Post on 25-Mar-2016
description
TOOMAS VINT
KUNSTNIKU ELU
KUNSTNIKU ELU
TOOMAS VINT
KUNSTNIKU ELU
jutte ja mälestusi
Tallinn 2011
Toimetanud Velve Saar
Kujundanud Eva-Maria Vint-Warmington
Fotod autorist Eva-Maria Vint-Warmington
Kujunduses on kasutatud Toomas Vindi maale:
Maal maastikus 1998
Suvevalgus 1976
Kabiin pargis 1990
Saabumine parki 1984
Raamat ilmub Eesti Kultuurikapitali toel
ISBN 978-9949-30-105-8
Kõik õigused kaitstud
© Toomas Vint 2011
© Kirjastus Tulikiri 2011
Trükikoda PajoPrint
TIPUSKuulujutud, need vastikud või imepärased Tavalisel sügisõhtul Tipus Sajab ... sajab
Kuulujutud, need vastikud või imepärased
Härra Vahur Koolpuu ärkab sel päikeselisel hommikul halva
tundega. Ei, mitte ta ihuline tervis ei anna tunda, halb elab Vahuril
peas, kõnnib kutsumatult seal ringi ja peremehetseb nagu oma
kodus. Koolpuude korter on vaikne, lähedusest ei kostu ainsatki ko-
duhäält, üksnes läbi lahtise akna tuleb tänav tuppa. Korterivaikus
lisab Vahuri enesetundele portsu mahajäetuse või hüljatuse ängi ja
ta tajub, et see, mis teda jätkuvalt vaevab, ei ole ainuüksi halb ene-
setunne, vaid reaalne elu, mille siiani kenasti kulgenud lõim on vii-
masel ajal sasipuntraks muutunud. Arusaamatuks sasipuntraks,
muide.
See, et ta on füüsiliselt üksipäini – naine on läinud koos pojaga
sõbratari juurde suvevõõraks –, teeb Vahuri olukorra just hommikuti
väljakannatamatuks. Ta püüab ennast lohutada, et üksindus on küll
ängistav, kuid selles peitub ka annus müstilist salapära, midagi sel-
list, mida pole niisama lihtne kirjeldada, kuid ega seegi muuda olu-
korda talutavamaks. Minu ellu oleks nagu isevärki katkestus või
tühik tekkinud, arutleb Vahur ennast kõrvalt vaadates. Isegi parim
semu Igor, kellega nad olid aastate vältel nagu sukk ja saabas, reisis
mõne kuu eest ookeani taha ja viimasel ajal polnud temast enam
midagi kuulda. Elektronkirjad haihtusid ja telefon oli üha levist väl-
jas. Kas ta ongi enam elus, vaagib Vahur juba ei tea mitmendat
korda murelikult, kuid see pole ta muremõtetest peamine.
Peamine hakkas pihta eelmisel nädalal, neljapäeval täpsemalt,
kui Bergmann ta enda juurde kutsus ja asja ees teist taga sõimama
kukkus. „Teeme nii, et kirjutad nüüd palgata puhkuse avalduse, ja
kui kahe kuu pärast tagasi tuled, siis vaatame juba rahumeelselt, mis
sinust edasi saab,” ütles juhataja viimaks ja hakkas prille lapiga hõõ-
ruma. See prillide hõõrumine oli justkui rituaal, mis andis märku
jutuajamise lõplikust lõpust. Juhatajal oli üleüldse kümneid veidraid
harjumusi, mis muigamisi kinnistusid asutuse igapäevaellu. Mida
sõnadega ei soovitud öelda, seda teatati alluvatele kehakeele kaudu.
11
Bergmanni kabinetist väljudes ei mõistnud Vahur arvatagi, mida ta
oli valesti teinud või mille vastu eksinud, kuid tundis, et koridori põ-
rand kõigub, justkui seisaks ta mingi paadi või parve peal.
Oli päevselge, et temast taheti lahti saada. Mingil käsitamatul
hetkel oli ta üleliigseks muutunud ning otsustati, et asutuse elu võib
edasi rulluda ilma temata. Vahuri senised pingutused – oma arust
polnud ta halvem kui ükskõik kes, pigem vastupidi – olid tühja
jooksnud, edutamise asemel ootas teda lihtlabane vallandamine.
Kuid lõpparvega venitati veel. Miskipärast ... Vahur oli kindel, et
kõige selle taga seisab keegi, kellele ta oli valusalt varba peale asu-
nud, kuid ta ei osanud arvata, millal ja mismoodi, ega aimanud,
kellele nimelt.
Aga vahest jahtub asi aja jooksul maha – püüab Vahur ennast
rahustada. Võimalik, et ta kujutab praegu ette olematuid asju. Et
hirmul on suured silmad, sest kui oleks tegemist kindla vallanda-
misplaaniga, oleks Bergmann sellest otse rääkinud ... Lahti lastud
inimene peab ikka hulk aega uut töökohta otsima ja selleks oleks
kindlat teadmist vaja ... Ta on kuulnud, et keerulisel ajal mängitak-
segi mitmetes asutustes just palgata puhkusega, et palgafondi mitte
kärpida. Kuid selle asemel, et maha rahuneda, hakkab Vahuri aju
kirjutama üha hullemaid ja hullemaid tulevikustsenaariume. Vii-
maks ajab ta end voodist üles, aimates, et kuni ta oma sandiks läinud
olukorra üle juurdleb, muutuvad asjalood aina kehvemaks – üleko-
hus võtab suuremaid mõõtmeid, paisub lõpmatult ning teda kam-
mitsev nähtamatu nöör tõmbub üha koomale, köidab ta viimaks
ebamäärase kujuga õnnetusepuntraks ja kõik viib lõpuks selleni, et
ühel hetkel ei tunne ta iseennast enam äragi.
Kui Vahuril on hommikukohv joodud, kogeb ta jälle rõhuvat
tühjusetunne. Midagi väga harjumuspärast on ära võetud ja ta ei
tea, mida selle asemele sättida. Et mida võib inimene teha, kui tal
äkki töölemineku sundust ei ole? Magada, lehte lugeda, telerit vaa-
data. Võileibu teha, neid närida ja seedida. Musti muremõtteid heie-
tada? Ei, seda viimast ta enam ei taha, see oleks nagu suletud
12
labürint, millest välja ei pääsegi ... Ta kõnnib närviliselt mööda tuba,
seisatab korraks akna all, siis teise akna all, seejärel pistab rahakoti
taskusse ja võtab esikust turukoti.
Turuväravas kohtab ta tuttavat karikaturisti, kes justkui parasta-
des teatab, et on kuskilt või kellegi käest kuulnud, et Vahur olevat
taimetoitlaseks hakanud. „Mina ja taimetoitlaseks!” naerab Vahur
südamest, aga kui nad mõne aja pärast aiasaaduste leti ees jälle
kokku saavad, silmitseb karikaturist ühetähenduslikult ta kotist
paistvat rohelist selleripunti ja urahtab üsna kurjalt: „Näed, ikka
oledki taimetoitlane … Ma ei saa aru, mis sellest nii väga häbe-
neda.” Nad vahetavad seejärel veel mõned naljatlevad tühised fraa-
sid ja Vahur jälgib mõrult muiates, kuidas karikaturist, kes on
sügavalt veendunud tema taimetoitluses ja kelle veendumust ei
suuda enam miski kõigutada, lahustub aegamööda turul sagivate
inimeste sekka.
Turulettidele on laotatud kuhjade kaupa värvikirevaid suvevilju.
Parv herilasi tiirleb Ungarist pärit murelite kohal, aga Vahur märkab,
et suurem hulk sumiseb püünispurgis. Ta pole säherdust seadeldist
enne näinud, ja Helen Mirrenit meenutav puuviljamüüja seletab, et
algul pani ta peibutuseks purki mett, kuid herilased ei tundnud selle
vastu vähimatki huvi – alles siis, kui ta lömastas sinna mõned mure-
lid, hakkasid nad tuhinal lõksu lendama. „Herilased on meie iga-aas-
tane nuhtlus ja sel aastal on neid hästi palju,” kurdab ta.
„Räägitakse, et herilased aitavad impotentsi vastu”, naljatab
Vahur nagu muuseas. „Mismoodi siis, et kui lasta nõelata või?” tun-
neb vale-Mirren elavat huvi. Vahur tahab juba nõusolevalt noogu-
tada, aga kujutluses kangastub, kuidas lõksu püütud herilased
pannakse mõne mehe lõtva riista nõelama, ja see näib liiga karm
nali olevat. Ei olnud ju see vale-Mirren ega ta mees talle midagi
kurja teinud või teele ette jäänud. Vahur seletab, et tema meelest ole-
vat tegu tõmmise või salviga, ega ta täpselt tea. Ta ostab pool kilo
mureleid – need on suured, kuidagi liiga suured, ja võib kahtlustada,
et see pole eriti ökoloogiline kraam. Kuid Vahurile on see ükspuha.
13
„Et kui ma neile herilastele tulise vee peale valan ja tõmmata
lasen, siis saaks nagu ravimtee või …” küsib puuviljamüüja talle
ebalevalt otsa vaadates. „Küllap vist,” kohmab Vahur mureleid kotti
pistes ja järgmise leti juurde astudes. Tema jaoks on herilaste teema
ammendunud, järgmisel hetkel juba unustatud, kuid ta võib olla
üsna kindel, et äsja välja mõeldud impotentsiravimist hakatakse nii
mitmeski peres täna õhtul juttu tegema ja neid purki püütud herilasi
võib-olla keevas vees leotamagi.
Suvehari kestab, maasikate aeg on küll läbi saamas, aga nüüd
pakutakse ja ostetakse mureleid, kirsse, vaarikaid, mustikaid. Ini-
mesed liiguvad lettide vahel kiirustamata, mingi seletamatu, aga
kindla tempoga – igal juhul väga rahumeelselt, mis on lettide värvi-
kirevusega kummalises kontrastis. Värviline peaks olema närviline,
mõtleb Vahur kentsaka mõtte ... Huvitav, kust see karikaturist võttis,
et ma olen taimetoitlane? Kas keegi pajatas, et pean lugu salatitest?
Või kuulis ta kusagil midagi ebaselget, kus kõne all mina, taimed ja
söömine ... Vahur mõtiskleb, et kuulujuttude või õigemini kuuldus-
tega on lugu otsekui laste telefonimänguga – üks sosistab teisele
kõrva mingi sõna ning viimaks see moondub või teiseneb tundma-
tuseni. Sõna läheb isevoolu teed, ja karvasest saab armas või vastu-
pidi ning see lendab suust suhu nagu linnuke.
„Tuult sõnadele tiibadesse,” ümiseb Vahur ja tal hakkab äkki
lõbus. Ta silmitseb turulisi, kes rahumeelselt lettide vahel jalutavad.
Keegi neist ei või aimata, mida teised temast parasjagu räägivad.
Nad ei oska karta, et satuvad ehk juba järgmisel hetkel mõne hea
tuttava hammaste vahele ja saavad seal julmalt sakutada. Lahkest
inimesest saab hoobilt ahne – ja seda põhjustab üksnes pisuke kee-
levääratus või möödakuulamine ...
Vahurile meenub, kuidas ta naabrimehel oli hiljaaegu politseiga
tegemist. Mees üüris Inglismaal töötamise ajaks oma korteri välja,
see aga muudetud kohemaid ja tema teadmata hooramajade keti
üheks lüliks. Asi tuli avalikuks, algatati kriminaalasi ning muude
hulgas pidi Vahurgi uurija arvukatele küsimustele vastama. „Mulle
14
jätsid need neiud küll hea mulje …” oli ta tookord politseiametni-
kule muiates kinnitanud, aga kui mundrimehed tema korterist välja
läksid, võis juhuslikule pealtnägijale jääda mulje, et ka tema on kõ-
mulise looga seotud ...
Hoobilt on Vahuri lõbusus kustunud ja selle suitsevate tukkide
kohal viirastub hiljutine kahekõne juhusliku tuttavaga, pigem võõ-
raga, kelle nimegi ta ei teadnud, aga kes üsna koduselt nende asu-
tuse einelauas istus. „Kas tead,” sõnas tuttav-võõras, kobamisi sõnu
otsides, mõningaid leides ja seejärel neid ettevaatlikult ta kõrvadesse
poetades. „Nad räägivad, et sul olevat mingid jamad politseiga, et
käid ülekuulamistel ja muud seesugust, ega ma seda ei usu … aga
ikkagi … arvasin, et võtan selle sinuga jutuks.”
Tookord tegi asi Vahurile nalja, sest tundus koomiline, et kellegi
aju fabritseerib imelikke kujutluspilte tema ja seaduse ootamatutest
vastuoludest, ning veidra tuju ajel varjas ta esile tükkiva muige hoo-
pis kohkumist väljendava näoilme taha. „Ma ei tahaks sellest rää-
kida,” lausus ta tähendusrikka viivu pärast ja agaralt silmi
pööritades.
Nüüd seisab segadusse sattunud Vahur turuväravas. Soe suve-
päev õhkab kuumust, pilvitus taevas kiiskab päike, suvesärk ta seljas
on muutunud higiraskeks ja märga tilgub juustest näole nagu sau-
nalaval. Tundub üsna võimalik, et keegi kolleegidest on saanud hak-
kama räpase naljaga ning lasknud tema kohta lendu kõlaka, et näed,
Koolpuu on mingi afääriga seotud, teda kuulatakse politseis üle ja
kõike muud sellist. Nali naljaks, aga kuulujutud võisid juhtkonna
seas sobiva pinnase leida ja seal agaralt võrsuma hakata. Usalduse
kaotus on igati sobiv vallandamise põhjus ja miks peakski keegi usal-
dama tegelast, kes on millegi halvaga vahele jäänud.
Siiamaani oli Vahur elanud justkui naljaga pooleks, aga nüüd,
ühel ootamatul selgusehetkel, tajub ta, et elul on tõsi taga. Et üles-
poole ronimiseks võib keegi eimillestki kinni haarata, kui tal paras-
jagu kõva tahtmine on. Võimalik, et säherduse ilge tembu taga on
mõni noorem mees ... Juhan või Andres? Ta ei taha kedagi uisapäisa
15
kahtlustama hakata ja talle ei meeldi ülepea kolleegide süüdista-
mine. Ta on ikkagi korralik inimene.
Vahur seisab ikka veel turuväravas. Temast lähevad mööda
mehed ja naised, noored ja vanad, ta hajevil pilk seirab omavanust
meest, kes äkitselt jääb justkui jahmunult seisma. Ei liigu edasi ega
tagasi, täpselt nagu temagi. Huvitav, mida see mees ette võtaks, kui
tal sama hullud asjalood oleksid kui minul, arutleb Vahur. Järgmisel
hetkel pöörab too seisataja ümber ja jõllitab läbitungival pilgul Va-
hurit, nagu tahaks ta mõtteid lugeda.
Küllap arutab sedasama mis minagi. Et mida ma teeksin tema
olukorras, käib kummaline mõte Vahuril läbi pea.
Kui Vahur kodus mureleid nosib ja lahtisest aknast all liikuvat
tänavat vahib, tuleb talle uuesti pähe küsimus, mida mõni teine –
teistmoodi inimene – tema olukorras ette võtaks. Ta tahaks kellegagi
nõu pidada, aga kedagi ei ole ta kõrval ja tusk tõuseb jälle taevani.
Korraga jäävad ta silmad peatuma tuttavana tunduval tegelasel, kes
tänava teisel poolel, paar maja edasi asuva pudupoe vaateakna ees
seisab ja aeg-ajalt otsivalt ringi vaatab. Talle näib, et see võib olla
sama tegelane, kes teda turuväravas vahtis. „Mida kuradit …” vi-
hastab Vahur, uskudes, et mees on nüüd ta järele nuhkima saadetud.
Otsemaid moodustub peas keerulise kujuga vandenõuskeem, aga
see laguneb kohe koost, sest kui asjale kaine pilguga vaadata, siis
puudub skeemil igasugune mõte ja kaal. Ta ei ole kellelegi eriti olu-
line ning võimalik, et töökaaslased on temasuguse oma teadvusest
juba üldse maha kriipsutanud.
Mees, kes oli kaupluse vaateakent uurinud, astub nüüd kohvi-
baari uksest sisse ja varsti saab Vahur näha, kuidas too on seal istet
võtnud ja ühtäkki muutunud ise justnagu vaateakna eksponaadiks.
Läheks sinna akna taha ja näitaks talle keelt, tuleb Vahurile pähe
lapselikult rumal mõte ning ta sülitab murelikivi tänavale. Hetkeks
viirastub talle, et tänav on nüüd sillutatud murelikividega, aga ei ole,
asfaldist õhkub üksnes suvepäeva kuuma päikest.
Majade vahel on tuulevaikne ja õige palav. Kui Vahur üle tänava
16
läheb, siis kipub pehme, sulama hakanud asfalt kingade külge
jääma. Kohvibaari suur aken ongi nagu kaupluse vitriin, klaasi taga
istuva mehe põlved jäävad otse Vahuri silmade kõrgusele – ta mär-
kab helebeežide suvepükste peal kohvipruuni plekki, mis meenutab
tuttava kujuga saart keset merd. Mehe laua taga on üks vaba, justkui
teda ootav tool. Valdur kõnnib mõned sammud edasi, silmitseb teise
laua taga istuvate naiste põlvi, ühel isuäratavalt ümaraid ja teisel
kondiseid, teeb kiire pöörde ning läheb kohvibaari trepist üles. Ini-
mesed joovad jahedas ruumis mahla ja söövad jäätist. Kuigi kohvi-
baar on ta kodu vastas, kohe üle tänava, pole Vahur siin eriti sage
külastaja ja mitte kunagi pole ta soovinud istuda akna all. Seekord
kõnnib ta vaba kohaga aknaaluse laua juurde ning küsib luba sinna
istuda. Talle tundub, et lauasistuja noogutab, pigem nõkutab kergelt
pead, mis võib kindlasti tähendada nõusolekut.
„Ma elan siinsamas, otse üle tänava,” ütleb Vahur, mispeale ta
lauanaaber ei lausu musta ega valget. „Ma nägin teid turul ja nüüd,
huvitav küll, istume ühe laua taga,” alustab Vahur justkui naljatoo-
nil, mispeale teine vaatab ta poole, aga ei poeta isegi mitte mõnda
viisakussõna.
Mida kuradit ma siit otsin, mõtleb Vahur solvunult, tõuseb püsti
ja läheb leti juurde. Selles kohvibaaris tuleb ennast ise teenindada.
Kui ta akna poole kiikab, näeb ta, et lauanaaber jõllitab tühja laua-
plaati. See on temavanune keskealine mees, võimalik, et teist korda
abielus nagu Vahurgi, ning samamoodi kiilaneva otsaesisega ja tü-
sedusele kalduv. Küllap ta on siin esimest korda, nüüd ootab ette-
kandjat, aga sedamoodi võib ootama jäädagi, arutab Vahur, aga siis
tuleb talle pähe mõte, et võiks lauanaabrit kostitada. Asja ees, teist
taga, mahla või jäätisega. Pigem mahlaga. Ta kujutab muiates ette
lauanaabri kohmetuvõitu üllatust, segadusseviidu hämmeldust, kuid
midagi sellist ei saa ta tunda – mehe näos ei liigu ainuski lihas, ta
üksnes surub sõrmed ümber klaasi ja vahib liikumatul ilmel kollast
vedelikku.
„Palav ilm on,” teeb Vahur juttu, aga pöörab vastust saamata
17
Toomas Vindi “Kunstniku elu” saate tellida soodsaltotse kirjastuse Tulikiri netiraamatupoest!
http://ostaraamat.com
Kunstnikust kirjaniku Toomas Vindikogumik „Kunstniku elu“ sisaldabjutte ja mälestusi, mille ainestik tuleneb nii meie igapäevasest elustkui ka kunstimaailmast, mida autorise läbilõhki tunneb.„Kunstniku elu“ on Toomas Vindi kahekümne esimene raamat.
Viimaks, kui olin lõplikult otsustanud häirivatest pükstest lahti saada, need ihuvärvipealt maha pesta, helises uksekell ja ateljeesse vajus Kunstnike Liidu sekretäri HeinzValgu juhtimisel salkkond prantslasi. See oli väliskülalistele läbiviidav nomenklatuurnemeelelahutusprogramm – näidata, kui tublilt ehtsad ja elusad nõukogude kunstnikudtööd teevad. Meie ateljee asus Kunstihoones ja seetõttu olime taolisteks üritustekskerge saak. Prantslased uurisid esmalt huviga, kuidas nõukogude kunstnikud väljanäevad, seejärel uudistasid, mida nad teevad ning vahtisid nii lähedalt kui ka kaugeltmu valmivat maali. Ootamatult ütles Aili: „Kuule, sellele figuurile teksad ikka ei istu, äkki sa võtad need
tal jalast.“ „Paistab, et sul on tuline õigus,“ tähendasin ma kukalt kratsides, tegin lapi tärpen-
tiniseks ja pühkisin hommikul maalitud teksad maha. See võttis aega mõnikümmendsekundit, misjärel kõlas ateljees üksmeelne ahhetus. Maali esiplaanil seisis nüüd paljaümariku tagumikuga naine.
Katkend autobiograafilisest novellist „Näitus Pariisis. Montparnasse’il.“