitaluvusele.
VPTS § 871 täiendatakse eelnõus lõikega 21 MIFID2 artikli 24(7)(a) põhjal. Kliendile sõltumatu
investeerimisnõustamise osutamiseks hindab investeerimisühing piisaval määral turul
kättesaadavaid eri tüüpi ja eri isikute emiteeritud või pakutavaid väärtpabereid, piirdumata
seejuures üksnes investeerimisühingu ja temaga märkimisväärses seoses või muus lepingulises
õigussuhtes oleva isiku emiteeritud või pakutavate väärtpaberitega. Kuigi §-s 871 ja MIFID2
artiklis 25(2) nimetatakse soovituse andmisega seoses ka portfellivalitsemist, on see täiendus
direktiivi artiklist 24(7)(a) välja jäetud ja seda ilmselt tahtlikult, sest sõltuva või sõltumatu
investeerimisnõustamise osutamine ei ole portfellivalitsemisel aktuaalne.
Lõige 3 muudetakse, jättes sellest välja lauseosa „mõistmaks pakutava või kliendi poolt nõutava
toote või investeerimisteenusega kaasnevaid riske“, mis võeti üle MIFID1 rakendusdirektiivi
artiklist 36(1) ning ühendades esimese ja teise lause.
Lõiked 4–10, 13 ja 14 tunnistatakse kehtetuks (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete
kehtetuks tunnistamise selgitust ja seletuskirja lisa 2).
Lõikest 11 on välja jäetud, et investeerimisühing hoiatab klienti teenuse või väärtpaberi
sobimatusest. Lõiget muudetakse, et kõrvaldada vastuolu, mille kohaselt tuleb hoiatada
sobimatusest, kui toode ei ole asjakohane. Sobivuse ja asjakohasuse hindamist ei tehta
samaaegselt ega samade teenuste puhul. Investeerimisnõustamisel või portfellivalitsemisel saab
soovitada üksnes kliendile sobivat väärtpaberit või teenust (muidu ei oleks soovitus isiklikult
sobiv, sobimatut väärtpaberit või teenust ei soovitata) ja seejuures ei hoiatata klienti ka kõigi
teiste väärtpaberite või teenuste sobimatuse eest. Vastavalt MIFID2 artikli 25(3) teisele lõigule
tuleb kliendile teatada üksnes asjakohasuse hindamise tulemusena, kui toode või teenus ei ole
kogutud teabe põhjal otsustades kliendile asjakohane.
Lõiget 12 on täpsustatud samuti vastavalt MIFID2 artiklile 25(3), nii et ka potentsiaalset klienti
tuleb hoiatada selle eest, et vajaliku teabe esitamata jätmisel on investeerimisühingul raske või
67
võimatu kindlaks teha, kas kavandatud investeerimisteenus või väärtpaber on kliendi jaoks
asjakohane. Täpsustatud on kogu lõike sõnastust.
Paragrahvi täiendatakse lõikega 121, mille kohaselt lõigetes 11 ja 12 nimetatud hoiatuse või
esitada standardiseeritud kujul. Täiendus tugineb MIFID2 artikli 25(3) teise ja kolmanda lõigu
viimasel lausel, mis ei ole sõnastatud liikmesriigi valikuna (That warning may be provided in
standardised format.), võrreldes näiteks artikli 24 lõike 5 viimase lausega, mis kehtestab selle
võimaluse liikmesriigi valikuõigusena.
Paragrahvi täiendatakse ka lõikega 15, mis hõlmab MIFID2 artikli 25(2) viimases lauses
toodete paketi kohta sätestatut seoses erinevate toodete ristmüügiga (MIFID2 art 4 lg 1 p 42).
Selle kohaselt tuleb VPTS § 87 lõikes 3 nimetatud teenuste või toodete paketi soovitamisel või
pakkumisel hinnata kogu paketi sobivust või asjakohasust kliendile ja potentsiaalsele
kliendile.59 Ristmüügi mõistet ei ole eelnõus kasutusele võetud, kuna mõistet ei ole vaja
järgnevalt rohkem kasutada.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 872
VPTS § 872 sätestab erandi sobivuse ja asjakohasuse hindamise kohustuse täitmisest. Eelnõus
on muudetud § 872 lõike 1 sissejuhatavat teksti ja punkte 1–3. Sissejuhatavas osas on muudetud
kõrvalteenuse nimetus ja MIFID2 artikli 25(4) esimese lause põhjal täpsustatud, milliseid
kõrvalteenuseid osutades erand kohaldub. Artikli 25(4) sissejuhatuse kohaselt ei kohaldata
erandit koos laenude andmise kõrvalteenusega, mis on nimetatud lisa I punktis B.1, 60 ja mis ei
hõlma klientide laenude, arvelduskontode ja arvelduskrediidi olemasolevaid krediidilimiite.“
Eelnõu ettevalmistamisel on seda teksti tõlgendatud lisatingimusena, millisel juhul nimetatud
kõrvalteenust osutades erandit ei kohaldata. Teine võimalus oleks artikli 25 lõiget 4 mõista
selliselt, et nimetatud kõrvalteenus on täielikult välistatud, kuid sel juhul jääks kõnealune
täiendus rakenduseta ja selle eesmärk arusaamatuks. Kui selle kõrvalteenuse osutamisel on
kliendile seatud krediidilimiidid vms, siis ei saa klient niivõrd lihtsalt astuda tehingutesse, mis
on tema finantsvõimalusi arvestades talle mahult sobimatud. Täiendus on seega kasulik
lisameede, mis võimaldab investori huve kaitsta, isegi kui tehingu sobivust ei hinnata ja ta ei
hooma ise tehinguga kaasnevaid riske. Kui ka sellise tehingu instrument on vähem keerukas,
siis on põhjust nõustuda, et selle kõrvalteenuse osutamisel koos tehingute täitmisega jäetakse
sobivus hindamata, võttes muu hulgas arvesse, et klient on tehingu sõlmimiseks omal
initsiatiivil korralduse andnud.61
Lõike 1 punktis 1 on kasutatud vähem keerukate väärtpaberite mõistet. Kehtivas seaduses on
punktis 1 loetletud kõik asjakohased väärtpaberid, kuid see loetelu on MIFID2-s oluliselt
pikenenud ja sama sõnastust ei ole enam võimalik säilitada. Üsna samal kujul on säilitatud aga
lõike 1 punkt 2, milles on muudetud investeerimisteenuse ja kõrvalteenuse väljendit.
Lõike 1 punkti 3 sõnastust on muudetud. Kehtivas seaduses on § 872 lõike 1 punkti 3 sõnastus
laiem kui direktiivis, hõlmates kõrvalteenuse asjakohasuse hindamist, mida § 871 lg 1 kohaselt
ei ole ette nähtud. Eelnõus on punkti 3 sõnastust korrigeeritud. Vastavalt MIFID1 artiklile 19(6)
ja MIFID2 artiklile 25(4)(c) on lõike 1 punktis 3 nimetatud üksnes teenuse (jättes
tõlgendamisvõimaluse) või väärtpaberi asjakohasuse hindamist. Ka lõike 1 sissejuhatuses
nimetatud kõrvalteenuste osutamisel hinnatakse kliendi jaoks siiski vaid tehingu või väärtpaberi
59 MIFID2 põhjenduspunkt 81. 60 NB! artiklis 25(4) on viiteviga, laenude andmine on Lisa 1 punkt B.2. 61 MIFID2 põhjenduspunktis 80 selle täienduse kohta seletus puudub. On öeldud vaid, et peetakse kohaseks
välistada laenu andmine kõrvalteenusena, kuna see suurendab tehingu keerukust ja seonduvate riskide mõistmist.
Võimalik, et artikli 25 lõike 4 sissejuhatusse on kirjeldatud mööndus lisatud hiljem, direktiivi teksti läbirääkimiste
käigus.
68
asjakohasust, mida küll laenu andmises seisnev kõrvalteenus muudaks keerukamaks. Viimane
on ka erandi kohaldamist välistav. Igal muul juhul aga hinnatakse selle väärtpaberi
asjakohasust, mille klient omandab, kui investeerimisühing tema korralduse täidab, ja mitte
näiteks väärtpaberite hoidmises ja haldamises seisneva kõrvalteenuse asjakohasust kliendile.
Väärtpaberite hoidmise kõrvalteenuse osutamine mõjutab kliendi tehingut vaid sedavõrd,
millise teenuseosutaja juures väärtpaberit tehingujärgselt hoitakse (millega kaasnevad samuti
riskid, kuid mille hindamine ja maandamine on investeerimisühingu organisatsiooniline
kohustus).
Sobivuse hindamine on MIFID2 artikli 25(4)(c) tekstis asendatud asjakohasusega. Ka hoiatus
asjakohasuse hindamata jätmise kohta ei kohaldu nõustamisele, samadel põhjustel, mida on
selgitatud § 871 lõike 11 muutmise selgituses.
VPTS § 872 on täiendatud lõikega 11, et hõlmata loetelu vähem keerukatest väärtpaberitest.
Nendeks on kauplemisele võetud, tuletisinstrumenti mittesisaldav aktsia või võlakiri,
tuletisinstrumenti mittesisaldav rahaturuinstrument, samuti investeerimishoius, tingimusel, et
nii sellise võlakirja, rahaturuinstrumendi kui investeerimishoiuse struktuur võimaldab kergesti
aru saada sellega seotud riskidest ja hoiuse ennetähtaegse sulgemisega seotud kuludest, samuti
eurofondi aktsiad või osakud teatud lisatingimustel, ja muud vähem keerukad väärtpaberid, mis
on määratletud MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artiklis 57. Seoses viitamisega
artiklile 57 on eelnõuga kavas kehtetuks tunnistada § 872 lõige 3, mis võeti üle MIFID1
rakendusdirektiivi artiklist 38 (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise
selgitust ja seletuskirja lisa 2).
Punktis 5 nimetatud vähem keerukas struktureeritud hoius vastab KAS § 891 lõikes 2 sätestatud
investeerimishoiusele, mis on kavas eelnõuga vastavusse viia MIFID2 artiklis 4(1)(43)
sätestatud mõistega (vt VPTS § 47 lõike 7 lisamise ja KAS § 891 lõike 2 muutmise selgitust).
Eelnõuga on kavas muuta § 872 lõiget 2 ja täiendada paragrahvi lõikega 21, et täpsustada lõike
11 loetelus nimetatud samaväärse kolmanda riigi reguleeritud turu tähendust. Need muudatused
on analoogsed VPTS §-s § 17 lõikes 11 ja § 1323 lõikes 11 tehtud muudatustega (vt vastava
muutmispunkti selgitust). Muudatuse aluseks on artikli 25(4) tekst. Ilmselt jäi MIFID1 teksti
sõnastuse põhjal ebamääraseks, kes kontrollib, kas kolmanda riigi turg vastab reguleeritud
turule kehtivatele nõuetele, ja sealhulgas VPTS nõuetele. MIFID2 tekstis viidati siinkohal
algselt prospektidirektiivi artikli 4(1) alalõikudes 3–4 sätestatud samaväärsuse otsuse
vastuvõtmise protseduurile ja selle eeltingimustele. MIFID2 muutmisel 2016 juunis lisati need
lõigud direktiivi teksti, aga sisult neid ei muudetud. Kui otsus puudub, peab liikmesriigi
järelevalveasutus seda Euroopa Komisjonilt taotlema, lisades taotlusele oma hinnangu § 872
lõikes 21 loetletud asjaolude kohta.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 873
VPTS § 873 sätestab kliendi korralduste parima täitmise nõuded. Paragrahvi lõiked 4–6 ja 9
tunnistatakse kehtetuks (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise
selgitust ja seletuskirja lisa 2).
Paragrahvi täiendatakse eelnõus lõigetega 10–12, vastavalt MIFID2 artikli 27 lõigetele 3 ja 6.62
Lõige 10 on moodustatud artikli 27(3) tekstis sisalduvast, kauplemiskoha korraldajate suhtes
kattuvast, kuid investeerimisühingule ka eraldiseisvalt kohaldatavast kohustusest, mille
kohaselt tuleb pärast kliendi nimel korralduse täitmist kliendile teatada korralduse täitmise
koht. Lõikega 11 on üle võetud MIFID2 artikli 27 lõige 3 ülejäänud osas. Selle kohaselt tuleb
62 Vt ka MIFID2 põhjenduspunkti 96.
69
kauplemiskohas kauplemise kohustusele allutatud väärtpaberitega tehtud tehingute kohta teha
avalikuks teave vastavas täitmiskohas korralduste täitmise kvaliteedi kohta. See kohustus
rakendub igale kauplemiskoha korraldajale, kliendi korralduste süsteemsele täitjale (edaspidi
SI ehk Systematic Internaliser) ja kõigi muude väärtpaberite puhul igale täitjale (täitmiskohale).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 874 lõikeid 1–3 ja 6 ja tunnistatakse kehtetuks lõiked 7–14
VPTS § 874 sätestab nõuded investeerimisühingu vormistatavatele kliendi korralduste parima
täitmise reeglite kohta. Lõikes 1 on üldistatud vastavalt MIFID2 artikli 27(5) esimesele lõigule,
et ülevaade tuleb anda kõigist kauplemis- ja täitmiskohtadest, kus korraldusi täidetakse. Lause
sõnastust on täpsustatud.
Lõike 2 esimest lauset on samuti täiendatud direktiivi artikli Art 27(5) teise lõigu põhjal.
Investeerimisühing avaldab kliendile ja potentsiaalsele kliendile korralduste parima täitmise
reeglid, sealhulgas asjakohase teabe ning arusaadavad ja piisavalt üksikasjalikud selgitused,
kuidas investeerimisühing täidab kliendi korraldusi. Artikli 27(5) teise lõigu esimese lause
(require that investment firms provide appropriate information to their clients on their order
execution policy) võiks sõnastada ka asjakohase teabe andmise kohustusena reeglite kohta,
mitte reeglite avaldamisena. Aga lause lõpu täiendus sätestab selle samuti.
Lõikes 3 asendatakse tekstiosa „reguleeritud turgu või mitmepoolset kauplemissüsteemi“
sõnaga „kauplemiskohta“.
Lõike 6 esimeses lauses on tehtud täiendus, mille kohaselt tuleb kord aastas läbi vaadata nii
parima täitmise reeglid kui parima täitmise tagamiseks rakendatavad meetmed. Lõikest on välja
jäetud teine lause, mis võeti üle MIFID1 rakendusdirektiivi artiklist 45(6) ja mille kohaselt tuleb
reeglid üle vaadata ka oluliste muutuste korral investeerimisühingu võimes saavutada
olemasolevatel tingimustel kliendi jaoks parim võimalik tulemus. See kohustus kehtib ka
edaspidi, kuid otsekohalduvana, tulenevalt MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565
artiklist 65(7). Lõike 6 viimast lauset on täiendatud vastavalt MIFID2 artikli 27(7) eelviimasele
lausele, viidates artikli 27 lõigete 3 ja 6 vastetele VPTS-s, et muutmise vajaduse hindamisel
võetaks arvesse ka täitmiskohtade täitmise kvaliteedi kohta avalikustatud infot.
Lõiked 7–14 tunnistatakse kehtetuks (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks
tunnistamise selgitust ja seletuskirja lisa 2).
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 875 lõiked 4–12
VPTS § 875 kehtestab reeglid kliendi korralduste käitlemisele. Paragrahvi lõiked 4–12
tunnistatakse kehtetuks (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise
selgitust ja seletuskirja lisa 2).
Eelnõuga muudetakse § 876 lõikeid 1 ja 3 ning tunnistatakse kehtetuks lõige 2
VPTS § 876 sätestab kliendi määratud hinnaga korralduse avalikustamise nõuded. Lõike 1
kohaselt, kui klient ei anna teistsugust juhendit, peab investeerimisühing teistele turuosalistele
viivitamata avalikustama kliendi määratud hinnaga korralduse seoses reguleeritud turule
kauplemisele võetud aktsiaga, mida valitsevatel turutingimustel kohe ei täideta. Lõike 1
sõnastust on selguse huvides korrigeeritud ja täpsustatud vastavalt MIFID2 artikli 28(2)
tekstile. Eelnõu kohaselt, juhul kui kauplemiskohta kauplemisele võetud aktsiaga seoses kliendi
antud määratud hinnaga korraldust ei täideta valitsevate turutingimuste tõttu koheselt,
avalikustab investeerimisühing sellise korralduse viivitamata teistele turuosalistele kergelt
kättesaadaval viisil, et tagada korralduse täitmine esimesel võimalusel, välja arvatud kui klient
annab selgesõnaliselt teistsuguse juhendi. Muu hulgas on reguleeritud turg asendatud
kauplemiskohaga. Sätte eesmärk on, et investeerimisühing tagaks, et kauplemiskohta
70
kauplemisele võetud aktsiaga seoses antud kliendi määratud hinnaga korraldus täidetakse
esimesel võimalusel (kui teda turutingimuste tõttu ei ole koheselt täidetud). Selleks avalikustab
investeerimisühing käesoleva lõike esimeses lauses nimetatud korralduse viivitamata teistele
turuosalistele, välja arvatud kui klient annab selgesõnaliselt teistsuguse juhendi.
Lõige 2 tunnistatakse kehtetuks, kuna see viitab MIFID1 rakendusmääruse (EÜ) nr 1287/2006
artiklitele 31 ja 32 seoses teabe avaldamise tingimustega. Samuti pole selge, mida lõikega on
tahetud reguleerida. Lõikega 1 reguleerimata osas on väga lai määratlus. Sisuliselt, kõigele muu
suhtes, mis puudutab teabe avalikustamist, viidatakse rakendusmääruse kohaldamisele. Kuna
ka see MIFID1 rakendusmäärus kohaldus vahetult kõigis liikmesriikides, on viide lisatud
ilmselt õigusselguse tagamiseks ja ülevaate andmiseks kehtivatest reeglitest. MIFID2
rakendumisega muutub MIFID1 rakendusmäärus aga kehtetuks.
Lõikes 3 on sätestatud inspektsiooni õigus vabastada investeerimisühing suuremahulise (large
in scale) määratud hinnaga korralduse avalikustamisest lõikes 1 kirjeldatud juhul. Lõikes 3
tehtud viite ajakohastamiseks on lõige muudetud vastavalt MIFID2 artikli 28(2) viimasele
lausele. Selle kohaselt on inspektsioonil õigus vabastada investeerimisühing MIFIR artiklis 4
sätestatud tingimustel ja korras üheks või mitmeks korraks või alaliselt käesoleva paragrahvi
lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisest, kui määratud hinnaga korraldus on inspektsiooni
hinnangul turu jaoks suuremahuline, võrreldes tavalise korraldusega.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 88 lõikeid 1, 3, 4 ja 7 ning täiendatakse § 88 lõigetega 41,
42, 61, 8–10
VPTS § 88 sätestab kliendi varade hoidmise ja kaitse üldnõuded. VPTS § 88 aluseks on MIFID1
artikli 13 lõiked 7 ja 8 ja olemasolevaid lõikeid 1–6 ei ole kavas sisuliselt muuta. Lõigetes 1, 3
ja 4, nagu ka mujal VPTS-s, on keelelise muudatusena asendatud määrsõna „sõnaselgelt“
sõnaga „selgesõnaliselt“. Kehtivas seaduses kasutatud „sõnaselge“ ei esine teistes
finantsvaldkonna seadustes. Selgesõnaline on tähenduselt arusaadav ja ajakohane väljend.63
VPTS § 88 lõige 4 lubab investeerimisühingul oma nimel kliendi vara pantida üksnes kliendi
kirjalikul nõusolekul. Lõike 4 järele on eelnõus paigutatud vara pantimise teema jätkuna lõige
41, mis vastavalt MIFID2 artiklile 16(10) keelab investeerimisühingul sõlmida tavakliendiga
AÕS § 3141 lõikes 5 sätestatud finantstagatise kokkulepet klientide olemasolevate või tulevikus
tekkivate, tegelike, tingimuslike või ootuspäraste kohustuste tagamiseks ega riskide katmiseks.
Klientide kohustuste tagamise eesmärk on teadlikult sõnastatud mitmuses, nagu see on
sõnastatud ka direktiivis. See võimaldab keeldu vajadusel laiendada ka sellistele
tagatiskonstruktsioonidele, kus tavaklient on kaasatud mitmete erinevate klientide kohustuste
ühiseks tagamiseks sõlmitud kokkuleppesse vms.
AÕS § 3141 lõikes 5, mis vastab finantstagatiskokkulepete direktiivi artikli 2 lõike 1 punktile
b, sätestatud finantstagatise kokkuleppe sisuks on kontol oleva raha nõudeõiguse, väärtpaberi
või krediidinõude ülekandmine finantstagatiskokkuleppe sõlmimiseks kvalifitseeritud isikule
või organisatsioonile tagatise andmise eesmärgil (edaspidi TTCA ehk title transfer collateral
agreement). Teatud mõttes on keelu rakendamise mõjuala küsitav, kuna
finantstagatiskokkuleppe sõlmimiseks eraisik ega väikeettevõtja tavajuhul ei kvalifitseeru (vt
AÕS § 3141 lõikeid 1 ja 2). TTCA-na mõistetakse ka repotehinguid,64 mis ühe tõlgenduse
63 Vt ka http://kultuur.err.ee/315704/ular-ploom-sonaselgelt-ja-selgesonaliselt-90ndate-80ndate-voi-50ndate-
tagasitulek 64 Vt finantstagatiskokkulepete direktiivi 2002/47/EÜ põhjenduspunkti 3: A Community regime should be created
for the provision of securities and cash as collateral under both security interest and title transfer structures
including repurchase agreements (repos). Samuti reguleerib TTCA, sh repotehingute sõlmimist määrus (EL) nr
71
kohaselt ei ole tavakliendile täielikult keelatud, näiteks portfellivalitsemise teenuse raames.
Küll aga on nende sõlmimine tavakliendiga keelatud juhul, kui repotehing sõlmitakse § 88
lõikes 41 kirjeldatud keelu tingimusi eirates ja lubamatutel eesmärkidel, ehk kliendi vara
omandiõiguse ülekandmisega soovitakse mööda hiilida vara hoidmise ja kaitsmise nõuete
järgimisest. 65 Seega ei ole soovitud keelata niivõrd repotehinguid kui tagatislepingu vormi
kuritarvitamist. Tagatise võtmiseks tuleks tavakliendi puhul kasutada muid tagatisstruktuure,
mis omandi üleminekut ei eelda. Vastavalt eelnõuga lisatava lõike 41 viimasele lausele ja
delegeeritud direktiivi artiklile 6(3) tuleb asjatundliku kliendi ja võrdse vastaspoole puhul esile
tõsta TTCA kokkuleppega kaasnevaid riske ja mõju kliendi varale.
Lõikes 41 sätestatu võib olla täiendav keeld või eeltingimus tavakliendiga väärtpaberite kaudu
finantseerimise tehingute tegemisele (vt § 884), millena käsitatakse muu hulgas repo- ja
tagasimüügi tehinguid. Nende keeldude kohaldamise erinevus seisneb aga selles, et VPTS § 88
konteksti on kaasa arvatud nii raha kui väärtpaberid, erinevalt väärtpaberite kaudu
finantseerimise tehingutest, mis puudutavad väärtpabereid. Seega on § 88 lõike 41 eesmärk
laiem kui §-s 884, samal ajal kui § 884 keelu kontekst on tulu teenimine kliendi vara hoidmise
ajal ja arvel (ka seal on kohustus jagada saadud tulu kliendiga). Samuti piiritletakse § 88 lõikes
41 keeldu tavaklientide põhiselt, § 884 nõuded lähtuvad aga kõigi klientide väärtpaberitest.
Seega tuleb väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute lubatavust tõlgendada ka kliendi liiki
ja tehingu eesmärki silmas pidades.
Eelnõuga on kavas VPTS §-le 88 lisada ka lõige 42, vastavalt MIFID2 delegeeritud direktiivi
artikli 6 lõigetele 1 ja 2, mille kohaselt peab investeerimisühing hoolikalt kaaluma asjatundliku
kliendi või võrdse vastaspoolega sõlmimise asjakohasust ja vajadusel seda tõendama.66 Sellise
lepingu sõlmimisel tuleb arvesse võtta järgmisi asjaolusid ja need dokumenteerida:
1) kas seos kliendi kohustuste ja AÕS § 3141 lõikes 5 sätestatud finantstagatise kokkuleppe
sõlmimise vahel on nõrk, sealhulgas kui kliendi kohustused investeerimisühingu ees on
väheolulised või vastutuse tekkimine investeerimisühingu ees on vähe tõenäoline;
2) kas AÕS § 3141 lõikes 5 sätestatud finantstagatise kokkuleppega hõlmatav kliendi vara
summa ületab kliendi kohustusi investeerimisühingu ees või on piiramatu, juhul, kui kliendil
puuduvad kohustused investeerimisühingu ees;
3) kas AÕS § 3141 lõikes 5 sätestatud finantstagatise kokkulepe hõlmab kõigi klientide vara,
eristamata iga kliendi kohustusi investeerimisühingu ees.
Kuigi delegeeritud direktiivi artikli 6 lõike 1 järgi tuleb kaaluda kohustuste ja vara suhet, ei
annaks see iseenesest alust midagi järeldada. Artikli 6 lõike 2 sisust selgub, et hinnata tuleb,
kas see suhe on asjakohane, millest on lähtutud ka § 88 lõike 42 sõnastamisel. AÕS § 3141
lõikes 5 sätestatud finantstagatise kokkuleppe kohta ei ole eelnõus ette nähtud spetsiaalset
terminit, kuna see puudub ka AÕS-s ja kummaski seaduses ei ole vastavat tüüpi
tagatiskokkulepet järgnevalt pikemalt käsitletud.
Lisaks on vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 7 täiendatud §-i 88 lõikega 61, mille kohaselt
tuleb määrata kliendi väärtpaberite ja raha kaitsmise alal investeerimisühingu kohustuste
täitmise eest vastutav isik, kellel on piisavad oskused ja pädevus. Investeerimisühing võib
määrata vastutavale isikule muid ülesandeid, kui investeerimisühingu kohustuste täitmine on
tagatud ja muud ülesanded ei takista vastutaval isikul oma funktsiooni täita. Varade kaitse eest
vastutava isiku tegevuse eesmärki aitab muu hulgas avada delegeeritud direktiivi artikli 2(5)(e)
sõnastus: including those responsible for oversight of the firm’s requirements in relation to the
2015/2365, mis käsitleb väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute ja uuesti kasutamise läbipaistvust ning
millega muudetakse määrust (EL) nr 648/2012. 65 Vt MIFID2 põhjenduspunkti 52. 66 Vt MIFID2 delegeeritud direktiivi põhjenduspunkte 6 ja 7.
72
safeguarding of client assets. Seega vastutab määratud isik järelevalve teostamise eest
investeerimisühingu kohustuste täitmise üle, ja vastutava isiku määramine ei vabasta
investeerimisühingut tema kohustuste rikkumisega seotud vastutusest.
Eelnõuga muudetakse ka lõike 7 teine lause, mis kehtivas seaduses sätestab
investeerimisühingu kohustuse esitada inspektsioonile vähemalt kord aastas oma audiitori
aruanne kliendi vara kaitsmise ja hoidmise põhimõtete toimimise kohta investeerimisühingus.
Vastavalt MIFID1 rakendusdirektiivi artiklile 20(1) ja MIFID2 delegeeritud direktiivi artiklile
8 peab audiitori aruanne hõlmama MIFID2 artikli 16 lõigetes 8, 9 (ehk MIFID1 artikli 13 lg 7
ja 8) ja 10 ning delegeeritud direktiivi 2. peatükis (artiklid 2–7) sätestatud kohustuste täitmiseks
rakendatud meetmeid, st kõike, mis puudutab kliendi vara hoidmist, kaitsmist ja kasutamist.
Lõikes 7 on kehtivas seaduses piiritletud aruande sisu investeerimisühingu määratud varade
kaitse ja kaitse põhimõtetega, kusjuures põhimõtete sisu ei ole määratletud ega võrdsustatud
näiteks §-s 88 sätestatud nõuetega (kuigi see on eeldatav lg 7 paigutuse põhjal, s.o. kliendi vara
hoidmise ja kaitse üldnõuete paragrahvis). Õigusselguse huvides on eelnõus lõikes 7 viidatud,
et aruanne peab andma ülevaate muu hulgas investeerimisühingu tegevuse vastavuse kohta §-s
88 ja §-des 881–884 sätestatuga.
Eelnõuga lisatakse §-le 88 lõiked 8–10 MIFID2 delegeeritud direktiivi artikli 2 lõigete 4 ja 5
ülevõtmiseks.
Lõikega 8 sätestatakse investeerimisühingule keeld kliendi raha ega väärtpaberitega seoses
kolmandale isikule tagatisi, kinnipidamis-, tasaarvestamise ega muid taolisi õigusi anda, mille
alusel kolmas isik võib rahuldada oma nõudeid kliendi raha või väärtpaberite arvel kliendi ja
kliendile teenuse osutamisega mitteseotud kohustuste täitmiseks. Seni kehtis RM määruse nr
51 § 7 lõike 6 alusel67 kohustus teavitada klienti kõigist tagatistest, kinnipidamisõigustest,
tasaarvestamise õigustest ning muudest taolistest õigustest, mis investeerimisühingul on või
võivad olla kliendi raha või väärtpaberitega seoses, samuti asjaolust, et väärtpaberite hoidja
(depositoorium) võib omada kliendi raha või väärtpaberitega seoses käesoleva lõike esimeses
lauses nimetatuid õigusi. See kohustus tulenes MIFID1 rakendusdirektiivi artikli 32 lõikest 6 ja
kehtib ka edaspidi MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artikli 49 lõike 6 kujul.
Käesolev täiendus lõikes 8 puudutab samu kolmanda isiku õigusi, mille andmine on keelatud,
kui sellega tekib kolmandal isikul õigus rahuldada kliendi raha või väärtpaberite arvelt oma
nõudeid, mis ei ole seotud kliendiga või kliendile teenuste osutamisega. Selliste õiguste
andmine on erandina lubatud vaid juhul, kui see on nõutav sellises kolmandas riigis kohaldatava
õiguse alusel, kus kliendi raha või väärtpabereid hoitakse.
Lõige 9 käsitleb juhtumit, kus investeerimisühing on erandkorras lõikes 8 nimetatud õigused
kolmandale isikule andnud. Sellisel juhul tuleb klienti nendest õigustest teavitada, selgitada
nendega seotud riske ja registreerida need õigused kliendilepingus ning investeerimisühingu
siseses raamatupidamisarvestuses, andmetes ja registrites (see loetelu tugineb § 88 sõnastusel),
selliselt, et nendest ilmneks selgelt kliendi vara omandiõiguse kuuluvus.
Lõikega 10 võetakse üle MIFID2 delegeeritud direktiivi artikli 2 lõige 5, ja sellega on loetletud
andmed, mille investeerimisühing peab viivitamata esitama inspektsioonile, pankrotihaldurile
või saneerijale. Saneerija asemel on seaduses nimetatud muid seadusega ette nähtud juhtumeid,
kuna kliendi vara hoitakse niivõrd erinevates jurisdiktsioonides, et teisiti sõnastades võiks lõike
10 sõnastus osutuda asjatult piiravaks. Esitatavaks teabeks on muu hulgas:
67 Klientidele teabe ja aruannete esitamise nõuded seoses investeerimisteenuste osutamisega
73
1) investeerimisühingu sisese raamatupidamisarvestuse, andmed ja registrid, mis võimaldavad
igal ajal viivitamata kindlaks määrata iga kliendi jaoks hoitava vara;
2) isikud, kelle juures investeerimisühing hoiab kliendi raha vastavalt käesoleva seaduse §-s
883 sätestatule ning sellega seotud kontoandmed ja –lepingud;
3) isikud, kelle juures investeerimisühing hoiab kliendi väärtpabereid vastavalt väärtpaberituru
seaduse §-s 882 sätestatule ning sellega seotud kontoandmed ja –lepingud;
4) andmed isikute kohta, kellele investeerimisühing on investeerimisteenusega seotud tegevuse
edasi andnud;
5) juhid ja töötajad, kes on seotud kliendi raha ja väärtpaberite hoidmise toimingutega,
sealhulgas käesoleva paragrahvi lõikes 61 nimetatud isiku ja
6) kliendi vara omandiõiguse kuuluvust tõendavad lepingud.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 881 tekst
VPTS § 881 sätestab investeerimisühingu kohustused kliendi varaga seotud huvide kaitsmisel.
VPTS §-d 881–884 lisati MIFID1 seadusandliku paketi ülevõtmisel Eesti õigusesse, kusjuures
enamus nendest paragrahvidest on üle võetud MIFID1 rakendusdirektiivist. Õiguskindluse
huvides on nimetatud põhimõtted sätestatud MIFID2 delegeeritud direktiivis, mistõttu need
säilivad seaduse koosseisus.
Paragrahvis 881 on läbivalt sõnastatud „kliendi varad“ ainsuses. Näiteks TsÜS, AÕS jt
seadustes kasutatakse „vara“ ainsuses. VPTS-s on see sõnastatud mitmuses seetõttu, et edasi
anda tähendust, mille kohaselt kliendi varana mõistetakse nii raha kui väärtpabereid. Kuid
tõlgendamise seisukohalt ei lisa selline mitmuse kasutamine tegelikult õiguskindlust ja sellest
on loobutud.
Punktis 2 on tehtud sisuline täpsustus, mille kohaselt kliendi väärtpaberite ja rahaga seotud
andmete säilitamisel tuleb jälgida, et need oleks kasutatavad kontrolljäljena (audit trail),
vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 2(1)(b).68 Kontrolli teostamise õigus on muu hulgas
sise- või välisaudiitoril, inspektsioonil jms isikutel.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 882 lõiget 2 ja täiendatakse § 882 lõikega 4
VPTS § 882 sätestab kliendi väärtpaberite hoidmise nõuded. Lõige 2, mis vastab delegeeritud
direktiivi artiklile 3(2), ja mille kohaselt ei või investeerimisühing hoida kliendi väärtpabereid
kolmanda isiku juures, kui selle kolmanda isiku suhtes ei kohaldata vastavas jurisdiktsioonis
kehtivaid kõrgendatud nõudeid ja järelevalvet.
Lõige 2 on selguse huvides eelnõus ümber sõnastatud. Kehtivas seaduses ei ole lõikes 2
sätestatud keeld üheselt arusaadav, muu hulgas kuna see algab tingimusliku olukorra
kirjeldusega „kui investeerimisühing soovib“. Ka direktiivi vastav säte on sarnaselt sõnastatud.
Eelnõus on tingimuslik osa lõikest 2 välja jäetud põhjusel, et kui teenuse pakkumine kirjeldatud
jurisdiktsioonis ei ole kohustuslik, siis ei ole vaja rõhutada ka selle vabatahtlikkust. Samuti jääb
kehtiva seaduse sõnastuse põhjal ebaselgeks, kas investeerimisühingul on kohustus
väärtpabereid hoida pigem sellises jurisdiktsioonis, kus kohaldatakse väärtpaberite teise isiku
arvel hoidmisele kõrgendatud nõudeid ja järelevalvet. Lõike 2 sõnastuse põhjal on keelatud
üksnes kõrgendatud nõudeid kohaldavas jurisdiktsioonis väärtpaberite hoidmine isiku juures,
kellele neid nõudeid ei kohaldata. Sellises riigis kehtivaid kõrgendatud nõudeid kohaldamata
tegutsemise võimalikkus on aga iseenesest küsitav, või vähemalt erandlik.
Ühe tõlgenduse kohaselt võib olla soovitud direktiivi artikli 3 lõigetes 2 ja 3 eristada nõuete
ranguse astet selle põhjal, kummalt lepingupoolelt on tulnud initsiatiiv väärtpaberite 68 Kontrolljälje mõistet on kasutatud muu hulgas näiteks Vabariigi Valitsuse määruses „Elutähtsa teenuse
infosüsteemide ning nendega seotud infovarade turvameetmed“ jm.
74
hoidmiseks selles riigis. Nimelt selgub delegeeritud direktiivi artikli 3 lõikeid 2 ja 3 võrreldes,
et lõike 2 kohaselt teeb investeerimisühing ettepaneku väärtpaberite hoidmiseks selles
jurisdiktsioonis, lõikes 3 on aga kirjeldatud olukorda, kus väärtpaberite hoidmise korralduse
annab asjatundlik klient. Sellisel juhul on lõige 2 (millele vastab § 882 lõige 2) üldreegel, mille
kohaselt investeerimisühingu valikuvõimaluse olemasolu korral tuleb lähtuda kõrgemaid
standardeid kohaldavast jurisdiktsioonist ja valida seal tegutsev isik, kellele neid standardeid
kohaldatakse. Kui aga asjatundlik klient avaldab soovi väärtpaberite hoidmiseks sellises riigis,
kus väärtpaberite teise isiku arvel hoidmist ei ole vajalikul tasemel reguleeritud, võib
investeerimisühing selles jurisdiktsioonis väärtpabereid hoida.
Eelnõus on piirang sõnastatud jaatavas vormis ja täpsustades seda vastavalt delegeeritud
direktiivi artiklile 3(2), on selle kohaselt investeerimisühingul lubatud hoida väärtpabereid
kolmanda isiku juures üksnes sellises jurisdiktsioonis, kus kohaldatakse väärtpaberite teise
isiku arvel hoidmise suhtes kõrgendatud nõudeid ja järelevalvet, ning sellise kolmanda isiku
juures, kelle suhtes neid nõudeid ja järelevalvet kohaldatakse. Seega on piirang eelnõus
sõnastatud rangemalt, kuid arvesse võttes investeerimisühingult kõrgendatud hoolsuskohustust,
võib eeldada, et investeerimisühing valib kliendi parimatest huvidest lähtudes väärtpaberite
hoidmiseks niikuinii pigem kõrgendatud nõudeid kohaldava jurisdiktsiooni, kui selline valik
tekib.
Kuna eeltoodud piirangu tõlgendamisel jääb ebaselgeks, mida tuleks mõista kõrgendatud
nõuete all, või mille vastu tuleks investeerimisühingul seda omadust võrrelda, siis sarnaselt
eelkirjeldatule selgub delegeeritud direktiivi artikli 3 lõigete 2 ja 3 võrdluses, et alternatiividena
on silmas peetud pigem spetsiaalsete (eriomaste) reeglite olemasolu ja selliste reeglite
puudumist.69 Sellel alusel on eelnõus § 882 lõiget 2 täpsustatud nii, et selles peetakse silmas
jurisdiktsiooni, kus kohaldatakse väärtpaberite teise isiku arvel hoidmise suhtes eriomaseid
(spetsiaalseid) nõudeid ja järelevalvet. Teine võimalus oleks lõikes 2 tingimusena sätestada, et
kolmanda isiku suhtes kohaldatakse kõrgendatud hoolsuskohustust, mis eeldab muu hulgas riigi
poolt vastavate reeglite kehtestamist. Kõrgendatud hoolsuskohustuse väljendit on kasutatud ka
§ 875 lõikes 3. Lõpliku sõnastusvaliku tegemisel lähtume eelnõu kooskõlastamisel turuosaliste
eelistuste kohta saadud tagasisidest.
Lõike 4 lisamisega §-le 882 viiakse VPTS vastavusse delegeeritud direktiivi artikliga 3(4). Selle
kohaselt vastutab investeerimisühing § 882 lõigetes 2 ja 3 sätestatu järgimise eest ka siis, kui
kolmas isik, kelle juures investeerimisühing hoiab kliendi jaoks väärtpabereid, annab
väärtpaberite hoidmise ja haldamisega seotud tegevuse edasi. Nii tagatakse nõutavate
standardite järgmine ka vara hoidmise edasiandmisel custody ahelasse kuuluvate
teenusepakkujate poolt, mis on väärtpaberite hoidmise ja haldamise teenuse puhul tavaline.
Sarnane säte sisaldub ka IFS §-s 297 (depositooriumi kohustuste edasiandmine), kuid selle
sõnastus on veidi erinev. Selle kohaselt võib kolmas isik talle edasi antud depositooriumi
ülesandeid edasi anda, tingimusel, et isik, kellele need edasi antakse, järgib depositooriumile
seatud nõudeid. Eelnõus ei ole seda sõnastust kasutatud, kuna Eesti õigus ei kohaldu sellisele
kolmandale isikule, ehk selle kohustuse rikkumise eest vastutuse kohaldamine on õiguslikult
keeruline. Sisu poolest aga annab see sarnase tulemuse, kuna depositooriumil, kellele IFS
kohaldub, tekib kohustus tagada näiteks lepingus, et tema kliendi väärtpaberite hoidmise ja
haldamise teenuseid ei anta edasi, kui vastav eeltingimus ei ole täidetud ja kui sama tingimust
ei järgi ka custody ahela järgmine lüli, ehk isik, kellele teenus edasi antakse.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 883 lõikeid 1–5 ja täiendatakse § 883 lõigetega 6 ja 7
69 Vrdl delegeeritud direktiivi artikli 3 lõike 2 sõnastust: safekeeping of financial instruments for the account of
another person is subject to specific regulation and supervision, artikli 3 lõike 3 sõnastusega: third country that
does not regulate the holding and safekeeping of financial instruments for the account of another person.
75
VPTS § 883 reguleerib kliendi raha hoidmise nõudeid. Lõiget 1 on eelnõus täpsustatud vastavalt
delegeeritud direktiivi artikli 4(2) kolmandale lausele. Selle kohaselt võib kliendi raha
rahaturufondi aktsiatesse või osakutesse paigutada mitte kokkuleppel kliendiga, vaid kliendi
selgesõnalisel nõusolekul (vt ka § 883 lõike 5 muutmise selgitust). Lõikes 1 on lisaks
täpsustatud, et investeerimisühingul on kohustus kliendi raha panga kontol hoiustada, kuna
kontole kandmine võib jääda ebamääraseks, näiteks TFS tähenduses. Direktiivi sõnastus on
selles suhtes samuti täpsem, kasutades sõna „deposit“.
Eelnõuga muudetakse ka § 883 lõiget 2, milles sätestatakse rahaturufondile esitatavaid
tingimusi. Lõikes 2 täiendatakse punkte 1 ja 2 MIFID1 rakendusdirektiivist üle võtmata jäänud
lauselõikudega, tuginedes delegeeritud direktiivi artiklile 1(4)(a) ja (b). Punktis 1 on kavas
sõnastada, et sellise fondi peamiseks investeerimiseesmärgiks võiks olla oma vara väärtuse
säilitamine konstantsena nimiväärtuses, arvestamata tulu, või väärtuse juures, mis vastab
investorite algkapitalile, millele on liidetud tulu.70 Punktis 2 on lisatud, et
investeerimiseesmärgi saavutamiseks investeeritakse vara üksnes sellistesse hoiustesse või
instrumentidesse, mille lunastamis- või lõpptähtajani on kuni 397 päeva või mille intresse
korrigeeritakse regulaarselt kooskõlas sellise lõpptähtajaga.71 Sõnastuse eeskujuna on kasutatud
IFS § 110.
Lõikes 3 sätestatakse eelnõus delegeeritud direktiivi artikli 1(4) loetelule järgnevate lõikudele
tuginedes, et rahaturuinstrumendi kvaliteeti loetakse kõrgeks, kui seda kinnitab
investeerimisühingu teostatud ja dokumenteeritud krediidikvaliteedi hinnang, milles on arvesse
võetud ESMA registreeritud reitinguagentuuride poolt rahaturufondile antud krediidireitinguid.
Varem tugineti rahaturuinstrumentide hindamisel reitinguagentuuride hinnangutele, kuid
praktika on näidanud, et ka reitinguagentuuri kõrgeim hinnang ei pruugi osutuda
usaldusväärseks, mistõttu nõutakse investeerimisühingu enda aktiivset seisukohavõttu kõrge
kvaliteediga instrumendi valimisel, lähtudes oma klientide parimatest huvidest.72
Krediidikvaliteedi hinnangu sõnastamisel on lähtutud KAS § 82 lõike 38 sõnastusest.
Fondivalitsejat ei ole nimetatud, kuna delegeeritud direktiivi kohaldamine fondivalitsejale
lahendatakse viite lisamisega IFS § 309 lõikes 8.
Lõike 4 esimene lause on samuti muudetud, täiendades seda vastavalt delegeeritud direktiivi
artikli 4(2) esimese lõigu lõpule nii, et investeerimisühing peab kliendi vahendite hoiustamisel
tegutsema piisava ettevaatuse ja hoolsusega ka vahendite paigutamise mitmekesistamise
vajaduse hindamisel.
Lõike 5 on sõnastust muudetud vastavalt delegeeritud direktiivi artikli 4(2) neljandale lausele.
Kehtiva seaduse kohaselt on kliendil õigus keelata oma vahendite paigutamine rahaturufondi
aktsiatesse või osakutesse. Eelnõu kohaselt peab kliendi vahendite rahaturufondi paigutamiseks
olemas olema kliendi selgesõnaline nõusolek (mille klient võib omal äranägemisel anda või
mitte anda või vajadusel ka tagasi võtta), ja lisaks võib investeerimisühing lähtuda kliendi
selgesõnalisest nõusolekust üksnes juhul, kui investeerimisühing on klienti teavitanud, et
kliendi raha hoidmisele § 884 lõikes 2 sätestatud tingimustele vastavas rahaturufondis ei
kohaldata VPTS-s sätestatud kliendi raha hoidmise ja kaitse nõudeid. Seda põhjusel, et
investeerimisühing paigutab kliendi raha rahaturufondi omal äranägemisel, ja rahaturufondi
valitsejale ei kohaldata kliendi raha kaitsmiseks kehtestatud nõudeid. Fondi juhitakse vastavalt
teistes seadustes sätestatud reeglitele ja fondi tingimustele.
70 either constant at par (net of earnings), or at the value of the investors’ initial capital plus earnings; 71 or regular yield adjustments consistent with such a maturity 72 Vt ka delegeeritud direktiivi põhjenduspunkti 4.
76
Eelnõuga on kavas täiendada § 883 veel lõigetega 6 ja 7 vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile
4(3) ja selle viimasele lausele. Lõike 6 kohaselt peab investeerimisühing jälgima, et temaga
samasse konsolideerimisgruppi kuuluva krediidiasutuse juures avatud kontol või
rahaturufondis ei hoitaks rohkem kui 20 protsenti kliendi rahast. Seda keeldu ei kohaldata juhul,
kui vastav protsendimäär ei ole investeerimisühingu hinnangul proportsionaalne, võttes arvesse
investeerimisühingu äritegevuse olemust, ulatust ja keerukust, käesoleva lõike esimeses lauses
nimetatud krediidiasutuse või rahaturufondi võetud meetmeid ning mis tahes juhul hoiustatava
summa vähesust. Lõike 7 kohaselt vaatab investeerimisühing keelu mittekohaldamise kohta
tehtud hinnangu regulaarselt üle ning teavitab inspektsiooni igast antud hinnangust ja selle
muutmisest. Kuna lõikes 6 nimetatud keeld puudutab investeerimisühinguid kliendi raha
paigutamisel rahaturufondi, mis krediidiasutuse puhul ei ole kohustuslik vastavalt KAS § 2
lõike 4 viimasele lausele, siis ei kohaldata ka lõiget 6 krediidiasutuste puhul. KAS välistab
üksnes § 883 lg 1 kohaldamise, ja praktikas ei ole tekkinud probleeme § 883 ülejäänud lõigete
krediidiasutustele kohaldamise küsimuses, kuna need on üksnes täpsustavad lg 1 suhtes.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 884 lõikeid 1, 2 ja 4 ning täiendatakse § 884 lõigetega 31 ja
32
VPTS § 884 reguleerib kliendi väärtpaberite kasutamise ja käsutamise tingimusi. Lõikes 1 on
tehtud täpsustus vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 5(1), seoses keeluga teha kliendi jaoks
hoitavate väärtpaberite kaudu finantseerimise tehinguid ja seoses keeluga selliseid
väärtpabereid ka muul viisil oma arvel või investeerimisühingu mõne teise kliendi arvel
kasutada või käsutada. Kehtivas seaduses on viimased tegevused keelatud üksnes
investeerimisühingu teise kliendi arvel, täpsustuse kohaselt ei või seda teha ka muu isiku arvel.
Lõike 1 punktis 1 on sätestatud tavakliendi poolt väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute
tegemiseks antava nõusoleku vorminõuded. Selle kohaselt klient peab olema andnud
väärtpaberite kindlaksmääratud tingimustel kasutamiseks eelneva nõusoleku, kusjuures
tavaklient peab nõusoleku andma kirjalikus vormis (selline nõusolek võib sisalduda
tavakliendiga sõlmitud teenuse osutamise lepingus). Muudatuse kohaselt, mille aluseks on
delegeeritud direktiivi artikkel 5(1)(a), peab kirjalikus vormis nõusoleku andma iga klient.
Lõikes 2 on kehtivas seaduses sätestatud keeld teha väärtpaberite kaudu finantseerimise
tehinguid väärtpaberitega, mida hoitakse kliendi arvel, kuid kolmanda isiku esindajakontol või
muul samaväärsel kontol. Vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 5(2) on sätet täiendatud, nii
et ka järgnevalt sätestatud keeld selliseid väärtpabereid muul viisil oma arvel või
investeerimisühingu mõne teise kliendi arvel kasutada või käsutada laieneb ka selliste
väärtpaberite kasutamisele muu isiku arvel (kellegi arvel ei ole lubatud kliendi väärtpabereid
esindajakontol kasutada).
Lisaks täiendatakse §-i 884 vastavalt delegeeritud direktiivi artiklile 5(3) lõigetega 31 ja 32.
Lõikega 31 nõutakse, et investeerimisühing rakendaks meetmeid, et vältida kliendi
väärtpaberite oma arvel või muu isiku arvel kasutamine kliendi nõusolekuta. Selleks tuleb
investeerimisühingul muu hulgas (vastavalt lõike 31 punktile 1) määrata kokkuleppel kliendiga
meetmed, mida investeerimisühing rakendab, kui kliendi kontol puuduvad piisavad vahendid
tehingu arveldamiseks, näiteks väärtpaberite laenamine kliendi nimel või positsiooni
likvideerimine (unwinding the position); (vastavalt lõike 31 punktile 2) määrata meetmed
arveldamise võimatuse heastamiseks, kui arvelduspäeval ei ole võimalik tehingut arveldada;
(vastavalt lõike 31 punktile 3) jälgida tehingu arveldamise korrektsust, nõudes saamata jäänud
väärtpaberid tehingu vastaspoolelt viivitamata.
Lõikega 32 nähakse ette (vastavalt delegeeritud direktiivi artikli 5 lõikele 4), et
investeerimisühing rakendaks meetmeid, et tagada kliendi väärtpaberite laenamine kohase
77
tagatise vastu. Investeerimisühing jälgib pidevalt tagatise kohasust ja astub samme, et säilitada
tagatise tasakaal kliendi väärtpaberite väärtusega. VPTS § 884 sätestab reeglid kliendi
väärtpaberite kasutamise ja käsutamise kohta. Teatud tingimustel on see lubatud. Üheks
väärtpaberite kasutamise võimaluseks on näiteks repo-, lühikeseks müügi vms tehingud, kus
väärtpabereid laenatakse teatud tingimustel kolmandale isikule. Eelnõus tehtud täiendusega
tagatakse, et seejuures jälgitakse kliendi huve, nii et vastaspoole riski realiseerumisel vms juhul
oleks tagatud väärtpaberite tagastamine, asendamine või nende väärtuse hüvitamine. Tagatise
tasakaalu säilitamiseks saab kasutada näiteks tagatise limiite või künniseid (margin call), mille
rakendumisel tuleb laenajal tagatist suurendada.73
Lõikes 4 on täpsustatud viidet väärtpaberite kaudu finantseerimise tehingute tähenduse
määratlemiseks, asendades viite MIFID1 rakendusmäärusele viitega väärtpaberite kaudu
finantseerimise määruse (EL) nr 2015/2365 artikli 3 punktile 11.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 885
VPTS § 885 sätestab kauplemisteabe avalikustamise kohustuse. Eelnõuga on kavas paragrahv
tervikuna kehtetuks tunnistada (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise
selgitust ja seletuskirja lisa 2).
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 886 lõiked 1 ja 2, muudetakse lõikeid 3 ja 4 ning
täiendatakse § 886 lõigetega 5–9
VPTS § 886 sätestab kliendi korralduste süsteemse täitja kohustuste rakendumise reeglid.
Paragrahvi lõiked 1 ja 2 on kavas kehtetuks tunnistada (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete
kehtetuks tunnistamise selgitust ja seletuskirja lisa 2).
Lõikes 3 on määratletud kliendi korralduste süsteemse täitja (edaspidi SI ehk Systematic
Internaliser) mõiste. Selleks on investeerimisühing, kes regulaarselt ja korrapäraselt täidab
kliendi korraldusi väljaspool reguleeritud turgu või mitmepoolset kauplemissüsteemi, tehes
oma arvel tehingu kliendiga. Eelnõus on lõike 3 sõnastust täpsustatud vastavalt MIFID2 artikli
4(1)(20) sõnastusele, mille kohaselt iseloomustab SI tegevust selliste tehingute tegemine „on
an organised, frequent systematic and substantial basis“. Kuna kehtivas sõnastuses kasutatud
määrsõnad „regulaarselt“ ja „korrapäraselt“, kuid ka direktiivi „süsteemselt“ on sünonüümid,
on neist säilitatud vaid korrapärasus. Lisatud on „organiseeritult“, nagu ka määrsõnad
„sagedasti“ ja „ulatuslikult“. Sõnastuse eeskujuks on muu hulgas kehtiva seaduse § 47 lg 1 p 4
(mida on kavas eelnõuga muuta), milles on kasutatud sõnastust „korrapäraselt ja sagedasti“ (on
an organised, frequent and systematic basis).
MIFID1 reeglite tõlgenduse kohaselt oli SI kauplemiskoht.74 MIFID2 järgi ta seda ei ole, sest
SI tegevus määratletakse kahepoolsete tehingute tegemise järgi, s.o. tehingud
investeerimisühingu ja kolmanda isiku vahel, mille investeerimisühing teeb kliendi korralduse
täitmiseks. SI-l ei ole lubatud kokku viia kolmandate isikute omavahelisi ostu- ja müügihuve,
mistõttu on ka eelnõus SI määratlemisel nimetatud, et ta kaupleb väljaspool kauplemiskohta,
aga ise mitmepoolset süsteemi korraldamata (kõiki mitmepoolseid süsteeme käsitatakse
kauplemiskohana, vt ka VPTS § 3 muutmise selgitusi).75
Kuna MIFID2 artiklile 4(1)(20) on direktiivis lisatud rida täiendavaid tingimusi, on § 886
täiendatud lõigetega 5–9. Lõigetes 5 ja 6 on avatud põhimõtted investeerimisühingu tegevuse
vastavuse hindamiseks SI mõistes nimetatud määrsõnadele. Lõike 5 kohaselt võetakse kliendi
korralduste oma arvel täitmise sageduse ja korrapärasuse hindamise aluseks
73 Vt ka delegeeritud määruse põhjenduspunkti 9. 74 Vt vastust 7: http://europa.eu/rapid/press-release_MEMO-10-659_en.htm?locale=en 75 MIFID2 põhjenduspunkt 17, 112 viimane lause, MIFIR põhjenduspunkte 6, 11 ja 20.
78
investeerimisühingu poolt väljaspool kauplemiskohta oma arvel täidetud kliendi korralduste
arv. Lõikes 6 määratletakse, kuidas hinnatakse kliendi korralduste oma arvel täitmise
ulatuslikkust. Selle aluseks võetakse kas:
1) investeerimisühingu poolt teatud väärtpaberiga väljaspool kauplemiskohta tehtud tehingute
ja investeerimisühingu poolt selle väärtpaberiga kauplemiskohas tehtud tehingute kogumahtude
suhe või
2) investeerimisühingu poolt teatud väärtpaberiga väljaspool kauplemiskohta tehtud tehingute
ja selle väärtpaberiga Euroopa Liidus tehtud tehingute kogumahtude suhe.
Lõikes 7 on sätestatud vastavalt artikli 4(1)(20) viimasele lausele, et SI-na käsitatakse
investeerimisühingut juhul, kui tema tegevus ületab lõigetes 5 ja 6 sätestatud näitajate
täpsustamiseks komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artiklites 12–16 ette nähtud
limiite,76 või kui investeerimisühing täidab SI-le kohaldatavaid nõudeid77 omal algatusel.
Viimane alternatiiv omal algatusel SI reeglite täitmise kohta on lisatud selleks, et
investeerimisühingule kohalduks inspektsiooni teavitamise nõue. Muidu ei ole
investeerimisühingul keelatud SI-le kohaldatavaid nõudeid vabatahtlikult täita ka ilma selle
täienduseta, kuid kui ta ise hindab, et tema tegevus korralduste täitmisel on piisavalt mahukas,
siis on oluline, et teda võetakse arvesse ühe SI-na. Näiteks väiksemal turul ei pruugi korralduste
täitmise sagedus, korrapärasus ja ulatus komisjoni antud limiite ületada, kuid ka sel juhul võib
investeerimisühingu tegevusel olla sarnane mõju.
Inspektsiooni teavitamise kohustus on sätestatud eelnõuga lisatavas lõikes 8, mis tuleb
kehtestada MIFIR määruse artiklites 15(1) ja 18(4) sätestatud liikmesriigi kohustuse
ülevõtmiseks.
Lõikes 9 on laiendatud SI-le VPTS § 873 lõike 11 esimeses lauses kauplemiskohale sätestatud
kohustust avalikustada teavet korralduse täitmise kvaliteedi kohta (lisatud vastavalt MIFID2
artikli 27 lõigetele 3 ja 6 vt § 873 lõike 11 lisamise selgitust). SI-le kohaldub ka § 873 lõike 11
teine lause.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS §-d 887–8813
VPTS §-des 887–8813 sisaldavad kehtivas seaduses kliendi korralduste süsteemse täitja
täpsemaid kohustusi, näiteks kohustust avaldada hinnanoteeringuid. Lisaks on sätestatud
nõuded hinnanoteeringu avaldamise viisile ja sisule, noteeringu muutmisele, sellega seotud
korralduste täitmisele ja inspektsiooni tegevusele. VPTS § 8813 sätestab täpsemad nõuded
isikliku soovituse esitamisele. VPTS §-des 887–8813 on kavas kehtetuks tunnistada (vt VPTS §
811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise selgitust ja seletuskirja lisa 2).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 891 lõiget 1 ja täiendatakse § 891 lõikega 3
VPTS § 891 sätestab nõuded kliendile teenuse osutamise kohta esitatavate aruannete kohta.
Lõike 1 kohaselt kehtivas seaduses on investeerimisühing kohustatud esitama kliendile selge ja
asjakohase aruande kliendile osutatud teenuste, sh kliendi jaoks tehtud tehingute ja osutatud
teenustega seotud kulude kohta. Säte on üle võetud MIFID1 artikli 19 lõikest 8. MIFID2 artikli
25 lõikes 6 on nõuet täpsustatud, nii et aruanded tuleb esitada püsival andmekandjal. Kehtivas
seaduses on püsival andmekandjal esitamise nõue kehtestatud seoses huvide konfliktide ja
korralduste parima täitmise reeglite kohta teabe esitamisega. Vastavalt RM määruse78 nr 51 §
11 lõikele 1 ja §-le 13 tuleb püsival andmekandjal esitada regulaarseid aruandeid
väärtpaberiportfelli valitsemise ja kliendi raha ja väärtpaberite hoidmise kohta. Mõlemad
76 Vt delegeeritud määruse põhjenduspunkte 18 ja 19, http://ec.europa.eu/finance/docs/level-2-measures/mifid-
delegated-regulation-2016-2398.pdf 77 Vt MIFIR põhjenduspunkti 11 teine lõik ja põhjenduspunktid 18–22 ning 51. 78 Klientidele teabe ja aruannete esitamise nõuded seoses investeerimisteenuste osutamisega, RT I 2007, 86, 1440
79
määruse sätted on üle võetud MIFID1 rakendusdirektiivist, mille artiklid 40–43 täpsustavad
MIFID1 artikli 19(8) põhimõtteid (vt ka selgitust § 92 kehtetuks tunnistamise kohta).
Eelnõuga on püsiva andmekandja nõuet seega laiendatud, kuid aruandluse tähenduse ja ulatuse
määramine on suhteliselt avatud tõlgendustele. Seejuures mõjutab VPTS-s sätte tõlgendust
tema asukoht. Direktiivis asub see nõue artiklis 25, mis käsitleb asjakohasuse ja sobivuse
hindamist. VPTS § 891 aga kehtestab artiklile 25(6) vastava nõude väljaspool § 871 koosseisu.
VPTS § 891 lõikes 2, mida eelnõuga ei muudeta, on sätestatud, et investeerimisühing esitab
kliendile aruande vähemalt väärtpaberite korralduse täitmise ja väärtpaberiportfelli valitsemise
toimingute kohta ning kliendi raha ja väärtpaberite hoidmise kohta.79
Teave peab direktiivi kohaselt olema piisav (adequate), mistõttu on eelnõus asendatud lõikes 1
sõnad „selge ja asjakohase“ (aruande) sõnaga „piisava“, et lõike 1 tekst moodustaks terviku,
sest järgnevalt on lisatud, et seejuures tuleb arvesse võtta asjakohaste väärtpaberite liiki ja
keerukust, kliendile osutatud teenuse laadi ning kui see on asjakohane, siis kliendi jaoks tehtud
tehingute ja osutatud teenustega seotud kulusid. See tähendab, et kliendile edastatava teabe võib
lugeda piisavaks, kui see sisaldab perioodilisi aruandeid ja kui on arvesse võetud eelnõus
täpsustatud kriteeriume. Aruannete all mõistetakse muu hulgas regulaarselt esitatavat
(perioodilist) teavet, mis võib, sõltuvalt teenusest, hõlmata erinevaid jooksvaid aruandeid.80
Eelnõuga on §-le 891 lisatud lõige 3 vastavalt MIFID2 artikli 25(6) viimasele lõigule. Selle
kohaselt tuleb investeerimisühingul kliendile regulaarselt esitada VPTS § 87 lõikes 5 sätestatud
ajakohastatud teave (sobivusteade) väärtpaberiportfelli valitsemise teenuse osutamisel, ja juhul
kui investeerimisühing on klienti teavitanud, et hindab regulaarselt kliendile soovitatud
väärtpaberite sobivust. Säte sobiks sisult ka §-i 87. Lähtudes lõigete 1 ja 3 sarnasest taustast, on
säte lisatud §-i 891.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 90 lõige 2 ja tunnistatakse kehtetuks lõiked 3–8
VPTS § 90 kehtestab investeerimisühingu kohustuse registreerida osutatavate teenuste ja
tehingute andmed, samuti andmed kliendiga peetud suhtluse kohta ja säilitada need andmed.
Eelnõus on § 90 lõiget 2 muudetud, vastavalt MIFID2 artiklile 16(6). Kehtiva seaduse kohaselt
peavad säilitatavad andmed võimaldama inspektsioonil hinnata investeerimisühingu ning
välisriigi investeerimisühingu filiaali tegevuse vastavust käesolevale seadusele, samuti määrata
investeerimisühingu ning välisriigi investeerimisühingu filiaali ja kliendi õigused ning
kohustused.
Eelnõus on lõiget 2 täpsustatud, nii et andmete säilitamise eesmärk on võimaldada
inspektsioonil teostada järelevalvet ja rakendada meetmeid VPTS § 230 lõikes 1 nimetatud
õigusaktide alusel sätestatu täitmise tagamiseks ning veenduda investeerimisühingu ning
välisriigi investeerimisühingu filiaali kõikide kohustuste täitmises, sealhulgas tema kliendi,
potentsiaalse kliendi ning väärtpaberituru kui terviku ees. MIFID2 artiklis 16(6) viidatakse
täpsemalt MIFIRi, turukuritarvituse määruse ning MIFID2 nõuete jõustamisele, kuid
otstarbekam on see viide sätestada üldisemalt, kuna õigusakte, mis sätestavad
investeerimisühingule kohustusi ja nõuavad andmete säilitamist, on hulgaliselt.
79 Vt ka MIFID2 põhjenduspunkti 72. 80 Vt ka 2014 ESMA’s Technical Advice, lk 166, punkt 2: There has not been any major change in MIFID II
compared to MIFID I in relation to the provision of reports on services provided, apart from Article 30(1), which
states that transactions with eligible counterparties are no longer exempt from applying Article 25(6).
Kättesaadav internetis: https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/2015/11/2014-1569_final_report_-
_esmas_technical_advice_to_the_commission_on_mifid_ii_and_mifir.pdf
80
Lõiked 3–8 on eelnõuga kavas kehtetuks tunnistada (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete
kehtetuks tunnistamise selgitust ja seletuskirja lisa 2).
Eelnõuga täiendatakse VPTS-i §-ga 901
VPTS-i §-ga 901 sätestatakse investeerimisühingu kohustus registreerida ja säilitada ka
kliendiga peetud telefonikõned ja elektrooniline suhtlus, lähtudes MIFID2 artikli 16(7)
esimesest lõigust. Tegu on organisatsioonilise nõudega, mille eesmärk on tugevdada
investorikaitset, parandada turujärelevalvet ja suurendada nii investeerimisühingu kui kliendi
seisukohast õiguskindlust. 81 Selliste andmete abil saab kontrollida ja tõendada korralduse
täpseid tingimusi ning vajadusel tuvastada turukuritarvitusena käsitatavat tegevust, sealhulgas
kui investeerimisühing kaupleb oma arvel. Selline info võib praktikas osutuda ainsaks
võimaluseks turukuritarvitusi tabada, kuid ta on abiks ka sellise süüdistuse ümberlükkamisel.
Lõike 1 kohaselt puudutab see kohustus vähemalt väärtpaberiga oma arvel kauplemise käigus
tehtud tehingute ja väärtpaberiga seotud korralduse vastuvõtmise, edastamise ning kliendi
nimel või arvel täitmise teenuse osutamisega seoses tehingu tegemise eesmärgil toimunud
telefonikõnesid ja elektrooniliste vahendite kaudu toimunud suhtlust, isegi kui telefonikõne või
elektrooniliste vahendite kaudu toimunud suhtluse tulemusel tehingut ei tehtud või teenust ei
osutatud. Registreerimise ja säilitamise kohustuse tähenduse määratlemiseks lähtutakse §-s 90
sätestatud korrast. Elektrooniliste vahendite kaudu toimunud suhtluse all peetakse silmas mis
tahes tehnilisi vahendeid ja võimalusi, mida investeerimisühing kliendiga suhtlemiseks kasutab.
Lõikes 2 piiritletakse, et salvestada tuleb investeerimisühingu poolt töötajale või
teenuseosutajale kasutada andnud või investeerimisühingu heakskiidul või loal kasutatava
seadme abil toimunud telefonikõned ja elektrooniliste vahendite kaudu toimunud suhtlus.
Sellega soovitakse lisada õiguskindlust ning välistada tööandja poolt töötaja erakasutuses
olevate seadmete kaudu toimuva suhtluse salvestamine. Nende seadmete kaudu toimuva
suhtluse salvestamine ei oleks õiguspärane. Vastavalt karistusseadustiku §-le 137 võib
seadusest tuleneva jälitustegevuse õiguseta isiku poolt teise isiku jälgimise eest ja tema kohta
andmete kogumise eest karistada rahalise karistuse või kuni kolmeaastase vangistusega.
Investeerimisühing peab seega tagama, et töötaja ega teenuseosutaja ei kasutaks tööülesannete
täitmisel isiklikke seadmeid. Kuna sätte eesmärk on pigem vältida ebaseaduslikku
jälitustegevust, siis ei ole selles täpsustatud, et suhtluse eesmärgipärase salvestamise eesmärgil
ei või kasutada ka vahendeid, millel puudub salvestusfunktsioon. See on eeldatav lõikes 1
sätestatud kohustuse sisu põhjal.
Lõikega 3 nähakse ette, et klienti teavitatakse sellise suhtluse salvestamisest, mille tulemuseks
võib olla tehing. Kui klienti ei ole vastavalt teavitatud, on teenuste osutamine telefoni teel
keelatud (lg 4). Ilmselt on direktiivi tekstist meilisuhtlus vms elektrooniliste vahendite kaudu
peetav suhtlus välja jäetud, kuna selle salvestamine ja säilitamine on niigi eeldatav.
Lõike 5 kohaselt, kui korraldusi antakse muu suhtluskanali vahendusel, peab see olema
säilitatav püsival andmekandjal kirjalikus või kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis
(post, e-post, faks, kliendikohtumisel dokumenteeritud korraldus või protokoll). Direktiivi
teksti kohaselt on sellised andmed säilitamise mõttes samaväärsed telefonivestlustega, st
kohalduvad samad kohustused.
Lõike 6 kohaselt säilitatakse suhtlust viis, või inspektsiooni nõudel kuni seitse aastat.
Salvestised tuleb nõudmisel kliendile esitada.
81 MiFID2 põhjenduspunktid 57 ja 144.
81
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 91 ja 92
VPTS § 91 sätestab nõuded investeerimisühingu tehinguaruandlusele. Eelnõuga on kavas § 91
tervikuna kehtetuks tunnistada (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise
selgitust ja seletuskirja lisa 2).
VPTS § 92 sätestab volitusnormi kliendi teavitamise nõuete, sh VPTS § 86, 87 ja 891,
täpsustamiseks määrusega. Kuna kõik selle volituse alusel kehtestatud rahandusministri
määruse82 sätted on üle võetud MIFID1 rakendusdirektiivist, on eelnõuga kavas § 92 tervikuna
kehtetuks tunnistada (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise selgitust
ja seletuskirja lisa 2). Täpsemad nõuded kliendi teavitamiseks kasutatavatele meetoditele jms
kehtivad edaspidi otsekohalduvana MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565
koosseisus. Vastavalt haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) §-le 93 kehtib määrus kuni selle
volitusnormi kehtetuks tunnistamiseni. Seepärast ei ole kavas, lisaks eelnõus § 92 kehtetuks
tunnistamisele, kõnealust määrust eraldi kehtetuks tunnistada.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 93 lõike 3 punkti 4
VPTS § 93 sätestab investeerimisühingu kapitalinõuded. Lõike 3 punkti 4 sõnastust on
eelnõuga korrigeeritud. Kehtivas seaduses on punktiga 4 sätestatud tingimus, et kliendi
tehingukorraldustest tekkinud positsioone on investeerimisühingul õigus hoida oma arvel (muu
hulgas) üksnes juhul, kui sellise positsiooni kestmise aeg on rangelt piiratud ajaga, mis on
vajalik kõnealuse ebaõnnestunud tehingu tegemiseks. Kasutatud sõnastus ei ole üheselt
arusaadav (selles on lähtutud direktiivi tõlkest), näiteks „ebaõnnestunud tehingu tegemiseks
vajalik aeg“ ja „kõnealune tehing“. „Positsiooni kestmise aeg“ asemel on VPTS § 871 lõikes 6
ja KAS § 891 lõikes 3 kasutatud väljendit „investeeringu kestuse aeg“ ning seda on ühetaolisuse
huvides kasutatud ka eelnõus, § 87 lõikes 2 ja § 90 lõike 3 punktis 4.
Eelnõu kohaselt on lubatud sellist positsiooni oma arvel hoida tingimusel, kui seda ei hoita
kauem kui on vajalik sama lõike punktis 1 nimetatud kliendi korralduse täitmiseks.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 94 lõiget 5 ja § 108 lõiget 5
Paragrahvides 94 ja 108 on asendatud inspektsiooni täisnimetus VPTS §-s 8 kasutusele võetud
lühendiga „inspektsioon“.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 1191 lõikeid 1 ja 4 VPTS § 1191 lõikes 1 on asendatud „teenuste pakkumine“ ühetaolisuse huvides sõnadega
„teenuste osutamine“.
Lõikes 4 on muudetud viidet VPTS § 826 (teenuste edasiandmine) lõigetele 2, 3 ja lõike 7
punktile 7. Kuna §-i 826 on eelnõus tervikuna muudetud (vt vastava muutmispunkti selgitust)
ja lisaks jääb ebaselgeks, miks on §-s 1191 investeerimisühingu poolt investeerimisagendi
kasutamise korral tegevuste edasiandmisele kohaldatavad nõuded piiratud just nende lõigetega,
on eelnõus §-s 1191 viidatud §-le 826 tervikuna.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 1192 lõiget 2 VPTS § 1192 sätestab investeerimisagentide nimekirja pidamise korra. Lõikest 2 on eelnõuga
välja jäetud teine lause, mille kohaselt investeerimisühing kannab agentide nimekirja ka
lepinguriigis asutatud investeerimisagendi, kui selle lepinguriigi õigusaktidega ei lubata
lepinguriigi investeerimisühingul kasutada investeerimisagente. See lause on üle võetud
MIFID1 artiklist 23(3),83 mida ei ole sätestatud ka MIFID2 artiklis 29 ega MIFIRis.
82 Klientidele teabe ja aruannete esitamise nõuded seoses investeerimisteenuste osutamisega, RT I 2007, 86, 1440 83 Where the Member State in which the tied agent is established has decided, in accordance with paragraph 1,
not to allow the investment firms authorised by their competent authorities to appoint tied agents, those tied agents
82
Eelnõuga muudetakse VPTS § 1194 lõiget 3 VPTS § 1194 sätestab investeerimisagentide nimekirja kandmise tingimused. Eelnõuga on
paragrahvi lõikes 3 täpsustatud investeerimisagendi kohta sätestatud eeltingimust, mille
kohaselt ta peaks vastama investeerimisagendile VPTS-ga kehtestatud nõuetele. VPTS-s on
kehtestatud selliseid nõudeid üksnes §-s 1193. Samuti jääb ebaselgeks, miks on viidatud
laiemalt kogu seadusele. Tõenäoliselt on soovitud reguleerida ettevaatavalt tegevuste
edasiandmisel tekkivaid riske. Kuna MIFID2 artikli 25(1) alusel on investeerimisühingule
seatud kohustus tagada oma töötajate piisavad teadmised ja asjatundlikkus teenuste osutamisel,
on eelnõus viidatud ka investeerimisagendi puhul investeerimisühingu töötaja kohta § 791
lõigetes 1, 2, 4 ja 5, sh inspektsiooni juhendiga, kehtestatud nõuetele. Ka § 1193 lg 3 näeb ette,
et investeerimisagendil peab olema piisav väljaõpe.
Samuti on laiendatud võimalust kehtestada investeerimisagentidele teadmiste ja oskuste
kriteeriumid. Vastavalt MIFID2 artiklile 29(3) on see liikmesriigi valikuõigus: Member States
may decide that, subject to appropriate control, investment firms can verify whether the tied
agents which they have appointed are of sufficiently good repute and possess the knowledge
and competence referred to in the second subparagraph. Teises alalõigus esitatakse järgmised
nõuded: that they possess the appropriate general, commercial and professional knowledge
and competence so as to be able to deliver the investment service or ancillary service and to
communicate accurately all relevant information regarding the proposed service to the client
or potential client.
Kehtiva VPTS alusel võiks tõlgendada, et §-s 1194 on rakendatud MIFID1 artikli 23 lõikes 1,
ehk MIFID2 artikli 29 lõikes 3 sätestatud võimalust anda investeerimisühingule õigus
otsustada, kas nende poolt määratud investeerimisagendil on piisavalt hea maine, teadmised ja
pädevus, kui on tagatud asjakohane kontroll. VPTS § 1194 lõige 2 võimaldab
investeerimisühingul otsustada isiku kandmise üle investeerimisagentide nimekirja. Sama
paragrahvi lõike 3 kohaselt ei kanta nimekirja isikut, kes ei vasta investeerimisagendile
kehtestatud nõuetele. Muu hulgas peab nimekirja kantaval isikul olema laitmatu eri- ja ärialane
maine ning piisav investeerimis- ja muu finantsteenuse osutamisega seotud töö kogemus ja
investeerimisalane väljaõpe (§ 1193 lõiked 1 ja 3). VPTS § 1195 lõikega 2 on tagatud ka
inspektsiooni kontroll investeerimisagentide nimekirja kantud isikute nõuetele vastavuse üle.
Seoses töötajate kompetentsinõuete täpsustamisega tuleb investeerimisühingul edaspidi hinnata
oma töötajate teadmisi ja oskusi. Eelnõus on kavas kohaldada samu meetmeid ka
investeerimisagentide suhtes. Sellega on paremini tagatud investeerimisühingu võimalused
investeerimisagentide teadmiste ja kompetentsi taset objektiivselt mõõta (võrreldes kehtiva
korraga). Kohaldades investeerimisagentide suhtes samu standardeid nagu investeerimisühingu
töötajatele, on ka tegevuse edasiandmisel tagatud kõrgem teenuste kvaliteet ja investorite
kaitse.
Eelnõuga täiendatakse VPTS-i osaga 31 (§-d 1197–11918)
VPTS-i täiendatakse eelnõus osaga 31, millega lisatavates §-des 1197–11918 sätestatakse nõuded
aruandlusteenuse osutajatele. Nimetatud paragrahvidega võetakse üle MIFID2 artiklites 59–66
kehtestatud nõuded. Sätetest on moodustatud seaduse 31 ossa kaks peatükki, 132. (tegutsemise
õigus) ja 133. (nõuded juhtimisele ja organisatsioonilisele ülesehitusele, kusjuures
aruandlusteenuse osutaja suhtes kontrolli teostamist reguleeritud ei ole, sh direktiivis).
shall be registered with the competent authority of the home Member State of the investment firm on whose behalf
it acts.
83
Täiendavate peatükkidega luuakse nõuded ning tegutsemise raamistik aruandlusteenuste
osutajatele, kelleks on väärtpaberite ja muude finantsinstrumentide kohta kauplemisteabe
aruannete avalikustaja, kauplemiskoondteabe esitaja ja aruandlussüsteemi korraldaja.
Nimetatud isikud aitavad edastada ning avaldada MIFID2 ja MIFIR alusel nõutavat infot kõigi
finantsinstrumentide tehingute kohta. Seni on aruandlusteenuse osutajate kohta regulatsioon
puudunud, kuid arvestades tehinguaruandluse üha kasvavaid mastaape ning vajadust tagada
info ühetaoline kvaliteet, luuakse EL-s MIFID2 paketiga ühtsed nõuded nimetatud
teenuseosutajate tegevusloa taotlemisele ning tegutsemisele.
Aruandlusteenused on paigutatud seaduses eraldi ossa esmalt põhjusel, et kehtiva seaduse
struktuuris on ette nähtud eraldi osa igale tegevusloa alusel tegutsevale järelevalvesubjektile
(investeerimisühing, reguleeritud turu korraldaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja).
Lisatavate paragrahvide paigutamisel seaduse 3. või 4. ossa käsitleks vastav seaduse osa kahe
järelevalvesubjekti tegevusloa taotlemise nõudeid. Seaduse 4. ossa paigutamisel võiks
aruandlusteenuste sätted eksitada börsiemitente, kes võivad tõlgendada sätete paigutust nii, et
ka korraldatud teabe avalikustamiseks saab kasutada aruandlusteenuse osutajat.
Aruandlusteenust võib, aga ei pruugi osutada kauplemiskoha korraldaja ega
investeerimisühing, seega ei saa aruandlusteenustesse puutuvat sätestada ei seaduse 3. ega 4.
osas. Lisaks toetab aruandlusteenuse osutaja nii investeerimisühingu kui kauplemiskoha
korraldaja kohustuste, mis on sätestatud MIFIRi artiklites 6, 7, 10, 12, 13, 20 ja 21, täitmist.
Sellepärast on paigutatud täiendavad paragrahvid seaduse 3. ja 4. osa vahele.
Tehinguaruandluse esitamise kohustus ja selle täitmise täpsemad nõuded on sätestatud MIFIR
4. jaotises, artiklites 24–27.
Investeerimisühingud peavad esitama finantsjärelevalveasutustele aruandeid kauplemise kohta
reguleeritud turul ning avaldama MIFID2 ja MIFIR alusel ettenähtud infot tehingute kohta.
Samuti on kauplemiskohtadel kohustus tehinguaruandluse esitamiseks. Nende nõuete täitmist
hõlbustavad aruandlusteenuste osutajad, kellele luuakse MIFID2 artiklites 59–66 sätestatud
nõuetega raamistik tegutsemiseks. Aruandlusteenuse osutajaid ei ole seni tegevusloastatud.
Kuna tehinguaruandlus võtab finantsturgudel järjest suuremaid mastaape, on oluline on tagada
nii esitatava info kvaliteet. Seetõttu on loodud nende teenuseosutajate reguleerimiseks
täpsemad tegevusnõuded. Tehinguaruandluse süsteem võimaldab järelevalveasutustel jälgida
investeerimisühingute tegevust, mis aitab neil tagada MIFID2 nõuete täitmist ning avastada
turukuritarvitusi. Lisaks käsitleb tehinguaruandlust eraldi ESMA standard.
Kauplemisteabe pakkumist illustreerib all olev joonis, kus MIFID2 kontekstiga seondub
eelkõige kauplemiskohtadest tulev kauplemisteave, arvestades et see on praegu EL-s suurimaks
primaarse kauplemisteabe allikaks. Euroopa Komisjoni delegeeritud akti mõjuhinnangus
kasutatud PricewaterhouseCoopers 2010 uuringu kohaselt oli EL-s 238 kauplemiseteabe
allikat, millest 89 olid reguleeritud turud ja 137 mitmepoolsed kauplemisplatvormid.
84
Joonis. Kauplemisteabe pakkujad Allikas: komisjoni delegeeritud akti mõjuanalüüs84
VPTS § 1197 lõikes 1 määratletakse aruandlusteenuse osutajad, kelleks võivad olla
aruandlusteenuse osutaja, kauplemisteabe aruannete avalikustaja ning kauplemiskoondteabe
esitaja. Nimetatud isikud on täpsemalt defineeritud käesoleva paragrahvi järgnevates lõigetes.
Lõikes 2 määratletakse, mida mõeldakse aruandlusteenuse osutaja poolt osutatava
kauplemisteabe aruandluse all. See puudutab infot, mida esitatakse MIFIR artiklite 6, 7, 10, 12,
13, 20 ja 21 kohaselt väärtpaberite ja muude finantsinstrumentide kohta.
Lõikes 3 määratletakse kauplemisteabe aruannete avalikustaja. Selleks on isik, kellel on õigus
osutada ühe või mitme investeerimisühingu nimel kauplemisteabe aruannete avaldamise
teenust vastavalt MIFIR artiklitele 20 ja 21;
Lõikes 4 määratletakse kauplemiskoondteabe esitaja. Selleks on isik, kes kogub
kauplemiskohtade korraldajatelt ja kauplemisteabearuannete avalikustajatelt kokku EMIR
artiklites 6, 7, 10, 12, 13, 20 ja 21 loetletud finantsinstrumentidega seonduvaid kauplemisteabe
aruandeid ning koondab need andmed pidevaks elektrooniliseks ja reaalajas jälgitavaks
andmevooks selliselt, et pakkuda avalikkusele teavet iga finantsinstrumendi hinna ja käibe
kohta (edaspidi kauplemiskoondteabe pakkumise teenus);
Lõikes 5 määratletakse aruandlussüsteemi korraldaja. Selleks on isik, kellel on õigus osutada
investeerimisühingute nimel inspektsioonile, teiste lepinguriikide pädevatele
järelevalveasutustele või ESMA-le tehinguandmete teatamise teenust.
VPTS § 1198 lõikes 1 sätestatakse, et aruandlusteenuse osutajana tegutsemiseks peab omama
vastavat tegevusluba. Ühtlasi täpsustatakse, et juhul kui kauplemisteabe aruannete avalikustaja,
kauplemiskoondteabe esitaja ja/või aruandlussüsteemi korraldaja tegutsevad sama isikuna,
kajastatakse teenused, mille osutamiseks talle on antud õigused, ühel tegevusloal, kuna ei ole
84 http://data.consilium.europa.eu/doc/document/ST-9165-2016-ADD-3/en/pdf
85
mõistlik hakata samale isikule väljastama kõigi nende teenuste osutamiseks eraldi
tegevuslubasid.
Lõikes 2 viidatakse aruandlusteenuse osutaja tegevusloa suhtes kohaldatavatele VPTS sätetele.
Muu hulgas kohaldatakse aruandlusteenuse osutajale §-i 113 järgi audiitori teavitamiskohustus
vastavalt MIFID2 artiklile 77(1).
VPTS § 1199 lõikes 1 täpsustatakse, milliseid teenuseid isik aruandlusteenuse osutaja
tegevusloa alusel pakkuda võib (§ 1197 lg 3–5). Nendeks on kauplemisteabe aruannete
avaldamise, kauplemiskoondteabe pakkumise ning investeerimisühingute nimel
inspektsioonile, teiste lepinguriikide pädevatele järelevalveasutustele või ESMA-le
tehinguandmete teatamise teenus. Taotleja saab õiguse osutada loetletud teenustest üksnes seda
teenust või teenuseid, milleks tal on tegevusluba antud.
Lõikes 2 sätestatakse, et investeerimisühing või turukorraldaja, kes soovib osutada
aruandlusteenuseid, esitab vaid § 11910 lõike 1 punktis 3 loetletud andmed ja dokumendid.
Investeerimisühing ning turukorraldaja on finantsjärelevalve subjektidena juba inspektsioonile
suure osa andmeid esitanud, mistõttu ei peaks nad aruandlusteenuse osutamise loa taotlemisel
hakkama andmeid topelt esitama ning seetõttu võivad piirduda vaid § 11910 lõike 1 punktis 3
loetletud info esitamisega.
Lõikes 3 kohaselt ei kohaldata sama paragrahvi lõikes 1 sätestatut teises lepinguriigis
aruandlusteenuse osutamiseks tegevusloa saanud isikule.
VPTS § 11910 sätestab andmete ja dokumentide loetelu, mis peavad eelkõige tõendama seda,
kuidas on planeeritud teenuste osutamine, aruandlusteenuse osutaja kindel ja usaldusväärne
juhtimine, sealhulgas jätkusuutlik majandamine ning juhtimisega seotud riskide maandamine.
Tegevusloa taotluse, nõutud dokumendid ja andmed peab inspektsioonile esitama äriühingu
juhatus ning juhatuse liikmed peavad kinnitama oma allkirjaga esitatud andmete õigsust.
Paragrahvis sätestatakse, et tegevusloa taotlemiseks tuleb esitada taotlus ja lisada sellele
aruandlusteenuse osutajaga kui äriühinguga seotud dokumendid (näiteks põhikiri,
tegevusplaan, finantsaruanded, sise-eeskirjad, jm). Samuti esitatakse juhatuse ja nõukogu
liikmete taustaandmed ning info audiitori ja siseaudiitori kohta. Taotlusega esitatavate
dokumentide põhjal peab inspektsioon aru saama, kas taotleja vastab seadustes sätestatud
nõuetele.
Juhatuse ja nõukogu liikmete kohta esitatavat infot käsitletakse ühtlasi Euroopa Komisjoni
rakendusmääruses ITS 3 ning delegeeritud määruses RTS 13. Samas ei ole nendes nõutavad
andmed võrreldes teiste Eesti finantsjärelevalve subjektidega sama detailsed ja vajavad seaduse
tasandil täiendamist.
Euroopa Komisjoni rakendusmääruses ITS 3 esitatud avalduse vormist tuleneb ühtlasi, et
tegevusloa taotlemise avalduses tuleb vastavate kastide linutamisega ära märkida, milliste
aruandlusteenuste osutamise õigust isik taotleb. Seega ei ole vajalik iga teenuse osutamiseks
eraldi tegevusluba taotlema ega avaldust esitama hakata.
VPTS § 11911 reguleerib täiendava tegevusloa taotlemist, juhul kui aruandlusteenuse osutaja,
kellel on juba tegevusluba, soovib täiendavalt hakata osutama ühte või mitut aruandlusteenust.
Lõikes 1 kehtestatakse aruandlusteenuse osutaja kohustus ülaltoodud juhul täiendava
tegevusloa taotlemiseks.
86
Lõikes 2 täpsustatakse, millised dokumendid peab aruandlusteenuse osutaja täiendava
tegevusloa taotlemisel inspektsioonile esitama. Nendeks dokumentideks on vastav kirjalik
avaldus, täiendatud tegevusplaan ja uuendatud käesoleva seaduse paragrahvis 11917 nimetatud
sise-eeskirjad ning paragrahvi 11917 lõigetes 1 kuni 3 ja lõikes 8 nimetatud korrad ning lõigetes
9 kuni 12 nimetatud süsteemide kirjeldused.
VPTS § 11912 sätestab alused, millal võib inspektsioon keelduda tegevusloa andmisest. Need
on seotud taotlejaga seotud isikutega või organisatsioonilise korraldusega. Näiteks ei anta
tegevusluba, kui taotleja, tema juhid või audiitor ei vasta õigusaktides ette nähtud nõuetele, ei
ole tõendatud asutamisel oleva aktsiaseltsi aktsiakapitali täieliku sisse maksmise võimalikkus,
järelevalvet taotleja üle takistab märkimisväärne seos tema ja teise isiku vahel või riigi, kus
viimane on asutatud, õigusaktid takistavad järelevalve teostamist, kui taotleja sise-eeskirjad,
korrad ja süsteemid ei ole piisavalt täpsed või üheselt mõistetavad, või kui taotlejat või tema
juhti on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo
eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise
eest ja tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist
kustutatud või taotleja või tema juhi suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni. Samuti
ei anta tegevusluba, kui aktsiaseltsile antud aruandlusteenuse osutaja tegevusluba on varem
kehtetuks tunnistatud, välja arvatud juhul, kui tegevusluba on kehtetuks tunnistatud käesoleva
seaduse paragrahvis 11913 sätestatud alusel.
VPTS § 11913 sätestab alused, millest lähtuvalt võib inspektsioon aruandlusteenuse osutaja
tegevusloa kas täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada ja mis on sarnased finantsteenuste
sektoris muudele teenuseosutajatele kehtestatud õigusnormidega.
Sellisteks alusteks on näiteks juhtumid, kui aruandlusteenuste osutaja on olnud passiivne ning
ei ole kas 12 kuu jooksul alustanud tegevusloa kasutamist või ei ole viimase kuue kuu jooksul
aruandlusteenuseid osutanud, ta ei vasta kehtivatele tegevusloa andmise tingimustele, ei ole
võimeline täitma endale võetud kohustusi, on esitanud inspektsioonile valeandmeid või avaldab
oma tegevuse või juhtimisorgani liikme kohta oluliselt ebaõigeid või eksitavaid, ei ole
ettenähtud tähtpäevaks või ulatuses täitnud inspektsiooni ettekirjutust, on toime pannud
rahapesu või rikub õigusaktiga kehtestatud rahapesu ning terrorismi rahastamise tõkestamise
korda.
Ühtlasi võib tegevusloa kas täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada mitmetel sarnastel
alustel paragrahvi 11912 lõikes 1 kehtestatud tegevusloa andmisest keeldumisega. Näiteks, kui
aruandlusteenuse osutaja, tema juhid või audiitor ei vasta õigusaktides ette nähtud nõuetele või
järelevalvet taotleja üle takistab märkimisväärne seos tema ja teise isiku vahel või riigi, kus
viimane on asutatud, õigusaktid takistavad järelevalve teostamist. Samuti kui taotlejat või tema
juhti on karistatud majandusalase, ametialase, varavastase või avaliku usalduse vastase süüteo
eest või terrorikuriteo või selle toimepanemisele suunatud tegevuse rahastamise või toetamise
eest ja tema vastavad karistusandmed ei ole karistusregistri seaduse kohaselt karistusregistrist
kustutatud või taotleja või tema juhi suhtes on kohaldatud rahvusvahelist sanktsiooni. Viimase
täiendusena võib aruandlusteenuse osutaja tegevusloa kas täielikult või osaliselt kehtetuks
tunnistada ka juhul kui tema tegevus või tegevusetus ei vasta heale äritavale.
Aruandlusteenuse osutaja tegevusloa võib kas täielikult või osaliselt kehtetuks tunnistada ka
juhul kui lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse poolt inspektsioonile esitatud teabe kohaselt on
aruandlusteenuse osutaja rikkunud lepinguriigi õigusaktides sätestatud või lepinguriigi
finantsjärelevalve asutuse poolt esitatud tingimusi.
87
VPTS §-ga 11914 kehtestatakse nõuded aruandlusteenuse osutajate juhtidele, millega võetakse
ühtlasi üle MIFID2 artiklis 63 kehtestatud nõuded. Sarnaselt teistele finantsturul tegutsevatele
ettevõtjatele, esitatakse aruandlusteenuse osutaja juhtidele kõrgendatud nõuded võrreldes
muude ettevõtluse valdkondadega Kõrgendatud nõuded juhtide isikule on vajalikud ja sobivad
meetmed, et tagada ettevõtja kindel, jätkusuutlik ja usaldusväärne juhtimine ning ette nähtud
õigusnormide täitmine. Kõrgendatud nõuded nähtuvad ka Euroopa Komisjoni otsekohalduva
määruse RTS 13 artiklist 4, milles loetletakse teave, mis tuleb aruandlusteenuse osutajal
tegevusloa taotlemisel iga juhi kohta esitada.
MIFID2 artiklis 63 nähakse ette nõuded juhtorgani liikmetele ning artikli 4 lõike 1 punktis 36
määratletakse direktiivis kasutatav termin „juhtorgan”. Selleks on investeerimisühingu,
turukorraldaja või aruandlusteenuste osutaja organ või organid, mille liikmed on nimetatud
ametisse kooskõlas siseriikliku õigusega ja millel on õigus määrata kindlaks üksuse strateegia,
eesmärgid ja üldine tegevussuund, kusjuures see kontrollib ja jälgib juhtimisotsuste tegemist
ning sellesse kuuluvad üksuse äritegevust tegelikult suunavad isikud.
Ühtlasi täpsustatakse nimetatud punkti teises alalõigus, et kui direktiivis osutatakse juhtorganile
ning juhtorgani juhtimis- ja järelevalvefunktsioonid on määratud siseriikliku õiguse kohaselt
eri organitele või ühe organi eri liikmetele, määrab lepinguriik vastutavad organid või
juhtorgani vastutavad liikmed kindlaks kooskõlas oma siseriikliku õigusega, välja arvatud
juhtudel, kui käesolevas direktiivis on sätestatud teisiti. Eestis täidavad MIFD II artikli 4 lõike
1 punkti 36 esimeses alalõigus toodud juhtorgani ülesandeid juhatus ning nõukogu, mistõttu
katab termin „juhid“ nende mõlema organi liikmeid.
Juhtidele esitatavad nõuded on ka tegevusloa andmise üks aluseid, mis tähendab, et
järelevalveasutus hindab enne tegevusloa väljastamist, kas äriühingu juht on sobiv ja vastab
seaduses sätestatud nõuetele. Nõuetele mittevastavus võib olla ka tegevusloa andmisest
keeldumise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise aluseks.
Lõikes 1 sätestatakse finantsteenuste valdkonnas levinud nn fit and proper nõuded
aruandlusteenuse osutaja juhtidele. Aruandlusteenuse osutaja juhatuse või nõukogu liikmeks
(edaspidi juht) võib valida või määrata vaid isiku, kellel on aruandlusteenuse osutaja
juhtimiseks vajalikud teadmised, oskused, kogemused, haridus, kutsealane sobivus ning
laitmatu ärialane maine.
Lõikega 2 on täpsustatud, mida loetakse eelmises lõikes viidatud juhi ärialase maine suhtes
sobimatuks. Maine kahjustamise aluseks võivad olla nii isiku tegevus või tegevusetus muus
finantssektori äriühingus või selle juhtimisel, aga ka välised asjaolud, nagu kuriteo toimepanek,
teatud majandusalaste süütegude toimepanek.
Vastavalt lõikele 3 ei ole lubatud juhiks valida isikut, kelle varasem tegevus on kaasa toonud
äriühingu pankroti või sundlikvideerimise või tegevusloa kehtetuks tunnistamise või kelle
suhtes kehtib ettevõtluskeeld või kelle varasem tegevus äriühingu juhina on näidanud, et ta ei
ole suuteline korraldama äriühingu juhtimist selliselt, et äriühingu aktsionäride, osanike,
liikmete, võlausaldajate ja tarbijate huvid oleksid küllaldaselt kaitstud, või kelle varasem
tegevus on näidanud, et ta muul mõjuval põhjusel ei ole sobiv äriühingut juhtima.
Lõike 4 kohaselt peavad aruandlusteenuse osutaja juhid pühendama piisavalt aega oma
ülesannete täitmisele ja peavad tegutsema nende puhul eeldatava ettenägelikkuse ja hoolsusega
ning vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele, seades aruandlusteenuse osutaja ning
tarbijate majanduslikud huvid kõrgemale oma isiklikest majanduslikest huvidest.
88
Lõikega 5 võetakse üle MIFID2 artikli 63 lõike 1 teine alalõik, mille kohaselt peab juht
tegutsema ausalt, usaldusväärselt ja sõltumatult, et vajaduse korral tulemuslikult vaidlustada
nõukogu otsuseid ning vajaduse korral tulemuslikult kontrollida ja jälgida juhtimisotsuste
tegemist.
Lõikega 6 võetakse üle MIFID2 artikli 63 lõige 4. Aruandlusteenuse osutajale nähakse ette
kohustus määratleda oma sise-eeskirjas juhtimiskord, millega tagatakse organisatsiooni tõhus
ja usaldusväärne juhtimine, sealhulgas ülesannete lahusus organisatsioonis ja huvide
konfliktide ennetamine. Samuti peab aruandlusteenuse osutaja, teostama järelevalvet selle
rakendamise üle ning tegema seda turu usaldusväärsust ja klientide huve toetaval viisil.
Lõike 7 kohaselt tuleb aruandlusteenuse osutaja kehtestatud eeskirjad ja muud
protseduurireeglid regulaarselt üle vaadata, et tagada nende vastavus muutunud tegevusele või
turu tingimustele.
Lõikes 8 viidatakse ühtlasi, et aruandlusteenuse osutaja juhi nõuetele vastavuse hindamisel
arvestab inspektsioon Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse RTS nr 13 artikli 4 alusel
juhtide kohta esitatavaid andmeid. Nimetatud artiklis on esitatud loetelu andmetest, mille
aruandlusteenuse osutaja tegevusloa taotleja peab lisama oma avaldusele kõigi oma juhtide
kohta, näiteks elulookirjeldus, andmed kriminaalkaristuste kohta, kinnitus enda hea ärialase
maine kohta, info aja kohta, mida juht hakkab pühendama aruandlusteenuse osutaja heaks
töötades, teave võimalike huvide konfliktide kohta, jmt.
VPTS § 11915 on sätestatud VPTS §-de 80 ja 1242 eeskujul ning direktiivi artikli 63 lõike 3
ülevõtmiseks, kehtestades aruandlusteenuse osutaja juhi ja audiitori valimisest või määramisest
ja nende tagasikutsumisest või teistest muudatustest inspektsiooni teavitamise kohustus.
VPTS § 11916 lõike 1 kohaselt on inspektsioonil õigus nõuda aruandlusteenuse osutaja juhtide
tagasikutsumist. Sarnane säte on analoogne teistes finantsturgu reguleerivates seadustes
sätestatuga. Arvestades finantssektori ettevõtjate kindla ja usaldusväärse juhtimise olulisust
tsiviilkäibes, on antud avalikkuse kaitse huvidest lähtuvalt järelevalveasutusele laialdased
volitused ettevõtja privaatautonoomiasse sekkumisel. Sellisteks alusteks on näiteks
mittevastavus juhile seatud nõuetele, oma isikuga seoses valeandmete esitamine inspektsioonile
aga ka isiku tegevus krediidiandja või -vahendaja juhtimisel, mistõttu on ilmne, et isik ei sobi
selle äriühingu juhiks.
Vastavalt lõikele 2 võib inspektsiooni nõudel määrata kohus äriühingule ka uue juhi, kui muul
viisil sobilikku juhti äriühingule ei leita. Kui aruandlusteenuse osutaja ei täida inspektsiooni
ettekirjutust juhi tagasikutsumise kohta, võib inspektsioon nõuda juhi tagasikutsumist kohtu
kaudu või tunnistada tegevusloa kehtetuks.
VPTS § 11917 kehtestab organisatsioonilised nõuded aruandlusteenuse osutajatele, mis
tulenevad MIFID2 artiklites 64–66 sätestatud nõuetest.
Lõikes 1 nähakse kauplemisteabe aruannete avalikustajale ette kohustus kehtestada asjakohane
poliitika ning kord MIFIR artiklitega 20 ja 21 nõutud teabe avalikustamiseks tehniliste
võimaluste piires reaalajas ja mõistlikel kommertsalustel, ehk ei tohi klientidelt küsida teenuse
osutamise eest ebamõistlikult kõrget hinda. Mõistlikud kommertsalused sätestatakse
detailsemalt MIFID2 alamaktides.
Lõikes 2 nähakse kauplemiskoondteabe esitajale ette kohustus kehtestada asjakohane poliitika
ning kord, mis võimaldab koguda MIFIR artiklite 6, 10, 20 ja 21 kohaselt avalikustatud teavet,
89
koondada see pidevaks elektrooniliseks andmevooks ning teha kõnealune teave avalikkusele
kättesaadavaks tehniliste võimaluste piires reaalajas ja mõistlikel kommertsalustel. Kas siin ei
tohi klientidelt küsida teenuse osutamise eest ebamõistlikult kõrget hinda.
Lõikes 3 nähakse aruandlussüsteemi korraldajale ette kohustus kehtestada asjakohane poliitika
ning kord MIFIR artikliga 26 nõutud teabe esitamiseks võimalikult kiiresti ja hiljemalt tehingu
toimumise päevale järgneva tööpäeva lõpuks. Selline teave esitatakse kooskõlas MIFIR artiklis
26 sätestatud nõuetega.
Lõikes 4 kehtestatakse ajalimiidid, mille jooksul peab eelnevates lõiketes viidatud teave saama
tasuta kättesaadavaks. Lõikes 1 viidatud teave tehakse tasuta kättesaadavaks 15 minutit pärast
seda, kui kauplemisteabe aruannete avalikustaja on selle avaldanud ning lõikes 2 viidatud teave
tehakse tasuta kättesaadavaks 15 minutit pärast seda, kui kauplemiskoondteabe esitaja on selle
avaldanud. Ühtlasi kehtestatakse kauplemisteabe aruannete avalikustajale ja
kauplemiskoondteabe esitajale laiemad põhimõtted mittediskrimineerimiseks, juurdepääsuks
avaldatavale teabele ning selle teabe kasutatavuseks. Lähtuvalt MIFID2 artikli 65 lõike 2
viimasest alalõigust nähakse ühtlasi ette, et kauplemiskoondteabe esitaja MIFIR artiklite 10 ja
21 kohaselt avaldatav teave peab olema esitatud üldiselt aktsepteeritavates formaatides, mis on
koostalitlusvõimelised.
Lõikes 5 loetletakse detailsemalt teave, mille kauplemisteabe aruannete avalikustaja peab
avaldama.
Lõikes 6 sätestatakse, et kauplemiskoondteabe esitaja esitab samuti lõikes 3 loetletud teabe,
arvestades seejuures mõnede erisustega:
1) lähtuvalt MIFID2 artikli 65 lõike 2 punktist a võib MIFIR artiklite 10 ja 21 kohaselt
avalikustatava info korral kauplemiskoondteabe esitaja avaldada finantsinstrumendi
identifitseerimistunnuse alternatiivina finantsinstrumendi identifitseerivad tunnused ning
2) kauplemiskoondteabe esitaja peab MIFIR artiklite 6 ja 20 kohaselt avalikustatava info korral
ühtlasi avaldava info selle kohta, kui investeerimisotsuse ja tehingu täitmise eest oli vastutav
investeerimisühingu arvutialgoritm ning selle kohta, kui teabe avalikustamise kohustusest on
kooskõlas MIFIR artikli 4 lõike 1 punktiga a või b antud vabastus, lisades ühtlasi, kumma sätte
alusel vabastus anti.
Lõikes 7 nähakse kauplemiskoondteabe esitajale ette kohustus tagada, et esitatav teave
koondaks kõigi kauplemiskohtade ja kauplemisteabe aruannete avalikustajate andmeid ning
andmeid MIFID2 artikli 65 lõike 8 punkti c alusel kehtestatud nõuetele vastavate
finantsinstrumentide kohta.
Lõikes 8 nähakse aruandlusteenuse osutajale ette kohustus kehtestada kord, mis aitab ära hoida
huvide konflikte klientidega, ning seda korda pidevalt rakendada. Eelkõige peab
turukorraldajana tegutsev kauplemisteabe aruannete avalikustaja, turukorraldaja ning
tunnustatud kauplemisteabe aruannete avalikustaja, kes korraldab ka kauplemiskoondteavet ja
turukorraldajana või investeerimisühinguna tegutsev aruandlussüsteemi korraldaja käsitlema
kogu kogutud teavet mitte-diskrimineerivalt, kehtestama asjakohase korra oma muu
äritegevuse eeltoodust lahushoidmiseks ning rakendama seda korda pidevalt.
Lõike 9 kohaselt peab aruandlusteenuse osutaja kehtestama usaldusväärsed turvasüsteemid, mis
tagaksid teabeedastusvahendite turvalisuse, ning minimeeriksid andmelaostuse ja loata
juurdepääsu ohtu. Sellised turvasüsteemid peavad hoidma ära ka teabe lekkimise,
kauplemisteabe aruannete avalikustaja puhul kuni teabe avaldamiseni. Aruandlussüsteemi
korraldaja kehtestatavad turvasüsteemid peavad tagama ka teabeedastusvahendite autentimise
90
ning säilitama igal ajal andmete konfidentsiaalsuse. Aruandlusteenuse osutaja peab tagama
piisavad ressursid ja varuseadmed, mis võimaldavad pidevalt teenuseid pakkuda.
Lõikes 10 nähakse kauplemisteabe aruannete avalikustajale kohustus kehtestada süsteemid, mis
võimaldavad tõhusalt kontrollida kauplemisaruannete terviklikkust, märgata andmete
väljajäämist ja ilmseid vigu ning nõuda vigaste aruannete uuesti esitamist.
Lõikes 11 nähakse aruandlussüsteemi korraldajale ette kohustus kehtestada süsteemid, mis
võimaldavad tõhusalt kontrollida andmete terviklikkust, märgata investeerimisühingu
põhjustatud andmete väljajäämist ja ilmseid vigu, edastada andmed selliste vigade ja
väljajäämiste kohta investeerimisühingule ning nõuda vigu sisaldanud aruannete uuesti
esitamist.
Lõikes 12 kohaselt peab aruandlussüsteemi korraldaja kasutama süsteeme, mis võimaldavad tal
tuvastada tema enda põhjustatud vigu ja väljajäämisi ning esitada või vajadusel uuesti esitada
inspektsioonile õiged ja täielikud tehinguaruanded.
Lõikes 13 täpsustatakse, et aruandlusteenuse osutajad lähtuvad oma teenuste pakkumisel ühtlasi
delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artiklites 84–89 sätestatud nõuetest. Viidatud nõuded
käsitlevad teenuste osutamist mõistlikel kommertsalustel, mitte-diskrimineerivalt,
kulupõhiselt, läbipaistvalt, jm.
VPTS § 11918 sätestab, millised protseduurireeglid ehk sise-eeskirjad tuleb aruandlusteenuse
osutajas kehtestada. Lõikes 1 sätestatakse üldine kohustus sise-eeskirjade kehtestamiseks, mis
tagavad aruandlusteenuse osutaja tegevust reguleerivate õigusaktide ning tema juhtorganite
otsuste täitmise. Sise-eeskiri on põhiline ja peamine dokument, kus organisatsioonilised
toimimismehhanismid peavad kirjas olema.
Lõikes 2 nõutakse, et sise-eeskirju tuleb pidevalt kaasajastada. Analoogiline säte on ka teiste
finantssektori ettevõtjate tegevus reguleerivates seadustes.
Lõikes 3 sätestatakse täpsemalt miinimumnõuded sise-eeskirjades kaetavatele teemadele. Sise-
eeskirjades peavad kajastuma aruandlusteenuse osutaja sisese teabe ja dokumentide liikumise
kord, aruandlusteenuse osutamise kord, töötajate valikukriteeriumid, töö- või ametiülesanded,
alluvussuhted, aruandlusahelad, aruannete esitamise protseduur ja õiguste delegeerimine,
andmekogude pidamise ja andmete käitlemise kord ning sisemised protseduurireeglid
rahvusvahelise sanktsiooni seaduse alusel kehtestatud rahvusvaheliste sanktsioonide
rakendamiseks ning rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse rakendamiseks
ning nende täitmise kontrollimise sisekontrollieeskirjad. Sise-eeskiri peab olema pidevalt
ajakohastatud ning asjakohane, et teenuseosutaja töötajatel ja juhtidel oleks võimalik
igapäevase majandustegevuse käigus tegutseda maksimaalselt tarbijate huvidest lähtuvalt.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 120 lõikeid 2, 3 ja 5
VPTS § 120 sätestab reguleeritud turu korraldamiseks tegevusloa nõude. Eelnõuga asendatakse
lõigetes 2 ja 3 nimetatud mitmepoolne kauplemissüsteem sõnaga „alternatiivturg“, nagu mujal
VPTS-s.
Lõikes 3 soovitakse eelnõuga piirata termini „korraldaja“ kasutusala. Seaduse kohaselt
kasutatakse seda läbivalt kogu seaduse 4. osas, kus sellest ei ole tegelikult kinni peetud. Näiteks
sisaldab seaduse 4. osa peatükki 181, kus reguleeritakse täiendavalt MTF ja OTF korraldajaga
seonduvat. Sellistes lausetes tekib seetõttu väga mitmeti tõlgendatavaid kohti, näiteks: MTF-l
võib olla ainult üks korraldaja. Sama kordub peatükis 18, kus on küll defineeritud
91
börsikorraldaja. Korraldaja on VPTS tähenduses väga üldine termin, näiteks tegutseb VPTS
tähenduses veel pakkumise korraldaja (2. osas), süsteemi korraldaja (5. osas) jne. Seetõttu on
eelnõus piiratud „korraldaja“ termini kasutust peatükkidega 14–18. Ülejäänud 4. osa
peatükkides (181–21) on see termin selguse huvides asendatud „turu korraldajaga“ (vt ka § 169
jt sätete muutmise selgitust).
Lõikes 5 ja mujal VPTS-s on aga senise alternatiivi asemel, kus reguleeritud turu korraldaja
võis korraldada ka MTF-i, laiendatud tema tegutsemisvabadust ja muudetud neid sätteid nii, et
reguleeritud turu korraldaja saab korraldada muud kauplemiskohta (vt ka VPTS § 3 muutmise
selgitust).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 121 lõiget 1
VPTS § 121 reguleeritakse korraldaja tegevusloa taotlemisele kohaldatavaid sätteid. Seoses
VPTS mitmete sätete muutmisega eelnõus on § 121 lõikes 1 asendatud viidete loetelu. Kehtivas
seaduses viidatakse § 48 lõigetes 2 ja 3, § 51 lõikes 1, lõike 2 punktides 1 ja 3 ning lõikes 3, §-
s 52, § 53 lõikes 3, § 54 lõigetes 2 ja 3 ning §-des 55, 551, 57 ja 581 sätestatule.
Eelnõus on need viited asendatud, nii et kohaldatakse § 48 lõigetes 2–4, § 51 lõikes 1, lõike 2
punktides 1 ja 3 ning lõikes 3, §-s 52, § 53 lõikes 3, § 54 lõigetes 2 ja 3 ning §-des 55, 551, 57,
581 ja 113 sätestatut.
Täiesti uuena viidatakse lisaks varasemale lõikes 1 näiteks § 48 lõikele 4, mis sätestab
investeerimisühingule, ja viitena turu korraldajale (nagu ka aruandlusteenuse osutajale)
kohustuse vastata igal ajal tegevusloa taotlemise tingimustele ja seaduses sätestatud nõuetele
(vt täpsemalt § 48 lg 4 lisamise selgitusest). Samuti viidatakse §-le 113, et kohaldada ka
reguleeritud turu korraldaja audiitorile kohustust teavitada inspektsiooni mis tahes puuduste või
vastuolude avastamisest järelevalvesubjekti tegevuses võrreldes algsete tegevusloa
tingimustega (vastavalt MIFID2 artiklile 77 lg 1).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 123 lõikeid 1 ja 2
VPTS § 123 reguleerib turu korraldaja tegevusloa kehtetuks tunnistamist. Lõikes 1 on viidatud
VPTS § 58 lõigetele 1, 3 ja 4, kuid tähelepanuta on jäänud, et selle paragrahvi lõikele 3
järgnevad veel kaks ülaindeksiga lõiget. Seepärast on eelnõus viide asendatud, viidates VPTS
§ 58 lõigetes 1, 3, 31, 32 ja 4 sätestatule.
Lõikes 2, mis loetleb tegevusloa kehtetuks tunnistamise alused, on punktiga 101 lisatud täiendav
alus, mille kohaselt tegevusloa võib kehtetuks tunnistada ka siis, kui ilmneb, et taotleja esitas
tegevusloa taotlemisel valeandmeid või tegevusluba on saadud muul ebaausal viisil, samuti
muudel juhtudel, kui korraldaja poolt või nimel on inspektsioonile esitatud valeandmeid. Selle
aluse lisamine on seotud VPTS § 48 täiendamisega vastava kohustusega lõikes 4, ja sisuliselt
on selle eesmärk, et kohustus selgesõnaliselt eksisteeriks ja sellel oleks õiguslikud tagajärjed,
nagu tegevusloa kehtetuks tunnistamine, väärteokaristus (lisatud on ka vastav väärteokoosseis)
või kriminaalkaristus (KarS § 280). Sama alus tegevusloa kehtetuks tunnistamiseks on lisatud
ka investeerimisühingu (§ 58 lg 2 p 2) ja aruandlusteenuse osutaja puhul §-s 11913.
Lisaks muudetakse eelnõuga lõike 2 punkti 11. Kehtiva sõnastuse kohaselt võimaldab see
tegevusloa kehtetuks tunnistada,
kui korraldaja ei ole alustanud tegevust või ei ole tegelenud turu korraldamisega järjestikuse
kuue kuu jooksul või korraldaja asutajad on oma tegevusega näidanud, et korraldaja ei suuda
tegevust alustada 12 kuu jooksul tegevusloa andmisest arvates.
92
Eelnõu kohaselt on täpsustatud vastavalt MIFID2 artiklile 44(5)(a), et tegevusloa kehtetuks
tunnistamise õigus tekib siis, kui korraldaja ei ole alustanud tegevust 12 kuu jooksul tegevusloa
andmisest arvates ning ka siis, kui korraldaja selgesõnaliselt tegevusloast loobub.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 124
VPTS § 124 sätestab tegevusriski maandamiseks nõuded turu korraldaja kasutatavale
infosüsteemile. VPTS § 124 on üks VPTS 2002. aasta tervikredaktsiooni paragrahvidest. See
sarnaneb, kuid ei vasta täpselt MIFID2 artiklile 47(1) (s.o. MIFID1 artiklile 39). Kehtivas
seaduses on lõike 1 sõnastus keeleliselt ebaõnnestunud, kuna selles on seatud kohustusi
süsteemile (tagada turu või MTF korraldamise järjepidevuse ja korrapärasus). Lõike 1 lõpus on
viidatud MTF korraldamisele, mida reguleeritakse alles peatükis 181.
Eelnõuga on kavas VPTS § 124 kehtetuks tunnistada, et täpsemini reguleerida turu
korraldamise kohta MIFID2 artiklis 47 sätestatud organisatsioonilisi nõudeid. Selleks on
täiendatud VPTS-i §-ga 1246, kus muu hulgas on kavas esitada ka § 124 lõike 1 põhisisu.
Süsteemide vastupidavust reguleeritakse vastavalt artiklile 48(1) VPTS §-s 1251.
Lõikes 2 on kehtivas seaduses sätestatud volitusnorm, mille kohaselt võib määrusega täpsustada
töökindla ning usaldusväärse infotehnoloogilise või muu VPTS § 124 lõikes 1 nimetatud
süsteemi kriteeriumid. Volitust ei ole kasutatud ning arvestades kogu regulatsiooni täiendamist
nii eelnõus kui muude, otsekohalduvate õigusaktidega, ei ole enam vajalik. Sisult on see enam
järelevalve teostamisega seonduv teema, mille kohta vastavalt artiklile 48 koostab need
kriteeriumid ESMA.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 1241
Sarnaselt investeerimisühingu juhtidele esitatavatele nõuetele on kujundatud nõudeid turu
korraldaja juhtidele (eelkõige §-ga 1241). Vastavalt MIFID2 artiklile 45 muudetakse eelnõus §-
i 1241 ja lisatakse § 1245. Muudatused §-s 1241 on üsna sarnased muudatustega §-s 79. Kavas
on kehtetuks tunnistada turu korraldaja juhtide kõrghariduse nõue. Vastavalt §-le 1245 tuleb
korraldajal edaspidi moodustada nomineerimiskomitee juhatuse liikmete valimiseks ja
määramiseks.
VPTS § 1241 näeb ette nõuded reguleeritud väärtpaberituru korraldaja juhtidele ja osaliselt ka
töötajatele. Sisuliselt on samad nõuded sätestatud investeerimisühingu juhtidele VPTS §-ga 79.
Paragrahvi 1241 muudetakse tervikuna, kuna muutub nii selle pealkirja kui ka lõigete sõnastus
ja järjekord, samuti lisatakse uue sõnastusega lõikeid. Paragrahv põhineb direktiivi artiklil 45.
Kehtiva § 1241 lõige 1 sätestab sobivuse (nn fit&proper) nõuded juhtidele. Ka lõike 1 uus
sõnastus näeb ette suhteliselt sarnased nõuded. Selle kohaselt võib korraldaja juhiks valida või
määrata üksnes isikuid, kellel on korraldaja juhtimiseks vajalikud teadmised, haridus, oskused,
kogemused, kutsealane sobivus ja laitmatu ärialane maine. Artiklis 45(1) ühe eeltingimusena
kehtestatud juhikandidaadi laitmatu maine (good repute) on ulatuselt laiem kui laitmatu
ärialane maine. Ühetaolisuse huvides on eelnõus kasutatud viimati nimetatud määratlust, nagu
on tehtud ka teistes finantsvaldkonna seadustes (vt nt KAS, MERAS, IFS, KTS; kusjuures
VPTS § 1193 nõuab täpsemalt laitmatut eri- ja ärialast mainet). Isegi näiteks avalikkusele
teadaolev, kuid kriminaalkorras tuvastamata ja karistamata jäänud kalduvus koduvägivallale
võib küll isiku head mainet kahjustada, kuid teisest küljest on inspektsioonil keeruline seda
objektiivselt hinnata ja tõendada.
Lõike 1 teise ja kolmanda lausega täpsustatakse korraldaja juhtide terminit. Juhi mõiste ei
pruugi piirduda üksnes juhatuse või nõukogu liikmega, vaid juhina võib käsitada ka valdkonna
juhti vms isikut, kes võtab vastu olulisi juhtimisotsuseid. Sama sätestab investeerimisühingute
93
puhul VPTS § 54 lõige 11. Sisuliselt aga siin kehtiva seadusega võrreldes midagi ei muutu, kuna
sarnane norm on sätestatud korraldaja suhtes kehtiva VPTS § 1241 lõikega 2.
Lõige 2 täpsustab, mis juhtudel ei ole ärialane maine laitmatu. Oluline on märkida, et tegemist
ei ole ammendava loeteluga.
Lõige 3 sätestab nn mitmekesisuse põhimõtte, mille kohaselt tuleks nõukokku ja juhatusse
valida sellised isikud, et vastavate juhtimisorganite koosseis oleks piisavalt mitmekesine ehk
juhtorganites peaks olema erineva vanuse ja kogemusega ning erinevast soos isikuid. Sarnane
põhimõte on sätestatud ka pankadele KAS § 48 lõikega 2.
Lõige 4 sätestab, et korraldaja juhatuses peab olema vähemalt kaks liiget, kuigi direktiiv seda
otseselt ei nõua. See on ka kehtivas seaduses nii (§ 1241 lõige 3), samuti KAS-s krediidiasutuste
puhul (kus nõutav juhatuse liikmete arv on isegi 3). Kokkuvõttes on see liikmesriigi valik, kas
korraldajal peab olema vähemalt 2 juhatuse liiget või piisaks ka ühest. Valiku rakendamiseks
on vajalik põhjalikum analüüs.
Lõikega 5 sätestatakse nõuded korraldaja juhatuse liikmetele: a) nad peavad pühendama
piisavalt aega oma ülesannete täitmiseks; b) nad peavad omama piisavalt teadmisi, oskusi ja
kogemusi, et aru saada korraldaja toimimisest; c) nad peavad tegutsema ausalt, usaldusväärselt
ja sõltumatult. See on vajalik, et nad oleksid suutelised ka vaidlustama nõukogu otsuseid ja seda
tulemuslikult ning samuti peavad nad olema suutelised kontrollima ja jälgima juhtimisotsuste
tegemist.
Lõike 6 kohaselt peab olema tagatud, et korraldaja juhid saavad ennast piisavalt vastavalt
kutsealastele teadmistele täiendada, samuti tuleb eraldada piisavalt ressurssi ametisse nimetatud
juhtide juhendamiseks.
Lõike 7 kohaselt peavad korraldaja juhid sisuliselt määratlema korraldaja efektiivse ja
usaldusväärse juhtimiskorralduse. Sealjuures tuleb arvestada mitte korraldaja enda huve, vaid
juhtimiskorraldus peab kaasa aitama laiemalt väärtpaberituru terviklikule toimimisele.
Lõikega 8 sätestatakse, et korraldaja juhid peavad regulaarselt üle vaatama korraldaja
juhtimiskorralduse asjakohasuse ja rakendamise ning võtma tarvitusele vajalikud meetmed
tuvastatud puuduste kõrvaldamiseks. See nõue on veidi teistsugusel kujul sätestatud kehtiva
VPTS § 1241 lõikes 8. Uue sõnastusega viiakse nõue direktiiviga kooskõlla (artikkel 45 lõige
6).
Lõikega 9 sätestatakse, et selleks, et korraldaja juhid saaksid oma ülesandeid täita, siis tuleb
neile tagada ka piisav juurdepääs vajalikule informatsioonile ja dokumentidele.
Lõikega 10 nähakse ette sisuliselt sama nõue, mis on sätestatud kehtiva VPTS § 1241 lõikes 6,
mille kohaselt korraldaja juhid ja töötajad on kohustatud tegutsema nendelt oodatava
ettenägelikkuse ning pädevusega ja vastavalt nende ametikohale esitatavatele nõuetele.
Eelnõuga sätte sõnastus ei muutu, muutub vaid asukoht.
Lõikega 11 nähakse ette piirangud, mitmel ametikohal võib korraldaja nõukogu liige olla. See
tuleneb direktiivi artikli 45 lõike 2 punktist a. Sisuliselt kehtivad samasugused piirangud ka
investeerimisühingutele ja pankadele. Seepärast lahendatakse selle sätte ülevõtmine läbi
viitamise KAS §-le 49. Lõike 11 teise lausega sätestatakse täiendav teavitamiskohustus
inspektsioonile. Nimelt juhul kui inspektsioon on andnud korraldaja nõukogu liikmele KAS §
49 lõike 13 punktis 3 nimetatud loa, teavitab inspektsioon sellest ESMA-t. Sisuliselt tähendab
94
see, et inspektsioon võib lubada korraldaja nõukogu liikmel olla veel ühel nõukogu liikme
ametikohal.
Kehtiva VPTS §-st 1241 on osaliselt välja jäetud lõige 4, mis hetkel sätestab, et korraldaja
juhatuse liikmel peab olema kõrgharidus või sellega võrdsustatud haridus ja korraldaja
juhtimiseks vajalik töökogemus. Ehk täpsemalt ei nõuta enam eelnõuga, et juhatuse liikmel
peab olema kõrgharidus. Eelnõu § 1241 lõige 1 sätestab, et juhatuse liikmel peab olema
korraldaja juhtimiseks vähemalt vajalikud teadmised, haridus, oskused, kogemused ning
kutsealane sobivus. Selline nõue peaks olema piisav ja selline sõnastus on ka täpsemini
direktiiviga kooskõlas (ka direktiivi kohaselt ei ole kõrgharidus nõutav).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 1242 lõike 2 esimest lauset
VPTS § 1242 sätestab, millistel juhtudel tuleb inspektsiooni korraldaja juhtidest ja audiitorist
teavitada (nt juhul kui juht vahetub). Paragrahv 1242 lõike 2 esimeses lauses tehakse tehnilised
parandused. Sõna „juhid“ sätestatakse ainsuse vormis ja lisatakse, et korraldaja on kohustatud
teavitama inspektsiooni ka sellest kui juhi ametiaega pikendatakse. Samuti tuleb sellisele
teavitusele lisada (vastavalt MIFID2 artikli 45 lõikele 8) vajalik teave VPTS §-s 1241 sätestatud
nõuete täitmise hindamiseks.
Eelnõuga muudetakse VTPS § 1244 lõiget 1 ja tunnistatakse kehtetuks § 1244 lõiked 3 ja
4
VPTS § 1244 näeb ette turu korraldaja sise-eeskirjade kehtestamise kohustuse. Lõiget 1 on
eelnõuga sõnastuslikult muudetud. Selle kohaselt on turu korraldajal kohustus kehtestada
protseduurireeglid, mis tagavad korraldaja tegevust reguleerivate õigusaktide, turu reglemendi
ja korraldaja juhtorganite otsuste täitmise ning korraldaja ning turu õigus- ja korrapärase
tegevuse (edaspidi käesolevas peatükis sise-eeskirjad) ja rakendab neid.
VPTS § 1244 kehtestati investeerimisühingule esitatavate nõuete (§ 82) põhjal ning on
paragrahvi esimeses kahes lõikes, millega kehtestatakse üldised põhimõtted, nagu eeskirjade
kehtestamine, rakendamine, regulaarne ülevaatamine ja korrigeerimine, on see igati
otstarbekohane. Samas on küsitav, millisel põhjusel laiendati turu korraldajale ka viidatud § 82
lõiget 3 ja muid investeerimisühingu suhtes kohaldatavaid nõudeid (§-des 823, 824, 826, 83–832
ja 88 ning nimetatud sätete alusel kehtestatud õigusaktides). Lähtudes § 1244 lõike 3 sõnastusest
grammatiliselt, kohaldatakse selles viidatud investeerimisühingu suhtes kehtestatud nõudeid
sisuliselt turu korraldajale. Võimalik, et eesmärk ei seisnenud siiski selles, vaid sooviti hõlmata
peamisi reguleeritavaid teemasid.
Esimesel juhul, st kui viidatud sätteid kohaldatakse turu korraldajale täies ulatuses, siis on
loodud vastuolu, kus turu korraldajale viidatakse sätteid, mille kohaldamine ega järgimine
tegelikult ei ole võimalik. Näiteks turu korraldaja ei hoia klientide raha ega väärtpabereid, ega
ole ka õigustatud selleks (turu korraldajal puuduvad kliendid VPTS tähenduses ja ka laiemalt).
Lisaks annavad teatud sätted turu korraldajale põhjendamatult õigused, mis ei ole VPTS ega
direktiivi mõttega kooskõlas, nt pankrotivarast välistamine vastavalt § 88 lõikele 6, mille
kohaselt investeerimisühingu (s.o. turu korraldaja) poolt valitsetav ja hoitav klientide vara,
sealhulgas investeerimisühingu enda nimel hoitav klientide vara, samuti selle arvel omandatud
vara, kuulub vastavatele klientidele ning ei kuulu investeerimisühingu pankrotivara hulka ning
selle arvel ei saa rahuldada investeerimisühingu võlausaldajate nõudeid. Sellisele sättele
tuginedes võib turu korraldaja pankrotimenetluses tekkida keerulisi õiguslikke vaidlusi, mis
kulutavad asjatult võlausaldajate ja kohtusüsteemi ressursse. Ka § 88 lõike 7 reguleeritud turu
korraldajale kohaldamise eesmärk ja asjakohasus on vähemalt küsitav, kuna selle kohaselt peab
turu korraldaja määrama sise-eeskirjadega kliendi vara kaitsmise ja hoidmise põhimõtted ning
vähemalt kord aastas esitama inspektsioonile oma audiitori aruande nimetatud põhimõtete
95
toimimise kohta turu korraldaja tegevuses. Selline halduskoormus ei ole põhjendatud olukorras,
kus reguleeritud turu korraldaja ei oma isegi õigust kellegi vara hoida. Turul tehtud tehinguid
arveldab ja väärtpaberite omandiõiguse muutused registreerib AS Eesti Väärtpaberikeskus.
Kohaldades investeerimisühingule esitatud nõudeid turu korraldajale, peab turu korraldaja oma
sise-eeskirjad ka kliendile kättesaadavaks tegema, sh nt kliendi vara hoidmise ja kaitsmise
reeglid, ning teavitama kliente enne teenuste osutamist tema poolt tuvastatud võimalike huvide
konfliktide üldisest laadist või allikast (§ 824 lg 4).
Juhul kui turu korraldaja soovib osutada investeerimisteenust, näiteks korraldada
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohta, peab see kajastuma tema tegevusloal, mille
taotlemisel tuleb täita vajalikud tingimused investeerimisteenuse nõuetekohaseks osutamiseks.
Seetõttu on eelnõuga kavas § 1244 lõige 3 kehtetuks tunnistada. Mitmed lõikes 3 loetletud sätted
on üle võetud MIFID1 rakendusdirektiivist, mis ei ole kohaldatavad turu korraldajale. Osad
neist on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada ja mitmetes viidatakse täiendavalt Euroopa
Komisjoni määrustele, ehk regulatsioon on muutunud veelgi üksikasjalikumaks ja seega turu
korraldajale koormavamaks. Turu korraldaja (osaliselt kattuvaid) organisatsioonilisi nõudeid
on eelnõuga täiendatud (vt § 1246 lisamise selgitust).
VPTS § 1244 lõike 4 kohaselt kohaldatakse §-s 823 sätestatut turu korraldajale vaid selliste
tehingute korral, mille objektiks on turu korraldaja poolt korraldataval turul või mitmepoolses
kauplemissüsteemis kauplemisele võetud väärtpaberid. VPTS § 823 reguleerib
investeerimisühingu juhtide isiklike väärtpaberitehingute tegemise korda ja on kavas eelnõuga
kehtetuks tunnistada (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise selgitust
ja seletuskirja lisa 2). Sellest on kavas säilitada lõige 1, mis vastab MIFID2 artiklis 16(2) ehk
MIFID1 artiklis 13(2) sätestatud üldnõudele. See nõue ei kohaldu turu korraldajale.
Turukuritarvituste reeglid on otsekohaldatavad ning nende kohaldamisala määratleb
turukuritarvituse määrus (EL) nr 596/2014. Seetõttu on eelnõus kavas kehtetuks tunnistada ka
VPTS § 1244 lõige 4.
Eelnõuga täiendatakse VPTS §-ga 1245
Paragrahvi 1245 lisamisega nähakse ette nõue nomineerimiskomitee moodustamiseks direktiivi
artikli 45 lõigete 4 ja 5 alusel. Nomineerimiskomitee moodustamise nõue kehtib täna juba nii
krediidiasutustele kui investeerimisühingutele. Nomineerimiskomitee vastutab juhatuse liikme
kandidaatide valiku eest. Nomineerimiskomitee osaleb kandidaatide väljavalimisel ning
vastavate poliitikate kujundamisel, tagades, et kandidaadid vastavad üldistele juhtidele esitatud
nõuetele ning nende valik on piisavalt mitmekesine, esindades sealhulgas isikuid erineva
taustaga ja võimalusel erinevast soost. Vastav mitmekesisuse põhimõte sätestatakse eelnõuga
§ 1241 lõikega 3. Nomineerimiskomiteel tuleb juhtkonna mitmekesisuse tagamiseks välja
töötada põhimõtted, millest lähtuvalt vähendatakse soolist tasakaalustamatust juhtorganites
ning määratleda proportsioon, et tagada vähemesindatud soo osalemine korraldaja juhtimisel.
Lõike 2 kohaselt moodustatakse nomineerimiskomitee nõukogu liikmetest. Lõikega 3 nähakse
nomineerimiskomiteele ette viis kohustust:
1) juhatuse liikme kandidaatide esitamine nõukogule, sealhulgas kui pikaks perioodiks
soovitakse neid isikuid ametisse määrata;
2) vastava sihi seadmine, et kui palju peaks juhatuses olema vähem esindatud soost isikuid ja
kuidas selle sihini jõuda;
3) juhatuse liikmete tegevuse hindamine regulaarselt (vähemalt üks kord);
4) juhatuse liikmete hariduse, kogemuste ja kutsealase sobivuse hindamine samuti regulaarselt
(vähemalt üks kord);
96
5) mitmekesisuse põhimõtete ja juhatuse valimise korra väljatöötamine ning regulaarne üle
vaatamine ja vajadusel muutmine.
Lõigetega 4–6 täpsustakse omakorda nomineerimiskomitee toimimise põhimõtteid.
Eelnõuga täiendatakse VPTS-i §-ga 1246
VPTS kehtivas tekstis on turu korraldaja organisatsioonilisi nõudeid reguleeritud viitega
investeerimisühingule esitatavatele nõuetele. MIFID1 artikli 39 sõnastust ei ole MIFID2 artiklis
47 sisuliselt muudetud, välja arvatud selle lõikes 2 sätestatud kliendi korralduste oma arvel
sobitamise keeld, mis on uus. Järjest kasvavate regulatsioonide valguses on eelnõuga soovitud
turu korraldajale kohaldatavaid nõudeid senisega võrreldes oluliselt enam täpsustada. Nii on
võimalik ühest küljest optimeerida turu korraldaja halduskoormust ning ühtlasi seista täpsemate
ja asjakohaste nõuete kehtestamisega selle eest, et tehnoloogia kiire arengu ja globaliseeruva
majanduse haavatavuse tingimustes oleks tagatud reguleeritud turu õigus- ja korrapärane
toimimine.
Seega on VPTS-i täiendatud §-ga 1246, mille lõiked 1–6 vastavad artikli 47 lõike 1 punktidele
(a)–(f) (samas järjekorras, v.a. punktid a ja b). Teatud määral võiks neid üldisi
organisatsioonilisi nõudeid kehtestada sarnast teemat reguleerivate muude sätete koosseisus,
näiteks lõike 3 võiks ühendada §-ga 1251, lõikest 4 võiks põhimõtteliselt loobuda, kuna see
kordub edaspidi. Samuti saaks § 1246 põhjal täiendada näiteks §-i 1244. Kuid eelkõige
õigusselguse huvides ja muu hulgas viitamise lihtsustamiseks on eelnõus eraldatud turu
korraldajale kehtivad organisatsioonilised üldnõuded §-i 1246 ja spetsiifilised täpsustada mujal.
Lõikega 1 sätestatakse üldreegel, mille kohaselt turu korraldaja kehtestab õiguslikud, tehnilised
ja organisatsioonilised meetmed ja rakendab neid, et tuvastada ja maandada riskid turu õigus-
ja korrapärasele toimimisele. See on kehtestatud MIFID2 artikli 47(1) punktina b, kuid sisu
poolest on see üks kaalukamaid. Korraldaja peab igal viisil prioriteedina hoolitsema selle eest,
et turg toimiks, nii õiguslikult, tehniliselt kui korralduslikult. See kohustus hõlmab
põhimõtteliselt kõiki muid nõudeid.
Direktiivi sõnastusele vastaks täpsemini väljend: „tuvastada ja hallata turu tegevusriske“, kuid
eelnõus on ühetaolisuse huvides kasutatud mujalgi esinevat sõnastust „tuvastada ja maandada
riskid turu õigus- ja korrapärasele toimimisele“, milles maandamine on eesmärgipärasem
väljend, kuigi haldamine oleks laiem, hõlmates ka seda. Turu toimimise riskid hõlmavad ka
tegevusriske.
Lõikes 2 on kehtestatud turu korraldaja kohustus rakendada meetmeid huvide konfliktide
tuvastamiseks turu, selle korraldaja või selle omanike ja turu õigus- ja korrapärase toimimise
vahel. Lähtuvalt liikmesriigis võimalikust juriidilisest vormist võib mõnel pool reguleeritud
turu luua äriühinguna. Eestis seda ette nähtud ei ole, seega ei mainita lõikes 2 turu omanikke,
küll aga turu korraldaja omi. Sõnastust „selle omanike“ võib aga vajaduse korral kohaldada
mõlema kohta, ja seepärast see on taotluslikult ebamäärane, eriti arvestades, et tegu on
üldpõhimõttega, mis peabki olema võimalikult kõikehõlmav. Ka siin on § 824 lõike 1 sõnastuse
eeskujul nimetatud huvide konfliktide maandamist haldamise asemel.
Lõike 2 lõpus on inspektsiooni ja korraldaja koostöö all silmas peetud muu hulgas inspektsiooni
poolt korraldajale delegeeritud funktsioonide täitmist. Kuna VPTS-st funktsioonide
delegeerimist otsesõnu mainitud ei ole, on lähtutud § 149 lõikest 2.
Lõige 3 sätestab kohustuse rakendada meetmeid turu kauplemissüsteemi usaldusväärseks
haldamiseks. Kuna edaspidi on lisatud täpsemaid nõudeid kauplemissüsteemi toimimisele, on
97
lõikes 3 sõnastatud vastav termin. Turu kauplemissüsteemi all mõistetakse turu korraldamiseks
kasutatavat infotehnoloogilist süsteemi või muu tehingute tegemist vahendavat ja andmeid
salvestavat süsteemi. Selle määratlemisel on lähtutud § 124 lõikest 1 ja § 149 lõikest 4.
Süsteemi vastupidavuse nõuded kehtestab 48(1) ehk VPTS-le eelnõuga lisatav § 1251, kuid
lõikes 3 on kehtestatud üldnõue.
Lõikega 4 nähakse üldreeglina ette turu korraldaja kohustus tagada turul õiglane ja korrapärane
kauplemine ning tehingute täitmine objektiivsete kriteeriumide alusel, kehtestades reeglid,
mida kohaldatakse läbipaistvalt ja ühetaoliselt (non-discriminatory rules). Sisuliselt on see
reglemendi kehtestamise kohustus, mis on määratletud eelnõus täpsemalt § 127 lõikes 1.
Lõikes 5 on kehtestatud turu korraldaja kohustus rakendada meetmeid tema süsteemides (sh
kauplemissüsteemis, kuid võimalusena on sätestatud laiemalt) täidetud tehingute tõhus ja
õigeaegne lõpuleviimine (efficient and timely finalisation of the transactions). See on
õiguslikult väga oluline kontseptsioon, millel on otsustav tähtsus mis tahes asjasse puutuva
osapoole maksejõuetuse korral vms omandiõiguse ülemineku seisukohalt ebaselgetes
olukordades. Eesmärk on tagada õiguskindlus turul osalejate jaoks, mis seeläbi toetab turu
usaldusväärsust investorite silmis.
Lõikes 6 sätestatakse sisuliselt kapitali adekvaatsuse nõue, mis kehtib ka investeerimisühingule
(§ 85 lg 1 p 12 ja § 822). Korraldajal on kohustus tagada turu korrapäraseks toimimiseks
piisavate finantsvahendite pidev olemasolu, võttes arvesse turul tehtavate tehingute laadi ja
mahtu ning turu toimimist mõjutavate riskide ulatust ja taset. Täpsemalt on finantsvahendite
piisavust käsitletud VPTS §-s 125, mis nõuab korraldajalt finantsriskide maandamiseks
vähemalt 125 000 eurole vastavat aktsiakapitali, ning omakapitali, mis vastab turu korraldamise
tegevuskuludele viie kuu jooksul. Eelnõu ettevalmistamisel tõusetus ka § 125 lõikes 1 nõutava
kapitali adekvaatsuse küsimus.85 Eelnõu eesmärgist lähtudes ei ole kavas seda analüüsida
käesolevas seletuskirjas. Küll aga oleks asjakohane seda adekvaatsust hinnata ning vajadusel
seadust muuta, mistõttu turuosaliste seisukohad selles küsimuses on oodatud.
Lõikega 7 kehtestatakse vastavalt MIFID2 artiklile 47(2) turu korraldajale olulised
põhimõttelised tegevuspiirangud, mille kohaselt on turu korraldajal keelatud ühelgi tema
korraldataval turul:
1) täita kliendi korraldusi oma arvel ning
2) kaubelda oma arvel ostu- ja müügihuvide sobitamisel.
Oma arvel kliendi korralduste täitmisel ei ole välistatud, et klient ei suuda oma kohustusi
arveldamise hetkel täita. Ka erinevate klientide tehingute vahendamisel tekib ühel vastaspoolel
sellises olukorras raha või väärtpaberite nõue täitja vastu, kellel jääb omakorda üles nõue
arveldamiskohustust rikkunud vastaspoole suhtes. Kuigi väärtpaberi hinna muutumisest
tingitud tururiski korraldaja klientide tehingute täitmisel ei võtaks, oleks ta eeltoodud kirjelduse
põhjal siiski avatud vastaspoole riskile selle kliendi suhtes, kelle tehingukorraldust ta täidaks.
See kirjeldus avab oma arvel kauplemisega kaasnevaid riske, mida ei ole reguleeritud turu
korraldajal kindlasti lubatud võtta, kuna selline korraldaja osalemine turul ohustaks turu
korrapärast toimimist. Kliendi korralduste oma arvel täitmine ei ole lubatud ka alternatiivturu
ja võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldajale.
Lõikes 8 on vastavalt MIFID2 artiklile 4(1)(38) määratletud oma arvel kauplemise (matched
principal trading) tähendus ostu- ja müügihuvide sobitamisel.86 See kauplemisviis on lubatud
85 Vt ka MIFID2 põhjenduspunkti 120. Soomes näiteks on aktsiakapitali nõue 730 000 eurot, vt § 9:
http://www.finlex.fi/fi/laki/ajantasa/2012/20120748#L2 86 MIFID2 põhjenduspunkt 24.
98
võõrkauplemiskoha korraldajale (vt eelnõus § 1631) ja kliendi korraldusi süsteemselt täitvale
investeerimisühingule (SI-le). Seega annab lõikes 8 sätestatud mõiste vajaliku
tegevuskirjelduse mõlemal juhul, nii turu korraldajat keelavas kui võõrkapitaliväärtpaberite
kauplemiskoha või ka SI jaoks lubavas normis. Sellel põhjusel on lõikes 8 tehingut kirjeldades
nimetatud üldiselt ostu- ja müügihuvide kokkuviimist.
Oma arvel kauplemiseks ostu- ja müügihuvide sobitamisel on tehingu täitja poolt ostja ja müüja
vahele asumine nii, et tehingu täitja ei võta ostu- ja müügitehingu samaaegsel täitmisel tururiski.
Ostu- ja müügitehingud tehakse üksteise järel, ja ühes tehingus kokku lepitud tingimused
kajastuvad teises (back-to-back). Nii ostu- kui müügitehing arveldatakse tehingu täitja enda
vahenditest (oma arvel), kes on ise mõlema tehingu vastaspooleks. Seejuures väldib täitja ise
väärtpaberi hinna muutumisest tuleneva tururiski võtmist, sest ta ei omanda ega võõranda
väärtpabereid enda nimel. Selliselt sõlmitakse kõrvalt vaadates justkui kaks eraldi tehingut,
kuigi tegelikult tehakse mõlemad tehingud nende täitja teadmisel vastastikuse tehinguhuvi
olemasolu kohta ja nende huvide kaudse kokkuviimise tulemusel.
Sellise kauplemise puhul saab tõmmata paralleeli väärtpaberitehinguga, mis tehakse
esindajakonto pidaja nimel, aga kliendi arvel. Klient arveldab tehingu esindajakonto pidajaga,
kellega tal on lepinguline suhe, tema arvel tehtud tehingu osapoolena registreeritakse aga
esindajakonto pidaja. Oma arvel kauplemine ostu- ja müügihuvide sobitamisel võimaldab
kliendile anonüümseid OTC tehinguid. Võrdlusena samas, reguleeritud turul kauplemise
peamiseks eelduseks on pakkumuste, tehingute jms teabe läbipaistvus, võrreldavus ja
kättesaadavus. Samuti ei ole reguleeritud turu korraldajal õigus valida tehingu osapooli, vaid
vastastikused huvid sobitatakse automaatselt, nii et turg toimib ilma korraldaja sekkumiseta.
See põhjendab, miks ei ole oma arvel tehingute sobitamine reguleeritud turu korraldajale
lubatud. OTF korraldaja aga sobitabki oma klientide omavahelisi tehinguid, see on tema
ärimudel ja OTF puhul lubatud, tingimusel, et klient on andnud selleks oma nõusoleku.
Lõike 8 lõpuosas tehtud täpsustus, et tehing tuleb teha hinnaga, mille arvelt tehingu täitja ei saa
kasu ega kahju, välja arvatud eelnevalt avaldatud vahendus-, teenus- vm tasu, tähendab, et juhul
kui oma arvel kauplemine huvide sobitamisel on lubatud, ei tohi tehingute täitja meelevaldselt
otsustada, kui palju ta selliste tehingute eest vahendustasuna saab. See nõue kehtestatakse
seadusega kliendi kaitse eesmärgil, sest kumbki klient arveldab oma tehingu täitjaga eraldi,
mistõttu puudub mõlema jaoks teise tehingu vahendustasude läbipaistvus. Seega teenib vastav
täpsustus eelnõus eesmärki, et ühte klienti ei diskrimineerita teisega võrreldes, näiteks varasema
kliendisuhte, tehingumahtude või mis tahes muu kriteeriumi põhjal. Vahendustasu peab olema
hinnakirjapõhine ja kohalduma ühetaoliselt. Juhul kui tehinguid täidetakse sellisel viisil oma
arvel ja nimel (acting as principal), siis kohalduvad tehingute täitjale nii kliendi korralduse
parima täitmise kui ka oma arvel kauplemise kohta kehtestatud nõuded.
Eelnõuga täiendatakse VPTS-i §-dega 1251 ja 1252
VPTS-i on eelnõus täiendatud §-dega 1251 ja 1252, millega võetakse üle MIFID2 artikkel 48(1).
VPTS § 1251 reguleerib korraldaja kasutatavate süsteemide vastupidavust. Lõike 1 kohaselt
peab korraldaja rakendama õiguslikke, tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid, et tagada turu
kauplemissüsteemi töökindlus, piisav võimsus korralduste ja sõnumite tippmahtudega
toimetulekuks, korrapärane toimimine pingelises turuolukorras (severe market stress) ning
kauplemiskünniseid ja -piirmäärasid ületavate või selgelt ekslike korralduste tagasilükkamine.
Lõike 1 lõpuosaga on üle võetud ka MIFID2 artikkel 48(4).
Lõike 2 kohaselt korraldaja tagab turu kauplemissüsteemi igakülgse testimise ja selle vastavuse
eelpool nimetatud nõuetele. Korraldajal peab olema tõhus talitluspidevusplaan teenuste
99
osutamise jätkuvuse tagamiseks turu kauplemissüsteemi tõrgete korral. Lõike 2 sõnastust on
kohandatud vastavat § 8215 lõike 5 sõnastusele (algoritmkauplemine). Kauplemissüsteemi tõrge
(failure of trading systems) on väljend, mida mujal kasutatud ei ole.
VPTS § 1252 sätestab täiendavad organisatsioonilised nõuded seoses elektroonilise
kauplemisega. Lõikes 1 on vastavalt MIFID2 artiklile 48(6) sätestatud, et korraldaja peab
rakendama õiguslikke, tehnilisi ja organisatsioonilisi meetmeid, et vältida ja hallata
algoritmkauplemisest ja selleks kasutatavatest infotehnoloogilistest süsteemidest tulenevat ohtu
väärtpaberituru korra- ja õiguspärasele toimimisele. Muu hulgas nõuab korraldaja turul osalejalt
algoritmide asjakohast testimist ja selleks vajaliku keskkonna loomist.
Lõikes 2 on sätestatud vastavalt MIFID2 artiklile 48(4), et esimeses lõikes nimetatud meetmed
peavad võimaldama muu hulgas piirata turul osaleja poolt turu kauplemissüsteemi sisestatud ja
täitmata korralduste suhet, aeglustada korralduste voogu, kui on oht turu kauplemissüsteem üle
koormata ning kohaldada ja piirata väikseimat hinnasammu käesoleva seaduse §-s 1371
tähenduses.
Lõike 3 kohaselt peab korraldaja kehtestama läbipaistvad ja õiglased reeglid ühispaiknemisele
käesoleva seaduse § 8210 lõike 3 tähenduses ning kohaldab neid ühetaolistel alustel, vastavalt
MIFID2 artiklile 48(8). Ühispaiknemine on üks algoritmipõhine korralduste esitamise viis, mis
iseloomustab HFT kasutamist (vt § 8215 lg 2 lisamise selgitust).
Vastavalt lõikele 4 (MIFID2 artikli 48 lõige 7) peab korraldaja rakendama õiguslikke, tehnilisi
ja organisatsioonilisi meetmeid, et võimaldada otsest elektroonilist juurdepääsu üksnes
tingimusel, et investeerimisühingust või krediidiasutusest turul osaleja on kehtestanud ja
kohaldab asjakohaseid sobivusnõudeid turule otsest elektroonilist juurdepääsu soovivale
kliendile ning vastutab otsese elektroonilise juurdepääsu kaudu esitatud ja täidetud korralduse
vastavuse eest käesoleva seaduse nõuetele. DEA ehk otsese elektroonilise juurdepääsu
võimaldamist reguleerib § 8216 (vt vastava muutmispunkti seletust).
Lõike 5 kohaselt tuleb kehtestada DEA kauplemisele ka kohased riskikontrolli standardid.
Selleks peab DEA kaudu esitatav korraldus olema eristatav teistest turul osaleja korraldustest
ja sellise korralduse täitmise või otsest elektroonilist juurdepääsu kasutava isiku kauplemise
saab vajaduse korral peatada turul osaleja teistest korraldustest ja kauplemistegevusest
sõltumatult. Korraldaja rakendab meetmeid, et vajaduse korral peatada või lõpetada turul
osaleja poolt otsese elektroonilise juurdepääsu võimaldamine. Lõige 5 tugineb MIFID2 48(7)
teisele ja kolmandale lõigule.
Vastavalt lõikele 6 ja MIFID2 artiklile 48(10) tuleb korraldajal tagada, et algoritmkauplemise
käigus turule esitatud iga korraldus on tuvastatav ja turul osaleja tähistab selleks iga sellise
korralduse, selle koostamiseks kasutatud algoritmi ja korralduse sisestaja. Korraldaja esitab
sellise teabe nõudmisel inspektsioonile.
Lõike 7 kohaselt teeb korraldaja kauplemise jälgimise võimaldamiseks nõudmisel
inspektsioonile kättesaadavaks teabe kõigi turule esitatud ja täitmata korralduste (order book)
kohta. Lõige tugineb MIFID2 artiklile 48(11). Juurdepääs tellimusraamatule on tagatud
kaudselt ka VPTS § 149 lõikes 4, kus on kehtestatud kohustus võimaldada juurdepääs
ITsüsteemile. VPTS § 138 nimetatud tehingute registreerimine ei ole sama mis tellimusraamat,
kuna viimases on näidatud veel täitmata korraldused.
Eelnõuga muudetakse VPTS 15. peatüki pealkirja ja tunnistatakse kehtetuks VPTS § 126
100
VPTS § 126 reguleerib turu korraldaja isereguleerimist. Sama pealkiri on ka peatükil 15. VPTS
§ 126 lõikes 1 sätestab korraldaja isereguleerimise põhimõtte. Selle kohaselt peab korraldaja
oma juhtimise ja organisatsioonilise ülesehitusega tagama turu korra- ja õiguspärase toimimise
ning järelevalve teostamise turul osalejate ja emitentide ning nende tegevuse üle. Lõike 2
kohaselt tuleb kehtestada reglement ja lõige 3 täpsustab reglemendi tähendust. Lõikega 4 on
turu ja turul teostatavate tehingute üle järelevalve teostamise kohustus delegeeritud
inspektsioonile.
Eelnõuga on kavas VPTS § 126 kehtetuks tunnistada, kuna selle sisu kordab ja on osaliselt on
vastuolus (lg 4) erinevate muude sätetega, mida eelnõus on vajadusel täpsustatud.
Lõike 1 põhisisuks on nõue tagada erinevate meetmetega turu korra- ja õiguspärane toimimine
ja järelevalve teostamine turul osalejate ja emitentide suhtes. Organisatsioonilised nõuded on
ka kehtivas seaduses paigutatud eelmisesse peatükki, kusjuures eelnõus on need süsteemsemaks
lähenemiseks koondatud §-i 1246 (sarnaselt on nihkes 16. peatüki algus, kus §-s 131 asuva lõike
1 sisu sobiks paremini 15. peatükki). MIFID2 artikkel 47(1) ei nimeta organisatsioonilist
ülesehitust meetme ega nõudena turu korra- ja õiguspärase toimimise tagamisel.
Lõike 1 eesmärk on kehtestada põhimõte, et turu korraldaja tagab ise turu korra- ja õiguspärase
toimimise ning turul osalejate ja emitentide tegevuse üle järelevalve teostamise. Selles valguses
lg 1 kordab osaliselt organisatsioonilistest nõuetest eelnõuga lisatud § 1246 lõikeid 1, 4 jm ning
järelevalve teostamise osas § 148 lõikeid 1 ja 2.
Käsitades isereguleerimise põhimõtet selliselt, et turu korraldaja teostab ise järelevalvet oma
reglemendis ja kauplemissüsteemis toimuva üle,87 võib selle põhimõtte lugeda kehtestatuks §
148 lõigetega 1 ja 2 (eelnõuga muudetud kujul). Eelnõus võiks § 148 lõiget 1 või 2 sulgudes
sellise tähenduse rõhutamiseks vastavalt täiendada, kuid seda ei ole tehtud, põhjusel, et
isereguleerimine ei ole eesti keeles päris täpne vaste sõnale „self-regulation“. See võib mõjuda
eksitavalt, kuna seda võiks mõista tähenduses ise reguleerimine, kuigi selle sisuks on tegelikult
enesejärelevalve, mille vastandiks on täielik riiklik järelevalve. Turu korraldaja
enesejärelevalve seisneb selles, et turu korraldaja ise vastutab selle eest, et turul osalejad ja
emitendid peavad kinni reglemendi nõuetest, sh korraldaja ise, otsustades näiteks uute
väärtpaberite kauplemisele võtmise üle (kontrollides, kas väärtpaber vastab kauplemisele
võtmise tingimustele).
Enesejärelevalve eeldab loomulikult ka vastavate reeglite kehtestamist. Kuid turu korraldaja
isereguleerimise õigust ei tuleks mõista üksnes reglemendi kehtestamise õigusena. Reglemendi
kehtestamine on kohustus, millele ei ole alternatiivi. Selleks, et vastata kõige üldisemas
tähenduses mitmepoolse süsteemi määratlusele (vt ka VPTS § 3 muutmise selgitust), peab
eksisteerima teatud reeglite kogum, mis selgitab, kuidas vastav kauplemiskoht toimib. Need
reeglid kujundab korraldaja vastavalt kauplemiskoha ärimudelile. Riik ega ükski teine isik ei
saa (nö mitte-isereguleerimise tähenduses) kuidagi korraldaja eest kauplemiskoha toimimise
reegleid määratleda (seadusega on küll kehtestatud teatud universaalsed sisunõuded, vt nt
VPTS § 127). Alternatiivi puudumine muudab selliselt mõistetud isereguleerimise
kontseptsiooni sisutuks ja viitab, et selline tõlgendus ei pruugi olla täiesti õige.
Lõike 2 sisu ei haaku hästi lõikega 1 ega paragrahvi pealkirjaga, taandades justkui lõikes 1
nõutavad organisatsioonilised meetmed reglemendi kehtestamisele. Nii on lisaks tekkinud
korduvus § 131 lõikes 1 sätestatuga (mis on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada). Mõlemad
sätted kohustavad kehtestama reglemendi, kusjuures üks neist on seadnud eesmärgiks turu
87 Vt põhimõtet B.9, lk 5: http://www.iosco.org/library/pubdocs/pdf/IOSCOPD323.pdf
101
õigus- ja korrapärase toimimise ning teine turu tõhususe ja läbipaistvuse. Eelnõus on reglementi
puudutavad sätted koondatud § 127 muudetud kujul. Ka lõige 3 on kavas kehtetuks tunnistada,
kuna on paigutatud § 127 koosseisu lõikena 13.
Lõige 4 on kehtival kujul vastuolus nii VPTS § 126 lõikega 1 kui §-ga 148. Vastavalt § 126
lõikele 4 teostab iga Eestis registreeritud asukohaga turu ja sellel turul tehtavate tehingute ja
muude toimingute üle järelevalvet inspektsioon, mis ei ole kooskõlas sama paragrahvi esimese
lõikega. VPTS § 148 lõike 1 kohaselt teostab järelevalvet turul toimuvate tehingute tegemise,
täitmise ning reglemendi nõuetest kinnipidamise üle korraldaja. Vastavalt §-e 149 teeb turu
korraldaja selle raames inspektsiooniga koostööd, mis seisneb teabevahetuses ja juurdepääsu
võimaldamises (sarnast koostööd tehakse ka seoses ülevõtmispakkumistega, vt § 169 lg 2).
Lõige 4 lisati VPTS §-le 126 MIFID1 ülevõtmisel 2007. aastal, selgitusega, et § 126 lg 4
lisamisega MiFID-i artiklist 36(4) alusel soovitakse rõhutada, et Eesti reguleeritud turul tehtud
teod kuuluvad inspektsiooni järelevalvepädevusse. See tähendab, et turu ja sellel turul tehtavate
tehingute ja muude toimingute suhtes kohaldatakse Eesti õigust, kui turukorraldaja asukohana
on registrisse kantud Eesti.
Seoses eelneva selgitusega tuleb märkida, § 126 lõike 4 sõnastus ei võimalda selles sätestatud
inspektsiooni kohustuse põhjal üheselt järeldada, millise riigi õigust kohaldatakse
kauplemissüsteemis toimuvatele tehingutele. Et kauplemisele turul kohaldataks Eesti õigust, on
eelnõus VPTS-i täiendatud §-ga 1401 (vt vastava muutmispunkti seletust).
VPTS §-s 126 sätestatu kohaldub ka börsile ehk turu põhinimekirjale (VPTS § 150 lg 2 ja §
152: isereguleerimine). Inspektsioon teostab küll järelevalvet VPTS-s kehtestatud nõuete
täitmise üle (§ 8), ja seda ka läbi turu korraldaja tegevuse kontrollimise (FIS § 2, VPTS § 2302).
Muu hulgas on inspektsioonile ette nähtud turu süsteemis tehingute seiramise kohustus
vastavalt § 230 lõikele 3, et tuvastada näiteks turukuritarvitusi. Kuid igapäevane järelevalve
turul, st korraldaja kauplemissüsteemis toimuva ja turu korraldaja kehtestatud reglemendi
nõuete täitmise üle on turujärelevalve VPTS 17. peatüki mõttes, mille teostamise eest peab
vastavalt §-s 148 sätestatule vastutama turu korraldaja ise. Arvestades, et teenusepakkujaid võib
igal ajal lisanduda, on see ka inspektsiooni halduskoormuse seisukohast ka kõige otstarbekam.
Vastupidisel juhul võiks turu korraldaja teenusepakkujana eemaldada ennast ka vastutusest turu
kauplemissüsteemis toimuvate reglemendi- või seadusevastaste tegevuste vältimisele suunatud
organisatsiooniliste nõuete täitmata jätmise eest. Sel juhul peaks vastavate organisatsiooniliste
nõuete rakendamise samuti tagama hoopis inspektsioon.
Vastavalt VPTS §-le 1634 kohaldatakse MTF korraldajale MTF-l toimuva üle järelevalve
teostamisel üksnes §-e 148 ja 149. Seega on VPTS § 126 lg 4 inspektsiooni kohustus
kehtestatud üksnes reguleeritud turu ja börsi suhtes.
Kuigi see ei olnud tõenäoliselt muudatuse eesmärk, on § 126 lõige 4 tõlgendatav nii, et turu
korraldaja järelevalve teostamise kohustus turu ja sellel tehtavate tehingute ja muude
toimingute üle on delegeeritud inspektsioonile. Järelevalve selline delegeerimine muudab
küsitavaks reguleeritud turu isereguleerimise põhimõtte rakendamise, mis seisneb selles, et turu
korraldaja tagab ise korra turul ja emitentide ning turul osalejate poolt reglemendi järgimise.
MIFID2 artikli 54(1) kohaselt peab korraldaja teostama korrapäraselt järelevalvet reglemendi
täitmise üle turul osalejate poolt, sh kauplemissüsteemis tehtud tehingute ja esitatud, sealhulgas
tühistatud korralduste üle.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 127 lõikeid 1 ja 2 ning täiendatakse § 127 lõigetega 11 ja 12
102
VPTS § 127 reguleerib reglemendi ülesannet ja sisu. Reglemendi ülesanne, vastavalt lõikele 1,
on tagada turul osalejate ja emitentide kohustuste täitmine turul, arvestades avalikke ja
majanduslikke huve ning investorite kaitset. Selline sõnastus ei ole täiesti õnnestunud, pannes
ülesandeid reglemendile. Emitendi kohustuste täitmise jms peab tagama korraldaja, mitte
reglement.
Kehtival kujul kordab lõige 1 osaliselt § 126 lõikeid 1 ja 2. Sama kordub lühemalt § 131 lõikes
1. Eelnõus on § 127 lõike 1 sisu asendatud, nii et selles sätestatakse reglemendi kehtestamise
kohustus ning määratletud reglemendi mõiste. Paragrahvi pealkiri (reglement) jääb samaks.
Korraldaja kehtestab turul õiglase ja korrapärase kauplemise tagamiseks reeglid turul
osalemise, väärtpaberi turule kauplemisele võtmise ning tehingute täitmise kohta (edaspidi
reglement). Lõike 1 teise lause aluseks on § 132 lõige 4, mis on kavas eelnõuga kehtetuks
tunnistada, ja milles täiendavalt nimetatud teenustasude reeglid on täiendatud kujul koondatud
eelnõuga VPTS §-le 132 lisatavatesse lõigetesse 5–7 (vt vastavate muutmispunktide selgitusi).
Lõike 1 teise lause kohaselt korraldaja kohaldab ja muudab reglementi samadel alustel kõigi,
sh potentsiaalsete turul osalejate ja emitentide suhtes. Reeglite ühetaolise kohaldatavuse
kohustus tuleneb ka § 1246 lõikest 4.
Eelnõus on §-le 127 lisatud lõige 11, kuhu koondatakse § 131 lõigetes 2 ja 3 sätestatud
määratlused turu toimimise läbipaistvuse ja tõhususe kohta, mis tuleb tagada korraldaja
kehtestatavate reeglitega. Reglemendi sätestamise üldine organisatsiooniline eesmärk on
vastavalt MIFID2 artiklile 47(1)(d) sätestatud eelnõuga lisatava § 1246 lõikes 4, ja selleks on
turul õiglase ja korrapärase kauplemise ja objektiivsete kriteeriumide alusel tehingute täitmise
tagamine selliste reeglite kehtestamisega, mis kohalduksid turul ühetaoliselt ja läbipaistvalt.
Lõikega 12 on vaid muudetud kehtiva seaduse § 126 lõike 3 asukohta, mille kohaselt reglementi
käsitatakse korraldaja ja turul osalemise õiguse taotleja ning väärtpaberite turule kauplemisele
võtmiseks korraldaja ja emitendi või kauplemise taotleja vahel sõlmitava lepingu
tüüptingimustena.
VPTS § 127 lõige 2 sätestab reglemendi sisuelementide loetelu, tuginedes MIFID1 artiklile
42(2) ehk MIFID2 artiklile 53(2). Kuid lisaks sisaldab loetelu muid üldnõuded reglemendile.
Näiteks punkti 1 kohaselt peaks reglemendiga sätestama turu ja selle korraldaja
organisatsioonilise ülesehituse põhikirjas kajastamata osas. Selle nõude põhjendus ei ole selge,
kuid kui praktikas on seda vajalikus peetud, siis eelnõus seda ei muudeta.
Lõike 2 punkti 7 sõnastust on täpsustatud MIFID2 artikli 53(2)(e) põhjal, nii et kehtiks nõue, et
reglemendis tuleb sõnastada ka tehingute arveldamise tingimused ja kord.
VPTS § 127 lõikeid 3 (seaduses ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste kohta sätestatu
mittekohaldamine) ja 4 (teenustasude kokkuleppe reglemendina mittekäsitamine) eelnõuga ei
muudeta.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 128 lõiget 5
VPTS § 128 sätestab reglemendi muutmise korra. Korraldajal on selleks ühepoolne õigus, kuid
muudatused tuleb kooskõlastada inspektsiooniga. VPTS § 128 ei ole kehtestatud direktiivist
lähtudes. Lõike 5 kohaselt inspektsioon keeldub muudatuste kooskõlastamisest, kui need on
vastuolus õigusaktidega, vastuolulised, eksitavad või mittetäielikud või kui nende rakendamine
ei taga küllaldaselt investorite või reglemendi poolteks olevate isikute huvide kaitset. Kehtivas
seaduses tuleb § 128 lõiget 5 lugeda koos § 127 lõikes 1 korraldajale kehtestatud kohustusega
tagada reglemendiga turul osalejate ja emitentide kohustuste täitmine turul, arvestades avalikke
ja majanduslikke huve ning investorite kaitset. Lisaks tuleb arvesse võtta § 127 lõiget 3, mille
103
kohaselt reglemendi suhtes ei kohaldata seadusega ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste
kohta sätestatut.
Inspektsiooni õigus hinnata reglemendi tingimuste sobivust investorite ja turul osalejate või
emitentide huvide kaitse seisukohast on selgitatav sellega, et kuigi reglement on turul osaleja
ja emitendiga sõlmitud lepingu osaks (vt § 126 lg 3, eelnõus § 127 lg 12), on lepinguosalistelt
VPTS-ga ära võetud õigus ise tugineda reglemendi ebamõistlikkusele (vt § 127 lg 3). Ilmselt
peeti sellist inspektsiooni sellist pädevust vajalikuks, et tagada ühelt poolt reglemendi
tingimuste õiguspärasus ja mõistlikkus, ja teiselt poolt vältida turul osaleja või emitendi
võimalikke vaidlusi korraldajaga, mis oleks võinud kahjustada turu õigus- ja korrapärast
toimimist. Lahendus on praktikas toiminud, kuigi turu korraldajale on see aeganõudev protsess.
Samuti tähendab see VÕS-ga reguleeritava lepingulise suhte kontrollimist haldusõiguslike
meetmetega. Sellise lahenduse põhjendatus ja õiguspärasus vajaks täiendavat analüüsi. Ilmselt
on sellest kaudselt ajendatud ka erinevates VPTS 3. osa sätetes turu korraldajale antud õigused,
mis ei kuulu VPTS reguleerimisalasse, näiteks § 148 lõikes 3 (vt ka § 148 lg 3 kehtetuks
tunnistamise selgitust).
Samal ajal on teada, et ka Soomes kinnitab rahandusministeerium turu korraldaja reglemendi,
küsides selleks ka järelevalveasutuste arvamust. Kooskõlastamistähtaeg on 3 kuud avalduse
saamisest arvates, ja kui avaldusel on esinenud puudusi, siis puuduste kõrvaldamiseks vajaliku
teabe esitamisest, kuid mitte hiljem kui 6 kuu jooksul. Reglemendi sisu kontrollitakse seaduse
ja selle alamaktide vastu ning tingimusel, et turul on tagatud korrapärane ja õiglane kauplemine.
Kooskõlastamist ei nõuta reglemendi väheoluliste või tehniliste muudatuste korral, millest tuleb
rahandusministeeriumi ja finantsjärelevalve asutust teavitada. Muudatuste olulisuse teemal
tekkivad vaidlused on jäetud rahandusministeeriumi pädevusse.88
Eelnõus on § 128 lõiget 5 korrigeeritud sõnastuslikult, näiteks on nimetatud kehtivas seaduses
viidatud „reglemendi poolteks olevad isikud“, kelleks on emitendid ja turul osalejad. Samuti on
lisatud, et inspektsioon peab hindama ka seda, kas reglemendi tingimused on ebamõistlikult
kahjustavad, nii et § 128 lõikes 5 sätestatud turul osalejate ja emitentide õiguste piirangule
vastaks inspektsiooni kohustus hinnata sama asjaolu, ehk nende õiguste ebamõistlikku
kahjustamist reglemendiga, ja keelduda sellisel juhul reglemendi kooskõlastamisest.
Eelnõuga muudetakse VPTS 16. peatüki 1. jao pealkirja
VPTS 16. peatükk reguleerib turu korraldamist. Jagu 1 on kehtivas seaduses pealkirjastatud
„Turul osaleja ja emitent“. Kuna jagu sisaldab muu hulgas kauplemisele võtmise tingimusi (§
1325), turule juurdepääsu jpm, on jao pealkirja laiendatud nii, et selleks on „Turul osalemine ja
kauplemisele võtmine“.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 131
VPTS § 131 kehtestab turu korraldaja üldise kohustuse, ja paragrahvi sisuks on kohustus
reglemendi kehtestamise ja rakendamisega tagada turu tõhusus ja läbipaistvus. Eelnõus on
kavas, seoses reglementi puudutavate sätete koondamisega 15. peatükki, § 131 kehtetuks
tunnistada, kuna selle sisu on paigutatud §-le 127 lisatavasse lõikesse 11 (vt vastava
muutmispunkti selgitust). Lisaks ei haaku paragrahvi sisu 16. peatüki 1. jao teemadega (turul
osaleja ja emitent). Reglemendi peatükis on see teemakohasem.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 132 lõiget 1, tunnistatakse kehtetuks lõiked 3 ja 4 ja § 132
täiendatakse lõigetega 5–7
88 Vt Section 24, http://www.finlex.fi/en/laki/kaannokset/2012/en20120748.pdf
104
VPTS § 132 kehtestab turul osalemise ja väärtpaberite kauplemisele võtmise taotlejate võrdse
kohtlemise põhimõtted (lõiked 1 ja 11). Lõikes 3 on kehtestatud lisatingimus turul osalemise
võimaldamise kohta reglemendi täitmise ja teenustasude maksmise korral ja lõikes 4 on
sätestatud, et turu reglement ja teenustasud kehtivad ühetaoliselt ja muudetakse ning
rakendatakse samadel alustel kõigi, sh potentsiaalsete turul osalejate ja kauplemise taotlejate
suhtes.
VPTS § 132 lõiget 1 on eelnõus muudetud vastavalt MIFID2 artiklile 53(3) (juurdepääs turule).
Kehtiva seaduse sõnastus on piiratum kui MIFID1 artiklis 42(3). Selle kohaselt võib turul
osaleda Eesti või teise lepinguriigi investeerimisühing, krediidiasutus või muu välisriigis
registreeritud isik, kellel on tegevusluba teatud investeerimisteenuse osutamiseks, ning kui selle
välisriigis registreeritud isiku suhtes kehtivad usaldatavusnormatiivid vastavad vähemalt sama
rangetele nõuetele, mis on sätestatud Euroopa Ühenduse õigusaktides, on õigus osaleda turul
juhul, kui:
1) tal on organisatsiooniline ülesehitus ja piisavad oskused turul osalemiseks ning
finantsvahendid turul tehtud tehingute kiireks ja tõrgeteta täitmiseks;
2) tema üle teostab järelevalvet Eesti või välisriigi väärtpaberiturujärelevalve asutus.
Ehk kehtiva seaduse kohaselt peavad kõik turul osalejad olema investeerimisühingud või
pangad või muud neile sarnanevad välisriigi isikud, kes on piisavalt asjatundlikud ja allutatud
finantsjärelevalvele (ehk ikkagi vähemalt finantseerimisasutus).
Eelnõus on § 132 lõikest 1 välja jäetud piirang, et turul võib osaleda üksnes välisriigis
registreeritud muu isik. Võrreldes MIFID2 artikliga 53(3) oleks Eestis registreeritud muudele
isikutele juurdepääsu mittevõimaldamine alusetu. Samuti on kehtivas seaduses täiendavaks
piiranguks usaldatavusnormatiivide kohaldatavuse ja investeerimisteenuse osutamise
tegevusloa nõuded, nagu ka see, et isik peab olema finantsjärelevalve subjekt.
Eelnõu kohaselt on õigus turul osaleda igal Eesti või teise lepinguriigi investeerimisühingul,
krediidiasutusel ja muul isikul, kellel on laitmatu ärialane maine, sobiv organisatsiooniline
ülesehitus, piisavad oskused, asjatundlikkus ja kogemused turul osalemiseks ning
finantsvahendid turul tehtud tehingute kiireks ja tõrgeteta täitmiseks.
Reguleeritud turul on kohustus reglemendis sätestada objektiivsed kriteeriumid, mis alustel
turul osalejaid valitakse (vt MIFID2 art 53 lg 1 ja eelnõus § 127 lg 1). Reglementi tuleb ka
selles osas kohaldada kõigile ühetaoliselt ja näiteks ei või diskrimineerida isikut
investeerimisühingu tegevusloa puudumise alusel, kui see isik vastab § 132 lõikes 1 ja turu
korraldaja kehtestatud reglemendis sätestatud tingimustele. Vastavalt VPTS § 134 lõikele 3
teatab korraldaja kord aastas nõudmisel inspektsioonile turul osalejad, ja inspektsioon võib
kontrollida nende isikute vastavust VPTS § 132 lõike 1 tingimustele.
Isikuid, kes võiksid sellistele nõuetele vastata, omamata investeerimisühingu tegevusluba, võib
näitena leida eelnõuga muudetud VPTS § 47 lõikest 1. Selles loetletakse isikud, kellele teatud
tingimustele vastava kauplemistegevuse puhul VPTS 3. osa nõudeid ei kohaldata. Näiteks kui
selline isik teeb kauplemiskohas tehinguid, mis vähendavad objektiivselt mõõdetaval viisil
sellise isiku või temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku äritegevuse või
äritegevuse rahastamisega otseselt seotud riske (§ 47 lg 1 p 4). Sellise isiku äritegevuse iseloom,
aga võib-olla ka ainult riskide maandamisega seotud tegevus võib tähendada, et sellel isikul on
piisavad oskused, asjatundlikkus ja kogemus turul osalemiseks, nagu ka vahendid tehingute
täitmiseks.
105
Teiseks näiteks võiks olla elektrituruseaduse ja maagaasiseaduse tähenduses süsteemi- või
bilansihaldur, kelle ülesandeks on tagada bilanss, juhul kui nende ülesannete täitmine eeldab
investeerimisteenuse osutamist seoses kaubatuletisinstrumentidega (§ 47 lg 1 p 15). Samas võib
muu isik vastata § 132 lõikes 1 sätestatud tingimustele ka muudel põhjustel.
Lõike 3 kohaselt võimaldab korraldaja turul osaleda üksnes isikul, kes kohustub täitma
reglementi ja maksma korraldaja kehtestatud teenustasu. Lõige 3 on eelnõus kavas kehtetuks
tunnistada. Lõige 3 kordab § 134 lg 1 punktis 1 sätestatud turul osaleja kohustust täita
reglementi. Samuti on lõige 3 käsitatav täiendava piiranguna turul osalemisele. Turu reglement
on § 126 lõike 3 kohaselt poolte vahel sõlmitava lepingu tüüptingimusteks. Hinnakirja
tüüptingimusteks ei loeta (§ 127 lg 4). Kui turul osaleja ei nõustu korraldajaga sõlmitava
lepingu tingimustega ega kirjuta sellele alla näiteks põhjusel, et ta ei nõustu talle reglemendi
kohaldamisega, siis on turul osaleda soovija omal tahtel turul osalemisest loobunud. Lisaks, kui
poolte vahel on leping, ja reglement moodustab osa selle tingimustest, siis kohaldub poolte
suhtes VÕS, mille § 8 lõike 2 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik. Seega
ei ole VPTS-s vaja seda korrata, eriti kui see on sõnastatud täiendava eeltingimusena turul
osalemiseks, ja kui vastav kohustus on loetletud ka §-s 134. Hinnakirjast tulenevate
teenustasude tasumata jätmisel tekib korraldajal alus kohaldada leppetrahve või muid
õiguskaitsevahendeid, muu hulgas leping üles öelda. § 132 lõike 3 sõnastusest tuleneb aga, et
korraldaja neid ei pea kasutama, vaid võib koheselt takistada turul osalemist. Ka selles võib
kokku leppida nende vahel sõlmitavas lepingus. Vt ka § 142 lõike 5 ja § 148 lõike 3 kehtetuks
tunnistamise ning § 1325 lõike 1 ümbersõnastamise põhjendust.
Lõige 4 on kavas kehtetuks tunnistada põhjusel, et selle sisu on eelnõus viidud § 127 lõike 1
koosseisu, välja arvatud teenustasudesse puutuv, kuna see ei ole reglemendi osaks vastavalt §
127 lõikele 4 (vt vastava muutmispunkti selgitust).
Eelnõus täiendatakse §-i 132 lõigetega 5–7, mis käsitlevad korraldaja teenustasusid. Kuigi need
meetmed tulenevad elektroonilise kauplemisega seotud organisatsiooniliste nõuete hulgast,
kohalduvad need igas olukorras, ja kuna nende põhimõtete kohaselt tuleb ka teenustasude puhul
tagada ühetaoline kohaldatavus, siis võimaldab see lisatavad lõiked sobitada § 132 pealkirja
konteksti (võrdne kohtlemine). Vastavalt MIFID2 artikli 48(9) esimesele lõigule sätestatakse
lõikes 5, et korraldaja peab tagama, et turul kehtestatud teenustasud, muu hulgas tehingute
täitmise tasud (execution fee), muud tasud (ancillary fee) ja mis tahes tagastatavad soodustused
(rebates) on läbipaistvalt, õiglaselt ja ühetaolistel alustel kohaldatavad ega ajenda turul
osalejaid korraldusi esitama, muutma, täitma ega tühistama viisil, mis võib ohustada
väärtpaberituru korra- ja õiguspärast toimimist.
Lõikes 6 sätestatakse vastavalt MIFID2 artikli 48(9) esimese lõigu viimasele lausele, et
korraldaja võimaldab tagastatavaid soodustusi üksnes turutegemise kohustuse täitmise eest
üksiku aktsia või aktsiakorvi lõikes. See tähendab, et igale tagastatavale soodustusele peab
vastama teatud väärpaberi suhtes turutegemise kohustus.
Lõikes 7 sätestatakse vastavalt MIFID2 artikli 48(9) teisele lõigule, et korraldajal on õigus
määrata korralduse tühistamise tasu vastavalt korralduse hoidmise ajale ja väärtpaberile, ehk
korralduse tühistamise tasu võib olla erinev väärtpaberite lõikes või vastavalt korralduse
hoidmise ajale.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 1323 lõiget 11 ja täiendatakse § 1323 lõikega 12
VPTS § 1323 sätestab kauplemisprospekti avalikustamise erandid. Paragrahvi on täiendatud
seoses § 872 lõike 2 muutmisega, ja samadel põhjustel nagu on selgitatud seoses § 17 lõike 11
muutmise ja §-e 17 lõike 12 lisamisega (vt vastavate muutmispunktide selgitusi).
106
Eelnõuga muudetakse VPTS § 1325 lõiget 1, tunnistatakse kehtetuks lõiked 2 ja 3 ning
täiendatakse § 1325 lõikega 4
VPTS § 1325 sätestab väärtpaberite kauplemisele võtmise reeglid. Kehtiva seaduse kohaselt
võimaldab korraldaja turul kaubelda üksnes selliste väärtpaberitega, mille turule kauplemisele
võtmist taotlev emitent või muu isik kohustub täitma reglementi ja maksma korraldajale tema
poolt kehtestatud teenustasu. VPTS § 2 lõike 1 punktides 1–3, 6 ja 7 nimetatud väärtpaberite
turule kauplemisele võtmise tingimuseks on nende vaba võõrandatavus.
Säte ei vasta MIFID1 artiklis 40(1), ehk MIFID2 artikli 51 lõigetes 1 ja 2 sätestatud
kauplemisele võtmise eeltingimustele. Lause kordab VPTS § 135 lg 1 sätestatud emitendi
kohustust täita reglementi (vastavalt § 134 lõike 1 punktile 1). Eelnõus on lõike 1 esimene lause
välja jäetud, samadel põhjustel nagu § 132 lõikes 3 turul osaleja suhtes sätestatu. Vt ka § 1325
lõike 1 ümbersõnastamise ja § 142 lõike 5 kehtetuks tunnistamise põhjendust.
Võrreldes MIFIDi nõudega kehtestada selged kauplemisele võtmise reeglid on lõike 1 kehtiv
sõnastus liiga kitsas. Kui kauplemisele võtmise eeltingimuseks on ainult reglemendi järgimine
ja tasu maksmine, siis VPTS sõnastuse järgi nagu ei eksisteerikski turu korraldajal muid
põhjuseid väärtpaberit kauplemisele mitte võtta. Sellega ei ole aga piisavalt tagatud, et
väärtpaberiga on võimalik turul õiglaselt, korrapäraselt ja tulemuslikult tehinguid teha; samuti
et väärtpaber on vabalt võõrandatav ja et tuletisväärtpaberi olemus võimaldab selle korrapärast
ja õiget hinnastamist ning sellega tehtud tehingute kiiret ja tõrgeteta arveldamist. VPTS § 1325
lõige 1 ei toimi ka selliste selgete ja läbipaistvate eeltingimuste kehtestamise kohustusena turu
korraldajale.
Artikli 51 järgi peavad kauplemisele võtmise tingimused selgesõnaliselt tulenema korraldaja
kehtestatud kauplemisele võtmise reeglitest. Muu hulgas näiteks peab olema reglemendiga
tagatud, et tuletisinstrumentide puhul on tuletislepingut võimalik korrapäraselt hinnastada ja
arveldada, st et see oleks turul kauplemisele võtmiseks piisavalt standardne. Kehtivas seaduses
sätestatud § 1325 lõike 2 järgi peab aga seda võimaldama tuletisinstrumendi olemus. Sellega on
korraldaja kohustus pandud emitendile, mis ei ole põhjendatud, kuna turu korrapärase
toimimise eest vastutab korraldaja. Emitent võib väärtpabereid emiteerida ka ilma nende turul
kauplemisele võtmist taotlemata, seega väärtpaberi korrapärane hinnastatavus ei pruugi olla
tema prioriteet. Direktiiv nõuab nende tingimuste sätestamist turu korraldaja poolt tema
kauplemisreeglites, koos täpsemate nõuetega, millele tuletisinstrument vastama peab, et teda
oleks võimalik lugeda selles kauplemiskohas kauplemisele võtmisel korrapäraselt
hinnastatavaks jne. Ehk mitte niivõrd emitent ei pea tagama, et tema instrument võimaldaks
ühetaolist arveldamist jms (sest sellega säilib risk, et nõue ei ole täidetud), vaid korraldaja
kehtestab nõuded, üksnes millele vastavad paberid võetakse kauplemisele. Nii on kauplemisele
võtmisega tagatud, et väärtpaberiga saab ühetaoliselt kaubelda ja arveldada.
VPTS § 127 lõike 2 punkti 2 kohaselt sätestatakse reglemendis vähemalt väärtpaberi
kauplemisele võtmise, kauplemise peatamise ja kauplemise lõpetamise alused, tingimused ning
kord. Ka see säte kehtib MIFIDi ülevõtmisele eelnevast ajast, ja ei anna täielikult edasi MIFID2
artikli 51(1) mõtet.
Kuna iga kauplemiskoha ärimudel võib olla erinev ja iga kauplemiskoht võib oma reglemendiga
ette näha erinevad reeglid sellel kauplemiseks, piirata sellel kauplemisele võetavate
väärtpaberite ringi ja kauplemise tehnilisi tingimusi, siis ka direktiivi kohaselt tuleb
kauplemiskoha korraldajal määrata tingimused, millele väärtpaber peab vastama, et sellega
saaks turul korrapäraselt ja tulemuslikult kaubelda. Kehtestades kaubeldavuse täpsed
107
eeltingimused seadusega, võivad need hakata piirama erinevate kauplemiskohtade tegevust ja
moonutada turgu.
VPTS § 1325 lõikes 3 viidatakse, et täpsemad nõuded ja kriteeriumid paragrahvi lõikes 1
nimetatud väärtpaberite turul kauplemisele võtmiseks on sätestatud komisjoni määruse (EÜ) nr
1287/2006 artiklites 35–37. Sätte sõnastuse põhjal jääb aga ebaselgeks, kellel on kohustus neid
täpsemaid nõudeid järgida. Lõike tekstist võib jääda ekslik mulje, nagu peaks määruse
vastavaid tingimusi järgima emitent või muu kauplemise taotleja, esitades kauplemise taotluse
üksnes rakendusmääruse nõuete kohaselt emiteeritud väärtpaberite suhtes, samas kui viidatud
artiklites on vastavuse järgimine praktikas ja nende nõuete kehtestamine kauplemisele võtmise
reeglites turu korraldaja kohustus.
Eeltoodu põhjal on vastavalt MIFID2 artikli 51 lõigetele 1 ja 2 eelnõus täpsustatud § 1325 lõiget
1 nii, et selle kohaselt võib kauplemisele võtta ainult sellise väärtpaberi, mis vastab reglemendis
sätestatud tingimustele, mille kohaselt on tagatud, et:
1) väärtpaberiga on võimalik turul õiglaselt, korrapäraselt ja tulemuslikult tehinguid teha
komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2017/568 artiklite 2–5 tähenduses;89
2) VPTS § 2 lõike 1 punktides 1–3, 6 ja 7 nimetatud väärtpaber on vabalt võõrandatav komisjoni
delegeeritud määruse (EL) nr 2017/568 artikli 1 tähenduses ja
3) tuletisväärtpaberi olemus võimaldab selle korrapärast ja õiget hinnastamist ning sellega
tehtud tehingute kiiret ja tõrgeteta arveldamist.
Lõike 1 sõnastamisel on eeskujuna lähtutud VPTS § 155 lõike 1 sõnastusest, mille kohaselt
võib börsil noteerida ainult vabalt võõrandatavaid väärtpabereid, mille tunnused ja emitendid
ning nende teod vastavad õigusaktides ja vastava börsi reglemendis sätestatud tingimustele.
Lõige 2 on eelnõuga kavas kehtetuks tunnistada, kuna selle sisu on paigutatud lõike 1 loetellu
punktina 3.
Lõige 3 tunnistatakse kehtetuks, kuna selles viidatud MIFID1 rakendusmäärus muutub MIFID2
rakendumisel kehtetuks, ja selle sisu on jaotatud erinevate MIFID2 delegeeritud määruste
vahel, millest rakendusmääruse artiklitele 35–37 vastavad RTS 17 artiklid 2–5. Õigusselguse
huvides on lõikes 1 määrusele (EL) nr 2017/568 ka viidatud.90
MIFID2 artikli 51 lõikega 4 ette nähtud kohustus kontrollida regulaarselt väärtpaberi vastavust
kauplemisele võtmise tingimustele on sätestatud VPTS § 148 lõikes 1. Eelnõus on kavas see
osa § 148 lõikest 1 välja jätta ja kehtestada kauplemisele võtmist reguleerivas §-s 1325 lõikena
4. Eelnõus on kavas seejuures täpsustada, et korraldaja kehtestatud kauplemisele võtmise
tingimustele vastavust tuleb kontrollida regulaarselt. Regulaarselt kontrollitav on näiteks
emitendi aktsiate avalikult kaubeldav osa (free-float). Kohustus on §-st 148 eraldatud põhjusel,
et see on pigem korraldaja tegevusnõue. Kui § 148 sätestab üldise järelevalve teostamise
kohustuse, siis väärtpaberi kauplemise võtmise tingimuste vastavuse kontrolli ei teostata
sisekontrolli funktsiooni tähenduses vaid see on ärifunktsioonide raames teostatav konkreetsete
asjaolude vastavuse kontroll, millest sõltub, kas väärtpaberiga võib jätkuvalt turul kaubelda (vt
ka § 148 lõike 1 muutmise selgitust).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 134 lõikeid 2 ja 3
VPTS § 134 sätestab turul osaleja õigused ja kohustused.
89 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32017R0568 90 http://ec.europa.eu/finance/securities/docs/isd/mifid/rts/160524-rts-17_en.pdf
108
Lõike 2 kohaselt turul osalejad ei pea turul omavaheliste pakkumuste ja tehingute tegemisel
rakendama üksteise suhtes VPTS § 85 lõike 1 punktides 1, 5–7 ja 9 ning §-des 86–876 ja 891
sätestatut, välja arvatud juhul, kui pakkumusi ja tehinguid tehakse kliendi nimel või arvel.
MIFID2 artikliga 53(4) vastavusse viimiseks täpsustatakse eelnõuga lõikes 2 tehtud viiteid.
Eelnõu kohaselt ei ole turul osalejad kohustatud lõikes 2 sätestatud tingimustel rakendama
üksteise suhtes § 791 lõigetes 2 ja 4, § 85 lõike 1 punktides 1, 5–7 ja 9, §-des 852, 854–876
sätestatut. Viited hõlmavad MIFID2 artiklitele 24, 25, 27 ja 28 vastavaid VPTS sätteid.
Lõikega 3 on ette nähtud, et turu korraldaja teavitab inspektsiooni vähemalt üks kord aastas või
inspektsiooni nõudmisel turul osalejatest. Kuna see võimaldab esitada nimetatud andmeid
alternatiivselt kas regulaarse sagedusega (korra aastas) või inspektsiooni nõudmisel, mis ei
pruugi toimuda regulaarselt, siis on lõike 3 MIFID2 artikli 53 lõikega 7 täpsemaks kooskõlla
viimiseks eelnõus lõiget 3 täpsustatud, nii et turu korraldaja esitab turul osalejate nimekirja
korra aastas ja (vajadusel) inspektsiooni nõudmisel.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 1341
VPTS § 1341 sätestab, et turul osaleda soovivad teise lepinguriigi investeerimisühing ja
krediidiasutus võivad turul osaleda kohalolekuta turu asukohas (kaugliikmena) ning VPTS §-s
70 sätestatut järgimata, kui turu reglement ei nõua füüsilist kohalolekut turul tehingute
tegemiseks.
Säte vastab MIFID2 artiklile 53(5), kuid seda on muudetud selle täpsemaks kooskõlla viimiseks
MIFID2 artikliga 36(1), nii et korraldaja peab võimaldama teise lepinguriigi
investeerimisühingul ja krediidiasutusel turul osaleda otse, kui investeerimisühing või
krediidiasutus on Eestis asutanud filiaali, või ilma kohalolekuta turu asukohas (kaugliige), välja
arvatud kui selline kohalolek turul tehingute tegemiseks on vajalik turu kauplemistingimustest
ja süsteemidest tulenevalt. See tähendab, et tehnilised tingimused ei pruugi võimaldada
kaugliikmena tegutseda, kuid turu reglemendiga ei või seda iseenesest keelata. Näiteks
vastavalt MIFIRi põhjenduspunktile 7 võib mitmepoolne süsteem toimida ka üksnes reeglite
kogumina, ilma elektroonilise kauplemisplatvormita. See võib olla üks võimalik juhus, kus
kauplemistingimustest tulenevalt ei ole võimalik turul kaugliikmena osaleda.
Kaugliikmele ei kohaldata VPTS §-s 70 sätestatut, ehk Eestis piiriüleste investeerimisteenuste
osutamise nõudeid.
Eelnõuga täiendatakse VPTS-i §-ga 1344
Eelnõu kohaselt VPTS-le lisatav § 1344 sätestab reeglid turul likviidsust pakkuvate turutegijate
tegutsemisele reguleeritud turul. Paragrahviga võetakse üle MIFID2 artikli 48 lõiked 2 ja 3,
mida täpsustab delegeeritud määrus (RTS 8).91 Artikkel 48 tervikuna reguleerib
kauplemissüsteemide vastupidavusele suunatud nõudeid, kauplemise peatamist ja
elektroonilise kauplemisega seotud riskide haldamise meetmeid.
Lõike 1 kohaselt peab korraldaja, vastavalt MIFID2 artiklile 48(2)(a) ja artikli 48(3) viimasele
lõigule, sõlmima kirjaliku kokkuleppe iga turul turutegemise strateegiat rakendava
investeerimisühinguga ja kontrollima kokkuleppe täitmist. Selle kohustuse sõnastamisel ei ole
nimetatud kokkuleppe täitmise tagamist (enforce compliance) kuna õiguskaitsevahendite
kasutamise võimalused lepingust tulenevate kohustuste rikkumise korral on juba VÕS-ga
reguleeritud. Samuti ei ole nõutav inspektsiooni kontroll ega heakskiit selliste lepingute
sõlmimisel, kuid järelevalve teostamise käigus ei ole see ka keelatud.92
91 http://ec.europa.eu/finance/securities/docs/isd/mifid/rts/160613-rts-8_en.pdf 92 MIFID, põhjenduspunktid 113 ja 114.
109
Turutegemise strateegia rakendamise tähendus on määratletud eelnõuga VPTS-le lisatava §
8215 lõikes 7, ning see definitsioon rakendub kõigi artiklile 48 vastavate sätete (§-de 1251, 1252,
132 lõigete 5–7, 1344 ja 1361) kontekstis, ja selleks võib pidada sellise investeerimisühingu
tegevust, kes kaupleb oma arvel ühe või mitme kauplemiskoha osalejana, tehes ühes või mitmes
kauplemiskohas siduvaid, samaaegseid, konkurentsivõimelise hinna ja võrreldava mahuga
pakkumisi ühe või mitme väärtpaberi ostuks ja müügiks.
Turutegemise strateegia on investeerimisühingu üks võimalik investeerimisstrateegia seoses
teatud väärtpaberiga, mille kohaselt ta selle väärtpaberiga pidevalt kaupleb, kuvades ostu või
müügi noteeringuid (erinevalt näiteks “osta ja hoia” strateegiast). Seda strateegiat ei pruugi
rakendada iga turutegija. Lepinguga tagatakse turu korraldaja kontroll strateegiat rakendavate
turutegijate tegevuse ja eelkõige turu stabiilse likviidsuse üle. Näiteks kui turutegija soovib
loobuda turutegemise strateegiast teatud väärtpaberi suhtes, võib turu korraldaja nõuda
turutegijalt turu likviidsuse säilitamiseks teatud perioodi jooksul lepingust tulenevate
kohustuste täitmist.
Lõige 2 on üle võetud MIFID2 artiklist 48(2)(b). Selle kohaselt rakendab korraldaja
tegevuskava (scheme), et sõlmida turutegemise leping piisava hulga investeerimisühingutega,
mille tulemusel turu likviidsus oleks korrapärane ja prognoositav. Nõue kohaldub korraldajale
tingimusel, kui see on asjakohane turu kauplemise laadi ning ulatuse puhul.
Vastavalt lõikele 3 tuleb turutegijaga sõlmitavas kokkuleppes määrata kindlaks
investeerimisühingu kohustused likviidsuse pakkumisel ning selle eest saadavad soodustused
kas tagasimaksena (rebates) või muul viisil ja investeerimisühingule kaasnevad mis tahes muud
õigused. Lõige 3 tugineb MIFID2 artikli 48(3) punktidele (a) ja (b). Turutegija saab kohustuse
võtmisel kaubelda soodsama teenustasuga.
Lõige 4 vastab MIFID2 artikli 48(3) viimasele lausele. Korraldaja teavitab turutegemise
strateegiat järgiva investeerimisühinguga sõlmitud kokkuleppest, ehk kokku lepitud
tingimustest (shall inform the CA about the content). Ka kokkuleppe sõlmimisest kui faktist
teavitamisel võib inspektsioon nõuda vajadusel täpsemat teavet.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 136 lõikeid 1, 3, 4, 6 ja 7 ja tunnistatakse kehtetuks lõige 2
VPTS § 136 sätestab korraldaja poolt kauplemise peatamise õigused ja tingimused. Lõige 1
loetleb juhud, kui väärtpaberiga tehingute tegemise võib peatada või lõpetada.93 Selles loetletud
punktidest ei ole 1, 3 ja 4 üle võetud direktiivist. Ka paragrahv tervikuna on sõnastatud enne
MIFID1 ülevõtmist ja selles on käsitletud ühiselt nii kauplemise piiramist kui lõpetamist
(direktiivis suspension or removal, ehk pigem kõrvaldamist). Eelnõus on lõike 1 loetelu
säilitatud, kuna need kattuvad osaliselt kauplemispiirangute seadmise alustega eelnõuga
kavandatud §-s 1361. Eelnõuga muudetakse punkti 1 sõnastust, kuna kehtivas seaduses ei ole
nimetatud kauplemise taotlejat. Eelnõu kohaselt võib kauplemise peatada või lõpetada, kui
emitent või kauplemise taotleja on rikkunud korraldaja suhtes õigusakti või reglemendi alusel
tekkinud kohustust.
Eelnõuga lisatakse §-le 136 lõiked 11 ja 12. Lõige 11 vastab MIFID2 artikli 52(2) esimesele
lausele. Lõike 1 kohaselt, juhul kui väärtpaberiga kauplemine peatatakse või lõpetatakse, peatab
või lõpetab korraldaja tehingute tegemise ka väärtpaberiga seotud või sellele viitavate, VPTS §
2 lõikes 11 nimetatud tuletislepingutega (derivatives as referred to in points (4) to (10) of
Section C of Annex I), kui see on vajalik väärtpaberiga tehingute tegemise peatamise või
lõpetamise eesmärgi saavutamiseks.
93 Vt ka MIFID2 põhjenduspunkti 69.
110
Lõikega 12 sätestatakse vastavalt MIFID2 artikli 52(2) teisele alalõigule (välja arvatud selle
lõpp, mis on lisatud lõikesse 3), et kui kauplemine peatatakse või lõpetatakse seoses
turukuritarvituse kahtluse, ülevõtmispakkumise või turukuritarvituse määruse artiklis 7 või 17
sätestatu rikkumisega, sealhulgas teise lepinguriigi järelevalveasutuse nõudel, nõuab
inspektsioon väärtpaberi ja sellele vastavate tuletislepingutega tehingute tegemise peatamist või
lõpetamist ka muus kauplemiskohas ning süsteemse täitja poolt, kelle üle inspektsioon teostab
järelevalvet.
Eelnõuga on kavas kehtetuks tunnistada § 136 lõige 2. Selle kohaselt on korraldajal õigus
lõpetada väärtpaberitega tehingute tegemine turul nende väärtpaberite emitendi või
väärtpaberite turule kauplemisele võtmist taotlenud isiku avalduse alusel, kui emitent või see
isik on korraldaja suhtes nõuetekohaselt täitnud kõik õigusaktide ja reglemendi alusel tekkinud
kohustused. Lõige 2 on kavas kehtetuks tunnistada, sest selle õiguse saab kehtestada
reglemendiga. Lõige 2 on pigem kokkuleppeline kauplemise lõpetamine, millest ei saa
keelduda, kui emitent on seda taotlenud ja täitnud reglemendist tulenevad eeltingimused. Muud
alused §-s 136 ei ole kokkuleppelised vaid suunatud teatud probleemi operatiivsele
lahendamisele korraldaja ühepoolse otsuse alusel (nt turu korra- või õiguspärase toimimise
ohustamise vältimine). Lõike 2 kehtetuks tunnistamisel saab säilitada paragrahvi pealkirja
olemasoleval kujul, milles kauplemise lõpetamist saaks siis käsitada kauplemiselt kõrvaldamise
(removal) tähenduses.
Lõiget 3 on täpsustatud vastavalt MIFID2 artikli 52(1) lõpule, artikli 52(2) alalõikudele 2 ja 4
ning muudetud sõnastuslikult. Lõike 3 kohaselt ei tohi § 136 lõigetes 1 ja 2 nimetatud
väärtpaberitega tehingute tegemise peatamine või lõpetamine põhjustada investoritele olulist
kahju või oluliselt kahjustada turu korrapärast toimimist. Eelnõu kohaselt ei tohi lõigetes 1, 11,
12 ja 6 nimetatud juhtudel väärtpaberiga tehingute tegemise peatamine või lõpetamine
põhjustada olulist kahju investori huvidele ega ohustada turu korrapärast toimimist.
Lõiget 4 on täiendatud vastavalt artikli 52(2) viiendale alalõigule (piirangust loobumine).
Kehtiva seaduse kohaselt, korraldaja teavitab viivitamata inspektsiooni § 136 lõigetes 1 ja 2
nimetatud peatamisest või lõpetamisest ja avaldab selle kohta teabe oma veebilehel. Eelnõu
kohaselt tuleb teavitus teha seoses lõigetes 1, 11 ja 2 sätestatud peatamise või lõpetamisega.
Samuti muudetakse eelnõus § 136 lõikeid 6 ja 7. Kehtivas seaduses on inspektsioonil § 136
lõike 6 kohaselt õigus nõuda teise lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutuselt selles
lepinguriigis tegutseval turul väärtpaberitega tehingute tegemise peatamist, kui see on vajalik
Eesti investorite huvide kaitseks, turu korra- või õiguspärase toimimise ohustamise vältimiseks
või muu olulise õiguse kaitseks või ohu vältimiseks ning kui ei esine käesoleva paragrahvi
lõikes 5 sätestatud asjaolusid. Eelnõus on lõiget täiendatud vastavalt MIFID2 artikli 52(2)
neljandale alalõigule, nii et inspektsiooni õigus laieneb ka väärtpaberiga seotud
tuletislepingutega kauplemise peatamisele või lõpetamisele, see õigus kehtib ka korraldajalt
lõikes 4 nimetatud teabe saamisel väärtpaberiga kauplemise peatamise või lõpetamise kohta,
kui kauplemine peatatakse või lõpetatakse seoses turukuritarvituse kahtluse,
ülevõtmispakkumise või turukuritarvituse määruse artiklis 7 või 17 sätestatu rikkumisega.
Lõiget 7 on täiendatud seoses MIFID2 artikli 52(2) kolmandale ja viiendale alalõigule. Kehtiva
seaduse kohaselt teavitab inspektsioon lepinguriikide väärtpaberiturujärelevalve asutusi ja
Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutust § 136 lõigetes 1 ja 2 sätestatud juhul korraldaja
poolt kauplemise peatamisest või lõpetamisest, lõikes 5 nimetatud peatamise või lõpetamise
ettekirjutusest või korraldusest ja lõikes 6 nimetatud inspektsiooni vastavast nõudest ning
avaldab vastava teabe oma veebilehel.
111
Eelnõu kohaselt on muudetud, et teavitus tuleb teha inspektsiooni poolt lõigetes 12, 5 ja 6
nimetatud juhtudel väärtpaberi ja lõikes 11 nimetatud juhul sellega seotud tuletislepingutega
tehingute tegemise peatamise või lõpetamise ettekirjutuse või korralduse esitamise, esitamata
jätmise või sellest loobumise otsuse kohta. MIFID1 artikli 41(1) viimases lauses sätestatud
nõue, et inspektsioon peab teiste liikmesriikide järelevalveasutusi teavitama ka korraldaja poolt
otsustatud väärtpaberiga kauplemise peatamisest või lõpetamisest ei kordu MIFID2 artikli
52(2) ja see teavitamiskohustuse osa on lõikest 7 välja jäetud.
Eelnõuga täiendatakse VPTS-i §-ga 1361
Eelnõuga VPTS-le lisatav § 1361 sätestab täiendavate kauplemispiirangute seadmise
võimalused vastavalt MIFID2 artiklile 48(5). Kuna MIFID2 artikkel 48 reguleerib muu hulgas
elektroonilise kauplemisega seotud riskide maandamist, võimaldatakse artikli 48 lõikega 5 turu
korraldajale piltlikult öeldes õigus lühise korral korgid välja lülitada (circuit breakers). Eelnõu
kohaselt on § 1361 sisuks ajutised kauplemispiirangud, ja selle kõike 1 kohaselt on korraldajal
õigus väärtpaberiga kauplemine ajutiselt peatada või piirata seda (halt or constrain) väärtpaberi
lühiajalise olulise hinnamuutuse korral turul või muul turul ja erakorralisel juhul tühistada,
muuta või korrigeerida selle väärtpaberiga tehtud tehinguid.
Vastavalt lõikele 2 määrab korraldaja kauplemise ajutise peatamise tingimused (parameetrid)
erinevate varaklasside ja alamklasside likviidsust, turu mudelit ning väärtpaberituru osaliste
olemust (types of users) arvesse võttes ja tagab, et sellised tingimused on piisavad, et vältida
ohtu väärtpaberituru korra- või õiguspärasele toimimisele.
Lõike 3 kohaselt, kui turg on komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2017/570 artikli 1
tähenduses94 oluline selle väärtpaberi likviidsusele, mille kauplemise korraldaja peatab,
rakendab korraldaja vajalikke süsteeme ja korda inspektsiooni ja iga teise lepinguriigi pädeva
järelevalveasutuse teavitamiseks, et teistes kauplemiskohtades oleks võimalik selle
väärtpaberiga kauplemine peatada kuni korraldaja poolt selle väärtpaberiga kauplemise
taastamiseni. Olulise turu defineeris likviidse aktsia määratlemise kontekstis ka MIFID1
rakendusmäärus 1287/2006 art 22(3), mis muutub MIFID2 rakendumisel kehtetuks. Lõike 3
eesmärk on tagada järelevalveasutuste ühine lähenemine ja koordineerida nn market-wide
response ning ühiselt määrata, kas väärtpaberiga kauplemise peatamine teistes
kauplemiskohtades on olukorda arvestades kohane.
Lõike 4 kohaselt esitab korraldaja kauplemise peatamise parameetrid ja nende olulised
muudatused terviklikul ja võrreldaval viisil inspektsioonile. Inspektsioon edastab korraldajalt
saadud teabe Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve Asutusele. Parameetrid ei pea tingimata
väljenduma arvnäitajas, aga enamasti see on nii, ja sellele viitab ka MIFID2 artikli 48 lõike 5
teise lõigu sõnastus (terviklikul ja võrreldaval viisil). Alternatiivina võiks kaaluda ka sõnastust
„kauplemise peatamise tingimused“.
Eelnõuga täiendatakse VPTS-i §-ga 1371
Paragrahv tugineb MIFID2 artikli 49 lõigetele 1 ja 2. Paragrahvi sisuks on hinnasamm (tick
size), mille korraldaja võib § 1371 lõike 1 kohaselt kehtestada aktsiatele, väärtpaberite
hoidmistunnistustele, kaubeldavale investeerimisfondile (ETF-d), MIFIR artikli 2 lõike 1
punktis 27 nimetatud väärtpaberitele (sertifikaadid) ja muudele sarnastele väärtpaberitele.
Korraldaja peab seejuures arvesse võtma komisjoni delegeeritud määruses (RTS 11)95
sätestatud täpsustusi ja selle artiklis 1 on viidatud likviidsuse seisukohalt olulise turu
94 http://ec.europa.eu/finance/securities/docs/isd/mifid/rts/160526-rts-12_en.pdf 95 http://ec.europa.eu/finance/securities/docs/isd/mifid/rts/160714-rts-11_en.pdf
112
täpsustamiseks MIFIRi artiklis 4(1)(a) nimetatud turule, mille määratlus on sätestatud
komisjoni delegeeritud määruse artiklis 4.96
Hoidmistunnistus (depositary receipt) on nimetatud ka VPTS § 2 lõike 1 punktis 7 ja § 5 lõike
2 punktis 2. Kuid MIFIR artiklis 2(1)(27) nimetatud sertifikaat on väärtpaber, mis on
kapitaliturul kaubeldav ning millest tuleneva nõude rahuldamisjärk juhul, kui emitent
investeeringu tagasi maksab, eelneb aktsiatest tuleneva nõude rahuldamisjärgule, kuid järgneb
tagatiseta võlainstrumentidest ja muudest sarnastest instrumentidest tuleneva nõude
rahuldamisjärgule. Sertifikaadi mõiste defineerib ka MIFID2 artiklis 4(1)(47), kuid seda on
tehtud viitena MIFIRile, mistõttu mõistet ei ole defineeritud VPTS-s, põhjusel, et seda ei
kasutata mujal seaduses.
Kaubeldava investeerimisfondi mõiste tuli aga eelnõus § 1371 lõikena 3 sätestada, kuigi seda
mõistet rohkem seaduses ei kasutata. Väljendile on antud spetsiifiline tähendus, mida ei ole
avatud ka ülal nimetatud määruses. Kaubeldava investeerimisfondina käsitatakse
investeerimisfondi, mille vähemalt ühte liiki osaku või aktsiaga kaubeldakse kogu päeva
jooksul vähemalt ühes kauplemiskohas ja vähemalt ühe turutegijaga, kes rakendab meetmeid,
et fondi osakute või aktsiate hind kauplemiskohas ei erineks märkimisväärselt nende
puhasväärtusest ja kui see on asjakohane, siis nende indikatiivsest puhasväärtusest.
Hinnasamm väljendab väärtpaberi likviidsust (liquidity profile) erinevatel turgudel ja
väärtpaberi keskmist ostu- ja müügipakkumuste vahemikku, ehk spread’i. Hinnasamm on teiste
sõnadega väikseim hinna määr, mille võrra on võimalik muuta tellimusraamatus kuvatud
tehingutellimuse hinda.97 Liiga suur hinnasamm kahjustaks väärtpaberi likviidsust, eriti kui
väärtpaber on kauplemisele võetud ka mujal, sest ostu- ja müügihuvid koonduvad
kauplemiskohta, kus hinnasamm on mõistlikum, ja korraldaja turul selle väärpaberiga
kaubeldakse vähem. Hinnainfo on erinevatel turgudel avalik ja võrreldav.
Lõike 2 kohaselt kohandab korraldaja iga väärtpaberi hinnasammu, arvestades vajadusega
võimaldada mõistlikult stabiilseid hindu, seejuures liigselt piiramata ostu- ja müügipakkumuste
vahemiku edasist vähenemist.
Eelnõuga täiendatakse VPTSi §-ga 1401
Eelnõuga lisatakse VPTS-le § 1401, mille kohaselt Eestis registreeritud turul väärtpaberitega
tehingute tegemisele kohaldatakse Eesti õigust. Säte vastab MIFID2 artiklile 44(4) (ehk
MIFID1 artikli 36 lõikele 4), mille kohaselt peab korraldaja süsteemides toimuvale
kauplemisele kohaldama selle liikmesriigi õigust, kus reguleeritud turu korraldaja on
registreeritud.
Kohaldatava õiguse määratlemine on vajalik, sest erinormi puudumisel kohaldatakse
kauplemisele õigust, mis tuleneb muust üldnormist või lepingust. Kauplemine toimub valdavalt
elektroonilistel platvormidel, turu kauplemissüsteemis võivad osaleda erinevate liikmesriikide
isikud, kes osutavad investeerimisteenust või esindavad oma kliente erinevatest riikidest. Kui
tehingu tingimuste üle või tehingu arveldamisel tekib turul osalejate vahel või turu korraldajaga
vaidlus, tuleb määrata, millise riigi õigust kohaldatakse vaidluse lahendamisele. Korraldaja ja
turu osalise vahel on sõlmitud leping. Vastavalt rahvusvahelise eraõiguse seaduse (edaspidi
RvEÕS) § 32 lõikele 1 kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, mille kohaldamises pooled on
kokku leppinud. RvEÕS § 33 lõike 1 kohaselt, kui lepingule kohaldatavat õigust ei ole valitud,
kohaldatakse lepingule selle riigi õigust, millega leping on kõige tugevamalt seotud. Turul
96 http://ec.europa.eu/finance/securities/docs/isd/mifid/rts/160714-rts-1_en.pdf 97 NASDAQ Tallinna börsi nõuded börsi liikmetele, p 2,
http://www.nasdaqbaltic.com/files/tallinn/oigusaktid/alates06102014/Nouded_liikmetele_06-10-2014-est.pdf
113
osalejate vahel lepingut ei ole. Direktiivi kohaselt tuleb määratleda kauplemisele kohaldatav
õigus. RvEÕS § 14 lg 1 järgi juriidilisele isikule kohaldatakse selle riigi õigust, mille kohaselt
ta on asutatud.
Kuigi 2007. aastal täiendati MIFID1 art 36(4) ülevõtmiseks VPTS §-i 126 lõikega 4, ei tulene
§ 126 lõikest 4 üheselt, et kauplemisele kohaldatav õigus on Eesti õigus. Lõike sisuks on
inspektsiooni järelevalve teostamise kohustus. MIFID2 artikli 44 lõike 4 ülevõtmiseks ja et
tagada kauplemisele kohaldatava õiguse suhtes õigusselgus, on eelnõus VPTS-i vastavalt
täiendatud.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 142 lõiked 5 ja 6
VPTS § 142 sätestab korraldajale teabe edastamise kohustuse ja nõuded. VPTS § 142 sõnastati
ümber 2007. aastal MIFID1 ja läbipaistvusdirektiivi ülevõtmisel Eesti õigusesse. Muudatust
selgitati järgmiselt: § 142 muutmisega sõnastatakse MiFID-i ja TD-i nõuetest lähtudes ümber
avaliku emitendi poolt teabe andmise nõue. Uutest nõuetest lähtuvalt tuleb järgida prospekti
registreerimise ning avaliku pakkumise reegleid, millega seoses on sätestatud teatud
väärtpaberite puhul erandid teabe edastamise kohustusele.
Lõiked 3 ja 4 vastavad MIFID2 artiklile 51(5), ja kuigi need võiksid sisu poolest paremini
sobituda mujale VPTS-s, ei ole neid eelnõus muudetud.
VPTS § 142 lg 5 kohaselt on korraldajal õigus reglemendis sätestada täiendavad andmed või
täpsustada andmeid, mida turul kaubeldava väärtpaberi emitent peab edastama korraldajale.
Kuna see õigus on iseenesestmõistetav ja lisaks ette nähtud VPTS § 127 lõike 2 punktidega 3–
4 (väärtpaberi emitendi kohustused ja turule teabe edastamise tingimused sätestatakse
reglemendis), on lõike 5 puhul tegu mittevajaliku kordusega ja see on kavas eelnõuga kehtetuks
tunnistada. Vt ka § 132 lõike 3 ja § 148 lõike 3 kehtetuks tunnistamise ning § 1325 lõike 1
ümbersõnastamise põhjendust.
Lõike 6 kohaselt edastavad turul osalejad viivitamata korraldajale vajalikku teavet VPTS §-des
144–1442 ning nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud kohustuste täitmiseks. Ka lg 6
on kavas kehtetuks tunnistada, sest selles viidatud kauplemisteabe esitamine on reguleeritud
MIFIRis. Seega on ka lõikes 6 viidatud normid kavas kehtetuks tunnistada, ja lõikes mainitud
alamaktide volitusnorme nad ei sisalda.
Eelnõuga täiendatakse VPTS § 143 teise lausega
VPTS § 143 kehtestab korraldaja kohustuse avalikustab VPTS-s ja selle alusel kehtestatud
õigusaktides ning reglemendis sätestatud ulatuses ja korras turu osalejatelt, emitentidelt ja
muudelt isikutelt saadud teabe väärtpaberituru läbipaistvuse tagamise eesmärgil.
Eelnõuga §-le 143 lisatava teise lausega kohustatakse korraldajat rakendama meetmeid, et turul
osalejatele võimaldada juurdepääs korraldatud teabele. See kohustus on üle võetud artikli 51(3)
viimase lause kohaselt. Kohustust täiendab eelnõuga sõnastatav VPTS § 127 lg 1, mille kohaselt
reglemendiga tuleb tagada teabe kättesaadavus, eesmärgiga nõuda teabe kättesaadavuse korra
sõnastamist turu reeglite tasandil.
MIFID2 artikli 51(3) teise lõigu sõnastus on direktiivis väga lai, nõudes, et juurdepääs tuleb
tagada „to information which has been made public under Union law“, kuid artikli 51(3) teist
lõiku tuleb lugeda koos esimesega, mis piirab emitendi vastavad EL õigusest tulenevad
avalikustamiskohustused järgmiselt ühekordse või perioodilise korraldatud teabega (in respect
of initial, ongoing or ad hoc disclosure obligations). Ka MIFID2 artikli 51(6) alusel antud
komisjoni delegeeritud määruse (RTS 17) eelnõus, mille artikkel 7 täpsustab MIFID2 artikli
114
51(3) kohaldamist, on selgitatud, et nõutav on prospektidirektiivist, läbipaistvusdirektiivist ja
turukuritarvituse määrusest (VPTS tähenduses on see korraldatud teave, vt § 72) tuleneva
emitentide avalikustamisnõude täitmise kontroll (kehtestatud VPTS §-s 148), ja sellele
vastavalt turu korraldaja kohustus tagada sellise teabe kättesaadavaks tegemine turul.98
Seoses reguleeritud turul toimuvaga on turuosalistele kõige olulisem teave väärtpaberite ja
nende emitentide kohta, ehk korraldatud teave, mis on defineeritud VPTS §-s 72, mis on kogu
VPTS 20. peatükis ja turukuritarvituse määruses sätestatu kohaselt avalikustamisele kuuluv
teave.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS §-d 144–146 VPTS § 144 sätestab korraldaja õigused kauplemisteabe avalikustamisel. Lõike 1 kohaselt on
korraldajal õigus kauplemisteabe, sealhulgas kauplemiseelse ja kauplemisjärgse teabe
avalikustamise ja kauplemisteabe avalikustamise süsteemi kasutamise eest saada mõistlikku
tasu. Sama õigus on kehtestatud MIFIR artiklis 3(2).
Lõige 2, mille kohaselt korraldajal on ühetaolisel alusel õigus anda kauplemisteabe
avalikustamise süsteemi kasutada investeerimisühingule VPTS §-des 876, 885 ja 887 sätestatud
kauplemisteabe avalikustamiseks, vastab MIFID1 art 44(1) teisele lõigule, mis on samuti
reguleeritud MIFIRi artiklis 3(1).
Lõige 3 on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada, kuna selles kauplemisteabe avalikustamise
tingimustes erandite tegemise täpsema korrana on viidatud MIFID1 rakendusmäärusele, mis
muutub kehtetuks MIFID2 rakendumisel.
VPTS § 1441 sätestab nõuded kauplemiseelse teabe avalikustamisele ja sellega on üle võetud
MIFID1 artikkel 44(1), mida edaspidi reguleerib MIFIRi artikkel 3, kuid ka MIFID1 artiklid
28(1) ja 29(1) (kauplemiseelse läbipaistvuse nõuded erinevate isikute seisukohast).
VPTS § 1442 vastab MIFID1 artikli 45(1) esimesele lõigule, ehk edaspidi rakenduvad need
nõuded MIFIRi artikliga 6. VPTS §-ga 1442 on üle võetud ka MIFID1 artiklid 28(1) ja (2),
30(1).
VPTS § 145 kohaselt nähakse turu korraldajale ette tema poolt avalikustatava teabe viis ja
täpsemad tingimused. § 145 on kavas kehtetuks tunnistada. Lõikes 1 on nõutud §-s 143
nimetatud teabe avalikustamist veebilehel, ringhäälingus või üleriigilise levikuga ajalehes.
Need ei ole enam ajakohased teabe levitamise viisid. Täpsemad nõuded teabe levitamiseks ei
ole vajalikud seaduse tasemel, kuna teabe avalikustamine on vajalik investorite huvide kaitseks
ja turu korrapärase toimimise tagamiseks, milleks korraldaja peab valima kõige paremini nende
eesmärkide täitmist võimaldava viisi. Eelnõus on § 143 täiendatud teise lausega, mille kohaselt
peab korraldaja rakendama meetmeid korraldatud teabe kättesaadavaks tegemiseks turul
osalejatele. See kohustus hõlmab sobivate avaldamisviiside valimise kohustust, mis
võimaldavad turul osalejatel teabe kätte saada.
Lõike 2 kohaselt peab korraldaja avalikustama VPTS §-s 144 nimetatud kauplemisteabe oma
veebilehel. MIFIR artikli 3(3) järgi tuleb kauplemisteave (sh mõistliku tasu eest) avalikustada,
98 http://ec.europa.eu/finance/securities/docs/isd/mifid/rts/160524-rts-17_en.pdf, Article 7 requires regulated
markets to adopt and publish a policy regarding the verification of the issuers' compliance with their obligations
of initial, on-going and ad hoc disclosure under Union law. While it remains the responsibility of the issuers to
comply with these obligations, regulated markets are required to have arrangements in place to effectively verify
compliance of issuers with the relevant obligations. These obligations stem from the Prospectus, the Transparency
and the Market Abuse Directive.
115
ja selle kohaselt toimub avalikustamine „via arrangements they employ". Järelikult see ei pruugi
tähendada üksnes veebilehel avaldamist. Kohustus avaldada kauplemisteavet veebilehel võib
jääda liiga kitsaks. VPTS § 144 on kavas kehtetuks tunnistada.
VPTS § 146 sätestab teabe edastamise ja avalikustamise kohustusest vabastamise erandid.
VPTS § 146 on üle võetud MIFID1 artiklist 44(2), mis on paigutatud MIFIRi artiklisse 4.
MIFIR kohaldub otse ka inspektsioonile.
Eelnõuga täiendatakse VPTS-i §-ga 1471
Eelnõus on kavas VPTS-le lisada § 1471 vastavalt MIFID2 artiklile 50(1), mille kohaselt
korraldaja ja turul osalejad sünkroniseerivad mis tahes teavitamisele kuuluva sündmuse
kuupäeva ja kellaaja registreerimiseks kasutatavad kellad vastavalt komisjoni delegeeritud
määruses (EL) nr 2017/574 sätestatud tingimustele.99
Määruse kohaselt on korraldajal ja turul osalejatel kohustus koordineerida tehingute jms
sündmuste ajaliseks fikseerimiseks kasutatavad kellad koordineeritud universaalajaga (UTC
ehk Coordinated Universal Time), mida arvutab välja Rahvusvaheline Kaalude ja Mõõtude
Büroo (BIPM).
Teavitamisele kuuluvat sündmust (any reportable event) ei ole direktiivis defineeritud ega
mujal kasutatud. Kauplemisel on kriitilise tähtsusega erinevate asjaolude, näiteks korralduse
vastuvõtmise, tehingu täitmise, tehingueelse või –järgse teabe avaldamise jms sündmuste aja ja
kuupäeva täpne fikseerimine (time-stamping). Kauplemiskoht võib saada ühes sekundis väga
suure hulga korraldusi, mis võib ulatuda tuhandetesse, sõltuvalt kauplemiskohast, selle
osalejatest (sh, kas nad kasutavad HFT-d) ja sellel kaubeldavate väärtpaberite volatiilsusest ja
likviidsusest. Seega ei piisa korralduse saabumise aja fikseerimisest sekundi täpsusega. Seetõttu
esitatakse komisjoni delegeeritud määruses teatud sündmuste ajaliseks fikseerimiseks nõuded
sekundi teatud murdosa täpsusega.100
Seda teavet kasutatakse kontrolljäljena järelevalve teostamisel ja see on eriti oluline näiteks
olukorras, kui tehing on teostatud erinevates kauplemiskohtades kaubeldavate, omavahel
seotud väärtpaberitega (tuletisväärtpaber ja selle alusvara). Korraldaja ja turul osalejad
registreerivad kõik kauplemise käigus toimuva, et seda vajadusel järelevalveasutusele
taasesitada. Järelevalveasutustel on vaja erinevate instrumentidega erinevates
kauplemiskohtades toimunud tehingud ajaliselt rekonstrueerida ja eristada neid teistest samal
sekundil toimunud sündmustest.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 148 lõiget 1 ning tunnistatakse kehtetuks lõiked 2 ja 3 VPTS § 148 kohaselt teostab korraldaja turul järelevalvet turule kauplemisele võetud
väärtpaberi emitendi poolt avaldamisele kuuluva teabe avaldamise üle ning selle ajakohasuse,
õigsuse, täpsuse ja täielikkuse üle mõistlikkuse piires ning turul kaubeldava väärtpaberi
vastavuse üle reglemendi sätetele, väärtpaberi hinna kujunemise, tehingute tegemise ja täitmise
üle, et avastada ning vähendada turukuritarvitusi ja teisi õigusrikkumisi ning mittevastavust
reglemendile.
Lõikesse 1 on koondatud erinevad kohustused, mis on üle võetud kauplemisele võtmist
reguleeriva MIFID1 artikli 40 lõigetest 3 (järelevalve emitendi kohustuste täitmise üle) ja 4
(kohustus teostada järelevalvet väärtpaberi vastavuse üle kauplemisele võtmise tingimustele),
99 http://ec.europa.eu/finance/securities/docs/isd/mifid/rts/160607-rts-25_en.pdf 100 Vt määruse lisas esitatud sündmuste ja nende fikseerimise täpsuse loetelu:
http://ec.europa.eu/finance/securities/docs/isd/mifid/rts/160607-rts-25-annex_en.pdf.
116
mis vastab MIFID2 artikli 51 lõigetele 1 ja 4. Järelevalve teostamine turul tehtavate tehingute
üle tuleneb MIFID1 artiklist 43(1) ehk MIFID2 artiklist 54.
Lõikes 1 on vastavalt artiklile 54(1) täpsustatud, et järelevalve teostamiseks tuleb kehtestada ja
vajalikud meetmed ja rakendada neid muu hulgas ka turu kauplemissüsteemis korralduste
esitamise ja tühistamise üle järelevalve teostamiseks, et avastada ja vähendada lisaks muudele
lõikes 1 loetletud teguritele ka väärtpaberituru korra- või õiguspärast toimimist ohustavaid
tingimusi ja kauplemisega seotud süsteemikatkestusi. Meetmete rakendamist nõuab ka § 148
lõige 5, kuid seda sõltumatu järelevalve teostamise eesmärgil.
Eelnõus on lõikest 1 välja jäetud MIFID1 artiklile 40(4) ehk MIFID2 artiklile 51(4) vastav osa,
mis on eelnõus sätestatud täpsustatud sõnastuses kauplemisele võtmist reguleerivas §-s 1325
lõikena 4. See kohustus on §-st 148 eraldatud põhjusel, et § 148 sätestab üldise järelevalve
teostamise kohustuse, väärtpaberi kauplemisele võtmisel ei teostata niivõrd järelevalvet kui
konkreetsete asjaolude vastavuse kontrolli. Kui § 148 sätestab üldise järelevalve teostamise
kohustuse, siis väärtpaberi kauplemise võtmise tingimuste vastavuse kontrolli ei teostata
sisekontrolli funktsiooni tähenduses, vaid see on ärifunktsioonide raames teostatav
konkreetsete asjaolude vastavuse kontroll, millest sõltub, kas väärtpaberiga võib jätkuvalt turul
kaubelda. 2007. aastal MIFID1 ülevõtmisel koostatud VPTS seletuskirjas põhjendati § 148
lõike 1 eesmärki järgmiselt: korraldajal järelevalve funktsioon peab olema tegelikult ja ka
näiliselt sõltumatu. Turu korraldaja peab selgelt eristama ärifunktsiooni (emitentide noteerimise
otsustamine, maaklerite turule osalema lubamine, teenustasud, teenuste pakkumine
emitentidele ja maakleritele, jmt) järelevalvefunktsioonist (siseteabega seonduva seiramine,
järelevalve maaklerite üle turukuritarvituste vältimiseks), kuna samade isikute poolt esimese
teostamine võib pärssida soovi teostada viimast kui ilmselt sensitiivsemat.
Lõige 2 on kavas kehtetuks tunnistada, kuna see on korraldaja järelevalvetegevuse alusetu
piirang, mis võib tekitada tõlgendamisvaidlusi § 148 lõikes 1 sätestatud kohustuste kohase
täitmise üle. Teadaolevalt ei ole õigusaktides korraldaja järelevalve teostamise ulatust piiratud,
ja seadusega sätestatud kohustuse ulatuse piiramine reglemendiga ei ole samuti õiguspärane.
Lõike 3 on kohaselt korraldajal õigus reglemendis sätestada oma õigused järelevalve
teostamisel lisaks õigusaktides sätestatule. Käsitades reglementi lepingu tingimustena, tuleneb
see õigus üldisest lepinguvabaduse põhimõttest ja on eeldatav ka selliselt seadusega
kehtestamata. Nii või teisiti hindab reglemendi tingimuste, sh korraldaja poolt endale võetud
õiguste mõistlikkust inspektsioon, seega võib korraldaja selles kehtestada mis tahes vajalikke
õigusi ja kohustusi, seni kui inspektsioon on nõus need kooskõlastama (§ 128 lg 5). Lisaks, kui
vastavat õigust võimaldavas normis ei ole turu korraldaja õiguseid kuidagi piiratud, ei lisa see
säte mingit täiendavat õiguskindlust lepingu teisele poolele ega võimalda tal hinnata korraldaja
võetavate õiguste sobivust. Seega puudub mõistlik põhjendus lõike 3 säilitamiseks sellisel
kujul. Vt ka § 132 lõike 3 ja § 142 lõike 5 kehtetuks tunnistamise ning § 1325 lõike 1
ümbersõnastamise põhjendust.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 149 tekst ja täiendatakse § 149 lõikega 5 VPTS § 149 sätestab korraldaja ja inspektsiooni koostöö turujärelevalve teostamisel. Eelnõus
on kavas paragrahvi tekst ümber sõnastada, täpsustades seda vastavalt MIFID2 artiklile 54.
Lõike 1 kohaselt teatab korraldaja avastatud olulisest õigusrikkumisest ja turukuritarvituse
mõistlikust kahtlusest viivitamata inspektsioonile. Lõiget 1 on täpsustatud vastavalt MIFID2
artikli 54(2) esimesele lõigule, peegeldades korraldaja teavitamiskohustuses samu asjaolusid,
mille tuvastamine on § 148 lõikes 1 sätestatud turujärelevalve eesmärgina. Seega tuleb eelnõu
kohaselt korraldajal teavitada inspektsiooni reglemendi olulisest rikkumisest, ohust
117
väärtpaberituru korra- või õiguspärasele toimimisele, väärtpaberiga seotud
süsteemikatkestustest ja turukuritarvituse mõistlikust kahtlusest. Oluline õigusrikkumine on
välja jäetud sellel põhjusel, et korraldajal ei ole pädevust ega kohustust otseselt õigusrikkumisi
uurida ega tuvastada. Avastatud rikkumisest tuleb sellegipoolest teavitada, kuid see on kaetud
muude teavitatavate asjaoludega, nagu reglemendi rikkumine või oht turu korra- ja
õiguspärasele toimimisele.
Lõike 2 kohaselt teevad korraldaja ja inspektsioon turujärelevalve teostamisel koostööd.
Eelnõus on lõiget 2 täiendatud teise lausega, mille kohaselt korraldaja esitab inspektsioonile
viivitamata kogu teabe § 149 lõikes 1 nimetatud asjaolude kohta ja osutab inspektsioonile
igakülgset abi järelevalve teostamiseks. Täiendus tugineb MIFID2 artiklitele 31(3) ja 54(3).
Vastavalt lõikele 3 on inspektsioonil õigus turujärelevalve teostamisel avaldada korraldajale
turujärelevalve teostamiseks vajalikku teavet, sealhulgas avalikustamisele mittekuuluvat
teavet, mis inspektsioon on saanud käesolevas seaduses sätestatud ülesannete täitmisel. Eelnõus
on välja jäetud sõnad, mille kohaselt inspektsioon avaldab teavet turujärelevalve teostamisel,
kuna inspektsioon otseselt turujärelevalvet ei teosta. Seda teeb korraldaja, vastavalt § 148
lõikele 1. Küll aga on inspektsioonil endiselt õigus avaldada korraldajale turujärelevalve
teostamiseks vajalikku teavet.
Lõikega 4 on sätestatud, et korraldaja võimaldab inspektsioonile nõudmisel vaba juurdepääsu
järelevalve teostamiseks turu korraldamiseks kasutatavale infotehnoloogilisele süsteemile ja
muule tehingute tegemist vahendavale ning andmeid salvestavale süsteemile. Lõikes 4 on
asendatud süsteemi definitsioon eelnõuga kasutusele võetava terminiga kauplemissüsteem (vt
§ 1246 lg 3).
Eelnõus on §-i 149 täiendatud lõikega 5, vastavalt MIFID2 artikli 54(2) teisele ja kolmandale
lõigule. Selle kohaselt edastab inspektsioon teabe § 149 lõike 1 alusel saadud asjaolude,
sealhulgas inspektsiooni hinnangul mõistliku turukuritarvituse kahtluse kohta Euroopa
Väärtpaberiturujärelevalve Asutusele ja teiste lepinguriikide pädevale järelevalveasutustele.
Eelnõuga muudetakse seaduse 18. peatüki 2. jao pealkiri
Ka väärtpaberibörsi reglementi reguleerivas VPTS 18. peatükis on sarnaselt VPTS 15. peatükis
ehk reguleeritud turu reglemendi sätetes tehtud muudatusele loobutud pealkirjades ühetaolisuse
huvides isereguleerimise terminist. Isereguleerimise tähendust 18. peatüki 2. jaos sätestatud §
155 ei ava (vt ka 15. peatüki muutmise selgitust). Pealkiri on kavas sõnastada „Reglement“.
Eelnõu eesmärgist lähtudes ei ole börsi korraldamist reguleerivat 18. peatükki eelnõuga muus
osas kavas muuta. MIFID2 põhjenduspunkti 122 kohaselt ei või takistada reguleeritud turu
korraldajal kehtestada MIFID2-ga võrreldes rangemaid nõudeid reguleeritud turul
kauplemisele võetavate väärtpaberite emitentidele. Kas aga direktiivi 2001/34/EÜ101 ja
prospektidirektiivi kohaldamisega seoses on õigustatud ka börsi liikmetele, börsi korraldaja
kapitalile või börsijärelevalvele rangemate nõuete kehtestamine, on küsitav (vt nt § 151 lg 3 või
§ 152 lg 1), kuna tegu on üksnes kauplemiskohaga (reguleeritud turg), milles on teatud
väärtpaberid koondatud eraldi nimekirja nende kauplemisele võtmisele ja emitentidele
esitatavate nõuete ranguse põhjal.
Ka VPTS § 133, mis asub VPTS 16. peatükis, näib juhinduvat direktiivi 2001/34/EÜ artiklist
19(1), milles on sarnaselt nõutud, et pädevate asutuste otsuseid, millega keeldutakse väärtpaberi
101 Vt Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2001/34/EÜ, 28. mai 2001, mis käsitleb väärtpaberite ametlikku
noteerimist väärtpaberibörsil ja nende väärtpaberite kohta avaldatavat teavet, http://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=CELEX:02001L0034-20070120
118
ametlikust noteerimisest või lõpetatakse selline noteerimine, peab olema võimalik kohtus
vaidlustada. VPTS § 133 asukoht on küsitav muu hulgas seetõttu, et reguleeritud turu osalistelt
on VPTS § 127 lõikega 3 ära võetud õigus tugineda reglemendi, sh kauplemisele võtmise
tingimuste vaidlustamisel reglemendi ebamõistlikkusele. Sellega seoses tekib küsimus, kas
reguleeritud turu korraldajat on võimalik kohtu kaudu sundida väärtpaberit kauplemisele
võtma, kui ta on vastava otsuse teinud reglemendis sätestatud kauplemisele võtmise tingimuste
põhjal, mille inspektsioon on kooskõlastanud.
Seega võib VPTS 18. peatüki, kuid ka teatud 14.–16. peatüki sätete direktiiviga 2001/34/EÜ
võrdlemisel ilmneda, et börsi ehk reguleeritud turu põhinimekirja emitentide kvalitatiivset
eraldamist reguleerivad sätted on VPTS-s osaliselt segunenud reguleeritud turu korraldamise
sätetega ja emitentidele ette nähtud rangemate nõuete kehtestamisega võrreldes laienenud ka
börsi korraldaja ja liikmete suhtes rangemate nõuete kehtestamisele, mille kooskõla direktiivi
2001/34/EÜ eesmärgiga võiks põhjalikumalt analüüsida VPTS järgmise muutmise käigus.
Eelnõuga muudetakse VPTS 181. peatüki pealkiri ja sisu
VPTS 181. peatükk reguleerib kehtivas seaduses mitmepoolse kauplemissüsteemi korraldamist.
Mitmepoolse kauplemissüsteemi ehk MTF-i korraldamise nõuded reguleeriti VPTS-s
esmakordselt 2007. aastal, seoses MIFID1 artiklite 14, 29 ja 30 ülevõtmisega. 2007.a VPTS
muutmise seaduse seletuskirja kohaselt paigutati MTF korraldamise sätted seaduse 4. ossa,
kuna MTF näol „on tegemist reguleeritud turu korraldamisega sarnase tegevusega, kuigi
eelduslikult ei paku mitmepoolne kauplemissüsteem reguleeritud turuga võrreldavat likviidsust
(teatud osas ka seetõttu, et süsteemi korraldaja eelduslikult ei paku tagatisi tehingute
täitmiseks). Üldiselt on süsteemile rakenduvad nõuded analoogilised reguleeritud turu suhtes
rakenduvatega.“
Eelnõu kohaselt on kavas mitmepoolse kauplemissüsteemi nimetus asendada terminiga
„alternatiivturg“. Eelnõuga on VPTS-i täiendatud ka OTF ehk võõrkapitaliväärtpaberite
kauplemiskoha korraldamise reeglitega. MTF sätete senisest paigutusest lähtudes on ka OTF
korraldamise täiendused lisatud VPTS 181. peatükki. Seoses MTF korraldamise reeglites
valdavalt reguleeritud turu sätetele viitamisele, mis on otstarbekas ka OTF puhul, ei ole
soovitud MTF ja OTF korraldamise sätteid eraldada (ka MIFID2 käsitleb neid koos, vt artiklit
18). Samal põhjusel ei muutu 181. peatükk ka eelnõus oluliselt mahukamaks, sisaldades viit
paragrahvi, võrreldes kehtiva seaduse nelja paragrahviga.
Nende täienduste tõttu torkab aga silma asjaolu, et kuigi kõigi kauplemiskohtade korraldamine
on teatud organisatsiooniliste nõuete poolest sarnane, ei ole MTF ega OTF korraldamine
sisuliselt seotud reguleeritud turu korraldaja tegevusega, kes küll võib, aga ei pruugi ka neid
kauplemiskohti korraldada. Kuigi kõik kolm on tähistatavad eelnõus kasutusele võetava ühise
nimetajaga „kauplemiskoht“, on VPTS 4. osa eesmärk reguleeritud turu korraldaja tegevusloa
taotlemise reeglite ning tema suhtes kehtivate organisatsiooniliste ja tegevusnõuete
kehtestamine. Lisaks on nii MTF kui OTF korraldamine investeerimisteenused, mida võiks
seetõttu reguleerida hoopis seaduse 3. osas. Kuna seaduse struktuuri korrastamine ei ole selle
eelnõu eesmärk, võiks 181. peatüki ümberpaigutamist või VPTS 4. osa tasakaalustamist (nii et
see sobiks kõigi kauplemiskohtade korraldamise kohta) kaaluda VPTS järgmise
tervikredaktsiooni väljatöötamisel (vt ka VPTS § 1 muutmise selgitust).
Seega on eelnõus VPTS 181. peatüki pealkirja kavas laiendada, nimetades selles lisaks
alternatiivturule ka võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohta. MIFID2 artikleid 18–20
täpsustab komisjoni delegeeritud määrus (EL) nr 2016/824.102 102 http://eur-lex.europa.eu/legal-
content/EN/TXT/?uri=uriserv:OJ.L_.2016.137.01.0010.01.ENG&toc=OJ:L:2016:137:TOC
119
VPTS § 1631 reguleerib kehtival kujul mitmepoolse kauplemissüsteemi korraldamist.
Paragrahvi pealkirja ja sisu on laiendatud ka OTF korraldamisega seoses. Lõike 1 kohaselt tuleb
selleks kehtestada reglement. Reglemendi sisu täpsustab § 1631 lõige 2, mille kohaselt
reglemendis määratakse alternatiivturul või võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohas
osalemise, väärtpaberi kauplemisele võtmise ja korralduste täitmise kriteeriumid ning
tingimused selliste väärtpaberite määratlemiseks, millega saab alternatiivturul või
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohas kaubelda. Lõige 1 vastab MIFID2 artiklile 18(1),
millest talitluspidevuse tagamise nõue on kehtestatud MTF ja OTF korraldajale § 1246 lõike 3
kohaldamisega. Lõike 1 lõppu on täiendatud MIFID2 artikli 18(2) esimese lõigu põhjal, ja mille
kohaselt on nõutavad ka selged reeglid kauplemisele võtmise kohta.
Lõike 3 kohaselt reglementi kohaldatakse ja muudetakse ühetaoliselt ning samadel alustel iga
alternatiivturul või võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohas osaleja, samuti osalemise
taotleja, alternatiivturule või võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohta kauplemisele võetud
väärtpaberite emitendi ja kauplemise taotleja suhtes. Võrreldes kehtiva seadusega on nii § 1631
lõike 3 kui ka § 127 lõikest 1 välja jäetud mõte, et reglement kehtib kõigile ühetaoliselt.
Reglement kehtib tõesti kõigile, kuid see ei taga, et seda kohaldatakse näiteks tehingute
täitmisel ühetaoliselt.
Vaatamata OTF korraldamise erisustele on reglemendi ühetaolise kohaldamise nõue sama, mis
puutub kauplemiskohale juurdepääsu võimaldamisse ühetaolistel tingimustel (MIFID2 artikkel
18 lõige 3). MIFID2 artiklis 19(1) tehtud erand OTF-l tehingute täitmise kriteeriumide osas on
eelnõus lisatud § 1631 lõike 4 esimese lausega, mille kohaselt reglemendi ühetaolise
kohaldamise põhimõtet ei kohaldata võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldaja
kehtestatud korralduste täitmise reeglitele. See tähendab, et ainult MTF-l ja reguleeritud turul
tuleb rakendada ühetaolisi reegleid korralduste täitmiseks. MIFID2 artikli 18(1) alusel peavad
eksisteerima tehingute täitmise objektiivsed kriteeriumid, kuid artiklis 19(1) MTF puhul
nõutavad ühetaoliselt kohaldatavad korralduste täitmise reeglid OTF korraldaja puhul nõutavad
ei ole. Korralduste täitmine võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohas toimub korraldaja
otsustusõiguse alusel.
Vastavalt MIFID2 artiklile 20(6) on lõike 4 teise lausega kavas kehtestada, et
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldaja võib korralduste täitmisel lähtuda
otsustusõigusest vähemalt ühel järgmistest juhtudest:
1) korralduse võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohta edastamisel või tagasi võtmisel;
2) kliendi konkreetse korralduse sobitamata jätmisel teiste võõrkapitaliväärtpaberite
kauplemiskohta edastatud korraldustega, kui see on kooskõlas kliendi korralduse ja käesoleva
seaduse §-des 873 ja 874 sätestatuga (parima täitmise nõuetega).
Lõike 5 kohaselt võib võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldaja otsustada, kas, millal
ja kui mitut kahest või enamast korraldusest sobitada ning võib aidata kaasa läbirääkimistele
klientide vahel, et viia kokku kahe või enama kliendi potentsiaalselt ühilduvate kauplemishuvid
ühes tehingus. Lõige 5 vastab MIFID2 artikli 20(6) viimasele lõigule ja viimasele lausele.103
Lõiked 4 ja 5 on lisatud, võrreldes § 1631 kehtiva tekstiga. Kuna paragrahvi tekst on ümber
sõnastatud, on uuesti nummerdatud ka selle lõiked.
Lõikega 6 (kehtivas seaduses lõige 4) kohaldatakse alternatiivturu ja võõrkapitaliväärtpaberite
kauplemiskoha reglemendi suhtes kohaldatakse käesoleva seaduse § 127 lõigetes 11, 12, 3 ja 4 103 Vt ka p. 5.2, vastuseid nr 12 ja 13, lk 29: https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/esma70-
872942901-38_qas_markets_structures_issues.pdf
120
ning §-des 128–130 sätestatut. Eelnõus on veidi täpsustatud reglemendi suhtes kohaldatavaid
nõudeid. Näiteks on välja jäetud § 127 lõike 2, ehk reglemendi detailsete sisunõuete
kohaldamine. Erinevate kauplemiskohtade reglemendis ei pea tingimata sätestama samu
elemente, milles võiks lähtuda vastava kauplemiskoha tegelikest vajadustest (nt ei pruugi olla
vajalik sätestada reegleid leppetrahvide või garantiifondi kohta, kui neid ei ole ette nähtud).
Reglemendi põhiteemad on sätestatud § 1631 lõikes 3. Kuid säilitatud on kogu reglemendi
muutmise ja kooskõlastamisega seonduv, mida võiks vajadusel ajakohastada ühetaoliselt.
Kui lõikes 6 viidati reglemendile kohaldatavatele sätetele, siis § 1631 lõikes 7 on viidatud turu
korraldaja kohta sätestatud organisatsioonilistele nõuetele, mida kohaldatakse vastavalt
MIFID2 artikli 18(1) viimasele lõigule ka alternatiivturu või võõrkapitaliväärtpaberite
kauplemiskoha korraldajale. Nendeks on § 1246 lõigetes 1 ja 3 (vastavalt MIFID2 artikli 18
lõikele 4 ja lõike 1 viimasele lausele), § 1251, 1252, § 132 lõigetes 5 ja 6, 1344, 1361, § 1371
(vastavalt MIFID2 artikli 18 lõikele 5, mis viitab MIFID2 artiklite 48 ja 49 kohaldamisele) ning
§ 1471 (vastavalt MIFID2 artikli 50 lõikele 1).
Lõike 7 teise lause kohaselt tuleb alternatiivturu korraldajale vastavalt MIFID2 artiklile 19(3)
lisaks kohaldada MIFID2 artikli 47(1) punkte b, e ja f, mis vastavad § 1246 lõigetele 1, 5 ja 6.
Lõike 8 esimene lause tugineb MIFID2 artiklile 20(1), ja selle kohaselt
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldaja rakendab meetmeid, et vältida kliendi
korralduste täitmist võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohas korraldaja või korraldajaga
samasse konsolideerimisgruppi kuuluva isiku arvel.
Lõike 8 teise lause kohaselt ja vastavalt MIFID2 artiklile 20(3) võib võõrkapitaliväärtpaberite
kauplemiskoha korraldaja oma arvel kaubelda üksnes MIFID2 artiklis 4(1)(60) ammendava
loeteluna esitatud suveräänse emitendi (sovereign issuer) ehk Euroopa Liidu, selle liikmesriigi,
liitriigist liikmesriigi liikme, nende valitsusasutuse või ameti, ühe või mitme liikmesriigi
eriotstarbelise rahastamisvahendi, vähemalt kahe liikmesriigi asutatud rahvusvahelise
organisatsiooni või avalik-õigusliku institutsiooni, mille eesmärk on koondada rahalisi
vahendeid ja osutada finantsabi oma liikmetele, või Euroopa Investeerimispanga emiteeritud
võlakohustusega (sovereign debt), millel puudub likviidne turg.
MIFID2 artiklis 4(1)(61) määratletud võlakohustuse üldistav riigi võlakohustuseks nimetamine
võib jääda liiga piiravaks, mistõttu täpsuse huvides on lõikes 8 loetletud kõik MIFID2
tähenduses suveräänse emitendina käsitatavad isikud. Loetelu sarnaneb, aga ei kattu mujal
VPTS-s sätetatud eranditega. Näiteks läbipaistvusdirektiivile tugineva § 18413 lõike 1 kohaselt
on korraldatud teabe perioodilise avalikustamise kohustusest vabastatud riik, riigi regionaalse
või kohaliku omavalitsuse üksus, rahvusvaheline organisatsioon või muu rahvusvaheline
avalik-õiguslik institutsioon, mille liikmeks on vähemalt üks lepinguriik, Euroopa Keskpank,
Euroopa stabiilsusmehhanism, euroala finantsstabiilsuse säilitamise ja lepinguriikidele
finantsabi osutamise eesmärgil asutatud muu mehhanism või lepinguriigi keskpank (vt ka § 6
lg 2, 1323 lg 1 p 1).
Lõike 8 viimase lauses kohaselt ei kohaldata selle teises lauses sätestatut oma arvel
kauplemisele ostu- ja müügikorralduste sobitamisel eelnõuga lisatava § 1246 paragrahvi lõike
8 tähenduses.
Lõikes 9 on defineeritud lõikes 8 nimetatud likviidse turu tähendus vastavalt MIFID2 artiklile
4(1)(25).
121
Lõikes 10 on sätestatud vastavalt MIFID2 artiklile 20(2), et võõrkapitaliväärtpaberite
kauplemiskoha korraldajal on lubatud võõrkapitaliväärtpaberite ostu- ja müügihuvide
sobitamisel VPTS § 1246 lõike 8 tähenduses oma arvel kaubelda üksnes kliendi nõusolekul ja
kui ta on kehtestanud meetmed sellise oma arvel kauplemise lubatavuse tingimuste järgimiseks
ning rakendab neid. Võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldaja ei või kaubelda oma
arvel ostu- ja müügipakkumiste sobitamisel selliste väärtpaberitega, mille suhtes kohaldatakse
määruse (EL) nr 648/2012 artiklis 5 sätestatut.
Lõikes 11 on määratletud MTF-l ja OTF-l tehtud tehingute arveldamise nõuded. Sellega on
täpsustatud kehtiva seaduse § 1631 lõiget 5, mis viitab, et korraldaja peab teavitama liikmeid ja
osalejaid kõigist turul osalejate kohustustest vastavalt §-le 134. MIFID2 artikli 18 lõige 6 (ehk
MIFID1 artikli 14 lõige 5) viitab pigem täpsemalt tehingute arveldamisega seotud kohustustele.
Korraldaja peab kehtestama selleks tingimused ja korra ja süsteemis osaleda soovivate isikute
kohustused seoses tehingute arveldamisega ja rakendab meetmeid, et tehingud oleks võimalik
arveldada. Alternatiivturu või võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldaja teavitab
selle kauplemiskoha osalisi nende vastutusest kauplemiskohas tehingute arveldamisel.
Lõikes 12 on sätestatud kehtivas seaduses § 1631 lõige 6 laiendatuna OTF korraldajale. Selle
kohaselt võib ühel alternatiivturul või võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohal olla üks
korraldaja.
Lõige 13 tugineb MIFID2 artiklile 18(7), mille kohaselt peab alternatiivturul või
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohal olema vähemalt kolm tegelikult aktiivset osalejat,
kellel on võimalik hinna kujundamiseks kõigi teiste osalejatega lävida.
Lõige 14 puudutab vastavalt MIFID2 artiklile 20(4) ainult OTF korraldajat, kelleks ei või olla
sama juriidiline isik, kes tegutseb VPTS § 886 lõike 3 tähenduses süsteemse täitjana.
Võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohal ei või olla sellist seost süsteemse täitja ega teise
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohaga, mis võimaldaks kokku viia
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha ja süsteemse täitja või teise võõrkapitaliväärtpaberite
kauplemiskoha korraldusi või hinnanoteeringuid (orders or quotes). Hinnanoteeringu (s.o.
süsteemse täitja tehtud siduv pakkumus teatud koguse aktsiate ostmiseks või müümiseks)
mõistet määratlev § 886 lõige 4 on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada, kuna süsteemse täitjaga
seonduvat reguleerib edaspidi valdavalt MIFIR. Hinnanoteeringut ei defineerita ka MIFIRis.
Lõikega 15 võetakse üle MIFID2 artikkel 20(5), välja arvatud selle esimene lause, milles
nimetatud takistusi, tegutseda OTF-l iseseisva turutegijana, ei ole investeerimisühingule
seaduses tehtud.
Lõike 15 kohaselt võib võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldaja
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohas sõltumatu turutegemise eesmärgil teha koostööd
teise investeerimisühinguga, kuid sõltumatu turutegemisena ei käsitata koostööd
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldajaga märkimisväärset seost (close links)
omava investeerimisühinguga.
VPTS § 1632 reguleerib kehtivas seaduses teabe esitamist mitmepoolsele kauplemissüsteemile
ja kauplemisteabe avalikustamist. Eelnõus on paragrahv pealkirjastatud „Kauplemisteabe
avalikustamine“, kuna see ei sisalda teiste isikute kohustust anda teavet kauplemiskoha
korraldajale. Kuna VPTS § 144 jj, millele § 1632 lõikes 1 viidatakse, on kavas kehtetuks
tunnistada, ja samad kohustused kehtivad edaspidi MIFIRi järgi kõigile kauplemiskohtadele,
on eelnõus § 1632 lõike 1 sisu asendatud vastavalt MIFID2 artikli 18(2) teise lause algusele, nii
et selle kohaselt peab alternatiivturu või võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldaja
122
avalikustama kauplemisteavet, välja arvatud kui kauplemisteave on avalikustatud reguleeritud
turu vahendusel, või tagab juurdepääsu kauplemisteabele.
Lõikes 2 täpsustatakse kehtiva seaduse sõnastust vastavalt MIFID2 artiklile 18(2), nii et
kauplemiskoha korraldaja avalikustatav või kättesaadavaks tehtav teave peab olema piisav, et
võimaldada selle kasutajal kujundada investeerimisotsuseid, arvestades alternatiivturul või
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohas osaleja (kasutaja) olemust ja kaubeldava väärtpaberi
liiki. Lõiked 1 ja 2 vastavad ühiselt MIFID2 artikli 18(2) teisele lõigule.
Lõige 3 on ümber sõnastatud, nii et tema nõusolekuta kauplemisele võetava väärtpaberi emitent
vabastatakse avalikustamiskohustusest viitega § 135 lõikele 1, nagu ka reguleeritud turu puhul.
Lõige 3 tugineb MIFID2 artiklile 18(8).
VPTS § 1633 on samuti laiendatud, nii et see reguleerib kauplemist alternatiivturul ja teatud
lõigetes ka võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohas.
Lõikes 1 sätestatud alternatiivturul osalemise õigus on jäänud samaks, ega laiene vastavalt
MIFID2 artiklile 19(2) võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohale. Lõike 1 kohaselt võivad
alternatiivturul osaleda samad isikud, kes vastavad reguleeritud turul osalejale VPTS § 132
lõikes 1 sätestatud nõuetele.
Eelnõus on kavas säilitada ka § 1633 lõike 1 lõpuosa, mis viitab alternatiivturul osalejatele
kohaldatavale §-le 134 (MIFID2 artikli 19 lõige 4 ja artikli 53 lõige 4 on sisult analoogsed).
Kuid selle viitega kordub alternatiivturul osalejatele omavahelisel tehingute tegemisel rea
VPTS-st tulenevate kohustuste täitmise suhtes kehtestatud erand nii § 134 lõike 2 kui § 1633
lõike 2 alusel. Sellega seoses on §-s 1633 tehtud kolm muudatust. Lõikes 1 on täpsustatud
sõnastust, nii et alternatiivturul osalejale mitte ei kohaldu § 134 vaid selles turul osaleja kohta
sätestatu. Nimelt ei pea alternatiivturul osaleja täitma reguleeritud turu reglementi, vaid
alternatiivturu korraldaja kehtestatud reglementi ja sellega seotud kohustusi alternatiivturu
korraldaja ees. Teiseks on kavas täpsustada, et kohaldatakse § 134 lõikeid 1 ja 2, kuna selle
lõikes 3 sätestatud osalejatest teavitamise kohustus kehtib ka OTF puhul ja vastavalt MIFID2
artiklile 18(10) on see MTF ja OTF korraldaja suhtes üksikasjalikum (vt eelnõus § 1634 lg 2).
Lisaks on kavas korduse vältimiseks §-st 1633 välja jätta lõige 2 selle kehtivas sõnastuses, nii
et § 134 lõikes 2 sätestatud vabastus kehtib nii reguleeritud turul kui alternatiivturul osalejate
suhtes kummaski kauplemiskohas teiste osalejatega omavaheliste tehingute tegemisel.
Mõlemal juhul ei pea vastavas kauplemiskohas osalejad selles kauplemiskohas omavaheliste
pakkumuste ja tehingute tegemisel rakendama üksteise suhtes VPTS § 791 lõigetes 2 ja 4, § 85
lõike 1 punktides 1, 5–7 ja 9, §-des 852, 854–876, ja 891 sätestatut.
Lõike 2 sisu on eelnõus asendatud võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohas samade VPTS
sätete kohaldamise kohustusega, millega võetakse üle MIFID2 artikkel 20(8).
Kehtivas seaduses kohaldatakse § 1633 lõike 3 kohaselt mitmepoolsele kauplemissüsteemile
VPTS §-des 136 (kauplemise peatamine ja lõpetamine) ja 1381 (arveldussüsteemi vaba valik)
sätestatut. Seda lõiget ei ole 2007.a seletuskirjas põhjendatud. Peatüki 181. lisamise aluseks oli
MIFID1 artiklite 14, 29 ja 30 ülevõtmine, kuid lõikes 3 viidatud § 136 on üle võetud MIFID1
artiklist 41 ja § 1381 MIFID1 artiklist 46. MIFID1 artiklite 41 ja 46 vasted MIFID2-s on 52 ja
55. Kumbki nendest sätetest ei laiene selle sõnastuse kohaselt alternatiivturu ega
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldajale. Küll aga tuleb vastavalt MIFID2 artikli
52(2) teisele ja neljandale lõigule ka MTF ja OTF korraldajal alluda järelevalveasutuse nõudele
ja reguleeritud turul teatud väärtpaberi või selle tuletislepingutega kauplemise peatamisel või
123
lõpetamisel lõpetada ka MTF-l ja OTF-l samade väärtpaberitega kauplemine. Seda
korraldustele allumist nõuab ka MIFID2 artikkel 18(9). Seega on eeldatav, et neil võib
reglemendi kohaselt olla vastavas kauplemiskohas analoogne õigus nagu on sätestatud §-s 136.
VPTS § 1381 sätestab, et reguleeritud turu korraldajal on õigus vabalt valida turu õigus- ja
korrapäraseks toimimiseks Eesti või teise lepinguriigi väärtpaberiarveldussüsteem, kui:
1) turu ja soovitava arveldussüsteemi vahel on piisav õiguslik, tehniline ja organisatsiooniline
side, mis võimaldab turul tehingute võimalikult kiiret, ohutut ja tõrgeteta tegemist;
2) inspektsioon on andnud nõusoleku turu arveldussüsteemist erineva süsteemi kasutamiseks.
Põhimõtteliselt on ka MTF ja OTF pidajal õigus vabalt valida arveldussüsteem, milles
arveldatakse nendes kauplemiskohtades täidetud tehingud (see ei ole keelatud). Küsimuseks on
siin vaid inspektsiooni nõusoleku taotlemise nõude vajalikkus. Järelevalve teostajana on aga
põhjendatud, et inspektsioonil on õigus veenduda, et kauplemiskoha valitud arveldussüsteemi
kasutamine ei kahjusta ega või kahjustada kauplemiskoha õigus- ja korrapärast toimimist (§
1381 lg 3). Seepärast on lõige 3 eelnõus säilitatud kehtival kujul ja laiendatud seda ka
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohale.
VPTS § 1634 sätestab kehtival kujul järelevalve korraldamise alused mitmepoolses
kauplemissüsteemis, viidates selleks reguleeritud turule kohaldatavatele §-dele 148 ja 149.
Paragrahvi kohaldamisala on eelnõus laiendatud ka võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohale.
Lõikes 1 on säilitatud alternatiivturu ja võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldaja
suhtes VPTS §-des 148 ja 149 turu korraldaja kohta sätestatu kohaldamine. Vastavalt MIFID2
artiklile 31 (MIFID1 artikkel 26) kohaldub nende kauplemiskohtade korraldajale samasugune
järelevalve teostamise kohustus oma süsteemides toimuva ja oma reglemendi täitmise üle, nagu
ka reguleeritud turu korraldajal.
Lõikega 2 on üle võetud MIFID2 artikkel 18(10), ja selle kohaselt alternatiivturu ja
võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldaja esitab inspektsioonile täpse kirjelduse
alternatiivturu või võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha toimimise kohta. Direktiivi
sõnastusest ei selgu, kuid on eeldatav, et kirjeldus tuleb esitada vähemalt järelevalveasutuse
nõudmisel. Et aga 18(10) kohaselt inspektsioonil oma omakorda kohustus need andmed
edastada ESMA-le (vt lg 3), kes peab ajakohastatud nimekirja EL-s korraldatavate MTF-de ja
OTF-de kohta, sh nende pakutavate teenuste kohta, siis sellest võib omakorda eeldada, et
inspektsioonile esitatavat kirjeldust tuleb samuti jooksvalt ajakohastada. Kirjelduses tuleb
näidata seosed reguleeritud turu, alternatiivturu, võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha või
kliendi korralduste süsteemse täitjaga, mida korraldaja korraldab või milles korraldajal on
osalus ja alternatiivturu või võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohas osalejate ja kasutajate
kohta. Reguleeritud turu korraldajal analoogset kohustust ei ole.
Lõike 3 kohaselt (vastavalt MIFID2 artikli 18 lõike 10 teisele lausele) teavitab inspektsioon
ESMA-t iga alternatiivturu ja võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldamiseks antud
tegevusloast ning esitab nõudmisel lõikes 2 nimetatud teabe.
Lõikega 4 võetakse üle MIFID2 artikkel 20(7). Võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha
korraldaja ja vastava tegevusloa taotleja esitab nõudmisel inspektsioonile täpse kirjelduse
süsteemi erinevuste kohta võrreldes reguleeritud turu, alternatiivturu või kliendi korralduste
süsteemse täitjaga, otsustusõiguse rakendamise kohta tehingute täitmisel, sealhulgas VPTS §
1631 lõikes 5 sätestatud korras ning oma arvel kauplemise kohta ostu- ja müügipakkumuste
sobitamisel. See kohustus on vajalik, et selgelt identifitseerida, millise kauplemiskohaga on
tema tegevuse põhiselt ja tema korraldaja tegevuskava kohaselt tegu.
124
Teave, mida MTF ja OTF korraldaja peab inspektsioonile esitama, on täpsemalt loetletud
komisjoni rakendusmääruses (EL) nr 2016/824, millega sätestatakse rakenduslikud tehnilised
standardid seoses mitmepoolsete kauplemissüsteemide ja organiseeritud kauplemissüsteemide
toimimise kirjelduse sisu ja vormiga ning Euroopa Väärtpaberiturujärelevalve teavitamisega
kooskõlas Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiviga 2014/65/EL finantsinstrumentide
turgude kohta.104
VPTS § 1635 on eelnõuga lisatav uus paragrahv, mis reguleerib tingimusi, mille täitmise korral
võib alternatiivturu korraldamist käsitada kasvuturuna.
Lõikega 1 võetakse üle MIFID2 artikkel 33(1). Alternatiivturu korraldaja teatab inspektsioonile
soovist registreerida alternatiivturu registreerimiseks kasvuturuna. Kasvuturg on eriotstarbeline
kauplemiskoht väikestele ja keskmise suurusega äriühingutele, keda identifitseeritakse selles
kontekstis järgmiste tunnuste põhjal: kelle väärtpaberi keskmine turukapitalisatsioon vastavalt
komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artiklis 77 sätestatule kolme eelneva
kalendriaasta jooksul on aastalõpu sulgemishinna või noteeringu alusel vähem kui 200 000 000
eurot. Turukapitalisatsiooni võib arvutada mis tahes kauplemiskohas kauplemise näitajate
põhjal.
Sõnastuses on tuginetud VPTS § 141 lõikes 8 defineeritud madala turukapitalisatsiooniga
äriühingu määratlusele, mis on MIFID2 art-le 4(1)(13) sisult sarnasem kui sama paragrahvi
lõikes 7 sätestatud VKE definitsioon. Kuna VKE määratlus erineb sõltuvalt õigusaktist ja
eesmärgist, ei ole eelnõus võetud kasutusele VKE mõistet kitsalt § 1635 tähenduses. Kui seda
teha, siis peaks muutma ka § 141 lg 7 mõiste kohaldamisala (kehtivas seaduses on see
määratletud kogu seaduse mõttes) või välistama sealt erandina § 1635. Sama mõiste kasutusele
võtmine eri tähendustes oleks aga eksitav ja käesoleval juhul mittevajalik. Artikli 33 kontekstis
on olulisem, kuidas ja mis tingimustel võib alternatiivturg kvalifitseeruda kasvuturuna. VKE-
na kvalifitseerumise tingimused on artikli 33 ja § 1635 eesmärki silmas pidades vähem olulised.
Lõikes 2 sätestatakse vastavalt MIFID2 artiklile 33(2), et teavituse saamisel ja kui on täidetud
lõikes 3 ning komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artiklis 78 nimetatud
tingimused, teavitab inspektsioon ESMA-t alternatiivturu registreerimisest kasvuturuna.
Inspektsioon ise seda teavet oma veebilehel avalikustama ei pea artikli 33 kohaselt. ESMA peab
kasuvuturgude nimekirja (vastavalt artiklile 33 lg 6). Inspektsioon kontrollib kasvuturuna
registreerimise eeldusi.
Lõike 3 kohaselt kohaldatakse kasvuturu korraldamisele kõike alternatiivturu kohta sätestatut
(vastavalt MIFID2 artikli 33 lõikele 4), ja sellele lisaks rakendab kasvuturu korraldaja reegleid,
süsteeme ja protseduure, et täita vähemalt järgmised tingimused:
1) kasvuturule kauplemisele võetud väärtpaberite emitentidest vastavad vähemalt 50 protsenti
lõikes 1 turukapitalisatsiooni kohta sätestatud tingimustele alternatiivturu kasvuturuna
registreerimise hetkel ja igal järgneval kalendriaastal;
2) turukapitalisatsiooni kohta sätestatud tingimusi kohaldatakse emitendi väärtpaberite
esmakordsel ja järgneval kasvuturule kauplemisele võtmisel (artikli 33 lg 3 punkt b);
3) väärtpaberi esmakordsel kauplemisele võtmisel avalikustab emitent piisavalt teavet, mis
võimaldab investoril teha igakülgselt kaalutud investeerimisotsuse (sõnastuses lähtutud ka
VPTS §-st 86), või kui esmakordse kasvuturule kauplemisele võtmisega kaasneb avalik
pakkumine, siis prospekti;
4) emitendi kohta avalikustatakse regulaarselt emitendi raamatupidamisaruandeid; 104 ELT L 137, 26.5.2016, lk 10–16. http://eur-lex.europa.eu/legal-
content/EN/TXT/?uri=uriserv:OJ.L_.2016.137.01.0010.01.ENG&toc=OJ:L:2016:137:TOC
125
5) emitendi kohta avalikustatavat teavet säilitatakse (MIFID2 artikli 33(3)(f) sõnastus on
„regulatory information’ /…/ is stored and disseminated to the public“, samas ei kohaldata
alternatiivturul VPTS 20. peatükis sätestatud läbipaistvusnõudeid. Ilmselt tuleb selle all mõista
emitendiga seotud ja korraldaja nõutud teavet, mille korraldaja peab kas avalikustama või
tegema kauplemiskohas osalejatele kättesaadavaks);
6) emitent ning turukuritarvituse määruse artikli 3 lõike 1 punktis 25 ja 26 nimetatud isikud
vastavad neile turukuritarvituse määruse alusel kohaldatavatele nõuetele (MIFID2 artikkel 33
lg 3 punkt e);
7) kasvuturu korraldaja rakendab turukuritarvituse määrusega ette nähtud süsteeme ja kontrolli
turukuritarvituse ennetamiseks ja ärahoidmiseks kasvuturul (MIFID2 artikkel 33 lg 3 punkt g).
Lõikes 4 sätestatakse vastavalt MIFID2 artikli 33 lõikele 5 ja lõike 6 viimasele lausele
inspektsiooni õigus lõpetada alternatiivturu kasvuturuna registreerimine, teavitades sellest
ESMA-t, kas kasvuturu korraldaja taotlusel või juhul kui kasvuturg ei vasta eelpool loetletud
lõikes 3 sätestatud tingimustele. Inspektsioon võtab seejuures arvesse komisjoni delegeeritud
määruse (EL) nr 2017/565 artiklis 79 sätestatut.
Lõige 5 lubab kasvuturule kauplemisele võetud väärtpaberi teisel kasvuturul kauplemisele
võtta, tingimusel, et sellest on emitenti ette teavitatud ja emitent ei esita vastuväiteid. Sellisel
juhul emitent ei vastuta teabe avalikustamise ega ühingu üldjuhtimisega seotud nõuete täitmise
eest seoses tema väärtpaberi teisel kasvuturul kauplemisele võtmisega. Mujal VPTS-s on sama
protsessi nimetatud kauplemisele võtmiseks emitendi nõusolekuta. Kuigi ka MIFID2 artiklis
33(7) peetakse eeldatavalt silmas sama olukorda, on lõike 5 sõnastamisel lähtutud selles antud
täpsemast kirjeldusest, millest võib järeldada, et emitendilt ei pea taotlema nõusolekut, kuid
teises kauplemiskohas kauplemisele võtmist võivad siiski takistada tema vastuväited. Samuti
pole lõikes 5 teadlikult valitud sõnastust, et kauplemisele võib võtta emitendi nõusolekul, mis
võiks mõjuda eksitavalt võrreldes § 142 lõikega 3, mille kohaselt võib reguleeritud turul
väärtpaberi kauplemisele võtmist taotleda emitendi nõusolekuta. Ka lõike 5 teine lause kõlaks
sel juhul vastuoluliselt.
Eelnõuga täiendatakse VPTS-i peatükiga 182 (§-d 1636–16312)
VPTS-i täiendatakse MIFID2 alusel uue peatükiga, mis reguleerib positsioonipiirangute
kehtestamist kaubatuletisinstrumentidele. VPTS §-dega 1636–16312 võetakse üle MIFID1
artiklid 57–58.
Eesmärgiga vältida ohte turgude korrapärasele toimimisele, antakse inspektsioonile volitus
kehtestada maksimaalsed piirmäärad, kui palju võib isik mis tahes kaubatuletisinstrumenti
investeerida. Kaubatuletisinstrumente kasutatakse ka riskide maandamise eesmärgil, ja
piirangud on kohaldatavad mis tahes eesmärgil kaubatuletisinstrumentides võetud
positsioonidele. Samuti nähakse kaubatuletisinstrumente kauplemisele võtnud
kauplemiskohtadele ette nõuded sellistes instrumentides hoitavate positsioonide haldamiseks
nende korraldatavas kauplemiskohas. Sellega soovitakse tagada turgude efektiivsus ning
terviklikkus. MIFID2 eesmärk on muu hulgas luua ühtne lähenemine järelevalveasutustele ja
vältida võimalusi regulatiivseks arbitraažiks erinevate EL riikide vahel. Eestis on
tuletisinstrumentide turg väga väike.
Kaubatuletisinstrument on leping kahe või enama osapoole vahel, mille väärtus sõltub tema
alusvara, näiteks metalli, teravilja, elektrienergia, nafta, vms kauba hinnast. Tuletisinstrumente
kasutatakse riskide maandamiseks, fikseerides alusvara hinna mingiks konkreetseks ajahetkeks
tulevikus. Näiteks võivad viljakasvatajad sõlmida kaubatuletislepingu, millega nad kohustuvad
tulevikus kindlaks määratud hinnaga teatud koguse vilja müüma. Kuna teisel osapoolel on
kohustus samas koguse ning hinnaga vilja osta, on talupidaja end seeläbi kindlustanud
126
võimaliku hinnalanguse vastu. Samas jääb ta aga avatuks hinnatõusu riskile. Kui näiteks
kehvade ilmaolude tõttu teravilja pakkumine kahaneb ning hinnad tõusevad, peab talupidaja
loobuma täiendavast kasumist, mille ta oleks muidu teeninud teravilja kõrgema hinnaga müües.
Sarnaselt võivad näiteks teravilja suuremates kogustes ostvad ettevõtted (õlletehased jm)
sõlmida tuletislepingud ettenähtud ajahetkel määratud koguses ning hinnaga vilja ostuks, et
kindlustada end võimaliku teravilja hinnatõusu vastu. Ka nemad jäävad siiski avatuks riskidele,
mis sel juhul kaasneks võimaliku teravilja hinna langusega. Samas kasutatakse
kaubatuletisinstrumente spekulatiivsel eesmärgil, lootes tuletisinstrumenti ostes või müües kas
alusvara hinna tõusust või langusest kasumit teenida.
Eelnõuga suurendatakse kauplemistegevuse läbipaistvust kauplemiskohtades, läbi aruandluse
investeerimispositsioonide hoidmise kohta. See võimaldab paremini hinnata finantsvoogusid
nimetatud turgudel. Järelevalveasutustele on MIFID2-ga antud ühtlasi volitused kehtestada
positsioonipiirangud kaubatuletisinstrumentides hoitavate positsioonide suurusele, arvestades
võimalikke ohte turgude tavapärasele toimimisele. Sisuliselt kehtestab finantsjärelevalveasutus
maksimaalse piirmäära, kui palju võib üks isik kaubatuletisinstrumenti investeerida. Ka
kaubatuletisinstrumentidega kauplevatelt kauplemiskohtadelt nõutakse kohaste meetmete
kehtestamist, et tagada turgude efektiivsus ja terviklikkus.
Positsioonipiiranguid rakendatakse nii füüsiliselt arveldatavatele kaupade (metallid, nafta ning
selle tooted, kivisüsi, gaas, elekter, põllumajandussaadused jne) tuletisinstrumentidele, mille
puhul alusvara vahetab ka tegelikult ette nähtud tingimustel omanikku, kuid ka juhul kui neid
arveldatakse rahas, st reaalselt alusvara omanikku ei vaheta.
Positsioonipiirangud kehtestatakse lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse poolt kõigi
kaubatuletisinstrumentide tüüpide kohta, millega kauplemiskohas kaubeldakse. Õiguslik alus
positsioonipiirangute rakendamiseks järelevalveasutuste nähakse ette VPTS-ga (vastavalt
MIFID2 artikli 69 lõike 2 punktile p). Positsioonipiirangud kehtestatakse kindla metoodika
põhjal ja need vaadatakse regulaarselt üle, kui alusvara tarnitav (üleantav) varu (deliverable
supply) või avatud positsioonid on oluliselt muutunud või on toimunud muu oluline muutus
turul.
Järelevalveasutused teavitavad ESMA-t kehtestatud positsioonipiirangutest. Kahe kuu jooksul
teavituse saamisest peab ESMA andma piirangu kohta oma, milles hindab nii piirangu
arvutamise metoodika kohasust kui ka piirangu seadmise eesmärke, milleks on
turumanipulatsiooni vältimine ja ennetamine ning korrapäraste hinna kujundamise ehk
hinnastamise ja arveldamise tingimuste toetamine, kaupade hinnas turumoonutuste vältimine
ja eelkõige kaubatuletisinstrumendi hinna ja selle tuletisinstrumendi aluseks oleva kauba
hetkehinna lähendamine tarnekuul, ilma et see piiraks hinna kujunemist tuletisinstrumendi
aluseks oleva kauba turul.
Järelevalveasutus peab vajadusel oma positsioonipiiranguid ESMA seisukohale vastavalt
muutma või põhjendama nende muutmata jätmist oma veebilehel.
Kui sama kaubatuletisinstrumendiga kaubeldakse enam kui ühe riigi kauplemiskohtades,
kehtestab kõige suurema kauplemismahuga kauplemiskoha järelevalveasutus (nn keskne pädev
asutus) ühtse positsioonipiirangu, mida rakendatakse kõigis selle lepinguga kaubeldavates
kohtades. ESMA lahendab pädevate asutuste vahelised vaidlused kohase piirangute
kohaldamise üle. Järelevalve asutused sõlmivad ka koostöökokkulepped üksteisega vastavate
andmete vahetamiseks, mis võimaldab ühtse positsioonipiirangute seiramist ja rakendamist.
127
Kui finantsjärelevalve asutused otsustavad rakendada rangemaid positsioonipiiranguid, peavad
nad sellest teavitama ESMA-t, kes annab 24 tunni jooksul seisukoha rangemate
positsioonipiirangute vajalikkuse kohta erakorralisel juhul.
VPTS § 1636 täpsustab 182. peatüki kohaldumisala. Peatükki ei kohaldata (vastavalt lõikele 1)
Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 energia hulgimüügituru
terviklikkuse ja läbipaistvuse kohta (REMIT) artikli 2 punktis 4 määratletud energia
hulgimüügitoodetele, millega kaubeldakse organiseeritud kauplemissüsteemis ja mille puhul
tuleb arveldada natuuras. Nende energia hulgimüügitoodete nõudeid reguleerib juba nimetatud
otsekohalduv EL määrus. REMIT kehtestab reeglid energia hulgimüügitoodetega kauplemisele
ning informatsioonile, mis tuleb nende toodete kohta avaldada.
Natuuras arveldatavuse (physically settled) tähendust täpsustatakse delegeeritud õigusaktis, et
selle tähenduse erineva tõlgendamise kaudu ei saaks kehtestatavatest nõuetest mööda hiilida.105
See hõlmab siduva füüsilise arveldamise kohustuse kehtestamist, millest ei saa lahti öelda ning
mille puhul ei ole õigust arveldada sularahas või tehinguid tasaarvestada, välja arvatud
vääramatu jõu korral või maksevõimetuse või muu heauskse suutmatuse tõttu täita oma
kohustusi. Natuuras arveldamist on mainitud ka VPTS-s (vastandina rahas arveldamisele).
Lõike 2 kohaselt kohaldatakse peatükki ka isikutele, kes on loetletud VPTS § 47 lõikes 1. Lõige
2 tugineb MIFID2 artiklile 1(6). Kuigi nendele isikutele ei kohaldata investeerimisühingu
kohustusi, tuleb neid alluda positsioonipiirangutele ja sellega seoses osaleda aruandluses,
hallata positsioone vms.106
VPTS § 1637 lõikes 1 sätestatakse üldpõhimõtted, kuidas inspektsiooni positsioonipiirangud
kehtestab. Positsioonipiirang on inspektsiooni kehtestatud piirmäär, kui palju võib
kauplemiskohas kauplemisele võetud kaubatuletisinstrumenti maksimaalselt investeerida.
Positsioonipiirang kehtestatakse eelkõige turukuritarvituste ära hoidmiseks ning korrapäraste
hinnastamis- ja arveldustingimuste toetamiseks, turgu moonutavate positsioonide kujunemise
ärahoidmiseks ja kaubatuletisinstrumendi ja selle aluseks oleva kauba hetkehinna lähenemise
tagamiseks ehk üritatakse vältida olukorda, kus spekulatiivsete tehingute hind erineb tugevalt
kauba tegelikust hinnast. Positsioonipiirang kehtib nii kauplemiskohtades kaubeldavate ka
kauplemiskoha väliste majanduslikult samaväärsete lepingute sõlmimisel. Termin
„kauplemiskohas kaubeldavate tuletisinstrumentidega majanduslikult samaväärne“ selgitatakse
lahti Euroopa Komisjoni delegeeritud määruse (EL) nr 2017/591107 artiklis 6. Selle määrusega
kehtestatakse regulatiivsed tehnilised standardid, mis käsitlevad kaubatuletisinstrumentide
suhtes positsioonipiirangute kohaldamist (edaspidi RTS 21)108.
Lõike 2 kohaselt on muus liikmesriigis registreeritud kauplemiskohas kauplemisele võetud
kaubatuletisinstrumentides positsioone hoidvatel Eesti isikutel kohustus järgida muu
lepinguriigi järelevalveasutuse poolt Eestis või muus lepinguriigis kehtestatud
positsioonipiiranguid. See tähendab, et kui Eesti isik kaupleb muu riigi kauplemiskohas ja ei
järgi selle kauplemiskoha üle järelevalvet teostava asutuse kehtestatud positsioonipiirangut,
saab inspektsioon seda Eesti isikut karistada VPTS-s sätestatud väärteokoosseisu alusel (vt §
23767).
105 MIFID2 põhjenduspunkt 10. 106 MIFID2 põhjenduspunkt 127. 107 http://eur-lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32017R0591 108 Ülevaade MIFID2 delegeeritud aktide vastuvõtmise hetkeseisust on kättesaadav Euroopa Komisjoni kodulehel:
http://ec.europa.eu/finance/securities/docs/isd/mifid/its-rts-overview-table_en.pdf
128
Lõikega 2 tagatakse MIFID2 artikli 57 lõike 14 punktide a ja b rakendamine. Selle kohaselt
peab järelevalveasutusel olema võimalik karistada mis tahes liikmesriigi isikuid tema poolt
Eestis registreeritud kauplemiskohas kaubeldava kaubatuletisinstrumendiga seoses kehtestatud
positsioonipiirangu rikkumise eest, ja lisaks Eesti isikuid teiste liikmesriikide
järelevalveasutuse kehtestatud piirangute mittejärgimise eest. Kuna muu riigi isikule VPTS-ga
kohustusi panna ei saa, peab inspektsioon tagama teiste järelevalveasutustega sõlmitavates
koostöökokkulepetes, et sarnane kohustus kehtiks ka teiste liikmesriikide õiguses, nii et
inspektsioonil oleks võimalik karistada muu riigi isikuid enda kehtestatud piirangu
mittejärgimise eest. Kui muu riigi isik kaupleb Eestis registreeritud kauplemiskohas, siis
kohalduvad talle vastava kauplemiskoha reglement ja VPTS vastavad kohustused. Kui aga muu
riigi isik kaupleb OTC, võib tema karistamine osutuda õiguslikult keerukamaks. Inspektsiooni
kohustus vastavat koostööd korraldada on kavas kehtestada VPTS § 1639 lõikega 4.
Lõike 3 kohaselt positsioonipiirang kehtestatakse isiku poolt hoitavate kõigi positsioonide ja
tema nimel temaga samasse konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute poolt hoitavate
positsioonide alusel. Konsolideerimisgruppi kuuluvate isikute poolt oma
kaubatuletisinstrumentides hoitavate positsioonide suuruse arvutamist täpsustab Euroopa
Komisjoni delegeeritud määruse RTS 21 artikkel 4. Positsioonide kohaldamisel tuleb arvesse
võtta ka RTS 21 artiklit 3.
Lõike 4 kohaselt peavad positsioonipiirangud olema läbipaistvad, kohtlema kõiki isikuid
ühetaoliselt ning arvestama kauplemiskohas kauplevate isikute olemust ja koosseisu ning
kauplemisel nende sõlmitavate lepingute kasutamist.
Lõike 5 kohaselt vaatab inspektsioon kehtestatud positsioonipiirangud regulaarselt läbi ja
vajadusel muudab, kui alusvara tarnitav varu (deliverable supply) või avatud positsioonid (open
interest) on oluliselt muutunud või on toimunud muu oluline muutus turul. RTS 21 artiklis 10
on sätestatud põhimõtted, millest peab inspektsioon lähtuma tarnitava (üleantava) varu
arvestamisel ning sellest lähtuvate positsioonipiirangute kehtestamisel. Avatud positsioonide
arvestamist inspektsiooni poolt täpsustatakse RTS 21 artiklis 12.
Lõike 6 kohaselt peab inspektsioon avaldama positsioonipiirangud oma veebilehel ning
edastama info nende kohta ka ESMA-le, kes kontrollib kohaselt vähemalt korra aastas, kuidas
pädevad asutused on rakendanud positsioonipiiranguid, mis on kehtestatud vastavalt tema poolt
koostatud arvutamismeetodile.
Lõike 7 kohaselt ei kohaldata positsioonipiiranguid mittefinantsasutuste sellistele
positsioonidele, mida kasutatakse objektiivselt mõõdetaval moel äritegevusega otseselt seotud
riskide vähendamiseks. RTS 21 artiklis 7 täpsustatakse, mida käsitletakse äritegevusega otseselt
seotud riske vähendavate positsioonidena. Lõike 8 kohaselt peab erandi kasutamiseks esitama
avalduse, lisades sellele teabe, mis on täpsustatud RTS 21 artiklis 8.
Lõike 9 kohaselt peab inspektsioon lähtuma piirangute kehtestamisel, arvutamisel ja
kohaldamisel RTS 21 kirjeldatud metoodikast.
VPTS § 1638 lõikes 1 sätestatakse inspektsiooni õigused kehtivatest rangemate
positsioonipiirangute kehtestamiseks erandjuhtudel, kui see on objektiivselt põhjendatud ja
proportsionaalne, võttes arvesse konkreetse turu likviidsust ning kõnealuse turu nõuetekohast
toimimist.
Rangema positsioonipiirangu võib inspektsioon esialgu kehtestada kuni kuueks kuuks alates
selle avaldamisest inspektsiooni veebilehel (lõige 2) ja nende kehtivust pikendada järgnevate,
129
maksimaalselt kuuekuuliste perioodidena, kui nimetatud positsioonipiirangu põhjuseks olevad
asjaolud püsivad. See eeldab inspektsioonilt rangema positsioonipiirangu aluseks olevate
asjaolude analüüsimist, et tuvastada rangema positsioonipiirangu säilitamise põhjendatus. Kui
rangemaid positsioonipiiranguid kuue kuu möödudes ei pikendata, kaotavad need automaatselt
kehtivuse.
Lõikega 3 nähakse ette, et rangemate positsioonipiirangute kohta avaldab inspektsioon info
oma veebilehel. Lõike 4 kohaselt teavitab inspektsioon rangema piirangu kehtestamise
kavatsusest ESMA-t ja esitab vajalikud põhjendused.
VPTS § 1639 lõikes 1 sätestatakse nõuded positsioonipiirangute rakendamisega seotud
inspektsiooni koostööle ESMA-ga. Kui ESMA ei nõustu inspektsiooni kavatsusega piirangu
või rangema piirangu kehtestamiseks, peab inspektsioon oma otsust muutma, või avalikustama
oma veebilehel põhjendused selle kohta, miks ta ei pea muutmist vajalikuks.
Lõikes 2 nähakse ette, et juhul kui ühe ja sama kaubatuletisinstrumendiga kaubeldakse olulises
mahus enam kui ühes jurisdiktsioonis asuvates kauplemiskohtades ja kui suurima
kauplemismahuga kauplemiskoht on Eesti, loetakse inspektsioon keskseks finantsjärelevalve
asutuseks, kes määrab ühtse positsioonipiirangu, mida kohaldatakse kõikide kõnealuse
lepinguga tehtavate tehingute suhtes. RTS 21 artiklis 5 täpsustatakse mitmeid eelpoolnimetatud
termineid: ühe ja sama kaubatuletisinstrumendi mõiste lõikes 1, oluline maht lõikes 2 ning
suurima mahuga kauplemiskoht lõikes 3. Inspektsioon peab ühtse positsioonipiirangu
kohaldamisel ja selle läbivaatamisel konsulteerima teiste selle kaubatuletisinstrumendiga
olulises mahus kauplevate kauplemiskohtade finantsjärelevalve asutustega.
Lõikes 3 reguleeritakse olukorda, kus suurima kauplemismahuga kauplemiskoht ei ole Eesti.
Sellisel juhul loetakse keskseks finantsjärelevalve asutuseks mõne teise lepinguriigi
järelevalveasutus, kes sellisel juhul määrab ka ühtse positsioonipiirangu. Kui inspektsioon ei
nõustu teise lepinguriigi finantsjärelevalve asutuse positsioonipiiranguga, esitab ta teise
lepinguriigi finantsjärelevalveasutusele ning ESMA-le kirjalikult põhjendused selle kohta.
Teise lepinguriigiga tekkinud erimeelsusest tingitud vaidluse lahendamiseks võib inspektsioon
pöörduda ESMA poole.
Lõikes 4 nähakse ette, et inspektsioon peab sõlmima teise lepinguriigi finantsjärelevalve
asutusega, kes on seotud sama kaubatuletisinstrumendiga kaupleva kauplemiskoha ja vastavas
kaubatuletisinstrumendis positsioone hoidvate kauplemiskohas kauplevate isikute üle
järelevalve teostamisega, koostöölepingu, mis puudutab sealhulgas üksteisele asjakohase teabe
vahetamist, et võimaldada ühtse positsioonipiirangu kontrollimist ja selle positsioonipiirangu
täitmise tagamist. Koostöö kolmandate riikidega toimub MIFIR artiklis 47 sätestatut arvesse
võttes.
VPTS § 16310 lõikes 1 kehtestatakse kaubatuletisinstrumentidega kaubeldava kauplemiskoha
korraldajale kohustus rakendada investeerimisühingu ja kaubatuletisinstrumentidega kaupleja
positsioonide haldamiseks (juhtimiseks) kontrolle. Need kontrollid võimaldavad jälgida, et
inspektsiooni poolt kehtestatud positsioonipiiranguid ka tegelikkuses täidetakse. Selleks on
kauplemiskoha korraldajal vaja omada täiendavaid õigusi, mis võimaldavad neil vajalikku infot
koguda. Käesolevas lõigus antakse seetõttu kauplemiskoha korraldajale õigus:
1) seirata isikute avatud positsioone;
2) omada juurdepääsu kauplemiskohas kauplevate isikute teabele, eelkõige kõigile
asjakohastele dokumentidele positsiooni suuruse ja eesmärgi või võetud kohustuse kohta,
tulusaavate omanike või alusvara omanike kohta, kokkulepete kohta, mis käsitlevad
kooskõlastatult positsioonide omandamist ning varade või kohustuste kohta alusvara turul;
130
3) nõuda kauplemiskohas kauplevalt isikult positsiooni ajutist või alalist likvideerimist või
vähendamist vastavalt sellele, mida võib konkreetse juhtumi puhul vaja olla, ja võtta
ühepoolselt asjakohaseid meetmeid, et tagada positsiooni likvideerimine või vähendamine, kui
kauplemiskohas kauplev isik nõudmist ei täida, ning
4) vajaduse korral nõuda kauplemiskohas kauplevalt isikult turul likviidsuse ajutist tagamist
kokkulepitud hinnaga ja mahus selge kavatsusega kahandada suure või valitseva mõjuga
positsiooni mõjusid.
Lõikes 2 kehtestatakse põhimõte, et positsioonide haldamise kontrollid peavad olema
läbipaistvad ning kohtlema kõiki isikuid võrdselt. Kauplemiskoha korraldaja peab kehtestama
korra, mille kohaselt kontrollide kohaldamisel võetakse täpsemalt arvesse kauplemiskohas
kauplevate isikute olemust ning kauplemisel nende sõlmitavate lepingute kasutamist.
Lõike 3 kohaselt peab kauplemiskoha korraldaja positsioonide haldamise kontrolli
üksikasjadest teavitama inspektsiooni, kes edastab selle teabe ESMA-le.
VPTS § 16311 lõikes 1 kehtestatakse selle kauplemiskoha korraldaja, kus kaubeldakse
kaubatuletisinstrumentide või lubatud heitkoguse ühikute või nende tuletisinstrumentidega,
aruandluskohustus inspektsiooni ja ESMA ees. Korraldaja avaldab kord nädalas aruande oma
kauplemiskohas kaubeldavate kauplevate isikute poolt hoitavate erinevate
kaubatuletisinstrumentide või lubatud heitkoguse ühikute või nende tuletisinstrumentide
koondpositsioonide kohta kauplemiskohas kauplevate isikute kategooriate lõikes. Lisaks esitab
inspektsioonile vähemalt kord päevas kauplemiskohas kõigi tehinguid tegevate
kauplemiskohas kauplevate isikute, sealhulgas liikmete või osaliste ja nende klientide
hoitavatest positsioonidest täieliku aruande.
Lõikes 2 nähakse ette isikute kategooriad, lähtudes isikute põhitegevuse laadist, mille lõikes
esitab kauplemiskoha korraldaja, omapoolset aruandlust. Nendeks kategooriateks on:
1) investeerimisühing või krediidiasutus;
2) investeerimisfond, või tema fondivalitseja;
3) muu finantseerimisasutus, sealhulgas kindlustusandja ja KoPS tähenduses tööandja
pensionifondi valitsev fondivalitseja;
4) lubatud heitkoguse ühikute või nende tuletisinstrumentide puhul heiteallika või õhusõiduki
käitaja, kellele kohaldatakse atmosfääriõhu kaitse seaduses sätestatud kohustusi;
5) punktides 1–4 nimetamata äriühing.
Lõikes 3 täpsustatakse, et lõike 1 punktis 1 sätestatud kohustust kohaldatakse üksnes siis, kui
nii kauplemiskohas kauplevate isikute arv kui ka nende avatud positsioonid ületavad komisjoni
delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artiklis 83 kehtestatud miinimummäärasid.
Lõike 4 kohaselt täpsustab kauplemiskoha korraldaja oma aruandes ühtlasi pikkade ja lühikeste
positsioonide arvu selliste isikute kategooriate lõikes, nende muutuseid võrreldes eelmise
aruandega, avatud positsioonide kogumahu määra iga kategooria puhul ning positsiooni
omavate kauplemiskohas kauplevate isikute arvu igas kategoorias. Samuti eristatakse aruandes
positsioone, millega objektiivselt mõõdetaval viisil vähendatakse äritegevusega otseselt seotud
riske ning muid positsioone (lõige 5).
131
Lõikes 6 täpsustatakse, et aruannete esitamise täpsemad nõuded on sätestatud kahes Euroopa
Komisjoni rakendusmääruses (ITS 4, 109 mis on kehtestatud MIFID2 artikli 58 lõike 5 alusel)
ja MIFID2 artikli 58 lõike 7 alusel kehtestatud määruses (ITS 5)110.
VPTS §-ga 16312 lõikes 1 kehtestatakse kaubatuletisinstrumentidega või lubatud heitkoguse
ühikute või nende tuletisinstrumentidega väljaspool kauplemiskohta kauplevale
investeerimisühingule kohustus esitada inspektsioonile vähemalt kord päevas aruanne
kauplemiskohas kaubeldavates kaubatuletisinstrumentides või lubatud heitkoguse ühikutes või
nende tuletisinstrumentides ja majanduslikus mõttes samaväärsetes kauplemiskohtade välistes
lepingutes võetud positsioonide kohta, samuti oma klientide positsioonide ja kõnealuste
klientide positsioonide kohta, kuni lõppkliendini välja, vastavalt MIFIR artiklile 26 ja Euroopa
Parlamendi ning nõukogu määruse (EL) nr 1227/2011 energia hulgimüügituru terviklikkuse ja
läbipaistvuse kohta artiklile 8, viimase kohaldatavuse korral.
Investeerimisühingu aruandluskohustust rakendatakse lõike 2 kohaselt ka juhul, kui
kaubatuletisinstrumentide või lubatud heitkoguse ühikute või nende tuletisinstrumentidega
kaubeldakse olulises mahus enam kui ühes jurisdiktsioonis asuvates kauplemiskohtades ning
kui suurima kauplemismahuga kauplemiskoht on Eesti.
Investeerimisühingu esitatavas aruandes eristatakse lõike 3 kohaselt positsioone, mis on
määratletud positsioonidena, millega objektiivselt mõõdetaval viisil vähendatakse
äritegevusega otseselt seotud riske ning muid positsioone.
Lõike 4 kohaselt kehtestatakse nõuded kaubatuletisinstrumentides hoitavatest positsioonidest
kauplemiskoha korraldaja teavitamiseks iga sellist positsiooni hoidva kauplemiskohas osaleja
poolt (kliente on nimetatud üksnes seetõttu, et võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohal ei ole
osalejaid vaid kliendid. Sellega ei ole soovitud laiendada teavitamiskohustust kauplemiskohas
osaleja klientidele, kuigi see on olemas. Kauplemiskoha korraldajat peab oma klientide
positsioonidest teavitama kauplemiskohas osaleja).111 MIFID2 artikli 58 lõikes 3 nähakse
ülaltoodud positsioonidest teavitamise kohustus ette reguleeritud väärtpaberituru ja
alternatiivturu liikmetele või osalistele. MIFID2 põhjenduspunkti 16 kohaselt võib neid
termineid kasutada teineteist asendavatena. Eestis kasutatakse väärtpaberituru seaduses terminit
„osaline“, mistõttu on ka siin kasutatud antud terminit.
Reguleeritud väärtpaberituru ja alternatiivturu osalised ning organiseeritud kauplemissüsteemi
kliendid peavad kauplemiskohta korraldavale investeerimisühingule või kauplemiskoha
korraldajale teatama vähemalt kord päevas üksikasjad oma positsioonide kohta, mida hoitakse
lepingute kaudu, millega selles kauplemiskohas kaubeldakse, samuti oma klientide
positsioonide ja kõnealuste klientide positsioonide üksikasjad, kuni lõppkliendini välja.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 166 lõiget 2
VPTS § 166 reguleerib ülevõtmispakkumise tegemise kohustuse tekkimise tingimusi. VPTS §
166 lõikega 2 üle võetud ülevõtmispakkumiste direktiivi (TOD ehk Takeover Directive) artikli
5(2) erand kohustusliku ülevõtmispakkumise suhtes ei vasta direktiivi eeltingimustele. Selle
erandi kohaselt pakkumiskohustust ei kohaldata, kui kontroll on omandatud TOD kohase
vabatahtliku pakkumise teel kõigile väärtpaberite omanikele nende kõigi väärtpaberite suhtes
(to all the holders of securities for all their holdings). VPTS § 166 lõikega 2 sätestatakse
109 https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/2015-1858_-_final_report_-
_draft_implementing_technical_standards_under_mifid_ii.pdf 110 https://www.esma.europa.eu/sites/default/files/library/2015-1858_-_final_report_-
_draft_implementing_technical_standards_under_mifid_ii.pdf 111 Art 58 lg 3
132
seevastu, et kohustust ei kohaldata, kui enne valitseva mõju saamist tehti ülevõtmispakkumine.
VPTS § 166 lg 2 peaks piirama vabastuse tingimusi ülevõtmispakkumisega, mis on tehtud
kõigile väärtpaberite omanikele nende kõigi väärtpaberite suhtes. Ka rahandusministri
määrusega kehtestatud ülevõtmispakkumisreeglid annavad selgelt mõista, et vabatahtlikku
ülevõtmispakkumist võib teha ka viisil mis ei ole suunatud kõigile väärtpaberite omanikele
nende kõigi väärtpaberite suhtes, ja ka see ülevõtmispakkumine on tehtud vastavalt VPTS 19.
peatükile: § 16 lg 2 p 5 ülevõtja poolt omandada soovitavate ülevõtmispakkumise esemeks
olevate väärtpaberite väikseim ja suurim arv, kui tegu ei ole kohustusliku
ülevõtmispakkumisega.
Eelnõus on kavas § 166 lõike 2 teksti korrigeerida, et parandada direktiivi ülevõtmisel tekkinud
ebatäpsus. Eelnõus muudetakse kehtivas seaduses sätestatud § 166 lõike 2 teksti: “Käesoleva
paragrahvi lõikes 1 sätestatud kohustust ei kohaldata, kui enne valitseva mõju saamist tehti
käesolevas peatükis sätestatud ülevõtmispakkumine, või finantskriisi ennetamise ja
lahendamise seaduses sätestatud kriisilahendusmeetmete või -õiguste rakendamise korral.“
Eelnõu kohaselt ei kohaldata ülevõtmispakkumise tegemise kohustust siis, kui valitsev mõju
saadi (näiteks kokkuleppe alusel või läbi juhtkonna liikmete määramise) 19. peatükis sätestatud
korras tehtud ülevõtmispakkumisega (ei ole lisatud, et vabatahtliku pakkumisega, sest kõik
pakkumised on vabatahtlikud, välja arvatud § 166 lg 1 juhul) sihtemitendi kõigi aktsiate suhtes
ja aktsia kõigile omajatele, või finantskriisi ennetamise ja lahendamise seaduses sätestatud
kriisilahendusmeetmete või -õiguste rakendamise korral.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 168 VPTS § 168 määratleb kooskõlastatult tegutsevad isikud ülevõtmispakkumise kontekstis.
Lõikes 1 on piiritletud selle termini tähendust üksnes VPTS 19. peatükiga, kuna sarnast
konstruktsiooni kasutatakse ka muus tähenduses.
Selguse huvides on muudetud ka VPTS § 168 lõiget 2, milles on hetkel sätestatud „seotud isiku“
termin kogu VPTS tähenduses. Seotud isik lõike 2 tähenduses on kontrollitav äriühing, seda
äriühingut kontrolliv isik ja teised selle isiku poolt kontrollitavad äriühingud. Kontrolli
tähendust defineerib ka raamatupidamise seadus (vt VPTS § 82 muutmise selgitust). Seotud isik
on liiga üldine mõiste, mida on VPTS-s kasutatud erinevas tähenduses. Näiteks §-s 823 lõikes
2 peetakse selle all silmas investeerimisühingu juhtidega seotud isikuid, nagu abikaasa,
vanemad või laps. Eelnõuga on piiratud selle termini kasutamist ülevõtmispakkumisi
reguleeriva 19. peatükiga.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 169 lõiget 2, § 202 lõiget 2, § 205 ja § 211
Kõigis nimetatud paragrahvides asendatakse selguse huvides sõna „korraldaja“ sõnadega „turu
korraldaja“, samadel põhjustel, mida on kirjeldatud § 120 lõike 2 muutmise seletuses.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 1852 lõiget 2
VPTS § 1852 reguleerib hääleõigustest teavitamise kohustuse tähtaega. Selle määratlemisel on
viidatud määruse (EÜ) nr 1287/2006 artikli 2 lõikes 5 (tavapärane kauplemisaeg) ja artiklis 4
defineeritud terminile „kauplemispäev“. Eelnõus kavas viide asendada, kuna viidatud määrus
muutub MIFID2 rakendamisel kehtetuks. Eelnõus viidatakse komisjoni delegeeritud määruse
(EL) nr 2017/587, millega täiendatakse Euroopa Parlamendi ja nõukogu määrust (EL)
nr 600/2014 finantsinstrumentide turgude kohta seoses regulatiivsete tehniliste standarditega,
mis käsitlevad kauplemiskohtade ja investeerimisühingute läbipaistvusnõudeid seoses
aktsiatega, hoidmistunnistustega, börsil kaubeldavate fondidega, sertifikaatidega ja muude
sarnaste finantsinstrumentidega, samuti tehingute tegemisega seotud kohustusi kauplemiskohas
või kliendi korralduste süsteemsete täitjate kaubeldavate teatavate aktsiate puhul (ELT L 87,
133
31.03.2017, lk 387–410), artiklile 16, mis sisustab viited kauplemispäevale ja igapäevasele
kauplemisajale.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 2011 tekst
VPTS § 2011 reguleerib rikkumistest teavitamise korra kehtestamise nõuet väärtpaberituru
kutselisele osalisele. Kutseline osaline peab kehtestama oma töötajatele turukuritarvituse
määruses sätestatud rikkumistest teavitamise korra. See säte kehtestati turukuritarvituse
määruse (EL) nr 596/2014 alusel.
MIFID2 artikli 73 lõikega 2 on ette nähtud samasisuline kohustus, mistõttu eelnõuga on kavas
VPTS § 2011 kohaldamisala laiendada ka investeerimisühingule, reguleeritud turu korraldajale,
aruandlusteenuse osutajale ja välisriigi investeerimisühingu filiaalile, seoses VPTS 3., 31. ja 4.
osas sätestatud kohustuste rikkumisega. Sellega tagatakse, et tõenäoliselt väga olulise mõjuga
rikkumisi finantsvaldkonnas oleks võimalik avastada juba äriühingu siseselt. Kui kohustatud
isik kehtestab oma töötajatele korra, kuidas rikkumistest avastamisel käituda, on töötajal
turvalisem avastatud vigadest märku anda, samuti toimub võimalike rikkumiste uurimine ja
vigade parandamine varem ja läbimõeldumalt. Pikemalt on selgitatud vastava muudatuse
eesmärki 2017. aasta 22. märtsil Riigikogus vastu võetud VPTS ja FIS muutmise seaduse
eelnõu 359SE seletuskirjas.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 219 lõike 1 punkti 5
VPTS § 219 reguleerib väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja tegevusloa andmisest
keeldumise aluseid. Seoses aruandlusteenuse jt järelevalvesubjektide tegevusloa nõuete
muutmisega eelnõus on ka § 219 lõike 1 punktis 5 kavas ühetaolisuse huvides asendada sõna
(laitmatu) „reputatsioon“ sõnadega „ärialane maine“, mis võimaldab tegevusloa menetluses
inspektsioonil lähtuda samadest põhimõtetest juhtide sobivuse hindamisel.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 230 lõikeid 41 ja 42 ning täiendatakse § 230 lõikega 6
VPTS § 230 reguleerib inspektsiooni õiguseid ja ülesandeid järelevalve teostamisel.
Lõikes 41 on sätestatud inspektsiooni kohustus avalikustada teatud VPTS jt õigusaktide
rikkumisega seoses tehtud väärteolahendid ja haldusaktid viivitamata oma veebilehel. Kuna ka
MIFID2 artikliga 71 on ette nähtud sama kohustus, on eelnõuga kavas laiendada § 230 lõike 41
sissejuhatuses selle kohustuse kohaldamist ka selliste lahendite ja haldusaktide
avalikustamisele, millega on võetud meetmeid või määratud karistusi seoses VPTS 3., 31. ja 4.
osas ja MIFIRis sätestatud kohustuste rikkumise eest.
Lõikes 42 on sätestatud tingimused, millal on inspektsioonil õigus haldusakti või väärteolahendi
avalikustamist edasi lükata. Kehtivas seaduses puudub lõikes 42 vastav õigus haldusakti puhul.
Vastavalt MIFID2 artikli 71 lõike 1 punktile c ja selle alapunktile (ii) kehtib see õigus nii
karistuse kui muu haldusmeetme puhul. Seetõttu asendatakse eelnõus § 230 lõike 42 punktis 1
sõna „karistusega“ tekstiosaga „karistuse või muu meetmega“.
Lõikega 6 on kavas lisada inspektsioonile ülesanne, mis tegelikult toimib ka praegu. Eelnõu
kohaselt kontrollib inspektsioon regulaarselt investeerimisühingu, reguleeritud turu korraldaja
ja aruandlusteenuse osutaja ning tema tegevuse vastavust VPTS § 48 lõikes 4 sätestatule.
Inspektsioon peab oma ülesandeid ja võimalusi arvestades kavandama võimalusel vähemalt
üheks aastaks ette järelevalvelisi protseduure (järelevalvekava) käesoleva lõike esimeses lauses
nimetatud isiku, tema teises lepinguriigis asuva tütarettevõtja ja filiaali suhtes. Lõike 6
sõnastuses on lähtutud KAS § 96 lõike 10 sõnastusest. Ka VPTS § 48 lõige 4 on eelnõuga
lisatav säte, mis tingis ka käesoleva täienduse (vt vastava muutmispunkti selgitust). Tegevusloa
nõuetele ja seaduse sätetele pideva vastavuse kohustuse ja selle kontrollimise kohustus on ette
134
nähtud MIFID2 artiklitega 21(2), 44(2) ja 59(2). Samal eesmärgil on lisatud ka väärteokoosseis
tegevusloa tingimustele mittevastavuse eest.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 2316 lõiget 2
VPTS § 2316 sätestab inspektsiooni õiguse avalikkust hoiatada turukuritarvituse määruses
sätestatud kohustuse rikkumise eest, märkides ära rikkumise eest vastutava isiku ja rikkumise
laadi. Sarnast pädevust eeldab inspektsioonilt ka MIFID2 artikkel 70(6)(a). Seetõttu on
eelnõuga kavas § 2316 lõikes 2 laiendada inspektsiooni õigust ka VPTS 3., 31. ja 4. osas
sätestatud kohustuste rikkumistele.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 234 lõike 1 punkti 3 ja täiendatakse VPTS § 235 punktiga
12
VPTS § 234 sätestab, millistel alustel on inspektsiooni poolt ettekirjutuse tegemine õigustatud.
Seoses sellega, et MIFIR-i artiklis 42(2) on laiendatud inspektsiooni sekkumist eeldavaid
tingimusi, on kavas VPTS § 234 lõike 1 punkti 3 vastavalt täiendada. Kuigi MIFIR on
otsekohalduv õigusakt, ei pruugi MIFIRiga antavad juhised olla haldusmenetluse raames
tegutsemiseks piisavaks õiguslikuks aluseks, kui samad alused ei ole kehtestatud seadusega.
Samuti võivad VPTS § 234 lõikes 1 antud tegutsemise alused jääda MIFIRi eesmärki arvestades
liiga piiravaks.
Seega on VPTS § 234 lõike 1 punkti 3 kavas eelnõuga muuta, nii et inspektsioonil on õigus
ettekirjutus teha, kui see on vajalik investorite kaitseks või turu läbipaistvuse tagamiseks, kaasa
arvatud juhul, kui väärtpaber, investeerimishoius või muu finantstegevus või -tava ohustab
finants-, väärtpaberi-, toorme- või kaubaturgude korrapärast toimimist või usaldusväärsust või
finantssüsteemi stabiilsust vähemalt ühes lepinguriigis, samuti kui tuletisinstrumendil on
kahjulik mõju hinna kujunemisele alusvara turul. Volitus annab õiguskindluse, et inspektsioonil
on õigus tegutseda olukorras, kus turud on järjest komplekssemad ning sõltuvad mujal
toimuvatest sündmustest, mille tulemusel on ka investorid ja teenuseosutajad enam avatud
täiendavatele riskidele.
Keelatavad tegevused on nimetatud MIFIR artikli 42 lõikes 1, mille kohaselt võib keelata või
piirata teatud väärtpaberi või investeerimishoiuse turustamine, nagu ka finantstegevuse või -
tava (määratlemata tähenduses).
Samas nõutakse ka MIFID2 artikli 69(2)(s) alusel, et oleks tagatud järelevalveasutuse
volitamine väärtpaberi või investeerimishoiuse turustamise ajutiseks peatamiseks MIFIRi
artiklites 40–42 sätestatud tingimustel (to suspend the marketing or sale of financial
instruments or structured deposits where the conditions of Articles 40, 41 or 42 of Regulation
(EU) No 600/2014 are met). Siinkohal jääb selgusetuks selle õiguse nii laia kohaldamise
eesmärk, kuna MIFIRi artiklite 40 ja 41 mõtte kohaselt peab ESMA ja EBA selliseid piiranguid
ja keelde kohaldama üksnes tingimusel, kui kohalik järelevalveasutus ei ole seda teinud (vt nt
MIFIR art 40 lg 2 punkti c). Samuti tulenevad ESMA ja EBA volitused nende asutamise
määrustest, mistõttu need asutused ei vaja liikmesriigi seadusega sätestatavat volitust ega vaja
tegutsemiseks ka esindamist kohaliku järelevalveasutuse poolt.
Et üle võtta MIFID2 artikli 69 lõike 2 punktid s ja t, on kavas täiendada VPTS §-i 235 punktiga
12, mille kohaselt inspektsioonil on õigus ettekirjutusega keelata, piirata või ajutiselt peatada
väärtpaberi või investeerimishoiuse turustamine või muu finantstegevus või -tava määruse (EL)
nr 600/2014 artiklites 40–42 sätestatud korras ja tingimustel. Oma olemuselt on nii VPTS § 235
lg 1 p 1 kui MIFIRi artikkel 42 valikudiskretsioon, kus järelevalve peab otsustama, kas sekkuda
või mitte ja millist meedet rakendada. VPTS § 235 lg 1 p 1 on praegugi nii lai, et katab sisuliselt
135
MIFIR art 42 lg 1, kuid see ei kata näiteks finantstegevust ega tava. Samuti ei ole kehtivas
sõnastuses punktis 1 sätestatud õiguse rakendamist kohane piirata MIFIRis nimetatud artiklite
tingimustega.
Punkti 12 sõnastusse ei ole kaasa arvatud MIFID2 artikli 69 lõike 2 punktile (t) vastavat
inspektsiooni õigust sama keelu, piirangu või ajutise peatamise kohaldamiseks juhul, kui
investeerimisühing on rikkunud õigusaktidega kehtestatud kohustusi (nt jätnud kehtestamata
või rakendamata väärtpaberi turustamise või väljatöötamise eeltingimusena nõutavad sise-
eeskirjad). VPTS § 235 punktide 5, 72 ja 8 alusel on inspektsioonil piisavalt võimalusi
sekkumiseks õigusrikkumise korral. Samuti on võimalik olukord, et investeerimisühing ei ole
seadust rikkunud, aga toode ei vasta sellegipoolest klientide vajadustele ja omadustele. Sel
juhul tuleb keeld kehtestada teatud tüüpi instrumentide, mitte investeerimisühingu suhtes.
Seega võiks selline sõnastus ettekirjutuse õigust asjatult piirata.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 235 punkti 71 ja täiendatakse VPTS § 235 punktiga 78
VPTS § 235 sätestab ettekirjutuse tegemise õigused. VPTS § 235 punkti 71 kohaselt on
inspektsioonil õigus nõuda investeerimisühingult või reguleeritud turu korraldajalt kauplemise
peatamist või lõpetamist. Eelnõuga on kavandatud selle punkti sõnastuse muutmine, nii et
inspektsioonil on õigus nõuda kauplemiskohas väärtpaberiga kauplemise peatamist või
lõpetamist. Kõiki kauplemiskohti saab korraldada üksnes investeerimisühing või reguleeritud
turu korraldaja. Täpsustuse eesmärk on, et neilt nõutakse kauplemiskohas teatud väärtpaberiga
kauplemise peatamist, mitte tervikuna kogu kauplemiskoha kauplemist. Kauplemise peatamise
ja lõpetamise alused, mis kohalduvad kõigi kauplemiskohtade suhtes, on kehtestatud VPTS §-
s 136, mida on eelnõuga muudetud ja täiendatud. Lisatud on ka täiendavate kauplemispiirangute
kehtestamise võimalus vastavalt §-le 1361.
Täiendav ettekirjutuse alus, punkt 78 lisatakse vastavalt MIFID2 artiklile 70(6)(e). Selle
kohaselt peab inspektsioonil olema õigus oma ettekirjutusega ajutiselt piirata
investeerimisühingul kauplemiskoha osalise või kliendina kauplemiskohas osalemine.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 2361 lõikeid 1 ja 10
VPTS § 2361 reguleerib järelevalve teostamist välisriigi investeerimisühingu Eesti äriregistrisse
kantud filiaali ja Eestis teenuseid osutava välisriigi investeerimisühingu ning turu korraldaja
üle. Lõikes 1 on vastavalt MIFID2 artiklile 35(8) uuendatud viiteid, nii et välisriigi
investeerimisühingule, kelle filiaal on registreeritud Eestis või kes osutab Eesti territooriumi
piires või Eestis elavatele või asuvatele isikutele osutatud investeerimisteenuseid, kohaldatakse
MIFID2 artiklitele 24, 25, 27, 28 vastavaid VPTS sätteid. Eelnõu kohaselt viidatakse lõikes 1
§ 791 lõigetes 2 ja 4, § 85 lõikes 1, §-des 852, 854–876, 891 ning MIFIRi artiklites 14–26
sätestatud ja nende täpsustamiseks või nende alusel kehtestatud õigusaktidele (vt ka § 69 lg 7
ja MIFID2 põhjenduspunkti 90).
Lõike 10 kohaselt teeb inspektsioon lepinguriigi väärtpaberiturujärelevalve asutusega
koostööd, kui: selle lepinguriigi turu korraldaja turu toimingud on Eesti väärtpaberituru
toimimise ja investorite kaitse seisukohast olulise tähtsusega ja Eesti turu korraldaja turu
toimingud on selle lepinguriigi väärtpaberituru toimimise ja sealse investorite kaitse
seisukohast olulise tähtsusega.
Eelnõu kohaselt on kavas vastavalt MIFID2 artiklile 79(2) § 2361 lõike 10 loetelu (punktid 1 ja
2) ümber sõnastada, nii et inspektsioon teeb eelnimetatud koostööd, kui: 1) selles lepinguriigis
korraldatava kauplemiskoha toimingud on Eesti väärtpaberituru toimimise ja investorite kaitse
seisukohast olulise tähtsusega;
136
2) Eestis korraldatava kauplemiskoha toimingud on selle lepinguriigi väärtpaberituru toimimise
ja sealse investorite kaitse seisukohast olulise tähtsusega.
Selle muudatusega laiendatakse koostööd reguleeritud turuga võrreldes ka muudele
kauplemiskohtadele.
Eelnõuga täiendatakse VPTS § 2362 lõikega 11
VPTS § 2362 reguleerib järelevalve teostamist välisriigis filiaali asutanud investeerimisühingu
ning piiriüleseid teenuseid osutava investeerimisühingu üle. VPTS § 2362 näeb aga
vastupidiselt §-le 2361 ette, kuidas inspektsioon teeb järelevalvet Eesti investeerimisühingu
välisriigis asutatud filiaali või muul kujul välisriigis teenuseid osutava Eesti
investeerimisühingu üle. Eelnõuga lisatakse paragrahvile lõige 11, mille kohaselt inspektsioon
teavitab teise lepinguriigi väärtpaberituru järelevalveasutust soovist viia selles riigis asutatud
investeerimisühingu filiaalis läbi kohapealne kontroll. Täiendus põhineb MIFID2 artikli 35
lõikel 9.
Eelnõuga täiendatakse VPTS § 237 lõiget 1 punktiga 61
VPTS § 237 sätestab loetelu erinevatest järelevalvesubjektidest, mille kohta inspektsioon peab
nimekirja. Seoses eelnõuga VPTS täiendamisega 31. osaga, milles reguleeritakse
aruandlusteenuse osutaja tegevust, tuleb ka see järelevalvesubjekt lisada § 237 loetellu, nii et
inspektsioonil tekib kohustus kanda vastava tegevusloa taotleja oma veebilehel peetavasse
turuosaliste nimekirja.
Eelnõuga muudetakse VPTS 2379–23717
VPTS § 2379 näeb ette väärteokoosseisu kliendi vara hoidmise ja kaitse nõude rikkumise eest.
Eelnõus on väärteokoosseisu korrigeeritud sisuliselt ja vormiliselt. Sisu poolest on koosseisu
täpsustatud, nii et karistatav on investeerimisteenuse ja kõrvalteenuse osutamisel kliendi vara
hoidmise ja kaitse ning kliendi väärtpaberite kasutamise ja käsutamise nõuete rikkumine.
Läbiva muudatusena on eelnõus väärteokoosseisude sõnastusest välja jäetud kohustuste
täitmise eest vastutavad isikud. Vastavalt KarS § 12 lõikele 1 koosneb süüteokoosseis
karistusseadustiku eriosas või muus seaduses sätestatud karistatava teo kirjeldusest. Teo
toimepanija on täideviija ja osavõtja, kusjuures väärteo puhul on karistatav üksnes täideviimine
(KarS § 20 ja 23). Seega puudub vajadus VPTS süüteokoosseisudes loetleda kohustuse
rikkumise eest vastutavaid isikuid. See on normitehniliselt mahukas ega pruugi tagada, et
hõlmatud saavad ka mis tahes erandjuhtudel vastutavad isikud. Lisaks loetakse koosseisus
nimetatud isik erisubjektiks, mis piirab karistatavate isikute ringi (vt nt KarS § 116). VPTS
reguleerimisalas on aga eesmärk pigem tagada, et vastutust saaks kohaldada laiema isikute
ringi, näiteks juriidilise isiku juhi või töötaja ja füüsilise isiku kohustuse rikkumise puhul
omakorda juriidilise isiku suhtes.
Kohustuse täitmata jätmisel vastutab isik tegevusetuse eest, kui ta oli õiguslikult kohustatud
tegutsema (KarS § 13 lõige 1). Seepärast on sõnastuses üldistatud, et karistatav on selles
kirjeldatud kohustuste rikkumine, täpsustamata, kas sellena tuleks mõista tegevusetust (täitmata
jätmise eest) või mittenõuetekohast tegevust.
Lisaks on Justiitsministeerium tähelepanu juhtinud, et VPTS sisaldab mitmeid
väärteokoosseise, kus vastutus on ette nähtud üksnes juriidilisele isikule ning selliste
süüteokoosseisude vastuolule karistusseadustiku revisjoni aluspõhimõtetega. KarS-s sätestatud
põhimõtete kohaselt tuleb juriidilise isiku vastutusele võtmiseks kontrollida füüsilise isiku
tegevust ja füüsilise isiku tegevuse kaudu kanda see üle juriidilisele isikule. Seega peab kehtiva
seaduse põhimõtete kohaselt füüsilise isiku vastutus olema ette nähtud, isegi kui kohustav norm
kehtib oma olemuselt üksnes juriidilisele isikule.
137
Seetõttu on ka VPTS §-s 2379 väärteokoosseisus ette nähtud karistus nii füüsilisele kui
juriidilisele isikule, mis on sobiv ka seoses rikkuja isiku nimetamata jätmisega. Karistuse määra
ei ole eelnõus muudetud, seda on kavas teha edaspidi kõigis VPTS 25. peatükis sätestatud
koosseisudes tervikuna.
VPTS § 23710 sätestab karistuse sise-eeskirjade kohaldamise kohustuse rikkumise eest. VPTS
§-s 23710 on tehtud analoogsed muudatused nagu §-s 2379 (vt vastava muudatuse selgitust).
Lisaks on täpsustatud koosseisu pealkirja, nii et sise-eeskirjade kohaldamise rikkumise asemel
on paragrahvi pealkirjaks sise-eeskirjade kehtestamise ja rakendamise kohustuse rikkumine.
Seoses rikkuja isiku täpsustamata jätmisega on koosseis kohaldatav nii investeerimisühingu,
investeerimisteenust osutava krediidiasutuse või fondivalitseja, aga ka kauplemiskoha või
väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja ja aruandlusteenuse osutaja vm isiku poolt talle ette
nähtud vastava kohustuse rikkumisel. See on ka põhjus, miks VPTS § 23710 on säilitatud
eraldiseisva kohustusena ega ole ühendatud mis tahes järelevalvesubjekti organisatsiooniliste
nõuete rikkumise eest ette nähtud väärteokoosseisuga. Samuti on eelnõu ettevalmistamisel
otsustatud olemasolevaid koosseise pigem säilitada, et tagada õiguslik järjepidevus ja selgus
normi subjekti jaoks, kellel vastupidisel juhul võib tekkida ekslik ettekujutus, et vastav tegu ei
ole enam karistatav.
VPTS § 23711 näeb ette karistuse VPTS § 852 tähenduses investeerimisteenuse
mitteõiguspäraselt osutamise eest, pealkirjaga „Tasu saamise nõuete rikkumine“. Eelnõus on
koosseisus tehtud analoogsed muudatused nagu §-s 2379 (vt vastava muudatuse selgitust).
Eelnõu pealkirja ja karistatava teo kirjeldust on ajakohastatud vastavalt eelnõus §-s 852 ja
järgnevates paragrahvides kasutatud sõnastusele (teenuse osutamisega seoses rahalise või
mitterahalise tasu või hüve saamise või andmise nõuete rikkumine). Täpsete viidete lisamisest
on võimalusel loobutud ühetaolisuse huvides, kuna eesmärk on vältida koosseisude muutmise
vajaduse tekkimist edaspidi seoses selles viidatavate sätete võimaliku muutmisega.
Viidatavates sätetes võivad lisaks sisalduda kohustused inspektsioonile või muu sisuga normid,
mis ei kohusta isikut ühegi teo tegemiseks ega tegemata jätmiseks ja mille eest ei karistata.
Eelnõus on soovitud karistatavad teod kirjeldada piisavalt lihtsalt ja arusaadavalt, nii et ei oleks
tarvis täpsustada paragrahvi ega õigusakti. Viimane on oluline ka seetõttu, et paljude MIFID2
üle võetud kohustuste täpsustamiseks on ette nähtud otsekohalduvad EL määrused. Seega on
praktikas üha keerulisem ja mahukam viidata koosseisus ammendavalt kõigile kohustuse
erinevatele nüanssidele. Seepärast on eelnõus koosseisud sõnastatud võimalikult avatult ja
paindlikult, mis eeldab karistamisel teatud tõlgendamist, kuid on karistatavale isikule siiski
lihtsamalt hoomatavad.
VPTS § 23712 näeb ette karistuse krediidiasutuse ja fondivalitseja teavitamiskohustuse
rikkumise eest. Eelnõus on koosseisus tehtud analoogsed muudatused nagu §-s 2379 (vt vastava
muudatuse selgitust). Eelnõus on koosseisu laiemaks kasutamiseks ning väärteokoosseisude
tasakaalustamise eesmärgil loobutud § 23712 üksikasjalikkusest, sealhulgas lõigete 1 ja 2
isikupõhisest lähenemisest, kuna lisaks muudele puudustele, kehtestavad mõlemad lõiked
selliselt kvalitatiivselt erinevad süüteoosseisud. KarS põhimõtte kohaselt peab ühes paragrahvis
sisalduma üks süüteokoosseis. Kui süüteokoosseisus on vaja eristada enamohtlikke koosseise
(ehk kvalifikatsioone), siis lõikes 1 tuuakse välja põhikoosseis (vastava süüteo mõiste) ja
enamohtlikud koosseisud järgnevates lõigetes. Eri lõigetes sisaldub seega sama tegu erineval
raskusastmel, nii et lõiked ei erine üksteisest kvalitatiivselt, vaid üksnes kvantitatiivselt.
Selliselt ei moodusta lõiked kogumit vaid konkureerivad omavahel ning karistamisel lähtutakse
kaalukamast. Seega tuleb vastavalt KarS-le järgida põhimõtet, et lõigetes käsitletakse sama
tegu, kuid eri raskusastmetes, punktides sätestatakse üksnes kvalifitseerimist kergendavad või
raskendavad asjaolud.
138
Lisaks on kehtivas sõnastuses viidatud VPTS §-des 86–871, 874, 881 ja 891 sätestatud teabe
esitamata jätmisele, kuid kõigis neist ei sisaldu teavitamiskohustust, mida võiks eeldada
paragrahvi pealkirja põhjal. Samas, näiteks § 881 sätestatud kohustuse rikkumine on hõlmatud
juba ka § 2379 sätestatud koosseisuga (vara kaitse). Seega ei ole paragrahvis esitatud
karistatavate tegude kirjeldus (teabe esitamata jätmine või teavitamiskohustuse rikkumine)
ühest küljest ei taga karistamise võimalust kohustuse rikkumise eest kõigis selle aspektides.
Eelnõus on karistatava teona kavas hõlmata MIFID2 artiklis 24 kirjeldatud kohustuste
rikkumine. Sellel põhjusel on paragrahv pealkirjastatud: „Investeerimisühingu üldiste
tegevusnõuete ja kliendi teavitamise nõuete rikkumine“. Samad tegevusnõuded, nagu ka
väärteokoosseis, kohalduvad seejuures ka investeerimisteenust või kõrvalteenust osutavale
krediidiasutusele ja fondivalitsejale. Selle koosseisuga on kaetud ka võrdse vastaspoole suhtes
kehtivate teavitamiskohustuste rikkumine (kehtiva sõnastuse põhjal koosseisu nii kasutada ei
saaks), kuna ka võrdne vastaspool on investeerimisühingu klientide üks liik, kelle kohtlemiseks
on investeerimisteenuse osutajale kehtestatud nõuded vastavalt MIFID2 artikli 30 lõike 1 teisele
lõigule, mis eelnõus on põhimõttena kirjeldatud VPTS §-s 461. Täpsemad nõuded nende
kohustuste täitmiseks on sätestatud muu hulgas §-s 85. Väärteokoosseisu muutmisega seoses
on kohandatud ka § 85 pealkirja, kuna kehivas sõnastuses „Üldised kohustused“ ei oleks
väärteokoosseisus viidates üheselt selge (vt vastava muutmispunkti seletust). Kliendi
teavitamise kohustused sätestavad §-d 86 ja 87.
VPTS § 23713 sätestab väärteokoosseisu investeerimisühingu teavitamiskohustuse rikkumise
eest, moodustades kehtivas seaduses §-s 23712 sätestatud koosseisu täiendava kvalifikatsiooni.
Eelnõus on koosseisus tehtud analoogsed muudatused nagu §-s 2379 (vt vastava muudatuse
selgitust). Sisu poolest on koosseisus kirjeldatud karistatav tegu kaetud eelnõus muudetud §-ga
23712, millest eelnõus on omakorda eraldatud sobivuse ja asjakohasuse hindamine vastavalt
MIFID2 artiklile 25, mis on üle võetud §-ga 871, millele § 23712 kehtival kujul viitab.
Väärtpaberi sobivuse või asjakohasuse hindamine on investeerimisteenuse osutaja üks keskseid
kohustusi. See ei eelda niivõrd teabe esitamist, kui kohustust koguda kliendilt vajalikku infot ja
hinnata selle põhjal kliendi riskitaluvust, investeerimishorisonti jms näitajaid, mille tulemusel
antakse kliendile soovitus tehingu tegemiseks või hoiatatakse teda väärtpaberi või tehingu
asjakohatuse eest. Artiklis 25 sätestatud kohustuste rikkumise eest nõuab karistuse ette
nägemist ka MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkt (xi). Asendades § 23713 kehtiva sisu,
täiendatakse seadust selle karistatava teo osas ja see paigutatakse kliendi teavitamise koosseisu
(§ 23712) suhtes loogiliselt.
VPTS § 23714 sätestab kehtival kujul karistuse määratud hinnaga korralduse avalikustamise
nõuete rikkumise eest. Koosseisus on viidatud investeerimisühingu või krediidiasutuse poolt
VPTS §-s 876 sätestatud määratud hinnaga korralduse avalikustamata jätmisele, viivitusega
avalikustamisele või ebaõigele avalikustamisele, kui inspektsioon ei olnud seda
investeerimisühingut või krediidiasutust vabastanud avalikustamise kohustuse täitmisest. Sisu
poolest on see vaid üks aspekt kliendi korralduse täitmisega seotud kohustusest (vt VPTS §-e
873–875). Eelnõus on § 23714 väärteokoosseisu seepärast oluliselt laiendatud, kirjeldades
karistatava teona ka kliendi korralduse parima täitmise, selleks vajalike meetmete (mis
hõlmavad muu hulgas parima täitmise reeglite kehtestamist) kehtestamise ja rakendamise ning
lisaks kliendi määratud hinnaga korralduse avalikustamise kohustuse rikkumist. Samal
põhimõttel on ajakohastatud ka paragrahvi pealkirja. MIFID2 artiklitele 27 ja 28 vastavate
kohustuste rikkumise eest tuleb karistus ette näha ka MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a
alapunktide (xiii) ja (xiv) alusel. Eelnõus on koosseisus tehtud lisaks analoogsed muudatused
nagu §-s 2379 (vt vastava muudatuse selgitust).
139
VPTS § 23715 sätestab karistuse investeerimisteenuse osutamisel andmete registreerimise ja
säilitamise või reguleeritud turu korraldaja poolt turul tehtud tehingute registreerimise
kohustuse rikkumise eest. Eelnõus on koosseisus tehtud analoogsed muudatused nagu §-s 2379
(vt vastava muudatuse selgitust). Lisaks on eelnõus ühendatud samasse koosseisu ka MIFIRi
artiklist 22 kauplemiskohale ja aruandlusteenuse osutajale ning artiklis 25
investeerimisühingule ette nähtud andmete säilitamise kohustuse rikkumine (vastavalt MIFID2
artikli 70 lõike 3 punkti b alapunktidele (xvi) ja (xviii). Lõike 1 sõnastuses on säilitatud
rikutavate kohustuste eristamine investeerimisteenuse osutamisel ja reguleeritud turu
korraldamisel, kuna teiste kauplemiskohtade korraldajale, kes on kas investeerimisühing või
reguleeritud turu korraldaja kehtivad samuti investeerimisühingule kohaldatavad andmete
registreerimise ja säilitamise kohustused.
VPTS § 23716 reguleerib kehtival kujul investeerimisühingu, krediidiasutuse või muu
investeerimisteenuse osutaja poolt VPTS-s sätestatud väärtpaberitehingutest teavitamise
kohustuse täitmata jätmise või ebakohase täitmise eest karistamist. Eelnõus on koosseisus
tehtud analoogsed muudatused nagu §-s 2379 (vt vastava muudatuse selgitust). Koosseis vastab
VPTS §-s 91 sätestatud kohustusele, mis on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada, kuna edaspidi
reguleerib tehinguaruandluse kohustust MIFIR. Koosseisu sisu on muudetud vastavalt MIFIRi
kohustusele.
Kuna ka kehtivas seaduses on ette nähtud teisi koosseise tehingutest teavitamise kohustuse
rikkumise eest (näiteks olulise osaluse omandamisega ja emitendi juhi ning juhi lähedaste poolt
tehtud tehingutega seoses), on koosseisu sisus viidatud täpsemalt MIFIRi artiklitele 26 ja 27,
ning eristatavuse huvides on kohandatud ka paragrahvi pealkirja, millena eelnõus on
kavandatud „Tehingute raporteerimise nõuete rikkumine“.
Karistamise võimalus selle kohustuse rikkumise eest tuleb ette näha vastavalt MIFID2 artikli
70 lõike 3 punkti b alapunktidele (xix) ja (xx). Kuigi tehingute kohta inspektsioonile teabe
andmise kohustuse rikkumise eest võiks karistada ka VPTS § 2378 alusel, oleks selline
tõlgendus siiski üsna kaudne ja võiks väärteokoosseisu kehtetuks tunnistamisel olla eksitav,
kuna § 2378 on oluliselt enam üldistatud ja erinevate teiste MIFIRi kohustuste rikkumise eest
on samuti ette nähtud eraldi koosseisud. Raporteerimise nõuded sisaldavad ka juriidilise isiku
tunnuse kasutamisega seotud hoolsuskohustust ja andmete konfidentsiaalsuse kaitse kohustust.
VPTS § 23717 näeb kehtival kujul ette karistuse reguleeritud turu korraldaja poolt turu või
mitmepoolse kauplemissüsteemi osas või investeerimisühingu või krediidiasutuse poolt
mitmepoolse kauplemissüsteemi osas reglemendi nõuete rikkumise või reglemendi muudatuste
inspektsiooniga kooskõlastamata jätmise eest (reglemendi nõuete rikkumine). Eelnõus on
koosseisus tehtud analoogsed muudatused nagu §-s 2379 (vt vastava muudatuse selgitust).
Lisaks on koosseisu täpsustatud nii, et selle sõnastusest ilmneks selgemal kujul, et mõeldud ei
ole mitte reglemendiga kehtestatud nõuete rikkumist (mis kauplemiskoha korraldaja
kehtestatuna ei ole eesmärk) vaid reglemendi kehtestamise, kohaldamise ja muutmise ning
reglemendi avalikustamise kohustuse rikkumise eest. Need on nõuded, mis kauplemiskoha
korraldajale kehtivad seaduse alusel. Lisaks on koosseisu laiendatud nii, et seda saaks
kohaldada iga kauplemiskoha reglemendi nõuete rikkumise juhul. Sellisel kujul on tagatud
laiemalt kauplemiskoha korraldaja reglemendiga seotud kohustuste täitmine, mis võib
väljenduda väga erinevate rikkumistena, ja seejuures ei ole vaja täpsustada, milliseid erinevusi
need kohustused võivad sisaldada kauplemiskoha põhiselt. Sellise muutmise tulemusel on
võimalik koosseisuga hõlmata ka VPTS § 23718 sätestatud keelatud teo (vt vastava
muutmispunkti seletust). Karistuse kehtestamine on nõutav MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a
alapunktide (vi) ja (vii) alusel.
140
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 23718
VPTS § 23718 näeb ette karistuse reguleeritud turu korraldaja poolt turu või mitmepoolse
kauplemissüsteemi osas või investeerimisühingu või krediidiasutuse poolt mitmepoolse
kauplemissüsteemi osas reglemendi mitteühetaolise rakendamise eest. Eelnõuga on kavas
koosseis kehtetuks tunnistada, sest selles sätestatud keelatud tegu on hõlmatav eelnõuga
muudetava §-ga 23717. Praeguse detailse koosseisu säilitamisel tuleks seda muidu veelgi
täpsustada, sest näiteks võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha puhul on selle kohustuse
täitmisel teatud erisused.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 23719
VPTS § 23719 näeb ette karistuse reguleeritud turu korraldaja poolt turu või mitmepoolse
kauplemissüsteemi osas või investeerimisühingu või krediidiasutuse poolt mitmepoolse
kauplemissüsteemi osas kauplemisteabe avalikustamata jätmise, viivitusega avalikustamise või
ebaõige avalikustamise eest, kui inspektsioon ei olnud seda reguleeritud turu korraldajat,
investeerimisühingut või krediidiasutust vabastanud avalikustamise kohustuse täitmisest.
Koosseis vastab VPTS §-des 885–8813 sätestatud kohustustele, mis on valdavalt kavas eelnõuga
kehtetuks tunnistada, kuna edaspidi reguleerib kauplemisteabe ja hinnanoteeringute
avalikustamise kohustust MIFIR. Eelnõus on koosseisus tehtud analoogsed muudatused nagu
§-s 2379 (vt vastava muudatuse selgitust). Koosseisu sisu on muudetud vastavalt MIFIRi
kohustusele. Vastavalt MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti b alapunktidele (i)–(xv) tuleb ette näha
karistamise võimalus tehingueelse ja –järgse läbipaistvuse nõuete ning süsteemse täitja
hinnanoteeringute avalikustamise nõuete rikkumise eest.
Ühetaolisuse huvides ei ole eelnõus viidatud kõigis nendes alapunktides täpselt viidatud
kohustustele. Lähtudes MIFID2 artikli 70 lõikes 1 väljendatud põhimõttest, mille kohaselt
peavad liikmesriigis kehtestatavad karistused olema rikkumiste korral kohaldatavad ka siis, kui
vastavat rikkumist ei ole artikli 70 lõigetes 3, 4 ja 5 täpselt nimetatud, on üldistatud koosseisus
viidatavaid kohustusi MIFIRi artiklite asjassepuutuvate lõigete tasemel (nimetamata täpsemaid
lõike või lauseid). Ka väljapakutud sõnastust saaks veel üldistada, nimetades üksnes
asjassepuutuvad artiklid. Kui nendes artiklites on sätestatud inspektsiooni või ESMA kohustusi,
siis peab inspektsioon karistuse kohaldamisel lähtuma haldusmenetluse mõistlikkuse
põhimõttest ja FIS-s või eriseadustes kehtestatud volituste piiridest (järelevalvesubjektidest).
Eelnõus ei ole sõnastatud määruse vastavates artiklites sätestatud kohustusi, kuna see muudaks
koosseisu väga mahukaks, kuid veelgi olulisem on põhjus, et määrus on otsekohalduv ja selles
kasutatud mõisted ei ole täielikult vastavuses VPTS-s kasutatud sõnastusega. MIFIRi tekst ja
tõlge võib lisaks tulevikus muutuda.
Koondades kohustusi ühte väärteokoosseisu, on eelnõu ettevalmistamisel võetud arvesse
asjaolu, et sellises koosseisus sisalduvate kohustuste eest saab karistada ühe rikkumise eest.
Põhimõtteliselt on MIFIRi 2. ja 3. osas kirjeldatud kohustusi, mis nähtuvad eelnõus
väärteokoosseisu pealkirjas, ehk kauplemiseelseid ja -järgseid läbipaistvusnõudeid ning
süsteemse täitja hinnanoteeringute kohta sätestatud nõudeid. MIFIRis on neid nõudeid
sätestatud nende erinevates nüanssides, näiteks kauplemisteabe läbipaistvusnõuded on
kirjeldatud erinevate instrumentide baasil jne.
MIFIRi 2. ja 3. osast ei ole koosseisu arvatud vaid artikkel 23, milles sätestatud kohustuse
rikkumise karistus on eelnõus kavas lisada samasse koosseisu koos MIFIR artiklis 28 sätestatud
kohustuse rikkumise eest ette nähtud karistusega (vt VPTS § 23769 lisamise selgitust). Samuti
on MIFIR artiklis 22(2) sätestatud teabe esitamise kohustus liidetud artiklis 25 sätestatud
kohustuse rikkumise eest ette nähtud koosseisu (vt VPTS § 23715 lisamise selgitust).
141
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 23720
VPTS § 23720 sätestab väärteokoosseisu reguleeritud turu korraldaja poolt reglemendi
avalikustamise kohustuse täitmata jätmise eest. Eelnõus on kavas see koosseis VPTS-st välja
jätta, kuna reglemendi kohta sätestatud nõuete rikkumise eest on eelnõus ette nähtud § 23717.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 23721 VPTS § 23721 sätestab karistuse turul osaleja või turul kaubeldava väärtpaberi emitendi poolt
käesolevas seaduses või käesoleva seaduse alusel kehtestatud reglemendis sätestatud
kohustuste täitmata jätmise ees. Eelnõu ettevalmistamisel kaaluti vastava koosseisu VPTS-st
väljajätmist. Ühest küljest on näiteks reguleeritud turul kauplemisele võetud väärtpaberi
emitendile seadusega kehtestatud kohustuste rikkumise eest VPTS-s mitu väärteokoosseisu.
Kuid need ei hõlma emitendi või turul osaleja reglemendist tulenevate kohustuste rikkumist.
Ka saab kauplemiskoha korraldaja ise reglemendi rikkumise eest emitenti ja kauplemiskohas
osalejaid karistada nii, et vastavad karistused ja nende määramise alused nähakse ette
reglemendiga. Koosseis on eelnõus siiski säilitatud, põhjusel, et teatud asjaoludel võib
kauplemiskohas osaleja või emitendi kohustuste rikkumisel olla laiem mõju kauplemiskoha
korrapärasele toimimisele ja seeläbi isegi finantsturgude stabiilsusele. Seega võib koosseisu
kohaldada vajadusel, lähtudes konkreetsemate õigusrikkumiste puhul otstarbekohasematest
koosseisudest. Samuti säilib selle koosseisu alusel võimalus karistada riikliku järelevalve korras
reglemendis sätestatud kohustuste rikkumise eest, lisaks teo sisule vastavale karistusele.
Eelnõus on paragrahvi lõige 1 sõnastatud selliselt, et selles ei ole nimetatud subjekti (vt ka
§ 2379 muutmise selgitust). Sellisel kujul võib selle koosseisu alusel karistada iga isikut, kes on
vastutav emitendile või kauplemiskohas osalejale seaduse või reglemendiga kehtestatud
kohustuse täitmise eest.
Eelnõuga muudetakse VPTS § 23722 pealkiri ja tekst
VPTS § 23722 sätestab karistuse reguleeritud turu korraldaja organi liikme või töötaja poolt
avalikustamisele mittekuuluva teabe hoidmise nõuete rikkumise eest. Eelnõus on koosseisu
laiendatud vastavalt investeerimisühingule, aruandlusteenuse osutajale ja kauplemiskohale ette
nähtud organisatsioonilistele nõuetele seoses nende hallatavale infotehnoloogilisele süsteemile,
teabeedastusviisidele ja andmete konfidentsiaalsuse säilitamisele esitatavate nõuetega (vt
eelnõus VPTS § 826 lg 4, § 11917 lg 9). Õigusselguse huvides on andmete konfidentsiaalsuse
kaitset puudutav koosseis kavas säilitada (aruandlusteenuse osutaja ning investeerimisühingu
suhtes kehtestada) eraldi koosseisuna, võrreldes andmete registreerimise ja säilitamise
kohustuse rikkumise eest ette nähtud koosseisuga, kuna need nõuded on küll seotud andmete
töötlemisega, kuid mitte samas kontekstis.
Eelnõus on paragrahvi lõige 1 sõnastatud selliselt, et selles ei ole nimetatud subjekti (vt ka
§ 2379 muutmise selgitust).
Eelnõuga muudetakse VPTS § 23736 pealkiri ja lõige 1
VPTS § 23736 sätestab kehtival kujul karistuse huvide konfliktidest teavitamise ja VPTS § 824
lõikes 10 nimetatud registri pidamise ja ajakohastamise nõuete rikkumise eest. Vastavalt
MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti 2 alapunktile (ix) tuleb ette näha karistus MIFID2 artiklist 23
üle võetud kohustuste rikkumise eest. Eelnõus on koosseisust välja jäetud viide registripidamise
nõuete rikkumisele, kuna VPTS § 824 lõige 10 on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada (vt
vastava muutmispunkti selgitust). Lisaks on huvide konfliktide kohta nimekirja pidamine üks
huvide konfliktide haldamise meetmetest, millega seotud kohustuste rikkumise eest saab
karistada VPTS § 23737 alusel.
142
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks VPTS § 23754
VPTS § 23754 sätestab VPTS 25. peatükis sätestatud väärtegude kohtuvälise menetleja. Eelnõu
ettevalmistamise ajal kehtivas VPTS redaktsioonis pole selle numbriga säte küll veel jõustunud,
kuna PRIIPs määruse rakendamise eelnõuga VPTS 25. peatükis tehtud muudatused jõustuvad
jaanuaris 2018.a.112
Paragrahv on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada, kuna see on viimane säte VPTS 25.
peatükis, ja eelnõuga on kavas peatükki täiendada uute väärteokoosseisudega. Et väärtegude
menetlejat määratlev säte säilitaks oma positsiooni peatüki viimase sättena, tuleb see kehtestada
uuesti lisatavate sätete järel. PRIIPs määruse rakendamise eelnõus on tehtud ka ettepanek
vastava sätte asukoha muutmiseks nii, et paigutada see VPTS § 230 koosseisus, mis kehtestab
inspektsiooni õigused ja ülesanded järelevalve teostamisel. Paraku ei leidnud selline ettepanek
Justiitsministeeriumi toetust.
Eelnõuga täiendatakse VPTS-i §-dega 23755–23776
VPTS vastavusse viimiseks MIFID2 artikli 70 lõikega 3 on seadust täiendatud mitmete uute
väärteokoosseisudega, millega kehtestatakse karistatav tegu vastavalt olemasolevatele või
eelnõuga lisatud kohustustele. Järgnevalt on kirjeldatud lisatud väärteokoosseisude sisu ja
seoseid MIFID2-ga.
VPTS §-ga 23755 kehtestatakse väärteokoosseis järelevalvesubjekti (investeerimisühing,
aruandlusteenuse osutaja, reguleeritud turu korraldaja) poolt VPTS § 48 lõikes 4 ehk MIFID2
artiklites 21(1), art 44(2) ja 59(4) sätestatud tegevusloa andmise tingimustega pideva vastavuse
tagamise kohustuse rikkumisel, vastavalt MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktidele (viii)
ja (xxiv). Käesolevat täiendust on pikemalt selgitatud VPTS § 48 lõike 4 lisamise selgituses (vt
p 3).
VPTS § 23756 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xx) ja (xxi) alusel
väärteokoosseisu MIFID2 artiklites 34 ja 35 sätestatud kohustuste, ehk välisriigis
investeerimisteenuse või kõrvalteenuse osutamise või investeerimisagendi kasutamise või
andmete muutumisega seoses inspektsiooni teavitamise kohustuse rikkumise eest, vastavalt
eelnõus täiendatud VPTS §-dele 582 jj.
VPTS § 23757 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (ii), (xxv) ja (xxxvii)
alusel väärteokoosseisu investeerimisühingu, reguleeritud turu korraldaja ja aruandlusteenuse
osutaja juhtidele esitatavate nõuete, juhtide ja töötajate tasustamise nõuete ning juhtidest ja
juhtide koosseisu muutustest inspektsiooni teavitamise kohustuse rikkumise eest, mille aluseks
on VPTS’i üle võetud MIFID2 artiklid 9, 45 ja 63. Tasustamise nõuete aluseks on MIFID2
artikkel 24(10) ehk VPTS § 791 lg 4, mis ei sobitunud hästi teabe andmisega seotud kohustuste
koosseisu.
VPTS § 23758 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkti (iv) alusel väärteokoosseisu
investeerimisteenuste osutamise järjepidevuse ja korrapärasuse tagamiseks õiguslike, tehniliste
ja organisatsiooniliste meetmete kehtestamise ja rakendamise ning investeerimisteenusega
seotud tegevuste edasiandmise nõuete rikkumise eest, millega seotud kohustused tuginevad
MIFID2 artikli 16 lõigetele 4 ja 5.
VPTS § 23759 sätestab väärteokoosseisu MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkti (iv) alusel
MIFID2 artikli 16 lõikes 3 sätestatud kohustuste rikkumise eest, ehk väärtpaberi väljatöötamise
või turustamise nõuete rikkumise eest, mis on koos delegeeritud direktiivist tulenevate
112 https://www.riigiteataja.ee/akt/122022017001
143
täpsustustega üle võetud VPTS §-dega 829–8214. See koosseis kohaldub ka krediidiasutustele
seoses KAS § 891 lõikes 2 nimetatud investeerimishoiusega (vt VPTS § 47 lõike 7 lisamise
selgitust).
VPTS § 23760 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (v) ja (xxviii) alusel
väärteokoosseisu algoritmkauplemise ja kauplemiskohale otsese elektroonilise juurdepääsu
võimaldamise kohta kehtestatud nõuete rikkumise eest. Kohustused on VPTS-i üle võetud
MIFID2 artiklite 17 ja 48 alusel, kehtestades kohustusi nii algoritmkauplemisega tegelevale
investeerimisühingule (vt VPTS § 8215 ja 8216 lisamise selgitusi) kui ka algoritmkauplemist,
ning otsest elektroonilist juurdepääsu võimaldavale reguleeritud turu korraldajale (vt VPTS §-
de 1251 ja 1252 jms lisamise selgitusi).
VPTS § 23761 sätestab väärteokoosseisu MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkti (xiii)
alusel vastavalt MIFID2 artiklis 26 ehk VPTS §-s 851 sätestatud juhuks, kui investeerimisühing
edastab teisele investeerimisühingule kliendi nimel investeerimisteenuse või kõrvalteenuse
osutamiseks korralduse ja kui sellega seoses esitatud teave oli ebaõige, ebatäpne või ebatäielik
või kliendile antud soovitus oli sobimatu. Selles olukorras on teisel investeerimisühingul õigus
tugineda investeerimisühingult saadud andmetele. Mis puutub soovituse andmise sobivust, siis
väärtpaberi sobivuse hindamise eest vastutab investeerimisühing ka VPTS § 23713 alusel (vt
vastava muutmispunkti selgitust), kuid siin olukorras on karistatav teisele
investeerimisühingule sellise kliendile antud sobimatu soovituse ja selle alusel kliendi
korralduse edastamine. Teine investeerimisühing, kellele korraldus edastati, vastutab
korralduse täitmise eest, aga sellega seotud kohustuste rikkumise eest on võimalik
investeerimisühingut karistada VPTS § 23714 alusel (vt vastava muutmispunkti selgitust).
VPTS § 23762 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunkti (xv) alusel väärteokoosseisu
MIFID2 artiklist 29 tulenevate kohustuste, ehk investeerimisagendi määramise, registreerimise
ja kasutamise nõuete rikkumise eest (vt VPTS § 1191 jj muutmise selgitusi).
VPTS § 23763 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktiide (xxxviii), (xxxix) ja
(xxxx) alusel väärteokoosseisu seoses MIFID2 artiklites 64, 65 ja 66 sätestatud
aruandlusteenuste osutajate organisatsiooniliste nõuete kohustuste rikkumisega. Koosseis võib,
aga ei ole kavandatud hõlmama ka aruandlusteenuse sise-eeskirjade kehtestamise ja
rakendamise nõuete rikkumist, mis on samuti organisatsiooniline nõue. Sise-eeskirjade
kehtestamise ja rakendamise kohustuse rikkumise eest on kavandatud erinevate
järelevalvesubjektide ülene koosseis (vt VPTS § 23710 muutmise selgitusi). Aruandlusteenuse
osutaja tegevusnõuded on kehtestatud MIFIRiga.
VPTS § 23764 sätestab väärteokoosseisu MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xxvii),
(xxviii) ja (xxix) alusel, MIFID2 artiklites 47 ja 48 kirjeldatud organisatsiooniliste nõuete
rikkumise eest, mida on selguse huvides eelnõus kavas § 23764 lõikes 1 üldiselt loetleda. Nende
hulka kuuluvad näiteks süsteemide töökindluse tagamise, likviidsuse pakkujatega seotud,
ajutiste kauplemispiirangute kehtestamise ning finantsriski maandamise nõuded. Nõuded
kehtivad reguleeritud turu korraldaja suhtes, kuid seoses nende sätete kohaldamisega ka
alternatiivturu ja võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoha korraldajale, hõlmab koosseis seega
mis tahes kauplemiskoha korraldaja poolt tema suhtes kohaldatavate organisatsiooniliste nõuete
rikkumist.
VPTS § 23765 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xxix) ja (xxx) alusel
väärteokoosseisu seoses MIFID2 artiklites 49(1) ja 50(1) sätestatud hinnasammu kehtestamise
ja kellade sünkroniseerimise kohustuste rikkumisega ja hinnasammu kehtestamise.
144
VPTS § 23766 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xxxi) ja (xxxii) alusel
väärteokoosseisu seoses MIFID2 artiklites 51 ja 52 sätestatud kauplemisele võtmise ja
kauplemise peatamise ning lõpetamise nõuete rikkumise eest.
VPTS § 23767 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (vi), (vii) ja (xix) alusel
väärteokoosseisu seoses MIFID2 artiklites 18–20 ja 33 sätestatud kohustuste rikkumisega.
Lõike 1 sõnastuse kohaselt hõlmab see alternatiivturu ja võõrkapitaliväärtpaberite
kauplemiskoha korraldamise, nendel kauplemise nõuete ning kasvuturuna käsitamise
tingimustele vastamiseks vajalike õiguslike, tehniliste ja organisatsiooniliste meetmete
rakendamise kohustuse rikkumist (vt ka VPTS 181. peatükis tehtud muudatuste selgitusi).
VPTS § 23768 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xvii) ja (xxxiv) alusel
väärteokoosseisu seoses MIFID2 artiklites 31 ja 54 sätestatud kohustuste rikkumisega, nagu
kauplemiskohas (hõlmab nii reguleeritud turu korraldajat kui teiste kauplemiskohtade
korraldajat, kellele kohaldatakse samuti VPTS § 148 ja 149 sätestatut) järelevalve teostamise
meetmete kehtestamise, reglemendi järgimise üle järelevalve teostamise, tehingute tegemise ja
korralduste esitamise jälgimise ning inspektsiooni teavitamise ja abistamise kohustused.
VPTS § 23769 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xxxv) ja (xxxvi) alusel
väärteokoosseisu seoses MIFID2 artiklites 57 ja 58 sätestatud kohustuste rikkumisega, ehk
kaubatuletisinstrumendi positsioonipiirangu järgimise, positsioonide haldamise, sellest
inspektsiooni teavitamise ja aruandluskohustuse rikkumise eest. Väärteokoosseisu alusel saab
karistada kõiki sellega seotud kohustuste subjekte, sh isikuid, kes peavad teavitama
kauplemiskoha korraldajat, tema järelevalveasutust või inspektsiooni oma positsioonidest, kui
ka kauplemiskoha korraldajat, kes peab haldama positsioone, ning isikuid, kes
positsioonipiirangut ei järgi.
VPTS § 23770 sätestab väärteokoosseisu MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti a alapunktide (xxii),
(xxiii) ja (xxxiii) alusel MIFID2 artiklites 36, 37 ja 53 sätestatud kohustuste rikkumise eest ehk
juhul kui nõuetele vastavale isikule ei võimaldata ühetaolistel alustel juurdepääsu reguleeritud
turule või teise liikmesriigi investeerimisühingule ei võimaldata ühetaolist juurdepääsu keskse
vastaspoole teenusele või väärtpaberiarveldusüsteemile. Turul osalejaks võib MIFID2 artikli
53(3) ehk VTPS § 132 lõike 1 kohaselt võtta ka krediidiasutuse vm isiku.
VPTS § 23771 sätestab väärteokoosseisu MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti b alapunktide (xvii)
ja (xxi) alusel MIFIRi artiklites 23 ja 28 sätestatud kohustuse kaubelda kauplemisele võetud
väärtpaberitega kauplemiskohas (investeerimisühingule) ning sama kohustuse eest, mis kehtib
määruse (EL) nr 648/2012 tähenduses finantsvaldkonna vastaspooltele, rikkumise eest.
VPTS § 23772 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti b alapunktide (xxii) ja (xxiii) alusel
väärteokoosseisu MIFIRi artiklite 29 ja 30 ehk keskse vastaspoole kaudu tehingute kliirimise
(arveldamise) kohustuse ja kaudse kliirimise nõuete rikkumise eest.
VPTS § 23773 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti b alapunkti (xxiv) alusel
väärteokoosseisu MIFIRi artiklis 31 sätestatud portfellitihendamise andmete säilitamise ja
avalikustamise kohustuste rikkumise eest. Portfellitihendamise teenust saavad pakkuda vaid
investeerimisühing või reguleeritud turu korraldaja.
VPTS § 23774 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti b alapunktide (xxv), (xxvi) ja (xxvii)
alisel väärteokoosseisu MIFIRi artiklites 35, 36 ja 37 sätestatud kohustuste, ehk kesksele
vastaspoolele (CCP) kauplemiskohale, võrdlusaluste andmetele ja litsentsidele ühetaolise
juurdepääsu võimaldamise takistamise eest.
145
VPTS § 23775 sätestab MIFID2 artikli 70 lõike 3 punkti b alapunkti (xxviii) alusel
väärteokoosseisu MIFIRi artiklites 40, 41 ja 42 sätestatud ESMA, EBA või inspektsiooni või
muu liikmesriigi järelevalveasutuse seatud keelu või piirangu mittejärgimise eest. Piiranguid
võidakse seada seoses väärtpaberi turustamise või finantstegevuse või -tavaga.
Järelevalveasutuste otsustuskriteeriume on täpsustatud MIFIR artikli 50 alusel antud
delegeeritud määrusega.
VPTS § 23776 näeb ette eelnõuga kehtetuks tunnistatava VPTS § 23754 sisu kehtestamise VPTS
25. peatüki viimase sättena.
Eelnõuga muudetakse VPTS normitehnilist märkust
VPTS normitehnilisest märkusest jäetakse välja viide MIFID1 ja selle rakendusdirektiivile
2006/73/EÜ ning lisatakse viited MIFID2-le, MIFID2 rakendamis-, ülevõtmistähtaegu jms
muutvale direktiivile (EL) 2016/1034 ja MIFID2 delegeeritud direktiivile (EL) nr 2017/593.
Eelnõu §-ga 2 muudetakse atmosfääriõhu kaitse seadust.
Eelnõuga muudetakse AOKS § 162
AOKS § 162 sätestab, et teatud isikutel on kohustus taotleda enampakkumistel otsepakkumiste
tegemiseks inspektsiooni luba, lähtuvalt määruse (EÜ) 1031/2010 artikli 18 lõigetest 2 ja 3.113
Eelnõus on muudetud § 162 teksti, millest on välja jäetud lõiked 3 ja 4 ning muudetud lõikeid
1 ja 2. Lõiked 3 ja 4 on välja jäetud, kuna investeerimisühingu ja krediidiasutuse
defineerimiseks ei ole korrektne viidata direktiividele, mis on Eesti õigusesse üle võetud.
Lõikeid 1 ja 2 on muudetud sõnastuslikult. Lõikes 1 viidatud VPTS § 47 lõike 1 punktis 9
nimetatud isiku kirjeldust on eelnõus muudetud vastavalt MIFID2 artikli 2 lõike 1 punktile j (vt
vastava muutmispunkti selgitust).
Eelnõu ettevalmistamisel kaaluti FIS § 6 lõike 1 täiendamist inspektsiooni vastava ülesandega
(loa taotluse menetlemine), kuid sellest loobuti, sest inspektsiooni vastava ülesande võib
tõlgendamise teel leida FIS § 6 lõike 1 punktist 8, mille kohaselt inspektsioonil on kohustus
täita muid seadusest tulenevaid ülesandeid, mis on vajalikud finantsjärelevalve eesmärgi
saavutamiseks.
Vastavalt VPTS § 237 lõike 1 punktile 31 peab inspektsioon nimekirja atmosfääriõhu kaitse
seaduse § 162 lõikes 1 sätestatud kehtivat luba omavate isikute kohta. Käesoleval hetkel
teadaolevalt selliseid lube väljastatud ei ole.
Eelnõu §-ga 3 muudetakse Eesti väärtpaberite keskregistri seadust.
Eelnõuga muudetakse EVKS § 2 lõiget 4
Eesti väärtpaberite keskregistri seaduses (edaspidi EVKS) on kavas asendada § 2 lõike 4 punktis
1 nimetatud kauplemiskoht MIFID2 artikli 4 lõike 1 punkti 24 tähenduses sama mõistega VPTS
§ 3 tähenduses (vt vastava muutmispunkti selgitust). EVKS vastav säte on kehtestatud enne
MIFID2 ülevõtmist VPTS-i.
113 KOMISJONI MÄÄRUS (EÜ) nr 1031/2010, Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi 2003/87/EÜ (millega
luuakse ühenduses kasvuhoonegaaside saastekvootidega kauplemise süsteem) kohase kasvuhoonegaaside
saastekvootide enampakkumise ajastamise, haldamise ja muude aspektide kohta, http://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=CELEX:02010R1031-20140227
146
Eelnõuga muudetakse EVKS § 21 lõike 2 punkti 32
Teise muudatusena on eelnõuga kavas asendada EVKS § 21 lõike 2 punktis 32 nimetatud
mitmepoolse kauplemissüsteemi termin sõnaga „alternatiivturg“, vastavalt VPTS-s tehtud
samale muudatusele (vt VPTS § 3 muutmise selgitust). EVKS § 24 sätestab emitendi kohustuse
teavitada registripidajat aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumisest, kui emitendi aktsiad on
võetud kauplemisele reguleeritud turul või mitmepoolses kauplemissüsteemis. Lähtudes
kehtivast kohustusest ei ole kavas seda eelnõuga laiendada kõigis kauplemiskohtades
kauplemisele võetud väärtpaberitele (ehk võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohas
kauplemisele võetud väärtpaberite puhul see kohustus ei kehti).
Eelnõu §-ga 4 muudetakse Finantsinspektsiooni seadust.
Eelnõuga muudetakse FIS § 38 lõiget 2, § 41 lõiget 5, § 42 lõiget 5, 453 lõiget 2 ja §-i 454
FIS-s on kavas teha eelnõus rida muudatusi seoses VPTS-ga ette nähtud uue järelevalvesubjekti
määratlemisega. FIS-s tuleb sellega seoses kindlaks määrata aruandlusteenuse osutaja
järelevalvetasud. Selleks muudetakse FIS § 38 lõike 2 teist lauset, § 41 lõiget 5, § 42 lõiget 5,
453 lõiget 2 ja §-i 454, milles sätestatud loetellu lisatakse ka aruandlusteenuse osutaja. Tehtavad
muudatused on analoogsed juba finantsteenuste sektoris teistele järelevalve subjektidele
kehtiva praktikaga.
FIS § 38 lõike 2 teise lausesse lisatakse aruandlusteenuse osutaja, mille tulemusena hakkab ta
tasuma inspektsioonile järelevalvetasu mahuosa analoogselt makseasutuste ning e-
rahaasutustega.
FIS § 39 lõike 2 täiendusega määratakse kindlaks aruandlusteenuse osutaja järelevalvetasu
mahuosa määr, milleks saab olema 0,1 kuni 0,5 protsenti ärituludest, analoogselt
väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja ja reguleeritud väärtpaberituru korraldajaga.
FIS § 41 lõikesse 5 lisatakse aruandlusteenuse osutaja, täpsustades, et järelevalvetasu mahuosa
ettemakse arvutamisel võetakse aluseks tema eelmise aasta kasumiaruandes kajastatud äritulu,
analoogselt Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja, väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja ja
reguleeritud väärtpaberituru korraldajaga.
FIS § 42 lõikesse 5 lisatakse samuti aruandlusteenuse osutaja, täpsustades, et järelevalvetasu
mahuosa lõppmakse arvutamisel võetakse aluseks tema eelmise aasta kasumiaruandes
kajastatud äritulu, analoogselt Eesti väärtpaberite keskregistri pidaja,
väärtpaberiarveldussüsteemi korraldaja ja reguleeritud väärtpaberituru korraldajaga.
FIS § 453 lõike 2 täiendamisega kehtestatakse aruandlusteenuse osutajale esmase tegevusloa
taotlemise menetlustasu 1000 eurot. Analoogne tasu kehtib ka kindlustusandjale,
investeerimisühingule, reguleeritud väärtpaberituru korraldajale, väärtpaberiarveldussüsteemi
korraldajale, makseasutusele, e-raha asutusele, fondivalitsejale, määratud väljamaksetega
tööandja pensionifondile ning krediidiandjale või –vahendajale.
FIS § 454 muudatusega kehtestatakse aruandlusteenuse osutajale täiendava tegevusloa
taotlemisel või olemasoleva tegevusloaga lubatavate teenuste ringi laiendamisel menetlustasu
500 eurot. Analoogne tasu kehtib ka krediidiasutusele, kindlustusandjale,
investeerimisühingule, reguleeritud väärtpaberituru korraldajale, fondivalitsejale,
makseasutusele, e-raha asutusele ning krediidiandjale või -vahendajale.
Eelnõuga muudetakse FIS § 458
147
FIS § 458 tekst muudetakse, et kehtivas seaduses nimetatud reguleeritud turu ja mitmepoolse
kauplemissüsteemi reglemendi asemel hõlmata reglemendi muutmise eest ette nähtud tasu
maksmise kohustusega kõigi kauplemiskohtade korraldajad. Seega on eelnõus reglemendi
muudatuste kooskõlastamise taotlemise eest ette nähtud tasu ka võõrkapitaliväärtpaberite
kauplemiskoha korraldajale. Iga kauplemiskoha korraldaja peab taotlema reglemendi
muutmiseks inspektsiooni kooskõlastust, sest kõigile neile kohaldatakse VPTS §-s 128
sätestatud reglemendi muutmise korda.
Eelnõuga muudetakse FIS § 461 lõiget 2
FIS § 461 lõikega 2 on kehtiva seaduse kohaselt pandud inspektsioonile kohustus teavitada
ESMA-t Eestis toimunud investeerimisteenuste ja investeerimiskõrvalteenustega seotud
tarbijate kaebuste kohtuvälistest menetlustest ja nende lahenditest, mis on inspektsioonile
kättesaadavad. Kohustus on üle võetud MIFID1 artiklist 53(3), kuid eelnõuga on kavas seda
korrigeerida, sest üle võetud kohustus ei vasta täpselt direktiivi eesmärgile. Ka MIFID2 artikli
75(3) kohaselt tuleb ESMA-t teavitada, kuid mitte toimunud vaidluste menetlemisest, vaid
Eestis tarbijale kättesaadavast tarbija kaebuste kohtuvälise menetluse võimalusest, ehk tarbija
kaebuste kohtuväliseks menetlemiseks Eestis ette nähtud korrast.114 Sellise teavitamise eesmärk
on, et ESMA saaks pidada ja ajakohastada oma veebilehel nimekirja vastavatest erinevates EL
liikmesriikides loodud tarbija huve toetavatest kohtuvälistest vaidlustusvõimalustest (-
organitest) vastavalt MIFID2 artikli 75 lõike 3 viimase lauses sätestatud ESMA kohustusele.
Eestis on MIFID2 artiklis 75 nimetatud tarbija vaidluste lahendamise kohtuväliseks organiks
Tarbijakaitseameti juures tegutsev tarbijavaidluste komisjon. Komisjoni tegutsemise
põhimõtted sätestab tarbijakaitseseadus (edaspidi TKS, vt alates § 28), ja nendes põhimõtetes
on arvesse võetud MIFID2 põhjenduspunktis 151 viidatud Euroopa komisjoni
soovitusi. Tarbijavaidluste komisjon on ka piiriüleste vaidluste lahendamise koostöövõrgustiku
FIN-NET liige, mida MIFID2 põhjenduspunktis 151 soovitatakse kasutada.115
Ka ei ole investeerimisteenustega seotud vaidluste lahendamisel takistuseks (sageli tõstatatud)
pädevuse küsimus, sest TKS § 41 järgi on tarbijavaidluste komisjoni moodustamise tingimused
paindlikud ja komisjoni on võimalik valida asjatundjaid. Komisjon võib vajaduse korral võtta
ka eksperdiarvamusi. Komisjon määratakse iga vaidluse jaoks eraldi. Püsiliikmeks on vaid
komisjoni esimees, teised liikmed võivad olla ettevõtlus- või kutseliitude ja tarbijate huve
esindavate organisatsioonide või asutuste esindajad, nt advokatuuri või inspektsiooni
spetsialistid.
Kuigi TKS 5. osa selle võimaluse ette näeb, ei ole seega otstarbekas luua eraldi
vaidlustusorganit üksnes investeerimisteenuste jaoks, samal ajal kui tarbijavaidluste komisjoni
tegevuspõhimõtted, piiriüleste vaidluste lahendamise koostöövõrgustik jms vajalikud eeldused
on täidetud ka investeerimisteemaliste vaidluste lahendamiseks. See oleks tõenäoliselt kulukas
dubleerimine, ja erinevate organite killustatus võib olla ka tarbijale segadusttekitav.
Seoses eeltooduga tekitab ka praegu mõningat segadust asjaolu, et tarbijavaidluste komisjon
tegutseb Tarbijakaitseameti juures, samal ajal kui finantsjärelevalvet teostab inspektsioon.
Tarbijad pöörduvad oma probleemidega sageli otse inspektsiooni poole ja vaidluste
lahendamine tarbijavaidluste komisjonis või kohtus ei ole väga levinud. Siinkohal on tarbijatel
keeruline mõista, et kuigi komisjon tegutseb Tarbijakaitseameti juures, ei lahenda
114 MIFID art 75(3): The competent authorities shall notify ESMA of the complaint and redress procedures referred
to in paragraph 1 which are available under its jurisdictions. 115 https://ec.europa.eu/info/business-economy-euro/banking-and-finance/consumer-finance-and-
payments/consumer-financial-services/financial-dispute-resolution-network-fin-net/fin-net-network/members-
fin-net-country/fin-net-members-estonia_en
148
tarbijavaidlusi siiski Tarbijakaitseamet ise. Inspektsioon omakorda võib küll tarbija kaebuse
alusel teenusepakkuja suhtes algatada järelevalvemenetluse, kontrollides teenusepakkuja
tegevuse vastavust seaduse nõuetele, kuid inspektsioon samuti ise ei lahenda tarbija ja
teenusepakkuja vaidlusi ega aita tarbijal jõuda kohtuväliselt vaidluse asjaolude suhtes selgusele.
Vaidluse kohtuväliseks lahendamiseks tuleb tarbijal pöörduda TKS-s kirjeldatud nõuetele
vastava avaldusega tarbijavaidluste komisjoni.
Eelnõu koostamise ajal oli Tarbijakaitseamet ette valmistamas tarbijavaidluste komisjoni
tutvustavat kodulehte. See algatus on väga tervitatav, sest aitab tõsta teadlikkust tarbijavaidluste
komisjoni kasutamise võimalustest.
Eelnõuga muudetakse FIS § 461 lõiget 7 FIS § 461 reguleerib inspektsiooni koostööd ESMA ja seotud organisatsioonidega. Lõikega 7
on sätestatud inspektsiooni kohustus teavitada avalikustatud väärteoasjas tehtud lahendist või
haldusaktist või -lepingust ESMA-t ja esitada nende kohta kord aastas koondteave. Tulenevalt
MIFID2 artikli 71 lõike 3 viimasest lõigust on eelnõus kavas lõike 7 sõnastust muuta, nii et
kohustus hõlmaks ka infot avalikustatud lahendite või haldusaktide või –lepingute
vaidlustamise, tühistamise ja avalikustamata jätmise otsuse kohta, nagu ka finantsjärelevalve
teostamisega puutumust omavas kriminaalasjas tehtud lõplike lahendite kohta. Näiteks hõlmab
see investeerimisühingu juhatuse liikme suhtes algatatud kriminaalasjas tehtud otsust, mis võib
olla seotud ka muude rikkumistega, lisaks finantsvaldkonna õigusaktides sätestatud kohustuste
rikkumisele.
Eelnõuga täiendatakse FIS § 461 lõigetega 8–12
FIS § 461 reguleerib inspektsiooni koostööd ESMA ja seotud organisatsioonidega.
FIS § 461 täiendatakse eelnõus lõikega 8, et inspektsioonile ette näha kohustus teavitada
aruandlusteenuse osutajale tegevusloa andmisest ESMA-t.
Lõike 9 lisamise eesmärk on kehtestada ESMA teavitamise kohustus ka seoses eelnõuga VPTS-
le lisatud 182. peatükis sätestatud korras kaubatuletisinstrumentide hoidmise kohta kehtestatud
positsioonipiirangutega seoses igast kaubatuletisinstrumendis hoitava positsiooni või riskide
vähendamise meetmete rakendamise nõudest või ettepanekust ja isiku suhtes
kaubatuletisinstrumendis positsiooni võtmise suhtes kehtestatud piirangust.
Lõige 9 tugineb MIFID2 artikli 79(5) punktidel a ja b. Nendes punktides viidatud artikli 69(2)
punktid o ja p on VPTS-i üle võetud ettekirjutuse alustena §-s 235. Kuid lõikes 9 sätestatud
kohustus ei piirdu üksnes ettekirjutuste tegemisest teatamisega vaid see on sõnastatud nii, et
teatada tuleb ka siis, kui vastav nõue esitatakse üldkorralduse või muu haldusaktiga, sest
positsioonipiirangute kehtestamise õiguslik alus võib olla FIS § 18 lg 2 p 41 (üldkorralduse
andmine Euroopa Liidu õigusaktides liikmesriigile või pädevale asutusele jäetud riigisiseste
valikute kohaldamiseks. Üldkorralduse sisu on täpsustatud HMS-s. Üldkorraldus on näiteks
kohaliku omavalitsuse kehtestatav kange alkoholi müügi keeld. Ka positsioonipiirangud ei ole
suunatud konkreetsele subjektile.)
Artikli 79(5) eelviimase lõigu viimasele lause kohaselt tuleb esitada teatis ka siis, kui
järelevalveasutus teeb ettepaneku meetmete võtmiseks.
ESMA teavitamine peab toimuma vähemalt 24 tundi enne meetmete kavandatud jõustumist.
Eriolukorras võib Inspektsioon esitada teavituse vähem kui 24 tundi enne meetmete kavandatud
jõustumist, kui seda ei ole võimalik teha tähtaega järgides.
149
Lõigetega 10 ja 11 on täpsustatud lõikes 9 sätestatud kohustust. Kui lõikes 9 nimetatud nõue,
ettepanek või piirang on seotud energia hulgimüügitoodetega, teavitab inspektsioon ka määruse
(EÜ) nr 713/2009 alusel asutatud Energeetikasektorit Reguleerivate Asutuste Koostööametit.
Lõikes 11 on täpsustatud teavituse sisu vastavalt MIFID2 artikli 79 lõike 5 viimasele lõigule.
Lõike 12 kohaselt, kui inspektsioon saab lõikes 9 nimetatud teabe, võib ta rakendada lõikes 9
nimetatud meetmeid, kui need on inspektsiooni hinnangul vajalikud lepinguriigi
finantsjärelevalve asutuse eesmärgi saavutamiseks (MIFID2 artikli 79 lõike 5 eelviimane lõik).
Eelnõuga muudetakse FIS § 47 lõikeid 1 ja 5
FIS § 47 sätestab koostöö alused välisriikide pädevate asutustega, lõikes 1 on loetletud erinevad
välisriigi pädevad asutused. Eelnõuga on kavas lõike 1 loetelu täiendada punktidega 5 ja 6,
mille kohaselt inspektsioon teeb koostööd ka kasvuhoonegaaside heitkoguse ühikutega
kauplemise registri ja investeeringute kavasse arvatud lubatud heitkoguse ühikute kasutamise
üle järelevalve teostajaga (punkt 5) ja põllumajanduskaupade tuletisinstrumentide turgude üle
järelevalve teostajaga (punkt 6).
Punktid 5 ja 6 lisatakse vastavalt MIFID2 artikli 88(1) punktide f ja g ülevõtmiseks. Punkti 5
sõnastus tugineb AOKS §-de 135, 136 ja 220 sõnastusel.
Teadaolevalt avaldab ESMA oma koduleheküljel nimekirja muu hulgas põllumajanduskaupade
tuletisinstrumentide turgude üle järelvalvet teostavatest asutustest, kellega inspektsioon saab
vajaduse korral kontakteeruda.116 Põllumajanduskaupade tuletisinstrumendina käsitatakse
MIFID 2 artikli 4 lõike 1 punkti 59 kohaselt Euroopa Parlamendi ja nõukogu määruse (EL)
nr 1308/2013, millega kehtestatakse põllumajandustoodete ühine turukorraldus ning millega
tunnistatakse kehtetuks nõukogu määrused (EMÜ) nr 922/72, (EMÜ) nr 234/79, (EÜ)
nr 1037/2001 ja (EÜ) nr 1234/2007 (ELT L 347, 20.12.2013, lk 671), artikli 1, I lisa I–XX osas
ja XXIV osa 1. jaos loetletud toodetega seotud tuletislepingud.
FIS § 47 lõike 5 punkti 1 kohaselt on inspektsioonil õigus keelduda lepinguriigi
finantsjärelevalve asutuse taotluse täitmisest muu hulgas üksnes siis, kui taotluse täitmine võib
kahjustada Eesti suveräänsust, julgeolekut või avalikku korda. Punkt 1 on kavas eelnõuga
kehtetuks tunnistada vastavalt MIFID2 artiklis 83 tehtud muudatusele, võrreldes MIFID1
artiklis 59 sätestatuga, millele § 47 lõike 1 punkt 5 tugineb.
Eelnõuga muudetakse FIS § 55 lõike 4 punkti 2
FIS § 55 sätestab inspektsiooni juhatuse otsuste ja ettekirjutuse andmise alused. Lõike 4 punkti
1 kohaselt kehtib Inspektsiooni haldusakt erandina ainult selle resolutiivosa adressaadile
teatavaks tegemisest või kättetoimetamisest alates, kui viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks
ja klientide või investorite huvide kaitseks nende vahendite säilimisel on vajalik viivitamatult
tegutseda ning haldusakti andmise eesmärk on keelata tehingute, toimingute või kasumist
väljamaksete tegemine või piirata seda täielikult või osaliselt, sealhulgas kehtestada varale
kasutamise või käsutamise keeld või piirang vara säilimise tagamiseks.
Eelnõu kohaselt asendatakse punktis 2 viide reguleeritud turule sõnaga „kauplemiskoht“. Seda
põhjusel, et ka võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskohas saab kauplemist peatada: VPTS § 136
kohaldub kõigile kauplemiskohtadele. Seega laieneb kõigi kauplemiskohtade suhtes ka
inspektsioonile VPTS § 235 punktiga 71 ette nähtud õigus nõuda investeerimisühingult või
reguleeritud turu korraldajalt kauplemise peatamist või lõpetamist.
116 Finantssektoriväliste vastaspoolte (sh enamus põllumajandusettevõtteid) järelevalve eest vastutavad pädevad
asutused on loetletud siin: https://www.esma.europa.eu/ncas-non-financial-counterparties.
150
Eelnõu §-ga 5 muudetakse investeerimisfondide seadust.
Eelnõuga muudetakse IFS § 12 lõiget 1
IFS § 12 lõikes 1 on sätestatud muud seaduses kasutatud terminid. Muu hulgas on punktis 3
sätestatud emaettevõtja ja tütarettevõtja VPTS § 81 lõike 2 tähenduses. Eelnõus on kavas VPTS
§ 81 teksti muuta, viidates raamatupidamise seaduse §-le 27 (vt VPTS § 81 muutmise selgitust).
Samal põhjusel on viide asendatud ka IFS § 12 lg 1 punktis 3.
Lõike 1 punktides 10, 13 ja läbivalt kogu seaduses on asendatud sõna
„investeerimiskõrvalteenused“ sõnaga „kõrvalteenused“. Alates §-st 307 lõikest 1 ja sellele
järgnevalt on sama sõna ainsuse vorm asendatud sõnaga „kõrvalteenus“ ainsuses ja vastavas
käändes, VPTS § 40 lõike 2 muutmise selgituses kirjeldatud põhjustel.
Lõike 1 punktis 12 on eelnõus kavas muuta püsiva andmekandja määratlust. IFS kehtiva teksti
kohaselt on püsiv andmekandja teabe taasesitamist võimaldav vahend väärtpaberituru seaduse
§ 824 lõike 9 tähenduses. Eelnõus on VPTS §-i 824 muudetud, kuid lõige 9 säilitatakse, kuna
see on sätestatud MIFID2 mõistete hulgas, artiklis 4(1)(62), mis tuleb üle võtta. IFS-s on
eelnõuga kavas sõnastada püsiva andmekandja mõiste IFS tähenduses, kuna ka direktiiv
2009/65/EÜ (UCITS) sätestab selle mõiste artiklis 2(1)(m). Põhimõtteliselt on MIFID2 ja
UCITS mõistete sisu sama, kuid UCITS nimetab selles investorit, ja VPTS klienti. Investori
tähendus on avatud IFS § 12 lg 1 punktis 6. Mõiste viitamata defineerimine lihtsustab seaduse
kasutamist ning aitab vältida seaduse muutmist, kui direktiivi või VPTS tekst tulevikus muutub.
Eelnõuga muudetakse IFS § 115 lõiget 9 Eelnõus on IFS § 115 lõikes 9 kavas asendada sõna „mitteomakapitaliväärtpaberid“ sõnaga
„võõrkapitaliväärtpaberid“. Mitteomakapitaliväärtpaberite mõistet ei ole IFS-s rohkem
kasutatud, seda ei ole kordagi kasutatud ka VPTS-s ega eelnõus, kuid, lähtudes pandikirjade
määratlusest IFS eelmises redaktsioonis, on selle mõistega ilmselt soovitud asendada sõna
„mittekapitaliväärtpaber“. Eelnõus on selle asemel kavas kasutusele võtta termin
võõrkapitaliväärtpaber (vt VPTS § 2 lõike 6 muutmise selgitust). Seega on IFS § 306 lõikes 9
tehtud vastav parandus.
Eelnõuga muudetakse IFS § 131 lõiget 4 IFS § 131 lõike 4 punktis 4 asendatakse tekstiosa „eelnimetatud riigi reguleeritud
väärtpaberiturul või mitmepoolses kauplemissüsteemis“ tekstiosaga „eelnimetatud riigis
korraldatavas kauplemiskohas väärtpaberituru seaduse § 3 tähenduses, põhjustel, mida on
selgitatud seoses VPTS § 3 muutmisega.
Eelnõuga muudetakse IFS § 306 lõiget 9
IFS § 306 lõikes 9 on asendatud tekstiosa „investeerimisteenuste ja
investeerimiskõrvalteenuste“ tekstiosaga „investeerimisteenuste ja kõrvalteenuste“, kuna see
muudatus on kavas teha läbivalt kõigis seadustes (vt VPTS § 40 lõike 2 muutmise selgitust).
Eelnõuga muudetakse IFS § 309 lõiget 8 IFS § 309 lõige 8 viitab VPTS sätetele, mida kohaldatakse fondivalitsejale investeerimisteenuse
või kõrvalteenuse osutamisel. Eelnõus on vastavalt VPTS-s kavandatavatele muudatustele
korrigeeritud ka IFS § 309 lõikes 8 loetletud viiteid. Lisaks on lõike 8 sõnastuses muudetud
investeerimiskõrvalteenuse nimetust, asendades selle sõnaga „kõrvalteenus“.
Samuti on eelnõus täpsustatud, et lõikes 8 loetletud sätted kohalduvad fondivalitsejatele üksnes
§-s 307 nimetatud, mitte kõigi investeerimisteenuste ja kõrvalteenuste osutamisel.
151
Fondivalitsejal on õigus osutada üksnes teatud investeerimisteenuseid ja kõrvalteenuseid. IFS
§ 309 lõike 8 kehtiva sõnastuse kohaselt võiks aga fondivalitseja mis tahes investeerimisteenuse
osutamisel lähtuda selles piiratud määras viidatud kohustustest. Kui fondivalitseja võiks
osutada mis tahes investeerimisteenust, kohalduksid talle ka kõik vastavad VPTS sätted.
Direktiivi 2009/65/EÜ artikli 6(4) ja 2011/61/EL artikli 6(6) alusel on kohaldatavate MIFID1
artiklite ringi piiratud (viidatud on MIFID1-le, kuna MIFID2 ei ole veel rakendunud), nii et
fondivalitsejale kohalduvad vaid MIFID1 artiklid 2(2), 12, 13 ja 19, ning seda põhjusel, et ka
fondivalitseja õigus investeerimisteenuseid osutada on piiratud.
Eelnõus on kavas loetleda IFS § 309 lõikes 8 eelnimetatud MIFID1 artiklitele vastavate
MIFID2 artiklite 2(2), 15, 16, 24 ja 25 põhjal ajakohastatud VPTS sätted, kuna eelnõu eesmärk
on viia Eesti õigus, sh IFS, vastavusse MIFID2-ga. Nii on lõikes 8 loetletud ka need sätted, mis
on üle võetud MIFID2 artikli 16 lõikeid 3 ja 8–10 (MIFID1 art 13) ning artikli 24 lõiget 9
(MIFID1 art 19) täpsustavast delegeeritud direktiivist, mis rakendub alates jaanuarist 2018,
nagu ka MIFID2.
Kui neid direktiivi sätteid on täpsustatud muude delegeeritud aktide või rakendusaktidega, siis
kohalduvad ka need fondivalitsejale, ning otse kohaldatavatena ei ole neid komisjoni määrusi
loetelus nimetatud, piirdudes üldise viitega. Näiteks MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr
2017/565 artikli 1 kohaselt kohaldatakse fondivalitseja suhtes määruse II peatükki, III peatüki
1.–4. jagu, artikli 59 lõiget 4, artiklit 60 ning 6. ja 8. jagu ning sel määral, mil need nimetatud
sätetega seonduvad, I peatükki, III peatüki 9. jagu ja IV peatükki vastavalt direktiivi
2009/65/EÜ artikli 6 lõikele 4 ja direktiivi 2011/61/EL artikli 6 lõikele 6.117 Samuti kohalduvad
fondivalitsejale MIFIRi artiklid 40–42, kui fondivalitseja tegeleb väärtpaberite, sh
investeerimishoiust väljatöötamise ja turustamisega, jms, mis tema tegevusse puutub.
Selgitusena eelmises lõigus antud loetelu kohta, näiteks 2004/39/EÜ artikli 2 lõiget 2 ei ole
Eesti õigusesse üle võetud, kuna sellega keelatud õiguste andmine Eesti õigusega ette nähtud
ei ole. Seoses MIFID1 artikliga 12 (MIFID2 art 15) on loetelus viidatud VPTS §-le 93
(investeerimisühingu aktsia- ja algkapital). Kuna MIFID2 artikli 24 lõikes 1 nõutakse ka artikli
25 järgimist, on loetelu vastavalt täiendatud, lisades viited § 791 lõigetele 2 ja 4 ja §-le 872.
Lisaks kohaldatakse eelnõu kohaselt fondivalitsejale MIFID2 artikleid 17 ja 23, mille järgimist
on nõutud MIFID2 artiklis 16. Seega kohaldatakse fondivalitsejale ka huvide konfliktide ja
sobivuse või asjakohasuse hindamise nõudeid, ning lisaks algoritmkauplemise ja DEA
pakkumisega seotud nõuded VPTS §-des 8215 ja 8216.
Üksnes viide korralduste parima täitmise nõuetele (§-d 873–876), on loetelust välja jäetud.
Korralduste täitmine ei ole asjakohane portfelli valitsemise ja nõustamise puhul. Fondivalitseja
seda teenust UCITS artikli 6 alusel osutada ei tohi, ja korralduste täitmise teenust osutatakse
vastava investeerimisteenuse osutaja poolt, kes korralduste parima täitmise reegleid peab
järgima.
Samuti on loetelust on välja jäetud viide §-dele 821, 827, 828, 853 ja 8813, mis on kavas eelnõuga
kehtetuks tunnistada.118
Eelnõuga kohaldatakse seega fondivalitsejale, kes osutab IFS §-s 307 nimetatud
investeerimisteenust või kõrvalteenust, VPTS § 791 lõigetes 2 ja 4, §-des 811, 823, 824, 826, §-
117 http://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=uriserv:OJ.L_.2017.087.01.0001.01.EST&toc=OJ:L:2017:087:FULL 118 NB! Kui säte on kehtetuks tunnistatud põhjusel, et muutub MIFID2 rakendumisel otsekohalduvaks, siis võib
see ka edaspidi fondivalitsejale kohalduda (vt seletuskirja lisas 2 viidatud otsekohalduvate õigusaktide
kohaldamisala).
152
des 829–8216, § 85 lõikes 1, § 852, §-des 854–872, 88–884, 891, 90, 901, 93 sätestatut ning nende
täpsustamiseks või rakendamiseks kehtestatud õigusaktides sätestatut.
Lisatud on §-d 829–8214 (tootejuhtimise nõuded), mis on üle võetud delegeeritud direktiivist,
mis täpsustab MIFID2 artiklit 16(3), samuti §-d 854–857 (teenuste osutamisel tasu või hüve
saamine kolmandalt isikult ja andmine kolmandale isikule), mis on üle võetud delegeeritud
direktiivist, mis täiendab artiklit 24(9) ning viidatud on ka VPTS §-dele 881–884, mis on VPTS-
i üle võetud algselt MIFID1 rakendusdirektiivist, kuid mis on MIFID2 paketis paigutatud
delegeeritud direktiivi ja säilitatakse seega VPTS-s, täpsustades MIFID2 artikli 16 lõikeid 8–
10 (vara hoidmine ja kaitse, TTCA keeld).
Viimase muudatusena on IFS § 309 lõikest 8 välja jäetud selles loetletud VPTS
väärteokoosseisud: § 2371−23713, 23715, 23716, 23727 ja 23736−23750. Väärtegude kohtuvälise
menetluse ja kohtumenetluse korra sätestab väärteomenetluse seadustik (edaspidi VTMS).
Väärteokoosseisu kohaldamine seadusega, ehk ilma keelatud tegu tuvastamata ja karistuse
sobivust hindamata ei vasta VTMS-s sätestatud põhimõtetele. Kui fondivalitsejale kohaldatakse
mingit kohustust, ja tema tegu selle kohustuse täitmisel või täitmata jätmisel vastab VPTS-s
kirjeldatud väärteokoosseisule, kohaldab vastavat koosseisu, ehk selles sätestatud karistust
fondivalitsejale inspektsioon. Lisaks on VPTS väärteokoosseise eelnõuga muudetud,
täiendatud ja ajakohastatud (vt vastavate muutmispunktide selgitusi), nii et IFS § 309 lõikes 8
antud loetelu ei ole enam ajakohane.
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks IFS § 353
IFS § 353 sätestab nõuded fondivalitseja tegevisiku isiklikule tehingule, mis sisult kordab
VPTS §-i 823. IFS-i § 353 kehtestati (vaatamata sellele, et IFS § 309 lõikes 8 on VPTS § 823
kohaldamisele viidatud), tuginedes direktiivi 2009/65/EÜ rakendusdirektiivi 2010/43/EÜ
artiklile 13.
Eelnõus on kavas IFS § 353 kehtetuks tunnistada. Samuti on kavas kehtetuks tunnistada VPTS
§ 823 lõiked 2–6, säilitades sellest paragrahvist vaid lõike 1, mis vastab MIFID2 artikli 16
lõikele 2 (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise selgitust ja seletuskirja
lisa 2). VPTS § 823 kohaldub edaspidi, nagu ka täna, fondivalitsejale IFS § 309 lõike 8 alusel.
Muud samal teemal ette nähtud nõuded kohalduvad nii investeerimisühingule kui
fondivalitsejale edaspidi MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artiklite 2 (punktid 1
ja 3a), 28 ja 29 alusel.
MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artikli 1 kohaselt kohaldatakse fondivalitsejale
määruse teatud sätteid, muu hulgas selle peatükki 2, vastavalt direktiivi 2009/65/EÜ artikli 6
lõikele 4 ja direktiivi 2011/61/EL artikli 6 lõikele 6. Seega, kui IFS § 309 lõikes 8 on viidatud
VPTS § 823 kohaldamisele fondivalitseja suhtes ja lisaks kohaldatakse fondivalitsejale ka
eelpool nimetatud delegeeritud määruse artikleid 2, 28 ja 29, puudub vajadus IFS § 353
säilitamiseks.
Ka selles viidatud VPTS § 825 on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada, ja VPTS § 1886
kehtetuks tunnistav seaduseelnõu jõustub 17. aprillil 2017, kuna ka selles sätestatud norm
kehtib juba täna otsekohalduva turukuritarvituse määruse (EL) nr 596/2014 koosseisus. Ka on
fondivalitseja tegevus selliselt kooskõlas direktiivi 2009/65/EÜ rakendusdirektiivi 2010/43/EÜ
artikliga 13, mis viitab praegu veel MIFID1 ja selle rakendusdirektiivile, kuna MIFID2 ise ei
ole veel rakendunud. Kui fondivalitsejale kohaldatakse samu nõudeid mis on sätestatud
rakendusdirektiivis, on siseriiklik õigus rakendusdirektiiviga vastavuses. Eelnõu eesmärk on
viia Eesti õigus vastavusse MIFID2 seadusandlikus paketis sätestatud nõuetega, mis
rakenduvad jaanuarist 2018.
153
Eelnõu §-ga 6 muudetakse karistusseadustikku.
Karistusseadustikus on eelnõuga kavas täiendada §-des 398 ja 3981 sätestatud süüteokoosseise
määruse (EL) nr 596/2014 artiklite 14 ja 15 kohaseks rakendamiseks nii, et nende alusel saab
jätkuvalt karistada siseteabe alusel kauplemise ja turumanipulatsiooni eest, kuid mõlemal juhul
ka katse eest sellist tegu toime panna.
Vastavalt KarS § 27 lõikele 1 on süüteokatse tahtlik tegu, mis on suunatud süüteo
toimepanemisele. Tegevusetuse korral algab süüteokatse hetkest, mil isik jätab tegemata teo,
mis on vajalik süüteokoosseisu kuuluva tagajärje ärahoidmiseks (lg 5). Eelnõuga
korrigeeritakse määruse rakendamise seniseid meetmeid. Vastavalt KarS § 251 on väärteokatse
karistatav üksnes KarS-s või muus seaduses sätestatud juhtudel. KarS kehtiva sõnastuse alusel
seega väärteokatse eest karistada ei saa, ja seda ongi kavas eelnõuga korrigeerida.
Eelnõu §-ga 7 muudetakse krediidiasutuste seadust.
Eelnõuga muudetakse KAS § 2 lõiget 4
KAS § 2 kehtestab seaduse kohaldamisala. Lõikes 4 on loetletud sätted, mida kohaldatakse
krediidiasutusele investeerimisteenuste ja kõrvalteenuste osutamisel. Lõike 4 esimene lause on
kavas eelnõuga ümber sõnastada, ühe põhjusena, selles kasutatud investeerimisteenuste ja
kõrvalteenuste nimetuse muutmiseks, nagu on muudetud VPTS § 40 lõikes 2 (vt vastava
muutmispunkti selgitusi). Samuti on kavas eelnõus ajakohastada lõikes 4 loetletud VPTS sätete
viiteid, kuna eelnõus on tehtud VPTS-s hulgaliselt muudatusi. Kehtivas seaduses on viidatud
VPTS § 69 lõikes 6, §-des 811–821, 823–826, 828 ning 83–832, peatükkides 10., 131. ja 181. ja
VI osas ning nende rakendamiseks kehtestatud õigusaktides sätestatule.
Krediidiasutusele kohaldatavate MIFID2 sätete loetlemisel on eelnõus tuginetud MIFID2 artikli
1 lõikele 3, mille kohaselt krediidiasutusele tuleb kohaldada artiklites 2(2), 9(3), 14, 16–20; II
osa 2. peatükki, v.a. artikli 29(2) teine lõik; II osa 3. peatükki, v.a. artikli 34 lõiked 2 ja 3 ning
artikli 35 lõiked 2–6 ja 9 ning artikleid 67–75, 80, 85 ja 86.
MIFID2 artikli 2 lõiget 2 ei ole Eesti õigusesse üle võetud, kuna sellega keelatud õiguste
andmine Eesti õigusega ette nähtud ei ole. Artiklile 9(3) vastavad VPTS § 79 lõiked 5–8,
artiklile 14 VPTS § 54 lõike 1 p 14, artiklile 16 vastavad §-d 811, 823, 826, §-des 829–8214, §
88–881, 90, 901, artiklile 17 §-d 8215–8216, artiklitele 18–20 VPTS 181. peatükk.
MIFID2 II osa 2. peatükk jaguneb osaks 1, mille artiklitele 21–23 vastavad § 48 lõige 4, § 230
lg 1 ja 6, § 2303 ja 824; osa 2 artiklitele 24–30 vastab VPTS peatükk 10, sh artiklitele 25(1) ja
24(10) vastab § 791 lõiked 2 ja 4, artiklile 29 vastab VPTS peatükk 131, artiklile 30 vastab §
461; osa 3 artiklitele 31 ja 32 vastavad VPTS peatükid 17 ja 181, sh osa 4 artiklile 33 vastab
VPTS § 1635. Välja on jäetud viide artikli 29 lõike 2 teisele lõigule, mis on siseriiklik
valikuvõimalus lubada investeerimisagendil hoida kliendi raha ja väärtpabereid ja mida Eestis
kasutatud ei ole.
MIFID2 II osa 3. peatükk sisaldab artikleid 34–38. Artiklitele 34 ja 35 vastavad VPTS § 45, §
47–49, 65, 69, 70, artiklile 36 vastab § 1341, artiklile 37 vastavad § 132, 1381, 1631 ja 221 ning
artiklile 38 vastavaid keelavaid sätteid Eesti seadustes ei ole. Välistatud on artikli 34 lõiked 2
ja 3, millele vastab VPTS § 651 ning artikli 35 lõiked 2–6, millele vastab VPTS § 64 ja artikli
35 lõige 9, millele vastab VPTS § 232 lõige 1 ja § 2362 lõige 11.
154
MIFID2 artiklitele 67–75, 80, 85 ja 86 vastab VPTS 21. peatüki 6. jagu ja seaduse 6. osa. Osad
vasted nendele sätetele asuvad teistes seadustes, mida krediidiasutusele kohaldatakse ka ilma
neid KAS §-s 2 nimetamata (näiteks edasikaebamise õigus menetlusseadustikes,
tarbijavaidluste kohtuväline organ ehk artikli 75 vaste TKS-s, teatud sanktsioonid KarS-s jne).
Kehtiva § 2 lõike 4 sõnastusest on välja jäetud viited §-dele 821, 828, 831, mis on kavas eelnõuga
kehtetuks tunnistada (vt VPTS § 811 lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise selgitust
ja seletuskirja lisa 2). Säilitatud on viited §-dele 82, 83, 832, mis kehtestavad üldnõuded sise-
eeskirjade, sisekontrolli süsteemi ja siseauditi olemasoluks. Lisatud on sätteid, mis seostuvad
MTF või OTF korraldamisega, nagu § 132, § 1341, 1381, § 221 ja peatükk 17. Need viited võib
lugeda kaetuks ka VPTS peatüki 181 kohaldamisega, milles on omakorda viidatud paljudele
reguleeritud turu korraldamisega seotud sätetele, mis kohalduvad ka MTF ja OTF korraldajale.
Seega, investeerimisteenust või investeerimisteenuse kõrvalteenust osutavale krediidiasutusele
kohaldatakse eelnõuga VPTS § 45, § 461, § 48, § 49 § 54 lõike 1 punktis 14, § 65, 69, 70, § 79
lõiked 5–8, § 791 lõiked 2 ja 4, §-d 811, 82, 823–832, § 132, § 1341, 1381, § 221, peatükkides
10, 131, 17 ja 181, 21. peatüki 6. jaos, seaduse 6. osas ning nende täiendamiseks või
rakendamiseks või nende alusel kehtestatud õigusaktides sätestatut. Näiteks MIFID2
delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 artikli 1 lõike 2 kohaselt tuleb selles määruses
investeerimisühingu nimetamisel arvesse võtta ka krediidiasutust.
Eelnõuga täiendatakse KAS §-i 2 lõikega 5
KAS-i § 2 täiendatakse lõikega 5, et kohaldada krediidiasutusele investeerimishoiuste
pakkumise, müügi ja soovitamisega seoses VPTS § 47 lõikes 7 sätestatut, ehk selles sättes
toodud loetelu VPTS sätetest, mis sellisel juhul kohalduvad. Loetelu VPTS sätetest ei ole
paigutatud KAS § 2 lõikesse 5, sest see on ka VPTS 3. osa kohaldamisala erand, ehk teatud
kohustuste senisest laiem rakendamine investeerimisühingute suhtes (vt täpsemalt VPTS § 47
lõike 7 lisamise selgitusest). Samuti ei ole laiendatud nende sätete võrra KAS § 2 lõike 4 esimest
lauset, mis kohaldub krediidiasutuse poolt investeerimisteenuste osutamisel, kuna lõige 5
kohaldub üksnes investeerimishoiuse turustamisel (vt ka KAS § 891 lõike 2 muutmise selgitust).
Eelnõuga muudetakse KAS § 13 lõiget 1
KAS § 13 reguleeritakse krediidiasutuse tegevusloaga seonduvat. Lõikes 1 on asendatud
investeerimisteenuse ja kõrvalteenuse nimetus, samal põhjusel nagu on muudetud ka VPTS §
40 lõiget 2 (vt vastava muutmispunkti selgitust).
Eelnõuga täiendatakse KAS § 191 lõikega 6
KAS § 191 sätestab üldised alused, kuidas krediidiasutus teises riigis tegutseda võib. Kuigi
krediidiasutuse põhitegevuseks on hoiuste kaasamine ja laenude väljastamine, võib ta sama
tegevusloa alusel osutada ka investeerimisteenuseid, sh teistes riikides. Eelnõuga lisatakse §-le
191 lõige 6, mis sätestab, et juhul krediidiasutus soovib osutada investeerimisteenuseid välisriigi
agendi vahendusel, kohaldatakse tema suhtes väärtpaberituru seaduse 8. peatüki 2. jaos
investeerimisühingu kohta sätestatut. Teatud elemendid selles viites kordavad KAS § 2 lõike 4
esimeses lauses sätestatut (vt vastava muutmispunkti selgitust).
Eelnõuga täiendatakse KAS-i § 206 lõikega 5
KAS § 206 sätestab üldised alused, kuidas välisriigi krediidiasutuse Eestis tegutseda võib. KAS
§ 206 täiendamine lõikega 5 on kavas samal eesmärgil nagu § 191 täiendamisel lõikega 6. Ehk
juhul kui teise lepinguriigi krediidiasutus soovib osutada investeerimisteenuseid
investeerimisagendi vahendusel, kohaldatakse tema suhtes väärtpaberituru seaduse 8. peatüki
3. jaos investeerimisühingu kohta sätestatut.
155
Eelnõuga tunnistatakse kehtetuks KAS § 89 lõige 11
KAS § 89 reguleerib krediidiasutuse kliendi kaitseks rakendatavaid meetmeid. Lõikes 11
viidatakse VPTS § 827 kohaldamisele, mis reguleerib investeerimisühingu kliendi kaebuste
lahendamise korda. Osundatud säte on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada (vt VPTS § 811
lõigete 1–3, 5–8 jt sätete kehtetuks tunnistamise selgitust ja seletuskirja lisa 2). Samuti ei ole
kavas säilitada KAS § 89 lõiget 11, sest õigusselguse huvides tuleks sellised viited koondada §
2 lõikesse 4. Vastav kohustus kohaldub aga investeerimisteenust osutavale krediidiasutusele
edaspidi otsekohalduva MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565 alusel, mille artikli 1
lõike 2 kohaselt on selles määruses investeerimisühingu nimetamisel mõeldud ka
krediidiasutust.
Eelnõuga muudetakse KAS § 891
KAS § 891 sätestab nõuded kliendi teavitamisele investeerimishoiuse lepingu sõlmimisel ja
selle sobivuse hindamisele. Kogu paragrahv on siseriiklik lahendus, VPTS nõuete
kohaldamiseks ka klientidele investeerimishoiuste müügi ja soovitamisele, kuna tavajuhul
investeerimisteenuse osutamisega kaasnevad kohustused ei kohalduks, sest investeerimishoiust
ei käsitata väärtpaberina.119 Edaspidi sellise erandi tegemiseks vajadust ei ole, kuna MIFID2
artikli 1 lõikes 4 on loetletud nõuded, mida investeerimisühingud ja krediidiasutused peavad
edaspidi järgima oma klientidele investeerimishoiuste müümisel ja soovitamisel. Neid nõudeid
kohaldatakse krediidiasutustele KAS § 4 lõike 5 ja VPTS § 47 lõike 7 alusel (vt vastavate
muutmispunktide selgitusi). Hoiuseid saavad kaasata vaid krediidiasutused ja seepärast on
investeerimishoiuse mõiste kavas säilitada KAS-s. Kuid eelnõuga on kavas seda mõistet muuta,
et viia see vastavusse MIFID2 struktureeritud hoiuse tähendusega.
KAS § 891 lõikes 2 määratletud investeerimishoius on tähtajaline hoius, mille intress sõltub
osaliselt või täielikult väärtpaberi, hoiuse, valuuta, muu sarnase instrumendi või selle alusvara
väärtusest või selle muutusest.
MIFID2 artiklis 4(1)(43) määratletud struktureeritud hoiusena mõistetakse direktiivi
2014/49/EL120 artikli 2 lõike 1 punktis 3 nimetatud hoiust, mis on tähtaja lõppemisel täielikult
väljamakstav sellistel tingimustel, et intressi või lisaintressi kas makstakse või on selle
maksmine ohus, vastavalt valemile, mis võtab arvesse järgmisi tegureid:
a) indeks või indeksite kombinatsioon, välja arvatud muutuva intressimääraga hoiuste puhul,
mille tootlus on otseselt seotud selliste intressimäära-indeksitega nagu Euribor või Libor;
b) finantsinstrument või finantsinstrumentide kombinatsioon;
c) kaup või kaupade kogum või muu materiaalne või immateriaalne mitteasendatav vara või
d) valuutakurss või valuutakursside kombinatsioon.
Ülal viidatud direktiivi 2014/49/EL artikli 2 lõike 1 punkt 3 on üle võetud TFS §-ga 24, ja selle
kohaselt on hoius krediidiasutuse ja hoiustaja vahelisest lepingust tulenev hoiustaja tähtajaline
või tähtajatu kehtiv nõue krediidiasutuse vastu, mille rahalist väärtust kajastab krediidiasutus
maksetehingute täitmiseks peetaval kontol või tema klientide vahendite hoiustamiseks peetaval
kontol. Samuti sätestatakse TFS § 24 lõikes 1, et krediidiasutus peab nõude põhisumma
õigusaktide või lepingu tingimuste kohaselt hoiustajale tagasi maksma. Nii direktiiv
2014/49/EL kui TFS § 24 lg 31 on välistanud hoiuse mõiste alt muu hulgas nõuded, mille
põhiosa ei ole nimiväärtuses tagasimakstav.
119 Vt ka 2011.a seletuskirjast: https://www.riigikogu.ee/tegevus/eelnoud/eelnou/79250d3d-d1da-ad16-7910-
19dee42271fc/ 120 Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiiv 2014/49/EL hoiuste tagamise skeemide kohta, http://eur-
lex.europa.eu/legal-content/ET/TXT/?uri=CELEX:32014L0049
156
Investeerimishoiuse ja MIFID2 struktureeritud hoiuse mõisteid võrreldes ilmneb, et mõlemad
on tähtajalised hoiused, mille põhiosa on tagastatav. Investeerimishoiuse määratlemisel on
seejuures arvesse võetud vaid intressi saamise risk (intress sõltub osaliselt või täielikult
väärtpaberi, hoiuse, valuuta, muu sarnase instrumendi või selle alusvara väärtusest või selle
muutusest), struktureeritud hoiuse puhul võib kliendil olla nii intressi kui riskipreemia risk.
Riskipreemia on lisasumma, mille klient maksab täiendava riski võtmiseks, ehk soodsate
tingimuste esinemisel teenitava kasumi potentsiaalse võimendamise võimaluse eest. Hoiuse
põhiosa on tagastatav ka vaatamata riskipreemia maksmisega võetud riskile. Seega on mõlemal
juhul tegu hoiusega, mida kaasab krediidiasutus ja mis hüvitatakse vajaduse korral hoiuste
osafondi arvelt. Investeerimisühing hoiuseid kaasata ei saa, küll aga võib ta krediidiasutuse
hoitavat raha struktureerida ja investeerimisteenuste osutamise käigus soovitada või müüa.
KAS investeerimishoiuse mõiste kujundamise kaudseks eeskujuks oli 2009. aastal kavandatud
PRIIPs määruse varasem versioon.121 Võrreldes investeerimishoiuse ja MIFID2 struktureeritud
hoiuse mõistet PRIIPs määruses defineeritud PRIP-ga (packaged retail investment product),
ilmneb omakorda, et PRIP määratlus on laiem (või isegi veidi teine) kui mõlemad eelnevalt
kirjeldatud hoiused. 122 PRIP’ina käsitatakse iga investeeringut, sh struktureeritud hoiust (kuid
mitte tavalist hoiust), nagu ka väärpaberit, investeerimisriskiga elukindlustust vms toodet,
millega, sõltumata selle juriidilisest vormist, võib kaasneda kliendile tagastatava summa risk.
Kokkuvõttes on MIFID2 struktureeritud hoius tähenduselt kattuv, kuid laiem mõiste kui
investeerimishoius. Investeerimishoiuse mõiste kasutus on Eesti finantsteenuste turul levinud
ja selle säilitamiseks on kavas eelnõus teha muudatused, et KAS § 891 lõikega 2 oleks võimalik
üle võtta MIFID2 artikliga 4(1)(43) sätestatud definitsioon.
Eelnõus on KAS § 891 lõikes 2 täiendatud, et investeerimishoiusel võib olla ka riskipreemia,
mis sarnaselt intressile võib sõltuda osaliselt või täielikult väärtpaberi, indeksi, kauba, hoiuse,
valuuta, muu sarnase instrumendi või muu materiaalse või mittemateriaalse mitteasendatava
vara või nende kombinatsioonist või selle alusvara väärtusest või selle muutusest.
Samuti on lisatud, et investeerimishoiusena ei käsitata muutuva intressimääraga hoiuseid, mille
tootlus on otseselt seotud intressimääraindeksiga, nagu Euribor või Libor. See tuleneb MIFID2
artikli 4(1)(43) punktis a tehtud välistusest, mille eesmärk ilmselt on, et selle hoiuse intressi
kõikumine toimub väga kontrollitult, ehk tegu on pigem tavalise hoiusega, mitte
investeeringuga.
KAS § 891 lõiked 3–8 on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada, sest nagu eespool selgitatud, on
MIFID2 artikli 1(4) alusel teatud investeerimisteenuste osutamise nõuete täitmine kavas muuta
kohustuslikuks ka seoses investeerimishoiuste turustamisega. Muu hulgas MIFID2 artikli 25
kohaldamine tähendab, et VPTS §-le 871 analoogsed nõuded KAS § 891 ei ole edaspidi enam
vajalikud, arvesse võttes ka PRIIPs määruse ja Euroopa Parlamendi ja nõukogu direktiivi (EL)
121 http://ec.europa.eu/internal_market/finservices-retail/docs/investment_products/20091215_prips_en.pdf 122 PRIP mõiste näib põhiosa tagasisaamise riski isegi eeldavat, kuigi PRIIPs määruse artiklis 2(2)(c) on määruse
kohaldamisalasse arvatud ka struktureeritud hoius, mille puhul definitsiooni kohaselt põhiosa tagastamise riski ei
ole. Ühe tõlgendusena võib PRIP definitsiooni mõista ka nii, et selles nimetatud „jaeinvestorile tagasimakstava
summa“ all tähendab põhiosa ja riskipreemiat, millest viimasega hoiustaja struktureeritud hoiuse puhul riskib.
PRIIPs määruse artikkel 4(1): „kombineeritud jaeinvesteerimistoode”– investeering, sealhulgas direktiivi
2009/138/EÜ artikli 13 punktis 26 määratletud eriotstarbeliste varakogumite või Euroopa Parlamendi ja nõukogu
direktiivi 2011/61/EL (19) artikli 4 lõike 1 alapunktis (an) on määratletud eriotstarbeliste väärtpaberistamisüksuste
poolt emiteeritud instrumendid, mille puhul jaeinvestorile tagasi makstav summa kõigub investeeringu õiguslikust
vormist olenemata, sest see sõltub alusväärtuse kõikumisest või ühe või mitme sellise vara tootlusest, mida ei ole
ostnud jaeinvestor otse.
157
nr 2016/97, mis käsitleb kindlustustoodete turustamist, rakendumist 2018. aasta algusest (vt ka
VPTS § 85 lõike 2 muutmise selgitust).
Eelnõuga muudetakse KAS § 11514 lõiget 5
KAS § 11514 reguleerib krediidiasutuse varalise seisundi hindamist. Lõikes 5 on eelnõuga kavas
asendada seal nimetatud mitmepoolse kauplemissüsteemi mõiste terminiga „alternatiivturg“ (vt
ka VPTS § 3 muutmise selgitust).
Eelnõuga muudetakse KAS § 13414 pealkiri ja lõige 1
KAS § 13414 sätestab väärteokoosseisu teavitamiskohustuse rikkumine ning
investeerimishoiuse lepingu ja vabatahtliku pensionifondi osakute sobivuse hindamata jätmise
eest krediidiasutuse või välisriigi krediidiasutuse filiaali juhi, töötaja või krediidiasutuse või
välisriigi krediidiasutuse filiaali huvides tegutseva muu isiku poolt KAS §-s 891 ja KoPS §-s
541 sätestatud tingimustel.
Kuna KAS § 891 lõiked 3–8 on kavas eelnõuga kehtetuks tunnistada, ja väärtpaberite ning
investeerimishoiuste turustamisel või soovitamisel VPTS-st tulenevate nõuete mittejärgimise
eest on kavandatud väärteokoosseisud VPTS-s (vt § 23713, investeerimisteenuse ja väärtpaberi
sobivuse või asjakohasuse hindamise nõuete rikkumine, samuti § 23759, väärtpaberi
väljatöötamise või turustamise nõuete rikkumine), mida saab kohaldada nii
investeerimisühingule kui ka krediidiasutusele VPTS § 47 lõike 7 ja KAS § 2 lõigete 4 ja 5
alusel, puudub vajadus säilitada vastavat väärteokoosseisu KAS-s.
Samuti on kavas KAS §-st 13414 välja jätta viide KoPS § 541 rikkumisele, sest IFS § 507 näeb
ette karistuse fondivalitseja või fondivalitseja huvides tegutseva muu isiku poolt KoPS §-s 541
sätestatud kohustuste täitmata jätmise eest.123 Kui krediidiasutus turustab või soovitab
pensionifondi osakuid, siis ta tegutseb fondivalitseja huvides ja järelikult saab talle tema
kohustuste rikkumisel IFS § 507 alusel karistust kohaldada. Näiteks investeerimisühingu poolt
samade kohustuste rikkumise eest VPTS § 85 lõike 2 alusel (milles eelnõuga on tehtud
muudatused, nii et selles on säilitatud nõuded vaid kogumispensionide osakute suhtes)
väärteokoosseisu ette nähtud ei ole, kuid ka investeerimisühingut saab karistada IFS § 507
alusel.
Kuna KAS §-st 891 on kavas säilitada vaid lõiked 1 ja 2, on ka KAS §-s 13414 säilitatud
väärteokoosseis vaid § 891 lõikes 1 nimetatud teavitamiskohustuse rikkumise eest.
Lisaks on koosseisust välja jäetud selles nimetatud subjektid, põhjustel, mida on selgitatud
VPTS § 2379 muutmisel.
Eelnõu §-ga 8 muudetakse tulumaksuseadust.
Tulumaksuseaduse paragrahvi 171 lõike 2 punktis 2 asendatakse tekstiosa „mitmepoolses
kauplemissüsteemis“ tekstiosaga „alternatiivturul väärtpaberituru seaduse § 3 lõike 3
tähenduses“, seoses vastava mõiste muutmisega VPTS-s (vt VPTS § 3 muutmise selgitust).
Eelnõu §-ga 9 muudetakse võlaõigusseadust.
123 KoPS § 541 on muutmisel, vt kindlustustegevuse seaduse ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seaduse
eelnõu, http://eelnoud.valitsus.ee/main/mount/docList/0bfee034-7028-4019-b674-0b19e56230fc#zTB7BDKs
158
VÕS § 403 lõike 3 punktis 5 asendatakse sõna „investeerimiskõrvalteenuse“ sõnaga
„kõrvalteenuse“, mis on läbivaks muudatuseks VPTS-s jt seadustes (vt VPTS § 40 lõike 2
muutmise selgitust).
4. EELNÕU TERMINOLOOGIA
Eelnõus on kasutusele võetud uusi ja võõrsõnalisi termineid, mida ei ole kehtivas seaduses
varem samal kujul või üldse kasutatud. Näiteks:
VPTS § 2 lõigetes 5 ja 6 on asendatud mõisted kapitaliväärtpaber ja mittekapitaliväärtpaber
mõistetega oma- ja võõrkapitaliväärtpaber;
VPTS § 2 lõike 11 punktis 2 (MIFID2 lisa 1, C.5) on asendatud tärminlepingu mõiste
forvardlepinguga ning kaaluda võiks ka intressimääralepingu mõiste asendamist
intressiforvardiga;
VPTS §-s 3 on kasutusele võetud termin „kauplemiskoht“;
VPTS §-s 3 on mitmepoolne kauplemissüsteem ümber nimetatud alternatiivturuks ja
kasutusele võetud uus nimetus „võõrkapitaliväärtpaberite kauplemiskoht“;
VPTS § 40 lõikes 2 ja läbivalt on investeerimiskõrvalteenus asendatud sõnaga
„kõrvalteenus“.
Kõiki ülaltoodud valikuid on pikemalt põhjendatud vastavates muutmispunktides. Lisaks on
eelnõus üle võetud mitmeid MIFID2-s kasutatud mõisteid (algoritmkauplemine,
välkkauplemistehnika, kasvuturg jne), mida on samuti selgitatud vastavate muudatuste juures.
5. EELNÕU KOOSKÕLA EESTI VABARIIGI PÕHISEADUSE, TEISTE
SEADUSTE, EL ÕIGUSE JA EESTI VABARIIGI JÕUSTUNUD
VÄLISLEPINGUTEGA.
Eelnõus sisalduvad muudatused on kooskõlas Eesti Vabariigi põhiseaduse ja teiste seadustega,
MIFID2-ga, delegeeritud direktiiviga ja EV jõustunud välislepingutega. Täpsema ülevaate
eelnõu vastavusest artiklite kaupa annab seletuskirja lisas 1 esitatud võrdlustabel.
Eelnõu väljatöötamisel on tuginetud Euroopa Komisjoni mõjuanalüüsile (2011),124 jpm
allikatele, millele on viidatud joonealustes märkustes. Nendes materjalides analüüsitakse ja
põhjendatakse MIFID2-ga tehtud muudatusi, mistõttu need annavad hea ülevaate muudatuste
kujunemisest.
6. SEADUSE MÕJUD
6.1. Turuülevaade
6.1.1. Üldist
Finantsturu võib üldjuhul jaotada klassikaliseks pangandusturuks ja pangandusväliseks turuks
ehk kapitali- või väärtpaberituruks.
Väärtpaberiturg viib kokku sarnaste huvidega isikud, kes soovivad kas kapitali kaasata või seda
efektiivselt paigutada, toetades nii kapitali paremat jaotumist ja seeläbi majanduse kasvu ning
124 Arvutivõrgus: http://ec.europa.eu/internal_market/securities/docs/isd/mifid/SEC_2011_1226_en.pdf
159
töökohtade loomist. Äriühingu eesmärkide saavutamisel ja kasvuvõimaluste realiseerimisel on
väärtpaberiturg oluliseks alternatiiviks näiteks pangalaenule või riiklikul või erainitsiatiivil
põhinevatele rahastamisvõimalustele, millest viimastel aastatel on esile kerkinud näiteks
veebipõhine ühisrahastamine. Samuti pakub väärtpaberiturg olulist väljundit investoritele,
kellel on soov leida alternatiivseid võimalusi oma raha efektiivseks kasutamiseks.
Väärtpaberituru efektiivne toimimine mõjutab kogu majanduse funktsioneerimist. Viimaste
aastate tagasilöögid ülemaailmses majanduses on suurendanud huvi pangandussektori väliseid
alternatiivseid rahastamisvõimalusi pakkuvate kapitaliturgude vastu. Ülemaailmne võlakriis ja
EL pankade karmistuvad kapitalinõuded on muutnud ettevõtetel oma tegevuse laiendamiseks
pangalaenude saamise järjest keerulisemaks. Väljakujunenud kapitalituruga majandused, mis
pakuvad ettevõtetele laienemiseks pangandusturust oluliselt mitmekesisemaid rahastamise
võimalusi, muutuvad tulevikus tõenäoliselt pangandusturu kesksetest majandustest
konkurentsivõimelisemateks.
Kapitaliturgude edendamine on EL lähiaastate üheks olulisemaks prioriteediks. Seetõttu on ka
Komisjon koostanud ulatusliku tegevusplaani, mille üldine eesmärk on tagada ettevõtetele
tõhus ligipääs pangandussektori välisele kapitaliturule. Sellega soovitakse suurendada
tööhõivet, tõsta riigi ja ettevõtete konkurentsivõimet, suurendada majanduses loodavat
lisandväärtust jne.
Kapitaliturgude arendamine seondub ka mitmete Eesti riigi ettevõtluspoliitika eesmärkidega.
Eesti Ettevõtluspoliitika 2007–2013 toob ühe prioriteetse valdkonnana välja ettevõtete
investeeringute toetamise. Samuti on kapitalile ligipääsu parandamine üheks eesmärgiks nii
Konkurentsivõime kavas „Eesti 2020“ kui ka Vabariigi Valitsuse tegevuskavas 2012–2015.
Eesti riik on seadnud üheks eesmärgiks ka ettevõtlussektori konkurentsivõime tõstmise.
Kapitaliturgudel on nimetatud eesmärkide elluviimisel oluline roll, sest need võimaldavad:
ettevõtetel tegevuse laiendamiseks raha kaasata;
suurendada investorite võimalusi vabade vahendite ettevõtetesse paigutamiseks;
luua investoritele tingimused tehtud edukast investeeringust väljumiseks börsi kaudu
(järelturg).
Nimetatud eesmärkide täitmisel toetatakse investeeringuid majandusse, luuakse uusi töökohti,
toetavatakse innovatsiooni, tugevdatakse konkurentsi jne.
6.1.2. Eesti väärtpaberiturg
Võrreldes teiste EL liikmesriikidega võib Eesti kapitalituru ökosüsteemi pidada
kujunemisjärgus olevaks. Eestis ei ole veel välja kujunenud laiapõhjalist investorite keskklassi,
pikaajalise kogemusega riskikapitali fondivalitsejaid ja väga palju suure ühingujuhtimise
kogemusega ettevõtjaid. Pangandusturu väliselt Eesti ettevõtjad väga palju omakapitali ei
kaasa. Krediidiasutuste kasvavad hoiusemahud osundavad, et potentsiaalsed investorid ei näe
investeerimises majanduslikult tasuvat või ka piisavalt usaldusväärset alternatiivi.
Investeerimisega kaasnevad riskid ja majanduse negatiivsed väljavaated on pärssinud
investorite huvi otsida pangahoiusest kasumlikumaid võimalusi oma raha paigutamiseks,
pidurdades majanduskasvu.
Rahvusvahelises võrdluses võib pidada Eesti ettevõtete rahastamise taset iseloomustavaid
kapitaliturgude suhtarve tagasihoidlikeks. Kohalik väärtpaberiturg on nii mahu kui ka
aktiivsuse poolest väike. Börsikapitalisatsiooni suhe SKT-sse näitab, millises ulatuses on
ettevõtetel olnud võimalik rahastamiseks pankade väliselt kapitaliturgudelt raha kaasata.
Samuti näitab see suhtarv, millised on kohalike investorite (näiteks pensionifondide ja
160
kindlustusseltside) võimalused Eesti ettevõtetesse investeerida. Eesti on vastavate näitajatega
EL ja OECD riikidest kordades madalamal kohal. 2012. a oli Eesti vastav näitaja 10,3%, EL ja
OECD riikides oli see vastavalt 60,3% ning 84,1% (vt joonist 1).
Emiteeritud võlakirjade ja börsil noteeritud aktsiate kogukapitalisatsioon SKT-sse on Eestis
võrreldes teiste EL liikmesriikidega üks väiksemaid EL-s (vt joonist 1), moodustades 2014.
aasta augusti lõpu seisuga 2,3 miljardit eurot ehk 12% SKT-st.
Joonis 1. Eesti kapitaliturg rahvusvahelises võrdluses. Allikas: Maailmapanga
andmebaas
NASDAQ OMX Tallinna Börs on ainus reguleeritud väärtpaberite järelturg Eestis, mille kaudu
toimub väärtpaberitega kauplemiseks vajaliku keskkonna haldamine, tehingukorralduste
sobitamine, väärtpaberitehingute arveldamine ja ettevõtete noteerimine.
2016. aastal tõusis Nasdaq OMX Tallinna börsiindeks 19,63% tasemele 1075,50 punkti.
Kuigi aasta 2016 oli poliitiliselt ebastabiilne, ei mõjunud Brexit ja USA presidendivalimiste
ümber toimuv aktsiaturgudele aasta lõikes negatiivselt. Brexit’i tõttu kukkusid küll lühiajaliselt
järsult aktsiate hinnad üle Euroopa, kuid taastusid pea sama kiirelt.
Euroopa suurimaid ettevõtteid kajastav EURO STOXX 50 indeks tõusis eelmisel aastal 0,70%
tasemele 3267,52 punkti. USA peamine indeks S&P 500 kerkis aga aastaga 9,5%, kuna
investorid panustasid ettevõtete maksukoormuse ja regulatsioonide vähendamisele. Euroopa
suurimaid ettevõtteid kajastav EURO STOXX 50 indeks tõusis 0,70%. Ameerika Ühendriikide
peamine indeks S&P 500 kerkis aga 9,5%.
Kauplemisaktiivsus Tallinna börsil kasvas võrreldes möödunud aastaga ning kogukäive oli
159.3 miljonit eurot, mis on 11.2 miljonit eurot rohkem kui 2015. aastal.
161
Aastaga tõusid põhinimekirjas enim Silvano Fashion Group aktsia (+131,25%) ja Nordecon
aktsia (26.67%). Suurimateks langejateks osutusid möödunud aastal Skano Group aktsia
(- 37,33%) ja Baltika aktsia (-17,25%).
Aasta oodatumaks sündmuseks Tallinna börsil oli LHV Group aktsiate noteerimine, mis
suurendas nii kauplemisaktiivsust kui ka turukapitalisatsiooni. Uue võimalusena lisandus
investoritele kaubelda börsil kaubeldava fondiga, noteeriti kinnisvarafond Baltic Horizon Fund.
Turukapitalisatsioon
Tallinna Börsi turukapitalisatsioon oli 2016. aasta lõpus 2,30 miljardit eurot (2015. aasta lõpus
1.89 mld eurot). Võrreldes 2016 aastaga suurenes turukapitalisatsioon 401 miljoni euro võrra.
Põhiosa turukapitalisatsiooni suurenemisse andis aasta jooksul aset leidnud aktsiate hindade
tõus ning ka LHV Group aktsiate noteerimine.
Graafik 1. Tallinna börsi turukapitalisatsioon 2000–2016. aastatel. Allikas:
Finantsinspektsioon
Kauplemisstatistika
2016 aasta lõpu seisuga oli Tallinna Börsi põhinimekirjas noteeritud 14 ettevõtte aktsiad ning
lisanimekirjas 2 aktsiat. Lisaks oli noteeritud 1 aktsia alternatiivturul First North. Võlakirjaturul
oli noteeritud 3 korporatiivvõlakirja ning lisaks 1 võlakiri alternatiivturul.
2016 aastal tehti Tallinna börsil aktsiatega 51,170 tehingut, mis on 4,2% rohkem kui aastal 2015
(49,129 tehingut). Tallinna börsi käive 2016 aastal oli 159,3 miljonit eurot, mis on 7,6% rohkem
kui aastal 2015 (148,1 m eurot).
Kõige aktiivsemalt kaubeldi eelmisel aastal Tallink Grupi aktsiatega, millele järgnesid Olympic
Entertainment Group ja Tallinna Vesi aktsiad. Aasta lõpu seisuga oli Tallinna börsil 19 liiget.
0,0
0,5
1,0
1,5
2,0
2,5
3,0
3,5
4,0
4,5
5,0
2000 2001 2002 2003 2004 2005 2006 2007 2008 2009 2010 2011 2012 2013 2014 2015 2016
eu
r m
ld
Aasta
Turukapitalisatsioon
162
Graafik 2. OMXT indeks aastal 2016. Allikas: Finantsinspektsioon
Kõige aktiivsemad börsiliikmed Tallinna börsil käibe poolest olid 2016 aastal SEB Pank
(39,47%) ja Swedbank (25,61%). Tehingute arvu poolest oli aga aktiivseim börsi liige LHV
Pank (35,25% tehingutest).
Graafik 3. Börsiliikmete osakaal Tallinna Börsil 2016. aastal. Allikas:
Finantsinspektsioon
840
890
940
990
1040
1090
1.0
1.2
016
1.0
2.2
016
1.0
3.2
016
1.0
4.2
016
1.0
5.2
016
1.0
6.2
016
1.0
7.2
016
1.0
8.2
016
1.0
9.2
016
1.1
0.2
016
1.1
1.2
016
1.1
2.2
016
Ind
eks
OMXT indeks 2016
SEB Pank39%
Swedbank26%
LHV Pank26%
Teised9%
Turuosa Tallinna börsil 2016 (käive)
163
Graafik 4. Enimkaubeldud aktsiad Tallinna Börsil 2016. aastal. Allikas:
Finantsinspektsioon
Eesti Väärtpaberikeskus (EVK)
2016 aasta lõpuks oli EVK-s Tallinna börsil kaubeldavate väärtpaberitega kontosid 24 441 tk
(aasta varem 21 050 tk). Hüppeliselt suurenes kontode arv juunis peale LHV Group aktsiate
noteerimist.
Börsiinvestorite päritoluriikide hulgas suurenes möödunud aastal Eesti investorite osakaal
61,1%-lt 63,5%-ni. Teisena olid esindatud Luksemburgi päritolu investorid (8,2%), kellele
järgnesid Kaimanisaared (7,8%) ja Holland (4,2%).
Joonis 2. OMX Tallinna börsi indeks (OMXT) võrdluses OMX Riia, OMX Vilniuse ja
OMX Balti võrdlusalusega 2016. aastal. Allikas: Eesti Väärtpaberikeskus
Tallink Grupp; 61
Olympic Entertainment
Group; 36
Tallinna Vesi; 15
Silvano Fashion Group; 13
Tallinna Kaubamaja Grupp;
12
Teised; 22
Enimkaubeldud aktsiad käibe poolest 2016 a (EUR m)
164
Investeerimisühingud
Eestis tegutsevad investeerimisühingud tegelevad väärtpaberivahenduse ja tuletisinstrumentide
müügiga. Valdavalt osutatakse investeerimisteenuseid väljaspool Eestit, mis tähendab avatust
vastavus-, operatsiooni- ja maariskidele. Investeerimisühingute hallatav kliendivara maht
kasvas 2016. aasta IV kvartalis 20%, tõustes 1,1 miljardi euroni. Investeerimisühingute varad
kasvasid samal perioodil 15%, s.o. 47 miljoni euroni ja kvartali kasum 3,7 miljoni euroni (aasta
lõikes 2,6 miljonit eurot). Netotulu teeniti aasta lõikes ligikaudu samas määras nagu 2015.
aastal. Investeerimisühingute omakapitali tootlikkus oli 2016. aasta lõpus aasta baasil 6,9%.125
Joonis 3. Investeerimisühingute 2016. aasta IV kvartali näitajad. Allikas:
Finantsinspektsioon
Eesti kaubatuletisinstrumentide turg
Eestis kaubatuletisinstrumentide turgu ei eksisteeri, kuna siin ei töödelda peale põlevkiviõli
ühtegi toorainet sellises mahus, mille ostu- ja müügihuvid oleks võimalik mõistlike kuludega
Eestisse koondada (see võib olla asjakohane ka põlevkiviõli puhul). Tõenäoliselt kasutatakse
kaubatuletisinstrumente näiteks põllumajandussektoris (vilja müük, jmt), energiasektoris,
toiduainetööstuses (õlletootmise toorainete ostmine), metsatööstuses, põlevkiviõlitööstuses jm,
kuid tehingud tehakse välisturgudel või otse osapoolte vahel, mistõttu need ka statistikas ei
kajastu ning nende kohta keskne info puudub. Tehingute kogumaht ei ole tõenäoliselt samuti
märkimisväärne, arvestades Eesti finantsturu kogumahtu.
Eesti kaubatuletisinstrumentide turu kohta 2016.a lõpu seisuga ametlikku statistikat ei ole, kuna
kauplemisteabehoidlate andmestikule ligipääsu IT-projekt on alles arendamisjärgus.
Kauplemisteabehoidlate infole parema ligipääsu saamisel peaks ka tuletisinstrumentide
tehingute kohta saadav statistika paranema.
6.2. Eelnõu peamiste meetmete mõjuanalüüs
6.2.1 Üldisem taust
MIFID2 seadusandlik pakett on äärmiselt laiaulatuslik, nii oma mahult kui mõjult. On arvatud,
et MIFID2 põhimõtteline mõju on suurem kui isegi Brexit’il või Trump’i USA presidendiks
valimisel, põhjusel, et it changes the way the City works.126
125 https://www.fi.ee/public/investeerimisuhingud_IV_kv_2016.pdf 126 https://www.ft.com/content/c7b9153a-c22f-11e6-81c2-f57d90f6741a
165
Uuringu kohaselt on 40 suurima globaalselt tegutseva investeerimisühingu ja 400
varahaldusettevõtja MIFID2 nõuete rakendamisega seoses kantavad kulud 2017. aastal kokku
hinnanguliselt umbes 2,1 miljardit USA dollarit.127 Üle poole investeerimisühingute eelarvest
on ette nähtud investorite kaitse tõhustamisele, varahaldusettevõtjate kulud aga tehingutest
raporteerimisele ja läbipaistvusnõuetele, mis tulenevad MIFIRist.
Samuti toovad erinevad kauplemiskohad juba praegu turule uusi korralduste sobitamise
mudeleid, mis tuginevad muu hulgas just regulatiivsetele piirangutele, koondades näiteks
korraldusi suurte kogustena kauplemiseks. See viitab, et MIFID2 mõjutab turul uute
innovatiivsete lahenduste tekkimist.128
Eesti mastaabis on aga selliseid mõjusid keeruline tõsikindlalt hinnata. Paljude meetmete mõju
võib ilmneda alles aastate jooksul. Näiteks väikeste ja keskmiste ettevõtete kasvuturu loomise
võimalus võiks küll mõjutada kohaliku väärtpaberituru atraktiivsust, kauplemisaktiivsust,
kasumlikkust jms, kuid seda saab täpsemalt hinnata üksnes juhul, kui selline kauplemiskoht siin
luuakse. Kapitaliturgudel kaasatud vahendite kaudu mõjutaks väärtpaberiturul toimuv laiemalt
riigi majanduskeskkonda.
Seni OTC kaubeldud väärtpaberite jm instrumentide, näiteks kaubatuletisinstrumentide
MIFID2 reguleerimisalasse toomise mõju, mis avaldub läbi teavitamiskohustuste ja
järelevalvele allutamise, ei pruugi Eestis ilmneda põhjusel, et selliste instrumentidega
kauplemise maht ei ole ka praegu märkimisväärne ja täiendavate kohustuste lisandumisel see
vähemalt esialgu tõenäoliselt ei kasva. Kui kõrgema riskiga tehingud tehakse näiteks teises
riigis asutatud emaettevõtja kaudu, võib muudatuste tegelik mõju olla tunnetatav pigem selles
teises riigis. Seepärast puuduvad nii vastav statistika kui ka mõõtmisandmed senise
halduskoormuse kohta võrdlemiseks ja oodatava muutuse prognoosimiseks. Seletuskirja
punktis 6.2.2 on seepärast analüüsitud praktikas suurimat arvu turuosalisi ja investoreid
puudutavaid muudatusi.
Oluliseks erinevuseks võrreldes senise regulatsiooniga on asjaolu, et paljud MIFID2
kohustused puudutavad nii investeerimispangandust kui varahaldust (vastavalt sell-side ja buy-
side ehk nn müügipool ja ostupool, kellest esimene keskendub vara turustamisele ja teine vara
akumuleerimisele).
Ostupool võib MIFID2 kohaldamisalasse sattuda näiteks teatud investeerimisstrateegiate
rakendamisel, mille tulemusel teda võidakse käsitada SI-na, kellele kohalduvad erinevad
hinnaläbipaistvuse nõuded. Arvestades, et EMIR-i määrusele vastav tuletistehingutest
raporteerimine klientide eest on praktikas üsna keerukas ja et protsesside mittetoimimisel
ähvardab teenusepakkujat pidevalt sanktsioonide kohaldamise oht, on ostupoolel ilmselt raske
leida teenusepakkujaid MIFIRi alusel kehtestatud raporteerimiskohustuse täitmiseks.129 Nende
täitmiseks vajalike operatsioonide ülesehitamise keerukus võib kaasa tuua märgatava OTC
kauplemise vähenemise, nii et kauplemine hakkab varasemast enam toimuma
kauplemiskohtades, sest ka kauplemiskoha korraldaja peab täitma läbipaistvusnõudeid. Samas
võib sellega kaasneda varahaldajate tehingukulude kasv.130
Piltlik ülevaade nii ostu- kui müügipoolele kohalduvate teemade ringist on toodud joonisel 4
(vt allpool). Sellelt nähtub, et MIFID2 ja sellega kaasnevate vahetult kohaldatavate aktide
127 https://cdn.ihs.com/www/pdf/counting-the-cost-of-mifid-ii.pdf 128 http://regulation.fidessa.com/2017/04/21/mifid-ii-%e2%80%93-a-catalyst-for-innovation/ 129 https://www.bloomberg.com/professional/blog/biggest-regulatory-change-ever-coming-year-ready/ 130 http://www.pensionseurope.eu/system/files/2012%20-
%20EFRP%20Position%20Paper%20%20MiFID%20II_MiFIR%20-%20final%20-%202012-05-04.pdf
166
teemade ulatus mõjutab investeerimisühingu ärifunktsioone igakülgselt (müük, operatsioonid,
riskijuhtimine, vastavuskontroll jpm). Lisaks põimuvad MIFID2 nõuded paljude teiste
finantsvaldkonda reguleerivate nõuetega, näiteks tavakliendi toodete kohta põhiteabe esitamise,
kindlustusvahenduse, tuletisinstrumentidega kauplemise ja fondivalitsemise valdkonnas. Seega
on MIFID2 seadusandlik pakett ja sellega kaasnevad muudatused turuosalistele tõsiseks
väljakutseks, niivõrd kui see puudutab nende ärimudelit.
167
Joonis 4. MIFID2 paketi mõju investeerimisühingu ärifunktsioonidele. Allikas: www.KPMG.co.uk (2014)
168
6.2.2 Eelnõu mõjud
Investeerimisteenuste ja väärtpaberituru õiguslik reguleerimine mõjutab eelkõige
investeerimisteenuse pakkujaid, fondihaldureid, inspektsiooni ja investoreid. Eestis tegutseb
kolm investeerimisühingut, kes osutavad oma teenuseid üldjuhul piiriüleselt teistes riikides.
Investeerimisteenuseid osutavad ka pangad.
Eelnõu ettevalmistamise käigus konsulteeriti suuremate turuosalistega (Eesti Pangaliiduga), et
hinnata, millised on teenusepakkujatele MIFID2 rakendamisega seoses tekkivad kulud, sh
näiteks IT-alased, tööjõukulud, teenusega seotud tegevuste edasiandmisega seotud kulud jms.
Samuti uuriti mõju teenuseosutajate olemasolevatele teenustele, näiteks kas uute nõuete ja
kohustustega kaasneb halduskoormuse kasv (raporteerimiskohustused jms), olulise tuluallika
kadumine, ärimudeli ümberkujundamine, vajadus olemasolevaid või ka uusi teenuseid sisse
osta, teatud teenuste pakkumisest loobuda, teenuste hinda tõsta vms.
Tagasisidet paluti ka positiivsete mõjude kohta, näiteks kui pikemas perspektiivis võib tekkida
võimalusi tööjõukulusid vähendada, efektiivsemalt teenuseid pakkuda, või kui on oodata
halduskoormuse vähenemist, teenuste kättesaadavamaks muutumist, kohaliku väärtpaberi- ja
investeerimisteenuste turu arengut soodustavaid meetmeid või efektiivsemat investorite huvide
kaitset.
Et lähtuda eelnõu mõjude hindamisel objektiivsetest võrdlusandmetest, paluti andmed
võimalusel välja tuua (vähemalt avalikult kaubeldavate väärtpaberitega turuosaliste poolt)
võrdluses eelmiste aastate näitajatega.
Päringule saadud vastused koondas inspektsioon ja need on lisatud käesolevale seletuskirjale
lisana 3. Sisendit andis 5 turuosalist, kellest üks Eestis investeerimisteenuseid ei osuta.
Arutelude käigus selgus, et turuosaliste hinnangul ei ole MIFID2 võimalikku mõju äritulemile
võimalik prognoosida, ja isegi kui seda on tehtud, ei soovitud avaldada numbrilisi näitajaid, mis
võivad olla ärisaladuseks.
Saadud sisendi põhjal ei ole seega võimalik eelnõu mõju analüüsida. Kuid sisendi põhjal
ilmnesid mõningad turuosaliste hinnangud. Näiteks arvas kolm vastanut neljast, et MIFID2
paketi rakendamise kulud on kõrged. Halduskoormuse tõusu hindas keskmiseks kaks vastanut
ja kaks hindas seda kõrgeks. Mõju kasumi vähenemisele on madal kuni keskmine. Tegevuste
sisseostmise või edasiandmise vajadust hinnati kolmel juhul neljast keskmiseks. Senistest
äritegevustest loobumist hinnati erinevalt, kahel juhul nähti selle mõju keskmisena. Positiivset
mõju nähakse pigem madala või mitteeksisteerivana, sh investorkaitse tõstmise meetmete
puhul.
Käesolevale seletuskirjale on lisatud mõjude hindamise küsimustik turuosalistelt
täiendavate andmete saamiseks (seletuskirja lisa 4).
Eelnõu eesmärkide saavutamise meetmed mõjutavad väga vähe järgmisi valdkondi:
1) regionaalareng;
2) sotsiaalvaldkond;
3) riigi julgeolek ja välissuhted;
4) elu- ja looduskeskkond;
5) riigiasutuste ja kohaliku omavalitsuse korraldus.
169
Järgnevalt on analüüsitud eelnõu peamiste eesmärkide saavutamise meetmete mõju
majandusele ja muid otseseid või kaudseid mõjusid.
Meede nr 1:
Kliendi teavitamine investeerimisteenusega seoses saadud või antud hüvedest ja
tasudest
ÜLDIST
Eelnõus on täiendatud kliendi teavitamise nõudeid seoses investeerimisühingu ja teiste
isikute vahel makstavate hüvede ja tasudega (inducements). Sellised tasud ja hüved on
mõeldud finantsvahendajatele stiimulina teatud toodete või teenuste müügi edendamisel ja
need võivad olla väga erinevad. Näiteks võib portfellivalitsemise teenust osutav
investeerimisühing saada suuremat vahendustasu või soodustusi selle eest, et ta omandab
kliendi portfelli teatud fondi osakuid. Eelnõuga kavandatavate muudatuste tulemusel peab
investeerimisühing sellised tasud ja hüved kliendile avaldama enne teenuse osutamist.
Kliendil on õigus teada, milliseid kulutusi tehakse tema portfelli arvelt, ja miks.
Lisaks peab investeerimisühing kaaluma, kas sellised tasud parandavad kliendile osutatava
teenuse kvaliteeti, tuues muu hulgas tuntavat kasu ka kliendile, mitte üksnes
investeerimisühingule. Nii saavad kliendid paremini aru investeerimisühingul teenuse
osutamise käigus tekkida võivatest huvide konfliktidest.
Teatud tüüpi investeerimisnõustamise ja portfellivalitsemise teenuse osutamisel on selliste
tasude saamine või andmine keelatud. Selliseid teenuseid osutab investeerimisühing kliendi
usaldatud volituse alusel, näiteks kui investeerimisühing koostab omal äranägemisel kliendi
väärtpaberiportfelli. Nendes tingimustes on investeerimisühingu oma huvides saadavad või
makstavad täiendavad tasud ja sellele tuginevad valikud väga tõenäoliselt konfliktis kliendi
huvidega, mille tulemusel ei pruugi kliendile osutatav teenus olla tema parimates huvides.
Juhul kui investeerimisühing saab nende teenustega seoses tasu, peab ta need klientidele
tagastama. Keelatud on tasusid või hüvesid saada ka väärtpaberiga seotud korralduse
kauplemiskohta edastamise eest.
KAASNEV MÕJU
Mõju valdkond I
Mõju ulatus
tervikuna, sh
mõju ulatus
majandusele:
väike
Meetmete tulemusena võib investeerimishuvi Eesti turu vastu kasvada,
kuid mitte oluliselt, kuna pigem mõjutab seda majandusolukord ja turu
üldine konkurentsivõime. Muudatustega kaasneb teenuste osutajatele
teatud halduskoormuse kasv.
Mõju valdkond
II
Mõju
väärtpaberituru
osalistele:
TEENUSEPAK
KUJAD ja
INVESTORID
väike
Meetmed puudutavad peamiselt investeerimisühingute
portfellivalitsemise teenuse ja investeerimisnõustamise kliente.
Klientide arv ei ole teada. Eelnõu mõju teenusepakkujate müügituludele
on pigem väheoluline. Kuid eeldada võib, et tulud võivad langeda, kui
saadavaid või antavaid tasusid tuleb hinnata ja avaldada. Samuti võib
eeldada teatavat teenustasu tõusu väheneva tulu arvelt, juhul kui tulu
väheneb. Kuid meetme sisu tagab, et investeerimisühing tegutseks
kliendi huvidest lähtuvalt ja sellega seoses võib samuti eeldada, et
investoritele on meetme mõju positiivne.
Mõju investoritele ja teenusepakkujatele on seega väike.
Mõju valdkond
III
Mõju riigiasutustele puudub. Inspektsiooni tegevust ei rahastata
riigieelarvest. Inspektsiooni tegevust finantseerivad pangad ja teised
170
131 http://www.fi.ee/public/2015_aastaaruande_kinnitamine_otsus.pdf
RIIGIASUTUS
ED
järelevalvesubjektid. Teenuseosutajatele kehtestatud nõuete
täpsustamise ja laiendamisega seoses võidakse algatada rohkem
järelevalve- ja väärteomenetlusi, mis võib suurendada töökoormust,
kuid selleks vajalikud tööprotsessid on valdavalt juba sisse seatud ja
olulist muutuse vajadust ega tööjõukulu kasvu selles ette näha ei ole.
Inspektsiooni aastaraamatu kohaselt oli Inspektsiooni tööjõukulu oli
2015. aastal 3 252 000 eurot (2014. aastal 2 942 000 eurot).
Inspektsiooni 2015. aasta eelarve ülejääk 1 185 092,41 eurot.131 2016.
aasta kohta ei ole need andmed käesoleva seletuskirja ettevalmistamise
ajal veel avaldatud.
Eeldatavalt ei ole ette näha eelnõu tõttu Inspektsiooni tööjõukulude ega
järelevalvetasude kasvu, samuti ei prognoosita halduskoormuse kasvu.
Mõjutatud
sihtrühma
suurus:
väike
Sihtrühma kuuluvad isikud, kes osutavad investeerimisteenuseid. Eestis
tegutseb 3 investeerimisühingut ja teadaolevalt pakub
investeerimisteenuseid ka 5 panka. Meede võib mõjutada ka
fondivalitsejaid ja varahaldusettevõtjaid.
Mõju esinemise
sagedus:
väike
Kuna tasud ja hüved seonduvad üldiselt investeerimisteenustega, on
need pigem levinud portfellihalduse ja investeerimisnõustamise puhul.
Kuid Eesti isikute investeerimisalane teadlikkus on madal. Pigem
eelistatakse investeerimisele hoiuseid. Seega ei saa investeerivate
klientide arv olla väga suur.
Ebasoovitavate
mõjude risk:
väike
Ebasoovitavate mõjude risk on pigem kaudne. Investeerimisteenuste
turul tegutsemine on ka seni olnud tugevalt reguleeritud ja seotud
kõrgete vastavusriskidega, mistõttu eelnõuga kehtestatud meetmed
tõenäoliselt ei mõjuta teenuseosutajaid teenuse osutamisest loobuma.
Seega on meetme ebasoovitava mõju risk väike.
KOKKUVÕTE MÕJU OLULISUSEST
Meetme mõju tervikuna majandusele on väheoluline, kuna Eesti investeerimisteenuste
turg on väike ja klientide investeerimisalane teadlikkus madal.
Kuna meetmete rakendamisega olulisi mõjusid ei kaasne, ei ole kavas läbi viia
täiendavat analüüsi (uuringuid, andmete kogumist) mõju avaldumise kohta.
Meede nr 2:
Väärtpaberite väljatöötamise, heakskiitmise ja turustamise nõuet kehtestamine
ÜLDIST
Eelnõuga on määratletud väärtpaberite ja investeerimishoiuste väljatöötamise, heakskiitmise
ja klientidele turustamise nõuded, mida kohaldatakse ka investeerimishoiuste soovitamisele
ja turustamisele. Kehtiv seadus selliseid nõudeid ette ei näe. Investeerimisühing võib kehtiva
seaduse alusel emiteerida väärtpabereid ja müüa neid või teise investeerimisühingu
emiteeritud väärtpabereid nii, et ei rakendu ka avaliku pakkumise korraldamise nõuded,
näiteks märkides väärtpabereid oma klientidele. Selline müügitegevus ei pruugi piisavalt
arvestada klientide huvidega. Tooted muutuvad järjest keerulisemaks ja kliendil on keeruline
mõista, kas väärtpaber tegelikult vastab tema eesmärkidele.
171
132 http://www.fi.ee/public/2015_aastaaruande_kinnitamine_otsus.pdf
Eelnõuga kavandatud nõuete eesmärk on huvide konfliktide parem haldamine. Väärtpaberite
väljatöötamine ja klientidele turustamine peab tervikuna toimuma läbimõeldult, kliendi huve
arvestavalt ja investeerimisühingu juhtkonna teadmisel, nii et klientidele pakutakse üksnes
selliseid investeerimisvõimalusi, mis vastavad nende vajadustele ja eesmärkidele. Eelnõuga
kavandatud muudatuste tulemusel on suurendatud investeerimisühingu vastutust, nõudes, et
toodete turustamisel arvestatakse kliendi eesmärkide ja omadustega.
Investeerimisühing peab analüüsima väärtpaberi või investeerimishoiuse elutsükli
võimalikke arenguid, ja vältima nii kliendi jaoks asjatult ebasoodsaid tulemusi.
KAASNEV MÕJU
Mõju valdkond I
Mõju ulatus
tervikuna, sh
mõju ulatus
majandusele:
väike
Meetmete tulemusena võib investeerimishuvi Eesti turu vastu kasvada,
kuid mitte oluliselt, kuna pigem mõjutab seda majandusolukord ja turu
üldine konkurentsivõime. Muudatustega kaasneb teenuste osutajatele
teatud halduskoormuse kasv.
Mõju valdkond
II
Mõju
väärtpaberituru
osalistele:
TEENUSEPAK
KUJAD ja
INVESTORID
väike
Meetmed puudutavad peamiselt investeerimisühingute
portfellivalitsemise, kuid ka erinevate muude teenuste kliente. Näiteks
investeerimishoiuse ostuks ei pea kliendil olema investeerimisteenuste
osutamise kokkulepet. Puudutatud klientide koguarv ei ole teada.
Eelnõu mõju teenusepakkujate müügituludele on pigem väheoluline.
Kuid eeldada võib, et tulud võivad langeda, ja kaasnev halduskoormus
tõusta, kuid mitte oluliselt, sest investeerimisühingute, pankade ja
fondivalitsejate tegevus on ka praegu tugevalt reguleeritud ja nõutavad
uued töökorrad ei ole sellega võrreldes väga kaalukas kohustuste mahu
kasv. Samuti võib eeldada teatavat teenustasu tõusu väheneva tulu
arvelt, juhul kui tulu väheneb. Meetmega tagatakse, et
investeerimisühing tegutseks kliendi huvidest lähtuvalt ja sellega seoses
võib samuti eeldada, et investoritele on meetme mõju positiivne.
Muudatuste tulemusena võidakse edaspidi kliendile pakkuda vähem
keerukamaid instrumente, mis esmapilgul vähendab kliendi valikuid,
kuid pakutavad tooted vastavad samas paremini kliendi huvidele. Ka
lisanduv läbipaistvus on kliendile kasulik. Näiteks fondiosaku
väljatöötaja ning edasimüüjate ja turustajate vahel toote sihtrühmale
kaasnevate kulude ja tasude kohta vahetatav teave võib parandada
konkurentsi fonditurul, vähendades kliendi jaoks fondiosakute
omamisega seonduvaid kulusid.
Mõju investoritele ja teenusepakkujatele on seega väike.
Mõju valdkond
III
RIIGIASUTUS
ED
Mõju riigiasutustele puudub. Inspektsiooni tegevust ei rahastata
riigieelarvest. Inspektsiooni tegevust finantseerivad pangad ja teised
järelevalvesubjektid. Teenuseosutajatele kehtestatud nõuete
täpsustamise ja laiendamisega seoses võidakse algatada rohkem
järelevalve- ja väärteomenetlusi, mis võib suurendada töökoormust,
kuid selleks vajalikud tööprotsessid on valdavalt juba sisse seatud ja
olulist muutuse vajadust ega tööjõukulu kasvu selles ette näha ei ole.
Inspektsiooni aastaraamatu kohaselt oli Inspektsiooni tööjõukulu oli
2015. aastal 3 252 000 eurot (2014. aastal 2 942 000 eurot).
Inspektsiooni 2015. aasta eelarve ülejääk 1 185 092,41 eurot.132 2016.
172
aasta kohta ei ole need andmed käesoleva seletuskirja ettevalmistamise
ajal veel avaldatud.
Eeldatavalt ei ole ette näha eelnõu tõttu Inspektsiooni tööjõukulude ega
järelevalvetasude kasvu, samuti ei prognoosita halduskoormuse kasvu.
Mõjutatud
sihtrühma
suurus:
väike
Sihtrühma kuuluvad isikud, kes osutavad investeerimisteenuseid. Eestis
tegutseb 3 investeerimisühingut ja teadaolevalt pakub
investeerimisteenuseid ka 5 panka. Meede võib mõjutada ka
fondivalitsejaid ja varahaldusettevõtjaid.
Mõju esinemise
sagedus:
väike
Eesti isikute investeerimisalane teadlikkus on madal. Pigem eelistatakse
investeerimisele hoiuseid. Seega ei saa investeerivate klientide arv olla
väga suur.
Ebasoovitavate
mõjude risk:
väike
Ebasoovitavate mõjude risk on pigem kaudne. Investeerimisteenuste
turul tegutsemine on ka seni olnud tugevalt reguleeritud ja seotud
kõrgete vastavusriskidega, mistõttu eelnõuga kehtestatud meetmed
tõenäoliselt ei mõjuta teenuseosutajaid teenuse osutamisest loobuma.
Seega on meetme ebasoovitava mõju risk väike.
KOKKUVÕTE MÕJU OLULISUSEST
Meetme mõju tervikuna majandusele on väheoluline, kuna Eesti investeerimisteenuste
turg on väike ja klientide investeerimisalane teadlikkus madal.
Kuna meetmete rakendamisega olulisi mõjusid ei kaasne, ei ole kavas läbi viia
täiendavat analüüsi (uuringuid, andmete kogumist) mõju avaldumise kohta.
Meede nr 3:
Väärtpaberiga seotud kliendi korralduste täitmise reeglite täiendamine
ÜLDIST
Kliendi korralduste parimal võimalikult viisil täitmise kohustus on üks turu terviklikkuse
tagamise põhialuseid. Et saavutada kliendi korralduse täitmisel kliendi jaoks parim võimalik
tulemus, muu hulgas seoses korralduse täitmisega kaasnevate kulude ja tasudega, tuleb
investeerimisühingul eelnõu kohaselt uuendada ja täiendada oma tööprotsesse ja
tegutsemisstrateegiaid. Lahenduse reformimine oli vajalik, et soodustada konkurentsi, tõsta
korralduste täitmise standardeid ja suurendada investori kaitse huvides läbipaistvust.
Eelnõu kohaselt peab investeerimisühing teatama kliendile, millises kauplemiskohas
korraldus täideti ja andma üldisema ülevaate ka oma peamistest korralduse täitmise kohtadest
ja seal pakutava teenuse kvaliteedist. Parima täitmise reeglid peavad olema kliendile
arusaadavad ja nendest kinnipidamist tuleb vajadusel inspektsioonile tõendada. Näiteks tuleb
kliendile selgitada, kuidas erineb tavakliendi ja asjatundliku kliendi korralduste täitmine,
juhul kui see erineb. Samuti võib nii klient kui järelevalveasutus soovida mõista, miks on
investeerimisühing muutnud oma peamiste täitmiskohtade ringi. Kolmandatelt isikutelt
korralduste täitmiskohta edastamise eest tasude ja hüvede saamine ei ole lubatud, sest see ei
oleks kooskõlas huvide konfliktide haldamise nõuetega.
KAASNEV MÕJU
Mõju valdkond I
Mõju ulatus
tervikuna, sh
mõju ulatus
majandusele:
Meetmete tulemusena võib investeerimishuvi Eesti turu vastu kasvada,
kuid mitte oluliselt, kuna pigem mõjutab seda majandusolukord ja turu
üldine konkurentsivõime. Muudatustega kaasneb teenuste osutajatele
teatud halduskoormuse kasv.
173
133 http://www.fi.ee/public/2015_aastaaruande_kinnitamine_otsus.pdf
väike
Mõju valdkond
II
Mõju
väärtpaberituru
osalistele:
TEENUSEPAK
KUJAD ja
INVESTORID
väike
Meetmed mõjutavad peamiselt investeerimisteenuse osutajate poolt
klientide korralduste täitmise ja edastamise teenuse osutamist, kuid
mitte oluliselt, sest see teenus ei oma Eestis tegutsevate
universaalpankade tegevuses tõenäoliselt väga kaalukat rolli. Eelnõu
mõju teenusepakkujate müügituludele on pigem väheoluline. Kuid
eeldada võib, et tulud võivad mingil määral langeda, sest meede
soodustab konkurentsi Eestis tegutsevate kliendi korralduste täitjate
vahel, kuna kliendil tekib erinevate teenusepakkujate poolt korralduste
täitmise kvaliteedi võrdlemise võimalus. Samas on piisavalt teadlike
klientide arv selleks tõenäoliselt liiga madal, et klientide eelistused
turuolukorda tõsiselt muudaks. Samuti võib eeldada teatavat teenustasu
tõusu väheneva tulu arvelt, juhul kui tulu väheneb. Kuid meetme sisu
tagab, et investeerimisühing tegutseks kliendi huvidest lähtuvalt ja
sellega seoses võib samuti eeldada, et investoritele on meetme mõju
positiivne. Klientide arv ei ole teada.
Mõju investoritele ja teenusepakkujatele on seega väike.
Mõju valdkond
III
RIIGIASUTUS
ED
Mõju riigiasutustele puudub. Inspektsiooni tegevust ei rahastata
riigieelarvest. Inspektsiooni tegevust finantseerivad pangad ja teised
järelevalvesubjektid. Teenuseosutajatele kehtestatud nõuete
täpsustamise ja laiendamisega seoses võidakse algatada rohkem
järelevalve- ja väärteomenetlusi, mis võib suurendada töökoormust,
kuid selleks vajalikud tööprotsessid on valdavalt juba sisse seatud ja
olulist muutuse vajadust ega tööjõukulu kasvu selles ette näha ei ole.
Inspektsiooni aastaraamatu kohaselt oli Inspektsiooni tööjõukulu oli
2015. aastal 3 252 000 eurot (2014. aastal 2 942 000 eurot).
Inspektsiooni 2015. aasta eelarve ülejääk 1 185 092,41 eurot.133 2016.
aasta kohta ei ole need andmed käesoleva seletuskirja ettevalmistamise
ajal veel avaldatud.
Eeldatavalt ei ole ette näha eelnõu tõttu Inspektsiooni tööjõukulude ega
järelevalvetasude kasvu, samuti ei prognoosita halduskoormuse kasvu.
Mõjutatud
sihtrühma
suurus:
väike
Sihtrühma kuuluvad isikud, kes osutavad investeerimisteenuseid. Eestis
tegutseb 3 investeerimisühingut ja teadaolevalt pakub
investeerimisteenuseid ka 5 panka.
Mõju esinemise
sagedus:
väike
Eesti isikute investeerimisalane teadlikkus on madal. Pigem eelistatakse
investeerimisele hoiuseid. Seega ei saa meetmest puudutatud
investeerivate klientide arv olla väga suur. Investeerimisteenuse osutaja
seisukohalt puudutab meede klientide korralduste täitmise ja edastamise
teenuse osutamist, kuid see teenus ei oma Eestis tegutsevate
universaalpankade tegevuses tõenäoliselt väga kaalukat rolli.
Ebasoovitavate
mõjude risk:
väike
Ebasoovitavate mõjude risk on pigem kaudne. Investeerimisteenuste
turul tegutsemine on ka seni olnud tugevalt reguleeritud ja seotud
kõrgete vastavusriskidega, mistõttu eelnõuga kehtestatud meetmed
tõenäoliselt ei mõjuta teenuseosutajaid teenuse osutamisest loobuma.
Seega on meetme ebasoovitava mõju risk väike.
KOKKUVÕTE MÕJU OLULISUSEST
174
7. SEADUSE RAKENDAMISEGA SEOTUD RIIGI JA KOHALIKU
OMAVALITSUSE TEGEVUSED, EELDATAVAD KULUD JA TULUD
Seadusega ei kaasne riigi ega kohalike omavalitsuste tegevusi ega otseseid kulusid riigi ega
kohalike omavalitsuse üksuste eelarve tasandil.
8. RAKENDUSAKTID
Eelnõuga on kavas kehtetuks tunnistada VPTS § 92, mille tulemusel muutub kehtetuks ka selle
volitusnormi alusel antud rahandusministri määrus „Klientidele teabe ja aruannete esitamise
nõuded seoses investeerimisteenuste osutamisega“, RT I, 09.11.2010, 10. Määruse kehtetuks
tunnistamise põhjuseks on samade normide kehtestamine MIFID2 delegeeritud aktides(vt ka
VPTS § 92 kehtetuks tunnistamise selgitust). Täiendavaid rahandusministri määrusi ei ole
eelnõu alusel kavandatud.
Ülevaade MIFID2 delegeeritud aktide kohta on avaldatud Euroopa Komisjoni veebilehel.134
9. SEADUSE JÕUSTUMINE
MIFID2 avaldati 12. juunil 2014. a ja jõustus 20. päeval alates avaldamisest. Liikmesriikidel
on kohustus viia siseriiklik õigus direktiiviga vastavusse hiljemalt 03. juuliks 2017. a.
Käesolev seadus jõustub üldises korras ehk kümnendal päeva päras Riigi Teatajas avaldamist.
10. EELNÕU KOOSKÕLASTAMINE, HUVIRÜHMADE KAASAMINE JA AVALIK
KONSULTATSIOON
Eelnõu esitatakse arvamuse avaldamiseks inspektsioonile, Majandus- ja
Kommunikatsiooniministeeriumile, Eestis tegutsevatele investeerimisühingutele, Eesti
Pangaliidule, Eesti Fondihaldurite Liidule, Eesti Pangale, Eesti Advokatuurile, Eesti
Kaubandus- ja Tööstuskojale, MTÜ-le Finance Estonia, Eesti Väike- ja Keskmiste Ettevõtjate
Assotsiatsioonile ja NASDAQ Tallinna börsile.
___________________________________________________________________________
Algatab Vabariigi Valitsus „........”...........................” 2017
(allkirjastatud digitaalselt)
134 https://ec.europa.eu/info/law/markets-financial-instruments-mifid-ii-directive-2014-65-eu/amending-and-
supplementary-acts/implementing-and-delegated-acts_en
Meetme mõju tervikuna majandusele on väheoluline, kuna Eesti investeerimisteenuste
turg on väike ja klientide investeerimisalane teadlikkus madal.
Kuna meetmete rakendamisega olulisi mõjusid ei kaasne, ei ole kavas läbi viia
täiendavat analüüsi (uuringuid, andmete kogumist) mõju avaldumise kohta.
175
Sven Sester
Rahandusminister
176
Lisa 1
VASTAVUSTABELID
Vastavustabel I
MIFID2
MIFID2
(Artikkel, lõige,
punkt)
Ülevõtmise
kohustus
(jah, ei,
valikuline)
MIFID2 rakendamiseks
kehtestatavad ja
olemasolevad Eesti
õigusaktid (pealkiri,
paragrahv, lõige,
punkt)135
Kommentaarid
Art 1(1) Jah VPTS § 1 Kohaldamisala
Art 1(2) Jah VPTS § 1 Reguleerimisala
Art 1(3) Jah KAS § 2 lg 4
Art 1(4) Jah VPTS § 47 lg 7,
KAS § 2 lg 5
Art 1(5) Jah VPTS § 47 lg 6
Art 1(6) Jah VPTS § 1636 lg 2
Art 1(7) Jah VPTS § 3 lg 5
Art 2(a)–(c) Jah VPTS § 47 lg 1 p 1–3
Art 2(d) Jah VPTS § 47 lg 1 p 4, lg 11
ja 12
Art 2(1)(e) Jah VPTS § 47 lg 1 p 14
Art 2(1)(f) ja (g) Jah VPTS § 47 lg 1 p 5 ja 6
Art 2(1)(h) Jah VPTS § 47 lg 1 p 7
Art 2(1)(i) Jah VPTS § 47 lg 1 p 8
Art 2(1)(j) VPTS § 47 lg 1 p 9 ja lg
13
Art 2(1)(k) Jah VPTS § 47 lg 1 p 10
Art 2(1)(l) ja
(m)
N/A - Taani ja Itaalia
turuspetsiifilised erandid
Art 2(1)(n) Jah VPTS § 47 lg 1 p 15
Art 2(1)(o) Jah VPTS § 47 lg 1 p 16
Art 2(2) Jah - Selliseid õiguseid antud ei ole
Art 2(3) ja (4) Ei - Komisjoni ja ESMA
volitused
Art 3(1) Valikuline VPTS § 47 lg 3 ja 4 Osaliselt rakendatud
Art 3(2) Valikuline VPTS § 47 lg 3 ja 4 Osaliselt rakendatud
Art 3(3) N/A - Eeliseid ei ole kohaldatud
Art 3(4) ja (5) Ei - Komisjoni ja ESMA
volitused
Art 4(1)(1) Jah VPTS § 40 lg 1
Art 4(1)(1) teine
lõik jj
Valikuline - Ei ole rakendatud
Art 4(1)(2) Jah VPTS § 43
Art 4(1)(3) Jah VPTS § 44
Art 4(1)(4) Jah VPTS § 43 lg 5
Art 4(1)(5) Jah VPTS § 43 lg 2
Art 4(1)(6) Jah VPTS § 43 lg 3
135 Arvesse võttes eelnõuga kavandatavaid muudatusi.
177
Art 4(1)(7) Jah VPTS § 61
Art 4(1)(8) Jah VPTS § 43 lg 4
Art 4(1)(9) Jah VPTS § 46 lg 1
Art 4(1)(10) Jah VPTS § 46 lg 2
Art 4(1)(11) Jah VPTS § 46 lg 3
Art 4(1)(12) Jah VPTS § 1635 lg 2
Art 4(1)(13) Jah VPTS § 1635 lg 1
Art 4(1)(14) Jah VPTS § 876 lg 4
Art 4(1)(15) Jah VPTS § 2
Art 4(1)(16) N/A -
Art 4(1)(17) Jah VPTS § 2 lg 2
Art 4(1)(18) Jah VPTS § 120 lg 3 ja 4
Art 4(1)(19) Jah VPTS § 3 lg 2
Art 4(1)(20) Jah VPTS § 886 lg 3, 5–8
Art 4(1)(21) Jah VPTS § 3 lg 2
Art 4(1)(22) Jah VPTS § 3 lg 3
Art 4(1)(23) Jah VPTS § 3 lg 4
Art 4(1)(24) Jah VPTS § 3 lg 1
Art 4(1)(25) Jah VPTS § 1631 lg 43
Art 4(1)(26) Jah VPTS § 8
Art 4(1)(27) Jah KAS § 3 lg 1
Art 4(1)(28) Jah IFS § 3 lg 1
Art 4(1)(29) Jah VPTS § 1191 lg 1
Art 4(1)(30) Jah ÄS136 § 384
Art 4(1)(31) Jah VPTS § 9 lg 1 ja 2
Art 4(1)(32) Jah VPTS § 82 lg 1
Art 4(1)(33) Jah VPTS § 82 lg 1
Art 4(1)(34) Jah VPTS § 81
Art 4(1)(35) Jah VPTS § 82 lg 2 ja 3
Art 4(1)(36) Jah VPTS § 54 lg 11
Art 4(1)(37) Jah VPTS § 54 lg 11
Art 4(1)(38) Jah VPTS § 1246 lg 8
Art 4(1)(39) Jah VPTS § 8215 lg 2
Art 4(1)(40) Jah VPTS § 8215 lg 3
Art 4(1)(41) Jah VPTS § 8216 lg 2
Art 4(1)(42) Jah VPTS § 87 lg 3
Art 4(1)(43) Jah KAS § 891 lg 2
Art 4(1)(44) Jah VPTS § 2 lg 1
Art 4(1)(45) Jah VPTS § 2 lg 31
Art 4(1)(46) Jah VPTS § 1371 lg 3
Art 4(1)(47) N/A - Viidatud MIFIR-ile VPTS §
1371 lõikes 3
Art 4(1)(48) N/A - Viidatud MIFIR-ile VPTS § 3
lõikes 4
Art 4(1)(49) N/A - MIFIR art 2(1)(29)
Art 4(1)(50) N/A VPTS § 2 lg 3 MIFIR art 2(1)(30)
Art 4(1)(51) N/A - EMIR art 2(1)
Art 4(1)(52)–
(54)
Jah VPTS § 1197
136 Äriseadustik
178
Art 4(1)(55) Jah VPTS § 781
Art 4(1)(56) N/A -
Art 4(1)(57) N/A -
Art 4(1)(58) Jah VPTS § 1636 lg 1 REMIT art 2(4)
Art 4(1)(59) N/A - Vt FIS § 47 lõike 1 punkti 6
lisamise selgitust
Art 4(1)(60) Jah VPTS § 1631 lg 8
Art 4(1)(61) N/A VPTS § 1631 lg 8
Art 4(1)(62) Jah VPTS § 824 lg 9
Art 4(1)(63) Jah VPTS § 1197 lg 1
Art 5(1) Jah VPTS § 48 lg 1, 51 lg 1
Art 5(2) Jah VPTS 120 lg 2
Art 5(3) Jah VPTS § 237 lg 1 p 3
Art 5(4) Jah VPTS § 781
Art 6(1) ja (2) Jah VPTS § 49 lg 1 ja 2
Art 6(3) VPTS § 64 lg 7 ja 65 lg 5
Art 7(1)–(3) Jah VPTS § 55 lg 1, § 551 lg
1–3, § 54 lg 1
Art 7(4) ja (5) Ei - ESMA volitused
Art 8 Jah VPTS § 58
Art 9(1) Jah VPTS § 79 lg 4 ja 5, §
791 lõige 2
Art 9(1) viitab CRD
artiklitele 88–91, mis on üle
võetud KAS-ga, teatud sätted
VPTS §-ga 79 (lõiked 4 ja 5).
Art 9(2) Valikuline VPTS § 79 lg 10 Osaliselt rakendatud. Valiku
täielikuks kohaldamiseks
peaks VPTS § 791 lõikest 2
välja jätma viite KAS § 49
lõikele 2.
Art 9(3),
esimene lõik
Jah VPTS § 79 lg 5
Art 9(3), teine
lõik, (a)–(c)
Jah VPTS § 79 lg 6 punktid
1–3
Art 9(3), kolmas
lõik
Jah VPTS § 79 lg 7
Art 9(3), neljas
lõik
Jah VPTS § 79 lg 8
Art 9(4) Jah VPTS § 79 lg 9
Art 9(5) Jah VPTS § 80
Art 9(6),
esimene lõik
Jah VPTS § 79 lg 4
Art 9(6), teine
lõik, punktid a
ja b
Valikuline - Valikut ei ole rakendatud
Art 10(1) Jah VPTS § 54 lg 1 p 4, 56 p
1–3 ja 6
Art 10(2) Jah VPTS § 56 p 6
Art 10(3) Jah VPTS § 234 lg 1
Art 11(1) Jah VPTS § 73, 75 lg 2
Art 11(2) Jah VPTS § 76 lg 5
Art 11(3) Jah VPTS § 78 lg 1 ja 4
179
Art 11(4) Jah VPTS § § 76 lg 1
Art 12 Jah VPTS § 741
Art 13 Jah VPTS § 72
Art 14 Jah VPTS § 54 lg 1 p 14
Art 15 Jah VPTS § 93
Art 16(1) Jah - Ei vaja ülevõtmist
Art 16(2) Jah VPTS § 823 lg 1
Art 16(3) Jah VPTS § 824 lg 1
Art 16(3) teine
lõik
Jah VPTS § 829 lg 1 Vt ka delegeeritud direktiivi
vastavustabelit
Art 16(3)
kolmas lõik
Jah VPTS § 8211 lg 1
Art 16(3) neljas
lõik
Jah VPTS 8213 lg 1
Art 16(3) viies
lõik
Jah VPTS § 8214 lg 1
Art 16(3) kuues
lõik
Jah VPTS § 8214 lg 2
Art 16(3)
seitsmes lõik
Jah - Ei vaja ülevõtmist;
investeerimisühingu
kohustusi ei ole kitsendatud
Art 16(4) Jah VPTS §-st 811 lg 4,
esimene lause
Art 16(5) Jah VPTS § 826
Art 16(6) Jah VPTS § 90
Art 16(7) lõigud
1–3
Jah VPTS § 901 lg 1 ja 2
Art 16(7) neljas
ja viies lõik
Jah VPTS § 901 lg 3
Art 16(7) kuues
lõik
Jah VPTS § 901 lg 4
Art 16(7)
seitsmes lõik
Jah VPTS § 901 lg 5
Art 16(7)
kaheksas lõik
Jah VPTS § 901 lg 2 teine
lause
Art 16(7)
viimane lõik
Jah VPTS § 901 lg 6
Art 16(8) ja (9) Jah VPTS § 88 Vt ka delegeeritud direktiivi
vastavustabelit
Art 16(10) Jah VPTS § 88 lg 41 Vt ka delegeeritud direktiivi
vastavustabelit
Art 16(11) Jah VPTS § 90 lg 2
Art 16(11) teine
lõik
Valikuline - Ei ole rakendatud
Art 16(11)
kolmas lõik
Ei - Teavitamiskohustus tekib
valikuõiguse rakendamisel
Art 16(12) Ei - Komisjoni volitusnorm
Art 17 Jah VPTS § 8215
Art 17(1)
viimane lause
Jah VPTS § 8215 lg 5
Art 17(2) Jah VPTS § 8215 lg 8–10
180
Art 17(2) kaks
viimast lõiku
Jah VPTS § 8215 lg 11
Art 17(3) Jah VPTS § 8215 lg 6
Art 17(4) Jah VPTS § 8215 lg 7
Art 17(5) Jah VPTS § 8216
Art 17(5) teine
lõik, esimene
lause ja lõigu
viimane lause
Jah VPTS § 8216 lg 3 teine
lause ja lg 4
Art 17(6) Jah VPTS § 8215 lg 12
Art 17(7) Ei - ESMA kohustused
Art 18(1) Jah VPTS § 1631 lg 1 ja 2, lg
7
Art 18(2) Jah VPTS § 1631 lg 2, § 1632
lg 1
Art 18(3) Jah VPTS § 1631 lg 2
Art 18(4) Jah VPTS § 1631 lg 7, 1246
lg 1
Art 18(5) Jah VPTS § 1631 lg 7, 1251,
1252, § 132 lg 5 ja 6,
1344, 1361, 1371
Art 18(6) Jah VPTS § 1631 lg 11
Art 18(7) Jah VPTS § 1631 lg 13
Art 18(8) Jah VPTS § 1632 lg 3
Art 18(9) Jah VPTS § 1633 lg 3
Art 18(10) Jah VPTS § 1634 lg 2 ja 3
Art 18(11) Ei - Volitusnorm
Art 19(1) Jah VPTS § 1631 lg 1 ja 2, lg
4
Art 19(2) Jah VPTS § 1631 lg 2
Art 19(3) Jah VPTS § 1631 lg 7
viimane lause
Art 19(4) Jah VPTS § 1633 lg 1
Art 19(5) Jah VPTS § 1631 lg 7
viimane lause, § 1246 lg
7
Art 20(1) Jah VPTS § 1631 lg 8
esimene lause
Art 20(2) Jah VPTS § 1631 lg 10
Art 20(3) Jah VPTS § 1631 lg 8 teine
lause
Art 20(4) Jah VPTS § 1631 lg 14
Art 20(5) Jah VPTS § 1631 lg 15
Art 20(6) Jah VPTS § 1631 lg 4 ja 5
Art 20(7) Jah VPTS § 1634 lg 4
Art 20(8) Jah VPTS § 1633 lg 2
Art 21 Jah VPTS § 48 lg 4, § 230 lg
6
Art 22 Jah VPTS § 230 lg 1, 2303
Art 23(1) Jah VPTS § 824 lg 1
Art 23(2) Jah VPTS § 824 lg 4
181
Art 23(3) Jah VPTS § 824 lg 8
Art 23(4) Ei - Volitusnorm
Art 24(1) Jah - Ei vaja ülevõtmist, vt art 25
vasteid
Art 24(2) Jah VPTS § 85 lg 1 p 61 ja 62
Art 24(3) Jah RekS137 § 3 ja VPTS §
86 lg 2
Art 24(4)
sissejuhatus
Jah VPTS § 87 p 3–5
Art 24(4)(a) Jah VPTS § 87 lg 4 p 1–3
Art 24(4)(b) Jah VPTS § 87 lg 1 p 3
Art 24(4)(c) Jah VPTS § 87 lg 2
Art 24(4)
viimane lõik
Jah VPTS § 87 lg 2 teine
lause
Art 24(5) Jah VPTS § 86 lg 3
Art 24(5) Valikuline - Ei ole rakendatud
Art 24(6) Jah VPTS § 84 lg 4
Art 24(7)(a) Jah VPTS § 871 lg 21
Art 24(7)(b) Jah VPTS § 855 lg 1
Art 24(8) Jah VPTS § 855 lg 1
Art 24(9) Jah VPTS § 852
Art 24(9)(a) ja
(b)
Jah VPTS § 852 lg 1 p 2 ja 3
Art 24(9) loetelu
järgne lõik
Jah VPTS § 854 lg 1
Art 24(9)
viimane lõik
Jah VPTS § 852 lg 5
Art 24(10) Jah VPTS § 791 lg 4
Art 24(11) Jah VPTS § 87 lg 3
Art 24(12) Valikuline - Ei ole rakendatud
Art 24(13) ja
(14)
Ei - Komisjoni volitus
Art 25 Jah VPTS § 871
Art 25(1) Jah VPTS § 791 lg 2 ja 5
Art 25(2)
esimene lõik
Jah VPTS § 871 lg 2
Art 25(2)
viimane lause
Jah VPTS § 871 lg 15
Art 25(3)
esimene lõik
Jah VPTS § 871 lg 3
Art 25(3) teine
lõik
Jah VPTS § 871 lg 11
Art 25(3)
viimane lõik
Jah VPTS 871 lg 12
Art 25(4) Jah VPTS § 872 lg 1 ja 11
Art 25(5) Jah VPTS § 90 lg 1
Art 25(6)
esimene lõik
VPTS § 891 lg 1
137 Reklaamiseadus
182
Art 25(6) teine
ja kolmas lõik
ning loetelu
Jah VPTS § 87 lg 5
Art 25(6)
viimane lõik
VPTS § 891 lg 3
Art 25(7) Jah VPTS § 84 lg 5
Art 25(8)–(11) Ei - Komisjoni ja ESMA
volitused
Art 26 Jah VPTS § 851
Art 27(1) Jah VPTS § 873 lg 2, 7 ja 8
Art 27(2) Jah VPTS § 857
Art 27(3) Jah VPTS § 873 lg 10 ja 11, §
886 lg 9
Art 27(4) Jah VPTS § 873 lg 1
Art 27(5) Jah VPTS § 874 lg 1–5
Art 27(6) jah VPTS § 873 lg 12
Art 27(7) Jah VPTS § 874 lg 6
Art 27(8) Jah VPTS § 873 lg 3
Art 27(9) ja (10) Ei - Komisjoni ja ESMA
volitused
Art 28(1) Jah VPTS § 875 lg 1–2
Art 28(2) Jah VPTS § 876 lg 1
Art 28(2) teine
lause
Valikuline - Ei ole rakendatud
Art 28(3) Ei - Volitusnorm
Art 29(1) Jah VPTS § 1191
Art 29(2)
esimene lõik
Jah VPTS § 1191 lg 4, 1196
lg 1
Art 29(2) teine
lõik
Valikuline VPTS § 1196 lg 2 Ei ole rakendatud
Art 29(2)
viimane lõik
Jah VPTS § 1191 lg 4
Art 29(3)
esimene lõik
Jah VPTS § 1192 lg 1
Art 29(3) teine
lõik
Jah VPTS § 1194 lg 3
Art 29(3)
kolmas lõik
Valikuline VPTS § 1194 lg 2, § 1195
lg 2
Rakendatud, vt märkust
seletuskirja punktis 1.3
Art 29(3)
viimane lause
Jah VPTS § 1192 lg 3
Art 29(4) Jah VPTS § 1191 lg 4
Art 29(4) teine
lõik
Valikuline VPTS § 1195 lg 1 Rakendatud
Art 29(5) Jah VPTS § 1192 lg 1
Art 29(6) Valikuline VPTS § 1193 Rakendatud
Art 30(1) Jah VPTS § 461 lg 1, sh § 85
lg 1 p 1 ja § 86 lg 2
Art 30(2) Jah VPTS § 461 lg 2
Art 30(2) teine
lõik
Jah VPTS § 461 lg 4
183
Art 30(3) Valikuline - Ei ole rakendatud
Art 30(4) Valikuline VPTS § 461 lg 2 Riigi põhiselt ei ole piiratud
Art 30(5) Ei - Komisjoni volitus
Art 31(1) Jah VPTS § 1634, 148, 1246
lg 6
Art 31(2) Jah VPTS § 149 lg 2, 148 lg
5
Art 31(3) Jah VPTS § 149 lg 2 teine
lause
Art 31(3) Ei - Komisjoni volitus
Art 32(1) Jah VPTS § 1633 lg 3
Art 32(2)
esimene ja teine
lõik
Jah VPTS § 1633 lg 3, § 136
lg 11, 12 ja 4
Art 32(2)
kolmas, neljas ja
viies lõik
Jah VPTS § 1633 lg 3, § 136
lg 7, 6
Art 32(2) kuues
ja seitsmes lõik
Jah - Kohustusi ei ole piiratud
instrumendi põhiselt
Art 32(2)
kaheksas,
üheksas ja
kümnes lõik
Ei - ESMA kohustus, komisjoni
volitus
Art 32(3) ja (4) Ei - Komisjoni ja ESMA volitus
Art 33(1) Jah VPTS § 1635 lg 1
Art 33(2) Jah VPTS § 1635 lg 2
Art 33(3) Jah VPTS § 1635 lg 3
Art 33(4) Jah VPTS § 1635 lg 3
sissejuhatus
Art 33(5) ja (6) Jah VPTS § 1635 lg 4
Art 33(7) Jah VPTS § 1635 lg 5
Art 33(8) Ei - Komisjoni volitusnorm
Art 34(1) Jah VPTS § 581 lg 1
Art 34(2),
esimene lõik
Jah VPTS § 651 lg 1
Art 34(2), teine
lõik
Jah VPTS § 651 lg 1 p 3; §
651 lg 3
Art 34(2), teine
lõik, eelviimane
lause
Jah FIS § 53 lg 4 alusel antud
määruse § 3 lg 8
Art 34(3) Jah VPTS § 651 lg 3–5
Art 34(4) Jah VPTS § 651 lg 6
Art 34(5) Jah KAS § 206 lg 2 teine
lause
Art 34(5), teine
lõik, eelviimane
lause
Jah FIS § 53 lg 4 alusel antud
määruse § 3 lg 8
Art 34(6) Jah - Ei vaja ülevõtmist, kuna
liikmesriik peab lihtsalt
soodustama teatud tegevust.
Vt VPTS § 651
184
Art 34(7) Jah VPTS § 651 lg 1 ja 2
Art 34(8) Jah - Ei vaja ülevõtmist
Art 34(9) Jah - Ei vaja ülevõtmist
Art 35(1) Jah VPTS § 64 lg 1
sissejuhatav osa
Art 35(2) Jah VPTS § 64 lg 1 p 1–5
Art 35(2)
viimane lõik
Jah VPTS § 64 lg 12
Art 35(3) Jah VPTS § 64 lg 3
Art 35(4) Jah VPTS § 64 lg 6, lg 9
Art 35(5) Jah VPTS § 64 lg 3
Art 35(6) Jah VPTS § 64 lg 7 Ei vaja ülevõtmist
Art 35(7) Jah KAS § 206 lg 2
Art 35(8),
esimene lõik
Jah VPTS § 69 lg 7
Art 35(8), teine
lõik
Jah VPTS § 2361 lõige 1
teine lause
Art 35(9) Jah VPTS § 232 lg 1; § 2362
lg 11
Art 35(10) Jah VPTS § 64 lg 8
Art 35(11) Jah - Ei vaja ülevõtmist
Art 35(12) Jah - Ei vaja ülevõtmist
Art 36(1) Jah VPTS § 1341
Art 36(2) Jah - Ei vaja ülevõtmist, selliseid
piiranguid ei ole
Art 37(1) Jah VPTS § 132;
Art 37(2) Jah VPTS § 1381
Art 38 Jah - Ei vaja ülevõtmist, selliseid
piiranguid ei ole
Art 39(1) Valikuline VPTS § 66 lg 1 Kehtiv seadus näeb ette, et
kolmanda riigi isik võib
Eestis investeerimisteenuseid
osutada, asutades selleks
filiaali.
Art 39(2)(a) Jah VPTS § 66 lg 4 p 2
Art 39(2)(b) Jah VPTS § 67 lg 2 p 2
Art 39(2)(c) Jah VPTS § 66 lg 4 p 3
Art 39(2)(d) Jah VPTS § 66 lg 4 p 3, § 67
lg 2 p 5
Art 39(2)(e) Jah VPTS § 67 lg 2 p 3
Art 39(2)(f) Jah VPTS § 67 lg 2 p 4
Art 39(3) Jah VPTS § 66
Art 40 (a) Jah VPTS § 66 lg 3 p 7
Art 40 (b) Jah VPTS § 66 lg 3 p 1–6
Art 40 (c) Jah VPTS § 66 lg 3 p 2
Art 40 (d) Jah VPTS § 66 lg 4 p 3
Art 41(1) Jah VPTS § 67 lg 1 ja 2
Art 41(1)
viimane lause
Jah VPTS § 67 lg 1
Art 41(2) Jah - Piiranguid ei ole seatud
Art 42 Jah VPTS § 652 lg 3
185
Art 43 Jah VPTS § 67 lg 1; lg 4
Art 44(1) Jah VPTS § 120, 121
Art 44(2) ja (3) Jah VPTS § 121 lg 1, § 48 lg
4
Art 44(4) Jah VPTS § 1401
Art 44(5) Jah VPTS § 121 lg 1
Art 45(1) Jah VPTS § 1241 lg 1 ja 2
Art 45(2)(a) Jah VPTS § 1241 lg 5 p 1 ja
lg 11
Art 45(2)(b) Jah VPTS § 1241 lg 5 p 2
Art 45(2)(c) Jah VPTS § 1241 lg 5 p 3
Art 45(3) Jah VPTS § 1241 lg 6
Art 45(4) Jah VPTS § 1245
Art 45(5) Jah VPTS § 1245
Art 45(6) Jah VPTS § 1241 lg 7–9
Art 45(7) Jah VPTS § 122 lg 1 p 5 ja 6;
§ 1241 lg 1 ja 2
Art 45(8) Jah VPTS § 1242
Art 45(9) Jah - Ei vaja ülevõtmist
Art 46 Jah VPTS § 1231 lg 1 ja 2
Art 47(1) Jah VPTS § 1246 lg 1–6
Art 47(2) Jah VPTS § 1246 lg 7 ja 8
Art 48(1) ja (4) Jah VPTS § 1251 lg 1 ja 2
Art 48(2) Jah VPTS § 1344 lg 1 ja 2
Art 48(3) Jah VPTS § 1344 lg 3 ja 4
Art 48(5) Jah VPTS § 1361
Art 48(6) Jah VPTS § 1252 lg 1 ja 2
Art 48(7) Jah VPTS § 1252 lg 4 ja 5
Art 48(8) Jah VPTS § 1252 lg 3
Art 48(9) Jah VPTS § 132 lg 5–7
Art 48(9)
viimane lõik
Valikuline - Ei ole rakendatud
Art 48(10) Jah VPTS § 1252 lg 6
Art 48(11) Jah VPTS § 1252 lg 7
Art 48(12) ja
(13)
Ei - ESMA volitused
Art 49(1) Jah VPTS § 1371 lg 1
Art 49(2) Jah VPTS § 1371 lg 2
Art 49(3) ja (4) Ei - ESMA volitused
Art 50(1) Jah VPTS § 1471
Art 50(2) Ei - ESMA volitused
Art 51(1) ja (2) Jah VPTS § 1325 lg 1, 127 lg
1
Art 51(3) Jah VPTS § 1325 lg 4, § 148
lg 1 ja 5
Art 51(4) Jah VPTS § 1325 lg 4
Art 51(5) Jah VPTS § 142 lg 3
Art 51(6) Ei - ESMA volitused
Art 52(1) Jah VPTS § 136 lg 1
Art 52(2)
esimene lõik
Jah VPTS § 136 lg 11 ja lg 4
186
Art 52(2) teine
lõik
Jah VPTS § 136 lg 12 ja lg 3
Art 52(2)
kolmas lõik
Jah VPTS § 136 lg 7
Art 52(2) neljas
lõik
Jah VPTS § 136 lg 6 ja 3
Art 52(2) viies
lõik
Jah VPTS § 136 lg 4 ja 7
Art 52(2) kuues
lõik
Jah VPTS § 235 p 71
Art 52(3) ja (4) Ei - ESMA ja komisjoni
kohustused
Art 53(1) Jah VPTS § 127 lg 1
Art 53(2) Jah VPTS § 127 lg 2
Art 53(3) Jah VPTS § 132 lg 1
Art 53(4) Jah VPTS § 134 lg 2
Art 53(5) Jah VPTS § 1341
Art 53(6) Jah VPTS § 1342 Piiranguid ei ole tehtud
Art 53(7) Jah VPTS § 134 lg 3
Art 54(1) Jah VPTS § 148 lg 1
Art 54(2) Jah VPTS § 149 lg 1 ja 5
Art 54(3) Jah VPTS § 149 lg 1 ja 2
Art 54(4) Ei - Komisjoni volitus
Art 55 Jah VPTS § 1381
Art 56 Jah VPTS § 237 lg 1 p 5
Art 57(1) Jah VPTS § 1637 lg 1, 3 ja 7
Art 57(2) Jah VPTS § 1637 lg 1
Art 57(3) Jah - ESMA regulatiivsed
tehnilised standardid
Art 57(4) Jah VPTS § 1637 lg 5 ja 9
Art 57(5) Jah VPTS § 1637 lg 6, § 1639
lg 1
Art 57(6) Jah VPTS § 1639 lg 2–4
Art 57(7) Jah - Positsioonipiiranguid jälgib
ESMA
Art 57(8) Jah VPTS § 16310 lg 1
Art 57(9) Jah VPTS § 16310 lg 2
Art 57(10) Jah VPTS § 16310 lg 3
Art 57(11) Jah FIS § 18 lg 2 p 41
Art 57(12) Jah - ESMA regulatiivsed
tehnilised standardid
Art 57(13) Jah VPTS § 1638 lg 1 ja 4
Art 57(14) Jah VPTS § 1637 lg 2
Art 58(1) Jah VPTS § 16311 lg 1
Art 58(2) Jah VPTS § 16312 lg 1
Art 58(3) Jah VPTS § 16312 lg 4
Art 58(4) Jah VPTS § 16311 lg 2
Art 58(5) Jah - ESMA rakenduslikud
tehnilised standardid
187
Art 58(5) neljas
lõik
Jah - Ei ole vaja üle võtta, eelnõu
ei välista AOKS-s sätestatud
kohustusi
Art 58(6) Jah - KOM delegeeritud aktid
Art 58(7) Jah - ESMA rakenduslikud
tehnilised standardid
Art 59(1) Jah VPTS § 1198 lg 1
Art 59(2) Jah VPTS § 1199 lg 2
Art 59(3) Jah VPTS § 237 lg 1 p 121 ja
FIS § 461 lg 8
Art 59(4) Jah VPTS § 8, 230 lg 1 ja 6
Art 60(1) Jah VPTS § 11911 lg 1
Art 60(2) Jah VPTS § 1199 lg 3
Art 61(1) Jah VPTS § 1198 lg 2
Art 61(2) Jah VPTS § 11910
Art 61(3) Jah VPTS § 1198 lg 2, § 551
lg 3
Art 61(4) Jah - ESMA regulatiivsed
tehnilised standardid
Art 61(5) Jah - ESMA rakenduslikud
tehnilised standardid
Art 62 Jah VPTS §-d 11913
Art 63(1) Jah VPTS § 11914
Art 63(2) Jah - ESMA juhised
Art 63(3) Jah VPTS § 11915
Art 63(4) Jah VPTS § 11914 lg 6
Art 63(5) Jah VPTS §-d 11912–11914
Art 64(1) Jah VPTS § 11917 lg 1 ja 4
Art 64(2) Jah VPTS § 11917 lg 5
Art 64(3) Jah VPTS § 11917 lg 8
Art 64(4) Jah VPTS § 11917 lg 9
Art 64(5) Jah VPTS § 11917 lg 10
Art 64(6) Jah - ESMA regulatiivsed
tehnilised standardid
Art 64(7) Jah - KOM delegeeritud aktid
Art 64(8) Jah - ESMA regulatiivsed
tehnilised standardid
Art 65(1) Jah VPTS § 11917 lg 2, 4, 6
Art 65(2) Jah VPTS § 11917 lg 2, 4, 6
Art 65(3) Jah VPTS § 11917 lg 7
Art 65(4) Jah VPTS § 11917 lg 8
Art 65(5) Jah VPTS § 11917 lg 9
Art 65(6) Jah - ESMA regulatiivsed
tehnilised standardid
Art 65(7) Jah - KOM delegeeritud aktid
Art 65(8) Jah - ESMA regulatiivsed
tehnilised standardid
Art 66(1) Jah VPTS § 11917 lg 3
Art 66(2) Jah VPTS § 11917 lg 8
Art 66(3) Jah VPTS § 11917 lg 9
Art 66(4) Jah VPTS § 11917 lg 11 ja 12
188
Art 66(5) Jah - ESMA regulatiivsed
tehnilised standardid
Art 67 Jah VPTS § 230 lg 1, FIS § 2
lg 1, FIS § 46 lg 4 p 3
Art 68 Jah FIS § 46 lg 1, § 47 lg 1 ja
2
Art 69(1) Jah VPTS § 230 lg 1
Art 69(2)(a),
(b), (d) ja (j)
Jah VPTS § 2303
Art 69(2)(c) Jah VPTS § 232
Art 69(2)(e) Jah VPTS § 2303 lg 3, §
2315, KarS § 832, § 85
Art 69(2)(f) Jah VPTS § 234, § 235 p 11,
75
Art 69(2)(g) Jah VPTS § 113 lg 2,
AudS138 § 48 lg 4 p 2
Art 69(2)(h) Jah VTMS139 § 61 lg 1
Art 69(2)(i) Jah VPTS § 233 lg 1, 2, 6
Art 69(2)(k) Jah VPTS § 235 lg 1 p 72 ja
74
Art 69(2)(l) Jah VPTS § 230 lg 1
Art 69(2)(m) Jah VPTS § 234, § 235 p 11,
71
Art 69(2)(n) Jah VPTS § 235 p 71
Art 69(2)(o) Jah VPTS § 235 p 1
Art 69(2)(p) Jah FIS § 18 lg 2 p 41
Art 69(2)(q) Jah VPTS § 2316 lg 2
Art 69(2)(r) Jah VPTS § 2303 lg 2
Art 69(2)(s) ja
(t)
Jah VPTS § 234 lg 1 p 2, §
235 p 1, 12, 5, 72 ja 8
Art 69(2)(u) Jah VPTS § 235 p 6 ja 8
Art 70(1) Jah VPTS 25. ptk, VTMS,
KarS
Art 70(1) teine
ja kolmas lõik
Valikuline - Ei ole rakendatud;
kriminaalkaristusi MIFID2 ja
MIFIR rikkumiste eest ette
nähtud ei ole
Art 70(2) Jah KarS § 14 lg 2
Art 70(3)(a) Jah Vt alljärgnevaid viiteid
(i) Jah KarS § 280 lg 1
(ii) Jah VPTS § 23757
(iii) Jah VPTS § 23728
(iv) Jah VPTS § 2378–23710,
23715, 23736, 23737,
23757, 23759
(v) Jah VPTS § 23760
(vi) ja (vii) Jah VPTS § 23717, 23764,
23767
138 Audiitortegevuse seadus 139 Väärteomenetluse seadustik
189
(viii) Jah VPTS § 23755
(ix) Jah VPTS § 23736, 23737
(x) Jah VPTS § 23711–23713
(xi) Jah VPTS § 23713
(xii) Jah VPTS § 23763
(xiii) ja (xiv) Jah VPTS § 23714
(xv) Jah VPTS § 23762
(xvi) Jah VPTS § 23712
(xvii) Jah VPTS § 23767
(xviii) Jah VPTS § 23764
(xix) Jah VPTS § 23767
(xx) ja (xxi) Jah VPTS § 23756
(xxii) ja (xxiii) Jah VPTS § 23770
(xxiv) Jah VPTS § 23755 ja KarS §
280
(xxv) Jah VPTS § 23757
(xxvi) Jah VPTS § 23728
(xxvii) ja
(xxviii)
Jah VPTS § 23760 ja § 23764
(xxix) ja (xxx) Jah VPTS § 23765
(xxxi) ja (xxxii) Jah VPTS, § 23766 ja § 23717
(xxxiii) Jah VPTS § 23770
(xxxiv) Jah VPTS § 23768
(xxxv) ja(xxxvi) Jah VPTS § 23769
(xxxvii) Jah VPTS § 23757
(xxxviii),
(xxxix) ja(xxxx)
Jah VPTS § 23763
Art 70(3)(b) Jah Vt alljärgnevaid viiteid
(i)–(xv) Jah VPTS § 23719
(xvi) Jah VPTS § 23715
(xvii) Jah VPTS § 23771
(xviii) Jah VPTS § 23715
(xix) Jah VPTS § 23716
(xx) Jah VPTS § 23716
(xxi) Jah VPTS § 23771
(xxii) Jah VPTS § 23772
(xxiii) Jah VPTS § 23772
(xxiv) Jah VPTS § 23773
(xxv) Jah VPTS § 23774
(xxvi) Jah VPTS § 23774
(xxvii) Jah VPTS § 23774
(xxviii) Jah VPTS § 23775
Art 70(4) Jah KarS § 372
Art 70(5) Jah KarS § 279, 280, 318,
320, 321
Art 70(6)(a) Jah VPTS § 2316 lg 2
Art 70(6)(b) Jah VPTS § 235 p 72
Art 70(6)(c) Jah VPTS § 58, 11913, 123
Art 70(6)(d) Jah VPTS § 235 p 6, 8 ja §
81
190
Art 70(6)(d) Jah VPTS § 235 p 78
Art 70(6)(f)–(h) Jah VPTS § 2341
Art 70(7) Valikuline - Ei ole rakendatud
Art 71 Jah VPTS § 230 lg 41–43,
FIS § 461 lg 7
Art 72(1) Jah VPTS § 230, § 23776, FIS
5. ptk, sh § 47, 471, 481,
VPTS § 232, 233, VTMS
§ 61
Art 72(2) Jah FIS § 5 lg 2, HMS § 4
VTMS § 29 lg 1, § 74 lg
1, KarS § 12 lg 3, § 57 ja
58
Art 73(1) Jah FIS § 502, 503
Art 73(2) Jah VPTS 21. ptk 6. jagu
Art 74(1) Jah VPTS § 234 lg 5, § 2361
lg 7, FIS § 55 lg 3
Art 74(2) Jah TKS § 19 lg 3, § 21 lg 2
p 8, § 64
Art 75(1) Jah TKS § 21, 22
Art 75(2) Jah TKS § 421 lg 1
Art 75(3) Jah FIS § 461 lg 2
Art 76 Jah FIS § 34 ja 54
Art 77 Jah VPTS § 113, AudS § 48
lg 4 p 2
Art 78 Jah HMS § 7 lg 4, IKS140 § 2
lg 1, § 14
Art 79(1) Jah FIS § 46 lg 4 p 3, 47, 471
lg 43, 50 lg 1
Art 79(2) Jah VPTS § 2361 lg 10
Art 79(3) ja (4) Jah FIS § 47 lg 7, 471 lg 5,
VPTS § 2361 lg 4–8
Art 79(5) Jah FIS § 461 lg 9–12
Art 79(6) ja (7) Jah FIS § 47 lg 1 p 5 ja 6
Art 79(8) ja (9) Ei - Komisjoni ja ESMA
volitused
Art 80 Jah VPTS § 232 lg 1, 2 ja 6
Art 81 Jah FIS § 47 lg 2–4
Art 82 Jah
Art 83 Jah FIS § 47 lg 9 ja 10
Art 84 Jah VPTS § 55 lg 7 ja 8
Art 85 Jah VPTS § 2361 lg 1
Art 86 Jah VPTS § 2361 lg 4–7, 9,
HMS § 56
Art 87 Jah FIS § 47 lg 11
Art 88 Jah FIS § 47 lg 1
Art 89 Ei - Delegeeritud aktide
vastuvõtmise volitus
Art 90 Ei - Komisjoni kohustused
140 Isikuandmete kaitse seadus
191
Art 91(1)
- 2002/92/EÜ art 2 p 3
täpsustus, ei vaja ülevõtmist
Art 91(1) Jah KTS eelnõu141§ 222 lg 1 2002/92/EÜ art 2 p 13
Art 91(2)
Jah KTS § 105 lg 2 p 21,
VÕS § 428 lg 2 p 44
2002/92/EÜ art 13a
Art 91(2)
Jah KTS § 105 lg 2 p 21, §
186 lg 2 p 51, § 198 lg 31
2002/92/EÜ art 13b
Art 91(2)
Jah KTS § 105 lg 2 p 21, §
186 lg 2 p 51, § 198 lg 31
2002/92/EÜ art 13c(1)
Art 91(2)
Jah VÕS § 428 lg 2 p 44,
KTS § 192 lg 2 p 11, §
198 lg 2 p 13
2002/92/EÜ art 13c(2)
Art 91(2)
Ei - 2002/92/EÜ art 13c(3),
komisjoni kohustus
Art 91(2)
Jah KTS § 106 lg 5, § 177 lg
1, § 184
2002/92/EÜ art 13d(1)
Art 91(2) Jah RekS § 4 lg 1, § 29 lg 1 2002/92/EÜ art 13d(2)
Art 91(2)
Valikuline - 2002/92/EÜ art 13d(3). Eesti
õigus ei keela sellisel puhul
tasude võtmist või pakkumist
Art 91(2)
Ei - 2002/92/EÜ art 13e,
komisjoni volitused ja
kohustus
Art 92 Jah IFS § 411 lg 1
Art 93 Ei - Ülevõtmine
Art 94 Ei - MIFID1 kehtetuks
tunnistamine
Art 95 N/A - Üleminekusätted EMIRi
kohaldamisel (otsekohalduv)
Art 96 Ei - Jõustumine
Art 97 Ei - Lõppsätted
Lisa I, osa A Jah VPTS § 43
Lisa I, osa B Jah VPTS § 44
Lisa I, osa C Jah VPTS § 2 lg 1–3 ja 11
Lisa II, osa 1 N/A VPTS § 46
Lisa II, osa 2 N/A VPTS § 46
Vastavustabel II
DELEGEERITUD DIREKTIIV
Delegeeritud
direktiiv (EL)
nr 2017/593
Ülevõtmise
kohustus
(jah, ei,
valikuline)
Delegeeritud direktiivi
rakendamiseks
kehtestatavad Eesti
õigusaktid (pealkiri,
paragrahv, lõige,
punkt)
Kommentaarid
Art 1(1) Jah VPTS 3. osa, IFS § 309
lg 8
Art 1(2) Jah VPTS § 47 lg 7, KAS §
2 lg 4 ja 5
141 http://eelnoud.valitsus.ee/main#KxvTsQ4g
192
Art 1(3) Jah VPTS § 884 lg 4
Art 1(4) Jah VPTS § 883 lg 1–3
Art 2(1) Jah VPTS § 881
Art 2(2) Jah - Ei vaja ülevõtmist.
Kohaldatavast õigusest
piiranguid ei tulene.
Art 2(3) Jah - Kohaldatavast õigusest
piiranguid ei tulene.
Art 2(4) Jah VPTS § 88 lg 8
Art 2(5) Jah VPTS § 88 lg 9
Art 3(1) Jah VPTS § 882 lg 1
Art 3(2) Jah VPTS § 882 lg 2
Art 3(3) Jah VPTS § 882 lg 3
Art 3(4) Jah VPTS § 882 lg 4
Art 4(1) Jah VPTS § 883 lg 1, KAS §
2 lg 4 p 2 teine lause
Art 4(2) Jah VPTS § 883 lg 4 ja 5
Art 4(3) Jah VPTS § 883 lg 6 ja 7
Art 5(1) Jah VPTS § 884 lg 1
Art 5(2) Jah VPTS § 884 lg 2 ja 3
Art 5(3) Jah VPTS § 884 lg 31
Art 5(4) Jah VPTS § 884 lg 32
Art 5(5) Jah VPTS § 88 lg 41 esimene
lause
Art 6(1) ja (2) Jah VPTS § 88 lg 41 esimene
lause
Art 6(3) Jah VPTS § 88 lg 41 teine
lause
Art 7 Jah VPTS § 88 lg 61
Art 8 Jah VPTS § 88 lg 7 teine
lause
Art 9(1) Jah VPTS § 829 lg 1 ja 2
Art 9(2) Jah VPTS § 829 lg 3
Art 9(3) ja (4) Jah VPTS § 829 lg 4
Art 9(5) Jah VPTS § 829 lg 5
Art 9(6) Jah VPTS § 829 lg 6
Art 9(7) Jah VPTS § 829 lg 7
Art 9(8) Jah VPTS § 829 lg 8
Art 9(9) Jah VPTS § 8211 lg 2
Art 9(9)
viimane lause
Jah VPTS § 8211 lg 3
Art 9(9)
kolmas lause
Jah VPTS § 8211 lg 4
Art 9(10) Jah VPTS § 8212 lg 1
Art 9(11) Jah VPTS § 8211 lg 5
Art 9(12) Jah VPTS § 8212 lg 2
Art 9(13) Jah VPTS § 8214 lg 1
Art 9(14) Jah VPTS § 8213 lg 1
Art 9(15) teine
lause
Jah VPTS § 8213 lg 2
193
Art 9(15)
kolmas lause
Jah VPTS § 8213 lg 3
Art 9(15)
viimane lause
Jah VPTS § 8213 lg 4
Art 10(1)
esimene lause
Jah VPTS § 8210 lg 5
Art 10(1) teine
lause
Jah VPTS § 8210 lg 4
Art 10(1)
kolmas lause
Jah VPTS § 8214 lg 2
Art 10(1)
viimane lause
Jah VPTS § 8211 lg 7
Art 10(2)
esimene lõik
Jah VPTS § 8210 lg 1, § 8211
lg 6
Art 10(2) teine
lõik
Jah VPTS § 8214 lg 2
Art 10(2)
kolmas lõik
Jah VPTS § 8214 lg 3
Art 10(2) kaks
viimast lauset
Jah VPTS § 8211 lg 7 ja lg 4
esimene lause
Art 10(3) Jah - Ei vaja ülevõtmist, viidatud
nõuete kohaldamisele ei ole
tehtud piiranguid.
Art 10(4) Jah VPTS § 82 lg 2
Art 10(5)
esimesed kaks
lauset
Jah VPTS § 8213 lg 1
Art 10(5)
kolmas lause
Jah VPTS § 8211 lg 8
Art 10(6) Jah VPTS § 8210 lg 2
Art 10(7) Jah VPTS § 8210 lg 3
Art 10(8) Jah VPTS § 8210 lg 2
Art 10(9) Jah VPTS § 8214 lg 4
Art 10(10) Jah VPTS § 8214 lg 5
Art 11(1) Jah VPTS § 825
Art 11(2)(a)–
(c)
Jah VPTS § 852 lg 2 ja 4
Art 11(3) Jah VPTS § 852 lg 2
sissejuhatav tekst
Art 11(4) Jah VPTS § 852 lg 3
Art 11(5) Jah VPTS § 854 lg 2
Art 12(1) Jah VPTS § 852 lg 2 ja 3
Art 12(2) Jah VPTS § 855 lg 1
Art 12(3) Jah VPTS § 852 lg 5 loetelu
ja lg 6
Art 12(3)
esimene
loetelu järgne
lause
Jah VPTS § 855 lg 4
Art 12(3)
viimane lause
Jah VPTS § 855 lg 1
194
Art 13(1) Jah VPTS § 856 lg 1
Art 13(1)(c) Jah VPTS § 856 lg 2
Art 13(2) Jah VPTS § 856 lg 3
Art 13(3) Jah VPTS § 856 lg 4
Art 13(4) Jah VPTS § 856 lg 5
Art 13(5) Jah VPTS § 856 lg 6
Art 13(6) Jah VPTS § 856 lg 7
Art 13(7) Jah VPTS § 856 lg 8
Art 13(8) Jah VPTS § 856 lg 9
Art 13(9) Jah VPTS § 856 lg 10
Art 14 Ei - Ülevõtmistähtaeg
Art 15 Ei - Lõppsätted
Art 16 Ei - Lõppsätted
Vastavustabel III
DIREKTIIV (EL) NR 2016/1034
Direktiiv
(EL) nr
2016/1034
(artikkel,
punkt)
Ülevõtmise
kohustus
(jah, ei,
valikuline)
MIFID2
rakendamiseks
kehtestatavad Eesti
õigusaktid (pealkiri,
paragrahv, lõige,
punkt)
Kommentaarid
Art 1 punkt 1 Jah VPTS § 47 lg 1 p 4
Art 1 punkt 2 Jah VPTS § 872 lg 2 ja 21
Art 1 punktid
3–9
Jah - Ei vaja ülevõtmist
Art 2 Ei - Lõppsätted
Art 3 Ei - Lõppsätted
195
Lisa 2
VÕRDLUSTABELID
VPTS, MIFID1 rakendusdirektiivi, RM määruse nr 51,
MIFID2 delegeeritud määruse (EL) nr 2017/565142 ja MIFIR-i seosed
VÕRDLUSTABEL I
VPTS Rakendusdirektiiv 2006/73/EÜ Delegeeritud määrus
§ 811 Üldised organisatsioonilised nõuded
Lg 1 punktid 1–8 5(1)(1) 21(1)(a), (b), (d), (e), (f), (g)
Lg 2 5(1)(1) 21(1) loetelu järgne lõik
Lg 3 5(2) 21(2)
Lg 4 teine lause 5(3) 21(3)
Lg 5 5(5) 21(5)
Lg 6–7 9(2)–(4) 25(2)–(4)
Lg 8 2(3) 2(1) tegevisiku mõiste
§ 821 Riskide juhtimine
Lg 1 ja 2 7(1) ja (2) 23(1)
Lg 3 23(2)
Lg 4 23(2) viimane lõik
§ 823 Investeerimisühingu juhi, töötaja ja muu seotud isiku isiklik tehing
Lg 2 2(7) 2(3a)
Lg 3 11 28
Lg 4 (ja 1) 12(1) 29(1)–(4)
Lg 5 12(2) 29(5)
Lg 6 12(3) 29(6)
§ 824. Huvide konflikti maandamine ja vältimine
Lg 1 eelviimane
lause
22(1) 34(1)
Lg 2 22(1) 34(1)
Lg 3 21 33
Lg 5 22(2) 34(2)
Lg 6 22(3) esimene lõik 34(3) esimene lõik
Lg 7 22(3) 34(3)
Lg 10 23(1) 35
§ 825. Täiendavad organisatsioonilised nõuded investeerimisanalüüse koostavale ja
levitavale investeerimisühingule
Lg 1–3 24 lg 1 ja 2 36
Lg 4 25(1) 37
Lg 5–7 25(2) 37
Lg 8 25(3) 37
§ 826. Investeerimisteenusega seotud tegevuse edasiandmine
Lg 1 2(6) 2(3)
Lg 2–3 14(1) 31(1)
142 http://eur-lex.europa.eu/legal-
content/ET/TXT/?uri=uriserv:OJ.L_.2017.087.01.0001.01.EST&toc=OJ:L:2017:087:FULL Tabel on koostatud määruse eelnõu põhjal: http://ec.europa.eu/finance/docs/level-2-measures/mifid-delegated-
regulation-2016-2398.pdf. Määrus (EL) nr 2017/565 avaldati EL ametlikus väljaandes seletuskirja
ettevalmistamise ajal. Ka üksnes tehniliste muudatuste tulemusel võivad käesolevas tabelis toodud vasted osutuda
ekslikuks. Samuti võib esineda numeratsiooni erinevusi eri keeles avaldatud tõlgetes. Eelnõu ettevalmistamisel on
lähtutud delegeeritud aktide inglise keeles vormistatud tekstidest.
196
Lg 4 oluline
tööülesanne või
tegevus
13(1) 30(1)
Lg 5 13(2) 30(2)
Lg 6 ja 7 loetelu 14(2)–(3) ja (5) 31(2)–(3)
Lg 8 14(4) 31(4)
Lg 9–11 15(1)–(5) 32
Lg 14 15(3) -
§ 827. Kliendi kaebuste lahendamine
10 26
§ 828. Klientidele teabe esitamise üldtingimused ja teabe edastamise vorm
Lg 1 3(1) 3(1)
Lg 2 3(3) 3(3)
Lg 3 3(2) 3(2)
§ 831. Vastavuskontrolli funktsioon
Lg 1 ja 2 6(1) 22(1)
Lg 3 ja 4 6(2) 22(1) ja (2)
Lg 5–7 6(3) 22(3) punktid b-d
Lg 8 6(3) 22(4)
§ 832. Siseauditi üksus
Lg 1 ja 3 8(1) 24
§ 853. Tavakliendi põhileping143
Lg 1–3 39 58
§ 86. Kliendi teavitamine
Lg 3 esimene lause 31(1), 27(2) teine lause 48
Lg 3 teine lause 29(2) 48
§ 871. Investeerimisteenuse sobivuse ja asjakohasuse hindamine
Lg 2 teine lause 35(1) 54(2)
Lg 4 37(1) 55(1)
Lg 5 ja 6 35(3) ja (4) 54(4) ja (5)
Lg 7 ja 8 35(2) 5(3)
Lg 9 36(1) teine lõik 56(1) teine lõik
Lg 10 35(5) 54(8)
Lg 13 ja 14 37(2) ja (3) 55(2) ja (3)
§ 872. Sobivuse ja asjakohasuse hindamata jätmine teatud investeerimisteenuse puhul
Lg 3 38 57
§ 873. Kliendi korralduse parim täitmine
Lg 4 ja 5 44(1) 64(1)
Lg 6 44(2) 64(2)
Lg 9 44(4) 64(3)
§ 874. Kliendi korralduste parima täitmise reeglid
Lg 7 ja 8 46(2) 66(3)
Lg 9 45(1) ja (2) 65(1)
Lg 10 45(3) 65(3)
Lg 11 ja 12 45(4) 64(4)
Lg 13 45(5) 65(5)
Lg 14 45(7) 65(8)
§ 875. Kliendi korralduse käitlemine
Lg 4–6 47 67
143 Lõiked 2 ja 3 pigem siseriiklikud sätted, aga korduste vältimiseks on need samuti kavas kehtetuks tunnistada.
197
Lg 7 ja 8 48 68
Lg 9–12 49 69
§ 8813. Nõuded isiklikule soovitusele
52 9
§ 90. Registreerimis- ja säilitamiskohustus
Lg 3–6 51 72
Lg 7 72(3) ja määruse lisa
Lg 8 51(3) 72(2), (3)
VÕRDLUSTABEL II
RM määrus nr 51 Rakendusdirektiiv 2006/73/EÜ Delegeeritud määrus
§ 2. Teabe esitamise vorm
Lg 1 3(1) 3(1)
Lg 2 3(2) 3(2)
§ 3. Teavitamise tingimused
Lg 1 27(3) 44(3)
Lg 2 27(4) 44(4)
Lg 3 27(5) 44(5)
Lg 4 27(6) 44(6)
Lg 5 27(7) 44(7)
Lg 6 28(2) 44(2)
Lg 7 27(8) 44(8)
§ 4. Enne investeerimis- või investeerimiskõrvalteenuse osutamist kliendile esitatav
teave
Lg 1–7 29 46
§ 5. Investeerimisühingu ja investeerimis- ning investeerimiskõrvalteenuste kohta
esitatav teave tavakliendile või potentsiaalsele tavakliendile
Lg 1–3 27(2) esimene lause, 30 47
§ 6. Teave väärtpaberite kohta
Lg 1–5 31 48
§ 7. Kliendi raha ja väärtpaberite hoidmise ning kaitsmisega seotud teave
Lg 1–7 32 49
§ 8. Teave kulude ja tasude kohta
33 VPTS § 87 lg 2
§ 9. Investeerimisfondide kohta koostatud teabe kasutatavus
34 51
§ 10. Korralduste täitmisega seonduv aruandekohustus
Lg 1–8 40 59
§ 11. Väärtpaberiportfelli valitsemisega seonduv aruandekohustus
Lg 1–6 41 60
§ 12. Täiendav aruandekohustus väärtpaberiportfelli valitsemise korral
42 62
§ 13. Aruanded kliendi raha või väärtpaberite kohta
Lg 1–5 43 63
VÕRDLUSTABEL III
VPTS MIFID1 MIFIR
§ 885. Kauplemisteabe avalikustamise kohustus
Lg 1 ja 2 28(1) 20(1)
§ 886. Kliendi korralduste süsteemse täitja kohustuste rakendumine
198
Lg 1 ja 2 27(1) kolmas ja neljas lause 14(2)
§ 887. Süsteemse täitja hinnanoteeringu avaldamise kohustus
Lg 1 ja 2 27(1) esimesed kaks lauset 14(1)
§ 888. Hinnanoteeringu avaldamise viis
Lg 1 27(3) 15(1)
Lg 2 27(3) kolmas lause 15(1) viimane lause
Lg 3 ja 4 27(5) 17(1)
§ 889. Hinnanoteeringu sisu
Lg 1 27(1) viies lause 14(3)
Lg 2 27(1) kuues ja seitsmes lause 14(3)
Lg 3 27(1) kaheksas ja üheksas lause 14(4)
Lg 4 27(1) viimane lause 14(5)
Lg 5 27(2) 14(6)
§ 8810. Hinnanoteeringu muutmine
Lg 1 ja 2 27(3) esimesed kaks lauset 15(1) esimesed kaks lauset
§ 8811. Hinnanoteeringuga seotud korralduse täitmine
Lg 1 ja 2 27(3) neljas ja viies lause 15(2) esimene lause
Lg 3 27(3) kuues lause 15(2) viimane lause
Lg 4 27(3) seitsmes lause 15(3)
Lg 5 27(3) kaheksas lause 15(4)
Lg 6 27(3) viimane lause 15(4)
Lg 7 ja 8 27(6) 17(2)
§ 8812. Inspektsiooni tegevus seoses hinnanoteeringuga
27(4) 16
§ 91. Tehinguaruandlus
Lg 1 ja 2 25(3) 26(1)
Lg 3 ja 8 25(5) 26(7)
Lg 4 25(4) 26(3)
Lg 5 25(3)
Lg 6 25(6) 26(8)
Lg 8 FI volitusnorm 26(9) ESMA volitusnorm
199
LISA 3
MIFID2 mõjude hindamise koondsisend viielt Eesti Pangaliidu liikmelt
MiFID II impact
assessment_Estonian Banking Union.pdf
200
LISA 4
MÕJUDE HINDAMISE KÜSIMUSTIK
Investeerimisühingud
Krediidiasutused
Fondi- ja varahaldurid vm teenuseosutajad
Finantsinspektsioon
SISENDI ESITAMISE TÄHTAEG: 02.06.2017
ESITAMISE VIIS: eelnõu autorile e-posti või telefoni teel (võib esitada eraldi tagasisidest
eelnõu kohta).
KINNITUS: Andmeid kasutatakse analüüsi eesmärgil. Andmed avaldatakse üksnes vajaduse
korral (nt analüüsi seisukohalt märkimisväärsete asjaolude ilmnemisel) ja isikustamata kujul.
Koondamise võimatuse korral või taotlusel arvandmeid ei avaldata.
1. Kas ja millised positiivsed mõjud (halduskoormuse langus, tulude tõus, teenuse
osutamise efektiivsuse tõus, uue tuluallika tekkimine, tööjõukulude langus) on teie jaoks
järgmistel eelnõu meetmetel:
1.1. Kliendi teavitamine investeerimisteenusega seoses saadud või antud hüvedest ja tasudest
1.2. Väärtpaberite väljatöötamise, heakskiitmise ja turustamise nõuet kehtestamine
1.3. Väärtpaberiga seotud kliendi korralduste täitmise reeglite täiendamine
2. Kas ja millised negatiivsed mõjud (halduskoormuse tõus, tulude langus, teenuse
osutamisest loobumise vajadus, tööjõukulude tõus) on teie jaoks järgmistel eelnõu
meetmetel:
2.1. Kliendi teavitamine investeerimisteenusega seoses saadud või antud hüvedest ja tasudest
2.2. Väärtpaberite väljatöötamise, heakskiitmise ja turustamise nõuet kehtestamine
2.3. Väärtpaberiga seotud kliendi korralduste täitmise reeglite täiendamine
3. Statistilised andmed
3.1. Punktides 1 ja 2 nimetatud meetmetest mõjutatud klientide arv ja/või hinnang nende
osakaalule kõigist klientidest
3.2. Punktides 1 ja 2 nimetatud meetmetest mõjutatud töötajate arv ja/või hinnang nende
osakaalule kõigist töötajatest
4. Muud hinnangud ja andmed
201
4.1. Kui suur osakaal teie tegevusest on punktides 1 ja 2 nimetatud meetmetest mõjutatud
teenustel?
4.2. Kas punktides 1 ja 2 nimetatud meetmed võivad tõsta kliendi jaoks teenustasusid? Millisel
määral (vähesel määral, keskmiselt, märkimisväärselt)?
4.3. Kas punktides 1 ja 2 nimetatud meetmed võivad tõsta konkurentsi nimetatud teenuste
osutamise turul? Millisel määral (vähesel määral, keskmiselt, märkimisväärselt)?
4.4. Kas punktides 1 ja 2 nimetatud meetmed võivad tõsta klientide arvu? Millisel määral
(vähesel määral, keskmiselt, märkimisväärselt)?
4.5. Kas punktides 1 ja 2 nimetatud meetmed võivad tõsta töötajate arvu? Koolituskulusid?
Millisel määral (vähesel määral, keskmiselt, märkimisväärselt)?
4.6. Milliseid probleeme või väljakutseid näete seoses punktides 1 ja 2 nimetatud meetmetega?